Andmebaasis olevate tekstide vaatamine
ERA II 15, 72/3 (39) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu m. - Jaak Sõggel < Elts Taklaja (1921) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hallitõbi.
Hallitõbi tulnud külasse ja häävitanud inimesi surmale, kellesse ta vähegi puutunud. Suremine läinud nii suureks, et enam matjadki külast ei leitud. Hakatud halli vastu abi otsima: katsutud ja maitsetud kõik ohud ja rohud ära, kuid abi ei saadud ja paranemist ei olnud märgata. Hall teinud oma häävituse tööd ikka edasi.
Viimaks mintud Setumaale, ühe kuulsa targa juurde nõu küsima. Tark seletanud, et hall ise elada Pärnu linnas, ühes kaupmehe tühjas aidas. Tulevad tähele panna, kui külas hall oma häävituse janti pidavad, sest siis olla teda kerge Pärnus kaupmehe aitas ära tappa, sest siis olla ta ilma hingeta ja ei suutvad vastu panna.
Just sellel ajal, kui külas kõige suurem suremine olnud, mintud Pärnu ja leitud ka suure otsimise varal ühest tühjast kaupmehe aidast halli-kõsu ülesse, tapetud sääl kohe ära. Varsi lõppenud ka külas halli-haigus. Nii pääsenud küla halli-tõbest jäädavalt lahti, ega ole teda tänapäevani enam sääl nähtud.
ERA II 15, 78 (43) < Saarde khk., Räägu m. - Jaak Sõggel < Peeter Ruukel (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kuida hunt ja karu vihameesteks saivad?
Kui hunt kord ajaviiteks võeraspeol oli käinud, näinud ta sääl noomatud siga. Seda nähes hakanud temal suu vett jooksma. Ta pidanud plaani kuida siga saaks ära varastada. Aimanud, et ta üksi seda ei suuda ja kutsunud oma parema sõbra ja usalduse mehe karu abisse.
Karu olnud ettepanekuga rahul ja nii mintud tormisel ööl teatavasse talusse siga vargile. Hunt katsunud esite omale siga turjale võtta, temal olnud ainult kahe mehe jõud - ei jaksanud. Karu, kellel kaheksama mehe jõud, upitanud sea turjale ja tassinud kodu. Tulnud kodus jaotamine. Karu lugenud toomise pärast omale eestõiguse, võtnud sea omale ja jätnud hundi kõhu tühjaks ning suu vett jooksma. Hunt läinud minema ja vandunud.
Olivad küll siia maale hunt ja karu kui suured sõbrad, aga tänasest päevast vandus hunt karule kurja ja jäivad eluks ajaks teine teise vaenlaseks.
ERA II 15, 81 (47) < Saarde khk. ja Halliste khk. - Jaak Sõggel < Hans Rebane, 60 a., Jaak Sõggel (1922) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Rootsi kuld.
Põhja sõja ajal, kui Rootsi sõjaväed Vene vägede käest lüüa saanud, taganedes Pärnu maalt läbi läinud, matnud sõja väe ülemad mitu pütti sõja väe päralt olevat kulda Saarde kihelkonda, Kilingi-Nõmme männikusse kingu sisse varjule, sest et Vene väed õige kannul olnud ja nii siis võimata arvatud olevad põgeneda, sest et raske kulla voor selleks takistust teinud. Tänini olla see kuld alles ülesse leidmata.
Jaak Sõggel jätkab: Mina olen varem üht teist sellesarnast lugu varem ülesse kirjutanud, mis Saarde kihelkonnast kuuldud, selles räägitakse, et Rootsi sõja väe kuld, mida Põhja sõja ajal ära peidetud, seista varjul Voltveti Tõnume talu mägedes, või jälle Tõrva linnamäel. Minu arvamise järel peaks sellel lool pisut tõtt sees peiduma, mida see asja olu tõendab, et Rootsi kullast mitmes kihelkonnas ühte viisi räägitakse. Päälegi ei ole Kilingi-Nõmme männik Tõnume talu mägedest kaugel, vast kaks ehk kõige rohkem kolm versta. Niisiis üks kõik, kus kohal nimelt, aga Rootsi kulda peab siit ümbrusest otsima.
ERA II 15, 94 (58) < Halliste khk., Uue-Kariste v. - Jaak Sõggel < Marie Sõggel (1924) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kuida ämm minija kõne välja võttis.
