[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 27649/51 (2) < Tarvastu khk., Vooru k. - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Mis ennemuiste meie maal oli Ennemuiste vanal aeal Kuusekära sõea aeal oli kord metsakuningas maa peal käinud mööda metsasi reisimas ja oma riigirajasid järele vaatamas. Ta tahtis näha, kas iga puu ja põesas tunneb teda kui oma valitsejad ära, mõistab temale au anda. Et tema kõikest tuntud pidi saama, selleks oli temal oma ametiriided seljas. Nad olivad: kuusekoorest ülikuub, kasetohust kõrge kaapkübar peas, viherpuused viisud jalgas. Nõnda reisis ta metsast metsa, patrikust patrikusse ja võttis igal pool uusi muudatusi ette, kus aga iial tarvis oli, ning nuhtles mõnda üleannetumad puud, kes väega lajali laotas ja palju teisi noori puid oma alla ära püüdis lämmatada ning oma kasvu peale väega tore oli. Ta laskis teda kas ära kuivada ehk vatsas tema oksad kõik segamani jne. Kui metsakuningas nõnda oma ametiringkäigil reisimas oli, seal saatis korraga kõue kange vihma sadama, et Vanaisa loodud kuningriiki elustada ja ilustada, kosutada ja karastada. Et vihma väega äkiselt sadama hakkas, jäi metsakuningas ka vihma kätte ja pidi läbimärjaks saama. Aga egas metsakuningas nõunäljane ole, ta läks kohe lehepuude alt varju otsima. Aga lehepuud kõik vastu paluma ja vabandusi otsima. Mõni ütles, et tal värske vihmaga noored võsud kännust tärganud ja ei võivat selleperast enese varjule võtta, tõine jälle hoidis oma ilusaid pehmeid lehti ja mis veel kellegil hoida oli. Selleperast vihastas kuninga ja ütles: "Et teie minule varju ei annud vihma eest, siis olgu see te nuhtluseks, et ainult suil võite lahti kanda, aga talvel tuisu ja tormi käes/peate/ ilma lehtedeta lõdisema. Lehepuude juurest pööris kuningas oma sammud okaspuude poole. Siin võttis teda kohe kuusk alandliku kumardusega oma varju ala ning ei lasknud enam vihmapiiskagi kuninga peale sadada. Sellepärast õnnistas kuningas kuuske ja nimetas teda omaks kuninglikuks puuks. Sellest on praegugi rahvasuus sõna: "Kuusemetsa kuningametsa, kuusk on puude kuningas."

E 27651/2 (3) < Tarvastu khk., Vooru k. - Johan Kala (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Metsapuude keelesegadus Vanaste olivad meie metsapuud kõik kõnelenud, nagu rahvalaulu sõna ütles: "Ennemuiste vanal a'al, kuusekära sõea a'al. Kord läinud vanamees metsa puid rajuma. Kask kohe vastu paluma: "Ära minu ragude, minust saa riistapuud." Kuusk ütles: "Ära minu ragude, minust saa palgipuud." Haab ütles: "Ära minu ragude, minust saa ojapuud." Sarabu ütles: Ära minu ragude, minust saa vitsapuud" jne. Nõnda palusivad kõik puud vasta ja vanamehe hale süda ei lasknud teda ühtegi puud maha raiuda. Ja viimaks läksivad metsapuud juba nõnda üle käte, et nad kõik saladused välja lobisesivad, mis iganes metsa peidus pidi olema. Nõnda olivad puud-kelmid kord ka metsakuninga varandusevaka peidupaigast inimestele kõnelenud ja seda inimestele kätte juhatanud. See pahandas metsakuningast õieti ja ta segas sellepärast puude keele nõnda ära, et sellest enam keski aru ei pidanud saama ja et puud ka enam oma eest ei võinud paluda, kui neid raiuda tahetakse. Inimesed kuulevad küll veel puude kohinat, aga ei mõista enam, mis nemad sellega ütelda tahavad, ehk kahetsevad ja nutavad nad oma ilusat armast "kõne kõla" taga.

E 27682/27691 < Saarde khk., Jäärja v. - Juhan Kangur < J. Püüdja (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II
Lossu laan Siin Jäärjas on Alliku talu üks neist keige ilusamatest kohtadest Saarde kihelkonnas: ilusad põllud, väga ilus heinamaa, kust veike oja läbi jookseb. Koht olnud ennevanast veel ilusam. Põhja ja õhtu pool külges kasvanud üpris palju väga ilusat lehepuu- ja kuusemetsa ja varikut, kus palju lindusid eland ja jänesed poeginud. Aga veepuudus vaevanud peremeest; kaevu ei ole olnud, ja kui kaevetud, siis ei saanud vett. Häda olnud suur. Peremees Peeter olnud õiglane, jumalakartlik mees, kes oma laste ja perega õigust tehjes alati palvetanud, et jumal ometi aitaks, et vett saaks ja head kohta leiaks, kus kaevud teha. Kord ühel õhtul tulnud peremees Lossu laanest, kus tal üks põld kaeru olnud, öösel hilja kodu poole, kus ta karusid käinud valvamas, kes tema kaerapõllul tustimas käinud. Püss õlal, jahitasku kaelas, nenda sammunud ta kodu poole. Korraga jäänud ta seisma ja kaugelt kuulnud ta oma metsas, Lossu laanes, kuidas ööpääsukesed, sorrid, mida siin Lossul hüütakse, õige käredaste soristama hakanud, jänesed üle teeraa tema ees hüpanud. Korraga näinud ta oma lähidal paksu metsa sees nagu ühte hiilgavat valgust vilksatavat. Tähed hiilganud taevas, tasane tuuleõhk toonud öölinde häälitsemist tema kõrvu. Ta läinud asja ligemalt vaatama, olnud ju julge kütimees, kes seitse karut oli põrutanud maha oma kaerarõukude juurest ja kaera seest. Ja nüüd näinud ta metsas ühe veikse kasvuga vanadlase mehe, kes öösel metsas armsa, lahke näuga kõndinud ja isi kässi laiali lüies rääkinud. Keik linnud lendanud tema ees ja ümber. Vanamees rääkinud isieneses: "Ma olen, ma olen maa ja metsa kuningas ja vägev vetevalitseja. Head ma armastan, halba ma vihkan. Kui inimesed keik nii head ja õiglased oleks, kui see Lossu laane omanik Alliku peremees on, siis ma teeksin neile keigile head, aga et nad kurjaste mu silma ees elavad, siis tõmban ma oma avitajad käed neilt tagasi, aga ausat Alliku pereisat tahan ma keige tema elu sees aidata, et temal ei pea iial midagi ju puuduma. Keik ta põllud ja karjad, keik ta maja ja tööd tahan ma õnnista. Keik seeüle, et ta ausaste elab; ja vett, mis tal puudub, saan ma talle unes juhatama, kus kohta ta kaevud peab tegema." Nenda olnud ka. Peremees tulnud öösel oma jahilkäigilt kodu, vässind, pole omaksidega rääkind, mis tal Lossu laanes karujahil käies juhtunud. Heitnud magama. Olnud ju keskööaeg, kui ta korraga nii tasast nagu tuuleõhku omas kambris tundnud. Silmi lahti lüies ütelnud see mees, kes ta voodi ees seisnud, - peremees tundnud ta ära, et seesama on, kes öösel Lossu laane metsas lindudega rääkis, kelle sanad nii armulikud olid: "Kuule, hea, vaga peremees, et sa alati kaebad ja mures oled seeüle, et sul õiged veekaevud ei ole, siis tahan ma sulle ütelda ja ka näita seda kohta, kus sa omale kaevud võid teha. Ära karda mind, ma olen üks lahke vanake, kes maad ja veed, metsad ja linnud ja loomad üles pean ja iga inimest saan, kes õige on, õnnistama." Siis läinud vana heategija ees ja peremees taga järele õue. Toa otsa kohal, keset õuet, löönud vana heategija ühe hiilgava kepi püsti maha ja ütelnud isi: "Vesi, tule põhja poolt, jookse lõuna poole, kuni sa all maa jookstes, heinamaad niisutades, jooksed otse ojasse, et mu kallid kalad ei pea veepuudusel ära surema." Sellepeale võtnud ta oma hiilgava kepi jälle peusse ja ütelnud peremehele: "Tee kaev siia kohta ja sa näed, et sul veepuudust ei saa enam olema keige su eluaja. Ja veel peab alati hea maik olema, külm ja selge, siit saad sa omale ja loomadele elutarvituseks küll vett." Nende sanadega üteldes hakanud heategija jälle metsa poole minema, ilma et kordagi oleks tagasi vaatnud. Peremees näinud siis, et heategija jalajäljed hiilganud, ja jälle hüpanud metsaloomad ta ümber ja linnud lendanud ta pea kohtas, igaüks omal viisil lauldes, kuni ööpimeduse varjul metsa ära kadus. Ja peremees hakand varsi teise nädalil kaevu tegema, saanud oma tööga sulaste abil valmis ja vett olnud küll, puudu ei ole ialgi enam olnud. Sest ajast tulnud otsegu uus elu Alliku talusse. Peremehe elu olnud kaunis ja lõbus, põllud kandnud hästi vilja, rohi kasvand ojakaldal ilusal heinamaal lopsakalt, karielajad, hobused, sead, lambad siginend ja läinud hästi korda. Kalu siginend ojas rohkeste, lapsed ja pere olnud sanakuulelikud, metsad kubisenud keiksugu lindudest, kes nüüd otsegu nähti rõõmu tundvat vana targa peremehe õnne üle, oma lauluga tema elu rõõmustades. Rebased ja jänesed nähti iga pääval ilma kartuseta karjasmaal ja metsas kargavat, jällegi nagu peremehe mõistliku elu üle rõõmu tundes, ei kartnud karjatsi. Räägud lasivad oma valju häält nii põllul vilja sees kui heinamaal iga ööse kuulda, ikka nagu peremehe üle rõõmu tundes. Pardid ojusid ojas, pesitasid pilliroos oja kaldal, - nenda aga nähti vana heategija arm ja heldus selle talu üle otsegu välja lautud olevat. Teine naabri peremees seal ligidal ei saanud elada, oli alati suures puuduses ja näljas, ehk tal küll niisama hea koht peaaegu oli kui Alliku talu, aga jumala õnnistus oli sealt nagu ära taganend olevat. Alliku peremees pidas ka kaua aega kohtumehe ametit, oli selles ka truu ja õigusearmastaja, nii et keik rahvas tast lugu pidas. Aegamööda hakkas ta oma metsasi maha saadu raiuma ja põldu juure tegema; siis olla vana heategija talle jälle ühel väga tormisel ööl metsas end näidand ja ütelnud: "Et sa põlluarimise perast oma ilusaid Lossu laane metsasid oled hakanud maha raiuma, siis ma ei kurvasta end, aga kui sa muidu raiskad, siis võtan ma oma õnnistuse sult ära, aga nüüdki pean ma, et metsad vähenevad, varsi siit ära mujale rändama, kus loodus alles õitsemas on." Ja ütelnud: "Ela oma naabritega ikka niisama sõbralikult nagu tänini ja tee õigust, ära karda kedagi, minu õnnistus ei lõpe sinu majast, aga sinu metsast küll pean ma lahkuma." Ja nii see olnudki. Maa saanud lagedaks põlluks tehtud, vana heategija kadunud ka ära, linnud ja loomad ka ühes. Kaks veikest oja nirisevad sealt alla niitu, kus enne tore mets olnud. Üks tukakene metsa jäänud endisest metsast järele ja seal olnud hiljuti alles haledat kaebamise healt kuulda olnud: "Oh, kus mu endine Lossu laane mets jäänud -, üks tukakene veel, keik lage maa!" Sügisel tormisel öödel olla alati seal tukas kurba oigamise-häälesid kuulda, kes metsa ja vana peremeest taga leinata. Ja veel nüüd olla harva kevadel Lossu/laanes/ ketramise häält seal kuulda otsegu südamelõhestava häälega. Rahvas nimetab kohta ikka Lossu laaneks tänapäini. Kalad olla kadund jõest ja endise lopsaka metsa ja taimeriigi asemel on nüüd kärnatsed lepiksed. Üle keige selle endise iluaseme olla alati paks udu maad katmas, kust haledad kaebamised tuul otsegu vingumise häält kaugele viib. Ja vahel pimedas olla ülejäänud metsatukas imelikku virvendajat valgust öösetel alati näha. Sinine suitsu-sarnane udu paistab üle keige selle koha kaugelt vaataja silma. Rahva suust kuuldud jutu järele üles kirjutanud Püüdja.

