[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 27292 (5) < Pärnu l. < Tartumaa - Johann Kukrus (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Roopjärve mõõtmine Palupera ja Rõngu valla piiri pääl on üks veikene umbjärv, keda Roopjärveks kutsutakse. Ühelt poolt piirab teda mets ja teisel pool on mõned talud. Tema peab väga sügav olema - nii et keegi tema põhja ei ole leidnud ja arvatas, et tal kindlat põhja ei ole, vaid limane vedel pori. Korra olid mõned mehed teda tahtnud mõõta ja olid lootsikuga kesk järve sõudnud. Keset järve lasknud nad pika mõõdunööri vette, aga ei ole mitte põhja ulatanud. Tõine/kord/ lasknud nad veel pikema nööri, aga see oli katki läinud. Kolmas kord tõmbanud nad köie välja, aga siis ei ole köie otsas enam kivi olnud, vaid üks verine oinapea ja üks ütelnud järvest: "Kui veel hullate, siis upute järve." Sest ajast ei ole keegi järve sügavust enam mõõtnud. Vanarahvas arvavad teda ka peris tontide elupaiga olevat ja räägivad mõndagi lugu, mis sääl olla sündinud. Ükskord olid kaks karja poissi kangesti järve ääres kiskunud ja täis suuga kurja vandunud. Korraga tulnud järvest üks hall siga. Üks pois saanud pakku jooksta, tõise võtnud siga hammaste vahele, surunud kahe ligistikku kasvava kase vahele ja ütlenud: "Et sa mind nii tihti oled kutsund ja minu rahu rikkund, siis pean ma sind väha avitama." Ise aga kadund ära. Tõisel päeval leitud poiss sealt poolsurnult, kust ta vaevalt toibunud. Korra olnud jälle üks sulane järve ääres õitsis. Heitnud magama, aga kesköö ajal tõmband teda keegi jalgupidi tükk maad edasi. Sulane oli jälle oma endise aseme peale läinud, tõmmatud aga jälle ära ja üteldud: "Ära mine vaimude tee peale." Sulane oli julge mees olnud ja kiuste läinud ta tagasi. Siis visatud teda kõvaste kõrvale ja üteldud. "Kui sa veel siia tagasi heidad, siis viskame sind järve. Mees ei ole siis enam sinna tagasi heitnud.

E 27293/4 (7) < Pärnu l. - Johann Kukrus (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Mähäjärv Pühäjärves, vastu Palupera piiri on üks järv, mille sündimisest rahvas järgmiselt räägib. Korra lüpsnud perenaine tahraias lehmi. Teised inimesed olnud keik heinamaale läinud, ainult perenaine pooleaastase lapsega olnud kodus. Kui lehma oli lüpsnud, ütelnud laps, kes veel rääkida ei ole mõistnud, selge sõnaga: "Memm, kae, järv tuleb." Ema arvand, et mõni suurem laps kodu on jooksnud ja muidu lobiseb ja ei ole oma toimetuse juures toda tähelegi pannud. Tõine kord ütelnud laps jälle. Järeldus endine. Kolmandama korra ütlemise järele vaadanud perenaine üles ja näinud, et suurest mustast pilvest jõe viisi vett maha hakand jooksma. Püüdnud küll veel põgeneda, aga olnud juba hilja, jäänud kõige lehma ja lapsega järve all, kes ei tea mitte kust endise Mähä talu peale oli tulnud, millest ka järv oma nime oli saanud. Hiljemal ajal oli järve ääre jälle talu asunud. Korra, kui karjalapsed järve ääres karja hoidmas olid, siis tulnud järvest üks ilus rammus lehm välja ja hakanud teiste loomade keskel sööma. Läind ühes tõiste loomadega ka kodu. Peremees omandand lehma omale ja sellest lehmast saanud üle terve talu keige parem lehm. Mitu aastat oli lehm juba Mähä talus olnud, terve talu lehmad, kokku seitse tükki, olid keik tolle lehma pojad ja väga hääd piimalehmad. Korra oli perenaine peremehega isikeskis kõvste tülisse läinud. Perenaine oli lauta läinud, kogemata ka meelepahaga vana lehma löönud. Lehm oli ennast lõjast lahti raputanud, kõik tõised seitse lehma, oma vasikad järele võtnud, jooksnud järve ääre, karganud keik järve ja kadunud ära. Mähä talu aga jäänud korraga karjast lagedaks. Hiljemalt olid veel mõned jaaniöödel järve kaldal nägust lehmakarja söömas näinud ja nagu kaebliku lapse häält järve pohjast hüüdma kuulnud: "Memm, kae, järv tuleb!"

E 27295 (9) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ohvri toomepõesas Umulli (Hummuli) valla maa pääl lageda söödil olnud vanal ajal toomepõõsas, mis ohvri toomepõesaks kutsutud. Selle ohvripõõsale ei viitud mitte headele, vaid kurjadele vaimudele ohvrit. Ümberkaudsed talunikud pidanud igaüks omast esimesest viljasaagist, ka esimesest piimast, kui nad ise veel seda ei olnud maitsnudki jne, sinna põesasse ohvriks viima. Aga kes ei ole viinud, see ei ole esi, ei ka ükski tema loom sinna lähidale minna tohtinud - jäänud kohe haigeks ehk surnud lihtsalt ära. Viimaks oli katsutud ohvripõesast maha raiuda. Aga kes laastu ehk oksa oli lõikand, oli põesast kohe veri jooksnud ja raiuja surma peale haigeks jäänud. Kohaline vaimulik, kes ka ääri-veeri mööda ohvripõõsast kuulnud oli, võttis piibli ja kirikuriistu, õnnistas kaugelt seda kohta - siis jätis kurivaim oma pelgupaiga maha ja põõsas raiutud kohe ära. Ja siis ei ole kelgi raiujal viga olnud. Sestsaadik saanud Hummuli rahvas ristist lahti.

E 27295/6 (10) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Unes juhatatud raha Korra juhatud Holstre valla metsavahile unes, et tema tua trepi all olevat üks haud, keda mööda trepp alla ühte saali minevat, mingu ta treppi mööda alla. Säält saavat ta raha leidma, aga hirmu ei tohtivat tal olla. Mees tõusnud keskööl üles, leidnud kergesti oma maja ukse alt trepi ja läinud treppi mööda alla. Trepi lõpul tulnud talle üks rauduks vastu, mees põrutanud jalaga ukse lahti. Uksest läbi minnes jõudnud ta suure tuledega valgustud koopa sarnasesse saali. Kesk saali olnud laud. Laua ümber istunud mitmet moodi isandaid, mõnel olnud saba taga, mõnel hobuse kabjad, mõnel kassi pea. Kõik tõstnud metsavahti nähes koledat, ulgivat häält, keksind oma koha peal ja purtsanud tuld üksteisele vastu silmi, nii et saal suitsu täis läinud. Metsavaht olnud julge mees, võtnud raha, mis laua pääl hõbevaagna pääl olnud, ära ja tulnud treppi mööda jälle üles. Kodus lugenud ta raha üle, olnud kolmsada kuldraha. Teisel päeval oli ta tahtnud järele vaadata, kus ta öösel oli käinud, aga kõige kaevamise peale ei leidnud ta sealt ei treppi, ei saali.

E 27296/7 (11) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kõverkask-kodu Korra jäänud üks voorimees kuhugi talusse öömajale. Voorimees viinud hobuse koplisse tõisete juure sööma ja pannud valjad mätta otsa. Tüki aja pärast hakanud mees valjaid otsima, aga olnud nagu tina tuhka kadunud. "Küll on ime," ütelnud voorimees. "Kus need päitsed ometi võisid jääda? Seda ei ole ma veel enne näinud." Äkitselt tulnud üks vanamees tema juure, olnud tema hobusevaljad käes, annud need ta kätte ja ütelnud: "Mis ime see nüüd on? Mine veel kümme versta Riia poole, seal astu vana pool lagunud sauna sisse, küll Vana-Jüri siis sulle sääl imet räägib." Mees läinud ka hommiku teele, jõudnud keskhommikul tähendud sauna juure ja hakanud sääl hoost söötma. Saanud ka Vana-Jüriga jutule, kellele ta oma öösist imet oli rääkinud ja et teda ka siit oli juhatud imet kuulama. Jüri pannud voorimehe tubakat lõuga, aevastand ja hakkanud siis oma tõesti sündinud imet jutustama. "Kui mina veel noor mees olin, siis olin mina mõisa metsavahi ameti pääl. Korra, kui ma tuisusel talvel metsa mööda hulkusin, eksisin ma nõnda ära risti-rästi käies, et enam ei teadnud, kuhu poole pean minema, et välja saaks. Kui ma pea õhtuni nõnda olin vantsinud, kuulsin ma oma selja taga valju mürinat ja kellade ja kuljuste helinat. Taha vaadates nägin ma, kuda üks saksa saan kuue musta hobusega minu poole kihutas. Minu kohta jõudes kärgatas herra saanist minu peale: "Roni kutsari kõrva puki peale." Kui ma kohmetanult käsku olin täitnud, sõitsime edasi. Tüki maa peal näitas herra mulle ühte tee kõrval kasvavat kõverat kaske ja ütles: "Kui sa sellest kinni saad hakata, siis sa pääsed, kui ei, tuled minuga ligi põrgu minule tuapoisiks." Hirmuga ootasin ma liginevat kaske. Kase kohale jõudes võtsin ma kõik oma jõu ja osavuse kokku ja hüpasin kutsari kõrvalt kahe käega kase külge kinni. Korraga jäi mu umber pimedaks ja ma arvasin ennast juba põrgus olevat. Ei tea, kui kaua ma niimoodi kramplikus olekus kase küljes rippusin. Äkitselt nägin ma, et keegi nagu süsi hõõguma puhus. Varsi loitas peerutuli ja oma suureks imestuseks nägin ma ennast oma tua parre küljes rippuvat. Selle aja sees oli voorimehe hobune ka juba söönud ja ta sõitnud edasi, rahul sellega, mis ta kuulnud.

E 27297 (12) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Halltõbi (Ubade külv) Kui vanal ajal hallitõbi inimesi vaevanud, siis mindud tema eest ikka kuhugile peitu. Korra põdenud üks mees halli, saanud aga ennast halli eest ära peita. Ükskord tulnud hall ja hüüdnud meest: "Tule välja, mul vähe aega sind otsida, uategu lähab mul muidu mööda." Mees aga ei ole mitte välja tulnud. Kui hall ära oli läinud, tulnud mees välja ja hakand kärmesti uba külima, sest et hallist tähendud aeg ua külimiseks kõige parem olla. Kui uba kasvama oli hakanud, siis ei ole ta mitte õitsend, ei ole tal ka ühtegi kõtra küljes olnud, muidu kasvand uba väga pikk. Kõik arvanud, et see aasta uast muud ei saa, kui vahest hästi põliku. Kui aga sügisel uba lõikama hakanud, siis leitud, et uavarred kõik korralt teri kui lükitud täis olnud, nii et väga palju ube oli saadud.

E 27298 (14) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Rudolf Põldmäe "Eesti naljandid" I. Haigutus käib ühest suust teise. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Poeg isa poomas Poeg läinud isa pooma, aga ei leidnud parajat puud, mis poomiseks oleks kõlbanud. Kui ta nõnda hulk aega juba metsa mööda isat taga oli vedanud, läinud sel juba aeg igavaks ja ütelnud: "Sa käid metsapuid mööda kui haik inimesi mööda, ei leia ega leia parajat." Poeg hakanud mõtlema, mis see haik on, kes inimesi mööda käib - kas ka see poomise pruuk inimesi mööda ei käi. Võib-olla, et kui mina ka vanaks jään, et minu poeg ka mind hakkab pooma, enne kui ise suren? Seda mõteldes jätnud ta isa elama ja viinud koju.

E 27302 (22) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kelle käsi pannud - võtku ka Korra olnud vana taluisa haige, aga ei ole mitte ära saanud surra. Ükspäev käskinud ta kõiki tuast välja minna, sest ta tahta ära surra. Poeg roninud aga salamahti sängi alla, et näha, kudas isa sureb. Vana tõusnud sängist üles, läinud leeaugu juure, võtnud põuest suure nahkrahakoti ja pannud tuha sisse ja ütelnud: "Kelle käsi pannud, selle käsi võtku ka." Läinud siis asemele tagasi ja surnud ära. Poeg tulnud sängi alt välja, kobinud tuha sisse, aga ei leidnud säält midagi. Siis võtnud ta surnu, kobinud surnu käega tuha sees ja kohe tulnud rahakott nähtavale. Poeg kuulnud veel, kuda üks hääl oli ütelnud: "Noh nüüdsama pannid, nüüd võtad jälle."