Ämmal toodud minijas kodu. Ämm ei olnud minijaga sugugi rahul, sest et see temaga kunagiste ei rääkinud. Kui ämm midagi käskinud, minijas täitnud käsku, küsinud ämm midagi, siis näitanud minijas käega - ja midagi rohkem. Ämm minija kõne ikka ei kuulnud.
Ämm arvanud viguri välja: pannud tapetud kassi supi pajasse keema ja käskinud minijat paja järele vaata ja tuld paja alla teha, et supp hästi keeks. Ise läinud kuulama salajas, mida minijas sarnasest loost arvab. Minijas täitnud käsku. Kui ämm ära läinud, vaatanud minijas pajasse ja hakanud üksinda rääkima, nagu see temale viisiks olnud: "Neni nippi näpakest, kait kikki kõvvakest ja üit tolu lolu pelan."
Nüüd saanud ämm aru kätte, et minijas pudi keelega ja sellepärast oma kõne varjas. Ämm võttis ikka minija kõne välja.
ERA II 15, 95/7 (59) < Saarde khk., Voltveti v. - Jaak Sõggel < Marie Sõggel (1925) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vaenelaps Leeni.
Leeni jäi vara vaeseks lapseks. Surivad ju temal isa ja ema ühte järgi halli-tõppe. Leeni võeti külla kasulapseks, kuid kasulapse elu jäi temal tundmata: pidi orjama ööd kui päevad ühte lugu ja päälegi sai ta selle palgaks õige tihti sõimata ning kuulda halbu sõnu. Kurjest kasuvanematest ja raskest orjusest tüdinenud palus Leeni omale ennem surma, kui veel üht tundi edasi elada.
Kui Leeni ühel õhtul, pääle päävatöö hallikale vett tooma läks ja sääl kaua oma raske elu üle nuttis, ilmus tema juurde hall vanamees. Leeni kohkus esiti, kuid vanamehe lahke kõne pääle kadus ehmatus pea ja nagu abi paludes jäi ta ootama, mis vanamees temast õige tahab. Kui vanamees Leenile oli seletanud, et tema häda teadvad ja tema palvet olla kuulnud, ta saada teda aitama, kuid esite pidada teadma, mida Leeni soovib. Leeni ei soovinud midagi muud, kuid et ta võiks rahulise südamega tööd teha, sääl juures mitte kurja ei kannataks, ega häda ei tunneks. Et Leeni midagi üle liigset ei nõudnud, lubanud vanamees tema soovi täita ja käskinud teda neljapäeva õhtul jälle samasse kohta ilmuda.
Kui Leeni lähemal neljapäeval samasse kohta oli ilmunud, kuhu teda vanamees oli käskinud, võttis vanamees teda enesega ja viis metsa, lükkas tihedas lehtis sahrapuu põesa kahele poole ja selle järele ilmus avaus, kust koguni teine ilm, teistsuguses ilus neile vastu naeratas. Vanamees läks ees ja Leeni sammus järel, mõtetes: Sündigu, mis sünnib, egas ma halvemat ikkagi ei saa.
Vanamees andis Leeni ühe vanapoolse naesterahva hoole alla ja käskis Leenit seda kõik teha, mida see naesterahvas temale õpetama saavad, lubanud ise varsi jälle tagasi ilmuda Leenilt tema elu üle järele pärima, ütlenud endal õige väha aega ja palju tööd teha olevat, ning kadunud nii rääkides nende silmist.
Leenil läinud uues kodus õige hästi, tööd temal teha olnud, kuid seda olnud nii vähe, et Leeni seda nagu tööks ei pidanudki. Nädala aja järel ilmunud vanamees tagasi ja pärinud kohe Leeni elu järele. Et aga Leeni oma eluga väga rahul olnud, see rahuldanud ka vanameest, kes siis jälle lühikese olemise järel ära kadunud. Vanamehe kadumine olnud Leeni mõttes kahtlane, mis temas osalt hirmu äratanud. Tema perenaene saanud tema kahtlusest aru ja seletanud, et tema vanal raske ammet olevat: ta pidada iga päev järele vaatama, et metsale, et metsloomadele siin ega sääl mingisugust kahju ei sündivad, mida kurjad käed alati püüdvad korda saata. Ka olla kõik lilled ja õied metsas ja vainul tema valitsuse all. Sellepärast hüütavad tema vanameest metsavanaks või metsavalitsejaks.
