Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

ERA I 3, 303 (8c) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Kuri k. - Salme Kaev < Feodor Visso, 57 a. (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Ühekorra üks peremees ja sulane käind seltsi puid raiumas. Peremees ütlend alati sulasele, olgu metsa minnes või koju tulles: "Hakka sina peale minema, kaua mina tulen." Sulane hakkab muidugi minema. Jõuab koju, peremees sääl, läheb metsa - peremees jällegi ees. Sulane tahtnud näha, kuidas peremees nii ruttu jõuab. Ükskord sulane peitnud ennast oksahunniku alla ära ja luuranud sealt, mis peremees nüüd teeb. Näeb - peremees heidab neljatöllakile (käpuli) maha ja kraabib jalaga maad, ise ütleb: "Sips, saps, saba taha!" Siis kraabib käega: "Kips, kaps, küüned ka!" Olnudki hunt valmis ja kodu poole lippama. Nüüd sulasel aru käes, kuidas peremees nii ruttu koju saab. Teinud paari päeva pärast samuti, kuid ei saanud hundinahast enam lahti. Vaatab uksest sisse, silmad tilkuvad vett, kui näeb, et peremees laua ääres sööb. Viimaks peremees ütleb sulasele: "Mine sealauta, kikerda seal kolm korda üle selja!" Sulane teinud nii, aga ei julgenud teist korda ennast enam ebahundiks teha."

ERA I 3, 309 (35) < Väike-Maarja khk., Porkuni v. - Juuli(e) Piilberg (1930) Kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Sop, sop, sop soone pihta, raps, raps, raba augu pihta, tõll, tõll, kellakoti pihta. Hirmukakk ja armukakk, läbi reide reinu kakk. Seda lauldi vihtlemise ajal, kui lapsel harjaksid võedi.

ERA I 3, 357 (1) < Rannu khk., Valguta v. - Elmar Päss < E. Ahas (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Praegu veel ustakse Rannus käsnä parandamise ja kaotamise võimalusse. Tuleb toimida aga täpselt musta kunsti nõuete järele. Seda tehakse järgmiselt. Sala, ilma teiste nägemata hiilitakse rehekambri siis, kui parajasti reheahi köeb. Tüdruk või poiss, kes tahab käsnast lahti saada, viskab rehe küdevasse ahju kesvateri ja ütleb, ilma et keegi pealt kuulaks või näeks: "Käsnä külä palagu!" Ütleja peab ise selja tule poole hoidma ja selja tagast peoga teri ahju viskama. Hiljuti oli kord keegi tüdruk seda tempu katsunud ilma nägemata, salajas. Selga tule poole hoides heitnud kesväteri ja hüüdnud: "Kesvä külä palagu!" - Kohe tulnud tüdrukul küll meelde, et eksinud sõnaga. Öelnud veel siis tagast järele: "Ei! Käsnä külä palagu!" Kuid ei ole enam midagi aidanud. Tüdruku käsn pole kadunud, kuna see täpselt ei toiminud musta kunsti nõuete kohaselt.

ERA I 3, 357 (2) < Helme khk., Jõgeveste v. - A. Kääparin < E. Ahas (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Halli kivi peal kasvavat sammalt kutsutakse Helmes sammaspooliku rohuks. Sammaspoolikut arstitakse siin järgmiselt. Tuleb kasetohk võtta, millele tuleb peale teha juudi rist: (joonis lk. 357) Selline kasetohk tuleb hoida natuke aega sammaspoolikul ja siis heidetakse põlevasse ahju. See ristiga tohik aitab ka valu vastu. Näiteks kõhuvalu kaob kohe, kui seda tahku kõhu valutaval kohal hoida.

ERA I 3, 374 (10) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Värssu k. - Salme Kaev < H. Lunter, 9 a. (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kui laps hambaid murrab, siis peab laps ise hamba ahjule viskama ja ütlema: "Kilk, too mulle uued hambad!"

ERA I 3, 374 (11) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Reikama k. - Salme Kaev < Richard Kuuskor, 8 a. (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
"Säh, kilk, mu luuhammas, anna mul jälle raudhammas."

ERA I 3, 374 (12) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Puliste k. - Salme Kaev < Hilda Paat, 8 a. (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
"Kilk, kilk, anna mulle raudhammas, ma annan sulle luuhamba jälle!"

ERA I 3, 374 (13) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Hellamaa k. - Salme Kaev < Aasa Kreegi, 8 a. (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
"Anna mulle luu, annan sulle puu."

ERA I 3, 374 (14) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Harju k. - Salme Kaev < Aino Saar, 8 a. (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
"Kilk, ma annan sulle luu, anna sa mulle raudhammas jälle tagasi!"

ERA I 3, 374/5 (15) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Kerema k. - Salme Kaev < Anna Peial, 82 a. (1924/1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Tulekahju korral. Kord elanud üks kange mees, Nigulas nimi. See olnud nii vägev, et keelanud tulekahju ära. Kord põlenud tema naabruses maja. Nigulas läinud ka sinna, ei hakanud aga tuld kustutama ehk asju majast välja taluma ühtid, vaid tõmmanud kepiga joone ümber maja. Ise ütelnud: "Siit, tuli, sa enam mööda ei lähe!" ja näe imet - kõrvalised hooned jäänud kõik terveks. Teinekord olnud jälle tulekahju. Nigulas jõudnud ennem sinna - ei olnud veel kuigi palju põlenud. Nigulas hakanud kätega tuld nagu tagasi tõrjuma, ise ütelnud: "Pole, pole sul tulla änam ühtid, sinu ase on seel!" Tuli kustunudki ära.

ERA I 3, 376 (17) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Reikama k. - Salme Kaev < Peeter Sakkur, 68 a. (1930) Kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Putermann Ah putermann? On küll. Mina kuulsin selle ikka ühekorra ära. Mina teenisin Suuremõisa krahvi 3-mastilises purjelaevas "Andreas". Mihklipäeva õhtul, aastat enam selgesti ei mäleta, just vaidlesime putermanni üle; mehed ikka ütlesid, et on olemas, mina jälle hakkasin vastu, et ah, olge vait, ise vanad mehed, aga varsa aru - kardavad tonti! Mäletan selgesti, kell oli just pool 11, kuulsime korraga, kui üks lind laulis imeliku selge häälega masti otsas. Läksime vaatama, juba hääl kostis teise masti otsast. Läksime sinna - juba hääl kolmanda masti otsas. Nii ajasime teda tükk aega taga, aga ei näinud midagi, ainult kuulsime. Kell puudus 10 min. 1 öösel, siis laev jooksis grundi. See oli Rootsi rannas Bornholmi lähedal. Rohkem ei ole putermanni kuulnud. Teised rääkisid, ja nii ta on ka, et kui putermanni kuulda, siis ikka midagi õnnetust juhtub.

ERA I 3, 376 (18) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Kerema k. - Salme Kaev < Anna Peial, 82 a., vanaema (1924/1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Valuvõtmine. Kui laps on juhtunud kuidagi valu saama, kukkuma jm., siis võetakse võimalikult külm asi, raud ehk plekk, vaotatakse see haige koha vastu ja loetakse järgmised valuvõtjad sõnad: "Varesele valu, harakale haiget, korbile kolu, tikale tinu, kaagale paa (valu), kukele ka, kukele paa, kanale ka, N.N. käsi, jalg, sõrm jne. terveks, terveks!" Kohe kaob valu nagu pühitud.

