[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 22735 (3) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui elumaja vanem sureb, siis pannakse tähele, kas vanas ehk noores kuus. Kui ta vanas kuus sureb, siis surevad ka elumaja loomad selle järele, kui noores kuus, siis ei ole midagi viga. Sellepärast võetakse ka puusärgi tegemise laasta (kui vanas kuus surnud on) ja viiakse loomalautadesse. See peab hoidma, et loomad ei sure.

E 22736/8 (1) < Saarde khk. - J. Kangur < Mari Linnom (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kodukäija Üks rikas majaomanik oli ära surnud ja oma maja ja hulga raha järele jätnud. raha ei ole keegi ülesse leidnud, sest et see igaveste ära peidetud olnud ja ta ei ole seda ka kellegile ütelnud, kus raha varjul on. Maja aga oli pärijate kätte jäenud, kelledest üks perekond sinna elama asunud. Peale matmist hakanud endine majaomanik kodu käima ja imimesi hirmutama. Ta lõhkunud majariistu, kustutanud tuled ära ja mitu korda pillunud kerise ahju pealt maha. Seal majas ei ole enam keegi elada tohtinud, nii et seal juba mitu perekonda olnud, aga kõik olevad sealt ära põgenenud. Viimati läinud üks vaene mees, kellel kusagil omal ulualust ei ole olnud, sinna majasse elama. Esimese õhtul võtnud ta tule ülesse ja hakanud õhtust sööma. Äkiste sündinud suur kolin ja üks must kass tulnud tuppa. Kass vaadanud tuas ringi, siis hüpanud laua peale ja võtnud küinla kõige tulega laua pealt mehe eest ära. Kass kustutanud tule ära ja kadunud ka ise. Vaene mees ütelnud: "Kui see jumala tahtmine on, et ma ilma tuleta pean olema, siis katsun ka nii läbi ajada." Ta heitnud õlgede peale magama, ilma et sellel õhtul midagi muud iseäralikku näha oleks olnud. Teise õhtu hakanud ta jälle õhtust sööma. Tuld tal enam põlema panna ei olnud, õhtuöögiks olnud tal leiba, vett ja soola. Kui ta pimedas söönud, olnud jälle kolinat kuulda, üks must kogu karanud laua peale (pimedas ei ole ta näinud, kes see olnud) ja võtnud tema eest veekruusi ära ja kadunud niisama järsku kui ta ilmunud. Vaene mees aga ütelnud: "Kui see jumala tahtmine on, et ma leiba ja soola ilma veeta pean sööma, siis katsun ka sellega leppida." Peale sööma heitnud ta magama, öösel korra käinud üks kogu tema jalge juures ja katsunud teda jalast. Selle peale jäenud ta magama ja ei ole enam midagi kuulnud. Kolmandamal õhtul õhtusöögi aegas tulnud jälle üks must kogu kolinal tuppa, hüpanud laua peale ja võtnud soolatoosi tema eest ära, kui ta ka niisama järsku kadunud, kui ta tulnud oli. Vaene mees aga ütelnud: "Kui see jumala tahtmine on, et ma leiba ilma soolata pean sööma, siis katsun ka sellega leppida." Kui ta magama heitnud, läinud tuba korraga valgeks ja endine majaperemees astunud latretulega tuppa. Ta tulnud vaese mehe aseme ligi ja käskinud teda magamast ülesse tõusta. Kui vaene mees ülesse tõusnud, hakanud endine majaperemees rääkima ja ütelnud: "Sina oled niisugune mees olnud, kes mulle haudas rahulist puhkamist on valmistanud. Minu matjad viisivad mind ilma jumalasõnata majast välja, sellepärast minul haudas rahu ei olnud ja mina pidin siis majas kodu käima, aga et sina nüüd juba kolm korda jumala nime nimetasid siin majas, siis saan ka mina nüid haudas rahu ja ei tule enam sealt kordagi välja." Viimati näidanud ta vaese mehele, kus tema raha seisab ja käskinud seda omale võtta. Enne poolt ööd kadunud ta järsku tuast ära. Kui ta ära läinud, heitnud vaene mees uuesti magama ja maganud rahulikult hommikuni. Hommikul ülesse tõustes vaadanud ta seda kohta, kus tal raha näidatud olevat. See olnud seina äärest eemal kolmandama põrandalaua all. Ta kiskunud laua lahti ja leidnud ka sealt hulga raha ühe suure pudeli sees. Ta võtnud selle raha ära ja ostnud omale elutarvidust. Pärast elanud ta üsna rahuliste seal majas kunni surmani. Et tal ühtegi pärijat ei olnud, jätnud ta oma järelejäenud raha vaestele pärida.

E 22743/5 (4) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks mees raiunud metsas puid, kusjuures tal kirves kivi vastu puutunud ja nüridaks läinud. Kui ta kirvest ihuma hakanud ja künka peale istunud, tulnud üks vana mehike tema juure ja ütelnud: "Tule minuga ühes natuke maad käima, ma tahan sulle midagi näidata." Mees kuulanud vanamehe sõna ja läinud temaga ühes, kus ta ise mõtelnud: "Ei tea, mis ta minule ometi näitab." Nad läinud kahekesti sõna lausumata edasi, mets nende ümber oli koguni võeraks jäenud, nii et puuraiuja sugugi ei ole teadnud, kus nad on. Viimati tulnud nendele õiete paks laas ette, kui nad seal laane all veel tüki maad edasi läinud, jäenud see harvemaks ja suure puude asemel olnud väikesed põesad. Põesaste vahel hakanud maapind ikka pehmemasse ja märjemasse minema kunni nende ees viimati üks väikene järv olnud. See olnud nii musta põhja ja mudase veega, et see vesi kui tõrv välja näinud. Sinna järve ääre jäenud nemad kahekesi seisma, seal ei ole mingisugust healt kuulda olnud, aga äkiste tõusnud keskpaika järvest üks inimese kogu ülesse ja hüidnud valjuste appi. Nii oli ta kolm korda ülesse tõusnud ja iga kord appi hüidnud. Viimase appihüidmise järele hakanud vesi keerlema ja see kogu kadunud ühes veekeeruga ära, pärast olnud tuulekohinat kuulda ja kohina seest hüidnud üks heal: "See on Ämma Liisu, peastke teda!" Tuulekohin kadunud ära ja selle järele ka ühes vanamees, kuna puuraiuja üksinda sinna seisma jäenud. Ta vaadanud ka ringi, et teada, kuspoole ta peaks minema. Ta läinud mõned sammud edasi ja leidnud ennast oma tööjärje juurest. Ta oli kõigest ühe vakamaa maad eemal kainud, mis küll tema arvates mõndakümmend versta pidanud olema. Kui ta õhtul koju läinud, kuulnud ta koduse rahva käest, et Ämma Liisu olla ennast kaevu ära uputanud. Ämma Liisu olnud üks suur nõid või tark, kes oma sõnadega teiste inimestele palju kurja teinud. Teda oli viimati kangesti kurjast vaimust kiusatud ja igatpidi oma elu kästud võtta, et temal enam andeksandmist loota ei olevat. Küll oli teda puua kästud ja ennast uputada, kunni ta viimaks kaevu läinud ja seal ennast ära uputanud.

E 22748/9 (6) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tulihänd Ühel näeripäeva (laupäeva) õhtul olnud üks taluperemees kõige oma perega kodu. Sulased ja tüdrukud teinud kõiksuga nalja, küll valanud õnne ja muul moel püidnud eestuleva aasta juhtumisi teeda saada. Kui viimati kõik tembud ja vigurid tehtud saanud, ütelnud peremees: "Nüid on kõik tembud tehtud, aga ma tahan veel midagi näidata, ma teen tulihänna valmis." Teised ei ole seda uskuda tahtnud ja seisnud selle vastu. Peremees pole midagi rääkinud, vaid läinud ahju taha nurka, kus alles päevasest vihtlemisest saadik vanad viheldud vihad seisnud, võtnud sealt kaks vana vihta, korjanud muud vana peetud kraami kokku ja hakanud tulihända tegema. Kõik pere vaadanud juures. Kui tulihänd valmis saanud, saatnud peremees pere teise tuppa, et tulihännale hinge andmist mitte ei näeks. Teised läinud kõik ära, sulane aga pugenud hobuse nõu taha (talukohtates peetakse suured nõud veega tuas, millede sees hobuse jootmise vesi seisab), et sealt näha, kuidas peremees tulihännale hinge annab. Peremees pomisenud mõned sõnad, lõiganud vasaku käe nimetsisõrme katki, lasknud sealt kolm tilka verd tulihännale südamesse. Tulihänd liigutanud esimese korra, aga ei ole ülesse tõusnud, liigutanud teise korra, ei ilmaski, peremees saanud vihale ja löönud jalaga tulihänna nurka ja ütelnud: "Noh, mis sa ootad, et ülesse ei tiku või tahad siia nurka siputama jäeda?" Tulihänd tõusnud ülesse ja roninud ahju otsa peale, võtnud kerisekivi ja visanud hobusenõu taha. Sulane saanud aru, et teda visatud, pugenud sealt salani välja ja läinud rihale. Rihal otsinud ta kaks vana luuda ülesse ja ka muud niisugust kraami kui peremees, teinud nendest niisama tulihänna valmisse kui peremeeski oli teinud. Tulihänd tõusnud ülesse ja küsinud sulase käest: "Mis ma teen?" Sulane vastanud: "Mine katsu sellega jõudu, kes tuas ahju otsa peal on, kumba teitest tugevam on." Tulihänd läinud tuppa. See tulihänd, kes ahju otsel olnud, võtnud jälle kerisekivi ja visanud võera tulihännale vastu silmi. Teine pole ka laisk olnud, vaid karanud ahju otsele esimese kallale. Oh sa puraku, mis siis sündinud! Tulihännad riielnud nii, et tuba tuhka ja tahma täis olnud. Kõik pere olnud olnud hirmuga üks ühes teine teis kohta pugenud. Viimati läinud peremees nende ligi ja ütelnud: "Mis teie muidu riidlete, teie olete ju ühe maja loomad, parem minge pühadekraami tooma." Tulihännad jätnud tüli järele ja läinudki minema. Natukese aja pärast olnud tagasi - kes toonud liha, kes vorsta ja muid asju. Pärast hakanud tulihännad seltsis peremehele ja sulasele kõiki kraami vidama, mille läbi mõlemad rikkaks saanud. M. Aija Veel 15. jaan. 1896.

E 22750 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Halinga v. - J. Reitvelt < Anna Kingissepp, 17 a. (1896). R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Mees soovib, et jalgadel oleksid karvad ja sõrad. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees võtnud õhtul jalgu lahti, jäänud aga mõttes seisma. Naene küsinud: "Mis sa nenda mõttes seisad?" Mees vastanud: "Mis mina muud mõtlen kui aga seda: oleks mul kõik ihu karvadega kaetud ja jalgade otsas sõrad, siis jäeks kõik see tühine töö järele, mis mina iga homiku teen ja õhtul jälle ära laotan!"

E 22750 (2) < Pärnu-Jaagupi khk., Halinga v. - J. Reitvelt < Anna Kingissepp, 17 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk Korra mänginud lapsed jõe ääres, näkk aga pistnud pea jõest välja ja käsikinud lapsi vee sisse tulla. Lapsed aga teadnud juba näki ära ja ei ole vee sisse läinud, vaid narrinud eemalt kalda pealt näkki, üteldes: "Näkk, näkk, nõelavaras, kuue kingapaela varas!" Kui näkk seda kuulnud, et lapsed teda narrinud, pistnud ta pea vee alla ja kadunud ära.

E 22750 (3) < Pärnu-Jaagupi khk., Halinga v. - J. Reitvelt < Anna Kingissepp, 17 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra tulnud üks naesterahvas õhtu ajal metsateed, teel aga tulnud üks valge inimene ja hakanud naese kõrval hüpates edasi tulema. Nenda tulnud ta tüki maad naese kõrval edasi. Naene olnud üsna hirmu täis, äkiste kuulnud naene validat laudade kolinat ja selle peale kadunud valge inimene naese kõrvalt ära.

E 22751/2 (6) < Pärnu-Jaagupi khk, Parasma v. - J. Reitvelt < Hans Rüisson (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui inimene ära eksib, siis olla ta kurjavaimu jälgede peal ja muidu ei võida sellest peaseda, kui pannakse müts tagaspidi päha. Ehk kui see ei aita, siis peab nenda kaua ootama kunni kukk laulma hakkab, siis peaseda sellest kimbatusest. Korra olnud üks mees üsna oma kodu ligidal ära eksinud, ei ole enam aru saanud, kus kohtas tema olnud. Ta käinud mitu korda ringi, aga ikka tulnud tema selle ühe ja sellesama koha peale välja, ei ole aga kuskile mujale saanud. Viimaks unutanud ta ka oma nime ära: tema ei ole enam teadnud, kes ta on. Küll pöörnud tema mütsi tagaspidi päha, aga keegi ei ole aidanud. Ta istunud viimaks maha, et kukelaulu oodata. Kui kukk laulnud, läinud tema silmad nagu unest lahti ja ta saanud kohe aru, kus kohtas tema on.

E 22752 (7) < Pärnu-Jaagupi khk, Vee v - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kütt olnud ristipäeva lauba öösi metsas. Näinud aga, et üks hall mees tema kõrval kivi otsas istunud ja härjapilli ajanud, aga nenda valjuste, et kõik maa mehe jalgade all värisenud. Selle peale hakanud mehele üsna tema ligidale puude otsa ja maha kõiksugu linda tulema, aga nenda palju, et kõik maa ja puud üsna kubisenud täis. Mees näinud nüüd selgeste, et see enam õige asi ei ole, võtnud püssi ja pannud kodu poole jooksma ega ole enam ilmaski laupäeva öösi ega pühapäeval küttima läinud.

