[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 5289 (11) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lepad rohkeste piima täis, siis on sel ajal lehmade piim kerge rikkesse minema.

E 5292 (42) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui mihklipäev noorekuu sees on, siis saavat vanatüdrukud sel aastal mehele.

E 5303/4 (5) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mustad mehed Kord olnud ühes mõisas niisugused loomad, et neid keegi pole jõudnud karjamaal hoida, vaid nad olnud nagu hullud ja jooksnud sinna ja tänna. Ei keegi pole neid jõudnud hoida, vaid neid kadunud järges ära. Viimas mindud targalt abi otsima. Tark annud neile ühe surnukirstulaua oksaaugu tüki, õpetades: "Vaatke, mis aga läbi oksaaugu näete. Ja kui olete neid näinud, siis tulge mu juurde tagasi, küll ma siis õpetan, kuidas need ära kaduvad." Mindud kodu ja vaadatud läbi oksaaugu. Ena imet, musta mehed loome seas ja kihutavad loomi taga. Nüüd mindud targa juurde tagasi ja küsitud abi. Nõid õpetan: "Kui loomad laudas koos on, siis mindagu kolm neljapäeva õhtut lauta ja kaapitsetagu selle lauatüki küljest iga loomale puru selja peale, küll siis näete." Mindud koju ja tehtud nenda. Siis aetud loomad karjamaale ja loomad söön nenda vagusi, et hoidku. Musti mehi pole seal mette ühtainustki näha oln.

E 5307/9 (7) < Tõstamaa hkh., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kogemata õnn Kord juhtunud üks vaene saunamees sel ajal metsas olema, kui huntidel süia antud, sest nendel antade igas kuus üks kord taevast andi, nenda samasugune nagu pilvetükk. Huntidel jagu antud juba kätte ja antud ka vanakesele üks pull ning üks hääl ütelnud: "Kui sa seda pulli sööd, siis jäta ikka natukene üle ja pane kappi. Kui sa siis jälle sööma tuled, siis on sul terve pull jälle kapis, nenda ela kas sada aastat." Vanake võtnud pulli vastu ja teinud nenda nagu õpetatud. Nenda ei ole ta enam mitmel aastal töös käinud ega ka teistelt andi palunud. Viimaks hakanud sealtmaa peremees vanakesel peale ajama ja ütlen: "Vanakene, mis asja sa nüüd sööd ehk teed, sest enne olid sa vaene nagu vares ja käisid ja sagedaste külast andid saamas, nüüd ei tee sa midagi ja oled veel priskem kui ennegi. Vanake, sul on ikka üks kunts seal ees." Vanakene ütlenud küll, et temal midagi kuntsti ees ei olevat ega mitte jõutsaste ei elada. Peremees aga ajanud ikka peale ja ütlen, et vanake valetade. Vanake tüdinud ära ja ütlenud, et temal metsas üks pull antade, kellega ta sada aastat edasi elada võivat. Peremees kuulnud seda, läinud ka metsa ja oodanud huntide saagiaega mõteldes, et temale ka siis pull antakse. Huntide saagiaeg jõudnud pea ning mees näin küll, kuidas huntidel järge mööda nagu pilvetükid antud, keda nad ahnusega ära söönud. Viimas jõudnud järg kõige viimase hundi kätte, teda aga jäetud ilma ja üetud: "Sina mine põõsa taha, sest sinu jagu on seal." Hunt hüppas põõsa taha ja tahtnud meest ära murda. Mees aga hakanud paluma, et hunt teda elusse jätab. Hunt aga ütlen: "Kas lubad selle mulle, mis sul väraval vastu tuleb?" Mees lubanud küll. Nüüd läinud nad koju poole seltsis ja vaadanud, mis väravas vastu tuleb. Äkisti näinud nad, et kõige suurem peremehe härg mügades väravas vastu tulnud. Hunt karganud härja kõrisse kinni ja murdnud teda ära. Peremees aga pannud jookstes tua poole, et kartes, et hunt järele tuleb ja teda ka veel peale kauba ära murrab. Hunt söönud härja ära ja jätnud mõned halvemad lihatükid külakoertel pärandada. Peremees aga olnud terve nädali otsa haige selle kohutamise perast. Saunavanakene aga naernud seda kuuldes nenda, et kõht vabisenud.

E 5309/10 (8) < Tõstamaa hkh., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuidas suits on sündinud Kord raiunud mees metsas puid, kõht läinud tühjaks ja lõuna jõudnud kätte. Mees teinud tule maha ja hakanud tuhli küpsetama. Korraga tulnud üks hall mees metsast välja mehe juurde. Ta alganud head juttu ja paar tundi läinud ilusti mööda. Viimate ütlenud hall mees puuraiujale: "Kas sa usud, et mina sinu nutma panen, ilma et ma sinusse puuduks." Mees toredaste vastu: "Oi, sihuke samane paneb mind ilma külge puutumata nutma, seda ei usu ma kunaski." "Ah, sa ei usu," vastanud hall mees ja pöörnud perse vastu tuld ning puhunud nenda valjuste, et tuli, haisuga segatud, mehele suhu ja silmi tunginud. Hais olnud nenda kibe, et mehe silmad vett tilkuma hakanud ja nagu nutu moodi välja näinud. Hall vanake aga naernud, üteldes: "Vat nüüd nutad sa." Ise läin jälle metsa. Enne seda ei olla tulel mitte suitsu olnud, nüüd kus aga hall vanake ehk vanapagan teda on sünnitanud, seisab ta praegu ja tea kui kaua veel edasi.

E 5316 (13) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (1894) < Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Et tüdarlapsed korralikult ja vara mehele saaks, selleks olnud pruugiks, aga olla veel praegugi, et laps läbi mesterahva püksisääre aetud ja ka mesterahva hamme käiksest. Ka, et tööinimene saaks, ei peetud mitte kaua mähkmetes kinni mähitult. Poisslaps, et see tööle tugev saaks, lastud hästi kaua rinda imeda ja aetud ka läbi rehetare otspajast, kus üks andmas ja teine vastu võtmas olnud. Ka kirvega peetud poisslapsele kunsti, mille kombed siin teadmataks on jäänud.

E 5317 (21) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (1894) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Paisele pantakse pääle: mett, leivataokand soolaga, tõrva ja saapapigi ja tubakat.

E 5317 (22)< Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (1894) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kärnadele (sügelesed) pantakse tõrva, tuhka ja ka kärna juurest tehtud soorti pääle.

E 5317 (24)< Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (1894) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pahusele pantakse: pahuse lehti pääle, pleistigu sisu suhkrupaberiga, mett ja tubakalehte, määritakse viinaga ja nõiad posivad ka teatavalt pahusesõnu.

E 5318 (32) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (1894) Sisestas Pille Parder 2003
Kui kaega vastu okse laasitud vitsaga elajad lööt, nakata elajas verd kuseb.

E 5319/20 (1) < Tõstamaa hkh., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nooriku leidmus Kord läinud noorik metsa marjule ja leidnud ühe verise tüdriku poolsurnud metsas mätta pealt maast. Mitme arstimise järele hakanud ta viimas kõnelema ja saanud terves. Noorik küsin: "Kes sind peksis?" Siis vastan tüdrik: "Metsaoni peksis." Ta tänan noorikut väga selle arstimise ja tervest tegemise eest ning algan pikemalt seletades oma elu ja õnnetust rääkima: "Mina olin ilus ja noor tütarlaps ning elasin ühe saare peal oma isa vaalitsuse all. Ka oli meie saare kõrvas teine ilus saar, kus üks nõid mind oma pojale kosida tahtis. Mina aga põlgasin tema nõu ega ei läinud tema pojale. Ta pahandas ennast see ütlemuse üle ja muutis nõiaväega mind hundiks, üteldes: "Kui ristiinimene sind aitab või sinule head teeb, siis saa jälle inimeseks." Nüüd juhtusid kütid mind silmama, põmmutasid püssa ja ma olingi verine. Nüüd, kus sina mind aitasid, sain ma jälle inimeseks nõia tõutuse peale. Tänan sind väga ja maksan vaevapalka ausaste. Tuleva selle ajaga saad sa endal tütre ja mina tulen temale ka vaderiks. Nüüd lähen isa vaatama." Noorik noppin veel marju ja läinud kodu, seal rääkinud ta ka teistele ja kõik imetlen seda leidmust. Aasta perast olnud ka noorikul tüdar. Kõik vaderid kutsutud ära ja varud algan, ainult oodatud seda tüdrikut, kes lapse sündmest ette oli kuulutan. Korraga olnud mürinat õues ja teatav tüdrik tulnud nelja musta täkuga õue. Nüüd ristitud laps ja pandud nimi Maasikas. Tüdrik lapse ristiemas, varud lõpetati ära. Tüdrik läks oma kodu ja võttis kasutütre enesega kaasa ning lubas seitsme aasta perast jälle ära tuua. Nüüd kasvatan ta last suure hoolega ja seitsme aasta perast viin ta lapse jälle oma vanemate juurde tagasi ja kinkinud temale ühe sõrmuse, mis nenda tark olnud, et ta kõik ette kuulutand, kas head ehk halba tulevik saab tooma.

E 5329 (7) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pahakatla tõutus* Kord olnud ühel mehel palju raha aga ta ei ole seda raha kellegile annud vaid viinud metsa puujuureka peale et maa sisse tõutada. Selle ajas kui mees kotu jälle raha läin tooma leidnud üks mees rahaunika puujuurika pealt. Ta ajan oma kuueõlma täis ja pannud jooksma. Kui ta aga tükmaad edasi läinud vaunud raha läbi kuue õlma maa sisse ja lõhkunud uue kuue õlma ära. See olnud just see tõutamise aeg kui rahatooja puujuurikate peal oleva rahale tõutust lugenud. * mul on pealkirjas pahakatla tõutus aga peab olema rahakatla tõutus. See läks valtsiste.

E 5330 (8) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahakatel Kord näidatud ühe mehele unes ja üetud: "Mine sinna ja sinna kohta ja seal on rahakatel, too teda ära, aga kellegiga ära räägi sõna." Mees läinud ka ja toonud rahakatla kodu. Tee peal tulnud aga mitmed herrad ja mehed talle vastu ning aavatlenud teda rääkima. Mees aga pole rääkinud, vaid läinud edasi. Õue tulles näinud ta, et tema naene tema ees palja särgil kusn. Mees ütlen: "Oh sa häbemata, siia minu nina alla sa tuled kusele." Kohe kadunud rahakatel mehe seljast. Mees läin tuppa, naene magan üsna norinal. See naene olnud aga vanapagan, kes meest rääkima aavaldanud, et mees rahast ilma jäeb.

E 5332 (11) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahakatel Kord elanud ühes peres üks vana mees, kes rikas olnud, ta pole aga mitte seda mitte kellegile annud, vaid tahtnud ära matta ja tõutada. Pere valvan aga mehe järele ja vana pole ära matta saanud. Kord läinud minija tua ette ja vaadanud läbi prau. Vana tuln sängist välja, kallan raha koldetuha sisse, tõutates: "Kelle käsi paneb, selle käsi ka võtku." Minia võtnud vana käsipidi taha, seganud vana käega ja raha olnud käes.

E 5333 (12) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahakatel Kord tulnud mees teed mööda, näenud, et tuli tee peal põlenud, võtnud kolse süe ja pannud piipu. Piip hakan aukama. Kodu vaadanud mees piipu, leidnud aga kuldraha tüki piibu seest. Kahetsenud väga, et rohkem pole võtnud.

E 5333/4 (13) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sõnajalaõis Kord ütlen üks mees: "Üetse ikka, et jaanipäeva ööse sõnajalad õitsevad ja kes selle õie kätte saade, see saade rikkas. Pagana pihta, läheksin ka mina tooma, aga ennäe üteldakse jälle, et pidade ära eksima. No mul on tua taga sõnajalad, sealt lähen ometi ka tooma. Ma mõistan ka kavalust." Ta võtn lõngakera, sidun niidiotsa ukselingi külge kinni ja läinud niiti kera pealt ära harutades tua taha sõnajalgade sekka. Üsna hõlpsaste saanud ta õie kätte, pistnud tasku ja hakanud niiti kera peale kerima, et jälle niidi saatusel ukse juurde jõuab. Võta näpust, niidiots võetud ukse küljest lahti ja siotud seitse versta sellest perest kaugemale ühe mäe otsas oleva suure kuuse külge. Mees kerib ja kerib, aga ei ilmaski näe maja. Päike tõuseb juba ülesse ja mehele maja kuskil. Viimaks näinud, et ta ühe kõrge mäe otsas olnud. Ta tuln sealt maha ja leidnud suure vaevaga oma maja üles. Sõnajalaõis saatnud talle siiski suurt õnne. Näe, mine siis kurjavaimudega jonni ajama.

E 5334 (14) < Tõstamaa hkh., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Joodiku õnn Kord tulnud joobnud mees jaanipäeva ööse kõrtsist. Ta juhtunud ka sõnajalgade sekka. Neist läbi paterdades kukkunud üks õis saapasääre sisse. Mees pole ise sest midagi teadnud, vaid tulnud edasi. Viimaks karjun ometi ühed mehed taga järele: "Anna see seia, mis sul saapasääres on." Mees aga karjun vasta: "Mul pole muud midagi saapasääres kui jalg üksi." Võit jäänud joodiku kätte. Kodu kiskunud ta saapad jalast ära ja hulk kulda kukkun saapasäärest välja. Mees kogun raha kokku ning olnud korraga rikas mees.

E 5336 (10) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas USN , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kus palju prussakaid on seal pidade kolm neljapäeva õhtut lõukasse minema ja hüidma: "Hoidku, et ma teid hoome veel näen!"

E 5336 (14) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui tütarlapsed sündivad, siis pannakse neile rätik päha, et ruttu mehele saab.

E 5363/5371 < Ambla khk. < Järva-Madise khk., Ahula v. - Karp Kuusik < Juula Toming (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kahest kuningatütrest Kord elanud ühes riigis üks hea südamega kuningas oma proua ja ainsa tütrega head elu. Korraga tulnud aga surm neile külaliseks ja viinud kuningaproua hauda. Kuningas olnud väga kurb oma abikaasa surma üle. Tütar elanud päeval oma armsa ema tubades ja ööse käinud ta ema haual nutmas. Kahe aasta pärast läinud aga kuningas uueste kosja ja toonud omale uue proua kodu. Võerasema olnud aga oma võeratütre vasta väga tige ja kuri. Ta pannud teda suvel rohuajast rohtu kiskuma ja talvel lõnga kedrama. Võerastütar teinud küll kõik ilma nurinata, aga võerasema peksnud veel teda mitu kordki. Ükski ei trööstinud teda. Ainult ema haual käis ta oma kibedust kurtmas. Võerasema läinud iga päevaga kurjemaks ja peksnud mitu kord võeratütre veriseks. Ühel öösel pidas tütarlaps ema haual nõu isamajast ära põgeneda ja võeraemast lahti saada. Ta läks keskööse oma ema tuppa, pani ema kuldehted ja kallidkivid ühe koti sisse ja pani omale mõned paremad riided ümber ja hakkas minema. Hommiku päevatõusu ajaks jõudis ta mitu penikoormat oma isa linnast eemale. Kolmepäevase rändamise järele jõudis tütarlaps teise kuninga linna. Sinna saades müüs ta oma kallid ehted ära ja otsis omale ühe meesterahva ülikonnariideid ja lasi juukseleikaja juures oma juuksed lühikeseks leigata. Teisel päeval pani ta omale meesterahva riided selga ja hakkas omale teenistusekohta otsima. Ta kuulas mitmesse kohta teenistust, aga teda ei tahetud kusagile võtta, sest et ta keha poolest väga õrn ja nõrk näitas. Teisel päeval läks ta kuninga tallmeistri juure tallipoisiks kauplema. Et ta väga alandliku olemisega tallmeistri meele järele oli, võttis tallmeister teda oma teenistusesse ja andis talle kergemat teenistust. Seal kuningalossi taga, kus see tütarlaps tallipoisiks oli, oli üks suur järv ja järve sees suur kivi. Kivi otsas nähti iga neljapäeva õhta ühte ilusat neiut istuma, kes oma kuldjuukseid silitas ja ilusaste laulis. Kuningas ihaldas väga seda ilusat näkineiut ligemalt näha saada, aga iga kord, kui kuningas paadiga kivi juure hakkas sõudma, kus otsas näkineiu, kiljatas neiu kuningat nähes, hüppas kivi otsast vette ja kadus laentesse. Ühel päeval kutsus kuningas kõik omad nõuandjad ja kõrged mehed kokku ja küsis neilt nõu, kuda näkineiut kätte saada, aga ükski ei teadnud talle nõu anda. Viimaks lasi ta kõigile oma alamatele kuulutada: "Kes mulle nõu teab anda, kuda seda näkineiut kätte saada, kes iga neljapäeva hommiku minu lossi ? järves kivi otsas ennast pesemas käib, saab pool minu rahavarandusest ja kuningriigist omale." Mitmed sügasid kõrvatagust ja pidasid nõu, aga ükski ei teadnud nõu anda. Ka kuninga tallmeister pidas oma tallipoistega nõu, kuda neiut kätte saada. Ühel õhtul läks tallipoiss (tütarlaps) sinna järve äärde kõndima, kus näkineiu ennast näitas. Ta seisis tükk aega järve kaldal ja vaatas mõttes laentesse. Korraga tuli üks lühikene vanamees pika halli habemega tallipoisi juure ja ütles: "Ilus kuningatütar tallipoisi ammetis, mis sa muretsed?" Tallipoiss ütles: "Ma muretsen, kuda seda näkineiut kätte saada, kes siin järves pesemas käib." Sai vanake ta juttu kuulanud, siis üõtles ta: "See ei ole mitte näkineiu, vaid üks kuningatütar, nii sama nagu sinagi, keda ta kuri võerasema taga kiusas ja ühte nõida lasi vesineitsiks moondada. Ta ei saa mitte teiste inimestega rääkida ehk ta seda küll hea meelega tahaks. Neitsi alaline elukoht on siin kivi all, vesiema juures ja muul ajal ei saa ta sealt välja kui iga neljapääv. Kui inimesed talle juure minna tahavad, tõmbab vesiema nägemata käega teda alla vette oma juurde ja valvab, et ükski teda kätte ei saa. Sind tahan ma aga õpetada, kuda sa teda peasta võid, sest mul on selle tütarlapse vangipõlvest hale meel. Kuula siis hoolega, mis ma sind õpetan. Täna kolmekümne päeva pärast läheb vesiema oma tütardega siit ära oma õe pidule ja siis on kõige parajam aeg teda peasta. Ütle aga kuningale, et ta laseb ühe kuld pesuvanni valmistada ja sellele klaasist vahe vahele teha. Teise poole sisse kalla magusat viina ja teise poole sisse pane vett, siis vii see vann sinna kivi otsa. Vanni kõrvale pane hõbepeegel ja kuldkamm ja siidirätik, siis võta omale sidist noor ja oota järve kaldal kuni see neiu ennast sinna kivi otsa pesema läheb. Siis mine paaduga sinna kivi juure, siu teda selle nööriga kinni ja vii teda kuninga kätte." Tallipoiss (tütarlaps)tänas halli vanakest hea nõu eest ja hakkas kodu poole minema. Hommikul rääkis ta tallmeistrile, kuda ta näkineiut kivi otsast tahab ära tuua, aga sellest ei öölnud ta midagi, et hall vanamees teda õpetanud oli. Tallmeister raputas pead ja ütles: "Sedaviisi teda vist küll peasta ei või, aga head õnne katsuda." Siiski saatis tallmeister poisi kuninga juure. Kuninga juure saades rääkis ta kuningale, et tema seda neiut ära tuua tahab ja palus, et kuningas talle kullase vanni, kammi ja peegli annas. Kuningas ütles tallipoisile: "Need asjad lasen ma sulle valmistada, aga kui sa teda ära tuua ei saa, siis lasen su pea otsast ära raiuda." Kolmekümnemal päeval, mil hall vanake oli käskinud, läks tallipoiss oma asjadega järve äärde, istus lotsikusse ja sõudis kivi juure. Siis pani ta vanni kivi otsa, valas viina teise ja vett teise poole sisse ja pani rätiku, kuldkammi ja peegli sinna kõrva. Ise jäi ta kaldale näkineiu tulemist ootama. Oli ta natuke aega oodanud, tuli neiu kivi otsa, vaatas kuldset vanni, kammi ja peeglit. Pea hakkas ta oma silmi vanni seest pesema ja vaatas peegli peale. Kord võttis ta viina, kord vet vanni seest ja pesi oma silmi ja vaatas peeglisse ja naeris. Tallipois sõitis paadiga kivi juure, võttis siidinööri ja sidus neitsi käed kinni. Kui ta neitsit sidus, siis naeris neitsi ja vaatas tema otsa. Tallipoiss tõstis teda paati ja viis kaldale. Kaldalt talutas ta teda kuningalossi poole. Lossi ette jõudes vaatas näkineiu kuningalossi poole ja naeratas ja vaatas tallipoisi otsa. Kui nad kuningalossi jõudsid ja kuninga ette läksid, siis naeratas jälle näkineiu. Kuningas tänas tallipoissi ja kinkis talle hulga varandust. Tallipois läks minema ja jättis neiu kuninga juure. Kuningas peastis neiu käed lahti ja hakkas temaga rääkima, aga neiu ei rääkinud sõnagi, vaid vaatas kurvalt kuninga otsa. Kuningas pakkus talle süia, aga ta ei söönud. Mitu päeva oli ju neiu kuningakojas, aga ei söönud ega joonud ja ei rääkinud sõnagi. Viimaks kutsus kuningas tallipoisi oma juure ja palus sellelt nõu, kuda näkineiut rääkima saada. Tallipois läks jälle õhtu järve äärde kõndima, et halli vanamehega kokku saada ja sellelt nõu küsida, kuda neiu rääkima hakkab. Kaks õhtat käist ta järve ääres, aga halli vanameest põlnud kuskil näha. Kolmandamal õhtul, kui ta jälle järve äärde läks, tuli hall vanamees talle vastu ja küsis: "Mis sa muretsed, ilus kuningatütar tallipoisi ametis?" "Ma muretsen, kuda seda neiut rääkima saada, mis ma siit järvest kuningakotta viisin." Vanamees kostis: "See on üsna hõlbus. Säh, siin see hanesulg, tõmba sellega kolm korda üle neitsi suu ja lase omale kolm keppi teha: üks puust, teine hõbedast ja kolmas kullast. Nende kolme kepiga löö teda, iga kepiga üks kord ja küsi iga kord temalt, kui sa teda lööd: 1. mis sa naersid, kui ma sind kivi peal kinni sidusin. 2. mis sa naersid, kui sa kuningalossi ees olid ja 3. mis sa naersid, kui kuningas sind nägi?" Talipoiss tänas vanameest hea nõu eest ja läks minema. Hommiku läks ta kuninga juure ja palus kuninga käest omale kolm keppi. Kuningas andis talle kepid ja siis läks ta kuninga seltsis näkineiu juure. Tõmbas kolm korda sulega neitsil üle suu ja lõi teda puust kepiga ja küsis: "Mis sa naersid, kui ma sind kivi peal sidusin?" "Ma naersin, et teine naisterahvas lööb teist," ütles neiu. Tallipois kahvatas lumivalgeks ja kuningas vaatas imestades tema otsa, aga tallipoiss ei kautanud oma julgust, vaid lõi neiut hõbedase kepiga ja küsis: "Mis sa naersid, kui sa kuningalossi ees olid?" Neiu vastas: "Ma naersin, et kuningas istub mures oma kambris ja proua istub armukesega oma toas ja kallistab seda." Tallipoiss lõi neiut kolmat kord ja küsis: "Mis sa siis naersid, kui kuningas sind nägi?" "Ma naersin," ütles neiu, "et kuningas mind näkineiu arvas olevat." Selle peale langes neiu tallipoisi kaela ja tänas teda silmaveega, et ta teda sest nõiduse vangipõlvest peastnud, pärast tänas ta ka kuningat, et see teda ära tuua lasknud. Kuningas jättis tallipoisi ja neiu üksi ja läks vaatama, kus proua on. Kauase otsimise järel leidis ta teda rohuaiast ühe võera mehe süles istumast. Kuninga viha süttis põlema, ta kutsus teendrid ja lasi oma proua ja võera mehe vangi panna. Pärast lasi ta ühe veike paadi ehitada ja oma proua ja võera mehe sinna sisse panna ja merele viia, kus torm neid kaugele mere peale aias. Pärast küsis ta tallipoisi käest, kas ta tõeste naisterahvas on. Tallipois tunnistas talle oma elulugu üles, et ta kurja võeraema pärast oli pidanud meheks muutma ja rääkis, et ühe kuninga tütar on. Kuningas lasi talle kui ka võera neitsile uhked riided valmistada ja andis neile mitu tuba elamiseks. Kõik imestasid, et tallipoisist korraga nii ilus preili oli saanud. Ta võttis perenaise ameti oma kätte ja kõik austasid teda. Viimaks kosis kuningas ta omale abikaasaks. Kord tuli üks kaugelt kuningapoeg sinna kuningale võeraks ja kui ta seda noort neiut nägi, mis enne vesiema käes vangis oli, hakkas ta teda armastama ja kosis omale abikaasaks. Ots.