ERA I 3, 409 (2) < Kirbla khk., Kloostri k. - Hilda Uustalu < Hilda Uustalu (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Uude majja viiakse esimesena piibel, et Jumalasõna jääks majja ja vanatühi sinna enam ruumi ei leiaks.

ERA I 3, 409 (3) < Kirbla khk., Kloostri k. - Hilda Uustalu < Hilda Uustalu (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Surnule pannakse lauluraamat koonu (lõua) alla, kaitseb surnut kurjavaimu eest. Kui surnuga kiriku minema hakatakse, võetakse see ära.

ERA I 3, 410 (10) < Kirbla khk., Kloostri k. - Hilda Uustalu < Hilda Uustalu (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Jõulu ja vana-aasta öösel on kurjavaimul luba ringi joosta. Kaitseks tema vastu tehakse neil öil ristid kriidiga välisustele. Kui uut maja ehitatakse, raiutakse aampalgi otstesse samuti kaitseks kurjavaimu eest ristid.

ERA I 3, 410 (12) < Kirbla khk., Kloostri k. - Hilda Uustalu < Hilda Uustalu (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Räägitakse, siin olevat Seitsme Moosese raamat punaste kirjadega. Urätnikud käinud otsimas külast, aga polla leidnud.

ERA I 3, 410 (14) < Kirbla khk., Kloostri k. - Hilda Uustalu < Hilda Uustalu (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Arstid, kes sõnu loevad ja arstivad, olevat ise haiguses süüdi, arvavad mõned. Ühel eidel siin on ussisõnad, mis usse ligi kutsuvad (võib-olla läheb mul korda neid edaspidi saada). Kord olnud eit heinamaal ussid välja kutsunud. Olnud muudkui ümberringi. Pole neist kuidagi osanud enam lahti saada.

ERA I 3, 410 (16) < Kirbla khk., Kloostri k. - Hilda Uustalu < Hilda Uustalu (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Nuga ei tohi tera ülespidi kunagi lauale jätta, sest siis tuleb kurivaim tükk maad majale lähemale.

ERA I 3, 411 (24) < Kirbla khk., Kloostri k. - Hilda Uustalu < Hilda Uustalu (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kui aga luupainaja juhtub tulema, peab Meieisa palvet tagurpidi lugema ja vasaku jala suurt varvast liigutama.

ERA I 3, 427/33 < Iisaku khk., Koldamäe k. - Joh. Sõster < Iida Leitsmann (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kalevipoja surm. Kalevipoeg tahtnud Iisaku Kivinõmmele vaenlaste vastu kaitseks linna ja kantsi ehitada. Ehituskivid kogunud ta kodumaal kokku, aga muud materjali käinud Venemaalt toomas. Sellepärast viibinud ta sagedasti Ingeris (rahvas nimetab Isuris). Kord olnud ta jälle Ilmjärve pool. Sealt tagasi tulles leidnud Peipse taga suured metsad. Ta teinud sinna suure lauatehase ning hakanud ise laudu valmistama linna ehitamiseks. Lauad kannud seljas läbi Peipse Kivinõmmele, kus kiva juba küllalt koos olnud. Seda Kalevipoja tööd näinud ka Vanapagan. Kohe tulnud tal tahtmine linnaehitamist segama hakata. Kui Kalevipoeg jälle lauakoormaga läbi Peipse tulnud, hakanud Vanapagan nii kangesti puhuma, et Peipse lained Kalevipoja lauakoorma ära tahtnud viia. Kalevipoeg mõistnud kohe, et siin Vanapagan tegevuses, ning tahtnud talle naha peale anda. Ta läinud Vanapaganat vastutuult otsima. Varsti leidnud ta mehikese järve ääres metsast künka tagant ülesse: seljaga tugenud teisele künkalle, jalad vasta suurt kivi ja ise puhunud, mis jaksanud. Kalevipoeg hakanud Vanapaganale laudadega pähe laduma. Mis lauaga löönud, see kildudeks lennanud, ja Vanapaganal viga midagi. Varsti kuulnud Kalevipoeg veikest häälekest võsastikus piuksumas: "Sõrvitie! sõrvitie!" Kohe mõistnud Kalevipoeg, et lauaga tarvis sõrviti lüüa. Niipea kui ta sõrviti lauaga läigitanud, olnud Vanapagana pea puru ja vanamees uimaselt seljali maas. Toibudes katsunud aga Vanapagan, kuda plagama peasenud. Siis läinud Kalevipoeg võsasse vaatama, mis mehike seal metsas piiksub ja kutsunud kasuliku nõuandja põõsast välja lagedalle. "Ei või tulla, olen kuueta!" piiksunud sõber metsast vastu. Kalevipoeg tõmmanud tüki oma kuuehõlmast ja visanud sõbrale metsa, öeldes: "Tõmba ümber ja tule välja!" Varsti tulnudki pisike mehike metsast välja Kalevipoega tänama nii hea kasuka eest. "Sellega võin nüüd lagedalgi luusida, ilma et kurja karta oleks!" rõõmustanud ta. Nüüd näinud Kalevipoeg, et see hea nõuandja keegi muu polnud kui vennike siil, kes nüüd hea nõu eest tasuks omale okkalise kasuka kaitseks selga sai. Sellepeale tulnud Kalevipoeg oma lauakoormaga edasi Kivinõmmele. Võitlus Vanapaganaga väsitanud aga Kalevipoja nii ära, et ta Koldamäe küla ligidale magama heitnud. Magades norsanud ta nii kõvasti, et maa värisenud ja Koldamäe rahvas hirmudes metsa jooksnud, et sõda maal on sõudemas. Vahepeal kosunud Vanapagan, kuulnud külarahva käest, kus Kalevipoeg magab, hiilinud sellele ligidale ja raiunud Kalevipoja enese mõõgaga ta mõlemad jalad poolest säärest saadik alt ära. Nüüd ärganud Kalevipoeg, aga liig hilja. Ka Vanapagan pannud plehku. Küll sidunud Kalevipoeg jala otsad kinni, aga ometi jooksnud verd väga palju välja, mis maa sisse imbunud ja nüüd sealt puhta vee allikatena välja jookseb. Sellepärast on veel tänapäevani Iisaku ja Kuremäe ümbruses palju allikaid, kus vesi selge kui hõbe, sest maapind on Kalevipoja vere veeks selgitanud ja ise rikkalikult vilja kandma hakanud. Vihas ja valus tahtnud Kalevipoeg Vanapaganalle ometi kätte tasuda. Et viimane aga metsa jõudnud peituda, nii et Kalevipoeg teda ei näinud, hakanud Kp. linnaehitamiseks kogutud kividega igale poole ümberkaudu loopima, kus aga Vanapagana arvanud olema. Sellepärast on Iisaku ja Jõhvi kihelkonnas veel tänapäevani väga palju suuri kiva laiali, iseäranis aga Kivinõmmel ja selle ümbruses. Kui Kalevipoja rammu raugema hakanud, näinud ta valget hobust söömas. Ta istunud selle selga, et koju sõita, sest äraraiutud jalgadel pole võinud kõndida. Hobune aga pannud kõigest jõust sinnapoole jooksu, kuhu Kalevipoeg pole tahtnud. Sest valge hobune polnud keegi muu kui Vanapagan, kes enese hobuseks jõudnud moondada ja Kalevipoega tulnud meelitama, et selle põrgu viia ja sinna ahelasse panna. Kaua sõitnud Kalevipoeg paha aimamata. Viimaks näinud ta enese ees kõrge kalju, milles must avaus. Ta pole aimanudki, mis see on. Kuulnud aga korraga linnu laulma: "Raksa kaljut rusikaga!" Niipea kui valge hobune ühes Kalevipojaga musta avausesse tahtnud kaduda, virutanud Kalevipoeg rusikaga vasta kivi, nii et rusikas kalju sisse kinni jäänud. Hobune aga jooksnud edasi Kalevipoja alt ära. Nüüd märganud Kalevipoeg, et ta põrgu väravasse kinni jäänud. Kättemaksuks oma jalgade eest ei lase ta Vanapaganat enam põrgust välja. Valge hobune on rahva seas sellest ajast põlgtuse aluseks jäänud.