E 27302/3 (23) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Seitsme venna veri Vana talu isa tahtnud ära surra, enne aga tahtnud ta veel oma vara ära matta. Tal olnud nimelt rohkem vana vakka hõberublasi. Vanamees hakanud varandust metsa tassima, saanud seitse seljatäit. Poeg aga luurinud järele, kus vana varanduse paneb. Näinud, et vana vara ühe kuuse alla hunnikusse kannab. Seni, kui vana isa viimast seljatäit toonud, roninud poeg kuuse otsa. Vana siblinud raha sambla sisse ja ütelnud: "Enne ärgu tulgu siit midagi välja, kui seitsme venna veri seda kohta on katnud." "Ei, seitsme oina veri," ütelnud poeg kuuse otsast. "Ei, seitsme venna veri." "Ei, seitsme oina veri." "Ei, olgu ikka seitsme venna veri." "Ei, seitsme oina veri," kinnitanud poeg ikka kuuse otsast. "No sündku siis, Issand, sinu tahtmine," ütelnud vana mees, läinud kodu ja surnud ära. Poeg tulnud pärast kuuse otsast maha, mõtelnud, et raha kerge asi on kätte saada, kui väha sammalt siblib, aga võtta näpust. Poiss läks külasse, ostis säält seitse oinast kokku ja viis metsa, tappis seal kuuse all ära, kus vana raha oli pannud. Kohe kerkis raha üles ja poiss kandis seda rõõmsa meelega kodu.

E 27303 < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Rudolf Põldmäe "Eesti naljandid" I. Poeg viib isa kelguga metsa surema. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Isa ja poeg Vana isa oli juba vanaks jäänud, nii et ta enam tööd ei ole jõudnud teha. Ära ei ole ta ka surnud. Poeg mõtlenud: mis ta ilmaegu leiba raiskab. Pannud vanamehe kelgu peale ja viinud metsa - küll vana sääl külma käes kärvab. Poeg jätnud isa ühte kohta kõige kelguga maha. Isa aga hüüdnud järele: "Miks isa kelgu maha jätsid, kellega siis sinu poeg sind kord metsa viib?" Poeg hakanud mõtlema: "Võib-olla mina jään ka nii nõrgaks ja minu poeg viib mind ka nõndaviisi metsa!" Võtnud siis isa kelguga järel ja toonud kodu ja põetanud kuni surmani.

E 27305 (29) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Pisuhänna toitmine Peremehel olnud kaks pisihända, üks olnud ühe jalaga, tõine kahe. Neid toidetud pehme pudru ja võiga tare otsa peal. Kord leidnud sulane tare pealt pisuhänna pudru, söönud ära ja sittunud oma loomulikku sinna asemele. Kui pisuhännad koju tulnud ja sööma tahtnud hakata, ütelnud üks: "See on pupp." Teine: "Ei, on äkk." Vaielnud seni kui viimaks mõlemad otsusele jõudnud, et see äkk on. Pidanud siis nõu selle pahanduse tasumiseks peremehe maja põlema panna. "Aga kus me ise siis läheme," küsinud üks. "Lähme aia ääre vana rattarummu sisse." Varsi põlenud maja tuleleekides. Sulane, kes pisuhändade kõnet kuulnud, võtnud aga aia äärest vana rattarummu, tagunud otsa peale pihlakapulgad ja viskand tulesse. Küll visisenud, hüpanud ja vingunud rumm tules, aga põlenud ometi kõige tulihändadega ära.

E 27305/6 (30) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Hõbeda lamp Helmes, Henedi talu maa pääl olla üks lomp. Seal lombis olevat vana aja varandused peidetud. Kord olnud karjased lombi ümber karja hoidmas, kui korraga lombi pinnale üks hõbedane kast tõusnud, mille kaan lahti olnud, ja hõbelehekesed tulnud sealt vee peale. Mõned karjastest saanud sealt neid lehekesi kätte ja jooksnud kodu abi otsima, et kasti sealt välja kiskuda. Kui külarahvas lombi ääre saanud, kukkunud kast kolinal lombi põhja.

E 27307 (32) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tondi tembutamine Oldre valla Rätsepa talu maade peal on tihti endisel ajal tonditempa nähtud. Kord on karjased üht kadakapõõsast sinist suitsu välja ajavat, kuna üks pisike rakkakoer ümber põesa jooksnud ja ise häälitsenud: "Ikrah, ikrah." Tõine kord olid karjased jälle viinud kui punane lehm metsast välja tulnud, põllule läinud ja vilja sööma hakanud. Lapsed on teda ära ajama läinud, aga siis on ta sinnasamasse ära kadunud. Korra on naine jälle õhtu koju tulles näinud, et üks heinasaad tema ees on. Ligemale mines kadunud saad ära. Edasi minnes on üks tatrakuhi tema ees liikunud, ka seegi kadunud liginedes. Siis näinud naine, et üks noor saks tema tee peal on hakand ühest tee äärest teise karglema. Korra olnud jälle naine mehega kõvaste riidus. Mees läinud metsa ennast ära pooma. Naine aga läinud järele teda keelama. Teel tulnud tont vastu, võtnud naise ja pannud kaelapidi kahe lepa vahele. Seni kui teised juhtunud naist sääl nägema ja naise lahti päästnud, olnud mees ennast juba ära poonud.

E 27308 (34) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Raha kuivatamine Üks naine on läinud kevade metsa taimelava raiuma. Näinud mitte kaugel endast ühte sinist tuld põlevat. Tema läinud ligi ja viskanud oma maaraiumise kõpla tule peale. Kohe kustunud tuli. Naine läinud ja tahtnud oma kõblast ära võtta, näinud aga, et kõpla alune olnud hõberaha täis. Nii palju, kuhu aga kõblas ja tema vars olli puutunud. Mõni raha olnud poolik ja mõnel äär ära. Tõine kord on jälle üks mees metsas niisugust näinud. Mehel olnud härjajutad käes, viskanud need peale. Kohe kadunud tuli ja jutade all olnud raha.

E 27312/3 (47) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Herra kodukäijaks Laatre mõisahärra oli väga kuri inimene olnud, nii et ta muud ametid ei tunnud, kui iga päev inimesi peksa ja tappa. Nüüd juhtunud, et herra ära surnud. Pääle selle oli ta kodu hakanud käima, nii et iga öö mõisas ja mõis ümber surt kolinat teinud. Korra ajanud ta kubja ööse üles. Olnud oma margapuu käes ja ütelnud: "Lähme nüüd lõngakambri kangrule lõngu kätte mõõtma." Mõõtnud tüki aega. Viimaks ütlenud härra: "Ah, jätame tühi töö teiseks korraks. Tule, saada mind parem koju." Läinud kuni matuseaiani. Härra kutsund kubjast ka hauda. Kubjas ütelnud, et härra ees astuks. Kui härra hauas olnud, löönud kubjas kolm korda pahema jala kannaga hauaavanduse kohta ja ütelnud: "Igaveseks ajaks." Kohe jooksnud muld härra kaela ja matnud ta oma alla. Küll hüüdnud ta: "Löö neljas kord veel!". Aga kubjas ei löönud. Sestsaadik ei käinud härra enam kodu.

E 27314 (51) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tondi vedamine Vanast oli üks mees Riiast Tartu sõitnud. Üks saks käskinud ennast ka Tartu viia, lubanud hästi maksta. Mees võtnud saksa ka peale. Aga tüki maa peal taha vankri otsa vaadates ei ole saksa enam pääl olnud. Mees sõitnud ühe kõrtsi ette, toitnud hobust ja rääkinud kõrtsimehele, et tal saks, keda pääle võtnud, ära kadunud. Kõrtsimees käskinud teda rangisi kohendades läbi rangide vaadata. Mees teinud nii ja näinud, et üks hall sokk taga vankriperas istunud. Kui mees Tartu jõudnud, näinud ta, et saks jälle vankris istunud. Mees küsinud: "Ei tea, kuhu härrad maha lähvad?" "Vii mind Toome peale." Toome peale jõudes võtnud saks mäenuka küllest peoga mulda ära. Suur rahakatel tulnud nähtavale. Visanud mehele kolm kamalutäit hõbetad, ütelnud ise: "See on sinu palk veu eest. Kui sa mind mitte tee peal ei oleks vaadanud, oleks sa kõik selle raha omale saanud." Ütelnud ja kadunud ära.

E 27314/5 (52) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ülenda hinge Vanal ajal on üks kehva sulane hakanud mõisa kandimeheks. Olnud temal ka siis üks hobusekroni, aga see oli ära lõppend. Hobuseraibet metsa viies tulnud ta ühe suure kivi juure ja hakanud kibedaste nutma. Kohe tulnud kivi alt üks hall mehikene välja ka küsinud, mis tal viaks olla. Mees jutustanud oma loo ära ja ütelnud, et tal nüüd enam raha ei ole teist hoost osta. Hall mees oli ütelnud: "Mina laenan sulle küll raha, aga sa pead seda mulle tulva aasta ja selsamal ajal ja sellesama koha pääl ära maksma. Kui sa siis kivi juure tuled, siis hüia mind kolm korda: Kuusiku Pärt!" Mees lubanud ja läinud koju. Teisel aastal tulnud mees tuntud koha peale ja hakanud Kuusiku Pärti hüüdma, aga kolme ja enamkordse hüüdmise peale ei tulnud kivi alt kedagi. Viimaks vastu õhtut tulnu kivi alt üks kitsehabemega mehike ja küsinud, miks mees siin peaks karjuma. Mees vastanud: "Mineva aasta lainasin ma siit Kuusiku Pärdi käest raha ja tulin seda nüüd ära maksma. Või oledki sina see, kuid aasta jooksul ennast väha muutnud." Mehike ütelnud, et ta mitte see ei olla, vaid Kuusiku Pärt olnud tema vanem vend. See aga olla mineva sui Tallinamaal piksest maha löödud, sellepärast võida mees võla tasumiseks ainult tema hinge ülendada. Mees võtnud ka mütsi peast maha ja ütelnud: "Jumala peralt olgu ta hingeke." Kitsehabemega mees aga põrutanud jalga vastu maad ja müristand: "Mis tuhat tuline sa sääl lorad." Ja kadunud ise mehe silmist. Mees pannud mütsi jälle päha ja ütelnud: "Põrgu põhja ta kuradi hing!" "Vaat nii, vaat vii," kuulnud mees veel metsast.

E 27316 (55) < Pärnu l - Johann Kukrus (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Sopi Mart ja tont Puka mõisast Ruuna mõisa poole minnes on tee ääres üks kivi, mille peal üks istumisease tunda on. Selle kivi peal oli vanatont vanast alati istunud, nii et ta oma persega kivi sisse õõnsuse oli teinud. Sopi Mart, ameti poolest sepp, oli iga kord mõisast töölt koju tulles säält mööda pidanud tulema. Iga kord, kui tont Marti näinud, kutsunud teda omaga rabelema. Vahel saanud Mart üle, vahel tont. Kord oli Mart oma rabelemiselugu ühe targa mehele rääkinud ja ütelnud, et ei tea, kust see tulla, et tema vahest tondist ja tont vahel temast üle saab. Tark seletanud: "Kui sina kuu pool küljes oled, saad sina võimust, on tont, saab tont, seeperast hoia ennast alati kuu poole, küll siis näed, et tont ikka alla jääb." Kui Mart jälle õhtu tondist rabelema saanud kutsutud, hoidnud Mart ennast kuu poole, nii et tont tema varju sisse jäänud. Nii sündinud kolm õhtut järjestikku kuni keskööni. Kui tont näinud, et ta Mardist jagu ei saa, jätnud ta tema rahule ja/kadunud/ kivi otsast ära.

E 27317 (56) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kurat posti otsas Korra oli kurat kimpus olnud. Kord hakanud mehikest taga ajama. Hirmuga roninud ta verstaposti otsa. Peremees näinud, et koerad verstaposti ümber haukunud, kutsunud nad ära. Seniks saanud kurat posti otsast maha ronida. Metsa putkates hüüdnud ta veel peremehele: "Ära sa enne homiku üles tõuse, kui kell kuus." Peremees tõusnud homiku kell kuus üles, näinud: tema sängi ees olnud suur kast kuld- ja hõberaha täis. Nüid saanud peremees rikkaks.

E 27317 (57) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Raha juhatamine Korra oli väikese lapsele üks niisamasugune laps unes juhatanud: "Tõuse üles, mine karjamaale. Kõige ligema põõsa all on üks veikene katlatäis raha. Mine too see ära." Laps oli küll ärganud, aga ei ole julgenud mitte välja minna. Teisel hommikul oli laps oma nägemist teistele jutustanud. Mindud küll ka vaatama ja leitud juhatud katlakene, aga see vaonud kõlisedes maa sisse.