E 5371/5375 < Ambla khk. < Järva-Madise khk., Ahula v. - Karp Kuusik < Juula Toming (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuust Kord armastanud üks vaene vabadikupoeg üht rikast peretütart, kes mõisas tuatüdrukuks olnud. Tüdruk ei ole poisi armastust suurt tähele pannud, sest et ta vaene oli ja tüdruk omale rikast teistpoolt ihaldas. Poiss käis aga iga neljapäeva õhtul tüdrukut vaatamas ja palus, et tüdruk temale naiseks tuleks. Ühel õhtul, kui poiss jälle tüdruku juures istus ja tüdrukut palus, et see temale naiseks tuleks, ütles tüdruk temale: "Vaata, praegu on õues ilus kuuvalge ja teised tüdrukud istuvad kuuvalgel tuas ja ajavad juttu ja kui nad õhtu riidest lahti võtavad, ei pane nad millaski küinalt põlema. Minu tuppa ei paista aga millaski kuu. Kui sa teed, et kuu minu tuppa õhtatel paistab, siis tulen ma sulle naiseks, aga muidu mitte." "Kuda ma seda saan teha," ütles noormees. "Tee kuda tahes," ütles tüdruk. Noormees tuli kurva meelega järve äärde mõisa taha kõndima ja jäi mõtlema, kuda Kuu juurde saada ja teda paluda, et ta tüdruku tuppa paistaks. Oli ta hulk aega järve ääres istunud, tuli üks hall vanamees tema juure ja küsis: "Mis sa muretsed, pojake?" Noormees rääkis halli vanamehele, mispärast ta mures on. Vanamees ütles: "Ära muretse, poeg, see asi on hõlbus täita. Tule homme õhtu seia järve äärde, ma toon sulle seia valge hobuse ja sa võid julgest Kuuvanamehe jutule minna kaupa sobitama. Selle eest pead aga mõisa keldrist ühe vaadi kõige paremat õlut andma. Mine kohe ja too tüdrukuga mõisakeldrist kaks vaati õlut seia metsa, et me homme õhtu Kuuvanamehega juua saame." Poiss läks ja ütles tüdrukule: "Muidu kuu sinu tuppa ei paista, kui pead mõisakeldrist kaks vaati kõige paremat õlut andma." Tüdruk läks poisiga kohe keldrisse ja veeretasid kaks vaati õlut sinna kohta metsa, kus hall vanamees oli käskinud. Teisel õhtul läks poiss järve äärde vanameest ootama. Oli ju kuu paistma hakanud, nägi poiss halli vanameest tulema. Kui vanamees poisi juure sai, käskis ta poisi hobuse selga istuda ja Kuu juure sõita. Poiss istus hobuse selga ja hobune hakkas kohe tuhatnelja Kuu poole kihutama. Oma all päratu kauguses näinud ta jõed ja järved ja majad paistma. Saanud poiss hulk aega sõitnud, jõudnud nad ühe suure pilverünga juurde, kus peal Kuu käsipoosakile istunud ja latarni käes hoidnud. Poiss hakanud Kuuga kaupa sobitama ja Kuu lubanud hea meelega oma laterniga iga õhta tüdruku aknaid valgustada, kui ta õlut juua saab. Olnud naad kaubaga valmis, siis näinud poiss üht meest tuhatnelja suure musta hobusega mööda pilveid eneste poole kihutama. Hobune ajanud suust ja ninast tulesädemeid välja ja mehel enesel olnud suur võtmekimp käes. Poiss küsinud Kuu käest: "Kes see on?" "See on Peetrus, taeva uksehoidja," öölnud Kuu, "ta läheb vanapaganat ta kelmistükkide eest karistama." Kui Peetrus ju neist kaugel olnud, istunud Kuutaat ka poisi hobuse selga, võtnud latarni pihusse ja hakanud alla poole tulema. Peagi jõudnud nad alla mõisa juure. Tudruk istunud oma kambris, kui äkitselt hele kuuvalge tuppa paistis. Ta jooksis ruttu õue ja nägi, et poiss oma valge hobusega , hall vanamees ja Kuutaat õllevaatide juures istusivad ja õlut punnisivad. Kui Kuu õlut ju joonud, siis öölnud ta poisile, et .too iga õhta sinna kohta pilve peale tahab jäeda, kust valgust hästi tüdruku tuppa paistab. Esite hoidnud Kuutaat oma latarni käes, viimaks pannud aga latarni käest maha ja hakanud siis mehe moodi pinni. Viimaks hakanud Kuutaat minema. Ka poiss ja hall vanamees läinud ära. Saanud Kuutaat natukese maad edasi läinud, kukkunud ta tee ääre kraavi pikali ja jäenud sinna magama. Peetrus näinud, et Kuud enam endise koha peal ei ole, vaid et kuuvalgus tuleb koguni alt maa pealt. Ta läinud seda asja Vanataadile teatama. Vanapagan, kes Kuud tema valguse näitamise pärast kangeste taga kiusas ja talle ammugi pussi mängida tahtis, kui nägi, et kuu kraavis maas purjus oli, läks ja varastas muist kiirusid Kuul latarni seest ära. Vanataat saatis Peetruse Kuud ära tooma ja kui Peetrus Kuu juurde jõudis, nägi ta ehmatades, et muist kiirusid kadunud on. Ta arvas kohe, et ega muud ei varastanud, kui vanapoiss ja Peetrusel põlnud aega teda taga ajama minna. Vanataat noomis Kuud tema kange eksituse pärast. Sellest ajast saadik jäi kuule see mood, et ta kasvab ja kahaneb, vahest kaua aega paistab ja mõni öö mitte sugugi. Siis korjab ta oma kiirusi, mis Vanapagan temalt ära varastas, tagasi. Järva-Jaani kihelkonnast Ahula vallast Juula Tominga suust.

E 5376/7 < Ambla khk < Järva-Madise khk, Ahula v. - Karp Kuusik < Juula Toming (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaks venda Kord elanud kaks tugeva jõuga venda. Teise nimi olnud Tõll, teise nimi Leiger. Nad elanud teineteisest kaunis kaugel ja suur lai meri olnud nende vahel. Kui nad teineteist vaatamas käinud, olnud neil suur palk kepiks käe ja õllevaat taskus. Nad läinud otsekohe merest läbi, aga vesi ei ole kaugemale ulatanud kui niuetest saadik. Kui Tõll leent keetnud, käinud ta teinepool merd venna juures kapsapäid toomas. Kui leemepada keenud, olnud ta juba tagasi. Sõja ajal tulnud vaendlased korra Tõlli pere ligidale. Siis läinud ta neile vasta, suur pikk palk seljas. Vaendlased jooksnud Tõllu nähes kohe minema, siis võtnud Tõll suure tõllaratta ja visanud neile järele, ja ratas jooksnud üheksa versta ühe joonega edasi. Kui ta surema hakanud, siis on ta ütelnud: "Matke mind mu rohuaeda ja kui sõda tuleb ja teie vasta panna ei jõua, siis hüüdke mind hauast ülesse, küll ma siis teil appi tulen." Pärast Tõlli surma läinud aga ta lapselapsed koeruse pärast Tõlli hauale ja hüüdnud: "Tõll, Tõll, tõuse üles, sõda õues!" Tõll tõstnud kohe pea hauast ülesse ja vaadanud ringi, aga et ta midagi põle näinud, siis vihastanud ta ja põle lubanud enam ilmaski appi tulla. Ja on uueste oma pea maha pannud ja puhkab tänapäevani. Juula Tominga suust.

E 5386 < Ambla khk. < Järva-Madise khk., Ahula v. - Karp Kuusik < Mart Sui (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lausumisest Lausujad olid enamiste vanad naised, sagedast ka mehed. Lausuja andis igaühe haiguse vastu abi, olgu loomadele ehk inimestele. Haige koha peale, mida lausuda taheti, pandi enne sinist paberit, ja siuti punase lõngaga kinni ja loeti issameie ühe hingega ära. Kurjema haiguse ajal loeti teda* ka tagurpidi ja see aitas palju rohkem. *issameie M. Sui suust.

E 5410/1 (1) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vägev töö Endsel ajal käinud vanapagan kõik tööd ja tallitused läbi ning uurinud tööde tulu ja kasu. Ka selle reisiga tulnud ta ka laeva peale ja vaatan kiites, et laevameestel kõige parem elu olle. Mehed aga ajanud vastu ja käskinud vanat ennast tükkikest sest tööst katsuda. Nad raiunud laevale augu põhja ja käskinud vanat nüüd pumpa tõmbama minna. Vanake tõmbanud juba nenda, et higi rohkem olnud kui seda vett, mida ta välja pumpanud. Siiski aga mitte laeva kuivaks ei ole saand. Nüüd seda nähes, et tema jõud otsa lõpma hakanud, võtnud ta oma viimase tossu kokku ja tõmbanud nenda, et kalad läbi augu laeva tulnud. Vana jõud lõpnud otsa, kukkunud maha ja minestanud ära. Laevamehed aga pannud põhja raiutud augu kinni ja pumpanud laeva peris tühjaks. Vanake toibunud, ajanud püsti ja näinud, et laev kuiv olnud, mida tema mitte ei ole jõudnud teha. Ta läinud laevameeste juurde ja ütlen: "Tänasest päevast laevamehed ilma patuta." Ise aga hüpanud üle parda sisse ja kadunud vetesängi. Nüüd sest ajast on kaks tähendust maha jäenud. Esimeseks, tema kangest pumpamisest on merelained saanud, kus enne ilus libe vesi virvendas ja teiseks, et ta laevameeste pattu on läbi enese raske töö maha jätnud.

E 5416/9 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Mt. 1130 Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanamehe õnn Pereisa läinud juba vanaks ega pole enam tööd jõudnud teha. Teda saadetud aasale lammaste karja. Vanakesel läinud aeg karjas liig igavaks. Ta võtnud taskust linapio välja, istunud jõekalda peale ja hakanud paslapaela keerutama. Ta keerutanud juba ühe paela valmis ja hakanud teist keerutama. Äkesti püstnud aga üks mees pea jõeveest välja ja küsinud: "Vanake, mis asja sina siin teed?" "Mis ma siin teen, tee suuremat midagi, vaid keerutan paela ja tahan seda jõge kinni (kokku) vedada." Jõemees kohe paluma: "Ole va hea mees ja ära tee seda mitte, sest meid on siin jões liiga palju." Vanake vastu: "Jah, mis ma võin teha, mul on käsk antud, et ma teda pean kokku vedama ja kui ma nüüd seda tegemata jätan, siis on asjad halvaste." Jõemees aga mesimeelel paluma: "Ole va hea attikene ja jätta seda tegemata. Ma maksan sulle kõik ära, mis sa aga tahad." "No ju siis võib ta sedasi jäeda, kui sa mulle mütsitäie kulda tood, siis kui ma hoome karja tulen." "Jah, saad küll, aga pea oma sõna," vastanud jõemees, ise kadun aga ära. Vanakene läinud õhtul kodu, ega pole teistele sest midagi rääkinud. Teisel homikul läinud vanakene jälle karja, võtnud aga labida ligi. Jõeaasale jõudes kaebanud ta ühe suure augu täis, nõndasama jämeda kui mütsi. Kui auk valmis saanud, pannud vanakene oma mütsi sinna peale, lõiganud aga mütsipõhja alt ära. Kui kõik korras olnud, oodanud ta jõemeest hulga hiilgava kullaga. Natukese ootamise peale tulnud jõemees sinna ja puistanud enese taskust kulla mehe mütsi sisse. Kuld keerlenud ja kadunud varsti ära, ainult üks tükike jäenud mütsi põhja hiilgama. "Ega veel minu müts täis pole, minge ja tooge veel, kuni müts täis saab." Jõemees kodu kõmpima, vanake aga naernud taga järele. Varsti tulnud jälle jõemees ja kannud kullakotti selgas, mehe mütsi juurde jõudes kallanud ta koti sees oleva kulla mütsi sisse. Kuld keerlenud ja kadunud. Müts olnud alles poolel. "Jõemeheke, minge tooge aga veel, ega müts täis pole ja kui ei taha tuua, siis tõmban jõe kokku." Jõemees haledaste kaebama: "Oh heldeke, nüüd pean ma oma kulla kõik ära tooma," ise aga kõmpinud kodu poole. Vanake aga naernud tagantjärele. Varsti tulnud jõemees tagasi ja kallanud oma viimse kulla mütsi sisse. Nüüd alles saanud müts täis. Jõemees olnud väga kurb, siiski aga jälle rõõmus, et nüüd jõgi kokku vedamata jäeb. Ta jätnud vanakese jumalaga ja läinud jõevette. Vanamees ajanud lambad kodo, ise võtnud kodunt vana vankri, pannud hobuse ette ja paar suurt kotti peale. Teised küsinud: "Vanaisa, mis sa nüüd metsast tooma lähed?" "Ei midagi, pidin mõned puud kodu põletamiseks tooma." Ta läinud metsa, vedanud kulla kottidega vankri peale ja toonud kodu. Õuest aga hüidnud poega, et see tuast appi tuleks ja kullakotid tuppa aitaks tuua. Poeg aidanud kotid tuppa tuua. Kui isa aga kotid aavanud, ehmatanud kõik ära. Nüüd olnud nad korraga väga rikkad.

E 5420 (4) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutt Kord läinud üks mees jaanipäe ööse teed mööda. Äkesti näinud aga, et üks vanamees tee ligi tule ääres sojutanud. Mees läin sinna juurde ja küsinud piibu peale tuld. Mees aga võtnud ilma sõna lausumata ereda tulesüe ja pannud mehe piibu peale. Mees tänanud ja läinud kodu. Homiku hakanud piipu vaatama ja leidnud, et piip kulda täis olnud. Nüüd saanud ta aru, et see vanapagan olnud, kes temal tule asemel kulda piibusse pannud nagu seda jaaniööse sagest sünnib.

E 5437 < Narva khk., Kreenholmi v. - Johan Landsmann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veenäkk Kord mänginud lapsed Virumaal Vatku mõisa maa peal oleva Viitna järve ääres. Ühe korraga tuleb järvest ilus sadulasse pandud valge hobune välja, läheb laste lähedale ja hirnub nõnda armsaste. Lapsed hakanud teda silitama, mis hobune väga armastanud, ta lakkunud laste käsi ja lasknud viimaks põlvili. Lapsed hakanud hobuse selga ronima. Ühele lapsele ei ole enam ruumi jäänud, see ütelnud: "Laske mina lähen näki nägarate peale." Seda kuuldes raputanud valge hobune kõik lapsed seljast maha ja karganud hirnudes järve tagasi, siis saanud lapsed aru, et hobune muud ei olnud, kui veenäkk.

E 5442/3 (2) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisabet Torpann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hundi tarkus Üks kord oli üks mees õitsis. Ta oli tule maha teinud, nüüd juhtus hunt sinna mehe juure tulema, sest hunt ei julge siis inimest murda tule valgel, sellepärast tahtis tema tuld ära kustutada. Ja nüüd läks tema ühe oja juure ja kastsi saba vee sisse ja mõtles sellega tuld ära kustutada. Nii kaua käis nüüd tema, kui sai tule ära kustutanud. Selle vahe sees võttis mees riided seljast ära, toppis õlgi täis ja ronis puu otsa, ja nüüd võttis hunt õlgedega täistopitud riided ja pani metsa minema. Aga mees naeris puu otsas, et oma elu oli hundi käest ära peastnud.

E 5443/4 (4) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisabet Torpann (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Naene mehe päestja Ükskord mees leidis metsast ussikuninga krooni, aga see ussikuningas saatis temale käsku teda oma juure tulla, et ta ei pidanud mitte sööma, aga mees sõi ikka ja läks nüüd tema juure. Ussikuningas ütles: "Ma muidu võtaksin küll sind vastu, aga sa oled söönud, mine tagasi ja tule homme hommiku minu juurde." Mees tuli ussikuninga juure, aga oli jälle söönud. Ussikuningas saatis teda jälle kodu. Nüüd läks tema ja ei söönud, ukse pealt hüüdis naene meest tagasi ja tegi mehele selja taha leivataignaga risti, nüüd läks mees. Ussikuningas ütles: "Naene on sulle taignase kätega risti selga teinud, nüüd sa oled, sinu naene sind peastnud." Ussikuningas puhus pasunaga, mille peale tuhat ussisid sinna tuli. Tema viskas ühe kännu sinna sisse, see känd oli vähe ajaga puruks tehtud. Ussikuningas ütles: "Vaata nenda oleksid sina saand puruks tehtud, kui sul risti ei oleks seljas olnud. Nüüd on sinu naene sind peastnud."

E 5444 (5) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisbet Tarpam (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Naeru pärast surmahirmus Üks kord läks mees metsa ja leidis hundipesa. Ta pani pesa põlema ja mõtles, et saab näha, mis nüüd sünnib, kui vana hunt kodu tuleb. Ja ise läks puu otsa. Nüüd tuli hunt kodu ja nägi, et pesa põles, kastis saba jälle vee sisse ja pritsis tule peale. Kui tuli hakas lõpema, aga mees, kes puu otsas, ei saanud naeru kinni pidada. Hunt kuulis ja nägi meest puu otsas, tema hakkas puud katki närima. Kui puu hakkas juba liikuma ja tahtis maha kukkuda, mees hakkas karjuma ja hüüdis inimesi appi ja inimesed tulivad appi ja hunt läks minema.

E 5444/5 (6) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisabet Torpann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hundi toit Kolm meest läksivad reht peksma ja kuulsivad huntide ulgumist. Nemad hakkasivad isekeskes rääkima, et hundid paluvad taevast toitu. Üks mees neist läks vaatama suure puu taha, et mis toitu neile taevast visatakse. Need olivad nii kui pilvetükid ja nende juures põesa taga seisis nende karjane, nägi, et üks hunt ilma jäi ja ütles temale: "Vaata, sinu jagu on seal puu taga." Kui mees seda kuulis, ronis tema puu otsa, et hunt kätte ei pidanud saama, Hunt tuli puu alla ja hakkas puujuuri katki närima. Temale tulid veel teised hundid appi ja peagi kõikus puu ja lubas oma kaitsealust pea nende kätte anda. Mehel ei jäenud muud nõu üle, kui abi karjuma hakata, mil peamehed rehe juurest appi tulid ja teda surmast peastsid.

E 5446/7 (9) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisabet Torpann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutt Ükskord läksivad lapsed merele ujuma ja kui nad tagasi tulid, siis ühe lapse riiete peal oli uss. See uss ütles: "Mina ei lähä enni mitte siit ära, kui sa mulle naeseks lubad tulla." Lapsukene lubas tulla. Mõtles: "Kui mina kodu lähen, siis lähen ma tema eest ära, kui tema mind võttama aasta pärast tuleb." Aasta sai mööda läind, tuli uss lapsukese järele ja tahtis teda omale naeseks. Enne seda, ema saatis tütre pingi alla peitu, et kui uss tuleb, siis ei leia tütart mitte. Uss tuli ja nägi tütre pingi alt ja viis teda nüüd enesega ühes. Nemad läksivad vee alla. Temal oli seal hea elu ja kui mõni aasta sai mööda läind, tahtis tema kodu vanemaid vaatama minna ja uss viis teda vee alt ära ja õpetas temale sõnad, kellega tema võis tagasi saada (sest see uss oli vee all inimene). Kui nüüd tütar kodu läks, ei tahtnud tema mitte, et tema tütrel niisugune mees pidi olema. Tütar rääkis need sõnad emale, kellega tema jälle sinna tagasi saab. Ema võttis kirve ja läks mere ääre ja rääkis nenda, kuda tütar pidi rääkima, siis tuli pani uss oma pea välja, ema lõi kirvega pea otsast ära ja läks ise kodu. Kui nüüd tütar tagasi minema hakkas, nägi tema, et vesi oli kõik vereks saanud, siis hakkasid nemad oma isada leinama, ja ühe lapse pani pääsukeseks, et tema pidi lauluga leinama oma isada. Teise pani mustaksräästaks, ta kandis mustasulest kuube. Tema ise hulkus mööda ilma ja tuletas meele oma meest. Ots.

E 5447 (10) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisabet Torpann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutt Ükskord suri üks naene ära. Peale selle hakkas surija kodu käima, kodu kolas ja otsis kõik kohad läbi. Ühekorra tuli jälle ja hakkas saunast tea mis otsima. Mees läks salaja saunaaknast vaatama. Naene loopis parandalaudu ja otsis ja otsis. Viimaks küsis mees: "Noh, vana Leenu, mida sina siin teed?" "Otsin oma vana kadakast keppi," vastas naene ja läks minema, ei tulnud enam millagi tagasi. Ots.

