[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 28355/6 (19) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz < Jaan Palberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hundi jaoks! Peremees kuulnud hunta õige kangest uluvat. Mõelnud: "Ma lähen ometi korra vaatama, et näha saaks, mismoodi nad laulavad ja mis nad siis tegevad?" Hundid ulunud edasi, mees sammunud metsa poole. Jõudnud juba üsna huntide lähedale, jäänud põõsa tagant vaatama. Näinud, hundide suud kõigil pärani ja laulavad. Korraga antud neile ülevelt pilve sarnast andi. Hundid söönud selle suure isuga ära. Kõige viimane jäetud aga ilma. Temale üetud: "Mine põõsa taha, sinu jagu seal." Hunt läinud ka vaatama, mees ga pistnud juba enne punuma. Hunt näinud seda, jooksnud järele. Kodu olnud ligidal. Mees saanud sellepärast enne kodu. Hunt jäenud värava taha vahtima. Mees üelnud tuas: "Hundi oma ma ikka olen, aga siiski puen ma aita vana tühja kirstu sisse. Tooge mulle natukene leiba." Ta hüpanud tuast välja ja läinud aida poole. Aida tee peal aga silmanud ta üht nuga maas. Võtnud nua üles ja pugenud tühja kirstu. Pärast läinud naene mehele leiba järele viima. Tõmmanud kaane lahti, suur hunt hüpanud kirstust välja, jooksnud metsa poole. Peremeest ei enam kusagil. Leitud nuga olnud hunt, kirstus aga oma endise kuju kätte saanud ning peremehe ära murdnud. Sest see olla ikka nii, mida hundile lubatud, seda ta ära murrab nagu peremehe loost juba nägime.

E 28357 (20) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz < Madis Schantz (1896) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ülemiste järve soldat Vanaldane soldat sammunud Ülemiste järve kallast mööda. Olnud öösel. Korraga tuleb temal endine tuntud kaassoldat järve kaldal vastu. Sõber teretab rõõmulikult, küsib kuida kaua aja järele tema käsi nüüd käib? Ajavad ühest ja teisest asjast juttu. Viimaks ütleb ilmunud soldat: "Kas soovid täna minu majasse öösele tulla?" "Miks mitte, kui kodu nii kaugel pole," vastanud teine. Esimene näidanud eemal olevat veikest maja ja üelnud, et see tema eluase ongi. Pea jõudnud nad sinna ja astunud tuppa. Vestnud õhtul mõnust jutu kuni aeg magama minna tulnud. Esimene soldat näidanud teisele kena voodi seina ääres ja käskinud sõpra sinna sisse pugeda. Soldat astunud sängi ette, löönud risti ette ja pidanud just külili voodi heitma. Seal kadunud maja ja kõik tema kraam korraga ära. Ka vana soldatki olnud kadunud. Magamaheitja aga olnud külili järve kalda peal. Pea oleks ta alla kukunudki. Tõusnud üles ja saanud aru et see üks järveelukate vingerpuss on olnud. Läinud üsna paha meelega kodu.

E 28360/4 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Loomine Vanaisa oli kalevid ju ära loonud, et ta nende tarkust tarvitada võis. Kalevite nõul ja abil loonud vanataat ka maailma. Maailm olnud aga pime ja selleperast käskind vanataat omal alamal Ilmarinel üht valguseandjat ülesse seadida. See võtnud siis ühe tükki kulda, tagunud selle ümarguseks, ajand taivatules selle punaseks ja pandnud siis selle võlvile särama. See olnud aga nii säetud, et ta ülesse ja alla käinud. Kui ta alla läinud, võtnud Hämarik õrnalt säraja päikese ja pandnud ta magama. Nüüd olnud aga jällegi ilm kõik pime. Vanataat käskind Ilmarisel ka öösiseid valguse andjaid teha. Ilmarine tagunud ka hulka hõbenaelu ja löönud võlvi sisse, naelte hiilgavad pead aga säranud ilusaste ja need andnud ööse valgust. Perast seda loonud vanataat ka inimese maa pääle elama, ta loonud selle pühaks ja vagaks ning säädinud teda valitsema üle kiige maailma. Hoolsaks ja virgaks oli vanataat inimese loonud. Inimene aga ei hoidnud mitte ennast ikka valvamisel, vaid ööse, kui ta maganud, tulnud hunt metsast härja juure ja murdnud selle ära. Vanataat, kes seda näinud, löönud taivavõlvisse ühe heleda naela, mis härga tähendanud, tumeda naela löönud ta sinna kõrva, kes hunt olnud. Nüüd saanud Inimene vanataadi käest oma hooletuse perast nuhelda. Nüüd hakand inimene ikka enam ja enam hooletumaks minema, suured kurjadteud ja pahandused tulnud loomade keskel ette, inimene isegi hakand pattu armastama ja teinud seda, mis vanataadi meelest mitte hea ei olnud. Et nüüd kurjus nii jõudsaste kasvanud, siis andnud vanataat kurjuse asemeks põrgu. Et kurjus nii jõudsal viisil siginud, siis kaotanud maailm ka oma ilusa halja koore ära ja must jäänud perra. Kalevid, kes enne tihti maa pääl käisid, läinud siit ära. Kurjus ja õelus asunud ikka enam ja enam maa pääle. Paradiislik elu, mida inimene algmises elas, olli hoopis ära kadunud. Ainus rõõm olli neil veel sest, et paradiisivärat veel lahti seisnud. Vanaõelus, kes seda näinud, tahtnud paradiisiväratit ära varastada ja ühte suurde soosse matta. Ta rakendanud sellepärast ka hobuse vankri ette ja võtnud kaks poissi ligi ja läinud siis paradiisiväratit ära viima. Kui ta sõitnud, läinud hobusel jalg vastu kivi, see komastanud ja kukkunud rataste aisa pääle, aisad olnud aga peenikesed ja see läinud katki. Nüüd olnud mehike õige hädas, saatnud poisid metsast uut aisa tooma. Vanataat, kes maganud, kuulnud seda kära, see tõusnud ülesse ja näinud vanaõela tööd, et see paradiisiväratit ära tahtnud viia. Ta toonud siis paradiisi maa päält ära taivasse. Selle sündmuse mälestuseks löönud ta vankri kuju võlvisse ja vanamehe, kaks poissi ja paradiisiväratid. Nii näed sa taivavõlvil veel praegugi vankert, vankri aisasi, vanameest, poisse ja paradiisivärajit. Õelus ja kurjus kasvanud päev-päevalt suuremaks, kaibed tõusnud ju vanataadi ette, et kurjus häädust ära häävitavat ja oma võrkusi välja panevat. Nüüd tahtnud vanataat kurjusele piiri panda. Ta lasknud omal targal sepal Ilmarinel ühe pilli teha, mis 12 häält andnud ja lasknud siis hulga tuliseid noola teha, mis tulise vankri pääl edasi veeti. Nüüd valitsenud ta kaks venda, Kõo ja Pikri, andnud siis Kõo kätte pilli, Pikrile aga andnud ta noolide ambumise ametiks. Kui nüüd vanaõelus jälle maad pitte ümber luusimas olli, siis hakand Kõo pilli puhkuma ja Pikker ambunud tuliseid noola õelusele kaela. See jooksnud kõik ilma läbi, Pikker ei jäänud ka tal kannult. Viimaks siis hüpand merde, vees aga kustusid Pikri nooled ära ja sääl sai õelus puhata. Mööda ilma jookstes teinud õelus hirmsad jäljed maa pääle. Et need ära kaoks, käskind vanataat ilmaneitsil Ilmataril vett sõeluda nende jälgede pääle. Ilmatar täitnud ka vanataadi käsku, aga kui ta ju nii mõndagi kõrda neid sopaseid jälgi uhtunud, puudunud viimaks vesi. Nüüd käskind vanataat jälle Ilmatarel üht kangast kududa, mis kangaste kangas pidi olema. Seda tõmbas vanataat ise võlvile laiali ja säädas tal otsad meresse,jõesse võui järvesse, kust see nüüd vett ülesse tõmbas. Õelusel polnud nüüd enam head elu. Iga päev, kui ta liikuma hakkas, olli kohe Kõo Pikriga platsis. Ta kaubelnud nüüd omale ühe sulase. Ööse pidanud sulane töös olema ja päeva olnud ta prii. Kaubalepingu juures andnud sulane aga lepingu kirjutada kolm tilka verd, sellega müünud ta ka oma hinge ära. Korra käskind Vanaõelus sulasel Kõo pilli ära varastada, lubanud siis talle hinge jälle tagasi anda. Sulane olnud ka selle kaubaga rahu ja kui Kõo maganud, läinud õelus sulasega pillivargile. Vanaõelus sirutanud omad koivad hästi välja ja sulane roninud tema pea otsa. Olnud ka just taivani ja säält roninud sulane taivase, kus Kõo maganud. Sulane võtnud Kõo pea alt pilli ära ja tulnud jälle tagasi. Nüüd ei saanud Kõo Pikriga enam nii hästi õelust taga ajada, kui see luusimas käis. Ei teadnud ka Kõo ega Pikker, kuhu pill jäänud olli. Üks tark, kes Kõo ja Pikri asja teadis, saatnud aga ühe linnuga sõna, et õelus pilli ära varastanud. Õelusel olnud aga selle üle nii hea meel, et ta sulase priiks lasknud ja ühe suure pidu valmistanud, kuhu ta kõik omad seltsilised ja muud kutsunud. Kõo, see teinud enese ka poisikeses ja läinud sinna pidule. Kui pidulised kõik koos olnud, siis lasknud vanaõelus selle pilli seitsme luku takast välja tuua ja käskind pidulisil seda puhkuda. Pidulised katsunud kõik korrast, aga keegi ei saanud healt välja teha. Viimaks tulnud katsumise kord ka Kõo kätte, see pandud pilli suu pääle ja puhkunud nii, et kõik uimaselt maha langenud, ise aga tulnud ta pilliga ära kodusse. Nüüd olnud õelusel jälle pahad päevad, Pikker kiusanud teda nii päiva kui ööse taga, rahu ei saanud ta mujal kui vees või mõnedes urgastes. Kui Pikker mõne maja olli põlema pandnud, siis tohitud seda kistutada, sest sinna majja olli õelus läinud. Pikker lõi õelust ja ühtlasi pandis ka maja põlema, et ta sinna koguni ära põleks. Pikrist põlema löödud maja ei jõutudki kistutada, sest et ta äkitselt väga laialt põlema läks. Et pikker majast eem,ale hoiaks, siis palutud järgmist palvet: "Tuli Pikker, andi anname, härja saadame! Tuli Pikker, saada pilve, kõrgen soode! Tuli Pikker, hoia tulda, soola vette! Kange Pikker, hoia nooli põllukülvist! Kange Pikker, hoia nooli põllukünnist ja -külvist, koduhärjast ja lammast, majast ja puudest!"

E 28364 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Piksekivi peeti pühaks, temaga arstiti kõiksugu haigusi ja tehti nõidumist vastu rohtu ja m.m.

