[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 53107 (11) < Keila khk, Harku v. - Paul Berg < Rein Maritov (1922) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rabanduse saatjad Kaks Lähtru meest ajanud kõrtsis isekeskis juttu: "Lähme saadame ühe peremehe härjale rabanduse." Eks keegi kuulnud seda pealt, tundnud peremeest, kellest jutt olnud. Läinud teatanud teistele, mis ta kõrtsis kuulnud. Peremees võtnud pannud härja asemele mullika ukse kõrvale lõõga. Ise jäänud valvama. Varsti hakanud mullikas värisema ja kukkunud maha. Härg jäänud sedaviisi ellu.

E 53117 (27) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Aliide Siimann (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kelle käsi pannud, selle käsi võtku Minial olnud tige ämm. Riielnud iga päev. Minia elu olnud päris halb. Viimaks surnud ämm ära. Enne surma läinud ämm kolde juure, kraapinud tuhasse augu, pannud raha sisse, ise ütelnud: "Kelle käsi pannud, selle käsi võtku." Minias juhtunud seda salaja nägema. Surnud ämm ära, tahtnud minias raha kätte saada. Küll otsinud ja tuhninud, pole aga midagi leidnud. Viimaks tulnud ämma sõnad uuesti meele. Tassinud eide kolde, kaapinud siis surnu käega, kohe raha käes.

E 53120/1 (36) < Keila khk., Harku v., - Paul Berg < Leenu Krumm (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Heering naise sees Kord ostnud naine heeringaid. Tahtnud üht suurt heeringat pääle kauba võtta, pistnud salaja kotti. Kaupmees juhtunud nägema, ütelnud: "Küll see heering sind veel sööb!" Saanud naine koju, löönud valud sisse. Kala närinud südant. Varsti surnud naine ära.

E 53123/4 (40) < Keila khk, Harku v. - Paul Berg < Aliide Siimann (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Raha koerte näol Peremees leidnud korra rahaaugu. Tulnud koju, käskinud sulast raha tooma minna, ise ütelnud: "Ära sa aga säält omale võta." Sulane läinud ja mõtelnud: "Ma hakkan nüüd kõiki temale viima, poole võtan omale." Niiviisi mõteldes saanud viimaks sinna, kus peremees ütelnud rahaaugu olevat. Näeb, surnud koer maas. Küll otsinud raha, aga ei ole pääle koeraraipe midagi leidnud. Saanud viimaks vihaseks. Mõtelnud: "Viin õige raipe peremehele. See ta raha ja kõik! Miks ta petab?" Võtnud siis koera õlale ja sammunud koju poole. Kodu viskanud koeraraipe peremehe jalgade ette. Ise ütelnud: "Säh, võta nüüd oma raha!" Kõlinal kukkunud raha põrandale. Olnud suur hunnik kulda. Sulane olnud imestuse pärast keeletu. Peremees seletama: "Et muist raha omale tahtsid saada, muutus see koeraraipeks. Nüüd ta ikka tervelt minu käes." Üks teine kord muutunud raha kaselehtedeks. Sulane tahtnud jälle osa saada.

E 53124 (41) < Keila khk, Harku v. - Paul Berg < Aliide Siimann (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kudas mees rahast ilma jäi Korra öeldud mehele unes, et ta järgmisel päeval rahaaugu leiab, kästud aga sel päeval mitte vanduda, siis jääb rahast ilma. Mees virgunud, hommikul arvanud unenäo tühiseks, kas siis vaene inimene ka rahaauku leiab! Otsustanud siiski sel päeval mitte kurja nimetada. Hakanud kündma, künnud juba lõunani. Härjad väsinud, tahtnud puhata. Viimaks jäänud miski raske asja taha seisma. Küll mees minetanud, aga ei härjad liigu. Saanud viimaks päris tigedaks, ütelnud: "Mis teiel kuraditel sees on, et teie ei liigu?" Saanud mees seda vaevalt öeldud, kui kõlinat kuulnud. Nagu hulk raha vajunud maa alla. Läinud mees vaatama. Adra ees suur auk, rahakatla ase tunda. Nüüd mehel küll kahju, et kurja nimetanud, aga kõik juba hilja.

E 53124/5 (42) < Keila khk, Harku v. - Paul Berg < Julius Rääp (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kudas mees rikkaks sai. Kord öeldud vaesele mehele unes: "Tõuse üles, mine mere ääre, mata maha, mis sa säält leiad, siis saad rikkaks." Ei ole mees seda tähele pannud, arvanud tühiseks unenäoks. Heitnud uuesti magama. Saanud vaevalt silmad kinni, kui jälle seesama uni kordunud. Nii kästud tal kolm korda mere ääre minna. Tõusnud ka viimaks üles ja läinud. Saanud mere ääre, sammunud tükk maad mööda kallast edasi. Näeb äkki mingisugune must kogu tee pääl ees. Läheb juure. Surnud mees lamab liiva pääl. Vesi oli ta oma hõlma võtnud ja nüüd välja viskanud. Riietest saanud vaene mees aru, et see üks kapten olnud. Kaevanud siis ka mulla sisse augu, tahtnud surnud sinna matta. Surnud maast üles tõstes tunnud ta taskus midagi rasket, hakanud katsuma, suur kott kullaga. Mees matnud surnu maha ja viinud kulla koju. Saanud sellest pääle jõukaks meheks.

E 53125 (43) < Keila khk, Harku v. - Paul Berg < Julius Rääp (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Raha mulle, katel kuradile Vanamees olnud juba mitu kuud haige, aga ei ole ära surnud. Küll palunud surma, aga surm ei ole tulnud. Kord künnud naaber põldu. Näeb, vanamees tuleb ruttu, ruttu nagu ei olekski haige, endal suur katel käes. Läinud vanamees aia alla, viskanud katla üle aia, ise sõnunud: "Kurat, võta oma raha!" Pääle seda läinud vanamees koju ja surnud kohe ära. Kui vanamees rahakatelt viskanud, hüüdnud naaber nalja pärast: "Raha mulle, katel kuradile!" Õhtul koju tulles näeb, must tõld seisab ukse ees ja tõllast käseb hääl raha järele tulla. Ei mees julge. Lõdisenud hirmu pärast toas. Viimaks tulnud tõllast must mees välja ja toonud ise raha tuppa. Pääle selle kadunud ta tõllaga kui tina tuhka. Olnud veel nagu katla kõlinat kuulda. Alles nüüd julgenud mees hingata. Suur rahahunnik seisnud põrandal. Mis mehel nüüd viga elada.

E 53140 (52) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Uss tüdruku kaelas Kord elanud vaene taluteenija. Palgaks saanud ainult süüa ja mõne riidenartsu. Tahtnud ka helmeid kaela saada. Mõtelnud, ma lähen metsa, korjan marju, saan raha ja ostan helmed. Läinud ka pühapäevasel päeval metsa. Hakanud korjama. Saanud poole toobi osa marju korjatud, kui teine tüdruk hüüdnud: "Näe, mis sul kaela ümber on!" Tüdruk vaatama. Kaelas olnud suur uss. Ei ole kuidagi ära tulnud, jäänud igavesti kaela. Nii saanud igaüks karistuse, kes pühapäeval tööd teinud ehk midagi raha eest müünud või ostnud.

E 53140/1 (54) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vanatont Vesnari metsas Vesnari metsas nähtud sagedasti viirastusi. Kord tulnud talve ajal mees ja naine linnast. Saanud metsa vahele. Näinud tuld. Jäänud mõtlema, kust tuli sinna saanud. Nende teada ei olnud sääl lähedal ühtki elumaja. Läinud ligemale vaatama. Näinud: kaks musta ihualasti meest, sabad taga ja sarved pääs, istunud tule ümber ja sulatanud katlas raha. Meest-naist vahtinud tükk aega hirmuga päält. Viimaks hüüdnud: "Isa pojuke, püha ristike!" Silmapilk kadunud tuli ja rahasulatajad. Meest-naist minetanud hobust ja kihutanud ruttu kodu poole. Kodu jutustanud lugu teistele. Kodurahvas nõu andma: "Minge tagasi, vaadake, mis sääl kohal näha!" Läinud mees teine päev tagasi. Tule kohal olnud ainult hunnik kaselehti lume pääl maas, ei rahast ja sulatajatest jälgegi. Mees sõitnud tagasi koju. Pärast kahjatsenud, et ei võtnud kaselehti kaasa, oleks näha saanud, mis neist välja oleks tulnud.

E 53141 (55) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg (=Ariste) < Liisa Berg (1922). Pille Kippari Loomamuinasjutud. AT 243*, 97 t. Ligikaudu 1/4 üleskirjutustest (32) on jutuks välja arendamata loodushäälendid. Saaremaal lauldakse samateemalist riimilist rahvalaulu (ca 50 t.). Vrd. vanasõna EV 10564. Vt. P. Kippar. Varese naisevõtt (AT 243*). Rahvasuust kirjapanekuni. Uurimusi rahvaluule proosaloomingust ja kogumisloost. Tln., 1985, lk. 83-100. Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Varese naisevõtmine Vares läinud naist võtma. Kiidelnud pruudile, et jõuab küll naist toita. Kõik väljad vilja täis. Läinudki naine varesele. Tulnud sügis. Hakatud vilja ära vedama. Varese naine juhtunud seda nägema. Läinud mehele kaebama: "Jaak, Jaak, vili viias, vili viias!" Jaagul häbist silmad täis. Vale väljas. Hõikanud naisele nabra otsast: "Las' viia, las' viia, saab küllalt, saab küllalt!"

E 53148 (61) < Tallinn < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg (Ariste) < Liisa Berg (1922). Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vähk Vanasti andnud Jumal loomadele süüa. Vähk jäänud alati hiljaks. Tulnud Jumala juure ja venitanud ennast (ringutanud). Kord tulnud vähk ometi õigel ajal, jäänud aga Jumalale kahesilmavahele. Jumal küsinud: "No, kus vähk on jäänud?" "Vanamees, kas su silmad tagaotsas on, et sa ei näe?" küsinud vähk. Jumal vihastanud ja loonud vähjal silmad tagaotsa.

E 53148 (62) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Ann Siimann (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vaenuköis Vaenuköieks nimetab rahvas väikeste usside kogu, mis nagu madu välja näeb: ussi pää, ussi keha jne. Ainult sellest võib teda ära tunda, et väikesed ussid kehavad ja liiguvad. Vaenuköis ei lähe muidu laiali, kui käega segada ja lugeda teatavaid sõnu. Need sõnad, mida kord vaenuköie lahutamisel tarvitatud, aitavad iga haiguse vastu. Vanast otsitud inimesi, kes elus vaenuköit lahutanud. Vaenuköied olla vist sõja ajal vaenlaste poolt tehtud.

E 53148/9 (63) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Ann Siimann (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Mehe petmine Ühele mehele ilmutatud unes: Mine öösel vana müüri juure, müürist leiad poti ja potist raha. Mees ei ole alguses uskunud. Läinud viimaks siiski kaema. Leidnud ka poti üles. Teinud poti lahti, potis olnud raha asemel surnuluud.

E 53153 (13) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Aliide Siimann (1922) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Sinu, minu ja meie lapsed. Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Palju lapsi Mees kuulnud õues suurt kisa. Tulnud sisse küsima, mis juhtunud. "Ei ole suuremat midagi," seletanud naine, "minu ja sinu lapsed läksid meie laste kallale!"

E 53153 (14) < Torma khk. - Paul Berg < Aleksander Berg (1922) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Poeg ei taha võõrast naist kosida. Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kuda ma võtan võõrast inimest Poeg olnud juba vanapoiss. Isa peale käima: "Võta ja võta naine!" - "Kudas ma võtan võõrast inimest?" ütelnud poeg. "Aga ma võtsin ju ka võõra inimese," vastanud isa. "Sa võtsid ometi meie armsa ema!"

E 53160 (33) < Torma khk. - Paul Berg < Aleksander Berg (1922) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Naise tanu läheb rutt moest välja. Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Moodis tanud Mees tulnud linnast, läinud kõrtsist mööda. Sõbrad kõrtsi sisse kutsuma natuke viina võtma. "Ei mul ole aega", vastanud mees, "pean ruttu koju minema: ma ostsin naisele uue tanu, läheb muidu moodist välja!"

E 53203 < Vändra khk., Lelle v. - Linda Pärt (1922) < Peeter Kivimurd, 60 a. Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Lelles surnud keegi eit ära. Surnu viidud rehe alla höövlilaastude peale. Öösel kuulnud peremees rehe all korraga suurt müdinat. Arvanud, et hobused lahti tõmmanud. Ust avades näinud ta aga järgmise pildi. Eit olnud püsti kuradite vahel nagu hangupuu (s.o. alasti). Raginal kiskunud kuradid talt naha ja söönud liha ära. Peale seda hakkanud nad üksteisele eide nahka selga passima. Viimaks leitud kohane, öeldes: "Pirt Pirile paras!" Aetud nahk sellele selga ja see heitnud laastudele eide asemele. Pandudki kurivaim puusärki ja aetud puusärgile raudvitsad peale. Kiriku viies olnud puusärk nii raske, et hobused pole suutnud vedada. Puuritud puusärgile kuradi silma kohta auk ja lastud sealt tulist körti sisse. Selle järele käristanud kurivaim puusärgi puruks ja pannud metsa. Peremees saanud aga eelmisest pildist nii põrutatud, et paari-kolme nädali pärast surnud.

