Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 3917 (169) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paitu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui täuel (täiskuu) kuul kartohvleid tehakse, siis saavad nad heasti suured ja ümargused kasvama. Tehakse aga noorel kuul, siis loberdikud ja veikesed. Sedasama tähendust tuleb ka kaalide kohta tähele panna.

E 3917 (170) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kartohvlid vanakuu sees maast üles võetakse, siis lähevad nad kergeste mädanema. Noore kuu võtmise ajal vähem.

E 3917 (172) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuuendamal külvinädalil veel puud lehtis ei ole, siis tähendab see hilist sügiset.

E 3919 (191) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuuendamal külinädalil puudel veel lehti otsas ei ole, see tähendab hilist sügiset.

E 3920 (201) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui tuulehaaga (tuulehaga on niisugune puhma sarnane paks kase- või kuuseoks, mis nimetatud puudel ülevale okste sisse kasvab) kellegile jalgu lüüakse, siis kasvab sellest tuline (kärmas) inimene.

E 3940 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Noore kuu esimesel reede õhtul läks peigmees kosja ja võttis omale isamehe kaasa, isame poolt pidi aga saiakott olema ja pruut pani saiakotti sukke ja kindaid.

E 3942 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õueväravatesse pannakse, kui pulmad suve ajal, noored kased püsti. On aga pulmad talvel, siis pandakse kuused.

E 3948 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/--/ Selle järele läks pruut ahju ette ja viskas kolm halgu puid ahju ja teist nii palju ahju peale. Kui ahju hästi taha otsa läksid, siis old ta eluaeg perenaine, jäid halud aga ette, siis sai ta varsi perenaise ametist lahti. Oli pruut puud visanud, siis pani ta vöö ämma jäuks ahju lõsnale./---/

E 3955 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, Mt. 281 B, 8 teksti. Vanasõna "Ega härg enne sääske näe, kui sääsk hammustab", EV 1821, on üles kirjutatud Kuusalus. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Härg ja mesilane Härg läks palava päevaga jõe äärde jooma ja nägi, et üks mesilane ka jõe kaldal kännu otsas oli ja oma peenikese noka vette kastis. Härja süda sai seda nähes täis, et pisukene mesilane ka tema ligi julgeb olla, ja ütles: "Kuda sa julged minu ligi jooma tulla! Kas sa ennast ka mõneks loomaks arvad? Sa ei saa ju minu vastu!" Mesilane vastas härjale: "Eks me pea sellega rahu olema, mis Looja meile on annud. Üks suur ja palju rammu, ja teine veike ja palju mõistust." Härg vihastas selle üle ja ütles: "Või sinusugune pisukene elukas räägib ka mõistusest! Sina mahud ju minu ühe ainsama sõra alla." Härg tõstis jalga, et mesilast ära surmata. Aga mesilane tõusis lendu ja läks otsekohe härja kõrva sisse ja hakkas seal puristama, nii et härjal nagu tuli takus oli ja tuhatnelja edasi tormas, ikka üle mägede ja orgude, nii et nahk auras, aga lahti ta ei saanud. Viimaks, kui härg ju väga väsinult maha langes, tuli mesilane tema kõrvast välja ja ütles: "Vaata, ära sa enam Looja tarkust pilkama hakka."

E 3956 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, AT 80, 11 tekst. Sama süzheed jutustatakse ka karu ja mägra või kahe koeraga. Üldtuntud kõnekäänd. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Siil ja karu Kord tuli ühel tuisusel õhtal siil karu juure ja palus, et see talle omas pesas ruumi annak ja karu lubas siili hea meelega oma juure korterisse. Esiotsa oli siil karuga kaunis heasti rahul, aga pärast läks võeras väga julgeks ja hakkas karut tülitama. Ta ajas oma okkad laiali ja torkis karu. Viimaks ei olnud karul kudagi elu ja ta ütles oma võerale: "Meil oli esteks küll hea, aga ma näen nüid, et meie maja meile mõlemile elamiseks kitsas on ja teine meist peab vist välja minema." Siil kostis aga karule: "Seda näen minagi, et me enam kahekesi läbi ei saa. Aga mul on siin hea elada, ja küllap see välja läheb, kel kitsas on." Karu süda sai täis ja hakkas siili karistama. Ta haris siilil turja pealt kinni ja tahtis teda välja visata, aga haavas ennast nii kangesti, et ta nina ja suu verine oli ja ta kange valu pärast karjuma hakkas ja pesast välja jooksis ja oma pesa siilile jättis.

