Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 5714/8 (2) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Eeva Peethof (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapaganale lubatud poisist Talumees läinud hobusega metsa puid tooma. Naesel olnud midagi toonekurelt oodata ning sellepärast ka vaja tuba veikese tarvis soojemaks kütta, kui muidu viisiks on. Mees läinud ja läinud, aga ei tea, mis temp see on, ei jõua ega jõua senna kohta, kus puuhunnikud on. Hakkab viimaks tüki aja sõitmise järele enese ümber vaatama, leiab enese üsna võerast kohast. Mis nüüd teha? Keeranud ümber, et tuldud teed tagasi minna. Ei siiski tule tuttavaid kohti, ikka võeras mets. Õhtu jõuab kätte ning mees piab öö metsas mööda saatma, sest öösel ümber uidates võib ei tea kuhu sattuda. Tulnud hommiku jälle mees püüdma metsast välja saada. Küll ohkanud ja vandunud mees. Järsku astunud põesastikust veikene musta habemega mehikene välja. Tulnud mehe ette ja ütelnud: "Mis sina annad mulle, ma juhatan sinu koju?" - "Mis sa ise soovid?" küsinud mees. - "Mis ma siis õige sinu, va kehva mehikese, käest soovin," pomisenud must habemik. "Anna see mulle, mis sulle kodu kõige esteks vastu tuleb." Mees jäänud mõtlema: "Mis ma oma heast koerast temale hakkan andma, see tuleb mulle alati väravasse vastu," mõtelnud mees, aga süda ihaldanud kodu saada. Ütelnud siis mehikesele: "Hea küll, eks sa või saada." Musthabe naernud veidra häälega: "Ega ma sinu lubamist usu. Meie peame kindla kontrahi kirjutama, et mul tinti kaasas pole, sellepärast anna oma sõrmest mõni tilk verd." Mees sirutanud ilma paha aimamata sõrme habemiku poole ning see lasknud mehe sõrmest kolm tilka verd ja kirjutanud sellega kontrahi. Nüüd käskinud mehikene meest vankrele istuda, andnud korra kepiga hobusele ning natukes aja pärast leidnud mees ennast kodu ligidal metsa servas. Iseäralik raske aimdus rõhunud mehe südant, kui tema ennast õueväravale ligistanud. Naabrieit astunud temale vastu veikest poisikest enese ees käte vahel hoides. Rõõmustamise asemel saanud mees eide peale üsna tigedaks. Talle tulnud lubamine meele ning tema saanud aru, et see vanakuri oli, kes teda koju juhatas. Varsti ilmuski mehike sinna, lubatud last kätte tahtma. Kui mees last ei tahtnud anda, näitas vanapagan temale verega kirjutud kontrahti ja lubas mehe hinge omale nõuda, kui mees poissi mitte temale ei anna. Nüüd hakanud mees vanapaganat paluma, et ometigi lapse mõneks aastaks veel tema kätte jätaks. Vanapagan olnud sellega üsna nõus ja lubanud lapse mehe kätte kunni laps viie aastaseks saab. Kirjutanud siis lapse verega kontrahi ning nimetanud seal päeva ja tunni, millal lubanud järele tulla. Mehe verega kirjutatud kontrahi annud tagasi. Läinud siis minema ja lubanud viie aasta pärast tagasi tulla. Poisike kasvanud jõudsaste. Vanemate meel olnud aga kurb, et vanapagan nende lapse omale saab viima. Rääkinud seda lugu õpetajale. Õpetaja lubanud vanapagana-kurja vastu abi otsida nng käskinud meest, et tema lapse paar päeva enne vanapaganale andmise aega tema juure tooks. Läinud viis aastat mööda. Mees võtnud poisi ja viinud õpetaja juure. Õpetaja pannud poisile puhtad riided selga ja pannud teda kirikusse altari ette altariaja sisse. Andnud temale ainult pühitsetud leiba süia ja pühitsetud vett juua. Õpetaja õpetanud ka poissi, et tema kellegi käsu peale ei pidanud sealt välja tulema, kui ainult õpetaja käsu peale. Poiss lubanud julge olla ja mitte kedagi karta. Õpetaja toonud ka kuke ja pannud kirikusse, et see oma lauluga põrglasi ära hirmutaks. Jäänud teised siis poisi isaga ka kirikusse vaatama, mis poisikesega sünnib. Õhtu kella kümne ajal, kui vanapagan tulla lubanud, tulnud tema. Kirikuuksed läinud tema eest praginal lahti ehk nemad küll lukustatud olnud. Ta läinud kohe altari ette ja tahtnud poisikest sülle võtta, kuid nägemata väe läbi põrganud põrglane tagasi. Nüüd hakanud vanapagan poissi meelitama, et see välja tuleks. Näidanud temale kõiksuguseid ilusaid mänguasju. Poiss pole neid vaadanudki. Nüüd hakanud vanapagan poissi ähvardama. Puhunud suust tuld välja ja lubanud poisi tükkideks kiskuda. Pole poiss sedagi kartnud. Nüüd läinud vanapagan välja, tulnud aga natukese aja pärast siku näul uksest sisse ja ajanud suust suitsu välja. Kirik saanud varsti suitsu täis. Nüüd muutunud vanapagan ennast õpetajaks ning läinud siis õpetaja näul poissi välja meelitama. "Tule aga nüüd julgeste minuga," ütelnud poisile, "juba need hirmutused kadusivad." Poiss pidanud tulema, hakanud vaatama, näinud, et kutsujal pole valget lipsu kaelas olnud. "Ei sina õpetaja ole!" hüüdnud tema vanapaganale. Küll vanapagan turtsunud, kui näinud, et seegi kavalus midagi pole aidanud. Suits hakanud poisile juba pähe, ta tuikunud juba uimaselt, kui õnneks kukk laulnud ja vanapagan kõige suitsuga ära kadunud. Poiss olnud peastetud. Lastud veel poiss ühe öö ja päeva seal olla, arvates, et ehk vanapagan uueste tagasi tuleb. Pole enam tulnud ühtigi. Poiss võinud nüüd mureta välja tulla. Vanemad olnud peastetud poisi üle rõõmsad, poisil läinud aga kõik ettevõtmised korda, nii et temast pärast kuulus mees saanud. Eeva Peethofi suust.

