[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 22179 (13) < Koeru khk. < Ambla khk. - M. Leppik (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
"Kes käskis nõnda palju lapsi muretseda!" Aastal 1869-70. oli vaene aasta. Vili oli kallis, tööd vähe. Seal läks üks vaene naisterahvas, Leenu nimi, kellel haige mees ja 3 väetimad last kodu, Aavere mõisahärra juurde (Järvamaal) rukkid töö peale võlgu tellima. Uhke, pilges tallitaja juhtus mõisahärra juures olema ja ütles: "Kuule, Leenu Traasberg! Kes käskis sind nii palju lapsi muretseda, et neid toita ei jõua!" Leenu vastas tallitajale: "Kas sind on kästud ja mind on keelatud!" Härra koputas Leenule õla peale ja ütles: "Tubli vastus, Leenu! Mine aida juurde, võta kuli rukkid töö peale!" Tallitaja läks häbiga õue.

E 22197/200 (17) < Tarvastu khk., Vana-Suislepa v., Vooru k. - Johan Kala (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, 18-aastane poiss petab 80-aastast vanatüdrukut, Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vantüdruku paarilugemise lugu Kord elanud kusagil külas vana kaheksakümne-aastane tüdruk. Oma noorest põlvest siia-aeani oodanud ta ikka omale ka kosilasi; olnud ju rikas, aga seda ei teadnud keegi, mispärast kosilased tulemata viibinud. Temal olnud ise oma hea jagu varandust ja pärinud ka oma ristiema poolt ligi tuhat rubla. Nüid olnud vanakene kõige rikkam tüdruk üle kihelkonna. Seda kuulnud keegi noor poisikene ja mõtelnud iseenesest: "Tarvis õige vana rauga käest see suur varandus ära võtta ja teenima panna, mis ta muidu moorikese kaes hallitab!" Läinudki moorikese juure, rääkinud sellele kosjajuttu ja lubanud ära võtta. Vanatüdruk kohe sellega nõus ja lähevad õpetaja juure paarilugemisele. Enne minemist käsknud Hans - nõnda oli poisi nimi - vanakest heaste raha juure võtta, et siis pärast paarilugemist ka linna minna pruudiehteid ostma. Teel küsis Hans jälle: "Kas palju raha ligi võtsid nüüd ka?" - "Võtsin ikka ka natukene!" vastas vanamoor ja andis ühe nutsaka räbala sisse mässitult Hansu kätte, öeldes: "Võta nüüd ende kätte, sest sina nüüd ka ikka tema hoidjaks jääd!" Hans võttis naerdes rahapaki vasta, kus üle tuhat rubla sisse oli mässitud ja sammus rõõmsa meelega kirikumõisa poole. Kirikumõisa jõudes jäi Hans välja ootama ja vanaeit läks kohe õpetajale asja avaldama. Tuppa astudes teretas vanaeit õpetajaherrad: "Tere, tere, õpetajaherr?" - ja põrutas kepiga põrandale takti juure. "Tere, tere, vanaeidekene!" teretanud õpetaja ja küsis kohe, mis siis eidel soovida olla. "A meest tahan, õpetajaherra!" - ja põrutas jälle kepiga põrandal takti. "Kui vana sa siis ka oled?" küsis õpetaja. "Katsakümmend aastad," kostis vanaeit keppi põrutades. "Oi, liig vana, sinule ei või enam meest anda!" vastand õpetaja. "Palles iks õpetajaherralt meest!" palunud vanaeit. "Ei või, armas eit, meie seadus ei luba nii vanale meest anda!" ütelnud jälle õpetaja. "Hooras lää, hooras lää, õpetajaherr, tulevaaste tuleme kolmekesti!" kägistas vanaeit keppi põrutades. "Kui vana see tõinepool sul siis on?" küsis õpetaja. "Katsatõisku aastad!" vastas vanaeit. "Liig noor!" vastas õpetaja. "Lase ta siis sisse tulla!" Vanaeit läks kepi najal ukse lävele ja hüüdis: "Hans, Hans, tule sisse!" Aga Hansu polnud kuskil enam. Viimaks läks vanaeit välja ja hüüdis jälle: "Hans, Hans, kärnane konn, kus sa lätsid?" Aga Hansu ei olnud enam kusagil, sest Hans oli ju kohe ära läinud, kui vanaeit õpetaja juure oli läinud. Vanakene ei saanud õpetaja juures käimisest midagi asja, vaid pidi ilma meheta ja ka ilma rahata koju tagasi minema.

E 22201/2 (21) < Tarvastu khk., Vana-Suislepa v. Vooru k. - Johan Kala (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Minia töö juures unine. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Nooriku haigutamine Üks noorik olnud väega unine. Peigmehe kodus pandud tõine õhtul ka tööd tegema, ei saanud tõine midagi ära teha, haegutanud ühtelugu ja ütelnud ise esimese korra haegutamise aegus: "Meie rahvas teeve oma kodun aset juba!" Tõise haegutamise aal ütelnud: "Meie rahvas lääve magame juba!" Kolmad korra aegus ütelnud: "Meie rahvas magase ammu juba!" Siis käskinud ämm teda ka magama minna.

E 22203/4 (23) < Tarvastu khk., Vana-Suislepa v., Vooru k. - Johan Kala (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Kui mees toob asplite jaoks puud, siis naine surevat. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes haspelt tege, sel naine kooles Kord olnud ühel mehel laisk naine, see ei ole talvel viisinud midagid teha. Kui mees käskinud lõnga kedrata, siis ütelnud: "Kust ma kedrada saan, kui mul ei ole haspelt lõnga aeada!" Kord läinud mees metsa hasplipuud otsima. Naine jooksnud ette, ilma mehe nägemata, kükitanud põesasse ja laulnud ikka ütsi sõnu: "Kes haspelt tege, sel naine kooles; kes haspelt tege, sel naine kooles!" Mees kullelnud tüki aega seda laulu, ei julgenud hasplipuud kodu viia ega hasplit teha, sest arvas siis ka naisest ilma jäävat. Naine jooksis jälle põõsaste vahelt ilma mehe nägemata koju. Kui mees kodu jõudis, jutustas see kõik, mis ta metsas kuulnud oli ja ei sundinud naist enam ketrama.

E 22267 (4) < Ambla khk, Lehtse v., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kellel ravanduse haigus on, see peab pahema jala kingakanna seest kolm korda vett rüüpama. Niisama ka aitab see, kui pahema käe pihupesa lakutakse risti kolm korda.

E 22268 (14) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui loom saab ostetud, siis võetakse vaksapitkune pihlakapulk, sellega mõedetakse looma saba ära. Siis pandakse pulk katuseräästasse, siis pidada loom heaste korda minema.

E 22269 (17) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui nirki nähtakse õues ehk hoonetes, siis ei pidada loomad heaste korda minema. Kui aga teda kaugemal nähikse, siis pidada heaste korda minema.

E 22269 (18) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui külasse lähed, kus parajaste vorstisi tehtakse, seal peab sedaviisi ütlema: Vorsti tehakse, mauku valatakse, üht lükatakse, teist tõugatakse, mind vaest jäätakse vahele. Siis ei karda pererahvas, et sa ehk vorstid ära nõidud.

E 22270 (22) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Naisterahvas, kes kuude vahaajal on sündinud, ei pidada elades sugu saama.

E 22270 (27) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kusagilt on ohatanud, siis peab see inimene, kellel viga on, kolm korda haukubuvitsast läbi pugema.

E 22273 (44) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui koeranaeltest tahetakse lahti saada, nühitakse koidu ajal, kuuvalgel neid, sealjuures räägitakse: "Kuuke, kuuke, ega sinul seda ole, mis minul on." Selle juures ei tohi oma silmnägu kuule näidata.

E 22276 (60) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal kuul ei tohi kihlama minna, siis pidada noorik ruttu vanaks jääma.

E 22281 (7) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühes järves olnud hirmus palju vesihaldjaid. Õhtute nähtud neid mööda kaldaid, inimese ja mitmet moodi loomade kujul ronima. Iga aasta uppunud senna ikka üks inimene ehk laps ära. Enne uppumist laenetanud ja kohisenud järvevesi kangesti. Peale uppumise jäänud aga vagaseks. Kord kukkunud üks 20-aastane noor mees järve ja saanud kohe haldjatest alla kistud. Temal olnud aga arud veel selged, et nii et ta nende kääst lahti püüdnud rabeleda. See pole aga korda läinud. Viimaks tulnud tal hea nõu. Ta lugenud mõttes kolm korda "Issameiet" ja kohe kadunud haldjad tema kallalt. Tüki aja mässand ta siis vee sees ning saanud viimaks suure vaevaga vee peale, kust ta teiste abiga kaldale saanud. Peale selle pole senna järve enam iga aasta inimesi uppunud ja mõned, kes küll vette on kukkunud, on ka välja saanud. Siiski võtta ta tihtigi veel ohvrid.

E 22288/9 (10) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann < M. Kleinmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord vedanud keegi kihla, et tema kõrsi ees olevast järvest üle ujub. Mees olnud hea ujuja. Ta pannud piibu suitsema ja hakanud ujuma. Õnnelikult saanud ta teinepoole kaldasse. Järv seisab aga tüma soo sees. Et mehel tagasi tulemine mööda kallast väga vaevaline olnud, siis ujunud ta uueste jälle otseteed kõrtsi poole. Õnnelikult ujunud ta ka teise poole kaldasse tagasi. Mõni samm aga kaldast eemal, kus mehe jalad peaaegu põhja puutunud, vajunud mees põhja. Ta tõmmatud küll silmapilk veest välja, aga surnu jäänudki surnuks. Peale selle kuuldud seal järves õhtuti imelikku arusaamata sõnu ja nähtud ka halli habemega meest seal kohas ujuma, kus mees oli uppunud. Mõni aeg peale seda uppunud senna kohta kaks meest ära. Mehi järvest välja võttes tulnud ühe mehe suust suur konn välja ja läinud sulpsates järve. Arvatakse, et see järvevaim olla, kes inimesi alla kiskuda. Kord pidanud üks poisikene sennasama kohta ära uppuma, saanud aga Jumala nime veel nimetada ja saanud sedaviisi järvest välja. Vahest nähtud järve peal ka tuliseid kerasid, mis nagu suuretüki kuulid pidada olema. Need veereda suure kiirusega ja kaduda siis äkitselt ära. Kalu ei pidada seal järves mitte palju olema, selle asemel aga palju suuri konnasi.

E 22290 (11) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann < M. Kleinmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Peremees läinud sulasega metsa hagu raiuma. Pannud leivakoti puu otsa rippuma ja hakanud ise tööle. Mehed teinud lõunani tubliste tööd ja läinud siis leiba võtma. Teinud tule üles, et soem oleks. Tuli ei ole aga kudagi moodi tahtnud polema hakata. Viimaks ometi saanud sulane tule üles ja hüüdnud: "Ei enam kustu ehk kuse peale!" ädast saanud sulane need sõnad suust, kui tuli jälle ära kustunud. Sulane kirunud: "Mis ta, kurat, sest tulest jälle ära kustutab!" Kohe selle peale saanud sulane hea lataka vastu kõrvu, nii et kuulmine ja nägemine kadunud. Kui ta jälle mõistusele tõusnud, leidnud enese paksu tihnu seest. Kõik kondid valutanud kangesti. Ta pugenud sealt välja ja näinud, et peremees juba õhtule minemas olnud. Ta olla sulast igalt poolt otsinud ja hüüdnud, aga kusagilt mitte leidnud. Sulase kadumise ajal, lõuna ajal olnud ta vähe maad eemal, nii et temagi pole näinud, mis sulasega sündis ja kuda ta senna tihnu sai lükatud. Sulane pole aga sest saadik iialgi enam vandunud tühja asja pärast.