E 3989 (7) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nooremkuul ei tohi veskil käia, siis lähevad jahud koitama.

E 3989 (10) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kus puu sees oksad tüika poole on ja kui see puu kuskile maja sisse pandakse, kas sarikaks ehk aampalgiks, siis läheb see maja põlema ja niisugust puud hüütakse tuleoksa puuks.

E 3994/6 (1) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuida virmaliseks käidi Korra südatalve ajal oli üks vanamees pitkal reisil tundmata metsas teelt ära eksinud. Teed ja raad olivad suutumaks ära tuiskanud ja mees surnuks väsinud, kui ta viimaks ühe üksiku metsas seisva majakese juure juhtus ja õnne tänas. Majakeses ei olnud elavat hinge leida, aga reheahi oli alles soe. Mees puges sinna ülesse ja heitis puhkama. Kui ilm pimedaks oli läinud, tulivad hulk mehi üksteise järele kokku ja hakkasivad imeliku talitust peale. Rehe põrmand künneti üles ja küliti odrad sisse. Vili tärkas üles, kasvis ja sai sedamaid küpseks, leigati ära, pekseti ja tuulati, tehti käsikivil tangudeks ja tangudest keedeti suur katlatäis pudru. Nüüd võttis igamees pudrukeetjatest hea kubu peergusi nööriga kaela ja süitab kimbu peergusi pihus põlema, pistis linaroobitse vöö vahele ja astus siis pudrukatla juure sööma. Igaüks, kes korra lusikuga pudru võttis ja suhu pistis, tõusis lendu ja tormas uksest välja. Nenda kadus viimane kui mees. Keik see aeg oli võeras mees ahju peal hiire vagusi olnud, nüid, kus keik vaikseks jäi, kobis ta ahju pealt maha. Küll ta mõtles ja vaevas oma pead, mis keik see temp ometi pidi tähendama ja mis imeline pudru see võis olla, et iga mees, kes seda katsus, kohe lendu tõusis. Katlas oli veel pudru küllalt ja mees võttis nõuks proovi teha, kas tema ka lendu tõuseks. Et ta aga rehest välja ei pääseks ja tundmata õnnetuse sisse ei satuks, sidus ta ennast vööga rehes oleva kangateljede külge kinni ja mõtles: nendega ei pääse ma uksest välja ja võin ennast pärast jälle lahti siduda. Nüüd maitses ta pudru, aga oh imet, mis sündis. Nii pea, kui pudru ta suhu saanud, tõusis ta kõige raske teljedega lendu ja ilma et ükski asi teda veel oleks takistada võinud, tundis ta, kuida ta ühes teljedega juba kolinal uksest väljas oli ja taeva poole lendu tõusis. Sõit läks taeva alt tuule kiirusel kaugele põhja poole. Teel jõudis ta teistest tuulesõitjatest, kes peeru kihi ja põleva peergudega vihinal ka keik põhja poole lendasivad mööda, nendasama tormasivad teised temast mööda. Viimaks oli tuulesõitjaid nii palju, et neid tuhandeid üksteisest roobitsetega võideldes risti-rästi läbi mööda tormas ja taevaalune tulest keik valge oli. Nüüd alles märkas mees, et ta virmalisena taeva all sõitis. Peerukandjate roobitsedega vehklemine ja ükstõisest läbi tormamine läks viimati nenda ägedaks, et kõik ehk neid täis oli ja kirin-kärin taevaalust täitis. Mees teljedega pidi tahtmata niisamugi teiste keskel keeritama ja puudus oma teljedega sagedaste teiste keeritajatele külge, nii et teljed kolisevad. Siis ütlesivad tõised: "Tasa, tasa, suure tasku mees." Vastu hommikust eha liugles mees teljedega välja, sõidukoha poole tagasi ja leidis ennast viimati metsas tundmata majakese ees tagasi olevat. Kui ta ennast teljede küljest lahti sidus ja majasse sisse astus, leidis ta, et rehe põrmand niisama tambitud tasane oli, kui enne olnud ja kui ei oleks seal midagi sündinud. Nüüd oli majas inimesi leida, need keelsivad teda kõvaste, et ta oma Lapumaa sõidust kellegile ei pidanud rääkima ja juhatasivad teda siis õige tee peale välja.

