[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 7362/7365 < Viljandi khk., Uusma - Jaan Täht (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kütt Kord tahtnud üks mees heameelega kangeks kütiks saada. Küll käinud ta päevad otsa mööda metsi ümber ja paugutanud, aga pole ühtegi looma maha saanud. Ta läinud targa juurde võu küsima. Tark õpetanud: "Lase jumala armuleib püssist läbi, siis ei lähe sinul ei ükski pauk märgist mööda!" Mees teinud targa nõu järele ja katsunud proovi, ja vaata imet, mitte üks pauk pole märgist mööda läinud. Nüüd hulkunud ta päevad otsa mööda metsi ümber ja jätnud koduse töö kõik ripakile, nii et vaesus majasse tulnud. Ta läinud uuesti nõu küsima, kuda seda ametit saaks maha jätta. Tark ütelnud: "Mine jaaniöösel metsa, tee tuli üles, siis saab sind hirmutud. Kui sa elama jääd, siis peased oma ametist lahti." Nõnda ka mees tegi. Kui ta tükk aega oli tule ääres istunud, tulnud üks meees metsast välja, lai vene kaabu pääs, ja istunud just teisel poole tuld ilma sõna lausumata maha, viskanud vahel raagusid tule pääle ja käändnud rahutult teist külge ja teist külge ja vaadanud kõõrdis üle tule tema poole. Mees mõtelnud iseeneses, et ega ma ära minna ei tohi, siis kargab ta minu kallale ja kägistab mind ära. Ja mõtelnud ja mõtelnud, viimaks tulnud tal hea nõu, ta murdnud reesi telje ära ja pannud püssi ning lasknud üle tule mehe peale. Nii kui pauk olnud, olnud mees kadunud ning pole muud näha olnud, kui natuke sinist suitsu tõusnud selle koha päält üles, kus mees seisnud. Kütt mõtelnud, veel pole aeg ära minna, sest kuked pole veel laulnud. Ta murdnud reesi küljest veel tükikesi ja pannud püssi mõlemad rauad laengusse, et kui keegi juhtub tulema, siis kohe põrutab. Natukese aja pärast tulnud kõllane täkk lageda pääle välja, jooksnud ringiratast ja hirnud, et mets vasto kõlanud. Kütt põrutanud mõlemad laengud korraga täku peale, see hirnud veel korra heledaste ja olnud siis kadunud. Varsti laulnud ka kukk ning kütt võtnud püssi õlale ja läinud kodu, aga sest saadik kadunud temal ja küti hing ära ning pole kordagi enam tahtnud püssi lasta. Kord juhtunud ta targaga kokku ja küsinud, mis see mees ja täkk tähendanud. Tark ütelnud: "See mees oleks sind selle täku selga pannud ja su põrgu sõidutanud."

E 7368/7370 < Viljandi khk., Uusma - Jaan Täht (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Varrutalu Kui katoligi usk alles meie maal valitses, olnud kord ühes talus ristsed. Vanapagan pugenud aegsaste juba ahju peale, mõeldes: "Ehk saan minagi siit kedagi ära nälpata." Vanapagana naene tahtnud ka mehele seltsiks tulla, aga seal juhtunud tal tee peal veike äpardus. Metsast läbi tulles, tulnud suur kari huntisi kohe tema kallale, suure hädaga saanud ta ühe puu otsa. Seal juhtunud üks talunaene ka seda teed mööda varrutalu poole minema. Vanamoor küsima: "Naene, napakas, kuhu sa lähed?" Naene vastu: "Varrutalusse." Vanamoor paluma: "Kui sa senna saad, siis ütle sel Jüri-Türile , tibutirtsu söödanessa!" Naene läinud varrutalusse, kus liha parajaste olnud küpseks saanud ja talitajad olid ahjust välja võtmas, aga kes täie katte sai ja ära tahtis minna, see kukkus kui prantsatab põrandale, sest pagan polnud ahju pääl mitte laisk. Küll sääl olnud risti ette lõhkumist ja vandumist ning vanapagan talitanud, et pää suitsenud otsas. Naene vaadanud tüki aega seda kometit päält ja ütelnud viimaks: "Mind kästi Jüri-Türile üteld, et tibutirtsu söödanessa." Vaevalt sai ta selle välja ütelnud, siis olnud kolinat ja mürinat kuulda, pengid ja toolid kukkunud ümber. Vanapoiss jooksnud oma tibule appi, viinud aga rutuga kõik ümber, mis ees juhtunud olema. Aga kui ta metsa senna kohta saanud, kus tibu puu otsa pagenud, olnud see juba püha Jüri kutsikatel nahka pantud.

E 7377/7378 < Viljandi khk., Uusma - Jaan Täht (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Surnud vend Kord sõitnud üks noormees kodu poole. Tee viinud teda paksust kuusemetsast läbi. Äkitselt tulnud üks mees metsast välja ja ütelnud: "Külamees, kas sa mind enam ei tunne, mina olen sinu vend ja seitse aastat sinust vanem. Kui sa kodu saad, siis ütle emale: "Sinu poeg tahab ära leppida ja palub sind aida taha marjaaida minna ja sinna kahe kirsi vahele tema luide pääle ära lugeda."" Nii rääkinud võeras valju sõnaga ja olnud äkitselt jälle kadunud. Mees sõitnud mõttes kodu ja rääkinud emale oma juhtumist. Ema ehmatanud väga ära ja tunnistanud, et tal seitse aastat enne teine poeg olnud, keda ta aga ära tapnud ja kirsi juurte alla maha matnud. Pärast läinud ta aida ja lugenud issameie sinna ära ja surnud ise ka kohe sinnasamasse kohta. Nii olnud ta poeaga ära lepitadud.

E 7378/7379 < Viljandi khk., Uusma - Jaan Täht (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nääriöösisest jänese vahtjast Kord läinud üks mees nääriöösi jänesid vahtima. Vahtinud tüki aega, aga ei kedagi. Viimaks pomisenud pahaselt: "Mis pagan see on, mul on alati hea õnn ja nüüd ei näe ühte jänesepoegagi." Arvata poole öö aeg näeb ta ühte jänest tulevat, ruttu püss palge, aga ei lähe lahti. Mis lugu see ometi on? Jänes läinud äkitselt õige suureks ja punaseks. Kütt lasknud ehmatades püssi käest maha kukkuda ja pistnud plagama. Tee päält tagasi vaadates näinud ta - jänes kõndinud kahe jala pääl kui mees ja olnud õige ligidal. Mees uuest jooksu ja jänes ikka taga järel. Koduõue väravas vaadanud ta seisma jäädes tagasi. Jänest polnud enam kuskil. Sestsaadik jätnud mees kallil öösel jänesed rahule.

E 7397 (17) < Palamuse khk. - Helene Maasen (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui puud talvel tihti härmas on, tuleb viljarikas suvi.

E 7398 (28) < Palamuse khk. - Helene Maasen (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Lambaid peab alati noorel kuul niitma, siis kasvab hea vill. Aga sauna ei või noorel kuul minna, ihu hakkavat veel rohkem sügelema

E 7398 (32) < Palamuse khk. - Helene Maasen (?). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui esimest korda noort kuud näed, siis pead ütlema: Tere, tere, noor kuu, sinu silmad segaseks, minu silmad selgeks. Sellel kuul ei valutada silmad.

E 7399 (43) < Palamuse khk. - Helene Maasen (?). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal kuul raiutakse lehtpuu, noorel kuul okaspuu.

E 7402/7403 < ? - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ükskord elasid kaks meest, Tõllus ja Leider. Kui nad teineteisel kostis käisid, oli neil pool vaati õlut taskus ja viiesüllane palk oli kepist käes, aga mitte käima abist. Kui ta läbi mere läks, puutus vesi nihuti ja laened vasta kotikid. Aga kui tõusis sõda, siis ta võttis tõllaratta, viskas vaenlasel vastu silmi, ratas jooksis kivi vasta, kus ta peiad praegu veel. Enne kui ta ära suri, rääkis seda omal lastel, et kui neil sõda juhtub, käskis ennast appi kutsu, ütles: "Küll ma aitan teid!" Aga lapsed tegid nalja, tulid tema haua juure, üelsid: "Tõllus, Tõllus, tõuse üles!" Kuulis, et see nali oli, pahandas siis, oma põrma ei luband enam appi tulla.

E 7410 < Kuusalu khk. - A. Ploompuu (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuusalu kihelkonnas Kaberla küla ligidal vähaldase jõe ja kanarpiku metsa vahel on väike liivalagendik, mis Kalevi liiva nime kannab. Lagendiku ääred on kõrgemad ja osalt metsaga kaetud, keskpaik aga nõgus. Ennemuiste olnud seal järv, aga Kalevipoeg olla seda suures jänus tühjaks joonud. Peale selle läinud sealt kolm versta eemale kivi peale puhkama. Ase olla praegu kivi peal, kus ta istunud.

E 7430/7432 < Saarde khk., Jäärja - August Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Täide mägi Jäärjas on ümber ringi metsa sees üks ilus mägi, kelle lõuna pool otsa peal talutuba seisab oma kõrvaliste hoonetega. Ennemuiste elanud seal talus üks ebausklik peremees Köva Toomas. See olla neljapä ja laupa õhtul ohverdanud lõuna pool kukkesid, kanu ja seapõrsaid, lambatallesid ühe oja kaldal suure kuuskede all ja seda oja kutsutakes praegu Kukeojaks. Ja vanapagan käinud tihti vana Toomale võeraks ja söönud ohvrid alati puhtaks ära, mis üle vana Toomas üsna pahaseks saanud ja katsunud, kuda vanapoisist lahti saada. Kord raidunud Toomas metsa maha risti-rästi murruna, et poiss ei saa hõlpsaste jälle külaliseks tulla. Sinna tehtud hiljem Murru talu, mis alles praegu on. Aga ikka tulnud pagan pimedas õhtul Toomast kiusama ja küsinud kana kahe pojaga. Kord pugenud vanapoiss salaja õhtul rehetuppa ahju peale, oodanud seal, millal Toomas magama heidab. Olnud neljapä õhtu, Toomas tahtnud jälle kukke ojale ohverdama minna ja läinud rehetuppa aknat kinni panema, leidnud vanapoisi jälle eest. Hakanud rehehanguga vanapaganale selga laduma, vanapagan lipsanud toaaknast õue ja läinud mäe peale, seal olnud suur tõrd, pugend tõrdu, et oodata, küll Toomas vahest magama heidab enne kukelaulu, et siis jälle kana kahe pojaga luurama minna, sest tal olnud nõu perenaist kahe lapsega ära kägistada. Aga kuk hakand laulma ja poiss näinud, et vanapahan läinud mäe pääle toidusse ja öelnud Toomale: "Lähma vaatma, mis ta seal teeb?" Vanapagan ärganud ülesse kukelaulust ja kuulnud ära, kui poiss ütelnud Toomale ja toidus olnud täied korjatud, need pugenud vanapaganale reide sisse. Vanapagan lükanud tõrdu ümber ja pannud plagama, ikka metsa poole, ja isi hüüdnud: "Juhm aru, juhm aru!" ja kadunud sest ajast saadik ära, pole enam perast Toomale võeraks tulnud. Tänapäevani kutsutakse seda mäge üles taluga Täidemäe talu ja seda metsa, kuhu vanapagan karjudes jooksnud, Juhmaru kutsutakse Juhkaru metsaks veel. Nenda ajanud täied vanapagana sealt plehku ja määle jäänud nimi Täidemäe. Rahvasuust kuuldud.