E 22752/22753 (8) < Pärnu-Jaagupi khk, Parasma v. - J. Reitvelt < Kaarli Leivelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra olnud jälle kütt suistepühade laupäeva öösi metsas olnud. Näinud, et üks hainasaad maa seest üles tõusnud ja tema ligidalt mööda läinud. Mees hakanud kartma ja läinud kodu. Kui ta kodu saanud, olnud ta parema käe vars ja kõik sõrmed kui tõrvatud, mustad. Mees heitnud magama ja kui ta hommikul üle ärganud, olnud ta käsi jälle vanaviisi terve ja puhas. Selle peale ei ole ta enam kallil laupäeval ega pühapäeval küttima läinud.

E 22756 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sadajalgsed inimese kallal on, siis võetagu neid sealt üheksa tükki ja vissatagu üle pahema õla sinna ahju kelle suu vasta lõunat, üteldes: "Võerad mingu, omad jäägu!" siis kaduda sadajalgsed.

E 22757 (2) < Pärnu-Jaagupi khk, Vee v - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Täia võida järgmisel viisil teise inimese peale panna. Võetakse üks tammepuulaast, mis järgmisel viisil saab kasvava tamme küllest raiutud, raiuja peab puu juures oma suu loode poole pöörma ja siis pahema poolt küllest, põhja poolt tamme küllest laastu raiuma. Aga seda laastu peab ta kolm korda kirvega lööma, enne kui ta puu küllest maha kukub. Siis võetakse see tammelaast ja pannakse kõiksugu puru sinna peale. Siis võetakse see laast kõige pealoleva purudega ja katsutakse, mis moodi selle inimese hingeõhku sinna saaks lasta, kellele täia tahetakse panna. Kui nüid selle hingeõhku kudagi moodi sinna peale on saadud, siis võetakse see puru, mis seal peal on ja vissatakse tagasikätt selle inimese peale, kes oma hingeõhku sinna peale lasi. Selle peale läheb aga see inimene täia täis.

E 22757/8 (3) < Pärnu-Jaagupi khk, Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui loomadel täid kallal on, siis võetakse nende loomade pealt kolm täid ja pannakse kahe tammalaastu vahele. Siis pannakse need laastud kõige täidega lauta ehk talli ehk kus need loomad sees on, aampalgi ja lae vahele ehk mujale koha peale, kus need laastud nenda pitsituses seisavad, et täid vahelt ära ei saa ja lastakse seal olla. Selle järele kaduda täid loomade pealt ära ja keski nõid ei saa enam sinna täia saata, ja selle ihu peal, kes need endised täid sinna saatnud, olla nende kolme täi mudel näha, mis tammelaastude vahel pitsituses seisavad.

E 22758 (4) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tahetakse, et inimene peast segaseks läheb, siis võetakse selle inimese juuksid ja pannakse metsa kahe puu vahele, kus puud teineteist vastastikku hõeruvad, siis minna see segaseks.

E 22759/60 (15) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra käinud üks peremees kahe sulasega metsas hagu raiumas. Õhtul, kui peremees teise sulasega kodu läinud, jäänud teine metsa, aga kui peremees ja teine sulane kodu saanud, olnud see sulane ikka ennem kodu, kes nendest metsa jäänud. Peremees ja teine sulane mõtelnud, kuidas ta ometi metsast ennem kodu jõuab. Ühel õhtul, kui nad jälle metsast kodu tulnud ja teine sulane jälle tule ääre istuma jäänud, peremees kutsunud ka, aga sulane ütelnud: "Ei mina praegust tule, mina suitsetan natukene aega siin tule ääres veel piipu, siin on hea soe istuda." Teine sulane aga läinud põesa taha, et näha saada, mismoodi see sulane nii ruttu kodu jõuab, kes neist metsa jääb. Kui peremees ära läinud, istunud sulane veel tüki aega tule ääres. Selle peale hakanud ta sõnu lugema. Sõnu lugedes muutnud sulane ennast hundiks ja pannud kodu poole jooksu. Teine sulane, kes siiaajani põesa taga olnud, läinud nüid ka tule ääre ja lugenud ka need sõnad, mis teine ennem oli lugenud. Sõnu lugedes muutnud ka tema ennast hundiks ja pannud kodu poole jooksu. Kui ta kodu jõudnud, läinud ta tua ukse alla, pannud esimesed käpad ukse peale, aga ei ole tohtinud tuppa minna, sest et ta ennast enam ei oskanud, tagasi inimeseks lugeda. Kui teine sulane seda näinud, kes ennem kodu olnud, tulnud ta teisele ukse peale vastu ja ütelnud: "Mis sa, siga, siia otsid, mine sigade lauta ja lase seal kolm korda uperpalli." Kui hundks saanud sulane seda kuulnud, läinud ta sigade lauta ja lasknud seal kolm korda uperpalli, selle peale saanud ta jälle inimeseks.

E 22769/70 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas tindikala Viirtsjärvest ära kadus Kord püüdnud meie mehed ja venelased Virtsjärve ääres kalu. Olnud hää saak, kõik vened saanud kalu täis, päälegi kõik tindikalad. Hakatud kalu jagama, mehed jagamise juures tülisse. Üks venelane visanud leivapätsi järve. Ja eks sa näe imet - kõik kalad leivapätsi järele vette! Sest saadik pole enam järves tindikala nähtud.

E 22770/1 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagana kasupoeg Mees ja naine läinud metsa heina niitma, pannud pisukese lapse põõsa alla magama. Hakanud vihma sadama. Mees ja nained jooksnud koju vihmavarju, jätnud lapse põõsa alla. Sõitnud nelja hobuse tõld mööda, võtnud lapse põõsa alt ligi ja siis sõitnud edasi. Mees ja näine läinud last metsast ära tooma, ei leidnud kuskilt. Kutsnud külarahva kokku, otsinud kõik põõsad läbi, kuskilt ei leia. Asi lagunenud laiali. Mitme aasta pärast nähtud ühel päeval, kui müristanud ja välku löönud, et järvest üks poiss välja tulnud ja hernepõllu pääle hernid sööma läinud. Inimesed läinud vaatama ja toonud poisikese ära. Poisikene rääkinud, et tema ühe mehe juures elanud, kellel järve põhjas ilusad toad olevat ja tema tulnud ühes selle mehega välja, aga et müristama hakanud, pugenud mees järve ja käsknud teda hernesse sööma minna. Et inimestel lapse lugu tattav oli, saatsivad nad lapse vanematele tagasi.

E 22775/6 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hundi loomine Jumal oli kõik loomad loonud ja rõõmustas oma töö üle. Kuradil ei olnud see sugugi meele järele, et karjapoisid metsas noori puid koorisivad. Ta tahtis hunti teha, et seega neile karistajat saata. Tema tegi hundi sammaldest, pani temale raudnaelad hammasteks suhu ja küünteks jalgade otsa. Hunt oli valmis, aga temal ei olnud hinge sees. Kurat läks Jumala juurde nõu küsima, kuidas hundile elu sisse saada. Jumal ütles: "Ütle hundile: "Hunt, tõuse ülesse, söö kurat ära." Kurat läks hundi juure ja ütles: "Hunt, tõuse üles, söö vanajumal ära." Ei hunt ei liigutagi. Ütles teist korda niisammuti - ei midagi. Läks jumala juure uuesti nõu küsima. Jumal ütles: "Kas ütlesid sedaviisi nagu ma sind kässin?" Nüüd läks kurat uuesti hundi juure ja ütles: "Hunt, tõuse üles, söö vanajumal ära?" Ei hunt ei liigutagi. Nüüd läinud õige kaugele ja ütelnud: "Hunt, tõuse üles, söö kurat." Nõnda kuida vaevalt kurat sai ütelda, oli hunt kui välk üleval ja pistis kui üks nool kuradi kallale, kes vaevalt kivi alla sai pugeda.

E 22777/9 (1) < Viljandi khk. - Karl Kullama < A. K. suust (1896) Mt. 68 Med., A. Medne poolt Lätis arvele võetud süzhee; ainukene eesti teisend uuema rahvalaulu vormis. P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, 47. Nahaparkali juures kohtume. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hunt ja rebane 1. Hunt ütles ükskord rebasel: "Mis ots küll meil võis*1 tulla? Mu isa poodi üles küll, kes tääb, mis meil võib tulla." 2. Seepääle kanavaras kost: "Mu esä tapp luuvallu, ta oli talupoeadest küll raskest uhta saanu. 3. Ma massi*2 neile kätte ka ta surma aigapite*3. Neid kannust*4 lakkes*5 teie ma, es kanastki*6 neil jäta. 4. Ma sulgi jäti korjada, neil täheks*7 sinna, niida*8, et nema mul, mo lellil ka ei teessi*9 enamb liiga." 5. Siis ulus kriimsilm murega: "Mu kurja tööd on enämb! Kes tiid*10 kas taivas mulle ka kik seda andis annap? 6. See pruugip palju aiga tääl, kui ma või kahitseda*11 kik mis ma tennu ilma pääl... Ent kuule? Jäägri*12 hõiskap 7. ning koerad hauguvad ju sääl, ei tiiä, mes meil tetä, sest püüdkem pageda nüüd veel ehk jalad meid veel päästvad. 8. ent kos me kokko saame jäl?" "Kui muial," koste reinat*13 täl "siis nahkaparkja õrrel... 9. Kruus seni ikka kaivul lääp, kui ütskõrd otsa lövväp, nii igal julgel ots ka saab, ke kurjust taga nõvvap." *1 võiks; *2 maksin; *3 aegapidi; *4 kanadest; *5 lagedaks; *6 kanakestki; *7 märgiks; *8 neid; *9 ei teeks; *10 teab; *11 kahetseda; *12 jääger, jahimees; *13 rebane

E 22779/82 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Saunanaesed Muiste elanud ühes saunas kaks saunameest oma naestega. Läinud mehed kodust ära, jäänud naised üksinda koju. Jõudnud õhtu kätte. Mehi ei tulegi kodu. Viimaks koputud kõvasti ukse pihta ja väljast hüüdnud üks: "Tehke lahti, mehed on väljas!" Naised teinud ukse lahti, tulnud kaks meest sisse just nende oma meeste nägu. Annud naesed neile süüä. Teine naine, kellel veiksed lapsed olnud, hakanud kohe aru saama, et asi õige ei ole. Laua juures istunud üks laps: "Isal raudhambad suus." Teine ütelnud: "Isal küüned raudnaeltest kah." Kolmas ütelnud: "Isal saba kah." "Ei ole midagi," vaigistanud laste ema, "küll nad magades ära kaovad." Lapseta naine heitnud oma mehe kõrva magama, aga teine naine pannud omad lapsed ahju, säädnud kadakad ahjusuu pääle ning teinud risti pääle, ise aga ütelnud, et temal tarvis on välja minna koera talitama. Mees aga sidunud teise öökse otsa naise külge ja teise otsa hoidnud omas käes ja ütelnud: "Kui ma sind kutsun, siis tuled sisse!" Naine läinud välja, sidunud öökse otsa jämme tammepaku külge kinni, ise läinud sauna pääle, võtnud kolmeharalise heinahargi kätte ja oodanud. Küll mees kutsunud, aga ei tule kedagi. Viimaks tõmmanud paku enese juure ja küsinud poja käest: "Kuidas maitseb?" - "Pehme kui sai," ütelnud poeg. "Minul kõva kui tammepakk," kostnud vanamees. "Too lapsed ahjust välja," käskinud vanamees. Poeg läinud vaatama, ütelnud: "Ei saa, ribalad, räbalad ees!" - "Otsime naise kätte," käskinud jälle vana. Läinud ise sauna pääle vaatama. Nõnda kuida sauna pääle jala tõstis, torkas naine hargiga rindu ning mees langes tagasi maha, kohe ka laulnud valge kukk. Vana ütelnud: "See on minu poolvenda." Laulnud must kukk, vanapoiss ütelnud: "See on minu muri" ja kadunud mõlemad ära. Naine tulnud sauna päält maha, võtnud lapsed ahjust välja - kõik terved. Läinud teise naise aseme juurde, naist ei kuskil, paljalt natukene rabalaid veel naise asemal, kus naene oli maganud. Sellepääle tulnud mehed kodu, aga naine jäänud ja jäänud kaduma.

E 22784 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Talumees Mees läinud linna puid müüma. Kõndinud ise koorma järel. Järsku jäänud hobune seisma. Mees vaadanud, mis hobusel viga on, et seisab. Näinud, hobuse eest jookseb suur lai jõgi mööda, kuskil ei näe silda ega parve olevat. Kuidagi üle ei saa. Muud kui pööra koju tagasi. Mees hakkas vanduma ja põhjendama: "Kurat ise võib niisugust jõest üle viia, aga mitte inimene." Nõnda vandunud mees, aga vaata imet - nii kui taevast kukkunud seisab parv kalda ääres. Mees ajab hobuse parve pääle ja parv hakkab üle jõe minema. Keset jõge jääb parv seisma ja keset parve kerkib üks must mees ülesse ja küsib talumehe käest: "Mis üleviimise eest maksad?" Talumees ehmatanud ära ja ütelnud: "Issa pojuke!" Sedamaid kadunud parv ühes jõega ära ja mees olnud jälle tee pääl.

E 22785/22786 (1) < Võnnu khk. < Varssavi < Nõo khk. - Jaan Rootslane < Peeter Viira (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks nõida Kord elanud kaks talumeest, kes ise üleaedsed olnud, aga alati olnud nad tõinetõisega riius ja tülis. Ise olnud mõlemad suured nõiad ja teinud tõinetõisele kahju, kui seda iganes aga saanud. Nende kahe talu vahel jooksnud iga ööse nõiamunad, mis nagu sinised lõngakerad olnud. Kord saatnud tõine hulga rottisid tõise põllu pääle, mis hullul kombel kurja hakanud tegema! Aga tõine saatnud jälle rotid tema oma põllu pääle tagasi, aga see saatnud jälle rotid tagasi. Nüüd ajanud see rotid sauna ja suitsetanud neid sääl kadakapuuokstega ja lasknud siis minna. Nüüd läinud jälle rotid oma peremehe juure tagasi, aga viinud ka katku ühes, sest kõik loomad viimase kui üheni lõpnud ära, nii et ta verivaeseks jäänud. Tõine olnud selle üle väga suureline ja kiitnud omast tarkusest otsata. Aga ükskord, kui ta pühapäeval jälle nõiarohtusid valmistanud, tulnud paks must pilv ülesse ning pilve keskkohas olnud punane tulp näha ning kui selle maja kohta jõudnud, langenud tulp alla hirmsa raksumisega ning süüdanud selle olegi kõik põlema, nii et pääle hoonete ka kõik muu varandus ära põlenud ning tema veel vaesemak jäänud kui naaber. Peeter Viira käest Varssavis, aga Nõo kihelkonnast pärit.