E 53217 < Põltsamaa khk., Lustivere v., Pudivere k. - Gustav Saar (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ennustus Vanaisa jutustas: Tema ja ta teinepool olnud alles noored. Ühel sügisel olnud kusagil teises külas jubi. Nemad läinud ka. Kuu paistnud selgesti, nii et mingit eksimist karta pole olnud. Nende tee läinud kopliaia veert pidi. Sääl kasvanud suur haab ja haavast mõni samm edasi olnud äsja kaevatud linaleoauk. Haava kohta saades kuulnud nad, et keegi aukus sulistab. Vanaisa kärgatand: "No, kes kurat see sügisel veel siin ujub?" Lähemale jõudes näinud nad tundmatu mehe alasti rinnuni vees ja kätega vastu veepinda taguvat. Neid märgates kadunud ta kui tina tuhka, vesi sulisenud aga natukene veel. Vanaisa katsunud teivaga augu läbi, aga kedagi pole leidnud. Nemad olnud sellest nii hirmunud, et tontaril pole julgenud kellegile sellest sõnatada, ka tagasi tulles tulnud teist teed mööda. Mõni päev läinud mööda. Nemad olnud väljal tööl, kui karjapoiss suure nutuga sinna jooksnud ja kaebanud, et üks võõras mees olema linaleoauku ära uppunud.

E 53234/6 < Kursi khk., Puurmanni v., Ausi m. - Hilda Korp < Liisa Kaskler (1923) Sisestas Pille Parder 2003
Kolm venda Elasid kord kolm venda. Kõige noorem neist oli rumal. Igal vennal oli üks härg, teised vennad võtsid ühtepuhku rumala venna härga kündma, aga ükskord saanud lolli süda täis, ta võttis oma härja, viis metsa ja sidus puu külge kinni, puu kriuksunud ja loll küsinud 100 rubla, aga puu ei annud, nüüd läks lollil süda täis, ta võttis suure malga ja hakkas puud peksma, viimaks murdus puu ülesse ja puu kännu all oli suur rahapott. Loll võttis rahapoti selga, jättis härja metsa ja läks koju. Tee peal tuli talle õpetaja oma prouaga vastu, õpetaja küsis: "Mis sa kannad?" Loll vastanud: "Rahapotti." - "Anna mulle ka üks peotäis." Poiss annud. Õpetaja jälle: "Anna mu prouale ka." Poiss võtnud rahapoti ja löönud õpetaja surnuks.

E 53240 < Karja khk. Ratla k. - Ferdinand Leinbock (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karja khk. Ratla k. Ohvrikivi. Asukoht: Ratla küla kalmistute läänepoolsel äärel, nn. "Salu metsas", külast u. 1 verst N-O poole suurest maanteest paarsada meetrit lääne poole. Kirjeldus: Ohvrikivi, mida rahvas ka "tondikiviks" kutsub, on suur raudkivimürakas, u. 3 m kõrge, samapalju pikk ja u. 2 m lai, järsu äärtega, nii et ainult ühest nurgast vaevaga üles pääseb. Kivi päälmine osa kujutab umbes ebakorralikku ovaali, mille keskel lohk. Viimane on põhjast kitsas, päält u. 30 cm lai, sügavus samuti 30 cm ümber. Kivi keskel on lohk, õhem põhjapoolse kiviserva poole, läheb laiemaks ja sügavamaks, kuni mööda kiviserva alla keerab. Kivi on päält sammaldunud, ohvriauke ei olnud näha. Rahva arvates pidada kusagil kivi küljel sambla all mingisugused "kirjad", teisendi järele "tondi kuju" peituma. Täpsem kirjeldus kivist jäi ajapuudusel tegemata. Ohvrikivi lähedal kasvanud vanasti suur tamm, mis hävinud nii, et kohtagi ei teata. Kalmistu on üsna kivi lähedal selle ümbruses.

E 53242/2a < Karja khk. - Ferdinand Leinbock (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karja khk. Metsaääre k. Hiietantsijate koht. Asukoht: Pärsma valla Metsaääre küla Hiie talust u. 150-200 m N-W poole, Rauniku mäe läänepoolsel veerul. Kirjeldus: Rauniku mäel algab Metsaääre küla kalmistu. Kalmusid (raunasid) on siin kaunis tihedasti, millest siis ka mägi oma nime saanud. Mullakiht on umbes jalg paks, all paas. Mägi on üleni kaetud tiheda sarapuupadrikuga. Rauniku mäe idakülg, eriti lõunaosas on kaunis järsk ja paiguti üleni kaetud umbes pääsuuruste ning suuremate raud- ja paekividega. Kallak on u. 20°-30° ja 3-4 m kõrge, nii et mäekülg nagu kivikattega linnamäe valli meele tuletab. Võiks oletada, et kivid lõhutud raunadest pärit (?). Umbes 20 m sarnasest kivisest mäeveerust kaugel Rauniku mäe tipul asubki Hiietantsijate koht. See on ovaalne ring suurtest raudkividest, mis tublisti maasse vajunud, keskmiselt 20-50 cm üle maapinna ulatades. Ringi läbimõõt N-S sihis 21 m, O-W sihis 29 m. Ringi laius 1,5-2 m. Ovaali sisemus on tasane muru. Kiviringil ja selle ümber tihe põõsastik. Hiietantsijate koha ja idaveeru vahel on kümmekond põõsastega läbikasvanud kivirauna, mille hulgas ka suuremaid raudkiva ja mis kogu poolest suuremad kui kalmistu raunad. Hiietantsijate koha üle räägiti, et sääl vanasti kiviringi sees tantsimas käidud, mida hiiel-käimiseks nimetatud, tantsijaid aga hiietantsijateks. Lähemalt midagi kirjeldada ei teatud. Kiviringist mõnikümmend sammu ida poole suure üksiku männa läheduses kasvanud vanasti suur tamm, mille känd u. 10 a. tagasi karjapoiste poolt ära põletatud, nii et aset enam üles ei leidnud. Rahvajutu järele olla tamme juure, kivide alla tüdruk maetud, keda kunagi vanasti röövlid Hiietantsijate kohal kinni võtnud ja ära tapnud. Hiietantsijate kohast enesest võiks veel tähendada seda, et erilist sissekäiku ovaalis ei näe olevat. Paari meetri laiune madalam koht kiviringi lääneotsas, kus kivid pea üleni maasse vajunud, tuleb vist säält kohalt kiviringi sissekäiva teeraja arvele panna.

E 53244/4a < Karja khk. - Ferdinand Leinbock (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karja khk. Põitse k. Põitse k. Silmaallikas. Asukoht: Põitse k. Kalmu t. juures külast Karjalasma kroonu metsaülema koha poole mineva maantee idakaldal. Allikad nimetavad kohta Karjalasma järele. Kohalised nimetused silmaallik ja rahalik allik. Mõlemad nimetused ka kirjanduses. Kirjeldus: Põitse küla juures on kokku 6 allikat, mis kõik maantee idakaldal ridamisi asuvad. Nende nimed lõunapoolsemast alates on järgmised: Üdise allik, Kõrgkosje a., Kesvere a., Silmaallik ja Sakste allik. Kuuendal, väiksel, pole eranimetust. Sakste allik asub just Kalmu t. tänava otsas. Nimetuse saanud sellest, et säält allikast Lasma m. v. Nolckenile vett viidud, varemalt hüütud teda Kännu allikaks, kaldal oleva suure kännu pärast. Sakste allikast meetrit 10 lõuna poole ongi Silmaallik. Ta jookseb välja otse maantee alt ega lähe millegiga teistest allikaist lahku. Veekogumise auk, kust väike oja välja niriseb, on u. 1 m suur. Allikas on vähemalt 16. aastasajast alates ohvrikohaks olnud, kus silmi arstimas on käidud ja praegu veel käiakse. Üldse on ümberkaudne rahvas nüüdki veel väga ebausklik. Terviseotsijad on ohvrina allikasse raha visanud. Muid ohvrid ei olla tarvitatud. Leiud: Hosmayeri/Holzmayeri/ teatel on Silmaallikast 1866. a. üks Sigismund III (1587-1632) aegne Riia solidus ja üks vene vaskraha 18. aastasaja algult leitud, mis Kuressaare muuseumis säiluda. Kas rahad veel alles, on teadmata. 1921. a. suvel leidnud lähedal olevas Kalmu talus elav gümnaasiumiõpilane Vasili Piik Silmaallikast ühe vene hõberaha, mis 1915. a. valatud (10- või 15-kopikaline). Sama isik leidnud 3 a. eest ka Sakste allikast ühe kulunud vene vaskraha 1840-dailt aastailt (kas ohver). Sügavamalt ei ole allikaid läbi kaevatud.

E 53245 < Karja khk. - Ferdinand Leinbock (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karja khk. Pamma m. Reo nõmm. Asukoht: Pamma m. (Herrenhof) ja Nurme k. vahelisel metsateel, umbes 1 verst mõisast põhja pool, üsna tee ääres. Kirjeldus: Reo ehk riu nõmme nimetus tuleb risuhunikust (risu gen. riu ehk reo), mis sääl varem olnud. Rahvajutu järele olla sääl kaks pulmarongi vastamisi juhtunud, kus mõned pulmalistest langenud ja tapluskohale maha maetud. Nende hauale pidanud iga möödasõitja midagi viskama. Hilisemal ajal olla sinna harilikult puuoksakesi visatud, millest terve risuhunik kerkinud. Aastat 20 tagasi pistnud poisikesed huniku põlema ja sellega lõpnud ka uute annete juure viskamine. Praegu ei tea nooremad inimesed enam kohtagi näidata.

E 53246/6a < Karja khk. - Ferdinand Leinbock (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karja khk. Metsküla m. Haud hilisemast ajast. Asukoht: Metsküla mõisast u. 1 verst maad suurt maanteed Asuka k. poole (lääne poole) minnes Punape t. männiku vahel, kesk maanteed. Kirjeldus: Praegu ei ole hauast jälgegi. See olla aastat 30 tagasi teede ümberjagamisel tasaseks tehtud, nagu Jüri Kull, Põitse k. Udiselt kõnelda teadis. Punape kohal läheb tee laia liivast metsavahet mööda, kus 3 paari roopajälgi kõrvuti jooksevad. Haua kohta enam täpipäält ei mäletatud. Nagu Asuka külas ja Liiküla Punikul kõneldi, olla sinna kohta, otse kesk maanteed, roobaste vahele 4 põlve tagasi surnu maetud, keda hobused kaugemale (vist Metsküla surnuaiale) vedada pole jaksanud. Sestsaadik olla kohta kartma hakatud. Sääl nähtud alati tonte ja hundid käinud sääl ulumas. Mees, keda Punape männikusse maetud, olnud Pahapilli Andres Liikülast, kes kuradiga ühenduses olnud. Temal olnud võrk Pahapillilt kuni Vilsandi saareni ja ikka kalu täis. Kord läinud vader, Andrese mütsi päha pannes kalale ja saanud kalu mitu võrgutäit järjest. Viimaks märganud, et võrgu äärel mees seisab ja sülega kalu võrku ajab.

E 53247 < Karja khk. - Ferdinand Leinbock (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karja khk. Endine Parismetsa mõisa omanik v. Rehenkampf rääkis, et mõnekümne aasta eest Koikla mõisa omanik (vist von zur Mühlen) kellegile rootslasele kõik oma metsa tammed kuni teatud jämeduse alammäärani ära müünud. Selle tõttu saanud maha raiutud ka suur ohvritamm, mille olemasolust mõisnik enne midagi pole teadnud. Rahva pahameel olnud nii suur, et avalikka rahutusi kardetud. Tamm olnud nii kuulus, et isegi Muhust sinna ohverdama käidud. Jutustaja teatel olnud tamme koor üleni täidetud sisselõigutud runokirjaga. Kus see hiietamm just kasvas, seda kõneleja täpselt ei teadnud (Koikla mõisa tammemetsad on vist praegugi kõige suuremad Saaremaal). Võiks arvata, et siin Hiietantsijate koha juures kasvanud tammest jutt. Et teade hiljem saadud, jäi kohal lähemalt kuulamata. Koiklas mäletatakse küll praegugi seda rootslase aega, kus metsa hävitatud.

E 53248 < Karja khk. - Ferdinand Leinbock (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karja khk. Pammana külas Olde metsavahi lähedal, vist merekaldal, olla Kalevi kivi, mille Kalevi naine põllepaela katki minnes maha pootnud.

E 53250 (17) < Audru khk., Oara k. Aadumadise t. - Juri Raku (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Terve jalaga ei või longata, taevaisa panebki lonkama.