See kõik rahuldanud Leenit, nii et ta oma elus enam paremat ei soovinud.
Leeni kadumine äratanud tema pererahva hulgas kogu hirmu, sest mitmesugused jutud, mis end küla mööda laiutanud, avaldanud tema pererahva kohta enam halba kui hääd.
Leeni olnud ja jäänud kadunuks.
ERA II 15, 107 (67) < Paistu khk. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1925) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui hobune kaebama läks.
Vanal ajal oli mees hobust jumalamuidu peksnud, omas viha tujus, sest et hobune oli töö tegemise juures rohtu püüdnud. Kuid hobune hakkanud andeks paluma. Mehel saanud süda sellest veel rohkem täis ja jätkanud peksmist veel enam. Hobune lubanud Jumala juurde kaebama minna, kui see peksmist järele ei peaks jätma.
Mees ei jätnud ikka peksmist ja hobune läinud Jumala juurde kaebama. Jumal annud hobusel õiguse ja lubanud temal, et ta töö juures võib rohtu söömiseks püüda, kus juures töö mitte takistatud ei saa. Sellest ajast sööb hobune ikka tööd tehes ja püüab rohu kõrse, kus juures ta kunagi tööd ei takista. Sellest on ka sõna saanud: "Ära seo hobuse suud, kui se pahmast tallab."
ERA II 15, 109 (69) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Hans Rebane (1926) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Vanapagan Võrtsjärvele silda ehitamas.
Vanapagan oli kord kuulda saanud, et Tartus lähemadel päevadel, mitme suurema kurjategija süütegusid kohtus saada arutusele võetud ja selleks mõtlenud Vana kohtumaja enne seda päeva, maani maha lõhkuda. Oma reisi alustanud ta Hallistest, kuid teepääl reisides Tartusse tulnud tal mõnesugusi takistusi ette. Kõige suuremaks takistuseks olnud Võrtsjärv oma suure vee koguga. Sellest ei saanud Vanapagan nii hõlpsaste üle. Kohe olnud temal hää nõu käepärast: korjanud hulga suuri kiva kokku ja kannud neid järvesse, et ülepääsemiseks teed saada. Kuid just kesk töö ajal laulnud kukk, Vanapagan ehmatanud nii kangeste, et just kõvaks jäänud järve kaldale. Kui ta väha toibunud, siis annud jalgadel teada, et aga enne päikese tõusu varjule saada.
Sild jäänud ikka tegemata - ja teisel päeval lõpetanud kohus oma töö - kurjategijaid trahvides.
ERA II 15, 113/5 (73) < Halliste khk., Kaarli v. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1927) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Julge mees ära eksinud.
Halliste kihelkonnas, Kaarli vallas asub suur laialine Kottnõmm. Kottnõmme kohta kuuldus jutt, et see kes pääle päeva veeru Kottnõmmest läbi juhtus minema ikka ära eksinud ja pidanud nii kaua Kottnõmme mööda edasi tagasi kõndima, kuni kuke lauluni, siis alles saanud ette võetud sihile. Nii kestnud see ikka ja alati edasi. Viimaks ei julgenud enam keegi pääle päeva veeru Kottnõmmest läbi minema, kartnud ikka eksimist, sest teati ju, et selles mõni kuri tegevuses olla, ja teekäijat eksitada. Arvati selles tegevuses süüd Vanapagan olevat. Nii läksivad aastad ja keegi ei läinud enam pääle päeva veeru Kottnõmme ligidale.
Kord ajanud üks julge mees südame rindu ja suurustanud, et tema ei karda ühtegi kurja ega ka Vanapaganat, olgu nad kas seitsme pää või sarvega ja alustanud õhtul ämariku ajal reisi, et Torimu talust läbi Kottnõmme Seelaku või Kose talusse reisida. Oma teada läinud ta otse sihis, vana jalarada mööda, kuid pimedas kadunud jalarada käest, kuid julgemees läinud ikka edasi, arvanud nähtavad kohad väga tutavad olevad. Kui ta nõnda kaua aega kõndinud, ei jõudnud siiski lagedale, ega näinud ja saanud ta Seelakule ega Kosele, kuhu ta oli lootnud. Kõndinud, kõndinud ja jälle olnud ta vana koha pääl tagasi. Küll võtnud ta uue sihi, et eesmärgile jõuda, kuid ikka olnud ta vana koha pääl tagasi. Nii sündinud see mitu ja mitu korda. Nüüd uskunud julgemees, et ta tõeste eksituses ja Vanapagan teda edasi, tagasi vedavad. Jõudnud kesköö, kuid ei targemaks läinud sihile püüdmine sugugi. Viimaks kuuldud kaugelt kuke laulu ja nüüd, nagu kadunud soomuksed julgemehe silmade eest. Nüüd kohe leidnud ta õige teeraa. Nüüd olnud temale tutav iga puu ja põesas, iga mätas ja küngas, kus ta noorena oli karjas käinud ja aega mööda saatnud. Selle järel saanud ta ka õige pea Seelaku talu juurde välja.