E 3997 (2) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuida virmaliseks käidi Laevamehel läinud laev Põhjameres Lapurannas hukka, mehel olnud mõõk kaasas. Kui tõised roobitsedega vehklenud, löönud tema mõõgaga ja iga kord kui ta paugu annud, kukkunud mees. Siis olla tõised ütelnud: "Tasa, tasa, suure tasku mees."

E 3999 (4) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Soend Ütel talul käinu kik inimese soendsin ja kõnelnu ega kõrd pärast üitstõisel ära, mi' na kennig' saanu. Kord kõnelnu üits vananaene ja ikken esi: "Mi ma no ilmaasjate käu, miastig ei saa, koera om ärrapest puha taren, usse kõvast kinni. Mullu öösi oli üits va valge mära Murassoo pääl är' koolu, sike oli tõine puha, olli terav kihu, sai kõttualuse soone omale."

E 4000/1 (1) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanausk Kui inimene tahab kohut käia võitu saia, sis piap kige päält kolm kord lugeme issameiet ja ristmisesõnu, mis nõnda on: "Jumala sie isa, jumala sie poja ja jumala sie pühavaimu nimel, nie kolm olgu ütsinde miu abimees, täempe nellapäne, riidine ehk puulpene päevak, jumale armuke. Sis pannas soola rätinärtsi sisse, võets kübenek soola, pannas näpug' suuvee (pesuvee) sissi ja ei pühite mitte suud kuivas, suuvesi visats lõuna poole maja seina pääle ja ütelts: Ninda mia paista ku päe paist ja taevaesa täheks paistav. Nüüd võets kolm kõrda kolm tera suula ja pannas kura jala suka sisse ja ütelts kolm kõrda: "Õnn hääl poole!" Kodun pannas kolm tera suula ninaräti sisse, pistets kural pool suhu ja ütelts kolm kõrda: "Õnn, hääl pool." Enne kui kohtutuppa sisse astus, pistets kolm tera suula suhu, jälle kolm kõrda niisamuti. Nüüd visats ülejäänu suul kohtutarre maha, vaatets enne lakke, ku tõiste inimeste pääle ja mõtelts: Jänesekäpp mine hundipessä ja hunt är' jänest är murda!"

E 4001 (2) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kukkus hammas suust ära, visatasse see ahju pääle ja ütelts: "Ritsik (kilk), säh luuhammas, anna mulle raudhammas."

E 4001 (4) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Uisasõna Kullakene, kuuli alla, hellakene, heina ladvan, enne kerinu sa kerasse, enne pugenu ja pesässe, enne ku sala salusid, nägemete sa näpistid. Üle minnu sa ütsme jõe, läbi minnu sa kivitse kirigutorni. Tervist toonu tullenna, viinu viha minnenna, Johanist Jordanisse, Piitruse Pauluse.

