Andmebaasis olevate tekstide vaatamine
E 5289 (11) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lepad rohkeste piima täis, siis on sel ajal lehmade piim kerge rikkesse minema.
E 5292 (42) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui mihklipäev noorekuu sees on, siis saavat vanatüdrukud sel aastal mehele.
E 5303/4 (5) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mustad mehed
Kord olnud ühes mõisas niisugused loomad, et neid keegi pole jõudnud karjamaal hoida, vaid nad olnud nagu hullud ja jooksnud sinna ja tänna. Ei keegi pole neid jõudnud hoida, vaid neid kadunud järges ära. Viimas mindud targalt abi otsima. Tark annud neile ühe surnukirstulaua oksaaugu tüki, õpetades: "Vaatke, mis aga läbi oksaaugu näete. Ja kui olete neid näinud, siis tulge mu juurde tagasi, küll ma siis õpetan, kuidas need ära kaduvad."
Mindud kodu ja vaadatud läbi oksaaugu. Ena imet, musta mehed loome seas ja kihutavad loomi taga. Nüüd mindud targa juurde tagasi ja küsitud abi. Nõid õpetan: "Kui loomad laudas koos on, siis mindagu kolm neljapäeva õhtut lauta ja kaapitsetagu selle lauatüki küljest iga loomale puru selja peale, küll siis näete." Mindud koju ja tehtud nenda. Siis aetud loomad karjamaale ja loomad söön nenda vagusi, et hoidku. Musti mehi pole seal mette ühtainustki näha oln.
E 5307/9 (7) < Tõstamaa hkh., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kogemata õnn
Kord juhtunud üks vaene saunamees sel ajal metsas olema, kui huntidel süia antud, sest nendel antade igas kuus üks kord taevast andi, nenda samasugune nagu pilvetükk. Huntidel jagu antud juba kätte ja antud ka vanakesele üks pull ning üks hääl ütelnud: "Kui sa seda pulli sööd, siis jäta ikka natukene üle ja pane kappi. Kui sa siis jälle sööma tuled, siis on sul terve pull jälle kapis, nenda ela kas sada aastat."
Vanake võtnud pulli vastu ja teinud nenda nagu õpetatud. Nenda ei ole ta enam mitmel aastal töös käinud ega ka teistelt andi palunud. Viimaks hakanud sealtmaa peremees vanakesel peale ajama ja ütlen: "Vanakene, mis asja sa nüüd sööd ehk teed, sest enne olid sa vaene nagu vares ja käisid ja sagedaste külast andid saamas, nüüd ei tee sa midagi ja oled veel priskem kui ennegi. Vanake, sul on ikka üks kunts seal ees."
Vanakene ütlenud küll, et temal midagi kuntsti ees ei olevat ega mitte jõutsaste ei elada. Peremees aga ajanud ikka peale ja ütlen, et vanake valetade. Vanake tüdinud ära ja ütlenud, et temal metsas üks pull antade, kellega ta sada aastat edasi elada võivat. Peremees kuulnud seda, läinud ka metsa ja oodanud huntide saagiaega mõteldes, et temale ka siis pull antakse. Huntide saagiaeg jõudnud pea ning mees näin küll, kuidas huntidel järge mööda nagu pilvetükid antud, keda nad ahnusega ära söönud. Viimas jõudnud järg kõige viimase hundi kätte, teda aga jäetud ilma ja üetud: "Sina mine põõsa taha, sest sinu jagu on seal." Hunt hüppas põõsa taha ja tahtnud meest ära murda. Mees aga hakanud paluma, et hunt teda elusse jätab. Hunt aga ütlen: "Kas lubad selle mulle, mis sul väraval vastu tuleb?" Mees lubanud küll.
Nüüd läinud nad koju poole seltsis ja vaadanud, mis väravas vastu tuleb. Äkisti näinud nad, et kõige suurem peremehe härg mügades väravas vastu tulnud. Hunt karganud härja kõrisse kinni ja murdnud teda ära. Peremees aga pannud jookstes tua poole, et kartes, et hunt järele tuleb ja teda ka veel peale kauba ära murrab. Hunt söönud härja ära ja jätnud mõned halvemad lihatükid külakoertel pärandada. Peremees aga olnud terve nädali otsa haige selle kohutamise perast. Saunavanakene aga naernud seda kuuldes nenda, et kõht vabisenud.
E 5309/10 (8) < Tõstamaa hkh., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuidas suits on sündinud
Kord raiunud mees metsas puid, kõht läinud tühjaks ja lõuna jõudnud kätte. Mees teinud tule maha ja hakanud tuhli küpsetama. Korraga tulnud üks hall mees metsast välja mehe juurde. Ta alganud head juttu ja paar tundi läinud ilusti mööda. Viimate ütlenud hall mees puuraiujale: "Kas sa usud, et mina sinu nutma panen, ilma et ma sinusse puuduks."
Mees toredaste vastu: "Oi, sihuke samane paneb mind ilma külge puutumata nutma, seda ei usu ma kunaski."
