Andmebaasis olevate tekstide vaatamine
E 5420 (4) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutt
Kord läinud üks mees jaanipäe ööse teed mööda. Äkesti näinud aga, et üks vanamees tee ligi tule ääres sojutanud. Mees läin sinna juurde ja küsinud piibu peale tuld. Mees aga võtnud ilma sõna lausumata ereda tulesüe ja pannud mehe piibu peale. Mees tänanud ja läinud kodu. Homiku hakanud piipu vaatama ja leidnud, et piip kulda täis olnud. Nüüd saanud ta aru, et see vanapagan olnud, kes temal tule asemel kulda piibusse pannud nagu seda jaaniööse sagest sünnib.
E 5437 < Narva khk., Kreenholmi v. - Johan Landsmann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veenäkk
Kord mänginud lapsed Virumaal Vatku mõisa maa peal oleva Viitna järve ääres. Ühe korraga tuleb järvest ilus sadulasse pandud valge hobune välja, läheb laste lähedale ja hirnub nõnda armsaste. Lapsed hakanud teda silitama, mis hobune väga armastanud, ta lakkunud laste käsi ja lasknud viimaks põlvili. Lapsed hakanud hobuse selga ronima. Ühele lapsele ei ole enam ruumi jäänud, see ütelnud: "Laske mina lähen näki nägarate peale."
Seda kuuldes raputanud valge hobune kõik lapsed seljast maha ja karganud hirnudes järve tagasi, siis saanud lapsed aru, et hobune muud ei olnud, kui veenäkk.
E 5442/3 (2) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisabet Torpann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hundi tarkus
Üks kord oli üks mees õitsis. Ta oli tule maha teinud, nüüd juhtus hunt sinna mehe juure tulema, sest hunt ei julge siis inimest murda tule valgel, sellepärast tahtis tema tuld ära kustutada. Ja nüüd läks tema ühe oja juure ja kastsi saba vee sisse ja mõtles sellega tuld ära kustutada. Nii kaua käis nüüd tema, kui sai tule ära kustutanud. Selle vahe sees võttis mees riided seljast ära, toppis õlgi täis ja ronis puu otsa, ja nüüd võttis hunt õlgedega täistopitud riided ja pani metsa minema. Aga mees naeris puu otsas, et oma elu oli hundi käest ära peastnud.
E 5443/4 (4) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisabet Torpann (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Naene mehe päestja
Ükskord mees leidis metsast ussikuninga krooni, aga see ussikuningas saatis temale käsku teda oma juure tulla, et ta ei pidanud mitte sööma, aga mees sõi ikka ja läks nüüd tema juure. Ussikuningas ütles: "Ma muidu võtaksin küll sind vastu, aga sa oled söönud, mine tagasi ja tule homme hommiku minu juurde."
Mees tuli ussikuninga juure, aga oli jälle söönud. Ussikuningas saatis teda jälle kodu. Nüüd läks tema ja ei söönud, ukse pealt hüüdis naene meest tagasi ja tegi mehele selja taha leivataignaga risti, nüüd läks mees. Ussikuningas ütles: "Naene on sulle taignase kätega risti selga teinud, nüüd sa oled, sinu naene sind peastnud." Ussikuningas puhus pasunaga, mille peale tuhat ussisid sinna tuli. Tema viskas ühe kännu sinna sisse, see känd oli vähe ajaga puruks tehtud. Ussikuningas ütles: "Vaata nenda oleksid sina saand puruks tehtud, kui sul risti ei oleks seljas olnud. Nüüd on sinu naene sind peastnud."
E 5444 (5) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisbet Tarpam (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Naeru pärast surmahirmus
Üks kord läks mees metsa ja leidis hundipesa. Ta pani pesa põlema ja mõtles, et saab näha, mis nüüd sünnib, kui vana hunt kodu tuleb. Ja ise läks puu otsa. Nüüd tuli hunt kodu ja nägi, et pesa põles, kastis saba jälle vee sisse ja pritsis tule peale. Kui tuli hakas lõpema, aga mees, kes puu otsas, ei saanud naeru kinni pidada. Hunt kuulis ja nägi meest puu otsas, tema hakkas puud katki närima. Kui puu hakkas juba liikuma ja tahtis maha kukkuda, mees hakkas karjuma ja hüüdis inimesi appi ja inimesed tulivad appi ja hunt läks minema.
E 5444/5 (6) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisabet Torpann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hundi toit
Kolm meest läksivad reht peksma ja kuulsivad huntide ulgumist. Nemad hakkasivad isekeskes rääkima, et hundid paluvad taevast toitu. Üks mees neist läks vaatama suure puu taha, et mis toitu neile taevast visatakse. Need olivad nii kui pilvetükid ja nende juures põesa taga seisis nende karjane, nägi, et üks hunt ilma jäi ja ütles temale: "Vaata, sinu jagu on seal puu taga."
Kui mees seda kuulis, ronis tema puu otsa, et hunt kätte ei pidanud saama, Hunt tuli puu alla ja hakkas puujuuri katki närima. Temale tulid veel teised hundid appi ja peagi kõikus puu ja lubas oma kaitsealust pea nende kätte anda. Mehel ei jäenud muud nõu üle, kui abi karjuma hakata, mil peamehed rehe juurest appi tulid ja teda surmast peastsid.
E 5446/7 (9) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisabet Torpann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutt
Ükskord läksivad lapsed merele ujuma ja kui nad tagasi tulid, siis ühe lapse riiete peal oli uss. See uss ütles: "Mina ei lähä enni mitte siit ära, kui sa mulle naeseks lubad tulla."
Lapsukene lubas tulla. Mõtles: "Kui mina kodu lähen, siis lähen ma tema eest ära, kui tema mind võttama aasta pärast tuleb."