E 22786/22787 (2) < Varssavi < Nõo khk. - Jaan Rootslane < Peeter Viira (1896). Sisestanud Janne Juuse. Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Seitsmest Moosesest. Ühel vanal õpetajal olnud Seitsmes Moosese raamat, millega ta palju head teinud: küll tõbisid terveks, küll kustanud tulekahjusid ära, kui ta aga lahtist raamatut käes hoides kolm korda ümbre põleva hoone kõndinud kadunud tuli ära. Ükskord läinud tema kodust ära aga unustanud raamatu kodu laua pääle. Tüdrukud aga hakanud raamatut lugema. Nüüd aga tulnud tuba surnusid täis, küll olnud neid, kes hilja aja eest surnud, küll neid, kes ammugi. Tüdrukute hirm olnud otsata, pole mõistnud midagi pääle hakata. Küll katsunud edasi lugeda, aga mida enam nad lugenud seda rohkem tulnud surnusid juurde. Viimaks tulnud õpetaja ise kodu ja võtnud raamatu enese kätte ja lugenud säält nüüd kadunud surnud ära. Aga õpetaja ise jäänud selle pääle kohe haigeks. Küll tahtnud tõised tohtrit tuua, aga õpetaja ise pole lasknud, vaid ütelnud: "Mind ei aita ükski tohter," ja surnud kohe ära. Aga temaga ühes kadunud ka Seitsmes Moosese raamat ära. Peeter Viira suust.

E 22790 (2) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui lehmal piim venivat, sis võivat sedaviisi arstida: lüpsa piima lusika sisse ja tõsta lehma saba üles ja viska saba alla, ise ütle: "Seh, söö oma jagu ära."

E 22790 (3) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Siis olevat hea lina külimine, kui võrguga maa kaetud on ja kuud taevas pole.

E 22791 (5) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Puuhalgu ei tohtivat mitte selite ahju visata, sest siis lähevad lehmad laudas lõia pääle.

E 22792 (11) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorel kuul ei olevat mitte hea kartulit teha, sest siis kasvavad nad kärnased.

E 22792 (13) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui mõni uus elajas majja saab toodud, siis tuleb sel saba otsast tükk karvu ära lõigata ja seina sisse oherdiga auk laske, sinna karvad sisse panna ja pihlakapuust puu ette lüia, sest siis jäevat loom paigale.

E 22793 (17) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes hulga linnupesasid tahab löida, see kandku Suure Reede hommingu enne päevatõusu lastusid tuppa, nii et tõised ei kuule.

E 22794 (21) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui leivad ahjust välja saava võetus, siis peab väljavõtja puud ahju viskama, sest siis ei tundvat tema pean surma, nälga. Ei teevat ta seda, siis pidavat peran surma, nälga kannatama.

E 22794 (22) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kiislat ei tohtivat mitte nahaga süia, sest selle all olevat hall.

E 22796/22799 (5) < Võnnu, Varssavi - Jaan Rootslane < August Tiirmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ööbiku püüdjad. Kord läinud kaks talusulast nelipüha esimäsel päeval metsa ööbikuid püüdma, sest nad olnud kuulnud, et ööbikud head hinda maksvad. Aga et kahinat ei sünniks, võtnud nad riided seljast ära. Kui nad tükk maad metsa sees olnud ära käinud, tulnud neile üks pikk saksa riides mees vastu. Küsinud poiste käest, kus nad minna. Poisid olnud toredad ja vastanud: "Mis sinul sellega tegemist?" "Oh teie, hakipojad," ütelnud võeras, "vai minul ei ole sellega tegemist!" vibutanud selle pääle käes oleva kepiga poiste poole ja hakanud siis minema, aga nägemata vägi vidanud poisse ka võera järele, keda nad vanapagana arvanud olevat, mis ta ka tõesti oli. Nüüd käinud vanapagan nendega kõik kohad läbi, kus pulm olnud. Sääl olnud nemad alati seas ja sünnitanud tüli, aga iga laupä olnud nemad jälle saunaskäijäte seas ning hulkunud sedaviisi kolm aastat ümbre ilma mööda ning kodurahvas pole neist kõige vähemat teedmist saanud. Aga ka vanapagan pole neid omast küüsist ära lasknud. Kord kõndinud nemad hainategemise aegu jõe kaldal. Viimaks ütelnud vanapagan: "Mina heidan magama, teie valvake seni, kui mina magan, kui et vahest pikne ei tule." Poisid pidanud nüüd nõu, mis teha, sest peagi tõusnud must müristamise pilv ülesse. Teine ütelnud: "Pöörame tema jalad jõe poolt ära, sest muidu kui ta üles ärkab, jookseb ta kohe jõkke." Teinudki nii, pööranud jalad jõe poolt ära. Müristamise pilv olnud juba aga koguni ligi jõudnud ja välgud käinud kangesti. Nüüd äratanud nad teda üles ja ütelnud: "Vanamees, tõuse üles, Müri Jüri tuleb!" Vanapagan hüpanud kohe üles ja jooksnud kohe müristamise pilvele vastu. Põhjatu suur välk viskanud pilvest hirmsa müristamisega välja just vanapagana pääle, nüüd pole sellest muud järele jäänud kui sinine läga. Nüüd läinud poisid kodu tagasi, aga pole tahtnud sinna jääda, iseäranis kartnud nad risti. Nüüd toodud õpetaja, see pandnud nendele ristid kaela ja õnnistanud neid, aga nad karjunud, et rist neile väga valu teinud. Kui õpetaja palve lõpetanud, jäänud nad taltsaks, surnud aga pea mõlemad ära. Ots. August Tiirmani suust.

E 22828 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suvel tee regesid, talvel aga vankrid, siis võib mõlemil aegadel sõita.

E 22829 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jõululaupä õhtu kurdab tüdruk peremehele: "Teised peavad kallist laupäva õhtut, kus mina vaene pean veel taha Riia minema luupainajaks valge hobuse selga." Peremees küsib: "Kes sulle seda käsku annab, et sa pead minema?" - "Tammelastuke tuleb, siis pean kohe minema, mul tuleb kange himu peale ja nõnda olen ju mitukümmend korda seal käind." Peremees ütleb: "Kui ta sisse tuleb, siis näita mulle, küll ma katsun siis parandada ja minekut kõrvale saada." Sai kell 11, tuli vingudes tüdruku ette, tüdruk näitab: "Näe, siis ta ongi." Peremehel on ka pada koogu otsas rippumas ja tuli all ja keev kadaka vesi sees, tangid lõukal, haamer kõrval. Peremes kahmab tangid ja näppab lastu tangide vahele ja pistab keevavee patta ja pärast haambrega taob koldekivi peal nõnda, killud lendavad kuni puruks, vahel kapaga keeva vett peale kallates. Tüdrukul hea meel, himu kadunud, ei enam põle minekut. Tänab peremeest.

E 22830 (1) < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorekuu teretamine Kui noorkuu loodi, siis teretati: Tere, tere, noorkuu, sa vanaks, mina nooreks, sina kannika kasvatajaks, mina kannika sööjaks.

E 22837 (1) < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui vaarao isreali rahvast taga ajas, siis läksid need Punasest merest läbi ja vaarao vägi jäi sisse ja sai kaladeks ja neil kaladel on inimese pea ja kala saba ja karjuvad ise: "Vaaraoo! Vaaraoo! Varaoo!"

E 22847 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tulihänna tegemine Ühes külas hakand poiss tulihända tegema narudest, kus salaja öösi pidand valmis tegema. Narudest ja purudest meisterdand, kuni isi sõnu lugend, hakand narud sibama käes, poiss hakand appi karjuma. Peremees ärkab ülesse ja saand poisi kinni siduda kõige hännaga ja saatnud kohtumaja juure. Seal antud 25 lööki tegemise eest ja loobitud narud laiali, kus vahemehe või kasaka naene ära korjand ja potuksemüüja käest hea kausi saand.

E 22861 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõnnivakk Peremehe poeg võtab naese ja see naene on jumalakartlik, ei tea mingist ei Tõnnist ega ta vakast. Aga ta käib aidas ja seal on üks vakk ja sealt seest küsind hääl: "Noh, mis sa Tõnnile tõid?" Tema ütleb vastu: "Mis mul sulle tuua oli?" Ja iga kord küsib Tõnn ja naene ei salli teda. Alati ajab ikka peale, ja vastlapääva õhtu tõmmatud talle (Tõnnile) pastlid ja sukki teha ja riidid, kui kunagi talupoisile, aga veiksed olnud nagu aastase lapse omad. Perenaese meel olnud paha ja kui ta aidast ära tulnud, tõmmand käega risti ukse peale. Ja hommiku läind peremees aida juure, aidaukse esine kõik ilusaid jämedaid hernid täis. Peremees tuleb tua juure ja ütleb noorikule: "Üks situline siga käis õhtu aidas, on ka rada taga." Noorik läind ka vaatama, olnud ka ilusaid hernid laiali.

E 22863 < Pilistvere khk, Kõo v - Hans Keller (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Lendav Võõsiki valdas oli rikka peremehel ikka see õnnetus, et kõige parem lehm ära surnud. Noh, tark õpetab teda ja ta ootab aega kätte saada seda lendavat. Ka peab talle jälle hea lehm saama, on seks ju kasvatatud. Ja jääbki järsku haigeks ja peremees jookseb suu juure ja puhub lehmale ninasse ja hoiab sõermed kinni, hõerub. Lehm sureb ikka ja lõikavad lõhki - lendav südames. Seesugune lihapomm või -kera ja pikk siidiniit järel. Nad vötnud selle välja ja teind suure tule karjamaale ja visand selle kera tulde, kui tükk aega visisend, löönd pauh lõhki ja tuli surnuks. Aga sest ajast kadund lendav ja peremees kasvatab kõik head lehmad ja ükski ei sure enam.

E 22863/22865 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Luupainaja naeseks Noor poiss kannatab ju mõnda aega luupainajat ja viimaks räägib ühe külasorsi naesele, et mul käib luupaine jo mõnda aega selgas tallamas. Ja naene õpetab, et kui õhtu jälle magama heidad, siis on sul ehk mõnes kohas sängi ligi auk seina sees - ega ta majalt sisse saa. Poiss ütleb: "On veike pilu." - "Nojah, siis pane vihad augu alla ja tee enne kindel punn, mis augu ette kohe paned, kui vihad kabisevad, siis on ta käe, võid taga teha, mis tahad, ega sa kuskile, enne kui lased." Noh, poiss teeb nõnda ja ootab selili sängis ja vihad kabisevad. Ta paneb lups punni ette ja võtab tule, mis varju alla pandud, äkki välja ja vaata, ilus noor tüdruk tuas, ja võtab omale ta naeseks. On ju paar aastat naene ja on laps ju neil ja küsib naese kääst: "Kas tead ka, kus ma so sain?" Naene ütleb: "Ei tea." Mees võttab punni eest ja ütleb: "Nää, siit august tulid." Naene oli lips kadund, august väljas, mees naesest ilma. Läheb jälle sorsi naese juure nõu küsima. Naene ütleb: "Vii laps metsa ja hõika nimepidi last imetama, küll ta tuleb siis. Kui nõnda kätte ei saa sedaviisi, siis küta kivi palavaks, ta on nüüd hundiks metsas, ja kui ta last imetama hakkab, siis võtab ta oma hundikasuka ära ja viskab selle lähedal oleva suure kivi otsa. Ja kui kivi palav on, põleb kasuk ära ja on käes, ega saa elades enam minema." Mees läheb metsa ja hõikab metsas naist: "Leitud Leenu, tule last imetama!" Tuligi ja imetas lapse ära ja nõnda tegi mees kaks korda, aga kolmandamal korral küttis kivi palavaks. Kui jälle naene tuli ja hundikasuka kivi otsa viskas, käis kasuk kõsinal kokku. Sai imetud laps ja tahtis jälle ära minna, aga kasuk puudu, ja nõnda jäi mehe juure ja mees tõi kodu oma naeseks, mis ta ennegi oli. Naene olema enne ka vahel mehe käest küsind, et sina käid külas ja on sugulasi, aga kus minu sugulased on, aga mees põle ütlend enne, kui kui laps olnud. Ja nõnda kui ta ütles, nii pääsis - aga sai kätte.