E 27694 < Reigi khk., Kõrgessaare m. - J. Johannes (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ussi väljakutsuja Üks kord leinud kolm hiiglast ühe padrikust mööda, üks ütelnud: "Küll siin võib neid va põõsaaluseid olla." Teine kohe: "Eks võib, ja vaata, kui palju neid siin on." Mees pannud kaks sõrme suhu ja vilistanud kolm korda ja varsti olnud mets sihinat ja sahinat täis, tulnud meeste ümber pead püsti ja kahisenud. Teiste meestel leind juba hädaks ja tahtnud lippama panna, aga kus sa lähed, nii kaugele kui silmad ulatab vaadata, on ussisi nähja ja tulevad aga metsast veel juure. Mees pomisenud mõned võõrad sõnad ja ussid pööranud metsa tagasi, pole mehed enam tahtnud ussisi näha.

E 27700 (4) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui inimene kärnas on, siis tarvis neljapääva õhtal kolm kord labida otsaga iga kord kolm õhkuvat sütt vette lasta, siis selle veega pesta, siis vesi põhjapoole kadakase toeteiba alla viia, üle pahema õla maha kallata. Ise ei või sealjuures viies tee peal tagasi vaadata.

E 27700 (6) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
/piim rikkis/ Ehk võetagu kolm lepapulka, pista nendega kolm korda lehma udara külge, siis kasta need pulgad piima sisse ja vii need pulgad kadakase aja tueteiba alla.

E 27701 (10) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kes maast on ohatanud, see võtku kolme ukse alt viha otsaga mulda ja vihtle.

E 27702 (16) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanakuu varsad ja vasikad kasvada hästi suureks aga inetuma peaga.

E 27702 (18) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Noorekuu unenägu tulla ka ruttu kätte.

E 27702 (19) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanakuu unenägu venib pika.

E 27702 (20) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui lehm punases on, kes seda metsas nääb, siis murrab see nägija kolm lepapuu latva ja pistab need ladvad allapide selle punase koha peale maa sisse, saab abi.

E 27704/5 (30) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui laps ehast olla imestu, siis viiakse laps eha paistele ja keeratakse lapse pea eha poole, ööldes: "Eha, laku lapse perset!" Siis jalad eha poole, ööldes: "Eha, laku lapse pead." Nii tehakse seda kolm kord.

E 27706 (43) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui inimese nahk sügeleb, siis toore tulise lepapulgaga ennast hõeruda.

E 27708 (55) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanakuu sees kaeru külida, varisevad.

E 27709 (65) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui hobune palju söögi pärast seest täis ajab, siis püssiga ta kõhu alt ehk jalge vahelt läbi lasta, siis ehmatada ta kõhu lahti.

E 27713 (89) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui metsa minnes paslinõela rinda paned, siis ei eksi ära.

E 27717 (113) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Enne jüripääva kasemahla noorte inimestele anda, siis olla nad hasti terased.

E 27720 (133) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui kaaren klonksudes üle toa lendab, siis ütleb: "Head, head, linnuke! Sulle pesatäis poegi, mulle õuetäis kardulid!" Siis ei tulla mingisugust kahju. Kaaren on õnnetuse kuulutaja lind.

E 27722 (143) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui noort kuud esimist korda nääd, juhtub sul siis midagi kääs olema, kas rauda - saad raha, kas veeämber - saad viina, kas mulda - sured see aasta ära.

E 27722 (144) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui tüdrukud esimist korda noortkuud näävad, siis mingu nad kohe magama ja ärgu nad kellegiga sõna rääkigu, siis näävad nad oma peigmeest unes, kes neile sel kuul kosja tuleb.

E 27723 (148) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanakuu reedel kardulikeeduveega lutikaid kõrvetada, siis peavad ära kaduma.

E 27723 (150) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanalkuul vihelda, siis ei hakka nahk sügelema.

E 27723 (151) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanakuu reedel saue tuua ja üle pahema õla kolm kord tagasi pühuga visata ööldes: "Kilk, jää alla augu põhja, ahju külles ära sigine!"

E 27723 (152) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui noorel kuul pruutpaar kihlama lähäb, siis ei jääda nad abielus ruttu vanaks.

