Andmebaasis olevate tekstide vaatamine
EKnS 2, 191/2 (3) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. Madis Sild < Andres Jalak (1909) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui paise kuhugile ihu pääle hakkab, siis pandakse pigilapp sinna kohta pääle ja hoitakse niikaua pääl, kuni valutamine ära jääb, siis on terve, s.o paise siis enam ei hakkagi. Mõned põletavad selle koha, kuhu ta hakkab (kust ihu valutama hakkab) ära, siis enam ei hakka. Seda põletatakse järgmiselt: Aetakse toores lepapult tules kuumaks ja siis sellega põletatakse nii kaua, kui arvatakse, et küll saab. Mõned ajavad ka kive kuumaks, millega siis põletavad. Nüüd on hakatud ka kange rohtudega nagu saltsari õliga põletama.
EKnS 2, 192/5 (4) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. Madis Sild < Andres Jalak (1909) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui paise või kasvjas ehk ka mõni muu mädanik juba nii kaugele on läinud, et enam abi ei saa, vaid mädanema hakkab ja tulist valu teeb, siis püütakse teda rutem mädanema ajada ja selle tarvis pandakse siis ka tõrva pääle. Kõige rohkem aga pandakse siis vankrimääret pääle. Mõned panevad ka hapupiima ja leivapudi pääle, mis õige ruttu valu ära võtab ja mädanema paneb.
Nende mädahaavade nimed on:
Väikesed kutsutakse villikesed; suuremad on paised. Neid on mitmet seltsi, nagu üks on, mida kutsutakse aga paljalt paise. Sellel on valus pää otsas, sisse mädaneb valus süda. Kui see süda välja pigista, siis saab ruttu terveks.
Teine seltsi on, mida kutsutakse veripaise. See hakkab enamasti sinna, kust ihu lotsitada on saanud. Korra hakkab ühest kohast valutama, ümberringi paisetab ära. Viimaks lööb kõige valusama koha pääle ümmargune muhk. See muhk korjub verd täis, mis mädanema läheb. Kui juba veri sees mädaks on muutunud, mis sellest ära tunneb, et muhk päält valgeks läheb ja vajuda annab, siis tehtakse auk sisse ja litsutakse siis veri ja mäda välja, seotakse haav kinni, mis siis ruttu ära paraneb. Kui veel veri mädaks ei ole muutunud, siis on muhul paks nahk pääl, mis katki tehes koledasti verd jooksma hakkab.
Kolmas selts on umbpaised. Need on kõige halvemad. Esite hakkab väike villike, viimaks hakkab ihu ümberringi paisetama ja valutama. Villikese asemele lööb suur ümmargune muhk. See muhk lööb muidugi seest mädanema. Aga sellel lööb mitu südant sisse (südamed on nagu sibulasüdamed). Mõnel on koguni 12 südant sees olnud. Enne ei saa terveks, kui need südamed nii ära mädanevad, et neid saab välja pigistada. Pääle sedagi on tervekssaamine vaevaline.
Kolmas mädanik on, mida kutsutakse kasvjas. See kasvjas teeb ka palju valu. Sellel on ka valus pää otsas, mädaneb suur süda sisse, mida ühes mädaga tuleb välja pigistada. Auku ei või talle mitte enne sisse teha, kui tal ise auk sisse mädaneb. Kui enne auk sisse teha, siis läheb ta väga halvaks, mida halb parandada on.
EKnS 34, 1/2 (1) < Lihula khk., Lihula l. - Johan Reimann < Lihula linna elanik (1907). Sisestas Janne Juuse, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
"Must raamat"
Lihula linna lähedal, Tuudi mõisa omanikul, parun Rennenkambil olnud vanal ajal "must raamat", - nõia raamat. Selle raamatu järele lugenud ta tontisid välja, kes talle kõiksugusid töösid teinud ja nõudmisi, mis inimesel võimata täita, toime saatnud. Tondid pole enne ära läinud ning nõudnud ikka uusi töösid nii kaua kui saks nad jälle tagasi raamatu järele lugenud. Raamat hoitud kõige eest varjul.
Korra sõitnud parun välja ja unustanud raamatu tuppa lahti laua peale. Teenrid leidnud raamatu sealt ja hakanud seda lugema ja näe imet! Tuba tulnud tontisid täis ja nõudnud tööd, muidu lubanud mõisa suutumaks maha põletada. Teenrid kohkunud ära ega pole teadnud, mis teha, katsunud neid tagasi lugeda - ei oska! Viimati üks olnud neist nii kaval ja mõtlenud niisuguse töö välja, mida tontidel võimatu korda saata. Ta läkitanud tontisid Tuudi liivamäele liivatuusti keerutama. Tondid läinud tööle. Maailm olnud tolmu täis, nii mässanud tondid liivamäes, aga pole ühtegi tuusti valmis saanud.
Õhtu eel sõitnud saks kodu, tondid olnud ikka veel liivamäel. Saks sõimanud teenrid läbi ja lugenud tondid tagasi. Kui saks viha mööda läinud, tänanud seda teenrit, kes nii kavalast oli töö välja arvanud, mida tondid ei saanud toime saata. Kui tondid oleks töö valmis saanud, seletanud saks edasi, siis oleks nad mõisa ära põletanud.
Sellest ajast saadik peitnud saks raamatu nii ära, et keegi pole seda enam näinud ning kuhu see raamat viimati saanud - keegi seda ei tea.
EKnS 8, 5/6 (4) < Mustjala khk., Pahapilli k. - A. Vestren-Doll < Mare Toompuu (1872) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kiitsakale kibu,
varesele valu,
nonnile ikka nobe haige.
Täna haige, homme terve,
tunahomme pole tundagi.
EknS 8, 6 (3) < Mustjala khk. < Palamuse khk. A. Vestren-Doll, õpetaja (1872) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Liigpäeval ei raiuta puud, et ussid ei tule.
EKnS 8, 6 (4) < Mustjala khk., Mustjala v. < Palamuse khk. A. Vestren-Doll, õpetaja (1872) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui matsapäeval ja jüripäeval es raiuta, hunt ei murra.
EKnS 9, 2/3 (2) < Kaarma khk., Suurevalla v., Köutsi t. - C. Wesmann, kooliõp. < Marie Saar (1912) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahvas kartis võlusõnu. Et herraga hästi läbi saada, pruugiti järgmised sõnad:
Keel kui kuld,
meel kui hõbe,
keel kui päästliku keel.
Minu meel ja saksa meel
peavad üks olema.
E 2877 (5) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Raha nägema: haigust.
E 2908/2909 (1) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Allik
Saarde kihelkonnas Voldveti vabriku lähedal on siin mäe külje sees üks allik. Sellest allikust räägitakse järgmist. Sääl kohal, kus praegu allik seisab, olnud ennevanast talumaja. Kord peetud sääl majas pulmsid. Jeesus/Jumal pannud omale sandiriided selga ja tulnud ka pulma. Temale antud sääl ka süia. Kui õhtu jõudnud, palunud tema omale, kui teised pulmalised magama heitnud, ka öömaja, aga seda pole lubatud.
Jeesus läinud nüüd ära popsi juure sauna ja palunud sääl öömaja. Pops lubanud ka öömaja. Kui pulmalised magama heitnud, lasknud Jeesus kõik pulmamaja kraami popsi juure tulla. Nüüd käsknud ta popsil välja vaatama minna, mis pulmamajas tehakse. Pops käinud vaatamas ja näinud, et pulmamaja olnud aknatest saadik maa sisse vajunud.
Natukese aja perast käskinud jälle popsil välja vaatama minna. Pops käinud ja näinud, et pulmamaja olnud kõik maa sisse vajunud, ainult katussehari olnud näha.
Natukese aja pärast käskinud Jeesus jälle popsil välja minna pulmamaja vaatama. Pops käinud ja jutustanud, et pulmamaja olla kõik juba maa sisse vajunud.
Hommikul tänanud sant popsi öökorteri eest ja läinud minema. Nüüd läinud pops pulmamaja aset vaatama. Sääl olnud allik asemel. Nii saanud see allik. Pärast, mõni aeg edasi, leitud selle pruudi rätik veel Võrtsjärvest. Karjapoisid pildunud sinna allikusse ennemalt kiva, aga säält pillutud neile vastu.
E 2915 (12) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Arstimine. (Pomisemine)
Võeti vana kirikulauluraamat ja ristiga võti, pöörati võtid raamatu peal tiiru ümber ja loeti: "Maarja isake! Maarja emake! Kust on N. N.* selle haiguse saanud? Kas tare läve alt ehk kurja jälje seest ehk saunast: lavalt, keresselt, läve alt ehk kurjast tuulest jne."
Kui seda nimetatakse, kust haigus saanud, siis käib võti selle sõna juures ümber ringi. Siis jälle: "Kas see haigus on tulnud vihastamisest või külmetamisest või tõise kurja inimese vandumisest j. n. e. Kust saadud, selle sõna juures käib võti tiiru. Siis tuleb, kui haiguse hakatus tääda, arstimine.
* N.N. - õige nimi.
E 2915 (13) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas luupainajast lahti saada
Kui luupaene seljas käib, siis kui ta üks ööse seljas on, siis mine, kui maast üles tõused maantee pääle. Kes sulle sääl kõige esite vastu tuleb, see ongi luupaeneks käia. Sellele ütle: "Miks sa öösel mul seljas käid?" Siis ei tule ta tõine kord enam.
E 2919 (15) < Helme - Jaan Karu (1893). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Vene järv
Löve-Woorbachi nurme sees on üks väga veikene järvekene. Sinna olla sõja hark ja laager sisse jäänud. Kord kaevatud säält kraavi ja tahetud järve maha lasta, aga kaevajad jäänud pimedaks. Siis aetud kraav kinni ja kaevajad saanud nägijateks.
E 2920 (16) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Tanijärv
Kord püüdnud mees Tanijärvest kalu, saanud aga ühe töbi sabaga kala. Järves kutsunud ükslugu ikka: "Kutu, kutu, kutu!" jne. ja ütelnud: "Kõik sead on muidu käes, aga ühte töbi sabaga orikud ei ole." Nüüd viskanud mees töbi sabaga kala sisse, siis üteldud: "Nüüd on kõik käes."
* Tanijärve tulemine Pärnust saadetud. J. K.
E 2920 (17) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Tont aset tahtmas
Tont käinud kord Tallina mõisa (Löve vallas, Helme kihelkonnas) järvest välja peremehe juure ja palunud peremehe käest omale kuivale maale aset. Peremees aga sõimanud teda ja ei annud mitte aset. Siis ütelnud vanatont: "Tuvil on kolm poega ja neil kõikidel on kuival maal ase ja sina ei anna mulle üksi aset." Peremees pole aga mitte annud, vaid käsknud kesk järve elada ja iga kord, kui vana tont käinud, lugenud ta issameiet. Siis läinud vanatont ära. Viimaks pole ta enam tulnud.
E 2921 (19) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas vargust peremees otsis
Kui varas peremehe arvates omas majas oli, siis ta kutsus kõik oma majarahva kokku, andes igal ühele õlekõrre hammaste vahele ja ütelnud: "Kes varas on, selle õlekõrs kasvab pikemaks." See, kes varas olnud, kartnud, et tema õlekõrs pikemaks kasvab ja purenud tüki oma õlekõrrest maha. Nii saadudki varas kätte.
E 2921 (20) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas varas kätte saadud (seda on nõiad teinud).
Võetud kiriku lauluraamat ja köidetud see punase lõngaga kinni, siis võetud ristiga võti, pantud lauluraamatu peale ja üteldud: "Raamatuke näita, kuuluta, kes on selle asja varastanud, kas N.N. või N.N. jne." Kui varga nime nimetatud. Siis käinud võti tiiru, nii saadud varas kätte.
E 2922/3 (32) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Võitegemisest
Võid ei tohtinud mitte puunõu sees teha, sest puunõu kobiseb, siis tõine kuuleb ja võib ära nõiduda, sellepärast siis kivinõu sees.
E 2924 (43) < Helme khk. - Jaan Karu (1983) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kui lepal pikad urvad olevat, siis saavat sel aastal leiba, aga kui lepal lühikesed jämedad urvad, siis nälja-aasta.
E 2947/8 (2) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas loomad ära nõiutud
Kord võtnud üks vana nõid 9 sorti heinu, pannud neid 9. kimpu, ikka ühel latv, teisel tüvi. Pannud iga kimbu sisse kas konna ehk ussipoja jne., siis köitnud iga kimpu 9 sidemega kinni ja pannud ühe peremehe lehma söögi sisse. Nii kui lehmad säält söönud, lõpnud kõik ära. Perenaene tõstnud heinad ja vaadanud, mis heintel viga, kui lehmad ära lõpevad. Korraga sadanud heinte seest üks mutsakas maha. Ta võtnud üles ja vaadanud, olnud ussipoeg. Nüüd mintud nõia juure abi otsima. Nõid juhatanud: "Võtke pihlapuu, tehke auk sisse, pistke see ussipoeg sinna sisse ja põletage tules ära." Nii ka kohe tehti. Kui uss tules vingus, siis sel samal ajal ka sääl lähidal külas jäänud see vanamoor, kes ussipojad lehma söögi sisse pannud, raskeste haigeks ja kisendanud seni suurt valu kuni ussipojad ära põlenud.
E 2948/9 (3) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas lammastest palju villu saab
Vastlapäeva õhtul pöetud 9 võerast laudast kõik lambad läbi, ilma kellegi teadmata, siis kasvanud oma lammastel suured villad. Kui nendest varastatud villadest kindad käes olnud, keda selle käega siis teretatud, see olnud siis armuline ja ka kohtus saadud siis õigust. Ühes talus oli kord lambad ära pöetud. Nüüd mindi nõia juure abi otsima. Nõid tuli sinna, korjas maast need villakibemed üles, mis pügaja maha jätnud, võttis need villad, toppis neid pihlakapuu sisse ja viis ahju lõhna pääle. Siis ütles ta: "Kui keegi tuleb midagit tahtma, siis ärge temale mitte midagit anda." Ise läks nõid minema. Varsi tuli sinna üks vanamees ja küsis juua. Ükski ei annud temale aga juua, vaid kästi aga temal ise võtta. Tema aga ise ei võtnud. Nüüd läks ta välja meeste juure ja küsis meeste käest tubakut piipu panna. Mehed, kes nõidusest midagi ei täädnud andsid temale tubakut. Poleks temale mitte tubakut antud, siis oleks ta surenud.
E 2956/8 (7) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Soend (libahunt)
Kord oli üks noor perenaene soendiks nõiutud ja ta läks ära metsa. Naeseemal käskinud ta aga oma last ikka iga päev nurme pääle üle kivi juure tuua ja imetanud sääl. Kui meheema lapse kivi juure toonud, tulnud soend mõtsast välja, viskanud naha seljast kivi pääle ja hakanud last imetama. Kui ta last imetanud, siis pole ta mitte üks sõna rääkinud, vaid silmapisarad jooksnud mööda palgeid maha. Kui ta lapse ära imetanud, visanud oma hundinaha jälle selga ja jooksnud metsa.
Mees läinud targa nõia juure abi otsima. Nõid juhatanud: "Kütke kivi häste kuumaks, kui ta siis kivi juure tuleb ja naha kivi pääle viskab, siis põleb nahk kokku ja ei lähe enam selga."
Mees ajanud ka kivi kuumaks. Soend tulnud jälle metsast välja. Käinud kolm tiiru ümber kivi, vaadanud haledaste lapse peale, viimaks viskanud hundinaha seljast ära ja saanud inimeseks ja imetanud last. Kui ta lapse ära imetanud, võtnud ta jälle naha, et selga tõmmata, aga nahk olnud kokku põlenud ja ei läinud mitte selga.
Nii jäänud ta inimeseks. Nüüd viidud ta kodu. Kodus pole ta aga mitte sõnagi rääkinud, ei söönud ega joonud, vaid seisnud ühe koha pääl paigal ja valanud pisaraid.
Mees läinud tõist korda nõia juure. Nõid õpetanud: "Võta kolm kanamuna tühjaks, pane kõik vett täis ja pane need munad siis hästi ilusaste kinni, et mitte vesi välja ei tule, kui ta last imetab ja nutab, siis viska nende munade seest temale vett näu pääle. Siis hakkab ta rääkima ja jääb niisamasuguseks inimeseks nagu ta enne oli."
Mees läinud kodu, pannud kolm kanamuna vett täis ja kinni. Kui naene last imetanud, visanud ta temale munast vett näu peale. Kui ta kahest munast ära visanud, siis rääkinud naene juba ühe sõna, kui ta kolmandamast ka visanud, siis hakkanud naene rääkima ja ütelnud, et miks sa ennemalt ei teinud seda. Võtnud mehel ümbert kaela ka kinni ja olnud väga rõõmus. Sest ajast jäänud ta imimeseks.
E 2958/9 (7) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
7. Mooseseraamat (Tartumaalt)
Ühel peremehel olnud Seitse Moosese raamatud. Seal olnud niisugused sõnad sees, et peremees võinud sellega tõist ära vanduda, võinud tõisele kurja ja ka head teha. Kellegile tõisele pole ta aga seda raamatud näidanud, vaid ainult ise lugenud. Kord unetanud ta ometi selle raamatu laua pääle. Karjapoiss näinud seda ja hakanud säält seest, teadmata missugust tükki, lugema. Kui ta mõne salmi saanud ära lugeda, olnud kõik tuba surnuid täis ja kõik küsinud maas istudes: "Andke tööd! Andke tööd!" Varsi tulnud peremees tuppa. Kui ta seda lugu näinud, siis pahandanud ta väga karjapoisiga, võtnud seitsme Moosese raamatu kätte, lugenud säält mõne sõna ja surnud kadusid kõik ära.
E 3006/7 (5) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kust kõik ilma rahvaste nimed ja keeled on tulnud
Et rahvasugu maa pääl ühesugune ja laialine olnud, siis võtnud Taara-jumal nõuks kõik rahvast jagudesse jagada. Selleks kutsunud ta kõik ilma elanikud Taara mäele kokku. Sääl säädnud ta paja või katla üles ja hakanud keetma. Kui ühest maanurgast rahvas tulnud, kuidas viisi siis pada keenud, nii saanud selle rahvale nimi ja keel. Kui eestlased tulnud, keenud pada ikka: "Eest, eest, eest". Nii saanudki nimi eestlane. Kui lätlased tulnud, siis keenud pada üle kõige ikka: "Lätt, lätt, lätt!" Nii saanud nimi lätlane ja ka läti keel on niisugune.
E 3011/2 (9) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Miks kägu ümber hulgub?
Kui linnud loodud, siis juhatanud ingel Gabriel igale linnule oma eluaseme kätte. Ühele mäe otsad, tõisele vee, kolmandamale katukseräästa, kõrbe jne. Tõised on kõik oma kohtadega rahul olnud, aga kägu mitte. Mäge arvanud ta liig kõrgeks, põesast madalaks, vett märjaks jne.
Selle pääle saanud Gabriel vihaseks ja ütelnud: "Et sulle ükski koht armas ei ole, siis mine ja otsi omale ise koht."
Et kägu veel seni ajani kohta pole leidnud, siis lendab ta ikka ühest kohast teise, ei saa ka ise oma poegi haududa, vaid muneb ühe ühte, tõise muna tõise linnu pesasse ja läheb jälle.
E 3056 (3) < Helme khk. - Jaan Karu (1894) Mt. 70, US 35. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Miks jänesel mokk lõhki on
Kord tulnud jänesed kokku nõu pidama, et mis sellega saab, et neid keegi ei karda, vaid nemad peavad kõikide eest põgenema. Nad pidanud nõu, võerale maale minna. Kõik jänesed läinud jookstes võerale maale minema. Kui nad jooksnud, jooksnud nad ka ühe lambakarjast mööda. Lambad seda nähes, kõik jookstes põgenenud. Jänesed kõik naerma, et nii hulk ja ka nii hea suured loomad neid kartvad, naernud kõik nii kõvaste, et mokk lõhki. Ka jätnud võerale maale mineki mõtegi järele. Naermise märgiks aga jäänud terve jänesesugul peal mokk lõhkine.
E 3065/6 (5) < Helme khk. < Karksi khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas ühe mehele raha antud (Karksist)
Kord üteldud ühe mehele: "Mine kesköösel ilma kellegi täädmata Iivakivi (Iiva kivi on Karksi vallas Pilgu külas) juure ja pane enne omale põll ette, seda hoia lahti, siis antakse sulle raha." Mees läinud. Kui ta kivi juure saanud, siis tulnud üks mees tema juure, sel olnud punased püksid jalas, pealtpoolt olnud aga parem pool kollane, aga pahem pool sinine; aga tema nägu ei ole mees näinud. See kallanud mehele hulga tuliseid süsa põlle pääle ja ütelnud: "Ära sa neid nüüd vaata, enne kui sa kodu saad!" Mees läinud kodu. Kodus vaadanud ta põlle peale: ei tuliseid süsa kusagil, vaid põll kuldraha täis.
Pääle seda kutsunud üks mees jälle seda meest: "Tule! Lähme Intsare saaja ja punapüksi pulma." Mees aga ei läinud Intsare saaja ja punapüksi pulma. Siis vedanud see mees teda hulga aega ümber tare ja lasknud viimaks lahti. Et ta aga pulma ei läinud, siis jäänud ta haigeks ja eluks ajaks vigaseks.
E 3066/7 (6) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Mt 1825c. Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas üks varas õpetaja leska petnud
Kord surnud üks väga rikas kirikhärra ära. Nii jäänud proua leseks. Pääle kirikherra surma tulnud üks noor ilus õpetaja proua juure ja ütelnud, et tema olla kirikherra ja tahab prouad ära võtta. Proua sellega rahul. Nüüd jäänud see kirikherra selleks nädalaks sinna, et pühapäev jutlust pidada. Proua annud kõik omad võtmed kirikherra kätte.
Pühapäeva hommikul võtnud peigmees raha ilma proua teadmata kokku ja tellinud omale hobuse ja tõlla kiriku ukse ette teda ootama. Ise läinud kirikusse jutlust pidama. Rahvas kõik uudishimulikult kuulama, mis võeras kirikhärra ütleb.
Ta hakanud jutlust: "Kord oli üks ilmamaa mees ja sel oli üks ilmamaa kirves. Kui see ilmamaa mees läks selle ilmamaa kirvega selle ilmamaa puu juure, kui ta seda ilmamaa puud raius ja kui see ilmamaa puu hakkas sadama: praaga, praaga prantsti!" Nende sõnadega õllutanud ta kantslest, mille jalad ta teisel päeval oli saega katki lõiganud ja prantsti sõna ajal kukkunud ta ühes kantsliga ümber. Lävest välja, tõlda sisse ja kihutanud oma teed. Rahvas ootnud õhtuni kirikherra tagasitulekut, aga ta ei tulnud. Nüüd teatatud asjalugu prouale. Alles nüüd märganud proua, et ta petutud olnud.
E 3080/1 (12) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Mis vingerpussi puude varjud juudile mänginud
Kord tulnud juut ühte majasse ja jäänud sinna ööseks. Öösel surnud aga sääl majas üks vanamees ära. Juut kartnud väga surnut ja mis nüüd juudil muud, kui pukai! minema. Ta sõitnud edasi. Tee läinud läbi metsa. Juut vaadanud korraga teravaste enese ette. Kuuvalgel näinud puu varju, mis tuulest liigutud, ja arvanud, et surnut inimene on ta tee peale ette tulnud. Pöörnud ennast ümber, et tagasi minna, aga vaata - surnut ka tõisel pool. Juut ei pidanud ka enam aru, vaid õnnistuse sarv otsa peale, rihm ümber käe ja paluma. Et surnut ära ei läinud, siis palunud ta seal kuni hommikuvalgeni. Puuvarjud kadunud siis muidugi ära ja juut rõõmus, et surnute käest pääsenud, sõitnud edasi. Tõistele rääkinud ta ka oma surnute vahel olemisest ja ütelnud: "Vahtisid küll ees ja taga, aga ometigi ei julgenud ligi tulla."
E 3082 (14) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Mis üks mees ebausu paikadele teinud
Tagepera vallas elanud ennemuiste üks mees, kes kõik, kus ta mõne püha puu täädnud, maha raiunud. Kivihunikud, kuhu jälle vanapaganatele putru viidud, neile pannud ta püssirohtu alla ja lasknud sinna poole, kus tähed säravad. Veidike sinist suitsu ja selle järele ka sinist tuhka jäänud järele. Rahvas imestanud, et mikspärast vanapagan sellest mehest sugugi jagu ei saa.
E 3120/2 (1) < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?). Sama tekst vt H II 47, 29/30 (3). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Metsahalgjad
Kolm põlve tagasi tulnud Kosu külast Lõppe meestest üks ülestõusmise esimese püha hommiku Mähuste Tudupeksi soodu metsiksemängu. Mees hulkunud mööda soodu kõige hommiku, ei ole mitte ühte lindu leidnud, mispeale ta viimaks siunama ja vanduma hakanud. Viimaks päevatõusu ajal, kui ta kodu tahtnud hakata minema, kuulnud ta kaugelt üht metsikse laulusahinat ja hakanud sinnapoole minema. Ligemalle jõudes muutunud laul justkui sea röhkimiseks, ja kuda rohkem ta edasi läinud, seda imelikumaks läinud healed.
Viimaks kostnud suur kohin taale kõrvu, otsekui oleks heinasaadu veetud, ja juba paistnud suur must kogu mehele silma, kes hüüdnud: "Ma tulen!"
"Tule! Kes sa oled?" vastanud mees.
"Ma tulen!" hüüdnud halgjas teist korda.
"Tule! Ma lasen!" vastanud mees.
"Lase. Sääreluud on kõvad, ma tulen," kostnud jälle imelik kogu.
Mehel juhtunud just õnne kohe hõbekuul taskus olema, pannud selle ruttu püssi sisse ja lasknud, mispeale must kogu lõhki läinud ja suur tulekera välja tulnud, kes hirmsa kohinaga Suru mõisa poole hakanud veerema ja seal ühe mehe ära tapnud, kes ka just parajaste sel hommikul metsiksejahis olnud. Mehele teinud see nõnda hirmu, et ta enam ilmaski pühapäevadel püssiga mööda metsa põle hulkunud.