E 22875/22877 (7) < Lääne-Nigula khk., Oru v. - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vaene Hants Ühe isal oli kolm poega, kaks nende seast olnud targemad, sellepärast ka isal armsamad, pärinud ka isa vara ja hakanud väga jõukalt elama. Noorem vend Hants olnud küll kurb selle üle, et ta nii halvaks peetud, aga siiskid kannud ta alandusega oma õnnetust, ehitanud ühe suure tamme alla oma onnikese ja elanud vaikist ja vaest elu. Kord oli ta nii suures puuduses, et tamme pidi juba raiuma hakkama. Küll oli mehikesel sellest kahju olnud, aga mis teha, nälg ei ole mitte tädi?, võtnud kerve kätte ja hakanud tammejuuri katki raiuma. Korraga kuulnud, üks asi kõlksatanud vastu kervest. Mees kaevanud mulda pealt ära, näinud - rahakatel. Hants hakanud katalt välja tõmbama, aga ei saa. Küll kangutas mees, aga mis võimata, see võimata. Öösel näinud Hants unes, hall mehike tuleb tema juure ja õpetab: "Ma tean, et sul puudus on, sellepärast usaldan ma selle varanduse sulle. Kuula omale kolm hobust ja rakenda katlasanga külge kinni, aga enne, kui sa senna ligi lähed, viska vana hõbedatükk puujuurte alla." Hans tõusis üles, unenägu seisis ees, mõtles, eks katsu õnne. Läks vendade juure hobusid saama, vennad aga viskasivad uksest välja ja ei lasknud venda selle üle pitkemalt enam rääkidagi. Hansul hea nõu kallis, kust hobusid saada. Viimaks teisest vallast ometi sai ta ühest perest kolm hoost. Hans viis hobused tamme alla, viskas vana preesi, mis ta isast oli veel mälestuseks pärinud, tammejuurte alla, hobused said katlasanga külge rakendud ja raha tuli välja mis ragises. Hans ühe korraga rikas mees, suure hulga raha, kulda ja hõbedat pani Hans varjule ja siis viis hobused kätte. Varandusest hakkas Hansuke heaste elama kui mõisnik. Vennad püidsivad temaga küll nüüd sõprust, aga ega Hans nii rumal ka polnud, et valesõprusest aru ei saanud. Hans kasvatas enesele suured juuksed, mis tuule käes udisesivad, sõitis ikka kolme hobusega vankri ees ja juuksed tegivad - kuidas inimesed rääkisivad - kahv, kahv. Sellest hakati ka Hantsu Kauhi Hansuks hüidma.

E 22877/22878 (9) < Lääne-Nigula khk., Oru v. - Joann Prooses (1896). Mt. 14, ainuke teisend, tekkinud arvatavasti Vanapagana-muinasjutu AT 1119 mõjul selle paralleelina. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rebane oli kusagilt lambatalle kätte saanud, viinud oma pesasse ja hakanud sööma, söönud juba pooleni. Rebase pesa ligidal juhtunud ka hundi pesa olema. Hunt tunnud toore liha haisu, ja et liha himule kuidagi ei võinud vastu panna, hakanud haisu mööda liha järele minema. Liha hais viis hundi muidugi rebase kodusse, kus see oma kõhule tema õigust ohverdas. Hunt kohe karjuma: "Anna mulle pool, mu kõht on tühi! Kui ei anna, ma söön sind ennast ära!" Rebane pahandas niisuguse ootamata võera üle, aga siiski võttis alandliku näu ette ja pajatas: "Kulla suur elajate vürst! Kuida pean ma sinule poole andma? Ei seda tohi ette tulla, muidu teutan ma sind ja ennast. Tule homme. Terve talle tahan ma sulle anda!" Hundil tõusis niisuguse kiituse üle saba harilikust seisust kõrgemale ja ta ütles: "Noh, olgu peale. Ma pean sinu mehelikust tõutusest ja lubamisest lugu ja tulen homme." Rebane sõi oma saagi ära ja mõtles, kuidas kelmistükki korda saata. Teisel pääval varitses ta hundi järel. Kui see pesast välja tuli, võttis ja varastas ühe hundi poea ära. Viis kodu, võttis naha pealt ära ja jäi hunti ootama. Hunt tuligi ja kohe rebane kui peenike kammerteener viib temale kohe tema poea ööldes: "Võtke oma alandliku teendri käest see väike and!" Hunt sõi rõõmuga rebase anni ära, läks koduse*1. Poead kohe kaebama: "Kollane onkel viis ühe venna ära!" Hunt sai asjast aru, läks rebasele kätte maksma, aga rebane oli oma pesa sealt ära kolinud. *1 kodusse, koju

E 22906/22907 (2) < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Maaten (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühel poisil juhatatud unes, et võta tooripuuga selga ja mine sinna ja tuu endale raha, aga kui kegu vastu tuleb, siis ära mine, siis ei saa sa kedagi. Poiss tõusnud ka üles ja võtnud toori selga ja läinud, aga tee pääl tulnud nende endi teine poiss vastu, kes löösi pääle oli läinud. Poiss oli pahandama hakanud ja ütelnud: "Kes sind ajas mulle vastu, ma oleks rikkaks meheks saanud, sina narr, tuled vastu." Teine poiss pidanud narriks ja rääkinud teistele ka kodus sest loost.

E 22915/22916 (7) < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Maater (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Luuategija Üks mees toitnud ennast sellest, et ta luude oli teinud ja müünd. Korra, kui ta oli luuakoormaga jälle linna läinud, tulnud temale sant vastu. Sant palunud, et teda peaks linna viidama, jalad olevat ära väsinud ja ei jõua enam edasi minna. Luuategija lubanud teda pääle istu ja nõnda läinud nad linna ja kui nad linna olid saanud, andis sant tall ühe sule ja ütelnud: "Kui sa selle sule mütsi külge paned, siis saad sa sinna, kus sa tahad." Kui mees luuad ära oli müünud ja kodu läks, nägi ta tee ääres ühe augu. Mees mõtelnud, et mis sääl sees võib olla, tarvis vaatama minna. Pistnud sule kõrva ääre ja sedamaid olnud ta augus. Sääl olnud palju kulda ja kuldasju. Mees sedamaid kohe hobune augu veere pääle ja koorm pääle ja kodu. Sedaviisi vedanud ta senikaua, kuni ta rikkaks sai, siis kadunud aga sulg ära ja sedaviisi saanud vaene luuategija rikkaks.

E 22925 (7) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks võerasema peksnud jõululaupääva õhtul oma veikest võerastpoega ja viskanud tema pärast rehe alla, ööldes, et: "Pahad vaimud viigu Sind!" Poisikene kadunud ära ja kolme aasta pärast leitud Laitküla soo ligidalt. Ise ta jutustanud järgmiselt. Kui ema teda rehe alla viskanud tulnud üks isand tema juure ja viinud teda käepidi enesega kaasa; nemad käinud isandaga igal pool pulmades ja jootudes, söönud ja joonud, aga keegi ei ole neid näinud. Paha ei ole isand temale midagi teinud. Üks kord jätnud isand teda natukeseks ajaks üksi metsa marju sööma ja sel ajal öölnud üks hääl temale: "Homme, kui teie Laitküla soo juure lähete ja isand magama heidab, siis keera tema jalad soo poole. Tema seda ei saa kuulma." Nõnda sündinud. Teisel pääval heitnud isand Laitküla soo juures magama, pannud jalad jõe poole ja käskinud siis ennast üles ajada, kui "pauke" (pikne) tuleb. Poiss keeranud isanda jalad soo poole. Natukese aja pärast hakanud kaugelt müristama ja tulnud ikka ligemale. Kui juba üsna kõvaste müristanud, hüüdnud poiss : "Isand, isand, pauker tuleb!" Isand hüpanud üles ja jooksnud soosse. Kesk soo kohal kähratanud pikne kõvaste ja isand vajunud senna. Poja pahem käsi aga, kust isand teda kannud, olnud kuivanud. (Kirjutaja täh. Jutt on Liivimaalt, kus nimetud soo peab olema. Jutustaja mees rääkinud, et tema olla seda poissi näinud: pahem käsi olnud kuivanud).

E 22927 (7) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagan kahetsenud korra, et ta Moosese hauda ei tea, sest kui ta seda teaks, siis paneks ta hunniku oma väljaheidet senna peale.

E 22927 (12) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid, Härra küsib, miks teenril pole habet. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Härral olnud teender, juba vanuse poolest mees, aga hoopis ilma habemeta, kuna härral tulipunane habe olnud. Korra küsinud härra: "Kuule, Hans, sa oled tubli mees, aga miks sul habet ei ole?" Hans vastu: "Jah, vaadake, härra, mina jäin hiljaks, kui habemeid anti. Kõik paremad olivad juba ära noritud, üksi va punast oli veel, nagu härral, aga seda ma ei tahtnud!"

E 22929 (21) < Narva l. < Vaivara khk. - Johannes Sirdnak (1896). R. Põldmäe Eesti naljandid, Kurt vastab vastutuleja küsimustele valesti. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kurt naene tulnud linnast mööda jalgteed koju, kuna tema naaber sedasama teed hobusega sõitnud suure tee peal. Naaber lüüdnud: "Anne, tule rattale!" Ann vastanud: "Vatsa nahad toon." Teine hüüdnud jälle: "Anne, tule rattale!" Ann vastu: "Juhanile." Naaber jälle: "Tule rattale!" Vastus olnud: "Juhan läheb papile!" Naaber löönud kääga ja sõitnud edasi.

E 22932 (28) < Narva l. < Vaivara khk. - Johannes Sirdnak (1896). R. Põldmäe. Eesti naljandid I, Pastor laulatab paari kiriku-uksel. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Õpetaja lõpetanud kirikuteenistuse ja tahtnud juba kirikust välja tulla. Ukse peal tulnud aga veel üks paar vastu, kes ennast laulatada tahtnud lasta, õpetaja ei ole tahtnud sellepärast enam tagasi minna ja laulatanud neid sealsamas ära nende sõnadega: "Ristiinimesed olete ja ristiinimesteks jääte, menge kodo ja elage ilosasta!" Teinud veel risti ja asi olnud lõpetud. Vaivara murdes.

E 22935 (39) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Joobnud Vaivara mees sõitnud linnast koju poole. Tee peal käinud ta mitmes kõrtsis sees, et - nagu rahvas pilkab - "ühes kõrtsis juua, toises sülitada, kolmandes pengi all magada". Hilja õhtu olnud juba kääs ja Vaivara mees sõitnud rõõmsa lauluga: ,,Ai tudi-ludi, hapupiima pudi, larivonni lüdi (illarionovõje ljudi), padi kaik sudi" (poidi sjuda). Äkitse näinud ta, et tema ees teine hobune sõidab ja ree peal lööb üks mees tantsu, latern kääs. Nõnda sõitnud tantsija öö otsa tema ees, kuna vaesel Vaivara taadil ammugi laul ja viinaaur otsas olid. Vastu valget saanud ta aru, et ta hoopis teelt eksinud on. Tüki aja pärast saanud ta suure tee peale välja, kus õnneks kõrts ligidal olnud. Seal ootanud ta, kunni hoopis valgeks läinud, ja siis sõitnud ta oma jälgi vaatama. Nüüd näinud ta, et ta öö otsa ühe küüni ümber oli sõitnud, kuna muud jälgi ei ole näha olnud.

E 22949/22950 < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sündku, suur isa, sinu tahtmine. Korra elanud üks rikas isa, kelle elutunnid varsti juba luetud olnud. Enne surmatundi läinud ta metsa ühe heinaküüni juurde ning hakanud küüni nurga alla auku kaevama. Poeg saanud aru, et isa metsa läinud ning pannud järele. Nähes, et isa küüni nurga alla auku kaevab, roninud ta salaja küüniunka, et isa tegevust selgemini näha saada. Isa saanud augu kaevamisega valmis. Nüüd võtnud ta rahakoti ja puistanud sellest raha augu põhja. Peale selle ajanud ta augu jälle umbseks. Kui auk umbseks saanud, ütelnud isa: "Kes siin küüni nurga all seitse meest ära tapab, saab raha omale." "Mitte seitse meest, vaid seitse kukke," hüüdnud poeg küüniungast. Isa mõtelnud, et Jumal taevast räägib ning ütelnud: "Sündku peale, suur isa, sinu tahtmine!" Ta läinud koju ja surnud varsti ära. Poeg muretsenud seitse kukke, tapnud nad tähendatud küüni nurga all ära ning saanud isa raha tervelt omale.

E 22950/22952 < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakatel Kord leidnud üks mees maa seest rahakatla. Ta katsunud seda üles tõsta, kuid katel ei olla paigastki liikunud. Mitu päeva käinud ta veel oma õnne katsumas, aga kõik olnud asjata. Ühel öösel öeldud talle unes: "Otsi paar kaksikuid musta härga, lase need tõmbavad katla välja! Ühe osa sellest rahast pead aga kirikuvaestele andma." Mees otsinud teisel päeval paar kaksikuid musta härga, sidunud jämeda köie katla ümbert läbi ning pannud härjad tirima. Härjad tirinud katla välja. Katel olnud kuldraha täis. "Ohoo!" hüüdnud mees, "ei siit saa kirikuvaestele midagi, see kulub mul enesele kõik ära!" Vaevalt saanud ta need sõnad välja ütelda, kui rahakatel järsku maa all tagasi vajunud. Küll otsinud mees veel rahakatelt, aga ei olla enam midagi leidnud. Jäänudki rahast ilma.

E 22952/22953 < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metsavahi raha Korra elanud üks metsavaht. Ta olnud väga rikas, kuid oma raha pole ta kellegile pärandada tahtnud jätta. Kord olnud ta üksi tuas ja rääkinud iseeneses: "Raha lähen matan maha ja lasen ühe kuuli metsa, kes selle kuuli üles leiab, seda saab raha juurde juhatatud." Siis laadinud ta püssi ära, riputanud ta varna otsa ning läinud ise rahale parajat paika vaatama. Sulane olnud sel ajal, kui metsavaht enesega rääkinud, ukse taga kuulamas. Kui metsavaht tuast välja läinud, astunud sulane tuppa ja võtnud tähendatud kuuli püssi seest välja. Tüki aja pärast tulnud metsavaht tagasi, võtnud tuast püssi ja läinud kõmmutanud teise metsas tühjaks. Pauk käinud küll, aga kuul jäänud ikka sulase taskusse. Mõne aja pärast surnud metsavaht ära. Sulane läinud kuuliga metsa ja saanud silmapilk metsavahi raha juurde juhatatud. Ta ajanud raha kotti ning toonud koju. Sest ajast saadik saanud ta rikkaks meheks.

E 22983 (24) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanas kuus ei tohi sõnikut välja vedada, sõnik ei mädane põllu sees ära.

E 22983 (25) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanas kuus ja põhjatuulega ei või metsa raiuda: uus mets ei kasva asemele.