E 5033/6 (1) < Põlva khk. - Johan Keerd (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanast lännuvä üte suurõ küla õõtsilise vasta jaanipäiva tol üüsel ütte perätühe paika õõdsiga, kost uma kolm vai neli virsta küllä saanu, sääl ei olõ kah lähketsih üttegi talo ei kodapoolitsõ tarrõ olnu. Tol kõrral tulnu õõdsivahil ja ka õõdsilisil tuu õnnetus ette, et kelgi tuliriisto ütteh es' olõ saanu, ei olõ tuureräst kah õõdsituld saanu üles tettä. Pidänüvä hulgahna nõvvo, kuismuudo tuld saasõ, ajanuva iks üts üte tõnõ tõist kottost tuliriisto otsma, a kiaki ei olõ julgunu minna, üü olnu undsõh ja pimme nii kuu kott. Tuudviisi olnu õigo tükk üüd är lännu, ku mõnõl miilde tulnu puu otsa kaema minnä, et vast koh tõsõ õõdsituld nätta um, nännüva kah puu otsast, et arvada puul virsta kaugoh üts tuli palas ja inemise ümbre tulõ kõndva, naanuva jälki üts üte tõõnõ tõist sinna tuld otsma ajama, a kiski ei olõ iks lännü, olnuva kõik ütesugutsõ õigusega. Mõtõlnuva liisko heitmä naada, nii tulnu kah üte vaesõ mehe poig uma kõhna hobõsõkundiga õõdsi manu. Tuu olliva tii pääle maha jätnuva, ei olõ hobõnõ jõudnu tõsõl tol õdagul sukkugi sõita. Tuu saanu hobõsõkundi kammitsahe är panda, nii olnuva tõsõ õõtsilise mangi, näütännuva, kos tuli um ja käsknüva õigõ ruttu säält tuld tuuma minnä. Vaese mehe poig annu küll vasta, a pidinu iks minema. Tõsõ õõtsilise ähvardännüva tälle kõiksugutsit tempa tetta, tuud naanu tõõno pelgämä ja lännu sinna tulõ poolõ minemä. Lännu ja iknu, tuli olnu küll õigõ lähkäsih nätta, a ei olõ mano saanu. Lännu viil õigõ kibõõhe hää tükkü aigu, nii olnu pia tulõl man, jäänu puhmu taadõ kaema, kas um õõtsituli vai mõni muu tuli. Puhma takkast nännu poiskõnõ, et suur hunik hütsi, arvada haanarua suuru, palanuva ja kats väega vanna halli miist segänüva raudorrõga hüdsehunikot tõnõ tõsõlt puult. Poiskõnõ naanu väega pelgäma, tõotanu(?) tagasi minema naada, siis ol tõnõ vanamiis sälä taadõ kaenu, nii rõbahtanu kah poiskõist puhmu taadõ, üttelnu tõsõlõ vanalõ mehele mõnõ sõna, mis pääle tuu niisama mõnõ sõna kostnu. Poiskõsõlõ olnuva vanno meeste sõna nii esieräliku ja võõra, et midagi arvo ei olõ saanu. Pääle tuu üttelnü edimäne vanamiis, kes poiskõist edimält nännu: "Hää poig, ärä peläku midägi, tulõ siia tuli viirde, seledä meele är, kuis sa siia johtud ja mis asa peräst, mii olõmi küll juba pallo väega pallo aastaigo ega aasta sel üül siin tuld tennu, a ütski maapäälne ei olõ viil siin käänu!" Poiskõnõ seletanu asa alostusõst lõpetusõni vanolõ meehile är, naanu esi ikma ja tuld pallõma. Vanamiis võtnu tuu pääle kõrvalt üte raudkühvli ja üttelnu: "Võta ta särgisiil üles, ma heedä sullõ neid hütsi siilo pääle, muud tuld meil sullõ anda ei olõ." Poiskõnõ naanu vasta pallõma ja ikma: "Pai vanaesa, tsirgu vanaesa, seo um mu esa kerigosärk, muud särki meil ei olõki, kuu seo är palas, siis ei saa esa inäp kerkohe minna." Vanamiis naanu poiskõist trööstma: "Toho juttu, usu minno, su särgisiilolõ ei saa midägi vika, võta üles ja ma heedä hüdse pääle, et minema saat, tõso õõtsilise uutva sinno tulõga õõtsi manu." Tuu pääle võtnu poiskõnõ särgisiilo üles ja vanamiis heitnu kolm raudkühvli täüt hütsi siilo pääle ja üttelnu esi viil: "Naka nüüd ruttu minemä, muudo tulõ valgõ kätte ja siis ei olõ su tulõst inäp midägi hääd!" Poiskõno tenänu vannomiihi tulõ iist ja lännu õigo ruttu minemä, et inneba tõistõ mano tagasi saasi. Inne õõtsi mano saamist kõnõlnu poiskõno esi ütsinda: "Odoot, maa kae ummoht, mis imeliku hüdse neo umma, mida vanamiis mullõ särgisiilo pääle heite, ei paloda viil särgile mulkugi sisse ja umma kah väega rassõ." Kaenu siilo sisse, ei olõ ütte hüstki nännu, siil selgit rublitükkä täüs. Poiskõno mõtõl veetkese aigu, valanu ruublitükku üte suurõ kadaja puhmu ala maaha ja lännu esi tühält õõtsi mano, päiv naanu kah pia üles tulõma ja tõõsil olnu pia kodo minek. Tõõsilõ õõtsilisile seletänu asa hoobis tõõsildõ, ku oll olnu, nuu usknuva kah, ja jätnüvä tõsõ trahvmada, võtnuva hobõsõ kinni ja tuhatnelja kodo minema, jätnuvä jälki vaesõ mehe poja ütsindä uma hobõsõ luuga õõtsi platsi. Tuu ei olõ kah sukkugi rühknügi, lännu mõtsa, ajanu hammõ säläst, ammutanu ruublitükku sisse ja lännu siis tassakõtsi kodo poolõ minemä. Ku kodo ol saanu, seletänu üüsetse tulõotsimise luu esäle otsast otsani är ja annu kah hammõga raha esä kätte. Rahha olnu nii pallo, et ol saanu esa iias ja poja põlvõs häste ellä ja kaunihe karada.