E 5452/3 (8) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisabet Torpann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jutt Ükskord oli üks kuri härra, tema oli väga rikas. Kui tema surema hakkas, siis kartas tema ise, et kodu käima hakkab, kutsus kutsari oma juure ja lubas temale kõik oma varanduse ja õpetas, et kui haud saab kinni aetud ja matjad haua juurest ära hakkavad tulema, siis astu parema jala kannaga kolm kord risti ääre ja ütle: "Seisao sa siin igaveste." Kus Hansuke selle suure heameelega, et kõik varanduse omale saab, seda meeles pidas. Tema tallas suure kiirega kolm korda pahema jala kannaga ja ütles: "Seisa sa siin seitse aastat." Heakene küll, sai seitse aastat mööda läind, sõitis Hans üksi läbi pimeda metsa. Südaöö ajal hakkas hobune norskama, ei läind kudagi moodi enam edasi. Hans tuli vankrilt maha, vaatas, et tema endine härra seisis tee peal ees. Ta küsis Hansu käest oma raha ja ähvardas Hansu tappa. Hans oli kangesti ehmatand ja palus armu, aga härra käskis vait olla ja tule maha, et Hansu tules ära põletada. Hans tegi vähäavale tule maha ja palus ikka jumalat, et see temale abi saadaks. "Mis sa nii kaua mängid?" kisendas härra, küsis Hansu käest kirvest, sest Hansul oli kirves kaasas. Ta käskis kirvest vastu kive teravaks ihuda, et siis sellega harki raiuda, kellega Hansu tule panna. Hans tõi vankrilt kirve ja hakkas kirvest teritamise asemel vasta kive nürimaks hõeruma ja õhkas südamest, et jumal temale kudagi moodi abi saadaks. "Proovi, kas kirves on terav," ütles härra ja näitas Hansule ühe suure jämeda puu ja käskis selle maha raiuda. Hans proovis ja ütles, et kirves on veel nüri ja hakkas veel kirvest rohkem nüritama. "Saab küll," ütles härra, "raiu puu maha, mul ei ole sinuga palju aega." Hans hakkas raiuma, ei saa ega saa. "Too sii kirves," kisendas härra, "ma raiun ise." Hans andis hirmuga kirve härra kätte, mõtles, et kui aega viidan, läheb südaöö aeg mööda, siis ikka ehk täna härrast lahti saan. Härra raius puu mõne hoobiga maha ja käskis siis Hansu puu otsa teravaks teha. Hans raius ja õhkas. Ühe korraga oli suur kohin kuulda, Püha Jüri oma kuitsikatega oli Hansule appi tulnud just parajast siis, kui härra hakkas puud Hansust läbi toppima, jõudasid nad sinne, kargasid härra kallale, sõid tema ära. Ei jäänud midagi muud järele, kui sinine suits. Hans tänas südamest Püha Jürida, et see teda peastnud oli.

E 5454 (2) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veisjärv (Karksi kihelkonnas, Karksi vallas. Umbes 4 versta pitk, 2 versta lai.) Muinasjutt pajatab. Kord olla üks suur saks kodust ära sõitnud ja kindad kodu unustanud. Sõitnud kinnastele järele ja näinud kuda vesi tullu, saanud kindad ära võtta ja hakanud hobustega aeama. Palju veiseid (karielajaid) olla sinna ära uppunud ja sest saanud järvel nimeks Veisjärv.

E 5456 (6) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Savimäe Sel ajal, kui Karksi loss ehitatud saanud, olnud sääl kohas, kus praegu Pöögle Savimäe talu seisab, suur kivilööv, kus telliskivid tehtud saanud, mis lossi ehituseks pruugitud. Kivide ehitamise platsile toimendamine sündinud sedaviisi: Savimäelt kuni Lossimäele olnud inimesed ükstõise kõrva ritta säetud, nii tihedalt, et üks ulatanud kivi teise kätte andma. Lossimäelt Savimäele on viis versta. Imetajanaistele antud aega tütarlapsi üks kord ja poeglapsi kaks korda päevas imetada. Teine sarnane kivilööv olnud sääl, kus praegu Morna Löövi talu. Sääl lähedal on ka üks väike oja, keda rahvas Orja ojaks hüüab. Oja kaldal seisnud alles hiljuti orjaiste, mis üks istmetaoline kivi olnud. Kivi olla Morna mõisa viitud. Muistejutt räägib: Karksi lossi ehitamise juures olla Morna rahvas väga laisad olnud, sellepärast olla neid kibuvitstega peksetud, siis olla rahvas orjaistme külma kivi pääl peksetud kohtasi jahutamas käinud.

E 5457/8 (1) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (?) Mt 752 Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuidas vanarahvas rääkivat, olla juutidel ühe iseäraline Almoti raamat, kus palju lugemisi Jeesusest ja tema jüngritest sees olla ja mis palju paksem olla kui suur Piibel. Niisugumasest Almuti raamatust olla ka mõned käsikirjad eesti keelese käsikirja ümbre kirjutatud ja olla üks neid käsikirju Võru kreisis Moisekatsi valla talumehel käes ja teine teadavast siin Ouduva kreisis Jussinke mõisa rentniku käes, mille hulkas ka üks järgmine jutt seista. Kõrd olnuvad Jeesus ja Peetrus jala teed käimas ja jkui nad ohtal hiljo öömajale palunuvad, ei lasknud esimene ega teine talupoeg neid mitte mikist palve peale sisse. Nad läinuvad edasi kolmantama talupoja juure ja palunuvad ka siin öömajale laske. esite pandnud talupoeg kangeste vastu, aga kui temal meele tulnud, et temal homikul reho peksa saab ja et selle apiks ka öömajalisi võib tarvitada, siis lasknud ta Jeesuse kui Peetruse sisse ja teinud sängiaseme. Homikul vara ajanud nüüd talumees võeraid ülesse ja käskinud rehele tulla. Kui aga talumees ootnud ja võerad ei tulnuvad, saanud tal süda väga täis ja ta võtnud piitsa ja hakanud sellega lüies võeraid sängist välja ajama. Peetrus, kes õhtal Jeesuse käsu peale veere poole oli heitnud, saanud mitund piitsasähvi talumehe käest. Kui siis talumees jälle rehe juure ära läinud, ütelnud Jeesus Peetrusele: "Mine nüüd sina seina poole ja mina veere poole sängi, et ka mina oma jau löökisid saan, kui peremees jälle tagasi tulep." Nii ka tehtud. Kui nüüd talupoeg jälle tagasi tulnud, arvanud ta: "On ka vaja tagumisele laisale mõni sähv anda, et kas nad saavad sängist välja rehele tulema," ja andnud nüüd jälle piitsaga tagumisele. Sellega saanud Peetrus juba kaks kõrda talupoja käest piitsaga peksta, kuna Jeesus koguni ilma jäi. Nüüd ütelnud Jeesus: "Lähme siis ka meie rehele ja nad läinuvad ka." Rehe alla jõudes võtnud Jeesus pirruga tule seina vahelt ja läitanud rehelademe põlema. Kui talupoeg seda näinud, teenud ta paha näu ja hakanud Jeesust vanduma, et rehe ära põletada. Tuli aga võtnud veidikese haaval põletamist veerest ja aganad, terad, kui õled läinuvad igaüks omale poole hunikuse, vahetepeal püidnud tuli ka lau pääle küindida, mida Jeesus käskides: "Tasa, Loorts, Loorts, ära mine lau otsjale," tagasi keelnud. Nõnda saanud talupojal rehi ausasti ära peksetud ja õled, aganad kui terad omale poole kogutud ja talupojal olnud väga hää meel võeraste üle ja arvanud, et need küll väga targad mehed võisivad olla. Jeesus kui Peetrus aga läinuvad omale poole teele. Teisel homikul, kui talumees jälle rehelademe rehe alla välja ajanud, arvanud ta, küllap minagist nõnda võin teha ja tulega oma rehi ära peksa. Ka tema võtnud nüüd seina vahelt pirruga tule ja pistnud lademe veerest rehele sisse. Tuli hakanud esite ka küll veidikese veerest peale, aga kui see kaugemale lademe sisse jõudnud, hakanud leegid lau otsale ülesse minema. Siin ütelnud talumees nagu Jeesuskist vagaselt: "Tasa, Loorits, Loorits, ära mine lau otsale," aga kõik ei aidand midagist. Tuli läinud lauotsale ja veel pärast ka katusele ja põletanud kõik rehe ja vilja ühtlasi maani maha. Seepeale olla talupoeg jälle võeraid öömajalisi vandunud, et niisugumast proomi andnud ja ise omale poole läinuvad. Jutustanud Jakob Tamm.

E 5459 (8) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
On veel mets kevadil vitsaraagus ja kägu juba kuuldaval, siis olla see õnnelise vilja-aasta täht, sest "vitsast kägu on viljaline."

E 5459 (10) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui aga kägu siis kuulub, kui juba mets pakatamas, siis olla see juba viljaikalduse ettetähendus, sest: "Urba tuleb ohukägu."

E 5460 (11) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Arvatakse siis, et kui juba kevadi varajalt tulema algab, päev sooja ja teine külma on ja sellega ka pikkamisi urvad pakatama hakkavad ja kägu ka pika ajutise sooja peale suu lahti teeb, siis on looduse väel mets ühtlasi pakatamas ja kägu kuukumas. Kuna pikaline kevadi tulek õiget viljarikast suve ei too, siis on muidugi kägu looduse käsu ühes oleja, kust rahvas viimselt ettetähentuist on omandanuvat ja ühest põlvest mälestuse kombel edasi kannavad.

E 5460 (12) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Arvatakse veel, et kui kägu varemalt kuukuma ei hakka, kui juba puud lehele löövad, siis saada eesolev suvi täitsa viljaikaldav, sest "lehte tuleb, on leinakägu."

E 5465/7 (1) < Ambla khk., Ambla v., Jootme m. - Joosep Neublau (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tugev karjane Ühe korra oli üks külakarjane, kellel nii palju rammo oli, et lehma sabast kinni võttis ja üle jõe viskas. "See ammet ei sünni minusuguselle mehele mitte, et üks karjane olla, vaid mina pean minema mööda maadilma rändama ja oma vastast rammumeest otsima." Nii ka sündis. Karjane astub teele ja isi laulab: "Mina mees kui metsapulli, Aro Hanso halli sõnni, see oli kange kaevlemaie, mõisa pulli puistamaie, valla härgi vapustama, kihelkonda kergitama." Kauaaegse rändamise järel leidis ta viimaks ühe toreda maja suurest metsalaanest. Ta läks senna sisse, kus üks suur vanamoor, kelle sarnast karjane omas elus veel ep ole näinud, parajast leent keetis ühe põhjatuma suure katla sees. "Noh, pojuke, mis tarvis on?" küsib vanamoor. "Mina olen üks rammumees ja otsin enesele vastast," oli karjatse vastus. "Kas elad siin üksi või on sul siin teisi seltsilisi?" "Minul on küll kaks poega, aga neid kumbagi pole kodu. Kui sul aega on, siis võid oodata, nad saavad varssi kodu jõudma, siis võid neile oma asja teadustada." "Kus nad siis läksivad?" "Nad läksivad Soomemaalt veskit tooma. Kui sul aeg igavaks lähäb neid ootes, siis tule heida seia minu poegade sängi puhkama, küllap nad saavad varssi tulema." Karjane heitis sängi pikali ja mõtles: "Pagan teab, mitu meest siin sees magab, et ta nii koletu suur on, ja teisi sellesarnatsid näikse veel tükki kolm olema. Ja see suur vanamoori-kolakas, kas tema pojad peaksivad ka nii suured olema; siis on nende meestega võimata rammu katsuma hakata." "Tule välja, rammumees!" hüüab vanamoor. "Minu pojad näikse juba tulema." Seal vaatab karjane suurte meeste kogusid, mis kui metsakuused eemalt paistavad. Teisel kaks veskikivi seljas ja püstvõlv kepiks käes, ja teisel veski kere seljas. Poisid panivad veskivärgid seljast õue peale maha ja läksivad tuppa. Seal silmasivad nad võerast meest ja küsisivad: "Mis see poiss siit otsib?" "See on üks suur rammumees ja otsib teist rammumeest," ütleb vanamoor. Karjane ise värises hirmu pärast, et ei saand sõnagi suust välja. "Tulge sööma, pojad, ja kutsuge külamees ka sööma, siis jaksate pärast rammu katsuda!" hüüdis vanamoor. Mehed istusivad kolmekeste lauda, vanamoor toob iga mehele toobritäie leent ette ja siis tegu leibu ja ämbritäis samblaid. Vanamoori pojad sõivad samblaid suure ahnusega sööma alla ja siis hakkasivad leivale ja leemele õigust mõistma. Karjane võttis ka näpuga samblaid, näris ja neelas, aga ei tahtnud kõrist alla minna, ja tegi varssi lõpetust. Aga vanamoori pojad sõivad laualt viimase kui raasukese ära. "Ei meie toit passind külalisele sugugi, vist suur rammo täidab so kõhu täis," pilkas vanamoor karjast. Karjane ehk oleks mõne lusikatäie võtnud, aga mis sa teed, ei jäksand lusikat ühe käega tõsta, ja sõrmed ei ulatanud ümber lusikavarre; muudkui pidi häbi pärast söömist lõpetama. Seal kukkus vanema poja lusikas käest maha ja kästi rammumeest lusikat maast üles võtta. Suure vaevaga sai karjane lusika laua ääre peale, kus ta jälle maha kukkus ja karjatse jala kaks varvast otsast ära viis. Seal tõttas vanamoor karjatsele appi ja aitas mehikese lusikavarre alt välja. "Noh lähme nüüd rammu katsuma," ütles vanem poeg. Rammumees ägas ja aietas, et: "Las täna jääb võitlemine järele, sest mul teeb jalg hirmus haiget, olgu homme hommiku." "Olgu siis, kudas sa tahad." Siis heideti magama. Vanem poeg heitis üksipäine teinepoole seina ääre sängi ja noorem poeg ja karjane heitsivad teise sängi. Karjane õhkas ja mõtles, kudas siit põrgupesast peaseb, sest uni oli kui luuaga ta silmist pühitud. Vanamoori pojad norskasivad, nii et seinad värisesivad. Korraga käis üks kole pauk ja karjane kadus oma asemelt, sest noorema venna püksituule prunt oli korraga eest ära karganud ja karjatse vanema venna juure viskanud. Sealt kargas ta jälle vanema venna püksituule pakatusel noorema juure tagasi. Nüüd loopisivad vennaksed karjast tagumise otsa tuulega, nii et ta viimaks tuule rambimisel põrandale maha kukkus. Kui ta seal juba pisut toibuma hakkas, siis kolas ta kõik urked ja augud läbi, et kust ta võiks välja peaseda. Viimaks leidis ta ühe renni ja hakkas sealt välja ronima. Aga mehike jäi renni prahi sisse kinni, et ei saa enam edasi ega tagasi. "Ja nüüd on mo ots ommetigi käes", mõtles ta. Aga seal tuli korraga abi. Vanamoor oli ööse oma asja läinud rennile ajama, ja soe märjuke oli karjatse rennist peastnud. - Õnneks oli, et karjane tubli ujuja oli, nii sai ta õnnelikult sealt majast putkama. Karjane andis hoolega jalgadele tuld, et sealt põrguliste pesast oli veel peasenud. Hommiku pääva tõusu ajal nägi ta kaks suurt kogu enese järel tulevat. Ta arvas need kohe vanamoori poegadeks, kes teda taga tulivad ajama. Pea olivad nad juba karjatse kannul, kui tal, märjal mehikesel, veel parajal ajal abi tuli. Kalevipoeg oli juhtunud ka seda teed käima ja tuli parajaste karjatsele vastu. Kui ta oli kuulda saanud, kudas lood seisivad, siis pistis ta karjatse oma püksitasku varjule ja isi astus põrgupoistega rammu katsuma. Tal oli kaksteistkümme tosinat saelaudu seljas, need peksis ta kõik puruks, aga võitu ei saanud ta veelgi. Siis võttis ta maast põllukäsnasi ja hakkas nendega loopima; kuid viimaks ei jäänd põrgupoistest muud järele, kui natuke sinist vett. Siis pistis ta käe püksitasku ja leidis karjatse sealt. "Ma tahan sulle natuke hirmu anda, et sa enam niisuguse lolli mõtte peale ei tule". Ja võttis ühe jämeda ihukarva ja suges sellega karjatse kere täis ja saatis karjatse oma vana ameti peale jälle tagasi, kus ta karjas käies oma valu veel praegu mäletab. Rahvasuust korjanud J. Neublau.

E 5490/1 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Mari Räitsak (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahaauk Keegi mees kuulnud, et jaanipäeva öösel peab rahaaugu tuld nägema, kui uue maja põhjapoolest unkast välja vaatad. Ta läinud jaanipäeva õhtal unkasse, vahtinud, näinudki sinist tuld, kus ääres kaks kogu istunud. Ruttu roninud tema lakast maha ja läinud senna kohta, kus tuld näinud. Pole seal aga midagi näinud. Arvanud heaks targa käest nõu küsida, kuida varandust kätte saaks. Leidnud ühe tubli targa, see andnud hea õpetuse: "Tuleval jaanilaupäeva öösel mine jälle unkasse. Kui tuld näed, siis viska kolm kivi sinna poole ja ütle iga kord: "Pool mulle, pool mua alla!" Siis võid julgeste minna ja raha ära tuua. Tagasi ei tohi sa ära tulles vaadata ega midagi karta, siis juhtub õnnetus." Mees teinud targa õpetuse järele: läinud, kivid taskus, lakka, vaatanud unkast, näinud tuld. Näinud selgeste, kuda kaks punast koera tule ääres istunud, suur kuld-ja hõberaha hunnik kahe vahel. Mehel tõusnud suur rahaahnus südamesse, viskanud kivid sinna poole ja ütelnud ise iga kord: "Kõik mulle!" Võtnud siis suure koti ja läinud varandust ära tooma. Leidnudki suure hunniku raha ja sinise tule. Ajanud poole raha kotti, koeri pole nähagi olnud. Tahtnud veel võtta, juba koerad tulnudki. Suur hakkide kari lendanud vihisedes mehe pea ümber ja karjunud ikka: "Küll! Küll!" Mees pole aga suures ahnuses kuulanud, ajanud kõik raha kotti ehk küll tark käskinud poole mua alla lubada. Rükkinud koti siis suure vaevaga selga ja tahtnud minema hakata. Äkitselt karganud koerad mehe kallale ja kiskunud teda nii rängaste, et pidanud rahakoti maha viskama ja ära jooksma. Tulnud mees siis hommiku, ehk küll kiskumisest haige, tagasi. Pole enam raha kotis olnud, tühi kott olnud aga maas. Mees olnud mitu päeva haige, kahju olnud suur, aga oma ahnuse süü.

E 5491/3 (7) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Unes juhatatud rahaauk Ühele mehele juhatatud unes: "Tõuse silmapilk ülesse ja mine nendesamaste riietega, mis sul seljas on, väljale. Võta kabli ühes ja tõmba kolm korda suure kivi põhja poolt äärest kabliga. sa leiad siis sealt rahapoti. Too see ilma tagasi vaatamata ära, anna pool osa vaestele, pool tarvita omale." Mees tõusnud ülesse, läinud välja vaatama. Kange külm tuul puhunud, vihma sadanud ja öö olnud kottpime. Mees arvanud kuuldud juttu unenäuks, läinud tuppa ja heitnud jälle magama. Silmad pole veel kinni vajunudki, juba kästud teda jälle nendesama sõnadega väljale minema hakata ja rahapott kaasa tuua. Mees tõusnud nüüd ülese, võtnud kabli ja läinud väljale. Leidnudki rahapoti ja viinud kodu. Olnud seal hõbedad ja kulda, nii et mees ühe korraga rikkaks saanud. Mees ostnud juba selle rahaga omale silku ja kartulid, pole aga vaestele lubanud midagi anda. Järgmisel ööl kuulnud mees rehe all, kus ta varanduse ära peitnud, suurt müra. Tahtnud vaatama minna, pole aga saanud ülesse tõustagi, hoitud nagu salaväega sängis kinni. Hommiku läinud vaatama, pole enam raha olnud, väravad ja uksed olnud niisama kinni nagu õhta pannud. Silgud olnud tündres pajulehtedeks muutnud, kuna kartuliste asemel kotis männakäbid olnud. See olnud selle trahviks, et mees mitte poolt varandust pole vaestele andnud. Küll käinud mees ööseti kivi ääres kabliga kraapimas, pole aga midagi leidnud. August Hintzenbergi suust.

E 5528/2 (7) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Joosep Neublau (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Salakirjaga lind Ühel mõisnikul olnud kokk, kes osav olnud lindusid laskma. Iga kord, kui tema jahil käinud, tulnud tema suure saagiga koju. Kord saatnud mõisnik jälle teda metsa lindusid tooma. Kokk läinud, käinud ja vaadanud, pole aga teisel jahiõnne olnud. Mõne linnu ikka näinud ka, aga need olnud nii arad, et pole ligigi lasknud. Juba jõudnud õhtu ja kokk hakanud kirudes ja vandudes kodu poole minema. Näinud korraga veikest kullakarvalist lindu puuoksal lendama. Kokk pole esteks lindu palju tähelegi pannud, kui aga lind ikka temale järele lendanud, saanud tema meel pahaseks. Ta pannud püssi palge, sihtinud ja lasknud linnu maha. Pidanud esteks tühjakese sinnasamasse jätma, kui aga näinud, et lind ilus kullakarvaline on, võtnud teda kaasa. Koju jõudes jutustanud peremehele (mõisnikule) oma õnnetust, et tema pole jahil lindusid saanud. Andnud siis selle kullakarva linnu mõisniku kätte. Mõisnik vaadanud ja näinud, et linnul tiiva all liha sees kiri olnud. Hakanud seda uurima ja leidnud järgmise kirja: "Kes minu parema tiiva sööb, saab kuningaks, kes pahema, see saab vürstiks." Mõisnikul olnud seda lugedes hea meel. Ta andnud kokale kõva käsu lindu ära tappa ja ilma, et ise maitseks temale ülesse tuua. Andnud kokale kingitustki. Kokk praadinud linnu ära. Pannud linnu siis nii kauaks, kui herra praadi nõuab köögikappi. Koka pojad, kes koolis käinud, tulnud kodu. Nende kõhud olnud tühjad, tõtanud teised kohe kapi kallale vaatama, kas kedagi suhu pistet seal oleks, mis herrast üle jäänud. Vaadanud, üks üsna veikene lind olnud seal. "Vaata," ütelnud vanem nooremale, "isa ongi selle meie tarvis küpsetanud!" Võtnud nua ja leikanud linnu pooleks, parema poole omale ja pahema poole vennale. Kokk tulnud parajaste siis kööki, kui poistel juba viimased suutäied suus olnud. Ta ehmatanud väga ära, kui näinud, et pojad härra jaoks praetud prae ära söönud. Mis nüüd heaks nõuks võtta? Kokk võtnud kohe püssi ja läinud õue. Varblaseparv olnud õue peal. Kokk paugatanud nende sekka ja mitu tükki jäänud sirakile. Kokk võtnud ühe, kitkunud suled seljast ära ja hakanud varblast praadima. Saanud parajaste praetud, kui juba härra lindu nõudnud. Kokk viinud linnu härra kätte. Herra saatnud koka minema, kutsunud siis oma mõlemad pojad sinna. Rääkinud neile seda, et sellest linnust sööjad ükskord kuningaks ja vürstiks saavad. Leikanud siis varblase, keda tema endiseks linnuks pidanud, pooleks, nii et teine tiivas teise poole külge jäänud. Andnud siis parema poole vanemale, pahema nooremale vennale. Kokapojad, kes koolis käinud, jõudnud endi õppimisega imevirgaste edasi, kuna mõisniku pojad niisama visaste edasi jõudnud nagu ennegi. Nii läinud mitu aastat mööda. Mõisnik pole sugugi teadnud, et kokk ükskord linnud ümber vahetas. Sealtmaa kuningal olnud üks imeilus, aga iseäraliste kombetega tütar. Temal käinud palju kosilasi, aga tema pole ühtegi neist vastu võtnud. Tema nõudnud oma kosilastelt osavust, kuna need jälle endi rikkuse peale lootnud. Ta lasknud ühe targa eide enesele ühe iseäraliku küündla teha. See, kes selle küündla nii oleks näinud ära puhuda, et taht pärast kustumist enam ei suitse, oleks kuningatütre enesele saanud. Küll käis nüüd küündla puhujaid. Igaüks lootis kuningatütart enesele saama. Ühel pääval läks mõisniku poeg ja ka koka poeg endi õnne katsuma. Nooremad pojad jäivad koju. Puhujaid oli kuningakojas suur hulk, kes korra järele küünalt puhumas käisivad. Koka poeg pani tähele, et sellel, kes küündla äkitselt pauhti ära puhus, taht veel tüki aega suitses, kuna teistel, kes tuld pikkamisi puhudes kustutasid, palju vähem suitses. Mõisniku poeg sammus julgeste, kui kord tema kätte tuli, küündla juurde, puhus, tuli kustus, aga taht suitses edasi. Nüüd läks koka poeg. Mõisniku sugust nehed vahtisivad irvitades teda, otsekui oleksivad tahtnud ütelda: "Mis see hilpharakas tahab?" Koka poeg astus julgeste küündla juurde. Puhus esiteks pikkamisi, siis ikka kõvemini, kõvemini kunni tuli kustus. Mitte suitsu märkigi ei tõusnud tahist. Kuningatütar langes kohe koka pojale kaela. "Sina oskasid seda, mis paljud teised ei osanud. Sina piad minule meheks saama." Nii sai koka vanem poeg kuningaks. Oma venna tõstis tema vürstiks. Nii läks linnukirja kuulutus täide. J. Neublau suust.