E 5719/21 (3) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Hans Wollmann (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Porkuni lossivaremed Porkuni vanades lossivaremetes olla mitu korda iseäralikkusi nägemisi nähtud. Öösseti jooksnud seal valged hobused ja kuuldud karjuvaid häälesid. Ühe kivi peal olnud kirjutud: "Kirjutusekambri akna kohal jõe põhjas on kuuehobuse tõld kuldraha täis. Võtke see sealt välja!" Kuid keegi ei tea ütelda, kus kohal kirjutusekamber olnud, kuna jõgi terveid lossivaremeid ümber piirab. Porkunisse ehitatud uus mõisa. Viina ja õlut peetud vanas lossikeldris. Vahimehe asi olnud iga õhtu söömaajaks keldrist õlut tuua. Ühel õhtul läinud vahimees jälle kannuga õlut tooma. Täitnud kannu täis, joonud ise ka tubliste. Mõisniku vara kääs, mis siis kuulata. Korraga põrganud seina seest veikene rauduks lahti ja kaks ilusates riietes neiud astnud keldrisse. Hakanud kohe vahimehega jutustama nii kui vanad tuttavad. Vahimees pole ka jutustades sugugi arg olnud, pea kihisenud õllest ning see annud julgust. Neiud pärinud, kuida ilmas lugu olla ning jahimees vastanud neile truuvilt kõikide küsimiste peale. Viimaks palunud neiud, et vahimees nende juure võeruspeole tuleks. Vahimees täitnud sedagi nende soovi. Neiud teinud seina sees oleva raudukse lahti, astunud eel ja vahimees tõtanud järele, ikka ilusat siledatest kividest treppi mööda allapoole. Nemad jõudnud ühte ilusasse ruumikasse kambrisse. See saanud mitmetest küündlatest ilusaste valgustatud. Nüüd pannud neiud toitu ja ka viina ning õlut lauale, söönud ise ja käskinud vahimeest ka süia. Vahimees pole kahte käsku oodanudki, istunud lauda ja hakanud sööma. Viin olnud väga maitsev ja kange, kuna õlut mõruda maitsega olnud. Toit olnud ka väga maitsev, kuid vahimees pole jäksanud aru saada, millest ta valmistud olnud. Vahimees söönud kõhu tubliste täis ja tahtnud minema hakata. "Tule meile teine kordki võeraks," palunud teine neiu lahkeste, "kuid kui sa tuled, siis too ka oma toitusid meile. Iseäranis himustaksime meie ristileiba, ära sa seda toomata unusta." Vahimees läinud nüüd trepist ülesse. Võtnud õllekannu ja viinud mõisa juure. Saksad olnud juba õhtust söönud ning keeled olnud neil ammu kuivad. Nad pärinud vahimehe kääst järele, kuhu see nii kauaks jäänud. See jutustanud neile oma lugu, kusjuures ta iseäranis neid häid roogasid kiitnud, mis tema allilmas maitsenud. Vahimehe jutustamine pannud kõikide sakste meeled tegevusesse. Üks laksutanud vahimehest kiidetud viina järele keelt, kuna teine kannus oleva õlu liiga lahja arvanud olema. Teisel päeval läinud nemad kohe keldrisse raudust vaatama, et ka maa alla tungida, kuid uks pole kõige kangutamise kiuste lahti läinud. Nüüd hakanud arvama, mis see ristileib peaks olema, mida neiud vahimeest käskinud endile tuua. Küll arvanud ühtepidi ja teistpidi, kuid keegi pole teadnud. Viimaks küsitud külast ühe targa eidekese käest nõu ning see arvanud: "Meie oleme ristiinimesed, sellepärast ka see leib, mis sööme, ristileib." Vahimees läinud ühel õhtul jälle keldrisse. Võtnud hea kannika leiba kaasa. Nõnda pea, kui tema ust hakanud lahti tegema, tulnud see kohe lahti. Vahimeesa astunud trepist alla tuttavasse kambrisse, kus ta neiud eest leidnud. Temale antud jälle süia ja juua nagu esimeselgi korral. Iseäranis hea meel olnud neiudel ristileiva üle. "Kolmsada aastat oleme juba oodanud, et mõni meile ristileiba tooks," ütelnud teine neiu. Vahimees läinud jälle treppi mööda välja. Sestsaadik kadunud rauduks keldrist ära. Hans Wollmanni suust.

E 5722/3 (4) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Juhtumised koidu ajal. "Kes enne koitu kobistab, see varem leivameheks saab," ütleb vanasõna. Koidu ajal arvavad inimesed endile mõnda iseäralist õnne juhtuma, tarvis aga õnnest kinni hakata. Nii läinud üks naene koidu ajal õue, vaatanud, suur tore maja olnud määkünkal tema ees. Naene tõtanud kohe uudishimuliselt vaatama, mis majas leida on. Vaadanud, maja uksed lausa lahti, majas kõiksuguseid ilusaid asju, küll kullast, küll hõbedast. Naine teadnud koiduaegsetest juhtumistest, läinud majasse, võtnud sealt omale ühed kraasid. Läinud siis koju tagasi, ajanud magajad kodakondlased ülesse: "Tõuske varandust tooma!" ütelnud tema seda lugu neile rääkides. Teised tõusnud ülesse, otsinud kotid ja korvid, milledega varandust tuua. Läinud välja, ei enam maja ega varandust. Oleks naene siis, kui majas käis, sealt kulda ja hõbedat võtnud ja ära viinud, siis oleks see temale kõik alles jäänud, kuna nüüd ainult kraasidega pidanud rahul olema.