E 22291/2 (12) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Sulane püüdnud öösel vähki jõest. Selleks koorinud tema konnadel nahad seljast ära, pannud söödaks. Pimedal ööl kukkunud ta aga võrku sisse pannes jõkke. Vee sees tunnud ta, kuda keegi tema jalast kinni võtnud ja ikka allapidi vidanud. Korraga leidnud te enese ilusaste ehitatud toast, mis kulla ja hõbedaga ehitatud olnud. Mees pannud toredust imeks. Äkitselt läinud üks uks lahti ja sealt tulnud päratu suur konn hüpates sisse. Vahtinud vähe aega mehe peale ja rääkinud: "Sa üleannetu inimene, kuda tohid sina minu poegi tappa ja nahad seljast ära kiskuda, et sedaviisi teisi elajaid püiad. Minu laste hädakisa on minu kõrvu ulatanud ja ma pean nende peale halastama sellega, et sind trahvin nii, et sa enam minu laste piinamise peale ei pea mõtlema." Seda rääkides virutanud suur konn oma käpaga hea lopsu mehele vastu vahtimist, nii et sellel kuulmine ja nägemine tükiks ajaks kadunud. Kui ta jälle ülesse ärganud, leidnud enese jõe ääres istumast. Ta tuletanud seda lugu meelde ja läinud tule äärde ennast soojendama. Seal jäänud ta magama. Kui ta jälle ülesse ärganud, olnud päikene juba keskhomikus. Ta tõusnud ülesse ja läinud kiiresti minema. Tee peal tulnud aga temale konn hüpates vastu. Konna nähes ehmatanud ta kangesti ja pistnud jooksu. Konn hüpates taga järele. Mees sibanud hirmuga nii kaua, kuni ta väsinult maha langenud. Sest ajast kartnud ta iga kord konna, nii et ta tulest ehk veest oleks läbi jooksnud kui konna nägi.

E 22293/4 (14) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanaeit olnud üksi kodu. Teised olnud heinamaal. Eidekene söönud õhtuoodet toas, kui uks korraga nagu tuulest lahti kistud ja peremees tuppa astunud üteldes: "Perenaine kukkus jõkke." Eit hakanud pärima, kudas see tuli, pikemalt, peremees aga kadunud kui maa alla. Eit otsinud õuest ja hüüdnud, aga mis ei ole, seda pole kusagil. Heinamaad olnud 25 versta kodunt kaugel. Teisel hommikul toonud peremees hobusega perenaese surnult kodu. Ta olnud tõeste jõkke kukkunud ja ära uppunud. Peremees aga ei olnud eile õhtu mitte kodu käinud. Nii ei olnud see siis enda arvamisele järele muud midagi kui perenaise surma kuulutaja mardus, kes eila õhtu peremehe näul kodu käis.

E 22398/400 < Märjamaa khk., Mõisamaa k. - Jaan Veedam (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugud Ühel jaanipäeva lauba õhtul tuli üks vanamees kõrtsist joobunud peaga ja läks kodu poole. Kui tema ühest põllust üle läks, nägi ta ühe suure kivi ääres tulelõkke põlevad. Mees läks tule juurde ja tahtis piibu peale tuld võtta, aga tule äärde istus üks hall vanamees, kes raudhargiga tuld segas. See vanamees ei tahtnud laska tuld võtta. Viimaks lükkas mees jalapöiaga tuld laiale, võttis eemalt ühe söe ja pani piibu peale. Kui mees kodu jõudis, heitis tema magama. Hommikul kui ülese ärkas ja pidi piibu tubakast panema, leidis tema piibu pealt hõberubla. Mees vaatas ja mõtles, kust see siia on tulnud. Äkiste tuli temal meelde, et tema sealt tulelõkkest oli tuld võtnud. Ma lähen vaatan ehk on seal veel hõberublatükkisi maas. Kui mees kivi juurde jõudis, leidis tema mitu head kamalutäit hõberublasi. Neid, mis tema ise oli jalaga laiale visanud. Mees läks kõrtsi ja tegi seal mitme rublale kannad külge.

E 22400/7 < Märjamaa khk., Mõisamaa k. - Jaan Veedam (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hundiks moondatud. Muiste olnud üks mees, sellel olnud kaks armukest, mõlemid lubanud mees omale naiseks võtta. Teine armuke olnud peretütar ja teine saunarahva laps. Viimaks võttis mees peretütre omale naiseks ja jättis saunamehe tütre järele. Laupäeval käisid kiriku juures ja kolme nädala pärast olid toredad pulmad, sest pererahval oli üksainuke laps ja siis sai ka hea veimevake ligi. Aasta elasivad noorpaar õnnelikku abielu, neil oli ka üks poeglaps. Pärast varrusid ühel öösel magasid mees ja naine ühes voodis, mees ärkas krõbina peale ülese ja nägi - naine hüppas hundina kambri uksest välja. Mees jäi kohkudes seisma ja ei teadnud midagist teha. Viimaks ajas tema teised pererahvad ka ülese ja rääkis, et naine olla hundina kambrist välja hüpanud. Teised kohkusid ka esite ära. Siis hakkasid arvama, kes perenaist on hundiks nõidanud, kellegi peale ei teadnud süid lükata. Äkiste tuli peremehel meelde ja ütles, vist see saunaeit on seda teinud, kelle tütre mina esite pidin naeseks võtma. See peab üks pisinõid olema. "Jah, on küll," tõendas sulane. Peremees ei teadnud esite midagi, mis pidi tegema, vaid ootama, mis saatus toob. Mees võttis naeseema oma juurde lapsehoidjaks. Ühel öösel oli laps vanaema kõrvast kadunud, kui tema ülesse ärkas ehmatades ära, ajas peremehe ülesse ja rääkis, et laps kadunud. Nemad ei teadnud kuskile otsima minna, vaid arvasid, et nõid on lapse ära viinud. Natuke aega vahet, kuulevad, laps nutab õues ukse taga. Lähvad vaatama ja laps ongi ukse taga, esite imestasid küll, aga aru ei saanud, kuida laps senna saanud. Teisel ööl laps kadunud, natukese aja pärast kuulevad, laps nutab jälle ukse taga. Kolmandamal ööl jäi peremees valvama, kes pidi lapse õue vedama. Kesköö ajal tehti kambri uks lahti ja hunt hüppas kambri, võttis lapse käppade vahele ja läks uksest välja. Peremees läks ka järele. Hunt läks mööda teed edasi, üks pool versta maad, seal pani lapse käppade vahelt maha, tõmbas hundinaha seljast ära, viskas kivi peale ja siis võttis lapse sülesse, andis rinnalapse suhu ja istus teese kivi peale. Oli tema lapse ära imetanud, pani lapse maha, võttis viskas hundinaha selga, siis võttis lapse jälle vahele ja viis tuaukse taha. Kui peremees seda kõik oli näinud, rääkis seda vanaemale, ema ütles: "Sina pead homme minema targa juurde ja targa käest nõu küsima." Hommikul, kui vähe valgemaks hakkas minema, pani mees riided selga ja läks targa juurde. Kui mees targale oma juhtumist oli rääkinud, ütles tark: "Kui sina kodu lähed, siis väe hästi palju puid ja kanda senna kivi peale, kus hunt oma naha viskab, siis pista need puud põlema. Nõnda kaua põleda, kuni kivi punaseks läheb. Kui hunt oma naha senna peale viskab, siis kõrveb see senna kivi külge kinni, tema ei saa nahka kätte ja siis ei pease kuskile minna." Mees tänas tarka õpetuse eest ja läks kodu. Seal tegi tema targa õpetuse järel. Öösel tuli hunt ja viis lapse ära, mees läks ka salaja järel. Oli hunt naha kivi peale visanud, tuli mehele kange kärtsuhais ninasse. Oli naine lapse ära imetanud ja maha pannud, läks tema kivi pealt nahka võtma. Küll tema kiskus, aga kätte ei saanud. Kui naine tüki aega oli kiskunud, läks viimaks mees tema juurde ja küsis: "Mis, sina siin!" Esite vaatas naine nii võõrite mehe peale, aga viimaks, kui ära tundis, et oma mees oli, hakkas tema mehe kaela ümbert kinni, ütles: "Sina oled minu ära peastnud!" Läksid seltsis koju, naine rääkis: "Mina tundsin, kui visati kasukas minu peale, aga kui ülesse ärkasin, tundsin, et olen hundiks muudetud. Aga seda mina ei tea, kes viskas." See kivi, kus hundinahk ära kõrvetati, hüütakse tänapäevani Hundikiviks.

E 22415 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ihnus rikas isa Vanamees olnud haige ja tunneb surma ligi olevat, aga ei raatsi raha lastele anda, paneb raha koldetuhka üteldes: "Kelle käed panevad, selle käed võtavad!" Ise sureb ära ja mini on näind, et isa kolde raha on pand, aga kätte ei saa. Otsind küll - ei ole -, aga pojal torkas meele - vanamees ju alles kodu. Lähvad toovad vanamehe reha alt ära, pistavad käe tuhka ja ise ütlevad: "Kelle käed panevad, selle käed võtavad!" Ja vaata, rahakott rippus surnud isa peos. Nõnda said raha kätte.

E 22416/7 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Sõaaegne raha Vanasti kui sõjad väga suured Eestis olid, siis maeti raha kõik maa sisse ehk lasti allikasse, et vaendlased kätte ei saasi. Kes veel, kes sõjaväljal viimane, sest sugulastest ära surnud, vandunud siis surres ära, et tema kooljas seda rahakasti hoiaks, et vaendlased kätte ei saa. Ühes allikas pandud veel selle kinnitusega, et tammepakk, mis üle allika pandud, ratsahobusega kolm korda üle allika peab sõitma, mööda tammepakku, siis tõuseb rahakatel iseenesest ülesse. Üleaedne, kes vandumist kuulnud ja ka raha panemist näind, on peale sõja elusse jäänd ja läind katsuma, kas rahakatla kätte saab. Läind ratsahobusega, sõitnud üle allika, pöörab ümber, kui kolm korda ära oli sõitnud. Aga ennäe, va üleaedne ilma püksata rahakatla peal püsti, mõek käes, muidu sõjamundris. Mees katsund, et ajama saand, raha jäänd allikasse paorabastikku ega pole enam julgend pärast vaatama minna. Võibolla, et praegu va üleaedne kaksiti, ilma püksata, mõek peos rahapoti hoiab.