E 5532/3 (8) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hinzenberg (1893) Mj 1157+US Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tubakale nime panemine Ennevanast pole tubakal õiget nime olnud. Teda hüütud mitme nimega: piibulehed, piiburohi, suitsetamise lehed ja ainult seda teatud, et vanapagan ise neid lehti rahvale tarvitada toonud, ja teati küll, et vanapagan küll nende lehtede nime teab, kuid pole vanapagana käest nende lehtede nime kuidagi teada saadud. Läinud üks kütt püssiga metsa. Vanakann tulnud temale vastu, hakanud kohe juttu ajama. Korraga küsinud vanapagan kütilt: "Mis asi see sinu seljas on?" Kütt tahtnud vanapaganat tüssata ja ütelnud püssi seljast võttes ja näidates: "See on uut moodi piip." Vanapagan tellinud kütti, et kütt temale ka uut moodi piibu suitsetada annaks. Lubanud kütile selle eest hulga piibulehti anda. Kütt andnud püssiotsa vanaõelusele suhu ja ütles: "Las ma ise panen tuld peale." Tõmmanud püssi lahti ja laengu vanaraugale kurku. Vanapagan kukkunud esimese ehmatusega seljale, tõusnud ülesse, sülitanud ja ütelnud: "Küll see oli kange tubakas!" Kütt läinud koju ja rääkinud kõigile, kellega kokku juhtunud, et piibulehtede päris nimi tubakas on. August Hintzenbergi suust.

E 5544 (11) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Neufeldt (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hansul ikka harvad hambad Ühel vaesel mehel kadunud hobune ära. Läinud metsa tõist taga otsima. Otsinud tüki aega, viimaks leidnud, aga hundid olnud hobuse ära murdnud, ainult kondid veel ja mõni tükk nahka, milledest mees võinud ära tunda, et need tema hobuse kondid on. Mees läinud ohkades koju poole. Korraga tulnuud põesastikust imelik krooniga mehikene tema ette: "Mis sa ohkad mees?" küsind veike mehikene. Mees rääkinud oma õnnetust, et hundid tema hobuse ära murdnud. Veike mehikene ütelnud: "Ära kurda, mina olen püha Jüri. Kui minu kutsikad sinule on ülekohut teinud, siis tahan mina sinule seda tasuda. Oota, las ma vilistan oma kutsikad seia." Vilistanud korra ja varsti kogunud suur kari hunta sinna. Veikene mehikene vahtinud korda mööda kõikide huntide hambaid. "Hansul ikka harvad hambad!" ütelnud tema viimaks. "Poisid võtke tema õige endile, et ta edespidi ei saaks kurja teha." Silmapilk asunud hundid ühe endi seltsimehe kallale, kiskunud tema puruks ja pannud nahka. Püha Jüri kutsunud nüüd mehe suure kuuse juure, võtnud kuuse juurikate alt suure rahakasti, andnud mehele, kes nüüd rõõmuga koju läinud. J. Neufeldti suust.

E 5548/50 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hinztenberg < Johannes Paas (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuida puuvaras metshaldjaga kimbus oli Üks ahne mees läinud jõululaupäeva öösel puid varastama. Kui tal juba koorem peal ja ta koju poole läinud, näinud tema enese ees ilmatu pitka vanamehe, kes tema hobuse suu kõrvast kinni hoidnud ja nii tema hobust edasi talutanud. Hobune vedanud nii, et vahutükid seljalt maha kukkunud. Mees löönud esteks kartma, aga pärast mõtelnud: "Mis ta ikka mulle võib teha." Aga kui ta hobuse vahtus näinud olevat, võtnud ta nõuks paar puupakku pealt lükata, et kergem hobusel vedada oleks. Aga kui mees pakud maha lükanud, näinud tema, et hobusekoorem veel raskemaks läinud. Et nad juba hea tüki kodu ligemale jõudnud, siis võtnud mees nõuks veel puid maha lükata ja need siis pärast ära tuua. Aga kui ta parajaste jälle paari puud maha lükkas, oli ta meelest, kui ei oleks tee mitte tema koduminemise tee ja hobusetalutaja vanamees paistnud mehele tumedamalt silma. Mees ei pannud sellest suuremat tähelegi. Kui hobusel koorem veelgi raske oli, lükkas mees, sest et juba koduvärava ligidal oli, veel puid maha ja jättis aga mõned veel pääle. Jälle läks tee võeramaks, kodu võeramaks ja vanamees paistis ta eel kui ilmatu kõrge udusammas. Hobuse jõud oli aga juba üsna lõppemas ja et nemad ka juba parajasti õueväravas olivad, lükkas mees veel viimased puud värava kõrva maha. Sellel silmapilgul, kui mees viimase puu maha lükkas, kadus pitk vanamees ära ja mees leidnud ennast omaks ehmatuseks järves olema, mis - nagu talle meele tuli- kuus versta ta kodust eemal oli. Oleks mees ilma puid maha lükkamata väravast sisse sõitnud, siis oleks uppunud, kuna nüid hobune ainult kõhuni vees oli. Sest äpardusest saadik ei läinud see mees iialgi enam vargale. Jõululaupääva öösene halgjaga kimbus olemine seisis tal meeles. Joh. Paasi suust O. Hintzenberg.

E 5553/5 (8) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hinztenberg < Anna Hinzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kahest kütist Elasivad külas kaks taluperemeest. Esimene oli rikas, teine vaene. Prii ajal käisivad nemad ka metsas jahi peal. Rikkal mehel oli õnn alati hea, ta tõi lindusid seljatäite viisi kodu, kuna vaene harvaste mõne sai. Üks kord, kui nemad jälle jahi peal olivad käinud, juhtusivad nemad tagasi tulles kokku. Rikkal oli, nõnda kui alati, suur kimp lindusid, kuna vaesel paar ainukest seljas olivadki. Vaene palus rikast, et see temale ka õpetaks lindusid laskma. Rikas andis tal siis järgmise nõu: "Kui sa Kristuse armulauale lähed, siis ära neela õpetajast antud palukest mitte alla, vaid hoia teda suus kuni koju tulekuni. Siis võta suust ära ja pane hoolega taskusse. Kodu võta püss, laadi rohu ja kuuliga ära. Siis mine kuskile varjulisesse kohta, kust sind keegi ei näe, kas metsa. Seal pane see palukene kännu otsa, mine siis kännust kolm korda kolm sammu eemale ja lase siis püssiga ilma kordagi tagasi vaatamata kolm korda kännu pihta. Siis on püss tubli ja laseb iga linnu, mis sa aga silmaringis nääd, surnuks." Vaene mees kohkus selle nõu juures koguni ära. Aga mõte ka kuulsaks kütiks saada ei annud temale ööl ega päeval rahu, kuni ta viimaks nii tegi nagu teda teine oli õpetanud. Kui ta aga metsas juba püssiga üle pahema õla laskma pidi, mõtles ta: "Kudas ma sedaviisi ilma vaatamata lasen, vaatan korra, et õieti ärkaksin kännule pihta lasta." Kui ta aga tagasi vaatas, ehmatas ta nii ära, et ta ehmatuse pärast kangeks jäi. Kännu otsas oli Kristuse risti kuju. Mees jättis püssi sinnasamusse paika ja tõttas koju, kus ta raskeste haigeks jäi, kuni kolme pääva pärast suri. Anna Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.

E 5555/7 (9) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hinztenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kolmest külmasttõbest Mees läinud laupäeval metsa, ajavitsu tooma. Käinud risti-põigiti, kogunud juba kaunikese kimbu vitsu. Korraga kuuleb kõne kõminad. Ruttu varjult vaatama, kes kõneleb. Näeb, kolm isevärki elukat kükitavad kivi otsas ja kõnelevad. Üks ütleb: "Täna õhtu tahan mina siit küla kõige rikkamast perest külmatõbesse haigeks teha." Teised vastu: "Jah, tee seda, sellel on raha-vara küllalt, aega tal haige olla. Aga kuida sa tema sisse saad minna? Temal va kaunike kaval nupp, paneb sinu ehk parsile praadima?" "Noh pole viga!" ütelnud esimene vastu, "mul nõu juba peetud. Kui ta täna õhta tangupudru sööb lasen mina ennast samblakõduks muutes tema pudru lusikasse ja siis sööb tema minu endale kõhtu. Õissaa, siis on mul pidu." Teised kiitsivad seda nõu heaks. Rääkisivad veel ja lubasivad seitsme nädali pärast selsamal tunnil kivi otsas koos olla. Mees korjas vitsad, läks kodu. Võttis sööma minnes tubli koti ja kolme keermega paela enesele kõrva. Hakkab sööma aeg, mees sööb lusikatäie, sööb teise, ei näha midagi. Võtab kolmat korda, veike samblakõdukene kukub laest lusikasse. Mees krauh! kotisuu lahti, pudru ühes samblaga platsti kotti. Siis ruttu kotil kolmekordse paelaga suu kinni ja kuus kunstliku sõlmi ette. Söönud siis kõhu rahulikult täis. Pärast pannud koti kerikse otsa kohta palavasse rippuma. Nii pidanud ta kotti, iga pääv hoolega ahju küttes, kuni seitse nädalad täis saanud. Laupääva hommikul teinud kotisuu lahti ja lasknud külmatõbe välja. Ise läinud jälle tuttavasse paika kuulama, mis külmadtõbed räägivad. Üks luukogu istunud juba kivi otsas ja oiganud ise valusaste. Teatud ajal tulnud ka teised. Kohe hakanud esimene sealolija oma õnnetust /kaebama/: "Nälg ja palav vaevasivad mind nii mis hirmus. Üks lusikatäis pudru oli, sellest ei saanud kuigi kauaks." Nii kaebanud ta kaua aega. Mees aga läinud rõõmsa meelega kodu, et ühele külmatõbele niipalju võis vaeva teha. August Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.

E 5557/9 (10) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuida vanapagan surnu naha seljast ära kiskus Kiidelnud mees, et tema nii julge on ja ööse surnuaiale läheb ja sealt möödaläinud pääval maetud surnu haua pealt lillevanniku ära toob. Ei teised usu, vaidlevad: "Ega sa seda julge teha." Vedanud teised viimaks kihla. Mees võtnud kolmekandilise kadakakepi kätte ja läinud surnuajale. Läinud juba aja taha, näinud, suur punane koer tuleb, läheb selle eila maetud surnu haua juurde ja hakkab kraapima. Kraabib nii, et muld tuiskab ja tolm keerleb. Varstigi auk juba nii suur, et koer väljagi ei paista. Ruttu mees aeda, tõttab senna haua ligidala ja jääb ühe jämeda puu varju varitsema. Koer siblib edasi. Viimaks, kui juba hulk mulda välja kaabitud, kuuleb mees hauas oleva puusärgi pealt kaant kolinal ära võetama. Siis algab iseäralik rigin-ragin. Viimaks lõpeb see ja hauast visatakse vupsti üks nahk välja. Mees teeb enesele kiiresti kepiga kolm piiret õhu sisse vastupäeva ümber, et vanapagan viga ei saaks teha. Siis võtab vääniku ja naha kepi otsa ja tõttab minema. Saab mõned sammud läinud, juba koer järel. Tuleb niisuguse hooga, et tolm keerleb. Aga mees ei tee sest teatavakski, astub endist viisi edasi. Kui koer nägi, et ta midagi mehele viga teha ei saanud, hakkab mehega inimese häälel kõnelema. Palub mehe käest nahka tagasi. Kui mees küsinud, mis tema sellega teha tahta, vastanud tema koer: "Mina võtsin selle naha selle tarvis, et seda enesele ümber võtta ja siis kodukäijaks hakata. Inimesed mõtlevad siis, et surnu kodu käib." Mees pole aga nahka kätte annud. Koer tulnud ikka mehele järele kunni mees tuppa läinud, siis läinud koer minema. Mees näidanud teistele vannikud ja nahka. Kihlvedu olnud sellega võidetud. Hommikul olnud haud jälle niisama sile kui ennegi. Hauda lahti kaevates leitud, et surnu tõeste ilma nahata olnud. August Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.

E 5561/2 (12) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Joobnud mees on julge Tulnu mees kõrtsist koju. Pea olnud aina raske otsas. Korraga hobune kohkub, hakkab jooksma, kuida jalad võtavad. Mees vaatab, kaks kodukäijad tulevad. Hüppavad ikka teised ühe jala pealt teise peale. Viimaks jäi hobune julgemaks. Teine kodukäija tuli ikka ligemale, hüppas ja keksis vankre kõrvas. Teine jäi aga kaugemale ja keelas ka teist, üteldes: "Tiiu, Tiiu, ära tee, joobnud mees on julge!" Aga ei Tiiu ole kuulanud, läinud jälle üsna vankre ligidale. Korraga kahmanud mees vankrest kadakase kepi ja andnud keppi pahemasse kätte võttes kodukäijale tagasikätt (tagasikätt löömine mõjub kõige paremini) niisuguse hoobi, et ainult natukene sinist suitsu järele jäänud. Teine kodukäija ohkanud seda nähes: "Eks ma ütelnud: "Tiiu, ära tee, joobnud mees on julge!" Vaat mis sa nüüd said." Seda üteldes kadunud ta ka ise ära. August Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.

E 5562/3 (13) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan pulmas Üks mees sammunud veikesest metsakesest läbi. Tema pidanud oma sõbra pulma minema. Korraga kuuleb müdinat ja ähkimist. Vaatab, keegi valge kogu jookseb eest ja suur hundikari järel. Mees vaadanud seda nalja pealt, näeb, kõik see kari jookseb tema poole. Püiab veel kõrvale joosta, ei jõua enam, juba ligidal. Huntide eest jooksja hüiab mehe poole: "Sina lähed Hansu peresse pulma, vii vanapaganale palju terviksid ja ütle temale, et mina, tema kõige parem tuttav, huntide käes hädas olen." Juba läinud terve kari mehest mööda. Mees läinud rahulikult pulma. Seal aga ei olnud temal meeles seda juhtumist kohe kõneleda ja alles õhtusöögi ajal tuli temal see meelde. Ta rääkis sellest pulmalistele. Vaevalt oli tema rääkimist lõpetanud, kui tuas hirmust praginat kuuldi. Vaatama minejad nägivad, kuida veikene musta habemega mehikene reheparrega uksest välja tõttas. Parre jättis tema õue peale maha, ise aga tõttas metsa poole. Pars olla veel selle pere õues tänapäevani, kuhu vanapagan teda visanud. Anna Hintzenbergi suust O. Hinzenberg.

E 5563/5 (14) < Ambla khk., Tapa - O. Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ussisoo Ühes soos olnud väga palju ussa. Nende hammustamise läbi surnud iga aasta palju inimesi ära. Seal soo ümbruses olnud inimestel palju heinamaid. Heinalise olnud teistega väga hädas, pole saanud jalatäit astuda, kus neid ees poleks olnud. Sellepärast kuulutanud heinamaade omanikud, et nemad sellele, kes ussid ära kautab, kühvliga ja hõlmaga hõbedat annavad. Pole tuurindki kaua aega, kui üks juut tulnud ja ussid lubanud ära kautada. Enne aga pärinud tema inimeste käest, kas nemad keegi seal ussidekuningad on näinud. Keegi ei olnud näinud. Siis tellinud enesele hulga töömehi abiks ja teinud suure kõrge torni. Lõuna poole, torni kõrva lasknud suure augu kaevata. Kui see valmis saanud, siis teinud juut augu sisse kadakaokstest ja kasejuurikatest suure tule, lugenud ise tuletegemise juures ussisõnu. Siis roninud ise kiireste torni otsa. Küll siis hakanud ussa tulema. Esteks tulnud pisikesed ussid. Iga uss, kes tulnud, see tulnud ikka lõune poolt kuni augu kaldale, hüpanud juudi poole ülespidi ja kukkunud siis tulde, kus ta ära põlenud. Mida suuurem uss, seda kõrgemale hüpanud. Pärast tulnud juba õige suured, kes ka juba üsna juudi ligidale hüpanud. Juut posisenud üleval torni otsas oma salasõnu. Korraga tulnud eemalt määratu suur palgisarnane madu, kellel punane kroon peas olnud. Juut, seda nähes, ehmatanud väga ära. Ussikuningas tulnud, hüpanud ülespidi ja tõmbanud juudi ka tulde, kus nad mõlemad ära surnud ja tuhaks põlenud, sestsaadik pole seal soos enam ussa olnud. August Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.

E 5565/8 (15) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Usside kuningriik Tüdruk läinud metsa marjule. Noppinud seal marju, korraga tunneb, hirmus valu käib säärest läbi. Tüdruk hakkab vaatama, näeb, hallikirju uss läheb sahinal põõsasse. Tüdruk sai aru, et see hirmus valu ussi hammustamisest tuli. Jalg paistetas silma nähes. Tüdruk ei saanud enam kõndidagi, istus mätta otsa ja hakkas valju häälega nutma ja oigama. Äkitselt kuuleb sahinat, vaatab, suur uss tuleb, punane kroon peas. Tüdruk püiab ära joosta, ei saa aga valu pärast ülessegi tõusta. Usside kuningas tuli ligi ja hakkas tüdrukuga inimese häälel kõnelema: "Mis sul viga on, et sa nutad?" küsis uss lahkeste. Tüdruk ei saanud esteks ehmatuse pärast sõnagi suust, pärast aga rääkis tema usside kuningale, et üks uss teda hammustanud. "Kas sa nägid, mis karva see uss oli, siis võime ehk abi leida?" küsis ussikuningas. "See oli halli karva," vastas tüdruk. Selle peale tegi ussikuningas rohusirtsu moodi häält, aga palju kõvemini kui rohusirts. Oh sa aeg, küll tuli nüüd ussa, igade karvalisi, küll pisikesi, küll suuri. Kõik kogusivad endid krooniga ussi ümber. Krooniga uss sirises tasase häälega rohusirtsu moodi. Ussid läksivad kõik mööda metsa laiali, igaüks ise kanti. Vähe aja pärast tegi ussikuningas jälle häält. Siis hakkas hallisi ussa tulema, ikka põhja poolt lõune poole. Ussikuningas vahtis mätta otsas teraselt möödaminejaid. Ussid roomasivad kõik ükshaaval julgeste endi kuninga eest läbi. Suur hulk läks juba mööda. Viimaks tuli veel üks, see näitas väga arglik olevat. Ussikuninga terava vaatamise ees värises ta ja jäi hirmuga seisma. Jällegi rääkis ussikuningas usside keeles, midagi aga seekord valjult, taplevalt, käskivalt. Siis aga pööras ta ennast tüdruku poole ja käskis teda oma haiget jalga ussile lakkuda anda. Tüdruk täitis hirmuga käsku. Uss tuli ja hakkas lakkuma. Tüdruk tundis, et valu vähenes. Mida kauem uss lakkus, seda vähemaks jäi valu ja paistetus, kuni jalg viimaks üsna terveks sai. Siis jättis uss lakkumise järele ja hakkas ära minema. Kui ta natuke oli edasi läinud, siis läks lõhki. Ussikuningas aga rääkis tüdruku vastu: "Need ussid, mis sa siin nägid, on kõik minu valitsuse all. Mina olen nende kuningas. Need ussid, mis endi kuningate valitsuse all on, need ei tohi inimestele ühtegi paha teha, kes teeb, see saab niisamasuguse otsa, kui seegi, kes sind hammustas. Aga on ka neid, kes kuninga valitsuse alt ära põgenevad. Need tõmbavad inimestesugu põlgtust ka meiegi peale, sest et nemad inimest, kui vähegi võimalik, hammustavad. Ehk minu alamad küll neile kätte püiavad tasuda, ei jõua nad siiski neid kõiki kätte saada. Seitsme aasta sees juhtub üks ainuke kord, et minu alamatest keegi inimest hammustab. Nüüd võid jälle seitse aastad siin metsas, mis minu kuningriik on, marjul käia." Nende sõnade järele kadus ussikuningas lähemasse põõsasse. Kui tüdruk ülesse tõusis, et kodu minna, leidis tema sealt, kus uss lõhki läks, hunniku kulda. Ta korjas selle hoolega korvi ja läks siis rõõmsa meelega kodu. August Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.