E 7453/7454 (11) < Ambla khk., Jootma k. - Joosep Neublau < Pääru Suultits, Tapa mõisa sepp (1896/7) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Uut takka peale Albu mõisa järele Peedu kõrsis purjutanud üks mees nimega Godnu. Oli Godru juba kolm päeva purjutanud, hakanud ta kodu minema, äkist hakanud vihma sadama. Ta läinud ühe paksu lehtedega pihlaka alla vihmavarju. Korraga näind Godru, et kuivand oksa augus kükitanud kurat vihmavarjus. Godru mõtelnud, mis ma temaga teen. Ta võtnud kadakase puupulga, leiganud risti ette ja pistnud augu ette, ise läind minema. Kolme aasta pärast olnud Gordu jälle Peedu kõrsis purjutamas. Ta pea teinud hirmus haiged, ta hakanud kodu minema, aga temal tulnud tee peal meelde, et kolme aasta eest panin ma kuradi puuauku kinni, nüüd lähän õige vaatan, kas on alles veel. Pulka augu eest ära tõmmates, kargan kurat august välja ja jookstes minema. Kolsi määl pidanud kurat kinni ja vaadanud tagasi. Gordu hüüdnud: "Õpeta, mis peaparanduseks aitab." Kurat kostnud: "Uut takka peale, uut takka peale," ja ise jooksnud minema, kartes, et Gordu teda auku kinni paneb.

E 7476 (10) < Ambla khk., Jootma k. - Joosep Neublau (1896/7) Sisestanud Eve Ehastu 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui pärast lapse sündimist meesterahvas senna majasse juhtub minema, siis järgmine laps poeg, naisterahvas, siis tütar. (Seda usuvad naised kindlasti).

E 7476 < Ambla khk., Jootma k. - Joosep Neublau < Hans Peipsi (1896/7) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk pesemas Oisu mõisa kärnel läind pääle päävaveeru jõe äärde parta laskma. Sakste ujumise kohal näind ta, et üks naisterahvas ennast seal pesnud. Ta mõtelnud, mis inimene see on, kes südaööse ennast peseb? Õige inimene see külle ei ole. Kärnel pannud hõbekuuli püssi, et ma lasen ta maha. Ennegu ta laskma saand hakata, läind sumdi naisterahvas vee alla, nii et vesi karanud suurele kõrgele. Hans Peipsi suust. Seda tükki ma Näkiraamatust ei leidnud.

E 7477 < Ambla khk., Jootma k. - Joosep Neublau (1896/7) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Langetõbi Kui langetõbi kellegi peale tuleb, siis peab see inimene, kes langetõbist inimest põle näind, tema jalad senna poole keerama, kus pea ja pea senna, kus jalad, ja ristmise sõnad temale lugema, siis saab tõbi ära kaduma.

E 7478 (8) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. - Joosep Neublau (1896/7) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Naine nutnud oma poega taga, et poeg soldatiks läind. Teine naine küsinud: "Kus ta siis läks, kas kinderalide või kammeralide hulka?" - "Ei, ta läks rügemanti rümmeldajaks!"

E 7485 < Vigala khk., Velise v. - M. J. Eisen (?). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tori põrgu Tori põrgu on suur koobas, sülda 12 pikk ja 3 kõrge. Ta on Tori jõe liivapae kalda sees. Õieti on 2 koobast, üks suur, teine väike. Korra surnud Tori mõisas hobune ära. Viidud põrgu suu ette. Mõisasaksad ärkavad homikul üles, raibe söömalaual, noad-kahvlid juures. Mõisa võtmed aga kadunud. Saadetud mees põrgust võtmeid tagasi tooma. Põrgus koer vasta, laseb aga mehe edasi minna. Viimaks võtmeotsija tule äärde, hall mees tule ääres, võtmed kõrval. Otsija saanud võtmed kätte. Hall mees aga ütelnud, et kui veel raibe koopa suhu tuuakse, küll ta naine - koer koopa suus selle eest siis näitab. Korra hani Tori koopasse. Hanele kell kaela. Hani tulnud Viljandisse välja.

E 7486 < Haljala khk., Vihula - Toomas Lepp-Viikmann (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord olnud üks vana soldat, kes teenistusest lahti saades nüüd jala kodu poole läind. Teel tulnud aga temale kodukäija vastu, kes pole soldatid enam edasi minna last. Soldat hakkand temaga kärkima: "Mis see on, et tee pealt eest ära ei saa." Sedaviisi käratsetes saanud soldat temast mitu korda võitu, kui ta kuu pool seist ja kodukäija allpool. Kodukäija aga tahtnud soldati üsna ära süia, sest ta kiskunud kõik soldati riided ja silmnäu lõhki. Nõnna riieldes lähned nemad ikka teed mööda edasi, kuni neile üks kaev tee äeres vasta tulnud. Soldat kohe nõu pidama. "Ma topin teda kaevu." Ja hoidnud ennast ikka kuu poole. Seni kaua, kui üsna kaevu juure saivad, ja visanudki teda kaevu. Kodukäija on tänapäävani kaevus ja see kaev on kivide ja mudaga täis topitud. Kaevu peal kasvavad aga kollased lilled. Inimesed aga ütleva,need on vanapagana.

E 7499 (2) < Haljala khk., Vihula - Toomas Lepp-Viikmann (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui aasta algul tähti taevas näha ei ole, siis ei saa sel aastal noore looma õnne olema.

E 7500/7505 < Kroonlinn < Vigala khk. - M. Riste (1894). Trükitud: M. J. Eisen, Kirikute raamat, lk. 13-16. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rapla kirik Loomulik on, et Rapla kirik seisab teise kihelkonna ääre peal. Järvakandi vald läheb kuni Valgu rajani ja seega on Rapla kihelkonna teine serv umbes 35-40 versta kirikust eemal, kuni teise ääre juure ainult 7-10 versta on. Sel ajal, kui seda kirikut hakatud ehitama, pidatud see kirik Kuusiku Raiküla valdade poole ehitama ühe kõrge kruusise mäenuki otsa. Kiriku alus pandud paigale jumalasõnaga ja hakatud ehitama, saadud juba pooled müirid valmis! Homikul läind töömehed ehituseplatsile, aga - oh imet, pole enam müirisid ühti, kõik maani maatasa maha kisutud. Sellest ajast saadik, mis aga iganes töömehed jõund ehitada, kisutud öössel maha. Küll peetud palvet ja pandud vahid juure, aga kõik asjata. Niisuguse mitmekordse äralõhkumise pärast tüüdand ehitajad ära, ei tea mis teha, kõik ehitusematerjal olla juure veetud, palju päivi ja raha raisatud, aga valmis pole veel midagi. Seal ühel ööl näind kiriku eestseisjate liikmetest üks unes: Võetagu kolm musta härga, pandagu vankre ette, neist praegustest ehitusekividest koorm peale ja aetagu neid härgasid koormaga sennikaua edasi, kunni nad seisma jäevad. On nad seisma jäend, senna kohta ehitage kirik. Praegusel kohal, kus teil kirik alustatud on, on üks vaimude eluase, sellepärast ei lase need kirikut valmis saada. (Ja praegal olla veel päris tõeste Kuusiku pool ühel mäel vanu ehitisevaremeid tunda, rahvasuu arvab, et seesama paik ollagi. Selle mäekalda sees olevat kruusiauk ja üks mees vedand kruusi ja tõstnud koormat parajaste peale, kui labida ees tulnd üks ümmargune nagu pajapõhi nähtavale. Mees kuidagimoodu teind selle pajapõhjale augu sisse ja hele valgus paistnud sellest august välja. Mees lasknud ennast kumargile ja vaadanud alla sügavusse, aga oh imet, all olnd päris kirik ja olnd saksa rahvast täis, aga käed-jalad raudus. Õpetaja teind altari sees jutlust ja maenitsend neid nende kurja tegude pärast. Mees vaatand natuke aega ja tõusnud ülesse, aga hobust polla ühtegi olnd, ehmatand ära, läind kodu, seal ta polla arugi saand, jooksnud naesed-lapsed talle vasta ja kõik küsind: kus sa nõnda kaua olid? Mees ütelnd: "Kus ma olin? Kas see kaua, homiku läksin alles kodust." Naene ütelnd: "Ei, mees, sa olid just tänasest päevast terve aasta kadund, meie mõtlesime, et sa surnd oled." Mees jutustand ära, kuida lugu oli, naene kipund vaatama senna, aga polla muud märki näha olnd, kuid seal kohal olla üks kuldrist olnd, mis mees ja naene omale võtnud.) Nõnda siis kiriku ehitajad otsind kolm musta härga, rakendand vankre ette ja kivikoorm peale ja piitsad kätte ja härgi ajama. Härjad tulnd maatee peale ja Rapla mõisa poole tulema, läind Rapla mõisast mööda, jõest üle mõnedkümned sammud ja jäend seisma. Küll peksetud piitsadega, aga ei härjad ei lähe ega nihku paigast. Polla siis muud midagi aidand, kivid pealt maha ja senna kirikut ehitama. Veetud vanast kohast ehitusematerjal ära, pandud alus püha sõnaga paigale ja töö hakand peale. Aga selles kohas ei ole ära lõhutud enam, mis tehtud, see jäend paigale, nõnda siis õige rutuste tõusnud uue kiriku müirid ülesse, mille üle rahval kui ka ehitajatel hea meel olnd. Kirik saand valmis, torn tehtud peale ja kuulutadud päev, millal sisse õnnistakse. Rahvast kogund kui murdu uue pühakoja ümber kokku. Et küll Rapla kirik suur on ja läbistikku 3000 inimest sisse mahub, jäend siiski palju inimeisi välja. Parajal kirikuõnnistamise ajal kuulnud õues oleja rahvas üleval taeva all suurt kohinat. Kõik vaadand ülesse ja näind suurt musta kogu üle kiriku lendama. Sel silmapilgul tulnd torni otsast rist ja mõned puutükid maha, aga must kogu lennand Valtu mõisa poole edasi ja nõnda, kuida rahva silm näind, kukkund see mürakas umbes paar versta Rapla kirikust Valtu poole praeguse Kõpsoni poe juurde maha. Kõik rahvas, kes kirikus olnd, kuulnd kohinad, ja torni otsast risti kukkumist ja praksumist. Kui kõik hakand välja tungima, et teada ja näha oma silmaga, mis see ometegi on. Mõnedki kartnud: ei tea, kas uus kirik langev kokku või mis see on. See, kes ikka välja saand, küsind, kuida torni otsast rist on maha kukkund ja mis kohin see oli. Polla muud otsust teatud anda ühtegi, kuid üks suur must kogu linnand üle kiriku ja langend Valtu mõisa poole maha. Mindud rahvahulgaga vaatama. Teekalda peal seisnd üks suur kivi. Silmitsetud seda kivi ligemalt, siis leitud kivi seest kuradi küineasemed. Siis tulnd selgeks, et õelus tahtis kirikut kiviga puruks visata, aga viskas südametäiega liiga kõvaste, nõnda et kivi üle kiriku lendas, ainult aga ristisse natuke puutus. (See kivi on peaaegu nõnda suur kui Peterburgis Peeter Suure all.) Peale selle lõhutud torn kiriku pealt ära ja tehtud kiriku ette maha, milles olekus ta praegal on. Aga kirik jäend peale selle vanaõelusest puutumata ja teeb oma õnnistavad tööd rahva keskes edasi. Aga rahvas usub sellegipärast, et jaanipäeval, kui seitse venda ja seitse musta täkku ühest märast juhtuvad kirikus olema, siis pidada kirik ära vauma. Seesugune on rahvajutt.