E 5723/6 < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Hans Wollmann (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaunimägi Seliküla vallas Jalgsema küla ligidal on nõnda nimetud Kaunimägi. Mäe peal kasvab suur mänd. Mänd on iseäralik madalate okstega, kui oleks keegi tema oksi niiviisi rõhunud. Mäe ümber on sügavad liivaaugud peene liivaga. Mäe all on Kaunimäe lage, mida enne Kaunimäe raismik nimetud. Sellel lagendikul on palju suuri kiva, kuna soo pool servas palju laukaaukusi on. Sellest mäest ja lagendikust teab rahvas järgmist juttu rääkida. Vanal hallil ajal olnud Jalgsema külas üks vana karjane. See oskanud mitut nõiatükki. Käinud igal kevadel enne jüripäeva hundirooja otsimas, et selle abil hunta karjast eemal hoida. Temal olnud suur kari loomi hoida. Ta ise istunud aga enamiste kõrtsis ehk maganud. Tal olnud kaks korralist. Nendel pole muud ametit olnud, kui ajanud karjast ülesse, kui loomad kaugele läinud ehk kui õhta kätte jõudnud. Juhtunudki mõni kord hunt mõne looma ära murdma, siis teinud karjane looma varsti terveks. Ühel suvisel päeval maganud karjane Kaunimäel männi all, loomad söönud raiesmikus. Korralised või karjatse abilised olnud ka määl. Õhtu hakanud kätte jõudma. Korralised näinud, kari läinud kaugele. Ajanud vana karjast ülesse: "Tõuse ülesse, kari juba kaugel!" Ei vanamees pole tõusnud. Uuesti ajanud korralised: "Tõuse ülesse, hunt murrab loomi!" - "Las ma veel magan!" ütelnud karjane. Nüüd näinud korralised, kuida kolmehobuse tõld mäe poole sõitnud. Nad ütelnud seda vanamehele: "Vaadake, kas on kuus hobust tõlla ees?" küsinud vanamees. "Ei, ainult kolm." "Las mina magan siis veel," ütelnud vanamees. Päev läinud juba looja, vanamees pole siiski tõusnud. Kolmehobuse tõld jõudnud mäe juure, hobused pole aga jäksanud määst ülesse joosta, keeranud tagasi. Nüüd paistnud eemalt kuuehobuse tõld. Korralised ütelnud seda vanale karjatsele. "Kas on tõlla uks juba lahti?" küsinud vanamees. "Ei ole veel!" ütelnud korralised. Vanamees maganud edasi. Hobused tulnud nüüd mäe otsa ja tõllaust hakatud lahti tegema. Vanamees karganud ilma ajamata ülesse ja tahtnud ära joosta, aga tõllast karanud kaks sarvikut välja ning tirinud teda endi juure tõlda. Vanamees hakanud põrglaste piinatusel tõllas valjuste karjuma. Hobused läinud nüüd mäe alla raiesmiku, jäänud sinna paigale ning seal hakanud vanamehe piinamine. Selgeste võidud läbi tõllaakna näha, kuida vanameest tulipunaste raudharkidega torgitud. Viimaks tulnud vanamehe kisa peale üks tugev julge mees. See löönud tõllaakna katki ja sealt pugenud vanamees välja. Aga isegi julge Hans ehmatanud vanameest nähes ära, sest sellele olnud põrglaste piinamisel 12 sarve pähe tekkinud, justament vanaõelus ise. Tõld sõitnud suure kohinaga ära. Nüüd kiskunud sarviline vanamees raiesmikust üheksa kändu ülesse, tõtanud nendega mööda soo serva küla ligemale. Iga jalajälje asemele tekkinud laukaauk, kuna üleskistud kändude asemele suured kivid tõusnud. Seal loopinud tema kännud külasse, aga nii osavaste, et iga känd kolm meest ära surmanud. Nüüd tõtanud vanamees oma magamise asemele, mäele, tagasi. Roninud männi otsa ja norskanud seal nii, et külakoerad öö otsa haukunud. Vanamees rõhunud männioksad maa poole laiali. Hommikul jooksnud tema määst alla ja kadunud lähedasse soosse. Vist läinud tema põrgu teiste sarviliste hulka. Hans Wollmanni suust. E 5728/30 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Hans Wollmann (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005/ns/puu/painaja/Nõiakepp Hallikul olnud ennevanast tige nõid. See nõidanud oma ligemeste loomad ära, nii et need haiged olnud, käinud luupainajaks. Tema naabrinaene olnud aga ka kaval inimene. See leidnud nõia kurjuse vastu alati abi. Korra hakanud nõid oma naabri lehma peal paenajaks käima. Naabrinaene saanud kohe aru, kes käia on, pannud laterni põlema tõrre alla, võtnud tubli löömapuu ligi ja oodanud teisel õhtul, niiviisi ettevalmistatud, luupaenaja tulekut. Kuulnud varsti, lehm hakanud ähkima, kohe tõstnud tõrre ülesse, nii et tulevalgus välja paistnud. Näinud, kuida peakammimise hari lehma seljast maha veerenud. Ruttu tõmbanud kepi kätte ja andnud harjale tubli paugu. Kiiresti veerenud hari nurka, kuhu tema ära kadunud. Teisel päeval olnud nõiamoor haige, löök olnud nii rängaste mõjunud. Nõiamoor annud oma nõiakepi tüdruku kätte ja käskinud oma lehmade nisade külge torgata, üteldes: "Siit piima, siit võid!" Käskinud ka naabri lehmasid torgata, aga neid torgates ütelda: "Siit sitta, siit kust!" Tüdruk läinud käsku täitma. Pole aga lehmasid, keda läbisegamine karjasmaal söönud heaste tunnud, sest alles hiljuti nõia juure tulnud. Sellest siis ütelnud, et tema küll kõige lehmasid torganud, aga sõnad ära vahetanud, soovinud naabri lehmadest piima ja võid, nõia oma lehmadest aga seda, mis nõid naabri lehmadest käskis soovida. Küll nüüd saanud naabri perenaine võid ja piima. Nõid hakanud oma lehmade koort kokku veeretama, saanud aga või asemel lehma rooja. Emme olnud temal võid suurel hulga müüa, sellel suvel pole kedagi saanud. Sügise poole muretsenud nõid enesele musta ussi, mis tema koorepütis pidanud, kui võid kokku veeretanud. Siis saanud nõid jälle võid, mis siiski kauase seismise järele roojaks muutnud. Seda kätte maksta püüdes, läinud nõid uuesti naabri lehma paenama ehk küll endine hoop selgeste meeles olnud. Käinud ühe öö ära ning jätnud siis oma nõiakepi lauta varjulisse kohta järele vaatama, kas mõni jälle luupaenajat valvab. Siis oleks temal jälle järgmistel õhtatel julgust olnud luupaenajaks minna. Naabrinaene, kes nõia kavalusi tunnud, pannud enesele kasuka karvupidi selga ja käinud neljakäpukil terve öö laudas. Kepp näinud kõik, arvanud vahtija hundi olema. Kui nõid teisel õhtal keppi tooma läinud, rääkinud kepp: "Susi paterdas öö otsa, kartsin, et mind kätte saab!" Nõid arvanud, et pererahvas koera laudas pidasivad. See koer olnud küll neljasilmaga ja võinud kõiki nõidasi ja kurjasi näha, aga nõid arvanud, et tema ennast hoida mõistab. Läinud siis jälle õhtul luupaenajaks. Vaadanud, koer ongi lauda nurgas. Lehm hakanud valuga ähkima. Perenaene roninud neljakäpukile haige juure ja löönud nõida pihlakase kepiga nii kõvasti, et nõid suure vaevaga kodu saanud. Hommikul saatnud tema tüdruku naabrinaese käest leiba tooma, et lööja leivast enesele rohtu teha. Naabrinaene pole annud. Tüdruk läinud tagasi, võtnud nõia oma leiba ja annud nõiale. See teinud sellest omale rohtu, võtnud seda sisse ning surnud hirmsa valu kätte. Hans Wollmanni suust.