E 27317 (58) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Unes juhatud raha Korra oli ühele mehele unes raha juhatatud. Ühte tiiki, kus kesk tiiki kivi otsas suur rahakast olla, mida meest ära kästud tuua. Mees tõusnud üles, läinud tiigi ääre, astunud vette nii kaugele, kuni juba kaenlaaukuveni vesi oli tulnud. Mehel oli pimedas vee sees hirm peale tulnud ja oli kaldasse tagasi pöörnud. Kui ta kaldale oli saanud, kuulnud ta, kuida kast kolisedes tiigi põhja oli läinud.

E 27319 (63) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Libahundi nahk Üks rätsep olnud seal talus õmlemas, kus perenaine libahundiks oli käinud. Ta otsinud perenaise hundinaha üles, pannud oma kõrva maha ja toonud veovankrit sisse. Köitnud end siis vankre külge, et kui hundinaha selgas on, et siis mitte hundi moodi jooksma ei hakka. Sidunud end küll vankre külge, aga kui naha selga tõmbanud, olnud ta valmis hunt. Jooksnud akna juure, viinud aknatüki seinaga välja ja simmanud edasi.

E 27320 (65) < Pärnu l. - Johann Kukrus (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Koodiorg Uue-Kariste mõisa lähedal on üks org, mida Koodioruks kutsutakse. Nimetud orus olla vanast tondid elutsenud, nimelt kuristikkude või koopade sees, mida sääl orgus palju on. Korra oli üks mõisa täkk ära lõpnud. Täku raibe oli Koodiorgu ühte kuristikku visatud. Teisel homikul oli täku raibe herra söömasaalist laua pealt leitud, nuga ja kahvel külje sees. Korra oli üks naine Koodiorust mööda läinud. Äkitselt tulnud talle üks mees vastu ja ütelnud: "Tule minu last imetama, naise saatsin vanaisale külaliseks." Naine läinud ka. Mees viinud ta orgu ühte maa-alusesse koopasse. Viskanud naisele ühe karvase jõmpsika sülesse. Naine ei ole hirmuga julgenud vastu panna. Karvane laps aga hammustanud naise nisast vere välla. Kui laps imenud, saatnud mees naise jälle välja. Puistanud naisele labidatäie liiva veel põlle sisse. Väljas tahtnud naine liiva põlle seest maha puistata, leidnud aga, et põlles kuldraha olnud.

E 27320 (66) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanapagana rahakast Korra oli vanapagan rasket rahakasti tassinud, sääljuures aga ära väsinud ja väha puhkama istunud. Rahakastile aga juhtus üks mees juure ja võttis säält raha. Kui taskud täis ja mees jälle edasi tahtis minna, läinud ilm korraga pimedaks, nii et mees enam ei ole näinud edasi minna. Ta läinud vanapgana rahakasti juure tagasi, pannud raha sinna jälle ja nüüd oli ilm korraga selge olnud.

E 27320 (67) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Rahapreili Korra oli üks mees Voltveti vabriku juures olevast sillast üle sõitnud. Kesk silda seisnud üks preili ja oli mehele ütelnud: "Puutu mind!" Mees ei ole julgenud puutuda. Tõine kord ütelnud preili: "Puuduta mind piitsavarregagi!" Aga ei, mees ei ole ikka julgenud puutuda. Nüüd olnud äkiselt preili asemel silla peal rahakatel, mis silla alla kõlinal veerenud, üteldes: "Tuhat aastat olen ma siin olnud, tuhat aastat tahan veel olla."

E 27321/2 (71) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Mädajärv Palupera ja Arula piiris Otepää kihelkonnas on üks veikene umbjärv, mida Mäda- või Püsniku järveks kutsutakse. Järve ümber on suur soo. Vanasti oli järve asemel üks suur küla olnud, mida Vaela külaks kutsutud. Praegust on raba ääres üks talu, mida ka Vaela kutsutakse. Korra olid mustad pilved taeva peal nähtavale tõusnud, kiirelt kõik Vaela küla kohta sõudnud ja kui toobrist oma vett küla peale kallanud, nii et väha aja järele küla asemele järv oli ilmunud. Hiljemalt oli järv kinni kasvanud, kuna nüüd aga veel tükikene keskpaikas vett on. Hiljemalt leitud rabasoo seest järve äärest tammepuust väravapostid, milledel kuus raudrõngast küljes oli olnud, mis selget tunnistust endisest elust nüüdse järve asemel annab.

E 27322/3 (73) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva
Vahetud laps Vanal ajal oli vanapagan ühe ristiinimeste lapse oma lapse vastu ümber vahetanud. Ta käinud ka tihti oma last vaatama. Kui ta tulnud, küsinud ta iga kord: "Poeg, mis sulle süia antakse?" "Putru, putru," vastanud see. "Või putru, või putru. Kas lautas lehmi ei ole, et piima sulle ei anta? Kas aitas linnaseid ei ole, et õlut sulle võiks anda?" Iga kord, kui vanapagan ära läinud, söönud ta lapsehoidja ära. Korra, kui rahvas jälle kõik põllul tööl olnud, tulnud vana oma poega vaatama. Nüüdne lapsehoidja olnud aga targem kui teised. Ta pannud omad riided umbrepaku ümber, ise aga läinud tuaotsa peale pakku. Kui vanatont pakku oli näinud, mõtelnud ta selle lapsehoidja olevat ja pannud nahka. Ise aga kiitnud: "Magus ta küll maitses, aga kondid olid kõvad." Kui lapsehoidja lugu tõistele inimestele oli rääkind, läinud need targa juure nõu küsima. Tark ütelnud: "Kütke ahi haavapuudega palavaks, ähvardage siis laps ahju visata." Inimesed teinud ka nii. Kui last parajalt ahju tahetud visata, tulnud vanakonn sisse, laps süles, viskanud põrandale maha, võtnud oma lapse ja ütelnud: "Kas ma teie lapsega nii tegin?" Laps aga olnud väga ära vaevatud ja suu viltu kistud.

E 27326 (78) < Pärnu khk. - Johann Kukrus (1896) Sisestas Jaana Puksa 1998, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tuulispea Üks mees oli tihti tuulispeaks käinud. Korra oli üks teine mees näinud, kuda mees metsa läinud, pikali heitnud ja kuda üks parm mehe suust välja oli lennanud. Teine pöörnud mehe pea sinna, kus enne jalad olid olnud. Tüki aja pärast lennanud parm tagasi ja otsinud mehe suud ja keeritanud jalgade ümber. Nüüd pööranud teine mehe ümmer, misläbi parm mehe suust sisse lendanud ja ta üles ärganud. Sestsaadik ei ole ta enam tuulispasaks käinud.

E 27326/7 (80) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Unes juhatud raha Üks naine oli maganaud ja unes juhatud talle raha. Üteldud: "Tõuse üles, võtta köögist jahumatt, mine oma karjamaa ääre peal põhja pool kasvava kadakapõesa juure. Seal on rahaauk. Võta salt üks matitäis, sest saab sulle küll. Värava peal on kaks meest, nende vahel on üks vasikas, mida nemad nülivad. Sina ära karda neid, vaid astu vasikast üle ja too raha ära." Naine ärganud üles, leidnud pimedas jahumati üles ja läinud tähendud kadakapõõsast otsima. Väraval olnud kaks hirmust meest, kes sõna lausumata ühte vasikat nülginud. Naine oli küll väha kartnud, astunud ometi vasikast üle. Kadakapõõsale jõudes leidnud ta sealt juhatud rahaaugu, täitnud oma mati ja tulnud tagasi. Tagasi tulles ei ole väraval enam kedagi olnud.

E 27327 (81) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Nurja läinud rahasaak Kahele mehele juhatud unes silla alla raha. Aga ainult siis võida nad raha kätte saada, kui nad kaevamise ajal üksteisega ei räägi. Mehed võtnud öösel labidad ja läinud tähendud silla juure. Kaevamise järgi leidnud nad varsi silla alt raha ja veeritanud katla silla peale. Korraga jooksnud üks hunt meeste vahelt ja visanud sooja, vedalat sitta sillale. "Pagan võtku ropu looma," urisenud üks ennast unustates. Kohe veerenud rahakatel kõlinal silla alla.

E 27327 (82) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontroolis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Varjumehed Kord tulnud üks mees kõrtsist. Näinud äkiliselt, et kaks tema tuttavat, kes sugugi kõrtsis ei olnud, temaga seltsis käinud. Mees teretanud neid, need ei ole aga tervist vastu võtnud. Mees katsunud muud juttu teha, aga naabrid ei ole talle sõnagi vastanud. Nüüd arvanud mees, et naabrid mingi kurja mõttega tema ligi käivad, haaranud malga maast ja löönud mõlematele. Aga malk oli nagu õhust läbi käinud. Nüüd tulnud mets ja mehed olid meie tutva juurest metsa ära kadunud, kuna see aga kodu poole läks. Oma aravates pidi mees ammugi kodu saama, aga marssis kuni kukelauluni. Siis alles nägi mees oma maja ja sai aru, et ta neli kord ümber oma õueaja oli käinud.

E 27328 (83) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Libahundid Venemaalt Korra varastanuvad kaks hunti ühest perest ühe lapse ära. Nad tulnud ühe kõrtsi juure ja seal olid nad endid inimesteks muutnud. Teised inimesed olid näinud, kui nad kadunud lapse käsi ja jalgu koti sisse pannud. Nüüd viitud need võerad mehed kohtu ette ja sääl küsitud, mis asjamehed nad on ja kust nad lapse käed ja jalad saanud. Nad vastanud: "Meie oleme Venemaalt, meil on väga suur nälg. Siis muutsime me endid libahuntideks (soend) ja tulime siia maale, et siit pehmid lapsi nälja kustutuseks süia. Meie ei seda tahtnudki, me oleks tolle valgema võtnud, aga see sai enne meie eest aida peale põgeneda, nii pidime siis mustemaga leppima."

E 27329/30 (86) < Pärnu - Johann Kukrus (1896). Sisestanud Janne Juuse, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Seitsme Moosese raamat I Ühel herral oli seitsme Moosese raamat olnud. Ta ei ole seda kellelegi näitnud. Korra oli herra kodust välja sõitnud. Välja sõites värava peal olid mitu kaarnat üle tema pea lennanud ja õige haledaste kronksund. Nüüd tulnud herral meele, et ta oma Moosese raamatu laua peale oli unustanud. Vahest ehk võib teda sealt mõni leida ja lugema hakata. Härra pöörnud kohe ümber ja sõitnud koju tagasi. Saali jõudes, kuhu raamat laua peale oli jäänud, näinud ta saali vanaaegsid sõjamehi täis olevat. Tuapoiss seisnud laua juures ja lugenud herra Seitsme Moosesse raamatust. Kaks meest seisnud palja mõekadega tuapoisi selja taga ja niipea, kui tuapoiss selle tüki oleks lõpetanud, oleks need mehed tema pea otsast ära raiunud. Herra võtnud tuapoisi käest raamatu, hakanud tagurpidi lugema, seni kui tüki hakatuseni. Niipea, kui herra lugema hakanud, hakanud võerad sõjamehed saalist üksteise järgi välja minema, ise ragistanud hammaid ja urisenud habemesse: "Kas meil õige hää vist oli oma luid-konta kokku korjata, aga mis parata - kui kutsutakse, peab tulema!"

E 27330 (87) < Pärnu l. - Johann Kukrus (1896). Sisestanud Janne Juuse, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Seitsme Moosese raamatud II Viljandimaal olnud kahel naabriperemehel kummagil üks Seitsme Moosese raamat. Kui nemad tõinetõisele tahtnud kahju teha, siis lugenud nad säält kohalt Seitsme Moosese raamatust, mille lugemine tõistel suovitud kahju teinud. Korra oli üks tahtnud, et teise kõige parem lehm ära oleks surnud, selleperast lugenud ta omast raamatust. Teine aga märganud seda, lugenud omast raamatust vastu. Tagajärg olnud, et esimese peremehe surma peale haigeks jäänud, aga teise oma jälle elusse jäänud. Nüüd tulnud tõisele pahatahtja peremees tema juure ja palunud omale tuletikka, sest temal olla tikud otsas. Kui nüüd tõine talle ise neid annud, siis oleks esimese lehm elusse jäänud, aga see oli ütelnud, et võtta ise, tikud on ahju peal. Võta nii palju kui tahad. Esimene palunud küll, et ta ise annaks, andku nii palju kui arvab. Tõine aga ei ole annud, vaid käskinud ise võtta. Viimaks võtnud see kaks tikku. Niipea, kui ta kodu läinud, lõpnud tema lehm ära. Tõinekord tahtnud üks, et tõise peremehe kolm hoonet ühel ööl ära põleks. Tõine saanud seda teada, käskinud kõik uksed ööseks lahti jätta ja keelnud oma peret magama heitmast. Ise aga lugenud öö läbi oma raamatut. Tõisel homikul leitud teise peremehe õue pealt, kelle hooneid esimene tahtnud põletada, kolm vereloiku, aga esimesel peremehel olnud kolm last korraga ära surnud.