E 22426/7 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Uueaasta pidamine vanasti Uueaasta hommiku viidud loomadele igaühele kolm suutäit leiba ja kaeru, kolm peotäit igaühele ja kui lauta mindud, siis peremees teretand: "Tere, uteksed, tere, oisuksed!" Ümberlõikus sündis täna ja jõulud jälle teretud: "Tere, uteksed, tere oisuksed, jõululaps tuleb teid kaema!" poiss saadetud ükskord ees sisse kaertega, kuna peremees leivatükkidega järel tulnud. Poiss teretand siis peremehe kõva kuntsi nokkides, sest see teretamine sündind sellepärast, et hunt pole siis selle lambid sui murdnud, mis küll iseenesest mõista küll murdmata ei jäänd - murdjaid oli sel ajal ju palju. Poiss teretand: "Tere, uteksed, tere, oisuksed, kõrvetõnn tuleb teid kaema!" Peremehe ehmatust võime nüüd isegi arvata.

E 22432 (3) < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks teumees oli läinud Proosti metsast puid tooma. Metsas tuleb temale suur pitk mees vasta suur torumüts peas ja teretab: "Tällätt, tällätt!" Teumees sai küll aru, et see vanapagana teretus olnud, aga et teumees julge oli, nõudis ta, et vanapagan eest ära läheks. See aga ei kuulanud käsku. Teumees läinud vanapagana kallale. Nüüd kukkunud heitlemine lahti. Teumees olnud kaval, hoidnud ennast kuu poole, sest siis peab ikka vanapaganast jägu saama. Nenda võitnud teumeeski vanapagana ära ja see pühkinud häbiga minema.

E 22433 (1) < Lääne-Nigula khk., Oru - J. Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahva nali Kullera Peeter oli üks kange ebausklik mees. Mitu jaanipääva ööd viitis ta sõnajalaõie otsimisega ära. Ühel jaanipääval arvas ta ennast eesmärgile jõudnud olevat, sellepärast hakkabki mees ridvaga, millel pastlanõel otsas on, ringisi ümber tegema. Pastlanõel sai suure pitka ridva otsa pandud, mida pitkem ritv, seda parem, siis sai kolm ringi ümber õie tehtud, et vanasarvik ligi ei pääseks, sest üle neist ringidest ta ei pääse. Üle esimese ringi ta peab küll ka vahest saama, aga üle viimase kohe ei ilmaski. Rõõmsas lootuses ootas nüüd Peeter rahakatla ilmumist, aga oh võtku äpardust - suur koer ilmub ja hakkab hammastega ridva otsa kinni! Peeter, kes enne kunagi vanapoissi ei ole näinud, ehmatab sest hirmsaste ja paneb putked kodu poole mängima. Pisut elu veel teise otsa sees saab ta kodu, aga ehmatus muudab ennast varsi imestuseks, sest kodu tunneb ta koera oma koera olema, kes ikka tema järele oli jooksnud. Peeter oli koera kodu küll ahelasse pannud, aga see oli siiski kuidagiviisi lahti pääsnud ja haisu mööda peremehe juure läinud ja mängides ridva otsa hakanud. Sestsaadik ei mõtlegi Peeter enam rahakatla peale.

E 22471/2 (4) < Võnnu khk < Varssavi - Jaan Rootslane < Eduart Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vahetatud laps Üks mees läinud metsa puid raiuma, näinud aga ühe mehe metsas lepapuust midagi nikerdavad. Läinud mees tõise juure ja küsinud: "Mes sa siin teed?" Nikerdaja vastanud: "Teen, teen titekesta, lepapuusta lapsukesta." Mehel tulnud kange hirm pääle, aimanud kohe, et võeras keegi muud pole, kui vanatont ise. Teadnud enesel ka ristimata lapse kodus olevat. Kartnud, et tont lapse ära viib. Läinud kohe kodu tagasi ja andnud naisele käsu hoolega lapse järele valvata, kuni ta ristitud saab. Naine valvanud ka kõik päeva ära. Mees ise läinud lapsele ristijat otsima. Aga mees pole veel õhtast tagasi tulnud, olnud naine veel kuni keskööni üleval, aga siis jäänud ta tukkuma, millest teda lapse kisendamine üles äratanud. Aga nüüd tundnud naene, et see mitte enam tema laps pole olnud, vaid juba vanatondil ümbre vahetatud selle aja sees, kui ta tukus. Laps olnud hirmus kisendanud ja sipelnud, nii mis hirmus. Nüüd tulnud mees koolmeistriga ka kodu, et lapse ristimine käsile võtta. Aga mis tondist ristid! Koolmeister olnud aga elatanud ja tark mees, käskinud ahju hästi palavast kütta. Kui see sündinud, ütelnud naisele: "Võta leivalabidas ja pane laps selle pääle ja ärgita ahju visata, küll siis oma kätte saad." Teinud naine ka seda, kui nüüd lapse labida pääle pandnud, tulnud uksest must karvane kogu sisse ja laps süles, mida ta põrandale visanud, ise ütelnud naisele: "Kas mina sinu lapsega seda tegin." Haarnud lapse labida päält ja kadunud. Nüüd aga ristinud nad lapse kohe ära.

E 22478 (7) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks kadakas suureks ei kasva Kui Prohvet Elias kadaka all maganud olnud kadakas sel ajal kõige suurem puu metsa sees. Aga sest saadik langenud kadakas vande alla ning temast ei saa tänapäevani ühtegi tarvituse puud.

E 22479 (8) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks kibuvits suureks ei kasva Ennevanast olnud kibuvits kõige toredam puu üle terve ilma aga ka nõelad olnud palju suuremad kui meie päivil. Ka kasvanud tema määratu pikk. Aga kui temast Jeesusele valukroon tehtud, vandunud jumal teda ära. Sest saadik ei kasva kibuvits enam suureks: ning see, mis meie päivil temast näha on, olla ainult vilets kuju tema endisest toredusest.

E 22480 (1) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane Sisestas Kristiina Järve (1999), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kevadel kadakas tolmab, olla hea odra (kesva) külimise aeg.

E 22480 (4) < Võnnu khk < Varssavi - J. Rootlane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui taevast täht maha langeb, surevat üks inimene ilmas ära.

E 22489 < Pilistvere khk., Kõo v. - Jaan Keller (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Võõras ärgu segagu vendade tülitsemist. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks venda läinud riidu ja karupidi kohe. Aga üks võeras läinud appi. Vennad jätnud kohe tüli katki ja hakanud võerast vitsutama ühes nõus ja ütelnud: "Mis sinul siia asja on!" Kui võeras ju tubli vati oli saanud, siis lasksid vennad teda lahti. Nii siis olid vennad jälle rõõmsad ja sõbrad omas töös.

E 22498/500 (9.II) < Haljala khk, Metsiku k. - Danel Pruhl (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Lendva Aga üks teine kartetav elukas on siit rahval, keda nad rohkem kardavad kui tonti - see on lendva. See toob loomadele haigusi, vahel harvast ka inimestele. Kelle loomasse see haigus, lendva, puutub, jääb äkiste haigeks. Kui lendva südamesse puutub, siis on loom kohe surnud. Kui majale süssikonnasse puutub jääb ka vahel elama, kui ruttu abi - "lendva vastust" - saab. Kui loom ära sureb ja nahk seljast ära võetakse, siis võib küll näha, kust lendva on läbi käinud. See koht on loomal sinine, vahel ka must, mõni kord peab loomal ka auk seal kohas olema, kust lendva läbi käinud, et pane sõrm auku. Augu ümbert must ja sinine nii kui põlenud. Kui looma takka otsast läbi käib, siis peab tagumine ots nõrgaks jääma jne. Lendva on teise kurja inimese töö, teine inime saadab teisele ehk teise loomale lendva. Lendva saab kurjast inimesest tehtud ja kuhu teda saadetakse, senna tema ka läheb. Vahel peab ka lendva muido saadetama, et kohta ei juhatata, siis teeb ta seal kurja, kuhu ta aga juhtub, kes teel ette juhtub. Lendval on ka veel teised nimed: vanakuri ja vanapaha. Mõni ütleb ka lendvarabadus. Kui küsid, mis loomal viga oli, vastab: "Vanakuri ehk vanapaha käis loomast läbi ehk rabadus oli loomal." Harvast ööldakse ka - lendva käis loomast läbi jne. Lendva saab kurjast inimesest nõiduse abil tehtud. Kolm rukkiõle pead seutakse vana võrguniidiga kokku, vana kulunud särgi savast võetakse üks tükk riiet, selle sisse pannakse nõiutud soola ja süsi (ja ei tea mis veel), seutakse nartsunuustik õlepeadega kokku, nii et õlepeade terav ots ette poole jääb, õlepead ees, nartsunuustik rohtudega taga saadetakse lendva minema nõidusesõnadega, ja kuhu saadetakse, senna läheb. Targad peavad ka lendvanõiduse abil sellele tagasi saatma, kes esite lendva tegi ja välja saatis. Loomade arstimine lendva vastu on: vana kulliga vaskrahade pealt kaabitakse noaga vaske ja piksekivist (piksekivi on pehme ümargune must kivi, umbes kolm tolli läbi mõeta laius, mitte paksus, nairi moodi, olen ise seda kivi näinud) kaabitakse tolmu ja siis seda vasetolmuga segamine antakse loomale rõõsa piimaga, vahel ka veega loomale sisse. Pihutäis lausutud soola antakse ka loomale sisse. (Seda lausutud soola peeti ikka hädaajaks kodo, sest et arstid mõnel ruttu kättesaadavad ei olnud.) Anti ka loomale püssirohtu, tärbendiini ja poomõli rõõsa piimaga sisse. Oli ka mitu muud arstimise rohtu ja -viisi, kui loom täis ja jämedaks ajas, siis võeti kass, parem kui must kass oli, sellega kiibiti looma seljas. Olid ka oma sõnad, need olen unustanud. Püss laeti palja rohuga, sellega lasti kaks pauku risti looma kõhu alt läbi. Kui loom kartis, oli abi loota, aga kui loom ei kartnud, pidi ueste veel laskma. Võeti ka raudpann või ehk -pada, pandi tuliseid süsi sisse ja looma nina alla. Siis pandi püssirohtu süte peale, et põlema pahvatas ja suits looma ninasse läks. Nii oli need arstimise moodisid üsna paljo. Inimese arstimiseks lendvarabaduse vastu kõige parem rohi - võta püssirohtu viinaga sisse, mine voodi kasuka alla, küll higi kõik kurja välja ajab.

E 22502 (10) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mai Raiku (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Lehmalüpsja Kord on ühes peres iga ööse lehmalüpsja käinud, kõikse parem lehm lüpsetud ööse laudas ära, on ka vahitud, aga kedagi inimest ei ole lehma lüpsmas käinud. Viitud vana tonn lauta, laternatuli pantud selle sisse, sõel tonni peale, peremees ise läinud sarja taha vahti, mis lauda seina ääres tonni kõrvas seisnud. Pool öö ajal sirutanud lehm jalad pikale, peremees võtnud äkiste tule sõela alt välja, läinud lehma juure - suur kärnkonn imenud lehma all. Võetud tõrvatud konn ära, pantud lepase keppide vahele, viitud siis võera saksa maa peale. Teises külas jäänud see aeg üks saunanaine haigeks, arvatud, küllap see kärnkonn selle saadetud ikka oli. Sest ajast saadik ei ole öösist lehmalüpsjat enam käinud, lehm annud samuti piima kui teisedki lehmad. Laut saanud targast arstitud. Kord on ühes kohas lehmalüpsja ussi näul käinud. Imenud niisamuti lehma udara tühjaks. Targa abiga on ussist võitu saadud. Teada, muidugi peab laut siis arstitud saama.