ERA II 15, 120/1 (78) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Karl Rein (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kuida Vanapagan Koodiorust minema sai.
See oli vanal ajal, kui Vana-Kariste Koodi oru ümbrust kattis suur laialine pime mets, elas sääl Vanapagan rõõmsat ja muretut elu. Ükski ei tülitanud teda, tema tegevuses. Ka koerte haukumisi ei olnud ühestki küljest kuulda. Isegi kirik olnud kaugel, see asunud Penuja vallas Alliste mäe pääl. Paremat, ega vaiksemat kohta ei teadnud Vanapagan halli taeva alt otsidagi.
Aeg-ajalt ja aast-aastalt raiutud mets ikka Koodi oru kallastelt vähemaks, asutatud talud, isegi külad lähedusesse. Ka kirik ehitatud Koodiorust mitte kaugele. Kõik see pahandanud Vanapaganat hirmsaste: ta katsunud küll kõiksugu kunstidega rahva tööd takistada, kuid vähe tema ettevõtetest läinud täide ja see vihastanud teda veel enam.
Kord läinud karjastest/mööda/, karjased teda nähes löönud kartma ja hakkanud Jumala keeli paluma. Seda kuuldes põgenenud Vanapagan, kus seda ja teist, ega ole sellest ajast karjasid enam tülitanud. Koodi orus, kodus olles kõlanud juba Pudru- ja Sirgeküla naiste vaimulik laulmine kõrvu Vanapaganale, mis talle hingerahu ei annud. Ja kui veel kiriku kella helin iga pühapäev Koodi orgu Vanapagana kõrvu kostnud, ehmatanud ta kangeks. Esi otsa ei tahtnud ta uskuda, et see Jumala kojast tulnud, aga viimaks, kui kuulnud, et see ühelgi pühapäeval ära ei jäänud, teinud Vanapagan ülepää, kaela otsuseks - Koodi orust põgeneda, põgeneda jäädavalt. Sellest päevast on Vanapagan Koodiorust ära läinud, teadmata kuhu.
ERA II 15, 122 (79) < Saarde khk., Voltveti m. - Jaak Sõggel < Liisa Tooming (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Päkapikulaste tantsupidu.
Kord läinud Voltveti mõisast töölise naine päise päeva ajal, teed mööda mõisa taha Punapargi metsa. Ta lööb silmad ülesse ja näeb eespool tee pääl hulga veikseid pisilasi poisse ja tütrukuid tantsivad. Kõik olnud toredaste ja uudes ülikondades riietud. Naene lähenenud ja vaatanud neid hoolega. Olnud neist veel arvata vassamaa kaugel ja tantsu keerutus kestnud ikka endises tempos edasi.
Selle järele vaatanud naene kõrvale ja tagasi, et ümbrust mujalt silmitseda. Kui ta siis jälle tantsijate poole pööranud, ei olnud tantsijatest ühtegi enam olemas. Naene rutanud kohale, kust ta tantsijaid oli näinud ja otsinud, et kas tantsijatest ei ole vast mõnda märki maha jäänud, kuid midagi ta ei leidnud, ei leidnud ka jälgi, mida oleks võinud veiksede päkapikulaste omaks tunnistada. Kõik olnud nagu enne.
ERA II 15, 124 (81) < Halliste khk., Abja v. - Jaak Sõggel < Karl Rein, 71 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kuida sündisivad Õisu ja Kariste järved (Teisent).