Aasta sai mööda läind, tuli uss lapsukese järele ja tahtis teda omale naeseks. Enne seda, ema saatis tütre pingi alla peitu, et kui uss tuleb, siis ei leia tütart mitte. Uss tuli ja nägi tütre pingi alt ja viis teda nüüd enesega ühes. Nemad läksivad vee alla. Temal oli seal hea elu ja kui mõni aasta sai mööda läind, tahtis tema kodu vanemaid vaatama minna ja uss viis teda vee alt ära ja õpetas temale sõnad, kellega tema võis tagasi saada (sest see uss oli vee all inimene).
Kui nüüd tütar kodu läks, ei tahtnud tema mitte, et tema tütrel niisugune mees pidi olema. Tütar rääkis need sõnad emale, kellega tema jälle sinna tagasi saab. Ema võttis kirve ja läks mere ääre ja rääkis nenda, kuda tütar pidi rääkima, siis tuli pani uss oma pea välja, ema lõi kirvega pea otsast ära ja läks ise kodu.
Kui nüüd tütar tagasi minema hakkas, nägi tema, et vesi oli kõik vereks saanud, siis hakkasid nemad oma isada leinama, ja ühe lapse pani pääsukeseks, et tema pidi lauluga leinama oma isada. Teise pani mustaksräästaks, ta kandis mustasulest kuube. Tema ise hulkus mööda ilma ja tuletas meele oma meest.
Ots.
E 5447 (10) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisabet Torpann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutt
Ükskord suri üks naene ära. Peale selle hakkas surija kodu käima, kodu kolas ja otsis kõik kohad läbi. Ühekorra tuli jälle ja hakkas saunast tea mis otsima. Mees läks salaja saunaaknast vaatama. Naene loopis parandalaudu ja otsis ja otsis. Viimaks küsis mees: "Noh, vana Leenu, mida sina siin teed?"
"Otsin oma vana kadakast keppi," vastas naene ja läks minema, ei tulnud enam millagi tagasi.
Ots.
E 5452/3 (8) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisabet Torpann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutt
Ükskord oli üks kuri härra, tema oli väga rikas. Kui tema surema hakkas, siis kartas tema ise, et kodu käima hakkab, kutsus kutsari oma juure ja lubas temale kõik oma varanduse ja õpetas, et kui haud saab kinni aetud ja matjad haua juurest ära hakkavad tulema, siis astu parema jala kannaga kolm kord risti ääre ja ütle: "Seisao sa siin igaveste."
Kus Hansuke selle suure heameelega, et kõik varanduse omale saab, seda meeles pidas. Tema tallas suure kiirega kolm korda pahema jala kannaga ja ütles: "Seisa sa siin seitse aastat."
Heakene küll, sai seitse aastat mööda läind, sõitis Hans üksi läbi pimeda metsa. Südaöö ajal hakkas hobune norskama, ei läind kudagi moodi enam edasi. Hans tuli vankrilt maha, vaatas, et tema endine härra seisis tee peal ees. Ta küsis Hansu käest oma raha ja ähvardas Hansu tappa. Hans oli kangesti ehmatand ja palus armu, aga härra käskis vait olla ja tule maha, et Hansu tules ära põletada. Hans tegi vähäavale tule maha ja palus ikka jumalat, et see temale abi saadaks.
"Mis sa nii kaua mängid?" kisendas härra, küsis Hansu käest kirvest, sest Hansul oli kirves kaasas. Ta käskis kirvest vastu kive teravaks ihuda, et siis sellega harki raiuda, kellega Hansu tule panna. Hans tõi vankrilt kirve ja hakkas kirvest teritamise asemel vasta kive nürimaks hõeruma ja õhkas südamest, et jumal temale kudagi moodi abi saadaks.
"Proovi, kas kirves on terav," ütles härra ja näitas Hansule ühe suure jämeda puu ja käskis selle maha raiuda. Hans proovis ja ütles, et kirves on veel nüri ja hakkas veel kirvest rohkem nüritama.
"Saab küll," ütles härra, "raiu puu maha, mul ei ole sinuga palju aega."
Hans hakkas raiuma, ei saa ega saa.
"Too sii kirves," kisendas härra, "ma raiun ise."
Hans andis hirmuga kirve härra kätte, mõtles, et kui aega viidan, läheb südaöö aeg mööda, siis ikka ehk täna härrast lahti saan.
Härra raius puu mõne hoobiga maha ja käskis siis Hansu puu otsa teravaks teha. Hans raius ja õhkas. Ühe korraga oli suur kohin kuulda, Püha Jüri oma kuitsikatega oli Hansule appi tulnud just parajast siis, kui härra hakkas puud Hansust läbi toppima, jõudasid nad sinne, kargasid härra kallale, sõid tema ära. Ei jäänud midagi muud järele, kui sinine suits. Hans tänas südamest Püha Jürida, et see teda peastnud oli.
E 5454 (2) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veisjärv
(Karksi kihelkonnas, Karksi vallas. Umbes 4 versta pitk, 2 versta lai.)
Muinasjutt pajatab. Kord olla üks suur saks kodust ära sõitnud ja kindad kodu unustanud. Sõitnud kinnastele järele ja näinud kuda vesi tullu, saanud kindad ära võtta ja hakanud hobustega aeama. Palju veiseid (karielajaid) olla sinna ära uppunud ja sest saanud järvel nimeks Veisjärv.
E 5456 (6) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Savimäe
Sel ajal, kui Karksi loss ehitatud saanud, olnud sääl kohas, kus praegu Pöögle Savimäe talu seisab, suur kivilööv, kus telliskivid tehtud saanud, mis lossi ehituseks pruugitud. Kivide ehitamise platsile toimendamine sündinud sedaviisi: Savimäelt kuni Lossimäele olnud inimesed ükstõise kõrva ritta säetud, nii tihedalt, et üks ulatanud kivi teise kätte andma. Lossimäelt Savimäele on viis versta. Imetajanaistele antud aega tütarlapsi üks kord ja poeglapsi kaks korda päevas imetada.