E 27724 (156) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kevadel, kui tüdrukud esimest korda lepatriinu leiavad, siis lasevad teda oma pühu peal jooksta, ise laulavad: "Lenda, lenda, lepatriinu, näita, kust poolt mulle peigmees tuleb." Kuhupoole siis lepatriinu lendu lähäb, sealt poolt peab siis neile tõeste peigmees tulema.

E 27732 (161) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003
Kui maast ohatanud, siis vesiveski vesiratta alt võetakse kolmest kohast kolm kivi, kolm kivi korraga tuliseks teha ja nende üheksa kiviga ennast aurutada.

E 27733 (166) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui tüdrukut tahetakse liiderlikuks teha, siis võetakse lepa õitsemise ajal kolm emalepa latva ja salaja tüdrukud lüüa.

E 27733 (168) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui pist on, siis otsitakse seina vahelt üheksa rukkiiva, vajutakse iga ivaga kolm kord pisti kohta ja siis süüakse ivad ära.

E 27734 (172) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui maa peale magama heidetakse, siis sülitakse kolm kord pea alla, siis ei ohata maast külge.

E 27735 (177) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui paised külge ajavad, siis vaskrahaga paiseid vajutada ja raha põhjapoole lepakoore vahele panna.

E 27735/6 (180) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003
Kui elajas on rabandusesse ära surnud, siis noaga ühe tõmmamisega elaja kõrva otsast tükk ära leigata ja sipelgapesasse viia. Nii kaua liigutada, kui sipelgad ta ära on viind, siis peab rabandus senna tagasi minema, kust ta on saadetud.

E 27736 (183) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ristipääv on nii suur püha, et ei tohita kadakaoksa katki murda, sest Jeesus on kadakamarja otsast taeva läinud ja risti järele jätnud.

E 27738 (191) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui elajas rabandusesse ära sureb, siis leigatakse kolm tükki liha ja pandakse ahju põrandakivi alla; siis hakab see inimene põdema, keda arvatakse rabanduse olema teind. Kui lihatükid on ära põlenud siis sureb see rabandusetegija ka ära.

E 27739/40 (195) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui lehm esimist korda karja lastakse, siis kolm soolatera lojukse selga panna ja lehtpuuvits põhja poolt lauta leigata ja sellega kolm kord lehma lüüa, siis tulla lehm suvel kodu.

E 27740 (198) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui varas on varastanud ja oma rooja senna maha jätnud, siis pannakse seda rooja vana rattarummu ehk pihlakase puu sisse ja rumm leede tulise tuha sisse. Siis peab varas kohe varguse tagasi tooma.

E 27741 (199) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui uued pastlid tehakse, siis pannakse tuhka peerukivi peale, vajutakse pastliga kolm kord tuha peale ööldes: "Ühed pastlad ja üheksad paelad, ei need karda kassi sitta, ega kohku koera sitta, ehmata mu enese sitta."

E 27741 (200) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanalkuul ei tapeta siga, siis liha peab kahanema.

E 27741 (201) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003
Kui hammas suust ära tuleb, siis visatakse kerisele ja ööldakse: "Kilk, säh luuhammas, anna mulle raudhammas!"

E 27772/5 < Pärnu-Jaagupi khk., Enge k. - Martin Morritson < Mart Tõutsen (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Mina tahtsin küti ametid õppida ja läksin sellepärast Torist ühe osava küti juure õppima. Igal pääval käisime metsas. Ühel pääval jääme liig hiljaks metsast koju tulema ja sellepärast eksisime ära. Mis siis teha? Viimaks kuulsime eemal rapi (rõksu) hääle ja läksime selle pääle välja. Jõudsime ühte talusse. Minu käest küsiti, kas ma oskan hästi juttu puhuda. Ma ütlesin ei. Aeti tuast välja. Vana kütt aga jäeti sisse, et ta oskas hästi jutustada. Mina läksin õue, panin püssi pää alla ja tahtsin magama uinuda. Kärnkonnad ei annud rahu, ronisid teised silmanäo pääle. Tikkusin jälle ülesse ja läksin põllu pääle. Heitsin kivivare ääre pikali ja panin püssi pää alla. Teinepool kivivaret hakkasid hääled karjuma: "Oeh, vii mind ää! Oeh, vii mind ää!" Ei ma saand magada ühtegi. Läksin siis ja heitsin tua pääle magama püssi pää alla panes. Säält nägin ma, kudas sulane naesega magas. Suur must uas oli nende vahel, suud teisele ja teisele. Ma ei võinud seda näha. Läksin õueväravasse, et sääl ometi magada. Värav oli naesterahva "riistaga" kinni pandud. Ma ei saand jälle magada. Läksin siis tuppa, sest homik oli käes. Peremees küsima: "Kas nägid midagi öösel väljas?" Mina jutustasin talle kõik ära. Siis küsis ta jälle, kas ma ka sellest aru saada, mis ma nägin. Ma ütlesin, et ei saa aru ühtegi. Tema seletama: "Konnad, mis sulle mitte asu ei andnud, on puulaastud, mis pühapäävadel raiutakse. Kui sa põllul magada tahtsid, siis olid need karjujad maha jäänud viljapääd. Uss, mis laudil sulase ja naesele suud andis, pole muu keegi, kui paharet ise, kes oma kummardajate üle väga rõõmustab. Värav, mis naesterahva riistaga kinni oli, tahtis sulle näidata, et sa teda ikka kätega pead kinni panama, aga mitte seljaga kokku lükkama."

E 27787/8 (51) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Korra söönud heinalised metsas lõunat. Võsastikust lähenenud pikamise hunt nende juure, istunud heinaliste ligidale maha ja vaadanud väga haledaste nende otsa. Seda nähes leiganud pereisa viilaku leiba ja pakkunud nua otsast hundile. Hunt tõmbanud leivatüki kõige nuaga lõugade vahele ja jooksnud metsa. Mõne aja pärast läinud seesama talutaat linnas ühte poodi ja näinud oma nua letilaua peal olevat, kuhu ta ketiga oli kinni köidetud. Imeks pannes pärinud ta, kust tema nuga senna tulnud. Selle peale jutustanud kaupmees: "Mina olingi see hunt, kelleks minu vaenlane mind nõidus ja enne ei pidanud ma hundipõlvest lahti saama, kunni ma ristiinimese leiba olin saanud. Seda sain ma sinu kääst ja peasin nendamoodi nõjutud põlvest lahti. Nua kinnitasin ma oma leti külge sellepärast, et oma heategijat ära tunda, kui see nuga omaks hakkab tunnistama." Kaupmees andnud talumehe nua kätte ja peale seda veel rohket kingitust.

E 27792/3 (55) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tüdruk läinud naabriperesse sauna. Enne küsinud ta perenaese kääst: "Kas on oma pererahvas veel saunas?" Perenaene vastu: "Ei, kõik on juba käinud, saunas ei ole kedagi." Tüdruk läinud sauna, näinud - ilus noor naesterahvas istunud seal ja pesnud ennast. Tüdruk mõtlenud: "Näe, seda perenaist! Ütleb, et saunas kedagi ei ole, aga ommetegi on siin pesijaid." Tüdruk teinud enese riidest lahti ja küsinud võera pesija kääst: "Kas tulist vett on veel?" Pesija ei lausu kedagi, muudkui peseb ennast kärmeste edasi. Tüdruk kordanud oma küsimist. Seekord vastanud võeras kärmeste: "Jah on." Tüdruk läinud lavale vihtlema, võeras naesterahvas aga valmistanud selle ajaga temale kapa sisse vee valmis ja pakkunud seda tüdrukule. Tüdruk löönud aga kahtlaseks ja ei ole pakutud vett vastu võtnud. Selle peale läinud võeras naesterahvas sauna kotta või vöörukse nagu Alutaguses kutsutakse ja tõmbanud omale pika valge särgi selga. Temal olnud pikad kullakarva juuksed ja ise olnud ütlemata ilus inimene. Siis läinud ta viuh! uksest välja. Tüdruk kohe järel vaatama. Väljas ei ole aga enam midagi näha olnud, muud kui tua taha järve oli nagu lind lendanud ja senna ära kadunud. Nähtus ei olnud muud midagi kui vesihaldjas.