E 5731/5 (1) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Sopmanni (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ema ja kaks poega Elanud eideke kahe pojaga. Niihästi eit kui ka pojad Mihkel ja Peeter olnud ühesugused vaesed. Peeter, kes Mihklist vanem olnud, läinud leiba otsima. Läinud teed mööda edasi ja õhanud tühja kõhu näpistust tundes. Korraga tulnud hall mehikene temale vastu ja küsinud temalt: "Miks sa, pojukene, nii nukker oled?" "Miks mina nukker ei peaks olema," õhkanud Peeter, "päeva kaks juba sellest saadik möödas, kui viimist korda Jumala vilja maitsesin!" "Ära kurda pojukene," ütelnud hall vanamees sõbralikult, "mis sa soovid? Ma täidan sinu soovi." Pole Peeter, kelle kõht kangeste näpistanud muud oskanud paluda kui leiba. Hall mees andnud temale rohkeste leiba ja käskinud ka edespidigi tema peale mõtelda, kui häda on. Tänades läinud Peeter koju, et omaksete näljatseid kõhtusid täita. Ema ja pojad söönud ja tänanud mõttes halli meest. Varsti lõppenud jällegi leib otsa. Nüüd läinud noorem vend Mihkel leiba otsima. Läinud ning mõtelnud ja lootnud, et hall mehike tuleb. "Küll mina kavalam olen kui minu vend Peeter," mõtelnud ta, "mõistan enesele rohkem tellida kui tema." Tulnudki hall mees vasta. Küsinud Mihklelt, miks ta kurb olla. "Meil on kodu suur leivapuudus, kõht on tühi ja vend ka üsna näljas," rääkinud Mihkel. Vanamees lubanud lahkeste abi anda ja kutsunud noorema venna oma elumajasse. "Kus tema kõbukese maja ka peaks olema?" mõtelnud Mihkel, "mina siin ligidal ei tea ühte majagi olema." Läinud halli mehega metsa, astunud seal mõned sammud edasi. Hall mehikene koputanud ühe jämeda puu vastu ning varsti tulnud puutüvi seest uks nähtavale. Hall mees astunud sisse ja käskinud Mihklit ka sisse astuda. Mihkel astunud halli mehikese järele ja imestanud väga, kui puu seest suure ja ruumika kambre leidnud. Hall mehike andnud temale kaks vaskpulka ja käskinud neid vastastiku kõlistada, siis pidada nii palju vilja saama, kui tarvis on. "Ainult oma toiduks pead sina saadud vilja pruukima," ütelnud hall mees, "aga mitte raha eest teistele müüma." Mihkel läinud nüüd koju poole. Tee peal tulnud lust pulkade võimu proovida. Kõlistanud neid vastastiku ja ennäh imet, kott vilja langenud Mihkli jalge ette. Mihkel võtnud koti turjale ja sammunud kodu. Näidanud vaskpulkasid emale ja vennale, need rõõmustanud väga, et näljapäävad lõppenud on. Elanud teised niiviisi tüki aega üsna opmanni moodi. Leiba olnud küll, mis tarvis siis tööd teha, kui leiba muidu saada on. Kuid riided kulunud mehikestel ära. Raha uute ostmiseks pole olnud. Ema ja Peeter tahtnud vilja müüa, et riiete raha saaks, aga Mihkel pole lubanud. Mihkli keelust hoolimata müünud nad siiki vilja ära. Kuid nüüd muutnud nende elujärg koguni. Vaskpulgad kadunud ära, leib ja vili, mis vaskpulkade abil saadud, muutnud selgeks samblaks, ükskõik, kas hammusta sammalt ehk leiba. Mihkel tõrelenud küll ema ja vennaga, aga ega see endist aega tagasi too. Varsti olnud vana tuttav nälg jälle platsis. Kurva meelega läinud Mihkel jälle tööd ehk leiba otsima, kuna Peeter, kes häid päevi pidades üsna laisaks läinud, kuhugi pole viitsinud minna. Sammunud Mihkel teed mööda edasi ja näinud jälle tuttavat halli meest. See kuulanud tema kurbtuse üle järele, kutsunud teda oma majasse ja annud taale kaks hõbepulka. "Neid kõlistades saad sa kõik, mis sa aga soovid," ütelnud hall mees Mihkelt minema saates. Nüüd olnud Mihklel head päävad, saanud, mis süda himustanud. Ta muretsenud enesele toredad majad ja mitmed kunstlikud asjad. Kuningaski tulnud teda vaatama ja tõstnud teda suure au sisse. Peeter tahtnud kadeduse pärast üsna lõhki minna, kui oma venna õnne näinud. Võtnud nõuks omale ka niisugused pulgad muretseda. Läinud senna kohta, kus venna ütlemise järele halli mehe elukorter olnud ja hakanud suure häälega oigama ja nutma, et sellega halli meest oma juure kutsuda. Tulnudki varsti hall mees ja küsinud: "Mis sul viga on, et siin nutad." "Vend Mihkel on kuninga poolt suure au sisse tõstetud, ma tahaks ise tema asemel olla. Anna minule nõu, kuida teda saaksin ära tõugata." Hall mees võtnud taskust kaks musta pulka: "Võta, kõlista neid pulke, siis saad seda palka, mis sina väärt oled," ütelnud hall mees ja läinud minema. Peeter läinud koju ja rääkinud pulkasid näidates emale, et nüüd varsti kuulsaks saab. Kõlistanud siis pulke vastakute. Suur kohin tõusnud ja taevast sadanud paksu tõrva ja pigi, nii hästi emale kui ka pojale selga. Pigi ja tõrv jäänud surmani nende külge. Mihkel elanud õnnes ja rõõmus kaua aega ning elab, kui pole ära surnud, veel praegugi. J. Sopmanni suust.

E 5749 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Kustas Weidendamm (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaevu vaim Karjapoiss käinud metsas karjas. Igal õhtal kui tema ühe vana kaevu ligidal olnud, ilmunud äkitselt tema juure üks temasuurune poisikene. See olnud kangeste riiakas poisikene, püüdnud karjapoisiga kiskuma minna. Sundinud teda, et tema peaks loomi peksma, ja kurja vanduma. Viimaks rääkinud karjapoiss teisele karjapoisile sellest. Nad läinud kahekesi selle vana kaevu juure ja näinud kaevu põhjas risu all vana ilma nahata koera. Nõnda pea kui nemad endi nähtusest üheteisele rääkinud tulnud koer kaevust risu alt välja ja hakkanud neid taga ajama. Poisid jooksnud hirmuga eest ära, nii et tahtnud lõppeda jooksmisega. Viimaks jätnud koer poisside tagaajamise järele ja poisid peasnud ära. Teisel päeval kui poiss jälle kaevu ligidal olnud, tulnud hall vanamees ja hakanud poisiga taplema, miks tema teisele seda ütelnud, et võeras poiss temaga mängimas käinud. Poiss püüdnud ära joosta, aga vanamees löönud teda kepiga, nii et poiss kaks nädalat haige olnud. Pärast pole poiss enam seal kaevu ligidal midagi halba näinud. Kustas Weidenmanni suust.

