[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 3809/11 (6) < Tarvastu khk. - H. Kossesson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kudas kaits miest om rikas saanu Vanast om kaits miest mõtsan puid raiun. Ja sõs tullu üte õige suure puu juure alt väike nõklaja uisk vällä. Mehe om sõs temä ärä tapan. Aga selle järgi om jälle tõene uisk vällä tullu ja sie ollu juba raasike suuremb kui edimene - ka selle om mehed ärä tapan. Sõs om nakanu neid (uiske) säält vällä tulema, nõnda et aro otsa ei ole kunnigi ollu. Mehe om neid sõs sääl "maha võttan", seni kui neid suur hunik saanu. Viimati om puu juure all nakanu üits müräma ja kolama, mis hirmus ollu ja suur harjaga uisk pistän vällä. Selle om na ka ärä tapan. Peräst harjaga uisa surma om säält juurte alt kuld-ja hõberaha/hakanu/ vällä juoskma kui vett. Mehe om selle raha sõs omäle võtan ja om sõs rikase saanu. Sie raha, mis sääl puu juure all oli ollu, om sinna kurjaga maha pant ja selleperäst om nie uisad sõs tedä sääl senikaua hoidan, kui neid ärä om tapet, süs tullu ka raha säält vällä. Vanainimesed usuva, et pirilla siandsid kotussid om, kos uisa raha hoiava, mis kurjaga om maha pant. Enne ollev ka paelu siandsid kotussid üles leit, uisad ärä häävited ja raha, mis nende hoida ollu, ära võet.

E 3817/3824 (9) < Tarvastu khk. - H. Kossesson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Poiss vanapagana rahakambren Ütekõrra vanal aol om üits poiss tahten rikkas saia. Temä om joba mitu õhtut, kuda õitsil oli ollu nännu, kudas kaugel mõtsa veeren sinine tuli om palanu. Poiss mõtelnu ega sie muud ei või olla, kui et vanapagan kuivatab oma raha. Sõs võttan ta nõus vanapagana käest raha ära võtta. Üits õhtu nännu ta seda sama sinist tuld mõtsa veeren palavet ja temä minnu sõs sinna vaatama, aga kui ta sinna kotale om saanu, kos ta seda tuld om nännu, sõs oli sie ärä ollu kadunu. Tõene õhtu ollu tal jälle siande sama lugu kähen. Kui ta seda sinist tuld om nännu, sõs minnu ta sinna jälle vanapagana käest raha ära tooma. Saanu ta aga sinna, sis jällegi olle ta nagu maa alla kadunu. Poiss pidänu ilma midägi saamata kodu poole tagasi minema. Kolmandama päeva õhtul, sõs minnu ta jälle õitsie. Enne poolt ööd tekkunu vana tuttava kotussa pääle jällegi siesama sinine tuli kuna ta muid ei ennembi iki varemalt om ollu. Poiss minnu jälle vaatama ja vanapagana raha ärä võtma, aga jällegi ollu asjata. Sõs võtan ta nõus ja minnu üits kõrd õige targa manu nõu küsima, et kudas ta seda tuld, mis iga öösi mõtsa veeren palab, nätä saas. Tark õpenu sõs teda, et ta piab omale valge palaij (voodilina) ümmer pää võtma ja viel siande konguga tõrvakannukene, kost ta läbi pidanu vaatama. Poiss om sõs ka temä õpetamise järgi tennu. Järgmisel õhtul minnü ta jälle õitsile ja võtan valge palaja ja hanguga kannu manu. Öösi nakanu temäle vana tuttav sinine tuli mõtsa veeren jällegi paistma. Poiss saanu sedä näten õige rõõmsasse ja mõtelnu: "Nüüd ma saa ta ommetegi üits kõrd kätte ja saa ka rikasse mehesse, sõs ma võta omäle ilusa talu ja sõs võta rikka naese." Kui ta nõnda oli mõtelnu, nakanu ta sinitse tule poole minema. Kui ta sinna om saanu, nännu ta ka tõeste, kudas vana halli habemega mies om kuld- ja hõberaha väikse kühvlega tulle visanu. Poiss ollu edimalt siast hirmust vanamiist näten peris ärä heitunu, ega ei ole tohtin hengatagi. Viimäti võttan ta süäme rindu ja karanu vanapagana pääle, et selle rahakasti omale võtta. Vanapagan karanu ka püsti ja tõmmanu temä raed pidi kinni, põrutanu kolm kõrda kora jala kontsaga üte põõsa alla. Sõs minnu sääl suur uss (uks) valla ja vanamies visanu poisi sinna oma palaja ja kannuga sissi. Kui poiss omast ehmatusest oli üles toibunu ja mis ta sõs sääl nännu, ollu raha, maailmatu lõpmata raha seisnu sääl hunikun ja kihin. Enne poolt ööd tullu vanapagan esi ka sinna sissi ja pannu usse jälle kõvaste kinni. Poiss oli ollu nägu küdsänü ja kuum, ega vällä ei ole saanu kah. Vanapagan nakanu esi süömä ja käsken poissi jälle hunikust raha võtta, mis to nõnda kangesti om igatsenu ja omäle tahtan ja seda süüä, aga mis söögisse ei ole loodu ei või ka süüä. Sedäviisi ollu poiss joba mitu päeva vanapagana rahakamren kinni ja päälegi ilma söömatä. Vanapagan esi käenu päevä kodust ärä ja öösi kuivatanu jälle oma raha vällän. Küll oli meie poiss sääl kimbun ollu, aga vällä ei ole ta ka kudagi moodu saanu. Ta vandun sääl oma rahahimu igaveste vanatontide omas ja lubanu ei ilmaski enamb raha järgi himusta. Üitskõrd om vanapaganale paelu külälisi tullen ja sõs om poesi pääsemise tunnike kätte jõuden. Poiss om tähele pannu, et võõra vanapagana, kes vällä om minnu, om enne oma kora jala kontsa üte suure kausi sisse, mis nurgan om saisan, kastan ja sõs sellega usse külgi kolm kõrda löönu. Poiss om ka sedaviisi tennu ja om ka vällä pääsnu. Sest ajast om ta ka tõeste oma rahahimu ära kaotanu.

E 3828 (9) < Kadrina khk. - J. Laur (?) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sood 1) Vommialuse soo 2) Suursoo 3) Peetri soo Selle soo peal on ümargused lavad nagu näituseks muru või park jalutuskohtades pruugitakse. Aga nad on künkalised ja ei muuda oma nägu ilmaski. Nende lavade kohta räägib sealse rahva suu järgmiselt. Et vanal ajal kui Kalevipoeg Eestimaal kuningas olnud ja et tal raudne hobune olnud, siis künnud ta selle raudse hobusega need lavad, aga peale selle söönud hundid ta raudse hobuse ära ja nõnda ollagi need lavad sinna tekkinud.

E 3828/9 (10) < Kadrina khk. - J. Laur (?) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsad 1) Tähnitu mets - see on suur kõrvemets. Seda metsa jäutab rahvasuu nimede poolest veel kolmeks: 1) Tähnitu, 2) Põlendiku alune, 3) Kasemetsa alune. 2) Kalmude mets - sinna olla vanal katku ajal surnuid maetud. Üks vana 80-aastane rauk jutustas mulle, et tema omas noores eas seal veel ristisi näinud. 3) Suure kuusiku 4) Veike kuusiku 5) Lubjaahju mets 6) Kukemänniku 7) Mäelt mets.

E 3829 (11) < Kadrina khk. - J. Laur (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jõed. Üks jõgi on seal olemas, aga selle jõe sees on suured sügavad hauakohad leida ja rahvas kutsub neid sügavusi järgmiste nimedega: Raudsülla haud, Valge härja haud, Siku haud.

E 3829 (12) < Kadrina - J. Laur (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Järved Selle järve kohta räägib rahvasuu järgmiselt, et selle järve kaldal on vanal ajal näkineiusid tihti endid siis pesema nähtud, kui esite vihma sadanud ja siis päike paistma hakanud. Peale selle on veel kaks tiiki: 1) Viinaköögi tiik, 2) Karjaaja tiik, keda siin nimetan.

E 3838/40 < Kadrina khk. - J. Laur(?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mees ära eksinud Üks kord läinud üks mees metsa omale ühte tarvituse puud tooma ja eksinud ära. Kaua arga hulkunud ta ümber, ilma et metsast välja oleks saanud. Korraga tulnud üks hall mehike tema juurde ja ütelnud, et kui sa selle mulle lubad, mis sul õuevärava peal kõige enne vastu tuleb, siis viin sind metsast välja. Mees mõtelnud tüki aega selle üle järele, et kes mul seal on vastu tulemas muud kui koer, aga oma veikse poja peale ei ole ta sugugi teadnud mõtelda ja lubanud viimaks selle mehele, kes kõigi enne vastu tuleb. Ja nüüd viinud ka hall mehike teda metsast välja. Kui nad kodu jõudnud, tulnud aga veike poeg värava peal isale kõige enne vastu. Mehel käinud küll see asi esite kehast läbi, aga mis tehtud, see tehtud. Seal teind siis ka hall mehike kauba ära, mil ta oma palka tahab kätte saada. Tehtud siis kahekümne aasta pärast, see on, kui poeg 20-aastaseks saab. Siis lubanud mehike järele tulla. Sellest päevast saadik seisnud isa alati mures ja ei ole enne pojale avaldanud, kui mõni päev enne ära viimist ütelnud ta pojale, et tal paari päeva pärast siit äraminek tulla. Seal olnud siis küll hea nõu kallis. Veel selsamal päival läinud isa ja poeg mõlemad kiriku juurde ja rääkinud seda õpetajale. Õpetaja öelnud küll esite, et asi väega kauaks hulka jäenud ning seletanud ka esale ning pojale asjalugu selgeste ära, kes see järeletulija olla. Õpetaja seletanud, et just sel päeval, kui mehike järele lubanud tulla, et siis poiss tema juurde tuleks, mida ka poiss teinud. Kui nüid see päev jõudnud, läinud poiss õpetaja juurde. Õpetaja rääkinud nüüd poisile, et ta kolm ööd kirikus altari sees pidada jutluseraamatut lugema - siis võida ta ehk peastetud saada. Õpetaja seletanud siis ka poisile ära, kuda tal tarvis olla ja kui keegi teda kutsuma tuleb, mis siis vastata tarvis. Ta öelnud, et su juurde tulevad minusugused õpetajad, su isad ja emad, õed kui vennad, aga kellegi muu järel ära mine, kuid aga selle järele, kui sinuga esite ühes issameie palve täieste ära loevad ning peale selle sinuga ühes altari sakramenti võtavad. Ta öelnud, et nad tulevad ja loevad küll sinuga ühes issameie palve ära, aga selle järele võid sa minna, kes palve täieste ära loeb ja kolm kord: "Amen, amen, amen," ütleb. Poiss teinud siis nõnda, kuda õpetaja teda juhatanud ning peasnud seega vanapagana küisist.

E 3841/3 (1) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üks Tallinna linna kirik Vanaste tulnud ühel päeval kaks rootsisugust meest õpetaja juure ja palunuvad, et õpetaja vaevaks võtaks ja nendele kirikut seest- kui väljastpoolt näitaks ja plaani teha võiksivad, mille järele ka omale sarnast kirikut teha võiksivad. Õpetajal ei olnud selle vastu midagist, vaid et ise nende võõrate mestega ühes kirikut vaatama ei tahtnud minna, siis saatnud ta enese asemel köstrit. Rootsi mehed ei olnuvat ka sellele nõule vasta ja läinud köstri juhil kuni kerigu eesläve juure. Eesläve juures keitnuvad rootslased köstril paksu siidirätikuga silmad kõvasti kinni, pöörnuvad köstri käest võetud kirikuvõtmega ukse lahti ja süüdanuvad tõrvalondi põlema. Nüüd käinud pime köster rootsi meeste taga, kõrd nagu treppi mööda kõrgele ülese poole, kõrd nagu jälle alla poole, kõrd jälle nagu käänakuid tehes, viimaks tundnud ta, kudas rootslased jälle üht ust lahti käändnuvad. Kui uks lahti saanud, tõmmatud ka köster kättpide sisse ja võetud paks siidirätik silmade eest ära ja lükatud uks jälle kinni. Kõik, mis nüüd köstrile silma paistnud, olnd küll imekspanemise väärt. Kirikuhe, kuhu nad pidid saama, oli nüüd kaunis ilus kivikambri, kõrged seinad ja kõigesugumase maja nublika täidetud. Ühe seina peal oli suur riiul, mis paksu kirjutusraamatutega täis oli, riiuli all suur laud, kuhu mõlemad rootslased ligi astunud ja paberid ja kirjutamise riistad kätte võtnuvad ja köstrile käsku andnuvad, kõike seda kambrit järele vaadata, kuna ise kirjutama ja rootsi keeli kõnelema hakanuvad. Suure hoolega käändnuvad rootslased kirjutusraamatu lehti ümbre, kirjutanuvad ja rääkinuvad suure usinusega. Köstri vaadelnud suure tõrvalondi valgustusel imeliku kambrit läbi ja leidnud lõpmata suurt ilmlikku vara siin varjul olemas. Mitu ja mitu tammist tönnikest seisnuvad üksteise kõrval nukas ja paksud vasised vitsad peal, aga ühes lõpmata kulda ja teises hõbedat sees. Rootslased ütelnuvad nüüd, et võta nii palju kulda, kui sul kuhugile kaasa mahub, aga pead enne vanduma, et sa kõigest nägemisest enne kolme päeva kellegile sõna ei lausu. Köster vandunud ka rootslaste nõudmise järele ja pandnud siis karmanid ja põued kulda täis, nõnda et raskust tundnud. Tulnud siis jälle rootslased lauade tagast ülesse, käskinuvad veel mõlemad pihud ka kulda täis võtta. Veel võtnud köster kulda pihku, köidetud siis jälle paksu siidirätikuga rootslastest silmad kinni ja viidud tuldud uksest tagasi välja. Jälle tundnud köster, et trepitee vahest alla, vahest ülesse viinud, vahest mitmed käänakud ees olnuvad. Viimaks saanuvad jälle keriku suure ukse taade, kus siidirätt köstri silmade eest ära võetud ja võti kätte antud ja kerikust välja saadetud. Kui köstri kerikust välja saanud, käändnud ta jälle ukse kinni, kuna kaks rootsi meest kerikusse jäänud. Esite vabandanud köster õpetajale rootslaste ära minekid, kui aga kolm päeva täis saanud, siis rääkinud köster õpetajale kolme päeva tagant juhtumise otsast otsani ära, mille pääle õpetaja vihastanud, et seda mitte temale varemalt teada ei andnud. Läinuvad siis köster kui õpetaja kerikust jälgi järele vaatama, tõstnuvad kantsli paigast ja kaalunuvad kohatside põrandad ülesse, aga teed kambrisse ei leidnuvad kuskilt ülesse. Arvatakse, et rootslased enne kolme päeva juba omale maale ära olid läinuvad.

E 3848 (1) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Urbe- või palmipuude pühal hommigul vara püiavad olgu kas pereema või peremees ise, ehk ka teised pereliikmed varajamast teisi ülese tõusta ja siis laisku ülestõusjaid urbekimpudega jalgemööda peksa, et vara ülesse tulla ei tea. Mis põhjus sellel on, ei tea ise keegist jutustada.

E 3848 (3) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mida rahvas rääkivad, olla esimene saelõikaja kurat olnud. Kurat hakanud maja ehitama ja leidnud, et ka lage ja põrantad tarbeks läheb. Kurat võtnud teise kuradi seltsi, löönuvad palki pukkide peale ja hakanuvad lõikama. Selle juures tilkunud kuraditel juuksed otsas ja pea suitsenud, kui selle juures ei teadnuvad mehikesed, et tarvis oleks saele hambid sisse lõigata ja teritseda, kui ka käända ja kiilu tagast lüia. "Võtku seda ja teist," ütelnuvad kuradid, "tapa või ennast ära," ja jätnuvad laua lõikamise järele. Inimesed aga näinuvad, pöörnuvad sael sael hambad, teritsenuvad ja löönuvad kiilu tagast järele ja tänase päevani on see amet jäänud, kui mõned ütlevad seda tööd "Kuradi töö raskuseks olevat."

E 3849 (1) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kudas vähjad vette saivad Vanapagan, kes Vana-Kariste mõisa ligidal Koodiorus elanud, luusinud kord Karksi laani-metsi mööda ja heitnud viimaks Veisjärve ligidale padrikusse puhkamaie. Vähjad elutsenud sel korral üksi Karksi metsades, need pugenud magajale juukstesse, habemesse ja põue ja teinud hirmsat kõdi. Magaja tõusnud sajatades ülesse, pannud putked mängima, kihutanud ühe joonega kuni Koodiorgu. Teel katkunud ta habemest ja juukstest vähkisi, pildunud neid jõge- ja järvedesse ning sajatanud: "Kärvaku kirpa! Kärvaku kirpa!" Sest ajast saadik olla vähjad Karksi metsadest kadunud, ainult veel jõge- ja järvedest leida ja - mustad.

E 3850/1 (2) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Miks tammepuul katkenud lehed on Korra tahtnud vanapagan jumalat kiusata ja küsinud selle käest, kas see mitte üht väikest palvet kuulda ei võtaks. Jumal vasta: "Sinu palve saab täidetud nii pea, kui tammepuul kõik lehed maha on pudenenud ja oksad raagus on." Vanapagan rõõmustas selle lubaduse üle mehe moodi, ootas pitkisilmi sügiset, kuid pahanduseks ei varisenud lehed tamme otsast maha. Vanapagan mõtles: "Pole viga, ootan talveni, küll nad siis lume ja külmaga kõik maha pudenevad." Tali tuli, kuid lehed olivad ikka veel tamme otsas ehk nad küll jo kolletanud ja närtsinud olivad. "Oot, oot," trööstis end Vanapagan, "küll nad enne kevadet ammu maha pudenevad." Kevade tuli. Uued lehed olivad jo kaunis suured, nüüd langesivad mineva-aastased aega mööda maha. Vanapagan nägi, et ta tüssatud oli. Hirmsas vihas tormas ta tammepuu otsa, rebis ja krabis küüntega lehti, et tükid taga. Selle täheks seisab tammepuu aasta otsa lehtede ehtes ja maanitseb oma lõhutud lehtedega igaühte vanapagana tigeduse eest.

E 3852/3 (4) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veisjärv Karksi-Kärstna rajal seisab ilus suur järv, mis mitte ikka kohal ja paigal ei ole olnud, vaid hiljemine sinna tulnud. Praeguse järve asemel olnud muistene Karksi ja Kärstna talupoegade karja-ja heinamaad. Rahvasuu pajatab selle kohta. Olnud ilus heinailm, heinalised olnud loogu võtmas, külakarjad söönud teisel pool karjasmaa peal. Äkitselt näinud heinalised põhja poolt suurt hirmust pilvesammast suure tuule, tormi ja kohisemisega ligemale tulevat. Inimesed püüdnud hirmuga hirmsa nähtuse eest põgeneda. Üks noor neiu jooksnud veel tagasi, et oma heinasaadu otsa unustatud helmekorrasi ära tuua, kuid hilja. Pilv jõudnud kohale ja hirmus vetevaling voolanud pilvedest alla. Mõne silmapilgu järel laenetanud kohal järv. Külade kariloomad ja palju inimesi saanud järvelaenetes haledat otsa. Iga aasta pärib ilus Veisjärve näkineiu kaks kuni kolm inimest omale seltsilaseks. Et palju veisid sinna ära uppunud, nimetakse järve Veisjärveks.

E 3853/4 (5) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Murujärv Penuja-Pöögle valdade piiril, keset sügavat laant, on suur samla- ja rohukamaraga kaetud järv, mida Murujärveks kutsutakse. Ainult kolme sülla laiuselt on keset järve lausa vett näha - see koht on väga sügav, tema põhja pole keegi kätte leidnud. Viskad kivi vette, siis kuuled tüki aja järele, kui kukuks see vastu teist kivi ehk raudkasti. Rahvas räägib. Sinna olla kord sõja ajal suur varandus ära peidetud. Mõnigi südikas mees on kalli varanduse järele õngitsenud, kuid asjata. Korra sidunud südikad mehed kivi pitka nööri otsa ja lasknud järve. Juba olnud mitukümmend sülda nööri vees, kui nöör korraga liikunud. Mehed tirinud nööri veest välja - kivi asemel verine oinapea nööri otsas. Sest aast pole keegi enam julgenud järve sügavust mõõta. Sagedaste nähtud päeval, järve kaldal suure kivi otsas musta kassi istuvat ja kuuldud ööseti hirmust kasside kisa ja purelemist.

E 3854/5 (6) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Karksi lossi varandus Karksi lossi varandused olla kõik praeguse Karksi kiriku kohale keldritesse ära peidetud, kuhu hiljemini praegune kirik peale ehitatud saanud. Seal olla rikkad varandused varjul, mida aga kellegile õnneks pole antud päevavalgele tuua, sest et vanatühi ööd kui päevad seal juures vahti pidavat. Mitmel korral olla õpetaja ühes kiriku vöörmündritega küünla, tule ja piibliraamatuga katsunud keldrisse minna, kuid asjata! Ukse kohal, suure vaskvaadi otsas istunud must kass, puhunud tule ära, nii et edasiminek võimata. Lossi käikude (siselduse), keldrite plaanid old kõik ära Rootsi viidud, nii et siin õieti lossikeldrite arvu ja kohtasi ei teatagi. (Aasta kümne-kaheteistkümne eest tagasi olla heebreamehed Rootsis olevaist plaanidest haisu ninasse saanud ja plaanid välja nuhkinud ja ilma lubata kaevama hakanud, mis töös nad aga ülemalt poolt takistud saivad, ühe öö olivad mehed tubliste tööd teinud, mille järeldust veel praegu näha võib.)

E 3856 (6) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kes tahab, et temal hea mesilase pidamise õnn on, see lugegu kevadel, kui mesilased mesipuust esimest korda välja laseb, puu juures kord õieti teine kord tagurpidi Issameiet.

E 3857 (1) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg < J. Tannenthal (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nõiduse sõnad Neid pruugitakse elajate nõidumise juures ja ka inimestele kurja soovides. Siki, viki, vaariseeri, Kommedeeri taari jalga. Nupp oli kulda kansa, vansa. Paabu lutsi panna, vanna. Ut tuut, tuudi luut. Siirat sirka markapuu. Käki Viiu vildsed püksid. Värava vänt, kirstu kramp, ukse link.

E 3858 (2) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg < J. Tannenthal (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Nõiduse sõnad Neid pruugitakse elajate nõidumise juures ja ka inimestele kurja soovides. Aksi, toksi, toome viisa. Vanemi kullu, silli älli. Nipu, napu, kalevi kapu. Lõõri, laari, tõrva aade.

E 3858 (3) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg < J. Tannenthal (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Nõiduse sõnad Neid pruugitakse elajate nõidumise juures ja ka inimestele kurja soovides./ Ahti kahte kapa taali, Perva roodus barapan, Siida potska, niida vo, Saara papa mamma ko. Ühte kahte, liidi laadi, vitsu vimmu, kulle kämmu, virepu vipsu, reinu kepsu.

E 3858 (4) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg < J. Tannenthal (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Nõiduse sõnad Neid pruugitakse elajate nõidumise juures ja ka inimestele kurja soovides./ Tiiser, tiiser, tiiger naager, kulter, kalter, vagame valter, teiken, taiken, tillen pois.

E 3860/1 (1) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mispärast lõhmus liivane on? Jänesel oli õigus end kõigist puukoortest endapidi toita mõistlikult, aga siiski igale puule oma jagu koort külge jätma, nii et nad edespidi veel kasvada võiksivad. Ühel päeval juhtus ta talu kapsaaeda ja leidis säält magusat suutäit, edasi minnes tulli õunaaed ette, siit leidis veel paremat. Nenda maitses ta edasi, proovis üht kui tõist kuni peremees aeda astus. Jänes kuulis värava kiiksumist, ta jättis aedniku jumalaga ning jukkas metsa, magas siis seni kui nälg nüpeldama tulli, siis katsus metsapuude päält proovi. Leidis aga lõhmusse, kelle koor veel magusam mokamaitse oli, kui need aiaviljapuud kõik ühtekokku. Ta oli rõemus, et metsast niisugust rooga leidis, sest siit ei hirmutanud teda keegi, mis siis ka viga head asja pruukida on. Nenda üht lõhmust tõise järel tüvest kuni ladvani koorides, laastas jänes lõhmustest metsa üsna tühjaks ja puhtaks. Seda aga märkas metsajumal, ta viskas iga lõhmusekoore alla puumähi sisse liiva, kes jänese hambad pidi ära nürima, jättis aga kõige mõrudamad haavakoored pruugitavaks. Sest ajast ei katsu jänes enam lõhmusekoort, vaid toidab enda haavakoorest. Sellest on ka jänes omale haavikuemand nimeks saanud.

E 3862 (4) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vähjad Pääle lõunat ühel ilusal päevapaiste ilmal istus vanapagan Koodiorus jõe äärel kingu pääl ja vaatas jooksvasse vette uhket kalade mängi. Et päike liig soojaste paistis, siis hakkas vanal ihu sügelema. Ta nihkles ja rihkles, vähkles mööda maad, aga ei paremat ühtegi. Viimaks istus ta vana koha pääle tagasi, kiskus kuuehõlmad lahti ja hakkas kirpe otsima, leidis neid puhust määratu palju. Ta korjas neid ükshaaval ihu päält ja kortsude vahelt ning pildus jõkke, kus nad ka praegu alles elavad ja vähjade nime all püitakse ning süüakse. Tähendus. Nimetatud Koodiorg, mis selles jutus ette tuleb on Pärnumaal Halliste kihelkonna Vana-Kariste vallas.

E 3863 (5) < Halliste khk., Kaarli v. Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Koodiorg Vana-Kariste Koodiorus oli vanapagane kodu, kus ta elas ja töötas. Siin vahetas ta leivalabidad tõiste oma vaimudega. Ühel päeval, kui ta leiva ahju oli lasknud, siis viskas ta labida Koodiorust Õisu Jõeorgu. Oli see sääl oma töö ära toimetanud, siis viskas ta labida vingudes tagasi. Koodiorus võttis vanapagan labida jälle vastu ja viskas säält edasi Polli Mäkistele, sest sääl koopas elas ka üks vanapagana vaimudest. Nii vahetati leivalabidat edasi ja tagasi. Praegu kannavad need kohad veel muinasnimesid: Koodiorgu kutsutakse kohaks, kus vanapagan leivalabidat vahetanud; Õisu Jõeorgu kutsutakse Õisu põrguks ja Polli Mäkiste koobast Mäkiste põrguks.

