[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 1224 (74) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui ronk kaugelt karja poole lendab, sõimavad karjatsed: "Ronk, ronk, valge lind, viiskravak, pastlapaik, mine üle küla karja, ära mine üle meite karja."

E 1224/5 (76) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestanud USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kellel nael silma ääre ehk silma kasvab, see on säält söönud, kust kana on tönkinud. Abi selle vastu on: võta üheksa odratera, vajuta igaga kolm korda naela pääle ning sööda need terad kanale ära. Siis saab ruttu terveks.

E 1226 (81) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
. Nikerdusehaiguse vastu käivad need sõnad: "Nikerdus nimetamata, liiber-laaber lausumata, pika puusi puutumata. Jeesus läks jalgsi kirikusse, es ole hobust-härga ette panna, kik oli punatse lõngaga ära pood ja sinitse lõngaga kinni seot. Aamen.

E 1226 (82) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
/Nikerdusehaiguse vastu/ Kuuseleht, kaseleht, haavaleht, lepaleht, vindi-vändi, vindi-vändi. Aamen.

E 1226 (83) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Väänduse sõnad Nikerdus nimetamata, Liiber-laaber lausumata, Väändus-väändus vääramata, luu kokku - parloks.

E 1226 (84) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Nikerduse sõna Piu-pau, piu-pau hobe dise haide Aamen. Jeesus käis haast-aida mööda, kivist silda mööda, ise likatas, ise lakatas. Aamen, Aamen, Aamen. Käis mägist maad mööda, Jordani jõge mööda, viht, pada, pang käes. Aamen. Veri soonel sobitagu, säsi kokku säädigu. Siin on on see, kes sind kokku säeb. Isa meie, kes sa oled jne.

E 1227 (85) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Valu ära võtta: "Oh meie Issand Jeesus Kristus, sina olid kolmest juudist haavatud, sinu haavad ei valutanud ega paistetanud ega teinud häda, siis kadugu selle inimese valu ka ära sinu nime sees ja Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen. Seda üteldakse kolm korda järgimööda.

E 1227 (86) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893). Sisestanud USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Põletatud valu ära võtta, kolm korda ütelda: "Nii kõrge kui taevas, nii sügav kui meri, nii külm kui surnu käsi, nii kadugu see põlend valu. Jumala see Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen."

E 1227 (87) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Ussisõna See uss nõelas. Maria ütles: "Jeesus vannu, et see kihvt ja paistus välja lendab, siis lennaku Jeesuse nimi ka, kui selle kolme haava kihvt välja lendab, sest Jeesus oli abimees ja hoia selle kurja ussi eest." Nomik Patre Viele Piritus Santus. Aamen Viimast rida tuleb kolm korda ütelda.

E 1227/8 (88) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Vere kinnipanemise sõna Meie Issand Jeesus Kristus, sulle oli kolm lilli südame peale kasunud, üks oli Jumalast, tõine oli inimestest, kolmas oli Jumala tahtmine, et selle inimese veri ka kinni jääb. Jumala see Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimega. Aamen.

E 1228 (89) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Tere, tere, mõrtsukas, mina olen joonud Kristuse verd. Jumal olgu sinuga, poeg olgu minuga, püha vaim mõlematega seni kui meie armust tõinetõisega lepime. Alt mina võidan sind, keskpaigast mina pean sind, ülevalt vaatab Jumal. Jumala see Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimega. Aamen. Need on mõrtsukaga kohtus käimise sõnad.

E 1228 (90) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Roosi sõna SEITSE SASELE SANEILA (3 korda) BALAS (4 korda) BALAS OH SINA MINE ÄRA

E 1229 (96) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Just lauritsepäeval saavat puuvili igaüks täielise maitse (mai).

E 1232 (10) < Tarvastu khk. - J.Pausk (1893) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Jõulu ajal palju märatsejal on tõsine rukis lõigata.

E 1240 (9) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui tulihända tükiks ajaks tahad kinni panna, siis pead ütlema: "Tere, tere, hiilaspää isand." Kui aga ütled: "Tere, tere, sa seakusi," siis lähab minema.

E 1241 (15) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Jüripäeval peab karjane kepi võtma ning sinna peale nii palju märka lõikama, kui palju elajaid on, siis viska kepp katukse peale. Kui ladvaots allapoole kukub, saab peksa.

E 1246 (16) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Vanal kuul lõigatud juuksed ei kasva hästi.

E 1246 (17) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Vanal kuul raiutud puukannu pääl ei kasva võrseid.

E 1246 (19) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Vanal kuul tapetud sea liha kahaneb. Vanal kuul sulgu (aiduse) apntud siga ei võta rammu.

E 1246 (20) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Noorel kuul raiutud puukänd võrsub.

E 1246 (21) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Noorel kuul sulgu pantud siga võtab rammu.

E 1247 (28) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Noorel kuul savitamine sünnitab palju ritsikaid.

E 1253 (29) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Näljane külaline tuleb, kui pala suust maha kukub.

E 1260 (4) < Viru-Nigula khk., Aseri v. - Gustav Johann Jürjev (1892) Sisestanud Aire Kuusk 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Vanajõulu tuuakse õled maha ja siis hakata kohe lakke viskama, jääb palju õlgi lakke, siis võib rõemuga rasvased pühad pidada, sest tuleval aastal saab rukkid küll, ja peale selle kingsepa torkimine ja passimäng.

E 1263 < Viru-Nigula khk., Aseri v. - Gustav Johann Jürjev (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Madisepäeval saab kukk võtme kätte, enam toast süüa, tema peab siis oma perega õuest saama, sest madisepäeva ajal peavad sitatükid ja õlekõrred hakkama jo lund vihkama. Vastlapäeval on liugu laskmine ja mis enam liugu, seda enam linu. Ülestõusmisepühadel mina iseäralist pühitsemise viisi ei tea, niisama ka nelipühil. Jüripäeva hommiku ehk millal aga karjane esimest päeva karjaga välja läheb, siis saab ta kasta, et ta suvel laisaks ja uniseks ei jää, niisama ka põllutöölistega. Rukki leikamise hakatuses üteldakse: "Kõrs katki ja selg tervest." Viimse vihu kinni sidumise järel istutakse vähe aja vihu peal. Üles tõustes otsitakse vihu alt talleõnne, kas oinad või uted sügisel saavad olema.

E 1298/9 (1) < Oudova mk., Sträkova - J. Tamm (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Mälestused, mis endisest ajast pärast eestlaste sisserändamist ilmsiks on tulnud Suured põlised metsad, kui neid eestlased saivad laastanud ja tarviliseks põlluks teinud, nõndasama venerahvas ise, siis tuli niisugumase metsa alt praeguse vene hengemaa põllumaalised kõrged peendrad välja, kui küll hästi laiemad kui see praegu neil on. Ka suured põllult kokku pillutud kivihunnikud, kus juba määratumad puud mõnes kohas harja peal kasvasivad. Ka niisugumased kõlbmata maad, mida veel praegugist ei harita, on mullu haritud ja põllud olnuvad. Seda tunnistavad ka põllupeendrad ja kivihunnikud neis kohtades tõeks. Ka praegused heinamaad, mis koguniste rikke on lastud, on vististe varemalt head tasased heinamaad olnuvad, seda tunnistavad mitmed näitused väga selgesti tõeks. On praksi, kust õieti praegu läbi käia ei või, siiskist on seal kraavide ja teede asemeid selgesti tunda. Ka mõned siinsed suured sood, kus nii palju vähemaid umbjärvesid sees on, arvatakse varemalt kõik üks järv olema olnud ja pärastipoole iseenesest kinni kasvanud, nii nüüd ainsad veikesed veekogud järele jäänud on. Siin Sträkova ligidal olevast Suuresoo ühest kaldapoolsest veikesest järvest, kus Raudsepa talu kaldal ja kus ma ka teenijaks olin, tuli nähtavaks, et veidikese järvepõhja ümarikost puust oli ja kus peal meie suplesime. Kui ja millal nad senna pantud, ehk mis tarbeks, ei pole mitte teada. Ka ajas seesamane järv, kui pahasid ilmasid tulemas oli, teisi valmis maja seinapalkisid põhjast äärde, mis lõpmata jämedad ja kirvetöö, nukad raiutud, vara sisse löödud. Seesugumased seinapalgid tulivad järgmisel sündmise kõrral äärte. Mõnikõrd tõusis üks osa järvepõhjast paksu pori ülesse ja sellega ka mõne neist seinapalkest. Kui siis jälle pori oma paika järve põhja tagasi vajus, jäi palkest mõned veepinnale ja tuul loputas neid laintega kaldale. Et palgid veel väga tugevad, siis pandis majaperemees neist mõnda ehituse kõrral majaseina tagasi.

E 1299/300 (2) < Oudova mk., Sträkova - J. Tamm (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Mälestused, mis endisest ajast, pärast eestlaste sisserändamist ilmsiks on tulnud. Ouduva linnast 10 versta kaugusel, Suur Truutnova soo, kus marjalised ainsalt käivad, tulnud nähtavale, et sambla sees nagu mõnda asja olemas on. Kui rohkem läbi katsutud, siis tulnud terve pedakapuust lootsigo nina välja, kuna tagumine pool mädand ja sügavasse soo sisse läinud. Arvatakse ka siis, et seegist soo on ennemuiste järv olnud ja lootsikuid vahest kandnud. Sealtsamast ligidalt, kus oja voolab ja kus kaldal põline tugev mets kasvab, leiti metsa alt kinni vajunud kaev, mille salved juba kokku mädanenuvad. Ka mitmed kivivaremed metsa alt. Ehk on ka siin vanaste talu koht olnud, ilusa oja ja heinamaa pärast.

E 1300 (4) < Oudova mk., Sträkova - J. Tamm (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Plaamani puustusepeal, kui juba eestlased metsa olivad laastanud, tulivad mitmed kivivaremed ilmsiks ja ka vana kaev. Ka siin arvatakse vanastele elamist.

E 1300 (5) < Oudova mk., Sträkova - J. Tamm (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui Sträkova eestlased metsast põllumaa olivad teinuvad, siis tuli ka kivivaremeid nähtavale ja ka rauasulatamise jättiseid, kui ka vana kaevu. Arvatakse siis, et koguniste sepp siin on kõrd elanud ja rahvale töösid teinud.

E 1301 (7) < Oudova mk., Sträkova - J. Tamm (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Trosna postijaama ligidal on veikene soojärv, mille peal mitu veikest liikuvat saarekest on ja veikesed sookased kui marjad pääl kasvavad. Kust poolt nüüd tuul puhub, sealt kaldalt lähevad sooned järve poole ja teisele poole üle. Olen ise mitme teisega tuule puhumise ajal niisuguste soonekeste peal veesõitu teinud. Sealsamas ligidal, puustuse peal, kus nüüd eestlased asuvad, olla, nagu vene rahvas räägivad, vanastele mõis olnud. Suuremat põhjendust sellest olevast mõisast küll arvata ei ole, sest varemeid selleks pole leida.

E 1301 (8) < Oudova, Sträkova - J. Tamm (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Matuste kohtasid tuleb kolmel järgul ette. Esimesed näitavad sõja jäljed olema, kuna teised kodumatused. Nagu käimistel ja elamistel ära nähtud, tulevad sõjamatuste rada Peterburi poole päält Ouduva kreisi sisse ja jõuab Peipsi kalda poole edasi. Niisugumastest matuste kääpatest on ühed ümarikud ja kõrged, otsad sisse kukkunud, aga mõned arvavad neid kaevatud olemas. Paljude niisugumaste kääpate pääl kasvavad suured metsapuud. Teised kääpad aga on pikad ja ka kõrged ja rahvas arvavad neid sõjaajaseiks kaitsevallideiks. Mõnes kohades on niisugumased kääpad lageda liivalagentiku peal, teises kohas aga küngaste ja kallaste serval. Mõned olla ka veel praegutsel ajal neid kaevata püidnuvad, aga küll midagist leidnuvad. Kõrd oli keegist kaevanud ja inimese pealuu välja visanud, mille peale kahklast inemist kohtu priistavist järele uuriti. 1887. aastal käis üks ajaloo uurnu seltskond ja kaevas neid kääpaid ja ka teisi, kelledest pärastpoole räägime, päevilistega läbi ja saanuvad mitund asja tähelepanemiseks kätte: kõrva- ja käerõngad, kaalahelmed ja pealuusid, mida üht ka minagist vaatlesin. Uurijad olla ka ütelnud, et nende kääbaste sündimine 300 või 350 aasta eest tagasi sõjast on saanuvad.

E 1304/5 (12) < Oudova mk., Sträkova - J. Tamm (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Veel on vene rahval mõned väga armastatud mälestusekohad või eesti rahva hiiekombelised puud jõe järsutes kaldadel ehk järsu mäe harjal. Neist on tammepuud, vahtrad, pärnapuud, männad ja kuused. Niisugumased puud annavad oma kõrged vanadust ja enestest lugupidamist teada, ega julge keegist uskja oma kätt rikkumiseks välja sirutada. Sellesugumase hiiepuude okste all on veike palvemaja (tshesovnja/???????), kus suuremadel pühadel kokku mintakse ja palutakse. Ka olla seesugumane hiiekoht ühest tähtsamast hädakõrrast pöhjendatud ja seda aega mälestetakse aastas kõrd. Ka võetakse kõiksugumaisi armuandit jumalaohvriks seia vastu, mis pärasti muidogist sealt edasi keriku eestseisuse kätte toimetakse. /4 joonist/ Kivimurrud, kuhu endisel ajal surnuid maetud ja kividega ümbre ringi ära löödud, ühe surnu jauks pantud üks suur kivi pää poole, kahe ja kolme surnulise matusele niisamavõrd ka suuri kivisid päähitsete, kui surnusid nist all puhkas.

E 1306 < Oudova mk., Sträkova - J. Tamm (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Viimsest pean ka tunnistama, et ka looduse väe liikumine oma jau mälestuse jälgesid järele on jätnud ja mil ajal see sündmus on olnud, ei või vitsist keegist aimustada, küll aga vist väga ammu. Siinsel Lüttajõel on mitmed vanad jõed kahelepoole jõge jäänud, kust vesi palju välja ei voola, kuna rahvas neid ikka vanades jõgedes nimetavad ja praegust voolavat jõge uueks nimetavad. Selles jões on ühel kohal määratu jäme tammepuu põhjas ja nõnda, et tüvi ühe perve seest jõepõhjast välja tuleb ja ladev teise poole jõepõhjast jälle perve sisse läheb. Seesugumast tamme raiutakse talupoegadest riistapuuks. Teisi kohta, kui veskid ehitadi ja perve kaevma hakati, nakas vesi perve nagu lahtilist olevat liiva suurel mõõdul ära voolma ja mille peale jõeperve seest kahessa sülda jõest kaugel ja seitse jalga maapinnast sügavuses suur tamme- ja teine kasepuu välja tulivad, milledel ladvad otsas, aga kirvega maharaiutud jäljed veel tüves näha. Kudas need raiutud puud kõrd seitse jalga sügavuste heinamaa alla saanuvad, on küll arusaamata. Teises kohas, kus jälle vesket selle jõe pääle ehitadi, leiti, et mõlemad pooled kaldaist pehme liigestatud liivast olivad ja laialt vesi kerge voolamisega ära vedas, kuna ligidal oleva vana jõe kaldad kõvad ja kindlad olema näitasivad. Ka on sellel jõel teises kohas koguni peeneist kividest kõrd jõepõhjas üle. Arvavad siis rahvas, et kõrd vesi väga suur olla võis ja ühed maatükid teise koha peale kandis ja puud alla mattis ja jõele uued teed tegi.

E 1327 (1) < Sotši, Salme k. < Kuusalu khk., Kolga v. - Johannes Herm (?) Sisestanud Aire Kuusk 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Jõulu lauba õhda toodi õled tuppa; tuppa tuues löödi õletüvikad vastu lage, kui kõrred lakke rippuma jäivad, siis tähendas see, et teisel aastal hea viljasaak on.

E 1333/4 (1) < Väike-Maarja khk. - Toomas Lepp-Viikmann (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Maarja kihelkonnas Äntu valla peremees tuli täna meile ja tellis seda puud, miska surnusid on mõidetud, kes puusärka viivad, sest täma hobusel peab iga ööse paenjas peale käima ja ei soa muidu sellest lahti, kui et peab selle puuga õhta hoost lööma, siis peab paenjas selle selga minema, kes seda esite hobuse selga pani käima. Üks olla täda sääl külas õpetand, et siis peab kohe abi saama. "Mine aga kohe Tischlerite juure ja telli seda puud ja sa nääd, et enam paenjas ei tule!" Aga paraku meil ei old mitte temale anda, vaid andsin taale õpetust aaptegist 5 kop. eest ussijuurt võtta ja kaertega hobusele sisse anda, see aitab küll õndsa J. W. Janseni õpetuse järele. Siis ta veel reakis, et see peremees olla oma hobuse soo taha agerikku viind õhta ja sääl olla siis hoost selle puuga peksand - teine pää üle aea peremees küsin kohe taalt: "So hobusel käis paenijas seljas, kuda sa tast lahti said." Olla vastand: "Ei mina tia, kas on käind või mitte, ma ei ole näind." Siis ei aga seda mitte teistele ütlema, kui saab arstitud, muidu peab ta jälle tagasi tulema hobuse selga.

E 1336 (3) < Väike-Maarja khk. - Toomas Lepp-Viikmann (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Nõmme mõisa all on palju järvesid metsas ja mõned on ka maa-aluste jõgedega ühendatud. Ka on neis järvedes väga palju kalu. Kõrd olla säält peremehed nõu pidand järve sügavust mõõtma hakata, olla kõik köied külast korjanud ja otsakute siduned. Esite tuld suur tammepakk köie otsas ülese ja tõist kõrda olla verine oinapää otsas old, siis hüüdand üks hääl: "Kui veel köie alla lasete, siis katsute ise põhja." Ei ole enam usaldaned.

E 1337 (1) < Rakvere khk. < Haljala khk. - Toomas Lepp-Viikmann (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui sauna minnakse, siis peab sauna laval enne vihtlemist panema jala suure varba vahelt näpuga tõmbama ja nenasse nuuskama - siis ei pea mingi haigus külge hakkama saunast.

E 1338 (5) < Rakvere khk. < Haljala khk. - Toomas Lepp-Viikmann (1892) Sisestanud Aire Kuusk 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Jõulupühade aeal peab õlekõrred tuppa lakke torkima peaots alapite ja ei tohi vähem olla kui kolm sõlme iga kõrre sees (rohkemb võib küll). Jälle, kes seda ei tee, selle rukkid ei pea õnnistama.

E 1339/40 (7) < Rakvere khk. < Haljala khk. - Toomas Lepp-Viikmann (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui hobune tee pääl edasi ei lähe, vaid püsti tõuseb ja norskab, siis peab hobuserangid pea poole tõmbama ja rangide ja hobuse kaela vahelt vaatama, kes vankril istub. Siis peab seda nägema (muidugi vanapiru ise), peab siis lugema selle tarvis tagurperi (tagurpitte) tagaspitte, üks värsi pühastkirjast, aga ise üksilugu vanasarvilise otsa vaatama, siis tal enam ei pea mahti olema, vaid peab ära kaduma ja hobune läheb jälle edasi.

E 1342/3 (11) < Rakvere khk. < Haljala khk. - Toomas Lepp-Viikmann (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui konnad laudas lehmi imevad. Mis sellest tuleb, kui nahkhiir tuliste kivedega lauta panna? Peab konna kinni võtma ja ühe maatasase kivve pääle tuluke ülese tegema pihlakaisest pulkadest, siis see konn sinne tulde viskama. Peab aga heinahark ehk sõnnikuhark ligi olema, sest siis peab keegi linnu näul tulema seda konna sult ära võtma, siis peab aga hargiga vastu tõrjuma ja peab nõnda kaua juures olema, kui konn ära on põlend. Siis ei pea enam lehmadele paha sündima.

E 1346 (6) < Rakvere khk. < Haljala khk. - Toomas Lepp-Viikmann (1892) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui taheta toise loomadelle midagi viga tiha, siis siutaks kolm olekõrt risti kokku ja öölda need sanad läbi hammaste. Säält veegu, mulle toogu - tehku minu karja suureks kui katkematu kõrred. Siis seuta üks kartuhlis ristide vahele ja visata senna poole üle õla, kellele tahetakse pahandust teha.

E 1358/9 (3) < Halliste khk., Uue Kariste v. - Otto Sapas (1893) Sisestas Martin Jänes 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui sa vällan oled, ku müristeb, sis mine üte puu ala ja lõika puu pääle kolm risti koore sisse või tõmba sõrmega puu pääle kolm risti, sis välk ei lööved selle puu pihta.

E 1359/60 (5) < Halliste khk., Uue Kariste v. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Ku rukis ära lõigatse, siis võtab üits kik lõikajade sirbi ende kätte ja viskab üle pää mõtsa, esi laulab: Siri, siri, sirbikene, kõrise, kõrise, kõver rauda. Kelle sirp ette jõuab, sellel peigmiis kodu jõuab. Kelle sirpi taga jääb, sii tõistest maha jääb. See sirpi mingu selili, ketsi ära koolenesse.

E 1361 (7) < Halliste khk., Uue Kariste v. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Ku tuulispaska kinni tahad panna, siis piad seda laulu "Jeesu ristist, Jeesu ristist" lugema.

E 1363 (12) < Halliste khk., Uue Kariste v. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Ku väumiis sitt olevet saanu, sis sõimatevet ninda: Sohoh, sohoh, saviku põrsas, tohoh, tohoh, tuhan magaja. Ketsi käsk kelmi kosja tulla, palus panti andamaie. Tuu luuda, tee luuda, pühime väümiis vällä. Kukesitt tal kukru pääle, kanasitt tal kaala pääle.

E 1367/8 (21) < Halliste khk., Uue Kariste v. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Tüdrukud ära ohate ninda, et tidrukul esiütsinde laits om. Selles otsitse üits sinande puu, kellel külle pääl ragu sehen om ja säält rao vahelt üits pihlapupuu välla kasunu om. See pihlap lõigatse säält ära noorekuu sehen ja laasitse vastuoksa ära, ladvast laasma hakaten. Siis piab selle kepige ütesse uiska enne jüripäeva ära matterdema. Nüüd kus sa selle kepige näüdad üte tidruku pääle ja ütled, et temal piab laits oleme, sis sündumed selle tidrukule laits.

E 1371 (27) < Halliste khk., Uue Kariste v. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui sa Suure Reede hommiku enne päevatõusu lauta lääd ja härjamune kaed, siis löudved suve pailu suure linnu pesi. Aga ku sa puid sülege sellesamu hommikul sisse tood enne valget, siis löudvet õige.

E 1372 (29) < Halliste khk., Uue Kariste v. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui kangakuduja kangast hakkab alles kudume, see on esimesi lõngu sisse lööb, siis ei tohi mitte kuduja vastu õigate. Kui mõni temat õikab, nagu ütleb: "Ann, ae!" (või missuguse nime tahes ütleb, kes kangast kudub). Kui nüüd kuduja vastu õikab: "Jah!" siis ütleb hõikaja: "Mu kiil om pailu kergem kui siu kangas." Siis tegevad see kanga ära. Et õige raske kudade olevet ja lõnga lähevet üttepuhku katki.

E 1376/7 (2) < Halliste khk., Abja v., Abja-Vanamõisa k., Lüütre t. - M. Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kana-, hani-, kalkuni- ja pardipoegi kulli ja muu kurja eest hoida, pidada niisugune kasetohi võtma, mis tervelt puul ümbert on võetud. Niipea, kui pojad on välja haudunud, peab neid sellest torust läbi toppima, siis ei hakkavat ükski kahju nende peale.

E 1408 (2) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui tüdruk tahab kuulsaks saada, siis peab seda vett, kus ta oma musta amet peseb kolm neljapäeva õhtut kolme teeharu peal piserdama ja isi ütlema: "Kõik, kes siit teed mööda käivad, kandku minu kuulsust kaugele."

E 1408/9 (3) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui tüdruk tahab poiste meelest armsaks saada, siis peab võtma sedasama eemal nimetud musta vett ja kaldama kõige parema õunapuule hommikupoolse juure peale, ise peab kolm ringi peripäeva ümber puu käima ja ütlema: "Nõnda heaks ja armsaks saagu mina meeste meelest nagu õunad laste meelest."

E 1410 (6) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui tüdruk tahab oma tulevast armukest näha saada, peab andressapäeva õhtu kuskilt otre varastama, neid õhtul magama heites omale peosse võtma ja siis keskööl üle pää viskama, üteldes: "Mina külvan, mina külvan, Issanda Jeesuse Kristuse nimel, täna öösi peab minu tulevik tulema." Keda meest ta siis unes näeb, see pidada tema tulevane armukene olema.

E 1412 (12) < Tarvastu khk. - A. Parts Sisestas (?) Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui keegi tahab tüdrukut teiste meelest hirmsaks teha, siis peab salamahti tüdruku pääst juuksid lõikama, nendega surnuaeda minema, seal surnurist ülesse tõmbama ja juuksed sinna risti asemale auku torkama, kolm korda Issameiet peale lugema ja siis risti jälle vana koha peale panema, siis ei hakata seda tüdrukut anam ükski poiss armastama.

E 1417 (3) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui sügisi paalu käbisi kuuskel on, saab teine aasta paelu rükkid.

E 1417 (4) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Vanakuul ei tohi kaaru (kaeru) külida, muidu rämpsuvad nad ära.

E 1417 (5) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Vanakuul sündinud laps peab vana näuga olema.

E 1471 (6) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kooritud vitsaga ei tohi elajat lüüa, muidu hakkab ta punast kuskma.

E 1471 (7) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui esimest korda müristab, lähevad puudel koored lahti.

E 1417 (9) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui leppel head urvad kasvavad, saab sel aastal paelu otre.

E 1417 (10) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui toomingad kõtra kasvatavad, saab ka palju otre (hea odraaasta).

E 1417/8 (12) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui hammad valutavad, peab palavaid lepapulke pääle vautama, siis saab valu tagasi jääma.

E 1418 (17) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui kaskil magus mahl on, annavad lehmad suvel palju ja rammusat piima.

E 1418 (20) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui sügisel paelu pihlakamarju on, siis on teisel aastal hää kaara-aasta.

E 1419 (23) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui vanakuul siga tapetakse, siis selle liha ei paisu.

E 1419 (27) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui kõht valutab, peab kirvevarrega, otsaga kolm kord vastupäeva kõhunahka vastu kõvaste pöörma, siis saab kõht terveks.

E 1420 (36) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Vanakuul ei tohi juuksid lõigata, siis nad enam ei kasva nii jõudsaste.

E 1435 (1) < Kambja khk., Vana-Kuuste v. - Hendrik Küle (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Vana-aasta õdangu lõhu puid kildadeks ja ladu ühte hunikusse. Kella 12 ajal võta sellest hunikust ilma lugemata üska nõnda palju, kui ise asrvad. Kui kildad paaris on, siis läheb neiu mehele, jne.

E 1436 (3) < Kambja khk., Vana-Kuuste v. - Hendrik Küle (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Vana-aasta õdangu kell 12 mine üksinda üksikusse tuppa ja säe kaks peeglit nii ülesse, et ette ja selja taade näha võid, pane kaks küünalt tõine tõise poole piili (kuhu sisse sa vaatad) ja üks klaas vett. Kui kõik nõnda valmis on seatud, siis võta piibliraamat ja hakka sealt seest lugema, siis saad sa üht ilmutust nägema. Kui siis see ilmutav asi ennast ilmutab, siis ei tohi ennast mitte liigutada, vaid peab vagane olema, kuni see nähtus ära kaob. Selle ilmutuse järgi saab eestuleval aastal sinu elusaatus olema.

E 1438/9 (8) < Kambja khk., Vana-Kuuste v. - Hendrik Küle (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Ristineljapäeval mine heinamaa peale, kust üks oja läbi jookseb ja võta tõine konn, mis sa näed, kinni ja vii tema kusirätsikaste pessa. See pesa olgu teiste pesade keskel ja kuusemetsas. Enne konna pessa panekit võta kolm tohikut kuusest ja kolm pedajast ja pane konn nende tohikute vahel pessa. Ära tulles löö kolm korda pahema jalaga pesa peale ja tee parema käega üks kord rist ette ja viska pahema käega pihutäis kusirätsikaid peale ja tee parema käega rist peale. Kui ta nõnda jaanipäevani seal on olnud, siis mine kell 12 öösi ja võta need järele jäänud hark ja konks välja ja tee rist peale. Kui sa selle hargiga üht inemist enese poole tõmbad, siis käib ta nõnda kaua sinu järel, kuni sa selle konksiga teda tõukad.

E 1439 (10) < Kambja khk., Vana-Kuuste v. - Hendrik Küle (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Vana-aasta õdangu too lättest paakesega vett, aga hoia, et vesi ümber ei lähe, sest selle läbi võib õnnetust sündida. Vala siis see vesi kolme korra valamisega maha, aga ise ei tohi mitte peale vaadata (üks kardetav asi). Kuhu see vesi maha on valatud, sinna sünnib aeg-ajalt uus läte, aga seda paakest peab enne neli neljapäeva pestama.

E 1440 (11) < Kambja khk., Vana-Kuuste v. - Hendrik Küle (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Võta siug elavalt näpitse vahele ja pane ta kusikuklaste pessa. Kui ta tükk aega seal on olnud, siis võta ta välja ja pane kuusetohiku peale, kuhu 9 risti peale on tehtud, siis tulevad temal 16 jalga nähtavale.

E 1440/1 (13) < Kambja khk., Vana-Kuuste v. - Hendrik Küle (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Punkt 8 kohta /vt E 1438/9/ Ristineljapäeval mine heinamaa peale, kust üks oja läbi jookseb. Kui sa selle kolmandama konna kinni oled saanud võtta, mis nägid, siis pane ta kusikuklaste pessa. See pesa peab aga ühe kuusemetsa sees olema, kus kaks teist pesa reas on ja pane siis vahemaste. Enne kui sa selle konna pessa viskad, võta kolm tohikut kuusest ja kolm pedajast. Enne pane kuusetohikud, siis konn, üteldes: "Mulle õnneks, sulle õnnetuseks!" ja pääle selle pane pedajatohikud, üteldes: "Hoia teda, kaitse teda, kuni tulen võtma teda, ära päästma, mulle õnneks, talle õnnetuseks." Siis löö kolm korda pahema jalaga tasakesti tohikide peale. Ära tulles viska kolm korda pihutäis kusikuklaid peale ja tee parema käega rist peale. Kui ta nõnda jaanipäevani seal on olnud, siis mine kell 12 öösi ja võta see järele jäänud hark välja. Kui sa siis selle hargiga üht inemist enese poole tõmbad, siis tõmba kolm korda, üteldes: "Mulle õnneks, sulle õnnetuseks!" Siis kõnnib see inemine nõnda kaua sinu järele, kui sa ise tahad. Kui sa siis enamb ei taha, siis kääna see hark ümber, nõnda et see haruline hark allapoole jäeb ja tõuka kolm korda üteldes: "Mine nüüd, sulle õnneks, sulle ära peastmiseks!"

E 1445 (1) < Kambja khk., Vana-Kuuste v. - Hendrik Küle (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Käo kevade välja tulekul tuleb järele vaadata, kui mets vitsan on, siis saab vilja, kui urvan, siis ohtu, kui lehen, siis leiba.

E 1451 (9) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Ka ei tohitud enne jüripäeva aiavitsu raiuda ega aeda teha, siis teha hundid palju kurja.

E 1453 (19) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui kuskilt tiigist ehk jõest suud pestakse, siis sülitakse peale pesemise kolm korda vette, muidu hakata mõni haigus.

E 1453 (20) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui hammastega puulehtede peale jälgi tehakse, siis ei toheta tervelt maha visata, vanapagan lugeda hambajäljed ära.

E 1455 (34) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002 Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Märahobusele ei tohitud puurootse mitte nõnda vankre ega ree peale panna, et tüvet tagapoole on, siis olla poegemisega kimpus.

E 1456 (37) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui kuu ja päev ühekorraga taevas on, siis ei tohitud linu külvata, need karta põuda.

E 1456 (38) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui aida tehti, siis pidi ikka vitsatüvi või -sugar ära raiutama, muidu tükkida vanapagan sinna alla.

E 1459 (57) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Elumajadele panti ikka lagi pikuti laua ehk palgi välja käimise ukse poole, siis saada tüdrukud ruttu mehele.

E 1464 (103) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Lehma ei tohitud valgeks kooritud vitsaga lüüa, siis hakata punast kusema, niisama ka pihlakavitsaga mitte.

E 1464 (104) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui vareksed hulgaliste puulatvas, siis minna ilm külmale, kui maa peal, siis sulale.

E 1465/6 (110) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui kangast telgedele aeti, visati käänikaikad ruttu maha, siis saada kangas ruttu maha. Kui esimest lõnga sisse löödi, siis hõigati mõnda inimest nimepidi. Kui hõigatav kergeste vastu hõigas, siis oli kangas kerge kududa, kui aegapidi, siis raske. Selsamal päeval pidi ka kõige vähem üks ring ümber riidepaku ära koetama, muidu jääda ämma perse paljaks, ehk pidada pime kirikhärra juures see öö magama. Kui kangas maha (ära) koeti, siis harutadi riidepaku pealt lahti ja panti üles telge haripuu peale ja jäeti sinna kuni teiseni päevani, siis olla telgedel ikka jälle tööd. Telgede alt pühiti peale kanga maha lõikamist kohe purud kokku, viiti välja ja visati, ööldes: "Laiskus sellele ehk tõisele."

E 1466 (111) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui jõuluks lumi puude otsa jääb, siis tulla kurblik aasta.

E 1466 (112) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui haavapuudega sanna köetakse, siis hakata peale vihtlemist ihu sügelema.

E 1467 (116) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Müristamise aeal ei tohitud vammust pahupidi selga ajada ega hõlmu kahekorra üles võtta. Sinna arvati vanapagan vahele tükkivat, keda välk surmata tahtis. Naine ei tohtinud müristamise aeal põlle kunagi ees pahupidi kanda; seda surmanud välk kohe. Ka vankrega ei tohitud sõita, ega vankri lähedal seista; siis arvati vanapagan rattarummu sisse pugend.

E 1467 (117) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kellegi looma kohta ei tohitud "Küll on ilus!" ütelda, siis saada loom ära kahetaded.

E 1470 (135) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002

Kui tahetakse, et taar (kali) ruttu hapuks lähab, siis peab põhja panemise juures järgmised sõnad ütlema: "Meie taar hapnema, külanaised kaklema, kes joob, see joonuks jääb, kes maitseb, see maha sadab."

E 1470 (136) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Juuksid ei lõigatud vanal kuul, siis tulla söödikud otsa, vaid noorel, siis kasuda häste. Mahalõigatud juuksid ei visatud tuule kätte, siis hakata pea valutama.

E 1472 (150) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kes linnupesi tahtnud leida, see pidanud suure neljapäeva hommiku häste vara üles tõusma, kolm ringi ümber tare ära käima, siis puuriida eest sülega laastuid sisse tooma. Kui puu otsast tahetud leida, siis vistaud laastud ahju peale, kui maa pealt, siis ahju äärte maha.

E 1473 (160) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui sügise lepad urbe täis on, siis olla tõine aasta terased rukkid.

E 1473 (161) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui talvel puud härmas on, siis tulla sui sel aeal vihma.

E 1475 (177) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Välgu löömise aeal piditi ikka üteldama: "Issa pojake, püha vaimuke!" siis ei tohtinud vanakuri lähedale tulla, mida välk tabada tahtnud.

E 1475 (178) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui päikesel ehk kuul ring ümber on, siis tulla kolmandal päeval sadu.

E 1475 (179) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui õhtupuna üle taeva lähab, siis tulla hea ilm. Kui tagasi vajub, siis halb ilm.

E 1499 (3) < Viljandi khk., Karula v. - M. Orras (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Jõulu esimesel pühal, nõndasamuti ka nääripäeval, kui kirikulised ära läksivad, viskas perenaene peuga tuhka sigadele vastu nina ja ütles: "Siad tundke tussuhaisu, ärge tundke viljahaisu." See sündis sellepärast, et siad suil kurja peale ei lähe.

E 1501 (1) < Viljandi khk., Karula v. - M. Orras (1892) Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Ussisõnad Oh Betlemma ussike, sa salvasid küll salaja, su hambajäljed pehmeks saagu, nii kui Marie nisa ots. Marie ütles: "Jeesus vannu, et see kihvt ja paistetus välja lendab." Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

E 1501 (2) < Viljandi khk., Karula v. - M. Orras (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Vere kinnipanemise sõnad Oh meie Issand Jeesus Kristus, sinul oli kolm lille sinu südame pääl kasvamas. See üks oli Jumalast ja teine inimestest ja kolmas Jumala tahtmisest. Siis jäägu selle inimese veri kinni. Jumala, Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen. E 1501/1502 (3) < Viljandi khk., Karula v. - M. Orras (1892) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003/ns/med/Valuvõtmise sõnad Oh meie Issand Jeesus Kristus, sina olid kolmest juudist haavatud, sinu haavad ei paistetanud, ei valutanud, ei teinud sulle häda, siis kadugu sinu nime sees selle inimese valu ära. Jumala see Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

E 1502 (4) < Viljandi khk., Karula v. - M. Orras (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Roosi tähed ROOSA APELA ALEBE SOORA Need tähed kirjutatakse sinise paberi pääle, kustutatakse siis ära ja pannakse haige pääle.

E 1502 (5) < Viljandi khk., Karula v. - M. Orras (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Maru tähed: SADOR HREPO DENED OPERH RODAS Ülemal seisvad vanad kombed ja arstimisesõnad on Viljandimaalt Karola vallast üle kirjutatud.

E 1528 (1) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (?) Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Eesti rahva endised kombed ja arvamised Moto: "Igaüks omale poole, sikkal sarved sellapoole." Lapse sündimise ajal antakse koerale võidleiba, et koerad tema peale kurjad ei ole.

E 1529 (5) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Poisslapse ristimise ajal on vanamoori kohus puid raiduda, siis saab ristitust hea puusepp.

E 1531 (14) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Pulmaõlle tegijal on punased kindad käes ja hüüab humalate sissepanemise juures: "Õitsa, aeh!" et õlu hea ja kange saaks.

E 1540 (10) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui hambamurdmise ajal lapsel hammas suust ära tuleb, siis piab ta kõva hamba sedaviisi saama, et ära tulnud hamba kerikselle viskab, üeldes: "Kilk, säh, puuhammas, anna mulle luuhammas!" ehk "Kilk, säh, luuhammas, anna mulle raudhammas!"

E 1540 (12) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui (tüdruk) puid raiudes ülevalt poolt enne tüki ära raiub kui alt, saab lesemehe.

E 1541 (17) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kes lõhutud puu seljali tulde paneb, see pannakse ka põrgus seljali tulde.

E 1545 (39) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kalapüüdmise riista tegemist piab ikka noorekuu reede alustama, vanakuu on õnneta.

E 1545 (42) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Karu piab kellasi kangeste kartma. Kui ta inimese kallale lähäb, siis üeldagu aga: "Kuts, säh karu kella!" Kuhe piab kaduma.

E 1546 (47) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kes tondi teede peale juhtub, see eksib ära, ehk kes ära eksib, see on tondi tee peale juhtunud. Ta ei sua kuhugi välja, vaid tuleb jälle ühe koha piale tagasi.

E 1546/7 (48) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui inimene ära on eksind, siis pööraku riided pahempidi ja lugegu Issameie kolm korda ära, siis saab hädast lahti. (Kogemata kirjutamise ajal kaks lehte korraga pööratud. Kui soovite ehk Teile see parem on, kõik niiviisi ühe lehekülle peale kirjutada, küllap siis nimetate.)

E 1547 (54) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui lehm lepase kepiga lüia saab, jääb punasetõvesse.

E 1548 (58) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Vanalkuul sündinud inimene jääb ennemast vanaks, kui see, kes noorelkuul on sündind.

E 1548 (60) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui puud maha raiutakse, siis lassakse ta lõuna poole kukkuda, siis ei lõhke.

E 1550 (69) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui lehm piima tuli ja tema piimast esimest korda suppi keedetakse, siis soovitakse sõnnile sel kombel õnne, et keski vanem naisterahvas nooremalle inimesele vai lapsele, kui see söönd saab, lusikaga pähe lööb, üeldes: "Härg nii vanaks kui...(nimi, kellele pähe löödi)."

E 1560/1 (102) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui sinna kohta, kust uss põesasse läks pulkadest rist pannakse, siis piab uss sinna piale tulema. Iseäranis hiad piavad kolm pihlakapuust risti olema.

E 1562/3 (107) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Vana lauluraamatus "Kauni vaimuliku lauludes" piab niisugune laul olema, et kui seda laula ussiaugu juures, siis piavad ussid august välja tulema ja kuningas taga järele. Kahjuks aga on, et selle tõsiduse tõendajal see laul meelest ära on läind, millel nii suur vägi olla.

E 1566/9 (3) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Et korra usside jutud käsil on, siis vestan veel ühe jutu, kus ka ussist mõndagi räägitakse. Nagu nääte, on ta teisend ühele Dr. Fählmanni jutule. Oma lapsepõlves kuulin seda isaema (Ann Lilienbach) suust. Viimaks tähendasin seda a. 1883 ülesse. Jõed, järved, allikad on kõik loomade tehtud ja kaevatud. See olnud veel sel ajal, kui kõik elajad rääkind, uss kahe jala pial püsti käinud, kuldsoomuksed ümber. Taevaisa annud käsu kätte, et kõik elajad tööle, kaevama. Töö olnud elajatel väega vasta meelt. Antud siis ühele üht, teisele teist luba, mis neil enne pole olnud. Ussi lubatud vahelt vette minna jooma ehk ujuma, aga jões kahju tegemine keelatud kõvaste ära. Sellepärast ei maksa ussi jões karta. Olnud siis kõik loomad kibedaste tööl ja taevataat läinud teisi ka korraks vaatama. Põle vähki näinud, üelnud: "Kus vana vend vähk on? Teda ei olegi tööl." Vähk tulnud kohe lagedalle ja kohmanud üelda: "Kus su silmad on, perses vai, et ei nää?" See rumal ja kengekaelne vastus pahandand vanataati nii, et ta kohe üelnud: "Olgu nad sul omal siit saadik perses!" Ja sest saadik nad vähil seal ongi, enne olnud kaela otsas, ees nagu muilgi elajatel. Sedaviisi olnud ka kõik elajad liiga tänamata ja pruukinud oma suud kurjaste, nii et neilt rääkimine ära võeti. Küll olnud usski kelm, kui veel kahe jala pial käind. Läinud puu otsa, hüpand inimeste kaela. Pannud külvimees kepi väljal püsti, ussi jälle kiirest otsa. Nende ja muude vallatuste ja krutskite pärast pandud uss kõhu piale roomama ja uhked kuldsoomuksed, kellega ta enne ehitud olnud, langenud kõik maha.

E 1559/1570 (111) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kui silmnäu ja kõrvalestade piale vesirakud ajavad, milledest pärast kärnad saavad, sis saab sedaviisi selle tõvele abi. Otsi kus aia tueteivas põhja poole viltu on, sialt leika tueteiba alt (põhja poolt aia teeb teivast) tükk mätast ära, vajuta soolaga kolm korda haiget kohta, pane sool siis leigatud auku, sülita siis kolm korda veel piale ja pane mätas tagasi oma kohta. Soola asemel võib ka leiba, tangu ehk muud söömakraami olla.

E 1571 (114) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Nari saab lõugutades abi. Tarvis sedaviisi teha. Haige lõugutab oma haiget kohta, teine tuleb juure küsides: "Mis sa lõugutad?" - "Nari!" vastab lõugutaja ja teine ütleb: "Lõuguta aga siis nii, et terveks saab!"

E 1571 (115) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Unenäud, mis noorel kuul nähakse, piavad ruttu kätte tulema, iseäranis need, mis laupäävä öösse vasta pühapäävä ommikut ehk pühapääväl veel selsamal nädalal.

E 1572 (118) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
/Unenägudest ja seletustest/ Lehtmetsas ja haljal rohumaal käia tähendab ikka head, aga okasmetsas ja mudase maa pial paha.

E 1574 (145) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
/Unenägudest ja seletustest/ Puu maha raiumine t/ähendab/ surma.

E 1574 (147) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
/Unenägudest ja seletustest/ Päikest ja kuud taevas nägema tähendab sõda.

E 1575 (157) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
/Unenägudest ja seletustest/ Paberiraha tähendab pahandust.

E 1575 (158) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
/Unenägudest ja seletustest/ Hõberaha tähendab hoolt.

E 1575 (159) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
/Unenägudest ja seletustest/ Vaskraha tähendab vaeva.

E 1582/5 (2) < Suure-Jaani khk. - Hermann Karell (1892) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Eestlaste tõnisavakk Vanal vaenu aeal, kui meie esivanemaid alles orjaike rõhus ja kooliõpetus liiga nõrk oli, otsisivad nad omale abi ja rikkust mõnedest ettetähendatud ebausukohtadest ja üks niisugustest ebausukohtadest oli tõnisavakk. Tõnisavakk oli üks kivi, känd ehk mõni muu sarnane koht, kuhu keegi oli oma lootust pannud ja kuhu igaüks, kelle päralt niisugune känd oli, oma esimesest saagist pidi viima, näiteks kui keegi peksis rehe maha, pidas ta kohe natukene tõnisavakka viima. Teiseks, tappis keegi midagi looma, pidi ta jällegi oma tõnisavakale natukene viima, enne kui kuskile mujale, kui ta mitte ei tahtnud tõnisavaka kahjutegeva käe alla langeda. Nõnda viidi igast asjast kõige enne tõnisavakale ja usuti, et see tuua neile suurt kasu. Vana jutt räägib: peremees, kes oma tõnisavakka heaste olla austanud, olnud alati määratu rikas. Kõik tema kari käinud jõel joomas ja olnud ilusad ning hiilganud kui kõige ilusamad sõiduhobused. Teine jutt räägib: üks tüdruk läinud ja naernud rumalaste tõnisavakka. Kohe kiskunud tõnisavakk tema silmad pahumpidi ja tüdruk pidanud enne jällegi aitavat kunsti pruukima, kui omad terved silmad tagasi saanud. Kolmas jutt räägib tõnisavaka kautamisest. Peremees, kes oma isa vara oli perandanud, kellel ka tuttav tõnisavakk oli olemas ja oma vara kõik tõnisavaka abil oli saanud, kaalunud tõnisavaka üles ja veeretanud jõkke. Kautatud tõnisavakk aga surmanud kõik tema karja ära ja teinud veel palju muud kahju. Peremees jätnud aga tõnisavaka igaveste kautseks ja kasvatanud jälle uue karja, aga see põle pooltki niisugune kui tõnisavaka kari.

E 1585/6 (3) < Suure-Jaani khk. - Hermann Karell (1892) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Katk Suure katku aeal nähtud alati mööda maea ukseediseid vahest kitse, lambast ja ka iseenesest veerevat kera ja ka veel muud. Niisugune nähtus olnud siis katk. Kes niisuguse asjale midagid nimetanud, see surnud kohe sealsamas paigas ära. Jutt räägib, et üksi hundid olla katkust üle olnud. Kord tulnud veerev kera imekiirusel üle välja ja kaks hunti olnud järel, enne aga, kui nad kera kätte saanud, veerend see talu aida alla ja hundid jäenud laiali suudega järele vahtima. Ja mitu korda olla ka nähtud, kui hundid katku ära purustanud. Nii olla kindel, et katk inimestest, aga hundid katkust üle on.

E 1586/7 (4) < Suure-Jaani khk. - Hermann Karell (1892) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Nõid Nõida usuti vanal aeal ja austati kui jumalat ja mõned uskusidki kindlalt, et nõid olla jumalast maa peale läkitatud. Nõid olla, kui teda keegi pahandanud, nõidunud loomad vigaseks ehk lasknud viljad maa alla kasvada, millele muidu vastust pole saanud kui nõia läbi, kes muidugi suure maksu eest olla seda teinud. Vahel lasnud ta viljale viienurgelise risti peale aeada ehk lugenud sugu omale habemesse ja kui see pole aidanud, siis olnud abi otsimine hiljaks jäenud. Mõni, kes aga nõida pahandanud, sellele lubanud nõid suuremat kahju teha, nimelt lendvaga. Lendva teind nõid ise kahest otsast ära põletatud peerust ja saatnud sinna, kus ta tahtnud, ja kelle pihta see läinud, selle surmanud ta kohe ära. Ja niisugust astalt kardavad veel praegu mõned vanad nõide kartjad naised.

E 1622 (1) < Vastseliina khk., Lasva m. - August Kuuben (1893) Sisestas Viire Villandi 2003, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
/Tähendused põllumehel/ Hakkavad haavapuud ladvast õitsma, on hiline kaeraküli parem, hakkavad aga alumised oksad, siis varane.

E 1622 (2) < Vastseliina khk., Lasva m. - August Kuuben (1893) Sisestas
2003, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Pitka ussi (siugu) välja kutsu, kus nähtud Võta üks kepp ja tõmba sel kohal, kuhu pitk uss kadus, ja pööra kolm korda ümberringi ja tee senna kohta, kus ta oli, kepiga maa peale rist, üteldes: "Et sa jälle sinna tuled, kus sa olid!" Siis saavat pitk uss tõesti välja tulema.

E 1622 (3) < Vastseliina khk., Lasva m. - August Kuuben (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
/Tähendused põllumehele/ Kui mihklipääv noorekuu sees, tahab lina rammust maad, aga kui mihklipääv vanakuu sees, tahab lina lahjat maad. Lina ei tohi kunagi külida, kui kaks päikest taevas (s.o kui täiskuu on). Kui kuu päeval maa peale paistab.

E 1623 (1) < Tallinn l. - Kristjan Puusemann (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Seest siiru-viiruline, pealt kullakarvaline. Vastus: sibul.

E 1623 (2) < Tallinn l. - Kristjan Puusemann (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Neli neitsit lähvad üle nurme nuttes. Vastus: määrimata vanker.

E 1623 (3) < Tallinn l. - Kristjan Puusemann (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kes tungib kõige paksemast müürist läbi, ilma et ta müürile viga teeks? Vastus: Inimese mõtted.

E 1630 (1) < Halliste khk., Abja-Vanamõisa k. - Hendrik Küle (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Roht sammaspooliku vastu. Noorekuu neljapäeva esimese õhtul mine välja õue pääle, istu maha, vaata ise ühtepuhku kuu pääle ja tee sõrmega viienurgeline rist sammaspooliku pääle, sääljuures ise aga ütle: "Mis ma vaata, see kasugu, mis ma vajute, see kadugu."

E 1630 (2) < Halliste khk., Abja-Vanamõisa k. - Hendrik Küle (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Roht sammaspooliku vastu. Vanakuul neljapäev õhtu võtta 9 räimepääd (Strömling), nende igaühega vajuta kolm korda sammaspoolikut ja pärast anna need pääd elajale süüa.

E 1630/1 (3) < Halliste khk., Abja-Vanamõisa k. - Hendrik Küle (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Roht sammaspooliku vastu. Kaduva ajal neljapäeva õhtul võta kolm kasetohtu (kooretükki), tee iga ühe pääle sõluteljega kolm viienurgelist risti ja litsu siis nende tohtudega sammaspoolikut ja viska need siis viimaks põleva ahju. Lugeda neid riste ei tohi, vaid neid peab mõttes tegema.

E 1634 (3) < Palamuse khk. - Helene Maasen (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Puid ei tohi lõhkudes mitte selili panna, sest siis lähevad puulõhkuja tütrid ülekäte.

E 1636/7 < Saarde khk., Jäärja v. - Juhan Kangur (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Siin Jäärjas on vanast Kure talus kaks tüdrukut leiba künas kastnud katkoaeal. Kaks hiirt tulnud nurgast välja, läinud purelema. Teine tüdruk ütelnud teisele: "Näe, mis hiired teevad." Ütleja tüdruk surnud kohe ära. Teine, kes ei rääkinud, jäänud elusse. Pisut aea järel tulnud kits tuppa, käind tuba mööda kips-kõps, läinud uksest jälle välja. Inimesed olnud vakka parsil ja katk murdnud palju inimesi maha, keda üks mees, kes ei rääkinud, härjapaariga Mikunõmme mäele vedanud, kus neid maha maetud. Keik suur Rahuliste küla rahvas langenud katku läbi, keda Kulli talu sulane Volmer keik härgadega Mikunõmme mäele oli vedanud ja matnud, kus praegu veel lõpmata palju surnuluid üsna pealmaa näha on ja vana rahasi, sõlgi, käerõngaid leitakse. Kuni viimaks katk Veelikse veskitammi peal surnumatja Volmre kallale tulnud. Volmer löönud katku raudlabidaga surnuks veskitammi alla auku, aga langenud isi ka temale ohvriks.

E 1641/4 < Saarde khk., Jäärja v. - Juhan Kangur (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Armas õpetaja härra M. J. Eisen. Tahan Teile siit Jäärjast pisut vana asja teada anda, mis ma karjas käies kuulsin siit vanemate inimeste suust. Ei tea, kas seda teie pruugite, aga ometi saadan ma kord, võibolla et tarvitate seda ka. Siin Jäärjas on valla piir vastu Lätimaa raja Volmari kreisi. Jäärjaga lõpeb Pärnu kreis ja algab vastu Jäärjat lõuna pool Lätimaa Volmari kreis. Enne on olnud Läti piiris Jäärja Kiisa kõrts. Rajatulp olnud siinpool Kiisa kõrtsi. Kõrts oli küll Jäärja jagu, aga ei tea, kuidas piir üks verst praeguse õige rajast Läti jausse saanud. Aga kord tulnud lätlased suure sõaväega ja tahtnud Jäärja valda omale võita, kelle hulgas ka sakslased ja Läti Hindrik olnud. Aga eestlsed võitnud vastased ära Jäärja mõisa nurmel, kus praegu kaks mäge surnuluudega täidetud männametsa all seisvad. Ja eestlased ajanud raja jälle üks verst lõuna poole Kiisa kõrtsi, kus ta praegu seisab. Kõrts on jälle Pärnu järele. Nenda on eestlased, lätlased ja sakslased siit vastu tunginud, ei ole edasi lasknud, sest siin Jäärjas on põlised suured laaned. Lätlased läinud siis tagasi omale maale ja pääsenud lõuna poole Jäärja poole metsast läbi. Raiküla rabast läbi tulles teinud nad maantee metsa, kus veel praegu näha võib saada. Suured puud kasvavad maantee peal ja kraavis. Läinud homiku poolt Jäärjat läbi metsa, kuni Mälgu talust mööda Määksi rabasse. Seal olnud veel hilda kullat härjaike rabalauka ääres, ka rahakatel olla nad rabalauka põhja lasnud, et suure rabast pole jõudnud teed läbi teha. Ühe pajatäie raha olla nad veel Määksi talu karjamaale matnud ja Tammi talu peremees Mihkel tulnud suil pühapäi pardijahilt. Määksi rabast läinud mööda rahaaugu ligidalt, näinud: suur madu karanud ümber kuuse ja kuusk rappunud ka. Astunud edasi kodu poole, püss õlal, aga madu löönud kuuse ümbert lahti ja hüpanud Tammi Mihklile selga nii tulise jaoga, et ta ära hirmund, jookstes kodu pole. Madu kukkunud maha. Ta pidand laskma, aga hirm ei luband. Maul olnud punased silmad ja olnud kuus jalga pitk, läinud rahaaugu poole metsa, aga Tammi peremees olnud kaks nädalit haige. Sealt rabast läinud lätlased ja ritterid Voltveti, Kõpu poole ja läinud viimaks Halliste kihelkonna. Riisuma pole julgenud Jäärjasse tulla, Jäärjas elanu sel ajal ka üks eestlaste kuningas Sookuninga talus, suure metsaga ümber piiratud. Siin olnud tal kena elumaja. Siin on ta oma eesti rahvale käsku annud ja ümberkaude kaunist elukorda ülal pidanud. Praegu on see Sookuninga talu Jäärjas, väga hea viljakas maakoht, kus selle ridade kirjutaja õde ja õemees Adolf Kuningas elavad oma laste ja perega neljas põlv juba. 34 taalerit suur peremees on jõukas mees, praegu Saarde kiriku vöölmünder. Siin on veel eestlaste ahervare näha Sookuninga nurmel, kus peal suur pihlakas kasvab. Ka olnud enne kolm ? talu Jäärja valla jäänud Raamatu soo ääres, aga siin olnud üks leskproua. Ühe pidu peal on ta peeretanud ja Saalisburgi härra võtnud häbi oma peale. Selle rõõmuga kinkinud ta need kolm talu ära. On praegu Lätimaa jaus, homiku pool Jäärjat ja Salisburgi vald. Lätlased elavad sees, mis enne Eesti jagu old. Aeg kasin, pean lõpetama. Teie J. Kangur.

E 1645 < Samaara kub. - Jaan Pint (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kadakapuu Mikspärast kadakapuul isemoodi marjad ristiga olla, kuna teistel seda märki külles kanda ei olla? Vanarahva suu jutustab kadakapuust järgmise loo. Sel ajal, kui Kristus Kolgata mäel risti löödi, selle ajal ei olnud veel raudnaelu, siis tehtud kadakapuust ristilöömise naelad, millega meie suur maailma lunastaja ristipuu pääle naelutada. Sellepärast kanda kadakapuu ristimärki oma marjade otsas, kuni maailm seisab ja kadakapuu kasvab.

E 1649/52 < Viljandi khk, Uusna v. - J. Täht (?) Sisestanud Aire Kuusk 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Igaks jõuluks, nii kui sel ajal pruuk oli, saivad jõululaupäeva õhtu õled ehk heinad tarre (rehetarre, sest vanemal ajal ei olnud sealpool mitte kambrit ega tubasid nii kui nüüd) toodud, mida peremees ehk perenaine toimetas. Olivad nüüd õled ehk heinad sees, siis sai ka jõulu jumalateenistus kas peremehest ehk kellegist targemast teendrist peetud. Siis tuli õhtusöök, kus jällegi enne kui ka pärast söömist mõned vaoimulikud laulusalmid lauldud saivad ja söögipalvet loeti. Pärast sööki aga, kus kõik juba omatehtud õllemärjukesest pää soojendanud ja keele karastanud olivad, pidi peremees veel ühe kasetüki ette võtma, kust nad tulevikku näha lootsivad, see oli: peremees võttis nüüd sisse toodud õlgi ja viskas neid kaks ehk kolm korda tare lakke - jäivad nüüd kõrred ripnema, pidi järgmine aasta viljarikas olema. Kukkusivad aga enamiste maha, noh, siis pidi ta - nälja- või põua-aasta olema. Mõnes kohas olnud ka heinad sisse toodud tähenduseks, et Jeesus ka kare heina peal on maganud, kus nüüd iseäranis lastele Jeesusest räägiti, neile jõululaulusid loeti ja neilt ka küsiti, mida nad õppinud olivad. Peale selle olivad neil veel mitmed katsetükid, milledest mõned iga jõululaupäeva õhtu järgi saivad proovitud, mõned aga õige harva. /.../

E 1652 (7) < Viljandi khk., Uusna v. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Ka vaadanud nad selsamal õhtul taevatähti. Paistsivad tähed heledalt, siis olnud sel aastal rohkeste noori loomi loota, olnud nad aga tumedad, siis ei olevat ka loomadest suurt lootust. Peale nende kuulatamiste ja vaatamiste saanud veel mitmed naljatükid tares õlge ehk heinte peal ära tehtud, kus aga kõik ilma tüli ja pahanduseta olnud. Enamiste kõik rahvas käinud neil päevil kirikus, olnud aga see kaugel, siis palvemajades. Juhtund aga, et seegi mõnele perele kaugel olnud, noh seal pidanud siis peremees ise jumalateenistust.

E 1665/6 < Tartu-Maarja khk., Kavastu v. - ? (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kohanimed Kavastust, Tartu-Maarja kihelkonnast Kavastu valla kohanimed: Kivistiku - talukoha nimi. Sääl on palju kivisid. Mangu - talukoha nimi. Koha asutas Mangu nimeline mees. Miili - talukoha nimi. Sääl on palju süse põletatud sepa tarvituseks, keda rahvas siinpool miili põletamiseks kutsub. Lõhmusse - endine nimi Rehemats. Talukoha nimi. Sääl kasvab palju lõhmuspuid. Kukemäe - väikene mäekingukene. Pombori - heinamaa nimi, porine heinamaa. Sikku - heinamaa nimi, on palju metskitsesid. Sääsävangu - heinamaa nimi. Laastiku - heinamaa nimi, metsast laastud. Emäheinämaa. Kivimurru - maatükk, kus palju kivisid. Nõrgassaare - tükk endist põllumaad metsas. Põdra - heinamaa nimi. Palju põtrasid on sääl. Suukurgu - heinamaa nimi. Suuresoo heinamaast lahkub tükk nagu kurk metsa poole. Taageperä - heinamaa nimi, tagumine heinamaa. Kaarakõrre - talukoha nimi. Ruunassaar - soo sees saar üksi saar. Paabussaare - soosaar. Heinässaare - soosaar. Andressaare - talukoha nimi. Tatramuru - talukoha nimi. Kelgametsa - talukoha nimi. Võhkeniidu - heinamaa nimi, sääl kasvab palju võhasid. Väljaotsa - talukoha nimi. Hundissaare - talukoha nimi. Hellassaare - soo sees saarede nimed. Mustassaare - soo sees saarede nimed. Kuivassaare - soo sees saarede nimed. Lehessaare - soo sees saarede nimed. Kõrgeperve - talukoha nimi. Verioja - maakoha nimi. Metsa sees, kus vanast rahvajutu järele sõja aeg veri ojana jooksnud. Suuranna - talukoha nimi. Maideperä oja. Karu - talukoha nimi. Karukäppa - talukoha nimi. Kureniidu - talukoha nimi. Veldi - talukoha nimi. Viira - talukoha nimi. Viira on Kavastu vallas kolmel talul nimeks ise kohas ja küla nimi. Tähämää - küla nimi. Koosa - küla nimi. Viru - talukoha nimi. Lombi - talukoha nimi. Kitsakraavi - talukoha nimi. Munamäe - talukohanimi. Audemäe - mäe nimi. Punu loda - heinamaa nimi. Sõstramuru - talukoha nimi. Sodo - heinamaa nimi. /---/

E 1666 < Tartu-Maarja khk., Kavastu v. - (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
/Kohanimed Kavastust, Tartu-Maarja kihelkonnast/ Halliku - talukoha nimi. Sõnni - talukoha nimi. Liiva - talukoha nimi. Liiva küla Muna - talukoha nimi. Vitsiku - talukoha nimi. Marjamäe - talukoha nimi. Põrguhavva - talukoha nimi. Junni - talukoha nimi. Poksi - talukoha nimi. Pensa - talukoha nimi. Luksepa - talukoha nimi. Saia(talukoha nimi. Sodi - talukoha nimi. Nursinuka - pobuli küla. Kärpsealekõrs - metsa sees üks veikene lagendik. Maiamäe - talukoha nimi. Vingri - endine Kavastu valla ja mõisa nimi, praegu on see nimi jo ammugi rahva suust ja mäletusest kadunud. Koosa jõgi. Suurtiilaane - metsa nimi. Lagimuse jõgi. Sirkjärv, Kuusjärv - soo sees väiksed umbjärved. Kargaja - talukoha nimi. Sinna karanud endised soldatid. Viinaalekõrs - üks külaligidane söödimaa nimi. Randsioja - talukoha nimi. Kärnäpari - lepiku nimi. Kede - talukoha nimi. Kubu - talukoha nimi.

E 1667 (1) < Viljandi khk., Tänassilma v. - H. Jaanson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kalameeste usk Läks kalamees kalu püidma, juhtus siis, et keigi naisterahvas vastu tuli, siis hoidis ta ennast ikka pääle tuule. Nõndasama ka järve pääl, kus kalapüidjad, kellest nõidust tääti, ka päälttuule mööda.

E 1667 (2) < Viljandi khk., Tänassilma v. - H. Jaakson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
/Kalameeste usk/ Juhtus, et kellegil noot enam kalu ei püidnud, siis oli tema ära nõiutud ja pidi kohe kodus hõbehelmetega suitsutatud saama. Kui ka see ei aidanud, siis tehti lepaoksadest tuli maha ja tõmmati selle suitsust noot kolm korda läbi ja pääle selle veel kolm korda kurajala konsa alt, oli ka see töö asjata olnud, pidi kõrvale heidetud saama ja uus asemele võetama.

E 1668 (4) < Viljandi khk., Tänassilma v. - H. Jaakson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Taheti uut kalavõrku kududa, siis alustati seda kuu varjutamise aegus. Alustas kuuvarjutus, alustas ka võrgukuduja. Nõndasama kuuvarjutuse aegus alustadi ka võrgulõnga kedras pääle.

E 1669 < Viljandi khk., Tänassilma v. - H. Jaakson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Koerakoop - üks tükk põldu ja sööti, vanast kuulus koerte matmisepaik, kus keik koerad, mis aga eales surnud ehk tapetud, on matetud. Hundilepik - kus koerad hundi ära on murdnud. Põdramurd - metsapadrik praegust, kus hundid põdra ära murdnud. Pussumurd - kus selle nimega mees (Puss) esimese lapikese lagedaks laastas. Leitaru - kus kesked pardikut, lapike lagedat on leitud. Tedremurd - kuulus tedrekujutamise koht. Õitsemaja sööt ja võsa, kus õitseliste hurtsik seisnud ja ümberkaudsetest taludest õitselised kokku kogunud ja öömaja pidanud. Nõumurd - kus kaks meest (Soo ja Puss) esimest nõu on pidanud, kuidas maad lagedamaks saaks teha. Laastikusööt - esimene nimetatud meiste töö alguskoht. Kovalisoo - kus koletu suured puud kasvanud, aga maa olnud kobe, et pole inimest kannud. (Praegust vesisematel aegadel on mäda, et looma ei kanna.

E 1687/90 < Rakvere khk, Kloodi v. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Kloodil on karjamõisad Lihulõpe ja Kullaaru (mõni nimetab ka Kullaarut lühidalt Aru - enamiste arumaa). Kullaaru on ära ostetud. Sinna külge on veel ostetud vai ühendatud peale muu kaks nelja päävä kohta: Vässta Pärtli ja Jüri (mõlemad pered elasid ühes Vässta tuas). Saunadest nimetan: Kiuka, Suone, Ussimää. Saun on sellenimelise rünka kesest - välja ja heinamaa vahel kallas oma nime saand, kus sarapuud kasvavad ja ussidest (madudest) puudu ei ole. Kalda järk, mis Rakkure mõisa maa sisse läheb, nimetakse Tõrremägi ja Tõnnisaun (endise peremehe nimi). Kullaaru ja Kloodi, Paatna küla rajaks on Sooallikas, mis suo pialt algab ja Päide alla jõkke lõpeb. Suopialne ja Arupialne oli enne, kui veel kohad krunti panemata olid (aastat 15 tagasi Paatna küla karjamaa. Nüüd on ta talukohtade külge mõedetud ja Arupiale hulk saunu asutatud, mis eest saunamehed iga aasta hulk päivi mõisale teevad. Arupialne on kõva nõmme- vai kruusimaa, kus muud ei kasva, kui mõnes kohas kadakajässid. Et ta viljamaa ei ole, sellepärast hüütakse seda uueste asutatud saunastikku Saratohv, sest et Saratohvis kord nälg oli ja ta näljamaa nime all siit rahvale tuttavaks sai. Suopialne, vaevalt versta pikkune ja mõnisada sammu laiuti, on jälle madal ja vesisem maa. Seal ei ole muud, kui lugemata künkaid, mis luomade tallamise läbi on saanud. Maal on paks kord süsimusta mulda, kust vahelt ka tugevaid puujuurikaid ja nagu süsi välja tuleb. Mõni arvab, et sial enne mets on olnud ja põlemise läbi otsa saanud. Sügaval maa põhjas tuleb lupja. Seal käis ammust ajast saadik külakari peal, sellepärast ei saanud seal puid kasvada. Nüüd on krunti panemisest saadik seal jägusi kolmel peremehel. Nad on igaüks sinna piale lojuste karjamaa - veike kopli - teinud, kus hobusid kinni piavad. Sinna, kuhu loomad piale ei saa, hakkab iseenesest paks paju- ja kasevõsa kasvama. E 1692/7 (4) < Rakvere khk, Kloodi v. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003/puu/arh/raha/Nüüd saime Sookülast Vanakülasse. Enne oli see koht küla otsa pial, nüüd enam mitte, ehk see pere küll vana koha pial on. Siin minagi ülesse kasvasin ja minu esiisad, võibolla rootsi ajast saadik vai veel ennemastki. Nüüd on koht võerastelle müüdud.Vaatan veel vana armsa koha korraks läbi. Põllul on üks koht, keda Raadiku määks hüitakse, seal on seda va kivirahka hästi ja mulda vähe. Heinamaa on eest otsast niisama kui eespool nimetud kolmel perel vesine, kus väga vähe heina ja kasepõesad kasvavad. Maa seest tulevad mõned suured juurikad vai kannud välja, mis tunnistab, et siin ennevanast hea mets on olnud. Nimetud kohal on maja ligi, välja ääres kohe Kannastik. Ma ei tia, kas siin enne nii pallu kandusi on olnud (ehk küll neist nüüdki puudu ei ole), vaid kust ta selle nime on saanud. Minu mälestuses ja enne seda on siin paks räga vai padrik suuremalt osadelt pajudest. Ma topin seie kohanimedele veel järgmised puude nimed vahele, mis meie Otsa Kannastikust kõik leida on. Remmelga-, hane-, vesi-, põld- ja muud pajud, kased, kadakad, lepad, sarapuud, türnapuud, paatsapuud, sadakoorikud, kuusmannid, toomingad, pihlakad, punased sõstrad, mustad sõstrad ja magedad vai taigsõstrad (mõni ütleb viimseid tainaspuu, kueraõilespuud, kibuvitsapuud ja järgmistest puudest ja põesastest igaühest vähemalt üks: sinikad, mustikad, kuusk, mänd, näsiniinepuu. Puudest ei tia ma midagi siin ümberkaudu ja ligilähedal kasvavatest kannastikus puuduma, kui üksi saared, mis siin ligidal ühest kohast natuke leida on. Seie kannastikku, mõnesaja ruutsammu peale on ümberkaudusest looduse varandusest iga seltsi nagu kokku kogutud. Nüüd kõige uuemal ajal aga hävitab inimese käsi ja kerves looduse tööd armuta, teinekord koguni otstarbeta ja paneb reieahju. Ka taimede poolest on see koht niisama rikas, aga mul ei ole praegu võimalik neid kõiki nimetada, võibolla ei ole neid tarviski. Maa on siin lubjapõhjaga, künkaline ja aukline. Meie kadund taat (isaisa ütles, et augu kohad selle läbi olla saanud, et sinna sõja ajal vilja on maetud. (Pärast mädanes muidugi vili ja maa vajus auku. On ka sealt hiljuti, enne mind, mõek leitud. Mina sealt muud suuremat vanavara ei ole leidnud, kui ühe kannaga kaelas kantud hõberaha. Vanemad inimesed ütlesid, et see endiste 75-kopikaste suurune olla. Sest on jo mitu aastat ja ma olin sel ajal veel päris poisikene, muidugi poisikesem kui praegu. Raha peal oli suurte kähära juukstega mehe nägu ja selle nimi (kui ma mitte ei eksi - Carolus XI ja 4 M., peale selle aastanummer, mis ma kahjuks ära olen unestand, sest et kuhugi ülesse tähendanud ei ole, 16. vai 17. Vist Rootsi Kaarli raha. Raha ei olnud sügaval maa sees, lojuksed olid ta käidavast pehmest kohast välja talland, võib ka olla, et ta sinna kautatud oli. Et mul raha vähe oli, võibolla sugugi ei olnud, müisin ma ta ühe rubla eest Rakveresse kullasepp Heftlerile ära. See sulatas ta muidugimõista ära. Ise laitis hinda tingides, et ta kõva ja vasene olla ja näitas oma sahtlist teist niisamasugust. See oli minust küll ülekohus raha ära müia, mis vanavara uurijalle oleksin pidand saatma, aga Taavet pani ka pühad ette panemise leivad näljaga nahka ja häda ajab härja kaevu. Rahahimus vai puuduses olin ka mina sunnitud vanavarale seda pisikest ohvrit tegema. Ostsin jo selle raha eest paberit, tinti, sulgi, pliiatsit, et saaks jälle rahva vaimuvara kaevata. Nää, et kõik head korraga igatahes ei saa. Ärge pange pahaks, et nii kaugele teelt kõrvale läksin, oli vana tuttav koht. Peale kalda-aluse on siin veel jäätmaa (kõva arumaa ja ülejõe mudava. Seal olevel veikel jõel on mudava ja jäätmaa juures kaks kohta nimedega Rotiauk ja Mudahaud.

E 1697 (6) < Rakvere khk, Kloodi v. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Näsda Mihkli. Neil mõlemil peredel on põllul Paemurru ja heinamaal teinepool jõge - Ülejõe, Jaanirahval jões veel Otsa-Antsu haud.

E 1701/2 (16) < Rakvere khk, Kloodi v. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Jaani Mardi Kloodi vallast ja mõisast juokseb veel jõgi läbi, mis Ulja mõisa alt vai kust piale piab hakkama. Päris nime tal siin ei olegi, nimetakse aga selle järele, kust kohast läbi jookseb, sest et jõgi vai oja veike on. Sügavamaid kohtasi nimetatakse haudadeks ja on neil igal haual ise nimi. Ma räägin üksi Kloodist. Aasusi, mis käänudes ja haua juures on, nimetakse vahelt haua nimega. Mõnel suurema aasul on ka oma nimed, nagu mõisa heinamaal Jaani aas, Suur aas, Kiili aas. Hauad jões: Mardi haud, Käänu auk, Otsa Antsu haud, Roti haud, Muda haud, Liiva haud, Kassi haud. Jões on ühes kohas ka kivi, kus jälg pial on, jälg üeldakse Jeesuse oma olema.

E I 6 (11) < ? - M. J. Eisen < Prof. A. Paldrock (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vändra Rõusal olnud mineva aastasaja keskel hiiepärn. Mees raiunud selle maha. Leidnud pärna õõnsusest raha, sukke, kindaid, linte, paelu jne. Varsti jäänud mees haigeks. Et terveks saada, pidanud ohverdama. Mees ütelnud: "See olgu viimne kord pärnale ohvrid viia."

E I 6 (12) < ? - M. J. Eisen < A. Jürgenstein (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vändra Massus olnud vanasti pärn, kus palju ohverdatud. Sealt pärnaõõnsusest leiti uuemal ajal lapseriideid, lapsetanusid, raha, hobuseraua tükk, helmeid, preesa ja muud sellesarnast.

E I 7 (19) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Krootuse Juusa küla naised käinud Juusa järves lapse nartsusid pesemas. Seda ei kannatanud järv välja, vaid läinud teisale. Seal kannab ta nüüd Palujärve nime.

E I 7 (20) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Krootuse mõisast läheb võlvitud maaalune võlvitud tee Oru pedastikku, kuhu sõja ajal võidi lossist ära põgeneda. Siin on ülepea rida valla, mis Annumäelt algavad, umbes 1 1/2 versta pikkune sõjaliin. Teisendi järele lasknud rootslased need vallid ehitada kaitseks. Rootslased matnud ühtlasi oma varandused neisse vallidesse maha. Annumäkke peitnud nad tõllatäie kulda ühes tõllaga ära. Tõlla tiisli ots pandud Mäemusti mõisa pool. R. lubanud pärast järele tulla. Mõni asjata kaevanud.

E I 7 (21) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kanepis on Karl XII tamm. Krootuse Mäemusti mõisa suure tee ääres on hiiemänd, 4 meetrit ümber mõõta, viie haruga. Ta tüvil näidatakse kohta, kuhu rootsi suurtüki kuul sattunud.

E I 7 (22) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koorastes on Kuku tamm Kuku talu maal, 6 meetrit ringi mõõta. Latv kuivanud, läänepoolsed harud niisama, pihlakas peale kasvanud. Oli seal kuulsam hiietamm.

E I 7 (23) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Krootuses on Korbeläte Hilba jäe paremal kaldal. Sellest allikast müüdud vanasti raha eest vett silmade arstimiseks.

E I 8 (27) < Kanepi khk. - M. J. Eisen < V. Raid (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Krootuses on Vallimägi, neid valla vedanud rootslased kokku kaitsevallideks ja matnud nende alla oma varanduse.

E I 8 (29) < Kanepi khk. - M. J. Eisen < V. Raid (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Juusa kivivare (kalme) tekkinud sedaviisi, et vanajuudas viinud mingisuguse ehituse jaoks püksireite/s/ kiva. Aga kui ta Juusa kohale jõudnud, laulnud kukk ja kivid langenud sinna maha. Teisendi järele tahtnud Kalevipoeg Juusale linna ehitada ja vedanud selleks kiva kokku, aga mingisuguse põhjuse pärast jäänud linn ometi ehitamata.

E I 8 (30) < Kanepi khk. - M. J. Eisen < V. Raid (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kanepis on Juudalinn. Seal asuvad vaimud mustade sipelgate näol, kes sinna maetud varandust valvavad. Korra läinud üks mees öösel Juudalinnast varandust välja kaevama. Korraga näinud, riided sipelgaid täis. Küll raputanud mees, aga sipelgatest lahti ei saa. Viimaks pannud mees punuma, visates riideid teine teise järel seljast ja olnud rõõmus, et veel hengega ära pääsnud.

E I 10 (34) < Paistu khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuu esimene veerand selili, siis sureb palju inimesi.

E I 10 (35) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vigala valla Selja endise kõrtsi, nüüdse poe ees olnud enne matusepaik. Sinna maetud nimelt katku ajal surnuid maha. Sealt liiva kaevates on surnuluid välja tulnud. Korra leitud sealt luu, mis vahtu välja ajanud. Kuulsin, et see luu oianudki. Luu maetud maha, siis jäänud kõik vagusi.

E I 11 (38) < ? - M. J. Eisen < K. Soo (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pühajärv Kui Jaagupi Koeravaere küla all olnud muiste Pühajärv. Iga aasta ohverdati Pühajärvele, et põuda ei tuleks. Pärastpoole jäänud ohverdamine maha ja külarahvas hakanud pesu Pühajärves pesema. Korra pesemise ajal tulnud suur pilv, keerutanud Pühajärve kohal ja võtnud P/ühajärve/ kaasa, viinud tüki maad edasi ja lasknud rabasohu maha. Seal kogutud just marju. Hääl hüüdnud ülevalt: "Kai, Mai, eest ära, Pühajärv tuleb." Sinna sadanu Pühajärv maha. Seal ei kutsutud järve enam Pühajärveks vaid Mustjärveks. Pühajärve koht on nüüd päris kuiv.

E I 13 (77) < Nõo khk. - M. J. Eisen < Riisberg (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pangodi Tamsa külas Räisa talu põllus Kullavare. Seal olnud vanasti linn. Nime saanud koht sellest, et keegi isa varanduse sinna pannud ja poja siis käskinud võtta kui vaja.

E I 14 (81) < Nõo khk. - M. J. Eisen < Riisberg (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kalevipja iste Meeri vallas Hiire talu heinamaal Lokutaja kandikohast umbes 1/2 versta Nõo poole Elva jõe kaldal. Pool tooli on raudtee ehitamise läbi ära lõhutud, alles on 50 sammu laiune, 40. s. pikkune ümmargune küngas, mis Kriiska(?) jala lähedalt mööda jooksvast Elva jõe pinnast umbes 2 sülda kõrgem on. Koht on praegu üles küntud.

E I 14 (83) < Otepää khk. - M. J. Eisen (?)Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kandimägi, linnamägi Vana-Otepääs, Käpa talus. Pikkus 290 m., laius 80-84m.. Idapoolset madalamat osa hüütakse Kullamäeks. Läänepoolsel küljel olla katlatäis raha.

E I 15 (89) < Räpina khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Hiiekoht vasta Räpina kõrtsi poolsaarel veski järves, nn. Maidomägi. Seal ohverdatud jaanipäeval piimaohvrid.

E I 15 (90) < Räpina khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Hiis Friedholmi parki vasta Võhandu kaldal. Seal mõned vanad tammed, kus ohverdatud. All kaldas on koobas, kus sõja ajal peidupaik olnud.

E I 16 (94) < Tõstamaa khk. - M. J. Eisen < Prl. Seemann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Seli Killumaa põllul puu, vana pärn, vanasti pühaks peetud. Pärna all kärnakivi hobuse, inimese jälgedega. Teisendi järele on 2 kivi, üks ini/mese/, teine looma jälgedega.

E I 17 (101) < Martna khk. - M. J. Eisen < F. Leinbock (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuluse külas auguga ohvrikivi, augu pikkus 13 cm, laius 6 cm. Kivi on vesisel maal, kaskede ümbruses 5-6 samasugust aukudeta kivi. Kivi kutsutakse jäljega kiviks ja auku Kalevipoja jäljeks.

E I 17 (102) < Martna khk. - M. J. Eisen < F. Leinbock (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Teine Kalevipoja jäljega kivi Martna Oonga külas Karja talu põllul - hall raudkivi, auk sees. Auku kutsutakse K/alevi/poja jäljeks. Kivil käiakse veel praegugi maaaluseid arstimas. Seks visatakse raha kivis olevasse auku. Veel paari aasta eest leiti sealt 1 kop. ja 1/2 kop. vaskraha. Arstimas käivad eided.

E I 17 (103) < Martna khk. - M. J. Eisen < F. Leinbock (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Teine sarnane kivi Oonga külas Kõver talu põllul. 2 auguga, üks peaaegu südame kujuline, teine pikergune. Auka kutsutakse jälgedeks. Kivile ohverdati vanasti haiguse puhul. Aasta 10 eest leiti august raha, viidi aga sinna tagasi, et rahaga haigus ei tuleks kaasa.

E I 17 (104) < Martna khk. - M. J. Eisen < F. Leinbock (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Raana külas Takkasauna talu ligidal Kurevere küla karjamaal Matsalu lahe ligidal valkjas auguga raudkivi, auk 7 cm sügav. Kivi kutsutakse jäljega kiviks. Ohverdmisest ei teata enam.

E I 18 (119) < Varbla khk. - M. J. Eisen < T. Karopun (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Saulepi vallamaja ligidal tee ääres ohvrikivi. Kivi ümber leida pudeli tükk.

E I 18 (120) < Varbla khk. - M. J. Eisen < T. Karopun(?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Õhu küla juures Hiielaan. Rannaküla Rintsi talu maal mere ääres Hiiesoo.

E I 18 (121) < Varbla khk. - M. J. Eisen < T. Karopun (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vaiste vallas Tedremaa heinamaal Suurjärve lähedal ohvrikivi taskukujulise auguga, 40 cm sügav. Augus alati vesi, veel nüüdki arstirohuks. Tuuakse ohvreid. Kivil vaskraha. Kivi ääres pudelitükke.

E I 19 (122) < Pilistvere khk. - M. J. Eisen < Helmi Allik, Elsbet Markus (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koksvere külas Simusti talu Hiiesauna juures oli enne ohvrikivi ja -allikas. Nüüd kivi kadunud, allikas ummistunud.

E I 19 (125) < Pilistvere khk. - M. J. Eisen < Helmi Allik, Elsbet Markus (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Paaksemaa külas Hansu talu maal Kadri allikas ei külmeta talvel kinni. Allikat peeti pühaks, ohverdati.

E I 19 (126) < Põltsamaa khk. - M. J. Eisen < Helmi Allik, Elsbet Markus (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Otissaares Kalana küla järele linnamägi. Seal muiste linn. See linn vajunud mäkke. Mäes suur rahakeller, seda valvavad vaimud. Vahel nähakse seal rahatuld.

E I 19 (127) < Põltsamaa khk. - M. J. Eisen < Helmi Allik, Elsbet Markus (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõrenurme külas Miku talus igavene vana pärn, teised maha raiutud.

E I 19 (128) < Põltsamaa khk. - M. J. Eisen < Helmi Allik, Elsbet Markus (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kose külas Sikuti talu maal kesk põldu Sookaevu augus olnud püha kivi, sellet otsitud haiguste ja hädade vastu abi. Nüüd kivi kadunud.

E I 19 (130) < Põltsamaa khk. - M. J. Eisen < Helmi Allik, Elsbet Markus (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kõpu külas Piirisaare talu maal püha kuusk, kuhu piima, võid, rasva, mune, liha jne. viidud, et kuusk kaitseks karja ja vilja kurja eest. Ammu maha raiutud. Hiljemini nähtud kännu ümber sikka tantsivat.

E I 20 (139) < Saarde khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jäärjas Jairu talu põllul ohvritamme ligidal ohvri ahervare.

E I 20 (141) < Saarde khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõnisevakk Jäärjas Pihlakse talus J. Jung II, 62.

E I 20 (142) < Saarde khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Voltveti Kässul väga vana jalakas, vist püha puu.

E I 20 (143) < Saarde khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jäärja Peedul 40. aasta eest puu otsas nõiakotid. Nüüd ei enam.

E I 20 (144) < Saarde khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jäärja Ulita/?/ talu õues püha kase otsas nõiavahad ja -kotid. Sinna viidi osa igast viljast sügisel, loomatapmisel tükk liha, lambaniitmisel villu jne. Endine peremees kõik hävitanud.

E I 21 (148) < ? - M. J. Eisen (?)Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Helme lossi juures väike mäeke, sinna rootsi sõja ajal palju kulda maetud. Üks Helme preili tahtnud seda varandust kätte saada, saatnud mehed kaevama. Mehed kaevanud mäe lahti, leidnud seest koopa. Koopas vanadlase naisterahva ketravad, must koer kõrval. Naisterahvas küsinud, mis mehed soovivad. Mehed vastanud, et preili saatnud neid rahatündrid ära tooma. Naisterahvas vastu: "Kahju, et mu mehed praegu kodu ei ole, nad näitaksid teile, kudas te siit välja kasite!" Mehed hirmuga mäest välja, ei saanud midagi ega ajanud keavatud kohta kinni. Sest ajast peale ei saanud mõisapreili ööseti enam rahu. Viiratsused piinanud teda ja hommikuti leitud ikka hobuseraipe jalg söögilaual. Hädas saatnud preili mehed mäkke kaevatud auku jälle kinni matma. Sest ajast saadik kadunud preilil kõik viirastused ära ja ta võinud ööseti rahulikult magada.

E I 22 (150) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Helme lossimäe ligidal on allikas. Sinna viis rahvas sõja ajal oma raha varjule. Sõda tappis inimesi, raha jäi allikasse. Pärast on mitmel juhul unes teistele öeldud - allikas seal ja seal kivi all on raha, minge tooge see ära! Kui ka väga mitmele siis raha unes näidatud, ei ole kellegil julgust olnud minna raha ära tooma. Raha praegu veel allika põhjas.

E I 23 (152) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Võhma Vanamõisa külas on Hiietänav, tänava otsas olnud vanasti hiis jumalakujuga. Missugune see jumalakuju olnud ei teata enam. Seal ohverdatudki. Praegu Vanamõisa külas veel kaks Hiienimelist talu.

E I 23 (154) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Emajõe aurulaeval kõneles Vändra metsaülem 1913 õpetaja H. Rahamäele - Vändras olla veel kodujumalaid, ta ise olla niisuguseid näinud. Need olla väikesed titekesed kusagil aia nurgas, titekestel riided seljas. Muidugi mõista tähendavad need kodujumalad Tõnni. Kahjuks ei nimetanud metsaülem talusid nime pidi, kus niisugune kodujumal olemas.

E I 24 (157) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Silmaallikas on Rannamõisas. Seal pesti haigeid silmi ja viidi sealt silmade jaoks vett. Vasta anti allikale tavalisesti raha.

E I 24 (159) < Helme khk., Koorküla - M. J. Eisen < K. Ruut (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koorküla Valgjärve lähedal olevast Tondilohust tõuseb igal igal aastal jaaniöösel must preili välja, preili järel tuleb punane lehm kahe vasikaga. Preili kutsub lehma enese järele: "Vissi, vissi!" Valgjärve juures ära käies läheb must preili jälle Tondilohku tagasi ja kaob sinna kõige lehmaga ja kahe vasikaga.

E I 25 (165) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ukuoja on Päite mõisa ligidal.

E I 25 (166) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõlluse haud on Velise Kurevere küla Päärni talu heinamaal Päärdu-Kurevere maantee ääres, 40 sm kõrge, l m lai, 1,8 m pikk.

E I 25 (167) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Munkade tee läheb Konnuverest/?/ Illastesse.

E I 25 (169) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sangastes Peko metsavahi koht.

E I 25 (171) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Laiusel on 2 Karl XII istutatud pärna.

E I 26 (174) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kodaveres Sassikvere küla juurde rootsi varandus maha maetud.

E I 26 (177) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vahitorni juures Rohusadama poole minnes 4 puud teineteise ligidal. Seal rootsi kuningas söönud.

E I 26 (181) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Karl XII sõitnud Keeni-Sangaste teed. Villemi mõisa kohal ais katki. Torganud aisa maa sisse: kui kasvama, maa Rootsile. Ais kasvanud suureks männiks. Suure sõja ajal süüdanud mesilaste tagaajajad männi põlema, et mesil/asi/ kätte saada. Jutustaja-ohvitseri ema nutnud seda kuuldes ja kurtnud: "Nüüd ei saa meie maa enam Rootsi omaks."

E I 26 (182) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Veest/?/ Keenist Prüüsi talu kohal Puka-Sangaste kirikutee ääres põline tamm. Seal Karl XII looga maa sisse samasuguse ütlusega. Loogast kasvanud määratu tamm.

E I 27 (188) < Valjala khk. - M. J. Eisen < A. Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Valjala Väksa poe ligidal heinamaal ohvrikivi, keskel loomulik lohk vee tarvis, kuulus üle kihelkonna. Seal arstitakse nahahaigusi. Tuuakse vett pudeliga, kallatakse lohku. Vette visatakse raha ehk muud. Siis pestakse haiget kohta ja minnakse koju tagasi vaatamata. Kivil poolikuid hobuserauanaelu, klaasipuru, raha jne. Lähedal sarapuu külge seotakse lintagi.

E I 27 (192) < Valjala khk. - M. J. Eisen < A. Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Neitsiallik ja neitsi kuju Kuiste küla heinamaal. Nime allika kaldal olevast neitsi kujust. See moodustatud kahest kivist, vähem kivi suurema peal. Enne kivid kudagi kinnitatud, karjatsed nad aga lahti rebinud. Kõrgus 86 cm, keha 36 cm, pea 20 cm. Jutt sellest Neitsikivist. Võõrasema pannud tüdruku sõelaga allikast vett tooma. Kägu hüüdnud: "Sopp ette!" Tüdruk ei mõistnud, vesi voolanud sõelast ja hirm moonutanud tüdruku kiviks.

E I 27 (193) < Valjala khk. - M. J. Eisen < A. Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ohvriallik Ariste külas Vintri talu ligidal, kannab nime Rahaallikas. Arstimas käidi allikal. Veel nüüd seal poolikuid hobuseraudu.

E I 27 (194) < Valjala khk. - M. J. Eisen < A. Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Valjala kiriku ligidal Sepa allik. Ohverdati ja loodeti tervist.

E I 27 (195) < Valjala khk. - M. J. Eisen < A. Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ohvriallik, Lutsu allik, Väkra küla juures. Nelj/apäeva/, laup/äeva/ ja pühap/äeva/ õhtul toodi sealt silmavett, viidi raha vasta.

E I 27 (196) < Valjala khk. - M. J. Eisen < A. Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Keriska küla juures Niidu talu maal allik ja teine Karumäe allik. Mõlemast võeti vett silma arstimiseks.

E I 28 (197) < Keila khk. - M. J. Eisen < G. Niggol (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Laulasmaal, L/aulas/maa küla Lepisoo talu juures Aidakivi, vist ohvrikivi, sealt klaaspuru leitud. Kivi kohta muinasjutt. Kalevipoeg olla Hiiumaal piitsavarre läbi suure kivi pistnud, et seda nii visata. Kivi läinud aga pooleks. Üks pool olla praegu Hiiumaal, kuna teine siis sama Aidakivi suuremaale kukkunud.

E I 28 (198) < Keila khk. - M. J. Eisen < G. Niggol (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Hiiealune Klooga järve kaldal, mõisast 1/4 v. Enne seal hiiemets. Seal ohvrikivi, kuhu vanem ohvrid.

E I 28 (199) < Keila khk. - M. J. Eisen < G. Niggol (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Viti/?/ külas Suurekivi talul Proomu allikas, kuhu raha viidi ja kus silmi arstiti.

E I 28 (200) < Keila khk. - M. J. Eisen < G. Niggol (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Muraste mõisast 3/4 versta hiiemets. Sinna kivipostid mõisniku poolt.

E I 28 (204) < Püha khk. - M. J. Eisen < A. Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Loona küla Liiva talu heinamaal hiiemets, seal ka Hiie talu. Hiiemetsas lage koht - ohvrikoht, seal allika või veekogu ase.

E I 28 (205) < Püha khk. - M. J. Eisen < A. Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõlluste Kuusiku lageaed - vana ohvrikoht. Seal käidi merele minnes ja merelt tulles ohverdamas.

E I 29 (209) < Anseküla khk. - M. J. Eisen < H. Laur (?). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Hirmuste küla Jaagu talu metsas Suure Tõllu haud tee ääres, mis Tiirimetsalt Hirmustele viib. Haud olnud enne kõrgem küngas, nüüd ei eraldu ümberkaudsest maast, mis kõik künkline on. Haua kohal kasvab mänd. Suur auk, 1/2 m sügavune, on kalmu kaevatud. Ka hiljemini on Suure Tõllu hauda kaevamas käidud.

E I 29 (211) < Kärla khk. - M. J. Eisen < T. Vaas (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ohvriallikas - Hiieniidi allik, Mustjalal Rahtla külade vahel soosel heinamaal. Korra uppunud küün sinna allikasse. Allikast oja põhja poole. Lõuna pool on ta ühenduses maaaluse oja läbi. Selgap. j. Silla küla vahel maa sisse kaduva ojaga. Muiste olnud seal jumalate salu hiieniied ja allikas jumalate asukohaks.

E I 30 (218) < Kärla khk. - M. J. Eisen < T. Vaas (?). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kandla mõisa väljal suur kivi, 4 m lai ja kõrge. Jõmpa külas Tuha talus olnud pulm. Vanapagan tahtnud keelda, võtnud kivi, kukk laulnud, kivi kukkund sinna.

