[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 5557/9 (10) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuida vanapagan surnu naha seljast ära kiskus Kiidelnud mees, et tema nii julge on ja ööse surnuaiale läheb ja sealt möödaläinud pääval maetud surnu haua pealt lillevanniku ära toob. Ei teised usu, vaidlevad: "Ega sa seda julge teha." Vedanud teised viimaks kihla. Mees võtnud kolmekandilise kadakakepi kätte ja läinud surnuajale. Läinud juba aja taha, näinud, suur punane koer tuleb, läheb selle eila maetud surnu haua juurde ja hakkab kraapima. Kraabib nii, et muld tuiskab ja tolm keerleb. Varstigi auk juba nii suur, et koer väljagi ei paista. Ruttu mees aeda, tõttab senna haua ligidala ja jääb ühe jämeda puu varju varitsema. Koer siblib edasi. Viimaks, kui juba hulk mulda välja kaabitud, kuuleb mees hauas oleva puusärgi pealt kaant kolinal ära võetama. Siis algab iseäralik rigin-ragin. Viimaks lõpeb see ja hauast visatakse vupsti üks nahk välja. Mees teeb enesele kiiresti kepiga kolm piiret õhu sisse vastupäeva ümber, et vanapagan viga ei saaks teha. Siis võtab vääniku ja naha kepi otsa ja tõttab minema. Saab mõned sammud läinud, juba koer järel. Tuleb niisuguse hooga, et tolm keerleb. Aga mees ei tee sest teatavakski, astub endist viisi edasi. Kui koer nägi, et ta midagi mehele viga teha ei saanud, hakkab mehega inimese häälel kõnelema. Palub mehe käest nahka tagasi. Kui mees küsinud, mis tema sellega teha tahta, vastanud tema koer: "Mina võtsin selle naha selle tarvis, et seda enesele ümber võtta ja siis kodukäijaks hakata. Inimesed mõtlevad siis, et surnu kodu käib." Mees pole aga nahka kätte annud. Koer tulnud ikka mehele järele kunni mees tuppa läinud, siis läinud koer minema. Mees näidanud teistele vannikud ja nahka. Kihlvedu olnud sellega võidetud. Hommikul olnud haud jälle niisama sile kui ennegi. Hauda lahti kaevates leitud, et surnu tõeste ilma nahata olnud. August Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.

E 5561/2 (12) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Joobnud mees on julge Tulnu mees kõrtsist koju. Pea olnud aina raske otsas. Korraga hobune kohkub, hakkab jooksma, kuida jalad võtavad. Mees vaatab, kaks kodukäijad tulevad. Hüppavad ikka teised ühe jala pealt teise peale. Viimaks jäi hobune julgemaks. Teine kodukäija tuli ikka ligemale, hüppas ja keksis vankre kõrvas. Teine jäi aga kaugemale ja keelas ka teist, üteldes: "Tiiu, Tiiu, ära tee, joobnud mees on julge!" Aga ei Tiiu ole kuulanud, läinud jälle üsna vankre ligidale. Korraga kahmanud mees vankrest kadakase kepi ja andnud keppi pahemasse kätte võttes kodukäijale tagasikätt (tagasikätt löömine mõjub kõige paremini) niisuguse hoobi, et ainult natukene sinist suitsu järele jäänud. Teine kodukäija ohkanud seda nähes: "Eks ma ütelnud: "Tiiu, ära tee, joobnud mees on julge!" Vaat mis sa nüüd said." Seda üteldes kadunud ta ka ise ära. August Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.

E 5562/3 (13) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan pulmas Üks mees sammunud veikesest metsakesest läbi. Tema pidanud oma sõbra pulma minema. Korraga kuuleb müdinat ja ähkimist. Vaatab, keegi valge kogu jookseb eest ja suur hundikari järel. Mees vaadanud seda nalja pealt, näeb, kõik see kari jookseb tema poole. Püiab veel kõrvale joosta, ei jõua enam, juba ligidal. Huntide eest jooksja hüiab mehe poole: "Sina lähed Hansu peresse pulma, vii vanapaganale palju terviksid ja ütle temale, et mina, tema kõige parem tuttav, huntide käes hädas olen." Juba läinud terve kari mehest mööda. Mees läinud rahulikult pulma. Seal aga ei olnud temal meeles seda juhtumist kohe kõneleda ja alles õhtusöögi ajal tuli temal see meelde. Ta rääkis sellest pulmalistele. Vaevalt oli tema rääkimist lõpetanud, kui tuas hirmust praginat kuuldi. Vaatama minejad nägivad, kuida veikene musta habemega mehikene reheparrega uksest välja tõttas. Parre jättis tema õue peale maha, ise aga tõttas metsa poole. Pars olla veel selle pere õues tänapäevani, kuhu vanapagan teda visanud. Anna Hintzenbergi suust O. Hinzenberg.

E 5563/5 (14) < Ambla khk., Tapa - O. Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ussisoo Ühes soos olnud väga palju ussa. Nende hammustamise läbi surnud iga aasta palju inimesi ära. Seal soo ümbruses olnud inimestel palju heinamaid. Heinalise olnud teistega väga hädas, pole saanud jalatäit astuda, kus neid ees poleks olnud. Sellepärast kuulutanud heinamaade omanikud, et nemad sellele, kes ussid ära kautab, kühvliga ja hõlmaga hõbedat annavad. Pole tuurindki kaua aega, kui üks juut tulnud ja ussid lubanud ära kautada. Enne aga pärinud tema inimeste käest, kas nemad keegi seal ussidekuningad on näinud. Keegi ei olnud näinud. Siis tellinud enesele hulga töömehi abiks ja teinud suure kõrge torni. Lõuna poole, torni kõrva lasknud suure augu kaevata. Kui see valmis saanud, siis teinud juut augu sisse kadakaokstest ja kasejuurikatest suure tule, lugenud ise tuletegemise juures ussisõnu. Siis roninud ise kiireste torni otsa. Küll siis hakanud ussa tulema. Esteks tulnud pisikesed ussid. Iga uss, kes tulnud, see tulnud ikka lõune poolt kuni augu kaldale, hüpanud juudi poole ülespidi ja kukkunud siis tulde, kus ta ära põlenud. Mida suuurem uss, seda kõrgemale hüpanud. Pärast tulnud juba õige suured, kes ka juba üsna juudi ligidale hüpanud. Juut posisenud üleval torni otsas oma salasõnu. Korraga tulnud eemalt määratu suur palgisarnane madu, kellel punane kroon peas olnud. Juut, seda nähes, ehmatanud väga ära. Ussikuningas tulnud, hüpanud ülespidi ja tõmbanud juudi ka tulde, kus nad mõlemad ära surnud ja tuhaks põlenud, sestsaadik pole seal soos enam ussa olnud. August Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.