E 27330/1 (88) < Pärnu l. - Johann Kukrus (1896). Sisestanud Janne Juuse, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Seitsme Moosesse raamat III Üks opman oli saanud korra ühe vana naise Seitsme Moosesse raamatust mõne tüki maha kirjutada. Tema oli tahtnud proovida, kas sel ka midagi iseäralist võimu on. Korra oli ta üles oma tuppa läinud ja tüdrukule ütelnud: "Kui sa näed, et ma väga kauaks oma tuppa jään, siis tulge mind üles otsima." Tüdruk oli hommikust lõuneni oma isanda tagasitulekut oodanud, aga opman ei tulnud mitte. Siis oli ta tõistele rääkinud, et opman käskinud ennast otsima minna, kui ta niipea ei tule. Nad läinud siis üles tuppa ja leidnud opmani minestanud olekus omas tuas tooli peal istvat. Kui nad viimaks opmani üles saanud virgutada, küsinud nad, mis temale olla juhtunud. See rääkinud siis: "Kui ma oma raamatut lugema hakkasin, nägin ma, et minu tuba kõik vanaaegseid soldatid täis tuli. Kui ma edasi lugesin, siis kadusid need ära. Siis nägin ma midagi hirmust, millesse minestusse langesin, mida ma aga teile mitte rääkida ei või, sest kui ma seda räägin, siis ma suren."

E 27353 (6) < Viljandi khk., Päri v. - J. Lepa (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Paukenpuud Juut käinud linnas puudeturul ostmas ja ise rääkinud: "Minu ostap kiik puud, minu ostap kuused, kased, lepad, männid ja kiik puud, aga mitte paukenpuud, mis isi pelep ja paugup." Sellepääle ostnud ta koorma kuusepuid ja läinud rahulikult ära. Teinekord tahtnud jälle seesamane juut puid osta. Kui ju mõnda koormat oli vaadanud, ütelnud ta: "Minu ostap kill keik puud, aga nii kurati olep kiik paukenpuud."

E 27355/6 (1) < Viljandi - J. Lepa (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Miks Tallinna iial valmis ei tohi saada Igal sügisel tõuseb korra pimedal keskööl üks veike hall mehike Ülemiste järvest välja, läheb linna väravavahi juure ja küsib: "Kas linn juba valmis ehk kas on veel midagi ehitamist sääl?" Kuida nüüd suurtemates linnades ikka juhtub, et ehitamisetöödel palju puhkamist ei ole, vaid kui uusi hooneid ei ehitada, tuleb vanade kallal mitmes kohas kohendamist, lappimist ja teisiti säädmist nõnda palju,/et/ iialgi töövahet ei ole, kus kõik ammetimehed puhkasksivad. Aga kui ka vast juhtub, et kõik ehitusetöö lõppenud on, ommeti ei tohi seda järvevanakesele kuulutada. Sellepärast on kohtu poolt kindel käsk linna väravavahtidele antud halli vanakesele ta küsimise pääle vastust anda: "Linn ei ole veel kaugeltgi valmis. Sääl on palju ehitusi poolikul, nõnda et mõni hää aasta enne ära kulub, enne kui kõik tööd korrale saavad." Järvevanakene vangutab siis vihaselt pääd, pobiseb mõned arusaamata sõnad, pöörab kanna päält ümber ja läheb Ülemiste järve tagasi, kus ta alaline asupaik on. Peaks tema küsimise pääle kogemata vastuseks antama, et valmis, linnas enam midagi ehitamist ei ole, siis saaks selsamal tunnil Tallinnale ots tulema, sest et Ülemiste järv kõige veekoguga Laagna mäelt alla orgu langeks ja linna kõigega ära uputaks.

E 27357 (3) < Viljandi khk., Päri v. - J. Lepa (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kabeli ehitamine Sellepärast, et Kadrina kirik väga kaugel ja inimestel halva tee aeg kirikus käimine raske olnud, lasknud üks Pahleni herra oma valla rahavle ühe kabeli oma kulu pääl üles ehitada. Kui uus pühakojakene valmis saanud, teinud herrale rasket muret, et kabelil kella ei olnud ja selle aja ei olnud kellavalajaid meie maal leida. Herra palunud sagedasti jumalat, et taevaisa omal viisil poolikut asja aitaks korrale säädida. Sääl tõusnud ühel päeval kange maru mere pääl möllama, mis ühe rikka kellaga koormatud laeva raske hädaohtu oli viinud. Laevakippar olla suures hädas tõotanud, et tema tahta lähemale kirikule kaks kella kinkida, kui jumal neid eluga kaldale aitaks. Paari tunni pärast läks marutuul vaikema ja viga saanud laev jõudnud õnnelt Palmse randa, kus laeva parandud ja misläbi kabel kaks kena kella saanud. J. Lepa

E 27359/61 < Viljandi khk., Päri v. - J. Lepa (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vaskjala silla piiga Ennemuiste läinud ühel ilusal ladusal suveõhtul üks vaga neitsi Vaskjala silla ligidale jõkke suplema. Taevas olnud selge, tuuleõhk pehme ja mahe ja lähemast lepikust kostnud imeilus ööpikulaul neitsikese kõrvu. Kuu tõusnud metsa tagant üles ja ta kiired musutanud tütarlapse kullakarva juukseid ja ilusat õrna nägu. Neitsikese süda olnud puhas ja ilma süüta nagu selge allikavesi, mis põhjani läbi paistab. Korraga tõusnud ta südame igatsus ja ta ei ole raatsinud enam silmi kuu päält ära tõsta. Sellepärast et ta vaga ja ilmasüüta olnud, armastanud kuu teda ja tõotanud tema salasoovid ja igatsused täita. Neitsil olnud tahtmine siit ilmast lahkuda ja üleval kuu juures elada, aga ta ei julgenud seda kuu käest paluda. Kuu aga tunnud tema mõtted ja soovid ära. Ladus suveõhtune tuuleõhk olnud jälle pehme ja vaikne. Ööbik laulnud lepikus ja kuu vaadanud Vaskjala silla jõe sügavusesse, aga mitte enam üksi, vaid temaga vaadanud ka õrn piiganäokene jõe sügavusesse ja jäänd ikka kuu külge nähtavale. Sääl kõrgel taeva laotusel elada piiga nüüd õnnes ja kullusese ja soovida, et kõik tütarlapsed niisuguseks õnneosalisteks saaks kui tema. Lahkelt vaatavad tema silmad sellepärast kõrgelt alla maa pääle ja kutsuda maapäälseid õdesid oma juure võõrsile, aga maa pääl ei leita ühtegi temasarnast karsket ja puhast ja sellepärast ei või ka keegi tema juurde minna. See kurvastada aga kuupiigakest väga, nii et ta oma näu ära pöörab ja musta liinikuga kinni katab. Aga ikka ei kaotada ta oma lootust, et ehk vahest edaspidi leitaks niisugune vaga, karsk, puhas ja ilmasüüta piiga, keda ta oma juurde võiks kutsuda oma õnnelisest elust osa võtma. Sellepärast pöörta ta aeg-ajalt oma silmad ilma liinikuta lahkeste naeratades maha, nagu sellel õnnelisel õhtul, kus ta esimest korda kuuga seltsis Vaskjala silla sügavusesse vaadanud. Aga ka kõige paremad ja puhtamad põrmulised piigad saavad eksima ja eksiteele langema, nii et ühtegi nii karsket ja vagat piigat ei leita, kes temale seltsiliseks võiks minna. See lugu teha vaga kuupiigakese südame nii kurvaks, nii et ta silmad uuesti maa päält ära pöörab ja jälle oma musta leinalinuku sisse katab. Rahva suust J. Lepa.

E 27362/4 (1) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jakob Weltmann < Ann laasmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanal ajal kõndinud kord Kristus Peipsi ranna ääres ja tahtnud üle järve teine poole kalda minna, aga maru mässanud seekord mis hirmus ja pannud järve laenetega möllama, nii et minejal võimatu seesuguse ajaga oli üle pääseda. Seekord aga juhtunud Eesti kangelane Kalev Kristuse juurde ja kiidelnud isi: "Minu jalad on mitu korda sarnasest möllust läbi kõndinud, kui selleks luba annad, siis tahan sind läbi järve viia!" See pääle vastas Kristus vaikseste: "Kui see tee sinule tuttav on, siis ole hää mees ja kanna mind teine poole Peipsi randa." Kalev ei olnud ka selle vastu kade, tõstis Kristuse kukile ja sammus täie julgusega laenetesse. Aga seekord pani sorts Peipsi järve nii hirmsasti mühama, et Kalev iialgi sarnast möllu pole näinud, et ta küll enne mitu ja mitu korda on läbi käinud. Laened olid nii ütlemata ränka suured, et tihti need Kalevipoja üle pää virutasid ja surma sellega ähvardasid. Kui ta ennast just arvas laenete võimu kätte surema, siis aimas ta järsku ja sai toibudes viimaks selgele mõistusele, et temale maru enam midagi paha ei saanud teha, sest ta tundis nüüd ära, et Kristus teda kindlal käel oma õlade pääl kandis ja teda tervelt ja kahjuta teisele kaldale üle viis. Ann Laasmanni suust.

E 27365/8 (2) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jakob Weltmann < Ann Laasmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kalamees Üks väga hoolas noormees läks vara hommiku, juba enne koitu, Parika järvele kalapüügile. Paat lendas mehe vägeval sõimul laente harjal ja katsub isi hoolasasti kalu saada, kuid katse jääb ikka asjataks. Viimaks ei aidanud noorel mehel muud nõu kui kodusse minna, sest et tema meel nukker ja võrk tühi oli. Aga näe imet, korraga valgendas veepind ja laente harjale ilmub noor ilus neiukene. Tal on juuksed päris kullast ja rind päris hõbedast, isi nii armas ja mahe kui laulja linnukene laanes. Ta teretab noortmeest ja laulab isi üht ilusat lauluviit, mis nooremehe kurbtuse kohe kus seda ja teist ära kaotas. "Ära ehmata midagi, kallis noormees, jäe üsna julgeks, sest ma olen sinu kaitsja. Minu elamise koht on all järve põhjas, sääl on suur kuninglik loss, säält tõttan paraja palga eest mõnda usinat ja virka kalameest tasuma. Sinagi, noormees, tulid juba enne koitu kalu püüdma, aga sul pole õnne olnud ja pidid praegu nukra meelega jälle tühjalt kodusse tagasi minema. Et aga sina nii hoolas ja virk oled, siis säh, võta see kuldne karik ja kee, et küll palk väikene on, ole aga sellega rahul ja ole ikka veel nii varane ja usin." Neiu rääkis ja kadus isi kui tina tuhka. Noormees ei saanud ühtegi hääd sõna temale tänuks ütelda. Nii tasub ta tihti veel usinust ja jagab varandust nendele, kes hoolega ja virkusega püüavad. Noor kalamees läks kullaga kodusse ja ostis oma koha päriseks ning raha jäi küllalt veel lastelastele järele. Ann Laasmanni suust.

E 27375 (3) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I. Poiss võidab tuletikuga pruudi isa poolehoiu. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kavalus Ükskord elanud üks rikas mees ja vaene mees ligistikku. Rikkal mehel olnud üks ilus tütar ja vaesel mehel olnud ka üks priske poeg. Vaene mees tahtnud, et nende lapsed paari heidaks, aga rikas pole seda tahtnud. Lapsed ise tahtnud küll ka. Ükskord läinud rikas mees ja vaese mehe poeg põldusid mööda patseerima. Ajanud teised juttu ühest ja teisest. Viimaks tahtnud ka rikas mees piipu põlema panda. Noorel poisil aga pabeross põlenud ja kui nüüd rikas mees tikuga tuld tahtnud ülesse võtta, saal käskind poiss mehel tikutoosi tasku panda, et pole tarvis tikku raisata, saab ju siist paberossi otsastki tuld. Kui rikas mees seda kuulis, olli tal hea meel poisi tarkuse üle ja ta andiski viimaks oma tütre sellele naiseks. Poisil olli õnn tuletiku sees.