E 5751/5 (7) < Ambla khk, Tapa m. - Otto Hintzenberg < Karla Intsel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kolm vaimu Kaks kurja vaimu kõnelenud metsas. Hea vaim teinud ennast teistsuguseks, nii et kurjad vaimud teda pole tundnud. Läinud siis kurjade vaimude juure ja küsinud nendelt: "Mis nõu teie nüüd siin peate?" Esimene kurivaim ütelnud: "Mina tahan seia lähedale talusse minna ja peremehele külmatõbe haigust kaela saata. Täna õhtul kui tema kartuhvlisuppi sööb, tikun mina kui hall karv kohe esimese lusikatäie supi sisse. Ta sööb mind oma kõhtu ja varsti on temal haigus kääs. See on minu nõu!" Teine kurivaim rääkinud: "Täna öösse sünnib Hansu pere perenaesel laps. Mina varastan selle ära ja panen haavapuuhalu asemele. Nemad söödavad seda haavapuuhalgu, mis aga ei kosu ega kasva, vaid ainult minu moodi karjub. Ammugi oli mulle poissi tarvis, ei olnud teist kuskilt saada. Kasvatan teise suureks, panen oma maja talituse ülevaatajaks." "Aga mis nõu siis sinul on?" küsinud nemad kui ühest suust hea vaimu käest. "Mina tahan," rääkinud hea vaim, "selle peremehe musta täku ära varastada. Ma muudan ennast sandiks, palun seal öömaja ja saadan siis öösse varguse toime. Juba ammu on mul hobust tarvis, pole aga kuskilt saada olnud; jalad jäävad mul juba vanaks, ei jäksa heasti käia." Läinud teised siis igaüks oma teed, et õhta aegasaste töösid toime saatma minna. Hea vaim muutnud ennast sandiks ja läinud peresse öömaja paluma. Peremees põle tahtnud lubada. Ütelnud perenaese haige olema; ruum olevat vanainimese tarvis kitsik. Sant aga palunud väga ja lubanud pererahvale häda ajal nõu ja jõuga abiks olla. "Mis nõu ehk jõudu sandikesel võib olla," mõtelnud peremees, kuid lubanud siiski sandile öömaja. Õhta, kui peremees sööma hakanud ja esimest lusikatäit hakanud suhu pistma, kiskunud sant lusika kõige supiga peremehe käest ära. "Mis tempu sa teed?" käratanud peremees sandi peale. See aga pannud supilusika seest ühte vanasse kasti, mis rauatükkidega täidetud olnud ning siis kastiukse kõvasti kinni. Kutsunud siis peremeest vaatama. Peremees vaadanud - kast hakanud esteks hüppama, pärast aga mööda tuba edasi-tagasi veerema, nii mis kolisenud. Sant käskinud peremeest ahju küdema panna ja kasti küdevasse ahju visata. "Kui sa minu nõu poleks kuulda võtnud, oleks sa ise niiviisi mööda tuba edasi-tagasi peherdanud nagu see kast," ütelnud sant peremehele. Ööse sündinud perenaesel laps. Paha vaim olnud oma haavapuust lapsega aegsaste platsis. Pannud selle perenaese lapse asemele, kuna perenaese lapse omale võtnud. Sant aga võtnud perenaese lapse kurjavaimu käest ära, ja pannud kadakase kasti sisse, kust kurivaim enam pole kätte saanud. Kurjavaimu hing karganud viha täis, ta hakanud santi sõimama: "Täku varas, täku varas!" Peremees kuulnud müra, läinud tuppa, näinud seal kurjavaimu, kes enam pole jõudnud kange vihaga ennast ära peita. Võtnud ja sidunud sandi abiga kurjavaimu kõvasti kinni. Hommikul läinud sant kambre ja palunud, et temale ka öösel sündinud last näidataks. Pole peremees esteks tahtnud näidata, ütelnud väga inetu olema, sandi palvete peale näidanud siis viimaks. See, mis peremees sandile näidanud, olnud küll lapse moodi, liigutanud ennast, aga olnud kange nagu puuhalg. Ka teinud tema hirmust läbi kõrvade käivat kisa. Sant vaadanud last ja arvanud heaks, et last oleks tarvis natukene vihelda. Peremees palunud santi, et sant vihtleks. Ütelnud veel: "See laps pole sugugi minu meele järele. Ma arvan, paha vaim on vist minu lapse ära vahetanud ja selle asemele pannud. Ma nägin ühte musta kogu kambres liigutama enne, kui meie selle täkuvarga seal tuas kinni sidusime. Kas sa ei võiks meile meie päris last tagasi muretseda, meie annaksime sinule hea palga." Sant lubanud tagasi muretseda. Lubanud enne näidata, millest see kisendaja laps tehtud on. Pannud ahju küdema, kütnud tua õige tuliseks. Toonud siis õuest nõekseid ja ohakaid ning hakanud nendega kurjavaimu last vihtlema. See käuksunud veel mõne korra, siis aga jäänud paljas haavepuunott sandi kätte. Siis näidanud sant seda notti mehele ja ütelnud: "Vaata seda haavapuunotti oleksite teie oma lapse asemel söötnud, poleks teie mind öömajale võtnud." Toonud siis perenaese pärislapse kadakasest kastist ära. Peremehe rõem olnud väga suur. Kurivaim, keda nemad kinni sidusivad, oli ennast vahepeal lahti peastnud ja ära jooksnud. Peremees pidi nüüd sandile palka maksma, kuid see kadus nende silmade eest ära ja nad saivad aru, et üks hea vaim neid külmatõbe ja lapsevarga käest peastnud oli.