E 22503 (11) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < M. Schönbach, ligi 30 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tondist ja kodokäijast rääkis M. Schönbach nii. Tont on vaim, temal päris keha ei ole, teda ka kinni ei saa, nii paljo kui mina olen kuulnud, on ta alati must olnud ja mõisareiede juures on ikka ta asu ja käigukohad olnud. Kas ta vanakuradi sulane, teenija ehk muido tema sugulane on, või on ta vanakurat ise olnud, seda mina ei tea. Aga et tont kellegile vara ja vilja kodo on vedanud ehk vergal käinud, ei ole mina kuulnud. Vanakuradi vargusest mina ka ei tea, aga need rahad, mis vanal ajal maha on maetud, on tema enamiste omale pärinud ehk oma võimu alla võtnud. Aga et tont ehk vanakurat kedagi on petnud, ei ole mina kuulnud, aga et teda on petetud, olen küll kuulnud. Endine ja nüüdine kurat ei ole mitte üks. Aga tont ja vanakurat võivad küll üks olla. Kodokäija on ühe surnud inimese vaim, aga ka kuradiga sugulane, sest miks hunt teda murrab, sest on nemad ühed, et ennast igamoodi muudavad. Aga tont on must ja kodukäija valge.

E 22504/5 (12) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < M. Schönbach, ligi 30 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkist ja halijast. Küsisin M. Schönbahi kääst, mis tema meist teab ja arvab. Tema rääkis nii. Näkk on veevaim, aga mitte paha vaim. Kui ta ennast näitab ehk inimesi uputab, ei sünni see mitte pahast tahtmisest, vaid igavuse pärast, sest et ta omale seltsi tahab ja keegi ei usu, et näki seltsis paha on elada. Näkk elab vee all kullast majas ja senna ta ka inimese viib, keda ta uputab. Aga halijad näitavad minu kuulmise järele mitu olema: majahaljas, metsahaljas ja veehaljas. Kas neid mitu on või on nad üks, ei tea mina. Veehaljas ja näkk näitavad minu teada üks olema. Metsahaljas on üks hea vaim, paha inimestele ta ennast ei näita, aga hea inimestele on ta häda ajal nõuandjaks ja aitajaks. Ta näitab ennast enamiste vana ja vaese mehe näul. Maiahaljas on hea vaim, ta on igas majas majakaitsjaks, nagu nüüd ööldakse, kaitseingel. Tema ennast paljo inimestele ei näita, olgu nii kui vahel surma ette kuulutab ehk mõni muu õnnetus tulemas on, siis ta ka ennast vahel näitab, aga mitmel näul ja moodil. Aga kui majahaljast miski paha teuga pahandab, läheb tema majast välja, siis sel majal on ka õnnetust karta, sest et kaitsjat ei ole. Tema paha ei salli, seepärast ta ka sealt ära läheb, kus pahandus on. Nii arvan mina oma lapsepõlvel kuuldud juttude järele. Need jutud olen küll ära unustanud, sest et neid nelja- kuni kolmekümne aasta eest ei tohtinud rääkida. Nende rääkimine peeti patuks, sellepärast mina neid ja muid vanaviisi juttusid olen ka unustanud. Nii M. Schönbachi jutu järele.

E 22505 (13) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Karel Mäetam (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Aaspere mõisast Võipära küla poole tee ääres peab üks veike tiik olema, rahvas peab seda Tõnisse tiigiks hüüdma. Seal tiigis on enne tihti näkki nähtud, aga suuremat tähtsust sest näkki nähtusest ei ole mina kuulnud.

E 22506 (14) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennevanast on meri Kaavastu mäest saadik olnud (nüüdsest merest kõige ligemast kohast 13 versta kaugel). Ligi 5 versta sest määst all pool on Vihuma mõisa maa peal üks koht, mis hüütakse Lahepõhja. Praegu on see Vihula mõisa maa. Enne on seal talukoht olnud. Mõnekümne aasta eest on mõi selle koha ära hävitanud ja maad mõisa võtnud. See Lahepõhja nimi peab vanarahva juttu järele endise mere pärandus olema. See mere taganemine on sest tulnud, et Sundist on maa läbi kaevatud, siis on vesi meie merest suure merde jooksnud. Nii siit rahva suust.

E 22508/9 (17) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mart Mänd (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk Tüdruk läinud jõest vett tooma, jõe ääres olnud ilus valge kanamuna, tüdruk võtnud muna ja läinud sellega tuppa. Vanaeit näinud seda ja küsinud: "Kust sa selle muna said?" Tüdruk rääkinud, et jõe äärest leidsin. Vanaeit saanud kohe aru, et see õige asi küll ei ole, kust muna jõe ääre tuli, see on näkk. Ahi küdenud parajaste. Eit visanud muna põlevasse ahjo. Muna plahvatanud ahjus äkiste lõhki, toonud tuletukkidega tükkis ahjost välja, lõhkunud ahjo ka ära, pidanud ka toagi ära põletama. Ahjust kuuldud kiunumist ja vingumist. Nii M. Männi suust.

E 22509 (2) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mart Mänd (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk Suur kari lapsi läinud jõe ääre, jõeaasu peal söönud üks valge hobune. Hobune olnud tasane. Lapsed läinud kõik hobuse selga, et sellega sõita. Üks lapse ei ole enam hobuse selga mahtunud. Üks hüüdnud hobuse seljast: "Istu sina sinna näki nägara peale!" Nii kui laps seda saanud öölnud, olnud hobune summdi vees. Kõik lapsed uppunud ära, see üksi jäänud järele, kes hobuse selga ei ole mahutunud.

E 22509/10 (3) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mart Mänd (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk Kord leidnud lapse jõe äärest liiva pealt hõbepreesi. Läinud pressiga tuppa ja tellinud eite, et eit aitaks preesi kaela panna. Eit saanud kohe asjast aro, mis prees see on, et see moondatud näkk on. Eit ei ole preesi mitte lapse kaela pannud, sest et siis näkk lapse ära oleks uputanud. M. Männi suust.

E 22510 (4) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mart Mänd (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui lapsed jõele vähile lähevad, siis vanaeit kodo õpetab. Kui jões vähki püiate, siis öölge ühte puhku: Näkki, näkki, nõela varas, suure nõela silma varas. Siis näkk teie ligi ei tule, sest muido võib näkk vähiks moondada ja teid ära uputada. M. Männi suust. Sündinud noores põlves Läänemaal Konoveres.

E 22526 (1) < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Eidel surres kahju heast taarist. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hea hapu taar Korra olnud talu ema suremas haigevoodis. Tahtnud enne veel jumalaarmu. Toodud ka õpetaja sinna, see täitnud haige soovi. Lõpeks küsinud ka, kas haige tahab surra? See aga vastanud: "Muidu sureks küll ära, aga see hea hapu taarike jääb maha!"

E 22527 (2) < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Naise kahesugune jutt surnud mehest. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Õnnis Tõnis Korra surnud ühel saunanaesel mees ära. Naene läinud talutua juurde ja rääkinud ikka iseeneses: "Jumal olgu tänatud, et ta tema va õela ära koristas! Tahtsin ka vahel suutäie viina võtta, aga mitte ta ei lasknud." Talu tuppa jõudes teinud naene nutunäo ja karjunud ise: "Uuu, kus minu õnnis Tõnis! Aeas mind ikka linna tubakud otsma, sain minagi ka mõne mopsu, nüüd on ta surnud, uuu!"

E 22528/30 (4) < Viljandi khk. - Heinrich Põder (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Oleks ma veel elus Vanast läinud Setu Jüts metsa pika puu otsa vaatama, kui kaugel jõulud on. Sinna juhtunud metsavaht ja küsinud: "No, Jüts, mis sa vahid sääl?" Jüts arvanud selle metsavaimu olevat ja kostnud: "Ma tuli vaatama, kui kaugel jõulud veel on." Metsavaht märganud Jütsi rumalust ja vastnud: "Puu alt viis versta siin pool küinlapäeva." "So, oh," ümisenud Jüts puu otsas. Nüüd küsinud ta uuesta: "Kas sa seda ka tead, kui kaua ma veel peaks elama?" - "Kui mees kolm korda kahe mäe vahelt huikab, siis oled sa surnud," ütelnud metsavaht puu alt. Nüüd hakanud Jüts puu otsast maha ronima. Metsavaht hoidnud ennast seniks ühe suure puu varju, kui Jüts metsast välja saanud. Koeu minnes astunud Jüts üle ajamulgu ja päkärtsi huiganud mees esimest korda kahe mäe vahelt. Jüts kohkunud puukangeks ja ohkanud ise: "Või kaks korda ongi veel!" Üle tuaukse astudes tulnud teine sehake kärtsask kuuldavale. Nüüd heitnud Jüts pikali voodisse ega pole julgenud ennast enam liigutadagi, sest üksainuke kord olnudki veel. Viimaks lõppenud leivajahu kodunt otsa ja naene aeanud Jütsi veskile. Läinudki veskele. Veskekoeast jahukotta ree pääle aeades huiganud Jütsil mees kolmat korda. Istumise sadula nukkide vahest Jüts visanud ennast pikali ja arvanud, et nüüd ongi surnud. Möldri sead tulnud ja kiskunud kõik jahukotid lõhki. Jüts ütelnud maast: "Oleks ma veel elus, küll ma teil näitaks!" Seda näinud mölder veskikoeast, võtnud piitsa ja ladunud Jütsil mitu silakud, üteldes: "Või sina oled pikali ree kõrval maas ja lased sead jahukotid lõhki kiskuda." Jüts karganud maast ülesse ja hakanud tänades möldri kaela ümber kinni, üteldes: "Ole sa terve, et sa mind elusse äratasid!"