E 5565/8 (15) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Usside kuningriik Tüdruk läinud metsa marjule. Noppinud seal marju, korraga tunneb, hirmus valu käib säärest läbi. Tüdruk hakkab vaatama, näeb, hallikirju uss läheb sahinal põõsasse. Tüdruk sai aru, et see hirmus valu ussi hammustamisest tuli. Jalg paistetas silma nähes. Tüdruk ei saanud enam kõndidagi, istus mätta otsa ja hakkas valju häälega nutma ja oigama. Äkitselt kuuleb sahinat, vaatab, suur uss tuleb, punane kroon peas. Tüdruk püiab ära joosta, ei saa aga valu pärast ülessegi tõusta. Usside kuningas tuli ligi ja hakkas tüdrukuga inimese häälel kõnelema: "Mis sul viga on, et sa nutad?" küsis uss lahkeste. Tüdruk ei saanud esteks ehmatuse pärast sõnagi suust, pärast aga rääkis tema usside kuningale, et üks uss teda hammustanud. "Kas sa nägid, mis karva see uss oli, siis võime ehk abi leida?" küsis ussikuningas. "See oli halli karva," vastas tüdruk. Selle peale tegi ussikuningas rohusirtsu moodi häält, aga palju kõvemini kui rohusirts. Oh sa aeg, küll tuli nüüd ussa, igade karvalisi, küll pisikesi, küll suuri. Kõik kogusivad endid krooniga ussi ümber. Krooniga uss sirises tasase häälega rohusirtsu moodi. Ussid läksivad kõik mööda metsa laiali, igaüks ise kanti. Vähe aja pärast tegi ussikuningas jälle häält. Siis hakkas hallisi ussa tulema, ikka põhja poolt lõune poole. Ussikuningas vahtis mätta otsas teraselt möödaminejaid. Ussid roomasivad kõik ükshaaval julgeste endi kuninga eest läbi. Suur hulk läks juba mööda. Viimaks tuli veel üks, see näitas väga arglik olevat. Ussikuninga terava vaatamise ees värises ta ja jäi hirmuga seisma. Jällegi rääkis ussikuningas usside keeles, midagi aga seekord valjult, taplevalt, käskivalt. Siis aga pööras ta ennast tüdruku poole ja käskis teda oma haiget jalga ussile lakkuda anda. Tüdruk täitis hirmuga käsku. Uss tuli ja hakkas lakkuma. Tüdruk tundis, et valu vähenes. Mida kauem uss lakkus, seda vähemaks jäi valu ja paistetus, kuni jalg viimaks üsna terveks sai. Siis jättis uss lakkumise järele ja hakkas ära minema. Kui ta natuke oli edasi läinud, siis läks lõhki. Ussikuningas aga rääkis tüdruku vastu: "Need ussid, mis sa siin nägid, on kõik minu valitsuse all. Mina olen nende kuningas. Need ussid, mis endi kuningate valitsuse all on, need ei tohi inimestele ühtegi paha teha, kes teeb, see saab niisamasuguse otsa, kui seegi, kes sind hammustas. Aga on ka neid, kes kuninga valitsuse alt ära põgenevad. Need tõmbavad inimestesugu põlgtust ka meiegi peale, sest et nemad inimest, kui vähegi võimalik, hammustavad. Ehk minu alamad küll neile kätte püiavad tasuda, ei jõua nad siiski neid kõiki kätte saada. Seitsme aasta sees juhtub üks ainuke kord, et minu alamatest keegi inimest hammustab. Nüüd võid jälle seitse aastad siin metsas, mis minu kuningriik on, marjul käia." Nende sõnade järele kadus ussikuningas lähemasse põõsasse. Kui tüdruk ülesse tõusis, et kodu minna, leidis tema sealt, kus uss lõhki läks, hunniku kulda. Ta korjas selle hoolega korvi ja läks siis rõõmsa meelega kodu. August Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.

E 5577/80 (1) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Freimann (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahatuli Tüdruk tulnud jaanipäeva õhtul heinamaalt. Tee olnud pitk, päike veerenud ka juba looja, kui tulema hakanud. Ta teerada viinud teda paksust metsast läbi. Videvik jõudnud kätte ja tüdruk eksinud metsa ära, pole enam sugugi teadnud, kuhu poole minna. Edasi-tagasi hulkudes näinud viimaks ühest kohast puude vahelt tulekuma paistma. "Vististe mõni jaanituli," mõtelnud tüdruk, "tarvis otsekohe sinna poole minna, siis ikka metsast välja saan." Läinud tule ligemale ja näinud, et see tuli mitte nagu jaanituli ridva otsas pole olnud, vaid kesk paksu metsa maa peal. Tule ääres istunud kolm meest. Nende nägudest arvanud tüdruk, et nemad väga vanad on. Juuksed ja habemed olnud neil väga pitkad ja üsna lumivalged. Kaks vanameest istunud, kuna kolmas ükslugu kühvlega tuld liigutanud, mis nagu suur sütehunnik olnud ja heleda sinise tulega põlenud. Tüdruk läinud tule juurde ja palunud mehi: "Isakesed, paikesed, lubage minule ka endi tule ääres öömaja, ma ei oska enam koju minna, sest et pimedus teeradad kinni katab." Mehed vaadanud uurivate pilkudega tüdruku peale ja üks neist küsind: "Miks sina siis varemini ei hakanud metsast kodu tulema?" "Kes minust, vaesestlapsest hoolib," seletanud tüdruk. "Tulen mina vara koju, siis tean, et mind sööma kutsumise asemel malgaga läbi peksetakse." "Mine aga, hea laps, julgeste koju, su kodu pole siit enam kaugel." Pannud siis veel tüdrukule, teda põlle üleval hoida käskides, tuliseid süsa põlle täis. "Mine ühte puhku sinna poole," ütelnud üks vanamees kääga näidates, "ja hoia, et sa põlle enne ei vaata ega sealt kedagi ära ei kauta, kui lähemasse talusse saad, kus su kodu on. Tule ka tuleval jaaniööl meid vaatama, kui ise soovid." Tüdruk läinud tänades minema, ehk küll süda hirmu täis olnud, kartes, et põll süsa kandes ära põleb. Saanudki varsti metsast välja ja läinud lähemasse talusse. Seal võtnud teda peremehe poeg lahkeste vastu. Tüdruk hakanud nüüd põlle sisse vaatama ja leidnud põlle kuldraha täis olema. Saanud teine varsti mehele. Tüdruku rahasaamise lugu äratanud mitmegi südames himu ka niisuguse õnne osaliseks saada. Iseäranis olnud selle peremehe tütar, kelle juures tüdruk enne teenis, suur lust rikkaks saada. Ta kuulanud tüdruku käest kõik järele, kuida see raha saanud. Võtnud nõuks ka teisel jaaniõhtul minna raha saama, aga mitte ühe kühvlitäiega ei tahtnud tema rahul olla, vaid vähemalt viis kühvlitäit enesele nuiata. Suure kärsitusega ootas ta tulevat jaanipäeva. Nimetud päeva laupääval läks tema juba aegsaste selle paiga ligidale, kus rahatuli pidi ilmuma. Ootas kunni pimedus kätte jõudis, siis nägigi enesest vähe maad eemal rahatule põlema. Sammus kohe sinna poole. Vanad habemikud istusivad jällegi tule ääres. "Mis teie, sasipead, siin tule ääres kükitate," hakkas peretütar oma harjunud jämedal viisil rääkima, "juhatage mulle parem teed kodu poole." "Kust sina, laialõualine, tuled?" küsis üks vanamees. "See pole sinu asi. Anna mulle mõned head kühvlitäied raha ja juhata, kus minu kodu on." (Tüdruk tahtnud vanameeste käest teada saada, kus tema peigmees elab.) Vanamees ütelnud: "Tead isegi, kus sinu kodu on. Raha poleks sulle tarviski, aga eks meie natukene ikka anna. Pole meie ühtegi ilma ära lasknud, kes meie juure on juhtunud, ära aga enne põlle vaata, kui koju jõuad." Pannud natuke süsa peretütrele põlle. See läinud natukene maad edasi, hakanud siis vaatama, mis põlles on. Vaadates näinud, et põlles sööd on, need põletanud tema riided kui ka teda ennast tubliste ära, nii et tema suure vaevaga koju saanud. J. Freimanni suust.