E 7535/7539 (9) < Ambla khk., Tapa - J. Eckmann < J. Raadu (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühe sepale näidatud unes: hall mees tulnud tema juurde ja ütelnud: "Tõuse usinaste üles ja mine Raudoja allikalle (Piibe maantee ääres). Kaeva sealt 30 sammu põhja poole, siis leiad suure varanduse. Kellegille aga ei tohi sa sellest enne rääkida!" Mees tõusnud üles, mõtelnud asja üle järele ega ole seekord kuhugille läinud, heitnud uueste magama. Teine kord tulnud talle see lugu meel. Ta läinud nalja pärast vaatama. Õhtu võtnud labida õlale ja läinud allikalle. Allika ligidal tulnud üks tuttav temale vastu. See küsinud: "Kuhu sa nii hilja veel labidaga lähed?" Sepp rääkinud kõik, mis tema unes näinud ja kutsunud tuttavad ka. Teine aga olnud kartlik mehike ega ole tahtnud minna. Sepp läinud üksipäini. Allikalle saades mõõtnud ta 30 sammu põhja poole ja hakanud kaevama. Tüki aega kaevand mees, aga midagi iseäralikku pole juhtunud. Viimaks ometi, kui ju sügav auk valmis olnud, läinud labidas vastu kõva asja. Mehel hea meel. Kärmeste ajanud ta mulla pealt ära ja suur kast olnud mehe silmade ees. Ta püüdnud seda välja kangutada, aga see olnud väga raske. Hakanud siis kaant lahti püüdma. Suure vaevaga läinud see tal korda. Mehe silmade ees seisnud korraga hulk kuldraha. Ta hakand juba kulda tasku ajama, kui kasti alt hall vanamees välja tulnud ja ütelnud: "Kuda ma ütlesin, et sa ei pidanud kellegille sest rääkima! Ommeti oled sa rääkinud. Selle trahviks ei pea sa midagid saama. Aga siiski, sinu töövaeva tahan ma ära tasuda. Sa võid ühe korra pihuga kulda võtta, aga mitte enam. Kui rohkem võtad, siis su oma õnnetus." Nende sõnade järele kadunud hall vanamees ära. Mehel olnud aga kuld armas. Ta pole vanamehe keelust midagi hoolinud. Kiiresti hakand ta kulda taskusse ajama. Aga hädast saanud mees paar korda võtta, kui kast suure mürinaga maa alla vajunud. Mehe mõistus kadunud ära. Kui ta jälle ülesse ärgand, leidnud enese allika äärest. Ta vaadanud seda kohta, kust raha kaevas, aga midagi pole sellest märki olnud. Maa olnud niisama terve sealt kohalt kui mujal. Ta oleks muidu unenäuks seda pidanud, aga see kaks pihutäit kulda, mis tal taskus olnud, sellest saanud ta aru, et see kõik tõsi oli. Ta kahetses, et oli vanamehe keelust üle astunud ja teistele rääkinud. Ta läinud kodu, pannud kulla laua peale ja imetellend selle hiilgust. Korraga muutnud kuld ennast elavaks süteks ja hakand leegitsema. Enne kui mees kustutada saanud, olnud maja ju tules. Natukese ajaga põlenud maja kõige kraamiga maha. Mees ise peasnud veel eluga. Kurvalt kõndinud ta ümber tuhahunniku, mis tema varanduse märk oli. Tuha seest roninud üks inimese kogu välja ja ütelnud mehele: "Eks sinule üteldud, et ainult ühe pihutäie võid võtta kulda, kui rohkem võtad, on sinu õnnetus!" Nende sõnadega kadunud võeras kogu ära. Mees sai aru, et tema enese süi oli. Oma ahnitsemise himus oli ta vanamehe hoiatamise ära unustanud. Ta süda oli iseenese peale täis. Mitu korda oli ta Aadamat ja Eevat kahetsenud, et need ei saanud kiusatusele vastu panna. Nüüd sai ta aru, et ise samasugune ehk veel hullem oli. Omas kurvastuses läinud ta jälle allikalle vaatama, ehk vanamees halastaks tema peale ja annaks natukene veel kulda, oli ta ju päris vaene nüüd. Hakanud siis labidaga sealtsama kohast, kus esitegi urgitsema. Tüki aega higistanud ta ilmaaegu. Midagi märki kullast ei olnud leida. Viimaks visanud labida südametäiega kääst ära, üteldes: "Kurat teab, kus see pagana vanamees oma kullakastiga läinud." Hädast saanud mees need sõnad suust, kui maa tema jalge all kõikuma hakanud. Hall vanamees tulnud välja. Kolmeharuline kantsik kääs, sellega löönud mehele mööda selga ja ütelnud: "Kasi, meeletu, siit tuustimast! Ise julged veel vanduda mind, kes ma sinule head pakkusin, aga ise ei märgand õnne vastu võtta. Nüüd oled sa vaene ja selleks sa ka jääd. Oleks sa jõudnud esite oma suud pidada, oleksid rikas mees olnud. Pärast ei kuulanud sa mu keeldu, vaid võtsid kaks pihutäit kulda. Selle trahviks pead sa nüüd vastust tundma." Vaim kadunud ära, auk läinud kinni ja mees seisnud jälle allika ääres. Mehe selg valutanud kangeste. Tal olnud suured vorbid seljas, mida vana mehe kantsik olid jätnud. Mees olnud vaesuse sees kuni surmani. Kantsiku vorbid ei ole enam seljast ka ära kadunud. Pärast pole enam keegi sealt julgenud kulda minna urgitsema.

E 7546/7550 (13) < Ambla khk., Tapa - J. Eckmann < J. Sopmann (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tapa mõisa linnakse rehes olnud üks teumees linnakseid tegemas. Ta olnud öösse ainuüksi seal. Enne poolt ööd läinud ta rehe otsast allikalt vett tooma. Vett võttes libisenud ta järskust kaldast alla ja kukkunud vette. Ehk küll allikas kuigi suur ei ole, nii et hõlpsaste sealt välja oleks võinud saada, vajunud ta siiski, nagu oleks keegi teda rebinud vee alla. Mehel kadunud mõistus ära. Kui ta jälle märkama hakanud, leidnud enese toredas saalis hulga inimeste keskelt. Saal olnud toredaste kulla ja hõbedaga ehitud, nii et mehe silmad tahtnud kustuda. Kesk toredust tantsinud toredad inimesed lustilikult. Pillihääled kõlanud nagu ülevalt laelt, mis imeilus kuulda olnud. Mees näinud tantsiate hulgas palju oma tuttavaid poissa ja tüdrukuid. Ta läinud nende juurde ja hakanud juttu tegema. Aga ehk mees küll igatemoodi küsinud, pole ta siiski vastust saanud. Kõik olnud tummad. Mees näinud, et rääkimise peale vastust ei saand, jäänud vagusi pealt vaatama. Natukese aja pärast tulnud üks veikene vanamees tema juurde. Koputanud sõbralikult ta õla peale ja ütelnud: "Sa paned seda toredust imeks, mis siin näed. Sellepärast meie sinu pealtilmast seia tõime, et võiksid ennast vähe rõemustada ja kui soovid, siis võidki meie juurde jääda ja seda lõbudust maitseda, mis minu pere iga pääv tunneb." Mees jäänud vanamehe sõbraliku jutu peale julgemaks. Ta küsinud: "Aga mikspärast ei räägi nad sugugi? Ma nään siin palju oma tuntud inimesi, aga need on nii uhked, et minu küsimise peale midagi ei vasta." Vanamees kostnud: "Nemad ei ole uhked sugugi, et nad siin toreduses viibivad, nemad tunnevad sinu küll ära, aga neil pole luba ühegiga rääkida, enne kui see meie perekonda pole vastu võetud. Saad sina aga seia hulka võetud, siis on igaüks lahked su vastu." Mees küsinud selle peale: "Aga kes teie siis olete, et nii mureta siin elate?" Vanamees kostnud: "Meie oleme maaalused! Meie ei taha ilmapealsest murest ega kurvastusest midagi teada, vaid elame mureta elu. Meie perekond kasvab kord-korralt ikka suuremaks, sest et siin surmast midagi ei teata, nagu teie juures üleval on. Uusi liikmeid tuleb ühtepuhku juurde." Selle peale võtnud vanamees tema kääst kinni ja viinud teise saali, mis esimesest palju suurem ja toredam olnud. Seal olnud niisama tantsijad nagu esimeses saalis. Palju tubasid käinud nad läbi. Kõik olnud rõemsa rahvaga täidetud. Kui vanamees kõik ära näidanud, küsinud ta: "Kas tahad meie seltsi jääda?" Mees mõtelnud vähe aega ja vastanud: "Hea meelega jääksin ma küll seia, aga kus jäävad mu väätimad lapsed ja naine?" Vanamees üteld: "Sa muretsed veel ilmarahva eest! Mis on sinul nendega enam tegemist? Nad on ju sinust võerad, kui sa aga seia jääd. Aga ma nään, et su süda on maailma tühjas asjades kinni. Ma ei sunni sind seia jääma, kui kahkled!" Nõnda üteldes kadunud vanamees ära, tulnud aga varsi tagasi, kullast karikas punase viinaga täidetud. Ütelnud siis mehele: "Sa igatsed naise ja laste järele, mis maa peal on. Sa võid nende juurde minna. Kui sinul aga tahtmist on meie seltsi tagasi tulla, siis võid sa julgeste. Tee on sul ju teada!" Andnud siis mehele viinakarika ja käskinud ära juua. Mees joonud karika ühe joonega tühjaks seda imemagusat märjukest. Saanud ta viimase piisani karika tühendanud, siis kadunud mõistus peast ja kukkunud maha. Nagu läbi une kuulnud ta veel pillihääli, mis nagu kaugemalle minnes viimaks vaikinud. Kui ta jälle omast uimastusest üles ärganud, leidnud enese linnakse reheahju suu all olevat. Ta rääkinud kodu oma naisele seda lugu. Varsi selle peale jäänud naine haigeks ja surnud ära. Selle järel surnud lapsed ka üheteise järele. Mees oli üksinda. Ta olnud väga kurvastud ega ole enam miski asi passinud. Ükskord kadunud ta ära. Keegi ei teadnud, kuhu. Ju ta ikka vist maa alt oma naist ja lapsi läks otsima. Vanamees lubas ju teda igal ajal vastu võtta. Kas ta sealt omale õnne leidis, ei ole teada.