E 22547/50 < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra jäänud üks laste isa kauaks kõrtsi, temale saadetud umbes kolmeteiskümne-aastane tütar järgi. Kodu poole tulles vandunud isa ja nimetanud ühtelugu kuradit. Kui nad tütrega tee ääres seisva mõisa rehe kohta jõudnud, olnud kaunis pime, ja üks suur oinas pistnud pää rehe aknast välja, teinud korra pähäää! Isa seda nähes ütelnud kohe: "Kae kuradit, see ei ole kellegi oinas; - kus ta rehte sisse sai? See on vanasarvik ise!" Tütar näinud veel, kudas oinas rehe aknast välja karganud ja ümber rehe jooksma hakanud. Siis läinud nad jälle edasi, kust umbes pool versta veel kodu saanud. Kui nad hulk aega ju olid edasi läinud, tulid nad jälle sinnasammasse rehe juurde tagasi, kust nad seda oinast ollid näinud. Uuesti mintud teele, aga ikka juhtunud jälle sinnasammase kohta tagasi. Nõnda sündinud mitu korda. Viimaks istunud isa sinna maha ja ütelnud: "Kae, mis see oinas, kurat, nüid teeb! Ega nüid muud saa, kui ootame siin hommikut." Tütar aga vastanud: "Kas sa ei mäleta enam, kui ema kodus, rääkis, et tema ka ühekorra eksituses olnud, ja kui ta oma tanu pahupidi päha pannud, siis näinud kohe, kus tee kodu läinud. Pööra sina oma müts ka pahupidi, ehk saame ka kodu." Isa täitis viimaks tütre käsu järele, ja vaata imet, - nüüd näinud nad kohe, et säälsammas ümber rehe olla kõndinud, ja saanud hõlpsaste koeu. Teinekord sõitnud jälle üks naene linnast koeu poole. Kui ta oma küla tänavasse saanud, kust umbes üks verst veel kodu olnud, sõitnud ta seda mitu tundi ja ikka pole kodu saanud. Viimaks tulnud naisel meelde, et tarvis tanu pahupidi käända; teinud seda ja näinud kohe, et kodu lähedal mäda soo sees olnud ja enam võimalik pole oma jõuga hobust säält välja kiskuda; jätnud hobuse sinna ja läinud jala kodu, kus teised hommiku: hobuse välja kiskunud. Ükskord tulnud jälle naene lapsega mõisast koju, jäänud kaunis õhtu pääle. Kodu ja mõisa vahet olnud kolm vakamad. Naine kõndinud last süles kandes tuttavat kraaviäärt mööda, nõnda et puruks väsinud olnud, aga ikka pole kodu saanud. Viimaks jäänud seisma, küüritanud maha ja vaadanud läbi jalge tahapoole, ja näinud siis, et üks sündinud laps tema järel kõndinud. Sellepääle saanud naene kohe kodu. Räägitakse veel, et kui keegi lapse ära hukkab ja metsa maha matab ning ülesse ei tule, siis kõndiva see ilmasüüta metsas ümber, ja kui keegi siis tema jalajälje sisse juhtub astuma, see eksib siis ka sääl ümber. Kui aga eksitajat näha tahetakse, siis pidava läbi harude tagapoole vaatama.

E 22550/1 < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kurat kulliks Ennemuiste läinud üks metsavaht metsa nurmkanu püüdma, mis öösel tule juurde tulevad ja siis väga kerge on varjupaigast maha laske. Metsavaht teinud ka tule maha ja jäänud põõsa taha ootama. Varsti selle pääle kuulnud metsavaht suurt kohinat puude latvas ja näinud ka varsti kaks suurt kulli ümber oma tule lendavat. Esimene kull lendanud tule juurde ja saanud kohe uhkeks nooreks herraks ning akanud ennast sääl soetama ikka eest- ja tagatpoolt, varsti saanud aga jälle kulliks ja lennanud minema. Sellepääle tulnud teine kull tule äärde ja saanud uhkeks preiliks, soetanud ennast nõndasammuti ülessetõmmatud riietega. Selle vahe sees oli aga metsavaht oma püssi hõbekuuliga laadinud ja laskis uhke preili pääle, sellest pole aga muud järele jäänud kui natuke sinist suitsu. Natukese aea pärast kuulnud metsavaht oma tagaselja haledat vingumist ja tumedat müdinat. Sellepääle löönud keegi rusikaga metsavahile selga ja ütelnud: "Sa alastamata vanarauk lasksid minu naise surnuks! Nüid ei pea sa mitte ühte looma enam maha saama laske!" - mis ka edespidi tõeks läinud. Pääle selle ei ole metsavaht, et küll tihti ja mitu korda metsas käinud, mitte ühte looma näinud, keda laske oleks võinud.

E 22551/2 < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Karvane kera. Korra surnud üks rikas vanapreili ära. Enne surma aga ütelnud oma teenijatüdrukule: "Kui sa mind kolm ööd valvad, siis luban ma kõik oma vara sinule." Mis ka tüdruk lubanud. Kui nüüd preili ära surnud, läinud tüdruk valvama. Tulnud umbes kesköö aeg kätte, siis sündinud suur kohin, mis pääle üks karvane kera laest veerenud. Sää akanud ta ikka kohisedes kord korralt suuremaks minema, nõnda et ju kõik tuba teda täis saanud ja tüdrukul pole enam kuskil ruumi olnud ning läinud suure hirmuga säält ära ega pole teisel ega kolmandal öösel enam julgenud valvama minna, pärinud aga siiski preili vanaduse. Mõne aea pärast kadunud aga see varandus kõik jälle tüdruku kirstust ära, ilma et keegi seda oleks näinud ehk kuulnud, kuhu ta viitud.

E 22577/9 (2) < Pärnu khk., Uulu v., Surju - M. Esna (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahavaim Ühes vanas majas hüppas üks vaim iga öösi peale kella kümne mööda parsi ja luges ikka üksi sõnu: "Kas hüppan või kargan? Kas hüppan või kargan?" Mida vanemaks maja läks, seda sagedamaks läks vaimu kisa. Viimaks läks see maja nii koledaks, et keegi seal enam magada ei julgenud, vaid pidivad uue tua tegema. Kui uus tuba valmis oli, siis tarvitadi vana tuba rehepeksmise tarvis. Ühel õhtu tuli üks mees ja palus öömaja, aga talurahvas ütlesivad: "Meie võtaks sind öömajale küll, aga uue toa juurest ei või meie sinu hobusele mingisugust kuurialust ega kohta anda, kui sa nii julge oled, siis on parem, kui sa vana tua juure lähed. See tuba sai täna kütta ja seal on hea magada küllalt." - "Ega see kellegi kunst ole," kostis mees, "ma ei karda kuradit ka mitte, siis ma pean sellepäralt kartma hakkama, et ma üksi vana tua juure magama lähen, seda kartust ei tule ette." Mees läks vana tua juure, võttis hobuse lahti, pani kuuri alla sööma ja heitis ise ahju peale magama. Ta ei olnud veel magama jäänud, kui ta üht healt kuulis ütlevat: "Kas hüppan või kargan? Kas hüppan või kargan?" Ja luges neid sõnu ikka edasi. Mees mõtles, et keegi on uue tua juurest teda hirmutama tulnud ja ütles pahameelega: "Hüppa nii, et kurat sind võtab!" Sel silmapilgul kukkus üks raske asi lõsna pealt maha, nii et parand põrus ja lendas suure kõlinaga ühes seinast teise, nii et seinad värisesivad. Kõlin jäi viimaks vähemaks ja kadus aegamööda üsna ära. Kui mees kohkumisest toibunud oli, võttis tule ülesse ja vaatas, mis see pidi olema, mis nii suure kõlinaga põrmandale maha sadas, ja nägi, et põrmand kõik hõberahaga üle külitud oli. Mees pühkis raha luuaga kokku ja sai vakase kotitäie, tänas oma suurt õnne ja läks rõõmuga koju. Vaimu ei olnud peale seda enam kuulda, ka majarahvas ei teadnud, mis oli sündinud.

E 22579/81 (3) < Pärnu khk., Uulu v., Surju k. - M. Esna (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kas tulen ja toon? Sel ajal, kui soldatid Pärnu kaudu Tallinna ja Riia vahet jala on käinud, on ühes majas, mida nüid enam ei ole,(aga see majaase on minule küll ära näidatud) üks heal koldest ikka hüidnud: "Kas tulen ja toon? Tulen ja toon?" Et mees surnud olnud, sellepärast ei ole naine midagid vaimu häävitamiseks teadnud teha ja läinud kõrtsi juure mõnda soldatit appi paluma. Üks soldat on ka naisega ligi läinud ja oodanud seal kella kümneni, siis kuuldud juba healt ütlevat: "Kas tulen ja toon?" Soldat ütlenud: "Nu gavari, gavari porusk, kakk ponimajesh!" Ja vaim ütlenud vene keeli. Siis ütelnud soldat jälle: "Nu prinessi, prinessi, kagda tõi hotshesh." Ja varsti tõusnud rahakast tuha alt üles, mille peale suur must uss roninud. Soldat tapnud ussi ära, mõõtnud raha pooleks. Näha olnud, et nad mitte valatud, vaid taotud on olnud, et sel ajal, kui see raha on tehtud, valada pole mõistetud.

E 22610 (6) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Koerasõnad Koer isane, koer emane koer libane, koer labane. Söö saba, näri naba, villad-takud suus, mine tuppa ja laku perenaese perset.

E 22611 (7) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Karusõnad Sompa, sompa, sooda mööda, hundid umbi raudassa, karud kangi valjastesse! Söö saba ja näri naba, kivid kihva, kännud kaela, sipelgad sul silma sisse!

E 22611 (8) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hundisõnad Hulgu, hulgu, hundikene! Käi karjatse järele. Kas on jäenud jäärakesi, vahest võibunud vasikakesi, kivi äärde kitsekesi. Üksnes poolikult. Rahvasuust üles tähendanud.

E 22611/3 (1) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Libahunt Kord vanast teuorjuse ajal, oli üks teumees metsas tee äärde tule ülese teinud ja sõi seal lõunat tule ääres end soojendades. Äkitselt jookseb hunt metsast välja, tuleb tule äärde ja heidab end üsna julgeste sinna maha. Teumees lõikab leiba, sööb ja hunt vaatab nii palavalt ja saba liputades mehe otsa. Aga kui mees vaatas kepi poole ja tahtis seda võtta, siis hunt urises. Mehel oli hundi vastu kaastundmus ja lõikas leiva küllest tükikese ja andis nua otast hundile leivatüki suhu. Hunt aga haaras leivatüki äkitselt kõige nuaga ühes ja jooksis metsa, mees ei teadnud kuhu. Hulga aja pärast peale seda juhtumist sai mees oma nua, mis ta hundile leivatükiga oli annud, ühe kaupmehe käest kätte. Mil viisil libahunt jälle inimeseks oli saanud (vistest leivatüki söömisest), ei tea rahvasuu rääkida, aga inimeseks saades pärast, sai temast kaupmees. Et seda nua omanikku jälle kätte saada, pani ta selle katseks selle nua kaubalaua peale ja küsis siis ostjate käest, kas keegi ei tunne seda nuga, mis juhtumise kombel olla tema kätte saanud, aga keegi ei tunnud ega võtnud teda omaks. Viimaks tuli üks mees, sellele näitas kaupmees jälle oma nuga. Mees vaatas ja tundis oma nua ära, millega ta üks kord kaua aja eest ühe hundile oli tükikese leiba annud. Nüüd rääkis ka kaupmees oma elulugu mehele kõik ülesse, kuidas teda libahundiks oli muudetud ühe vihavaindlase poolt ja hulga aega metsas ümber uitnud ja ka ükskord nälja pärast ühe talu kassi ära murdnud. Kaupmees tänas meest südamlikult tema lahke meele eest, et ta temale tüki leiba oli andnud. Kinkis veel mehele hea suure kingituse ja jäivad muidugi edespidi headeks sõpradeks.

E 22614/5 (1) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõreda kivikaev Olen vanarahva suust mõningaid jutuaineid Tõreda kivikaevu varanduse kohta kuulnud, mida ma seia lühidelt tahan ülesse tähendata. Teuorjuse ajal vanast kord oli Tõreda kivikaevu ligi üks karjamõisa, kus piima ja juustu tegemine oli. Kord oli näidatud ka mõisa korratüdrukule unes niiviisi, et kui soovida seda varanduset, mis kaevu põhjas magab, kätte saada, siis võtku uus kuub, mis veel kordagi pole seljas olnud, lahutage üle kaevu laiali kolm risti nurga peale tehes, siis tuleb rahakattel vee peale ja võib raha kätte saada. Nimetud korra tüdrukul pole aga nii palju julgust südames olnud. Kesköö ajal kell 12 olnud veel tingimine juhatud õpetuse järele teha. Ainult hommiku vaatama minnes näinud ta veel nagu märgiks kahte musta kukke teineteisega kisklevat, kuna ka üks punane verine lint vee peal ujunud üle kaevu. Äkitselt kadunud aga see nähtus ära ja pole enam peale selle midagi nähtu, üksnes verine lint ujunud veel vee peal.