E 3863 (6) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õisu järve näkk Iga aasta ühel teadmata ööl on Õisu järves näkki näha. Korra tõuseb ta neitsi kujul vete pääle, mängib lilledega ja laulab vahest tumeda viisiga laulu ning vajub siis tunni aja järel valget rätikut lehvitades tasa kohiseva laenetesse tagasi. Tõuseb aga pea pääle vee - ja vajub jälle, nii edasi kuni kolm korda - siis on kadunud. Ainult lained laksuvad ta kodupaigas ja mängib vana tutavat mängi kaasa. Korra kõnnib jälle üks vanamees jää pääl, pomiseb sõnu, mis vahest kaugele kostab, millest midagi aru ei saa ning kaob siis äkiste ära, ilma et keegi oleks näinud, kuhu. Nii nõuab Õisu järv alati ohvrit, mida näkkide valda öeldakse vajuvat, millel enam muud paradiisi ei ole, kui ainult näki kaisus.

E 3864 (7) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 39-40. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sillavalgme Vanapagan tahtis Saksniidu jõele silda pääle teha, sest muidu ei pääsenud ta säält igakord takistamata üle. Ta ruttas Ereste küla nurmedele, kiskus säält põlle suuri kiva täis ja viis neid Saksniidu jõkke, ruttas tagasi jälle tõist koormat tooma. Nii kandis ta päeva otsa kuni poole ööni. Vanal oli parajaste põll kiva täis korjatud, kui kukk korraga kõledat äratuselaulu laulis. Ta ehmatas nii puupüsti ära, kargas sammu ülespoole ja tahtis jooksma panna, kui korraga uus õnnetus juhtus - põllekanne katkes ja kivid kukkusid kolinal maha. Vanapagan tahtis neid veel üles korjata, aga kukk laulis tõist korda. Ei nüüd olnud enam aega, ta jättis kivid sinna ja jooksis isi kus seda ja tõist. Külarahvas ärkas unest, mõtles majapaarid sisse partsatavad, aga ei leidnud enne midagi, kui ainult hommikul suure kivihuniku nurme päält. Kivivare Ereste küla nurme pääl kannab praegust rahvanime Põlletäis ja kividega täidetud Saksniidu jõe kohta Sillavalgme. Nimetatud koht on Õisu järvest verst maad kaugel selle jõe pääl, mis Õisu järvest Pärnu merde jookseb.

E 3864/5 (8)< Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Paluoja Ilusa veeloigu ääres käis iga päev üks neiu lumivalgis riidis palvetamas. Ta istus pajupõesaste vahele ja valas palju, palju valupisaraid. Kõik need pisarad ei tulnud mitte tuimast südamest, vaid noor neiu palvetas uppunud ema haual ning kattis seda silmarooside ja ainult murepisaratega. Külarahvas nägivad alati lumivalget naesterahvast laanetiigi ääres, aga nad ei julgenud lähedale astuda, arvasivad tondi olevat, kellest muidugi midagi paha võiks sündida. Ja kui keegi kõva südamega ehk kange verega sinna ligidale püüdis, siis kadus neiu põesaste vahele ära, nii et keegi ei näinud, kuhu ta jäi. Nad arvasivad teda tiiki kargavat ning lugesivad seda tema elupaigaks. Niiviisi kasvas nõialoigu jutt rahva sekka laiali ja keegi ei tohtinud kas või päeva ajal sinna lähedale minna. Keikidel oli suur kartus nõiatiigist. Ja kui vahest mõni vasikas ehk lambatall karjamaalt või varss koplist ära kadus, siis arvati seda nõialoigu naesterahva küisis olevat. Kord oli keegi püssisse hõbekuuli pannud ja tahtis nõialoigu naesterahvast maha lasta. Oli püssipaugu vali heal metsa vaikusesse ära kadunud, siis nähti valge neiu tasa põesaste vahele kõndivat. Niiviisi kasvas ikka suurem kartus rahva sekka ja keegi ei tohtinud enam ka nõialoigu lähedalegi minna. Valge naesterahvas käis alati oma tuttaval kohal, nuttis ööd kui päevad, nädalad ja kuud kokku, kuni viimaks neist aastad kasvasivad. Neiu silmapisaratest sündis veikene oja, mis praegust Paluoja nime kannab, sest et seda neiu silmaveevoolus sünnitanud on.

E 3865/6 (9) < Halliste khk. Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 40-41. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kottnõmm Enne olli siin mitmed talud, nende omanikud elasivad mõistlikut ja vagusat elu. Oli kord, kui vanapagan Lohuniidu nõmmest liiva kandis, et seega kusagile taevalaotusele kõrgemaid kohte ehitada. Ta haris liivaga täidetud koti selga ja vantsis arvatud kohale, kuhu ta siis liiva maha puistas. Oli ta tõist koormat toomas, siis väsis ta nii ära, et enam paigastki edasi ei saanud. Ühe nõmme lähedale viskas ta koti seljast maha, et väha hinge tagasi tõmmata. Oli ta tükikese aega puhkanud, laulis kukk esimest korda, ja jälle tõist korda. Vanapagan arvas heaks parem kodu minna, kui et liivakotti edasi kanda. Sest kui kukk kolmant korda laulma saab, siis enam oma koha pääle võimalik saada ei ole. Ta puistas kotist liiva laiali ja panni plehku, nii kas kontsad kulusive. Praegust kutsutakse seda kohta, kuhu vanapagan liiva kotist maha puistas, Kottnõmmeks ja kohta, kuhu esimese kotitäie viis, Jaasi mäeks. Mõlemad on Halliste Kaarli piirides.

E 3868/9 (13) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Visaku järv Viljandist kaheksa versta õhtu poole seisab madala soode vahel pehme raba sees pilliroode keskel Visaku järv. Siin oli endisel ajal ilus lage heinamaa, rohke kohava tammemetsa vahel olnud, ajavoolul aga kõik oma iluduse hauda matnud. Selle järve sündimine oli nii. Õhtu tulnud suur must härg, kuldse sarvedega, jooksnud ikka kisendades hommiku poole, tema kannul aga käinud määratu kohav must pilvede kogu õhus üleval. Kus kohas ta aga päikest varjas, sääl oli niisama pime nagu ööse. Pilvest ei tulnud tilkagi vihma. Ligi Heimthali mõisat tammikus peatanud härg, puistanud sarvedega mulda üles ja kaapinud seda jalgadega laili, pistnud aga pääle selle isi jooksma. Nii pea kui ta säält kaugemale jõudnud, vajunud pilvedest veekogu alla tammelaanede vahele heinamaale maha, mida nüüd Visaku järvedeks kutsutakse. Visaku järvest kaheksa versta keskhommiku poole peatanud ta Loodi männikus ja puistanud sääl ka sarvedega mulda üles. Sinna on nüüd härja sarvedega puistatud kohale sügav auk saanud, mille põhja ta kõveriku külgide pärast tääda ei ole. Vesi seisab augus paigal ega jookse kusagile välja.

E 3869/0 (14) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ühel taluperemehel, kes alati suures rahanäljas oli, juhatadi ööse unel teda tuttavas kohta metsa äärde, kus üks suur kivi oli. Selle kivi all olla terve tünder raha. Ära pidada aga neljapäeva ööse kella kahetõiskümne ajal tooma. Kivi pääl olla suur nõelujauss, sellel ei ole tarvis midagi lausuda, siis ei saa ta midagi tegema. Mees mõtles "Tühja kah, unenäod on mitu petnud, nii saavad ka mind petma." Tõsiel ööl juhatidi jälle ja ka nüüd jättis mees minemata. Kuna viimaks kolmandal öösel juhatadi, mõtles ta: "Pagana pihta, ma katsun korra kas unenäod tõeste tõtt jutustavad." Lähemal neljapäeva öösel kella kahetõistkümne ajal jalutas mees metsa äärde suure kivi poole, labidas seljas nagu Saare Mats kunagi. Kui ta kivi juurde jõudis, nägi ta ussi kivi pääl ning üks läikiv raha tema lähedal. Mees ajas käe pikali ja tahtis raha ära võtta, aga uss ajas enda õigeks ning tõmbas raha oma kõhu alla. Mees mõtles tüki aega, viimaks hakkas labidaga kivi külje alt kajuma. Väsitava kajumise järel paistis juba paja sang ning varsi oli katal rahaga täidetud käes. Nüüd oli ka uss kivi päält ära kadunud. Mees kandis raha kodu, seda sai sada seljatäit, igas selja täies kuuskümmend kamalutäit. Perast ei kuuldud teda enam raha puuduses olevat.

E 3870 (15) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Laiskkull Kõik linnud muretsesid omale Vanaisa käsu järele pesaaseme, valmistasivad selle järele pesa, kuida nad jõudsivad ja kuida nende mõistus järele andis. Kullid loosid omale pesa kuuseoksadest kõrgetele puulatvadele, lõokene põllupinnale, käblik kummis kena sulgist siidise pesa, jõhvlind vooderdas seda jõhvidega seest, puusepp krähn hööveldas omale ilusatest haavalaudadest valge tuakese, tihane valis selleks pehme puukannu, laanelinnud loosid omad pesad laanede laiudest, põllulinnud seda põllupiiridesse, nii kuida keegi soovis. Olivad nüüd kõik omad pesad valmis teinud, läks vanaisa vaatama, kui hoolega nad seda valmistanud olla. Ta imestas pääsukese ja käbliku kunsti ning kiitis nende osavust. Viimaks tulli laanekull vanaisa juurde kaebama, et tema kusagilt pesaaset ei ole saanud, tõised linnud olla kõik ette jõudnud ja paremad kohad ära võtnud. "Sina laisk," tõreles vanaisa. "öösi, kui kõik tõised linnud puhkavad, sorrutad sina laanes nagu suikuja tüdruk voki kallal. Päeva, kui tõised töös on ja lahkeste laulavad, magad sa põesas, palava päiksepaistuse eest varjul. Sellepärast ei luba ma ka sind enam mujale muneda, kui ainult samla pääle ilma pesata, kus alati karjased sind peavad eksitama, sest et sa seda laisalt oled ära teeninud, ka pead sa omale laisakulli nime saama. Nii ei tee ka nüüd laiskkull enam pesa, vaid muneb samla ehk mätta pääle ja haub sääl omad pojad välja.

E 3871 (16) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Meelespia Vanaisa kutsus kõik lillekesed ja heinakesed Taara mäele kokku, kus neile siis nimi sai nimetadud. Kas olgu kullerkupp ehk kullanupp, pääsuksilmad ja hellerheinad, kõik pidavad vanaisa tahtmise järel nime kandma. Kasteheina nimetas ta kahetsejaks, kes kõige päeva töö üle iga hommiku pidi pisarsilmil palvetama. Kannikese panni ta kõige esimeseks õitsejaks, kes kohe pääle lume oma õisi võib näidata, sest et ta kõige kaunimal viisil tõiste seas mõistis üles näidata: "Sinu pääle saagu esimene armastus inimeste seas," ütles ta. "Ka sinu õisi kandku nad kõige varem, sellest olgu sinu nimi kannike. "Ja sina valge lumelill," nimetas ta "sinu nimi olgu üleanne, sest et sa üleannetuse pärast oma valged õied oled mustaks määrinud." Kui vanaisa nõnda lilledele nimesi säädis, tulli üks taevasinine õieke paludes tema ette: "Armas taevataat ja lillede peremees!" algas ta kõnet, "ära unusta mind vaest lillekest mitte, sest ma palun omale uut nime, vana nimi oli raske ja ma ei pidanud seda meeles; ärge pahandage selle üle, vaid andke andeks mo eksitused!" Vanaisa oli seekord õige tõelikus tujus, ta ei tahtnud ka taeva sinilillekest ilma nimeta jätta. "Sinu nimi," ütles ta, "olgu meelespia, sest et sa vana nime meeles ei pidanud. Ka iial ärgu kasvagu sa enam kõrgel ilusatel mägistel maadel, vaid pead alliku äärde ja loigu kohtadega rahul olema, kus sa alati oma sinisilmakesi ilmamuredest puhtaks pesta võid. Sind ärgu kitkugu keegi muu õnneline ega armastaja, kui ainult need, kellel midagi meeles pidada on, sest et sa maaviha rohi oled, siis kandku nad sinu pääle viha, mis mitte meelest unustada ei või." Lillekene läks ära ja oli oma "meelespiaga" väga rahul. Sest ajast ei kasva taeva sinilillikene enam ilusatel mägistel maadel, vaid peab ainult niiske kohtadega leppima.

E 3872/3 (17) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tulihänd Üks rikka talu peremees, kelle aidast sugugi viljasalved ei tühinenud, kelle kotid jahust ega tangudest ei vähenenud, istus ühel õhtul oma aidas tonni sees ja luges järgmisi sõnu: "Mine ikka kõigelt poolt üle, kividest ja kandest, metsapuudest, orgudest ja mägedest kuni rikka Aale viljaaita..." Nii pea, kui ta neid sõnu oli lõpetanud, kerkis tonn maast üles, aidauksest välja ikka üle metsa õhtu poole, millest muud midagi näha ei olnud kui üks tulejoon. Seda kõik oli sellesama talu poiss päält vaadanud. Ta oli küll ka kuulatanud, aga siiski ei saanud peremehe kõigist sõnadest aru. Temal oli ka kindel tahtmine järele katsuda, kas on võimalik tonni sees peremehele järele sõita. Ta otsis ja leidis ka aidast suure tühja viljatonni, mis nagu tulega ümbert ära mustaks põletatud oli - arvata, et ta mõni endine peremehe sõiduriist oli olnud. Et ta küll peremehe omast hulga suurem oli, siiski ei küsinud poiss sellest midagi, vaid puges sisse ja luges järgmised sõnad: "Mine kõigi poole kinni, kivides ja kandes, metsapuudes, orgudes ja mägedes, kuni rikka Aale viljaaita..." Oh sa elu, mis nüüd oli! Kui üks tulejuga käis laiast laanedest ja murrumetsadest läbi - tahtis poisi päris vaeseks tappa - kuni Aale aidaukse pääle kinni jäi. Peremees nägi ära, et tema oma poiss oli, ta hüüdis tasakesi: "Võta tasa, tasa, suuretõrre mees, ära uksetulpa maha põruta." Seda üteldes vajus aidauks väljast poolt kinni ja vaesed vargad olivad päris vangis. Oleks nad mitte kõnelnud, nad oleksivad päratu suure viljavoori täna ära viinud. Hommiku lasti nad aidast lahti, et nad kodu võiksivad minna. Poiss jättis küll tulihännan käimise järele, aga peremees mitte. Ühel päeval katsus ta jälle kord õnne, tõise talu aida juurde. See läks küll esiteks heaste. Oli ta parajaste kodu tulemas, katsus laanekütt, kas püss puudub tulihännas. Niipea kui pauk käis, sadas hulk teri maha. Hommiku otsiti peremeest taga ning leiti hulga otsimiste järel viimaks aidast tonni kõrvalt, jalg oli verine, sellest oli auk läbi. Peremees põdes küll jala ära, aga lombakuks jäi ta kuni surmatunnini. Pärast kuuldi jutt rahva seas liikuvat,/et/ laanekütt olla ahneks/läinud/ tulihännan käija lombakuks lasknud - ja nii ta ka oli.

E 3874/5 (19) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ühel ilusal päevapaiste ilmal läks peremees ühes oma perega väljale rukkit lõikama. Olivad nad hulga aega töö kallal ära viibinud, tööst ka natukene juba väsitatud, istsivad nad maha väheks ajaks "hinge tagasi tõmmata." Peremees ei istunud aga tõiste sekka, ta läks lähidale olevasse metsa. Poiss, kes peremehest üht kui teist oli kuulnud, vantsis ka järele. Siin näeb ta, kuida peremees kuue seljast maha ajas, pahurpidi pöördes tagasi selga tõmbas ja siis ühe kõrgel seisva puujuuriku alt vastupäeva kolm korda läbi tükkis. Kui nii kõik toimetatud oli, siis muutis peremees libahundiks, kes kohe jooksma panni. ta läks külakarja sekka, murdis säält mitu lammast maha ja kandis neid kodu. Poiss katsus ka seda järele teha. Temal ei olnud küll kuube seljas, ta ajas särgi pahupidi ja tükkis ka niisama kui peremees kolm korda puujuurika alt läbi. Ka tema sai libahundiks. Nüüd läks ta külakarja sekka, et säält niisama lambaid maha murda nagu peremees, need aga pistsivad jooksma ega lasknud teda oma lähedalegi. Siis läks ta oma tuttavate juurde rukkiväljale, need jooksivad kohe hulgani sirpidega tema kui/hundi/ kallale, ta oli hullemin kimbus kui hunt aianurgas. Ei olnud muud teha, kui metsa põgeneda. Peremees oli juba jälle tagasi ja lõikas tõiste seas rukkiväljal vihkusid kui krapsus, aga poiss "sirutas selga" võsa veere all. Ka kõht hakkas juba kaunis kenaste näpistama, sest et kaks söömavahe juba mööda oli. Ta katsus tõist korda rukkilõikajate lähedale ligineda, aga kui töölised nägivad teda üle rukkivälja oma poole tulevat, panivad need kohe plagades talle vastu. Peremees, kes sellest asjast juba aru sai, keelas töölised tagasi. Ta isi lõikas aga tükk leiba ja andis seda lähenedes libahundile. See kadus sinna kui pisuke veetilk kuuma keressele. Oli ta seda söönud, siis muutis ta tagasi inimeseks. Perast ei katsunud ta enam libahundi kombel hulkuma minna. Ta raidus ka veel selle juurika metsast ära, nii et peremees ka enam selleks ei saanud.

E 3881/2 (21) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Öösine juhatus Ühel peremehel juhatadi öösi unes: "Kui sa rikkaks tahad saada, siis mine neljapäeva öösel üles oma kambri pääle, sääl on suur vana kapp, see on linaseemne aganaid täis, nende sees kapinurgas on üks lõngakera, see on kuldraha täis. Enne minekut ei tohi sa midagi palvet lugeda, vaid pead pahema jala suka kinda eest kätte võtma. Pahema koega pead kapiukse päält lahti võtma ja ka sellega lõngakera kätte otsima. Kui juba kera tuppa oled viinud, siis võta pimedas see lahti, nii et tuld toas ei ole. On see sul kõik korda toimetadud, siis võid tuld üles võtta." Kehv peremees ei uskunud seda, ta mõtles: "Tühja kah sellest võib olla. Kes selle raha jälle ülesse kappi sisse panni, - see kõik on tühja unenägude petmised. - Kuldraha jälle üleval kapi sees - no kas sa kuuled. - Kapp on sääl küll ja linaseemne aganaid ka täis, aga tont... see ei või õige olla - raha üleval kapi sees. See on vigur, mis keegi mõteldagi ei tea." Ta jutustas oma unenägu perenaesele, see sundis aga vägisi peremeest minema; kui see sugugi järele ei annud, mõtles ta isi kord raha otsima minna. Juhatused olid tal teada. Tulli neljapäeva õhtu, perenaene ei võtnud end riidestki lahti, heitis niisama voodisse. Öösi, kui kell kakstõiskümmend lei oli ta valmis redelipulke mööda ülesse ronima. Niipea, kui ta laudile sai, hakkas keegi põleva silmadega matsatades tagalt kappi välja tulema. Perenaene ehmatas ära, ta katsus nii ruttu kui võimalik - laudilt maha - kamrisse - lipsti oligi peremehe tagaselja voodis, nii vagusi nagu siga rukkis ega hinganud sõnagi. Neli nädalat läks mööda ja uuesti juhatadi peremehel sedasama viisi. Ka nüüd jättis ta minemata. Jälle läks neli nädalat mööda kui kolmandamat korda juhatadi. Peremehel oli ka juba puudus majas, "seinade küllest ei olnud midagi võtta." Perenaene nuttis iga päev, sest söögid, mida keetma pidi, neil ei olnudki marja magu juures, nii väha oli sääl iva. Viimaks jõudis asi nii kaugele, et peremees öösi laudile raha järele läks. Ta kartis esmalt küll, aga kui nägi, et säält kedagi vastu ei tulnud, läks ta julgemaks. Juba oli kapiuks peremehe peos. Ta segas ja segas ning leidis ka viimaks lõngakera. Oli ta seda kambrisse viinud ja lahti võtnud, leidis säält nii palju kuldraha, et temal küll sai. Ta ostis veel maja lastele päranduseks, õiendas võlglased kaelast ära ja elas pärast ilusat elu.

E 3882 (22) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mispärast kate taeval ees on? Ennemuiste oli taevas imeilus olnud, nii et kui seda vaatasid, siis silmad kohe sinna pääle jäivad. Inimesed unustasivad kõik töö ja vahtisivad üksisilmi päevast päeva taeva poole, ei neil olnud muret enda toita ega üles pidada, seega tükkis nälg iga majasse ja peresse. Katk kurnas maad, nälg ja surm saatsivad inimesi ükstõiste järel hauda. Maailm jäi inimestest tühjaks, ka needki, kes veel elasivad, ei hoolinud sellest ühtegi, nad olivad nagu nõiutud taeva iludust vahtima. Vanataat panni seda tähele, et ilm hukka minemas oli, ta lõi siis õhukese pilvekorra alla poole ilusat taevast, et inimesed enam teda näha ei saa ning seega enam seda õhukest sinist pilvekorda vahtida ei taha. Sellest ajast asusivad nad jälle tööle ega vahi enam töö ajal ülespoole.

E 3884 (21) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jõulupäeval ehitadakse jõulukuuske. Tähendus. Urbele- ja tuuleristipäevad ei tule pühadeks pidada. Need kaks neljapäeva loetadakse tuuleristipäevadeks, mis enne suurt ristipäeva on.

E 3891/2 (8) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Arstimised Rahva arstimise kombeid tarvitavad nüüd veelgi mitmed vanemad inimesed, aga nende saladusi kõiki kätte saada, see on võimatu. Lihtsamad, mis juba enamiste igal eestlasel tuttavad, on sedavõrd rohkem võimalik ülesse kirjutada. Nikertust toimetavad nad nõndanimetada sõnade ja hõerumise ning murdmistega. Sõnad, mis sääl juures loetakse ei ole võimalik kuulda saada. Nikertust toimetadakse ka nikertuse paberiga, sellele kirjutab nikertusearst kodus pliatsiga paberi pääle, hõerub ta siis nii ära, et võimalik lugeda ei ole. Nende ridade kirjutajal oli ka kord võimalik mõnda sõna nikertuse paberi päält ülesse kirjutada, aga see paber on kaotsi läinud, sellepärast ei ole mul võimalik teda vana kulla salve saata. Roosi loetakse ütsme (üheksa) suguseks. Neid arstitakse kõiki roosi paberitega, mida mustjahalli paberi peale tehtud on, arstida võivat. Nagu vanarahvas räägib, olla sinna Meie isa vastupidi pääle kirjutadud; kes need sõnad kätte õpib, see võib roosi arstida.

E 3892 (1) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kasvab käsn kuhugile käe ehk ihu pääle, siis hõeru öösel kuupaistel, paistuse kohal seina pääl, küll ta siis kaob.

E 3892 (2) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loomadel täied seljas on, mida kuri silm sinna nõidunud, siis võta üheksa täie looma seljast, pane nad villase riide sisse, pigista siis pihlakalõksude vahele ja viska nad siis üle pahema õla sipelgapesasse, üteldes: "Kust olete tulnud, sinna peate minema." Selle järele kaovad täied.

E 3892 (3) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tõist moodi ära arstimine. Võta looma seljast seitse täie, seo nad villase riide sisse kimpu, pane püssi sisse ja lase vastu taevast ülesse, öeldes: "Kes nad nõidunud, sellele nad mingu!" Küll nad siis kaovad.

E 3892 (4) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ka soolavesi kolm korda vanast puuratta rummust läbi aetud, kaotab täied loomade seljast ära. Seda tuleb kusagil hoones valada nii, et tuult rattarummule ligi ei pääse, muidu ei aita see midagi.

E 3893 (5) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loom põduraks jääb, ei söö ega joo enam, siis tee kasetohu pääle seitse viienurgelist risti, vajuta sellega loomale otsaette ja ristluude pääle. Ütle isi: "Jumal andku sulle ilu!" siis hakkab loom kohe sööma.

E 3893 (6) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Looma põdurust kaotab ka kasetohkudega keedetud vesi ära.

E 3893 (7) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sammaspooliku rohitsemiseks on üks viienurgeline rist, mida pahema käega kasetohu pääle on tehtu. Haiguse kohta tuleb sellega iga päev kolm korda vajutada. Esimene kord hommikul, teine kord lõunal ja kolmas kord õhtu.

E 3894 (10) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Maalisehaiguse vastu üheksat sugu maalise taime. Keeda nad ummusses ühes koos paja sees ja võta sisse. Haigus nagu pühitud.

E 3894 (11) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tähendus. Kui koht teada on kusalt maalisehaigus hakanud on, siis on hõlpus arstida. Kui laps on maha kukkunud, käe ära löönud, ei kasva see sugugi terves, ajab villisid veeri-ääri mööda ülesse ja haigus kestab edasi, siis tuleb sinna koha pääle, kuhu laps maha kukkus "vana hõbe" nõnda maha kaabitseda, et see tuulde ei puudu. Siis kaob haigus nõnda kui käega pühitud. Alati tuleb seda ette, et maalisehaigused külge hakkavad, kas metsas magades ehk maha kukkudes. Mõni kord ei löö küll maha kukkudes sugugi nõnda ära, et viga või märk külge jääks, aga haigus on käes.

E 3894 (12) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lehm punast kuseb, siis võta seitse lepa keppi, löö igaühega kolm korda lehmale piha pääle, küll ta siis terveks saab. Lehma punakuse tõbi arvatakse sellest tulevat, kui karjatsed lehma pihlakakepi ehk -vitsaga on löönud.

E 3894/5 (13) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kahetsirohi. "Ai jeeke! Kui sio laits küll ära kahetadud om, aga siss küll muu ei aita, kui peab ega päe kolm korda keedetud kahetsikõldu vett sisse andma!" Ütle esi kah: "Eesuke avite." Küll haigus siss kaob. Tähentus. Kui kahetsikõldu kahetsihaiguse vastu metsast korjatakse, siis tuleb sinna kohale kusalt neid kokutus on tükikene punast lõnga asemele panna, muidu ei saa need kokutud kõllad aitama, sest vanapaganal olla võimalik, kui punast lõnge ei ole asemele pantud haigust suuremaks ajada.

E 3896 (23)< Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Paisede peal hoietadakse paiselehti, siis kaovad nad rutem ära ja koht, kus haigus oli saab seda varem terveks.

E 3896 (25) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kusagilt ära valusaks hõerutud on, siis tuleb sinna suuri teelehti, mis aiade ääres kasvavad, pääle panna.

E 3896 (26) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Niisama tuleb ka suuri teelehti haudunud kohtade peal hoida. Mõlemad haigused saavad sellest abi. (Tõsi ta küll ei ole, aga vanarahva arstimisesõna, sellepärast saivad nad siis tõiste hulka ülesse kirjutadud.

E 3897 (27) < Halliste khk, Kaarli v, Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
On inimene ära rabatud, siis keeda ristrabanduserohi (thalictrum flavum) ummusses paja sees ja anna seda siis haigele iga päev üheksa korda sisse. Haige peab sisse võttes hinge kinni pidama ja suu vastu päeva hoidma. Tähentus. Rabathaigused, tuulest rabat, ilmast rabat, õhust rabat jne.