E 5589/91 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Sopmann (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Näkineiu jaanipäeva hommikul Keegi noormees saanud vanemate inimeste käest teada, et näkineiud endid jaanipäeva hommikul surelikkudele näidata, sest et nad siis endi varjupaigast pealeilma tulla. Nende imelikust iludusest ja kaunidusest räägiti pikkasid jutte, nii et meie noormees kindlaste nõuks võttis neid püida näha saada. Jaanipäeva hommikul koidu ajal jaanitulelt ära tulles ei heitnud tema sugugi magama, vaid läks lähedase jõe äärde. Puges siis jõekaldale paksu põesa varju kindlaste lootes näkineiusid näha saada, sest et neid juba ennegi seal kohal jõe ääres oli nähtud, mispärast arvati, et seal kohas näkineiude asupaik olla. Juba kuulutas hele koit päikese tulekut. Noormehe silmad läksivad kinni ning peagi puhkas tema magusas unes. Korraga kostis talle nagu inglilaulu hääl kõrvu, ta pidi üles tõusma, kuid kuulis jõe poolt sulpsatamist, laulu vaikimist. Noormees ei näinud muud, kui vee virvendamist ühe laia kivi ääres. Ta sai aru, et näkineiu laulnud oli, kuid enne alla ilma tagasi läks, kui tema teda näha sai. Ta pahandas küll iseenese nõrkuse ja une üle, aga mis see enam aitas. Trööstis siis ennast selle mõttega, et tuleval aastal tõeste näkineiud näha saab. Suure ootamisega oli noormees lausa uimane. Viimaks ometi jõudis järgmine jaanipäev. Jällegi läks noormees tuttavale kohale jõe kaldale. Küll piinas uni noortmeest, aga ta ei andnud une kätte võimust. Juba tõusivad päeva esimesed kullakiired ülesse ja tõmmasivad noormehe tähelepanekud üürikeseks ajaks enda peale. Kuid tasane veesolin sundis noortmeest jõe poole vaatama. Oh imet, mis tema nägi! Jõe sees oleva laia kivi peal istus imeilus näkineiu ja pesi oma kullakarvalist käherjuustega pead. See nähtus oli imeilus. Päikesekiired tegivad kullakarvalised juuksed veel ilusamaks. Näkineiu määris seebiga oma juuksed üle, nii et vahutükid kaugele kukkusivad. Siis kastis jälle oma juukseid vette neid puhtaks loputates. Neiu kullakarva juuksed, sinisilmad, valge kael ja käed ning koidusarnatsed roosikarva paled tegivad nooremehe üsna uimaseks. Ta vaatis neiu iludust, nii et silmad tahtsivad ära kustuda. Nüüd võttis neiu kuldse kammi ja hakkas pead sugema. Pani siis kammi kivi otsa enese kõrva ning hakkas oma käherjuukseid ilusasse patsi palmitsema. Nüüd ei jõudnud noormees enam pidada, tema tahtis näkineiuga mõned sõnad kõneleda. Astus siis põesa varjult lagedale. Niipea kui neiu noortmeest silmas, kadus tema tasase kiljatamisega laenetesse. Noormees jäi vesiste silmadega järele vaatama. Silmanud siis kivi ja näinud et näkineiu oma seebi ja kammi kivi otsa olnud unustanud. Võtnud nõuks kammi ja seebi mälestuseks ära tuua. Ujunud siis kivi juure. Nõnda pea kui tema käe kuldkammi järele sirutanud ja seda tahtnud kätte võtta, libisenud see eest ära ja langenud vette. Nüüd võtnud noormees nõuks seebitüki õige hoolega peusse püüda. Püüdnudki peusse, hakanud vaatama, pole peus muud olnud kui veikene tükk muda. Noormees ujunud kurva meelega kaldale. Näkineiu kuju seisnud temal öösel ja päeval silmade ees. Küll käinud tema edespidi küll jaanipäeva, küll muudel hommikutel jõe ääres, et veel näkineiud näha saaks. Pole aga enam millalgi näinud. Noormees jäänud igatsedes nagu surmakutsariks, pole temal söök ega jook alla läinud. Käinud ja hulkunud nii kaua kuni viimaks tema riided jõekaldalt leitud, teda ennast pole aga peale selle keegi enam näinud. Arvatakse et tema näkineiude elupaigas, kuhu tema ammu enesele elupaika igatses aseme leidis. Surelikkude igatsemised lähevad ka mõnikord täide. J. Sopmanni suust.

E 5592/3 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintsenberg < Eduard Remmet (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veevaim Rahva arvamise järele on peale näkineiude ja veteemade veel veevaimud. Kuna esimesed inimestele enamiste head teevad, püiavad veevaimud inimestele lausa õnnetusi saata. Nii läinud ühe jõe ääres oleva mõisa tisler hommiku õue, vaadanud: suur ilus jänes ujunud jões. Tisler mõelnud: "Oot oot, sa oled vette sattunud, siis piad ka minu oma olema." Toonud tuast püssi ja tõmmanud ujujale jänesele paugu. See pole paugust väljagi teinud, ujunud aga edasi-tagasi. Tisler kõrvetanud uue paugu, ei seegi pole kedagi teinud. Läinud ja ajanud vahimehe ja kutsari ülesse. Need tulnud. Tisler sidunud köie enesele keha ümber, andnud köieotsa vahimehe ja kutsari kätte. Läinud siis ise jõkke jänekse järele. Jänes polegi eest ära ujunud. Tisler rabanud jänesest kinni. Kuid jänes ujunud nii suure hooga vee alla, et tislerigi vee alla tõmbanud. Isegi vahimees ja kutsar pidanud kangest tõmbamisest jõkke kukkuma. Rebinud siis tisleri jõest välja. See olnud üsna uimane. Rääkinud siis, et tema näinud kõik jõepõhja jänekseid täis olema. Poleks tisleril vahimeest ja kutsarit abiks olnud, siis veevaimud oleks teda endile võtnud. Eduard Remmeti suust.