E 23004/23006 < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tont ja rehepapp Mõisa rehepapp kütnud ahju, väljas voolanud vihma maha nagu oavarrest. Vanapagan olnud ka hulkumise pääl, saanud aga märjaks ja sammunud mõisarehe poole. Rehepapp võtnud teda õige lahkeste vastu, annud istme ahju kõrva, ise sirutanud pikali maha ja jutt läinud nii mis sorab. Vanapagan kaebanud rehepapile, et tal kuri naine olla ja kuskil tükis talle perra ei andvat. "Noh, siis oled sa püksid naise jalga andnud," ütles rehepapp, "need katsu õige rutusti ära kisku, siis on võit sinu käen." Vanapagan leidnud nõu hea olevat ja teinud ka rehepapile head teha, juhatanud teda rabasoo põllu pääle, kus üks suur kivihunik olnud. Säält käskinud natukese mulda ära kratsi ja siis seda teed pitti, mis säält nähtavale tuleb, edasi minna - "Ja küll sa siis sääl isegi oppust saad." Kui vanapagan ära olli läinud, siis võttis ka rehepapp labida õlale ja sammus nimetud paika, pildus paar sülda mulda päält ära ja juba paistis talle suur kiviuulits vasta, seda pitti läks ta nüüd edasi kunni ühe uhke maja juure jõudis. Julge sammmuga astus ta sinna sisse, säält leidis ta ühe jahumati, veekruusi ja sületäie puid. Et rehepapil ka õige söögiisu olnud, hakkanud ta kohe sööki keetma. Korraga, kui rehepapp suud söögist puhtaks teinud, kuulnud ta väljaspoolt ukse taga sammusid ligemale tulevat. Kohe peitnud ta ennast ahju taha ära. Uks tehtud lahti ja neli meest, verevin rõivin, astunud sisse. Nad pannud ühe puusärgi põrandale maha, jälle läinud toojad ära ja rehepapp julgenud ka ahju tagast välja tulla. Ta tõstnud puusargi kaane ülesse ja üks vanaherra tõusnud sääl istukile. Rehepapp pakkunud talle ka oma keedetud sööki. Herra tänanud rehepappi selle eest ja jutustanud nüüd omma 300saja aastalist vangipõlve puusärgi sees. Ta tänanud rehepappi tema ärapäästmise eest ja käskinud sel tõiste tuppa minna, kus üks must kass magavat, seda käskis härra ühe paelaga rehepapil üle puua, sest kui see üles piaks tulema, sis on kõik paha, ja raha, mis sealt leida olli, seda kolme jakku jagada: ühte kirikule, ühte vaesile ja ühte enesele. Siia tuppa tagasi ei luba ta rehepapil aga iialgi enam tulla. Rehepapp tegi kõik nõnda, kuida kästi, poos kassi üles, jagas raha ära ja läks sis kõike kolme jakku ühes võttes jälle tultud teed tagasi. Ta andis igaühele oma jau kätte ja elas kunni surmani välja õnnelikult.

E 23006 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 31 Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuida Vanapagan Peipsit mõõtnud Vanalpaganal olnud tihti tarvis ikka kohta saada vaatama, mis inimesed teevad, aga Peipsi järv olnud alati tal nagu risuks ees. Kord tahtnud ta teda ära mõõta, et säält läbi sammudes midagi äpardust ei pidand johtuma. Ta läinud pojaga äärde, kus üks hirmus sügav koht olnud. Ta katsunud mitu korda ennast põhja kasta, et vaadada, kas liivapõhi on või mudane, aga see katse ei läinud tal sugugi korda, sest et ta midagi aru ei saanud, kui ka vahest jalgadega põhja olli puutunud. Vanalmehel saanud süda täis, ta tahtnud järve maa päält ära hävitada, kui mitte teeda ei saa, kui sügav ta on. Ta toonud ühe 10-süllalise puu ja katsunud sellega, aga kõik ikka asjata. Sest saani põgenenud ta Peipsist kaugemale, sest ta ei võinud ju sääl elada, kus tal kõik tuttav ei ole ja järveraip risuks ees on. Ja sest saani olevat Vanapagan Peipsi äärest kõik inimesed lasknud taevase minna.

E 23101/23110 < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metsavahtide äpardused Vanaste elanud Voorus üks suur ja kõva mees, tema nimi olnud Tõnis Kunis, aga külarahvas pöörnud nime ümber ja kutsunud teda tihti Kuni Tõnisseks. Temal oli Vooru vallas ühe talumaa peale veikene majakene üles ehitet ja elas siis vabalt ennast oma trejali tööga toites, sest tema tegi ju tervelt vallale kõige paremid vokkisi ja kus veel neid imetoredad puujuppi vaagnad, mis tema treis - niisugusid tõine trejal enam ei teinud. Jõu poolest oli ta jälle mees - ütelda - üle mitme valla või koguni terve kihelkond otsinud läbi ja siiski ei oleks nii tublit ja kõvad meest leitud kui Tõnis oli. Aga temal oli üks paha kombe juures, et ta alati Riidoja mõisa metsast, mille ääres ta elas, puid varastas ning sellega metsavahile suureks ristiks kaela peal oli. Tema varastas alati, aga ikka nii, et teda millaski kätte ei saadud. Kord võtnud metsavaht nõuks nõnda kaua ööselt metsas vahtida kunni ta teadmata puuvarga kätte peab saama. Metsavaht oli ka oma arvates tubli mees ning arvas ühe vargaga üksi julgeste oma tahtmise järele võida toimendata - aga paljas arvamine. Tal ei pruukinud kaua oodata, sest Kuni Tõnis käis ju enamiste iga öö oma saagi peal väljas ja tulli tänagi niipea kui ilm pimedaks oli läinud ja kõmmis puid maha mis paukus aga. Metsavaht astus ligemale ja küsis: "Kelle lubaga sa siin neid puid julged maha põmmida, anna oma kirves käest ära ehk ma soen sind muidu kui koerapoega!" Tõnis ütles julgeste: "Kui sa tont oled, siis põgene ristiinimeste seltsist ära, kui aga inimene oled, siis jäta mind ka rahule ehk muidu võib su käsi pahaste käia." Metsavaht naernud selle peale ja läinud Tõnisele veel ligemale, et kirvest ära võtta. Tõnis tabas aga metsavahi kraedpidi kinni, võttis peenikesi kaseokse ning andis metsavahile päris lapselikku kaseplaastrit tagumise otsa pihta. Kui küll arvas olevat, laskis teda lahti ja ütles: "Mine nüüd ja hoia, et enam ööaegus metsas ei hulgu, muidu võib ju käsi mul pahemalt käia, kui siia maal käinud on!" Kui ta lahti oli pääsenud, andis kohe jalgadele mõista, et sellega enam nalja pole ja pealegi mõtles ta, et see kellegi inimene ei võinud olla, kes temaga, kes nii kõva mees on, just nägu lapsega ümber oli käinud, vaid see pidi tõeste metsavaim olema. Kui ta koju jõudis, jäi ta mitmeks nädalaks haigeks ja puuvarga sinised sõrmejäljed ei tahtnud enam ta kaela pealt ära kaduda. Metsavaht võttis nüüd tutva vanasõna eesmärgiks, kes ütleb: "Hoiad sa ise ennast, siis hoiab sind ka Jumal." Aga siin ei tahtnud see vanasõna tõeks minna, sest metsavaht hoidis ennast küll öösest metsa minemise eest, et seal jälle paha vaimuga kokku ei peaks juhtuma ning käis ainult päevalt oma ametitallituses, siiski juhtus ta ühel päeval Kuni Tõnissega metsas kokku. Nüüd tulnud meestel jälle sõnavahetust ette, puuvaras kahmanud jälle teiba pihku ja nüpeldanud teda päris mehe moodi. Kui küll arvas olevat, laskes teda minna ja ütles: "Tea juba ükskord, et minu rahule jätad, ära enam mind kiusama tule!" Mõisa kari olnud ka metsas, karjus näinud küll lugu pealt, aga ei julgenud appi minna, siis oleks ta seesamasuguse keretäie osaks saanud. Kui ta koju jõudis, panni käed risti ja ütles: "Oh sa püha Jummal, hoia ise minu kolmändet kõrda selle hirmsa mõtsalise kätte sattumast!" Nüüd jutustas ta oma halba õnnetust oma kodurahvale ning ütles viimaks: "Küll olli hirmus, mis ta mulle tegi, seda ei näe muu üitsigi kui Jumal ja karjus!" Varsi peale selle läinud ta mõisa, kaebanud herrale, et metsavaimud tema peale pahaseks olla saanud ja teda enam mõtsas ei sallida, palus ennast ametist lahti ja soovis, et herra mõne tõise tema asemele paneks, kellega metsavaimud paremini lepiksivad kui temaga. Herra laskis ka vana metsavahi ametist lahti ja panni uue selle koha peale ametisse. Kohe, kui uus koha peale tulli, viis ta ohvre metsavaimudele: seitse tetre, seitse parti, püta rõõska piima, potitäie mett ja pang õlut ning lassi täis viina. Keskel, põrgulaane mets oli ilus lage plats, selle platsi peale pandi nimetatud ohvriand suure kivi peale maha ja arvati sellega metsavaimud kõik lepitatud olevat. Uus metsavaht oli poissmees ja hakas kohe koha peale saades naist võtma, sellepärast ei olnud tal aega öösetel metsa vaatama minna, kuidas lugu metsavaimudega oli. Pulma aeal tulli jutt puuvargatest ette. Kuus tublit meest läksivad esimesel pulmaööl metsa vahtima, kas mõni kutsumata külaline ei ole vaest julgenud metsa tulla. Kuni Tõnis oli parajaste oma vendadega, neid oli kaks peale tema, kaks palki oli juba vankri peale pantud ja vennad pidivad palkidega kodu minema, nägivad pulmaliste tulemist ja hüüdsivad Tõnissele, kes metsa oli jäänud palkisi valmis tegema kunni vennad tagasi tulevad: "Tõnis, Tõnis, tule, kuus meest!" Tõnis raius kohe vankri vehmri jämmuse kasetüviku pihku ning tõttas vendadele appi. Aga vennad olivad enne oma teed ühes hobuse ja vankri esimeste ratastega läinud ja palgid tagumise ratastega sennapaika jätnud. Kui Tõnis nägi, et vennad ära olivad läinud, kargas täie jõuga pulmaleste vasta - kes nüüd patsu pähe sai, see kohe kukkus. Viimaks hakkas üks karjuma: "Ai, ai, ai, nüüd kurat lõi paise peale. Tulge lähme, see ei ole enam inimene, see on päris metsavaim." Kõik kuus meest aevad jalgele, kes maas olivad ja jooksivad nii ruttu, kui vähe jalad kandsivad, koju poole, aga lubasivad terve pulmalistega tagasi tulla ja koolmeistert ühes võttta, kes metsavaimu pidi ära võitma. Varssi tuli ka terve pulmaliste rong, koolmeister eesotsas. Tõnis oli parajaste palkisi rataste pealt maha aeamas, arvas ette ära, et ta nii hulgale vasta ei jõua ning jooksis metsateed ja kadus nõnda võimuka pulmaliste silmist ära. Kõik pulmalised olivad rõemsad, et nad koolmeistri ligi olivad võtnud, keda metsavaim oli kartnud ja eest ära põgenenud. Nüüd ei olnud neil enam muud tööd teha, kui vargatest maha jäänud tegumisi rattaid enestega kodu viia, sest nende läbi oli võimalik puuvarast üles otsida, sest neil ratastel olivad treitud rummud, kuna kõigil küla peremeestel ümberringi kirvega tahutud rummud olivad. Pulmalised viisivad rattad metsavahi maeasse, pannivad rehe ala ning sidusivad köie tõise otsa ratta külge, tõise pannivad lõbi seina kambrisse pulmalaua külge, et öösel vaest ilma nägemata kiigi ära ei varastaks. Kuni Tõnis aimas paha lugu ette ja läks teisel pulmaööl metsavahi maja juure, kuulas tasakeste ära, et kõik tasa olivad, siis läks tasakeste rehe ala peastis köiesõlme ratta küllest lahti ja viis tasa välja, et kiigi ei kuulnud. Nüüd viis ta rattad maha jäänud palkide juure, tõised vennad olivad seni hobuse ja esimese poole vankriga ka sinna tulnud. Nüüd pandi palgid peale ja viiti oma teed. Sel aeal oli V. mõisas viina koe tegemine ja mõisaherra oli käsu välja annud, kes viina kua tegemiseks ühe palgi toob, saab pool toobi viina. Nüüd oli Kuni Tõnis esimene mees, kes herrale palkisi muretses ja jällegi K. mõisa metsast. Korra tuli metsavaht jälgi mööda kunni V. mõisani järele ja hakkas siin palkide seast omasid välja otsima. Herra laskis teda enese juure kutsuda ja küsis, midas tema otsida. Metsavaht ütles: "Iks omma otsi!" Herra ütles: "Kui sa ei ole vargais metsast kinni võtnud, siis ei või sa ka enam mujale jälgi aeme tulla!" Laskis vaese metsavahi, kes omma otsis, talli ette viia ja seal kuuskümmend tagaotsa peale lugeda ja ütles: "Ole tõine kord targem ette vaatama!"

E 23117 (2) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sarabuvitsaga ei tohi elajaid lüüa, siis nõelas uisk neid ära.

E 23117 (4) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui hobusele kasevitsaga lüüakse, siis laheb hobune ruttu sõites märjaks.

E 23117 (5) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sa metsahaldja jälgedel juhtud kõndima, siis eksid ära.

E 23117 (8) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui keski ära eksinu, siis peab ta püksinööbid lahti võtma ja vahel harude vaatama, siis leiab ta jälle õige tee ülesse.

E 23118 (12) < Tarvastu khk., Vooru v. - Johan Kala (1896) Sisestas Martin Jänes 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Müristamise aeal ei tohi tühja nõusid käe otsas kanda, siis läheb kuri sinna sisse ja pikne lööb teda.

E 23118 (13) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes ema soovib, et tütre ruttu mehele saave, see peab kolm neljapäeva õhtut oma talu õueväravatel käima ja vihaga üheksa korda vahelt jalgu lööma tagasipidi ja ütlema: "Siit tuleve poisi ja säält tuleve poisi, läbi värati valge poisi!" Siis saave tütre ruttu mehele.