E 22615 (2) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Teist lugu sealtsama karjamõisast teab rahvasuu järgmisel viisil rääkida: ükskord olla korratüdrukud lüpsma läinud. Korraga näinud teine lüpsitüdruk, et lauda ukse eest hakanud õled kihisedes ülesse kerkima ja olla katla sang juba näha olnud. Imestades teist tüdrukut ligi kutsudes, langenud aga selle peale katal kõlinaga maa alla tagasi ja puhkab tänapäev veel puutumata, kuna tüdrukud oma kohmetusest toibudes seda teistele jutustasivad. Rahvas teab veel tähendada, et nimetud rahakatal enne rootsi sõda juba sinna maetud ja kaevu põhja varjule pandud jne. Veel tähelepanemise väärt on see, et Tõreda kivikaev sellepärast, et sealt ka kõige põuasemal ajal vesi otsa ei lõpe. Rahva jutu järele üles tähendanud Joh. Soodla.

E 22627/8 (2) < Tarvastu khk. - Johannes Vaine < Mari Juhkamson (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapaganaga sõitmine Kord hakanud üks mees esimese jõulupüha öösel palvemaja juure minema. Et ta palvemajast õige kaugel elanud, sellepärast läinud ta siis häste vara minema. Saanud teine tüki maad edasi läinud, sääl sõitnud üks saks hoostetõllaga talle järgi. Saks jätnud mehe kohta jõudes hobused seisma ning kutsunud teda sõitma, lubanud meest palvemaja juure viia. Mees istunud ka ilma pikema jututa pääle ja sõit läinud edasi, nii et lumi tolmas. Nõnda sõitnud nad hulga aega ära, aga palvemaja pole kusagilt nähtavale tulnud. Viimaks öelnud mees iseeneses: "Jumal Isseke, ei saa ka su tee vahel otsa!" Vaevalt saanud ta sõna suust, kui sõidatee ja saks ühes oma hobustega sõiduriistaga kui maa alla vajunud. Endise tõlla asemel leidnud mees ennast tee ääres tundmata kohas lehtlise haava oksa pääl istumast. Nüid sai mees aru, et ta saks muu keegi ei olnud, kui vanapagan ise. Vanajätis olnud teda aga palvemaja juure viimise asemel kodust nii kaugele sõidatanud, et tal tagasitulekuks kaks-kolm päeva ära kulusid. Neiu mari juhkamsoni suust Tarvastus, 10. Febr. 1895 üles kirjutatud.

E 22629 (3) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Anu Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Armukarask Üks tüdruk igatsenud ühte noort poissi omale eluseltsiliseks. Poiss ei võinud teda aga silmaotsaski sallida. Ei sääl aidand tüdrukul muu nõu, kui hakkab ühel neljapäeva õhtul poisi jaoks armukaraskit valmistama. Sõtkunud odrajahust karaskikaku valmis ja viskanud teda tagurpidi ahjusuu ees seistes läbi reite palava ahju põrandale küpsema, kusjuures ta ise laulnud: Ahju, ahju, armukarask, läbi reie, rõõmukarask jne. Selle karaski andnud ta siis poisile süia. Poiss, kelm, viskand aga karaski koera kätte. Selle järele hakanud see koer tüdruku peran jooksma. Tüdruk ei saanud milgi nõul koerast lahku. Anu Vaine suust.

E 22630/2 (4) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Jaak Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kiriku-kõrtsimehe juures käimine Vana kiriku kõrtsimees Hans teinud oma elule ise otsa. Pääle matmist hakanud iga öösel kodus oma Truutakest vaevamas käima. Kord sõitnud üks mees õhtul sellest kõrtsist mööda. Kõrtsiukse kohal tulnud talle vana Hans surnuriietes vasta. Mees sõitnud tast sõna lausumata mööda. Tüki maa tagast vaadanud ta tagasi, siis näinud ta kodukäijat kõrtsist natukene maad eemal akna kohal tulevalguse sees seisvat. Et palju võeraid inimesi kõrtsis olnud, siis ei julgenud ta kohe sise minna. Aga niipea, kui rahvas ära läksid, olnud ta kohe platsis. Teinud seestpoolt lukku pantud kõrtsiukse praginal lahti, läinud siis oma naese Truuta juure, piinanud ja pitsitanud teda mis kole. Nõnda teinud ta seal iga öösel oma tükke. Viimaks kutsunud Truuta ühe kange targa - Tõrgendaja Aadu - teda säält ära ajama. Vana Tõrgendaja tulnud, laadinud püssi täis, pannud hõbevalget pääle ning jäänud siis kodukäija tulemist ootama. See ei lasknud enese järel ka kaua oodata. Niipea, kui ilm pimedaks läks, olnud ta, et kõrts rahvast tühi oli, aegsaste sääl. Tõrgendaja kodukäijat nähes tagakõrtsis kohe jumalasõna lugema. Kodukäija tulnud otse Tõrgadaja tagaselja. Kõik sõnad, mis Tõrgendaja raamatust luges, lugenud ta tasakeste järgi, ainult siis, kui sõna aamen ette tuli, jäenud kodukäija vait. Tõrgendaja hakanud siis laulu "Aamen, au isal olgu" lugema, kus sõna aamen ühteviisi ette tuleb. Selle laulu lugemise ajal võtnud kodukäija targast samm sammult ikka kaugemale taganeda. Kui ta juba ettekõrtsi jõudnud, tõmmanud vana Tõrgendaja püssi ja kõrvetanud kodukäijale hõbekuuliga laengu tagant veel jäerele. Pärast seda pole vana Kõrtsi Hans ennast enam kellegile näidanud. Jaak Vaine suust, Tarvastus 3. jaan. 96 üles kirjutatud.

E 22636 (1) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Jaak Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkkide sündimisest Näkid sündida nende väärlaste hingedest, keda nende emad vette ära on uputanud.

E 22636 (2) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Peninukkidest ei teata meie pool muud rääkida, kui et nad sõja ajal ära põgenenud inimesi üles otsinud. Et nad inimesi haisu mööda igalt poolt välja otsinud, siis pole põgenejad nende eest mujal julged olnud, kui toominga põesas. Toomingal ja inimesel olla ühesugune hais juures, seepärast ei leidnud nad säält inimesi üles. Mõned nimetavad neid koguni ristimata türkideks.

E 22637 (3) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kellel silma kulmukarvad nina kohal kokku on kasvanud, see surra uppumise surma.

E 22639/22640 (10) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1896) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kus talus rukkilõikus ära lõpetakse, sääl võtku üks tööline keik selle talu rukkilõikajate sirbid ninasid pidi oma paremasse kätte ja viskaku neid kõiki ühekorraga käest lahti lastes üle oma parema õla kaugele. Ise peab ta enne viskamist hüidma: "Selle sirpi käigu seliti, kes meist ära koolenessa. Selle sirpi mingu kaugele, kes meilt (siit) ära minneessa!" Kelle sirp siis seliti kukub, see sureb enne teise aasta rukkilõikust ära. Kelle töölise sirp teistest kaugemale kukub, see minna teisele talule. Niisugust tempu tehakse meie pool praeguselgi ajal veel.

E 22645 (4) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Nõiajärve näki Ema keelanud lapsi tihti, et nad ei pidanud Nõiajärve äärde minema, sest et seal üks kuri näkk arvati elavat, kes kohe lapsi kinni võtvat ja järve viivat. Lapsed kuulanud küll seekord ema sõna, aga ometi tulnud neile tõinekord tahtmine järve äärde mängima minna. Kui nad järve äärde saanud, näinud nad näki seal noore rohu peal söövat. Lapsed hakanud näkki kartma ja pannud kodu poole jooksma. Näkk jooksnud järele. Küll lapsed jooksnud valjuste, aga ikka tahtnud näkk järele saada. Viimaks saanud nad ikka enne kodu, kui näkk järele jõudnud. Lapsed vaadanud kodust veel tagasi, aga ei näinud näkki enam kusagil.

E 22645/6 (5) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Pime näki Kõneldud ikka, et Suurejõe ääres pime näki elavat, kes sugugi ei nägevat, kui küll lapsed vahest tema lähedal kõndivad. Mõni aeg ei olnud ka enam näkki nähtud ja inimesed läinud nii hooletuks, et enam sugugi ei kartnud suure jõe äärde minna ja ei keelanud ka lapsi sinna minemast. Ühel päeval kõndinud kaks last Suurejõe ääres, näkk tulnud jõest välja ja viinud mõlemad lapsed ära jõkke. Nüüd ei uskunud rahvas enam, et Suurejõe näki ei näe.

E 22647 (4) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kased kevadelt ruttu mahla jooksmise järele jätavad, see tähendab head aastat.

E 22647 (6) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui puud kevadel palju vaiku ajavad, siis tähendab see kehva aastat.

E 22650 (5) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui pea valutab, siis tuleb suuri teelehti otsa peal hoida, küll siis peavalu tagasi jääb.

E 22650/1 (1) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Katimägi Paistu kihelkonnas Loodi vallas Mõõnaste küla Tõntsu talu karjamaa sees on üks veikene mägi, arvata pooleteist-kaks sülda kõrge ja kaks-kaks pool vakamaad ümbert mööda. Seda kohta kutsutakse Katimäeks ja vanarahvas kuulukse kõnelevat, et selle mäe ümberkaudu muistsel ajal Kati rahvas olla elanud, kus nad siis selle mäe peal pidusid pidamas käinud. Katimäe lähedalt jookseb üks veikene oja mööda, mida Lõksiojaks kutsutakse.