ERA I 3, 435/58 < Iisaku khk. ja Vaivara khk. - Joh. Sõster < mitmelt inimeselt (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Seletuseks. Selle Kalevipoja jutu teisendi esimese poole kuulsin esimest korda 1929. a. veebruaris Iida Leitsmannilt, kes Iisakust Koldamäe külast pärit, ja selle jutu juba lapsena vanade inimeste käest kuulnud. See huvitas mind ja ma palusin I. L. kojusõitmise puhul jutule veel lisa ja täiendusi muretseda nende jutustajate käest, kes veel elavad. I.L. tegi seda läinud jõulu ajal ja leidis lisaks mõne seletava täienduse. Ei suutnud ma leppida ka nende andmetega, sest asi huvitas mind väga, et Kalevipojast veel praegu rahvasuus üleskirjutamata teateid. Olin arvamisel, et stipendiaadid, kes oma aruannete järele terve kodumaa küla-külalt läbi käinud, on ka Kalevipoja lood viimseni üles kirjutanud. Olin küll ammugi Narvas vana August Tõnuristi ja mitmete teiste suust kuulnud, et Kuremägi, millel Pühtitsa klooster, on Kalevipoja haud, aga ma pidasin seda arvamist eksituseks ja Tallinna Toompea - Vana Kalevi hauaga äravahetamiseks. Ka M. J. Eisen, kelle kätte Kalevipoja jutud paarikümne aasta jooksul kokku saadeti, räägib oma "Kalevipoja esiisades" (lk. 55) küll Kalevipoja hauast, aga ei nimeta selle kohta. Niisama on nimetatud raamatus (lk. 51) Iisaku Kivinõmme nimi, kus olevat Kalevipoja kivid, ja rohkem mitte midagi. Hakkasin ise Iisaku ja Jõhvi poolt inimeste käest teateid Kalevipoja kohta korjama. Ma käisin sagedasti Narva turul kauplejate juures ja kui Iisaku poolt vanema inimese leidsin, küsisin ta käest teateid Kp. kohta. Kaua hulgud küll tühjas metsas, kuid vahest leiad ka künka, kus ilus istuda. Vanemad mehed kartulikoormatega turul. Teen juttu kustpoolt pärit: üks Iisakust, teine Jõhvist, kolmas Vaivarust. Mind huvitab esijoones Iisaku mees. Küsin: "Kas teie kodu pool Kalevipojast ka midagi räägitakse?" Mees vaatab targu mu peale ja vastab siis naerusnäo ja iseäraliku muigega: "Miks ei räägita? Kalevipoeg olevat Kuremäe taga (ta ise oli Iisaku kihelkonna põhjapoolt otsast Ohakverest) äragi tapetud!" "Ja Kuremäele maha maetud!" lisab teine juurde. Minu palvel hakkavad siis läbisegamini jutustama, kuda Kalevipoeg Peipse tagant laudadega tulnud, Vanapagan maru möllama puhunud ja Kalevipoeg talle kallale läinud. Enne ladunud lapiti lauaga, - see pole Vanapaganale midagi teinud. Siis kuulnud, et lind laulnud: "Sõrvitie! Sõrvitie!" Seda kuuleb ligi tulnud vanaeit, kes enne sõnagi ei rääkinud, vaid aga naeris, ja parandab: "Ega see lind laulnud, see oli siil, kes põõsast piiksus. Lind laulis siis, kui Kalevipoeg põrgu väravasse viidi." Mind huvitab vanaeide vahemärkus, lähen talle ligemalle ja palun pikemat seletust. Vanaeit aga kaob rahva hulka. Jõuan talle järele ja küsin nime: "Mis salakuulaja siis olete!" ütleb vanaeit pooltigedalt, lööb käega ja läheb. Tulen meeste juurde tagasi. Need naeravad ja seletavad: "Ei see vanamoor räägi, see on usklik! Kes teab, kuda needki sõnad tal kogemata suust tulid. Küll ta palub kogu õhta seda pattu andeks!" Palun mehi edasi jutustada, mida need ka teevad: "Väi siil, mis see oli olnud, kes Kalevipoega õpetanud sõrviti laudadega andma. Aga nii kui mõne vopsu sõrviti lauaga saanud, olnud Vanapaganal pea puru ja mees seljali maas. Kalevipoeg võtnud lauad selga ja tulnud Kivinõmmele, kuhu linna tahtnud ehitada, ja heitnud sinna magama. Vanapagan aga toibunud uimastusest, hiilinud Kalevipojale järele. Kui Koldamäel kuulnud, et Kalevipoeg Kivinõmmel norskab, et maa põrub ja inimesed hirmul metsa jooksevad, roninud ta Kalevipoja ligi, tõmmanud mõõga tupest ja raiunud ta mõlemad jalad maha. Ise pannud aga metsa poole plagama. Kalevipoeg ärganud valu pärast ülesse ja hakanud Vanapaganat kokkukantud kividega loopima. Vanapagan kadunud varsti metsa, nii et Kalevipoeg teda pole näinud, mispärast kivid igasse kanti laiali loopinud. Sellepärast ongi Iisaku ümbrus nüüd kiva täis. Kalevipoja veri jooksnud maha. Sellest tekkinud allikad ja siginenud sood. Et veri ka maale rammuks, sellepärast olevat ka Iisakus mõnes kohas head põllumaad. Viimaks surnud ikka Kalevipoeg ja ta maetud maha. Hauale kantud palju kiva ja liiva, nii et kõrge mägi tekkinud, mida nüüd Kuremäeks hüütakse. Kui Iisaku mees ütles, et Iisaku ümbruse sood on siginenud Kalevipoja verest, ei leppinud sellega Vaivaru mees, vaid hakkas vasta vaidlema: "Sood ei ole tekkinud mitte sellest, vaid need on Kalevipoja ja Vanapagana võitluse asemed," jutustas ta: "Kui Kalevipoeg laudadega tulnud ja Vanapagan teda tülitanud, visanud Kalevipoeg lauad maha ja karanud Vanapagana kallale. Siis võideldud seitse päeva, seitse nädalat, või seitse kuud, nii et maa madalaks vajunud ja sooks muutunud. Vahekohad kerkinud kõrgeteks küngasteks. Et Vanapaganast võitu saada, tahtnud Kalevipoeg maast laua võtta ja sellega Vanapaganale anda. Sel ajal aga peasenud Vanapagan Kalevipoja käest lahti ja saanud mere poole jooksu. Kalevipoeg järele. Peaaegu oleks Vanapagan putku peasenud, aga Vaivaru keskmine mägi jäänud ette. Sellest pole Vanapagan jaksanud üle hüpata, vaid Kalevipoeg saanud ta seal kätte. Alanud uus võitlus, mis kestnud kolm päeva ja kolm ööd. Siis võtnud Kalevipoeg Vanapaganal ümbert kinni ja visanud nii kõvasti vasta maad, et ta maast läbi põrgu vajunud ja suur auk aga järele jäänud, mis Vaivaru keskmisel mäel veel praegu näha!" Vaivarulane kirjeldab edasi vaivarulasele omase hooga võitlust, siis Kalevipoja põrguminekut ja seal olekut ning tagasitulekut. Et põrgulased tagasituleku tee vahepeal kinni ajanud, pidanud Kalevipoeg ise omale teed pealeilma lõhkuma. Teel aga eksinud endisest koosist kõrvale ja tulnud mäe jalalt maantee kõrvalt välja, kus praegu veel veike kinnikasvav järveke. Sellest saanudki Vaivaru keskmine mägi Põrgumäe nime. (Ka Põrguhauamägi) (Ma olen Kalevipoja ja Vanapagana võitlust Põrgumäel juba ennemalt pikemalt kirjeldanud, vist J. Jungi kogus, sellepärast ei hakka ma seda kordama. Ka põrgu elu-olu kirjeldus, mis läbisoolatud vastastikku tehtud kahemõtteliste märkustega, ei pakkunud iseäralist huvi ega lisa endistele andmetele. Sest nüüd on ka kirjanduses esinenud Kalevipoeg enamvähem tuttav.) Jutustatud kahele Kalevipoja surma teisendile on veel kolmas, mida nähtavasti ainult Koldamäel tuntakse. Pean tähendama, et on Koldamäel veel praegu inimesi, kes Kalevipoja jutte reaalsetena võtavad ja usuvad, et Kalevipoeg tõesti "hirmus mölakas" oli, kes nende põllud ja maa kiva täis loopis. Sellepärast ei sallita Koldamäel Kalevipoega. Koldamäe teisend käib nõnda: Kui Kalevipoeg pärast võitlust Vanapaganaga Peipse ääres laudadega Kivinõmmele tuli, viskas ta lauad seljast maha ja heitis magama. Magades norsanud ta nii kõvasti, et maa värisenud ja inimesed hirmuga metsa