E 5040/41 (5) < Põlva khk. - Johan Keerd (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanast lännu H. küla vana püssümiis Peedo ütel pühapääval juttusõ aigu jõõ viirde kõnma, püss iks ka ütteh. Saanu kõnmise kõrraga ligi E. külla üte niidu pääle, mida Vanasilla ots kutsutas, säält olnu purrõh üle jõõ, sääl purdõ pääl nännu Peedo, et üts vana must miis istnu ja pääd suginu, sälg Peedolõ vasta. Peedo saanu arvo, et tuu kiaki muu ei olõ, ku vanatont esi, võtnu ruttu uma hõppõpreesi rinnast, murranu poolõs, tennu kolm risti pääle ja pannu siis kuuli asõmõlõ püssü sisse, tropus(?) kõvastõ pääle, tsihtnu õkva vana pääsugija pääle. Nii ku pauk olnu, nii olnu kah jõõh suur kahahus kuulda, vesi tulnu tuu pääle üle pervi vällä, muud ei olõ midägi näta, ei ka kuulda olnu, a pääle tuu olnu mitu aastaiga iks ega pühapäävah sääl kottal halõt oigamist kuulda.

E 5042/3 (7) < Põlva khk. - Johan Keerd (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üttel tütrekkul olnu vanast väega suur himu kallit kaalahelmi, a ei olõ kostki tuu tarbis rahha saanu, tuupärast naanu ega pühapäiv juttusõ aigu mõtsa marjo otsma käüma. Käänu niiviisi joba mitu hääd pühapäiva, mara müünu är ja olnu tuud muudo jo õigõ pallo rahha käeh, pia nii pallo, ku helme masnuva, nii pallo olnuki viil puudus, ku üte pühapääva koratusist iks oll saanu ja lännu tuupreäst jälki üttel pühapääval mõtsa vai suuhu marjo otsma. Korano sääl õigo virgastõ, nii tulnu üts vana hall miis mano ja küsünü: "Hää lats, mis saa siin kah pühäpääväh juttusõ aigu tiid?" Tütrek üttelnu: "Näet eski, et ma marjo korja." Vanamiis küsünü jäll': "Mis sa naade marjoga tiit, et sa näid õkva juttusõ aigo korjat?" Tütrek kostnu vasta: "Ma müü mara är, et rahha saasi." Vanamiis küsünü jälki: "Mis sa siis rahaga tiit, et saa teda niiviisi ahnitsõt?" Tütrek üttelnu vanalõ mehele: "Mul um väega himo kallit kaalahelmi, nii kui mõnõl rikkal tütrekul umma, tuu tarbis um mullõ rahha vaaja." Vanamiis üttelnu tuu pääle: "Ku sul nii suur himo kaalahelmi um ja sa tuu pääle ega pühapäävah juttusõ aigo piat marjo korjama tulõma, tuuperäst kingi ma sullõ ütte kalli helme, mida sa äripääväh ja pühapäävah, üüse ja päiva, kottoh ja kerkoh piät kaalas kanma." Võtnu siilo alt üte kõgõ uma eloiä suurõ kirivä hussi välla, pannu tütrekulõ ümbre kaala ja kaonu esi sinna samma är. Tütrek lännu kodo, huss kaala ümbre, mõnõ tahtnuva küll är võtta, a ei olõ saanu inne kiaki võtta, ku tütrek är koolnu, siis kaonu uss ka kaala ümbrelt är.