Teine sarnane kivilööv olnud sääl, kus praegu Morna Löövi talu. Sääl lähedal on ka üks väike oja, keda rahvas Orja ojaks hüüab. Oja kaldal seisnud alles hiljuti orjaiste, mis üks istmetaoline kivi olnud. Kivi olla Morna mõisa viitud. Muistejutt räägib: Karksi lossi ehitamise juures olla Morna rahvas väga laisad olnud, sellepärast olla neid kibuvitstega peksetud, siis olla rahvas orjaistme külma kivi pääl peksetud kohtasi jahutamas käinud.
E 5457/8 (1) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (?) Mt 752 Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuidas vanarahvas rääkivat, olla juutidel ühe iseäraline Almoti raamat, kus palju lugemisi Jeesusest ja tema jüngritest sees olla ja mis palju paksem olla kui suur Piibel. Niisugumasest Almuti raamatust olla ka mõned käsikirjad eesti keelese käsikirja ümbre kirjutatud ja olla üks neid käsikirju Võru kreisis Moisekatsi valla talumehel käes ja teine teadavast siin Ouduva kreisis Jussinke mõisa rentniku käes, mille hulkas ka üks järgmine jutt seista.
Kõrd olnuvad Jeesus ja Peetrus jala teed käimas ja jkui nad ohtal hiljo öömajale palunuvad, ei lasknud esimene ega teine talupoeg neid mitte mikist palve peale sisse. Nad läinuvad edasi kolmantama talupoja juure ja palunuvad ka siin öömajale laske. esite pandnud talupoeg kangeste vastu, aga kui temal meele tulnud, et temal homikul reho peksa saab ja et selle apiks ka öömajalisi võib tarvitada, siis lasknud ta Jeesuse kui Peetruse sisse ja teinud sängiaseme.
Homikul vara ajanud nüüd talumees võeraid ülesse ja käskinud rehele tulla. Kui aga talumees ootnud ja võerad ei tulnuvad, saanud tal süda väga täis ja ta võtnud piitsa ja hakanud sellega lüies võeraid sängist välja ajama. Peetrus, kes õhtal Jeesuse käsu peale veere poole oli heitnud, saanud mitund piitsasähvi talumehe käest. Kui siis talumees jälle rehe juure ära läinud, ütelnud Jeesus Peetrusele: "Mine nüüd sina seina poole ja mina veere poole sängi, et ka mina oma jau löökisid saan, kui peremees jälle tagasi tulep." Nii ka tehtud. Kui nüüd talupoeg jälle tagasi tulnud, arvanud ta: "On ka vaja tagumisele laisale mõni sähv anda, et kas nad saavad sängist välja rehele tulema," ja andnud nüüd jälle piitsaga tagumisele. Sellega saanud Peetrus juba kaks kõrda talupoja käest piitsaga peksta, kuna Jeesus koguni ilma jäi.
Nüüd ütelnud Jeesus: "Lähme siis ka meie rehele ja nad läinuvad ka." Rehe alla jõudes võtnud Jeesus pirruga tule seina vahelt ja läitanud rehelademe põlema. Kui talupoeg seda näinud, teenud ta paha näu ja hakanud Jeesust vanduma, et rehe ära põletada. Tuli aga võtnud veidikese haaval põletamist veerest ja aganad, terad, kui õled läinuvad igaüks omale poole hunikuse, vahetepeal püidnud tuli ka lau pääle küindida, mida Jeesus käskides: "Tasa, Loorts, Loorts, ära mine lau otsjale," tagasi keelnud.
Nõnda saanud talupojal rehi ausasti ära peksetud ja õled, aganad kui terad omale poole kogutud ja talupojal olnud väga hää meel võeraste üle ja arvanud, et need küll väga targad mehed võisivad olla. Jeesus kui Peetrus aga läinuvad omale poole teele.
Teisel homikul, kui talumees jälle rehelademe rehe alla välja ajanud, arvanud ta, küllap minagist nõnda võin teha ja tulega oma rehi ära peksa. Ka tema võtnud nüüd seina vahelt pirruga tule ja pistnud lademe veerest rehele sisse. Tuli hakanud esite ka küll veidikese veerest peale, aga kui see kaugemale lademe sisse jõudnud, hakanud leegid lau otsale ülesse minema. Siin ütelnud talumees nagu Jeesuskist vagaselt: "Tasa, Loorits, Loorits, ära mine lau otsale," aga kõik ei aidand midagist. Tuli läinud lauotsale ja veel pärast ka katusele ja põletanud kõik rehe ja vilja ühtlasi maani maha. Seepeale olla talupoeg jälle võeraid öömajalisi vandunud, et niisugumast proomi andnud ja ise omale poole läinuvad.
Jutustanud Jakob Tamm.
E 5459 (8) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
On veel mets kevadil vitsaraagus ja kägu juba kuuldaval, siis olla see õnnelise vilja-aasta täht, sest "vitsast kägu on viljaline."
E 5459 (10) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui aga kägu siis kuulub, kui juba mets pakatamas, siis olla see juba viljaikalduse ettetähendus, sest: "Urba tuleb ohukägu."
E 5460 (11) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Arvatakse siis, et kui juba kevadi varajalt tulema algab, päev sooja ja teine külma on ja sellega ka pikkamisi urvad pakatama hakkavad ja kägu ka pika ajutise sooja peale suu lahti teeb, siis on looduse väel mets ühtlasi pakatamas ja kägu kuukumas. Kuna pikaline kevadi tulek õiget viljarikast suve ei too, siis on muidugi kägu looduse käsu ühes oleja, kust rahvas viimselt ettetähentuist on omandanuvat ja ühest põlvest mälestuse kombel edasi kannavad.