E 28364/5 (2) < Võnnu khk. < Põlva khk. - Peeter Rootslane < Peeter Mänd (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Taivatähtede sündimisest arvab mõni. Kui õeluse läbi maailm kõik ära saanud patustada, siis olnud vanataadi meel nii hale, et ta igast asjast, nii elavast loomast kui ka kõige vähemast taimest ühe tähenduse taeva külge teinud, mida ta tähtedeks nimetas. Mälestuseks jäänud sest endisest õnneajast nüüd tähed igaveste taeva külge. Vanataat olnud kange lehepillli puhkuja. Üks kord istunud ta pilverünka pääl ja ajanud jälle üht lustilist lugu, tema pillipuhkumise pääle tulnud hommikust ja õdangust, lõunest ja põhjast kuulajid kokku. Kuulajate seas olnud küll kahejalgseid ja neljajalgseid ja kuue- ja veel rohkemategi jalgadega elukaid. Kõik, kes vanataadi mängu kuulama tulnud, need ehitanud ja uhkustanud nii üliväga, et mõnel olnud kuusepulgad päha tõmmatud, mõnel jälle lõhkised kingad jalga aetud ja mõnel kaseoks selga võetud. Taivas olnud sel ajal nii madalas, et need loomad, kel kuusepulgad pähe ollid pandud, nendega kõik taeva auka täis sorkinud. Teised, kel lõhkised kingad jalas, need jälle maa sisse nii sügavad augud teinud, kust vesi välja purskanud. Need, kel kaseoksad seljas ollid, need peksnud sellega veepisaraid vanaletaadile riiete pääle. See pole seda tahtnud, vaid ta tõstnud taeva kõrgele ülesse. Augud jäänud aga ikka taivale sisse ja läbi nende paistnud vanataadi tubade seinad. Maa sisse pistud augud jäänudki vett välja ajama ja need jäänud meile allikiks. Kaseoksad jäänud aga neile loomele igaveste selja külge kinni, niisama ka neile teistele, kes augud taeva sisse pistnud, jäänud ka need pähe, lõhkised kingad jäänud ka neile jalga, kes need jalga pandnud.

E 28365 < Võnnu khk. < Põlva khk. - Peeter Rootslane < Peeter Mänd (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanataat korjanud enesel puulehta koti sisse, et õhtu magama minnes pehmed lehed hea pää ala panda. Seda korjamist näinud aga vanaõelus. See arvanud, et ei tea, mis vanataat lehtedega tegema hakkab, tarvis järele luurata. Õhtu, kui vanataat magama heitnud, läinud õelus sinna ja varastanud koti lehtiga ära, tahtnud koti sisse vaadata, missuguseks lehed läinud, vaadanudki sinna. Seeni tõusnud aga vanataat ülesse ja leidnud koti kadunud olevat, hakanud kohe varast taga ajama. Õelus, kes vanataati näinud, pistnud ja jooksu, unustanud aga kotisuu lahti, säält pudenenud kõik lehed taivast pitte laiali. Vanataat see jooksnud ka nii ruttu taga, et oma higirätiku ära kautanud. Õelus, kes tühjast kotist midagi kasu ei saanud, visanud selle maha. Nüüd saanud neist puulehist taivasse tähed, vanataadi higirätist saanud päiv ja sest kotist saanud kuu.

E 28366 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Igal aastal olla 33 ööd, mil inimise õnnetähed ja õnneteed näha olevat. Neil öösetel kuulutanud siis tähetargad ja vanemad inimesed õnne ette. Sündimise täht olnud igal inimesel ikka õhtupool, see saanud üles otsitud ja siis olnud teisi õnnetähti kerge ülesse leida. Niisugused õnne seletamise õhtud ja ööd olnud ikka tähtpäevade ööd. Minu kõige küsimiste ja nõudmise pääle, et missugustel tähtpäeva õhtudel niisugust asja ette võeti, kosteti mulle, et vähema tähtsusega ööd olla 14. okt., 2. nov., 21. dets. ja veel muidki olla. Aga neil öödel, kel õige suur tähendus, ei teadnud keegi mulle ütelda, vaid kosteti : "Mine va Karja Leenu poole, küll see teab." "Kus pool see Karja Leenu om," pärisin ma. "Eks ta Räpinal ei ole. Kui tahad minna, siis pead ka viina sellele viima!" Seesuguse vastuse sain ma jälle. Karja Leenu jäi mul küll veel teretamata, nagu kuulda, olla teine suur tähetark.

E 28368 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mõned kohtade nimed ja mälestused Mesikuuseks nimetab rahvas Kurista mõisa metsas ühte suurt mädanud kuuske. Oma nime saanud ta niida. Ennevanast olnud meie esivanemil väga kanged kohtusäädused. Mesipuu varas viidud metsa, lõigatud kõht lõhki, köidetud soolikaotsa pite puu külge ja siis veetud varast nii kaua ümbre puu, kui sel soolikad otsa said ja mees koolu maha satte. See kuuse juures tehtud ka nii. Mees varastanud mett ja saadud aga kätte, nüüd saanud ta oma palga kätte, sääl ümbre selle kuuse olla seda meest veedud soolikid pitte.

E 28369 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned kohtade nimed ja mälestused/ Männamägi Kurista mõisa maa pääl om üts veike kink, keda rahvas ühe jutu järele Männamäeks kutsub. Muiste kasvanud selle mäe pääl üks väga suur pedajapuu, selle puu ümbre käinud rahvas tihti kokku tantsima ja mängima. Ükski ei tohtinud selle puu külge puutuda kurja ega ropu mõttega. Ükskord aga tulnud ööse üks vaendlane ja raiunud selle pedajapuu maha. Kui rahvas seda nüüd näinud, siis tõstnud nad suurt leina ja kaibust selle puu perast. Rahvas põletanud selle puu sisu ära ja hakanud seda mäge sestsaadik Männamäeks kutsuma.

E 28374 (a) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noorkuu sai loodud, siis jäeti kõik töö seisma ja iga mees hõikab teda kiige enne nätten: Tere, tere, noorkuu, mina noores, sina vanas, minu silma selgeks, sul segatseks, mina kirbu kergeks, sina rauda raskeks saa!"

E 28374/5 (b) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895), kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui edimalt kõrda pikse häält kevaja kuuldi, siis tapp peremees härja ära, kuts omatse kokku ja siis söödi ja joodi ja peeti siis söödi ja joodi ja peeti siis peran tulevat palvust, mis Urvaste kirikuõpetaja Erastvere mehe käest olli kuulnu ja kirja pandnu: Võta, pikken, härja anname, palvv, katte sõrga kah, kündi ja külvi perast, et õlgi vask, tera kuld. Tõuka muile musta pilve, suure soo, kõrgen konda, laia laane pääle, simase ilm mesitohk meile, kündjale ja külvajale. Püha pikken, hoia meie põldu, hüva õlgi alan, hüva pää otsan ja hüva teri sisen.

E 28377/8 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meie kihelkond kutsutas Võnnu ühe vana mõisa perra, mis kõige enne siin kihelkonnas om olnu, kelle ase köstre ja keriku vahel Võnnu küla maa pääl um. Kui edimane katoliku usu piiskop Hermann Tartumaa ära võit, siis jäi ta Tartu liina elama 1224. Tema sääd ja põhjand neid kihelkunde ja lask paganid risti Emajõen, Saad- ja Pühajärven. Tartu kaitsmises ehit tema Vana-Kastre küla mano Emajõe perve pääle üte kivitorni ja lossi, keda Oldenturm (Vanatorn) kutsuti (sääl olli ka enne üts venelaisist tettu puuloss olnu). See saie valmis 1232. Tema käsu pääle saie ka Võnnu kirik kivest üles tehtus ja õnnistedi jakobipäival, kost ta ka oma Võnnu Jakopi nime sai. Ka peeti sääl laate iga aasta sel päival. Aigapitte sai veel abikirikid tettus. Rasinale Märdi kirik, Kärsa küla taha Jaani kirik, Sarakuse valda Sarakuse kirik ja üle Emajõe Alevi küla Maarja kirik. Vallad olid Võnnus järgmised: 1. Vana-Kastre ehk Tornimõisa, 2. Võnnumõisa, 3. Peepevere ehk Mäksa, 4. Puka, 5. Koorvere ehk Kidijerve, 6. Kaugasitsi ehk Moisekatsi, 7. Kriimanni. Kastre, Ahja ja Rasina olliva siis veel külad, perast saivad veel valla nime alla.

E 28382 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuradi vesiveski ehitus Ühekorra tahtnud kurat ka enesele vesiveskit ehitada. Toonud kiva ja puid ju ühe otsatuma kihi päälepoole Lääniste parve, Lääniste küla kohta. Ühe suure küla ja kaks lodjatäit viise matnud teine oma materjaali ala. Olnud ju veskil õige tubliste tööd ära tehtud, kui üks suur õhtutuul hakkand puhkuma ja kõige selle ehituse nagu maa-alla pühkinud. Ainult üks suur nulgakivi jäänud keset jõge ja see on praegugi sääl veel näha. Rahvas kutsub teda Tondikiviks. Üks väga järsu kaldaga mets kasvab ka sääl kohal ja seda kutsub rahvas Mihklimäe salv. Võib olla, et aja jooksul see koht ennast veel on muutnud, aga sääl on küll päris Kuradi töö jälgi veel praegugi näha, seda tunnistab ka nimi Tondikivi ja rahvasuu arvab selle koha kuradi eluasemeks.

E 28386 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Moosese haud Kui Mooses ära surnud, siis tulnud ka kurat tema kehale järele. Kurat tahtnud teda selle Egiptuse mehega, keda Mooses ära tappis, paaris põrgut ehitama panda. Kui jumal seda näinud, võtnud ta Moosese keha ja hakanud maha matma. Kurat aga vahtind orjavitsa puhmu taga jumala tööd. Kui jumal seda näinud, loonud ta orjavitsadele okkad külge, et need kuradit torksid. Kurat põgenud kohe nüüd ühte paika võsastikku, kus palju nõgesid kasvand. Nõgesed ei kõrvetanud enne mitte sugugi. Jumal aga loonud nõgesele kõrvetamise külge. Nüüdsest ajast vihkab nõgene kõiki, kes ta ligi juhtuvad, et neid kõrvetada. Kui kurat ikka vahtma tükkinud, saatnud ka jumal kuradi siis Turjamaale korstnaid pühkima. Kurat läinud ka. Seeni ka matnud jumal Moosese keha maha ja nii, et keeki ei tunne. Kui kurat säält tagasi tulli, hakkas ta säält kohe Moosese hauda otsma, aga ei ta leia seda, ka tänini ei ole ta teda veel mitte leidnu.

E 28387 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühekorra olnud heinalised jõe ääres heina tegeman. Korraga näevad, et kolm suurt saadu heina jões vee pääl ujuvad. Kohe kõik heinalised neid säält välja püüdma, aga ei saa, tee mis sa tahad. Viimaks läinud üks neid lootsikuga kinni püüdma. Saanud ühe sau ju lootsikuse, kui lootsik kaldunud. Kaldalnägijad hüüdnud kohe: "Oi, jumalakene, satad veel jõkke!" Kohe olnudki lootsik ja heinasaud kadunud. Küllap jõenäkk lootsikuga inimese ikka ära enesele viis.