E 3122a/4 (2) < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kord tulnud kolm töömeest Lehtse mõisast nüüdse Aegviidu jaama poole. Nende tee viinud neid Jäneda kuusikust läbi, olnud just südaöö aeg. Järsku näevad nad kedagi laterna tulega teele ilmuvat. Meestel hea meel, et saaksid seltsis tulevalgel käia, sest öö oli väga pime. Nad kiirustasivad käiku, aga ei saanud tulemeest kätte. Kord oli ta õige ligi, kord kippus ta meeste silmist kaduma, kord ilmus ta meestele pooles puudes, kus ta, natuke meeste eel meestega edasi läks. Sedaviisi läinud nemad niikaua kuni kuusiku lõpuni. Minnes keelanud üks Saaremaa mees teisi ja ütelnud: "Olge temast rahul, ärge puutuge temasse, mina olen temaga juba kimbus olnud. Metsa lõpul läinud ta äkitselt metsa ja teinud hirmsat häält, otsekui öökulli häält, mis peale Saaremaa mees teisi jälle vaikida käskinud. Kuda Saaremees temaga juba kimbus olnud, põle kellegil kange hirmu pärast meeles olnud pärida. Seekord aga peasenud mehed tema käest ilma vigata. Hilja aja eest veel elanud üks neist meestest, kes seda lugu mitmele jutustanud.
E 3131/2 < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Näkk
Korra läinud mees soodu kõndima ja näinud ühe lauka juurde jõudes ilusa kuldsõrmukse lauka sõrvas maas hiilgavat. Nii pea, kui mees sõrmukse maast ära võtnud ja sõrme pistnud, tõmmanud näkk teda laukasse. Üks karjane, kes seda eemalt näinud jooksnud seda lugu teistele jutustama. Suure otsimise peale leitud mees lauka põhjast, kõva nuia külge kinni seutud ja ei enam hinge tossugi sees. Näkk oli teda ära käägistanud.
E 3135/40 < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Mt.810. Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Aamens
Kord läinud mees metsa kõndima ja õnnetuse korral juhtunud ta ära eksima.
Kui ta juba küllalt mööda metsa ümber oli hulkunud, tuli taale viimaks vanapagan, kolmnurkane inimese sõrmeküüntest kübar peas, vastu ja pärinud järele, mis mehel viga. Kui mees õiendanud, et ta ära eksinud, lubas vanapagan teda siis õigele teele juhatada, kui ta aga selle asja, mis mehele kodu saades kõige enne vastu juhtub, temale lubaks.
Mees mõtelnud järele: "Mis mulle siis õige vastu juhtub, võibolla minu veikene koerakutsikas ja selle võin ma juba küll ära lubada, minu va teinepool nuriseb ikka, et ma ta ära surmaks, olla ju muidu toidu raiskajaks."
Selle mõtte järele lubas mees paganalle, mis see nõudis ja järsku nägi ta, et ta oma värava taga metsas oli.
Aga kuda ehmatanud mees, kui taale õue astudes tema veikene seitsme aastane poeg vastu tulnud.
Mehel olnud hea nõu kallis ja sellepärast võttis ta poja ja rutanud kirikuõpetaja juurde temalt nõu küsima. Õpetaja saanud aru, et siin enam nalja asi ei ole ja viinud poisi kiriku altarisse ja tõmbanud altari ukse ette kriidiga kolm risti ning ütelnud poisile: "Kui seie kiriku keegi peaks tulema ja sind välja kutsub, käsi teda Issameie palvet lugeda ja pane hoolega tähele, kes palve lõppu "amens" ütleb, siis ära koguni välja mine, ütleb aga keegi selgeste "aamen", siis mine julgeste välja."
Esimesel päeval tulnud kirik inimesi täis ja kõik kutsunud poissi välja, aga kui poiss neid Issameie palvet laskis lugeda ja nad igaüks "amens" ütlesivad, siis ei usaldanud poiss välja tulla.
Teisel päeval tulnud juba vähem inimesi kiriku, kes kõik "amens" ütlemisega poissi välja ei suutnud meelitada.
Kolmandal päeval tulnud veel mõned ja nendega olnud samasugune lugu, kui esimestega.
Õhta eel ilmunud kirikuõpetaja ise kirikusse ja kutsunud poissi välja, aga poiss arvanud mõne sarvilise kirikuõpetajaks ennast muutnud olema, sellepärast lasknud poiss teda ka Issameie lugeda. Et õpetaja "amen" ütelnud, läinud poiss julgeste välja.
Isa tulnud ja tänanud õpetajad hea ja targa abi eest ja läks pojaga rahulikult koju.
Pärast seda pole keegi enam poissi nõudma tulnud ja nad elanud rahulikult kuni surmani.
E 3148/54 < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuusalu kirik
Ristiusu toomise ajal meie maale võtnud üks ristiusku meister nimega Laurits ette ühte kirikut ehitada. Võimus olnud sel ajal veel paganate käe, sellepärast olnud see töö väga raske.
Viimaks ometi saanud kirik valmis, aga paganad tahtnud seda oma ebajumalate kojaks teha, mis Laurits koguni ei ole tahtnud. Nende tüli kestanud juba tükk aega kuna paganad siis seda ristiusu kirikuks hea meelega lubanud, kui Laurits ennast ära laseks põletada. Nad lootnud kindlaste, et Laurits seda ei tee. Aga Laurits lasknud ennast hea meelega ära põletada, kui aga see kirik ristiusu kirikuks jääks. Lauritsa põletamine sündind siis umbes pool versta kirikust eemal Kuusalu küla väljal suure laia kivi pääl.
Kivi on veel praegu alles ja sinna sisse rajutud tulerest ja käärid, miska Lauritsa pea otast ära leigatud, tunnistavad seda kohta. Lauritsa tuhk viidud Rooma linna ja maetud sinna maha. See põletamine sündinud just lauritsapäeval ja sest saadik pühitseta Lauritsa päeva. Iseäranis suur kirikupüha on ta selle kihelkonna rahvalle, sest et ta selle kiriku nimepäev on. Lauritsa põletamisest saadik saanud kirik kohe Püha Lauritsa kirik nimeks, kuda teda veel praegugi tihti nimetakse. Kuda teda hiljemal ajal Kuusalu kirikuks kutsuma on hakatud, on mul teadmata. Võibolla ehk selle küla pärast, mis seal ligi on.
Paganad vihastanud sellepärast, et see ristiusu kirikuks jäänud, väga palju ja pannud kirikule vande peale: "Kui ühel lauritsapäeval seitse venda mustekõrvi ruunade hoostega kiriku sõidavad, siis peab kirik maa alla vajuma kõige täiega tükis, ainult lipuvarda ots jääda välja, kust iga uueaasta õhta kella heal välja peab kostma." (Et kirik pisike oli, pidas õpetaja rahvarohkuse pärast lauritsapäeval õues jutlust. Rahvas arvab, et see selle kartuse pärast on, et kirik maa alla ühe korra sel päeval peab vajuma. Nüüd, kui kirik suurendud sai (a. 1830) petta jälle sel päeval kirikus jumalateenistust).
Ristirahvas aga muretsenud kirikule ilusa kella ja käinud rõemuga kirikus.
Tükk aega peale seda tulnud sõda ja vaenuvanker hakanud liikuma. Hirmuga, et ilus kirikukell ehk vaendlaste näppu juhtub, võtnud rahvas kella tornist ja visanud umbes saja sülla kaugusel kirikust olevasse põhja poole allikasse, kus ta veel praegugi pidada olema. Taale loetud ka veel niisugused sõnad, et teda keegi muu kätte ei saa, kui panijad ise. Vaen tappis panejad ja nõnda seisab kell sõnade kütkes igaveste. Praegu on üks kella moodi kõva asi (vist üks kivi) seal allikas tunda ja rahvas arvab kindlaste, et see kell on.
Kord pannud üks mees suvel vähese vee ajal jämeda köie selle kella moodi asja külge allikas ja kaks paari härgi ette vedama, aga köis läinud katki ja kell jäänud allikasse.
E 3160/4 < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Tuuletegija
Üks Kolga ranna mees oodanud kord Tallinna sadamas juba poolteist nädalat tuult, et kodu saaks sõita, aga otse kui mehe kiuste põle mitte tuule tibagi tulnud. Ta sammunud pahameelega mööda sadamat edasi-tagasi, kui korraga üks Hiiu saare mees tema ette astunud ja vanamehe pahameele üle järele pärinud. Kui ta kuulda saanud, et teine tuult ootab, naernud ta ja ütelnud: "See on tühi asi tuult teha. Kui sa mulle natuke viina ostad, siis teen ma sulle kohe tuult."
Rannamees mõtelnud - viina võin ma sulle küll anda, aga tuult, et ta mulle tuult teeb, see on küll vale. Annud aga siiski hiidlasele viina. Selle peale kutsunud hiidlane vanamehe sadamasse ja küsinud rannamehe kaelarätikut oma kätte, löönud kolm sõlme sisse ja annud vanamehe kätte, üteldes: "Nüüd kohe, kui minema hakkad, päästa üks sõlm lahti, kui siis veel tuult puudub, siis hellita teist sõlme ka natuke, aga ära täieste lahti tee. Kolmat sõlme ei tohi sa koguni puudutada."
Rannamees pannud seda õpetust ikka naeruks, tõmmanud siiski purjed lahti ja seadnud sõiduriista sõidu tarvis valmis. Nüüd peastnud esimese sõlme lahti ja - ennäe imet! - paras tuul tõusnud ja laevuke hakanud edasi minema. Ta hellitanud ka teist sõlme natukene, siis läinud tuul õige vingemaks, et rohkem enam koguni tarvis ei ole olnud. Majal olnud kõik meri vaikne, aga rannamehel olnud tuult küll. Kodu ligidal teinud ta teise sõlme täieste lahti, siis tõusnud niisugune torm, et enam laeva naljalt ankrusse panna ei ole tahtnud saada. Kolmas sõlm jäänud puudutamata. See mees elanud veel hilja aja eest ja rääkinud seda lugu mitmele, et see täieste tõsi olla.
E 3179 (1) < Narva l. - K. Hanso (?) Mt. 234. Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas vares omale õlut tegi
Kord tahtnud vares omale õlut teha, viinud odratera jõkke ja läinud siis jõe kaldale jooma, juures kiitnud: "On ikka parem kui paljas vesi!"
E 3184/5 (4) < Paistu khk., Holstre k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Libeda ajaga tahtnud mustlased üle Võrtsjärve sõita. Hobune aga ilma raudateta. Katsusivad reisi teha, ei saanud. Va neljajalgne tahtnud ennast ära laotada ja esimesi hambaid viimast kui ühte suust välja peksa. Kõik kokku nõu pidama, kudas ometi terve varandusega järvest üle saada. Nõu peetud ja kindlaks tehtud. Vanker varaga ja hobune oma järel üle jää vedada. See pidi aga viimne ja targem nõu olema. Kes pärast veel paremat nõu tagavaraks hoidnud, pidi ilma armuta jääauku pistetama. Tehti, kudas lubati. Teisel pool järve puudus hobusel teine külg sootumaks. Seda õnnetust nähes sähvas kohe üks nodikas noormees: " Oleks me hagu alla pannud!"
E 3185/3186 (5) < Paistu khk., Holstre k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Üks juut ei ole mingi hinna eest Jeesuse Kristuse nime nimetanud. Olnud ta ilma purdeta jõe ääres ja tahtnud veest üle. Üks ratsamees tulnud. Juut paluma, et mees tema ka hobuse selga võtaks ja veest üle viiks. Mees võtab juudi hobuse selga ja hakkab jõest läbi sõitma. Keset jõge peab mees kinni ja nõuab juudilt: "Ütle, Jeesus Kristus! Kui sa ei ütle, siis lükkan sind jõkke."
Juut karjuma: "Ai mer wae! Ma ütleb."
Mees: "Noh, ütle ruttu, siis viin jõest üle!"
Juut: "Ai mer wae! Ma ei utleb mitte."
Mees lükkab juudi vette. Juut kaebas mehe kohtusse, et ta tema jõkke lükkas.
Peakohtumees: "Noh, heebramees, mikspärast lükkas mees sind jõkke?"
Juut: "Ai mer vae! Ma utleb, ma'i utleb ka mette!"
Kohtumees: "Juut, ära aja nalja! Mikspärast lükati sind vette?"
Juut: "Ai mer wae! Ma utleb, ma'i utleb ka mette."
Kohtumees: "Noh, juut, minge oma süüalusega õue ehk jõe ääre ja tehke seal nalja! Siin ei ole nalja tegemise koht."
Juut: "Ma ei teeb nalja. Ai mer wae! Ma utleb, ma'i utleb ka mette, mikspärast mees mind lükkab jõgi sees!"
E 3188/9 (11) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas kord sant raha saanud
Kord läinud sant ühte talusse. Sääl olnud ka parajaste joodud ja antud kohe ka sandile süia ja juua, nii et õige küll. Õhtu jõudnud kätte. Pidulised heitnud kõik tuppa magama, aga sant saadetud rehte, mis sääl samas lähidal olnud ja alles valmis saanud. Sant heitnud magama. Korraga kuulnud ta, et üks parsil hüpanud ja ise laulnud ikka: "Till, till! Lopp, lopp...pita, puta vallal...Till, till, lopp, lopp, pita puta vallal!"
Sandil hirm käes, et nüüd vanapagan parsil, kuidas temast lahti saad. Võibolla, et ta sööb mind viimati ära. Küll ta palunud kõik palved, mis ta vähegi mõistnud, lugenud Issameiet, aga ükski pole aidanud. Parsil hüpatud ja lauldud ikka edasi: "Till, till, lopp, lopp...pita puta vallal." Küll sant palunud ja õhkanud, aga ükski asi pole aidanud. Viimaks ütelnud sant: "Hüppa, et kurat sind võtku!" Nii kui ta seda ütelnud, siis olnud ühe korraga rehi raha täis ja hüppaja olnud kadunud. Sant võtnud säält nii palju raha, kui ta kanda jõudnud ja läinud oma teed. Mis sandist üle jäänud, pärinud majarahvas.
E 3195/6 (13) < Helme khk. - Jaan Karu (1893). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Meelimägi
Halliste kihelkonnas Vana-Kariste vallas on üks kivimägi, Meelimägi. Sellest räägib rahvasuu, et vanapagan tahtnud kord Vana-Kariste järvest silda üle teha. Selleks korjanud ta kiva kokku, et järvest silda üle teha, aga järve poole minnes läinud tal põllepaelad katki, kivid kukkunud sinna maha ja sellest saanudki Meelimägi.
E 3196 (14) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002
Selle sama järve/Vana-Kariste järv/ kaldalt jookseb üks suur allik mäe seest välja. Sellest allikast räägitakse, et säält seekord jõulu öösel selget piiritust välja jooksnud. Kõik külarahvas läinud kokku toobri, pangide ja toobidega piiritust vedama. Seda saanud ka herra kuulda ja saatnud vahi alliku juure, et mitte külarahvas piiritust ei saaks. Nii kui vaht juure saanud, muutnud piiritus koheselt selgeks veeks. Sest saadik on sääl allikas selge vesi, aga pole kunagi enam piirituseks muutnud ja igaüks, kes mööda läheb, võib oma janu kustutada. Poleks mitte herra vahti juure saatnud, siis võib olla, et säält tänapäevani oleks piiritust välja jooksnud.
E 3197 (15) < Helme khk. - Jaan Karu (1893). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Vana-Kariste mõisa ligidal on üks org, Koodiorg. Sääl orus on ühe kooba sees vanapaganad elanud. Kariste mõisast kadunud ikka alati võtmed ära ja need olnud ikka koopas vanapaganate käes. Keegi pole aga julgenud järele minna, muu kui üks tüdruk. Iga kord, kui võtmed kadunud, käinud ta koopas järel. Koopas pole ta muud leidnud kui ühe vana naese. See võtnud teda iga kord lahkeste vastu ja annud talle süia ja ka võtmed kätte.
Ükskord surnud sääl mõisas hobu ära. Poistel kästud hobu ära nülgida ja metsa viia. Poisid nülginud hobuse õhtul ära ja viinud pannud kohe vanapaganate koopa suu ette. Tõisel hommikul, kui kõik maast üles ärkanud, olnud hobu mõisa söögituas laua pääl, kahvlid sees ja taldrikud ümber ringi säetud.
* Kui see lugu ehk vastutamist nõuab ehk teda seaduse ees teotuseks loetakse, siis palun mitte trükkida. Kui aga teotuseks pole, siis palun mulle täädustada, et ma siis edespidi mõistaks selle järel kirjutada.
E 3198 (17) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Vana-Kariste Padriku talu nurmel on üks igavene vana kadakas, kes sealt oksa lõikavat, see kohe surevat.
E 3199 (18) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sõela täis raha
Uue-Kariste Kidsi talu aidas olnud vanast üks sõela täis raha. Kidsi talu peremees võinud säält igal ajal raha laenata. Kui ta õigel ajal ära maksnud, siis pole kedagi olnud, aga kui ta õigel ajal pole maksnud, siis jäänud temal pea kõverdi, nagu tahapoole, aga kui ta siis jälle ära maksnud, siis saanud ta jälle terveks.
E 3204 (26) < Pärnu < Helme khk. - Jaan Karu (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mihkli kihelkonnas Kalli vallas on üks kivimägi mõisast Lõpu kõrtsi poole minnes mõisa nurme peal. Vanapagan korjanud kord Pärnust kivid ära ja tahtnud Virtsu väinast silda üle teha. Kui ta Kallisse jõudnud, läinud tal seal põllepaelad katki, kivid kukkunud maha ja säält saanudki see mägi. Vanapagan pole aga enam kive korjama hakanud. Nii jäänud Virtsu väinast sild üle ehitamata ja kividest saanud sinna suur mägi, aga Pärnus pole sestsaadik enam kive.
E 3206/7 (29) < Helme khk - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õisu järve tulemine
Õisu järv on sinna tulnud. Kui ta tulnud, siis olnud tal härjad ees; härjad laulnud ikka: "Oisust tuleb, Õissu läheb."
Õisus olnud parajaste üks talupere heina võtmas, mille hulgas ka üks noorpaar olnud. Järv lasknud nende peale ja nad jäänud sinna alla.
E 3207 (30) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord pantud vanast hanile kuldketiga veike kellake kaela ja lastud Tori põrgust sisse. Hani on aga Tallina alt Ülemiste järvest välja tulnud.
E 3223/4 (3) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord käinud üks kärnkonn ühe perenaise lehma imemas. Perenaene märganud seda, püüdnud konna kinni võtta, kuid ei saanud kätte. Nüüd läinud ta targa juure. Jutustanud targale oma häda ja palunud selle vastu abi. Tark ütelnud: "See kärnkonn pole muud keegi, kui ühe vana nõia hing, kes sinu pääle vihane on. Et seda konna ära häävitada, siis toodagu metsast kolm pihlakapuud vastu okse välja, raiutagu neid kolmeks katki ja pantagu siis ahju. Seda oli ka kohe tehtud.
Tark, kes perenaesega ka ühes tulnud, läinud ise lehma juure ja oodanud kuni konn tulnud, siis pannud konna seisma, võtnud kinni, viinud sinna, kus pihlakad ahjus olnud, võtnud ühe ahju põrandakivi üles, pannud konna sinna auku, siis pannud kivi uuesti jälle pääle ja nüüd lasknud pihlakat põlema süüdata. Kui pihlakad põlema läinud, siis kuulnud ahjust hirmsat karjumist ja plaksumist, aga kes sest küsib, las põleb!"
Sel ajal, kui konn ahjus põlenud, on ka selle sama pere lähedal ühes tõises peres üks vanamoor ehk nõid hirmust valu kisendanud. Kõik ta keha jalatallast pealaeni näidanud hirmus välja. Kõik läinud, olnud kui tules põlenud: must ja haavu täis. Küll vanamoor selles hädas vandunud, palunud ja nutnud. Kuid ükski ei avitanud.
Viimaks saatnud see tark, kes kärnkonna ära põletada lasknud, vanamoorile tükikest leiba ja vett, et kui ta seda sööb ja joob, siis saada ta terveks. Kui leib ja vesi vanamoori juure toodi, siis üteldud talle, et see tema ainukene rohi veel olla, kui ta tahab terveks saada, aga seda ei saa temale muidu antud, kui et ta peab ära lubama, et ta mitte enam nõidust ei pruugi. Seda teinud vanamoor hea meelega. Nüüd antud talle leib ja vesi kätte. Kui ta leiva ära söönud ja vett pääle joonud, siis saanud ta kohe terveks. Sest ajast pole ta enam nõidust pruukinud.
E 3231/2 (6) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui elajal täis seljas on, siis võta raiu kolm pihlakapuud maha, võta igast pihlakapuust üks tükikene, kääna neil pihlakatükkide süda välja, siis võta elaja seljast üheksa täid, pane neist iga pihlaka südame pääle kolm täid ja pane siis pihlaka südamed ühes täidega ahju lõhna pääle. Siis saab elajas kohe täidest puhtaks ja see inimene, kes elajale täid selga nõidunud, jääb ise raskeste haigeks.
E 3232 (7) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loomal luupaine seljas on, siis võta see nuga, kellega alati elajaid tapetakse, tõmba selle nuaga elaja piha ja kahele poole puusa peale kolm risti ja ütle ise:
Isa Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel ajan ma sind selle looma seljast ära!
Siis läheb luupaine kohe minema.
E 3236 (11) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui pisuhanda näed minevat, siis loe tagaspidi issameie, siis jääb ta kohe kinni ja ei saa enam edasi ega tagasi.
E 3236 (12) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pihlakapuu on nõiduse tagasi tegemiseks sellepärast kõige parem puu, et pihlemarjadel nagu risti moodi otsas on. Ka lehed on tal risti moodi.
E 3237 (16) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jõe vastupidi jooksmist nägema, tähendab kroonu poolt uusi õigusi saama. Kui vesi vastupidi jookstes tammid ja tulbad katki murrab, saad uued õigused, vanad kõik ümber lükkama.
E 3238/9 (1) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pikseriistad
Et pikne vanapaganat ühte lugu piinas, kus ta teda aga iial nägi, sellepärast varastas vanapagan jumala käest kord pikseriistad ära. Seitse aastat aega olid pikseriistad vanapagana käes ja kõik see aeg oli põud maa pääl. Jumal tahtis vanapagana käest pikseriistu kätte saada, aga ei saanud kuidagi viisi.
Viimaks saatis jumal oma poja maa pääle ja pandis oma poja sandi juhiks, et poeg nõndaviisi need müristamise riistad kätte saaks. Jumala poeg oli sandi juures, aga tal ei läinud kuidagi viisi korda neid riistu kätte saada.
Kord oli Vanapaganal risketsi (ehk üks pidu). Jumala poeg sai seda ka tääda ja kutsus ka santi selle pidu pääle. Vanatondid võtnud santi lahkeste vastu ja antud talle ka süia, kuid keeldud ära, et ta mitte jumalat ei nimeta. Vanadtondid olid sinna enamaste kõik kokku tulnud ja mänginud sääl pikseriistadega. Vanatondid mänginud ja see ajanud ka sandi juhile himu pääle müristamise riistadega mängida.
Ta palunud, et vanadtondid teda lubavad ka müristamise riistatega mängida. Vanadtondid ütelnud: "Ah mis sina poisikene nende riistadega teed," ja ei annud. Nüüd palunud ka sant, et tema juhi kätte ometi lubatakse neid riistu. Siis antud.
Sandi juht hakkanud riistadega ka nõnda kui vanatondidki müristama, aga ei mõistnud sugugi. Aega mööda hakanud ta ikka paremaste mängima ehk õigem ütelda, müristama ja välku lööma. Vanatondid kuulanud ja hakanud muidu ütlema: "See on Pika poeg." Sant vastu: "Ei ole, see on ju minu juht." Vanapaganad ikka: "Ei! Pika poeg." Sandi juht mänginud ikka. Vanapaganad läinud nüüd pikseriistu käest ära võtma, aga nüüd annud ta neile ühe paugu vastu nägemist. See pauk olnud nii kõva, et kõik tondid, kes sääl olnud, surma saanud ja ainult veel sinist suitsu järele jäänud. Sant ja juht olnud aga elus.
Nii olnud pikseriistad jumalapoja käes. Ta jätnud sandi jumalaga ja läinud jälle jumala juure. Sest saadik pole aga vanapaganad kunagi enam pikseriistu varastada püüdnud.
E 3240 (2) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vihmapaun
Kord varastanud vanapagan jumala juurest vihmapauna ära ja hakanud sellega minema. Jumal näinud aga seda ja hakanud vanapaganale järele minema. Vanapagan aga pistnud jooksu, nii et kõht kangeks jäänud. Jooksu pääl läinud vihmapaun lõhki - vesi tulnud välja. Vanapagan viskanud lõhkise vihmapauna maha ja jooksnud edasi. Vesi jooksnud järele. Nüüd katsunud vanapagan kõverdi jooksta. Ikka vesi järele. Nii sündinud jõed ja ojad.
E 3240/3244 (3) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsavaht tondiga kimbus
Kord oli üks metsavaht, kes alati metsas jahi pääl käinud. Ta ei saanud ka pühapäeval kirikugi aega minna, vaid ikka jahi pääle. Nii läinud ta ühel pühapäeva hommikul hästi varsi jälle jahi pääle. Metsas näinud ta sel päeval palju lindusi ja metsloomi, aga need lennanud kõik eest ära ja ta pole ühtegi, ehk ta neid küll hoolega taga ajanud, kätte saanud. Sedaviisi jõudnudki õhtu kätte, aga tema oli metsa ära eksinud ja ei mõistnud enam kuhugile poole välja minna.
Ta läinud puu otsa vaatama, kas kusagil tuld juhtub nägema. Näinud ka endast põhja pool tule. Kohe tulnud ta puu otsast maha ja läinud linna poole. Sinna jõudes näinud ta, et see üks mõisa olnud. Ta astunud sisse. Sääl pole aga muud kedagi kodus olnud kui üks tüdruk. Metsavaht palunud sinna ööseks jääda. Tüdruk ütelnud, et neil tulevad täna öösel võerad ja tema ei võivat kedagi öömajale võtta. Kui metsavaht ikka öömaja palunud, ütelnud ta viimaks, et muud öömaja mul anda pole, kui sa tahad, siis puge ahju taha, kus sind keegi ei näe. Ta pugenud ka ahju taha.