E 7550/7553 (14) < Ambla khk., Tapa - J. Eckmann < J. Raadu (1894) Sisestas Pille parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees läinud jõele kalu püüdma. Tal olnud hea õnn. Natukese aja pärast olnud temal suur hulk kalu. Aga ikka pole ta püüdmist järele jätnud. Kui tal ju suur kogu kalu kaldal olnud, saanud ta lõppeks ühe kullakarvalise kala. Mees imestanud toreda kala üle. Äkitselt hakanud kala meest paluma: "Armas mees, lase mind jälle vette tagasi, ma räägin sinule midagi, mis sinule õnneks tuleb!" Mees kohkus ära, kui kala suust niisugust kõnet kuulis. Kala oli ilus, ta ei oleks teda miski hinna eest jõkke lasknud. Kala aga lubas temale midagi rääkida, mis talle kasuks oleks. See pani mehe mõtlema. Ütles siis: "Minu pärast mine jõkke, aga pea oma lubadust, muidu rebin su jälle välja ja siis ei ole armu heitmist!" Nende sõnadega lasi mees kala vette. Kala läks rõemustades jõkke ja kadus mehe silmist. Vähe aja järele tuli ta aga jälle vee peale. Pistis pea veest välja ja rääkis: "Ma tänan sind, armas mees, et minule elu kinkisid! Selle eest pean oma sõna ja räägin sinule. Kuula aga. Mine siit 300 sammu hommiku poole. Seal on suur kivi. Kaeva ühel kuuvalgel ööl sealt kivihunniku poolt servast, siis leiad sa suure varanduse. Hoia aga, et sa seal kallal mitte kurja ei nimeta. Labida otsa tee, enne kui kaevama hakkad, kolm risti. Saad sa varanduse õnnelikult kätte, siis pead poole sest vaestelle jagama. Teine pool jääb aga sinule." Nõnda üteldes kadus kala vee alla. Mees ootas teda veel tulema, aga kui tüki aja järele midagi näha polnud, hakkas ta sealt kohast, kus seisis, hommiku poolde mõetma. Kui ta 300 sammu oli mõetnud, oligi kivi seal. Ta vaatas hommiku poolde kivi äärde, kus varandus pidi olema. See koht oli natukese aukus. Mees läks kodu ja ootas kuuvalget ööd. Ühel kuuvalgel öösel võttis ta labida, tegi tale kolm risti otsa ja läks kiire sammuga varandust välja urgitsema. Senna jõudes kuulas mees enne, kas kedagit ligi ei juhtuks olema. Kui kõik vaikne oli, hakkas ta kaevama. Hädast sai ta mõned labidatäied mulda ära viskanud, kui ta hirmuga taganema pidi. Kivi alt tuli suur uss välja ja läks susisedes mehe poole. Mees hoidis labida hirmuga oma ees ja püüdi ussi eemalle tõrjuda. Labidat nähes keeras uss ümber ja põgenes teinepoole kivi. Nüüd sai mees aru, miks kala kolm risti labida peale käskis teha. Mees läks julgemaks, kui ussi põgenemist nägi. Ta hakkas jälle kaevama. Natukese aja pärast tuli palju suurem uss kivi alt ja tahtis mehe kallale minna. Ristisi labida peal nähes põrkas tagasi ja läks esimise järele teinepoole kivi alla. Nüüd kaevas mees hoolega edasi. Tüki aja pärast kolises labidas vastu kõva asja. Mees ajas mulla pealt ära ja rauast kast oli mehe silmade ees. Ta hakkas kaant lahti kangutama, aga see ei tahtnud tal kuidagid korda minna. Ta pühkis higi otsa eest, mis kiire tööga senna tekkis. Korraga kuuleb ta oma selja taga susinat. Kiiresti vaatas ta ümber, tema selja taga oli päratu suur uss, kes joonega ta peale tahtis tulla. Mees võttis labida ja hoidis kaitsmiseks ees, aga sellest ei näidanud uss midagit hoolima. Vihaga tormas ta mehe peale. Mees hakkas labidaga vehklema. Uss ajas pea püsti ja näitas ähvardades oma musta keelt. Surmahirmuga andis mees oma labidaga kõigest jõust ussile pähe ja näe imet, mis sündis: uss kukkus maha, viskas enese seljali ja oligi valmis. Ühtlasi aga kerkis rahakast suure raginaga maa peale ja kaas kargas lahti. Mees vaatas, kast oli kulla ja hõbedaga täidetud. Ta võttis nii palju kui jaksas kanda ja läks kodu. Sealt tõi hobused, millega kõik selle varanduse ära viis. Varsi selle järele andis ta poole sellest varandusest vaestelle, nagu kala oli käskinud. Poole varandusega, mis isegi suur hulk oli, ostis omale suure mõisa ja elas mureta elu. Varandust jäi veel lastelastelegi. Ta jutustas oma varanduse saamist lastele, mida need jälle oma järeletulijatele jutustasid. Nii on see jutt ikka põlv-põlvelt edasi tulnud nagu teisedki jutud.

E 7554 (3) < Ambla khk., Tapa - J. Ekemann (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Haritud naisterahvas räägib oma sugulasele, talueidele, lapsekasvatuse ja -õpetuse abinõudest. Talueit ütleb: "Minu arust on kõige parem abinõu lastekasvatuses keriksel vinnutud kasevitsad!"

E 7563/7655b (5) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < Eduard Reemet (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees ja kurivaim Mehel jooksnud siga metsa. Mees läinud teda taga otsima. Otsinud ja leidnud viimaks sia ühes liivakünka all olevas hangus olema. Toonud siis labida, sest siga muidu pole kätte saanud, kaevanud sellega sia välja. August tulnud aga ka üks iseäralik rebase moodi elukas välja. Mees annud sellele labidaga ja löönud tema surnuks. Ta läinud lõhki kui puupakk. Mees viskanud looma õlale ja läinud linna teda ära müüma. Tee peal tulnud temale must mees vasta ja hakanud temaga riidlema. "Miks sina minu venna oled surnuks löönud?" Hakkanud ise seda looma mehe seljast ära kiskuma. Mees pannud vahvaste vastu. Iga kord, kui mees seda mustameest vastu maad hakanud virutama, saanud see siniseks veeks. Kui mees edasi hakanud minema, saanud veest jällegi mees. Mees võidelnud niiviisi kunni linna ligidale saanud, seal hakanud mustmees temaga sõbrustama. "Ega sina sellest loomast saa hinda midagi, võta mind abiks, anna loomasüda mulle ma müün looma ära, teen sinu rikkaks meheks." Mees pole seda juttu kuulanudki, kaubelnud looma ise. Ostmisega pole aga keegi tegemist teinud, naernud veel meest pealegi, et niisugust raiska müüb. Nüüd leiganud mees looma südame välja ja annud mustale mehele, kes ilma teiste inimeste nägemata tema kaasas käinud. See hakanud ise looma müüma. Niipea kui looma oma õlale võtnud, muutnud see puhtaks kullaks. Nüüd olnud ostuhimulisi küllalt, kuid mustmees müünud kullaks muudetud elaja ühele kullasepale ära, kes kõige rohkem hinda maksnud. Mees saanud korraga rikkaks. Mustmees annud temale nõu kiireste kodu minna. Mees läinud. See olnudki väga hea, sest juba poole tunni pärast hakatud niihästi seda talumeest kui ka musta meest taga otsima, sellepärast et kullatükk mis kullasepp ostnud, pärast üheks elaja raipeks muutnud. Ei ole kõige hoolsama otsimise järele enam kumbagid leitud. Mustmees, kes vanapagan olnud, moondanud ennast teisenäuliseks, läinud ahastaja kullaseppa juure ja ütelnud: "Ma muretsen sinule su raha tagasi, anna mulle oma nimata sõrmest mulle kolm tilka verd!" Kullasepp, kes raha tagasi saada himustanud, andnud verd ja vanapagan läind uueste looma kauplema, mida ta kullaks muutnud. Varstigi olnud kullasepa raha kääs. Nüüdne ostja, pettust märgates, poonud ennast ülesse enne kui vanapagan teda trööstima sai minnagi. Hinge sai vanapagan muidugi endale.

E 7567 (7) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < V. Kotkas (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kai ei soa koju! Üks eidekene kinnitanud alati oma kodakondsetele: "Kui mina suren, ärge teie mind mööda teed surnuajale viige, siis hakkan kohe kodu käima. Viige mind mööda soosid ja rabasid, ümber puude ja põesaste." Surnud eidekene viimaks ära, siis tuletatud tema õpetamist meele, viidud teda põesastest ja kraavidest üle, mõnikord ümber põesaste ja kändude. Maetud siis hauda. Kohe esimesel õhtul kuuldud metsas kaebamist: "Kai ei soa koju! Kai ei soa koju!" Vahest kuuldud kahinat ja mühinat. Hommikuks vaikinud müra ära. Teisel õhtal seesama lugu. Nii ka kolmandal. Siis aga vaikinud müra ära ja enam pole midagi kuulda olnud.