E 5780/3 (9) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Karla Intsel (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Soldatist, kes nõiaks tahtis saada Soldat tulnud kroonuteenistusest välja ja võtnud kohe nõuks naist võtta. Endine pruut elanudki teisel veel. Olnud küll juba vanaks jäänud, nägugi olnud üsna kortsus. Ega endisel ajal siis kroonumees kolme ega nelja aastaga välja peasenud, pidi ikka rohkem, palju rohkem teenima. Selle ajaga läheb soldat vanaks, läheb ka pruut vanaks. Aga ega vana armastus ei roosteta, nii ka meie kroonumehel. Võtnud endise pruudi omale naeseks, pidanud pulmad ära ja elanud edasi. Teised tuttavad keelanud küll soldadit, ütelnud tüdruku esimese tulehargi olema ja kes teab, mis muud veel. Aga ei soldat uskunud. Teadis ju küll, et vanapagan iga noorpaari pärast seitse paari pastlaid ära kulutab. Esimesed mesinädalad läinud ilusaste mööda, siis aga märkanud soldat, et tema naesel igal neljapääva öösel kõiksugused käigud ja salatallitused ees olnud. Esteks küsinud naene ikka soldati kääst luba välja minemiseks, pärast läinud ise salaja. Soldat küsinud naese käest, kus tema käib, aga naene pole ütelnud. Siis hakkanud soldat järele passima. Neljapääva õhtal läinud naene uksest välja, võtnud õuest põesa alt luuavarre, istunud kaksiti peale ja läinud läbi õhu, nii mis kohisenud. Soldat jäänud suurte silmadega järele vahtima. Pole soldat naesele oma nähtusest midagi rääkinud. Teise päeva õhtal läinud soldat õue, võtnud põesa alt teiba ja istunud selle peale. Vuhinal tahtnud teivas kõige soldatiga lendu minna, õnneks saanud soldat enne maha. Järele katsudes leidnud põesa alt mitu niisugust teivast, mis kõik valmis olnud tuulde minema. Soldat võtnud ühe teiba ja pannud oma tarvis teise põesa alla varjule. Tulnud järgmine neljapääva õhta. Soldat vaaritsenud varjul, et näha, mis sünnib. Tulnud nõidasid ükslugu, enamiste ikka naesterahvad, võtnud teibad ja läinud põhja poole. Viimaks tulnud soldati naene, võtnud teiba, istunud peale ja läinud. Soldat võtnud ka oma tarvis ära pandud teiba ja kihutanud selle peal naesele järele. Üsna hea olnud seal pilvede riigis sõita. Olnud tarvis madalamale minna, siis keeranud teiba otsa eest madalamale. Naene lasknud ennast ühte paksu metsa maha. Soldat taga järele. Soldat näinud, et seal suur salk rahvast koos olnud. Tema pole nende hulka läinud, vaid vaadanud varjult. Üks suur must mees olnud nende juhataja. nad kõnelenud, millest aga soldat kauguse pärast pole heaste aru saanud, tantsinud ja hullanud, mõnikord ka kiskunud, nii /et/ soldatil üsna hirm tulnud pealt vaadates. Viimaks küsinud must juhataja: "Kas tahab keegi uus liige ennast teatada?" Tulnudki mitu tükki, kellede nimed vanapagan üles kirjutanud ja neile ütelnud, et tuleval korral, kui tõeste tahtvad nõiaks saada, ise endi nimed peavad endi verega raamatusse kirjutama, siis võivad nõiakoosolekutest osa võtta. Soldat astunud nüüd ka ligi ja lasknud oma nime kirja panna. Kodu minnes sõitnud nemad juba naesega sõbralikult kõrvustikku. Järgmisel neljapääva õhtul teinud soldat, kui oleks ta haige olema ja palunud naest, et see nõidade peremehe seie muretseks, tema tahta oma nime raamatusse kirjutada. Naine lubanud muretseda, hakanud kõiksuguseid kookusid ja vigurid tegema ning varsti tulnud must mees mürinaga, paks raamat kaenlas. Käskinud soldatit: "Kirjuta omaenese verega oma nimi seie raamatusse, aga ära sa, pagana pärast, midagi muud kirjuta." Soldat lasknud sõrmest verd ja kirjutanud: "Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel, saagu need hinged priiks, kellede nimed seie raamatusse on kirjutatud." Must mees hakanud raamatut võtma, kui põrkanud niisugust kirja nähes tükk maad tagasi. Siis aga saanud ta hirmsaste vihaseks, võtnud naese juukset pidi selga ja läinud minema, raamat jäänud maha. Soldat pole peale selle enam oma naist näinud. Raamatus olnud palju verega kirjutatud nimesid, mõned neist olnud soldatile üsna tuttavad. Raamat põletatud ära ja niiviisi saanud palju hingesid priiks vanapagana võimusest. Soldat käinud veel edespidigi põesa all olevate teivaste abil sõitmas ja elanud õnnelikult. Karla Intseli suust.

E 5789/90 (1) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg (1893) R. Põldmäe, Eesti rahvanaljandid I, Talumees jutustab, kuidas on saanud oma suure nina. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kolm isandat istunud trahteris laua ääres ja joonud õlut. Üks hästi suure ninaga talumees tulnud uksest sisse. Linnaisandad hakanud mehe nina üle naerma ja pilkama. Talumees, aru saades, et tema nina naeretakse, tulnud joojate juure ja hakanud nendega lahkesti kõnelema: "Eks ole tõsi - teie naerate minu suurt nina?" -"Seda'p meie just naersime," vastanud isandad. "Kas soovite kuulda saada, kuidas mina selle nina omale sain?" küsinud talumees. "Väga hea meelega!" vastanud isandad. Talumees jutustanud: "Vaadake, isandad, mina olin enne sündimist ilma ninata! Läksin siis Peetruse kääst enesele nina paluma. Peetrus viis minu ninade kambrisse. Seal oli kõiki seltsi ninasid, pisikesi ja suuri. Ma pidin enesele niisamasuguse nina võtma nagu teilgi, ausad isandad, on. Kuid Peetrus keelas neid võtmast ja käskis suurte hulgast võtta. Ma võtsin ja küsisin siis temalt: "Mis veikestel viga on, te neid mulle keelasite?" - "Need on tattninad," ütles Peetrus "ja sinusugusele mehele nad ei kõlba!" Isandad ei naernud enam talumehe nina.