E 5577/80 (1) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Freimann (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahatuli Tüdruk tulnud jaanipäeva õhtul heinamaalt. Tee olnud pitk, päike veerenud ka juba looja, kui tulema hakanud. Ta teerada viinud teda paksust metsast läbi. Videvik jõudnud kätte ja tüdruk eksinud metsa ära, pole enam sugugi teadnud, kuhu poole minna. Edasi-tagasi hulkudes näinud viimaks ühest kohast puude vahelt tulekuma paistma. "Vististe mõni jaanituli," mõtelnud tüdruk, "tarvis otsekohe sinna poole minna, siis ikka metsast välja saan." Läinud tule ligemale ja näinud, et see tuli mitte nagu jaanituli ridva otsas pole olnud, vaid kesk paksu metsa maa peal. Tule ääres istunud kolm meest. Nende nägudest arvanud tüdruk, et nemad väga vanad on. Juuksed ja habemed olnud neil väga pitkad ja üsna lumivalged. Kaks vanameest istunud, kuna kolmas ükslugu kühvlega tuld liigutanud, mis nagu suur sütehunnik olnud ja heleda sinise tulega põlenud. Tüdruk läinud tule juurde ja palunud mehi: "Isakesed, paikesed, lubage minule ka endi tule ääres öömaja, ma ei oska enam koju minna, sest et pimedus teeradad kinni katab." Mehed vaadanud uurivate pilkudega tüdruku peale ja üks neist küsind: "Miks sina siis varemini ei hakanud metsast kodu tulema?" "Kes minust, vaesestlapsest hoolib," seletanud tüdruk. "Tulen mina vara koju, siis tean, et mind sööma kutsumise asemel malgaga läbi peksetakse." "Mine aga, hea laps, julgeste koju, su kodu pole siit enam kaugel." Pannud siis veel tüdrukule, teda põlle üleval hoida käskides, tuliseid süsa põlle täis. "Mine ühte puhku sinna poole," ütelnud üks vanamees kääga näidates, "ja hoia, et sa põlle enne ei vaata ega sealt kedagi ära ei kauta, kui lähemasse talusse saad, kus su kodu on. Tule ka tuleval jaaniööl meid vaatama, kui ise soovid." Tüdruk läinud tänades minema, ehk küll süda hirmu täis olnud, kartes, et põll süsa kandes ära põleb. Saanudki varsti metsast välja ja läinud lähemasse talusse. Seal võtnud teda peremehe poeg lahkeste vastu. Tüdruk hakanud nüüd põlle sisse vaatama ja leidnud põlle kuldraha täis olema. Saanud teine varsti mehele. Tüdruku rahasaamise lugu äratanud mitmegi südames himu ka niisuguse õnne osaliseks saada. Iseäranis olnud selle peremehe tütar, kelle juures tüdruk enne teenis, suur lust rikkaks saada. Ta kuulanud tüdruku käest kõik järele, kuida see raha saanud. Võtnud nõuks ka teisel jaaniõhtul minna raha saama, aga mitte ühe kühvlitäiega ei tahtnud tema rahul olla, vaid vähemalt viis kühvlitäit enesele nuiata. Suure kärsitusega ootas ta tulevat jaanipäeva. Nimetud päeva laupääval läks tema juba aegsaste selle paiga ligidale, kus rahatuli pidi ilmuma. Ootas kunni pimedus kätte jõudis, siis nägigi enesest vähe maad eemal rahatule põlema. Sammus kohe sinna poole. Vanad habemikud istusivad jällegi tule ääres. "Mis teie, sasipead, siin tule ääres kükitate," hakkas peretütar oma harjunud jämedal viisil rääkima, "juhatage mulle parem teed kodu poole." "Kust sina, laialõualine, tuled?" küsis üks vanamees. "See pole sinu asi. Anna mulle mõned head kühvlitäied raha ja juhata, kus minu kodu on." (Tüdruk tahtnud vanameeste käest teada saada, kus tema peigmees elab.) Vanamees ütelnud: "Tead isegi, kus sinu kodu on. Raha poleks sulle tarviski, aga eks meie natukene ikka anna. Pole meie ühtegi ilma ära lasknud, kes meie juure on juhtunud, ära aga enne põlle vaata, kui koju jõuad." Pannud natuke süsa peretütrele põlle. See läinud natukene maad edasi, hakanud siis vaatama, mis põlles on. Vaadates näinud, et põlles sööd on, need põletanud tema riided kui ka teda ennast tubliste ära, nii et tema suure vaevaga koju saanud. J. Freimanni suust.

E 5589/91 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Sopmann (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Näkineiu jaanipäeva hommikul Keegi noormees saanud vanemate inimeste käest teada, et näkineiud endid jaanipäeva hommikul surelikkudele näidata, sest et nad siis endi varjupaigast pealeilma tulla. Nende imelikust iludusest ja kaunidusest räägiti pikkasid jutte, nii et meie noormees kindlaste nõuks võttis neid püida näha saada. Jaanipäeva hommikul koidu ajal jaanitulelt ära tulles ei heitnud tema sugugi magama, vaid läks lähedase jõe äärde. Puges siis jõekaldale paksu põesa varju kindlaste lootes näkineiusid näha saada, sest et neid juba ennegi seal kohal jõe ääres oli nähtud, mispärast arvati, et seal kohas näkineiude asupaik olla. Juba kuulutas hele koit päikese tulekut. Noormehe silmad läksivad kinni ning peagi puhkas tema magusas unes. Korraga kostis talle nagu inglilaulu hääl kõrvu, ta pidi üles tõusma, kuid kuulis jõe poolt sulpsatamist, laulu vaikimist. Noormees ei näinud muud, kui vee virvendamist ühe laia kivi ääres. Ta sai aru, et näkineiu laulnud oli, kuid enne alla ilma tagasi läks, kui tema teda näha sai. Ta pahandas küll iseenese nõrkuse ja une üle, aga mis see enam aitas. Trööstis siis ennast selle mõttega, et tuleval aastal tõeste näkineiud näha saab. Suure ootamisega oli noormees lausa uimane. Viimaks ometi jõudis järgmine jaanipäev. Jällegi läks noormees tuttavale kohale jõe kaldale. Küll piinas uni noortmeest, aga ta ei andnud une kätte võimust. Juba tõusivad päeva esimesed kullakiired ülesse ja tõmmasivad noormehe tähelepanekud üürikeseks ajaks enda peale. Kuid tasane veesolin sundis noortmeest jõe poole vaatama. Oh imet, mis tema nägi! Jõe sees oleva laia kivi peal istus imeilus näkineiu ja pesi oma kullakarvalist käherjuustega pead. See nähtus oli imeilus. Päikesekiired tegivad kullakarvalised juuksed veel ilusamaks. Näkineiu määris seebiga oma juuksed üle, nii et vahutükid kaugele kukkusivad. Siis kastis jälle oma juukseid vette neid puhtaks loputates. Neiu kullakarva juuksed, sinisilmad, valge kael ja käed ning koidusarnatsed roosikarva paled tegivad nooremehe üsna uimaseks. Ta vaatis neiu iludust, nii et silmad tahtsivad ära kustuda. Nüüd võttis neiu kuldse kammi ja hakkas pead sugema. Pani siis kammi kivi otsa enese kõrva ning hakkas oma käherjuukseid ilusasse patsi palmitsema. Nüüd ei jõudnud noormees enam pidada, tema tahtis näkineiuga mõned sõnad kõneleda. Astus siis põesa varjult lagedale. Niipea kui neiu noortmeest silmas, kadus tema tasase kiljatamisega laenetesse. Noormees jäi vesiste silmadega järele vaatama. Silmanud siis kivi ja näinud et näkineiu oma seebi ja kammi kivi otsa olnud unustanud. Võtnud nõuks kammi ja seebi mälestuseks ära tuua. Ujunud siis kivi juure. Nõnda pea kui tema käe kuldkammi järele sirutanud ja seda tahtnud kätte võtta, libisenud see eest ära ja langenud vette. Nüüd võtnud noormees nõuks seebitüki õige hoolega peusse püüda. Püüdnudki peusse, hakanud vaatama, pole peus muud olnud kui veikene tükk muda. Noormees ujunud kurva meelega kaldale. Näkineiu kuju seisnud temal öösel ja päeval silmade ees. Küll käinud tema edespidi küll jaanipäeva, küll muudel hommikutel jõe ääres, et veel näkineiud näha saaks. Pole aga enam millalgi näinud. Noormees jäänud igatsedes nagu surmakutsariks, pole temal söök ega jook alla läinud. Käinud ja hulkunud nii kaua kuni viimaks tema riided jõekaldalt leitud, teda ennast pole aga peale selle keegi enam näinud. Arvatakse et tema näkineiude elupaigas, kuhu tema ammu enesele elupaika igatses aseme leidis. Surelikkude igatsemised lähevad ka mõnikord täide. J. Sopmanni suust.

E 5592/3 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintsenberg < Eduard Remmet (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veevaim Rahva arvamise järele on peale näkineiude ja veteemade veel veevaimud. Kuna esimesed inimestele enamiste head teevad, püiavad veevaimud inimestele lausa õnnetusi saata. Nii läinud ühe jõe ääres oleva mõisa tisler hommiku õue, vaadanud: suur ilus jänes ujunud jões. Tisler mõelnud: "Oot oot, sa oled vette sattunud, siis piad ka minu oma olema." Toonud tuast püssi ja tõmmanud ujujale jänesele paugu. See pole paugust väljagi teinud, ujunud aga edasi-tagasi. Tisler kõrvetanud uue paugu, ei seegi pole kedagi teinud. Läinud ja ajanud vahimehe ja kutsari ülesse. Need tulnud. Tisler sidunud köie enesele keha ümber, andnud köieotsa vahimehe ja kutsari kätte. Läinud siis ise jõkke jänekse järele. Jänes polegi eest ära ujunud. Tisler rabanud jänesest kinni. Kuid jänes ujunud nii suure hooga vee alla, et tislerigi vee alla tõmbanud. Isegi vahimees ja kutsar pidanud kangest tõmbamisest jõkke kukkuma. Rebinud siis tisleri jõest välja. See olnud üsna uimane. Rääkinud siis, et tema näinud kõik jõepõhja jänekseid täis olema. Poleks tisleril vahimeest ja kutsarit abiks olnud, siis veevaimud oleks teda endile võtnud. Eduard Remmeti suust.

E 5596/9 (8) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Eduard Remmet (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Talumees ja ussid Talumehel olnud tubli härg. Ühel õhtul, kui kari metsast kodu tulnud, näinud ta karjaaias, et härja jalg üsna paistetanud olnud. Ligemalt jalga läbi vaadates leidnud Mats, nõnda taluperemehe nimi, et härja jalg ussist hammustatud olnud. Mehel tõusnud kange viha südamesse usside vastu. Juba mitu korda oli tema nende läbi kahju saanud, kord oli lehm, kord hobune nende nõelamise läbi haigeks jäänud. Ta võttis siis nõuks ussile kätte maksta. Oli tal ju tubli peanupp, ussisõnad ja muud niisugused koogud olivad selged nagu viis sõrme. Tahtis ussa välja lausuma minna, et nende hulgast süüdlast välja otsida. Küll keelas naene: "Kulla Matsikene, ära mine, sulle võib õnnetus juhtuda!" Aga ei Mats, kangekaelne, hoolinud. Kui naene nägi, et mees tema keelust ei hooli, tõmbas tema, sest et parajaste leiba sõtkus, mehele leivataignaga risti selga. Mats võttis nüüd tubli tammekaika õlale ja sammus sinna, kus usside asupaiga teadis olema. Sammus üsna raba ligidale määkünka ääre ja hakkas seal sõnu pomisema. Oh sa teivas ja alumine ajaroigas, küll tuli nüüd ussa, ravast tulivad, mäekünka sisse ühest veikesest august pugesivad. Viimaks tuli usside kuningas ise, pidi kohe lausa mehe kallale tormama, aga mehe seljas risti nähes, põrkas tagasi ja puges ka august määkünka sisse. Mats, kellel usside ees sugugi kartust ei olnud, viskas oma tammepuust kepi kesk usside sekka. Vähe ajaga sai see ussidest nii peeneks tehtud, et ainult tolm järele jäi. Nüüd ütles usside kuningas mehele: "Õnn sulle, sa lorupea, et su naene sinule risti selga tegi. Sina otsid süüdlast siit, minu kuningriigist! Tea, et ainult need inimestele kurja teevad, kes minust on ära taganenud. Katsu oma haupinu alune hoolega läbi vaadata, küll siis kurjategija ülesse leiad." Mats sammus nüüd kodussse ja hakkas haupinu ära lahutama. Oli juba kõik kubud paigast ära tõstnud, kui viimaks prügi sees ühe vasekarvalise ussi nägi. Nõndapea, kui Mats käe ülesse tõstis, et ussi surnuks lüia, lõi uss ennast mitmes ringis ümber Matsi üles tõstetud käe ja kaela, kätt kõvaste kaela vastu köites. Küll püidis tema kätt kaela vastast ära võtta, aga see ei olnud kuidagi võimalik. Ligemal vaatamisel leidis tema, et uss ennast lausa vaseks oli muutnud ja nii kää vistist igaveste kaela köitnud. Ei aidanud Matsil enam oma tarkus, pidi veel suuuremate tarkade käest minema abi otsima. Tõttas siis Pritsu Pärdi juure, kelle abil ta ükskord oma hobuse pealt luupaenaja ära hirmutas. See vaatas kätt ja vaatas vaseks muutunud ussi ning pomises siis: "Õnnetuse vasta ei aita kellegi abi. Ussist sina küll lahti saad, aga suurem õnnetus on ees." Algas siis õpetamisega: "Mine nüüd jalamaid kodu, jää kamrisse keset põrmandad seisma. Naene toogu sulle piibli, tehku enne piibliga vastupääva kolm piiret sinu ümber. Siis tulgu aga ise kõige lastega ja perega sinna ringi sisse. Sina aga loe piiblist, seitsmendamast raamatust, seitsmendamast peatükist, seitsmes salm ära, siis saad oma käe ja kaela vabaks." Mats tänanud Pärti hea nõu eest, lubanud edespidi tasuda ja tõtanud kodu. Teinud seal nii, kuida Pärt õpetanud. Kui naene perega ka piibliga tehtud piirmete sisse astunud oli, luges mees juhatatud salmi. Väga vali kärgatus käis ja uss lendas mehe kaelast tulekuuli näul minema, läbi seina välja, ainult sädemed jäivad järele. Kuid neist sädemetest oli maja põlema süttimiseks küllalt. Varsti pragises maja lausa tules, nii et Mats oma naesega väga vähe varandust peasta võis. Kui tuba põlenud oli, leiti rusude alt palju ussa, kes aga juba õnneks süsile olivad põlenud. Mats, rõõmus, et ussidest lahti sai, ei kahjatsenudki maja ärapõlemist, ehitas uue ja toredama asemele. Õnn avitas teda peagi rikkuse järjele. Ussid ei hammustanudki enam loomi, ka hammustatud härg sai terveks. Eduard Remmeti suust.

E 5603/9 (10) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Tamm (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagana andid Osav kütt läinud metsa jahi pelae. Väsitanud ja käinud, aga ühtegi looma pole näinud. "Ime lugu!" mõtelnud kütt, "alati oli lindusid ja loomi karjakaupa püssi otsa ees, muud kui lase ja korja saak kokku, aga kus nemad täna siis on. Kondidki juba käimisest haiged, tarvis kusagil istet võtta ja natukene puhata." Vaadanud ja vahtinud puhkepaika, näinud ühe kännu eemal põesaste vahel mustama. "Lähen istun õige kännu otsa, parem ikka, kui märja maa peal," pomisenud kütt ja sammunud kännu poole. Aga ta ehmatus olnud suur, kui temast kännuks arvatud kogu muud pole olnud, kui üks kaunikene suur hunt, kes seal mauldanud. Olnud teine üsna veikese auna kõrgune, käpad lausa palgi jämedused, küüned üsna sirbi sarnatsed, küti arvamise järele väga vana. Kütti nähes pidanud hunt kohe ülesse tõusma, aga ta kõht olnud liiga täis, pole jäksanud. Lasknud jälle mauli ja näidanud kütile oma suuri hambaid. Kütt saanud üsna julgeks, kui näinud, et hunt kallale ei saa tulla. Lasnud hundile püssist tubli laengu mööda vahtimist. Pole metsakoll sellest laengust väljagi teinud, irvitanud hambaid ja kraabanud küüntega maad. Kütt saanud aru, et üks lihtne pauk niisugusele kollile midagi ei tee. Laadinud püssile uueste tubli laengu sisse, pannud veel hõbesõrmukse kuulile abiks juure ja kadakapuust risti püssile otsa. Astunud siis hundile üsna ligi ja paugutanud. Hunt jäänud kohe sirevile ning ta kõht saanud kuulidest üsna puruks kistud. Kütt astunud nüüd ligemale vaatama, mis seal hundi kõhus peaks leida olema. Leikanud hundi kõhu lõhki ja vupsti! hüppanud hundi kõhust veikene must mehikene välja ja hakkanud kütti tänama: "Aitüma, aitüma, et mind igavesest vangipõlvest, võibolla ka surmast peastsid. Peasta nüüd, pai kütikene, ka minu naene hundi kõhust välja, selle neelas ka hunt kõhtu." Kütt leikanud hundi kõhu lausa lõhki ning inetu süsimust vanamoor tulnud hundi kõhust välja. Tänanud käriseva häälega kütti. Nüüd jutustanud must mees, kes vanakon'n ise olnud, mehele: "Meie olime kõige endi tööriistadega metsas, kui korraga seesama hunt tuli ja meid ära neelas. See hunt on juba tuhande aastane ning kõige esimene hunt, keda minu isaisaisaisa ise valmis tegi. Ta langes ise kõige esmalt hundi ohvriks. See hunt on palju meie suguseltsist omale ohvriks nõudnud ja oleksin minagi oma eidega surma saanud, poleks hunt, loll, meie tööriistu, voki ja käsikivisid alla neelanud. Need tegivad tema kõhu nii raskeks, et temal võimalik põlnud paigast liikudagi, veel vähem sinu eest ära joosta. Käsikivid tahan ma sinule anda tänu tunnistuseks, ka voki võid omale saada. Need on praegugi hundi kõhtus." Läks siis vanapagan ise ja tõi käsikivid ja voki hundi kõhust välja küti kätte. Kütt vaatas põlastusega nende, pealt näha nii viletsate asjade peale. Vanapagan, kes seda tähele pani, ütles: "Ära arva, et need ühed lihtsad asjad on! Käsikividega võid sina, kui sinul üksainukene tera vilja on, kivi alla panna, silmapilguga sada tündert jahu saada. On sull näputäiekene villu, hakkad seda ketrama, võid sajale soldatile saada lõngast riided selga teha." Nüüd oli kütt kingitustega lausa rahul. Võttis käsikivid, mis üsna pisikesed olivad ja ka vaka selga ning kõmpis kodu poole. Tee peal puhkama jäädes tahtis tema käsikividega proovi teha, kas vanapagana jutt peaks tõsi olema. Otsis oma taskud läbi ja leidis nende põhjast mõned herneivad. Seadis käsikivid paegale ja pani siis ühe herneiva kivi alla. Vaevalt sai tema kivi käima lükata, kui ennast määratu suure jahuhunniku seest leidis, kust tema suure vaevaga jõudis välja rabeleda. Võttis siis uueste käsikivid ja voki selga ning sammus rõemsa meelega koju. Sealt maa kuningas olnud oma naabriga tülis ja pidanud sellepärast omal palju soldatid. Ise olnud aga vaene, pole jõudnud soldatisi toita. Kuulutanud siis, et oma ilusa tütre sellele naeseks annab, kes tema soldatisi ühe aasta toidaks ja sellele neljandama osa oma riigist, kes neid kataks. Meie tuttav kütt kuulnud sellest, võtnud oma voki ja käsikivid ning läinud kuningalinna. Teatanud kuningale, et tahab tema soldatisi toita kui ka neile riiet katteks muretseda. Kuningas pole uskunud, et üks alamast sugust mees, kelle rikkusest tänini midagi pole kuulda olnud, tema soldatitele nii palju toitu ja riiet jõuab muretseda. Käsikud küti ühe kuu aega proovi teha. Kütt võtnud ühe tera nisu, jahvatanud jahuks ja saanud sellega ühe nädali läbi, nii et natukene rohkem kui neli tera nisu ühes kuus ära kulunud. Võtnud siis ühe hea piutäie villu, saanud sellest küll nii palju lõnga ja riiet, et kõikidele soldatitele mundrid saanud. Kuningal olnud hea meel, et nii tubli mehe leidnud. Kuulanud järele, kust mees nii palju jahu saab. Saanud teada, et mehel niisugused käsikivid, kellega ühest terast palju jahu saab. Võtnud nõuks mehe käest käsikiva väevõimuga ära võtta, et siis mehele poleks tarvis oma tütart ja neljandamad osa kuningriigist anda. Saatnud tropi soldatid, kes käsikivid pidivad ära tooma. Soldatid läksivad suure müraga. Kui kütt aru sai, et soldatid tulevad tema käest käsikiva ära võtma, lasi tema soldatid õige ligidale tulla, pani siis tubli piutäie teri kivile peale ja jahvatas. Varsti olnud soldatid jahude alla kaetud, nii et varsti surnud. Kui kuningas saatnud uue tropi soldatid, need pole aga küti ligidalegi peasenud, sest et jahumägi ees olnud. Nüüd näinud kuningas, et tema kütile kedagi ei või parata ja andnud temale oma tütre naeseks. Kütt elanud nüüd üsna õnnelikult. Ühel päeval tulnud kuningas mureliku näuga küti juure ja teatanud, et naabri kuningas suure sõjavääga varsti tema kallale pidada tulema nagu tema teada olla saanud. Palus kütilt nõu ja abi. Kütt laskis naabririigi poole serva suure ja kõrge torni ehitada. Viis siis oma käsikivid torni otsa, kuhu tema ka ise läks. Juba kuulutasivadki vahid vaenlaste tulekud. Kui juba vaenlased, keda määratu vägi oli, torni ligidale jõudsivad, hakkas kütt oma käsikividega jahvatama. Üürikese ajaga olivad nii hästi ligidal kui ka kaugemal olevad vaenlaste soldatite parved jahude alla maetud ja ka pool vaenlaste kuningriiki jahudega kaetud. Kuninga rõõm oli suur, et tema nii hõlpsaste vaenlaste käest peases. Nüüd oli nende elu jälle õnnelik, polnud ju enam vaenlaste kartust. Kütt sai pärast kuninga surma ise kuningaks ning toitis ja kattis kõiki oma alamaid käsikivide ja voki abiga kui isa oma lapsi. J. Tamme suust.

E 5609/11 (11) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Tamm (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Poisi aitajad Olnud veikene terane poisikene. Elanud teised veikeses saunakese üheskoos. Seal tulnud äkitselt surm, võtnud isa ära ja jätnud poisi üksinda. Isa maetud maha, võimsamad mehed müünud sauna ära, võtnud raha endile, poisi aga saatnud nad ilma mööda hulkuma: "Mine kuhu ise tahad!" Poiss läinud metsa ja hakanud kange kurbtusega valjuste nutma. Ta juure tuli üks hall vanamees, see ütles: "Ära nuta, poiss, tule minu kodusse, ma olen sulle edaspidi isaks, kui sa viks poiss oled." Poisil pole kohta, paika sugugi teada olnud, kuhu oleks läinud, sellepärast võtnud kutsumise rõõmuga vastu. Läinud teised paksu metsa, seal olnud üks üsna ilus maja. "See on sinu edespidine elukorter," ütelnud vanapagan poisile. Poiss olnud oma edespidise elukorteriga üsna rahul. Mõned päevad läinud mööda. Vanapagan andnud poisile vankre ja hobuse ja käskinud teed juhatades teda veskile minna, jahud peeneks jahvatada ja siis tagasi tulla. Poiss läinud. Saanud vilja ilusaste peeneks, hakanud tagasi tulema, pole tähelegi pannud, et kotisuu kogemata lahti läinud ja tuul hulk jahusid laiali ajanud. Kui poiss sellest õnnetusest märku saanud, ehmatanud tema üsna ära. Kurva meelega läinud tema pooliku jahukotiga kodu poole. Tulnud temale jänes vastu, küsinud: "Miks sina, poisikene, nii väga kurb oled?" Poiss jutustanud, et tuul tema jahud laiali ajanud. "Ära karda!" ütelnud jänes, "eks meie selle õnnetuse vastu ikka abi leia." Siis tulnud põesastikust rebane välja, kes ka poisile lubanud abiks olla. Selle peale tulnud ka va mesikäpp, temagi lubanud abiks olla. Nad läinud sinna kohta tagasi, kuhu tuul poisi jahud maha ajas. Jänes hakanud kohe käppadega jahu kokku korjama. Kõige korjamise peale saanud ühe veikese osa jahu kokku. Siis hakanud rebane oma laia sabaga jahu kokku pühkima. Pühkis ja pühkis küll, aga siiski jahu jagu täis ei saanud. Mesikäpp ei hakkanud jahu korjamagi, lubas puuduva osa varastada. Läks veski juure vaaritsema. sai sealt varsti ühe talumehe koormast koti jahudega, tuli tagasi, täitis siis poisi jahukoti täis. Poiss tänas metsalisi, kes ka edespidigi lubasivad temale abiks olla. Kui ta vanapagana koju jõudis, oli see üsna rahul, et poiss, ehk ta küll veikene oli, töö jõudis valmis teha. Ütles poisile: "Nüüd puhka paar päeva, siis aga pead prooviks üle põrgutule hüppama, siis usun, et sina tubli poiss oled." Viinud poisi maa alla ja näidanud temale ühte väga suurt tuld, et poiss sealt peab üle hüppama. Poiss läinud metsa ja nutnud seal. Karu tulnud ja küsinud poisilt: "Mis sinul viga on, et nutad?" Pois rääkinud oma lugu karule. "Ega sina muidu tulest üle ei jäksa hüpata, kui pane vanapagana kingad jalga, siis võid julgeste hüpata." Poiss läinud nüüd rõõmsa meelega koju. Kui ülehüppamise aeg tulnud, pannud poiss vanapagana kingad jalga ja hüpanud siis üsna hõlpsa vaevaga üle. Nüüd olnud poisil üsna hea põli, pole Vanapagan enam temale töösid annud. J. Tamme suust.