E I 30 (221) < Pöide khk. - M. J. Eisen < A. Tiitsmann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ohvrikivi Mui külas Tooma talu maal, nüüd lõhutud. Ohvrikivi Audlas Kullimardi talu maal, keskel suur lohk, sealt vett arstirohuks koju ehk pestakse haiget sealsamas. Ohverdatakse ? ja ?.

E I 31 (223) < Pöide - M. J. Eisen < A. Tiitsmann (?). Ka: E, StK 12, 17 (17) < Pöide - A. Tiitsmann. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõllu kivi Kõigustest versta. Teine kivi Kõrkvere külas Juhani talu põllul, 3,5 m kõrge ja 10 m pikk.

E I 31 (224) < Pöide khk. - M. J. Eisen (?)< A. Tiitsmann Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Laimjala Vildeste ja Pildeste mägedes suur vara varjul, viimset tünder kulda, ka Mustla külas Alliku mäes.

E I 31 (233) < Muhu khk. - M. J. Eisen < A. Tiitsmann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Laurimägi Külasema küla Mäe talu ligidal Laurimäelt võetakse rohtu, torgitakse haiget hammast, viiakse rohi samasse paika tagasi, siis kaob hambavalu. Maa-aluseid pestakse veega ja viiakse vesi Laurimäele, siis kaovad maa-alused. Korra tapnud täkud Laurimäel suure kivi juures ühe neitsi ära, sellest saanud mägi imettegeva võime. Igaüks ohvritooja saab abi.

E I 31 (234) < Muhu khk. - M. J. Eisen < A. Tiitsmann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Viiresse niidus Mäla küla ligidal on rootsi varandust varjul, nimelt kulda, hõbedat, pärast sõda sealt ära viidud.

E I 33 (239) < Äksi khk. - M. J. Eisen < A. Jürgens (?). Ka: E 42747 (2) < Torma, Tõikvere v. - J. Moisa. (1902). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kalevipoja lingukivi Saadjärve mõisa pargis moonameeste maja taga Saadjärve kaldal on suur kivi - Kalevipoja lingukivi. Kalevipoeg olevat selle kivi siia visanud. Kalevipoja lingukivi. Saadjärve lõunapoolse kalda lähedal Põltsama külas Kraksi talu koplis on suur kivi, mida ümberkaudne rahvas nimetab Kalevipoja lingukiviks. Kivi on järve äärest otse põhja poole 10,5 m Kase talu kohal, Kraksi talust lääne pool. Äksi kiriku juurest on Põltsama külasse 3-3,5 km. Kivi on kõige kõrgemast kohast 1,71 m. Kõige laiemast kohast on läbimõõt 3,5 m, perpentikulaaris sellele - 2,6 m; ümbermõõt on 14 m.

E I 33 (243) < Kolga-Jaani khk. - M. J. Eisen < A. Anni (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Talust ida pool 1 1/2 lai madal kivi. Rootsi kindrali haud. Ligidal põline kuusk, selle alla palju varandust maetud.

E I 33 (244) < Kolga-Jaani khk. - M. J. Eisen < A. Anni (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rõika ligidal Soondla Aareni talu väljal vanasti püha remmelgas, kus ohverdatud.

E I 33 (245) < Kolga-Jaani khk. - M. J. Eisen < A. Anni (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Leie küla all Hundilaas, kus enne palju hunta ja tonta. Viimased tohtind väikse ojani ainult tulla, millest Kolsi veski all maantee üle läheb, selles olnud püha vesi, millega haigusi parandatud.

E I 33 (246) < Kolga-Jaani khk. - M. J. Eisen < A. Anni (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Leie Orri talu väljal olnud vanasti suur kuusk, mis meheõnne annud.

E I 33 (247) < Kolga-Jaani khk. - M. J. Eisen < A. Anni (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Leie küla keskel Uia ja Anni talu vahel olnud tondilomp, kus tonta nähtud ja kaldal püha lepp, millele piima ja võid ohverdatud.

E I 34 (250) < Karksi khk. - M. J. Eisen < A. Johanson (?) Sisestas Mare Kõiva 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Aakre Kivivare linnamäe juures on Verioja.

E I 34 (251) < Karksi khk. - M. J. Eisen < A. Johanson (?) Sisestas Mare Kõiva 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Palamusel on Ronivere(?) küla kohal Verioja, ka Rõuge Kõrgepalul.

E I 34 (252) < Karksi khk. - M. J. Eisen < A. Johanson (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rõuge Sänna m. 1/2 kl. Tsooru poole Pärlijõe ääres klooster või kiriku ase. Sänna pargi juures suur kuusk, selle alla ühe mõisniku varandus maetud.

E I 34 (258) < ? - M. J. Eisen (?). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Otepääs olnud org ja orus küngas. Sellel künkal käinud keegi neitsi nutmas, sest peig jätnud ta maha. Neitsi pisarad täitnud viimaks oru, järve moodustades. Viimaks kadunud neitsi ise sellesse järve. Sest saadik hüütakse järve Neitsijärveks.

E I 35 (263) < Urvaste khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kauksis on org ja orus küngas, seal ka allikas, kust vett välja voolab, mis nagu heliseb. Sinna allikasse on vanal ajal palju kulda ja hõbedat maetud.

E I 35 (264) < Puhja khk. - M. J. Eisen < prl. Eller (?)Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kavilda läte voolanud muiste mööda. Igaüks võinud nii palju võtta kui soovinud. Viimaks tulnud Kavildasse kuri mõisnik, see ei lubanud võõrastele enam lättest mõdu võtta. Kohe selle peale muutunud mõdu veeks. See allikavesi on ometi väga kasulik silmade arstimiseks.

E I 38 (276) < ? - M. J. Eisen < Pr. Nigul (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuningas Valdemari kuldkroon Väikse väinas, kroon on kukkunud peast väina.

E I 39 (277) < Helme khk. - M. J. Eisen (?)Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sõitsin 28. juulil 1921 ühes Helme õpetaja Ustaliga kuulust Valgjärve vaatama, kuhu rahvajutu järele Saare mõis venna-õe laulatuse järele vajunud ja kelle mälestust praegu alles Saare talu järve kaldal kannab. Teel võtsime Konguta kooliõpetaja K. Ruuti enestele teejuhiks kaasa. Järve äärde jõudes astusin Kauri talusse, kust noor üliõpilane Kaur meile veel seltsiliseks tuli. See hakkas mind oma paadis järvele äravajunud mõisa kohta sõudma. Järv on varsti äärest sügav, ühes otsas öeldi 19 sülda olevat. Järve keskel näikse kõrgem koht olevat, seal kasvab põhjast rohtu veepinnale. Sügavus seal umbes 3 jalga. Selle koha peal olla äravajunud Saare mõisa. Kaur sõudis meid selle madala koha poole, kus rahvasuu järele mõisa vajunud ja põhjas näha olla. Tõepoolest nägimegi järve põhjas halle palke, need tuletavad enam parve kui majaseina meelde. Põhjas leidub 4 niisugust parve, igaühe ots puutub teisega natuke maad kokku. Ümbrus tundub prügiselt. Mingisuguse mõisa ehk ülepea hoone jälgi ei leidu. Oletatava mõisa kohalt sõuti meid edasi üle järve, kus kaldal metsa algab. Kaldal käib ka tee, mille ümber varemal ajal kasepuiestee istutatud. Puiestee ümber on ritta istutatud puud, nende seas isegi tamm. Kõrge kallas oma metsaga teeb väga hea mulje. Varemal ajal on kaldal kena lusthoonegi seisnud, kuid nüüd ammu kadunud. Tee pool otsast on madalam koht, sealt voolab kevadel vee rohkuse ajal vett välja Emasoo laukadesse. Need on pisukesed, sügavad laukad Valgjärve kõrge kalda taga.

E I 40 (278) < Helme khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Valgjärve kaldal metsa ääres silmaallik. Seal käind vanasti palju silmahaigeid ja viind sinna oma ohvrid. Paarikümne aasta eest puhastati seda allikat, kust rohkesti vett välja voolas. Puhastamise puhul leiti allikast 3 odaotsa, lammastekäärid, kaks pronksraha ja rüütli rinnakorb. Rinnakorvi viind Koorküla herra Styck ära. Kuhu see rüütli rinnakorb pärast jäänud, teadmata. Pärast puhastamist pandud allikale salvedeks õõnes puutüvi. Sest ajast hakkas allikavesi kahanema ja on nüüd paari aasta eest täiesti otsa saanud. Seda silmaallikat järele vaadates leidsin ta seest salvedeks pandud puutüve, aga allikas ise ei annud enam piiskagi vett.

E I 40 (279) < Helme khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koorkülas on Pikrimägi ja seal ligidal ka Pikrijärv. Pikrimäel on ohvrikivid, kus vanasti Pikrile mõnesuguseid ohvrid ohverdati. Ohverdati põua ajal vihma pärast, ohverdati aga ka viljasaagi pärast.

E I 40 (280) < Helme khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koorküla Keisri külas Mäe keisri Lausi piiril on ka ohvrikivi nagu mulle kõnedud. Vanasti ohverdati seal.

E I 40 (281) < Helme khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koorkülas on Linsi saarik - hiis, kus vanasti ohverdati. Räägitakse, seal olnud isegi tõnnivakk, kuhu need ohvrid viidi.

E I 40 (282) < Helme khk. - M. J. Eisen < K. Ruut (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Valgjärve ligidal olnud vanasti kirik, pärast Saare mõisa maa alla vajumist vajunud ka sisse, kirik maa alla. Kiriku asemele kerkinud Kokejärv. Nime saanud järv sinna jäänud kokast.

E I 41 (288) < ? - M. J. Eisen < kellegi saarlase suust (?). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra tulnud Tõll Hiiust, suur puu kepiks käes. Karja jõudes löönud ühe kivi pihta selle puuga. Kivile jäänud suur lohk sisse.

E I 43 (299) < Karuse khk. - M. J. Eisen < Karopun (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Puanete(?) küla Karjuse talu aia nurgal ohvrikivi. Teine ohvrikivi Tuhu külas Tõnisejüri talu lähedal. Petaaluse (Petalu) külas Tamme talu maal Hiielage, see koht on soine, mitu allikat, suurem külapoolses otsas. Hiiemets Meelva küla ligidal. Hiieallik Meelva küla koplis Pääbu talu maal. Hiierand Metsküla kohal Kägi talu ligidal mererannal karjamaal.

E I 43 (301) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kihelkonnas Paadla Kogula väljal vihukivi, kus vanasti rahvas käis vihma palumas. Kivile ohverdati.

E I 44 (313) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Viru-Nigulas Vereoja.

E I 45 (316) < Urvaste khk. - M. J. Eisen < J. Jung (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vana-Antsla vallamaja lähedal on pedajas olnud, mida rahvas Kummarduse pedajaks hüüdnud, nüüd maha raiutud. Vanasti käidud seal ohverdamas ja palvetamas.

E I 45 (317) < Urvaste khk - M. J. Eisen < J. Jung(?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ka Ivaski talu maal olnud vanasti püha pedajas.

E I 45 (318) < Urvaste khk - M. J. Eisen < J. Jung(?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vana-Antsla vallamaja juures vana mänd, selle alla Põhjasõja ajal surnukirstu täis kulda ja hõbedat maetud. Surnukirtsuga tahetud lähedal rootsi väge eksitada. Kirst olla välja võtmata.

E I 45 (319) < Urvaste khk - M. J. Eisen < J. Jung (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Keldrimäes Keldrimäe talus suured varandused peidus, need nõidusega pandud. Seepärast ei julge keegi kaevata. Kaevaja jääb pimedaks ehk tuleks muu paha haigus.

E I 47 (335) < Lüganuse khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Linnamägi 1/2 v. Savala külast põhja-lääne poole. Lääne poole linnamäst 18 m. arvatud on suur kivi, mida rahvasuus Kalevipoja kiviks hüütakse.

E I 47 (338) < Lüganuse khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
256 m. kaldast eemal on püha pärn ja algab hiiemets, mis 60 m. pikk.

E I 47 (339) < Lüganuse khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mere kalda läheduses 112 m. lääne poole hiiemäest arvates on Uku allikas, kust vanal ajal inimesed arstimiseks vett viinud, iseäranis heaks abiks olnud see vesi silmahaigetele.

E I 48 (342) < Viru-Nigula khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koila küla ligidal Lähtoru allikas - püha, ohvriallikas.

E I 48 (346) < Vaivara khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ohvrikivi Mereküla ja Utria vahel kõrgel merekaldal. Kivisse on inimese ja looma jälgi raiutud. Paar sammu lõuna poole on lepavõsastik, sealt leitud rahapada.

E I 48 (347) < Rõuge khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Haanjas Villa küla Kalmate talu maal ohvrikoht, siin olnud enne 1 1/2 meetrit lai ja 3/4 m. kõrge, pealt tasane kivi. Sellel kivil ohverdatud tõnisepäeval.

E I 48 (347a) < Rõuge khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Viitina vallas Haki talu põllul hiietamm, tüvis 4 1/3 m., 2/3 m. kõrgusel läheb 2-haruliseks.

E I 48 (348) < Rõuge khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Viitinas Pärli jõe ääres 1/2 kl. pikk põlv - mägi, vana ohvrikoht. Siin olnud hiiepuu, eestlaste ja lätlaste ohverdamise koht.

E I 48 (349) < Rõuge khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nursis endise Horsa koolimaja alal allik, Keevläte. Ligidal 2 kasekändu, nende all rahaauk. Allikal rahvajutu järele tervekstegev vesi.

E I 49 (354) < Kanepi khk., Kõlleste v., Tilleoru - M. J. Eisen < Georg Semel, mölder (?) Sisestas Olga-Annikki Villem 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kõva ja pehme kuu Peale noore ja vana kuu tunneb rahvas veel kõva ja pehmet kuud. Vana ja noor kuu ei vasta kõvale ja pehmele. Kõval kuul edeneb kõik hästi, pehmel ei. Kui veske puuhammas välja kukkunud ja uus pehmel kuul asemele pannakse, kukub ta 2-3 päeva pärast jälle välja, pannakse uus aga kõval kuul asemele, seisab ta 2-3 aastat. Kui pehmel kuul sõrm lõigatakse, mädaneb sõrm 2-3 nädalit, kui kõva kuul, on sõrm 2-3 päeva pärast korras. Kui kõval kuul põllutööd tehakse, kasvab kõik hästi ja saak on hea, kui pehmel kuul, ikaldab vili.

E I 50 (359) < Põlva khk. - M. J. Eisen < Reinu teated (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Põlva Vanakülas Kalmete mäe jalal oli aasta 10 eest veel paarisaja aastane kadak, kellele ohverdati tõnisepäeval tennüsteri - uhmris tehtud tangu. Ka Holvandi küla Hirve pettäile ohverdati.

E I 51 (366) < Kärla khk. - M. J. Eisen < Jakob Mändmets (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Järvetont Saaremaal ei tuntud metsatonti ega metshaldjaid. Tunti aga järvetonti. Karujärves asus järvetont. Laupäeval oli järvetondi õhtu. Siis ei julgenud keegi järvele minna. Korra läks meie naabri Mihkel järvele laupäeva õhtul kalu õngitsema. Kalad hakanud hästi otsa. Äkisti näeb Mihkel, ratsaline kihutab järvel vett mööda ta poole, jõuab üsna ta ligi ja kaob korraga paadi alla. Mihkel seda nähes hirmul kaldale sõudma. Korraga emis Mihkli järve peal Mihkli ees. Emis kaob niisama paadi alla. Viimaks vee peal veel surnud hunt ees. Suure vaevaga jõuab Mihkel kaldale, jääb aga selle peale haigeks, sureb pool aastat /hiljem/. Pühapäeva õhtul selle vasta on järv lootsikuid täis. Teise korra teine mees laupäeva õhtul järvele õngitsema. Saanud 2 suurt ahvenat. Järves on 5 saart. Mees läinud selle järele ühele saarele, heitnud küüni magama. Hommikul kalad kadunud.

E I 52 (367) < Kärla khk. - M. J. Eisen < Jakob Mändmets (?). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tondikohad Saaremaal on iseäralikka tondikohti. Üks sarnane on Tõllilepik Kärlas, seal lepikus nähti tihti tonti. Kihelkonnas on lage mererand. Seal on mu isa tonti näinud. Esmalt silmanud tuld merel, pärast tulnud tuli vankri alla.

E I 53 (372) < Kärla khk. - M. J. Eisen < Jakob Mändmets (1923) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Libahundid on nõiad. Umbes 80 aasta eest näinud mu isaema karjamaal libahundi.

E I 53 (374) < Kärla khk. - M. J. Eisen < Jakob Mändmets (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Targad Karida külas oli tark Eeva, see parandas külas haigusi mitmesuguste sõnadega. Korra tulnud Mändmetsa juurde, lubanud hobuse paranduse ja ussisõnu õpetada, õpetanudki. Allika Aadu parandas haigusi veega. Oli sõnatarku ja veetarku. Allika Aadu kambris oli väike, tõsine allikas, seal piiras vett ümber, võttis vett. Ka Kiia Jaan arstis veega, tegi lambaid terveks. Kiia Jaan vaatas enne viina pealt viga ja hakkas siis vett pühitsema. Kapp oli veega tal jalge vahel, käed ümber kapa, posises vee peale ja siis pritsis lambaid veega.

E I 54 (377) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vastse-Otepääs Tsirgu talu maal on Sookõpi allik, millel arvatakse tervekstegev jõud olevat haiguste puhul.

E I 56 (392) < Kärla khk. - M. J. Eisen < Jakob Mändmets (?). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra tahetud Saaremaal Kalijärve sügavust mõõta. Võetud kolepikk köis, seotud pada otsa, kivid pandud patta ja lastud siis pada järve. Kivid pandud sellepärast, et pada paremini põhja vajuks. Lastud ja lastud, aga põhja vastu ei tulnud. Viimaks saanud köis otsa; pada tõmmatud üles. Verine oinapea olnud pajas.

E I 57 (396) < ? - M. J. Eisen < "Agu", nr. 45 (1923) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Lihula juures Elvatis on aukudega ohvrikivi. Kivi 4 auku on vanapagana tehtud. Vanapagan seisnud kivil 4-käpakili ja vajutanud seistes need augud kivisse.

E I 57 (397) < ? - M. J. Eisen < "Agu", nr. 45 (1923) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Elvati juures on Lihentsi mägi. Korra olnud Kalevipoeg Lihentsi mäel ja visanud sealt Elvati aukudega ohvrikivi vanapagana pihta.

E I 57 (400) < ? - M. J. Eisen < "Agu", nr. 45 (1923) Sisestas Mare Kõiva 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Viru-Jaagupi Koeravere küla juures olnud muiste Pühajärv. Pärast ei pidanud ristiusu ajal rahvas järve enam pühaks, vaid naised hakkasid järves pesu pesema. Korraga kange tuulispask keerutas järve üles ja kiskus teel veel tüki mäge enesega ühes. Ligidale rabasse langes see mäetükk maha ja kohe ka Pühajärv ise. Enne mahalangemist hüüdis hääl ülevalt järvest marjulistele: "Eest ära! Pühajärv tuleb!" Marjulised jooksnud suure vaevaga eest ära, kui juba Pühajärv pilvist maha sadanud. Sest saadik ei hüüta järve enam Pühajärveks, vaid Mustjärveks. Koht, kus enne Pühajärv laenetanud, on nüüd kuiv.

E I 57 (401) < ? - M. J. Eisen < "Agu", nr. 45 (1923) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Saaremaal lühendatakse sõnu rohkesti. Hobuse asemel öeldakse hoo, hobused - hood.

E I 58 (404) < Paistu khk. - M. J. Eisen < J. Toss < "Agu", nr. 45 (1923) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rõuge Ragosis(?) on tee ääres väga suur ja vana tamm, seda peetud vanasti pühaks ja ohverdatud ta all.

E 27058 < Kroonlinna < Pilistvere khk. - Jaan Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2004
Ükskord tulnud mees Pil... kihelkondas mööda teed laadalt ja kui ta Hundiaugu mäe peale saanud, hakanud kaks kodukäijat tema ees minema kuni Kihu soo peale, ja seal tee peal on nad vaielnud omast elust maa peal. Teine olnud vana koolnu, aga teine V. õpetaja. Kui nad õige teineteist hakanud sõimama, siis hakanud mehel hirm ja tema hõiganud: "Hundala, hundala!" Ja siis olnud suur tulekohina moodi ja teine kodukäija läinud teinepoolt rumpi alla, ja teine teinepoolt. Ja mees läinud jälle edasi, aga ise kartnud, kui et tulevad järele.

E 27067/71 (1) < Tartu-Maarja khk., Tähtvere v. - Jaan Rootslane < Mihkel Gross (1896) Sisestas USN, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2004
Ilmjärvest Tartumaal Äksi kihelkonnas Elistvere, Kudina valdade piiri pääl Kolsi ja Liiva mägede vahel on üks järveke, mida Ilmjärveks nimetetas. Ennevanast pole mitte järv siin olnud, vaid siin olnud üks kirik ja rüütlimõis, kus üks põhjatu kuri rüütel elanud. Käinud tõine küll ka iga päev kirikus, aga olnud sellegiperast vana õelus ise. Ilmjärv aga seisnud umbes versta 15 kaugel Kassinurme küla all. Olnud väga ilus kalarikas järvekene. Kord tulnud mustlased järve kaldale laagrisse, tarvitanud selle vett ja läinud viimaks järvesse suplema, mida aga see pole sallinud. Nüüd tulnud hääl järvest, mille sõnad nii käinud: "Külarahvas, ajage mustlased ära! Pange tähele, mina pole mitte ilma peralt." Sedaviisi, nende sõnadega kordanud järv oma hüüdmist kolm korda, aga külarahvas pole mitte seda tähele pandnud, ei mustlasi ära ajanud ehk nad küll terve küla kuulnud. Nüüd tulnud uuesti hääl järvest, mis ütelnud: "Tahan ja karistan kahte korraga." Selle pääle tõusnud hirmus mühin ja kohin, järv hakanud nagu keema ja vahutama, tõusnud üles pilvesse ja rändanud minema, mida küll nüüd külarahvas kahjatseda päält vaadanud ja õhkates tagasi hüüdnud. Mida aga see enam ei teinud, vaid läind ja matnud lossi ja kiriku mõlemad enese alla. Minnes kukkunud järvest veel üks suur kala alla maa pääle, kust karjalapsed, kes kukkumist näinud, kala kodu viinud, kus teda ära keedetud saanud kõigele majarahvale süia. Aga kohta, kuhu kala kukkunud, kutsutavat veel praegu Kalalombis. Esiteks paistnud veel järvest kirikutorni tipp välja, kuuldud ka tihti laulmist kirikus ja mänguhäält lossis. Kord sõitnud mees lootsikuga järve pääl, näinud torni tippu veest välja paistvat, mõtelnud selle mõne tiku olevat, mida kas keegi kalamees sinna pistnud. Läinud ja sidunud lootsiku nööriga tornitippu kinni. Nüüd aga tõusnud jälle kohin ja mühin. Torn hakanud alla vajuma, tahtnud meest lootsikuga ühes alla viia. Viimaks saanud mees aga nööri katki lõigata ja jäänud vee pääle. Sõudnud nüüd, nahk hirmu täis, kaldale. Rääkinud lugu ka tõistele. Läinud siis sellepääle kolme mehega uuesti järve pääle, et mõõta, kui sügav järv säält peaks olema, mille tarvis nad hulga nööri ühes võtnud. Sidunud nöörile veikese katla otsa ja pandnud kivi katlasse ja hakanud alla laskma. Lasknud juba põhjatu hulga nööri alla, ilma et põhi oleks vastu tulnud. Viimaks hakatud tugevaste köiel alt otsast kinni ja raputetud kangesti. Selle pääle hakanud mehed nööri välja tassima. Saanud välja, näinud ehmatusega, et kivi asemel verine inimesepea olnud katlas. Hirmuga sõudnud mehed kaldale, ilma et põhja ehk sügavust kätte oleks saanud. Küll olla perast seda mitmed ka meie päivilgi katsunud järve mõõta, mis aga alati ilmaaegu olevad olnud. Selle, et järv enne tõise paika minekut hüüdnud: "Mina pole mitte ilma peralt," saanud ta nüüdse nime Ilmjärv. Mihkel Grossi suust Tähtverest.

E 27150/27151 (6) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2004
Suurisa kodu Kaheksakümne aasta eest surnud Peetri kihelkonnas Esna vallas üks saunavanamees ära. Oli surnu maha maetud ja matuselised koju läinud, oli surnu juba enne matuselisi kodu. Vanad inimesed põle kodukäijad mitte näinud, aga kaks veikemad last üteld: "Isa, ae, nää suurisa kodu, sööb meie eest pudru ära. Küll on pikad kollased hambad. Nää, nüüd kastis või puhas pudrusilmast ära." Ta teinud kõiksugu häbemata tükid seal saunas ära. Saunamees kutsunud Peetri õpetaja Heningi sinna kodukäijat ära kautama. Õpetaja läind, pannud ennast ammetiriidesse ja võtnud lauluraamatu kätte, siis hakanud kodukäijat trõõstima. Kodukäija tõmmanud õp/etaja/ kääst raamatu ära ja viskanud maha. Õp/etaja/ katsunud, et saand tagurpidi saunast välja, vist ei olnud temal Kuuet ega Seitsmet Moosese raamatut. Viimaks toodud Tartust kuus studenti. Need piiranud vana kodukäijale ringi ümber ja siis raiunund kuue mõega vahel selle ringi sisse, ise lugenud sõnu, kellest saunamees aru põle saand. Küllap vist olivad kuuendama ja seitsmesndama Moosese raamatu sõnad. Sellest saadik kadunud kodukäija ära.

E 272161 < Tartu l. - August Koger (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2004
Üks mees ja naene läinud kord kiriku ja senna kiriku juure tulnud ka viisukaupmees. Mees ja kaupmees mõlemad läinuvad ühes kiriku, aga mees tulnud enne kaupmeest kirikust välja ja varastanud paari viisa ära. Kui mees naesega ära kodu hakanud minema, saanuvad metsa äärde, seal karanud mees pealt maha ja jooksnud metsa ja saanudki soendiks ja ei olegi enam kodu tulnud. Siis võtnud naene viisud ja viinud kaupmehele tagasi ja siis saanud mees inimeseks ja tulnud kodu.

E 27169 < Tartu l. - August Koger (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2004
Kaks tüdrukut läinuvad öösi rehele. Teisel olnud varss ühes ja see pannud varsa heinamaa peale sööma. Teisel tüdrukul jälle olnud soendinahk ühes ja see, kui teine magama jäänud, hakanud varssa sööma. Kui teine üles virgunud ja näinud, et hunt varssa sööb, hakanud karjuma. Siis visanud teine tüdruk naha ära ja isi ütelnud teisele, et tema oleks selle ära söönud, kui ta rohkem oleks karjunud.

E 27175 (14) < Tartu l. - August Koger (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2004
Kiitsakule kibu, vaesele valu, mustalinnule muu haigus, meie N. (käsi ehk jalg ehk muu teine liige) saagu terveks. Laste valu äravõtmise sõnad.

E 27185/27187 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) R. Põldmäe Eesti naljandid I, Naine lobiseb mehe rahaaugu leidmisest. Sisestas USN, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2004
Üks mees ja naene sõitnud kahekesi teed mööda. Teelt aga leidnud nemad suure kasti rahaga. Mees tõstnud raske rahakasti vankri peale ja sõitnud kodu poole. Naene aga ütelnud: "Meie peame seda üles andma, et omanik seda kätte võib saada!" Mees aga ei ole ses nõus olnud, vaid keelanud naist, et ta sellest kellegile ei pea rääkima, vaid seda salaja hoidma. Metsa vahelt läbi sõites kostnud neile vali pasknäri käratsev heal kõrvu. Naene, kes sellest kärast aru ei ole saanud, küsinud mehe käest: "Kuule mees, kes seal nenda valjuste karjuvad?" Mees aga kostnud selle peale, et kohtusaksad raesakste käest peksa saavad ja siis sellepärast karjuvad. Naene küsima: "Aga mikspärast siis kohtusaksad raesakste käest peksa saavad?" Mees aga vastanud: "Sellepärast, et nüid nokasõda hakkab ja tuld ja tõrva taevast maha sadab!" Kui nad kodu jõudnud, olnud naene väga hirmunud, et nüid nokasõda hakkab ja tuld ja tõrva taevast maha sadab, ja palunud meest, et see teda selle hirmsa sõja ja tule ja tõrva sadamise eest aitaks varjata. Mees aga lubanud teda siis üksi selle hirmsa häda eest varjata, kui naene.oma suu lubab pidada ja rahakasti leiust kellegile ei räägi. Naene lubanud mehe soovi täita, kui see teda hirmsa nokasõja ja tule ja tõrva sadamise eest varjab. Sellepeale pannud mees naese ühe suure tõrre alla, millel põhi ülespoole olnud. Kui naene nüid vagusi tõrre all olnud, toonud mees teri, riputanud tõrre põhja peale ja pannud kanad siis teri nokkima. Sellepeale võtnud mees natukene tõrva, pannud tõrre põhja peale ja hakatanud siis tõrva põlema. Siis lükanud mees põlevad tõrva tõrre põhja sees olevast august alla. Kui mees juba küllalt arvanud olevad, peastnud ta hirmuva naese tõrre alt lahti, üteldes, et nüid hirmus tõrvasadu ja nokasõda üle läinud. Kui naene seda kuulnud, et nokasõda ja tõrva- ja tulesadu üle läinud, ei ole ta enam oma sõna pidanud, vaid rääkinud seda teistele, et mees suure rahakasti leidnud ja seda ära peitnud. Mees kutsutud naesega kohtu ette, ja kohtusaksad küsinud naese käest: "Millal leidis mees selle rahakasti?" Naene vastanud: "Siis kui kohtusaksad raesakste käest peksa saivad." Kohtusaksad küsinud: "Millal siis kohtusaksad raesakste käest peksa saivad?" Naene vasta: "Siis kui nik-noka sõda oli." Kohtusaksad küsinud:"Millal siis nik-noka sõda oli?" Naene jälle: "Siis kui tuld ja tõrva taevast maha sadas!" Kohtusaksad pidanud naese rumalaks ja käskinud mehe rahuga kodu minna.

E 27188/9 (5) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vangi hukkamise päevadel - kesknädalal ja reedel - ei võida meesterahva särki lõigata, siis langeda see mees, kes seda särki kannab, saksa viha alla. Noores kuus ei võida särki lõigata ega õmmelda, siis sigineda täid särki.

E 27190 (14) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Peale jõulu neid päevi arvatakse peale jaanipäeva viljakasu ajaks. Kui siis puud peale jõulu nende päevades sees pehme lumega heaste täidetud on, siis tulla sel suvel hea viljakasu aeg, aga kui puud jäetes seisavad,siis halb aeg. Kui puukännul sel ajal lumest kübar peas on, tähendada jälle head aega.

E 27194/27197 (1) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Suitsumäe hiis Võnnu kirikust umbes paar versta kaugel on nendanimetatud Suitsumägi, mille pääl üks põhjatu vana lõhmus kasvab. Küll keeruline ja haruline ja seest õõnes, ka hästi jäme. See olnud ennemuiste rahva püha hiiepuu, mille all ohvrialtar olnud, kus esiteks üksi noori elajaid ohverdatud. Ohverdamine sündinud põllukividest saunakerese kombel valmistatud ahju pääl, kus loom tervelt ära põletatud. Enne põletamist saanud küll loom ühe selle tarvis valmistatud masinaga pähe surmahoop antud. Siis olnud veel seda tarvis tähele panna, kumma külje pääle loom maha langes. Langenud parema külje pääle, siis võtnud hiis ohvri hea meelega vastu ja ohvritooja soovimised läinud täide. Aga langenud loom pahema külje pääle, pole siis ettevõttel mingit õnne olnud. Viimaks hakanud koledad sõjad meie maal pääle. Küll toodud rahva poolt hiiele hulga kaupa ohvrid, aga pole see ka enam aidanud - võerad võtnud ikka enam ja enam võimust. Pole enam loomade ohverdamine aidanud hakanud viimaks sõjavangisi inimesi ohverdama. Mille pääle ohverdamist kordasaatja käsu andnud altari tarvis õige suuri kiva kokku vedada, mis ka tehtud. Igal ühel ümbrekaudsel elanikul olnud üks kivi tuua. Nendest tehtud suur altar, kus kõik sõjavangid elusalt ära küpsetatud. Aga viimaks võtnud võerad siiski võimust, häävitanud püha/hiie/ ära, lõhkunud altari maha. Ka hiielegi pole mitte armu antud, vaid raiunud selle keskelt pooleks ja tüvi hirmsal kombel ära. Aga püha puu ei kuivanud sellegiperast mitte ära ja seisab tänapäevani ja haljendab igal suve ajal. Ehk küll häävituse jäljed selgesti näha on, mis tema raskest minevikust tunnistust annab. Ka on mahalõhutud altarikivid puu ligi ahervarre kombel maas. Ka kaunis mürakad. Siis olnud sääl veel üks ilus tiigikene, mis nüüd aga kuiuv on. Selle tiigi kaldale matnud kõik ümbrekaudne rahvas oma rahalise varanduse maha, mis aga veel ühe tammepuust valmistatud lootsikuse pantud ja olla veel tänapäev sääl olemas. Aga et koha pääl palju suitsutatud, saanud ta omale nimeks Suitsumägi. Praegu on ka sääl olev talu enese nime saanud Mäesuitsu. Olen ise kohta mõnda sada korda näinud ja seal ka käinud. Mitmete suust Võnnust. Tähendus: Mina hoidsin jutu kirjutamata, lootsin ühe sõbra käest selgemat teatust Varssavi järele.

E 27199/27203 (4) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Prder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Läsjanaise pedak (mänd). Võnnu Korista mõisa maa pääl kasvab üks õige vana laia okstega mänd, mis säälsest rahvast ja nende keelemurdest Läsjanaise pedak saab nimetetus. Oma nime saanud puu, sest vanal orjapõlve ajal elanud üks vaene vabadik selle mõisa maa peal. Ma olnud mehel kõhn ja maksud-orjused suured, pole kõiki mõisa nõudmisi ära jõudnud täita, miseest mees mõisas koledal kombel peksa saanud, nii et kodus mõne päevase heitlemise järele hinge heitnud. Naine jäänud leseks ja veel pääle seda kaks väetimad last jäänud maha. Nüüd pole mõisa aga enam naist tahtnud hoone sees pidada, vaid herra andnud käsu naist välja visata, mis sulased täitma pidanud. Olnud just talvine kange külma aeg ja jõululaupäev, mil lugu sündinud. Tuisk ja lumesadu olnud kange, kui sulased naese majast välja kihutanud. Viimaks naese palumise pääle viinud sulased naese kõige lastega laia okstega männa ala varjule ja viinud siis herrale sõna, et käsk täidetud. Õhta tulnud kätte, ilm läinud ikka külmemaks ja sadu suuremaks. Naene olnud ikka oma kahe lapsega poolsurnd puu all. Viimaks, kui kirikus õhtane jumalateenistus pääle hakanud, tulnud mõisaherra juure üks Jumala ingel, kes ütelnud: "Vii lesknaene männa alt varju, nad surevad muidu külma kätte enneaegset surma." Aga herra kostnud: "Ei." Nii sündinud kolm korda, iga korra aegu vastanud mõisaherra: "Ei." "Aga ei ole sina minu käsku täitnud," ütelnud kolmas kord ingel, "siis vaata, kui jumalateenistuse arvad lõpule jõudnud olevat, siis mine vaata kaugelt männa poole ja pane tähele, mis sääl sünnib." Seda lubanud herra teha ja läinudki vaatama. Nüüd näinud herra, kuda neli helevalget tuikest männa alt ülesse taeva poole lendanud. Üks olnud suur ja kolm olnud veikest. Herra tahtnud nüüd kodu tulla ja sulastele käsku anda naist lastega ära tuua, aga enne kodu jõudmist tulnud temale veel ingel kord vastu ja ütelnud: "Mis sina nägid sääl?" Nüüd ütelnud herra, mis näinud. Selle pääle ütelnud: "Need kolm veiked tuikest ollid lesjanaese ja tema laste ihust lahkunud hinged, aga neljas ollin mina ise ja viisin neid taevase. Aga et kõik veretöö sinu läbi sündis, lähed sina põrgusse." Selle pääle kadund ingel ja herra olnud ka oma teu üle rängast ehmatanud, jäänud raskeste haigeks ja surnud ära. J0a tema surnuvoodis olnud üks kole suur rästikmadu. Aga mänd kannab nime tänapäevani Läsjanaise pedakas.

E 27218/27219 (1) < Saarde khk., Jäärja v. - Julius Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Nälg Vanaste sündinud ühes talus Nälg, olnud kui veike laps, küsinud kohe süüa. Perenaene läinud välja ja võtnud lund, veeretanud kokku ja viinud näljale söögiks. Nälg hammustanud kolm korda ja küsinud juua. Neil olnud üks rammus märahobune. Perenaene võtnud vitsiku ja läinud mära juure, see hakanud ka just kusema. Perenaene pannud vitsiku alla, mära kusnud sisse, siis viinud ta Näljale kust juua. Siis ütelnud Nälg: "Oleks sa mulle leiba süüa annud, siis ei oleks seitsmel aastal ühte viljatera kasunud ja kui mulle vett vuua oleks annud, siis ei oleks mitte ühte tilka seitsmel aastal kuskil kaevus olnud, ja nüüd ei satta seitsmel aastal lund ega ole ühegil märal varssa. Ja kui need aastad mööda lähavad, siis on jälle kõik endist viisi." Kui ta seda ütelnud, surnud ära.

E 27218/27219 < Saarde khk., Jäärja k. - Julius Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vaese naese õnn Üks vaene päilese naene läinud metsa heina tegema ja võtnud väikse lapse kaasa. pannud lapse kiiguga ülese ja ise hakkanud heina tegema. Tulnud lõunaaeg, naene läinud ise koju ja unustanud lapse metsa. Kodus tulnud meele, läinud järele. Seni olnud Vanapagan lapse juures, pannud lapsele kolmantiku täie kulda alla, ise kiigudanud: "Suu, suu, ristipoiga, kogemata metsa jäid." Kui naene sinna tulnud, siis kooksnud Vanapagan metsa. Naene saanud lapse alt hulga kulda, läinud siis koju ja rääkinud perenaele ka seda lugu. See tahtnud ka kulda saada, läinud naestega lapsega ja jätnud ta meelel metsa. Vanapagan olnud kohe sääl, pistnud lapse põue, pannud ussi asemele ja kiigudanud: "Suu, suu, oma laps. Meelel lapse metsa jätsid." Perenaene läinud last ära tooma, leidnud ussi, nõnda jäänud lapsest ilma.

E 27233/27234 (2) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Hundipoeg Peeter Sõggeli suust ü.k.a. 1896. Vanal ajal näinud rahvas ühel laupäeva õhdul peale vihtumise, kuida üks suur hunt sauna jooksnud ja sealt enam välja ei tulnud. Talurahvas läinud sinna ja löönud saunaukse naeltega kinni, et siis tõisel päeval sealt seda välja võtta, sest nüüd oli õhtu käes ja vana oleks võinud ilma nahatäieta metsa pääseda. Tõisel hommikul läinud talurahvas sauna juure, teinud ukse lahti ja ootanud hundi välja tulekut, et siis seda maha lüüa, aga kui nad ukse lahti teinud, näinud nad imestuseks, kuda hunt saunalaual istunud ja üht paljast poega imetanud. Hunt pannud siis poja saunalauale, lippanud isi uksest välja, nii osavaste inimeste vahelt läbi, et need temele ühtegi hoopi anda ei saanud, ja läinud nii ära metsa. Talurahvas viinud hundipoja tare juure ja näinud, et see nagu inimeselaps olnud. Siis hakkanud nad tede ülesse kasvatama, arvanud, et see hunt mõni nõiutud naesterahvas pidanud olema. Õhtul ilmunud see ja sama hunt talukambri akna alla ja ulvanud seal hullumoodi. Kui ta viimaks sugugi vait ei jäänud, pannud talurahvas temalt saadud poja taha akna välja. Hunt läinud kohe selle juure ja hakanud teda imetama. Peale imetamise pannud aga poja maha ja lipanud isi metsa tagasi. Nõnda käinud ta iga õhtu ja iga kord annud talurahvas temale poja taha akna välja. Sellest hundipojast kasvanud ilus poisikene ja ta sirgunud jõutsaste suureks. Kui ta juba kolmeaastane olnud, siis ei tulnud teda ema enam imetama. Taluvanemad kasvatanud teda nii kaua edasi, kuni suureks inimeseks. Sellest olla siis meie maale kõvamad, tublimad ja suuremad inimesed meie maale saanud.

E 27238 (8) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kuidas mees eksitusest ära pääsenud Peeter Sõggeli suust ü.k.a. 1896. Teomees tulnud mõisast kodu, jäänud aga tõine õige öö peale tulema. Et temaga teed mööda minna ei tahtnud, sest et see suure ringi teinud, läinud ta ühest metsanurgast õigeste läbi. Kui ta metsast läbi olnud, näinud ta, et koguni võeras koht tema ees olnud ja ta ei saanud isisgi aru, kus kohas ta õige olnud. Pöörnud siis kohe ümber, läinud metsa tagasi, et õigele teele kõndida. Aga kui ta pisut aega metsas edasi astunud oli, juhtunud jälle sellesama koha peale. Ta teinud mitu ringi, aga ikka iga kord juhtunud sellesama koha peale ja aru ei saanud ta ka, mis imekoht see õige olnud. Kui teomees nõnda mitukümmend ringi ära käinud ja ikka õigele teele ei saanud, istunud ta selle tundmata koha peale maha ja hakkanud üht palvet lugema, mida õnnis ema talle oli õpetanud. Kui ta hulga aega palunud, kuulnud siis, kuida kuked külas mitu korda laulnud. Selle järel tõusnud teomees ülesse ja sammunud jälle katseks metsa ja kui ta nüüd väha aega kõndinud, saanud kohe siis õige koha peale välja. Kodus jutustanud teomees oma eksituse lugu tõisetele, need ütlenud aga, et Vanapagan teda oli ära eksitanud ja sellepärast ta enam õigele teele ei saanud. Mees tänanud aga õnne, et ta terve nahaga oli ära pääsenud.

E 27239/27240 (9) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Jaan Moks (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tulihänna tegemine Kõpust, Jaan Moksi suust ü.k.a. 1896. Kõpus käinud üks peremees tihti tulihännas ja vedanud nõndaviisi omale rohkeste kriimi-kraami kokku. Sellessamas talus teeninud üks kaunis kaval poiss. See oli kuulnud, et tema peremees tulihännas käivat. Ta mõtlenud seda asja järele ja jäänud vahtima, kuida peremees tulihännas lähab. Näinud aga õhdul peale päikeseveeru, kuida peremees tühja tonni sisse tükkinud ja isi laulnud: "Mine küla üle, üle Kõpu Suureküla!" Poiss otsinud siis omale ka tonni, et järele katsuda, kas just sell kombel tulihännasse saab minna. Ta leidnud ka agariku äärest õige suure tonni ja poiss tükkinud sinna sisse. Nii kaua, kui ta tonni otsinud, läinud temal peremehe loetud sõnad meelest ära. Kui ta viimaks hulga aega mõtlenud, tulnud talle need meele, nagu oleks peremees nii ütlenud: "Mine külla, üle külla, mine Kõpu Suurdekülla!" Ja tema ütlenud ka nii. Kohe tõusenud tonn ülesse ja pannud minema, aga läinud igasse külasse kinni, tahtnud poisi just surnuks tappa. Kui ta nõnda küll mässanud olnud, läinud tulihänd viimaks tagasi kodu. Poisil olnud ikka veel hea meel, et ikka hingega oli ära pääsenud. Kodus leidnud poiss, et peremees juba tagasi olnud. Ja kui poiss tulihännast juttu teinud, hakanud peremees temaga taplema, et ta ilma tema teadmata selle katsega jahtima oli hakanud. Poiss aga lausunud peremehele tema tapeluse peale: "Ei ole selle tulihännast küll kedagi kasu, tapab mehe kah sinna manu ära."

E 27240/27241 (10) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Rahasaak Peeter Sõggeli suust ü.k.a. 1896. Ühel saunamehel juhatatud öösel unes ja kästud oma talu vana keldri lae peale minna, sest seal olla linaluude sees üks närtsutükk ja selle sees olla hulk kuldraha. Ei kästud aga ka midagi karta, kui ka küll midagi isiäralikku juhtub. Saunamees olnud kehv mees ja elanud oma elupäevad väga viletsal ja valusal viisil, ei saanud naljalt süiva, vaid pidanud alati tühja kõhtu kiitsutama. Et kord raha oli juhatatud, siis olnud tal suur hea meel ja läinud hommiku vara kohe vaatama, kas unenäos ka midagi tõtt on. Läinud ja näinud keldri lae peal üks verise peaga mees pikali maas ja temast natuke maad eemal närtsutopus. Saunamees arvanud, et see nüüd tõeste raha on. Ta ei pannud mehest suuremat tähelegi, astunud sellest mööda ja võtnud närtsutopusse ära. Kodus vaadanud mees asjalugu järele ja leidnud, et unenäo juhatus täitsa õigeks oli läinud, sest närtsus olnud päratu hulk raha. Mees elanud pärast seda selle rahaga veel vaesemat elu. Sel rahal ei olnud mingid põhja, kadunud käest õige ruttu ära ja nälg ning hädaldamised olnud jälle külalised vanal tuttaval viisil.

E 27251 (2) < Viljandi khk. - Karl Kullama < L. Saari (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tont kaevus Olnud kõueaeg. Heinategijad jooknud koju vihmavarju. Järsku tulnud metsast üks mees välja ja jooksnud kaevu poole. Nõnda kui müristanud, karganud mees kaevu. Kui vihm üle jäänud, läinud inimesed kaevu juure vaatama, kuhu see imelik mees nii järsku ära kadus. Otsitud kaev kümnel korral läbi, ei leia kedagi. Sulane tahtnud juua, võetud vesi välja. Nõnda kui sulane joonud, hüpanud ka kohe kaevusse. Kistud küll keha kohe välja, aga ei ole hinge sees. Peremees lasknud selle kaevu kinni ajada. Pärast kuuldud kaevust mitu korda oigamist. Kaevatud uuesti lahti, aga ei ole kedagi leitud. L. Saari suust.

E 27255/6 (6) < Viljandi - Karl Kullama (1886) R. Põldmäe "Eesti naljandid" I. Mees tahab kinnipüütud jänest püssiga tappa. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Jänest lastakse püssiga Mees saanud heinaniidu ajal jänesepoja kätte. Viinud koju, pannud vaka alla ja käskinud eite tublisti süüa anda. Hääke küll. Tulnud sügise kätte. Mees mõtelnud jänest ära tappa. Aga kõrtsis jälle räägitud, et jänest püssiga lastakse. "No suurem lugu sest, lasen ka püssiga," rääkinud mees. Toonud teise tare juurest püssi. Küstud: "Kas rohtu on?" Mees ütelnud, et küll. Läinud koju. Naene hoidnud jänest kinni ja mees ütelnud: "Kui ma kolm loen, siis lase lahti!" Mees lugenud: "Üks..." ja vaadanud naese poole. Naine pole hästi kuulnud, mõtelnud, et mees juba kolm ütles, ja lasknud jänese lahti. Ah sa tolm ja suits, kuidas nüüd jänes metsa poole valas! Naene ja mees jäid mõlemad pärani suudega vahtima.

E 27256/7 (7) < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) R. Põldmäe "Eesti naljandid" I. Mees saab mustlaselt Punapardi hobuse. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Suure mehe hobune Talutaat läinud laadale hobust vahetama. Vahetanud oma ilusa hobuse ühe mustlasega ühe vana ronu vastu ära. Läinud õhtu koju. Tulnud naene vastu ja hakanud mehega käratsema, et niisuguse hobuserona kodu toonud. Aga mees olnud nii rõõmus, et tahtnud püksidest välja hüpata ja ütelnud: "Naesukene, ole vait! Kui sa tääksid, kui suure mehe hobune see on! Mustlane ütles, see olevat Punapardi hobune!"

E 27265/7 (13) < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Karu ja vanapoiss Ühte talusse tulnud karutantsitaja. Pandud karu tarre nurka naarihuniku veerde magama. Karutantsitaja heitnud ise ahju pääle magama. Umbes poole öö ajal läinud tare uks lahti ja üks must mees tulnud uksest sisse ja läinud üle tare naarihuniku poole. Karu hakanud urisema. Vanapoiss ütelnud: "Kõtt, kasi välja!" Ei karu kuula midagi, vaid tõusnud kahe käpa pääle püsti. Vanapoiss ütelnud: "Oot, oot, küll ma sulle näitan!" Tõmbanud karul turja päält kinni. Karu küündega vanapoisil näkku. "Kõtt, ära silmi välja kisu," ütelnud vanapoiss. Ei karu ei küsi kedagi, muudkui rebib mehe moodi. "Lase lahti, ma annan sulle kulda, säh!" Karu ei tää mitte midagi. Viimaks saanud vanapoiss lahti ja pannud plagama. Karutantsitaja pannud plagama. Karutantsitaja tulnud kära pääle ahju päält maha ja näinud karu keset tare ja suur rahakott karu kõrval maas. "Mischa, mis teed siin?" ütelnud karutantsitaja ja tahtnud rahakotti maast ülesse tõsta, aga võta näpust, ei jõua tõsta. Võtnud mees kotisuu lahti, aga kuidas ehmatas mees ära: kotist veeresivad selged kuldrahad välja. Sidunud kotisuu kinni ning läinud peremehele ka rääkima. Tulnud peremees ja võtnud kotisuu lahti - kott olnud lepalehi täis. Poleks karutantsitaja mitte peremehele näidanud, oleks tema rikkaks meheks saanud.

E 27276/7 (4) < Kadrina khk., Tõdva-Kõnnu k. - Johannes Schneider < Paul Schneider, 13 a. (1897). AT 105 B*, 2 t. 79. Tuhat mõtet. Pille Kippari loomamuinasjuttude raamat. Sisestas USN
Rebase ja kuke mõtted Mees läinud metsa ja kaevanud sügava augu maa sisse ning katnud hagudega pealt kinni, et mõni metsloom, kes sealt üle läheb, sisse langeks. Rebane, kes omale toidust otsinud, tulnud, nina püsti, haisu nuusutades augu ligemale, hakanud üle augu minema ja kukkunud põmdi sügavasse auku. Sealsamas ligilähedal elanud üks kurg, kes ka toidust otsides augu lähedale tulnud ja üle hakanud minema, aga õnnetuseks ka auku langenud. Augus mõtelnud mõlemad: kudas nüid välja peaseda sügavast august. Rebane käinud ümber augu ja ise rääkinud: "Mul on tuhat, tuhat mõtet." Kurg sorinud nokaga liiva ja ka rääkinud: "Minul on üksainus mõte." Rebane keeritanud ikka ümber augu ja ise mõtelnud: "Küll on aga see kurg loll! Ta ei mõista muud teha kui liiva nokkida, nagu tahaks ta sedaviisi mulda läbi nokkida ja ära peaseda." Mees läinud metsa auku vaatama, kas on ehk mõni elajas sisse langenud. Rebane kuulnud müdinat augu kaldal ja hakanud veel enam keerutama ning ise ikka ütelnud: "Mul on tuhat, tuhat mõtet." Kurg kuulnud ka müdinat ja visanud augu põhja külleli maha ning teinud ennast surnuks. Mees võtnud haud*1 augu pealt ära ja õnneks leiab august rebase ja kure. Rebane jooksnud ümber augu, aga kurg olnud külleli maas ja pole liigutanudki. Mees kiruma: "Oh sina kurjategija rebane! Ta on mu kalli kure surnuks hammustanud!" Läheb toob kure august välja, paneb augu kaldale maha ja ise hakkab rebasele teenitud palka kätte maksma. Mees saanud aga auku rebase juure, kui ju kurg ülesse tõusnud ja lendu läinud, kisendades: "Minul oli üks ainus mõte." Aga rebane, kellel tuhat, tuhat mõtet oli, mehe kätte langes ja soojaks kasukakraeks sai. Paul Schneideri suust, 13 a. vana. *1 haod

E 27284/5 (7) < Kadrina khk., Tõdva-Kõnnu k. - Johannes Schneider (1897) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kirikhärra kuradiks Ühel peremehel surnud üks laps ära ja sellepärast pidi õpetaja juurde minema. Ta läinud. Õpetaja juurde jõudes küsinud õpetaja: "Mis sa tahad?" Mees vasta: "Mul suri üks laps ära ja tulin õpetajahärrat paluma, et lubaks hauda surnuaeda kaevata." Õpetaja ütlema: "Maksa hauaraha ära, siis võid hauda kaevata, aga siiski ma ei luba, et sa haua surnuaeda kaevad, vaid surnuaia taha," sest ta olnud mehe peale vihane, et see kellakotti millagi raha pole pannud. Mees maksnud hauaraha ära ja läinud kaevanud haua surnuaia taha valmis. Hauapõhjast viimist mulda välja loopides tulnud üks kattel nähtavale, mis ääreni raha täis olnud. Mees võtnud katla välja ja läinud näidanud õpetajale. Õpetaja ütlema: "Kust sa selle rahakatla said, anna ta mulle. Ega sina mõista temaga kedakit teha!" Mees pole andnud. Ta hakkanud kohu minema. Õpetaja mõtelnud: kuda ma selle raha omale peaksin ometi saama. Hea nõu tulnud appi. Ta pannud omale sikunahad umber, härjasarved pähe ja läinud sedaviisi metsa äärde mehele vastu. Kui mees tema kohta oli saanud, astunud õpetaja kuradi näul mehe ette ja ütelnud: "Anna see rahakatel mulle kätte, sest see on minu jägu." Mees viskanud katla ka kohe maha, üteldes: "Kui see sinu on, siis võta ta ja mine jumala nimel minust minema." Õpetaja võtnud rõemsa meelega rahakatla ära ja tulnud koju. Aga hakanud sikanahkasid ja sarva ära võtma - ei tule. Nad kõik olnud nii kõvaste õpetaja külge kinni kasvanud, et mitte leigateski pole lahti tulnud. Ja nõndaviisi rahaahnusega jäigi õpetaja kuradimoeliseks kuni surmani.

E 27287/8 (1) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Sangaste mõisa pähnäpuu Kolm versta Sangaste poolt Laatre poole minnaes on kolme teeharu vahel üks vana pähnapuu (pärnapuu), millest kohalik rahvas elavalt ühte ennemuistest/juttu/ räägib. Jutt ise käib nii. Ammu aja eest oli Sangaste mõisas üks karjatüdrukukene olnd. Selle järele oli juba mõnda päeva üks hall varju moodi mees käima hakand. Ei ole tütarlaps temale midagi ütelnud, ei ole ka nimetud mees midagi rääkind. Omas hirmus oli tütarlaps seda siis tõistele rääkind ja keegi targem oli arvanud, et see vist üks vaim olevat, kes enne ei tohi rääkima hakata, kui see inimene, kellega ta rääkida tahab, kõnet alustab. Kord, kui tüdruk kööki läks, tuli ka see hall mees tema järele ja astus tema kanna peale. Tütarlaps pööranud ennast ümber ja ütlenud: "Kuule, mis sa ometi tahad minust? Miks käid minu järele ja kiusad mind?" Siis hakand mees temaga kõnelema ja ütlend: "Mina olen üks vaim, kes kuskil rahu ei leia. Väga palju, palju aja eest olin mina üks rikas ja aus mees, ameti poolest lihunik ja loomadekaupleja. Korra tulin ma nii kui alati siia mõisa loomi ostma. Kõik inimesed olid põlli pääl töös, härra oli linna sõitnud. Ainult valitseja oli kodus. Sellega hakkasin ma kauplema. Kui ta nägi, et mul väga palju raha ligi oli, siis tikkus ta salaja minu peale ja tappis mind ära, võttis minu raha ja matyis mind selle suure pähnapuu alla maha, mis siis veel nii peenike oli kui piitsavars, nii et keegi seda ei näinud ega täädnud, kus mina olen jäänud. Et ma nüüd ilma kirikliku õnnistuseta maha sain maetud, siis ei antud minule mitte rahupaika ei taevas ega ka põrgus, enne kui ma niisuguse inimesega rääkida olen saanud, kes sel päeval on sündinud, kui mind tapeti, olgu ta aastal, mil tahes. Sina oled niisugune ja sinuga tahtsin ma juba mõnda aega rääkida, aga minul kui vaimul ei ole mitte luba enne juttu alustada, kui inimene minule midagi ütleb, selleperast astusin ma täna ka sinu kanna peale. Sina mine nüüd kirikuõpetaja juure, kõnele temale, et nõndaviisi olen tapetud ja et minu vaim enne rahu ei või saada, kui tema minu auakohta on õnnistanud. Keegi ei saa küll sinu juttu uskuma, vaid arvavad, et sa hulluks oled läinud ja tahavad sind hullumajasse viia, aga mina ei lase seda mitte sündida. Mina seisan tee peale ette, nii et mitukümmend hobust sind vedada ei jõua. Ütle neile siis, et nemad võivad sinu jutu tõenuseks pähnapuu all kaevata. Säält saavad nemad leidma ühe kuldsõrmukse, hõbedase kepinupu ja tükikese seljarooluud. Kui nad seda on leidnud, siis saavad nad uskuma, et sa õigust oled rääkinud. Pangu nemad need asjad sinna tagasi ja õpetaja õnnistagu seda kohta matmise sõnadega, siis saan ma igavest rahu." Seda üteldes kadund mees ära. Tütarlaps läinud õpetaja juure ja rääkinud asja kõik üles - aga ei õpetaja, ei ka keegi teine tahtnud teda uskuda, peetud rumalaks ja tahetud hullumajasse viia, aga ka kümne hobusega ei ole teda paigalt saadud viia. Viimaks mindud ka pähnapuu alla ja kaevatud tütarlaps juhatuse järele. Tõesti leitud ka vaimust juhatud asjad sealt ja õpetaja õnnistanud kohta ja sestsaadik ei ole keegi enam seda varjusarnast meest näinud.

E 27290 (3) < Pärnu l. < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas USN
Näkijärv ja Kaansoo Palupera vallas vastu Arula piiri on üks mägi. Tõisel pool mäge on soo ja tõisel pool järv. Soo kannab Näkisoo nime - ja järv - Kaanjärv. Vanal ajal olnud aga Näkisoo peal ilus, selge veega järv, aga nüüdse järve aset kutsutud Kaanisoo ja olnud heinamaa. Järve oli, ei tea kust tulnud, üks näkk asunud, kes palju inimesi oli järve ujuma meelitanud ja neid sääl siis ära uputanud. Nii tihtine inimeste surm teinud ka Taara taadi meele pahaks ja ta oli nõuks võtnud järve Kaansoosse lasta, nii et kuri näkk kuivale jääks ja siis ka sureks. Ükskord, kui vesitütar maganud, võtnud Vanaisa kätte ja kaevand kraavi mäest läbi - teinud lepapuust risti ette, nii et näkk ka ühes veega läbi ei lähas ja nõnda lasknud ta järve Kaanisoosse, kus ta ka praegu on ja Kaanjärve nime kannab. Näkk ei ole enam julgend Kaanjärve aset võtta ja kadunud ära. Endise ilusa järve ase - Näkisoo - on praegu üks mädasoo, kus muud ei kasva, kui ääri mööda mõni männajändrik. Mäe sees on üks äkiliste kallastega org kesk mäge, mis kohta tähendab, kust vana taat järvele teed oli juhtind. Kaanjärve ei ole hiljemalt vist mitte enam keegi upunud. Räägitakse aga, et järvel veel mõnda salaväge juures olla. Nii läinud korra keegi ligilähidane talupoeg järve ujuma Olnud väga osav ujuja ja ütelnud enne vetteminekut: "Ma lähan nüüd kui üks raudmasin." Mees läinud järve, hoidnud pää püsti, tulnud teise kaldale välja, aga pea olnud mehel kuklas ja kael kõver kui raudmasina korsten. Mees pidanud surmani pead kuklas kandma.

E 27291 (4) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva
Palupera lätte tont Palupera mõisa põldude lõpul, kolm versta mõisast Otepää kiriku poole minned on suure tee ääres üks läte (allikas). See on väga maitseva veega, nii et säält möödakäijad inimesed kõik joovad ja ka oma hobusid jootvad. Rahvas ütleb: "Vesi on nii hää, et kui muud nõu ligi ei ole, siis peab hobuse peakotiga vett ligi võtma ja kodu viima." Vanarahva jutu järele on sääl lättes tont elanud ja möödakäijatele mitmesugusi viiratusi teinud. Korra olid kaks peremeest magasiaida juures käies tagasi tulnud. Libasilla pääl oli neile üks jänes poolkolmat, poolkolmat vastu tulnud. Mehed vaadanud, kuhu poole ta läinud. Läinud mõisa poole. Mehed jooksnud tuldud teed mööda tagasi jänesse järele. Äkitselt jäänud jänes seisma, mehed vaadanud, olnd tee peal vana ratsapöid kahe kodaraga. Mehed viskand pöia maha, kohe saand see vareseks, keeritanud ümmer meeste pääde, lasknud siis lättesse maha ja kadunud vette ära. Teine kord läinud mõisamoonakate lapsed metsa vahelt läbi õpetaja ette lugema. Korraga tulnud lättest üks nülitud härg välja ja hakanud laste järele tulema. Lapsed hakand hirmuga jooksma, härg lasknud ka peenikest sörki laste järele. Viimaks hakanud lapsed tagurpidi issameiet lugema, siis läinud hing Libasilla alla ja kadunud ära. Kõneldakse, et lättetont omajagu oli ka ohvrisi pärinud. Nii joonud kord üks tüdruk kirikust tagasi tulles, kes sääl jutluse kuulamise asemal ainult oli maganud ja juttu ajanud, lättest ja oli sinna ära surnud. Aegamööda, kui rahvas rohkem oli hakanud Jumalat tundma, olid nad mööda käies kirikulaule hakand laulma ja palveid lugema. See oli tondi meele nii ära pahandanud, ta oli oma üliarmsa elukoha kardetavaks arvanud ja ennast ühe Libasilla juures kasvava kuuse külge ära poonud. Kuusk on praegu alles, on paari sülla kõrguselt kõver ja rahvas kutsub teda tänapäevani Tondikuuseks. Hiljemalt ei ole keegi enam viirastusi lätte ümbruskonnas näinud.

E 27292 (5) < Pärnu l. < Tartumaa - Johann Kukrus (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Roopjärve mõõtmine Palupera ja Rõngu valla piiri pääl on üks veikene umbjärv, keda Roopjärveks kutsutakse. Ühelt poolt piirab teda mets ja teisel pool on mõned talud. Tema peab väga sügav olema - nii et keegi tema põhja ei ole leidnud ja arvatas, et tal kindlat põhja ei ole, vaid limane vedel pori. Korra olid mõned mehed teda tahtnud mõõta ja olid lootsikuga kesk järve sõudnud. Keset järve lasknud nad pika mõõdunööri vette, aga ei ole mitte põhja ulatanud. Tõine/kord/ lasknud nad veel pikema nööri, aga see oli katki läinud. Kolmas kord tõmbanud nad köie välja, aga siis ei ole köie otsas enam kivi olnud, vaid üks verine oinapea ja üks ütelnud järvest: "Kui veel hullate, siis upute järve." Sest ajast ei ole keegi järve sügavust enam mõõtnud. Vanarahvas arvavad teda ka peris tontide elupaiga olevat ja räägivad mõndagi lugu, mis sääl olla sündinud. Ükskord olid kaks karja poissi kangesti järve ääres kiskunud ja täis suuga kurja vandunud. Korraga tulnud järvest üks hall siga. Üks pois saanud pakku jooksta, tõise võtnud siga hammaste vahele, surunud kahe ligistikku kasvava kase vahele ja ütlenud: "Et sa mind nii tihti oled kutsund ja minu rahu rikkund, siis pean ma sind väha avitama." Ise aga kadund ära. Tõisel päeval leitud poiss sealt poolsurnult, kust ta vaevalt toibunud. Korra olnud jälle üks sulane järve ääres õitsis. Heitnud magama, aga kesköö ajal tõmband teda keegi jalgupidi tükk maad edasi. Sulane oli jälle oma endise aseme peale läinud, tõmmatud aga jälle ära ja üteldud: "Ära mine vaimude tee peale." Sulane oli julge mees olnud ja kiuste läinud ta tagasi. Siis visatud teda kõvaste kõrvale ja üteldud. "Kui sa veel siia tagasi heidad, siis viskame sind järve. Mees ei ole siis enam sinna tagasi heitnud.

E 27293/4 (7) < Pärnu l. - Johann Kukrus (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Mähäjärv Pühäjärves, vastu Palupera piiri on üks järv, mille sündimisest rahvas järgmiselt räägib. Korra lüpsnud perenaine tahraias lehmi. Teised inimesed olnud keik heinamaale läinud, ainult perenaine pooleaastase lapsega olnud kodus. Kui lehma oli lüpsnud, ütelnud laps, kes veel rääkida ei ole mõistnud, selge sõnaga: "Memm, kae, järv tuleb." Ema arvand, et mõni suurem laps kodu on jooksnud ja muidu lobiseb ja ei ole oma toimetuse juures toda tähelegi pannud. Tõine kord ütelnud laps jälle. Järeldus endine. Kolmandama korra ütlemise järele vaadanud perenaine üles ja näinud, et suurest mustast pilvest jõe viisi vett maha hakand jooksma. Püüdnud küll veel põgeneda, aga olnud juba hilja, jäänud kõige lehma ja lapsega järve all, kes ei tea mitte kust endise Mähä talu peale oli tulnud, millest ka järv oma nime oli saanud. Hiljemal ajal oli järve ääre jälle talu asunud. Korra, kui karjalapsed järve ääres karja hoidmas olid, siis tulnud järvest üks ilus rammus lehm välja ja hakanud teiste loomade keskel sööma. Läind ühes tõiste loomadega ka kodu. Peremees omandand lehma omale ja sellest lehmast saanud üle terve talu keige parem lehm. Mitu aastat oli lehm juba Mähä talus olnud, terve talu lehmad, kokku seitse tükki, olid keik tolle lehma pojad ja väga hääd piimalehmad. Korra oli perenaine peremehega isikeskis kõvste tülisse läinud. Perenaine oli lauta läinud, kogemata ka meelepahaga vana lehma löönud. Lehm oli ennast lõjast lahti raputanud, kõik tõised seitse lehma, oma vasikad järele võtnud, jooksnud järve ääre, karganud keik järve ja kadunud ära. Mähä talu aga jäänud korraga karjast lagedaks. Hiljemalt olid veel mõned jaaniöödel järve kaldal nägust lehmakarja söömas näinud ja nagu kaebliku lapse häält järve pohjast hüüdma kuulnud: "Memm, kae, järv tuleb!"

E 27295 (9) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ohvri toomepõesas Umulli (Hummuli) valla maa pääl lageda söödil olnud vanal ajal toomepõõsas, mis ohvri toomepõesaks kutsutud. Selle ohvripõõsale ei viitud mitte headele, vaid kurjadele vaimudele ohvrit. Ümberkaudsed talunikud pidanud igaüks omast esimesest viljasaagist, ka esimesest piimast, kui nad ise veel seda ei olnud maitsnudki jne, sinna põesasse ohvriks viima. Aga kes ei ole viinud, see ei ole esi, ei ka ükski tema loom sinna lähidale minna tohtinud - jäänud kohe haigeks ehk surnud lihtsalt ära. Viimaks oli katsutud ohvripõesast maha raiuda. Aga kes laastu ehk oksa oli lõikand, oli põesast kohe veri jooksnud ja raiuja surma peale haigeks jäänud. Kohaline vaimulik, kes ka ääri-veeri mööda ohvripõõsast kuulnud oli, võttis piibli ja kirikuriistu, õnnistas kaugelt seda kohta - siis jätis kurivaim oma pelgupaiga maha ja põõsas raiutud kohe ära. Ja siis ei ole kelgi raiujal viga olnud. Sestsaadik saanud Hummuli rahvas ristist lahti.

E 27295/6 (10) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Unes juhatatud raha Korra juhatud Holstre valla metsavahile unes, et tema tua trepi all olevat üks haud, keda mööda trepp alla ühte saali minevat, mingu ta treppi mööda alla. Säält saavat ta raha leidma, aga hirmu ei tohtivat tal olla. Mees tõusnud keskööl üles, leidnud kergesti oma maja ukse alt trepi ja läinud treppi mööda alla. Trepi lõpul tulnud talle üks rauduks vastu, mees põrutanud jalaga ukse lahti. Uksest läbi minnes jõudnud ta suure tuledega valgustud koopa sarnasesse saali. Kesk saali olnud laud. Laua ümber istunud mitmet moodi isandaid, mõnel olnud saba taga, mõnel hobuse kabjad, mõnel kassi pea. Kõik tõstnud metsavahti nähes koledat, ulgivat häält, keksind oma koha peal ja purtsanud tuld üksteisele vastu silmi, nii et saal suitsu täis läinud. Metsavaht olnud julge mees, võtnud raha, mis laua pääl hõbevaagna pääl olnud, ära ja tulnud treppi mööda jälle üles. Kodus lugenud ta raha üle, olnud kolmsada kuldraha. Teisel päeval oli ta tahtnud järele vaadata, kus ta öösel oli käinud, aga kõige kaevamise peale ei leidnud ta sealt ei treppi, ei saali.

E 27296/7 (11) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kõverkask-kodu Korra jäänud üks voorimees kuhugi talusse öömajale. Voorimees viinud hobuse koplisse tõisete juure sööma ja pannud valjad mätta otsa. Tüki aja pärast hakanud mees valjaid otsima, aga olnud nagu tina tuhka kadunud. "Küll on ime," ütelnud voorimees. "Kus need päitsed ometi võisid jääda? Seda ei ole ma veel enne näinud." Äkitselt tulnud üks vanamees tema juure, olnud tema hobusevaljad käes, annud need ta kätte ja ütelnud: "Mis ime see nüüd on? Mine veel kümme versta Riia poole, seal astu vana pool lagunud sauna sisse, küll Vana-Jüri siis sulle sääl imet räägib." Mees läinud ka hommiku teele, jõudnud keskhommikul tähendud sauna juure ja hakanud sääl hoost söötma. Saanud ka Vana-Jüriga jutule, kellele ta oma öösist imet oli rääkinud ja et teda ka siit oli juhatud imet kuulama. Jüri pannud voorimehe tubakat lõuga, aevastand ja hakkanud siis oma tõesti sündinud imet jutustama. "Kui mina veel noor mees olin, siis olin mina mõisa metsavahi ameti pääl. Korra, kui ma tuisusel talvel metsa mööda hulkusin, eksisin ma nõnda ära risti-rästi käies, et enam ei teadnud, kuhu poole pean minema, et välja saaks. Kui ma pea õhtuni nõnda olin vantsinud, kuulsin ma oma selja taga valju mürinat ja kellade ja kuljuste helinat. Taha vaadates nägin ma, kuda üks saksa saan kuue musta hobusega minu poole kihutas. Minu kohta jõudes kärgatas herra saanist minu peale: "Roni kutsari kõrva puki peale." Kui ma kohmetanult käsku olin täitnud, sõitsime edasi. Tüki maa peal näitas herra mulle ühte tee kõrval kasvavat kõverat kaske ja ütles: "Kui sa sellest kinni saad hakata, siis sa pääsed, kui ei, tuled minuga ligi põrgu minule tuapoisiks." Hirmuga ootasin ma liginevat kaske. Kase kohale jõudes võtsin ma kõik oma jõu ja osavuse kokku ja hüpasin kutsari kõrvalt kahe käega kase külge kinni. Korraga jäi mu umber pimedaks ja ma arvasin ennast juba põrgus olevat. Ei tea, kui kaua ma niimoodi kramplikus olekus kase küljes rippusin. Äkitselt nägin ma, et keegi nagu süsi hõõguma puhus. Varsi loitas peerutuli ja oma suureks imestuseks nägin ma ennast oma tua parre küljes rippuvat. Selle aja sees oli voorimehe hobune ka juba söönud ja ta sõitnud edasi, rahul sellega, mis ta kuulnud.

E 27297 (12) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Halltõbi (Ubade külv) Kui vanal ajal hallitõbi inimesi vaevanud, siis mindud tema eest ikka kuhugile peitu. Korra põdenud üks mees halli, saanud aga ennast halli eest ära peita. Ükskord tulnud hall ja hüüdnud meest: "Tule välja, mul vähe aega sind otsida, uategu lähab mul muidu mööda." Mees aga ei ole mitte välja tulnud. Kui hall ära oli läinud, tulnud mees välja ja hakand kärmesti uba külima, sest et hallist tähendud aeg ua külimiseks kõige parem olla. Kui uba kasvama oli hakanud, siis ei ole ta mitte õitsend, ei ole tal ka ühtegi kõtra küljes olnud, muidu kasvand uba väga pikk. Kõik arvanud, et see aasta uast muud ei saa, kui vahest hästi põliku. Kui aga sügisel uba lõikama hakanud, siis leitud, et uavarred kõik korralt teri kui lükitud täis olnud, nii et väga palju ube oli saadud.

E 27298 (14) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Rudolf Põldmäe "Eesti naljandid" I. Haigutus käib ühest suust teise. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Poeg isa poomas Poeg läinud isa pooma, aga ei leidnud parajat puud, mis poomiseks oleks kõlbanud. Kui ta nõnda hulk aega juba metsa mööda isat taga oli vedanud, läinud sel juba aeg igavaks ja ütelnud: "Sa käid metsapuid mööda kui haik inimesi mööda, ei leia ega leia parajat." Poeg hakanud mõtlema, mis see haik on, kes inimesi mööda käib - kas ka see poomise pruuk inimesi mööda ei käi. Võib-olla, et kui mina ka vanaks jään, et minu poeg ka mind hakkab pooma, enne kui ise suren? Seda mõteldes jätnud ta isa elama ja viinud koju.

E 27302 (22) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kelle käsi pannud - võtku ka Korra olnud vana taluisa haige, aga ei ole mitte ära saanud surra. Ükspäev käskinud ta kõiki tuast välja minna, sest ta tahta ära surra. Poeg roninud aga salamahti sängi alla, et näha, kudas isa sureb. Vana tõusnud sängist üles, läinud leeaugu juure, võtnud põuest suure nahkrahakoti ja pannud tuha sisse ja ütelnud: "Kelle käsi pannud, selle käsi võtku ka." Läinud siis asemele tagasi ja surnud ära. Poeg tulnud sängi alt välja, kobinud tuha sisse, aga ei leidnud säält midagi. Siis võtnud ta surnu, kobinud surnu käega tuha sees ja kohe tulnud rahakott nähtavale. Poeg kuulnud veel, kuda üks hääl oli ütelnud: "Noh nüüdsama pannid, nüüd võtad jälle."

E 27302/3 (23) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Seitsme venna veri Vana talu isa tahtnud ära surra, enne aga tahtnud ta veel oma vara ära matta. Tal olnud nimelt rohkem vana vakka hõberublasi. Vanamees hakanud varandust metsa tassima, saanud seitse seljatäit. Poeg aga luurinud järele, kus vana varanduse paneb. Näinud, et vana vara ühe kuuse alla hunnikusse kannab. Seni, kui vana isa viimast seljatäit toonud, roninud poeg kuuse otsa. Vana siblinud raha sambla sisse ja ütelnud: "Enne ärgu tulgu siit midagi välja, kui seitsme venna veri seda kohta on katnud." "Ei, seitsme oina veri," ütelnud poeg kuuse otsast. "Ei, seitsme venna veri." "Ei, seitsme oina veri." "Ei, olgu ikka seitsme venna veri." "Ei, seitsme oina veri," kinnitanud poeg ikka kuuse otsast. "No sündku siis, Issand, sinu tahtmine," ütelnud vana mees, läinud kodu ja surnud ära. Poeg tulnud pärast kuuse otsast maha, mõtelnud, et raha kerge asi on kätte saada, kui väha sammalt siblib, aga võtta näpust. Poiss läks külasse, ostis säält seitse oinast kokku ja viis metsa, tappis seal kuuse all ära, kus vana raha oli pannud. Kohe kerkis raha üles ja poiss kandis seda rõõmsa meelega kodu.

E 27303 < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Rudolf Põldmäe "Eesti naljandid" I. Poeg viib isa kelguga metsa surema. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Isa ja poeg Vana isa oli juba vanaks jäänud, nii et ta enam tööd ei ole jõudnud teha. Ära ei ole ta ka surnud. Poeg mõtlenud: mis ta ilmaegu leiba raiskab. Pannud vanamehe kelgu peale ja viinud metsa - küll vana sääl külma käes kärvab. Poeg jätnud isa ühte kohta kõige kelguga maha. Isa aga hüüdnud järele: "Miks isa kelgu maha jätsid, kellega siis sinu poeg sind kord metsa viib?" Poeg hakanud mõtlema: "Võib-olla mina jään ka nii nõrgaks ja minu poeg viib mind ka nõndaviisi metsa!" Võtnud siis isa kelguga järel ja toonud kodu ja põetanud kuni surmani.

E 27305 (29) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Pisuhänna toitmine Peremehel olnud kaks pisihända, üks olnud ühe jalaga, tõine kahe. Neid toidetud pehme pudru ja võiga tare otsa peal. Kord leidnud sulane tare pealt pisuhänna pudru, söönud ära ja sittunud oma loomulikku sinna asemele. Kui pisuhännad koju tulnud ja sööma tahtnud hakata, ütelnud üks: "See on pupp." Teine: "Ei, on äkk." Vaielnud seni kui viimaks mõlemad otsusele jõudnud, et see äkk on. Pidanud siis nõu selle pahanduse tasumiseks peremehe maja põlema panna. "Aga kus me ise siis läheme," küsinud üks. "Lähme aia ääre vana rattarummu sisse." Varsi põlenud maja tuleleekides. Sulane, kes pisuhändade kõnet kuulnud, võtnud aga aia äärest vana rattarummu, tagunud otsa peale pihlakapulgad ja viskand tulesse. Küll visisenud, hüpanud ja vingunud rumm tules, aga põlenud ometi kõige tulihändadega ära.

E 27305/6 (30) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Hõbeda lamp Helmes, Henedi talu maa pääl olla üks lomp. Seal lombis olevat vana aja varandused peidetud. Kord olnud karjased lombi ümber karja hoidmas, kui korraga lombi pinnale üks hõbedane kast tõusnud, mille kaan lahti olnud, ja hõbelehekesed tulnud sealt vee peale. Mõned karjastest saanud sealt neid lehekesi kätte ja jooksnud kodu abi otsima, et kasti sealt välja kiskuda. Kui külarahvas lombi ääre saanud, kukkunud kast kolinal lombi põhja.

E 27307 (32) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tondi tembutamine Oldre valla Rätsepa talu maade peal on tihti endisel ajal tonditempa nähtud. Kord on karjased üht kadakapõõsast sinist suitsu välja ajavat, kuna üks pisike rakkakoer ümber põesa jooksnud ja ise häälitsenud: "Ikrah, ikrah." Tõine kord olid karjased jälle viinud kui punane lehm metsast välja tulnud, põllule läinud ja vilja sööma hakanud. Lapsed on teda ära ajama läinud, aga siis on ta sinnasamasse ära kadunud. Korra on naine jälle õhtu koju tulles näinud, et üks heinasaad tema ees on. Ligemale mines kadunud saad ära. Edasi minnes on üks tatrakuhi tema ees liikunud, ka seegi kadunud liginedes. Siis näinud naine, et üks noor saks tema tee peal on hakand ühest tee äärest teise karglema. Korra olnud jälle naine mehega kõvaste riidus. Mees läinud metsa ennast ära pooma. Naine aga läinud järele teda keelama. Teel tulnud tont vastu, võtnud naise ja pannud kaelapidi kahe lepa vahele. Seni kui teised juhtunud naist sääl nägema ja naise lahti päästnud, olnud mees ennast juba ära poonud.

E 27308 (34) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Raha kuivatamine Üks naine on läinud kevade metsa taimelava raiuma. Näinud mitte kaugel endast ühte sinist tuld põlevat. Tema läinud ligi ja viskanud oma maaraiumise kõpla tule peale. Kohe kustunud tuli. Naine läinud ja tahtnud oma kõblast ära võtta, näinud aga, et kõpla alune olnud hõberaha täis. Nii palju, kuhu aga kõblas ja tema vars olli puutunud. Mõni raha olnud poolik ja mõnel äär ära. Tõine kord on jälle üks mees metsas niisugust näinud. Mehel olnud härjajutad käes, viskanud need peale. Kohe kadunud tuli ja jutade all olnud raha.

E 27312/3 (47) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Herra kodukäijaks Laatre mõisahärra oli väga kuri inimene olnud, nii et ta muud ametid ei tunnud, kui iga päev inimesi peksa ja tappa. Nüüd juhtunud, et herra ära surnud. Pääle selle oli ta kodu hakanud käima, nii et iga öö mõisas ja mõis ümber surt kolinat teinud. Korra ajanud ta kubja ööse üles. Olnud oma margapuu käes ja ütelnud: "Lähme nüüd lõngakambri kangrule lõngu kätte mõõtma." Mõõtnud tüki aega. Viimaks ütlenud härra: "Ah, jätame tühi töö teiseks korraks. Tule, saada mind parem koju." Läinud kuni matuseaiani. Härra kutsund kubjast ka hauda. Kubjas ütelnud, et härra ees astuks. Kui härra hauas olnud, löönud kubjas kolm korda pahema jala kannaga hauaavanduse kohta ja ütelnud: "Igaveseks ajaks." Kohe jooksnud muld härra kaela ja matnud ta oma alla. Küll hüüdnud ta: "Löö neljas kord veel!". Aga kubjas ei löönud. Sestsaadik ei käinud härra enam kodu.

E 27314 (51) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tondi vedamine Vanast oli üks mees Riiast Tartu sõitnud. Üks saks käskinud ennast ka Tartu viia, lubanud hästi maksta. Mees võtnud saksa ka peale. Aga tüki maa peal taha vankri otsa vaadates ei ole saksa enam pääl olnud. Mees sõitnud ühe kõrtsi ette, toitnud hobust ja rääkinud kõrtsimehele, et tal saks, keda pääle võtnud, ära kadunud. Kõrtsimees käskinud teda rangisi kohendades läbi rangide vaadata. Mees teinud nii ja näinud, et üks hall sokk taga vankriperas istunud. Kui mees Tartu jõudnud, näinud ta, et saks jälle vankris istunud. Mees küsinud: "Ei tea, kuhu härrad maha lähvad?" "Vii mind Toome peale." Toome peale jõudes võtnud saks mäenuka küllest peoga mulda ära. Suur rahakatel tulnud nähtavale. Visanud mehele kolm kamalutäit hõbetad, ütelnud ise: "See on sinu palk veu eest. Kui sa mind mitte tee peal ei oleks vaadanud, oleks sa kõik selle raha omale saanud." Ütelnud ja kadunud ära.

E 27314/5 (52) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ülenda hinge Vanal ajal on üks kehva sulane hakanud mõisa kandimeheks. Olnud temal ka siis üks hobusekroni, aga see oli ära lõppend. Hobuseraibet metsa viies tulnud ta ühe suure kivi juure ja hakanud kibedaste nutma. Kohe tulnud kivi alt üks hall mehikene välja ka küsinud, mis tal viaks olla. Mees jutustanud oma loo ära ja ütelnud, et tal nüüd enam raha ei ole teist hoost osta. Hall mees oli ütelnud: "Mina laenan sulle küll raha, aga sa pead seda mulle tulva aasta ja selsamal ajal ja sellesama koha pääl ära maksma. Kui sa siis kivi juure tuled, siis hüia mind kolm korda: Kuusiku Pärt!" Mees lubanud ja läinud koju. Teisel aastal tulnud mees tuntud koha peale ja hakanud Kuusiku Pärti hüüdma, aga kolme ja enamkordse hüüdmise peale ei tulnud kivi alt kedagi. Viimaks vastu õhtut tulnu kivi alt üks kitsehabemega mehike ja küsinud, miks mees siin peaks karjuma. Mees vastanud: "Mineva aasta lainasin ma siit Kuusiku Pärdi käest raha ja tulin seda nüüd ära maksma. Või oledki sina see, kuid aasta jooksul ennast väha muutnud." Mehike ütelnud, et ta mitte see ei olla, vaid Kuusiku Pärt olnud tema vanem vend. See aga olla mineva sui Tallinamaal piksest maha löödud, sellepärast võida mees võla tasumiseks ainult tema hinge ülendada. Mees võtnud ka mütsi peast maha ja ütelnud: "Jumala peralt olgu ta hingeke." Kitsehabemega mees aga põrutanud jalga vastu maad ja müristand: "Mis tuhat tuline sa sääl lorad." Ja kadunud ise mehe silmist. Mees pannud mütsi jälle päha ja ütelnud: "Põrgu põhja ta kuradi hing!" "Vaat nii, vaat vii," kuulnud mees veel metsast.

E 27316 (55) < Pärnu l - Johann Kukrus (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Sopi Mart ja tont Puka mõisast Ruuna mõisa poole minnes on tee ääres üks kivi, mille peal üks istumisease tunda on. Selle kivi peal oli vanatont vanast alati istunud, nii et ta oma persega kivi sisse õõnsuse oli teinud. Sopi Mart, ameti poolest sepp, oli iga kord mõisast töölt koju tulles säält mööda pidanud tulema. Iga kord, kui tont Marti näinud, kutsunud teda omaga rabelema. Vahel saanud Mart üle, vahel tont. Kord oli Mart oma rabelemiselugu ühe targa mehele rääkinud ja ütelnud, et ei tea, kust see tulla, et tema vahest tondist ja tont vahel temast üle saab. Tark seletanud: "Kui sina kuu pool küljes oled, saad sina võimust, on tont, saab tont, seeperast hoia ennast alati kuu poole, küll siis näed, et tont ikka alla jääb." Kui Mart jälle õhtu tondist rabelema saanud kutsutud, hoidnud Mart ennast kuu poole, nii et tont tema varju sisse jäänud. Nii sündinud kolm õhtut järjestikku kuni keskööni. Kui tont näinud, et ta Mardist jagu ei saa, jätnud ta tema rahule ja/kadunud/ kivi otsast ära.

E 27317 (56) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kurat posti otsas Korra oli kurat kimpus olnud. Kord hakanud mehikest taga ajama. Hirmuga roninud ta verstaposti otsa. Peremees näinud, et koerad verstaposti ümber haukunud, kutsunud nad ära. Seniks saanud kurat posti otsast maha ronida. Metsa putkates hüüdnud ta veel peremehele: "Ära sa enne homiku üles tõuse, kui kell kuus." Peremees tõusnud homiku kell kuus üles, näinud: tema sängi ees olnud suur kast kuld- ja hõberaha täis. Nüid saanud peremees rikkaks.

E 27317 (57) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Raha juhatamine Korra oli väikese lapsele üks niisamasugune laps unes juhatanud: "Tõuse üles, mine karjamaale. Kõige ligema põõsa all on üks veikene katlatäis raha. Mine too see ära." Laps oli küll ärganud, aga ei ole julgenud mitte välja minna. Teisel hommikul oli laps oma nägemist teistele jutustanud. Mindud küll ka vaatama ja leitud juhatud katlakene, aga see vaonud kõlisedes maa sisse.

E 27317 (58) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Unes juhatud raha Korra oli ühele mehele unes raha juhatatud. Ühte tiiki, kus kesk tiiki kivi otsas suur rahakast olla, mida meest ära kästud tuua. Mees tõusnud üles, läinud tiigi ääre, astunud vette nii kaugele, kuni juba kaenlaaukuveni vesi oli tulnud. Mehel oli pimedas vee sees hirm peale tulnud ja oli kaldasse tagasi pöörnud. Kui ta kaldale oli saanud, kuulnud ta, kuida kast kolisedes tiigi põhja oli läinud.

E 27319 (63) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Libahundi nahk Üks rätsep olnud seal talus õmlemas, kus perenaine libahundiks oli käinud. Ta otsinud perenaise hundinaha üles, pannud oma kõrva maha ja toonud veovankrit sisse. Köitnud end siis vankre külge, et kui hundinaha selgas on, et siis mitte hundi moodi jooksma ei hakka. Sidunud end küll vankre külge, aga kui naha selga tõmbanud, olnud ta valmis hunt. Jooksnud akna juure, viinud aknatüki seinaga välja ja simmanud edasi.

E 27320 (65) < Pärnu l. - Johann Kukrus (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Koodiorg Uue-Kariste mõisa lähedal on üks org, mida Koodioruks kutsutakse. Nimetud orus olla vanast tondid elutsenud, nimelt kuristikkude või koopade sees, mida sääl orgus palju on. Korra oli üks mõisa täkk ära lõpnud. Täku raibe oli Koodiorgu ühte kuristikku visatud. Teisel homikul oli täku raibe herra söömasaalist laua pealt leitud, nuga ja kahvel külje sees. Korra oli üks naine Koodiorust mööda läinud. Äkitselt tulnud talle üks mees vastu ja ütelnud: "Tule minu last imetama, naise saatsin vanaisale külaliseks." Naine läinud ka. Mees viinud ta orgu ühte maa-alusesse koopasse. Viskanud naisele ühe karvase jõmpsika sülesse. Naine ei ole hirmuga julgenud vastu panna. Karvane laps aga hammustanud naise nisast vere välla. Kui laps imenud, saatnud mees naise jälle välja. Puistanud naisele labidatäie liiva veel põlle sisse. Väljas tahtnud naine liiva põlle seest maha puistata, leidnud aga, et põlles kuldraha olnud.

E 27320 (66) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanapagana rahakast Korra oli vanapagan rasket rahakasti tassinud, sääljuures aga ära väsinud ja väha puhkama istunud. Rahakastile aga juhtus üks mees juure ja võttis säält raha. Kui taskud täis ja mees jälle edasi tahtis minna, läinud ilm korraga pimedaks, nii et mees enam ei ole näinud edasi minna. Ta läinud vanapgana rahakasti juure tagasi, pannud raha sinna jälle ja nüüd oli ilm korraga selge olnud.

E 27320 (67) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Rahapreili Korra oli üks mees Voltveti vabriku juures olevast sillast üle sõitnud. Kesk silda seisnud üks preili ja oli mehele ütelnud: "Puutu mind!" Mees ei ole julgenud puutuda. Tõine kord ütelnud preili: "Puuduta mind piitsavarregagi!" Aga ei, mees ei ole ikka julgenud puutuda. Nüüd olnud äkiselt preili asemel silla peal rahakatel, mis silla alla kõlinal veerenud, üteldes: "Tuhat aastat olen ma siin olnud, tuhat aastat tahan veel olla."

E 27321/2 (71) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Mädajärv Palupera ja Arula piiris Otepää kihelkonnas on üks veikene umbjärv, mida Mäda- või Püsniku järveks kutsutakse. Järve ümber on suur soo. Vanasti oli järve asemel üks suur küla olnud, mida Vaela külaks kutsutud. Praegust on raba ääres üks talu, mida ka Vaela kutsutakse. Korra olid mustad pilved taeva peal nähtavale tõusnud, kiirelt kõik Vaela küla kohta sõudnud ja kui toobrist oma vett küla peale kallanud, nii et väha aja järele küla asemele järv oli ilmunud. Hiljemalt oli järv kinni kasvanud, kuna nüüd aga veel tükikene keskpaikas vett on. Hiljemalt leitud rabasoo seest järve äärest tammepuust väravapostid, milledel kuus raudrõngast küljes oli olnud, mis selget tunnistust endisest elust nüüdse järve asemel annab.

E 27322/3 (73) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva
Vahetud laps Vanal ajal oli vanapagan ühe ristiinimeste lapse oma lapse vastu ümber vahetanud. Ta käinud ka tihti oma last vaatama. Kui ta tulnud, küsinud ta iga kord: "Poeg, mis sulle süia antakse?" "Putru, putru," vastanud see. "Või putru, või putru. Kas lautas lehmi ei ole, et piima sulle ei anta? Kas aitas linnaseid ei ole, et õlut sulle võiks anda?" Iga kord, kui vanapagan ära läinud, söönud ta lapsehoidja ära. Korra, kui rahvas jälle kõik põllul tööl olnud, tulnud vana oma poega vaatama. Nüüdne lapsehoidja olnud aga targem kui teised. Ta pannud omad riided umbrepaku ümber, ise aga läinud tuaotsa peale pakku. Kui vanatont pakku oli näinud, mõtelnud ta selle lapsehoidja olevat ja pannud nahka. Ise aga kiitnud: "Magus ta küll maitses, aga kondid olid kõvad." Kui lapsehoidja lugu tõistele inimestele oli rääkind, läinud need targa juure nõu küsima. Tark ütelnud: "Kütke ahi haavapuudega palavaks, ähvardage siis laps ahju visata." Inimesed teinud ka nii. Kui last parajalt ahju tahetud visata, tulnud vanakonn sisse, laps süles, viskanud põrandale maha, võtnud oma lapse ja ütelnud: "Kas ma teie lapsega nii tegin?" Laps aga olnud väga ära vaevatud ja suu viltu kistud.

E 27326 (78) < Pärnu khk. - Johann Kukrus (1896) Sisestas Jaana Puksa 1998, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tuulispea Üks mees oli tihti tuulispeaks käinud. Korra oli üks teine mees näinud, kuda mees metsa läinud, pikali heitnud ja kuda üks parm mehe suust välja oli lennanud. Teine pöörnud mehe pea sinna, kus enne jalad olid olnud. Tüki aja pärast lennanud parm tagasi ja otsinud mehe suud ja keeritanud jalgade ümber. Nüüd pööranud teine mehe ümmer, misläbi parm mehe suust sisse lendanud ja ta üles ärganud. Sestsaadik ei ole ta enam tuulispasaks käinud.

E 27326/7 (80) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Unes juhatud raha Üks naine oli maganaud ja unes juhatud talle raha. Üteldud: "Tõuse üles, võtta köögist jahumatt, mine oma karjamaa ääre peal põhja pool kasvava kadakapõesa juure. Seal on rahaauk. Võta salt üks matitäis, sest saab sulle küll. Värava peal on kaks meest, nende vahel on üks vasikas, mida nemad nülivad. Sina ära karda neid, vaid astu vasikast üle ja too raha ära." Naine ärganud üles, leidnud pimedas jahumati üles ja läinud tähendud kadakapõõsast otsima. Väraval olnud kaks hirmust meest, kes sõna lausumata ühte vasikat nülginud. Naine oli küll väha kartnud, astunud ometi vasikast üle. Kadakapõõsale jõudes leidnud ta sealt juhatud rahaaugu, täitnud oma mati ja tulnud tagasi. Tagasi tulles ei ole väraval enam kedagi olnud.

