[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 51794 (6) < Paistu khk., Kaarli v., - Anna Johanson (1921) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui hommikul taevas roostene, siis näitab kuiva, kui õhtu, siis vihma.

E 52885/7 < Sangaste khk. - M. Kirschbaum (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Sangaste Linnamägi Linnamägi on Sangaste vallas Mäekülas, Sangaste kihelkonnas, 5? versta Sangaste kirikust põhja pool. Keeni jaamast seitse versta, Restu-Pringi maanteest poolteist versta, Enno talust 350 sülda. Talude kruntisid välja mõõtes on krahv Berg välja graveerinud Linnamäe alla kuuluva maa ühes Kirikjärvega; mäe edela poole jalale on ehitanud väikse maja, kus elab mäevaht. Sangaste Linnamägi on Otepää kõrgustiku edelapoolses osas. Et tema juure saada, tuleb mõni verst vaheldavate küngaste ja orgude keskelt läbi minna. Loodusliku mäe seisukohta kasutades on inimene teda veel kindlustanud omapäraselt: vallide ja kraavidega nõlvad äkiliseks teinud. Sellepärast näeb Linnamägi välja neljakandilisena, hästi kindlustatud, muistse aja hiiglasena mägede ja küngaste keskel väikse veekogu, Kirikjärve kaldal. Linnamäelt avaneb vaade ümbruse pääle: õhtas silmapiiril valendab Võrtsjärv, lõunas sinetavad Karula mägede siluetid, siis Haanja Suur-Munamägi. Lähedal olevatest kõrgustikkudest suuremad on: kirdes 1/4 versta kaugusel on Uniku Hiiemägi - kõrgem kui Linnamägi 100 x, põhjas ühe versta kaugusel on Harimägi, mille absoluutne kõrgus on 250 m. Linnamäest edela poole on Matu mägi 3/4 versta kaugusel, niisama kõrge kui Uniku Hiiemägi. Õhtu pool mäe all on heinamaa, mis pika kitsa niidukaelana tuleb põhja poolt Hiiemäe õhtapoolse külje alt ja läheb lõuna poole. Linnamäest mööda saades võtab sihi kaugusse ja ümbritseb terrasidena lõuna poole madalamaks minevat Linnamäe osa, ise lõuna kohal oruks minnes. Heinamaa on 60 aastat tagasi läbipääsemata mäda olnud. Üle selle heinamaa, loode pool on madal maakünnis, mis lõunasse ja hommikusse lagendikuna edasi läheb. Hommiku pool, kohe mäe külje all on Kirgjärv. Järve kirdepoolsest otsast samas sihis edasi läheb sügav kraav, mille kallastel põõsad kasvavad, seda nimetakse Udila oruks, järve kagupoolsest otsast läheb samasugune kraav kagu sihis, mida Endo oruks nimetakse. Vanad inimesed kinnitavad, et Linnamäelt on tulnud üks maa-alune tee Endo orgu ja teine maa-alune tee Udila orgu, mida ka Röövlioruks nimetakse. Vanaaegne maantee on läinud Linnamäest mööda 1/2 versta kaugusel, Kirikjärve tagant, Sangaste mõisast tulles otsesihis üle Hasimäe Pühajärve poole. Siin on röövlid üle tee ketid tõmmanud ja inimesi kinni pidades neid paljaks röövinud - sellest siis ka org on nime saanud. Praegu on see tee külavaheteena alles. Põhja pool on mägestik. Siin ei ole looduse poolt Linnamäe juure pääsemiseks takistusi ees, sest et Linnamäe ja Uniko Hiiemägede vahel ainult lohk on. Siin on kaitseks ehitatud vall. See vall algab punkt I-sest järve äärest ja läheb 375? sihis, 100,8 m pikkuses kuni punkt II-ni heinamaa kraavini. Punkt I-se ja järve vahel on suur lohk, mille veeru pikkus tema põhjast kuni valli harjani on 32,2 m: veeru kaldnurk on 10°, sügavus valli kõrguseni 1603 cm. Saarmann räägib, et seda lohku ennemalt pole olnud. Umbes lohu kohalt pidanud minema madalane tee põhja poolt järve Udila orgu. Umbes valli keskpaigas on 3-4 aastat tagasi ümargune pangilaiune auk olnud - 5 jalga sügav. Augu põhjas olnud must muld. Kündmisega on auk kinni läinud. Seda on Saarmann näinud. (Saarmann on Uniko talu põline peremees, 72 a. vana.) Linnamäel ülevalt on keldriuks mäe sisse viinud. Uks on rauast olnud, alati poollahti seisnud. Seestpoolt ukse on trepp alla viinud. Pärast on uksele kivi ette veeretatud ja viimati lastud teomeestel uks koguni kinni panna. 78 aastat tagasi on uks veel näha olnud. Seda on näinud Uniku talu omaniku Saarmanni ema Eva. Linnamägi ei ole mitte päält tasane, seal on palju kaevamas käidud, kes kulda ja hõbedat otsimas, kes mäe konstruktsioonist huvitatud olles. Kõiki mäepäälist katab lepapõõsastik ja harvad noored puud. Otsisin kaevu kohta, kuid midagi sellesarnast polnud. Märt Saarmann teab rääkida Linnamäe otsas olevast kaevust, et see kaev olnud ühe kaardi pääle üles tähendatud, mis on Sangaste mõisa valitsejal von Jepardil kaasas olnud. See praegu enam ei ela. Vana peremees Saarmann räägib, et aastat 60 tagasi on ta leidnud mitmed kivikirved, lubjakivist ja raudkivist, nõndasamuti ka nooleotsasi nendesama kividest, ta on nad ära kaotanud. Rahvas räägib, et Linnamägi on olnud vanaaegne eestlaste Linnamägi, Uniko mägi, Hiiemägi ja matusekoht. Saarmann on Hiiemäge kaevanud ja leidnud maa seest tuhka, kahe kihi süsi, seda tuhka pestes on järele jäänud luuosad (luutuhk). Teised nimetavad mäge Lossimäeks ja seletavad, et see on endise katoliku piiskopi asupaik. Selle lossi varandus olla Kirgjärves, peal olla tal härjaike, et mitte üles ei tõuseks. Üks venelane hakanud kord kraavi kaevama, et järve tühjaks lasta ja varandus selle põhjast välja tuua, kuid jäänud pimedaks. Lõigatud kraavi koht on praegu näha.

E 52890 < Sangaste khk. - M. Kirschbaum (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Sangaste vallas Lauküla Ansi talu põllu sees kasvab suur tamm. Mõisa poolt on vali käsk antud seda kaske/?tamme/ ilusaste hoida. Üks mees, kes selle tamme küljest suure oksa ära leikas, sai mõisatallis läbi pekstud. Rahvajutt: Karl XII on oma katki murdunud aisa maa sisse löönud ning tähendanud, et kui see ais juurduma hakkas, siis saab see maa Rootsile tagasi.

E 52898 < Sangaste khk. - M. Kirschbaum (1922) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Märkus saadetise ees: "Kopeeritud arheoloogia kabineti kogust." /Linn Kuikatsi Juudapalus/Mägiste jaamast 4 versta, Priipalu ja Riia-Tartu postitee vahel Juudapalu metsas on kivikalme. Ennem on kiva väga palju olnud, aga nüüd on nad ehitamise jaoks laiali veetud. Praegu on kive vähe, mõnes kohas on paar-kolm tükki reas, siis on näha, et vahepealt on jälle ära veetud. Kivide läbimõõt on 1-11/2 meetrini, nad on pealt sammeldanud ja heina sisse kasvanud. Maapind on tasane, liivane, pääl kasvavad männad. Vanajuudas ehitanud kord omale linna, selleks kannud kinda sees kiva kokku. Linn oleks pea valmis olnud, kuid üks kivi kukkunud kinda seest maha, sest pöial olnud katki. Selle kivi kõrgus olnud 1 süld. Linn pidanud enne kukke valmis saama, aga sääl kirenud korraga kukk ja kõik ehitus varisenud kokku. Säält siis tekkinud kivilademik, kellest saanud ka oma nime Juudapalu.

E 52899 < Sangaste khk. - M. Kirschbaum (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kuigatsi vallas Loku talu maa pääl olevast kivikalmust lõuna sihis 450 sammu, kahe suure pärna kohal on näha vundamendi ase, mida Jaani kiriku asemeks nimetakse. Sealt on kündmisega välja tulnud: kroonlühter ja kullast kalliskividega kaunistatud vöö, hõbedast sadulajalgraud, kuld- ja hõberahasi, kuldsõrmuseid ning kõiksugu teisi kuld- ja hõbeasju. Need olnud mullased ja märjad, sellepärast viinud leidja nad aita kuivama. Mõisaomanik on aga kohe sellest leiust teada saanud, hobusega aida ukse ette sõitnud ning kõik asjad ära viinud. Mõne väikse asja on leidja saanud ära peita. Nendest on järgi praegu Kuigatsi Lipi talu omaniku Jaan Härmanni käes kaks sõrmust, mõlemad kullast sinise kividega. Mari Kaaramaa poja Augusti käes on sõrmeotsa suurune hõbemuna, millest uurikett on läbi pistetud. Kalmust põhja poole on kündmisega välja tulnud rauast kirikurist, millel kukk otsas on. See on Loku talu omaniku käes.

E 52900 < Sangaste khk. - M. Kirschbaum (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Aakres leidub mitmeid Rootsi-nimelisi mägesi ja kohtasi. Nii on Rootsi mägi, Rootsi talu, Rootsi mets jne. Aakrest Pikasilla (Virtsjärve) poole seisab tee ääres Aakre mõisa metsa sees Rootsimägi, teisel pool Kunimägi. Rahva juttude järgi olla Rootsi sõja ajal nende mägede alla rahakatlad maha maetud. Mõlemad katlad olla raudahelatega ühendatud. Raudahel minna läbi tee alt Rootsimäe juurest Kunimäeni. Rahakatlaid hoida vanasarvik ise. Aakres Soka talu maa peal olla ka üks väike mäeküngas, Kunimäe nimeline. Sealt olla karjalapsed palju püssikuulisi leidnud, mis muidugi ära on kaotatud, sest see on umbes 15 aasta eest olnud.

E 52902 < Sangaste khk. - M. Kirschbaum (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vana Uderna postijaama ees kasvavat kolm vana mända nimetat. Kolme pedaja plats. Praegu hoitakse seda pühalikult korras.

E 52908/10 < Sangaste khk. - M. Kirschbaum (1922) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rõngu loss 1500 aastat on Rõngus Totveni suguvõsa elanud. Krahv Mannteuffeli suguvõsa käes on ta 300 aastat olnud. Von Anrepi käes 40 aastat, kes ka viimane omanik oli, sest praegu on mõis riigistatud. Praegused hooned on Gotthard von Mannteuffeli isa ajal ehitatud. Ehitus on suurepäraline, väga ilus ja hää töö. Rahvas seletab järgmiselt. Ehituse juures saanud oma telliskivid otsa, sellepärast on neid Kongota mõisast orjade läbi käest kätte edasi antud 12 verstalisel vaheteel. Naised, neiud ja mehed kõik olnud välja aetud. Naistel olnud lapsehoidjad taga, poisslapsele võinud ema kaks korda rinda anda, tütarlapsele üks kord. Teolistel pidi kodust oma toit ühes olema, see seisnud koos aganaleivast, hapupiimast ja ohakapudrust (kapsaid pole sel ajal olnud). Hapupiim rukkijahudega segatud on veel 50 aastat tagasi teoorjade toit olnud. Mõisast antud nende toidule lisaks raha ehk praaga. Meestele kaks toopi, naistele poolteist toopi päevas. Niimoodi sai ehitatud laudad, aidad, viinakoda, õlleköögid, mille alt vesi on läbi juhitud olnud. Rauast osad kõigi ehituste juure on mõisa sepp Jaan Grünfeldt teinud. Tema on selle seletuse annud, sest ta on 90 aastat vana. Kuidas rahvas lossi ajalugu seletab. Rõngu ja Rannu mõisade omanikud olnud suured sõbrad ja käinud koos jahipidudel. Mõlemal olnud kodus valmis sõjavägi, mida riik tarbekorral välise vaenlase vastu tarvitanud. Rõngu loss olnud looduse poolest väga hästi kaitstud, teda ümbritsenud vesi: järv ja jõgi, praegune Rõngu mõisa jõgi ja Lüüsi järv, mis siis palju suuremad olnud. Ainult põhja poolt ühines ta kitsa riba läbi maaga. Sinna on vallimägi ette ehitatud. Rannu krahvi poeg olnud Rõngu krahvi ristipoeg. Lapetukme küla olnud enne Rõngu päralt, kuid krahv kinkinud oma ristipojale. Seda kinnitab veel see asjaolu, et Rannu piirid on üsna Rõngu lossi lähedal. Mingisuguse tüli pärast lasknud Rõngu krahv oma ristipoja ära tappa, teinud ühe tükist prae ja kutsunud Rannu krahvi oma juure lõunale. Söögi ajal küsinud: "Kas liha hää maitseb?" Saanud vastuse: "Imehää." Siis käskinud ta vaagna pääl krahvile poja pää näha tuua. Rannu krahvil läinud oma kaitseväe abil korda lossist välja pääseda. Mõne päeva pärast ilmunud ta oma sõjaväega Kaapri mäe pääle, on sinna suurtükid üles seadnud ja Rõngu lossi pommitama hakanud. Seda on ta niikaua teinud, kuni viimaks Rõngu krahv ta suurte jõudega minema kihutanud ja Rannu lossi üsna ära hävitanud. Rõngu lossi varemed seisavad veel nii, kui nad purustuse tagajärjel üles jäid. Paarkümmend sammu asub eemal uus loss kuulsa Mannteuffeli ehitus. Von Anrepp on ta 1917. aastal põlema pannud, pääle selle, kui tema oma kallima kraami linna vedanud, mida moonamehed pool aastat toimetanud. Enne Vene vägede taganemist oli kraam ära veetud ja omanikku ennast polnud ka mõisas, sest ta kartis taganemist. Kui Saksa väed sisse tulivad, ilmus ta jälle ja oli Rõngu komandant - Herbert Anrepp. Mõisa on keldreid ja õõnsusi all täis. Seda on säält koha päält näha, kust pikne valli sisse löönud. Rahvajutu järgi olla sääl palju särgimusta ja laskemoona, mida on ka kaevamise juures välja tulnud, koguni üks raud üles leitud, aga siis on edasi kaevamine ära keelatud. Sääl pidavat ka palju viina olema. Mõne aasta eest elanud keldritoas metsavaht Jaan Raudjalg. Korraga kuulnud ta põranda all niisuguse plahvatuse, et tuli laual ära kustunud. Konrad von Anrepp tähendanud: "Lõhkes vist mõni veinivaat." Kõige esimesed talud olnud Alani ja Mikkani. Rõngus, mille ümbrus suure laanega kaetud olnud - rahvas räägib, et sääl olnud röövlite elukoht ja nad käinud säält Riia-Tartu postitee pääl röövimas. 1/4 versta Rõngu kirikust, Puidaku talu ja väikekoha omanik Eichvaldi piiri pääl on lättekoht, mida "Tondiläte" kutsutakse. Sinna on röövlid inimesed sisse visanud, säält on oigamisi ja hääli kuulda olnud. Kord selgel hommikul on Iha mäelt suits otse taeva poole tõusnud, mida lossivahid on näinud. Selle suitsu järgi on sõjavägi metsa läinud ja röövlid ära hävitanud.

E 52914 < Sangaste khk. - M. Kirschbaum (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Põrguhaud Rõngu lossist verst maad Väikse Rõngu poole, tee ääres on haud, mida rahvas Põrguhauaks ja ka sõjaaegseks pelgupaigaks hüüab. Näeb välja nagu sisselangenud koobas, soost ümbritsetud. Räägitakse järgmiselt. Sõda oli maa lagedaks rüüstanud, talud ja külad tuhahunikuteks muutnud. Peavarjuta rahvas, kes hävitava raua eest põgenemisega peasenud, ehitanud endale maa alla koopad. Et ka seal julge pole võidud olla, saadetud vahid välja puude otsa, kes märkidega röövlisalkade lähenemisest teada annud. Nii näinud vahid, et vaenlased ratsahobustega Hiiemäelt tulnud (praegune surnuaia koht Rõngu kiriku lähedal), aga et soo vahel olnud, pööranud tagasi. Nimetatud peidupaik on põrguhaud, jutust on aimata, et sel ajal vistist Rõngu lossi polnud.

E 52918 < Sangaste khk. - M. Kirschbaum (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rõngu kihelk/konna/ Kirepi vald, Ansu t/alu/Selle talu põllul asub maakivist rist ja hauakivi. Need mõlemad on teadmata põhjusel oma päriskoha päält tõise koha pääle paigutatud ja asuvad praegu tee ääres, mis õuest karjamaale viib. 400-500 sammu talust eemal. Risti juurest talu poole minnes kasvab paremat kätt teest eemal 110 sammu vana mänd, mida "rootsiaegseks" hüütakse. Selle männa juures on kruusaauk, kust surnuluid välja tuleb. Selle kruusaaugu kohal, mäe all on soo, mida Kalmesooks hüütakse. Soo on Matsi talu krundi sees, umbes kahe vakamaa suurune.

E 52919 < Sangaste khk. - M. Kirschbaum (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Salu talu nurmes Võrtsjärve kaldal kasvab suur mänd, mida rahvas "rootsiaegseks" nimetab.

E 52916a < Väike-Maarja khk. - A. Liiv (1916) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
V.a. her. M. J. Eisen! Kiri käes! Tahan Teile mõne küsimuse pääle vastata, nimelt mis tean: Puudest, mis ühest kohast teise oleks rännanud, pole kuulnud. Küll olla hääd vaimud ja metsajumalad häid inimesi tagakiusajate eest imelikult peastnud, neid puudeks moondades. Inimene olnud seni puu, kuni kiusaja ja hingevõtja temast mööda tormanud. Kuid pääle hädaohtu muutnud hädast aitajad puu jällegi inimeseks. Mis ma kasepuust olen kuulnud, sest kirjutasin "Lastelehes" 1914 a. jutukeses "Miks on kase tüved valged." Jutukesel on vanarahva mõte aluseks.

E 52916/17 < Sangaste khk. - M. Kirschbaum (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kivivarre Linnamägi Rõngu kihelkonnas, Aakre vallas, umbes kolm versta Puka raudteejaamast ehk üks verst Riia-Tartu maantee äärest seisab kesk soosid ja põldusid muistne Linnamägi, rahvas kutsub teda Kivivarre Linnamäeks. Linnamäe all seisab Kivivare nimeline talu. Mägi on kaunis suur ja kõrge, pikergust vormi. Mäeküljed on järsud, kuna mäepealne tasane on nagu laud. Mäe peal kasvavad männid ja kased, kuna mäe all siis lepavõsa on, teisel pool aga talu ja põllud. Mäe all viriseb oja, mis Verioja nime kannab. Mäe jalal on mõned suured pooleniste maa sees olevad kivid. Linnamäega lõunapoolsest servast ühendatud, seisab üks madalam mägi, mis Vargamäeks kutsutakse. Umbes pool versta Kivivarre Linnamäest lõuna-lääne poole seisab Tangi talu maa peal kesk sood pähklipuumetsa sees kõrge ümargune mägi, millel õiget nime ei ole, vaid Kuusemäeks hüütakse, sest et mäeharjal suur kuusk seisab. Kuusemäe all Linnamäe pool küljes on sügav kraav, mille põhjas küll vett palju ei ole, vaid mädasoo, heinaga ära kasvanud. Kraav on muistsete vallikraavide sarnane. Kraavi kaldalt läheb kõrgem maariba nagu tee läbi soo Linnamäele. Rahvajutt räägib, et siin venelased ja rootslased olla sõdinud. Lahingu ajal on venelased, kes Kivivarre Linnamäel olnud, püssirohusuitsu sees selle tee ilma rootslaste tähele panemata teinud ja nii rootslaste kallale tunginud. Kivivarre Linnamäest hommiku poole seisab Mooritse talu maa pääl Kabelimäe nimeline mägi, kus ennemalt surnuluid leitud.

E 52920 (1) < Tallinn - Aleksander Ploompuu (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Oodutaja (lind) Nimi ilmub õudselt C. R. Linnutaja lauludes. Laulu on kuulda lumemineku ajal: "Oot, oot, oot!":,: kõlaliselt kohutavalt suurtes inimesteta laantes ja metsades. Inimeste lähikonnas oodutamine tähendab tingimata õnnetust. 1888. aasta kevadel hakkas oodutaja juba veebruari kuul Koitjärve metsavahi toa taga jõe kaldal ja lähedal metsas laulma ja laulis mitu nädalit öösiti ja päevalgi ägedasti. Suurevee ajal uppusid kaks inimest sinna kohta jõkke. Külarahvas kõnelesivad, et kümmekond aastat varemalt ühe teise kevadise õnnetuse puhul oodutaja niisama ägedasti laulnud. Hiljemalt ei ole ma kunagi nii ägedat oodutaja laulu kuulnud, küll aga ükskord oodutas hõikamisi iga kevadel öösiti kaugemal metsades.

E 52921/2 < Torma khk. - Harri Moora (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Pelgupaik Rahvas nimetab Kukelinnaks. Torma (Avinurme) khk., Maetsma küla all Suures soos. Asukoht. Maetsma küla all kroonu metsapiirkonnas oleva Suursoo (kaardil Maetsma soo) edela osas. Avinurme mõisast umbes 2,6 versta sihis 95° (umbes, sest et ümberkaudsete suurte metsade tõttu on sihti peaaegu võimata määrata). Kirjeldus: Mainit rabas, mis selgesti näib olevat kinnikasvand järv, mil veelgi mitmed laukad lahti, on madal (vaevalt 0,5 kõrge) liivasaar, loode-kagu sihis pikergune, umbes 30 m pikk, umbes 23 m loodeotsast ja umbes 16,5 m kaguotsast lai, kuju on raske määrata, sest soo sammal on kasvand üle äärte kaunis kaugele saarele. Saarel kasvavad üksikud männad umbes 12 cm jämedad (kuna sool kasvavad ainult piitsavarre jämedused) - saare äärtel on puid kuivand, nähtavasti on soo üle saare äärte kasvades need surmand, seda tõendavad ka ümberkaudsed elanikud, kelle mälestuses saar olnud suurem ja kõrgem. Saarele ei pääse praegusel ajal suvel loomad ja isegi inimene suurema vee ajal. Saarel on viimasel ajal kaevand augud salaja viinategija, kes siia kui varjatud paika on tulnud. Rahvas jutustab - nagu seda Vadi küla Andressa talu peremees Jaan Jõgi (50 a. vana) omilt vanemailt kuulnud ja nagu seda ka sama küla Pihlaka talus jutusteti, et Kukelinn olnud vanasti rahva pelgupaigaks sõja ajal, kuhu mindud kõige loomade ja varaga. Kord sõja ajal saand kõik inimesed otsa, üks kukk ainult jäi saarele. Selle laulmist kuuldud sääl ja antud saarele nimi Kukelinn. Üksikasjalisemalt midagi ei teatud. Sedagi juttu teadsid vähesed, kuna suurem osa saarel tähtsust ei arvand olevat, kuid nimi Kukelinn näis ümbruses üldiselt tuttav olevat.

E 52922 < Torma khk. - Harri Moora (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Maa-alune käik Torma köster Kõmmusaar jutustab, et umbes 23 aastat tagasi end. Torma õpetaja Landesen jutustand temale, et ta (õpetaja) leidnud kiriku arhiivist teate, et õpetaja aiast kahe teatud papli vahelt käivat maa-alune käik teatud sihis mingisuguse aarde juure, mis õpetaja arvates asuvat praeguse altari kohal. Aare maetud sinna vist kunagi sõja ajal. Rahvas jutustavat ka, et kiriku pikendamisel ja praeguse altari osa ehitamisel ehitajad tähele pannud, et maa mainit kohast kõmiseb, nagu oleks selle all õõnsus. Õpetaja Landeseni poeg hakkand arhiivist leitud juhatuse järgi paplite vahelt kaevama ja leidnud säält mingisuguse müüri, millest suure võtme kätte saand, mis õpetaja äraminekuga olevat kadund. Edesi pole õpetaja luband pojal kaevata, sest kartnud, et sellest laiemalt võidakse kuulda saada, kaevama tulla ja kirikuhoonele kaevamisega viga teha. Tähendut teadet on püütud arhiivist üles otsida, kuid pole leitud. Muude hulgas otsind seda ka Palamuse õpetaja Vestrén-Doll, kuid asjata. Olevat ka võimalik, et see on hävind õpetaja maja ümberehitamisel, kus arhiiv hiirte ja vee läbi palju kannatand. Ülestähendet köstri jutustuse põhjal.

E 52923 < Torma khk. - Harri Moora (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kalm ja hiiease Matused ajaloolisel ajal. Rahvas nimetab Kabelimäeks. Torma khk. Asupaik: Tuulavere külast Madi kohast mööda suurele teele, Torma postijaama juure viiva tee ääres, Tuulavere küla põhjapoolsest otsast umbes ? versta kirde pool - umbes kohal, kus seisnud triangulatsioonitorn. Teated: Peebu Juhani peremehelt: mainitud paigast on mitmel korral välja tulnud surnuluid. Koht om kruusaseljal, suuremaid ja väiksemaid kive on mitmel pool seljakul. Luud on välja tulnud niihästi kündmisel kui ka kaevamisel, kruusa võtmisel ja ka naabri Miku talu alalt. Luud on põletamata. On leitud ka mõned asjad: üks hõberaha, üks (vist) pronks mõõgapide, need kõik aga kaduma läind, üks spiraal pronkstraadist. Olevat ära antud E.R.Muuseumi. - Peremehe ema (surnud) seletand, et tema kuulnud omal ajal omalt koolmeistrilt, et mainit paik mäel olnud vanasti pühaks paigaks ja hiieks. Mäel kasvand 3 pärna, mille all olnud kiviohvrilaud, millele pandud antavad ohvrid. Viimaseks "preestriks" olnud keegi Palvik'u nimeline mees. Kelgi olnud veel mitte kaua tagasi tool ühest pärnast, mis hiiekohal kasvand.

E 52925 < Maarja-Magdaleena khk. - Aleksander Tiitsmann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kalme Kohalik kabelimägi. Maarja-Magdaleena. Selgise. Asukoht: Selgise metsavahi ligidal Vara poole tulles paremat kätt tee ääres. Metsavaht Jänes. Kirjeldus: Kalme on ovaalitaoline liivaküngas. Pikkus 340° sihis 17 m, laius 6 m. Langud: põhja poolt 13°, lõuna poolt 19°, idast 33° ja läänest 27°. Künkal kasvavad umbes 80-aastased männid ja kadakapõõsad. Enne oli sinna juute maetud ja habemed välja jäetud, millest pärast kadakad kasvanud. Mujal ümbruses kadakaid ei ole. Kaevamised ja leiud: Umbes 20-30 a. eest käinud seda kalmet kolm meest kaevamas (kolm auku on veel praegu näha). Surnud olnud maetud männapuust künadesse. Leitud mingisugune vene kaelarist. Pärastpoole leidnud keegi sealt ühe mõõga. Kuhu asjad jäänud, ei teata. Surnud olnud maetud umbes 0,6-1,2 m sügavusel.

E 52926 < Maarja-Magdaleena khk., Kudina mõis - Aleksander Tiitsmann (?) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Hõbeväravatega järv Kudina mõisa Tuuleveski mäe all olla järv, millel hõbe- (teisend: raudväravad) väravad ees olla. Kui need lahti teha, siis uputaks järv terve Kudina mõisa ära. Korra tahtnud üks juut neid ära osta (teisend: ära varastada), aga Kudina mõisa omanik ei ole lubanud.

E 52927 < Maarja-Magdaleena khk. - Aleksander Tiitsmann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvrikivi. Maarja-Magdaleena, Kudina v., Vaidavere küla, Paavli talu. Asukoht: Ohvrikivi asub Paavli (rahvasuus ka Kruusa) talu maa peal. Kaugus elumajast W sihis 30 m. Ümberringi küntav põld. Pealmine osa on põllu ääres kiviaia sees. Leiud: 8 aasta eest tulnud umbes 6-7 m. elumajast ida poole 60 cm sügavusest kuue raudkivi vahelt tulease nähtavale. Kivid olnud parajad mehe tõstekivid. Talu peremees Ludvig Simeon arvab, et seal õletuhka on olnud, millega oleks puid süüdatud. Umbes 0,5 km kaugusel ohvrikivist, soos asub Kärsa allik haiseva veega. Kui selle veega haigeid silmi pestud, siis olnud nad teisel hommikul terved.

E 52928 < Maarja-Magdaleena khk. - Aleksander Tiitsmann (?) Sisestas Pille Parder 2003
Sandi kabel Maarja Magdaleena, Kudina vald, Kõrgemäe. Kõrgemäe asub Maarja-Magdaleena kirikust Pataste poole mineva maantee ääres paremal pool tee kõrvas, kirikust umbes 1 km kaugusel. Leitud siit midagi ei ole. Sandi kabeli kohta on ainult mitmesugused arvamised olemas. 1) Keset kinku kasvanud enne suur mänd, mille känd praegu alles on (diam. 1,1 m, ümbermõõt 3,25 m), selle all istunud pühapäeviti sandid. 2) Männa all olnud ohverdamise koht. 3) Siin olnud enne kalme, kuhu ainult sante maetud. 4) Siin olnud ennem kõrts. 5) Kohta on hakatud juhusliselt sandi kabeliks hüüdma.

E 52929 < Maarja-Magdaleena khk. - Aleksander Tiitsmann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ebamäärased teated Maarja-Magdaleena. Vara Alajõe mõisa ligidal on umbes 40-45 m kaugusel jõest rabakivi rahnudest koobas. Rahvas räägib, et seal Rootsi ajal loss olnud (teiste järele 300 a. eest). Küngas on umbes 0,5 m ümberkaudsest põllupinnast kõrgem, 1 m sügavune. Künkal koopa kõrval kasvab kask.