E 28403/6 < Vaivara khk., Samokrassi k. < Vaivara khk., Saarevälja k. - Friedrich Feldbach < Johannes Kase (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kadedus ei anna kasu Vallissaare mõisa väljal kündnud kord moonamehed kesa. Üks moonamees kõndinud paari härgadega, kui korraga adrasahad ühe asja taha kinni jäänud, et kudagi moodi lahti ei saa, kas tee, mis sina tahad! Hakkab järele vaatama ja nääb, et adrasahad on ühe suure pada sanga taha kinni jäänud. Mees pungib tükk aega, enne kui adrasahad lahti sab, paneb kivitüki märgiks senna kohta ja künnab edasi. Kui mõisa kubjas väljale tuli, rääkis moonamees temale oma leidust ja tähendas, et see muud ei võinud olla, kui rahapada sang. Kubjas arvas asja niisamuti, käskis moonameest suud pidada ja läks kohe herrale asjast teadust viima. Herra oli selle üle väga rõõmus, laskis kubjal kümme labidat mõisa juurest kaasa võtta ja läks ise ka kaasa, et rahapada maa seest välja kaevata. Kui nad väljale olid jõudnud, laskis herra keik moonamehed kokku kutsuda, läksid ühes mehest juhatud rahapada juure ja rääkis sääl: "Kuulge mehed, kui meile täna siin üks suur varandus osaks saab, mis ma küll ainult üksi omale võiksin pidada, sest et ma maa peremees olen. Aga seda ei taha ma mitte. Kui meie kaevamisel täna õnne peaks olema, siis tahan ma selle varandusega järgmisel viisil toimetada, sellest varandusest saab üks jagu kirikule, teine jagu vaestele ja mis siis järele jääb, saab meile keikidele ühe võrs." Mehed olid selle üle keik väga rõõmsad, et herra nii õiglane oli ja hakkasid keik südist tööle, et rahapada päävavalgele tuua, mis ka väga raske ei olnud, sest et pada ainult vähe maad maa sees oli. Mis loodetud oli, oli õige, sest nende ees seisis suur pada täis hõberaha, millel veel raudkaas peal oli. Mõisaproua aga oli sellest leidusest haisu ninasse saaned, laskis hobuse sadulasse panna ja ratsutas väljale töömeeste juure. Parajaste, kui moonamehed rahapada lahti olid kaevanud, jõudis ta senna. Rahapada nähes ütles ta herrale sula saksa keeles: "Lasse alles nach oben bringen und gieb den Bauern kein Kopeken (Lase keik üles tuua ja ära anna nende talupoegadele mitte kopikatki)." Oli proua need sõnad ütelnud, kui rahapada suure praginaga ja kõlinaga maa sisse vajus ja päält aukki kinni langes. Keik said suud pärani vahtima, aga mis läinud, see läinud. Küll oli ka herral proua kadeduse üle paha meel, aga mis see enam avitas, rahapada ei toonud enam ükski vägi valge ette.

E 28406/8 < Vaivara khk., Samokrassi k. - Friedrich Feldbach (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oma käsi paneb, oma võtku Auvere külas elas vanast üks vana naene, keda rahvas Tangu Maieks kutsus. Kui ta vanaks ja leseks oli jäänud, läks ta oma tütre juure elama. Maiel oli ka paarsada rubla raha, mida ta aga alati oma põues kandis ja öösel magades pia all pidas. Kui ta juba üsna haigeks oli jäänud, mõtles tütar tema raha pärijaks jääda, aga ema ei teinud raha lubamise, veel vähem raha andmisega tegemist. Sellepärast hakkas tütar ema järel vahti pidama, et kui ta vahest raha kuhugile ära ei peida. Kord oli üks külaeideke tulnud haiget vaatama ja et tütar välja pidi minema, palus ta eidekest haige tegevust silmas pidada. Eit läks ka kotta, jättis aga ukse lahti, et tuatoimetust näha võis. Kui haige nägi, et tuas kedagi näha ei olnud, võttis rahakoti pea alt ja pani leede tuha sisse, lausudes: "Kelle käsi paneb, selle käsi võtab." Oli ta need sõnad ütelnud, läks ta tagasi voodi ja heitis hinge. Tuli tütar tuppa ja nägi, mis oli sündinud, oli esimene asi rahakoti otsimine. Ei eide päitses midagi. Naabrieit jutustas aga nüüd nähtud ja kuuldud lugu ja otsimine algas leest, aga asjata. Küll sõelus tütar sõelaga tuha läbi, aga mis ära, see ära. Et aga ema ütelnud oli: "Kelle käsi paneb, selle käsi võtab," siis ei aidanud muud, kui surnu sängist maha ja lee juure otsima. Sai aga tütar ema käe tuha sisse pistnud, kui rahakott tuha seest välja tuli ja tütar selle oma kätte sai.

E 28408/10 < Vaivara khk., Samokrassi k. - Friedrich Feldbach (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Raha ei anna rahu Kanapää Toomas oli vaene mees, aga tema mõtted käisivad selle peale, kuda ilma tööta rikkaks saada. Kord näidati temale unes, et Nõgispää künkal, mis paar versta külast eemal oli, raha maa sees olla. Läks siis Toomas sealt otsima. Küll tuhnis ta selle kingu läbi, nii et ühtki kohta enam otsimata ei jäänud, aga mis ei ole, see ei ole. Jättis siis otsimise järele. Unes tuli aga kord üka vana hall mees tema juure ja ütleb: "Pojuke, sa himustad raha, mis sulle mitte antud ei ole, siis ära nõua seda mitte, see ei ole sulle kasuks. Kui sa aga just tahad, siis võid seda küll kätte saada, eks sa siis näha saa, mis siis tuleb. Seda raha seal künka sees on üks lähkri täis ja võid seda ainult jaanipääva laupa ööse kätte saada, kui raha põleb ehk õigem ütelda, kui raha puhastakse. Ole siis julge, mine ja too ära." Toomal ei olnud enam hingerahu, ootas pitkisilmi jaanipääva. Jaanipääv jõudis kätte. Kui õhta pääv looja oli läinud, läks Toomas Nõgispää künkale. Hinge kinni pidades ootas ta seal tule ilmumist, aga ei ühtegi. Hakkas siis mööda mäge edasi-tagasi otsima ja vaata imet, künka otsas oli rahalähker, üsna raha täis. Ta võttis lähkri selga ja läks kodu, aga üks must vari käis tema kannul. Oli mees rahalähkriga kodu jõudnud, oli aga tema rahu kadunud. Rahutu ja väsinult viskas ta ennast voodisse, kus temale aga nii raske haigus peale tuli, et üsna elu kallale kippus. Aga rahast ei tahtnud ta lahkuda. Viimaks läks lugu nii hulluks, et Tooma jalad said pea külge kokku kisutud. Siis ilmus vanahall jälle tema juure ja lausus: "Kus vaesus, seal tervis, kus rikkus, seal haigus. Selle haiguse oled sa rahaga ühes kaasa toonud. Vii ta tagasi, siis oled jälle terve." Toomas viis rahalähkri tagasi senna, kust selle leidis ja sai jälle terveks ega mõtlegi enam selle peale, et enam rahajahile minna. Lähker aga vajunud Tooma nähes maa sisse.

E 28411 (44) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kadak on kõige vanem puu, sellepärast on temal ka rist marja otsas.

E 28412 (49) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sa kullile hüüad: "Kull, kull, kanavaras, pesa põleb, pojad sees!" siis lendab ta kohe tagasi, kartes, et pesa ehk tõeste põleb.

E 28412 (51) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui Nualaev (Linnutee?), mis iga õhtul taeva külges näha on, ennast muudab ehk teisipidi pöörab, siis tuleb selle järele ikka teisi ilmi, näituseks sooja järel külma, kuiva järel vihma jne.

E 28416/8 (59) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Va Mõisamulgu taat olnud suur tark ja teinud kõiksuguseid vägevaid tükkisi. Naabruses oleva Rakvere peremehega, kes aga omast kohast ka mitte üsna rumal mees ei olnud, elanud Mõisamulgu vana alati vihavaenus. Mõlemad olnud jõukad mehed, mõlematel olnud palju loome. Korra aga hakanud naabrid teineteise loome just nagu nalja pärast hävitama ja hävitanudki teineteisel suutumaks ära. Ühel pühapääva hommikul saatnud Mõisamulgu isa rabandust Rakvere tare poole. Lausunud rabanduse valmis ja saatnud juba lendu, oma tütar aga toonud parajaste kaevust vett ja rabandus trehvanud just teda õue peal. Tütar kukkunud maha, hing kinni, silmad punnis, mis muud, kui viimne ots käes. Mõisamulgu vanamees häda täis, aga ise ei saa aidata. Saatnud kärmest Ülevainu onu järele, kes ka mitte kaugel ei elanud. See tulnud ja võtnud rabanduse ära. Mõisamulgu taat olnud otsast otsani vigurisi täis. Korra jälle läinud üks naabriperemees oma kahe pojaga metsa. Nääb, kahe kuuse vahel ripub kott ja koti sees sea- ja loomaliha tükid. Peremees seda nähes arutama: "No kust tuli nüüd see kott seia südametsa sisse? Mis see muud jo on, kui va Mõisamulgu vanamehe tükid. Poisid, tehke koti alla tule!" Poisid tegid koti alla tule. Kott põlenud kõige lihatükkidega suure praksumise ja paukumisega ära. Kohe teisel pääval surnud Mõisamulgu vana suur härg ära, peale seda olnud sigadega ja lammastega õnnetusi, juba neid kiskunud hundid, juba närinud ise üksteist surnuks. Mõisamulgu taat teadnud küll, kes seda temale tegi - ehk naaber ja tema pojad -, sest küll kellegile ei hinganud. Mõisamulgu taat aga sõnud naabrile: "Haa, kes sind ka nii targaks õpetas? Mina tahtsin sind hammustada, sina hammustasid aga mind!" Ühesõnaga, va Mõisamulgu taat olnud suur tark ja kui ta ära surnud, siis mässanud ja möllanud torm ja tuisk, nii et see kole.

E 28429 (7) < Vigala khk., Nõlva k. - J. Tihkan (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Madisepäeva tähendusest Madisepäeval pole mitte tohitud väljast kõige vähemat, see on metsast ei puid ega heinu koju tuua. Kõik eide pöörad, köie kokkulaskmise vändad, naeste vokid, lõnga kedrevarred, aspled, kerilauad ja kõik keerutamise riistapuud viidud sel päeval põllale kivihunnikute otsa, sellepärast et madisepäeval talveharja või pööripäev olla, ja kui sellel päeval metsast midagi koju toodud ehk jälle nende keerutamise riistapuude peal midagi tehtud, siis olnud suvel väga palju madusid majade ümber elutsemas. Ja kui madisepäeval lund sadanud, tähendanud, et suvel siis väga palju kõiksugu mardikaid, küll elajate ja viljade kallal. Madisepäeva tähendusest ei tea mina mitte rohkem. Rahvasuust.