E 5070/3 (3) < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaks kütti Kord eksinud üks kütt paksu metsa ära. Kui ta juba tükk maad oli ära käinud, juhtus ta ühe teise kütiga kokku, kes nasama ära oli eksinud. Nüüd nad marsisivad kahekesi metsa mööda ümber, aga õiket teed ei leidnud nad veel kusagilt. Õnneks nägivad nad ometegi metsapuude vahelt ühte tuld paistvat. Nüüd hakkasivad nad senna poole marsima, viimaks jõudsivad nad senna majakese juurde, aga õnnetuseks ei saanud nad senna sisse minna, sest et suur kõrge püstaed oli senna ümber tehtud. Viimaks ronis teine kütt ometegi üle aea sisse. Kohe kargasivad kaks suurt koera ta kallale, ta tõmmand oma mõõga välja ja löönud nad maha. Nüüd teind ta väravad seestpoolt lahti ja lasknud teise kütti kua sisse. Nüüd läind nad tuppa. Tuas istunud üks vana naene laua ääres ja ta tumm tütar ka. Nad küsinud süüa, aga vanamoor pole enesel midagit ütelnud olevat. Kütt tõmband mõõga tupest ja ütelnud: "Kui süüa ei anna, siis tapan teid praegu ära!" Tumm tütar näitanud kohe käega seina poole, kui seda näinud, et kütt mõõga välja võttis. Nad vaatanud ja näinud, et seina sees olnud veike kapi. Kui kapi lahti teinud, leidnud nad sealt seest kõiksugu maiuse asju ja ka kõiksugu joodavad viinad. Nad söönud nüüd kõhud täis tugevaste ja läinud nüüd üles pööningule puhkama. Teine jäänud rahuliste magama, aga teisel pole sugugi uni peale tulnud. Kesköö ajal kuulnud ta, et hulk mehi tulnud senna majasse. Nüüd alles saanud ta aru, et see olnud üks röövlite koht. Seal kuulnud ta, kuda see vana naene nendele rääkinud, et nende pööningal kaks võerast meest magavad. Peale selle kuulnud, et üks hakkanud teppi mööda üles tulema. Nii pea, kui see röövel oma pea ülevalt august sisse pistnud pööningale, napsti löönud kütt tal pea kui maani otsast maha, keha aga läinud hüpates tepist alla. Üks aga ütelnud tuas: "Ta ei saa vist üksi nende vasta, ma lähen talle abiks." Kütt seadnud nüüd ennast jälle valmis augu peale. Na pea, kui ta ka oma pea august sisse pistnud, napsti, oli sellega na samasugune lugu kui esimesega. Nõnda tapnud ta kolm tükki ära. Siis kuulnud, kui üks ütelnud: "Mu pojad ei tulegi enam tagasi, ei tea, kas neil siis na kaua võitlemist on?" Vana hall vanake, kes siis vist nende isa oli, läinud ka trepist ülesse. Ka sellega ei ole lugu teisiti läinud. Na tapnud ta siis kõik ära. Nüüd alles äratanud ta ka teise kütti üles ja jutustanud, et missugune lahing temal selle ajaga siin olnud röövlitega. Teine vastanud: "Aga mispärast sa siis mitte mind ei äratanud, sest ma oleks ka sul abiks olnud?" "Ma sain nendega ise üksi ilusaste valmis, sellepärast polnud mul teist mitte tarvis - ja kahekesi meie oleks ka palju suuremat kära teinud -, nad oleks siis kõik ühekorraga tulnud ja oleks võinud meid mõlemaid ära tappa." Nüüd nad läinud tupa, käinud mittu ja mittu tuba läbi, seal tubades olnud ka palju sõjariistu ja muid röövlite riistu. Viimaks juhtunud nad ühte tupa, kus palju inimesekehasi ja luit olnud. Ühest kambrist leidnud nad eilse vana ema oma tumma tütrega, need tapnud nad ka ära, ja nüüd olnud neil oma luba. Viimaks juhtunud ka kullakambrisse, sealt saanud nad siis na palju kulda ja hõbedat, kui aga süda lustib. Siis hakkanud nad kodu minema ja saanud ka õnnelikult välja metsast, aga see teine kütt, kes enne metsas oli, olla üks kuningas olnud ja nüüd ta pannud teise kütti oma riigis ühe kõrge au sisse selle eest, ta oli tema elu hoidnud, kui ta magas!

E 5074/5 (4) < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kurni katk Arvata ühe kahekümne viie aasta eest olnud üks suur katk meie mual ja teda arvatud üheks isesuguseks katkuks, sest kus peresse ta tulnud, sealt surmanud ta kõik ära. Valdade kaupa surnud sel korral inimesi maha! Kord olnud ta ka kangeste laastamas siin Baltimere kääru sees olevas Pootsi vallas. Ühel õhtal maganud ühes peres kõik pererahvas vagusi, paljalt vana hall isake istunud ahu peal soojas, tulevalguse paistel. Äkitselt näinud ta, kudas üks kera uksest tupa tulnud ja kohe magajate juurde läinud ja seal teinud ise niisugust imeliku koledat healt. Nõnda käinud ta kõik magajad korrast läbi, aga ahu peale, kus vanake peris kohkudes oli, pole ta mitte tulnud, vaid läinud jälle uksest välja. Vanake nüüd ahu pealt rutu maha, et teistele kua sellest teadustada. Küll hõiskand ja karjund na palju kui jõudnud, aga pole keegi end liigutanud ja olnud juba kõik katku läbi surnud. Sest ajast kutsutakse kõiki niisugusid äkilisi surma ikka nimega, see on Kurni katkuga.