E 27378 (7) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Põleja järv Ühekorra läinud üks mees kalu püüdma ühe järve ääre, olnud teisel ju mitukümmend tükki neid ära püütud, tahtnud ka siis piipu põlema panna, pandnudki tule taelaga piibu pääle, tuul aga ajanud see taela tulega säält maha ja see kukkunud järve ja järv läinud põlema. Kohe hakanud mees põlevale järvele samblaid pääle pilduma. Saanud ju ühe tulise osa ära kustutada, sääl tulnud samblakuningas hobuse ajades selle mehe poole ja tahtnud seda kinni võtta, aga see põgenud ära sood mööda ja samblakuningas pole teda kätte saanud. Teisel päival läinud mees seda järve vaatama ja see olnud tuhaks ära põlenud. Nüüd teinud naised selle järve asemele kanepi maha. Kanep kasunud hirmus pikk ja jäme, olnud nii kange kasuga nagu keskmine kuusemets. Nüüd müinud see mees selle kanepimetsa ühele kuningale ära ja see teinud sest metsast enesele kõik sõakraami ja nüüd pole seda enam keegi jõudnud ära võita, vaid sest kuningast saanud kiige suurem riik maa ilma pääle.

E 27378/9 (8) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kõik vara härkaks. Ühekorra elanud üks väga rikas mees. Kulda ja hõbedat olnud teisel kõik kohad täis. Ühekorra jäänud aga see mees haigeks ja surnud ära. Pole aga tema suremise aegu kedagi tuas olnud ja siis ei teadnud ka keegi, kuhu tema raha olli jäänud. Ühekorra aga tulnud üks sant sinna majasse ja palunud öömaja, mida ka talle lubati, aga rehetuppa aetud teine magama. Kui sant aseme valmis olli teinud ja magama heitnud, siis kuulnud ta kesköö aegu ühte mürinat ja ta vaadanud sinnapoole, kust mürrin tulli, ja näinud nüüd sääl üht suurt härga seisvat. Kohe visanud sant oma särgi selle härja poole, et siis see ära kauks. Selle järele kadunud härg ära ja ka kõik see öö olnud vagane olek tuas. Hommigu, kui sant üles tulli, olli tal ilmamaa ime ees, sest tema särgi all olli nii palju raha, et sant ja pererahvas kõik otsatu rikkaks said. Sest ajast kadunud sealt tuast mürrin ka ära, mida sääl enne ööseti tihti olli kuuldud.

E 27380/1 (10) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Kõrvel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Püha Jüri kutsikad Teulised tulnud korra mõisast töölt, teiste seas olnud ka üks mees, kes kunagi kõrtsi minemata ei jätnud. Olnud teine tänagi kõrtsis. Õhtu olnud ju õige pime, kui see joodikas veel kodu poole tuigerdanud. Tee käinud läbi paksu metsa. Mees jõudnud sinna metsa, sääl olnud aga palju hunta ja huntidele antud ennemuiste taevast süia. Mees saanud just paraide selle söögi andmise ajas sinna metsa. Seekord antud hundele söögiks hanisi. Üks hani kukkunud just selle mehe vankri pära taha maha. Mees näinud seda ja ta võtnud selle hani ülesse. Kohe jooksnud üks hunt mehe taga ja kui see seisma ei jäänud, pööras ka hunt metsa ja kadus ära. Mõne aja järele sai mees ühte kohta, kus mets õige pime olli. Sääl nägi ta tuld natukese maad enesest eemal paistvat. Kohe arvas mees, et ehk need on õitselised, ja ta läks sinna poole. Kui ta tulele õige ligi olli saanud, siis nägi ta omaks suureks ehmatuseks, et ilmatu palju hunta sääl olli tule ääres ja see tuli polnud keegi muu olnud kui Püha Jüri ise. Mees tahtnud küll ära põgeneda, aga hundid näinud tema ära ja need piiranud selle mehe sisse. Kohe küsinud nüüd Püha Jüri selle mehe käest, et misperast ta olli tema kutsika söögi ära võtnud. Küll vabandas mees, et ta selle teadmata olli ära võtnud, aga see ei aidanud midagi. Mees pidi kas iseenese hobuse ehk ühe künnihärja Püha Jürile lubama. Mees lubanud künnihärja. Nüüd pääsenud ta säält ära ja saanud kodu. Teisel hommikul, kui lauda juure vaatama minti, leiti härg kadunud. Mees aga ei läinud enam elades kõrtsi. J. Kõrveli suust.

E 27382/3 (11) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1897) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Vanatüdruk leiab laulatuselt tulles rahakasti. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanasttüdrukust Korra elanud üks vanatüdruk. Olnud teisel väga suur mehelemineki himu. Raha olnud ka sel palju. Üks poiss see lubanud teda küll siis ära võtta, kui ta oma raha selle kätte annab. Tüdruk aga ei lubanud raha enne anda kui laulatusele mineki pääl. Poisil olnud aga mõte teda ära petta ja võtmata jätta. Kui laulatusele minek käes olli, küsis poiss ka enesele raha. Tüdruk aga ei lubanud enne anda, kui ära nad on laulatedud. Kui nad kiriku juure jõudsid, ei läinud poiss kirikusse, vaid ta pööranud ümbre ja tulli kodu. Tüdruk aga kisendanud: "Aastam, Aastam, tule ühes!" Pole teisel enesel hambaidki enam suus olnud. Aadam olnud poisi nimi, ja see läinud koju. Viimaks läinud tüdruk ka ära kodu poole. Teel aga sõitnud saksad temast mööda ja nad kautanud rahakasti ära. Tüdruk saanud rahakastile manu, see aga olnud raske, pole teist mujale viia jõudnud kui tee ääre kraavi. Saksad aga märganud, et rahakast ära kadunud. Nad läinud tagasi seda otsma. Näinud tüdrukud kraavis istuvad, küsinud selle käest: "Kas nägid siit kedagi mööda sõitvad ja rahakasti leidvad, või leidsid ehk ise?" - "Jah, jah, siis kui mina laulatuselt tullin, leidsin küll rahakasti," ütelnud tüdruk. Saksad mõtelnud; "Et mine tea, kui palju aega sest ju võib mööda läinud, kui sina laulatuselt tullid!" Jätnud tüdruku rahu ja läinud ära. Tüdruk aga tassinud rahakasti kodu ja saanud veel rikkamaks kui enne.

E 27384 (13) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tondi raha Ühekorra läinud üks mees ühest metsast läbi. Sääl kuulnud ta ühe kännu all raha kõlinat. Kohe hakanud mees säält kaevama ja ta saanud suure hulga raha säält kätte. Mees võtnud raha, kõik ajanud taskutesse ja pääle selle veel püksid jalast ja ka need raha kõik täis. Kodu poole minnes tulnud mehele aga üks must mees vastu ja küsinud: "Kuhu sa selle minu viimase varanduse viid?" Seda üteldes tõmmanud ta mehel püksid kiige rahaga käest ära, löönud selle veel paar korda ja nendega ja kadunud siis isegi ära. Sest saani jäänud see mees ilma jalgadeta, kõndinud põlvede pääl ja kuni hauani kannatanud mees seda hirmsat nuhtlust.

E 27390 (19) < Räpina khk., Meeksi v. - Peeter Rootslane < P. Liibeck (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ühekorra käinud üks must katk maad mööda ümber. Kus kohas ta käinud, sääl olnud surnuid kõik kohad täis. Ühekorra tulnud üks mees sinna külasse, kus must katk möllamas olnud. Ta palunud sinna öömaja, aga majarahvas ütelnud, et ei tohi võtta, ööse tuleb ehk must katk ja see tapab kõik ära. Mees aga ütelnud, et tema katku ei karda. Mees jäetud nüüd sinna öömajale. Ööse maganud kõik tuas, võeras mees aga ahju pääl. Kesköö ajal läinud aga tua uks lahti ja üks must poisike astunud tuppa, olnud sel kepp käes ja sellega torganud ta igatühte, ise ütelnud: "Küps," ja "Küps. " Võerast meest ahju pääle torgates ütelnud ta aga: "Toores!" Kohe olnud ka võeras mees ahju päält maas ja visanud katkule raha kaela. Kohe hakkand katk uksest välja põgenema ja ta visanud ühe puukoorest toosi enesest ära. Kui nüüd hommik tulli, olnud kõik majas terved nagu ennegi. Katk aga kadunud säält maalt igaveste ära.

E 27391/2 (21) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < Jaan Jõgever (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ühekorra hakanud üks mees õunapuid istutama. Auku kaevates leidnud ta august ühe pisukese vanamehe, kel küünra suurune habe olli. See kohe vastu paluma: "Jätke see koht maad kaevamata, ma tasun su vaiva rikkalikult ära. Su põld õnnistab siis iga aasta, aga ära sa mind enam siia kiusama tule!" Mees lubab ka oma sõna pidada ja ta ajas augu maaga kinni. Mehe põld õnnistanud ka sel aastal väga hästi. Ka teise aasta õnnistanud põld häste. Mees läinud aga ahneks, tahtnud, et see vanamees talle raha ka kasvataks. Läinud sinna augu juure, kaevanud selle lahti ja kohe tulnud ka see vanamees jälle sinna ja küsinud: "Mis sa ahnepäits veel minust tahad? Kas sa põllust küllalt ei saa, et sa minno jälle kiusama tullid." Seda üteldes löönud ta mehele kepiga sääri pitti ja ütelnud: "Kui mina kaon, siis kadugu ka see minu antud vara inimeste käest ära!" Kohe olnud ka vanamees ja see haud kadunud. Kui peremees kodu läinud, leidnud ta ka oma aida tühja olevat. Vanamees olli andnud ja olli ka võtnud.

E 27395/6 (25) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < Jaan Sikka (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Virmaliseks käijad Korra toodud ühte talusse rätssep, see maganud sääl esimese öö ära, kuulnud aga kesköö aegu üht kolinad. Ta pole sest suuremad midagi rahu saanud. Teise öö tahtnud ta näha, kes niisugust kolinad teeb. Ta vaadanud kasuka ääre alt välja, näinud et peremehel kimp piirge seljas ja ta võtnud ühest kausist putru. Tõusnud ka teine imekiirusega lendu, läinud lõhnaaugust välja ja kadunud vaataja silmist. Kohe olnud ka rätsepal nõu kausist katsuda. Sidunud aga vöö otsa pajasanga külge, kartnud et ehk muidu tõuseb lendu nagu peremeeski ja mine tea, kuhu ilma otsa lendab. Kui ta aga kausist olli katsunud, tõusis ta kohe lendu, tõmbas paja keeva veega müüri seest välja ja lendas kohe kaugele põhja poole. Kui ta sinna olli saanud, kus taevaalune kiigesugust valgustustest täidetud olli, sääl puutus ta mõne teise külge oma veekatlaga, läinud ka vett katlast maha. See aga ei teinud kellegile kurja kurja, ehk ta küll nii sama keev olli kui siis, kui rätsep temaga sõitu algas. Seesugune sõit kestnud aga veidikese aega, siis hakand sõitjaid vähemaks jääma kunni ka meie katlaga mees jälle kodu tulnud. Katal läinud jälle iseenesest müüri sisse ja see öösene sõit olnud ka rätsepal teada nüüd. Jaan Sikka suust.

E 27396 (26) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < Jaan Sikka (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Haldjas nuatupes Korra tulnud mees mõisast teult. Olnud aga taevas kõik ümberringi paksus pilves ja piksevihm olnud oodata. Hakandki piksevihma sadama ja välko lööma. Mees rühkinud rutuste kodu poole. Äkki aga näinud ta, et üks puutõrdu moodi kogu tulnud vastu, see jäänud aga ikka vähemaks ja vähemaks, kunni mehe juure saades olnud ta õige veike ja palunud, et mees teda kurja vaenlase käest ära pästaks. Mees küsinud ka: "Kes sul siis see vaenlane on?" "Kes muu kui pikker kostnud teine. See olnud haldjas. Mees tõmmand nua tupest välja ja käskind sel sinna nuatuppe minna. See läinudki. Mees pannud aga tupe kõige haldjaga tasku ja läinud kodu poole jälle. Kui ta kodu saanud, siis olli ka vihm üle läinud. Mees aga unustanud selle veikese mehe nuatupega tasku ja pole teisel enne meeles olnud kui teisel päival. Siis lasknud välja. Kui haldjas välja saanud ütelnud haldjas: "Mis sa kodu tulles minu oma taskusse jätsid, selle eest ei saa sa midagi." Kadunud isegi teine ära. J. Sikka suust.