E 27327 (81) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Nurja läinud rahasaak Kahele mehele juhatud unes silla alla raha. Aga ainult siis võida nad raha kätte saada, kui nad kaevamise ajal üksteisega ei räägi. Mehed võtnud öösel labidad ja läinud tähendud silla juure. Kaevamise järgi leidnud nad varsi silla alt raha ja veeritanud katla silla peale. Korraga jooksnud üks hunt meeste vahelt ja visanud sooja, vedalat sitta sillale. "Pagan võtku ropu looma," urisenud üks ennast unustates. Kohe veerenud rahakatel kõlinal silla alla.

E 27327 (82) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontroolis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Varjumehed Kord tulnud üks mees kõrtsist. Näinud äkiliselt, et kaks tema tuttavat, kes sugugi kõrtsis ei olnud, temaga seltsis käinud. Mees teretanud neid, need ei ole aga tervist vastu võtnud. Mees katsunud muud juttu teha, aga naabrid ei ole talle sõnagi vastanud. Nüüd arvanud mees, et naabrid mingi kurja mõttega tema ligi käivad, haaranud malga maast ja löönud mõlematele. Aga malk oli nagu õhust läbi käinud. Nüüd tulnud mets ja mehed olid meie tutva juurest metsa ära kadunud, kuna see aga kodu poole läks. Oma aravates pidi mees ammugi kodu saama, aga marssis kuni kukelauluni. Siis alles nägi mees oma maja ja sai aru, et ta neli kord ümber oma õueaja oli käinud.

E 27328 (83) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Libahundid Venemaalt Korra varastanuvad kaks hunti ühest perest ühe lapse ära. Nad tulnud ühe kõrtsi juure ja seal olid nad endid inimesteks muutnud. Teised inimesed olid näinud, kui nad kadunud lapse käsi ja jalgu koti sisse pannud. Nüüd viitud need võerad mehed kohtu ette ja sääl küsitud, mis asjamehed nad on ja kust nad lapse käed ja jalad saanud. Nad vastanud: "Meie oleme Venemaalt, meil on väga suur nälg. Siis muutsime me endid libahuntideks (soend) ja tulime siia maale, et siit pehmid lapsi nälja kustutuseks süia. Meie ei seda tahtnudki, me oleks tolle valgema võtnud, aga see sai enne meie eest aida peale põgeneda, nii pidime siis mustemaga leppima."

E 27329/30 (86) < Pärnu - Johann Kukrus (1896). Sisestanud Janne Juuse, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Seitsme Moosese raamat I Ühel herral oli seitsme Moosese raamat olnud. Ta ei ole seda kellelegi näitnud. Korra oli herra kodust välja sõitnud. Välja sõites värava peal olid mitu kaarnat üle tema pea lennanud ja õige haledaste kronksund. Nüüd tulnud herral meele, et ta oma Moosese raamatu laua peale oli unustanud. Vahest ehk võib teda sealt mõni leida ja lugema hakata. Härra pöörnud kohe ümber ja sõitnud koju tagasi. Saali jõudes, kuhu raamat laua peale oli jäänud, näinud ta saali vanaaegsid sõjamehi täis olevat. Tuapoiss seisnud laua juures ja lugenud herra Seitsme Moosesse raamatust. Kaks meest seisnud palja mõekadega tuapoisi selja taga ja niipea, kui tuapoiss selle tüki oleks lõpetanud, oleks need mehed tema pea otsast ära raiunud. Herra võtnud tuapoisi käest raamatu, hakanud tagurpidi lugema, seni kui tüki hakatuseni. Niipea, kui herra lugema hakanud, hakanud võerad sõjamehed saalist üksteise järgi välja minema, ise ragistanud hammaid ja urisenud habemesse: "Kas meil õige hää vist oli oma luid-konta kokku korjata, aga mis parata - kui kutsutakse, peab tulema!"

E 27330 (87) < Pärnu l. - Johann Kukrus (1896). Sisestanud Janne Juuse, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Seitsme Moosese raamatud II Viljandimaal olnud kahel naabriperemehel kummagil üks Seitsme Moosese raamat. Kui nemad tõinetõisele tahtnud kahju teha, siis lugenud nad säält kohalt Seitsme Moosese raamatust, mille lugemine tõistel suovitud kahju teinud. Korra oli üks tahtnud, et teise kõige parem lehm ära oleks surnud, selleperast lugenud ta omast raamatust. Teine aga märganud seda, lugenud omast raamatust vastu. Tagajärg olnud, et esimese peremehe surma peale haigeks jäänud, aga teise oma jälle elusse jäänud. Nüüd tulnud tõisele pahatahtja peremees tema juure ja palunud omale tuletikka, sest temal olla tikud otsas. Kui nüüd tõine talle ise neid annud, siis oleks esimese lehm elusse jäänud, aga see oli ütelnud, et võtta ise, tikud on ahju peal. Võta nii palju kui tahad. Esimene palunud küll, et ta ise annaks, andku nii palju kui arvab. Tõine aga ei ole annud, vaid käskinud ise võtta. Viimaks võtnud see kaks tikku. Niipea, kui ta kodu läinud, lõpnud tema lehm ära. Tõinekord tahtnud üks, et tõise peremehe kolm hoonet ühel ööl ära põleks. Tõine saanud seda teada, käskinud kõik uksed ööseks lahti jätta ja keelnud oma peret magama heitmast. Ise aga lugenud öö läbi oma raamatut. Tõisel homikul leitud teise peremehe õue pealt, kelle hooneid esimene tahtnud põletada, kolm vereloiku, aga esimesel peremehel olnud kolm last korraga ära surnud.

E 27330/1 (88) < Pärnu l. - Johann Kukrus (1896). Sisestanud Janne Juuse, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Seitsme Moosesse raamat III Üks opman oli saanud korra ühe vana naise Seitsme Moosesse raamatust mõne tüki maha kirjutada. Tema oli tahtnud proovida, kas sel ka midagi iseäralist võimu on. Korra oli ta üles oma tuppa läinud ja tüdrukule ütelnud: "Kui sa näed, et ma väga kauaks oma tuppa jään, siis tulge mind üles otsima." Tüdruk oli hommikust lõuneni oma isanda tagasitulekut oodanud, aga opman ei tulnud mitte. Siis oli ta tõistele rääkinud, et opman käskinud ennast otsima minna, kui ta niipea ei tule. Nad läinud siis üles tuppa ja leidnud opmani minestanud olekus omas tuas tooli peal istvat. Kui nad viimaks opmani üles saanud virgutada, küsinud nad, mis temale olla juhtunud. See rääkinud siis: "Kui ma oma raamatut lugema hakkasin, nägin ma, et minu tuba kõik vanaaegseid soldatid täis tuli. Kui ma edasi lugesin, siis kadusid need ära. Siis nägin ma midagi hirmust, millesse minestusse langesin, mida ma aga teile mitte rääkida ei või, sest kui ma seda räägin, siis ma suren."

E 27353 (6) < Viljandi khk., Päri v. - J. Lepa (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Paukenpuud Juut käinud linnas puudeturul ostmas ja ise rääkinud: "Minu ostap kiik puud, minu ostap kuused, kased, lepad, männid ja kiik puud, aga mitte paukenpuud, mis isi pelep ja paugup." Sellepääle ostnud ta koorma kuusepuid ja läinud rahulikult ära. Teinekord tahtnud jälle seesamane juut puid osta. Kui ju mõnda koormat oli vaadanud, ütelnud ta: "Minu ostap kill keik puud, aga nii kurati olep kiik paukenpuud."

E 27355/6 (1) < Viljandi - J. Lepa (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Miks Tallinna iial valmis ei tohi saada Igal sügisel tõuseb korra pimedal keskööl üks veike hall mehike Ülemiste järvest välja, läheb linna väravavahi juure ja küsib: "Kas linn juba valmis ehk kas on veel midagi ehitamist sääl?" Kuida nüüd suurtemates linnades ikka juhtub, et ehitamisetöödel palju puhkamist ei ole, vaid kui uusi hooneid ei ehitada, tuleb vanade kallal mitmes kohas kohendamist, lappimist ja teisiti säädmist nõnda palju,/et/ iialgi töövahet ei ole, kus kõik ammetimehed puhkasksivad. Aga kui ka vast juhtub, et kõik ehitusetöö lõppenud on, ommeti ei tohi seda järvevanakesele kuulutada. Sellepärast on kohtu poolt kindel käsk linna väravavahtidele antud halli vanakesele ta küsimise pääle vastust anda: "Linn ei ole veel kaugeltgi valmis. Sääl on palju ehitusi poolikul, nõnda et mõni hää aasta enne ära kulub, enne kui kõik tööd korrale saavad." Järvevanakene vangutab siis vihaselt pääd, pobiseb mõned arusaamata sõnad, pöörab kanna päält ümber ja läheb Ülemiste järve tagasi, kus ta alaline asupaik on. Peaks tema küsimise pääle kogemata vastuseks antama, et valmis, linnas enam midagi ehitamist ei ole, siis saaks selsamal tunnil Tallinnale ots tulema, sest et Ülemiste järv kõige veekoguga Laagna mäelt alla orgu langeks ja linna kõigega ära uputaks.

E 27357 (3) < Viljandi khk., Päri v. - J. Lepa (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kabeli ehitamine Sellepärast, et Kadrina kirik väga kaugel ja inimestel halva tee aeg kirikus käimine raske olnud, lasknud üks Pahleni herra oma valla rahavle ühe kabeli oma kulu pääl üles ehitada. Kui uus pühakojakene valmis saanud, teinud herrale rasket muret, et kabelil kella ei olnud ja selle aja ei olnud kellavalajaid meie maal leida. Herra palunud sagedasti jumalat, et taevaisa omal viisil poolikut asja aitaks korrale säädida. Sääl tõusnud ühel päeval kange maru mere pääl möllama, mis ühe rikka kellaga koormatud laeva raske hädaohtu oli viinud. Laevakippar olla suures hädas tõotanud, et tema tahta lähemale kirikule kaks kella kinkida, kui jumal neid eluga kaldale aitaks. Paari tunni pärast läks marutuul vaikema ja viga saanud laev jõudnud õnnelt Palmse randa, kus laeva parandud ja misläbi kabel kaks kena kella saanud. J. Lepa

E 27359/61 < Viljandi khk., Päri v. - J. Lepa (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vaskjala silla piiga Ennemuiste läinud ühel ilusal ladusal suveõhtul üks vaga neitsi Vaskjala silla ligidale jõkke suplema. Taevas olnud selge, tuuleõhk pehme ja mahe ja lähemast lepikust kostnud imeilus ööpikulaul neitsikese kõrvu. Kuu tõusnud metsa tagant üles ja ta kiired musutanud tütarlapse kullakarva juukseid ja ilusat õrna nägu. Neitsikese süda olnud puhas ja ilma süüta nagu selge allikavesi, mis põhjani läbi paistab. Korraga tõusnud ta südame igatsus ja ta ei ole raatsinud enam silmi kuu päält ära tõsta. Sellepärast et ta vaga ja ilmasüüta olnud, armastanud kuu teda ja tõotanud tema salasoovid ja igatsused täita. Neitsil olnud tahtmine siit ilmast lahkuda ja üleval kuu juures elada, aga ta ei julgenud seda kuu käest paluda. Kuu aga tunnud tema mõtted ja soovid ära. Ladus suveõhtune tuuleõhk olnud jälle pehme ja vaikne. Ööbik laulnud lepikus ja kuu vaadanud Vaskjala silla jõe sügavusesse, aga mitte enam üksi, vaid temaga vaadanud ka õrn piiganäokene jõe sügavusesse ja jäänd ikka kuu külge nähtavale. Sääl kõrgel taeva laotusel elada piiga nüüd õnnes ja kullusese ja soovida, et kõik tütarlapsed niisuguseks õnneosalisteks saaks kui tema. Lahkelt vaatavad tema silmad sellepärast kõrgelt alla maa pääle ja kutsuda maapäälseid õdesid oma juure võõrsile, aga maa pääl ei leita ühtegi temasarnast karsket ja puhast ja sellepärast ei või ka keegi tema juurde minna. See kurvastada aga kuupiigakest väga, nii et ta oma näu ära pöörab ja musta liinikuga kinni katab. Aga ikka ei kaotada ta oma lootust, et ehk vahest edaspidi leitaks niisugune vaga, karsk, puhas ja ilmasüüta piiga, keda ta oma juurde võiks kutsuda oma õnnelisest elust osa võtma. Sellepärast pöörta ta aeg-ajalt oma silmad ilma liinikuta lahkeste naeratades maha, nagu sellel õnnelisel õhtul, kus ta esimest korda kuuga seltsis Vaskjala silla sügavusesse vaadanud. Aga ka kõige paremad ja puhtamad põrmulised piigad saavad eksima ja eksiteele langema, nii et ühtegi nii karsket ja vagat piigat ei leita, kes temale seltsiliseks võiks minna. See lugu teha vaga kuupiigakese südame nii kurvaks, nii et ta silmad uuesti maa päält ära pöörab ja jälle oma musta leinalinuku sisse katab. Rahva suust J. Lepa.

E 27362/4 (1) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jakob Weltmann < Ann laasmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanal ajal kõndinud kord Kristus Peipsi ranna ääres ja tahtnud üle järve teine poole kalda minna, aga maru mässanud seekord mis hirmus ja pannud järve laenetega möllama, nii et minejal võimatu seesuguse ajaga oli üle pääseda. Seekord aga juhtunud Eesti kangelane Kalev Kristuse juurde ja kiidelnud isi: "Minu jalad on mitu korda sarnasest möllust läbi kõndinud, kui selleks luba annad, siis tahan sind läbi järve viia!" See pääle vastas Kristus vaikseste: "Kui see tee sinule tuttav on, siis ole hää mees ja kanna mind teine poole Peipsi randa." Kalev ei olnud ka selle vastu kade, tõstis Kristuse kukile ja sammus täie julgusega laenetesse. Aga seekord pani sorts Peipsi järve nii hirmsasti mühama, et Kalev iialgi sarnast möllu pole näinud, et ta küll enne mitu ja mitu korda on läbi käinud. Laened olid nii ütlemata ränka suured, et tihti need Kalevipoja üle pää virutasid ja surma sellega ähvardasid. Kui ta ennast just arvas laenete võimu kätte surema, siis aimas ta järsku ja sai toibudes viimaks selgele mõistusele, et temale maru enam midagi paha ei saanud teha, sest ta tundis nüüd ära, et Kristus teda kindlal käel oma õlade pääl kandis ja teda tervelt ja kahjuta teisele kaldale üle viis. Ann Laasmanni suust.

E 27365/8 (2) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jakob Weltmann < Ann Laasmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kalamees Üks väga hoolas noormees läks vara hommiku, juba enne koitu, Parika järvele kalapüügile. Paat lendas mehe vägeval sõimul laente harjal ja katsub isi hoolasasti kalu saada, kuid katse jääb ikka asjataks. Viimaks ei aidanud noorel mehel muud nõu kui kodusse minna, sest et tema meel nukker ja võrk tühi oli. Aga näe imet, korraga valgendas veepind ja laente harjale ilmub noor ilus neiukene. Tal on juuksed päris kullast ja rind päris hõbedast, isi nii armas ja mahe kui laulja linnukene laanes. Ta teretab noortmeest ja laulab isi üht ilusat lauluviit, mis nooremehe kurbtuse kohe kus seda ja teist ära kaotas. "Ära ehmata midagi, kallis noormees, jäe üsna julgeks, sest ma olen sinu kaitsja. Minu elamise koht on all järve põhjas, sääl on suur kuninglik loss, säält tõttan paraja palga eest mõnda usinat ja virka kalameest tasuma. Sinagi, noormees, tulid juba enne koitu kalu püüdma, aga sul pole õnne olnud ja pidid praegu nukra meelega jälle tühjalt kodusse tagasi minema. Et aga sina nii hoolas ja virk oled, siis säh, võta see kuldne karik ja kee, et küll palk väikene on, ole aga sellega rahul ja ole ikka veel nii varane ja usin." Neiu rääkis ja kadus isi kui tina tuhka. Noormees ei saanud ühtegi hääd sõna temale tänuks ütelda. Nii tasub ta tihti veel usinust ja jagab varandust nendele, kes hoolega ja virkusega püüavad. Noor kalamees läks kullaga kodusse ja ostis oma koha päriseks ning raha jäi küllalt veel lastelastele järele. Ann Laasmanni suust.

E 27375 (3) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I. Poiss võidab tuletikuga pruudi isa poolehoiu. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kavalus Ükskord elanud üks rikas mees ja vaene mees ligistikku. Rikkal mehel olnud üks ilus tütar ja vaesel mehel olnud ka üks priske poeg. Vaene mees tahtnud, et nende lapsed paari heidaks, aga rikas pole seda tahtnud. Lapsed ise tahtnud küll ka. Ükskord läinud rikas mees ja vaese mehe poeg põldusid mööda patseerima. Ajanud teised juttu ühest ja teisest. Viimaks tahtnud ka rikas mees piipu põlema panda. Noorel poisil aga pabeross põlenud ja kui nüüd rikas mees tikuga tuld tahtnud ülesse võtta, saal käskind poiss mehel tikutoosi tasku panda, et pole tarvis tikku raisata, saab ju siist paberossi otsastki tuld. Kui rikas mees seda kuulis, olli tal hea meel poisi tarkuse üle ja ta andiski viimaks oma tütre sellele naiseks. Poisil olli õnn tuletiku sees.

E 27378 (7) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Põleja järv Ühekorra läinud üks mees kalu püüdma ühe järve ääre, olnud teisel ju mitukümmend tükki neid ära püütud, tahtnud ka siis piipu põlema panna, pandnudki tule taelaga piibu pääle, tuul aga ajanud see taela tulega säält maha ja see kukkunud järve ja järv läinud põlema. Kohe hakanud mees põlevale järvele samblaid pääle pilduma. Saanud ju ühe tulise osa ära kustutada, sääl tulnud samblakuningas hobuse ajades selle mehe poole ja tahtnud seda kinni võtta, aga see põgenud ära sood mööda ja samblakuningas pole teda kätte saanud. Teisel päival läinud mees seda järve vaatama ja see olnud tuhaks ära põlenud. Nüüd teinud naised selle järve asemele kanepi maha. Kanep kasunud hirmus pikk ja jäme, olnud nii kange kasuga nagu keskmine kuusemets. Nüüd müinud see mees selle kanepimetsa ühele kuningale ära ja see teinud sest metsast enesele kõik sõakraami ja nüüd pole seda enam keegi jõudnud ära võita, vaid sest kuningast saanud kiige suurem riik maa ilma pääle.

E 27378/9 (8) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kõik vara härkaks. Ühekorra elanud üks väga rikas mees. Kulda ja hõbedat olnud teisel kõik kohad täis. Ühekorra jäänud aga see mees haigeks ja surnud ära. Pole aga tema suremise aegu kedagi tuas olnud ja siis ei teadnud ka keegi, kuhu tema raha olli jäänud. Ühekorra aga tulnud üks sant sinna majasse ja palunud öömaja, mida ka talle lubati, aga rehetuppa aetud teine magama. Kui sant aseme valmis olli teinud ja magama heitnud, siis kuulnud ta kesköö aegu ühte mürinat ja ta vaadanud sinnapoole, kust mürrin tulli, ja näinud nüüd sääl üht suurt härga seisvat. Kohe visanud sant oma särgi selle härja poole, et siis see ära kauks. Selle järele kadunud härg ära ja ka kõik see öö olnud vagane olek tuas. Hommigu, kui sant üles tulli, olli tal ilmamaa ime ees, sest tema särgi all olli nii palju raha, et sant ja pererahvas kõik otsatu rikkaks said. Sest ajast kadunud sealt tuast mürrin ka ära, mida sääl enne ööseti tihti olli kuuldud.

E 27380/1 (10) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Kõrvel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Püha Jüri kutsikad Teulised tulnud korra mõisast töölt, teiste seas olnud ka üks mees, kes kunagi kõrtsi minemata ei jätnud. Olnud teine tänagi kõrtsis. Õhtu olnud ju õige pime, kui see joodikas veel kodu poole tuigerdanud. Tee käinud läbi paksu metsa. Mees jõudnud sinna metsa, sääl olnud aga palju hunta ja huntidele antud ennemuiste taevast süia. Mees saanud just paraide selle söögi andmise ajas sinna metsa. Seekord antud hundele söögiks hanisi. Üks hani kukkunud just selle mehe vankri pära taha maha. Mees näinud seda ja ta võtnud selle hani ülesse. Kohe jooksnud üks hunt mehe taga ja kui see seisma ei jäänud, pööras ka hunt metsa ja kadus ära. Mõne aja järele sai mees ühte kohta, kus mets õige pime olli. Sääl nägi ta tuld natukese maad enesest eemal paistvat. Kohe arvas mees, et ehk need on õitselised, ja ta läks sinna poole. Kui ta tulele õige ligi olli saanud, siis nägi ta omaks suureks ehmatuseks, et ilmatu palju hunta sääl olli tule ääres ja see tuli polnud keegi muu olnud kui Püha Jüri ise. Mees tahtnud küll ära põgeneda, aga hundid näinud tema ära ja need piiranud selle mehe sisse. Kohe küsinud nüüd Püha Jüri selle mehe käest, et misperast ta olli tema kutsika söögi ära võtnud. Küll vabandas mees, et ta selle teadmata olli ära võtnud, aga see ei aidanud midagi. Mees pidi kas iseenese hobuse ehk ühe künnihärja Püha Jürile lubama. Mees lubanud künnihärja. Nüüd pääsenud ta säält ära ja saanud kodu. Teisel hommikul, kui lauda juure vaatama minti, leiti härg kadunud. Mees aga ei läinud enam elades kõrtsi. J. Kõrveli suust.

E 27382/3 (11) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1897) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Vanatüdruk leiab laulatuselt tulles rahakasti. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanasttüdrukust Korra elanud üks vanatüdruk. Olnud teisel väga suur mehelemineki himu. Raha olnud ka sel palju. Üks poiss see lubanud teda küll siis ära võtta, kui ta oma raha selle kätte annab. Tüdruk aga ei lubanud raha enne anda kui laulatusele mineki pääl. Poisil olnud aga mõte teda ära petta ja võtmata jätta. Kui laulatusele minek käes olli, küsis poiss ka enesele raha. Tüdruk aga ei lubanud enne anda, kui ära nad on laulatedud. Kui nad kiriku juure jõudsid, ei läinud poiss kirikusse, vaid ta pööranud ümbre ja tulli kodu. Tüdruk aga kisendanud: "Aastam, Aastam, tule ühes!" Pole teisel enesel hambaidki enam suus olnud. Aadam olnud poisi nimi, ja see läinud koju. Viimaks läinud tüdruk ka ära kodu poole. Teel aga sõitnud saksad temast mööda ja nad kautanud rahakasti ära. Tüdruk saanud rahakastile manu, see aga olnud raske, pole teist mujale viia jõudnud kui tee ääre kraavi. Saksad aga märganud, et rahakast ära kadunud. Nad läinud tagasi seda otsma. Näinud tüdrukud kraavis istuvad, küsinud selle käest: "Kas nägid siit kedagi mööda sõitvad ja rahakasti leidvad, või leidsid ehk ise?" - "Jah, jah, siis kui mina laulatuselt tullin, leidsin küll rahakasti," ütelnud tüdruk. Saksad mõtelnud; "Et mine tea, kui palju aega sest ju võib mööda läinud, kui sina laulatuselt tullid!" Jätnud tüdruku rahu ja läinud ära. Tüdruk aga tassinud rahakasti kodu ja saanud veel rikkamaks kui enne.

E 27384 (13) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tondi raha Ühekorra läinud üks mees ühest metsast läbi. Sääl kuulnud ta ühe kännu all raha kõlinat. Kohe hakanud mees säält kaevama ja ta saanud suure hulga raha säält kätte. Mees võtnud raha, kõik ajanud taskutesse ja pääle selle veel püksid jalast ja ka need raha kõik täis. Kodu poole minnes tulnud mehele aga üks must mees vastu ja küsinud: "Kuhu sa selle minu viimase varanduse viid?" Seda üteldes tõmmanud ta mehel püksid kiige rahaga käest ära, löönud selle veel paar korda ja nendega ja kadunud siis isegi ära. Sest saani jäänud see mees ilma jalgadeta, kõndinud põlvede pääl ja kuni hauani kannatanud mees seda hirmsat nuhtlust.

E 27390 (19) < Räpina khk., Meeksi v. - Peeter Rootslane < P. Liibeck (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ühekorra käinud üks must katk maad mööda ümber. Kus kohas ta käinud, sääl olnud surnuid kõik kohad täis. Ühekorra tulnud üks mees sinna külasse, kus must katk möllamas olnud. Ta palunud sinna öömaja, aga majarahvas ütelnud, et ei tohi võtta, ööse tuleb ehk must katk ja see tapab kõik ära. Mees aga ütelnud, et tema katku ei karda. Mees jäetud nüüd sinna öömajale. Ööse maganud kõik tuas, võeras mees aga ahju pääl. Kesköö ajal läinud aga tua uks lahti ja üks must poisike astunud tuppa, olnud sel kepp käes ja sellega torganud ta igatühte, ise ütelnud: "Küps," ja "Küps. " Võerast meest ahju pääle torgates ütelnud ta aga: "Toores!" Kohe olnud ka võeras mees ahju päält maas ja visanud katkule raha kaela. Kohe hakkand katk uksest välja põgenema ja ta visanud ühe puukoorest toosi enesest ära. Kui nüüd hommik tulli, olnud kõik majas terved nagu ennegi. Katk aga kadunud säält maalt igaveste ära.

E 27391/2 (21) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < Jaan Jõgever (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ühekorra hakanud üks mees õunapuid istutama. Auku kaevates leidnud ta august ühe pisukese vanamehe, kel küünra suurune habe olli. See kohe vastu paluma: "Jätke see koht maad kaevamata, ma tasun su vaiva rikkalikult ära. Su põld õnnistab siis iga aasta, aga ära sa mind enam siia kiusama tule!" Mees lubab ka oma sõna pidada ja ta ajas augu maaga kinni. Mehe põld õnnistanud ka sel aastal väga hästi. Ka teise aasta õnnistanud põld häste. Mees läinud aga ahneks, tahtnud, et see vanamees talle raha ka kasvataks. Läinud sinna augu juure, kaevanud selle lahti ja kohe tulnud ka see vanamees jälle sinna ja küsinud: "Mis sa ahnepäits veel minust tahad? Kas sa põllust küllalt ei saa, et sa minno jälle kiusama tullid." Seda üteldes löönud ta mehele kepiga sääri pitti ja ütelnud: "Kui mina kaon, siis kadugu ka see minu antud vara inimeste käest ära!" Kohe olnud ka vanamees ja see haud kadunud. Kui peremees kodu läinud, leidnud ta ka oma aida tühja olevat. Vanamees olli andnud ja olli ka võtnud.

E 27395/6 (25) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < Jaan Sikka (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Virmaliseks käijad Korra toodud ühte talusse rätssep, see maganud sääl esimese öö ära, kuulnud aga kesköö aegu üht kolinad. Ta pole sest suuremad midagi rahu saanud. Teise öö tahtnud ta näha, kes niisugust kolinad teeb. Ta vaadanud kasuka ääre alt välja, näinud et peremehel kimp piirge seljas ja ta võtnud ühest kausist putru. Tõusnud ka teine imekiirusega lendu, läinud lõhnaaugust välja ja kadunud vaataja silmist. Kohe olnud ka rätsepal nõu kausist katsuda. Sidunud aga vöö otsa pajasanga külge, kartnud et ehk muidu tõuseb lendu nagu peremeeski ja mine tea, kuhu ilma otsa lendab. Kui ta aga kausist olli katsunud, tõusis ta kohe lendu, tõmbas paja keeva veega müüri seest välja ja lendas kohe kaugele põhja poole. Kui ta sinna olli saanud, kus taevaalune kiigesugust valgustustest täidetud olli, sääl puutus ta mõne teise külge oma veekatlaga, läinud ka vett katlast maha. See aga ei teinud kellegile kurja kurja, ehk ta küll nii sama keev olli kui siis, kui rätsep temaga sõitu algas. Seesugune sõit kestnud aga veidikese aega, siis hakand sõitjaid vähemaks jääma kunni ka meie katlaga mees jälle kodu tulnud. Katal läinud jälle iseenesest müüri sisse ja see öösene sõit olnud ka rätsepal teada nüüd. Jaan Sikka suust.

E 27396 (26) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < Jaan Sikka (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Haldjas nuatupes Korra tulnud mees mõisast teult. Olnud aga taevas kõik ümberringi paksus pilves ja piksevihm olnud oodata. Hakandki piksevihma sadama ja välko lööma. Mees rühkinud rutuste kodu poole. Äkki aga näinud ta, et üks puutõrdu moodi kogu tulnud vastu, see jäänud aga ikka vähemaks ja vähemaks, kunni mehe juure saades olnud ta õige veike ja palunud, et mees teda kurja vaenlase käest ära pästaks. Mees küsinud ka: "Kes sul siis see vaenlane on?" "Kes muu kui pikker kostnud teine. See olnud haldjas. Mees tõmmand nua tupest välja ja käskind sel sinna nuatuppe minna. See läinudki. Mees pannud aga tupe kõige haldjaga tasku ja läinud kodu poole jälle. Kui ta kodu saanud, siis olli ka vihm üle läinud. Mees aga unustanud selle veikese mehe nuatupega tasku ja pole teisel enne meeles olnud kui teisel päival. Siis lasknud välja. Kui haldjas välja saanud ütelnud haldjas: "Mis sa kodu tulles minu oma taskusse jätsid, selle eest ei saa sa midagi." Kadunud isegi teine ära. J. Sikka suust.

E 27400 (32) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Libahundiks käijad Korra olnud ühel peremehel kaks sulast. Peremees andnud sulasile iga päev värsked liha süia. Sulasil saanud siis liha viljand. Arvanud teised, et see õige pole, et iga päev neil värske liha süia. Korra õhtuselajal vahtind teine sulane salajalt järgi, kust peremees selle päiva jau liha toob, kas aidast või muialt. Näinud, et peremees paneb hundinaha enese ümber ja kohe olli ta valmis hunt. Kargand uksest välja ja kadunud ära. Varsti aga tulnud ta verise lambaga tagasi. Võtnud siis hundinaha seljast ära ja pandnud selle leivaküna ala nurka varjule. Nüüd olli sulastel teada, kust peremees selle liha sai, mis ta sulastele süia andis. Sulased pole sest päivast enam liha süia tahtnud, vaid neil olnud ka himu proovida seda imelist hundinahka oma ümber. Korra saanud ka teine sulane söögi ajal hundinaha leivaküna alt välja tuua. Kui sulased pääle söögi härgadega kündma läksid, katsus teine kohe seda imenahka selga ajada. Vaevalt olli ta aga naha selga saanud, kui ta valmis hunt olli ja kohe küüni härjale külge kargab ja selle ära murdis. Peremees, kes aga kodust asjalugu olli näinud, jooksis kohe sinna ja saanud siis veel teisegi härja ära pästa, teise aga söönud hunt ära. Selle pahanduse pääle teinud peremees sulased lahti. Kirjutatud Koristal 15. septembril 96.

E 27401 (33) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Näkk Korra jäänud heinalised ööseks ühe jõe ääre. Olnud ju kõigi kõhud täis söönud ja ütelnud: "Kurat võtku kõhtu, et ta täis ei saa." Kohe hakanud ka üks libe tükk poisil põues ennast liigutama. Olnud see liigutaja niisugune nagu toores elaja maks või kops. Kui sulane seda tundnud, ütelnud teine veel: "Ei tea, mis kuradi pulst mul põues on?" Kohe vajunud ka see libe tükk põues ikka allapoole ja allapoole kuni püksisäärtest välja. Kasvanud teine siis ruttu heinasaadu suuruseks ja vajunud jõkke. Sellega ühes kadunud ka see vanduja sulane nagu tina tuhka.

E 27401 (34) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Korra püüdnud kalamehed jõest jälle kalu. Jõe kaldal kasvanud tihedad põõsad. Äkki kõlanud nende põõsaste taga imelik lauluhääl. Kohe läinud kalamehed kõik vahtima, et kes laulab. Näinud teised, et üks valgis riietes neiu sääl juuksid sugenud. Üks kalamees tahtnud seda kinni minna võtta, aga nagu linnu kiirusega põgenenud see neiu ära ja kadunud jõkke. Sest saadik aga kutsutakse seda niitu Näkiniiduks. J. Rootslase suust.

E 27404 (38) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Rootlane (1896) Sisestas Pille Parder 2003
Muiste kuultud selle mäe all tasast oigamist. Rahvas räägib, et see on sõaaegne varandus, kes raske vande all ägab. Ühekorra kästud ühel mehel ööse unes seda varandust ära päästma minna, aga selle tõutusega, et taha ei vaata. Mees läinud ka, näinud lõpmata kulda ja hõbed sääl augusuu pääl hiilgamas. Mees kuulnud aga äkist sammusi enese taga, vaadanud üle õla natuke tagasi. Korraga kadunud aga kõik kuld ära ja üks löönud mehele sääreluude pääle. Sestsaadik jäänud see mees ka ilma jaluta.

E 27405 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui perenaisel vasikas lauta sündis, siis läks perenaine ja toppis selle/le/ heinu ja jooki suhu, ise aga sõnus: "Suure lõõriga sööma ja laia lõõriga jooma." Selle pääle pidi hästi hea sööja ja jooja see vasikas olema.

E 27406/7 (39) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Kõrvel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tondid Ühekorra läinud üks talusulane mõisalt töölt kodu, olnud teine kahe hobusega. Tee käinud läbi ühe suure metsa. Kui poiss sinna metsa olli jõudnud, nägi ta kahte musta meest oma ees tee pääl seisvat. Kui ta nende kohta sai, käsksid need tal hobusid kinni pidada ja neid Lori kõrtsi juure viia. Sulane ei teadnud aga sinna õiget teed ja tee olnud ka väga porine. Nüüd käsknud teine neist mehel läbi sõrmede vahtida. Sulnae vaadanud ka läbi tondi sõrmede, näinud - ilus suur kruusaga tasutud maantee käinud sinna Lori kõrtsi juure. Lubanud ka teised sulasele sinna viimise eest head maksu. Sulane see siis käskind neil vankrisse istu ja ta hakand sinnapoole minema. Aga küll tulnud neile läbi metsa minnes palju hunta igalt poolt ümber. Aga siiski pääsnud nad huntide käest. Kui nad nüüd Lori kõrtsi juure said, andsid sulasele käpuga puulehtesi ja käsksid tultud teed mööda tagasi sõita ja ka seda maksu mitte enne vaadata kui kodus. Sulane lubas nii teha ja sõitis tagasi. Teel tulli aga teisel kange himu antud maksu vaadata. Vaadanudki, olnud need paljad puulehed ja muud midagi. Sulane visanud need maha. Teisel hommikul teule minnes saanud ta sinna kohta, kus ta need lehed maha olli visand. Ollid need nüüd selgeks kuldrahaks saanud. Poiss sai viimaks rikkaks meheks. J. Kõrveli suust.

E 27412 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Mehed kurdavad oma eluraskusi. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Näguli päevad "Oi, neid nägulipäevi, mis mina omas elus olen mööda saatnud: olen sõrme mitu korda ära leigand ja mõnda muud valu tundnud!" Nõnda räägib üks külamats teisele. "See ei ole veel midagi," kostnud teine. "Vaat mina olen sääse käest sada korda hammustada saanud ja olen siiski elus veel!"

E 27413 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) R. Põldmäe, eesti naljandid I, Kunas õige peremees vankril istub. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
isa õpetus Üks isa kinkinud omale pojale ühe hobuse, ütelnud ise veel nõnda: "Kui paha ilm on, siis ära sa jalutama mingu; kui hea ilm, siis mine jala; ja kui sa hobusega sõidad, ära sa vasta mäge mineku pääl istu, sest siis on hobusel raske. Kui sa jälle peri mäge alla tuled, siis on isegi kerge kõndida, võid jälle maas jooksta, hobune lõhub ka sinu siis tükkis vankriga ära!" - "No kuna siis ma võin vankri pääl istu?" küsis poeg. "No ikka siis, kui hobust söödad," oli isa vastus.

E 27426/7 (2) < Nõo khk. - August Koger (1896) Sisestas Pille Parder 2003 kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Korra sõitnud laevamehed merd mööda, ilm olnud vagane ja laev tulnud väga tasakeisi. Korraga hüitud: "Hoidke laev paremat kätt!" Laevamehed vaadanuvad, aga ei ole kedagi näinuvad, läinuvad jälle edasi. Siis hüütud teist korda, et hoidke laev paremat kätt, kaupmees Koek Jaan tuleb. Ja jälle vaadanuvad laevamehed, aga ei ole midagi näinuvad. Siis hüütud kolmat korda nõnda kõvaste, et laevamehed ära ehmatanuvad. Siis käänuvad nemad paremale poole ja nendest sõitnud suur tõld mööda, hobused ees, kutsar pukis ja saks peal. Kui laevamehed linna saanuvad, olnud tõeste seal kaupmees Koek Jaan ära surnud just tol samal ajal.

E 27428/30 (2) < Nõo khk. - August Koger (1896) Sisestas Pille Parder 2003 kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Otepää kiriku kõrtsi vastu olnud üks pajupõõsas ja selle põesa all olnud vanapoisi rahakatel. Seda katelt näidatud unel kõrtsimehele ja kästud välja kaevata. Mees läinud öösi rahakatelt välja kaevama vennaga. Tunnud küll, et olnud rahakatal sääl, aga kätte ei saa. Viimaks juhatatud temale seda pühapäeval jutluse ajal ära tuua. Mees läinud pühapäeval ja kaevanud katla välja ja toonud kodu. Aga öösi ei ole vanapoiss meest rahule jätnud, et anna aga katel tagasi, sest see on tema. Mees ei ole annud ja vanapoiss lubanud meest peksa. Mees läinud targa juurde ja palunud nõu. Tark õpetanud, et tema peab panema peeru/le/ kooleriided selga ja kübar päha, ja selle keset tuba panema. Mees teinud nõnda ja vanapoiss tulnud ja löönud peerukoonla kolm tugevat hoopi raudkepiga. Aga pääle selle jäänud ka mees haigeks ja surnud ära, selle et tema oli tõise raha võtnud, mis teisele juhatatud oli. Kui noid hoopa oli löönud, isis ütelnud: "Vai varastama, vai varastama, vai varastama!" Ja tema ei ole ka seda raha pruuki saanud.

E 27450 (3) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas USN kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui puud sügise kaua lehtis seisavad, siis seisab kevadel lumi kaua maas.

E 27450 (4) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas USN kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui puud sügise varatselt lehed maha lasevad, siis läheb lumi kevadel varemalt maast ära.

E 27459 (2) < Hanila khk., Virtsu k. - Aadu Reimann (1896) Sisestas Pille Parder 2003 kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Rahakatel Soigu järves Illusti valdas Soigu järve alla muiste sõja ajal suur hulk raha katlaga põhja lastud selle mõttega, et kui elusse jääb, siis ise välja võtta ehk kui keegi peitjatest enam elusse ei jää, siis ei pea ka keegi võeras ega vaenlane seda raha pärima. Tõutuse sõnad ööldud rahakatelt põhja lastes, et kui meid enam ei ole, siis selle võera loomad saavad kõik huntidele sel korral roaks, kes seda raha välja võtmas on. Eks Illuste mehed pidanud seltsis nõu rahakatelt välja võtta. Nõu saanud teuks. Selleks piiranud tüki maad ajaga ümber, ajanud kõik elajad sisse ja pannud hulga karjatseid aja ümber valvama, et hundid kallale ei saa tulla. Olnud sellega valmis, siis hakanud mehed rahakatelt välja võtma. Katel olnud veest välja saamas, kui korraga arutu palju hunta olla murdus tulnud ja karjatsete keelust hoolimata üle aja loomade sekka läinud. Ei tea, kust neid nii palju kokku tulnud. Mehed ehmatanud sellest ära ja rahakatel läinud käest põhja, kus ta veel praegu seista. Olnud rahakatel põhjas, olnud ka hundid kadunud.

E 27468 (2) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui tuapõrandal puuraasukesed, peerupilpad, vitsaraad ehk n.e. nõndamoodi ristastikku on läinud, et selge rist nendest välja paistab, siis tuleb ses majas varsti surma oodata. See märk on seda kindlam, kui niisugune rist juhtub veel lapsekätki all olema, see laps sureb ilma tingimata.

E 27473 (4) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui sinu lapsel mõni liige põrutud ehk nikastud on, siis loe haige koha peale järgmisi sõnu: "Harakale haigus, varesele valu, musta linnule muud tõved ja meie Manni käsi terveks!"

E 27474 (8) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Kristel Leisalu 1998, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui sulle puutundhaigus ehk maa-alused ajavad, siis võta maast üks kott kartuhvlid ülesse, keeda neid paja sees ilma pesemata kõige mullaga, vala vesi pealt ära ja pese siis selle veega haiget kohta ja see paraneb kohe.

E 27479 (76) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Rudolf Põldmäe "Eesti naljandid" I Taevas ümberringi pilves, keskelt selge. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ühes peres olid laisad naesterahvad, kes millalgi tuba ei viitsinud koristada. Korra tuli senna peresse köstriisand sisse. Köstert nähes tõmmasid tütred kärmeste luuaga kesktua puhtaks, ümber ääre jätsid aga prügiseks. Köster astus sisse, teretas ja istus maha. Perenaene küsima: "Noh, mis uudist kuulda, isand?" Köster ümber vaadates vastu: "Ei tea ühtigi. Taevas on ümberringi nõnda pilves, aga keskelt on selge!"

E 27480 (3a) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui keegi sind ehk sinu last imestab, siis lausu talle: "Imesta itse ja musta kassi prussi!"

E 27480/27481 (3b) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui keegi sinu priskust, suurust ehk n.e. imestab, siis ütle nõnda umbes: "Siis olin veel priskem, kui sa ei näinud." Kui keegi sind üleüldse imestab, siis anna talle niisugust kohta lakkuda, mida keegi ei laku.

E 27481 (6) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui sa rahapada nääd sinise tulukesega põlemas, siis mine ligi, viska üks asi senna sisse, kõige parem taskunuga, ja tule kärmest ära, ilma et kordagi tagasi vaataks. Teine pääv mine aga korja kulla ära.

E 27525/6 (9) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootlane < E. Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vandumise karistus Kord olnud üks karjapoiss, kes hirmsasti vandunud, iga päev mitu tuhat kuratid ütelnud. Ühel päeval vandund poiss jälle koletal kombel. Korraga aga tulnud metsast suur sarviline mees välja. Poiss pistnud kodu poole jooksma, aga mõne sammuga olnud sarvik tema kannul, võtnud poisil karvust kinni, viinud poisi metsa ühte kohta, kus pole pimedus valitsenud. Siin põlenud sinine tuli. Kiskunud poisil riided seljast maha, kõrvetanud ihu tulega üle, ütelnud siis ise: "Sinu, padakonna, perast pidin ma Hiiumaalt mõisaherra pulmast ära tulema." Riputanud veel pääle selle poisi jalgupidi puu otsa, kus ta kolm päeva olnud, kuni kodust otsima tuldud ja leitud. Sestsaadik pole poiss ei iialgi kurja sõna mäletanud. Pidanud ka seda mehepõlves meeles. Võnnust E. Rootslane.

E 27530/1 (12) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootlane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja regieeris Mare Kõiva 2004
Murueide tütred Kord läinud üks noor kütt maikuu esimasel õhtal metsa. Juhtunud ühe ilusa lagendiku pääle, aga omaks imestuseks näinud ta lagendikul hulga neiusid tantsivat. Aga kui imelikult. Pole jalgadega maa külge puutunud, vaid lausa õhus heljunud nad. Üks olnud suurem kui tõised. See olnud nagu valitsejanna nende seas. Viimaks võtnud kütt julgust ja ütelnud: "Võtke ka mind eneste sekka." "See on võimata," ütelnud suurem piiga, "sina oled surelik, patune inimene, aga meie oleme pühad suremata murueide tütred." Aga rääginud piiga edasi: "Et sina oled meid juhtunud nägema, tahan selle mälestuseks sinule ühe sõrmuse anda. Nii kaua, kui sa seda kannad, ei saa ilmamured sinu elurõõmu mitte rikkuma." Tõmbanud sõrmukse, andnud nooremehele kätte, selle pääle aga hakanud nad ise ikka kõrgemale tõusma ja silmist ära kaduma, viimaks kadund tõised ära, aga sõrmuse kinkija paistnud veel. Noormees vaatanud hommikuni, siis olnud neiu asemel ainult Ehatäht näha. Ots. J. Rootslane Võnnust.

E 27532/27540 (22) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar < Minna Kivisaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Muinasjutud Korjanud A. Kuldsaar Sörve säerel Vana Jaak ja tema ristipoeg Ühes talus elanud üks nöid nimega Jaak. See olnud rahval maa päältseks jumalaks. Keik kartnud teda. Ükski ei tohtinud kudagimoodi temasse puutuda, ei sönaga, ega teuga. Nönda elanud vana nöid öige önneliku elu. Et aga ta'al üksainuke ristipoeg olnud, seepärast olnud see vanakesele väga armas, nönda, et ta kõik uma vara ristipojaga ära jäganud. Vanake jäenud haigeks, suikunud juba mitu nädalid raskes töbevoodis, kus ristipoeg teda raavitsenud. Jaagul olnud aastaid ka juba heaste seljas, nönda et haigus teda ikka rohkem surma kui elu poole vädanud. Ühel päeval, kui poiss jälle vanakese juure tulnud, ütelnud haige: "Noh, armas ristipoeg, mina pean nüüd küll varsi surema ja nõnda sind ilma abita seia ilma maha jätma. Aga mis teha. Enesega ühes ei vöi ma sind viia. Aga nii palju vöin ma küll, kui sul iial hädaaeg on, palu mind, ma olen ikka valmis sind aitama." Säel öpetanud ta veel poisile oma möned nöiakuntsidest ja surnud siis ära. Poiss matnud vanakese ausaste maha ja jäend vanast järele jäenud koha umanikuks, kus ta hulga aega häästi elanud. Kord antud möisahärra poolt käsk välja, et igaüks taluperemees peab oma hobusega tulema ja möisa vilja linna viima minema, kus ka meiest tuntud noormees olnud. Igaühel olnud suur koorm ja tee olnud ka väga vaevaline. Noore mehe hobune väsinud teel ära ja pole enam jäksanud edasi minna. Teised sõitnud kõik temast mööda ja jätnud teda üksinda taha tulema. Poiss ennast üksi, ilma kõige abita nähes, öhkanud suures ahastuses: "Oh, peaks nüüd ristipapa teadma, kui suures ahastuses mina olen!" Vaevalt saanud poiss need öhked löpule, kui korraga puud kahisema hakanud ja poiss omaks suureks röömuks näeb ristiisa uma poole tulevat. Ta oli suure röömuga tahtnud vanakese ümber kaela hakata, aga saanud veel öigel ajal peatama, seda meelde tuletades, et vanake juba möned hääd aastad hauas oli hinganud. Vana tulnud poisi juure ja küsiud kohe: "Noh, poeg, mis sul viga on, et nii mureliku näuga oled?" Poiss seletanud oma önnetuse vanakesele köik ära. Vana-Jaak kuulnud poisi halisemist ja kui see oli oma juttu löpetanud, ütelnud ta: "Pole häda ühtid. Küla'p ma juba sind teele aitan." Ning läinud poisi juurest ära. Vähe aja pärast tuleb ta tagasi, suur tubli vankriratas ölal, paneb see poisi katkise ratta asemele, istub vankrile, käsib poisi sedasama teha, vötab ohjad kätte ja paneb minema nönda, mis suits taga. Poiss imetlenud köige rohkem selle üle, et tema vana hobune korraga nii tuliseks oli läinud. Nönda kihutand vanamees tuule kiirusega edasi, ilma et poisiga sönakest oleks räekinud. Teed, kus nad söitnud, näitnud poisile ka tundmata olevat. Metsadest ja rabadest läbi tormates jõudnud nad viimaks suure aitade ja keldri moodi majakogude ette. Siin alles pidanud Vana-Jaak hobuse kinni, astunud ilma katmata vankrist maha, sidunud hobuse kinni, käskinud poisi tasa olla ning läinud ise körvale vaatama, kas raha on. Tagasi tulles ütlenud ta poisile: "Noh, nüüd lähme vaatma, kui palju kunningal seda va rahapuru on." Need sönad ajanud poisi vähe kohmetama. Vana oli seda märganud, käskinud poissi julge olla ja ei midagi karta, sest kartus ei aidata säärastes kohtades midagi. Jaak hakanud ees minema ja käskinud poissi oma järele tulla. Nad jöudnud suure raudvärava ette. Vana pomisenud arusaatmata sönu omale habemese. Kövaste lukustatud raudvärav läind iseenesest lahti. Önneks maganud ka vahid. Nönda tulnud nad ilma tülita rahaaida ukse ette, mis jälle iseenesest lahti läinud. Veel mitmest uksest läbi minnes, mis köik iseenesest lahti olid läinud, jöudnud nad viimaks rahakambri. Siin olnud arvamata suured rahakujad ja kastid kulda ja höbedat täis, nõnda et poisil üsna jälestud peale tulnud. Vana-Jaak ajanud köik kotid raha täis ning päele kotide veel köik kurruvahed. Poisi vestitaskud olnud veel tühjad. Et aga küinal, mis nad kaasa olid vötnud, ära löppes, puhunud Vana-Jaak oma suust tuld välja. Nüüd näinud poiss läbi tule, et vanal hirmus pitkad raudhambad suus olnud. Ta karjunud hirmuga: "Oh jumal, mis näuliseks nüid mu ristiisa on jäend!" Neid sõnu öeldes kuulnud poiss paukumist ja korraga leidnud ennast aina üksi pimedas kambris. Vähe aja pärast, kui ehmatusest oli vähe toibunud, hakanud ta kätega ust otsima. Viimaks suure krabmimisega leidnud ta ometi ukse, aga omaks suureks ehmatuseks olnud see lukkus. Poiss mötlenus: "Mis nüüd teha! Karjuda ja abi hüida ei aita, peab ete rahulikult homikut ootma, ju siis näeb, mis saab." Hirmuga oodatud homik jöudnud kätte. Keldriuks keeratud lahti ning vaht astunud sisse ja leidnud omaks ehmatuseks varga eest. Tarinud sealt poisi kraedpidi kinni ning viinud hoovi pääle, kus teda vastutamise alla oli vöetud. Poiss seletanud ja räekinud köik, kudas ta keldri oli saanud, aga tema vabandust pole keegi tähele pannud. Ei jäenud muud otsuseks, kui poiss pidi saama völla tömmetud. Nimetud aeg jöudnud kätte. Viimases hädas öhkanud pois veel: "Oh, ristiisa, kus on nüid köik sinu lubamine, et mind nönda häda sisse saatsid!?" Sääl kuuldud korraga kanget tuulekohinat ja mürinat. Rahvas hakanud köik kohkudes ümber vaatma, mis kange torm see peaks olema. Sel vaheajal ilmunud Vana-Jaak jälle ristipoja juure, hakanud poisist kinni ning viinud ta teiste seast ära, ilma et ükski seda oleks näinud. Tee peal hakanud vana poissi noomima, üteldes: "Sina, va lollpää, oled ikka veel nii kartlik ja mötled niisuguseid tühja möteid, mis mina mitte sallida ei vöi. Vaata, ole edespidi targem, siis vöin ma sind ikka aidata." Poiss oli seda ka lubanud ning pidanud ka söna. Ja Vana-Jaak käinud veel mitu korda ristipojale häda ajal abiks. Minna Kivisaare suust Sörves.

E 27596/7 (104) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Rudolf Põldmäe "Eesti naljandid" I Mees pole seda enne teinud, et enda üles pooks. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kaarma mehe önnis surm Kord läinud Kaarma mees oma naesega tülise. Mees läinud metsa ja poonud seal ennast ära. Naesele tuuakse seda aru. Ta nutab ja sönub: "Ta, va önnis, pole seda enne teinud, et ta ennast üles poob!"

E 27604/5 (176) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kuntsid Kus jöululaupäeva öösel kella 12 ajal kolm haavapuu halgu vötad ja need üksi, ilma teisteta ahjust pölema paned üksteise körva, siis pidada nägema, kas sel aastal abielusse astud vöi ära sured, järele jäenud sütest. Kui surnukerst näha olla, siis surra ära. Kui aga inimese kuju on, siis astuda abielusse.

E 27605/6 (178) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui tüdrukud mehele ei saa, siis tuleb saunaukse alt kolm laastu leigata, neid kolm kord läbi loogarönga tömmata ja siis kolme koltri ölle sees keeta ja seda ölut siis tüdrukutele juua anda. Siis saaja tüdrukud kohe mehele. Kui aga tahab, et tüdrukud mitte mehele ei saaks, siis tuleb neid kolm kord vana saunavihaga lüia.

E 27606 (180) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui tahetakse, et neiud ilusad ja prisked on, siis antakse neile kolm tilka rotiverd kolme seltsi rasvaga praegud kartuhvlikookis. Kolmel neljapäeva öhtul pärast päeva sisse anda.

E 27608 (192) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui unes päikest näed, tähendada tulekahju. Kui kuud näed, siis värdjalapsi - seal, kus kuud näed olevat.

E 27608 (193) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui äkine haigus on, siis tuleb kolme veevlitiku suitsu ninase lasta, siis saaja terveks.

E 27609 (196) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui kilkidest tahad lahti saaja, siis pead ühe hinges kilgi vötma ja vana kuu neljapäeval ristteede arude peale viima, mis kahe kiriku juure viivad, ja seal lahti laskma. Siis kaduda kilgid majast ära.

E 27609 (197) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui silmad saunast haigeks jäevad, siis pead saunast sammalt vötma ja sellega silmi suitsetama. Siis saaja silmad terveks.

E 27611/3 (1) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Äkine haigus Äkine haigus piab teise kurja inimese töö olema, mis teisele saadetakse. Seda saadetakse mitmet moodi: 1) raudkivi päält, 2) maamulla päält ja 3) väravalaudade vahelt. Mis raudkivi päält saadetakse, on nõnda kange, et võtab kohe looma, kellele ta saadetakse, ära. Kui loom üles leigatakse, siis näikse sealt kohast, kust ta läbi läinud, on liha sinine ja mäda olevat. Siis on kohe aru käes, et äkine on looma ära võtnud. Maamulla päält on saatus kergem kui raudkivi päält, aga siiski võtab ta looma hinge seest ära. Olgu siis küll, kui talle kohe appi saad ja vastast leiad. Väravalaudade vahelt saadetud äkine on kõige kergem. Ta ei võta mitte nii järsku ära, vaid vaevab ainult looma, misläbi ta lahjaks ja inetumaks jäeb. Ja kui sa mitte toherdama ei hakka ehk arsti ei otsi, siis pärib ta ka pitka aja pääle looma ära. Sia ja inimese elu ei võta ta mitte, vaid ainult vaevab neid kangest, mõnikord ka paar päivi. Kes äkist oskab saata kellegiga ehk kellegi pääle pahandab, siis on kohe äkine teise loomade kallal. Kui aga vihaalusel loomi ei ole, siis saadab ta kohe inimese enese kallale. Nimetud haigusele saab järgmiselt abi pruugitud. Kui loom haige on, siis lastakse talle püssirohusuitsu, antakse ka tihti püssirohtu rõõsa piimaga sisse. Veristakse. Mis järgmisest tehakse: Leigatakse haige looma kõrva ehk saba sisse nuahaav, lastakse seal kolm tilka verd ja antakse kas leivatükiga ehk rõõsa piimaga loomale sisse. Tuakse põhja poolt katuse küljest samlaid, õuevärava alt mulda, leigatakse vanu luuatükka ehk katukse räästast õlgi ja suitsetakse nendega. Inimesel, kui tunda on, et häkine pääle tuleb, siis imegu vassaku käe nimetisesõrme otsa kolm korda. Lastagu tõrva suitsu. Toogu ukse läve alt mulda, tua pühkmeid ja suitsetagu nendega. Keegi mees täädis tõendada, et haiguse võis haigusesaatjale tagasi saata, kui ta aga oma ema venna (Arilase Mardi) käest õpetud sõnu pruukis, mida praegus kirjutamata jätan. Nimetud haigus kutsutakse ka mõnes kohas rabanduseks.

E 27614 (3) < Pöide khk., Saareküla k. Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui painajaks käija omad painajasõnad on ära lugenud, siis võib ta silmapilkmise ajaga sinna minna, kuhu ta soovib, olgu kas naabri peresse ehk Peterburgi - ühepaljudust aega läheb seejuures tarvis. Sest pole midagi, olgu tee reis pitk ehk lühike. Niisugusest august võib läbi pugeda, kust kõige vähem liige läbi mahub minema. Säält kohast, kust oled välja läinud, sinna kohta piad tagasi jälle tulema, enne kui ennast inimeseks teed.

E 27615 (1) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Abinõusid painaja vastu Painaja sedaviisi kätte saada ja inimeseks moondada, 1) kui niisugune tark juhtub sääl olema, kes need sõnad mõistab ja ta kinni võtab.

E 27615/6 (3) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Toodagu metsast pajupuuvõsasi ja pandagu ahju leibade pääle, kui leivad ahjus küpsevad. Pärast võetagu leibadega seltsis asjust välja ja pandagu see vitsakimp selle sängi alla, kelle pääl painaja käib. Kui nüüd painaja tuleb ja inimene ta all unistama hakkab, siis võetagu vitsakimp sängi alt ära ja peksku seda, kelle pääl painaja on. Siis ei tunda see inimene valu sugugi, kelle pääl painaja on, vaid painaja hakkab pääl kisendama. Siis võid kohe häälest ära tunda, kes painajaks on.

E 27617 (6) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ka sedamoodi otsiti painaja vastu abi, kui see, kellel painaja pääl käis, selle inimese nime nimetas, keda ta arvas painajaks käivat, ja ütles: "N.N., miks sa mind vaevad?" Juhtus ta parajaste selle nime nimetama, siis kadus painaja ära. Ei juhtunud ta selle nime nimetama, vaid nimetas ühe võera nime, kes mitte painajaks ta pääl pole käinud, siis hakkas painaja teda veel hirmsamine vaevama. Aastal 1884 laskis üks mees veel püssiga painajat, aga võib olla, et mitte pihta ei trehvanud. Hakkas painaja veel hullemine oma tükka tegema. Mõni kord saadi hobuste ehk lehmalaudst painaja kassi näul kätte ja hakati seda piinama ja vaevama. Küll kõrvetati ja tehti tükka ja öeldi: "Tunnista üles, kes sa oled!" Aga, et kassil kedagi tunnistada ei olnud, siis põletati ta silmanägu ära ja saadeti uksest välja. Hommikul läheb kassi peremees õue, sääl tuleb ta va hiirekuningas talle vastu, karjub: "Parrau ja parrnäuu!" Peremees vaatab, kassi silmanägu kõik tulega ära kõrvetud. "Lõhnamees on täna ööse Türgi sõas olnud," ütleb peremees. "Ingelandi suuretüki pombid on ta näu ära põletanud!" Hiljemine luurasid selle pererahvas järele, kas piaks kellegi inimesel palges põlenud märki olema. Siis saaks aru kätte, kes neil loomade pääl painajaks on käinud. Ühel noorel mehel käis painaja pääl. Kui aga noormees viidi, kadus painaja ära tükiks ajaks. Aga kui ta soldatist kodusse kirjutas, siis tuli painaja uueste ja hakkas teda vaevama.

E 27619 (2) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Puuki võib järgmisel viisil kammitsasse panna. Võta puugipaska ja pane lepapuu sisse, kust sa piad südame enne välja keerama. Siis pane mõlemisse otsa puutopid ja viska tulesse. Siis jääda see, kes puugiks on käinud, ummuksetõbese ja ei päästa enne lahti, kui ta on selle käest, kes talle see tõbe on teinud, kas tükikese leiba ehk tilga ehk olgu mis tahta saanud. Kui see, kes puugipaska on tulesse visanud, talle midagi ei anna, siis pidada puugiks käija inimene oma elu lõpetama.

E 27620/1 (4) < Pöide khk, Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Hall- ehk külmtõbi kutsutakse Saaremaal viluhaigus. Selle vastu pruugitakse pilvetükkisi, mida kange rahesadu piab pilvede küljest maha peksma. Neid pilvetükka antakse haigele sisse, siis piab haigus ära lahkuma.

E 27624/27626 (11) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tuulepöörjad Vanad meremehed, kellel meresõit igapäävaseks asjaks oli, pidid ka katsuma, kudas tuult omale selle kohale seada, et parem sõita oleks. Selle tarvis käisivad Kihelkonna ja Sõrve mehed surnuaedades ristisi pöörmas, et tuul neile taha pööraks, kui tarvis kusagile sõita oli. Muist otsisivad metsas niisugused puud ja sidusivad latvapidi kokku, siis pööris tuul jälle soovitud kohale. Kord oli Ruhnu mees oma laevaga Sõrve ääres. Nüüd oli tal tuul vastu, kus tal tarvis oli Riiga sõita. Mehel ei aitanud muu nõu, kui läks metsa, sidus sääl kaks kaske latvapidi kokku ja ütles ise ühe Sõrve mehele: "Kui ma pidas Riigas saama, siis pidas sa need puud lahti päästma." Ruhnlane läks laeva peale, tõstis purju ja sõit läks edasi. Sõrve mees arvas juba teda Riiga saavat ja päästis kased lahti. Ruhnlane ei olnud veel mitte Riiga saanud, vaid alles pooles tees Riia ja Sõrve vahel, kui sõrulane kased oli lahti päästnud. Niipea, kui sõrulane oli kased lahti päästnud, pööris tuul ruhnlasele vastu. Nüüd tuli ta nõnda, et sinine suits taga Sõrve ääre tagasi. Siis taples ta sõrulasega: "Miks sa pidas enne lahti päästma, kui ma Riigas saama? Sa pidas umbest siis lahti laskma, kui ma Riigas saama!" Siis läks mees uueste metsa ja sidus puud jälle latvapidi kokku ja kinnitas sõrulase kõvaste ära, et enne lahti ei laseks, kui ta Riiga jõuab. Sõrulane andis ka pitka aja enne, kui lahti päästis. Siis ei ole teda enam näha tagasi tulevat. Arvata oli, et ta oli juba Riiga jõudnud.

E 27631 (26) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Matsapääv (madisepääv 24mal veebruaril) Sel pääval ei tooda mitte heinu ega puid, sest siis pidada palju ussisi sel aastal majade juure tulema.

E 27633 (10) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
(Unenäud) Päikest nägema tähendab tulekahju.

E 27633 (13) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
(Unenäud) Kuu ja lähker tähendavad värdjalast.

E 27633 (19) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
(Unenäud) Palkisi vedama tähendab surnukeha vedamist.

E 27634 (36) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
(Unenäud) Maa kündmine, kaevamine, tua pühkimine, laudade saagimine ja hööveldamine tähendab sugulaste suremist.

E 27635 (1) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui lapsel hambad suust ära tulevad, siis piab laps selle hamba, mis suust ära tulnud, ahju pääle viskama ja ise hüüdma: "Kilk, kilk, säh ma annan sulle konthamba, anna sa mulle raudhammas!" Siis pidada uued hambad tugevad ja kõvad olema.

E 27636 (5) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Võid ja piima ühtlasi süüa ei tohi mitte, sest siis pidada koor mitte kokku võiks minema, et sa küll teda peksad ja sääljuures loed: "Kokku, kokku koorekene, kokku koera õnne pääle, vaeselapse vara pääle, laugi lehma lüpsi pääle."

E 27637/9 (1/6) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Linnupete Kui kevadel linnud võeralt maalt tagasi tulevad, siis petvad nad inimesi ära, kes aga neile ette juhtub. Linnupetmine piab väga kardetav olema, sest see, keda lind ära petab, pidada suvel haige olema. Niisamuti ka pidada kõiksugu õnnetused sellele suvel tulema, keda lind kevadel ära petab. Linnupetmine on järgmine: kui juhtud kevadel esimiseks suvelindu kuulma ehk nägema ja sa sel pääval alles söömata ja joomata oled, siis on see lind sind ära petnud, keda sa seekord esimiseks nägid ehk kelle laulu sa esimiseks kuulsid. Kõige kahjulikum õlle kukulinnu, koovitaja, kiive ja hobusevarsa petmine kevadel. Sellepärast on ka inimesed targad küllalt linnupetmise eest endid hoidma. Kevadel, kui arvatakse, et linnud juba tulemas on, siis toob igaüks omale suutäie leiba õhtul magama minnes voodipeatsi ja kui tal vaja on hommikul õue minna, siis pistab ta natukese leiba suhu ja sööb ära, ennegu uksest välja läheb: siis ei saa lind teda mitte ära petta. Ka pidada need linnud ära petma, kes talvel meie maal elavad, sellest aga hoolimata, et nad ise meie juures talvel elukorterit pidavad. Nõnda pidada vares paastumaarjapääva hommikul ära petma, harakas, kaarn ja kull suurel neljapääva hommikul. Muud teised talised linnud karjalaskmisepääva hommikul.

E 27639/27640 (7) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kudas tüdruk võib vanaks jääda Kui tüdrukule kosilased tulevad ja tüdruk esimese õnne ära põlgab, siis on üsna kerge teha, et ükski talle enam kosja ei tule. Selle tarvis lööb ärapõlgtud noormees kolm korda piitsaga ümber õuevärava sammaste ja ütleb ise: "Ärgu saagu enam koer sinu pärast haukuma!" Siis pidada tüdruk eluks ajak vanakstüdrukuks jääma, olgu ta ka kes teab kui rikas ja kuulus.

E 27640/27641 (9) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kudas paha haiguse eest hoida Kes tahab, et ta majasse inimeste ehk elajaloomade kallale kuri haigus (see on, mis teine inimene või nõid saadab) ei piaks tulema, see toogu kolmest poest elavat hõbe ja lasku õuevärava sammaste sisse augud, pangu elavhõbe aukudesse ja puust punn pääle. Nõnda samuti ka iga lauda ja talli uksepostide sisse, ka elumaja uksepostidesse pandagu elavat hõbe, mis kolmest poest toodud on. Säält ei pääse mitte kuri haigus läbi.

E 27649/51 (2) < Tarvastu khk., Vooru k. - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Mis ennemuiste meie maal oli Ennemuiste vanal aeal Kuusekära sõea aeal oli kord metsakuningas maa peal käinud mööda metsasi reisimas ja oma riigirajasid järele vaatamas. Ta tahtis näha, kas iga puu ja põesas tunneb teda kui oma valitsejad ära, mõistab temale au anda. Et tema kõikest tuntud pidi saama, selleks oli temal oma ametiriided seljas. Nad olivad: kuusekoorest ülikuub, kasetohust kõrge kaapkübar peas, viherpuused viisud jalgas. Nõnda reisis ta metsast metsa, patrikust patrikusse ja võttis igal pool uusi muudatusi ette, kus aga iial tarvis oli, ning nuhtles mõnda üleannetumad puud, kes väega lajali laotas ja palju teisi noori puid oma alla ära püüdis lämmatada ning oma kasvu peale väega tore oli. Ta laskis teda kas ära kuivada ehk vatsas tema oksad kõik segamani jne. Kui metsakuningas nõnda oma ametiringkäigil reisimas oli, seal saatis korraga kõue kange vihma sadama, et Vanaisa loodud kuningriiki elustada ja ilustada, kosutada ja karastada. Et vihma väega äkiselt sadama hakkas, jäi metsakuningas ka vihma kätte ja pidi läbimärjaks saama. Aga egas metsakuningas nõunäljane ole, ta läks kohe lehepuude alt varju otsima. Aga lehepuud kõik vastu paluma ja vabandusi otsima. Mõni ütles, et tal värske vihmaga noored võsud kännust tärganud ja ei võivat selleperast enese varjule võtta, tõine jälle hoidis oma ilusaid pehmeid lehti ja mis veel kellegil hoida oli. Selleperast vihastas kuninga ja ütles: "Et teie minule varju ei annud vihma eest, siis olgu see te nuhtluseks, et ainult suil võite lahti kanda, aga talvel tuisu ja tormi käes/peate/ ilma lehtedeta lõdisema. Lehepuude juurest pööris kuningas oma sammud okaspuude poole. Siin võttis teda kohe kuusk alandliku kumardusega oma varju ala ning ei lasknud enam vihmapiiskagi kuninga peale sadada. Sellepärast õnnistas kuningas kuuske ja nimetas teda omaks kuninglikuks puuks. Sellest on praegugi rahvasuus sõna: "Kuusemetsa kuningametsa, kuusk on puude kuningas."

E 27651/2 (3) < Tarvastu khk., Vooru k. - Johan Kala (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Metsapuude keelesegadus Vanaste olivad meie metsapuud kõik kõnelenud, nagu rahvalaulu sõna ütles: "Ennemuiste vanal a'al, kuusekära sõea a'al. Kord läinud vanamees metsa puid rajuma. Kask kohe vastu paluma: "Ära minu ragude, minust saa riistapuud." Kuusk ütles: "Ära minu ragude, minust saa palgipuud." Haab ütles: "Ära minu ragude, minust saa ojapuud." Sarabu ütles: Ära minu ragude, minust saa vitsapuud" jne. Nõnda palusivad kõik puud vasta ja vanamehe hale süda ei lasknud teda ühtegi puud maha raiuda. Ja viimaks läksivad metsapuud juba nõnda üle käte, et nad kõik saladused välja lobisesivad, mis iganes metsa peidus pidi olema. Nõnda olivad puud-kelmid kord ka metsakuninga varandusevaka peidupaigast inimestele kõnelenud ja seda inimestele kätte juhatanud. See pahandas metsakuningast õieti ja ta segas sellepärast puude keele nõnda ära, et sellest enam keski aru ei pidanud saama ja et puud ka enam oma eest ei võinud paluda, kui neid raiuda tahetakse. Inimesed kuulevad küll veel puude kohinat, aga ei mõista enam, mis nemad sellega ütelda tahavad, ehk kahetsevad ja nutavad nad oma ilusat armast "kõne kõla" taga.

E 27682/27691 < Saarde khk., Jäärja v. - Juhan Kangur < J. Püüdja (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II
Lossu laan Siin Jäärjas on Alliku talu üks neist keige ilusamatest kohtadest Saarde kihelkonnas: ilusad põllud, väga ilus heinamaa, kust veike oja läbi jookseb. Koht olnud ennevanast veel ilusam. Põhja ja õhtu pool külges kasvanud üpris palju väga ilusat lehepuu- ja kuusemetsa ja varikut, kus palju lindusid eland ja jänesed poeginud. Aga veepuudus vaevanud peremeest; kaevu ei ole olnud, ja kui kaevetud, siis ei saanud vett. Häda olnud suur. Peremees Peeter olnud õiglane, jumalakartlik mees, kes oma laste ja perega õigust tehjes alati palvetanud, et jumal ometi aitaks, et vett saaks ja head kohta leiaks, kus kaevud teha. Kord ühel õhtul tulnud peremees Lossu laanest, kus tal üks põld kaeru olnud, öösel hilja kodu poole, kus ta karusid käinud valvamas, kes tema kaerapõllul tustimas käinud. Püss õlal, jahitasku kaelas, nenda sammunud ta kodu poole. Korraga jäänud ta seisma ja kaugelt kuulnud ta oma metsas, Lossu laanes, kuidas ööpääsukesed, sorrid, mida siin Lossul hüütakse, õige käredaste soristama hakanud, jänesed üle teeraa tema ees hüpanud. Korraga näinud ta oma lähidal paksu metsa sees nagu ühte hiilgavat valgust vilksatavat. Tähed hiilganud taevas, tasane tuuleõhk toonud öölinde häälitsemist tema kõrvu. Ta läinud asja ligemalt vaatama, olnud ju julge kütimees, kes seitse karut oli põrutanud maha oma kaerarõukude juurest ja kaera seest. Ja nüüd näinud ta metsas ühe veikse kasvuga vanadlase mehe, kes öösel metsas armsa, lahke näuga kõndinud ja isi kässi laiali lüies rääkinud. Keik linnud lendanud tema ees ja ümber. Vanamees rääkinud isieneses: "Ma olen, ma olen maa ja metsa kuningas ja vägev vetevalitseja. Head ma armastan, halba ma vihkan. Kui inimesed keik nii head ja õiglased oleks, kui see Lossu laane omanik Alliku peremees on, siis ma teeksin neile keigile head, aga et nad kurjaste mu silma ees elavad, siis tõmban ma oma avitajad käed neilt tagasi, aga ausat Alliku pereisat tahan ma keige tema elu sees aidata, et temal ei pea iial midagi ju puuduma. Keik ta põllud ja karjad, keik ta maja ja tööd tahan ma õnnista. Keik seeüle, et ta ausaste elab; ja vett, mis tal puudub, saan ma talle unes juhatama, kus kohta ta kaevud peab tegema." Nenda olnud ka. Peremees tulnud öösel oma jahilkäigilt kodu, vässind, pole omaksidega rääkind, mis tal Lossu laanes karujahil käies juhtunud. Heitnud magama. Olnud ju keskööaeg, kui ta korraga nii tasast nagu tuuleõhku omas kambris tundnud. Silmi lahti lüies ütelnud see mees, kes ta voodi ees seisnud, - peremees tundnud ta ära, et seesama on, kes öösel Lossu laane metsas lindudega rääkis, kelle sanad nii armulikud olid: "Kuule, hea, vaga peremees, et sa alati kaebad ja mures oled seeüle, et sul õiged veekaevud ei ole, siis tahan ma sulle ütelda ja ka näita seda kohta, kus sa omale kaevud võid teha. Ära karda mind, ma olen üks lahke vanake, kes maad ja veed, metsad ja linnud ja loomad üles pean ja iga inimest saan, kes õige on, õnnistama." Siis läinud vana heategija ees ja peremees taga järele õue. Toa otsa kohal, keset õuet, löönud vana heategija ühe hiilgava kepi püsti maha ja ütelnud isi: "Vesi, tule põhja poolt, jookse lõuna poole, kuni sa all maa jookstes, heinamaad niisutades, jooksed otse ojasse, et mu kallid kalad ei pea veepuudusel ära surema." Sellepeale võtnud ta oma hiilgava kepi jälle peusse ja ütelnud peremehele: "Tee kaev siia kohta ja sa näed, et sul veepuudust ei saa enam olema keige su eluaja. Ja veel peab alati hea maik olema, külm ja selge, siit saad sa omale ja loomadele elutarvituseks küll vett." Nende sanadega üteldes hakanud heategija jälle metsa poole minema, ilma et kordagi oleks tagasi vaatnud. Peremees näinud siis, et heategija jalajäljed hiilganud, ja jälle hüpanud metsaloomad ta ümber ja linnud lendanud ta pea kohtas, igaüks omal viisil lauldes, kuni ööpimeduse varjul metsa ära kadus. Ja peremees hakand varsi teise nädalil kaevu tegema, saanud oma tööga sulaste abil valmis ja vett olnud küll, puudu ei ole ialgi enam olnud. Sest ajast tulnud otsegu uus elu Alliku talusse. Peremehe elu olnud kaunis ja lõbus, põllud kandnud hästi vilja, rohi kasvand ojakaldal ilusal heinamaal lopsakalt, karielajad, hobused, sead, lambad siginend ja läinud hästi korda. Kalu siginend ojas rohkeste, lapsed ja pere olnud sanakuulelikud, metsad kubisenud keiksugu lindudest, kes nüüd otsegu nähti rõõmu tundvat vana targa peremehe õnne üle, oma lauluga tema elu rõõmustades. Rebased ja jänesed nähti iga pääval ilma kartuseta karjasmaal ja metsas kargavat, jällegi nagu peremehe mõistliku elu üle rõõmu tundes, ei kartnud karjatsi. Räägud lasivad oma valju häält nii põllul vilja sees kui heinamaal iga ööse kuulda, ikka nagu peremehe üle rõõmu tundes. Pardid ojusid ojas, pesitasid pilliroos oja kaldal, - nenda aga nähti vana heategija arm ja heldus selle talu üle otsegu välja lautud olevat. Teine naabri peremees seal ligidal ei saanud elada, oli alati suures puuduses ja näljas, ehk tal küll niisama hea koht peaaegu oli kui Alliku talu, aga jumala õnnistus oli sealt nagu ära taganend olevat. Alliku peremees pidas ka kaua aega kohtumehe ametit, oli selles ka truu ja õigusearmastaja, nii et keik rahvas tast lugu pidas. Aegamööda hakkas ta oma metsasi maha saadu raiuma ja põldu juure tegema; siis olla vana heategija talle jälle ühel väga tormisel ööl metsas end näidand ja ütelnud: "Et sa põlluarimise perast oma ilusaid Lossu laane metsasid oled hakanud maha raiuma, siis ma ei kurvasta end, aga kui sa muidu raiskad, siis võtan ma oma õnnistuse sult ära, aga nüüdki pean ma, et metsad vähenevad, varsi siit ära mujale rändama, kus loodus alles õitsemas on." Ja ütelnud: "Ela oma naabritega ikka niisama sõbralikult nagu tänini ja tee õigust, ära karda kedagi, minu õnnistus ei lõpe sinu majast, aga sinu metsast küll pean ma lahkuma." Ja nii see olnudki. Maa saanud lagedaks põlluks tehtud, vana heategija kadunud ka ära, linnud ja loomad ka ühes. Kaks veikest oja nirisevad sealt alla niitu, kus enne tore mets olnud. Üks tukakene metsa jäänud endisest metsast järele ja seal olnud hiljuti alles haledat kaebamise healt kuulda olnud: "Oh, kus mu endine Lossu laane mets jäänud -, üks tukakene veel, keik lage maa!" Sügisel tormisel öödel olla alati seal tukas kurba oigamise-häälesid kuulda, kes metsa ja vana peremeest taga leinata. Ja veel nüüd olla harva kevadel Lossu/laanes/ ketramise häält seal kuulda otsegu südamelõhestava häälega. Rahvas nimetab kohta ikka Lossu laaneks tänapäini. Kalad olla kadund jõest ja endise lopsaka metsa ja taimeriigi asemel on nüüd kärnatsed lepiksed. Üle keige selle endise iluaseme olla alati paks udu maad katmas, kust haledad kaebamised tuul otsegu vingumise häält kaugele viib. Ja vahel pimedas olla ülejäänud metsatukas imelikku virvendajat valgust öösetel alati näha. Sinine suitsu-sarnane udu paistab üle keige selle koha kaugelt vaataja silma. Rahva suust kuuldud jutu järele üles kirjutanud Püüdja.

E 27694 < Reigi khk., Kõrgessaare m. - J. Johannes (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ussi väljakutsuja Üks kord leinud kolm hiiglast ühe padrikust mööda, üks ütelnud: "Küll siin võib neid va põõsaaluseid olla." Teine kohe: "Eks võib, ja vaata, kui palju neid siin on." Mees pannud kaks sõrme suhu ja vilistanud kolm korda ja varsti olnud mets sihinat ja sahinat täis, tulnud meeste ümber pead püsti ja kahisenud. Teiste meestel leind juba hädaks ja tahtnud lippama panna, aga kus sa lähed, nii kaugele kui silmad ulatab vaadata, on ussisi nähja ja tulevad aga metsast veel juure. Mees pomisenud mõned võõrad sõnad ja ussid pööranud metsa tagasi, pole mehed enam tahtnud ussisi näha.

E 27700 (4) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui inimene kärnas on, siis tarvis neljapääva õhtal kolm kord labida otsaga iga kord kolm õhkuvat sütt vette lasta, siis selle veega pesta, siis vesi põhjapoole kadakase toeteiba alla viia, üle pahema õla maha kallata. Ise ei või sealjuures viies tee peal tagasi vaadata.

E 27700 (6) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
/piim rikkis/ Ehk võetagu kolm lepapulka, pista nendega kolm korda lehma udara külge, siis kasta need pulgad piima sisse ja vii need pulgad kadakase aja tueteiba alla.

E 27701 (10) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kes maast on ohatanud, see võtku kolme ukse alt viha otsaga mulda ja vihtle.

E 27702 (16) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanakuu varsad ja vasikad kasvada hästi suureks aga inetuma peaga.

E 27702 (18) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Noorekuu unenägu tulla ka ruttu kätte.

E 27702 (19) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanakuu unenägu venib pika.

E 27702 (20) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui lehm punases on, kes seda metsas nääb, siis murrab see nägija kolm lepapuu latva ja pistab need ladvad allapide selle punase koha peale maa sisse, saab abi.

E 27704/5 (30) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui laps ehast olla imestu, siis viiakse laps eha paistele ja keeratakse lapse pea eha poole, ööldes: "Eha, laku lapse perset!" Siis jalad eha poole, ööldes: "Eha, laku lapse pead." Nii tehakse seda kolm kord.

E 27706 (43) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui inimese nahk sügeleb, siis toore tulise lepapulgaga ennast hõeruda.

E 27708 (55) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanakuu sees kaeru külida, varisevad.

E 27709 (65) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui hobune palju söögi pärast seest täis ajab, siis püssiga ta kõhu alt ehk jalge vahelt läbi lasta, siis ehmatada ta kõhu lahti.

E 27713 (89) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui metsa minnes paslinõela rinda paned, siis ei eksi ära.

E 27717 (113) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Enne jüripääva kasemahla noorte inimestele anda, siis olla nad hasti terased.

E 27720 (133) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui kaaren klonksudes üle toa lendab, siis ütleb: "Head, head, linnuke! Sulle pesatäis poegi, mulle õuetäis kardulid!" Siis ei tulla mingisugust kahju. Kaaren on õnnetuse kuulutaja lind.

E 27722 (143) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui noort kuud esimist korda nääd, juhtub sul siis midagi kääs olema, kas rauda - saad raha, kas veeämber - saad viina, kas mulda - sured see aasta ära.

E 27722 (144) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui tüdrukud esimist korda noortkuud näävad, siis mingu nad kohe magama ja ärgu nad kellegiga sõna rääkigu, siis näävad nad oma peigmeest unes, kes neile sel kuul kosja tuleb.

E 27723 (148) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanakuu reedel kardulikeeduveega lutikaid kõrvetada, siis peavad ära kaduma.

E 27723 (150) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanalkuul vihelda, siis ei hakka nahk sügelema.

E 27723 (151) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanakuu reedel saue tuua ja üle pahema õla kolm kord tagasi pühuga visata ööldes: "Kilk, jää alla augu põhja, ahju külles ära sigine!"

E 27723 (152) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui noorel kuul pruutpaar kihlama lähäb, siis ei jääda nad abielus ruttu vanaks.

E 27724 (156) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kevadel, kui tüdrukud esimest korda lepatriinu leiavad, siis lasevad teda oma pühu peal jooksta, ise laulavad: "Lenda, lenda, lepatriinu, näita, kust poolt mulle peigmees tuleb." Kuhupoole siis lepatriinu lendu lähäb, sealt poolt peab siis neile tõeste peigmees tulema.

E 27732 (161) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003
Kui maast ohatanud, siis vesiveski vesiratta alt võetakse kolmest kohast kolm kivi, kolm kivi korraga tuliseks teha ja nende üheksa kiviga ennast aurutada.

E 27733 (166) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui tüdrukut tahetakse liiderlikuks teha, siis võetakse lepa õitsemise ajal kolm emalepa latva ja salaja tüdrukud lüüa.

E 27733 (168) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui pist on, siis otsitakse seina vahelt üheksa rukkiiva, vajutakse iga ivaga kolm kord pisti kohta ja siis süüakse ivad ära.

E 27734 (172) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui maa peale magama heidetakse, siis sülitakse kolm kord pea alla, siis ei ohata maast külge.

E 27735 (177) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui paised külge ajavad, siis vaskrahaga paiseid vajutada ja raha põhjapoole lepakoore vahele panna.

E 27735/6 (180) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003
Kui elajas on rabandusesse ära surnud, siis noaga ühe tõmmamisega elaja kõrva otsast tükk ära leigata ja sipelgapesasse viia. Nii kaua liigutada, kui sipelgad ta ära on viind, siis peab rabandus senna tagasi minema, kust ta on saadetud.

E 27736 (183) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ristipääv on nii suur püha, et ei tohita kadakaoksa katki murda, sest Jeesus on kadakamarja otsast taeva läinud ja risti järele jätnud.

E 27738 (191) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui elajas rabandusesse ära sureb, siis leigatakse kolm tükki liha ja pandakse ahju põrandakivi alla; siis hakab see inimene põdema, keda arvatakse rabanduse olema teind. Kui lihatükid on ära põlenud siis sureb see rabandusetegija ka ära.

E 27739/40 (195) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui lehm esimist korda karja lastakse, siis kolm soolatera lojukse selga panna ja lehtpuuvits põhja poolt lauta leigata ja sellega kolm kord lehma lüüa, siis tulla lehm suvel kodu.

E 27740 (198) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui varas on varastanud ja oma rooja senna maha jätnud, siis pannakse seda rooja vana rattarummu ehk pihlakase puu sisse ja rumm leede tulise tuha sisse. Siis peab varas kohe varguse tagasi tooma.

E 27741 (199) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui uued pastlid tehakse, siis pannakse tuhka peerukivi peale, vajutakse pastliga kolm kord tuha peale ööldes: "Ühed pastlad ja üheksad paelad, ei need karda kassi sitta, ega kohku koera sitta, ehmata mu enese sitta."

E 27741 (200) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanalkuul ei tapeta siga, siis liha peab kahanema.

E 27741 (201) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003
Kui hammas suust ära tuleb, siis visatakse kerisele ja ööldakse: "Kilk, säh luuhammas, anna mulle raudhammas!"

E 27772/5 < Pärnu-Jaagupi khk., Enge k. - Martin Morritson < Mart Tõutsen (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Mina tahtsin küti ametid õppida ja läksin sellepärast Torist ühe osava küti juure õppima. Igal pääval käisime metsas. Ühel pääval jääme liig hiljaks metsast koju tulema ja sellepärast eksisime ära. Mis siis teha? Viimaks kuulsime eemal rapi (rõksu) hääle ja läksime selle pääle välja. Jõudsime ühte talusse. Minu käest küsiti, kas ma oskan hästi juttu puhuda. Ma ütlesin ei. Aeti tuast välja. Vana kütt aga jäeti sisse, et ta oskas hästi jutustada. Mina läksin õue, panin püssi pää alla ja tahtsin magama uinuda. Kärnkonnad ei annud rahu, ronisid teised silmanäo pääle. Tikkusin jälle ülesse ja läksin põllu pääle. Heitsin kivivare ääre pikali ja panin püssi pää alla. Teinepool kivivaret hakkasid hääled karjuma: "Oeh, vii mind ää! Oeh, vii mind ää!" Ei ma saand magada ühtegi. Läksin siis ja heitsin tua pääle magama püssi pää alla panes. Säält nägin ma, kudas sulane naesega magas. Suur must uas oli nende vahel, suud teisele ja teisele. Ma ei võinud seda näha. Läksin õueväravasse, et sääl ometi magada. Värav oli naesterahva "riistaga" kinni pandud. Ma ei saand jälle magada. Läksin siis tuppa, sest homik oli käes. Peremees küsima: "Kas nägid midagi öösel väljas?" Mina jutustasin talle kõik ära. Siis küsis ta jälle, kas ma ka sellest aru saada, mis ma nägin. Ma ütlesin, et ei saa aru ühtegi. Tema seletama: "Konnad, mis sulle mitte asu ei andnud, on puulaastud, mis pühapäävadel raiutakse. Kui sa põllul magada tahtsid, siis olid need karjujad maha jäänud viljapääd. Uss, mis laudil sulase ja naesele suud andis, pole muu keegi, kui paharet ise, kes oma kummardajate üle väga rõõmustab. Värav, mis naesterahva riistaga kinni oli, tahtis sulle näidata, et sa teda ikka kätega pead kinni panama, aga mitte seljaga kokku lükkama."

E 27787/8 (51) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Korra söönud heinalised metsas lõunat. Võsastikust lähenenud pikamise hunt nende juure, istunud heinaliste ligidale maha ja vaadanud väga haledaste nende otsa. Seda nähes leiganud pereisa viilaku leiba ja pakkunud nua otsast hundile. Hunt tõmbanud leivatüki kõige nuaga lõugade vahele ja jooksnud metsa. Mõne aja pärast läinud seesama talutaat linnas ühte poodi ja näinud oma nua letilaua peal olevat, kuhu ta ketiga oli kinni köidetud. Imeks pannes pärinud ta, kust tema nuga senna tulnud. Selle peale jutustanud kaupmees: "Mina olingi see hunt, kelleks minu vaenlane mind nõidus ja enne ei pidanud ma hundipõlvest lahti saama, kunni ma ristiinimese leiba olin saanud. Seda sain ma sinu kääst ja peasin nendamoodi nõjutud põlvest lahti. Nua kinnitasin ma oma leti külge sellepärast, et oma heategijat ära tunda, kui see nuga omaks hakkab tunnistama." Kaupmees andnud talumehe nua kätte ja peale seda veel rohket kingitust.

E 27792/3 (55) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tüdruk läinud naabriperesse sauna. Enne küsinud ta perenaese kääst: "Kas on oma pererahvas veel saunas?" Perenaene vastu: "Ei, kõik on juba käinud, saunas ei ole kedagi." Tüdruk läinud sauna, näinud - ilus noor naesterahvas istunud seal ja pesnud ennast. Tüdruk mõtlenud: "Näe, seda perenaist! Ütleb, et saunas kedagi ei ole, aga ommetegi on siin pesijaid." Tüdruk teinud enese riidest lahti ja küsinud võera pesija kääst: "Kas tulist vett on veel?" Pesija ei lausu kedagi, muudkui peseb ennast kärmeste edasi. Tüdruk kordanud oma küsimist. Seekord vastanud võeras kärmeste: "Jah on." Tüdruk läinud lavale vihtlema, võeras naesterahvas aga valmistanud selle ajaga temale kapa sisse vee valmis ja pakkunud seda tüdrukule. Tüdruk löönud aga kahtlaseks ja ei ole pakutud vett vastu võtnud. Selle peale läinud võeras naesterahvas sauna kotta või vöörukse nagu Alutaguses kutsutakse ja tõmbanud omale pika valge särgi selga. Temal olnud pikad kullakarva juuksed ja ise olnud ütlemata ilus inimene. Siis läinud ta viuh! uksest välja. Tüdruk kohe järel vaatama. Väljas ei ole aga enam midagi näha olnud, muud kui tua taha järve oli nagu lind lendanud ja senna ära kadunud. Nähtus ei olnud muud midagi kui vesihaldjas.

E 27794 (56) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) R. Põldmäe Eesti naljandid I, Peigmees jätab pruudi maha aevastamise pärast. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Üks noormees tahtnud naest võtta ja sellepärast vaadanud ta neiukeste seas hoolsaste ümber. Ta viskanud luua ukse alla maha, kust neiud hulgani pidid läbi minema. Kõik astunud üle luua, ainult üks tõstnud ta üles ja pannud nurka püsti. Selle neiu kosinud noormees omale. Teinekord olnud üks noormees kosjas. Istunud pruudiga laua taga ja joonud kosjaviina. Korraga aevastanud pruut ja pritsinud suust puru ja ila laua peale. Peigmees vihastanud ja läinud minema. Teisel nädalal sõitnud poiss teist neidu kosja. Tee viinud vana pruudi väravast mööda. See kohe välja, pulk kätte ja värava ees muda seest otsekui midagi otsima. Poiss jõudnud tüdruku kohta, pidanud hobuse kinni ja küsinud: "Noh, mis sina seal otsid?" Tüdruk: "Eh, kautasin nõela ära." Poiss: "Kas sa, rumal, tahad siit nõela üles leida siis ?" Tüdruk: "Ennem mina ikka siit nõela leian kui sina niisuguse naese, kes ei aevasta!" Poiss võtnud vana pruudi ära.

E 27799 (2) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui lehmapiim paksuks ja punaseks jääb, siis on lenva alt läbi löönud. Abi peab targa kääst otsima.

E 27803/4 (32) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Lendvad tehakse nõndamoodi: pannakse nõel laua ääre peale, otsaga senna poole, kellele lendva tahetakse saata, siis loetakse üheksa korda issameied, hüütakse üheksa korda kurja - ja lendva läheb minema. Kui aga on keegi kellegile midagi kurja teinud, näituseks looma ära teinud, ussid piima ehk leiva sisse pannud, ehk n.e. ja kui kahjukannataja pahategijad ei tea, siis paneb ta kausi ääretasa vett täis, torkab nõela tömpotsaga käsna ehk korgi sisse ja laseb nõela vee peale ujuma. Kuhupoole nõela terav ots seisma jääb, sealpool elabki kurjategija ja kahjusaaja saadab talle karistuseks lendva kaela.

E 27804/5 (33) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ümberkäijad kaltsukaupmehed on tihti targad. Neid ei tohi mitte narrida. Üks noormees teinud korra seda ja kaltsukaupmees ütlenud: "Küll sa pead eluaeg kaltsa kandma!" Sest ajast hakanud mees kaltsa kandma ja kannud neid ka surmani. Niisamasugune nuhtlus saanud ka teise mehele kaltsukaupmehe sõna peale osaks, kes käinud ööse ei tea, mis otstarbeks, ikka vist nõiduse pärast, kaltsukaupmehe narusi vargal. (Umbes sarnast juttu räägiti ka Narvas ümberrändava Tartumaalt päritud Kaltsu-Jaani kohta, kes oma eluaja siin kaltsakoorma all ägas. Ja imelik, muidu ei võinud talle mitte nõdrameelse nime anda, sest et ta ikka asjakohaliselt kõneles. Aga määratu suur kaltsukoorm, mis ta alati kandis, pani mitmedki inimesed tee peal seisma ja teda kahetsusega silmitsema. Ilma et ta kusagile kaltsusi oleks müünud, korjas ta neid hoolsaste mööda teeääri selga ja kandis aga edasi. Harjumaal Jüri kihelkondas oli ka üks niisugune kaltsukandja, kelle koorm aga vähem ja mõistus segasem oli.)

E 27806 (40) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui virmalised vehklevad, siis tuleb külma.

E 27807 (12) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Külmtõbi on kurjast. Enne oli igal kevadel külmtõbi liikvel. Narova lähikonnas nimetati teda orka. Kui nähti, et orka kirju kepi näul kuhugile peresse läks, siis jäid seal inimesed kõik külmatõbesse. Abi tuli targa juurest otsida.