E 5791/2 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Neufeldt (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rätsep libahundiks Rätsep, kes ühes peres õmblemas olnud, pannud tähele, et temal igal hommikusöögi ajal värske liha laual olnud. Peremees ei olla tema tiada millalgi lammast tapnud, ka ei või palaval suveajal liha kuigi kaua ilma soolata seista, ilma et ta hapuks ei läheks. Ühel õhtul, kui rätsepp juba tükk aega asemel olnud, kuulnud tema, kuida keegi kambre tulnud. ta piilunud teise silmaga ja näinud, et see perenaene on. Perenaene võtnud kapsit ühe veikese poti, pannud laua peale, teinud akna lahti. Siis võtnud potist, pinslega tõmbanud mokkade peale ja suur hunt jooksnud perenaese asemel kambri aknast välja. Rätsep saanud aru, et perenaene libahundiks läheb, vahtinud veel aknast, kuhu poole läheb, aga juba olnud silmist kadunud. Hommiku, koidu ajal, kuulnud rätsep tasast kahinat ja näinud, kuida hunt aknast sisse roninud, suur käntsakas verist liha suus. Sööma ajal pole rätsepal enam toit tahtnud heatse alla minna. Teisel õhtul jälle seesama lugu. Perenaine läinud jällegi libahundiks. Rätsepal tulnud suur lustka hundiks minna. Mõtelnud järele, siis võtnud nõuks kambres proovi teha. Et tema mitte nagu perenaenegi aknast välja ei jookseks, sellepärast võtnud vankreratta ja sidunud köiega kõvaste omale selga, et siis, kui ka lust tulekski, välja minna võimalik ei oleks. Nõnda pea, kui ta enesele potist mokkade peale kannud, saanud tema hundiks ja läinud kõige rattaga aknast välja, et tuba värisenud. Jooksnud metsa ja karjamaale. Õitselised olnud parajaste hobustega väljas. Need hakanud kohe hurjutama: "Hurjoh, rattaga hunt!" Ka olnud rätsepal himu loomi murda. Läinud ühe hobuse kallale. See andnud aga temale jalaga valusa hoobi, nii et tal jooksmise lust koguni ära kadund. Läinud teine siis jälle niisamuti aknast kambre, kus ta jälle inimeseks saanud. Olnud aga selle järele paar pääva haige maas, sest et hobune teda rängaste löönud. J. Neufeldti suust.

E 5792/4 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Neufeldt (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Naene libahundiks Naene otsinud parajaste mehe pead, kui lapsehoidja õuest tuppa tulnud ja naist tellinud õue tulla, kus üks võõras naene temaga tahata rääkida. Nõnda pea, kui naene õue astunud, visanud õues olev inetu vanamoor temale hundinaha selga, mis peale naene libahundiks muudetud saanud ja metsa jooksnud. Vanamoor muutnud enese ärajooksnud naese sarnatseks ja läinud uueste tuppa mehe pääd sügama. Mees mõtelnud: "Mis lugu see ometigi on, enne õue minemist olivad tema kääd pehmed, nüüd on kõvad, nii kui tahaks juuksed pääst ära kiskuda." Küsinud naeselt: "Mis see tähendab, enne olid sinu kääd pehmed, nüüd on kõvad?" Naene vastanud: "Õues oli külm, kääd kohmetasid külma kääs ära, sellepärast nad kõvad ongi." Mees pole enne aru saanud, et see tema oma naene ei ole, kui laps imeda tahtnud. Naisel olnud rindade asemel kasetohust torbikud. Laps nutnud ja tahtnud imeda, naisel pole midagi anda olnud. Mees pole midagi teadnud teha. Ükskord läinud lapsehoidja lapsega tua taha, lepiku servas oleva suure kivi juure, istunud sinna, hakanud ajaviiteks laulma: Ema, hella eidekene, tule lasta kallistama, tütterida imetama. Võõras naene, kuri naene, rinnad tohutorbikusta, ei või toita lapsukesta. Korraga kahisenud lepik ja suur hunt tulnud. Enne kui lapsehoidja ära joosta sai, viskas hunt oma naha suure kivi peale ja lapse ema seisis hundi asemel. Võttis lapsehoidja käest lapse ja andis lapsele imeda. Teisel päeval oli niisamasugune lugu. Lapsehoidja rääkis seda lugu lapse isale. See läks targa kääst nõu küsima. Tark käskis selle kivi tuliseks teha, et siis, kui hunt naha kivi peale viskaks, nahk ära kõrveks. Mees teinud targa õpetuse järele, kütnud kivi hästi tuliseks. Siis läinud lapsehoidja jälle lapsega senna ja hakanud tuttavat laulu laulma: Ema, hella eidekene jne. Kohe tulnud hunt välja, visanud naha kivi peale ja hakanud last imetama. Pärast hakanud nahka ära võtma, aga nahk olnud juba üsna kõrvenud. Nii saanud naene libahundi nahast lahti ja jäänud inimeseks. Võeras naene kadunud sellest silmapilgust ära ega ole keegi teda enam näinud. J. Neufeldti suust.

E 5804/6 (3) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003
Vanapagana onu raha Läinud vaene saunamees vaevase hobusekondikesega metsa puid tooma. Pannud koorma peale, hakanud kodu minema - ei hobune jäksa vedada. Mees võtab kepi, annab sellega hobusele "kaeru", ei aita seegi. Koorm liig raske. Mees istunud kännu otsa ja õhkanud: "Kas keegi jumal ehk kurat mulle abi ei jõua saata." Õhkamise järele vaadanud ringi, näinud musta habemega mehikese tulema. "Mis sa siin ohkad?" küsinud ta mehelt sõbralikult. Mees rääkinud oma häda: "Hobune on väsinud, ei jäksa enam koormat vedada, ei ole raha uue ostmiseks. Hobuse tööga pean ennast toitma." Musta habemega mees, kes muud ei olnud kui vanapagan, trööstinud meest, lubanud talle abi anda. Käskinud natukese oodata, kuni raha toob. Mees lubanud oodata ja vanapagan läinud metsa. Mees luuranud uudishimulikult, et kust see must mees raha õige võtab. Vanapagan läinud ühe põlise kuuse juure ja hakanud selle juurte pealt mulda ära kraapima. Kraapinud, kraapinud ja kiskunud viimaks ühe külimitu sarnaste riista kuuse juurte alt välja. Sammunud siis selle riistaga vaese mehe juurde tagasi, kes oma koha uueste maha istunud. "Siin on sinu jäuks raha küll," ütelnud tema rahakülimitu mehe ette maha pannes. Mees ütelnud, et seal tema jäuks liiga palju olla. "Pole viga," ütelnud vanapagan. "Pruugi siit riistast nii palju kui sulle tarvis läheb, pärast võid ju jälle tagasi maksta." - "Aga kust mina sinu ülesse leian?" küsinud mees. "Vilista siinsamas kohas kolm korda läbi hammaste," käskinud vanapagan. Läinud siis ise metsa tagasi, kust tulnudki. Mees lükanud muist puid vankrelt maha, tõstnud raske riista, mis kuld- ja hõberaha täis olnud, suure vaevaga vankresse ja sõitnud koju. Hakanud siis saadud rahaga enese rasket elu uueks muutma. Ostnud omale talukoha, hobuseid, lehmi ja kõiki, mis aga tarvis läinud. Raha olnud küll. Ta käsi hakanudki heaste käima. Vili kasvanud kui pillirog, loomad siginenud heaste, nii et juba nelja aasta pärast võinud selle summa senna riista asemele panna, mis ära pruukinud. Panud siis rahariista vankrele, läinud metsa tuttavasse kohta ja vilistanud kolm korda läbi hammaste. Musta habemega vanamees tulnud nii, et maa põrunud. Pühkinud mehe juure jõudes higi otsa eest ära ja sõnunud: "Olin parajaste Riia linnas ühes pulmas tantsimas. Jooksinn nüüd, kui su vilet kuulsin, nii et hing tahtis kinni jääda. Mis minust õige kutsusid?" Mees ütelnud, et raha tulnud ära maksma, mis nelja aasta eest laenanud. "Oleks tühja pärast võinud mind tülitamata jätta," pomisenud vanapagan. "See polegi ka minu oma raha, see mu onu jägu. Õnnista teda haua põhja, siis saad kõik omale." - "Kuda ma teda õnnistama pean?" küsis mees. "Ütle mu oma kuuldes: "Saagu sa, kurat, igaveste põrgu põhja jääma."" Mees ütelnud ja vanapagan annud selle raha kõik mehele. Ise läinud jälle minema, ilma mehe tänu ootamata. Mees läinud koju ja elanud kui rikas mees kunagi. Tänanud iseeneses vanapagana onu varanduse eest. Anna Hintzenbergi suust.