"Ah, sa ei usu," vastanud hall mees ja pöörnud perse vastu tuld ning puhunud nenda valjuste, et tuli, haisuga segatud, mehele suhu ja silmi tunginud. Hais olnud nenda kibe, et mehe silmad vett tilkuma hakanud ja nagu nutu moodi välja näinud. Hall vanake aga naernud, üteldes: "Vat nüüd nutad sa." Ise läin jälle metsa. Enne seda ei olla tulel mitte suitsu olnud, nüüd kus aga hall vanake ehk vanapagan teda on sünnitanud, seisab ta praegu ja tea kui kaua veel edasi.
E 5316 (13) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (1894) < Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Et tüdarlapsed korralikult ja vara mehele saaks, selleks olnud pruugiks, aga olla veel praegugi, et laps läbi mesterahva püksisääre aetud ja ka mesterahva hamme käiksest. Ka, et tööinimene saaks, ei peetud mitte kaua mähkmetes kinni mähitult. Poisslaps, et see tööle tugev saaks, lastud hästi kaua rinda imeda ja aetud ka läbi rehetare otspajast, kus üks andmas ja teine vastu võtmas olnud. Ka kirvega peetud poisslapsele kunsti, mille kombed siin teadmataks on jäänud.
E 5317 (21) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (1894) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Paisele pantakse pääle: mett, leivataokand soolaga, tõrva ja saapapigi ja tubakat.
E 5317 (22)< Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (1894) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kärnadele (sügelesed) pantakse tõrva, tuhka ja ka kärna juurest tehtud soorti pääle.
E 5317 (24)< Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (1894) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pahusele pantakse: pahuse lehti pääle, pleistigu sisu suhkrupaberiga, mett ja tubakalehte, määritakse viinaga ja nõiad posivad ka teatavalt pahusesõnu.
E 5318 (32) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (1894) Sisestas Pille Parder 2003
Kui kaega vastu okse laasitud vitsaga elajad lööt, nakata elajas verd kuseb.
E 5319/20 (1) < Tõstamaa hkh., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nooriku leidmus
Kord läinud noorik metsa marjule ja leidnud ühe verise tüdriku poolsurnud metsas mätta pealt maast. Mitme arstimise järele hakanud ta viimas kõnelema ja saanud terves. Noorik küsin: "Kes sind peksis?" Siis vastan tüdrik: "Metsaoni peksis." Ta tänan noorikut väga selle arstimise ja tervest tegemise eest ning algan pikemalt seletades oma elu ja õnnetust rääkima: "Mina olin ilus ja noor tütarlaps ning elasin ühe saare peal oma isa vaalitsuse all. Ka oli meie saare kõrvas teine ilus saar, kus üks nõid mind oma pojale kosida tahtis. Mina aga põlgasin tema nõu ega ei läinud tema pojale. Ta pahandas ennast see ütlemuse üle ja muutis nõiaväega mind hundiks, üteldes: "Kui ristiinimene sind aitab või sinule head teeb, siis saa jälle inimeseks." Nüüd juhtusid kütid mind silmama, põmmutasid püssa ja ma olingi verine. Nüüd, kus sina mind aitasid, sain ma jälle inimeseks nõia tõutuse peale. Tänan sind väga ja maksan vaevapalka ausaste. Tuleva selle ajaga saad sa endal tütre ja mina tulen temale ka vaderiks. Nüüd lähen isa vaatama."
Noorik noppin veel marju ja läinud kodu, seal rääkinud ta ka teistele ja kõik imetlen seda leidmust. Aasta perast olnud ka noorikul tüdar. Kõik vaderid kutsutud ära ja varud algan, ainult oodatud seda tüdrikut, kes lapse sündmest ette oli kuulutan. Korraga olnud mürinat õues ja teatav tüdrik tulnud nelja musta täkuga õue. Nüüd ristitud laps ja pandud nimi Maasikas. Tüdrik lapse ristiemas, varud lõpetati ära. Tüdrik läks oma kodu ja võttis kasutütre enesega kaasa ning lubas seitsme aasta perast jälle ära tuua.
Nüüd kasvatan ta last suure hoolega ja seitsme aasta perast viin ta lapse jälle oma vanemate juurde tagasi ja kinkinud temale ühe sõrmuse, mis nenda tark olnud, et ta kõik ette kuulutand, kas head ehk halba tulevik saab tooma.
E 5329 (7) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pahakatla tõutus*
Kord olnud ühel mehel palju raha aga ta ei ole seda raha kellegile annud vaid viinud metsa puujuureka peale et maa sisse tõutada. Selle ajas kui mees kotu jälle raha läin tooma leidnud üks mees rahaunika puujuurika pealt. Ta ajan oma kuueõlma täis ja pannud jooksma. Kui ta aga tükmaad edasi läinud vaunud raha läbi kuue õlma maa sisse ja lõhkunud uue kuue õlma ära. See olnud just see tõutamise aeg kui rahatooja puujuurikate peal oleva rahale tõutust lugenud.
* mul on pealkirjas pahakatla tõutus aga peab olema rahakatla tõutus. See läks valtsiste.