E 5622 (16) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg (1893) R. Põldmäe, Eesti rahvanaljandid I, Miks inimene vanemas eas on lühem? Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord arvanud eided isekeskis, mikspärast inimene vanaduses peaks lühemaks minema. "Mis ime see siis nõnda väga on!" ütelnud pika arvamise järele üks eit. "Täid söövad pealt, jalad kuluvad alt - miks inimene sedaviisi ei pea lühemaks minema!"

E 5635 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Baader (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kursi järv Einmanni vallas Savaldama küla juures on üks järv, Kursi järveks nimetud. See järv olla Tapa vallast Nõu küla ligidalt sinnna läinud. Järve vesi olla maad mööda voolanud, pole aga ei puid ega majasid ära lõhkunud. Kui järv läinud, hüüdnud üks hääl vahetpidamata: "Eest ära, Einjärv tuleb!" Siiski olla senna kohta, kus järfv praegu on, kaks inimest alla jäänud. See koht, kust järv ära läinud, on praegu lage heinamaa. Järve põhjas, kesk järve, paistab praegugi, nagu rahvas räägib, üks imelik must post. Senna posti ligi ei pääse keegi, vaid saab nagu salaväest tagasi tõugatud. Anna Baaderi suust.

E 5635/6 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Hans Baader (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kullaaru mõisi Karkuse küla ligidal heinamaal on üks mägi nimega Mõisamägi. Mäe all on vana kaevuauk - "Kullakaev." Ennevanast olla seal mäe peal mõis olnud, mida Kullaaru mõisaks hüütud. Seal elanud väga tige herra. See näinud ühe Karkuse küla peremehe ilusat naist ja lasknud selle oma sulastest mõisa tuua. Mees saanud teada, et tema naine mõisa viidud, läinud ja toonud naese ära ehk küll suure vaevaga. Härra lasknud naese uueste mõisa tuua. Kui mees ühel öösel jälle läinud, et naist ära tuua, võtnud varitsejad sulased tema kinni ja peksnud härra käsu peale surnuks. "Kasvata nüüd ise minu lapsed," olnud mehe viimsed sõnad naese vasta, keda härra senna lasknud tuua, mehe hingeheitmist vaatama. Naene läinud sest saadik meelest nõdraks ja teda lastud mõisast minema. Ta läinud külasse, võtnud lapsed, kes alles üsna pisukesed olnud ja visanud mõisa juures olevasse kaevu. Siis tõtanud nuga kääs mõisa selle nõuga, et härrad ära tappa. Teda võetud kinni ja peksetud nagu ta meeski surnuks. Enne surma neednud tema hirmsate sõnadega mõisaherrat ja mõisat. Mõis olla ka varsti peale selle ära häävitud ja härra ära surmatud. Kaevu ääres näinud mitmed kahte veikest last mängivat. Vahest istunud need lapsed kaevu ääres ja pesenud käsa. Mõisa aset pole enam tunda. Rahvas nimetab mäge Mõisa mägi ja kaevu, millesse lapsed ära uputati, Kullakaev. Hans Baaderi suust.

E 5662/4 (3) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Mihkel Sulavits (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rahva arvamised tuulispasast Tuulispask ei ole mitte tavaline tuul, vaud ta on ikka kurjadest inimestest tehtud. Vanal ajal oli niisuguseid kurjasid inimesi, kes oma ligemisele tuulispasaks käimisega kurja tegivad. Tuulispasaks käies korjasivad nemad endile varandust, kas naabri põllult vilja jne. Kui tuulispask tuleb ja tahad teeda kahjutaks teha, siis võta terariist (nuga, kirves) ja viska sellega kesk tuulekeerdu. Võid ka püssiga lasta, aga siis pead hõbekuuli püssile sisse panema. Püssiga ei või ka sellepärast lasta, et püssikuul tuulispasaks käijat võib surmata, mis läbi sa veresüü oma hinge peale koormad. Kes tuupispaska näha tahab, see muretsegu enesele surnuaedas kaevates niisugune puusärgi lauatükk, millel oksaauk sees on. See võib siis sellest lauatükist läbi vaadates nii hästi tuulispasaks käijat kui ka ise teist kurjavaimu ehk vanapaganat, muruneidusid ja näkkisid näha. Ühel peremehemel korjanud tuulispask kõik külvatud vilja põllult ära. Külvanud uueste, jälle seesama lugu. Saanud vaevalt külvanud, juba tuulispask tuleb, ei jäta enam ivagi maha. Terariistaga pole mees visata julgenud, kartes, et hoop surmavalt trehvab. Muretsenud siis enesele auguga surnukirstu tüki. Vaadanud, kui tuulispask tulnud. Näinud - ligidalt teise sauna naene kesk tuulekeerdu ja siblib aga vilja kottidesse. Mees läinud targa juurde nõu küsima. kuida vanamoorile kätte maksta. Tark ütelnud: "Sina pead valvama, kui tema jälle tuulispasaks läheb. Hing läheb temal tuulispasaks kuna tema oma keha kuskile nõnda kauaks varjule jätab. Võid tema kehaga siis teha, mis ise tahad, kas mõnda sõrme ehk kõrva ära leikada." Mees tänanud tarka hüva nõu eest. Hakanud hoolega vanamoori järele valvama. Näinudki ühel päeval, kuida vanamoor ligidase lepiku poole läinud. Varsti tõusnud lepikust tuulispask ja kadunud tolmu üles keerutades mehe silmist. Mees läinud lepikusse ja leidnud vanamoori sealt, pea põhja poole, jalad lõuna poole. Mees vaadanud, süda pole kannatanud midagi kurja teha. Võtnud ja keeranud siis vanamoori jalad põhja poole ja pea lõuna poole. Oodanud siis ise, mis sündima saab. Juba tuulispask tulebki pahinal. Mees poeb põesasse varjule. Tuulispask vaikib vanamoori keha juures ja korraga kukuvad kaks sekikest vilja vanamoori keha juure maha. Siis tulnud ka suur porikärbes (vanamoori hing). See püüdnud vanamoori sisse minna, pole aga saanud, sest et vanamoor ümber olnud keeratud. Mees pole keha enne ümber keeranud, kui paari päeva pärast, nii et keha juba haisenud. Sest saadik pole vanamoor enam tuulispasaks käinud. Ükskord viinud üks tuulispask Tapa mõisa rehe katukse ära, vististe selle nõuga, et sealt vilja kätte saaks. Pole aga vilja kätte saanud, vaid kautanud veel rehe põrmandale tündri osa suuri kartulid ära, mida tema juba, ei tea kust poolt, oli korjanud. Mihkel Sulovitsi suust Otto Hintzenberg.

E 5664/5 (4) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Juuli Kirspuu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Männimägi Tapa külas, koolimaja lähedal on üks mäeküngas, mida rahvas Männimägi nimetab. Selle mäe peal kasvanud kaks vana suurt mändi. Mäe peal on ka juba vanast ajast saadik üks kivist väljaraiutud rist. Rahvas usub, et senna mäe sisse ennemuiste surnuid olla maetud. Kui senna mäe servale keldrid tehtud, siis olla hõbedaseid hobuse suulisi ja kullast sadula jalgraudu leitud. Mägi olla seest õõnes. Põhja poolt on mägi kõige järsem, sealt käia uks mää sisse. Üks kord võtnud mõned nõuks mää sisse tungida, et seda suurt varandust, mis seal varjul pidada olema, kätte saada. Mehed kaevanud natuke maad mää sisse, suur rauduks tulnud vasta. See olnud kõvaste kinni. Suure vaeva ja kangutamise järele saanud mehed viimaks ukse pauksele. Hirmus hais ja kange tuul tulnud meestele mäe seest vastu, nii et nemad hirmuga ukse kinni pannud ja mulla ukse ette tagasi ajanud, ilma et loodetud varandust oleksivad näinudki. Juuli Kirspuu suust O. Hintzenberg.

E 5666/7 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Emajõe peal sõitmine Ennevanast elanud Tartu ligidal Emajõe kaldal üks mõisnik. See pole iial maanteed kaudu Tartusse sõitnud, vaid olla ikka mööda jõge sõitnud. Ta lasknud telliskivid hobuste jalgade alla siduda, siis olla hobused mööda vett nagu maantee peal sõitnud. Kutsarile aga annud valju käsu, et ta sõites mitte tagasi ei tohi vaadata, ega ka mitte sõnagi rääkida, nähku ehk kuulgu ta siis mis tahes. Üks kord olla nemad jälle sõitnud. Kutsaril olla piits maha kukunud. Kutsar vaadanud natukene tagasi. Ta näinud, kuida üks mees, kellel suured sarved peas olnud, tõlla kõrval ujudes seda vee peal hoidnud. Nõnda pea, kui sarvik märkanud, et mees tagasi vaatab, lasknud ta kange tuule tõusta, nii et tõld peaaegu külleli vajunud, et selle läbi kutsari tähelepanemist oma pealt tuule peale pöörata. Kutsar kohkunud veel rohkem ära, löönud risti ette ja sosistanud tasakeste: "Isa, Pojuke, Püha Vaimuke!" Sedamaid vajunud tõld ühes härraga ja hobustega vee põhja. Kutsar peastnud enese suure vaevaga, ujudes kaldale. Tõld ja hobused olla tänapäevalgi veel seal järve põhjas näha, teda kätte saada olla aga võimata, sest et see jõepõhjas liiva sees igaveste kinni olla. Anna Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.

E 5669 (8.1) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mõned arstimise kombed ja vanausu punktid Täisid looma seljast ära kautada. Võta kolm korda looma seljast täisid, iga kord kolm tükki, pane need püssi sisse ja lase neljapääva õhtal niisugusest ajanurgast läbi, kuhu kolm aeda kokku tulevad. On täid aga kurja silma mõjul ehk mõnest kurjast nõiast looma selga saadetud, siis võib täide saatjale sedaviisi piina valmistada. Pane hulk täia, ikka kolm tükki korraga, koti sisse, siu siis kotisuu kõvaste kinni ja pane siis kott kahe kasvaja puu vahele niisugusesse kohta, kus puud endid teineteise vastu hõerudes kriiksuvad. See teeb nõiale hirmsat vaeva. August Hintzenbergi suust. E 5670 (8.3) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005/med/ns/Elitinga ehk roosi kautada. Raiu haige koha peale kolm korda tulerauaga tuld ja loe selsamal ajal kolm korda üheksast üheni tagurpidi.

E 5671 (8.6) < Ambla khk, Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kes maa peale maha istub ehk maha heidab, ilma et senna kohta enne kolm korda sülitaks see saab maahaiguse või maa-alused.

E 5671 (8.7) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui sa veelompi enne kui sa sealt jooma ehk silmi pesema hakkad, kolm korda sülitad, siis ei hakka sulle veest haigust.

E 5672 (8.13) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kured hakkavad kohe taeva all segama ja kautavad endi tee kääst ära, kui sa järgmiselt teed. Pane kolm ristikest teerööpasse püsti, keera kolm kivi nii, et alumised pooled ülespidi jäevad ja loe ise sõnu: Keera kivi, keera kivi, üle metsa, maa. Sega pudru, sega pudru, üle metsa, maa. Siis kautavad kured endi tee, lasevad madalale maa ligidale, nii et neid üsna hõlbus on maha lasta.

E 5686/7 (8) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Uppumine Ühe lapsele kuulutanud targad, et tema kümne aastaseks saades ära pidada uppuma. Vanemad, seda teada saades, võtnud lapsele palju hoidjaid ja kinnitanud neile kõvaste, last mitte vee ligi lasta. Kui laps just kümne aastat vanaks saanud, olla ta väga rahutu olnud. Ta joonud palju vett ja nõudnud enesele ükslugu uut vett. Kui talle jälle vett antud, pole ta mitte ära joonud, vaid korjanud salamahti ühe augu sisse. Viimaks heitnud ta, ilma et hoidjad tähelegi oleksivad pannud, silmili sinna veeloiku ja uppunud hoidjatest hoolimata ära. August Hintzenbergi suust.

E 5701/2 (3) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Hintzenberg (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tindikalade äramängija Peipsi järve ligi olevas kõrtsis istunud ühel talveõhtul mõned kalamehed. Rääkinud ühest ja teisest. Iseäranis imestatud seda, et tindikalad, keda veel eila küllalt saadi täna nii otsas olla, et ühtki kätte ei saa! Meeste jutt saanud ühe õuesttulija läbi segatud. See olnud üks suure kasukaga jäme mees. Pole teretanud, astunud aga ähkides leti ette ja küsinud toobi viina. Mehed mõtelnud: "Mis tema nii hulga viinaga tegema hakkab? Vist annab meile ka." Ostja võtnud viina riistaga, pannud suu pääle ja varsti olnud riist tühi. Käinud jälle mööda tuba edasi-tagasi ja ohkinud ja õhkinud kangeste. Siis ostnud teise toobi viina ja joond selle ka üksipäini ära. Viimaks võtnud üks meestest julgust ja küsinud: "Miks sa, külaonu, nii palju viina jood?" Viinajooja vastanud: "Olen Peipsi järve tindikalad kolmeks aastaks ära mänginud." Nende sõnadega läinud kasukamees uksest välja. Mehed vaadanud, kus see mees ometigi läheb. Mees läinud järve peale, ja pugenud jää sees olevast august jää alla. Mehed saanud aru et see näkk oli. Kolme aasta sees pole Peipsi järvest tindikala saadud, sest et need äramängitud olivad. Siis, peale kolme aastat, saadud jälle küll. J. Hintzenbergi suust.

E 5702/4 (4) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan kaevus Siis, kui vanapagan alles poisike olnud, läinud ta metsa käima. Isa õpetanud teda enne: "Kui sa väljas käid, siis pane hoolega tähele, et Pikker su elu kallale ei kipu. Kui sa enam koju ei jõua, siis mine kuskile vee alla, kas jõkke ehk kaevu. Pikker on meie tigedam vaenlane, sellepärast ole hoolas!" Noorpagan lubanud ennast hoida ja läinud metsa. Seal püüdnud ta loomi karjatse eest ära kautada, hirmutanud linnud küti eest minema ja teinud muud kurja. Niiviisi jõudnud lõuneaeg kätte. Pääv paistnud heledaste. Noorpagan heitnud, tööst väsinud, põesa vilusse lõunaunele. Seda aega pruukinud Pikker oma kasuks. Ta sõitnud suure pilvetüki peal Noorpagana kohta, et teda siis tulenooltega rapsima hakata. Õnnetuseks ärganud Noorpagan ülesse ja märganud pilvet nähes kohe, et see Pikkeri sõidulaev on. Tõusnud ülesse ja pannud jooksma, ilma et oleks teadnud, kus pool kodu ehk kus vett leida. Pikker kähvatanud noolega järele. Nüid alganud hirmus jooksmine. Noorpagan ees, piksenool nagu tuline kera järel. Viimaks näinud Noorpagan kaevu enese ees ja hüpanud senna, nool ikka järele. Kuid pagan mõistnud enese mõnusaste ära varjata, nii et nool midagi pole teinud. See olnud ühe kõrtsi kaev. Kõrtsi perenaene näinud, kuida poisikene ja punane kera kaevu lipsatanud, arvanud kohe, et see õige lugu ei ole. Läinud kaevu äärde vaatama, kaevurakked olnud üsna purud, mis Pikri nool lõhkunud. Tulnud perenaesel kaval nõu. Ta pannud kaevule kadakase kaane peale, teinud siis veel sortsisõnu lugedes kolm risti kaane peale. Nüüd olnud vanapagan vangis. Öösse pole kõrtsirahvas rahu saanud. Õues kuuldud hobuste hirnumist, koerte haukumist ja kõiksugust muud müra, kuna midagi pole näha olnud. Toas lendanud pingid ja toolid ühest nurgast teise. Perenaene pole sugugi rahu saanud, sest hääl sosistanud ühtepuhku: "Lase see lahti, keda vangi panid!" Pole perenaine muidu rahu saanud, kui läinud ja võtnud kaane kaevu pealt ära. Nüüd olnud tuas kõik vaikne, toolid ja pingid, mis enne läbisegamini põrmandal maas olnud, läinud igaüks oma koha peale tagasi. Kaevuvesi olla aga nii halvaks ja haisema läinud, et seda mitte loomgi pole tahtnud. Küll puhastud kaevu, see pole aga midagi aidanud. Anna Hintzenbergi suust.

E 5705/7 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapagan ja karu Endisel ajal käinud karutantsitajad külast külasse ja perest peresse. Üks kord tahtnud viis meest kahe karuga teise külasse minna. Ilm olnud külm, lund sadanud ja tee viinud paksust metsast läbi. Pole siis ime, kui karutantsitajad tundmata metsas, kus palju teesid ja radasid, ära eksisivad. Öö jõudnud kätte, meestel olnud kange külm. Viimaks juhtunud üks maja kesk paksust metsast silma paistma. Mehed, rõõmustades, et ometigi ulu alla saavad, tõtanud paksust lumest hoolimata, mis maja ümber tuisanud, kohe sinna. Sidunud karud õue kinni ja läinud ise tuppa öömaja paluma. Tuba olnud küll soe, aga mitte inimesehinge pole tuas leida olnud. Mehed võtnud sellegipärast nõuks sinna öömajale jääda, sest kuhu sa ööse ikka lähed. Teinud enestele asemed põrmandale, söönud, mis kaasas olnud ja heitnud puhkama. Varsti norskanud kõik, hulkumisest väsinult, valjuste. Kesköö ajal ärganud üks magaja, suurt parginat kuuldes, ülesse. Äratanud teised ka. Kuulanud, keegi tulnud uksest sisse. Pimedas pole muud näinud, kui et tulija silmad kui tulesöed sätendanud. Mehed olnud üsna hirmu täis. Sisse tuleja nuusutanud, siis astunud meeste juure ja katsunud käega meeste paljaid jalgu. Siis võtnud selle, kelle jalg kõige tümem olnud, pannud tema pea ahju ääres oleva paku otsa ja raiunud kirvega otsast ära, siis hakanud raginal sööma. Mehed tõusnud tasakeste ülesse, pannud riided selga ja pugenud tuast välja. Saanud aga tuast välja ja karudega juba mõned sammud minna, kui juba inimesesööja tuast välja tulnud. Vist ei saanud tema sest ühest kõhtu täis, sest ta krahmanud teise mehe sülle ja tahtnud tuppa tagasi minna, aga mehed pole lasknud. Läinud kõik kolmekesti seltsimehele appi. Kuid vastane olnud tugev. Ta hoidnud saagi teise käega kinni, teisega loopinud kallaletungijad lumehange nagu tuhakotid. Viimaks tulnud ühel mehel hea nõu meele: "Miissa," hüüdnud ta karule, "tule võta!" Karu tulnud võera mehe kallale. See löönud esteks küll karu vasta, aga karu saanud nüüd vihaseks ja rubinud seda suurema jõuga, nii et vastane mehe varsti lahti lasknud ja ära jooksnud. Mehed pääsenud nüüd õnnelikult minema. J. Hintzenbergi suust.

E 5714/8 (2) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Eeva Peethof (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapaganale lubatud poisist Talumees läinud hobusega metsa puid tooma. Naesel olnud midagi toonekurelt oodata ning sellepärast ka vaja tuba veikese tarvis soojemaks kütta, kui muidu viisiks on. Mees läinud ja läinud, aga ei tea, mis temp see on, ei jõua ega jõua senna kohta, kus puuhunnikud on. Hakkab viimaks tüki aja sõitmise järele enese ümber vaatama, leiab enese üsna võerast kohast. Mis nüüd teha? Keeranud ümber, et tuldud teed tagasi minna. Ei siiski tule tuttavaid kohti, ikka võeras mets. Õhtu jõuab kätte ning mees piab öö metsas mööda saatma, sest öösel ümber uidates võib ei tea kuhu sattuda. Tulnud hommiku jälle mees püüdma metsast välja saada. Küll ohkanud ja vandunud mees. Järsku astunud põesastikust veikene musta habemega mehikene välja. Tulnud mehe ette ja ütelnud: "Mis sina annad mulle, ma juhatan sinu koju?" - "Mis sa ise soovid?" küsinud mees. - "Mis ma siis õige sinu, va kehva mehikese, käest soovin," pomisenud must habemik. "Anna see mulle, mis sulle kodu kõige esteks vastu tuleb." Mees jäänud mõtlema: "Mis ma oma heast koerast temale hakkan andma, see tuleb mulle alati väravasse vastu," mõtelnud mees, aga süda ihaldanud kodu saada. Ütelnud siis mehikesele: "Hea küll, eks sa või saada." Musthabe naernud veidra häälega: "Ega ma sinu lubamist usu. Meie peame kindla kontrahi kirjutama, et mul tinti kaasas pole, sellepärast anna oma sõrmest mõni tilk verd." Mees sirutanud ilma paha aimamata sõrme habemiku poole ning see lasknud mehe sõrmest kolm tilka verd ja kirjutanud sellega kontrahi. Nüüd käskinud mehikene meest vankrele istuda, andnud korra kepiga hobusele ning natukes aja pärast leidnud mees ennast kodu ligidal metsa servas. Iseäralik raske aimdus rõhunud mehe südant, kui tema ennast õueväravale ligistanud. Naabrieit astunud temale vastu veikest poisikest enese ees käte vahel hoides. Rõõmustamise asemel saanud mees eide peale üsna tigedaks. Talle tulnud lubamine meele ning tema saanud aru, et see vanakuri oli, kes teda koju juhatas. Varsti ilmuski mehike sinna, lubatud last kätte tahtma. Kui mees last ei tahtnud anda, näitas vanapagan temale verega kirjutud kontrahti ja lubas mehe hinge omale nõuda, kui mees poissi mitte temale ei anna. Nüüd hakanud mees vanapaganat paluma, et ometigi lapse mõneks aastaks veel tema kätte jätaks. Vanapagan olnud sellega üsna nõus ja lubanud lapse mehe kätte kunni laps viie aastaseks saab. Kirjutanud siis lapse verega kontrahi ning nimetanud seal päeva ja tunni, millal lubanud järele tulla. Mehe verega kirjutatud kontrahi annud tagasi. Läinud siis minema ja lubanud viie aasta pärast tagasi tulla. Poisike kasvanud jõudsaste. Vanemate meel olnud aga kurb, et vanapagan nende lapse omale saab viima. Rääkinud seda lugu õpetajale. Õpetaja lubanud vanapagana-kurja vastu abi otsida nng käskinud meest, et tema lapse paar päeva enne vanapaganale andmise aega tema juure tooks. Läinud viis aastat mööda. Mees võtnud poisi ja viinud õpetaja juure. Õpetaja pannud poisile puhtad riided selga ja pannud teda kirikusse altari ette altariaja sisse. Andnud temale ainult pühitsetud leiba süia ja pühitsetud vett juua. Õpetaja õpetanud ka poissi, et tema kellegi käsu peale ei pidanud sealt välja tulema, kui ainult õpetaja käsu peale. Poiss lubanud julge olla ja mitte kedagi karta. Õpetaja toonud ka kuke ja pannud kirikusse, et see oma lauluga põrglasi ära hirmutaks. Jäänud teised siis poisi isaga ka kirikusse vaatama, mis poisikesega sünnib. Õhtu kella kümne ajal, kui vanapagan tulla lubanud, tulnud tema. Kirikuuksed läinud tema eest praginal lahti ehk nemad küll lukustatud olnud. Ta läinud kohe altari ette ja tahtnud poisikest sülle võtta, kuid nägemata väe läbi põrganud põrglane tagasi. Nüüd hakanud vanapagan poissi meelitama, et see välja tuleks. Näidanud temale kõiksuguseid ilusaid mänguasju. Poiss pole neid vaadanudki. Nüüd hakanud vanapagan poissi ähvardama. Puhunud suust tuld välja ja lubanud poisi tükkideks kiskuda. Pole poiss sedagi kartnud. Nüüd läinud vanapagan välja, tulnud aga natukese aja pärast siku näul uksest sisse ja ajanud suust suitsu välja. Kirik saanud varsti suitsu täis. Nüüd muutunud vanapagan ennast õpetajaks ning läinud siis õpetaja näul poissi välja meelitama. "Tule aga nüüd julgeste minuga," ütelnud poisile, "juba need hirmutused kadusivad." Poiss pidanud tulema, hakanud vaatama, näinud, et kutsujal pole valget lipsu kaelas olnud. "Ei sina õpetaja ole!" hüüdnud tema vanapaganale. Küll vanapagan turtsunud, kui näinud, et seegi kavalus midagi pole aidanud. Suits hakanud poisile juba pähe, ta tuikunud juba uimaselt, kui õnneks kukk laulnud ja vanapagan kõige suitsuga ära kadunud. Poiss olnud peastetud. Lastud veel poiss ühe öö ja päeva seal olla, arvates, et ehk vanapagan uueste tagasi tuleb. Pole enam tulnud ühtigi. Poiss võinud nüüd mureta välja tulla. Vanemad olnud peastetud poisi üle rõõmsad, poisil läinud aga kõik ettevõtmised korda, nii et temast pärast kuulus mees saanud. Eeva Peethofi suust.