E 5460 (12) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Arvatakse veel, et kui kägu varemalt kuukuma ei hakka, kui juba puud lehele löövad, siis saada eesolev suvi täitsa viljaikaldav, sest "lehte tuleb, on leinakägu."
E 5465/7 (1) < Ambla khk., Ambla v., Jootme m. - Joosep Neublau (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tugev karjane
Ühe korra oli üks külakarjane, kellel nii palju rammo oli, et lehma sabast kinni võttis ja üle jõe viskas.
"See ammet ei sünni minusuguselle mehele mitte, et üks karjane olla, vaid mina pean minema mööda maadilma rändama ja oma vastast rammumeest otsima."
Nii ka sündis.
Karjane astub teele ja isi laulab:
"Mina mees kui metsapulli,
Aro Hanso halli sõnni,
see oli kange kaevlemaie,
mõisa pulli puistamaie,
valla härgi vapustama,
kihelkonda kergitama."
Kauaaegse rändamise järel leidis ta viimaks ühe toreda maja suurest metsalaanest. Ta läks senna sisse, kus üks suur vanamoor, kelle sarnast karjane omas elus veel ep ole näinud, parajast leent keetis ühe põhjatuma suure katla sees.
"Noh, pojuke, mis tarvis on?" küsib vanamoor.
"Mina olen üks rammumees ja otsin enesele vastast," oli karjatse vastus. "Kas elad siin üksi või on sul siin teisi seltsilisi?"
"Minul on küll kaks poega, aga neid kumbagi pole kodu. Kui sul aega on, siis võid oodata, nad saavad varssi kodu jõudma, siis võid neile oma asja teadustada."
"Kus nad siis läksivad?"
"Nad läksivad Soomemaalt veskit tooma. Kui sul aeg igavaks lähäb neid ootes, siis tule heida seia minu poegade sängi puhkama, küllap nad saavad varssi tulema."
Karjane heitis sängi pikali ja mõtles: "Pagan teab, mitu meest siin sees magab, et ta nii koletu suur on, ja teisi sellesarnatsid näikse veel tükki kolm olema. Ja see suur vanamoori-kolakas, kas tema pojad peaksivad ka nii suured olema; siis on nende meestega võimata rammu katsuma hakata."
"Tule välja, rammumees!" hüüab vanamoor. "Minu pojad näikse juba tulema."
Seal vaatab karjane suurte meeste kogusid, mis kui metsakuused eemalt paistavad. Teisel kaks veskikivi seljas ja püstvõlv kepiks käes, ja teisel veski kere seljas.
Poisid panivad veskivärgid seljast õue peale maha ja läksivad tuppa. Seal silmasivad nad võerast meest ja küsisivad:
"Mis see poiss siit otsib?"
"See on üks suur rammumees ja otsib teist rammumeest," ütleb vanamoor.
Karjane ise värises hirmu pärast, et ei saand sõnagi suust välja.
"Tulge sööma, pojad, ja kutsuge külamees ka sööma, siis jaksate pärast rammu katsuda!" hüüdis vanamoor.
Mehed istusivad kolmekeste lauda, vanamoor toob iga mehele toobritäie leent ette ja siis tegu leibu ja ämbritäis samblaid. Vanamoori pojad sõivad samblaid suure ahnusega sööma alla ja siis hakkasivad leivale ja leemele õigust mõistma. Karjane võttis ka näpuga samblaid, näris ja neelas, aga ei tahtnud kõrist alla minna, ja tegi varssi lõpetust. Aga vanamoori pojad sõivad laualt viimase kui raasukese ära.
"Ei meie toit passind külalisele sugugi, vist suur rammo täidab so kõhu täis," pilkas vanamoor karjast.
Karjane ehk oleks mõne lusikatäie võtnud, aga mis sa teed, ei jäksand lusikat ühe käega tõsta, ja sõrmed ei ulatanud ümber lusikavarre; muudkui pidi häbi pärast söömist lõpetama.
Seal kukkus vanema poja lusikas käest maha ja kästi rammumeest lusikat maast üles võtta. Suure vaevaga sai karjane lusika laua ääre peale, kus ta jälle maha kukkus ja karjatse jala kaks varvast otsast ära viis.
Seal tõttas vanamoor karjatsele appi ja aitas mehikese lusikavarre alt välja.
"Noh lähme nüüd rammu katsuma," ütles vanem poeg. Rammumees ägas ja aietas, et:
"Las täna jääb võitlemine järele, sest mul teeb jalg hirmus haiget, olgu homme hommiku."
"Olgu siis, kudas sa tahad."
Siis heideti magama. Vanem poeg heitis üksipäine teinepoole seina ääre sängi ja noorem poeg ja karjane heitsivad teise sängi.
Karjane õhkas ja mõtles, kudas siit põrgupesast peaseb, sest uni oli kui luuaga ta silmist pühitud.
Vanamoori pojad norskasivad, nii et seinad värisesivad. Korraga käis üks kole pauk ja karjane kadus oma asemelt, sest noorema venna püksituule prunt oli korraga eest ära karganud ja karjatse vanema venna juure viskanud. Sealt kargas ta jälle vanema venna püksituule pakatusel noorema juure tagasi.
Nüüd loopisivad vennaksed karjast tagumise otsa tuulega, nii et ta viimaks tuule rambimisel põrandale maha kukkus. Kui ta seal juba pisut toibuma hakkas, siis kolas ta kõik urked ja augud läbi, et kust ta võiks välja peaseda.