E 52931/2 < Torma khk. - Harri Moora (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Linnamägi Rahvas nimetab Ummumäeks. Torma khk., Raja küla all Laius-Tähkvere kroonumetsas. Asupaik: Raja külast Aoselja küla poole mineva metsatee loodepoolses ääres metsalodus umbes 1,2 versta paigast, kus metsatee Raja külas Laiekõnnust Rajale tulevast teest ära pöörab edelasse, Tulimurrust arvates SE-is 0,9 versta. Teated: rahvalt, et mägi olnud linnamäeks, rahvas ei tea, vaid arvab selle olnud mingisuguseks pühaks paigaks, kuna mitmed arvavad selle ainult mingisuguse tähtsa paiga olnud. Pääasi, mille poolest mägi laialt ümbruses tuttav, on jutt, et selles mingisugune suur kuldvarandus peitub, mida siis ka väga mitmed on käind kaevamas, nõnda et magi auke täis on. Rahvas on mälestus - elavad seda ise ei ole enam näind - , et mägi olnud terve ja näind välja umbes kui kummuli pandud pada, ülemine osa olnud ümarik ja valge nagu lubjatud. Rahvas kartnud mäge, inimesed pole julend ööse mäele minna, räägitud, et sääl jookseb ümber mingisugune ilma nahata, verine hobune. Siis kaevatud mäes, ei tea kes, arvatakse, keegi õpetaja lasknud kaevata, hiljem lasknud mäes kaevata ülalt keskelt alla Avinurme mõisa veski mölder. Selle järgi hakatud mäge, mis enne täiesti puutumata, väga tihti kaevama ja kulda otsima. Hiljem luband kroonu, et rahval kruusa lähedalt saada ei ole, hakata kruusa mäest võtma, praegu ongi juba pool mäge ära veetud. Et kruusa läheduses ei ole - alles Aoselja külas on - , on rahvas arvamine, et mägi on siia veetud, mida juba mäletatakse isaisadest saadik räägitud. Edesi räägitakse, et veel mitte kaua aja eest olnud tunda pakktee jälgi, mis läbi metsa käind Aoselja küla poolt Ummumäele. Mäes on umbes 40 m kirde poole mööda Raja külast tulevat teed, teest vähe ida poole auk, mida rahvas nimetab Suteauguks, teised jälle Süteauguks, milles ka varandus peituvat. Augus olevat, nagu kord kaevamisel selgund, paeplaat põhjaks, mida siin looduses ette ei tulevat. Mõned arvavad augu küll lihtsaks söepõletamise auguks ja nimetavad siis ka selle järgi Süteauk. Kirjeldus: Mäest on järele ainult põhi ja lõunapoolses osas vallitaoline külg, mis seestpoolt on ära kaevatud, väljastpooltki on palju auke kullaotsijate poolt sisse kaevatud, muu osa mäge on teedele kruusaks ära veetud. Kõige enam on ära veetud mäe kirdeosa otse vastu Rajaküla teed, kõrgus on siin ainult 2 m, kalle umbes 12°, mäe sisemine osa on osalt veel enam ära veetud poolkuusarnase vallina alles olev edela osa on umbes 71/2 m väljast kõrge, kalle umbes 25-30°. Nõlvad on ümberringi ära kaevatud ja rikutud kullaotsijate poolt. Nii et auk augu kõrval on, ega saa nende kallet täpipäälsemalt määrata. Praegune mäe läbimõõt (ülemiste servade vahe) on hommiku sihis umbes 36 m jala juurest umbes 52 m, teisipidi on läbimõõdud umbes 31 ja (jala juurest) 46 m. Kõige tähelepandavam asjaolu on mäe juures see, et arvata kümne aasta eest mäest kirde pool küljest on leitud kaev, mille ülemine osa küll on ära mädanend ja seetõttu kogu kaev kruusa täis oli langenud, kuid alumine osa on praegugi alles ja ulatab kaevajate jutu järgi, kes kaevust varandust otsind, põhjaveeni. Kaevul on sees rakked, vist kuusepuust, mille pikkus on, nurkade kaelad ühes arvatud 235 cm pikuti rakkeil ja 175 cm risti rakkeil, nõnda et kaev on suur seest 205x145 cm. Rakked on täiesti ümmargused ja umbes 12 kunni 14 cm tugev. Nurgad on nähtavasti kirvega raiutud ja on nn. "koerakaela" viisil ühendet. Mäe ümbrus on madal, lodumets iseäranis on kirde pool mäge päris soo ja säält jookseb läbi väike oja, mis nüüd küll suvel ära kuivab. Seda oja nimetab rahvas Roosnaojaks, aga nagu mõned külaelanikud teatasid, tuntakse selle nime all oja ainult Ummumäe juures, kaugemal ojal nime ei olevat.

E 52933 < Torma khk. - Harri Moora (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvriallikas Laiuse khk, Paduvere küla, Pere-Jüri talu. Asupaik: Pere-Jüri talust, mis teine Kõola poolt Paduvere tulles (tuuleveskiga) umbes 440 m kagu poole (137?) rabasel heinamaal. Peremees Jüri Soo. Kirjeldus: Allikas on ümargune auk (umbes kaks meetrit läbi mõõta), mil olnud vähe kõrgemad kaldad, sest vesi näib lubjakas olevat ja lubi kogub kaldaile; nüüd on kaldad kari maha talland. Üldse ei jookse allikas nüüd enam muul kui suure vee ajal, muidu on ainult mäda loik. Paduvere küla peremees Joh. Ermani teatel viidud sellel vanasti hõberaha ohvriks. Ka viidud selle vett haiguste arstimiseks, missuguste vastu nimelt, ei tea.

E 52936 (4) < Torma khk. - Harri Moora (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvrikivi. Laiuse khk., Paduvere küla, Alttoa talu. Asupaik: Alttoa talu heinamaal, mis Kõola poolt Paduvere tulla I talu, talust umbes 300 m lääne pool heinamaa servas, põllu servast umbes 5 m. Kirjeldus: Kivi on pikk 1,75 m, lai 1,30 m ja kõrge 75 cm. Tavaline maakivi ilma aukudeta ja muude märkideta, et see olnud ohvrikiviks, rahvas nähtavasti kindlasti ei tea. Kõneldakse, et säält leit ohverdet lihaluid, arvatakse mäletetavat, et rahvas siin ohverdamas käind. Ei tea siiski, kas mitte jutt ohvrikivist mõnd kirjanduslikku teed pole tekkind. Teine kivi, millest kõneleb Jung Mss 67 on hävitet. Kivi asupaik on tähendet Alttoa talu kalmete asemete kaardile.

E 52936 (4) < Maarja-Magdaleena khk. - Aleksander Tiitsmann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Pataste mõisa Lubjaaugu mäe sees olla kulda varjul.

E 52936 (5) < Maarja-Magdaleena khk. - Aleksander Tiitsmann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kukemäel olla varandust. Enne olnud seal loss. Mäe sees leiduda telliskivikilde.

E 52937 < Palamuse khk. - Adeele Jürgens (?). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Pikkjärve kivivare Palamuse khk., Kaarepere vald, Pikkjärve mõis. Pikkjärve kõrtsist Visusi mõisa poole viiva tee ääres kagu pool maanteed ja kirde pool raudteed Pikkjärve mõisa põllus on kivivare, mille kõrgus keskelt on umbes 1-1,25 meetrit. Karl Ottoson, kingsepp Põderi maja ehitaja, avaldas arvamist, et kas kivivare või lohk olevat endine veskiase, kuid kumb just, seda ta ei teadnud. Mõtus 75 a. vana teadis kindlasti, et veski asunud kõrtsi vastas. Mäge, kus kivivare ja lohk asuvad, nimetati mitmel korral Veskimäeks. Mõtus Prossa mõisas ja Pikkjärve kõrtsi perenaine Anna Kaasik 65 a. vana. Veskimäe nime peale vaatamata, pidi kohaga mingisugune saladuslikkus ühenduses olema, sest Anna Kaasik jutustas: Tema tulnud kord septembrikuus õhtul Veskimäest mööda koju poole. Äkitselt silmanud ta suure paju otsas tuld. Tema ei olevat kartlik, tahtnud järel vaadata, mis see oli, läinud teisele poole puud, käinud ümber puu, et ehk kuu paistis, kuid ei olevat kuud olnud. Siis hakkanud koju minema, küll ta käinud ja käinud, aga kodu ei ole leidnud. Viimaks jõudnud kella kümne ajaks koju. Kõrtsi juurest on Veskimäele 3-5 minuti tee.

E 52939 < Palamuse khk. - Adeele Jürgens (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kalevipoja kivi Palamuse khk., Kaarepere mõis. Kaarepere mõisa maa peal, Prossa järve lääne pool otsas on suur kivi, millest Kaarel Ingel, 73 aastat vana, Kaarepere mõisas teadis, et see olevat Kalevipoja visatud. Kalevipoeg tahtnud kivi Peipsi järve visata, kuid pool kukkunud Prossa järve ääre maha. Kivi on 160 m kiriku teest, Kaarepere mõisa mäe kõrgem koht on 176°. Pärtliste talu 356°, Kubu puulõikajate majad 330°, Prossa karjamõis 30°. Kivi on 3,14 m kõrge, 9 m pikk ja 7,29 m lai keskkohalt. Jungi teadete järele olevat kivil inimese pealuu sarnane kuju, millel iseäralised märgid peal. Kivi kuju võiks ju pealuu sarnaseks pidada, kuid märkide kohta ei tea ütelda, kas on nad looduse mõjul tekkinud või kunstilised sünnitud, sest neil ei ole joonistuses märgitud korrapärasust.

E 52941/1a < Palamuse khk. - Adeele Jürgens (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ehavere Kalevipoja säng. I Palamuse khk., Luua vald, Ehavere. Luua vallas Ehavere veski lähedal Amme jõe kallast mööda läheb mägi idast lääne poole, mis näib puhtast liivast olema. Selle mäe põhjapoolsel serval Nava nõmme ja Ehavere veski vahel NE poolt SW poole on mäesopp, mida kutsutakse Ehavere Kalevipoja sängiks. Kalevipoja säng on metsa sees, mis oli ennem Luua mõisa päralt, kuid nüüd on vabariigi omandus. Luua mõis on vaadates NE poolt otsalt 330°. Amme jõgi voolab põhja poolt mäge temale paralleelselt umbes 100 m kaugusel Kalevipoja sängist. Jõesäng on ennem olnud õige mäejala juures, kuid hiljem vist kinni aetud ning heinamaaks tehtud ja uus säng kaugemale kaevatud. Jõe poolt on Kalevipoja säng õige kaitstud: S kohalt on kõrgus 15,5 m, T kohalt 13-25 m, kalle on üleüldiselt 30°-40°, mispärast on siis ka seletav, et siinpool ääres nn. vall puudub, kuna SW pool ots, mis on mäe selja pool, on kõrgemaks tehtud. Vall on seest 22 m, pealt 44 m pikk, algab F läheduses. Mäest lahutab Kalevipoja sängi 127 m pikkune kraav, mis algab U ja lõpeb N läheduses. Tee, mis Nava mõisa poolt tuleb ja Ehavere veski poole läheb, on sängist 17 m, kive ümbruses ei ole näha. Mets, mis väljavaate ainult Luua mõisa poole vabaks jätab, seisab koos õige mitmekesistest puudest, ei puudu isegi tamm. Valli seespool ääre ligidal kasvab üksik suur mänd. Sissekäik on valli alguse lähedalt. Kalevipoja sängi nime kõrval nimetavad üksikud teda ka linnamäeks. Kalevipoeg olevat seal mäe peal maganud.

E 52942/2a < Palamuse khk. - Adeele Jürgens (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvrikivi Palamuse khk., Süvalepa küla Süvalepa külas Märtina (rahva nimetuse järele Toomari) talu peremees Eduard Rükkel näitas meile oma põllu sees suure kivi, mille pikkus on 2,56 m, laius 1,7 m, kõrgus umbes 1-1,25 m. Kivi on talust umbes 100-120 m, teest Künnapuult tulles 30 m paremal pool, tallu mineva tee juurest 50° all. Kivi juurest on Laari (Lauri) talu 90°, Toomari talu 100°, Künnapuu talu 230°. Kivi on ju tubliste lõhutud, kuid leidsin veel tema peal S ja Se poolt äärest 13 korrapäralist ümargust auku, kuhu umbes 6-7 cm läbilõikega pall sisse mahuks. Samal äärel oli ka olnud sisse raiutud kaaretaoline märk. Kivi on NW poolt vähe madalam. Pealt vaadates on tal kõrval oleva joonistuse kuju. Heinrich Martinsoni (Jaagurahva-Peetri Tooma peremehe) teate järele olevat see ohvrikivi. Umbes 150 m kivi juurest SW poole on Künnapuu talu sauna juures allikas, praegu õige vähese veega ja vähe eemal oja Piirioit. Martinson arvas need ohvrikiviga ühenduses olema. Teine samasugune kivi olnud Kuusiku talu maas, kuid lõhutud ära. M. teatel leitud seal külas (kus just, seda ta ei mäletanud) tulekivi kilde, üks lai ornamentidega pronkssõrmus ja vaskraha. Kindlamaid teateid ma selle üle ei saanud.

E 52944 < Palamuse khk. - Adeele Jürgens (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Tervise allikas Palamuse khk., Sääsküla Sääsküla mää all olevat üliõpil/ase/ H. Moora teatel allikas, millest rahvas arvab, et tema veel on terveks tegev omadus. Vanasti pestud selle allika veega haigeid silmi ja siis saanud need terveks. Rahva seas olevat üleüldse arvamine, et allikatel, mis ida poole jooksevad, terveks tegev omadus on.

E 52945/5a < Palamuse khk. - Adeele Jürgens (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kassinurme Kalevipoja säng Palamuse khk., Kaarepere vald, Kassinurme küla. Kassinurme Kalevipoja säng on Palamuse kihelkonna loodepoolses osas, Patjala ja Kassinurme külade vahel, Kassinurme mägedes Saarema talu krundis, talust ida pool umbes 0,5 km. Kassinurme mägede läänepoolsel äärel S ja N pool otsas on vallid. Ümber sängi on nagu oleks seal ka kraav olnud. Niihästi põhja kui lõuna pool otstes on pealt ümargused mäed. Kalevipoja sängil W külg järsum, kuna E külg vähe rohkem libamisi läheb. Siit läheb kitsas seljandik 47 m pikkuselt mägedesse. Kassinurme mägedes on mitu trehtrisarnast auku, milledes on vesi sees. Üks niisugune on sängi N pool otsa lähedal, selle augu ringimõõt on 58 m. Teine auk on seal ligidal, selle ringimõõt on 85,44 m. Kalevipoja sängist allpool mägede nõlvadel on põllud. Saarema talu omanik Juhan Peik rääkis, et põllud olnud ennem kõrgemal mägedel, siis tulnud kündes süsi ja üks käsikivi pool maa seest välja. Rahvajutu järele maganud Kalevipoeg siin. Üks trehtrisarnastest aukudest olevat tema silmapesukauss. Teiste jutustuse järele olevat need augud Kassinurme mägedes Kalevipoja hobuse kabjajäljed. Sängil kasvavad külgedel põõsad ja peal kuused. Kalevipoja sängile on Kaarepere Tuletõrjujate Selts aia ümber ehitanud ja rahva-aiaks muutnud, kus rahvas suvepidusid teeb.

E 52946/6a < Võnnu khk. - Alice Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ahja vallas Ropka metsas läbi Juhkami talu maal olevatest kääbastest põhja poole Läänste parvest (ka Läänste linnamäest) 3 versta kaugusel Ahja jõe kaldast 200 meetrit eemal metsa serval on Utsko nina. Rahvajutt kõneleb: Siin eland Eesti vanem Utsko omas linnas. Ta langenud vaenlaste vastu, toodud aga kodulinna, kuhu ka maetud ühes hulga varandusega. Tema linna raudväravad olla praegu veel Ahja jões. Veel olla linna kohta kastiga kuld maetud, mida mitmed otsimas on käind. Luude leiust teatakse rääkida, muust aga mitte. Koht asub täieste soo keskel, mis nüüd metsa kannab. Lääne pool veel Ahja jõgi. Otse üle jõe Viira metsas on (Teriketsi küla järel) ohverdamise koht. See kombinatsioon on õige palju arvamisi loov. Kindluse või linna jälgena võiks ainult veel märgatavat valli moodi moodustust pidada. See läheb sihis N 50°, S poolne ots on selgem, N 35 meetrit lai. Sellest lõpust hommiku poole on 3-4 meetri laiune lohk, mis nähtavasti vana kaevu, tiigi (igatahes veekogu) ase on. Sellest otsast siht üle jõe Kuksaare talule 330° ja Mootse talule 235° (lähemaid ehitusi ei ole). Valli reljeefne osa on umbes 600 m pikk. Kahel pool otsas on kõrged männatukad, keskel võsastik. Laius kohati 35 m, keskelt 19 m. Kõrgus 2-3 m otste poolt. Keskkohalt 11/2-2 m, kallak otstest 20°, keskelt 5°. Vall pealt näha näib ainult liivast või mullast olevat. Igatahes pinna profiili ei läind korda näha, sellepärast õiget koosseisu ei tea. Valli asend on kaarekujuline.

E 52948 < Võnnu khk. - Alice Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ahja vallas Võnnu kihelkonnas Läänste parve lähedal Ahja jõe paremal kaldal Ropka metsas on kalmud. Kohta umbes vakamaa suuruselt kutsub rahvas "kääbaste pealne". Koht asub nõlvakul, mille lõuna pool nüüd juba kuivanud soo. Üle selle soo nõlvakule olla palkidest tee tulnud, kõneleb rahvas. Soos olla härja kuldike. Kääbaste pealset on palju salaja kaevatud. Uudishimulised saada aga vaimudelt kohe karistud. Kohta kardetakse, iseäranis veel vanemal ajal. Pimedas ei lähe praegugi arg sealt mööda. Põhjuseks vaimude nägemine. Kohal seisnud kõrge torn, see kukkunud ümber ja sellest on seal niipalju kiva - seletab rahvasuu.

E 52951 < Võnnu khk., Ahja vald - Alice Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võnnu khk., Ahja vald Piiri talu maal on kääbas Ahja jõe kaldal. Siht kääpele Pastali toast 230°. Kääbas on 40 m ümbermõetes, 13 m läbimõetes, kallak 5°-10°. Kõrgus 1 meeter. Asub pikki jõge mineval nõlvakul. Kääbas on liivast. Rahvas kõneleb kääpast: kahele vennale näidatud unes, et kääpas rahakast peitud. Leidnudki mehed kasti, kuid ei jäksa liigutada. Nüüd nõudnud hääl, andku üks meestest oma laps temale. Kui aga soovi pole täidetud, muutunud kast kiviks ja mehed jäänud pimedaks.

E 52952/2a < Võnnu khk. - Alice Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võnnu khk., Ahja vald Ahja jõe kaldal Valgesoo küla karjamaal nn. Pikaniidu käärus olla vana ohverdamise koht. Koht on lääne poole kerkival jõenõlvakul. Sihis 140°-320° 62 sammu pikk, 35 sammu lai. Koha keskel paistab maast grupp moräänkivirahnusi. Leidustest ei teata. Koht ikke lage olnud, kadaka põesaline. Üle jõe teinepoolt Põlva kihelkonda, sest olla leitud 20 aasta eest vaskvöö, prees ja vaskraha. Üldse annab sellel kohal Ahja jõgi oma tujukate käärudega loodusliselt väga ilusa koha. Järskused mäenõlvakud vahelduvad orgudega, saavutud kevadvetest. Valgesoo küla uhkuseks on ta Taevaskoda. Taevaskoja nimeline koht on väga järsk 18-20 meetri kõrgune devoni punase liivakivi kallas. Samas läheduses on teine samalaadiline koht Väike Taevaskoda. Kallas on poolkumer, millelt hääl vastu kajab, sellest vist küll koja nimi. Kaldas on koopaid, millest allikad jõkke nirisevad. Koha vaatamise väärtust täiendavad hulk legenda. Ühest, nimelt Vanakivi koopast, minna tee Kiievi, teise teisendi järel Riiga. Korra lasknud karjapoisid oina köiega auku, välja tõmmates olnud ainult sarved köie otsas. Ühes teises koopas olla tüdrukut õmblemas nähtud. Mehed läinud kord koopa, näinud seal väikest järve, mille keskel ohvrikivi ohvriga seisnud. Mehed põgenenud ja pärast vajunud see koopasuu kinni. Ka põrgu viia teed koopast, sisse võib küll vaadata, aga kaugemale minnes juhtuda õnnetus: kas tabada kurdiks, pimedaks või koguni hullumeelseks jäämine. Ka olla kord kirik mäkke vajunud. Mõnelt poolt peetakse kõrget kallast ohvrikohaks. Taevaskoja juures jões on kaunis suur ümargune kivi, see olla ohvrikivi ja ülevalt kaldalt jõkke langenud. Nüüd istuda näkineiu õhtuti kivil ja silida kuldkammiga juust. Kalju vahelt immitsevaist lätteist on silma-arstimiseks vett toodud. Valgesoo küla Taevaskoja nimelise koha kohta olla ajaloolisi andmeid G. Kelchil - Liefländische Historia's. Taevaskoda on Põlva kihelkonna päralt.

E 52954 < Võnnu khk., Võnnu-Kastre v., Hammaste k. - Alice Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võnnu kihelkonna Võnnu-Kastre vallas Hamaste külas olla rahva näitamise järgi vana ohvriase. Vanema põlve mälestises on seal veel kaks suurt pärna kasvanud. Nüüd on veel ühest suur känd tunnistusena järele jäänud. Nimetud ohvrikoht asub nõlvakul. On leitud palju sõjariistu, ka surnuluid. Leiukohtadel asuvad praegu Jakobi talu hooned. Koht on täieste üles küntud, seega lõhutud. Kiva ega mingisugusi muid jäänusi järele ei ole.

E 52955 < Võnnu khk. - Alice Karu (?). Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võnnu kihelkonnas Võnnu vallas Võnnu külas, kirikust versta kaugusel on vanatüübilisem ohvrikoht. Tähelepanu kohale juhib juba hiigla pärn, mis ainuke hulgast hiiepuist seisma jäänud. Pärna iga ulatab ohvrikoha aktiivsuse ajani. Rahva mälestused elustavad vanu jäänuseid nii. Mäel asunud tähtsam ohvrikoht terves kihelkonnas (pea altar). 3 altaril, s.o. suuremal kividel, mis üksteisest eraldi seisid, toodi ohvreid. Ümberringi sõõris oli palju vähemaid kive, neid tõivad ohverdajad omale istumiseks. Lähedal olevas tiigis pesti püha veega ohvri liha enne põletamist puhtaks. Pasun peaaltarilt andis ümbruses olevate altaritele, näiteks Hamaste külas, märku ohverdamise algusest. Mälestusena endisest ohvrisuitsust on kaks talu - Mäesuitsu ja Allasuitsu. Koht on ümbruskonnast palju kõrgem, väga avara silmaringiga. Nõlvak kaldub õige järsult lõunasse. Praegu nimetakse kohta Ääre mäeks. Koht on maanteed mööda pikiti 70 sammu (1 samm - 73 cm), laius 35 sammu. Kohal võib eraldada kaks suuremat kiviladet ja üks väiksem, kõik ümargused. Maanteelt ristloodis kohale vaadates on pahemat kätt kivide sõõr 86 sammu ümbermõetes ja paremat kätt pikergune suurem 130 sammu ümbermõet. Vahe mõlemi vahel 5 sammu. Kohalt on leitud luid, süsa ja ehteasju: preesa, käevõrusi, alt tasased, pealt ornamentidega. Asjad on 25 aasta eest muuseumi saadetud (Rosentali korjatud). Mäesuitsu talu aida nurgast on samati luid ja tuhka leitud, arvata on see kõik üks ala. Kivisõõride lähedal on vana tiigi ase. Teine tiik rohkem ala hoidunud pajupuhmaga keskel on Mäesuitsu talu õues ja nõlvaku veerul veel kolmas tiigi ase. Suurtest altarikividest ei ole järel ühtegi, ka vähemaid kive on hulgana ära veetud. Jungile saadetud kirjades jutustab J. Mootse, ta ise olla poisikesena kolm asja sealt leidnud: 1) vasest viiekopka suurune lõvipea, 2) hobuse moodi looma kuju, millel ühest jalast rõngasauk läbi, 3) valgest vasest nööp, mille peal kaelkirjaku moodi loom palmipuude all jooksmas old kujutet. Veel on ohvrihiie kohta teisend J. Rootslase poolt (1898. a.): Mäel ohverdud sõjavange tänuks Ukule, Pikkerile ja põllujumalale. Ka rahva vanemaid maetud sinna ja nende haudadele kantud kiva. Kui raudrüütlid maale tungisid - kogund rahvas kulda ja hõbedat kokku terve laevatäie. Varandus lootsikuga maetud mõni samm vanast pärnast hommiku poole, kus ta veel praegugi peitus olla. Vanast pärnast siht Võnnu kirikule on W 225? ja köstri majale O 115?.

E 52956/6a < Võnnu khk. - Alice Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võnnu kihelkonna Ahja vallas Läänste külas Kiltre talu maal on mägi, mida rahvas Linnamäeks nimetab. Mäe kunstiline saavutus on kindel, sest asub madalal jõelammel, kus nii reljeefne kõrgustik ebaharilik. Mäge on mõned ka Kalevipoja sängiks nimetand ta sellekohase kuju tõttu. Nimelt seisab ta madalamast lamedast ja kõrgemast kupli (padi) taolisest osast koos. Mäe pikkus sihis NS, laius O4. Mäelt Lipsoni veskile on siht 5200° ja Läänste koolimajale N 25°. Lamedama osa pikkus 56 m (kallaku all sellest 12 m), ta laius 32 m, kõrgus 5-6 m ja kallak on 40°. Kõrgema osa pikkus 24 m (sellest ka 12 m kallaku all), ta laius 19 m ja kõrgus lamedamalt osalt 4 m. Üldse aga maapinnast on kõrgema jao kõrgus 9-10 m. Selle osa kallaku järskus on lamedamale osale 20°, maapinnale aga 45°. Üleüldse on siis mäe pikkus 80 m. Mäe jalalt 6-7 sammu kauguselt algab vallitaoline moodustus, mis mäe põhjapoolsemast otsast sihis 5°-10° läheb. Koolimaja kõrvaliste hoonetega asub just vallil. Valli pikkus 444 sammu (1 samm - 73 cm). Koolimaja kohalt on valli laius 36 sammu, valli kallak koolimaja juurest jõele on 50° ja kõrgus sealt kohalt 10 m. See on sama kõrge kui mäe kõrgem koht. Koolimaja õues on leiukoht. On leitud palju ehteasju: sõrmusi, preesa, käevõrusi, ka sõjariistu. Kuhu asjad on jäänud, ei teata. Mäel on praegu vana kreekakatoliku usuliste matusepaik. Mäega rööbasjoones jookseb hommiku pool Ahja jõgi. Nii asuvad mägi ja vall täieste jõe kaldal, viimasest on jõgi koolimaja kohal palju ära uhtunud. Mäe õhtupoolsem külg on madal ärakuivanud soo ja alles siis järgneb Ahja jõe loomulik veerg. Vana inimeste mäletises on see õhtupoolne piir veel mädasoo olnud, mis inimestki pole kannud. Arvata on siit ka mägi veega (jõe haruga?) piiratud olnud. Ka olla Ahja jõgi sellest kohast enne väga sügav old ja jõgi ei külmetanud sealt kunagi kinni. Sellel kaitseabinõul ei puudu strateegilist tähtsust, hoopis selle vastu. Üle jõe teinepool on ka vallitaolist moodustust märgata (Mihklipalus) ka kalmeid. 4-3 versta jõge mööda allapoole on veel Utsko nina, rahvajutu järgi endine maalinn. Rahvas nimetab ainult esimest osa linnamäeks. Arvan, et see kõik üks ja sama ehituse üksus on. Ühte mäeks ja teist valliks pidada, selleks ei ole küllalt vahet. Vahekoht aga näib ühendavat Ahja jõge mäe õhtupoolsel olnud veega. Mõni kaitsevall just veeteel. Mis puutub Kalevipoja sängi nimetuse kohta, siis ei ole seda rahvasuus mitte. Küll on seda aga need teind, kes kirjanduslisest kirjeldustest leidnud nimetud mäe sarnadust Kalevipoja sängideks nimetud mägedega.

E 52958 < Võnnu khk. - Alice Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võnnu kihelkonnas Teriketsi küla Lätte talu maalt on 1913. aastal leitud kirjadega kivi. Rahvajutt seletab, kivil olla juhatus, kudas rahakasti leida, mis sama talu maasse kuhugi maetud. Kivi leiti põllult Lätte talule siht S 265° ja Kuuse talu Peetsi veskist N 190°. Teine, väiksem kivi joontega on samast kohast leitud. Kas need tõesti mingisugused kirjad on, või lihtne juhuslik glacial hõõrumiste tagajärg?

E 52959 < Võnnu khk. - Alice Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Teriketsi külas, Võnnu kihelkonnas ja vallas Lingutuse talu karjamaal suure kuuse all on kivi, millel ka jooned ühel küljel. Kivi on "püsti" seisnud, lame lõunasse. Kivi juurest siht Manile Vikse tarele N 0°. Teisi hooneid lähedal ei ole. Kivi on harilik moräänrahk. Kivi seis on sarnane. Kivi juurest on kaevatud, nagu kuulda, olla sealt raha otsitud, vaev aga asjataks jäänud.

E 52960 < Võnnu khk. - Alice Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võnnu-Kastre Peravallas riigimetsas Rökka metsavahi maja ligidal puulõikaja Todessoni maja eest tee kohalt on maantee tegemise ajal umbes 30 aasta eest leitud surnuluid, ehteasju, muu seas üks prees, mingisugune nuga ja veel asju, mille otstarvet ei teata. Asjad on endise Kambja mõisa omaniku poja Järnald v. ? poolt ära viidud, arvatakse Tartu. Koht on nõlvakul, mis muust ümbruskonnast 2-3 m kõrgem. Tee tegemisega on olnud muinasjäänuse kuju täieste lõhutud. Kohta on pühaks peetud. Mõnekümne aasta eest surnud vanake Tooma ? on oma eluotsani seal palvetamas käinud.

E 52964 < Võnnu khk. - Alice Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Haaslava vallas Lilu talu maas on allik, kus neljapäeva õhtuti käidud silmi arstimas, anniks on allikasse raha visatud.

E 52989/90 (8) < ? - Matthias Johann Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kuusk ja kask. Lapsed rääkisid kord ilusadest puudest. Üks ütles: "Teate ka, missugune on kõige ilusam puu maailma peal?" Väike Karla lõi kässi kokku ja hüidis rõõmsaste. "Oh, see on jõulupuu, kes palju ilusaid asju lastele annab." Ka teised ütlesid: "See on jõulupuu." Üks aga küsis: "Missugune on kõige sandim puu?" Väike vallatu Prits hüidis sedamaid: "See on kask, see on kask, sest täma oksadest saab lastele vitsu." Kõik naerdsid, sest nämad teadsid, kuidas Pritsu ema neid vallatu poisi persi peäle pruukis.