E 3897 (28) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lehm lüpsikut haisutada saab, siis tekib piimale halb maik juurde, nii et enam süia ei kõlba. Arstimine on järgmine: võta seesama lüpsik, keda lehm on haisutanud ja anna sia kätte, lase teda haisutada ja songida, pärast pese puhtaks ning suitsuta kadakaokkadega, siis saab see piim jälle hea olema, et teda küll sellesama lüpsiku sisse lüpsetakse, kus ta enne halb oli. Tähentus. Sellest see sõna tuleb: piim on ära nõiutud, kuri silm on minu lehma piima ära rikkunud, kade ära kahetanud jne.

E 3897 (31) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui seest valutab, süda vesine on ja rindealuse ülesse kisub, siis tuleb pütsiku (putke) ja entsjaani juuredest keedetud vedelikku sisse võtta. Haigus saab nagu vari kaduma.

E 3898 (32) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ütsmekahetsi rohi. Kui näha on, et kahetadud inimene kahetsikõlladest valmistadud joogist ehk leivast abi ei ole saanud, siis tuleb "ütsmekahetsi rohi" valmistada - järgmiselt. Korja üheksat sugu lilleõisi, kuivata ära, siis lõigu nad, sellejärel tuleb neid siis kas küpsetadult leivas ehk mujal söögi, nimelt ka teevees sisse võtta. Sissevõtmine ei tohi aga mitte tuule käes sündida. Tähendus. Kahetadud inimest võib tunda kui ta võerast juttu ajab, mis kusagile ei kõlba ehk on kiusak või jonnak.

E 3898 (33) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Meelerohi. Kui inimene meelest segane on, nõnda nagu kõnekäänus öeldud on "meel jookseb peast ära". Meelerohis tuleb allikaäärseid taimesid korjata, ära kuivata ja siis nendest valmistadud vedelikku sisse võtta. Enne sissevõtmist vajuta käega kolm korda rinna pääle ja pea pääle meeltekohta.

E 3898/9 (38) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ülekäia hein (valeriana officinalis) on rohuks rampide vastu. Leent võib keedetult sisse võtta, nii kui ka kuivalt haisutada. Kui rambid veest ujuden on saanud, siis tuleb sinna kohta kusalt jõest välja sai tultud vanahõbe maha kaabitsema, ikka nii, et tuult kaabitsedes vanahõbele pääle ei puudu.

E 3899 (39) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sööja rohi (Euphorbia helioscopia). Kui sööja inimesel selja sees ehk ka mujal on, siis tuleb sööjarohtu iga hommiku korjata, üheksama hommiku jagu kokku panna ja ära keeta. Pärast tuleb see ärakeedetud vedelik sööja kohale peale võida. Enne võidumist tuleb aga sõrmega haige koha pääle seitse viienurgalist risti tõmmata. Küll sööja sedamaid kaduma saab.

E 3899 (41) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kirbusid ära kaotada tuleb hanipaju lehtedega, kui neid tubaka moodi on katki lõigatud ja põrantude peale nii kui ka sängidesse on laiali pillutadud.

E 3899 (42) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lehmadel või valge on, siis tuleb neile kevadisi kollaseid lillesi süia anda, küll siis või kollaseks läheb.

E 3900 (44) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Arstimised/ Kui inimesel üks niisugune valu on, kus üks valujutt alati nagu nuaga ihus lõikab, edasi läheb ja ikka alati suuremat valu teeb, siis kutsuvad vanemad inimesed seda jooksjaks. Selle vastu tuleb jooksjarohi (veronica offcinalis) keeta; seda vett tuleb siis jooksjahaige koha peale määrida. Määrimise ajal tuleb "Meie isa" seitse korda ära lugeda, siis kaob jooksja kus seda ja tõist.

E 3901 (1) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui piimanurmikuid vanakuu sees tehakse, siis ei saa sellel piimal sugugi koort pääl olema, mis selle nurmiku sisse kurnatakse.

E 3901 (2) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tehakse piimanurmikuid noorekuu sees, siis saab sellel piimal rohheste koort pääl olema, mis selle nurmiku sisse kurnatud saab.

E 3902 (17) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Vana usku.) Kui kevade lehed kavva punga jäävad, siis tuleb hiline sügise, pääsevad nad varem pungast lahti, siis varane sügise.

E 3902 (21) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui pärnad rohkeste õitsevad, siis tuleb tuuline sügise.

E 3903 (25) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui jõulu ajal rohkeste tähti taevas on, siis saavad karjaelajad sel aastal rohkeste siginema.

E 3903 (26) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui majaehituse materjali vanakuu sees veetakse, siis seisab see maja kaua terve.

E 3903 (34) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui midagi puud riistapuudeks maha raiutakse, kui see puu tüve ülesse viskab (hända viskab), sellest saab hea riistapuu.

E 3903 (36) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kiriküüt (ööpik) kevadel petab, siis põletab inimene sel aastal enese ümbert kas mõned riided ehk mõnda muud suuremat asja ära.

E 3903 (37) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kägu ära petab, siis kuivab inimene sel aastal ära.

E 3904 (38) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui adrariits (kui kevadi kündes ader kivisse kinni minnes riitsatab) ära petab, siis kuivab inimene sel aastal ära.

E 3904 (39) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Petab lõokene, see tähendab head.

E 3904 (40) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lauluräästa petmine tähendab õnne.

E 3904 (41) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalkuni petmine tähendab kahju.

E 3904 (42) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vana hobuse petmine tähendab head. Vana hobusel ei ole muul ajal luba petta antud kui ainult suurel neljapäeval ja reedil.

E 3904 (43) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui rukkirääk ära petab, siis sureb sellest perekonnast keegi sel aastal ära.

E 3904 (44) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hänilise (linavästriku) petmine tähendab põdemist sel aastal.

E 3904 (45) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui vutt (vuti laul: võtma tükk, võtma tükk) ära petab, siis ei kasva inimene sel aastal sugugi, vaid kaob enamiste kokku.

E 3904 (46) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui teder ära petab, see toob sel aastal palju kurbtust.

E 3904 (47) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui teder kudrutab, siis lähab ilm külmale.

E 3904 (48) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuuldakse esimest tedre kudrutamist öösi, see tähendab õnnelikku aastat; kuuldakse päeva, siis õnnetumat aastat.

E 3904 (49) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui tedre kudrutus kahte noort inimest ühe korraga ära petab, siis saab neist abielupaar.

E 3904 (50) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui mehik (meelikas) ära petab, isiäranis peremeest või perenaest, siis saab sel aastal nende kari heste korda minema.

E 3904 (51) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kui mehik (meelikas)/ petab karjast, siis ei juhtu tal sel suvel ühtegi halba.

E 3904 (52) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pääsukese petmine tähendab halba.

E 3905 (53) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui noor varss ära petab, siis on inimene sel suvel õige isuline.

E 3905 (54) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Öökulli petmine ei tähenda kunagi head. Kõik seda nimetadakse petmiseks, kui inimene kevadi ilma ivata, s.o ilma söömata, väljas esimest korda seda aastat ühe linnu healt kuuleb. Et enamiste kõik petmised halba tähendavad, siis ütlevad vanemad inimesed alati, kui kevade ilma ivata välja minnakse: "Võta linnuiva" ehk jälle "Võta linnupetist!"

E 3905 (58) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kaks pulma vastastiku juhtuvad, siis tähendab see elusse halba. Vanal ajal olla siis kumbagist pulmaperest, ühelt poolt peig, teiselt poolt pruut ära hukatud ja järelejäänutest abielupaar säetud. Nii tõendavad veel mitmed õige vanad inimesed ja sellel tõendusel on ka oma tõsine külg. Üht niisugust teadvat Halliste Kaarli Anne ja Ikke soode vahel juhtunud olevat, mispärast nüüd ka veel soole Anne nimeks on jäänud. Üht tõist lugu teadvat veel mõned vanad inimesed jutustada, mis Võrtsjärve pääl on juhtunud, kus siis ühelt poolt peig ja tõiselt poolt pruut Võrtsjärve on ära uputadud. Ka Helme kihelkonnas Koorkülas olla üks niisugune juhtumine ette tulnud.

E 3907 (73) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui keegi puu sügise õue pääle ära kuivab, see tähendab kadumist.

E 3907 (74) < Halliste khk, Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kui keegi puu/ Kuivab kevadel ära, siis head.

E 3907 (76) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui pulmades noorpaar santide vastu õige tige on ega neile kedagi ei anna, siis saab nende käsi halvaste minema. Rahvajuttude järel oli kord sant kõik pulmalised soenditeks, huntideks teinud. Peig ja pruut olid aga pea hundid olnud, kes tõisi taga ajanud, kuni nad kõik metsa jooksnud.

E 3910 (103) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Suurel neljapäeval ja reede hommiku enne päeva tuuakse metsast kuive puid, oksasid ehk rämsu, nõnda nimetatud linnupuid. Siis lastakse nad seni allel olla, kuni esimese ülestõusmisepüha hommikuni, kus nad siis munade keetmise ajal paja all ära põletatakse. Kes puud enne päevatõusu metsast kodu saab tuua, see olla sel aastal heasti virk ja hoolas, kes aga oma vooriga päeva kätte jääb, see laisk ja loll. Kes need linnupuud metsast toonud olla, see saab siis sui palju linnupesi leidma, sellepärast ka siis iseäranis lapsed püüavad metsast linnupuid tuua.

E 3912 (114) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui krähni põrrr (üks niisugune heal, mis kirjukrähn alati kuiva haavaoksa vastu põristades teeb. Seda häält on enamiste kevadisel ajal kuulda) ära petab, siis inimene väga laisk sel aastal olema.

E 3913/4 (136) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kured vahest tare harja kohal ära eksivad, siis arvatakse mõnda iseäralikku juhtuvat. Tähendus. Kui kured ära eksivad, siis tuleb seitse ümargust ühesuurust kivi võtta, tasase maa pääle viia, kus igal ajal neid näha võib. Esite puhu neile siis hingelõhna pääle, et nad elavaks saavad, tõiseks nimeta neid kurgedeks, sega nad siis veel maas mitu ringi ümber nagu nad praegu alles üleval eksimas on. Selle järel aja neid ritta, nimeta: Teele, teele, kurekesed, isa ette, ema perra, lapsed veel kige perra. Küll nad siis õige tee kätte leiavad. Nii toimetab vanarahvas alati kurgede eksimist nähes.

E 3914 (137) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuuskede käbid veel tõiseks aastaks otsa jäävad, see näitab õnnelikku aastat, isiäranis viljasaagi poolest.

E 3914 (138) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lähvad aga need käbid otsast juba maha, mis mullu kevade otsas kasvasivad, siis tähendab see halba aastat.

E 3914 (139) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuuskedel kevade palju tolmukaid on, siis saavad õunapuud sel aastal rohkeste vilja kandma.

E 3914 (143) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui hapuõunapuud õitsevad, siis on odraküli aeg käes.

E 3915 (151) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui jüripäeval hagu raiutakse, siis püiab hunt karjas sellel suvel palju kurja teha.

E 3916 (163) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui noorkuu ette päeva maha läheb, s.o kui ta kaugemale veereb kui päikene looja lähab, siis tähendab see külma. Olgu kas talvel ehk suvel.

E 3917 (169) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paitu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui täuel (täiskuu) kuul kartohvleid tehakse, siis saavad nad heasti suured ja ümargused kasvama. Tehakse aga noorel kuul, siis loberdikud ja veikesed. Sedasama tähendust tuleb ka kaalide kohta tähele panna.

E 3917 (170) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kartohvlid vanakuu sees maast üles võetakse, siis lähevad nad kergeste mädanema. Noore kuu võtmise ajal vähem.

E 3917 (172) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuuendamal külvinädalil veel puud lehtis ei ole, siis tähendab see hilist sügiset.

E 3919 (191) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuuendamal külinädalil puudel veel lehti otsas ei ole, see tähendab hilist sügiset.

E 3920 (201) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui tuulehaaga (tuulehaga on niisugune puhma sarnane paks kase- või kuuseoks, mis nimetatud puudel ülevale okste sisse kasvab) kellegile jalgu lüüakse, siis kasvab sellest tuline (kärmas) inimene.

E 3940 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Noore kuu esimesel reede õhtul läks peigmees kosja ja võttis omale isamehe kaasa, isame poolt pidi aga saiakott olema ja pruut pani saiakotti sukke ja kindaid.

E 3942 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õueväravatesse pannakse, kui pulmad suve ajal, noored kased püsti. On aga pulmad talvel, siis pandakse kuused.

E 3948 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/--/ Selle järele läks pruut ahju ette ja viskas kolm halgu puid ahju ja teist nii palju ahju peale. Kui ahju hästi taha otsa läksid, siis old ta eluaeg perenaine, jäid halud aga ette, siis sai ta varsi perenaise ametist lahti. Oli pruut puud visanud, siis pani ta vöö ämma jäuks ahju lõsnale./---/

E 3955 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, Mt. 281 B, 8 teksti. Vanasõna "Ega härg enne sääske näe, kui sääsk hammustab", EV 1821, on üles kirjutatud Kuusalus. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Härg ja mesilane Härg läks palava päevaga jõe äärde jooma ja nägi, et üks mesilane ka jõe kaldal kännu otsas oli ja oma peenikese noka vette kastis. Härja süda sai seda nähes täis, et pisukene mesilane ka tema ligi julgeb olla, ja ütles: "Kuda sa julged minu ligi jooma tulla! Kas sa ennast ka mõneks loomaks arvad? Sa ei saa ju minu vastu!" Mesilane vastas härjale: "Eks me pea sellega rahu olema, mis Looja meile on annud. Üks suur ja palju rammu, ja teine veike ja palju mõistust." Härg vihastas selle üle ja ütles: "Või sinusugune pisukene elukas räägib ka mõistusest! Sina mahud ju minu ühe ainsama sõra alla." Härg tõstis jalga, et mesilast ära surmata. Aga mesilane tõusis lendu ja läks otsekohe härja kõrva sisse ja hakkas seal puristama, nii et härjal nagu tuli takus oli ja tuhatnelja edasi tormas, ikka üle mägede ja orgude, nii et nahk auras, aga lahti ta ei saanud. Viimaks, kui härg ju väga väsinult maha langes, tuli mesilane tema kõrvast välja ja ütles: "Vaata, ära sa enam Looja tarkust pilkama hakka."

E 3956 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, AT 80, 11 tekst. Sama süzheed jutustatakse ka karu ja mägra või kahe koeraga. Üldtuntud kõnekäänd. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Siil ja karu Kord tuli ühel tuisusel õhtal siil karu juure ja palus, et see talle omas pesas ruumi annak ja karu lubas siili hea meelega oma juure korterisse. Esiotsa oli siil karuga kaunis heasti rahul, aga pärast läks võeras väga julgeks ja hakkas karut tülitama. Ta ajas oma okkad laiali ja torkis karu. Viimaks ei olnud karul kudagi elu ja ta ütles oma võerale: "Meil oli esteks küll hea, aga ma näen nüid, et meie maja meile mõlemile elamiseks kitsas on ja teine meist peab vist välja minema." Siil kostis aga karule: "Seda näen minagi, et me enam kahekesi läbi ei saa. Aga mul on siin hea elada, ja küllap see välja läheb, kel kitsas on." Karu süda sai täis ja hakkas siili karistama. Ta haris siilil turja pealt kinni ja tahtis teda välja visata, aga haavas ennast nii kangesti, et ta nina ja suu verine oli ja ta kange valu pärast karjuma hakkas ja pesast välja jooksis ja oma pesa siilile jättis.

E 3989 (7) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nooremkuul ei tohi veskil käia, siis lähevad jahud koitama.

E 3989 (10) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kus puu sees oksad tüika poole on ja kui see puu kuskile maja sisse pandakse, kas sarikaks ehk aampalgiks, siis läheb see maja põlema ja niisugust puud hüütakse tuleoksa puuks.

E 3994/6 (1) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuida virmaliseks käidi Korra südatalve ajal oli üks vanamees pitkal reisil tundmata metsas teelt ära eksinud. Teed ja raad olivad suutumaks ära tuiskanud ja mees surnuks väsinud, kui ta viimaks ühe üksiku metsas seisva majakese juure juhtus ja õnne tänas. Majakeses ei olnud elavat hinge leida, aga reheahi oli alles soe. Mees puges sinna ülesse ja heitis puhkama. Kui ilm pimedaks oli läinud, tulivad hulk mehi üksteise järele kokku ja hakkasivad imeliku talitust peale. Rehe põrmand künneti üles ja küliti odrad sisse. Vili tärkas üles, kasvis ja sai sedamaid küpseks, leigati ära, pekseti ja tuulati, tehti käsikivil tangudeks ja tangudest keedeti suur katlatäis pudru. Nüüd võttis igamees pudrukeetjatest hea kubu peergusi nööriga kaela ja süitab kimbu peergusi pihus põlema, pistis linaroobitse vöö vahele ja astus siis pudrukatla juure sööma. Igaüks, kes korra lusikuga pudru võttis ja suhu pistis, tõusis lendu ja tormas uksest välja. Nenda kadus viimane kui mees. Keik see aeg oli võeras mees ahju peal hiire vagusi olnud, nüid, kus keik vaikseks jäi, kobis ta ahju pealt maha. Küll ta mõtles ja vaevas oma pead, mis keik see temp ometi pidi tähendama ja mis imeline pudru see võis olla, et iga mees, kes seda katsus, kohe lendu tõusis. Katlas oli veel pudru küllalt ja mees võttis nõuks proovi teha, kas tema ka lendu tõuseks. Et ta aga rehest välja ei pääseks ja tundmata õnnetuse sisse ei satuks, sidus ta ennast vööga rehes oleva kangateljede külge kinni ja mõtles: nendega ei pääse ma uksest välja ja võin ennast pärast jälle lahti siduda. Nüüd maitses ta pudru, aga oh imet, mis sündis. Nii pea, kui pudru ta suhu saanud, tõusis ta kõige raske teljedega lendu ja ilma et ükski asi teda veel oleks takistada võinud, tundis ta, kuida ta ühes teljedega juba kolinal uksest väljas oli ja taeva poole lendu tõusis. Sõit läks taeva alt tuule kiirusel kaugele põhja poole. Teel jõudis ta teistest tuulesõitjatest, kes peeru kihi ja põleva peergudega vihinal ka keik põhja poole lendasivad mööda, nendasama tormasivad teised temast mööda. Viimaks oli tuulesõitjaid nii palju, et neid tuhandeid üksteisest roobitsetega võideldes risti-rästi läbi mööda tormas ja taevaalune tulest keik valge oli. Nüüd alles märkas mees, et ta virmalisena taeva all sõitis. Peerukandjate roobitsedega vehklemine ja ükstõisest läbi tormamine läks viimati nenda ägedaks, et kõik ehk neid täis oli ja kirin-kärin taevaalust täitis. Mees teljedega pidi tahtmata niisamugi teiste keskel keeritama ja puudus oma teljedega sagedaste teiste keeritajatele külge, nii et teljed kolisevad. Siis ütlesivad tõised: "Tasa, tasa, suure tasku mees." Vastu hommikust eha liugles mees teljedega välja, sõidukoha poole tagasi ja leidis ennast viimati metsas tundmata majakese ees tagasi olevat. Kui ta ennast teljede küljest lahti sidus ja majasse sisse astus, leidis ta, et rehe põrmand niisama tambitud tasane oli, kui enne olnud ja kui ei oleks seal midagi sündinud. Nüüd oli majas inimesi leida, need keelsivad teda kõvaste, et ta oma Lapumaa sõidust kellegile ei pidanud rääkima ja juhatasivad teda siis õige tee peale välja.

E 3997 (2) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuida virmaliseks käidi Laevamehel läinud laev Põhjameres Lapurannas hukka, mehel olnud mõõk kaasas. Kui tõised roobitsedega vehklenud, löönud tema mõõgaga ja iga kord kui ta paugu annud, kukkunud mees. Siis olla tõised ütelnud: "Tasa, tasa, suure tasku mees."

E 3999 (4) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Soend Ütel talul käinu kik inimese soendsin ja kõnelnu ega kõrd pärast üitstõisel ära, mi' na kennig' saanu. Kord kõnelnu üits vananaene ja ikken esi: "Mi ma no ilmaasjate käu, miastig ei saa, koera om ärrapest puha taren, usse kõvast kinni. Mullu öösi oli üits va valge mära Murassoo pääl är' koolu, sike oli tõine puha, olli terav kihu, sai kõttualuse soone omale."

E 4000/1 (1) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanausk Kui inimene tahab kohut käia võitu saia, sis piap kige päält kolm kord lugeme issameiet ja ristmisesõnu, mis nõnda on: "Jumala sie isa, jumala sie poja ja jumala sie pühavaimu nimel, nie kolm olgu ütsinde miu abimees, täempe nellapäne, riidine ehk puulpene päevak, jumale armuke. Sis pannas soola rätinärtsi sisse, võets kübenek soola, pannas näpug' suuvee (pesuvee) sissi ja ei pühite mitte suud kuivas, suuvesi visats lõuna poole maja seina pääle ja ütelts: Ninda mia paista ku päe paist ja taevaesa täheks paistav. Nüüd võets kolm kõrda kolm tera suula ja pannas kura jala suka sisse ja ütelts kolm kõrda: "Õnn hääl poole!" Kodun pannas kolm tera suula ninaräti sisse, pistets kural pool suhu ja ütelts kolm kõrda: "Õnn, hääl pool." Enne kui kohtutuppa sisse astus, pistets kolm tera suula suhu, jälle kolm kõrda niisamuti. Nüüd visats ülejäänu suul kohtutarre maha, vaatets enne lakke, ku tõiste inimeste pääle ja mõtelts: Jänesekäpp mine hundipessä ja hunt är' jänest är murda!"

E 4001 (2) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kukkus hammas suust ära, visatasse see ahju pääle ja ütelts: "Ritsik (kilk), säh luuhammas, anna mulle raudhammas."

E 4001 (4) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Uisasõna Kullakene, kuuli alla, hellakene, heina ladvan, enne kerinu sa kerasse, enne pugenu ja pesässe, enne ku sala salusid, nägemete sa näpistid. Üle minnu sa ütsme jõe, läbi minnu sa kivitse kirigutorni. Tervist toonu tullenna, viinu viha minnenna, Johanist Jordanisse, Piitruse Pauluse.

E 5033/6 (1) < Põlva khk. - Johan Keerd (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanast lännuvä üte suurõ küla õõtsilise vasta jaanipäiva tol üüsel ütte perätühe paika õõdsiga, kost uma kolm vai neli virsta küllä saanu, sääl ei olõ kah lähketsih üttegi talo ei kodapoolitsõ tarrõ olnu. Tol kõrral tulnu õõdsivahil ja ka õõdsilisil tuu õnnetus ette, et kelgi tuliriisto ütteh es' olõ saanu, ei olõ tuureräst kah õõdsituld saanu üles tettä. Pidänüvä hulgahna nõvvo, kuismuudo tuld saasõ, ajanuva iks üts üte tõnõ tõist kottost tuliriisto otsma, a kiaki ei olõ julgunu minna, üü olnu undsõh ja pimme nii kuu kott. Tuudviisi olnu õigo tükk üüd är lännu, ku mõnõl miilde tulnu puu otsa kaema minnä, et vast koh tõsõ õõdsituld nätta um, nännüva kah puu otsast, et arvada puul virsta kaugoh üts tuli palas ja inemise ümbre tulõ kõndva, naanuva jälki üts üte tõõnõ tõist sinna tuld otsma ajama, a kiski ei olõ iks lännü, olnuva kõik ütesugutsõ õigusega. Mõtõlnuva liisko heitmä naada, nii tulnu kah üte vaesõ mehe poig uma kõhna hobõsõkundiga õõdsi manu. Tuu olliva tii pääle maha jätnuva, ei olõ hobõnõ jõudnu tõsõl tol õdagul sukkugi sõita. Tuu saanu hobõsõkundi kammitsahe är panda, nii olnuva tõsõ õõtsilise mangi, näütännuva, kos tuli um ja käsknüva õigõ ruttu säält tuld tuuma minnä. Vaese mehe poig annu küll vasta, a pidinu iks minema. Tõsõ õõtsilise ähvardännüva tälle kõiksugutsit tempa tetta, tuud naanu tõõno pelgämä ja lännu sinna tulõ poolõ minemä. Lännu ja iknu, tuli olnu küll õigõ lähkäsih nätta, a ei olõ mano saanu. Lännu viil õigõ kibõõhe hää tükkü aigu, nii olnu pia tulõl man, jäänu puhmu taadõ kaema, kas um õõtsituli vai mõni muu tuli. Puhma takkast nännu poiskõnõ, et suur hunik hütsi, arvada haanarua suuru, palanuva ja kats väega vanna halli miist segänüva raudorrõga hüdsehunikot tõnõ tõsõlt puult. Poiskõnõ naanu väega pelgäma, tõotanu(?) tagasi minema naada, siis ol tõnõ vanamiis sälä taadõ kaenu, nii rõbahtanu kah poiskõist puhmu taadõ, üttelnu tõsõlõ vanalõ mehele mõnõ sõna, mis pääle tuu niisama mõnõ sõna kostnu. Poiskõsõlõ olnuva vanno meeste sõna nii esieräliku ja võõra, et midagi arvo ei olõ saanu. Pääle tuu üttelnü edimäne vanamiis, kes poiskõist edimält nännu: "Hää poig, ärä peläku midägi, tulõ siia tuli viirde, seledä meele är, kuis sa siia johtud ja mis asa peräst, mii olõmi küll juba pallo väega pallo aastaigo ega aasta sel üül siin tuld tennu, a ütski maapäälne ei olõ viil siin käänu!" Poiskõnõ seletanu asa alostusõst lõpetusõni vanolõ meehile är, naanu esi ikma ja tuld pallõma. Vanamiis võtnu tuu pääle kõrvalt üte raudkühvli ja üttelnu: "Võta ta särgisiil üles, ma heedä sullõ neid hütsi siilo pääle, muud tuld meil sullõ anda ei olõ." Poiskõnõ naanu vasta pallõma ja ikma: "Pai vanaesa, tsirgu vanaesa, seo um mu esa kerigosärk, muud särki meil ei olõki, kuu seo är palas, siis ei saa esa inäp kerkohe minna." Vanamiis naanu poiskõist trööstma: "Toho juttu, usu minno, su särgisiilolõ ei saa midägi vika, võta üles ja ma heedä hüdse pääle, et minema saat, tõso õõtsilise uutva sinno tulõga õõtsi manu." Tuu pääle võtnu poiskõnõ särgisiilo üles ja vanamiis heitnu kolm raudkühvli täüt hütsi siilo pääle ja üttelnu esi viil: "Naka nüüd ruttu minemä, muudo tulõ valgõ kätte ja siis ei olõ su tulõst inäp midägi hääd!" Poiskõno tenänu vannomiihi tulõ iist ja lännu õigo ruttu minemä, et inneba tõistõ mano tagasi saasi. Inne õõtsi mano saamist kõnõlnu poiskõno esi ütsinda: "Odoot, maa kae ummoht, mis imeliku hüdse neo umma, mida vanamiis mullõ särgisiilo pääle heite, ei paloda viil särgile mulkugi sisse ja umma kah väega rassõ." Kaenu siilo sisse, ei olõ ütte hüstki nännu, siil selgit rublitükkä täüs. Poiskõno mõtõl veetkese aigu, valanu ruublitükku üte suurõ kadaja puhmu ala maaha ja lännu esi tühält õõtsi mano, päiv naanu kah pia üles tulõma ja tõõsil olnu pia kodo minek. Tõõsilõ õõtsilisile seletänu asa hoobis tõõsildõ, ku oll olnu, nuu usknuva kah, ja jätnüvä tõsõ trahvmada, võtnuva hobõsõ kinni ja tuhatnelja kodo minema, jätnuvä jälki vaesõ mehe poja ütsindä uma hobõsõ luuga õõtsi platsi. Tuu ei olõ kah sukkugi rühknügi, lännu mõtsa, ajanu hammõ säläst, ammutanu ruublitükku sisse ja lännu siis tassakõtsi kodo poolõ minemä. Ku kodo ol saanu, seletänu üüsetse tulõotsimise luu esäle otsast otsani är ja annu kah hammõga raha esä kätte. Rahha olnu nii pallo, et ol saanu esa iias ja poja põlvõs häste ellä ja kaunihe karada.