Viimaks leidis ta ühe renni ja hakkas sealt välja ronima. Aga mehike jäi renni prahi sisse kinni, et ei saa enam edasi ega tagasi. "Ja nüüd on mo ots ommetigi käes", mõtles ta. Aga seal tuli korraga abi. Vanamoor oli ööse oma asja läinud rennile ajama, ja soe märjuke oli karjatse rennist peastnud. - Õnneks oli, et karjane tubli ujuja oli, nii sai ta õnnelikult sealt majast putkama.
Karjane andis hoolega jalgadele tuld, et sealt põrguliste pesast oli veel peasenud. Hommiku pääva tõusu ajal nägi ta kaks suurt kogu enese järel tulevat. Ta arvas need kohe vanamoori poegadeks, kes teda taga tulivad ajama. Pea olivad nad juba karjatse kannul, kui tal, märjal mehikesel, veel parajal ajal abi tuli.
Kalevipoeg oli juhtunud ka seda teed käima ja tuli parajaste karjatsele vastu.
Kui ta oli kuulda saanud, kudas lood seisivad, siis pistis ta karjatse oma püksitasku varjule ja isi astus põrgupoistega rammu katsuma. Tal oli kaksteistkümme tosinat saelaudu seljas, need peksis ta kõik puruks, aga võitu ei saanud ta veelgi. Siis võttis ta maast põllukäsnasi ja hakkas nendega loopima; kuid viimaks ei jäänd põrgupoistest muud järele, kui natuke sinist vett. Siis pistis ta käe püksitasku ja leidis karjatse sealt. "Ma tahan sulle natuke hirmu anda, et sa enam niisuguse lolli mõtte peale ei tule". Ja võttis ühe jämeda ihukarva ja suges sellega karjatse kere täis ja saatis karjatse oma vana ameti peale jälle tagasi, kus ta karjas käies oma valu veel praegu mäletab.
Rahvasuust korjanud J. Neublau.
E 5490/1 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Mari Räitsak (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahaauk
Keegi mees kuulnud, et jaanipäeva öösel peab rahaaugu tuld nägema, kui uue maja põhjapoolest unkast välja vaatad. Ta läinud jaanipäeva õhtal unkasse, vahtinud, näinudki sinist tuld, kus ääres kaks kogu istunud. Ruttu roninud tema lakast maha ja läinud senna kohta, kus tuld näinud. Pole seal aga midagi näinud.
Arvanud heaks targa käest nõu küsida, kuida varandust kätte saaks. Leidnud ühe tubli targa, see andnud hea õpetuse: "Tuleval jaanilaupäeva öösel mine jälle unkasse. Kui tuld näed, siis viska kolm kivi sinna poole ja ütle iga kord: "Pool mulle, pool mua alla!" Siis võid julgeste minna ja raha ära tuua. Tagasi ei tohi sa ära tulles vaadata ega midagi karta, siis juhtub õnnetus."
Mees teinud targa õpetuse järele: läinud, kivid taskus, lakka, vaatanud unkast, näinud tuld. Näinud selgeste, kuda kaks punast koera tule ääres istunud, suur kuld-ja hõberaha hunnik kahe vahel. Mehel tõusnud suur rahaahnus südamesse, viskanud kivid sinna poole ja ütelnud ise iga kord: "Kõik mulle!" Võtnud siis suure koti ja läinud varandust ära tooma. Leidnudki suure hunniku raha ja sinise tule. Ajanud poole raha kotti, koeri pole nähagi olnud. Tahtnud veel võtta, juba koerad tulnudki. Suur hakkide kari lendanud vihisedes mehe pea ümber ja karjunud ikka: "Küll! Küll!" Mees pole aga suures ahnuses kuulanud, ajanud kõik raha kotti ehk küll tark käskinud poole mua alla lubada. Rükkinud koti siis suure vaevaga selga ja tahtnud minema hakata. Äkitselt karganud koerad mehe kallale ja kiskunud teda nii rängaste, et pidanud rahakoti maha viskama ja ära jooksma.
Tulnud mees siis hommiku, ehk küll kiskumisest haige, tagasi. Pole enam raha kotis olnud, tühi kott olnud aga maas. Mees olnud mitu päeva haige, kahju olnud suur, aga oma ahnuse süü.
E 5491/3 (7) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Unes juhatatud rahaauk
Ühele mehele juhatatud unes: "Tõuse silmapilk ülesse ja mine nendesamaste riietega, mis sul seljas on, väljale. Võta kabli ühes ja tõmba kolm korda suure kivi põhja poolt äärest kabliga. sa leiad siis sealt rahapoti. Too see ilma tagasi vaatamata ära, anna pool osa vaestele, pool tarvita omale."
Mees tõusnud ülesse, läinud välja vaatama. Kange külm tuul puhunud, vihma sadanud ja öö olnud kottpime. Mees arvanud kuuldud juttu unenäuks, läinud tuppa ja heitnud jälle magama. Silmad pole veel kinni vajunudki, juba kästud teda jälle nendesama sõnadega väljale minema hakata ja rahapott kaasa tuua. Mees tõusnud nüüd ülese, võtnud kabli ja läinud väljale. Leidnudki rahapoti ja viinud kodu. Olnud seal hõbedad ja kulda, nii et mees ühe korraga rikkaks saanud. Mees ostnud juba selle rahaga omale silku ja kartulid, pole aga vaestele lubanud midagi anda. Järgmisel ööl kuulnud mees rehe all, kus ta varanduse ära peitnud, suurt müra. Tahtnud vaatama minna, pole aga saanud ülesse tõustagi, hoitud nagu salaväega sängis kinni. Hommiku läinud vaatama, pole enam raha olnud, väravad ja uksed olnud niisama kinni nagu õhta pannud. Silgud olnud tündres pajulehtedeks muutnud, kuna kartuliste asemel kotis männakäbid olnud. See olnud selle trahviks, et mees mitte poolt varandust pole vaestele andnud. Küll käinud mees ööseti kivi ääres kabliga kraapimas, pole aga midagi leidnud.