E 23118 (14) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui leivad ajhust välja võetakse, siis peab kohe mõni tükikene puud ahju visatama, siis suab sellest põrgukoera kaitse terav kepp.

E 23119 (32) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees ja kolinad Kust poolt jõuluõhtul laudade kolinat kuulukse, sealt poolt saab surnut. Kust liudade ja lusikate kolinat, sealt poolt saab pulme. Kust poolt kaevukook kädsiseb, sealt poolt saab tulekahju. Ükskord jõuluõhtul kuulanud üks mees, kust poolt midagit kolimist kuulukse. Ei kuulnud aga muud häält ühtegi, kui ainult veenäkk laulnud jõe peal: Ilus tema oli heinamaal, kaunis tema oli karjamaal, valge tema oli küla vahel, pikk oli põllupeenaraida.1) Sellega olnud nüüd mihel teada, et eestuleval aastal sealt jõest uppujat saab. 1) vesi

E 23125/23126 (35) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kadunud raha Ühele mihele üteldud unes: "Tõuse ruttu ülesse ja mine metsa äärde suure kivi juure, sääl kivi pääl näed hulga raha, võta pool sellest rahast enesele, pool jäta maha." Mees tõusnud üles, läinud välja vaatama. Öö olnud külm ja oime, arvanud kuuldud juttu unenäoks, läinud tuppa, heitnud jälle magama. Silmad ei olnud veel kinni läinud, kui hääl teda jälle käskinud kivi juure minna ja pool raha ära tuua. Mees tüusnud uueste ülesse, võtnud koti, teinud ennast julgeks ja läinud metsa poole. Leidnudki rahakivi üles. Sääl olnud hõbe-ja kuldraha, nii et mees korraga juba kaugemalt ennast rikkaks hüüdis. Ajanud poole rahakotti. Tahtnud veel võtta. Korraga olnud hulk koeri. Koerad jooksnud vuhinal mihe pea ümber ja karjunud: "Küll! Küll!" Mees ei pannud seda oma ahnusega tähelegi, ajanud kõik raha kotti. Ise ütelnud koertele: "Mis teie, kuradi, tahate!" Niipea, kui ta seda ütelnud, kadunud raha kolinal ära ja paljas kott olnud mihel käes.

E 23129/23131 (38) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Halli vaimud Peremees läinud põllule külima, tee läinud saunast mööda. Korraga kuuleb sauunast kõnekõminat. Ruttu läbi lõhe vaatama, kes kõnelevad. Näeb: kolm poolinimese poolelaja moodu elukat istuvad laval ja kõnelevad. Üks ütleb: "Täna lõuna ajal tahan ma siit selle talu peremihe hallitõbesse teha!" Tõistel rõõm: "Tee, tee seda! See on meie vaimudele kahjutegija ja vihkab ühetepuhku, vihkame ka kord teda! Peame aga nõu, kuidas temale sisse pääseda? Küll ta on ka kaunis kaval ennast hoidma. Ehk saab meie saladusest aru, mis siis meist saab!" Esimene vasta: "Ei ole sest kartust! Mul on nõu juba peetud. Täna lõuna ajal annab perenaine temale piima süia, kui ta sööma hakkab, siis muudan ma ennast purukübemekeseks ja lasen lusikasse, ta ei pane sest tähelegi ja rüüpab mind ühes sisse." Tõised kiidavad nõu hääks. Räägivad siis veel ühest ja tõisest ja lubavad seitsme päeva perast sellesse samasse kohta kokku tulla. Peremees läinud koju. Võtnud sööma minnes kindla poti, potile kindla kaase, pannud siis piimakausi kõrva laua pääle. Peremees sööb esimese ja tõise lusika täie ära, ei näe midagi. Võtab kolmanda lusikatäie. Veike puruke tekib lusikase. Peremees karnapsti potil kaas lahti ja puru lusikast ühes piimaga potti. Potil kaas kolmekordse nööriga kinni ja üheksa sõlmi ette. Söönud siis kõhu ilusti täis ja pannud poti ülesse keresse kohta rippuma. Sääl pidanud ta potti seitse ööd ja päeva kange palava käes. Kütnud ka iga päev tubliste ahju. Seitsme päeva perast teinud mees potisuu lahti ja lasknud hallitõbe välja. Ise läinud sauna juure kuulama, mis hallidtõbed räägivad. Sääl istunud juba üks luukogu lava pääl ja oiganud valjuste. Varsti olnud ka tõised sääl. Luukogu tõstele kaebama: "Nälg ja palav vaevasid mind mis hirmus. Küll katsusin välja pääseda, aga mitte ei saanud. Nii kimpus ja vaevas ma veel ei ole olnud, tahab hing üsna välja minna! Ei ma sinna enam läha!" Peremees olnud selle peale üsna rõõmus, et vana hallile niipalju vaeva oli mõistnud tiha.

E 23134 (4) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Karjane ei tohi elajale mitte pihlapuust vitsaga lüia, sest et sellega lüies elaj tümaks jäävat.

E 23137/23140 (1) < Kihnu khk. - Mihkel Kurul (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kokakivi Vanajutt Kihnus Ükskord kõndinud Vanapagan Peipsi järve ääres edasi ja tagasi, kiskunud karvu peast ja sülitanud, vahel rääkinud isieneses: "Küll on see ilmaelu imelik, mind kardavad keik, minu juure ei taha keegi tulla, keik püüavad ülespoole minna, sinna, kus minagi ennemuiste elasin, jah, hm, seal oli kena elada küll - aga - mina pidin seal, nagu keik teised inglid, vaga ja püha olema, mis siin all viga elada, siin võin oma tahtmise järele teha, mis tahan; ainult üks viga on siin, see on: et ma üksi olen. Mul peab ka seltsi olema." Nenda mõteldes ja isieneses rääkides oli ta sinna vee ääre jõudnud, seal tõstnud ta silmad üles ja vaatanud järve peale. Ta näinud kalamehi paatidega järve peal purjutavad. Neid nähjes ärkanud tal midagi meele, ta hakanud ühe jala pealt teise peale hüppama ja tantsima ja hüüdnud: "Nüüd ma tean, mis ma teen, mina saan seltsi küll, ma viin ühe suure kivi Sõrve sääre otsa, just laevade tee peale, siis laevad purjutavad kivi otsa, inimesed, kes ära upuvad, on keik minu jagu." Nende sõnadega kahmas ta ühe kivi põlle sisse ja hakkas Sõrve poole sammuma. Aga tee peal rebenenud põllepaelad ja kivi kukkunud maha. Kivi seisab praegust ühe veikese, Pootsi mõisa päralt oleva Manija saare peal ja kutsutakse Kokakivi. Kivi kõrgus on maapinnast 10 kuni 12 jalga, hästi terava otsaga. Kivi kohta on praegu veel järgmine jutt Kihnu saarel olemas. Vanast ajast kuni praeguni on see mood, et siit saarelt sagedaste sui ajal Manija saarel kalu püüdma käiakse. Nenda läinud ka ükskord vana Kossu Jaan1 sinna kalu püüdma. Õhtu olnud vaikne ja vaga, ta teinud tule raua peale ja hakanud ahingaga kalu püüdma; et Manijas igakord küllalt kalu saada olnud, ei ole ta seekord mitte midagi saanud. Tema ligikonda ilmunud varsti üks teine paat, paatis olnud kaks inimest, teine pannud puid tule peale, teine püüdnud kalu, vana Jaan olnud nenda ligi, et ära näinud, kui palju see kalu saanud. Saak olnud mehel üsna hea, ta saanud nii palju kalu, kui aga jõudnud ahingaga raiuda, Jaan ei ole aga mitte ühte näinud, veel väham saanud. Uudishimulikult tahtnud ta teada saada, kes see mees on, kes nenda palju kalu saab. Ta lükanud paati hästi tugevasti edasi, et teise ligimale saaks. Teine mees ei ole ka laisk olnud, vaid teinud niisama ka. Nenda kasvanud viimaks võiduajamine välja. Jaan arvanud, et rohkem jõuab, olnud näha, et teine väha ligemale jäänud, olnud selgeste näha, et mees ühtelugu kalu tapnud, aga mehe nägu ei ole ta veel tunnud. Ta lükanud kord veel õige tugevaste, seal põrganud ta paat vastu kivi, ta isi kukkunud üle paadi otsa merese, tuli kukkunud raua pealt maha, teine paat keige kalapüüdjaga olnud kadunud, vana Jaan seisnud oma paadiga kuival maal just Kokakivi juures. Praegu räägitakse veel, et Vanapagan sagedaste seal ümber öösite kalu peab püüdma. 1 Vana Jaani poeg on juba 80 aastat vana ja selle poeg peremees. - Üleskirjutaja märkus.

E 23243/23244 (6) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane < Mart Lips (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõnnivakast. Sulase ja peremehe vakk Üks peremees teinud enesele tõnnivaka, sulane aga märganud seda ja luuranud järele. Peremees käinud sauna kolm neljapäeva õhtat ja siis olnud valmis teinud, nagu sulane näinud, viha latvadest. Sulane aga võtnud nüüd need ülejäänud konsud ja teinud enesele nendest. Aga ei tea, mis sõnu pole õieti mõistnud, saanud sulase oma ühe jalaga, aga muidu olnud palju tugevam. Peremehe oma vedanud temale vara kokku, ka sulase oma tulnud tööd otsima, see ütelnud: "Oled ühe jalaga, ei saa kaugele, seeperast vaata järele, mis peremehe oma toob, võta selle käest ära, sest et sa muidu palju tugevam oled." Tõine olnud sellega rahul. Nüüd pole peremehel enam vakast midagi kasu olnud, pole midagi saanud kodu tuua, sest sulase vakk kõik käest ära võtnud. Peremees märganud lugu ja teinud sulase lahti. See läind nüüd tõise peremehe juurde, aga see peremees saatnud nüüd oma vaka selle peremehe põllu pääle, kus sulane läks ja lasknud selle põllu päält kõik sõnniku ära vedada. Sulane aga saatnud oma vaka ja lasknud tagasi tuua, päälegi veel tõise oma ka vedada. Pole enam saanud peremehe oma midagi teha: kõik võtnud sulase oma käest ära. Viimaks läinud ja palunud peremees sulast ja nüüd keelanud see oma vaka peremehe kallale kiPpumise ära. Ja sest saadik toonud vakk alati peremehele kompsud kodu. Ots. Mart Lipsi suust.

E 23245/23246 (7) < Võnnu khk. khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks tõnnivakka Ühel perenaesel olnud kaks tõnnivakka. Olnud tõised nagu kutsikad, teinud aga kõik tööd perenaese eest, lüpsnud lehmadki. Perenaene andnud see eest aga tõisile ka hästi süia, kõige paremat, mis aga olnud, kuna tüdrukud tihti nälga pidanud kannatama. Olnud tõised perenaese voodi kohal selle tarbis seina küljes seisva laudu pääl, tüdrukud pole tõisi aga näha võinud, selleperast, et kõik parem söök neile anti. Kord olnud vakad kodust ära saaki toomas, perenaene pandnud või ja pudru laudu pääle valmis, kui kodu tulevad siis söövad. Ise läinud põllu pääle tööle, tõine tüdruk aga läinud ja võtnud söögi ära. Nüüd tulnud vakad kodu, kui nad pole süia leidnud arvanud seda perenaese hooletuseks, ütelnud: "Kas meie küll temale pole kandnud, ja nüüd jätab veel ilma söömata. Mis meie temale selle eest teeme?" ütelnud esimane. "Tapame kõik loomad ära," ütelnud tõine. "Teeme seda jah," kiitnud ka esimane. Tapnudki kõik ära, ise pole ka sinna jääda nüüd julgenud, vaid põgenenud ära. Nii saanud perenaene Elajatest kui ka vakkadest lahti.

E 23247 (8) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896). Trükitud: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 13-Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks pilliroog kahiseb Kui Kalevipoeg Kääpa jões mõõga pääl jalad ära raiunud ja surmavalus kisendanud, siis võtnud tema valuga pilliroogu suhu ja närinud seda. Ning sestsaadik saanud pilliroog, kelle lehed enne pehmed ja siledad olnud, (kohrest) karedast. Ja päälegi jäänud tema hambajäljed lehtede pääle ning ühtelugu kuulutavat pilliroo kahisemine Kalevi surmavalus tänitamist meelde. Võnnus kuuldud.

E 23250 (11) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks joodik ropp on Kui Noa esimese viina teinud, tulnud kurat ja tapnud ühe hundi ja ühe siku ära ja valanud nende vere viina sekka ning see olla tänapäevani viina sisse jäänud. Siis tulla see, et inimene, kes viina täis joob, kiskja nagu hunt, ropp nagu siga ja pöörane kui sikk on, sest et ta nende verd ühes sisse joob. Võnnust kuuldud.

E 23250/23251 (12) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kust Vooremägi nime on saanud On üts mägi ja mõts, mille nimi Voore on. Selle nime saanud ta oma viimase valitseja käest. Selle mäe pääl olnud enne tore linn ja tema viimane valitseja kuningatütar Voore nimega, kes väga ilus neiu olnud. Palju, palju kosilasi käinud temal, aga pole tema kellegile läinud. Viimaks tulnud Soome targa poeg temale kosja, aga ka sellele pole ta läinud. Nüüd olnud Soome targal süda täis ja nõidunud tema kõige linnaga maa alla ning olla veel praegu sääl. Ainuke tee, kust sinna võida pääseda, olla üks allikas, kust tee läävat, aga ka selle olevat kuldhärjaike ette pandud ning kes selle välja saavat võtta, pääsevat linna ja tõusevat ka linn üles tagasi, välja võtmine läävat aga ainult suurel reedil korda. Võnnust kuuldud.