E 5040/41 (5) < Põlva khk. - Johan Keerd (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanast lännu H. küla vana püssümiis Peedo ütel pühapääval juttusõ aigu jõõ viirde kõnma, püss iks ka ütteh. Saanu kõnmise kõrraga ligi E. külla üte niidu pääle, mida Vanasilla ots kutsutas, säält olnu purrõh üle jõõ, sääl purdõ pääl nännu Peedo, et üts vana must miis istnu ja pääd suginu, sälg Peedolõ vasta. Peedo saanu arvo, et tuu kiaki muu ei olõ, ku vanatont esi, võtnu ruttu uma hõppõpreesi rinnast, murranu poolõs, tennu kolm risti pääle ja pannu siis kuuli asõmõlõ püssü sisse, tropus(?) kõvastõ pääle, tsihtnu õkva vana pääsugija pääle. Nii ku pauk olnu, nii olnu kah jõõh suur kahahus kuulda, vesi tulnu tuu pääle üle pervi vällä, muud ei olõ midägi näta, ei ka kuulda olnu, a pääle tuu olnu mitu aastaiga iks ega pühapäävah sääl kottal halõt oigamist kuulda.

E 5042/3 (7) < Põlva khk. - Johan Keerd (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üttel tütrekkul olnu vanast väega suur himu kallit kaalahelmi, a ei olõ kostki tuu tarbis rahha saanu, tuupärast naanu ega pühapäiv juttusõ aigu mõtsa marjo otsma käüma. Käänu niiviisi joba mitu hääd pühapäiva, mara müünu är ja olnu tuud muudo jo õigõ pallo rahha käeh, pia nii pallo, ku helme masnuva, nii pallo olnuki viil puudus, ku üte pühapääva koratusist iks oll saanu ja lännu tuupreäst jälki üttel pühapääval mõtsa vai suuhu marjo otsma. Korano sääl õigo virgastõ, nii tulnu üts vana hall miis mano ja küsünü: "Hää lats, mis saa siin kah pühäpääväh juttusõ aigu tiid?" Tütrek üttelnu: "Näet eski, et ma marjo korja." Vanamiis küsünü jäll': "Mis sa naade marjoga tiit, et sa näid õkva juttusõ aigo korjat?" Tütrek kostnu vasta: "Ma müü mara är, et rahha saasi." Vanamiis küsünü jälki: "Mis sa siis rahaga tiit, et saa teda niiviisi ahnitsõt?" Tütrek üttelnu vanalõ mehele: "Mul um väega himo kallit kaalahelmi, nii kui mõnõl rikkal tütrekul umma, tuu tarbis um mullõ rahha vaaja." Vanamiis üttelnu tuu pääle: "Ku sul nii suur himo kaalahelmi um ja sa tuu pääle ega pühapäävah juttusõ aigo piat marjo korjama tulõma, tuuperäst kingi ma sullõ ütte kalli helme, mida sa äripääväh ja pühapäävah, üüse ja päiva, kottoh ja kerkoh piät kaalas kanma." Võtnu siilo alt üte kõgõ uma eloiä suurõ kirivä hussi välla, pannu tütrekulõ ümbre kaala ja kaonu esi sinna samma är. Tütrek lännu kodo, huss kaala ümbre, mõnõ tahtnuva küll är võtta, a ei olõ saanu inne kiaki võtta, ku tütrek är koolnu, siis kaonu uss ka kaala ümbrelt är.

E 5070/3 (3) < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaks kütti Kord eksinud üks kütt paksu metsa ära. Kui ta juba tükk maad oli ära käinud, juhtus ta ühe teise kütiga kokku, kes nasama ära oli eksinud. Nüüd nad marsisivad kahekesi metsa mööda ümber, aga õiket teed ei leidnud nad veel kusagilt. Õnneks nägivad nad ometegi metsapuude vahelt ühte tuld paistvat. Nüüd hakkasivad nad senna poole marsima, viimaks jõudsivad nad senna majakese juurde, aga õnnetuseks ei saanud nad senna sisse minna, sest et suur kõrge püstaed oli senna ümber tehtud. Viimaks ronis teine kütt ometegi üle aea sisse. Kohe kargasivad kaks suurt koera ta kallale, ta tõmmand oma mõõga välja ja löönud nad maha. Nüüd teind ta väravad seestpoolt lahti ja lasknud teise kütti kua sisse. Nüüd läind nad tuppa. Tuas istunud üks vana naene laua ääres ja ta tumm tütar ka. Nad küsinud süüa, aga vanamoor pole enesel midagit ütelnud olevat. Kütt tõmband mõõga tupest ja ütelnud: "Kui süüa ei anna, siis tapan teid praegu ära!" Tumm tütar näitanud kohe käega seina poole, kui seda näinud, et kütt mõõga välja võttis. Nad vaatanud ja näinud, et seina sees olnud veike kapi. Kui kapi lahti teinud, leidnud nad sealt seest kõiksugu maiuse asju ja ka kõiksugu joodavad viinad. Nad söönud nüüd kõhud täis tugevaste ja läinud nüüd üles pööningule puhkama. Teine jäänud rahuliste magama, aga teisel pole sugugi uni peale tulnud. Kesköö ajal kuulnud ta, et hulk mehi tulnud senna majasse. Nüüd alles saanud ta aru, et see olnud üks röövlite koht. Seal kuulnud ta, kuda see vana naene nendele rääkinud, et nende pööningal kaks võerast meest magavad. Peale selle kuulnud, et üks hakkanud teppi mööda üles tulema. Nii pea, kui see röövel oma pea ülevalt august sisse pistnud pööningale, napsti löönud kütt tal pea kui maani otsast maha, keha aga läinud hüpates tepist alla. Üks aga ütelnud tuas: "Ta ei saa vist üksi nende vasta, ma lähen talle abiks." Kütt seadnud nüüd ennast jälle valmis augu peale. Na pea, kui ta ka oma pea august sisse pistnud, napsti, oli sellega na samasugune lugu kui esimesega. Nõnda tapnud ta kolm tükki ära. Siis kuulnud, kui üks ütelnud: "Mu pojad ei tulegi enam tagasi, ei tea, kas neil siis na kaua võitlemist on?" Vana hall vanake, kes siis vist nende isa oli, läinud ka trepist ülesse. Ka sellega ei ole lugu teisiti läinud. Na tapnud ta siis kõik ära. Nüüd alles äratanud ta ka teise kütti üles ja jutustanud, et missugune lahing temal selle ajaga siin olnud röövlitega. Teine vastanud: "Aga mispärast sa siis mitte mind ei äratanud, sest ma oleks ka sul abiks olnud?" "Ma sain nendega ise üksi ilusaste valmis, sellepärast polnud mul teist mitte tarvis - ja kahekesi meie oleks ka palju suuremat kära teinud -, nad oleks siis kõik ühekorraga tulnud ja oleks võinud meid mõlemaid ära tappa." Nüüd nad läinud tupa, käinud mittu ja mittu tuba läbi, seal tubades olnud ka palju sõjariistu ja muid röövlite riistu. Viimaks juhtunud nad ühte tupa, kus palju inimesekehasi ja luit olnud. Ühest kambrist leidnud nad eilse vana ema oma tumma tütrega, need tapnud nad ka ära, ja nüüd olnud neil oma luba. Viimaks juhtunud ka kullakambrisse, sealt saanud nad siis na palju kulda ja hõbedat, kui aga süda lustib. Siis hakkanud nad kodu minema ja saanud ka õnnelikult välja metsast, aga see teine kütt, kes enne metsas oli, olla üks kuningas olnud ja nüüd ta pannud teise kütti oma riigis ühe kõrge au sisse selle eest, ta oli tema elu hoidnud, kui ta magas!

E 5074/5 (4) < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kurni katk Arvata ühe kahekümne viie aasta eest olnud üks suur katk meie mual ja teda arvatud üheks isesuguseks katkuks, sest kus peresse ta tulnud, sealt surmanud ta kõik ära. Valdade kaupa surnud sel korral inimesi maha! Kord olnud ta ka kangeste laastamas siin Baltimere kääru sees olevas Pootsi vallas. Ühel õhtal maganud ühes peres kõik pererahvas vagusi, paljalt vana hall isake istunud ahu peal soojas, tulevalguse paistel. Äkitselt näinud ta, kudas üks kera uksest tupa tulnud ja kohe magajate juurde läinud ja seal teinud ise niisugust imeliku koledat healt. Nõnda käinud ta kõik magajad korrast läbi, aga ahu peale, kus vanake peris kohkudes oli, pole ta mitte tulnud, vaid läinud jälle uksest välja. Vanake nüüd ahu pealt rutu maha, et teistele kua sellest teadustada. Küll hõiskand ja karjund na palju kui jõudnud, aga pole keegi end liigutanud ja olnud juba kõik katku läbi surnud. Sest ajast kutsutakse kõiki niisugusid äkilisi surma ikka nimega, see on Kurni katkuga.

E 5078/9 (6) < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord viinud mees härja laadale ja saanud ta eest paljalt viis rubla. Pead sügades tulnud ta kodu, aga tee ääres olnud üks suur sügav tiik. Üks ütlend tiigist: "Seitse, seitse," konna moodi. Mehel süda täis: "Mis sa lorid, seitse, viis sain paljalt." Jällega öeltud: "Seitse, seitse." "Kas pead suud, mis seitse, kas sa ei kuule, et ma ütlesin juba sulle, et viis sain." Ei kuulanud tiigiheal sugugi vana mehe juttu, vaid ikka edasi lugend ta oma joru. Mehel süda na täis, et küsid: "Kas siis maksad mulle seitse?" Üks konna moodi heal teinud teiselt äärest vasta: "Jah." Mees kohe rahakott taskust välja ja viskand koti ühes rahaga. Ise ütelnud: "Homme tulen järele, katsu, et sa siis seitse maksad mulle välja." Naene ja lapsed jooksnud vasta nüüd küsima, et palju ta härjast raha sai? Mees rääkinud oma lugu, et homme siis saan seitse. Teine päeva läinud ta ühes lastega otsima, aga pole enam rahakottigi ega raha veel sugugi kusagil olnud. Nüüd saanud ta alles aru, et vanakuri ise seal tiigis olnud. Et kui ta oleks ise eila tiiki peale lubatud raha järele läinud, siis oleks nad ta ära uputanud ja ta hinge omale pärantanud, sest et mehel küll süda täis oli, et ta vähe raha sai, aga siiski ei annud ta veel ennast kurja kätte. Nõnda peasenud ta siis seekord nende künte vahelt.

E 5079 < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Neljapäeva õhtased tööd Ei tohi kedrata, villu kaarida, linu ropsida ega muud niisugust tööd teha. Aga sukki nõeluda, vardid kududa, pastlapaelu teha võib, ja iseäranis sel õhtal arstitakse: nagu maalise arstimine, nikastamise, tütre mehele panemise sõnad loetakse ikka sel õhtal ja ka muud niisugused arstimised. (Kui kuulen veel midagi sest päevast, küll siis teadustan)

E 5093/4 < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuri silm Viha võtab vilja maasta, kadedus kalad meresta. Vanast usuti, kui keegi kas kogemata ehk meelega rauasõnu oli mõistma saanud, nendega siis tahes ehk tahtmata sagedaste nimelt viljapõldudele kurja võis teha. Näituseks läks niisugune rauasõnade mõistja võera ehk ka oma ilusast viljapõllust mööda ja äkitselt tulivad vahest rauasõnad tema meeli ja kohe ehk tõisel päeval oli rauarooste vilja peal ja kena lõikuse lootus oli lõpenud. Vihamehele tehti nüüd seda muidugi mõista meelega, aga võis ka iseendale ehk sõbrale kogemata ehk vastu tahtmist juhtuda, sest mõtete käiki ei suutnud keegi takista. Selle vastu oli hea, kui niisugune rauasõnade mõistja alati tüki rauda enda ligi kandis, sest sõnade mõju sai raugendud, kui see, kes nende läbi võis kurja teha, tarvilikul korral palja käega rauda katsus. Nõnda tükk vana usku.

E 5094b (1) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ussisõnad Mõne aasta eest alles suri Kambi kirikuvallas oma väimehe Toomas Sild juures väga vana naesterahvas nimega Els Talvik, kes oma noorespõlves Abjas elanud ja sündimise poolest Ukariste inimene oli. Seesama olla järelseisvat lugu sadandel kordadel jutustanud ja kui oma silmanähtust kinnitanud. Abja mõisas elanud tema lapsepõlvel üks vene poträtsik (müürsepp) kelle naene ja lapsed Kuresoos seeni korjamas käinud. Kuresoos olnud aga sel ajal väga palju ussa, kes podrätsiku lapsi seenil käies sagedaste nõelanud, mis häda mees küll kohe võinud ära aidata. Viimaks tüitanud ta sest ometi ära ja ähvardanud ussid Kuresoost ära viia. Ühel pühapäeva hommikul läinud mees Indu kõrtsi silla juurest Kuresoosse ja käinud jõe äärt mööda Abja mõisa alt läbi, loiku mööda kuni Paluoja kõrtsini, suureteest risti üle kuni Karjasoosse, mis Paluoja kõrtsi ja Kangru talu vahel on, sedasama teed läinud ussid loogetes tema järel, mitte paksus karjas, vaid minek tuurinud peaaegu ühe söögivaheaega. Usside teest ülemineki ajal tulnud hulk voorirahvast Pärnu poolt, palju ussisi saanud nende vankrirataste all puruks litsutud. Eelseisvat lugu olin mitme inimese suust ühteviisi kuulnud.

E 5097 (5) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veresõnad Paljugi mõistsivad vanast veresõnu. Kord olnud minu vanaisa Voltvedi metsas puid raiumas ja haavanud oma jalga kurjaste ja ähvardas kuivaks jooksta. Õnneks olnud vana Halliku Hunt (kuulus arst Laatres) metsas olemas, teda kutsutud juure. Ta puhunud haava peale ja pühkinud sõrmega üle - verejooks olnud kohe kinni. See usk on vanema rahva juures veel praegugi väga kindel.

E 5100 (7) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hõbedane kuul Suurtes soodes ja laias laanedes, iseäranis öö ajal üksi olles juhtusivad kütid sagedaste kurjaga kokku ja selle tarvis pidi neil alati hõbedane kuul ligi olema, tinakuul kurja peale ei hakanud. Kord näeb mees mõtuse puu otsas kudrutavat, püüab ligemale saada, laseb, ei kedagi. Mõtus soputab siivi ja kudrutab edasi. Seal märkab mees, et asi õige ei ole, aga hõbedane kuul puudub. Ei aita muu nõu, kui võtab sõle rinnast, pigistab kokku, paneb püssi sisse ja laseb. Nii kui pauk käib, olnud vana suitsenud aken rohus puu all maas.

E 5101/3 (8) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tuli-ehk pisuhänd Kellegi peremehel olnud pisuhänd, kes talle salamahti võerast aidast varandust kandis. Pisuhänd elanud aidalakas ja sinna viinud peremees iga päev kausiga toitu. Iga kord keige paremat, mis majas olnud. Poisil, kes talus teeninud, olnud sellest kade meel, et keik paremad suutäied pisuhänna nahka läinud. Ta peitnud ennast ühel õhtul aida peale heinte ala ära ja tahtnud järele luurata, kuhu peremehe toodud toit jäeb. Hiljem tulnud peremees toidukausiga, pannud selle aida otsa peale ja läinud ise ära. Nüüd tulnud poiss heinte alt välja, söönud toodud toidu ära, pannud rooja asemele ja pugenud siis ise jälle heinte alla. Öösel tulnud pisuhänd pojaga ja poeg pistnud kohe kausist sööma. Toit pole maitsenud ja poeg ütelnud: "Äkk, äkk." Vana pisuhänd aga vastanud: "Pupp, pupp." (pudru, pudru). Kui poeg ikka edasi jonninud, tulnud vana pisuhänd, maitsenud ja tunnud kohe ära, et pojal õigus. Tulihänd mõtelnud, et peremees neid narrida tahtnud, pidanud nõu teutust kätte maksa ja aita põlema pista. Noor pisuhänd küsinud: "Isa, kuhu meie siis ise lähme?" Vana vastanud: "Ise poeme selle rattarummu sisse, mis õue peal maas on." Nüüd olnud poisil heinte all aru käes, ta pugenud, kui pisuhännad ära läinud, aida pealt maha ja teinud kaks pihlakapuust punni, mis just rattarummu augu jämedused olnud. Kui siis ait põlema hakanud ja pisuhännad ennast rattarummu sisse ära peitnud olnud, astunud ta rummu juure ja ütelnud: "Aamen ette, aamen taga, aamen risti-rästi läbi," ja löönud mõlema käega ühe korraga rattarummu mõlema otstele punnid ette. Nüüd olnud pisuhännad puuris. Küll ajanud nad rummu paisuma, rumm ei ole lõhki läinud. Mees visanud rummu põlevasse aita, nii saanud pisuhänd otsa.

E 5103/4 (9) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tulesõnad Kui Jeesus alles maa peal käinud, tulnud ta ühel õhtul oma jüngritega rikka peremehe juure ja palunud öömaja. Peremees pole aga öömaja annud, üteldes, temal ei olla ruumi. Selle peale läinud ta vaese peremehe juure. See vabandanud aga, et "öömaja küll Jumala päralt" olla, aga nemad peksa hommikul rehte, mis peale Jeesus kostnud: Nemad kõik tahta ka abiks rehte peksma tulla ja nenda jäänud nad öömajale. Hommikul, kui rahvas üles tõusid rehte peksma, teinud Jeesus oma jüngritega sedasama. Kui tappe välja aetud, võtnud Jeesus põleva (peeru) pirru pihist, pistnud kuiva tapme sisse, see hakanud korraga loitama. Peremees ehmatanud. Jeesus aga kõndinud kepiga kaitstes ümber tule ja ütelnud: "Tasa, tasa, Laurits, ära mine laudele!" Tuli aga põlenud vaikselt ja ühetasa. Pärast olnud aga terad ja aganud ise paikas. Kui rikas peremees asjalugu teada saanud, pannud ta imeks, kuida tema enne selle mõtte peale pole tulnud, et nenda rehte peksa võib ja katsunud varsti järele teha. Nii pea kui ta aga tule tapmesse pistnud, hakanud see varsti loitma ja tikkunud laudile minema, küll karjatanud mees: "Tasa, tasa, Laurits, ära mine lakka!" See pole aga midagi aidanud, tuli löönud siiski lakka. Viimaks karjunud ta ümber tule jookstes: "Laurits, kurat, mis sa lakka otsid!" Aga maja põlenud maha. Selsamal ajal olnud Jeesus seal lähedal öömajal, üks jünger käinud väljas, näinud tulekuma ja ütelnud: "Üks kuri asi on väljas." Jeesus aga pöörnud teise külje peale ja ütelnud: "Pole viga, rikas mees peksab rehte!"

E 5105/6 (10) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Uisasõnad. Abja Jaanuseantsu Toomas olla "vanarahva latsi" ja aviten nenda samatig kahetset ja nikertset ja mõisten ka uisasõnu. Üits kõrd ollu lehma jalg paistetet, mis helenden, ei ole äp mahaki pisten. Peremees tullu tanumen vastu ja küsken: "Mi sel lehma jalal viga oh?" Karjapoiss ütelnu: "Ei tää, mi talle viga oh, uisk vist ära panden." Peremees vaadenu, vaadenu, lasken väha vile: "Hüh, hüh, hüh, hüh!" - vanapikk tullu loogaten, roomanu kolm kõrda ümmer lehma ja lakkun jalgu - jalg terve. Teine kõrd ollu Abja mõisa härgilaudan mitmel tükil jala paistedet, kutsut vana Toomas sinna. Parun küsken: "No, Toomas, mis sa arvad, mis meie härgadel viga on?" Toomas kitten: "Mis neil viga oh, parunihärra, uisal är pant, muud mias tia." "No kas siis siin laudas ussid on?" Toomas kitten: "Saame näta, parunihärra. Toomas lasken väha vile: hüh, hüh, hüh, hüh - viis tükki looganu välla. Mõni tullu seina alt, mõn riida alt, mõni pöhuhunigu alt. Parun käsken tõisi ära tappa. Toomas keeld, võten vitsaoksakse maast, löönu ütel hänna pääle ja ütelnu: "Kane, kane, kas sa kasid, sinna kun see ase om." Kutsut teomees käst ära viia Konnaveske mäe pääle. Teomees lännu ehen, uisa looganu järgi nagu suure mõugu. Ken uisasõnu mõist ega see neid ära ei löö!

E 5107 (1) < Tõstamaa khk - J. Öövel (1894). Sisestas USN , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutt Üks kord läinud tütruk südaöösel paksust metsast üksipäini läbi. Kui ta kesk metsa jõudnud, näinud ta kohkudes enese kõrval kahte oma sõbratütrukut, kellel latsetüli ka kaasas on. Ta vaatab ja mõtleb, ma lähen nende juure ehk saab seltsis kodu minna. Niipea kui tütruk sinnapoole hakkab minema, kadunud need kaks teist tütrukut ära ja viuhti olnud juba natukene maad kaugemal, ühe teise puu all. Tütruk mässanud nõnda öö otsa. Viimaks, kui homiko valgeks läinud, märkanud ta, et need mitte tema sõbratütrukud pole olnud, vaid kurivaim, kes teda eksitanud. Tütruk olnud terve päeva aegu metsas eksinud, enne kui kodu mõistnud minna.

E 5108/9 (3) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Mt. 650 Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanal ajal kündis mees põllu peal. Sellel mehel oli nii palju jõudu, et ta veskekiviga võis teha, mis tahtis. Kord pillus ta teda üle oma pea, kord lõi ta teda mitu sülda maapõhja ja tõmmas jälle välja. Ühel päeval kündis ta jälle põllul, seal tuli talle korraga mõttese kündmist järele jätta ja maailma vaatama minna ja enesele vastast otsida jõu poolest. Ta viskas härjad ühes adraga pool versta üle jõe heinamaa peale sööma ja läks ise rändama. Vastu õhtut viis ta tee suure metsa sisse. Metsas ümber rännates jõudis ta viimaks ühe maja juure, ta astus sinna sisse, et kehakarastust paluda. Majas ei olnud muud hingelist kui üks inetu vanamoor. See oli ka nii lahke ja andis jõumehele süüa ning küsis ühtlasi ka, kus mees rännata. Mees kõneles, et ta tööd enam ei taha teha, vaid enesele vastast otsida, kes jõu poolest temaga ühesugune oleks. Selle peale kostis vanamoor, et tal kaks poega on, nendega võiks korra katsuda, aga neid polla praega kodus. Ööseks loodab ta neid kodu tulevat. Teisel hommikul, kui võeral lust on, siis võib ta nendega oma jõudu katsuda. Jõumees heitis seepeale omale valmistud aseme peale puhkama ja hakkas und ning ka ühtlaisi vanamoori poegi ootama, et näha saaks aegsasti, mis mehed nad on. Öö jõudis peagi, sellega ühes ka vanamoori pojad. Poisid tahtsivad mõlemad süüa saada, sest kogu päeval pole nad toitu katsunud. Vanamoor tõttas ka varsti sööki muretsema. Jõumehe ehmatuseks tõi vanamoor kaks korvitäit samlaid ja kaks suurt tervet leiba lauale, kedast mehed ka suure isuga ära sõid, et natukese aja pärast sammaldest ei ka leivast enam ühtegi järel polnud. Seepeale jõivad kumbki veel pange vett ära. Vanamoor seletas nüüd ka võerast jõumehest. Pojad lubasid teda teisel homikul ette võtta, heitsivad ka seepeale puhkama. Varsti kuulutas vali norskamine, et mehed magasid. Jõumees jäi ka seepeale rahulikult puhkama ja homikut ootama. Homiku jõudis kätte, võeras jõumees sai oma harilikku toitu, aga vanamoori pojad jälle niisugust kui ööselgi, peale söögi tuli jõukatsumine. Võeral jõumehel oli kibedaste tegemist, enne kui vastalistest jago sai. Oli ta nad ära võitnud, rändas jälle edasi enesele uusi vastalisi otsima!

E 5110/1 (5) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaks meest läinud teed mööda edasi, tee viinud neid viimaks paksu metsa sisse. Metsa jõudes tulnud neile lehm vastu ja küsinud, kus mehed lähevad. Mehed kostnud, nemad minna valge varese pesa otsima. "Soso," kostnud lehm, "minge natuke edasi, seal on üks pesa." Mehed läinud edasi, siis tulnud neile üks härg vastu, küsinud: "Kuste teie lähete ja mis selle varesepesaga teete?" Mehed ütelnud: "Meil on teda tarvis." See peale käskinud härg neid tagaspidi puu otsa minna ja varese munad ära võtta. Mehed läinud jälle edasi. Siis tulnud neile hobune vastu, see küsinud, mis nemad munadega teha. Mehed kostnud jälle, et neid tarvis olla. Nüüd jõudnud nad puu juure, kus valge varese pesa otsas olnud. Mehed läinud tagaspidi puu otsa ja toonud munad alla. Pesa, kelle sees munad olnud, olla sauna suurune suurune olnud ja munad ise olnud kui vaadid. Munad viidud kodu ja keedetud ära ja seda vett joonud mehed, selle järele mõistnud mehed linnukeeli ja saanud aru, mis linnulaul tähendab. Üks kord tulnud vares ja kaarnas nende ukse ees oleva kase otsa ja laulnud seal: "Teie saate varsti rikkaks, sest teie ukse kohal maa sees, on üks suur rahakatel." See peale läinud mõlemad linnud jälle ära. Mehed saanud linnolaulust aru ja hakanud ukse kohast kaevama. Nad kaevanud ja leidnud viimaks ühe suure rahapoti. Nende rahadega ostnud nad oma talukoha ära ja elanud nii jõukaste ning priskelt oma eluaja.