E 5330 (8) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahakatel
Kord näidatud ühe mehele unes ja üetud: "Mine sinna ja sinna kohta ja seal on rahakatel, too teda ära, aga kellegiga ära räägi sõna." Mees läinud ka ja toonud rahakatla kodu. Tee peal tulnud aga mitmed herrad ja mehed talle vastu ning aavatlenud teda rääkima. Mees aga pole rääkinud, vaid läinud edasi. Õue tulles näinud ta, et tema naene tema ees palja särgil kusn. Mees ütlen: "Oh sa häbemata, siia minu nina alla sa tuled kusele."
Kohe kadunud rahakatel mehe seljast. Mees läin tuppa, naene magan üsna norinal. See naene olnud aga vanapagan, kes meest rääkima aavaldanud, et mees rahast ilma jäeb.
E 5332 (11) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahakatel
Kord elanud ühes peres üks vana mees, kes rikas olnud, ta pole aga mitte seda mitte kellegile annud, vaid tahtnud ära matta ja tõutada. Pere valvan aga mehe järele ja vana pole ära matta saanud. Kord läinud minija tua ette ja vaadanud läbi prau. Vana tuln sängist välja, kallan raha koldetuha sisse, tõutates: "Kelle käsi paneb, selle käsi ka võtku." Minia võtnud vana käsipidi taha, seganud vana käega ja raha olnud käes.
E 5333 (12) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahakatel
Kord tulnud mees teed mööda, näenud, et tuli tee peal põlenud, võtnud kolse süe ja pannud piipu. Piip hakan aukama. Kodu vaadanud mees piipu, leidnud aga kuldraha tüki piibu seest. Kahetsenud väga, et rohkem pole võtnud.
E 5333/4 (13) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sõnajalaõis
Kord ütlen üks mees: "Üetse ikka, et jaanipäeva ööse sõnajalad õitsevad ja kes selle õie kätte saade, see saade rikkas. Pagana pihta, läheksin ka mina tooma, aga ennäe üteldakse jälle, et pidade ära eksima. No mul on tua taga sõnajalad, sealt lähen ometi ka tooma. Ma mõistan ka kavalust."
Ta võtn lõngakera, sidun niidiotsa ukselingi külge kinni ja läinud niiti kera pealt ära harutades tua taha sõnajalgade sekka. Üsna hõlpsaste saanud ta õie kätte, pistnud tasku ja hakanud niiti kera peale kerima, et jälle niidi saatusel ukse juurde jõuab. Võta näpust, niidiots võetud ukse küljest lahti ja siotud seitse versta sellest perest kaugemale ühe mäe otsas oleva suure kuuse külge. Mees kerib ja kerib, aga ei ilmaski näe maja. Päike tõuseb juba ülesse ja mehele maja kuskil. Viimaks näinud, et ta ühe kõrge mäe otsas olnud. Ta tuln sealt maha ja leidnud suure vaevaga oma maja üles. Sõnajalaõis saatnud talle siiski suurt õnne. Näe, mine siis kurjavaimudega jonni ajama.
E 5334 (14) < Tõstamaa hkh., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Joodiku õnn
Kord tulnud joobnud mees jaanipäeva ööse kõrtsist. Ta juhtunud ka sõnajalgade sekka. Neist läbi paterdades kukkunud üks õis saapasääre sisse. Mees pole ise sest midagi teadnud, vaid tulnud edasi. Viimaks karjun ometi ühed mehed taga järele: "Anna see seia, mis sul saapasääres on."
Mees aga karjun vasta: "Mul pole muud midagi saapasääres kui jalg üksi."
Võit jäänud joodiku kätte. Kodu kiskunud ta saapad jalast ära ja hulk kulda kukkun saapasäärest välja. Mees kogun raha kokku ning olnud korraga rikas mees.
E 5336 (10) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas USN , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kus palju prussakaid on seal pidade kolm neljapäeva õhtut lõukasse minema ja hüidma: "Hoidku, et ma teid hoome veel näen!"
E 5336 (14) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui tütarlapsed sündivad, siis pannakse neile rätik päha, et ruttu mehele saab.
E 5363/5371 < Ambla khk. < Järva-Madise khk., Ahula v. - Karp Kuusik < Juula Toming (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kahest kuningatütrest
Kord elanud ühes riigis üks hea südamega kuningas oma proua ja ainsa tütrega head elu. Korraga tulnud aga surm neile külaliseks ja viinud kuningaproua hauda. Kuningas olnud väga kurb oma abikaasa surma üle. Tütar elanud päeval oma armsa ema tubades ja ööse käinud ta ema haual nutmas. Kahe aasta pärast läinud aga kuningas uueste kosja ja toonud omale uue proua kodu. Võerasema olnud aga oma võeratütre vasta väga tige ja kuri. Ta pannud teda suvel rohuajast rohtu kiskuma ja talvel lõnga kedrama. Võerastütar teinud küll kõik ilma nurinata, aga võerasema peksnud veel teda mitu kordki.
Ükski ei trööstinud teda. Ainult ema haual käis ta oma kibedust kurtmas. Võerasema läinud iga päevaga kurjemaks ja peksnud mitu kord võeratütre veriseks. Ühel öösel pidas tütarlaps ema haual nõu isamajast ära põgeneda ja võeraemast lahti saada. Ta läks keskööse oma ema tuppa, pani ema kuldehted ja kallidkivid ühe koti sisse ja pani omale mõned paremad riided ümber ja hakkas minema. Hommiku päevatõusu ajaks jõudis ta mitu penikoormat oma isa linnast eemale.