E 28432/3 (11) < Vigala khk., Nõlva k. - J. Tihkan < J. Kornak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuida kevadel loomi esimest kord välja saadetud Kevadel, kui loomi esimest korda metsa saadetud, siis võtnud peremees väikese paja, pannud tulesüed sisse, käinud iga looma juures ja suitsetanud siis niiviisi kõik loomad ümberringi ära, siis pannud raudkangi ehk kirve või mõne muu raudasja loomadelauda ukse ette maha, siis vast lastud loomad laudast välja. Juhtunud keegi loom raudasja peale astuma, siis tapetud see loom ära. Raudasi laudaukse ees tähendanud, et loomadel nii kõvad või tugevad jalad on kui raud ja mitte suvel metsas katki ei lähe puujuurte vahel. Aga raua peale astumine tähendanud loomale õnnetust ette. Nüüd võtnud peremees jälle paja kätte, pannud natuke püssirohtu paja sisse süte peale, siis käinud korra ümber kõige karja. Siis võtnud peremees ühe kepi ja annud karjatse kätte. Selle kepiga pidanud karjane metsas kolm korda mööda päeva karja ümber käima ja õhtul, kui karjaga kodu tulnud, pistetud kepp loomalauda kastuseräästa sisse. Tähendanud, et nii kaua, kui kepp katuseräästas, seisnud loomad metsas ikka üheskoos ja tulnud õhtul jälle kõik kodu. Suitsetamine olnud suureks abiks sandi sõnade, nõiduse ja õnnetuse vastu.

E 28435/6 (14) < Vigala khk., Nõlva k. - J. Tihkna (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nikastuse sõnad Sõnad, mida sortsimoorid kõhu arstimise aegas, viina peale lugenud ja siis viinaga arstitavale sisse annud, olnud järgmised: Nikatsu, nakatsu, puupeaga pusu, üheotsaga nuga, valge vasika saba ja kirjukoera kael, kommerlinksu, kommerlanksu, allepuskari naps. Aga pealemäärimise jauks olnud üks isesugu rohi neil, mis järgmistest rohtudest kokku käinud: "Sabatilli ja salmijaaku, kolmejalgseid ja kullalehte, musta köömreid ja muud rohtu. See rohi olnud hommiku ja õhtu sisse võtta ehk peale määri nii sama hea.

E 28469/70 < Kihelkonna khk. - J. Anger (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Musma? allik Üks allik, mis praegus tähtsus on, kus veel vanad inimised nägind, et üks inimene istund seal juures kivi peal ja nüüd, kis sealt mööda läheb, see peab sealt jooma ja seal kivi sela istuma, et ei tohi muidu mööda minna. Ja vanad inimised, kis haigeks jäevad, need lähvad sealt jooma ja ise räägivad, et kis sealt joob, see saab tervaks. Ja loomadele toovad ka enne jüripäeva, kui loomad esimist korda välja lastassa, siis andekse juua, et loomad peavad terved olema. See allik on Irovi? külas, mere ääres.

E 28473 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < Mari Mahnus(1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rõstla külas Pilistveres Võõsiku vallas Sikasaare väljal on olnud rahaauk ja kolm pihlakast on seal augu peal kasumas, nii on näidatud Otsa Juhanille. Sellele ütelnud unes nii: "Seal on suur rahaauk, mine ja kaeva välja neljapäeva öösel." Aga mees ei ole tahtnud (julgenud) minna, selleperast, et teda on kästud öösel välja kaevata. Siis on kästud teda kolm korda, siis tulnud see jälle tema juure ja ütelnud: "Kas sina ei tahagi seda raha enam?" Aga siis läinud Otsa Juhan seda kohta vaatama ja leidnud, et see koht olnud kõik ümber kaevatud ja raha sealt ühe katlaga välja võetud. Siis saanud Otsa Juhan aru, et seal tondi raha oli ja nüüd mees kahjatsenud, nii et kael katki oli.

E 26483/6 < Kihelkonna khk. - J. Anger (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vana jutt Korra elanud omas saunas ja kuskil tööl ei käind, aga raha ja varandust olnud küllalt. Teine mõtlend: "Kuidas mina haavikusse saan, mina tahan hõika." Ja teine kuulend mis nad rääkind. Teine hõbedast, et kui sa vana kuu neljapäeva õhtul pirrusid teed, siis kõike viimane pane põlema ja põleta mõlemad otsad ära ja mine sauna, siis võta üks vana saunaviht ja üks vana sukasäär, mis punane on ja pane kõik kokku ja viska kolm kord üle sanna harja ja isse ütle iga kord, et sina pead mulle varandust tooma. Siis vii ta senna kohta, kus sa tahad varandust panna. Nüüd tema läind ka koju ja hakand ka nõnda tegema. Kui kõik valmis olnd, kui kolmat korda üle sanna harja viskand, siis üks punane loom tulnud talle vastu ja küsinud, et anna nüüd oma pahema kää sõrme seest kolm veretilka, muidu ma ei too midagist. Tema hakand kartma ja pand jooksma, see punane loom järele. Tema läind kõlusse ja pand ukse kinni, aga missest kasu tulnud, ikka tuln kallale, ei anna rahu. Öö läbi hoidand ära ja läind teise päeva targa juure ja palund abi. Tark õpetanud, et mine koju ja kui ta jälle tuleb, siis võta üks vana püss ja sulata üks vana hõbeasi ja tee kolm väikest haavlit. Ja kui õhtu tuleb, siis lase läbi ukseaugu, siis kaub sänna. Kui õhtu tulnud, siis tulnd jäalle ja tema teind nõnda, laskand püssi, aga puss ei lehe lahti. Teist korda niisamuti ei lehe lahti, aga kui kolmat kord, siis püss läind lahti ja mees kukkund maha ja olnud surnud, ja pole rikkaks saanud. Aga see punane loom läind oma teed sauna pool ja kadunud ära, ükski pole näinud, kus ta jähi.

E 28488/90 (2) < Kihelkonna khk. - J. Anger (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kis pailu tahab saada, see leheb metse ja püüab enne jüripääva ussi kinni ja leikab tükkideks ja paneb kinda sisse ja oma vasema jala alla, kus tema istub. Noh ükskord teine mees näind, et teine palju kalu saand, tema mõtlend, et kuidas mina tema kohta saan istuma, teine õpetand, et jääda? mees ? te, et tema magama jääb, siis istu tema kohta. Ja tema teind nõnda. Kui tema sõnna kohta istund, temal tulnud nõnda pailu, et pole jõudand üles tõmmata. Kui ta üle laiva äärä sisse vaatand, siis ta näind, et üks musta kübaraga poisikene temale kalu sisse loopind, et kole olnd näha. Temal hirm nahkas, mis nüüd teha. Kui ta neid kalu sisse loopind, seda rohkem tulnd juurde. Ta ei tea, mis teha, kui ta sisse loopind, ei rahule jää ilmaskit, siis ta ajanud see vana mehe üles ja ütlend, et aita, kalad võtavad mina elu ära. Tema ütlend: "Miks sa tegid nõnda, ära tee teine kord enam."

E 28491 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord elanud Are valdas üks suur nõid, läinud kord vennaga kiriku, teel aga tulnud selle nõiale, kuida kõige nõiadele see vaev, et ta oma nõidusetööd pead edasi tegema. Nõid küsinud vennalt, kellele tema rabandust peab saatma. Vend aga palunud: "Ära saada kellegile." Nõid aga kostnud: "Ma ei või parata, ma pean saatma, kui ma ei saada, on mul väga kange vaev." Seal olnud suur kivi, nõid saatnud rabandust kivi peale, selle peale löönud kivi paukudes lõhki. See suur lõhutud kivi seisab praegu alles Hallinga küla ligidal Valistre soos.

E 28495/6 (3) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanaste, kui Maalinn alles terve olnud, olnud Vanapaganal seal väga palju tegemist, aga vaevalise tee pärast ei ole ta igakord sinna peasenud. Mehike aga võtnud nõuks sinna kividest teed teha ja kandnud igalt poolt sinna kiva kokku. Kord tulnud ta jälle, suur kivi selgas. Kivi aga olnud nenda raske, et Vanapagan ära väsinud. Ta viskanud kivi maha, et vähe puhata, ja istunud ise kivi peale ja jäänud magama. Üks mees, kes sealt mööda läinud, äratanud ta üles. Vanapagan küsinud: "Kus sa, külamees, käisid?" Mees vastanud: "Maalinnas." "Mis sa seal kuulsid ja nägid?" küsinud Vanapagan. "Ei muud midagi, kui et Maalinna ehitakse kirik." Kui Vanapagan seda kuulnud, jätnud ta kivi sinna ja pannud ise minema ja jätnud sillaehituse järgi. See kivi seisab praegu veel Vaistave ja Kurese küla vahel, kus kaks suurt käeaset selgeste sees näha on, mis Vanapagan kivi kandes sinna sisse olla pigistanud.

E 28496/7 (4) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Seitsmenda Moosuse raamatust räägib rahvas meie pool nõnda. Seitsmendama Moosuse raamatus olnud kõik need nõidused ja kunstid ülevel, mis Egiptuse kunsimehed tegivad, siis kui Moosus seal oma imetegusid tegi, nii hästi ka Moosuse oma nõidused ja kunstid, kui Moosus kõrbes ussi puu otsa pannud ja rahvas elama jäänud. Seda ussi aga pannud Mooses muidu moeks puu otsa. Ta olla ussisõnad lugenud ja see olla rahvast aidanud ja need sõnad olla praegust veel meie kiriku lauluraamatus üleval, aga laiali laotud. Sellepärast kui uss inimest hammustab, vaotakse lauluraamatuga, kus need sõnad sees ja see pidada aitama. Üks mees meie pool tõendab, et ta olla ise oma silmaga Viljandimaal seitsmet Moosuse raamatut näinud. Need piiblid aga olla rahva käest ära korjatud, aga peale korjamist jäänud kaks piiblit veel Jaagupi kihelkonda, mida kätte ei olla saadud. Peale selle olnud tontide raamatud, mida rahvas kätte enam ei ole antud, vaid aga ainult sakste käes. Sel raamatul olnud mustad lehed ja valged tähed. Praegust on meie ligidal veel mitmed nõiad, üks vana mees oskata 9 ussi sõnad ja mitmed on ta juures käinud, keda uss on hammustanud ja kange valu sees, aga kui ta sõnad on lugenud, on ka valu kadunud ja paistus alanud silmapilk. Ka on veel mitu meest, kes rabandust saadavad ja ka ühtlasi aitavad ja mitmed muud veiksema looma saatjad. Mina kirjutaksin Teile neist rahvast pikemalt, aga aeg on väga kasin - edespidi.