E 5112 (3) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lepapuul pikad urvad on, siis tuleb vaene aasta, siis tuleb vaene, aga kui lepal ümargused urvad on, siis saab palju otre.

E 5112 (5) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsa minnes, kui püssi kätte võtad, peab ütlema: "Liha kotti, varvad metsa!" Siis peab püss paremine tapma.

E 5112 (9) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui vilja külima minnakse, peab külvaja mati peale maha istuma ja kolm korda seemet läbi sõrmukse ehk preesi maha viskama ja ise seejuures ütlema: "Hõbeda valgust!" et kuri kahju ei tee.

E 5113 (19) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui mõni inimene tuppa tulles ütleb, et seal või seal peres surnud üks loom ära, siis peab vastu ütlema, et: "Mede prussakas suri ka ära." Nii jäeb võera sõna kahjuta.

E 5113 (20) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui seepi keetetakse ja teine küsib: "Mis sa seal teed?" siis ei tohi muud ütelda, kui: "Keedan pudru ehk apurokka."

E 5113 (21) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui siga ära tapetakse, peab varsti sia verise pea ahju otsa viima ja ütlema: "Et põrsad ka nii suureks kasvaks, kui tapetud vana siga."

E 5114 (27) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui piimal ussid sees on suvel, siis peab ühe pihelgapuu võtma, augu sisse puurima, üheksa ussi sinna sisse panema, augu jälle kinni panema ja siis põlevase ahju viskama. See peab aitama.

E 5114 (28) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui leivad ahjust välja võetakse, siis peab tingimata paar puuhalgu ahju viskama, sest ahi ei tohi ilmaski tühi olla.

E 5115 (33a) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui hammas suust ära tuleb, seda ei või ka ära visata mujale, kui ahjukeresele ehk ahju peale, seejuures peab ütlema: "Kilk, võta sa enese luuhammas ja anna mulle raudhammas."

E 5120 < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mõned nimed jäivad mul esimeses kirjas avaldamata, need panen nüüd siia üles. Nimed. Tõstama jõgede ja metsatukkade nimed. I Jõed Kirikoaluse jõgi Must jõgi Punane jõgi Tõrvanõmme jõgi

E 5122 (5) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kägu kevade suures okaspuu metsas kukub, tuleb veel külma. Kui jo veike lehtpuu metsa kukkuma tuleb, jäävad ilmad soojaks.

E 5122 (7) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui talvel kuuskedest okkad maha varisevad, tuleb teisel kuul sula.

E 5122 (9) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuda metsad kevade jõudvad, nii peab ka külvi mees jõudma. Kui mets pikaline, siis põllumees ka.

E 5123 (16) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003
Kui sügise puulehed ühe korraga puudest maha ei lähe, siis ei lähe kevade lumi ka ühe korraga ära, hanged jäävad oja äärde seisma nii kui sügise lehti puudesse jäi.

E 5123 (22) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kadrinapääva ja jõulu vahel metsad härmas on, siis tuleb hea rukki õilemine.

E 5123 (23) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui paljo pihlakamarju on, siis hea odrakasu.

E 5123 (24) < Haljala khk., Metsiku v. - A. Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui toomikas õitseb, külva linu, kui pihlakas, külva odre.

E 5124 (37) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Mare Kõiva 2005, Rerdigeeris Mare Kõiva 2005
Kui sügisel vanal kuul lumi maha tuleb, siis põllud mädanevad heaste tümaks, kui noorel kuul - ei mädane.

E 5124 (38) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kevade müristab, siis pajokoor läheb lehti.

E 5125 (4) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui suvel hunt karja hulka tuleb, siis peab karjane hüüdma: "Püha Jüri! Püha Jüri! Kannusta! Kannusta hunti valjastega!" Siis hunt teeb suu lahti, ei saa looma hammustada.

E 5125 (9) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lepavitsaga ei tohi karjane loomi lüia, siis loomad jäävad punase tõbese.

E 5127 (22) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui künnimees metskitse esimist korda kuuleb laulma, kui tikutab, siis rikub paljo rauapuid, kui näkkitab, siis ei riku.

E 5131 (73) < Haljala khk, Metsiku v - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loom äkiste haigeks jääb, puhu loomale ninasse, lase püssi looma kõhu all ehk pane looma nina all püssirohtu põlema. Võta pihutäis soola, piira kolm kord ümber looma pea, anna loomale sisse, küll ta terveks saab.

E 5132 (74) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui härjad hakkavad lehma taga ajama ja rahu ei jäta, siis võta vana kulunud luud. Pühi sellega lehma seljast ja viska senna poole, kust arvad viga tulnud olema, ütle ise: "Mine mo lehma seljast oma kodu tagasi," küll siis härjad lähevad senna, kelle süü see oli.

E 5132 (75) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui härjad lehma rahu ei jäta, võta kapaga vett, piira ümber lehma pea, viska õueväravast välja ja ütle: "Oma koer kodo tagasi!" Siis härjad lähevad senna, kelle süü läbi nad lehma järel käivad, lähevad selle inimese looma selga.

E 5132 (76) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lehmad härja moodi mõuravad ja ammuvad ja teise selga hüppab, aga pulli ei salli, siis võta risti iga rattarummu seest natuke rasva (nii moodi: esiteks tagumise parema, siis esimese pahema, siis tagumise pahema, viimaks esimese parema rattarummu seest). Siis pane kolm tilka võipiima, võta kolm lepalehte, iga leht ise puust, pane need risti rasva ümber, anna lehmale sisse.

E 5132 (77) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui teise kohta elama lähed, siis pane üks sulg elavadhõbedat laudaukse künnis(läve)paku sisse. Siis kuri silm ei hakka, ja loomad sigivad.

E 5133 (79) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui inimesel paised, siis võta kolme ukse alt prügi, vajuta kolm korda paiseid, viska senna samasse maha tagasi ja ütle: "Kui tulnud, nõnda mingu!"

E 5133 (81) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui inimesel veikseröögatus külles on, siis haugu kolm kord koera moodi: auh, auh, auh röögatuse peale, sülita kolm korda nõnda, et paljo sülget ei tule röögatuse peale ja pahema käe nimetissõrmega torka kolm korda röögatuse külge, siis tee veel veise moodi: mõõh! Küll ta kaub. Veikseröögatus hakkab sellest, kui loom inimese peale möögis.

E 5134 (84) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Leivaahjo ei tohi tühjaks jätta. Kui leivad ahjust välja võtad, viska üks puu ahjo, muido ahi nutab, tuleb leiva puudo.

E 5134 (88) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Noorel kuul ei tohi riideid pesta, nahk hakkab sügelema.

E 5135 (104) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kärnkonn õue ja hoonete ligi tuleb, võta lepased pulgad ja vii nendega konn võera maa, kõige parem, võera saksa maa peale. Kui ei vii, tuleb pahandust ja õnnetust.

E 5136 (109) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ajavitsa tüvikud ei tohi pikaks jätta. Kui pikk on, siis kurat sügab sääl oma perset.

E 5136 (113) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Paha silm ehk imestus tuleb teise inimese sõnast, mõttest ja ka silma vaatusest. Kui üks inimene on pahal tunnil sündinud, siis selle inimese mõte, sõna ja vaatus teevad alati paha. Iga pääv peab oma pahad tunnid olema, kell 12 ja 2 öösel ja pääval. (Näituseks: Teise pere kari tuleb metsast kodo ja üks ütleb: "Näe mis ilus sõnn läheb selle lehma järel." Ja enam see sõnn sest lehmast maha ei jää, kas tee mis tahad, pane lehm lauta, sõnn käib ümber lauda ja ammub.) Kurje sõna vastu aitab ka see, kui teine liiga looi kiidab jne, siis sülita ja mõtle: "Sitta sinu sõna peale, oma koer kodu tagasi."

E 5138 (20) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kolme tööd on vanapaganal olnud, mis tehtud ei ole saanud, nimelt: sea niitmine, habemekarva sirgeks tegemine ja liivatuusti keeramine.

E 5141 (1) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Külmapoisi kimbatus Mees läks talvel hobusega metsa. Külmapoiss nääb, et mees küleli reel, tahab meest kiusata, poeb mehe saabaste sisse, hakkab varbaid näpistama. Mees tunneb, kargab ree pealt maha, hakkab jalgu kõva tee peal vastu maad taguma, ajab hobuse jooksu, jookseb ise ree järele, külmapoiss katsus, et aga terve kontidega saabaste seest jooksu sai. Mees läks metsa, viskab kasuka reele ja hakkab puid rajuma, natukese aja pärast võtab ka kindad kääst, paneb kannu otsa, ise raiub puid. Külmapoiss nääb ja mõtleb: "Lähan kinnaste sisse. Kui mees kindad kätte paneb, olen kohe sõrmede kallal." Mees paneb puukoorma peale, kasuka selga, võtab kindad kannu otsast, tahab kätte panna - kindad on kanged ja kõvad kui kondid. Mees läks, tõi kerve koorma pealt, paneb kindad kannu otsa, hakkab kervepõhjaga kindaid pehmeks tegema. Külmapoiss oli rõõmus, et eluga peasis, aga küllekondid ja seljarood valutasid, mis hirmus.

E 5149 (4) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veenäkk Kohalik jutt Haljala kirikust postimaanteed mööda Tallinna poole tulles arvata viis versta Tõikvere kõrts on. (Rahvas räägib, et enne on Tõikvere küla ka sääl olnud. Praegu on sääl Aaspere mõisa karjalaudad.) Sääl kõrtsi juures, maantee ääres on üks veike tiik. Kui see tiik on kaevatud, ei ole vett sisse tulnud. Siis on näkile kolm hinge lubatud. Esimene, kes selle näkile on hinge annud, olnud üks mees, kes ujuma lähend. Mees läinud ujuma, tiigist tulnud üks valge hobusevarss ja trampinud nii kaua mehe peal, kui mees ära uppunud. Nüüd on ammugi jo need kolm hinge täis, aga tiik peab praegogi ujujatele väga kardetav olema.

E 5150 (6) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üks Pahleni päästmine Kohaline rahvajutt Ükskord olnud ühed vaenlased meie maal (mina ei tea, kes need olid, kas poolakad või venelased või mõni muu - D.P.). Paalen olnud oma krundi pääl käimas, veike koer seltsis. Äkiste tulnud vaenlaste salk, Paalen pole enam kuskile majale varjule põgeneda saanud, kui sääl olnud üks veike oja, sel olnud pissike trumm (sild) peal. Põgenenud selle trummi alla oma koeraga. Vaenlased läinud säält trummist üle, koer on vait olnud, ei ole haukuma hakanud, Paalen olnud päästetud. See oja on teed mööda ligi kaks versta Palmsi mõisast Sagadi rajal ja hüütakse praegu Reuoja ja Reuoja sild. Seal ääres on ka üks pere, nimega Reuoja. (Palmsi mõisas on üks pilt, kus mees koeraga peal on. Ööldakse, et see peab seesama mees ja koer olema, kes sääl nimetud trummi all peidus olid. D.P.) Rahva jutt

E 5156/8 (6) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jõulupruugid Jõululaupääva homiku tõusti esimisest kukelaulust ülese. Siis pesti kõik majariistad ära, ka need, mis mitte pruugiski ei olnud, vootid kanti toast välja, vootikotid tehti tühjaks, parsilt viidi need puud, mis sääl kuivamas olid, õue, pühiti toa seinad ja laed nõest puhtaks. Enne valget pidi kõigi nende töödega valmis olema. Kui valgeks läks, siis hakati kõiki kraami paigale seadma, vootid toodi sisse, kottitesse pandi uued põhud, padjapüürid ja palakad pandi uued ja valged jne. Saunaahi pandi küdema, et enne pimetad viheldud sai. Loomadele anti õhtusöögiks heinad, muul päävadel anti õhtusöögiks loomadele õled, needki pidid varem söödetud saama, kui muul päävadel. Kui jo pimedaks läks, siis pandi kodo tehtud rasvaküünal lauale põlema. Kõik raamatud, mis aga majas olid, toodi aidast tuppa, siis toodi kubu õlgi tuppa põrandale maha, pereisa esimeseks võttis pihutäia õlgi, viskas vasta lage, kui paljo kõrsi lakke rippuma jäi, kasvasivad eestuleval suvel head rukid, kui vähe, siis vaesed. Teised viskasi ka, aga sel ei olnud enam suurt tähendust. Siis tehti õlgedest passid ja hakati õlgede peal passi lööma. Söögiks oli jõululaupääva õhtu pikakapsa leem, sea- ja ka teist liha oli kaunis heaste sees, jõululaupäva õhtu lubati ilma jägamata nii paljo liha süia kui keegi tahtis. Vorstid ei puudunud ka mitte. Jõululaupääva õhtu heitsid kõik pahna peale põrandale magama. (Siis oli ka soe tuba, sest jõululaupäeval sai kaks korda ahjo köötud.) Kõik ei tohtinud mitte korraga magama heita, kui mitte enam, siis üks pidi ikka üleval olema. Tuld sel ööl ära ei kustutatud, üks luges ikka tule juures, kui teised magasid. Söömapalveid luges jõulu kõikse noorem laps ehk kui niisugusid lapsi ei olnud, siis kõikse noorem maja inimestest. Kui söömine laualt ära korjatud sai, siis leib jäi ikka lauale. Jõuluööse võis nii mitu korda süia kui aga tahtis. Esimese püha homiku tõusti enne koitu üles, peremees võttis selle õhtu lauale jäätud leiva, leikas ühe poole vaka sisse veike tükkideks katki ja siis mindi loomi vaatama. Kui laudauks lahti tehti, siis hüüdis perenaine: "Tere hommikust, jõulud, jõulud." Nõnda tehti iga laudaukse peal. Siis anti sest katki leigatud leivast iga loomale üks pala, sigagi ei jäätud ilma, lambalaudas oli kõikse suurem tüli, iga lammas tahtis esimine olla, pidi aga tähele panema, et mõni ilma ei jäänud. Siis söödeti loomad enne valget ära, aga eintega. Mindi tuppa, pesti silmad ja hakati sööma. Sooja toitu ei tehtud. Söömaks oli heringid, õhtune keetetud liha, rukkisepik ja või. Siis läks nii paljo inimesi hoostega kiriku, kui kodunt sai. Pääval kööti ahjo ja pandi liha ja vorsti ahjo, nii et seks ajaks valmis sai, kui kirikulised tulid, et süia said, sooja õlut meega magusaks tehti juure. Õlut ja viin ei tohtinud jõulu puududa. Esimesel pühal külase ei tohtinud minna. Kes esimesel pühal külase läks, sellele seuti külast paar vanu pastlaid ehk rangipaled kaela, see oli, kui ilmaasjata külase läks. Teisest jõulupühadest ei pantud enam suuremat tähele, käidi külas ja mängiti mitmeid ring- ja muid mängisid jne. Nii olid jõulud minu lapsepõlves ja isakodus. Niimoodi püüdis ka iga vabadik ja saunik jõuluid pidada, kel omal ei olnud, sellele andsid teised jõukamad.

E 5158 (2) < Haljala khk., Metsiku v. - D.Pruhl (1894) Sisestanud Aire Kuusk 2001
Nääri pruukidest ei ole mul suuremat kirjodata, need said niisamuti peetud kui jõuludki, pesu ja puhastamine oli natuke kergem, sest et jõulu jo kõik sai puhastatud. Aga kõik pidi varane olema, siis saab tuleva aasta kõik tööd vara valmis. See oli jõulust teist moodi, et heinad pahnaks tuppa toodi, jõulu olid õled. Näärilaupäeva õhtu valati õnne. Õnnevalamise vesi viidi õue, kuulati kuspool kolinat, sääl see aasta surma.

E 5159 (114) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1893) Sisestanud USN , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Roosi arstimine. Roosi peale saab pantud: muste villu, kanebid, kriiti kaabitud, tinapaberit, jänesenahka, musta lamba nahka, siidirätikuga kinni siduda, sinist sukrupaberit, pliiatsiga üle viiruda, ja ka paberiraha, kullatud hõberaha pannakse ka peale. Rukkijahudega saab ka hautud: võetakse kahed jahud, pannakse ühed panni peale, tehakse soojaks, pannakse selle tarvis tehtud linase koti sisse ja nii tuliselt peale kui kannatab. See aeg on teised peal kui teised soenevad. Nii kaua saab seda moodi tehtud, kui valu kaub. Määritud saab ka, poomõli ja terbentiiniõli segamine, sellega saab määritud. Searasva saab ka peale pantud. Üheksat seltsi siidi, ja mutinahka pannakse peale. Märjaks ei tohi roosi teha. Kui märjaks saab, teeb augud sisse, hakkab mädanema. Lausujate juures käiakse ka, nii palju kui tean, lausuvad need searasva peale. Roosi peab üheksat seltsi olema, nimelt must roos, luuroos, punane ja valge roos jne. Roosi peale kirjotatakse ka, kirjotajaid otsitakse ka nii kui lausujaidki, need kirjotavad pliiatsiga sinise sukrupaberi peale. Roos on kõik, mis ühte kohta valu tuleb ja ka paisetama hakkab. (Need peale pandavad kraamid ei saa kõik korraga peale pantud.)

E 5161 (123) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Vana usku ja arstimisi/ Pisikene tütarlaps peab saama risti püksireiest läbi poetatud, siis mehed hakkavad teda armastama, saab noorelt mehele.

E 5161 (129) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Raie(raiumise)paku otsa ei tohi istuda. Kui istud, siis lapsed raiuvad sõrmed ära.

E 5163 (132) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui teise pead otsid, siis pead ümber pea otsima. Kui teise poole otsimata jätab, eksib metsa ära.

E 5163 (136) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui metsas ära eksid ja jälle sellesama koha peale tagasi tuled ning metsast välja ei oska, võid julge olla, et vanapagana jälgede peal oled.

E 5162 (138) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Vana usku ja arstimisi/. Kui miski asjast ehmatad, tuleb roos. Selle vastu aitab, kui ehmatad, siis mõtle ruttu oma nime ja mõtle: "Ega roos tule!", siis ei tule. (Näituseks: "Ega Madli ehmata, ega roos tule!" See aitab.

E 5136 (140) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui uut ahjo teed ehk vana parantad, sau too vanal kuul. Kui noorel kuul tood, sigib paljo kilki. Kui kilki paljo on, too kolm vanakuu reedet saue. Iga kord kolm labidatäit, määri sellega ahjo, küll nad kauvad.

E 5164 (148) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuskilt veeaugust ehk kraavist jood, siis sülita kolm korda vette ja puhu kolm korda. Kui joonud saad, siis sülite jälle kolm korda vette, siis ei hakka midagi veest.

E 5164 (149) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õues ehk metsas ei tohi muido külleli ega magama heita, kui sülita kolm korda alla, siis ei hakka kärna ega paised ja miski muu maahakatust.

E 5165 (15) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õuest puu raiumine tähendab surma, lehtpuu naiste- ja okaspuu meesterahvast.

E 5166 (12) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Palmsis on üks kaunis suur soo, nimega Laukasoo, sääl on palju aukusid, kus alati vesi sees seisab. Kord viitud senna kõikse suurema augu juure küna, sellega mintud kesk auku, et augu sügavust mõeta. Pantud raudkang ühe pika köie otsa ja lastud sisse. Kui köie pikkus ära on lõpnud, siis tõmmatud jälle välja, aga raudkangi ei ole enam otsas olnud, selle asemel olnud verine lambapea köie otsas. Sest saatik ei ole enam keegi seda auku mõetma läinud ja praegu ei tea keegi, kui sügavad need augud on. See köie otsas vahetus olnud näkkide töö. Nii rääkis mino isa mino lapsepõlves. (Sellepärast tean mina Palmsist kohaliku juttusid kõigse enam, et mina Kadrina kehelkonnas Palmsi vallas olen sündinud ja kasvanud. Lapsepõlve jutud jäävad kõikse parem meele. D. P.)

E 5169 (1) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord üteldud ühele mehele unes öösel, et tema maja ligidal välja peal on üks rahakatel maa sees ja kes teda kätte tahab saada, see peab kõik selle küla loomad sinna ligidale kokku ajama. See mees, kellele unes nii juhatud, kõnelenud seda ka teistele. Ka teised mehed olnud nõus kõik loomad sinna kokku ajada, kui sel viisil aga raha sealt kätte saab. Nad ajanud loomad sinna kokku ja hakanud tähendatud kohalt kaevama ning leidnud ka viimaks rahakatla sügavalt maa seest. Katel olnud suur, nii et mehed pole muidu välja saanud, kui ajanud suure puu sangast läbi, et sel viisil üles tõsta. Äkiste tulnud aga hundid metsast välja ja hakanud neid kokku aetud kariloomi maha murdma. Murdmine läinud juba nii suureks, et mehed kartnud, kas rahakatel jõuab meile ka seda kahju ära tasuda. Mehed hakanud see peale hunta taga ajama, jätnud rahakatla hoopis rahule, kuni hundid viimaks ära kadunud, läinud siis ka veel rahaauku vaatama. Pole aga muud leidnud, kui eneste katki murtud kangi maast, raha olnud maa põhja vajunud, meestel pole enam julgust olnud uueste poolele jäenud tööd algada, vaid läinud kodu, kus ka palju elajaid puudunud, mis hundid maha murdnud.

E 5170 (2) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sõnajalaõis Mees läinud metsast läbi. Sõnajalgade seast kukkunud aga üks õis tema enese teadmata saapa sisse. See peale tulnud võerad mehed tema juure ja nõudnud, et mees selle asja kätte annaks, mis temal saapa sees olla. Mees kostnud, tal pole midagi saapa sees, ja läinud kodu. Kodu jõudes võtnud mees saapad jalast ära ja sõnajalaõis kukkunud välja ja muutunud varsti rahaks. Mees pole ka raha ära võtnud, vaid lükanud jalaga sängi alla ja ütlen ise: "Hoome homiku võtan sind ära" ning heitnud see peale magama. Homiku üles tõustes vaatanud mees koha raha järele, kas ta alles on, aga raha olnud kadunud. Mees kahjatsen, et ta mitte pole raha kordagi katsunud, sest siis oleks ta alles olnud, aga nüüd olid vaimod ta ära viinud.

E 5171 (4) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaunis jõukatel pererahval sündinud poeg. Sündimise ajal ütelnud aga ämmamoor, et see laps ära upub (või ülepea veesurma sureb). Laps kasvanud suuremaks, olnud tark ja mõistlik iga pidi, teinud oma vanematele palju rõemu ja headmeelt. Vanematel seisnud aga vanamoori sõnad meeles, et laps ära upub. Nad hoidnud igapidi last vee eest, teinud kaevule kaane peale ja hoidnud selle veel lukkus. Aga ometi ühel päeval olnud laps kadunud. Hakatud taga otsima ja leitud viimaks kaevukaane peal surnud olevat, seega oli ettekuulutus täide läinud ehk küll mitte just täielikult. Oleks kaev lahti olnud, oleks lapsukene midugi sisse läinud ja ära uppunud, et aga see võimata oli, seepärast surnud kaevukaase peale ära.

E 5173 (1) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui noorik majasse tuuakse, siis peab peigmehe ema ühe vana kasuka võtma ja ukse alla ette panema, et noorik sisse astudes selle peale astuks. Sealjuures peab ta ise ütlema: "Ikka härikuid, mitte lehmikuid!" (Et lehmad ikka härgvasikaid sünnitaks.)

E 5173 (2) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Viljakoti külge ei või käsi pühkida, et küünte juurest mitte nahk üles kiskuma ei hakkaks.

E 5173 (3) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui võera inimesele teises majas leiba antakse, siis vaadatakse selle peale, kas ta varsti teda sööma hakkab. (Kui ta varsti ära sööb, saavad sealt majast tütred pea mehele.)

E 5198 (1) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Toodamäe kuusik Järvamaal Koeru kihelkonnas Piibe ja Preedi mõisa vahel, Piibe maa peal on üks veike metsatukk ühe mäekingu peal. Seda metsatukka hüitakse Toodamäe kuusik. See on vanast üks hiiekoht olnud. Sealt ei raiuta mitte ühte puud, vaid mis maha kukub, see võetakse ära. Kes sealt metsatukast peab puid raiuma, sellel piavad kõiksugu õnnetused tulema. Üks mees on sealt ühe korra ühe puu raiunud, sellel surnud lehm ja hobune ühe korraga ära. Ja teiseks, kes raiub, see raiub kas kätt ehk jalga.

E 5198/9 (2) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalmumännid Järvamaal Koeru kihelkonnas Preedi vallas Lahuküla karjamaa (nõmme)peal on üks pere nimega Kalmu. Selle pere ligidal on kaks suurt laia mändi, neid hüitakse Kalmu männid. Senna mändide alla on vana rootsi sõja ajal kaks ülemat maha maetud. Neid mändisid ei pia keegi tohtima maha raiuda ega üht oksa neist mändidest omale võtma. Üks mees olla sealt korra ühe oksa ära toonud, aga seda meest pole lastud ööse magada, enne kui ta oksa ära viinud senna, kust ta tema võtnud.

E 5199/200 (3) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kurema järvest Palamuse kihelkonnas Kaarepere vallas Patjala küla all on üks tüma soo, nii et ei kanna inimestki peal. Seal on vanaste üks järv olnud, just soo kohal, aga et üks naine on lapse nartsusi pesnud, sellest vihastanud järv ja läinud sellepärast sealt küla alt ära Kuremaa mõisa alla, kus ta tänapäevani on. Esite tulnud must härg järvest välja, läinud järve ees ja ise hüidnud: "Alt ära! Kuremaa tuleb. Alt ära! Kuremaa tuleb." Üks saba on jäend Patjala alla mälestuseks. Seegi piab nüid kinni kasvama. Rahvasuust M. Leppik, Koeru-Ramma.