Kolmepäevase rändamise järele jõudis tütarlaps teise kuninga linna. Sinna saades müüs ta oma kallid ehted ära ja otsis omale ühe meesterahva ülikonnariideid ja lasi juukseleikaja juures oma juuksed lühikeseks leigata. Teisel päeval pani ta omale meesterahva riided selga ja hakkas omale teenistusekohta otsima. Ta kuulas mitmesse kohta teenistust, aga teda ei tahetud kusagile võtta, sest et ta keha poolest väga õrn ja nõrk näitas. Teisel päeval läks ta kuninga tallmeistri juure tallipoisiks kauplema. Et ta väga alandliku olemisega tallmeistri meele järele oli, võttis tallmeister teda oma teenistusesse ja andis talle kergemat teenistust.
Seal kuningalossi taga, kus see tütarlaps tallipoisiks oli, oli üks suur järv ja järve sees suur kivi. Kivi otsas nähti iga neljapäeva õhta ühte ilusat neiut istuma, kes oma kuldjuukseid silitas ja ilusaste laulis. Kuningas ihaldas väga seda ilusat näkineiut ligemalt näha saada, aga iga kord, kui kuningas paadiga kivi juure hakkas sõudma, kus otsas näkineiu, kiljatas neiu kuningat nähes, hüppas kivi otsast vette ja kadus laentesse. Ühel päeval kutsus kuningas kõik omad nõuandjad ja kõrged mehed kokku ja küsis neilt nõu, kuda näkineiut kätte saada, aga ükski ei teadnud talle nõu anda.
Viimaks lasi ta kõigile oma alamatele kuulutada: "Kes mulle nõu teab anda, kuda seda näkineiut kätte saada, kes iga neljapäeva hommiku minu lossi ? järves kivi otsas ennast pesemas käib, saab pool minu rahavarandusest ja kuningriigist omale." Mitmed sügasid kõrvatagust ja pidasid nõu, aga ükski ei teadnud nõu anda. Ka kuninga tallmeister pidas oma tallipoistega nõu, kuda neiut kätte saada.
Ühel õhtul läks tallipoiss (tütarlaps) sinna järve äärde kõndima, kus näkineiu ennast näitas. Ta seisis tükk aega järve kaldal ja vaatas mõttes laentesse. Korraga tuli üks lühikene vanamees pika halli habemega tallipoisi juure ja ütles: "Ilus kuningatütar tallipoisi ammetis, mis sa muretsed?"
Tallipoiss ütles: "Ma muretsen, kuda seda näkineiut kätte saada, kes siin järves pesemas käib."
Sai vanake ta juttu kuulanud, siis üõtles ta: "See ei ole mitte näkineiu, vaid üks kuningatütar, nii sama nagu sinagi, keda ta kuri võerasema taga kiusas ja ühte nõida lasi vesineitsiks moondada. Ta ei saa mitte teiste inimestega rääkida ehk ta seda küll hea meelega tahaks. Neitsi alaline elukoht on siin kivi all, vesiema juures ja muul ajal ei saa ta sealt välja kui iga neljapääv. Kui inimesed talle juure minna tahavad, tõmbab vesiema nägemata käega teda alla vette oma juurde ja valvab, et ükski teda kätte ei saa. Sind tahan ma aga õpetada, kuda sa teda peasta võid, sest mul on selle tütarlapse vangipõlvest hale meel. Kuula siis hoolega, mis ma sind õpetan. Täna kolmekümne päeva pärast läheb vesiema oma tütardega siit ära oma õe pidule ja siis on kõige parajam aeg teda peasta. Ütle aga kuningale, et ta laseb ühe kuld pesuvanni valmistada ja sellele klaasist vahe vahele teha. Teise poole sisse kalla magusat viina ja teise poole sisse pane vett, siis vii see vann sinna kivi otsa. Vanni kõrvale pane hõbepeegel ja kuldkamm ja siidirätik, siis võta omale sidist noor ja oota järve kaldal kuni see neiu ennast sinna kivi otsa pesema läheb. Siis mine paaduga sinna kivi juure, siu teda selle nööriga kinni ja vii teda kuninga kätte."
Tallipoiss (tütarlaps)tänas halli vanakest hea nõu eest ja hakkas kodu poole minema. Hommikul rääkis ta tallmeistrile, kuda ta näkineiut kivi otsast tahab ära tuua, aga sellest ei öölnud ta midagi, et hall vanamees teda õpetanud oli. Tallmeister raputas pead ja ütles: "Sedaviisi teda vist küll peasta ei või, aga head õnne katsuda."
Siiski saatis tallmeister poisi kuninga juure. Kuninga juure saades rääkis ta kuningale, et tema seda neiut ära tuua tahab ja palus, et kuningas talle kullase vanni, kammi ja peegli annas.
Kuningas ütles tallipoisile: "Need asjad lasen ma sulle valmistada, aga kui sa teda ära tuua ei saa, siis lasen su pea otsast ära raiuda."