E 27794 (56) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) R. Põldmäe Eesti naljandid I, Peigmees jätab pruudi maha aevastamise pärast. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Üks noormees tahtnud naest võtta ja sellepärast vaadanud ta neiukeste seas hoolsaste ümber. Ta viskanud luua ukse alla maha, kust neiud hulgani pidid läbi minema. Kõik astunud üle luua, ainult üks tõstnud ta üles ja pannud nurka püsti. Selle neiu kosinud noormees omale. Teinekord olnud üks noormees kosjas. Istunud pruudiga laua taga ja joonud kosjaviina. Korraga aevastanud pruut ja pritsinud suust puru ja ila laua peale. Peigmees vihastanud ja läinud minema. Teisel nädalal sõitnud poiss teist neidu kosja. Tee viinud vana pruudi väravast mööda. See kohe välja, pulk kätte ja värava ees muda seest otsekui midagi otsima. Poiss jõudnud tüdruku kohta, pidanud hobuse kinni ja küsinud: "Noh, mis sina seal otsid?" Tüdruk: "Eh, kautasin nõela ära." Poiss: "Kas sa, rumal, tahad siit nõela üles leida siis ?" Tüdruk: "Ennem mina ikka siit nõela leian kui sina niisuguse naese, kes ei aevasta!" Poiss võtnud vana pruudi ära.

E 27799 (2) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui lehmapiim paksuks ja punaseks jääb, siis on lenva alt läbi löönud. Abi peab targa kääst otsima.

E 27803/4 (32) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Lendvad tehakse nõndamoodi: pannakse nõel laua ääre peale, otsaga senna poole, kellele lendva tahetakse saata, siis loetakse üheksa korda issameied, hüütakse üheksa korda kurja - ja lendva läheb minema. Kui aga on keegi kellegile midagi kurja teinud, näituseks looma ära teinud, ussid piima ehk leiva sisse pannud, ehk n.e. ja kui kahjukannataja pahategijad ei tea, siis paneb ta kausi ääretasa vett täis, torkab nõela tömpotsaga käsna ehk korgi sisse ja laseb nõela vee peale ujuma. Kuhupoole nõela terav ots seisma jääb, sealpool elabki kurjategija ja kahjusaaja saadab talle karistuseks lendva kaela.

E 27804/5 (33) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ümberkäijad kaltsukaupmehed on tihti targad. Neid ei tohi mitte narrida. Üks noormees teinud korra seda ja kaltsukaupmees ütlenud: "Küll sa pead eluaeg kaltsa kandma!" Sest ajast hakanud mees kaltsa kandma ja kannud neid ka surmani. Niisamasugune nuhtlus saanud ka teise mehele kaltsukaupmehe sõna peale osaks, kes käinud ööse ei tea, mis otstarbeks, ikka vist nõiduse pärast, kaltsukaupmehe narusi vargal. (Umbes sarnast juttu räägiti ka Narvas ümberrändava Tartumaalt päritud Kaltsu-Jaani kohta, kes oma eluaja siin kaltsakoorma all ägas. Ja imelik, muidu ei võinud talle mitte nõdrameelse nime anda, sest et ta ikka asjakohaliselt kõneles. Aga määratu suur kaltsukoorm, mis ta alati kandis, pani mitmedki inimesed tee peal seisma ja teda kahetsusega silmitsema. Ilma et ta kusagile kaltsusi oleks müünud, korjas ta neid hoolsaste mööda teeääri selga ja kandis aga edasi. Harjumaal Jüri kihelkondas oli ka üks niisugune kaltsukandja, kelle koorm aga vähem ja mõistus segasem oli.)

E 27806 (40) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui virmalised vehklevad, siis tuleb külma.

E 27807 (12) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Külmtõbi on kurjast. Enne oli igal kevadel külmtõbi liikvel. Narova lähikonnas nimetati teda orka. Kui nähti, et orka kirju kepi näul kuhugile peresse läks, siis jäid seal inimesed kõik külmatõbesse. Abi tuli targa juurest otsida.

E 27808 (14) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tihti ajab näu peale punane plekk, kus nahk marraskile on. Seda hüütakse lehmaröögatus. Tuleb sest, kui lehm su peale ammub. Kui tahad temast lahti saada, siis võsapuude vahuga, mis põlemis ajal puude otsast välja vismab.

E 27808/9 (15) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui hambad valutavad siis korja hullukoera rohtude seemneid. Tee kivi tuliseks ja riputa need seemned senna peale. Piisuta ka vett senna hulka, et suits ja aur seltsis tõuseks. Siis hoia suu seal peal. Kui hammastel usside viga on, siis tulevad ussid kohe välja ja kukuvad kivi peale. Need on pisikesed valged, musta peadega ussid, mida igaüks näha võib. Kui aga vereviga on, siis ei aita see tohterdamine, vaid peab muud abi otsima.

E 27809 (18) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui su laps punaseid vistrikke täis ajab, siis korja kalinamarju ja pese selle sahvtiga lapse keha üle.

E 27810 (22) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui laps magab peaga vastu kuud, siis hakkab sest kuutõbi. Abi selle vastu ei tea rahvas ka muud midagi, kui vann külma veega magaja voodi juure seadida, et kui ta hakkab minema, siis astub kohe vette ja ärkab üles.

E 27827 (78) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Poeg sõjaväes suur mees - trummilööja. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
/Naljariismed/ Külaeide poeg olnud soldatiks ja saanud pärast trummilööjaks. Eit kiitnud külarahvale: "Küll minu poeg on nüüd kroonus suur mees!" Teised küsima: "Mis ta siis on? Ohvitser?" - "Ei, veel suurem!" - "Mis siis? Polkovnik?" - "Ei, veel palju suurem!" - "Noh, mis siis? Kindral?" - "Ei, veel palju, palju suurem!" - "Mis ta siis õiete on?" - "Ta käib kõige ees ja teeb ikka trah-ta-ra-rah, trah-ta-ra-rah - ja kõik astuvad selle järele!"

E 27828 (83) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Ihne näevat pimedaski surra. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ihnus hakanud surema. Olnud öö-aeg. Küünla-otsukene põlenud laua peal. Ihnus märkanud seda ja õhkanud: "Oh, kustutage ometegi see küünlaots ära, mina nään ju pimedaski surra, mikspärast küünalt veel raisata!"

E 27832 (4) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1886) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Mees nutab naise matusel tulevase naise pärast. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Muistene mees mattis oma esimest naest. Naabri peretütar oli ka matuseliste seas ja seisis haua kaldal. Muistene mees nuttis nagu hull. Matuselised teda trööstima, öeldes: "Mis sa nüüd kadunu pärast nii palju kurvastad, eks ta ole nüüd oma õigel paigal!" Muistene mees tasakesi vastu: "Ega ma selle pärast nutagi, kes haua sees on, ma nutan selle pärast, kes haua ääre peal seisab, sest ma ei tea, kas ma saan teda omale või ei saa!"

E 27833 (6) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Mees ja naine jaotavad ülesandeid. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Muistene mees käratsenud naesega. miks ta teda ilmaaegu toitma peab. Teinud kahekesi kauba, et naene muretseb talvel riide ja leiva, mees aga puid ja piergu. Naene kudunud hoolsaste kangaid omale ja võõrastele ja teeninud küllalte riiet ja leiba. Mees toonud mõne korra metsast puid. Mõtelnud: "Kui palju neid ikka ää kulub!" ja viitnud päävad kõrtsu juures ära. Korra läinud mees metsa. Näinud - mõisa maa peal hea kask, mees kohe seda maha raiuma. Metsavaht tuli, võttis kinni. Mehele anti keretäis peksa ja viidi kodunt kõik omadki puud ära.

E 27848/9 (14) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Targad kautavad mehe joomise küll ära, aga siis peab naene või üleüldse see, kes seda paha viga soovib kautada, kusagilt võerast perest riistad muretsema ja nende sisse sööki ja jooki panema. Tark pomiseb senna sõnu peale ja kui joodik on neid söökisi ja jookisi maitsenud, siis jätab ta joomist maha, aga selle asemel hakkab riistade omanik jooma.

E 27855 (46) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Õnnistegija lapsepõlvest räägitakse, et kui tema teiste laste mängude juure tulnud ja näinud, et nemad sauest linnukesi teinud, siis plaksutanud ta käsi ja need linnud läinud lendu. Ka ise teinud ta sauest lindusi, viskanud ülesse ja need lendanud ära. Nendest tulnudki meie varblased. Kui õnnistegija juba nooreks meheks oli kasvanud ja isa kõrvas puusepatööd tegi, siis juhtus vahest niimoodi, et laud lühikene oli, kellet ta midagi pidi tegema. Ilma pikema mõtlemata hakanud noor puusepp hammastega laua otsast kinni ja tõmbanud teda nii pikaks kui tarvis oli.