põgenenud, arvates, et sõda tulemas. Viimaks harjutud norskamisega ära ja mindud vaatama, mis hirmus elukas seal magab. Liginetud ta jalgadele, - pea poole ega käte ligi pole usaldatud minna, sest "kui niisugune jõrakas korra äigab, siis on sodi taga." Kui nähtud, et Kalevipoeg inimeste kõndimist ei kuulegi, võtnud Koldamäe küla mehed kirved ja raiunud Kalevipoja jalad poolest säärest saadik maha. Nüüd ärganud Kalevipoeg ja hakanud kogutud kividega Koldamäe mehi loopima, kes iga nelja tuule poole põgenenud. Sellepärast ongi sealne ümberkaudne maa kõik kiva täis ja küla põllud kivised. Viimaks ometi raugenud Kalevipoja ramm ja ta surnud ära. Kui Kalevipoeg ära surnud, maetud ta sinnasamasse Kivinõmmele maha, kus ta enne maganud. Tema haud olevat seal tänapäevani näha, sest inimesed on sinna väga palju suuri kiva peale veeretanud. Sõidan vagunis. Jõhvis tulevad Iisaku inimesed peale. Hakkan jutustama kõigest, mis uusi tuttavaid näib huvitama. Usalduse võitmiseks seletan, et olen maainimene, taluperemehe poeg, ajutiselt aga linnas jne. Teen ka juttu Kalevipojast. Ei taheta rääkida - ei tea, kas usklikkus, usaldamatus, tagasihoidlikkus või mõni muu põhjus. "Eks-se räägita ka... Eks-se ole raamatuis paremini üleval, kui rahvas teab..." tõrgestatakse. Hakkan ise hooga jutustama, mis tore küla ja vahvad mehed Iisakus on, et mu kuulajais enesetunnet püsti upitada, sest Koldamäe küla mehed olnud nii julged, et Kalevipojal mõlemad jalad maha raiunud ja siis pärast surnud Kalevipoja Kivinõmmele maha matnud. See mõjus. Silmanähtavalt elavnesid enne nagu väsinud inimesed ja hakkasid mulle vasta vaidlema: "Tühja ka Koldamäe mehi! Nemad ka! Kiidavad aga ennast! Nemad poleks julenud Kalevipoja ligigi minna. Nüüd aga mõtlevad lugusid välja, et ennast kuulsaks teha. Vanapagan ju raius Kalevipoja enese mõõgaga ta jalad alt ära ja valge hobune, kelleks Vanapagan enese oli moondanud, viis ta põrgu väravasse, kus ta veel praegu valvab, et Vanapagan välja ei peaseks. Mis Koldamäe mehed!" Nüüd on jutuots lahti, enesetunne puudutatud, nüüd jutustatakse mitmekesti korraga. Mis üks vahele jätab, selle teine juurde lisab nii suure hooga, et jutustajad nähtavasti ise usuvad oma juttu tõestisündinuna, muidugi hallis minevikus, kui see kõik nii võimalik oli... Avaldub see üle Virumaa tuntud teisend, et valge hobune, kelleks Vanapagan enese oli moondanud, viis Kalevipoja põrgu väravasse, eesmärgiga teda põrgu viia, ainult selle vahega, et Kalevipoja jalgade raiumine ei olnud Peipse ääres Kääpa jões, vaid Iisakus, ja jalgade raiuja oli Vanapagan. Looduslikud seletused kivide ja allikate kohta, nagu juba jutustatud. Suured sood on ikka Vanapagana pärandus, tema töö vili. Need on tekkinud Kalevipoja võitlustest Vanapaganaga, sortsilaste eneste tallermaad ja mõned on Vanapagan ise teinud, et nõnda inimesi eemale peletada ja omale elamiseks rohkem maad saada. "See on ju kindel, et tondipojad soodes elavad, sügisestel pimedatel öödel välguvad ju nende silmad sagedasti soos - nüüd ju hunta ei ole, et nende silmad oleksid!" tõendab keegi naisterahvas. Asi on mulle huvitav, nii et tuleval suvel tahaks Iisakusse minna saadud andmetele lisa otsima. Olen Põhja-Virust mõnegi Kalevipoja loo teisendi üles kirjutanud, kuid Iisaku on mul käimata ja tema rahvaluule mulle tundmata. Pealegi pakub Kalevipoja teisendeid, mis mulle täiesti uued. Palmses jutustatakse palju Kalevipojast: verst edasi ja jälle mõni lugu Kalevipojast või mõni kurb ajalooline mälestus - vähe ilusaid, kuid siiski on... Osalt olen Palmse Kalevipoja lood ära saatnud, osalt veel saatmata, ehk küll üles kirjutatud, nagu Kalevipoegade küttimine, Tütarsaarte sünd jt. Kui kurb ja valus on kuulda ja lugeda neid targutusi, mis ikka ja ikka jälle "Kalevipoja" uurimuste nime all meie akadeemilisest õhkkonnast lendu lastakse. Tahtmatult tuleb meelde meie muinasjutt ussist, kes oma mürgiseid poegi ei tohtivat maas ilmalle tuua - pojad sööksid või nõelaksid ema ära! Sellepärast peab uss enne poegimist ronima puusse, võtma hammastega oksast kinni, laskma keha ripakille ja siis poegima, nii et pojad maha kukuvad ja ema otsidagi ei oska... Nagu saatuse pilge tundub, et see prohvet, kes hüüdis: "Kaugelt näen kodu kasvama, tammed müüridel toeksa!" peab nüüd vaimuvallast nägema, kuda nüüd tema sünnitatud "tammed" tema elutöö ähvardavad "ära süüa" või "surnuks nõelata", nagu rahvajutu-ussipojad oma ema pilgates lauldes: "Lõokeste tiri-liri, Vana Eesti vöökiri!..." ehk pateetiliselt hüüdes: "Kalevipoeg ei ole rahvaluule!" Kreutzwald kogus meie rahva eepose ained rahva hulgast ja seadis kokku "Kalevipoja", nagu kõikide rahvaeeposte ained, alates vist kõigevanemast "Mahabharatast" ja lõpetades "Kalevalaga", on rahva hulgast kokku kogutud ja üksikute inimeste poolt vast ühiseks tervikuks liidetud. Ei ole ühegi eepose kokkuseadmisel seda ülekohtuks, vaid möödapeasemata tarvilikuks ja ainult õigeks peetud. Sest ei või ju tuhat mõistust täpselt üht mõtet mõtelda, ühtlast lugu luua, vaid selleks ainult aineid anda, selle ehitamiseks kiva kokku kanda. Üks meister peab paljust heast materjalist maja valmis ehitama, üks suurvaim rahva loodud andmetest eepose kokku seadma. Ei ole iial muud võimalust eeposte, ka rahvuslikkuse eeposte loomiseks olnud ega võigi olla! Kui Kreutzwald oma töö valmis sai, ei uhkustanud ta sellega, ei nimetanud ka rahvaeeposeks ega muu kõlava nimega, vaid alandlikult: "Üks ennemuistene Eesti jutt." Eestirahva luulegeeniust nägid ka teised ja nimetasid ka selle töö eeposeks. Olgugi see Kreutzwaldi kokku seatud; olgugi ta keel "nõrk", sest meil pole veel tänapäevani "tugevat keelt", liiati Kreutzwaldi ajal; olgu ta sündmustik aukline, sest et kõik rahva ained polnud veel Kreutzwaldi ajal kokku korjatud; olgu Kalevipoeg unine, rumal hiid, - aga kõik need ained on meie omad, meie rahva omad põlvest põlve ja elavad seal veel tänapäevani edasi; ja see hing ja vaim, mis sellest vasta hoovab, on meie, on meie rahva oma! Kreutzwald ei võinud suuremat lugu luua, kui meie oleme, sest rahvas andis talle ained, rahvas laulis enesest! Teiste rahvaste teadlased mõistsid, missugune suur väärtus oli Kreutzwaldi kokkuseatud "Kalevipojal", tundes kõiki ta puudusi. "Kalevipoja" väärtuse esimesed tunnustajad olid just meie iseolemise suuremad vastased - sakslased ja pärast vast terve haritud ilma teadlased. See kõik mõjus ka uinuva Eestirahva peale ja äratas ta uuele elule. Poleks Kreutzwald "Kalevipoega" äratanud, poleks "Kalevipoeg" Vabadussõjast iial tagasi tulnud, "koju jõudnud", poleks meil olnud ei vabadust, ülikooli ega noori teadlasi, kes nüüd enestele "Kalevipoja" mahakiskumisega ja mõnitamisega omale "kannukseid teenivad" ja selle eest selle "Kalevipoja" loodud riigi ja rahva käest palka saades... Nüüd