E 53041 < Hiiumaa - Matthias Johann Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Jeesus jäänud korra vihma kätte. Ei maja kusagil. Ainult siin-seal üksikud puud. Läheb kase alla: "Kask, anna vihmavarju!" Ei kask anna. Haaba alla: "Haab, vihmavarju!" Ei haab anna. Lepa alla: "Lepp,vihmavarju!" Ei lepp anna. Remmelga alla. Ei remmelgas anna. Viimaks kuuse alla. Kuusk kohe: "Küll varjan sind okstega." Kuuse all ei vihm viga Jeesusele. Pärast vihma J edasi, õnnistas kuuske: "Ikka olgu su oksad haljad, ka siis, kui muud puud tühjad ja paljad!" Sest saadik kuusel talvel ja suvel okkad rohelised.

E 53049a < Põlva khk. - O. Urgart (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kiriku ase Navi koolimaja ligidal kruusaaugu asemel, arvab rahvas, et sääl puust kirik (vene) on olnud. Sõja tulekul lastud kell Navi järve, kus ta veel kaua aega oiganud.

E 53050 < Põlva khk. - O. Urgart (?). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ajaloolised teated Külakalm ja kivirist. Nn. Lüllemägi asub Peri vallas Alakülas Padari talu põllul. Olla vanaaegne matuse- ja karistuskoht. Varem olla sääl umbes 50 (?) kiviristi olnud, kuid need olla ehitusteks ära veetud. Leitud mõned vanad rahad ja asjakesed. Ristidest on ainult üks järele jäänud, mis tee äärde on toodud.

E 53053 < Põlva khk. - O. Urgart (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Pelgupaik Vedo küla ligidal Pragi mõisa metsas on nn. Kirstumägi. Sääl olla varandus peidus, mille kõlinat vahel kuulda olevat. Teiste teadete järele olnud see sõja ajal peidukohaks. Mainitud koht on väike küngas keset sood.

E 53054 < Põlva khk. - O. Urgart (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvrimänd. Asupaik: Koiola külas (Aleksandri v.) Ruuda (Kruuda) talu põllul nn. Taru petäi. Kirjeldus: Mainitud männa juurde olla ohvrit toodud. Hiljemine on puu maha raiutud ja kändki ära põletatud. Praegu ei mäletada kindlasti kohtagi.

E 53055 < Põlva khk. - O. Urgart (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvripuud Asupaik: Vana-Koiola vallas, Vanakülas Sau talu maa peal, Lutsu jõe kaldal. Kirjeldus: Mainitud talu põllul olla olnud ohvrikadakas ja virvepuu (virvekõiv), praegu mõlemad hävinenud. Vanemad inimesed mäletavad nüüdki seda aega, kui sinna ohvrid olla toodud. Näituseks ei tohtinud noormees enne kosjagi sõita, kui ta sinna ohverdanud ei olnud (raha). Harilikult olla aga ohverdatud tõnisepäeval.

E 53056 < Põlva khk. - O. Urgart (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvripaik Peri vallas, Mäe talu põllu sees on suur mänd, mille all ohverdamas käidud. Rahvas nimetab teda Tõnise petäi.

E 53058 < Põlva khk. - O. Urgart (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvriallikas Asupaik: Tsopa külas (Võru v.) Levski talu maa pääl, Navi järve kaldal nn. Silmaläte. Kirjeldus: Mainitud allika vett olla tarvitatud silmade arstimiseks.

E 53059 < Põlva khk. - O. Urgart. (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvriallikas Asupaik: Võru linnast 11/2 versta õhtu poole niidul Vagula järve ligidal. Kirjeldus: Allikas olla õige kuulus. Ohvritena visatud allikasse ikka midagi valget.

E 53060 < Põlva khk. - O. Urgart (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvriallik Asupaik: Koiola külas (Aleksandri v.) Valgide talu heinamaal nn Silmaläte. Kirjeldus: Allik asub tasasel niidul, on väike veega täidetud auk, millest vesi vähehaaval ära niriseb. Allikast olla silmade arstimiseks vett võetud.

E 53061 < Põlva khk. - O. Urgart (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvriallikas Asupaik: Vana-Koiola vallas Himmaste külas, koolimaja ligidal. Kirjeldus: Mainitud kohas on nn. Silmaläte ja Silmajärv. Silmajärv on tekkinud kahest allikast jooksva vee sulgumisel ja annab veejõudu väiksele veskile. Allikad on sündinud liivakihtide paljastamisel, milline nähtus on õige tavaline Põlva kihelkonna ürgorgudes. Allikad jooksevad kihtide alt kahe väikese nõrena ladalasse ja liivapõhjaga tiiki. Rahvas ei tea nende kohta midagi erilist ega tunne ka nimede tähendust.

E 53067 < Vaivara khk. - ? (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Uku oja Asukoht: Õhtu pool Päite mõisa jookseb üle maantee oja. Kirjeldus: Seda oja nimetatakse Uku ojaks, see olla vanal ajal pühaks peetud. Ta voolab merde, moodustades kõrges kaldas sügava kuristiku. See on nähtavasti ohverdamise paik olnud, sest varem olla seal ka ohvrikivi olnud, mis nüüd aga juba hävinenud.

E 53068 < Vaivara khk. - ? (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvrikivi Asukoht: Vodova küla Metsküla talu metsas umbes 3/4 versta elumajast lõuna poole. Kirjeldus: Kivi on kaunis suur, umbes 1,5 ars. kõrge, pikkus ja laius 2 ars. Kivil olnud jäljed, mida rahvas vanakuradi jälgedeks nimetas. Kivi all olla varandus. Kivi küljes olla mingisugused kirjad, mida keegi lugeda ei oska. Keegi on kivi kolmeks tükiks püssirohuga lasknud, mis kõik kohal on. (Teated saanud üliõp. Aug. Keskküla´lt)

E 53070 < Lüganuse khk. - N. Liiv (?). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Hiiekoht. Hommiku pool Kurtse mõisat kaunis kõrge mäeseljandik, kus mets peal, mis merekaldani ulatab. Kohta kutsutakse Hiiekaldaks, kus ka vanad kalmed olevad. Hiiemägi algab mere äärest peale ja on 1076 m umbes pikk. Tuleb välja Kurtse mõisa juurde. Hiie keskmine laius on 40 m. 256 m kaldast eemal on püha pärn ja algab hiiemets, mis 60 m pikk on. Mere kalda läheduses 112 m lääne poole Hiiemäest arvates on Uku allikas, kuskohast vanal aegul inimesed arstimiseks vett olevad viinud: iseäranis heaks abiks olnud see vesi silmahaigustele. Hiiemäest lääne poole põllu sees on kündmata kohtasi. Rahvas räägib, et need kalmid olevad, aga see ei ole kindel.

E 53071 (4) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vikerkaari peale ei tohi sõrmega näidata - sõrm mädaneb ära.

E 53071 (11) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Pikne ei tee kahju, kui müristamise aeg risti ette lüüakse.

E 53072 (15) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui piim halb on, lüpstakse ristati tagumiste jalgade sõrgade peale ja antakse lehmale oma piima juua.

E 53073 (28) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Pää otsimist ei tohi pooleli jätta - eksitakse metsa ära.

E 53075 (34) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Väikest last ei tohi kiita - toob lapsele õnnetust. Teeb mõni siiski seda, üteldakse: "Laku perset, kui sa ei näinud, oli ta veel ilusam."

E 53075 (43) < Torma khk. - Paul Berg < Aleksander Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Siga tapetakse noorel kuul, siis paisub liha keetes. Vanal kuul tapetud liha kahaneb.

E 53075 (44) < Torma khk. - Paul Berg < Aleksander Berg (1922) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Lehtpuud istutatakse noorel ja okaspuud vanal kuul. Niiviisi istutatud puud hakkavad jõudsasti kasvama.

E 53075 (45) < Torma khk. - Paul Berg < Aleksander Berg (1922) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Okaspuud raiutakse noorel ja lehtpuud vanal kuul. Vanal kuul raiutud okaspuu hakkab koitama, noorel kuul raiutud lehtpuu ei kuiva ära ja läheb mädanema.

E 53076 (61) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Aliide Siimann (1922) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karjuvad hakid elumajade lähedal - saab surma. Sellepärast hüütakse hakke nähes: "Kuradi hakid, jääge vait!"

E 53078 (73) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Hilda Pals (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Noorel kuul ei tohi sauna kütta, täiad tulevad selga ehk ihu hakkab iseenesest sügelema.

E 53078 (74) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Hilda Pals (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vihad tehakse vanal kuul, siis ei kihele ihu.

E 53078 (75) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Hilda Pals (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Noorel kuul niidetud lambale kasvab ruttu uus vill.

E 53078 (80) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Hilda Pals (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui kuu pääle sõrmega näidatakse, mädaneb sõrm ära.

E 53078 (81) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Hilda Pals (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui kevadel esimest korda ussi nähakse ja ei taheta enam ussi näha, üteldakse: "Sina ära ütle teistele, et sina mind oled näinud, siis ei ütle mina teistele, et mina sind olen näinud."

E 53079 (87) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Anna Ratasmeister (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui piim halb, tuleb korjata vanu kaltse, kolme ukseläve päält lõigata pilpaid ja leida vana köis ehk puunott, kust palju inimesi üle käinud. Nendega suitsetada piimanõusid ja anda lehmale suitsuvett.

E 53079/80 (93) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Leena Kütt (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kiidab keegi reedesel päeval lehma, võib loom haigeks jääda. Sellepärast peab midagi halba vastu ütlema, kas näit.: "Ah sitta, kasvab või ei, küll tast asja saab!"

E 53080 (95) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Leena Kütt (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui lehm haige, tarvis korjata laaste mitme ukse alt, muretseda selle inimese riidetükk, keda arvatakse haiguses süüdlane olevat. Neid asju lehma ümber suitsutada.

E 53081 (110) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Miina Paramell (1922) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui lehmal rabandus, aetakse pada tuliseks, valatakse äädikat või vett pääle ja lastakse auru lehmal sisse hingata. Siis antakse lehmale veel kolma korda läbi rattarummu lastud piima.

E 53081 (113) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Leenu Krumm (1922) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui jõuluaeg õlgi lakke vistakse, tuleb õnne.

E 53082 (116) < Tallinn - Paul Berg < Luise Linnamägi (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui esimest korda noort kuud nähakse, pistetagu käed tasku ja soovitagu midagi, see soov läheb täide.

E 53083 (133) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Kaarel Kraumann (1922) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003 2001
Külvi alates öeldakse: "Jeesuke tule ka!" Siis kasvab hää vili.

E 53086 (166) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Hilda Pals (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kilkest võib järgmisil teil lahti saada: a) teha õlgist tee ahju juurest õue, ahju ümbert saunast toodud vihaga vihelda, üteldes: "Kas te saata, kas te saata," siis lähevad kilgid mööda õlest õrt minema, b) siduda üheksa kilki punase niidiga kokku ja viia toobripuul ristteele.

E 53086 (167) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Hilda Pals (1922) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Prussakate kaotamiseks a) tuuakse esimest lund sisse, visatakse kohtadesse, kus prussakad asuvad, sõnudes: Meie saksad lähevad sõitu, b) pannakse üheksa prussakat tagurpidi tikutoosi ja viiakse kas ristteele või teisi tallu.

E 53087 (169) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Rein Maritov (1922) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rabandus tuleb tuulest.

E 53087 (172) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < A. Siimann, H. Pals, A. Ratasmeister (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Maha istudes peab kolm korda sülitama, siis ei hakka maa-alused külge.

E 53087 (178) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < A. Siimann, H. Pals, A. Ratasmeister (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kull ei vii kanapoegi ära, kui nad väiksest pääst sõela pannakse ja sõelast kadakasuitsu läbi lastakse.

E 53088 (180) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < A. Siimann, H. Pals, A. Ratasmeister (1922) Sisestas Irina Danilova, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Majaseinte vahele topitav sammal katkutakse kadakapõõsaste ümbert.

E 53088 (181) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < A. Siimann, H. Pals, A. Ratasmeister (1922) , kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vanal kuul raiutud majapalgid ei lähe koitama.

E 53089 (197) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Aliide Siimann (1922) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Raiudes jäetakse viimane hoop löömata, muidu läheb tehtav asi ruttu katki.

E 53090 (209) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Aliide Siimann (1922) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui kanapojad talus, ei tohi ütelda varest nähes: "Näe, vares lendab." Vares viib siis pojad ära.

E 53091/2 (225) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Aliide Siimann (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Tahetakse, et vana äratulnud hamba asemele uus tugev kasvaks, visatakse vana kerisele, sõnades: "Kilk, säh puuhammas, anna mulle luuhammas!"

E 53094 (246) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui uueaasta öö pilvine on, saab palju õnnetud surma ja loomakahju. Kukub mainitud ööl palju okaspuu okkaid, saavad inimsed see aasta palju peksta.

E 53095 (251) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui uuel aastal mees esimesena majja tuleb, tuleb õnn sisse. Naine toob õnnetust, sellepärast sülitatud naise tulekul kolm korda ja üteldud tasakesti: "Mis sa, kurivaim, otsid siit?" Et õnnetusi ära hoida, olnud naised uuel aastal ja järgmisil päevil kodu.

E 53098 (289) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui valget oinast sarvipidi vastupäeva kolm korda ümber kivi veetakse, tuleb lumi maha. Sealjuures lauldud: Tule, tule, lumekene, (Sada, sada, lumekene,) Päästa lapsed karjavaevast.

E 53098 (291) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vanal kuul tehtud ahju ümber ei teki prussakaid.

E 53100 (309) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vanal kuul ehitatud majja ei sigine söödikuid.

E 53101 (324) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Last ristimisele viies lugegu ema issameie, siis armastab laps jumalasõna.

E 53101 (326) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Täiel kuul istutatud kapsad kasvatavad suuri päid. Õhtul istutatud kapsaile ei sigine usse.

E 53101 (327) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vanal kuul maha pantud kartulid on muredad. Noorel kuul istutatud kartulid kasvatavad juuri.

E 53101 (328) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vanal kuul istutatud kaalid ja porgandid on kõvad, noorel magusad ja pehmed.

E 53101 (334) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Noorel kuul alustatud võrk ei püüa kala.

E 53107 (11) < Keila khk, Harku v. - Paul Berg < Rein Maritov (1922) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rabanduse saatjad Kaks Lähtru meest ajanud kõrtsis isekeskis juttu: "Lähme saadame ühe peremehe härjale rabanduse." Eks keegi kuulnud seda pealt, tundnud peremeest, kellest jutt olnud. Läinud teatanud teistele, mis ta kõrtsis kuulnud. Peremees võtnud pannud härja asemele mullika ukse kõrvale lõõga. Ise jäänud valvama. Varsti hakanud mullikas värisema ja kukkunud maha. Härg jäänud sedaviisi ellu.

E 53117 (27) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Aliide Siimann (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kelle käsi pannud, selle käsi võtku Minial olnud tige ämm. Riielnud iga päev. Minia elu olnud päris halb. Viimaks surnud ämm ära. Enne surma läinud ämm kolde juure, kraapinud tuhasse augu, pannud raha sisse, ise ütelnud: "Kelle käsi pannud, selle käsi võtku." Minias juhtunud seda salaja nägema. Surnud ämm ära, tahtnud minias raha kätte saada. Küll otsinud ja tuhninud, pole aga midagi leidnud. Viimaks tulnud ämma sõnad uuesti meele. Tassinud eide kolde, kaapinud siis surnu käega, kohe raha käes.

E 53120/1 (36) < Keila khk., Harku v., - Paul Berg < Leenu Krumm (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Heering naise sees Kord ostnud naine heeringaid. Tahtnud üht suurt heeringat pääle kauba võtta, pistnud salaja kotti. Kaupmees juhtunud nägema, ütelnud: "Küll see heering sind veel sööb!" Saanud naine koju, löönud valud sisse. Kala närinud südant. Varsti surnud naine ära.

E 53123/4 (40) < Keila khk, Harku v. - Paul Berg < Aliide Siimann (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Raha koerte näol Peremees leidnud korra rahaaugu. Tulnud koju, käskinud sulast raha tooma minna, ise ütelnud: "Ära sa aga säält omale võta." Sulane läinud ja mõtelnud: "Ma hakkan nüüd kõiki temale viima, poole võtan omale." Niiviisi mõteldes saanud viimaks sinna, kus peremees ütelnud rahaaugu olevat. Näeb, surnud koer maas. Küll otsinud raha, aga ei ole pääle koeraraipe midagi leidnud. Saanud viimaks vihaseks. Mõtelnud: "Viin õige raipe peremehele. See ta raha ja kõik! Miks ta petab?" Võtnud siis koera õlale ja sammunud koju poole. Kodu viskanud koeraraipe peremehe jalgade ette. Ise ütelnud: "Säh, võta nüüd oma raha!" Kõlinal kukkunud raha põrandale. Olnud suur hunnik kulda. Sulane olnud imestuse pärast keeletu. Peremees seletama: "Et muist raha omale tahtsid saada, muutus see koeraraipeks. Nüüd ta ikka tervelt minu käes." Üks teine kord muutunud raha kaselehtedeks. Sulane tahtnud jälle osa saada.

E 53124 (41) < Keila khk, Harku v. - Paul Berg < Aliide Siimann (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kudas mees rahast ilma jäi Korra öeldud mehele unes, et ta järgmisel päeval rahaaugu leiab, kästud aga sel päeval mitte vanduda, siis jääb rahast ilma. Mees virgunud, hommikul arvanud unenäo tühiseks, kas siis vaene inimene ka rahaauku leiab! Otsustanud siiski sel päeval mitte kurja nimetada. Hakanud kündma, künnud juba lõunani. Härjad väsinud, tahtnud puhata. Viimaks jäänud miski raske asja taha seisma. Küll mees minetanud, aga ei härjad liigu. Saanud viimaks päris tigedaks, ütelnud: "Mis teiel kuraditel sees on, et teie ei liigu?" Saanud mees seda vaevalt öeldud, kui kõlinat kuulnud. Nagu hulk raha vajunud maa alla. Läinud mees vaatama. Adra ees suur auk, rahakatla ase tunda. Nüüd mehel küll kahju, et kurja nimetanud, aga kõik juba hilja.

E 53124/5 (42) < Keila khk, Harku v. - Paul Berg < Julius Rääp (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kudas mees rikkaks sai. Kord öeldud vaesele mehele unes: "Tõuse üles, mine mere ääre, mata maha, mis sa säält leiad, siis saad rikkaks." Ei ole mees seda tähele pannud, arvanud tühiseks unenäoks. Heitnud uuesti magama. Saanud vaevalt silmad kinni, kui jälle seesama uni kordunud. Nii kästud tal kolm korda mere ääre minna. Tõusnud ka viimaks üles ja läinud. Saanud mere ääre, sammunud tükk maad mööda kallast edasi. Näeb äkki mingisugune must kogu tee pääl ees. Läheb juure. Surnud mees lamab liiva pääl. Vesi oli ta oma hõlma võtnud ja nüüd välja viskanud. Riietest saanud vaene mees aru, et see üks kapten olnud. Kaevanud siis ka mulla sisse augu, tahtnud surnud sinna matta. Surnud maast üles tõstes tunnud ta taskus midagi rasket, hakanud katsuma, suur kott kullaga. Mees matnud surnu maha ja viinud kulla koju. Saanud sellest pääle jõukaks meheks.

E 53125 (43) < Keila khk, Harku v. - Paul Berg < Julius Rääp (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Raha mulle, katel kuradile Vanamees olnud juba mitu kuud haige, aga ei ole ära surnud. Küll palunud surma, aga surm ei ole tulnud. Kord künnud naaber põldu. Näeb, vanamees tuleb ruttu, ruttu nagu ei olekski haige, endal suur katel käes. Läinud vanamees aia alla, viskanud katla üle aia, ise sõnunud: "Kurat, võta oma raha!" Pääle seda läinud vanamees koju ja surnud kohe ära. Kui vanamees rahakatelt viskanud, hüüdnud naaber nalja pärast: "Raha mulle, katel kuradile!" Õhtul koju tulles näeb, must tõld seisab ukse ees ja tõllast käseb hääl raha järele tulla. Ei mees julge. Lõdisenud hirmu pärast toas. Viimaks tulnud tõllast must mees välja ja toonud ise raha tuppa. Pääle selle kadunud ta tõllaga kui tina tuhka. Olnud veel nagu katla kõlinat kuulda. Alles nüüd julgenud mees hingata. Suur rahahunnik seisnud põrandal. Mis mehel nüüd viga elada.

E 53140 (52) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Uss tüdruku kaelas Kord elanud vaene taluteenija. Palgaks saanud ainult süüa ja mõne riidenartsu. Tahtnud ka helmeid kaela saada. Mõtelnud, ma lähen metsa, korjan marju, saan raha ja ostan helmed. Läinud ka pühapäevasel päeval metsa. Hakanud korjama. Saanud poole toobi osa marju korjatud, kui teine tüdruk hüüdnud: "Näe, mis sul kaela ümber on!" Tüdruk vaatama. Kaelas olnud suur uss. Ei ole kuidagi ära tulnud, jäänud igavesti kaela. Nii saanud igaüks karistuse, kes pühapäeval tööd teinud ehk midagi raha eest müünud või ostnud.

E 53140/1 (54) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vanatont Vesnari metsas Vesnari metsas nähtud sagedasti viirastusi. Kord tulnud talve ajal mees ja naine linnast. Saanud metsa vahele. Näinud tuld. Jäänud mõtlema, kust tuli sinna saanud. Nende teada ei olnud sääl lähedal ühtki elumaja. Läinud ligemale vaatama. Näinud: kaks musta ihualasti meest, sabad taga ja sarved pääs, istunud tule ümber ja sulatanud katlas raha. Meest-naist vahtinud tükk aega hirmuga päält. Viimaks hüüdnud: "Isa pojuke, püha ristike!" Silmapilk kadunud tuli ja rahasulatajad. Meest-naist minetanud hobust ja kihutanud ruttu kodu poole. Kodu jutustanud lugu teistele. Kodurahvas nõu andma: "Minge tagasi, vaadake, mis sääl kohal näha!" Läinud mees teine päev tagasi. Tule kohal olnud ainult hunnik kaselehti lume pääl maas, ei rahast ja sulatajatest jälgegi. Mees sõitnud tagasi koju. Pärast kahjatsenud, et ei võtnud kaselehti kaasa, oleks näha saanud, mis neist välja oleks tulnud.

E 53141 (55) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg (=Ariste) < Liisa Berg (1922). Pille Kippari Loomamuinasjutud. AT 243*, 97 t. Ligikaudu 1/4 üleskirjutustest (32) on jutuks välja arendamata loodushäälendid. Saaremaal lauldakse samateemalist riimilist rahvalaulu (ca 50 t.). Vrd. vanasõna EV 10564. Vt. P. Kippar. Varese naisevõtt (AT 243*). Rahvasuust kirjapanekuni. Uurimusi rahvaluule proosaloomingust ja kogumisloost. Tln., 1985, lk. 83-100. Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Varese naisevõtmine Vares läinud naist võtma. Kiidelnud pruudile, et jõuab küll naist toita. Kõik väljad vilja täis. Läinudki naine varesele. Tulnud sügis. Hakatud vilja ära vedama. Varese naine juhtunud seda nägema. Läinud mehele kaebama: "Jaak, Jaak, vili viias, vili viias!" Jaagul häbist silmad täis. Vale väljas. Hõikanud naisele nabra otsast: "Las' viia, las' viia, saab küllalt, saab küllalt!"

E 53148 (61) < Tallinn < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg (Ariste) < Liisa Berg (1922). Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vähk Vanasti andnud Jumal loomadele süüa. Vähk jäänud alati hiljaks. Tulnud Jumala juure ja venitanud ennast (ringutanud). Kord tulnud vähk ometi õigel ajal, jäänud aga Jumalale kahesilmavahele. Jumal küsinud: "No, kus vähk on jäänud?" "Vanamees, kas su silmad tagaotsas on, et sa ei näe?" küsinud vähk. Jumal vihastanud ja loonud vähjal silmad tagaotsa.

E 53148 (62) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Ann Siimann (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vaenuköis Vaenuköieks nimetab rahvas väikeste usside kogu, mis nagu madu välja näeb: ussi pää, ussi keha jne. Ainult sellest võib teda ära tunda, et väikesed ussid kehavad ja liiguvad. Vaenuköis ei lähe muidu laiali, kui käega segada ja lugeda teatavaid sõnu. Need sõnad, mida kord vaenuköie lahutamisel tarvitatud, aitavad iga haiguse vastu. Vanast otsitud inimesi, kes elus vaenuköit lahutanud. Vaenuköied olla vist sõja ajal vaenlaste poolt tehtud.

E 53148/9 (63) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Ann Siimann (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Mehe petmine Ühele mehele ilmutatud unes: Mine öösel vana müüri juure, müürist leiad poti ja potist raha. Mees ei ole alguses uskunud. Läinud viimaks siiski kaema. Leidnud ka poti üles. Teinud poti lahti, potis olnud raha asemel surnuluud.

E 53153 (13) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Aliide Siimann (1922) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Sinu, minu ja meie lapsed. Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Palju lapsi Mees kuulnud õues suurt kisa. Tulnud sisse küsima, mis juhtunud. "Ei ole suuremat midagi," seletanud naine, "minu ja sinu lapsed läksid meie laste kallale!"

E 53153 (14) < Torma khk. - Paul Berg < Aleksander Berg (1922) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Poeg ei taha võõrast naist kosida. Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kuda ma võtan võõrast inimest Poeg olnud juba vanapoiss. Isa peale käima: "Võta ja võta naine!" - "Kudas ma võtan võõrast inimest?" ütelnud poeg. "Aga ma võtsin ju ka võõra inimese," vastanud isa. "Sa võtsid ometi meie armsa ema!"

E 53160 (33) < Torma khk. - Paul Berg < Aleksander Berg (1922) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Naise tanu läheb rutt moest välja. Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Moodis tanud Mees tulnud linnast, läinud kõrtsist mööda. Sõbrad kõrtsi sisse kutsuma natuke viina võtma. "Ei mul ole aega", vastanud mees, "pean ruttu koju minema: ma ostsin naisele uue tanu, läheb muidu moodist välja!"

E 53203 < Vändra khk., Lelle v. - Linda Pärt (1922) < Peeter Kivimurd, 60 a. Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Lelles surnud keegi eit ära. Surnu viidud rehe alla höövlilaastude peale. Öösel kuulnud peremees rehe all korraga suurt müdinat. Arvanud, et hobused lahti tõmmanud. Ust avades näinud ta aga järgmise pildi. Eit olnud püsti kuradite vahel nagu hangupuu (s.o. alasti). Raginal kiskunud kuradid talt naha ja söönud liha ära. Peale seda hakkanud nad üksteisele eide nahka selga passima. Viimaks leitud kohane, öeldes: "Pirt Pirile paras!" Aetud nahk sellele selga ja see heitnud laastudele eide asemele. Pandudki kurivaim puusärki ja aetud puusärgile raudvitsad peale. Kiriku viies olnud puusärk nii raske, et hobused pole suutnud vedada. Puuritud puusärgile kuradi silma kohta auk ja lastud sealt tulist körti sisse. Selle järele käristanud kurivaim puusärgi puruks ja pannud metsa. Peremees saanud aga eelmisest pildist nii põrutatud, et paari-kolme nädali pärast surnud.

E 53217 < Põltsamaa khk., Lustivere v., Pudivere k. - Gustav Saar (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ennustus Vanaisa jutustas: Tema ja ta teinepool olnud alles noored. Ühel sügisel olnud kusagil teises külas jubi. Nemad läinud ka. Kuu paistnud selgesti, nii et mingit eksimist karta pole olnud. Nende tee läinud kopliaia veert pidi. Sääl kasvanud suur haab ja haavast mõni samm edasi olnud äsja kaevatud linaleoauk. Haava kohta saades kuulnud nad, et keegi aukus sulistab. Vanaisa kärgatand: "No, kes kurat see sügisel veel siin ujub?" Lähemale jõudes näinud nad tundmatu mehe alasti rinnuni vees ja kätega vastu veepinda taguvat. Neid märgates kadunud ta kui tina tuhka, vesi sulisenud aga natukene veel. Vanaisa katsunud teivaga augu läbi, aga kedagi pole leidnud. Nemad olnud sellest nii hirmunud, et tontaril pole julgenud kellegile sellest sõnatada, ka tagasi tulles tulnud teist teed mööda. Mõni päev läinud mööda. Nemad olnud väljal tööl, kui karjapoiss suure nutuga sinna jooksnud ja kaebanud, et üks võõras mees olema linaleoauku ära uppunud.

E 53234/6 < Kursi khk., Puurmanni v., Ausi m. - Hilda Korp < Liisa Kaskler (1923) Sisestas Pille Parder 2003
Kolm venda Elasid kord kolm venda. Kõige noorem neist oli rumal. Igal vennal oli üks härg, teised vennad võtsid ühtepuhku rumala venna härga kündma, aga ükskord saanud lolli süda täis, ta võttis oma härja, viis metsa ja sidus puu külge kinni, puu kriuksunud ja loll küsinud 100 rubla, aga puu ei annud, nüüd läks lollil süda täis, ta võttis suure malga ja hakkas puud peksma, viimaks murdus puu ülesse ja puu kännu all oli suur rahapott. Loll võttis rahapoti selga, jättis härja metsa ja läks koju. Tee peal tuli talle õpetaja oma prouaga vastu, õpetaja küsis: "Mis sa kannad?" Loll vastanud: "Rahapotti." - "Anna mulle ka üks peotäis." Poiss annud. Õpetaja jälle: "Anna mu prouale ka." Poiss võtnud rahapoti ja löönud õpetaja surnuks.

E 53240 < Karja khk. Ratla k. - Ferdinand Leinbock (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karja khk. Ratla k. Ohvrikivi. Asukoht: Ratla küla kalmistute läänepoolsel äärel, nn. "Salu metsas", külast u. 1 verst N-O poole suurest maanteest paarsada meetrit lääne poole. Kirjeldus: Ohvrikivi, mida rahvas ka "tondikiviks" kutsub, on suur raudkivimürakas, u. 3 m kõrge, samapalju pikk ja u. 2 m lai, järsu äärtega, nii et ainult ühest nurgast vaevaga üles pääseb. Kivi päälmine osa kujutab umbes ebakorralikku ovaali, mille keskel lohk. Viimane on põhjast kitsas, päält u. 30 cm lai, sügavus samuti 30 cm ümber. Kivi keskel on lohk, õhem põhjapoolse kiviserva poole, läheb laiemaks ja sügavamaks, kuni mööda kiviserva alla keerab. Kivi on päält sammaldunud, ohvriauke ei olnud näha. Rahva arvates pidada kusagil kivi küljel sambla all mingisugused "kirjad", teisendi järele "tondi kuju" peituma. Täpsem kirjeldus kivist jäi ajapuudusel tegemata. Ohvrikivi lähedal kasvanud vanasti suur tamm, mis hävinud nii, et kohtagi ei teata. Kalmistu on üsna kivi lähedal selle ümbruses.