E 7569/7576 (9) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < J. Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Valge hobune Peremehe poeg ja saunamehe poeg läinud metsa maasikale. Äkitselt tulnud valge hobune joostes ja pugenud lähedale padrikusse. Tulnud varsti veike vanamees järele: "Aidake, pojakesed, minu hobune kinni püüda!" - "Püia ise, kui tahad!" pahandanud peremehe poeg. Saunamehe poeg läinud aga vanamehele abiks: "Mine püia sina hobune kinni, sind tema ei karda," õpetanud vanamees poissi. "Mine kõvasti vilistades, siis ta sind ei karda!" Poiss teinud vanamehe õpetuse järele ja saanud hobuse kohe kätte. "Sa oled tubli poiss!" kiitnud vanamees poissi, "tule minule väheks ajaks abiks, aita hobune koju, ma tasun ausaste." Poiss läinud hobust suukõrvast talutades sinnapoole, kuhu vanamees juhatanud. Vanamees käinud hobuse järele, hoidnud hobuse silmade ette astumast, sest et hobune teda nähes peruks läinud. Varsti jõudnud nemad, ehk küll poisi meelest õige palju maad käidud saanud, vanamehe elumaja juure. See olnud üsna ilus hoone. Hobune viidud ühte üsna toredasse kambrisse, poiss imestanud selle üle väga. Vanamees seletanud temale: "See pole mitte niisugune hobune kui kõik teised. See on üks minu vaenlane, sellepärast pean mina teda oma ligidal, et tema põgenema ei peaseks. Kui ta välja peasebki, on tema esimesel ja teisel päeval üsna loll, et kuhugi kaugele ei mõista minna, pärastpoole läheb aga üsna teraseks ning võib tunni ajaga oma tuliste jalgadega maailma serva jõuda. Jõuab hobune sinna, siis peaseb oma kütketest lahti ja võib minule palju kurja teha. Sellepärast teda hoiangi!" Andnud siis oma varandusekeldrist temale tänutäheks hulga kulda ja hõbedat. Poiss läinud koju, viinud isale raha, kes selle abil niisamasuguse talu ostis, kui ta endisel peremehelgi oli. Peremeest ja tema poega vihastas see väga, et tema saunamehe poeg rikkaks sai. Peremehe poeg oli pahane iseenese peale, et siis vanamehele abiks ei läinud valget hobust kinni püüdma. Käinud nüüd igal pääval metsasid mööda, et ehk juhtuks valget hobust nägema. Vanamehe poja kääst oli tema kuulda saanud, et valge hobune kindlasse puuri pandud. Viimaks, kui valget hobust millalgi näha polnud, tõttas peremehe poeg selle nõuga vanamehe elukorterit ülesse otsima, et sealt valget hobust lahti peasta, teda siis aidata kinni püüda ning vanamehelt head vaevapalka nõuda. Kauaaegse metsas rändamise järele tuli tema ühe vana majahüti juure. Nälg piinas teda väga, pääv ots oli tema juba oma rahaahnuses söömata olnud. Astus siis senna lagunenud majasse. Esimesel silmapilgul näitas maja üsna tühi olema, pikemal vaatamisel nägi tema ühes nurgas puusärgi. Seda nähes putkas poiss ilma pikemalt aega viitmata kohe minema. Pidas oma öömaja lausa taeva all. Koju ei oskanud tema enam minna, sellepärast hulkus jälle metsa mööda ringi. Nälg tahtis teda juba üsna ära tappa. Õhta eeli jõudis jällegi hurtsiku ligidale. Näljast ja väsimusest pimestud silmadega ei pannud tenma tähelegi, et see seesama hurtsik oli, mis eilegi. Astus sisse, nägi puusärki. Ei jõudnud see teda enam hirmutada. Ta vaatas ringi, kas midagi toitu ei saaks. Silmitses ka korraks puusärgi sisse. Nägi seal vanakese, kelle juuksed ja habe lausa lumivalged olivad. See lamas paigal kui surnud, hingamistki polnud kuulda. Ainult näü värske jume näitas, kui oleks vanamees elus. Vanamehe väljasirutatud kääs oli nuga, nua otsas suur kannikas leiba. Poiss silmitses seda nähtust. Leib, ehk teda küll surnu käsi hoidis, tõmbas poisi tähelpanemist oma peale. Poiss sirutas kätt leiva järele välja, pani aga tähele, kui oleks vanamehe silmalaud liikunud. Ei hoolinud sellest, võttis leivatüki ja hammustas selle küllest ahneste. Selsamal silmapilgul tõusis aga vanamees puusärgist ülesse. Poiss tahtis ära joosta, aga hirm tegi jalad nõrgaks. Vanamehe lahke nägu peletas aga hirmu varsti kaugemale. Vaname hakkas kõnelema: "Ära karda, pojukene. Sina oled mind nõiakütkest peastnud, mulle elu tagasi andnud. Poleks sa nii julge olnud minu käest leiba võtma, mina oleks ei tea kui kaua sedaviisi lamanud, ei surnult ega elus. Mina olen see valge hobune, keda sina otsisid. Nõid nõidas minu ära, pani minu seia vangi puusärgi sisse. Minu hinge viis valge hobuse näül oma kätte. Nüüd mine ja otsi nõia elukorter, mis siit kaugel ei ole, ülesse, otsi kambred läbi kunni valge hobuse leiad. Nõida pole kodu, võid seal julgeste olla. Valge hobune tapa selle nuaga ära, siis kaub ta ära ja mina olen lausa peasetud!" Vanamees andis poisile nua, mille otsas enne leivatükk oli. Õpetas siis veel: "Ära ennast varandustest lase meelitada. Hakkad sa sealt varandusi püüdma, juhtub sulle palju õnnetust. Tule minu juure tagasi, mina teen sinu rikkaks!" Juhatas veel poisile, kus nõiamaja on ja poiss läks. Maja ligidale jõudes kuulis tema juba kaugelt suurt müra. Astus julgeste majasse, kõikide kambrite uksed olivad lahti, ainult ühel oli lukus, võti oli väljaspool ees. Sealt kostiski see suur mürin ja kolin välja. Poiss tegi ukse lahti. Nägi seal valge hobuse püherdama ja rabelema kui oleks temal hirmus valu. Poiss astus julgeste ligi ja torkas hobusele nuaga külje sisse. Vaevalt oli nuga hobuse külge puutunud, kui see nagu aur poisi silma eest ära kadus. Poiss vaatas ringi. Kulda ja hõbedat nähti igal pool küllalt särama. "Pagana pihta", mõtles poiss, "mina pean selle suure varanduse kõik maha jätma. Ma võin ju korraga rikkaks meheks saada. Valge habemega vanamees tahab ehk kõik omale pärida." Nende mõtega hakkas poiss enese taskuid kullaga täitma. Kuld rõemustas teda nii väga, et tal aega põlnud minemagi hakata. Nõid tuli koju. Valget hobust mitte leides sai tema süda täis, ta muutis poisi koeraks ja läks siis valget hobust taga otsima, keda ta ära jooksnud arvas olema. Poiss pidi koera näul nõiaga tahes ehk tahtmata kaasa minema. Esimene käik nõial oli senna hurtsikusse, kuhu lumivalge habemega vanamees jäi. Kuid imelik nähtus ehmatas teda juba eemale ära. Hurtsiku asemel oli väga tore loss. Nõid oleks küll jooksu pannud, aga üks salalik vägi kiskus teda lossi poole. Ta astus lossi, koer kannul. Aujärjel istus seesama lumivalge juuste ja habemega vanamees. Nõid langes kummuli tema ette maha. Aujärje peal istuja puudutas kepiga tema külge, mispeale ta ise valge hobuse näul välja jooksis. Ainult poiss jäi oma koeramundris sinna. Vanamees ütles: "Vaene poiss! Ahnuse pärast pead sa nüüd koer olema, eks sa kuulnud minu käsku ja tulnud ilma kulla külge puutumata ära. Nüüd pead nii kaua koer olema kuni nõid kudagi surma juhtub saama, siis saad oma inimesenäu jälle kätte." Koer jäigi nüüd lossi, sai kõige paremat toitu, magas pehmel asemel. Nõnda läks kaua aega mööda. Ühel pääval leidis vanamees koera asemel kambrist poisi. Sest sai tema aru, et nõid surnud. Poiss oli aga koeraks olemise läbi palju oma mõistusest kautanud. Kaua aega läks mööda kunni tema jälle oma täie aru kätte sai. Nüüd igatses tema oma vanemate juure tagasi minna. Talle anti palju varandust ja ta läks oma vanemate juure, kes teda arvasivad surnud olevat. Siin elas tema oma rahaga õnnelikult. Enam ei piinanud teda ahnus, kelle pärast tema kaua õnnetumat elu elanud. Kui tema ära pole surnud, siis elab veel praegugi õnnelikult.

E 7576/7578 (10) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < Juuli Birkenthal (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Puuraijuja ja halgjad Mees läinud metsa puid raiuma. Toksinud puu, kellest tema enesele küna tahtnud teha, juba pooleni läbi, kuulnud, lapsed tulevad kilgates ja joostes. Vanamees jätnud raiumise pooleli, vaatnud, lapsed tulnud ligemale, üks ütelnud: "Taat, ega sa puud ei raiu, sa raiud kiva ja kändusid!" Nüüd kukkusivad mehe silmad lahti, et tema mitte künnapuud polnud raiunud, vaid ühte vana jämedat kändu. "Seda tükki pole mulle veel juhtunud," pahandanud puuraijuja. Hakanud nüüd uueste päris künnapuud raiuma. Nagu udu katnud tema silmi, pole tähelegi pannud, et ühe suure kivi juure astunud ja sellele hakanud pihta andma. Märganud seda alles siis, kui kervetera juba üsna puruks olnud tautud. Ta silmad olnud lastest, kes halgjad olnud, ära tehtud, nii et tema mitte pole teadnud, mis puu, mis põesas, mis kivi ehk mis känd. Ta kõht olnud üsna tühi, tööd aga ei midagi tehtud. Tulnud vana hunt, keda mees halli habemega meheks pidanud. Küsinud: "Mis sa mees muretsed?" Mees ütelnud, et ei saa puud maha raiuda, et lapsed teda ära teinud. Hunt ütelnud: "Oleks sina mõne nendest kinni võtnud. Hommikust saadik ajan ma neid taga, kõht on tühi, need on halgjad. Kui sa neid veel nääd, võta üks kinni, oota siis nii kaua, kui ma tagasi tulen, siis saavad sinu silmad terveks!" Läinud minema. Mees jäänud istuma. Mõtelnud: "Hommikust saadik ajab vanamees halgjaid taga ega need talle ikka süia ei anna!" Pole märganud, et kõneleja hunt oli. Kuulnud, lapsed tulnudki kisaga. Vanamees, halli habemega, tulnud (hunt) mehe juure, ütelnud: "Kui sa neid kinni püiad, siis taba nende juures olevaid kändusid, siis juhtub sulle halgjas sülle. Ära enne lahti lase, kunni juure tulen." Läinud siis põesaste varju. Lapsed tulnud, tahtnud üsna puuraiuja juurest mööda minna. Puuraiuja teinud kui ei näekski ta neid. Kui lapsed tema ligi jõudnud, tõusnud ta äkitselt ülesse ja hakanud ühe jämeda kännu ümbert kinni, mis laste hulgas olnud. Teised lapsed pannud jooksu, känd hakanud ka puuraiuja süles rabelema. Hunt jooksnud sinna, tõmbanud kännu puuraiuja käest ja pannud nahka. Nüüd peasenud mehe silmad lahti. Ta näinud, et põgenejatel lastel sarved pääs ja sabad taga olnud. Vanamehe asemel olnud tema ees hunt. See tänanud puuraijujad, et see temale süia aitas muretseda. Tõi siis kirve ja raius mehe künnapuu mõne hoobiga maha. Pärast kinkis kirve mehele. Kodu minnes leidis mees, et kirves hõbedast oli, kullast varrega. Ta sai rikkaks meheks , ei pruukinud enam puid raiudagi.

E 7591 (1) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Väga tuisusest ehk vihmasest ja tuulest ilmast ütlevad vanad inimesed - täna on hea rahaaugu ilm. Vanad inimesed arvavad, et need pilved, mis väga kõrges taeva all on, tarretanud süldi sarnatsed on. Sellepärast räägitakse ennemuistsetes juttudes, kuida mõni inimene pilve peal käinud, kuidas kõu ja pikker pilve peal sõidavad, kuida Hans vanapagana nuia lubas pilve peale visata jne. Ka olla mõned pilvetükka leidnud, mis olla maha kukkunud.

E 7606 < Kroonlinna < Vigala khk. - M. Riste (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakatel Kui Vigala mõisa vana viinaköögi otsas teand vanadrahvas juba ammugi rääkida, et seal viinaköögi otsas jõe põhjas suur rahakatel olevat. Ükskord sealt ligidalt jäend mees oma naesega natukest hiljaks kirikusse tulema. Köögi otsast mööda minnes näind mees rahakatelt vee pinnal olevat. Mees ütelnd: "Sellest saab nüüd suntele ja santele." Aga naine kilgand: "Küll ta kulub meile endale ära!" Selle peale vaund rahakatel jõepõhja, mis sumatand. Praegal, kel teravad silmad on, näha jõepõhjas rahakatelt selge ilmaga.