tulevad need "noored teadlased" nagu Koldamäe külamehed ja hakkavad juba magamaläinud kangelase jalgu raiuma, kes juba nende varjuks "linna on ehitanud", ainult sellepärast, et see nii kõvasti "norskas", et see üle ilma kuulub, ja ka neid äratas... Kas ei ole meieaegsetel "Koldamäe meestel" võigas, natuke häbigi seda kõike teha? Kas ei karda nad et magav kangelane ka nüüd võib ärgata ja neid oma "kivirahega" Eesti teadusepõllult ära pühkida?!... Aga ehk on meie noortel uurijatel kallis teaduslik tõde, mida katsutakse erapooletult kindlaks teha?... Aga kus on rahvaluule "teaduslik tõde" kindlam, kui rahva enese suus? Miks seda sealt ei otsita, miks ei kuulata, mis rahvas ise oma kangelasest teab ja arvab? Miks ei käida Kalevipoja enese jälgedel "tõetunnistusi" kogumas?!... Üllatavalt imelik paistab, et meie auvääriliste Kalevipoja "uurijate ja seletajate" nimedest pole ühtki vanavara korjajate ega Kalevipoja kogujate nimede hulgas. Kus olid need eesti rahva "puhta luule armastajad ja teadusliku tõe hoidjad" siis, kui teised kogusid seda, rännates läbi kodumaa, ootamata au ehk vähematki rahalist tasu? Nemad irvitasid siis, kui korjati, nemad irvitavad nüüd, kui on kogutud... nagu tondid, kes öösel selle maha kiskusid, mis Kalevipoeg päeval ülesse ehitas... Jahmatasin, kui lugesin 28. oktoobril 1930. a. "Postimehes" nr. 293, kus A. Tiitsmaa laseb suurte, rasvaste tähtedega trükkida: "Kalevipoeg pole rahvaluule "Kalevipoeg" pole kangelaseepos". Ja selle trükib ära "Postimees", kes enese meie rahvusliku iseolemise loojaks ja kaitsjaks peab?!... Millega tõendab A. Tiitsmaa neid kuulmatuid otsuseid Kalevipoja kohta üldse ja Kreutzwaldi kokkuseatud "Kalevipoja" kohta eraldi? Eelnimetatud "Postimehe" numbris on täht-tähelt: "Kalevipoeg pole rahvaluule. Kalevipoeg on kokku lapitud peaasjalikult muinasjuttudest väga mitme algupära". Neid mõtteid pole "Postimehe" järgmistes numbrites A. Tiitsmaa ümber lükanud, järgnevalt tuleb need "tema poolt avaldatud tõena" võtta. Milline hoolimatus ja lugupidamatus peab inimesel olema Kalevipoja vasta, kes niisuguseid mõtteid avaldab. Ja arusaamatus üldse rahvaluule kohta!... Kas siis muinasjutud ei ole rahvaluule? Kas see rahvaluule väärtust vähendab, kui tema osad on "väga mitmet algupära?..." Kas tahab A. Tiitsmaa või mõni teine tõendama tulla, et need rahvajutud, mis Kalevipojast on üles kirjutatud, ei ole mitte rahvaluule? Ja Kreutzwaldi kokku seatud "Kalevipoja" kohta eriti. Kreutzwald pole oma "Kalevipoega" rahvaeeposeks nimetanud, sellepärast ärgu mõnitatagu teda, vaid lastagu vanamees rahulikult puhata: ta on oma töö nii hästi teinud, et meie aja "kangelased" kaugeltki talle järele ei jõua! Kui teised on Kreutzwaldi tööd - õigem töövilja, seotud teost rahvaeeposeks nimetanud, mis selles siis halba? "Kalevipoeg" polevat niisugune kui teised eeposed... Tahaks kõuehäälega hüüda, et see just ongi Kalevipoja väärtus üldse, ja Kreutzwaldi "Kalevipoja" väärtus eriti, et ta pole niisugune kui teised, hale plagiaat, vaid et ta on omapärane suurus ilmas! Ja muud Kalevipoja vead A. Tiitsmaa arvates? 1) Kalevipoeg olevat ori, tahtvat palju magada. Igaüks puhkab raskest tööst. Kalevipoja magamise raskus ja pikkus sümboliseerib ta töö raskust, sugugi mitte ta orjust. Kelle ori pidi olema Kalevipoeg, sest ta on ju eelajaloolise aja kujutus? Ja jäetagu kord juba meie orjuse ülistamine nagu pastlakultuuriga kiitlemine! Õpitagu tundma meie orjuse ajalugu ja meie kultuurilugu peensusteni. Ja siis nähakse, et meie rahvas tervikuna ei olnud iialgi pärisori. Elasid ju linnades eestlased, suurem hulk küll saksastus, kuid alles hilisemal ajal, kui saksastusele rõhku hakati panema. Ja üksikud vallad nagu Palmse ja teised kloostrite vallad olid ja jäid vabaks. Neid rõhuti küll jumala-, mitte ihuliku orjusega. 2) Kalevipoeg olevat rumal, tegevat siili, hiire, lindude õpetuse järele... Meie uurijad ja "teadusliku tõe kaitsjad" peaksid natuke ettevaatlikumad olema. Sest meie kangelaste lindudekeele mõistmine on kahtlemata meie rahvapärane ja üheks ümberlükkamatuks tõenduseks, et Eesti rahvas kuulus vikingite ajajärgul Põhja-Euroopa kultuuri hulka, mille muinasjuttudes ja eepostes (Edda, Niebelungid) etendab lindude keele mõistmine väga suurt osa. Sellega ei näita see asjaolu mitte Kalevipoja rumalust, vaid ümberpöördult - tema tarkust. Meie ei tea, missugustel asjaoludel Kalevipoeg nii targaks sai, sest ükski lugu Kalevipojast, nii palju kui mulle teada, seda meile ei seleta (seletavad aga muud teised Eesti muinasjutud linnukeele, siilikeele ja tarkuse teadasaamisest), kuid meie teame, kuda Edda - Niebelungide Siegurd lindude keele oskajaks sai: ta tappis kaks venda Tafniri ja Regini, jõi nende mõlemate vere ja sõi nende südamed... Ja meie teame, kuda meie esivanemad sakslaste siiatuleku ajal sellesama viikingite kultuurimõju ja tarkuse järele tegutsesid aastal 1223, kui nad taanlase Hebe südame küpsetasid, jagasid ja sõivad, "et nemad kangeks saaksid"... (Hen. Lat. XXIV 6) M. J. Eisen nimetab meie esivanemaid sellepärast küll "inimesesööjateks" (M. J. Eisen, "Esivanemate ohverdamised" lk. 6), kuid ma ei ole kuulnud, et skandinaavlasi ja germaanlasi "kannibalideks" oleks nimetatud, ehk nemad niisugustel juhtumustel palju "põhjalikumalt" tegutsesid... 3) Kalevipoeg olevat suur - orjajõu sümbol, et tööd teha, mitte vabadust nõuda, rahvast kaitsta. Jah, Kalevipoeg oli suur, sest et rahvas suur oli. Ta oli tugev, sest et rahvas oma tugevusse uskus; ta oli Eesti rahva kultuuriline jõud, rahvas ise, kes Vanapaganaga = taltsimata loodusejõududega võitles ja neid paelustas. Täiesti ekslik on arvata, nagu oleks orjal töö juurde suurt jõudu tarvis olnud. Ei! Ori ei näidanud iial oma jõudu, vaid liikus aga töö juures. Tal ei olnud ka mingisugust mõtet oma tööjõudu näidata, seda üldse omale ihaldadagi. Sest ega tema oma suure tööjõu vilja omale oleks saanud, see oleks härra omaks läinud, ja kubjakepp oleks ikka suuremaks sundijaks muutunud. Suure tööjõu ihaldamine, Kalevipoja eeskuju, tärkas inimeses alles siis, kui inimene ennast vabana tundis, olgu see vabadus olevikus või minevikumälestustes, kui töötegija, olgugi teoori, oma töövaevast hakkas osa saama. Siis oli tal mõtet kiiremini tööd teha, oma tööjõudu avaldada. See rikastas, vabastas teda. Sellega on Kalevipoja suurus ja ta tugev jõud - vabaduse, vaba töö ja iseolemise sümbol. Kui meie "teadlased" natukenegi orja ja orjaaja hingeeluga katsuksid tutvuneda, siis ei räägiks nad nii mõtlematult. Ja kui võrdleme Kreutzwaldi "Kalevipoega" teiste eepostega, siis leiame üleloomulist jõudu ja kehalist suurust mujalgi, iseäranis nendel kangelastel, kes ürginimesena, "toore inimlise jõuna" võitlesid veel "tooremate" loodusjõudude vastu. Seda näeme Indias, kus Aadamgi kuulub ürgkangelaste hulka, ja Kreekas, nagu Herakles, Teseus ja teised; Vene kangelased. Ja viimaks Edda ning Kalevala kangelased - olid need harilikud inimesed? Oli Tafnir harilik inimene, kui ta suure koletisena valvas soos oma varandust?! Niisama ka teised. Ehk Ilmarinen, Louhi jt.? 4) Kreutzwaldi "Kalevipoja" keel olevat vigane. See on küll vastuvaidlematult õige, kuid mõeldagu enne ikka natukenegi järele, kui see asjaolu "Kalevipoja" süüdistusena ette tuuakse. Kreutzwald ei olnud mitte mõni pühik, kes ainult "püha tõtt" rääkis ja seda ka grammatiliselt õigesti kirja pani, selle grammatika järele, mida ei siis olnud ega meil praegugi veel ei ole. K. A. Hermann normeeris eesti keelt ja Riomar ja teised ütlesid K. A. Hermanni matuse ajal mulle vasta vaieldes: "Hermanni keelt ei muuda enam keegi!"