E 27861/2 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Siin meie kihelkondas käib rahva arvamine luupainaja kohta, et kui keegi tahab teisele kurja kurjaga kätte maksta, siis muudab ennast luupainajaks ja läheb kas teise looma ehk ka teda ennast vaevama, et teine siis sellest muidugi häda tunneb. Ja veel parem on, kui ta teab seda, kelle poolt luupainaja tuleb, et siis edaspidi ennast hoida teab ja oma vastast tema tarkuse pärast kartma peab. Luupainajaks saami/se/st teatakse siin niisama vähe kui mujalgi. Aga tema kautamiseks on palju abinõusid, milledest juba palju luupainaja raamatus on nimetud. Aga kõige parem olla veel see: kui sa pühapäeval jutluse aegas metsa lähed ja sealt, kus kohta kolme saksa piirid kokku puutuvad, sealt kohast too üks pihelgavits, see koori ära. Kui sa selle vitsaga luupainajat lööd (muidugi mõista siis, kui ta kedagit looma ehk inimest piinamas on), siis kaduda luupainaja igavesti ära. Nii palju seekord luupainajast. Kui edaspidi rohkem kuulda saan, siis kirjutan üles.

E 27862/4 (2) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kaks taluperemeest olnud teineteisega alalises tülis ja riius. Alati olnud nendel kohtukäimist ja tülitsemist. Kui nad viimase korra jälle väga tülis olnud, ähvardanud esimene teist ja ütelnud: "Küll mina sinule kätte maksan, nii et sa surmatunnini kahetsed." Läinud kaunis tükk aega üsna rahuliste mööda, ilma et vastalised üksteisega veel oleks tülitsenud. Olnud juba üsna rahulised ühe teise vastu. Juhtunud korra kõrtsi juures kokku. Esimene kutsunud teist vähe kõrvale ja ütelnud: "Meie oleme küll kaua tülis olnud, nüid lepime ära, tülitseda ei maksa, tule ma ostan sulle viina." Teine olnud ka sellega rahul ja võtnud pakutud viina vastu, ilma et midagi paha oleks aimanud. Esimene oli aga niisugust nõiapulvrit viina sisse pannud, millest teisele siil kõhus kasuma hakanud. Teine tulnud ja jäenud joonelt haigeks, ta tunnud kõhus hirmust kanget valu. Ta olnud juba tükk aega haige. Palju arstisi, kes seal käinud, ei ole keegi oskanud tema haigust parandada. Viimati, kui valu iga päevaga suuremaks läinud, siis toodud üks tark kaaluja sinna, et see kaaluks, millest haigus hakanud ja mis asi seda parandaks. Kaaluja pannud aidavõtme lauluraamatu vahele ja raamatu ühes võtmega nimetsisõrme otsa rippuma. Natukese aja pärast pööranud ta ennast haige poole ja ütelnud: "Sul on üks kuri haigus, mis raske parandada on, sul on siil kõhus. Sa oled oma vainlase või vihamehe käest viina võtnud ja ühes ka viinaga siili oma sisse." Haige ütelnud, et see tõsi olla ja palunud teada, mis asi seda haigust kautaks, tal olla hirmus valu. Kaaluja kaalunud uuesti ja ütelnud: "Sa korja üheksat seltsi viljakandja puu õisa, need õied keeda ära ja joo seda vett - küll see vesi sinu haiguse kautab. Ja kui tahad oma vastasele kätte maksta, siis õpetan ma sind pärast, kui sa terveks oled saanud, ja kuidas see sul võimalik on." Haige teinud kaaluja õpetuse järele, keetnud üheksat seltsi viljapuuõisa, joonud seda vett kolm õhtut, neljandamal homikul tunnud ennast päris terve olevat. Selle järele rutanud ta kaaluja juure oma tänu avaldama ja ka tema vaeva ära tasuma. Ta tahtnud ka teada, kuidas oma vastasele tehtud kurja võiks kätte tasuda. Ta annud kaalujale hea summa raha selle eest, et see teda terveks teinud. Kaaluja ütelnud nüid temale: "Kui sa tõeste tahad oma vastasele kätte maksta, siis maali siili kuju täiskuu õhtul kuuvalgel ahju ukse peale ja lase seda südaööl vastu kuuvalget püssiga. Kui laeng siili kuju pihta puudub, tunneb sinu vihames palju suuremat valu, kui sina ja kannatab poole rohkem aega kui sina." Mees läinud kodu ja teinud nii, kuidas kaaluja käskinud. Ta maalinud õues kuuvalgel süega siili kuju vana ahju ukse peale, pannud teda vastu kuuvalget ja lasknud püssiga. Teisel homikul saanud ta kuulda, et tema vihamees raskesti haige olevat ja rindus hirmus suurt valu kaivavat. Ta olnud ka poole rohkem aega haige kui esimene, siis saanud ta viimati terveks.

E 27864/7 (3) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanapagan tahtnud ka korra tuapoisi elu maitsta. Selleks muutnud ta ennast ilusaks nooreks meheks ja käinud mitmes kohtas sakste juures kohta otsimas. Kusagil ei ole aga tuapoissi tarvis olnud, igalt poolt pidanud ta minema, ilma et vastu oleks võetud. Nüüd olnud tal hea nõu kallis, kudas kohta saada. Esite oodanud ta, et ehk mõnest kohast tuapoiss lahti saaks, aga asjata - ei keegi lähe oma teenistusekoha pealt ära. Nüüd, kui ootamine ei ole aitanud, hakanud ta ühte tuapoissi kiusama ja mõisas kõiksugu pahandust tegema, ja iga kord langenud süi tuapoisi peale. Küll olnud mitu korda sakste asju kadunud, küll mitu korda lõhutud, nii kaua kunni viimaks saksad tuapoisi lahti lasknud. Niipea, kui tuapoiss läinud olnud, tulnud ka vanapagan kaupa tegema. Et sakstel tuapoissi tarvis olnud, võetud teda ka joonelt teenistusesse. Vanapagan aga ei ole osanud tuapoisi tööst ega toimetamisest midagi. Ta seganud kõik sakste asjad seita, nii et keegi oma koha peal ei ole olnud. Saksad püüdnud ka teda õpetada, aga kes õpetust võtab, tuapois teeb nii, kuidas arvab. Mis muud, kui antakse tuapoisile naha peale, kui sõna ei kuule. Nii läinud tükk aega edasi, tuapoiss saanud juba iga päev talli juures kolmkümmend hoopi. Kui saksad käskinud midagi teha ehk tegemata jätta, ikka tuapoiss teinud vastu käsku. Olnud korra sakstel üks mälestuse- või pidupäev, igalt poolt saadetud palju kingitusi ja asju. Kingituste seas olnud ka üks pühapilt. Herra pannud selle oma tuppa (mis tuapoisi tuaga kõrvu olnud) seina peale rippuma. Teisel hommikul käskinud saksad tuapoisi tubasid kraamima ja pühkima minna. Tuapois läinud kõige esite oma tua kõrval olevasse tuppa, kus pilt ristikujuga rippunud. Niipea, kui ta seda näinud, karanud ta kui hull uksest välja kõiki asju suure kolinaga ümber ajades ja jooksnud herra juure ning ütelnud: "Herra tuale tehtud uus aken. Akna peal tuletukid risti, need teevad selle tua nii palavaks, et mina sinna sisse minna ei või." Herra ehmatanud tuapoisi jutu peale hoopis ära ja kutsunud tuapoisi näitama. Ei tuapoiss tule. Viimati läinud härra üksinda asja järele vaatama. Kui ta oma tuppa jõudnud, ei ole ta midagi iseäralikku seal leidnud, pidanud juba tagasi minema. Kui pilt temale silmi paistnud, olnud tal selge aru käes, kes tema tuapoiss on ja mis tema kardab. Herra tatnud niipea kui võimalik vanastpaganast lahti saada, seepärast pidanud ta nõu, kuidas see kõige hõlpsam oleks ja kuidas Vanapaganale nii kibedat teha, et ta ilmaski ei mõtleks enam mõisa tagasi tulla. Ta läinud tuapoisi juurde ja ütelnud, et seal tuas midagi ei ole ja käskinud tuapoissi tuba koristama minna. Ei tuapoiss lähe, paneb ihust-hingest vastu. Mis herral nüid muud kui tuapois talli juurde ja jälle peksa anda. Tuapoiss läheb ka, arvab aga, et niisama hõlpsaste kui iga kordki, kolmekümne hoobiga lahti saab. Herra aga mõtelnud, et vanapaganale vitsalöögid suurt vaeva ei tee. Ta oli aga korra rehepapi käest kuulnud, et pihelgavitsad, kui neid läbi tule tõmmataks, väga valusad olla, seepärast lasknud ta ka vahemeest hobuste koplist pihelgavitsu tuua ja neid pesuköögis katla all läbi tule tõmmata. Kui vahemees nendega lööma hakanud, karjunud tuapoiss kui hull. (Kui tema ennemalt peksa oli saanud, ei olla ta kordagi healt teinud.) Herra vaadanud natukene aega peksu pealt, arvanud aga, et seegi veel vähe vanapaganale on, sellepärast läinud ta sealt ära ülesse tuppa tagasi, võtnud sealt ühe hõbedase kardinavarda ja läinud talli juure tagasi. Vahemees lõpetanud parajaste tuapoisi peksmist, kui herra sinna tulnud ja ütelnud: "Sina, vahemees, lööd väga kergeste, las mina annan ka paari korda, saab näha, kas minu käsi valusam on." Niipea, kui herra paari korda löönud, karanud tuapoiss hirmsaste kisendades maast üles, raputanud kinnihoidjad kui takutordid enesest lahti ja pannud jooksma, nii kuidas jalad annud. Ütelnud veel ise: "Herra käsi on hirmus vali, lõikab luust ja lihast läbi, niisugust valu ei kannata vanapagan ka mitte välja." Sest päevast ei ole selle mõisa piirides enam kordagi vanapaganat nähtud. Herra kutsunud endise tuapoisi uuesti teenistusesse ja elanud temaga väga rahuliste.