E 53242/2a < Karja khk. - Ferdinand Leinbock (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karja khk. Metsaääre k. Hiietantsijate koht. Asukoht: Pärsma valla Metsaääre küla Hiie talust u. 150-200 m N-W poole, Rauniku mäe läänepoolsel veerul. Kirjeldus: Rauniku mäel algab Metsaääre küla kalmistu. Kalmusid (raunasid) on siin kaunis tihedasti, millest siis ka mägi oma nime saanud. Mullakiht on umbes jalg paks, all paas. Mägi on üleni kaetud tiheda sarapuupadrikuga. Rauniku mäe idakülg, eriti lõunaosas on kaunis järsk ja paiguti üleni kaetud umbes pääsuuruste ning suuremate raud- ja paekividega. Kallak on u. 20°-30° ja 3-4 m kõrge, nii et mäekülg nagu kivikattega linnamäe valli meele tuletab. Võiks oletada, et kivid lõhutud raunadest pärit (?). Umbes 20 m sarnasest kivisest mäeveerust kaugel Rauniku mäe tipul asubki Hiietantsijate koht. See on ovaalne ring suurtest raudkividest, mis tublisti maasse vajunud, keskmiselt 20-50 cm üle maapinna ulatades. Ringi läbimõõt N-S sihis 21 m, O-W sihis 29 m. Ringi laius 1,5-2 m. Ovaali sisemus on tasane muru. Kiviringil ja selle ümber tihe põõsastik. Hiietantsijate koha ja idaveeru vahel on kümmekond põõsastega läbikasvanud kivirauna, mille hulgas ka suuremaid raudkiva ja mis kogu poolest suuremad kui kalmistu raunad. Hiietantsijate koha üle räägiti, et sääl vanasti kiviringi sees tantsimas käidud, mida hiiel-käimiseks nimetatud, tantsijaid aga hiietantsijateks. Lähemalt midagi kirjeldada ei teatud. Kiviringist mõnikümmend sammu ida poole suure üksiku männa läheduses kasvanud vanasti suur tamm, mille känd u. 10 a. tagasi karjapoiste poolt ära põletatud, nii et aset enam üles ei leidnud. Rahvajutu järele olla tamme juure, kivide alla tüdruk maetud, keda kunagi vanasti röövlid Hiietantsijate kohal kinni võtnud ja ära tapnud. Hiietantsijate kohast enesest võiks veel tähendada seda, et erilist sissekäiku ovaalis ei näe olevat. Paari meetri laiune madalam koht kiviringi lääneotsas, kus kivid pea üleni maasse vajunud, tuleb vist säält kohalt kiviringi sissekäiva teeraja arvele panna.

E 53244/4a < Karja khk. - Ferdinand Leinbock (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karja khk. Põitse k. Põitse k. Silmaallikas. Asukoht: Põitse k. Kalmu t. juures külast Karjalasma kroonu metsaülema koha poole mineva maantee idakaldal. Allikad nimetavad kohta Karjalasma järele. Kohalised nimetused silmaallik ja rahalik allik. Mõlemad nimetused ka kirjanduses. Kirjeldus: Põitse küla juures on kokku 6 allikat, mis kõik maantee idakaldal ridamisi asuvad. Nende nimed lõunapoolsemast alates on järgmised: Üdise allik, Kõrgkosje a., Kesvere a., Silmaallik ja Sakste allik. Kuuendal, väiksel, pole eranimetust. Sakste allik asub just Kalmu t. tänava otsas. Nimetuse saanud sellest, et säält allikast Lasma m. v. Nolckenile vett viidud, varemalt hüütud teda Kännu allikaks, kaldal oleva suure kännu pärast. Sakste allikast meetrit 10 lõuna poole ongi Silmaallik. Ta jookseb välja otse maantee alt ega lähe millegiga teistest allikaist lahku. Veekogumise auk, kust väike oja välja niriseb, on u. 1 m suur. Allikas on vähemalt 16. aastasajast alates ohvrikohaks olnud, kus silmi arstimas on käidud ja praegu veel käiakse. Üldse on ümberkaudne rahvas nüüdki veel väga ebausklik. Terviseotsijad on ohvrina allikasse raha visanud. Muid ohvrid ei olla tarvitatud. Leiud: Hosmayeri/Holzmayeri/ teatel on Silmaallikast 1866. a. üks Sigismund III (1587-1632) aegne Riia solidus ja üks vene vaskraha 18. aastasaja algult leitud, mis Kuressaare muuseumis säiluda. Kas rahad veel alles, on teadmata. 1921. a. suvel leidnud lähedal olevas Kalmu talus elav gümnaasiumiõpilane Vasili Piik Silmaallikast ühe vene hõberaha, mis 1915. a. valatud (10- või 15-kopikaline). Sama isik leidnud 3 a. eest ka Sakste allikast ühe kulunud vene vaskraha 1840-dailt aastailt (kas ohver). Sügavamalt ei ole allikaid läbi kaevatud.

E 53245 < Karja khk. - Ferdinand Leinbock (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karja khk. Pamma m. Reo nõmm. Asukoht: Pamma m. (Herrenhof) ja Nurme k. vahelisel metsateel, umbes 1 verst mõisast põhja pool, üsna tee ääres. Kirjeldus: Reo ehk riu nõmme nimetus tuleb risuhunikust (risu gen. riu ehk reo), mis sääl varem olnud. Rahvajutu järele olla sääl kaks pulmarongi vastamisi juhtunud, kus mõned pulmalistest langenud ja tapluskohale maha maetud. Nende hauale pidanud iga möödasõitja midagi viskama. Hilisemal ajal olla sinna harilikult puuoksakesi visatud, millest terve risuhunik kerkinud. Aastat 20 tagasi pistnud poisikesed huniku põlema ja sellega lõpnud ka uute annete juure viskamine. Praegu ei tea nooremad inimesed enam kohtagi näidata.

E 53246/6a < Karja khk. - Ferdinand Leinbock (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karja khk. Metsküla m. Haud hilisemast ajast. Asukoht: Metsküla mõisast u. 1 verst maad suurt maanteed Asuka k. poole (lääne poole) minnes Punape t. männiku vahel, kesk maanteed. Kirjeldus: Praegu ei ole hauast jälgegi. See olla aastat 30 tagasi teede ümberjagamisel tasaseks tehtud, nagu Jüri Kull, Põitse k. Udiselt kõnelda teadis. Punape kohal läheb tee laia liivast metsavahet mööda, kus 3 paari roopajälgi kõrvuti jooksevad. Haua kohta enam täpipäält ei mäletatud. Nagu Asuka külas ja Liiküla Punikul kõneldi, olla sinna kohta, otse kesk maanteed, roobaste vahele 4 põlve tagasi surnu maetud, keda hobused kaugemale (vist Metsküla surnuaiale) vedada pole jaksanud. Sestsaadik olla kohta kartma hakatud. Sääl nähtud alati tonte ja hundid käinud sääl ulumas. Mees, keda Punape männikusse maetud, olnud Pahapilli Andres Liikülast, kes kuradiga ühenduses olnud. Temal olnud võrk Pahapillilt kuni Vilsandi saareni ja ikka kalu täis. Kord läinud vader, Andrese mütsi päha pannes kalale ja saanud kalu mitu võrgutäit järjest. Viimaks märganud, et võrgu äärel mees seisab ja sülega kalu võrku ajab.

E 53247 < Karja khk. - Ferdinand Leinbock (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karja khk. Endine Parismetsa mõisa omanik v. Rehenkampf rääkis, et mõnekümne aasta eest Koikla mõisa omanik (vist von zur Mühlen) kellegile rootslasele kõik oma metsa tammed kuni teatud jämeduse alammäärani ära müünud. Selle tõttu saanud maha raiutud ka suur ohvritamm, mille olemasolust mõisnik enne midagi pole teadnud. Rahva pahameel olnud nii suur, et avalikka rahutusi kardetud. Tamm olnud nii kuulus, et isegi Muhust sinna ohverdama käidud. Jutustaja teatel olnud tamme koor üleni täidetud sisselõigutud runokirjaga. Kus see hiietamm just kasvas, seda kõneleja täpselt ei teadnud (Koikla mõisa tammemetsad on vist praegugi kõige suuremad Saaremaal). Võiks arvata, et siin Hiietantsijate koha juures kasvanud tammest jutt. Et teade hiljem saadud, jäi kohal lähemalt kuulamata. Koiklas mäletatakse küll praegugi seda rootslase aega, kus metsa hävitatud.

E 53248 < Karja khk. - Ferdinand Leinbock (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karja khk. Pammana külas Olde metsavahi lähedal, vist merekaldal, olla Kalevi kivi, mille Kalevi naine põllepaela katki minnes maha pootnud.

E 53250 (17) < Audru khk., Oara k. Aadumadise t. - Juri Raku (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Terve jalaga ei või longata, taevaisa panebki lonkama.

E 53252/3 < Urvaste khk., Sõmerpalu v. - Johan Toom (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Väga austatud herra M. J. Eisen. Palun vabandada, et Teid tülitada julgesin. Pööran Teie kui kuulsa ja vilund vanavara uurija poole palvega nõu küsides asja üle, mis mind huvitab. Mõni aasta tagasi on leitud Räpina mõisa ligidal kellegi talu maa seest raudkasti sees olev Rootsi sõja aegne dokument, mis sisaldab järgmist: Tänasel päeval 12. juulil 1710. aastal on Rootsi sõjakassa Vene sõjavägede pealetungimisel siia maha maetud 2 tonni, 200 000 kuldtükidega; koha mõõdud: siit Kõlõsi kõrtsi kaevu juurest 3*** hommiku poole, 30+++lõuna, 300 ... tagasi põhja. Üks pool sellest dokumendist saab alal hoitud kuninglikus sõjaväe staabis arhiivis Stokholmis. Dokument on varrustet kuningliku vapi ja kolme kindrali allkirjaga. Sellest Rootsi sõjakassa matmisest on ka legenda vanarahva suus olemas ja selle legenda järele otsimisega on juhtumise see kast dokumendiga kätte saadud. See isik on ise ära surnud ja enne surma, ei tea keegi, kuhu selle dokumendi peitnud. Meelde on jäänud selle talu omanikule see, mis siin üles tähentasin. Kõrtsi ei ole enam olemas, see paik on ümberkaudu teada. Koht, kus dokument oli, oli mul teada. Koha omanik väga intereseerib selle asjaga ja palub mind selles asjas kaasa aidata. Seda asjalugu tõendab faktiliselt see, et dokument leiti, mis põhjust annab tõele, et see mitte ainult legenda ei ole. Kõige raskem küsimus on see, missuguseid mõõtusi nad tarvitasid, mis tähendavad niisugused mõõdu üksused või pikkused neis märkides. Ilma mõõduta ei ole seal midagi peale hakata. Väga kahju on niisugust varandust maa sees peidule jätta. Võib olla, et leiate niisugustest asjadest huvitust ja lubate sellest vaevast osa võtta tehnilisest küljest, mis väga tähtis oleks, kui aga Teil selleks aeg lubab. Teie ehk saaksite oma laialise tutvuse läbi kergelt Stokholmi arhiivist teise poole dokumenti kätte, mis meid kohe otsa peale viiks, ja mõõdut on tähtis. Palun teid väga, kui see Teid ei tülita, oma arvamist selles asjas teatada.

E 53256 (b) < Helme khk., Riidaja v. - Hans Martin (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui minevatele kurgedele laulda: Essi, essi, kurekesed, Tagumine ots ette, Edimene taade, siis lähevad nad segi ja ei leia enam õiget teed, aga sarnane segamine toob lauljale kahju.

E 53256 (7) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Toom olla püha puu ja teda olla püütud ikka koju istutada. Tema õied näitavad inimlikku (või neitsilikku) puhtust. Nagu vanapagan inimesi tüütama kipub, nii kipuvad putukad toomele kahju tegema. Aga inimese kohus on toome kaitsta, siis kaitstakse ka teda ja sellep. et ta püha, laulab tema otsas ka ööpik.

E 53256 (8) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas Eliina Korts 1999, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kadak seisab rahva põlguse all, sest ta kergats hoopleja oli ja inimesed ei tohi teda koju istutada. Aga kui majas halb õhk, siis kaotab selle kadakakõrvetamine, sest kadak ei salli võistlejaid ja halb õhk majas tähendavat kurjavaimu majas pesitsemist,kes seda sünnitab. Tules karjub kadak oma tigeda südame üle, sest ta on vihane, et Jumal ei luba teda teiste puie pikuseks kasvada.

E 53256 (9) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kask on tigeda vaimuga ja tema vitstega laste peksmine aitab, et nad kõige kergemini koeruse maha jätavad. Teistel puil ei ole seda mõju.

E 53256 (10) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui pihlakal palju marju, saab vihmane sügis.

E 53256 (11) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui kevadel lepal pikad peened urvad, saab hea rukkisaak, kuna lühikesed jämedad urvad rukki äpardust tähendavad.

E 53256 (12) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui sarapuul kevadel palju urbe, on hea odrasaak.

E 53256 (13) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui kevadel haaval pikad pehmed urvad, on head kaerasaaki loota. Haavapuudega ei tohi saunaahju kütta, siis hakkab nahk sügelema.

E 53270 (2) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Siis on Kastre mõisast teisel pool jõge vana Kantsi linna varemed, kus rahva jutu järgi maa-aluses keldris suur varandus olla sõa ajal ära peidetud.

E 53270 (3) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Nüüd tulevad teated Kastre-Peravallast: Kikkaseeres (Kikkasaar) aurulaevast välja astudes, viib tee üle Suuresoo (5 versta lai) Tasa talu juure. Seal on üks vana kapõl, mis suure vee ajal sinna alla peatama jäänud. 30 aasta eest olid seal veel surnuristid näha. Praegu on veel üks suur mänd selle pühapaiga tunistaja, kus meie esivanemate luud peituvad.

E 53270 (4) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Sealt 4 versta edasi algab Ahunapalo külas Kure talu. Tolle talu kohal on vana ohverdamise koht, mis vanal muistsel ajal Karja kerikumägi kutsuti. Hilja aja eest kasvas veel sääl tore pihlapuu, mille all ohvrit oli toodud, mis aga kahjuks maha on raiutud. Koha nime järele võib otsustada, et seal kariloomi ohvriks toodi.

E 53270/1 (5) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Üks verst maanteed edasi jõuab reisija Ahunapalo koolimaja ja surnuaia juure. Ka see nägemise väärt koht olla suure vee ajal tulnud. Nägemise väärt on ta oma üle 1000 aasta mändade ja kahe nägemise väärt kadaka pärast. Lehepuud on kõik hiljem istutud. Ei vist kusagil Eestis leia puusärk nii pehmet aset kui Ahunapalo kabeli liivas.

E 53271 (6) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvrikohtatest on üks Kõivosaares kahe talu vahel kasvava suure vana kase all ja teine Leegol Poska talu maa pääl. Ka seal kasvas suurepäraline kask. Kas alles on, ei tea.

E 53271/2 (9) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Pääle sõja on käinud peninukid (röövsalgad) külades ja riisunud kõik, mis kätte said. Selle kartusel on rahvas oma väärtasjad sügavale maapõue peitnud, sest röövsalgad on pika oradega isegi maa sisse torkind. Paljud surid ja varandus jäi maapõue varjule. Ahunapalus Mäha talus, kui vanast kootidega reht peksti, olla ühes kohas põranda all iseäräliselt kõmisend. Seal arvati raha või väärtasju olema ära peidetud, sest selle rehe põranda pääle oli juba teine maja ehitud. Praegune Mäha vana perenaine teab küll veel tänapäev seda kohta näidata. Mäha talu on küla asemele ehitud. Seal leiti põllult kõiksugu vana raha ja ehteasju, mis, kahju küll, kõik hoolimatult teadmatalt on laiali pillatud.

E 53275 < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Lõpõtusõn tulõ ma viil Mähä talo mano tagasi. Vanaste, mitu, mitu põlvõ tagasi, om säält üts perepoig, veli, kel esämajan võimalik elädä es ole, Otepää kihelkonda, Pühajärve ligidäle vällä lännü ja sinnä üte väikese järve viirde endäle talo ehitänü, talolõ Mähä nimes pannu ja järve Mähä järv kutsma nakanu. Tima sugu eläs viil prõlla sääl.

E 53297/302 < Vigala khk. - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Torupilli-Tiit oli kange mängimees. Kus iganes pidu peeti, seal Tiidu torupill hüüdis. Ja Tiit mängis hästi. Tiit läks oma mängimise peale uhkeks. Hooples, et maa ega taeva vahel enam teist nii head mängijat ei ole. Kui ühe pühapäeva noorrahvas kaasikus tantsis ja Tiit nii torupilli puhus, et silmad pungis peas, tuli üks hall vanamees noorerahva sekka. Noorrahvas kohe pilkama: "Tule tantsima, taat!" Aga ei taat taha tantsida. Näeb Tiitki taati. Tiit hüüdma: "Ei taha sa tantsida, siis tule mängima. Minagi tahan tantsida!" Vanake vasta: "Heake küll, pojuke, anna aga pill siia!" Tiit pilgates vasta: "Kas tead aga ka, kust otsast puhuma hakkad?" "Küll saame näha," kostis vanake. Võttis pilli Tiidu käest ja hakkas puhuma. Ja näe imet: Tiit kohe tantsimas. Tantsib ja hüppab nii et küll saab. Ei tantsi enam tahtmise pärast, tantsib sunni pärast. Ei või vasta panna, jalad tantsivad vägise. Ei jätnud enne tantsimist järele, kui viimaks nii väsis, et jalad enam ei kannud. Langes nagu nott pikali maha, ei jaksanud enam ülesse tõusta. Sellegipärast ei jätnud võeras pillimees pillipuhumist järele. Puhus aga ühtelugu edasi. Ja vaata, mis nüüd sündis. Tiit hakkas maa sisse vajuma. Tahtis küll ära põgeneda, aga tee, mis tahad, jalga tõsta ei jõua. Palus pidulisi appi, aga ükski ei julgenud Tiidu pärast kätt ega jalga liigutada. Igaüks pani punuma, kui Tiidu nägi maa sisse vajuvat. Kõik kartsivad, et neilgi ehk niisamasugune lugu kätte tuleb. Vanamees mängis aga edasi. Tiit vajus ikka sügavamasse, pea paistis veel välja. Torupill hüüdis edasi. Pea ei nähtud enam Tiidu peadki. Tiit arvas, et nüüd surm silmapilk kätte tuleb. Pigistas silmad kinni ja ootas suremist. Aga või ep surm nii hõlpsalt tuleb. Korraga tundis aga Tiit, nagu puutuks keegi ta külge. Tegi silmad lahti ja nägi nüüd enese ümber mitu pisukest mehikest suurte vasaratega. Mõned koputasivad oma vasaratega Tiidu külge. Natuke kaugemal tagusivad teised niisama pisukesed mehikesed kulda ja hõbedat. Tiidu juuksed tõusivad hirmu pärast püsti. Üks pisuke mehike ütles: "Andke võerale tubliste pihta, miks ta tuli meie rahu rikkuma!" Ja juba koputasivad mitmed vasaratega Tiidu selga. Tiit põlvili maha paluma: "Kulla vennad, andke andeks! Ma pole midagi paha teinud. Ma olen Torupilli-Tiit. Ei oleks ise iialgi teie rahu tulnud rikkuma, kui mind siia ei oleks saadetud." "Kui sa pillimees oled, siis mängi meile ka üks lugu, siis usume," ütlesivad väiksed mehed. Torupilli-Tiit aga vasta: "Hea meelega mängiksin, kui mul pilli oleks. Aga mu pill jäi sinna maha, kus viimase korra mängisin!" "Ära pilli eest muret kanna! Küll me sulle pilli muretseme," hüüdsivad väiksed mehed. Ja sedamaid toodi torupill Tiidu kätte. Ja missugune pill veel! Niisugune, kelle sarnast Tiit enne veel iialgi ei olnud näinud. Tiidu ei mõtelnud kaua. Pani torud suu äärde ja lasi hüüda. Ja hüüdiski mehemoodi, hüüdis palju paremine kui Tiidu oma pill. Vaevalt kuulsivad pisukesed mehed torupilli hüüdmist, kui igaüks jalad ametisse pani. Pihid paisati piost ja vasar käest ja lasi labajalavaltsi. See oli nali näha, kudas väikesed mehikesed õige keerutasivad. Tiit mängis aga ka oma kõige kenamaid tükkisid. Tiidu suu väsis viimaks puhudes ära, aga ei väsinud väikesed mehed tantsimast. Lasti vahel Tiidut aga väha lõõtsutada ja siis algas tants uueste. Nii meheviisi ei olnud Tiit veel kusagilgi pulmas ega pidul tööd teinud, kui siin väikste meeste seas. Viimaks nähti väiksedki mehed väsivat. Nad käskisivad Tiidut puhata ja ütlesivad: "Sa oled meile nii suure rõõmu teinud, kui meil kaua aega ei ole olnud. Selle heateo eest ei taha me sinu vastu tänamata olla. Tule meiega kaasa ja piad oma palga saama." Väikesed mehed võtsivad pillimehe käest kinni ja viisivad suurde majasse. Siin oli seitse määratut tuba. Need olivad kõik kuld- ja hõbekangisid täis. "Võta nüüd nii palju kulda ja hõbedat, kui aga süda kutsub," ütlesivad väiksed mehed. Kõik tuad on su ees lahti, võta kust tahad, aga ära ometi seitsmendast kambrist võta!" Ütlesivad ja läksivad oma teed. Õnnelik torupillimees jäi üsna üksi kullavirnade vahele. Nüüd oli hea nõu kallis, mis võtta, mis jätta. Üks kullatomp oli ta meelest ikka armsam kui teine. Heameelega oleks ta kõik kulla enesele võtnud, kui aga oleks jaksanud kaasa võtta. Miks keelasivad aga väiksed mehed seitsmendast tuast võtta? Oli tarvis vaatama minna, mis seal on. Läkski vaatama. Kuldvirnad seal niisama nagu mujal. Kas see aga parem kuld ei olnud kui mujal? Vististe! Miks väiksed mehed muidu keelsivad sealt võtta? Küll nad vist kadedad olivad. Ei midagi, pillimehe nõu peetud: ainult seitsmendast tuast tarvis võtta. Kahmas kolm kuldpakku selga, aga ennä, olivad nii rasked, et mees nendega sammugi edasi ei saanud. Ei aidanud, pidi ühe kuldpaku seljast maha viskama. Kahju küll, aga mis teha! Suure vaevaga jõudis kahe kuldpakuga viimaks õue. Siin tulivad talle väiksed mehed vasta. Mehikesed kohe küsima: "Kas nüüd koju tahad minna?" Tiit vasta: "Mis ma enam aega viidan! Aeg ammu juba minna!" Väiksed mehikesed lahkeste vasta: "Hea küll, siis tuleme sulle teed juhatama. Oled nüüd enesele palga ise valinud, ole rahul sellega." Kui nad natukese maad edasi jõudsivad, lõi väike mehike vasaraga vasta maad. Vali kärgatus oli kuulda. Tiit langes nagu minestusesse. Kui ta jälle ärkas, leidis ta ennast kodutänavas olevat. Tiit ruttas nüüd koju. Siin hakkas ta oma kuldpakkusid paremine järele vaatama. Võttis vasara, lõi kuldpaku otsast tüki ära. Kuldpakust kargas pillimehele nagu suitsu vastu silmi. Suits pani Tiidu aevastama ja köhima. Ühtlasi hakkasivad Tiidul kõik kohad sügelema. Paremini vaadates nägi Tiit enesel kõik keha maa-alusid täis olevat. Neist ei saanud ta enam iialgi lahti.

E 53340/3 < Vigala khk. - Matthias Johann Eisen (1890) Mt. 1148+1000. Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Hans teinud korra suurt veetõrt. Ajanud just viimase vitsa peale, kui korraga väike hall mees ta juurde joosnud. Ise hüüdma: "Päästa mind, päästa mind, kulla mees!" Hans küsima: "Kelle käest ma sind päästan? Ma ei näe sul ju kedagi viga olevat!" Võeras vasta: "Eks sa näe, et kuri vaenlane mu kannul on!" Hans vaatab ümber, ei näe midagi. Võerale vasta: "Mis tühja sa räägid! Pole ju kedagi näha!" Võeras vasta: "Vaata ometi, mis piksepilv sealt tuleb. Seal on palju välkusid. Need mu tapavad, kui ma varju ei leia!" Hans vaatab ja näebki piksepilve tulevat. Võeras aga uuesti paluma: "Ole kärme, ole kärme! Otsi varjupaika! Tahan su heategu ikka meeles pidada. Tunnen juba suurt surmahirmu!" Hans mõtlema: "Kuhu ma su õige panen? Pue tõrde! Paremat kohta ma ei tea!" Võeras vasta: "Ei see aita! Välk lööb tõrre puruks ja tapab minu!" Hans vasta: "Aga kui ma tõrre vee põhja lasen?" Võeras vasta: "Jah, see on mehine nõu. Ei siis ole viga midagi!" Hans kohe õpetama: "Karga siis kohe kaevu. Küll ma tõrre järele veeretan. Aga ütle mulle enne, kes sa ise oled?" Võeras vasta: "Ära mu nime küsi. Mul on tuhat nime. Minu nime tunneb igamees!" Ja juba hüppab võeras karsumm! kaevu. Hansul selge aru käes, et võeras keegi muu ei ole, kui vanapoiss. Kohe nõu kindel vanapoissi hästi kiusata. Veeretab tõrre üle kaevuääre kaevu. Ei ütle ise vanapoisile midagi. Vanapoiss vaatab vee peal, arvab kaevu sügavust järele. Korraga tõrs karkolks vanapoisi päha. Nüüd alles Hans hüüdma: "Hoia alt ära!" Aga juba vanapoisil pill pios. "Ai, ai, ai!!!" õhkab mehike. Ei Hans lase pilli lüüa. Hüüab alla: "Ära lõuga! Pue ruttu tõrde, tõmma tõrs üle pea ja kisu ta siis kaevu põhja. Juba välgud käivad. Kui müristamine mööda, küll siis hüüan!" Nagu kuul kadus vanapoiss tõrrega kaevupõhja. Müristamine läinud peagi mööda. Hansul tahtmine vanapoisile pussi edasi teha. Teinud kaevu äärde tule ülesse, rauatükid tulesse. Hakanud siis kaevu serval teist tõrt tegema. Korraga kuuleb solinat, vaatab alla: vanapoiss pistab pea veest välja: "Kulla sõber, kas müristamine juba möödas?" Hans kohe vastu: "Ei vennike! Välgud käivad veel siuh ja säuh!" Ja silmapilk tuline rauatükk kaevu vanapoisile kaela. Vanapoiss vette nagu tina tuhka kadunud. Tükk aega läheb mööda, vanapoiss jälle pea välja küsima. Seesama vastus ja palk. Nii piinand Hans vanapoissi kolm päeva. Hansu himu saanud siis aga kaevu ääres istumisest täis. Kui vanapoiss jälle pea veest välja pistnud, kostnud Hans, et müristamine möödas. Kribinal-krabinal ronind vanapoiss kohe mööda kaevusalvi ülesse. Üleval mees õhkama: "Oli aga see müristamine. Ei ma niisugust ole enne näinud. Ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Pidi mu hinge võtma. Ei ma oleks eluga pääsnud, kui sa, kulla sõber, mind ei oleks aidand. Välkusid käis pauh ja pauh! vasta tõrre põhja. Aga tugev oli see tõrs, ei välgud jõudnud tõrre põhja!" Hans naerdes vasta: "Mis nad mehe tõrrele siis võivad teha!" Vanapoiss vasta: "Ja jah, mees sa oled, seda ma näen. Teist nii tublit meest ei ole mu silma puutund. Kas tead mis? Tule õige minule poisiks. Niisugust meest läheb mul tarvis. Hea söögi ja hea palga annan. Annan aastas kotitäie kulda. Et niisugune tark mees minu juurest pea ära ei läheks, siis teeme kauba seitsme aasta peale. Seda ma nõuan aga, et mu käskusid karvapealt piad täitma!" Hans vasta: "Aga sa ei tohi suuremat tööd mulle teha anda, kui jaksan teha! Mis jõuan, tahan teha!" Vanapoiss vasta: "Ära karda! Üle jõu ei nõua ma iial su käest!" Hans vasta: "Kui lugu nii, siis kaup küps. Aga mis mul meelde tuleb. Ma olen ise hea mees ja tahan, et ka mu peremees hea mees on. Võib olla, et sa vahel vihastad, ei tahaks ma sind teenima tulla!" Vanapoiss vasta: "Ära karda, ei vihasta!" Hans vasta: "Küll sa nüüd oled mees lubama, aga kes seda võib uskuda. Seitsme aasta sees võib mõndagi juhtuda. Ehk saad ise vihaseks ehk vihastad mind! Kes seda teab!" Vanapoiss vasta: "Kui seda piaks juhtuma, siis pista kas mu silmad peast välja!" Hans vasta: "Sõnast meest, härga sarvest! Käsi siin!" Kaup valmis. Hans oligi vanapoisi poiss.

E 53364 < Saaremaa - Matthias Johann Eisen < P. Südda (1892) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Mees tuli metsast heinakoormaga. Ilm oli palav, mehel tilkus higi otsa eest. Korraga tuli väike habemega mehike joostes mehe juurde ja meest paluma: "Kulla meheke, ole hea, võta mind oma vankri peale. Olen nii väsinud, et enam sammugi edasi ei jõua astuda." Mees aga vasta: "Eks sa näe, et mul enesel higi mööda nägu maha tilgub ja suur heinakoorm vankri peal on. Hobusel vedada küllalt juba. Ei taha ise heinakoorma otsa istuda, aga pean jo sinu istuda laskma! Mis veel!" Võeras aga mesikeelil paluma: "Kulla mees! Lase mind koorma otsas natukegi puhata. Ma annan sulle piotäie kulda selle eest!" Ja kohe võttis võeras taskust kuldraha ja andis mehele. Nüüd polnud enam muud kui võeras heinakoorma otsa. Ja vaevalt oli ta heinakoorma otsas, kui ta ju ka heinakoorma sisse ära kadus. Mees pani võera tegu imeks ja sammus koorma kõrvas edasi. Korraga tõusis aga kange müristamine. Välku lõi välgu peale. Ja iga välk jooksis mehe ligidal maha, üks siia, teine sinna. Äkisti lõi välk aga heinakoormase ja esimese välgu järel veel kolm, neli välku. Nüüd kargas väike mehike nagu tuul heinakoormast välja ja hüppas karsumm ligidase ojasse. Ja kohe jooksivad välgud sellesama koha peale vette. Nüüd alles sai mees aru, et see vanapoiss olnud, kes ta heinakoorma otsas istunud. Seda tunnistas talle antud raha. Kätt tasku pistes ei leidnud ta sealt enam rahakopikatki, vaid ainult haavalehti.