August Hintzenbergi suust.
E 5528/2 (7) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Joosep Neublau (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Salakirjaga lind
Ühel mõisnikul olnud kokk, kes osav olnud lindusid laskma. Iga kord, kui tema jahil käinud, tulnud tema suure saagiga koju. Kord saatnud mõisnik jälle teda metsa lindusid tooma. Kokk läinud, käinud ja vaadanud, pole aga teisel jahiõnne olnud. Mõne linnu ikka näinud ka, aga need olnud nii arad, et pole ligigi lasknud. Juba jõudnud õhtu ja kokk hakanud kirudes ja vandudes kodu poole minema. Näinud korraga veikest kullakarvalist lindu puuoksal lendama. Kokk pole esteks lindu palju tähelegi pannud, kui aga lind ikka temale järele lendanud, saanud tema meel pahaseks. Ta pannud püssi palge, sihtinud ja lasknud linnu maha. Pidanud esteks tühjakese sinnasamasse jätma, kui aga näinud, et lind ilus kullakarvaline on, võtnud teda kaasa. Koju jõudes jutustanud peremehele (mõisnikule) oma õnnetust, et tema pole jahil lindusid saanud. Andnud siis selle kullakarva linnu mõisniku kätte. Mõisnik vaadanud ja näinud, et linnul tiiva all liha sees kiri olnud. Hakanud seda uurima ja leidnud järgmise kirja: "Kes minu parema tiiva sööb, saab kuningaks, kes pahema, see saab vürstiks." Mõisnikul olnud seda lugedes hea meel. Ta andnud kokale kõva käsu lindu ära tappa ja ilma, et ise maitseks temale ülesse tuua. Andnud kokale kingitustki.
Kokk praadinud linnu ära. Pannud linnu siis nii kauaks, kui herra praadi nõuab köögikappi.
Koka pojad, kes koolis käinud, tulnud kodu. Nende kõhud olnud tühjad, tõtanud teised kohe kapi kallale vaatama, kas kedagi suhu pistet seal oleks, mis herrast üle jäänud. Vaadanud, üks üsna veikene lind olnud seal. "Vaata," ütelnud vanem nooremale, "isa ongi selle meie tarvis küpsetanud!" Võtnud nua ja leikanud linnu pooleks, parema poole omale ja pahema poole vennale. Kokk tulnud parajaste siis kööki, kui poistel juba viimased suutäied suus olnud. Ta ehmatanud väga ära, kui näinud, et pojad härra jaoks praetud prae ära söönud. Mis nüüd heaks nõuks võtta? Kokk võtnud kohe püssi ja läinud õue. Varblaseparv olnud õue peal. Kokk paugatanud nende sekka ja mitu tükki jäänud sirakile. Kokk võtnud ühe, kitkunud suled seljast ära ja hakanud varblast praadima. Saanud parajaste praetud, kui juba härra lindu nõudnud. Kokk viinud linnu härra kätte. Herra saatnud koka minema, kutsunud siis oma mõlemad pojad sinna. Rääkinud neile seda, et sellest linnust sööjad ükskord kuningaks ja vürstiks saavad. Leikanud siis varblase, keda tema endiseks linnuks pidanud, pooleks, nii et teine tiivas teise poole külge jäänud. Andnud siis parema poole vanemale, pahema nooremale vennale.
Kokapojad, kes koolis käinud, jõudnud endi õppimisega imevirgaste edasi, kuna mõisniku pojad niisama visaste edasi jõudnud nagu ennegi. Nii läinud mitu aastat mööda. Mõisnik pole sugugi teadnud, et kokk ükskord linnud ümber vahetas.
Sealtmaa kuningal olnud üks imeilus, aga iseäraliste kombetega tütar. Temal käinud palju kosilasi, aga tema pole ühtegi neist vastu võtnud. Tema nõudnud oma kosilastelt osavust, kuna need jälle endi rikkuse peale lootnud. Ta lasknud ühe targa eide enesele ühe iseäraliku küündla teha. See, kes selle küündla nii oleks näinud ära puhuda, et taht pärast kustumist enam ei suitse, oleks kuningatütre enesele saanud.
Küll käis nüüd küündla puhujaid. Igaüks lootis kuningatütart enesele saama.
Ühel pääval läks mõisniku poeg ja ka koka poeg endi õnne katsuma. Nooremad pojad jäivad koju. Puhujaid oli kuningakojas suur hulk, kes korra järele küünalt puhumas käisivad. Koka poeg pani tähele, et sellel, kes küündla äkitselt pauhti ära puhus, taht veel tüki aega suitses, kuna teistel, kes tuld pikkamisi puhudes kustutasid, palju vähem suitses. Mõisniku poeg sammus julgeste, kui kord tema kätte tuli, küündla juurde, puhus, tuli kustus, aga taht suitses edasi. Nüüd läks koka poeg. Mõisniku sugust nehed vahtisivad irvitades teda, otsekui oleksivad tahtnud ütelda: "Mis see hilpharakas tahab?" Koka poeg astus julgeste küündla juurde. Puhus esiteks pikkamisi, siis ikka kõvemini, kõvemini kunni tuli kustus. Mitte suitsu märkigi ei tõusnud tahist. Kuningatütar langes kohe koka pojale kaela. "Sina oskasid seda, mis paljud teised ei osanud. Sina piad minule meheks saama." Nii sai koka vanem poeg kuningaks. Oma venna tõstis tema vürstiks. Nii läks linnukirja kuulutus täide.