E 27867/9 (4) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896). Sisestasnud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Pernu maakondas, kus kõige suuremad rabad ja sood on, seisab kesk rabasid Vee Jõgira ja Mihkli kihelkonna piiride vahel üks väike järv, umbes kolm versta pitk ja verst lai. See järv kannab nime Perejärv ja vahel saab ka teda Lauessaare järveks kutsutud. See järv seisnud ennemuiste praeguse Vee valla Pere küla asemel, aga et tal seal ruumi ei ole olnud, läinud ta umbes kolm versta lõuna poole, kesk raba. Tema äraminemine sündinud nii Ennemuiste, kui sõdade ja katku järele maa enamiste inimestest tühi olnud, seisnud veel üks üksik pere metsa ääres järve kaldal - sinna ei ole vainlased teed leidnud ega ole ka katk ulatanud. See perekond elanud kaunis vaikselt teistest lahus. Aegamööda kasvanud sinna aga mitu perekonda eemalt inimestest ja ka esimese pere järeltulijatest, nii et viimaks see järvekallas neile elamiseks kitsaks jäenud. Eemale ei ole tohitud minna, sest et seal vainlane karta olnud ja järve ääres ei ole uutel asujatel ruumi olnud. Mitmed ohanud: "Oh, kui seda järve mitte ei oleks, siis oleks meil ruumi küllalt." Viimati ohverdatud hiiele ja palutud, et järv kuivaks saaks. Järves elanud vana hall mees. See saanud seda kuulda, et tema elukoha kuivaks saamise pärast hiiele ohverdatud. Ta saanud vihaseks, tulnud ühel homikul järvest välja ja ütelnud: "Oma elukohta ei lase ma mitte kuivaks saada, parem kannan ma teda ise eemale, nii et teil ruumi elada on, aga selle eest hoidke, kui see koht juba nii suureks saab ja siia palju rahvast elama tuleb, nii et ta kui linn välja näeb, siis toon ma oma elukoha täielt tagasi teie poole ja matan teid järve alla." Seda üteldes tõstnud ta järve kui vaagna sülle ja pannud ta umbes kolm versta lõuna pool jälle maha. Rahvas aga usub nüid, et kui Pere küla väga suureks ja toredaks majade poolest läheb, et ta siis ära vajub ja järv asemele tuleb. (Küla on oma nime endise üksiku pere järele saanud. Praegu on neid peremehi, kes mitte ei tohi oma majadele korstnaid peale teha ja uuema moodu järele ehitada kartes, et küla viimaks linna moodi saab ja siis ära vajub, (kui kõik majad korstnatega ja uuema moodu järele ehitatud on.)

E 27871/2 (6) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896). Sisestasnud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ühel talvisel pühapäeva homikul tahtnud üks mees kiriku minna. Et tal mujal ka asjatoimetamist olnud, läinud ta kaunis varakult, juba pimedas, kottu ära. Teed käies vaadanud ta, et tee võeraks saanud ja koguni teise külge läheb. Ta pööranud tagasi, et õiget teed ülesse otsida, aga ei kusagilt - ta olnud eksinud. Tükiaegse käimise järele jõudnud ta ühes kohtas majade ligi. Need aga olnud tema silma ees hirmus suured. Sealt pööranud ta tagasi, et mujale minna. Käinud jälle tüki aega - juba jälle nende samade majade juures tagasi, mis kui suured mõisa majad paistnud olevat. Ta pidanud nõu teed küsima minna, aga ei ole kusagilt maja ümbert ust leidnud, kust oleks võinud sisse minna. Nii läinud ta kolmat korda edassi, natukese aja pärast olnud ta seal samas tagassi. Nüid saanud ta tõeste aru, et ta eksinud olla. Ta oli aga vanema inimeste käest kuulnud, et kui inimene risti üle vanapagana jälgede läheb, et siis ikka ära eksib ja sellest eksitusest muidu ei peaseda, kui kõhuli maha heita ja tagurpidi Issameie ära lugeda, siis peab sest eksitusest ära peasema. Ta teinud ka nii: lugenud tagurpidi Issameie, mis tal küll vaevaline olnud. Kui ta ülesse tõusnud tunnud ta joonelt ära, kus ta olnud. Ta oli oma õuevärava taga, mis esite tema meelest kui mõned mõisa majad paistnud ja kelle juures ta juba kolm korda oli käinud. Nüid läinud ta tuppa, olnud juba poole päeva aeg. Kõik see aeg oli tema oma karjamaal ümber hulkunud, mida ta sugugi ei ole tunnud.

E 27874/5 (18) < Saarde khk., Jäärja v. - Juhan Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui mihklipäev vanaskuus, siis saada vanadtüdrukud keik mehele minema.

E 27875 (19) < Saarde khk., Jäärja v. - Juhan Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui Taevasõel enne marti looja lähab, siis saada hea viljaline aasta olema.

E 27875 (23) < Saarde khk., Jäärja v. - Juhan Kangur (1896) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui homikul taevas punab, siis saab vihma. Kui õhtul punab, siis tuult ja tormi.

E 27876 (32) < Saarde khk., Jäärja v. - Juhan Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Paastumaarja päeva homikul enne päeva pidada laasta tuppa tooma, siis leiab linnupessi.

EKnS 10, 1/3 < Räpina khk., Toolamaa v., Võu k., Tolsta t. - Danel Otsing < Jaan Varesson (1912). Sisestas Mare Kõiva 2003
Ristiinimene ja vanapagan Kord elanud ristiinimene ühel pool orgu ja vanapagan teisel pool. Neil mõlemil sündinud lapsed ühel ajal. Ristikeste või varrude ajaks läinud vanapagan ja ristiinimene Tallinnast viina tooma. Keldris olnud pime. Et keldrit valgustada, sellejauks löönud vanapagan rusikuga vastu hambaid, nii et tuli hiilganud. Seda nähes ehmatanud ristiimene ära ja hüüdnud: "Jumal essä, püha ristikene!" Kui vanapagan seda kuulnud, siis pahanu tema väga ära ja südame täies käänud kõik viinavaadid küllile ja lasknud mõnest vaadist viina välja. Nüüd võtnud vanasarvik oma tarviduse jauks vaadi viina ära ja tulnud oma teed. Jumala nime nimetamise trahviks jätnud vanajuudas ristiinimese keldrisse. Teisel hommikul mindud keldrist viina tooma ja nähtud meest keldris, hulk viina põrandal. Mees võetud kinni ja hakatud läbi lipu laskma. Enne läbi lipu laskmist näinud ristiinimene oma naabrit tulemas haukooga otse soldati poole, kes teda kandnud. Sarvik võtnud mehe seljast ja pannud haukoo asemele. Alanud läbi lipu laskmine. Soldatite hoopide all lennanud haukoo küljest tükid, aga lööjate meelest olnu need liha ja vere tombud. Ristiinimene vaadanud naerdes päält oma seltsilisega. Kõige viimase soldati hoobi all näinud kõik, et kandjal mehel hautükid peos olid. Koju minnes seletanud sarviline saks omale kaaslasele, et tema jumala nime ei salli ja ähvardanud kõiki, kes jumala nime tema kuuldes nimetab, kõvaste trahvi.