Öösel tulnud sinna üks kuue peaga vanapagan sisse. Selle järele kolme ja kahe peadega tagast järele. Naad võtnud kõik riided seljast maha. Nüüd küsinud peamees ühe käest: "Mis sa täna oled teinud?" See kostnud: "Kaks mees kaklesid ja mina lõin tõise põrsa ruhvega maha."
"Istu sööma," ütelnud peamees.
Küsitud tõist: "Mis sina ka täna oled teinud?"
See ütelnud: "Mina kihutasin kaks meest kaklema, aga tõine läks eest ära ja kaklus jäi järele, aha küll ma neid tõine kord ikka kaklema kihutan."
Ka sellel kästud sööma minna. Nüüd küsti kolmandat: "Mis sina oled täna teinud?"
See kostnud: "Mitte midagi."
Siis võetud naela otsast piits, pekstud kolmandat ja jäetud ilma söömata.
Nii jõudnud järg tüdruku kätte ja küsitud: "Mis sina oled täna teinud?"
Tüdruk näidanud käega ahju taha.
Peremees ütelnud: "Seda ma tean, mis ahju taga on" ja kutsunud metsavahti välja. Metsavaht tulnud välja ja seisnud vanapaganale ette.
Vanapagan käskinud: "Võta püss kaelast ära!"
Metsavaht võtnud.
Edasi: "Aja riided seljast maha."
Metsavaht ajanud.
Nüüd käskinud ta risti kaelast ära võtta, aga metsavaht pole võtnud, et küll vanapagan mitu käsku annud. Viimaks käskinud ta metsavahil jälle riided selga ajada. Nüüd ütelnud ta metsavahile: "Oleks sa risti kaelast ära võtnud, siis ma oleks sulle näidanud, mis sinu jahipidamine õige on. Sina ei taha muud teha, kui ainult jahti pidada. Hoia sa ennast. et sa edespidi enam jahti pea!"
Nüüd saatnud vanapagan teda kodu ja käskinud meest oma tõlda istuda, et siis kutsar kodu viib. Ta ütelnud veel: "Kui sa sõidad, siis vaata ikka ette, kui sa läbi udu ühte kaske näed, siis vaata, et sa niipea kui sinna kohale saad sellest kasest kinni hakkad ja selle kase otsa jääd, siis saad sa kodu, aga kui sa sellest kasest kinni ei saa, siis ei saagi sa kodu."
Metsavaht istunud tõlda ja tõld kihutanud kui vuras edasi. Kui ta tükise aega sõitnud, siis sadanud temal kübar peast maha. Ta ütelnud seda kutsarile. Kutsar ütelnud: "Las kübar jääda sinna, kus ta on, sest ta on meist juba kolme kuningriigi maa kaugel."
Nad sõitnud ikka edasi. Korraga näinud metsavaht läbi udu ühe kase. Ta seadnud ennast valmis. Nii pea, kui ta juure saanud, hakanud ta kaseoksadest kinni ja jäänud kase otsa rippu, aga tõld sõitnud oma teed. Ilm olnud kõik pime ja metsavaht ei ole julgenud mitte kaseoksadest lahti lasta, vaid pidanud kõvasti kuni hommikuvalguseni kasest kinni . Hommikul näinud, et ta pole kedagi kase otsas olnud, vaid olnud oma rehetares rehe parre küljes rippus.
Sest saadik pole ta enam ilmaski jahi pääle läinud. Oma juhtumist pole ta aga mitte ühelegi rääkinud.
Mõni aeg pääle seda käinud üks mees sääl lähedal metsas oma hobusega. Hobu pannud ta öösel ühe lageda heinamaa pääle sööma ja ise võtnud valjad käega kinni, pannud ka veel otsapidi pea alla ja jäänud magama. Kui ta hommikul üles ärkanud, leidnud ta, et valjad kadunud. Ta otsinud valjaid taga ja ütelnud ikka: "Oh imet! Oh imet! Kus need valjad jäivad!"
Korraga tulnud kivi alt üks veikene vanamees välja ja ütelnud: "Kas see mõni ime on, mis sina nüüd nägid, et sul valjad ära kadunud. Mina metsavahi juure, küsi tema käest, küll tema sulle kõneles, mis imet ta näinud." Nende sõnadega annud ta ka mehele valjad kätte. Mees läinud nüüd metsavahi juure ja metsavaht rääkinud oma eesseisva loo ära. Nii lagunenud see jutt laiali ja on otsaga kuni siia jõudnud.
E 3260/1 < Hiiumaa - Gustav Tikerpuu < Peet Tikerpuu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan ja Hans
"Kudas sind peaks ka teise ilma saatma, kas oled ülepea surelik," küsis Hans vanapagana käest.
"Kus seitse ajapead seitsme riigi piiri peal kokku käivad, sealt keskelt kolm kadakast teivast võtta ja nendega mind lüüa, see on minu surm," kostis vanapagan. Hans otsis ja leidis seitsme riigi piiri pealt seitse ajapead ja kolm kadakast teivast, nendega lõi ta vanapagana surnuks.
(Ette jutustanud minu isa Peet Tikerpuu.
E 3270/3272 < Narva l. < Kadrina khk. - Johan Landsmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Haugumää Samel olnud kehva mees ja mõtelnud, kuidas omale varandust võiks koguda. Selle tarvis hakanud omale tonti tegema. Peaks pannud kotti lõngakera, käteks pannud kaelkoukud, jalteks longavihi, ristluudeks vankri ristpuu, persekannikateks kaks poolikut vaagnat, silmadeks musta kassi silmad. Kui tont nonda valmis olnud, siis läinud Samel Tõikverre aruse risttee peale tondile hinge sisse hüüdma. Esimese neljapäe õhtul annud oma nimetissõrmest tondile kolm tilka verd ja hüüdnud ise: "Tule, tonti, jõua, tonti, üle ühiksa kiriku."
Selle peale hakanud tont natuke liigutama. Siis toppinud Samel teda teiseks neljapäeva õhtuks kadaka põesa. Teise neljapäeva ohtul võtnud Samel tondi põesast välja ja annud jälle nimetissormest kolm tilka verd ja hüüdnud: "Tule, tonti, jõua, tonti, üle ühiksa kiriku."
Selle peale hakanud tont Sameli ümber jooksma ja koleda häälega kisendama. Samel võtnud tondi kraest kinni ja toppinud ta tulevaks neljapäeva õhtuks põesase.
Läinud jälle kolmandamal neljapäeva õhtul, tõmmanud tondi poesast välja. Vaevalt saanud ühe tilga verd tondile anda, kui tont maast ülesse karganud. Hakanud Sameli ümber jooksma ja karganud mehe najale püsti. Samel ehmatanud selle üle ja pannud jooksma, jätnud kaks tilka verd andmataja hüüdmise hüüdmata. Vaevalt saanud versta maad küla poole jooksta, aga Sia määl saanud ta kuradist kinni tabatud, ja annud Samelile tulise keretäie ja sõnunud ise: "Mis sa tääd algasid, kui sa ei lõpetanud." Sedaviisi jäänud tont poole hingega ega ole temast asja saanud. Pärast tulnud hundid ja kiskunud ta nirtsa-närtsa lõhki. Kaua aega rippunud tondi jätised lepa okstes.
E 3274 (1) < Narva l. < Kadrina khk. - Johan Landsmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vana usk
Kui mees mõisa käsu peale kodunt kaugele läks, siis võttis naine kaelast hõberubla tüki, riputas paela otsa ja ütles: "Arva, arva, arbukene, näita õigust, selge hõbe, millal Kaarel kodu tuleb."
Hakkas nüüd hõberaha paela otsas miski kombel liikuma, siis tähendas see head, jäi aga liikumata, siis paha. Küti arbu katsumine
E 3276 (1) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Uueaasta leivast tee üks pull (pätik). Küpsetamise juures laula: "Küpse, küpse, peigmehe pull." Siis võta vana-aasta õhtul see pull, pahema jala sukk ja köögi kirves, pane need omale pea alla ja heida magama, siis ilmub kohe peigmees ette.
E 3277 (4) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Andrese päeva õhtul kell 12. viska kolm korda herneid voodi alla ja ütle ise: "Peiu nimel külvan seda seemet Andresse aeda tema armukest ootama." Siis lase kõik riided ühe korraga seljast maha ja ära vaata mitte tagasi ega räägi, vaid heida kohe magama, siis ilmub peigmees ette, herneid korjama.
E 3277/8 (5) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üks sulane vandunud oma mahasaajat naist alati ja ütelnud ikka: "Kurat võtku sinu ühes kõige täiega." Naine vastanud: "Kurat võtku ka mind!" Kui naene mahasaamisel olnud, siis käinud peremees väljas ja kuulnud, et üks metsa pool väga kisendanud, just nagu mõrtsukate käes. Peremees kõnelenud oma naesele ja naene läinud ka välja kuulama. Korraga näinud ta, et üks suur must kogu tema poole tulnud. Perenaene küsinud: "Kes sa oled?"
Kogu vastanud: "Mina!"
Naene jälle: "Kes sa oled?"
Kogu jälle: "Mina!"
Nüüd jooksnud perenaene sisse ja rääkinud tõistele. Tõised rääkinud, et vanatont vist sulase naese järele tulnud.
E 3278/9 (6) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ühes külas olnud kord suur veepuudus. Kõik kohad olnud läbi kaevatud, aga vett pole mitte kusagilt leitud. Kord juhatatud aga öösel unes ühe peremehele, et mine karjamaa peale, kaeva säält suurest kivist kümme sammu põhja poole kaev, siis saad nii palju vett, et ilmaski ei lõpe. Peremees hakanud ka kohe kaevama. Kui ta jälle magama heitnud, siis üteldud temale jälle unes: "Kui juba vesi vastu tuleb, siis ära enam kaeva, sest kui sa siis veel kaevad, siis jääd sa sinna paika." Kui nüüd peremees jälle kaevama läinud, siis lasknud ta omale kabla ümber köita ja lasknud kaevu kaldal kablast kinni pidada. Korraga hakanud vett alt üles tulema ja peremees sadanud allapoole, kuid kablaga tõmmatud ta välja. Vesi pole sealt kaevust veel seniajani lõppenud.
E 3279 (7) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Helme kihelkonnas Löve mõisas on üks veike Tani järv. See on sinna suure kohisemisega tulnud. Tulles on temal just nagu kübar (müts) ees käinud. Kui ta maha lasknud, siis matnud ta ühe noorepaari sinna alla.
E 3284 (18) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui prussakad, kilgid ehk kirbud kambres on ja vaata järele, millal säält majast surnut mööda viiakse; kui surnut mööda viiakse, siis võta look ja löö vassakut kätt looga otsaga sinna kohta, kus neid on ja ütle: "Saksad, välja, sööt viiakse."
Siis kauvad nad kohe säält majast ära.
E 3286 (20) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Müürisid peab elukambrisse vanal kuul tehtama, siis ei ole sääl mitte prussakaid.
E 3298 (3) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - Hans Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui leppadel pikad urvad otsas on, siis tuleb vilja- ehk leiva-aasta, kui ümmargused, siis nälja-aasta.
E 3298a (1) < Paistu khk, Holstre k. - Jaan Leppik (?) R. Põldmäe, Eesti rahvanaljandid I, Laps reedab härjavarguse. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord varastatud ühel talul härg ära. Varguse otsijad tulnud teisele talule. Siin lapsed üksi kodus. Mehed küsivad ühelt lapselt: "Kus vanemad on?" Laps vastu: "Tean küll, aga tark olen, mitte ei ütle, et taat tapab tare peal härga, memm aitab juures ka!"
E 3306/10 < Paistu khk., Holstre k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Haoraijuja ja vanapagan
Talusulane raius üksinda metsas hagu. Õhtul, kui ta töö ära lõpetas, istus ta haukuu peale, võttis kübara peast ära ja pühkis otsaesise pealt rüühõlmaga higi.
Vaatas kübarat, mis mitu-setu korda juba londiga kohendatud oli, ohkas ja rääkis: "Küll teenin päevast päeva, aga nii palju ei saa, et võiksin omale uue kübara osta. Pühapäeval lähen lauakirikusse ja pean selle sama päha panema."
Ilusas riietes saks tekkis äkiste tema ette ja küsis: "Mees, mis sa rääkisid?"
"Mis ma siis rääkisin," ütles sulane. "Ei saa omast tööst ega teenistusest nii palju, et uue kübara päha jõuaksin osta. Muud riided teeb küll naene, aga seda ei saa ma mujalt, kui pean ostma."
"Mis sa mulle annad, kui ma sulle nii palju raha annan, kui sa tahad," ütles saks. "Mis mul, vaesel mehel, anda on," vastas mees. "Kodus natukene sööki on, aga või siis sina, saks, seda sööd."
"Anna mulle oma emalepa kärbus, muud ma ei tahagi," ütles saks.
"Mul on küll kodus taga sauna kolm emalepa kärbust. Need andis mulle mineva aastal peremees linakugarate sarra tarvis. Ühe ma annaks hea meelega temale, kui ta mulle raha annab," mõtles sulane ja ütles: "Ma annan küll sulle emalepa kärbuse, kui sa mulle raha annad."
Noh, nüüd oli kaup koos.
Saks viis sulase ühe vana kuhjalaua juure, mis kunni tikkude otsadeni raha täis oli ja ütles: "Võta siit nüüd nõnda palju, kui tahad raha. Tuleva neljapäeva õhtul tulen ma kärbussa järele."
Saks läks ise metsa poole, kust ta välja tuli.
"Tule sa kuna sa ise tahad, mul on see üks puhas," vastas sulane ja hakkas kamaluga raha rüü sisse tõstma.
Ei võtnudki sulane enam, kui ta korra rüüga ära jõudis viia. Kodus puistas ta raha taga saunaardu nurka ja ruttas naisele omast õnnest rääkima.
Teisel päeval palus ta peremehe käest aega ja läks linna, kust ta endale uue kübara ostis.
Pühapäeval pani ta uued riided selga, uue kübara päha, pistis kolm kopikat kirikukoti raha taskusse ja läks kirikusse.
Neljapäeva õhtul tuli rahaandja sulase sauna ja küsis: "Anna minu kärbus kätte!" Sulane, kes juba magas, tõusis sängist ülesse ja ütles: "Lähame siis taga sauna, kärbus on seal."
"Ei taha tagant sauna kärbust, anna see kärbus, kes su voodis magab," ütles saks ja ei liikunud paigaltki ära.
"Ära tee nalja, külasaks. Lähäme, ma annan sulle kärbuse kätte. Mul pole aega, pean magama heitma, homme vara ülesse tõusmine," lausus sulane.
"Naljast pole juttugi. Seda karbust, kes su sängis on, olen ma omale tahtnud ja sa oled lubanud. Muud ma ei taha. On sul kasin aeg, siis anna ta mulle kätte ja meie oleme mõlemad üksteisega tasa," ütles võeras saks.
"Jumal Isa Pojuke! Mina olen oma naese, kes mu sängis magab, sulle lubanud. Seda ma ei ole ilmaski teinud ja ei tee ka iialgi," ütles sulane.
Saks jooksis saunast välja ja hüüdis: "Oota, sa ,petja! Või mitme mehega kipud sa mu kallale ja ei anna kätte, mis sa mulle lubanud oled. Nüüd lähan ma küll ära, aga teine neljapäeva õhtul tulen ma jälle, siis peab mu kärbus käes olema."
Läks ära.
Nüüd sai sulane aru, et see kellegi õiguse saks ei ole. Teisel neljapäeval pani ta naese laua juure piibli raamatut lugema ja seadis kadakaoksi risti-põigiti ukse ja läve alla maha.
Vana Paha tuli, lükkas ukse lahti, aga kargas ise tagasi ja hüüdis: "Anna kätte mu kärbus, keda sa anda lubasid."
"Võta ise tagant sauna ära ega ma ei keela," vastas sulane.
"Tagant sauna kärbust ma ei taha, anna see, kes saunas raamatut loeb," ütles jälle Vana Paha.
Sulane vastu: "Oma naist ma sulle ei anna."
Vanapoiss jälle: "Anna siis mu raha kätte!"
Sulane: "Võta ta tagant sauna ardust ise ära!"
Vanamees läks ardusse. Tuli ruttu tagasi ja ütles: "Seal pole kõik mu raha, poolikult pärast ma ei võta vastu. Seekord jätan ma sind veel rahule, aga tuleva neljapäeva õhtul on viimane kord, kui sa siis kärbust ehk kõik raha kätte ei anna, siis ära sa enam elu peale looda ."
Aeg kaldus juba üle poole öö, seepärast hakkas vanamees kiireste sammuma.
Kolmandamaks neljapäeva õhtuks laenas sulane peremehe käest puuduva raha ja pandis ardusse Vana Paha raha juure. Siis pandis ta jälle risti ja põigiti kadakaoksi sauna ukse taha ja läve alla maha ning laskis naist laua juures piibliraamatut lugeda, ise heitis partele puhkama.
Vanapaha tuli jälle ja ütles: "Anna mu emalepa kärbus kätte!"
Sulane vastu: "Mine võta ise tagant sauna ega ma ei keela."
"Tagant sauna kärbust ma ei taha, kas aru saad. Anna see, kes saunas raamatut loeb," vastas Vanapagan.
Sulane: "Oma naist ma sulle ei anna."
Vanapagan: "Anna siis kõik mu raha kätte."
Sulane: "Mine võta tagant sauna ardust ise ära. Mis ära tarvitasin, selle asemele laenasin uue."
"Mina muu raha ei taha, kui oma raha," ütles Vanamees.
"Sinu oma raha mul anda ei ole, võta ehk ära võta," ütles jälle sulane.
Just kui kass jooksis nüüd Vanapagan sauna peale, tõstis laepalgi ülesse ka sirutas käe sulase poole. Kukk laulis sauna peal heledaste. Vanapagan kukkus saunaukse ette maha nagu heinakott kunagi. Kargas maast ülesse ja pani punuma. Ei tulnud teine pärast enam tagasi.
E 3310/5 < Paistu khk., Holstre k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nülitud surnukeha
Ennemuiste sõitnud sõapealik hulga soldatitega maanteed mööda külast läbi. "Kas teie näete kedagi ees minema," küsis tema soldatite käest.
"Ei näe kedagi," vastasivad soldatid kui ühest suust.
"Sõida lähemale," käskis ta ühte soldatit ja pani temale, kui ta juures juba oli, mõega silmakulmude kohale otsaesise peale ja küsis: "Ka sa nüüd näed kedagi?"
"Näen jah," vastas soldat.
"Ütle teistele ka, mis sa näed," käskis kindral.
"Ma näen: kaks meest kannavad nülitud surnukeha," vastas soldat nagu vähe hirmu tundes.
Teistel soldatitel käinud ka kui külm kahm üle ihu, aga nad ei lasknud seda märgata.
"Jah," kinnitas pealik julgeste ja laskis ka mitu teist soldatit veel vaadata. Need kõik ütlesivad hirmust asja nägema.
"Kas keegi on kuulnud, kus hilja mõni inimene siin ümberkaudu ära on surnud," küsis sõapealik.
"Mölder siin lähedal on ära surnud," ütles üks soldat. "Eile nägin ise oma silmaga, kui moona käisin ostmas. Veskerahvas ütlesivad teise kodu käima."
"Soo! Või mölder ära surnud," lausus sõapealik. "Ratsuta teejuhina ees ja teised kõik taga järele."
Soldat täitis käsku.
Möldrerahvas panivad imeks, kui sõjaväge eemalt nägivad tulema ja ütlesivad: "Mis peaks küll suur sõapealik siin otsima? Ega ta hobustele või soldatitele ise moona ei tule ostma?"
Pealik aga küsis, kui veske peale jõudis: "Kus surnukeha on?"
Möldri poeg läks ka ees, pealik soldatitega järele surnukirstu juure.
Pealik küsis möldri poja käest: "Kes on see surnukeha?"
"Minu isa, suur sõapealik," vastas möldre.
"See ei ole sinu isa surnukeha," ütles sõapealik.
"Mis suur pealikuherra nüüd nõnda kõneleb? Ega ma ometi meelest segane ei ole," ütles mölder.
"See ei ole sinu isa surnukeha," ütles uueste sõapealik valjuste. "Sellega olgu sõnavahetamine otsas."
"Mis ma sellest sõnavahetamisest saangi, olgu ta peale otsas," vastas mölder.
Nüüd andis pealik soldatitele käsku, et nad katlatäie vett keema peavad ajama.
Seni, kui vett soojendati, laskis pealik kirstule kolm pihlakapuu võru peale ajada ja päetsisse oherdiga augu sisse teha.
Mölder ei tahtnud nii oma isa puusärgiga teha laske. Ta palus esiti põlvili nuttes pealiku ees, et see tema isa surnukeha rahule jätaks, aga seda palvet ei võetud kuulda.
Mölder katsus vägivalda pealiku vastu pruukida, aga seegi ei aidanud. Soldatid köitsivad kõik kinni, kes takistuseks tee peal ees olivad.
Nüüd seati puusärk püsti ja valati lehtri läbi selle sisse keeba vett.
Sa ime! Surnukeha hakkas kirstus hirmsaste karjuma. Aga sellegipärast ei jäetud valamisele järele. Viimaks käis lehter ühes veega vups! ülesse ja sinist suitsu käis ohertiaugust nagu korstnast kunagi välja.
Kui suitsu enam ei tulnud, võeti kirst lahti. Selle sees ei olnud muud, kui inimese nahk, mis olla jalutsisse kokku sadanud.
"Selle naha võite nüüd maha matta," ütles pealik. "Aga kus on veel see raha, mis isa sulle pärida jättis? See too minu kätte!"
Noor mölder, kes pealiku imetegusi nägi, tõi raha ilma vastu panemata pealiku ette. Kindral pani mammona oja ääre sisse, segas teda mõegaga ümber ja ütles: "Mis ülekohtusel viisil saadud, mingu ära!"
Vesi ajanud sellest kaks osa ära, üks osa jäänud järele.
"Võta nüüd see raha, mis üle jäi. Tarvita teda õigel viisil ja ära tee meelega kurja," ütles pealik. "Kogu omale ikka õiguse nimel varandust, et Vanapaganad ei hakka sinu surnukehaga tegema nagu nad sinu isa ja palju teistega, kes temasugused, on teinud ja peale selle veel teevad. Peale surma pugevad kurjad vaimud niisuguste nahkade sisse, hakkavad kodu käima ja teisi, kes alles elavad, piinama."
Kui pealik oma kõne lõpetas, heitis noor mölder tema jalgade ette põlvili ja palus andeks, mis ta pealikule sõna ja teoga paha teinud. Ta sai nüüd aru, et pealik tema headuse pärast sinna oli tulnud.
"Sellega tätsid sina õige lapse kohut, et mulle vastu panid. Ma annan kõik sulle andeks," ütles pealik.
Kindral sõitis jälle oma väega ära, mölder hakkas matukse vastu valmistama. Surnud mölder ei käinud enam pärast kodu.
E 3349 (13) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Noorekuu reede - õnnelik päev.
E 3359/61 (1) < Halliste khk. - O. Saabas (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Armukaraski valmistamine
Juhtusin ühe vana eidekesega kokku, kes rääkis järgmist armukaraski valmistamise lugu.
Tüdrukud teevad armukaraskit nõnda, et sundvad poissa endid ära võtma. Kus tüdruk esimest korda lauakirikus lähab, peale suurekooli (leerimist), siis tüdruku ema võtab kolme sorti vilja ja teeb nende jahudest taignast. Taignast teeb pätsi ja sääljuures ise ütleb selle poisi nime, kellele tütar karaskit süia peab andma (nagu: Juku karaskike, Juku karaskike). Ja kui päts valmis on, siis lähab tütar kahe jalaga ahju koldesuu peale ja aab jala laiali, esi hoiab ahju sembsist kate käega kinni. Nüüd ema laseb läbi kintsevahe karaski ahju ja ise ütleb: "Ahju, ahju, armukarask. Läbi jalge lämmileib."
Seda ütleb ema kolm korda.
Nüüd, kui karask küpses saab, võtab ema karaski ahjust välla ja paneb nõnda ära, et keegi ei näe.
Nüüd kui tütar kirikus lähab, annab oma tütrele selle karaski manu. Nüüd tütar annab seda karaskit kiriku juures süüa selle mehele, keda ta omale meheks tahab ja ise sööb kah seda samu karaskid. (Kui ta mõne natukse sellest armukaraskist tõisele kah annab, siis ei aitaved midagi). Siis hakkaved noormees kohe teda armastama ja kõndved järel, ei saaved kohekil olla, iga päev pidaved korra ära nägema, seni, kui ta selle tüdruku ära võtab naises.
E 3409/11 < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kolm surma
Kord näinud üks mees öösel und. Kolm võõrast tundmata meest tulnud hobuste-atradega ja künnud igaüks ühe vao tema kesavällast üles, ehk ta küll neid keelanud, ei ole võerad mehed sest midagi hoolinud.
Hommiku, kui mees ülesse ärganud, rääkinud ta oma unenägu kõigele rahvale, aga need ei teadnud tema unenäost musta ega valget lausta, mis ta tähendab.
Viimaks mees targa juure küsima, mis tema unenägu õige tähendab, sest tema arvates oli see unenägu õige tähtjas. Viib targale midagi suupäralist ja luiskab talle oma unenäo õige selgelt ette. Selle peale väänab aga tark pead ja ütleb: "Sinu unenägu ei tähend mitte head, vaid halba. Kolm meest, kes sinu välla pääl kündsid, on kolm surma, kes sind suretavad."
Nüid ehmatanud mees ära, kes enne mõtelnud, et tema unenägu head tähendab, aga nüid halba, ja veel surma, ja pealegi kolme surma pidi ta surema.