E 27808 (14) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tihti ajab näu peale punane plekk, kus nahk marraskile on. Seda hüütakse lehmaröögatus. Tuleb sest, kui lehm su peale ammub. Kui tahad temast lahti saada, siis võsapuude vahuga, mis põlemis ajal puude otsast välja vismab.

E 27808/9 (15) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui hambad valutavad siis korja hullukoera rohtude seemneid. Tee kivi tuliseks ja riputa need seemned senna peale. Piisuta ka vett senna hulka, et suits ja aur seltsis tõuseks. Siis hoia suu seal peal. Kui hammastel usside viga on, siis tulevad ussid kohe välja ja kukuvad kivi peale. Need on pisikesed valged, musta peadega ussid, mida igaüks näha võib. Kui aga vereviga on, siis ei aita see tohterdamine, vaid peab muud abi otsima.

E 27809 (18) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui su laps punaseid vistrikke täis ajab, siis korja kalinamarju ja pese selle sahvtiga lapse keha üle.

E 27810 (22) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui laps magab peaga vastu kuud, siis hakkab sest kuutõbi. Abi selle vastu ei tea rahvas ka muud midagi, kui vann külma veega magaja voodi juure seadida, et kui ta hakkab minema, siis astub kohe vette ja ärkab üles.

E 27827 (78) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Poeg sõjaväes suur mees - trummilööja. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
/Naljariismed/ Külaeide poeg olnud soldatiks ja saanud pärast trummilööjaks. Eit kiitnud külarahvale: "Küll minu poeg on nüüd kroonus suur mees!" Teised küsima: "Mis ta siis on? Ohvitser?" - "Ei, veel suurem!" - "Mis siis? Polkovnik?" - "Ei, veel palju suurem!" - "Noh, mis siis? Kindral?" - "Ei, veel palju, palju suurem!" - "Mis ta siis õiete on?" - "Ta käib kõige ees ja teeb ikka trah-ta-ra-rah, trah-ta-ra-rah - ja kõik astuvad selle järele!"

E 27828 (83) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Ihne näevat pimedaski surra. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ihnus hakanud surema. Olnud öö-aeg. Küünla-otsukene põlenud laua peal. Ihnus märkanud seda ja õhkanud: "Oh, kustutage ometegi see küünlaots ära, mina nään ju pimedaski surra, mikspärast küünalt veel raisata!"

E 27832 (4) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1886) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Mees nutab naise matusel tulevase naise pärast. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Muistene mees mattis oma esimest naest. Naabri peretütar oli ka matuseliste seas ja seisis haua kaldal. Muistene mees nuttis nagu hull. Matuselised teda trööstima, öeldes: "Mis sa nüüd kadunu pärast nii palju kurvastad, eks ta ole nüüd oma õigel paigal!" Muistene mees tasakesi vastu: "Ega ma selle pärast nutagi, kes haua sees on, ma nutan selle pärast, kes haua ääre peal seisab, sest ma ei tea, kas ma saan teda omale või ei saa!"

E 27833 (6) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Mees ja naine jaotavad ülesandeid. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Muistene mees käratsenud naesega. miks ta teda ilmaaegu toitma peab. Teinud kahekesi kauba, et naene muretseb talvel riide ja leiva, mees aga puid ja piergu. Naene kudunud hoolsaste kangaid omale ja võõrastele ja teeninud küllalte riiet ja leiba. Mees toonud mõne korra metsast puid. Mõtelnud: "Kui palju neid ikka ää kulub!" ja viitnud päävad kõrtsu juures ära. Korra läinud mees metsa. Näinud - mõisa maa peal hea kask, mees kohe seda maha raiuma. Metsavaht tuli, võttis kinni. Mehele anti keretäis peksa ja viidi kodunt kõik omadki puud ära.

E 27848/9 (14) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Targad kautavad mehe joomise küll ära, aga siis peab naene või üleüldse see, kes seda paha viga soovib kautada, kusagilt võerast perest riistad muretsema ja nende sisse sööki ja jooki panema. Tark pomiseb senna sõnu peale ja kui joodik on neid söökisi ja jookisi maitsenud, siis jätab ta joomist maha, aga selle asemel hakkab riistade omanik jooma.

E 27855 (46) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Õnnistegija lapsepõlvest räägitakse, et kui tema teiste laste mängude juure tulnud ja näinud, et nemad sauest linnukesi teinud, siis plaksutanud ta käsi ja need linnud läinud lendu. Ka ise teinud ta sauest lindusi, viskanud ülesse ja need lendanud ära. Nendest tulnudki meie varblased. Kui õnnistegija juba nooreks meheks oli kasvanud ja isa kõrvas puusepatööd tegi, siis juhtus vahest niimoodi, et laud lühikene oli, kellet ta midagi pidi tegema. Ilma pikema mõtlemata hakanud noor puusepp hammastega laua otsast kinni ja tõmbanud teda nii pikaks kui tarvis oli.

E 27861/2 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Siin meie kihelkondas käib rahva arvamine luupainaja kohta, et kui keegi tahab teisele kurja kurjaga kätte maksta, siis muudab ennast luupainajaks ja läheb kas teise looma ehk ka teda ennast vaevama, et teine siis sellest muidugi häda tunneb. Ja veel parem on, kui ta teab seda, kelle poolt luupainaja tuleb, et siis edaspidi ennast hoida teab ja oma vastast tema tarkuse pärast kartma peab. Luupainajaks saami/se/st teatakse siin niisama vähe kui mujalgi. Aga tema kautamiseks on palju abinõusid, milledest juba palju luupainaja raamatus on nimetud. Aga kõige parem olla veel see: kui sa pühapäeval jutluse aegas metsa lähed ja sealt, kus kohta kolme saksa piirid kokku puutuvad, sealt kohast too üks pihelgavits, see koori ära. Kui sa selle vitsaga luupainajat lööd (muidugi mõista siis, kui ta kedagit looma ehk inimest piinamas on), siis kaduda luupainaja igavesti ära. Nii palju seekord luupainajast. Kui edaspidi rohkem kuulda saan, siis kirjutan üles.

E 27862/4 (2) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kaks taluperemeest olnud teineteisega alalises tülis ja riius. Alati olnud nendel kohtukäimist ja tülitsemist. Kui nad viimase korra jälle väga tülis olnud, ähvardanud esimene teist ja ütelnud: "Küll mina sinule kätte maksan, nii et sa surmatunnini kahetsed." Läinud kaunis tükk aega üsna rahuliste mööda, ilma et vastalised üksteisega veel oleks tülitsenud. Olnud juba üsna rahulised ühe teise vastu. Juhtunud korra kõrtsi juures kokku. Esimene kutsunud teist vähe kõrvale ja ütelnud: "Meie oleme küll kaua tülis olnud, nüid lepime ära, tülitseda ei maksa, tule ma ostan sulle viina." Teine olnud ka sellega rahul ja võtnud pakutud viina vastu, ilma et midagi paha oleks aimanud. Esimene oli aga niisugust nõiapulvrit viina sisse pannud, millest teisele siil kõhus kasuma hakanud. Teine tulnud ja jäenud joonelt haigeks, ta tunnud kõhus hirmust kanget valu. Ta olnud juba tükk aega haige. Palju arstisi, kes seal käinud, ei ole keegi oskanud tema haigust parandada. Viimati, kui valu iga päevaga suuremaks läinud, siis toodud üks tark kaaluja sinna, et see kaaluks, millest haigus hakanud ja mis asi seda parandaks. Kaaluja pannud aidavõtme lauluraamatu vahele ja raamatu ühes võtmega nimetsisõrme otsa rippuma. Natukese aja pärast pööranud ta ennast haige poole ja ütelnud: "Sul on üks kuri haigus, mis raske parandada on, sul on siil kõhus. Sa oled oma vainlase või vihamehe käest viina võtnud ja ühes ka viinaga siili oma sisse." Haige ütelnud, et see tõsi olla ja palunud teada, mis asi seda haigust kautaks, tal olla hirmus valu. Kaaluja kaalunud uuesti ja ütelnud: "Sa korja üheksat seltsi viljakandja puu õisa, need õied keeda ära ja joo seda vett - küll see vesi sinu haiguse kautab. Ja kui tahad oma vastasele kätte maksta, siis õpetan ma sind pärast, kui sa terveks oled saanud, ja kuidas see sul võimalik on." Haige teinud kaaluja õpetuse järele, keetnud üheksat seltsi viljapuuõisa, joonud seda vett kolm õhtut, neljandamal homikul tunnud ennast päris terve olevat. Selle järele rutanud ta kaaluja juure oma tänu avaldama ja ka tema vaeva ära tasuma. Ta tahtnud ka teada, kuidas oma vastasele tehtud kurja võiks kätte tasuda. Ta annud kaalujale hea summa raha selle eest, et see teda terveks teinud. Kaaluja ütelnud nüid temale: "Kui sa tõeste tahad oma vastasele kätte maksta, siis maali siili kuju täiskuu õhtul kuuvalgel ahju ukse peale ja lase seda südaööl vastu kuuvalget püssiga. Kui laeng siili kuju pihta puudub, tunneb sinu vihames palju suuremat valu, kui sina ja kannatab poole rohkem aega kui sina." Mees läinud kodu ja teinud nii, kuidas kaaluja käskinud. Ta maalinud õues kuuvalgel süega siili kuju vana ahju ukse peale, pannud teda vastu kuuvalget ja lasknud püssiga. Teisel homikul saanud ta kuulda, et tema vihamees raskesti haige olevat ja rindus hirmus suurt valu kaivavat. Ta olnud ka poole rohkem aega haige kui esimene, siis saanud ta viimati terveks.

E 27864/7 (3) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vanapagan tahtnud ka korra tuapoisi elu maitsta. Selleks muutnud ta ennast ilusaks nooreks meheks ja käinud mitmes kohtas sakste juures kohta otsimas. Kusagil ei ole aga tuapoissi tarvis olnud, igalt poolt pidanud ta minema, ilma et vastu oleks võetud. Nüüd olnud tal hea nõu kallis, kudas kohta saada. Esite oodanud ta, et ehk mõnest kohast tuapoiss lahti saaks, aga asjata - ei keegi lähe oma teenistusekoha pealt ära. Nüüd, kui ootamine ei ole aitanud, hakanud ta ühte tuapoissi kiusama ja mõisas kõiksugu pahandust tegema, ja iga kord langenud süi tuapoisi peale. Küll olnud mitu korda sakste asju kadunud, küll mitu korda lõhutud, nii kaua kunni viimaks saksad tuapoisi lahti lasknud. Niipea, kui tuapoiss läinud olnud, tulnud ka vanapagan kaupa tegema. Et sakstel tuapoissi tarvis olnud, võetud teda ka joonelt teenistusesse. Vanapagan aga ei ole osanud tuapoisi tööst ega toimetamisest midagi. Ta seganud kõik sakste asjad seita, nii et keegi oma koha peal ei ole olnud. Saksad püüdnud ka teda õpetada, aga kes õpetust võtab, tuapois teeb nii, kuidas arvab. Mis muud, kui antakse tuapoisile naha peale, kui sõna ei kuule. Nii läinud tükk aega edasi, tuapoiss saanud juba iga päev talli juures kolmkümmend hoopi. Kui saksad käskinud midagi teha ehk tegemata jätta, ikka tuapoiss teinud vastu käsku. Olnud korra sakstel üks mälestuse- või pidupäev, igalt poolt saadetud palju kingitusi ja asju. Kingituste seas olnud ka üks pühapilt. Herra pannud selle oma tuppa (mis tuapoisi tuaga kõrvu olnud) seina peale rippuma. Teisel hommikul käskinud saksad tuapoisi tubasid kraamima ja pühkima minna. Tuapois läinud kõige esite oma tua kõrval olevasse tuppa, kus pilt ristikujuga rippunud. Niipea, kui ta seda näinud, karanud ta kui hull uksest välja kõiki asju suure kolinaga ümber ajades ja jooksnud herra juure ning ütelnud: "Herra tuale tehtud uus aken. Akna peal tuletukid risti, need teevad selle tua nii palavaks, et mina sinna sisse minna ei või." Herra ehmatanud tuapoisi jutu peale hoopis ära ja kutsunud tuapoisi näitama. Ei tuapoiss tule. Viimati läinud härra üksinda asja järele vaatama. Kui ta oma tuppa jõudnud, ei ole ta midagi iseäralikku seal leidnud, pidanud juba tagasi minema. Kui pilt temale silmi paistnud, olnud tal selge aru käes, kes tema tuapoiss on ja mis tema kardab. Herra tatnud niipea kui võimalik vanastpaganast lahti saada, seepärast pidanud ta nõu, kuidas see kõige hõlpsam oleks ja kuidas Vanapaganale nii kibedat teha, et ta ilmaski ei mõtleks enam mõisa tagasi tulla. Ta läinud tuapoisi juurde ja ütelnud, et seal tuas midagi ei ole ja käskinud tuapoissi tuba koristama minna. Ei tuapoiss lähe, paneb ihust-hingest vastu. Mis herral nüid muud kui tuapois talli juurde ja jälle peksa anda. Tuapoiss läheb ka, arvab aga, et niisama hõlpsaste kui iga kordki, kolmekümne hoobiga lahti saab. Herra aga mõtelnud, et vanapaganale vitsalöögid suurt vaeva ei tee. Ta oli aga korra rehepapi käest kuulnud, et pihelgavitsad, kui neid läbi tule tõmmataks, väga valusad olla, seepärast lasknud ta ka vahemeest hobuste koplist pihelgavitsu tuua ja neid pesuköögis katla all läbi tule tõmmata. Kui vahemees nendega lööma hakanud, karjunud tuapoiss kui hull. (Kui tema ennemalt peksa oli saanud, ei olla ta kordagi healt teinud.) Herra vaadanud natukene aega peksu pealt, arvanud aga, et seegi veel vähe vanapaganale on, sellepärast läinud ta sealt ära ülesse tuppa tagasi, võtnud sealt ühe hõbedase kardinavarda ja läinud talli juure tagasi. Vahemees lõpetanud parajaste tuapoisi peksmist, kui herra sinna tulnud ja ütelnud: "Sina, vahemees, lööd väga kergeste, las mina annan ka paari korda, saab näha, kas minu käsi valusam on." Niipea, kui herra paari korda löönud, karanud tuapoiss hirmsaste kisendades maast üles, raputanud kinnihoidjad kui takutordid enesest lahti ja pannud jooksma, nii kuidas jalad annud. Ütelnud veel ise: "Herra käsi on hirmus vali, lõikab luust ja lihast läbi, niisugust valu ei kannata vanapagan ka mitte välja." Sest päevast ei ole selle mõisa piirides enam kordagi vanapaganat nähtud. Herra kutsunud endise tuapoisi uuesti teenistusesse ja elanud temaga väga rahuliste.

E 27867/9 (4) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896). Sisestasnud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Pernu maakondas, kus kõige suuremad rabad ja sood on, seisab kesk rabasid Vee Jõgira ja Mihkli kihelkonna piiride vahel üks väike järv, umbes kolm versta pitk ja verst lai. See järv kannab nime Perejärv ja vahel saab ka teda Lauessaare järveks kutsutud. See järv seisnud ennemuiste praeguse Vee valla Pere küla asemel, aga et tal seal ruumi ei ole olnud, läinud ta umbes kolm versta lõuna poole, kesk raba. Tema äraminemine sündinud nii Ennemuiste, kui sõdade ja katku järele maa enamiste inimestest tühi olnud, seisnud veel üks üksik pere metsa ääres järve kaldal - sinna ei ole vainlased teed leidnud ega ole ka katk ulatanud. See perekond elanud kaunis vaikselt teistest lahus. Aegamööda kasvanud sinna aga mitu perekonda eemalt inimestest ja ka esimese pere järeltulijatest, nii et viimaks see järvekallas neile elamiseks kitsaks jäenud. Eemale ei ole tohitud minna, sest et seal vainlane karta olnud ja järve ääres ei ole uutel asujatel ruumi olnud. Mitmed ohanud: "Oh, kui seda järve mitte ei oleks, siis oleks meil ruumi küllalt." Viimati ohverdatud hiiele ja palutud, et järv kuivaks saaks. Järves elanud vana hall mees. See saanud seda kuulda, et tema elukoha kuivaks saamise pärast hiiele ohverdatud. Ta saanud vihaseks, tulnud ühel homikul järvest välja ja ütelnud: "Oma elukohta ei lase ma mitte kuivaks saada, parem kannan ma teda ise eemale, nii et teil ruumi elada on, aga selle eest hoidke, kui see koht juba nii suureks saab ja siia palju rahvast elama tuleb, nii et ta kui linn välja näeb, siis toon ma oma elukoha täielt tagasi teie poole ja matan teid järve alla." Seda üteldes tõstnud ta järve kui vaagna sülle ja pannud ta umbes kolm versta lõuna pool jälle maha. Rahvas aga usub nüid, et kui Pere küla väga suureks ja toredaks majade poolest läheb, et ta siis ära vajub ja järv asemele tuleb. (Küla on oma nime endise üksiku pere järele saanud. Praegu on neid peremehi, kes mitte ei tohi oma majadele korstnaid peale teha ja uuema moodu järele ehitada kartes, et küla viimaks linna moodi saab ja siis ära vajub, (kui kõik majad korstnatega ja uuema moodu järele ehitatud on.)

E 27871/2 (6) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896). Sisestasnud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ühel talvisel pühapäeva homikul tahtnud üks mees kiriku minna. Et tal mujal ka asjatoimetamist olnud, läinud ta kaunis varakult, juba pimedas, kottu ära. Teed käies vaadanud ta, et tee võeraks saanud ja koguni teise külge läheb. Ta pööranud tagasi, et õiget teed ülesse otsida, aga ei kusagilt - ta olnud eksinud. Tükiaegse käimise järele jõudnud ta ühes kohtas majade ligi. Need aga olnud tema silma ees hirmus suured. Sealt pööranud ta tagasi, et mujale minna. Käinud jälle tüki aega - juba jälle nende samade majade juures tagasi, mis kui suured mõisa majad paistnud olevat. Ta pidanud nõu teed küsima minna, aga ei ole kusagilt maja ümbert ust leidnud, kust oleks võinud sisse minna. Nii läinud ta kolmat korda edassi, natukese aja pärast olnud ta seal samas tagassi. Nüid saanud ta tõeste aru, et ta eksinud olla. Ta oli aga vanema inimeste käest kuulnud, et kui inimene risti üle vanapagana jälgede läheb, et siis ikka ära eksib ja sellest eksitusest muidu ei peaseda, kui kõhuli maha heita ja tagurpidi Issameie ära lugeda, siis peab sest eksitusest ära peasema. Ta teinud ka nii: lugenud tagurpidi Issameie, mis tal küll vaevaline olnud. Kui ta ülesse tõusnud tunnud ta joonelt ära, kus ta olnud. Ta oli oma õuevärava taga, mis esite tema meelest kui mõned mõisa majad paistnud ja kelle juures ta juba kolm korda oli käinud. Nüid läinud ta tuppa, olnud juba poole päeva aeg. Kõik see aeg oli tema oma karjamaal ümber hulkunud, mida ta sugugi ei ole tunnud.

E 27874/5 (18) < Saarde khk., Jäärja v. - Juhan Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui mihklipäev vanaskuus, siis saada vanadtüdrukud keik mehele minema.

E 27875 (19) < Saarde khk., Jäärja v. - Juhan Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui Taevasõel enne marti looja lähab, siis saada hea viljaline aasta olema.

E 27875 (23) < Saarde khk., Jäärja v. - Juhan Kangur (1896) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui homikul taevas punab, siis saab vihma. Kui õhtul punab, siis tuult ja tormi.

E 27876 (32) < Saarde khk., Jäärja v. - Juhan Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Paastumaarja päeva homikul enne päeva pidada laasta tuppa tooma, siis leiab linnupessi.

EKnS 10, 1/3 < Räpina khk., Toolamaa v., Võu k., Tolsta t. - Danel Otsing < Jaan Varesson (1912). Sisestas Mare Kõiva 2003
Ristiinimene ja vanapagan Kord elanud ristiinimene ühel pool orgu ja vanapagan teisel pool. Neil mõlemil sündinud lapsed ühel ajal. Ristikeste või varrude ajaks läinud vanapagan ja ristiinimene Tallinnast viina tooma. Keldris olnud pime. Et keldrit valgustada, sellejauks löönud vanapagan rusikuga vastu hambaid, nii et tuli hiilganud. Seda nähes ehmatanud ristiimene ära ja hüüdnud: "Jumal essä, püha ristikene!" Kui vanapagan seda kuulnud, siis pahanu tema väga ära ja südame täies käänud kõik viinavaadid küllile ja lasknud mõnest vaadist viina välja. Nüüd võtnud vanasarvik oma tarviduse jauks vaadi viina ära ja tulnud oma teed. Jumala nime nimetamise trahviks jätnud vanajuudas ristiinimese keldrisse. Teisel hommikul mindud keldrist viina tooma ja nähtud meest keldris, hulk viina põrandal. Mees võetud kinni ja hakatud läbi lipu laskma. Enne läbi lipu laskmist näinud ristiinimene oma naabrit tulemas haukooga otse soldati poole, kes teda kandnud. Sarvik võtnud mehe seljast ja pannud haukoo asemele. Alanud läbi lipu laskmine. Soldatite hoopide all lennanud haukoo küljest tükid, aga lööjate meelest olnu need liha ja vere tombud. Ristiinimene vaadanud naerdes päält oma seltsilisega. Kõige viimase soldati hoobi all näinud kõik, et kandjal mehel hautükid peos olid. Koju minnes seletanud sarviline saks omale kaaslasele, et tema jumala nime ei salli ja ähvardanud kõiki, kes jumala nime tema kuuldes nimetab, kõvaste trahvi.

EKnS 22, 11 (1) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Mare Kõiva 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mõtsa ulla mõtsa äiä, ärä sa sala minu salvgu, nägimede näpistega, sinu kiil nii pehmes kui kümne neitsi nisa, sinu viha kistugu minu mant kui tuli hüdse mant.

EKS 22, 11 (2) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Mare Kõiva 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Suu sutik, maa mardik, läbi kulu kuluvars, mine sa suurt suud müüdä, mine laket laant müüdä, kon ei kuule kuke helü, ei kuule sa kikka kirgmist, ei kuule sa kana kaakmist. Kuiume, lõppeme, kui vanakuu taivan.

EKnS 22, 11 (3) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Punase roosi sõnad Jeesus läts merde omma laiva. Merd mööda sõuden kolm roosi kandis temä käen, kellest temä selle üte lei ärä, selle tõise lei ärä, selle kolmanda hoidis temä esi käen, selle nime sees Jumala see Esä x Jumala see Poja x ja Jumale Pühä Vaimu väe läbi x Aamen. Aamen. Aamen.

EKnS 22, 11 (4) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Valge roosi sõnad Jeesus läts merde oma laiva. Merd mööda sõuden kolm roosi kandis temä käen. Selle haiguse roosi visas temä merde, selle tervüse roosi jättis minu manu. Maarja, Jeesuse emä, avita minnu sedä inemist hoida ja seda valu ärä võtta, selle nime sees Jumala see Esä x Jumala Poja x ja Jumala see Püha Vaimuga x Aamen. Aamen. Aamen.

EKnS 22, 11 (5) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veel roosi sõnad Kristus läts üle Musta mere, kolm roosi käen, kats veie ärä, kolmas jäie sinna, ta läts vällä kui orjapoiss, leeväkott sällän. Kuiume, lõppeme kui vanakuu taivan.

EKS 22, 12 (1) < Karula, Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907). Sisestas Mare Kõiva 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kahi sõnad Kui om poiste kahitud, siis tuleve poiste nimelt järgmõtse sõna lugede, kui om naiste kahitud, siis jälle naiste nimel. Läbi kolme nellä keele, läbi meele, mõtte, läbi kahi, katte nellä silmä läbi, läbi kahi, katte nellä meele, mõtte, läbi kahi katte nellä keele, kurgu perä. Puu ette, puu taade, Kahi kaal katte kõrda! Kuu kubise, päiv pägise. Aamen. Aamen. Aamen. Kuu kosta, päiv pästä, agu harute, tähi täitva, pilve pistva. Jumala see Esä, Jumala Poja, Jumala see kolmainu Pühä Vaimu nimel. Aamen. Aamen. Aamen.

EKnS 22, 12 (1a) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Mare Kõiva 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kurja vastus Teie, kurjad vaimud, taganege siist ärä, missugune asi on teil siin? Temä, minu Jeesus ütsinda, selle om see hää asi xxx

EKnS 22, 12 (2) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003/ns/med/Issanda engel, taiva nagel, pühä pikne, kuivata kuradi nooli. Aamen. Aamen. Aamen. Meie esa palve kolm korda lugeda.

EKnS 22, 12 (3) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roojane, tagane ära M. mant, päästä tedä kiige kurja kiusatuse, päästa tusest vallale. Issanda Jeesuse Kristuse, see pühä kolmainu Jumala nimel, nüüd ikkes igaveses ajas. Aamen. Aamen. Aamen. Mina kinnita sinu täämbä, selle kalli pühäbe õdangu poole. Issanda Jeesuse Kristuse, Jumala, see pühä, kolmainu pühä nimel. Aamen. Kinnituseks ja tervüses M. Jumala see Esa, Jumala see Poja, Jumala pühä kolmainu nimel. Aamen. Aamen. Aamen.

EKnS 22, 12 (3a) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nabasõnad Puujuure pessa, haina juure pessa, rii kõdarist, rattarööbest, naba tõsemine, kuu nõsemine. Kolm kõrda Meie Esa, ütessa kõrda Aamen.

EKS 22, 13 (1) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Mare Kõiva 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaalahiire sõnad Kolm englit ja Jeesus tulgu üle ütse mägede, ütessa englit tulgu ütse penikoorma takast. Tulge Peetri valge hobese manu ja võtke egaüts omajagu hiiresid ja minge tagasi üle ütse mägede, läbi ütse penikoorma. Ja kiik hiired võtke Peetri valge hobese mant ära. Lõppegu kui vanakuu, Kuiugu kui õks vana puu pilliroog. Aamen ütessa kõrda. Pühä kõrge Jumal, kaitsa Peetri valget hobest kolm kõrda.

EKS 22, 13 (2) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Mare Kõiva 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuvete hiirede ja põrna sõnad Kes om sündinud, see las surra ja las elade säitse põlve tagasi selle päiva sees. Musta elaja ehk punase elaja, ehk valge elaja man. Jumala see Esa, see Poja ja Jumala see Pühä vaimu nimel. Aamen.

EKnS 25, 1/7 < ? khk., Mõisaküla k. - Anna Rattas (1917) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
22 aastat tagasi elasin ma Abja vallas Rootsi talus, kus ma tüdrukuna teenisin. Siis seisis sääl üsna vihusauna nuka taga, tiigi kaldal veikene, umbes ühe ruutsülla suurune maalapike, mis aga kõrge tarasaiaga piiratud oli, ja kus sees tapud või humalad toredaste kasvasid. Vanemad inimesed nimetasid seda ohvriaiaks. Minu pärimise peale jutustas perenaise vanatädi, et sinna enne, ju ammu vanal ajal, igast uudsest ohvriandi olevat pidanud viima, ka igast toidust, mida keedetud, ikka esimene kulbitäis sinna ja ka igast lüpsikorrast piima. Tapetud mõni loom, viidud veri, ehk kui keedetud, esimene värske liha, toodud jahukott veskilt kodu ja kui kotti lahti võetud, esimene piutäis sinna ja nenda edasi. Ja kui juhtunud, et mõnikord ära unustatud ja ohver viimata jäänud, siis tulnud kohe karistus õnnetuse näol - kas ikaldanud vili või jälle saanud mõni loomadest otsa, sellejärele, kust jaost and ohvriaeda viimata jäetud. Korra saanud aga talu uute perevanemate kätte (kes selleaegse perenaise esivanemad olnud, kelle juures mina teenisin), kes aga seda ohvrisaladust ei ole teadnud või jälle mitte meelega sellest teada ei tahtnud ja pole ka siis midagi enam sinna viidud. Läinud mõni aeg mööda, hakanud mitmesugused äpradused tulema ja viimaks, kui ka see ei aidanud, tulnud juba see vaim või mis ta ka olnud, kes ohvriandi pidi saama, isiklikult seda nõudma. Ta avaldanud end mitmel kujul. Perenaine läinud piimalüpsikuga lauda juurest üle õue toa juure, korraga nagu maa seest üles tõusnud üks kirju võeras siga - jookseb röhkides järel ja püüdnud vägisi lüpsikut käest ümber ajada. Teine kord puhunud kange tuul jahud matist välja. Ja nii ühel kui teisel näol, vahel näugunud kass, vahest niuksunud koer perenaise järel. Viimaks tulnud inetu sandipoisike ja nurunud peris mustlase moodi küll ühte kui teist, ta tulnud iga päev. Mõnikord olnud vana naine või mees, siis peenikene saksapreili ja musteldand ikka ja iial ei ole talle midagi antud. Viimaks õpetanud teised naabrid pererahvast, et olevat tarvis, kui nuruja tuleb, pihkalapuu keppidega teda lüüa, nii siis ka tehtud. Tulnud jälle kerjaja poisikene ja hakanud manguma. Peremees ja perenaine võtnud kohe valgeks kooritud pihlakakepid ja hakanud peksma. Ruttu muutnud poiss end uhkeks toredaks saksa naisterahvaks, aga sellest ei hoolitud, vaid pekstud jälle. See jooksnud toast välja ja silmapilk olnud ilus veikene kirik väljas toa ukse ees, torn peal ja kõik - kirik mis kirik. Antud ka kirikule keppidega valu, kirik aga muutunud suureks kirjuks koeraks ja jooksnud õueväravast välja, ütelnud veel: "Ei või siin enam elada, pean ära Polli valda minema." Lõpp.

EKnS 27, 11 (6) < Põlva khk. - Karl Keerberg (1912) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pano' taossõ kaala ja mine kahrupersehe kaema, koh tuld näet, säält mine otsi päivä raha. (Pane rangid kaela ja mine kahrupersehe vahtima, kus tuld näed, säält mine otsi päeva raha.)

EKnS 27, 11 (7) < Põlva khk. - Karl Keerberg (1912) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kell 12 üüse tuu' kolm kõrd huupi puid, kui halo' paarih omma', saat tol aastal mehele. (Kell 12 öösi too kolm kord huupi puid, kui halud paaris on, saad sel aastal mehele.)

EKnS 29, 6 (1) < Hiiumaa - Mart Pehka < G. Öng, kapten (1907) Sisestas Kairika Kärsna, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Seletused Pühalepp tähendab ühte vana puud, kus enne vanal ajal jumalat kummardati ja kuhu kõik Läänemaa rahvas kord aastas tulnud jumalat kummardama, praegu on selle koha peal Pühalepa kirik.

EKnS 29, 6/7 (2) < Hiiumaa - Mart Pehka < G. Öng, kapten (1907) Sisestas Kairika Kärsna, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri küla Saksad pääle selle, kui nad Hiiumaa rahva olivad ümber ristind, tahtsivad esimest kirikut ehitada ühe kõrgema koha peale Hiiu saare ida poole külge. Aga maa pärisrahvas ei sallind, et kirik saaks ehitud, sest nad teadsivad väga hästi, et neis kohtades, kus kirikud said ehitud, rahvas pärisorjadeks saivad. Sellepärast siis, mis päeval üles sai ehitud, lõhuti öösel maha. Seda pidasivad aga saksad nõiakunstiks ehk vanapagana teoks. Ehk küll saksad vahid pannid, aga selle peale vaatamata sai ikka maha lõhutud. (Vahid olivad maa pärisrahvas.) Arvates, et jumal seda ei taha, võtsivad nad nõuks kirikut teise koha peale ehitada, mis jumala meelepärast saaks olema. Võeti kaks valget härga. Panti ikkesse pahempidi ja rakentadi vankri ette, kus ehituskivi koorem peal oli ja saadeti ilma juhita teele. Härjad läksid 9 1/2 versta maad hiidlaste pühapaika hiielepikusse, kus üks suur püha lepp kasvas. Härjad läind teine teiselt poolt puud nõnda, et vanker puu taha kinni jäi. Saksad tullid tagant kaugelt järele, arvasivad selle koha jumala meelepärast olevat ja hakkasivad kirikuehitusega peale. Hiidlased ei puutund teda nüüd enam, sellepärast et see paik neil ka püha oli ja võtsivad ristiusku täielikult vastu. Nõnda on praegune Pühalepa kirik ja nimi saanud.

EKnS 31, 6 (1) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas Kairika Kärsna, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui keegi võera inimesega oma loomade juurde lauta läheb, pidavat järgmisi sõnu lugema: Kulla taevaisakene, kulla taevataadikene! Nõiu ära kurjad silmad, suru mao peakest, et ei sureks kirju härga, viduraks jääks valge lehm.

EKnS 31, 10 (28) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas Kairika Kärsna, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lehmalaada ukse peale pidavat /viisnurk - joonis/, s.o. viis nurka tegema, siis ei pääseda kurat mööda.

EKnS 31, 10 (29) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas Kairika Kärsna, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kellel veisseröögates külles on, võtku tehku kolme kasukannika peale nimetesematsiga (pöidlast 4. sõrm) seitse viisnurka, s.t. /viisnurk - joonis/, andku härja kätte, siis kaduda kohe ära.

EKnS 31, 10 (30) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas Kairika Kärsna, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui keski kalapüügiriista hakkab kuduma, alustagu noorekuu ajal, siis saavat palju kalu.

EKS 31, 11 (5) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui esimest korda külvama mindakse, pidavat järgmeisi sõnu lugema: Voda Pikker! õnnista minu tööd. Anna head pääd otsas - hüva teri sissen! Veeri Viruni, tähti Laugani. Siis tehtagu külimati peale kolm risti.

EKnS 31, 12 (7) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui müristab, ei tohtivat uksest välja minna mudu, kui ei ütlevat: "Isa, poeg ja püha ristike," sest välgud olla mõned vanapagana sulased, mis maailmast inimeisi põrgu meelitavat.

EKnS 31, 17/8 (1) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vitsjärve küla sündimine Vitsjärve küla asemel olnud järv, mille ühes kaldas, liiva sees sajas keeles üks sõna olnud kirjutud. Keski pole seda kirja ära mõistnud lugeda. Ka vana kuulus Soome tark, Marika, olla käinud seda kirja vaatamas, kuna pole midagi oskanud ära lugeda. Korra aga juhtunud keegi kuulus Eesti Ilma Hans järve äärde tulema. Teda juhatatud kohe kirja juurde. Ilma Hans tunnud kirja ja hakanud teda lugema. Kui ta poole peale oli jõudnud, hakanud järv koledaste kohama ja kui Ilma Hans lõpule oli saanud lugemisega, hakanud järv liikuma ja läinud praeguse Virtsjärve asemelle. Veeasemelle ilmunud suured lossid, mis kord-korda veiksemaks olid jäänud, milledest viimaks harilikud majad saanud. Majades elanud aga imenaljakad inimesed, kes alati Ilma Hansu järele perinud, kui keski sinna tuppa läinud; ning natukese aja peale kadunud nad ära. Kord juhtunud Ilma Hans ise ühte sarnaste inimeste majasse, seal jooksnud leegion imelikka elukid ta kallale ja viinud Ilma Hansu maa alla. Sellest saadike pole enam Vitsjärve külas sarnasid inimeisi nähtud.

EKnS 31, 19 (50) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui hobuselle tiirud ajavad, võetagu leiba ja tangu segamini ja öeldagu: "Eli-pisser, von-bess jama põrmu," siis antagu hobusele süüa ja see saavat terveks.

EKnS 31, 19 (8) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kellegil kõht valutab, pidada järgmeisi sõnu lugema, siis kaduda ära: Kiirmus, kaarmus, harakale haigus, mustalinnule muu tõbi. Valu läheb valge kana persse kui laksti.

EKnS 31, 20 (51) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lapse pea valutab, siis pandagu külm käsi ta pähe ja üeldagu: Harakale haigus, varesele valu, mustalinnule muu tõbi. Tõgi mingu, ärgu tulgu, tuhatnelja traavi ja ülekaela kraavi. Siis saada kohe haigeoleva pea terveks.

EKnS 31, 22 (3) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui veiss röögatab kellegi peale, pidada kolm korda sülitama, ei ajavat veisse röögates külge.

EKnS 31, 23/4 (9) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tee peale ei tohtivat kusta, sest siis kusevat vanaisa rinde peale, kui tee äärde, siis vanaema rinde peale (sest nemad olla säält igavesele puhkusele viidud).

EKnS 31, 25 (23) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Viigipuud ei tohtivat majas kasvatada, ta saatvat õnnetust maja peale (neetud puu).

EKnS 31, 25 (25) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pikne peakohas paugub, pidavat Issameie ära lugema - ei löövat külge.

EKnS 31, 25 (28) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas Kadi Sarv 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui hammas ära tuleb, pidavat ahju peale viskama, öeldes: "Kilk, säh luuhammas, anna mulle raudhammas." Saada kõvad hammad.

EKnS 31, 27 (56) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuuvalgel ei tohi magada, jäävat kuutõbiseks.

EKnS 31, 27 (58) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kel paised külles on, tehku öhessast tõust puude okstest viht ja vihelgu soolase leiniga - kaduda ära.

EKnS 31, 29 (4) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kased narmasurvis talvel on, saada suvel rohkelt otre. Kui haavad, siis kaeru ja linu; kui lepp, siis rukist; kui pajod, siis nisu. Kui aga ümarikka urve (näljaurve), siis tulla suur ikalduseaasta.

EKnS 31, 29 (5) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kuused käbisid täis olla, saavat palju kartulaid.

EKnS 31, 29 (6) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanal hallil ajal, kui soldatisi enne sõttaminekut veel ära ei maetud, läinud kaks naist Orgu soo (Võõsiku vallas) peale marjule ning silmanud seal ühte inimese sääreluud, mis oli püsti olnud, verist vahtu otsast välja ajanud ja ise haledasti karjunud: "Umluu, umluu." Naised märganud, et see üks matmata soldati luu on ja matnud ta issameie lugemisega maha. Kont jäänud kohe vait. Sellest ajast hakatud soldatisi matma.

EKnS 31, 31 (70) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noorpaar esimest ööd magab, pidavat mehed hommikul üles ajama ja ise möirgama - saada noorpaar tulevikus head pullid.

EKS 31, 31 < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Odiste k. - August Michelson < Leena Jürgenson (1911) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Katku soo Võisiku vallas Odiste ministeeriumikooli ligidal on soo, mis kannab nime Katku soo. Enne, vana sõdade aeg, maetud sinna inimesi. Soo olnud kole mäda. Sellepärast pole surnud rahul olnud endi vesiste asemetega ning hakanud säält kodu käima. Harilikult armastanud nad pimedas tubades kolistada. Kui aga tulega vaatama mindud, siis jooksnud ta koera näol minema, kaks ratast järel, ning läinud jälle teise talusse. Sagedamini käinud aga kuri veikene suure habemega mees katkusoost välja, teises jalas olnud punane, teises sinine sukk. Kus see mees aga sisse läinud, lugenud issameie palvet igal pool kolm korda ära, ikka korra eest, teise tagast otsast peale hakates. Kui ta need sõnad saanud ära lugenud, siis surnud jälle sinna katkusse keski ära (selles talus). Ükskord toonud keegi rikkam taluomanik oma poja katkusse suremise pärast kuulsa Soome targa sood vaatama. Soome tark võtnud ühe hõbeteebreti, pannud sinna rahad sisse ning lugenud rahade peale niikaua sõnu, kui need teebreti pealt üles tõusnud, siis lugenud veel matmise sõnad ning lõpuks lisanud juurde: "Teie, hinged, kes te pole jumalasõnaga maha maetud, magage nüüd rahuga ja ärge tulge ka soost enam teisi eksitama - kurvastust tooma." Sellest ajast peale kadunud siis see väike mees ning kodukäijad Katku soost.

EKnS 31, 47 (15) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lapsel kõht valutab: Vint, vänt väravast välja, pikka puusse, mõnda muusse, lagedasse laande, pika Tiiu perse, Laudiku Mari saba alla.

EKnS 31, 51 (43) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui keski elajaid uue koha peale ajab, pangu laudaukse alla vits maha - ei jäävat elajad haigeks.

EKnS 32, 1 < Kodavere khk., Alatskivi v. - Lauri Kettunen < üks vanamoor, kuulnud oma 80-aastaselt isalt (1911). Trükitud: M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 6-7: O. Loorits. Vanarahva pärimusi, 1934. lk. 89; 1936, lk. 104. Sisestas USN
Ehk küll Kodavere kihelkond Kalevipoja vana tallermaa olnud, teab rahvas ometigi õige vähe sääl kangelasest jutustada. Murde kuulamise asjus hulkusin igast vallast läbi ning igal pool tahtsin teateid ka Kalevipoja kohta korjata, aga harilikult vastati: meil neid raamatuid ei ole olnud, ei tea ka sellepärast tervest loost midagi. Kuid ometi on mõned vanematest vähesel arvul riistmekesi traditsioonilistest juttudest alal hoidnud. Järgnevad näitused peaksivad jutustajate tõenduse järele kõigest kirjanduslisest mõjust täitsa vabad olema. Alatskivil kõneles üks vanamoor järgmist juttu, mida ta 80-aastaselt ära surnud isa purjuspääga alati lobisenud: Kalevipoeg tulnud üle järve (= Peipsi) siiapoole ja toonud seitsesada saelauda turja pääl. Näinud: vanapaganad peavad isekeskis sõda. Läinud neid lahutama ja peksnud kõik seitsesada saelauda vanapaganate pihta puruks. Kolm lauda ainult jäänud enam järele. Siil hõiganud põõsast:. "Kalevipoeg, vend, löö servi laudu!" Nõnda hakanudki lööma ja kolme lauaga tapnud kõik ära. Siis küsinud: "Vend, kes sa olid, kes sa mind õppasid? Tule välja!" Siil ütles: "Ma olen alasti, ma välja ei julge tulla." Kalevipoeg lõegas talle kuuehõlma ja andis katteks.

EKnS 32, 1 < Kodavere khk., Alatskivi v. - Lauri Kettunen < üks vanamoor, kuulnud oma 80-aastaselt isalt (1911). Sisestas USN
Siin rannal, Laheperä kohal on kivi, kus sügaval inimese jälg. See olla Kalevipoja pahema jala jälg. Siit astus kohe Piatskivile, kus tal säng. Sinna heitnud puhkama. Kalevipoeg kannud ka liiva kuuesiivaga, vist siis, kui omale sängi tegi. Liiv kukkunud kord siiva seest välja ja sest sündinud mägi, Tikkumäiko, mis sängi lähedal kesk heinamaad on. Alasuvälja pääl on Kalevipojakivi. See olla Kalevipoja lingukivi. Rahvas mõtelnud, et raha sees ja lõhkunud ühel öösel kivi ära. Ta olnudki nagu kahest jaost juba vanast kokku pannud.

EKnS 32, 1/2 < Kodavere khk. - Lauri Kettunen (1911). Sisestas USN
Muidu olnud hää tugev mees, sest Peipsi olnud perseni, Lahejärv labajalani. Mõned ütlevad jälle: "Peipsi järv perseni, Kaiu järv kaalani, Mustjärv munnani, Emajõgi helmini." Jumal teab, kui suur ta võis olla.

EKnS 32, 2 < Kodavere khk., Pala v. - Lauri Kettunen (1911). Trükitud: M. J. Eisen. Tartumaa muinasjutud, lk. 13-14; O. Loorits, Vanarahva pärimusi 1934, lk. 89-90; 1936, lk. 105. Vt. muist. 369. Sisestas USN
Kalevipoja sõjalugu vanapaganatega tuntakse igas vallas. Palal alustas jutt isemoodi: Tulnud kalevipoeg, kakssada lauda olnud seljas, kaks tüdrikud olnud laude pääl. Ise veel ütelnud: "Tited one mul laude õtsan." Vei neid nõndaviisi edasi. Tema oli neid nõidade käest ära päästnud ning põgenes. Tuli sotilastega sõda (järgneb nagu eel). (Sotilased. Arvatavasti ei ole "sotilased" muud midagi, kui sortsilasete - see sõnakuju tuntakse rahva seas ka - ümbermoonutus. Vahest on sõna raamatust õpitud ja siin nn. rahvaetümoloogiaks (=rahvaomaseks sõnaseletuseks) välja kujunenud.) Edasi olen nimetud vallast järgmist üles tähendanud: Kange mees olnud /Kalevipoeg/: kui magama heitnud, olnud vakamaa täis. Rüpega veenud ise selle maa, kust sängi omale tegi. Heitnud kord sängi magama, tulnud vanapaganad, tahtnud teda kusega ära uputada. Sest sündind Alatskivile Mõisajärv. Kalevipoeg läinud jõest jooma. Tõised (=sortsilased) raiunud kindusooned maha. Pandud hobuse selga, läinud põrgu ukse juurde, tahtnud ust maha koputada. Käsi jäänud aga kinni ja on kuni viimsepäivani. Kiäpä jõest paistnud ta mõõk neljaba õhtuti välja. Viidud seitse paari härgi ja hakatud välja vedama. Juba hakanudki liikuma, saadud ju serva, üks ütelnud: "Nüüd, kurat, tuled!" Sel korral aga kukkunud kohe tagasi, miks kurja nimetas.

EKnS 32, 3 < Kodavere, Pala v., Halliku m. - L. Kettunen (1911). Trükitud: O. Loorits, Vanarahva pärimusi, 1934, lk. 90; 1936, lk. 105. Sisestas USN
Kalevipoeg käinud Riia linna juures Koevajõe (= Kuiva?) 1 ääres vähki püüdmas. Tal olnud suur kuusepuu vardaks. 1 Tõepoolest on vihjatud Koiva jõele. - E. L.

EKnS 32, 2/3 < Kodavere, Pala v., Halliku m. - L. Kettunen (1911). Trükitud: O. Loorits. Vanarahva pärimusi 1936, lk. 105-106. Sisestas USN
Sõda teinud Kalevipojale suurt kahju. Ta ema nutnud, ja sest sündinud Tallinna lähedale Piälmine järv. Kalevipoeg käinud Riia linna juures Koevajõe (=Kuiva?) ääres vähki püüdmas. Tal olnud suur kuusepuu vardaks. Mõõk olnud tal nõnda suur, et seitse paari härgi ei jõudnud kuhugile liigutada. Kiäpä jõest ta paistab, kui ilus ilm on. Tudengidki käinud siin kord vahtimas. Sest kohast on jõgi hirmus sügav. Sinna ei usu keegi suplema minna.

EKnS 32, 3 < Kodavere, Pala v., Halliku m. - L. Kettunen < Halliku vanamees (1911). Trükitud: O. Loorits, Vanarahva pärimusi, 1934, lk. 90; 1936, lk. 106. Vrd. muist. 340. Sisestas USN
Üks kange jõumees läks oma vastast taga otsima. Ta oli nii kange, et kui vasikat sabast kinni võttis, kohe ühe käega üle kraavi viskas. Läks ja läks, aga korraga tuleb vanakurat talle vastu. Tal oli veskikivi piitsapaela otsas, tuleb ja seda plaksutab aga. Kui esimest korda lööb, siis mees putku, ise ees ja vana Jaak taga. Aga vot, tuleb Kalevipoeg neile vastu, sada lauda seljas. Ta pistis mehe tasku ja hakkasid kuradiga taplema. Kurat peksab selle veskikiviga vastu Kalevipoja põtku, Kalevipoeg raiub laudega. Lauad hakkavad juba otsa saama. Siil hõikas põõsast: "Kalevipoeg, ristivend, servi lauda, servi lauda!" Hakkas lööma, lõi kuradi maha. Aga siis Kalevipoeg küsib, et: "Kes sa põõsast kõnelid? Tule välja!" Siil ütles: "Mina olen alasti, mina ei või tulla." Kalevipoeg lõikas kuuetüki ja pani talle selga. Ja on tänapäevani siili seljas see Kalevipoja kuuehõlm. Aga pea, kuidas selle mehega lugu läks. Kalevipoeg ütleb: "Ma panin mehe tasku, ei tea, kus see on?" Hakkab katsuma - puru. Nõnda sai see kange mees ka otsa. Aga viimati olla ta ometi tapetud, nõianaised tapnud ta ära. Ta jäi magama, siis võtsid ta mõõga ja raiusid jalad otsast ära. Ta ei saanud kuhugile minna, põlvest saadik ära. Siis sai ta otsa, muidu võib-olla oleks tänapäevani elanud. "Nüüd o tämä lihonikkode pihon."

EKS 32, 4 < Kodavere khk. - L. Kettunen (1911). Sisestas USN
Ranna vallast olen varem mõned riistmed saatnud. Võib olla, et hulk jutukillukesi veel leida oleks mõne vanakese käest, ehk küll suuremat minu arusaamise järele enam loota ei ole. Tähendasin, et eelmised jututükid rahva tõenduse järele mitte "kirjatarkus" ei olevat. Kuid osalt peab tõenäolikult ka neid raamatust õpitud juttude järelkajaks peetama. Kui juba lugu raamatu läbi kas või väiksele ringkonnale tuttavaks saanud, ei jäta ta ka algupäraliselte pääle vähemalt mõju avaldamata. Mujal pool Eesti- ja Liivimaal rännates sain ma paraku kaunis vähe mahti asja kohta teateid koguda. Minu arvates tuntakse aga Kalevipoja juttu rahva seas õige vähe. Setud, kes raamatu mõjust täitsa vabad, ei tea vist kuskil kangelase nimegi. Viru rannas toimetab Kalevipoja töid vanakurat. Näituseks olgu järgmine jutt: Vikkuri luodo Kalvi mõisa kohal sündis kord nii. Vanakurat tahtis kord teed Soome ehitada, kandis munakiva põllega meresse. Kaupsaare kõrtsi kukk laulis, põllepaelad kohe katki, ja sest sündiski nimetatud "luodo" (Rannamõisa äärsed kivihunnikud Peipsi rannas olla sedaviisi Kalevipoja põllest kukkunud. Kukke sääl ometi ei nimetata. See loom on vist keskaja legendadest päritud ka Viru ranna juttude hulka. - Üleskirjutaja märkus.) Purtse kohal on üks kivi, kus inimese sõrmejäljed on näha. Vanakurat tahtnud kord kirikut sellega maha visata. Ometi teatakse ka Viru rannas, et ka Kalevipoeg ühe kivi (Ulunieme otsa) olla visanud. - Muidu on vist Viru ranna jutud kadunud Dr. Veske põhjalikult korjanud, nagu seda veel kohalikud inimesedki mäletavad.

EKnS 35, 26 (175) < Rõuge khk., Kasaritsa k. - J. Raudsepp (1913) Sisestas Kairika Kärsna, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Püha Jüri Jerkovits, keela oma kutsikad, et ei putu punast pulli, ei ka kirju lehmakest, mahajäänud tallekest, ei ka hobuvarsakest.

EKnS 1, 1 (1) < Türi khk., Väätsa v. – A. Kuusberg < L. Kruusberg (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Karja väljalaskmise sõnad Metsa iilid, metsa äälid, metsa helded isandad, metsa kuldased kuningad, siidisaba neitsikesed, lask minu loomad kaugel käia ilma hundi puutumata, kalli karu katsumata.

EKnS 1, 1 (2) < Türi khk., Väätsa v. – A. Kuusberg < L. Puurfeld (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Karja väljalaskmise sõnad Hundi(?)sõnad Metsa heldised isandad, metsa kuldised kuningad, siidisaba neitsikesed, laske minu kari kaugel käia ilma hundi puutumata, ilma karu katsumata.

EKnS 1, 2 (3) < Türi khk., Röa k. – A. Kuusberg < Aadu Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Punase elitingi sõnad Meie Issand Jeesus läheb üle liiva ja üle mäe, kolm punast roosi käes. Ühega suitsetab, teisega ohverdab, kolmandaga lindab. Nõnda linda sina, punane roos (ka) ära. Kolm korda lugeda.

EKnS 1, 2 (4) < Türi khk., Röa k. – A. Kuusberg < Aadu Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Rabanduse sõnad olla varjul laulus “Keskel selle elu sees”, 3 salm. (Kiriku- ja koduraamat, Tall. 1853, lk nr. 196 ja Ilmutusraamat 12, ps 12.)

EKnS 1, 2 (5) < Türi khk., Röa k. – A. Kuusberg < Aadu Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Nõiavormel: “Pind. Kristus x Perhitulle x Naamen x Seebe 1 ka x Naamen x Joossus x Marja x Roossa xxx (P x D x S x w x He x I x p x go x).” Paberi peale kirjutada, haige koha peale 3 korda vajutada ja ära põletada.

EKnS 1, 3 (6) < Türi khk., Röa k. – A. Kruusberg < Miina Heide (1913) Sisestas USN
Nikastuse sõnad 1. Nahk nahka, luu luusse, liha lihasse, soon soone, veri veresse, välti, välti, mine Jeesuse nimel ühte. 2. Nikastand, nikastand, nikastand. 3. Meie Issand Jeesus Kristus sõitis kõige kõrgema mäe peal, püi lindas urve hobune kohkus, hobusel nikastus. Nahk nahka, luu luusse, liha lihasse, soon soone, veri veresse, välti, välti, mine Jeesuse nimel ühte. (Peale lugeda).

EKnS 1, 3 (7) < Türi khk., Röa k. – A. Kuusberg < Miina Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Elidingi sõnad (Punase roosi sõnad.) Meie Issand Jeesus Kristus lindas üle liiva, üle maa; kolm punast roosi käes. Ühega suitsetas, teisega ohverdas, kolmandaga lindas. Nõnda linda, sina, punane roos, ära. (Peale lugeda.)

EKnS 1, 4 (8) < Türi khk., Röa k. – A. Kuusberg < Miina Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Valge roosi sõnad 1) Meie Õnnistegija käis mööda maad, kolm lille käes; üks sinine, teine punane, kolmas kullakarva. Naine tuli vastu, ütles: “Miks sa tühja veepangega käid?” 2) Kolm ingelt tulid taevast maha ühte hädalist inimest häda eest aitma. Kolm ingelt tulid taevast maha ühte hädalist inimest häda eest aitma. Kolm ingelt tulid taevast maha ühte hädalist inimest häda eest aitma. 3) Tagane sa, valge roos; sina tongid mind üks kord, mina tongin sind ühessa korda. (9 korda lugeda.)

EKnS 1, 4/5 (9) < Türi khk., Röa k. – A. Kuusberg < Miina Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Riisisõnad Lapsel lakalta tulussa, kõrgelt mäelta kõpatile. Mind aga palvel palutakse: Kusse sööki siia tulnud? Riisi tulnud Riiamaalta viie venna väravasse. Mis see riisi siia otsib? Liha sööma, verda jooma.

EKnS 1, 5 (10) < Türi khk., Röa k. – A. Kuusberg < Miina Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Ussi sõnad. Ussikene, hullukene, ää salaja salva, ää pimedas pista, nägemata näpista; mässi ennast mättaesse, keera ennast keraessa, poe puujuure alla. Maole madalad jalad, kärbse keel lühike. Nii pehmeks mao keel, kui neitsi nisaots. M. Heide on kui nõid tuntud. Oma tarkuse saanud ta vist Mari Rummali käest, see jälle omakorda kuulsa Röa k. Unimäe Juhani k. A. Kuusberg

EKnS 1, 119/21 < ? – A. Kuusberg (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003
Vanade rahvalaulude saak oli ootamata väike. Vana laul on kadumas. Isamaalaulu kuuled harva. Kibe töö vähese arvu töölistega ei anna laulmiseks mahti. Kaks suurt laulikut olid vahepeal ära surnud, mitmed tühjaks pumbatud (näit. kuulus Piiumetsa laulik Kai Binder, Indrikäär Röa Peeramäel jne.), mõned vanaks ja kurdiks jäänud, teised jälle palvevendade kilda löönud (Lagendoffid Väätsal jt.) ja ei võta jutulegi. Kõik üle 60 a. vanad. Mõned koguni 85 a. – Kirja panin 1706 rida, sealhulgas on mõndagi uuema aja sündmuste vastukajast jne., mis tänini korjajate poolt tähelpanemata jäetud. Nõiasõnu sain 5 lehekülge (74 rida). Üks lausuja suri just sel ajal. Teine sõitis ära või peitis ennast ära. Niisugust asja häbenetakse. Mõned taimenimed (60-70 n.), värsimise viisid (pooleli), vanadsõnad (u. 40 vs.) ja kõnekäänud, arstimiseviisid (u. 50 a.v.), kohanimed (pooleli), teated kohal. tähtsamate isikute üle, punktid vanausku (u. 25 p.) ja veel ühte ja teist, mis kodumaa tundmiseks tarvilik, olen üles kirjutanud. Et korjatud materjal veel lõpulikult ei ole korraldatud, siis ei saa praegu kindlasti ütelda, kui palju seda ja teist on. Sedasama pean ma murdesõnadest ütlema. Osa neist on veel sellekohaste lehekeste peale kirjutamata. Arvan üles märgitud sõnade, kõnekäänude jne. arvu paari tuhande peale. Püüdsin peaasjalikult seda korjata, mis haruldane, mis Wiedemanni kogudes ei seisa või seal teise tähendusega on, mis kirjakeeles ei leidu või harva esineb, niisama ka elava keele tehnikasõnu (kangrutööst., puusepa (tisleri) tööst. alalt jne.), sugulaste nimetusi jm. Haruldastel sõnadel on ikka selgitav lause või pikem seletus kaasas. Umbes kolmas osa korjatud sõnadest puudub Wiedemanni sõnaraamatus või on seal teises tähenduses, teisiti, teistsuguse varjundusega jne. Muidugi oleks sõnade saak suurem, kui ma kõiki tarvitatavaid sõnu oleksin hakanud kirja panema. Seda mõtlen tulevikus teha. (Ühelt poolt on uute sõnade tekkimist, teiselt poolt jälle vanade (iseäranis tehnika-) sõnade kadumist märgata. Uuema aja töötamise viis ja tööjaotus teevad kiire hävitamise tööd, vanade eesti sõnade asemele tungivad tihti võerakeelsed. Mõne asja, tegevuse jne. tähendamiseks on niipalju sõnu, et siin uute tekkimine täiesti tarbeta näib olevat. Teiselt poolt jääb keel vaesemaks. Ei või ka vene keele ja kirjakeele mõju nooremate kõnes tähendamata jätta./Lõpulikud arvud annan siis, kui materjal kõik korraldatud; niisama ka seletusesõnastiku, selle korralduse ja tarvitamiseviisi kohta. Tähendan siin ainult, et ma olen katsunud sõnastikku nii korraldada, et teda kerge oleks tarvitada. Eesti Rahva Muuseumile korjasin asju üle 100 numbri. Korjamise paik: Türi kihelkonna põhjapoolne osa. (Siis veel Paide ümbrus ja Rapla kihelk. Järvakandi klaasivabriku ümbrus läbisõidul.) Siin kaasas annan ära: 1) kimbu rahvaluulet, nõiasõnu jne. (muuseas ärakirja J. Kunderi (?) kirjutatud näitemängust J. W. Jannseni äraostmise kohta vaeste poolt), kokku 113 lehekülge (1706 rida lauluseletustega ja 74 rida nõidust), kokkuköidetult ja 2) 1140 lehte murdesõnadega (392 endist ja 748 uut; mõne lehe peal ka mitu sõna, ühe juurega ja mitu tähendust ühe ja sellesama sõna jaoks), taimenimedega, arstimiseviisidega, kõnekäändudega, vanasõnadega, vanausuga jne. Tartus, 17. juunil, 1914.

EKnS 13, 1 < Tartu l. - Jaan Moodis (1909) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kohanimedest ja nende tähendustest Holstre mõisa juures Paistu kihelkonnas Kuradi mägi, ka Kindrali mägi. Mäe pääl kasvavad suured männad, millede juurte alla Holstre kindral (nime ei tea) raudkirstuga maha on maetud. Mägi ise on Mustjärve kaldal. Ühe korra näinud lapsed õhtul Kindralimäe pääl tuld paistvat. See olnud oktoobrikuul kui vihma sadanud.

EKnS 13, 1/2 (3) < Tartu l. - Jaan Moodis (1909) Sisestas USN, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nõiajärv Holstre kroonumetsas. Praegu ei ole järvest muud tunda kui natuke tiigi suurune loigukene, ümberringi on aga mädasoo, nii et sääl vaevalt pääl kõndida võib. Korra tahtnud keegi mees järve mõõta. Ta pannud kivi pika nööri otsa, mis pääle saja sülla pikk olnud. Kivi nööri otsas ei ole sugugi järve põhja küündinud. Kui mees nööri välja tõmmanud olnud kivi asemel nööri otsas verine oinapää suurte sarvedega. Teist korda lasknud mees nööri järve põhja. Kui ta nööri välja tõmmanud, olnud nööri otsas madu; nüüd ehmatanud järvemõõtja mees nii ära, et ta kolmandat korda enam ei julgenud nööri järvepõhja lasta ja pandis putked mängima.

EKnS 13, 3 (4) < Tartu l. - (1909) Sisestas Merje Susi 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Valuoja jookseb Viljandi linnast välja. Selle lähedal on pumbakaev (mitte presskaev), kust ise välja jookseb.

EKnS 13, 4/8 (7) < Tartu l. - Jaan Moodis (1909) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu kink Nõo kihelkonnas Aru vallas, Kögli talumaa peal. Ennemuiste olla tondid sääl kingu pääl raha kuivatanud. Nõo kihelkonna keelemurraku peal on kingu nimi Rahahaude kenk. Säälsamas Kögli talus olnud vanal ajal peremeheks keegi lätlane, Kögli Peeter nimi. Sellel Kögli Peetril olnud palju pisuhändi, kes temale ööseti varandust kokku vedanud, nii et aina tulised jooned taeva pääl näha olnud. Kui ta korra reht peksnud, lennanud pisuhänd läbi rehealutse. Peeter käratanud temale: "Oh sa pisuhänna räuk (rävak)! Ku läits läbi rõukealutse!” (reie aluse). Kögli Peetrel olnud tüdruk teenijaks. Talve ajal korra, kui lehmad veel piima pole annud, olla tüdruk tähele pannud, et perenaine keedab tihtipääle piimasuppi. Tüdruk mõtlema, kust perenaine piima võtab. Korra pannud perenaine paja tulele, läinud ise aidast tatratangu tooma, et putru keeta. Selle vahe sees peitnud ennast tuppa ära, et vaadata, kes pudrule piima toob. Korraga jooksis must kass tuppa, karganud paja ääre pääle ja oksendanud pajasse, pääle selle jooksnud kass jälle välja. Ka tüdruk tulnud peiduurkast välja. Kui perenaene tuppa tulnud, pudru valmis keetnud, on kõik sööma istunud, kuna tüdruk ennast haigeks teinud. Küll perenaine meelitanud: "Tule sööma, magus, piimane, pehme puder, saad terves!" Aga tüdruk mõtelnud: “Kassiokset ma ei söö.” Kögli Peeter olnud väga rikas mees, üle mitme valla. Temal olnud hääd hobused. Kui ta kaevupange liigutanud jooksnud hobused ise koplist kodu jooma ja kui ta nad ära oli jootnud, siis vilistas korra ja hobused jooksid koplisse tagasi. Kui ta säält talust ära läinud, matnud ta hobuse pääluu karjavärava alla maa sisse ja on sellega ka hobuseõnne sellest talust ära viinud, nii et uuel peremehel ühe aasta sees kuus hobust ära lõppesid ja hulk kariloomi otsa sai. Viimaks on talu sulasel korda läinud üles leida, kuhu kohta hobuse pääluu oli maha maetud ja võeti see maa seest välja. Et hobuse pääluu maa sees oli, sellest on kaardikaeja teatanud: "Põhja pool väreti all on hobuse pääluu maa sees, kui see säält välja kaevatakse, siis tuleb ta ahjus ära põletada, siis tuleb hobuste ja loomade õnn tagasi. Hobuse pääluu visati nüüd põlevasse ahju ja see põlenud suure praksumise ja paukumisega, kuna juuresolijad rõõmustades ütlesivad: "Kuulge kui vanatont lõhki läks." Sellest ajast saadik Kögli talus alati hää hobuse ja loomade õnn olnud.

EKnS 13, 8/9 (8) < Tartu l. - Jaan Moodis (1909) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Väikese järve rahaauk Aru vallas Nõo kihelkonnas Tsirgu talu saunas elanud Pundri Jaan, vaene mees. Korra äratatud teda üles öösel ja üteldud temale: “Mine väikese järve ääre ja too säält rahakerst ära, mis sõja ajal senna on pandud. Mees pole läinud ja uinunud magama. Teist kord äratatud üles ja kästud minna raha järgi, jälle pole mees julgenud minna. Kolmas kord äratatud teda jälle üles ja käidud temale tungivalt pääle, et ta raha järele läheks, muidu lähevat raha järve põhja. Ka nüüd pole mees enne läinud, kui hommikul koidu ajal järve ääre läinud, olla natukene veel kirstu veepinnal näha ja kullakuhi läikinud päeva käes. Mees tahtnud veel raha võtta, aga raha kadunud kolinal järvepõhja ja näki hääl ütelnud järvest: "Hilja tulid, mees, nüüd ei saa enam midagi." Kahjatsedes läinud ta kodu. Teine kord maganud Pundri Jaan jälle omas saunas, kui teda keegi üles äratanud ja käsknud sauna tagant saapasääre täis kulda välja kaevata. Tema pole läinud, teist kord pole ta veel läinud, kolmas kord äratatud teda üles ja üteldud: "Kui sa nüüd raha tooma ei lähe, siis saad ära tapetud." Nüüd tõusnud ta üles, võtnud labida, läinud sauna taha ja kaevanud sääl kohal, kust juhataja juhatas. Kohe leidnud ta saapasäärega hulk kulda ja saanud sellest päevast saadik rikkaks meheks.

EKnS 13, 10 (9) < Tartu l. - Jaan Moodis (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha leidmine kivi alt Korra näidatud unes kellegile vaesele mehele, et tee ääres Aru vallas ühe puudalise kivi all rahakast on ja kästud ära tuua. Kolmekordse käsu pääle pole mees läinud. Hommikul, kui päev tõusnud, läinud ta senna kohta, kuhu teda juhatati ja leidnud, et kivi on koha päält ära tõstetud ja kivi all on rahakasti ase olemas. Pärast olnud kuulda, et keegi teine mees on juhatamise peale säält raha ära viinud, sest juhataja olla esimesele mehele ütelnud: “Kui sa ei lähe raha ära tooma, siis ma saadan ühe teise.”

EKnS 13, 11/2 (10) < Tartu l. - Jaan Moodis (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas mees tontidega hädas oli. Korra on talu sulane Aru vallas Kögli talus soojasse rehetuppa magama heitnud. Keset öösel äratatud teda magamast üles ja tema näinud, et tema ees kaks vanakuradit seisavad. Nendel olnud sarved pääs, pikad sabad taga, teine jalg hobusekabjaga ja koledad punased, kuna suust tuld sülitanud. Tondid ütelnud mehele, et ta nendega ühes tuleks Köia pääle (Köia-päälne on Aru vallas Nõo kihelkonnas Karijärve ääres kaunis suur mädasoo, kus keegi palju pääle ei julge minna ja Karijärvest jookseb oja välja läbi Köia-päälse mädasoo ja ojast on purded üle säetud). Selle Köia-päälsete purrete pääle viinud koledad tondid mehikese ja ähvardanud meest Köida visata, kui ta mitte nende ette ennast ei kummarda. Mees on siis kuradit kummardanud ja need on teda kodu tagasi toonud. Mees äratanud perenaese üles ja jutustanud sellele loo ära. Mees olnud üleni märg.

EKnS 18, 1 (1) < Tarvastu khk., Uue-Suislepa v. - Aleks. Johannson < L. Johannson < Liisa Mägi (1916) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üle, üle, vihmake, üle, vihmahooke, likes teed mu, vaese latse. Mul pole kodu, kos ma kuiva, tare ei, kos ma tahene. Kodu suure kuuse all, tare laia tamme all. Vii vihma Viljandisse, kanna hoogu Karksiesse: Viljandin vili palanu, Karksin kaara kõrbunessa, Siis saab Riia Ristu1) juua, siis saab Pärnu Päitsi1)juua. 1) Ristu, Päitsu - lehma nimed.

EKnS 19, 57 (1) < Väike-Maarja khk., Vao v., Kiltsi Liivaküla k. - Arnold Dengo < Maanus Viit (1912) Sisestas, kontrollis ja redigeeris 2003
Hundisõnad Hulgu, hulgu, hundikene, longi teeda, tömpijalga, sombi suurta sooda mööda, tigedad rägadad mööda, risti-rästi radada mööda. Lääd sa lageda väila peale, suu laiali, silmad laiali. Su suu sulavõista, hambad meevahasta. Jooned joosku vastu põhja.

EKnS 19, 57 (2) < Väike-Maarja khk., Vao v., Kiltsi Liivaküla k. - Arnold Dengo < Maanus Viit (1912) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ussisõnad Tidit, iidit, tinger jünger, soo sünger, sarapuu jünger, tinger jünger loogeline. Keri sa ennast keraje, mässi mätaste vahele, soo sammalde segaje. Ära sa minusta koska, koska kahteda kivije, nelja neiduda nisaje.

EKnS 19, 58 (3) < Väike-Maarja khk., Vao v., Kiltsi Liivaküla k. - Arnold Dengo < Maanus Viit (1912) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vitsasõnad Soost mul toodi soojad vitsad, pajusta palavad vitsad, miska meesta löödaneksa, meie nahka napsitakse. Löö sa lemmelgalle, tao kui tammepakukesta. Oo, tule, tuline kurat, üle üheksa kiriku. Too sina tuline kuuba, kanna raudine kasukas, vii viisi vaibakesta, pane paasine palakas.

EKnS 2, 25/6 (7) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild (1906) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Jutustus Tallinna Olevisti kiriku ehitajast. Sellest on rahvasuus järgmine jutustus. Tallinna Olevisti kiriku ehitaja ei ole kellegile oma nime öölnud, enne kui kirik oli valmis saanud ja tema torni otsa viimast muna (ja risti) oli pannud. Siis oli ta seal oma nime Olevist nimetanud. Sellepeale oli ta siis torni otsast maha kukkunud ja lõhki läinud, kust uss ja konn olid välja tulnud.

EKnS 2, 26 (3) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild < Aleksander Müür (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vana usk. Kui uuel aastal mets vangis on (lumes), siis sureb see aasta palju noori loomi.

EKnS 2, 26/7 (8) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild < Aleksander Müür (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Heinasaat metsas jookseb. Kord elas Avinurmbes Kõrve külas väga julge jahimees Jaan Kakasson, kutsuti Mihkra Jaan. See oli läinud kevadel ühel laupäeva õhtul Avinurme Laekõnnu küla ligi välja jaare püssiga jahi peale, hommikust valmis tetri laskma. Korraga oli kuulnud edemalt mähetamist, otsegu lammas oleks määnud. Siis oli näinud, kui üks must loom temast suure kohinaga mööda oli läinud. Ta oli olnud niisama suur nagu heinasaat, ka niisama moodi, pealt ära teritatud. Aga tema ei ole tunnud, mis loom see olnud.

EKnS 2, 27/8 (9) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild < Aleksander Müür (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Must müts metsas lendmas Üleval nimetud jutu sees Mihkra Jaani poeg, kutsutakse Naarismaa Madis, oli kord metsas olnud jahi peal püüsid vilistamas. Äkitselt oli temast loom, nagu must müts, ümmargune, kõrgel õhus tahtnud mööda lennata. Tema oli näinud selgesti, ka tema hea jahikoer, kes tal ühes oli olnud, oli näinud ja jooksnud sinnapoole, kinni võtma. Tema oli kohe lasknud, aga peale pauku oli nii ära kadunud, et ei ole midagi näinud.

EKnS 2, 36/7 (3) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild < Liisa Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rüpp täis kulda Kasepal, Peipsi jääres, olid kaks meest ühel hilisel suveööl metsa serva mööda kusagilt kodu poole kõndinud. Näinud metsast tuld. Mõtelnud: "Vist on õitsilised, läheme vaatame ehk saab piibu pääle tuld." Sinna jõudes näinud, et kolm meest kibedaste tuld teinud. Nemad olid tundnud neist nagu hirmu. Üks oli küsinud neilt: "Mida teie käite?" Nemad olid vastanud: "Meie tahtsime tuld saada." Sellepeale oli ta teist meest käskinud rutulise häälega: "Hoia rüpp lahti!" Mees oli hirmuga seda teinud. Siis oli talle kolm korda labidaga kuuehõlma süsi visanud ja üelnud ise: "Pane kuuehõlm kõvaste kinni. Enne ära lahti tee ega vaata, kui siit edemale ära saad!" Mees oli hirmuga mõtelnud: "Põletagu peale minu kuuehõlma ära, aga mina lahti ei tee." Kui ta pärast oli vaadanud, olnud kuuehõlm kulda täis. Need mehed olid siis rikkaks saanud.

EKnS 2, 43/4 (7) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild < Rahvasuust (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Millest sai nimi Avinurm See praegune Avinurme valla koht olnud enne lage nurm. Kord tõusnud Peipsis suur vesi ja ujutanud ka kõige selle nurme üle. See olnud kevade. Kui vesi oli ära kuinud, siis olnud ka see nurm havikalu täis, mis järvest olid tulnud - kuival. Siis oli tulnud sellest nimi Avinurme.

EKnS 2, 55/6 (2) < Torma khk. - Mihkel Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakast Avinurme vallas Kõrve külas vana Kõrve metsavahi Jüri oli oma vennaga kahekeise sealt Rootsikäpa nõmmest ühel suveööl käinud kaevnud maa seest vana rootsi rahakasti välja ja toonud ära. Ühes sealt olid veel toonud malm suuredtükid, mida nad sealt olid leidnud. Neist olid pannud saunaahju kerisse võllid, mis praegu alles on. Sellest said Kõrve metsavahid rikkast. Räägitakse, et neil oli olnud ka tont, kes rikkust oli toonud. Päeva ajal oli aga ahju peal maganud.

EKnS 2, 56/7 (2) < Torma khk., Piilsi k. - Mihkel Sild < Jaan Sild (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu jutud Avinurme mõisa Väljaaluse talu peremees Jaan Haav oli oma kapsaaias künnud. Ühe vao seest oli ater suure hunniku vana seltsi isemoodi hõberaha välja keeranud. Selle rõõmuga oli tuppa jooksnud, kutsunud lapsed ja naise appi ära tooma. Siis olnud näha, kui oleksid rahad plekk-karbi sees olnud, ater oli selle katki viinud, kust rahad välja olid tulnud. Naine ja lapsed olid rüpe sees - igaüks ühe rüpetäie – rahad tuppa viinud, arvata kilimitu täie, pannud põrandale hunniku maha. Mees oli saanud hulga aega elada ja veel teistele jagada.

EKnS 2, 57/8 (3) < Torma khk. - Mihkel Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha kivi all Avinurmes Kõrve metsavahi jao sees kroonumetsas 81. kvartali sees, vastu Piilsi kooli krunti, Ülesoo all, on üks lage laugas, seda kutsutakse Äia naarismaa - vist oli mõni äi enne seal naarid pidanud. Seal oli üks vöödiline kivi. Räägiti, et enne selle kivi alla olla raha pandud. Kord võtnud karjapoisid labida ja läinud lõuna ajal, kui teised karjatsed lõunal kodu olnud, kahekesi sealt raha välja kaevama. Kivi olnud raske, ei ole jaksanud ära kangutada. Viimaks olid aialattidega suure vaevaga ta küliti saanud. Vanem karjapoiss oli siis kivi alt kaevama hakanud, noorem vahtinud pealt. Kaevnud hulga aega, viimaks tüdinenud ära, üelnud: "Siin ei ole midagi!" ja läinud ära. Vist oli raha väga sügavale pandud, et ei jõudnud välja kaevata. Kivi on praegu küliti alles - raha aga ootab tugevamat kaevjat, kui karjapoisid.

EKnS 2, 59 (4) < Torma khk. - Mihkel Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ülesoo linn Avinurmes, Piilsi küla jao peal, põhjapool küljes üle soo on veike küngas - alekere. Enne, kui Piilsi kolgaväljal karjamõisa oli, siis pidas mõisnik sääl vilja, nüüd on kahe taluperemehe käes. Seal olnud enne linn. Linna müürikivisid on praegu veel alles: selgest lubjast ja liivast kokku pandud. Teises otsas alekerel kasvab ilus kasemets. Seda kutsutakse Pupuaed - vist on seal linna puiestik olnud. Maa seest on sealt palju vanu raudu ja kahe teraga nuge välja tulnud. Ka olla seal palju raha maa sees, aga ei tea, kus kohal.

EKnS 2, 59/60 (5) < Torma khk. - Mihkel Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakatel jões Avinurmes, Piilsi külas, oli Mardira talu peremees oma naisega all jõel heina teinud. Näinud: rahakatel paistnud selge päevaga jõepõhjast välja. Mees võtnud püksid jalast ära ja läinud jõkke, katalt välja tooma. Katal raske, ei jaksa. Kutsunud naise appi, ikka ei kerki. Mehel tulnud äkisti meele, et kui vaestele luba/da/ siis kerkida. Hüüdnud kohe: "Pool mulle, pool vaestele!" Kohe kerkinud, kuni viimaks kaldale saanud. Mees aga oli üelnud siis: "Nüüd ta on ikka minu, parem joon viinaks, söön saiaks ja kompekiks, kui vaestele annan!" Kohe langenud katal jõkke tagasi. Veest kuulnud sulina moodi hääl veel: "Kerjata võid viina, kompeki ja saia." Kui vesi ära selginud, pole enam katalt kuskilt näha olnud.

EKnS 2, 60/1 (6) < Torma khk. - Mihkel Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuldsõrmused vees Avinurme Piilsis Uuetuura talu perenaesele ööldud unes: "Mine jaaniõhtu, kui vesi aurab, küla silla otsa, viska hõbedat vette; siis võid hommikul varanduse ära tuua. Aga kõige selle juures ei tohi midagi rääki!" Kui jaaniõhtu kätte oli jõudnud ja vesi jões kangesti auranud, läinud visanud küla silla otsa hõbesõrmuse vette. Hommiku vara läinud vaatama: veike karp paistnud vees. Toonud välja, võtnud lahti. Kuldsõrmusid täis! Naine hüüdnud rõõmu pärast, ära unestades, et ka varandust ära tuues vagane peab olema: "Hebesõrmussest jäin küll ilma, aga nüüd on mul kuldsõrmussid selle asemel küll!" Kohe kukkunud karp käest jõkke tagasi ja olnudki kadunud.

EKnS 2, 61/2 (7) < Torma khk. - Mihkel Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Avinurme Laekõnnu rahakast Avinurmes Laekõnnu külas olnud kusagil tee ääres rahakast maas. Laekõnnu küla mehed olid selle ülesse leidnud ja välja kaevnud, isekeskis raha ära jaotanud ning ära viinud. Kasti aset olid mitmed näinud.

EKnS 2, 69/71 (2) < Torma khk. - Mihkel Sild < Rahvasuust (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Jutustus, kust sai kiriku lauluraamatusse hommikulaul "Ma tänan sind, et oled mind" Kord läinud isa oma pojaga aeda tegema. Poeg murdnud aiavitsa katki. Isa läinud selle üle vihaseks, öölnud: "Kurat võtaks sinu!" Kohe tulnud kurat ja öölnud: "Anna ta siia!" Isa hakanud paluma: “Jäta ta veel mulle, kuni ta leeritud saab." Siis oli kurat veel teda isa palve peale nii kauaks jätnud kuni teda pidi ära leeritud saama. (Kui kaua seda aega oli, ei tea.) Isa läinud õpetaja juure, rääkinud sellele. Õpetaja pannud poisi kooli, koolitanud teda kuni leeri ajani. Leeritanud sest ajast ära kuni kurat poisi järele pidi tulema. Viimane öö jõudnud kätte. Õpetaja pannud siis poisi selleks ööks kiriku altari sisse piiblit lugema. Altarile tõmmanud mõega otsaga kolm viiru ümber. Käskinud poissi seal lugeda ja ei mitte vaadata, kui kurat teda viima pidi tulema, ükskõik mis moodi, kas isa, ema, venna või õe näol. Kui ta pidi kutsuma - mitte vaadatagi. Siis pannud õpetaja kirikuuksed kinni ja oma sõrmusse pitseri peale, et muud inimesed ei saa. Enne südaööd tulnud kurat teda ära viima. Kutsunud teda ära. Küll olnud vahel tema isa, vahel kui ema, vennad ja õed, kes teda olid kutsunud ja öölnud: "Mis sa seal teed? Tule ära!" Astunud kahest mõegaviirust üle, mis õpetaja oli tõmmanud, aga kolmandast enam ei ole üle astunud. Tema oli aga lugenud piiblit järsku, ei ole kuhugile vaadanud. Kui hommiku oli kätte jõudnud, siis olid kõik kutsujad ära läinud. Siis tulnud ka hommiku valges õpetaja kiriku vaatama, kas poiss alles on. Kui ta sinna oli saanud, siis laulnud poiss altari sees laulu: "Ma tänan sind, et oled mind, oh Jumal! armust hoidnud." Siis saanud see laul ka meie kiriku lauluraamatusse ülesse kirjutud, mis praegu alles on. Nii saanud see poiss kuradi käest ära päästetud, mida isa oli talle lubanud. Õpetus, et kurja ei tohi mitte öölda.

EKnS 2, 72 (8) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Mihkel Sild < Toomas Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaauk Avinurmes Piilsi külast Lohusoo minna on tee jääres nõmme peal rahaauk. Vana Müüri Toomas oli käinud sealt raha kaevamas. Rahaaugu ase on praegu veel tunda.

EKnS 2, 72 (9) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Mihkel Sild < Johannes Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Toobi täis rublatükkisid Avinurmes Piilsi külas oli saanud Värava vanamoor Piilsi küla kõrtsi maa pealt Kubja aiast aia alt kadakateivaste vahelt maa seest toobitäie rublatükkisid.

EKnS 2, 72/3 (10) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Madis Sild < Toomas Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kalliskivi. Avinurmes Piilsis Kolgaväljal oli leidnud Kolga taluperemees poisikesepõlves jahi peal käies Avinurmes Kärasi suurest soost kalli kivi. Kivi olnud imeilus, läbipaistev - soo samble peal. Oli aga selle Kivi Kärasi külasse Mäe künkale lepikusse ära kaodanud. Küll oli veel otsinud, aga enam ei ole ülesse leidnud.

EKnS 2, 73 (11) < Torma khk. - Madis Sild < Madis Sild (1907) Sisestas ,kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kahe teraga kirves Avinurmes Kärasi külas elav naesterahvas, Kopli vanamoor, oli leidnud Lohusoost Separa kohalt jõe jäärest liivamäe seest - kui sealt Lohusoo kiriku ehitamise liiva oli kaevetud - kahe teraga kirve. Kirves olnud vanamoodu, mõlemil pool terad. Tema tegi pääsugemise harjasid, siis oli käinud selle kirvega metsast kuuse küllest tõrva raiumas. See kirves võib veel praegu seal Kopli talus alles olla.

EKnS 2, 74 (12) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Toomas Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tammeregi tammepalgiga soos Kusagil kaevnud mehed kraavi. Leidnud soost maa seest tammeree ja tammepalk veel peal.

EKnS 2, 74 (13) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Madis Sild < Toomas Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha maa sees Kusagil leidnud kraavikaevjad suure hulga raha maa seest.

EKnS 2, 82 (5) < Torma khk., Avinurme v., Kodassaare k. - Madis Sild < Jaan Kask (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuu madalalt käima hakkab, siis peab viimnepäev ligi olema.

EKnS 2, 83 (5) < Torma khk., Avinurme v., Kodassaare k. - Madis Sild < Jaan Kask (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Enne ei pea puul koor lahti minema kevadel, kui müristab. See peab põrutama lahti. Sellepärast ei saanud kevadel karjalapsed enne pajupilli, kui müristas.

EKnS 2, 83/4 (1) < Torma khk. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kanga viimisest Avinurmes, Teadussaare külas tahtnud tont ühel küla vanamooril kanga ära viia. Kangas olnud südapäeva ajal aias pleekimas. Korraga tõusnud seal kohal kange tuul. Kangas tõusnud ülesse lendu, üle aedade, kõrgele ülesse. Vanamoor näinud seda, läinud jooksuga järele ja hõiganud selle suure hädaga, et tont kanga ära viib: "Tule jumal appi!" Siis oli lasnud tont kanga maha. Vanamoori enese jutustus.

EKnS 2, 88 < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Madis Sild < Madis Jago (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Järve pääl küünal põlemas Suure katku ajal surnud saksad ära (muidugi ühes ka teiste inimestega). Porkuse mõisas (ma ei tea, kus see on. Kas mitte Porkuni? A. Jürgens) olnud järele jäänud mõisaherra - üks vanapoiss - oma sõsarega. See olnud kuri herra. Sõsar hakanud mõisa tallipoissi armastama. Mõisa ligidal peab olema veike järv. (Porkuni mõisa ligidal on tiik või järv. A. Jürgens) Kuri mõisaherra oli vihastanud, miks sõsar tallipoissi armastama hakanud ja uputanud sõsare järve ära. Sellest saadik oli iga ööse kesk järve küünal põlenud kuni viimaks õpetaja oli käinud järve pääl, ära matnud. Siis oli küünlatuli ära kadunud. /A. Jürgensi märkused pliiatsiga käsikirja vahele kirjutatud./

EKnS 2, 91 (1) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Elias Soo (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kevadel viljategemise ajal. Kui kevadel toomingas õõlitseb, siis peab olema linategemise aeg.

EKnS 2, 91 (2) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Elias Soo (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui “kesajumal” (on ka toomingas) õõlitseb, siis peab olema odrategemise aeg.

EKnS 2, 98/9 < Torma khk., Avinurme - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Jutustus piiludest Avinurme vallast Kõrve külast läinud Müüri Mart Virumaale lõhmusekausi kaabale. Jäänud ühte talusse öömajale. Õhtul toonud perenaene kausiga piima, pannud kesk tuba põrandale ja kutsunud: "Piilu, piilu, piilu, piilu!" Siis tulnud palju ussa nurgast kausi kallale piima jooma. Saanud piima joodud, siis läinud jälle nurka ära. Temale tehtud põrandale ase maha. Heitnud magama. Piilud tulnud ka tema juure õlgede sisse ja kahistanud neid. Temal ei ole kõigel ööl und silma tulnud.

EKnS 2, 102 (1) < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vandumine Enne võidud ka vandumisega teisele kurja teha: kas mõnd haigust külge vandu, mis enam ära ei paranenud, ehk muidu vigaseks, kas mõnd ihuliiget ära vandu ehk muud kurja.

EKnS 2, 102 (2) < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Avinurmes, Kõrve külas käinud Müüri Mart Pika Jüri värava tagast rohtu ajamas. Pikk Jüri ei ole seda sallinud ja üelnud: "Peaks ta pimedaks jääma, et ta enam ei näe siit minu värava tagast tulla rohtu ajama, Pääle selle jäänudki Müüri Mart pimedaks ja olnud surmani pime.

EKnS 2, 102/3 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Nõidumine Olnud ka nõidasid, kes teisele oma nõidumisega kurja tegivad: Kui ta teise looma külge vai näpiga puutus, siis see loom enam elusse ei jäänud. Neid nõidasid ei ole sallitud, kui nad kätte oli saadud, siis oli neid peksetud, et nad oma nõidumise maha jätaksid, aga see ei ole aidanud; peks ei ole neile midagi teinud: nad pannud haukuu oma asemel peksjate ette, peksjad ei ole midagi näinud ega aru saanud, et see haukubu olnud. Kord oli ühte nõida peksetud. Nõid oli pärast ise rääkinud, et tema pannud peksjatele haukuu ette ja ise naernud mujal kui haukubu peksetud, öölnud: "Küll nad annid haukuule."

EKnS 2, 112/3 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva
Surnuvaim laes kõndimas Elanud kord Mustvees mees nimega Neiman. See olnud tark mees: ta oli pidanud enamiste tohtriametit ja teinud palju inimesi terveks. Ka olnud ta suur joodik ja kuri mees. Sel olnud seitsmes Moosese raamat. Siis oli võinud ta sellega ka surnuvaimud välja kutsuda. Kui öösetel üksi oli olnud, siis olnud tal tihti tuba vaimusid täis. Selle raamatuga oligi ta ka inimesi terveks teinud. Et ta kuri mees oli olnud, siis oli tapnud ta oma lapse ära. Ta oli teda peksnud nii kaua kui poolsurnuks ja visanud ta siis öösel õue. Siis oli tulnud see tema lapse vaim tuppa ja kõndinud laealust mööda. Siis oli see Neimann üelnud selle vaimule: "Mine ära! Miks sa mind kiusad, ma olen Jeesuse Kristuse nime pääle ristitud?" Siis oli see lapse vaim ära kadunud.

EKnS 2, 115 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva
Vere kinnipanijad Olnud ka vere kinnipanijaid. Kusagil olnud vere kinnipanija. Kui enam verd kinni ei ole saanud, siis see ikka oli kinni pannud. Ta oli pobisenud mõne sõna, teinud haava juures kätega mõne kunsti - ja veri olnudki kinni.

EKnS 2, 119 < Torma khk., Avinurme v., Kõrveküla k. - Madis Sild < August Müür (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Millal raha saab Kui jaanipäeva öösel sõnajalgade sisse metsa maha heita ja oota, siis tuleb vanapagan ja teeb kõiksugusid hirmutusi. Kui kardad, siis tapab ära, aga kui ei karda, siis saad tema raha omale.

EKnS 2, 119 (2) < Torma khk., Avinurme v., Kõrveküla k. - Madis Sild < August Müür (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kus rahaauk on Avinurme vallas, Kärasi külas, Kärasi veski juures peab rahaauk olema.

EknS 2, 120/1 < Torma khk., Avinurme v., Jõemetsa k. - Madis Sild < Jüri Sild (1907) Sisestas Janne Juuse, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuba jõmpsikid täis. Kord elanud Mustvees üks mees nimega Neiman. Sel olnud kuues ja seitsmes Moosese raamat. Tema oli pidanud ka tohtri ammetid ja olnud sellega väga tark. Siis oli ta ka seda nende Moosese raamatute järele teinud. Kord läinud ta kodust ära. Kuues ja seitsmes Moosese raamat jäänud välja. Sulane olnud kodu. See ei ole sellest raamatust midagi teadnud ja hakanud lugema. Siis tulnud tuba jõpsikid täis. Neiman tulnud kodu. See hakanud siis seda kohta säält raamatust tagurpidi lugema. Siis kadusid jõmpsikad jälle ära.

EKnS 2, 121/2 < Torma khk., Avinurme v., Jõemetsa küla - Jüri Sild < Kadri Kase (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Põleva maja kustutamine. Torma kihelkonnakiriku köstril olnud ka kuues ja seitsmes Moosese raamat. See oli pidanud ka tohtri ammetid, andnud ka rumala koera tõbe vastu rohtu inimestele ja loomadele, iseäranis suur sigade haiguste tohterdaja olnud ta. Kord olnud sääl leerilapsed. Näinud, et Linnutaja mäel oli maja põlenud. Mõned nendest teadnud, et köster võib teda küll ära kustutada ja käskinud temale üelda. Niipea, kui köster oli omast toast välja tulnud ja põlevat maja näinud, siis kustunud ta kohe ära. Jutustanud Jüri Sild Avinurmes Jõemetsa külas, kes oli kuulnud Avinurmes Jõemetsa külast Kadri Kase suust, kes ise leeris olnud ja seda näinud.

EKnS 2, 122/4 < Torma khk., Avinurme v., Jõemetsa k. - Madis Sild < Jüri Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kellel veel kuues ja seitsmes Moosese raamat olnd Elanud kord Tartumaal Lilastvere külas mees, keda Lilastvere Joosepiks kutsutud. Ka temal olnud kuues ja seitsmes Moosese raamat. See oli pidanud ka tohtriametit ja olnud väga osav selle üle. Siis oli ta suurem jagu oma arstikunsti selle raamatu järele teinud. Kord olnud Avinurmes Piilsi külas Kuke Jaanil luuroos jalas, jalg valutanud koledaste. Sääl läinud siis tema vend Madis Lilastvere Joosepi juure abi paluma. Kohe, arvata selsamal tunnil, kui ta Lilastvere Joosepi juure oli saanud ja temale oma venna haiguse oli ära rääkinud, olnud ka vennal, Jaan Kukel, valu mööda. See Lilastvere Joosep, kellel see raamat olnud, oli ise rääkinud, et tema võib kõik teha, hääd ja kurja, aga ei taha teha: ta on mõni asi väga kole. Oli ka üelnud, et tema võib saada teha nii, et pool maja ära põleb ja pool põlemata jääb. Sääl raamatus peavad niisugused sõnad olema, millega võib saada teha. Olnud siis temal ka vere kinnipanemise sõnad. Kui keegi nii suure haava saanud, et enam veri kinni ei ole jäänud, siis oli Lilastvere Joosepil see kerge asi olnud. Ta oli veel rääkinud, et kellel see raamat on, siis ei saa surra ka muidu, kui ta selle raamatu kellegile annab ehk ära lubab. Siis ei ole tema ise ka enam muidu surra saanud, kui ta oli selle raamatu teisele ära lubanud. Tal ei ole hing kudagi välja läinud, ei ole surnud ega elanud. Jutustanud Jüri Sild Avinurmes, Jõemetsa külas.

EKnS 2, 125 (1) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild (1907) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Lendvast On niisugune äkkiline haigus, mis ka inimese või looma äkitselt läbi rabab, et ta sureb. Ka seda peab üleval olema kuuendas ja seitsmendas Moosese raamatus, kuda lendvad saab teha. Peab olema see lendva niisugune, et teine inimene võib teisele teda saata, kui pitkse noole, kes läheb ja surmab.

EKns 2, 125 (2) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild (1907) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes mõistis lendvat saata. Vana Tõrma köster, C. R. Jakobsoni isa oli mõistnud õige heast lendvat teisele saata. - Siis olidki saksad kartnud C. R. Jakobsoni väga.

EKnS 2, 130 (4) < Torma khk., Avinurme v., Vadi k. - Mihkel Sild < Abram Kask (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Piksenool. Piksel peab nool olema, millega ta lõhub ja purustab. Kes selle nooli kätte saab ja selle alati enesega ühes kannab, sellele ei pea püssikuul külge hakkama. Jutustanud Abram Kask Avinurmes, Vadi külas.