E 5596/9 (8) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Eduard Remmet (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Talumees ja ussid Talumehel olnud tubli härg. Ühel õhtul, kui kari metsast kodu tulnud, näinud ta karjaaias, et härja jalg üsna paistetanud olnud. Ligemalt jalga läbi vaadates leidnud Mats, nõnda taluperemehe nimi, et härja jalg ussist hammustatud olnud. Mehel tõusnud kange viha südamesse usside vastu. Juba mitu korda oli tema nende läbi kahju saanud, kord oli lehm, kord hobune nende nõelamise läbi haigeks jäänud. Ta võttis siis nõuks ussile kätte maksta. Oli tal ju tubli peanupp, ussisõnad ja muud niisugused koogud olivad selged nagu viis sõrme. Tahtis ussa välja lausuma minna, et nende hulgast süüdlast välja otsida. Küll keelas naene: "Kulla Matsikene, ära mine, sulle võib õnnetus juhtuda!" Aga ei Mats, kangekaelne, hoolinud. Kui naene nägi, et mees tema keelust ei hooli, tõmbas tema, sest et parajaste leiba sõtkus, mehele leivataignaga risti selga. Mats võttis nüüd tubli tammekaika õlale ja sammus sinna, kus usside asupaiga teadis olema. Sammus üsna raba ligidale määkünka ääre ja hakkas seal sõnu pomisema. Oh sa teivas ja alumine ajaroigas, küll tuli nüüd ussa, ravast tulivad, mäekünka sisse ühest veikesest august pugesivad. Viimaks tuli usside kuningas ise, pidi kohe lausa mehe kallale tormama, aga mehe seljas risti nähes, põrkas tagasi ja puges ka august määkünka sisse. Mats, kellel usside ees sugugi kartust ei olnud, viskas oma tammepuust kepi kesk usside sekka. Vähe ajaga sai see ussidest nii peeneks tehtud, et ainult tolm järele jäi. Nüüd ütles usside kuningas mehele: "Õnn sulle, sa lorupea, et su naene sinule risti selga tegi. Sina otsid süüdlast siit, minu kuningriigist! Tea, et ainult need inimestele kurja teevad, kes minust on ära taganenud. Katsu oma haupinu alune hoolega läbi vaadata, küll siis kurjategija ülesse leiad." Mats sammus nüüd kodussse ja hakkas haupinu ära lahutama. Oli juba kõik kubud paigast ära tõstnud, kui viimaks prügi sees ühe vasekarvalise ussi nägi. Nõndapea, kui Mats käe ülesse tõstis, et ussi surnuks lüia, lõi uss ennast mitmes ringis ümber Matsi üles tõstetud käe ja kaela, kätt kõvaste kaela vastu köites. Küll püidis tema kätt kaela vastast ära võtta, aga see ei olnud kuidagi võimalik. Ligemal vaatamisel leidis tema, et uss ennast lausa vaseks oli muutnud ja nii kää vistist igaveste kaela köitnud. Ei aidanud Matsil enam oma tarkus, pidi veel suuuremate tarkade käest minema abi otsima. Tõttas siis Pritsu Pärdi juure, kelle abil ta ükskord oma hobuse pealt luupaenaja ära hirmutas. See vaatas kätt ja vaatas vaseks muutunud ussi ning pomises siis: "Õnnetuse vasta ei aita kellegi abi. Ussist sina küll lahti saad, aga suurem õnnetus on ees." Algas siis õpetamisega: "Mine nüüd jalamaid kodu, jää kamrisse keset põrmandad seisma. Naene toogu sulle piibli, tehku enne piibliga vastupääva kolm piiret sinu ümber. Siis tulgu aga ise kõige lastega ja perega sinna ringi sisse. Sina aga loe piiblist, seitsmendamast raamatust, seitsmendamast peatükist, seitsmes salm ära, siis saad oma käe ja kaela vabaks." Mats tänanud Pärti hea nõu eest, lubanud edespidi tasuda ja tõtanud kodu. Teinud seal nii, kuida Pärt õpetanud. Kui naene perega ka piibliga tehtud piirmete sisse astunud oli, luges mees juhatatud salmi. Väga vali kärgatus käis ja uss lendas mehe kaelast tulekuuli näul minema, läbi seina välja, ainult sädemed jäivad järele. Kuid neist sädemetest oli maja põlema süttimiseks küllalt. Varsti pragises maja lausa tules, nii et Mats oma naesega väga vähe varandust peasta võis. Kui tuba põlenud oli, leiti rusude alt palju ussa, kes aga juba õnneks süsile olivad põlenud. Mats, rõõmus, et ussidest lahti sai, ei kahjatsenudki maja ärapõlemist, ehitas uue ja toredama asemele. Õnn avitas teda peagi rikkuse järjele. Ussid ei hammustanudki enam loomi, ka hammustatud härg sai terveks. Eduard Remmeti suust.