Mõni aeg läinud mööda. Mees lähäb metsa hagu raidma, näeb puu otsas linnupesa, paneb kirve perse pääle vöö vahele ja ronib puu otsa vaatama, mis sääl sees on. Vaevalt saand ta aga lõua pesa veere ajada, kui uss, kes pesas olnud, talle vastu karanud ja lõua otsa kinni ajanud.
Mees hirmunud nõnda ära, et ta puu otsast maha kukkunud ja surnud.
Unenägu oli täide läinud nagu tark kuulutanud. Esimene surm - uss, tõine - kirves ja kolmas veetiik, mis puu all olnud.
E 3432 (2) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lehmadel piim venib ehk hääd maiku ei ole, siis korjatakse maarjakaski, keedetakse ära ja antakse nad lehmale, kelle piim venib, süia. Siis minevat piim jälle hääks.
E 3432/3 (3) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nooremaks saavat selle moodiga. Kui noorkuu esimest korda paistma hakkab, siis öeldakse:
Tere, tere, kuldakuu,
sina vana, mina noor.
Siis pidavat inimene palju nooremaks saama.
E 3433 (4) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tulehända saavat selle moodiga seisma panna: kui teda nähakse, siis kohe ruttu ühe hingetõmbamisega isameie tagantotsest etteotsa ära loetakse, siis jäävat ta seni seisma, nii et igaüks, kes vaatab teda, näeb, kuni see, kelleles ta käib, teda oma kunstsõnadega lahti päästab.
E 3434 (8) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Siga tapetakse siis, kui kuu kolme päeva vanune on, siis olevat liha kõige maitsvam.
E 3473/4 < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagana lehma kutsumine
Vanapaganal olnud elajakari suures metsas käest laiali läinud. Ta leidnud aga teised varsi jälle kätte, aga ühte lehma ei ole kuskil pool kuulda olnud. Võtnud teine siis sarve ja puhkunud: "Tõradu lõtu, tõradu lõtu." Ja vahel ütelnud jälle suuga: "Vitsi Neelik, vitsi Neelik!"
E 3485/92 < Narva l. - Johan Landsmann (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaval-Hans ja kodukäija
Kord surnud kuri ja halastamata mõisahärra ära ja saanud toredal viisil maha maetud. Juba kolmandemal ööl peale matmist hakanud ta kodu käima, vaevanud ja piinanud esmalt oma prouat, kes üks väga hea inimene olnud. Proua kallalt läinud hobuste talli ja loomade lauta, lasknud hobused ja loomad kütkest lahti ja vaevanud neid luupainja kombel nõnda, et hobused iga ööse hirmsaste norskanud ja trampinud, loomad jälle röökinud ja pistnud üksteist sarvedega läbi. Mõisarahvas olnud seda hirmust müra ja kära kuuldes päris kohkunud ega ole enam ööse magada saanud.
Ühel õhtul kutsub proua kutsari, kelle nimi Hans olnud, omale seltsiks, et härra teda jälle vaevama ei julgeks tulla. Hans olnud sellega rahul ja läinud proua magadiskambri, pannud omale valge lina ümber ja teinud ennast hoopis tundmataks, võtnud raudkäe, mis ta seppa oli lasknud teha, paremasse kätte ja oodanud kodukäja tulemist, kes ka pea tulnud. Hansu eest leides ütelnud ta: "Kes sina oled ja mis sina siit otsid, kus minul üksi luba on?"
Hans aga vasta: "Mina olen teie endine kutsar Hans. Olen surnud ja käin kodu nii kui teiegi."
Härra ütelnud: "Seda ma ei usu. Anna oma käsi seie, ma katsun, kas oled surnud." Hans sirutanud raudkäe härrale vastu. See pigistanud Hansu raudkätt nõnda, et see ragisenud, siis ütelnud kodukäija härra: "Nüüs usun, Hans, et sina ka surnud oled. Lähme nüid hobuste talli."
Hakanud minema. Härra käskinud Hansu enne talli minna. Hans aga ütelnud: "Härra on peremees ja peab enne talli minema." Härra läinud ees talli. Kohe hakanud hobused hirmsaste norskama ja trampima. Härra silitanud hobuseid, need hakanud hirmsaste tagant ülesse lööma ja hirnuma. Nüid tulnud Hans ka talli. Härra käskinud Hansu ka hobuseid silitata. Hans teinud seda ja hobused jäänud kõik vagaseks. Härra ütelnud: "Sina ei ole Hans surnud. Miks hobused sind ei karda?" Hans aga vasta: "Mina surin hiljem ära ja mina söötsin hobuseid, aga härra sõitis hobustega, sellepärast tunnevad hobused mind healest ära."
Õues olnud ilus kuuvalge. Härra ütelnud Hansule: "Lähme õue võitlema. Mina ei usu, et sina surnud oled. Kui sina mind alla lööd, siis usun, et sina surnud oled, aga kui mina sind alla löön, siis oled elus."
Läinud võitlema." Hans olnud kaval ja hoidnud ennast kõigest jõust kuu poole ja põrutanud kodukäija armetumalt vastu maad, nõnda, et teisel palved lahti olnud ja järele jätta käskinud ja ütelnud: "Nüid ma usun, et sina, Hans, tõeste surnud oled." Ühekorraga kuuleb härra kukelaulu ja ütleb Hansule: "Lähme ruttu surnuajale, muidu jääme hiljaks."
Läinud. Siis härra Hansule ütlema: "Enne lähme sinu hauda vaatama ja pärast minu." Hans aga vasta: "Enne lähme härra hauda vaatama, sest see on palju ilusam." Härra olnud ka sellega rahul, ja läinud. Härra aga sundinud Hansu enne hauda minema. Hans aga ütelnud: "Härra läheb ikke ees ja mina viimaks. Mina olen jo teenija ja pean ikka härra järele käima."
Härra moondanud ennast hiire suuruseks ja pugenud veikest august hauda. Olnud härra hauas, siis löönud Hans oma pahema jala kannaga kolm korda augu peale ja ütelnud ise: "Siin sa pead seisma seitse aastat, seitse kuud ja nädalat ja seitse päeva, enne kui pealeilma peased inimesi kiusama."
Hauast aga kuulnud Hans härra hüüdmist: "Oleks ma seda teadnud, siis oleksin sinu kaelaluu murdnud."
Nüid läinud Hans kodu ja rääkinud asjalugu prouale, et nüid enam kodukäijat karta ei ole. Proual olnud väga hea meel ja kiitnud Hansu kavalust. Hakanud sellest päevast Hansu armastama. Hans kosinud proua omale ja sellega saanud ta suure mõisa pidajaks ja elanud õnnelikku abielu. Viimaks jõudnud eelnimetatud aeg ligemalle ja Hans ei ole tahtnud paha vaimuga mõisas kokku saada, sellepärast läinud rannast silku tooma. Tulnud jälle tagase. Öö jõudnud kätte. Hans pannud hobuse metsa sööma, teinud tule ette ja hakanud omale silku küpsetama.
Korraga kuuleb suurt kohinat enese poole tulema, tõstab silmad ülesse ja näeb oma endist härrat enese ees seisma ja ütleb Hansule: "Too minule ka silguvarrast, mina tahan ka silku küpsetada." Hans toob ühe peenikese kepi. Kodukäija härra ütleb: "See on peenike, too jämedam, minul on üks suur silk küpsetada." Hans saanud aru, et härra teda tahab ära küpsetada. Toonud ühe reejalakse jämeduse puu, hakanud seda tahuma, aga ise vilistanud sealjuures. Härra küsib, miks Hans vilistab. Hans kostab: "See on meie talurahva viis."
Härra ütleb: "Sina vilistad püha Jürit."
"Ei vilista," kostnud Hans.
Olnud silguvarras valmis, siis käskinud härra Hansu riidest lahti võtta. Hans võtnud ühe kuuenööbi lahti ja pannud teise kinni ja ise vilistanud edasi. Ühe korraga kuuldub suur müdin ja kohin. Kodukäija väriseb kui haavaleht ja ütleb: "Kuhu ma lähen, sest püha Jüri tuleb oma kutsikatega?"
Hans ütleb: "Mine vankri alla."
Püha Jüri tuli tõeste hundikarjaga ja küsis: "Kus kodukäija on?"
Hans näitas vankri alla. Kohe kiskusid hundid kodukäija vankri alt välja ja pannud mokka nõnda, et aga natuke sinist vett järele jäänud.
Nüid ütelnud püha Jüri Hansule: "Oma karjast pead sa minu kutsikatele kõige parema härja andma, sest nemad on väsinud ja söömata. Üle üheksa kuningriigi kuulsin sinu häda vilistamist ja tõttasin sulle appi, muidu oleks ta sind ära küpsetanud."
Teisel päeval kadunud Hansu karja hulgast kõige parem härg ära, ilma et keegi oleks teadnud, kuhu ta jäi. Seda moodi saanud Hans kodukäijast lahti.
E 3493/5 (1) < Ambla khk., Tamsalu v. - Jakob Karelson < K. Lepner (1894) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ebavere mägi
Virumaal, kolm versta Veike-Maarja kiriku juurest on Ebavere mägi. Vana mõisa maa peal on Ebavere mägi, see mägi, mille harjal vanal aeal kuulus hiiemets kasvanud ja kelle all vanad eestlased oma aavitaja Taara ees käinud palvetamas. Sellest mäest räägib rahvasuu järgmist lugu.
Kord olnud õitselesed Ebavere mäe ligidal õitses. Üks õitselene läinud õitsitule juurest eemale hobuseid vaatama, eksinud aga ära, ei ole enam tule juure osanud tagasi tulla. Kauase otsimise peale ja puruks väsinud jõudnud tema viimaks Ebavere mäe jalale, mis paik temale küll tuttav olnud. Omaks suureks ehmatuseks näinud tema varsi, et ta ühe uhke linna väravate ees seisnud. Ta pidanud kartuse pärast sealt tagasi pöörama, aga linna väravavaht hüüdnud: "Tule sisse, sõbrake, osta midagi meie linnast."
Väravavahi lahke kutsumene annud õitselesele seda julgust, et ta linnaväravast sisse läinud. Linn olnud igapidi üliuhke ja tore. Rahvas seal nii sõbralik ja lahke tema vastu. Ta astunud ühte poodi sisse, tellinud sealt paari paslid, nahkkindad ja vöö, millede eest tema käest aga kopkatki raha ei olla võetud. Tänades läinud õitselene poest välja. Seal jõudnud ta ühe uhke kõrtsi ette, sisse astudes tellinud ta enesele jänu kustutuseks toobi õlut, mis temale jällegi lahkeste kätte toodud. Õlut ära juues heitnud õitselene kõrtsipingi peale väsimust välja puhkama.
Hommiku üles tõustes leidnud, et ta ühe suure kadakapõesa all maganud. Ta oleks oma öösist juhtumest muidu unenäuks pidanud, aga pastlid, vöö ja nahkkindad, mis ta üles tõustes oma pea alt leidnud, annud tunnistust, et juhtumene mitte unenägu ei ole olnud.
K. Lepneri suust.
E 3495/6 (2) < Ambla khk., Tamsalu v. - Jakob Karelson (1894) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Usside kuningas (NB! Vrd E 3497/9 (3))
Veel tänapäev leitakse meie maal mitmetsugu rahasid, mis endistel sõea ja ei tea, mis aegadel mullapõue peitu pandud. Neid on osalt kullast, hõbedast ja muust metallist. Vanarahva jutu järele on aga need kuhad, kus raha maa sees peidus olnud, kaks korda aastas, see on jüripäeva ja jaanipäeva ööse, põlenud. Rahaaukude tuli olnud harilikust tulest isekarva sinakas. Jüripäeva ja jaanipäeva öödel mindud ikka tua kattukse unkasse, sealt vaadatud läbi auguga kivi ümberringi - olnud kuskil seesugust karva tuld näha, siis mindud sel sammal korral, märgitud koht ära, et päeval teda leida võib. Rahaaukude kättesaamine olnud alati väga tavalik.
E 3497/9 (3) < Ambla khk., Tamsalu v. - Jakob Karelson (1894) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
(NB! Vrd E 3495/6 (2))
Kord jüripäeva ööse näinud kaks venda rahaaugu põlema. Nad läinud juure, märkinud kuha ära ning päeval läinud esivanemate varandusi maapõuest välja võtma. Leitud rahaauk olnud suure sarapuupõesa all. Nad hakanud kaevama, aga korraga tulnud üks uss august välja. Vennad löönud ta maha. Selle järele tulnud teine, nad löönud selle jälle maha, nüüd tulnud neid ühte lugu peale ja mehed materdanud neid maha, nii et juba kahel pool augu kõrval suured usside lasud seisnud.
Viimaks kuulnud usside materdajad, et alt maa kohisema ja vabisema hakanud. Eneste suureks ehmatuseks näinud nemad, et üks suur uss, punane hari peas august välja tulnud, see olnud usside kuningas.
Tema ees põle mehed enam julgenud seista. Nad pistnud jooksu, aga usside kuningas jooksnud neile järele. Kange jooksmise järele puruks väsinud, saanud nad viimaks kodu ja üle aja õue. Usside kuningas aga tahtnud ka üle aja meeste järele tulla, aga jäänud aja peale, ajaroigaste vahele kinni. Nüüd olnud vendadel võimalik va usside kuningat ära hukata.
Pärast läinud nad rahaaugu juure uueste tagasi ja leidnud vaskise katla hulga kuld-ja hõberahadega täidetud. Nii olnud kaks venda nüüd korraga rikkad mehed.
E 3499/500 (4) < Ambla khk., Tamsalu v. - Jakob Karelson (1894/1888) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jälle teine kord näinud üks mees rahaaugu põlemist, ka tema märkinud koha ära ja läinud päeval sulasega seltsis raha välja võtma. Niisammuti hakanud jälle august ussa välja tulema, keda mehed kõik maha materdanud. Jällegi tulnud lõpetuseks suur punase harjaga must uss august suure kohinaga välja. Mehed pistnud jooksu ning usside kuningas nende järele. Nad saanud küll õnnelikult kodu, sulane jooksnud tuppa, peremees pugenud aga suure rutuga reie alla tühja viljakerstu. Usside kuningas jooksnud senna järele, löönud kolm korda sabaga kerstu kaane peale ja läinud siis oma teed.
Pärast usside kuninga äraminemest mindud kohe vaatama, aga mees olnud kerstus surnud. Keski ei ole julenud enam pärast rahaauku vaatama minna.
Rahvasuust üles kirjutanud Pillikveres 1888. a. J. Karelson.
E 3529/30 (6) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Mt. 751B. Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord läinud üks naine pühapäeva õhtupoolel, mil ta armulauakirikust tulnud, metsa lehesile. Sääl tulnud vana hall mees tema juure ja ütelnud: "Et sa ka täna, kus sa laualt kirikust oled tulnud, ei ole läbenud püha pidada, siis tahan ma sind sellepärast karistada. Kolm asja tahan ma sulle valida anda, vali neist üks, mis arvad. Kas sa tahad eluks ajaks pimedaks jääda või tahad sa pool aastat vangis olla ehk himustad sa üheksa kuud kahte last imetada?"
Naene oli laste imetamise kõige kergemaks pidanud ja selle valinud. Kodu jõudes ja riidist lahti võttes, leidnud naene omast põuest kaks nõelussi, kes kumbki ühe nisa otsas imenud. Nõnda oli siis naene üheksa kuud ussa oma põues kannud ja neid imetanud! Kui ta vihtlema läinud, siis olnud ussid sel ajal särgi (hamme) juures, muidu aga ühtepuhku rindade otsas kuni üheksa kuud mööda jõudnud.
Oleks ta pimedaks tahtnud jääda, siis oleks tal mees ära surnud ehk oleks ta vangipõlve himustanud, siis oleks ta kuus kuud haige olnud, aga et ta lapsi armastas imetada, pidi ta üheksa kuud usse imetama. Nõnda sai Jumala käsust üleastuja pühapäeva rikkuja naene hallist vanamehest karistatud.
E 3531/2 (8) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Teine kord tahtnud üks juut Õnnistegijat tema teekäigil hirmutada. Ta moonutanud ennast karuks ja tulnud metsast, kust Õnnistegija läbi läinud, sellele tee peale vastu. Õnnistegija öelnud: "Oled ennast karuks ennast muutnud, siis võid sa ka selleks jääda." Mis ka sündinud. Säält olla karu saanud, mis teekäijaid metsast läbi sammudes hirmu tundma paneb.
E 3532/3 (10) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord olnud vanapagan Võrtsjärvel kalu püüdmas. Korraga tõusnud kange torm ja viskanud lootsiku ümber. Osava ujumise läbi pääsenud vanapoiss suure vaevaga kaldale, läbi ja läbi "märg kui kalakott". Kaldal ajanud ta omad märjad riided seljast maha ja mässinud omale ühe nooda ümber, lausudes: "Kõrd aitab ikka kõrda." Sellest olla kõnekäänd tulnud, mis öeldakse, kui mõnel küll posu hilpa ümber on aetud, aga sellegipärast mõni tükk paljast ihu välja paistab: "Noh, kord aitab ikka korda!"
E 3533 (11) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sagedasti tarvitadav kõnekäänd: "Ta ikka natuke paksem kui paljas vesi" olla sellest tulnud, et vanapagan kord joogivee sissi "peeru" lasknud, üteldes: "Noh ta ikka natuke paksem kui paljas vesi."
E 3533/4 (12) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan oli kord ühe mõrsja pääle nii tulivihaseks saanud, et selle mõrsja veimevaka ära lõhkunud, et kõik veimed üles harutada. Viha tõusnud sellest, et vanapoiss omast seitsmest paarist raudkingadest, mida iga abielusse astujate vahel oma toimetamise juures ära peab kulutama, ühte paari jalgagi ei olla saanud. Veimevakas olnud aga kõige pääl üks paar vilte, mida ta aga ülesse harutada ei saanud ja töökorra pooleli pidanud jätma, arvates, et kõik see vakatäis sarnaseid "litt-lattakat" on nagu ta ise öelnud. Säält olla kõnekäänd: "Teeb vanapagana viisil kõik tööd ära, aga ei mõista ülese arutada," tulnud.
Tähendus. Viltideks hüütakse Tarvastus sarnaseid kindaid, mis mitte varrastega koetud ei ole, vaid nõelaga nõelutud on. Seda tööd ei hakata mitte nagu kinnast, ääre poolt pääle, vaid ümberpöördud, lõpetuse poolt ääre poole, ja on nii kunstlikult tehtud, et "vanapagan ka neid üles harutada ei mõista". Praegu on see töö unustusesse jäetud, ja noored naesterahvad ei mõistagi enam teha.
E 3537 (15) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üte korra oli üits mies Tarvastu Nukki mäest alla minnu. Silla pääl tullu talle üits võõras mies vastu ja kutsus tedä ende latsele vaderisse. Mehel ollu ka ää pihlapune peaalune kähen ja lasken vaderisse kutsjale siesugutse nätsiku üle peha, et sie valu peräst püsti karanu ja ütelnu: "Ah sa lits, kost oli naps, mis kuulsi Kure varikuse!" Esi kadunu ära nõnda, et sinine suits asemele jäänu. "Või mine temale paharätile keskööse veel vaderisse," ütelnu mies ja minnu oma tied edesi.
E 3541 (2) < Saarde khk., Jäärja v. - Johannes Reinhold Kangur (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanajutt
Poiss ja tütruk läinud öese õitsele ja näinud - suur tuli põlenud metsas - ja läind vaatama, näinud, sokk kõndinud tule juures. Sääl olnud üks suur kivi. Poiss roninud kivi otsa ja viskas oma kuue tule pääle, siis jäänud suur hunik raha järele, kadunud tuli ja sokk, ka poiss saanud see läbi rikkaks ja võtnud selle tütruku omale naiseks ja elanud see läbi rikkaste.
E 3541 (3) < Saarde khk., Jäärja v. - Johannes Reinhold Kangur (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord kisklenud katk Kanaküla laanes oma tütrega. Külamees sõitnud mööda ja küsinud: "Mis tüli teil on?"
Tütar ka kaebas: "Isa, rumal, tahab, et inimesed/peavad/ ära surema ja mina tahan, loomad peavad surema," ja hüpanud mehe kõrva vankrise ja sõitnud Viljandi poole.
E 3551 (8) < Halliste khk., Vana Lüütre v., Mõisaküla k. - Märt Kuum (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ka kolm korda löötakse seitsmeharusese pihlakavitsaga iga talli ja lauda ukse pihta, siis läävad kõik haikused ja tõbed loomade juurest ära.
E 3553 (7) < Halliste khk., Vana Lüütre v., Mõisaküla k. - Märt Kuum (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui sipelgaid pesast ära tahavad ajada, pidada jutluse ajal pihlakalaastud lõikama, kaduda kohe.
E 3553 (10) < Halliste khk., Vana Lüütre v., Mõisaküla k. - Märt Kuum (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuu loomise järel otselti seista saavat sel kuul palju surma.
E 3556/7 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hundid ja vanapaganad
Mees läks metsa juhivitsu otsima, kirveäksike vöö vahel. Otsis, otsis ja raius jälle kui sündsa puukese leidis. Viimaks kuuleb ta kedagi hüüdma: "Mees, ae, mees! Tule aja need võsavillemad siit minema!"
Mees vaatab, kolm suurt hunti pika, jämeda kuuse all, kükitavad ja vahivad puu otsa nagu koerad orava peale kunagi.
"Aja ära nad siit alt," hüüdis jälle heal puu otsast, kus aga kedagi hingelist näha polnud. Nüüd sai mees kohe aru, et rääkija vanapaha ise oli. Ta vastas: "Ei mina neid julge ära ajada."
"Noh, mine siis metsa ääre peresse, kus pulmi peetakse, hüüa seal üle läve tuppa: "Ema kahe pojaga keset metsa kuuse otsas, kolm püha Jüri kutsikat vahivad all.""
Mees ei suutnud vanapahaga enam sõnu vahetada, seepärast läks ta oma teed iseenesega kõneldes: "Ma ei taha miski hinna eest vanatühja käsku täita ehk ma küll vast ka pulma lähan, kui aegselt juhivitsa korjamise tööga valmis saan. Mind on sinna kutsutud. Kui ma paar tundigi seal ära viidan, siis ei või nad pärast minuga nuriseda, et ma sugugi ei ole käinud. Paari päeva mul ometi võimalik seal olla ei ole."
Mehel oma jagu juhivitsu aegselt käes. Ta köidab nad kuppu, pistab kirve vitsa vahele ja peidab koo siis paksu põesastiku sisse ära ning sammub pulmapere poole.
Pulmas võetakse ta lahkeste vastu. Kehakinnituse ja keelekarastuse eest kannetakse hästi hoolt. Mees laseb ka jumalaandi niipalju, kui süda iganes soovib, suupärast olla. Kui keha kinnitatud, viidab ta teiste hulgas aega enne, kui kodu poole hakkab minema. Ta vestas sellest ja teisest asjast juttu ja viimaks ka loost, mis metsas juhtus.
Kui ta need vanapaha sõnad: "Ema kahe pojaga keset metsa kuuse otsas, kolm püha Jüri kutsikat vahivad all," ära ütelnud, olnud rehetoas kolinat ja mürinat kuulda, just nagu kõik parred kukkunud lõhna või talade pealt maha.
Vaadati järele, kaks part rehetoa lõhna pealt ära kadunud. Imeks pandi juhtumist ka küllalt, aga pidupill ja trall sundisivad seda varsti jälle ära unustama.
Mees pidas pea õhtuni pulme ja läks siis kodu. Metsas tuli tal enistene juhtumine meele. "Oot, oot, ma lähan vaatama, kas hundid alles puu all on."
Läks ka teine vaatama, aga hunta ei olnud puu all. Nende asemel olivad kaks part maas. Vist olivad vanapaha seltsilased pulmas ja tulivad partega püha Jüri kutsikaid kuuse alt ära peletama, kui kuulda saivad, et ema kahe pojaga keset metsa kimbatuses.
E 3558/9 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vasine kangas
Peretüdruk seadis kangast. Ta oli üsna kimpus, lahku see kangas kudagi ei männud.
Peresulane läks soode hagu tegema. Soo ääres kuuse all kaabivad kaks hunti maad ja närivad juuri kui vihased lõukoerad kunagi, nagu tahaksivad nad kuuske külile laske.
Üks heal hüüab kuuse otsast: "Mees, pööra ümber, mine tagasi kodu ja ütle villhännale, et töllhännad tahavad mind ära süüa."
Mees kui keedetud ja küpsetatud. Annab jalgadele teada, et nii ruttu kui võimalik teisele poole soo ääre saab, kus ta hoolega hagu raiuma hakkab ehk küll siingi veel julge ei või olla. Aga õhtuks peab oma jagu hagu raiutud olema.
Õhtu käes. Mees lõpetab hau raiumise ära ja lähab koguni teist teed kodu. Kui ta õhtust korda keha kinnitanud, heidab puhkama. Hommikul jälle vara üleval.
Tõdruk seab jälle kangast siit ja sealt, aga ei abi sellest midagi.
"Küll on sul hea hagu raiuda, aga mina olen kangaga viimases kimbus," ütles tüdruk sulasele.
"Kimpus oled jah," vastas sulane, "aga et hea hagu raiuda on, seda ei või sugugi ütelda. Kas mu püksid vähe tuhka sõelusivad. Lähan tööle, jõuan niidu ääre suure kuuse juure, seal kaks hunti kaapivad tulises vihas maad ja kisuvad hammastega juuri. Kas oleks veel võinud elu peale mõtelda, kui need vihased metsloomas mind oleksivad näinud? Ja tervel päeval ei olnud mul hau raiumise juures rahu, vahi muidu peale seie ja sinna ehk tulevad kurjad loomad kuskilt omas vihas ja murravad mind ära. Õhtus peab aga oma jagu hagu raiutud olema. Niisugune asi on veel enam kui kimbatus. Ja mõtle ometi, üks paharet hakkab minuga veel naljalori ajama, kui mul kõige suurem kitsikus käes. "Mees, pööra ümber, mine kodu ja ütle villhännale, et töllhännad tahavad mind ära süüa," hüüab tema. Inimesel aru omalt kohalt ka peas. Mina pean uuesti huntidest mööda julgema minna ja pealegi haod raiumata jätma. Ja kes on kodus see villhänd, kellel ma seda käsku pidin tooma?"