EKnS 2, 130 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu jutt Raha Karksi-Nuuja järves Vanal ajal, kui sõda olnud, siis jäänud Karksi-Nuuja järve palju raha. Karksi-Nuuja lossi müür lõhutud maha, see langenud sinna järve, siis saanud see järv prahti täis, nii et enam säält järvest raha kätte ei saa.

EKnS 2, 130/1 (2) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Gustav Saar (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui Avinurme suvel kuivaga varahommikul Peipsi järve kohisemine Nenasi poolt (Nina jaama kohalt) ära kuulub, siis läheb ilm vihmale.

EKnS 2, 131 (1) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Gustav Saar (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Arstimine Kui konnasilm varvaste vahele lööb, siis põleta peerutulega kirvesilma pääl (kirvesilma), kuni raua seest vesi (rõsi) välja tuleb ja võia sellega konnasilma, siis kadub konnasilm ära. Laiemalt tuntud.

EKnS 2, 131 (2) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Gustav Saar (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ilmateadus. Vana usk. Kui suvel õhtu kuiva ilmaga lauldakse, siis tuleb teine päev vihma. Iseäranis veel, kui naesterahvas, kas tüdrikud, kangeste laulavad, siis üeldakse: “Emased hundid uluvad, vihmale läheb.”

EKnS 2, 131/2 (3) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Gustav Saar (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rukkikasmise aeg. Rukis kasvab kuus nädalat, kaks nädalat loomine (kasvamine kevadel), kaks nädalat õõlitsemine ja kaks küpsmine.

EKnS 2, 132 (4) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Gustav Saar (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Punkt vana usku. Pesuvett ei või sanna juures enne keema ajada, kui ahi on juba ära küdenud, olgu see pesuvesi, mis tahes, kas lapsepesu vesi või muu pesuvesi, nagu lauba õhtul, siis peab perse sellel kärna minema, keda selle veega pestakse.

EKnS 2, 154/5 < Torma khk., Avinurme v. – Madis Sild (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui köha on, põletatakse ärakuivatatud majakavitsa (majakavitsad kasvavad lodudes, on peened pikad puud – peenemad, kui aavarmud (vaarmarjad)) – veikesed lehed külles, ladva otsas kasvavad heledad marjad, nagu helmed. Raalt on nad valged, kui ära küpsevad, siis on punased. Kui suus seda majakavitsa närid, siis läheb tüki aja pärast suu magusaks. Kas piibus ehk ilma, s.o. et pandakse talle nagu sigarile tuld otsa ja suitsetatakse, sest et tal on auk sees ja neelatakse seda suitsu alla, mitte ei hingata, nagu suitsetajad teevad. Piibus põletada peab muidugi puhas piip, ilma tubakuhigita, olema, et suits puhas saab. Ka tehakse nendest majakavitsadest teed ja juuakse seda teed siis köha vastu. Need majakavitsad olid vanarahval hää köharohi. Neid ei jäetud suvel kuhugi, alati korjati ja pandi talveks köha vastu lakka ja katusseräästa vahele kuima, kui kusagilt saada oli, et häda ajal võtta.

EKnS 2, 159/60 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakast Kauksi nõmmes, Peipsi jääres, Eesti kubermangus, olnud üks rahakast. Üks Tammispa külas (Torma-Lohusoo kih.) elav vana naesterahvas oli selle rahakasti säält ära toonud. Nüüd peab temal veel praegu seda raha alles olema.

EKnS 2, 161 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Linnutee olla sellepärast, et siis selle järele reisijad linnud käia näevad. Sellepärast kutsutaksegi teda Linnutee.

EKnS 2, 163 (2) < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakarp Avinurme vallas, Adraku külas, Lombi väljal on suur kivi, kelle seest enne on rahakarp välja võetud. Kivil on praegu veel auk põhjapool küljes näha.

EKnS 2, 164 (2) < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild < Gustav Saar (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sügisel vara leht puust maha langeb, siis tuleb vara kevade.

EKnS 2, 171 (1) < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakast Kauksi nõmmes Kord toonud Lohusoo vallas, Tammispa külas elas naesterahvas Kauksi nõmmest (Eestimaa sees, Peipsi kaldal) rahakasti, mis raha täis olnud, ära. Kast olnud ühe suure männi juurika all. See naesterahvas peab praegu rikas olema.

EKnS 2, 175/6 < Torma khk., Avinurme v., Jõemetsa k. - Mihkel Sild < Andres Pillesson (1907) Sisestas Merje Susi 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Eestlaste ohverdamise paigad. Avinurme piiri ääres (ligi) Laius-Tähkvere metsas on soo sees pisukene mägi, kutsutakse Ummu mägi; sääl ligi on ka väikene oja ja kivikaev, neid kutsutakse Roosna oja (jõgi) ja Tõreda kaev. Nimetatud Ummu mägi peab olema kokku veetud mägi - vana eestlaste ohverdamise paik; niisama Roosna oja (jõgi) ja Tõreda kaev peavad neist pühamatest paikadest olema, mis veel siit rahvale on meelde jäenud.

EKnS 2, 176 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Mõned räägivad, et nimetatud Ummu mäe sees olla palju varandust nagu raha.

EKnS 2, 177/9 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugujutud. kulla kaevamine Kord kuulnud Avinurmes, Vadi küla mehed, et Rootsis olla vanad kirjad, kus ülevel seista, et sääl Vadi külas peab maa sees kulda olema. Käinud ka üks rootsi mees sääl ja pärinud inimestelt järele, kus kohal, tema jutustuse järele põhjapool üht suurt kivi ja mitu teist kivi seista ka sääl ligi, olla niisugune koht - aga ta ei ole seda kohta siiski õige selgesti kirjeldanud, ka ei ole öelnud, mikspärast ta seda kohta nõuab, nagu salaasja varjanud ta sääl. Kohe saanud Vadi mehed aru, et sääl tõesti palju kulda maa sees varjul on, sest miks seda paika Rootsist muidu järele tullakse pärima ja miks see kuulaja teda nii salaja peab, et ei taha rääkida, mikspärast ta niisugust kohta õieti järele pärib. Siis otsitud kohe ja leitud põhjapool Vadi küla heinamaa päält suur kivi ning sellest kivist jälle põhjapool palju väikseid kiva, nagu rootsi mees oli rääkinud. Siis hakanud säält palju Vadi küla mehi - suurem jagu kõik noored mehed - ,seda kohta labidatega kaevama. Nad olid kaevanud päevad otsad, õhtul toonud taskutäied mulda kodu naiste ja lastele näha, pannud vette ja vaadanud, kas on kuld hulgas, sest kuld jääb vee pääle ja läheb laiali, aga muld läheb vee põhja. Viimaks tüdinesivad mehed kulla kaevamisest ära ja jätsivad rahu ning kuld puhkab veel praegu Vadi küla heinamaa sees, kivide vahel. Suure kaevamisega rikkusid aga ühe Vadi küla taluperemehe heinamaa künkliseks.

EKnS 2, 179 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha maa sees Adaraku külast alla Saare poole, metsa sees, Avinurme vallas, olla kolm puud kõrvu ning nende ligi palju raha maa sees, aga ükski ei olla veel teda säält omale hakanud kaevama. Raha puhkab veel tänapäev sääl kolme puu ligi maa sees ning ootab tema välja kaevajat.

EKnS 2, 180/1 < Torma khk., Avinurme v. – Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Linnutee jutust ei tea ma palju. Kui ma poisike olin, siis rääkis seda mulle üks vanamees nimega Jaan Müür Avinurmes, Kõrve külas. Tema suri aga juba mullu suvel ära. Saatsin ka omal ajal Dr. J. Hurti vanavara kogusse. Ka selle Hurti muuseumi jaoks olen mõndagi saatnud ja kui võimalik, saadan veel. Tähendan siis veel ka siia ülesse, sellest Linnutee-jutust, mida ma tean, otse järgmiselt. Ennemuiste käinud vanapagan naarid vargal. Kuu paistnud heledasti. Ta oli kartnud, et naari peremees kuuvalgel näha võib ja siis kinni võtab. Ta oli läinud siis kuud ära tõrvama. Laiad viisud olnud jalas. Nendega võinud ta õhus küll kõndida, ilma et maha oleks kukkunud. Ka oli ta ühtepuhku ennegi nendega õhus kõndinud, millest tee taevalaotusesse järele jäänud, mida nüüd inimesed Linnuteeks kutsuvad. Kuu pääle aga jõudes oli ta sinna kinni jäänud, kus ta veel praegu on sääl, tõrvatünn ja pintsel käes, alles om.

EKnS 2, 187/9 < Torma khk., Avinurme v. < Torma khk., Mustvee al. - Madis Sild < Mihkalga Müürsepp (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakelder. Jutustus. Kundla mõisas Eestimaal on rahakelder maa sees. Kõigest poolteist jalga maad ära kaevata, siis on rahakeldri lagi väljas. Kelder on kividest, võlvitud laega. Rauduks on ees, mis ainult ühteainust tugevat mehehoopi raudkangiga tarvitab. Kord olivad kolm meest - üks vanem ja kaks nooremat - hakanud seda rahakeldrit, kus arvatavasti palju raha sees, välja kaevama. Nad olivad kaevanud kolm päeva; siis olivad saanud keldrisuu välja. Kui keldriust olivad lõhkuma hakanud, siis oli tulnud säält jõest üks mees välja, läinud vanema töömehe juurde, andnud sellele 20 kop. raha ja öelnud: "Jätke parem järele see kaevamine!" Ja ise oli läinud siis jõkke tagasi. Nooremad töömehed ei ole seda meest näinud. Vanem töömees oli siis töö seisma jätnud, mispääle siis ka teised olivad rahule jätnud Aga raha, mida mees vanema töömehele oli andnud, oli tema taskust ka ära kadunud. Nii on see rahakelder praegu puutumata.

EKS 2, 190 < Torma khk. - Madis Sild (1909) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kalevipoja haud. Torma kirikust kaks versta lõuna poole on kaks väikest mäge. Need on liivamäed, nad on ümmargused, ilusad mäed ja seisavad ligistiku. Neid mägesid kutsutakse Linnutaja mägedeks. Räägitakse, et sääl mägede otsas on Kalevipoja haud. Mõned ütlevad ka, et sääl on Kalevipoja säng.

EKnS 2, 190 (1) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Andres Jalak (1909) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Haavadele pandakse kuusetõrva pääle, siis paraneb ruttu ära.

EKnS 2, 190/1 (2) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Andres Jalak (1909) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui varbavahed haudunud on, siis pandakse männitõrva pääle. Mõned panevad männitõrvavett pääle. Mõned määrivad ka kasetohust põletatud tökatiga ära. Mõned ka määrivad jälle selle kasetohust põletatud tökati veega, aga kõigi ihu ei kannata selle kasetohutökati ja tökativeega määrida – siis läheb halvaks. Mõned mässivad õhtul enne magamaheitmist, tõrvasid sanglepalehti ümber, ka see aitab.

EKnS 2, 191/2 (3) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Andres Jalak (1909) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui paise kuhugile ihu pääle hakkab, siis pandakse pigilapp sinna kohta pääle ja hoitakse niikaua pääl, kuni valutamine ära jääb, siis on terve, s.o paise siis enam ei hakkagi. Mõned põletavad selle koha, kuhu ta hakkab (kust ihu valutama hakkab) ära, siis enam ei hakka. Seda põletatakse järgmiselt: Aetakse toores lepapult tules kuumaks ja siis sellega põletatakse nii kaua, kui arvatakse, et küll saab. Mõned ajavad ka kive kuumaks, millega siis põletavad. Nüüd on hakatud ka kange rohtudega nagu saltsari õliga põletama.

EKnS 2, 192/5 (4) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. – Madis Sild < Andres Jalak (1909) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui paise või kasvjas ehk ka mõni muu mädanik juba nii kaugele on läinud, et enam abi ei saa, vaid mädanema hakkab ja tulist valu teeb, siis püütakse teda rutem mädanema ajada ja selle tarvis pandakse siis ka tõrva pääle. Kõige rohkem aga pandakse siis vankrimääret pääle. Mõned panevad ka hapupiima ja leivapudi pääle, mis õige ruttu valu ära võtab ja mädanema paneb. Nende mädahaavade nimed on: Väikesed kutsutakse villikesed; suuremad on paised. Neid on mitmet seltsi, nagu üks on, mida kutsutakse aga paljalt paise. Sellel on valus pää otsas, sisse mädaneb valus süda. Kui see süda välja pigista, siis saab ruttu terveks. Teine seltsi on, mida kutsutakse veripaise. See hakkab enamasti sinna, kust ihu lotsitada on saanud. Korra hakkab ühest kohast valutama, ümberringi paisetab ära. Viimaks lööb kõige valusama koha pääle ümmargune muhk. See muhk korjub verd täis, mis mädanema läheb. Kui juba veri sees mädaks on muutunud, mis sellest ära tunneb, et muhk päält valgeks läheb ja vajuda annab, siis tehtakse auk sisse ja litsutakse siis veri ja mäda välja, seotakse haav kinni, mis siis ruttu ära paraneb. Kui veel veri mädaks ei ole muutunud, siis on muhul paks nahk pääl, mis katki tehes koledasti verd jooksma hakkab. Kolmas selts on umbpaised. Need on kõige halvemad. Esite hakkab väike villike, viimaks hakkab ihu ümberringi paisetama ja valutama. Villikese asemele lööb suur ümmargune muhk. See muhk lööb muidugi seest mädanema. Aga sellel lööb mitu südant sisse (südamed on nagu sibulasüdamed). Mõnel on koguni 12 südant sees olnud. Enne ei saa terveks, kui need südamed nii ära mädanevad, et neid saab välja pigistada. Pääle sedagi on tervekssaamine vaevaline. Kolmas mädanik on, mida kutsutakse kasvjas. See kasvjas teeb ka palju valu. Sellel on ka valus pää otsas, mädaneb suur süda sisse, mida ühes mädaga tuleb välja pigistada. Auku ei või talle mitte enne sisse teha, kui tal ise auk sisse mädaneb. Kui enne auk sisse teha, siis läheb ta väga halvaks, mida halb parandada on.

EKnS 34, 1/2 (1) < Lihula khk., Lihula l. - Johan Reimann < Lihula linna elanik (1907). Sisestas Janne Juuse, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
"Must raamat" Lihula linna lähedal, Tuudi mõisa omanikul, parun Rennenkambil olnud vanal ajal "must raamat", - nõia raamat. Selle raamatu järele lugenud ta tontisid välja, kes talle kõiksugusid töösid teinud ja nõudmisi, mis inimesel võimata täita, toime saatnud. Tondid pole enne ära läinud ning nõudnud ikka uusi töösid nii kaua kui saks nad jälle tagasi raamatu järele lugenud. Raamat hoitud kõige eest varjul. Korra sõitnud parun välja ja unustanud raamatu tuppa lahti laua peale. Teenrid leidnud raamatu sealt ja hakanud seda lugema ja näe imet! Tuba tulnud tontisid täis ja nõudnud tööd, muidu lubanud mõisa suutumaks maha põletada. Teenrid kohkunud ära ega pole teadnud, mis teha, katsunud neid tagasi lugeda - ei oska! Viimati üks olnud neist nii kaval ja mõtlenud niisuguse töö välja, mida tontidel võimatu korda saata. Ta läkitanud tontisid Tuudi liivamäele liivatuusti keerutama. Tondid läinud tööle. Maailm olnud tolmu täis, nii mässanud tondid liivamäes, aga pole ühtegi tuusti valmis saanud. Õhtu eel sõitnud saks kodu, tondid olnud ikka veel liivamäel. Saks sõimanud teenrid läbi ja lugenud tondid tagasi. Kui saks viha mööda läinud, tänanud seda teenrit, kes nii kavalast oli töö välja arvanud, mida tondid ei saanud toime saata. Kui tondid oleks töö valmis saanud, seletanud saks edasi, siis oleks nad mõisa ära põletanud. Sellest ajast saadik peitnud saks raamatu nii ära, et keegi pole seda enam näinud ning kuhu see raamat viimati saanud - keegi seda ei tea.

EKnS 8, 5/6 (4) < Mustjala khk., Pahapilli k. - A. Vestren-Doll < Mare Toompuu (1872) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kiitsakale kibu, varesele valu, nonnile ikka nobe haige. Täna haige, homme terve, tunahomme pole tundagi.

EknS 8, 6 (3) < Mustjala khk. < Palamuse khk. – A. Vestren-Doll, õpetaja (1872) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Liigpäeval ei raiuta puud, et ussid ei tule.

EKnS 8, 6 (4) < Mustjala khk., Mustjala v. < Palamuse khk. – A. Vestren-Doll, õpetaja (1872) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui matsapäeval ja jüripäeval es raiuta, hunt ei murra.

EKnS 9, 2/3 (2) < Kaarma khk., Suurevalla v., Köutsi t. - C. Wesmann, kooliõp. < Marie Saar (1912) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahvas kartis võlusõnu. Et herraga hästi läbi saada, pruugiti järgmised sõnad: Keel kui kuld, meel kui hõbe, keel kui päästliku keel. Minu meel ja saksa meel peavad üks olema.

E 2877 (5) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Raha nägema: haigust.

E 2908/2909 (1) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Allik Saarde kihelkonnas Voldveti vabriku lähedal on siin mäe külje sees üks allik. Sellest allikust räägitakse järgmist. Sääl kohal, kus praegu allik seisab, olnud ennevanast talumaja. Kord peetud sääl majas pulmsid. Jeesus/Jumal pannud omale sandiriided selga ja tulnud ka pulma. Temale antud sääl ka süia. Kui õhtu jõudnud, palunud tema omale, kui teised pulmalised magama heitnud, ka öömaja, aga seda pole lubatud. Jeesus läinud nüüd ära popsi juure sauna ja palunud sääl öömaja. Pops lubanud ka öömaja. Kui pulmalised magama heitnud, lasknud Jeesus kõik pulmamaja kraami popsi juure tulla. Nüüd käsknud ta popsil välja vaatama minna, mis pulmamajas tehakse. Pops käinud vaatamas ja näinud, et pulmamaja olnud aknatest saadik maa sisse vajunud. Natukese aja perast käskinud jälle popsil välja vaatama minna. Pops käinud ja näinud, et pulmamaja olnud kõik maa sisse vajunud, ainult katussehari olnud näha. Natukese aja pärast käskinud Jeesus jälle popsil välja minna pulmamaja vaatama. Pops käinud ja jutustanud, et pulmamaja olla kõik juba maa sisse vajunud. Hommikul tänanud sant popsi öökorteri eest ja läinud minema. Nüüd läinud pops pulmamaja aset vaatama. Sääl olnud allik asemel. Nii saanud see allik. Pärast, mõni aeg edasi, leitud selle pruudi rätik veel Võrtsjärvest. Karjapoisid pildunud sinna allikusse ennemalt kiva, aga säält pillutud neile vastu.

E 2915 (12) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Arstimine. (Pomisemine) Võeti vana kirikulauluraamat ja ristiga võti, pöörati võtid raamatu peal tiiru ümber ja loeti: "Maarja isake! Maarja emake! Kust on N. N.* selle haiguse saanud? Kas tare läve alt ehk kurja jälje seest ehk saunast: lavalt, keresselt, läve alt ehk kurjast tuulest jne." Kui seda nimetatakse, kust haigus saanud, siis käib võti selle sõna juures ümber ringi. Siis jälle: "Kas see haigus on tulnud vihastamisest või külmetamisest või tõise kurja inimese vandumisest j. n. e. Kust saadud, selle sõna juures käib võti tiiru. Siis tuleb, kui haiguse hakatus tääda, arstimine. * N.N. - õige nimi.

E 2915 (13) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas luupainajast lahti saada Kui luupaene seljas käib, siis kui ta üks ööse seljas on, siis mine, kui maast üles tõused maantee pääle. Kes sulle sääl kõige esite vastu tuleb, see ongi luupaeneks käia. Sellele ütle: "Miks sa öösel mul seljas käid?" Siis ei tule ta tõine kord enam.

E 2919 (15) < Helme - Jaan Karu (1893). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Vene järv Löve-Woorbachi nurme sees on üks väga veikene järvekene. Sinna olla sõja hark ja laager sisse jäänud. Kord kaevatud säält kraavi ja tahetud järve maha lasta, aga kaevajad jäänud pimedaks. Siis aetud kraav kinni ja kaevajad saanud nägijateks.

E 2920 (16) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Tanijärv Kord püüdnud mees Tanijärvest kalu, saanud aga ühe töbi sabaga kala. Järves kutsunud ükslugu ikka: "Kutu, kutu, kutu!" jne. ja ütelnud: "Kõik sead on muidu käes, aga ühte töbi sabaga orikud ei ole." Nüüd viskanud mees töbi sabaga kala sisse, siis üteldud: "Nüüd on kõik käes." * Tanijärve tulemine Pärnust saadetud. J. K.

E 2920 (17) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Tont aset tahtmas Tont käinud kord Tallina mõisa (Löve vallas, Helme kihelkonnas) järvest välja peremehe juure ja palunud peremehe käest omale kuivale maale aset. Peremees aga sõimanud teda ja ei annud mitte aset. Siis ütelnud vanatont: "Tuvil on kolm poega ja neil kõikidel on kuival maal ase ja sina ei anna mulle üksi aset." Peremees pole aga mitte annud, vaid käsknud kesk järve elada ja iga kord, kui vana tont käinud, lugenud ta issameiet. Siis läinud vanatont ära. Viimaks pole ta enam tulnud.

E 2921 (19) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas vargust peremees otsis Kui varas peremehe arvates omas majas oli, siis ta kutsus kõik oma majarahva kokku, andes igal ühele õlekõrre hammaste vahele ja ütelnud: "Kes varas on, selle õlekõrs kasvab pikemaks." See, kes varas olnud, kartnud, et tema õlekõrs pikemaks kasvab ja purenud tüki oma õlekõrrest maha. Nii saadudki varas kätte.

E 2921 (20) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas varas kätte saadud (seda on nõiad teinud). Võetud kiriku lauluraamat ja köidetud see punase lõngaga kinni, siis võetud ristiga võti, pantud lauluraamatu peale ja üteldud: "Raamatuke näita, kuuluta, kes on selle asja varastanud, kas N.N. või N.N. jne." Kui varga nime nimetatud. Siis käinud võti tiiru, nii saadud varas kätte.

E 2922/3 (32) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Võitegemisest Võid ei tohtinud mitte puunõu sees teha, sest puunõu kobiseb, siis tõine kuuleb ja võib ära nõiduda, sellepärast siis kivinõu sees.

E 2924 (43) < Helme khk. - Jaan Karu (1983) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kui lepal pikad urvad olevat, siis saavat sel aastal leiba, aga kui lepal lühikesed jämedad urvad, siis nälja-aasta.

E 2947/8 (2) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas loomad ära nõiutud Kord võtnud üks vana nõid 9 sorti heinu, pannud neid 9. kimpu, ikka ühel latv, teisel tüvi. Pannud iga kimbu sisse kas konna ehk ussipoja jne., siis köitnud iga kimpu 9 sidemega kinni ja pannud ühe peremehe lehma söögi sisse. Nii kui lehmad säält söönud, lõpnud kõik ära. Perenaene tõstnud heinad ja vaadanud, mis heintel viga, kui lehmad ära lõpevad. Korraga sadanud heinte seest üks mutsakas maha. Ta võtnud üles ja vaadanud, olnud ussipoeg. Nüüd mintud nõia juure abi otsima. Nõid juhatanud: "Võtke pihlapuu, tehke auk sisse, pistke see ussipoeg sinna sisse ja põletage tules ära." Nii ka kohe tehti. Kui uss tules vingus, siis sel samal ajal ka sääl lähidal külas jäänud see vanamoor, kes ussipojad lehma söögi sisse pannud, raskeste haigeks ja kisendanud seni suurt valu kuni ussipojad ära põlenud.

E 2948/9 (3) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas lammastest palju villu saab Vastlapäeva õhtul pöetud 9 võerast laudast kõik lambad läbi, ilma kellegi teadmata, siis kasvanud oma lammastel suured villad. Kui nendest varastatud villadest kindad käes olnud, keda selle käega siis teretatud, see olnud siis armuline ja ka kohtus saadud siis õigust. Ühes talus oli kord lambad ära pöetud. Nüüd mindi nõia juure abi otsima. Nõid tuli sinna, korjas maast need villakibemed üles, mis pügaja maha jätnud, võttis need villad, toppis neid pihlakapuu sisse ja viis ahju lõhna pääle. Siis ütles ta: "Kui keegi tuleb midagit tahtma, siis ärge temale mitte midagit anda." Ise läks nõid minema. Varsi tuli sinna üks vanamees ja küsis juua. Ükski ei annud temale aga juua, vaid kästi aga temal ise võtta. Tema aga ise ei võtnud. Nüüd läks ta välja meeste juure ja küsis meeste käest tubakut piipu panna. Mehed, kes nõidusest midagi ei täädnud andsid temale tubakut. Poleks temale mitte tubakut antud, siis oleks ta surenud.

E 2956/8 (7) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Soend (libahunt) Kord oli üks noor perenaene soendiks nõiutud ja ta läks ära metsa. Naeseemal käskinud ta aga oma last ikka iga päev nurme pääle üle kivi juure tuua ja imetanud sääl. Kui meheema lapse kivi juure toonud, tulnud soend mõtsast välja, viskanud naha seljast kivi pääle ja hakanud last imetama. Kui ta last imetanud, siis pole ta mitte üks sõna rääkinud, vaid silmapisarad jooksnud mööda palgeid maha. Kui ta lapse ära imetanud, visanud oma hundinaha jälle selga ja jooksnud metsa. Mees läinud targa nõia juure abi otsima. Nõid juhatanud: "Kütke kivi häste kuumaks, kui ta siis kivi juure tuleb ja naha kivi pääle viskab, siis põleb nahk kokku ja ei lähe enam selga." Mees ajanud ka kivi kuumaks. Soend tulnud jälle metsast välja. Käinud kolm tiiru ümber kivi, vaadanud haledaste lapse peale, viimaks viskanud hundinaha seljast ära ja saanud inimeseks ja imetanud last. Kui ta lapse ära imetanud, võtnud ta jälle naha, et selga tõmmata, aga nahk olnud kokku põlenud ja ei läinud mitte selga. Nii jäänud ta inimeseks. Nüüd viidud ta kodu. Kodus pole ta aga mitte sõnagi rääkinud, ei söönud ega joonud, vaid seisnud ühe koha pääl paigal ja valanud pisaraid. Mees läinud tõist korda nõia juure. Nõid õpetanud: "Võta kolm kanamuna tühjaks, pane kõik vett täis ja pane need munad siis hästi ilusaste kinni, et mitte vesi välja ei tule, kui ta last imetab ja nutab, siis viska nende munade seest temale vett näu pääle. Siis hakkab ta rääkima ja jääb niisamasuguseks inimeseks nagu ta enne oli." Mees läinud kodu, pannud kolm kanamuna vett täis ja kinni. Kui naene last imetanud, visanud ta temale munast vett näu peale. Kui ta kahest munast ära visanud, siis rääkinud naene juba ühe sõna, kui ta kolmandamast ka visanud, siis hakkanud naene rääkima ja ütelnud, et miks sa ennemalt ei teinud seda. Võtnud mehel ümbert kaela ka kinni ja olnud väga rõõmus. Sest ajast jäänud ta imimeseks.

E 2958/9 (7) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
7. Mooseseraamat (Tartumaalt) Ühel peremehel olnud Seitse Moosese raamatud. Seal olnud niisugused sõnad sees, et peremees võinud sellega tõist ära vanduda, võinud tõisele kurja ja ka head teha. Kellegile tõisele pole ta aga seda raamatud näidanud, vaid ainult ise lugenud. Kord unetanud ta ometi selle raamatu laua pääle. Karjapoiss näinud seda ja hakanud säält seest, teadmata missugust tükki, lugema. Kui ta mõne salmi saanud ära lugeda, olnud kõik tuba surnuid täis ja kõik küsinud maas istudes: "Andke tööd! Andke tööd!" Varsi tulnud peremees tuppa. Kui ta seda lugu näinud, siis pahandanud ta väga karjapoisiga, võtnud seitsme Moosese raamatu kätte, lugenud säält mõne sõna ja surnud kadusid kõik ära.

E 3006/7 (5) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kust kõik ilma rahvaste nimed ja keeled on tulnud Et rahvasugu maa pääl ühesugune ja laialine olnud, siis võtnud Taara-jumal nõuks kõik rahvast jagudesse jagada. Selleks kutsunud ta kõik ilma elanikud Taara mäele kokku. Sääl säädnud ta paja või katla üles ja hakanud keetma. Kui ühest maanurgast rahvas tulnud, kuidas viisi siis pada keenud, nii saanud selle rahvale nimi ja keel. Kui eestlased tulnud, keenud pada ikka: "Eest, eest, eest". Nii saanudki nimi eestlane. Kui lätlased tulnud, siis keenud pada üle kõige ikka: "Lätt, lätt, lätt!" Nii saanud nimi lätlane ja ka läti keel on niisugune.

E 3011/2 (9) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Miks kägu ümber hulgub? Kui linnud loodud, siis juhatanud ingel Gabriel igale linnule oma eluaseme kätte. Ühele mäe otsad, tõisele vee, kolmandamale katukseräästa, kõrbe jne. Tõised on kõik oma kohtadega rahul olnud, aga kägu mitte. Mäge arvanud ta liig kõrgeks, põesast madalaks, vett märjaks jne. Selle pääle saanud Gabriel vihaseks ja ütelnud: "Et sulle ükski koht armas ei ole, siis mine ja otsi omale ise koht." Et kägu veel seni ajani kohta pole leidnud, siis lendab ta ikka ühest kohast teise, ei saa ka ise oma poegi haududa, vaid muneb ühe ühte, tõise muna tõise linnu pesasse ja läheb jälle.

E 3056 (3) < Helme khk. - Jaan Karu (1894) Mt. 70, US 35. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Miks jänesel mokk lõhki on Kord tulnud jänesed kokku nõu pidama, et mis sellega saab, et neid keegi ei karda, vaid nemad peavad kõikide eest põgenema. Nad pidanud nõu, võerale maale minna. Kõik jänesed läinud jookstes võerale maale minema. Kui nad jooksnud, jooksnud nad ka ühe lambakarjast mööda. Lambad seda nähes, kõik jookstes põgenenud. Jänesed kõik naerma, et nii hulk ja ka nii hea suured loomad neid kartvad, naernud kõik nii kõvaste, et mokk lõhki. Ka jätnud võerale maale mineki mõtegi järele. Naermise märgiks aga jäänud terve jänesesugul peal mokk lõhkine.

E 3065/6 (5) < Helme khk. < Karksi khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas ühe mehele raha antud (Karksist) Kord üteldud ühe mehele: "Mine kesköösel ilma kellegi täädmata Iivakivi (Iiva kivi on Karksi vallas Pilgu külas) juure ja pane enne omale põll ette, seda hoia lahti, siis antakse sulle raha." Mees läinud. Kui ta kivi juure saanud, siis tulnud üks mees tema juure, sel olnud punased püksid jalas, pealtpoolt olnud aga parem pool kollane, aga pahem pool sinine; aga tema nägu ei ole mees näinud. See kallanud mehele hulga tuliseid süsa põlle pääle ja ütelnud: "Ära sa neid nüüd vaata, enne kui sa kodu saad!" Mees läinud kodu. Kodus vaadanud ta põlle peale: ei tuliseid süsa kusagil, vaid põll kuldraha täis. Pääle seda kutsunud üks mees jälle seda meest: "Tule! Lähme Intsare saaja ja punapüksi pulma." Mees aga ei läinud Intsare saaja ja punapüksi pulma. Siis vedanud see mees teda hulga aega ümber tare ja lasknud viimaks lahti. Et ta aga pulma ei läinud, siis jäänud ta haigeks ja eluks ajaks vigaseks.

E 3066/7 (6) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Mt 1825c. Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas üks varas õpetaja leska petnud Kord surnud üks väga rikas kirikhärra ära. Nii jäänud proua leseks. Pääle kirikherra surma tulnud üks noor ilus õpetaja proua juure ja ütelnud, et tema olla kirikherra ja tahab prouad ära võtta. Proua sellega rahul. Nüüd jäänud see kirikherra selleks nädalaks sinna, et pühapäev jutlust pidada. Proua annud kõik omad võtmed kirikherra kätte. Pühapäeva hommikul võtnud peigmees raha ilma proua teadmata kokku ja tellinud omale hobuse ja tõlla kiriku ukse ette teda ootama. Ise läinud kirikusse jutlust pidama. Rahvas kõik uudishimulikult kuulama, mis võeras kirikhärra ütleb. Ta hakanud jutlust: "Kord oli üks ilmamaa mees ja sel oli üks ilmamaa kirves. Kui see ilmamaa mees läks selle ilmamaa kirvega selle ilmamaa puu juure, kui ta seda ilmamaa puud raius ja kui see ilmamaa puu hakkas sadama: praaga, praaga prantsti!" Nende sõnadega õllutanud ta kantslest, mille jalad ta teisel päeval oli saega katki lõiganud ja prantsti sõna ajal kukkunud ta ühes kantsliga ümber. Lävest välja, tõlda sisse ja kihutanud oma teed. Rahvas ootnud õhtuni kirikherra tagasitulekut, aga ta ei tulnud. Nüüd teatatud asjalugu prouale. Alles nüüd märganud proua, et ta petutud olnud.

E 3080/1 (12) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Mis vingerpussi puude varjud juudile mänginud Kord tulnud juut ühte majasse ja jäänud sinna ööseks. Öösel surnud aga sääl majas üks vanamees ära. Juut kartnud väga surnut ja mis nüüd juudil muud, kui pukai! minema. Ta sõitnud edasi. Tee läinud läbi metsa. Juut vaadanud korraga teravaste enese ette. Kuuvalgel näinud puu varju, mis tuulest liigutud, ja arvanud, et surnut inimene on ta tee peale ette tulnud. Pöörnud ennast ümber, et tagasi minna, aga vaata - surnut ka tõisel pool. Juut ei pidanud ka enam aru, vaid õnnistuse sarv otsa peale, rihm ümber käe ja paluma. Et surnut ära ei läinud, siis palunud ta seal kuni hommikuvalgeni. Puuvarjud kadunud siis muidugi ära ja juut rõõmus, et surnute käest pääsenud, sõitnud edasi. Tõistele rääkinud ta ka oma surnute vahel olemisest ja ütelnud: "Vahtisid küll ees ja taga, aga ometigi ei julgenud ligi tulla."

E 3082 (14) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Mis üks mees ebausu paikadele teinud Tagepera vallas elanud ennemuiste üks mees, kes kõik, kus ta mõne püha puu täädnud, maha raiunud. Kivihunikud, kuhu jälle vanapaganatele putru viidud, neile pannud ta püssirohtu alla ja lasknud sinna poole, kus tähed säravad. Veidike sinist suitsu ja selle järele ka sinist tuhka jäänud järele. Rahvas imestanud, et mikspärast vanapagan sellest mehest sugugi jagu ei saa.

E 3120/2 (1) < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?). Sama tekst vt H II 47, 29/30 (3). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Metsahalgjad Kolm põlve tagasi tulnud Kosu külast Lõppe meestest üks ülestõusmise esimese püha hommiku Mähuste Tudupeksi soodu metsiksemängu. Mees hulkunud mööda soodu kõige hommiku, ei ole mitte ühte lindu leidnud, mispeale ta viimaks siunama ja vanduma hakanud. Viimaks päevatõusu ajal, kui ta kodu tahtnud hakata minema, kuulnud ta kaugelt üht metsikse laulusahinat ja hakanud sinnapoole minema. Ligemalle jõudes muutunud laul justkui sea röhkimiseks, ja kuda rohkem ta edasi läinud, seda imelikumaks läinud healed. Viimaks kostnud suur kohin taale kõrvu, otsekui oleks heinasaadu veetud, ja juba paistnud suur must kogu mehele silma, kes hüüdnud: "Ma tulen!" "Tule! Kes sa oled?" vastanud mees. "Ma tulen!" hüüdnud halgjas teist korda. "Tule! Ma lasen!" vastanud mees. "Lase. Sääreluud on kõvad, ma tulen," kostnud jälle imelik kogu. Mehel juhtunud just õnne kohe hõbekuul taskus olema, pannud selle ruttu püssi sisse ja lasknud, mispeale must kogu lõhki läinud ja suur tulekera välja tulnud, kes hirmsa kohinaga Suru mõisa poole hakanud veerema ja seal ühe mehe ära tapnud, kes ka just parajaste sel hommikul metsiksejahis olnud. Mehele teinud see nõnda hirmu, et ta enam ilmaski pühapäevadel püssiga mööda metsa põle hulkunud.

E 3122a/4 (2) < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kord tulnud kolm töömeest Lehtse mõisast nüüdse Aegviidu jaama poole. Nende tee viinud neid Jäneda kuusikust läbi, olnud just südaöö aeg. Järsku näevad nad kedagi laterna tulega teele ilmuvat. Meestel hea meel, et saaksid seltsis tulevalgel käia, sest öö oli väga pime. Nad kiirustasivad käiku, aga ei saanud tulemeest kätte. Kord oli ta õige ligi, kord kippus ta meeste silmist kaduma, kord ilmus ta meestele pooles puudes, kus ta, natuke meeste eel meestega edasi läks. Sedaviisi läinud nemad niikaua kuni kuusiku lõpuni. Minnes keelanud üks Saaremaa mees teisi ja ütelnud: "Olge temast rahul, ärge puutuge temasse, mina olen temaga juba kimbus olnud. Metsa lõpul läinud ta äkitselt metsa ja teinud hirmsat häält, otsekui öökulli häält, mis peale Saaremaa mees teisi jälle vaikida käskinud. Kuda Saaremees temaga juba kimbus olnud, põle kellegil kange hirmu pärast meeles olnud pärida. Seekord aga peasenud mehed tema käest ilma vigata. Hilja aja eest veel elanud üks neist meestest, kes seda lugu mitmele jutustanud.

E 3131/2 < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Näkk Korra läinud mees soodu kõndima ja näinud ühe lauka juurde jõudes ilusa kuldsõrmukse lauka sõrvas maas hiilgavat. Nii pea, kui mees sõrmukse maast ära võtnud ja sõrme pistnud, tõmmanud näkk teda laukasse. Üks karjane, kes seda eemalt näinud jooksnud seda lugu teistele jutustama. Suure otsimise peale leitud mees lauka põhjast, kõva nuia külge kinni seutud ja ei enam hinge tossugi sees. Näkk oli teda ära käägistanud.

E 3135/40 < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Mt.810. Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Aamens Kord läinud mees metsa kõndima ja õnnetuse korral juhtunud ta ära eksima. Kui ta juba küllalt mööda metsa ümber oli hulkunud, tuli taale viimaks vanapagan, kolmnurkane inimese sõrmeküüntest kübar peas, vastu ja pärinud järele, mis mehel viga. Kui mees õiendanud, et ta ära eksinud, lubas vanapagan teda siis õigele teele juhatada, kui ta aga selle asja, mis mehele kodu saades kõige enne vastu juhtub, temale lubaks. Mees mõtelnud järele: "Mis mulle siis õige vastu juhtub, võibolla minu veikene koerakutsikas ja selle võin ma juba küll ära lubada, minu va teinepool nuriseb ikka, et ma ta ära surmaks, olla ju muidu toidu raiskajaks." Selle mõtte järele lubas mees paganalle, mis see nõudis ja järsku nägi ta, et ta oma värava taga metsas oli. Aga kuda ehmatanud mees, kui taale õue astudes tema veikene seitsme aastane poeg vastu tulnud. Mehel olnud hea nõu kallis ja sellepärast võttis ta poja ja rutanud kirikuõpetaja juurde temalt nõu küsima. Õpetaja saanud aru, et siin enam nalja asi ei ole ja viinud poisi kiriku altarisse ja tõmbanud altari ukse ette kriidiga kolm risti ning ütelnud poisile: "Kui seie kiriku keegi peaks tulema ja sind välja kutsub, käsi teda Issameie palvet lugeda ja pane hoolega tähele, kes palve lõppu "amens" ütleb, siis ära koguni välja mine, ütleb aga keegi selgeste "aamen", siis mine julgeste välja." Esimesel päeval tulnud kirik inimesi täis ja kõik kutsunud poissi välja, aga kui poiss neid Issameie palvet laskis lugeda ja nad igaüks "amens" ütlesivad, siis ei usaldanud poiss välja tulla. Teisel päeval tulnud juba vähem inimesi kiriku, kes kõik "amens" ütlemisega poissi välja ei suutnud meelitada. Kolmandal päeval tulnud veel mõned ja nendega olnud samasugune lugu, kui esimestega. Õhta eel ilmunud kirikuõpetaja ise kirikusse ja kutsunud poissi välja, aga poiss arvanud mõne sarvilise kirikuõpetajaks ennast muutnud olema, sellepärast lasknud poiss teda ka Issameie lugeda. Et õpetaja "amen" ütelnud, läinud poiss julgeste välja. Isa tulnud ja tänanud õpetajad hea ja targa abi eest ja läks pojaga rahulikult koju. Pärast seda pole keegi enam poissi nõudma tulnud ja nad elanud rahulikult kuni surmani.

E 3148/54 < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuusalu kirik Ristiusu toomise ajal meie maale võtnud üks ristiusku meister nimega Laurits ette ühte kirikut ehitada. Võimus olnud sel ajal veel paganate käe, sellepärast olnud see töö väga raske. Viimaks ometi saanud kirik valmis, aga paganad tahtnud seda oma ebajumalate kojaks teha, mis Laurits koguni ei ole tahtnud. Nende tüli kestanud juba tükk aega kuna paganad siis seda ristiusu kirikuks hea meelega lubanud, kui Laurits ennast ära laseks põletada. Nad lootnud kindlaste, et Laurits seda ei tee. Aga Laurits lasknud ennast hea meelega ära põletada, kui aga see kirik ristiusu kirikuks jääks. Lauritsa põletamine sündind siis umbes pool versta kirikust eemal Kuusalu küla väljal suure laia kivi pääl. Kivi on veel praegu alles ja sinna sisse rajutud tulerest ja käärid, miska Lauritsa pea otast ära leigatud, tunnistavad seda kohta. Lauritsa tuhk viidud Rooma linna ja maetud sinna maha. See põletamine sündinud just lauritsapäeval ja sest saadik pühitseta Lauritsa päeva. Iseäranis suur kirikupüha on ta selle kihelkonna rahvalle, sest et ta selle kiriku nimepäev on. Lauritsa põletamisest saadik saanud kirik kohe Püha Lauritsa kirik nimeks, kuda teda veel praegugi tihti nimetakse. Kuda teda hiljemal ajal Kuusalu kirikuks kutsuma on hakatud, on mul teadmata. Võibolla ehk selle küla pärast, mis seal ligi on. Paganad vihastanud sellepärast, et see ristiusu kirikuks jäänud, väga palju ja pannud kirikule vande peale: "Kui ühel lauritsapäeval seitse venda mustekõrvi ruunade hoostega kiriku sõidavad, siis peab kirik maa alla vajuma kõige täiega tükis, ainult lipuvarda ots jääda välja, kust iga uueaasta õhta kella heal välja peab kostma." (Et kirik pisike oli, pidas õpetaja rahvarohkuse pärast lauritsapäeval õues jutlust. Rahvas arvab, et see selle kartuse pärast on, et kirik maa alla ühe korra sel päeval peab vajuma. Nüüd, kui kirik suurendud sai (a. 1830) petta jälle sel päeval kirikus jumalateenistust). Ristirahvas aga muretsenud kirikule ilusa kella ja käinud rõemuga kirikus. Tükk aega peale seda tulnud sõda ja vaenuvanker hakanud liikuma. Hirmuga, et ilus kirikukell ehk vaendlaste näppu juhtub, võtnud rahvas kella tornist ja visanud umbes saja sülla kaugusel kirikust olevasse põhja poole allikasse, kus ta veel praegugi pidada olema. Taale loetud ka veel niisugused sõnad, et teda keegi muu kätte ei saa, kui panijad ise. Vaen tappis panejad ja nõnda seisab kell sõnade kütkes igaveste. Praegu on üks kella moodi kõva asi (vist üks kivi) seal allikas tunda ja rahvas arvab kindlaste, et see kell on. Kord pannud üks mees suvel vähese vee ajal jämeda köie selle kella moodi asja külge allikas ja kaks paari härgi ette vedama, aga köis läinud katki ja kell jäänud allikasse.

E 3160/4 < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Tuuletegija Üks Kolga ranna mees oodanud kord Tallinna sadamas juba poolteist nädalat tuult, et kodu saaks sõita, aga otse kui mehe kiuste põle mitte tuule tibagi tulnud. Ta sammunud pahameelega mööda sadamat edasi-tagasi, kui korraga üks Hiiu saare mees tema ette astunud ja vanamehe pahameele üle järele pärinud. Kui ta kuulda saanud, et teine tuult ootab, naernud ta ja ütelnud: "See on tühi asi tuult teha. Kui sa mulle natuke viina ostad, siis teen ma sulle kohe tuult." Rannamees mõtelnud - viina võin ma sulle küll anda, aga tuult, et ta mulle tuult teeb, see on küll vale. Annud aga siiski hiidlasele viina. Selle peale kutsunud hiidlane vanamehe sadamasse ja küsinud rannamehe kaelarätikut oma kätte, löönud kolm sõlme sisse ja annud vanamehe kätte, üteldes: "Nüüd kohe, kui minema hakkad, päästa üks sõlm lahti, kui siis veel tuult puudub, siis hellita teist sõlme ka natuke, aga ära täieste lahti tee. Kolmat sõlme ei tohi sa koguni puudutada." Rannamees pannud seda õpetust ikka naeruks, tõmmanud siiski purjed lahti ja seadnud sõiduriista sõidu tarvis valmis. Nüüd peastnud esimese sõlme lahti ja - ennäe imet! - paras tuul tõusnud ja laevuke hakanud edasi minema. Ta hellitanud ka teist sõlme natukene, siis läinud tuul õige vingemaks, et rohkem enam koguni tarvis ei ole olnud. Majal olnud kõik meri vaikne, aga rannamehel olnud tuult küll. Kodu ligidal teinud ta teise sõlme täieste lahti, siis tõusnud niisugune torm, et enam laeva naljalt ankrusse panna ei ole tahtnud saada. Kolmas sõlm jäänud puudutamata. See mees elanud veel hilja aja eest ja rääkinud seda lugu mitmele, et see täieste tõsi olla.

E 3179 (1) < Narva l. - K. Hanso (?) Mt. 234. Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas vares omale õlut tegi Kord tahtnud vares omale õlut teha, viinud odratera jõkke ja läinud siis jõe kaldale jooma, juures kiitnud: "On ikka parem kui paljas vesi!"

E 3184/5 (4) < Paistu khk., Holstre k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Libeda ajaga tahtnud mustlased üle Võrtsjärve sõita. Hobune aga ilma raudateta. Katsusivad reisi teha, ei saanud. Va neljajalgne tahtnud ennast ära laotada ja esimesi hambaid viimast kui ühte suust välja peksa. Kõik kokku nõu pidama, kudas ometi terve varandusega järvest üle saada. Nõu peetud ja kindlaks tehtud. Vanker varaga ja hobune oma järel üle jää vedada. See pidi aga viimne ja targem nõu olema. Kes pärast veel paremat nõu tagavaraks hoidnud, pidi ilma armuta jääauku pistetama. Tehti, kudas lubati. Teisel pool järve puudus hobusel teine külg sootumaks. Seda õnnetust nähes sähvas kohe üks nodikas noormees: " Oleks me hagu alla pannud!"

E 3185/3186 (5) < Paistu khk., Holstre k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Üks juut ei ole mingi hinna eest Jeesuse Kristuse nime nimetanud. Olnud ta ilma purdeta jõe ääres ja tahtnud veest üle. Üks ratsamees tulnud. Juut paluma, et mees tema ka hobuse selga võtaks ja veest üle viiks. Mees võtab juudi hobuse selga ja hakkab jõest läbi sõitma. Keset jõge peab mees kinni ja nõuab juudilt: "Ütle, Jeesus Kristus! Kui sa ei ütle, siis lükkan sind jõkke." Juut karjuma: "Ai mer wae! Ma ütleb." Mees: "Noh, ütle ruttu, siis viin jõest üle!" Juut: "Ai mer wae! Ma ei utleb mitte." Mees lükkab juudi vette. Juut kaebas mehe kohtusse, et ta tema jõkke lükkas. Peakohtumees: "Noh, heebramees, mikspärast lükkas mees sind jõkke?" Juut: "Ai mer vae! Ma utleb, ma'i utleb ka mette!" Kohtumees: "Juut, ära aja nalja! Mikspärast lükati sind vette?" Juut: "Ai mer wae! Ma utleb, ma'i utleb ka mette." Kohtumees: "Noh, juut, minge oma süüalusega õue ehk jõe ääre ja tehke seal nalja! Siin ei ole nalja tegemise koht." Juut: "Ma ei teeb nalja. Ai mer wae! Ma utleb, ma'i utleb ka mette, mikspärast mees mind lükkab jõgi sees!"

E 3188/9 (11) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Kuidas kord sant raha saanud Kord läinud sant ühte talusse. Sääl olnud ka parajaste joodud ja antud kohe ka sandile süia ja juua, nii et õige küll. Õhtu jõudnud kätte. Pidulised heitnud kõik tuppa magama, aga sant saadetud rehte, mis sääl samas lähidal olnud ja alles valmis saanud. Sant heitnud magama. Korraga kuulnud ta, et üks parsil hüpanud ja ise laulnud ikka: "Till, till! Lopp, lopp...pita, puta vallal...Till, till, lopp, lopp, pita puta vallal!" Sandil hirm käes, et nüüd vanapagan parsil, kuidas temast lahti saad. Võibolla, et ta sööb mind viimati ära. Küll ta palunud kõik palved, mis ta vähegi mõistnud, lugenud Issameiet, aga ükski pole aidanud. Parsil hüpatud ja lauldud ikka edasi: "Till, till, lopp, lopp...pita puta vallal." Küll sant palunud ja õhkanud, aga ükski asi pole aidanud. Viimaks ütelnud sant: "Hüppa, et kurat sind võtku!" Nii kui ta seda ütelnud, siis olnud ühe korraga rehi raha täis ja hüppaja olnud kadunud. Sant võtnud säält nii palju raha, kui ta kanda jõudnud ja läinud oma teed. Mis sandist üle jäänud, pärinud majarahvas.

E 3195/6 (13) < Helme khk. - Jaan Karu (1893). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Meelimägi Halliste kihelkonnas Vana-Kariste vallas on üks kivimägi, Meelimägi. Sellest räägib rahvasuu, et vanapagan tahtnud kord Vana-Kariste järvest silda üle teha. Selleks korjanud ta kiva kokku, et järvest silda üle teha, aga järve poole minnes läinud tal põllepaelad katki, kivid kukkunud sinna maha ja sellest saanudki Meelimägi.

E 3196 (14) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002
Selle sama järve/Vana-Kariste järv/ kaldalt jookseb üks suur allik mäe seest välja. Sellest allikast räägitakse, et säält seekord jõulu öösel selget piiritust välja jooksnud. Kõik külarahvas läinud kokku toobri, pangide ja toobidega piiritust vedama. Seda saanud ka herra kuulda ja saatnud vahi alliku juure, et mitte külarahvas piiritust ei saaks. Nii kui vaht juure saanud, muutnud piiritus koheselt selgeks veeks. Sest saadik on sääl allikas selge vesi, aga pole kunagi enam piirituseks muutnud ja igaüks, kes mööda läheb, võib oma janu kustutada. Poleks mitte herra vahti juure saatnud, siis võib olla, et säält tänapäevani oleks piiritust välja jooksnud.

E 3197 (15) < Helme khk. - Jaan Karu (1893). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Vana-Kariste mõisa ligidal on üks org, Koodiorg. Sääl orus on ühe kooba sees vanapaganad elanud. Kariste mõisast kadunud ikka alati võtmed ära ja need olnud ikka koopas vanapaganate käes. Keegi pole aga julgenud järele minna, muu kui üks tüdruk. Iga kord, kui võtmed kadunud, käinud ta koopas järel. Koopas pole ta muud leidnud kui ühe vana naese. See võtnud teda iga kord lahkeste vastu ja annud talle süia ja ka võtmed kätte. Ükskord surnud sääl mõisas hobu ära. Poistel kästud hobu ära nülgida ja metsa viia. Poisid nülginud hobuse õhtul ära ja viinud pannud kohe vanapaganate koopa suu ette. Tõisel hommikul, kui kõik maast üles ärkanud, olnud hobu mõisa söögituas laua pääl, kahvlid sees ja taldrikud ümber ringi säetud. * Kui see lugu ehk vastutamist nõuab ehk teda seaduse ees teotuseks loetakse, siis palun mitte trükkida. Kui aga teotuseks pole, siis palun mulle täädustada, et ma siis edespidi mõistaks selle järel kirjutada.

E 3198 (17) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005
Vana-Kariste Padriku talu nurmel on üks igavene vana kadakas, kes sealt oksa lõikavat, see kohe surevat.

E 3199 (18) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sõela täis raha Uue-Kariste Kidsi talu aidas olnud vanast üks sõela täis raha. Kidsi talu peremees võinud säält igal ajal raha laenata. Kui ta õigel ajal ära maksnud, siis pole kedagi olnud, aga kui ta õigel ajal pole maksnud, siis jäänud temal pea kõverdi, nagu tahapoole, aga kui ta siis jälle ära maksnud, siis saanud ta jälle terveks.

E 3204 (26) < Pärnu < Helme khk. - Jaan Karu (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mihkli kihelkonnas Kalli vallas on üks kivimägi mõisast Lõpu kõrtsi poole minnes mõisa nurme peal. Vanapagan korjanud kord Pärnust kivid ära ja tahtnud Virtsu väinast silda üle teha. Kui ta Kallisse jõudnud, läinud tal seal põllepaelad katki, kivid kukkunud maha ja säält saanudki see mägi. Vanapagan pole aga enam kive korjama hakanud. Nii jäänud Virtsu väinast sild üle ehitamata ja kividest saanud sinna suur mägi, aga Pärnus pole sestsaadik enam kive.

E 3206/7 (29) < Helme khk - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õisu järve tulemine Õisu järv on sinna tulnud. Kui ta tulnud, siis olnud tal härjad ees; härjad laulnud ikka: "Oisust tuleb, Õissu läheb." Õisus olnud parajaste üks talupere heina võtmas, mille hulgas ka üks noorpaar olnud. Järv lasknud nende peale ja nad jäänud sinna alla.

E 3207 (30) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord pantud vanast hanile kuldketiga veike kellake kaela ja lastud Tori põrgust sisse. Hani on aga Tallina alt Ülemiste järvest välja tulnud.

E 3223/4 (3) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord käinud üks kärnkonn ühe perenaise lehma imemas. Perenaene märganud seda, püüdnud konna kinni võtta, kuid ei saanud kätte. Nüüd läinud ta targa juure. Jutustanud targale oma häda ja palunud selle vastu abi. Tark ütelnud: "See kärnkonn pole muud keegi, kui ühe vana nõia hing, kes sinu pääle vihane on. Et seda konna ära häävitada, siis toodagu metsast kolm pihlakapuud vastu okse välja, raiutagu neid kolmeks katki ja pantagu siis ahju. Seda oli ka kohe tehtud. Tark, kes perenaesega ka ühes tulnud, läinud ise lehma juure ja oodanud kuni konn tulnud, siis pannud konna seisma, võtnud kinni, viinud sinna, kus pihlakad ahjus olnud, võtnud ühe ahju põrandakivi üles, pannud konna sinna auku, siis pannud kivi uuesti jälle pääle ja nüüd lasknud pihlakat põlema süüdata. Kui pihlakad põlema läinud, siis kuulnud ahjust hirmsat karjumist ja plaksumist, aga kes sest küsib, las põleb!" Sel ajal, kui konn ahjus põlenud, on ka selle sama pere lähedal ühes tõises peres üks vanamoor ehk nõid hirmust valu kisendanud. Kõik ta keha jalatallast pealaeni näidanud hirmus välja. Kõik läinud, olnud kui tules põlenud: must ja haavu täis. Küll vanamoor selles hädas vandunud, palunud ja nutnud. Kuid ükski ei avitanud. Viimaks saatnud see tark, kes kärnkonna ära põletada lasknud, vanamoorile tükikest leiba ja vett, et kui ta seda sööb ja joob, siis saada ta terveks. Kui leib ja vesi vanamoori juure toodi, siis üteldud talle, et see tema ainukene rohi veel olla, kui ta tahab terveks saada, aga seda ei saa temale muidu antud, kui et ta peab ära lubama, et ta mitte enam nõidust ei pruugi. Seda teinud vanamoor hea meelega. Nüüd antud talle leib ja vesi kätte. Kui ta leiva ära söönud ja vett pääle joonud, siis saanud ta kohe terveks. Sest ajast pole ta enam nõidust pruukinud.

E 3231/2 (6) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui elajal täis seljas on, siis võta raiu kolm pihlakapuud maha, võta igast pihlakapuust üks tükikene, kääna neil pihlakatükkide süda välja, siis võta elaja seljast üheksa täid, pane neist iga pihlaka südame pääle kolm täid ja pane siis pihlaka südamed ühes täidega ahju lõhna pääle. Siis saab elajas kohe täidest puhtaks ja see inimene, kes elajale täid selga nõidunud, jääb ise raskeste haigeks.

E 3232 (7) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loomal luupaine seljas on, siis võta see nuga, kellega alati elajaid tapetakse, tõmba selle nuaga elaja piha ja kahele poole puusa peale kolm risti ja ütle ise: Isa Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel ajan ma sind selle looma seljast ära! Siis läheb luupaine kohe minema.

E 3236 (11) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui pisuhanda näed minevat, siis loe tagaspidi issameie, siis jääb ta kohe kinni ja ei saa enam edasi ega tagasi.

E 3236 (12) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pihlakapuu on nõiduse tagasi tegemiseks sellepärast kõige parem puu, et pihlemarjadel nagu risti moodi otsas on. Ka lehed on tal risti moodi.

E 3237 (16) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jõe vastupidi jooksmist nägema, tähendab kroonu poolt uusi õigusi saama. Kui vesi vastupidi jookstes tammid ja tulbad katki murrab, saad uued õigused, vanad kõik ümber lükkama.

E 3238/9 (1) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pikseriistad Et pikne vanapaganat ühte lugu piinas, kus ta teda aga iial nägi, sellepärast varastas vanapagan jumala käest kord pikseriistad ära. Seitse aastat aega olid pikseriistad vanapagana käes ja kõik see aeg oli põud maa pääl. Jumal tahtis vanapagana käest pikseriistu kätte saada, aga ei saanud kuidagi viisi. Viimaks saatis jumal oma poja maa pääle ja pandis oma poja sandi juhiks, et poeg nõndaviisi need müristamise riistad kätte saaks. Jumala poeg oli sandi juures, aga tal ei läinud kuidagi viisi korda neid riistu kätte saada. Kord oli Vanapaganal risketsi (ehk üks pidu). Jumala poeg sai seda ka tääda ja kutsus ka santi selle pidu pääle. Vanatondid võtnud santi lahkeste vastu ja antud talle ka süia, kuid keeldud ära, et ta mitte jumalat ei nimeta. Vanadtondid olid sinna enamaste kõik kokku tulnud ja mänginud sääl pikseriistadega. Vanatondid mänginud ja see ajanud ka sandi juhile himu pääle müristamise riistadega mängida. Ta palunud, et vanadtondid teda lubavad ka müristamise riistatega mängida. Vanadtondid ütelnud: "Ah mis sina poisikene nende riistadega teed," ja ei annud. Nüüd palunud ka sant, et tema juhi kätte ometi lubatakse neid riistu. Siis antud. Sandi juht hakkanud riistadega ka nõnda kui vanatondidki müristama, aga ei mõistnud sugugi. Aega mööda hakanud ta ikka paremaste mängima ehk õigem ütelda, müristama ja välku lööma. Vanatondid kuulanud ja hakanud muidu ütlema: "See on Pika poeg." Sant vastu: "Ei ole, see on ju minu juht." Vanapaganad ikka: "Ei! Pika poeg." Sandi juht mänginud ikka. Vanapaganad läinud nüüd pikseriistu käest ära võtma, aga nüüd annud ta neile ühe paugu vastu nägemist. See pauk olnud nii kõva, et kõik tondid, kes sääl olnud, surma saanud ja ainult veel sinist suitsu järele jäänud. Sant ja juht olnud aga elus. Nii olnud pikseriistad jumalapoja käes. Ta jätnud sandi jumalaga ja läinud jälle jumala juure. Sest saadik pole aga vanapaganad kunagi enam pikseriistu varastada püüdnud.

E 3240 (2) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vihmapaun Kord varastanud vanapagan jumala juurest vihmapauna ära ja hakanud sellega minema. Jumal näinud aga seda ja hakanud vanapaganale järele minema. Vanapagan aga pistnud jooksu, nii et kõht kangeks jäänud. Jooksu pääl läinud vihmapaun lõhki - vesi tulnud välja. Vanapagan viskanud lõhkise vihmapauna maha ja jooksnud edasi. Vesi jooksnud järele. Nüüd katsunud vanapagan kõverdi jooksta. Ikka vesi järele. Nii sündinud jõed ja ojad.

E 3240/3244 (3) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsavaht tondiga kimbus Kord oli üks metsavaht, kes alati metsas jahi pääl käinud. Ta ei saanud ka pühapäeval kirikugi aega minna, vaid ikka jahi pääle. Nii läinud ta ühel pühapäeva hommikul hästi varsi jälle jahi pääle. Metsas näinud ta sel päeval palju lindusi ja metsloomi, aga need lennanud kõik eest ära ja ta pole ühtegi, ehk ta neid küll hoolega taga ajanud, kätte saanud. Sedaviisi jõudnudki õhtu kätte, aga tema oli metsa ära eksinud ja ei mõistnud enam kuhugile poole välja minna. Ta läinud puu otsa vaatama, kas kusagil tuld juhtub nägema. Näinud ka endast põhja pool tule. Kohe tulnud ta puu otsast maha ja läinud linna poole. Sinna jõudes näinud ta, et see üks mõisa olnud. Ta astunud sisse. Sääl pole aga muud kedagi kodus olnud kui üks tüdruk. Metsavaht palunud sinna ööseks jääda. Tüdruk ütelnud, et neil tulevad täna öösel võerad ja tema ei võivat kedagi öömajale võtta. Kui metsavaht ikka öömaja palunud, ütelnud ta viimaks, et muud öömaja mul anda pole, kui sa tahad, siis puge ahju taha, kus sind keegi ei näe. Ta pugenud ka ahju taha. Öösel tulnud sinna üks kuue peaga vanapagan sisse. Selle järele kolme ja kahe peadega tagast järele. Naad võtnud kõik riided seljast maha. Nüüd küsinud peamees ühe käest: "Mis sa täna oled teinud?" See kostnud: "Kaks mees kaklesid ja mina lõin tõise põrsa ruhvega maha." "Istu sööma," ütelnud peamees. Küsitud tõist: "Mis sina ka täna oled teinud?" See ütelnud: "Mina kihutasin kaks meest kaklema, aga tõine läks eest ära ja kaklus jäi järele, aha küll ma neid tõine kord ikka kaklema kihutan." Ka sellel kästud sööma minna. Nüüd küsti kolmandat: "Mis sina oled täna teinud?" See kostnud: "Mitte midagi." Siis võetud naela otsast piits, pekstud kolmandat ja jäetud ilma söömata. Nii jõudnud järg tüdruku kätte ja küsitud: "Mis sina oled täna teinud?" Tüdruk näidanud käega ahju taha. Peremees ütelnud: "Seda ma tean, mis ahju taga on" ja kutsunud metsavahti välja. Metsavaht tulnud välja ja seisnud vanapaganale ette. Vanapagan käskinud: "Võta püss kaelast ära!" Metsavaht võtnud. Edasi: "Aja riided seljast maha." Metsavaht ajanud. Nüüd käskinud ta risti kaelast ära võtta, aga metsavaht pole võtnud, et küll vanapagan mitu käsku annud. Viimaks käskinud ta metsavahil jälle riided selga ajada. Nüüd ütelnud ta metsavahile: "Oleks sa risti kaelast ära võtnud, siis ma oleks sulle näidanud, mis sinu jahipidamine õige on. Sina ei taha muud teha, kui ainult jahti pidada. Hoia sa ennast. et sa edespidi enam jahti pea!" Nüüd saatnud vanapagan teda kodu ja käskinud meest oma tõlda istuda, et siis kutsar kodu viib. Ta ütelnud veel: "Kui sa sõidad, siis vaata ikka ette, kui sa läbi udu ühte kaske näed, siis vaata, et sa niipea kui sinna kohale saad sellest kasest kinni hakkad ja selle kase otsa jääd, siis saad sa kodu, aga kui sa sellest kasest kinni ei saa, siis ei saagi sa kodu." Metsavaht istunud tõlda ja tõld kihutanud kui vuras edasi. Kui ta tükise aega sõitnud, siis sadanud temal kübar peast maha. Ta ütelnud seda kutsarile. Kutsar ütelnud: "Las kübar jääda sinna, kus ta on, sest ta on meist juba kolme kuningriigi maa kaugel." Nad sõitnud ikka edasi. Korraga näinud metsavaht läbi udu ühe kase. Ta seadnud ennast valmis. Nii pea, kui ta juure saanud, hakanud ta kaseoksadest kinni ja jäänud kase otsa rippu, aga tõld sõitnud oma teed. Ilm olnud kõik pime ja metsavaht ei ole julgenud mitte kaseoksadest lahti lasta, vaid pidanud kõvasti kuni hommikuvalguseni kasest kinni . Hommikul näinud, et ta pole kedagi kase otsas olnud, vaid olnud oma rehetares rehe parre küljes rippus. Sest saadik pole ta enam ilmaski jahi pääle läinud. Oma juhtumist pole ta aga mitte ühelegi rääkinud. Mõni aeg pääle seda käinud üks mees sääl lähedal metsas oma hobusega. Hobu pannud ta öösel ühe lageda heinamaa pääle sööma ja ise võtnud valjad käega kinni, pannud ka veel otsapidi pea alla ja jäänud magama. Kui ta hommikul üles ärkanud, leidnud ta, et valjad kadunud. Ta otsinud valjaid taga ja ütelnud ikka: "Oh imet! Oh imet! Kus need valjad jäivad!" Korraga tulnud kivi alt üks veikene vanamees välja ja ütelnud: "Kas see mõni ime on, mis sina nüüd nägid, et sul valjad ära kadunud. Mina metsavahi juure, küsi tema käest, küll tema sulle kõneles, mis imet ta näinud." Nende sõnadega annud ta ka mehele valjad kätte. Mees läinud nüüd metsavahi juure ja metsavaht rääkinud oma eesseisva loo ära. Nii lagunenud see jutt laiali ja on otsaga kuni siia jõudnud.

E 3260/1 < Hiiumaa - Gustav Tikerpuu < Peet Tikerpuu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan ja Hans "Kudas sind peaks ka teise ilma saatma, kas oled ülepea surelik," küsis Hans vanapagana käest. "Kus seitse ajapead seitsme riigi piiri peal kokku käivad, sealt keskelt kolm kadakast teivast võtta ja nendega mind lüüa, see on minu surm," kostis vanapagan. Hans otsis ja leidis seitsme riigi piiri pealt seitse ajapead ja kolm kadakast teivast, nendega lõi ta vanapagana surnuks. (Ette jutustanud minu isa Peet Tikerpuu.

E 3270/3272 < Narva l. < Kadrina khk. - Johan Landsmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Haugumää Samel olnud kehva mees ja mõtelnud, kuidas omale varandust võiks koguda. Selle tarvis hakanud omale tonti tegema. Peaks pannud kotti lõngakera, käteks pannud kaelkoukud, jalteks longavihi, ristluudeks vankri ristpuu, persekannikateks kaks poolikut vaagnat, silmadeks musta kassi silmad. Kui tont nonda valmis olnud, siis läinud Samel Tõikverre aruse risttee peale tondile hinge sisse hüüdma. Esimese neljapäe õhtul annud oma nimetissõrmest tondile kolm tilka verd ja hüüdnud ise: "Tule, tonti, jõua, tonti, üle ühiksa kiriku." Selle peale hakanud tont natuke liigutama. Siis toppinud Samel teda teiseks neljapäeva õhtuks kadaka põesa. Teise neljapäeva ohtul võtnud Samel tondi põesast välja ja annud jälle nimetissormest kolm tilka verd ja hüüdnud: "Tule, tonti, jõua, tonti, üle ühiksa kiriku." Selle peale hakanud tont Sameli ümber jooksma ja koleda häälega kisendama. Samel võtnud tondi kraest kinni ja toppinud ta tulevaks neljapäeva õhtuks põesase. Läinud jälle kolmandamal neljapäeva õhtul, tõmmanud tondi poesast välja. Vaevalt saanud ühe tilga verd tondile anda, kui tont maast ülesse karganud. Hakanud Sameli ümber jooksma ja karganud mehe najale püsti. Samel ehmatanud selle üle ja pannud jooksma, jätnud kaks tilka verd andmataja hüüdmise hüüdmata. Vaevalt saanud versta maad küla poole jooksta, aga Sia määl saanud ta kuradist kinni tabatud, ja annud Samelile tulise keretäie ja sõnunud ise: "Mis sa tääd algasid, kui sa ei lõpetanud." Sedaviisi jäänud tont poole hingega ega ole temast asja saanud. Pärast tulnud hundid ja kiskunud ta nirtsa-närtsa lõhki. Kaua aega rippunud tondi jätised lepa okstes.

E 3274 (1) < Narva l. < Kadrina khk. - Johan Landsmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vana usk Kui mees mõisa käsu peale kodunt kaugele läks, siis võttis naine kaelast hõberubla tüki, riputas paela otsa ja ütles: "Arva, arva, arbukene, näita õigust, selge hõbe, millal Kaarel kodu tuleb." Hakkas nüüd hõberaha paela otsas miski kombel liikuma, siis tähendas see head, jäi aga liikumata, siis paha. Küti arbu katsumine

E 3276 (1) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Uueaasta leivast tee üks pull (pätik). Küpsetamise juures laula: "Küpse, küpse, peigmehe pull." Siis võta vana-aasta õhtul see pull, pahema jala sukk ja köögi kirves, pane need omale pea alla ja heida magama, siis ilmub kohe peigmees ette.

E 3277 (4) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Andrese päeva õhtul kell 12. viska kolm korda herneid voodi alla ja ütle ise: "Peiu nimel külvan seda seemet Andresse aeda tema armukest ootama." Siis lase kõik riided ühe korraga seljast maha ja ära vaata mitte tagasi ega räägi, vaid heida kohe magama, siis ilmub peigmees ette, herneid korjama.

E 3277/8 (5) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üks sulane vandunud oma mahasaajat naist alati ja ütelnud ikka: "Kurat võtku sinu ühes kõige täiega." Naine vastanud: "Kurat võtku ka mind!" Kui naene mahasaamisel olnud, siis käinud peremees väljas ja kuulnud, et üks metsa pool väga kisendanud, just nagu mõrtsukate käes. Peremees kõnelenud oma naesele ja naene läinud ka välja kuulama. Korraga näinud ta, et üks suur must kogu tema poole tulnud. Perenaene küsinud: "Kes sa oled?" Kogu vastanud: "Mina!" Naene jälle: "Kes sa oled?" Kogu jälle: "Mina!" Nüüd jooksnud perenaene sisse ja rääkinud tõistele. Tõised rääkinud, et vanatont vist sulase naese järele tulnud.

E 3278/9 (6) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ühes külas olnud kord suur veepuudus. Kõik kohad olnud läbi kaevatud, aga vett pole mitte kusagilt leitud. Kord juhatatud aga öösel unes ühe peremehele, et mine karjamaa peale, kaeva säält suurest kivist kümme sammu põhja poole kaev, siis saad nii palju vett, et ilmaski ei lõpe. Peremees hakanud ka kohe kaevama. Kui ta jälle magama heitnud, siis üteldud temale jälle unes: "Kui juba vesi vastu tuleb, siis ära enam kaeva, sest kui sa siis veel kaevad, siis jääd sa sinna paika." Kui nüüd peremees jälle kaevama läinud, siis lasknud ta omale kabla ümber köita ja lasknud kaevu kaldal kablast kinni pidada. Korraga hakanud vett alt üles tulema ja peremees sadanud allapoole, kuid kablaga tõmmatud ta välja. Vesi pole sealt kaevust veel seniajani lõppenud.

E 3279 (7) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Helme kihelkonnas Löve mõisas on üks veike Tani järv. See on sinna suure kohisemisega tulnud. Tulles on temal just nagu kübar (müts) ees käinud. Kui ta maha lasknud, siis matnud ta ühe noorepaari sinna alla.

E 3284 (18) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui prussakad, kilgid ehk kirbud kambres on ja vaata järele, millal säält majast surnut mööda viiakse; kui surnut mööda viiakse, siis võta look ja löö vassakut kätt looga otsaga sinna kohta, kus neid on ja ütle: "Saksad, välja, sööt viiakse." Siis kauvad nad kohe säält majast ära.

E 3286 (20) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Müürisid peab elukambrisse vanal kuul tehtama, siis ei ole sääl mitte prussakaid.

E 3298 (3) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - Hans Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui leppadel pikad urvad otsas on, siis tuleb vilja- ehk leiva-aasta, kui ümmargused, siis nälja-aasta.

E 3298a (1) < Paistu khk, Holstre k. - Jaan Leppik (?) R. Põldmäe, Eesti rahvanaljandid I, Laps reedab härjavarguse. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord varastatud ühel talul härg ära. Varguse otsijad tulnud teisele talule. Siin lapsed üksi kodus. Mehed küsivad ühelt lapselt: "Kus vanemad on?" Laps vastu: "Tean küll, aga tark olen, mitte ei ütle, et taat tapab tare peal härga, memm aitab juures ka!"

E 3306/10 < Paistu khk., Holstre k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Haoraijuja ja vanapagan Talusulane raius üksinda metsas hagu. Õhtul, kui ta töö ära lõpetas, istus ta haukuu peale, võttis kübara peast ära ja pühkis otsaesise pealt rüühõlmaga higi. Vaatas kübarat, mis mitu-setu korda juba londiga kohendatud oli, ohkas ja rääkis: "Küll teenin päevast päeva, aga nii palju ei saa, et võiksin omale uue kübara osta. Pühapäeval lähen lauakirikusse ja pean selle sama päha panema." Ilusas riietes saks tekkis äkiste tema ette ja küsis: "Mees, mis sa rääkisid?" "Mis ma siis rääkisin," ütles sulane. "Ei saa omast tööst ega teenistusest nii palju, et uue kübara päha jõuaksin osta. Muud riided teeb küll naene, aga seda ei saa ma mujalt, kui pean ostma." "Mis sa mulle annad, kui ma sulle nii palju raha annan, kui sa tahad," ütles saks. "Mis mul, vaesel mehel, anda on," vastas mees. "Kodus natukene sööki on, aga või siis sina, saks, seda sööd." "Anna mulle oma emalepa kärbus, muud ma ei tahagi," ütles saks. "Mul on küll kodus taga sauna kolm emalepa kärbust. Need andis mulle mineva aastal peremees linakugarate sarra tarvis. Ühe ma annaks hea meelega temale, kui ta mulle raha annab," mõtles sulane ja ütles: "Ma annan küll sulle emalepa kärbuse, kui sa mulle raha annad." Noh, nüüd oli kaup koos. Saks viis sulase ühe vana kuhjalaua juure, mis kunni tikkude otsadeni raha täis oli ja ütles: "Võta siit nüüd nõnda palju, kui tahad raha. Tuleva neljapäeva õhtul tulen ma kärbussa järele." Saks läks ise metsa poole, kust ta välja tuli. "Tule sa kuna sa ise tahad, mul on see üks puhas," vastas sulane ja hakkas kamaluga raha rüü sisse tõstma. Ei võtnudki sulane enam, kui ta korra rüüga ära jõudis viia. Kodus puistas ta raha taga saunaardu nurka ja ruttas naisele omast õnnest rääkima. Teisel päeval palus ta peremehe käest aega ja läks linna, kust ta endale uue kübara ostis. Pühapäeval pani ta uued riided selga, uue kübara päha, pistis kolm kopikat kirikukoti raha taskusse ja läks kirikusse. Neljapäeva õhtul tuli rahaandja sulase sauna ja küsis: "Anna minu kärbus kätte!" Sulane, kes juba magas, tõusis sängist ülesse ja ütles: "Lähame siis taga sauna, kärbus on seal." "Ei taha tagant sauna kärbust, anna see kärbus, kes su voodis magab," ütles saks ja ei liikunud paigaltki ära. "Ära tee nalja, külasaks. Lähäme, ma annan sulle kärbuse kätte. Mul pole aega, pean magama heitma, homme vara ülesse tõusmine," lausus sulane. "Naljast pole juttugi. Seda karbust, kes su sängis on, olen ma omale tahtnud ja sa oled lubanud. Muud ma ei taha. On sul kasin aeg, siis anna ta mulle kätte ja meie oleme mõlemad üksteisega tasa," ütles võeras saks. "Jumal Isa Pojuke! Mina olen oma naese, kes mu sängis magab, sulle lubanud. Seda ma ei ole ilmaski teinud ja ei tee ka iialgi," ütles sulane. Saks jooksis saunast välja ja hüüdis: "Oota, sa ,petja! Või mitme mehega kipud sa mu kallale ja ei anna kätte, mis sa mulle lubanud oled. Nüüd lähan ma küll ära, aga teine neljapäeva õhtul tulen ma jälle, siis peab mu kärbus käes olema." Läks ära. Nüüd sai sulane aru, et see kellegi õiguse saks ei ole. Teisel neljapäeval pani ta naese laua juure piibli raamatut lugema ja seadis kadakaoksi risti-põigiti ukse ja läve alla maha. Vana Paha tuli, lükkas ukse lahti, aga kargas ise tagasi ja hüüdis: "Anna kätte mu kärbus, keda sa anda lubasid." "Võta ise tagant sauna ära ega ma ei keela," vastas sulane. "Tagant sauna kärbust ma ei taha, anna see, kes saunas raamatut loeb," ütles jälle Vana Paha. Sulane vastu: "Oma naist ma sulle ei anna." Vanapoiss jälle: "Anna siis mu raha kätte!" Sulane: "Võta ta tagant sauna ardust ise ära!" Vanamees läks ardusse. Tuli ruttu tagasi ja ütles: "Seal pole kõik mu raha, poolikult pärast ma ei võta vastu. Seekord jätan ma sind veel rahule, aga tuleva neljapäeva õhtul on viimane kord, kui sa siis kärbust ehk kõik raha kätte ei anna, siis ära sa enam elu peale looda ." Aeg kaldus juba üle poole öö, seepärast hakkas vanamees kiireste sammuma. Kolmandamaks neljapäeva õhtuks laenas sulane peremehe käest puuduva raha ja pandis ardusse Vana Paha raha juure. Siis pandis ta jälle risti ja põigiti kadakaoksi sauna ukse taha ja läve alla maha ning laskis naist laua juures piibliraamatut lugeda, ise heitis partele puhkama. Vanapaha tuli jälle ja ütles: "Anna mu emalepa kärbus kätte!" Sulane vastu: "Mine võta ise tagant sauna ega ma ei keela." "Tagant sauna kärbust ma ei taha, kas aru saad. Anna see, kes saunas raamatut loeb," vastas Vanapagan. Sulane: "Oma naist ma sulle ei anna." Vanapagan: "Anna siis kõik mu raha kätte." Sulane: "Mine võta tagant sauna ardust ise ära. Mis ära tarvitasin, selle asemele laenasin uue." "Mina muu raha ei taha, kui oma raha," ütles Vanamees. "Sinu oma raha mul anda ei ole, võta ehk ära võta," ütles jälle sulane. Just kui kass jooksis nüüd Vanapagan sauna peale, tõstis laepalgi ülesse ka sirutas käe sulase poole. Kukk laulis sauna peal heledaste. Vanapagan kukkus saunaukse ette maha nagu heinakott kunagi. Kargas maast ülesse ja pani punuma. Ei tulnud teine pärast enam tagasi.

E 3310/5 < Paistu khk., Holstre k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nülitud surnukeha Ennemuiste sõitnud sõapealik hulga soldatitega maanteed mööda külast läbi. "Kas teie näete kedagi ees minema," küsis tema soldatite käest. "Ei näe kedagi," vastasivad soldatid kui ühest suust. "Sõida lähemale," käskis ta ühte soldatit ja pani temale, kui ta juures juba oli, mõega silmakulmude kohale otsaesise peale ja küsis: "Ka sa nüüd näed kedagi?" "Näen jah," vastas soldat. "Ütle teistele ka, mis sa näed," käskis kindral. "Ma näen: kaks meest kannavad nülitud surnukeha," vastas soldat nagu vähe hirmu tundes. Teistel soldatitel käinud ka kui külm kahm üle ihu, aga nad ei lasknud seda märgata. "Jah," kinnitas pealik julgeste ja laskis ka mitu teist soldatit veel vaadata. Need kõik ütlesivad hirmust asja nägema. "Kas keegi on kuulnud, kus hilja mõni inimene siin ümberkaudu ära on surnud," küsis sõapealik. "Mölder siin lähedal on ära surnud," ütles üks soldat. "Eile nägin ise oma silmaga, kui moona käisin ostmas. Veskerahvas ütlesivad teise kodu käima." "Soo! Või mölder ära surnud," lausus sõapealik. "Ratsuta teejuhina ees ja teised kõik taga järele." Soldat täitis käsku. Möldrerahvas panivad imeks, kui sõjaväge eemalt nägivad tulema ja ütlesivad: "Mis peaks küll suur sõapealik siin otsima? Ega ta hobustele või soldatitele ise moona ei tule ostma?" Pealik aga küsis, kui veske peale jõudis: "Kus surnukeha on?" Möldri poeg läks ka ees, pealik soldatitega järele surnukirstu juure. Pealik küsis möldri poja käest: "Kes on see surnukeha?" "Minu isa, suur sõapealik," vastas möldre. "See ei ole sinu isa surnukeha," ütles sõapealik. "Mis suur pealikuherra nüüd nõnda kõneleb? Ega ma ometi meelest segane ei ole," ütles mölder. "See ei ole sinu isa surnukeha," ütles uueste sõapealik valjuste. "Sellega olgu sõnavahetamine otsas." "Mis ma sellest sõnavahetamisest saangi, olgu ta peale otsas," vastas mölder. Nüüd andis pealik soldatitele käsku, et nad katlatäie vett keema peavad ajama. Seni, kui vett soojendati, laskis pealik kirstule kolm pihlakapuu võru peale ajada ja päetsisse oherdiga augu sisse teha. Mölder ei tahtnud nii oma isa puusärgiga teha laske. Ta palus esiti põlvili nuttes pealiku ees, et see tema isa surnukeha rahule jätaks, aga seda palvet ei võetud kuulda. Mölder katsus vägivalda pealiku vastu pruukida, aga seegi ei aidanud. Soldatid köitsivad kõik kinni, kes takistuseks tee peal ees olivad. Nüüd seati puusärk püsti ja valati lehtri läbi selle sisse keeba vett. Sa ime! Surnukeha hakkas kirstus hirmsaste karjuma. Aga sellegipärast ei jäetud valamisele järele. Viimaks käis lehter ühes veega vups! ülesse ja sinist suitsu käis ohertiaugust nagu korstnast kunagi välja. Kui suitsu enam ei tulnud, võeti kirst lahti. Selle sees ei olnud muud, kui inimese nahk, mis olla jalutsisse kokku sadanud. "Selle naha võite nüüd maha matta," ütles pealik. "Aga kus on veel see raha, mis isa sulle pärida jättis? See too minu kätte!" Noor mölder, kes pealiku imetegusi nägi, tõi raha ilma vastu panemata pealiku ette. Kindral pani mammona oja ääre sisse, segas teda mõegaga ümber ja ütles: "Mis ülekohtusel viisil saadud, mingu ära!" Vesi ajanud sellest kaks osa ära, üks osa jäänud järele. "Võta nüüd see raha, mis üle jäi. Tarvita teda õigel viisil ja ära tee meelega kurja," ütles pealik. "Kogu omale ikka õiguse nimel varandust, et Vanapaganad ei hakka sinu surnukehaga tegema nagu nad sinu isa ja palju teistega, kes temasugused, on teinud ja peale selle veel teevad. Peale surma pugevad kurjad vaimud niisuguste nahkade sisse, hakkavad kodu käima ja teisi, kes alles elavad, piinama." Kui pealik oma kõne lõpetas, heitis noor mölder tema jalgade ette põlvili ja palus andeks, mis ta pealikule sõna ja teoga paha teinud. Ta sai nüüd aru, et pealik tema headuse pärast sinna oli tulnud. "Sellega tätsid sina õige lapse kohut, et mulle vastu panid. Ma annan kõik sulle andeks," ütles pealik. Kindral sõitis jälle oma väega ära, mölder hakkas matukse vastu valmistama. Surnud mölder ei käinud enam pärast kodu.

E 3349 (13) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Noorekuu reede - õnnelik päev.

E 3359/61 (1) < Halliste khk. - O. Saabas (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Armukaraski valmistamine Juhtusin ühe vana eidekesega kokku, kes rääkis järgmist armukaraski valmistamise lugu. Tüdrukud teevad armukaraskit nõnda, et sundvad poissa endid ära võtma. Kus tüdruk esimest korda lauakirikus lähab, peale suurekooli (leerimist), siis tüdruku ema võtab kolme sorti vilja ja teeb nende jahudest taignast. Taignast teeb pätsi ja sääljuures ise ütleb selle poisi nime, kellele tütar karaskit süia peab andma (nagu: Juku karaskike, Juku karaskike). Ja kui päts valmis on, siis lähab tütar kahe jalaga ahju koldesuu peale ja aab jala laiali, esi hoiab ahju sembsist kate käega kinni. Nüüd ema laseb läbi kintsevahe karaski ahju ja ise ütleb: "Ahju, ahju, armukarask. Läbi jalge lämmileib." Seda ütleb ema kolm korda. Nüüd, kui karask küpses saab, võtab ema karaski ahjust välla ja paneb nõnda ära, et keegi ei näe. Nüüd kui tütar kirikus lähab, annab oma tütrele selle karaski manu. Nüüd tütar annab seda karaskit kiriku juures süüa selle mehele, keda ta omale meheks tahab ja ise sööb kah seda samu karaskid. (Kui ta mõne natukse sellest armukaraskist tõisele kah annab, siis ei aitaved midagi). Siis hakkaved noormees kohe teda armastama ja kõndved järel, ei saaved kohekil olla, iga päev pidaved korra ära nägema, seni, kui ta selle tüdruku ära võtab naises.

E 3409/11 < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kolm surma Kord näinud üks mees öösel und. Kolm võõrast tundmata meest tulnud hobuste-atradega ja künnud igaüks ühe vao tema kesavällast üles, ehk ta küll neid keelanud, ei ole võerad mehed sest midagi hoolinud. Hommiku, kui mees ülesse ärganud, rääkinud ta oma unenägu kõigele rahvale, aga need ei teadnud tema unenäost musta ega valget lausta, mis ta tähendab. Viimaks mees targa juure küsima, mis tema unenägu õige tähendab, sest tema arvates oli see unenägu õige tähtjas. Viib targale midagi suupäralist ja luiskab talle oma unenäo õige selgelt ette. Selle peale väänab aga tark pead ja ütleb: "Sinu unenägu ei tähend mitte head, vaid halba. Kolm meest, kes sinu välla pääl kündsid, on kolm surma, kes sind suretavad." Nüid ehmatanud mees ära, kes enne mõtelnud, et tema unenägu head tähendab, aga nüid halba, ja veel surma, ja pealegi kolme surma pidi ta surema. Mõni aeg läinud mööda. Mees lähäb metsa hagu raidma, näeb puu otsas linnupesa, paneb kirve perse pääle vöö vahele ja ronib puu otsa vaatama, mis sääl sees on. Vaevalt saand ta aga lõua pesa veere ajada, kui uss, kes pesas olnud, talle vastu karanud ja lõua otsa kinni ajanud. Mees hirmunud nõnda ära, et ta puu otsast maha kukkunud ja surnud. Unenägu oli täide läinud nagu tark kuulutanud. Esimene surm - uss, tõine - kirves ja kolmas veetiik, mis puu all olnud.

E 3432 (2) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lehmadel piim venib ehk hääd maiku ei ole, siis korjatakse maarjakaski, keedetakse ära ja antakse nad lehmale, kelle piim venib, süia. Siis minevat piim jälle hääks.

E 3432/3 (3) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nooremaks saavat selle moodiga. Kui noorkuu esimest korda paistma hakkab, siis öeldakse: Tere, tere, kuldakuu, sina vana, mina noor. Siis pidavat inimene palju nooremaks saama.

E 3433 (4) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tulehända saavat selle moodiga seisma panna: kui teda nähakse, siis kohe ruttu ühe hingetõmbamisega isameie tagantotsest etteotsa ära loetakse, siis jäävat ta seni seisma, nii et igaüks, kes vaatab teda, näeb, kuni see, kelleles ta käib, teda oma kunstsõnadega lahti päästab.

E 3434 (8) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Siga tapetakse siis, kui kuu kolme päeva vanune on, siis olevat liha kõige maitsvam.

E 3473/4 < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagana lehma kutsumine Vanapaganal olnud elajakari suures metsas käest laiali läinud. Ta leidnud aga teised varsi jälle kätte, aga ühte lehma ei ole kuskil pool kuulda olnud. Võtnud teine siis sarve ja puhkunud: "Tõradu lõtu, tõradu lõtu." Ja vahel ütelnud jälle suuga: "Vitsi Neelik, vitsi Neelik!"

E 3485/92 < Narva l. - Johan Landsmann (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaval-Hans ja kodukäija Kord surnud kuri ja halastamata mõisahärra ära ja saanud toredal viisil maha maetud. Juba kolmandemal ööl peale matmist hakanud ta kodu käima, vaevanud ja piinanud esmalt oma prouat, kes üks väga hea inimene olnud. Proua kallalt läinud hobuste talli ja loomade lauta, lasknud hobused ja loomad kütkest lahti ja vaevanud neid luupainja kombel nõnda, et hobused iga ööse hirmsaste norskanud ja trampinud, loomad jälle röökinud ja pistnud üksteist sarvedega läbi. Mõisarahvas olnud seda hirmust müra ja kära kuuldes päris kohkunud ega ole enam ööse magada saanud. Ühel õhtul kutsub proua kutsari, kelle nimi Hans olnud, omale seltsiks, et härra teda jälle vaevama ei julgeks tulla. Hans olnud sellega rahul ja läinud proua magadiskambri, pannud omale valge lina ümber ja teinud ennast hoopis tundmataks, võtnud raudkäe, mis ta seppa oli lasknud teha, paremasse kätte ja oodanud kodukäja tulemist, kes ka pea tulnud. Hansu eest leides ütelnud ta: "Kes sina oled ja mis sina siit otsid, kus minul üksi luba on?" Hans aga vasta: "Mina olen teie endine kutsar Hans. Olen surnud ja käin kodu nii kui teiegi." Härra ütelnud: "Seda ma ei usu. Anna oma käsi seie, ma katsun, kas oled surnud." Hans sirutanud raudkäe härrale vastu. See pigistanud Hansu raudkätt nõnda, et see ragisenud, siis ütelnud kodukäija härra: "Nüüs usun, Hans, et sina ka surnud oled. Lähme nüid hobuste talli." Hakanud minema. Härra käskinud Hansu enne talli minna. Hans aga ütelnud: "Härra on peremees ja peab enne talli minema." Härra läinud ees talli. Kohe hakanud hobused hirmsaste norskama ja trampima. Härra silitanud hobuseid, need hakanud hirmsaste tagant ülesse lööma ja hirnuma. Nüid tulnud Hans ka talli. Härra käskinud Hansu ka hobuseid silitata. Hans teinud seda ja hobused jäänud kõik vagaseks. Härra ütelnud: "Sina ei ole Hans surnud. Miks hobused sind ei karda?" Hans aga vasta: "Mina surin hiljem ära ja mina söötsin hobuseid, aga härra sõitis hobustega, sellepärast tunnevad hobused mind healest ära." Õues olnud ilus kuuvalge. Härra ütelnud Hansule: "Lähme õue võitlema. Mina ei usu, et sina surnud oled. Kui sina mind alla lööd, siis usun, et sina surnud oled, aga kui mina sind alla löön, siis oled elus." Läinud võitlema." Hans olnud kaval ja hoidnud ennast kõigest jõust kuu poole ja põrutanud kodukäija armetumalt vastu maad, nõnda, et teisel palved lahti olnud ja järele jätta käskinud ja ütelnud: "Nüid ma usun, et sina, Hans, tõeste surnud oled." Ühekorraga kuuleb härra kukelaulu ja ütleb Hansule: "Lähme ruttu surnuajale, muidu jääme hiljaks." Läinud. Siis härra Hansule ütlema: "Enne lähme sinu hauda vaatama ja pärast minu." Hans aga vasta: "Enne lähme härra hauda vaatama, sest see on palju ilusam." Härra olnud ka sellega rahul, ja läinud. Härra aga sundinud Hansu enne hauda minema. Hans aga ütelnud: "Härra läheb ikke ees ja mina viimaks. Mina olen jo teenija ja pean ikka härra järele käima." Härra moondanud ennast hiire suuruseks ja pugenud veikest august hauda. Olnud härra hauas, siis löönud Hans oma pahema jala kannaga kolm korda augu peale ja ütelnud ise: "Siin sa pead seisma seitse aastat, seitse kuud ja nädalat ja seitse päeva, enne kui pealeilma peased inimesi kiusama." Hauast aga kuulnud Hans härra hüüdmist: "Oleks ma seda teadnud, siis oleksin sinu kaelaluu murdnud." Nüid läinud Hans kodu ja rääkinud asjalugu prouale, et nüid enam kodukäijat karta ei ole. Proual olnud väga hea meel ja kiitnud Hansu kavalust. Hakanud sellest päevast Hansu armastama. Hans kosinud proua omale ja sellega saanud ta suure mõisa pidajaks ja elanud õnnelikku abielu. Viimaks jõudnud eelnimetatud aeg ligemalle ja Hans ei ole tahtnud paha vaimuga mõisas kokku saada, sellepärast läinud rannast silku tooma. Tulnud jälle tagase. Öö jõudnud kätte. Hans pannud hobuse metsa sööma, teinud tule ette ja hakanud omale silku küpsetama. Korraga kuuleb suurt kohinat enese poole tulema, tõstab silmad ülesse ja näeb oma endist härrat enese ees seisma ja ütleb Hansule: "Too minule ka silguvarrast, mina tahan ka silku küpsetada." Hans toob ühe peenikese kepi. Kodukäija härra ütleb: "See on peenike, too jämedam, minul on üks suur silk küpsetada." Hans saanud aru, et härra teda tahab ära küpsetada. Toonud ühe reejalakse jämeduse puu, hakanud seda tahuma, aga ise vilistanud sealjuures. Härra küsib, miks Hans vilistab. Hans kostab: "See on meie talurahva viis." Härra ütleb: "Sina vilistad püha Jürit." "Ei vilista," kostnud Hans. Olnud silguvarras valmis, siis käskinud härra Hansu riidest lahti võtta. Hans võtnud ühe kuuenööbi lahti ja pannud teise kinni ja ise vilistanud edasi. Ühe korraga kuuldub suur müdin ja kohin. Kodukäija väriseb kui haavaleht ja ütleb: "Kuhu ma lähen, sest püha Jüri tuleb oma kutsikatega?" Hans ütleb: "Mine vankri alla." Püha Jüri tuli tõeste hundikarjaga ja küsis: "Kus kodukäija on?" Hans näitas vankri alla. Kohe kiskusid hundid kodukäija vankri alt välja ja pannud mokka nõnda, et aga natuke sinist vett järele jäänud. Nüid ütelnud püha Jüri Hansule: "Oma karjast pead sa minu kutsikatele kõige parema härja andma, sest nemad on väsinud ja söömata. Üle üheksa kuningriigi kuulsin sinu häda vilistamist ja tõttasin sulle appi, muidu oleks ta sind ära küpsetanud." Teisel päeval kadunud Hansu karja hulgast kõige parem härg ära, ilma et keegi oleks teadnud, kuhu ta jäi. Seda moodi saanud Hans kodukäijast lahti.