E 53365/6 (1) < ? - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vanapagana kivid Lääne rannas olivad talunikud ükskord põllul vilja koristamas. Keskpäeval oli palavus väga suur, kus inimesed kõik vagusi tööd tegivad ja rõõmsad olivad, kui vahest värske tuuleõhk mere poolt jahutust tõi. Siis tuli metsast üks päratu suur mees välja, jäe ühe välja ääre seisma, vaatas põlevate silmadega töötegijate pääle ka ütles: "Teie olete väsinud?" "Jah, herra," anti vastuseks. "Kui teie tahate, siis tahan ma teid aidata ja veel enam, ma tahan kõik selle töö üksinda ära teha ja teie võite kõrtsi minna ja juua!" Inimesed vahtisivad ehmatusega tema otsa. Üks vana talunik vaatis teda pääst jaluni ja ütles siis: "Teie olete küll suur ja tugev herra, aga mitte veel nii suur ja tugev, et 50-ne inimese eest tööd võite teha." "Ohoo," naeris suur mees, "mitte üksi 50-ne, vaid tuhande mehe eest võin ma tööd teha, kui tarvis on! Vaadake, ma tahan teile näidata, kuidas mina juht üksipäini ühe kivisilla siit Saaremaale üle mere läbi teen!" Talunikud ehmatasivad selle üle. See kole võeras tõmbas aga ilmasuured kivid peosse, keerutas neid kergel viisil ümber ja viskas neid teisele poole, nõnda et need silma eest kadusivad. Lühikese ajaga läks kivi kivi juure ja üks põhjatu suur sild tõusis merest ülesse, mis iga viskamisega kasvis. Siis märkasivad töörahvas, et see Vanapagan oli, ja neil oli hirm tema eest. Ainult üks vanamees võttis julguse kokku ja hüüdis: "Meie ei taha kellegi Vanapagana tööd, ega ka Vanapagana abi! Sööme parem peale higi sees oma leiba, kui et meie kõrtsides magame ja vanapagana vili meie põllul kasvab! Tagane meist Jumala nimel kõige oma tegudega!" Vanapagan naeris selle pääle suure häälega, aga siis langesivad sillakivid suure mürinaga kokku ja kukkusivad kolinal ja vulinal laiali merde. Vanapagan sai selle üle hirmus vihaseks ja toetas omad jalad kahe suure kalju pääle, kuna ta isi hirmus suureks ja kõrgeks kasvis, siis tõmbas ta ühe päratu suure kaljutüki käte vahele ja tahtis seda lagunud silda ühe hoobiga jälle ära parandada. Ta viskas, aga see kivi kukkus merde, nõnda et vesi kaugele üle kallaste välja voolas ja temale vastu silmi pahvatas. Selle pääle röögatas ta korra ja kadus. Tänapäevani näikse aga tema jalajälgi nende mõlemate kaljupankade pääl, mis üksteisest 51/2 versta kaugel seisavad, kellest üks Ridali kiriku taga Saaniku küla juures ja tõine Mäe mõisa all on. Jäljed on hobusejälgede sarnatsed ja 3-4 jalga läbi mõõta suured.

E 53366/7 (2) < ? - Matthias Johann Eisen < Jaan Jung(?) (1892) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Üks teine jutt räägib jälle, et Vanapagan oma jalgega nende kahe kivi pääl olla seisnud, taskud ja põll kive täis, millega ta Kividepäält Sastamalle silda teha tahtnud. Kukk olla aga enne laulnud, kui ta oma kivivoosi õige koha pääle viia saanud; ta pillanud kivid sinnapaika ja pannud putkama. Ommeti olla ta aga omad jälged igaveseks ajaks nende mõlemate kivide sisse litsunud, kus nad veel tänapäevani näha on. Suuri raudkive on aga kõik see maa sääl täis. Niisugusid Vanapagana kivide sületäisi ja sillategemisi on kõik meie maa täis. Mis need kividevaremed ja kalmed õiete tähendavat, vt. Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1882, lk. 28-51. - Üleskirjutaja märkus.

E 53367 (3) < ? - Jaan Jung (1892) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Halliste kihelkonnas Õisu vallas on Sammaste küla Taru talu põllu sees üks suur kivivare ja üks veerand versta eemal üks veiksem vare Kääriku talu põllu sees. Vanapagan olla Õisu järvest silda läbi teha tahtnud ja kesköö ajal ühe suure põlletäie kiva selle tarvis korjanud. Kukk olla aga järsku laulma hakanud, mispääle Vanapagan nõnda ära ehmatanud, et ta Kääriku põllult ühe sammu - üks veerand versta - järsku kõrva karanud, kusjuures põlletäie kuhi Kääriku põllule maha kukkunud, aga Taru põllul, kuhu ta karanud, olla põllepael täieste katki läinud ja kivid kõik sinna maha pudenenud. Niisama on ka Tisu Päidre küla Maiste talu põllu sees kaks kivivaret, kust Vanapagan neid Õisu järve sillaks on tahtnud viia, aga kukelaul teda ära ehmatanud.

E 53367/8 (4) < ? - Jaan Jung (?). Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karksi kihelkonnas on mitu niisugust suurt ahervart või varet. Polli Remsi talu põllu sees on 2 (kaks), Karksi Tauga karjamõisa põllu sees 1 ja Mäekülas Küti talu juures 1 jne. Neist räägitakse, et Vanapagan Karksisse linna olevat tahtnud ehitada, mistarvis ta põllega kive kokku olevat kannud. Kukelaulu ajal olevat ta aga nõnda ehmatanud, et põllepael katki läinud ja kivid sinna maha kukkunud, kus praegu need varemed on.

E 53368 (6) < ? - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võrtsjärve ääres Tarvastu kihelkonnas Rõuma külas Rannu kihelkonnas Verevi külas ja Kolga-Jaani kihelkonnas Leie külas Ulge talu juures on suured kivivaremed, mis Vanapagan olla korjanud, et Võrtsjärvest silda läbi teha, aga kukelaulu pärast ära ehmatanud ja kivid sinnapaika maha poetanud. Järve sisse olla ta juba palju kive kannud, aga siiski on sillad ikka poolikuks jäänud.

E 53368 (7) < ? - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Põhjapoolsest järve otsast Vare talu kohast olla ta otse üle järve kääru Tarvastu kihelkonda Saba kohta ühe ööga silda üle tahtnud teha. See sild on 7 versta pikk ja järve sees paiguti ligi 400 jalga lai. See hakkab juba üks pool versta kuivalt maalt Vare talu juurest pääle, kus just kivimää pääle on tehtud, mis ühte kitsast maajuga mööda kaunis sügavaste järve sisse lähäb, kus vee ääre pääl üks suur päratu kivivare on. Säält lähäb see sild siis veepõhjast edasi kuni Sabale. Vanapagan pidand selle sillaga peaaegu valmis saama, aga kui ta viimast sületäit kive veel viinud, siis laulnud kukk, ta ehmatanud kõvaste, põllepael läinud katki ja kivipõlletäis kukkunud sinna maa ääre pääle maha, kus ta veel tänapäevani seisab, ja nõnda ei ole see sild ka mitte täieste valmis saanud.

E 53368/9 (8) < ? - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Nüüd olla ta seda uut teed mööda Varelt Sabale sõita tahtnud, aga vist ära unustanud, et ta sillaga veel mitte päris valmis ei ole saanud. Ta lasknud kaks tublit ruuna tõlla ette panna ja kihutanud, vene kutsar pukis, Saba poole. Teisele poole ranna ligi jõudes lõppenud sild korraga otsa, kuhu ruunad sisse kukkunud ja ära uppunud. Vene kutsar ütelnud taga järele veel: "Vot kak! (???? ????)" ja sellest saadik jäänud selle silla nime Vetka ehk Ruuna vare, sest et ruunad sinna ära uppunud.

E 53369 (9) < ? - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Pääleselle silla või vare on veel mitu teisi varesid Võrtsjärve sees, kellest mõned kuni kümne jala sügavusel veepinna all on, aga mõned nõnda kõrged, et vaevalt lootsikuga üle võivat sõuda. Nende nimed ja suurused on järgmised: 1. Papivare, umbes 800 jalga pikk ja 200 jalga lai. 2. Tartu Suurvare, Tamme mõisa all, umbes 600 jalga pikk ja 200 jalga lai. 3. Arvametsa vare, ligi 1000 jalga pikk ja 200 jalga lai. 4. Elna vare, Valma küla ligidal, ligi 100 jalga pikk ja 200 jalga lai. 5. Saba vare, umbes 1800 jalga pikk ja 300 jalga lai. 6. Piirioja vare, 400 jalga pikk ja 300 jalga lai. 7. Lubja vare, umbes 3600 jalga pikk ja 400 jalga lai, mis kõik lubjakividest kokku olla pantud, kuna teised vared puhta raudkividest olla. 8. Lai vare, ligi 400 jalga pikk ja lai. 9. Suur vare, ligi 400 jalga pikk ja 300 jalga lai. 10. Ohekolga vare ligi 400 jalga pikk ja 300 jalga lai. 11. Kalbassu vare, ligi 300 jalga pikk ja 200 jalga lai. 12. Kivikalda vare, ligi 400 jalga pikk ja lai. 13. Urri vare, umbes 1800 jalga pikk ja 200 jalga lai. 14. Haani vare, 800 jalga pikk ja 200 jalga lai. 15. Vihendi vare, ligi 6000 jalga pikk ja 300 jalga lai. 16. Karikolga vare, ligi 1000 jalga pikk ja 300 jalga lai. 17. Kärga vare, Tarvastu ligi, 400 jalga pikk ja lai. 18. Siilikärk ehk Mungavare 600 jalga pikk ja 200 jalga lai. Nende kivivaremete juures on Vanapaganal küll vedamist ja kandmist olnud, aga mitte ühte ainust silda ei ole ta valmis saanud. Ka kaugemalt maalt on Vanapagan Võrtsjärve sildade tarvis kive kogunud, aga ikka kukelaulu läbi ära ehmatatud, et ta korjatud kivid sülest maha visanud ja plagama pannud. Tema on ikka üks pimeduse töötegija olnud ja ainult enne poolt ööd tööd teha julgenud. Kui kukk esimest korda laulab, siis kuulutab ta valguse tulemist, mis Vanapaganat nii väga ehmatada ja hirmutada, sest et ta valgust väga vihkavat ja kartvat.

E 53370/1 (11) < ? - Jaan Jung (1892) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võrtsjärv olla vanal ajal kuni Pilistvere kihelkonda Vitsjärve või Virtsjärve külani ulatanud, millest see küla veel oma nime olevat saanud. Selle küla hommiku-lõunapoolne külg puutub ühe suure soo külgi, mis ka Võrtsjärve ümber seisva soodega ja madalustega ühte lähab; see olla kõik vanal ajal järv olnud. Nõnda oli Vanapaganal järv olnud. Nõnda oli Vanapaganal asja küll ka sääl mail kive korjata ja sildasi teha. Esimene kivivare on Imavere vallas Tamme külas Sootsa talu põllu sees, teine ja kolmas Eistvere vallas Taadikvere küla põllu pääl, neljas Kabala valla Kurla küla Villemi talu ja viies Määru talu põllu sees, kuues Kõo tuuleveski ligi ja seitsmes Venevere küla juures. Viis varet on Kabala Arkma küla välja pääl ja üks õite suur vare 7 versta säält eemal Villevere küla Siimu talu põllu sees. Kõik need varemed olla Vanapagana enese ja tema tütre korjandused, kellest viimne ka oma põlle sees Võrtsjärve sildade tarvis kive kokku kannud; aga kus tema põllepael olevat katkenud, sinna olevat siis ka kivivare maha jäänud.

E 53372/3 (15) < ? - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ka Maaltse mõisa põllu pääle Martna kihelkonnas olevat Vanapagan linna ehitada tahtnud. Ta olla sinna hulga kive kokku vedanud, mis sääl praegu veel laiali maas on. Sagedaste olevat sääl viirastusi näha, sest et nende kivide all suured varandused peitus olevat. Ka ühte suurt kivi, mis kiriku tee ääres karjamaa sees on, olla ta selle tarvis tahtnud pruukida, et ta aga väga sügavas maa sees oli, ei saanud ta seda mitte nii kohe välja kiskuda ja enne, kui ta seda oma linna asemelle viia sai, laulis kukk, mispärast ta kivi sinnapaika maha pillas ja katsus, et plagama sai.

E 53373 (17) < ? - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui esimene männapuu maha oli raiutud, valas see kibedaid silmapisaraid, mis pärast kui vaik kõvaks läksivad. Ema kurvastus läks lastele, männakäbidele, väga südamesse ja nad ütlesid temale: "Ära nuta, armas ema! Meie tahame inimesel, kes sind nii armuta on surmanud, kõige kurjemine kätte maksta!" Selle pääle muutsivad männakäbi soomused endid lutikateks ja ronisivad inimeste majadesse, kus nad inimesi veel tänapäevani piinavad ja vaevavad.

E 53397 (4) < Põltsamaa khk., Pajusi v. - J. Retter (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Siis visati noorpaarile õnne, see sündis langude laulu ja kange püssipraginaga (laskmisega) Sisse ma viskan vilja õnne Katusele karja õnne Õueje hooste õnne Sõnikuje sea õnne Vitsu! Vitsu! Uttu! Uttu! Tsah! Tsah! Tsah!

E 53397 (5) < Põltsamaa khk., Pajusi v. - J. Retter (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Koera sõnad: Koer isane, koer emane, Koer koti tükist, koer vana kasuka käisest, Poe perenaise perse.

E 53409 < Petseri l. - Ilmari Manninen (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Peko kohta Nelipühade laupäeval tehakse pirukaid ja häid sööke. Peremehed ja -naised lähevad määratud tuppa, kus Peko lina sisse mähitult välja pannakse. Küünlad süüdatakse põlema. Palutakse, keegi laulab: "Püha Peko, anna meile häid kaeru!" Keegi teine palub, et tema tütar saaks mehele. Edasi palutakse soodsat ilma ("Meile saada mesipilved" jne.). Kuhupoole küünalte leek paindub, sellest ennustatakse. Ahju nurga peale ilmub kana, kukk ehk oinas. Oinas olevat Peko ise. Siis hakatakse rüselema, kel veri tuleb välja, see saab Peko omale hoida. Tääglova küla olevat suure Põhjasõja aegu suur hädaoht ähvardanud. Küla siiski sellest välja saanud. Sellepärast, et Peko päästnud küla, olevat seal teda austama hakatud. Peko tuleb hoida tingimata mitte tulihoones. (Jutustanud Petseri maakonna valits. haridusosak. juhataja hra Grünthal ja mõned teised hritlased.)

E 53411 (1) < ? - Matthias Johann Eisen (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Tallinna ligidal kõrges merekaldas on "röövlikoobas". Selles koopas asunud muiste mereröövlid. Praegu ei pääse enam sinna koopasse, kaljutükid on koopasuu ette langenud. Vanasti olnud koopas mereröövlitel ka palju varandust, mõned arvavad, et varandus kusagile koopasse maha maetud. Rahvas teab veel rääkida, et mereröövlid koopast umbes poole versta pikkuse maa-aluse tee kaevanud kuni lähema maantee äärde. Tee kaevanud nad selleks, et kui neid kinni tullakse püüdma, nad maa-alust teed mööda ära pääseksid. Koopal ehk maa-alusel teel olnud rauduksed ees.

E 53411 (2) < ? - Matthias Johann Eisen (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rannamõisa ligidal on mere ääres koht, mis Punaparda nime kannab (Parda = madalam koht mere rannas). Rahvajutu järele olnud seal merel korra suur lahing, kus nii palju verd ära valatud, et vesi päris punane olnud. Sellest koha nimi Punaparda. Arvatakse, et sõda seal taanlastega olnud. Tiskri ja/?Tiskrimetsa/ olnud vanasti kaua aega ühe taani printsi päralt.

E 53413 (1) < Kursi khk., Puurmani v. - Mart Reim (1923/1869) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Lustivere mõisa ligidal oli kaunis kalarikas Pühajärv (samanimelise talu krundis), mille veest elanikud alalist peatoidust saavutasid. - ... Ükskord suvisel ajal järve kaldal miski ülbuse teostamisel tõusnud üles must piksepilv, torm ja vihmasadu, pilv ühinenud järve kohal sellega, nagu allalastud suur sammaskott, järve vesi voolanud seda mööda üles ja kantud pilvega jäädavalt edasi, järele jättes järve põhja mudalompe, milles suurimad kalad pooliti kuival pinnal siplema jäänud, kust elanikud neid kui viimast lõpusaaki käsitsi tabanud. Järve ase, kasutatakse sestsaadik heinamaaks, olla tunda ja Pühajärve talu seal olemas.

E 53415 < Põltsamaa khk., Pajusi v. - J. Retter < Roosi Guutmann (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vana kuu reede "Seitse sõna" Kolm päeva pärast vana kuud, reedel: 1) viheldes kaovad söödikud, 2) puu või põõsas maha raiudes ei aja seitsmel aastal ühtegi võsu, 3) sel päeval õmmeldud särk ei sügele kunagi, olgu ta kas või pigine, 4) villu kedrades, pestes või kraasides ei lähe sellest riie koitama, 5) tuba lubjades kaovad lutikad, 6) leivaahju määrides ei lõhke leivad, 7) pesu pestes ei sigine söödikuid ega sügele. Vana kuu reedet tuntakse "seitsme sõna" all, sarnast päeva juhtuvat õite harva.

E 53424a < Suure-Jaani khk., Sürgavere v., Paja t. - Ernst Saabas (?). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Jõulukuuske ei tunnud meie esivanemad mitte, kui ka tundsivad, ega nad ka sellepärast mitte teha ei võinud, oli mõisasakste poolt ära keelatud, olla üeltud: "Ori peab orjana elama!"

E 53427 (1) < Hargla khk. - E. Jakustant, õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rahakast Vanapagan oli ükskord rahakasti suure tamme juurde alla ära peitnud, seda näidatud ühele mehele unes. Mees kutsunud teisi mehi ja läinud kasti otsima. Tee peal ütelnud üks mees teistele: "Oleks see raha meile saanud, siis oleksime rikkad!" Korraga tulnud nendele vastu Vanapagan viie sarvega, pika sabaga ja ütelnud: "Minge kodu ja tooge mulle mõrsja, siis saade rahakasti kõige rahaga." Mehed läinud kodu, pannud ühele kitsele riided selga ja läinud Vanapaganale viima. Kui nad tamme ala olivad jõudnud, kus hõberahakast hiilgas, tuli hunt ja tahtis kitse ära süia. Üks mees karjunud: "Hahuu, hahuu!" Teine visanud labidaga ja ütelnud: "Ma talle kuradile virutasin kesk selirootsu!" Hunt küll jooksnud metsa, aga rahakast kadunud ka ära.

E 53428/9 (2) < Hargla khk. - Alvine Rockenbaum, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Näkk Mustas jões on suur võrreng. Külalapsed armastasivad seal ligi supelda. Korra soojal suvel suplesivad seal ligi hulk poisikesi. Kui poisid parajaste naljatavad ja oma ujumise kunsti näitavad, näevad nad korraga tundmata poisikest võrrengu kohal ujumas. Võeras poiss ujus osavaste ja kutsus ka teisi suplejaid sinna ujuma, usutades, et sügaval kohal palju kergem ja lõbusam ujuda. Keegi ei julgu minna. Poisid lõpetavad suplemise ja lähevad kodu. Teisel päeval kordub jälle seesama lugu. Võeras poiss kutsub ja meelitab, kui see ei aita, hakkas ta poisikesi narrima ja pilkama. Lapsed lähevad koju ja räägivad seda vanaemale. Vanaema õpetas: "Tehke puust ristike, pange paela otsa ja katsuge seda võerale ujujale kaela visata." Poisikestel oli varsti ristike valmis ja pael küljes. Lõuna ajal, kui nad suplevad, tuleb jälle võeras poiss nende sekka. Varsti visati talle ristike kaela. Kuidas nüüd aga võeras poiss kisendas: "Võtke see neetud rist ära, võtke see neetud rist ära!" Teised poisid katsuvad, kuda kodu jooksta. Võeras poiss ikka nende kannul kisendates: "Võtke see neetud rist ära!" Külas tuli kisendajale üks vanamees vastu ja täitis tema palvet. Korraga oli võeras nagu tina tuhka kadunud. Sest ajast saadik ei ole keegi seda võerast poisikest enam näinud, kuid ükski õige laps ei julge võrrengu ligi ujuma minna.

E 53431 (4) < Hargla khk. - Otto Paas, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Tammekolga oja rahakast Tammekolga oja silla all elanud vanast tondid. Kes sellest sillast kesköösel üle tahtnud minna, seda hakanud tondid kimbutama. Korra läinud keegi mees jaanipäeva hommiku päevatõusu ajal sellest sillast üle ja näinud, et keegi oja ääres kivi peal raha kuivatab. Mees läinud ligi ja küsinud enesele ka raha. Kuivatajad, kes keegi muud ei olnud kui tondid, lubanud ka kõik raha anda, kui mees neile selle eest valge lamba pojaga tooks, mis tal kodu on. Mees vastanud: "Seda valget lammast pojaga mina ei anna!" Sel silmapilgul oli raha kõige meestega kadunud.

E 53432 (5) < Hargla khk. - August Punt, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Viirastus Korra tulnud keegi talvel üle Mustajõe konnu. Astub ja astub, kond ei olegi lai, kuid otsa ei tule ja üle ei jõua. Korraga näeb ta jää peal maja, just kui oma kodu. Astub sisse, kodu mis kodu. Istub kohe paku peale ja peastab jalad lahti ning paneb jalakatted ahju ääre peale kuivama. Pärast istunud jälle paku peale ja jäänud suikuma. Korraga kuuleb ta, et kukk laulab. Mees ärkab üles ja vaatab ümberringi ja näeb, et istub jääaugu ääre peal ja sealsammas ta sukad kuivamas.

E 53432 (6) < Hargla khk. - ?, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rahaauk Taheva endise Kirepi koolimaja aseme ligidal metsanurgas on kaunis sügav haud. Selles hauas olla varandus peidus. Kes seda varandust tahab saada, peab tagurpidi hauda ronima. Kuid kellelgil ei ole selleks veel julgust olnud.

E 53433/4 (7) < Hargla khk. - ?, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Raudjärv Taheva Essemäe metsas on mitu järve: Savijärv, Sammaljärv, Riidjärv, Linnajärved ja ka Raudjärv, mis praegu nagu Sammaljärvgi pealt kinni on kasvanud. Raudjärvest pajatab rahvasuu järgmist: Muste olnud Raudjärve kohal suur ja rikas talu. Tervel talul olnud kõrge aed ümber ja raudvärava läbi saadud talusse. Kui heaste hele õhtu olnud, siis kuuldud selle värava kinnipanemist Hargla kirikuni ära. Selle peremehe varandus tulnud aga röövimisest. Ühel päeval aga leidnud möödaminejad talu kadunud ja selle asemel järve päikese käes paistmas. Ennem, kui see järv veel lahti olnud, nähtud veel vee sees väravavarvu. Kõik rikkus ja nimelt terve pütitäis kulda hingata järve põhjas ja ei saada keegi muu seda sealt kätte, kui kes sinna mõrsja valges linikus viib. Ühel mehel tulnud hea mõte oma kitse valge palaja sisse mässida ja mõrsja asemel sinna viia. Kui ta nõnda järve kaldale jõudnud, näinud ta ka korraga, kui vesi kerkinud ja pütt, milles kullatükkisid hiilganud, tõusnud veepinnale. Mees sidunud kitse puu külge ja rutanud kulda võtma. Parajaste kui püti järele käe sirutanud, kuulnud, kui selja taga kisa tõusnud. Suur hunt tahtnud kitse puu küljes murdma hakata. Mees kohe hurjutama ja hunti ära kihutama. Seal aga vajunud kullapütt mürisedes järvepõhja, kus ta praegugi veel viibib.

E 53437/8 (9) < Hargla khk. - Hugo Paltsep, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kõndiv kuusk Sõitis keegi talumees linnast koju poole ja oli halvas tujus. Lund sadas ja oli külm. Mehel hakkas külm ja ta hüppas saanist välja, laskis hobusel tasakeste minna ja sammus ise taga. Korraga kuuleb ta enese taga kohinad, ta vaatas enese taha ja näeb, et üks suur kaharate okstega kuusk tema järele ruttab. "Hei, külamees, pea kinni," ütleb kuusk, "ma tahan ka sinuga ühes sammuda!" Külamees kargas saani, et minema sõita. Kuusk muutis ennast meheks ja kargas mehe kõrvale saani. Külamees vaatles teda ja tundis, et ta kurat on, ja küsis kuradilt: "Kuhu tahad sa minna ja mis su nimi on?" "Minu nimi on Ispel Purilase talust ja tahan kodu minna." Selle aja sees olivad nad/jõudnud/ külamehe maja lähedale ja kukk laulis. Kurat ehmatas ja ütles: "Siitsaadik on minu tee." Ta tahtis saanist välja karata, aga ei saanud, mees oli teda sabapidi kinni sidunud. "Ole nii hea ja lase mind lahti, ma toon sinule kotitäie kulda." Mees uskus ja laskis kuradi lahti. Kurat kargas saanist välja, muutis ennast kuuseks ja kadus ära. Mees ootis teda kaua aega, kuradid ei tulnud.

E 53443/4 (15) < Hargla khk. - E. Kalamees, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rehepapp Korra olnud ühel herral rehepapp. Tema olnud kimbus sellepärast, et temal iga kord vilja vähem olnud kui õigus. Ükskord olnud tema üksinda rehetuas. Aeg läinud igavaks, hakanud kartulid küpsetama. Varsti olnud ka Vanapagan seal ja küsinud: "Mehike, anna minule ka kartulid." Rehepapp heitnud risti ette ja lubanud ka. Vanapagan söönud kartulid ja ütelnud: "Mis küps, see läps, mis tooras, see rehepapile." Rehepapil olnud seal pihlakane nui, tema võtnud selle ja lõiganud üheksa risti peale, siis ähvardanud sellega vopsu üle kühmu. Peagi kadunud/vanapagan/ kui tina tuhka. Sest ajast ei kadunud papil vilja rehest.

E 53446/7 (17) < Hargla khk. - J. Udsu, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rahakast Ennemuiste elanud üks mees. Temale üteldud öösel: "Mõniste mõisast verst maad eemale metsas on kuivanud petai. Selle juurte all maas on rahakast ja pedaja oksa peal võti. Mine öösel kell kakstõistkümme ja ära võta tõisi kaasa." Mees võtnudki nõuks tõisel öösel minna. Ta ütelnud tõisele mehele ka, et seal on rahakast. "Tule sina ka minuga ühes," ütelnud ta teisele, "sina jää kaugemale ja mina lähen toon sinule ka raha." Nad läinudki kodust minema. Pea jõudnud nad sinna kohta, kus see puu oli. Nüüd ütelnud (ta) see mees tõisele: "Jää sina siia ja mina lähen sinna rahakasti juure." Mees jõudnud sinna, võtnud pedajast võtme, pöörnud kastikaane lahti, see olnud raha täis. Mees toppinud tasku raha täis, ei jätnud kopikutki kasti ja hakanud teise mehe poole tulema. Seni kui sinna jõudis, oli raha taskust kadunud.

E 53447/8 (18) < Hargla khk. - M. Torm, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ennemuistne jutt Muiste elas ühes külas vana naene, kellel muud varandust polnud kui üks lehm. Natuke maad tema hurtsikust oli tore talu. Kord peeti seal talus pulmi. Sellel ajal juhtus sinna talusse vana sant oma pojaga. Sant palus enesele ka palukese leibagi, aga joobnud mehed irvitasivad ja naersivad ainult. Mõrsja tahtis sandile küll midagi anda, aga pulmalised irvitasid teda, kuni ta oma nõu katki jättis. Vanamees läks minema. Vähe aja pärast nägi ta hurtsikut ja läks sinna. Hurtsikus istus ta maha ja küsis naese käest süüa. Naene vastas, et temal muud ei olla kui üksainus lehm. Sant käskis lehma ära tappa. Vanaeit oli nõus ja sant tappis lehma ära. Pärast söömist viis sant lehma jalad lauta. Hommikul läks naene nuttes oma lehmalauta vaatama, sest tal oli kahju oma lehmast. Laudaust lahti tehes nägi ta neli lehma laudas. Naene läks rõõmuga aita, et järele vaadata, kas veel eilsest päevast jahu on üle jäänud, et sellest lehmadele jooki teha. Aita astudes nägi ta, et aidas hulk jahukottisid oli. Rõõmuga läks naene ja tänas santi. Vanamees saatis oma poja vaatama, mis pulmalised teevad. Poeg tuli tagasi ja jutustas, et kõik pulmalised põrandal lamanud. Niipea kui tema ukse avanud, jooksnud kõik huntideks muudetud neljakäpakil uksest välja. Mõrsja ainult olla pääsukeseks muudetud.

E 53450 (20) < Hargla khk. - Juulius Laap, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ennemuistne jutt Korra sõitnud kaks karjapoissi Vaidva jõge pidi venega. Sääl näevad nad, et jõe ääres liiva peal istub üks alasti poisike ja soendab ennast päikesepaistel. Karjapoisid märganud võerast poisikest ja hakanud tasakesti sõudma, et näha saada, kes see võeras poiss on. Võera poisi kohale jõudes vaadanud poiss üle õla, hüpanud vette ja kadunud. Poisikesed märganud, et see tont oli, ja hakanud kartuse pärast rutuste sealt ära sõudma.

E 53450/1 (21) < Hargla khk. - H. Valge, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rahakattel Saru vallas oli ühele mehele unes öeltud: "Mine kaeva konnu äärest ühe suure kivi alt, sealt saad sa raha." Mees läinud välja ja vaatanud ja näinud, et ilm väga halb olnud, vihma sadanud. Mees heitnud jälle magama. Jällegi üteltud sedasama ja lisatud veel juurde: "Enne päevatõusu olgu sul üles kaevatud, siis saad sa raha kätte!" Mees läinud, kaevanud katla ääre vallale ja tahtnud juba katalt välja tõmmata. Sääl tõusnud päike. Raha läinud kõlistes tagasi. Mees läinud kurvalt ja rääkinud seda teistele. Üks mees oli ka õnne katsunud. Aga temale üteltud unes: "Nüüd kaevad sa küll labidaga, aga aeg tuleb, et sa kaevad oma ninaga." Mees ei kaevanud ka enam. Kui aga mees oleks läinud esimese käskmise peale, siis oleks ta küll raha saanud, nüüd aga kõik ilmaaegu. 1914 a. 5. nov.