E 7617 (1) < Kihnu khk. - Mihkel Kurul (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kosimine võetakse enamiste noores kuus ette. Noormees, kes naist tahab võtta, pistab pool toopi viina tasku ja läheb kas neljapääva, laupä ehk pühapääva õhtu sinna majasse, kus ta omale pruudi välja valinud, räägib oma mõrsjale, mikspärast ta tulnud ja pakub temale viinapudelid. See võtab viinapudeli vastu ja viib oma isa ja ema kätte, üteldes: "See ja see poiss on tulnud mind omale saama, mis teie sest ka arvate?" Muidugi teada saab viin enamiste iga kord ilma suure vasturääkimiseta vastu võetud, pudel tühjendakse ära ja seotakse vöö ümber pudeli kaela tähenduseks, et viinad vastu võetud ja kaup kindel. Nimetakse aeg, millas viinad saavad ära joodud ja nenda on siis kaup tehtud, peigmees saadetakse kodu.

E 7648 (1) < Tallinn - A. Bormann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva Kontrollis Mare Kõiva
Hmbavalu vastu aitab vanarahva arvamise järele kõige paremast: võtta surnukirstu nael, mis surnuajast leida on ja torki sellega hammast, siis jääb valu ära. Ja kui see ei aita, siis võta lase sepp teeb ühe soojaga kolm naela, nendega võta torgi hammast, iga naelaga kolm korda, üteldes: "Kadugu valu!" ja viska siis üle pahema õla nemad minema.

E 7648 (2) < Tallinn - A. Bormann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Langetõbe vastu tarvitadi kõige paremaks rohuks: võta surnuajalt surnupealuu ja kaabi selle külest joomavee hulka. Niimoodi pruugi mitu nädalad kuni terveks saad.

E 7649 (3d) < Tallinn - A. Bormann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui need ei aita, siis võta söö küpsetud seapekki (salaja, nii et keegi ei nää ja ei tohi ka kellegile ütelda) niimoodi, et kamar järele jääb. Selle kamaraga hõeru soolatüikaid, üteltes: "Kaduge!" Siis viska see kamar üle pahema õla keriselle ja ütle: "Seal teil paras paik."

E 7649/7650 (4) < Tallinn - A. Bormann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Roosi ehk helitinga (naha põletik) vastu aitab kõige paremast luosumise sõnad: "Jeesus läks mäele, käes oli temal sinine, punane ja valge roos. Sinise ja punase roosi viskas tema ära, aga valgega tegi terveks, Issa meie, kes sa oled taevas jne."

E 7658 (10) < Tallinn - A. Bormann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui lehmapiim rikis on, nimelt kui tema ei taha mitte heaste ära hapneda, ehk liig ruttu ära hapneb, siis võta, tee nii: mine senna kohta, kus kolme saksa rajad kokku puutuvad, võta sealt ristikivi alt mulda ja suitseda sellega lüpsikud. Ja kui see ei peaks aitama, siis võta, kui seal on kadakapõesaid, kolme põesa, iga põesa alt kolm pühutäit sammalt, nendega suitseta lüpsikud ja pese siis heaste puhtaks, see peab aitama.

E 7789a (9) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui metsas ära eksind on, siis tarvis pahema jala kanna pealt äkist ümber pöörda, siis on kohe aru käes, kus sa oled ja kuhu tarvis minna.

E 7790a (12) < Vaivära khk, Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Ülle Mällmann 1999 Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku/ Kaseurv tähendab head kaerasaaki.

E 7790a (13) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku/ Head haavaurvad tähendab head kaerasaaki.

E 7790a (18) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui pärast kuu loomist noorekuu otsad terved ja püsti, siis tuleb külm kuu, kui tömbid, siis soe kuu.

E 7790a (21) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui talvel hiired puid närivad, siis tuleb viljaäpardus.

E 7791a (30) < Vaivära khk, Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Siestas USN Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku./ Toominga õied tähendavad tüdrukute mehele minemist.

E 7791a (31) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku/ Palju õisi - palju kaeru.

E 7791a (32) < Vaivära khk., Repniku - A.K. Feldbach (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku/ Kui palju pihlakal marju, on hea odra aasta.

E 7791a (36) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Jaanipääva ööse tarvis vaadata, kus sinist tuld näha on, seal on haldjas rahaauku hoidmas, sinna tarvis juure minna ja tuhka laiali visata, see muudab pärast kõik rahaks.

E 7793a (57) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui öösel metsas puuraiumist kuulda, mis tõesti võimata on, see tähendab surma.

E 7793a (58) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui maarjasõnajalg jaanipäeva öösel kell 12 selle õie kätte saab, see on õnnelik inimene, leiab rahaaukusi ja võidab kõiki asju.

E 7794a (66) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui rammunöpikud(?) näu külge löövad, tarvis võtta uus kangane tükk, õõrutakse nii, et verine on, minnakse metsa, puuritakse pihlakapuule auk sisse ja pannakse linane narts sinna sisse, lüiakse kovaste prunt ette, siis kauvad ära.

E 7819 (1) < Ambla khk., Lehtse - Joosep Freimann (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vanad kombed ja usu riismekesed Tuuru jumala püha. Ennemuiste peetud neljapäeva pühaks, iseäranis neljapäeva õhtat, ja öeldud see Tuuru jumala püha olema. Siis käidud hiiemetsades hiiekivide ja puude juures palvetamas ja viidud Tuurule ohvrid - sügise ikka igast uudsest, mis kuskil majas juhtus olema. See läbi oodetud Tuurult õnnistust, nii kui korralikku aastat, head viljakasvu, vihmasadu ja päikesepaistet, haiguste eest hoidmist, sõjaõnne ja vaenlaste hukatust ning palju muud sellesarnast. Veel nüidki mõnes pimedamas nurgas pühitsevad vanem rahvas neljapäeva, austavad Tuurut ja paluvad temalt õnnistust.

E 7819 (2) < Ambla khk., Lehtse - Joosep Freimann (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku/ Kui sügise lehed puust visad varisema, siis piab kevade ootama, enne kui paljast maad näha saab.

E 7819/7821 (4) < Ambla khk., Lehtse - Joosep Freimann (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Jaanilaupäeva õhta. Kes ei tunne jaanipäeva ja veel jaanilaupäeva õhtat? - Jah, külas tunneb teda igaüks! Noored inimesed ootavad terve päeva pikisilmil, mil kord õhta tuleks, et päike looja läheb, ja on see sündinud, siis minnakse küla vainule ehk kusagile mäekingu peale, kus mõni üksik pikk puu kasvab ja pandakse jaanituli põlema. Siia koguvad nüid ümberkaudselt noored ja vanad kokku ja ega lõpe neil siis naljatujud, rõemus laul ja jutt palju enne hommikut. Iseäranis lustilikud on noored neiud, sest nad võivad täna Tõnni põllult koju viia ja seega peiuõnne katsuda, see on, kas varsti mehele saab! Nii saadetakse see öö igasugu lustis ja rõemus mööda. Peale selle peetakse jaaniööd veel päris imede- ja nõiaööks, mil kõik salaväed paelutamata maapeal valitsevad ja nõiad enda kunsti talsutamata priiuses tarvitada võivad, mis läbi siis inimestele ühele õnn, teisele õnnetus vasta naeratab. Nii ustakse, et sõnajalg sel ööl kuke kesköölaulu aeal õitseb. Kes selle õie kätte saab, see pidada võima ta abil kõik teha, mis aga ise tahta ja soovida mõistab. Õit ära tuua piab aga väga raske ja kardetav olema, sest terve põrgutäis kuradid olla õie ümber vahiks, kes igat õietahtjat silmapilk tagasi mõistavad peletada; tubli julgus piab aga põrguliste karjast sellegipärast võitu saama. Jälle ustakse ja räägitakse, et jaaniööl kõik puud ja loomad üksteisega kõnelevad ning mõned targad inimesedki piavad nende juttu mõistma ja seeläbi palju tuleviku saladusi teada saama j.n.e. Selle öö kesktunnil valmistab nõid armastajatele armujookisi, saadab loomadele täisi, teeb oma ehk teise vihamehele ravandust, lühidalt: nõiad võivad eneste kunsti jaaniööl täiel volil tarvitada. Veel räägitakse, et salavaranduste koopad sellel ööl jaanitule näul põlevad, ja kes niisuguse koopa juure kas kogemata ehk õnne juhatusel juhtub minema, see saada varandusevahtide käest nii palju kulda ja hõbedat kui aga ise himustab: Teised katsuvad jälle nõiduse teel salavarandust üles leida ja kätte püida. Teatakse ju tuhandeid kohtasi nimetada, kus niisugused varandused varjul peavad olema. Sedaviisi ustakse ja tehtakse jaaniööl. Muidugi ep ole seega veel kõik selle öö susimised ja posimised nimetatud; sest palju on neid, mis mina ei tunne ega tea.

E 7839 (18) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuud, päikest ega taevatähti ei tohi sõrmega näidata, sest siis mädaneb sõrm juba enne surma ära.

E 7840/7841 (9) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Verejooksu kinnipanemise sõnad. Ühel mehel olnud võimalik verejooksu kinni panna. Teda olla kaugelt ja ligidalt käidud abiks kutsumas. Üks kord, kui tema ühel haavatud mehel jällegi vere kinni pannud ja kõik selle üle imestanud, siis tulnud üks vagamees ja küsinud temalt, kuidas temal võimalik on verejooksu kinni panna. Et see küsija üks austatud ja vaga mees olnud, põle verejooksu kinnipaneja temale seda keelata tahtnud. Ta näidanud vagale küsijale üht paberitükki, kus mõned iseäralikud sõnad peal olnud, ja ütelnud: "Kui ma haige juure lähen, siis pole mul muud tarvis teha, kui loen neid sõnu kolm korda, siis jääb verejooksmine kohe seisku." Vagamees palunud, et neid sõnu võiks näha saada, mida mees vastu tahtmist täitnud. Kui vagamees neid sõnu lugenud, ehmatanud ta väga ära. Ta saanud aru, et need sõnad seitsmendamast Moosese raamatust on ja nõnda tähendavad: "Kurat võtku minu hing, aga täitku nüüd minu palvet ja pangu verejooks kinni." Kui vagamees verejooksu kinnipanejale ütelnud, missugused hirmsad sõnad need on, mis tema nii kaua ligemise ihu kasuks, aga oma hinge kahjuks on pruukinud, ehmatanud see väga ära ja tõutanud iialgi mitte enam neid sõnu oma suhu võtta. Mõne nädali pärast juhtunud see õnnetus, et sellesama mehe poeg raskesti haavatud saanud. Küll palunud mehe sõbrad ja sugulased, et mees veel üks ainukenegi kord veel verejooksu kinni paneks ja neid sõnu oma poja pärast ütleks, mis ta võeraste pärast mitu korda ütelnud. Aga mees ei tahtnud sellest kuuldagi. Kõik sugulaste palved olivad asjata. Õnneks sai poeg ka muidugi terveks.