Sääl, kus praegu Õisu ja Kariste järved asuvad, olnud muistsel ajal ümbruse elanikude heinamaad. See sündinud heinaajal, kord kui heinalised olnud heinatöös, tõusnud põhja-hommiku poolt suur, paks hirmuäratav must pilv ülale ja liginenud kohutavalt heinaliste poole. Korraga hüüdnud hääl pilvest: "Järv Õisu! Järv Karistesse! Rutaku, rutaku!" Henalised rutanud suure kiirusega, kes aga saanud, sest ükski ei tahtnud järve alla jääda. Selle järel lahkunud pilv kaheks: ühest pilve poolest saanud Õisu järv, ja teisest poolest saanud Kariste järv. Mõlemad järved asuvad teine teisest eemal, mille vahe arvata 15 kilum. Ka kuju poolest on järved teine teisele väga sarnased.
ERA II 15, 126/7 (84) < Halliste khk., Abja v. - Jaak Sõggel < Karl Rein, 72 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Lugu sellest, kuida otsijad kuldadrast ilma jäid.
Rootsi kuninga kuldader, kes vana Rootsi sõja ajal Vana-Kariste Meelimäe sisse peidetud, olla katsutud küll säält päeva valgele tuua, aga iga kord juhtunud ikka üht, kui teist, mis asja nurja ajanud, nii et ettevõtjad alati kartma löönud - ja põgenenud.
Kord pidanud kolm inimest, üks Abjast ja kaks Vana-Karistest nõu, kuida võiks kuldatra Meelimäe seest kätte saada. Et ettevõttes tarkust leida, läinud nad targa nõuandja juurde juhatust saama. Tark, Moia Maret juhatanud, et ei tohi kaevamise juures midagi karta. Kui kartvad, siis ei saada ette võttest midagi välja tulema. Kui mehed tarvilise juhatusega varustatud, läinud nad, tark ühes ka, Meelimäele. Olnud kottpime öö ja puhunud kerge tuul. Hakatud kajuma, sest enne keskööd oli tarvis targa õpetuse järel kuldader välja kajuda. Kui mehed küllalt juba higistanud suurest kajumisest, kuulnud nad jõe poolt häält: "Maret, Maret!" Mehed jäänud kuulama. Sündinud veikene vaikus, selle järel jälle: "Maret, Maret!" Nüüd pistnud Moia Maret jooksma ja kadunud kajujate silmist. Meestel olnud hirm põues, et kui tark juba kardab, siis see hääd nalja küll ei tähenda. Ilma, et mehed üks teisega midagi oleks rääkinud, annud mehed jalgadele tuld ja kadunud Meelimäelt, ilma et kuldadra saba otsagi oleks näha saadud.
Nõnda jäänud jälle, see kord Rootsi kuninga kuldader Meelimäest välja toomata, kus ta praegu ka alles peidus puhkab.
ERA II 15, 140/1 (13) < Halliste khk., Abja v. - Jaak Sõggel < Karl Rein, 70 a. (1927) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
/Vanatüdruk naerab, et pulmad lähedal./ Vanatüdruku naer.
Vanatüdruk naernud kord õige suure häälega. Kui perenaene asja järele pärinud, et mis naerule ometi võis põhjuseks olla, kuid tüdruk ei tahtnud kuidagi oma naeru põhjust välja rääkida. Ja kui perenaene sugugi järele ei jätnud, vastanud tüdruk: "Näen, et minu pulmad ka enam kaugel ei ole. Ja sellest oli mul nii hää meel."
ERA II 15, 145 (1) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1919-1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vatuherra Ann. Teine nimi teadmata. Elas Halliste kihelkonnas, Kaarli vallas, Rae talus ja oli tegev 1870 a. ümber. Arstis maalise haigusi, tuulest rabatud ja rohkeste teisi haigusi. Luges haigedele sõnu pääle, sest tema sõnade pääle lugemisest loodeti ja oodeti õige palju terveks saamist. Pääle sõnade pääle lugemise andis ta haigedele ka rohtusid, küll vedelad pudeliga, kus juures ka pudelisse nõia sõnu loeti, kuivadest rohtudest olivad väga tähtsad juurerohud ja mitmedest lilledest kokku segatud õied. Neid õiesegu rohtusid anti kõige rohkem niinimetatud "üheksama-sugu haigustele". Vatuherra Ann oli ainult oma ümbruses otsitud arst, kaugemal ringkonnas väha kuulus.
ERA II 15, 173 (24) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas Kristiina Rüütli 1999, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui lepadel lehed sügiseks kaua otsa jäävad ja kaskedel varem maha langevad, siis saada see hääd vilja aastat ette tähendama.