E 27400 (32) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Libahundiks käijad Korra olnud ühel peremehel kaks sulast. Peremees andnud sulasile iga päev värsked liha süia. Sulasil saanud siis liha viljand. Arvanud teised, et see õige pole, et iga päev neil värske liha süia. Korra õhtuselajal vahtind teine sulane salajalt järgi, kust peremees selle päiva jau liha toob, kas aidast või muialt. Näinud, et peremees paneb hundinaha enese ümber ja kohe olli ta valmis hunt. Kargand uksest välja ja kadunud ära. Varsti aga tulnud ta verise lambaga tagasi. Võtnud siis hundinaha seljast ära ja pandnud selle leivaküna ala nurka varjule. Nüüd olli sulastel teada, kust peremees selle liha sai, mis ta sulastele süia andis. Sulased pole sest päivast enam liha süia tahtnud, vaid neil olnud ka himu proovida seda imelist hundinahka oma ümber. Korra saanud ka teine sulane söögi ajal hundinaha leivaküna alt välja tuua. Kui sulased pääle söögi härgadega kündma läksid, katsus teine kohe seda imenahka selga ajada. Vaevalt olli ta aga naha selga saanud, kui ta valmis hunt olli ja kohe küüni härjale külge kargab ja selle ära murdis. Peremees, kes aga kodust asjalugu olli näinud, jooksis kohe sinna ja saanud siis veel teisegi härja ära pästa, teise aga söönud hunt ära. Selle pahanduse pääle teinud peremees sulased lahti. Kirjutatud Koristal 15. septembril 96.

E 27401 (33) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Näkk Korra jäänud heinalised ööseks ühe jõe ääre. Olnud ju kõigi kõhud täis söönud ja ütelnud: "Kurat võtku kõhtu, et ta täis ei saa." Kohe hakanud ka üks libe tükk poisil põues ennast liigutama. Olnud see liigutaja niisugune nagu toores elaja maks või kops. Kui sulane seda tundnud, ütelnud teine veel: "Ei tea, mis kuradi pulst mul põues on?" Kohe vajunud ka see libe tükk põues ikka allapoole ja allapoole kuni püksisäärtest välja. Kasvanud teine siis ruttu heinasaadu suuruseks ja vajunud jõkke. Sellega ühes kadunud ka see vanduja sulane nagu tina tuhka.

E 27401 (34) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Korra püüdnud kalamehed jõest jälle kalu. Jõe kaldal kasvanud tihedad põõsad. Äkki kõlanud nende põõsaste taga imelik lauluhääl. Kohe läinud kalamehed kõik vahtima, et kes laulab. Näinud teised, et üks valgis riietes neiu sääl juuksid sugenud. Üks kalamees tahtnud seda kinni minna võtta, aga nagu linnu kiirusega põgenenud see neiu ära ja kadunud jõkke. Sest saadik aga kutsutakse seda niitu Näkiniiduks. J. Rootslase suust.

E 27404 (38) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Rootlane (1896) Sisestas Pille Parder 2003
Muiste kuultud selle mäe all tasast oigamist. Rahvas räägib, et see on sõaaegne varandus, kes raske vande all ägab. Ühekorra kästud ühel mehel ööse unes seda varandust ära päästma minna, aga selle tõutusega, et taha ei vaata. Mees läinud ka, näinud lõpmata kulda ja hõbed sääl augusuu pääl hiilgamas. Mees kuulnud aga äkist sammusi enese taga, vaadanud üle õla natuke tagasi. Korraga kadunud aga kõik kuld ära ja üks löönud mehele sääreluude pääle. Sestsaadik jäänud see mees ka ilma jaluta.

E 27405 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui perenaisel vasikas lauta sündis, siis läks perenaine ja toppis selle/le/ heinu ja jooki suhu, ise aga sõnus: "Suure lõõriga sööma ja laia lõõriga jooma." Selle pääle pidi hästi hea sööja ja jooja see vasikas olema.

E 27406/7 (39) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Kõrvel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tondid Ühekorra läinud üks talusulane mõisalt töölt kodu, olnud teine kahe hobusega. Tee käinud läbi ühe suure metsa. Kui poiss sinna metsa olli jõudnud, nägi ta kahte musta meest oma ees tee pääl seisvat. Kui ta nende kohta sai, käsksid need tal hobusid kinni pidada ja neid Lori kõrtsi juure viia. Sulane ei teadnud aga sinna õiget teed ja tee olnud ka väga porine. Nüüd käsknud teine neist mehel läbi sõrmede vahtida. Sulnae vaadanud ka läbi tondi sõrmede, näinud - ilus suur kruusaga tasutud maantee käinud sinna Lori kõrtsi juure. Lubanud ka teised sulasele sinna viimise eest head maksu. Sulane see siis käskind neil vankrisse istu ja ta hakand sinnapoole minema. Aga küll tulnud neile läbi metsa minnes palju hunta igalt poolt ümber. Aga siiski pääsnud nad huntide käest. Kui nad nüüd Lori kõrtsi juure said, andsid sulasele käpuga puulehtesi ja käsksid tultud teed mööda tagasi sõita ja ka seda maksu mitte enne vaadata kui kodus. Sulane lubas nii teha ja sõitis tagasi. Teel tulli aga teisel kange himu antud maksu vaadata. Vaadanudki, olnud need paljad puulehed ja muud midagi. Sulane visanud need maha. Teisel hommikul teule minnes saanud ta sinna kohta, kus ta need lehed maha olli visand. Ollid need nüüd selgeks kuldrahaks saanud. Poiss sai viimaks rikkaks meheks. J. Kõrveli suust.

E 27412 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Mehed kurdavad oma eluraskusi. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Näguli päevad "Oi, neid nägulipäevi, mis mina omas elus olen mööda saatnud: olen sõrme mitu korda ära leigand ja mõnda muud valu tundnud!" Nõnda räägib üks külamats teisele. "See ei ole veel midagi," kostnud teine. "Vaat mina olen sääse käest sada korda hammustada saanud ja olen siiski elus veel!"

E 27413 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) R. Põldmäe, eesti naljandid I, Kunas õige peremees vankril istub. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
isa õpetus Üks isa kinkinud omale pojale ühe hobuse, ütelnud ise veel nõnda: "Kui paha ilm on, siis ära sa jalutama mingu; kui hea ilm, siis mine jala; ja kui sa hobusega sõidad, ära sa vasta mäge mineku pääl istu, sest siis on hobusel raske. Kui sa jälle peri mäge alla tuled, siis on isegi kerge kõndida, võid jälle maas jooksta, hobune lõhub ka sinu siis tükkis vankriga ära!" - "No kuna siis ma võin vankri pääl istu?" küsis poeg. "No ikka siis, kui hobust söödad," oli isa vastus.

E 27426/7 (2) < Nõo khk. - August Koger (1896) Sisestas Pille Parder 2003 kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Korra sõitnud laevamehed merd mööda, ilm olnud vagane ja laev tulnud väga tasakeisi. Korraga hüitud: "Hoidke laev paremat kätt!" Laevamehed vaadanuvad, aga ei ole kedagi näinuvad, läinuvad jälle edasi. Siis hüütud teist korda, et hoidke laev paremat kätt, kaupmees Koek Jaan tuleb. Ja jälle vaadanuvad laevamehed, aga ei ole midagi näinuvad. Siis hüütud kolmat korda nõnda kõvaste, et laevamehed ära ehmatanuvad. Siis käänuvad nemad paremale poole ja nendest sõitnud suur tõld mööda, hobused ees, kutsar pukis ja saks peal. Kui laevamehed linna saanuvad, olnud tõeste seal kaupmees Koek Jaan ära surnud just tol samal ajal.

E 27428/30 (2) < Nõo khk. - August Koger (1896) Sisestas Pille Parder 2003 kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Otepää kiriku kõrtsi vastu olnud üks pajupõõsas ja selle põesa all olnud vanapoisi rahakatel. Seda katelt näidatud unel kõrtsimehele ja kästud välja kaevata. Mees läinud öösi rahakatelt välja kaevama vennaga. Tunnud küll, et olnud rahakatal sääl, aga kätte ei saa. Viimaks juhatatud temale seda pühapäeval jutluse ajal ära tuua. Mees läinud pühapäeval ja kaevanud katla välja ja toonud kodu. Aga öösi ei ole vanapoiss meest rahule jätnud, et anna aga katel tagasi, sest see on tema. Mees ei ole annud ja vanapoiss lubanud meest peksa. Mees läinud targa juurde ja palunud nõu. Tark õpetanud, et tema peab panema peeru/le/ kooleriided selga ja kübar päha, ja selle keset tuba panema. Mees teinud nõnda ja vanapoiss tulnud ja löönud peerukoonla kolm tugevat hoopi raudkepiga. Aga pääle selle jäänud ka mees haigeks ja surnud ära, selle et tema oli tõise raha võtnud, mis teisele juhatatud oli. Kui noid hoopa oli löönud, isis ütelnud: "Vai varastama, vai varastama, vai varastama!" Ja tema ei ole ka seda raha pruuki saanud.

E 27450 (3) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas USN kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui puud sügise kaua lehtis seisavad, siis seisab kevadel lumi kaua maas.

E 27450 (4) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas USN kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui puud sügise varatselt lehed maha lasevad, siis läheb lumi kevadel varemalt maast ära.

E 27459 (2) < Hanila khk., Virtsu k. - Aadu Reimann (1896) Sisestas Pille Parder 2003 kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Rahakatel Soigu järves Illusti valdas Soigu järve alla muiste sõja ajal suur hulk raha katlaga põhja lastud selle mõttega, et kui elusse jääb, siis ise välja võtta ehk kui keegi peitjatest enam elusse ei jää, siis ei pea ka keegi võeras ega vaenlane seda raha pärima. Tõutuse sõnad ööldud rahakatelt põhja lastes, et kui meid enam ei ole, siis selle võera loomad saavad kõik huntidele sel korral roaks, kes seda raha välja võtmas on. Eks Illuste mehed pidanud seltsis nõu rahakatelt välja võtta. Nõu saanud teuks. Selleks piiranud tüki maad ajaga ümber, ajanud kõik elajad sisse ja pannud hulga karjatseid aja ümber valvama, et hundid kallale ei saa tulla. Olnud sellega valmis, siis hakanud mehed rahakatelt välja võtma. Katel olnud veest välja saamas, kui korraga arutu palju hunta olla murdus tulnud ja karjatsete keelust hoolimata üle aja loomade sekka läinud. Ei tea, kust neid nii palju kokku tulnud. Mehed ehmatanud sellest ära ja rahakatel läinud käest põhja, kus ta veel praegu seista. Olnud rahakatel põhjas, olnud ka hundid kadunud.

E 27468 (2) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui tuapõrandal puuraasukesed, peerupilpad, vitsaraad ehk n.e. nõndamoodi ristastikku on läinud, et selge rist nendest välja paistab, siis tuleb ses majas varsti surma oodata. See märk on seda kindlam, kui niisugune rist juhtub veel lapsekätki all olema, see laps sureb ilma tingimata.

E 27473 (4) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui sinu lapsel mõni liige põrutud ehk nikastud on, siis loe haige koha peale järgmisi sõnu: "Harakale haigus, varesele valu, musta linnule muud tõved ja meie Manni käsi terveks!"

E 27474 (8) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Kristel Leisalu 1998, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui sulle puutundhaigus ehk maa-alused ajavad, siis võta maast üks kott kartuhvlid ülesse, keeda neid paja sees ilma pesemata kõige mullaga, vala vesi pealt ära ja pese siis selle veega haiget kohta ja see paraneb kohe.

E 27479 (76) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Rudolf Põldmäe "Eesti naljandid" I Taevas ümberringi pilves, keskelt selge. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ühes peres olid laisad naesterahvad, kes millalgi tuba ei viitsinud koristada. Korra tuli senna peresse köstriisand sisse. Köstert nähes tõmmasid tütred kärmeste luuaga kesktua puhtaks, ümber ääre jätsid aga prügiseks. Köster astus sisse, teretas ja istus maha. Perenaene küsima: "Noh, mis uudist kuulda, isand?" Köster ümber vaadates vastu: "Ei tea ühtigi. Taevas on ümberringi nõnda pilves, aga keskelt on selge!"

E 27480 (3a) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui keegi sind ehk sinu last imestab, siis lausu talle: "Imesta itse ja musta kassi prussi!"