EKnS 22, 11 (1) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Mare Kõiva 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mõtsa ulla mõtsa äiä, ärä sa sala minu salvgu, nägimede näpistega, sinu kiil nii pehmes kui kümne neitsi nisa, sinu viha kistugu minu mant kui tuli hüdse mant.

EKS 22, 11 (2) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Mare Kõiva 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Suu sutik, maa mardik, läbi kulu kuluvars, mine sa suurt suud müüdä, mine laket laant müüdä, kon ei kuule kuke helü, ei kuule sa kikka kirgmist, ei kuule sa kana kaakmist. Kuiume, lõppeme, kui vanakuu taivan.

EKnS 22, 11 (3) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Punase roosi sõnad Jeesus läts merde omma laiva. Merd mööda sõuden kolm roosi kandis temä käen, kellest temä selle üte lei ärä, selle tõise lei ärä, selle kolmanda hoidis temä esi käen, selle nime sees Jumala see Esä x Jumala see Poja x ja Jumale Pühä Vaimu väe läbi x Aamen. Aamen. Aamen.

EKnS 22, 11 (4) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Valge roosi sõnad Jeesus läts merde oma laiva. Merd mööda sõuden kolm roosi kandis temä käen. Selle haiguse roosi visas temä merde, selle tervüse roosi jättis minu manu. Maarja, Jeesuse emä, avita minnu sedä inemist hoida ja seda valu ärä võtta, selle nime sees Jumala see Esä x Jumala Poja x ja Jumala see Püha Vaimuga x Aamen. Aamen. Aamen.

EKnS 22, 11 (5) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veel roosi sõnad Kristus läts üle Musta mere, kolm roosi käen, kats veie ärä, kolmas jäie sinna, ta läts vällä kui orjapoiss, leeväkott sällän. Kuiume, lõppeme kui vanakuu taivan.

EKS 22, 12 (1) < Karula, Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907). Sisestas Mare Kõiva 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kahi sõnad Kui om poiste kahitud, siis tuleve poiste nimelt järgmõtse sõna lugede, kui om naiste kahitud, siis jälle naiste nimel. Läbi kolme nellä keele, läbi meele, mõtte, läbi kahi, katte nellä silmä läbi, läbi kahi, katte nellä meele, mõtte, läbi kahi katte nellä keele, kurgu perä. Puu ette, puu taade, Kahi kaal katte kõrda! Kuu kubise, päiv pägise. Aamen. Aamen. Aamen. Kuu kosta, päiv pästä, agu harute, tähi täitva, pilve pistva. Jumala see Esä, Jumala Poja, Jumala see kolmainu Pühä Vaimu nimel. Aamen. Aamen. Aamen.

EKnS 22, 12 (1a) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Mare Kõiva 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kurja vastus Teie, kurjad vaimud, taganege siist ärä, missugune asi on teil siin? Temä, minu Jeesus ütsinda, selle om see hää asi xxx

EKnS 22, 12 (2) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003/ns/med/Issanda engel, taiva nagel, pühä pikne, kuivata kuradi nooli. Aamen. Aamen. Aamen. Meie esa palve kolm korda lugeda.

EKnS 22, 12 (3) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roojane, tagane ära M. mant, päästä tedä kiige kurja kiusatuse, päästa tusest vallale. Issanda Jeesuse Kristuse, see pühä kolmainu Jumala nimel, nüüd ikkes igaveses ajas. Aamen. Aamen. Aamen. Mina kinnita sinu täämbä, selle kalli pühäbe õdangu poole. Issanda Jeesuse Kristuse, Jumala, see pühä, kolmainu pühä nimel. Aamen. Kinnituseks ja tervüses M. Jumala see Esa, Jumala see Poja, Jumala pühä kolmainu nimel. Aamen. Aamen. Aamen.

EKnS 22, 12 (3a) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nabasõnad Puujuure pessa, haina juure pessa, rii kõdarist, rattarööbest, naba tõsemine, kuu nõsemine. Kolm kõrda Meie Esa, ütessa kõrda Aamen.

EKS 22, 13 (1) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Mare Kõiva 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaalahiire sõnad Kolm englit ja Jeesus tulgu üle ütse mägede, ütessa englit tulgu ütse penikoorma takast. Tulge Peetri valge hobese manu ja võtke egaüts omajagu hiiresid ja minge tagasi üle ütse mägede, läbi ütse penikoorma. Ja kiik hiired võtke Peetri valge hobese mant ära. Lõppegu kui vanakuu, Kuiugu kui õks vana puu pilliroog. Aamen ütessa kõrda. Pühä kõrge Jumal, kaitsa Peetri valget hobest kolm kõrda.

EKS 22, 13 (2) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Mare Kõiva 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuvete hiirede ja põrna sõnad Kes om sündinud, see las surra ja las elade säitse põlve tagasi selle päiva sees. Musta elaja ehk punase elaja, ehk valge elaja man. Jumala see Esa, see Poja ja Jumala see Pühä vaimu nimel. Aamen.

EKnS 25, 1/7 < ? khk., Mõisaküla k. - Anna Rattas (1917) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
22 aastat tagasi elasin ma Abja vallas Rootsi talus, kus ma tüdrukuna teenisin. Siis seisis sääl üsna vihusauna nuka taga, tiigi kaldal veikene, umbes ühe ruutsülla suurune maalapike, mis aga kõrge tarasaiaga piiratud oli, ja kus sees tapud või humalad toredaste kasvasid. Vanemad inimesed nimetasid seda ohvriaiaks. Minu pärimise peale jutustas perenaise vanatädi, et sinna enne, ju ammu vanal ajal, igast uudsest ohvriandi olevat pidanud viima, ka igast toidust, mida keedetud, ikka esimene kulbitäis sinna ja ka igast lüpsikorrast piima. Tapetud mõni loom, viidud veri, ehk kui keedetud, esimene värske liha, toodud jahukott veskilt kodu ja kui kotti lahti võetud, esimene piutäis sinna ja nenda edasi. Ja kui juhtunud, et mõnikord ära unustatud ja ohver viimata jäänud, siis tulnud kohe karistus õnnetuse näol - kas ikaldanud vili või jälle saanud mõni loomadest otsa, sellejärele, kust jaost and ohvriaeda viimata jäetud. Korra saanud aga talu uute perevanemate kätte (kes selleaegse perenaise esivanemad olnud, kelle juures mina teenisin), kes aga seda ohvrisaladust ei ole teadnud või jälle mitte meelega sellest teada ei tahtnud ja pole ka siis midagi enam sinna viidud. Läinud mõni aeg mööda, hakanud mitmesugused äpradused tulema ja viimaks, kui ka see ei aidanud, tulnud juba see vaim või mis ta ka olnud, kes ohvriandi pidi saama, isiklikult seda nõudma. Ta avaldanud end mitmel kujul. Perenaine läinud piimalüpsikuga lauda juurest üle õue toa juure, korraga nagu maa seest üles tõusnud üks kirju võeras siga - jookseb röhkides järel ja püüdnud vägisi lüpsikut käest ümber ajada. Teine kord puhunud kange tuul jahud matist välja. Ja nii ühel kui teisel näol, vahel näugunud kass, vahest niuksunud koer perenaise järel. Viimaks tulnud inetu sandipoisike ja nurunud peris mustlase moodi küll ühte kui teist, ta tulnud iga päev. Mõnikord olnud vana naine või mees, siis peenikene saksapreili ja musteldand ikka ja iial ei ole talle midagi antud. Viimaks õpetanud teised naabrid pererahvast, et olevat tarvis, kui nuruja tuleb, pihkalapuu keppidega teda lüüa, nii siis ka tehtud. Tulnud jälle kerjaja poisikene ja hakanud manguma. Peremees ja perenaine võtnud kohe valgeks kooritud pihlakakepid ja hakanud peksma. Ruttu muutnud poiss end uhkeks toredaks saksa naisterahvaks, aga sellest ei hoolitud, vaid pekstud jälle. See jooksnud toast välja ja silmapilk olnud ilus veikene kirik väljas toa ukse ees, torn peal ja kõik - kirik mis kirik. Antud ka kirikule keppidega valu, kirik aga muutunud suureks kirjuks koeraks ja jooksnud õueväravast välja, ütelnud veel: "Ei või siin enam elada, pean ära Polli valda minema." Lõpp.