E 53453/4 (23) < Hargla khk. - A. Kasak, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vana jutt Ükskord elanud ühes külas päiviline, kes iga kord raha ahnitsenud. Kord läinud tema kõrtsi ja tee peal saanud ühe tuttava nõiamooriga kokku. Mees küsinud temalt nõu, kuidas korraga rikkaks saada. Nõiamoor mõtelnud tükk aega ja kostnud: "Nädala pärast sünnib siin külas ühel vaesel tüdrukul laps, sina varasta ta enne ristimist ära ja viska võrengusse, siis tuleb kirst kullaga vee peale." Tüdrukul sündinud küll lapsuke, aga mehe süda ei kannud seda teha ja lapse asemel viinud ta oma kassi. Kullakirst tulnud küll vee peale, aga niipea, kui mees kassi sisse visanud, vajunud kirst kõige kullaga põhja. Tõine kord saanud ta nõiaga kokku ja rääkinud temale oma äpardust. Nõid küsinud: "Mispärast last ei viinud?" Mehike ei lausunud sõnagi, vaid pistnud punuma.

E 53454 (24) < Hargla khk. - Varik, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vana jutt Kord tulnud Mõniste Paju kõrtsist joobnud Saru mees koju. Mees sammund Mõniste teed mööda. Kui ta Vaidva silla juure jõudnud, sõitnud tõld temast mööda. Tõllast hüidnud heal: "Hei, külamees, karga sina ka pera peale!" Mees karanud ka, aga korraga olnud Vaidva jões, kust ta suure vaivaga välja oli saanud. Sellest ajast jätnud mees viinajoomise ja kõrtsis käimise maha.

E 53456/8 (26) < Hargla khk. - Kalkun, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rehepapp Korra elanud rehepapp. Iga ööse käinud tema juure üks ilus naisterahvas. Kui kell kakstõisku sai, kuuleb ta suurt mürinat. Rehepapp ärkas üles ja vaatas kereselt maha, kesk rehetuba seisab üks ilus naisterahvas ja naerab. Väha aja pärast läheb jälle ära. Rehepapp mõtleb ja mõtleb, kudas ta selle omale naeseks saaks. Ta proovinud ka teda kinni võtta, aga ei saanud. Viimaks mõtles, et tarvis nõia juure minna. Ta läks. See seletas: "Sina võta pihlakapuu ja rao sinna üheksa risti peale ja vaata järele, kust ta sise tuleb, sinna pane see pulk ette." Rehepapp tegi nõnda. Kui see naisterahvas jälle tuli, pistis ta pulga seinaaugule ette ja nüüd ei saanud tüdruk kuskilt välja ja jäi rehepapile naeseks. Ükskord sõidavad nad kirikusse. Kirikus naene naerab ja enne aamen ütlemist läinud välja. Koju sõites küsis mees naese käest: "Mis sa kirikus naersid?" Naene ütles: "Selleta enne minule, kudas sa mu omale naeseks said." Ja mees jutustas oma loo naesele kõik ära. Naene hakkas ka oma juttu rääkima: Vanapagan kirjutas kõiki neid üles, kes kirikus naersivad, suikusivad ja rääkisivad. Toores hobusenahk oli juba täis kirjutatud ja ta venitas teda laiemaks ja lei pea vastu seina ja mina naersin seda. Mehel läks seda naest juba nii täies, et enam ei tahnud ta peale vaatadagi. Ja ta tahtis naesest lahti saada. Läks jällegi nõia juure ja selletas nõiale, et naene teeb kõiksugu vigurid ja mitte ei tahta suguki enam. Nõid ütles: "Kui sa kirikusse lähed, viska ta silla ala jõkke ja mine ise kirikusse. Kui tagasi tuled, on silla peal üks ilus lill. Seda muu ükski ei näe kui sina, aga ära sa seda putu, kui sa putud seda, siis saab ta sulle jällegi naeseks." Mees sõidab kirikust koju, saab silla peale. Lill väga ilus, ei jäta ikka putmalta. Nüüd kuuleb healt: "Ära putu, ära putu, see on mu nabavars," ja korraga sai lill naeseks tagasi.

E 53465/7 (33) < Hargla khk. - K. Lüitsep, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Õitselise õnn Ükskord ühel jaanipäeva õhtul läksivad kõik külapoisid hobustega õitsi ja nendega läks ka üks vaese mehe poeg. Kui nemad kohale jõudsivad, oli juba pime, aga neil ei olnud tuld. Siis ronis üks poiss puu otsa vaatama, kas ehk kuskil tuld näha ei ole. Tuli nähti lähedal olevat. Nüüd ajasivad nad vaese mehe poega tule järele, see ei tahtnud küll minna, aga suure vaevaga pidi ta minema. Tuli nähti küll lähedal olevad, aga siiski kulus palju aega ära, enne kui ta ligi sai. Ta jäi ühe puu taha vaatama. Sääl nägi ta kahte halli habemega meest raudroobidega tuld kohendavat. Korraga kuulis ta üht vana meest teisele paar sõna sosistavat, siis ütles üks vanamees kareda häälega: "Poiss, ära karda, räägi, kuidas sa siia juhtusid?" Poiss rääkis kõik ära, mispärast tema tulnud. Siis võttis vanamees kõrvalt raudkühvli ja ütles poisile: "Võta särgisiil üles, ma panen söed peale ja kae, et minema saad, muidu tuleb valge ja siis pole enamb tuld tarvis!" Poiss ei tahtnud küll lasta hõlmasiilu peale panna, aga siiski vanamees pandis. Ta tänas ja läks minema. Teel minnes mõtles ta, missugused söed need on, kui kuuelegi auku sisse ei põleta, vaatas ja ennäe, kõik kuld. Poiss pandis kulla ühe kadaka alla maha ja läks teiste õitseliste juure. Need olivad kõik koju läinud. Nüüd ruttas poiss endisesse kohta, kuhu ta raha pandis, võttis raha ja läks koju. Seda raha sai tal isa eaks ja poja põlveks.

E 53468 (34) < Hargla khk. - Alfred Peltser, juh. õp. J. Tamm (1915) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Jahusoo Taheval Kord olnud Taheva valla maa sees üks imesuur järv ja seal sees elanud vanadkuradid. Kui uueaasta ööl üks mees sinna tulile läinud, siis näinud ta, kuidas mustad kassid vee sees hüpelnud ja mänginud. Kui mees lähemale sõudnud, siis muutnud kassid ennast mustadeks meesteks, ja üks neist vaatanud mehele väga uurivalt otsa, ja küsinud: "Kes sind siia ajas meie mängu segama?" Must mees võtnud mehe kaelapidi kinni ja läinud põrgusse, kus mees suures hädas olnud, sest vanad kuradid piinanud teda hirmsaste. Kui see küll haledaste palunud, siis olnud äkkiselt hirmus paukumine ja mürisemine, järv kasvanud kokku ja muutunud sooks. See soo on väga rabe, sellepärast nimetanud rahvas seda Jahusooks. Soos on üks auk, mille juures uueaasta ööd hõikamist kuulda on. Vanakurat piinavat siis seda meest.

E 53469 (35) < Hargla khk. - Karl Kaus, juh. õp. J. Tamm (1915) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vana jutt Vanal ajal oli Karula kiriku vöörmünder ühel äripäeval kiriku juures käinud. Kui kodu tagasi sõitnud, kuulnud tema, et saksad tema ees sõidavad kelladega. Vöörmünder ütelnud ka omale hobusele: "Sõida, sõida, ruunake, sina ka sakstele järgi!" Ruunake oli ka sõitnud seda teed, kuhu saksad sõitnud. Saksad sõitnud alla Pikajärve juure, kus olnud üks läte, seda kutsutud Ijässe läte. Kuna vöörmündre tee hoopis teisele poole läks. Ruunake hakanud ka lättele sise minema. Nüüd oli vöölmünder aru saanud, kuhu saksad olivad sõitnud ja kuhu tema hobune ka tahtis minna. Vöölmünder peasis ikka eluga ära. Need saksad olivad enne juba palju inimeisi sinna lättese vedanud, seda olivad kuradid teinud, et inimeisi ära eksitada oma tee pealt ja lättese vedada.

E 53474/5 (38) < Hargla khk. - Edgar Ploomipuu, juh. õp. J. Tamm (1916) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vana jutt Vanasti oli iga jaanipäeva õhtu üks herra tõllaga kaks hobust ees Hargla ojasse sõitnud. Ühel jaanipäeval pidanud inimesed selle üle nõu, et kes läheb oja ääre vahtima. Aga ükski ei julgenud minna. Viimaks lubanud kolm meest minna. Kui õhtu kätte oli jõudnud ja mehed vaevalt olid saanud oja ääre puude taga ära peita, siis oli suur mürin tõusnud. Tüki aja pärast sõitnud herra oma tõllaga ja jätnud nende meeste lähedale seisma. Mehed ehmatanud väga ära ja üks mees pannud koju poole jooksma, aga kukkunud maha, sellepeale hakanud Vanapagan suure healega naerma. Mees tahtnud maast ülesse tõusta, aga ei olevat saanud. Vanapagan ütelnud: "Tulge istuge peale ja sõidame edasi." Mehed ehmatanud ära ja tahtnud jooksma panna, aga jalad olid nagu maa külge kinni jäänud. Vanapagan ütelnud jälle: "Kui teie ei tule, siis surete kohe ära." Mehed läinud ka ja istunud tõllasse. Vanapagan hakanud otsekohe oja poole kihutama. Aga see kolmas mees jäänud pealt vaatama. Vanapagan sõitnud ojasse ja kadunud vette ära. Tüki aja pärast tulnud ka kolmas mees maast ülesse ja läinud kodu. Kodus tahtnud ta juhtumist rääkida, aga ei olevat saanud. Kolme päeva pärast oli see mees hakanud nagu väike laps kõnelemist õppima. Mõne nädala pärast olnud kõnelemine juba õige selge, nüüd jutustanud ta selle ka teistele ära, mis oli sündinud. Sellest ajast saadik kadunud sõitja ära ja ka ühes kaks meest. Iga jaanipäeva ööse kell kaksteiskümend oleb ojast nende meeste õhkamist kuulda.

E 53476 (39) < Hargla khk. - A. Lepp, juh. õp. J. Tamm (1916) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rahakeller Vanast orjaajal öeltud ühele mehele unes: "Kui sa rikkaks tahad saada, siis tee nõnda, nagu ma sinule õpetan: Sina mine oma karjamaa peale, seal suure üksiku pedaja alt leiad sa valge lubjatüki. See alt võta võti ja mine eemale metsa äärde, seal näed sa suure keldri. Kääna keldriuks lahti ja mine sisse. Sealt võid sa nii palju kulda ja hõbedat võtta, kui ise tahad. Kae, et sa enne päikesetõusu kõige sellega valmis saad, muidu jääd ilma!" Mees tõusnud üles, läinud kästud pedaja ala, sealt leidnud ka valge lubja ja selle alt võtma. Nüüd läinud ta metsa äärde, kus ta suure keldri näinud. Mees läinud keldri juure ja käänanud ukse lahti, kuld ja hõbe säranud aina vasta. Parajaste tahtnud sisse astuda, kui korraga tõusnud päivaveer silmapiiri tagand üles. Keldriuks läinud kinni, suure mürina ja kõlinaga vajunud keller maa alla. Mehel jäänud paljas võti peosse. Kurva meelega läinud mees koju. Selle keldrivõtme viinud ta Mõniste mõisasse. Kui see ära ei ole kadunud, on ta praegugi seal alal.

E 53479 (41) < Hargla khk. - Elfrida Lepp, juh. õp. J. Tamm (1916) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ennemuistne jutt Kord üteldud ühele mehele unes: "Kui rikkass tahad saada, siis tõuse praegu üles, võta üks tõine mees ka ühes, pange valged särgid selga ja minge jõe ääre. Seal pajustiku sees on suur kivi, kivi peal on võti, kivi veere all on uks, pööra uks lahti ja mine sisse. Sealt saad sa nii palju raha, kui sa tahad, aga vaada, et sa enne päevatõusmist oma tööga valmis saad!" Mees tõusnud üles, vaatanud ümber, ei näinud kedagi. Ta heitnud uuesti magama. Jällegi üteldud: "Mis sa veel magad, kas sa rikkass ei taha saada?" Mees ärkanud, kuid jällegi heitnud magama. Kui kolmat korda üteldud, siis tõusnud ta üles, võtnud teise mehe ka, panivad valged särgid selga ja läinud minema. Kui nemad juba pea kivi juure olivad jõudnud, siis tõusnud päike. Kivi peal ei olnud ühtegi võtit pantud. Mehed läksivad kurvalt kodu.

E 53484/8 < Jämaja khk. - Ojasson (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kohanimed Jamaja kihelkonnas Jamaja küla perenimed: Hinso, Laaso, Erigo, Leemu, Priigu, Reheoue, Padjagu, Härbsla Mere rahu: Kummi rahu. Heinamaad: Alagu, Kärvibä. Oesaare (Höhesaar) küla perenimed: Hihuse, Jaandi, Anli. Põldude nimed: Vassakri p., Hellakri p., Kõdu p., Kaagri p., Kessakri p., Kossatu p., Liguri p., Aardu p. Heinamaad: Lanermaa, Ubassoo, Kodu niit, Nurme niit, Kõrve, Praski heinm. Mäed: Lanerma m., Jaandi m., Kellaniidu m. Jõed: Praski j., Kossatu j., Nurma j. ja põld ja Nurma. Türju küla: Ahiste, Leesi, Rummu, Tehu, Proosa, Päädu, Vänava, Loete, Inu, Jõnni. Põllud: Luurigu p., Leesi p., Rahniste p., Klaa p., Uha p., Naasma p., Kavandi p., Palu p., Leeslõuga p., Likri p., Paakse p., Kihnutse p., Tiirima p., Hurva p., Saarina p., Metsandi p. Heinamaad: Kellaniit, Leeslõugu, Kreijala, Volisaadu, Palu, Kihnutse, Vormi, Jõnnika-aaniit, Kahusaadu, Hoolisaadu, Lükri, Looterannaniit. Mäed ja jõed kannavad põldude ja heinamaade nimesi. Mererahud: Kummi, Suuriku, Jaandi, Saki, Polda ja Türju hall rahu. Maaninad: Pitari, Jaandi, Hiletule. Lülle küla perenimed: Libligu, Laudiste, Piskuelu. Põllud: Pädaste, Handsudama, Luadiste, Õitse, Aidandi, Kasnuaed, Ouma aed ja Haueskabli aed. Heinamaad: Aeste heinm, Ahe niit. Mäed: Kalmu, Kaatsa. Jõed: Kalmu, Kõrendi. Laada küla perenimed: Simbi, Arma, (Norentse) Kabuna, Rootsima (2 per) Rootsima (Seemi), Pendise, Annuste, (2) Jaagudama, Uhametsa, (2) Massindi. Põllud: Tagava, Õitse, Ahela, Pellepere, Räägi, Kolga, Risti, Vaime, Simbi, Vanava. Heinamaad: Kahusaadu, Uha, Lülleniit, Pellepere niit, Jüssiniit, Uhametsa (karjamaa) Jõed: Kolga, Papipõllu. Mõisaküla (Ide k.) perenimed: (3) Põrsa peret, (3) Vesiku, (2) Punäbä, Suurigu, Naarismaa, Teisigu. Põllud: Ide, Teisugu, Plaasse, Olli. Heinamaad: Paluniit, Punaba kopl. Mäed: Huterdi, Roosma, Kivesnina rüngas. Jõed: Isahatsu. Hängeküla perenimed: (2)Hänge, (2)Küntri, Pisku, (2) Raisa, (2) Hansudama, Kahusaadu Põllud: Kesni, Toate, Raisa Heinamaad: Aki, Rajandi, Pahissoo, Raisa väli (karjamaa). Mäed: Aki mägi. Karuste küla: Uustla, Tõnni, Jõensuu, Undreste, Oeselja, Vakuma, Mariste, Vinni, Kibe, (2) Ilbipõlli, Seasita. Põllud: Poevaste, Monilaasma, Külasma, Uha, Ratu, Ilbi, Kibeste, Uuendi, Maeva, Armi, Unbä, Easte, Miilingu. Heinamaad: Põevaste, Kibe, Piili, Kaesla, Runastu, Kõrve, Kalmati, Valma koppel, Ratu koppel, Usilaugu (karjamaa). Mäed: Leeri, Votinga, Armpõllu, Ilbipõllu, Monilaasma, Ratupõllu, Uhapõllu, Kibeste põllu. Jõed: Votinga Mereninad ja rahud: Argade nina, Lammaste nina, Laevade nina, Rohine nina, Katurand, Uletnina ots, Rohine ladu, Utrina laidu, Paksurahu, Alumine ja Ülemine umbrahu, Linnuste rahu, Valma rahu, Pisku rahu. Ahlud: Tiidu-Tooma ahl, Kivise otsa ahl, laevade ahl, Katu ahl. Padud (pajud): Innu padu, Leeri padu, Kalmatse padu, Sookase padu, Paduri padu. Prikikivi. Tammuna küla perenimed: (3) Usina, Kauste, Vanava, Kräguldi, Kotkapesa, Kurjana, Kaubi, Tilsi, Ahlo. Põllud: Palso, Kauste, Piki, Tõnni, Vanava, Huobama, Õerisma, Karspõld, Lülle, Tilsitoata, Ubama. Heinamaad: Pikipõllu, Piskuniidu, Poeraste, Karspõllu, Tilsi, Oolisaadu, Loeti. Mäed: Kaustepõllu, Usina, Kraguldi, Karspõllu, Tondi, Poeraste, Seasita. Jõed: Ratu, Polendi, Tondi. Mererannad ja rahud: Ratu rand, Taaliku rand, Pulga rahu, Laste rahu, Suuresea ja Pisinesea rahu, Ulge rahu, Vinniahku laidu, Ülemine ja Alumine riit, Rohine laidu, Tondimäe ahl, Rannaniidi ahl. Sääre küla perenimed: Pärsa, (2) Lahtima, Mädaniidi, Vaheniidi, Tõusla, Pärdise, Utu, Tikaste, Roomiste, Toudigu, Selgandi, Kahusaadu, Palupõllu, Väigi, Loopsu, Vapri, Urva, Olmi, Muutski, Arpaja. Põllud: Hintuma, Liigagu, Toudigu, Palu, Pitloma, Leesi, Suuri-aia. Heinamaad: Lehminiit, Kilbaniit, Selganiit, Kikaguniit, Kanisteniit, Roomiste-alasoo, Toudigu heinam, Hargatte karjamaa. Karjamaad: Rojaste k., Sillu k., Rahustu k. Rahud: Kongi, Hänna, Tuule ja 2 Lombi laidud.

E 53555/6 (1) < Haapsalu l. - Voldemar Lao < J. Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Millest Kullamaa kirik nime saanud Sääl, kus praegu Kullamaa kirik asub, elanud ennevanasti kaks sõdurit. Kord on nad metsa jahile läinud ja püssid ja mõõgad kaasa võtnud, metsas künkal näinud nad kahte madu. Nad löönud need maha, selle aja pääle tulnud aga uued asemele ja suuremad kui endised. Iga kord, kui mehed niiviisi usse nottisid, tulid aga ikka uued ja suuremad asemele. Viimaks läinud ju maod nii kole suureks, et teine meestest kartma hakkanud ja mõtelnud ära jooksta, teine sõdur on aga julgem olnud ja ütelnud teisele: "Kuhu sa jooksed, mõõkadega me ju neid karta ei pruugi." Teine on ka siis veel ikka paigale jäänud ja nii nottinud nad siis kahekesi edesi. Mahanotitud madude hunnik kasvanud ikka suuremaks, mida nad mõõkadega teine ikka teinepoole küngast loopinud, sääl pole viimaks enam madusi ilmunud ja olnud juba õige suur vaheaeg... Korraga mürisenud, kõikunud ja vabisenud terve küngas ja vana ussikuningas pistnud pea välja. Mehed pole siis ussikuningaga sugugi paremini toimetanud, vaid raiunud tal mõõkadega pea otsast. Surmavalus peksnud ussikuningas ümberkaudse maa tasaseks, pääle selle vajunud peata keha oma koopasse tagasi. Mehed oodanud siis eemal, kunni ta täiesti sureb. Läinud siis sinna tagasi ja leidnud ussiaugult kaks kahe- ja üherauaga püssi ning ja kolm tündert kulda. Ühe tündri kulda võtnud nad enestele, teise tündri osa jäganud nad vaestele ja kolmanda tündritäie kullast ehitanud nad kiriku, millele nad Kullamäe nimeks pannud, sellepärast et kuld oli leitud ussiaugult - mäelt, kus nad ussikuninga hukkasid.

E 53557 (3) < Kullamaa khk., Piirsalu - Voldemar Lao < Voldemar Riimann (1922) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Mustjärve sünd Piirsalu vallas Turvastu küla lähedal asub väike järveke, rahvasuus Mustjärve nime all tuntud. Järve tekkimisest teab rahvasuu järgmist jutustada. Kord kündnud Vanapagan sääl soos, korraga hakkanud müristama ja välku lööma! Vanapagan kartnud müristamist, üks välk trehvanud mehele (vanapoisile) pihta, tükk sinist suitsu jäänud järele, kuna härjad sügavasse sohu vajunud. Sinna, kuhu härjad vajunud, tekkinud aga järv. Veel praegugi kuuldub sealt järvest härgade röökimist.

E 53557 (4) < Käina khk. - Voldemar Lao < Alex Mäeumbaed (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Öine nägemus (rahatuli) 2.IX 22 Hiiumaal Kõrgessaare vallas Puski surnuaia taga nähtud ühel ööl väikest tuld, mis ikka aeg-ajalt suuremaks läinud. Viimaks on tuli nii suureks läinud, et kõik ümbrus nagu oleks tules põlenud. Inimesed on siis vaatama läinud, saanud ligemalle, jäänud tuli ikka väiksemaks ja kustunud viimaks hoopis, vist olnud see rahatuli.

E 53558 (6) < Käina khk. - Voldemar Lao < Alex Mäeumbaed (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rahatuli surnuajas Korra öösel kusagilt tulles näinud üks poiss, et Puski surnuaias ümber risti tuli jooksnud. Poiss ligemale vaatama ja hüüdnud: "Kes siin on?" Selle pääle pole keegi vastanud. Poisil tulnud hirm pääle, aga pole julgenud enam hüüda. Varsi kustunud tuli ise ära.

E 53562 (10) < Käina khk. - Voldemar Lao < Alex Mäeumbaed (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Näkijutud Kord läinud mereranda kaks neiut suplema ja pärast suplemist hakkanud üksteise pead otsima. Korraga tulnud veest kolmas neiu nende juure ja ütelnud teisele: "Ma aitan ka siis otsida, kui sa ära väsid." Võtnud siis oma noa ja aidanud ka otsida, kui teine neid ära väsind. Neiud pole midagi paha aimanud, korraga tirinud näkk, kes ta muud võis olla, teisel neiul vööst kinni, kelle pääd ta otsinud, ja hakkanud teist neidu merre tirima, neiu hakkanud karjuma, sel ajal saanud teine abiks ja lõiganud vöö katki, nende tükkidega läinud näkk merre.

E 53566/7 (15) < Haapsalu - Voldemar Lao < J. Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Nõva mees kääbuste käes kimbus Enne olnud Nõva meestel viisiks enne pühi nõukoormatega mööda küli käia. Kord ühel jõulude eelsel ajal juhtund Nõva mees metsast läbi minema, olnud juba pime ja öö käes, hobune olnud päisest käigust väsinud ja mees ka. Mees otsustanud siin vähe puhata, teinud tule ülesse ja hakanud õhtusöögiks silku küpsetama. Saanud just parajasti seda tööd tegema hakata, sääl tulnud metsast kolm valgeis riideis neidu välja ja läinud mehe juure. Üks ütelnud mehele: "Mine too mulle metsast kalaküpsetamise ora." Ei mees pole julgenud minna, mõtelnud: "Ei tea, mis viimaks minu ja mu hobusega ära teevad," kuid läinud siiski viimaks ja toonud kalaküpsetamiseks peenikse vitsarao. See valge neiu, kes teda esmalt käskind, ütelnud: "See on väga peenike, mine too jämedam." Nüüd läinud mees uuesti metsa ja toonud õige tubli roika. Kui ta teist korda tagasi tulnud, öelnud kääbus (kes ta muu oli): "See on väga jäme, mine too peenem." Mees läinud, toonud nüüd kõige esimese tagasi. Kui ta metsast välja tulnud, ütelnud üks kääbus teisele: "Asi ei ole korras, vististi luurab meid siin lähedal Püha Jüri kutsikas." Pöörnud siis mehe poole ja ütelnud: "Tõsta see tõrre äär natuke ülesse, me poeme siia alla. Kui keegi tuleb, ära sa siis juhata, kus meie oleme." Mees tõstnud tõrre ääre ülesse ja kääbused (kodukäijad) pugenud tõrre alla. Natukese aja järele tulnud hunt tormates vahuste lõugadega, jooksnud kohe tõrre juure, kaapinud käppadega ja urisenud nagu koerakutsikas. Mees pole esiti hundist väljagi teinud, aga kui hunt mehele hambaid näitama hakkanud, tõstnud mees tõrre ääre ülesse, mispääle hunt tõrre alla pugenud ja kääbused ära murdnud nii mis kägin kohe taga. Selle pääle olla mehele üks hääl ütelnud, et see hunt saadetud päästma sind viieteistme versta takka, sest muidu oleks kääbused sinu ja su hobuse ära murdnud.

E 53574 (7) < Haapsalu - Voldemar Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui vana-aasta õhtul tuuline ilm ja tähed taevas, siis sai järgmisel aastal palju pähklaid.

E 53583 (7) < Haapsalu - Voldemar Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Mõnel pool kaapis pereisa maa-aluste meelehääks nurka natuke hõbevalget, et nad eeltuleval aastal kodu kõigi kurja ja õnnetuste eest kaitseks.

E 53583 (11) < Haapsalu - Voldemar Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Mindi veel tagaspidi puukuuri ja tõmmati virnast halg välja: kui oli oksline halg, siis sai tüdruk halva mehe, oli aga sile lepahalg, siis sai ta kodaniku soost mehe.

E 53584 (23) < Haapsalu - Voldemar Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karjalaskmise päeval söödeti uueaasta öösel tehtud leivad loomade kätte, ühtlasi pandi ka lauda ukse alla piirunuga, pajakook, ahjuroop, ahjuluud ja leivalabidas, üle lauda ukse koolutati võruna pihlakane vits, mis teise saksa maalt pidi toodud olema.

E 53584 (24) < Haapsalu - Voldemar Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karjapoisile anti ilus kirju kepp, mida ta õhtu pidi koju tagasi tooma.

E 53584 (26) < Haapsalu - Voldemar Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karjapoiss andis kepi (mis harilikult lepast) peremehe kätte, peremees pani kepi künasse ja laskis loomasid siis säält päält juua. Kui loomad joonud said, turkas ta kepi tara rästasse, sellega arvati loom murdjate eest kaitstud olevat.

E 53584 (27) < Haapsalu - Voldemar Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Roosi arstimine. Roosihaigust (eliting) arstiti musta lamba villadega, pääle selle puistati roosi peale kriidituhka, arstiti ka veel Katariina II aegse ristirublaga, kuldrahaga ja sõnade lugemisega, samuti arstiti villihaigust suhkru sinise paberi ja sõnade lugemisega.

E 53585 (35) < Haapsalu - Voldemar Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Toodi sületäis halga tuppa - kui oli liigarv, siis jäi tüdruk sel aastal koju, paarisarvuga sai ta mehele.

E 53588/92 < Maarja-Magdaleena khk. - A. Mitt (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vanasti elanud kusagil Tartu pool metsas (vist Kivinõmmes) üks väga kuulus nõid ehk tark, nagu neid nimetatakse, kelle juures mitte üksi rahvas, vaid ka teised nõidujad tarkust saamas käinud. Kord püüdnud see nõid ühe murutütre metsast kinni ja olles tark, võtnud selle enesele naiseks või muutnud naiseks. Nõia ja murutütre abielu õnnistuseks sündind tütar, kellele nimeks pandud Volper. Tütre sündides kadund ema, saanud vist jällegi murutütreks. Volper kasvand ja olnud väga tark. Isa, olles vana nõid, õpetanud ka tütrele kõik vigurid ja kunstid kätte ja viimaks saanud nõiatütar kõigi nõidnaiste ülemaks. Kord tulnud aga üks munk rahvast õpetama ja kuulnud, et lähedal üks nõid elavat, ja läinudki vaatama. Munga hoolitsusel põletud vana nõid ära, tütar jäätud aga alles, vistist samuti sama munga hoolitsusel, sest Volper oli ilus kui murueide tütretütar kunagi, ka munk olnud ilus ja noor mees ja meeldinud Volperile. Järgnenud armastus. Munk hakkanud viimaks õige sageli läbi metsade nõidneitsi Volperi juures käima. Liiatigi pole aeg ega ruum nende kohtamist takistanud. Igal ajal, igas kohas võinud munk armastatut näha, kui ta läbi pärlirea vaadanud ja hüüdnud: "Volper, Volper, võimassa, tulder, tulder tulessa." Nende sõnde lausudes tulnud nõidneitsi kohe munga juure, ilma et keegi teda (Volperit) oleks märganud-näinud. Muidu olnud nõidneitsi inime mis inime. Kestnud kaua aega, kuni kord üks munga ülematest asjast märku saanud ja kavalusega munga ühes tüdrukuga kinni püüdnud. Peetud kohut ja kui selgunud, et tüdruk nõia tütar olnud, olla munk keldrisse müüritud ja tüdruk mõistet põletamise surma. Enne piinatud neid mõlemaid. Põletamine sündind kevadel ja kui tuleriit põlema süüdatud, lennanud nii suur parv sitikaid tulle, et tuli ära kustunud. Nii peasend nõidneitsi surmast. Ka munk ei olla keldris nälga surnud, vaid eland seal väga vanaks. Süüa ja juua olnud tal küllalt, mida vist Volper talle toonud. Nõiad aga, kes eneste põletamisega tule kustutasid ja Volperi päästsid, said kõik otsa. Volper aga inimene olles ja munka armastades kaotas palju oma võimetest, kuid siiski elavat ta edasi ülemnõiana, sundides vihtlema ja tantsima ülejäänd nõidu, kes teda peastma ei rutanud. Nende (nõidade) tantsu ja nõialaulu võib praegugi ilusal kevadõhtul sitikate lennus, nende tiivade krabinas ja suminas tajuda: näha, kuulda ja nõidneitsi (paganuse) armatsemist ristiusu (katoliku) mungaga reprodutseerida. (NB Olen kirjutanud Volper, sest minu kuulmise järele ei häälda rahvas seda sõna mitte helilise "b" kaudu. A. Mitt)

E 53593/4 < Tallinn - A. Truberg (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kõrgesti austatud herra professor! Ei tülitaks Teid tühise asja pärast, kuid mõtlen, et see ehk Teid endid huvitab. Teie kõnet Tallinnas nõidadest ja nõidumisest edasi andes oma tööseltsilistele, leidsin veel kindlat usku nõiasõnade imetegudesse. Nii seletas minu kaastööline, et tema isal on olnud ussi-, vere- ja palju teisi sõnu ja need toonud temale õnne, samuti võinud tema nendega ka teisi aidata. Kord pannud tema ühel naisel veresõnadega verejooksu seisma ja mis mina tähendasin, et ehk aitas naise oma usk, siis jutustas tema teise loo, kus sedasama on sündinud seaga. Üheks tähtsaks sündmuseks arvas tema ka seda, et tema vend, kes oli seitsme-aastane, ega midagi sest raamatust ei teadnud, olles haige, tulnud enne surma voodist välja ja võtnud selle raamatu teiste kirjade vahelt ja rebinud tükkideks, mis tema isa jälle kokku korjanud ja kokku lappinud nii palju kui korda läinud. Siiski kord varastud see tema isal ära ja peale selle ei ole tema isal enam midagi õnnestunud. Ka Tallinna Olevi kiriku end. õpetaja Hahu olla leeris oma õpilastele seletanud, et nõidust võib uskuda. Tallinn 15.X. 1923. Austusega A. Truberg, Luise tän. nr 27.