ERA II 15, 177 (48) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Pihlaka vitsaga ei tohi noort tüdrukut lüüa, siis saada see vanaks tüdrukuks jääma.
ERA II 15, 184 (100) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kes noori puid armetult, rumalusega ja mõistmatalt maha lõigub, murrab, purustab ja viisiliselt häävitab, see saada juba noorelt pimedaks jääma ehk kaduvad temal nägemine märksa. Sellepärast vanad Eestlased keelasivad kangeste nooremetsa rikkumist ja selle häävitamist. Tähendati et puud olla elavad, ja tundvad purustamisest valu. Teati veel tähendada, et puud olla vanana koguniste kõnelenud, nagu seda ka muinasjutudes sagedaste saada ette tulema.
ERA II 15, 184 (101) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Näpuga ei lubanud vanad inimesed mitte kunagiste päikese, kuu ega tähtede poole näidata, ega neid kiites ilusateks nimetada. Teati, et need jumalikud olevused olla ja nii ei tohtida neist mitte palju rääkida, ei koguniste nende poole sõrmega näidata.
ERA II 15, 187 (134) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Külitakse aega teravaste tähele pannes, ikka noore kuu sees. Vana kuu sees külitud vili kaob vähemusesse, kuna asemele aga tugevat umbrohtu saab tulema.
ERA II 15, 189 (151) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui toomed kevadel rohkeste õitsevad ja marju kannavad, siis saada tatre vili see aasta rohkeste väljaandma.
ERA II 15, 190 (162) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
On saare puudel rohkeste kõtru või seemet, siis saada see hääd odra aastat tähendama.
ERA II 15, 191/2 (175) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Müristamise ega välkimise ajal ei tohi teise inimese kohta halvaste rääkida; kurje ega rumalaid sõnu suust välja ajada; kärmeste jooksta, ega sõita; ega pikka puu all varju otsida; haljaid, läikivaid asju ligi kanda; vilistada ega huigata; ei tohi kivi pääl kõndida, ega istuda; maja uksi ega aknaid lahti hoida; niita, ega kärmeste tööd teha.
ERA II 15, 192 (181) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Noorekuu vihm saab rohkem kosutama, vanakuu vihm kaotama.
ERA II 15, 196 (218) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Maasikad valmivad harilikult Jaanipäevaks ja vaarakad valmivad harilikult Jaaka (jakobi p.) päevaks. Valmivad nad sellest ajast varemalt, siis olla see varane aasta; aga kui nad hiljem valmivad, siis olla see hiline aasta.
ERA II 15, 208 (303) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui tulekahju, või mõni selle sarnane valguse kuma öösel kõrgesse taeva pääle paistab, siis saab ilma teiseks muutma.
[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 73 74 75 76 77 78 79 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99 100 101 102 103 104 105 106 107 108 109 110 111 112 113 114 115 116 117 118 119 120 121 122 123 124 125 126 127 128 129 130 131 132 133 134 135 136 137 138 139 140 141 142 143 144 145 146 147 148 149 150 151 152 153 154 155 156 157 158 159 160 161 162 163 164 165 166 167 168 169 170 171 172 173 174 175 176 177 178 179 180 181 182 183 184 185 186 187 188 189 190 191 192 193 194 195 196 197 198 199 200 201 202 203 204 205 206 207 208 209 210 211 212 213 214 215 216 217 218 219 220 221 222 223 224 225 226 227 228 229 230 231 232 233 234 235 236 237 238 239 240 241 242 243 244 245 246 247 248 249 250 251 252 253 254 255 256 257 258 259 260 261 262 263 264 265 266 267 268 269 270 271 272 273 274 275 276 277 278 279 280 281 282 283 284 285 286 287 288 289 290 291 292 293 294 295 296 297 298 299 300 301 302 303 304 305 306 307 308 309 310 311 312 313 314 315 316 317 318 319 320 321 322 323 324 325 326 327 328 329 330 331 332 333 334 335 336 337 338 339 340 341 342 343 344 345 346 347 348 349 350 351 352 353 354 355 356 357 358 359 360 361 362 363 364 365 366 367 368 369 370 371 372 373 374 375 376 377 378 379 380 381 382 383 384 385 386 387 388 389 390 391 392 393 394 395 396 397 398 399 400 401 402 403 404 405 406 407 Järgmine lehekülg ]