E 28512/4 (5)< Põlva khk., Himmaste k. < Kanepi khk. - Johan Keerd < Taniel Jaht, 60 a. (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanast kõnnu katsk mõnikõrd kitse vai sikka näol, mõnikõrd kassi ehk pini näol, mõnikõrd sõitnu tõllaga nigu suur saks, neli hobõst iih. Niiviisi sõitnu vana katsk ütskõrd jäll vana haha (halli) sika näol, neli musta hobõst iih, must kass kutsari asõmõl puki pääl, Mooste puult tiid pitte Himmastõ küla poolõ. Sääl künnü Eostõ küla maal üts miis uma noorõ hobõsõga maad. Ku katsk sinnä kottalõ saanu, hirnnu künja hobõnõ. Tuu pääle ütelnü sikk: "Ime! Ime! Varsa hirnva vainuel!" Künja olnu vana tark miis, kes ilmast pallo nännu, kuulnu ja opnu olnu, tiidnu tuuperast kah tuud, et kui katsk ummõ sõnno pääle vastust ei saa, siis kas inemiste ehk elajide kuul vai mäännegi muu õnnõtus külla tulõ. Kostnu tuu pääle järgmiste sõnnoga: "Ei olõ tuu ime, et varsa vainuel hirnva, ka tuu um ime, et kide keelile kõnõlõs." Katsk sülänu kolm kõrd maaha, pomisnu hindahe mõnõ arvosaamada sõna ja kihotannu Himmaste küla poolõ tuhatnelja edesi, nii kavvõtõhe, ku pia külla sisse üte kõõvo kottalõ. Sääl lännu üts tõlla ratas katski, ei olõ kuigimuudo inäp edesi saanu. Lännu külast ratast otsma. Küla rahvas avitannuva katso hädast är, annuva kõva ratta ala panda, tuu pääle olnu tõsõl väega hää miil ja ütelnü külarahvale: "Et tii minno hää meelega hädäst olõtõ avitannu, tuuperast tii mina selle küläle kah hääd." Kõnnu kolm kõrd ümbre küla ja üttelnu küla rahvallõ: "Nüüd ei tulõ määnästki suurt hätta tii külale, ei inemiste, ei ka elajide kuulu, ei ka määnästki suurt nälähätta." Istnu tõlda ja sõitnu läbi küla ku tuul edesi. Tuust saani ei ollõv Himmaste külah inäp kunagi määnastki suurt kuulu vai katsko olnu, tuud kõiva naat tuust saani Ristikõõvas kutsma. Kõiv um küll joba ammugi ära kaonu, a maad, mis säält kohegi ei jää, kutsutas täämbätse pääväni Ristikõõvo alonõ.

E 28522/4 (9) < Põlva khk., Himmaste k. - Johan Keerd < Johan Keerd, 69 a. (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanal orjuse aol lännüva ütskõrd suvõl valla peremehe mõisa vilavooriga Riiga minemä. Edimätse päävä lännüva kõik ilosahe üteh, ei olõ kelgi midagi hättä olnu. Tõsõl pääväl väsünu ütel mehel uma hobõnõ är, ei olõ inäp paagastki tahtnu liigutada. Mehel hädä suur, et tõistõga üteh es saa minnä, pesnu küll hobõst ja säädnu rattit ja hobõsõriisto, a midagi ei olõ mõono, hobõnõ ei viä iks, kas vai panõ nõgõno hanna ala. Tõmmanu tõnõ suurõ hädaga hobõso kõgõ kuurmaga tii päält är mõtsa alla üte ilusa lakõ platsi pääle ja kaanu sääl hobõst süütmä. Ei olõ kuigi pallo aigu sääl viil saanu olla, kun sussõ sinnä naanu kokko tulõma. Olnu vast juba mitu sada, kun perakõrd, kea kõik kah undama naanuva. Mehel olnu hirmupelgu ülearru, mõtelnu, et ega nüüd inap hindäl, ei kah hobõsõl pääsemist ei olõ. Soe unnanuva hulgahna hää tükü aigu, kuu peräkõrd üte suurõ hõpõhalli soe säläh üts hall vanamiis nääle keskehe sõitnu. Tuu pääle jätnüvä soe undamise maaha. Tuu hall miis lännü mehe mano ja küsinu mehe käest: "Kes sa oled? Mis sa tahad? Kuis saa tohtset siia mii platsi pääle uma hobõsõ ja kuurmaga tulla?" Mees seletänu är, mis häda perast tima sinna oll lännü ja pallõlnu abi. Vanamiis lännu susse sekka tagasi, jäänu keskehe saisma ja vahtnu tükü aigu taiva poolõ. Tuu pääle sadanu taivast vanamehe kätte üts õigõ hää suur kogo, vast nii suur ku üts lehmäkints. Tuu külest lõõganu egalõ soelõ väikese tükükese ja annu mehele kah ja ütelnü esi: "Süü är, sõs saat kõvas!" Miis pallõlnu vasta ja ütelnu: "Anna mu hobõsõllõ, ta ei jõvva inäp sukugi, mul um hindal viil jõudu küll." Vanamiis ütelnu: "Mina olõ Püha Jüri ja söödi ummõ kutskit ja tiia kah, mis sullõ ehk su hobõsõllõ hää um, lupa mullõ tuu är, mis sullõ kotoh kurja tege, sõs saasõ su hobõnõ kõvas." Miis söönu kah tuu tükükese är, mis vanamiis tälle paknu, olnu pia sääne magu nigu lihal ja ütelnu sõs vanalõ mehele: "Olgu mis um, saagu mis saa, mina lupa tuu är, kes mullõ nüüd kotoh kurja tege." Püha Jüri sõitnu uma soega minema ja kah kõik tõso lännuva är. Miis pannu hobõsõ ette ja naanu minemä, nigu tii pääle saanu, tüknü juba hobõnõ sõitma, miis istnu tuuperast kah esi kuurma pääle ja lasknu tõõsilõ voorimeehile sõitõh järgi. Nu imehtelnüva, et kuis täl hobõnõ nii kõvas oll lännu. Ku tõsõ voorimehe ummõ hobõsit süütnüvä ja esi süümä naanuva, süütnu küll timä kah umma hobõst, a esi ei olõ sukkugi süvvä tahtnu, olnu ilma süümädägi ülearvo kõva. Kun säitse päiva tuust aost müüdä olnuva, kun vanamiis, ta vana Pühä Jüri tälle süvva annu, sõs tulnu söögiiso tagasi, söönu niisama ku inne Püha Jüri süütmistki. Kun voori päält kodo lännü seletännü naane, et künnihärg kaara süümä lännü ja sõs soe tõsõ är söönüvä. Härrä süümine olnu tolsamal pääval, ku täl hobõsõga susse seah olek olnu. Hobõnõ olnu nii kavva kõva, ku miis tedä oll hindä käeh pidanü. Seletännu 63-aastanõ vanamiis Joh. Keerd.

E 28533 (4) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ükskord juhtunud üks mees just sel aal rahaaugu juure, kui rahad põlenud ja mõtlend, et see üks päris tuli on. Küsin siis ka selle mehe kääst, kis seal tule ääres soendand, omale piibu peale tuld, mida temele ei ole keelatud. Tõstetud talle kohe kolm kulbitäit kuuehõlma ja kästud kodu minna, nii et ta kuuehõlma sisse ei vaata. Mees teind ka nii, kuda kästud, ei ole enne vaadanud kuuehõlma kui koju jõudes teinud hõlma lahti ja leind suure hulga kuldraha kuuehõlmast. Teine mees saand seda lugu kuulda ja läind ka omale piibu peale tuld saama, aga selle teise mehele ei ole antud, vaid ööldud: "Mis tuld sa siit tulid saama, mine koju seal on sul tuld küll." Mees tuld koju ja leind maja põlemast.

E 28534 (5) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oru valdas Nõrava külas on Tõnuri kapsaaedas üks suur kivi ja selle kivi all peab üks rahakatel olema. Korra näidatud ühele mehele unes, et võta paar emahanesi ja künna selle kivi ümbert, siis saab sealt raha välja tulema. Aga mees old väga arg, ei ole julgenud kündma hakata ja nii seisab see rahavarandus tänapäävani seal varjul.

E 28534/5 (6) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oru mõisast mõnisada sammu eemal on Hiiealune heinama, seal olla vanal ajal suur hiis olnd, kus rahvas käind ohverdamas ja mida väga pühaks peetud. Seal kasvand suur sanglepa mets peal, selles metsas käind külarahvas tähtpäävadel ohverdamas. Puudele on saand ohvriks õlut viidud, mida puude otsa loobitud, aga maa peale kõrgemate küngaste otsa on saand muud toidupoolist viidud. See raba, mis sellest õllest järele jäänd, söödetud kohe, selsamal pääval loomade kätte. Seal hiie ligidal on suur küla olnd, mida Hiietaguse külaks kutsutud, ja praegust on veel hoonete asemed tunda, mis kõrgemad, ja üks kaevgi on sest aast veel järel. Selle küla asemel on üks suur kivi veel praegust alles. Oru Soo tänava otsas, seal olla vanal ajal arvamise järel vist ohverdud ja seal peab rahvajutu järel üks rahakatel kivi all olema. Korra aand üks naine hommiku vara veikseid metsa ja näind veikeseid muste kustikaid üle selle kivi edasi tagasi jooksvad, pärast ta läind senna kivi juure vaatama ja leind sealt kivi pealt kuldlukuga pussnoa. Kui see Hiietaguse küla ära kautud, siis olla üks mees sealt hiiemetsast oma maja ehituseks palka raiund, aga siis olla sel mehel alati looma ikaldus olnd, sest kõik loomad surnd ära.

E 28535/7 (7) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oru mõisa põllu peal Kaissalu määl peab ka üks rahaauk olema. Kord näidatud ühe mehele unes, et võta üks kolmetolline lepapuust pulk ja mõeda kolm neljapääva õhtut selle pulgaga kolme punase looma sarvi ja mine löö siis iga neljapääva õhtul selle pulgaga kolm korda vastu seda kivi, kus rahakatel all on. Esimesel korral tuleb liblekas välja, teisel õhtul tuleb sitikas välja ja kolmandamal õhtul tuleb rahakast välja. Mees on ka nii teind, kudas unes kästud, võtt kolmetollise lepapulga ja mõet esimesel neljapääva õhtul punase looma sarvi, läind siis kivi juure, löönd pulgaga kolm korda vastu kivi ja kohe lennand üks liblekas kivi alt välja. Teisel õhtul mõet jälle punase looma sarvi ja läind löönd kolm korda vastu kivi, selle peale tuld sitikas välja. Aga kolmendamal neljapääva õhtul ei ole mees enam julgend kivi minna võtma ja jäänd ka rahakatlast ilma. Aga nüüd on ka mehe rahu kadund olnd, ei ole enam magada saand, sest nii pea kui tema magama jäänd, tuld suur must härg suurte mustade sarvedega teda pusklema.

E 28537 (8) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Orus Mäe pere väravas kivi all peab üks rahakatel olema. Ükskord olla ühele eidele unes näidatud, et võta oma kõige noorem poeg ja pane temale kolm kuube selga ja kõige vanem kuub olgu kõige peal, siis mina ja võta pojaga seltsis sealt kivi alt rahakatel ära. Aga eit löönd kartma, et ei tea, mis vaimud seal võivad olla ja ei ole läind. Nii seisab see rahakatel praegust seal kivi all.

E 28537/8 (9) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Orus vanas Hiietaguse külas on vanaste Käspre talu olnd ja seal talu juures kasvand üks tomingas ja selle tominga all olla rahakatel olnd. Korra olla ühele vigaselle mehele pealelõunasel uinakul unes näidatud, et võta labidas ja mine Käspre tominga alla ja kaeva hapuoblika juurest mulda ära, siis saad sealt ühe rahakatla kätte. Mees olla küll käind muidu seal vaatamas ja leind kõik nii olevat, kuda unes näidatud, aga kaevama ei ole julgend hakata ja nii on see rahavarandus veel tänapäävani maapõues varjul.