E 53252/3 < Urvaste khk., Sõmerpalu v. - Johan Toom (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Väga austatud herra M. J. Eisen. Palun vabandada, et Teid tülitada julgesin. Pööran Teie kui kuulsa ja vilund vanavara uurija poole palvega nõu küsides asja üle, mis mind huvitab. Mõni aasta tagasi on leitud Räpina mõisa ligidal kellegi talu maa seest raudkasti sees olev Rootsi sõja aegne dokument, mis sisaldab järgmist: Tänasel päeval 12. juulil 1710. aastal on Rootsi sõjakassa Vene sõjavägede pealetungimisel siia maha maetud 2 tonni, 200 000 kuldtükidega; koha mõõdud: siit Kõlõsi kõrtsi kaevu juurest 3*** hommiku poole, 30+++lõuna, 300 ... tagasi põhja. Üks pool sellest dokumendist saab alal hoitud kuninglikus sõjaväe staabis arhiivis Stokholmis. Dokument on varrustet kuningliku vapi ja kolme kindrali allkirjaga. Sellest Rootsi sõjakassa matmisest on ka legenda vanarahva suus olemas ja selle legenda järele otsimisega on juhtumise see kast dokumendiga kätte saadud. See isik on ise ära surnud ja enne surma, ei tea keegi, kuhu selle dokumendi peitnud. Meelde on jäänud selle talu omanikule see, mis siin üles tähentasin. Kõrtsi ei ole enam olemas, see paik on ümberkaudu teada. Koht, kus dokument oli, oli mul teada. Koha omanik väga intereseerib selle asjaga ja palub mind selles asjas kaasa aidata. Seda asjalugu tõendab faktiliselt see, et dokument leiti, mis põhjust annab tõele, et see mitte ainult legenda ei ole. Kõige raskem küsimus on see, missuguseid mõõtusi nad tarvitasid, mis tähendavad niisugused mõõdu üksused või pikkused neis märkides. Ilma mõõduta ei ole seal midagi peale hakata. Väga kahju on niisugust varandust maa sees peidule jätta. Võib olla, et leiate niisugustest asjadest huvitust ja lubate sellest vaevast osa võtta tehnilisest küljest, mis väga tähtis oleks, kui aga Teil selleks aeg lubab. Teie ehk saaksite oma laialise tutvuse läbi kergelt Stokholmi arhiivist teise poole dokumenti kätte, mis meid kohe otsa peale viiks, ja mõõdut on tähtis. Palun teid väga, kui see Teid ei tülita, oma arvamist selles asjas teatada.

E 53256 (b) < Helme khk., Riidaja v. - Hans Martin (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui minevatele kurgedele laulda: Essi, essi, kurekesed, Tagumine ots ette, Edimene taade, siis lähevad nad segi ja ei leia enam õiget teed, aga sarnane segamine toob lauljale kahju.

E 53256 (7) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Toom olla püha puu ja teda olla püütud ikka koju istutada. Tema õied näitavad inimlikku (või neitsilikku) puhtust. Nagu vanapagan inimesi tüütama kipub, nii kipuvad putukad toomele kahju tegema. Aga inimese kohus on toome kaitsta, siis kaitstakse ka teda ja sellep. et ta püha, laulab tema otsas ka ööpik.

E 53256 (8) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas Eliina Korts 1999, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kadak seisab rahva põlguse all, sest ta kergats hoopleja oli ja inimesed ei tohi teda koju istutada. Aga kui majas halb õhk, siis kaotab selle kadakakõrvetamine, sest kadak ei salli võistlejaid ja halb õhk majas tähendavat kurjavaimu majas pesitsemist,kes seda sünnitab. Tules karjub kadak oma tigeda südame üle, sest ta on vihane, et Jumal ei luba teda teiste puie pikuseks kasvada.

E 53256 (9) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kask on tigeda vaimuga ja tema vitstega laste peksmine aitab, et nad kõige kergemini koeruse maha jätavad. Teistel puil ei ole seda mõju.

E 53256 (10) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui pihlakal palju marju, saab vihmane sügis.

E 53256 (11) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui kevadel lepal pikad peened urvad, saab hea rukkisaak, kuna lühikesed jämedad urvad rukki äpardust tähendavad.

E 53256 (12) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui sarapuul kevadel palju urbe, on hea odrasaak.

E 53256 (13) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui kevadel haaval pikad pehmed urvad, on head kaerasaaki loota. Haavapuudega ei tohi saunaahju kütta, siis hakkab nahk sügelema.

E 53270 (2) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Siis on Kastre mõisast teisel pool jõge vana Kantsi linna varemed, kus rahva jutu järgi maa-aluses keldris suur varandus olla sõa ajal ära peidetud.

E 53270 (3) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Nüüd tulevad teated Kastre-Peravallast: Kikkaseeres (Kikkasaar) aurulaevast välja astudes, viib tee üle Suuresoo (5 versta lai) Tasa talu juure. Seal on üks vana kapõl, mis suure vee ajal sinna alla peatama jäänud. 30 aasta eest olid seal veel surnuristid näha. Praegu on veel üks suur mänd selle pühapaiga tunistaja, kus meie esivanemate luud peituvad.

E 53270 (4) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Sealt 4 versta edasi algab Ahunapalo külas Kure talu. Tolle talu kohal on vana ohverdamise koht, mis vanal muistsel ajal Karja kerikumägi kutsuti. Hilja aja eest kasvas veel sääl tore pihlapuu, mille all ohvrit oli toodud, mis aga kahjuks maha on raiutud. Koha nime järele võib otsustada, et seal kariloomi ohvriks toodi.

E 53270/1 (5) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Üks verst maanteed edasi jõuab reisija Ahunapalo koolimaja ja surnuaia juure. Ka see nägemise väärt koht olla suure vee ajal tulnud. Nägemise väärt on ta oma üle 1000 aasta mändade ja kahe nägemise väärt kadaka pärast. Lehepuud on kõik hiljem istutud. Ei vist kusagil Eestis leia puusärk nii pehmet aset kui Ahunapalo kabeli liivas.

E 53271 (6) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvrikohtatest on üks Kõivosaares kahe talu vahel kasvava suure vana kase all ja teine Leegol Poska talu maa pääl. Ka seal kasvas suurepäraline kask. Kas alles on, ei tea.

E 53271/2 (9) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Pääle sõja on käinud peninukid (röövsalgad) külades ja riisunud kõik, mis kätte said. Selle kartusel on rahvas oma väärtasjad sügavale maapõue peitnud, sest röövsalgad on pika oradega isegi maa sisse torkind. Paljud surid ja varandus jäi maapõue varjule. Ahunapalus Mäha talus, kui vanast kootidega reht peksti, olla ühes kohas põranda all iseäräliselt kõmisend. Seal arvati raha või väärtasju olema ära peidetud, sest selle rehe põranda pääle oli juba teine maja ehitud. Praegune Mäha vana perenaine teab küll veel tänapäev seda kohta näidata. Mäha talu on küla asemele ehitud. Seal leiti põllult kõiksugu vana raha ja ehteasju, mis, kahju küll, kõik hoolimatult teadmatalt on laiali pillatud.

E 53275 < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Lõpõtusõn tulõ ma viil Mähä talo mano tagasi. Vanaste, mitu, mitu põlvõ tagasi, om säält üts perepoig, veli, kel esämajan võimalik elädä es ole, Otepää kihelkonda, Pühajärve ligidäle vällä lännü ja sinnä üte väikese järve viirde endäle talo ehitänü, talolõ Mähä nimes pannu ja järve Mähä järv kutsma nakanu. Tima sugu eläs viil prõlla sääl.

E 53297/302 < Vigala khk. - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Torupilli-Tiit oli kange mängimees. Kus iganes pidu peeti, seal Tiidu torupill hüüdis. Ja Tiit mängis hästi. Tiit läks oma mängimise peale uhkeks. Hooples, et maa ega taeva vahel enam teist nii head mängijat ei ole. Kui ühe pühapäeva noorrahvas kaasikus tantsis ja Tiit nii torupilli puhus, et silmad pungis peas, tuli üks hall vanamees noorerahva sekka. Noorrahvas kohe pilkama: "Tule tantsima, taat!" Aga ei taat taha tantsida. Näeb Tiitki taati. Tiit hüüdma: "Ei taha sa tantsida, siis tule mängima. Minagi tahan tantsida!" Vanake vasta: "Heake küll, pojuke, anna aga pill siia!" Tiit pilgates vasta: "Kas tead aga ka, kust otsast puhuma hakkad?" "Küll saame näha," kostis vanake. Võttis pilli Tiidu käest ja hakkas puhuma. Ja näe imet: Tiit kohe tantsimas. Tantsib ja hüppab nii et küll saab. Ei tantsi enam tahtmise pärast, tantsib sunni pärast. Ei või vasta panna, jalad tantsivad vägise. Ei jätnud enne tantsimist järele, kui viimaks nii väsis, et jalad enam ei kannud. Langes nagu nott pikali maha, ei jaksanud enam ülesse tõusta. Sellegipärast ei jätnud võeras pillimees pillipuhumist järele. Puhus aga ühtelugu edasi. Ja vaata, mis nüüd sündis. Tiit hakkas maa sisse vajuma. Tahtis küll ära põgeneda, aga tee, mis tahad, jalga tõsta ei jõua. Palus pidulisi appi, aga ükski ei julgenud Tiidu pärast kätt ega jalga liigutada. Igaüks pani punuma, kui Tiidu nägi maa sisse vajuvat. Kõik kartsivad, et neilgi ehk niisamasugune lugu kätte tuleb. Vanamees mängis aga edasi. Tiit vajus ikka sügavamasse, pea paistis veel välja. Torupill hüüdis edasi. Pea ei nähtud enam Tiidu peadki. Tiit arvas, et nüüd surm silmapilk kätte tuleb. Pigistas silmad kinni ja ootas suremist. Aga või ep surm nii hõlpsalt tuleb. Korraga tundis aga Tiit, nagu puutuks keegi ta külge. Tegi silmad lahti ja nägi nüüd enese ümber mitu pisukest mehikest suurte vasaratega. Mõned koputasivad oma vasaratega Tiidu külge. Natuke kaugemal tagusivad teised niisama pisukesed mehikesed kulda ja hõbedat. Tiidu juuksed tõusivad hirmu pärast püsti. Üks pisuke mehike ütles: "Andke võerale tubliste pihta, miks ta tuli meie rahu rikkuma!" Ja juba koputasivad mitmed vasaratega Tiidu selga. Tiit põlvili maha paluma: "Kulla vennad, andke andeks! Ma pole midagi paha teinud. Ma olen Torupilli-Tiit. Ei oleks ise iialgi teie rahu tulnud rikkuma, kui mind siia ei oleks saadetud." "Kui sa pillimees oled, siis mängi meile ka üks lugu, siis usume," ütlesivad väiksed mehed. Torupilli-Tiit aga vasta: "Hea meelega mängiksin, kui mul pilli oleks. Aga mu pill jäi sinna maha, kus viimase korra mängisin!" "Ära pilli eest muret kanna! Küll me sulle pilli muretseme," hüüdsivad väiksed mehed. Ja sedamaid toodi torupill Tiidu kätte. Ja missugune pill veel! Niisugune, kelle sarnast Tiit enne veel iialgi ei olnud näinud. Tiidu ei mõtelnud kaua. Pani torud suu äärde ja lasi hüüda. Ja hüüdiski mehemoodi, hüüdis palju paremine kui Tiidu oma pill. Vaevalt kuulsivad pisukesed mehed torupilli hüüdmist, kui igaüks jalad ametisse pani. Pihid paisati piost ja vasar käest ja lasi labajalavaltsi. See oli nali näha, kudas väikesed mehikesed õige keerutasivad. Tiit mängis aga ka oma kõige kenamaid tükkisid. Tiidu suu väsis viimaks puhudes ära, aga ei väsinud väikesed mehed tantsimast. Lasti vahel Tiidut aga väha lõõtsutada ja siis algas tants uueste. Nii meheviisi ei olnud Tiit veel kusagilgi pulmas ega pidul tööd teinud, kui siin väikste meeste seas. Viimaks nähti väiksedki mehed väsivat. Nad käskisivad Tiidut puhata ja ütlesivad: "Sa oled meile nii suure rõõmu teinud, kui meil kaua aega ei ole olnud. Selle heateo eest ei taha me sinu vastu tänamata olla. Tule meiega kaasa ja piad oma palga saama." Väikesed mehed võtsivad pillimehe käest kinni ja viisivad suurde majasse. Siin oli seitse määratut tuba. Need olivad kõik kuld- ja hõbekangisid täis. "Võta nüüd nii palju kulda ja hõbedat, kui aga süda kutsub," ütlesivad väiksed mehed. Kõik tuad on su ees lahti, võta kust tahad, aga ära ometi seitsmendast kambrist võta!" Ütlesivad ja läksivad oma teed. Õnnelik torupillimees jäi üsna üksi kullavirnade vahele. Nüüd oli hea nõu kallis, mis võtta, mis jätta. Üks kullatomp oli ta meelest ikka armsam kui teine. Heameelega oleks ta kõik kulla enesele võtnud, kui aga oleks jaksanud kaasa võtta. Miks keelasivad aga väiksed mehed seitsmendast tuast võtta? Oli tarvis vaatama minna, mis seal on. Läkski vaatama. Kuldvirnad seal niisama nagu mujal. Kas see aga parem kuld ei olnud kui mujal? Vististe! Miks väiksed mehed muidu keelsivad sealt võtta? Küll nad vist kadedad olivad. Ei midagi, pillimehe nõu peetud: ainult seitsmendast tuast tarvis võtta. Kahmas kolm kuldpakku selga, aga ennä, olivad nii rasked, et mees nendega sammugi edasi ei saanud. Ei aidanud, pidi ühe kuldpaku seljast maha viskama. Kahju küll, aga mis teha! Suure vaevaga jõudis kahe kuldpakuga viimaks õue. Siin tulivad talle väiksed mehed vasta. Mehikesed kohe küsima: "Kas nüüd koju tahad minna?" Tiit vasta: "Mis ma enam aega viidan! Aeg ammu juba minna!" Väiksed mehikesed lahkeste vasta: "Hea küll, siis tuleme sulle teed juhatama. Oled nüüd enesele palga ise valinud, ole rahul sellega." Kui nad natukese maad edasi jõudsivad, lõi väike mehike vasaraga vasta maad. Vali kärgatus oli kuulda. Tiit langes nagu minestusesse. Kui ta jälle ärkas, leidis ta ennast kodutänavas olevat. Tiit ruttas nüüd koju. Siin hakkas ta oma kuldpakkusid paremine järele vaatama. Võttis vasara, lõi kuldpaku otsast tüki ära. Kuldpakust kargas pillimehele nagu suitsu vastu silmi. Suits pani Tiidu aevastama ja köhima. Ühtlasi hakkasivad Tiidul kõik kohad sügelema. Paremini vaadates nägi Tiit enesel kõik keha maa-alusid täis olevat. Neist ei saanud ta enam iialgi lahti.