E 53611/2 (5) < Lüganuse khk., Püssi mõis - Otu Liiv < K. Normak (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Jutt Kikerpära mõisa varemete kohta Lüganuse khk. Püssi vallas. Kikerpära mõis asunud endisel ajal Purtse jõe saarel (jõe varemat sängi võib selgesti näha veel Püssi mõisa juures tee ääres). See olnud üks tugev ja ligipääsematu loss. Tema omanik oli suur röövel ning ta riisund omale palju kulda, hõbedat ja muud vara kokku. Tema agaram abiline riisumisel ja vara kokku voorimisel oli ta teener, pärisori. Kord pahandas peremees mainitud orja, lõi teda ning haavas veel mitmel viisil. Ori tõotas kätte maksta. Ja ühel ilusal ööl pani ta vihast taga kihutuna lossi põlema, viskas härra jõkke ning uputas ka iseenese. Nii hävines tore loss, kuid varandused olla säilunud ta sügavais keldres. Nüüd käia vana omanik, rüütel, jõest pimedail ja udusil öil vaatamas, kas ta varandused veel alles.

E 53612/3 (8) < Lüganuse khk., Maidla v., Tarumaa k. - Otu Liiv < Madis Välja, 74 a. (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Tarumaa küla minevikust Suurest Põhjasõja-aegsest katkust elab külas seitsmes põlv. Tarumaa külas jäänud katkust järgi ainult üks mees, nimega Tenno. Tema pääsenud ainult põgenemisega põlistesse laantesse ja metsakõrbedesse. Sellel Tennol säilinud ka üks maja Tarumaa külas. Tükil ajal pole ta ühtegi inimest näinud. Ükskord leidnud ta inimjälje metsast, mis naisterahvale kuulunud. Selle jälje mineku sihis alganud siis nõrkenud Tenno teist omasarnast olevust otsima, enne veel põlvitades jälje juures ja sellele suud andes. Jälgides nägi Tenno eemal naisterahvast, kes teda nähes püüdnud põgeneda. Lõpuks põgenevat neidu kätte saades palunud Tenno teda mitte karta, sest nad ühesugused õnnetud. Abielludes neiuga on nende järeltulijatena nimetada pea tervet küla. Selle Tenno perekonna peavõsude nimed on järgmised: Tenno ise, poeg Tenno, siis Toomas, Jaan, Madis, Jüri ja jälle Madis (praegu 74-aastane).

E 53617 (6) < ? - Matthias Johann Eisen < H. Prants (?). Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Petseri ühes kirikus/on/ kellalöömise nui. Rahva teate järele on see Petseri vägimehe külleluu. Kudas külleluu Petseri kirikusse saanud, ei tea rahvas enam kõnelda.

E 53620 (2) < ? - Matthias Johann Eisen (?). Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui vanasti üle Ülemiste järve sõideti, visati kas raha ehk muud järve. Loodeti, et siis õnnetust ei juhtu. Vist anti see ohver järve haldijale.

E 6741 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Hundivanker Taevas on veel meie päivilgi nimega Hundivanker, mis mõnest tähest on kokku pandud. Seal olla taeva taat kaks iges härga neid vedama pannud kui õhtul hundivanker siin seisnud, siis olnud ta hommikul koguni teise koha peal. Nenda täinud härjad säetud tööd. Ühel õhtul karganud aga va hunt põõsast välja ja murnud teise härja ära. Sest ajast süttinud jumalaviha põlema ja ta teinud otsuseks, et enam ilma peal hunt looma ehk hobust aistevahel ära ei tohi murda. Ja see tõutus on meiegi päivil tõsi. Ka võtnud taat hundi ja pannud härja kõrva igese. Sest ajast hüitakse seda tähe paika Hundivankriks.

E 6745 (7) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord istunud herra, kes ussisõna mõistnud trepi peal ja vaadanud ilma ilu. Korraga näinud ta, et üks mees ratsahobusega ajades sinnapoole tulnud. Mees mie selgas istunud, vaarunud siia- ja sinnapoole. Herra aimanud asja ja jooksnud tee peale mehele vastu. Seal saanud ta aru, et see mees ussi nõelatud olnud. Ta lugenud sõnad ära ja mees saanud terveks. Viimas seletanud ta mehele ära ja ütlenud: "Kui sa üle kolmandama veesoone oleks tulnud, siis ei oleks minu abi enam midagi maksnud." Sest oli aga veel hea, et ma sulle vastu jooksin. Mees tänanud väga ja läinud kodu. Nenda teinud see herra mitme mehe terveks.

E 6760/6761 < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nõiakivi Palmses Ajaloolik ennemuistne jutt. Kes Palmse mõisast Sagadisse läheb, nääb 21/2 versta Palmse mõisast minnes pahemat kätt tee ääres, paarkümmend sammu teest eemal ühe heinakuhja moodi kivi kuuse- ja männimetsa sees. Sealne rahvas hüüdvad seda Nõiakiviks. Kust see nimi selle kivile tulnud, räägib rahvas nõnda: Palmse vallas, Võhma külas, Kingu peres elanud üks perenaene nimega Krõõt. See on suur nõid ja kuradi seltslane olnud ennast mitmet moodi moondanud. Temal olnud ahjo ees põranda all hundinahk, kui selle sealt võtnud ja ümber pannud, siis olnud hunt, läinud püüdnud metsas loomi kinni ja keetnud neid perele süüa. Ükskord homiku vara olnud pere veel tööle minemata, viskanud ühe murtud koera üle sanga tuppa ja keetnud perele lõunaks värsket leent, sest saadik ei ole pere enam liha söönud. Temal olnud mood iga laupääv võid teha. Ükskord, kui teised tööle läinud, pugenud sulane voodi alla, et näha saada, kuda perenaene võid teeb. Perenaene toonud natuke koort, pannud kernu, liigutanud natuke ümber, siis läinud heitnud ahjolaele magama. Natukese aja pärast tulnud nurgast üks suur kass välja, tulnud kernu juure, oksendanud selle täis, siis läinud tuldud teed tagasi. Selle peale tõusnud perenaene magamast ülesse, liigutanud kernus natuke ümber, või olnud valmis. Sest saadik ei ole pere enam võid söönud. Sääljuures on teine pere nimega Kanguste. Kui see vilja tuulanud, tulnud kange tuul ja viinud kõik vilja ära. Kui seda jo mitu korda olnud, toonud Kanguste peremees teiste nõu järele metsast kuuseoksi, pannud reie üles, kuivatanud ja peksnud nii kui viljagi. Kui see kuuseoksa reie jo hakanud tuulatud saama, tulnud kange tuul ja viinud kõik ära. Mõni pääv peale selle hakanud Kingu perenaine kurtma: "Ei tea, mis lugu see on, meie leib on nii kuuseokka magu." Sest on siis teada saadud, kes vilja ära viib. Nõnda on tema mitmet moodi varastanud ja teistele kahjoks elanud. Need ja paljo muid kaebtusi on mõisas tema peale kaebatud. Seepärast on tahetud teda ära hukata. Mõisahärra käsu peale toodud ja visatud mõisatiiki, et pidanud ära uppuma, aga ei ole uppunud, tulnud sügavast veest välja, istunud ühes kesktiigis olija kivi otsa ja öölnud: "Ei upu, ei upu, olen laps, kel nööpnõel perses." Siis toodud tiigist välja ja viidud see nimetud Nõiakivi otsa, sääl on ta tulega ära põletud. Keha on küll ära põlenud, aga süda jäänud järele. Üks mees on siis ühe kadakakepi leiganud, vastuoksa oksad küllest ära kiskunud, selle kepiga on siis selle põlemata südame läbi pistnud, siis läinud see süda suure pauguga äkitselt lõhki ja karganud suure kuuse otsa ja olnud harakas.

E 6788 (1) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kalevipojast Kalevipoeg ehitanud majasid ja toonud Soomest laudu. Ükskord tulnud Soomest, 12 tolti laudu seljas (l tolt - 12 tosinad); tulnud Mohni saare juurest merest läbi, kus 40 sülda vett, öölnud: "Ooh, siin tuleb jo tilluni!"

E 6788 (2) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Teinekord tulnud lauakoormaga Suuresaare juurest merest läbi, kivi hakanud varvaste ees veerema, võtnud veest välja ja visanud maale tülist ära. Kivi peab praegu Malla mõisa akna kohal olema, heinakuhja suurune.

E 6788/6789 (3) < Haljala khk, Metsiku v. - Danel Pruhl (1893). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vatku mõisa maa peal on üks nõmm, hakkab Palmsi Viitna kõrtsi ligidalt, mitu versta lai. See nõmm on mägine ja aukusid täis. Sääl on Kalevipoeg ratsahobusega sõitnud, need peavad hobusejala augud olema. Sääl Viitna kõrtsi ligi on ka kaks järve, need peavad hobuse püherdamise kohad olema.

E 6789 (2) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks versta Palmsi mõisast Võsupere küla juures on üks veike männikusalk. Hüütakse Kalmemännik, peab vana matusekoht olema. Rahvas räägib, et sääl on rahaaugu tulesid nähtud.

E 6790 (6) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1889) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tomingas õitseb, külva linu. Kui pihlakas õitseb, külva odre.

E 6801 (1) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl < M. Jaansohn (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahasaak Rakvere lossist Kord läinud üks laps Rakvere vana lossivaremete alla keldri eksides. Ukse kõrvas olnud üks suur must koer, keldris seina ääres olnud paljo punasid kastisid. Keskkeldris olnud tuli. See must koer kõndinud jälle sääl tule ümber. Nurgas olnud üks hunnik tuliseid süsi. Üks vana naine olnud keldris, see võtnud raudkühvli, käskinud lapse särgisava üles võtta, visanud kühvliga süsi särgisava sisse ja käskinud siis lapse kodo minna. Laps läinud kodo ja särgi sees olnud selge hõberaha.

E 6802/6803 (3) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rakvere naise rahasaak lossi keldrist Kord läinud üks naine lossi varemete vahele kõndima. Näinud keldriukse, läinud sisse. Küünal põlenud kesk tuba laua peal. Laua juures istunud kaks meest vastakute teine teisel pool lauda, teine on kirjotanud ja teine vaadanud pealt. Ühes nurgas olnud tuli, üks mees on oraga tuld sorinud, teises nurgas olnud rahahunnik. Üks mees seisnud juures, kühvel kääs. Laua juures istujad mehed küsinud naise kääst: "Mis sa tahad või mis sa otsid siit?" Naine hakanud vabandama: "Kogemata juhtusin seie, tulin varemete vahele kõndima, nägin ukse, tulin sisse." Laua juures istuja mees öölnud: "Mine siit ruttu välja ja kui sa kellegile ei räägi, mis sa siin kuuled ja nääd, siis selle palgaks anname sulle ..." Kühvlimees öölnud vahele: "Tõsta põll ülesse!" Ja kui naine põlle üles tõstnud, visanud kühvlimees kühvlitäie hõberaha naise põlle sisse. Siis lükatud naine keldrist välja ja üks hüüdnud ukse pealt naisele järele: "Aga ole sa vait!"

E 6804/6807 (5) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jaaniõhtune rahaaugu leidmine Mees läinud teed mööda edasi ja kurtnud iseeneses: "Oh, oleks mul raha olema, siis oleksin ma mees." Sääl tulnud teine tundmata mees vastu, see öölnud: "Mis sa rahapuudust kurdad, mine jaaniõhtu metsa ja vaata, kus tuli paistab. Mine tule juure ja viska midagi hõbedast asja tulde, mine ise edasi. Teisel pääval saad säältsamast kohast raha ja selle asja, mis sa senna tulde viskad. Aga hirmu ei tohi sa tunda, olgu sääl mis tahte, tagasi ei tohi sa ka vaadata." Mees ootas nii kaua, kuni jaanipäevani, läinud metsa ja näinud tuld. Läinud tule juure, suur tuli on põlenud. Üks pika habemega mees liigutanud raudhargiga tuld ja üks nülgitud, ilma nahata hobune kõndinud ümber tule. Mees läinud tulest mööda ja visanud oma hõbepislakkidega piibu tulde. Läinud edasi, aga vaadanud üle õla tagasi. Aga nii kui mees tagasi vaadanud, läinud raha kolinal maa sisse. Teisel pääval läinud mees raha vaatama, aga ei ole midagi leidnud. Mees hakanud kurtma: "Nüüd olen piibustki ilma." Sääl tulnud see tundmata mees sinna ja öölnud, mis sa kurdad: "See on so oma süü, et rahast ja piibust ilma jäid, miks sa tagasi vaatasid. Nüüd ole targem, tule aasta pärast, jaaniõhtu, kui sa ei eksi, siis saad raha." Mees oodanud kuni teise jaanilaupääva õhtuni. Läinud siis jälle vaatama. Näinud tule, läinud tulest mööda, visanud oma hõbepreesi tulde. Seekord jooksnud üks must koer ümber tule, raudhargiga tulesorija olnud seesama habemega vanamees, mis mineval aastalgi oli. Mees läinud siis natuke maad edasi, jäänud siis vähe seisma ja kuulama. Sääl kuulnud tema, kui raha kõlinal maa sisse läinud. Teisel pääval läinud vaatama, leidnud oma preesi ja paar kamalutäit hõberaha maast. Sääl tulnud jälle see tundmata mees ja öölnud: "Mikspärast sa senna seisma ja kuulama jäid, sellepärast sa rohkem ei saa. Seda ma nään, et sinust õiget rahaaugu leidjad ei saa. Jäta parem see rahaaugu otsimine järele, sest kui sa nii kahtlusmeelne oled, võib sul ka mõni õnnetuski rahaaugu otsimisega juhtuda." Selle peale kadunud tundmata mees ära. Mees on ka näinud, et veikene ümmargune must auk on maa sisse läinud. Augu põhja ei ole paistnud.

E 6814 (10) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees, kes varguse tagasi lausus Kord läinud mõisa teumehed killaga linna. Peetud ühes kõrtsis lõunat ja söödetud hobusid. Üks mees tuleb õuest tuppa ja ütleb teisele: "Jaak, sinu leivakott on koorma pealt ära varastatud." Jaak seda kuuldes teeb paar vigurid ja istub kõrtsi põrandale maha, ööldes enne: "Mina siit ei tõuse, kui varas leivakotti hambus minu kätte toob." Istub natuke aega põrandal. Sääl tuleb teine mees õuest tuppa ja ütleb: "Jaak, sinu leivakott on jo koorma otsas tagasi." Seda kuuldes kargas Jaak põrandalt püsti: "Sina tolavasikas, miks sa mulle ütlema tulid, et leivakott koorma otsas on, nüüd enam varas kotti hambus minu kätte ei too," ütles Jaak.

E 6825 (1) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kaarnad nääd, ei tohi millagi mustlind öölda, vaid ikka valgelind. Kui nääd tulema, siis ütle ikka: "Häid sõnumid, valge linnuke!" Kui must ütled, tuleb õnnetust.

E 6826 (11) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Loomad jäävad tihti haigeks äkitselt ja surevad ka tihti. Seda haigust hüüab rahvas lendva ehk vanakuri, mis loomast läbi käib, mõni hüüab ka rabadus. See haigus peab teise kurja inimese süü olema, teine inimene peab selle haiguse saatma. Kui loom sureb, siis otsitakse looma seest see koht üles, kust lendva läbi käinud. See koht peab punane ehk ka must ja põlenud olema. Mõni ütleb ka, augu leidma, kust lendva sisse läinud. Seda haigust arstitakse väga mitmet moodi: lastakse looma alla kaks kord risti püssi, pannakse püssirohtu nina alla põlema, lastakse piibusuitsu ninasse, puhutakse ninasse. Kui arvatakse, kelle süü, siis võetakse salaja selle inimese riideid, suitsetakse nendega jne. Pihutäis soola piiratakse ümber looma pea ja antakse sisse, püssirohtu antakse loomale sisse jne., mitmet aja.

E 6827 (1) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kollast lõnga värviti karikakratega villast lõnga. Kamarikuga on ka kollast värvitud. Kaselehtedega on ka kollast ja rohelist värvitud. Linast kollast lõnga on sibulakoortega värvitud.

E 6827 (2) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Punast on värvitud õunapuu lehtedega ja ka punedega villast lõnga. Paatsapuu koortega linast lõnga.

E 6827 (4) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Linast pruunikad kollast värviti sanglepa koortega. Villast musta lõnga värvitakse ka lepa koortega.

E 6842/6843 (5) < Karksi, Kurimetsa - Jaak Kivisäk (1893). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mis perast ühest kohast Karksi Veisjärve vesi kohab Üks salk pardiaajat tulnud Kärsna valla poolt Veisjärve pääle. Nad tahtnud Karksi valda üle Veisjärve riisuma tulla. See olnud ka sügisepool talved, jää olnud nõrk, kesk järve jõudes ragisenu jää sisse, pardiaajad ka alla vee. Nii räägib vanarahvas, pidata järv selleperast vahel kohama - koht, kus nad uppunud olla. Veisjärv on Kärsna ja Karksi valla vahepääl 4 versta pikk 2 versta lai.

E 6863 < Haljala khk., Metsiku v. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Orja kasuk Kord elas üks vaenelaps, keda kuri võerasema alati ränka tööd pani tegema ja temale millagi rahu ei annud, vaid teda iga ööse ketrama pani. Ühel laupäeva õhtul läks võerasema ise sauna vihtlema ja pani võeratütre ketrama. Ööse, kui kukk oli laulnud, käskis ta võerasttütart vihtlema minna. Vaenelaps läks nuttes sauna juure, võttis seal ämbred kaelkookudega õlale ja läks kaevult vett tooma. Kuu paistis selgeste ja vaatas vaeselapse peale. Vaenelaps vaatas ülesse ja nägi kuud paistma ja tal oli siis nii hea meel ja ta igatses, et ta kuu juure võiks saada, kus tal parem elu oleks ja võeraemast lahti saaks. Ta tõstis käed ülesse kuu poole ja laulis: Kuukene, kullakene, võta sa mind omale. Veetoojaks, vihahaudjaks, saunakütjaks, leiliheitjaks. Kuul oli vaesest lapsest hale meel, sest võerasema vaevas teda kurjaste. Kuu tõstis vaeselapse oma juure, kus tal hea elu on ja iga õhta alla vaatab veeämbrid õlal.

E 6870/6874 (1) < Narva, Kreenholmi - J. Laur (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jutud Kreenholmist Ükskord olnud üks hästi vaene mees ja läinud siis ühel päeval metsa kõndima ja oma tüdimust lohutama. Ja ise palunud, et mis ma vaene pean ometi peale hakkama, enam ei saa kudagu läbi. Kõik mu põllud ja loomad on juba vaeseks jäänud, maja lagund ja rahakopikad põle mul ka enam mitte. Kui ta nõnda kaebanud, tulnud korraga üks vana hall mehikene tema juurde ja ütelnud: "Mis sul viga on, et nõnda mures oled ja kurdad?" Mees vastanud: "Miks ei pea ma mures olema? Olen vaene, et enam kuidagi nõu ei hakka või kas tee omale ots peale." Selle peale ütelnud vanamees: "Luba ennast kümne aasta pärast minule, siis saab sul kõiki küll olema. Kõik su majad lasen ma kolme päeva pärast üles ehitada ja loomad rammusaks, põllud hakkavad heaste vilja kasvama jne." Mees mõtelnud üks natuke järele, et mis siis, luban peale, kui aga kümme aastad heaste elada võin, ja kes teab, kuda siis lugu võib olla, ei tule mind viimaks keegi pärima. Ja lubanud siis ennast vanamehele ära ja kaubakinnitus olnud kolm tilka pahema käe nimetissõrmest verd. Teisel päeval tulnud kohe mehed ja hakanud kirina ja kärinaga majo ehitama, mis ka kolme päeva pärast valmis saanud. Muist neni hakanud jälle põldusi harima ning üht asja toimetama ja mõne nädala pärast olnud mees juba jõukas mees, mille üle naabrid küllalt imestanud. Nõnda elanud ta siis kümme aastat head ja rõemiliku elu. Kui aga kümme aastat mööda hakkanud saama, jäenud mees ühel päeval häkiste haigeks, nõnda, et enam sängist välja põle saanud. Naene valvanud ööd ja päevad alati tema sängi juures. Mees näinud ühtepuhku koledaid vaimusi oma sängi ümber käima ja näidanud ka naesele. Naane põle aga kedagi näinud. Viimaks käskinud siis naene meist küsida, et küsi, kuhu nad sind tahavad viia. Vatsatud, et ei mujale kuhugi, kui lojuste lauta varna otsa. Veel selsamal päeval hakanud naene toast välja minema, aga põle veel õuegi saanud, teine jalg olnud alles toa sees, kui äkitselt mürakas käinud. Naene vaadanud tagasi ja põle muud midagi näinud, kui et ahjunurk olnud verine ja lihatükid põrandal maas. Naene korjanud siis lihatükid kokku ja tehtud puusärk ning pandud lihatükid puusärki ning ühes ka surnuriided. Naene pannud valged villased kindad mehele kätte. Kindad aga toodud veel selsamal öösel naese pea alla sängi. Ning reial, kus puusärk seisnud, olnud müra ja kära iga öösi kuni pühapäevani. Laupäeva õhtul öelnud ema poegadele, et kas toome ka isa ööseks tuppa. Pojad vastanud: "Mis me tast siis siia tuppa tooma, ega see enam meie isa põle, see on kurat." Pühapäeva hommikul kogunud kõik sugulased ja sõbrad kokku, et surnud maamulda viia. Pandud siis kolm õige tugevat musta hoost vankri ette, aga kui surnuajale saadud, olnud hobused üleni valges vahtus. Selle peale maetud surnu maha ning sellepärast kadunud kõik müra ja kära ära ja peale selle elanud naene poegadega jõukalt edasi.

E 6874 (2) < Narva, Kreenholmi - J. Laur (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Veenäkk ja lapsed Ükskord mänginud lapsed kuskil jõekaldal ringmängusi. Korraga siginenud üks hästi ilus valge hobene nende sekka ja hakanud ka laste seltsis mängima. Ta võtnud lapsed kõik oma turjale, et neid sõita. Üks poisikene olnud aga teistest vähe noorem: See põle kohe istunud. Viimaks aga istunud ka see hobuse selga ja öelnud ise: "Las ma istun näki nägarate peale. Nõnda, kui see need sõnad öetud, olnud näkk või hobune kadunud.

E 6874/6876 (3) < Narva, Kreenholmi - J. Laur (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Narva linna ära võitmine Sel ajal kui Vene-Rootsi sõda Narva all oli, siis langenud venelasi ikka rohkem kui rootslasi. See tulnud sellest, et rootsi nõid või rootsi kuninga ema selles tornis elanud, mis vastu Ivangorodi kindlust Eestimaa pool linnajäus veel praegu üleval seisab. (See on see neljakandiline torn). Tema nõiduse vägi teinudki seda, et venelasi rohkem langenud kui rootslasi, sest iga kord, kui rootslased omad püssid tühjendanud, langenud venelasi kui loogu maha, kuna venelaste laengud rootslastele midagi pole teinud. Ühel öösel aga näidatud ühele vene soldatile unes, nõndaviisi: võta kuninga seitsmes sinelinööp ja lase õpetajal ära needa ja pane siis püssi sisse ning valva kui nõid oma pea torni august välja pistab, siis kohe lase. Soldat jutustanud asjaloo kuningale ära ja olnud seda tööd kohe valmis tegema, aga üksnes selle tigimusega, kui kuningas tema naesed-lapsed toita lubab, kui ta vahest peaks surma saama. Kuningas lubanud siis tema soovid täita, kui aga nõid otsa saab. Soldat teinud siis nõnda, kudas unes õpetatud ning seadnud ennast sellele tööle valmis. Kui siis nõid pea august välja pistnud, lasknud soldat kohe püssiga ta pea lõhki, kust aga üks ilmotsatu ussikari välja tulnud ja kohe soldati kallale tormanud. Soldat seda hirmust ussikarja nähes hüpanud kohe jõkke ja sellesse samasse kohta, kus praegune Narva sild linna ja Ivangorodi vahel seisab, mille määlestuseks ta ollagi ehitatud. Nõnda saanud siis rootsi nõid otsa ja venelane võitnud pea rootslased ära.

E 6889 (7) < Narva, Kreenholmi - J. Laur (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui jälle unes näed, et mööda sügavat musta jõe äärt hulgud, siis tähendada see liig vaevalist elu.

E 6890 (15) < Narva, Kreenholmi - J. Laur (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui unes näed, et noort kuusemetsa maha raiutakse, siis tähendada sõda.

E 6906 (6) < Haljala khk., Vihula v., Metsiku - Danel Pruhl (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ketraja tüdruk Mees läinud peresse. Tütruk on kedranud, mees teretanud: "Tere, tomplik, tämplik!" - "Saab pestud ja keritud, siis sile, jummalime!"

E 6911 (19) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Merekallas Sagadis (Mälestus rahvajutus) Sagadist alla minna mere ääre, siis on igal pool enamiste kaunis suur mägi alla minna, sest määst räägib rahvas, et see peab vana merekallas olema. Seda alusmaad hüütakse praegu Määaluse mets. Rahvas räägib, et seal mää all veel hilja aegu laeva põhjapuid on leitud. Mõned tahavad tunnistada, et praegu tämas maas peab tammelaeva puid leida olema (Kas tõsi, ei tea ma. D.P.) Rahvas räägib, et Sundist on merekitsus läbi kaevatud, siis on meri tagasiläinud. See mägi on 3 kuni 4 versta merest eemal, mõnes kohas ka rohkem, mõnes vähem. See mägi on Tallinna ja Narva vahe enamiste kõik.

E 6922 (30) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord läinud üks mees järve ääre ja näinud, et üks pisike laps on järve ääres ennast pesnud. Mees läinud ligi ja öölnud: "Mis sa laps siin teed?" Korraga kadunud laps mehe silmist kui tina tuhka. Mees ise olnud nii väsinud, et ei ole kuhugi jaksanud minna. Sääl ligi olnud üks heinalado, mees roomanud käpakille senna lattu. Sääl laus om see mees ühtvalu kolm pääva ja kolm ööd maganud, siis ärganud üles, siis olnud nii tugev, et kodo jaksanud minna. Sest ajast saadik ei ole see mees millalgi enam üksi senne järve ääre läinud. Ja see mees on kaua aega noor olnud, ei ole vanaks jäänud. Kord on see mees teistega seltsis senna järve pesema läinud ja kui sealt ära tulnud, jäänud haigeks ja surnud mõne aja pärast. Kui see mees surnud saanud, siis on teised inimesed õuest veikese lapse nutuhealt kuulnud. Kui vaatama mintud, ei ole kedagi nähtud.

E 6924 (32) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Venelase kelk Üks õhtu pimedas läinud üks harjavenelane ehk vene kaupmees, kribu-krabu kaup kelgus, teisest külast teise. Kahe küla vahekohas kuuleb mees, et üks ähib kelgu kõrvas. Sääl jätab venelane kelgu maha ja jookseb külasse. Üks jookseb ikka äh, äh järele. Venelane ei tohi tagasi vaadata, tunneb, et soe hingeõhk käib tema peale. Venelane jõuab, ehmatanud ja higine, külase, räägib seal oma äpardust ja kus kelk on. Sealt palunud venelane paar meest seltsi ja siis mintud kelku ära tooma. Kui kelgu juure saanud, olnud kelk paigal, tee peal, aga suur värske mutimulla hunnik olnud kelgu kõrvas. Tehtud siis kolm risti mutimulla peale. Venelane teinud kelgule ka ristid, võetud siis kelk ja mintud külasse. Seal vaadanud venelane oma kauba järele, kõik olnud alles ja paigal. Perenaine keetnud venelasele kaetisrohu vett juua. Sest saadik ei ole venelane enam õhtupimedas üksi teele läinud, palunud õhtu aegsaste öömaja ja jäänud paigale.

E 6929 (38) < Haljala, Vihula v., Metsiku - Daniel Pruhl (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Naise sooja piima keetmine Mees olnud põllul kündmas. Naine hakanud omale maiuserooga keetma, pannud natuke rõõska piima padaje ja tuli alla. Piim hakanud pajas kerkima. Naine seda nähes toast välja, ikka kisaga põllule mehe järele: "Tule koo, mees vaene: pisut panin, paljo sain!" Mees tulnud kodu, mintud pada vaatama - pada olnud tühi! Mees öölnud naisele: "Jätsid ukse lahti, piim läks pajusse!" Sest on see sõna tulnud: pada läheb pajusse. Siis kui supp kergib, ööldakse ikka nii: pange uks kinni, pada läheb pajusse!

E 6934 (1) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Haige hamba arstimine. Kui hammas valutab, siis võta ühe suure puu küllest koor lahti, koore alt võta üks kild, selle killuga torgi hammaste vahelt igemete seest veri välja, siis pane see kild jälle puu külge võetud kohta tagasi ja koor peale.

E 6935 (7) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kõrvad haiged on, siis lase teine tasahillukeste issameie kõrva sisse lugeda, nii tasa, et isegi ei kuule. Seda peab ka paljo valu haigustega tegema.