"Oh, sa loll mees küll, mis sa seda ennem ei ütelnud," rääkis üks heal niitsete seest, kui sulane vaevalt oma kõne lõpetanud.
Justkui tuulekohin läks lävest välja niidu äärse kuuse poole ja sestsamast silmapilgust saadik hakkas kangas hästi käima. Tüdruk nimetas kanga ülesse seadmise juure sagesti kurja, sellepärast vanapaha tema niitsetes oli.
E 3561/3564 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ühel peremehel olivad kaks tulihanda, kes temale palju varandust kokku kandsivad. Teine vaeseke oli aga kottpime, kuna teise silmanägemine küll üsna terve oli.
Peremehel oli küll palju raha ja vara, aga oma perele andis ta halvemine süüva, kui mõni hea peremees oma koerale. Tulihändadele andis ta ikka kõige paremat, mis temal iialgi oli.
Ükskord pani jällegi teistele peremees kausiga kambri otsa peale paksu putru või sees kasta, aga perel oli paljalt sool, leib ja kali laual.
Poiss tuli parajalt söögilaua juurest ja nägi, kui peremees kausi sinna pani, peremees poissi küll ei näinud.
Poiss rääkis iseenesele: "Noh, mõnele vilbussale see puder ikka sinna panti! Ma tunnen, et mu kõhtu küllalt seda hääd rooga mahub ehk küll praegu söögilaua juurest tulin."
Ruttu võttis tema ühe tühja kausi, pani õue pealt muda täis, lusika täie vett keskele lohu sisse ja viis ta kambri otsa peale pudrukausi asemele. Pudrukausiga läks ta ise, kus see ja teine ning sõi tema tühjaks.
Tulihännad tulivad sööma.
Pime rääkis: "Kas on ikka pakspuder võikastega ehk mis roog see on?"
Nägija, kes söömagi ei hakanud, ütles: "Ei ole ühtegi puder võikastega, muda või savi, vesi keskel."
"Noh, mis söök see siis on," rääkis pime.
"Ega ta midagi ei ole. See on täieste meie pilkamine. Mängime siis nüüd ka peremehele ühe vingerpussi."
"Mängime peale," lausus pime. "Aga mis meie temale mängime?"
"Paneme tema tare põlema," vastas nägija.
"Paneme peale, aga kuhu meie siis ise lähkeme," küsis pime.
"Ise pugeme aia ääre raudratta rummu sisse," ütles nägija.
"Teeme siis nii," lausus jälle pime.
Kudas ööldud, nõnda tehtud.
Poisid, tüdrukud kõnnivad õue peal ja näevad, kaks tulihända tulevad katukse uluaugust välja ja tuli laenes taga järel, nii et maja sellest põlema hakkab, ja poevad ise aia ääre rattarummu sisse.
Kõik kibinal, kabinal majakraami ja asju välja kandma.
Varsi oli kõik kraam väljas.
Nüüd võttis teine poiss kaks pihlapuupunni, pani teise teisele poole rummu otsa ette ja viskas ta siis kõige suurema tuleleegi sisse ja rääkis: "Kui maja on põlenud, siis põlegu tema süütajad ka!"
Peremees vandus ja kirus kraami juures ja ütles: "Mõni kiusumees ikka selle maja põlema pani. Tulesädet kuskil pool ahjus ega paja all ei olnud, kust ta mujalt põlema sai."
Poiss kuulis seda ja vastas: "Meie nägime selgeste mitmekesi, kust maja põlema läks. Kaks tulihända tulivad uluaugust välja ja süütasivad maja põlema."
Teine poiss ja tüdruk ka niisama.
"Soo," ütles peremees. "Kuhu nad siis ise läksivad?"
"Aia ääre rattarummu sisse," vastasivad poisid nagu ühest suust kunagi.
"Kus see rattarumm siis nüüd on," küsis peremees.
Teine poiss vastas jälle: "Mina panin teisel pihlapuupunnid kumbagile poole aukude ette ja viskasin ta ühes tulihändadega tulesse. Vaata, seal hiilgavad ta tulised raudvõrud veel."
Peremees ei lausunud sellest midagi, et need tema tulihännad olivad. Kas tal ka suur kahju oli, et nad ära põlesivad, seda ei tea ütelda.
E 3579/82 < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mõjuvad abilised.
Keski küla peremees olnud iga õhta hilja ööni kõrtsis joomas. Olnud kuuvalgene õhta kui ta jälle kord purjes piaga koju poole komberdanud. Ta tee viis teda üle jõe. Kui ta üle jõe tahtis minna, tuli tont ja tahtis teda jõkke sisata. Mees jäi hirmuga korraga kaineks ja hakkas vahvast vasta. Võidelnud seal teised võitlemise viisi ega ole kumpkummagistki võitu saanud.
Peremees pannud tähele, et kui ta ennast kuu poole saanud pöörata, siis ka võit tema poole tahtnud kaaluda, saanud aga vastane ennast kuu poole, siis tahtnud võit sellele jääda. Sellepärast ka mees püüdnud ennast ikka kuu poole hoida ja saanud kunni kukelauluni vasta pidada, kuna siis tont pidi kaduma.
Kui peremees kodu rääkinud, üelnud sulane: "Oleks ma seal olnud, küll ma oleksin talle näitanud, kuda ta jõkke oleks käinud, hargid issanda poole!"
Peremees ei ole tahtnud seda uskuda. Vaidlus lõppenud sellega, et sulane lubanud teisel õhtal kõrtsi minna ja selsamal ajal tulema hakata. Siis lootis silla juures tonti näha ja jõkke visata.
Sulane täitis tõutust.
Kõrtsist koju poole tulles leidnud ta tondi silla juurest vastast, see hüüdnud sulaselle: "Sa lubasid mind jõkke visata, täida nüüd oma tõutust!"
Sulane karganud tondi rindu kinni ja ütelnud: "Isa, poja ja pühavaimu nimel" ja viskanud tondi üle pia kaela vette. Hüüdnud veel järele: "Kas sa nüüd ei ole jões?"
Tont üelnud: "Mis ette sul kolm abilist oli ja mina olin üksipäine."
Sulane läks võitjana koju.
Otsas.
E 3583/9 < Rakvere - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Palgaajaja
Ühekorra eksis naine metsa ära ehk kuda mõni ütleb - juhtus tondi teede peale.
Küll ta käis ja tallas, et ommetigi kord metsast välja saaks, aga kõik vaev asjata - ikka ühe ja sellesama võera koha peale sai ta jälle. Naisel nahk hirmu täis, et kas sure kohe metsa ära, välja ei saa.
Selles kitsikuses tuleb äkki mulle võeras mees vasta ja küsib naiselt, kust ta tulla ja kuhu minna.
Naine lugu kurtma, et ta eksinud olla ja palub õigele teele juhatada.
Võeras mees küsib, et: "Anna sa mulle, mis sul põlle all on, siis juhatan sind õigele teele."
Naine mõtles, et mis mul siis põlle all on - aidavõti -, muud ei tulnud tal meeldegi ja et paremat pääsemise nõu ei olnud, lubas ta võerale juhatamise eest nõutud asja anda.
Võeras mees juhtis naise õigele teele, nii et ta ilusaste koju sai.
Mõne kuu pärast oli naisel ilus terve poeg.
Kui jo lapsest poisike oli kasvanud, astub naisele jälle ühe korra metsa vahel endine võeras teejuhataja kopsti vasta. Naine tundis teda kohe ära. Võeras hakkas rääkima: "Kas on sul veel meeles, kui ma sind mõne aasta eest metsast välja juhatasin. Sa lubasid seda mulle, mis sul põlle all oli. Seal oli sul sündimata poeg. Tuleval ööl siis tulen oma palga järele."
Naine märkas ehmatusega, et ta ilma mõtlemata oma poja enne ilmale sündimist vanapaganalle oli lubanud. Suurte murega ja südamevaluga läks ta koju. Kodunt kirikisanda juure oma ahastust kurtma.
Hingekarjane lasi õhta eele poisi oma juure tulla, viis ta kiriku altari ette, lasi küündlad kirikus põlema panna. Poisile andis ta raamatu kätte ja käskis hoolega hommikuni lugeda, aga et naerda ei tohi, olgu nii naljakat näha kui tahes. Siis tõmmas ta kolm risti ette ja ütles veel poisile: "Kes üle kolmandema risti tuleb, seda ära karda. Kes aga üle kolme risti ei tule, seda ära usu, olgu ta kes tahes, sest kurivaim võib ennast iga moodi muuta." Poissi üksi jättes läks õpetaja kirikust välja.
Varsti kui jo öö oli tulnud, läks vanapagan poissi kirikust kätte püüdma, aga üle kolmandama risti ta ei pääsenud. Küll tegi ta kõiksugu tempusi ja vigurid, et poiss oleks naerma hakanud, aga see vaev oli tal asjata. Küll muutis ta ennast kord poisi isaks, kord emaks, kord õpetajaks ja käskis ja meelitas poissi ära tulla, aga kõik tühi töö ja vaimu närimine, poiss ei lasknud ennast võrgutada. Ka pani poiss tähele, et sel õpetajal valged kaelalehed puudusid.
Vanapagan jändas kunni kukelauluni, aga pidi va vilets siiski ilma poisita ära putkama. Hommiku, kui õpetaja läks poissi vaatama ja ära kutsuma, kartis poiss veel esite temagagi kaasa minna, aga kui papp üle kolme risti poisi juure astus, siis pidi kartus kaduma.
Vanapagan ei tulnud enam palka ajama. Nii ei saanud ta sest naise petmisest mitte midagi.
E 3597/8 (2) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuutõrvajad
Aadam ja Eeva ei ole sallinud, et kuu öösse paistab. Nad ütlesid, et eks sest ole küll, kui päike pääva ajal paistab, mis see kuu siis veel teeb.
Võtsidki nõuks teda tõrvaga ära pintseldada. Selle tarvis võtsid tõrvapoti ja kaks pintslit, läksid sinna kohta, kus taevasõrv maaga kokku tuleb, sialt ronisid ülesse ja kuu piale.
Seda ei sallinud jumal, et tema loodud inimene tema tööd tahtis muutma vai rikkuma hakata. Ta lõi nad sialt maha nende asemeid järele jättes, märgiks ja täheks, et jumala tööd ei pia muuta ega rikkuda püütama. Nende asemel kuu pial Aadam ja Eeva kahel pool ja tõrvapott keskel, paistavad seie kaugele nagu inimese nägu, kaks silma ja nina.
Maa ja taeva sõrva vahele aga lõi jumal suure mere, et enam ükski ülesse ei saa ronida.
E 3602 (8) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kadakamari
Kui Jeesus kõrbest paastumast ära tuli, jõi ta esimesest kadakamarju. Sellepärast ongi kadakamarjal rist otsas.
E 3602 (8) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jumalajuttusi on palju vähem kui kuradijuttusi. Rahaaugu ja sarnased õnnejutud näitavad ka hiast vaimudest olema, aga ülemalseisvad jutud/E 3602 (8)/ on niisugused üksi, kus just jumala vai Jeesuse nime nimetakse ehk olgu kas vana- ehk ristiusu pial.
Kirikujutud piaksivad õiguse pärast ka jumalalugude liiki langema, aga minu korjanduses algavad nendega kuradi vai vanapagana jutud, sest et rahvajuttude järele kirikus vanapoiss tihti piab asuma. Öösse on kiriku minna kardetav, nimelt veel kihlveu piale. Ka ei pia tohtima kihlveu piale öösse kolm korda ümber kiriku käia ega surnuaiale minna.
E 3603/4 (10) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Haljala kiriku ehitamisest ja nime saamisest
Küll Haljala kirikulle arvatud nime, aga ei ole õiget saadud. Siis haldjas kisendanud: "Halljall! Haljall!" Ja pandud nimeks Haljala.
Kui Haljala kirkut ehitama hakatud, annud ehituse juhataja oma sõrmest kuradille verd, sellega oma lubadust kinnitades, kuradille üht inimese hinge anda, et siis kurat aitab oma abiga ehitada. Siis kui muna torni otsa hakatakse panema, pidi ehitajamees hüüdma: "Kuku maha!", siis pidi muna maha kukkuma ja temaga ka mees surma saama, kelle hinge siis kurat pidi pärima.
Ena, eks töömehed ole saanud sest asjast haisu ninasse. Kui kirik valmis saanud ja hommiku muna pidanud pandud saama, pannud mehed hommiku vara muna torni otsa, kui meistermees veel maganud. Küll on va mehikene ära ehmatanud, kui hommiku ülesse ärgates muna torni otsas näinud olema. Karjunud veel küll, et: "Kuku maha!" ja "Kuku maha!" aga ei ole see enam ühtigi aidanud.
Koju minnes poonud ta ise ennast tee ääres ülesse, nõnda sai siis kurat ta enese hinge.
Kirjutakse Haljala, räägitakse Kloodi vallas Al'jala.
E 3604/5 (11) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Teisend
Kui Haljala kiriku torni ehitatud, lagunenud see ikka ära, sest et kirikul nime ei ole olnud. Katsutud ja arvatud küll üht, küll teist, aga pole mitte kohalist saadud, sest torn ikka lagunenud. Pandud siis kaks härga paari. Härg ammunud: "Ammu haljalasse!" Kohe pandud kirikulle Haljala nimi ja lõpetatud õnnega ehitust.
E 3610/3 (15) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kust tuli sinna läks
Üks rehepapp kuulnud rehest ikka laulu- ja pillihäält. Iga õhta, nii pea, kui tuli ära kustutatud, olnud rehi müdinat ja tantsimist täis. Nii pea, kui tuli ülesse võetud, olnud kõik kadunud.
Ühel õhtal paneb rehepapp tule kilimitu alla - kõik rehi kära täis. Papp kiirest kilimit tule pialt ära. Rehi inimesi täis, kõik lähvad tulise ajuga põrandaaugust treppi mööda alla. Rehepapp saanud augu pialt ühe nägusa neiu kinni krabada. Neiu jäänudki rehepapi juure elama, kunni ta teda viimaks naiseks võtnud.
Ühel pühapääval läinud rehepapp oma naisega kiriku. Tee pial, kui mees vankriga üle veikese kivi ajanud, naernud naine. Kirikus, kesk jutluse ajal, naernud naine jälle. Need naeratamised olnud mehele iseäralised. Tee peal koju minnes küsis mees naeru põhjuse järele. Naine ütles: "Kui sa mulle ütled, kust sa mind said, ütlen sulle, miks ma naersin."
Mees lubas kodu näidata.
Naine ütles: "Miks ma tee pial ei pidanud naerma, sa ajasid rattaga üle rahakasti. Kirikus kirjutas vanapagan kõikide nimed, kes kirikus tukkusid ehk sitahaisu lasid härjanaha piale. Nahk läks napiks ja sai enneaegu nimesi täis. Vanapagan pani teise naha sõrva jala alla ja püüdis hammastega nahka laiemaks venitada. Nahk läks jala alt lahti ja vanapoiss lõi pia vasta kirikumüüri nii, et kolksus. Siis naersin ma teist korda."
Koju minnes nägi rehepapp, et enam seda kivi tee peal ei olnud, kust ta hommiku üle ajas.
Kodu näitas mees, kust ta naise oli kätte saanud. Nii pia kui näidatud oli, kadus naine nagu maa alla. Mees nutku ehk naergu, mis kadunud see kadunud.
Rehepapil jäi naisest paar last järele. Neid ei unestanud ema arm. Ta käinud neile nägemata riideid õmblemas ja särkisi pesemas.
E 3623/4 (1) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutustus
Lapse vahetamisest Kaavastu vallas Haljala kihelkonnas mõni hea aeg tagasi, kui Kristjan Klaas poisikesepõlves mõisa sigade karjas käis (nüüd on ta ju surnud). Ühel hommikul, päävatõusu ajal, kui ta jälle sigadega Koigi mõisa kesale lähend, nähend ta sääl kesapollu pääl künnivaus ühe veikese lapse maas nutmas. Täma võtt selle lapse säält sülle ja katsund vaigistada, aga kui see põle aitand, siis pistand ta säält vandudes tulema, et lapse ema kätte viia, Kõldu külase. Saand ta säält lapsega heinamaa pääle, küla alle veeloitu kohta, kadund laps ta käte vahelt ära, ehk ta täda küll otsida veel taga, aga ei ole enam leidand. Poiss jäänd pääle selle haigeks ja old kaks nädalat haige ja pääle selle olla ta ihunahk just kui kalasoomustega üle kaetud ja jäänd selle olekuse kuni surmani, ei pole need aga taale vaeva tehend ühtegi. Ta ise olla rääkind, kui keegi küsind: "Miks su kääd nii soomustega kaetud on," olla kost,"Ma poisikese põlves mõisa sigades käies kandasin ühe kerra haldja last ehk veenäkki ja sellest ajast jäi see mulle mälestuseks."
E 3624/6 (2) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pulma saajast
Annigfere ja Karoola moisa vaheraja pääl on üks talukoht, mis nime kannab Paateristi. Koht olla omale sellest nime saanud, et seel kohal üks paest rist olla olnud.
Vanal hallil ajal, kui veel siin kaik paganad olivad ja Taarad kummardasivad, peetud pikki pulmasaaja sõitusid, kus peiupoisid sõamundris olled ja selleaegse pruugi järele, kui juhtunud, et kaks pulmasaaja vastakute olla juhtund, siis voetud toisest saajast pruut ja toisest peigmees ja olla veel siis äre tapetud. Ja järele jäänd pruut ja peigmees olla siis abielusse heitand. Aga need tapetud pruut ja peigmees olla siis sinne kohta maha maetud ja pandud siis paest raedutud rist senne püsti mälestuseks.
Kui sinne kohta see nimetud pere olla asutetud, siis olla seel isimene peremees seel kohas olnud Tõnu ja koha järele saand omale nime Paater liiaksnimeks. Ta olla siis kevadel lähend adraga põldu kündama. Siis olla sõrmus seelt mulla seest adrasaha otsa hakkand. Rahvasuu aga ei tia enam kõnelda, kas see kuld või vask olla olnud, vist kuld. Praegusel ajal ei ole seel kohal küll mitte enam seda seltsi rahvast, aga koha nimi seisab ikke alles. Sellenimelised inimesed on ilmatuul lajalli pillutanud, mõned neist elavad ka päälinnas ammetis.
E 3626/30 (3) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalmumägi
Kandle mõisa tee ääres, mis Haljalast Vainupääle läheb, on üks kõrge küngas ja kutsutakse seda kohta Ristimägi. Endine sõalahingi koht ja kalmu. Esimene lahing, mis olla siis seel old,/old/ Rootsi sõaväe vastu. Seelt olle lähned Vinni väljale, kus jälle lahing olla olnud ja kellest kalmud tunnistust annavad.
Seel siis olla see väejägu talvekorterise jäänud Kehala külase. Ja toise kevade hakkaned sinne kindlust ja väekasarmut ehitama - praegune Vinni mõisa. Kuna siis veel toised väejäud tulnud juure, tuld ühes siit Vihula kõrvest läbi, kus nad tee olla põlisest soost ja kõrbest läbi raidund. Ja seisab tänapäävani Rootsi vää tehtud tee hea järje pääl. Inimesed aga olla eest ära põgenend Konnakaevu taha Niine kingule kogu oma kraami ja loomadega (Sagadi raja ääre) ega ole nad siit midagi eest leidand.
Sel ajal olla ka veel Konnakaevul suur põline mets kasvand, aga kui rüüstajad pääle sõaväge kävind maad mööda rüüstamas, mis kätte saaned, neil olla kuhealuksed olled siin ligi päid ja kui jo lasti saaned, siis lägind jälle menema, ja jälle toise kohta rüüstama.
Siis olla nad ka selle metsa polema süütaned, arvates et inimesed seel metsas varjul on, aga ei ole oskaned sinne menna, sest inimesed olled nii arad, et loomade suud kinni siduned, et ammuda ei saaks.
Siis polend siit Vihula poolt see mets ka suutumaks maha ja praegune ilma pohjata tüma heinamaa järele jäi, kus mõned paju- ja kasevõsud pääl kasvavad. Siin ja sääl tuleb aga veel endsest ajast mälestuseks jäänud polend pinnaga palgid raba seest nähtavale, mis sellest veel tunnistust annab. Niisamuti on ka Niinekingul maa seest surnu pea- ja seareluid nähtavalle tulnud, kuhu nad siis oma surnud olla mattand. Kui aga jälle rahuaeg tuld, siis tulled igaüks oma pelguurkast välja ja hakkaned jälle igaüks oma põldu harima, mis jo vahepääl umbseks olla kasvand.
Ka olla esimene Vihula mõisnik Eldbrecht Kõrvemetsast ühe elutoa leidand ja von Schubert, teine mõisnik, last selle seelt ära vedada ja last Lallose ülesse laduda, kus veel praegu neid palkisid toaseinas on, juba pääle 200 aastat vanad, aga küll veel kõvad.
Arvata on, et need rüüstajad sinne metsa selle ehitasivad ja seel siis elukorterit pidasivad.
Aga keerame jutu alustuse juure tagaje. Kandle Ristmäel olla aga ennevanast nähtud, kes teed möödik kävind ööse, et tuli old seel metsas ja kroonu mundreis soldatid olled külleli seel tule ümber ja püssid olled ristjala üheskoos. Kui aga keegi julge vaimuga inimene hakkand sinne poole menema, kadund ühe korraga tee keige soldatitega vaatja silma eest ära.
E 3624/6 (4) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sippa poe juures siin Vihulas on üks mägi ja kutsutakse seda Kalmuneeme mägi. Kõrvetee ääres, kuhu endsel katku ajal inimesi olla maetud. Mitmed olla jo ohta ennast puhtaks pest ja valge särgi selga pand, arvates, homme sureme ära, siis toised veevad meid Kalmu määle, kus igaüks jo omale haua valmis kaevand on.
Olla siis seel ka ööse nähtud kummitust valges riides üle tee jooksma, aga muust vaikib rahvasuu.
E 3631 (5) < Haljala khk., Vihula v., Mustjala k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893)Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/katk/Vihula mõisas Tõrvaaugu männikuse, kui aastal 1843 senne von Schubert, sennine herra omale karduhlikeldri last ehitada, siis tuld seelt keldriauku kaevates kaheksatoiskümme surnu pealuud välja, härra aga last need jälle toise kohta maha matta. Reagita, et see ka endine katkukalmu koht peab olema. Muus asjast vaikib rahvasuu.
E 3631/3 (6) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vihula linnamägi, jälle Kõrve tee ääres, tahetud ennevanast sinne kohta mäe otsa kirikud ehitama hakata. Pääval ehitatud, aga ööse jälle lahutatud ära, ninda et see töö pole seel sugu onnistand. Siis olla tahetud ka ööse tööle hakata, aga enne seda kuuldud iga ööse, kui üks kisendand seel müüride vahel "Haljala!" ja "Haljala!" Siis olla kaks halli härga vankuri ede rakendatud ja paekoorm pääle pandud ja siis mendud ninda uut kiriku kohta otsima.
Haljalas olla härjad ära väsined ja olla siis seelt suure kasemetsa seest vanad kirikumüürid leitud. Seel siis olla raidutud see mets maha ja olla siis hakatud seda kirikud uueste üles ehitama, mis tänapäävani seisab. Linnamägi aga on pae- ja lubjaprahiga üleni kaetud.
Haljala kiriku uksepiida kõrvas on üks kivveplaat kirjaga, aga mis keeles see on, seda ei tea keegi ütelda.
E 3651 < Kambja khk., Vana-Kambja v. - J. Ignateg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tõõraste külast ei ole ühtegi talu järel, aga nende nimed on järel: Kaspre, Rehetare, Kriisa, Kolga, Katku, Kebe, Kuremäe ja Uustalu. Nende asemel ei ole ka muud, kui üks mõisa, mes Kriisa talu nime kannab.
Lenge külla on juba peale 40 aasta tagasi ära hävitatud, kus nüüd Langemõis seisab.
Ja siis on veel Ignase mõisa kõrtsi ja Ignase taluga ja üks mõis on veel, mes seisab ilusa veikse järve kalda peal. Seda järve hüidakse kas mõisa nime peale Küti ehk teisel pool kaldal seisva küla järele Sipe järveks.
E 3658/61 (3) < Paistu khk., Holstre v., Punabu k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagana varrud
Matuselised jäivad õhtu hilja surnut matma. Kellalööja ei läinud ka enne teisi ära. Oli tal ju ikka niisugusel korral saamist. Anti kas suutäis viina, tükk puhast leiba ehk muud sellesarnast.
Surnu oli maetud ja matjad läksid ära.
Kellalööja läks ka ära.
Kui ta mõisamoonakate vana maja kohale jõudis, nägi ta tuld selle aknast paistvat.
"Mis imelugu see ometigi on?" rääkis ta iseenesega, "see maja oli ju tühi ja ära lagunenud, aga nüüd paistab tuli läbi akende."
Mees ei kartnud kedagi, vaid läks vaatama, kes seal tulega on. Maja ees tuli talle tuttav moonakas vastu.
"Kes siin majas käratsevad veel ööse hilja," küsis ruttu kellalööja.
"Moonaka ristserahvas," vastas vastatuleja.
"Soo! Või moonaka ristserahvas! Minu teada pidi maja tühi ja lagunud olema, aga nüüd peetakse tema sees ristsid, "ütles kellalööja.
"Oli kord küll tühi, aga nüüd peetakse teise sees ristsid jah. Mine ka sisse," ütles moonakas.
"Lähen küll, kui sa hobuseloomale peotäie heinu muretsed. Peaaegu terve päeva vaeseke ilma olnud," rääkis kellalööja."
"Mine peale sisse, küll ma hobuse eest muret kannan," rääkis moonak.
Kellalööja läks sisse. Kambrid terved nagu moonakate omad kunagi olema peavad ja enamiste kõik tuttavad inimesed sees. Mehel nüüd aega küllalt. Antakse talle süüa ja juua nagu kõige ausamale kutsevõerale ning ristse tallitaja pistis teisele pärast sööki veel natuke rõõska ja tüki praetud külletükki põue kodu va teisele poolele ja lastele külakakreks kaasa viia.