E 53340/3 < Vigala khk. - Matthias Johann Eisen (1890) Mt. 1148+1000. Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Hans teinud korra suurt veetõrt. Ajanud just viimase vitsa peale, kui korraga väike hall mees ta juurde joosnud. Ise hüüdma: "Päästa mind, päästa mind, kulla mees!" Hans küsima: "Kelle käest ma sind päästan? Ma ei näe sul ju kedagi viga olevat!" Võeras vasta: "Eks sa näe, et kuri vaenlane mu kannul on!" Hans vaatab ümber, ei näe midagi. Võerale vasta: "Mis tühja sa räägid! Pole ju kedagi näha!" Võeras vasta: "Vaata ometi, mis piksepilv sealt tuleb. Seal on palju välkusid. Need mu tapavad, kui ma varju ei leia!" Hans vaatab ja näebki piksepilve tulevat. Võeras aga uuesti paluma: "Ole kärme, ole kärme! Otsi varjupaika! Tahan su heategu ikka meeles pidada. Tunnen juba suurt surmahirmu!" Hans mõtlema: "Kuhu ma su õige panen? Pue tõrde! Paremat kohta ma ei tea!" Võeras vasta: "Ei see aita! Välk lööb tõrre puruks ja tapab minu!" Hans vasta: "Aga kui ma tõrre vee põhja lasen?" Võeras vasta: "Jah, see on mehine nõu. Ei siis ole viga midagi!" Hans kohe õpetama: "Karga siis kohe kaevu. Küll ma tõrre järele veeretan. Aga ütle mulle enne, kes sa ise oled?" Võeras vasta: "Ära mu nime küsi. Mul on tuhat nime. Minu nime tunneb igamees!" Ja juba hüppab võeras karsumm! kaevu. Hansul selge aru käes, et võeras keegi muu ei ole, kui vanapoiss. Kohe nõu kindel vanapoissi hästi kiusata. Veeretab tõrre üle kaevuääre kaevu. Ei ütle ise vanapoisile midagi. Vanapoiss vaatab vee peal, arvab kaevu sügavust järele. Korraga tõrs karkolks vanapoisi päha. Nüüd alles Hans hüüdma: "Hoia alt ära!" Aga juba vanapoisil pill pios. "Ai, ai, ai!!!" õhkab mehike. Ei Hans lase pilli lüüa. Hüüab alla: "Ära lõuga! Pue ruttu tõrde, tõmma tõrs üle pea ja kisu ta siis kaevu põhja. Juba välgud käivad. Kui müristamine mööda, küll siis hüüan!" Nagu kuul kadus vanapoiss tõrrega kaevupõhja. Müristamine läinud peagi mööda. Hansul tahtmine vanapoisile pussi edasi teha. Teinud kaevu äärde tule ülesse, rauatükid tulesse. Hakanud siis kaevu serval teist tõrt tegema. Korraga kuuleb solinat, vaatab alla: vanapoiss pistab pea veest välja: "Kulla sõber, kas müristamine juba möödas?" Hans kohe vastu: "Ei vennike! Välgud käivad veel siuh ja säuh!" Ja silmapilk tuline rauatükk kaevu vanapoisile kaela. Vanapoiss vette nagu tina tuhka kadunud. Tükk aega läheb mööda, vanapoiss jälle pea välja küsima. Seesama vastus ja palk. Nii piinand Hans vanapoissi kolm päeva. Hansu himu saanud siis aga kaevu ääres istumisest täis. Kui vanapoiss jälle pea veest välja pistnud, kostnud Hans, et müristamine möödas. Kribinal-krabinal ronind vanapoiss kohe mööda kaevusalvi ülesse. Üleval mees õhkama: "Oli aga see müristamine. Ei ma niisugust ole enne näinud. Ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Pidi mu hinge võtma. Ei ma oleks eluga pääsnud, kui sa, kulla sõber, mind ei oleks aidand. Välkusid käis pauh ja pauh! vasta tõrre põhja. Aga tugev oli see tõrs, ei välgud jõudnud tõrre põhja!" Hans naerdes vasta: "Mis nad mehe tõrrele siis võivad teha!" Vanapoiss vasta: "Ja jah, mees sa oled, seda ma näen. Teist nii tublit meest ei ole mu silma puutund. Kas tead mis? Tule õige minule poisiks. Niisugust meest läheb mul tarvis. Hea söögi ja hea palga annan. Annan aastas kotitäie kulda. Et niisugune tark mees minu juurest pea ära ei läheks, siis teeme kauba seitsme aasta peale. Seda ma nõuan aga, et mu käskusid karvapealt piad täitma!" Hans vasta: "Aga sa ei tohi suuremat tööd mulle teha anda, kui jaksan teha! Mis jõuan, tahan teha!" Vanapoiss vasta: "Ära karda! Üle jõu ei nõua ma iial su käest!" Hans vasta: "Kui lugu nii, siis kaup küps. Aga mis mul meelde tuleb. Ma olen ise hea mees ja tahan, et ka mu peremees hea mees on. Võib olla, et sa vahel vihastad, ei tahaks ma sind teenima tulla!" Vanapoiss vasta: "Ära karda, ei vihasta!" Hans vasta: "Küll sa nüüd oled mees lubama, aga kes seda võib uskuda. Seitsme aasta sees võib mõndagi juhtuda. Ehk saad ise vihaseks ehk vihastad mind! Kes seda teab!" Vanapoiss vasta: "Kui seda piaks juhtuma, siis pista kas mu silmad peast välja!" Hans vasta: "Sõnast meest, härga sarvest! Käsi siin!" Kaup valmis. Hans oligi vanapoisi poiss.

E 53364 < Saaremaa - Matthias Johann Eisen < P. Südda (1892) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Mees tuli metsast heinakoormaga. Ilm oli palav, mehel tilkus higi otsa eest. Korraga tuli väike habemega mehike joostes mehe juurde ja meest paluma: "Kulla meheke, ole hea, võta mind oma vankri peale. Olen nii väsinud, et enam sammugi edasi ei jõua astuda." Mees aga vasta: "Eks sa näe, et mul enesel higi mööda nägu maha tilgub ja suur heinakoorm vankri peal on. Hobusel vedada küllalt juba. Ei taha ise heinakoorma otsa istuda, aga pean jo sinu istuda laskma! Mis veel!" Võeras aga mesikeelil paluma: "Kulla mees! Lase mind koorma otsas natukegi puhata. Ma annan sulle piotäie kulda selle eest!" Ja kohe võttis võeras taskust kuldraha ja andis mehele. Nüüd polnud enam muud kui võeras heinakoorma otsa. Ja vaevalt oli ta heinakoorma otsas, kui ta ju ka heinakoorma sisse ära kadus. Mees pani võera tegu imeks ja sammus koorma kõrvas edasi. Korraga tõusis aga kange müristamine. Välku lõi välgu peale. Ja iga välk jooksis mehe ligidal maha, üks siia, teine sinna. Äkisti lõi välk aga heinakoormase ja esimese välgu järel veel kolm, neli välku. Nüüd kargas väike mehike nagu tuul heinakoormast välja ja hüppas karsumm ligidase ojasse. Ja kohe jooksivad välgud sellesama koha peale vette. Nüüd alles sai mees aru, et see vanapoiss olnud, kes ta heinakoorma otsas istunud. Seda tunnistas talle antud raha. Kätt tasku pistes ei leidnud ta sealt enam rahakopikatki, vaid ainult haavalehti.

E 53365/6 (1) < ? - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vanapagana kivid Lääne rannas olivad talunikud ükskord põllul vilja koristamas. Keskpäeval oli palavus väga suur, kus inimesed kõik vagusi tööd tegivad ja rõõmsad olivad, kui vahest värske tuuleõhk mere poolt jahutust tõi. Siis tuli metsast üks päratu suur mees välja, jäe ühe välja ääre seisma, vaatas põlevate silmadega töötegijate pääle ka ütles: "Teie olete väsinud?" "Jah, herra," anti vastuseks. "Kui teie tahate, siis tahan ma teid aidata ja veel enam, ma tahan kõik selle töö üksinda ära teha ja teie võite kõrtsi minna ja juua!" Inimesed vahtisivad ehmatusega tema otsa. Üks vana talunik vaatis teda pääst jaluni ja ütles siis: "Teie olete küll suur ja tugev herra, aga mitte veel nii suur ja tugev, et 50-ne inimese eest tööd võite teha." "Ohoo," naeris suur mees, "mitte üksi 50-ne, vaid tuhande mehe eest võin ma tööd teha, kui tarvis on! Vaadake, ma tahan teile näidata, kuidas mina juht üksipäini ühe kivisilla siit Saaremaale üle mere läbi teen!" Talunikud ehmatasivad selle üle. See kole võeras tõmbas aga ilmasuured kivid peosse, keerutas neid kergel viisil ümber ja viskas neid teisele poole, nõnda et need silma eest kadusivad. Lühikese ajaga läks kivi kivi juure ja üks põhjatu suur sild tõusis merest ülesse, mis iga viskamisega kasvis. Siis märkasivad töörahvas, et see Vanapagan oli, ja neil oli hirm tema eest. Ainult üks vanamees võttis julguse kokku ja hüüdis: "Meie ei taha kellegi Vanapagana tööd, ega ka Vanapagana abi! Sööme parem peale higi sees oma leiba, kui et meie kõrtsides magame ja vanapagana vili meie põllul kasvab! Tagane meist Jumala nimel kõige oma tegudega!" Vanapagan naeris selle pääle suure häälega, aga siis langesivad sillakivid suure mürinaga kokku ja kukkusivad kolinal ja vulinal laiali merde. Vanapagan sai selle üle hirmus vihaseks ja toetas omad jalad kahe suure kalju pääle, kuna ta isi hirmus suureks ja kõrgeks kasvis, siis tõmbas ta ühe päratu suure kaljutüki käte vahele ja tahtis seda lagunud silda ühe hoobiga jälle ära parandada. Ta viskas, aga see kivi kukkus merde, nõnda et vesi kaugele üle kallaste välja voolas ja temale vastu silmi pahvatas. Selle pääle röögatas ta korra ja kadus. Tänapäevani näikse aga tema jalajälgi nende mõlemate kaljupankade pääl, mis üksteisest 51/2 versta kaugel seisavad, kellest üks Ridali kiriku taga Saaniku küla juures ja tõine Mäe mõisa all on. Jäljed on hobusejälgede sarnatsed ja 3-4 jalga läbi mõõta suured.

E 53366/7 (2) < ? - Matthias Johann Eisen < Jaan Jung(?) (1892) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Üks teine jutt räägib jälle, et Vanapagan oma jalgega nende kahe kivi pääl olla seisnud, taskud ja põll kive täis, millega ta Kividepäält Sastamalle silda teha tahtnud. Kukk olla aga enne laulnud, kui ta oma kivivoosi õige koha pääle viia saanud; ta pillanud kivid sinnapaika ja pannud putkama. Ommeti olla ta aga omad jälged igaveseks ajaks nende mõlemate kivide sisse litsunud, kus nad veel tänapäevani näha on. Suuri raudkive on aga kõik see maa sääl täis. Niisugusid Vanapagana kivide sületäisi ja sillategemisi on kõik meie maa täis. Mis need kividevaremed ja kalmed õiete tähendavat, vt. Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1882, lk. 28-51. - Üleskirjutaja märkus.

E 53367 (3) < ? - Jaan Jung (1892) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Halliste kihelkonnas Õisu vallas on Sammaste küla Taru talu põllu sees üks suur kivivare ja üks veerand versta eemal üks veiksem vare Kääriku talu põllu sees. Vanapagan olla Õisu järvest silda läbi teha tahtnud ja kesköö ajal ühe suure põlletäie kiva selle tarvis korjanud. Kukk olla aga järsku laulma hakanud, mispääle Vanapagan nõnda ära ehmatanud, et ta Kääriku põllult ühe sammu - üks veerand versta - järsku kõrva karanud, kusjuures põlletäie kuhi Kääriku põllule maha kukkunud, aga Taru põllul, kuhu ta karanud, olla põllepael täieste katki läinud ja kivid kõik sinna maha pudenenud. Niisama on ka Tisu Päidre küla Maiste talu põllu sees kaks kivivaret, kust Vanapagan neid Õisu järve sillaks on tahtnud viia, aga kukelaul teda ära ehmatanud.

E 53367/8 (4) < ? - Jaan Jung (?). Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karksi kihelkonnas on mitu niisugust suurt ahervart või varet. Polli Remsi talu põllu sees on 2 (kaks), Karksi Tauga karjamõisa põllu sees 1 ja Mäekülas Küti talu juures 1 jne. Neist räägitakse, et Vanapagan Karksisse linna olevat tahtnud ehitada, mistarvis ta põllega kive kokku olevat kannud. Kukelaulu ajal olevat ta aga nõnda ehmatanud, et põllepael katki läinud ja kivid sinna maha kukkunud, kus praegu need varemed on.