E 3493/5 (1) < Ambla khk., Tamsalu v. - Jakob Karelson < K. Lepner (1894) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ebavere mägi Virumaal, kolm versta Veike-Maarja kiriku juurest on Ebavere mägi. Vana mõisa maa peal on Ebavere mägi, see mägi, mille harjal vanal aeal kuulus hiiemets kasvanud ja kelle all vanad eestlased oma aavitaja Taara ees käinud palvetamas. Sellest mäest räägib rahvasuu järgmist lugu. Kord olnud õitselesed Ebavere mäe ligidal õitses. Üks õitselene läinud õitsitule juurest eemale hobuseid vaatama, eksinud aga ära, ei ole enam tule juure osanud tagasi tulla. Kauase otsimise peale ja puruks väsinud jõudnud tema viimaks Ebavere mäe jalale, mis paik temale küll tuttav olnud. Omaks suureks ehmatuseks näinud tema varsi, et ta ühe uhke linna väravate ees seisnud. Ta pidanud kartuse pärast sealt tagasi pöörama, aga linna väravavaht hüüdnud: "Tule sisse, sõbrake, osta midagi meie linnast." Väravavahi lahke kutsumene annud õitselesele seda julgust, et ta linnaväravast sisse läinud. Linn olnud igapidi üliuhke ja tore. Rahvas seal nii sõbralik ja lahke tema vastu. Ta astunud ühte poodi sisse, tellinud sealt paari paslid, nahkkindad ja vöö, millede eest tema käest aga kopkatki raha ei olla võetud. Tänades läinud õitselene poest välja. Seal jõudnud ta ühe uhke kõrtsi ette, sisse astudes tellinud ta enesele jänu kustutuseks toobi õlut, mis temale jällegi lahkeste kätte toodud. Õlut ära juues heitnud õitselene kõrtsipingi peale väsimust välja puhkama. Hommiku üles tõustes leidnud, et ta ühe suure kadakapõesa all maganud. Ta oleks oma öösist juhtumest muidu unenäuks pidanud, aga pastlid, vöö ja nahkkindad, mis ta üles tõustes oma pea alt leidnud, annud tunnistust, et juhtumene mitte unenägu ei ole olnud. K. Lepneri suust.

E 3495/6 (2) < Ambla khk., Tamsalu v. - Jakob Karelson (1894) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Usside kuningas (NB! Vrd E 3497/9 (3)) Veel tänapäev leitakse meie maal mitmetsugu rahasid, mis endistel sõea ja ei tea, mis aegadel mullapõue peitu pandud. Neid on osalt kullast, hõbedast ja muust metallist. Vanarahva jutu järele on aga need kuhad, kus raha maa sees peidus olnud, kaks korda aastas, see on jüripäeva ja jaanipäeva ööse, põlenud. Rahaaukude tuli olnud harilikust tulest isekarva sinakas. Jüripäeva ja jaanipäeva öödel mindud ikka tua kattukse unkasse, sealt vaadatud läbi auguga kivi ümberringi - olnud kuskil seesugust karva tuld näha, siis mindud sel sammal korral, märgitud koht ära, et päeval teda leida võib. Rahaaukude kättesaamine olnud alati väga tavalik.

E 3497/9 (3) < Ambla khk., Tamsalu v. - Jakob Karelson (1894) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
(NB! Vrd E 3495/6 (2)) Kord jüripäeva ööse näinud kaks venda rahaaugu põlema. Nad läinud juure, märkinud kuha ära ning päeval läinud esivanemate varandusi maapõuest välja võtma. Leitud rahaauk olnud suure sarapuupõesa all. Nad hakanud kaevama, aga korraga tulnud üks uss august välja. Vennad löönud ta maha. Selle järele tulnud teine, nad löönud selle jälle maha, nüüd tulnud neid ühte lugu peale ja mehed materdanud neid maha, nii et juba kahel pool augu kõrval suured usside lasud seisnud. Viimaks kuulnud usside materdajad, et alt maa kohisema ja vabisema hakanud. Eneste suureks ehmatuseks näinud nemad, et üks suur uss, punane hari peas august välja tulnud, see olnud usside kuningas. Tema ees põle mehed enam julgenud seista. Nad pistnud jooksu, aga usside kuningas jooksnud neile järele. Kange jooksmise järele puruks väsinud, saanud nad viimaks kodu ja üle aja õue. Usside kuningas aga tahtnud ka üle aja meeste järele tulla, aga jäänud aja peale, ajaroigaste vahele kinni. Nüüd olnud vendadel võimalik va usside kuningat ära hukata. Pärast läinud nad rahaaugu juure uueste tagasi ja leidnud vaskise katla hulga kuld-ja hõberahadega täidetud. Nii olnud kaks venda nüüd korraga rikkad mehed.

E 3499/500 (4) < Ambla khk., Tamsalu v. - Jakob Karelson (1894/1888) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jälle teine kord näinud üks mees rahaaugu põlemist, ka tema märkinud koha ära ja läinud päeval sulasega seltsis raha välja võtma. Niisammuti hakanud jälle august ussa välja tulema, keda mehed kõik maha materdanud. Jällegi tulnud lõpetuseks suur punase harjaga must uss august suure kohinaga välja. Mehed pistnud jooksu ning usside kuningas nende järele. Nad saanud küll õnnelikult kodu, sulane jooksnud tuppa, peremees pugenud aga suure rutuga reie alla tühja viljakerstu. Usside kuningas jooksnud senna järele, löönud kolm korda sabaga kerstu kaane peale ja läinud siis oma teed. Pärast usside kuninga äraminemest mindud kohe vaatama, aga mees olnud kerstus surnud. Keski ei ole julenud enam pärast rahaauku vaatama minna. Rahvasuust üles kirjutanud Pillikveres 1888. a. J. Karelson.

E 3529/30 (6) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Mt. 751B. Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord läinud üks naine pühapäeva õhtupoolel, mil ta armulauakirikust tulnud, metsa lehesile. Sääl tulnud vana hall mees tema juure ja ütelnud: "Et sa ka täna, kus sa laualt kirikust oled tulnud, ei ole läbenud püha pidada, siis tahan ma sind sellepärast karistada. Kolm asja tahan ma sulle valida anda, vali neist üks, mis arvad. Kas sa tahad eluks ajaks pimedaks jääda või tahad sa pool aastat vangis olla ehk himustad sa üheksa kuud kahte last imetada?" Naene oli laste imetamise kõige kergemaks pidanud ja selle valinud. Kodu jõudes ja riidist lahti võttes, leidnud naene omast põuest kaks nõelussi, kes kumbki ühe nisa otsas imenud. Nõnda oli siis naene üheksa kuud ussa oma põues kannud ja neid imetanud! Kui ta vihtlema läinud, siis olnud ussid sel ajal särgi (hamme) juures, muidu aga ühtepuhku rindade otsas kuni üheksa kuud mööda jõudnud. Oleks ta pimedaks tahtnud jääda, siis oleks tal mees ära surnud ehk oleks ta vangipõlve himustanud, siis oleks ta kuus kuud haige olnud, aga et ta lapsi armastas imetada, pidi ta üheksa kuud usse imetama. Nõnda sai Jumala käsust üleastuja pühapäeva rikkuja naene hallist vanamehest karistatud.

E 3531/2 (8) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Teine kord tahtnud üks juut Õnnistegijat tema teekäigil hirmutada. Ta moonutanud ennast karuks ja tulnud metsast, kust Õnnistegija läbi läinud, sellele tee peale vastu. Õnnistegija öelnud: "Oled ennast karuks ennast muutnud, siis võid sa ka selleks jääda." Mis ka sündinud. Säält olla karu saanud, mis teekäijaid metsast läbi sammudes hirmu tundma paneb.

E 3532/3 (10) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord olnud vanapagan Võrtsjärvel kalu püüdmas. Korraga tõusnud kange torm ja viskanud lootsiku ümber. Osava ujumise läbi pääsenud vanapoiss suure vaevaga kaldale, läbi ja läbi "märg kui kalakott". Kaldal ajanud ta omad märjad riided seljast maha ja mässinud omale ühe nooda ümber, lausudes: "Kõrd aitab ikka kõrda." Sellest olla kõnekäänd tulnud, mis öeldakse, kui mõnel küll posu hilpa ümber on aetud, aga sellegipärast mõni tükk paljast ihu välja paistab: "Noh, kord aitab ikka korda!"

E 3533 (11) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sagedasti tarvitadav kõnekäänd: "Ta ikka natuke paksem kui paljas vesi" olla sellest tulnud, et vanapagan kord joogivee sissi "peeru" lasknud, üteldes: "Noh ta ikka natuke paksem kui paljas vesi."

E 3533/4 (12) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan oli kord ühe mõrsja pääle nii tulivihaseks saanud, et selle mõrsja veimevaka ära lõhkunud, et kõik veimed üles harutada. Viha tõusnud sellest, et vanapoiss omast seitsmest paarist raudkingadest, mida iga abielusse astujate vahel oma toimetamise juures ära peab kulutama, ühte paari jalgagi ei olla saanud. Veimevakas olnud aga kõige pääl üks paar vilte, mida ta aga ülesse harutada ei saanud ja töökorra pooleli pidanud jätma, arvates, et kõik see vakatäis sarnaseid "litt-lattakat" on nagu ta ise öelnud. Säält olla kõnekäänd: "Teeb vanapagana viisil kõik tööd ära, aga ei mõista ülese arutada," tulnud. Tähendus. Viltideks hüütakse Tarvastus sarnaseid kindaid, mis mitte varrastega koetud ei ole, vaid nõelaga nõelutud on. Seda tööd ei hakata mitte nagu kinnast, ääre poolt pääle, vaid ümberpöördud, lõpetuse poolt ääre poole, ja on nii kunstlikult tehtud, et "vanapagan ka neid üles harutada ei mõista". Praegu on see töö unustusesse jäetud, ja noored naesterahvad ei mõistagi enam teha.

E 3537 (15) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üte korra oli üits mies Tarvastu Nukki mäest alla minnu. Silla pääl tullu talle üits võõras mies vastu ja kutsus tedä ende latsele vaderisse. Mehel ollu ka ää pihlapune peaalune kähen ja lasken vaderisse kutsjale siesugutse nätsiku üle peha, et sie valu peräst püsti karanu ja ütelnu: "Ah sa lits, kost oli naps, mis kuulsi Kure varikuse!" Esi kadunu ära nõnda, et sinine suits asemele jäänu. "Või mine temale paharätile keskööse veel vaderisse," ütelnu mies ja minnu oma tied edesi.

E 3541 (2) < Saarde khk., Jäärja v. - Johannes Reinhold Kangur (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanajutt Poiss ja tütruk läinud öese õitsele ja näinud - suur tuli põlenud metsas - ja läind vaatama, näinud, sokk kõndinud tule juures. Sääl olnud üks suur kivi. Poiss roninud kivi otsa ja viskas oma kuue tule pääle, siis jäänud suur hunik raha järele, kadunud tuli ja sokk, ka poiss saanud see läbi rikkaks ja võtnud selle tütruku omale naiseks ja elanud see läbi rikkaste.

E 3541 (3) < Saarde khk., Jäärja v. - Johannes Reinhold Kangur (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord kisklenud katk Kanaküla laanes oma tütrega. Külamees sõitnud mööda ja küsinud: "Mis tüli teil on?" Tütar ka kaebas: "Isa, rumal, tahab, et inimesed/peavad/ ära surema ja mina tahan, loomad peavad surema," ja hüpanud mehe kõrva vankrise ja sõitnud Viljandi poole.

E 3551 (8) < Halliste khk., Vana Lüütre v., Mõisaküla k. - Märt Kuum (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ka kolm korda löötakse seitsmeharusese pihlakavitsaga iga talli ja lauda ukse pihta, siis läävad kõik haikused ja tõbed loomade juurest ära.

E 3553 (7) < Halliste khk., Vana Lüütre v., Mõisaküla k. - Märt Kuum (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui sipelgaid pesast ära tahavad ajada, pidada jutluse ajal pihlakalaastud lõikama, kaduda kohe.

E 3553 (10) < Halliste khk., Vana Lüütre v., Mõisaküla k. - Märt Kuum (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuu loomise järel otselti seista saavat sel kuul palju surma.

E 3556/7 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hundid ja vanapaganad Mees läks metsa juhivitsu otsima, kirveäksike vöö vahel. Otsis, otsis ja raius jälle kui sündsa puukese leidis. Viimaks kuuleb ta kedagi hüüdma: "Mees, ae, mees! Tule aja need võsavillemad siit minema!" Mees vaatab, kolm suurt hunti pika, jämeda kuuse all, kükitavad ja vahivad puu otsa nagu koerad orava peale kunagi. "Aja ära nad siit alt," hüüdis jälle heal puu otsast, kus aga kedagi hingelist näha polnud. Nüüd sai mees kohe aru, et rääkija vanapaha ise oli. Ta vastas: "Ei mina neid julge ära ajada." "Noh, mine siis metsa ääre peresse, kus pulmi peetakse, hüüa seal üle läve tuppa: "Ema kahe pojaga keset metsa kuuse otsas, kolm püha Jüri kutsikat vahivad all."" Mees ei suutnud vanapahaga enam sõnu vahetada, seepärast läks ta oma teed iseenesega kõneldes: "Ma ei taha miski hinna eest vanatühja käsku täita ehk ma küll vast ka pulma lähan, kui aegselt juhivitsa korjamise tööga valmis saan. Mind on sinna kutsutud. Kui ma paar tundigi seal ära viidan, siis ei või nad pärast minuga nuriseda, et ma sugugi ei ole käinud. Paari päeva mul ometi võimalik seal olla ei ole." Mehel oma jagu juhivitsu aegselt käes. Ta köidab nad kuppu, pistab kirve vitsa vahele ja peidab koo siis paksu põesastiku sisse ära ning sammub pulmapere poole. Pulmas võetakse ta lahkeste vastu. Kehakinnituse ja keelekarastuse eest kannetakse hästi hoolt. Mees laseb ka jumalaandi niipalju, kui süda iganes soovib, suupärast olla. Kui keha kinnitatud, viidab ta teiste hulgas aega enne, kui kodu poole hakkab minema. Ta vestas sellest ja teisest asjast juttu ja viimaks ka loost, mis metsas juhtus. Kui ta need vanapaha sõnad: "Ema kahe pojaga keset metsa kuuse otsas, kolm püha Jüri kutsikat vahivad all," ära ütelnud, olnud rehetoas kolinat ja mürinat kuulda, just nagu kõik parred kukkunud lõhna või talade pealt maha. Vaadati järele, kaks part rehetoa lõhna pealt ära kadunud. Imeks pandi juhtumist ka küllalt, aga pidupill ja trall sundisivad seda varsti jälle ära unustama. Mees pidas pea õhtuni pulme ja läks siis kodu. Metsas tuli tal enistene juhtumine meele. "Oot, oot, ma lähan vaatama, kas hundid alles puu all on." Läks ka teine vaatama, aga hunta ei olnud puu all. Nende asemel olivad kaks part maas. Vist olivad vanapaha seltsilased pulmas ja tulivad partega püha Jüri kutsikaid kuuse alt ära peletama, kui kuulda saivad, et ema kahe pojaga keset metsa kimbatuses.

E 3558/9 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vasine kangas Peretüdruk seadis kangast. Ta oli üsna kimpus, lahku see kangas kudagi ei männud. Peresulane läks soode hagu tegema. Soo ääres kuuse all kaabivad kaks hunti maad ja närivad juuri kui vihased lõukoerad kunagi, nagu tahaksivad nad kuuske külile laske. Üks heal hüüab kuuse otsast: "Mees, pööra ümber, mine tagasi kodu ja ütle villhännale, et töllhännad tahavad mind ära süüa." Mees kui keedetud ja küpsetatud. Annab jalgadele teada, et nii ruttu kui võimalik teisele poole soo ääre saab, kus ta hoolega hagu raiuma hakkab ehk küll siingi veel julge ei või olla. Aga õhtuks peab oma jagu hagu raiutud olema. Õhtu käes. Mees lõpetab hau raiumise ära ja lähab koguni teist teed kodu. Kui ta õhtust korda keha kinnitanud, heidab puhkama. Hommikul jälle vara üleval. Tõdruk seab jälle kangast siit ja sealt, aga ei abi sellest midagi. "Küll on sul hea hagu raiuda, aga mina olen kangaga viimases kimbus," ütles tüdruk sulasele. "Kimpus oled jah," vastas sulane, "aga et hea hagu raiuda on, seda ei või sugugi ütelda. Kas mu püksid vähe tuhka sõelusivad. Lähan tööle, jõuan niidu ääre suure kuuse juure, seal kaks hunti kaapivad tulises vihas maad ja kisuvad hammastega juuri. Kas oleks veel võinud elu peale mõtelda, kui need vihased metsloomas mind oleksivad näinud? Ja tervel päeval ei olnud mul hau raiumise juures rahu, vahi muidu peale seie ja sinna ehk tulevad kurjad loomad kuskilt omas vihas ja murravad mind ära. Õhtus peab aga oma jagu hagu raiutud olema. Niisugune asi on veel enam kui kimbatus. Ja mõtle ometi, üks paharet hakkab minuga veel naljalori ajama, kui mul kõige suurem kitsikus käes. "Mees, pööra ümber, mine kodu ja ütle villhännale, et töllhännad tahavad mind ära süüa," hüüab tema. Inimesel aru omalt kohalt ka peas. Mina pean uuesti huntidest mööda julgema minna ja pealegi haod raiumata jätma. Ja kes on kodus see villhänd, kellel ma seda käsku pidin tooma?" "Oh, sa loll mees küll, mis sa seda ennem ei ütelnud," rääkis üks heal niitsete seest, kui sulane vaevalt oma kõne lõpetanud. Justkui tuulekohin läks lävest välja niidu äärse kuuse poole ja sestsamast silmapilgust saadik hakkas kangas hästi käima. Tüdruk nimetas kanga ülesse seadmise juure sagesti kurja, sellepärast vanapaha tema niitsetes oli.

E 3561/3564 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ühel peremehel olivad kaks tulihanda, kes temale palju varandust kokku kandsivad. Teine vaeseke oli aga kottpime, kuna teise silmanägemine küll üsna terve oli. Peremehel oli küll palju raha ja vara, aga oma perele andis ta halvemine süüva, kui mõni hea peremees oma koerale. Tulihändadele andis ta ikka kõige paremat, mis temal iialgi oli. Ükskord pani jällegi teistele peremees kausiga kambri otsa peale paksu putru või sees kasta, aga perel oli paljalt sool, leib ja kali laual. Poiss tuli parajalt söögilaua juurest ja nägi, kui peremees kausi sinna pani, peremees poissi küll ei näinud. Poiss rääkis iseenesele: "Noh, mõnele vilbussale see puder ikka sinna panti! Ma tunnen, et mu kõhtu küllalt seda hääd rooga mahub ehk küll praegu söögilaua juurest tulin." Ruttu võttis tema ühe tühja kausi, pani õue pealt muda täis, lusika täie vett keskele lohu sisse ja viis ta kambri otsa peale pudrukausi asemele. Pudrukausiga läks ta ise, kus see ja teine ning sõi tema tühjaks. Tulihännad tulivad sööma. Pime rääkis: "Kas on ikka pakspuder võikastega ehk mis roog see on?" Nägija, kes söömagi ei hakanud, ütles: "Ei ole ühtegi puder võikastega, muda või savi, vesi keskel." "Noh, mis söök see siis on," rääkis pime. "Ega ta midagi ei ole. See on täieste meie pilkamine. Mängime siis nüüd ka peremehele ühe vingerpussi." "Mängime peale," lausus pime. "Aga mis meie temale mängime?" "Paneme tema tare põlema," vastas nägija. "Paneme peale, aga kuhu meie siis ise lähkeme," küsis pime. "Ise pugeme aia ääre raudratta rummu sisse," ütles nägija. "Teeme siis nii," lausus jälle pime. Kudas ööldud, nõnda tehtud. Poisid, tüdrukud kõnnivad õue peal ja näevad, kaks tulihända tulevad katukse uluaugust välja ja tuli laenes taga järel, nii et maja sellest põlema hakkab, ja poevad ise aia ääre rattarummu sisse. Kõik kibinal, kabinal majakraami ja asju välja kandma. Varsi oli kõik kraam väljas. Nüüd võttis teine poiss kaks pihlapuupunni, pani teise teisele poole rummu otsa ette ja viskas ta siis kõige suurema tuleleegi sisse ja rääkis: "Kui maja on põlenud, siis põlegu tema süütajad ka!" Peremees vandus ja kirus kraami juures ja ütles: "Mõni kiusumees ikka selle maja põlema pani. Tulesädet kuskil pool ahjus ega paja all ei olnud, kust ta mujalt põlema sai." Poiss kuulis seda ja vastas: "Meie nägime selgeste mitmekesi, kust maja põlema läks. Kaks tulihända tulivad uluaugust välja ja süütasivad maja põlema." Teine poiss ja tüdruk ka niisama. "Soo," ütles peremees. "Kuhu nad siis ise läksivad?" "Aia ääre rattarummu sisse," vastasivad poisid nagu ühest suust kunagi. "Kus see rattarumm siis nüüd on," küsis peremees. Teine poiss vastas jälle: "Mina panin teisel pihlapuupunnid kumbagile poole aukude ette ja viskasin ta ühes tulihändadega tulesse. Vaata, seal hiilgavad ta tulised raudvõrud veel." Peremees ei lausunud sellest midagi, et need tema tulihännad olivad. Kas tal ka suur kahju oli, et nad ära põlesivad, seda ei tea ütelda.

E 3579/82 < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mõjuvad abilised. Keski küla peremees olnud iga õhta hilja ööni kõrtsis joomas. Olnud kuuvalgene õhta kui ta jälle kord purjes piaga koju poole komberdanud. Ta tee viis teda üle jõe. Kui ta üle jõe tahtis minna, tuli tont ja tahtis teda jõkke sisata. Mees jäi hirmuga korraga kaineks ja hakkas vahvast vasta. Võidelnud seal teised võitlemise viisi ega ole kumpkummagistki võitu saanud. Peremees pannud tähele, et kui ta ennast kuu poole saanud pöörata, siis ka võit tema poole tahtnud kaaluda, saanud aga vastane ennast kuu poole, siis tahtnud võit sellele jääda. Sellepärast ka mees püüdnud ennast ikka kuu poole hoida ja saanud kunni kukelauluni vasta pidada, kuna siis tont pidi kaduma. Kui peremees kodu rääkinud, üelnud sulane: "Oleks ma seal olnud, küll ma oleksin talle näitanud, kuda ta jõkke oleks käinud, hargid issanda poole!" Peremees ei ole tahtnud seda uskuda. Vaidlus lõppenud sellega, et sulane lubanud teisel õhtal kõrtsi minna ja selsamal ajal tulema hakata. Siis lootis silla juures tonti näha ja jõkke visata. Sulane täitis tõutust. Kõrtsist koju poole tulles leidnud ta tondi silla juurest vastast, see hüüdnud sulaselle: "Sa lubasid mind jõkke visata, täida nüüd oma tõutust!" Sulane karganud tondi rindu kinni ja ütelnud: "Isa, poja ja pühavaimu nimel" ja viskanud tondi üle pia kaela vette. Hüüdnud veel järele: "Kas sa nüüd ei ole jões?" Tont üelnud: "Mis ette sul kolm abilist oli ja mina olin üksipäine." Sulane läks võitjana koju. Otsas.

E 3583/9 < Rakvere - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Palgaajaja Ühekorra eksis naine metsa ära ehk kuda mõni ütleb - juhtus tondi teede peale. Küll ta käis ja tallas, et ommetigi kord metsast välja saaks, aga kõik vaev asjata - ikka ühe ja sellesama võera koha peale sai ta jälle. Naisel nahk hirmu täis, et kas sure kohe metsa ära, välja ei saa. Selles kitsikuses tuleb äkki mulle võeras mees vasta ja küsib naiselt, kust ta tulla ja kuhu minna. Naine lugu kurtma, et ta eksinud olla ja palub õigele teele juhatada. Võeras mees küsib, et: "Anna sa mulle, mis sul põlle all on, siis juhatan sind õigele teele." Naine mõtles, et mis mul siis põlle all on - aidavõti -, muud ei tulnud tal meeldegi ja et paremat pääsemise nõu ei olnud, lubas ta võerale juhatamise eest nõutud asja anda. Võeras mees juhtis naise õigele teele, nii et ta ilusaste koju sai. Mõne kuu pärast oli naisel ilus terve poeg. Kui jo lapsest poisike oli kasvanud, astub naisele jälle ühe korra metsa vahel endine võeras teejuhataja kopsti vasta. Naine tundis teda kohe ära. Võeras hakkas rääkima: "Kas on sul veel meeles, kui ma sind mõne aasta eest metsast välja juhatasin. Sa lubasid seda mulle, mis sul põlle all oli. Seal oli sul sündimata poeg. Tuleval ööl siis tulen oma palga järele." Naine märkas ehmatusega, et ta ilma mõtlemata oma poja enne ilmale sündimist vanapaganalle oli lubanud. Suurte murega ja südamevaluga läks ta koju. Kodunt kirikisanda juure oma ahastust kurtma. Hingekarjane lasi õhta eele poisi oma juure tulla, viis ta kiriku altari ette, lasi küündlad kirikus põlema panna. Poisile andis ta raamatu kätte ja käskis hoolega hommikuni lugeda, aga et naerda ei tohi, olgu nii naljakat näha kui tahes. Siis tõmmas ta kolm risti ette ja ütles veel poisile: "Kes üle kolmandema risti tuleb, seda ära karda. Kes aga üle kolme risti ei tule, seda ära usu, olgu ta kes tahes, sest kurivaim võib ennast iga moodi muuta." Poissi üksi jättes läks õpetaja kirikust välja. Varsti kui jo öö oli tulnud, läks vanapagan poissi kirikust kätte püüdma, aga üle kolmandama risti ta ei pääsenud. Küll tegi ta kõiksugu tempusi ja vigurid, et poiss oleks naerma hakanud, aga see vaev oli tal asjata. Küll muutis ta ennast kord poisi isaks, kord emaks, kord õpetajaks ja käskis ja meelitas poissi ära tulla, aga kõik tühi töö ja vaimu närimine, poiss ei lasknud ennast võrgutada. Ka pani poiss tähele, et sel õpetajal valged kaelalehed puudusid. Vanapagan jändas kunni kukelauluni, aga pidi va vilets siiski ilma poisita ära putkama. Hommiku, kui õpetaja läks poissi vaatama ja ära kutsuma, kartis poiss veel esite temagagi kaasa minna, aga kui papp üle kolme risti poisi juure astus, siis pidi kartus kaduma. Vanapagan ei tulnud enam palka ajama. Nii ei saanud ta sest naise petmisest mitte midagi.

E 3597/8 (2) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuutõrvajad Aadam ja Eeva ei ole sallinud, et kuu öösse paistab. Nad ütlesid, et eks sest ole küll, kui päike pääva ajal paistab, mis see kuu siis veel teeb. Võtsidki nõuks teda tõrvaga ära pintseldada. Selle tarvis võtsid tõrvapoti ja kaks pintslit, läksid sinna kohta, kus taevasõrv maaga kokku tuleb, sialt ronisid ülesse ja kuu piale. Seda ei sallinud jumal, et tema loodud inimene tema tööd tahtis muutma vai rikkuma hakata. Ta lõi nad sialt maha nende asemeid järele jättes, märgiks ja täheks, et jumala tööd ei pia muuta ega rikkuda püütama. Nende asemel kuu pial Aadam ja Eeva kahel pool ja tõrvapott keskel, paistavad seie kaugele nagu inimese nägu, kaks silma ja nina. Maa ja taeva sõrva vahele aga lõi jumal suure mere, et enam ükski ülesse ei saa ronida.

E 3602 (8) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kadakamari Kui Jeesus kõrbest paastumast ära tuli, jõi ta esimesest kadakamarju. Sellepärast ongi kadakamarjal rist otsas.

E 3602 (8) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jumalajuttusi on palju vähem kui kuradijuttusi. Rahaaugu ja sarnased õnnejutud näitavad ka hiast vaimudest olema, aga ülemalseisvad jutud/E 3602 (8)/ on niisugused üksi, kus just jumala vai Jeesuse nime nimetakse ehk olgu kas vana- ehk ristiusu pial. Kirikujutud piaksivad õiguse pärast ka jumalalugude liiki langema, aga minu korjanduses algavad nendega kuradi vai vanapagana jutud, sest et rahvajuttude järele kirikus vanapoiss tihti piab asuma. Öösse on kiriku minna kardetav, nimelt veel kihlveu piale. Ka ei pia tohtima kihlveu piale öösse kolm korda ümber kiriku käia ega surnuaiale minna.

E 3603/4 (10) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Haljala kiriku ehitamisest ja nime saamisest Küll Haljala kirikulle arvatud nime, aga ei ole õiget saadud. Siis haldjas kisendanud: "Halljall! Haljall!" Ja pandud nimeks Haljala. Kui Haljala kirkut ehitama hakatud, annud ehituse juhataja oma sõrmest kuradille verd, sellega oma lubadust kinnitades, kuradille üht inimese hinge anda, et siis kurat aitab oma abiga ehitada. Siis kui muna torni otsa hakatakse panema, pidi ehitajamees hüüdma: "Kuku maha!", siis pidi muna maha kukkuma ja temaga ka mees surma saama, kelle hinge siis kurat pidi pärima. Ena, eks töömehed ole saanud sest asjast haisu ninasse. Kui kirik valmis saanud ja hommiku muna pidanud pandud saama, pannud mehed hommiku vara muna torni otsa, kui meistermees veel maganud. Küll on va mehikene ära ehmatanud, kui hommiku ülesse ärgates muna torni otsas näinud olema. Karjunud veel küll, et: "Kuku maha!" ja "Kuku maha!" aga ei ole see enam ühtigi aidanud. Koju minnes poonud ta ise ennast tee ääres ülesse, nõnda sai siis kurat ta enese hinge. Kirjutakse Haljala, räägitakse Kloodi vallas Al'jala.

E 3604/5 (11) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Teisend Kui Haljala kiriku torni ehitatud, lagunenud see ikka ära, sest et kirikul nime ei ole olnud. Katsutud ja arvatud küll üht, küll teist, aga pole mitte kohalist saadud, sest torn ikka lagunenud. Pandud siis kaks härga paari. Härg ammunud: "Ammu haljalasse!" Kohe pandud kirikulle Haljala nimi ja lõpetatud õnnega ehitust.

E 3610/3 (15) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kust tuli sinna läks Üks rehepapp kuulnud rehest ikka laulu- ja pillihäält. Iga õhta, nii pea, kui tuli ära kustutatud, olnud rehi müdinat ja tantsimist täis. Nii pea, kui tuli ülesse võetud, olnud kõik kadunud. Ühel õhtal paneb rehepapp tule kilimitu alla - kõik rehi kära täis. Papp kiirest kilimit tule pialt ära. Rehi inimesi täis, kõik lähvad tulise ajuga põrandaaugust treppi mööda alla. Rehepapp saanud augu pialt ühe nägusa neiu kinni krabada. Neiu jäänudki rehepapi juure elama, kunni ta teda viimaks naiseks võtnud. Ühel pühapääval läinud rehepapp oma naisega kiriku. Tee pial, kui mees vankriga üle veikese kivi ajanud, naernud naine. Kirikus, kesk jutluse ajal, naernud naine jälle. Need naeratamised olnud mehele iseäralised. Tee peal koju minnes küsis mees naeru põhjuse järele. Naine ütles: "Kui sa mulle ütled, kust sa mind said, ütlen sulle, miks ma naersin." Mees lubas kodu näidata. Naine ütles: "Miks ma tee pial ei pidanud naerma, sa ajasid rattaga üle rahakasti. Kirikus kirjutas vanapagan kõikide nimed, kes kirikus tukkusid ehk sitahaisu lasid härjanaha piale. Nahk läks napiks ja sai enneaegu nimesi täis. Vanapagan pani teise naha sõrva jala alla ja püüdis hammastega nahka laiemaks venitada. Nahk läks jala alt lahti ja vanapoiss lõi pia vasta kirikumüüri nii, et kolksus. Siis naersin ma teist korda." Koju minnes nägi rehepapp, et enam seda kivi tee peal ei olnud, kust ta hommiku üle ajas. Kodu näitas mees, kust ta naise oli kätte saanud. Nii pia kui näidatud oli, kadus naine nagu maa alla. Mees nutku ehk naergu, mis kadunud see kadunud. Rehepapil jäi naisest paar last järele. Neid ei unestanud ema arm. Ta käinud neile nägemata riideid õmblemas ja särkisi pesemas.

E 3623/4 (1) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutustus Lapse vahetamisest Kaavastu vallas Haljala kihelkonnas mõni hea aeg tagasi, kui Kristjan Klaas poisikesepõlves mõisa sigade karjas käis (nüüd on ta ju surnud). Ühel hommikul, päävatõusu ajal, kui ta jälle sigadega Koigi mõisa kesale lähend, nähend ta sääl kesapollu pääl künnivaus ühe veikese lapse maas nutmas. Täma võtt selle lapse säält sülle ja katsund vaigistada, aga kui see põle aitand, siis pistand ta säält vandudes tulema, et lapse ema kätte viia, Kõldu külase. Saand ta säält lapsega heinamaa pääle, küla alle veeloitu kohta, kadund laps ta käte vahelt ära, ehk ta täda küll otsida veel taga, aga ei ole enam leidand. Poiss jäänd pääle selle haigeks ja old kaks nädalat haige ja pääle selle olla ta ihunahk just kui kalasoomustega üle kaetud ja jäänd selle olekuse kuni surmani, ei pole need aga taale vaeva tehend ühtegi. Ta ise olla rääkind, kui keegi küsind: "Miks su kääd nii soomustega kaetud on," olla kost,"Ma poisikese põlves mõisa sigades käies kandasin ühe kerra haldja last ehk veenäkki ja sellest ajast jäi see mulle mälestuseks."

E 3624/6 (2) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pulma saajast Annigfere ja Karoola moisa vaheraja pääl on üks talukoht, mis nime kannab Paateristi. Koht olla omale sellest nime saanud, et seel kohal üks paest rist olla olnud. Vanal hallil ajal, kui veel siin kaik paganad olivad ja Taarad kummardasivad, peetud pikki pulmasaaja sõitusid, kus peiupoisid sõamundris olled ja selleaegse pruugi järele, kui juhtunud, et kaks pulmasaaja vastakute olla juhtund, siis voetud toisest saajast pruut ja toisest peigmees ja olla veel siis äre tapetud. Ja järele jäänd pruut ja peigmees olla siis abielusse heitand. Aga need tapetud pruut ja peigmees olla siis sinne kohta maha maetud ja pandud siis paest raedutud rist senne püsti mälestuseks. Kui sinne kohta see nimetud pere olla asutetud, siis olla seel isimene peremees seel kohas olnud Tõnu ja koha järele saand omale nime Paater liiaksnimeks. Ta olla siis kevadel lähend adraga põldu kündama. Siis olla sõrmus seelt mulla seest adrasaha otsa hakkand. Rahvasuu aga ei tia enam kõnelda, kas see kuld või vask olla olnud, vist kuld. Praegusel ajal ei ole seel kohal küll mitte enam seda seltsi rahvast, aga koha nimi seisab ikke alles. Sellenimelised inimesed on ilmatuul lajalli pillutanud, mõned neist elavad ka päälinnas ammetis.

E 3626/30 (3) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalmumägi Kandle mõisa tee ääres, mis Haljalast Vainupääle läheb, on üks kõrge küngas ja kutsutakse seda kohta Ristimägi. Endine sõalahingi koht ja kalmu. Esimene lahing, mis olla siis seel old,/old/ Rootsi sõaväe vastu. Seelt olle lähned Vinni väljale, kus jälle lahing olla olnud ja kellest kalmud tunnistust annavad. Seel siis olla see väejägu talvekorterise jäänud Kehala külase. Ja toise kevade hakkaned sinne kindlust ja väekasarmut ehitama - praegune Vinni mõisa. Kuna siis veel toised väejäud tulnud juure, tuld ühes siit Vihula kõrvest läbi, kus nad tee olla põlisest soost ja kõrbest läbi raidund. Ja seisab tänapäävani Rootsi vää tehtud tee hea järje pääl. Inimesed aga olla eest ära põgenend Konnakaevu taha Niine kingule kogu oma kraami ja loomadega (Sagadi raja ääre) ega ole nad siit midagi eest leidand. Sel ajal olla ka veel Konnakaevul suur põline mets kasvand, aga kui rüüstajad pääle sõaväge kävind maad mööda rüüstamas, mis kätte saaned, neil olla kuhealuksed olled siin ligi päid ja kui jo lasti saaned, siis lägind jälle menema, ja jälle toise kohta rüüstama. Siis olla nad ka selle metsa polema süütaned, arvates et inimesed seel metsas varjul on, aga ei ole oskaned sinne menna, sest inimesed olled nii arad, et loomade suud kinni siduned, et ammuda ei saaks. Siis polend siit Vihula poolt see mets ka suutumaks maha ja praegune ilma pohjata tüma heinamaa järele jäi, kus mõned paju- ja kasevõsud pääl kasvavad. Siin ja sääl tuleb aga veel endsest ajast mälestuseks jäänud polend pinnaga palgid raba seest nähtavale, mis sellest veel tunnistust annab. Niisamuti on ka Niinekingul maa seest surnu pea- ja seareluid nähtavalle tulnud, kuhu nad siis oma surnud olla mattand. Kui aga jälle rahuaeg tuld, siis tulled igaüks oma pelguurkast välja ja hakkaned jälle igaüks oma põldu harima, mis jo vahepääl umbseks olla kasvand. Ka olla esimene Vihula mõisnik Eldbrecht Kõrvemetsast ühe elutoa leidand ja von Schubert, teine mõisnik, last selle seelt ära vedada ja last Lallose ülesse laduda, kus veel praegu neid palkisid toaseinas on, juba pääle 200 aastat vanad, aga küll veel kõvad. Arvata on, et need rüüstajad sinne metsa selle ehitasivad ja seel siis elukorterit pidasivad. Aga keerame jutu alustuse juure tagaje. Kandle Ristmäel olla aga ennevanast nähtud, kes teed möödik kävind ööse, et tuli old seel metsas ja kroonu mundreis soldatid olled külleli seel tule ümber ja püssid olled ristjala üheskoos. Kui aga keegi julge vaimuga inimene hakkand sinne poole menema, kadund ühe korraga tee keige soldatitega vaatja silma eest ära.

E 3624/6 (4) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sippa poe juures siin Vihulas on üks mägi ja kutsutakse seda Kalmuneeme mägi. Kõrvetee ääres, kuhu endsel katku ajal inimesi olla maetud. Mitmed olla jo ohta ennast puhtaks pest ja valge särgi selga pand, arvates, homme sureme ära, siis toised veevad meid Kalmu määle, kus igaüks jo omale haua valmis kaevand on. Olla siis seel ka ööse nähtud kummitust valges riides üle tee jooksma, aga muust vaikib rahvasuu.

E 3631 (5) < Haljala khk., Vihula v., Mustjala k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893)Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/katk/Vihula mõisas Tõrvaaugu männikuse, kui aastal 1843 senne von Schubert, sennine herra omale karduhlikeldri last ehitada, siis tuld seelt keldriauku kaevates kaheksatoiskümme surnu pealuud välja, härra aga last need jälle toise kohta maha matta. Reagita, et see ka endine katkukalmu koht peab olema. Muus asjast vaikib rahvasuu.

E 3631/3 (6) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vihula linnamägi, jälle Kõrve tee ääres, tahetud ennevanast sinne kohta mäe otsa kirikud ehitama hakata. Pääval ehitatud, aga ööse jälle lahutatud ära, ninda et see töö pole seel sugu onnistand. Siis olla tahetud ka ööse tööle hakata, aga enne seda kuuldud iga ööse, kui üks kisendand seel müüride vahel "Haljala!" ja "Haljala!" Siis olla kaks halli härga vankuri ede rakendatud ja paekoorm pääle pandud ja siis mendud ninda uut kiriku kohta otsima. Haljalas olla härjad ära väsined ja olla siis seelt suure kasemetsa seest vanad kirikumüürid leitud. Seel siis olla raidutud see mets maha ja olla siis hakatud seda kirikud uueste üles ehitama, mis tänapäävani seisab. Linnamägi aga on pae- ja lubjaprahiga üleni kaetud. Haljala kiriku uksepiida kõrvas on üks kivveplaat kirjaga, aga mis keeles see on, seda ei tea keegi ütelda.

E 3651 < Kambja khk., Vana-Kambja v. - J. Ignateg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tõõraste külast ei ole ühtegi talu järel, aga nende nimed on järel: Kaspre, Rehetare, Kriisa, Kolga, Katku, Kebe, Kuremäe ja Uustalu. Nende asemel ei ole ka muud, kui üks mõisa, mes Kriisa talu nime kannab. Lenge külla on juba peale 40 aasta tagasi ära hävitatud, kus nüüd Langemõis seisab. Ja siis on veel Ignase mõisa kõrtsi ja Ignase taluga ja üks mõis on veel, mes seisab ilusa veikse järve kalda peal. Seda järve hüidakse kas mõisa nime peale Küti ehk teisel pool kaldal seisva küla järele Sipe järveks.

E 3658/61 (3) < Paistu khk., Holstre v., Punabu k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagana varrud Matuselised jäivad õhtu hilja surnut matma. Kellalööja ei läinud ka enne teisi ära. Oli tal ju ikka niisugusel korral saamist. Anti kas suutäis viina, tükk puhast leiba ehk muud sellesarnast. Surnu oli maetud ja matjad läksid ära. Kellalööja läks ka ära. Kui ta mõisamoonakate vana maja kohale jõudis, nägi ta tuld selle aknast paistvat. "Mis imelugu see ometigi on?" rääkis ta iseenesega, "see maja oli ju tühi ja ära lagunenud, aga nüüd paistab tuli läbi akende." Mees ei kartnud kedagi, vaid läks vaatama, kes seal tulega on. Maja ees tuli talle tuttav moonakas vastu. "Kes siin majas käratsevad veel ööse hilja," küsis ruttu kellalööja. "Moonaka ristserahvas," vastas vastatuleja. "Soo! Või moonaka ristserahvas! Minu teada pidi maja tühi ja lagunud olema, aga nüüd peetakse tema sees ristsid, "ütles kellalööja. "Oli kord küll tühi, aga nüüd peetakse teise sees ristsid jah. Mine ka sisse," ütles moonakas. "Lähen küll, kui sa hobuseloomale peotäie heinu muretsed. Peaaegu terve päeva vaeseke ilma olnud," rääkis kellalööja." "Mine peale sisse, küll ma hobuse eest muret kannan," rääkis moonak. Kellalööja läks sisse. Kambrid terved nagu moonakate omad kunagi olema peavad ja enamiste kõik tuttavad inimesed sees. Mehel nüüd aega küllalt. Antakse talle süüa ja juua nagu kõige ausamale kutsevõerale ning ristse tallitaja pistis teisele pärast sööki veel natuke rõõska ja tüki praetud külletükki põue kodu va teisele poolele ja lastele külakakreks kaasa viia. Läheb välja oma va neljajalgist vaatama. Ilusad heinad tal ees, sööb teisi aga vasta meelt. Kellalööja läheb jälle sisse. Moonakate uue tua juures laulavad mitu kukke nagu kooris kunagi. Tuli kustub terves majas korraga ära. "Jumal isa pojake! Mis see nüüd kõik tähendab?" hüüdis mees ära ehmatades. Kõik kadunud kui maa alla, maja lagunud ja kole! Mees sai nüüd aru, et õiget asja ei olnud. Läks ruttu hobuse juurde, et kodu sõita. Hobusel linaluud heinte asemel ees. Istus peale ja kihutas tuhatnelja kodu poole. Kodus võttis ta hobese lahti, andis talle heinad ette ja pani riistad ära nagu reisi pealt tuleja kunagi teeb. Siis läks ta kambrisse, kus riidid seljast hakkas ära võtma, et puhkama heita. Tegi vöö lahti, midagi kukkus patsti! riiete vahelt maha. Nüüd tuli tal meelde, et rõõsad ja liha põues olivad. Võttis teised ülesse ja silmitses tulevalgusel: päris kuivad tõprasõnniku koorikesed ja verised raipe külleluude tükid. Aga ristses olivad nad mao ja näo poolest päris nagu söök. Nüüd hakkas mehikesel küla kõhutäis üle jooksma, nii et südant kaasa tahtis tuua.

E 3677/82 < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tarvastu kirik Tarvastu kiriku asemel oli vanal ajal suur mets, ka üteldi tontisid sääl metsas olevat ja sellepärast ei tohtinud keegi sinna sisse minna. Üks julge karjane kuulis ka sest loost ja võttis nõuks vaatama minna, kas see pidi tõsi olema. Võttis oma nelja silmaga koera Muri ligi ja läks. Pool tundi hulkus ta metsas ära, ilma et midagi iseäralist asja oleks näinud. Viimaks leidis ta ühe kivihuniku. Ligemalt järele vaadates sai ta aru, et need ühed vanad ära lagunud lossivaremed olivad. Ta leidis säält ka hulga vanu kirju, mis kõik kivide sisse oli raiutud. Karjane läks tagasi ja kõneles, mis ta oli näinud. Nüüd hakati kirju läbi uurima ja leiti, et see vanal ajal üks munkate klooster oli olnud. Sääl ümberkaudne rahvas olnud ilma kirikuta ja võetud nõuks kirikut sinna üles ehitata. Hakati ka tööle. Raiuti mets maha, veeti palgid kokku ja hakati müürisid ehitama. Töö läks ka jõudsaste edasi. Müürid olivad peaaegu valmis saamas. Kui töölised ühel päeval lõunat sööma läksivad, kukkusivad kõikide suureks ehmatuseks müürid ümber. Peeti aru, mis nüüd teha. Suure sekelduse järele võeti nõuks tugevamat ehitata - aga jällegi ilma asjata. Nüüd oli meestel hea nõu kallis. Minti targa juure nõu küsima. Tark ütles: "Üks meesterahvas pidada elusalt taga väikese kiriku müüri sisse müüritama, siis seista müürid üleval." Hakati jälle uue lootusega tööle. Nüüd seisis paremat kätt küll üleval, aga pahemat kätt müür ei seisnud jällegi. Mõned tahtsivad nüüd seda tööd koguni seisma jätta. Mõned ütlesivad jälle, kui parem pool müüri seisma on jäänud, siis peab ka pahem pool ülesse jääma, seepärast läki nüüd kõige kuulsama nõia juure, kes taga Viljandi elab, nõu küsima. Kui see ka ei aita, siis hakkame uuele kohale ehitama. Hakati ka viibimata selle nõu järele tegema ja saadeti kaks meest nõia juure nõu küsima. Tark vahtis tükk aega viinaklaasi ja ütles siis: "Üks naisterahvas peab ka elavalt sisse müüritama, siis seista pahem pool müüri ka üleval." Targa nõu järele ka tehti ja ennäe, müürid seisid ülevel ja kirik tehti valmis. Praegu olevat poiss ja tüdruk altre taga väikese kiriku müüri sees. See ajanud vanapaganal südame täis, et kirik ülevel seisis. Ta vaatas päeva ära, kus kohal kirik seisis, pani siis ööse kivi lingu pääle ja viskas kivi. Raskuse pärast läinud lingupael katki ja kivi läinud märgist kõrvale ja löönud kirikumäe seest tüki välja. Vanapagan pani uue kivi lingu pääle ja tahtis visata, kui kukk korraga laulnud. Vihaga viskas vanapoiss kivi maha ja sõitis kodu. Sest ajast saadik ei tulnud ta enam kirikut kimbutama. Vanapagana kivist lõhutud mäe kohalt tehti tee mäest läbi ja on praegu rahvale kirikuteeks.

E 3686 (18) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui keppide ehk vitsadega vee pääle lüüakse, siis tulla tõisel päeval vihma.

E 3686/7 (19) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui nõelajat ussi taheti seisma jätta, siis üteldi neid sõnu kolm korda: "Noorik, noorik, võta liinikut."

E 3687 (21) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuu kõrgel on, siis tulla külmad ilmad, kui madalal, siis soojad ilmad.

E 3688 (26) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui taheti teda saada, missugust odralõikust ette tuleval aastal saab, siis lõigati jüripäe kolm pihlakast pulka ja panti tiiki ehk mõne muu seisva vee pääle. Kui kõige jämem kõige ennemalt põhja läks, siis pidi hea odralõikus, kui keskmine, siis keskmist lõikust, kui kõige peenem, siis kehva odralõikust.

E 3689 (30) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui leppadel enam näljaurbe otsas on kui leivaurbe, siis olla näljane aasta, kui leivaurbe enam, siis leivane aasta.

E 3689 (32) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Karjatsed tegivad oma vitsadele ristid otsa, siis ei saada vanapagan neid metsa ära eksitata.

E 3690 (35) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui vanapaganat arvati kuhugile käivat, siis tehti kadakapuust rist ette, sest vanapagan karta kadakapuud.

E 3690 (36) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Käsnade arstimiseks võeti kolm odratera kätte, jooksti kolm keeru ümber tare ja visati siis terad põlevasse ahju ja siis pidi ise ütlema: "Mis need põlevad?" Tõine pidi jälle nurgast vastama: "Käsnad põlevad!" Siis pidivad käsnad ära kaduma.

E 3690 (38) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Peasugemist ei tohitud pooleli jätta, sellepärast siis eksida see metsa ära.

E 3691 (39) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tulihänna tegemine Tulihända tehakse nõndaviisii. Esiteks korjatakse suur hulk vanu pastlasid, sukke ja viisrävakaid ja säetakse üks kassikeha moodu mudel kokku. Kaks pastlat pannakse kõrvadeks, vana saapakonts ninaks ja vana ahjuluud sabaks, siis lastakse suure pastlanõelaga nimetsesõrmest kolm tilka verd pääle. Iga tilga laskmise ajal üteldakse: "Tulihänd tõuse üles!" ja tulihänd tõuseb üles ja ongi valmis.

E 3696/8 (1) < Saarde khk. - Juhan Kangur (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jaanipäev, juhan, johannes, jaanipäeva pühitsemine algab juba ikka õhtu ja ööse enne jaanipäeva. Jaanipäevatuli peab nõiad loomadest eemal hoidma. Selle jauks võetakse põleva asjadega täidetud tõrvatonn, mis pitka ritva otsa pannakse, kadakatega ehitud. Selle tule ümber koguvad kõik vanad ja noored kokku kuni hommikuni, saab aeg laulu ja mängiga ära viidetud. Igaüks, kes senna juure tuleb, toob midagi kaasa: õlgi, puid, kadakad, et seda tulesse heita, et see kauemine põleb. Siis lauldakse siin, kus jaanituli põleb: Kes ei tulle tulele, selle odrad ohaksed. Kaerad kasteheinatsed, viskavad kolm pakku tulesse, kus ööldakse: Tutrad tulese, kasteheinad ka kaugele, linad meie põllule. Vaehert pannakse kuivi puid üks kubu puu ümber, kus otsa lipp seutakse, keda kaigastega püitakse visata, enne kui põlema lääb. Kes pihta viskab, see õnnelik on. Põllu ääre mööda pannakse isi tuled põlema, et suitsuga umbrohi ära hävita. Nukumängiga tule ääres metsa jookstes saab üks jooksja neiu kinni võetud. Üks pruuk on see jaaniõhtul ja päeval - üheksat sugu rohtu korjata, kellel salavägi peavat olema. Mõnda pruugitakse elajate, inimeste, ka ebausu jauks. Pistetakse katusteseina vahele õnnelille nimel, krooniks tehtud seina peale rippuma tütarlaste jauks. Kui kasvama lääb, saab neiu mehele, kui kuivab, siis vanad inimesed surevad. Antakse lojustele, kui välja aetakse. Suitsetakse puduloomi, maja, elajaid, mesilasi nendega, kuhu lääve pealt laastusi juure leigatakse. Veikese kimpudes riputakse majade ümber - kurjad vaimud eemal hoida. Tütrukud panevad padja alla, et soovitud und näha. Nõgesi ja muud heina korjatakse, luuaga pühites söed sekka, antakse talvel lehmadele süia. Õhtu visatakse koontesi? põldudele, et lehmad kahju ei saa, öösel pistetakse puude oksad püsti vilja ümber, mõned sõitvad ratsa ümber talu piiri, mõned käivad jala kuni hommikuni. Sel öösel peab ka salatuli põlema seal, kus on rahaaugud. Võerad lehmi püitakse salaja lüpsa, siis nende peremes ei saa läbi sui mitte piima. Et udu ube ei riku, siis visatakse teravad riistad oade sisse. Riided tuulatakse, et jaanipäeva tuul koid ära hävitab. Enne jaani või on kollane, peale jaani piim kahaneb, siis üteldakse: "Jaan viib või- ja piimapüti." Karusepäev, olevipäev hoopis ära. Jaanipäeval tehakse veidrat rooga - jaanikahi, mida keik peab ära sööma, üle ei tohi jääda. Koerad saavad ka seda, kui üle jääb põletakse ära. Öösel enne jaani püüdvad nõiad kahju teha. Mõned püüdvad jaanihommikul musta täku (ruuna) rangide läbi välja vaata - see näeb kurjavaimu oma raha lugemas. Kui siis härjaikkega senna peale viskavad, siis jääb keik, mis all on selle viskajale. Jaanikuu niiskus täidava põllumehe salve. Kui jaanipäeval sadab, tulevat märg leikuse aeg.

E 3700/1 (1) < Ambla khk., Tapa k. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutukesed katkust Ennevanast käinud katk mitmesugusel näul inimeste hulgas ohvrid nõudmas. Enamiste käinud tema halli juuste ja habemega vanamehe näul. Ta tulnud inimeste elumajasse, märkinud ohvrid kepiga külge puudutades ära, kes siis ka lühikese ajaga surnud. Kui katk öösel kuskile elumajasse tulnud, siis olla tema ikka need inimesed ära märkinud, kes une hõlmas uinunud. Ükskord olla katk öössel ühte peresse tulnud. Peremees, kes perenaesega sängis maganud, kuulnud, et keegi uksest sisse astunud. Ta näinud, kuida katk, kepp kääs, sängi poole tulnud. Naine maganud. Mees tõusnud istukile ja pannud käe varjates naese üle. Katk pööranud selle peale ümber ja läinud minema, kuna mees ja naene mõlemad elusse jäänud. Teine kord olla katk kitse näul ühte peresse tulnud. Pererahvas söönud tuas lõunat. Kits pistnud pea ukse sees olevast august sisse ja ütelnud: "Kes seda imet enne näind, tuld süiakse, kird juuakse!" Perenaene ütelnud vastu: "Kes seda imet enne kuulnd, et kitse keel kõneleb!" Kits läinud minema ja pererahvas jäänud elama.

E 3701/2 (2) < Ambla khk., Tapa k. - Otto Hinzenberg < Mart Freiberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutukesed Ambla kirikust Kui Ambla kirik ülesse ehitatud, pole teatud, mis temale nimeks panna. Kui parajaste nime üle aru peetud ja vaieldud, tulnud kiriku ligidal olevast jõekesest suur valge härg välja ja ammunud kõvasti: "Ambluu!" Sellest pandud kiriku nimi "Amblu", millest aegamööda nimi Ambla rahva seas siginenud ja mis tänapäevanni nõnda on jäänud. Ambla kirikule põle lage hea viisiga saadud peale teha, kui valmis saanud, kukkunud jällegi sisse. Muidu pole abi saanud, kui pandud üks surnu altari kohta valmis tehtud lae peale. Siis pole lagi enam sisse kukkunud.

E 3706 (9) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Unenägude seletusi/ Pikka puud või palki vedama - surma vedama.

E 3706 (10) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Unenägude seletusi/ Kasepuud maha langevat, sealpool naisterahva surma.

E 3706 (11) < Halliste khk., Lõõtre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Unenägude seletusi/ Kuusepuud/maha langevat/ - meesterahva surma.

E 3707 (15) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hõberaha saama - köha.

E 3708 (7) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui noorel kuul õige teravad otsad olevat ja kõrgelt kõrvad olevat, selle kuul õige palju tuult ja külma.

E 3708 (8) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ja missugune ilm perast kuuloomist kolmantamal päeval - pidada kõik selle kuu olema.

E 3708 (9) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui märtsi kuu heaste madalast käia tulevat soe kevade.

E 3708/9 (12) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Holstre kihelkonnas Vana-Kariste vallas Hendrikhansu talu krundi sees koht, isienesest on üks hauakoht ?uhutud jões sülda neli lai ja sülda seitse-kaheksa pikk, sügavus praegu jalga neli-viis. Sellest räägib rahvas nõnda. Vanthaud, nõnda on koha nimi, olevat vanast õige sügav olnud. Selle haua põhjas olnud raud söögilaud ja selle peal vask härjaikke. Kes selle ikke kätte oleks saanud ja seda härgade sarvi sidunud, see oleks kündes palju varandust ja saladusi maa seest välja kündnud. Aga selle ikkel olnud suur haugikala (havi) vahiks pandud. Muidu ei tohtinud keegi sinna sisse minna, kartes et kala ära neelab, kui hobuse seljas mindud. Mära hobuse seljas ei teinud kala muud, kui ajanud vee segaseks. Mindud aga täku ehk ruunaga, selle tõmbanud kohe vee alla ja tahtnud seljas olejat ära neelda. Küll pantud ka mees raudvaadi sisse ja lastud sisse, aga välja tõmmates olnud verine lambapea otsas. Sest saantik jätnud rahvas väljamõõtmise katse järele, kuna ikka praegu haug põhjas puhkavat. Nõnda olen seda ühe vana eide suust üles kirjutanud.

E 3719/24 (2) < Tarvastu khk. - A. Parts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord läinud üks naine metsa marjule ja otsinud ära, ta käinud metsas edasi ja tagasi ümber, aga ei leidnud enam õiget teed üles, kust kodu oleks võinud tulla. Kui ta niiviisi ümber eksis, tuli temale viimaks üks vana must mees juure ja ütles: "Mis sa lubad mulle, kui mina sind metsast välja viin, sest ilma minu abita ei saa sina iialgi siit metsast välja." Naine ütles: "Mul ei ole siin midagi lubada, kui see marjakorvikene." "Seda ma küll ei taha," vastas vanamees, "aga luba mulle seda, mis sa praegu oma ihus kannad." Naine ei tahtnud seda küll sugugi lubada, aga muu hinna eest ei lubanud vanamees teda ka mitte välja viia. Naisel ei jäänud ka viimaks muud nõu üle, kui pidi lubama, mis vanamees temalt nõudis. Aga kes oli see vanamees? See ei olnud keegi muu, kui vanapoiss ise. Ta saatis naise metsast välja ja kadus ise jälle puude varju ära. Mõne nädali perast tõi naine ühe ilusa poeglapse ilmale. Poiss kasvis ja kasus iga päev priskeste suuremaks, ka tema tarkus kasvis ühes temaga. Aga üks asi vaevas ema südant väga raskeste, sest ta oli oma poea vanapoisile ära lubanud. Kaheksa aastaseks saades hakkas poiss juba koolis käima ja et tema väga usin õppija oli, koolitas isa teda tubliste edasi. Kui tema juba valmis hakkas õpetajaks saama, tuli ühel päeval vanapoiss ja andis teada, et tema oma lubatud palka tahab kätte saada. Aga mis nüid teha? Kahju oli oma ainsast pojast lahkuda ja pealegi veel vanapoisile ära anda. Ema läks õpetaja juure ja kaebas oma hädaohtu sellele. Õpetaja mõtles selle asja üle natuke järele ja käskis poisi homme oma juure tuua. Tõisel päeval tuli poiss õpetaja juure. Õpetaja viis poisi kirikusse, pani altarisse tooli peale istuma, andis talle piibliraamatu ja ühe kausitäie vett, mis kolmest õpetajast õnnistatud oli, kätte. Ühe kirivese kuke ja ühe veikse musta koerarakakese, neid pani ta teise teisele poole kõrva. Ja õpetas siis poisile: "Kui sa kuuled, mis tahtsugust mürinat ja krabinat, ära mitte pead ülesse tõsta ega kuhugile poole vaata, vaid loe ühtepuhku raamatut. Kui kukk korri laseb ja rakake uriseb, siis kasta pahema käe nimetsesõrm kaussi ja riputa vett enese ette ümber ringi, aga ära sa ka selle juures oma pead ülesse tõsta." Poiss istus vagusi laua juures ja luges piibliraamatut. Arvata poole öö aeal tuli vanapoiss oma sulaste ja teendritega sinna ja hakkasid seal kõiksugu kommetit tegema. Nad kaklesid ja riidlesid ning kutsusid poissi isa ja ema heale peale, aga poiss ei tõstnud oma pead mitte ülese. Kui nad juba õige lähedale tikkusid, hakkas kukk korri laskma ja rakakene urisema, Siis kastis poiss oma pahema käe nimetsesõrme kaussi ja riputas vett enese ümber, aga silmi ei tõstnud ta mitte ülesse. Siis läks mürin ja kärin jälle kaugemale. Kui kell kakstõistkümmend lõi, oli kõik kadunud, ainult poiss üksi istus veel oma vana koha peal. Perast õppis ta veel edasi ja oli varsti õpetajaks saanud. Vanapoiss ei tulnud teda enam kunagi kiusama.

E 3725 (1) < Tarvastu khk. - A. Parts (1893) Sisestas Elsa Leiten 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kõhu arstimine Keermus, kaarmus, varesele valu, harakule haigus, mustalinnule muu tõbi, N. N. kõht terveks.

E 3727 (10) < Tarvastu khk. - A. Parts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui noorkuu selili on, siis sureda sel kuul palju inimesi ära.

E 3728 (16) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Magades ei tohitud kuud pääle paista laske, siis jääda see kuutõbiseks.

E 2729 (24) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui reisi pääle minti, ei tohi pahemat jalga kunagi ennemalt kinni panna, siis eksida tee pääle ära.

E 3734 (12) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Jaan Jagoschmidt (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Vanad eba usu kunstid/ Kui uued jalanõud tehakse, siis peab kivi otsa minema ja ütlema: "Nii kõvadas kui tuba, nii paksuks kui parand." Kui seda ei tee, siis jalanõud laguvad ruttu ära.

E 3743/4 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Jaan Jagoschmidt (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaks-kolmkümmend aastat tagasi on siis Selil ja Pootsis mitu inimest kurjavaimusi näenud. Keda kõige nime ega kohta, kus on nähtud, ei jõua ülese kirjutada. Kord mees tulnud nõmmest läbi, kell olnud kaksteistkümme, seal näenud korraga - üks mees käinud järel, käed otsast ära ja jalad ära ja kaks jalga maa pealt ülal. Käinud hulk maad järel, kell olnud juba üks, kui ära kadund.

E 3744 (4) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Jaan Jagoschmidt (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mees läenud veskele, olnud veel tükk maad veskes aega, kui äkiste tee kõrvas veske olnud, purjud peal ja jahvatanud. Hunt käenud mehe taga. Kui hunt vesked näenud, pannud veske poole ja veske ees ja hunt taga pannud metsa.

E 3745 (6) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Jaan Jagoschmidt (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mees tulnud linnast ja nõmmest tulnud üks valge inimene järele. Olnud pool vakamaad kaugel. Kui mees sõitnud, joosnud valge, kui mees käinud, käinud valge kuju ka. Tulnud värav ette, mees läenud vankre pealt maha ja võtnud värava lahti, lasnud hobuse läbi. Teinud aga riste värava ette tee peale. Kui valge inimene risti näenud, jäenud värava peale rinnuli seisma.

E 3746 (1) < Viljandi khk., Uusna v. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanal kuul jahvatatud jahudele tekkivat koid sisse.

E 3746 (3) < Viljandi khk., Uusna v. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loomadel täied ehk muud söödikud seljas on, siis pidavat neist üheksa tükki ühe pihlakapuu pulga sisse, millel süda välja väänatud on, ja siis tulle, siis kaduvat nad ära.

E 3746 (4) < Viljandi khk., Uusna v. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kooritud vitsaga ei tohtivat elajat lüüa, kui seda tehakse, siis hakkavat elajas punast kuskma.

E 3749 (25) < Viljandi khk., Uusna v. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuuskedel palju käbisi, siis kasuvat hea rukki.

E 3785/6 (1) < Tarvastu khk. - H. Kosesson (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanamies ja näkk Üitskõrd vanal ajal om üits vanamies pühäpä hommuku Võrtsjärve vierte oma väikese poeaga kõndima minnu. Kui tema sääl om kõndin, sõs nännu ta kaugel järve pääl ütte inimest kõndivad. Vanamies vaadanu sedä imeasja kaua aiga päält ja ollu esi päris ärä heitunu. Viimäte nakanu sie inimene temä poole tulema. Sõs nännu vanamies, et sie üits õige ilus naesterahvas om ollu. Poig küsinu sõs vana käest ka selle imeliku asja järgi. Vanamies om sõs mõtelnud, ega sie õige asi ei ole, et inemene vie pääl kõnnib ja esi ütelnu: "Jumal, issa, poeake!" Sõs kaonu sie naesterahvas ku sulin vie ala ärä egä ei ole temäst midägi inämb nätä ollu. Vanamies om sõs poeale kõnelnu, et temä om iki näkist oma vanembide käest midägi kuulu, aga ei ole seda ommetigi uskun; nüüd kos ta tedä esi oma silmäga om ärä nännu, piäb ka seda uskma, mis vanemba inimesed om kõnelnu. Peräst ei ollev ta enämb näkki nännu.

E 3790/2 (3) < Tarvastu khk. - H. Kossesson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan ja tüdruk Vanast on üits õige ilus tüdruk ollu. Sedä om sõs üits nuur poiss omäle tahtan naeses võtta, aga tüdruk ei ole sugugi temäle tahtan minnä. Poiss käenu iki tedä umäle tahtman. Tüdruk minnu viimäti targa manu abi otsma. Tark om sõs temä asja iluste järgi kullenu ja oli ütelnu: "Sie poiss, kes sinu omäle tahab, ei ole kellegi õige poiss, vaid peris vanapagan esi." Sõs õpenu ta tüdrukut, kudas ta vanapaganast valla saab. Tüdruk minnu jälle kodu tagasi. Õhtu tullu poiss jälle tedä vaatama. Tüdruk ollu sõs temä vastu õige lahe ja ajanu tõesega iluste juttu. Kui poiss minema om nakanu, sõs minnu tüdruk teda ka saatma. Tie pääl andan ta vanapaganale kadajase kepiga, mis nõid talle ole andan, kolm kõrda kora jala pääle. Vanapagan om sõs nägu kammitsase jäänu ega ei ole paegastki ärä saanu ja nakanu tüdrukut paluma, et ta tedä valla lases. Aga sie ei ole teda ka muidu valla lasken, kui ta pidänu temäle enne tõotama, et ta teda rahule jätäb ja sõs viel kotitäve kulda tuob. Vanapagan om seda ka sõs lubanu. Sõs ta temä jälle minnä lasken. Kui vanapagan om minema saanu, sõs joosnu ta nõnda, et jala ei ole maasse putun. Sest ajast om sõs ta tüdruku ka jättän rahu ega ei ole tedä enämb omäle tahtma tullu. Mõne päevä peräst om vanapagan ka temäle oma lubat kotitäie kulda ärä toonu.

E 3809/11 (6) < Tarvastu khk. - H. Kossesson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kudas kaits miest om rikas saanu Vanast om kaits miest mõtsan puid raiun. Ja sõs tullu üte õige suure puu juure alt väike nõklaja uisk vällä. Mehe om sõs temä ärä tapan. Aga selle järgi om jälle tõene uisk vällä tullu ja sie ollu juba raasike suuremb kui edimene - ka selle om mehed ärä tapan. Sõs om nakanu neid (uiske) säält vällä tulema, nõnda et aro otsa ei ole kunnigi ollu. Mehe om neid sõs sääl "maha võttan", seni kui neid suur hunik saanu. Viimati om puu juure all nakanu üits müräma ja kolama, mis hirmus ollu ja suur harjaga uisk pistän vällä. Selle om na ka ärä tapan. Peräst harjaga uisa surma om säält juurte alt kuld-ja hõberaha/hakanu/ vällä juoskma kui vett. Mehe om selle raha sõs omäle võtan ja om sõs rikase saanu. Sie raha, mis sääl puu juure all oli ollu, om sinna kurjaga maha pant ja selleperäst om nie uisad sõs tedä sääl senikaua hoidan, kui neid ärä om tapet, süs tullu ka raha säält vällä. Vanainimesed usuva, et pirilla siandsid kotussid om, kos uisa raha hoiava, mis kurjaga om maha pant. Enne ollev ka paelu siandsid kotussid üles leit, uisad ärä häävited ja raha, mis nende hoida ollu, ära võet.

E 3817/3824 (9) < Tarvastu khk. - H. Kossesson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Poiss vanapagana rahakambren Ütekõrra vanal aol om üits poiss tahten rikkas saia. Temä om joba mitu õhtut, kuda õitsil oli ollu nännu, kudas kaugel mõtsa veeren sinine tuli om palanu. Poiss mõtelnu ega sie muud ei või olla, kui et vanapagan kuivatab oma raha. Sõs võttan ta nõus vanapagana käest raha ära võtta. Üits õhtu nännu ta seda sama sinist tuld mõtsa veeren palavet ja temä minnu sõs sinna vaatama, aga kui ta sinna kotale om saanu, kos ta seda tuld om nännu, sõs oli sie ärä ollu kadunu. Tõene õhtu ollu tal jälle siande sama lugu kähen. Kui ta seda sinist tuld om nännu, sõs minnu ta sinna jälle vanapagana käest raha ära tooma. Saanu ta aga sinna, sis jällegi olle ta nagu maa alla kadunu. Poiss pidänu ilma midägi saamata kodu poole tagasi minema. Kolmandama päeva õhtul, sõs minnu ta jälle õitsie. Enne poolt ööd tekkunu vana tuttava kotussa pääle jällegi siesama sinine tuli kuna ta muid ei ennembi iki varemalt om ollu. Poiss minnu jälle vaatama ja vanapagana raha ärä võtma, aga jällegi ollu asjata. Sõs võtan ta nõus ja minnu üits kõrd õige targa manu nõu küsima, et kudas ta seda tuld, mis iga öösi mõtsa veeren palab, nätä saas. Tark õpenu sõs teda, et ta piab omale valge palaij (voodilina) ümmer pää võtma ja viel siande konguga tõrvakannukene, kost ta läbi pidanu vaatama. Poiss om sõs ka temä õpetamise järgi tennu. Järgmisel õhtul minnü ta jälle õitsile ja võtan valge palaja ja hanguga kannu manu. Öösi nakanu temäle vana tuttav sinine tuli mõtsa veeren jällegi paistma. Poiss saanu sedä näten õige rõõmsasse ja mõtelnu: "Nüüd ma saa ta ommetegi üits kõrd kätte ja saa ka rikasse mehesse, sõs ma võta omäle ilusa talu ja sõs võta rikka naese." Kui ta nõnda oli mõtelnu, nakanu ta sinitse tule poole minema. Kui ta sinna om saanu, nännu ta ka tõeste, kudas vana halli habemega mies om kuld- ja hõberaha väikse kühvlega tulle visanu. Poiss ollu edimalt siast hirmust vanamiist näten peris ärä heitunu, ega ei ole tohtin hengatagi. Viimäti võttan ta süäme rindu ja karanu vanapagana pääle, et selle rahakasti omale võtta. Vanapagan karanu ka püsti ja tõmmanu temä raed pidi kinni, põrutanu kolm kõrda kora jala kontsaga üte põõsa alla. Sõs minnu sääl suur uss (uks) valla ja vanamies visanu poisi sinna oma palaja ja kannuga sissi. Kui poiss omast ehmatusest oli üles toibunu ja mis ta sõs sääl nännu, ollu raha, maailmatu lõpmata raha seisnu sääl hunikun ja kihin. Enne poolt ööd tullu vanapagan esi ka sinna sissi ja pannu usse jälle kõvaste kinni. Poiss oli ollu nägu küdsänü ja kuum, ega vällä ei ole saanu kah. Vanapagan nakanu esi süömä ja käsken poissi jälle hunikust raha võtta, mis to nõnda kangesti om igatsenu ja omäle tahtan ja seda süüä, aga mis söögisse ei ole loodu ei või ka süüä. Sedäviisi ollu poiss joba mitu päeva vanapagana rahakamren kinni ja päälegi ilma söömatä. Vanapagan esi käenu päevä kodust ärä ja öösi kuivatanu jälle oma raha vällän. Küll oli meie poiss sääl kimbun ollu, aga vällä ei ole ta ka kudagi moodu saanu. Ta vandun sääl oma rahahimu igaveste vanatontide omas ja lubanu ei ilmaski enamb raha järgi himusta. Üitskõrd om vanapaganale paelu külälisi tullen ja sõs om poesi pääsemise tunnike kätte jõuden. Poiss om tähele pannu, et võõra vanapagana, kes vällä om minnu, om enne oma kora jala kontsa üte suure kausi sisse, mis nurgan om saisan, kastan ja sõs sellega usse külgi kolm kõrda löönu. Poiss om ka sedaviisi tennu ja om ka vällä pääsnu. Sest ajast om ta ka tõeste oma rahahimu ära kaotanu.

E 3828 (9) < Kadrina khk. - J. Laur (?) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sood 1) Vommialuse soo 2) Suursoo 3) Peetri soo Selle soo peal on ümargused lavad nagu näituseks muru või park jalutuskohtades pruugitakse. Aga nad on künkalised ja ei muuda oma nägu ilmaski. Nende lavade kohta räägib sealse rahva suu järgmiselt. Et vanal ajal kui Kalevipoeg Eestimaal kuningas olnud ja et tal raudne hobune olnud, siis künnud ta selle raudse hobusega need lavad, aga peale selle söönud hundid ta raudse hobuse ära ja nõnda ollagi need lavad sinna tekkinud.

E 3828/9 (10) < Kadrina khk. - J. Laur (?) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsad 1) Tähnitu mets - see on suur kõrvemets. Seda metsa jäutab rahvasuu nimede poolest veel kolmeks: 1) Tähnitu, 2) Põlendiku alune, 3) Kasemetsa alune. 2) Kalmude mets - sinna olla vanal katku ajal surnuid maetud. Üks vana 80-aastane rauk jutustas mulle, et tema omas noores eas seal veel ristisi näinud. 3) Suure kuusiku 4) Veike kuusiku 5) Lubjaahju mets 6) Kukemänniku 7) Mäelt mets.

E 3829 (11) < Kadrina khk. - J. Laur (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jõed. Üks jõgi on seal olemas, aga selle jõe sees on suured sügavad hauakohad leida ja rahvas kutsub neid sügavusi järgmiste nimedega: Raudsülla haud, Valge härja haud, Siku haud.

E 3829 (12) < Kadrina - J. Laur (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Järved Selle järve kohta räägib rahvasuu järgmiselt, et selle järve kaldal on vanal ajal näkineiusid tihti endid siis pesema nähtud, kui esite vihma sadanud ja siis päike paistma hakanud. Peale selle on veel kaks tiiki: 1) Viinaköögi tiik, 2) Karjaaja tiik, keda siin nimetan.

E 3838/40 < Kadrina khk. - J. Laur(?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mees ära eksinud Üks kord läinud üks mees metsa omale ühte tarvituse puud tooma ja eksinud ära. Kaua arga hulkunud ta ümber, ilma et metsast välja oleks saanud. Korraga tulnud üks hall mehike tema juurde ja ütelnud, et kui sa selle mulle lubad, mis sul õuevärava peal kõige enne vastu tuleb, siis viin sind metsast välja. Mees mõtelnud tüki aega selle üle järele, et kes mul seal on vastu tulemas muud kui koer, aga oma veikse poja peale ei ole ta sugugi teadnud mõtelda ja lubanud viimaks selle mehele, kes kõigi enne vastu tuleb. Ja nüüd viinud ka hall mehike teda metsast välja. Kui nad kodu jõudnud, tulnud aga veike poeg värava peal isale kõige enne vastu. Mehel käinud küll see asi esite kehast läbi, aga mis tehtud, see tehtud. Seal teind siis ka hall mehike kauba ära, mil ta oma palka tahab kätte saada. Tehtud siis kahekümne aasta pärast, see on, kui poeg 20-aastaseks saab. Siis lubanud mehike järele tulla. Sellest päevast saadik seisnud isa alati mures ja ei ole enne pojale avaldanud, kui mõni päev enne ära viimist ütelnud ta pojale, et tal paari päeva pärast siit äraminek tulla. Seal olnud siis küll hea nõu kallis. Veel selsamal päival läinud isa ja poeg mõlemad kiriku juurde ja rääkinud seda õpetajale. Õpetaja öelnud küll esite, et asi väega kauaks hulka jäenud ning seletanud ka esale ning pojale asjalugu selgeste ära, kes see järeletulija olla. Õpetaja seletanud, et just sel päeval, kui mehike järele lubanud tulla, et siis poiss tema juurde tuleks, mida ka poiss teinud. Kui nüid see päev jõudnud, läinud poiss õpetaja juurde. Õpetaja rääkinud nüüd poisile, et ta kolm ööd kirikus altari sees pidada jutluseraamatut lugema - siis võida ta ehk peastetud saada. Õpetaja seletanud siis ka poisile ära, kuda tal tarvis olla ja kui keegi teda kutsuma tuleb, mis siis vastata tarvis. Ta öelnud, et su juurde tulevad minusugused õpetajad, su isad ja emad, õed kui vennad, aga kellegi muu järel ära mine, kuid aga selle järele, kui sinuga esite ühes issameie palve täieste ära loevad ning peale selle sinuga ühes altari sakramenti võtavad. Ta öelnud, et nad tulevad ja loevad küll sinuga ühes issameie palve ära, aga selle järele võid sa minna, kes palve täieste ära loeb ja kolm kord: "Amen, amen, amen," ütleb. Poiss teinud siis nõnda, kuda õpetaja teda juhatanud ning peasnud seega vanapagana küisist.

E 3841/3 (1) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üks Tallinna linna kirik Vanaste tulnud ühel päeval kaks rootsisugust meest õpetaja juure ja palunuvad, et õpetaja vaevaks võtaks ja nendele kirikut seest- kui väljastpoolt näitaks ja plaani teha võiksivad, mille järele ka omale sarnast kirikut teha võiksivad. Õpetajal ei olnud selle vastu midagist, vaid et ise nende võõrate mestega ühes kirikut vaatama ei tahtnud minna, siis saatnud ta enese asemel köstrit. Rootsi mehed ei olnuvat ka sellele nõule vasta ja läinud köstri juhil kuni kerigu eesläve juure. Eesläve juures keitnuvad rootslased köstril paksu siidirätikuga silmad kõvasti kinni, pöörnuvad köstri käest võetud kirikuvõtmega ukse lahti ja süüdanuvad tõrvalondi põlema. Nüüd käinud pime köster rootsi meeste taga, kõrd nagu treppi mööda kõrgele ülese poole, kõrd nagu jälle alla poole, kõrd jälle nagu käänakuid tehes, viimaks tundnud ta, kudas rootslased jälle üht ust lahti käändnuvad. Kui uks lahti saanud, tõmmatud ka köster kättpide sisse ja võetud paks siidirätik silmade eest ära ja lükatud uks jälle kinni. Kõik, mis nüüd köstrile silma paistnud, olnd küll imekspanemise väärt. Kirikuhe, kuhu nad pidid saama, oli nüüd kaunis ilus kivikambri, kõrged seinad ja kõigesugumase maja nublika täidetud. Ühe seina peal oli suur riiul, mis paksu kirjutusraamatutega täis oli, riiuli all suur laud, kuhu mõlemad rootslased ligi astunud ja paberid ja kirjutamise riistad kätte võtnuvad ja köstrile käsku andnuvad, kõike seda kambrit järele vaadata, kuna ise kirjutama ja rootsi keeli kõnelema hakanuvad. Suure hoolega käändnuvad rootslased kirjutusraamatu lehti ümbre, kirjutanuvad ja rääkinuvad suure usinusega. Köstri vaadelnud suure tõrvalondi valgustusel imeliku kambrit läbi ja leidnud lõpmata suurt ilmlikku vara siin varjul olemas. Mitu ja mitu tammist tönnikest seisnuvad üksteise kõrval nukas ja paksud vasised vitsad peal, aga ühes lõpmata kulda ja teises hõbedat sees. Rootslased ütelnuvad nüüd, et võta nii palju kulda, kui sul kuhugile kaasa mahub, aga pead enne vanduma, et sa kõigest nägemisest enne kolme päeva kellegile sõna ei lausu. Köster vandunud ka rootslaste nõudmise järele ja pandnud siis karmanid ja põued kulda täis, nõnda et raskust tundnud. Tulnud siis jälle rootslased lauade tagast ülesse, käskinuvad veel mõlemad pihud ka kulda täis võtta. Veel võtnud köster kulda pihku, köidetud siis jälle paksu siidirätikuga rootslastest silmad kinni ja viidud tuldud uksest tagasi välja. Jälle tundnud köster, et trepitee vahest alla, vahest ülesse viinud, vahest mitmed käänakud ees olnuvad. Viimaks saanuvad jälle keriku suure ukse taade, kus siidirätt köstri silmade eest ära võetud ja võti kätte antud ja kerikust välja saadetud. Kui köstri kerikust välja saanud, käändnud ta jälle ukse kinni, kuna kaks rootsi meest kerikusse jäänud. Esite vabandanud köster õpetajale rootslaste ära minekid, kui aga kolm päeva täis saanud, siis rääkinud köster õpetajale kolme päeva tagant juhtumise otsast otsani ära, mille pääle õpetaja vihastanud, et seda mitte temale varemalt teada ei andnud. Läinuvad siis köster kui õpetaja kerikust jälgi järele vaatama, tõstnuvad kantsli paigast ja kaalunuvad kohatside põrandad ülesse, aga teed kambrisse ei leidnuvad kuskilt ülesse. Arvatakse, et rootslased enne kolme päeva juba omale maale ära olid läinuvad.

E 3848 (1) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Urbe- või palmipuude pühal hommigul vara püiavad olgu kas pereema või peremees ise, ehk ka teised pereliikmed varajamast teisi ülese tõusta ja siis laisku ülestõusjaid urbekimpudega jalgemööda peksa, et vara ülesse tulla ei tea. Mis põhjus sellel on, ei tea ise keegist jutustada.

E 3848 (3) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mida rahvas rääkivad, olla esimene saelõikaja kurat olnud. Kurat hakanud maja ehitama ja leidnud, et ka lage ja põrantad tarbeks läheb. Kurat võtnud teise kuradi seltsi, löönuvad palki pukkide peale ja hakanuvad lõikama. Selle juures tilkunud kuraditel juuksed otsas ja pea suitsenud, kui selle juures ei teadnuvad mehikesed, et tarvis oleks saele hambid sisse lõigata ja teritseda, kui ka käända ja kiilu tagast lüia. "Võtku seda ja teist," ütelnuvad kuradid, "tapa või ennast ära," ja jätnuvad laua lõikamise järele. Inimesed aga näinuvad, pöörnuvad sael sael hambad, teritsenuvad ja löönuvad kiilu tagast järele ja tänase päevani on see amet jäänud, kui mõned ütlevad seda tööd "Kuradi töö raskuseks olevat."

E 3849 (1) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kudas vähjad vette saivad Vanapagan, kes Vana-Kariste mõisa ligidal Koodiorus elanud, luusinud kord Karksi laani-metsi mööda ja heitnud viimaks Veisjärve ligidale padrikusse puhkamaie. Vähjad elutsenud sel korral üksi Karksi metsades, need pugenud magajale juukstesse, habemesse ja põue ja teinud hirmsat kõdi. Magaja tõusnud sajatades ülesse, pannud putked mängima, kihutanud ühe joonega kuni Koodiorgu. Teel katkunud ta habemest ja juukstest vähkisi, pildunud neid jõge- ja järvedesse ning sajatanud: "Kärvaku kirpa! Kärvaku kirpa!" Sest ajast saadik olla vähjad Karksi metsadest kadunud, ainult veel jõge- ja järvedest leida ja - mustad.

E 3850/1 (2) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Miks tammepuul katkenud lehed on Korra tahtnud vanapagan jumalat kiusata ja küsinud selle käest, kas see mitte üht väikest palvet kuulda ei võtaks. Jumal vasta: "Sinu palve saab täidetud nii pea, kui tammepuul kõik lehed maha on pudenenud ja oksad raagus on." Vanapagan rõõmustas selle lubaduse üle mehe moodi, ootas pitkisilmi sügiset, kuid pahanduseks ei varisenud lehed tamme otsast maha. Vanapagan mõtles: "Pole viga, ootan talveni, küll nad siis lume ja külmaga kõik maha pudenevad." Tali tuli, kuid lehed olivad ikka veel tamme otsas ehk nad küll jo kolletanud ja närtsinud olivad. "Oot, oot," trööstis end Vanapagan, "küll nad enne kevadet ammu maha pudenevad." Kevade tuli. Uued lehed olivad jo kaunis suured, nüüd langesivad mineva-aastased aega mööda maha. Vanapagan nägi, et ta tüssatud oli. Hirmsas vihas tormas ta tammepuu otsa, rebis ja krabis küüntega lehti, et tükid taga. Selle täheks seisab tammepuu aasta otsa lehtede ehtes ja maanitseb oma lõhutud lehtedega igaühte vanapagana tigeduse eest.

E 3852/3 (4) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veisjärv Karksi-Kärstna rajal seisab ilus suur järv, mis mitte ikka kohal ja paigal ei ole olnud, vaid hiljemine sinna tulnud. Praeguse järve asemel olnud muistene Karksi ja Kärstna talupoegade karja-ja heinamaad. Rahvasuu pajatab selle kohta. Olnud ilus heinailm, heinalised olnud loogu võtmas, külakarjad söönud teisel pool karjasmaa peal. Äkitselt näinud heinalised põhja poolt suurt hirmust pilvesammast suure tuule, tormi ja kohisemisega ligemale tulevat. Inimesed püüdnud hirmuga hirmsa nähtuse eest põgeneda. Üks noor neiu jooksnud veel tagasi, et oma heinasaadu otsa unustatud helmekorrasi ära tuua, kuid hilja. Pilv jõudnud kohale ja hirmus vetevaling voolanud pilvedest alla. Mõne silmapilgu järel laenetanud kohal järv. Külade kariloomad ja palju inimesi saanud järvelaenetes haledat otsa. Iga aasta pärib ilus Veisjärve näkineiu kaks kuni kolm inimest omale seltsilaseks. Et palju veisid sinna ära uppunud, nimetakse järve Veisjärveks.

E 3853/4 (5) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Murujärv Penuja-Pöögle valdade piiril, keset sügavat laant, on suur samla- ja rohukamaraga kaetud järv, mida Murujärveks kutsutakse. Ainult kolme sülla laiuselt on keset järve lausa vett näha - see koht on väga sügav, tema põhja pole keegi kätte leidnud. Viskad kivi vette, siis kuuled tüki aja järele, kui kukuks see vastu teist kivi ehk raudkasti. Rahvas räägib. Sinna olla kord sõja ajal suur varandus ära peidetud. Mõnigi südikas mees on kalli varanduse järele õngitsenud, kuid asjata. Korra sidunud südikad mehed kivi pitka nööri otsa ja lasknud järve. Juba olnud mitukümmend sülda nööri vees, kui nöör korraga liikunud. Mehed tirinud nööri veest välja - kivi asemel verine oinapea nööri otsas. Sest aast pole keegi enam julgenud järve sügavust mõõta. Sagedaste nähtud päeval, järve kaldal suure kivi otsas musta kassi istuvat ja kuuldud ööseti hirmust kasside kisa ja purelemist.

E 3854/5 (6) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Karksi lossi varandus Karksi lossi varandused olla kõik praeguse Karksi kiriku kohale keldritesse ära peidetud, kuhu hiljemini praegune kirik peale ehitatud saanud. Seal olla rikkad varandused varjul, mida aga kellegile õnneks pole antud päevavalgele tuua, sest et vanatühi ööd kui päevad seal juures vahti pidavat. Mitmel korral olla õpetaja ühes kiriku vöörmündritega küünla, tule ja piibliraamatuga katsunud keldrisse minna, kuid asjata! Ukse kohal, suure vaskvaadi otsas istunud must kass, puhunud tule ära, nii et edasiminek võimata. Lossi käikude (siselduse), keldrite plaanid old kõik ära Rootsi viidud, nii et siin õieti lossikeldrite arvu ja kohtasi ei teatagi. (Aasta kümne-kaheteistkümne eest tagasi olla heebreamehed Rootsis olevaist plaanidest haisu ninasse saanud ja plaanid välja nuhkinud ja ilma lubata kaevama hakanud, mis töös nad aga ülemalt poolt takistud saivad, ühe öö olivad mehed tubliste tööd teinud, mille järeldust veel praegu näha võib.)

E 3856 (6) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kes tahab, et temal hea mesilase pidamise õnn on, see lugegu kevadel, kui mesilased mesipuust esimest korda välja laseb, puu juures kord õieti teine kord tagurpidi Issameiet.

E 3857 (1) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg < J. Tannenthal (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nõiduse sõnad Neid pruugitakse elajate nõidumise juures ja ka inimestele kurja soovides. Siki, viki, vaariseeri, Kommedeeri taari jalga. Nupp oli kulda kansa, vansa. Paabu lutsi panna, vanna. Ut tuut, tuudi luut. Siirat sirka markapuu. Käki Viiu vildsed püksid. Värava vänt, kirstu kramp, ukse link.

E 3858 (2) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg < J. Tannenthal (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Nõiduse sõnad Neid pruugitakse elajate nõidumise juures ja ka inimestele kurja soovides. Aksi, toksi, toome viisa. Vanemi kullu, silli älli. Nipu, napu, kalevi kapu. Lõõri, laari, tõrva aade.

E 3858 (3) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg < J. Tannenthal (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Nõiduse sõnad Neid pruugitakse elajate nõidumise juures ja ka inimestele kurja soovides./ Ahti kahte kapa taali, Perva roodus barapan, Siida potska, niida vo, Saara papa mamma ko. Ühte kahte, liidi laadi, vitsu vimmu, kulle kämmu, virepu vipsu, reinu kepsu.

E 3858 (4) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg < J. Tannenthal (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Nõiduse sõnad Neid pruugitakse elajate nõidumise juures ja ka inimestele kurja soovides./ Tiiser, tiiser, tiiger naager, kulter, kalter, vagame valter, teiken, taiken, tillen pois.

E 3860/1 (1) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mispärast lõhmus liivane on? Jänesel oli õigus end kõigist puukoortest endapidi toita mõistlikult, aga siiski igale puule oma jagu koort külge jätma, nii et nad edespidi veel kasvada võiksivad. Ühel päeval juhtus ta talu kapsaaeda ja leidis säält magusat suutäit, edasi minnes tulli õunaaed ette, siit leidis veel paremat. Nenda maitses ta edasi, proovis üht kui tõist kuni peremees aeda astus. Jänes kuulis värava kiiksumist, ta jättis aedniku jumalaga ning jukkas metsa, magas siis seni kui nälg nüpeldama tulli, siis katsus metsapuude päält proovi. Leidis aga lõhmusse, kelle koor veel magusam mokamaitse oli, kui need aiaviljapuud kõik ühtekokku. Ta oli rõemus, et metsast niisugust rooga leidis, sest siit ei hirmutanud teda keegi, mis siis ka viga head asja pruukida on. Nenda üht lõhmust tõise järel tüvest kuni ladvani koorides, laastas jänes lõhmustest metsa üsna tühjaks ja puhtaks. Seda aga märkas metsajumal, ta viskas iga lõhmusekoore alla puumähi sisse liiva, kes jänese hambad pidi ära nürima, jättis aga kõige mõrudamad haavakoored pruugitavaks. Sest ajast ei katsu jänes enam lõhmusekoort, vaid toidab enda haavakoorest. Sellest on ka jänes omale haavikuemand nimeks saanud.

E 3862 (4) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vähjad Pääle lõunat ühel ilusal päevapaiste ilmal istus vanapagan Koodiorus jõe äärel kingu pääl ja vaatas jooksvasse vette uhket kalade mängi. Et päike liig soojaste paistis, siis hakkas vanal ihu sügelema. Ta nihkles ja rihkles, vähkles mööda maad, aga ei paremat ühtegi. Viimaks istus ta vana koha pääle tagasi, kiskus kuuehõlmad lahti ja hakkas kirpe otsima, leidis neid puhust määratu palju. Ta korjas neid ükshaaval ihu päält ja kortsude vahelt ning pildus jõkke, kus nad ka praegu alles elavad ja vähjade nime all püitakse ning süüakse. Tähendus. Nimetatud Koodiorg, mis selles jutus ette tuleb on Pärnumaal Halliste kihelkonna Vana-Kariste vallas.