E 27480/27481 (3b) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui keegi sinu priskust, suurust ehk n.e. imestab, siis ütle nõnda umbes: "Siis olin veel priskem, kui sa ei näinud." Kui keegi sind üleüldse imestab, siis anna talle niisugust kohta lakkuda, mida keegi ei laku.

E 27481 (6) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui sa rahapada nääd sinise tulukesega põlemas, siis mine ligi, viska üks asi senna sisse, kõige parem taskunuga, ja tule kärmest ära, ilma et kordagi tagasi vaataks. Teine pääv mine aga korja kulla ära.

E 27525/6 (9) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootlane < E. Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vandumise karistus Kord olnud üks karjapoiss, kes hirmsasti vandunud, iga päev mitu tuhat kuratid ütelnud. Ühel päeval vandund poiss jälle koletal kombel. Korraga aga tulnud metsast suur sarviline mees välja. Poiss pistnud kodu poole jooksma, aga mõne sammuga olnud sarvik tema kannul, võtnud poisil karvust kinni, viinud poisi metsa ühte kohta, kus pole pimedus valitsenud. Siin põlenud sinine tuli. Kiskunud poisil riided seljast maha, kõrvetanud ihu tulega üle, ütelnud siis ise: "Sinu, padakonna, perast pidin ma Hiiumaalt mõisaherra pulmast ära tulema." Riputanud veel pääle selle poisi jalgupidi puu otsa, kus ta kolm päeva olnud, kuni kodust otsima tuldud ja leitud. Sestsaadik pole poiss ei iialgi kurja sõna mäletanud. Pidanud ka seda mehepõlves meeles. Võnnust E. Rootslane.

E 27530/1 (12) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootlane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja regieeris Mare Kõiva 2004
Murueide tütred Kord läinud üks noor kütt maikuu esimasel õhtal metsa. Juhtunud ühe ilusa lagendiku pääle, aga omaks imestuseks näinud ta lagendikul hulga neiusid tantsivat. Aga kui imelikult. Pole jalgadega maa külge puutunud, vaid lausa õhus heljunud nad. Üks olnud suurem kui tõised. See olnud nagu valitsejanna nende seas. Viimaks võtnud kütt julgust ja ütelnud: "Võtke ka mind eneste sekka." "See on võimata," ütelnud suurem piiga, "sina oled surelik, patune inimene, aga meie oleme pühad suremata murueide tütred." Aga rääginud piiga edasi: "Et sina oled meid juhtunud nägema, tahan selle mälestuseks sinule ühe sõrmuse anda. Nii kaua, kui sa seda kannad, ei saa ilmamured sinu elurõõmu mitte rikkuma." Tõmbanud sõrmukse, andnud nooremehele kätte, selle pääle aga hakanud nad ise ikka kõrgemale tõusma ja silmist ära kaduma, viimaks kadund tõised ära, aga sõrmuse kinkija paistnud veel. Noormees vaatanud hommikuni, siis olnud neiu asemel ainult Ehatäht näha. Ots. J. Rootslane Võnnust.

E 27532/27540 (22) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar < Minna Kivisaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Muinasjutud Korjanud A. Kuldsaar Sörve säerel Vana Jaak ja tema ristipoeg Ühes talus elanud üks nöid nimega Jaak. See olnud rahval maa päältseks jumalaks. Keik kartnud teda. Ükski ei tohtinud kudagimoodi temasse puutuda, ei sönaga, ega teuga. Nönda elanud vana nöid öige önneliku elu. Et aga ta'al üksainuke ristipoeg olnud, seepärast olnud see vanakesele väga armas, nönda, et ta kõik uma vara ristipojaga ära jäganud. Vanake jäenud haigeks, suikunud juba mitu nädalid raskes töbevoodis, kus ristipoeg teda raavitsenud. Jaagul olnud aastaid ka juba heaste seljas, nönda et haigus teda ikka rohkem surma kui elu poole vädanud. Ühel päeval, kui poiss jälle vanakese juure tulnud, ütelnud haige: "Noh, armas ristipoeg, mina pean nüüd küll varsi surema ja nõnda sind ilma abita seia ilma maha jätma. Aga mis teha. Enesega ühes ei vöi ma sind viia. Aga nii palju vöin ma küll, kui sul iial hädaaeg on, palu mind, ma olen ikka valmis sind aitama." Säel öpetanud ta veel poisile oma möned nöiakuntsidest ja surnud siis ära. Poiss matnud vanakese ausaste maha ja jäend vanast järele jäenud koha umanikuks, kus ta hulga aega häästi elanud. Kord antud möisahärra poolt käsk välja, et igaüks taluperemees peab oma hobusega tulema ja möisa vilja linna viima minema, kus ka meiest tuntud noormees olnud. Igaühel olnud suur koorm ja tee olnud ka väga vaevaline. Noore mehe hobune väsinud teel ära ja pole enam jäksanud edasi minna. Teised sõitnud kõik temast mööda ja jätnud teda üksinda taha tulema. Poiss ennast üksi, ilma kõige abita nähes, öhkanud suures ahastuses: "Oh, peaks nüüd ristipapa teadma, kui suures ahastuses mina olen!" Vaevalt saanud poiss need öhked löpule, kui korraga puud kahisema hakanud ja poiss omaks suureks röömuks näeb ristiisa uma poole tulevat. Ta oli suure röömuga tahtnud vanakese ümber kaela hakata, aga saanud veel öigel ajal peatama, seda meelde tuletades, et vanake juba möned hääd aastad hauas oli hinganud. Vana tulnud poisi juure ja küsiud kohe: "Noh, poeg, mis sul viga on, et nii mureliku näuga oled?" Poiss seletanud oma önnetuse vanakesele köik ära. Vana-Jaak kuulnud poisi halisemist ja kui see oli oma juttu löpetanud, ütelnud ta: "Pole häda ühtid. Küla'p ma juba sind teele aitan." Ning läinud poisi juurest ära. Vähe aja pärast tuleb ta tagasi, suur tubli vankriratas ölal, paneb see poisi katkise ratta asemele, istub vankrile, käsib poisi sedasama teha, vötab ohjad kätte ja paneb minema nönda, mis suits taga. Poiss imetlenud köige rohkem selle üle, et tema vana hobune korraga nii tuliseks oli läinud. Nönda kihutand vanamees tuule kiirusega edasi, ilma et poisiga sönakest oleks räekinud. Teed, kus nad söitnud, näitnud poisile ka tundmata olevat. Metsadest ja rabadest läbi tormates jõudnud nad viimaks suure aitade ja keldri moodi majakogude ette. Siin alles pidanud Vana-Jaak hobuse kinni, astunud ilma katmata vankrist maha, sidunud hobuse kinni, käskinud poisi tasa olla ning läinud ise körvale vaatama, kas raha on. Tagasi tulles ütlenud ta poisile: "Noh, nüüd lähme vaatma, kui palju kunningal seda va rahapuru on." Need sönad ajanud poisi vähe kohmetama. Vana oli seda märganud, käskinud poissi julge olla ja ei midagi karta, sest kartus ei aidata säärastes kohtades midagi. Jaak hakanud ees minema ja käskinud poissi oma järele tulla. Nad jöudnud suure raudvärava ette. Vana pomisenud arusaatmata sönu omale habemese. Kövaste lukustatud raudvärav läind iseenesest lahti. Önneks maganud ka vahid. Nönda tulnud nad ilma tülita rahaaida ukse ette, mis jälle iseenesest lahti läinud. Veel mitmest uksest läbi minnes, mis köik iseenesest lahti olid läinud, jöudnud nad viimaks rahakambri. Siin olnud arvamata suured rahakujad ja kastid kulda ja höbedat täis, nõnda et poisil üsna jälestud peale tulnud. Vana-Jaak ajanud köik kotid raha täis ning päele kotide veel köik kurruvahed. Poisi vestitaskud olnud veel tühjad. Et aga küinal, mis nad kaasa olid vötnud, ära löppes, puhunud Vana-Jaak oma suust tuld välja. Nüüd näinud poiss läbi tule, et vanal hirmus pitkad raudhambad suus olnud. Ta karjunud hirmuga: "Oh jumal, mis näuliseks nüid mu ristiisa on jäend!" Neid sõnu öeldes kuulnud poiss paukumist ja korraga leidnud ennast aina üksi pimedas kambris. Vähe aja pärast, kui ehmatusest oli vähe toibunud, hakanud ta kätega ust otsima. Viimaks suure krabmimisega leidnud ta ometi ukse, aga omaks suureks ehmatuseks olnud see lukkus. Poiss mötlenus: "Mis nüüd teha! Karjuda ja abi hüida ei aita, peab ete rahulikult homikut ootma, ju siis näeb, mis saab." Hirmuga oodatud homik jöudnud kätte. Keldriuks keeratud lahti ning vaht astunud sisse ja leidnud omaks ehmatuseks varga eest. Tarinud sealt poisi kraedpidi kinni ning viinud hoovi pääle, kus teda vastutamise alla oli vöetud. Poiss seletanud ja räekinud köik, kudas ta keldri oli saanud, aga tema vabandust pole keegi tähele pannud. Ei jäenud muud otsuseks, kui poiss pidi saama völla tömmetud. Nimetud aeg jöudnud kätte. Viimases hädas öhkanud pois veel: "Oh, ristiisa, kus on nüid köik sinu lubamine, et mind nönda häda sisse saatsid!?" Sääl kuuldud korraga kanget tuulekohinat ja mürinat. Rahvas hakanud köik kohkudes ümber vaatma, mis kange torm see peaks olema. Sel vaheajal ilmunud Vana-Jaak jälle ristipoja juure, hakanud poisist kinni ning viinud ta teiste seast ära, ilma et ükski seda oleks näinud. Tee peal hakanud vana poissi noomima, üteldes: "Sina, va lollpää, oled ikka veel nii kartlik ja mötled niisuguseid tühja möteid, mis mina mitte sallida ei vöi. Vaata, ole edespidi targem, siis vöin ma sind ikka aidata." Poiss oli seda ka lubanud ning pidanud ka söna. Ja Vana-Jaak käinud veel mitu korda ristipojale häda ajal abiks. Minna Kivisaare suust Sörves.

E 27596/7 (104) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Rudolf Põldmäe "Eesti naljandid" I Mees pole seda enne teinud, et enda üles pooks. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kaarma mehe önnis surm Kord läinud Kaarma mees oma naesega tülise. Mees läinud metsa ja poonud seal ennast ära. Naesele tuuakse seda aru. Ta nutab ja sönub: "Ta, va önnis, pole seda enne teinud, et ta ennast üles poob!"

E 27604/5 (176) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kuntsid Kus jöululaupäeva öösel kella 12 ajal kolm haavapuu halgu vötad ja need üksi, ilma teisteta ahjust pölema paned üksteise körva, siis pidada nägema, kas sel aastal abielusse astud vöi ära sured, järele jäenud sütest. Kui surnukerst näha olla, siis surra ära. Kui aga inimese kuju on, siis astuda abielusse.

E 27605/6 (178) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui tüdrukud mehele ei saa, siis tuleb saunaukse alt kolm laastu leigata, neid kolm kord läbi loogarönga tömmata ja siis kolme koltri ölle sees keeta ja seda ölut siis tüdrukutele juua anda. Siis saaja tüdrukud kohe mehele. Kui aga tahab, et tüdrukud mitte mehele ei saaks, siis tuleb neid kolm kord vana saunavihaga lüia.

E 27606 (180) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui tahetakse, et neiud ilusad ja prisked on, siis antakse neile kolm tilka rotiverd kolme seltsi rasvaga praegud kartuhvlikookis. Kolmel neljapäeva öhtul pärast päeva sisse anda.

E 27608 (192) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui unes päikest näed, tähendada tulekahju. Kui kuud näed, siis värdjalapsi - seal, kus kuud näed olevat.

E 27608 (193) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui äkine haigus on, siis tuleb kolme veevlitiku suitsu ninase lasta, siis saaja terveks.

E 27609 (196) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui kilkidest tahad lahti saaja, siis pead ühe hinges kilgi vötma ja vana kuu neljapäeval ristteede arude peale viima, mis kahe kiriku juure viivad, ja seal lahti laskma. Siis kaduda kilgid majast ära.

E 27609 (197) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui silmad saunast haigeks jäevad, siis pead saunast sammalt vötma ja sellega silmi suitsetama. Siis saaja silmad terveks.