E 7870 (21) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku./ Kui kevadel tomingad heaste õitsevad, siis saab sel sügisel palju linu.

E 7915 (7) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Valuvõtmise sõnad. Harakale haigus, vareksele valu, mustalinnule muud tõbe, põrsa persse pinnuke. Tõbi tulgu, teine mingu, ärgu vaksa vahet olgu.

E 7917 (12) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui unes rahaauku juhatakse, siis on ikka parem edasi magada, sest et rahaauku otsima minnes ikka õnnetust juhtub.

E 7917 (20) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Ilusaid puid nägema, tähendab ilusat järeltulevad sugu.

E 7968e/7968f (3) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1893) Kontrollis Mare Kõiva
Kuda kodukäija hundile lubati Surnud vanaema ära, aga pärast hakanud kodu käima. Päeva ajal mänginud ta kassi näul laste hulgas, aga öösse hakanud tükka tegema. Teinud suurt müra, et teised tuasolejad pole magada saanud. Talvel kui külm aeg olnud, teinud ta öösse ukse lahti, nii et külm tuppa tulnud; suvel kui tuba kangesti palav, pannud jälle ukse kinni. Kui tuli tuas olnud, siis pole midagi teinud. Toodud kukk ja pandud öösseti tuppa redelipulgale magama. Mitmel ööl pole kodukäija enam käinud. Ühel kangesti külmal ööl tulnud ta jällegi. Tuasolejad maganud rahulikult ja tuba olnud pime. Kodukäija tulnud tuppa, jätnud ukse lahti ja hakanud ise redelid mööda ahjule ronima. /Kukk/ kes kodukäijad kuuvalgel näinud, teinud kurrr! ja kodukäija kukkunud poolest redelist tagasi. Hakanud uuesti ülesse ronima. Jälle seesama palk. Nüüd aga võtnud kodukäija kuke kõrist kinni, et see enam kuristada ei saaks, ja roninud siis ahjule. Seal võtnud suure keriksekivi ja viskanud sellega oma õde, kes nurgas maganud. Pimedas pole aga heaste trehvanud, vaid visanud kivi mürtsatates vastu seina. Magaja ärkanud ülesse ja saanud kohe aru, kust kivi tüli. Ta pannud tule põlema, läinud siis ka ahjule, koputanud pahema jala kannaga kolm kord vastu ahju lage ja ütelnud: "Hundile, hundile, vana häbemata!" Nüüd aga paiskanud kodu-käija selle, kes teda hundile lubas, ahjult põrmandale,kuna ta ise kui valge aur lahtisest uksest välja tormas. Valge kogu tõttas väljale, kus ka varsti huntide ulumist kuulda oli, ja pärast seda polnud teda enam näha ega kuulda.

E 7994 (III) < Viljandi khk., Vana-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuidas inimene noor seista Kuuvarjutamise ajal lähab inimene välja ja ütleb need sõnad: "Tere, tere, noorkuu! Mina noor, sina vana, mina kulla kergusse, sina raua raskusse!" Siis seista see inimene noor.

E 7998 (10) < Viljandi khk., Vana-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Lauritsapäeval luuakse õuntele magu juure.

E 8000 (1) < Viljandi khk., V-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Arstimisest Valu võtmise sõnad On kellegil missugune loom hhobune ehk elajas palju vilja ehk mistahte toitu saanud, nõnda et lõhkiminemist karta on, siis tehakse järgmiselt. Võta üks ühe- ehk kaherauaga püss, täida selle raud ääreni vett täis ja loe järgmised sõnad. "Mesilased, linnukesed, minge üle Punase mere, tooge salvi Saksamaalt. Israeli Jumal tule oma uduvihmaga ka seda haiged parandama." Seda sama ühte vett lase kolm korda püssirauast sisse, lendrest välja ja loe iga kord need sõnad ühe hingega. Siis anna loomale seda vett sisse. See püss ei lase pärast aga enam kedagit looma maha.

E 8010 < Viljandi khk., V-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Tõnnivakk Kasetohust tehtud veikene vakk, sinna sisse pannakse karvu nagu hobuste, lehmade, lammaste, sigade, kanade, ka igat seltsi vilja ning üks veikene tita, mis puust on tehtud ja riided selga seutud - see on siis jumal, kes seda õnnistust jagab. Seda vakka ei pia aga keigi täädma muud kui peremees, kes seda isi valmistab ning aidas oma kirstu põhjas hoiab. Tõnisepäeva hommikul enne koitu võtab peremees salaja selle vaka ja laternaga tule, kelle sees tükk rasvaküinalt põleb ning lähab elajatelauta, võtab vakast tüki lehmakarvu, süitab seda küinlatule pääl põlema ning suitsetab sellega lehma ümberringi läbi. Pärast võtab see selle tite, paneb seda lehma selja pääle istuma ja viimaks keerab veel lehma kõhu alt läbi mõned ringid ümber ja paneb seda vaka tagasi Pääle selle lõikab veel tüki karvu tulevaks aastaks vaka sisse valmis. Nõndaviisi tehakse iga looma juures, olgu mis tahtsugune. Ka vili suitsutasse ja sorgitasse titaga läbi. On tema majandus keik sedaviisi läbi käidud, siis viib vaka jälle kirstupõhja tagasi. Tulevaks aastaks, nagu üteldud, salaja, et keigi ei tää ega näe.

E 8011 (2) < Viljandi khk., Vana-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuidas kohtus alati õigust saab. Kolm neljaspäeva õhtud täiskuu ajal minnakse salaja kuskile lammastelauta ja põetakse (niidetakse) igal korral üheksamal lambal kolmest kohast villu, neist villest aga tehakse siis kindad. On siis kellegiga kohtuasi ees, siis võetakse need kindad ligi, siis saab alati õigust, ehk kinnastele võit jääma. (Meie pool räägitasse praegu neist kinnastest ja praegu teeb üks vana soldatilesknaene mitmed protsissid teiseti; isegi alamad kohtud saavad kõrgemalt poolt trahvitud ja palju veel alles poolel. Selle olevad, nagu räägitse, need kindad.

E 8012 (5) < Viljandi, Vana-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui piim enam hää ei ole ehk rahvas ütleb - terve ei ole, siis tuuakse metsast kadakaokse ühes marjadega ja lõigatakse üheksama põõsa otsast kolmest kohast ja põhjapoolt külle päält, need oksad keedetakse ühes piimapüttega katla sees ja piim saab kohe terveks.

E 8012 (6) < Viljandi, Vana-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Luupainaja. Kolm neljaspäeva õhtud täiskuu ajal tehakse kolmearuline aga üheksama-keelne paelust piits ning pannakse pihlakavarre otsa. Siis minnakse risttee pääle ja tõmmatakse seda kolm korda kura jala konsa alt läbi, aga iga korra tõmbamise ajal vilistakse kolm kord ning jäetakse seda nõnda saviga koos seisma. On nüüd kellegil loomal isiäranis hobusel tallis luupaine seljas, tunda sellest, et ta üleni märg ja oigab, ähib ja röögib pikali maas. Seda valvetakse aga järele, sest siis olevat luupaine pääl. Kohe võetakse see pütt ja lüiakse tugevaste kolm korda mööda hobuse selga, siis kaduda temal sest ajast kohe ära, aga sellel inimesel, kes sääl käib, jäävad eluks ajaks piitsa palistused verega segatult selga. V-Tennasilmas sel 4 juunil 1893.

E 8019 (1) < Kolga-Jaani khk., Rõika - Joh. Kampus (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vana usk Surnud toast välja viies visatagu pühkmed järele öeldes: "Kui kaod silmist, siis kao meelest!" Siis ei seisa surnu kaua meeles.

E 8019/8020 (2) < Kolga-Jaani khk., Rõika - Joh. Kampus (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vana usk Leiba ahju pannes visatakse esimese leiva küllest raasuke kolde, öeldes: "Tuli ole sellega rahul, mis ise sulle annan." Siis ei põleta leibasid ahi ära.

E 8027b (27) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Hakkas aga siiski mõni kodu käima, siis mindi surnu hauale ja kui sealt auku leiti, kust kodukäija välja käis, siis tõmmati pahema jalaga seitse korda üle augu ja ööldi: "Tuhat aastad pead siin olema."

E 8093/8094 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kelle käsi paneb, selle käsi võtab Kord elas üks rikas vanaeit oma tütre juures. Ta oli ju vana ja haige ja hakkas varsi ära surema. Enne surma kutsus ta tütre oma juure ja ütles: "Mata mind ikka maha ilusaste tütrekene." - "Kus su raha on, ema?" küsis tütar. "Mul ei olegi raha," ütles vanamoor. Peagi suri vanamoor ära ja tütar ja väimees matsid teda ausaste maha. Peale matuste hakkasid nad aga vanamoori raha otsima. Küll otsisid nad riided ja laudiparred ja laepalgi otsad läbi, aga ei leidnud midagist. Viimaks küsis pisukene tütretütar oma ema käest: "Mis te otsite vanaema riiete seast?" - "Meie otsime vanaema raha," ütles talle ema. "Ehk sa nägid, kus vanaema raha pani, sa olid ta'ga vahest kahekesi kodu, ehk sa nägid, kus vanaema oma rahavaranduse pani?" - "Ei, ma seda küll ei tea," ütles pisukene tütarlaps, "aga ühe korra küll, kui teie kodunt ära olite, võttis vanaeit ühe sukasääre ja raputas sealt leede, pärast kraapis ta käega segamine ja ütles: "Kelle käsi võtab, selle käsi paneb." Mees ja naine hakkasid leest tuha seest otsima, aga ei leidnud midagi. Viimaks läksid targa käest nõu küsima. Tark õpetama: "Minge ja võtke vanamoor hauast ülesse ja kraapige vanamoori käega lee tuhka, küllap siis raha välja tuleb." Mees ja naine läksid ööse, kui kõik magasid, surnuaeda ja kaevasid vanamoori haua lahti ja tassisid vanamoori kodu ja kraapisid tema käega leetuhas. Olid nad mõne hea korra tõmbanud, tuli kohe suur rahahunnik välja. Nad viisid vanamoori surnuaeda tagasi ja matsid maha, ja neil oli pärast raha küllalt.

E 8095 (9) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Maja ehitama. Sugulaste surma.

E 8125 (4) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui loom haigeks jääb, siis lassa kolm kord püssi looma juures ja loetu Issameie tagurperi, siis peab jälle terveks saama.

E 8127 (12) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui laps ristsele viia, siis panna kolm raamatu lehte lapse rindade pääle ja tõmmata kolm risti, ööldes: "Taldrikust sulle kui Iisakille, vägevust kui Simsonile, saa rikkaks kui riikide kuningas!"

E 8128/8129 (15) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui koorekirn imestuses on, siis pekseta tada musta särgiga. Ehk kui jälle seebitegu imestuses, siis pekseta tada musta särgiga ja ühiksa lepase vemblaga.

E 8151 (2) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui silmad haiged on, siis voeta pohisepoolt ajateiba alt mätas ja vajuteta kolm korda vasta silma. Siis kaabita hõberaha küllest ühiksast kohast selle mätta pääle ja viiakse senna tagasi, sedaviisi kui ennegi oli.