Kolmekümnemal päeval, mil hall vanake oli käskinud, läks tallipoiss oma asjadega järve äärde, istus lotsikusse ja sõudis kivi juure. Siis pani ta vanni kivi otsa, valas viina teise ja vett teise poole sisse ja pani rätiku, kuldkammi ja peegli sinna kõrva. Ise jäi ta kaldale näkineiu tulemist ootama. Oli ta natuke aega oodanud, tuli neiu kivi otsa, vaatas kuldset vanni, kammi ja peeglit. Pea hakkas ta oma silmi vanni seest pesema ja vaatas peegli peale. Kord võttis ta viina, kord vet vanni seest ja pesi oma silmi ja vaatas peeglisse ja naeris. Tallipois sõitis paadiga kivi juure, võttis siidinööri ja sidus neitsi käed kinni. Kui ta neitsit sidus, siis naeris neitsi ja vaatas tema otsa. Tallipoiss tõstis teda paati ja viis kaldale. Kaldalt talutas ta teda kuningalossi poole. Lossi ette jõudes vaatas näkineiu kuningalossi poole ja naeratas ja vaatas tallipoisi otsa.
Kui nad kuningalossi jõudsid ja kuninga ette läksid, siis naeratas jälle näkineiu. Kuningas tänas tallipoissi ja kinkis talle hulga varandust. Tallipois läks minema ja jättis neiu kuninga juure. Kuningas peastis neiu käed lahti ja hakkas temaga rääkima, aga neiu ei rääkinud sõnagi, vaid vaatas kurvalt kuninga otsa. Kuningas pakkus talle süia, aga ta ei söönud. Mitu päeva oli ju neiu kuningakojas, aga ei söönud ega joonud ja ei rääkinud sõnagi. Viimaks kutsus kuningas tallipoisi oma juure ja palus sellelt nõu, kuda näkineiut rääkima saada.
Tallipois läks jälle õhtu järve äärde kõndima, et halli vanamehega kokku saada ja sellelt nõu küsida, kuda neiu rääkima hakkab. Kaks õhtat käist ta järve ääres, aga halli vanameest põlnud kuskil näha. Kolmandamal õhtul, kui ta jälle järve äärde läks, tuli hall vanamees talle vastu ja küsis: "Mis sa muretsed, ilus kuningatütar tallipoisi ametis?"
"Ma muretsen, kuda seda neiut rääkima saada, mis ma siit järvest kuningakotta viisin."
Vanamees kostis: "See on üsna hõlbus. Säh, siin see hanesulg, tõmba sellega kolm korda üle neitsi suu ja lase omale kolm keppi teha: üks puust, teine hõbedast ja kolmas kullast. Nende kolme kepiga löö teda, iga kepiga üks kord ja küsi iga kord temalt, kui sa teda lööd: 1. mis sa naersid, kui ma sind kivi peal kinni sidusin. 2. mis sa naersid, kui sa kuningalossi ees olid ja 3. mis sa naersid, kui kuningas sind nägi?"
Talipoiss tänas vanameest hea nõu eest ja läks minema. Hommiku läks ta kuninga juure ja palus kuninga käest omale kolm keppi. Kuningas andis talle kepid ja siis läks ta kuninga seltsis näkineiu juure. Tõmbas kolm korda sulega neitsil üle suu ja lõi teda puust kepiga ja küsis: "Mis sa naersid, kui ma sind kivi peal sidusin?"
"Ma naersin, et teine naisterahvas lööb teist," ütles neiu.
Tallipois kahvatas lumivalgeks ja kuningas vaatas imestades tema otsa, aga tallipoiss ei kautanud oma julgust, vaid lõi neiut hõbedase kepiga ja küsis: "Mis sa naersid, kui sa kuningalossi ees olid?"
Neiu vastas: "Ma naersin, et kuningas istub mures oma kambris ja proua istub armukesega oma toas ja kallistab seda."
Tallipoiss lõi neiut kolmat kord ja küsis: "Mis sa siis naersid, kui kuningas sind nägi?"
"Ma naersin," ütles neiu, "et kuningas mind näkineiu arvas olevat." Selle peale langes neiu tallipoisi kaela ja tänas teda silmaveega, et ta teda sest nõiduse vangipõlvest peastnud, pärast tänas ta ka kuningat, et see teda ära tuua lasknud. Kuningas jättis tallipoisi ja neiu üksi ja läks vaatama, kus proua on. Kauase otsimise järel leidis ta teda rohuaiast ühe võera mehe süles istumast. Kuninga viha süttis põlema, ta kutsus teendrid ja lasi oma proua ja võera mehe vangi panna. Pärast lasi ta ühe veike paadi ehitada ja oma proua ja võera mehe sinna sisse panna ja merele viia, kus torm neid kaugele mere peale aias. Pärast küsis ta tallipoisi käest, kas ta tõeste naisterahvas on. Tallipois tunnistas talle oma elulugu üles, et ta kurja võeraema pärast oli pidanud meheks muutma ja rääkis, et ühe kuninga tütar on. Kuningas lasi talle kui ka võera neitsile uhked riided valmistada ja andis neile mitu tuba elamiseks. Kõik imestasid, et tallipoisist korraga nii ilus preili oli saanud. Ta võttis perenaise ameti oma kätte ja kõik austasid teda. Viimaks kosis kuningas ta omale abikaasaks. Kord tuli üks kaugelt kuningapoeg sinna kuningale võeraks ja kui ta seda noort neiut nägi, mis enne vesiema käes vangis oli, hakkas ta teda armastama ja kosis omale abikaasaks.