J. Neublau suust.
E 5532/3 (8) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hinzenberg (1893) Mj 1157+US Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tubakale nime panemine
Ennevanast pole tubakal õiget nime olnud. Teda hüütud mitme nimega: piibulehed, piiburohi, suitsetamise lehed ja ainult seda teatud, et vanapagan ise neid lehti rahvale tarvitada toonud, ja teati küll, et vanapagan küll nende lehtede nime teab, kuid pole vanapagana käest nende lehtede nime kuidagi teada saadud.
Läinud üks kütt püssiga metsa. Vanakann tulnud temale vastu, hakanud kohe juttu ajama. Korraga küsinud vanapagan kütilt: "Mis asi see sinu seljas on?" Kütt tahtnud vanapaganat tüssata ja ütelnud püssi seljast võttes ja näidates: "See on uut moodi piip."
Vanapagan tellinud kütti, et kütt temale ka uut moodi piibu suitsetada annaks. Lubanud kütile selle eest hulga piibulehti anda. Kütt andnud püssiotsa vanaõelusele suhu ja ütles: "Las ma ise panen tuld peale." Tõmmanud püssi lahti ja laengu vanaraugale kurku. Vanapagan kukkunud esimese ehmatusega seljale, tõusnud ülesse, sülitanud ja ütelnud: "Küll see oli kange tubakas!"
Kütt läinud koju ja rääkinud kõigile, kellega kokku juhtunud, et piibulehtede päris nimi tubakas on.
August Hintzenbergi suust.
E 5544 (11) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Neufeldt (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hansul ikka harvad hambad
Ühel vaesel mehel kadunud hobune ära. Läinud metsa tõist taga otsima. Otsinud tüki aega, viimaks leidnud, aga hundid olnud hobuse ära murdnud, ainult kondid veel ja mõni tükk nahka, milledest mees võinud ära tunda, et need tema hobuse kondid on. Mees läinud ohkades koju poole. Korraga tulnuud põesastikust imelik krooniga mehikene tema ette: "Mis sa ohkad mees?" küsind veike mehikene. Mees rääkinud oma õnnetust, et hundid tema hobuse ära murdnud. Veike mehikene ütelnud: "Ära kurda, mina olen püha Jüri. Kui minu kutsikad sinule on ülekohut teinud, siis tahan mina sinule seda tasuda. Oota, las ma vilistan oma kutsikad seia."
Vilistanud korra ja varsti kogunud suur kari hunta sinna. Veikene mehikene vahtinud korda mööda kõikide huntide hambaid. "Hansul ikka harvad hambad!" ütelnud tema viimaks. "Poisid võtke tema õige endile, et ta edespidi ei saaks kurja teha."
Silmapilk asunud hundid ühe endi seltsimehe kallale, kiskunud tema puruks ja pannud nahka. Püha Jüri kutsunud nüüd mehe suure kuuse juure, võtnud kuuse juurikate alt suure rahakasti, andnud mehele, kes nüüd rõõmuga koju läinud.
J. Neufeldti suust.
E 5548/50 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hinztenberg < Johannes Paas (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuida puuvaras metshaldjaga kimbus oli
Üks ahne mees läinud jõululaupäeva öösel puid varastama. Kui tal juba koorem peal ja ta koju poole läinud, näinud tema enese ees ilmatu pitka vanamehe, kes tema hobuse suu kõrvast kinni hoidnud ja nii tema hobust edasi talutanud. Hobune vedanud nii, et vahutükid seljalt maha kukkunud. Mees löönud esteks kartma, aga pärast mõtelnud: "Mis ta ikka mulle võib teha." Aga kui ta hobuse vahtus näinud olevat, võtnud ta nõuks paar puupakku pealt lükata, et kergem hobusel vedada oleks. Aga kui mees pakud maha lükanud, näinud tema, et hobusekoorem veel raskemaks läinud. Et nad juba hea tüki kodu ligemale jõudnud, siis võtnud mees nõuks veel puid maha lükata ja need siis pärast ära tuua. Aga kui ta parajaste jälle paari puud maha lükkas, oli ta meelest, kui ei oleks tee mitte tema koduminemise tee ja hobusetalutaja vanamees paistnud mehele tumedamalt silma. Mees ei pannud sellest suuremat tähelegi. Kui hobusel koorem veelgi raske oli, lükkas mees, sest et juba koduvärava ligidal oli, veel puid maha ja jättis aga mõned veel pääle.
Jälle läks tee võeramaks, kodu võeramaks ja vanamees paistis ta eel kui ilmatu kõrge udusammas. Hobuse jõud oli aga juba üsna lõppemas ja et nemad ka juba parajasti õueväravas olivad, lükkas mees veel viimased puud värava kõrva maha.
Sellel silmapilgul, kui mees viimase puu maha lükkas, kadus pitk vanamees ära ja mees leidnud ennast omaks ehmatuseks järves olema, mis - nagu talle meele tuli- kuus versta ta kodust eemal oli.
Oleks mees ilma puid maha lükkamata väravast sisse sõitnud, siis oleks uppunud, kuna nüid hobune ainult kõhuni vees oli. Sest äpardusest saadik ei läinud see mees iialgi enam vargale. Jõululaupääva öösene halgjaga kimbus olemine seisis tal meeles.
Joh. Paasi suust O. Hintzenberg.