E 5603/9 (10) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Tamm (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagana andid Osav kütt läinud metsa jahi pelae. Väsitanud ja käinud, aga ühtegi looma pole näinud. "Ime lugu!" mõtelnud kütt, "alati oli lindusid ja loomi karjakaupa püssi otsa ees, muud kui lase ja korja saak kokku, aga kus nemad täna siis on. Kondidki juba käimisest haiged, tarvis kusagil istet võtta ja natukene puhata." Vaadanud ja vahtinud puhkepaika, näinud ühe kännu eemal põesaste vahel mustama. "Lähen istun õige kännu otsa, parem ikka, kui märja maa peal," pomisenud kütt ja sammunud kännu poole. Aga ta ehmatus olnud suur, kui temast kännuks arvatud kogu muud pole olnud, kui üks kaunikene suur hunt, kes seal mauldanud. Olnud teine üsna veikese auna kõrgune, käpad lausa palgi jämedused, küüned üsna sirbi sarnatsed, küti arvamise järele väga vana. Kütti nähes pidanud hunt kohe ülesse tõusma, aga ta kõht olnud liiga täis, pole jäksanud. Lasknud jälle mauli ja näidanud kütile oma suuri hambaid. Kütt saanud üsna julgeks, kui näinud, et hunt kallale ei saa tulla. Lasnud hundile püssist tubli laengu mööda vahtimist. Pole metsakoll sellest laengust väljagi teinud, irvitanud hambaid ja kraabanud küüntega maad. Kütt saanud aru, et üks lihtne pauk niisugusele kollile midagi ei tee. Laadinud püssile uueste tubli laengu sisse, pannud veel hõbesõrmukse kuulile abiks juure ja kadakapuust risti püssile otsa. Astunud siis hundile üsna ligi ja paugutanud. Hunt jäänud kohe sirevile ning ta kõht saanud kuulidest üsna puruks kistud. Kütt astunud nüüd ligemale vaatama, mis seal hundi kõhus peaks leida olema. Leikanud hundi kõhu lõhki ja vupsti! hüppanud hundi kõhust veikene must mehikene välja ja hakkanud kütti tänama: "Aitüma, aitüma, et mind igavesest vangipõlvest, võibolla ka surmast peastsid. Peasta nüüd, pai kütikene, ka minu naene hundi kõhust välja, selle neelas ka hunt kõhtu." Kütt leikanud hundi kõhu lausa lõhki ning inetu süsimust vanamoor tulnud hundi kõhust välja. Tänanud käriseva häälega kütti. Nüüd jutustanud must mees, kes vanakon'n ise olnud, mehele: "Meie olime kõige endi tööriistadega metsas, kui korraga seesama hunt tuli ja meid ära neelas. See hunt on juba tuhande aastane ning kõige esimene hunt, keda minu isaisaisaisa ise valmis tegi. Ta langes ise kõige esmalt hundi ohvriks. See hunt on palju meie suguseltsist omale ohvriks nõudnud ja oleksin minagi oma eidega surma saanud, poleks hunt, loll, meie tööriistu, voki ja käsikivisid alla neelanud. Need tegivad tema kõhu nii raskeks, et temal võimalik põlnud paigast liikudagi, veel vähem sinu eest ära joosta. Käsikivid tahan ma sinule anda tänu tunnistuseks, ka voki võid omale saada. Need on praegugi hundi kõhtus." Läks siis vanapagan ise ja tõi käsikivid ja voki hundi kõhust välja küti kätte. Kütt vaatas põlastusega nende, pealt näha nii viletsate asjade peale. Vanapagan, kes seda tähele pani, ütles: "Ära arva, et need ühed lihtsad asjad on! Käsikividega võid sina, kui sinul üksainukene tera vilja on, kivi alla panna, silmapilguga sada tündert jahu saada. On sull näputäiekene villu, hakkad seda ketrama, võid sajale soldatile saada lõngast riided selga teha." Nüüd oli kütt kingitustega lausa rahul. Võttis käsikivid, mis üsna pisikesed olivad ja ka vaka selga ning kõmpis kodu poole. Tee peal puhkama jäädes tahtis tema käsikividega proovi teha, kas vanapagana jutt peaks tõsi olema. Otsis oma taskud läbi ja leidis nende põhjast mõned herneivad. Seadis käsikivid paegale ja pani siis ühe herneiva kivi alla. Vaevalt sai tema kivi käima lükata, kui ennast määratu suure jahuhunniku seest leidis, kust tema suure vaevaga jõudis välja rabeleda. Võttis siis uueste käsikivid ja voki selga ning sammus rõemsa meelega koju. Sealt maa kuningas olnud oma naabriga tülis ja pidanud sellepärast omal palju soldatid. Ise olnud aga vaene, pole jõudnud soldatisi toita. Kuulutanud siis, et oma ilusa tütre sellele naeseks annab, kes tema soldatisi ühe aasta toidaks ja sellele neljandama osa oma riigist, kes neid kataks. Meie tuttav kütt kuulnud sellest, võtnud oma voki ja käsikivid ning läinud kuningalinna. Teatanud kuningale, et tahab tema soldatisi toita kui ka neile riiet katteks muretseda. Kuningas pole uskunud, et üks alamast sugust mees, kelle rikkusest tänini midagi pole kuulda olnud, tema soldatitele nii palju toitu ja riiet jõuab muretseda. Käsikud küti ühe kuu aega proovi teha. Kütt võtnud ühe tera nisu, jahvatanud jahuks ja saanud sellega ühe nädali läbi, nii et natukene rohkem kui neli tera nisu ühes kuus ära kulunud. Võtnud siis ühe hea piutäie villu, saanud sellest küll nii palju lõnga ja riiet, et kõikidele soldatitele mundrid saanud. Kuningal olnud hea meel, et nii tubli mehe leidnud. Kuulanud järele, kust mees nii palju jahu saab. Saanud teada, et mehel niisugused käsikivid, kellega ühest terast palju jahu saab. Võtnud nõuks mehe käest käsikiva väevõimuga ära võtta, et siis mehele poleks tarvis oma tütart ja neljandamad osa kuningriigist anda. Saatnud tropi soldatid, kes käsikivid pidivad ära tooma. Soldatid läksivad suure müraga. Kui kütt aru sai, et soldatid tulevad tema käest käsikiva ära võtma, lasi tema soldatid õige ligidale tulla, pani siis tubli piutäie teri kivile peale ja jahvatas. Varsti olnud soldatid jahude alla kaetud, nii et varsti surnud. Kui kuningas saatnud uue tropi soldatid, need pole aga küti ligidalegi peasenud, sest et jahumägi ees olnud. Nüüd näinud kuningas, et tema kütile kedagi ei või parata ja andnud temale oma tütre naeseks. Kütt elanud nüüd üsna õnnelikult. Ühel päeval tulnud kuningas mureliku näuga küti juure ja teatanud, et naabri kuningas suure sõjavääga varsti tema kallale pidada tulema nagu tema teada olla saanud. Palus kütilt nõu ja abi. Kütt laskis naabririigi poole serva suure ja kõrge torni ehitada. Viis siis oma käsikivid torni otsa, kuhu tema ka ise läks. Juba kuulutasivadki vahid vaenlaste tulekud. Kui juba vaenlased, keda määratu vägi oli, torni ligidale jõudsivad, hakkas kütt oma käsikividega jahvatama. Üürikese ajaga olivad nii hästi ligidal kui ka kaugemal olevad vaenlaste soldatite parved jahude alla maetud ja ka pool vaenlaste kuningriiki jahudega kaetud. Kuninga rõõm oli suur, et tema nii hõlpsaste vaenlaste käest peases. Nüüd oli nende elu jälle õnnelik, polnud ju enam vaenlaste kartust. Kütt sai pärast kuninga surma ise kuningaks ning toitis ja kattis kõiki oma alamaid käsikivide ja voki abiga kui isa oma lapsi. J. Tamme suust.

E 5609/11 (11) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Tamm (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Poisi aitajad Olnud veikene terane poisikene. Elanud teised veikeses saunakese üheskoos. Seal tulnud äkitselt surm, võtnud isa ära ja jätnud poisi üksinda. Isa maetud maha, võimsamad mehed müünud sauna ära, võtnud raha endile, poisi aga saatnud nad ilma mööda hulkuma: "Mine kuhu ise tahad!" Poiss läinud metsa ja hakanud kange kurbtusega valjuste nutma. Ta juure tuli üks hall vanamees, see ütles: "Ära nuta, poiss, tule minu kodusse, ma olen sulle edaspidi isaks, kui sa viks poiss oled." Poisil pole kohta, paika sugugi teada olnud, kuhu oleks läinud, sellepärast võtnud kutsumise rõõmuga vastu. Läinud teised paksu metsa, seal olnud üks üsna ilus maja. "See on sinu edespidine elukorter," ütelnud vanapagan poisile. Poiss olnud oma edespidise elukorteriga üsna rahul. Mõned päevad läinud mööda. Vanapagan andnud poisile vankre ja hobuse ja käskinud teed juhatades teda veskile minna, jahud peeneks jahvatada ja siis tagasi tulla. Poiss läinud. Saanud vilja ilusaste peeneks, hakanud tagasi tulema, pole tähelegi pannud, et kotisuu kogemata lahti läinud ja tuul hulk jahusid laiali ajanud. Kui poiss sellest õnnetusest märku saanud, ehmatanud tema üsna ära. Kurva meelega läinud tema pooliku jahukotiga kodu poole. Tulnud temale jänes vastu, küsinud: "Miks sina, poisikene, nii väga kurb oled?" Poiss jutustanud, et tuul tema jahud laiali ajanud. "Ära karda!" ütelnud jänes, "eks meie selle õnnetuse vastu ikka abi leia." Siis tulnud põesastikust rebane välja, kes ka poisile lubanud abiks olla. Selle peale tulnud ka va mesikäpp, temagi lubanud abiks olla. Nad läinud sinna kohta tagasi, kuhu tuul poisi jahud maha ajas. Jänes hakanud kohe käppadega jahu kokku korjama. Kõige korjamise peale saanud ühe veikese osa jahu kokku. Siis hakanud rebane oma laia sabaga jahu kokku pühkima. Pühkis ja pühkis küll, aga siiski jahu jagu täis ei saanud. Mesikäpp ei hakkanud jahu korjamagi, lubas puuduva osa varastada. Läks veski juure vaaritsema. sai sealt varsti ühe talumehe koormast koti jahudega, tuli tagasi, täitis siis poisi jahukoti täis. Poiss tänas metsalisi, kes ka edespidigi lubasivad temale abiks olla. Kui ta vanapagana koju jõudis, oli see üsna rahul, et poiss, ehk ta küll veikene oli, töö jõudis valmis teha. Ütles poisile: "Nüüd puhka paar päeva, siis aga pead prooviks üle põrgutule hüppama, siis usun, et sina tubli poiss oled." Viinud poisi maa alla ja näidanud temale ühte väga suurt tuld, et poiss sealt peab üle hüppama. Poiss läinud metsa ja nutnud seal. Karu tulnud ja küsinud poisilt: "Mis sinul viga on, et nutad?" Pois rääkinud oma lugu karule. "Ega sina muidu tulest üle ei jäksa hüpata, kui pane vanapagana kingad jalga, siis võid julgeste hüpata." Poiss läinud nüüd rõõmsa meelega koju. Kui ülehüppamise aeg tulnud, pannud poiss vanapagana kingad jalga ja hüpanud siis üsna hõlpsa vaevaga üle. Nüüd olnud poisil üsna hea põli, pole Vanapagan enam temale töösid annud. J. Tamme suust.