Ots.
E 5371/5375 < Ambla khk. < Järva-Madise khk., Ahula v. - Karp Kuusik < Juula Toming (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuust
Kord armastanud üks vaene vabadikupoeg üht rikast peretütart, kes mõisas tuatüdrukuks olnud. Tüdruk ei ole poisi armastust suurt tähele pannud, sest et ta vaene oli ja tüdruk omale rikast teistpoolt ihaldas. Poiss käis aga iga neljapäeva õhtul tüdrukut vaatamas ja palus, et tüdruk temale naiseks tuleks.
Ühel õhtul, kui poiss jälle tüdruku juures istus ja tüdrukut palus, et see temale naiseks tuleks, ütles tüdruk temale: "Vaata, praegu on õues ilus kuuvalge ja teised tüdrukud istuvad kuuvalgel tuas ja ajavad juttu ja kui nad õhtu riidest lahti võtavad, ei pane nad millaski küinalt põlema. Minu tuppa ei paista aga millaski kuu. Kui sa teed, et kuu minu tuppa õhtatel paistab, siis tulen ma sulle naiseks, aga muidu mitte."
"Kuda ma seda saan teha," ütles noormees.
"Tee kuda tahes," ütles tüdruk.
Noormees tuli kurva meelega järve äärde mõisa taha kõndima ja jäi mõtlema, kuda Kuu juurde saada ja teda paluda, et ta tüdruku tuppa paistaks. Oli ta hulk aega järve ääres istunud, tuli üks hall vanamees tema juure ja küsis: "Mis sa muretsed, pojake?"
Noormees rääkis halli vanamehele, mispärast ta mures on. Vanamees ütles: "Ära muretse, poeg, see asi on hõlbus täita. Tule homme õhtu seia järve äärde, ma toon sulle seia valge hobuse ja sa võid julgest Kuuvanamehe jutule minna kaupa sobitama. Selle eest pead aga mõisa keldrist ühe vaadi kõige paremat õlut andma. Mine kohe ja too tüdrukuga mõisakeldrist kaks vaati õlut seia metsa, et me homme õhtu Kuuvanamehega juua saame."
Poiss läks ja ütles tüdrukule: "Muidu kuu sinu tuppa ei paista, kui pead mõisakeldrist kaks vaati kõige paremat õlut andma."
Tüdruk läks poisiga kohe keldrisse ja veeretasid kaks vaati õlut sinna kohta metsa, kus hall vanamees oli käskinud.
Teisel õhtul läks poiss järve äärde vanameest ootama. Oli ju kuu paistma hakanud, nägi poiss halli vanameest tulema. Kui vanamees poisi juure sai, käskis ta poisi hobuse selga istuda ja Kuu juure sõita. Poiss istus hobuse selga ja hobune hakkas kohe tuhatnelja Kuu poole kihutama. Oma all päratu kauguses näinud ta jõed ja järved ja majad paistma.
Saanud poiss hulk aega sõitnud, jõudnud nad ühe suure pilverünga juurde, kus peal Kuu käsipoosakile istunud ja latarni käes hoidnud.
Poiss hakanud Kuuga kaupa sobitama ja Kuu lubanud hea meelega oma laterniga iga õhta tüdruku aknaid valgustada, kui ta õlut juua saab. Olnud naad kaubaga valmis, siis näinud poiss üht meest tuhatnelja suure musta hobusega mööda pilveid eneste poole kihutama. Hobune ajanud suust ja ninast tulesädemeid välja ja mehel enesel olnud suur võtmekimp käes. Poiss küsinud Kuu käest: "Kes see on?"
"See on Peetrus, taeva uksehoidja," öölnud Kuu, "ta läheb vanapaganat ta kelmistükkide eest karistama."
Kui Peetrus ju neist kaugel olnud, istunud Kuutaat ka poisi hobuse selga, võtnud latarni pihusse ja hakanud alla poole tulema.
Peagi jõudnud nad alla mõisa juure. Tudruk istunud oma kambris, kui äkitselt hele kuuvalge tuppa paistis. Ta jooksis ruttu õue ja nägi, et poiss oma valge hobusega , hall vanamees ja Kuutaat õllevaatide juures istusivad ja õlut punnisivad.
Kui Kuu õlut ju joonud, siis öölnud ta poisile, et .too iga õhta sinna kohta pilve peale tahab jäeda, kust valgust hästi tüdruku tuppa paistab. Esite hoidnud Kuutaat oma latarni käes, viimaks pannud aga latarni käest maha ja hakanud siis mehe moodi pinni. Viimaks hakanud Kuutaat minema. Ka poiss ja hall vanamees läinud ära. Saanud Kuutaat natukese maad edasi läinud, kukkunud ta tee ääre kraavi pikali ja jäenud sinna magama. Peetrus näinud, et Kuud enam endise koha peal ei ole, vaid et kuuvalgus tuleb koguni alt maa pealt. Ta läinud seda asja Vanataadile teatama. Vanapagan, kes Kuud tema valguse näitamise pärast kangeste taga kiusas ja talle ammugi pussi mängida tahtis, kui nägi, et kuu kraavis maas purjus oli, läks ja varastas muist kiirusid Kuul latarni seest ära.