E 53368 (6) < ? - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võrtsjärve ääres Tarvastu kihelkonnas Rõuma külas Rannu kihelkonnas Verevi külas ja Kolga-Jaani kihelkonnas Leie külas Ulge talu juures on suured kivivaremed, mis Vanapagan olla korjanud, et Võrtsjärvest silda läbi teha, aga kukelaulu pärast ära ehmatanud ja kivid sinnapaika maha poetanud. Järve sisse olla ta juba palju kive kannud, aga siiski on sillad ikka poolikuks jäänud.

E 53368 (7) < ? - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Põhjapoolsest järve otsast Vare talu kohast olla ta otse üle järve kääru Tarvastu kihelkonda Saba kohta ühe ööga silda üle tahtnud teha. See sild on 7 versta pikk ja järve sees paiguti ligi 400 jalga lai. See hakkab juba üks pool versta kuivalt maalt Vare talu juurest pääle, kus just kivimää pääle on tehtud, mis ühte kitsast maajuga mööda kaunis sügavaste järve sisse lähäb, kus vee ääre pääl üks suur päratu kivivare on. Säält lähäb see sild siis veepõhjast edasi kuni Sabale. Vanapagan pidand selle sillaga peaaegu valmis saama, aga kui ta viimast sületäit kive veel viinud, siis laulnud kukk, ta ehmatanud kõvaste, põllepael läinud katki ja kivipõlletäis kukkunud sinna maa ääre pääle maha, kus ta veel tänapäevani seisab, ja nõnda ei ole see sild ka mitte täieste valmis saanud.

E 53368/9 (8) < ? - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Nüüd olla ta seda uut teed mööda Varelt Sabale sõita tahtnud, aga vist ära unustanud, et ta sillaga veel mitte päris valmis ei ole saanud. Ta lasknud kaks tublit ruuna tõlla ette panna ja kihutanud, vene kutsar pukis, Saba poole. Teisele poole ranna ligi jõudes lõppenud sild korraga otsa, kuhu ruunad sisse kukkunud ja ära uppunud. Vene kutsar ütelnud taga järele veel: "Vot kak! (???? ????)" ja sellest saadik jäänud selle silla nime Vetka ehk Ruuna vare, sest et ruunad sinna ära uppunud.

E 53369 (9) < ? - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Pääleselle silla või vare on veel mitu teisi varesid Võrtsjärve sees, kellest mõned kuni kümne jala sügavusel veepinna all on, aga mõned nõnda kõrged, et vaevalt lootsikuga üle võivat sõuda. Nende nimed ja suurused on järgmised: 1. Papivare, umbes 800 jalga pikk ja 200 jalga lai. 2. Tartu Suurvare, Tamme mõisa all, umbes 600 jalga pikk ja 200 jalga lai. 3. Arvametsa vare, ligi 1000 jalga pikk ja 200 jalga lai. 4. Elna vare, Valma küla ligidal, ligi 100 jalga pikk ja 200 jalga lai. 5. Saba vare, umbes 1800 jalga pikk ja 300 jalga lai. 6. Piirioja vare, 400 jalga pikk ja 300 jalga lai. 7. Lubja vare, umbes 3600 jalga pikk ja 400 jalga lai, mis kõik lubjakividest kokku olla pantud, kuna teised vared puhta raudkividest olla. 8. Lai vare, ligi 400 jalga pikk ja lai. 9. Suur vare, ligi 400 jalga pikk ja 300 jalga lai. 10. Ohekolga vare ligi 400 jalga pikk ja 300 jalga lai. 11. Kalbassu vare, ligi 300 jalga pikk ja 200 jalga lai. 12. Kivikalda vare, ligi 400 jalga pikk ja lai. 13. Urri vare, umbes 1800 jalga pikk ja 200 jalga lai. 14. Haani vare, 800 jalga pikk ja 200 jalga lai. 15. Vihendi vare, ligi 6000 jalga pikk ja 300 jalga lai. 16. Karikolga vare, ligi 1000 jalga pikk ja 300 jalga lai. 17. Kärga vare, Tarvastu ligi, 400 jalga pikk ja lai. 18. Siilikärk ehk Mungavare 600 jalga pikk ja 200 jalga lai. Nende kivivaremete juures on Vanapaganal küll vedamist ja kandmist olnud, aga mitte ühte ainust silda ei ole ta valmis saanud. Ka kaugemalt maalt on Vanapagan Võrtsjärve sildade tarvis kive kogunud, aga ikka kukelaulu läbi ära ehmatatud, et ta korjatud kivid sülest maha visanud ja plagama pannud. Tema on ikka üks pimeduse töötegija olnud ja ainult enne poolt ööd tööd teha julgenud. Kui kukk esimest korda laulab, siis kuulutab ta valguse tulemist, mis Vanapaganat nii väga ehmatada ja hirmutada, sest et ta valgust väga vihkavat ja kartvat.

E 53370/1 (11) < ? - Jaan Jung (1892) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võrtsjärv olla vanal ajal kuni Pilistvere kihelkonda Vitsjärve või Virtsjärve külani ulatanud, millest see küla veel oma nime olevat saanud. Selle küla hommiku-lõunapoolne külg puutub ühe suure soo külgi, mis ka Võrtsjärve ümber seisva soodega ja madalustega ühte lähab; see olla kõik vanal ajal järv olnud. Nõnda oli Vanapaganal järv olnud. Nõnda oli Vanapaganal asja küll ka sääl mail kive korjata ja sildasi teha. Esimene kivivare on Imavere vallas Tamme külas Sootsa talu põllu sees, teine ja kolmas Eistvere vallas Taadikvere küla põllu pääl, neljas Kabala valla Kurla küla Villemi talu ja viies Määru talu põllu sees, kuues Kõo tuuleveski ligi ja seitsmes Venevere küla juures. Viis varet on Kabala Arkma küla välja pääl ja üks õite suur vare 7 versta säält eemal Villevere küla Siimu talu põllu sees. Kõik need varemed olla Vanapagana enese ja tema tütre korjandused, kellest viimne ka oma põlle sees Võrtsjärve sildade tarvis kive kokku kannud; aga kus tema põllepael olevat katkenud, sinna olevat siis ka kivivare maha jäänud.

E 53372/3 (15) < ? - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ka Maaltse mõisa põllu pääle Martna kihelkonnas olevat Vanapagan linna ehitada tahtnud. Ta olla sinna hulga kive kokku vedanud, mis sääl praegu veel laiali maas on. Sagedaste olevat sääl viirastusi näha, sest et nende kivide all suured varandused peitus olevat. Ka ühte suurt kivi, mis kiriku tee ääres karjamaa sees on, olla ta selle tarvis tahtnud pruukida, et ta aga väga sügavas maa sees oli, ei saanud ta seda mitte nii kohe välja kiskuda ja enne, kui ta seda oma linna asemelle viia sai, laulis kukk, mispärast ta kivi sinnapaika maha pillas ja katsus, et plagama sai.

E 53373 (17) < ? - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui esimene männapuu maha oli raiutud, valas see kibedaid silmapisaraid, mis pärast kui vaik kõvaks läksivad. Ema kurvastus läks lastele, männakäbidele, väga südamesse ja nad ütlesid temale: "Ära nuta, armas ema! Meie tahame inimesel, kes sind nii armuta on surmanud, kõige kurjemine kätte maksta!" Selle pääle muutsivad männakäbi soomused endid lutikateks ja ronisivad inimeste majadesse, kus nad inimesi veel tänapäevani piinavad ja vaevavad.

E 53397 (4) < Põltsamaa khk., Pajusi v. - J. Retter (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Siis visati noorpaarile õnne, see sündis langude laulu ja kange püssipraginaga (laskmisega) Sisse ma viskan vilja õnne Katusele karja õnne Õueje hooste õnne Sõnikuje sea õnne Vitsu! Vitsu! Uttu! Uttu! Tsah! Tsah! Tsah!

E 53397 (5) < Põltsamaa khk., Pajusi v. - J. Retter (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Koera sõnad: Koer isane, koer emane, Koer koti tükist, koer vana kasuka käisest, Poe perenaise perse.

E 53409 < Petseri l. - Ilmari Manninen (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Peko kohta Nelipühade laupäeval tehakse pirukaid ja häid sööke. Peremehed ja -naised lähevad määratud tuppa, kus Peko lina sisse mähitult välja pannakse. Küünlad süüdatakse põlema. Palutakse, keegi laulab: "Püha Peko, anna meile häid kaeru!" Keegi teine palub, et tema tütar saaks mehele. Edasi palutakse soodsat ilma ("Meile saada mesipilved" jne.). Kuhupoole küünalte leek paindub, sellest ennustatakse. Ahju nurga peale ilmub kana, kukk ehk oinas. Oinas olevat Peko ise. Siis hakatakse rüselema, kel veri tuleb välja, see saab Peko omale hoida. Tääglova küla olevat suure Põhjasõja aegu suur hädaoht ähvardanud. Küla siiski sellest välja saanud. Sellepärast, et Peko päästnud küla, olevat seal teda austama hakatud. Peko tuleb hoida tingimata mitte tulihoones. (Jutustanud Petseri maakonna valits. haridusosak. juhataja hra Grünthal ja mõned teised hritlased.)

E 53411 (1) < ? - Matthias Johann Eisen (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Tallinna ligidal kõrges merekaldas on "röövlikoobas". Selles koopas asunud muiste mereröövlid. Praegu ei pääse enam sinna koopasse, kaljutükid on koopasuu ette langenud. Vanasti olnud koopas mereröövlitel ka palju varandust, mõned arvavad, et varandus kusagile koopasse maha maetud. Rahvas teab veel rääkida, et mereröövlid koopast umbes poole versta pikkuse maa-aluse tee kaevanud kuni lähema maantee äärde. Tee kaevanud nad selleks, et kui neid kinni tullakse püüdma, nad maa-alust teed mööda ära pääseksid. Koopal ehk maa-alusel teel olnud rauduksed ees.

E 53411 (2) < ? - Matthias Johann Eisen (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rannamõisa ligidal on mere ääres koht, mis Punaparda nime kannab (Parda = madalam koht mere rannas). Rahvajutu järele olnud seal merel korra suur lahing, kus nii palju verd ära valatud, et vesi päris punane olnud. Sellest koha nimi Punaparda. Arvatakse, et sõda seal taanlastega olnud. Tiskri ja/?Tiskrimetsa/ olnud vanasti kaua aega ühe taani printsi päralt.

E 53413 (1) < Kursi khk., Puurmani v. - Mart Reim (1923/1869) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Lustivere mõisa ligidal oli kaunis kalarikas Pühajärv (samanimelise talu krundis), mille veest elanikud alalist peatoidust saavutasid. - ... Ükskord suvisel ajal järve kaldal miski ülbuse teostamisel tõusnud üles must piksepilv, torm ja vihmasadu, pilv ühinenud järve kohal sellega, nagu allalastud suur sammaskott, järve vesi voolanud seda mööda üles ja kantud pilvega jäädavalt edasi, järele jättes järve põhja mudalompe, milles suurimad kalad pooliti kuival pinnal siplema jäänud, kust elanikud neid kui viimast lõpusaaki käsitsi tabanud. Järve ase, kasutatakse sestsaadik heinamaaks, olla tunda ja Pühajärve talu seal olemas.

E 53415 < Põltsamaa khk., Pajusi v. - J. Retter < Roosi Guutmann (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vana kuu reede "Seitse sõna" Kolm päeva pärast vana kuud, reedel: 1) viheldes kaovad söödikud, 2) puu või põõsas maha raiudes ei aja seitsmel aastal ühtegi võsu, 3) sel päeval õmmeldud särk ei sügele kunagi, olgu ta kas või pigine, 4) villu kedrades, pestes või kraasides ei lähe sellest riie koitama, 5) tuba lubjades kaovad lutikad, 6) leivaahju määrides ei lõhke leivad, 7) pesu pestes ei sigine söödikuid ega sügele. Vana kuu reedet tuntakse "seitsme sõna" all, sarnast päeva juhtuvat õite harva.

E 53424a < Suure-Jaani khk., Sürgavere v., Paja t. - Ernst Saabas (?). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Jõulukuuske ei tunnud meie esivanemad mitte, kui ka tundsivad, ega nad ka sellepärast mitte teha ei võinud, oli mõisasakste poolt ära keelatud, olla üeltud: "Ori peab orjana elama!"

E 53427 (1) < Hargla khk. - E. Jakustant, õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rahakast Vanapagan oli ükskord rahakasti suure tamme juurde alla ära peitnud, seda näidatud ühele mehele unes. Mees kutsunud teisi mehi ja läinud kasti otsima. Tee peal ütelnud üks mees teistele: "Oleks see raha meile saanud, siis oleksime rikkad!" Korraga tulnud nendele vastu Vanapagan viie sarvega, pika sabaga ja ütelnud: "Minge kodu ja tooge mulle mõrsja, siis saade rahakasti kõige rahaga." Mehed läinud kodu, pannud ühele kitsele riided selga ja läinud Vanapaganale viima. Kui nad tamme ala olivad jõudnud, kus hõberahakast hiilgas, tuli hunt ja tahtis kitse ära süia. Üks mees karjunud: "Hahuu, hahuu!" Teine visanud labidaga ja ütelnud: "Ma talle kuradile virutasin kesk selirootsu!" Hunt küll jooksnud metsa, aga rahakast kadunud ka ära.