... Aga see löödi puruks. Nüüd "normeerivad" meie keelt J. V. Veski ja Joh. Aavik... Aga kindlasti võib ütelda, et meie laste ajal lüüakse nende "normid" puruks, nagu nad Hermanni omad lõivad... Missuguse "normi" järele pidi Kreutzwald oma "Kalevipoja" kirjutama?!... Liiati ei olnud ta keelemees, vaid luuletaja. Keelemeeste kohus on "Kalevipoeg" keeleliselt nii ära parandada, missugused "normid" seekord maksavad. See on aksioom, mille juures ei maksaks vaielda. Ikka tuuakse eeskujuks Kalevala keelt. Mis ime see, et Kalevala keel õige (muidugi teatud mõõdul), sest Kalevala lugude kogumise ajal oli Soome rahvas ja ta keel kõrgel hariduse astmel, kuna "Kalevipoja" lugude kogumise ajal, hirmuvalitseja Nikolai I ajal eesti rahvas ägas veel raske teoorjuse all, ilma kirjanduseta, ilma grammatikata... Kust pidi Kreutzwald seda tundma, mida veel nüüdki ei tunta? Ei trükita ka Kalevalat täht-tähelt nii, kuda Lönnrot kirja pani, vaid avalikuks tulnud vead parandatakse vaikides. Kreutzwaldi "Kalevipoega" ei tohtivat parandada... Sellel seisukohal püsis juba V. Reiman. Kuid tema mõistis "Kalevipoja" parandamise all niisugust parandamist, nagu siis M. J. Eisen nõudis, et antagu "Kalevipoja" "parandamine" kellegi kätte, õigusega seda nii ümber teha, kuda ta ise arvab. Sellejuures paistas M. J. Eiseni jutust (ka mõned kirjalikud arvamised ilmusid), et Kreutzwaldi "Kalevipojast" võiks ainult mõned üksikud osad uude "Kalevipoega" üle võtta. Sest suur osa Kreutzwaldi "Kalevipoja" andmeid polevat rahva omad, teised olevat liig ropud nagu püksituul, Mustjõe sünd. Kes see tundmatu x oleks siis võinud olla, kes uue Kalevipoja kokku seab, võis sellest aimata, et rahva käest kogutud Kalevipoja andmed olid sel ajal M. J. Eiseni käes... Nii siis võis aimata uue Kalevipoja kokkuseadja, võis aimata seda tendentsi, mille järele uus Kalevipoeg kokku seatakse, võis aimata ka seda kristlikult viisakat uut Kalevipoega... Ja sellele Kalevipojale ei tahtnud V. Reiman, kes "Eesti Kirjanduse Seltsis" kõikide poolt lugupeetud esimehena tegutses, EKS autoriteetlist soovitust juba ette anda. Korduvalt tõendas V. Reiman: "Seatagu uus "Kalevipoeg" kokku ja siis ütleme, kas on ta Kreutzwaldi omast parem." Kuid keegi seda ei teinud... Nüüd aga võetakse V. Reimani mõtteid, peaasjalikult "Kalevipoja" 50 a. juubelikõnest, tehakse kuidagiviisi ümber ja tuuakse turule - omadena. Ja need mõtted peavad viima ikka sellele absoluutsele otsusele, et Kalevipoeg ei ole midagi väärt. Mis puutub Kalevipoja ümberütlemisesse, ümbertegemisse, siis ei maksaks ka selle juures vaielda. Kõik rahvuslikud eeposed on enam kui üks kord ümber tehtud, nii India omad, ja õige põhjalikult. Ja Ilias, Odysseia? Need olid ju üksiklaulud enne, mida kogus muinaslooline Homeros aastasadade jooksul, arusaadavalt ühte vormi valades, ühe "vaimuga võides". Ja Kreeka kolmas, jumalate eepos Theogoonia. Selle kogujat ning ühte vormi valajat ei leidunud ja nii jäigi see laiali üksikute osadena, mida igaüks siis omal viisil ümber materdas. Viimne selle kuulsam ja andekam ümbertegija oli Rooma luuletaja Ovidius, kelle keiser Augustus Sarmaatiasse asumisele saatis. Neid Ovidiuse ümbertehtud jumalatejutustusi, mis põhjustasid peaasjalikult Rooma usu ja rahvustunde langust, sellega ka kogu Rooma langust, kiidab M. J. Eisen oma "Mütoloogias" I väga kõrgeteks. Nagu teada, on Ovidiuse "Metamorfoosides" Kreeka jumalatejutud nii ümber tehtud, et nad ei ole enam endised, vaid Ovidiuse omad. Need jutud meeldisid langevale Roomale küll väga nagu Ovidiuse muudki teosed... liiati et nad olid kõlaval keelel kirjutatud, kuid nad hävitasid ka roomlaste usutunde. See oligi Ovidiuse asumisele saatmise peapõhjuseks, mitte ta sopakirjandus. Ja Edda, Niebelungide laul, kui palju neid on parandatud, neile juurde lisatud? See materjal on rahva käest saadud, rahva oma, mis selles halba, kui rahva enese varandus tema oma aita mahutatakse?! Ja viimaks Kalevala. On ju küllalt teada, et seegi ümber tehtud, esimesest trükist mõndagi välja lastud ja teistele juurde pandud. Ja seda kõik tehti vaikselt, kärata, sest see oli igaühele iseenesest arusaadav. Meil aga vaieldakse Kalevipoja ja tema parandamise ümber palju aastaid. Kalevipoeg tuleks parandada, ümber ütelda, ümber teha, õigemini ütelda, uuesti kokku seada sellest materjalist, mis nüüd Kalevipoja kohta kogutud. Kuid mitte nii, kui seda tegi Ovidius Kreeka jumalateeeposega - oma viisi ümber materdades, muinasloolistest andmetest ja arvamistest hoolimata ega ka nii, kui on teinud Nurmik Kreutzwaldi "Kalevipojaga". Enne olid Kalevipoja kohta kogutud uued andmed peaasjalikult ühe inimese käes, vähemal hulgal laiali ka Hurda kogus ja veel üksikutel korjajatel. Nüüd on nad aga kõik koos, igale soovijale kättesaadavad. Miks ei astu ligi meie luuletajad, miks ei taha nad omale närtsimata pärga sellega punuda, et nad kokku seavad Kalevipoja, mis on liha meie lihast, luu meie luust, meie oma, meie ise, kõikide meie väärtuste ja puudustega, nüüd on andmeid selleks küllalt. Vana Kreutzwald võiks sellest vaimuvallas ainult rõõmu tunda, kui ta näeb, kuda tema kodu kasvab, tammed müüridel toeks ja... Kui Vergilius käis "Homerose" järele, lõi üksikutest Aenease jutu katkenditest suure poeemi, luuletades juurde, mis puudus, ei suutnud ta rahvas ka selle eest teda küllalt kõrgeks kiita. Ja kui Dante, sammudes Vergiliuse teed, lõi surematu Divina Commedia, teenis ta sellega närtsimatud loorberid. Miks kõheldakse meil ja ei minda Lönnroti ja Kreutzwaldi jälgedes? Miks kustutavad meie noored teadlased "oma teaduslikku jänu" ainult Kalevipoega maha kiskudes, mida nad ometi ei suuda, aga mitte üles ehitades? Kas meie rahvas peab neile selle eest suurt palka maksma ja au andma, et nad seda hävitavad, mis meie rahvas on loonud?! Kui arvatakse, et Kreutzwaldi "Kalevipoeg" on nõrk, puudulik, - seatagu kokku uus, parem ja tugevam ja rahvas oleks selle eest tänulik.