E 5078/9 (6) < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord viinud mees härja laadale ja saanud ta eest paljalt viis rubla. Pead sügades tulnud ta kodu, aga tee ääres olnud üks suur sügav tiik. Üks ütlend tiigist: "Seitse, seitse," konna moodi. Mehel süda täis: "Mis sa lorid, seitse, viis sain paljalt." Jällega öeltud: "Seitse, seitse." "Kas pead suud, mis seitse, kas sa ei kuule, et ma ütlesin juba sulle, et viis sain." Ei kuulanud tiigiheal sugugi vana mehe juttu, vaid ikka edasi lugend ta oma joru. Mehel süda na täis, et küsid: "Kas siis maksad mulle seitse?" Üks konna moodi heal teinud teiselt äärest vasta: "Jah." Mees kohe rahakott taskust välja ja viskand koti ühes rahaga. Ise ütelnud: "Homme tulen järele, katsu, et sa siis seitse maksad mulle välja." Naene ja lapsed jooksnud vasta nüüd küsima, et palju ta härjast raha sai? Mees rääkinud oma lugu, et homme siis saan seitse. Teine päeva läinud ta ühes lastega otsima, aga pole enam rahakottigi ega raha veel sugugi kusagil olnud. Nüüd saanud ta alles aru, et vanakuri ise seal tiigis olnud. Et kui ta oleks ise eila tiiki peale lubatud raha järele läinud, siis oleks nad ta ära uputanud ja ta hinge omale pärantanud, sest et mehel küll süda täis oli, et ta vähe raha sai, aga siiski ei annud ta veel ennast kurja kätte. Nõnda peasenud ta siis seekord nende künte vahelt.

E 5079 < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Neljapäeva õhtased tööd Ei tohi kedrata, villu kaarida, linu ropsida ega muud niisugust tööd teha. Aga sukki nõeluda, vardid kududa, pastlapaelu teha võib, ja iseäranis sel õhtal arstitakse: nagu maalise arstimine, nikastamise, tütre mehele panemise sõnad loetakse ikka sel õhtal ja ka muud niisugused arstimised. (Kui kuulen veel midagi sest päevast, küll siis teadustan)

[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 73 74 75 76 77 78 79 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99 100 101 102 103 104 105 106 107 108 109 110 111 112 113 114 115 116 117 118 119 120 121 122 123 124 125 126 127 128 129 130 131 132 133 134 135 136 137 138 139 140 141 142 143 144 145 146 147 148 149 150 151 152 153 154 155 156 157 158 159 160 161 162 163 164 165 166 167 168 169 170 171 172 173 174 175 176 177 178 179 180 181 182 183 184 185 186 187 188 189 190 191 192 193 194 195 196 197 198 199 200 201 202 203 204 205 206 207 208 209 210 211 212 213 214 215 216 217 218 219 220 221 222 223 224 225 226 227 228 229 230 231 232 233 234 235 236 237 238 239 240 241 242 243 244 245 246 247 248 249 250 251 252 253 254 255 256 257 258 259 260 261 262 263 264 265 266 267 268 269 270 271 272 273 274 275 276 277 278 279 280 281 282 283 284 285 286 287 288 289 290 291 292 293 294 295 296 297 298 299 300 301 302 303 304 305 306 307 308 309 310 311 312 313 314 315 316 317 318 319 320 321 322 323 324 325 326 327 328 329 330 331 332 333 334 335 336 337 338 339 340 341 342 343 344 345 346 347 348 349 350 351 352 353 354 355 356 357 358 359 360 361 362 363 364 365 366 367 368 369 370 371 372 373 374 375 376 377 378 379 380 381 382 383 384 385 386 387 388 389 390 391 392 393 394 395 396 397 398 399 400 401 402 403 404 405 406 407 Järgmine lehekülg ]