E 53428/9 (2) < Hargla khk. - Alvine Rockenbaum, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Näkk Mustas jões on suur võrreng. Külalapsed armastasivad seal ligi supelda. Korra soojal suvel suplesivad seal ligi hulk poisikesi. Kui poisid parajaste naljatavad ja oma ujumise kunsti näitavad, näevad nad korraga tundmata poisikest võrrengu kohal ujumas. Võeras poiss ujus osavaste ja kutsus ka teisi suplejaid sinna ujuma, usutades, et sügaval kohal palju kergem ja lõbusam ujuda. Keegi ei julgu minna. Poisid lõpetavad suplemise ja lähevad kodu. Teisel päeval kordub jälle seesama lugu. Võeras poiss kutsub ja meelitab, kui see ei aita, hakkas ta poisikesi narrima ja pilkama. Lapsed lähevad koju ja räägivad seda vanaemale. Vanaema õpetas: "Tehke puust ristike, pange paela otsa ja katsuge seda võerale ujujale kaela visata." Poisikestel oli varsti ristike valmis ja pael küljes. Lõuna ajal, kui nad suplevad, tuleb jälle võeras poiss nende sekka. Varsti visati talle ristike kaela. Kuidas nüüd aga võeras poiss kisendas: "Võtke see neetud rist ära, võtke see neetud rist ära!" Teised poisid katsuvad, kuda kodu jooksta. Võeras poiss ikka nende kannul kisendates: "Võtke see neetud rist ära!" Külas tuli kisendajale üks vanamees vastu ja täitis tema palvet. Korraga oli võeras nagu tina tuhka kadunud. Sest ajast saadik ei ole keegi seda võerast poisikest enam näinud, kuid ükski õige laps ei julge võrrengu ligi ujuma minna.

E 53431 (4) < Hargla khk. - Otto Paas, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Tammekolga oja rahakast Tammekolga oja silla all elanud vanast tondid. Kes sellest sillast kesköösel üle tahtnud minna, seda hakanud tondid kimbutama. Korra läinud keegi mees jaanipäeva hommiku päevatõusu ajal sellest sillast üle ja näinud, et keegi oja ääres kivi peal raha kuivatab. Mees läinud ligi ja küsinud enesele ka raha. Kuivatajad, kes keegi muud ei olnud kui tondid, lubanud ka kõik raha anda, kui mees neile selle eest valge lamba pojaga tooks, mis tal kodu on. Mees vastanud: "Seda valget lammast pojaga mina ei anna!" Sel silmapilgul oli raha kõige meestega kadunud.

E 53432 (5) < Hargla khk. - August Punt, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Viirastus Korra tulnud keegi talvel üle Mustajõe konnu. Astub ja astub, kond ei olegi lai, kuid otsa ei tule ja üle ei jõua. Korraga näeb ta jää peal maja, just kui oma kodu. Astub sisse, kodu mis kodu. Istub kohe paku peale ja peastab jalad lahti ning paneb jalakatted ahju ääre peale kuivama. Pärast istunud jälle paku peale ja jäänud suikuma. Korraga kuuleb ta, et kukk laulab. Mees ärkab üles ja vaatab ümberringi ja näeb, et istub jääaugu ääre peal ja sealsammas ta sukad kuivamas.

E 53432 (6) < Hargla khk. - ?, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rahaauk Taheva endise Kirepi koolimaja aseme ligidal metsanurgas on kaunis sügav haud. Selles hauas olla varandus peidus. Kes seda varandust tahab saada, peab tagurpidi hauda ronima. Kuid kellelgil ei ole selleks veel julgust olnud.

E 53433/4 (7) < Hargla khk. - ?, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Raudjärv Taheva Essemäe metsas on mitu järve: Savijärv, Sammaljärv, Riidjärv, Linnajärved ja ka Raudjärv, mis praegu nagu Sammaljärvgi pealt kinni on kasvanud. Raudjärvest pajatab rahvasuu järgmist: Muste olnud Raudjärve kohal suur ja rikas talu. Tervel talul olnud kõrge aed ümber ja raudvärava läbi saadud talusse. Kui heaste hele õhtu olnud, siis kuuldud selle värava kinnipanemist Hargla kirikuni ära. Selle peremehe varandus tulnud aga röövimisest. Ühel päeval aga leidnud möödaminejad talu kadunud ja selle asemel järve päikese käes paistmas. Ennem, kui see järv veel lahti olnud, nähtud veel vee sees väravavarvu. Kõik rikkus ja nimelt terve pütitäis kulda hingata järve põhjas ja ei saada keegi muu seda sealt kätte, kui kes sinna mõrsja valges linikus viib. Ühel mehel tulnud hea mõte oma kitse valge palaja sisse mässida ja mõrsja asemel sinna viia. Kui ta nõnda järve kaldale jõudnud, näinud ta ka korraga, kui vesi kerkinud ja pütt, milles kullatükkisid hiilganud, tõusnud veepinnale. Mees sidunud kitse puu külge ja rutanud kulda võtma. Parajaste kui püti järele käe sirutanud, kuulnud, kui selja taga kisa tõusnud. Suur hunt tahtnud kitse puu küljes murdma hakata. Mees kohe hurjutama ja hunti ära kihutama. Seal aga vajunud kullapütt mürisedes järvepõhja, kus ta praegugi veel viibib.

E 53437/8 (9) < Hargla khk. - Hugo Paltsep, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kõndiv kuusk Sõitis keegi talumees linnast koju poole ja oli halvas tujus. Lund sadas ja oli külm. Mehel hakkas külm ja ta hüppas saanist välja, laskis hobusel tasakeste minna ja sammus ise taga. Korraga kuuleb ta enese taga kohinad, ta vaatas enese taha ja näeb, et üks suur kaharate okstega kuusk tema järele ruttab. "Hei, külamees, pea kinni," ütleb kuusk, "ma tahan ka sinuga ühes sammuda!" Külamees kargas saani, et minema sõita. Kuusk muutis ennast meheks ja kargas mehe kõrvale saani. Külamees vaatles teda ja tundis, et ta kurat on, ja küsis kuradilt: "Kuhu tahad sa minna ja mis su nimi on?" "Minu nimi on Ispel Purilase talust ja tahan kodu minna." Selle aja sees olivad nad/jõudnud/ külamehe maja lähedale ja kukk laulis. Kurat ehmatas ja ütles: "Siitsaadik on minu tee." Ta tahtis saanist välja karata, aga ei saanud, mees oli teda sabapidi kinni sidunud. "Ole nii hea ja lase mind lahti, ma toon sinule kotitäie kulda." Mees uskus ja laskis kuradi lahti. Kurat kargas saanist välja, muutis ennast kuuseks ja kadus ära. Mees ootis teda kaua aega, kuradid ei tulnud.

E 53443/4 (15) < Hargla khk. - E. Kalamees, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rehepapp Korra olnud ühel herral rehepapp. Tema olnud kimbus sellepärast, et temal iga kord vilja vähem olnud kui õigus. Ükskord olnud tema üksinda rehetuas. Aeg läinud igavaks, hakanud kartulid küpsetama. Varsti olnud ka Vanapagan seal ja küsinud: "Mehike, anna minule ka kartulid." Rehepapp heitnud risti ette ja lubanud ka. Vanapagan söönud kartulid ja ütelnud: "Mis küps, see läps, mis tooras, see rehepapile." Rehepapil olnud seal pihlakane nui, tema võtnud selle ja lõiganud üheksa risti peale, siis ähvardanud sellega vopsu üle kühmu. Peagi kadunud/vanapagan/ kui tina tuhka. Sest ajast ei kadunud papil vilja rehest.

E 53446/7 (17) < Hargla khk. - J. Udsu, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rahakast Ennemuiste elanud üks mees. Temale üteldud öösel: "Mõniste mõisast verst maad eemale metsas on kuivanud petai. Selle juurte all maas on rahakast ja pedaja oksa peal võti. Mine öösel kell kakstõistkümme ja ära võta tõisi kaasa." Mees võtnudki nõuks tõisel öösel minna. Ta ütelnud tõisele mehele ka, et seal on rahakast. "Tule sina ka minuga ühes," ütelnud ta teisele, "sina jää kaugemale ja mina lähen toon sinule ka raha." Nad läinudki kodust minema. Pea jõudnud nad sinna kohta, kus see puu oli. Nüüd ütelnud (ta) see mees tõisele: "Jää sina siia ja mina lähen sinna rahakasti juure." Mees jõudnud sinna, võtnud pedajast võtme, pöörnud kastikaane lahti, see olnud raha täis. Mees toppinud tasku raha täis, ei jätnud kopikutki kasti ja hakanud teise mehe poole tulema. Seni kui sinna jõudis, oli raha taskust kadunud.

E 53447/8 (18) < Hargla khk. - M. Torm, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ennemuistne jutt Muiste elas ühes külas vana naene, kellel muud varandust polnud kui üks lehm. Natuke maad tema hurtsikust oli tore talu. Kord peeti seal talus pulmi. Sellel ajal juhtus sinna talusse vana sant oma pojaga. Sant palus enesele ka palukese leibagi, aga joobnud mehed irvitasivad ja naersivad ainult. Mõrsja tahtis sandile küll midagi anda, aga pulmalised irvitasid teda, kuni ta oma nõu katki jättis. Vanamees läks minema. Vähe aja pärast nägi ta hurtsikut ja läks sinna. Hurtsikus istus ta maha ja küsis naese käest süüa. Naene vastas, et temal muud ei olla kui üksainus lehm. Sant käskis lehma ära tappa. Vanaeit oli nõus ja sant tappis lehma ära. Pärast söömist viis sant lehma jalad lauta. Hommikul läks naene nuttes oma lehmalauta vaatama, sest tal oli kahju oma lehmast. Laudaust lahti tehes nägi ta neli lehma laudas. Naene läks rõõmuga aita, et järele vaadata, kas veel eilsest päevast jahu on üle jäänud, et sellest lehmadele jooki teha. Aita astudes nägi ta, et aidas hulk jahukottisid oli. Rõõmuga läks naene ja tänas santi. Vanamees saatis oma poja vaatama, mis pulmalised teevad. Poeg tuli tagasi ja jutustas, et kõik pulmalised põrandal lamanud. Niipea kui tema ukse avanud, jooksnud kõik huntideks muudetud neljakäpakil uksest välja. Mõrsja ainult olla pääsukeseks muudetud.

E 53450 (20) < Hargla khk. - Juulius Laap, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ennemuistne jutt Korra sõitnud kaks karjapoissi Vaidva jõge pidi venega. Sääl näevad nad, et jõe ääres liiva peal istub üks alasti poisike ja soendab ennast päikesepaistel. Karjapoisid märganud võerast poisikest ja hakanud tasakesti sõudma, et näha saada, kes see võeras poiss on. Võera poisi kohale jõudes vaadanud poiss üle õla, hüpanud vette ja kadunud. Poisikesed märganud, et see tont oli, ja hakanud kartuse pärast rutuste sealt ära sõudma.

E 53450/1 (21) < Hargla khk. - H. Valge, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rahakattel Saru vallas oli ühele mehele unes öeltud: "Mine kaeva konnu äärest ühe suure kivi alt, sealt saad sa raha." Mees läinud välja ja vaatanud ja näinud, et ilm väga halb olnud, vihma sadanud. Mees heitnud jälle magama. Jällegi üteltud sedasama ja lisatud veel juurde: "Enne päevatõusu olgu sul üles kaevatud, siis saad sa raha kätte!" Mees läinud, kaevanud katla ääre vallale ja tahtnud juba katalt välja tõmmata. Sääl tõusnud päike. Raha läinud kõlistes tagasi. Mees läinud kurvalt ja rääkinud seda teistele. Üks mees oli ka õnne katsunud. Aga temale üteltud unes: "Nüüd kaevad sa küll labidaga, aga aeg tuleb, et sa kaevad oma ninaga." Mees ei kaevanud ka enam. Kui aga mees oleks läinud esimese käskmise peale, siis oleks ta küll raha saanud, nüüd aga kõik ilmaaegu. 1914 a. 5. nov.

E 53453/4 (23) < Hargla khk. - A. Kasak, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vana jutt Ükskord elanud ühes külas päiviline, kes iga kord raha ahnitsenud. Kord läinud tema kõrtsi ja tee peal saanud ühe tuttava nõiamooriga kokku. Mees küsinud temalt nõu, kuidas korraga rikkaks saada. Nõiamoor mõtelnud tükk aega ja kostnud: "Nädala pärast sünnib siin külas ühel vaesel tüdrukul laps, sina varasta ta enne ristimist ära ja viska võrengusse, siis tuleb kirst kullaga vee peale." Tüdrukul sündinud küll lapsuke, aga mehe süda ei kannud seda teha ja lapse asemel viinud ta oma kassi. Kullakirst tulnud küll vee peale, aga niipea, kui mees kassi sisse visanud, vajunud kirst kõige kullaga põhja. Tõine kord saanud ta nõiaga kokku ja rääkinud temale oma äpardust. Nõid küsinud: "Mispärast last ei viinud?" Mehike ei lausunud sõnagi, vaid pistnud punuma.