Vanataat saatis Peetruse Kuud ära tooma ja kui Peetrus Kuu juurde jõudis, nägi ta ehmatades, et muist kiirusid kadunud on. Ta arvas kohe, et ega muud ei varastanud, kui vanapoiss ja Peetrusel põlnud aega teda taga ajama minna. Vanataat noomis Kuud tema kange eksituse pärast.
Sellest ajast saadik jäi kuule see mood, et ta kasvab ja kahaneb, vahest kaua aega paistab ja mõni öö mitte sugugi. Siis korjab ta oma kiirusi, mis Vanapagan temalt ära varastas, tagasi.
Järva-Jaani kihelkonnast Ahula vallast Juula Tominga suust.
E 5376/7 < Ambla khk < Järva-Madise khk, Ahula v. - Karp Kuusik < Juula Toming (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaks venda
Kord elanud kaks tugeva jõuga venda. Teise nimi olnud Tõll, teise nimi Leiger. Nad elanud teineteisest kaunis kaugel ja suur lai meri olnud nende vahel. Kui nad teineteist vaatamas käinud, olnud neil suur palk kepiks käe ja õllevaat taskus. Nad läinud otsekohe merest läbi, aga vesi ei ole kaugemale ulatanud kui niuetest saadik. Kui Tõll leent keetnud, käinud ta teinepool merd venna juures kapsapäid toomas. Kui leemepada keenud, olnud ta juba tagasi. Sõja ajal tulnud vaendlased korra Tõlli pere ligidale. Siis läinud ta neile vasta, suur pikk palk seljas. Vaendlased jooksnud Tõllu nähes kohe minema, siis võtnud Tõll suure tõllaratta ja visanud neile järele, ja ratas jooksnud üheksa versta ühe joonega edasi.
Kui ta surema hakanud, siis on ta ütelnud: "Matke mind mu rohuaeda ja kui sõda tuleb ja teie vasta panna ei jõua, siis hüüdke mind hauast ülesse, küll ma siis teil appi tulen." Pärast Tõlli surma läinud aga ta lapselapsed koeruse pärast Tõlli hauale ja hüüdnud: "Tõll, Tõll, tõuse üles, sõda õues!" Tõll tõstnud kohe pea hauast ülesse ja vaadanud ringi, aga et ta midagi põle näinud, siis vihastanud ta ja põle lubanud enam ilmaski appi tulla. Ja on uueste oma pea maha pannud ja puhkab tänapäevani.
Juula Tominga suust.
E 5386 < Ambla khk. < Järva-Madise khk., Ahula v. - Karp Kuusik < Mart Sui (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lausumisest
Lausujad olid enamiste vanad naised, sagedast ka mehed. Lausuja andis igaühe haiguse vastu abi, olgu loomadele ehk inimestele. Haige koha peale, mida lausuda taheti, pandi enne sinist paberit, ja siuti punase lõngaga kinni ja loeti issameie ühe hingega ära. Kurjema haiguse ajal loeti teda* ka tagurpidi ja see aitas palju rohkem.
*issameie
M. Sui suust.
E 5410/1 (1) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vägev töö
Endsel ajal käinud vanapagan kõik tööd ja tallitused läbi ning uurinud tööde tulu ja kasu. Ka selle reisiga tulnud ta ka laeva peale ja vaatan kiites, et laevameestel kõige parem elu olle. Mehed aga ajanud vastu ja käskinud vanat ennast tükkikest sest tööst katsuda. Nad raiunud laevale augu põhja ja käskinud vanat nüüd pumpa tõmbama minna. Vanake tõmbanud juba nenda, et higi rohkem olnud kui seda vett, mida ta välja pumpanud. Siiski aga mitte laeva kuivaks ei ole saand. Nüüd seda nähes, et tema jõud otsa lõpma hakanud, võtnud ta oma viimase tossu kokku ja tõmbanud nenda, et kalad läbi augu laeva tulnud. Vana jõud lõpnud otsa, kukkunud maha ja minestanud ära. Laevamehed aga pannud põhja raiutud augu kinni ja pumpanud laeva peris tühjaks. Vanake toibunud, ajanud püsti ja näinud, et laev kuiv olnud, mida tema mitte ei ole jõudnud teha. Ta läinud laevameeste juurde ja ütlen: "Tänasest päevast laevamehed ilma patuta." Ise aga hüpanud üle parda sisse ja kadunud vetesängi.
Nüüd sest ajast on kaks tähendust maha jäenud. Esimeseks, tema kangest pumpamisest on merelained saanud, kus enne ilus libe vesi virvendas ja teiseks, et ta laevameeste pattu on läbi enese raske töö maha jätnud.