ERA I 4, 619 (4) < Noarootsi khk., Noarootsi v., Vööla k. - Richard Alman, s. 1919, Noarootsi algkooli õpilane (1931) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuhu visatakse äratulnud hammas ja mis sääljuures öeldakse? Vastus: Äratulnud hammas visatakse ahju peale ja öeldakse: "Kilk, säh, luuhammas, anna mulle raudhamba."

ERA I 3, 577/8 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1930) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Lugupeetud härra Gutves! Suur au, mida minule sääl lubate. Tasu ei taha! Teeb see Teile nalja minu nimele trükimusta anda olge hääd! "Tis Willemiine"! Meie pool mängitakse palju mänge. Mis huvi see teile pakub just kaardimänge uurida? Ei leia mina vähemalt ühtegi tähtsad huvi sääljuures. Aga nagu ajad nii huvid! Mida tean sellega teenin Teid. "Poti-Leenu" on nii enamesti 4 inimest istuvad tähtsate nägudega laua äärde Kaardid segatakse ja jagatakse, muidugi tuleb ikka tosta laska enne jägamist. Mängu reegel: mis järele kaartidest jääb, saab lauale pantud ja üks kaart kimbust tommatud, mis - silmad ülespoole - kaardikimbu alla pannakse ja mis masti trumpi näitab ehk misugune kaart trump on. Nüüd algab eestkätt mängija nii, et järgmise mängi/ja/le viskab ükspuhas millest mast ehk kluust on järgmisele ette, mis see tapma peab ja kaarti, mis ta tappa ei saa, peab ta ülese võtma, mille läbi tal edasiandmise õigus võetud järgmine mängib edasi. "Poti emand ei ole tapetav, vaid tuleb - kellele see antakse - ilma näukrimsutamata ülesse võtta ja Leenu läbi peab katsuma ikka võitu tabada. 2 inimest võivad ka mängida. Must Peeter, must mees, korstnapühkija. Kaardid jägatakse 2-4, võib ka rohkem olla inimeste vahel välja, jagamine harilik. Kaardid tulevad paari panna, ükspuhas missuguse mastiga, tähtis on paarid. Siin antakse kaardid kõik kätte, ainult poti soldat ei lähe paari kunask. Kelle kätte ta kõige viimaks satub, on Peeter ja saab kõige ilusamad sööga tehtud vurrud nina alla. On neiud ja peiud segamini mängimas, on väga huvitav niisugust musu anda ja saada, kus püütakse teise nina alla vurrud ära kopeerida. Viis meest, viis lehte, viiemehe kimp, võib rohkem kui 4 inimest mängida, aga enamesti 4. Kaardid segada ja jägada nagu harilikult. Järelejäänd kaardid hunikuse lauale, kus trumpi andev kaart silmad ülespoole alla hunikule panakse, on sääl suurem silm kui 6 trumbiks all, on teil 6/?/. Kui teil see olemas, suurem silm kimbu alt õigus ära võtta ja mäng algab nii: eestkättmängija paneb ühe kaardi pohjaks, mis mastiga tappa tuleb ehk trumbiga, kui aga tapmise võimalus puudub, siis on see lõbu 5 tükki ülese noppida ja järgmine peab kaardi, mis ette jäi, tapma. Tuleb ette, et ka pohja kaart teisest ülese võetud sai, peab järgmine uue põhja panema ja kellele kaardid mängu lõpus kätte jäid, on turak. Saab ta aga ka viimase tappa, on ta pistuturak ehk hullem kui valge hobuse varas. On veel olemas lina- ehk majapõletamine, eesel ehk veski ja 500. Noh seekord aitab. Ekspeller ja Sahariin on Kaie lemmikmängud. Et ta aga praegu Überkuubesid ja Aberkuubesid õmbleb, ei ole aega kirjeldamiseks. Tänan kandidaati nimekirja eest. Nooremad püüavad omale näpata. Teate, suurem jägu liiga noored ja pead talu järele ikka ootama, küpse peremees ikka oleks veidi kindlam plaan ja Teie vanadus. Kai uriseb praegu kõrval, et tule vaata, mis viina pääl paistab, on see nägu 62. Ei ole küll, aga meie oleksime küll ka rahul, kui teie nii vana oleksite. Noh, kui Teie mind ei peaks tahtma ja vanemad seeriad Teil ei ole, siis valin enesele küll selle, kes kirjaoskamata, ja lugeda ei viitsi, sest need mihed on ikka paremad pidada, on tumedad vennad. Natukene liiga noor. Ehk saan kuskile paigutada kohamdele.