E 3863 (5) < Halliste khk., Kaarli v. Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Koodiorg Vana-Kariste Koodiorus oli vanapagane kodu, kus ta elas ja töötas. Siin vahetas ta leivalabidad tõiste oma vaimudega. Ühel päeval, kui ta leiva ahju oli lasknud, siis viskas ta labida Koodiorust Õisu Jõeorgu. Oli see sääl oma töö ära toimetanud, siis viskas ta labida vingudes tagasi. Koodiorus võttis vanapagan labida jälle vastu ja viskas säält edasi Polli Mäkistele, sest sääl koopas elas ka üks vanapagana vaimudest. Nii vahetati leivalabidat edasi ja tagasi. Praegu kannavad need kohad veel muinasnimesid: Koodiorgu kutsutakse kohaks, kus vanapagan leivalabidat vahetanud; Õisu Jõeorgu kutsutakse Õisu põrguks ja Polli Mäkiste koobast Mäkiste põrguks.

E 3863 (6) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õisu järve näkk Iga aasta ühel teadmata ööl on Õisu järves näkki näha. Korra tõuseb ta neitsi kujul vete pääle, mängib lilledega ja laulab vahest tumeda viisiga laulu ning vajub siis tunni aja järel valget rätikut lehvitades tasa kohiseva laenetesse tagasi. Tõuseb aga pea pääle vee - ja vajub jälle, nii edasi kuni kolm korda - siis on kadunud. Ainult lained laksuvad ta kodupaigas ja mängib vana tutavat mängi kaasa. Korra kõnnib jälle üks vanamees jää pääl, pomiseb sõnu, mis vahest kaugele kostab, millest midagi aru ei saa ning kaob siis äkiste ära, ilma et keegi oleks näinud, kuhu. Nii nõuab Õisu järv alati ohvrit, mida näkkide valda öeldakse vajuvat, millel enam muud paradiisi ei ole, kui ainult näki kaisus.

E 3864 (7) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 39-40. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sillavalgme Vanapagan tahtis Saksniidu jõele silda pääle teha, sest muidu ei pääsenud ta säält igakord takistamata üle. Ta ruttas Ereste küla nurmedele, kiskus säält põlle suuri kiva täis ja viis neid Saksniidu jõkke, ruttas tagasi jälle tõist koormat tooma. Nii kandis ta päeva otsa kuni poole ööni. Vanal oli parajaste põll kiva täis korjatud, kui kukk korraga kõledat äratuselaulu laulis. Ta ehmatas nii puupüsti ära, kargas sammu ülespoole ja tahtis jooksma panna, kui korraga uus õnnetus juhtus - põllekanne katkes ja kivid kukkusid kolinal maha. Vanapagan tahtis neid veel üles korjata, aga kukk laulis tõist korda. Ei nüüd olnud enam aega, ta jättis kivid sinna ja jooksis isi kus seda ja tõist. Külarahvas ärkas unest, mõtles majapaarid sisse partsatavad, aga ei leidnud enne midagi, kui ainult hommikul suure kivihuniku nurme päält. Kivivare Ereste küla nurme pääl kannab praegust rahvanime Põlletäis ja kividega täidetud Saksniidu jõe kohta Sillavalgme. Nimetatud koht on Õisu järvest verst maad kaugel selle jõe pääl, mis Õisu järvest Pärnu merde jookseb.

E 3864/5 (8)< Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Paluoja Ilusa veeloigu ääres käis iga päev üks neiu lumivalgis riidis palvetamas. Ta istus pajupõesaste vahele ja valas palju, palju valupisaraid. Kõik need pisarad ei tulnud mitte tuimast südamest, vaid noor neiu palvetas uppunud ema haual ning kattis seda silmarooside ja ainult murepisaratega. Külarahvas nägivad alati lumivalget naesterahvast laanetiigi ääres, aga nad ei julgenud lähedale astuda, arvasivad tondi olevat, kellest muidugi midagi paha võiks sündida. Ja kui keegi kõva südamega ehk kange verega sinna ligidale püüdis, siis kadus neiu põesaste vahele ära, nii et keegi ei näinud, kuhu ta jäi. Nad arvasivad teda tiiki kargavat ning lugesivad seda tema elupaigaks. Niiviisi kasvas nõialoigu jutt rahva sekka laiali ja keegi ei tohtinud kas või päeva ajal sinna lähedale minna. Keikidel oli suur kartus nõiatiigist. Ja kui vahest mõni vasikas ehk lambatall karjamaalt või varss koplist ära kadus, siis arvati seda nõialoigu naesterahva küisis olevat. Kord oli keegi püssisse hõbekuuli pannud ja tahtis nõialoigu naesterahvast maha lasta. Oli püssipaugu vali heal metsa vaikusesse ära kadunud, siis nähti valge neiu tasa põesaste vahele kõndivat. Niiviisi kasvas ikka suurem kartus rahva sekka ja keegi ei tohtinud enam ka nõialoigu lähedalegi minna. Valge naesterahvas käis alati oma tuttaval kohal, nuttis ööd kui päevad, nädalad ja kuud kokku, kuni viimaks neist aastad kasvasivad. Neiu silmapisaratest sündis veikene oja, mis praegust Paluoja nime kannab, sest et seda neiu silmaveevoolus sünnitanud on.

E 3865/6 (9) < Halliste khk. Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 40-41. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kottnõmm Enne olli siin mitmed talud, nende omanikud elasivad mõistlikut ja vagusat elu. Oli kord, kui vanapagan Lohuniidu nõmmest liiva kandis, et seega kusagile taevalaotusele kõrgemaid kohte ehitada. Ta haris liivaga täidetud koti selga ja vantsis arvatud kohale, kuhu ta siis liiva maha puistas. Oli ta tõist koormat toomas, siis väsis ta nii ära, et enam paigastki edasi ei saanud. Ühe nõmme lähedale viskas ta koti seljast maha, et väha hinge tagasi tõmmata. Oli ta tükikese aega puhkanud, laulis kukk esimest korda, ja jälle tõist korda. Vanapagan arvas heaks parem kodu minna, kui et liivakotti edasi kanda. Sest kui kukk kolmant korda laulma saab, siis enam oma koha pääle võimalik saada ei ole. Ta puistas kotist liiva laiali ja panni plehku, nii kas kontsad kulusive. Praegust kutsutakse seda kohta, kuhu vanapagan liiva kotist maha puistas, Kottnõmmeks ja kohta, kuhu esimese kotitäie viis, Jaasi mäeks. Mõlemad on Halliste Kaarli piirides.

E 3868/9 (13) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Visaku järv Viljandist kaheksa versta õhtu poole seisab madala soode vahel pehme raba sees pilliroode keskel Visaku järv. Siin oli endisel ajal ilus lage heinamaa, rohke kohava tammemetsa vahel olnud, ajavoolul aga kõik oma iluduse hauda matnud. Selle järve sündimine oli nii. Õhtu tulnud suur must härg, kuldse sarvedega, jooksnud ikka kisendades hommiku poole, tema kannul aga käinud määratu kohav must pilvede kogu õhus üleval. Kus kohas ta aga päikest varjas, sääl oli niisama pime nagu ööse. Pilvest ei tulnud tilkagi vihma. Ligi Heimthali mõisat tammikus peatanud härg, puistanud sarvedega mulda üles ja kaapinud seda jalgadega laili, pistnud aga pääle selle isi jooksma. Nii pea kui ta säält kaugemale jõudnud, vajunud pilvedest veekogu alla tammelaanede vahele heinamaale maha, mida nüüd Visaku järvedeks kutsutakse. Visaku järvest kaheksa versta keskhommiku poole peatanud ta Loodi männikus ja puistanud sääl ka sarvedega mulda üles. Sinna on nüüd härja sarvedega puistatud kohale sügav auk saanud, mille põhja ta kõveriku külgide pärast tääda ei ole. Vesi seisab augus paigal ega jookse kusagile välja.

E 3869/0 (14) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ühel taluperemehel, kes alati suures rahanäljas oli, juhatadi ööse unel teda tuttavas kohta metsa äärde, kus üks suur kivi oli. Selle kivi all olla terve tünder raha. Ära pidada aga neljapäeva ööse kella kahetõiskümne ajal tooma. Kivi pääl olla suur nõelujauss, sellel ei ole tarvis midagi lausuda, siis ei saa ta midagi tegema. Mees mõtles "Tühja kah, unenäod on mitu petnud, nii saavad ka mind petma." Tõsiel ööl juhatidi jälle ja ka nüüd jättis mees minemata. Kuna viimaks kolmandal öösel juhatadi, mõtles ta: "Pagana pihta, ma katsun korra kas unenäod tõeste tõtt jutustavad." Lähemal neljapäeva öösel kella kahetõistkümne ajal jalutas mees metsa äärde suure kivi poole, labidas seljas nagu Saare Mats kunagi. Kui ta kivi juurde jõudis, nägi ta ussi kivi pääl ning üks läikiv raha tema lähedal. Mees ajas käe pikali ja tahtis raha ära võtta, aga uss ajas enda õigeks ning tõmbas raha oma kõhu alla. Mees mõtles tüki aega, viimaks hakkas labidaga kivi külje alt kajuma. Väsitava kajumise järel paistis juba paja sang ning varsi oli katal rahaga täidetud käes. Nüüd oli ka uss kivi päält ära kadunud. Mees kandis raha kodu, seda sai sada seljatäit, igas selja täies kuuskümmend kamalutäit. Perast ei kuuldud teda enam raha puuduses olevat.

E 3870 (15) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Laiskkull Kõik linnud muretsesid omale Vanaisa käsu järele pesaaseme, valmistasivad selle järele pesa, kuida nad jõudsivad ja kuida nende mõistus järele andis. Kullid loosid omale pesa kuuseoksadest kõrgetele puulatvadele, lõokene põllupinnale, käblik kummis kena sulgist siidise pesa, jõhvlind vooderdas seda jõhvidega seest, puusepp krähn hööveldas omale ilusatest haavalaudadest valge tuakese, tihane valis selleks pehme puukannu, laanelinnud loosid omad pesad laanede laiudest, põllulinnud seda põllupiiridesse, nii kuida keegi soovis. Olivad nüüd kõik omad pesad valmis teinud, läks vanaisa vaatama, kui hoolega nad seda valmistanud olla. Ta imestas pääsukese ja käbliku kunsti ning kiitis nende osavust. Viimaks tulli laanekull vanaisa juurde kaebama, et tema kusagilt pesaaset ei ole saanud, tõised linnud olla kõik ette jõudnud ja paremad kohad ära võtnud. "Sina laisk," tõreles vanaisa. "öösi, kui kõik tõised linnud puhkavad, sorrutad sina laanes nagu suikuja tüdruk voki kallal. Päeva, kui tõised töös on ja lahkeste laulavad, magad sa põesas, palava päiksepaistuse eest varjul. Sellepärast ei luba ma ka sind enam mujale muneda, kui ainult samla pääle ilma pesata, kus alati karjased sind peavad eksitama, sest et sa seda laisalt oled ära teeninud, ka pead sa omale laisakulli nime saama. Nii ei tee ka nüüd laiskkull enam pesa, vaid muneb samla ehk mätta pääle ja haub sääl omad pojad välja.

E 3871 (16) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Meelespia Vanaisa kutsus kõik lillekesed ja heinakesed Taara mäele kokku, kus neile siis nimi sai nimetadud. Kas olgu kullerkupp ehk kullanupp, pääsuksilmad ja hellerheinad, kõik pidavad vanaisa tahtmise järel nime kandma. Kasteheina nimetas ta kahetsejaks, kes kõige päeva töö üle iga hommiku pidi pisarsilmil palvetama. Kannikese panni ta kõige esimeseks õitsejaks, kes kohe pääle lume oma õisi võib näidata, sest et ta kõige kaunimal viisil tõiste seas mõistis üles näidata: "Sinu pääle saagu esimene armastus inimeste seas," ütles ta. "Ka sinu õisi kandku nad kõige varem, sellest olgu sinu nimi kannike. "Ja sina valge lumelill," nimetas ta "sinu nimi olgu üleanne, sest et sa üleannetuse pärast oma valged õied oled mustaks määrinud." Kui vanaisa nõnda lilledele nimesi säädis, tulli üks taevasinine õieke paludes tema ette: "Armas taevataat ja lillede peremees!" algas ta kõnet, "ära unusta mind vaest lillekest mitte, sest ma palun omale uut nime, vana nimi oli raske ja ma ei pidanud seda meeles; ärge pahandage selle üle, vaid andke andeks mo eksitused!" Vanaisa oli seekord õige tõelikus tujus, ta ei tahtnud ka taeva sinilillekest ilma nimeta jätta. "Sinu nimi," ütles ta, "olgu meelespia, sest et sa vana nime meeles ei pidanud. Ka iial ärgu kasvagu sa enam kõrgel ilusatel mägistel maadel, vaid pead alliku äärde ja loigu kohtadega rahul olema, kus sa alati oma sinisilmakesi ilmamuredest puhtaks pesta võid. Sind ärgu kitkugu keegi muu õnneline ega armastaja, kui ainult need, kellel midagi meeles pidada on, sest et sa maaviha rohi oled, siis kandku nad sinu pääle viha, mis mitte meelest unustada ei või." Lillekene läks ära ja oli oma "meelespiaga" väga rahul. Sest ajast ei kasva taeva sinilillikene enam ilusatel mägistel maadel, vaid peab ainult niiske kohtadega leppima.

E 3872/3 (17) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tulihänd Üks rikka talu peremees, kelle aidast sugugi viljasalved ei tühinenud, kelle kotid jahust ega tangudest ei vähenenud, istus ühel õhtul oma aidas tonni sees ja luges järgmisi sõnu: "Mine ikka kõigelt poolt üle, kividest ja kandest, metsapuudest, orgudest ja mägedest kuni rikka Aale viljaaita..." Nii pea, kui ta neid sõnu oli lõpetanud, kerkis tonn maast üles, aidauksest välja ikka üle metsa õhtu poole, millest muud midagi näha ei olnud kui üks tulejoon. Seda kõik oli sellesama talu poiss päält vaadanud. Ta oli küll ka kuulatanud, aga siiski ei saanud peremehe kõigist sõnadest aru. Temal oli ka kindel tahtmine järele katsuda, kas on võimalik tonni sees peremehele järele sõita. Ta otsis ja leidis ka aidast suure tühja viljatonni, mis nagu tulega ümbert ära mustaks põletatud oli - arvata, et ta mõni endine peremehe sõiduriist oli olnud. Et ta küll peremehe omast hulga suurem oli, siiski ei küsinud poiss sellest midagi, vaid puges sisse ja luges järgmised sõnad: "Mine kõigi poole kinni, kivides ja kandes, metsapuudes, orgudes ja mägedes, kuni rikka Aale viljaaita..." Oh sa elu, mis nüüd oli! Kui üks tulejuga käis laiast laanedest ja murrumetsadest läbi - tahtis poisi päris vaeseks tappa - kuni Aale aidaukse pääle kinni jäi. Peremees nägi ära, et tema oma poiss oli, ta hüüdis tasakesi: "Võta tasa, tasa, suuretõrre mees, ära uksetulpa maha põruta." Seda üteldes vajus aidauks väljast poolt kinni ja vaesed vargad olivad päris vangis. Oleks nad mitte kõnelnud, nad oleksivad päratu suure viljavoori täna ära viinud. Hommiku lasti nad aidast lahti, et nad kodu võiksivad minna. Poiss jättis küll tulihännan käimise järele, aga peremees mitte. Ühel päeval katsus ta jälle kord õnne, tõise talu aida juurde. See läks küll esiteks heaste. Oli ta parajaste kodu tulemas, katsus laanekütt, kas püss puudub tulihännas. Niipea kui pauk käis, sadas hulk teri maha. Hommiku otsiti peremeest taga ning leiti hulga otsimiste järel viimaks aidast tonni kõrvalt, jalg oli verine, sellest oli auk läbi. Peremees põdes küll jala ära, aga lombakuks jäi ta kuni surmatunnini. Pärast kuuldi jutt rahva seas liikuvat,/et/ laanekütt olla ahneks/läinud/ tulihännan käija lombakuks lasknud - ja nii ta ka oli.

E 3874/5 (19) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ühel ilusal päevapaiste ilmal läks peremees ühes oma perega väljale rukkit lõikama. Olivad nad hulga aega töö kallal ära viibinud, tööst ka natukene juba väsitatud, istsivad nad maha väheks ajaks "hinge tagasi tõmmata." Peremees ei istunud aga tõiste sekka, ta läks lähidale olevasse metsa. Poiss, kes peremehest üht kui teist oli kuulnud, vantsis ka järele. Siin näeb ta, kuida peremees kuue seljast maha ajas, pahurpidi pöördes tagasi selga tõmbas ja siis ühe kõrgel seisva puujuuriku alt vastupäeva kolm korda läbi tükkis. Kui nii kõik toimetatud oli, siis muutis peremees libahundiks, kes kohe jooksma panni. ta läks külakarja sekka, murdis säält mitu lammast maha ja kandis neid kodu. Poiss katsus ka seda järele teha. Temal ei olnud küll kuube seljas, ta ajas särgi pahupidi ja tükkis ka niisama kui peremees kolm korda puujuurika alt läbi. Ka tema sai libahundiks. Nüüd läks ta külakarja sekka, et säält niisama lambaid maha murda nagu peremees, need aga pistsivad jooksma ega lasknud teda oma lähedalegi. Siis läks ta oma tuttavate juurde rukkiväljale, need jooksivad kohe hulgani sirpidega tema kui/hundi/ kallale, ta oli hullemin kimbus kui hunt aianurgas. Ei olnud muud teha, kui metsa põgeneda. Peremees oli juba jälle tagasi ja lõikas tõiste seas rukkiväljal vihkusid kui krapsus, aga poiss "sirutas selga" võsa veere all. Ka kõht hakkas juba kaunis kenaste näpistama, sest et kaks söömavahe juba mööda oli. Ta katsus tõist korda rukkilõikajate lähedale ligineda, aga kui töölised nägivad teda üle rukkivälja oma poole tulevat, panivad need kohe plagades talle vastu. Peremees, kes sellest asjast juba aru sai, keelas töölised tagasi. Ta isi lõikas aga tükk leiba ja andis seda lähenedes libahundile. See kadus sinna kui pisuke veetilk kuuma keressele. Oli ta seda söönud, siis muutis ta tagasi inimeseks. Perast ei katsunud ta enam libahundi kombel hulkuma minna. Ta raidus ka veel selle juurika metsast ära, nii et peremees ka enam selleks ei saanud.

E 3881/2 (21) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Öösine juhatus Ühel peremehel juhatadi öösi unes: "Kui sa rikkaks tahad saada, siis mine neljapäeva öösel üles oma kambri pääle, sääl on suur vana kapp, see on linaseemne aganaid täis, nende sees kapinurgas on üks lõngakera, see on kuldraha täis. Enne minekut ei tohi sa midagi palvet lugeda, vaid pead pahema jala suka kinda eest kätte võtma. Pahema koega pead kapiukse päält lahti võtma ja ka sellega lõngakera kätte otsima. Kui juba kera tuppa oled viinud, siis võta pimedas see lahti, nii et tuld toas ei ole. On see sul kõik korda toimetadud, siis võid tuld üles võtta." Kehv peremees ei uskunud seda, ta mõtles: "Tühja kah sellest võib olla. Kes selle raha jälle ülesse kappi sisse panni, - see kõik on tühja unenägude petmised. - Kuldraha jälle üleval kapi sees - no kas sa kuuled. - Kapp on sääl küll ja linaseemne aganaid ka täis, aga tont... see ei või õige olla - raha üleval kapi sees. See on vigur, mis keegi mõteldagi ei tea." Ta jutustas oma unenägu perenaesele, see sundis aga vägisi peremeest minema; kui see sugugi järele ei annud, mõtles ta isi kord raha otsima minna. Juhatused olid tal teada. Tulli neljapäeva õhtu, perenaene ei võtnud end riidestki lahti, heitis niisama voodisse. Öösi, kui kell kakstõiskümmend lei oli ta valmis redelipulke mööda ülesse ronima. Niipea, kui ta laudile sai, hakkas keegi põleva silmadega matsatades tagalt kappi välja tulema. Perenaene ehmatas ära, ta katsus nii ruttu kui võimalik - laudilt maha - kamrisse - lipsti oligi peremehe tagaselja voodis, nii vagusi nagu siga rukkis ega hinganud sõnagi. Neli nädalat läks mööda ja uuesti juhatadi peremehel sedasama viisi. Ka nüüd jättis ta minemata. Jälle läks neli nädalat mööda kui kolmandamat korda juhatadi. Peremehel oli ka juba puudus majas, "seinade küllest ei olnud midagi võtta." Perenaene nuttis iga päev, sest söögid, mida keetma pidi, neil ei olnudki marja magu juures, nii väha oli sääl iva. Viimaks jõudis asi nii kaugele, et peremees öösi laudile raha järele läks. Ta kartis esmalt küll, aga kui nägi, et säält kedagi vastu ei tulnud, läks ta julgemaks. Juba oli kapiuks peremehe peos. Ta segas ja segas ning leidis ka viimaks lõngakera. Oli ta seda kambrisse viinud ja lahti võtnud, leidis säält nii palju kuldraha, et temal küll sai. Ta ostis veel maja lastele päranduseks, õiendas võlglased kaelast ära ja elas pärast ilusat elu.

E 3882 (22) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mispärast kate taeval ees on? Ennemuiste oli taevas imeilus olnud, nii et kui seda vaatasid, siis silmad kohe sinna pääle jäivad. Inimesed unustasivad kõik töö ja vahtisivad üksisilmi päevast päeva taeva poole, ei neil olnud muret enda toita ega üles pidada, seega tükkis nälg iga majasse ja peresse. Katk kurnas maad, nälg ja surm saatsivad inimesi ükstõiste järel hauda. Maailm jäi inimestest tühjaks, ka needki, kes veel elasivad, ei hoolinud sellest ühtegi, nad olivad nagu nõiutud taeva iludust vahtima. Vanataat panni seda tähele, et ilm hukka minemas oli, ta lõi siis õhukese pilvekorra alla poole ilusat taevast, et inimesed enam teda näha ei saa ning seega enam seda õhukest sinist pilvekorda vahtida ei taha. Sellest ajast asusivad nad jälle tööle ega vahi enam töö ajal ülespoole.

E 3884 (21) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jõulupäeval ehitadakse jõulukuuske. Tähendus. Urbele- ja tuuleristipäevad ei tule pühadeks pidada. Need kaks neljapäeva loetadakse tuuleristipäevadeks, mis enne suurt ristipäeva on.

E 3891/2 (8) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Arstimised Rahva arstimise kombeid tarvitavad nüüd veelgi mitmed vanemad inimesed, aga nende saladusi kõiki kätte saada, see on võimatu. Lihtsamad, mis juba enamiste igal eestlasel tuttavad, on sedavõrd rohkem võimalik ülesse kirjutada. Nikertust toimetavad nad nõndanimetada sõnade ja hõerumise ning murdmistega. Sõnad, mis sääl juures loetakse ei ole võimalik kuulda saada. Nikertust toimetadakse ka nikertuse paberiga, sellele kirjutab nikertusearst kodus pliatsiga paberi pääle, hõerub ta siis nii ära, et võimalik lugeda ei ole. Nende ridade kirjutajal oli ka kord võimalik mõnda sõna nikertuse paberi päält ülesse kirjutada, aga see paber on kaotsi läinud, sellepärast ei ole mul võimalik teda vana kulla salve saata. Roosi loetakse ütsme (üheksa) suguseks. Neid arstitakse kõiki roosi paberitega, mida mustjahalli paberi peale tehtud on, arstida võivat. Nagu vanarahvas räägib, olla sinna Meie isa vastupidi pääle kirjutadud; kes need sõnad kätte õpib, see võib roosi arstida.

E 3892 (1) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kasvab käsn kuhugile käe ehk ihu pääle, siis hõeru öösel kuupaistel, paistuse kohal seina pääl, küll ta siis kaob.

E 3892 (2) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loomadel täied seljas on, mida kuri silm sinna nõidunud, siis võta üheksa täie looma seljast, pane nad villase riide sisse, pigista siis pihlakalõksude vahele ja viska nad siis üle pahema õla sipelgapesasse, üteldes: "Kust olete tulnud, sinna peate minema." Selle järele kaovad täied.

E 3892 (3) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tõist moodi ära arstimine. Võta looma seljast seitse täie, seo nad villase riide sisse kimpu, pane püssi sisse ja lase vastu taevast ülesse, öeldes: "Kes nad nõidunud, sellele nad mingu!" Küll nad siis kaovad.

E 3892 (4) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ka soolavesi kolm korda vanast puuratta rummust läbi aetud, kaotab täied loomade seljast ära. Seda tuleb kusagil hoones valada nii, et tuult rattarummule ligi ei pääse, muidu ei aita see midagi.

E 3893 (5) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loom põduraks jääb, ei söö ega joo enam, siis tee kasetohu pääle seitse viienurgelist risti, vajuta sellega loomale otsaette ja ristluude pääle. Ütle isi: "Jumal andku sulle ilu!" siis hakkab loom kohe sööma.

E 3893 (6) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Looma põdurust kaotab ka kasetohkudega keedetud vesi ära.

E 3893 (7) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sammaspooliku rohitsemiseks on üks viienurgeline rist, mida pahema käega kasetohu pääle on tehtu. Haiguse kohta tuleb sellega iga päev kolm korda vajutada. Esimene kord hommikul, teine kord lõunal ja kolmas kord õhtu.

E 3894 (10) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Maalisehaiguse vastu üheksat sugu maalise taime. Keeda nad ummusses ühes koos paja sees ja võta sisse. Haigus nagu pühitud.

E 3894 (11) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tähendus. Kui koht teada on kusalt maalisehaigus hakanud on, siis on hõlpus arstida. Kui laps on maha kukkunud, käe ära löönud, ei kasva see sugugi terves, ajab villisid veeri-ääri mööda ülesse ja haigus kestab edasi, siis tuleb sinna koha pääle, kuhu laps maha kukkus "vana hõbe" nõnda maha kaabitseda, et see tuulde ei puudu. Siis kaob haigus nõnda kui käega pühitud. Alati tuleb seda ette, et maalisehaigused külge hakkavad, kas metsas magades ehk maha kukkudes. Mõni kord ei löö küll maha kukkudes sugugi nõnda ära, et viga või märk külge jääks, aga haigus on käes.

E 3894 (12) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lehm punast kuseb, siis võta seitse lepa keppi, löö igaühega kolm korda lehmale piha pääle, küll ta siis terveks saab. Lehma punakuse tõbi arvatakse sellest tulevat, kui karjatsed lehma pihlakakepi ehk -vitsaga on löönud.

E 3894/5 (13) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kahetsirohi. "Ai jeeke! Kui sio laits küll ära kahetadud om, aga siss küll muu ei aita, kui peab ega päe kolm korda keedetud kahetsikõldu vett sisse andma!" Ütle esi kah: "Eesuke avite." Küll haigus siss kaob. Tähentus. Kui kahetsikõldu kahetsihaiguse vastu metsast korjatakse, siis tuleb sinna kohale kusalt neid kokutus on tükikene punast lõnga asemele panna, muidu ei saa need kokutud kõllad aitama, sest vanapaganal olla võimalik, kui punast lõnge ei ole asemele pantud haigust suuremaks ajada.

E 3896 (23)< Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Paisede peal hoietadakse paiselehti, siis kaovad nad rutem ära ja koht, kus haigus oli saab seda varem terveks.

E 3896 (25) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kusagilt ära valusaks hõerutud on, siis tuleb sinna suuri teelehti, mis aiade ääres kasvavad, pääle panna.

E 3896 (26) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Niisama tuleb ka suuri teelehti haudunud kohtade peal hoida. Mõlemad haigused saavad sellest abi. (Tõsi ta küll ei ole, aga vanarahva arstimisesõna, sellepärast saivad nad siis tõiste hulka ülesse kirjutadud.

E 3897 (27) < Halliste khk, Kaarli v, Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
On inimene ära rabatud, siis keeda ristrabanduserohi (thalictrum flavum) ummusses paja sees ja anna seda siis haigele iga päev üheksa korda sisse. Haige peab sisse võttes hinge kinni pidama ja suu vastu päeva hoidma. Tähentus. Rabathaigused, tuulest rabat, ilmast rabat, õhust rabat jne.

E 3897 (28) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lehm lüpsikut haisutada saab, siis tekib piimale halb maik juurde, nii et enam süia ei kõlba. Arstimine on järgmine: võta seesama lüpsik, keda lehm on haisutanud ja anna sia kätte, lase teda haisutada ja songida, pärast pese puhtaks ning suitsuta kadakaokkadega, siis saab see piim jälle hea olema, et teda küll sellesama lüpsiku sisse lüpsetakse, kus ta enne halb oli. Tähentus. Sellest see sõna tuleb: piim on ära nõiutud, kuri silm on minu lehma piima ära rikkunud, kade ära kahetanud jne.

E 3897 (31) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui seest valutab, süda vesine on ja rindealuse ülesse kisub, siis tuleb pütsiku (putke) ja entsjaani juuredest keedetud vedelikku sisse võtta. Haigus saab nagu vari kaduma.

E 3898 (32) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ütsmekahetsi rohi. Kui näha on, et kahetadud inimene kahetsikõlladest valmistadud joogist ehk leivast abi ei ole saanud, siis tuleb "ütsmekahetsi rohi" valmistada - järgmiselt. Korja üheksat sugu lilleõisi, kuivata ära, siis lõigu nad, sellejärel tuleb neid siis kas küpsetadult leivas ehk mujal söögi, nimelt ka teevees sisse võtta. Sissevõtmine ei tohi aga mitte tuule käes sündida. Tähendus. Kahetadud inimest võib tunda kui ta võerast juttu ajab, mis kusagile ei kõlba ehk on kiusak või jonnak.

E 3898 (33) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Meelerohi. Kui inimene meelest segane on, nõnda nagu kõnekäänus öeldud on "meel jookseb peast ära". Meelerohis tuleb allikaäärseid taimesid korjata, ära kuivata ja siis nendest valmistadud vedelikku sisse võtta. Enne sissevõtmist vajuta käega kolm korda rinna pääle ja pea pääle meeltekohta.

E 3898/9 (38) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ülekäia hein (valeriana officinalis) on rohuks rampide vastu. Leent võib keedetult sisse võtta, nii kui ka kuivalt haisutada. Kui rambid veest ujuden on saanud, siis tuleb sinna kohta kusalt jõest välja sai tultud vanahõbe maha kaabitsema, ikka nii, et tuult kaabitsedes vanahõbele pääle ei puudu.

E 3899 (39) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sööja rohi (Euphorbia helioscopia). Kui sööja inimesel selja sees ehk ka mujal on, siis tuleb sööjarohtu iga hommiku korjata, üheksama hommiku jagu kokku panna ja ära keeta. Pärast tuleb see ärakeedetud vedelik sööja kohale peale võida. Enne võidumist tuleb aga sõrmega haige koha pääle seitse viienurgalist risti tõmmata. Küll sööja sedamaid kaduma saab.

E 3899 (41) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kirbusid ära kaotada tuleb hanipaju lehtedega, kui neid tubaka moodi on katki lõigatud ja põrantude peale nii kui ka sängidesse on laiali pillutadud.

E 3899 (42) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lehmadel või valge on, siis tuleb neile kevadisi kollaseid lillesi süia anda, küll siis või kollaseks läheb.

E 3900 (44) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Arstimised/ Kui inimesel üks niisugune valu on, kus üks valujutt alati nagu nuaga ihus lõikab, edasi läheb ja ikka alati suuremat valu teeb, siis kutsuvad vanemad inimesed seda jooksjaks. Selle vastu tuleb jooksjarohi (veronica offcinalis) keeta; seda vett tuleb siis jooksjahaige koha peale määrida. Määrimise ajal tuleb "Meie isa" seitse korda ära lugeda, siis kaob jooksja kus seda ja tõist.

E 3901 (1) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui piimanurmikuid vanakuu sees tehakse, siis ei saa sellel piimal sugugi koort pääl olema, mis selle nurmiku sisse kurnatakse.

E 3901 (2) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tehakse piimanurmikuid noorekuu sees, siis saab sellel piimal rohheste koort pääl olema, mis selle nurmiku sisse kurnatud saab.

E 3902 (17) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Vana usku.) Kui kevade lehed kavva punga jäävad, siis tuleb hiline sügise, pääsevad nad varem pungast lahti, siis varane sügise.

E 3902 (21) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui pärnad rohkeste õitsevad, siis tuleb tuuline sügise.

E 3903 (25) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui jõulu ajal rohkeste tähti taevas on, siis saavad karjaelajad sel aastal rohkeste siginema.

E 3903 (26) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui majaehituse materjali vanakuu sees veetakse, siis seisab see maja kaua terve.

E 3903 (34) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui midagi puud riistapuudeks maha raiutakse, kui see puu tüve ülesse viskab (hända viskab), sellest saab hea riistapuu.

E 3903 (36) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kiriküüt (ööpik) kevadel petab, siis põletab inimene sel aastal enese ümbert kas mõned riided ehk mõnda muud suuremat asja ära.

E 3903 (37) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kägu ära petab, siis kuivab inimene sel aastal ära.

E 3904 (38) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui adrariits (kui kevadi kündes ader kivisse kinni minnes riitsatab) ära petab, siis kuivab inimene sel aastal ära.

E 3904 (39) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Petab lõokene, see tähendab head.

E 3904 (40) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lauluräästa petmine tähendab õnne.

E 3904 (41) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalkuni petmine tähendab kahju.

E 3904 (42) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vana hobuse petmine tähendab head. Vana hobusel ei ole muul ajal luba petta antud kui ainult suurel neljapäeval ja reedil.

E 3904 (43) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui rukkirääk ära petab, siis sureb sellest perekonnast keegi sel aastal ära.

E 3904 (44) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hänilise (linavästriku) petmine tähendab põdemist sel aastal.

E 3904 (45) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui vutt (vuti laul: võtma tükk, võtma tükk) ära petab, siis ei kasva inimene sel aastal sugugi, vaid kaob enamiste kokku.

E 3904 (46) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui teder ära petab, see toob sel aastal palju kurbtust.

E 3904 (47) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui teder kudrutab, siis lähab ilm külmale.

E 3904 (48) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuuldakse esimest tedre kudrutamist öösi, see tähendab õnnelikku aastat; kuuldakse päeva, siis õnnetumat aastat.

E 3904 (49) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui tedre kudrutus kahte noort inimest ühe korraga ära petab, siis saab neist abielupaar.

E 3904 (50) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui mehik (meelikas) ära petab, isiäranis peremeest või perenaest, siis saab sel aastal nende kari heste korda minema.

E 3904 (51) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kui mehik (meelikas)/ petab karjast, siis ei juhtu tal sel suvel ühtegi halba.

E 3904 (52) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pääsukese petmine tähendab halba.

E 3905 (53) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui noor varss ära petab, siis on inimene sel suvel õige isuline.

E 3905 (54) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Öökulli petmine ei tähenda kunagi head. Kõik seda nimetadakse petmiseks, kui inimene kevadi ilma ivata, s.o ilma söömata, väljas esimest korda seda aastat ühe linnu healt kuuleb. Et enamiste kõik petmised halba tähendavad, siis ütlevad vanemad inimesed alati, kui kevade ilma ivata välja minnakse: "Võta linnuiva" ehk jälle "Võta linnupetist!"

E 3905 (58) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kaks pulma vastastiku juhtuvad, siis tähendab see elusse halba. Vanal ajal olla siis kumbagist pulmaperest, ühelt poolt peig, teiselt poolt pruut ära hukatud ja järelejäänutest abielupaar säetud. Nii tõendavad veel mitmed õige vanad inimesed ja sellel tõendusel on ka oma tõsine külg. Üht niisugust teadvat Halliste Kaarli Anne ja Ikke soode vahel juhtunud olevat, mispärast nüüd ka veel soole Anne nimeks on jäänud. Üht tõist lugu teadvat veel mõned vanad inimesed jutustada, mis Võrtsjärve pääl on juhtunud, kus siis ühelt poolt peig ja tõiselt poolt pruut Võrtsjärve on ära uputadud. Ka Helme kihelkonnas Koorkülas olla üks niisugune juhtumine ette tulnud.

E 3907 (73) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui keegi puu sügise õue pääle ära kuivab, see tähendab kadumist.

E 3907 (74) < Halliste khk, Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kui keegi puu/ Kuivab kevadel ära, siis head.

E 3907 (76) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui pulmades noorpaar santide vastu õige tige on ega neile kedagi ei anna, siis saab nende käsi halvaste minema. Rahvajuttude järel oli kord sant kõik pulmalised soenditeks, huntideks teinud. Peig ja pruut olid aga pea hundid olnud, kes tõisi taga ajanud, kuni nad kõik metsa jooksnud.

E 3910 (103) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Suurel neljapäeval ja reede hommiku enne päeva tuuakse metsast kuive puid, oksasid ehk rämsu, nõnda nimetatud linnupuid. Siis lastakse nad seni allel olla, kuni esimese ülestõusmisepüha hommikuni, kus nad siis munade keetmise ajal paja all ära põletatakse. Kes puud enne päevatõusu metsast kodu saab tuua, see olla sel aastal heasti virk ja hoolas, kes aga oma vooriga päeva kätte jääb, see laisk ja loll. Kes need linnupuud metsast toonud olla, see saab siis sui palju linnupesi leidma, sellepärast ka siis iseäranis lapsed püüavad metsast linnupuid tuua.

E 3912 (114) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui krähni põrrr (üks niisugune heal, mis kirjukrähn alati kuiva haavaoksa vastu põristades teeb. Seda häält on enamiste kevadisel ajal kuulda) ära petab, siis inimene väga laisk sel aastal olema.

E 3913/4 (136) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kured vahest tare harja kohal ära eksivad, siis arvatakse mõnda iseäralikku juhtuvat. Tähendus. Kui kured ära eksivad, siis tuleb seitse ümargust ühesuurust kivi võtta, tasase maa pääle viia, kus igal ajal neid näha võib. Esite puhu neile siis hingelõhna pääle, et nad elavaks saavad, tõiseks nimeta neid kurgedeks, sega nad siis veel maas mitu ringi ümber nagu nad praegu alles üleval eksimas on. Selle järel aja neid ritta, nimeta: Teele, teele, kurekesed, isa ette, ema perra, lapsed veel kige perra. Küll nad siis õige tee kätte leiavad. Nii toimetab vanarahvas alati kurgede eksimist nähes.

E 3914 (137) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuuskede käbid veel tõiseks aastaks otsa jäävad, see näitab õnnelikku aastat, isiäranis viljasaagi poolest.

E 3914 (138) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lähvad aga need käbid otsast juba maha, mis mullu kevade otsas kasvasivad, siis tähendab see halba aastat.

E 3914 (139) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuuskedel kevade palju tolmukaid on, siis saavad õunapuud sel aastal rohkeste vilja kandma.

E 3914 (143) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui hapuõunapuud õitsevad, siis on odraküli aeg käes.

E 3915 (151) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui jüripäeval hagu raiutakse, siis püiab hunt karjas sellel suvel palju kurja teha.

E 3916 (163) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui noorkuu ette päeva maha läheb, s.o kui ta kaugemale veereb kui päikene looja lähab, siis tähendab see külma. Olgu kas talvel ehk suvel.

E 3917 (169) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paitu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui täuel (täiskuu) kuul kartohvleid tehakse, siis saavad nad heasti suured ja ümargused kasvama. Tehakse aga noorel kuul, siis loberdikud ja veikesed. Sedasama tähendust tuleb ka kaalide kohta tähele panna.

E 3917 (170) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kartohvlid vanakuu sees maast üles võetakse, siis lähevad nad kergeste mädanema. Noore kuu võtmise ajal vähem.

E 3917 (172) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuuendamal külvinädalil veel puud lehtis ei ole, siis tähendab see hilist sügiset.

E 3919 (191) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuuendamal külinädalil puudel veel lehti otsas ei ole, see tähendab hilist sügiset.

E 3920 (201) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui tuulehaaga (tuulehaga on niisugune puhma sarnane paks kase- või kuuseoks, mis nimetatud puudel ülevale okste sisse kasvab) kellegile jalgu lüüakse, siis kasvab sellest tuline (kärmas) inimene.

E 3940 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Noore kuu esimesel reede õhtul läks peigmees kosja ja võttis omale isamehe kaasa, isame poolt pidi aga saiakott olema ja pruut pani saiakotti sukke ja kindaid.

E 3942 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õueväravatesse pannakse, kui pulmad suve ajal, noored kased püsti. On aga pulmad talvel, siis pandakse kuused.

E 3948 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/--/ Selle järele läks pruut ahju ette ja viskas kolm halgu puid ahju ja teist nii palju ahju peale. Kui ahju hästi taha otsa läksid, siis old ta eluaeg perenaine, jäid halud aga ette, siis sai ta varsi perenaise ametist lahti. Oli pruut puud visanud, siis pani ta vöö ämma jäuks ahju lõsnale./---/

E 3955 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, Mt. 281 B, 8 teksti. Vanasõna "Ega härg enne sääske näe, kui sääsk hammustab", EV 1821, on üles kirjutatud Kuusalus. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Härg ja mesilane Härg läks palava päevaga jõe äärde jooma ja nägi, et üks mesilane ka jõe kaldal kännu otsas oli ja oma peenikese noka vette kastis. Härja süda sai seda nähes täis, et pisukene mesilane ka tema ligi julgeb olla, ja ütles: "Kuda sa julged minu ligi jooma tulla! Kas sa ennast ka mõneks loomaks arvad? Sa ei saa ju minu vastu!" Mesilane vastas härjale: "Eks me pea sellega rahu olema, mis Looja meile on annud. Üks suur ja palju rammu, ja teine veike ja palju mõistust." Härg vihastas selle üle ja ütles: "Või sinusugune pisukene elukas räägib ka mõistusest! Sina mahud ju minu ühe ainsama sõra alla." Härg tõstis jalga, et mesilast ära surmata. Aga mesilane tõusis lendu ja läks otsekohe härja kõrva sisse ja hakkas seal puristama, nii et härjal nagu tuli takus oli ja tuhatnelja edasi tormas, ikka üle mägede ja orgude, nii et nahk auras, aga lahti ta ei saanud. Viimaks, kui härg ju väga väsinult maha langes, tuli mesilane tema kõrvast välja ja ütles: "Vaata, ära sa enam Looja tarkust pilkama hakka."

E 3956 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, AT 80, 11 tekst. Sama süzheed jutustatakse ka karu ja mägra või kahe koeraga. Üldtuntud kõnekäänd. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Siil ja karu Kord tuli ühel tuisusel õhtal siil karu juure ja palus, et see talle omas pesas ruumi annak ja karu lubas siili hea meelega oma juure korterisse. Esiotsa oli siil karuga kaunis heasti rahul, aga pärast läks võeras väga julgeks ja hakkas karut tülitama. Ta ajas oma okkad laiali ja torkis karu. Viimaks ei olnud karul kudagi elu ja ta ütles oma võerale: "Meil oli esteks küll hea, aga ma näen nüid, et meie maja meile mõlemile elamiseks kitsas on ja teine meist peab vist välja minema." Siil kostis aga karule: "Seda näen minagi, et me enam kahekesi läbi ei saa. Aga mul on siin hea elada, ja küllap see välja läheb, kel kitsas on." Karu süda sai täis ja hakkas siili karistama. Ta haris siilil turja pealt kinni ja tahtis teda välja visata, aga haavas ennast nii kangesti, et ta nina ja suu verine oli ja ta kange valu pärast karjuma hakkas ja pesast välja jooksis ja oma pesa siilile jättis.

E 3989 (7) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nooremkuul ei tohi veskil käia, siis lähevad jahud koitama.

E 3989 (10) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kus puu sees oksad tüika poole on ja kui see puu kuskile maja sisse pandakse, kas sarikaks ehk aampalgiks, siis läheb see maja põlema ja niisugust puud hüütakse tuleoksa puuks.

E 3994/6 (1) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuida virmaliseks käidi Korra südatalve ajal oli üks vanamees pitkal reisil tundmata metsas teelt ära eksinud. Teed ja raad olivad suutumaks ära tuiskanud ja mees surnuks väsinud, kui ta viimaks ühe üksiku metsas seisva majakese juure juhtus ja õnne tänas. Majakeses ei olnud elavat hinge leida, aga reheahi oli alles soe. Mees puges sinna ülesse ja heitis puhkama. Kui ilm pimedaks oli läinud, tulivad hulk mehi üksteise järele kokku ja hakkasivad imeliku talitust peale. Rehe põrmand künneti üles ja küliti odrad sisse. Vili tärkas üles, kasvis ja sai sedamaid küpseks, leigati ära, pekseti ja tuulati, tehti käsikivil tangudeks ja tangudest keedeti suur katlatäis pudru. Nüüd võttis igamees pudrukeetjatest hea kubu peergusi nööriga kaela ja süitab kimbu peergusi pihus põlema, pistis linaroobitse vöö vahele ja astus siis pudrukatla juure sööma. Igaüks, kes korra lusikuga pudru võttis ja suhu pistis, tõusis lendu ja tormas uksest välja. Nenda kadus viimane kui mees. Keik see aeg oli võeras mees ahju peal hiire vagusi olnud, nüid, kus keik vaikseks jäi, kobis ta ahju pealt maha. Küll ta mõtles ja vaevas oma pead, mis keik see temp ometi pidi tähendama ja mis imeline pudru see võis olla, et iga mees, kes seda katsus, kohe lendu tõusis. Katlas oli veel pudru küllalt ja mees võttis nõuks proovi teha, kas tema ka lendu tõuseks. Et ta aga rehest välja ei pääseks ja tundmata õnnetuse sisse ei satuks, sidus ta ennast vööga rehes oleva kangateljede külge kinni ja mõtles: nendega ei pääse ma uksest välja ja võin ennast pärast jälle lahti siduda. Nüüd maitses ta pudru, aga oh imet, mis sündis. Nii pea, kui pudru ta suhu saanud, tõusis ta kõige raske teljedega lendu ja ilma et ükski asi teda veel oleks takistada võinud, tundis ta, kuida ta ühes teljedega juba kolinal uksest väljas oli ja taeva poole lendu tõusis. Sõit läks taeva alt tuule kiirusel kaugele põhja poole. Teel jõudis ta teistest tuulesõitjatest, kes peeru kihi ja põleva peergudega vihinal ka keik põhja poole lendasivad mööda, nendasama tormasivad teised temast mööda. Viimaks oli tuulesõitjaid nii palju, et neid tuhandeid üksteisest roobitsetega võideldes risti-rästi läbi mööda tormas ja taevaalune tulest keik valge oli. Nüüd alles märkas mees, et ta virmalisena taeva all sõitis. Peerukandjate roobitsedega vehklemine ja ükstõisest läbi tormamine läks viimati nenda ägedaks, et kõik ehk neid täis oli ja kirin-kärin taevaalust täitis. Mees teljedega pidi tahtmata niisamugi teiste keskel keeritama ja puudus oma teljedega sagedaste teiste keeritajatele külge, nii et teljed kolisevad. Siis ütlesivad tõised: "Tasa, tasa, suure tasku mees." Vastu hommikust eha liugles mees teljedega välja, sõidukoha poole tagasi ja leidis ennast viimati metsas tundmata majakese ees tagasi olevat. Kui ta ennast teljede küljest lahti sidus ja majasse sisse astus, leidis ta, et rehe põrmand niisama tambitud tasane oli, kui enne olnud ja kui ei oleks seal midagi sündinud. Nüüd oli majas inimesi leida, need keelsivad teda kõvaste, et ta oma Lapumaa sõidust kellegile ei pidanud rääkima ja juhatasivad teda siis õige tee peale välja.

E 3997 (2) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuida virmaliseks käidi Laevamehel läinud laev Põhjameres Lapurannas hukka, mehel olnud mõõk kaasas. Kui tõised roobitsedega vehklenud, löönud tema mõõgaga ja iga kord kui ta paugu annud, kukkunud mees. Siis olla tõised ütelnud: "Tasa, tasa, suure tasku mees."

E 3999 (4) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Soend Ütel talul käinu kik inimese soendsin ja kõnelnu ega kõrd pärast üitstõisel ära, mi' na kennig' saanu. Kord kõnelnu üits vananaene ja ikken esi: "Mi ma no ilmaasjate käu, miastig ei saa, koera om ärrapest puha taren, usse kõvast kinni. Mullu öösi oli üits va valge mära Murassoo pääl är' koolu, sike oli tõine puha, olli terav kihu, sai kõttualuse soone omale."

E 4000/1 (1) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanausk Kui inimene tahab kohut käia võitu saia, sis piap kige päält kolm kord lugeme issameiet ja ristmisesõnu, mis nõnda on: "Jumala sie isa, jumala sie poja ja jumala sie pühavaimu nimel, nie kolm olgu ütsinde miu abimees, täempe nellapäne, riidine ehk puulpene päevak, jumale armuke. Sis pannas soola rätinärtsi sisse, võets kübenek soola, pannas näpug' suuvee (pesuvee) sissi ja ei pühite mitte suud kuivas, suuvesi visats lõuna poole maja seina pääle ja ütelts: Ninda mia paista ku päe paist ja taevaesa täheks paistav. Nüüd võets kolm kõrda kolm tera suula ja pannas kura jala suka sisse ja ütelts kolm kõrda: "Õnn hääl poole!" Kodun pannas kolm tera suula ninaräti sisse, pistets kural pool suhu ja ütelts kolm kõrda: "Õnn, hääl pool." Enne kui kohtutuppa sisse astus, pistets kolm tera suula suhu, jälle kolm kõrda niisamuti. Nüüd visats ülejäänu suul kohtutarre maha, vaatets enne lakke, ku tõiste inimeste pääle ja mõtelts: Jänesekäpp mine hundipessä ja hunt är' jänest är murda!"

E 4001 (2) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kukkus hammas suust ära, visatasse see ahju pääle ja ütelts: "Ritsik (kilk), säh luuhammas, anna mulle raudhammas."

E 4001 (4) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Uisasõna Kullakene, kuuli alla, hellakene, heina ladvan, enne kerinu sa kerasse, enne pugenu ja pesässe, enne ku sala salusid, nägemete sa näpistid. Üle minnu sa ütsme jõe, läbi minnu sa kivitse kirigutorni. Tervist toonu tullenna, viinu viha minnenna, Johanist Jordanisse, Piitruse Pauluse.

E 5033/6 (1) < Põlva khk. - Johan Keerd (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanast lännuvä üte suurõ küla õõtsilise vasta jaanipäiva tol üüsel ütte perätühe paika õõdsiga, kost uma kolm vai neli virsta küllä saanu, sääl ei olõ kah lähketsih üttegi talo ei kodapoolitsõ tarrõ olnu. Tol kõrral tulnu õõdsivahil ja ka õõdsilisil tuu õnnetus ette, et kelgi tuliriisto ütteh es' olõ saanu, ei olõ tuureräst kah õõdsituld saanu üles tettä. Pidänüvä hulgahna nõvvo, kuismuudo tuld saasõ, ajanuva iks üts üte tõnõ tõist kottost tuliriisto otsma, a kiaki ei olõ julgunu minna, üü olnu undsõh ja pimme nii kuu kott. Tuudviisi olnu õigo tükk üüd är lännu, ku mõnõl miilde tulnu puu otsa kaema minnä, et vast koh tõsõ õõdsituld nätta um, nännüva kah puu otsast, et arvada puul virsta kaugoh üts tuli palas ja inemise ümbre tulõ kõndva, naanuva jälki üts üte tõõnõ tõist sinna tuld otsma ajama, a kiski ei olõ iks lännü, olnuva kõik ütesugutsõ õigusega. Mõtõlnuva liisko heitmä naada, nii tulnu kah üte vaesõ mehe poig uma kõhna hobõsõkundiga õõdsi manu. Tuu olliva tii pääle maha jätnuva, ei olõ hobõnõ jõudnu tõsõl tol õdagul sukkugi sõita. Tuu saanu hobõsõkundi kammitsahe är panda, nii olnuva tõsõ õõtsilise mangi, näütännuva, kos tuli um ja käsknüva õigõ ruttu säält tuld tuuma minnä. Vaese mehe poig annu küll vasta, a pidinu iks minema. Tõsõ õõtsilise ähvardännüva tälle kõiksugutsit tempa tetta, tuud naanu tõõno pelgämä ja lännu sinna tulõ poolõ minemä. Lännu ja iknu, tuli olnu küll õigõ lähkäsih nätta, a ei olõ mano saanu. Lännu viil õigõ kibõõhe hää tükkü aigu, nii olnu pia tulõl man, jäänu puhmu taadõ kaema, kas um õõtsituli vai mõni muu tuli. Puhma takkast nännu poiskõnõ, et suur hunik hütsi, arvada haanarua suuru, palanuva ja kats väega vanna halli miist segänüva raudorrõga hüdsehunikot tõnõ tõsõlt puult. Poiskõnõ naanu väega pelgäma, tõotanu(?) tagasi minema naada, siis ol tõnõ vanamiis sälä taadõ kaenu, nii rõbahtanu kah poiskõist puhmu taadõ, üttelnu tõsõlõ vanalõ mehele mõnõ sõna, mis pääle tuu niisama mõnõ sõna kostnu. Poiskõsõlõ olnuva vanno meeste sõna nii esieräliku ja võõra, et midagi arvo ei olõ saanu. Pääle tuu üttelnü edimäne vanamiis, kes poiskõist edimält nännu: "Hää poig, ärä peläku midägi, tulõ siia tuli viirde, seledä meele är, kuis sa siia johtud ja mis asa peräst, mii olõmi küll juba pallo väega pallo aastaigo ega aasta sel üül siin tuld tennu, a ütski maapäälne ei olõ viil siin käänu!" Poiskõnõ seletanu asa alostusõst lõpetusõni vanolõ meehile är, naanu esi ikma ja tuld pallõma. Vanamiis võtnu tuu pääle kõrvalt üte raudkühvli ja üttelnu: "Võta ta särgisiil üles, ma heedä sullõ neid hütsi siilo pääle, muud tuld meil sullõ anda ei olõ." Poiskõnõ naanu vasta pallõma ja ikma: "Pai vanaesa, tsirgu vanaesa, seo um mu esa kerigosärk, muud särki meil ei olõki, kuu seo är palas, siis ei saa esa inäp kerkohe minna." Vanamiis naanu poiskõist trööstma: "Toho juttu, usu minno, su särgisiilolõ ei saa midägi vika, võta üles ja ma heedä hüdse pääle, et minema saat, tõso õõtsilise uutva sinno tulõga õõtsi manu." Tuu pääle võtnu poiskõnõ särgisiilo üles ja vanamiis heitnu kolm raudkühvli täüt hütsi siilo pääle ja üttelnu esi viil: "Naka nüüd ruttu minemä, muudo tulõ valgõ kätte ja siis ei olõ su tulõst inäp midägi hääd!" Poiskõno tenänu vannomiihi tulõ iist ja lännu õigo ruttu minemä, et inneba tõistõ mano tagasi saasi. Inne õõtsi mano saamist kõnõlnu poiskõno esi ütsinda: "Odoot, maa kae ummoht, mis imeliku hüdse neo umma, mida vanamiis mullõ särgisiilo pääle heite, ei paloda viil särgile mulkugi sisse ja umma kah väega rassõ." Kaenu siilo sisse, ei olõ ütte hüstki nännu, siil selgit rublitükkä täüs. Poiskõno mõtõl veetkese aigu, valanu ruublitükku üte suurõ kadaja puhmu ala maaha ja lännu esi tühält õõtsi mano, päiv naanu kah pia üles tulõma ja tõõsil olnu pia kodo minek. Tõõsilõ õõtsilisile seletänu asa hoobis tõõsildõ, ku oll olnu, nuu usknuva kah, ja jätnüvä tõsõ trahvmada, võtnuva hobõsõ kinni ja tuhatnelja kodo minema, jätnuvä jälki vaesõ mehe poja ütsindä uma hobõsõ luuga õõtsi platsi. Tuu ei olõ kah sukkugi rühknügi, lännu mõtsa, ajanu hammõ säläst, ammutanu ruublitükku sisse ja lännu siis tassakõtsi kodo poolõ minemä. Ku kodo ol saanu, seletänu üüsetse tulõotsimise luu esäle otsast otsani är ja annu kah hammõga raha esä kätte. Rahha olnu nii pallo, et ol saanu esa iias ja poja põlvõs häste ellä ja kaunihe karada.

E 5040/41 (5) < Põlva khk. - Johan Keerd (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanast lännu H. küla vana püssümiis Peedo ütel pühapääval juttusõ aigu jõõ viirde kõnma, püss iks ka ütteh. Saanu kõnmise kõrraga ligi E. külla üte niidu pääle, mida Vanasilla ots kutsutas, säält olnu purrõh üle jõõ, sääl purdõ pääl nännu Peedo, et üts vana must miis istnu ja pääd suginu, sälg Peedolõ vasta. Peedo saanu arvo, et tuu kiaki muu ei olõ, ku vanatont esi, võtnu ruttu uma hõppõpreesi rinnast, murranu poolõs, tennu kolm risti pääle ja pannu siis kuuli asõmõlõ püssü sisse, tropus(?) kõvastõ pääle, tsihtnu õkva vana pääsugija pääle. Nii ku pauk olnu, nii olnu kah jõõh suur kahahus kuulda, vesi tulnu tuu pääle üle pervi vällä, muud ei olõ midägi näta, ei ka kuulda olnu, a pääle tuu olnu mitu aastaiga iks ega pühapäävah sääl kottal halõt oigamist kuulda.

E 5042/3 (7) < Põlva khk. - Johan Keerd (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üttel tütrekkul olnu vanast väega suur himu kallit kaalahelmi, a ei olõ kostki tuu tarbis rahha saanu, tuupärast naanu ega pühapäiv juttusõ aigu mõtsa marjo otsma käüma. Käänu niiviisi joba mitu hääd pühapäiva, mara müünu är ja olnu tuud muudo jo õigõ pallo rahha käeh, pia nii pallo, ku helme masnuva, nii pallo olnuki viil puudus, ku üte pühapääva koratusist iks oll saanu ja lännu tuupreäst jälki üttel pühapääval mõtsa vai suuhu marjo otsma. Korano sääl õigo virgastõ, nii tulnu üts vana hall miis mano ja küsünü: "Hää lats, mis saa siin kah pühäpääväh juttusõ aigu tiid?" Tütrek üttelnu: "Näet eski, et ma marjo korja." Vanamiis küsünü jäll': "Mis sa naade marjoga tiit, et sa näid õkva juttusõ aigo korjat?" Tütrek kostnu vasta: "Ma müü mara är, et rahha saasi." Vanamiis küsünü jälki: "Mis sa siis rahaga tiit, et saa teda niiviisi ahnitsõt?" Tütrek üttelnu vanalõ mehele: "Mul um väega himo kallit kaalahelmi, nii kui mõnõl rikkal tütrekul umma, tuu tarbis um mullõ rahha vaaja." Vanamiis üttelnu tuu pääle: "Ku sul nii suur himo kaalahelmi um ja sa tuu pääle ega pühapäävah juttusõ aigo piat marjo korjama tulõma, tuuperäst kingi ma sullõ ütte kalli helme, mida sa äripääväh ja pühapäävah, üüse ja päiva, kottoh ja kerkoh piät kaalas kanma." Võtnu siilo alt üte kõgõ uma eloiä suurõ kirivä hussi välla, pannu tütrekulõ ümbre kaala ja kaonu esi sinna samma är. Tütrek lännu kodo, huss kaala ümbre, mõnõ tahtnuva küll är võtta, a ei olõ saanu inne kiaki võtta, ku tütrek är koolnu, siis kaonu uss ka kaala ümbrelt är.

E 5070/3 (3) < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaks kütti Kord eksinud üks kütt paksu metsa ära. Kui ta juba tükk maad oli ära käinud, juhtus ta ühe teise kütiga kokku, kes nasama ära oli eksinud. Nüüd nad marsisivad kahekesi metsa mööda ümber, aga õiket teed ei leidnud nad veel kusagilt. Õnneks nägivad nad ometegi metsapuude vahelt ühte tuld paistvat. Nüüd hakkasivad nad senna poole marsima, viimaks jõudsivad nad senna majakese juurde, aga õnnetuseks ei saanud nad senna sisse minna, sest et suur kõrge püstaed oli senna ümber tehtud. Viimaks ronis teine kütt ometegi üle aea sisse. Kohe kargasivad kaks suurt koera ta kallale, ta tõmmand oma mõõga välja ja löönud nad maha. Nüüd teind ta väravad seestpoolt lahti ja lasknud teise kütti kua sisse. Nüüd läind nad tuppa. Tuas istunud üks vana naene laua ääres ja ta tumm tütar ka. Nad küsinud süüa, aga vanamoor pole enesel midagit ütelnud olevat. Kütt tõmband mõõga tupest ja ütelnud: "Kui süüa ei anna, siis tapan teid praegu ära!" Tumm tütar näitanud kohe käega seina poole, kui seda näinud, et kütt mõõga välja võttis. Nad vaatanud ja näinud, et seina sees olnud veike kapi. Kui kapi lahti teinud, leidnud nad sealt seest kõiksugu maiuse asju ja ka kõiksugu joodavad viinad. Nad söönud nüüd kõhud täis tugevaste ja läinud nüüd üles pööningule puhkama. Teine jäänud rahuliste magama, aga teisel pole sugugi uni peale tulnud. Kesköö ajal kuulnud ta, et hulk mehi tulnud senna majasse. Nüüd alles saanud ta aru, et see olnud üks röövlite koht. Seal kuulnud ta, kuda see vana naene nendele rääkinud, et nende pööningal kaks võerast meest magavad. Peale selle kuulnud, et üks hakkanud teppi mööda üles tulema. Nii pea, kui see röövel oma pea ülevalt august sisse pistnud pööningale, napsti löönud kütt tal pea kui maani otsast maha, keha aga läinud hüpates tepist alla. Üks aga ütelnud tuas: "Ta ei saa vist üksi nende vasta, ma lähen talle abiks." Kütt seadnud nüüd ennast jälle valmis augu peale. Na pea, kui ta ka oma pea august sisse pistnud, napsti, oli sellega na samasugune lugu kui esimesega. Nõnda tapnud ta kolm tükki ära. Siis kuulnud, kui üks ütelnud: "Mu pojad ei tulegi enam tagasi, ei tea, kas neil siis na kaua võitlemist on?" Vana hall vanake, kes siis vist nende isa oli, läinud ka trepist ülesse. Ka sellega ei ole lugu teisiti läinud. Na tapnud ta siis kõik ära. Nüüd alles äratanud ta ka teise kütti üles ja jutustanud, et missugune lahing temal selle ajaga siin olnud röövlitega. Teine vastanud: "Aga mispärast sa siis mitte mind ei äratanud, sest ma oleks ka sul abiks olnud?" "Ma sain nendega ise üksi ilusaste valmis, sellepärast polnud mul teist mitte tarvis - ja kahekesi meie oleks ka palju suuremat kära teinud -, nad oleks siis kõik ühekorraga tulnud ja oleks võinud meid mõlemaid ära tappa." Nüüd nad läinud tupa, käinud mittu ja mittu tuba läbi, seal tubades olnud ka palju sõjariistu ja muid röövlite riistu. Viimaks juhtunud nad ühte tupa, kus palju inimesekehasi ja luit olnud. Ühest kambrist leidnud nad eilse vana ema oma tumma tütrega, need tapnud nad ka ära, ja nüüd olnud neil oma luba. Viimaks juhtunud ka kullakambrisse, sealt saanud nad siis na palju kulda ja hõbedat, kui aga süda lustib. Siis hakkanud nad kodu minema ja saanud ka õnnelikult välja metsast, aga see teine kütt, kes enne metsas oli, olla üks kuningas olnud ja nüüd ta pannud teise kütti oma riigis ühe kõrge au sisse selle eest, ta oli tema elu hoidnud, kui ta magas!

E 5074/5 (4) < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kurni katk Arvata ühe kahekümne viie aasta eest olnud üks suur katk meie mual ja teda arvatud üheks isesuguseks katkuks, sest kus peresse ta tulnud, sealt surmanud ta kõik ära. Valdade kaupa surnud sel korral inimesi maha! Kord olnud ta ka kangeste laastamas siin Baltimere kääru sees olevas Pootsi vallas. Ühel õhtal maganud ühes peres kõik pererahvas vagusi, paljalt vana hall isake istunud ahu peal soojas, tulevalguse paistel. Äkitselt näinud ta, kudas üks kera uksest tupa tulnud ja kohe magajate juurde läinud ja seal teinud ise niisugust imeliku koledat healt. Nõnda käinud ta kõik magajad korrast läbi, aga ahu peale, kus vanake peris kohkudes oli, pole ta mitte tulnud, vaid läinud jälle uksest välja. Vanake nüüd ahu pealt rutu maha, et teistele kua sellest teadustada. Küll hõiskand ja karjund na palju kui jõudnud, aga pole keegi end liigutanud ja olnud juba kõik katku läbi surnud. Sest ajast kutsutakse kõiki niisugusid äkilisi surma ikka nimega, see on Kurni katkuga.

E 5078/9 (6) < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord viinud mees härja laadale ja saanud ta eest paljalt viis rubla. Pead sügades tulnud ta kodu, aga tee ääres olnud üks suur sügav tiik. Üks ütlend tiigist: "Seitse, seitse," konna moodi. Mehel süda täis: "Mis sa lorid, seitse, viis sain paljalt." Jällega öeltud: "Seitse, seitse." "Kas pead suud, mis seitse, kas sa ei kuule, et ma ütlesin juba sulle, et viis sain." Ei kuulanud tiigiheal sugugi vana mehe juttu, vaid ikka edasi lugend ta oma joru. Mehel süda na täis, et küsid: "Kas siis maksad mulle seitse?" Üks konna moodi heal teinud teiselt äärest vasta: "Jah." Mees kohe rahakott taskust välja ja viskand koti ühes rahaga. Ise ütelnud: "Homme tulen järele, katsu, et sa siis seitse maksad mulle välja." Naene ja lapsed jooksnud vasta nüüd küsima, et palju ta härjast raha sai? Mees rääkinud oma lugu, et homme siis saan seitse. Teine päeva läinud ta ühes lastega otsima, aga pole enam rahakottigi ega raha veel sugugi kusagil olnud. Nüüd saanud ta alles aru, et vanakuri ise seal tiigis olnud. Et kui ta oleks ise eila tiiki peale lubatud raha järele läinud, siis oleks nad ta ära uputanud ja ta hinge omale pärantanud, sest et mehel küll süda täis oli, et ta vähe raha sai, aga siiski ei annud ta veel ennast kurja kätte. Nõnda peasenud ta siis seekord nende künte vahelt.

E 5079 < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Neljapäeva õhtased tööd Ei tohi kedrata, villu kaarida, linu ropsida ega muud niisugust tööd teha. Aga sukki nõeluda, vardid kududa, pastlapaelu teha võib, ja iseäranis sel õhtal arstitakse: nagu maalise arstimine, nikastamise, tütre mehele panemise sõnad loetakse ikka sel õhtal ja ka muud niisugused arstimised. (Kui kuulen veel midagi sest päevast, küll siis teadustan)

E 5093/4 < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuri silm Viha võtab vilja maasta, kadedus kalad meresta. Vanast usuti, kui keegi kas kogemata ehk meelega rauasõnu oli mõistma saanud, nendega siis tahes ehk tahtmata sagedaste nimelt viljapõldudele kurja võis teha. Näituseks läks niisugune rauasõnade mõistja võera ehk ka oma ilusast viljapõllust mööda ja äkitselt tulivad vahest rauasõnad tema meeli ja kohe ehk tõisel päeval oli rauarooste vilja peal ja kena lõikuse lootus oli lõpenud. Vihamehele tehti nüüd seda muidugi mõista meelega, aga võis ka iseendale ehk sõbrale kogemata ehk vastu tahtmist juhtuda, sest mõtete käiki ei suutnud keegi takista. Selle vastu oli hea, kui niisugune rauasõnade mõistja alati tüki rauda enda ligi kandis, sest sõnade mõju sai raugendud, kui see, kes nende läbi võis kurja teha, tarvilikul korral palja käega rauda katsus. Nõnda tükk vana usku.

E 5094b (1) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ussisõnad Mõne aasta eest alles suri Kambi kirikuvallas oma väimehe Toomas Sild juures väga vana naesterahvas nimega Els Talvik, kes oma noorespõlves Abjas elanud ja sündimise poolest Ukariste inimene oli. Seesama olla järelseisvat lugu sadandel kordadel jutustanud ja kui oma silmanähtust kinnitanud. Abja mõisas elanud tema lapsepõlvel üks vene poträtsik (müürsepp) kelle naene ja lapsed Kuresoos seeni korjamas käinud. Kuresoos olnud aga sel ajal väga palju ussa, kes podrätsiku lapsi seenil käies sagedaste nõelanud, mis häda mees küll kohe võinud ära aidata. Viimaks tüitanud ta sest ometi ära ja ähvardanud ussid Kuresoost ära viia. Ühel pühapäeva hommikul läinud mees Indu kõrtsi silla juurest Kuresoosse ja käinud jõe äärt mööda Abja mõisa alt läbi, loiku mööda kuni Paluoja kõrtsini, suureteest risti üle kuni Karjasoosse, mis Paluoja kõrtsi ja Kangru talu vahel on, sedasama teed läinud ussid loogetes tema järel, mitte paksus karjas, vaid minek tuurinud peaaegu ühe söögivaheaega. Usside teest ülemineki ajal tulnud hulk voorirahvast Pärnu poolt, palju ussisi saanud nende vankrirataste all puruks litsutud. Eelseisvat lugu olin mitme inimese suust ühteviisi kuulnud.

E 5097 (5) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veresõnad Paljugi mõistsivad vanast veresõnu. Kord olnud minu vanaisa Voltvedi metsas puid raiumas ja haavanud oma jalga kurjaste ja ähvardas kuivaks jooksta. Õnneks olnud vana Halliku Hunt (kuulus arst Laatres) metsas olemas, teda kutsutud juure. Ta puhunud haava peale ja pühkinud sõrmega üle - verejooks olnud kohe kinni. See usk on vanema rahva juures veel praegugi väga kindel.

E 5100 (7) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hõbedane kuul Suurtes soodes ja laias laanedes, iseäranis öö ajal üksi olles juhtusivad kütid sagedaste kurjaga kokku ja selle tarvis pidi neil alati hõbedane kuul ligi olema, tinakuul kurja peale ei hakanud. Kord näeb mees mõtuse puu otsas kudrutavat, püüab ligemale saada, laseb, ei kedagi. Mõtus soputab siivi ja kudrutab edasi. Seal märkab mees, et asi õige ei ole, aga hõbedane kuul puudub. Ei aita muu nõu, kui võtab sõle rinnast, pigistab kokku, paneb püssi sisse ja laseb. Nii kui pauk käib, olnud vana suitsenud aken rohus puu all maas.

E 5101/3 (8) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tuli-ehk pisuhänd Kellegi peremehel olnud pisuhänd, kes talle salamahti võerast aidast varandust kandis. Pisuhänd elanud aidalakas ja sinna viinud peremees iga päev kausiga toitu. Iga kord keige paremat, mis majas olnud. Poisil, kes talus teeninud, olnud sellest kade meel, et keik paremad suutäied pisuhänna nahka läinud. Ta peitnud ennast ühel õhtul aida peale heinte ala ära ja tahtnud järele luurata, kuhu peremehe toodud toit jäeb. Hiljem tulnud peremees toidukausiga, pannud selle aida otsa peale ja läinud ise ära. Nüüd tulnud poiss heinte alt välja, söönud toodud toidu ära, pannud rooja asemele ja pugenud siis ise jälle heinte alla. Öösel tulnud pisuhänd pojaga ja poeg pistnud kohe kausist sööma. Toit pole maitsenud ja poeg ütelnud: "Äkk, äkk." Vana pisuhänd aga vastanud: "Pupp, pupp." (pudru, pudru). Kui poeg ikka edasi jonninud, tulnud vana pisuhänd, maitsenud ja tunnud kohe ära, et pojal õigus. Tulihänd mõtelnud, et peremees neid narrida tahtnud, pidanud nõu teutust kätte maksa ja aita põlema pista. Noor pisuhänd küsinud: "Isa, kuhu meie siis ise lähme?" Vana vastanud: "Ise poeme selle rattarummu sisse, mis õue peal maas on." Nüüd olnud poisil heinte all aru käes, ta pugenud, kui pisuhännad ära läinud, aida pealt maha ja teinud kaks pihlakapuust punni, mis just rattarummu augu jämedused olnud. Kui siis ait põlema hakanud ja pisuhännad ennast rattarummu sisse ära peitnud olnud, astunud ta rummu juure ja ütelnud: "Aamen ette, aamen taga, aamen risti-rästi läbi," ja löönud mõlema käega ühe korraga rattarummu mõlema otstele punnid ette. Nüüd olnud pisuhännad puuris. Küll ajanud nad rummu paisuma, rumm ei ole lõhki läinud. Mees visanud rummu põlevasse aita, nii saanud pisuhänd otsa.

E 5103/4 (9) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tulesõnad Kui Jeesus alles maa peal käinud, tulnud ta ühel õhtul oma jüngritega rikka peremehe juure ja palunud öömaja. Peremees pole aga öömaja annud, üteldes, temal ei olla ruumi. Selle peale läinud ta vaese peremehe juure. See vabandanud aga, et "öömaja küll Jumala päralt" olla, aga nemad peksa hommikul rehte, mis peale Jeesus kostnud: Nemad kõik tahta ka abiks rehte peksma tulla ja nenda jäänud nad öömajale. Hommikul, kui rahvas üles tõusid rehte peksma, teinud Jeesus oma jüngritega sedasama. Kui tappe välja aetud, võtnud Jeesus põleva (peeru) pirru pihist, pistnud kuiva tapme sisse, see hakanud korraga loitama. Peremees ehmatanud. Jeesus aga kõndinud kepiga kaitstes ümber tule ja ütelnud: "Tasa, tasa, Laurits, ära mine laudele!" Tuli aga põlenud vaikselt ja ühetasa. Pärast olnud aga terad ja aganud ise paikas. Kui rikas peremees asjalugu teada saanud, pannud ta imeks, kuida tema enne selle mõtte peale pole tulnud, et nenda rehte peksa võib ja katsunud varsti järele teha. Nii pea kui ta aga tule tapmesse pistnud, hakanud see varsti loitma ja tikkunud laudile minema, küll karjatanud mees: "Tasa, tasa, Laurits, ära mine lakka!" See pole aga midagi aidanud, tuli löönud siiski lakka. Viimaks karjunud ta ümber tule jookstes: "Laurits, kurat, mis sa lakka otsid!" Aga maja põlenud maha. Selsamal ajal olnud Jeesus seal lähedal öömajal, üks jünger käinud väljas, näinud tulekuma ja ütelnud: "Üks kuri asi on väljas." Jeesus aga pöörnud teise külje peale ja ütelnud: "Pole viga, rikas mees peksab rehte!"

E 5105/6 (10) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Uisasõnad. Abja Jaanuseantsu Toomas olla "vanarahva latsi" ja aviten nenda samatig kahetset ja nikertset ja mõisten ka uisasõnu. Üits kõrd ollu lehma jalg paistetet, mis helenden, ei ole äp mahaki pisten. Peremees tullu tanumen vastu ja küsken: "Mi sel lehma jalal viga oh?" Karjapoiss ütelnu: "Ei tää, mi talle viga oh, uisk vist ära panden." Peremees vaadenu, vaadenu, lasken väha vile: "Hüh, hüh, hüh, hüh!" - vanapikk tullu loogaten, roomanu kolm kõrda ümmer lehma ja lakkun jalgu - jalg terve. Teine kõrd ollu Abja mõisa härgilaudan mitmel tükil jala paistedet, kutsut vana Toomas sinna. Parun küsken: "No, Toomas, mis sa arvad, mis meie härgadel viga on?" Toomas kitten: "Mis neil viga oh, parunihärra, uisal är pant, muud mias tia." "No kas siis siin laudas ussid on?" Toomas kitten: "Saame näta, parunihärra. Toomas lasken väha vile: hüh, hüh, hüh, hüh - viis tükki looganu välla. Mõni tullu seina alt, mõn riida alt, mõni pöhuhunigu alt. Parun käsken tõisi ära tappa. Toomas keeld, võten vitsaoksakse maast, löönu ütel hänna pääle ja ütelnu: "Kane, kane, kas sa kasid, sinna kun see ase om." Kutsut teomees käst ära viia Konnaveske mäe pääle. Teomees lännu ehen, uisa looganu järgi nagu suure mõugu. Ken uisasõnu mõist ega see neid ära ei löö!

E 5107 (1) < Tõstamaa khk - J. Öövel (1894). Sisestas USN , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutt Üks kord läinud tütruk südaöösel paksust metsast üksipäini läbi. Kui ta kesk metsa jõudnud, näinud ta kohkudes enese kõrval kahte oma sõbratütrukut, kellel latsetüli ka kaasas on. Ta vaatab ja mõtleb, ma lähen nende juure ehk saab seltsis kodu minna. Niipea kui tütruk sinnapoole hakkab minema, kadunud need kaks teist tütrukut ära ja viuhti olnud juba natukene maad kaugemal, ühe teise puu all. Tütruk mässanud nõnda öö otsa. Viimaks, kui homiko valgeks läinud, märkanud ta, et need mitte tema sõbratütrukud pole olnud, vaid kurivaim, kes teda eksitanud. Tütruk olnud terve päeva aegu metsas eksinud, enne kui kodu mõistnud minna.

E 5108/9 (3) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Mt. 650 Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanal ajal kündis mees põllu peal. Sellel mehel oli nii palju jõudu, et ta veskekiviga võis teha, mis tahtis. Kord pillus ta teda üle oma pea, kord lõi ta teda mitu sülda maapõhja ja tõmmas jälle välja. Ühel päeval kündis ta jälle põllul, seal tuli talle korraga mõttese kündmist järele jätta ja maailma vaatama minna ja enesele vastast otsida jõu poolest. Ta viskas härjad ühes adraga pool versta üle jõe heinamaa peale sööma ja läks ise rändama. Vastu õhtut viis ta tee suure metsa sisse. Metsas ümber rännates jõudis ta viimaks ühe maja juure, ta astus sinna sisse, et kehakarastust paluda. Majas ei olnud muud hingelist kui üks inetu vanamoor. See oli ka nii lahke ja andis jõumehele süüa ning küsis ühtlasi ka, kus mees rännata. Mees kõneles, et ta tööd enam ei taha teha, vaid enesele vastast otsida, kes jõu poolest temaga ühesugune oleks. Selle peale kostis vanamoor, et tal kaks poega on, nendega võiks korra katsuda, aga neid polla praega kodus. Ööseks loodab ta neid kodu tulevat. Teisel hommikul, kui võeral lust on, siis võib ta nendega oma jõudu katsuda. Jõumees heitis seepeale omale valmistud aseme peale puhkama ja hakkas und ning ka ühtlaisi vanamoori poegi ootama, et näha saaks aegsasti, mis mehed nad on. Öö jõudis peagi, sellega ühes ka vanamoori pojad. Poisid tahtsivad mõlemad süüa saada, sest kogu päeval pole nad toitu katsunud. Vanamoor tõttas ka varsti sööki muretsema. Jõumehe ehmatuseks tõi vanamoor kaks korvitäit samlaid ja kaks suurt tervet leiba lauale, kedast mehed ka suure isuga ära sõid, et natukese aja pärast sammaldest ei ka leivast enam ühtegi järel polnud. Seepeale jõivad kumbki veel pange vett ära. Vanamoor seletas nüüd ka võerast jõumehest. Pojad lubasid teda teisel homikul ette võtta, heitsivad ka seepeale puhkama. Varsti kuulutas vali norskamine, et mehed magasid. Jõumees jäi ka seepeale rahulikult puhkama ja homikut ootama. Homiku jõudis kätte, võeras jõumees sai oma harilikku toitu, aga vanamoori pojad jälle niisugust kui ööselgi, peale söögi tuli jõukatsumine. Võeral jõumehel oli kibedaste tegemist, enne kui vastalistest jago sai. Oli ta nad ära võitnud, rändas jälle edasi enesele uusi vastalisi otsima!

E 5110/1 (5) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaks meest läinud teed mööda edasi, tee viinud neid viimaks paksu metsa sisse. Metsa jõudes tulnud neile lehm vastu ja küsinud, kus mehed lähevad. Mehed kostnud, nemad minna valge varese pesa otsima. "Soso," kostnud lehm, "minge natuke edasi, seal on üks pesa." Mehed läinud edasi, siis tulnud neile üks härg vastu, küsinud: "Kuste teie lähete ja mis selle varesepesaga teete?" Mehed ütelnud: "Meil on teda tarvis." See peale käskinud härg neid tagaspidi puu otsa minna ja varese munad ära võtta. Mehed läinud jälle edasi. Siis tulnud neile hobune vastu, see küsinud, mis nemad munadega teha. Mehed kostnud jälle, et neid tarvis olla. Nüüd jõudnud nad puu juure, kus valge varese pesa otsas olnud. Mehed läinud tagaspidi puu otsa ja toonud munad alla. Pesa, kelle sees munad olnud, olla sauna suurune suurune olnud ja munad ise olnud kui vaadid. Munad viidud kodu ja keedetud ära ja seda vett joonud mehed, selle järele mõistnud mehed linnukeeli ja saanud aru, mis linnulaul tähendab. Üks kord tulnud vares ja kaarnas nende ukse ees oleva kase otsa ja laulnud seal: "Teie saate varsti rikkaks, sest teie ukse kohal maa sees, on üks suur rahakatel." See peale läinud mõlemad linnud jälle ära. Mehed saanud linnolaulust aru ja hakanud ukse kohast kaevama. Nad kaevanud ja leidnud viimaks ühe suure rahapoti. Nende rahadega ostnud nad oma talukoha ära ja elanud nii jõukaste ning priskelt oma eluaja.

E 5112 (3) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lepapuul pikad urvad on, siis tuleb vaene aasta, siis tuleb vaene, aga kui lepal ümargused urvad on, siis saab palju otre.

E 5112 (5) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsa minnes, kui püssi kätte võtad, peab ütlema: "Liha kotti, varvad metsa!" Siis peab püss paremine tapma.

E 5112 (9) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui vilja külima minnakse, peab külvaja mati peale maha istuma ja kolm korda seemet läbi sõrmukse ehk preesi maha viskama ja ise seejuures ütlema: "Hõbeda valgust!" et kuri kahju ei tee.

E 5113 (19) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui mõni inimene tuppa tulles ütleb, et seal või seal peres surnud üks loom ära, siis peab vastu ütlema, et: "Mede prussakas suri ka ära." Nii jäeb võera sõna kahjuta.

E 5113 (20) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui seepi keetetakse ja teine küsib: "Mis sa seal teed?" siis ei tohi muud ütelda, kui: "Keedan pudru ehk apurokka."

E 5113 (21) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui siga ära tapetakse, peab varsti sia verise pea ahju otsa viima ja ütlema: "Et põrsad ka nii suureks kasvaks, kui tapetud vana siga."

E 5114 (27) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui piimal ussid sees on suvel, siis peab ühe pihelgapuu võtma, augu sisse puurima, üheksa ussi sinna sisse panema, augu jälle kinni panema ja siis põlevase ahju viskama. See peab aitama.

E 5114 (28) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui leivad ahjust välja võetakse, siis peab tingimata paar puuhalgu ahju viskama, sest ahi ei tohi ilmaski tühi olla.

E 5115 (33a) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui hammas suust ära tuleb, seda ei või ka ära visata mujale, kui ahjukeresele ehk ahju peale, seejuures peab ütlema: "Kilk, võta sa enese luuhammas ja anna mulle raudhammas."

E 5120 < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mõned nimed jäivad mul esimeses kirjas avaldamata, need panen nüüd siia üles. Nimed. Tõstama jõgede ja metsatukkade nimed. I Jõed Kirikoaluse jõgi Must jõgi Punane jõgi Tõrvanõmme jõgi

E 5122 (5) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kägu kevade suures okaspuu metsas kukub, tuleb veel külma. Kui jo veike lehtpuu metsa kukkuma tuleb, jäävad ilmad soojaks.

E 5122 (7) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui talvel kuuskedest okkad maha varisevad, tuleb teisel kuul sula.

E 5122 (9) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuda metsad kevade jõudvad, nii peab ka külvi mees jõudma. Kui mets pikaline, siis põllumees ka.

E 5123 (16) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003
Kui sügise puulehed ühe korraga puudest maha ei lähe, siis ei lähe kevade lumi ka ühe korraga ära, hanged jäävad oja äärde seisma nii kui sügise lehti puudesse jäi.

E 5123 (22) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kadrinapääva ja jõulu vahel metsad härmas on, siis tuleb hea rukki õilemine.

E 5123 (23) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui paljo pihlakamarju on, siis hea odrakasu.

E 5123 (24) < Haljala khk., Metsiku v. - A. Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui toomikas õitseb, külva linu, kui pihlakas, külva odre.

E 5124 (37) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Mare Kõiva 2005, Rerdigeeris Mare Kõiva 2005
Kui sügisel vanal kuul lumi maha tuleb, siis põllud mädanevad heaste tümaks, kui noorel kuul - ei mädane.

E 5124 (38) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kevade müristab, siis pajokoor läheb lehti.

E 5125 (4) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui suvel hunt karja hulka tuleb, siis peab karjane hüüdma: "Püha Jüri! Püha Jüri! Kannusta! Kannusta hunti valjastega!" Siis hunt teeb suu lahti, ei saa looma hammustada.

E 5125 (9) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lepavitsaga ei tohi karjane loomi lüia, siis loomad jäävad punase tõbese.

E 5127 (22) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui künnimees metskitse esimist korda kuuleb laulma, kui tikutab, siis rikub paljo rauapuid, kui näkkitab, siis ei riku.

E 5131 (73) < Haljala khk, Metsiku v - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loom äkiste haigeks jääb, puhu loomale ninasse, lase püssi looma kõhu all ehk pane looma nina all püssirohtu põlema. Võta pihutäis soola, piira kolm kord ümber looma pea, anna loomale sisse, küll ta terveks saab.

E 5132 (74) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui härjad hakkavad lehma taga ajama ja rahu ei jäta, siis võta vana kulunud luud. Pühi sellega lehma seljast ja viska senna poole, kust arvad viga tulnud olema, ütle ise: "Mine mo lehma seljast oma kodu tagasi," küll siis härjad lähevad senna, kelle süü see oli.

E 5132 (75) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui härjad lehma rahu ei jäta, võta kapaga vett, piira ümber lehma pea, viska õueväravast välja ja ütle: "Oma koer kodo tagasi!" Siis härjad lähevad senna, kelle süü läbi nad lehma järel käivad, lähevad selle inimese looma selga.

E 5132 (76) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lehmad härja moodi mõuravad ja ammuvad ja teise selga hüppab, aga pulli ei salli, siis võta risti iga rattarummu seest natuke rasva (nii moodi: esiteks tagumise parema, siis esimese pahema, siis tagumise pahema, viimaks esimese parema rattarummu seest). Siis pane kolm tilka võipiima, võta kolm lepalehte, iga leht ise puust, pane need risti rasva ümber, anna lehmale sisse.

E 5132 (77) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui teise kohta elama lähed, siis pane üks sulg elavadhõbedat laudaukse künnis(läve)paku sisse. Siis kuri silm ei hakka, ja loomad sigivad.

E 5133 (79) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui inimesel paised, siis võta kolme ukse alt prügi, vajuta kolm korda paiseid, viska senna samasse maha tagasi ja ütle: "Kui tulnud, nõnda mingu!"

E 5133 (81) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui inimesel veikseröögatus külles on, siis haugu kolm kord koera moodi: auh, auh, auh röögatuse peale, sülita kolm korda nõnda, et paljo sülget ei tule röögatuse peale ja pahema käe nimetissõrmega torka kolm korda röögatuse külge, siis tee veel veise moodi: mõõh! Küll ta kaub. Veikseröögatus hakkab sellest, kui loom inimese peale möögis.

E 5134 (84) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Leivaahjo ei tohi tühjaks jätta. Kui leivad ahjust välja võtad, viska üks puu ahjo, muido ahi nutab, tuleb leiva puudo.

E 5134 (88) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Noorel kuul ei tohi riideid pesta, nahk hakkab sügelema.

E 5135 (104) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kärnkonn õue ja hoonete ligi tuleb, võta lepased pulgad ja vii nendega konn võera maa, kõige parem, võera saksa maa peale. Kui ei vii, tuleb pahandust ja õnnetust.

E 5136 (109) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ajavitsa tüvikud ei tohi pikaks jätta. Kui pikk on, siis kurat sügab sääl oma perset.

E 5136 (113) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Paha silm ehk imestus tuleb teise inimese sõnast, mõttest ja ka silma vaatusest. Kui üks inimene on pahal tunnil sündinud, siis selle inimese mõte, sõna ja vaatus teevad alati paha. Iga pääv peab oma pahad tunnid olema, kell 12 ja 2 öösel ja pääval. (Näituseks: Teise pere kari tuleb metsast kodo ja üks ütleb: "Näe mis ilus sõnn läheb selle lehma järel." Ja enam see sõnn sest lehmast maha ei jää, kas tee mis tahad, pane lehm lauta, sõnn käib ümber lauda ja ammub.) Kurje sõna vastu aitab ka see, kui teine liiga looi kiidab jne, siis sülita ja mõtle: "Sitta sinu sõna peale, oma koer kodu tagasi."

E 5138 (20) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kolme tööd on vanapaganal olnud, mis tehtud ei ole saanud, nimelt: sea niitmine, habemekarva sirgeks tegemine ja liivatuusti keeramine.

E 5141 (1) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Külmapoisi kimbatus Mees läks talvel hobusega metsa. Külmapoiss nääb, et mees küleli reel, tahab meest kiusata, poeb mehe saabaste sisse, hakkab varbaid näpistama. Mees tunneb, kargab ree pealt maha, hakkab jalgu kõva tee peal vastu maad taguma, ajab hobuse jooksu, jookseb ise ree järele, külmapoiss katsus, et aga terve kontidega saabaste seest jooksu sai. Mees läks metsa, viskab kasuka reele ja hakkab puid rajuma, natukese aja pärast võtab ka kindad kääst, paneb kannu otsa, ise raiub puid. Külmapoiss nääb ja mõtleb: "Lähan kinnaste sisse. Kui mees kindad kätte paneb, olen kohe sõrmede kallal." Mees paneb puukoorma peale, kasuka selga, võtab kindad kannu otsast, tahab kätte panna - kindad on kanged ja kõvad kui kondid. Mees läks, tõi kerve koorma pealt, paneb kindad kannu otsa, hakkab kervepõhjaga kindaid pehmeks tegema. Külmapoiss oli rõõmus, et eluga peasis, aga küllekondid ja seljarood valutasid, mis hirmus.

E 5149 (4) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veenäkk Kohalik jutt Haljala kirikust postimaanteed mööda Tallinna poole tulles arvata viis versta Tõikvere kõrts on. (Rahvas räägib, et enne on Tõikvere küla ka sääl olnud. Praegu on sääl Aaspere mõisa karjalaudad.) Sääl kõrtsi juures, maantee ääres on üks veike tiik. Kui see tiik on kaevatud, ei ole vett sisse tulnud. Siis on näkile kolm hinge lubatud. Esimene, kes selle näkile on hinge annud, olnud üks mees, kes ujuma lähend. Mees läinud ujuma, tiigist tulnud üks valge hobusevarss ja trampinud nii kaua mehe peal, kui mees ära uppunud. Nüüd on ammugi jo need kolm hinge täis, aga tiik peab praegogi ujujatele väga kardetav olema.

E 5150 (6) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üks Pahleni päästmine Kohaline rahvajutt Ükskord olnud ühed vaenlased meie maal (mina ei tea, kes need olid, kas poolakad või venelased või mõni muu - D.P.). Paalen olnud oma krundi pääl käimas, veike koer seltsis. Äkiste tulnud vaenlaste salk, Paalen pole enam kuskile majale varjule põgeneda saanud, kui sääl olnud üks veike oja, sel olnud pissike trumm (sild) peal. Põgenenud selle trummi alla oma koeraga. Vaenlased läinud säält trummist üle, koer on vait olnud, ei ole haukuma hakanud, Paalen olnud päästetud. See oja on teed mööda ligi kaks versta Palmsi mõisast Sagadi rajal ja hüütakse praegu Reuoja ja Reuoja sild. Seal ääres on ka üks pere, nimega Reuoja. (Palmsi mõisas on üks pilt, kus mees koeraga peal on. Ööldakse, et see peab seesama mees ja koer olema, kes sääl nimetud trummi all peidus olid. D.P.) Rahva jutt

E 5156/8 (6) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jõulupruugid Jõululaupääva homiku tõusti esimisest kukelaulust ülese. Siis pesti kõik majariistad ära, ka need, mis mitte pruugiski ei olnud, vootid kanti toast välja, vootikotid tehti tühjaks, parsilt viidi need puud, mis sääl kuivamas olid, õue, pühiti toa seinad ja laed nõest puhtaks. Enne valget pidi kõigi nende töödega valmis olema. Kui valgeks läks, siis hakati kõiki kraami paigale seadma, vootid toodi sisse, kottitesse pandi uued põhud, padjapüürid ja palakad pandi uued ja valged jne. Saunaahi pandi küdema, et enne pimetad viheldud sai. Loomadele anti õhtusöögiks heinad, muul päävadel anti õhtusöögiks loomadele õled, needki pidid varem söödetud saama, kui muul päävadel. Kui jo pimedaks läks, siis pandi kodo tehtud rasvaküünal lauale põlema. Kõik raamatud, mis aga majas olid, toodi aidast tuppa, siis toodi kubu õlgi tuppa põrandale maha, pereisa esimeseks võttis pihutäia õlgi, viskas vasta lage, kui paljo kõrsi lakke rippuma jäi, kasvasivad eestuleval suvel head rukid, kui vähe, siis vaesed. Teised viskasi ka, aga sel ei olnud enam suurt tähendust. Siis tehti õlgedest passid ja hakati õlgede peal passi lööma. Söögiks oli jõululaupääva õhtu pikakapsa leem, sea- ja ka teist liha oli kaunis heaste sees, jõululaupäva õhtu lubati ilma jägamata nii paljo liha süia kui keegi tahtis. Vorstid ei puudunud ka mitte. Jõululaupääva õhtu heitsid kõik pahna peale põrandale magama. (Siis oli ka soe tuba, sest jõululaupäeval sai kaks korda ahjo köötud.) Kõik ei tohtinud mitte korraga magama heita, kui mitte enam, siis üks pidi ikka üleval olema. Tuld sel ööl ära ei kustutatud, üks luges ikka tule juures, kui teised magasid. Söömapalveid luges jõulu kõikse noorem laps ehk kui niisugusid lapsi ei olnud, siis kõikse noorem maja inimestest. Kui söömine laualt ära korjatud sai, siis leib jäi ikka lauale. Jõuluööse võis nii mitu korda süia kui aga tahtis. Esimese püha homiku tõusti enne koitu üles, peremees võttis selle õhtu lauale jäätud leiva, leikas ühe poole vaka sisse veike tükkideks katki ja siis mindi loomi vaatama. Kui laudauks lahti tehti, siis hüüdis perenaine: "Tere hommikust, jõulud, jõulud." Nõnda tehti iga laudaukse peal. Siis anti sest katki leigatud leivast iga loomale üks pala, sigagi ei jäätud ilma, lambalaudas oli kõikse suurem tüli, iga lammas tahtis esimine olla, pidi aga tähele panema, et mõni ilma ei jäänud. Siis söödeti loomad enne valget ära, aga eintega. Mindi tuppa, pesti silmad ja hakati sööma. Sooja toitu ei tehtud. Söömaks oli heringid, õhtune keetetud liha, rukkisepik ja või. Siis läks nii paljo inimesi hoostega kiriku, kui kodunt sai. Pääval kööti ahjo ja pandi liha ja vorsti ahjo, nii et seks ajaks valmis sai, kui kirikulised tulid, et süia said, sooja õlut meega magusaks tehti juure. Õlut ja viin ei tohtinud jõulu puududa. Esimesel pühal külase ei tohtinud minna. Kes esimesel pühal külase läks, sellele seuti külast paar vanu pastlaid ehk rangipaled kaela, see oli, kui ilmaasjata külase läks. Teisest jõulupühadest ei pantud enam suuremat tähele, käidi külas ja mängiti mitmeid ring- ja muid mängisid jne. Nii olid jõulud minu lapsepõlves ja isakodus. Niimoodi püüdis ka iga vabadik ja saunik jõuluid pidada, kel omal ei olnud, sellele andsid teised jõukamad.