E 5416/9 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Mt. 1130 Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanamehe õnn
Pereisa läinud juba vanaks ega pole enam tööd jõudnud teha. Teda saadetud aasale lammaste karja. Vanakesel läinud aeg karjas liig igavaks. Ta võtnud taskust linapio välja, istunud jõekalda peale ja hakanud paslapaela keerutama. Ta keerutanud juba ühe paela valmis ja hakanud teist keerutama. Äkesti püstnud aga üks mees pea jõeveest välja ja küsinud: "Vanake, mis asja sina siin teed?"
"Mis ma siin teen, tee suuremat midagi, vaid keerutan paela ja tahan seda jõge kinni (kokku) vedada."
Jõemees kohe paluma: "Ole va hea mees ja ära tee seda mitte, sest meid on siin jões liiga palju."
Vanake vastu: "Jah, mis ma võin teha, mul on käsk antud, et ma teda pean kokku vedama ja kui ma nüüd seda tegemata jätan, siis on asjad halvaste."
Jõemees aga mesimeelel paluma: "Ole va hea attikene ja jätta seda tegemata. Ma maksan sulle kõik ära, mis sa aga tahad."
"No ju siis võib ta sedasi jäeda, kui sa mulle mütsitäie kulda tood, siis kui ma hoome karja tulen."
"Jah, saad küll, aga pea oma sõna," vastanud jõemees, ise kadun aga ära. Vanakene läinud õhtul kodu, ega pole teistele sest midagi rääkinud.
Teisel homikul läinud vanakene jälle karja, võtnud aga labida ligi. Jõeaasale jõudes kaebanud ta ühe suure augu täis, nõndasama jämeda kui mütsi. Kui auk valmis saanud, pannud vanakene oma mütsi sinna peale, lõiganud aga mütsipõhja alt ära. Kui kõik korras olnud, oodanud ta jõemeest hulga hiilgava kullaga.
Natukese ootamise peale tulnud jõemees sinna ja puistanud enese taskust kulla mehe mütsi sisse. Kuld keerlenud ja kadunud varsti ära, ainult üks tükike jäenud mütsi põhja hiilgama.
"Ega veel minu müts täis pole, minge ja tooge veel, kuni müts täis saab."
Jõemees kodu kõmpima, vanake aga naernud taga järele. Varsti tulnud jälle jõemees ja kannud kullakotti selgas, mehe mütsi juurde jõudes kallanud ta koti sees oleva kulla mütsi sisse. Kuld keerlenud ja kadunud. Müts olnud alles poolel.
"Jõemeheke, minge tooge aga veel, ega müts täis pole ja kui ei taha tuua, siis tõmban jõe kokku."
Jõemees haledaste kaebama: "Oh heldeke, nüüd pean ma oma kulla kõik ära tooma," ise aga kõmpinud kodu poole. Vanake aga naernud tagantjärele. Varsti tulnud jõemees tagasi ja kallanud oma viimse kulla mütsi sisse. Nüüd alles saanud müts täis. Jõemees olnud väga kurb, siiski aga jälle rõõmus, et nüüd jõgi kokku vedamata jäeb. Ta jätnud vanakese jumalaga ja läinud jõevette.
Vanamees ajanud lambad kodo, ise võtnud kodunt vana vankri, pannud hobuse ette ja paar suurt kotti peale. Teised küsinud: "Vanaisa, mis sa nüüd metsast tooma lähed?"
"Ei midagi, pidin mõned puud kodu põletamiseks tooma." Ta läinud metsa, vedanud kulla kottidega vankri peale ja toonud kodu. Õuest aga hüidnud poega, et see tuast appi tuleks ja kullakotid tuppa aitaks tuua. Poeg aidanud kotid tuppa tuua. Kui isa aga kotid aavanud, ehmatanud kõik ära. Nüüd olnud nad korraga väga rikkad.
[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 73 74 75 76 77 78 79 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99 100 101 102 103 104 105 106 107 108 109 110 111 112 113 114 115 116 117 118 119 120 121 122 123 124 125 126 127 128 129 130 131 132 133 134 135 136 137 138 139 140 141 142 143 144 145 146 147 148 149 150 151 152 153 154 155 156 157 158 159 160 161 162 163 164 165 166 167 168 169 170 171 172 173 174 175 176 177 178 179 180 181 182 183 184 185 186 187 188 189 190 191 192 193 194 195 196 197 198 199 200 201 202 203 204 205 206 207 208 209 210 211 212 213 214 215 216 217 218 219 220 221 222 223 224 225 226 227 228 229 230 231 232 233 234 235 236 237 238 239 240 241 242 243 244 245 246 247 248 249 250 251 252 253 254 255 256 257 258 259 260 261 262 263 264 265 266 267 268 269 270 271 272 273 274 275 276 277 278 279 280 281 282 283 284 285 286 287 288 289 290 291 292 293 294 295 296 297 298 299 300 301 302 303 304 305 306 307 308 309 310 311 312 313 314 315 316 317 318 319 320 321 322 323 324 325 326 327 328 329 330 331 332 333 334 335 336 337 338 339 340 341 342 343 344 345 346 347 348 349 350 351 352 353 354 355 356 357 358 359 360 361 362 363 364 365 366 367 368 369 370 371 372 373 374 375 376 377 378 379 380 381 382 383 384 385 386 387 388 389 390 391 392 393 394 395 396 397 398 399 400 401 402 403 404 405 406 407 Järgmine lehekülg ]