Läheb välja oma va neljajalgist vaatama. Ilusad heinad tal ees, sööb teisi aga vasta meelt.
Kellalööja läheb jälle sisse.
Moonakate uue tua juures laulavad mitu kukke nagu kooris kunagi. Tuli kustub terves majas korraga ära.
"Jumal isa pojake! Mis see nüüd kõik tähendab?" hüüdis mees ära ehmatades. Kõik kadunud kui maa alla, maja lagunud ja kole! Mees sai nüüd aru, et õiget asja ei olnud. Läks ruttu hobuse juurde, et kodu sõita.
Hobusel linaluud heinte asemel ees.
Istus peale ja kihutas tuhatnelja kodu poole. Kodus võttis ta hobese lahti, andis talle heinad ette ja pani riistad ära nagu reisi pealt tuleja kunagi teeb. Siis läks ta kambrisse, kus riidid seljast hakkas ära võtma, et puhkama heita. Tegi vöö lahti, midagi kukkus patsti! riiete vahelt maha. Nüüd tuli tal meelde, et rõõsad ja liha põues olivad.
Võttis teised ülesse ja silmitses tulevalgusel: päris kuivad tõprasõnniku koorikesed ja verised raipe külleluude tükid. Aga ristses olivad nad mao ja näo poolest päris nagu söök.
Nüüd hakkas mehikesel küla kõhutäis üle jooksma, nii et südant kaasa tahtis tuua.
E 3677/82 < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tarvastu kirik
Tarvastu kiriku asemel oli vanal ajal suur mets, ka üteldi tontisid sääl metsas olevat ja sellepärast ei tohtinud keegi sinna sisse minna. Üks julge karjane kuulis ka sest loost ja võttis nõuks vaatama minna, kas see pidi tõsi olema. Võttis oma nelja silmaga koera Muri ligi ja läks. Pool tundi hulkus ta metsas ära, ilma et midagi iseäralist asja oleks näinud. Viimaks leidis ta ühe kivihuniku. Ligemalt järele vaadates sai ta aru, et need ühed vanad ära lagunud lossivaremed olivad. Ta leidis säält ka hulga vanu kirju, mis kõik kivide sisse oli raiutud. Karjane läks tagasi ja kõneles, mis ta oli näinud. Nüüd hakati kirju läbi uurima ja leiti, et see vanal ajal üks munkate klooster oli olnud. Sääl ümberkaudne rahvas olnud ilma kirikuta ja võetud nõuks kirikut sinna üles ehitata. Hakati ka tööle. Raiuti mets maha, veeti palgid kokku ja hakati müürisid ehitama. Töö läks ka jõudsaste edasi. Müürid olivad peaaegu valmis saamas. Kui töölised ühel päeval lõunat sööma läksivad, kukkusivad kõikide suureks ehmatuseks müürid ümber. Peeti aru, mis nüüd teha. Suure sekelduse järele võeti nõuks tugevamat ehitata - aga jällegi ilma asjata.
Nüüd oli meestel hea nõu kallis. Minti targa juure nõu küsima. Tark ütles: "Üks meesterahvas pidada elusalt taga väikese kiriku müüri sisse müüritama, siis seista müürid üleval."
Hakati jälle uue lootusega tööle. Nüüd seisis paremat kätt küll üleval, aga pahemat kätt müür ei seisnud jällegi. Mõned tahtsivad nüüd seda tööd koguni seisma jätta. Mõned ütlesivad jälle, kui parem pool müüri seisma on jäänud, siis peab ka pahem pool ülesse jääma, seepärast läki nüüd kõige kuulsama nõia juure, kes taga Viljandi elab, nõu küsima. Kui see ka ei aita, siis hakkame uuele kohale ehitama.
Hakati ka viibimata selle nõu järele tegema ja saadeti kaks meest nõia juure nõu küsima. Tark vahtis tükk aega viinaklaasi ja ütles siis: "Üks naisterahvas peab ka elavalt sisse müüritama, siis seista pahem pool müüri ka üleval."
Targa nõu järele ka tehti ja ennäe, müürid seisid ülevel ja kirik tehti valmis. Praegu olevat poiss ja tüdruk altre taga väikese kiriku müüri sees.
See ajanud vanapaganal südame täis, et kirik ülevel seisis. Ta vaatas päeva ära, kus kohal kirik seisis, pani siis ööse kivi lingu pääle ja viskas kivi. Raskuse pärast läinud lingupael katki ja kivi läinud märgist kõrvale ja löönud kirikumäe seest tüki välja. Vanapagan pani uue kivi lingu pääle ja tahtis visata, kui kukk korraga laulnud. Vihaga viskas vanapoiss kivi maha ja sõitis kodu. Sest ajast saadik ei tulnud ta enam kirikut kimbutama. Vanapagana kivist lõhutud mäe kohalt tehti tee mäest läbi ja on praegu rahvale kirikuteeks.
E 3686 (18) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui keppide ehk vitsadega vee pääle lüüakse, siis tulla tõisel päeval vihma.
E 3686/7 (19) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui nõelajat ussi taheti seisma jätta, siis üteldi neid sõnu kolm korda: "Noorik, noorik, võta liinikut."
E 3687 (21) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuu kõrgel on, siis tulla külmad ilmad, kui madalal, siis soojad ilmad.
E 3688 (26) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui taheti teda saada, missugust odralõikust ette tuleval aastal saab, siis lõigati jüripäe kolm pihlakast pulka ja panti tiiki ehk mõne muu seisva vee pääle. Kui kõige jämem kõige ennemalt põhja läks, siis pidi hea odralõikus, kui keskmine, siis keskmist lõikust, kui kõige peenem, siis kehva odralõikust.
E 3689 (30) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui leppadel enam näljaurbe otsas on kui leivaurbe, siis olla näljane aasta, kui leivaurbe enam, siis leivane aasta.
E 3689 (32) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Karjatsed tegivad oma vitsadele ristid otsa, siis ei saada vanapagan neid metsa ära eksitata.
E 3690 (35) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui vanapaganat arvati kuhugile käivat, siis tehti kadakapuust rist ette, sest vanapagan karta kadakapuud.
E 3690 (36) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Käsnade arstimiseks võeti kolm odratera kätte, jooksti kolm keeru ümber tare ja visati siis terad põlevasse ahju ja siis pidi ise ütlema: "Mis need põlevad?"
Tõine pidi jälle nurgast vastama: "Käsnad põlevad!"
Siis pidivad käsnad ära kaduma.
E 3690 (38) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Peasugemist ei tohitud pooleli jätta, sellepärast siis eksida see metsa ära.
E 3691 (39) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tulihänna tegemine
Tulihända tehakse nõndaviisii. Esiteks korjatakse suur hulk vanu pastlasid, sukke ja viisrävakaid ja säetakse üks kassikeha moodu mudel kokku. Kaks pastlat pannakse kõrvadeks, vana saapakonts ninaks ja vana ahjuluud sabaks, siis lastakse suure pastlanõelaga nimetsesõrmest kolm tilka verd pääle. Iga tilga laskmise ajal üteldakse: "Tulihänd tõuse üles!" ja tulihänd tõuseb üles ja ongi valmis.
E 3696/8 (1) < Saarde khk. - Juhan Kangur (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jaanipäev, juhan, johannes, jaanipäeva pühitsemine algab juba ikka õhtu ja ööse enne jaanipäeva. Jaanipäevatuli peab nõiad loomadest eemal hoidma. Selle jauks võetakse põleva asjadega täidetud tõrvatonn, mis pitka ritva otsa pannakse, kadakatega ehitud. Selle tule ümber koguvad kõik vanad ja noored kokku kuni hommikuni, saab aeg laulu ja mängiga ära viidetud. Igaüks, kes senna juure tuleb, toob midagi kaasa: õlgi, puid, kadakad, et seda tulesse heita, et see kauemine põleb. Siis lauldakse siin, kus jaanituli põleb:
Kes ei tulle tulele,
selle odrad ohaksed.
Kaerad kasteheinatsed,
viskavad kolm pakku tulesse, kus ööldakse:
Tutrad tulese,
kasteheinad ka kaugele,
linad meie põllule.
Vaehert pannakse kuivi puid üks kubu puu ümber, kus otsa lipp seutakse, keda kaigastega püitakse visata, enne kui põlema lääb. Kes pihta viskab, see õnnelik on.
Põllu ääre mööda pannakse isi tuled põlema, et suitsuga umbrohi ära hävita. Nukumängiga tule ääres metsa jookstes saab üks jooksja neiu kinni võetud.
Üks pruuk on see jaaniõhtul ja päeval - üheksat sugu rohtu korjata, kellel salavägi peavat olema. Mõnda pruugitakse elajate, inimeste, ka ebausu jauks. Pistetakse katusteseina vahele õnnelille nimel, krooniks tehtud seina peale rippuma tütarlaste jauks. Kui kasvama lääb, saab neiu mehele, kui kuivab, siis vanad inimesed surevad. Antakse lojustele, kui välja aetakse. Suitsetakse puduloomi, maja, elajaid, mesilasi nendega, kuhu lääve pealt laastusi juure leigatakse. Veikese kimpudes riputakse majade ümber - kurjad vaimud eemal hoida. Tütrukud panevad padja alla, et soovitud und näha. Nõgesi ja muud heina korjatakse, luuaga pühites söed sekka, antakse talvel lehmadele süia. Õhtu visatakse koontesi? põldudele, et lehmad kahju ei saa, öösel pistetakse puude oksad püsti vilja ümber, mõned sõitvad ratsa ümber talu piiri, mõned käivad jala kuni hommikuni.
Sel öösel peab ka salatuli põlema seal, kus on rahaaugud. Võerad lehmi püitakse salaja lüpsa, siis nende peremes ei saa läbi sui mitte piima.
Et udu ube ei riku, siis visatakse teravad riistad oade sisse. Riided tuulatakse, et jaanipäeva tuul koid ära hävitab.
Enne jaani või on kollane, peale jaani piim kahaneb, siis üteldakse: "Jaan viib või- ja piimapüti."
Karusepäev, olevipäev hoopis ära.
Jaanipäeval tehakse veidrat rooga - jaanikahi, mida keik peab ära sööma, üle ei tohi jääda. Koerad saavad ka seda, kui üle jääb põletakse ära.
Öösel enne jaani püüdvad nõiad kahju teha. Mõned püüdvad jaanihommikul musta täku (ruuna) rangide läbi välja vaata - see näeb kurjavaimu oma raha lugemas. Kui siis härjaikkega senna peale viskavad, siis jääb keik, mis all on selle viskajale. Jaanikuu niiskus täidava põllumehe salve. Kui jaanipäeval sadab, tulevat märg leikuse aeg.
E 3700/1 (1) < Ambla khk., Tapa k. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutukesed katkust
Ennevanast käinud katk mitmesugusel näul inimeste hulgas ohvrid nõudmas. Enamiste käinud tema halli juuste ja habemega vanamehe näul. Ta tulnud inimeste elumajasse, märkinud ohvrid kepiga külge puudutades ära, kes siis ka lühikese ajaga surnud.
Kui katk öösel kuskile elumajasse tulnud, siis olla tema ikka need inimesed ära märkinud, kes une hõlmas uinunud.
Ükskord olla katk öössel ühte peresse tulnud. Peremees, kes perenaesega sängis maganud, kuulnud, et keegi uksest sisse astunud. Ta näinud, kuida katk, kepp kääs, sängi poole tulnud. Naine maganud. Mees tõusnud istukile ja pannud käe varjates naese üle. Katk pööranud selle peale ümber ja läinud minema, kuna mees ja naene mõlemad elusse jäänud.
Teine kord olla katk kitse näul ühte peresse tulnud. Pererahvas söönud tuas lõunat. Kits pistnud pea ukse sees olevast august sisse ja ütelnud:
"Kes seda imet enne näind, tuld süiakse, kird juuakse!"
Perenaene ütelnud vastu:
"Kes seda imet enne kuulnd, et kitse keel kõneleb!"
Kits läinud minema ja pererahvas jäänud elama.
E 3701/2 (2) < Ambla khk., Tapa k. - Otto Hinzenberg < Mart Freiberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutukesed Ambla kirikust
Kui Ambla kirik ülesse ehitatud, pole teatud, mis temale nimeks panna. Kui parajaste nime üle aru peetud ja vaieldud, tulnud kiriku ligidal olevast jõekesest suur valge härg välja ja ammunud kõvasti: "Ambluu!" Sellest pandud kiriku nimi "Amblu", millest aegamööda nimi Ambla rahva seas siginenud ja mis tänapäevanni nõnda on jäänud.
Ambla kirikule põle lage hea viisiga saadud peale teha, kui valmis saanud, kukkunud jällegi sisse. Muidu pole abi saanud, kui pandud üks surnu altari kohta valmis tehtud lae peale. Siis pole lagi enam sisse kukkunud.
E 3706 (9) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Unenägude seletusi/
Pikka puud või palki vedama - surma vedama.
E 3706 (10) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Unenägude seletusi/
Kasepuud maha langevat, sealpool naisterahva surma.
E 3706 (11) < Halliste khk., Lõõtre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Unenägude seletusi/
Kuusepuud/maha langevat/ - meesterahva surma.
E 3707 (15) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hõberaha saama - köha.
E 3708 (7) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui noorel kuul õige teravad otsad olevat ja kõrgelt kõrvad olevat, selle kuul õige palju tuult ja külma.
E 3708 (8) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ja missugune ilm perast kuuloomist kolmantamal päeval - pidada kõik selle kuu olema.
E 3708 (9) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui märtsi kuu heaste madalast käia tulevat soe kevade.
E 3708/9 (12) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Holstre kihelkonnas Vana-Kariste vallas Hendrikhansu talu krundi sees koht, isienesest on üks hauakoht ?uhutud jões sülda neli lai ja sülda seitse-kaheksa pikk, sügavus praegu jalga neli-viis. Sellest räägib rahvas nõnda.
Vanthaud, nõnda on koha nimi, olevat vanast õige sügav olnud. Selle haua põhjas olnud raud söögilaud ja selle peal vask härjaikke. Kes selle ikke kätte oleks saanud ja seda härgade sarvi sidunud, see oleks kündes palju varandust ja saladusi maa seest välja kündnud.
Aga selle ikkel olnud suur haugikala (havi) vahiks pandud. Muidu ei tohtinud keegi sinna sisse minna, kartes et kala ära neelab, kui hobuse seljas mindud. Mära hobuse seljas ei teinud kala muud, kui ajanud vee segaseks. Mindud aga täku ehk ruunaga, selle tõmbanud kohe vee alla ja tahtnud seljas olejat ära neelda. Küll pantud ka mees raudvaadi sisse ja lastud sisse, aga välja tõmmates olnud verine lambapea otsas. Sest saantik jätnud rahvas väljamõõtmise katse järele, kuna ikka praegu haug põhjas puhkavat. Nõnda olen seda ühe vana eide suust üles kirjutanud.
E 3719/24 (2) < Tarvastu khk. - A. Parts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord läinud üks naine metsa marjule ja otsinud ära, ta käinud metsas edasi ja tagasi ümber, aga ei leidnud enam õiget teed üles, kust kodu oleks võinud tulla. Kui ta niiviisi ümber eksis, tuli temale viimaks üks vana must mees juure ja ütles: "Mis sa lubad mulle, kui mina sind metsast välja viin, sest ilma minu abita ei saa sina iialgi siit metsast välja."
Naine ütles: "Mul ei ole siin midagi lubada, kui see marjakorvikene."
"Seda ma küll ei taha," vastas vanamees, "aga luba mulle seda, mis sa praegu oma ihus kannad."
Naine ei tahtnud seda küll sugugi lubada, aga muu hinna eest ei lubanud vanamees teda ka mitte välja viia. Naisel ei jäänud ka viimaks muud nõu üle, kui pidi lubama, mis vanamees temalt nõudis.
Aga kes oli see vanamees? See ei olnud keegi muu, kui vanapoiss ise. Ta saatis naise metsast välja ja kadus ise jälle puude varju ära.
Mõne nädali perast tõi naine ühe ilusa poeglapse ilmale. Poiss kasvis ja kasus iga päev priskeste suuremaks, ka tema tarkus kasvis ühes temaga. Aga üks asi vaevas ema südant väga raskeste, sest ta oli oma poea vanapoisile ära lubanud. Kaheksa aastaseks saades hakkas poiss juba koolis käima ja et tema väga usin õppija oli, koolitas isa teda tubliste edasi.
Kui tema juba valmis hakkas õpetajaks saama, tuli ühel päeval vanapoiss ja andis teada, et tema oma lubatud palka tahab kätte saada. Aga mis nüid teha? Kahju oli oma ainsast pojast lahkuda ja pealegi veel vanapoisile ära anda. Ema läks õpetaja juure ja kaebas oma hädaohtu sellele. Õpetaja mõtles selle asja üle natuke järele ja käskis poisi homme oma juure tuua. Tõisel päeval tuli poiss õpetaja juure. Õpetaja viis poisi kirikusse, pani altarisse tooli peale istuma, andis talle piibliraamatu ja ühe kausitäie vett, mis kolmest õpetajast õnnistatud oli, kätte. Ühe kirivese kuke ja ühe veikse musta koerarakakese, neid pani ta teise teisele poole kõrva. Ja õpetas siis poisile: "Kui sa kuuled, mis tahtsugust mürinat ja krabinat, ära mitte pead ülesse tõsta ega kuhugile poole vaata, vaid loe ühtepuhku raamatut. Kui kukk korri laseb ja rakake uriseb, siis kasta pahema käe nimetsesõrm kaussi ja riputa vett enese ette ümber ringi, aga ära sa ka selle juures oma pead ülesse tõsta."
Poiss istus vagusi laua juures ja luges piibliraamatut. Arvata poole öö aeal tuli vanapoiss oma sulaste ja teendritega sinna ja hakkasid seal kõiksugu kommetit tegema. Nad kaklesid ja riidlesid ning kutsusid poissi isa ja ema heale peale, aga poiss ei tõstnud oma pead mitte ülese.
Kui nad juba õige lähedale tikkusid, hakkas kukk korri laskma ja rakakene urisema, Siis kastis poiss oma pahema käe nimetsesõrme kaussi ja riputas vett enese ümber, aga silmi ei tõstnud ta mitte ülesse. Siis läks mürin ja kärin jälle kaugemale. Kui kell kakstõistkümmend lõi, oli kõik kadunud, ainult poiss üksi istus veel oma vana koha peal. Perast õppis ta veel edasi ja oli varsti õpetajaks saanud. Vanapoiss ei tulnud teda enam kunagi kiusama.
E 3725 (1) < Tarvastu khk. - A. Parts (1893) Sisestas Elsa Leiten 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kõhu arstimine
Keermus, kaarmus,
varesele valu,
harakule haigus,
mustalinnule muu tõbi,
N. N. kõht terveks.
E 3727 (10) < Tarvastu khk. - A. Parts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui noorkuu selili on, siis sureda sel kuul palju inimesi ära.
E 3728 (16) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Magades ei tohitud kuud pääle paista laske, siis jääda see kuutõbiseks.
E 2729 (24) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui reisi pääle minti, ei tohi pahemat jalga kunagi ennemalt kinni panna, siis eksida tee pääle ära.
E 3734 (12) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Jaan Jagoschmidt (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Vanad eba usu kunstid/
Kui uued jalanõud tehakse, siis peab kivi otsa minema ja ütlema: "Nii kõvadas kui tuba, nii paksuks kui parand."
Kui seda ei tee, siis jalanõud laguvad ruttu ära.
E 3743/4 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Jaan Jagoschmidt (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaks-kolmkümmend aastat tagasi on siis Selil ja Pootsis mitu inimest kurjavaimusi näenud. Keda kõige nime ega kohta, kus on nähtud, ei jõua ülese kirjutada.
Kord mees tulnud nõmmest läbi, kell olnud kaksteistkümme, seal näenud korraga - üks mees käinud järel, käed otsast ära ja jalad ära ja kaks jalga maa pealt ülal. Käinud hulk maad järel, kell olnud juba üks, kui ära kadund.
E 3744 (4) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Jaan Jagoschmidt (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mees läenud veskele, olnud veel tükk maad veskes aega, kui äkiste tee kõrvas veske olnud, purjud peal ja jahvatanud. Hunt käenud mehe taga. Kui hunt vesked näenud, pannud veske poole ja veske ees ja hunt taga pannud metsa.
E 3745 (6) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Jaan Jagoschmidt (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mees tulnud linnast ja nõmmest tulnud üks valge inimene järele. Olnud pool vakamaad kaugel. Kui mees sõitnud, joosnud valge, kui mees käinud, käinud valge kuju ka. Tulnud värav ette, mees läenud vankre pealt maha ja võtnud värava lahti, lasnud hobuse läbi. Teinud aga riste värava ette tee peale. Kui valge inimene risti näenud, jäenud värava peale rinnuli seisma.
E 3746 (1) < Viljandi khk., Uusna v. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanal kuul jahvatatud jahudele tekkivat koid sisse.
E 3746 (3) < Viljandi khk., Uusna v. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loomadel täied ehk muud söödikud seljas on, siis pidavat neist üheksa tükki ühe pihlakapuu pulga sisse, millel süda välja väänatud on, ja siis tulle, siis kaduvat nad ära.
E 3746 (4) < Viljandi khk., Uusna v. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kooritud vitsaga ei tohtivat elajat lüüa, kui seda tehakse, siis hakkavat elajas punast kuskma.
E 3749 (25) < Viljandi khk., Uusna v. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuuskedel palju käbisi, siis kasuvat hea rukki.
E 3785/6 (1) < Tarvastu khk. - H. Kosesson (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanamies ja näkk
Üitskõrd vanal ajal om üits vanamies pühäpä hommuku Võrtsjärve vierte oma väikese poeaga kõndima minnu.
Kui tema sääl om kõndin, sõs nännu ta kaugel järve pääl ütte inimest kõndivad. Vanamies vaadanu sedä imeasja kaua aiga päält ja ollu esi päris ärä heitunu. Viimäte nakanu sie inimene temä poole tulema. Sõs nännu vanamies, et sie üits õige ilus naesterahvas om ollu.
Poig küsinu sõs vana käest ka selle imeliku asja järgi. Vanamies om sõs mõtelnud, ega sie õige asi ei ole, et inemene vie pääl kõnnib ja esi ütelnu: "Jumal, issa, poeake!"
Sõs kaonu sie naesterahvas ku sulin vie ala ärä egä ei ole temäst midägi inämb nätä ollu. Vanamies om sõs poeale kõnelnu, et temä om iki näkist oma vanembide käest midägi kuulu, aga ei ole seda ommetigi uskun; nüüd kos ta tedä esi oma silmäga om ärä nännu, piäb ka seda uskma, mis vanemba inimesed om kõnelnu. Peräst ei ollev ta enämb näkki nännu.
E 3790/2 (3) < Tarvastu khk. - H. Kossesson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan ja tüdruk
Vanast on üits õige ilus tüdruk ollu. Sedä om sõs üits nuur poiss omäle tahtan naeses võtta, aga tüdruk ei ole sugugi temäle tahtan minnä. Poiss käenu iki tedä umäle tahtman.
Tüdruk minnu viimäti targa manu abi otsma. Tark om sõs temä asja iluste järgi kullenu ja oli ütelnu: "Sie poiss, kes sinu omäle tahab, ei ole kellegi õige poiss, vaid peris vanapagan esi." Sõs õpenu ta tüdrukut, kudas ta vanapaganast valla saab. Tüdruk minnu jälle kodu tagasi.
Õhtu tullu poiss jälle tedä vaatama. Tüdruk ollu sõs temä vastu õige lahe ja ajanu tõesega iluste juttu. Kui poiss minema om nakanu, sõs minnu tüdruk teda ka saatma. Tie pääl andan ta vanapaganale kadajase kepiga, mis nõid talle ole andan, kolm kõrda kora jala pääle. Vanapagan om sõs nägu kammitsase jäänu ega ei ole paegastki ärä saanu ja nakanu tüdrukut paluma, et ta tedä valla lases. Aga sie ei ole teda ka muidu valla lasken, kui ta pidänu temäle enne tõotama, et ta teda rahule jätäb ja sõs viel kotitäve kulda tuob. Vanapagan om seda ka sõs lubanu. Sõs ta temä jälle minnä lasken.
Kui vanapagan om minema saanu, sõs joosnu ta nõnda, et jala ei ole maasse putun. Sest ajast om sõs ta tüdruku ka jättän rahu ega ei ole tedä enämb omäle tahtma tullu. Mõne päevä peräst om vanapagan ka temäle oma lubat kotitäie kulda ärä toonu.
E 3809/11 (6) < Tarvastu khk. - H. Kossesson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kudas kaits miest om rikas saanu
Vanast om kaits miest mõtsan puid raiun. Ja sõs tullu üte õige suure puu juure alt väike nõklaja uisk vällä. Mehe om sõs temä ärä tapan. Aga selle järgi om jälle tõene uisk vällä tullu ja sie ollu juba raasike suuremb kui edimene - ka selle om mehed ärä tapan.
Sõs om nakanu neid (uiske) säält vällä tulema, nõnda et aro otsa ei ole kunnigi ollu. Mehe om neid sõs sääl "maha võttan", seni kui neid suur hunik saanu. Viimati om puu juure all nakanu üits müräma ja kolama, mis hirmus ollu ja suur harjaga uisk pistän vällä.
Selle om na ka ärä tapan. Peräst harjaga uisa surma om säält juurte alt kuld-ja hõberaha/hakanu/ vällä juoskma kui vett. Mehe om selle raha sõs omäle võtan ja om sõs rikase saanu. Sie raha, mis sääl puu juure all oli ollu, om sinna kurjaga maha pant ja selleperäst om nie uisad sõs tedä sääl senikaua hoidan, kui neid ärä om tapet, süs tullu ka raha säält vällä.
Vanainimesed usuva, et pirilla siandsid kotussid om, kos uisa raha hoiava, mis kurjaga om maha pant. Enne ollev ka paelu siandsid kotussid üles leit, uisad ärä häävited ja raha, mis nende hoida ollu, ära võet.