E 5158 (2) < Haljala khk., Metsiku v. - D.Pruhl (1894) Sisestanud Aire Kuusk 2001
Nääri pruukidest ei ole mul suuremat kirjodata, need said niisamuti peetud kui jõuludki, pesu ja puhastamine oli natuke kergem, sest et jõulu jo kõik sai puhastatud. Aga kõik pidi varane olema, siis saab tuleva aasta kõik tööd vara valmis. See oli jõulust teist moodi, et heinad pahnaks tuppa toodi, jõulu olid õled. Näärilaupäeva õhtu valati õnne. Õnnevalamise vesi viidi õue, kuulati kuspool kolinat, sääl see aasta surma.

E 5159 (114) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1893) Sisestanud USN , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Roosi arstimine. Roosi peale saab pantud: muste villu, kanebid, kriiti kaabitud, tinapaberit, jänesenahka, musta lamba nahka, siidirätikuga kinni siduda, sinist sukrupaberit, pliiatsiga üle viiruda, ja ka paberiraha, kullatud hõberaha pannakse ka peale. Rukkijahudega saab ka hautud: võetakse kahed jahud, pannakse ühed panni peale, tehakse soojaks, pannakse selle tarvis tehtud linase koti sisse ja nii tuliselt peale kui kannatab. See aeg on teised peal kui teised soenevad. Nii kaua saab seda moodi tehtud, kui valu kaub. Määritud saab ka, poomõli ja terbentiiniõli segamine, sellega saab määritud. Searasva saab ka peale pantud. Üheksat seltsi siidi, ja mutinahka pannakse peale. Märjaks ei tohi roosi teha. Kui märjaks saab, teeb augud sisse, hakkab mädanema. Lausujate juures käiakse ka, nii palju kui tean, lausuvad need searasva peale. Roosi peab üheksat seltsi olema, nimelt must roos, luuroos, punane ja valge roos jne. Roosi peale kirjotatakse ka, kirjotajaid otsitakse ka nii kui lausujaidki, need kirjotavad pliiatsiga sinise sukrupaberi peale. Roos on kõik, mis ühte kohta valu tuleb ja ka paisetama hakkab. (Need peale pandavad kraamid ei saa kõik korraga peale pantud.)

E 5161 (123) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Vana usku ja arstimisi/ Pisikene tütarlaps peab saama risti püksireiest läbi poetatud, siis mehed hakkavad teda armastama, saab noorelt mehele.

E 5161 (129) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Raie(raiumise)paku otsa ei tohi istuda. Kui istud, siis lapsed raiuvad sõrmed ära.

E 5163 (132) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui teise pead otsid, siis pead ümber pea otsima. Kui teise poole otsimata jätab, eksib metsa ära.

E 5163 (136) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui metsas ära eksid ja jälle sellesama koha peale tagasi tuled ning metsast välja ei oska, võid julge olla, et vanapagana jälgede peal oled.

E 5162 (138) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Vana usku ja arstimisi/. Kui miski asjast ehmatad, tuleb roos. Selle vastu aitab, kui ehmatad, siis mõtle ruttu oma nime ja mõtle: "Ega roos tule!", siis ei tule. (Näituseks: "Ega Madli ehmata, ega roos tule!" See aitab.

E 5136 (140) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui uut ahjo teed ehk vana parantad, sau too vanal kuul. Kui noorel kuul tood, sigib paljo kilki. Kui kilki paljo on, too kolm vanakuu reedet saue. Iga kord kolm labidatäit, määri sellega ahjo, küll nad kauvad.

E 5164 (148) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuskilt veeaugust ehk kraavist jood, siis sülita kolm korda vette ja puhu kolm korda. Kui joonud saad, siis sülite jälle kolm korda vette, siis ei hakka midagi veest.

E 5164 (149) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õues ehk metsas ei tohi muido külleli ega magama heita, kui sülita kolm korda alla, siis ei hakka kärna ega paised ja miski muu maahakatust.

E 5165 (15) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õuest puu raiumine tähendab surma, lehtpuu naiste- ja okaspuu meesterahvast.

E 5166 (12) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Palmsis on üks kaunis suur soo, nimega Laukasoo, sääl on palju aukusid, kus alati vesi sees seisab. Kord viitud senna kõikse suurema augu juure küna, sellega mintud kesk auku, et augu sügavust mõeta. Pantud raudkang ühe pika köie otsa ja lastud sisse. Kui köie pikkus ära on lõpnud, siis tõmmatud jälle välja, aga raudkangi ei ole enam otsas olnud, selle asemel olnud verine lambapea köie otsas. Sest saatik ei ole enam keegi seda auku mõetma läinud ja praegu ei tea keegi, kui sügavad need augud on. See köie otsas vahetus olnud näkkide töö. Nii rääkis mino isa mino lapsepõlves. (Sellepärast tean mina Palmsist kohaliku juttusid kõigse enam, et mina Kadrina kehelkonnas Palmsi vallas olen sündinud ja kasvanud. Lapsepõlve jutud jäävad kõikse parem meele. D. P.)

E 5169 (1) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord üteldud ühele mehele unes öösel, et tema maja ligidal välja peal on üks rahakatel maa sees ja kes teda kätte tahab saada, see peab kõik selle küla loomad sinna ligidale kokku ajama. See mees, kellele unes nii juhatud, kõnelenud seda ka teistele. Ka teised mehed olnud nõus kõik loomad sinna kokku ajada, kui sel viisil aga raha sealt kätte saab. Nad ajanud loomad sinna kokku ja hakanud tähendatud kohalt kaevama ning leidnud ka viimaks rahakatla sügavalt maa seest. Katel olnud suur, nii et mehed pole muidu välja saanud, kui ajanud suure puu sangast läbi, et sel viisil üles tõsta. Äkiste tulnud aga hundid metsast välja ja hakanud neid kokku aetud kariloomi maha murdma. Murdmine läinud juba nii suureks, et mehed kartnud, kas rahakatel jõuab meile ka seda kahju ära tasuda. Mehed hakanud see peale hunta taga ajama, jätnud rahakatla hoopis rahule, kuni hundid viimaks ära kadunud, läinud siis ka veel rahaauku vaatama. Pole aga muud leidnud, kui eneste katki murtud kangi maast, raha olnud maa põhja vajunud, meestel pole enam julgust olnud uueste poolele jäenud tööd algada, vaid läinud kodu, kus ka palju elajaid puudunud, mis hundid maha murdnud.

E 5170 (2) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sõnajalaõis Mees läinud metsast läbi. Sõnajalgade seast kukkunud aga üks õis tema enese teadmata saapa sisse. See peale tulnud võerad mehed tema juure ja nõudnud, et mees selle asja kätte annaks, mis temal saapa sees olla. Mees kostnud, tal pole midagi saapa sees, ja läinud kodu. Kodu jõudes võtnud mees saapad jalast ära ja sõnajalaõis kukkunud välja ja muutunud varsti rahaks. Mees pole ka raha ära võtnud, vaid lükanud jalaga sängi alla ja ütlen ise: "Hoome homiku võtan sind ära" ning heitnud see peale magama. Homiku üles tõustes vaatanud mees koha raha järele, kas ta alles on, aga raha olnud kadunud. Mees kahjatsen, et ta mitte pole raha kordagi katsunud, sest siis oleks ta alles olnud, aga nüüd olid vaimod ta ära viinud.

E 5171 (4) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaunis jõukatel pererahval sündinud poeg. Sündimise ajal ütelnud aga ämmamoor, et see laps ära upub (või ülepea veesurma sureb). Laps kasvanud suuremaks, olnud tark ja mõistlik iga pidi, teinud oma vanematele palju rõemu ja headmeelt. Vanematel seisnud aga vanamoori sõnad meeles, et laps ära upub. Nad hoidnud igapidi last vee eest, teinud kaevule kaane peale ja hoidnud selle veel lukkus. Aga ometi ühel päeval olnud laps kadunud. Hakatud taga otsima ja leitud viimaks kaevukaane peal surnud olevat, seega oli ettekuulutus täide läinud ehk küll mitte just täielikult. Oleks kaev lahti olnud, oleks lapsukene midugi sisse läinud ja ära uppunud, et aga see võimata oli, seepärast surnud kaevukaase peale ära.

E 5173 (1) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui noorik majasse tuuakse, siis peab peigmehe ema ühe vana kasuka võtma ja ukse alla ette panema, et noorik sisse astudes selle peale astuks. Sealjuures peab ta ise ütlema: "Ikka härikuid, mitte lehmikuid!" (Et lehmad ikka härgvasikaid sünnitaks.)

E 5173 (2) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Viljakoti külge ei või käsi pühkida, et küünte juurest mitte nahk üles kiskuma ei hakkaks.

E 5173 (3) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui võera inimesele teises majas leiba antakse, siis vaadatakse selle peale, kas ta varsti teda sööma hakkab. (Kui ta varsti ära sööb, saavad sealt majast tütred pea mehele.)

E 5198 (1) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Toodamäe kuusik Järvamaal Koeru kihelkonnas Piibe ja Preedi mõisa vahel, Piibe maa peal on üks veike metsatukk ühe mäekingu peal. Seda metsatukka hüitakse Toodamäe kuusik. See on vanast üks hiiekoht olnud. Sealt ei raiuta mitte ühte puud, vaid mis maha kukub, see võetakse ära. Kes sealt metsatukast peab puid raiuma, sellel piavad kõiksugu õnnetused tulema. Üks mees on sealt ühe korra ühe puu raiunud, sellel surnud lehm ja hobune ühe korraga ära. Ja teiseks, kes raiub, see raiub kas kätt ehk jalga.

E 5198/9 (2) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalmumännid Järvamaal Koeru kihelkonnas Preedi vallas Lahuküla karjamaa (nõmme)peal on üks pere nimega Kalmu. Selle pere ligidal on kaks suurt laia mändi, neid hüitakse Kalmu männid. Senna mändide alla on vana rootsi sõja ajal kaks ülemat maha maetud. Neid mändisid ei pia keegi tohtima maha raiuda ega üht oksa neist mändidest omale võtma. Üks mees olla sealt korra ühe oksa ära toonud, aga seda meest pole lastud ööse magada, enne kui ta oksa ära viinud senna, kust ta tema võtnud.

E 5199/200 (3) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kurema järvest Palamuse kihelkonnas Kaarepere vallas Patjala küla all on üks tüma soo, nii et ei kanna inimestki peal. Seal on vanaste üks järv olnud, just soo kohal, aga et üks naine on lapse nartsusi pesnud, sellest vihastanud järv ja läinud sellepärast sealt küla alt ära Kuremaa mõisa alla, kus ta tänapäevani on. Esite tulnud must härg järvest välja, läinud järve ees ja ise hüidnud: "Alt ära! Kuremaa tuleb. Alt ära! Kuremaa tuleb." Üks saba on jäend Patjala alla mälestuseks. Seegi piab nüid kinni kasvama. Rahvasuust M. Leppik, Koeru-Ramma.

E 5200/2 (4) < Koeru khk, Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Väinjärvest Järvamaal Koeru kihelkonnas Aavere vallas Äiavere küla vahel on üks tiik. Seal tiigis tõuseb mõni kevade vesi nii suureks, et ta veerest versta lai ja peale kahe versta pitk on, Mängu pealt kunni Uuetuani. Uuetua ehk Raja pere on vasta Kuie Raja. Mängupealne koht on üks lage nõgu, Võhmuta valla raja ligidal. Sealt tõuseb kevade ajal vesi ruttu ja alaneb ka ruttu. Mängu pere on ka seal juures. Vist on see koht selle nime sest saanud, et sealne koht ennemuiste eestlaste mängimise kohaks väga ilus oli. Pealegi on mets ümberringi. Äiavere tiigist kuulsin lapsepõlves järgmist juttu. Enne olnud Järva-Jaani kihelkonnas Einmanni mõisa metsas üks järv nimega Einjärv. Aga et naine lapse nartsusi pesnud Einjärves, siis vihastanud järv ja läinud kisaga Kuie mõisa ja Kuie küla vahelt läbi: "Alt ära! Einjärv tuleb. Alt ära! Einjärv tuleb!" Äiavere pere juurde, nüidse Äiavere külla keskelle. Aga seal pole ka järvel kauaks õnne olnud seista. Jällegi läinud Äiapere perenaine omi lapsenartsusid pesema. Sellest vihastanud jälle järv uueste ja läinud sealt küla alt ära. Esite tulnud üks suur must härg järvest välja ja hakanud suure häälega karjuma: "Alt ära! Läind järv tuleb! Alt ära! Läind järv tuleb!" Härg läinud järve ees Mängupealt läbi kuni Järsi küla alla (Võhmuta valda, Järva Jaani kihelk.). Järsi küla all on ta kaunis kaua puhanud kuni sealtki kisaga ära läinud Karinu mõisa kadu kunni Tudre küla alla. Tudre külast peletanud naised oma lastenartsu pesemisega jällegi minema. Must härg läinud sealt küla alt Aruküla mõisa juurest läbi: "Alt ära, Väinjärv tuleb! Väinjärv tuleb!" senni ku nüid see Väinjärve (Veinjerwen saksakeeli) mõisani. Seal tulnud Seljamägi vastu, senna jäenud Väinjärv kuni tänapäevani seisma. Seljamägi piab praegu kesk järve olema. Rajaks Ärvita (Ervita saksak.) ja Väinjärve mõisamaa vahel. Selle mäe kohas olla vesi nii madal, et üle inimese pea ei tulla. Kahel pool mäge on vesi nii sügav, et põhja ei näe. Rahva suust M. Leppik, endine raamatukaupleja, nüidne kaupmees Ramm Koeru kihelkonnas. Tähendus. Igast külast, kus järv läbi läinud on järvemoodu tiigid järel. M. L. Tähendus. Selle järve kirjeldus läheb kadunud dr. Veske arvamise järele, et enne olla vist maavärisemise läbi see järv teisest kohast teisi läinud. Ülevalnimetud järve teekoht on nõgus. Nii et Einmanni Einjärvest tuleb nõgu Kuiele, Kuielt Äijaveresse, Äiaverest Mängu pere kaudu Võh? ta Järsi külasse kuni ringi Väinjärve järveni nagu ülevalseisev jutt näitab. Järve tee pikkus on umbes 35 versta. Võib olla, et enne oli see veekogu kõik üks järv ringi. M. Leppik * Võib olla, et vanast Järsi küla võis Värsi nime kanda. Ehk on rahvas "V" "J"ks muutnud. M. Leppik.

E 5203/4 (3) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui inimene kuskille kohta, kas metsa ehk põllu peale magama heidab, siis sülitagu maa peale kolm korda, siis ei hakka miskit haigust külge. Sellega tahetakse inimest õpetada, et piab ette vaatama, kus kohta ta magama heidab, sest seda on tihti juhtunud, et maast mitu haigust on tulnud. Iseäranis märja ja soomaa peale heites.

E 5205 (1) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse. Vanal kuul tehakse kartuleid maha ehk õigem ütelda - pannakse maha -, siis piavad kartuled suureks kasvama. Kuna noorel kuul maha tehtud (pandud) pidada putke, narmasse minema. Sibulad piavad noorel kuul isutates ehk maha pannes putke minema. Vanas kuus pannes kasvavad suureks.

E 5205 (2) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Lambaid niidetakse noorel kuul teisipäev ehk reede, siis kasvab hea vill.

E 5205 (3) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Viheldakse vanal kuul, siis ihu ei pia sügelema, kuna noorel kuul vihtlemisest abi ei pia olema.

E 5205 (4) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Tangu, jahu ja püili jahvatakse vanal kuul, siis ei pia koid kallale minema, kui neid suveks seisma jäetakse.

E 5205/5206 (5) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuusepuud, niisamuti ka männid ja kadakad tarvispuuks raiutakse noorel kuul, siis kuivavad kergeks ja ei pia koitama minema; kuna vanas kuus raiutud puud rasked, sinised, ruttu mädaneda ja koitama minna.

E 5206 (6) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Lehtpuud raiutakse vanal kuul, siis pidada puu kergeks, kõvaks ja kollaseks minema; kuna noorel kuul raiutud rängaks, siniseks ja ruttu mädanema minna. Ainult puutelgedega vankre telled raiutakse noorel kuul, siis pidada määret ja rasva heaste all, kuna vanal kuul raiutud väga vali pidada olema.

E 5206 (7) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Särka ja aluspüksa õmmeldakse vanal kuul, siis ei pidada täisi sigima.

E 5206 (8) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Lastele antakse ussirohtu, vana ja noore kuu vahel, kui kuud taevas ei pidada olema, siis kauvad lastel ussid või kudas neid mõnes kohas hüitakse "solkmed" suutumaks ära. Muul ajal andes ei pidada mõeduma. Meie kuulus dr. Kreutswald omas "Kodutohtris" õpetas nõnda rohtu vanas kuus tarvitama. Jäeb meil teadmata, mis põhjusel ta seda tegi.

E 5207 (9) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Vana kuu reede veetakse saue, siis ei pidada kilgid, prussakad ega lutikad siginema.

E 5207 (10) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Kes tahab kilkisid ära kautada, see võtku vanakuu neljapäeva õhtul kolm kilki kinni, sidugu nartsu sisse ja visaku selg tua poole pöördud üle tuakatuse kilgid, siis pidada kohe kaduma.

E 5207 (11) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Vanal kuul tehakse vihtasid, siis ei sügele ihu vihtlemise järel mitte ruttu. Kuna noorel kuul tehtud vihtadega ihu sügeleb ja lehed küllest ära lähevad. Vihad piavad enne jaanipäeva tehtud olema, kuna pärast jaani vihalehed kõvad pidada olema. Vihalehed ei tohi mitte sipelgapesade ligidalt võetud olla. Pealegi ei tohi vihalehed plekilised olla, siis läheb ihu katki ja kärna.

E 5207 (12) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Kui laps paastu ajal ja noore kuu sees sünnib, siis kasvab neist ilusad ja targad lapsed, aga paastu ajal pidada väga vähe lapsi sündima.

E 5207 (13) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Noore kuu reede minnakse kosja, siis pidada noorpaar kaua ilus olema. Kuna vanal kuul ümberpöördud lugu on.

E 5207 (14) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Noorel kuul rautakse hobusid, siis kasvavad hobusekabjad ja -rauad seisavad kaua all.

E 5208 (15) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./ Mis ilm kuu loomise ajal on, see pidada kõik esimese veerandi aja olema. Mis teise veerendi ajal ilm on, see pidada kõik teise veerendi aja olema jne. Rahvasuust M. Leppik.

E 5208/10 < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Neitsikivid ehk pruutkivid Koeru kihelkonnas Metsla külas Mäe pere põllu peal on üks paekivi, arvata viis jalga pitk ja poolteist jalga lai. Nüidsest teest ligi sada sammu eemal sellest kivist räägib rahvasuu niiviisi. Enne vanal ajal olla seal kohal, kus nüid see kivi seisab kaks pulmarongi teineteise vastu juhtunud, aga et see mood olnud vanaste, siis löödud teise pulma seast peigmees ja teise pulma seast pruut maha. Järeljäenud lesed ühendatud kokku. Nii saadud kahest paarist üks paar rahvast ja kahest pulmalistest ühed pulmalised. Kui nüid ülemal nimetud Metsla küla juures pulmalised mõekadega teineteise kallale läinud, ütelnud teine pruut: "Eks Jumal võinud mind kiviks ehk kännuks luua, ennemini kui et omast mehest lahkuma pian." Niipea kui see sõna alles pruudi suust tulnud, nõnda kohe olnud pruut kiviks muudetud. Nii seisnud see kivi kaua aega ilma, et teda keegi oleks puutunud. Ühe korra olla Tõnise peremees omale uue tua ehitanud, siis viinud selle kivi omale leepaeks. Aga ei olla peremeest magada lastud, vaid iga ööse üeldud: "Miks sa sulatad mu rahasid ja sõlga, vii mind tagasi senna paika, kust sa mind ära tõid." Ei olla mees parata saanud, muud kui vii kivi tagasi. Kohe jäetud rahule. Umbes neljakümne aasta pärast ehitatud Mäe peretuba mõise poolt. Karinu kubjas olla lasknud selle kivi Mäe pere seina alla panna vundamendikiviks, aga mehikene põle ööse magada saanud. Iga ööse üelnud pruutkivi pruudikane kubjale: "Miks sa rõhud mu rinde peal? Vii mind tagasi senna, kust sa mu lasid ära tuua." Enne pole meest rahule jäetud, kui lasknud kivi oma koha piale tagasi viia. Nüid on jällegi uus tuba vana koha peal ja kivi seisab ka vana koha peal põllu sees pitkali. Seda kohta, kus kivi on, hüitakse tänapäevani Tammiku. Seal olla enne tammemets olnud. Kivi on veikese künkakese otsas. Vist on seal vanaste eestlaste Jumala palumise koht olnud. Hiljuti olla sealt vanu vaskrahasid leitud, mis ohverdajad kivi juurde pannud. Rahvasuust M. Leppik.

E 5208/10 < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Teine kivi ehk täieste kivirist on Aavere vallas Äiavere küla ja Mängu pere vahel metsa sees tee ääres. Rahvas räägib, et seal kohas ka see lugu juhtunud, mille mälestuseks hiljemine kivirist pandud. Aga see põle tõsi, vaid see on vist sõjaaegne rist mõne ülema haua peal. /Viidatakse eelmisele loole, kus pruut kiviks muudetud./

E 5211/5213 (I) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õpetaja hobuseks Kord läinud pühade laupäeva õhtul üks vaene mees metsast tulepuid korjama. Mehel olnud varsi tarviline jagu puid käes ja ta köitnud nad kimpu. Tõstnud siis puukimbu selga ja hakanud kodu minema. Tee peal tuleb mehele üks härra vastu ja ütleb mehele: "Miks sa seljaga puid kannad, kas sul hobust ei ole?" "Ei ole, kulla härra, kust ma kehva mees see hobuse võtan," kostnud mees härrale. Selle peale ütelnud härra popsile: "Noh, kui sul hobust ei ole, siis tahan ma sulle ühe ilusa hobuse kinkida, aga üksnes selle tingimisega, et sa ilmaski talle süüa ega juu ei anna." Pops ütles härrale: "Ärge naljatage minuga ühtigi, härra. Kus teil see hobune siin on ja mis hobune see siis on, mis süia ega juua ei taha." "Noh ma tahan sulle näidata, et ma mitte mõni naljahammas ei ole, kes sinuga tahab nalja teha." Härra vilistas nüüd kolm korda, nii et mets rõkkas. Selle peale tuli metsast üks must täkk jookstes metsast välja. "Siin on nüüd so hobune! Tõsta talle puupundar selga ja istu ise ka, aga pea seda meeles, et sa talle ilmaski süia ega juua anna, muud kui seo aia külge kinni ja lase seisab!" Mees pani hobuselle puupuntra selga ja istus isi ka ja nüüd hakkas ratsasõit kodu poole peale, kuna hobuse kinkija härra vilistades metsa poole läks. Kodus sidus mees hobuse aiateiba külge kinni ja ei annud ka talle midagi süia, nõnda kuidas härra teda oli õpetanud. Kui mees hobusega kodu jõudis ja hobuse aia külge kinni sidus, siis tulivad külainimesed popsi hobust vaatama. Nad panivad seda imeks küll, kust vaene pops korraga niisuguse ilusa hobuse võtnud ja et mõnigi külamees ka säärast hobust endale oleks himustanud. Et popsil niisugune ilus imelik hobune oli, siis hakkasivad külarahva seas popsi üle kõiksugused laimujuttud liikuma, et saunamees olla nõid, varas, pisuhänna taltsutaja ja teab veel, mis kõik. Aga et saunamees täitsa süita oli, siis ei mõjunud need jutud tema pihta sugugi ja hobune jäi ikka temale. Jälle oli pühade laupäev käes. Täna, kolme aasta eest, oli pops tundmata härra käest hobuse kingituseks saanud. Sest saadik oli popsimehe elus mõndagi juhtunud. Temast oli kingitud hobuse abil rikas taluperemees saanud, aga hobune seisis ikka väljas tuisu, saju ja külma käes aia külles kinni, ilma söömata ja joomata, niisama prisk ja ilus, kui kolme aasta eestki. Et pühteks karaskit ja pirakid tehakse, siis oli neid popsi naine ka küpsetanud ja viis neid õue peal olevasse aita. Seda nägi hobune ja vaadas haleda pilkudega leivade ja naise peale. Naine pani ka seda tähele ja ütles: "Oh, loomakene, kuidas sa ilma söömata ja joomata pead olema, ma tahan sulle õige ühe suutäiegi leiba anda, ega see suutäis ometi kedagi tee." Nende sõnadega pistis popsi naine hobuselle leivatüki suhu. Hobune sõi leivatüki ära ja hakkas naisega rääkima: "Ole hea inimene ja tõmba mul sabast kinni." Naine ei teadnud, midagi paha aimata ja tõmbas hobusel sabast kinni. Selle peale tuli hobusel nahk seljast ära ja naise ees seisis korraga kerikuõpetaja kirikukuues ja lehvidega. See ütles naisele: "Oleks te mulle ennemalt süia annud, siis oleks ma ennemalt kuradi käest lahti pääsenud. See mees, kes mind teie kätte hobuse näul kinkis, oli vanakurat isi." Nende sõnadega läks õpetaja oma teed ja naine jäi ammuli suuga järele vahtima. 24. september

E 5215/5216 (3) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsavahi vaim Mees sõitnud metsat läbi õige õhtu hilja. Korraga näeb ta, et teine poolt metsast tuleb üks mees välja, otsekohe tema poole. Et mees midagi pole kartnud, siis pidanud ta hobuse kinni ja küsinud: "Kes seal on?" Tundmata mees pole midagi vastanud. Et hele kuuvalge öö olnud, siis tunnud mees viimaks ära, et see oli jo hilja ära surnud metsavaht, tema kõige parem joomasõber. Teda ära tundes ütelnud ta metsavahi vaimule: "Tule, lähme kõrtsi, ma ostan sulle viina!" "Ei taha," kostnud metsavahi vaim mehele. Selle peale tahtnud metsavahi vaim mehe juurde vankre peale karata, aga mees saanud sest aru ja aimanud paha. Muud kui annud hobuselle piitsaga pihta. Hobune jooksnud, mis ta võinud, metsavahi vaim taga järel. Viimaks saanud metsavahi vaim mehe kätte ja napsanud vankre rattast kinni. Karakäuh, olnud vankreratas otsast ära kõige telje otsaga ja vanker kolme rattaga. Mees annud nüüd hobuselle pihta, mis ta võinud ja jõudnud viimaks kolme rattaga hädasurmaga kõrtsi juurde. Kõrtsis rääkinud ta seda lugu teistele meestele. Mehed läinuvad viimaks lugu metsa vaatama. Metsast leidnuvad nad ratta kõige teljega. Ratta pöia küljes olnud sõrmeasemed näha, aga teise otsa külles olnud pöidlaase, metsavahi vaimu pole enam kuskil olnud.

E 5218b/5218c < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaks kukke Mees läinud kord kotikoormaga linna turule. Läinud ja läinud ning viimaks jõudnud sinna kohta, kus kaks kirju kukke tee peal kiskunuvad. Teine olnud suurem aga teine veiksem. Mees pidanud tee peal hobuse kinni ja vaadanud kukkede taplust pealt. Kord kaalunud võit suurema, kord jälle veiksema poole. Kukkedel olnud jo pead verised otsas ja silmad lõhki kistud, aga sellegi pärast pole kumbki võitu tahtnud teisele jätta. Viimaks hakanud ometi väsimus veiksemale peale kippuma ja võit tükkinud jo suuremalle jääma, seda pannud mees koorma otsas tähele ja karanud veiksemalle kukele appi. Mehe abiga saanud veiksem kukk suurema üle võidu ja kuked lõpetanuvad tüli ära. Pärast tüli läinuvad kuked longates metsa, teine teisi harusse. Aga enne, kui veiksem kukk ära hakanud minema, ütelnud ta mehele: "Õhtul, kui sa tagasi tuled, siis ootan ma sind siin." Mees müünud linnas viljakoorma ära ja hakanud jälle selle peale kodu tagasi tulema. Õhtul, kui mees sealt kohast läbi läinud, kus hommiku kuked taplenuvad, seisnud nüüd üks tore härra. Mees tahtnud herrast mööda sõita, aga härra öölnud mehele: "Pea kinni, mees, kas sa siis seda ära oled unustanud, et ma sind jo siin lubasin oodata!" "Mis sa siis must tahad? Mind pole siin keegi lubanud oodata," ütles mees härrale. "Noh, kas sa siis veikest kirju kukke enam ei tunne, kellel sa täna hommiku võidu aitasid saada?" ütles härra mehele. Nüüd alles tuli mehele hommikune kukkede lugu meelde. "Säh, siin on su palk selle eest, mis sa mulle head tegid. Poleks sa mind aidanud, siis oleks ma omast riigist pidanud ilma jääma, keda isa mulle pärandada jättis, aga sinu abiga sain ma teisest kukest üle ja ma sain oma riigi jälle kätte. See teine kukk on minu vend. Meie isa oli maa-alune vürst ja meie oleme tema pojad. Tema isi suri ära ja tema riigid jäivad meile päranduseks." Nõnda rääkis härra mehele ja andis talle suure koti kuldrahadega täis täidetud kätte, aga härrast enesest sai sinine suits, mis õhku laiali läks ja ära kadus. 9/X/93.

E 5218d/5218e < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Katk Katk käinud muiste mööda maad ümber inimesi maha tapmas. Käinud perest peresse ja talust talusse ja tapnud maha kõik, mis iial ette puutunud, harva, kes tema käest eluga pääsenud. Kord läinud katk ühte peresse sisse, kus parajasti söödud. Temal tulnud ka söögi järele isu ja ta palunud endale pererahva käest süia. Pererahvas olnuvad lahked inimesed ja annuvad katkule süia. Katk söönud kõhu täis ja öölnud siis pererahvale: "Et teie mind ei tunne, siis tahan ma teiele ütelda, kes ma olen. Ma olen must katk, kes praegu siin ümberkaudu inimeisi, looma maha tapab. Kui ma teile sisse tulin, siis moondasin ma ennast sandiks, kes armuandi palub. Poleks teie minu peale halastanud ega mulle süia annud, siis oleks teie käsi niisama käinud, kui neil teistel siin ümberkaudu. Aga et teil minu vastu lahked olite, siis kingin ma teile kõigile elu." Nõnda ütles katk ja sammus tuast välja. Väljas tua ukse ees oli perepiiga ja naeris, seda pani ka katk tähele. Ta läks piiga juurde, pistis talle ilusad haljad hõbehelmed pihku, ööldes: "Kui sa kord mehele saad ja teile siis esimene tütar sünnib, siis pane need helmed talle kaela, aga ära sa neid enne omale kaela pane ega teistele näita." Piigakene peitis kingitud helmed kirstu ära ja jäi peigmeest ootama. Talv tuli ja piigast sai noorik. Talv tuli ja teine läks ja noorikust sai lapse ema. Noorikul juhtus ka esimene laps tüdruk olema, ta pidas katku kingitust meeles ja tõi helmed kirstust välja, kus nad seni ajani peidus olivad seisnud. Ta sidus helmed lapsele kaela, kuidas katk oli käskinud, aga mis sündis siis. Laps läks näust kohe siniseks, siputas veel paar korda jalgu ja heitis siis hinge, vahupullid suu pääl. Katk oli lapse ära kägistanud. Kus helmerida oli enne olnud, seal oli nüüd paljas sinine jutt, helmi endid polnud enam kuskilgi. See oli perepiiga naeru palk, kes katku oli naernud. 13/X/93

E 5218e/5218g < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nõiahallika sündimine ja leskenaiste kivi Sissejuhatus. Kaavere mõisa välja peal kasvab üks vanaaegne saarepuu metsasalk, mida rahvas Salualuseks nimetab. Selles metsasalgas või saluaaluses on üks allikas, mida rahvas Nõiaallikaks kutsub. Nõiaallikast natukene õhtu poole on üks suures õõnes jalakas kasvanud, mida veel mõned vanemad inimesed on näinud. Selle jalaka all on üks kuue jala pikkune, nelja jala laiune ja kolme jala paksune kivi seisnud, mida Lesknaiste kiviks kutsutud. Seda kivi ei ole mitte enam seal, vaid paljas ase on veel tunda, see kivi on Lustivere mõisa viidud. Kus kohal see kivi praegu Lustiveres on, ei ole mitte teada, aga ennemalt on ta Lustivere mõisa rohuaias seisnud. Selle kivi ja allika ja kivi kohta teab veel rahvas järgmist rääkida. Jutt. Kord piinanud põud rahvast. Rahvast surnud joogijänusse ja nälja kätte nii kui loogu, aga veel pole põud oma piinamist maha jätnud. Küll ohverdanuvad rahvas Taarale, aga kõik see pole siiski aidanud. Noh viimaks võtnud Jumal ometi rahva härdat palumist kuulda ja saatnud neile imelikul viisil karastavat vett. Ühel pääval nutnuvad kolm ühenimelist leskenaist ohvrikivi ligidal (Leskenaiste kivi). Need pisarad, mis nende silmist maha langenuvad, kogunuvad kokku ja neist sündinud allikas, mis karastavat vett välja hakanud ajama, kust kõik jänunenud juua saanuvad. Et inimestel jälle vett olnud juua, siis unustanuvad nad jälle Jumala ära ja läinuvad kurja teede peale tagasi. Rahva parandamata meele pärast jäänud allikas jälle kuivaks ja joogijänu tulnud jälle maale. Kui joogijänu ikka suuremaks läks ja rahvast jälle jänusse hakkas surema, siis läksid rahvas nende kolme naise palvele, kelle silmapisaratest see allikas oli sündinud, et nad rahvale jälle vett muretseksivad ega rahvast ei laseks joogijänusse ära surra. Kui rahvas kangesti naistele peale käis, siis ei teadnud nad muud teha, kui läksivad ühel pühapääval jutluse aeg allikat rookima ja kivile ohverdama. Tööriistadeks oli igal naisel lauluraamat, leivaviilakas, kabli, sõnnikuhark, ahjuluud, roop ja leivalabidas. Enne kui nad allikas hakanuvad rookima, ohverdanuvad nad ohvrikivil. Olnuvad nad ohverdanuvad, siis alles hakanuvad nad allikat rookima. Olnud allikas roogitud, siis läinuvad lesednaised jälle ohvrikivi juurde, tõstnuvad ohvrikivi ahjuluua, leivalabida ja sõnnikuhargiga ülesse. Siis hakanud allikas kohe vett välja ajama. Võtnuvad nad ohvrikivi alt ahjuluua, leivalabida ja sõnnikuhargi ära, siis jäi allika väljaajamine seisma. Tõstnuvad nad kivi ülesse, siis hakanud allikas jälle välja ajama. Muude inimeste rookimine pole aidanud, vaid teinud veel enam allika mudaseks. Rahvas hakkas aga allikat nõiaallikaks ja ohvrikivi Lesknaiste kiviks, mille nimede all nad praeguseni rahval tuttavad on. 19/X/93

E 5219/21 (1) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sanajalaõis See oli jaanilaupäeva õhtu, kui üks veike poisikene, kes oma sugulaste juurest külast kodu pidi minema, hundilaande ära eksis. Kava massis ta edasi ja tagasi, aga ei juhtunud kusagile lagendikule, kusalt "tuld ehk tuhka" oleks leidnud. Õhtune eha oli juba kustumas ja tuul tõusis suuremaks, põhja poolt kiskusivad mustad pilvepangad ülesse, õhk lei raskemaks ja arvata võis, et varsi vihma saab tulema. Vaiki jäivad juba ööbiku hüüdmised, lauluräästa laksutused ja künnilinnu kõlinad, ainult veel öösoru tume joru kumas põesastikust selle ruumika öö vaikusesse, selle õndsa õitseva paradisi. Ligi kesköö aeg jõudis kätte, poisikene tundis suurt hirmu omas südames, ta mässis raugemata edasi, et ometigi kord eesmärgile saada. Väsimuses võideldes astus ta läbi paksu sanajala põesaste, läbi paksu heinarähma, puuvõsude ja oksarägastiku. Ta elurammu oli juba nõrkemas, jõud kadumas ja kõik liikmed sundisivad väsinud keha rohuvoodisse puhkama jääda. Sellest kõigest hoolimata astus ta edasi, sest veel üks lootus oli, kellest ta kinni pidas, veel üks lootus oli, kellest ta abi arvas tulevat, see oli kõrgem taevas, kes kõik maailma oma valitsuse all hoidis, selle peale lootis poisikene ja sellelt palus ta abi. Vaevalt jõudis ta sanajalapõesastest läbi, siis leidis ta ühe ilusa lagentiku, kus mitmest küljest mets hommikuse koiduna ilusas kullavärvides hiilgas. Siit kostis veel mühav vetevulin tema kõrvu, see oli jõevee jooks. Ta tänas südamest rõemsa meelega peastjat, kes teda ometigi kord lagedale oli juhatanud. Siit edasi minnes leidis ta veel ühe teeraa, kus mitmed värsked jäljed näha olid. Ikka lei rõemsamaks poisikese süda, ikka tungis palavam tuksumine tema rinda. Linnud laulsivad juba sirinal ja varsi võis arvata, et päikene tõusma saab. Ei saagi poisikene sammu sada selle tee peal ära astuda, kui ta ühed kõminad põesastikus kuuleb, ta jääb vaatama ja näeb vanapagana sealt välja tormavat ning irevil hammastega vahtides tee peale ette jäävat. "Õis kätte!" ümiseb ta. Poisikene käänas kohe ümber, et teispoole seda sama teerada mööda tagasi kõndida ja sealt poolt tuttavaid leida, aga kassa näe, juba vanapagan jälle ees ja hüiab: "Lurjus, õis kätte!" Kõndis nüüd poiss kuhu tahte külge, ikka seesama paik. Viimaks, kui ta end sellest tampimisest küllalt vaevanud oli, langes ta põlvili maha, pani käed kokku ja hakkas lugema. Luges seni, kui päikene üles tõusnud oli, siis ajas ta silmad lahti ja vaatas enese ümber. Siin oli kõik ilus hommik. Puud rohilises lehtis ja ütlemata ilus linnulaul, mis seda pühapäeva hommikut teretasivad, vanahall oli kadunud ja seega lootis poisikene nüüd takistamata edasi astuda. Ta leidis oma viisukablade vahelt ühe musta tumeda õie, mis vist sanajalgadest läbi kõndides sinna vahele oli jäänud, mida ka vana hall isi kätte küskimas käis. Nüüd tulli talle ka isa jutustamine meelte, et sanajalg ainult jaanilaupäeva öösel õitseda ja kes seda õit ära varastada saab, sellel tuleb vanapagan järele ning võtab õie tema käest ikka tagasi. Poisikene jõudis veikselt teeraalt viimaks suurele teele ja sai sedaviisi siis kodu.

E 5221/2 (2) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üleanne Kui vanal ajal kõik linnud ja lilled jõgede ning järvede kaevanduses töös olivad, et sealt aga omas elus korrastavat joogivett saada, jalutas "varesejalg" valge lumelill laanedes ega pannud sellest suuremat tähelegi, et kõik tõised peatoidusse eest palehigis töötasivad ja vaeva nägivad. "Küll saab minu jaoks kah!" ütles ta. Kui kõik tõised hulgani selle kallal töös on, ega see siis suuremad tähentagi kui mina üks seal puudun. Viskan ma see paar labida täis mulda jõe põhjast välja, mis see natukene sügavust seal tähendab. Ma määrin veel oma ilusad riided seal sopase töö juures ära ja kuhu ma siis kõlban. Ei maksa minna! Parem luusin laanedes, tunnid mööda, kui tõised rängal tööl oma nahka higistavad. Oli pealelõuna aeg, päike paistis palavaste, kõik linnud ja lilled närtsisivad selle leegi kätte ära ega suutnud väsimuses enam töötada. Keelekastet veel saada ei olnud, et seegi oleks karastanud ja vähagi elujõudu kosutanud. Siis tulli vanaisa isi töötegijaid vaatama, nende ränga toimetuses abi tooma ja jõudu jätkama. Vanaisa terav silm märkas kohe, et valge lumelill puudus. Siis küsis ta seda kubja kullerkupu käest järele. See ütles, et lumelill ainult metsas mängida ja laanedes pillerkaari pidada. "Soo!" ütles vanaisa ja läks ära. Nüüd otsis ja leidis ta valge lumelille laanest kätte. "Mis sa siin teed?" küsis vanaisa. "Kui kõik tõised jõe kaevanduses tööd teevad, raiskad sina aega siin metsas paljalt naljatades ära." "Kallis taevataat," ütles lumelill, "et ma seal oma ilusad valged riided ära rööveldama saan, ei läinud ma sellepärast..." "Sina riidealp," ütles vanaisa ilma et lillekene veel oma kõnet lõpetada oleks saanud. "Sinu nimi olgu "üleanne" sest, et sa üleannetuse pärast metsas luusid ega ühes tõistega end ausas töös toita ei taha. Ka siis kui kõik tõised lilled endid suve pikul ilusamas riietesse ehivad, peavad sinu riided tumedaks jääma ja viimaks koguni ära kaduma. Veel siis, kui kõik tõised lilled jõest juua saavad, pead sina "silmast suhu" laskma ja sellega rahul olema. See häbi olgu sulle palgaks so üleannetuse pärast!" Sest ajast kaotab ka lumelill kevade järele kohe oma ilusa kuue.

E 5222/3 (3) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Riismed Kord oli vanapagan taevalaotuses tähti riisumas, et seega ilusad ilma pimedaks teha, valgust ära kaotada ja selle asemel uut ööd luua. Ta riisus hoolega tähti koomale ja juba oligi üks külg taevast puhas. Seda märgati. Vanaisa pani tähele, et ilm juba pimedaks hakkas minema. Kui ta järele vaatas, siis leidis, et vanapagan selle kallal riisumisega töös oli. Kohe saatis ta Kõu ja Pikre, kes vanapagana oma töö juurest pidivad ära ajama ja vangi võtma. Kõu ja Pikker istusivad vankrisse ja kihutasivad ilmakaarest läbi nõnda, et kivid kisendasivad ja kaljud kõlasivad. Puutusivad vankrirattad kividesse, kohe kargas sealt tuli välja, puutusivad nad puusse, siis sündis sinna suur tule põlemine, mis ilmale valgust sünnitas. Kui vanapagan seda nägi, et ajajad tulise vankriga pilvedest läbi sõites tema poole kihutasivad, siis sai ta asjast kohe aru. Nüüd ei aidanud vanapaganel muu nõu, kui plehku panna. Teelt leidis ta suure vankri ja aasalt hundi härga söömast, neid panni ta siis vankri ette vidama, isi istus sisse. Aga hundi ja härja vahel tulli võitlemine. Esimene kiskus vankri metsa poole ja tõine sikutas kodu poole. Nõnda kulus siis vanapaganal hulk aega ära nende vaielust pealt vaadates, kuna selle vahe sees Kõu ja Pikker juba õige lähedale jõudsivad. Nüüd ei aidanud muu temp, vanapagan kargas vankrist maha ja andis jalgadele teada, et veel õnneliku aegades kodu jõuda. Et aga kergem jooksta, pillas ta seljast "koodid-rihad" maha, siis veel koti kaelast ja nüüd... hopp mõni samm... oligi koopas. Kui Kõu ja Pikker nägivad, et vanapagan koopasse varjule jooksis, sõitsivad nad sinna ja kohe kärgatas kõu ning põrinal põrutas Pikker. Koobas see langes tuhandeks tükiks, pihuks ja puruks ning vanapagan seisis keset tuld, mille pihta nüüd nooled lendasivad. See oli talle trahviks. Pärast, kui Kõu ja Pikker kodu tagasi jõudsivad, külvas vanaisa suurem jagu tähti jälle oma koha peale tagasi, ainult ühe koha jättis ta paksemaks ja seda kutsutakse praegust alles "riismed." Ka nüüd, kui vanapagan veel mõnda pahandust püüab teha, on kohe Kõu ja Pikker teda sealt juurest ära kihutamas. Neid on vanaisast selle jaoks säetud.

E 5225/6 (5) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kelle käsi pandis, selle käsi võtku Hilja jäi üks rikas taluema haigeks ja oli surmaga juba voodis vaakumas, aga talu raha ei annud ega juhatanud ta kellegile sugulastele ega tuttavatele. Küll oli minija haigega mitu korda rahavaranduse üle juttu teinud, aga see salgas seda ära ja ei ütelnud väljagi, et temale kah raha on, et minija seda küll selgeste teadis. Mõned päevad läksivad veel mööda ja haige jäi ikka jõuetumaks. Kõik teadsivad, et tema surmatunnikene pea ligi saab jõudma. Minija, kes siitsaadik haige juures oli olnud, pidi välja mõne asjatallituse toimetusele minema; taga ukse kuuleb ta aga, et haige voodis kihistama ja kahistama hakkas. Tasa võttis ta ukse praokile ja vahtis sala selle vahelt sisse. Seal näeb ta aga, kuidas haige peaaluse padja seest suure käisse täie raha välja võttis, sellega voodist maha ronis ja kolde juurde läks. Kohe kahmas ta raha koldesse tuha sisse, isi ütles veel järgmised sõnad: "Kelle käsi pandis, selle käsi võtku!" Läks siis voodisse tagasi ja kiskus hädaselt teki alla maha. Kui minija väljast tagasi tulli, oli haige juba surnud, ei liigutanud enam käse ega jalgu, valmis mis valmis. Minijal oli nüüd esimene asi kolde juurde raha järele vaatama minna, aga mis ta leidis sealt? - Muud midagi, kui ainult tuhka. Küll ta segas seda saja võrra sõrmedega läbi, aga ei targemaks ühtegi - raha ei olnudki koldes. Ta mõtles, et silmad teda petnud olivad. Pärast jutustas ta kaasale seda lugu, ka see soris omakorra kolde läbi. Mis tühi, see tühi. Pärast mõtles minija: "Ma katsun vanaeide sõnade peale tema oma käega, saab näha, kas siis ka mitte raha ei saa." Ta võttis surnu voodist kaenlasse, viis selle kolde juurde, võttis tema käe ja hakkas sellega koldes tuhka rehitsema. Aga kassa näe, - kui ta vanaeide käe koldesse pistis, tulli hõbedat ja kulda mis kole, andis päris tuha seest välja korjata. Seda sai suur mati täis. Selle järel maeti vanakene ausaste ja mõistlikult maha, peeti veel suured matussed, mis muidugi ka muist vanakese rahaga toimetadi. Noorpaar, kes talu sellest päevast saadik oma kätte saivad, ei elanud peale vanakese surma enam sugugi heaste, rahaahnus tegi alati tüli mõlemate keskel. Viimaks müüsivad nad ka veel talu rahaahnuse pärast ära, lootsivad, et siis veel õnnelikumaks saada. Aga võta näpust! Kopikud veeresivad kopikute järel, rublad ronisivad rublade järel, kõik kadusivad kärmeste, rikkast abielupaarist ei saanud viimaks muud kui ainult õnnetu kerjajate paar. Veel enne surma tuletasivad nad seda meelde: Ihnus, ahnus mõlemad, õelad õnne rikkujad!

E 5226/8 (6) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Peninukid Vanal ajal käinud sagedaste suured ühesilmaga mehed maasid mööda ja otsinud inimesi. Keda kätte saanud, neid sidunud nad kinni ja viinud omale maale, söötnud seal tubliks ja siis tarvitanud söögiks. Kui seda keegi ära oli näinud, et peninukid külasid mööda kõndimas olivad, siis jooksnud nad metsa, tükkinud toomingudepõesasse ehk nende juurte alla ja olnud niiviisi seal varjul, sest peninukid ei teadnud sinna otsima tulla. Nii ühte külasse jõudes korjanud nad lapsed ära, jätnud vanad inimesed järele ja läinud siis saagiga kodu. Seal pandud lastekari ühte iseäralisse kambrisse kinni, kannetud neile paljalt pähkli tuime ja rõõska piima toiduks süüa. Kui tubliks olivad söönud, siis pantud raudvankri peale ja aetud palavasse ahju, küpsetadud ära. See olnud siis peninukkide toit. Ühest kambrist peasenud kogemata viis last välja, sest et uks kuidagi lodevile oli jäänud, nad pannud pastlad tagurpidi jalga ja siis jooksnud kuni kodu. Kui suured ühe silmaga mehed aru olnud saanud, et vangid plehku pannud, siis tõmbanud nad haisu ja otsinud jälgi, et neile järele saada. Aga kahju asi, haisu ei olnud kusagil enam tunda ja niisama ei nähtud ka jälgi, mis nende kodust oleks välja läinud. Võerid jälgi olnud küll leida, aga need tulnud nende õueväravast sisse ja kadunud tualäve alla ära. Nii seganud nad endid ära ja ei saanudki kadunuid vangisid kätte. Iga sügise olnud ümberkaudsel rahval, mis peninukkide maa piiri lähedal elanud suur hirm, sest need pika ninadega mehed käinud sel ajal alati jahti tegemas. Küll katsunud ka mitmed, kas neid mitte ära tappa ei saanud, nad pannud hõbekuulid püssidesse ja tahtnud siis nende peale lasta, aga asjata, püssid ei läinud lahtigi. Kui raudkuulidega oli lastud, siis läinud püssid küll lahti, aga tapnud laskjad endid. Kuna peninukid aina nende tembutuste üle irvitanud ja seda tigedamalt oma hävitust edasi teinud. Niiviisi kestnud see kole rüüstamine ikka edasi, kuni viimaks keegi vana nõid ohule rohtu leidnud. Ta annud nõu: "Siis kui peninukid maale tulevad, majad heaste toominguoksadega seest ära ehitada ja kui nad sinna sisse tulevad, siis võtke see kinnas, mis ma teile ligi tõin, ajage see kätte ja niiviisi saab teil siis võimalik olema neid kinni siduda." Nii ka oli. Kui mõne päeva järel tulli esimene hulk, neid võtnud nad kinni ja ajanud auku. Paar päeva hiljem tulnud jälle tõine hulk, ka neile tehtud niisama. Nüüd olnud mõni hea nädal vaheaega, siis tulnnud suur kari. Kohe, kui nad külasse jõudnud, võetud neid kohe kinni, aga enne, kui neid auku ajada saanud, ilmunud jälle päratu kari sala järeleluurajaid. Need ei tulnud kohe sisse, vaid kõndinud ümber küla ja tõmbanud haisu. Kui neid kusagile maja ligidale läinud, siis kõnelenud: "Siin on võerast haisu." Viimaks ometigi tulnud sisse ja siis ka langenud. Pärast ei nähtud neid enam, ju nad ikka kõik otsa saivad.

E 5229/30 (8) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Padamets Igal sügisel, pikal pimedal õhtupoole öödel, kui eha juba ära kustunud, paistab Padametsa äärest kaugele suur tuleleek, mille valgus pilvedesse ülesse ulatab ja mida paljud tulekahjuks arvavad. Kui sinna lähedale minnakse, siis nähjakse mõne vakkama tagant üht ütlemata suurt kattalt tules ja selle lähedal maas määratumat rahalade, mida vanapagan suure kühvliga edasi-tagasi kühveldab. Alati käib ta katla juurde ja kihutab sellele tuld alla, nii et see ikka ühte lugu miilab. Kui veel ikka sinna lähemale saab mintud, nii et asjast selgemalt aru võiks saada, siis kaob nähtus udu varjusse ning viimaks aega mööda päris ära. Päeva ei ole sellel kohal muud midagi leida, kui ainult tuhka ja tukkati süse ja mõned vasetükid, mis sellest öö vänderdusest maha on jäänud. Rahvas kutsub seda kohta katla nägemise järel Padametsaks. Et vanapagan seal alati raha kuivatamas on käinud, on see nimi vanastrahvast nii järele jäänud. Seal Padametsa ääres on suur kivi, mida vanal ajal Katlakiviks kutsuti, kuhu vanapagan iga ööse peale kukkelaulu olla olla pugenud. See nimi on nüüd küll aja jooksul juba ära kadunud. Ka nüüd veel, kui mõned teekäijad öösi Padametsast mööda olla läinud, kuuldakse seal nagu keeks mõni katal suure tule peal. Mõni kord olla ka veel mõnda musta meest Padametsa ääres kõndimas nähtud, kuhu ta ikka ja alati pimeduses ära kadunud.

E 5232/3 (10) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalevipoeg ja vanapagan Ühel päeval läks Kalevipoeg põhja poole mereranda, et seal nagu enne märgitud oli vanapaganaga võidu peale välja. Ta võttis seitsesada saelauda kaasa, viinavaadi panni taskusse ja mehe veel vaadi otsa istuma, nõnda siis võeti reis ette. Kohale jõudes ootas vanapagan teda, et ammu juba võitu oleks alustama. Esite veeti vägipulka, sellega tõmbas Kalevipoeg vanapagana kolm korda ülesse, nüüd katsuti jooksta, aga ikka jäi võit Kalevipoja poole. Katsuti ülesse hüppamisega proovi. Vanapagan hüppas vaevalt kolm sülda ülesse, kiitis seda suureks ja käskis siis Kalevipoega hüpata, aga Kalevipoeg hüppas kolmkümmend kuus sülda kõrgesse, nii et pea pilvedesse põmpsatas, vaevalt veel vanapaganale silma paistis. Ikka oli võit Kalevipoja pool. Vanapagan ei tahtnud ka oma jonni jätta, ta kutsus veel maadlema. "Oot, oot!" mõtles Kalevipoeg, "ma panene ta kord paule!" Nenda kui nad süle kokku leivad, viskas Kalevipoeg vanapagana kus seitsekümmend kaheksa mere laentesse. Aga see tegi vanale südame täis, ta ujus äärde ja tikkus kurjaga Kalevipoja kallale. Ei aidanud enam "hea ega kuri nõu", vägisi ajas vanapagan oma jonni. Viimaks võttis Kalevipoeg oma kaasa toodud seitsesada saelauda ja katsus nendega vanapaganat äärest kaugele kaitseda. Aga kui ta sähvaku andis, libestasivad lauad serviti veelaenetest ja vägilane peasis ning tikkus võimukalt kallale. Kui nii kaugele juba Vanapagan oma võimuga läks, kuulis Kalevipoeg põesast üht healt: "Lõhu lapiti laudu, lapiti laudu laenetesse!" "Kes sa oled?" küsis Kalevipoeg. "Tule välja!" "Ma ei tohi tulla," ütles heal põesast, "sest et ma alasti olen!" Kohe tõmbas Kalevipoeg oma kuuekäise otsast ära ja viskas põesasse. Pea peale selle ronis keegi veikene elukas põesast välja. Kalevipoeg küsis: "Mis so nimi on?" "Minu nimi on siil," oli vastus põesaeluka poolt. Nüüd ei olnud Kalevipojal enam aega kõneleda, ta hakkas lapiti laudu lõhkuma. Kui ta hoobi andis, see panni kohe vanapagana oigama. Andis veel kaks, ei siis köhatanudki vanapagan enam. Viimaks lei ta teda: Raksatades Rootsimaale, põmpsatades põrgu linna. Isi jäi veerele ootamaie, vihameesta vahtimaie, kinsumeesta kuulamaie. Kui Kalevipoeg viimaks nägi, et kedagi enam tagasi ei ole ilmunud, siis tänas ta siili juhatamise eest ja kinkis ka veel oma kuuekäisse jäädavalt temale. Ka praegust kannab siil okkalist riiet, mida ta Kalevipoja käest olla saanud ja mis tal seljas ei kulu ega katke.

E 5234 (11) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Suur viskamine Ühel päeval oli Kalevipoja ja Vanapagana vahel Hiiu rannas suur viskamine. Esite võttis vanapagan kahekümne puudalise kivi ja viskas seda kolm versta kaugele. Ta oli uhke selle üle ja kiitis seda. Nüüd võttis Kalevipoeg mõõtmata suure kivi ja viskas seda nii kaugele, et nende mõlemate silmist kadus. Küll otsisivad mehikesed seda kivi taga, aga ei leidnud. Alles kolme nädali pärast juhtusivad nad otsides Ülemeste järve lähedale ja leidsivad kivi järvest üles. Vanapagan ei olnud selle viskamisega rahul, ta tahtis kord veel platsi astuda, aga seal võttis Kalevipoeg ja viskas teda üle mere Rootsi mägestikusse, kuhu ta ka seni kalju külge kinni jäänud, kui üks vana nõid teda hulga raha eest valla oli peastnud. Sest ajast pelgavat vanapagan viskamist mis hirmus.

E 5234/5 (12) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pühalepa kirik Muiste tahtnud mõned mehed kirikut ehitada, kiratsenud aga selle kallal, sest et ta ühele lähedale ja tõistele kaugele pidi ehitadud saama. Igaüks ajas oma jonni, kõik tahtsivad kirikut kodu ehitada. Viimaks ütles üks mõistlik mees: "Teeme nii. Paneme härg metsas palgi ette vidama ja saadame teda metsast välja, nüpeldame talle seal nahkmalgaga kuumaks ja siis saadame minema, isi kõnnime silmnäolt järel. Kuhu kohta härg palgiga peatama jääb, sinna saagu kirik ehitadud, kas olgu ta siis kõigile kaugel ehk kõigile lähedal." Kõik olivad selle poolt. Nii kuida räägitud, pantud härjale palk järele, tapeltadud nahk ära ja siis saadetud minema. Küll see aga vedanud palki päevad ja ööd edasi, mehed, kes järel käinud, vasinud üsna ära ning hakkanud asja üle nurama. Viimaks kolmandamal päeval jäänud härg ühe karjamaa peale lepiku äärde seisma. Sinna sai ka kirik ehitatud. Oli töö lõpetatud, siis pantud kirikule Pühalepa nimeks, sest et härg palgi lepiku äärde oli toonud. Nii kannab ta seda nime praegu alles.

E 5236/7 (14) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Mt 750 Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Külmmats külas Ühel ilusal suveõhtul olnud kõik sooküla peremehed kõrtsis ja joonud tubliste. Tänavu olnud neil kõikidel viljad põldudel ütlemata tublid kasvanud ja sellepärast siis ka võtsivad peremehed õige mehiselt linaliiku. Kui nad nenda parajaste jommis olivad, astus väljast keegi närakades riietes kerjaja sisse ja palus öömaja. "Siit ei ole öömaja saada!" kõneles kõrtsimees palujale vastu. "Oh, kui vähagi võiks!" palus võeras edasi. "Olen ütelnud, et siit öömaja saada ei ole, võite sedamaid oma teed minna," kõneles kõrtsimees uueste edasi. "Välja, välja!" kisendasivad mitmed joodikud. "Olgu mintud, vana nirukael või Räbala Aadu," mürasivad jälle tõised. Võeras pööris kohe enda ümber, vaatas ukse pealt veel tagasi ja ütles: "Küll teie Külma Matsi paluma tulete!" Kadus siis. Kõrtsi juurest kõndides läinud võeras sooküla põldudest läbi ja katsunud käega üht kui tõist vilja, nii kava edasi kuni mäeküla maadeni, siis läinud ühe saunamehe juurde öömaja paluma. See olnud õige lahke ja annud oma koiku kohe selle jaoks. Jsi aga läinud tarre parsile magama. Hommiku päeva tõusu ajal tulnud sooküla peremehed kõrtsist kodu. Kõigil suur külmahäda. Kes aga kodu saanud, see läinud kohe tarre ahju peale ja maganud seal kuni tõise päevani. Kui üles tõusivad, aga mis nad leidsivad: viljad olivad kõik sooküla meestel ära külmenud, selle suve tööst ei olnud enam midagi loota. Mäeküla meestel olnud viljad ütlemata ilusad, nagu enne. See kihutas kohe sooküla mehed arupidamisele kokku. Kui nad tüki aega vaidlenud olivad, ütles viimaks üks: "Kas te' ei mäleta, et mõne päeva eest üks vana sandinäru Moluski kõrtsis ütles: "Küll te' Külma Matsi paluma tulete!" Nüüd selgusivad kõikide silmad lahti, aga kus Külma Mats veel oli; see kadunud, et keegi ei tea kuhu. Ka kõrtsimees, vaene, olnud kimbus, külarahval ei olnud võimalik kehvuse pärast kõrtsi minna ja nii jäänud ta, vaesekene, hädasse. Mis veel mõisast leitud, seda müünud mõisaherra ära ja kõrtsimees - mine nüüd, kuhu sa tahad.

E 5244/5 (22) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Näki Kord kõndinud mitu last jõe ääres ja olnud ära väsinud. Nad leidnud sealt ühe väga ilusa hobuse aasal söömast, sellele arvanud nad selga istuda ja kodu sõita. Kui nägivad, et hobune ühe selga laskis istuda, siis liginesivad ka töised sinna lähedale ning ronisivad ükshaaval tema turjale. Viimaks oli ruum otsas ja üks laps jäi järele. See arvas, et muidugi nii palju ruumi saab olema, kui temale tarvis läheb, ütles siis: "Kus mina istun, näki näsa peale võh?" Niipea, kui ta seda ütelnud, jooksnud hobune ühes lastega jõkke ja see üks jäänud veel jõe ääre peale. Kodus jutustanud laps seda oma vanematele, need ütlenud: "Ega see hobune ei olnud, see oli näki. Kui sina ka sinna oleks istunud, kus tõised, siis oleks sa jões ka niisama haua leidnud."

E 5246 (24) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jaaniussikene Päikene lõpetas oma käiki ning ehavalgus ehtis veel üle puulatvade ja kadus siis ka pea. Puude all pühas vaikuses kõndis tasa-tasa pehmel rohusüles üks neiukene. Üks tundmata vägi vaevas tema südant, üks arusaamata mõte rõhus tema hinge ja nagu koormast vaevatud istus ta kivile ja kõneles õrnalt: "Oh! Ma pidin sinust lahkuma... ära... igaveste. Sina, kiusakas järvelaene riisusid kallima minult ära, varastasid mo paremad päevad ja õntsamad elutunnid. Sinu läbi olen ma maha jäetud - maha jäetud sellest, kes mind armastas. Ärgu iialgi sinu vesi õhtu eel laenetagu, see olgu sulle piinaks, igaveste." Nende kõneledes kuivatas neiukene oma silmapisarad, mis enne rohusülle voolasivad, tõusis siis kivilt ülesse ja sammus järve poole. Üks kahvak ja öövaikus valitses kõik oma hõlma. Nii uputas neiukene end sinna, kuhu järvelaene ta kallikese enne oli matnud, aga ta silmapisarad hiilgavad iga öösi jaanipäeva ümber alles kivi ümber ja neid kutsutakse jaaniussikesteks.

E 5251/2 (27) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsapuude jutud Vanal ajal jalutas keegi mees metsas puude all. Et päikene palavaste paistis ja mees väsinud, siis heitis ta sinna magama. Kui üles ärkas, siis leidis ta öö käes olevat. Mehel, vaesel, ei olnud õiget kohta ega kodu, ühe öö siin, tõise seal, nenda ei läinud ta siis ka täna siit, vaid tarvitas seda rohusängi oma puhkamiseks. Ta pikutas, aga ei tulnud und peale. Korraga kuuleb kaht metsapuud kõnelevat. Esimene ütles: "Meie kuningatütar on praegu haige, temal on roos rinna sees. Kuningas lubab küll suurt hinda, aga keegi ei tea teda terveks teha. Suuremat arstimist ei olegi seal tarvis, minu juure muld musta riide peale panna, haige kohale siduda ja nii on ta terve. Aga ega see ei aita, kui kuningatütar jälle metsa tuleb, minust mööda lähab, kahistan ma okse ja nii on roos jälle tagasi." "Nii ta on," kõneles tõine. "Mina olen ka omast kohast mees inimestele haigusi andma. Kes minu juuri ehk tüve vaatab, see jääb kohe maalise haigusesse, kes minu latva vaatab, see tuulest rabatud, kes oksi, sel tekib tuline hambavalu. Rohud ei olegi omast kohast suuremad asjad, aga inimesed, rumalad, ei mõista nendega midagi teha. Vaata, maaliserohi kasvab minu juurte peal ja keerutab mööda tüve ülesse, seda tarvis keeta, haigele sisse anda, siis saab ta kohe terveks. Rabatsirohi kasvab allikate ääres ja hambavalu ajal tuleb kõrtsilinki närida, aga kes seda mõistab teha. Haigused kasvavad iga päev, terveks saamist ei ole lootagi." Nenda lõpetasivad metsapuud oma jutud. Kui mees hommiku üles tõusis, oli tal kohe esimene asi kuningatütart terveks teha. Oli ta sellega joones, siis sai ta kuninga käest hulga kulda. Pärast tegi ta maal rahvast ühes kui tõises kohas terveks. Kes oma häda kaebas ja tema juurde läks, selle haigus nagu kadunud. Kui kuningas kuulis, et seesama mees tema riigis hulga rahvast terveks oli teinud, siis andis ta talle nii palju kulda ja raha, kui mees iganes kanda jõudis. Pärast arstis see mees tihti inimesi ja sellest on ka esimene arst saanud.

E 5254 (29) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) vrd H III 21, 120/1 (2) < Viljandi - A. Tartoff (1894), Trükitud M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk 11-12 (10) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Peipsi lained Kui Kalevipoeg Peipsi järvel paadiga sõudnud, laenetanud see väga ja nii tahtnud ta ühtelugu sisse kalduda. See sünnitanud Kalevipojale pahameelt, ta võtnud vemla ja peksnud sellega Peipsi laineid valusaste. Kohe jätnud järv laenetamise järele. Ka nüüd alles, kui vaikse ilmaga Peipsil sõuetakse, olla need vemla jäljed näha; nii olla ka talvel voldid seal kohal jää peal.

E 5254/5 (30) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hobune, jäär ja härg Kui Jeesus maa peal käis, siis juhtunud ta ühe suure jõe juurde, kellel silda peal ei olnud. Hobune söönud jõe ääres ja seda kutsunud Jeesus enda jõest üle viima. See aga vastu: "Mul ei ole aega, pean hoolega sööma, muidu jääb mul kõht tühjaks." Jeesus läinud jälle edasi. Söönud jäär jõe ääres, ka seda kutsunud Jeesus enda üle viima. See aga vastu: "Mul ei ole aega, pean hoolega sööma, muidu jääb mul kõht tühjaks." Jälle läinud Jeesus edasi. Söönud härg jõe ääres. Jeesus seda kutsuma üle viima. "Viin küll, söön siis jälle." Ta võtnud Jeesuse turjale ja viinud selle jõest läbi. Kui Jeesus jõest läbi olnud, ütlenud ta härjal: "Et sina mind jõest läbi tõid, siis sööd sina päeva ajal ja võid sellega öösil rahul olla, kuna aga hobune ja jäär ööd ja päevad võivad kokku süia, aga siiski ei saa nende kõhud iialgi täis." Ka nüüdki söövad hobune ja jäär, kui nad heinte ligi saavad. Härg aga sööb päeva ja on sellega öösi ka rahul.

E 5255 (31) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui Looja lehma ilmale oli loonud, siis oli lehmal udar üle kõhu ulatanud, nii suur olnud see ja sellest saadud ka palju piima. Kui kass seda näinud, roninud ta sinna ligi ja hakanud sealt piima lakkuma, söönud aga udara ära. Küll koer oli vastu kaitsenud, aga see ei aidanud ühtegi. Viimaks jäänud veel neli nisa järele, mida koer suure vaevaga ära hoida oli jõudnud. Nüüd, kui lehm iga aasta uut piima toob, saab koer esimese lüpsi, sest et ta seda kassi eest on jõudnud alal hoida. Sellest ajast saadik on ka koer kassi suurem vaenlane ega või teda silma otsas sallida.

E 5256/7 (33) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsapuude palve Vanal ajal kui alles kõik metsapuud rääkisivad, läinud üks mees metsa toidu keeteks puid tooma. Kohe astunud ta vana kase kallale ja tahtnud seda maha raiduda. Kask vastu paluma: "Armas mees, jäta mind, mul on õige valus, võta parem mõni tõine, neid on siis metsas küll!" Mees jätnud kase järele, astunud kuuse juurde ja tahtnud seda maha raiduda. Kuusk paluma: "Armas mees, jäta mind, mul on õige valus, võta parem mõni tõine, neid on siin metsas küll!" Mees jätnud ka kuuse ja läinud lepa juurde seda maha raiduma. Lepp niisama paluma. Läinud toome kallale, aga ikka üks ja seesama palk. Mehe süda saanud haledaks, et kõik härdaste vastu palusivad, ta jätnud nad kasvama ja läinud ilma puudeta kodu.

E 5260/2 (37) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lendaja Ühel talul koolis äkitselt üks lehm ära ja mõne nädala pärast koolis jälle tõine lehm. Perenaene sai aru, et see õige asi ei olnud, ta läks arsti juurde abi otsima. Võttis selle jaoks kortna viina ja kaku leiba kaasa. Arst kuulas loo põhjani ära, võttis siis viinapudeli, käänas seda kolm tiiru põlvekeeri otsas vastupäeva, vaatasi siis viinakirjast ja ütles: "Lehmad on lendaja läbi lasknud, see on üks teie vihaalune, kes mõne päeva pärast seda pahandust on valmistanud." Naene ütles: "Muud ei tea ma omaga jonnis olevat, kui Mõisa Leenu, kes mineva kevade meilt ära läks ja Luha Jüri, kelle karja meie peremees viljast kinni võttis." "No jah, seda ma aravn, et üks neist on," ütles arst. "Kui nüüd kodu lähate, siis minge ja võtke selle kasuka karvadest kolm korda lammasteraudadega, keda te suuremaks vihaaluseks arvate. Pange need villad siis kodus laudaukse sagarasse ja oodake, kas lendaja siis veel lehmi laskma tuleb. Tuleb mõne päeva eest keegi teilt midagi küsima, siis ärge andke, vaid saatke tühjalt tagasi." Naene tänas arsti õpetuse eest ja läks. Kohe, kui kodu oli jõudnud, tõi to salamahti Luha Jüri kasuka karvadest kolm lambaraua täit ja panni neid kodus laudaukse sagarasse. Nii olligi. Tõisel päeval tuleb Luha Jüri poiss ja ütleb perenaesele, et Jüri laseb pada paluda. Perenane vastu: "Annaks küll hea meelega, aga meil on isi seda häda pärast tarvis. Kuulake, ehk saate mujalt." Läkski. Tõisel päeval tuleb tüdruk ja ütleb, et Jüri laseb pangi paluda. Ei naene anna pangi kah. Kolmandamal päeval tuleb vana Jüri isi ja palub pätsi leiba, lubab homme jälle suure kasuga kätte tuua. Perenaene vastu vabandama: "Annaks hea meelega, aga meil isi seekord ka ei ole, pandsin täna juuretsi ja teen homme kah leiba. Kuulake, ehk saate mõne muu käest." Vana Jüri läks ära ega lausunud enam musta ega valged. Tõisel päeval lähab perenaine lauda juurde ja näeb, laudauksel auk sees. Võtab ukse lahti, ennäh, veikene hall kivi keset lauta maas. Naene jättis selle sinna ja ruttas uuesti arsti juurde abi otsima. Oli ta arstil asjaloost kõnelenud, ütles see: "Hea küll, et sa selles kivis ei puutunud, see oligi see lendaja, kes enne so lehmad ära laskis. Kui sa mitte Luha Jüri kasukakarvu ukse sagarasse ei oleks pannud, siis oleks ta sinu lehma jälle ära lasknud, isi aga ära kadunud, nenda et auku ega kivi kusagil ei oleks olnud näha jäänud. Nüüd võta see kasetoht ja see pihlakakepp, sellega aja kivi kasetohu peale ja vii vette. Küll siis lendaja sinu õuest kaob." Naene tänas ja läks. Kodus ajas pihlakakepiga kivi kasetohu peale ja viis vette. Korraga läks kivi puruks nagu tuhk ja ainult valge kord jäi siis vee peale. Ei tulnudki lendaja enam. Pärast mõne päeva järel oli kuulda - Luha Jüri olla sängis surma vaakumas, hing lõngaga kaelas, aga ei sure ära kah. Perenaene läks haiget vaatama. Kui Jüri oli kuulda saanud, et tõise talu perenaene sinna oli tulnud, siis käskinud ta ukse kinni panna ja mitte enda temal näidata. Pärast selle järel suri ta ka varsi ära.

E 5264/5 (39) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Abja valla rikkus Ühel Abja valla vaesel saunamehel öeltud ühel ööl: "Kaeva neljapäeva öösel, enne kella 12-nt labidaga oma saunaukse lävepaku alla kolm jalga sügav auk, siis leiad sa sealt ühe suure katlatäie raha; sellest saab sul ja kehval Abja vallal küllalt nii palju, et rikkaks võite saada." "Tühja kah," ütles mees, "unenäod on mitu petnud, nii võivad nad ka mind petta." Mees ei teinud nii, kuida juhatadud. Paari nädala eest oli saunamehel uuesti unel niisamma viisi juhatadud. Nüüd hakas mees küll väha uskuma, aga jättis tegemata. Jälle seesamma juhatus kolmandamat korda. Nüüd ütles mees: "Saagu mis saab, ma vaatan õige kord selle uksepaku aluse läbi." Ta võttis ühel neljapäeva öösel labida ja hakkas enne kukelaulu kajuma. Oli kolm jalga auk sisse võetud, leidiski suure katla, raha täis mis kõlas. Nüüd oli mees õnnega koos, raha sai juba vakaga mõõta. Tema ei mõistnud selle hulgaga midagi teha, vaid andis ka igal Abja valla vaesemal nii palju, kui see aga soovis. Vaesest saunamehest sai nüüd rikas taluperemees, ta haris põldu hoolega ja teenis veel selle suure rikkuse kõrval mõndagi. Ka mitmest vaesest inimesest, mida saunamees avitas, sai rikas, mõistlik ja hoolas kohapidaja. Nenda sai kehv Abja valla saunamehe läbi rikkaks vallaks.

E 5265/6 (40) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsavana Igas metsas olla oma metsakuningas või metsavana, kes selle üle olla ja seda valitseda. Kõik puud, taimed, lilled ja õied olla tema, kõik linnud, loomad ja putukad seisavad tema voli all. Kes eksida, seda nuhtlevat metsavana õnnetumalt. Ühel päeval jalutas keegi noormees suure laane ääres, püss seljas; ta näeb üht imeilusat kullasulgis lindu kuuse otsas lustlikult laulvat. "Maha, sa muidu kisendaja!" kõneles noormees, panni püssi palgele, pauk käis ja lind oligi maas. Ta võttis linnu ja panni sisse, astus siis jälle kuusemetsa alust mööda edasi. Kui noormees metsas ühe lagendikule jõudis, nägi ta üht väga vanat mehikest enesele vastu tulevat. Temal oli kasetohust kübar peas, kuusekorba moodi kuued ja püksid, habe niisugune nagu hallid kuusesamlad. Et teda küll liigvanaks arvata võis, siiski paistis temast erkus, noorus ja elavus välja. Kui ta nooremehe ligidale oli jõudnud, panni vanakene käe sellele õla peale ja küsis: "Pojukene, mis asi ajas sind selle tuleriistaga siia metsa luusima!" Hirm ja häbi võitlesivad mõlemad noore mehe südames, viimaks võttis ta nõu kokku ja vastas: "Tullin muidugi naljaks metsa luusima ja meelt lahutama, sest igavus alati kodus olles on tüliks." "Valetad!" ütles vanamees. "Tullid minu kuningriiki seda trüüstama." "Ei tulnud!" oli nooremehe poolt vastus. "Näidake oma jahitasku, siis näete küll, et seda salgate." Kõneles vanakene ja võttis nooremehe kaelast jahitasku lahti, leidis aga sealt seest linnu. "Siin ta on, mida maha olete lasknud." Noormees läks näost punaseks nagu keedetud vähk, ei tulnud tal enam sõna huuletele, ta lei silmad enese ette maha ja ootas, mis nüüd temast saab. Pika vait olemise järel puudutas viimaks vanakene püssi ja ütles siis noorel mehel: "Et sina metsalauliku oled ära tapnud, siis olgu see sinule trahviks." Jsi kadus kui tuul. Noormees oli rõemus, et ta ilma trahvita vanamehe käest oli ära pääsenud. Ta tegi otsuseks püssiga mitte üht ainumat looma enam maha lasta, läks oma koduväljale ja laskis selle tühjaks. Peale paugu oli paksu suitsu, nii et see kõik ümberkaudseid kohti täitis. Ka noormees ei näinud paksu suitsu seest kus kaugele. Pea vähenes suits ja noormes ei näinudki sugugi. Ta oli pime. Metsavana oli teda tema üleannetuse pärast trahvinud.

E 5266/7 (41) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ussi sõnad Kord oli poiss kuulnud, kui tema peremees ussisid soode seest välja oli kutsunud; ta oli varjult kuuldes ussisõnad täieste kätte õppinud ja nüüd tahtis ta ka katsuda, kas tõeste siis ussid välja tulevad. Ühel päeval läinud poiss üksinda metsa äärde seda proovima. Ta lugenud ussisõnad ära. Aga, oh seda õnnetust, usse tulli igalt poolt, mis hirmus. Neid tükkinud maa seest, kande alt ja igast kohast nii palju, et neid keegi lugedagi ei oleks suutnud. Poiss olnud kimbus, ussid ei läinud sugugi ära ja kodu ei saanud ta ka minna, sest kõik kohad, kuhu ta jalaga tahtis astuda, olivad ussisid täis. Viimaks tahtnud mõned poisile õige elu kallale kippuda. Ta olnud nii kimbatuses nagu hunt aianurgas. Peremees oodanud poissi kodu, aga seda ei ole tulnud. Ta läinud otsima. Metsa jõudes näinud ta poissi usside kimbatuses. Kohe lugenud peremees usside sõnad ära ja need kadunud kui tina tuhka. Nüüd alles saanud poiss vähegi hingata. Peremees viinud poisi kodu ja ähvardanud kangeste seda tegemast; ka poiss kahetsenud seda, et ta ussisõnad kätte oli õppinud. Ta unustas edespidi nad täieste ära. Ühel päeval pannud poiss jälle tähele, kui peremees ussisid maa seest välja oli kutsunud. Ta olnud nii kaua peidus, kuni peremees ussid ära oli saatnud. Nüüd oli ta ka need sõnad kätte õppinud, kuidas ussisid ära võib saata. Pärast kutsunud poiss mitu korda ussisid välja ja saatnud ära jälle, aga nõnda kimbus ei olnud ta enam, kui esimesel korral.

E 5268/9 (42) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Päike paistab, vihm sadab, hunt sööb võsan võid-leiba Kord oli keegi noormees kuulnud, et siis, kui päikene paistab ja vihm sadab, siis hunt võsan võid-leiba söövad. Ta tahtis näha saada, kas see tõsi on ja läks metsa vaatama. Nii pea, kui ta kopli lepikusse oli jõudnud, näeb noormees mätta kõrval suurt halli hunti võid-leiba söövat. "Oot, oot, sa karjakrants," ütles poiss ja jooksis suure vemblaga hundi pead puruks peksma. Aga niipea, kui malk hundi kaela peale oli vajunud, tõusis see maast ülesse ja pügas metsa poole. Poiss jäi veel laia suuga järele vahtima. Oli noormees väha aega üksisilmi sinnapoole vahtinud, kuhu hunt ära kadunud, siis näeb ta võsa oksi liikuvat ja selle järel sammus vanamees nagu metsakänd nooremehe poole. Poiss andis jalgadele teada, et niisugusest kohast ära saaks. Aga pea hoiti teda tagalt selja kinni, nõnda et ta niutsatagi ei saanud. "Keda sa krantsiks hüüdsid ja keda sa ära purustada tahtsid?" ütles hall vanamees poissi pitsitades. "Jumal isa pojukene!" hüüdnud poiss ja kohe lasknud hall vanamees teda lahti, vaadanud siis veel korra poisi otsa ning selle järel kadunud ära metsa. Poiss läinud kohe kodu. Pärast seda hakanud tal küljeluu kangeste valutama, nenda et ta kuhugile enam ei saanud. Ta läinud arsti juurde abi otsima, see aga ütelnud: "Valu võin ma sult küll ära võtta, aga päris terveks teha ei ole võimalik." "Tee aga nii, kuida võid!" palus noormees. Selle järel tegi arst pudeli sisse üht vedelikku, andis seda poisi kätte ja käskis kodus haige koha peale määrida. Oli poiss kodus haige koha peale rohtu võidnud, siis kadus küll mõne pääva järel valu, aga tõbist puusa lonkas ta eluotsani.

E 5269/70 (43) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Päike paistab, vihm sadab, vanapagan vihub kaheharalise kase vahel lapsi Ühel päeval jalutas üks noormees aina üksi laanes, et uni teda liiga vaevas, viskas ta end pikali ja uinus pea magama. Kui ta juba küllalt norskanud oli ja viimaks üles ärkas, nägi ta päikest paistvat ja vihma sadavat. Veel näeb ta edasi vaadates läbi vihma - keegi vihub kaseoksadest punnakuga suure kase kahe haru vahel hulka lapsi, keda kõik sinna sirakile oli säetud. Ta tõusis üles ja astus ligemale. "Külaonu, mis sa teed siin?" küsis ta. "Lapsi vihun,"oli vastus. "Kui soovid, vihun ka sinu ihu ilusaste üle." Noormees ei olnud ka mitu nädalat enam vihtuda saanud, himu järele heitis ta ka viimaks kase harude vahele ja laskis vanakest omale selga mõeta. Aga oh sa ime, kui ta kase harudele oli heitnud, tundis ta parajat lõunu ja iga hoop, mida vanakene temale selga lõi, oli palju parem ja kosutavam, kui kümme kord kodus vihtumine. Oli ta noorel mehel hulga aega selga utnud, ütles siis viimaks: "Nüüd on küll!" Vanamees jättis vihtumise järele, viskas vihad kõrvale. "Ära sa kellegile kodus ütle, et sa metsas vihtuda said," keelas vana noortmeest kõvaste, "muidu võib sul midagi õnnetust juhtuda." Noormees ajas riided selga ja läks. Kodus mõtles ta: "Mis sellest siis viga võib olla, kui ma kõnelen, et ma metsas vihtuda sain." Ta kõneles seda lugu kõigile. Kohe tõisel päeval tundis noormees oma ihu kangeste sügelevat ja vaatas ja leidis seda täiesid täis olevat. Küll katsus noormees kõik ohud ja rohud, aga see oli kõik asjata. Ajas küll päevas mitu korda uut särki selga, aga ka see ei aidanud kedagi. Viimaks, kui lugu ikka halvemaks läks, ruttas noormees arsti juurde abi paluma. Arst kohe õpetama: "Võta kodus üheksa täie oma ihu pealt, pane nad villase riide sisse, seo punase lõngaga ümbert kinni, pane püssi sisse ja lase nad taeva alla. Ütle isi: "Kust olete tulnud, sinna peate minema. Katsu siis, kas nad ei kao ära." Kodus tegi noormees kohe õpetuse järel ja kolmandama päeva järel olivad täied ta ihu ja hilpude pealt kadunud.

E 5275/6 (47) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Liisavaarik Ühel ööl juhatadud ühel kehval taluperemehel unel järgmiselt: "Mine neljapäeva öösi enne kella kahtteiskümment Kalmemäele, sealt leiad sa mäe põhjapoolse serva alt kajudes toobi kulda, aga ära sa kellegile midagi kõnele, kui et küll kedagi näed. Ja kui sinna ei suuda kõndida, siis mine Liisavaariku äärte, sealt leiad sa ühest küljest palju kiva, kõige suurema kivi all on pütt kulda. Kui keegi sind eksitab, ära sa karda, muidu jääd kullast ilma." Mees mõtles: "Tühja! Kalmemäele ei maksa minna, see toop kulda ei maksa sugugi jalavaeva ära. Lähan parem Liisavaariku, sealt saan püti kulda, vaat see on asi, maksab ka midagi." Neljapäeva õhtu jõudis kätte ja mees mõtles ühtelugu mineku peale, ta ei saanud sel ööl sugugi nahka silmade peale. Kella kümne ajal oli ta platsis. Leidis varsi Liisavaariku äärest hulga kivide hulgast kõige suurema kivi üles ja hakkas kohe sealt labidaga kajuma. Pea hakkasivad varesed tema pea kohal kisendama. "See on halb," mõtles mees, "head see küll ei tähenda, varessed öösel kisendavad ja veel minu pea kohal. Vanaeit ütles küll, see asi on kurjastvaimust, ära mine, nad panevad so nahka." Mees lei kartlikumas, ta hakkas värisema nagu haavaleht, süda peksis põues nagu tallekene külma pärast. Pea kadusivad varessed ära ja mees kajus edasi. Varsti nägi ta pütti, mis kullaga ääreni täidetud oli. Ta hakkas teda välja kajuma, aga see oli ainult silmapilk. Pütt ühes kullaga vajus kolinal maa alla. Nüüd teadis mees, et see sellest tulli, et ta varesseid oli kartnud, ta jäi veel amuli suuga kaevatud mullahuniku kõrvale ootama, ehk tuleb pütt kullaga tagasi. Ta vahtis kuni päiksetõusuni, aga kedagi ei ilmunud. Praegust alles on Liisavaariku ääres see kivikoht tunda, et neid küll pealmaa näha ei ole, takistavad nad ometi künnu ajal atra maa sees. Seda kohta kutsuvad mõned nüüdki veel Katla vundamendiks. Ilus lehtvaarik kosub aga kindlaste seal kohal.

E 5278/9 (50) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ümiseja luu Kui vanal ajal sõda ja verevalamine meie maalt läbi läks, haavas ka võera meeste püssikuul üht nõida, kes hingeheitmisele vaakuma maha jäi. Temal oli hulk raha, seda mattis ta veel suure vaevaga enese kohale mätta alla ära, nii et sellest keegi aru ei pidanud saama. Ütles veel sinna juurte: "Keegi muu ei või öelda, et siin raha on, kui ainult minu suu." Aastad ja ajad kadusivad kiireste ajamerde ja sinna, kus enne suur tapelus oli olnud, kuhu nõid oma raha oli matnud, oli juba suur mets peale kasvanud, seda metsa kutsuti Ööslaka laaneks. Ühel päeval oli karjapoiss Ööslaka laanes hulkumas, ta leidis sealt ühe sääreluu, mis vahtu otsast välja ajas ja metsikumalt ümises. Poiss jättis sääreluu puutumata paigale, läks kodu ja kõneles seda lugu oma vanematele. Need aga ütlesivad: "See on vana kurja kindrali sääreluu, keda sõja ajal sinna on ära tapetud, ära sa sellesse mitte puudu!" Teisel päeval läks karjapoiss jälle seda luud vaatama, see aga ajas ikka vahtu otsast välja ja ümises vanat viisi edasi. Poiss võttis luu ja lei seda vastu puud puruks, siis võttis ühe kildu ja tegi sellest vile. Kui ta vile suu ette panni ja vilistada tahtis, tegi see aga ilmelikut healt ja hakkas kõnelema: "Oma külje alla olen ma matnud selle raha!" Poiss puhus vile edasi ja jälle seesama heal. Poiss ei saanud sellest aru. Viimaks mõtles ta: "Ma vaatan õige, ehk on luu külje all see raha, mida ta kõneleb." Ta hakkas kaapima ja leidis ka sealt hulga raha. Nüüd sai vaesest kehvast karjapoisist rikas mees. Kodus jutustas ta seda vanematele, need ei tahtnud raha eesmalt vastu võtta, arvasivad seda midagi nõidust tähentavat, aga kui viimaks juba õige "kits kotis oli", siis võtsivad nad poja raha vastu ja tarvitasivad seda. Pärast elasivad nad õnnelikult.

E 5281/2 (53) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hundid ree peal Vanal ajal, kui hundid teekäijaid taga olivad ajanud, sõitnud talvisel ajal üks peremees aina üksi paksust kuusemetsast läbi. Väha aja järel näeb ta mitu hunti enesele järele jooksvat. Ta kardab, et hundid teda ära sööma saavad ja võtnud sellepärast reel laudi alt ära. Korraga jooksnud üks hunt tuhinal ree peale, aga vajunud vaesekene läbi ree maha tee peale. Hobune kartnud väga ja pistnud jooksma nii mis väha võinud, aga hundid olnud valimad. Nad jooksnud mitu tükki korraga ree peale, aga jälle vajunud reest läbi tee peale maha. Peremehe hobune väsinud õige ära ja hundid ei jäänud ka mitte maha. Viimaks võtnud mees taskust tuleraua ja kivi, hakkanud siis tuld raiduma, isi ütlenud: "Issa pojuke, püha vaimuke, peasta mind!" ja kohe jäänud hundid tagasi. Mees nüüd ree pealt maha ja vaatama, mis loomad need ometi on. Ta tõstnud hobuserangid ülesse ja näinud, et need muud ei olnud, kui ainult põrgusellid. Mees annud hobusele piitsa ja jõudnud nii viimaks õnnelikult metsast läbi. Pärast ei ole ta kunagi enam üksinda sealt sõitnud.

E 5282/3 (54) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mees hundi kimbus Kord oli jahimees heinakuhja külje alla vahajalgu puhkama heitnud, kui näeb metsa poolt suurt hunti tulevat. Ta läinud tõinepoole kuhja, oodanud vagusi, mil hundile põrakut vastu saata võiks. Pea on hunt lähedal ja kütt panni püssi palge, pauk käis, aga hunt ei liigutanudki, vait sammunud takistamata kuhja poole. Veel lasknud mees tõise paugu, ka sellest ei teadnud hunt midagi. Nüüd ei olnud mehel muud nõu, kui roninud kuhja otsa. Hunt tulnud kuhja alla ja jäänud sinna otsa üksisilmi vahtima. Mees nüüd päris kimbus. Ta laadinud nüüd püssi uuesti täis ja lasknud jälle hundile paar põrakut silmade vahele, aga see ajanud korra hambaid irevile, limpsanud keelt ja vahtinud jälle vanat viisi otsa. Kui mees näinud, et püssiga laskmine kedagi ei aidanud, jätnud ta selle tembu päris järele ja oodanud, mis viimaks saab. Korra jäänud kurat vähaks ajaks metsa poole vahtima. Kohe tõmbanud mees sõrmest vana hõbe laulatusesõrmuse ja vaadanud selle läbi. Oh sa pala silk, mehe vari jäänud tarretama. Hunt olnud vanapagan isi. Kohe lõiganud mees kuhjavarda peale kolm risti ja teinud kuhjavarda küljest lõigatud laastudest ristikese ning viskanud seda hundile kaela. Kui hunt seda näinud, pistnud ta plagades kohe metsa poole, ei ole vaatanudki enam mehe poole tagasi. Nüüd saanud mees väha rohkem hinge tõmmata. Ta tulnud kuhja otsast maha ja läinud kodu. Pärast ei ole ta iialgi enam jahile läinud.

E 5287/8 (59) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Soendid Vanal ajal käinud Ereste külast üks vana mees soentis. Ta kannud küla lambaid kodu, tapnud, söönud ja olnud rõemus mees seal juures. Kui ta Pärnumaal käimas oli, siis kartis ta Sammaste külast läbi minna, sest et Kose talus kaks urmjat koera olivad, kes väga huntisi ja soentisi taga ajasivad ja ära murdsivad. Ühel ööl läinud jälle vanamee Pärnumaale soentis, sest mujalt ei olnud enam lambaid saada. Ta võtnud ühe küla laudast lamba ja vedanud seda kodu poole. Oli ta parajaste Sammaste küla Kott nõmmest läbi minemas, siis tullivad Kose koerad, kes kaugelt seda nagu haisust ära tundsivad ja tõmbasivad soenti lõhki. Kodus oodeti vanameest, aga teda ei tulnud enam. Tõisel ööl läks poeg soentis, et vanamehel jälgile saada. Leidis ta vanamehe lõhki tõmmatud kondid Kottnõmmest, siis pööris tagasi kodu poole ja ei ole enam ialgi soentis läinud.

E 5289 (1) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Martin Jänes 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui müristamise ajal kuuse- ehk mõne muu puu alla minnes rist sellele peale tehakse, siis ei saa välk sinna sisse lööma.

E 5289 (9) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Raiuja otsa ei tohi vaadata. Mis aga selle sõna tähendus on ei tea ma. Olen teda nii rahvasuust kuulnud ja kirjutan sellepärast nii.

E 5289 (10) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui hambad valutavad, siis tuleb neid pikse löödud puukildudega hõeruda, küll nad siis terveks saavad.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10 Järgmine lehekülg ]