EKnS 27, 11 (6) < Põlva khk. - Karl Keerberg (1912) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pano' taossõ kaala ja mine kahrupersehe kaema, koh tuld näet, säält mine otsi päivä raha. (Pane rangid kaela ja mine kahrupersehe vahtima, kus tuld näed, säält mine otsi päeva raha.)

EKnS 27, 11 (7) < Põlva khk. - Karl Keerberg (1912) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kell 12 üüse tuu' kolm kõrd huupi puid, kui halo' paarih omma', saat tol aastal mehele. (Kell 12 öösi too kolm kord huupi puid, kui halud paaris on, saad sel aastal mehele.)

EKnS 29, 6 (1) < Hiiumaa - Mart Pehka < G. Öng, kapten (1907) Sisestas Kairika Kärsna, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Seletused Pühalepp tähendab ühte vana puud, kus enne vanal ajal jumalat kummardati ja kuhu kõik Läänemaa rahvas kord aastas tulnud jumalat kummardama, praegu on selle koha peal Pühalepa kirik.

EKnS 29, 6/7 (2) < Hiiumaa - Mart Pehka < G. Öng, kapten (1907) Sisestas Kairika Kärsna, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri küla Saksad pääle selle, kui nad Hiiumaa rahva olivad ümber ristind, tahtsivad esimest kirikut ehitada ühe kõrgema koha peale Hiiu saare ida poole külge. Aga maa pärisrahvas ei sallind, et kirik saaks ehitud, sest nad teadsivad väga hästi, et neis kohtades, kus kirikud said ehitud, rahvas pärisorjadeks saivad. Sellepärast siis, mis päeval üles sai ehitud, lõhuti öösel maha. Seda pidasivad aga saksad nõiakunstiks ehk vanapagana teoks. Ehk küll saksad vahid pannid, aga selle peale vaatamata sai ikka maha lõhutud. (Vahid olivad maa pärisrahvas.) Arvates, et jumal seda ei taha, võtsivad nad nõuks kirikut teise koha peale ehitada, mis jumala meelepärast saaks olema. Võeti kaks valget härga. Panti ikkesse pahempidi ja rakentadi vankri ette, kus ehituskivi koorem peal oli ja saadeti ilma juhita teele. Härjad läksid 9 1/2 versta maad hiidlaste pühapaika hiielepikusse, kus üks suur püha lepp kasvas. Härjad läind teine teiselt poolt puud nõnda, et vanker puu taha kinni jäi. Saksad tullid tagant kaugelt järele, arvasivad selle koha jumala meelepärast olevat ja hakkasivad kirikuehitusega peale. Hiidlased ei puutund teda nüüd enam, sellepärast et see paik neil ka püha oli ja võtsivad ristiusku täielikult vastu. Nõnda on praegune Pühalepa kirik ja nimi saanud.

EKnS 31, 6 (1) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas Kairika Kärsna, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui keegi võera inimesega oma loomade juurde lauta läheb, pidavat järgmisi sõnu lugema: Kulla taevaisakene, kulla taevataadikene! Nõiu ära kurjad silmad, suru mao peakest, et ei sureks kirju härga, viduraks jääks valge lehm.

EKnS 31, 10 (28) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas Kairika Kärsna, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lehmalaada ukse peale pidavat /viisnurk - joonis/, s.o. viis nurka tegema, siis ei pääseda kurat mööda.

EKnS 31, 10 (29) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas Kairika Kärsna, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kellel veisseröögates külles on, võtku tehku kolme kasukannika peale nimetesematsiga (pöidlast 4. sõrm) seitse viisnurka, s.t. /viisnurk - joonis/, andku härja kätte, siis kaduda kohe ära.

EKnS 31, 10 (30) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas Kairika Kärsna, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui keski kalapüügiriista hakkab kuduma, alustagu noorekuu ajal, siis saavat palju kalu.

EKS 31, 11 (5) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui esimest korda külvama mindakse, pidavat järgmeisi sõnu lugema: Voda Pikker! õnnista minu tööd. Anna head pääd otsas - hüva teri sissen! Veeri Viruni, tähti Laugani. Siis tehtagu külimati peale kolm risti.

EKnS 31, 12 (7) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui müristab, ei tohtivat uksest välja minna mudu, kui ei ütlevat: "Isa, poeg ja püha ristike," sest välgud olla mõned vanapagana sulased, mis maailmast inimeisi põrgu meelitavat.

EKnS 31, 17/8 (1) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vitsjärve küla sündimine Vitsjärve küla asemel olnud järv, mille ühes kaldas, liiva sees sajas keeles üks sõna olnud kirjutud. Keski pole seda kirja ära mõistnud lugeda. Ka vana kuulus Soome tark, Marika, olla käinud seda kirja vaatamas, kuna pole midagi oskanud ära lugeda. Korra aga juhtunud keegi kuulus Eesti Ilma Hans järve äärde tulema. Teda juhatatud kohe kirja juurde. Ilma Hans tunnud kirja ja hakanud teda lugema. Kui ta poole peale oli jõudnud, hakanud järv koledaste kohama ja kui Ilma Hans lõpule oli saanud lugemisega, hakanud järv liikuma ja läinud praeguse Virtsjärve asemelle. Veeasemelle ilmunud suured lossid, mis kord-korda veiksemaks olid jäänud, milledest viimaks harilikud majad saanud. Majades elanud aga imenaljakad inimesed, kes alati Ilma Hansu järele perinud, kui keski sinna tuppa läinud; ning natukese aja peale kadunud nad ära. Kord juhtunud Ilma Hans ise ühte sarnaste inimeste majasse, seal jooksnud leegion imelikka elukid ta kallale ja viinud Ilma Hansu maa alla. Sellest saadike pole enam Vitsjärve külas sarnasid inimeisi nähtud.

EKnS 31, 19 (50) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui hobuselle tiirud ajavad, võetagu leiba ja tangu segamini ja öeldagu: "Eli-pisser, von-bess jama põrmu," siis antagu hobusele süüa ja see saavat terveks.

EKnS 31, 19 (8) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kellegil kõht valutab, pidada järgmeisi sõnu lugema, siis kaduda ära: Kiirmus, kaarmus, harakale haigus, mustalinnule muu tõbi. Valu läheb valge kana persse kui laksti.

EKnS 31, 20 (51) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lapse pea valutab, siis pandagu külm käsi ta pähe ja üeldagu: Harakale haigus, varesele valu, mustalinnule muu tõbi. Tõgi mingu, ärgu tulgu, tuhatnelja traavi ja ülekaela kraavi. Siis saada kohe haigeoleva pea terveks.

EKnS 31, 22 (3) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui veiss röögatab kellegi peale, pidada kolm korda sülitama, ei ajavat veisse röögates külge.

EKnS 31, 23/4 (9) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tee peale ei tohtivat kusta, sest siis kusevat vanaisa rinde peale, kui tee äärde, siis vanaema rinde peale (sest nemad olla säält igavesele puhkusele viidud).

EKnS 31, 25 (23) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Viigipuud ei tohtivat majas kasvatada, ta saatvat õnnetust maja peale (neetud puu).

EKnS 31, 25 (25) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pikne peakohas paugub, pidavat Issameie ära lugema - ei löövat külge.

EKnS 31, 25 (28) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas Kadi Sarv 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui hammas ära tuleb, pidavat ahju peale viskama, öeldes: "Kilk, säh luuhammas, anna mulle raudhammas." Saada kõvad hammad.

EKnS 31, 27 (56) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuuvalgel ei tohi magada, jäävat kuutõbiseks.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50  51  52  53  54  55  56  57  58  59  60  61  62  63  64  65  66  67  68  69  70  71  72  73  74  75  76  77  78  79  80  81  82  83  84  85  86  87  88  89  90  91  92  93  94  95  96  97  98  99  100  101 Järgmine lehekülg ]