E 3817/3824 (9) < Tarvastu khk. - H. Kossesson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Poiss vanapagana rahakambren
Ütekõrra vanal aol om üits poiss tahten rikkas saia. Temä om joba mitu õhtut, kuda õitsil oli ollu nännu, kudas kaugel mõtsa veeren sinine tuli om palanu. Poiss mõtelnu ega sie muud ei või olla, kui et vanapagan kuivatab oma raha.
Sõs võttan ta nõus vanapagana käest raha ära võtta.
Üits õhtu nännu ta seda sama sinist tuld mõtsa veeren palavet ja temä minnu sõs sinna vaatama, aga kui ta sinna kotale om saanu, kos ta seda tuld om nännu, sõs oli sie ärä ollu kadunu.
Tõene õhtu ollu tal jälle siande sama lugu kähen. Kui ta seda sinist tuld om nännu, sõs minnu ta sinna jälle vanapagana käest raha ära tooma. Saanu ta aga sinna, sis jällegi olle ta nagu maa alla kadunu. Poiss pidänu ilma midägi saamata kodu poole tagasi minema.
Kolmandama päeva õhtul, sõs minnu ta jälle õitsie. Enne poolt ööd tekkunu vana tuttava kotussa pääle jällegi siesama sinine tuli kuna ta muid ei ennembi iki varemalt om ollu. Poiss minnu jälle vaatama ja vanapagana raha ärä võtma, aga jällegi ollu asjata.
Sõs võtan ta nõus ja minnu üits kõrd õige targa manu nõu küsima, et kudas ta seda tuld, mis iga öösi mõtsa veeren palab, nätä saas.
Tark õpenu sõs teda, et ta piab omale valge palaij (voodilina) ümmer pää võtma ja viel siande konguga tõrvakannukene, kost ta läbi pidanu vaatama. Poiss om sõs ka temä õpetamise järgi tennu.
Järgmisel õhtul minnü ta jälle õitsile ja võtan valge palaja ja hanguga kannu manu.
Öösi nakanu temäle vana tuttav sinine tuli mõtsa veeren jällegi paistma. Poiss saanu sedä näten õige rõõmsasse ja mõtelnu: "Nüüd ma saa ta ommetegi üits kõrd kätte ja saa ka rikasse mehesse, sõs ma võta omäle ilusa talu ja sõs võta rikka naese."
Kui ta nõnda oli mõtelnu, nakanu ta sinitse tule poole minema. Kui ta sinna om saanu, nännu ta ka tõeste, kudas vana halli habemega mies om kuld- ja hõberaha väikse kühvlega tulle visanu. Poiss ollu edimalt siast hirmust vanamiist näten peris ärä heitunu, ega ei ole tohtin hengatagi.
Viimäti võttan ta süäme rindu ja karanu vanapagana pääle, et selle rahakasti omale võtta. Vanapagan karanu ka püsti ja tõmmanu temä raed pidi kinni, põrutanu kolm kõrda kora jala kontsaga üte põõsa alla. Sõs minnu sääl suur uss (uks) valla ja vanamies visanu poisi sinna oma palaja ja kannuga sissi.
Kui poiss omast ehmatusest oli üles toibunu ja mis ta sõs sääl nännu, ollu raha, maailmatu lõpmata raha seisnu sääl hunikun ja kihin. Enne poolt ööd tullu vanapagan esi ka sinna sissi ja pannu usse jälle kõvaste kinni. Poiss oli ollu nägu küdsänü ja kuum, ega vällä ei ole saanu kah. Vanapagan nakanu esi süömä ja käsken poissi jälle hunikust raha võtta, mis to nõnda kangesti om igatsenu ja omäle tahtan ja seda süüä, aga mis söögisse ei ole loodu ei või ka süüä.
Sedäviisi ollu poiss joba mitu päeva vanapagana rahakamren kinni ja päälegi ilma söömatä.
Vanapagan esi käenu päevä kodust ärä ja öösi kuivatanu jälle oma raha vällän.
Küll oli meie poiss sääl kimbun ollu, aga vällä ei ole ta ka kudagi moodu saanu. Ta vandun sääl oma rahahimu igaveste vanatontide omas ja lubanu ei ilmaski enamb raha järgi himusta.
Üitskõrd om vanapaganale paelu külälisi tullen ja sõs om poesi pääsemise tunnike kätte jõuden. Poiss om tähele pannu, et võõra vanapagana, kes vällä om minnu, om enne oma kora jala kontsa üte suure kausi sisse, mis nurgan om saisan, kastan ja sõs sellega usse külgi kolm kõrda löönu. Poiss om ka sedaviisi tennu ja om ka vällä pääsnu.
Sest ajast om ta ka tõeste oma rahahimu ära kaotanu.
E 3828 (9) < Kadrina khk. - J. Laur (?) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sood
1) Vommialuse soo
2) Suursoo
3) Peetri soo
Selle soo peal on ümargused lavad nagu näituseks muru või park jalutuskohtades pruugitakse. Aga nad on künkalised ja ei muuda oma nägu ilmaski. Nende lavade kohta räägib sealse rahva suu järgmiselt. Et vanal ajal kui Kalevipoeg Eestimaal kuningas olnud ja et tal raudne hobune olnud, siis künnud ta selle raudse hobusega need lavad, aga peale selle söönud hundid ta raudse hobuse ära ja nõnda ollagi need lavad sinna tekkinud.
E 3828/9 (10) < Kadrina khk. - J. Laur (?) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsad
1) Tähnitu mets - see on suur kõrvemets. Seda metsa jäutab rahvasuu nimede poolest veel kolmeks: 1) Tähnitu, 2) Põlendiku alune, 3) Kasemetsa alune.
2) Kalmude mets - sinna olla vanal katku ajal surnuid maetud. Üks vana 80-aastane rauk jutustas mulle, et tema omas noores eas seal veel ristisi näinud.
3) Suure kuusiku
4) Veike kuusiku
5) Lubjaahju mets
6) Kukemänniku
7) Mäelt mets.
E 3829 (11) < Kadrina khk. - J. Laur (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jõed.
Üks jõgi on seal olemas, aga selle jõe sees on suured sügavad hauakohad leida ja rahvas kutsub neid sügavusi järgmiste nimedega: Raudsülla haud, Valge härja haud, Siku haud.
E 3829 (12) < Kadrina - J. Laur (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Järved
Selle järve kohta räägib rahvasuu järgmiselt, et selle järve kaldal on vanal ajal näkineiusid tihti endid siis pesema nähtud, kui esite vihma sadanud ja siis päike paistma hakanud.
Peale selle on veel kaks tiiki: 1) Viinaköögi tiik, 2) Karjaaja tiik, keda siin nimetan.
E 3838/40 < Kadrina khk. - J. Laur(?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mees ära eksinud
Üks kord läinud üks mees metsa omale ühte tarvituse puud tooma ja eksinud ära. Kaua arga hulkunud ta ümber, ilma et metsast välja oleks saanud. Korraga tulnud üks hall mehike tema juurde ja ütelnud, et kui sa selle mulle lubad, mis sul õuevärava peal kõige enne vastu tuleb, siis viin sind metsast välja. Mees mõtelnud tüki aega selle üle järele, et kes mul seal on vastu tulemas muud kui koer, aga oma veikse poja peale ei ole ta sugugi teadnud mõtelda ja lubanud viimaks selle mehele, kes kõigi enne vastu tuleb. Ja nüüd viinud ka hall mehike teda metsast välja. Kui nad kodu jõudnud, tulnud aga veike poeg värava peal isale kõige enne vastu. Mehel käinud küll see asi esite kehast läbi, aga mis tehtud, see tehtud. Seal teind siis ka hall mehike kauba ära, mil ta oma palka tahab kätte saada.
Tehtud siis kahekümne aasta pärast, see on, kui poeg 20-aastaseks saab. Siis lubanud mehike järele tulla. Sellest päevast saadik seisnud isa alati mures ja ei ole enne pojale avaldanud, kui mõni päev enne ära viimist ütelnud ta pojale, et tal paari päeva pärast siit äraminek tulla. Seal olnud siis küll hea nõu kallis. Veel selsamal päival läinud isa ja poeg mõlemad kiriku juurde ja rääkinud seda õpetajale. Õpetaja öelnud küll esite, et asi väega kauaks hulka jäenud ning seletanud ka esale ning pojale asjalugu selgeste ära, kes see järeletulija olla. Õpetaja seletanud, et just sel päeval, kui mehike järele lubanud tulla, et siis poiss tema juurde tuleks, mida ka poiss teinud.
Kui nüid see päev jõudnud, läinud poiss õpetaja juurde. Õpetaja rääkinud nüüd poisile, et ta kolm ööd kirikus altari sees pidada jutluseraamatut lugema - siis võida ta ehk peastetud saada. Õpetaja seletanud siis ka poisile ära, kuda tal tarvis olla ja kui keegi teda kutsuma tuleb, mis siis vastata tarvis. Ta öelnud, et su juurde tulevad minusugused õpetajad, su isad ja emad, õed kui vennad, aga kellegi muu järel ära mine, kuid aga selle järele, kui sinuga esite ühes issameie palve täieste ära loevad ning peale selle sinuga ühes altari sakramenti võtavad. Ta öelnud, et nad tulevad ja loevad küll sinuga ühes issameie palve ära, aga selle järele võid sa minna, kes palve täieste ära loeb ja kolm kord: "Amen, amen, amen," ütleb. Poiss teinud siis nõnda, kuda õpetaja teda juhatanud ning peasnud seega vanapagana küisist.
E 3841/3 (1) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üks Tallinna linna kirik
Vanaste tulnud ühel päeval kaks rootsisugust meest õpetaja juure ja palunuvad, et õpetaja vaevaks võtaks ja nendele kirikut seest- kui väljastpoolt näitaks ja plaani teha võiksivad, mille järele ka omale sarnast kirikut teha võiksivad. Õpetajal ei olnud selle vastu midagist, vaid et ise nende võõrate mestega ühes kirikut vaatama ei tahtnud minna, siis saatnud ta enese asemel köstrit. Rootsi mehed ei olnuvat ka sellele nõule vasta ja läinud köstri juhil kuni kerigu eesläve juure. Eesläve juures keitnuvad rootslased köstril paksu siidirätikuga silmad kõvasti kinni, pöörnuvad köstri käest võetud kirikuvõtmega ukse lahti ja süüdanuvad tõrvalondi põlema. Nüüd käinud pime köster rootsi meeste taga, kõrd nagu treppi mööda kõrgele ülese poole, kõrd nagu jälle alla poole, kõrd jälle nagu käänakuid tehes, viimaks tundnud ta, kudas rootslased jälle üht ust lahti käändnuvad. Kui uks lahti saanud, tõmmatud ka köster kättpide sisse ja võetud paks siidirätik silmade eest ära ja lükatud uks jälle kinni.
Kõik, mis nüüd köstrile silma paistnud, olnd küll imekspanemise väärt. Kirikuhe, kuhu nad pidid saama, oli nüüd kaunis ilus kivikambri, kõrged seinad ja kõigesugumase maja nublika täidetud. Ühe seina peal oli suur riiul, mis paksu kirjutusraamatutega täis oli, riiuli all suur laud, kuhu mõlemad rootslased ligi astunud ja paberid ja kirjutamise riistad kätte võtnuvad ja köstrile käsku andnuvad, kõike seda kambrit järele vaadata, kuna ise kirjutama ja rootsi keeli kõnelema hakanuvad.
Suure hoolega käändnuvad rootslased kirjutusraamatu lehti ümbre, kirjutanuvad ja rääkinuvad suure usinusega. Köstri vaadelnud suure tõrvalondi valgustusel imeliku kambrit läbi ja leidnud lõpmata suurt ilmlikku vara siin varjul olemas. Mitu ja mitu tammist tönnikest seisnuvad üksteise kõrval nukas ja paksud vasised vitsad peal, aga ühes lõpmata kulda ja teises hõbedat sees. Rootslased ütelnuvad nüüd, et võta nii palju kulda, kui sul kuhugile kaasa mahub, aga pead enne vanduma, et sa kõigest nägemisest enne kolme päeva kellegile sõna ei lausu. Köster vandunud ka rootslaste nõudmise järele ja pandnud siis karmanid ja põued kulda täis, nõnda et raskust tundnud. Tulnud siis jälle rootslased lauade tagast ülesse, käskinuvad veel mõlemad pihud ka kulda täis võtta. Veel võtnud köster kulda pihku, köidetud siis jälle paksu siidirätikuga rootslastest silmad kinni ja viidud tuldud uksest tagasi välja.
Jälle tundnud köster, et trepitee vahest alla, vahest ülesse viinud, vahest mitmed käänakud ees olnuvad. Viimaks saanuvad jälle keriku suure ukse taade, kus siidirätt köstri silmade eest ära võetud ja võti kätte antud ja kerikust välja saadetud. Kui köstri kerikust välja saanud, käändnud ta jälle ukse kinni, kuna kaks rootsi meest kerikusse jäänud.
Esite vabandanud köster õpetajale rootslaste ära minekid, kui aga kolm päeva täis saanud, siis rääkinud köster õpetajale kolme päeva tagant juhtumise otsast otsani ära, mille pääle õpetaja vihastanud, et seda mitte temale varemalt teada ei andnud. Läinuvad siis köster kui õpetaja kerikust jälgi järele vaatama, tõstnuvad kantsli paigast ja kaalunuvad kohatside põrandad ülesse, aga teed kambrisse ei leidnuvad kuskilt ülesse. Arvatakse, et rootslased enne kolme päeva juba omale maale ära olid läinuvad.
E 3848 (1) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Urbe- või palmipuude pühal hommigul vara püiavad olgu kas pereema või peremees ise, ehk ka teised pereliikmed varajamast teisi ülese tõusta ja siis laisku ülestõusjaid urbekimpudega jalgemööda peksa, et vara ülesse tulla ei tea. Mis põhjus sellel on, ei tea ise keegist jutustada.
E 3848 (3) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mida rahvas rääkivad, olla esimene saelõikaja kurat olnud. Kurat hakanud maja ehitama ja leidnud, et ka lage ja põrantad tarbeks läheb. Kurat võtnud teise kuradi seltsi, löönuvad palki pukkide peale ja hakanuvad lõikama. Selle juures tilkunud kuraditel juuksed otsas ja pea suitsenud, kui selle juures ei teadnuvad mehikesed, et tarvis oleks saele hambid sisse lõigata ja teritseda, kui ka käända ja kiilu tagast lüia. "Võtku seda ja teist," ütelnuvad kuradid, "tapa või ennast ära," ja jätnuvad laua lõikamise järele.
Inimesed aga näinuvad, pöörnuvad sael sael hambad, teritsenuvad ja löönuvad kiilu tagast järele ja tänase päevani on see amet jäänud, kui mõned ütlevad seda tööd "Kuradi töö raskuseks olevat."
E 3849 (1) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kudas vähjad vette saivad
Vanapagan, kes Vana-Kariste mõisa ligidal Koodiorus elanud, luusinud kord Karksi laani-metsi mööda ja heitnud viimaks Veisjärve ligidale padrikusse puhkamaie. Vähjad elutsenud sel korral üksi Karksi metsades, need pugenud magajale juukstesse, habemesse ja põue ja teinud hirmsat kõdi. Magaja tõusnud sajatades ülesse, pannud putked mängima, kihutanud ühe joonega kuni Koodiorgu. Teel katkunud ta habemest ja juukstest vähkisi, pildunud neid jõge- ja järvedesse ning sajatanud: "Kärvaku kirpa! Kärvaku kirpa!" Sest ajast saadik olla vähjad Karksi metsadest kadunud, ainult veel jõge- ja järvedest leida ja - mustad.
E 3850/1 (2) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Miks tammepuul katkenud lehed on
Korra tahtnud vanapagan jumalat kiusata ja küsinud selle käest, kas see mitte üht väikest palvet kuulda ei võtaks. Jumal vasta: "Sinu palve saab täidetud nii pea, kui tammepuul kõik lehed maha on pudenenud ja oksad raagus on." Vanapagan rõõmustas selle lubaduse üle mehe moodi, ootas pitkisilmi sügiset, kuid pahanduseks ei varisenud lehed tamme otsast maha.
Vanapagan mõtles: "Pole viga, ootan talveni, küll nad siis lume ja külmaga kõik maha pudenevad." Tali tuli, kuid lehed olivad ikka veel tamme otsas ehk nad küll jo kolletanud ja närtsinud olivad.
"Oot, oot," trööstis end Vanapagan, "küll nad enne kevadet ammu maha pudenevad." Kevade tuli. Uued lehed olivad jo kaunis suured, nüüd langesivad mineva-aastased aega mööda maha. Vanapagan nägi, et ta tüssatud oli. Hirmsas vihas tormas ta tammepuu otsa, rebis ja krabis küüntega lehti, et tükid taga. Selle täheks seisab tammepuu aasta otsa lehtede ehtes ja maanitseb oma lõhutud lehtedega igaühte vanapagana tigeduse eest.
E 3852/3 (4) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veisjärv
Karksi-Kärstna rajal seisab ilus suur järv, mis mitte ikka kohal ja paigal ei ole olnud, vaid hiljemine sinna tulnud. Praeguse järve asemel olnud muistene Karksi ja Kärstna talupoegade karja-ja heinamaad.
Rahvasuu pajatab selle kohta. Olnud ilus heinailm, heinalised olnud loogu võtmas, külakarjad söönud teisel pool karjasmaa peal. Äkitselt näinud heinalised põhja poolt suurt hirmust pilvesammast suure tuule, tormi ja kohisemisega ligemale tulevat.
Inimesed püüdnud hirmuga hirmsa nähtuse eest põgeneda. Üks noor neiu jooksnud veel tagasi, et oma heinasaadu otsa unustatud helmekorrasi ära tuua, kuid hilja. Pilv jõudnud kohale ja hirmus vetevaling voolanud pilvedest alla.
Mõne silmapilgu järel laenetanud kohal järv. Külade kariloomad ja palju inimesi saanud järvelaenetes haledat otsa.
Iga aasta pärib ilus Veisjärve näkineiu kaks kuni kolm inimest omale seltsilaseks.
Et palju veisid sinna ära uppunud, nimetakse järve Veisjärveks.
E 3853/4 (5) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Murujärv
Penuja-Pöögle valdade piiril, keset sügavat laant, on suur samla- ja rohukamaraga kaetud järv, mida Murujärveks kutsutakse. Ainult kolme sülla laiuselt on keset järve lausa vett näha - see koht on väga sügav, tema põhja pole keegi kätte leidnud. Viskad kivi vette, siis kuuled tüki aja järele, kui kukuks see vastu teist kivi ehk raudkasti.
Rahvas räägib. Sinna olla kord sõja ajal suur varandus ära peidetud. Mõnigi südikas mees on kalli varanduse järele õngitsenud, kuid asjata.
Korra sidunud südikad mehed kivi pitka nööri otsa ja lasknud järve. Juba olnud mitukümmend sülda nööri vees, kui nöör korraga liikunud.
Mehed tirinud nööri veest välja - kivi asemel verine oinapea nööri otsas. Sest aast pole keegi enam julgenud järve sügavust mõõta.
Sagedaste nähtud päeval, järve kaldal suure kivi otsas musta kassi istuvat ja kuuldud ööseti hirmust kasside kisa ja purelemist.
E 3854/5 (6) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Karksi lossi varandus
Karksi lossi varandused olla kõik praeguse Karksi kiriku kohale keldritesse ära peidetud, kuhu hiljemini praegune kirik peale ehitatud saanud. Seal olla rikkad varandused varjul, mida aga kellegile õnneks pole antud päevavalgele tuua, sest et vanatühi ööd kui päevad seal juures vahti pidavat. Mitmel korral olla õpetaja ühes kiriku vöörmündritega küünla, tule ja piibliraamatuga katsunud keldrisse minna, kuid asjata! Ukse kohal, suure vaskvaadi otsas istunud must kass, puhunud tule ära, nii et edasiminek võimata. Lossi käikude (siselduse), keldrite plaanid old kõik ära Rootsi viidud, nii et siin õieti lossikeldrite arvu ja kohtasi ei teatagi.
(Aasta kümne-kaheteistkümne eest tagasi olla heebreamehed Rootsis olevaist plaanidest haisu ninasse saanud ja plaanid välja nuhkinud ja ilma lubata kaevama hakanud, mis töös nad aga ülemalt poolt takistud saivad, ühe öö olivad mehed tubliste tööd teinud, mille järeldust veel praegu näha võib.)
E 3856 (6) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kes tahab, et temal hea mesilase pidamise õnn on, see lugegu kevadel, kui mesilased mesipuust esimest korda välja laseb, puu juures kord õieti teine kord tagurpidi Issameiet.
E 3857 (1) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg < J. Tannenthal (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nõiduse sõnad
Neid pruugitakse elajate nõidumise juures ja ka inimestele kurja soovides.
Siki, viki, vaariseeri,
Kommedeeri taari jalga.
Nupp oli kulda kansa, vansa.
Paabu lutsi panna, vanna.
Ut tuut, tuudi luut.
Siirat sirka markapuu.
Käki Viiu vildsed püksid.
Värava vänt, kirstu kramp, ukse link.
E 3858 (2) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg < J. Tannenthal (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Nõiduse sõnad
Neid pruugitakse elajate nõidumise juures ja ka inimestele kurja soovides.
Aksi, toksi, toome viisa.
Vanemi kullu, silli älli.
Nipu, napu, kalevi kapu.
Lõõri, laari, tõrva aade.
E 3858 (3) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg < J. Tannenthal (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Nõiduse sõnad
Neid pruugitakse elajate nõidumise juures ja ka inimestele kurja soovides./
Ahti kahte kapa taali,
Perva roodus barapan,
Siida potska, niida vo,
Saara papa mamma ko.
Ühte kahte, liidi laadi,
vitsu vimmu, kulle kämmu,
virepu vipsu, reinu kepsu.
E 3858 (4) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg < J. Tannenthal (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Nõiduse sõnad
Neid pruugitakse elajate nõidumise juures ja ka inimestele kurja soovides./
Tiiser, tiiser, tiiger naager,
kulter, kalter, vagame valter,
teiken, taiken, tillen pois.
E 3860/1 (1) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mispärast lõhmus liivane on?
Jänesel oli õigus end kõigist puukoortest endapidi toita mõistlikult, aga siiski igale puule oma jagu koort külge jätma, nii et nad edespidi veel kasvada võiksivad. Ühel päeval juhtus ta talu kapsaaeda ja leidis säält magusat suutäit, edasi minnes tulli õunaaed ette, siit leidis veel paremat. Nenda maitses ta edasi, proovis üht kui tõist kuni peremees aeda astus. Jänes kuulis värava kiiksumist, ta jättis aedniku jumalaga ning jukkas metsa, magas siis seni kui nälg nüpeldama tulli, siis katsus metsapuude päält proovi. Leidis aga lõhmusse, kelle koor veel magusam mokamaitse oli, kui need aiaviljapuud kõik ühtekokku. Ta oli rõemus, et metsast niisugust rooga leidis, sest siit ei hirmutanud teda keegi, mis siis ka viga head asja pruukida on.
Nenda üht lõhmust tõise järel tüvest kuni ladvani koorides, laastas jänes lõhmustest metsa üsna tühjaks ja puhtaks. Seda aga märkas metsajumal, ta viskas iga lõhmusekoore alla puumähi sisse liiva, kes jänese hambad pidi ära nürima, jättis aga kõige mõrudamad haavakoored pruugitavaks.
Sest ajast ei katsu jänes enam lõhmusekoort, vaid toidab enda haavakoorest. Sellest on ka jänes omale haavikuemand nimeks saanud.
E 3862 (4) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vähjad
Pääle lõunat ühel ilusal päevapaiste ilmal istus vanapagan Koodiorus jõe äärel kingu pääl ja vaatas jooksvasse vette uhket kalade mängi.
Et päike liig soojaste paistis, siis hakkas vanal ihu sügelema. Ta nihkles ja rihkles, vähkles mööda maad, aga ei paremat ühtegi. Viimaks istus ta vana koha pääle tagasi, kiskus kuuehõlmad lahti ja hakkas kirpe otsima, leidis neid puhust määratu palju. Ta korjas neid ükshaaval ihu päält ja kortsude vahelt ning pildus jõkke, kus nad ka praegu alles elavad ja vähjade nime all püitakse ning süüakse.
Tähendus. Nimetatud Koodiorg, mis selles jutus ette tuleb on Pärnumaal Halliste kihelkonna Vana-Kariste vallas.
E 3863 (5) < Halliste khk., Kaarli v. Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Koodiorg
Vana-Kariste Koodiorus oli vanapagane kodu, kus ta elas ja töötas. Siin vahetas ta leivalabidad tõiste oma vaimudega. Ühel päeval, kui ta leiva ahju oli lasknud, siis viskas ta labida Koodiorust Õisu Jõeorgu. Oli see sääl oma töö ära toimetanud, siis viskas ta labida vingudes tagasi. Koodiorus võttis vanapagan labida jälle vastu ja viskas säält edasi Polli Mäkistele, sest sääl koopas elas ka üks vanapagana vaimudest. Nii vahetati leivalabidat edasi ja tagasi. Praegu kannavad need kohad veel muinasnimesid: Koodiorgu kutsutakse kohaks, kus vanapagan leivalabidat vahetanud; Õisu Jõeorgu kutsutakse Õisu põrguks ja Polli Mäkiste koobast Mäkiste põrguks.
E 3863 (6) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õisu järve näkk
Iga aasta ühel teadmata ööl on Õisu järves näkki näha. Korra tõuseb ta neitsi kujul vete pääle, mängib lilledega ja laulab vahest tumeda viisiga laulu ning vajub siis tunni aja järel valget rätikut lehvitades tasa kohiseva laenetesse tagasi. Tõuseb aga pea pääle vee - ja vajub jälle, nii edasi kuni kolm korda - siis on kadunud. Ainult lained laksuvad ta kodupaigas ja mängib vana tutavat mängi kaasa. Korra kõnnib jälle üks vanamees jää pääl, pomiseb sõnu, mis vahest kaugele kostab, millest midagi aru ei saa ning kaob siis äkiste ära, ilma et keegi oleks näinud, kuhu.