E 8153 (8) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui loom äkitselt haigeks jääb, siis loeta kolm korda Issameie palve loomale korva sisse ja lasta püssi ühe korra ehk kolm korda. Siis peab abi saama.

E 8171/5 (1) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Jutustus. Vihula mõisa ligidal on üks mäerüngas ja kutsutakse nime järele Ristimägi. Rahvasuust olen ma kuulnud, kuda see koht selle nime on saand. See on vanal aeal olnud, kui nimetud paigas juhtund kaks pulmasaaja vastamisi (vastakute). Siis olla seel peiupoisid nii kaua mõekadega vastamisi raiuned kuna toistest üle on saaned, ja jälle edasi pääsed. Mõnikord jäänd ka nii suguse vastakute juhtumise pääl peigmees pruudist ilma ehk on jälle peigmees ära tapetud. Seepärast olla see keige suurem mure olnud peigmehel, kust ta kõige tugevamad peiupoisid olla saand, et iga pulma aeal ta võitjaks jääks kui ninda peaks juhtuma, nagu ma eespool nimetasin. Teel olla siis ka toise saaja hulgast peigmees oma elu kautand ja pruut olla ära varastatud, kus siis kõige tugevam peiupoiss ta omale pidand kosima. Kui aga pruut nimetud peiupoissi pole mitte sallind, siis olla ka pruut ära tapetud seelsamas, kus peigmeeski. Aga seda tuld väga harva ette, ikke ennem olla pruut peiupoisile oma tõutuse and, aga pärast katsund kuda ta põgenema olla saand ehk jälle pruudi poolt sugulaised aeaned niikaua pruudivargaid taga kuni kätte saaned, kus uueste raidumine lahti tuld, ehk ka leppimise teel kaubaga kokku sobind. (Seda ei tea enam keegi, mis siis olla lunastuseks pakutud, kas härgi või hobusid v.m. - kirjutaja). Siis olla lähned sinna tapaplatsi pääle tagasi ja panned ühe mälestusekive senne püsti, kus aga enne veel palvet ja ohvrit Taarale olla teind. Siis soitand igaüks rahus oma kodu,nagu ei oleks midagi sündind. Seel nimetud Ristimäes oli hiljuti veel, minu lapsepõlves, tee ääres üks kivi püsti, rist pääle raidutud. Ma leidsin seelt ka ühe vana raha ja ühe sõrmukse. Raha saatsin Tartu E.K.S. vanavära koguse, kuna kahjuks sõrmus uueste kautsi läks. (T.Wiikmann) Nii käib ka see jutt selle kive kohta, mis Kaarli mõisa väljal Rakvere juures on. Õndsa Dr. Greitswaldti ennemuistse jutu järgi peab ta Toolse rannamehe tütar olema, mis üks Soome nõid sinna ta kiveks nõidund. Aga peab niisamuti olla pulma saa vastamisi juhtund, pruut pole peiupoissi vastu võttand ja siis olla langend pruut veel ohvriks ja ta mälestuseks nikerdatud see kive sinne, mis tänapäävani alles on. Ükskord olla üks mees ta põllu päält ära lükand, põllu ääre, sest et ta ikke adra ees olnuvad künni algus. Aga mehikene pole saanud magada, kui näidatud unes, et peab selle kive senna tagasi panema. Ei ole mehel aitand, kui veereta kive tagasi, mis ka üsna veike ei ole.

E 8175/8177 (2) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Vihula ja Annikvere, Metsiku raja pääl olla ennevanast, rahaauk põlend, kus üks oinas suurte sarvedega iga ööse seel tule ümber olla kepsu löönd. Räägitud siis ka seda lugu Metsiku härrale Bruntersille, kes kohe pääval hulga meestega sinne läind ja käst hakata kaevama, lubades, et kui siit meie raha leiame, siis saab keik jauks tehtud. Kui aga juba kaevates üks vaskne katel näha tuld, käst härra kohe katlaplaati päält ära kangutata. Olla siis ka nii palju saaned, et nähned, et kuldraha katlas sees old, siis olla härra ühe kolmesüllase palgi katla sangast läbi last aeada ja olla üteld: "Mingu üks mees mõisa juure ütlema, et panevad tangupudru keema, siis saate keik heaste süia, aga raha ei saa kellelegi." Kui ta seda on saand üteld, olla palk katla sangas nagu pilbas katki läind ja kattel olla suure kellaparinaga uueste maapõhja tagasi läind. Joostud veel arvata üks paarsada sammu kellaparina järele kuni jõe ääre, kus see parin olla ära lõppend, siis härra old hirmus vihane, miks ta raha ei olla saand. Koht näitab tänapäävani üht sügavat kaevatud auku.

E 8179/8181 (3) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Kuda Sagadi ranna Aldja küla omale nime sai. Kord olla keik külalapsed mere ääres mängimas olled üheskoos. Siis olla vesi ühe pika valge palgi randa toond, lapsed ütelt: "See on näkk, lähme istume keik näki selga" ja olla ka parajaste mahtuned, ainuld üks laps pole istet saand, see üteld: "Las ma istun näki nägära pääle." Seel tuld suur vesi ninda ruttu, et see palk olla keige lastega merese ujund, ainuld see laps, kes mitte isted ei saand, olla maha jäänd, ja lugu vanematele reakides, et näkk viis lapsed ära. Lähned küll veel vaatama, aga ei enam pole näha old. Arvasivad muidugi, et näkk viis lapsed omale seltsiks. Sellepärast on nüüd veel vanema inimeste suus see jutt, et mõne aasta taga peab ikka siit külast keegi merese uppuma, et näkk tarvitab iga kord, kui ta siia küla alle juhtub tulema, kas nelja või viie aasta tagast, seda last kätte, kes lubas näki nägära pääle istuda. Ütlevad veel: "Oleksivad meie vanad nii targad kohe olned ja selle lapse kes järele jäi, merese visand, ei siis oleks Aldja külas ei ühkski inimene ära uppund nagu see nüüd juhtub.

E 8186 < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Sagadi mõisast alle minna, Võsu tee peal tuleb kaunis kõrge seljandik, mis nime kannab Ligedama mägi. Säält mäe päält otse alle mere poole, metsa sisse, tuleb soo vasta. Rahvas teavad rääkida, et enne laevasadam olla olnud, selle tõenduseks seisab veel üks laevakere sääl maa sees paegal. Ma käisin ka kord vaatmas - on aga väga ära mädanent, kui kaevab, siis on nähe, et seal üks laevapõhi küll on. See koht kannab nime Ahi sadam ja säält on veel mere ääre metsast läbi 4 või 5 versta, arvan. Mõni aasta tagasi lõhkund aga rannamehed selle koha nii ära, et seda vaevalt võib tunda, otsind vaske ja rauda, mis ka leidaned.

E 8197 (5) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui üks tütarlaps meesterahvaga elab, ilma et taal midagi näha tuleb, siis peab see, kes seda tahab, ussinodimise puuga sellele tütarlapsukesele sava pääle lööma, siis ei pea ta enam pääsema, vaid peab varsi emaks saama. Peab veel löömise aeal ütlema: "Sellest sa ei pääse!")

E 8199 (8) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui lapsel kõht lahti on, siis peab niisama jälle vihtlema pohise pool räästa all pääle päävaveeru, üteldes: "Eha, eha, koit, koit, minu laps teeb rohelist."

E 8199/8200 (9) < Haljala khk., Vihula - L.Wiikman < T.Lepp (1893) Sisestanud USN Kontrollis Mare Kõiva
Kui kasvjaid ihunaha pääle löövad, siis peab seda mäda seelt välla piigistama ja paberi sisse mässima, siis uherdiga musta lepase pohja poole auk puurima ja see mäda sinne sisse panema, siis prunt augule ette lööma ja pahema jala kanna päält ümber pöörama ja ei mitte tagasi vaatama, siis peab neist lahti saama. Kes aga juhtub selle lepa maha raiduma, see saab jälle need oma külge.

E 8201 (13) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestanud Aire Kuusk 2001 Kontrollis Mare Kõiva
Joulu kui pahn tuppa tuuakse, siis peab olekorred lakke viskama. Kui need sinne rippuma jäävad, siis on toise aasta hea viljasaak.

E 8203 (17) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui seepi keedeta, siis peab seebipada lepaste vitstega peksama, siis ei hakka toise inimese pahandus pääle.

E 8203 (19) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui koorekirn mitte kokku ei lähe, siis peab kirnu lepaste vitstega peksama, siis peab kohe kokku menema.

E 8281 (183) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Kui maarjapäävaks Sõel ehasse lähab, tuleb hia kevade.

E 8281 (189) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Nelipühi tuuakse kased metsast tuppa ja õue, süiakse mune.

E 8287 (210) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestanud Aire Kuusk 2001 Kontrollis Mare Kõiva
Jõululaupääva õhta toodi ja tuuakse veel praegu mõnes perekonnas õled tuppa, "pahn põrandalle". Tuli põleb kõige öö, luetakse, lauletakse, iseäralik rõem ja rahu täidab vana ja noore südant.

E 8289 (216) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Kontrollis Mare Kõiva
Selge kuu seljali, hia kuu istuli, kuri kuu kummuli, õel kuu otseti.

E 8290 (226) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Ring päikese ehk kuu ümber tähendab vihma. Kui suur ja selge ring, siis kohe kolme pääva pärast, kui veikem, siis hiljem.

E 8290/8291 (227) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Mis ilm kuuloomise ajal on, nii lähäb selles kuus edasi. Kui kuu kortliseks, täis- ehk kolmekortliseks saab, siis võivad ilmad vahest muuta.

E 8292 (236) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Epp Peedumäe 2000 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast Noorelkuul raiutud puu ajab võsusi.

E 8292 (237) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast Tarbepuid raiutakse, et nad kõvemad mädanemise vasta olla: lehtpuid vanal kuul, okaspuid noorel kuul.

E 8292 (238) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast Noorel kuul niidetakse ka lambaid, leigatakse juuksid jne.

E 8293 (239) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast Vanal kuul jahvatakse jahu ja tehakse tangu, siis ei pia koitama.

E 8292 (240) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast Vanal kuul pannakse prussaka-, lutikarohtu. Noorel kuul pandud ei tapa.

E 8292/8293 (241) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast Vanal kuul külvatud vili mureneb rohkem kui noorel kuul külvatud.

E 8293 (242) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast Ja vanal kuul ja põhjatuulega ei ole hia sõnnikut vedada, siis ei mädane sõnnik ja ei kasva hiad rukkid. Ikka tarvis seda noorel kuul ja lõunetuulega teha.

E 8293 (243) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast Kalapüügiriista piab noore kuu reedel alustama, siis võtab hiast kalu. Vanakuu on õnneta.

E 8293 (244) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast Vanal kuul on kalad tuimad, noorel kuul ergad.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50  51  52  53  54  55  56  57  58  59  60  61  62  63  64  65  66  67  68  69  70  71  72  73  74  75  76  77  78  79  80  81  82  83  84  85  86  87  88  89  90  91  92  93  94  95  96  97  98  99  100  101 Järgmine lehekülg ]