E 23257/23261 (3) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas kaevuvett sai Kord olnud ühes talus kaevukaevaja ja kaevanud kaevu valmis, milles palju vett olnud. Peremees aga ei maksnud kaevumeistrile tööpalka välja. Selle peale ähvardanud kaevumeister peremeest: "Kui sa tööpalka välja ei maksa, kaob su kaevust viimane kui veetilk ära." Peremees aga kiitnud: "Vesi on kaevus ja seda ei võta ükski" ja ei maksnud kaevumeistrile tööpalka ära. Selle pääle kadunud kaevust viimane kui veetilk ära. Küll tellinud peremees uusi kaevumeistrid ja lasknud kaevu mitu jagu sügavamaks kaevada, aga ikka ei tulnud vett. Nüüd lasknud ta uusi kaevusi kaevata, ka nendessegi ei tulnud veetilkagi. Mees pidi vee kaugelt vedama. Kaks aastat peale seda olnud seal lähedal kõrtsis üks teekäija öömajal, see kuulnud ka seda lugu ja lubanud vett muretseda, kui aga vana kaevu enne näeks. Šeda lubamist kuulnud ka see peremees, kus vett ei olnud ja viinud teekäija oma majasse. Seal näidanud ta temale vana kaevu. Vana kaevu vaadates ütelnud mees: "Kaevuga ei ole õige lugu, kaevumeistrile ei ole hinda ära maksetud ja see on veesooned kinni nõidunud. Kui teie aga tahate, võin ma hea maksu eest veesooned lahti teha." Peremees lubanud head hinda. Nüüd küsinud teekäija ühe paja ja koonla paklaid ja läinud nendega kaevu põhja. Seal põletanud ta paklakoonla kaevu põhjas ära ja tulnud siis kaevu põhjast välja, veikene sarvedega oinas kaenla all, mida ta metsa viind. Selle peale keelnud ta majarahva ära, et keski ei tohi enne kaht tundi kaevu juure oma jalga pista. Kahe tunni pärast aga võivad minna ja siis olla ka vett kaevus. Ise läinud peremehega elumajasse. Aga juba teised kuulavad. Umbes tunni aja pärast läind poiss uudishimuga kaevu juure minema. Seda tunnud teekäija tuas ära, läinud välja ja keelnud poissi seda tegemast. Kahe tunni pärast mindud kaevu juure vaatama ja näe imet, kaev olnud vett ääretasa täis. Peremees maksnud teekäijale hinna välja, mis pääle ta oma teed läinud. Sest saadik ei lõpnud sellest kaevust enam vesi.

E 23262/23263 (4) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaevutegija Kord lasknud herra kaevutegijal omale kaevu kaevata. Kaevutegija teinud kaevu varsi valmis ja vett tulnud mitu sülda kaevu. Kaevutegija palunud nüüd herra käest 50 kop. liiguraha, herra aga ei annud. Selle peale kadunud vesi kaevust. Nüüd tellinud herra uusi kaevutegijaid ja lasknud mitu kaevu kaevata, aga ei vett nendest tulnud. Ei aitanud muu nõu, kui palunud vana kaevutegijat, et see vett kaevu muretseks. Kaevutegija ei olnud ka kade, lubanud vett muretseda, aga nõudnud selle eest 50 rbl. Herra maksnud 50 rbl. välja, selle peale käinud kaevutegija üks kord kaevus ja kohe olnud kaev vett täis.

E 23269/23270 (8) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha kuivatamine Kord sõitnud mees öösel kell 11 kodu poole ja kaks jalust olnud vankris. Kesk paksu metsa näinud ta aga tee ääres kaks poisikest üle tule käsi risti hoidvat ja hüüdnud ise meest: "Tule siia, tule siia!" Mehel olnud hirmu nahk täis ja kihutanud hobuse hästi jooksma. Küll sõitnud mees, aga ometi ei saanud paari verstagi edasi. Mees olnud ära eksinud. Oleks ta aga poisikeste kutsumise peale sinna läinud, siis ta oleks hulga raha saanud, sest poisikesed ei olnud muud keegi kui rahahoidjad. Alles hommikul pääsnud mees metsast välja.

E 23282 (1) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui luiged võerale maale lähevad, siis tulla lumi maha.

E 23283 (1) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Kail Sarv 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui hammas maha tuleb, siis visatakse ahju taha ja üteldakse: "Ritsik, anna mulle raudhammas, ma annan sulle luuhamba!" Saad saavat hambakaotaja kõva hamba. Ka vanu olen näinud nõnda tegevat, kelledel hambaid enam ei kasva.

E 23301 (9) < Ambla khk., Lehtse v., Põriki k. - Otto Hintzenberg (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Perekondlik ajaarvamine. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
"Liisu ae!" - "Mis?" - "Millal su must lehm ära suri?" - "Mh, see oli ju kaks aastat pärast seda, kui minu tütrel poeg oli; just selsamal päeval, kui minu väimees naese võttis."

E 23311/23314 (5/8) < Ambla khk., Lehtse v., Põriki k. - Otto Hintzenberg < Kaarel Evertov, 20 a. (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkkidest Mees läinud öösel üle jõesilla, kus saeveski olnud. Näinud, jänes jooksnud tema ees üle silla edasi ja tagasi. Ilus valge olnud teine. "Nää, möldrel kodujäneseid ka; laseb teisa öösel väljas joosta! Tarvis seda oma kasuks tarvitada ja jänes kinni püüda." Hakanud jänest püüdma. Jänes jooksnud tasakesi sinna ja tänna, olnud ikka üsna mahe ligidal, kuid kätte pole saanud. Viimaks lipsanud jänes alla saepurukambrikesse. Mees läinud järele ja pannud imeks, et saepurukamber ööse nii väga valge on. Püüdnud nüüd jänest, kuid see põiganud eest ühte ja teise kohta. Viimaks pugenud, nagu näha, nurka saepuru sisse. Mees tahtnud sinna järele minna, kuid löönud pea vastu seina ära: "Mis kuradi näkk sa oled, et sind kätte ei saa," pahandanud mees. Korraga läinud saepuru kamber pimedaks nagu ikka ööse on. Mees pole enam jala ette näinud. Tõmbanud tikust tule ülesse ja põrganud ehmatades tagasi. Tema ees, just sääl, kuhu jänes läks, vulisenud vesi, kust saepuru jõkke kukub. Oleks mees ilma vandumiseta ja näki nime nimetamata edasi astunud, ta oleks jõkke sattunud. Vana Oolu olnud jõe ääres heinamaal. Pugenud õhta üksipäini küüni magama, teised heinalised läinud koju. Kutsunud küll Oolut: "Mis sa seia jääd, pole versta maadki koju minna." Kuid Oolu pole viitsinud koju minna. Söönud tüki leiba-silku õhtul ära, heitnud magama. Või ep heina ajal aega aegsati magama heita, kell olnud juba 11 peal, kui magama saanud. Teistel õhtatel tulnud ikka kohe raske töö järele uni, täna õhtu pole aga tulnud. Korraga kuulnud: keegi hõiskab lähedal Härgamääl. Hõiskajal olnud õige hele hääl. Oolu mõtelnud: "Kes nii hilja seal veel peaks hõiskama? Vist mõni, kes eksinud. Tarvis vastu hõisata." Hõiskanud vastu. Hõisatud mäelt jällegi, kuid palju ligimal kui enne. Oolu vaadanud läbi küüni seinapilu, kas kedagi näha oleks ja hõisanud uuesti. Nüüd näinud halli hobust, kes hõiskamisega küüni poole tulnud. Oolu pugenud seda nähes hirmuga küünis olevate heinte sisse. Hobusel olnud inimese-sarnane hele hääl. Hobune tulnud küüni juure, norskanud siin nii valjuste, et küüni seinad põrunud. Siis hakanud küüni palki närima ja just Oolu kohast. Oolu lõdisenud aga heinte sees. Hobune jooksnud paar korda ümber küüni ja hüpanud siis küüni kõrval olevasse jõkke nii mis summunud. Oolu vaadanud nüüd ruttu läbi pilu, kas hobune seiapoole või teinepoole kaldale läheb. Hobune kiigutanud ennast natuke aega vee pääl, siis aga läinud vee alla, nii et see kaua aega vulisenud. Pole enam välja tulnudki. Oolu pole ka enam hirmu pärast magama jäänud, vaid aelenud hommikuni heinte sees. Pole enam edaspidi heinamaale öömajale jäänud. Mees läinud üle Valgejõe silla. Korraga kuulnud sõidumürinat. Tagasi vaadates näinud, kuda kolme halli hobusega tõld kange kiirusega temale järele sõitnud. Mees kupatanud hobusele piitsaga et kitsast sillast üle saaks. Saanud üle silla, siis tõmmanud tee kõrva, et kiiresti sõitjad saksad mööda läheks. Oodanud - ei saksu pole tulnud. Vaadanud siis tagasi ja näinud, kuida hobused ja tõld jõkke sõitnud. Vesi vulisenud ja kohisenud tükk aega. Jõest pole enam kedagi välja tulnud, sest et jõkke sõitjad näkid olnud. Pruuna vallas Suuresjärves pidada ka näkid elutsema. Kalamehed olla mitu korda näinud, kuda alasti naesterahvad endid järve pääl pesenud. Mees sõitnud talve ajal üle järve. Korraga hakanud hobune norskama, pole tahtnud enam edasi minna. Järv ise mürisenud ja kohisenud, nii et mees hobusele piitsa annud ja katsunud et järve pealt minema saaks. Kord olnud Kroonukõrve taat Suureljärvel kalal. Õhtul hakanud vihma sadama. Taat vedanud küna kaldale, keeranud poolkummuli, teinud enesele tulelõkke ette ja paistnud ennast ise küna serva all olles, tule paistel. Küll olnud siis järve pääl solistamist kuulda olnud, lauletud ja tantsitud nii, et vesi laenetanud. Viimaks tulnud keegi ja koputanud mitu korda küna põhja pääle ja hüpanud siis tagasi järve. Nii kestnud müra kaua edasi, vanamees aga uinunud sellest hoolimata magama. Hommikul hakanud ta uuesti kalu püüdma ja saanud neid nüüd nii palju, et pole jäksanud ühe korraga koju viia. Kaarel Evartovi suust Lehtsest. 20 aastat vana.

E 23340 (4) < Halliste khk., Pornuse v. - Karl August Sinka (1895) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katk käinud vanast loomade näol ümber maad, kord kassi, kord koera näol. Üks peremees saanud tääda, et katk sia näol ümber ilma uidab. Kinnitanud siis lastele ja kodurahval kõvaste ära, et kui mõni siga sisse tuleb, siis mitte naerda ega teda nimetada ei tohi. Tulnudki kord siga tuppa. Peremees olnud ise ka toas, siga läinud söögilaua juurde, hakanud sööki mölistama. Peremees võtnud sea kinni ja keerutanud põlevasse ahjusse. Natukese aja pärast tulnud siga ahjust välja, ütelnud: "Ai, ai, pala, pala. Ei siia maale ma iialgi enam ei tule."

E 23341 (5) < Halliste khk., Pornuse v. - Karl August Sinka (1895) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord söönud lapsed tares põranda pääl. Kolm linnukest lennanud akna pääle. Kui lapsed kõhud täis olnud söönud, ütelnud nad kui ühest suust: "Lähme võtame igaüks oma lind." Aga vaevalt saanud nad lauset lõpetada, kui linnud ära kadunud ja lapsed surnult maha langenud.

E 23341 (6) < Halliste khk., Pornuse v. - Karl August Sinka (1895) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katkusikk tulnud ühte peresse. Pereeit pilgutanud noorematele silmi, et nüüd keegi ei peerataks ega naerataks. Sikk patseerinud kui vürst mööda tuba, nõnda läinud tükk aega surnuvaikusega mööda. Sikk saanud vihaseks, annud perenaesele ühe hää võmmi ja läinud minema.

E 23347/23349 (8) < Halliste khk. - Karl August Sinka (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sant läinud talusse öömajale. Kästud laudile magama minna, sest toas ei olnud ruumi. Pereisa olnud ka haige. Pererahvas läinud ise õhtusi talitusi toimetama. Sant näeb laudilt, kuidas pereisa rehe alt hobuseküna võtab, natukese aja pärast tulnud tagasi, küna raha täis. Pannud reha ala purde alla, ütelnud ise: "Kaks korda saob veel tuua." Sant kõbinud laudilt maha, ajanud paar peotäit puhu ja laudile üles jälle. Varsi toonud ka tõise künatäie: "Üks kord saab veel tuua," kiitnud vana ja läinud tooma. Sant ruttu maha ja tasku jälle täis. Pereisa tulnud kolmandat korda, kraapinud väha mulda rahahuniku pääle, ütelnud: "Kes siin pääl kukega künnab ja kanaga äestab, see saab selle raha kätte." Aasta pärast tulnud seesama sant sinna talusse, hakanud järele pärima, kas vana pereisa elab ja kus ta selle rikkuse jättis, kui ära suri. Sandile öeldud küll, et isa surnud, aga mitte punast tenga ka maha pole jätnud. Sant tõutanud isaisa päranduse kätte juhatada, kui temale kolmas jagu antakse. Lepitud sandile järele, kästud ära tuua. Sant teinud kukele adra ja kanale äkke, künnud kukega ja äestanud äkkega. Vaata nüüd,raha tulnud kui kolinal maapinnale. Nüüd kadunud ka endine vilets ja kehv olek selle talult, sest nüüd olnud peremel, ka sandil raha küll.

E 23351 (10) < Halliste khk. - Karl August Sinka (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühe silla pääl nähtud alati veteneitsisid jalutamas. Üks julge noormees käinud neid kord mööda silda marssivat. Ühel õhtul võtnud mees hea kansika ligi, istunud hobuse selga ja sõitnud silla pääle - olnudki kaks neitsit silla pääl. Mees tõstab kansika, aga iga hoop, mida ta neitsitele tahtnud anda, tulnud ta enese pihta.