E 5200/2 (4) < Koeru khk, Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Väinjärvest Järvamaal Koeru kihelkonnas Aavere vallas Äiavere küla vahel on üks tiik. Seal tiigis tõuseb mõni kevade vesi nii suureks, et ta veerest versta lai ja peale kahe versta pitk on, Mängu pealt kunni Uuetuani. Uuetua ehk Raja pere on vasta Kuie Raja. Mängupealne koht on üks lage nõgu, Võhmuta valla raja ligidal. Sealt tõuseb kevade ajal vesi ruttu ja alaneb ka ruttu. Mängu pere on ka seal juures. Vist on see koht selle nime sest saanud, et sealne koht ennemuiste eestlaste mängimise kohaks väga ilus oli. Pealegi on mets ümberringi. Äiavere tiigist kuulsin lapsepõlves järgmist juttu. Enne olnud Järva-Jaani kihelkonnas Einmanni mõisa metsas üks järv nimega Einjärv. Aga et naine lapse nartsusi pesnud Einjärves, siis vihastanud järv ja läinud kisaga Kuie mõisa ja Kuie küla vahelt läbi: "Alt ära! Einjärv tuleb. Alt ära! Einjärv tuleb!" Äiavere pere juurde, nüidse Äiavere külla keskelle. Aga seal pole ka järvel kauaks õnne olnud seista. Jällegi läinud Äiapere perenaine omi lapsenartsusid pesema. Sellest vihastanud jälle järv uueste ja läinud sealt küla alt ära. Esite tulnud üks suur must härg järvest välja ja hakanud suure häälega karjuma: "Alt ära! Läind järv tuleb! Alt ära! Läind järv tuleb!" Härg läinud järve ees Mängupealt läbi kuni Järsi küla alla (Võhmuta valda, Järva Jaani kihelk.). Järsi küla all on ta kaunis kaua puhanud kuni sealtki kisaga ära läinud Karinu mõisa kadu kunni Tudre küla alla. Tudre külast peletanud naised oma lastenartsu pesemisega jällegi minema. Must härg läinud sealt küla alt Aruküla mõisa juurest läbi: "Alt ära, Väinjärv tuleb! Väinjärv tuleb!" senni ku nüid see Väinjärve (Veinjerwen saksakeeli) mõisani. Seal tulnud Seljamägi vastu, senna jäenud Väinjärv kuni tänapäevani seisma. Seljamägi piab praegu kesk järve olema. Rajaks Ärvita (Ervita saksak.) ja Väinjärve mõisamaa vahel. Selle mäe kohas olla vesi nii madal, et üle inimese pea ei tulla. Kahel pool mäge on vesi nii sügav, et põhja ei näe. Rahva suust M. Leppik, endine raamatukaupleja, nüidne kaupmees Ramm Koeru kihelkonnas. Tähendus. Igast külast, kus järv läbi läinud on järvemoodu tiigid järel. M. L. Tähendus. Selle järve kirjeldus läheb kadunud dr. Veske arvamise järele, et enne olla vist maavärisemise läbi see järv teisest kohast teisi läinud. Ülevalnimetud järve teekoht on nõgus. Nii et Einmanni Einjärvest tuleb nõgu Kuiele, Kuielt Äijaveresse, Äiaverest Mängu pere kaudu Võh? ta Järsi külasse kuni ringi Väinjärve järveni nagu ülevalseisev jutt näitab. Järve tee pikkus on umbes 35 versta. Võib olla, et enne oli see veekogu kõik üks järv ringi. M. Leppik * Võib olla, et vanast Järsi küla võis Värsi nime kanda. Ehk on rahvas "V" "J"ks muutnud. M. Leppik.

E 5203/4 (3) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui inimene kuskille kohta, kas metsa ehk põllu peale magama heidab, siis sülitagu maa peale kolm korda, siis ei hakka miskit haigust külge. Sellega tahetakse inimest õpetada, et piab ette vaatama, kus kohta ta magama heidab, sest seda on tihti juhtunud, et maast mitu haigust on tulnud. Iseäranis märja ja soomaa peale heites.

E 5205 (1) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse. Vanal kuul tehakse kartuleid maha ehk õigem ütelda - pannakse maha -, siis piavad kartuled suureks kasvama. Kuna noorel kuul maha tehtud (pandud) pidada putke, narmasse minema. Sibulad piavad noorel kuul isutates ehk maha pannes putke minema. Vanas kuus pannes kasvavad suureks.

E 5205 (2) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Lambaid niidetakse noorel kuul teisipäev ehk reede, siis kasvab hea vill.

E 5205 (3) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Viheldakse vanal kuul, siis ihu ei pia sügelema, kuna noorel kuul vihtlemisest abi ei pia olema.

E 5205 (4) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Tangu, jahu ja püili jahvatakse vanal kuul, siis ei pia koid kallale minema, kui neid suveks seisma jäetakse.

E 5205/5206 (5) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuusepuud, niisamuti ka männid ja kadakad tarvispuuks raiutakse noorel kuul, siis kuivavad kergeks ja ei pia koitama minema; kuna vanas kuus raiutud puud rasked, sinised, ruttu mädaneda ja koitama minna.

E 5206 (6) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Lehtpuud raiutakse vanal kuul, siis pidada puu kergeks, kõvaks ja kollaseks minema; kuna noorel kuul raiutud rängaks, siniseks ja ruttu mädanema minna. Ainult puutelgedega vankre telled raiutakse noorel kuul, siis pidada määret ja rasva heaste all, kuna vanal kuul raiutud väga vali pidada olema.

E 5206 (7) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Särka ja aluspüksa õmmeldakse vanal kuul, siis ei pidada täisi sigima.

E 5206 (8) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Lastele antakse ussirohtu, vana ja noore kuu vahel, kui kuud taevas ei pidada olema, siis kauvad lastel ussid või kudas neid mõnes kohas hüitakse "solkmed" suutumaks ära. Muul ajal andes ei pidada mõeduma. Meie kuulus dr. Kreutswald omas "Kodutohtris" õpetas nõnda rohtu vanas kuus tarvitama. Jäeb meil teadmata, mis põhjusel ta seda tegi.

E 5207 (9) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Vana kuu reede veetakse saue, siis ei pidada kilgid, prussakad ega lutikad siginema.

E 5207 (10) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Kes tahab kilkisid ära kautada, see võtku vanakuu neljapäeva õhtul kolm kilki kinni, sidugu nartsu sisse ja visaku selg tua poole pöördud üle tuakatuse kilgid, siis pidada kohe kaduma.

E 5207 (11) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Vanal kuul tehakse vihtasid, siis ei sügele ihu vihtlemise järel mitte ruttu. Kuna noorel kuul tehtud vihtadega ihu sügeleb ja lehed küllest ära lähevad. Vihad piavad enne jaanipäeva tehtud olema, kuna pärast jaani vihalehed kõvad pidada olema. Vihalehed ei tohi mitte sipelgapesade ligidalt võetud olla. Pealegi ei tohi vihalehed plekilised olla, siis läheb ihu katki ja kärna.

E 5207 (12) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Kui laps paastu ajal ja noore kuu sees sünnib, siis kasvab neist ilusad ja targad lapsed, aga paastu ajal pidada väga vähe lapsi sündima.

E 5207 (13) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Noore kuu reede minnakse kosja, siis pidada noorpaar kaua ilus olema. Kuna vanal kuul ümberpöördud lugu on.

E 5207 (14) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Noorel kuul rautakse hobusid, siis kasvavad hobusekabjad ja -rauad seisavad kaua all.

E 5208 (15) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Mis ilm kuu loomise ajal on, see pidada kõik esimese veerandi aja olema. Mis teise veerendi ajal ilm on, see pidada kõik teise veerendi aja olema jne. Rahvasuust M. Leppik.

E 5208/10 < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Neitsikivid ehk pruutkivid Koeru kihelkonnas Metsla külas Mäe pere põllu peal on üks paekivi, arvata viis jalga pitk ja poolteist jalga lai. Nüidsest teest ligi sada sammu eemal sellest kivist räägib rahvasuu niiviisi. Enne vanal ajal olla seal kohal, kus nüid see kivi seisab kaks pulmarongi teineteise vastu juhtunud, aga et see mood olnud vanaste, siis löödud teise pulma seast peigmees ja teise pulma seast pruut maha. Järeljäenud lesed ühendatud kokku. Nii saadud kahest paarist üks paar rahvast ja kahest pulmalistest ühed pulmalised. Kui nüid ülemal nimetud Metsla küla juures pulmalised mõekadega teineteise kallale läinud, ütelnud teine pruut: "Eks Jumal võinud mind kiviks ehk kännuks luua, ennemini kui et omast mehest lahkuma pian." Niipea kui see sõna alles pruudi suust tulnud, nõnda kohe olnud pruut kiviks muudetud. Nii seisnud see kivi kaua aega ilma, et teda keegi oleks puutunud. Ühe korra olla Tõnise peremees omale uue tua ehitanud, siis viinud selle kivi omale leepaeks. Aga ei olla peremeest magada lastud, vaid iga ööse üeldud: "Miks sa sulatad mu rahasid ja sõlga, vii mind tagasi senna paika, kust sa mind ära tõid." Ei olla mees parata saanud, muud kui vii kivi tagasi. Kohe jäetud rahule. Umbes neljakümne aasta pärast ehitatud Mäe peretuba mõise poolt. Karinu kubjas olla lasknud selle kivi Mäe pere seina alla panna vundamendikiviks, aga mehikene põle ööse magada saanud. Iga ööse üelnud pruutkivi pruudikane kubjale: "Miks sa rõhud mu rinde peal? Vii mind tagasi senna, kust sa mu lasid ära tuua." Enne pole meest rahule jäetud, kui lasknud kivi oma koha piale tagasi viia. Nüid on jällegi uus tuba vana koha peal ja kivi seisab ka vana koha peal põllu sees pitkali. Seda kohta, kus kivi on, hüitakse tänapäevani Tammiku. Seal olla enne tammemets olnud. Kivi on veikese künkakese otsas. Vist on seal vanaste eestlaste Jumala palumise koht olnud. Hiljuti olla sealt vanu vaskrahasid leitud, mis ohverdajad kivi juurde pannud. Rahvasuust M. Leppik.

E 5208/10 < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Teine kivi ehk täieste kivirist on Aavere vallas Äiavere küla ja Mängu pere vahel metsa sees tee ääres. Rahvas räägib, et seal kohas ka see lugu juhtunud, mille mälestuseks hiljemine kivirist pandud. Aga see põle tõsi, vaid see on vist sõjaaegne rist mõne ülema haua peal. /Viidatakse eelmisele loole, kus pruut kiviks muudetud./

E 5211/5213 (I) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õpetaja hobuseks Kord läinud pühade laupäeva õhtul üks vaene mees metsast tulepuid korjama. Mehel olnud varsi tarviline jagu puid käes ja ta köitnud nad kimpu. Tõstnud siis puukimbu selga ja hakanud kodu minema. Tee peal tuleb mehele üks härra vastu ja ütleb mehele: "Miks sa seljaga puid kannad, kas sul hobust ei ole?" "Ei ole, kulla härra, kust ma kehva mees see hobuse võtan," kostnud mees härrale. Selle peale ütelnud härra popsile: "Noh, kui sul hobust ei ole, siis tahan ma sulle ühe ilusa hobuse kinkida, aga üksnes selle tingimisega, et sa ilmaski talle süüa ega juu ei anna." Pops ütles härrale: "Ärge naljatage minuga ühtigi, härra. Kus teil see hobune siin on ja mis hobune see siis on, mis süia ega juua ei taha." "Noh ma tahan sulle näidata, et ma mitte mõni naljahammas ei ole, kes sinuga tahab nalja teha." Härra vilistas nüüd kolm korda, nii et mets rõkkas. Selle peale tuli metsast üks must täkk jookstes metsast välja. "Siin on nüüd so hobune! Tõsta talle puupundar selga ja istu ise ka, aga pea seda meeles, et sa talle ilmaski süia ega juua anna, muud kui seo aia külge kinni ja lase seisab!" Mees pani hobuselle puupuntra selga ja istus isi ka ja nüüd hakkas ratsasõit kodu poole peale, kuna hobuse kinkija härra vilistades metsa poole läks. Kodus sidus mees hobuse aiateiba külge kinni ja ei annud ka talle midagi süia, nõnda kuidas härra teda oli õpetanud. Kui mees hobusega kodu jõudis ja hobuse aia külge kinni sidus, siis tulivad külainimesed popsi hobust vaatama. Nad panivad seda imeks küll, kust vaene pops korraga niisuguse ilusa hobuse võtnud ja et mõnigi külamees ka säärast hobust endale oleks himustanud. Et popsil niisugune ilus imelik hobune oli, siis hakkasivad külarahva seas popsi üle kõiksugused laimujuttud liikuma, et saunamees olla nõid, varas, pisuhänna taltsutaja ja teab veel, mis kõik. Aga et saunamees täitsa süita oli, siis ei mõjunud need jutud tema pihta sugugi ja hobune jäi ikka temale. Jälle oli pühade laupäev käes. Täna, kolme aasta eest, oli pops tundmata härra käest hobuse kingituseks saanud. Sest saadik oli popsimehe elus mõndagi juhtunud. Temast oli kingitud hobuse abil rikas taluperemees saanud, aga hobune seisis ikka väljas tuisu, saju ja külma käes aia külles kinni, ilma söömata ja joomata, niisama prisk ja ilus, kui kolme aasta eestki. Et pühteks karaskit ja pirakid tehakse, siis oli neid popsi naine ka küpsetanud ja viis neid õue peal olevasse aita. Seda nägi hobune ja vaadas haleda pilkudega leivade ja naise peale. Naine pani ka seda tähele ja ütles: "Oh, loomakene, kuidas sa ilma söömata ja joomata pead olema, ma tahan sulle õige ühe suutäiegi leiba anda, ega see suutäis ometi kedagi tee." Nende sõnadega pistis popsi naine hobuselle leivatüki suhu. Hobune sõi leivatüki ära ja hakkas naisega rääkima: "Ole hea inimene ja tõmba mul sabast kinni." Naine ei teadnud, midagi paha aimata ja tõmbas hobusel sabast kinni. Selle peale tuli hobusel nahk seljast ära ja naise ees seisis korraga kerikuõpetaja kirikukuues ja lehvidega. See ütles naisele: "Oleks te mulle ennemalt süia annud, siis oleks ma ennemalt kuradi käest lahti pääsenud. See mees, kes mind teie kätte hobuse näul kinkis, oli vanakurat isi." Nende sõnadega läks õpetaja oma teed ja naine jäi ammuli suuga järele vahtima. 24. september

E 5215/5216 (3) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsavahi vaim Mees sõitnud metsat läbi õige õhtu hilja. Korraga näeb ta, et teine poolt metsast tuleb üks mees välja, otsekohe tema poole. Et mees midagi pole kartnud, siis pidanud ta hobuse kinni ja küsinud: "Kes seal on?" Tundmata mees pole midagi vastanud. Et hele kuuvalge öö olnud, siis tunnud mees viimaks ära, et see oli jo hilja ära surnud metsavaht, tema kõige parem joomasõber. Teda ära tundes ütelnud ta metsavahi vaimule: "Tule, lähme kõrtsi, ma ostan sulle viina!" "Ei taha," kostnud metsavahi vaim mehele. Selle peale tahtnud metsavahi vaim mehe juurde vankre peale karata, aga mees saanud sest aru ja aimanud paha. Muud kui annud hobuselle piitsaga pihta. Hobune jooksnud, mis ta võinud, metsavahi vaim taga järel. Viimaks saanud metsavahi vaim mehe kätte ja napsanud vankre rattast kinni. Karakäuh, olnud vankreratas otsast ära kõige telje otsaga ja vanker kolme rattaga. Mees annud nüüd hobuselle pihta, mis ta võinud ja jõudnud viimaks kolme rattaga hädasurmaga kõrtsi juurde. Kõrtsis rääkinud ta seda lugu teistele meestele. Mehed läinuvad viimaks lugu metsa vaatama. Metsast leidnuvad nad ratta kõige teljega. Ratta pöia küljes olnud sõrmeasemed näha, aga teise otsa külles olnud pöidlaase, metsavahi vaimu pole enam kuskil olnud.

E 5218b/5218c < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaks kukke Mees läinud kord kotikoormaga linna turule. Läinud ja läinud ning viimaks jõudnud sinna kohta, kus kaks kirju kukke tee peal kiskunuvad. Teine olnud suurem aga teine veiksem. Mees pidanud tee peal hobuse kinni ja vaadanud kukkede taplust pealt. Kord kaalunud võit suurema, kord jälle veiksema poole. Kukkedel olnud jo pead verised otsas ja silmad lõhki kistud, aga sellegi pärast pole kumbki võitu tahtnud teisele jätta. Viimaks hakanud ometi väsimus veiksemale peale kippuma ja võit tükkinud jo suuremalle jääma, seda pannud mees koorma otsas tähele ja karanud veiksemalle kukele appi. Mehe abiga saanud veiksem kukk suurema üle võidu ja kuked lõpetanuvad tüli ära. Pärast tüli läinuvad kuked longates metsa, teine teisi harusse. Aga enne, kui veiksem kukk ära hakanud minema, ütelnud ta mehele: "Õhtul, kui sa tagasi tuled, siis ootan ma sind siin." Mees müünud linnas viljakoorma ära ja hakanud jälle selle peale kodu tagasi tulema. Õhtul, kui mees sealt kohast läbi läinud, kus hommiku kuked taplenuvad, seisnud nüüd üks tore härra. Mees tahtnud herrast mööda sõita, aga härra öölnud mehele: "Pea kinni, mees, kas sa siis seda ära oled unustanud, et ma sind jo siin lubasin oodata!" "Mis sa siis must tahad? Mind pole siin keegi lubanud oodata," ütles mees härrale. "Noh, kas sa siis veikest kirju kukke enam ei tunne, kellel sa täna hommiku võidu aitasid saada?" ütles härra mehele. Nüüd alles tuli mehele hommikune kukkede lugu meelde. "Säh, siin on su palk selle eest, mis sa mulle head tegid. Poleks sa mind aidanud, siis oleks ma omast riigist pidanud ilma jääma, keda isa mulle pärandada jättis, aga sinu abiga sain ma teisest kukest üle ja ma sain oma riigi jälle kätte. See teine kukk on minu vend. Meie isa oli maa-alune vürst ja meie oleme tema pojad. Tema isi suri ära ja tema riigid jäivad meile päranduseks." Nõnda rääkis härra mehele ja andis talle suure koti kuldrahadega täis täidetud kätte, aga härrast enesest sai sinine suits, mis õhku laiali läks ja ära kadus. 9/X/93.

E 5218d/5218e < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Katk Katk käinud muiste mööda maad ümber inimesi maha tapmas. Käinud perest peresse ja talust talusse ja tapnud maha kõik, mis iial ette puutunud, harva, kes tema käest eluga pääsenud. Kord läinud katk ühte peresse sisse, kus parajasti söödud. Temal tulnud ka söögi järele isu ja ta palunud endale pererahva käest süia. Pererahvas olnuvad lahked inimesed ja annuvad katkule süia. Katk söönud kõhu täis ja öölnud siis pererahvale: "Et teie mind ei tunne, siis tahan ma teiele ütelda, kes ma olen. Ma olen must katk, kes praegu siin ümberkaudu inimeisi, looma maha tapab. Kui ma teile sisse tulin, siis moondasin ma ennast sandiks, kes armuandi palub. Poleks teie minu peale halastanud ega mulle süia annud, siis oleks teie käsi niisama käinud, kui neil teistel siin ümberkaudu. Aga et teil minu vastu lahked olite, siis kingin ma teile kõigile elu." Nõnda ütles katk ja sammus tuast välja. Väljas tua ukse ees oli perepiiga ja naeris, seda pani ka katk tähele. Ta läks piiga juurde, pistis talle ilusad haljad hõbehelmed pihku, ööldes: "Kui sa kord mehele saad ja teile siis esimene tütar sünnib, siis pane need helmed talle kaela, aga ära sa neid enne omale kaela pane ega teistele näita." Piigakene peitis kingitud helmed kirstu ära ja jäi peigmeest ootama. Talv tuli ja piigast sai noorik. Talv tuli ja teine läks ja noorikust sai lapse ema. Noorikul juhtus ka esimene laps tüdruk olema, ta pidas katku kingitust meeles ja tõi helmed kirstust välja, kus nad seni ajani peidus olivad seisnud. Ta sidus helmed lapsele kaela, kuidas katk oli käskinud, aga mis sündis siis. Laps läks näust kohe siniseks, siputas veel paar korda jalgu ja heitis siis hinge, vahupullid suu pääl. Katk oli lapse ära kägistanud. Kus helmerida oli enne olnud, seal oli nüüd paljas sinine jutt, helmi endid polnud enam kuskilgi. See oli perepiiga naeru palk, kes katku oli naernud. 13/X/93

E 5218e/5218g < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nõiahallika sündimine ja leskenaiste kivi Sissejuhatus. Kaavere mõisa välja peal kasvab üks vanaaegne saarepuu metsasalk, mida rahvas Salualuseks nimetab. Selles metsasalgas või saluaaluses on üks allikas, mida rahvas Nõiaallikaks kutsub. Nõiaallikast natukene õhtu poole on üks suures õõnes jalakas kasvanud, mida veel mõned vanemad inimesed on näinud. Selle jalaka all on üks kuue jala pikkune, nelja jala laiune ja kolme jala paksune kivi seisnud, mida Lesknaiste kiviks kutsutud. Seda kivi ei ole mitte enam seal, vaid paljas ase on veel tunda, see kivi on Lustivere mõisa viidud. Kus kohal see kivi praegu Lustiveres on, ei ole mitte teada, aga ennemalt on ta Lustivere mõisa rohuaias seisnud. Selle kivi ja allika ja kivi kohta teab veel rahvas järgmist rääkida. Jutt. Kord piinanud põud rahvast. Rahvast surnud joogijänusse ja nälja kätte nii kui loogu, aga veel pole põud oma piinamist maha jätnud. Küll ohverdanuvad rahvas Taarale, aga kõik see pole siiski aidanud. Noh viimaks võtnud Jumal ometi rahva härdat palumist kuulda ja saatnud neile imelikul viisil karastavat vett. Ühel pääval nutnuvad kolm ühenimelist leskenaist ohvrikivi ligidal (Leskenaiste kivi). Need pisarad, mis nende silmist maha langenuvad, kogunuvad kokku ja neist sündinud allikas, mis karastavat vett välja hakanud ajama, kust kõik jänunenud juua saanuvad. Et inimestel jälle vett olnud juua, siis unustanuvad nad jälle Jumala ära ja läinuvad kurja teede peale tagasi. Rahva parandamata meele pärast jäänud allikas jälle kuivaks ja joogijänu tulnud jälle maale. Kui joogijänu ikka suuremaks läks ja rahvast jälle jänusse hakkas surema, siis läksid rahvas nende kolme naise palvele, kelle silmapisaratest see allikas oli sündinud, et nad rahvale jälle vett muretseksivad ega rahvast ei laseks joogijänusse ära surra. Kui rahvas kangesti naistele peale käis, siis ei teadnud nad muud teha, kui läksivad ühel pühapääval jutluse aeg allikat rookima ja kivile ohverdama. Tööriistadeks oli igal naisel lauluraamat, leivaviilakas, kabli, sõnnikuhark, ahjuluud, roop ja leivalabidas. Enne kui nad allikas hakanuvad rookima, ohverdanuvad nad ohvrikivil. Olnuvad nad ohverdanuvad, siis alles hakanuvad nad allikat rookima. Olnud allikas roogitud, siis läinuvad lesednaised jälle ohvrikivi juurde, tõstnuvad ohvrikivi ahjuluua, leivalabida ja sõnnikuhargiga ülesse. Siis hakanud allikas kohe vett välja ajama. Võtnuvad nad ohvrikivi alt ahjuluua, leivalabida ja sõnnikuhargi ära, siis jäi allika väljaajamine seisma. Tõstnuvad nad kivi ülesse, siis hakanud allikas jälle välja ajama. Muude inimeste rookimine pole aidanud, vaid teinud veel enam allika mudaseks. Rahvas hakkas aga allikat nõiaallikaks ja ohvrikivi Lesknaiste kiviks, mille nimede all nad praeguseni rahval tuttavad on. 19/X/93

E 5219/21 (1) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sanajalaõis See oli jaanilaupäeva õhtu, kui üks veike poisikene, kes oma sugulaste juurest külast kodu pidi minema, hundilaande ära eksis. Kava massis ta edasi ja tagasi, aga ei juhtunud kusagile lagendikule, kusalt "tuld ehk tuhka" oleks leidnud. Õhtune eha oli juba kustumas ja tuul tõusis suuremaks, põhja poolt kiskusivad mustad pilvepangad ülesse, õhk lei raskemaks ja arvata võis, et varsi vihma saab tulema. Vaiki jäivad juba ööbiku hüüdmised, lauluräästa laksutused ja künnilinnu kõlinad, ainult veel öösoru tume joru kumas põesastikust selle ruumika öö vaikusesse, selle õndsa õitseva paradisi. Ligi kesköö aeg jõudis kätte, poisikene tundis suurt hirmu omas südames, ta mässis raugemata edasi, et ometigi kord eesmärgile saada. Väsimuses võideldes astus ta läbi paksu sanajala põesaste, läbi paksu heinarähma, puuvõsude ja oksarägastiku. Ta elurammu oli juba nõrkemas, jõud kadumas ja kõik liikmed sundisivad väsinud keha rohuvoodisse puhkama jääda. Sellest kõigest hoolimata astus ta edasi, sest veel üks lootus oli, kellest ta kinni pidas, veel üks lootus oli, kellest ta abi arvas tulevat, see oli kõrgem taevas, kes kõik maailma oma valitsuse all hoidis, selle peale lootis poisikene ja sellelt palus ta abi. Vaevalt jõudis ta sanajalapõesastest läbi, siis leidis ta ühe ilusa lagentiku, kus mitmest küljest mets hommikuse koiduna ilusas kullavärvides hiilgas. Siit kostis veel mühav vetevulin tema kõrvu, see oli jõevee jooks. Ta tänas südamest rõemsa meelega peastjat, kes teda ometigi kord lagedale oli juhatanud. Siit edasi minnes leidis ta veel ühe teeraa, kus mitmed värsked jäljed näha olid. Ikka lei rõemsamaks poisikese süda, ikka tungis palavam tuksumine tema rinda. Linnud laulsivad juba sirinal ja varsi võis arvata, et päikene tõusma saab. Ei saagi poisikene sammu sada selle tee peal ära astuda, kui ta ühed kõminad põesastikus kuuleb, ta jääb vaatama ja näeb vanapagana sealt välja tormavat ning irevil hammastega vahtides tee peale ette jäävat. "Õis kätte!" ümiseb ta. Poisikene käänas kohe ümber, et teispoole seda sama teerada mööda tagasi kõndida ja sealt poolt tuttavaid leida, aga kassa näe, juba vanapagan jälle ees ja hüiab: "Lurjus, õis kätte!" Kõndis nüüd poiss kuhu tahte külge, ikka seesama paik. Viimaks, kui ta end sellest tampimisest küllalt vaevanud oli, langes ta põlvili maha, pani käed kokku ja hakkas lugema. Luges seni, kui päikene üles tõusnud oli, siis ajas ta silmad lahti ja vaatas enese ümber. Siin oli kõik ilus hommik. Puud rohilises lehtis ja ütlemata ilus linnulaul, mis seda pühapäeva hommikut teretasivad, vanahall oli kadunud ja seega lootis poisikene nüüd takistamata edasi astuda. Ta leidis oma viisukablade vahelt ühe musta tumeda õie, mis vist sanajalgadest läbi kõndides sinna vahele oli jäänud, mida ka vana hall isi kätte küskimas käis. Nüüd tulli talle ka isa jutustamine meelte, et sanajalg ainult jaanilaupäeva öösel õitseda ja kes seda õit ära varastada saab, sellel tuleb vanapagan järele ning võtab õie tema käest ikka tagasi. Poisikene jõudis veikselt teeraalt viimaks suurele teele ja sai sedaviisi siis kodu.