E 5553/5 (8) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hinztenberg < Anna Hinzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kahest kütist
Elasivad külas kaks taluperemeest. Esimene oli rikas, teine vaene. Prii ajal käisivad nemad ka metsas jahi peal. Rikkal mehel oli õnn alati hea, ta tõi lindusid seljatäite viisi kodu, kuna vaene harvaste mõne sai. Üks kord, kui nemad jälle jahi peal olivad käinud, juhtusivad nemad tagasi tulles kokku. Rikkal oli, nõnda kui alati, suur kimp lindusid, kuna vaesel paar ainukest seljas olivadki. Vaene palus rikast, et see temale ka õpetaks lindusid laskma. Rikas andis tal siis järgmise nõu: "Kui sa Kristuse armulauale lähed, siis ära neela õpetajast antud palukest mitte alla, vaid hoia teda suus kuni koju tulekuni. Siis võta suust ära ja pane hoolega taskusse. Kodu võta püss, laadi rohu ja kuuliga ära. Siis mine kuskile varjulisesse kohta, kust sind keegi ei näe, kas metsa. Seal pane see palukene kännu otsa, mine siis kännust kolm korda kolm sammu eemale ja lase siis püssiga ilma kordagi tagasi vaatamata kolm korda kännu pihta. Siis on püss tubli ja laseb iga linnu, mis sa aga silmaringis nääd, surnuks."
Vaene mees kohkus selle nõu juures koguni ära. Aga mõte ka kuulsaks kütiks saada ei annud temale ööl ega päeval rahu, kuni ta viimaks nii tegi nagu teda teine oli õpetanud. Kui ta aga metsas juba püssiga üle pahema õla laskma pidi, mõtles ta: "Kudas ma sedaviisi ilma vaatamata lasen, vaatan korra, et õieti ärkaksin kännule pihta lasta."
Kui ta aga tagasi vaatas, ehmatas ta nii ära, et ta ehmatuse pärast kangeks jäi. Kännu otsas oli Kristuse risti kuju. Mees jättis püssi sinnasamusse paika ja tõttas koju, kus ta raskeste haigeks jäi, kuni kolme pääva pärast suri.
Anna Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.
E 5555/7 (9) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hinztenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kolmest külmasttõbest
Mees läinud laupäeval metsa, ajavitsu tooma. Käinud risti-põigiti, kogunud juba kaunikese kimbu vitsu. Korraga kuuleb kõne kõminad. Ruttu varjult vaatama, kes kõneleb. Näeb, kolm isevärki elukat kükitavad kivi otsas ja kõnelevad. Üks ütleb: "Täna õhtu tahan mina siit küla kõige rikkamast perest külmatõbesse haigeks teha." Teised vastu: "Jah, tee seda, sellel on raha-vara küllalt, aega tal haige olla. Aga kuida sa tema sisse saad minna? Temal va kaunike kaval nupp, paneb sinu ehk parsile praadima?"
"Noh pole viga!" ütelnud esimene vastu, "mul nõu juba peetud. Kui ta täna õhta tangupudru sööb lasen mina ennast samblakõduks muutes tema pudru lusikasse ja siis sööb tema minu endale kõhtu. Õissaa, siis on mul pidu."
Teised kiitsivad seda nõu heaks. Rääkisivad veel ja lubasivad seitsme nädali pärast selsamal tunnil kivi otsas koos olla.
Mees korjas vitsad, läks kodu. Võttis sööma minnes tubli koti ja kolme keermega paela enesele kõrva. Hakkab sööma aeg, mees sööb lusikatäie, sööb teise, ei näha midagi. Võtab kolmat korda, veike samblakõdukene kukub laest lusikasse. Mees krauh! kotisuu lahti, pudru ühes samblaga platsti kotti. Siis ruttu kotil kolmekordse paelaga suu kinni ja kuus kunstliku sõlmi ette. Söönud siis kõhu rahulikult täis. Pärast pannud koti kerikse otsa kohta palavasse rippuma. Nii pidanud ta kotti, iga pääv hoolega ahju küttes, kuni seitse nädalad täis saanud. Laupääva hommikul teinud kotisuu lahti ja lasknud külmatõbe välja. Ise läinud jälle tuttavasse paika kuulama, mis külmadtõbed räägivad.
Üks luukogu istunud juba kivi otsas ja oiganud ise valusaste. Teatud ajal tulnud ka teised. Kohe hakanud esimene sealolija oma õnnetust /kaebama/: "Nälg ja palav vaevasivad mind nii mis hirmus. Üks lusikatäis pudru oli, sellest ei saanud kuigi kauaks."
Nii kaebanud ta kaua aega. Mees aga läinud rõõmsa meelega kodu, et ühele külmatõbele niipalju võis vaeva teha.
August Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.
[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 73 74 75 76 77 78 79 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99 100 101 102 103 104 105 106 107 108 109 110 111 112 113 114 115 116 117 118 119 120 121 122 123 124 125 126 127 128 129 130 131 132 133 134 135 136 137 138 139 140 141 142 143 144 145 146 147 148 149 150 151 152 153 154 155 156 157 158 159 160 161 162 163 164 165 166 167 168 169 170 171 172 173 174 175 176 177 178 179 180 181 182 183 184 185 186 187 188 189 190 191 192 193 194 195 196 197 198 199 200 201 202 203 204 205 206 207 208 209 210 211 212 213 214 215 216 217 218 219 220 221 222 223 224 225 226 227 228 229 230 231 232 233 234 235 236 237 238 239 240 241 242 243 244 245 246 247 248 249 250 251 252 253 254 255 256 257 258 259 260 261 262 263 264 265 266 267 268 269 270 271 272 273 274 275 276 277 278 279 280 281 282 283 284 285 286 287 288 289 290 291 292 293 294 295 296 297 298 299 300 301 302 303 304 305 306 307 308 309 310 311 312 313 314 315 316 317 318 319 320 321 322 323 324 325 326 327 328 329 330 331 332 333 334 335 336 337 338 339 340 341 342 343 344 345 346 347 348 349 350 351 352 353 354 355 356 357 358 359 360 361 362 363 364 365 366 367 368 369 370 371 372 373 374 375 376 377 378 379 380 381 382 383 384 385 386 387 388 389 390 391 392 393 394 395 396 397 398 399 400 401 402 403 404 405 406 407 Järgmine lehekülg ]