E 22652/4 (3) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kiusu linnamägi Lemsali maakonnas, merest arvata 15 versta kaugel Heinaste mõisa päralt oleva metsapiiri lähedal on üks koht, mida Kiusumetsaks kutsutakse. See mets oli enne ühe Riia saksa päralt, kelle nime ma ei tea. Siis müüs see ära ja nüüd on ta Oraja talupoegade Grant-Marksoni compani omandus. Kuida see maakoht omale Kiusumetsa nimeks on saanud, sellest ei ole ma nii palju kui küll järele olen pärinud, siiamaale midagi teada saanud. Maakoht ühes metsaga on nii suur, et sinna arvata viis talu peale on asutatud. Enne ei ole selle Kiusumetsa jäo peal ühtegi talu olnud ega ole seal ühtegi talu jälgi leida, niisama ei ole sealt ümbertkaudu kaugelt 10 versta peale ühtegi vana talu leida. Talud, mis sealt praegu leida, on hiljuti uuemal ajal asutatud. Kiusumetsa koht nii kui ka kaugelt seal ümberkaudu on kõik soo, raba ja laukaid täis. Harva mõnes kohas on mõni liivakingukene ja veel vähem mõni jooksja soonetsi koht leida, kus lehepuumetsa näha on. Küll aga kaugemale minnes nähjakse mõnda lehepuu metsa vastu paistvat. Selle Kiusumetsa jao peal, ühe liivakingul, soost-rabadest sisse piiratud, on üks koht, kus väga palju maakiva leida ja seda kohta kutsub rahvas Kiusulinna asemeks ehk Kiusu linnamäeks. See linnamägi on Salatsi jõest mõned verstad põhja pool, arvata Läti ja Eesti piiri peal. Koht näitab mõni tähtjas liivlaste linnaase olevat, mida sõjad ja ajahammas rusuks on teinud. Kahjuks ei ole aga sealt surnuluid ega mingisugusid sellesarnaseid jätisseid leida. Küll olevat aga mõne aasta eest mõned metalliasjad leitud, mis küll veel siia maale nende ridade sulestaja silmi ei ole puutunud. Kiva ei ole aga sealt lähedalt saada ja sellepärast on näha, et need, mis nimetatud Kiusu linnamäel leida, umbes viie versta kauguselt Kiviaru ja Tiaste talumaade pealt sinna on veetud. Ka näitab vana teease Tiaste talu kaudu Kiusu metsa minevat, sest mujalt puuduvad laialised rabalaukad ette. Küll lähab aga tee Kiusumetsast läbi Ääka peale ja sealt Heinaste mõisa, kes nimetadud linnamäest 15 versta kaugel on. Aga enne kui Ääkale saad, tuleb niisugune rabalaugas ette, et jätta kas hobune ühes vankriga sinna sisse. Niisama on ka talvel see koht visa kinni külmema, näitab nagu allikaline keede olevat. Mõne niisuguse lauka sisse nähjakse vanal ajal nahksild tehtud olevat, kõik aga tammepuudest ja need on juba nii sügavasse vajunud, et paljudes kohtades enam haisugi tunda ei ole.

E 22664 (8) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Suure nellebe enne päevä toove karjatse mõtsast linnupuid, siis lövvave suve hästi linnupesasid.

E 22664 (29) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui edimist hänilist lennäten näed, kasvave lina lemlise, ku mahan näed - kasvave maalise, ku aiateibän näed, kasvave pikä.

E 22665 (34) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku vasikut edimist kõrda joodeti, siis üteldi: "Merre juoma, laande süömä", siis saab tast hää jooja ja sööjä.

E 22665/6 (39) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kägu vitsa tuleb, tuleb villä-aasta ku lehte - leina-aasta.

E 22665 (41) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku eläjatel luupaine pääl käib, pannas kolm pihlapuu risti laudaläve ala, siis kaob luupaine ärä.

E 22665 (43) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Koorit vitsaga ei tohi lehmä lüvvä, siis kuseb lehm punast.

E 22665 (44) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tõine kõneleb, et kunnig eläjid om koolu, siis ütelts tasa: "Mede ritsiku ka ärä koolu."

E 22665 (50) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku koer pääle tuleb, siis ütelts koerale: "Mine vaata, kas su peremehel püksi jalan om," siis ei aa ta külge.

E 22665/22666 (53) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku leva ahjust vällä võets, siis piab kohe puid ahju viskame, siis seisab kõtt hästi täis.

E 22666 (75) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku hammas suust ära tuleb, siis visats ta ahju pääle ja ütlets: "Ritsik, seh luuhammas, anna mulle raudhammas!"

E 22666 (77) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku rõõvid noorel kuul mõstas, saave rõõva kõva, aga vanal kuul saave na valge ja pehme.

E 22666 (78) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku kuud sõrmega näidata, kasvab sõrm kõveres.

E 22667 (92) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tõine tõist ilma süüta vannub, siis ütleb vannutud: "Suust vällä, ninäst sisse tagasi."

E 22667 (99) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vana pastlid ega viise ei pia sõnnikus viskame, vaid tulle, sest vanast om vili ütelnu, et ta tammelaastust enne läbi kasvab ku vana pastaldest ja viisraagust.

E 22667 (100) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku laits heitub, siis ütelts kolm kõrda: "Perst saab roos!" siis ei hakka latsele roos.

E 22668 (106) < Halliste khk, Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku õhtu kolme varba kurgu alt higi võtad ja sedä nuusuted, siis ei tule äkilist haigust.

E 22668 (120) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku laits maha putub, siis piab ütleme: "Aituma maaksel!"

E 22670 (147) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Uiska nätän ütelts: Uisk, saisa paigal! Suo sammal siu, maa muld miu. Sis ei lää uisk ärä.

E 22670 (167) < Halliste, Kaubi k. - Hans Reissar (1896)< Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku pastlid edimist kõrda jalga pannas, siis ütelts: "Ärä karda kassisitta, ärä pelgä penisitta, hooli hullu hundisitta", ja lüvväs kolm kõrda jalage vastu maad, siis ei lää pastal ninda ruttu katik.

E 22672 (10) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Valateved hammast piab uisa matrega vajoteme.

E 22692/3 (5) < Tõstamaa khk., Pootsi k. - Otto Schantz < Jaan Pahlberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kihlvedu Korra vedanud kaks meest kihla. Teine üelnud, et tema olla nii julge ja minna südaööse 10 versta taha kirikuaida ja tuua sealt midagi ära. Teine punninud aga vastu, et see olla vale, teine valetada ja ei tohtida ühti minna. Viimaks läinud asi nii kaugele, et kihla vedanud. Julge mees pannud südaöösel hobuse ette, istunud ree peale ja sõitnud surnuaja poole. Jõudnud ta kesk pimedat metsa. Seal tulnud kaks hunti. Hüpanud üle mehe jalgade teine teinepoole: mütsaku ja mütsaku. Näidanud kiiskavaid silmi. Mees põle aga sugugi kartnud, sõitnud edasi. Jõudnud kuni aiani. Võtnud oma märgi ära ja hakanud tagasi tulema. Jälle need kaks endist hunti platsis. Hüppavad niisama nagu ennegi üle mehe jalgade. Mees aga põle sugugi kohkunud, vaid kihutanud edasi. Sõitnud kuni kodu. Nüüd alles kadunud hundid ära! Mees viinud märgi teise mehe kätte, saanud hea palga, kuid põlved üsna valutanud, sest hundid tallanud nad üsna kangeks. Jaan pahlbergi suust Pootsis.

E 22695/6 (7) < Tõstamaa khk., Pootsi k. - Otto Schantz < Jaan Pahlberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuluke tee ääres Vanaste hakanud peremees ja perenaine linna minema. Olnud just südaöösel kellu 12 aegus! Jõudnud nad kuhugile paksu nõmme sisse, seal sündinud korraga tulukene tee ääre. Talumees sõitnud hobusega, tuluke veerenud tee äärt mööda. Nii sündinud lugu, kuni mets otsa lõpnud, siis alles kadunud tuli ära. Talumees sõitnud rõõmsa meelega edasi. Jõudnud aga teise nõmmesse jälle. Juba tuli jälle tee ääres. Veereb niisama nagu ennegi edasi. Veerenud nii kaua kuni valge tulnud, siis alles kadunud ära. Talumees olnud rõõmus, et ilma suurema hirmutuseta pääsenud. Kartnud iga ööse linna minema hakata!

E 22697 (10) < Tõstamaa khk., Pootsi - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kümnendaks Teatuseks endistest tuule pöörmistest mere peal Ennemuiste olnud laevameeste seas niisama tarkasid ja nõidasid nagu maa pealgi. Mõni laev olnud nii hea õnnega, et kui tarvis minema hakata, kohe tuul hea (tagant), muudkui lennuta! Mõni laev olnud jälle sarnane, et kui tarvis minema hakata, tuul vastu, ei pööragi heaks, muudkui seisa seal. Nii ja mitme teise asjaga olnud üks laev ikka teisest parem! See tulnud kõik laevameeste tarkusest. Üks mõistnud natuke sõnuda ja vaata - tuul olnud hea. Teine olnud rumal ja vaata - tuul kah. Vanarahvas räägib, et see olla ühe iseäraliku ussi abiga sündinud. Uss püitud kinni ja pandud pudelasse. Siis luetud tarvilikud sõnad ära ja tulepöörja olnud ka käes! Seda pudelad pidatud siis ikka laevaga ühes kandma ning kuni see sündinud, seni olnud tuuleõnn hea. Vanaste olnud siis mõningatel tarkadel see ussipudel ligi, iseäranis sõrulastel, sest nemad olnud kanged nõiad. Kuidas aga seda ussi sinna pudelasse aetud ehk kuidas neid sõnu luetud, sellest ei ole mina veel kuulda saanud.

E 22698 (4) < Tõstamaa khk., Pootsi k. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuu öösel paistab, siis vajutakse koeralaeva leivaga ja antakse leib koera kätte. Koer sööb leiva ära ja visper saab terveks.