E 5622 (16) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg (1893) R. Põldmäe, Eesti rahvanaljandid I, Miks inimene vanemas eas on lühem? Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord arvanud eided isekeskis, mikspärast inimene vanaduses peaks lühemaks minema. "Mis ime see siis nõnda väga on!" ütelnud pika arvamise järele üks eit. "Täid söövad pealt, jalad kuluvad alt - miks inimene sedaviisi ei pea lühemaks minema!"

E 5635 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Baader (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kursi järv Einmanni vallas Savaldama küla juures on üks järv, Kursi järveks nimetud. See järv olla Tapa vallast Nõu küla ligidalt sinnna läinud. Järve vesi olla maad mööda voolanud, pole aga ei puid ega majasid ära lõhkunud. Kui järv läinud, hüüdnud üks hääl vahetpidamata: "Eest ära, Einjärv tuleb!" Siiski olla senna kohta, kus järfv praegu on, kaks inimest alla jäänud. See koht, kust järv ära läinud, on praegu lage heinamaa. Järve põhjas, kesk järve, paistab praegugi, nagu rahvas räägib, üks imelik must post. Senna posti ligi ei pääse keegi, vaid saab nagu salaväest tagasi tõugatud. Anna Baaderi suust.

E 5635/6 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Hans Baader (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kullaaru mõisi Karkuse küla ligidal heinamaal on üks mägi nimega Mõisamägi. Mäe all on vana kaevuauk - "Kullakaev." Ennevanast olla seal mäe peal mõis olnud, mida Kullaaru mõisaks hüütud. Seal elanud väga tige herra. See näinud ühe Karkuse küla peremehe ilusat naist ja lasknud selle oma sulastest mõisa tuua. Mees saanud teada, et tema naine mõisa viidud, läinud ja toonud naese ära ehk küll suure vaevaga. Härra lasknud naese uueste mõisa tuua. Kui mees ühel öösel jälle läinud, et naist ära tuua, võtnud varitsejad sulased tema kinni ja peksnud härra käsu peale surnuks. "Kasvata nüüd ise minu lapsed," olnud mehe viimsed sõnad naese vasta, keda härra senna lasknud tuua, mehe hingeheitmist vaatama. Naene läinud sest saadik meelest nõdraks ja teda lastud mõisast minema. Ta läinud külasse, võtnud lapsed, kes alles üsna pisukesed olnud ja visanud mõisa juures olevasse kaevu. Siis tõtanud nuga kääs mõisa selle nõuga, et härrad ära tappa. Teda võetud kinni ja peksetud nagu ta meeski surnuks. Enne surma neednud tema hirmsate sõnadega mõisaherrat ja mõisat. Mõis olla ka varsti peale selle ära häävitud ja härra ära surmatud. Kaevu ääres näinud mitmed kahte veikest last mängivat. Vahest istunud need lapsed kaevu ääres ja pesenud käsa. Mõisa aset pole enam tunda. Rahvas nimetab mäge Mõisa mägi ja kaevu, millesse lapsed ära uputati, Kullakaev. Hans Baaderi suust.

E 5662/4 (3) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Mihkel Sulavits (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahva arvamised tuulispasast Tuulispask ei ole mitte tavaline tuul, vaud ta on ikka kurjadest inimestest tehtud. Vanal ajal oli niisuguseid kurjasid inimesi, kes oma ligemisele tuulispasaks käimisega kurja tegivad. Tuulispasaks käies korjasivad nemad endile varandust, kas naabri põllult vilja jne. Kui tuulispask tuleb ja tahad teeda kahjutaks teha, siis võta terariist (nuga, kirves) ja viska sellega kesk tuulekeerdu. Võid ka püssiga lasta, aga siis pead hõbekuuli püssile sisse panema. Püssiga ei või ka sellepärast lasta, et püssikuul tuulispasaks käijat võib surmata, mis läbi sa veresüü oma hinge peale koormad. Kes tuupispaska näha tahab, see muretsegu enesele surnuaedas kaevates niisugune puusärgi lauatükk, millel oksaauk sees on. See võib siis sellest lauatükist läbi vaadates nii hästi tuulispasaks käijat kui ka ise teist kurjavaimu ehk vanapaganat, muruneidusid ja näkkisid näha. Ühel peremehemel korjanud tuulispask kõik külvatud vilja põllult ära. Külvanud uueste, jälle seesama lugu. Saanud vaevalt külvanud, juba tuulispask tuleb, ei jäta enam ivagi maha. Terariistaga pole mees visata julgenud, kartes, et hoop surmavalt trehvab. Muretsenud siis enesele auguga surnukirstu tüki. Vaadanud, kui tuulispask tulnud. Näinud - ligidalt teise sauna naene kesk tuulekeerdu ja siblib aga vilja kottidesse. Mees läinud targa juurde nõu küsima. kuida vanamoorile kätte maksta. Tark ütelnud: "Sina pead valvama, kui tema jälle tuulispasaks läheb. Hing läheb temal tuulispasaks kuna tema oma keha kuskile nõnda kauaks varjule jätab. Võid tema kehaga siis teha, mis ise tahad, kas mõnda sõrme ehk kõrva ära leikada." Mees tänanud tarka hüva nõu eest. Hakanud hoolega vanamoori järele valvama. Näinudki ühel päeval, kuida vanamoor ligidase lepiku poole läinud. Varsti tõusnud lepikust tuulispask ja kadunud tolmu üles keerutades mehe silmist. Mees läinud lepikusse ja leidnud vanamoori sealt, pea põhja poole, jalad lõuna poole. Mees vaadanud, süda pole kannatanud midagi kurja teha. Võtnud ja keeranud siis vanamoori jalad põhja poole ja pea lõuna poole. Oodanud siis ise, mis sündima saab. Juba tuulispask tulebki pahinal. Mees poeb põesasse varjule. Tuulispask vaikib vanamoori keha juures ja korraga kukuvad kaks sekikest vilja vanamoori keha juure maha. Siis tulnud ka suur porikärbes (vanamoori hing). See püüdnud vanamoori sisse minna, pole aga saanud, sest et vanamoor ümber olnud keeratud. Mees pole keha enne ümber keeranud, kui paari päeva pärast, nii et keha juba haisenud. Sest saadik pole vanamoor enam tuulispasaks käinud. Ükskord viinud üks tuulispask Tapa mõisa rehe katukse ära, vististe selle nõuga, et sealt vilja kätte saaks. Pole aga vilja kätte saanud, vaid kautanud veel rehe põrmandale tündri osa suuri kartulid ära, mida tema juba, ei tea kust poolt, oli korjanud. Mihkel Sulovitsi suust Otto Hintzenberg.