E 28538 (10) < Kose khk, Tuhala v - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord olla Tammiku soo pealt leitud ühe inimese kondid, mis otstest verist vahtu välja ajand ja ise on nemad karjund ump ja ump. Viimaks korjatud need kondid ära ja pandud ristitud mulda, siis kadund see ump-hüüdmine sealt soo pealt ära.

E 28539 (12) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oru koolimaja juures on üks veikene männiku salk, mida Kalmumännikuks kutsutakse. Senna peab olema vanal ajal surnuid maetud, kui üks kord suur katk olla olnd. Sealt on palju surnuluid välja tulnd seda koolimaja on ehitud ja korra olla sealt lähedalt põllu seest künniga ühe mõega leind.

E 28539/41 (14) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord käind üks perenaine hundiks nii kui enne seda sagedaste ette tulnud. Selleks läind tema rohuaeda ja käind kolm korda vastapääva vana õunapuu ümber ja iga kord ütlend: Niuh, nauh, nahk seilga, Kiuh, kauh, karvad külge! Ja sedamaid old kohe perenaisel karvane hundinahk seilgas ja joost nii kui teinegi hunt metsa poole. Kord olnud üks rätsep seal tööl ja juhtunud seda lugu pealt nägema ja kuulma. Rätsepal tõust ka himu hundiks minna, läind ka käind ümmer õunapuu kolm korda ja ütlend: "Niuh, nauh, nahk seilga, kuih, kauh, karvad külge!" Ja kohe saand rätsepast hunt. Läind siis mehikene ka perenaisele jälgi mööda järele ja leind perenaist teiste huntide seltsis pillkaari pidamast ühe vana hobuseraisa kallal. Rätsepal on see nähtus südame peale hakand, pöörand otsa ümmer ja visand hundinaha jälle õunapuu juure maha, kust ta silmapilgul ära kadund. Kord saat siis ema tütre ka oma asemel hundiks ja käskind siis koju ka värsket tuua. Tütar läind ja murd kohe oma vana ruuna ära ja toond ruunareie emale. Ema jälle tund oma ruuna reie ära ja hakand tütrega tõrelema ja ei ole enam teinekord tütart saat, vaid käind ise, kui värsket vaja olnd.

E 28541 (15) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui vanal ajal soldatid külades korteris olivad, siis on üks soldat oma peremehe kääst hoost küsind välja sõita, aga peremees ei ole and. Siis võtt soldat vägise hobuse ja sõit minema, aga ei ole veel kaugelle saand, siis olnd suur hall hunt temal tee peal vastas ja ei ole enam hoost last edasi minna, vaid hakand vägise hobuse ninasse kinni. Viimaks saand soldati süda ka täis ja löönd mõegaga hundil nina otsast tüki ära, siis läind hunt ulgudes metsa. Kui soldat koju tuld, siis leind, et peremehe nina otsast old tükk ära, siis saand soldat kohe aru, et see peremees ise oligi, kis temal tee peal hundiks vastas oli.

E 28541/2 (16) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tuhalas Mäe talu põllu peal on üks kivikangur, seal olla vanal ajal üks kabel olnd ja olla katku ajal senna saand surnuid maetud. Sealt olla kaevates inimeseluid välja tulnd ja üks vaskrist olla sealt leitud. Rahvajutu järel pidada seal üks rahakatel olema, mis tänapääv seal veel seista.

E 28542 (17) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord näidatud ühe mehele unes, et Tuhala kabeli surnuaja taga oleva kivikangru all peab kolm tündret kulda olema ja selle kulla peal peab üks mees puusärgiga magama ja selle keldreukse võti pidada seal mehe pea all puusärgi sees olema. Meest kästud sealt kolm korda labidaga kaevata, siis tulla puusärk välja, aga mees ei ole julgend minna kaevama ja nii on tänapäävani see kullakogu seal kangru sees alles veel tervelt ilma kasu kandmata.

E 28542/3 (18) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tuhalas olla Siilu järves üks suur rahakast, see peab olema selle tõutusega senna pandud, et kui inimesed juba nii veikeseks ja nõrgaks jäävad, et kaks meest munakoorega vett juba kannavad, siis tulla see rahavarandus iseenesest välja.

E 28543 (19) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ükskord on üks vanamees pühapääv jutluse aeges magades unes näind, et võta labidas ja mine maantee ääre ja kaeva sealt kivikangru äärest rahakatel välja. Mees teindki ka nii, kui kästud, võtt labida ja läind kaevama. Niipea kui tema seda maad hakand kaevama, tuld üks jänes kivikangru seest välja ja hakand seal ümmerringi jooksma, selle peale olla juba inimesed kirikust välja tulnd ja mees jätt kaevamise järele, et eks ma siis kaeva teda välja, kui inimesed ära lähevad. Läind siis pärast jälle kaevama, aga ei ole enam kedagist leind sealt ehk küll suure sügava augu kaevand.

E 28544/5 (20) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ükskord tund üks vanamees, kis väga rikas oli, oma surmatundi ligi olevat ja taht siis oma rahavaranduse maa sisse matta, aga poeg on saand vanamehe nõust aru ja passind vanamehe järel igal pool, kus tema läind. Viimaks võtt nõuks koplisse suure lepa alla matta ja pand siis selle tõutusega senna maa sisse: "Kis seda raha tahab kätte saada, kautab oma pea." Aga poeg, kis enne puu otsa oli ronind, ütles selle peale: "Kukepea aitab küll." Vanamees ütlend teist korda: "Kis seda raha tahab kätte saada, kautab oma pea." Poeg on jälle ütlend: "Kukepea on hea küll." Vanamees ütlend kolmat korda: "Kis seda raha tahab kätte saada, kautab oma pea." Poig ööld jällegi, et kuke pea on hea küll. Selle pääle ööld vanamees: "No olgu siis peale kuke pea," sest tema arvand, et see hääl taevast tuleb, sest puu old lehtes ja tihe, nii et tema poega ei ole puu otsa näind. Selle peale eland vanamees veel viis pääva ja viiendamal pääval viskand selle va hingekese välja. Siis võtt poeg vana kuke ja tapp seal kohas ära, kuhu vanataat rahalaeka oli pand ja sai sedamoodi rahakasti kätte. Poeg enne käind niisamma seda kohta kaevamas, aga ei ole sealt kedagit leind, aga niipea, kui kuke pea otsast ära löönd, paist rahakast talle silma. Poeg elab veel tänapäävani head elu selle vana isa varaga, kui tema mitte ära ei ole surnd.

E 28545/6 (21) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tuha valla heinamaal veikses orus kraavi ääres kadakapõesa all peab üks rahaauk olema. Kord läind üks mees sealt mööda, kui just parajaste rahad põlenud. Mees mõtlend, et see tuli on, mis karjatsed põlema jätt, sest eemalt näind tema, et üks suur must härg magand seal tule ääres, aga ligemalle minnes on härg ennast mustaks härraks muutnud. Mees löönd esteks kartma, aga pärast võtt ometi südame rindu, et saagu mis saab, lähen ometi juure ja küsin piibu peale tuld. Küsindki siis omale piibu peale tuld, mida see must härra temale kohe kolm kulbitäit ilma keelmata and. Ühe kulbitäie pand piibu peale, aga kaks täit kuuehõlma. Mees tänand tule eest ja läind minema, saand vähe maad eemalle ja hakand vaatama, et kas tuli kuuehõlmasi mitte ära ei ole põletand, aga oma suureks imeks ei leind tema mitte tuld kuuehõlmast, vaid selge kuld hiilgand mehele hõlmast vastu ja piibu pealegi old kuldtükk. Mees saand kohe korraga rikkaks meheks.

E 28546/8 (22) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanal ajal olla Tuhalas palju nõidasi olnd, nii et kogu ümmerkaudsed rahvas kõik Tuhala rahvast kartnud ja hoidnud nendega tülisse hakkamast, sest tihtipeale on need nõiad oma vihamehele siilid, sisalikud ja konnad sisse nõidund, mis suurt valu teind ja millest muidu ei ole lahti saand kui mine ja palu seda, kes sulle seda viga tegi. Siis saand jälle kohe terveks, kui nõid mõne sõna on posisend. Tuhalas Rähni talus olla ka üks nõid olnd ja see olla käind lendavaks, tassind siit ja sealt omale vara kokku ja nad eland jõukat elu, ei ole kellegist puudu old, kuna sellevastu Pärtle premees vaeseks jäänd, sest tihtipeale olla peksetud ja tuulamata vili ööse palju kahanend. Viimaks käind Pärtle peremees targa kääst nõu küsimas, mis teha tuleb, tark õpetand, et pane kuuseokkaid vilja asemelle, siis saad kohe näha, kis teine pääv vilja ja kuuseokkaid tuulab. Pärtle peremees teind targa õpetuse järele ja pand vilja asemelle kuuseokkaid ja teine homiku olnd okkahunnik heaste vähenend. Siis läind peremees vaatama, kuskohal kuuseokkalist vilja saab tuulatud ja leind, et Rähnil tuulatud rukkit ja kuuseokkaid segamini. Pärtle peremees küsind: "Kudas teie kuuseokkaid tuulate?" Selle peale vastand Rähni perenaine: "Mis sul sellega tegemist on, mis meie tuulame, okkaid või ohakaid?" Peale selle ei ole enam Pärtle viljahunnik öösse kokku kuivand. Teine kord, kui Pärtel sõnnikut põllule vidand, tuld üks suur emissiga ja hakand seal sõnnikuhunnikus pöörlema. Pärtle peremees löönd talle kepiga nina peale nii, et nina verine old. Teisel pääval old Rähni perenaise nina verine.

E 28562/3 (31) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra on üks perenaine old, kis libahundiks käind ja iga kord olla ikka midagist värsket ligi toond, sest et neil alati värske liha old võtta. Korra toond poeg siis ka noore nooriku koju ja see olla juhtunud kord nägema, kui ämm tuld koju suur koerakoot old käes ja viskand siis üle ukse lattu. Hommiku vara läind mini vaatama ja leind, et juba old koot puhas ja perenaine hakand juba leemeks teda keetma. Mini ei ole sest saadik enam seda leent ega liha söönd ehk küll ämm teda selleks sundind. Viimaks saand ämm aru, et mini teda on passind, siis taht tema miniat ära kägistada, aga mini saand veel jooksma tema kääst ja joost oma koju nii, et ämm teda põle kätte saand. Siis ukse takka ööld veel: "Oleks ma so kätte saand, ma so tossu oleks välja võtt."

E 28564 (1) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lehm punases on, punast kuseb, siis võta löö lehma laia lepaga ristluude kohta üheksa korda ja pista see lepp siis vastuoksa maa sisse senna kohta, kus lehm punast kusi, sis kaub kohe punase kusemine ära.