Nii nõuab Õisu järv alati ohvrit, mida näkkide valda öeldakse vajuvat, millel enam muud paradiisi ei ole, kui ainult näki kaisus.
E 3864 (7) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 39-40. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sillavalgme
Vanapagan tahtis Saksniidu jõele silda pääle teha, sest muidu ei pääsenud ta säält igakord takistamata üle. Ta ruttas Ereste küla nurmedele, kiskus säält põlle suuri kiva täis ja viis neid Saksniidu jõkke, ruttas tagasi jälle tõist koormat tooma. Nii kandis ta päeva otsa kuni poole ööni. Vanal oli parajaste põll kiva täis korjatud, kui kukk korraga kõledat äratuselaulu laulis. Ta ehmatas nii puupüsti ära, kargas sammu ülespoole ja tahtis jooksma panna, kui korraga uus õnnetus juhtus - põllekanne katkes ja kivid kukkusid kolinal maha. Vanapagan tahtis neid veel üles korjata, aga kukk laulis tõist korda. Ei nüüd olnud enam aega, ta jättis kivid sinna ja jooksis isi kus seda ja tõist. Külarahvas ärkas unest, mõtles majapaarid sisse partsatavad, aga ei leidnud enne midagi, kui ainult hommikul suure kivihuniku nurme päält. Kivivare Ereste küla nurme pääl kannab praegust rahvanime Põlletäis ja kividega täidetud Saksniidu jõe kohta Sillavalgme. Nimetatud koht on Õisu järvest verst maad kaugel selle jõe pääl, mis Õisu järvest Pärnu merde jookseb.
E 3864/5 (8)< Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Paluoja
Ilusa veeloigu ääres käis iga päev üks neiu lumivalgis riidis palvetamas. Ta istus pajupõesaste vahele ja valas palju, palju valupisaraid. Kõik need pisarad ei tulnud mitte tuimast südamest, vaid noor neiu palvetas uppunud ema haual ning kattis seda silmarooside ja ainult murepisaratega. Külarahvas nägivad alati lumivalget naesterahvast laanetiigi ääres, aga nad ei julgenud lähedale astuda, arvasivad tondi olevat, kellest muidugi midagi paha võiks sündida. Ja kui keegi kõva südamega ehk kange verega sinna ligidale püüdis, siis kadus neiu põesaste vahele ära, nii et keegi ei näinud, kuhu ta jäi. Nad arvasivad teda tiiki kargavat ning lugesivad seda tema elupaigaks. Niiviisi kasvas nõialoigu jutt rahva sekka laiali ja keegi ei tohtinud kas või päeva ajal sinna lähedale minna. Keikidel oli suur kartus nõiatiigist. Ja kui vahest mõni vasikas ehk lambatall karjamaalt või varss koplist ära kadus, siis arvati seda nõialoigu naesterahva küisis olevat.
Kord oli keegi püssisse hõbekuuli pannud ja tahtis nõialoigu naesterahvast maha lasta. Oli püssipaugu vali heal metsa vaikusesse ära kadunud, siis nähti valge neiu tasa põesaste vahele kõndivat.
Niiviisi kasvas ikka suurem kartus rahva sekka ja keegi ei tohtinud enam ka nõialoigu lähedalegi minna. Valge naesterahvas käis alati oma tuttaval kohal, nuttis ööd kui päevad, nädalad ja kuud kokku, kuni viimaks neist aastad kasvasivad. Neiu silmapisaratest sündis veikene oja, mis praegust Paluoja nime kannab, sest et seda neiu silmaveevoolus sünnitanud on.
E 3865/6 (9) < Halliste khk. Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 40-41. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kottnõmm
Enne olli siin mitmed talud, nende omanikud elasivad mõistlikut ja vagusat elu. Oli kord, kui vanapagan Lohuniidu nõmmest liiva kandis, et seega kusagile taevalaotusele kõrgemaid kohte ehitada. Ta haris liivaga täidetud koti selga ja vantsis arvatud kohale, kuhu ta siis liiva maha puistas. Oli ta tõist koormat toomas, siis väsis ta nii ära, et enam paigastki edasi ei saanud. Ühe nõmme lähedale viskas ta koti seljast maha, et väha hinge tagasi tõmmata. Oli ta tükikese aega puhkanud, laulis kukk esimest korda, ja jälle tõist korda. Vanapagan arvas heaks parem kodu minna, kui et liivakotti edasi kanda. Sest kui kukk kolmant korda laulma saab, siis enam oma koha pääle võimalik saada ei ole. Ta puistas kotist liiva laiali ja panni plehku, nii kas kontsad kulusive. Praegust kutsutakse seda kohta, kuhu vanapagan liiva kotist maha puistas, Kottnõmmeks ja kohta, kuhu esimese kotitäie viis, Jaasi mäeks. Mõlemad on Halliste Kaarli piirides.
E 3868/9 (13) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Visaku järv
Viljandist kaheksa versta õhtu poole seisab madala soode vahel pehme raba sees pilliroode keskel Visaku järv. Siin oli endisel ajal ilus lage heinamaa, rohke kohava tammemetsa vahel olnud, ajavoolul aga kõik oma iluduse hauda matnud.
Selle järve sündimine oli nii. Õhtu tulnud suur must härg, kuldse sarvedega, jooksnud ikka kisendades hommiku poole, tema kannul aga käinud määratu kohav must pilvede kogu õhus üleval. Kus kohas ta aga päikest varjas, sääl oli niisama pime nagu ööse. Pilvest ei tulnud tilkagi vihma. Ligi Heimthali mõisat tammikus peatanud härg, puistanud sarvedega mulda üles ja kaapinud seda jalgadega laili, pistnud aga pääle selle isi jooksma. Nii pea kui ta säält kaugemale jõudnud, vajunud pilvedest veekogu alla tammelaanede vahele heinamaale maha, mida nüüd Visaku järvedeks kutsutakse. Visaku järvest kaheksa versta keskhommiku poole peatanud ta Loodi männikus ja puistanud sääl ka sarvedega mulda üles. Sinna on nüüd härja sarvedega puistatud kohale sügav auk saanud, mille põhja ta kõveriku külgide pärast tääda ei ole. Vesi seisab augus paigal ega jookse kusagile välja.
E 3869/0 (14) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ühel taluperemehel, kes alati suures rahanäljas oli, juhatadi ööse unel teda tuttavas kohta metsa äärde, kus üks suur kivi oli. Selle kivi all olla terve tünder raha. Ära pidada aga neljapäeva ööse kella kahetõiskümne ajal tooma. Kivi pääl olla suur nõelujauss, sellel ei ole tarvis midagi lausuda, siis ei saa ta midagi tegema. Mees mõtles "Tühja kah, unenäod on mitu petnud, nii saavad ka mind petma."
Tõsiel ööl juhatidi jälle ja ka nüüd jättis mees minemata.
Kuna viimaks kolmandal öösel juhatadi, mõtles ta: "Pagana pihta, ma katsun korra kas unenäod tõeste tõtt jutustavad."
Lähemal neljapäeva öösel kella kahetõistkümne ajal jalutas mees metsa äärde suure kivi poole, labidas seljas nagu Saare Mats kunagi. Kui ta kivi juurde jõudis, nägi ta ussi kivi pääl ning üks läikiv raha tema lähedal. Mees ajas käe pikali ja tahtis raha ära võtta, aga uss ajas enda õigeks ning tõmbas raha oma kõhu alla. Mees mõtles tüki aega, viimaks hakkas labidaga kivi külje alt kajuma. Väsitava kajumise järel paistis juba paja sang ning varsi oli katal rahaga täidetud käes.
Nüüd oli ka uss kivi päält ära kadunud. Mees kandis raha kodu, seda sai sada seljatäit, igas selja täies kuuskümmend kamalutäit. Perast ei kuuldud teda enam raha puuduses olevat.
E 3870 (15) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Laiskkull
Kõik linnud muretsesid omale Vanaisa käsu järele pesaaseme, valmistasivad selle järele pesa, kuida nad jõudsivad ja kuida nende mõistus järele andis. Kullid loosid omale pesa kuuseoksadest kõrgetele puulatvadele, lõokene põllupinnale, käblik kummis kena sulgist siidise pesa, jõhvlind vooderdas seda jõhvidega seest, puusepp krähn hööveldas omale ilusatest haavalaudadest valge tuakese, tihane valis selleks pehme puukannu, laanelinnud loosid omad pesad laanede laiudest, põllulinnud seda põllupiiridesse, nii kuida keegi soovis.
Olivad nüüd kõik omad pesad valmis teinud, läks vanaisa vaatama, kui hoolega nad seda valmistanud olla. Ta imestas pääsukese ja käbliku kunsti ning kiitis nende osavust.
Viimaks tulli laanekull vanaisa juurde kaebama, et tema kusagilt pesaaset ei ole saanud, tõised linnud olla kõik ette jõudnud ja paremad kohad ära võtnud. "Sina laisk," tõreles vanaisa. "öösi, kui kõik tõised linnud puhkavad, sorrutad sina laanes nagu suikuja tüdruk voki kallal. Päeva, kui tõised töös on ja lahkeste laulavad, magad sa põesas, palava päiksepaistuse eest varjul. Sellepärast ei luba ma ka sind enam mujale muneda, kui ainult samla pääle ilma pesata, kus alati karjased sind peavad eksitama, sest et sa seda laisalt oled ära teeninud, ka pead sa omale laisakulli nime saama. Nii ei tee ka nüüd laiskkull enam pesa, vaid muneb samla ehk mätta pääle ja haub sääl omad pojad välja.
E 3871 (16) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Meelespia
Vanaisa kutsus kõik lillekesed ja heinakesed Taara mäele kokku, kus neile siis nimi sai nimetadud. Kas olgu kullerkupp ehk kullanupp, pääsuksilmad ja hellerheinad, kõik pidavad vanaisa tahtmise järel nime kandma. Kasteheina nimetas ta kahetsejaks, kes kõige päeva töö üle iga hommiku pidi pisarsilmil palvetama. Kannikese panni ta kõige esimeseks õitsejaks, kes kohe pääle lume oma õisi võib näidata, sest et ta kõige kaunimal viisil tõiste seas mõistis üles näidata: "Sinu pääle saagu esimene armastus inimeste seas," ütles ta. "Ka sinu õisi kandku nad kõige varem, sellest olgu sinu nimi kannike.
"Ja sina valge lumelill," nimetas ta "sinu nimi olgu üleanne, sest et sa üleannetuse pärast oma valged õied oled mustaks määrinud."
Kui vanaisa nõnda lilledele nimesi säädis, tulli üks taevasinine õieke paludes tema ette: "Armas taevataat ja lillede peremees!" algas ta kõnet, "ära unusta mind vaest lillekest mitte, sest ma palun omale uut nime, vana nimi oli raske ja ma ei pidanud seda meeles; ärge pahandage selle üle, vaid andke andeks mo eksitused!" Vanaisa oli seekord õige tõelikus tujus, ta ei tahtnud ka taeva sinilillekest ilma nimeta jätta. "Sinu nimi," ütles ta, "olgu meelespia, sest et sa vana nime meeles ei pidanud. Ka iial ärgu kasvagu sa enam kõrgel ilusatel mägistel maadel, vaid pead alliku äärde ja loigu kohtadega rahul olema, kus sa alati oma sinisilmakesi ilmamuredest puhtaks pesta võid. Sind ärgu kitkugu keegi muu õnneline ega armastaja, kui ainult need, kellel midagi meeles pidada on, sest et sa maaviha rohi oled, siis kandku nad sinu pääle viha, mis mitte meelest unustada ei või."
Lillekene läks ära ja oli oma "meelespiaga" väga rahul. Sest ajast ei kasva taeva sinilillikene enam ilusatel mägistel maadel, vaid peab ainult niiske kohtadega leppima.
E 3872/3 (17) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tulihänd
Üks rikka talu peremees, kelle aidast sugugi viljasalved ei tühinenud, kelle kotid jahust ega tangudest ei vähenenud, istus ühel õhtul oma aidas tonni sees ja luges järgmisi sõnu:
"Mine ikka kõigelt poolt üle,
kividest ja kandest,
metsapuudest, orgudest ja mägedest
kuni rikka Aale viljaaita..."
Nii pea, kui ta neid sõnu oli lõpetanud, kerkis tonn maast üles, aidauksest välja ikka üle metsa õhtu poole, millest muud midagi näha ei olnud kui üks tulejoon. Seda kõik oli sellesama talu poiss päält vaadanud. Ta oli küll ka kuulatanud, aga siiski ei saanud peremehe kõigist sõnadest aru. Temal oli ka kindel tahtmine järele katsuda, kas on võimalik tonni sees peremehele järele sõita. Ta otsis ja leidis ka aidast suure tühja viljatonni, mis nagu tulega ümbert ära mustaks põletatud oli - arvata, et ta mõni endine peremehe sõiduriist oli olnud. Et ta küll peremehe omast hulga suurem oli, siiski ei küsinud poiss sellest midagi, vaid puges sisse ja luges järgmised sõnad: "Mine kõigi poole kinni, kivides ja kandes, metsapuudes, orgudes ja mägedes, kuni rikka Aale viljaaita..."
Oh sa elu, mis nüüd oli! Kui üks tulejuga käis laiast laanedest ja murrumetsadest läbi - tahtis poisi päris vaeseks tappa - kuni Aale aidaukse pääle kinni jäi. Peremees nägi ära, et tema oma poiss oli, ta hüüdis tasakesi: "Võta tasa, tasa, suuretõrre mees, ära uksetulpa maha põruta." Seda üteldes vajus aidauks väljast poolt kinni ja vaesed vargad olivad päris vangis. Oleks nad mitte kõnelnud, nad oleksivad päratu suure viljavoori täna ära viinud.
Hommiku lasti nad aidast lahti, et nad kodu võiksivad minna. Poiss jättis küll tulihännan käimise järele, aga peremees mitte.
Ühel päeval katsus ta jälle kord õnne, tõise talu aida juurde. See läks küll esiteks heaste. Oli ta parajaste kodu tulemas, katsus laanekütt, kas püss puudub tulihännas. Niipea kui pauk käis, sadas hulk teri maha.
Hommiku otsiti peremeest taga ning leiti hulga otsimiste järel viimaks aidast tonni kõrvalt, jalg oli verine, sellest oli auk läbi. Peremees põdes küll jala ära, aga lombakuks jäi ta kuni surmatunnini. Pärast kuuldi jutt rahva seas liikuvat,/et/ laanekütt olla ahneks/läinud/ tulihännan käija lombakuks lasknud - ja nii ta ka oli.
E 3874/5 (19) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ühel ilusal päevapaiste ilmal läks peremees ühes oma perega väljale rukkit lõikama. Olivad nad hulga aega töö kallal ära viibinud, tööst ka natukene juba väsitatud, istsivad nad maha väheks ajaks "hinge tagasi tõmmata." Peremees ei istunud aga tõiste sekka, ta läks lähidale olevasse metsa. Poiss, kes peremehest üht kui teist oli kuulnud, vantsis ka järele. Siin näeb ta, kuida peremees kuue seljast maha ajas, pahurpidi pöördes tagasi selga tõmbas ja siis ühe kõrgel seisva puujuuriku alt vastupäeva kolm korda läbi tükkis.
Kui nii kõik toimetatud oli, siis muutis peremees libahundiks, kes kohe jooksma panni. ta läks külakarja sekka, murdis säält mitu lammast maha ja kandis neid kodu. Poiss katsus ka seda järele teha. Temal ei olnud küll kuube seljas, ta ajas särgi pahupidi ja tükkis ka niisama kui peremees kolm korda puujuurika alt läbi. Ka tema sai libahundiks. Nüüd läks ta külakarja sekka, et säält niisama lambaid maha murda nagu peremees, need aga pistsivad jooksma ega lasknud teda oma lähedalegi. Siis läks ta oma tuttavate juurde rukkiväljale, need jooksivad kohe hulgani sirpidega tema kui/hundi/ kallale, ta oli hullemin kimbus kui hunt aianurgas. Ei olnud muud teha, kui metsa põgeneda.
Peremees oli juba jälle tagasi ja lõikas tõiste seas rukkiväljal vihkusid kui krapsus, aga poiss "sirutas selga" võsa veere all. Ka kõht hakkas juba kaunis kenaste näpistama, sest et kaks söömavahe juba mööda oli. Ta katsus tõist korda rukkilõikajate lähedale ligineda, aga kui töölised nägivad teda üle rukkivälja oma poole tulevat, panivad need kohe plagades talle vastu. Peremees, kes sellest asjast juba aru sai, keelas töölised tagasi. Ta isi lõikas aga tükk leiba ja andis seda lähenedes libahundile. See kadus sinna kui pisuke veetilk kuuma keressele. Oli ta seda söönud, siis muutis ta tagasi inimeseks. Perast ei katsunud ta enam libahundi kombel hulkuma minna. Ta raidus ka veel selle juurika metsast ära, nii et peremees ka enam selleks ei saanud.
E 3881/2 (21) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Öösine juhatus
Ühel peremehel juhatadi öösi unes: "Kui sa rikkaks tahad saada, siis mine neljapäeva öösel üles oma kambri pääle, sääl on suur vana kapp, see on linaseemne aganaid täis, nende sees kapinurgas on üks lõngakera, see on kuldraha täis. Enne minekut ei tohi sa midagi palvet lugeda, vaid pead pahema jala suka kinda eest kätte võtma. Pahema koega pead kapiukse päält lahti võtma ja ka sellega lõngakera kätte otsima. Kui juba kera tuppa oled viinud, siis võta pimedas see lahti, nii et tuld toas ei ole. On see sul kõik korda toimetadud, siis võid tuld üles võtta."
Kehv peremees ei uskunud seda, ta mõtles: "Tühja kah sellest võib olla. Kes selle raha jälle ülesse kappi sisse panni, - see kõik on tühja unenägude petmised. - Kuldraha jälle üleval kapi sees - no kas sa kuuled. - Kapp on sääl küll ja linaseemne aganaid ka täis, aga tont... see ei või õige olla - raha üleval kapi sees. See on vigur, mis keegi mõteldagi ei tea."
Ta jutustas oma unenägu perenaesele, see sundis aga vägisi peremeest minema; kui see sugugi järele ei annud, mõtles ta isi kord raha otsima minna. Juhatused olid tal teada. Tulli neljapäeva õhtu, perenaene ei võtnud end riidestki lahti, heitis niisama voodisse. Öösi, kui kell kakstõiskümmend lei oli ta valmis redelipulke mööda ülesse ronima. Niipea, kui ta laudile sai, hakkas keegi põleva silmadega matsatades tagalt kappi välja tulema. Perenaene ehmatas ära, ta katsus nii ruttu kui võimalik - laudilt maha - kamrisse - lipsti oligi peremehe tagaselja voodis, nii vagusi nagu siga rukkis ega hinganud sõnagi.
Neli nädalat läks mööda ja uuesti juhatadi peremehel sedasama viisi. Ka nüüd jättis ta minemata. Jälle läks neli nädalat mööda kui kolmandamat korda juhatadi. Peremehel oli ka juba puudus majas, "seinade küllest ei olnud midagi võtta." Perenaene nuttis iga päev, sest söögid, mida keetma pidi, neil ei olnudki marja magu juures, nii väha oli sääl iva.
Viimaks jõudis asi nii kaugele, et peremees öösi laudile raha järele läks. Ta kartis esmalt küll, aga kui nägi, et säält kedagi vastu ei tulnud, läks ta julgemaks. Juba oli kapiuks peremehe peos. Ta segas ja segas ning leidis ka viimaks lõngakera. Oli ta seda kambrisse viinud ja lahti võtnud, leidis säält nii palju kuldraha, et temal küll sai. Ta ostis veel maja lastele päranduseks, õiendas võlglased kaelast ära ja elas pärast ilusat elu.
E 3882 (22) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mispärast kate taeval ees on?
Ennemuiste oli taevas imeilus olnud, nii et kui seda vaatasid, siis silmad kohe sinna pääle jäivad. Inimesed unustasivad kõik töö ja vahtisivad üksisilmi päevast päeva taeva poole, ei neil olnud muret enda toita ega üles pidada, seega tükkis nälg iga majasse ja peresse. Katk kurnas maad, nälg ja surm saatsivad inimesi ükstõiste järel hauda. Maailm jäi inimestest tühjaks, ka needki, kes veel elasivad, ei hoolinud sellest ühtegi, nad olivad nagu nõiutud taeva iludust vahtima.
Vanataat panni seda tähele, et ilm hukka minemas oli, ta lõi siis õhukese pilvekorra alla poole ilusat taevast, et inimesed enam teda näha ei saa ning seega enam seda õhukest sinist pilvekorda vahtida ei taha. Sellest ajast asusivad nad jälle tööle ega vahi enam töö ajal ülespoole.
E 3884 (21) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jõulupäeval ehitadakse jõulukuuske. Tähendus. Urbele- ja tuuleristipäevad ei tule pühadeks pidada. Need kaks neljapäeva loetadakse tuuleristipäevadeks, mis enne suurt ristipäeva on.
E 3891/2 (8) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Arstimised
Rahva arstimise kombeid tarvitavad nüüd veelgi mitmed vanemad inimesed, aga nende saladusi kõiki kätte saada, see on võimatu. Lihtsamad, mis juba enamiste igal eestlasel tuttavad, on sedavõrd rohkem võimalik ülesse kirjutada. Nikertust toimetavad nad nõndanimetada sõnade ja hõerumise ning murdmistega. Sõnad, mis sääl juures loetakse ei ole võimalik kuulda saada. Nikertust toimetadakse ka nikertuse paberiga, sellele kirjutab nikertusearst kodus pliatsiga paberi pääle, hõerub ta siis nii ära, et võimalik lugeda ei ole. Nende ridade kirjutajal oli ka kord võimalik mõnda sõna nikertuse paberi päält ülesse kirjutada, aga see paber on kaotsi läinud, sellepärast ei ole mul võimalik teda vana kulla salve saata.
Roosi loetakse ütsme (üheksa) suguseks. Neid arstitakse kõiki roosi paberitega, mida mustjahalli paberi peale tehtud on, arstida võivat. Nagu vanarahvas räägib, olla sinna Meie isa vastupidi pääle kirjutadud; kes need sõnad kätte õpib, see võib roosi arstida.
E 3892 (1) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kasvab käsn kuhugile käe ehk ihu pääle, siis hõeru öösel kuupaistel, paistuse kohal seina pääl, küll ta siis kaob.
E 3892 (2) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loomadel täied seljas on, mida kuri silm sinna nõidunud, siis võta üheksa täie looma seljast, pane nad villase riide sisse, pigista siis pihlakalõksude vahele ja viska nad siis üle pahema õla sipelgapesasse, üteldes: "Kust olete tulnud, sinna peate minema." Selle järele kaovad täied.
E 3892 (3) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tõist moodi ära arstimine. Võta looma seljast seitse täie, seo nad villase riide sisse kimpu, pane püssi sisse ja lase vastu taevast ülesse, öeldes: "Kes nad nõidunud, sellele nad mingu!" Küll nad siis kaovad.
E 3892 (4) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ka soolavesi kolm korda vanast puuratta rummust läbi aetud, kaotab täied loomade seljast ära. Seda tuleb kusagil hoones valada nii, et tuult rattarummule ligi ei pääse, muidu ei aita see midagi.
E 3893 (5) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loom põduraks jääb, ei söö ega joo enam, siis tee kasetohu pääle seitse viienurgelist risti, vajuta sellega loomale otsaette ja ristluude pääle. Ütle isi: "Jumal andku sulle ilu!" siis hakkab loom kohe sööma.
E 3893 (6) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Looma põdurust kaotab ka kasetohkudega keedetud vesi ära.
E 3893 (7) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sammaspooliku rohitsemiseks on üks viienurgeline rist, mida pahema käega kasetohu pääle on tehtu. Haiguse kohta tuleb sellega iga päev kolm korda vajutada. Esimene kord hommikul, teine kord lõunal ja kolmas kord õhtu.
E 3894 (10) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Maalisehaiguse vastu üheksat sugu maalise taime. Keeda nad ummusses ühes koos paja sees ja võta sisse. Haigus nagu pühitud.
E 3894 (11) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tähendus. Kui koht teada on kusalt maalisehaigus hakanud on, siis on hõlpus arstida. Kui laps on maha kukkunud, käe ära löönud, ei kasva see sugugi terves, ajab villisid veeri-ääri mööda ülesse ja haigus kestab edasi, siis tuleb sinna koha pääle, kuhu laps maha kukkus "vana hõbe" nõnda maha kaabitseda, et see tuulde ei puudu. Siis kaob haigus nõnda kui käega pühitud.
Alati tuleb seda ette, et maalisehaigused külge hakkavad, kas metsas magades ehk maha kukkudes. Mõni kord ei löö küll maha kukkudes sugugi nõnda ära, et viga või märk külge jääks, aga haigus on käes.
E 3894 (12) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lehm punast kuseb, siis võta seitse lepa keppi, löö igaühega kolm korda lehmale piha pääle, küll ta siis terveks saab. Lehma punakuse tõbi arvatakse sellest tulevat, kui karjatsed lehma pihlakakepi ehk -vitsaga on löönud.
E 3894/5 (13) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kahetsirohi. "Ai jeeke! Kui sio laits küll ära kahetadud om, aga siss küll muu ei aita, kui peab ega päe kolm korda keedetud kahetsikõldu vett sisse andma!" Ütle esi kah: "Eesuke avite." Küll haigus siss kaob.
Tähentus. Kui kahetsikõldu kahetsihaiguse vastu metsast korjatakse, siis tuleb sinna kohale kusalt neid kokutus on tükikene punast lõnga asemele panna, muidu ei saa need kokutud kõllad aitama, sest vanapaganal olla võimalik, kui punast lõnge ei ole asemele pantud haigust suuremaks ajada.
E 3896 (23)< Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Paisede peal hoietadakse paiselehti, siis kaovad nad rutem ära ja koht, kus haigus oli saab seda varem terveks.
E 3896 (25) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kusagilt ära valusaks hõerutud on, siis tuleb sinna suuri teelehti, mis aiade ääres kasvavad, pääle panna.
[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 Järgmine lehekülg ]