E 5812 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Hans Wollmann (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rajakatel Rahakatlaid juhatakse ainult äravalitsetud inimestele. Kui aga mõned teised juhtuvad katelt nägema, kaub see ära ja seegi jääb ilma, kellele juhatati. Ühele juhatatud unes rahakatelt. Tema võtnud teise mehe abiks ja kaevanud juhatatud kohas suure ja sügava augu. Pole aga midagi leidnud. Teisel öösel kästud teda uueste minna ja üksipäini raha maa seest välja võtta. Mees läinud ja leidnud sellesama auku tagasi aetud mulla seest rahapoti. See olnud nuu suur, et üksinda pole jäksanud ära viia. Läinud siis tagasi ja kutsunud oma venna, et selle abil rahapotti ära tuua. Rahapott olnud aga nüüd kadunud ja jäänudki kadunuks ehk küll mees mulla hoolega läbi siblinud. Hans Wollmanni suust.

E 5813 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Iga kord, kui täht taevast maha kukub, sureb üks tuttav inimene sellel ära, kes tähte kukkuma näeb.

E 5813 (7) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loom juhtub niisuguseid põhku sööma kelledest hiir omale pesa teinud, siis jääb ta ravanduse haigusesse.

E 54610 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Soela väin ulatas Kalevipojale vööni, vett voolas saabastesse. Naene tõi Sõrvest suure kivi, et Kalevipoeg kuivalt läbi pääseks. Tuues katkes põllepael; kivi Pamma rajal maha. Seda kivi hüütakse Kalevi kiviks. Teist Kalevi kivi kandis Kalev ise, et sellega Kuresaare väravat sulgeda, 10 versta eemal Kiiratse küla juures kukkus kivi maha. Enne visati selle kivile suur oks. (cf Oesel III 90). Kalevi jäljed Kihelkonnas õpetaja põllul ja Undoval. Karjas 2 kalevi kivi. NB. Saaremaal ikka kalev, ei Kalevipoeg.

E 54611 (a) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestanud Kristi Kaber 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rõuges vikatkaar.

E 54611 (c) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuusalu Tüliveres on suur Kalevipoja kivi.

E 54611 (d) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuusalu Tüliveres on suur hiietamm, seest õõnes, seitse meest mahub tamme õõnsusesse. Vanasti sinna ohvrid viidud, missuguseid, ei mäletata enam.

E 54611 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuusalu Uuri küla juures on hulk suuri Kalevipoja kiva. Korra sattunud Kalevipoeg Vanapaganaga tülli ja hakanud seda kohe kividega viskama. Need kivid on seniajani Uuri küla ligidal näha.

E 54612 (4) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jäid kalapüüdjad vastase tuule pärast kauaks kottu ära, läksid Hiius naised metsa, pöörsid seljad soovitava tuule poole ja hüüdsid: "Tuul, tuul, puhu mu peale. Puhu mu selja peale!" Ise jooksid tuule kombel üle põõsaste.

E 54612 (6) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Marina mägi ja Marina pettai - mänd vana Kasaritsa mõisa ligidal.

E 54612 (8) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Saadjärv praegusesse kohta tulnud, kiriku enese alla matnud.

E 54612 (10) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Karti Lokutas Hiieauk. Sinna maa-aluste ohver: 1) kulda (särgisappi), 2) hõbedat, 3) vaske, 4) tina, 5) herneiva, 6) soola, 7) uateri, 8) odrateri, 9) rukkiteri. Ka raha tarbe korral. Kes sealt võttis, haigeks.

E 54612 (12) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hallistes Vana-Kariste Padriku talu maal püha kadakas. Kes oksa võtab, seda torgitakse nagu nugadega. Peab oksa tahtmata viima tagasi.

[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 73 74 75 76 77 78 79 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99 100 101 102 103 104 105 106 107 108 109 110 111 112 113 114 115 116 117 118 119 120 121 122 123 124 125 126 127 128 129 130 131 132 133 134 135 136 137 138 139 140 141 142 143 144 145 146 147 148 149 150 151 152 153 154 155 156 157 158 159 160 161 162 163 164 165 166 167 168 169 170 171 172 173 174 175 176 177 178 179 180 181 182 183 184 185 186 187 188 189 190 191 192 193 194 195 196 197 198 199 200 201 202 203 204 205 206 207 208 209 210 211 212 213 214 215 216 217 218 219 220 221 222 223 224 225 226 227 228 229 230 231 232 233 234 235 236 237 238 239 240 241 242 243 244 245 246 247 248 249 250 251 252 253 254 255 256 257 258 259 260 261 262 263 264 265 266 267 268 269 270 271 272 273 274 275 276 277 278 279 280 281 282 283 284 285 286 287 288 289 290 291 292 293 294 295 296 297 298 299 300 301 302 303 304 305 306 307 308 309 310 311 312 313 314 315 316 317 318 319 320 321 322 323 324 325 326 327 328 329 330 331 332 333 334 335 336 337 338 339 340 341 342 343 344 345 346 347 348 349 350 351 352 353 354 355 356 357 358 359 360 361 362 363 364 365 366 367 368 369 370 371 372 373 374 375 376 377 378 379 380 381 382 383 384 385 386 387 388 389 390 391 392 393 394 395 396 397 398 399 400 401 402 403 404 405 406 407 Järgmine lehekülg ]