E 5719/21 (3) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Hans Wollmann (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Porkuni lossivaremed Porkuni vanades lossivaremetes olla mitu korda iseäralikkusi nägemisi nähtud. Öösseti jooksnud seal valged hobused ja kuuldud karjuvaid häälesid. Ühe kivi peal olnud kirjutud: "Kirjutusekambri akna kohal jõe põhjas on kuuehobuse tõld kuldraha täis. Võtke see sealt välja!" Kuid keegi ei tea ütelda, kus kohal kirjutusekamber olnud, kuna jõgi terveid lossivaremeid ümber piirab. Porkunisse ehitatud uus mõisa. Viina ja õlut peetud vanas lossikeldris. Vahimehe asi olnud iga õhtu söömaajaks keldrist õlut tuua. Ühel õhtul läinud vahimees jälle kannuga õlut tooma. Täitnud kannu täis, joonud ise ka tubliste. Mõisniku vara kääs, mis siis kuulata. Korraga põrganud seina seest veikene rauduks lahti ja kaks ilusates riietes neiud astnud keldrisse. Hakanud kohe vahimehega jutustama nii kui vanad tuttavad. Vahimees pole ka jutustades sugugi arg olnud, pea kihisenud õllest ning see annud julgust. Neiud pärinud, kuida ilmas lugu olla ning jahimees vastanud neile truuvilt kõikide küsimiste peale. Viimaks palunud neiud, et vahimees nende juure võeruspeole tuleks. Vahimees täitnud sedagi nende soovi. Neiud teinud seina sees oleva raudukse lahti, astunud eel ja vahimees tõtanud järele, ikka ilusat siledatest kividest treppi mööda allapoole. Nemad jõudnud ühte ilusasse ruumikasse kambrisse. See saanud mitmetest küündlatest ilusaste valgustatud. Nüüd pannud neiud toitu ja ka viina ning õlut lauale, söönud ise ja käskinud vahimeest ka süia. Vahimees pole kahte käsku oodanudki, istunud lauda ja hakanud sööma. Viin olnud väga maitsev ja kange, kuna õlut mõruda maitsega olnud. Toit olnud ka väga maitsev, kuid vahimees pole jäksanud aru saada, millest ta valmistud olnud. Vahimees söönud kõhu tubliste täis ja tahtnud minema hakata. "Tule meile teine kordki võeraks," palunud teine neiu lahkeste, "kuid kui sa tuled, siis too ka oma toitusid meile. Iseäranis himustaksime meie ristileiba, ära sa seda toomata unusta." Vahimees läinud nüüd trepist ülesse. Võtnud õllekannu ja viinud mõisa juure. Saksad olnud juba õhtust söönud ning keeled olnud neil ammu kuivad. Nad pärinud vahimehe kääst järele, kuhu see nii kauaks jäänud. See jutustanud neile oma lugu, kusjuures ta iseäranis neid häid roogasid kiitnud, mis tema allilmas maitsenud. Vahimehe jutustamine pannud kõikide sakste meeled tegevusesse. Üks laksutanud vahimehest kiidetud viina järele keelt, kuna teine kannus oleva õlu liiga lahja arvanud olema. Teisel päeval läinud nemad kohe keldrisse raudust vaatama, et ka maa alla tungida, kuid uks pole kõige kangutamise kiuste lahti läinud. Nüüd hakanud arvama, mis see ristileib peaks olema, mida neiud vahimeest käskinud endile tuua. Küll arvanud ühtepidi ja teistpidi, kuid keegi pole teadnud. Viimaks küsitud külast ühe targa eidekese käest nõu ning see arvanud: "Meie oleme ristiinimesed, sellepärast ka see leib, mis sööme, ristileib." Vahimees läinud ühel õhtul jälle keldrisse. Võtnud hea kannika leiba kaasa. Nõnda pea, kui tema ust hakanud lahti tegema, tulnud see kohe lahti. Vahimeesa astunud trepist alla tuttavasse kambrisse, kus ta neiud eest leidnud. Temale antud jälle süia ja juua nagu esimeselgi korral. Iseäranis hea meel olnud neiudel ristileiva üle. "Kolmsada aastat oleme juba oodanud, et mõni meile ristileiba tooks," ütelnud teine neiu. Vahimees läinud jälle treppi mööda välja. Sestsaadik kadunud rauduks keldrist ära. Hans Wollmanni suust.

E 5722/3 (4) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Juhtumised koidu ajal. "Kes enne koitu kobistab, see varem leivameheks saab," ütleb vanasõna. Koidu ajal arvavad inimesed endile mõnda iseäralist õnne juhtuma, tarvis aga õnnest kinni hakata. Nii läinud üks naene koidu ajal õue, vaatanud, suur tore maja olnud määkünkal tema ees. Naene tõtanud kohe uudishimuliselt vaatama, mis majas leida on. Vaadanud, maja uksed lausa lahti, majas kõiksuguseid ilusaid asju, küll kullast, küll hõbedast. Naine teadnud koiduaegsetest juhtumistest, läinud majasse, võtnud sealt omale ühed kraasid. Läinud siis koju tagasi, ajanud magajad kodakondlased ülesse: "Tõuske varandust tooma!" ütelnud tema seda lugu neile rääkides. Teised tõusnud ülesse, otsinud kotid ja korvid, milledega varandust tuua. Läinud välja, ei enam maja ega varandust. Oleks naene siis, kui majas käis, sealt kulda ja hõbedat võtnud ja ära viinud, siis oleks see temale kõik alles jäänud, kuna nüüd ainult kraasidega pidanud rahul olema.

E 5723/6 < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Hans Wollmann (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaunimägi Seliküla vallas Jalgsema küla ligidal on nõnda nimetud Kaunimägi. Mäe peal kasvab suur mänd. Mänd on iseäralik madalate okstega, kui oleks keegi tema oksi niiviisi rõhunud. Mäe ümber on sügavad liivaaugud peene liivaga. Mäe all on Kaunimäe lage, mida enne Kaunimäe raismik nimetud. Sellel lagendikul on palju suuri kiva, kuna soo pool servas palju laukaaukusi on. Sellest mäest ja lagendikust teab rahvas järgmist juttu rääkida. Vanal hallil ajal olnud Jalgsema külas üks vana karjane. See oskanud mitut nõiatükki. Käinud igal kevadel enne jüripäeva hundirooja otsimas, et selle abil hunta karjast eemal hoida. Temal olnud suur kari loomi hoida. Ta ise istunud aga enamiste kõrtsis ehk maganud. Tal olnud kaks korralist. Nendel pole muud ametit olnud, kui ajanud karjast ülesse, kui loomad kaugele läinud ehk kui õhta kätte jõudnud. Juhtunudki mõni kord hunt mõne looma ära murdma, siis teinud karjane looma varsti terveks. Ühel suvisel päeval maganud karjane Kaunimäel männi all, loomad söönud raiesmikus. Korralised või karjatse abilised olnud ka määl. Õhtu hakanud kätte jõudma. Korralised näinud, kari läinud kaugele. Ajanud vana karjast ülesse: "Tõuse ülesse, kari juba kaugel!" Ei vanamees pole tõusnud. Uuesti ajanud korralised: "Tõuse ülesse, hunt murrab loomi!" - "Las ma veel magan!" ütelnud karjane. Nüüd näinud korralised, kuida kolmehobuse tõld mäe poole sõitnud. Nad ütelnud seda vanamehele: "Vaadake, kas on kuus hobust tõlla ees?" küsinud vanamees. "Ei, ainult kolm." "Las mina magan siis veel," ütelnud vanamees. Päev läinud juba looja, vanamees pole siiski tõusnud. Kolmehobuse tõld jõudnud mäe juure, hobused pole aga jäksanud määst ülesse joosta, keeranud tagasi. Nüüd paistnud eemalt kuuehobuse tõld. Korralised ütelnud seda vanale karjatsele. "Kas on tõlla uks juba lahti?" küsinud vanamees. "Ei ole veel!" ütelnud korralised. Vanamees maganud edasi. Hobused tulnud nüüd mäe otsa ja tõllaust hakatud lahti tegema. Vanamees karganud ilma ajamata ülesse ja tahtnud ära joosta, aga tõllast karanud kaks sarvikut välja ning tirinud teda endi juure tõlda. Vanamees hakanud põrglaste piinatusel tõllas valjuste karjuma. Hobused läinud nüüd mäe alla raiesmiku, jäänud sinna paigale ning seal hakanud vanamehe piinamine. Selgeste võidud läbi tõllaakna näha, kuida vanameest tulipunaste raudharkidega torgitud. Viimaks tulnud vanamehe kisa peale üks tugev julge mees. See löönud tõllaakna katki ja sealt pugenud vanamees välja. Aga isegi julge Hans ehmatanud vanameest nähes ära, sest sellele olnud põrglaste piinamisel 12 sarve pähe tekkinud, justament vanaõelus ise. Tõld sõitnud suure kohinaga ära. Nüüd kiskunud sarviline vanamees raiesmikust üheksa kändu ülesse, tõtanud nendega mööda soo serva küla ligemale. Iga jalajälje asemele tekkinud laukaauk, kuna üleskistud kändude asemele suured kivid tõusnud. Seal loopinud tema kännud külasse, aga nii osavaste, et iga känd kolm meest ära surmanud. Nüüd tõtanud vanamees oma magamise asemele, mäele, tagasi. Roninud männi otsa ja norskanud seal nii, et külakoerad öö otsa haukunud. Vanamees rõhunud männioksad maa poole laiali. Hommikul jooksnud tema määst alla ja kadunud lähedasse soosse. Vist läinud tema põrgu teiste sarviliste hulka. Hans Wollmanni suust. E 5728/30 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Hans Wollmann (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005/ns/puu/painaja/Nõiakepp Hallikul olnud ennevanast tige nõid. See nõidanud oma ligemeste loomad ära, nii et need haiged olnud, käinud luupainajaks. Tema naabrinaene olnud aga ka kaval inimene. See leidnud nõia kurjuse vastu alati abi. Korra hakanud nõid oma naabri lehma peal paenajaks käima. Naabrinaene saanud kohe aru, kes käia on, pannud laterni põlema tõrre alla, võtnud tubli löömapuu ligi ja oodanud teisel õhtul, niiviisi ettevalmistatud, luupaenaja tulekut. Kuulnud varsti, lehm hakanud ähkima, kohe tõstnud tõrre ülesse, nii et tulevalgus välja paistnud. Näinud, kuida peakammimise hari lehma seljast maha veerenud. Ruttu tõmbanud kepi kätte ja andnud harjale tubli paugu. Kiiresti veerenud hari nurka, kuhu tema ära kadunud. Teisel päeval olnud nõiamoor haige, löök olnud nii rängaste mõjunud. Nõiamoor annud oma nõiakepi tüdruku kätte ja käskinud oma lehmade nisade külge torgata, üteldes: "Siit piima, siit võid!" Käskinud ka naabri lehmasid torgata, aga neid torgates ütelda: "Siit sitta, siit kust!" Tüdruk läinud käsku täitma. Pole aga lehmasid, keda läbisegamine karjasmaal söönud heaste tunnud, sest alles hiljuti nõia juure tulnud. Sellest siis ütelnud, et tema küll kõige lehmasid torganud, aga sõnad ära vahetanud, soovinud naabri lehmadest piima ja võid, nõia oma lehmadest aga seda, mis nõid naabri lehmadest käskis soovida. Küll nüüd saanud naabri perenaine võid ja piima. Nõid hakanud oma lehmade koort kokku veeretama, saanud aga või asemel lehma rooja. Emme olnud temal võid suurel hulga müüa, sellel suvel pole kedagi saanud. Sügise poole muretsenud nõid enesele musta ussi, mis tema koorepütis pidanud, kui võid kokku veeretanud. Siis saanud nõid jälle võid, mis siiski kauase seismise järele roojaks muutnud. Seda kätte maksta püüdes, läinud nõid uuesti naabri lehma paenama ehk küll endine hoop selgeste meeles olnud. Käinud ühe öö ära ning jätnud siis oma nõiakepi lauta varjulisse kohta järele vaatama, kas mõni jälle luupaenajat valvab. Siis oleks temal jälle järgmistel õhtatel julgust olnud luupaenajaks minna. Naabrinaene, kes nõia kavalusi tunnud, pannud enesele kasuka karvupidi selga ja käinud neljakäpukil terve öö laudas. Kepp näinud kõik, arvanud vahtija hundi olema. Kui nõid teisel õhtal keppi tooma läinud, rääkinud kepp: "Susi paterdas öö otsa, kartsin, et mind kätte saab!" Nõid arvanud, et pererahvas koera laudas pidasivad. See koer olnud küll neljasilmaga ja võinud kõiki nõidasi ja kurjasi näha, aga nõid arvanud, et tema ennast hoida mõistab. Läinud siis jälle õhtul luupaenajaks. Vaadanud, koer ongi lauda nurgas. Lehm hakanud valuga ähkima. Perenaene roninud neljakäpukile haige juure ja löönud nõida pihlakase kepiga nii kõvasti, et nõid suure vaevaga kodu saanud. Hommikul saatnud tema tüdruku naabrinaese käest leiba tooma, et lööja leivast enesele rohtu teha. Naabrinaene pole annud. Tüdruk läinud tagasi, võtnud nõia oma leiba ja annud nõiale. See teinud sellest omale rohtu, võtnud seda sisse ning surnud hirmsa valu kätte. Hans Wollmanni suust.

E 5731/5 (1) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Sopmanni (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ema ja kaks poega Elanud eideke kahe pojaga. Niihästi eit kui ka pojad Mihkel ja Peeter olnud ühesugused vaesed. Peeter, kes Mihklist vanem olnud, läinud leiba otsima. Läinud teed mööda edasi ja õhanud tühja kõhu näpistust tundes. Korraga tulnud hall mehikene temale vastu ja küsinud temalt: "Miks sa, pojukene, nii nukker oled?" "Miks mina nukker ei peaks olema," õhkanud Peeter, "päeva kaks juba sellest saadik möödas, kui viimist korda Jumala vilja maitsesin!" "Ära kurda pojukene," ütelnud hall vanamees sõbralikult, "mis sa soovid? Ma täidan sinu soovi." Pole Peeter, kelle kõht kangeste näpistanud muud oskanud paluda kui leiba. Hall mees andnud temale rohkeste leiba ja käskinud ka edespidigi tema peale mõtelda, kui häda on. Tänades läinud Peeter koju, et omaksete näljatseid kõhtusid täita. Ema ja pojad söönud ja tänanud mõttes halli meest. Varsti lõppenud jällegi leib otsa. Nüüd läinud noorem vend Mihkel leiba otsima. Läinud ning mõtelnud ja lootnud, et hall mehike tuleb. "Küll mina kavalam olen kui minu vend Peeter," mõtelnud ta, "mõistan enesele rohkem tellida kui tema." Tulnudki hall mees vasta. Küsinud Mihklelt, miks ta kurb olla. "Meil on kodu suur leivapuudus, kõht on tühi ja vend ka üsna näljas," rääkinud Mihkel. Vanamees lubanud lahkeste abi anda ja kutsunud noorema venna oma elumajasse. "Kus tema kõbukese maja ka peaks olema?" mõtelnud Mihkel, "mina siin ligidal ei tea ühte majagi olema." Läinud halli mehega metsa, astunud seal mõned sammud edasi. Hall mehikene koputanud ühe jämeda puu vastu ning varsti tulnud puutüvi seest uks nähtavale. Hall mees astunud sisse ja käskinud Mihklit ka sisse astuda. Mihkel astunud halli mehikese järele ja imestanud väga, kui puu seest suure ja ruumika kambre leidnud. Hall mehike andnud temale kaks vaskpulka ja käskinud neid vastastiku kõlistada, siis pidada nii palju vilja saama, kui tarvis on. "Ainult oma toiduks pead sina saadud vilja pruukima," ütelnud hall mees, "aga mitte raha eest teistele müüma." Mihkel läinud nüüd koju poole. Tee peal tulnud lust pulkade võimu proovida. Kõlistanud neid vastastiku ja ennäh imet, kott vilja langenud Mihkli jalge ette. Mihkel võtnud koti turjale ja sammunud kodu. Näidanud vaskpulkasid emale ja vennale, need rõõmustanud väga, et näljapäävad lõppenud on. Elanud teised niiviisi tüki aega üsna opmanni moodi. Leiba olnud küll, mis tarvis siis tööd teha, kui leiba muidu saada on. Kuid riided kulunud mehikestel ära. Raha uute ostmiseks pole olnud. Ema ja Peeter tahtnud vilja müüa, et riiete raha saaks, aga Mihkel pole lubanud. Mihkli keelust hoolimata müünud nad siiki vilja ära. Kuid nüüd muutnud nende elujärg koguni. Vaskpulgad kadunud ära, leib ja vili, mis vaskpulkade abil saadud, muutnud selgeks samblaks, ükskõik, kas hammusta sammalt ehk leiba. Mihkel tõrelenud küll ema ja vennaga, aga ega see endist aega tagasi too. Varsti olnud vana tuttav nälg jälle platsis. Kurva meelega läinud Mihkel jälle tööd ehk leiba otsima, kuna Peeter, kes häid päevi pidades üsna laisaks läinud, kuhugi pole viitsinud minna. Sammunud Mihkel teed mööda edasi ja näinud jälle tuttavat halli meest. See kuulanud tema kurbtuse üle järele, kutsunud teda oma majasse ja annud taale kaks hõbepulka. "Neid kõlistades saad sa kõik, mis sa aga soovid," ütelnud hall mees Mihkelt minema saates. Nüüd olnud Mihklel head päävad, saanud, mis süda himustanud. Ta muretsenud enesele toredad majad ja mitmed kunstlikud asjad. Kuningaski tulnud teda vaatama ja tõstnud teda suure au sisse. Peeter tahtnud kadeduse pärast üsna lõhki minna, kui oma venna õnne näinud. Võtnud nõuks omale ka niisugused pulgad muretseda. Läinud senna kohta, kus venna ütlemise järele halli mehe elukorter olnud ja hakanud suure häälega oigama ja nutma, et sellega halli meest oma juure kutsuda. Tulnudki varsti hall mees ja küsinud: "Mis sul viga on, et siin nutad." "Vend Mihkel on kuninga poolt suure au sisse tõstetud, ma tahaks ise tema asemel olla. Anna minule nõu, kuida teda saaksin ära tõugata." Hall mees võtnud taskust kaks musta pulka: "Võta, kõlista neid pulke, siis saad seda palka, mis sina väärt oled," ütelnud hall mees ja läinud minema. Peeter läinud koju ja rääkinud pulkasid näidates emale, et nüüd varsti kuulsaks saab. Kõlistanud siis pulke vastakute. Suur kohin tõusnud ja taevast sadanud paksu tõrva ja pigi, nii hästi emale kui ka pojale selga. Pigi ja tõrv jäänud surmani nende külge. Mihkel elanud õnnes ja rõõmus kaua aega ning elab, kui pole ära surnud, veel praegugi. J. Sopmanni suust.

E 5749 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Kustas Weidendamm (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaevu vaim Karjapoiss käinud metsas karjas. Igal õhtal kui tema ühe vana kaevu ligidal olnud, ilmunud äkitselt tema juure üks temasuurune poisikene. See olnud kangeste riiakas poisikene, püüdnud karjapoisiga kiskuma minna. Sundinud teda, et tema peaks loomi peksma, ja kurja vanduma. Viimaks rääkinud karjapoiss teisele karjapoisile sellest. Nad läinud kahekesi selle vana kaevu juure ja näinud kaevu põhjas risu all vana ilma nahata koera. Nõnda pea kui nemad endi nähtusest üheteisele rääkinud tulnud koer kaevust risu alt välja ja hakkanud neid taga ajama. Poisid jooksnud hirmuga eest ära, nii et tahtnud lõppeda jooksmisega. Viimaks jätnud koer poisside tagaajamise järele ja poisid peasnud ära. Teisel päeval kui poiss jälle kaevu ligidal olnud, tulnud hall vanamees ja hakanud poisiga taplema, miks tema teisele seda ütelnud, et võeras poiss temaga mängimas käinud. Poiss püüdnud ära joosta, aga vanamees löönud teda kepiga, nii et poiss kaks nädalat haige olnud. Pärast pole poiss enam seal kaevu ligidal midagi halba näinud. Kustas Weidenmanni suust.