E 5664/5 (4) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Juuli Kirspuu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Männimägi Tapa külas, koolimaja lähedal on üks mäeküngas, mida rahvas Männimägi nimetab. Selle mäe peal kasvanud kaks vana suurt mändi. Mäe peal on ka juba vanast ajast saadik üks kivist väljaraiutud rist. Rahvas usub, et senna mäe sisse ennemuiste surnuid olla maetud. Kui senna mäe servale keldrid tehtud, siis olla hõbedaseid hobuse suulisi ja kullast sadula jalgraudu leitud. Mägi olla seest õõnes. Põhja poolt on mägi kõige järsem, sealt käia uks mää sisse. Üks kord võtnud mõned nõuks mää sisse tungida, et seda suurt varandust, mis seal varjul pidada olema, kätte saada. Mehed kaevanud natuke maad mää sisse, suur rauduks tulnud vasta. See olnud kõvaste kinni. Suure vaeva ja kangutamise järele saanud mehed viimaks ukse pauksele. Hirmus hais ja kange tuul tulnud meestele mäe seest vastu, nii et nemad hirmuga ukse kinni pannud ja mulla ukse ette tagasi ajanud, ilma et loodetud varandust oleksivad näinudki. Juuli Kirspuu suust O. Hintzenberg.

E 5666/7 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Emajõe peal sõitmine Ennevanast elanud Tartu ligidal Emajõe kaldal üks mõisnik. See pole iial maanteed kaudu Tartusse sõitnud, vaid olla ikka mööda jõge sõitnud. Ta lasknud telliskivid hobuste jalgade alla siduda, siis olla hobused mööda vett nagu maantee peal sõitnud. Kutsarile aga annud valju käsu, et ta sõites mitte tagasi ei tohi vaadata, ega ka mitte sõnagi rääkida, nähku ehk kuulgu ta siis mis tahes. Üks kord olla nemad jälle sõitnud. Kutsaril olla piits maha kukunud. Kutsar vaadanud natukene tagasi. Ta näinud, kuida üks mees, kellel suured sarved peas olnud, tõlla kõrval ujudes seda vee peal hoidnud. Nõnda pea, kui sarvik märkanud, et mees tagasi vaatab, lasknud ta kange tuule tõusta, nii et tõld peaaegu külleli vajunud, et selle läbi kutsari tähelepanemist oma pealt tuule peale pöörata. Kutsar kohkunud veel rohkem ära, löönud risti ette ja sosistanud tasakeste: "Isa, Pojuke, Püha Vaimuke!" Sedamaid vajunud tõld ühes härraga ja hobustega vee põhja. Kutsar peastnud enese suure vaevaga, ujudes kaldale. Tõld ja hobused olla tänapäevalgi veel seal järve põhjas näha, teda kätte saada olla aga võimata, sest et see jõepõhjas liiva sees igaveste kinni olla. Anna Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.

E 5669 (8.1) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mõned arstimise kombed ja vanausu punktid Täisid looma seljast ära kautada. Võta kolm korda looma seljast täisid, iga kord kolm tükki, pane need püssi sisse ja lase neljapääva õhtal niisugusest ajanurgast läbi, kuhu kolm aeda kokku tulevad. On täid aga kurja silma mõjul ehk mõnest kurjast nõiast looma selga saadetud, siis võib täide saatjale sedaviisi piina valmistada. Pane hulk täia, ikka kolm tükki korraga, koti sisse, siu siis kotisuu kõvaste kinni ja pane siis kott kahe kasvaja puu vahele niisugusesse kohta, kus puud endid teineteise vastu hõerudes kriiksuvad. See teeb nõiale hirmsat vaeva. August Hintzenbergi suust. E 5670 (8.3) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005/med/ns/Elitinga ehk roosi kautada. Raiu haige koha peale kolm korda tulerauaga tuld ja loe selsamal ajal kolm korda üheksast üheni tagurpidi.

E 5671 (8.6) < Ambla khk, Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kes maa peale maha istub ehk maha heidab, ilma et senna kohta enne kolm korda sülitaks see saab maahaiguse või maa-alused.

E 5671 (8.7) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui sa veelompi enne kui sa sealt jooma ehk silmi pesema hakkad, kolm korda sülitad, siis ei hakka sulle veest haigust.

E 5672 (8.13) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kured hakkavad kohe taeva all segama ja kautavad endi tee kääst ära, kui sa järgmiselt teed. Pane kolm ristikest teerööpasse püsti, keera kolm kivi nii, et alumised pooled ülespidi jäevad ja loe ise sõnu: Keera kivi, keera kivi, üle metsa, maa. Sega pudru, sega pudru, üle metsa, maa. Siis kautavad kured endi tee, lasevad madalale maa ligidale, nii et neid üsna hõlbus on maha lasta.

E 5686/7 (8) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Uppumine Ühe lapsele kuulutanud targad, et tema kümne aastaseks saades ära pidada uppuma. Vanemad, seda teada saades, võtnud lapsele palju hoidjaid ja kinnitanud neile kõvaste, last mitte vee ligi lasta. Kui laps just kümne aastat vanaks saanud, olla ta väga rahutu olnud. Ta joonud palju vett ja nõudnud enesele ükslugu uut vett. Kui talle jälle vett antud, pole ta mitte ära joonud, vaid korjanud salamahti ühe augu sisse. Viimaks heitnud ta, ilma et hoidjad tähelegi oleksivad pannud, silmili sinna veeloiku ja uppunud hoidjatest hoolimata ära. August Hintzenbergi suust.

E 5701/2 (3) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Hintzenberg (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tindikalade äramängija Peipsi järve ligi olevas kõrtsis istunud ühel talveõhtul mõned kalamehed. Rääkinud ühest ja teisest. Iseäranis imestatud seda, et tindikalad, keda veel eila küllalt saadi täna nii otsas olla, et ühtki kätte ei saa! Meeste jutt saanud ühe õuesttulija läbi segatud. See olnud üks suure kasukaga jäme mees. Pole teretanud, astunud aga ähkides leti ette ja küsinud toobi viina. Mehed mõtelnud: "Mis tema nii hulga viinaga tegema hakkab? Vist annab meile ka." Ostja võtnud viina riistaga, pannud suu pääle ja varsti olnud riist tühi. Käinud jälle mööda tuba edasi-tagasi ja ohkinud ja õhkinud kangeste. Siis ostnud teise toobi viina ja joond selle ka üksipäini ära. Viimaks võtnud üks meestest julgust ja küsinud: "Miks sa, külaonu, nii palju viina jood?" Viinajooja vastanud: "Olen Peipsi järve tindikalad kolmeks aastaks ära mänginud." Nende sõnadega läinud kasukamees uksest välja. Mehed vaadanud, kus see mees ometigi läheb. Mees läinud järve peale, ja pugenud jää sees olevast august jää alla. Mehed saanud aru et see näkk oli. Kolme aasta sees pole Peipsi järvest tindikala saadud, sest et need äramängitud olivad. Siis, peale kolme aastat, saadud jälle küll. J. Hintzenbergi suust.