E 23358/23359 (1) < Viljandi khk. - Johan Nurmberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ilusa naise ihaldamine Üks poiss oli endal ilust naist tahtnud võtta ja oli kõik kohad ümberkaudu läbi käinud. Aga ükskord oli ta jälle välja läinud vaatama, et kas mitte kuskilt ei saa enda tahtmise järele naist. Olnud kange tuulene ilm ja lume sadanud taevast maha. Poiss rakentanud kaks hobust saani ette ja läinud teele. Tüki maad ära sõites eksinud mees ära tee päält ja juhtunud ühte metsa. Metses olnud ilus tee jälle ees ja tema ajanud ikka tulist nelja edasi. Arvates tunni sõitmise järele tulnud üks maja nähtavale. Poiss sõitnud sinna ja näinud hoovi pääl palju tüdrukuid. Tema läinud sinna ja vaadanud natuke aega, viimati näinud ühe õige ilusa neiu, sõitnud ruttu sinna, tõmmanud seda saani pääle ja tuhatnelja tagasi tuldud teed. Tükki maad ära sõites vaadanud - neiut ei ole enam kuskil. Muud ei ole näinud, kui kasepuu tükk saanis naese asemel.

E 23379 < Viljandi khk. - Karl Kullamaa (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas kivid V/õrts/järve saivad Vanapagan tahtnud omale mõisat ehitada, hakanud piiri mõõtma, mõetnud kuni V/õrts/järvest saadik. Vaadanud oma töö üle ja leidnud, et mõis väikene on saanud, karjamaad pole sugugi olnud. Näinud: üle järve ilus lage koht, võtan säält karjamaad juure. Aga järv ees, ei saa üle. Sild tarvis pääle teha, mõtelnud vanapoiss ja hakanud välja päält kiva korjama. Korjanud põlle kiva täis, läinud siis järve äärde silda tegema, aga vaat sul äpardust, põllekanne läks katki ja kivid kõik järve laiali. Vanapoiss hakanud kiva üles korjama, aga parajaste laulnud kukk ning vanapagan kadunud ära.

E 23381/23386 < Viljandi khk. - Karl Kullamaa < H. Käär (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koit ja Hämmarik Kord olivad kaks õde, Videvik ja Hämmarik, mõlemad ilusad, armsad ja sirge kasvuga neiukesed. Ühel õhtul tuli vanem õde pääva loode ajal kündmast kodu ja härjad, kelledega ta oma päävatöö lõpetanud oli, viis neid, nii kui iga põllumehe viis on, jõe ääre jooma. Sääl ei võinud kena Videvik oma südame sundimisele enam vastu panna, tema jättis härjad maha ning läks ülesse kalju serva pääle ja laskis sealt oma varju vee pääle paista. Hõbekarva jõepeegel säras neiukese kena roosipunase palede ja erade silmadega Videvikule vastu, nii et ta süda selle üle suurt rõõmu tundis. Kuu, kes alles üles oli tõusnud, et oma valgusega päikese asemel maad valgustada, unustas oma ameti sootumaks ära ja laskis ennast alla jõe sügavusesse, kus tema paled Videvikuga kokku puutusivad ja sellele suud andis. Selle läbi kosis Kuu Videviku omale pruudiks. Vaheajal oli maailm kottpimedaks saanud, sest et Kuu maad valgustamas ei olnud ja selle läbi saatis kuu suurt õnnetust maa pale. Verevaenuline hunt nihutas ennast lähemast metsast pimedusekatte all ühele künnihärjale ligemale, kes ula ja rahulikult aasa pääl karjatseta rohtu sõi, kiskus teda maha ja tegi talle otsa, enne kui see kurjategijale vastu hakata oleks saanud. Küll kõlas ööpitku hääl mitmedviisi läbi vaikse pimeda öö maanitsevalt: "Videvik, Videvik, ärka üles, vaata, vaata, laisk tüdruk, laisk tüdruk! Päike tõuseb, vui, vui, vui! Tõuse üles, tõuse üles! Töössse, töösse!" Aga armastus on kurt ja pime, sellepärast ei kuulnud videvik ööpitku maanitsevast hüüdmisest midagi, vaid tema silmad vaatasivad ükspäinis oma armukese pääle ja tema süda ihkas üksnes selle järele. Alles siis, kui päike juba omad säravad kiired maa pööle laskis paista, kargas Videvik armastuse tujus unistusest üles ning hakkas oma künnihärga otsima. Kui ta Võsavillema pahategu oli märganud, langesivad pisarad temale silmi ja voolasivad tema roospuna palgeid kaudu maha, millest pea suur järv sündis. Aga neid pisaraid oli ühe silm, kelle ees ükski asi varjule ei või jääda, tähele pannud. Vanaisa astus oma kuldse aujärje päält maha hundile tema kurjatööd kätte tasuma. Ta sidus hundi igaveste kõrva, öösise taevavõlvi külge kinni, kus ta karjatse raudse vitsahoopide all teda taga vedama peab. Kuule andis ta Videviku naiseks ja Videviku lahke nägu vaatab praegugi veel jõesügavusesse, kus ta peidmehe armastust kõige esite tunda oli saanud. Aga et edaspidi enam niisugust segadust ei tuleks, et maailm pimedusekatte alla ei langeks, pidivad vahid säätud saama, kes kohe meele tuletaksivad, millal keegi ametisse hakkab. "Koit ja Hämmarik," ütles Vanataat, "teie mure olgu nüüd valgustamine. Pidage oma ametit mõistlikult. Sina, mu tütar, pane hoolega tähele, millal päev looja läheb, kustuta tema kiired alla minnes ettevaatlikult ära, et midagi õnnetust ei tuleks ja saada päikest öörahusse. Ja sinu kätte, mu poeg Koit, usaldan seda, et sa uue pääva hakatuses kiired jälle põlema süütad, nõndaet maailmal kunagi valguse puudust ei tuleks." Mõlemad pidasivad omat ammetit truusti ja muretsesivad hoolega selle eest, et päike alati säätul tunnil maailma valgustas. Nüüd tuli ka see aeg kätte, kus ööd lühikesed on ja Hämmarik oma viimses paistuses seda veel tumedat hiilgust Koidu kätte annab. Sääl vaatavad mõlemad tüki aega üksteise pruuni silmade sisse, annavad kätt ja suud teretuseks ja kõik maailm hiilgab valguses. Ka vanaisa tuleb oma kuldse trooni päält maha, seda ühenduse püha pühitsema. Kui ta näeb, et kõik asjad korras on, rõõmustab tema ennast, astub tema Koidu ja Hämmariku ja ütleb: "Ma olen teie kohusetäitmisega väga rahul ja annan omalt poolt selleks luba, et teie ennast võite ühendada." Mõlemad hüüdsid korraga nagu ühest suust: "Isa, las' meid ikka nõnda olla nagu nüüd, peigmees ja pruut. Meie oleme selles seisuses väga õnnelikud ja rahul." Vanaisa kuulis nende palvet, läks neid õnnistades oma trooni pääle jälle tagasi ja pidas kindlaste oma sõna. Üks kord aastas, kui lühikesed ööd tulevad ja Hämmarik Koiduga kokku puudub, siis viivivad nad need õnnelikud neli lühikest nädalat üksteise kaelas suud andes vaiksel keskööl ja kinnitavad oma truudusevannet uue lootusega. H. Kääri suust.

E 23388/23389 < Viljandi khk. - Karl Kullamaa (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas jõed ja järved saanud Hallhärg pääsnud vanaisa koplist välja, hakanud jooksma, hoidnud sarved ees ning sarvedega teinud suured vaod järele. Hallhärg olnud pime, teda juhtinud vaimud. Vaimud käinud ees ja taga. Juhtus, et tuul külje poolt puhus, siis ei tunnud härg enam haisu ning kaevas siis sarvedega üheainsama koha pääle suured augud. Kui tükk aega juba kaevanud oli, siis jooksis otsekohe edasi. Nõnda sündisivad siis järved ja jõed.

E 23406/23407 (11) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Märjamaa kirikusse sõitnud Vigala poolt eit oma noore miniaga. Pärast kirikut kodu poole sõites olnud tee ääres varsaga hobune söömas näha. Eit ütelnud: "Pea kinni, ma lähen maha." Läinud maha ja silmapilk saanud eidest hunt, kes kohe varsa maha murdnud ja sööma hakanud. Söönud kere täis, üks reis jäänud järele. Sellega tulnud eit, kes ennast selleks jälle silmapilk muutnud, minia juure ja pakkunud ka sellele. Minia ei ole pakutud liha võtnud, vabandades, et tema ei ole niisugust liha õppinud sööma ja et see olla toores. Eide süda saanud täis. "Soh," ütelnud ta, "mina söön ja sina ei taha" ning virutanud lihatükkidega miniale vastu silmi. Liha olnud tuline ja kõrvetanud minia silmad ära. Selle peale istunud eit jälle minia kõrvale vankrisse ja sõitt läinud koju poole edasi.

E 23414 (21) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) R. Põldmäe eesti naljandid I, Isa seletab poegade elukutseid. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuningas sõitnud mööda suurt teed ja näinud tee ääres üht vanataati külvamas. Kuningas küsinud taadi kääst, kas tal lapsi ka olla. Taat vastu: "Jah, mul on kolm poega: üks on varas, teine mõrtsukas ja kolmas kerjaja sandipoiss." Kuningas ei ole sest aru saanud, vaid käskinud meest seletada, mis see tähendab. Mees seletanud: "Üks on kaupmees, teine arst ja kolmas kirikuõpetaja."

E 23429 (5) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sa veenäkki juhtud nägema, siis ütle aga: "Näkk, näkk nõelasilmast nähtud." Siis kaub ta kohe.

E 23432 (15) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kolmekuningapääval võtta surnuajalt ühe kadakapuust risti katuselaua, kus oksaauk sees on, vahi oksaaugust läbi ja tule ise ikka mööda teed edasi seni kaua, kui venelaste jordanile jõuad. Seal nääd sa, et pappide ja muude palvetajate vahel ka vanasarvik ise keerleb, suur kõrge turban peas. Sina katsu tema selja taha saada ja kahma turbani ära. Kui sa siis selle pähe paned, võid sa igal ajal käia, kus sa aga ise tahad ja keegi ei saa sind nägema. (Kirjutaja tähendus. Selle lou päris kodumaa on vist ainult siin piiriäärsete eestlaste juures, sest vene surnuaedades ei ole ma juhtunud katustega ristisi nägema, nagu neid vanades eesti ja soome matusepaikades näha on.)

E 23434 (18) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sa tahad, et üks inimene sind armastama hakkaks ja sinuga abielusse heidaks, siis katsu kuidagi moodi temal ühe toidu hulkas oma higi sisse sööta, kusjuures veel üks salm tuleb lugeda, mis nagu laulatab kokku. Selle salmi sõnad on aga kahjuks teadmata jäänud. (Kirjutaja tähend. Küll teab minu hallitanud soome onu selle salmi, aga paku talle või kas higi, mis sul teda tellides maha jookseb, kõik asjata. Ei räägi.)

E 23436 (24) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui oled kukkunud, nikastanud ehk mõnda muud haiget saanud, siis lase haige koha peale järgmisi sõnu lugeda: Tõbi tulgu, teine mingu, varesele valu, harakalle haigus, musta linnule muud tõved, meie Mihkli (ehk Juku ehk kuida nimi on) käsi (ehk jalg ehk sõrm) terveks.

E 23448/23450 < Saarde khk., Voltveti - Peeter Ramberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ükskord söönud üks mees heinamaal lõunat, tulnud üks hunt tema juure ja vahtinud mehe peale, kui mees söönud. Tulnud ikka lähemale ja jäänud üsna mehe juurde seisma. Mees lõiganud tüki leiba ja istnud noa otsa ja pakkunud hundile. Hunt tõmmanud leivatüki kõiges nuaga mehe käest ära ja jooksnud metsa. Talvel läinud mees linna linu müima. Müinud linad ühe kaupmehel ära ja läinud raha saama ja näinud oma nua kaupmehe laua peal, küsinud: "Kust sa selle nua ka said?" Kaupmees küsinud: "Kas see sinu nuga on?" Mees vastanud: "See on minu nuga jah, sest sui andsin ma heinamaal hundile leiba ja hunt tõmbas noa kõiges leivatükiga minu käest ära ja jooksis metsa." Kaupmees seletanud mehele, et ta olla soendis läinud ja pole enam tagasi saanud. Seekord tulnud tal kange leivahimu ja kui ta leiba olli saanud, siis olla ta hundinahast välja saanud, ja selle noa viinud ta sellepärast kodu, et näha saaks, kas mõni seda nuga omaks teeb, et ta siis sellele võiks tasuda, kelle käest ta leiba saanud. Siis kinkinud see kaupmees selle mehele püta heeringaid.

E 23452 < Saarde khk., Voltveti - Peeter Ramberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ükskord olli üks tüdruk jõe ääres kõndinud, koerakoonlane tulnud talle jälgi mööda järele. Tüdruk näinud, et koerakoonlane tulnud. Tüdruk roninud toome otsa ja tüdruku vari paistnud jõkke, koerakoonlane otsinud tüdrukud taga ja nainud, et tüdruku vari jõkke paistnud, hakanud vett lakkuma, et siis tüdruku kätte saab. Küll ta lakkunud ja lakkunud, aga pole vesi vähemaks jäänud. Katsunud käpaga tüdrukud kätte saada, aga pole ulatanud. Hakanud jälle lakkuma ja läinud viimaks lõhki. Toomehais ja inimesehais pidada üks olema, sellepärast ei ole koonlane osanud tüdrukud toome otsa otsida.

E 23473 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ükskord sõknud sulane pahmast ja iga kord tagaseina ääres kummartanud hobune. Sulane läinud vaatama, et mis sääl on, ta leidnud säält suure rahakatla, aga et tal seda kuhugile panda ei olnud, sis pandnud ta rahakatlale mulda pääle. Peremees, kes seda nägi, tulli ja võttis rahakatla välja ja sai rikkas meheks, aga nina ja jalad mädanesivad ära.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50  51  52  53  54  55  56  57  58  59  60  61  62  63  64  65  66  67  68  69  70  71  72  73  74  75  76  77  78  79  80  81  82  83  84  85  86  87  88  89  90  91  92  93  94  95  96  97  98  99  100  101 Järgmine lehekülg ]