ERA I 3, 583 (3)< Väike-Maarja khk., Porkuni v., Vistla k. < Märjamaa khk. - Juuli Piilberg < Juuli Piilberg (1930) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Tõnni vakk. Noh sellest ei tea ma midagi, aga näinud olen. Seal, kus ma lapsena kasvasin Kastis Allaküllas, oli Margu pere, seal oli niisamasugune plika kui mina. Ükskord kui Leena ära oli, tõi tema veike vend tema tidehilbud välja mängida. Ma küsisin, kas enam ei ole, siis tõi ühe kõrkjast punutud kõrvi või mis ta oli, sest pealt oli nii kitsas, et ainult käsi sisse läks. Küll oli seal sees palju kolu ja ka üks nartsust titt. Meie mängisime sellega, aga perenäene nägi. Küll siis saime riielda. Võedi meie käest ja viidi ära, üldi, et sellega ei tohi mängida, olla nende tõnnivakk.

ERA I 3, 621 (3) < Noarootsi khk., Noarootsi v., Vööla as. - Senta Barud, s. 1921, Noarootsi algkooli õpilane (1931) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Mis ütlevad lapsed, kui päike paistab ja vihma sajab samal ajal? Vastus: a) Nõiad vihtlevad kiviaia sees.

[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 73 74 75 76 77 78 79 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99 100 101 102 103 104 105 106 107 108 109 110 111 112 113 114 115 116 117 118 119 120 121 122 123 124 125 126 127 128 129 130 131 132 133 134 135 136 137 138 139 140 141 142 143 144 145 146 147 148 149 150 151 152 153 154 155 156 157 158 159 160 161 162 163 164 165 166 167 168 169 170 171 172 173 174 175 176 177 178 179 180 181 182 183 184 185 186 187 188 189 190 191 192 193 194 195 196 197 198 199 200 201 202 203 204 205 206 207 208 209 210 211 212 213 214 215 216 217 218 219 220 221 222 223 224 225 226 227 228 229 230 231 232 233 234 235 236 237 238 239 240 241 242 243 244 245 246 247 248 249 250 251 252 253 254 255 256 257 258 259 260 261 262 263 264 265 266 267 268 269 270 271 272 273 274 275 276 277 278 279 280 281 282 283 284 285 286 287 288 289 290 291 292 293 294 295 296 297 298 299 300 301 302 303 304 305 306 307 308 309 310 311 312 313 314 315 316 317 318 319 320 321 322 323 324 325 326 327 328 329 330 331 332 333 334 335 336 337 338 339 340 341 342 343 344 345 346 347 348 349 350 351 352 353 354 355 356 357 358 359 360 361 362 363 364 365 366 367 368 369 370 371 372 373 374 375 376 377 378 379 380 381 382 383 384 385 386 387 388 389 390 391 392 393 394 395 396 397 398 399 400 401 402 403 404 405 406 407 Järgmine lehekülg ]