E 5702/4 (4) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan kaevus Siis, kui vanapagan alles poisike olnud, läinud ta metsa käima. Isa õpetanud teda enne: "Kui sa väljas käid, siis pane hoolega tähele, et Pikker su elu kallale ei kipu. Kui sa enam koju ei jõua, siis mine kuskile vee alla, kas jõkke ehk kaevu. Pikker on meie tigedam vaenlane, sellepärast ole hoolas!" Noorpagan lubanud ennast hoida ja läinud metsa. Seal püüdnud ta loomi karjatse eest ära kautada, hirmutanud linnud küti eest minema ja teinud muud kurja. Niiviisi jõudnud lõuneaeg kätte. Pääv paistnud heledaste. Noorpagan heitnud, tööst väsinud, põesa vilusse lõunaunele. Seda aega pruukinud Pikker oma kasuks. Ta sõitnud suure pilvetüki peal Noorpagana kohta, et teda siis tulenooltega rapsima hakata. Õnnetuseks ärganud Noorpagan ülesse ja märganud pilvet nähes kohe, et see Pikkeri sõidulaev on. Tõusnud ülesse ja pannud jooksma, ilma et oleks teadnud, kus pool kodu ehk kus vett leida. Pikker kähvatanud noolega järele. Nüid alganud hirmus jooksmine. Noorpagan ees, piksenool nagu tuline kera järel. Viimaks näinud Noorpagan kaevu enese ees ja hüpanud senna, nool ikka järele. Kuid pagan mõistnud enese mõnusaste ära varjata, nii et nool midagi pole teinud. See olnud ühe kõrtsi kaev. Kõrtsi perenaene näinud, kuida poisikene ja punane kera kaevu lipsatanud, arvanud kohe, et see õige lugu ei ole. Läinud kaevu äärde vaatama, kaevurakked olnud üsna purud, mis Pikri nool lõhkunud. Tulnud perenaesel kaval nõu. Ta pannud kaevule kadakase kaane peale, teinud siis veel sortsisõnu lugedes kolm risti kaane peale. Nüüd olnud vanapagan vangis. Öösse pole kõrtsirahvas rahu saanud. Õues kuuldud hobuste hirnumist, koerte haukumist ja kõiksugust muud müra, kuna midagi pole näha olnud. Toas lendanud pingid ja toolid ühest nurgast teise. Perenaene pole sugugi rahu saanud, sest hääl sosistanud ühtepuhku: "Lase see lahti, keda vangi panid!" Pole perenaine muidu rahu saanud, kui läinud ja võtnud kaane kaevu pealt ära. Nüüd olnud tuas kõik vaikne, toolid ja pingid, mis enne läbisegamini põrmandal maas olnud, läinud igaüks oma koha peale tagasi. Kaevuvesi olla aga nii halvaks ja haisema läinud, et seda mitte loomgi pole tahtnud. Küll puhastud kaevu, see pole aga midagi aidanud. Anna Hintzenbergi suust.

E 5705/7 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan ja karu Endisel ajal käinud karutantsitajad külast külasse ja perest peresse. Üks kord tahtnud viis meest kahe karuga teise külasse minna. Ilm olnud külm, lund sadanud ja tee viinud paksust metsast läbi. Pole siis ime, kui karutantsitajad tundmata metsas, kus palju teesid ja radasid, ära eksisivad. Öö jõudnud kätte, meestel olnud kange külm. Viimaks juhtunud üks maja kesk paksust metsast silma paistma. Mehed, rõõmustades, et ometigi ulu alla saavad, tõtanud paksust lumest hoolimata, mis maja ümber tuisanud, kohe sinna. Sidunud karud õue kinni ja läinud ise tuppa öömaja paluma. Tuba olnud küll soe, aga mitte inimesehinge pole tuas leida olnud. Mehed võtnud sellegipärast nõuks sinna öömajale jääda, sest kuhu sa ööse ikka lähed. Teinud enestele asemed põrmandale, söönud, mis kaasas olnud ja heitnud puhkama. Varsti norskanud kõik, hulkumisest väsinult, valjuste. Kesköö ajal ärganud üks magaja, suurt parginat kuuldes, ülesse. Äratanud teised ka. Kuulanud, keegi tulnud uksest sisse. Pimedas pole muud näinud, kui et tulija silmad kui tulesöed sätendanud. Mehed olnud üsna hirmu täis. Sisse tuleja nuusutanud, siis astunud meeste juure ja katsunud käega meeste paljaid jalgu. Siis võtnud selle, kelle jalg kõige tümem olnud, pannud tema pea ahju ääres oleva paku otsa ja raiunud kirvega otsast ära, siis hakanud raginal sööma. Mehed tõusnud tasakeste ülesse, pannud riided selga ja pugenud tuast välja. Saanud aga tuast välja ja karudega juba mõned sammud minna, kui juba inimesesööja tuast välja tulnud. Vist ei saanud tema sest ühest kõhtu täis, sest ta krahmanud teise mehe sülle ja tahtnud tuppa tagasi minna, aga mehed pole lasknud. Läinud kõik kolmekesti seltsimehele appi. Kuid vastane olnud tugev. Ta hoidnud saagi teise käega kinni, teisega loopinud kallaletungijad lumehange nagu tuhakotid. Viimaks tulnud ühel mehel hea nõu meele: "Miissa," hüüdnud ta karule, "tule võta!" Karu tulnud võera mehe kallale. See löönud esteks küll karu vasta, aga karu saanud nüüd vihaseks ja rubinud seda suurema jõuga, nii et vastane mehe varsti lahti lasknud ja ära jooksnud. Mehed pääsenud nüüd õnnelikult minema. J. Hintzenbergi suust.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50  51  52  53  54  55  56  57  58  59  60  61  62  63  64  65  66  67  68  69  70  71  72  73  74  75  76  77  78  79  80  81  82  83  84  85  86  87  88  89  90  91  92  93  94  95  96  97  98  99  100  101  102  103  104  105  106  107  108  109  110  111  112  113  114  115  116  117  118  119  120  121  122  123  124  125  126  127  128  129  130  131  132  133  134  135  136  137  138  139  140  141  142  143  144  145  146  147  148  149  150  151  152  153  154  155  156  157  158  159  160  161  162  163  164  165  166  167  168  169  170  171  172  173  174  175  176  177  178  179  180  181  182  183  184  185  186  187  188  189  190  191  192  193  194  195  196  197  198  199  200  201  202  203  204  205  206  207  208  209  210  211  212  213  214  215  216  217  218  219  220  221  222  223  224  225  226  227  228  229  230  231  232  233  234  235  236  237  238  239  240  241  242  243  244  245  246  247  248  249  250  251  252  253  254  255  256  257  258  259  260  261  262  263  264  265  266  267  268  269  270  271  272  273  274  275  276  277  278  279  280  281  282  283  284  285  286  287  288  289  290  291  292  293  294  295  296  297  298  299  300  301  302  303  304  305  306  307  308  309  310  311  312  313  314  315  316  317  318  319  320  321  322  323  324  325  326  327  328  329  330  331  332  333  334  335  336  337  338  339  340  341  342  343  344  345  346  347  348  349  350  351  352  353  354  355  356  357  358  359  360  361  362  363  364  365  366  367  368  369  370  371  372  373  374  375  376  377  378  379  380  381  382  383  384  385  386  387  388  389  390  391  392  393  394  395  396  397  398  399  400  401  402  403  404  405  406  407 Järgmine lehekülg ]