E 5221/2 (2) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üleanne Kui vanal ajal kõik linnud ja lilled jõgede ning järvede kaevanduses töös olivad, et sealt aga omas elus korrastavat joogivett saada, jalutas "varesejalg" valge lumelill laanedes ega pannud sellest suuremat tähelegi, et kõik tõised peatoidusse eest palehigis töötasivad ja vaeva nägivad. "Küll saab minu jaoks kah!" ütles ta. Kui kõik tõised hulgani selle kallal töös on, ega see siis suuremad tähentagi kui mina üks seal puudun. Viskan ma see paar labida täis mulda jõe põhjast välja, mis see natukene sügavust seal tähendab. Ma määrin veel oma ilusad riided seal sopase töö juures ära ja kuhu ma siis kõlban. Ei maksa minna! Parem luusin laanedes, tunnid mööda, kui tõised rängal tööl oma nahka higistavad. Oli pealelõuna aeg, päike paistis palavaste, kõik linnud ja lilled närtsisivad selle leegi kätte ära ega suutnud väsimuses enam töötada. Keelekastet veel saada ei olnud, et seegi oleks karastanud ja vähagi elujõudu kosutanud. Siis tulli vanaisa isi töötegijaid vaatama, nende ränga toimetuses abi tooma ja jõudu jätkama. Vanaisa terav silm märkas kohe, et valge lumelill puudus. Siis küsis ta seda kubja kullerkupu käest järele. See ütles, et lumelill ainult metsas mängida ja laanedes pillerkaari pidada. "Soo!" ütles vanaisa ja läks ära. Nüüd otsis ja leidis ta valge lumelille laanest kätte. "Mis sa siin teed?" küsis vanaisa. "Kui kõik tõised jõe kaevanduses tööd teevad, raiskad sina aega siin metsas paljalt naljatades ära." "Kallis taevataat," ütles lumelill, "et ma seal oma ilusad valged riided ära rööveldama saan, ei läinud ma sellepärast..." "Sina riidealp," ütles vanaisa ilma et lillekene veel oma kõnet lõpetada oleks saanud. "Sinu nimi olgu "üleanne" sest, et sa üleannetuse pärast metsas luusid ega ühes tõistega end ausas töös toita ei taha. Ka siis kui kõik tõised lilled endid suve pikul ilusamas riietesse ehivad, peavad sinu riided tumedaks jääma ja viimaks koguni ära kaduma. Veel siis, kui kõik tõised lilled jõest juua saavad, pead sina "silmast suhu" laskma ja sellega rahul olema. See häbi olgu sulle palgaks so üleannetuse pärast!" Sest ajast kaotab ka lumelill kevade järele kohe oma ilusa kuue.

E 5222/3 (3) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Riismed Kord oli vanapagan taevalaotuses tähti riisumas, et seega ilusad ilma pimedaks teha, valgust ära kaotada ja selle asemel uut ööd luua. Ta riisus hoolega tähti koomale ja juba oligi üks külg taevast puhas. Seda märgati. Vanaisa pani tähele, et ilm juba pimedaks hakkas minema. Kui ta järele vaatas, siis leidis, et vanapagan selle kallal riisumisega töös oli. Kohe saatis ta Kõu ja Pikre, kes vanapagana oma töö juurest pidivad ära ajama ja vangi võtma. Kõu ja Pikker istusivad vankrisse ja kihutasivad ilmakaarest läbi nõnda, et kivid kisendasivad ja kaljud kõlasivad. Puutusivad vankrirattad kividesse, kohe kargas sealt tuli välja, puutusivad nad puusse, siis sündis sinna suur tule põlemine, mis ilmale valgust sünnitas. Kui vanapagan seda nägi, et ajajad tulise vankriga pilvedest läbi sõites tema poole kihutasivad, siis sai ta asjast kohe aru. Nüüd ei aidanud vanapaganel muu nõu, kui plehku panna. Teelt leidis ta suure vankri ja aasalt hundi härga söömast, neid panni ta siis vankri ette vidama, isi istus sisse. Aga hundi ja härja vahel tulli võitlemine. Esimene kiskus vankri metsa poole ja tõine sikutas kodu poole. Nõnda kulus siis vanapaganal hulk aega ära nende vaielust pealt vaadates, kuna selle vahe sees Kõu ja Pikker juba õige lähedale jõudsivad. Nüüd ei aidanud muu temp, vanapagan kargas vankrist maha ja andis jalgadele teada, et veel õnneliku aegades kodu jõuda. Et aga kergem jooksta, pillas ta seljast "koodid-rihad" maha, siis veel koti kaelast ja nüüd... hopp mõni samm... oligi koopas. Kui Kõu ja Pikker nägivad, et vanapagan koopasse varjule jooksis, sõitsivad nad sinna ja kohe kärgatas kõu ning põrinal põrutas Pikker. Koobas see langes tuhandeks tükiks, pihuks ja puruks ning vanapagan seisis keset tuld, mille pihta nüüd nooled lendasivad. See oli talle trahviks. Pärast, kui Kõu ja Pikker kodu tagasi jõudsivad, külvas vanaisa suurem jagu tähti jälle oma koha peale tagasi, ainult ühe koha jättis ta paksemaks ja seda kutsutakse praegust alles "riismed." Ka nüüd, kui vanapagan veel mõnda pahandust püüab teha, on kohe Kõu ja Pikker teda sealt juurest ära kihutamas. Neid on vanaisast selle jaoks säetud.

E 5225/6 (5) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kelle käsi pandis, selle käsi võtku Hilja jäi üks rikas taluema haigeks ja oli surmaga juba voodis vaakumas, aga talu raha ei annud ega juhatanud ta kellegile sugulastele ega tuttavatele. Küll oli minija haigega mitu korda rahavaranduse üle juttu teinud, aga see salgas seda ära ja ei ütelnud väljagi, et temale kah raha on, et minija seda küll selgeste teadis. Mõned päevad läksivad veel mööda ja haige jäi ikka jõuetumaks. Kõik teadsivad, et tema surmatunnikene pea ligi saab jõudma. Minija, kes siitsaadik haige juures oli olnud, pidi välja mõne asjatallituse toimetusele minema; taga ukse kuuleb ta aga, et haige voodis kihistama ja kahistama hakkas. Tasa võttis ta ukse praokile ja vahtis sala selle vahelt sisse. Seal näeb ta aga, kuidas haige peaaluse padja seest suure käisse täie raha välja võttis, sellega voodist maha ronis ja kolde juurde läks. Kohe kahmas ta raha koldesse tuha sisse, isi ütles veel järgmised sõnad: "Kelle käsi pandis, selle käsi võtku!" Läks siis voodisse tagasi ja kiskus hädaselt teki alla maha. Kui minija väljast tagasi tulli, oli haige juba surnud, ei liigutanud enam käse ega jalgu, valmis mis valmis. Minijal oli nüüd esimene asi kolde juurde raha järele vaatama minna, aga mis ta leidis sealt? - Muud midagi, kui ainult tuhka. Küll ta segas seda saja võrra sõrmedega läbi, aga ei targemaks ühtegi - raha ei olnudki koldes. Ta mõtles, et silmad teda petnud olivad. Pärast jutustas ta kaasale seda lugu, ka see soris omakorra kolde läbi. Mis tühi, see tühi. Pärast mõtles minija: "Ma katsun vanaeide sõnade peale tema oma käega, saab näha, kas siis ka mitte raha ei saa." Ta võttis surnu voodist kaenlasse, viis selle kolde juurde, võttis tema käe ja hakkas sellega koldes tuhka rehitsema. Aga kassa näe, - kui ta vanaeide käe koldesse pistis, tulli hõbedat ja kulda mis kole, andis päris tuha seest välja korjata. Seda sai suur mati täis. Selle järel maeti vanakene ausaste ja mõistlikult maha, peeti veel suured matussed, mis muidugi ka muist vanakese rahaga toimetadi. Noorpaar, kes talu sellest päevast saadik oma kätte saivad, ei elanud peale vanakese surma enam sugugi heaste, rahaahnus tegi alati tüli mõlemate keskel. Viimaks müüsivad nad ka veel talu rahaahnuse pärast ära, lootsivad, et siis veel õnnelikumaks saada. Aga võta näpust! Kopikud veeresivad kopikute järel, rublad ronisivad rublade järel, kõik kadusivad kärmeste, rikkast abielupaarist ei saanud viimaks muud kui ainult õnnetu kerjajate paar. Veel enne surma tuletasivad nad seda meelde: Ihnus, ahnus mõlemad, õelad õnne rikkujad!

E 5226/8 (6) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Peninukid Vanal ajal käinud sagedaste suured ühesilmaga mehed maasid mööda ja otsinud inimesi. Keda kätte saanud, neid sidunud nad kinni ja viinud omale maale, söötnud seal tubliks ja siis tarvitanud söögiks. Kui seda keegi ära oli näinud, et peninukid külasid mööda kõndimas olivad, siis jooksnud nad metsa, tükkinud toomingudepõesasse ehk nende juurte alla ja olnud niiviisi seal varjul, sest peninukid ei teadnud sinna otsima tulla. Nii ühte külasse jõudes korjanud nad lapsed ära, jätnud vanad inimesed järele ja läinud siis saagiga kodu. Seal pandud lastekari ühte iseäralisse kambrisse kinni, kannetud neile paljalt pähkli tuime ja rõõska piima toiduks süüa. Kui tubliks olivad söönud, siis pantud raudvankri peale ja aetud palavasse ahju, küpsetadud ära. See olnud siis peninukkide toit. Ühest kambrist peasenud kogemata viis last välja, sest et uks kuidagi lodevile oli jäänud, nad pannud pastlad tagurpidi jalga ja siis jooksnud kuni kodu. Kui suured ühe silmaga mehed aru olnud saanud, et vangid plehku pannud, siis tõmbanud nad haisu ja otsinud jälgi, et neile järele saada. Aga kahju asi, haisu ei olnud kusagil enam tunda ja niisama ei nähtud ka jälgi, mis nende kodust oleks välja läinud. Võerid jälgi olnud küll leida, aga need tulnud nende õueväravast sisse ja kadunud tualäve alla ära. Nii seganud nad endid ära ja ei saanudki kadunuid vangisid kätte. Iga sügise olnud ümberkaudsel rahval, mis peninukkide maa piiri lähedal elanud suur hirm, sest need pika ninadega mehed käinud sel ajal alati jahti tegemas. Küll katsunud ka mitmed, kas neid mitte ära tappa ei saanud, nad pannud hõbekuulid püssidesse ja tahtnud siis nende peale lasta, aga asjata, püssid ei läinud lahtigi. Kui raudkuulidega oli lastud, siis läinud püssid küll lahti, aga tapnud laskjad endid. Kuna peninukid aina nende tembutuste üle irvitanud ja seda tigedamalt oma hävitust edasi teinud. Niiviisi kestnud see kole rüüstamine ikka edasi, kuni viimaks keegi vana nõid ohule rohtu leidnud. Ta annud nõu: "Siis kui peninukid maale tulevad, majad heaste toominguoksadega seest ära ehitada ja kui nad sinna sisse tulevad, siis võtke see kinnas, mis ma teile ligi tõin, ajage see kätte ja niiviisi saab teil siis võimalik olema neid kinni siduda." Nii ka oli. Kui mõne päeva järel tulli esimene hulk, neid võtnud nad kinni ja ajanud auku. Paar päeva hiljem tulnud jälle tõine hulk, ka neile tehtud niisama. Nüüd olnud mõni hea nädal vaheaega, siis tulnnud suur kari. Kohe, kui nad külasse jõudnud, võetud neid kohe kinni, aga enne, kui neid auku ajada saanud, ilmunud jälle päratu kari sala järeleluurajaid. Need ei tulnud kohe sisse, vaid kõndinud ümber küla ja tõmbanud haisu. Kui neid kusagile maja ligidale läinud, siis kõnelenud: "Siin on võerast haisu." Viimaks ometigi tulnud sisse ja siis ka langenud. Pärast ei nähtud neid enam, ju nad ikka kõik otsa saivad.

E 5229/30 (8) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Padamets Igal sügisel, pikal pimedal õhtupoole öödel, kui eha juba ära kustunud, paistab Padametsa äärest kaugele suur tuleleek, mille valgus pilvedesse ülesse ulatab ja mida paljud tulekahjuks arvavad. Kui sinna lähedale minnakse, siis nähjakse mõne vakkama tagant üht ütlemata suurt kattalt tules ja selle lähedal maas määratumat rahalade, mida vanapagan suure kühvliga edasi-tagasi kühveldab. Alati käib ta katla juurde ja kihutab sellele tuld alla, nii et see ikka ühte lugu miilab. Kui veel ikka sinna lähemale saab mintud, nii et asjast selgemalt aru võiks saada, siis kaob nähtus udu varjusse ning viimaks aega mööda päris ära. Päeva ei ole sellel kohal muud midagi leida, kui ainult tuhka ja tukkati süse ja mõned vasetükid, mis sellest öö vänderdusest maha on jäänud. Rahvas kutsub seda kohta katla nägemise järel Padametsaks. Et vanapagan seal alati raha kuivatamas on käinud, on see nimi vanastrahvast nii järele jäänud. Seal Padametsa ääres on suur kivi, mida vanal ajal Katlakiviks kutsuti, kuhu vanapagan iga ööse peale kukkelaulu olla olla pugenud. See nimi on nüüd küll aja jooksul juba ära kadunud. Ka nüüd veel, kui mõned teekäijad öösi Padametsast mööda olla läinud, kuuldakse seal nagu keeks mõni katal suure tule peal. Mõni kord olla ka veel mõnda musta meest Padametsa ääres kõndimas nähtud, kuhu ta ikka ja alati pimeduses ära kadunud.

E 5232/3 (10) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalevipoeg ja vanapagan Ühel päeval läks Kalevipoeg põhja poole mereranda, et seal nagu enne märgitud oli vanapaganaga võidu peale välja. Ta võttis seitsesada saelauda kaasa, viinavaadi panni taskusse ja mehe veel vaadi otsa istuma, nõnda siis võeti reis ette. Kohale jõudes ootas vanapagan teda, et ammu juba võitu oleks alustama. Esite veeti vägipulka, sellega tõmbas Kalevipoeg vanapagana kolm korda ülesse, nüüd katsuti jooksta, aga ikka jäi võit Kalevipoja poole. Katsuti ülesse hüppamisega proovi. Vanapagan hüppas vaevalt kolm sülda ülesse, kiitis seda suureks ja käskis siis Kalevipoega hüpata, aga Kalevipoeg hüppas kolmkümmend kuus sülda kõrgesse, nii et pea pilvedesse põmpsatas, vaevalt veel vanapaganale silma paistis. Ikka oli võit Kalevipoja pool. Vanapagan ei tahtnud ka oma jonni jätta, ta kutsus veel maadlema. "Oot, oot!" mõtles Kalevipoeg, "ma panene ta kord paule!" Nenda kui nad süle kokku leivad, viskas Kalevipoeg vanapagana kus seitsekümmend kaheksa mere laentesse. Aga see tegi vanale südame täis, ta ujus äärde ja tikkus kurjaga Kalevipoja kallale. Ei aidanud enam "hea ega kuri nõu", vägisi ajas vanapagan oma jonni. Viimaks võttis Kalevipoeg oma kaasa toodud seitsesada saelauda ja katsus nendega vanapaganat äärest kaugele kaitseda. Aga kui ta sähvaku andis, libestasivad lauad serviti veelaenetest ja vägilane peasis ning tikkus võimukalt kallale. Kui nii kaugele juba Vanapagan oma võimuga läks, kuulis Kalevipoeg põesast üht healt: "Lõhu lapiti laudu, lapiti laudu laenetesse!" "Kes sa oled?" küsis Kalevipoeg. "Tule välja!" "Ma ei tohi tulla," ütles heal põesast, "sest et ma alasti olen!" Kohe tõmbas Kalevipoeg oma kuuekäise otsast ära ja viskas põesasse. Pea peale selle ronis keegi veikene elukas põesast välja. Kalevipoeg küsis: "Mis so nimi on?" "Minu nimi on siil," oli vastus põesaeluka poolt. Nüüd ei olnud Kalevipojal enam aega kõneleda, ta hakkas lapiti laudu lõhkuma. Kui ta hoobi andis, see panni kohe vanapagana oigama. Andis veel kaks, ei siis köhatanudki vanapagan enam. Viimaks lei ta teda: Raksatades Rootsimaale, põmpsatades põrgu linna. Isi jäi veerele ootamaie, vihameesta vahtimaie, kinsumeesta kuulamaie. Kui Kalevipoeg viimaks nägi, et kedagi enam tagasi ei ole ilmunud, siis tänas ta siili juhatamise eest ja kinkis ka veel oma kuuekäisse jäädavalt temale. Ka praegust kannab siil okkalist riiet, mida ta Kalevipoja käest olla saanud ja mis tal seljas ei kulu ega katke.

E 5234 (11) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Suur viskamine Ühel päeval oli Kalevipoja ja Vanapagana vahel Hiiu rannas suur viskamine. Esite võttis vanapagan kahekümne puudalise kivi ja viskas seda kolm versta kaugele. Ta oli uhke selle üle ja kiitis seda. Nüüd võttis Kalevipoeg mõõtmata suure kivi ja viskas seda nii kaugele, et nende mõlemate silmist kadus. Küll otsisivad mehikesed seda kivi taga, aga ei leidnud. Alles kolme nädali pärast juhtusivad nad otsides Ülemeste järve lähedale ja leidsivad kivi järvest üles. Vanapagan ei olnud selle viskamisega rahul, ta tahtis kord veel platsi astuda, aga seal võttis Kalevipoeg ja viskas teda üle mere Rootsi mägestikusse, kuhu ta ka seni kalju külge kinni jäänud, kui üks vana nõid teda hulga raha eest valla oli peastnud. Sest ajast pelgavat vanapagan viskamist mis hirmus.

E 5234/5 (12) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pühalepa kirik Muiste tahtnud mõned mehed kirikut ehitada, kiratsenud aga selle kallal, sest et ta ühele lähedale ja tõistele kaugele pidi ehitadud saama. Igaüks ajas oma jonni, kõik tahtsivad kirikut kodu ehitada. Viimaks ütles üks mõistlik mees: "Teeme nii. Paneme härg metsas palgi ette vidama ja saadame teda metsast välja, nüpeldame talle seal nahkmalgaga kuumaks ja siis saadame minema, isi kõnnime silmnäolt järel. Kuhu kohta härg palgiga peatama jääb, sinna saagu kirik ehitadud, kas olgu ta siis kõigile kaugel ehk kõigile lähedal." Kõik olivad selle poolt. Nii kuida räägitud, pantud härjale palk järele, tapeltadud nahk ära ja siis saadetud minema. Küll see aga vedanud palki päevad ja ööd edasi, mehed, kes järel käinud, vasinud üsna ära ning hakkanud asja üle nurama. Viimaks kolmandamal päeval jäänud härg ühe karjamaa peale lepiku äärde seisma. Sinna sai ka kirik ehitatud. Oli töö lõpetatud, siis pantud kirikule Pühalepa nimeks, sest et härg palgi lepiku äärde oli toonud. Nii kannab ta seda nime praegu alles.

E 5236/7 (14) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Mt 750 Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Külmmats külas Ühel ilusal suveõhtul olnud kõik sooküla peremehed kõrtsis ja joonud tubliste. Tänavu olnud neil kõikidel viljad põldudel ütlemata tublid kasvanud ja sellepärast siis ka võtsivad peremehed õige mehiselt linaliiku. Kui nad nenda parajaste jommis olivad, astus väljast keegi närakades riietes kerjaja sisse ja palus öömaja. "Siit ei ole öömaja saada!" kõneles kõrtsimees palujale vastu. "Oh, kui vähagi võiks!" palus võeras edasi. "Olen ütelnud, et siit öömaja saada ei ole, võite sedamaid oma teed minna," kõneles kõrtsimees uueste edasi. "Välja, välja!" kisendasivad mitmed joodikud. "Olgu mintud, vana nirukael või Räbala Aadu," mürasivad jälle tõised. Võeras pööris kohe enda ümber, vaatas ukse pealt veel tagasi ja ütles: "Küll teie Külma Matsi paluma tulete!" Kadus siis. Kõrtsi juurest kõndides läinud võeras sooküla põldudest läbi ja katsunud käega üht kui tõist vilja, nii kava edasi kuni mäeküla maadeni, siis läinud ühe saunamehe juurde öömaja paluma. See olnud õige lahke ja annud oma koiku kohe selle jaoks. Jsi aga läinud tarre parsile magama. Hommiku päeva tõusu ajal tulnud sooküla peremehed kõrtsist kodu. Kõigil suur külmahäda. Kes aga kodu saanud, see läinud kohe tarre ahju peale ja maganud seal kuni tõise päevani. Kui üles tõusivad, aga mis nad leidsivad: viljad olivad kõik sooküla meestel ära külmenud, selle suve tööst ei olnud enam midagi loota. Mäeküla meestel olnud viljad ütlemata ilusad, nagu enne. See kihutas kohe sooküla mehed arupidamisele kokku. Kui nad tüki aega vaidlenud olivad, ütles viimaks üks: "Kas te' ei mäleta, et mõne päeva eest üks vana sandinäru Moluski kõrtsis ütles: "Küll te' Külma Matsi paluma tulete!" Nüüd selgusivad kõikide silmad lahti, aga kus Külma Mats veel oli; see kadunud, et keegi ei tea kuhu. Ka kõrtsimees, vaene, olnud kimbus, külarahval ei olnud võimalik kehvuse pärast kõrtsi minna ja nii jäänud ta, vaesekene, hädasse. Mis veel mõisast leitud, seda müünud mõisaherra ära ja kõrtsimees - mine nüüd, kuhu sa tahad.

E 5244/5 (22) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Näki Kord kõndinud mitu last jõe ääres ja olnud ära väsinud. Nad leidnud sealt ühe väga ilusa hobuse aasal söömast, sellele arvanud nad selga istuda ja kodu sõita. Kui nägivad, et hobune ühe selga laskis istuda, siis liginesivad ka töised sinna lähedale ning ronisivad ükshaaval tema turjale. Viimaks oli ruum otsas ja üks laps jäi järele. See arvas, et muidugi nii palju ruumi saab olema, kui temale tarvis läheb, ütles siis: "Kus mina istun, näki näsa peale võh?" Niipea, kui ta seda ütelnud, jooksnud hobune ühes lastega jõkke ja see üks jäänud veel jõe ääre peale. Kodus jutustanud laps seda oma vanematele, need ütlenud: "Ega see hobune ei olnud, see oli näki. Kui sina ka sinna oleks istunud, kus tõised, siis oleks sa jões ka niisama haua leidnud."

E 5246 (24) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jaaniussikene Päikene lõpetas oma käiki ning ehavalgus ehtis veel üle puulatvade ja kadus siis ka pea. Puude all pühas vaikuses kõndis tasa-tasa pehmel rohusüles üks neiukene. Üks tundmata vägi vaevas tema südant, üks arusaamata mõte rõhus tema hinge ja nagu koormast vaevatud istus ta kivile ja kõneles õrnalt: "Oh! Ma pidin sinust lahkuma... ära... igaveste. Sina, kiusakas järvelaene riisusid kallima minult ära, varastasid mo paremad päevad ja õntsamad elutunnid. Sinu läbi olen ma maha jäetud - maha jäetud sellest, kes mind armastas. Ärgu iialgi sinu vesi õhtu eel laenetagu, see olgu sulle piinaks, igaveste." Nende kõneledes kuivatas neiukene oma silmapisarad, mis enne rohusülle voolasivad, tõusis siis kivilt ülesse ja sammus järve poole. Üks kahvak ja öövaikus valitses kõik oma hõlma. Nii uputas neiukene end sinna, kuhu järvelaene ta kallikese enne oli matnud, aga ta silmapisarad hiilgavad iga öösi jaanipäeva ümber alles kivi ümber ja neid kutsutakse jaaniussikesteks.

E 5251/2 (27) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsapuude jutud Vanal ajal jalutas keegi mees metsas puude all. Et päikene palavaste paistis ja mees väsinud, siis heitis ta sinna magama. Kui üles ärkas, siis leidis ta öö käes olevat. Mehel, vaesel, ei olnud õiget kohta ega kodu, ühe öö siin, tõise seal, nenda ei läinud ta siis ka täna siit, vaid tarvitas seda rohusängi oma puhkamiseks. Ta pikutas, aga ei tulnud und peale. Korraga kuuleb kaht metsapuud kõnelevat. Esimene ütles: "Meie kuningatütar on praegu haige, temal on roos rinna sees. Kuningas lubab küll suurt hinda, aga keegi ei tea teda terveks teha. Suuremat arstimist ei olegi seal tarvis, minu juure muld musta riide peale panna, haige kohale siduda ja nii on ta terve. Aga ega see ei aita, kui kuningatütar jälle metsa tuleb, minust mööda lähab, kahistan ma okse ja nii on roos jälle tagasi." "Nii ta on," kõneles tõine. "Mina olen ka omast kohast mees inimestele haigusi andma. Kes minu juuri ehk tüve vaatab, see jääb kohe maalise haigusesse, kes minu latva vaatab, see tuulest rabatud, kes oksi, sel tekib tuline hambavalu. Rohud ei olegi omast kohast suuremad asjad, aga inimesed, rumalad, ei mõista nendega midagi teha. Vaata, maaliserohi kasvab minu juurte peal ja keerutab mööda tüve ülesse, seda tarvis keeta, haigele sisse anda, siis saab ta kohe terveks. Rabatsirohi kasvab allikate ääres ja hambavalu ajal tuleb kõrtsilinki närida, aga kes seda mõistab teha. Haigused kasvavad iga päev, terveks saamist ei ole lootagi." Nenda lõpetasivad metsapuud oma jutud. Kui mees hommiku üles tõusis, oli tal kohe esimene asi kuningatütart terveks teha. Oli ta sellega joones, siis sai ta kuninga käest hulga kulda. Pärast tegi ta maal rahvast ühes kui tõises kohas terveks. Kes oma häda kaebas ja tema juurde läks, selle haigus nagu kadunud. Kui kuningas kuulis, et seesama mees tema riigis hulga rahvast terveks oli teinud, siis andis ta talle nii palju kulda ja raha, kui mees iganes kanda jõudis. Pärast arstis see mees tihti inimesi ja sellest on ka esimene arst saanud.

E 5254 (29) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) vrd H III 21, 120/1 (2) < Viljandi - A. Tartoff (1894), Trükitud M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk 11-12 (10) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Peipsi lained Kui Kalevipoeg Peipsi järvel paadiga sõudnud, laenetanud see väga ja nii tahtnud ta ühtelugu sisse kalduda. See sünnitanud Kalevipojale pahameelt, ta võtnud vemla ja peksnud sellega Peipsi laineid valusaste. Kohe jätnud järv laenetamise järele. Ka nüüd alles, kui vaikse ilmaga Peipsil sõuetakse, olla need vemla jäljed näha; nii olla ka talvel voldid seal kohal jää peal.