E 28567/8 (15) < Kose khk., Tuhala k. - T. Viidemann (1896) Sisestas Kristel Leisalu 1998, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kellegil maaalused on, siis saab neid niimoodi arstitud: enne päevalooja tuleb altpoolt päeva ajatoe teiva alt üks kolmenurgeline mätas lahti kaevata ja siis vautakse soolaleiva puruga kolm korda haiget kohta ja sülitakse kolm korda selle leivapuru peale ja siis sõnadega: "Maa isakene, maa emakene, kui oled seda haigust mulle and," siis võta ka soolaleiva puru senna mättaauku panna ja mätas ruttu takka otsa ja isse keera kohe pahema jala kanna pealt ümber ja mine ilma tagasi vaatamata ära, siis peab see tõbi suutuks ära kaduma.

E 28569 (19) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sa väga unine oled ja tahad unest lahti saada, siis käi kolm korda tagurpidi Issameiet lugedes ümmer härjalinnu kui tema laulab, siis oled alati ärk ja erkvel, kui teised magavad, nii et sa kõige pisemat krõbinat kuulda võid.

E 28591 (a) < Tarvastu khk. - J. Tõllasson < vanake, 75 a. (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Raha kuivatet mede nurgan Mattu Libaniku pääl, Kõveru silla otsan, Kalmemäe käärun, Peetre pedastikun, ja Reile mõtsan aeanu jälle luu pilli. Reile mõtsan ollev vanal aal üits sõaülemb umbsi ära tapet ja selleperast sõs luu oeanu.

E 28606 (21) < Tarvastu khk. - J. Tõllasson (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Taari tegemise juures, kui taari raba peale kallatakse. Mede taar hapnema, külanaise kaklema, perenaise persekile, oma naise otsekile, külanaise kükakile. Kes joob see joobnus jääb, kes maitseb, see maha sadab.

E 28609 < Tarvastu khk. - J. Tõllason (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanarahva jutu järele olnud seal, kus nüid praegust Võrtsjärv on ilusad põllud, heinamaad, külad, talud ja kirik. Olla ükskord lausa vesi asemele tulnud, mille sündmust rahvas oma silmaga olla näinud. Kallil pühade aegul olla mõnel õnnelikul korda läinud kirikukellade helisemist kuulda ja kuuldavat veel praegugi.

E 28613 (7) < Tarvastu khk. - J. Tõllasson (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui varesed talvel õhtalt puuladvas seisavad, siis tuleb külm ilm, seisavad varesed hommikul puuladvas, siis tuleb sulailm.

E 28632 (1) < Ambla khk., Lehtse as. - Otto Hintzenberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui leivad ahjust välja võetud, siis ahju kohe mõni puu visata, siis ei jää ahju kõht millaski tühjaks. (Siis on ikka leibu ahju panna.)

E 28634/5 (13) < Ambla khk., Lehtse as. - Otto Hintzenberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mõni inimene võib oma jutuga, ilma et ise tahakski looma ehk mõnda muud asja ära teha. Olnud kellegil õige vagane siga. Elanud aina õue peal, üsna põllu ligi. Ainult kahelatiga aed olnud sia ja põllu vahel. Naabrieit käinud seal, näinud siga ja hüüdnud naljatades: "No, kas see siga pime on, et ei oska vilja minna! Oi kui vagane!" Naabrieit saanud vaevalt õuest välja juba siga olnudki viljas. Möldri siga elanud veskis keset viljakotta. Nosinud mahalangenud teri. Kord hüüdnud keegi messaline: "See siga on puruloll, et ei oska hambaid kottidesse lüia!" Pole poolt tundigi mööda läinud, kui siga juba mehe oma koti lõhki rebinud. Vanemad inimesed teavad niisuguste üteluste vastu abi. Ütleb keegi, kui lambad kadunud: "Ehk hunt murrab lambad ära," vastatakse "Oh, mis hundil lammastega asja on!" Kui keegi kiidab: "Oh, küll on teil vagane laps, ilusad haned, head ja terved loomad jne.," siis lausub kiidetud asjade omanik tasa: "Laku lapse, hanede, loomade jne. p-t!" Kord olnud tütarlaps lammaste karjas. Istunud põesa varjus ja mänginud. Korraga tulnud keegi vanamees, keda rahvas nõiaks pidanud, lammaste poole ja pomisenud: "Sikud, sikud, sarved, sarved, vanal kitsel keerud sarvaed!" Laps pole teadnud midagi kahju karta, tulnud põesa varjust välja ja ütelnud: "Vaata, taat, selle oinal on ka keerulised sarved!" Vanamees pole sõnagi lausunud, sülitanud ja läinud minema. Lammastel pole viga midagi olnud.

E 28642/3 (4) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1886) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Mees uputab kurja naise poriauku. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ahne naine Ühel mehel olnud ahne naene, ei ole täidin mehele süiagi anda. Mees oli peris kimbus. Viimaks tuli hää nõu meelde. Tema tare lähidal oli üks sügav auk, vist mõni kaevuase. Üks päev võttis mees köie ja ütles naesele: "Tule, lase mind siia auku, mulle üteldi unes, et sääl põhjas suur katlatäis raha ollev, ma lää too ta vällä." Naesel kohe himu ise raha järele minna, arvab, et mees raha puha vällä ei too ehk jälle muist omale tahab. Ütleb mehele: "Sinust tolust ei saa kedagi raha vällätoojat, mina ise lähen ja toon raha vällä!" Mees ajab küll vastu, aga kas naesed oma jonni jätavad. Ja mees seda just tahtiski. Laskis naese alla, naene vajus üle pää pori sissi. Mees laskis nööri ka naesele järgi hüpata ja läks ise ära. Nõnda sai mees naesest lahti.

E 28649 (11) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sa ära essun oled, siis aja püksi jalge otsa ja vaate pükse ja harude vahelt, siis näed, kos sa oled.

E 28651 (19) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Martin Jänes 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Müristamise ajal ei tohi tühja nõud käe otsan kanda, vanapagan tükkivat sinna sissi.

E 28651 (20) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes suure reedi hommiku enne päeva laaste tuppa too, see leid suvel hästi linnupesi.

E 28659 (7) < Tarvastu khk - Jaan Sikk (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hallihaigus saavat terves, kui sauna kütetes ja halli vihutes, sannakütmiseks aga korjatakse vana pastlatüki, viisräväku, saapatalla tükid, maidaluud ja kõik niisugune ribu ja räbu.

E 28659 (8) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hall kaduvat ära, kui hallipõdejale valge mära tausse pääle pandakse.

E 28659 (9) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hallipõdeja saavat terves, kui talle parpendiini sissi anda.

E 28659 (10) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Kristel Leisalu 1998, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maalisi arstites maalise heintega.

E 28659 (11) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Kristel Leisalu 1998, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maalise saavat terves, kui neile mütamulda pääle pandas.

E 28659 (12) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Kristel Leisalu 1998, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kolme aiatoe alt võetes mulda ja vajutades maalisi sellega.

E 28660 (13) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Kristel Leisalu 1998, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maalise nakave maast. Kui teadas, kus kohalt na om nakanu, siis kaabites sinna hõbevalget ja visates punast lõnga maha.

E 28661 (20) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui seal tiiru om, siis aetas lepatse malga kuumas ja virutes sia lõugepärasid.

E 28661 < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Saadan nüid natukese värki. Tänan teid postkaardi ja raamatu eest, mida ka kätte olen saanud ja ma loodan, et veel mõni saadetus edespidi saab järgnema.

E 28666/7 (5) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kudas teomees raha sai Korra olnud üks vaene teomees. Orjanud mõisat ööd ja päevad, hädasti saanud aga igapäevase leivapalukese. Kord kui ta jälle mõisa teole läinud, tulnud talle üks uss vastu. Teomees löönud ussi maha. Edasi minnes jõudnud ta ühe kruusamäekese juurde. Sääl tulnud tal kaks ussi vastu. Teomees löönud ka need maha. Mõned sammud edasi astudes tulnud talle kolm ussi vastu. Need löönud ta ka maha. Ja mida kaugemale teomees jõudnud, seda rohkem ussa tulnud talle vastu ning kõik kopsinud ta maha. Viimati, kui ta õige suure ussikarja maha kopsinud, tulnud talle ussikuningas vastu, suur punane hari pääs. Ka selle löönud teomees maha. Nüüd pole tal enam ainustki ussi vastu tulnud. Võtnud siis labida ja hakanud ussa maha matma. Vaevalt saanud ta labidaga paar korda kaevata, sääl tulnud suur rahaauk vastu. Rahaauk olnud kuldraha täis. Teomees teinud augu tühjaks ja saanud sedaviisi rikkaks meheks. Viimati läinud kaugele maale ja ostnud sääl omale mõisa.

E 28670/2 (8) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896). AT 150 A*, Konna kolm õpetust, 59 t. Laialt levinud muinasjutu "Rebase nõuanded" läänemeresoome-balti arendus, mida tunnevad soomlased (5), eestlased, lätlased (8), leedulased (6) ja liivlased (2). Meie piirkonna õpetused on improvisatsioonilised ja varieeruvad rohkem kui mujal jutustatavas rebase redaktsioonis. Vt. P. Kippar. Konna õpetused (AT 150 A*). Muinasjututüübi AT 150 läänemeresoome-balti redaktsioon. Emakeele Seltsi Aastaraamat. 19/20, 173/74, lk. 263-289. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Konna õpetused Korra läinud mees kaevust vett tooma. Konn olnud kaevus. Sattunud kogemata veeämbrisse. Mees toonud veeämbri tuppa. Leidnud konna seest. Mees konna kinni püüdma ja õue lume sisse viskama. Konn paluma: "Kulla mees! Ära mind külmaga kuivale viska! Külm võtaks mu siis kohe ära." Mees vastu: "Kao mul asja! Mine nüüd sinu pärast tagasi kaevule sind vette laskma! Kes sind käskis ämbrisse tulla?" Pidanud konna uksest välja viskama. Konn haledamalt paluma: "Kullapai mees! Pane mind talveks oma taariastasse*1. Ma annan sulle kevadel selle eest kolm hääd õpetust." Mees mõtelnud, ütelnud: "Ükskõik! Kui mulle kolm õpetust annad, eks siis panen ka. Õpetused teevad ikka inimese targemaks." Viinud konna taariastasse. Igapäev täitnud taariastast uue veega, et konn raba*2 pääle kuivale ei jääks. Kevade jõudnud kätte. Lumi sulanud ära. Teised konnad olnud juba platsis. Mees läinud oma konna juurde, rääkinud: "Vesi juba lainetab. Sinu sugu lööb sulpsu. Mine nüüd ka välja ja anna mulle ületalve pidamise eest õpetused kätte!" Konn vastu: "Vii mind kaevu äärele, sääl ütlen." Mees viinud konna kaevu äärde. Konn hüpanud kaevu salispuu*3 pääle ja pajatanud: "Esimene õpetus: kui sa õmblema hakkad, siis pane niidile sõlm otsa, muidu tõmbad niidi läbi. Teine õpetus: kui sa üle aja*4 lähed, siis hakka aja väljaspool teivastest kinni. Hakkad sa seespoolsetest kinni, siis tõmbad nad katki. Kolmas õpetus: kui sa vanaleiba välja heidad, siis pööra nina vastu tuult, muidu käib hais ninasse." Ütelnud ja sulpsatanud kaevu. *1 kaljanõusse; *2 jahvatatud linnased, vili või leib kaljanõu põhjas; *3 kaevurakete; *4 aia

E 28677 (8) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui veetilkmed või -piisad kaua aega puude okste või lehtede küljes ripuvad, siis saab sadune ilm kaua edasi kestma.