E 22699/704 (1) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Valge liivamäe tüdruk Roosna karjamõisa Suuga krundi peal on üks vana matmisekoht, liivamägi, kus rahvas arvab sõja ajal surnuid maetud olema. (Mina, selle jutu kirjutaja, olen seal surnuluid küll näinud.) Endisel ajal käinud üks tiumees Roosna mõisas tiul. Et see jüst sealt liivamää juurest läbi käind, siis tulnud tiumees ühel õhtal tiult, rukkikott seljas, mis ta rehest saand varastada. Kui mees parajast sealt liivamää juurest läbi läind, näind ta üht valges riides tüdrukut mää peal istuma. Tiumees läinud kärmeste minema, ta kartnud, et tema viljakotti on nähtud. Tüdruk vaadanud mehele järele ja naernud suure häälega. Teisel õhtal tulnud tiumees jälle sealt läbi, taal põle vargusekotti enam seljas olnud. Tüdruk istunud jälle seal. Tiumees mõtelnud: "Mis inimene see peaks õige siin olema? Ma lähän vaatan." Kui ta tüdruku juurde oli jõudnud, küsinud kohe: "Kes sa oled? Ja mis sa nii hilja veel siin istud?" Tüdruk põle sõnagi rääkinud, kui naernud. Mees mõtelnud teda ühe vaimu olema ja läind minema. Õhtal, kui mees magama heitnud, ta põle veel magama jäänud, tulnud see tüdruk uksest sisse (tuppa), heitnud kohe tiumehe juurde magama. Tiumees võtnud tule üles, vaadanud - jüst seesama tüdruk. Tiumees mõtelnud: "Oled sa, kes sa oled, eks sul ole siin ruumi magada," ja heitnud selja tüdruku poole. Tiumees ärganud öösel üles, katsunud, tüdrukut põle kuskil olnud. Teisel ja kolmandal õhtal tulnud tüdruk jälle sulase juurde. Sulane küsinud: "Ütle, kes sa siis oled, et sa minu juures magamas käid?" Tüdruk põle midagi vastanud, kui naernud. Sulane rääkinud seda lugu peremehele. Peremees sidunud õhtal ukse kinni, teind veel kriidiga ukse peale risti, et nüüd ta peab ära jääma. Aga lugu läind veel pahemaks. Öösel tulnud peremehele painakas peale, ta rõhunud ja mudinud peremeest, et küll saand, nii käinud painakas mitu ööd peremehe peal. Peremees rääkinud seda lugu mitme vanainimesele. Üks and üht nõu, teine teist, aga painakast lahti põle saand. Viimaks läinud peremees targa kääst nõu küsima. Tark õpetama: "See põle raske sul temast lahti saada! Vaata sinu toa uksepiida sees on oherdiauk, pane senna kadakane prunt ette, leika rist prundile otsa, siis oled sa painjast lahti. Peremees pannud augule prundi ette ja olnud õige rõõmus, et nüüd painjast lahti saab. Pääva ajal saanud sulane ja peremees riidu, sulane läind võtnud salaja augu eest prundi ära. Öösel hakanud peremees asemel ümisema, sulane läind, pannud prundi jälle augu ette, et painjas välja ei saa ja las ta nüüd teda tallab. Kui peremees painja kääst lahti saand, siis võtnud ta tule üles ja näind, et üks ilus tüdruk istunud ahjuredeli pulga peal. Peremees pidanud tüdruku toast välja viskama, aga mõtelnud: "Küll sa ise välja lähäd. Teisel hommikul tüdruk hakanud pererahva hulgas tööle, teind niisama tööd kui teisedki. Aasta läinud mööda, peremees pannud imeks, et nii head tüdrukut mul põle veel olnudki ja mõtelnud tüdrukut ära kosida. Tüdruk naernud suure häälega ja öölnud: "Ristiinimene mängib vaimudega." Peremees jäänud mõtlema, et esimist korda ma teda selle aasta sees nään naerma, vist ta võib ikka üks vaim olla ja jätnud kosjanõu maha. Sellest saadik jäänud tüdruk väga kurvaks ja nutnud iga õhta, kui ta magama läinud. Ta põle kellegile rääkinud, mispärast ta nutab. Pühapää, kui teised kiriku läinud, läinud tüdruk liivamääle nutma. Teine aasta läind mööda, aga tüdruk ei lõpeta ikka oma nuttu. Peremees mõelnud, saab mis saab, aga mina tahan ta omale võtta. Niisugust ilusat tüdrukut iga õhta nutta lasta oleks jo patt olema. Kui peigmees ja pruut laulatuselt koju olid jõudnud, ütelnud pruut pulmalistele: "Tulge, ma näitan teile oma hauda, kus olen ma korra maganud." Ta läinud pulmalisetega senna liivamäele, ta rääkinud seal järgmiselt nii: "Ühe korra olen mina juba enne üks õnnelik pruut olnud, aga minu õnne on kurjad soldatid minult ära riisunud. Ma pidin oma peigmehega laulatusele minema. Siin liivamääl röövisivad rootsi soldatid minu peigmehe minult ja tapsivad teda ära, et ma neid küll palusin, nad sellest ei hoolinud. Ma jooksin metsa ja peitsin ennast soldatite eest ära, et nad mind küll taga otsisivad, ei leidnud nad mind üles. Pärast seda, kui sõda mööda oli, läksin ma ööpimeduses, et oma surnud peigmeest üles otsida ja maha matta, aga ma ei leidnud teda enam, vist olivad soldatid teda maha matnud. Ma hakkasin ära minema, seal kargasivad needsamad soldatid minu kallale, kes minu peigmehe olid tapnud. Ma püüdsin põgeneda, aga nad võtsid mind kinni." Ma palusin armu, et ma muidugi üks õnnetu tütarlaps olen, aga nad ei hoolinud minu palvest, kui ütlesivad: "Sa pead surema, aga sinu vaim peab rändama senni, kui ristiinimene sinu vaimuga peab laulatud saama, siis saad sa oma igavese rahu kätte. Seal tungis sõjamehe oda minu südamest läbi ja minu ihu oli surnute kirjas. Aga mo vaim on üle sada aastat siin ilmas rändanud ja omale rahu otsinud, mis ma seiamaale veel põle leidnud! Ka teised vaimud on minu eest põgenenud, nad on mind kartnud." Selle peale kadunud pruut nende eest ära ja pulmalised läinud ilma pruudita kodu, kus peigmees ka eluks ajaks poissmeheks jäänud.

E 22729 < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Osav kütt Üks kokk, kui tema jahi peale oli läinud, siis tema alati oli lindusid saanud. Vahest pannud paja tulele, ise läinud püssiga metsa, kohe toonud lindusi. Mõisahärra pand seda väga imeks, et kudas sinu ette linnud peaksivad tulema. Ükskord, kui kokk jälle jahi peale läinud, läind härra salaja järele passima, et näha saada, kust ta need linnud kohe võtab. Kokk läind metsa, murdnud ühe männioksa, pand selle enese ette maa sisse püsti, kohe olnud suur mets sest oksast saanud. Siis lugend ühed võera keele sõnad ära. Korraga tulnud põdra ähkides küti ette, mis ta maha lasknud. Kui kokk neid sõnu lugend, tõusnud härral hirmu pärast ihukarvad püsti. Ta läinud küti juurde ja ütelnud: "Mis sõnad need olivad, mis sa siin ära lugesid?" Kütt kostnud: "Mina ei tea, mis nad tähändavad, neid olen ma ühe targa kääst linnusõnadeks õppind." Härra ütelnud: "Nüüd sa vandusid iseennast ihu ja hingega kuradile, oma isa ja ema ja kõik oma suguvõsa. Ja siis tõi kurat sinule selle põdra, mis sa maha lasid." Sellest ajast saadik jätnud kütt (kokk) linnulaskmise maha, ta põle enam püssi võinud sallida.

E 22731 < Saarde khk. - J. Kangur (1896), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vedajast Üks tüdruk teinud ennast varavedajaks. Tema kogunud enesele enne koerakarvu ja siaharjasid, lambavillu ja samli, läinud kolm neljapäeva õhtut metsa risttee harude pääle ja ütelnud: Niuh, näuh, nina päha, Siuh, säuh, saba taha, Kiuh, kauh, karvad pääle. Ise tõusnud siis lendu tulejuga järele jättes, läinud siis teise talu aita, pugenud kassiaugust sisse, võtnud hulga villa kotiga selga, läinud siis august välja. Sulane näinud aga ära ja pannud siis sõnadega vedaja kinni, et vilja tema käest ära võtta. Pidanud aga palju aega kinni ja vedaja pannud aida siis põlema, ise pääsnud lahti ja lennanud ära.

E 22731/2 (3) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kodukäijast Ühe talu peremees surnud ära, hakanud kodu käima. Olnud ühekorra neljapäeva ööse, linakolkijad olnud linu kolkimas. Üks linakolkija läinud välja asjale ja näinud - peremees tuleb, surnuriided seljas, koerad tahtvad teda maha kiskuda. Linakolkija ehmatanud, jooksnud tuppa, teist, rääkinud, mis ta näinud. Peremees läinud repneaugust sisse, kärinal pöörnud lapsed hällis teisepidi, pea jalutsi, jalad peatsi poole. Linakolkijad tahtnud teda kinni võtta. Üks läinud repneauku kinni panema, kodukäija-peremees läinud august välja kärinal. Peremees ei saanud hauaski rahu. Sõa ajal vedanud soldatid rahavoori ja selle peremehe isaisa varastanud poole püti kulda ära. Soldat hirmuga teinud enesele otsa. Enne surma neednud veel selle raha ära, et see raha ei pea kellegile õnne tooma ja et kuskil rahu ei pea saama. Nõnda tulnud see peremees hauast kodu raha lugema. Pärast seda põletanud pikne mitu korda sel talul hooned ära.

E 22732 (1) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuulispask Mõisa karjane Hans näinud - tuulispask läinud üle Jäärja mõisa. Olnud parajaste lõuna aeg. Teomehed läinud, Hans pomisenud mõned sõnad: "Tuulispask" ja "teorehi harja pääle kinni." Herra ütelnud: "Oh sa kuradi Hans, näe, mis ta ära ei tee." Siis kui teised teomehed ära, Hans lasknud tuulispasa jälle lendu. Tuulispask läinud vilistades metsa sisse puid maha murdes.

E 22732 (2) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaauk Ühele Tammiste mehele üteldud öösi unes, et Pärnu jõe ääres ühe puu all olla rahalaegas. Keskööse alasti pidavat seda ära tooma ja ärgu vaadaku tagasi. Mees läinudki. Kui rahakasti kätte saanud, olnud jooksnud üks suur must emmissiga mehe järel. Kui kodu saanud, siis kadunud ära. Pärast näidatud mehele jälle unes, et Tammiste mõisa heina pääl kadakapõõsa olla jälle rahakatel. Mees ei ole julgenud minna. Seitsme aasta pärast näidatud jälle. Mees läinud, tõmbanud kadakapõõsa üles, saanud raha kätte, kuulnud, must kass jäänud nagu näugima.

E 22733/4 < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Küttide lugu Kord olnud üks julge kroonumetsa vaht, läinud öösel metsa mõtuse mängi. Teinud metsa tule maha ja võtnud uued pitka säärega saapad jalast ära, heitnud tule kõrvale magama ja näinud, et oravad hüpanud tule ümber ja valge olnud väljas. Mees karganud kurja meelega ülles, et olla hiljaks jäänud. Läinud saapad võtma, mis tule ääre kuivama pani, aga näeb, saapad olla tulesse visatud ja põlenud suutumaks ära. Sääre otsad kiskunud veel välja, hüpanud siis paljajalu metsa mõttuse mängi. Männa alla kargama, aga korraga jääb mõtus vakka ja kottpime öö on jälle korraga käes. Metsavaht tapleb isienesega, arvab, et unes näinud, heidab jälle tule ääre maha ja siis ilmub jälle tule juure üks imeilus naesterahavas, kel taevakarva sinine kleit selgas, võtab riided üles, näitab metsavahile perset. Metsavaht kargab vihaga üles, rabab perse näitajat kinni võtta - see oli kord äkitselt kadunud, läinud metsa, hüüdes: "Paras, paras, saabastest oled ilma ja veel mõtusest ka ja nüüd oled ilusast nasterahvast ka ilma!" Kütt vihastanud ja läinud paljajalu kodu ilust naesterahvast kirudes ja ütlenud, et kurad olla teda, julget meest, kiusanud. Kord olnud üks noormees. See olnud kange kütt, käinud metsas ja soodes küttimas. Kord juhtunud ühe suu ehk raba peal ta nägema, see olnud pühapäev, ilm olnud palava, et üks linn seisnud ta ees. Sepad tagunud, läätsed vuhisenud, inimesed seisnud tummalt, ja neid olnud vanad ja noored, võetud kinni, aetud koti sisse, pistetud äesisuu ette ja siis alase peale, tautud vanad nooreks, noored vanaks, siis lastud lahti. Viimaks tulnud kord meie noore jäägri kätte, tema pidand ka tulest, kotist, haamri alt läbi käima. Hirmuga värisedes ütelnud ta: "Jumals, isa, pojake, nüüd pean ma ka seda teed minema." Siis kadunud keik korraga ära. Määratu soo seisis tal ümber ringi ja ta läinud kodu ja pole sest saadik iial enam soodesse jahtima läinud.

E 22735 (2) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui luupainaja kas inimese ehk loomale peale käib, siis on tarvis seda inimest, kes teisel homikul kõige esimene sulle vastu tulema on (sest lugu ei ole, kas ta süidlane on ehk ei) tubliste sõimata ja teda enese ehk loomade tallajaks nimetada.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50  51  52  53  54  55  56  57  58  59  60  61  62  63  64  65  66  67  68  69  70  71  72  73  74  75  76  77  78  79  80  81  82  83  84  85  86  87  88  89  90  91  92  93  94  95  96  97  98  99  100  101 Järgmine lehekülg ]