E 53454 (24) < Hargla khk. - Varik, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vana jutt Kord tulnud Mõniste Paju kõrtsist joobnud Saru mees koju. Mees sammund Mõniste teed mööda. Kui ta Vaidva silla juure jõudnud, sõitnud tõld temast mööda. Tõllast hüidnud heal: "Hei, külamees, karga sina ka pera peale!" Mees karanud ka, aga korraga olnud Vaidva jões, kust ta suure vaivaga välja oli saanud. Sellest ajast jätnud mees viinajoomise ja kõrtsis käimise maha.

E 53456/8 (26) < Hargla khk. - Kalkun, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rehepapp Korra elanud rehepapp. Iga ööse käinud tema juure üks ilus naisterahvas. Kui kell kakstõisku sai, kuuleb ta suurt mürinat. Rehepapp ärkas üles ja vaatas kereselt maha, kesk rehetuba seisab üks ilus naisterahvas ja naerab. Väha aja pärast läheb jälle ära. Rehepapp mõtleb ja mõtleb, kudas ta selle omale naeseks saaks. Ta proovinud ka teda kinni võtta, aga ei saanud. Viimaks mõtles, et tarvis nõia juure minna. Ta läks. See seletas: "Sina võta pihlakapuu ja rao sinna üheksa risti peale ja vaata järele, kust ta sise tuleb, sinna pane see pulk ette." Rehepapp tegi nõnda. Kui see naisterahvas jälle tuli, pistis ta pulga seinaaugule ette ja nüüd ei saanud tüdruk kuskilt välja ja jäi rehepapile naeseks. Ükskord sõidavad nad kirikusse. Kirikus naene naerab ja enne aamen ütlemist läinud välja. Koju sõites küsis mees naese käest: "Mis sa kirikus naersid?" Naene ütles: "Selleta enne minule, kudas sa mu omale naeseks said." Ja mees jutustas oma loo naesele kõik ära. Naene hakkas ka oma juttu rääkima: Vanapagan kirjutas kõiki neid üles, kes kirikus naersivad, suikusivad ja rääkisivad. Toores hobusenahk oli juba täis kirjutatud ja ta venitas teda laiemaks ja lei pea vastu seina ja mina naersin seda. Mehel läks seda naest juba nii täies, et enam ei tahnud ta peale vaatadagi. Ja ta tahtis naesest lahti saada. Läks jällegi nõia juure ja selletas nõiale, et naene teeb kõiksugu vigurid ja mitte ei tahta suguki enam. Nõid ütles: "Kui sa kirikusse lähed, viska ta silla ala jõkke ja mine ise kirikusse. Kui tagasi tuled, on silla peal üks ilus lill. Seda muu ükski ei näe kui sina, aga ära sa seda putu, kui sa putud seda, siis saab ta sulle jällegi naeseks." Mees sõidab kirikust koju, saab silla peale. Lill väga ilus, ei jäta ikka putmalta. Nüüd kuuleb healt: "Ära putu, ära putu, see on mu nabavars," ja korraga sai lill naeseks tagasi.

E 53465/7 (33) < Hargla khk. - K. Lüitsep, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Õitselise õnn Ükskord ühel jaanipäeva õhtul läksivad kõik külapoisid hobustega õitsi ja nendega läks ka üks vaese mehe poeg. Kui nemad kohale jõudsivad, oli juba pime, aga neil ei olnud tuld. Siis ronis üks poiss puu otsa vaatama, kas ehk kuskil tuld näha ei ole. Tuli nähti lähedal olevat. Nüüd ajasivad nad vaese mehe poega tule järele, see ei tahtnud küll minna, aga suure vaevaga pidi ta minema. Tuli nähti küll lähedal olevad, aga siiski kulus palju aega ära, enne kui ta ligi sai. Ta jäi ühe puu taha vaatama. Sääl nägi ta kahte halli habemega meest raudroobidega tuld kohendavat. Korraga kuulis ta üht vana meest teisele paar sõna sosistavat, siis ütles üks vanamees kareda häälega: "Poiss, ära karda, räägi, kuidas sa siia juhtusid?" Poiss rääkis kõik ära, mispärast tema tulnud. Siis võttis vanamees kõrvalt raudkühvli ja ütles poisile: "Võta särgisiil üles, ma panen söed peale ja kae, et minema saad, muidu tuleb valge ja siis pole enamb tuld tarvis!" Poiss ei tahtnud küll lasta hõlmasiilu peale panna, aga siiski vanamees pandis. Ta tänas ja läks minema. Teel minnes mõtles ta, missugused söed need on, kui kuuelegi auku sisse ei põleta, vaatas ja ennäe, kõik kuld. Poiss pandis kulla ühe kadaka alla maha ja läks teiste õitseliste juure. Need olivad kõik koju läinud. Nüüd ruttas poiss endisesse kohta, kuhu ta raha pandis, võttis raha ja läks koju. Seda raha sai tal isa eaks ja poja põlveks.

E 53468 (34) < Hargla khk. - Alfred Peltser, juh. õp. J. Tamm (1915) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Jahusoo Taheval Kord olnud Taheva valla maa sees üks imesuur järv ja seal sees elanud vanadkuradid. Kui uueaasta ööl üks mees sinna tulile läinud, siis näinud ta, kuidas mustad kassid vee sees hüpelnud ja mänginud. Kui mees lähemale sõudnud, siis muutnud kassid ennast mustadeks meesteks, ja üks neist vaatanud mehele väga uurivalt otsa, ja küsinud: "Kes sind siia ajas meie mängu segama?" Must mees võtnud mehe kaelapidi kinni ja läinud põrgusse, kus mees suures hädas olnud, sest vanad kuradid piinanud teda hirmsaste. Kui see küll haledaste palunud, siis olnud äkkiselt hirmus paukumine ja mürisemine, järv kasvanud kokku ja muutunud sooks. See soo on väga rabe, sellepärast nimetanud rahvas seda Jahusooks. Soos on üks auk, mille juures uueaasta ööd hõikamist kuulda on. Vanakurat piinavat siis seda meest.

E 53469 (35) < Hargla khk. - Karl Kaus, juh. õp. J. Tamm (1915) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vana jutt Vanal ajal oli Karula kiriku vöörmünder ühel äripäeval kiriku juures käinud. Kui kodu tagasi sõitnud, kuulnud tema, et saksad tema ees sõidavad kelladega. Vöörmünder ütelnud ka omale hobusele: "Sõida, sõida, ruunake, sina ka sakstele järgi!" Ruunake oli ka sõitnud seda teed, kuhu saksad sõitnud. Saksad sõitnud alla Pikajärve juure, kus olnud üks läte, seda kutsutud Ijässe läte. Kuna vöörmündre tee hoopis teisele poole läks. Ruunake hakanud ka lättele sise minema. Nüüd oli vöölmünder aru saanud, kuhu saksad olivad sõitnud ja kuhu tema hobune ka tahtis minna. Vöölmünder peasis ikka eluga ära. Need saksad olivad enne juba palju inimeisi sinna lättese vedanud, seda olivad kuradid teinud, et inimeisi ära eksitada oma tee pealt ja lättese vedada.

E 53474/5 (38) < Hargla khk. - Edgar Ploomipuu, juh. õp. J. Tamm (1916) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vana jutt Vanasti oli iga jaanipäeva õhtu üks herra tõllaga kaks hobust ees Hargla ojasse sõitnud. Ühel jaanipäeval pidanud inimesed selle üle nõu, et kes läheb oja ääre vahtima. Aga ükski ei julgenud minna. Viimaks lubanud kolm meest minna. Kui õhtu kätte oli jõudnud ja mehed vaevalt olid saanud oja ääre puude taga ära peita, siis oli suur mürin tõusnud. Tüki aja pärast sõitnud herra oma tõllaga ja jätnud nende meeste lähedale seisma. Mehed ehmatanud väga ära ja üks mees pannud koju poole jooksma, aga kukkunud maha, sellepeale hakanud Vanapagan suure healega naerma. Mees tahtnud maast ülesse tõusta, aga ei olevat saanud. Vanapagan ütelnud: "Tulge istuge peale ja sõidame edasi." Mehed ehmatanud ära ja tahtnud jooksma panna, aga jalad olid nagu maa külge kinni jäänud. Vanapagan ütelnud jälle: "Kui teie ei tule, siis surete kohe ära." Mehed läinud ka ja istunud tõllasse. Vanapagan hakanud otsekohe oja poole kihutama. Aga see kolmas mees jäänud pealt vaatama. Vanapagan sõitnud ojasse ja kadunud vette ära. Tüki aja pärast tulnud ka kolmas mees maast ülesse ja läinud kodu. Kodus tahtnud ta juhtumist rääkida, aga ei olevat saanud. Kolme päeva pärast oli see mees hakanud nagu väike laps kõnelemist õppima. Mõne nädala pärast olnud kõnelemine juba õige selge, nüüd jutustanud ta selle ka teistele ära, mis oli sündinud. Sellest ajast saadik kadunud sõitja ära ja ka ühes kaks meest. Iga jaanipäeva ööse kell kaksteiskümend oleb ojast nende meeste õhkamist kuulda.

E 53476 (39) < Hargla khk. - A. Lepp, juh. õp. J. Tamm (1916) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rahakeller Vanast orjaajal öeltud ühele mehele unes: "Kui sa rikkaks tahad saada, siis tee nõnda, nagu ma sinule õpetan: Sina mine oma karjamaa peale, seal suure üksiku pedaja alt leiad sa valge lubjatüki. See alt võta võti ja mine eemale metsa äärde, seal näed sa suure keldri. Kääna keldriuks lahti ja mine sisse. Sealt võid sa nii palju kulda ja hõbedat võtta, kui ise tahad. Kae, et sa enne päikesetõusu kõige sellega valmis saad, muidu jääd ilma!" Mees tõusnud üles, läinud kästud pedaja ala, sealt leidnud ka valge lubja ja selle alt võtma. Nüüd läinud ta metsa äärde, kus ta suure keldri näinud. Mees läinud keldri juure ja käänanud ukse lahti, kuld ja hõbe säranud aina vasta. Parajaste tahtnud sisse astuda, kui korraga tõusnud päivaveer silmapiiri tagand üles. Keldriuks läinud kinni, suure mürina ja kõlinaga vajunud keller maa alla. Mehel jäänud paljas võti peosse. Kurva meelega läinud mees koju. Selle keldrivõtme viinud ta Mõniste mõisasse. Kui see ära ei ole kadunud, on ta praegugi seal alal.

E 53479 (41) < Hargla khk. - Elfrida Lepp, juh. õp. J. Tamm (1916) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ennemuistne jutt Kord üteldud ühele mehele unes: "Kui rikkass tahad saada, siis tõuse praegu üles, võta üks tõine mees ka ühes, pange valged särgid selga ja minge jõe ääre. Seal pajustiku sees on suur kivi, kivi peal on võti, kivi veere all on uks, pööra uks lahti ja mine sisse. Sealt saad sa nii palju raha, kui sa tahad, aga vaada, et sa enne päevatõusmist oma tööga valmis saad!" Mees tõusnud üles, vaatanud ümber, ei näinud kedagi. Ta heitnud uuesti magama. Jällegi üteldud: "Mis sa veel magad, kas sa rikkass ei taha saada?" Mees ärkanud, kuid jällegi heitnud magama. Kui kolmat korda üteldud, siis tõusnud ta üles, võtnud teise mehe ka, panivad valged särgid selga ja läinud minema. Kui nemad juba pea kivi juure olivad jõudnud, siis tõusnud päike. Kivi peal ei olnud ühtegi võtit pantud. Mehed läksivad kurvalt kodu.