E 5751/5 (7) < Ambla khk, Tapa m. - Otto Hintzenberg < Karla Intsel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kolm vaimu Kaks kurja vaimu kõnelenud metsas. Hea vaim teinud ennast teistsuguseks, nii et kurjad vaimud teda pole tundnud. Läinud siis kurjade vaimude juure ja küsinud nendelt: "Mis nõu teie nüüd siin peate?" Esimene kurivaim ütelnud: "Mina tahan seia lähedale talusse minna ja peremehele külmatõbe haigust kaela saata. Täna õhtul kui tema kartuhvlisuppi sööb, tikun mina kui hall karv kohe esimese lusikatäie supi sisse. Ta sööb mind oma kõhtu ja varsti on temal haigus kääs. See on minu nõu!" Teine kurivaim rääkinud: "Täna öösse sünnib Hansu pere perenaesel laps. Mina varastan selle ära ja panen haavapuuhalu asemele. Nemad söödavad seda haavapuuhalgu, mis aga ei kosu ega kasva, vaid ainult minu moodi karjub. Ammugi oli mulle poissi tarvis, ei olnud teist kuskilt saada. Kasvatan teise suureks, panen oma maja talituse ülevaatajaks." "Aga mis nõu siis sinul on?" küsinud nemad kui ühest suust hea vaimu käest. "Mina tahan," rääkinud hea vaim, "selle peremehe musta täku ära varastada. Ma muudan ennast sandiks, palun seal öömaja ja saadan siis öösse varguse toime. Juba ammu on mul hobust tarvis, pole aga kuskilt saada olnud; jalad jäävad mul juba vanaks, ei jäksa heasti käia." Läinud teised siis igaüks oma teed, et õhta aegasaste töösid toime saatma minna. Hea vaim muutnud ennast sandiks ja läinud peresse öömaja paluma. Peremees põle tahtnud lubada. Ütelnud perenaese haige olema; ruum olevat vanainimese tarvis kitsik. Sant aga palunud väga ja lubanud pererahvale häda ajal nõu ja jõuga abiks olla. "Mis nõu ehk jõudu sandikesel võib olla," mõtelnud peremees, kuid lubanud siiski sandile öömaja. Õhta, kui peremees sööma hakanud ja esimest lusikatäit hakanud suhu pistma, kiskunud sant lusika kõige supiga peremehe käest ära. "Mis tempu sa teed?" käratanud peremees sandi peale. See aga pannud supilusika seest ühte vanasse kasti, mis rauatükkidega täidetud olnud ning siis kastiukse kõvasti kinni. Kutsunud siis peremeest vaatama. Peremees vaadanud - kast hakanud esteks hüppama, pärast aga mööda tuba edasi-tagasi veerema, nii mis kolisenud. Sant käskinud peremeest ahju küdema panna ja kasti küdevasse ahju visata. "Kui sa minu nõu poleks kuulda võtnud, oleks sa ise niiviisi mööda tuba edasi-tagasi peherdanud nagu see kast," ütelnud sant peremehele. Ööse sündinud perenaesel laps. Paha vaim olnud oma haavapuust lapsega aegsaste platsis. Pannud selle perenaese lapse asemele, kuna perenaese lapse omale võtnud. Sant aga võtnud perenaese lapse kurjavaimu käest ära, ja pannud kadakase kasti sisse, kust kurivaim enam pole kätte saanud. Kurjavaimu hing karganud viha täis, ta hakanud santi sõimama: "Täku varas, täku varas!" Peremees kuulnud müra, läinud tuppa, näinud seal kurjavaimu, kes enam pole jõudnud kange vihaga ennast ära peita. Võtnud ja sidunud sandi abiga kurjavaimu kõvasti kinni. Hommikul läinud sant kambre ja palunud, et temale ka öösel sündinud last näidataks. Pole peremees esteks tahtnud näidata, ütelnud väga inetu olema, sandi palvete peale näidanud siis viimaks. See, mis peremees sandile näidanud, olnud küll lapse moodi, liigutanud ennast, aga olnud kange nagu puuhalg. Ka teinud tema hirmust läbi kõrvade käivat kisa. Sant vaadanud last ja arvanud heaks, et last oleks tarvis natukene vihelda. Peremees palunud santi, et sant vihtleks. Ütelnud veel: "See laps pole sugugi minu meele järele. Ma arvan, paha vaim on vist minu lapse ära vahetanud ja selle asemele pannud. Ma nägin ühte musta kogu kambres liigutama enne, kui meie selle täkuvarga seal tuas kinni sidusime. Kas sa ei võiks meile meie päris last tagasi muretseda, meie annaksime sinule hea palga." Sant lubanud tagasi muretseda. Lubanud enne näidata, millest see kisendaja laps tehtud on. Pannud ahju küdema, kütnud tua õige tuliseks. Toonud siis õuest nõekseid ja ohakaid ning hakanud nendega kurjavaimu last vihtlema. See käuksunud veel mõne korra, siis aga jäänud paljas haavepuunott sandi kätte. Siis näidanud sant seda notti mehele ja ütelnud: "Vaata seda haavapuunotti oleksite teie oma lapse asemel söötnud, poleks teie mind öömajale võtnud." Toonud siis perenaese pärislapse kadakasest kastist ära. Peremehe rõem olnud väga suur. Kurivaim, keda nemad kinni sidusivad, oli ennast vahepeal lahti peastnud ja ära jooksnud. Peremees pidi nüüd sandile palka maksma, kuid see kadus nende silmade eest ära ja nad saivad aru, et üks hea vaim neid külmatõbe ja lapsevarga käest peastnud oli.

E 5780/3 (9) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Karla Intsel (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Soldatist, kes nõiaks tahtis saada Soldat tulnud kroonuteenistusest välja ja võtnud kohe nõuks naist võtta. Endine pruut elanudki teisel veel. Olnud küll juba vanaks jäänud, nägugi olnud üsna kortsus. Ega endisel ajal siis kroonumees kolme ega nelja aastaga välja peasenud, pidi ikka rohkem, palju rohkem teenima. Selle ajaga läheb soldat vanaks, läheb ka pruut vanaks. Aga ega vana armastus ei roosteta, nii ka meie kroonumehel. Võtnud endise pruudi omale naeseks, pidanud pulmad ära ja elanud edasi. Teised tuttavad keelanud küll soldadit, ütelnud tüdruku esimese tulehargi olema ja kes teab, mis muud veel. Aga ei soldat uskunud. Teadis ju küll, et vanapagan iga noorpaari pärast seitse paari pastlaid ära kulutab. Esimesed mesinädalad läinud ilusaste mööda, siis aga märkanud soldat, et tema naesel igal neljapääva öösel kõiksugused käigud ja salatallitused ees olnud. Esteks küsinud naene ikka soldati kääst luba välja minemiseks, pärast läinud ise salaja. Soldat küsinud naese käest, kus tema käib, aga naene pole ütelnud. Siis hakkanud soldat järele passima. Neljapääva õhtal läinud naene uksest välja, võtnud õuest põesa alt luuavarre, istunud kaksiti peale ja läinud läbi õhu, nii mis kohisenud. Soldat jäänud suurte silmadega järele vahtima. Pole soldat naesele oma nähtusest midagi rääkinud. Teise päeva õhtal läinud soldat õue, võtnud põesa alt teiba ja istunud selle peale. Vuhinal tahtnud teivas kõige soldatiga lendu minna, õnneks saanud soldat enne maha. Järele katsudes leidnud põesa alt mitu niisugust teivast, mis kõik valmis olnud tuulde minema. Soldat võtnud ühe teiba ja pannud oma tarvis teise põesa alla varjule. Tulnud järgmine neljapääva õhta. Soldat vaaritsenud varjul, et näha, mis sünnib. Tulnud nõidasid ükslugu, enamiste ikka naesterahvad, võtnud teibad ja läinud põhja poole. Viimaks tulnud soldati naene, võtnud teiba, istunud peale ja läinud. Soldat võtnud ka oma tarvis ära pandud teiba ja kihutanud selle peal naesele järele. Üsna hea olnud seal pilvede riigis sõita. Olnud tarvis madalamale minna, siis keeranud teiba otsa eest madalamale. Naene lasknud ennast ühte paksu metsa maha. Soldat taga järele. Soldat näinud, et seal suur salk rahvast koos olnud. Tema pole nende hulka läinud, vaid vaadanud varjult. Üks suur must mees olnud nende juhataja. nad kõnelenud, millest aga soldat kauguse pärast pole heaste aru saanud, tantsinud ja hullanud, mõnikord ka kiskunud, nii /et/ soldatil üsna hirm tulnud pealt vaadates. Viimaks küsinud must juhataja: "Kas tahab keegi uus liige ennast teatada?" Tulnudki mitu tükki, kellede nimed vanapagan üles kirjutanud ja neile ütelnud, et tuleval korral, kui tõeste tahtvad nõiaks saada, ise endi nimed peavad endi verega raamatusse kirjutama, siis võivad nõiakoosolekutest osa võtta. Soldat astunud nüüd ka ligi ja lasknud oma nime kirja panna. Kodu minnes sõitnud nemad juba naesega sõbralikult kõrvustikku. Järgmisel neljapääva õhtul teinud soldat, kui oleks ta haige olema ja palunud naest, et see nõidade peremehe seie muretseks, tema tahta oma nime raamatusse kirjutada. Naine lubanud muretseda, hakanud kõiksuguseid kookusid ja vigurid tegema ning varsti tulnud must mees mürinaga, paks raamat kaenlas. Käskinud soldatit: "Kirjuta omaenese verega oma nimi seie raamatusse, aga ära sa, pagana pärast, midagi muud kirjuta." Soldat lasknud sõrmest verd ja kirjutanud: "Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel, saagu need hinged priiks, kellede nimed seie raamatusse on kirjutatud." Must mees hakanud raamatut võtma, kui põrkanud niisugust kirja nähes tükk maad tagasi. Siis aga saanud ta hirmsaste vihaseks, võtnud naese juukset pidi selga ja läinud minema, raamat jäänud maha. Soldat pole peale selle enam oma naist näinud. Raamatus olnud palju verega kirjutatud nimesid, mõned neist olnud soldatile üsna tuttavad. Raamat põletatud ära ja niiviisi saanud palju hingesid priiks vanapagana võimusest. Soldat käinud veel edespidigi põesa all olevate teivaste abil sõitmas ja elanud õnnelikult. Karla Intseli suust.

E 5789/90 (1) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg (1893) R. Põldmäe, Eesti rahvanaljandid I, Talumees jutustab, kuidas on saanud oma suure nina. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kolm isandat istunud trahteris laua ääres ja joonud õlut. Üks hästi suure ninaga talumees tulnud uksest sisse. Linnaisandad hakanud mehe nina üle naerma ja pilkama. Talumees, aru saades, et tema nina naeretakse, tulnud joojate juure ja hakanud nendega lahkesti kõnelema: "Eks ole tõsi - teie naerate minu suurt nina?" -"Seda'p meie just naersime," vastanud isandad. "Kas soovite kuulda saada, kuidas mina selle nina omale sain?" küsinud talumees. "Väga hea meelega!" vastanud isandad. Talumees jutustanud: "Vaadake, isandad, mina olin enne sündimist ilma ninata! Läksin siis Peetruse kääst enesele nina paluma. Peetrus viis minu ninade kambrisse. Seal oli kõiki seltsi ninasid, pisikesi ja suuri. Ma pidin enesele niisamasuguse nina võtma nagu teilgi, ausad isandad, on. Kuid Peetrus keelas neid võtmast ja käskis suurte hulgast võtta. Ma võtsin ja küsisin siis temalt: "Mis veikestel viga on, te neid mulle keelasite?" - "Need on tattninad," ütles Peetrus "ja sinusugusele mehele nad ei kõlba!" Isandad ei naernud enam talumehe nina.

E 5791/2 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Neufeldt (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rätsep libahundiks Rätsep, kes ühes peres õmblemas olnud, pannud tähele, et temal igal hommikusöögi ajal värske liha laual olnud. Peremees ei olla tema tiada millalgi lammast tapnud, ka ei või palaval suveajal liha kuigi kaua ilma soolata seista, ilma et ta hapuks ei läheks. Ühel õhtul, kui rätsepp juba tükk aega asemel olnud, kuulnud tema, kuida keegi kambre tulnud. ta piilunud teise silmaga ja näinud, et see perenaene on. Perenaene võtnud kapsit ühe veikese poti, pannud laua peale, teinud akna lahti. Siis võtnud potist, pinslega tõmbanud mokkade peale ja suur hunt jooksnud perenaese asemel kambri aknast välja. Rätsep saanud aru, et perenaene libahundiks läheb, vahtinud veel aknast, kuhu poole läheb, aga juba olnud silmist kadunud. Hommiku, koidu ajal, kuulnud rätsep tasast kahinat ja näinud, kuida hunt aknast sisse roninud, suur käntsakas verist liha suus. Sööma ajal pole rätsepal enam toit tahtnud heatse alla minna. Teisel õhtul jälle seesama lugu. Perenaine läinud jällegi libahundiks. Rätsepal tulnud suur lustka hundiks minna. Mõtelnud järele, siis võtnud nõuks kambres proovi teha. Et tema mitte nagu perenaenegi aknast välja ei jookseks, sellepärast võtnud vankreratta ja sidunud köiega kõvaste omale selga, et siis, kui ka lust tulekski, välja minna võimalik ei oleks. Nõnda pea, kui ta enesele potist mokkade peale kannud, saanud tema hundiks ja läinud kõige rattaga aknast välja, et tuba värisenud. Jooksnud metsa ja karjamaale. Õitselised olnud parajaste hobustega väljas. Need hakanud kohe hurjutama: "Hurjoh, rattaga hunt!" Ka olnud rätsepal himu loomi murda. Läinud ühe hobuse kallale. See andnud aga temale jalaga valusa hoobi, nii et tal jooksmise lust koguni ära kadund. Läinud teine siis jälle niisamuti aknast kambre, kus ta jälle inimeseks saanud. Olnud aga selle järele paar pääva haige maas, sest et hobune teda rängaste löönud. J. Neufeldti suust.

E 5792/4 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Neufeldt (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Naene libahundiks Naene otsinud parajaste mehe pead, kui lapsehoidja õuest tuppa tulnud ja naist tellinud õue tulla, kus üks võõras naene temaga tahata rääkida. Nõnda pea, kui naene õue astunud, visanud õues olev inetu vanamoor temale hundinaha selga, mis peale naene libahundiks muudetud saanud ja metsa jooksnud. Vanamoor muutnud enese ärajooksnud naese sarnatseks ja läinud uueste tuppa mehe pääd sügama. Mees mõtelnud: "Mis lugu see ometigi on, enne õue minemist olivad tema kääd pehmed, nüüd on kõvad, nii kui tahaks juuksed pääst ära kiskuda." Küsinud naeselt: "Mis see tähendab, enne olid sinu kääd pehmed, nüüd on kõvad?" Naene vastanud: "Õues oli külm, kääd kohmetasid külma kääs ära, sellepärast nad kõvad ongi." Mees pole enne aru saanud, et see tema oma naene ei ole, kui laps imeda tahtnud. Naisel olnud rindade asemel kasetohust torbikud. Laps nutnud ja tahtnud imeda, naisel pole midagi anda olnud. Mees pole midagi teadnud teha. Ükskord läinud lapsehoidja lapsega tua taha, lepiku servas oleva suure kivi juure, istunud sinna, hakanud ajaviiteks laulma: Ema, hella eidekene, tule lasta kallistama, tütterida imetama. Võõras naene, kuri naene, rinnad tohutorbikusta, ei või toita lapsukesta. Korraga kahisenud lepik ja suur hunt tulnud. Enne kui lapsehoidja ära joosta sai, viskas hunt oma naha suure kivi peale ja lapse ema seisis hundi asemel. Võttis lapsehoidja käest lapse ja andis lapsele imeda. Teisel päeval oli niisamasugune lugu. Lapsehoidja rääkis seda lugu lapse isale. See läks targa kääst nõu küsima. Tark käskis selle kivi tuliseks teha, et siis, kui hunt naha kivi peale viskaks, nahk ära kõrveks. Mees teinud targa õpetuse järele, kütnud kivi hästi tuliseks. Siis läinud lapsehoidja jälle lapsega senna ja hakanud tuttavat laulu laulma: Ema, hella eidekene jne. Kohe tulnud hunt välja, visanud naha kivi peale ja hakanud last imetama. Pärast hakanud nahka ära võtma, aga nahk olnud juba üsna kõrvenud. Nii saanud naene libahundi nahast lahti ja jäänud inimeseks. Võeras naene kadunud sellest silmapilgust ära ega ole keegi teda enam näinud. J. Neufeldti suust.

E 5804/6 (3) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003
Vanapagana onu raha Läinud vaene saunamees vaevase hobusekondikesega metsa puid tooma. Pannud koorma peale, hakanud kodu minema - ei hobune jäksa vedada. Mees võtab kepi, annab sellega hobusele "kaeru", ei aita seegi. Koorm liig raske. Mees istunud kännu otsa ja õhkanud: "Kas keegi jumal ehk kurat mulle abi ei jõua saata." Õhkamise järele vaadanud ringi, näinud musta habemega mehikese tulema. "Mis sa siin ohkad?" küsinud ta mehelt sõbralikult. Mees rääkinud oma häda: "Hobune on väsinud, ei jäksa enam koormat vedada, ei ole raha uue ostmiseks. Hobuse tööga pean ennast toitma." Musta habemega mees, kes muud ei olnud kui vanapagan, trööstinud meest, lubanud talle abi anda. Käskinud natukese oodata, kuni raha toob. Mees lubanud oodata ja vanapagan läinud metsa. Mees luuranud uudishimulikult, et kust see must mees raha õige võtab. Vanapagan läinud ühe põlise kuuse juure ja hakanud selle juurte pealt mulda ära kraapima. Kraapinud, kraapinud ja kiskunud viimaks ühe külimitu sarnaste riista kuuse juurte alt välja. Sammunud siis selle riistaga vaese mehe juurde tagasi, kes oma koha uueste maha istunud. "Siin on sinu jäuks raha küll," ütelnud tema rahakülimitu mehe ette maha pannes. Mees ütelnud, et seal tema jäuks liiga palju olla. "Pole viga," ütelnud vanapagan. "Pruugi siit riistast nii palju kui sulle tarvis läheb, pärast võid ju jälle tagasi maksta." - "Aga kust mina sinu ülesse leian?" küsinud mees. "Vilista siinsamas kohas kolm korda läbi hammaste," käskinud vanapagan. Läinud siis ise metsa tagasi, kust tulnudki. Mees lükanud muist puid vankrelt maha, tõstnud raske riista, mis kuld- ja hõberaha täis olnud, suure vaevaga vankresse ja sõitnud koju. Hakanud siis saadud rahaga enese rasket elu uueks muutma. Ostnud omale talukoha, hobuseid, lehmi ja kõiki, mis aga tarvis läinud. Raha olnud küll. Ta käsi hakanudki heaste käima. Vili kasvanud kui pillirog, loomad siginenud heaste, nii et juba nelja aasta pärast võinud selle summa senna riista asemele panna, mis ära pruukinud. Panud siis rahariista vankrele, läinud metsa tuttavasse kohta ja vilistanud kolm korda läbi hammaste. Musta habemega vanamees tulnud nii, et maa põrunud. Pühkinud mehe juure jõudes higi otsa eest ära ja sõnunud: "Olin parajaste Riia linnas ühes pulmas tantsimas. Jooksinn nüüd, kui su vilet kuulsin, nii et hing tahtis kinni jääda. Mis minust õige kutsusid?" Mees ütelnud, et raha tulnud ära maksma, mis nelja aasta eest laenanud. "Oleks tühja pärast võinud mind tülitamata jätta," pomisenud vanapagan. "See polegi ka minu oma raha, see mu onu jägu. Õnnista teda haua põhja, siis saad kõik omale." - "Kuda ma teda õnnistama pean?" küsis mees. "Ütle mu oma kuuldes: "Saagu sa, kurat, igaveste põrgu põhja jääma."" Mees ütelnud ja vanapagan annud selle raha kõik mehele. Ise läinud jälle minema, ilma mehe tänu ootamata. Mees läinud koju ja elanud kui rikas mees kunagi. Tänanud iseeneses vanapagana onu varanduse eest. Anna Hintzenbergi suust.

E 5812 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Hans Wollmann (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rajakatel Rahakatlaid juhatakse ainult äravalitsetud inimestele. Kui aga mõned teised juhtuvad katelt nägema, kaub see ära ja seegi jääb ilma, kellele juhatati. Ühele juhatatud unes rahakatelt. Tema võtnud teise mehe abiks ja kaevanud juhatatud kohas suure ja sügava augu. Pole aga midagi leidnud. Teisel öösel kästud teda uueste minna ja üksipäini raha maa seest välja võtta. Mees läinud ja leidnud sellesama auku tagasi aetud mulla seest rahapoti. See olnud nuu suur, et üksinda pole jäksanud ära viia. Läinud siis tagasi ja kutsunud oma venna, et selle abil rahapotti ära tuua. Rahapott olnud aga nüüd kadunud ja jäänudki kadunuks ehk küll mees mulla hoolega läbi siblinud. Hans Wollmanni suust.

E 5813 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Iga kord, kui täht taevast maha kukub, sureb üks tuttav inimene sellel ära, kes tähte kukkuma näeb.

E 5813 (7) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loom juhtub niisuguseid põhku sööma kelledest hiir omale pesa teinud, siis jääb ta ravanduse haigusesse.

E 54610 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Soela väin ulatas Kalevipojale vööni, vett voolas saabastesse. Naene tõi Sõrvest suure kivi, et Kalevipoeg kuivalt läbi pääseks. Tuues katkes põllepael; kivi Pamma rajal maha. Seda kivi hüütakse Kalevi kiviks. Teist Kalevi kivi kandis Kalev ise, et sellega Kuresaare väravat sulgeda, 10 versta eemal Kiiratse küla juures kukkus kivi maha. Enne visati selle kivile suur oks. (cf Oesel III 90). Kalevi jäljed Kihelkonnas õpetaja põllul ja Undoval. Karjas 2 kalevi kivi. NB. Saaremaal ikka kalev, ei Kalevipoeg.

E 54611 (a) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestanud Kristi Kaber 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rõuges vikatkaar.

E 54611 (c) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuusalu Tüliveres on suur Kalevipoja kivi.

E 54611 (d) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuusalu Tüliveres on suur hiietamm, seest õõnes, seitse meest mahub tamme õõnsusesse. Vanasti sinna ohvrid viidud, missuguseid, ei mäletata enam.

E 54611 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuusalu Uuri küla juures on hulk suuri Kalevipoja kiva. Korra sattunud Kalevipoeg Vanapaganaga tülli ja hakanud seda kohe kividega viskama. Need kivid on seniajani Uuri küla ligidal näha.

E 54612 (4) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jäid kalapüüdjad vastase tuule pärast kauaks kottu ära, läksid Hiius naised metsa, pöörsid seljad soovitava tuule poole ja hüüdsid: "Tuul, tuul, puhu mu peale. Puhu mu selja peale!" Ise jooksid tuule kombel üle põõsaste.

E 54612 (6) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Marina mägi ja Marina pettai - mänd vana Kasaritsa mõisa ligidal.

E 54612 (8) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Saadjärv praegusesse kohta tulnud, kiriku enese alla matnud.

E 54612 (10) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Karti Lokutas Hiieauk. Sinna maa-aluste ohver: 1) kulda (särgisappi), 2) hõbedat, 3) vaske, 4) tina, 5) herneiva, 6) soola, 7) uateri, 8) odrateri, 9) rukkiteri. Ka raha tarbe korral. Kes sealt võttis, haigeks.

E 54612 (12) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hallistes Vana-Kariste Padriku talu maal püha kadakas. Kes oksa võtab, seda torgitakse nagu nugadega. Peab oksa tahtmata viima tagasi.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50  51  52  53  54  55  56  57  58  59  60  61  62  63  64  65  66  67  68  69  70  71  72  73  74  75  76  77  78  79  80  81  82  83  84  85  86  87  88  89  90  91  92  93  94  95  96  97  98  99  100  101 Järgmine lehekülg ]