E 5254/5 (30) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hobune, jäär ja härg Kui Jeesus maa peal käis, siis juhtunud ta ühe suure jõe juurde, kellel silda peal ei olnud. Hobune söönud jõe ääres ja seda kutsunud Jeesus enda jõest üle viima. See aga vastu: "Mul ei ole aega, pean hoolega sööma, muidu jääb mul kõht tühjaks." Jeesus läinud jälle edasi. Söönud jäär jõe ääres, ka seda kutsunud Jeesus enda üle viima. See aga vastu: "Mul ei ole aega, pean hoolega sööma, muidu jääb mul kõht tühjaks." Jälle läinud Jeesus edasi. Söönud härg jõe ääres. Jeesus seda kutsuma üle viima. "Viin küll, söön siis jälle." Ta võtnud Jeesuse turjale ja viinud selle jõest läbi. Kui Jeesus jõest läbi olnud, ütlenud ta härjal: "Et sina mind jõest läbi tõid, siis sööd sina päeva ajal ja võid sellega öösil rahul olla, kuna aga hobune ja jäär ööd ja päevad võivad kokku süia, aga siiski ei saa nende kõhud iialgi täis." Ka nüüdki söövad hobune ja jäär, kui nad heinte ligi saavad. Härg aga sööb päeva ja on sellega öösi ka rahul.

E 5255 (31) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui Looja lehma ilmale oli loonud, siis oli lehmal udar üle kõhu ulatanud, nii suur olnud see ja sellest saadud ka palju piima. Kui kass seda näinud, roninud ta sinna ligi ja hakanud sealt piima lakkuma, söönud aga udara ära. Küll koer oli vastu kaitsenud, aga see ei aidanud ühtegi. Viimaks jäänud veel neli nisa järele, mida koer suure vaevaga ära hoida oli jõudnud. Nüüd, kui lehm iga aasta uut piima toob, saab koer esimese lüpsi, sest et ta seda kassi eest on jõudnud alal hoida. Sellest ajast saadik on ka koer kassi suurem vaenlane ega või teda silma otsas sallida.

E 5256/7 (33) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsapuude palve Vanal ajal kui alles kõik metsapuud rääkisivad, läinud üks mees metsa toidu keeteks puid tooma. Kohe astunud ta vana kase kallale ja tahtnud seda maha raiduda. Kask vastu paluma: "Armas mees, jäta mind, mul on õige valus, võta parem mõni tõine, neid on siis metsas küll!" Mees jätnud kase järele, astunud kuuse juurde ja tahtnud seda maha raiduda. Kuusk paluma: "Armas mees, jäta mind, mul on õige valus, võta parem mõni tõine, neid on siin metsas küll!" Mees jätnud ka kuuse ja läinud lepa juurde seda maha raiduma. Lepp niisama paluma. Läinud toome kallale, aga ikka üks ja seesama palk. Mehe süda saanud haledaks, et kõik härdaste vastu palusivad, ta jätnud nad kasvama ja läinud ilma puudeta kodu.

E 5260/2 (37) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lendaja Ühel talul koolis äkitselt üks lehm ära ja mõne nädala pärast koolis jälle tõine lehm. Perenaene sai aru, et see õige asi ei olnud, ta läks arsti juurde abi otsima. Võttis selle jaoks kortna viina ja kaku leiba kaasa. Arst kuulas loo põhjani ära, võttis siis viinapudeli, käänas seda kolm tiiru põlvekeeri otsas vastupäeva, vaatasi siis viinakirjast ja ütles: "Lehmad on lendaja läbi lasknud, see on üks teie vihaalune, kes mõne päeva pärast seda pahandust on valmistanud." Naene ütles: "Muud ei tea ma omaga jonnis olevat, kui Mõisa Leenu, kes mineva kevade meilt ära läks ja Luha Jüri, kelle karja meie peremees viljast kinni võttis." "No jah, seda ma aravn, et üks neist on," ütles arst. "Kui nüüd kodu lähate, siis minge ja võtke selle kasuka karvadest kolm korda lammasteraudadega, keda te suuremaks vihaaluseks arvate. Pange need villad siis kodus laudaukse sagarasse ja oodake, kas lendaja siis veel lehmi laskma tuleb. Tuleb mõne päeva eest keegi teilt midagi küsima, siis ärge andke, vaid saatke tühjalt tagasi." Naene tänas arsti õpetuse eest ja läks. Kohe, kui kodu oli jõudnud, tõi to salamahti Luha Jüri kasuka karvadest kolm lambaraua täit ja panni neid kodus laudaukse sagarasse. Nii olligi. Tõisel päeval tuleb Luha Jüri poiss ja ütleb perenaesele, et Jüri laseb pada paluda. Perenane vastu: "Annaks küll hea meelega, aga meil on isi seda häda pärast tarvis. Kuulake, ehk saate mujalt." Läkski. Tõisel päeval tuleb tüdruk ja ütleb, et Jüri laseb pangi paluda. Ei naene anna pangi kah. Kolmandamal päeval tuleb vana Jüri isi ja palub pätsi leiba, lubab homme jälle suure kasuga kätte tuua. Perenaene vastu vabandama: "Annaks hea meelega, aga meil isi seekord ka ei ole, pandsin täna juuretsi ja teen homme kah leiba. Kuulake, ehk saate mõne muu käest." Vana Jüri läks ära ega lausunud enam musta ega valged. Tõisel päeval lähab perenaine lauda juurde ja näeb, laudauksel auk sees. Võtab ukse lahti, ennäh, veikene hall kivi keset lauta maas. Naene jättis selle sinna ja ruttas uuesti arsti juurde abi otsima. Oli ta arstil asjaloost kõnelenud, ütles see: "Hea küll, et sa selles kivis ei puutunud, see oligi see lendaja, kes enne so lehmad ära laskis. Kui sa mitte Luha Jüri kasukakarvu ukse sagarasse ei oleks pannud, siis oleks ta sinu lehma jälle ära lasknud, isi aga ära kadunud, nenda et auku ega kivi kusagil ei oleks olnud näha jäänud. Nüüd võta see kasetoht ja see pihlakakepp, sellega aja kivi kasetohu peale ja vii vette. Küll siis lendaja sinu õuest kaob." Naene tänas ja läks. Kodus ajas pihlakakepiga kivi kasetohu peale ja viis vette. Korraga läks kivi puruks nagu tuhk ja ainult valge kord jäi siis vee peale. Ei tulnudki lendaja enam. Pärast mõne päeva järel oli kuulda - Luha Jüri olla sängis surma vaakumas, hing lõngaga kaelas, aga ei sure ära kah. Perenaene läks haiget vaatama. Kui Jüri oli kuulda saanud, et tõise talu perenaene sinna oli tulnud, siis käskinud ta ukse kinni panna ja mitte enda temal näidata. Pärast selle järel suri ta ka varsi ära.

E 5264/5 (39) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Abja valla rikkus Ühel Abja valla vaesel saunamehel öeltud ühel ööl: "Kaeva neljapäeva öösel, enne kella 12-nt labidaga oma saunaukse lävepaku alla kolm jalga sügav auk, siis leiad sa sealt ühe suure katlatäie raha; sellest saab sul ja kehval Abja vallal küllalt nii palju, et rikkaks võite saada." "Tühja kah," ütles mees, "unenäod on mitu petnud, nii võivad nad ka mind petta." Mees ei teinud nii, kuida juhatadud. Paari nädala eest oli saunamehel uuesti unel niisamma viisi juhatadud. Nüüd hakas mees küll väha uskuma, aga jättis tegemata. Jälle seesamma juhatus kolmandamat korda. Nüüd ütles mees: "Saagu mis saab, ma vaatan õige kord selle uksepaku aluse läbi." Ta võttis ühel neljapäeva öösel labida ja hakkas enne kukelaulu kajuma. Oli kolm jalga auk sisse võetud, leidiski suure katla, raha täis mis kõlas. Nüüd oli mees õnnega koos, raha sai juba vakaga mõõta. Tema ei mõistnud selle hulgaga midagi teha, vaid andis ka igal Abja valla vaesemal nii palju, kui see aga soovis. Vaesest saunamehest sai nüüd rikas taluperemees, ta haris põldu hoolega ja teenis veel selle suure rikkuse kõrval mõndagi. Ka mitmest vaesest inimesest, mida saunamees avitas, sai rikas, mõistlik ja hoolas kohapidaja. Nenda sai kehv Abja valla saunamehe läbi rikkaks vallaks.

E 5265/6 (40) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsavana Igas metsas olla oma metsakuningas või metsavana, kes selle üle olla ja seda valitseda. Kõik puud, taimed, lilled ja õied olla tema, kõik linnud, loomad ja putukad seisavad tema voli all. Kes eksida, seda nuhtlevat metsavana õnnetumalt. Ühel päeval jalutas keegi noormees suure laane ääres, püss seljas; ta näeb üht imeilusat kullasulgis lindu kuuse otsas lustlikult laulvat. "Maha, sa muidu kisendaja!" kõneles noormees, panni püssi palgele, pauk käis ja lind oligi maas. Ta võttis linnu ja panni sisse, astus siis jälle kuusemetsa alust mööda edasi. Kui noormees metsas ühe lagendikule jõudis, nägi ta üht väga vanat mehikest enesele vastu tulevat. Temal oli kasetohust kübar peas, kuusekorba moodi kuued ja püksid, habe niisugune nagu hallid kuusesamlad. Et teda küll liigvanaks arvata võis, siiski paistis temast erkus, noorus ja elavus välja. Kui ta nooremehe ligidale oli jõudnud, panni vanakene käe sellele õla peale ja küsis: "Pojukene, mis asi ajas sind selle tuleriistaga siia metsa luusima!" Hirm ja häbi võitlesivad mõlemad noore mehe südames, viimaks võttis ta nõu kokku ja vastas: "Tullin muidugi naljaks metsa luusima ja meelt lahutama, sest igavus alati kodus olles on tüliks." "Valetad!" ütles vanamees. "Tullid minu kuningriiki seda trüüstama." "Ei tulnud!" oli nooremehe poolt vastus. "Näidake oma jahitasku, siis näete küll, et seda salgate." Kõneles vanakene ja võttis nooremehe kaelast jahitasku lahti, leidis aga sealt seest linnu. "Siin ta on, mida maha olete lasknud." Noormees läks näost punaseks nagu keedetud vähk, ei tulnud tal enam sõna huuletele, ta lei silmad enese ette maha ja ootas, mis nüüd temast saab. Pika vait olemise järel puudutas viimaks vanakene püssi ja ütles siis noorel mehel: "Et sina metsalauliku oled ära tapnud, siis olgu see sinule trahviks." Jsi kadus kui tuul. Noormees oli rõemus, et ta ilma trahvita vanamehe käest oli ära pääsenud. Ta tegi otsuseks püssiga mitte üht ainumat looma enam maha lasta, läks oma koduväljale ja laskis selle tühjaks. Peale paugu oli paksu suitsu, nii et see kõik ümberkaudseid kohti täitis. Ka noormees ei näinud paksu suitsu seest kus kaugele. Pea vähenes suits ja noormes ei näinudki sugugi. Ta oli pime. Metsavana oli teda tema üleannetuse pärast trahvinud.

E 5266/7 (41) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ussi sõnad Kord oli poiss kuulnud, kui tema peremees ussisid soode seest välja oli kutsunud; ta oli varjult kuuldes ussisõnad täieste kätte õppinud ja nüüd tahtis ta ka katsuda, kas tõeste siis ussid välja tulevad. Ühel päeval läinud poiss üksinda metsa äärde seda proovima. Ta lugenud ussisõnad ära. Aga, oh seda õnnetust, usse tulli igalt poolt, mis hirmus. Neid tükkinud maa seest, kande alt ja igast kohast nii palju, et neid keegi lugedagi ei oleks suutnud. Poiss olnud kimbus, ussid ei läinud sugugi ära ja kodu ei saanud ta ka minna, sest kõik kohad, kuhu ta jalaga tahtis astuda, olivad ussisid täis. Viimaks tahtnud mõned poisile õige elu kallale kippuda. Ta olnud nii kimbatuses nagu hunt aianurgas. Peremees oodanud poissi kodu, aga seda ei ole tulnud. Ta läinud otsima. Metsa jõudes näinud ta poissi usside kimbatuses. Kohe lugenud peremees usside sõnad ära ja need kadunud kui tina tuhka. Nüüd alles saanud poiss vähegi hingata. Peremees viinud poisi kodu ja ähvardanud kangeste seda tegemast; ka poiss kahetsenud seda, et ta ussisõnad kätte oli õppinud. Ta unustas edespidi nad täieste ära. Ühel päeval pannud poiss jälle tähele, kui peremees ussisid maa seest välja oli kutsunud. Ta olnud nii kaua peidus, kuni peremees ussid ära oli saatnud. Nüüd oli ta ka need sõnad kätte õppinud, kuidas ussisid ära võib saata. Pärast kutsunud poiss mitu korda ussisid välja ja saatnud ära jälle, aga nõnda kimbus ei olnud ta enam, kui esimesel korral.

E 5268/9 (42) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Päike paistab, vihm sadab, hunt sööb võsan võid-leiba Kord oli keegi noormees kuulnud, et siis, kui päikene paistab ja vihm sadab, siis hunt võsan võid-leiba söövad. Ta tahtis näha saada, kas see tõsi on ja läks metsa vaatama. Nii pea, kui ta kopli lepikusse oli jõudnud, näeb noormees mätta kõrval suurt halli hunti võid-leiba söövat. "Oot, oot, sa karjakrants," ütles poiss ja jooksis suure vemblaga hundi pead puruks peksma. Aga niipea, kui malk hundi kaela peale oli vajunud, tõusis see maast ülesse ja pügas metsa poole. Poiss jäi veel laia suuga järele vahtima. Oli noormees väha aega üksisilmi sinnapoole vahtinud, kuhu hunt ära kadunud, siis näeb ta võsa oksi liikuvat ja selle järel sammus vanamees nagu metsakänd nooremehe poole. Poiss andis jalgadele teada, et niisugusest kohast ära saaks. Aga pea hoiti teda tagalt selja kinni, nõnda et ta niutsatagi ei saanud. "Keda sa krantsiks hüüdsid ja keda sa ära purustada tahtsid?" ütles hall vanamees poissi pitsitades. "Jumal isa pojukene!" hüüdnud poiss ja kohe lasknud hall vanamees teda lahti, vaadanud siis veel korra poisi otsa ning selle järel kadunud ära metsa. Poiss läinud kohe kodu. Pärast seda hakanud tal küljeluu kangeste valutama, nenda et ta kuhugile enam ei saanud. Ta läinud arsti juurde abi otsima, see aga ütelnud: "Valu võin ma sult küll ära võtta, aga päris terveks teha ei ole võimalik." "Tee aga nii, kuida võid!" palus noormees. Selle järel tegi arst pudeli sisse üht vedelikku, andis seda poisi kätte ja käskis kodus haige koha peale määrida. Oli poiss kodus haige koha peale rohtu võidnud, siis kadus küll mõne pääva järel valu, aga tõbist puusa lonkas ta eluotsani.

E 5269/70 (43) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Päike paistab, vihm sadab, vanapagan vihub kaheharalise kase vahel lapsi Ühel päeval jalutas üks noormees aina üksi laanes, et uni teda liiga vaevas, viskas ta end pikali ja uinus pea magama. Kui ta juba küllalt norskanud oli ja viimaks üles ärkas, nägi ta päikest paistvat ja vihma sadavat. Veel näeb ta edasi vaadates läbi vihma - keegi vihub kaseoksadest punnakuga suure kase kahe haru vahel hulka lapsi, keda kõik sinna sirakile oli säetud. Ta tõusis üles ja astus ligemale. "Külaonu, mis sa teed siin?" küsis ta. "Lapsi vihun,"oli vastus. "Kui soovid, vihun ka sinu ihu ilusaste üle." Noormees ei olnud ka mitu nädalat enam vihtuda saanud, himu järele heitis ta ka viimaks kase harude vahele ja laskis vanakest omale selga mõeta. Aga oh sa ime, kui ta kase harudele oli heitnud, tundis ta parajat lõunu ja iga hoop, mida vanakene temale selga lõi, oli palju parem ja kosutavam, kui kümme kord kodus vihtumine. Oli ta noorel mehel hulga aega selga utnud, ütles siis viimaks: "Nüüd on küll!" Vanamees jättis vihtumise järele, viskas vihad kõrvale. "Ära sa kellegile kodus ütle, et sa metsas vihtuda said," keelas vana noortmeest kõvaste, "muidu võib sul midagi õnnetust juhtuda." Noormees ajas riided selga ja läks. Kodus mõtles ta: "Mis sellest siis viga võib olla, kui ma kõnelen, et ma metsas vihtuda sain." Ta kõneles seda lugu kõigile. Kohe tõisel päeval tundis noormees oma ihu kangeste sügelevat ja vaatas ja leidis seda täiesid täis olevat. Küll katsus noormees kõik ohud ja rohud, aga see oli kõik asjata. Ajas küll päevas mitu korda uut särki selga, aga ka see ei aidanud kedagi. Viimaks, kui lugu ikka halvemaks läks, ruttas noormees arsti juurde abi paluma. Arst kohe õpetama: "Võta kodus üheksa täie oma ihu pealt, pane nad villase riide sisse, seo punase lõngaga ümbert kinni, pane püssi sisse ja lase nad taeva alla. Ütle isi: "Kust olete tulnud, sinna peate minema. Katsu siis, kas nad ei kao ära." Kodus tegi noormees kohe õpetuse järel ja kolmandama päeva järel olivad täied ta ihu ja hilpude pealt kadunud.

E 5275/6 (47) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Liisavaarik Ühel ööl juhatadud ühel kehval taluperemehel unel järgmiselt: "Mine neljapäeva öösi enne kella kahtteiskümment Kalmemäele, sealt leiad sa mäe põhjapoolse serva alt kajudes toobi kulda, aga ära sa kellegile midagi kõnele, kui et küll kedagi näed. Ja kui sinna ei suuda kõndida, siis mine Liisavaariku äärte, sealt leiad sa ühest küljest palju kiva, kõige suurema kivi all on pütt kulda. Kui keegi sind eksitab, ära sa karda, muidu jääd kullast ilma." Mees mõtles: "Tühja! Kalmemäele ei maksa minna, see toop kulda ei maksa sugugi jalavaeva ära. Lähan parem Liisavaariku, sealt saan püti kulda, vaat see on asi, maksab ka midagi." Neljapäeva õhtu jõudis kätte ja mees mõtles ühtelugu mineku peale, ta ei saanud sel ööl sugugi nahka silmade peale. Kella kümne ajal oli ta platsis. Leidis varsi Liisavaariku äärest hulga kivide hulgast kõige suurema kivi üles ja hakkas kohe sealt labidaga kajuma. Pea hakkasivad varesed tema pea kohal kisendama. "See on halb," mõtles mees, "head see küll ei tähenda, varessed öösel kisendavad ja veel minu pea kohal. Vanaeit ütles küll, see asi on kurjastvaimust, ära mine, nad panevad so nahka." Mees lei kartlikumas, ta hakkas värisema nagu haavaleht, süda peksis põues nagu tallekene külma pärast. Pea kadusivad varessed ära ja mees kajus edasi. Varsti nägi ta pütti, mis kullaga ääreni täidetud oli. Ta hakkas teda välja kajuma, aga see oli ainult silmapilk. Pütt ühes kullaga vajus kolinal maa alla. Nüüd teadis mees, et see sellest tulli, et ta varesseid oli kartnud, ta jäi veel amuli suuga kaevatud mullahuniku kõrvale ootama, ehk tuleb pütt kullaga tagasi. Ta vahtis kuni päiksetõusuni, aga kedagi ei ilmunud. Praegust alles on Liisavaariku ääres see kivikoht tunda, et neid küll pealmaa näha ei ole, takistavad nad ometi künnu ajal atra maa sees. Seda kohta kutsuvad mõned nüüdki veel Katla vundamendiks. Ilus lehtvaarik kosub aga kindlaste seal kohal.

E 5278/9 (50) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ümiseja luu Kui vanal ajal sõda ja verevalamine meie maalt läbi läks, haavas ka võera meeste püssikuul üht nõida, kes hingeheitmisele vaakuma maha jäi. Temal oli hulk raha, seda mattis ta veel suure vaevaga enese kohale mätta alla ära, nii et sellest keegi aru ei pidanud saama. Ütles veel sinna juurte: "Keegi muu ei või öelda, et siin raha on, kui ainult minu suu." Aastad ja ajad kadusivad kiireste ajamerde ja sinna, kus enne suur tapelus oli olnud, kuhu nõid oma raha oli matnud, oli juba suur mets peale kasvanud, seda metsa kutsuti Ööslaka laaneks. Ühel päeval oli karjapoiss Ööslaka laanes hulkumas, ta leidis sealt ühe sääreluu, mis vahtu otsast välja ajas ja metsikumalt ümises. Poiss jättis sääreluu puutumata paigale, läks kodu ja kõneles seda lugu oma vanematele. Need aga ütlesivad: "See on vana kurja kindrali sääreluu, keda sõja ajal sinna on ära tapetud, ära sa sellesse mitte puudu!" Teisel päeval läks karjapoiss jälle seda luud vaatama, see aga ajas ikka vahtu otsast välja ja ümises vanat viisi edasi. Poiss võttis luu ja lei seda vastu puud puruks, siis võttis ühe kildu ja tegi sellest vile. Kui ta vile suu ette panni ja vilistada tahtis, tegi see aga ilmelikut healt ja hakkas kõnelema: "Oma külje alla olen ma matnud selle raha!" Poiss puhus vile edasi ja jälle seesama heal. Poiss ei saanud sellest aru. Viimaks mõtles ta: "Ma vaatan õige, ehk on luu külje all see raha, mida ta kõneleb." Ta hakkas kaapima ja leidis ka sealt hulga raha. Nüüd sai vaesest kehvast karjapoisist rikas mees. Kodus jutustas ta seda vanematele, need ei tahtnud raha eesmalt vastu võtta, arvasivad seda midagi nõidust tähentavat, aga kui viimaks juba õige "kits kotis oli", siis võtsivad nad poja raha vastu ja tarvitasivad seda. Pärast elasivad nad õnnelikult.

E 5281/2 (53) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hundid ree peal Vanal ajal, kui hundid teekäijaid taga olivad ajanud, sõitnud talvisel ajal üks peremees aina üksi paksust kuusemetsast läbi. Väha aja järel näeb ta mitu hunti enesele järele jooksvat. Ta kardab, et hundid teda ära sööma saavad ja võtnud sellepärast reel laudi alt ära. Korraga jooksnud üks hunt tuhinal ree peale, aga vajunud vaesekene läbi ree maha tee peale. Hobune kartnud väga ja pistnud jooksma nii mis väha võinud, aga hundid olnud valimad. Nad jooksnud mitu tükki korraga ree peale, aga jälle vajunud reest läbi tee peale maha. Peremehe hobune väsinud õige ära ja hundid ei jäänud ka mitte maha. Viimaks võtnud mees taskust tuleraua ja kivi, hakkanud siis tuld raiduma, isi ütlenud: "Issa pojuke, püha vaimuke, peasta mind!" ja kohe jäänud hundid tagasi. Mees nüüd ree pealt maha ja vaatama, mis loomad need ometi on. Ta tõstnud hobuserangid ülesse ja näinud, et need muud ei olnud, kui ainult põrgusellid. Mees annud hobusele piitsa ja jõudnud nii viimaks õnnelikult metsast läbi. Pärast ei ole ta kunagi enam üksinda sealt sõitnud.

E 5282/3 (54) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mees hundi kimbus Kord oli jahimees heinakuhja külje alla vahajalgu puhkama heitnud, kui näeb metsa poolt suurt hunti tulevat. Ta läinud tõinepoole kuhja, oodanud vagusi, mil hundile põrakut vastu saata võiks. Pea on hunt lähedal ja kütt panni püssi palge, pauk käis, aga hunt ei liigutanudki, vait sammunud takistamata kuhja poole. Veel lasknud mees tõise paugu, ka sellest ei teadnud hunt midagi. Nüüd ei olnud mehel muud nõu, kui roninud kuhja otsa. Hunt tulnud kuhja alla ja jäänud sinna otsa üksisilmi vahtima. Mees nüüd päris kimbus. Ta laadinud nüüd püssi uuesti täis ja lasknud jälle hundile paar põrakut silmade vahele, aga see ajanud korra hambaid irevile, limpsanud keelt ja vahtinud jälle vanat viisi otsa. Kui mees näinud, et püssiga laskmine kedagi ei aidanud, jätnud ta selle tembu päris järele ja oodanud, mis viimaks saab. Korra jäänud kurat vähaks ajaks metsa poole vahtima. Kohe tõmbanud mees sõrmest vana hõbe laulatusesõrmuse ja vaadanud selle läbi. Oh sa pala silk, mehe vari jäänud tarretama. Hunt olnud vanapagan isi. Kohe lõiganud mees kuhjavarda peale kolm risti ja teinud kuhjavarda küljest lõigatud laastudest ristikese ning viskanud seda hundile kaela. Kui hunt seda näinud, pistnud ta plagades kohe metsa poole, ei ole vaatanudki enam mehe poole tagasi. Nüüd saanud mees väha rohkem hinge tõmmata. Ta tulnud kuhja otsast maha ja läinud kodu. Pärast ei ole ta iialgi enam jahile läinud.

E 5287/8 (59) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Soendid Vanal ajal käinud Ereste külast üks vana mees soentis. Ta kannud küla lambaid kodu, tapnud, söönud ja olnud rõemus mees seal juures. Kui ta Pärnumaal käimas oli, siis kartis ta Sammaste külast läbi minna, sest et Kose talus kaks urmjat koera olivad, kes väga huntisi ja soentisi taga ajasivad ja ära murdsivad. Ühel ööl läinud jälle vanamee Pärnumaale soentis, sest mujalt ei olnud enam lambaid saada. Ta võtnud ühe küla laudast lamba ja vedanud seda kodu poole. Oli ta parajaste Sammaste küla Kott nõmmest läbi minemas, siis tullivad Kose koerad, kes kaugelt seda nagu haisust ära tundsivad ja tõmbasivad soenti lõhki. Kodus oodeti vanameest, aga teda ei tulnud enam. Tõisel ööl läks poeg soentis, et vanamehel jälgile saada. Leidis ta vanamehe lõhki tõmmatud kondid Kottnõmmest, siis pööris tagasi kodu poole ja ei ole enam ialgi soentis läinud.

E 5289 (1) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Martin Jänes 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui müristamise ajal kuuse- ehk mõne muu puu alla minnes rist sellele peale tehakse, siis ei saa välk sinna sisse lööma.

E 5289 (9) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Raiuja otsa ei tohi vaadata. Mis aga selle sõna tähendus on ei tea ma. Olen teda nii rahvasuust kuulnud ja kirjutan sellepärast nii.

E 5289 (10) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui hambad valutavad, siis tuleb neid pikse löödud puukildudega hõeruda, küll nad siis terveks saavad.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40 Järgmine lehekülg ]