E 27611/3 (1) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Äkine haigus Äkine haigus piab teise kurja inimese töö olema, mis teisele saadetakse. Seda saadetakse mitmet moodi: 1) raudkivi päält, 2) maamulla päält ja 3) väravalaudade vahelt. Mis raudkivi päält saadetakse, on nõnda kange, et võtab kohe looma, kellele ta saadetakse, ära. Kui loom üles leigatakse, siis näikse sealt kohast, kust ta läbi läinud, on liha sinine ja mäda olevat. Siis on kohe aru käes, et äkine on looma ära võtnud. Maamulla päält on saatus kergem kui raudkivi päält, aga siiski võtab ta looma hinge seest ära. Olgu siis küll, kui talle kohe appi saad ja vastast leiad. Väravalaudade vahelt saadetud äkine on kõige kergem. Ta ei võta mitte nii järsku ära, vaid vaevab ainult looma, misläbi ta lahjaks ja inetumaks jäeb. Ja kui sa mitte toherdama ei hakka ehk arsti ei otsi, siis pärib ta ka pitka aja pääle looma ära. Sia ja inimese elu ei võta ta mitte, vaid ainult vaevab neid kangest, mõnikord ka paar päivi. Kes äkist oskab saata kellegiga ehk kellegi pääle pahandab, siis on kohe äkine teise loomade kallal. Kui aga vihaalusel loomi ei ole, siis saadab ta kohe inimese enese kallale. Nimetud haigusele saab järgmiselt abi pruugitud. Kui loom haige on, siis lastakse talle püssirohusuitsu, antakse ka tihti püssirohtu rõõsa piimaga sisse. Veristakse. Mis järgmisest tehakse: Leigatakse haige looma kõrva ehk saba sisse nuahaav, lastakse seal kolm tilka verd ja antakse kas leivatükiga ehk rõõsa piimaga loomale sisse. Tuakse põhja poolt katuse küljest samlaid, õuevärava alt mulda, leigatakse vanu luuatükka ehk katukse räästast õlgi ja suitsetakse nendega. Inimesel, kui tunda on, et häkine pääle tuleb, siis imegu vassaku käe nimetisesõrme otsa kolm korda. Lastagu tõrva suitsu. Toogu ukse läve alt mulda, tua pühkmeid ja suitsetagu nendega. Keegi mees täädis tõendada, et haiguse võis haigusesaatjale tagasi saata, kui ta aga oma ema venna (Arilase Mardi) käest õpetud sõnu pruukis, mida praegus kirjutamata jätan. Nimetud haigus kutsutakse ka mõnes kohas rabanduseks.

E 27614 (3) < Pöide khk., Saareküla k. Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui painajaks käija omad painajasõnad on ära lugenud, siis võib ta silmapilkmise ajaga sinna minna, kuhu ta soovib, olgu kas naabri peresse ehk Peterburgi - ühepaljudust aega läheb seejuures tarvis. Sest pole midagi, olgu tee reis pitk ehk lühike. Niisugusest august võib läbi pugeda, kust kõige vähem liige läbi mahub minema. Säält kohast, kust oled välja läinud, sinna kohta piad tagasi jälle tulema, enne kui ennast inimeseks teed.

E 27615 (1) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Abinõusid painaja vastu Painaja sedaviisi kätte saada ja inimeseks moondada, 1) kui niisugune tark juhtub sääl olema, kes need sõnad mõistab ja ta kinni võtab.

E 27615/6 (3) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Toodagu metsast pajupuuvõsasi ja pandagu ahju leibade pääle, kui leivad ahjus küpsevad. Pärast võetagu leibadega seltsis asjust välja ja pandagu see vitsakimp selle sängi alla, kelle pääl painaja käib. Kui nüüd painaja tuleb ja inimene ta all unistama hakkab, siis võetagu vitsakimp sängi alt ära ja peksku seda, kelle pääl painaja on. Siis ei tunda see inimene valu sugugi, kelle pääl painaja on, vaid painaja hakkab pääl kisendama. Siis võid kohe häälest ära tunda, kes painajaks on.

E 27617 (6) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ka sedamoodi otsiti painaja vastu abi, kui see, kellel painaja pääl käis, selle inimese nime nimetas, keda ta arvas painajaks käivat, ja ütles: "N.N., miks sa mind vaevad?" Juhtus ta parajaste selle nime nimetama, siis kadus painaja ära. Ei juhtunud ta selle nime nimetama, vaid nimetas ühe võera nime, kes mitte painajaks ta pääl pole käinud, siis hakkas painaja teda veel hirmsamine vaevama. Aastal 1884 laskis üks mees veel püssiga painajat, aga võib olla, et mitte pihta ei trehvanud. Hakkas painaja veel hullemine oma tükka tegema. Mõni kord saadi hobuste ehk lehmalaudst painaja kassi näul kätte ja hakati seda piinama ja vaevama. Küll kõrvetati ja tehti tükka ja öeldi: "Tunnista üles, kes sa oled!" Aga, et kassil kedagi tunnistada ei olnud, siis põletati ta silmanägu ära ja saadeti uksest välja. Hommikul läheb kassi peremees õue, sääl tuleb ta va hiirekuningas talle vastu, karjub: "Parrau ja parrnäuu!" Peremees vaatab, kassi silmanägu kõik tulega ära kõrvetud. "Lõhnamees on täna ööse Türgi sõas olnud," ütleb peremees. "Ingelandi suuretüki pombid on ta näu ära põletanud!" Hiljemine luurasid selle pererahvas järele, kas piaks kellegi inimesel palges põlenud märki olema. Siis saaks aru kätte, kes neil loomade pääl painajaks on käinud. Ühel noorel mehel käis painaja pääl. Kui aga noormees viidi, kadus painaja ära tükiks ajaks. Aga kui ta soldatist kodusse kirjutas, siis tuli painaja uueste ja hakkas teda vaevama.

E 27619 (2) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Puuki võib järgmisel viisil kammitsasse panna. Võta puugipaska ja pane lepapuu sisse, kust sa piad südame enne välja keerama. Siis pane mõlemisse otsa puutopid ja viska tulesse. Siis jääda see, kes puugiks on käinud, ummuksetõbese ja ei päästa enne lahti, kui ta on selle käest, kes talle see tõbe on teinud, kas tükikese leiba ehk tilga ehk olgu mis tahta saanud. Kui see, kes puugipaska on tulesse visanud, talle midagi ei anna, siis pidada puugiks käija inimene oma elu lõpetama.

E 27620/1 (4) < Pöide khk, Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Hall- ehk külmtõbi kutsutakse Saaremaal viluhaigus. Selle vastu pruugitakse pilvetükkisi, mida kange rahesadu piab pilvede küljest maha peksma. Neid pilvetükka antakse haigele sisse, siis piab haigus ära lahkuma.

E 27624/27626 (11) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tuulepöörjad Vanad meremehed, kellel meresõit igapäävaseks asjaks oli, pidid ka katsuma, kudas tuult omale selle kohale seada, et parem sõita oleks. Selle tarvis käisivad Kihelkonna ja Sõrve mehed surnuaedades ristisi pöörmas, et tuul neile taha pööraks, kui tarvis kusagile sõita oli. Muist otsisivad metsas niisugused puud ja sidusivad latvapidi kokku, siis pööris tuul jälle soovitud kohale. Kord oli Ruhnu mees oma laevaga Sõrve ääres. Nüüd oli tal tuul vastu, kus tal tarvis oli Riiga sõita. Mehel ei aitanud muu nõu, kui läks metsa, sidus sääl kaks kaske latvapidi kokku ja ütles ise ühe Sõrve mehele: "Kui ma pidas Riigas saama, siis pidas sa need puud lahti päästma." Ruhnlane läks laeva peale, tõstis purju ja sõit läks edasi. Sõrve mees arvas juba teda Riiga saavat ja päästis kased lahti. Ruhnlane ei olnud veel mitte Riiga saanud, vaid alles pooles tees Riia ja Sõrve vahel, kui sõrulane kased oli lahti päästnud. Niipea, kui sõrulane oli kased lahti päästnud, pööris tuul ruhnlasele vastu. Nüüd tuli ta nõnda, et sinine suits taga Sõrve ääre tagasi. Siis taples ta sõrulasega: "Miks sa pidas enne lahti päästma, kui ma Riigas saama? Sa pidas umbest siis lahti laskma, kui ma Riigas saama!" Siis läks mees uueste metsa ja sidus puud jälle latvapidi kokku ja kinnitas sõrulase kõvaste ära, et enne lahti ei laseks, kui ta Riiga jõuab. Sõrulane andis ka pitka aja enne, kui lahti päästis. Siis ei ole teda enam näha tagasi tulevat. Arvata oli, et ta oli juba Riiga jõudnud.

E 27631 (26) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Matsapääv (madisepääv 24mal veebruaril) Sel pääval ei tooda mitte heinu ega puid, sest siis pidada palju ussisi sel aastal majade juure tulema.

E 27633 (10) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
(Unenäud) Päikest nägema tähendab tulekahju.

E 27633 (13) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
(Unenäud) Kuu ja lähker tähendavad värdjalast.

E 27633 (19) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
(Unenäud) Palkisi vedama tähendab surnukeha vedamist.

E 27634 (36) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
(Unenäud) Maa kündmine, kaevamine, tua pühkimine, laudade saagimine ja hööveldamine tähendab sugulaste suremist.

E 27635 (1) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui lapsel hambad suust ära tulevad, siis piab laps selle hamba, mis suust ära tulnud, ahju pääle viskama ja ise hüüdma: "Kilk, kilk, säh ma annan sulle konthamba, anna sa mulle raudhammas!" Siis pidada uued hambad tugevad ja kõvad olema.

E 27636 (5) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Võid ja piima ühtlasi süüa ei tohi mitte, sest siis pidada koor mitte kokku võiks minema, et sa küll teda peksad ja sääljuures loed: "Kokku, kokku koorekene, kokku koera õnne pääle, vaeselapse vara pääle, laugi lehma lüpsi pääle."

E 27637/9 (1/6) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Linnupete Kui kevadel linnud võeralt maalt tagasi tulevad, siis petvad nad inimesi ära, kes aga neile ette juhtub. Linnupetmine piab väga kardetav olema, sest see, keda lind ära petab, pidada suvel haige olema. Niisamuti ka pidada kõiksugu õnnetused sellele suvel tulema, keda lind kevadel ära petab. Linnupetmine on järgmine: kui juhtud kevadel esimiseks suvelindu kuulma ehk nägema ja sa sel pääval alles söömata ja joomata oled, siis on see lind sind ära petnud, keda sa seekord esimiseks nägid ehk kelle laulu sa esimiseks kuulsid. Kõige kahjulikum õlle kukulinnu, koovitaja, kiive ja hobusevarsa petmine kevadel. Sellepärast on ka inimesed targad küllalt linnupetmise eest endid hoidma. Kevadel, kui arvatakse, et linnud juba tulemas on, siis toob igaüks omale suutäie leiba õhtul magama minnes voodipeatsi ja kui tal vaja on hommikul õue minna, siis pistab ta natukese leiba suhu ja sööb ära, ennegu uksest välja läheb: siis ei saa lind teda mitte ära petta. Ka pidada need linnud ära petma, kes talvel meie maal elavad, sellest aga hoolimata, et nad ise meie juures talvel elukorterit pidavad. Nõnda pidada vares paastumaarjapääva hommikul ära petma, harakas, kaarn ja kull suurel neljapääva hommikul. Muud teised talised linnud karjalaskmisepääva hommikul.

E 27639/27640 (7) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kudas tüdruk võib vanaks jääda Kui tüdrukule kosilased tulevad ja tüdruk esimese õnne ära põlgab, siis on üsna kerge teha, et ükski talle enam kosja ei tule. Selle tarvis lööb ärapõlgtud noormees kolm korda piitsaga ümber õuevärava sammaste ja ütleb ise: "Ärgu saagu enam koer sinu pärast haukuma!" Siis pidada tüdruk eluks ajak vanakstüdrukuks jääma, olgu ta ka kes teab kui rikas ja kuulus.

E 27640/27641 (9) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kudas paha haiguse eest hoida Kes tahab, et ta majasse inimeste ehk elajaloomade kallale kuri haigus (see on, mis teine inimene või nõid saadab) ei piaks tulema, see toogu kolmest poest elavat hõbe ja lasku õuevärava sammaste sisse augud, pangu elavhõbe aukudesse ja puust punn pääle. Nõnda samuti ka iga lauda ja talli uksepostide sisse, ka elumaja uksepostidesse pandagu elavat hõbe, mis kolmest poest toodud on. Säält ei pääse mitte kuri haigus läbi.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50  51  52  53  54  55  56  57  58  59  60  61  62  63  64  65  66  67  68  69  70  71  72  73  74  75  76  77  78  79  80  81  82  83  84  85  86  87  88  89  90  91  92  93  94  95  96  97  98  99  100  101 Järgmine lehekülg ]