E 53484/8 < Jämaja khk. - Ojasson (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kohanimed Jamaja kihelkonnas Jamaja küla perenimed: Hinso, Laaso, Erigo, Leemu, Priigu, Reheoue, Padjagu, Härbsla Mere rahu: Kummi rahu. Heinamaad: Alagu, Kärvibä. Oesaare (Höhesaar) küla perenimed: Hihuse, Jaandi, Anli. Põldude nimed: Vassakri p., Hellakri p., Kõdu p., Kaagri p., Kessakri p., Kossatu p., Liguri p., Aardu p. Heinamaad: Lanermaa, Ubassoo, Kodu niit, Nurme niit, Kõrve, Praski heinm. Mäed: Lanerma m., Jaandi m., Kellaniidu m. Jõed: Praski j., Kossatu j., Nurma j. ja põld ja Nurma. Türju küla: Ahiste, Leesi, Rummu, Tehu, Proosa, Päädu, Vänava, Loete, Inu, Jõnni. Põllud: Luurigu p., Leesi p., Rahniste p., Klaa p., Uha p., Naasma p., Kavandi p., Palu p., Leeslõuga p., Likri p., Paakse p., Kihnutse p., Tiirima p., Hurva p., Saarina p., Metsandi p. Heinamaad: Kellaniit, Leeslõugu, Kreijala, Volisaadu, Palu, Kihnutse, Vormi, Jõnnika-aaniit, Kahusaadu, Hoolisaadu, Lükri, Looterannaniit. Mäed ja jõed kannavad põldude ja heinamaade nimesi. Mererahud: Kummi, Suuriku, Jaandi, Saki, Polda ja Türju hall rahu. Maaninad: Pitari, Jaandi, Hiletule. Lülle küla perenimed: Libligu, Laudiste, Piskuelu. Põllud: Pädaste, Handsudama, Luadiste, Õitse, Aidandi, Kasnuaed, Ouma aed ja Haueskabli aed. Heinamaad: Aeste heinm, Ahe niit. Mäed: Kalmu, Kaatsa. Jõed: Kalmu, Kõrendi. Laada küla perenimed: Simbi, Arma, (Norentse) Kabuna, Rootsima (2 per) Rootsima (Seemi), Pendise, Annuste, (2) Jaagudama, Uhametsa, (2) Massindi. Põllud: Tagava, Õitse, Ahela, Pellepere, Räägi, Kolga, Risti, Vaime, Simbi, Vanava. Heinamaad: Kahusaadu, Uha, Lülleniit, Pellepere niit, Jüssiniit, Uhametsa (karjamaa) Jõed: Kolga, Papipõllu. Mõisaküla (Ide k.) perenimed: (3) Põrsa peret, (3) Vesiku, (2) Punäbä, Suurigu, Naarismaa, Teisigu. Põllud: Ide, Teisugu, Plaasse, Olli. Heinamaad: Paluniit, Punaba kopl. Mäed: Huterdi, Roosma, Kivesnina rüngas. Jõed: Isahatsu. Hängeküla perenimed: (2)Hänge, (2)Küntri, Pisku, (2) Raisa, (2) Hansudama, Kahusaadu Põllud: Kesni, Toate, Raisa Heinamaad: Aki, Rajandi, Pahissoo, Raisa väli (karjamaa). Mäed: Aki mägi. Karuste küla: Uustla, Tõnni, Jõensuu, Undreste, Oeselja, Vakuma, Mariste, Vinni, Kibe, (2) Ilbipõlli, Seasita. Põllud: Poevaste, Monilaasma, Külasma, Uha, Ratu, Ilbi, Kibeste, Uuendi, Maeva, Armi, Unbä, Easte, Miilingu. Heinamaad: Põevaste, Kibe, Piili, Kaesla, Runastu, Kõrve, Kalmati, Valma koppel, Ratu koppel, Usilaugu (karjamaa). Mäed: Leeri, Votinga, Armpõllu, Ilbipõllu, Monilaasma, Ratupõllu, Uhapõllu, Kibeste põllu. Jõed: Votinga Mereninad ja rahud: Argade nina, Lammaste nina, Laevade nina, Rohine nina, Katurand, Uletnina ots, Rohine ladu, Utrina laidu, Paksurahu, Alumine ja Ülemine umbrahu, Linnuste rahu, Valma rahu, Pisku rahu. Ahlud: Tiidu-Tooma ahl, Kivise otsa ahl, laevade ahl, Katu ahl. Padud (pajud): Innu padu, Leeri padu, Kalmatse padu, Sookase padu, Paduri padu. Prikikivi. Tammuna küla perenimed: (3) Usina, Kauste, Vanava, Kräguldi, Kotkapesa, Kurjana, Kaubi, Tilsi, Ahlo. Põllud: Palso, Kauste, Piki, Tõnni, Vanava, Huobama, Õerisma, Karspõld, Lülle, Tilsitoata, Ubama. Heinamaad: Pikipõllu, Piskuniidu, Poeraste, Karspõllu, Tilsi, Oolisaadu, Loeti. Mäed: Kaustepõllu, Usina, Kraguldi, Karspõllu, Tondi, Poeraste, Seasita. Jõed: Ratu, Polendi, Tondi. Mererannad ja rahud: Ratu rand, Taaliku rand, Pulga rahu, Laste rahu, Suuresea ja Pisinesea rahu, Ulge rahu, Vinniahku laidu, Ülemine ja Alumine riit, Rohine laidu, Tondimäe ahl, Rannaniidi ahl. Sääre küla perenimed: Pärsa, (2) Lahtima, Mädaniidi, Vaheniidi, Tõusla, Pärdise, Utu, Tikaste, Roomiste, Toudigu, Selgandi, Kahusaadu, Palupõllu, Väigi, Loopsu, Vapri, Urva, Olmi, Muutski, Arpaja. Põllud: Hintuma, Liigagu, Toudigu, Palu, Pitloma, Leesi, Suuri-aia. Heinamaad: Lehminiit, Kilbaniit, Selganiit, Kikaguniit, Kanisteniit, Roomiste-alasoo, Toudigu heinam, Hargatte karjamaa. Karjamaad: Rojaste k., Sillu k., Rahustu k. Rahud: Kongi, Hänna, Tuule ja 2 Lombi laidud.

E 53555/6 (1) < Haapsalu l. - Voldemar Lao < J. Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Millest Kullamaa kirik nime saanud Sääl, kus praegu Kullamaa kirik asub, elanud ennevanasti kaks sõdurit. Kord on nad metsa jahile läinud ja püssid ja mõõgad kaasa võtnud, metsas künkal näinud nad kahte madu. Nad löönud need maha, selle aja pääle tulnud aga uued asemele ja suuremad kui endised. Iga kord, kui mehed niiviisi usse nottisid, tulid aga ikka uued ja suuremad asemele. Viimaks läinud ju maod nii kole suureks, et teine meestest kartma hakkanud ja mõtelnud ära jooksta, teine sõdur on aga julgem olnud ja ütelnud teisele: "Kuhu sa jooksed, mõõkadega me ju neid karta ei pruugi." Teine on ka siis veel ikka paigale jäänud ja nii nottinud nad siis kahekesi edesi. Mahanotitud madude hunnik kasvanud ikka suuremaks, mida nad mõõkadega teine ikka teinepoole küngast loopinud, sääl pole viimaks enam madusi ilmunud ja olnud juba õige suur vaheaeg... Korraga mürisenud, kõikunud ja vabisenud terve küngas ja vana ussikuningas pistnud pea välja. Mehed pole siis ussikuningaga sugugi paremini toimetanud, vaid raiunud tal mõõkadega pea otsast. Surmavalus peksnud ussikuningas ümberkaudse maa tasaseks, pääle selle vajunud peata keha oma koopasse tagasi. Mehed oodanud siis eemal, kunni ta täiesti sureb. Läinud siis sinna tagasi ja leidnud ussiaugult kaks kahe- ja üherauaga püssi ning ja kolm tündert kulda. Ühe tündri kulda võtnud nad enestele, teise tündri osa jäganud nad vaestele ja kolmanda tündritäie kullast ehitanud nad kiriku, millele nad Kullamäe nimeks pannud, sellepärast et kuld oli leitud ussiaugult - mäelt, kus nad ussikuninga hukkasid.

E 53557 (3) < Kullamaa khk., Piirsalu - Voldemar Lao < Voldemar Riimann (1922) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Mustjärve sünd Piirsalu vallas Turvastu küla lähedal asub väike järveke, rahvasuus Mustjärve nime all tuntud. Järve tekkimisest teab rahvasuu järgmist jutustada. Kord kündnud Vanapagan sääl soos, korraga hakkanud müristama ja välku lööma! Vanapagan kartnud müristamist, üks välk trehvanud mehele (vanapoisile) pihta, tükk sinist suitsu jäänud järele, kuna härjad sügavasse sohu vajunud. Sinna, kuhu härjad vajunud, tekkinud aga järv. Veel praegugi kuuldub sealt järvest härgade röökimist.

E 53557 (4) < Käina khk. - Voldemar Lao < Alex Mäeumbaed (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Öine nägemus (rahatuli) 2.IX 22 Hiiumaal Kõrgessaare vallas Puski surnuaia taga nähtud ühel ööl väikest tuld, mis ikka aeg-ajalt suuremaks läinud. Viimaks on tuli nii suureks läinud, et kõik ümbrus nagu oleks tules põlenud. Inimesed on siis vaatama läinud, saanud ligemalle, jäänud tuli ikka väiksemaks ja kustunud viimaks hoopis, vist olnud see rahatuli.

E 53558 (6) < Käina khk. - Voldemar Lao < Alex Mäeumbaed (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rahatuli surnuajas Korra öösel kusagilt tulles näinud üks poiss, et Puski surnuaias ümber risti tuli jooksnud. Poiss ligemale vaatama ja hüüdnud: "Kes siin on?" Selle pääle pole keegi vastanud. Poisil tulnud hirm pääle, aga pole julgenud enam hüüda. Varsi kustunud tuli ise ära.

E 53562 (10) < Käina khk. - Voldemar Lao < Alex Mäeumbaed (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Näkijutud Kord läinud mereranda kaks neiut suplema ja pärast suplemist hakkanud üksteise pead otsima. Korraga tulnud veest kolmas neiu nende juure ja ütelnud teisele: "Ma aitan ka siis otsida, kui sa ära väsid." Võtnud siis oma noa ja aidanud ka otsida, kui teine neid ära väsind. Neiud pole midagi paha aimanud, korraga tirinud näkk, kes ta muud võis olla, teisel neiul vööst kinni, kelle pääd ta otsinud, ja hakkanud teist neidu merre tirima, neiu hakkanud karjuma, sel ajal saanud teine abiks ja lõiganud vöö katki, nende tükkidega läinud näkk merre.

E 53566/7 (15) < Haapsalu - Voldemar Lao < J. Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Nõva mees kääbuste käes kimbus Enne olnud Nõva meestel viisiks enne pühi nõukoormatega mööda küli käia. Kord ühel jõulude eelsel ajal juhtund Nõva mees metsast läbi minema, olnud juba pime ja öö käes, hobune olnud päisest käigust väsinud ja mees ka. Mees otsustanud siin vähe puhata, teinud tule ülesse ja hakanud õhtusöögiks silku küpsetama. Saanud just parajasti seda tööd tegema hakata, sääl tulnud metsast kolm valgeis riideis neidu välja ja läinud mehe juure. Üks ütelnud mehele: "Mine too mulle metsast kalaküpsetamise ora." Ei mees pole julgenud minna, mõtelnud: "Ei tea, mis viimaks minu ja mu hobusega ära teevad," kuid läinud siiski viimaks ja toonud kalaküpsetamiseks peenikse vitsarao. See valge neiu, kes teda esmalt käskind, ütelnud: "See on väga peenike, mine too jämedam." Nüüd läinud mees uuesti metsa ja toonud õige tubli roika. Kui ta teist korda tagasi tulnud, öelnud kääbus (kes ta muu oli): "See on väga jäme, mine too peenem." Mees läinud, toonud nüüd kõige esimese tagasi. Kui ta metsast välja tulnud, ütelnud üks kääbus teisele: "Asi ei ole korras, vististi luurab meid siin lähedal Püha Jüri kutsikas." Pöörnud siis mehe poole ja ütelnud: "Tõsta see tõrre äär natuke ülesse, me poeme siia alla. Kui keegi tuleb, ära sa siis juhata, kus meie oleme." Mees tõstnud tõrre ääre ülesse ja kääbused (kodukäijad) pugenud tõrre alla. Natukese aja järele tulnud hunt tormates vahuste lõugadega, jooksnud kohe tõrre juure, kaapinud käppadega ja urisenud nagu koerakutsikas. Mees pole esiti hundist väljagi teinud, aga kui hunt mehele hambaid näitama hakkanud, tõstnud mees tõrre ääre ülesse, mispääle hunt tõrre alla pugenud ja kääbused ära murdnud nii mis kägin kohe taga. Selle pääle olla mehele üks hääl ütelnud, et see hunt saadetud päästma sind viieteistme versta takka, sest muidu oleks kääbused sinu ja su hobuse ära murdnud.

E 53574 (7) < Haapsalu - Voldemar Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui vana-aasta õhtul tuuline ilm ja tähed taevas, siis sai järgmisel aastal palju pähklaid.

E 53583 (7) < Haapsalu - Voldemar Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Mõnel pool kaapis pereisa maa-aluste meelehääks nurka natuke hõbevalget, et nad eeltuleval aastal kodu kõigi kurja ja õnnetuste eest kaitseks.

E 53583 (11) < Haapsalu - Voldemar Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Mindi veel tagaspidi puukuuri ja tõmmati virnast halg välja: kui oli oksline halg, siis sai tüdruk halva mehe, oli aga sile lepahalg, siis sai ta kodaniku soost mehe.

E 53584 (23) < Haapsalu - Voldemar Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karjalaskmise päeval söödeti uueaasta öösel tehtud leivad loomade kätte, ühtlasi pandi ka lauda ukse alla piirunuga, pajakook, ahjuroop, ahjuluud ja leivalabidas, üle lauda ukse koolutati võruna pihlakane vits, mis teise saksa maalt pidi toodud olema.

E 53584 (24) < Haapsalu - Voldemar Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karjapoisile anti ilus kirju kepp, mida ta õhtu pidi koju tagasi tooma.

E 53584 (26) < Haapsalu - Voldemar Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karjapoiss andis kepi (mis harilikult lepast) peremehe kätte, peremees pani kepi künasse ja laskis loomasid siis säält päält juua. Kui loomad joonud said, turkas ta kepi tara rästasse, sellega arvati loom murdjate eest kaitstud olevat.

E 53584 (27) < Haapsalu - Voldemar Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Roosi arstimine. Roosihaigust (eliting) arstiti musta lamba villadega, pääle selle puistati roosi peale kriidituhka, arstiti ka veel Katariina II aegse ristirublaga, kuldrahaga ja sõnade lugemisega, samuti arstiti villihaigust suhkru sinise paberi ja sõnade lugemisega.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50  51  52  53  54  55  56  57  58  59  60  61  62  63  64  65  66  67  68  69  70  71  72  73  74  75  76  77  78  79  80  81  82  83  84  85  86  87  88  89  90  91  92  93  94  95  96  97  98  99  100  101 Järgmine lehekülg ]