E 28677/8 (9) < Saarde khk - Jaak Sõggel (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuida lendajat tehti? Kui küpsetatud leivapätsist mõned niisugused terved rukkiterad leitakse, mis veskikivide vahel mitte katki ei oli pudenenud, siis pandakse need terad püssi sisse ja lastakse selle nime pääle välja, kellele kahju või surma loodetakse teha. Ialgi ei saada pauk tahtmisest mööda rehvama. Kui kolm tera korraga saavat lasta, siis mõjuvat see valusamalt.

E 28679 (14) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sügisel puude lehed harilisest ajast varemalt kollaseks löövad ja koltunult kauaks puude otsa jäävad, siis olla eestuleval kevadel pikka, igavat ja viletsat aega oodata. Ka ei saavat siis, sellel kevadel põllutööga õigel ajal hakkama.

E 28679 (15) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Härmatuse kohta pandakse aega tähele: on härmatus puuoksadel allpool küljes, siis saada eestulev suve väga vihmane olema, kui aga härmatus puuoksadel päälpool küljes seisab ehk sääl paksemalt paistab olevat kui allpool küljes, siis saada eestulev suve väga kuiv olema.

E 28709/12 (9) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar < E. Põld (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanatüdruk libahundiks Kodune jutt Arvates kümmekunna aasta eest läinud Patsi kõrtsi juurest, mis seisab 25 versta Kuresaare linnast Sörve pool, suure maantee äeres, kaks teuvaimu Käetla mõisa, mis siit ligi 30 versta põhjapool seisab, teule. Üks olnud noor naene ja teine vanatüdruk. Aeg olnud pealelõunane, kui nimetud naesterahvad tee jala alla võtnud. Saand nad juba paarkümmekond versta ära käinud, jõudnud nad Irmuste mäele. All suos söönud üks valge mära uma varsaga. Vanatütruk ütelnud oma seltsilasele: "Vaata, kui ilus vars seal suos sööb!" Tükk maad edasi minnes, hakkanud ta jälle räekima: "Siin nii ilus koht!"* Istume ete vähe maha ja hingame jalga, ma olen juba üsna väsind." Istunud siis ka maha. Noor naesterahvas viskanud ennast küliti ja jäenud veidi magama ehk kuidas rahvas räegib, silmad läinud korra kinni. Kui ta silmad jälle oli lahti teinud, näeb tema, et ta seltsilane maas rabab ja sipleb. Ta vaatnud salaja kõrval ja mõtelnud: "Ei tea, mis sest asjast peaks välja tulema?" Korraga näeb ta, et ta seltsilane ennast libahundiks oli muutnud, Hunt tulnud tema juure, haistanud teda igalt poolt ning pannud koguni oma nina tema oma vastu. Tema teinud ennast raskest magama ja hinganud mõlemate otsetega. Libahunt pannud suo poole vattima. Püisnud seal varsa kinni, murdnud see ära ja pannud nahka. Jätnud ainult kaks reit järele. Võtnud need suhu ja kömberdanud vana koha peale tagasi. Siin pannud ta need ona kotti ja tulnud jälle seltsilast haistama, kas see peaks magama. See teinud ka sel korral ennast magama. Nüüd muutnud libahunt ennast jälle inimeseks. Äratanud siis seltsilase üles ja hakanud jälle ühes minema. Jõudnud heaks ajaks mõisa. Siin hakanud nad omale õhtuks süia keetma. Saand sööm valmis saanud, ütelnud vanatüdruk oma seltsilasele: "Ma olen täna omale nii palju liha keetnud, et ei saa üksi otsa, säh, aita sa mind kah!" Teine vasta: "Taha ma su varsaliha üht! Kas ma's näe, kuida sa varsa ära murdsid ja kaks varsakintsu kotti toppisid!" Esimene: "Os sa k...t! Oleks ma seda teadnud, et sa ülal olid, küll oleksin sind kohe ära kuugistanud!" * Irmuste mägi on tõeste üks kaunimaist kohtadest Saaremaal. Loodus on see koha väga ilusaste ehtinud. Mägi on mitu vörsta pitk ja kaunis körge, nönda et tema pealt seitse kirikutorni võib näha. Vanad inimesed räegivad, et see Saaremaa seljaroog olla.

E 28764 (5) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tahab teisele paiseid panna, siis peab kolm kibuspuu oga ja kolm maarjakivi üheksa kord läbi oherdiaugu ajama. Selle järele kolme tule peal kuivatama, siis tuhaks höeruma ja teisele milgil viisil sisse andma ning sellejuures lausuma: Höeru, höeru, kivike, purgi üles, punnike, otsi üles, ogake, paista, punanupuke.

E 28764/5 (6) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tahab teisele hambavalu panna, sis tuleb kolm aiavihva tükki tuhaks höeruda ja seda tuhka teisele leivaga sisse anda ning selle juures lausuda: "Näri, uss, puuri, puss, tee auk, pane jälle tuletukk!"

E 28766 (13) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Uut sauna ei vöida noores kuus esimeseks kütta, siis ei pidada saun ilmaski sooja.

E 28766 (15) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tahab, et pörsad palju ei karju, siis tuleb neid enne viite päeva kotiga kolm kord vastu küna otsa kunkida.

E 28767 (18) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui võõras midagit asja kiidab, siis tuleb ütelda: "Su p...e on taga kena," siis ei tehja võõra suu ega silm santi.

E 28767/8 (20) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kilkisi tahab ära kautada, siis piab vanas kuus neljapäeva õhtul söömalaua ära pühkima ja need purud kolm kord läbi jalgade ajama ning siis taaspidi käega ahju peale viskama ja ise lausuma: "Sõbrad, sööge kõhud täis ja hakage ära minema," siis kaduda kilgid kohe ära.

E 28768 (22) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui selle paiga pealt, kus neiu k...l käinud, puru võtab ja see pruukimata paberikarbi sisse paneb ning karbi siis ümebrt kinni liimib ja tammejuure alla viib ning vasaku jala kannaga kolm risti peale teeb ja ise lausub: "Seia sinu himud surgu, mulla põhjas mädaks mingu!" Siis ei sallida neiu kõige oma elu ajal meesterahvast.

E 28771 (30) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noort hobust saab uudes kuus õppima haketud, siis seista hobune kaua noor ja priske.

E 28771/2 (33) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Koolja kerstulaua tüki, millel oks sees on, oksaaugust läbi vaata, siis nähja, mis silmamuundajad teevad.

E 28773/4 (39) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui näeripäeva humikul enne kukelaulu kolme soolaragega kolm kord ahju kireaugust tahma vötab ja siis need soolaragid loomade sekka viskab ja lausub: "Sööge nüüd!", siis olla loomad sel aastal terved.

E 28775 (43) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tahetakse, et siad suvel prsiked on, siis peab kadakamarju läbi katlakõrva toppima ning neid jüripäeva homikul piu pealt leivaraasukestega sigadele sisse andma.

E 28777/8 (52) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tahetakse teise pere loomi ära nöiduda, siis saab suure neljapäeva homikul enne koitu ahjuluua vett tehtud ja seda teise pere värava alla valatud ning siis sealt ise kolm kord tagurpidi üle hüpatud ja iga kord lausutud: "Võtku tont, pangu paharet", siis loomad kas surra ära või jäeja kiduraks.

E 28778 (53) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui teise taimeaida tahetakse ära rikkuda, siis saab sütevett 9 kord läbi vasaku jala sukapäise lastud, peale selle saab teise pere ukse alt kolm laastu kirvega lüödud, need ära pöletud ning seda tuhka ühes veega teise pere taimeaja pöhjapoolt nurgast aeda visatud, siis ei kannatada aed midagi.

E 28787 (1) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Muistsed laulud Mul oli veikene vellekene, siberiku sillukene, läits ta mõtsa ragumaje. Lõi üits kõrd, lõi tõist kõrd, tüvi merde tüntsati, ladu satte saare pääle. Mea tüvest tettanesse, koa ladvast laskenesse? Tüvest tetti tünderman, ladvast laste langalõim, keskest tetti kiilukirstu, kiilukirst, mõõdu vakk. Pani kinni siis kidsisi, pani rampi, siis rabisi. Lase es külan magada, külalatse lammiskida.

E 28788 (2) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Me kae, me katsu, kas om iks veri vereva, kas om iks pale punane, kas om peet ka piimale, söödav sõira soormile. Näiokene, noorekene, ei ole sa peet piimale, sööted sõira soormile, sul om silma pimestetud (sinetedu), kõrvajuure kõllastetu. Vellekene, noorukene, oppa siis oma ullikene, noomi oma noorekene. Oppa iks uil usse tagan, noomi noor nulga tagan. Andku ei küla teada, karjalastel katsatada.

E 28788/9 (3) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kubjakene, kullakene, istu maha pendre pääle. Tissi tinge, tässi täie., Mea om sorre, pista suhu, mea om peene, pillu maha, mea om järre, järra ära. Kubjast põrgu kutsutas, Kiltrit põrgu kisutas. Sääl neid nõnda kaubeldas: "Viis vana viisu vastu, Kuus vana koti vastu, seitse vana särgi vastu, kattessa vana kasukat vastu.

E 28789/90 (4) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Poisi loodu petijasse, oma hinge andijasse. Pois petab,ei peritse. Kuits sõtse kuusistule, pett sõtse pehistule, ala sõkk sõnajala, pääle kakk kanajala. Tule mulle, näiokene, karga mulle, kaabukene, mul om siid kübara pääl, karra kauka veere pääl. Tule mulle, näiokene, ma pea sinu peo pääl. Saie näio saanunes, kaabukene kaldunes, pand' iks juuse irre ette, vahalatva vaiva ette. Kunas see irs öölenes, tarepakku või taganes, siis läits näio kuusistule, aste ikma haavistule. Enne iks ollu oman põlven, söönu pütsikuid pajosta, angerpüssi aia alta. Oles mo ihu ilusamb, oles mo pale punatsem. Juus mul helki herra elu, kodun mul kuninga elu.

E 28790/1 (5) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kunas kusik sukka kudi, kaske, kunas vesik veime veeret? Kusik lei kuuti kuusikunna, vesik lei leiku lepikunna. Põlvist saadik meiste vammil, nabast saadik naeste vammil. Küll om tennu, küll on saanu, ei ole suiknu suitsuaiga, häbendanu hämaraaiga. Viis me virga näio ära, rutulitse ruakeetja, kaske, parajatse soolapandja, virgakse veevedaja, Ka valli paja vanguni, esi must ku muruoinas, seapaha pöörakene, viis me virga näio ära, kaske.

E 28791 (6) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanamees, vaderikene, võttis noore naesekese, kattekümne aastalise. Lätva sängu, lööva mängu, lina liikva, padja plaksva, sängutulba lööva tulda, sänguvedru väriseva.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50  51  52  53  54  55  56  57  58  59  60  61  62  63  64  65  66  67  68  69  70  71  72  73  74  75  76  77  78  79  80  81  82  83  84  85  86  87  88  89  90  91  92  93  94  95  96  97  98  99  100  101 Järgmine lehekülg ]