E 6935 (9) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl (1893). Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sisestas USN Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003/ns/jaht/Kui püss on imestatud, et lindu ei tapa, siis suitseta püss kollaokste ja kaetisrohuga, siis pühi ja puhasta püss heaste ära, Siis poeta püss kolm korda ristamisi oma jalgade vahelt läbi ja ütle: "Oma koer kodo tagasi!"

E 6935 (11) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui küünla tegemise ajal peerestab, siis küünal suhiseb ja ajab sinist tuld välja. Selge päävapaistse ilmaga peab küünlaid tegema, siis põlevad valgest. Noorel kuul peab küünlaid tegema, siis küünlad ei jookse.

E 6952/6952b < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõrvapõletaja Hannus Vana Hannus läks iga kord, kui tõised tööst raha said, metsa ääre tõrva põletama. Ühel neljapäeva õhtul istus ta jälle oma tõrvapaja juures, soendas oma jalgadevahet ja rääkis iseenesele nõnda: "Neli toopi tõrva, mis mul käes, peaks ma mõne niisuguse mehega kokku juhtuma, kes mulle igast toobist 50 kopikut annaks, no ku ta ka 40 või 35 kopikut annaks, vaata siis, siis saaks ma õige hää hulga raha." Kui ta nõnda rääkis, hüüti metsast: "Hannus!" Hannus kostis: "Mis sa tahad?" Nõnda hüüdis metsast üks hulga aega ikka nime pidi. Viimaks arvas Hannus, et tõise tare Jaan hobusega mõtsas õitsil ja läks vaatama. Tüki maad mõtsa läinud, leidis ta ennast ühes majas, kus viiolit löödi ja tansiti ning tõises nurgas raamatud loeti. Hannus kohkus ära. Ta pani käed risti ja tahtis välja minna, aga uksehoidja ei lasknud, vaid andis talle valitseda, kas raamatud lugeda ehk tantsida. Hannus võttis nõuks raamatud lugeda ja hakkas kõva häälega pääle. /2 Mos 3. p/ Ära astu mitte siia ligi, tõmba omad kingad jalast ära, sest see on püha maa jne. ja kui ta seda sai lugenud, olid kõik ta ümbert kadunud ja maja ei olnud ka enamb. Ta läks tagasi tõrvakatla juure ja leidis seda ümber lükatud olevad. Tõrv, mis laiali oli jooksnud ja ümberkaudu maad ära määrinud ja tulega ära põletatud, ei kanna enam taimi, muud kui mõni vana männaköss on all lohus, sellepärast nimetakse seda kohta ka praegu veel Tõrvaauguks. Praegu on see lugu ka nõnda. Aga sui palava päävaga ei või sääl kinga, saapa ega pastlaga käija, kui nendega käid, kukud ikka maha, sest see maa on nagu rasvatud. Aga paljas jalg hakkab hästi kinni, sellepärast võta ikka kingad ära, kui sa sääl käid, armas hing, muidu kukud sa maha ja teed enesele haiget.

E 6960 < Ambla khk. - Karp Kuusik < Ann Sepp (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennemuistne jutt kütist Kord käinud üks kütt metsas jahi peal ja saanud alati palju lindusid lasta. Viimaks ei ole ta enam aga midagi lasta saanud, vaid alati, kui ta metsa läinud, kuulnud ta enese selja taga kanged naeru ja vilistamist. Ta vaadand ringi, aga põle kedagi näinud. Ta läind targa juurest abi otsima. Tark õpetanud, kuda ta õnn paremaks läheb ja öölnud: "Kui lauakiriku lähed, siis too sealt Jumala armuleib ära. Kodu tee tada peeneks ja pane püssi sisse ja mine metsa ja lase üle õla selja taha püssiga. Aga hoia, et sa tagasi ei vaata. Mees teinud targa õpetuse järele, õerunud peeneks ja pannud püssi sisse ja läinud metsa leeva laskma. Ta lasknud püssi üle õla lahti ja näinud Jeesuse ristikuju enese selja taga kase otsas. Mees ehmatanud ja kukkunud maha ja olnud surnud.

E 6962/6963 < Ambla khk. - Karp Kuusik (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakatlatest Vanal ajal kui palju sõdasid siin maal käinud, pannud inimesed oma raha ja kõik hõbeasjad maa sisse. Mõned pannud aga ka kui teistele oma varandust ei tahtnud jätta oma vara maa sisse ja lugenud katlale lausumise sõnu ja needmisi. Lõpetuseks öölnud nad, kas Jumala ehk kuradi nime "oh Jumal" ehk "Oh kurat". See, kes rahakatelt leidis, pidi ka kas kuradi ehk jumala nime ütlema, muidu ta teda kätte ei saanud. Kord kündnud üks peremees kahe paari härgadega põllul. Kui ta ühe kivi ligi saanud, ei ole härjad enam sahka maa sees edasi tõmmata jaksanud, mees löönud härgi piitsaga, aga see põle midagi aidanud, härjad põle edasi saanud. Viimaks saanud mehe süda täis, löönud veel härgi piitsaga ja öölnud: "Mis kurat siin õige on?" Mees kuulnud raha kolinad ja näinud, et suur katlakõrv raha külles olnud. Ta vaadanud ümber ja näinud, et mitu rublatükki ja hõbesõrmused seal maas olnud, kus sahk kinni olnud. Ta toonud ruttu kodust labida ja hakanud kaevama, et rahakatlad kätte saada. Ta leidnud küll aseme, kus suur katel maa sees olnud, aga katlad ennast põle kuskil olnud.

E 6963 < Ambla khk. - Karp Kuusik < Ann Sepp (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks kord läinud üks tüdruk mööda rukkivälja peenart kiriku. Ühe kivi ligidale saades näinud tüdruk, et suur kahe kõrvaga pott kivi ääres seisab ja rublatükid potis läigivad. Tüdruk mõelnud, kuda ma nüid ta kätte saan, kas pean jumalat või kuradit nimetama, ei tea kumba rahapanija ütles.

E 6964 < Ambla khk. - Karp Kuusik < Mart Mägi (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sõnajalaõiest Vanast õitsenud sõnajalad iga jaanilaupäeva ööse. See, kes sõnajalaõie kätte saanud, olnud õnnemees. Ta võinud sõnajala abiga kõik teha, mis ta ise arvanud. Läinud igale poole, aga ükski põle teda näinud. Sõnajalaõiega näinud ta kõik ära, mis teised inimesed teinud. Sõnajalaõis löönud siis parajast õitsema kui südaööaeg olnud ja vanapoiss olnud hoolsast õit valvamas. Kes õit tahtnud kätte saada pidand omale valge lina ja mõega, mida kirikhärra enne õnnistanud kaasa võtma. Lina sai maa peale laiali lautud ja mõegaga kolm kriipsu ümber lina tõmmatud, et vanapoiss ligi ei saa. Oli õis kätte saadud, siis moondas vanapagan ennast kas leidja isaks, emaks, vennaks ja õeks, sagedast ka naiseks ja palus õit omale näha, ja juhtus siis, et õie leidja õit näha andis, siis moondas vanapagan ennast jäneseks ja lippas metsa. Ei annud ta õit näha, siis saatnud vanapagan varekseid ja muid hirmsaid lindusid mehe ümber karjuma. Olnd aga õieleidja hästi julge, siis viinud ta õie ilusasti koju ja temal olnud hea elu.

E 6965 < Ambla khk. - Karp Kuusik < Mart Mägi (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu põlemisest Vanal ajal pannud kõik ihnsad inimesed oma raha, kui neil lapsi ei olnud ja võerastele raha jätta ei tahtnud, maa sisse auku, enne kui nad ära surnud. Peale nende surma on aga rahaaugud iga jaanilaupäeva ööse põlenud ja nähtud rahaaukude peal sinist tuld. Kätte pole aga raha naljalt saand, sest vanapoiss olnud augu jääres valvamas ja kui raha hakand keegi võtma, saatnud vanapoiss oma sulased rahavõtjad hirmutama. Mõni, kel hea julge süda olnud, läinud rahaaugu juure, visand kolmetahulise nõela tulesse ja teinud kolm ringi ümber tule, et vanapoisi sellid ta kallale ei saa tulla. Tuli kustunud kohe nõela viskamise järele ära ja rahahunnik jäänud maa peale järele.

E 6966 (1) < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord kõndinud Jeesus oma teed ja isunenud väga, seal näinud ta üht naest tahralt tulema, kes Jeesust nähes lüpsikut varjanud. Seal küsinud Jeesus: "Naene, mis on sul seal anumas, et anna mulle süia." Naene aga kostnud: "Ei mul pole siin midagi suupäralist, vaid selge vesi on siin sees." Seal kostnud Jeesus: "Pole tarvis selge vesi olla, vaid olgu sul kaks jagu vett." Sest ajast olla piim end palju veeks muutnud kuna ta enne seda selge piim olla olnud.

E 6971 (1) < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ristipäeval ei pea karjane ühti looduse ilustajad rikkuma nagu lille, rohtu jne., seda tehes tulla veri nähtavale.

E 6972 (11) < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanakuu reede ja esmaspäeval kanep külvata, kasvab hea, nendel päevadel ka kablad teha, saada kõvad ja kestvad.

E 6972 (14) < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuu ees käib ja hele täht taga (peremees ja sulane), siis on ikka ennemalt viljaikaldust oodata. Kui siis, kui sulane (hele täht) ees käib. Käivad nad aga kõrvustikku, siis nad pidada võitlema ja olla koguni õnnetud aega oodata.

E 6973 (21) < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuusenõelad enne küinlapäeva lume peal, siis peale küinlapäeva vee peal, sest lumi läheb siis pea ja kevade hea.

E 6974 (1) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas pikki juukseid võib saada Kui neiu tahab omale pikki juukseid saada, siis võtku ta omale juukselõikaja ligi ja mingu, kui tuli ahjus on, ahju lõhna pääle. Sääl lasku ta oma silmad kinni siduda ja siis omal juuksed maha lõigata. Kui juuksed lõigatud on, siis pandagu nad lammasteraua pera vahele , keerutatagu kolm korda ümber pea ja üteldagu: "Kasva juukse, sirgu juukse, sirgu hästi suureksa!" Pääle seda löögu lõikaja sellega üks kord tüdruku pea ja teine kord selja peale, siis tulgu lõikaja ahju päält maha ja löögu kolmas kord ahju külje peale. Nüüd võib ka tüdrukul silmad lahti võtta ja ta võib ahju päält maha tulla. Siis kasvavad juuksed kohe nii pikaks kuni ahju päält maha.

E 6974/6975 (2) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Lamba villasaagi suurendamine. Kui lammast hakkad pügama, siis lõika kõige esite lamba pea pealt üks tükk villu, pane need villad lammasteraua pera vahele ja keeruta kolm korda ümber lamba pea ja ütle ise: "Jumala Isa, poja ja Püha Vaimu nimel!" Siis pista need villad talle suhu. Vaata siis, kust sul tulevad alla villad.

E 6975/6978 (3) < Pärnu < Võrumaa - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuri proua Kord olnud ühes mõisas üks väga kuri proua, kes alati oma orjadega tülitanud ja ka ühtelugu neid peksa lasknud, et need mitte tema meele järele pole tööd teha jõudnud. Tema häärberi ehk lossi lähedal olnud üks väga mäda soo ja selle soo sees üks veikene järv. Et säält mõisast väga kõverad teed tõiste mõisate poole viinud, siis võtnud see proua nõuks, sellest soost ja järvest otse õiget teed läbi lähema mõisa poole teha. Mis mõteldud, saanud ka pääle hakatud. Ta pannud kõik omad orjad selle juure töösse. Nüüs olnud orjadel päris põrgu elu. Töö olnud väga raske ja päälegi pidanud nad sääl lossiakna all proua silma ees töötama. Ükski pole aga proua tahtmise järele jõudnud teha. Kui ta muidu aknast näinud, et mõni pole hästi rutuga teinud ehk jälle tagasi juhtunud vaatama, selle lasknud ta kohe kupjatel oma lossi akna alla tirida, sääl maha tõmmata ja kolmeharuliste piitsadega, teine mees tõiselt poolt, pidanud siis teda peksma. Proua vaadanud läbi lossiakna ja röökinud ikka: "Andke talle häste, andke talle häste! Miks ta laiskleb ja ei tee mitte tubliste tööd!" Sedaviisi tehtud ühtelugu päeval ja igal õhtul, muidugi peksetud enamasti kõik orjad läbi, proua vaadanud päält, käsknud ikka kõvemaste lüia, kui kupjad pole tema tema tahtmise järele löönud, siis lasknud ka kupjad maha tõmmata ja neid hästi tubliste peksa, seni kui ta arvanud, et ehk mõjub. Küll töömehed palunud, aga palve pole kedagi aidanud. Neid pisaraid, mis siis orjad sääl valanud, olnud arvamata. Kui orjad nõnda hulga aega järvetöö juures olnud, siis juhtunud kord, et see kuri proua väga raskeste haigeks jäänud. Orjad olnud proua haigust kuuldes kõik rõõmsad ja soovinud südamest, et ta ka sureks, sest siis saaks nad temast lahti. Prua jäänud päev-päevalt ikka haigemaks. Haigus olnud ka väga raske. Alati kisendanud ta suurt valu ja rääkinud: "Ajage saadanad välja! Vaata, nüüd tulevad! Nüüd viib minu praegu ära." Vahetevahel käskinud jälle orjasi nuhelda, sest et need nüüd enam tubliste tööd ei tegevad. Jälle kisendanud suurt valu. Kui ta juba mõne kuu haige olnud, siis juhtunud kord, et pikne kõvaste kärkinud ja välk käinud ikka löök löögi järele. Sel päeval heitnud ka see kuri proua hirmust piina kisendads hinge. Kui ta hinge heitnud, siis olla kõik ta ihu pealaest jalatallani üles punsunud ja nii kui paja põhi mustaks läinud ja hirmsaste haisenud. Mõni päev pääle surma olnud matus. Kõik keha olnud nii üles punsunud, et kirstu tahtnud lõhki ajada. Matuse ajal olnud ilm kaunis selge ja ilus. Kui surnukeha hauda pandud ja haud juba kinni aetud, pöörnud matjad kodu poole, aga haua kohal tõusnud äkiste väga suur piksepilv üles ja pikse kõva pauk käinud haua peale. Haud hakanud suure pragisemisega põlema ja saatnud muidu sinist suitsu taeva poole. Kui haud juba tükk aega olnud põlenud, siis kustunud tuli ära. Matjad läinud tagasi hauda vaatama ja leidnud, et haud olnud ühes prouaga ära põlenud ja ainult suur sügav sinine tuhahaud järele jäänud. Kõik, kes seda näinud ja kuulnud olnud väga ära ehmatanud. Mõned rääkisid, et vana sarvik olla proua hauda läinud ja pikne olla seda löönud, millest ka proua põlema läinud. Nõnda saanud see kuri proua otsa ja tee jäänud soost ja järvest läbi tegemata, orjadel olnud nüüd aga palju parem elu.

E 6991/6992 (10) < Pärnu - Jaan Karu (1893). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõnise vakk Vanal ajal viidud üks suur vakk (nõu) kuhugile mõtsa. Sinna kantud kõik vilja, linu, raha, riideid, villu jne. sisse. Misasjast mitte sinna pole viidud, seda pole ka peres olnud. Ehk kui mõni säält mööda käinud ja pole mitte midagit sisse pannud, sellel juhtunud kohe mõni õnnetus. Igal aastal peetud aga küünlapäeval selle vaka juures suurt püha, kuhu kõik külarahvas kokku sööma ja jooma tulnud. Kord läinud üks-kaks peremeest tõnisevaka pärast tülisse. Nüüd juhtunud kord, et tõisel peremehel kõik lehmad laudas kael vastu seina, keel väljas ja vahivad. Perenaene näinud, et lehmad olnud, jooksnud, tõmmanud kirve ja raiunud lehmadele kopsusse. Nüüd jooksnud ta peremehe juure ja kutsunud peremeest vaatama, kuidas lehmad osandavad. Peremees tulnud vaatama ja leidnud, et lehmalõad, milledel muidugi otsad läbi seina väljapoole olnud, kõvasti väljapoole sirgu venitatud ja nii lehmad lauda seina küljes. Kõik ütelnud, et lehmad olla nõutud. Väljas lauda juures olnud ka suured jäljed ja tõises jalas olnud nõial pastal, aga tõises jalas viis olnud. Nüüd mindud nõiatarga juure abi otsima. Tark juhatanud: "Nõia jälje seest võtke lume, pange seda lauta ja suitsutage lume, siis saavad lehmad terveks. Tehtud ka seda. Aga mis ei aita. see ei aita! Lehmi pole enam ükski terveks teinud. Nüüd arvatud, et lumi jälgedes sulanud ja sellepärast ei aita. Tõise talu sulane olnud aga lõad sirgu kiskunud ja nõnda lehmad ligi seina olnud. Sulane naernud kui koer, kuid pole sellest sõnagi julgenud rääkida.

E 6993 (20) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas peigmeest võib saada Mine sauna, lase sääl oma ihu kuuma käes higiseks minna, siis ära mitte vihu, vaid pühi närtsuga oma ihu päält higi, pane see higi närtsuga keresele. Siis võta kereselt, pane leiva sisse ja anna sellele, keda sa omale meheks tahad sisse, ise ütle: "Sa olgu minu ligi nii kui see higi." Siis võtab see poiss sind ära ja armastab väga.

E 6995 (23) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas hallitõbe võib parandada Võtta halli hobuse valjad ja seo nendega ilma haige teadmata teda sängi külgi kinni. Siis löö teda nende valjatega ja ütle: "Kurivaim! Saadan! ... mine seljast ära." Siis läheb hallitõbi minema. (Ka olla hea, kui haige halli hobuse selga istuvat ja kodust ära sõitvat. Kui siis hallitõbi tulevat ja haiget eest ei leidvat, siis ei tulevat ta enam ilmaski tagasi).

E 6997 (26) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas tuleviku võib tääda saada Kui tahad oma tulevikku tääda saada, siis mine jaanilaupäeva õhtul metsa, kus sõnajalg õitseb. Seisa sõnajala juure ja tee omale rist ette. Siis tuleb vanapagan ja katsub sind kõiki pidi hirmutada, küll ta tuleb mitmesuguse looma näol, aga ära teda karda, siis sa saad oma tulevikku näha.

E 7002 (30) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ussisõnad, mis nõelumist keelavad. Ussikene, sussikene! Ära mind salaja suska, nägemata näpista! Ma tean sinu sündimise koha! Põrgus laia kivi otsas. Kui neid sõnu loed, siis uss ei nõela.

E 7004 (32) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Roosi arstimine Kõige pealt loe tagaspidi Issameie, siis võta üks paber ja tee sinna pliiatsiga üheksa risti peale. Peale seda tee nende üheksaga risti sisse üks viienurgaline rist ja riipsuta siis paber pliiatsiga üleni ära. Siis pane roosi pääle ja roos saab terveks.

E 7005 (35) < Pärnu l. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord tulnud Võisiku vallas ühe talusse kolm poisikest sisse. Peremees tunnud kohe, et need poisid muud keegi pole kui katkud. Poisid küsinud säält süia, juua ja muid asju. Peremees annud neile kõik, mis nad küsinud. Poisid rääkinud nüüd: "Meie oleme kõik kohad läbi käinud, nüüd on veel Paduvere, Pahvastvere, Suurluik ja Lustivere käimata, nüüd peame ka sinna minema." Viimaks läinud poisikesed minema. Et see peremees katkusõnu mõistnud, siis pole nad sääl midagi kurja teha saanud.

E 7013/7014 < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuda perenaine soendiks saanud Perenaine sõtkunud toas tainast kui vanamehike akna alla tulnud ja perenaest oma jutule kutsunud. Perenaene pühkinud käed puhtaks ja läinud akna juure, kus vanamees temale soe(hundi)naha üle pea heitnud ja naene varsi soendiks saanud ja metsa jooksnud. Mahajäänud laps nutnud rinna järele pea terve päeva. Seal läinud vanaeideke üle õue , kuulnud lapse karjumist, märganud asjalugu ära ja hüidnud üle ukse tuppa lapsehoidjale: "Mine metsa ääre, seal leiate kaks kivi, üks on suurem, teine vähem, istu vähema kivi peale lapsega ja laula: "Hommikuks huunisa, keskpäevaks kistavars, lõunaks lõhmuspuu," ja läinud ise edasi. Lapsehoidja teinud nagu õpetatud, seal jooksnud soendiks saanud ema metsast välja, heitnud soenaha suurema kivi peale, istunud ise vähema kivi peale ja imetanud last. Pärast võtnud soenaha üle pea ja kadunud jälle metsa. Nii sündinud juba kolm päeva. Neljandal päeval hüidnud endine eideke mööda minnes tuppa: "Kütke suurem kivi pihlapuudega kuumaks ja varitsegu peremees metsas, et naest parajal ajal ära peasta." Peremees kütnud kivi kuumaks ja jäänud ise metsa varitsema. Nüid tulnud lapsehoidja lapsega, istunud kivi otsa ja laulnud oma tuttavat laulu. Kui ka soendiks saanud ema metsast välja jooksnud, soenaha seljast kuuma kivi peale pannud, ise pisema kivi peale istunud last imetama. Mees tulnud metsast välja ja nii kohe naene seda näinud, heitnud lapsehoidja sülle ja kivi juure nahka nappama, nahk aga olnud kuuma kivi peal kõrvenud ja kokku kiskunud. Nüid tahtnud ta metsa jooksta, kus aga mees ta kinni tabanud ja nii ta jälle inimeseks saanud, kus nüid kõik ühes kodu kõndinud.

E 7014/7015 < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuda pulmalised soendiks saanud Kord kõndinud sandi moodi mehike talule ja palunud öömaja, et aga majas pulmad olnud, ei võetud teda vastu ja ta läinud saunamehe juure, kes ta lahkeste öömajale võtnud. Nüid küsinud sant: "Mis on su suurem varandus." Seal vastanud saunamees: "Mis muud, kui lehm laudas." Sant käskinud saunamehel lehma ära tappa, peakesed lauta panna ja jalad igaüks ühte nukka. Saunamees teinud seda. Nüid käskinud samt: "Võta see nahk, mine lauta reie alla ukse juure põrandale ja hüia ise üle ukse: "Kõik põleb!" Saunamees teinud nagu kästud ja pulmalised jooksnud üle naha välja ja saanud kõik soendideks ja läinud metsa. Saunamees ehmatanud isege ja jooksnud sauna juure, aga sant olnud kadunud. Ta läinud lauda juure, laudas aga olnud igas nukas ilus lehm ja kesket lauta kirju päits. Ta rõõmustanud üliväga õnne üle, aga kurtnud peremehe ja pulmaliste üle väga. Kord läinud ta heinamaale niitma, niitnud kaari, niitnud kaks, töö aga ei olla edenenud, seal istunud ta põesa vilusse ja hakanud võileiba sööma. Söönud, joonud, seal karganud kari huntisi metsast lagedale ja otse tema poole, kus nad siis saunamehe söömist teravaste tunnistanud. Mees ei mõistnud hirmuga muud, kui pildus võileiva palu huntide hulka, et näljaseid sööta, kuni kustkilt abi asuks. Saanud iga hunt suupala söönud, seal saanud nad korraga peremeheks ja pulmalisteks. Võileib olla esimese õnnistusega and ja niipea soend seda süia, saand ta inimeseks.

E 7015 (1) < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui langetõbi peale tulnud, visatud must siidirätik suu peale ja kui tõbi üle läinud, siis visatud rätik põlevasse ahju ja sellega ei tulnud iialgi langetõbi peale.

E 7024/7028 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kudas Vanapagan vanast kaabust ilma jäi Mees, kes metsas tarvilikka puid riistapuuks otsinud, näinud küll, kudas ilm pilve läinud ja kohe müristama hakanud, aga enne, kui ta märgatagi mõistnud, olnud tal juba vihm kaelas. Et ta nüid enam mujale varjule ei saanud, läinud ta ühe suure, poolmädanud kase kõrvale. Müristamine ja vihm jäänud mõne aja pärast jälle üle ja ilm olnud ilusam veel kui enne. Mees tulnud kase kõrval kaugemalle, kuulnud aga kasejuurikate all, kes alt õõnes olnud midagi. Uuesti astunud ta kase kõrvale ja vaadanud siis kase varjult, mis sääl ometi piaks olema. Kohe tulnud üks punase pääga poisike metsast, kummardanud kase juurikate alla ja küsinud: "Anna mu müts siia." Antud säält müts ja punase pääga poisike, kes muu keegi ei olnud kui vanapagan ise, läinud oma teed. Jalamaid tulnud teine punase pääga poisike, küsinud niisama, saanud mütsi ja läinud pasholl. Nõnda käinud neid mitusada, kes aga oma mütsi kätte saanud, see läinud ku tuul. Kui enam kedagi ei tulnud, läinud mees kase kõrvalt, kah kummardanud maha ja küsinud kase juurikate vahele: "Anna mu müts siia?" - "Ei ole ju enam," saanud ta vastuseks. "Ei tea, kas mõni kurat neid kaks tükki pähe on pannud võeh?" Mehel kippunud naer peale, lisatud aga juure: "Vanaäti kaabu on veel, saad sellesama." Antudki vanaäti kaabu, mis kõik otsast otsani inimeste sõrme- ja varbaküüntest valmistatud olnud. Mees võtnud mütsi, pannud pähe. Kohe ku tuul, viinud kübar ta minema. Ta näinud nüüd ka endiseid punase pääga poisikesi, kudas nad ümber hulkunud ja inimesi taga kihutanud. Kahele mehele, kes varjule lubanud minna, jooksnud üks punase pääga poisike juure ja käskinud teist meest ütelda: "Lähme, et aga hiljaks ei jää!" Teine punane pää jooksnud teise juure, tõuganud seda minema, käskinud ütelda: "Lähme." Sarnaseid ja veidramaid tükka, mis nad teinud, mis aga vanaäti kaabuga mees väga hästi ära näinud ja ise ka ühest kohast tõise lennanud, kuni ta viimaks himu vahtimisest ja lendamisest ära läinud. Ta tahtnud siis maa jääda, aga ei saa. Kübar vinnab edasi, mees sülega ümmert puu kinni. Ka see nõu ei aita, jalad tantsivad edasi. Viimaks mees, kübar pääst, ja kaplarts maha, see nõu aitas. Nüid sai mees oma tahtmist mööda kõndida ja käia. Tegi tule üles ja kõrvetas vanaäti kaabu krõmpsuks kokku, nii et tast enam peutäit tuhkagi järele ei jäänud. Kui nüüd vanaätt omale uut kaabut ei teinud, siis on ta vist praegu palja pääga.

E 7033/7034 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - J. Pihlap (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kosjajutt Vanast olnud kosilased ühes talus, kus nad oma kosjajuttu peremehe ja perenaisega puhunud, kui peretütar ehk kositav, kes parajaste magamast üles ärkanud ja kohe kahe käega oma kõhtu kraapima hakanud. Perenaine arvanud, et kosilased arugi ei saa, mis kraapimine see on, ja ütelnud: "Lapsed, ajage kits välja, nüid kaabib levaanumat!" Peretütar aga vastanud: "Ei, ei, memm, mina kraabin oma kõhtu!" Peigmees, kes ära näinud, et ta üks mõistlik inimene olnud ja midagi salata ei püidnud, võtnud ta omale naiseks ja ei rääkinud kitse väljaajamisest ega kõhukraapimisest kellegile. Aga jutt on ikka rahva kõrvu peasenud, ja kui talle mõni sõna juure lisatakse, venib ta viimaks eht nüidseaja romaaniks. Minu kõrvu on ta aga niisama pikalt ulatanud.

E 7051 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui varesid talveõhtul puude latvas nähti, siis arvati tõine päev külm ilm olevat.

E 7054/7055 < Ambla khk., Nõmküla v., Nõmküla k. - Jakob Karelson (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks videvikul ei tohi vilistada? Vanasti olnud Pajuse veske peal üks möldripoiss, kellel moodiks olnud alati vilistada. Kord õhtuvidevikul vilistanud ta õige valjuste vesketammi peal, kuuleb aga sedamaid, et kaugel metsas temal keegi vastu vilistab. Poiss vilistab teist korda, jälle vilistatakse vastu, aga palju kävemalt ja ligemal kui enne. Poiss vilistab veel korra ning vastu vilistatakse, et maa põrub. Veel korra vilistab poiss ja vanapagan on tema ees, nülitud inimese keha seljas ning küsib: "Mis sa tahtsid minust?" Poiss ehmatanud nii ära, et vaevalt aga vanapagana eest veskekotta saanud jooksta. Sellest aeast saadik ei ole poiss ilmaski enam vilistanud. Ja öeldakse ikka: "Videvikul ei tohi vilistada! Sa kutsud kuradid enese juure." Ehmatuse järel olnud poiss kaua aega haige.

E 7060/7061 < Ambla khk., Nõmküla v., Nõmküla k. - Jakob Karelson (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks tuli suitseb? Ennemuiste istunud õitselised metsa ääres tule ümber ja küpsetanud kartuhvlid. Korraga tulnud halli habemega vanamees metsast välja ja küsinud õitseliste käest: "Kas mulle ka kartuhvlid annate?" Õitselised: "Meil on üksi nende tarvis, ei täidi sulle anda." Hall vanamees: "Kui ei anna, siis võtan vägise ning hakanud kartuhvlid tulest välja võtma, kusjuures ta ise nõnda sõnanud: "Mis käps, see lops, mis vindund, selle viskan metsa, mis külm, selle panen küpsema, mis jahe, selle annan Hansule." Kartuhvlite söömist lõpetades aevastanud halli vanamees kolm korda tulesse ja kohe tõusnud tulest paks suits ülespoole. Sellest saanud õitselised aru, et halli habemega vanamees, kes kartuhvlid söönud, keski muud ei olnud, kui vanapagan ise. Sellest siis ka tulla, et tuli, mis enne ilma suitsuta olnud, veel tänapäevani suitseda.

E 7081/7082 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Hall ja mees Hall tulnud kord mehele vasta, teretanud teda ja küsinud kas sa mind veel tunned. Mees kostnud: "Kust ma sind tunda võin, ma ei ole sind kunagi enne näinud?" Hall ütelnud: "Oh, oh, meie elasime ju aasta aega ühe naha sees, aga üks vanatüdruk ajas mind sinu juurest ära, sest ta andis sulle kust rüibata." Teinekord tulnud jälle hall mehe juure ja tahtnud talle pääle minna, aga mees saanud eest ära kardulakoopasse joosta. Hall kutsunud teda küll: "Tule välja, ma jürkan sind veel enne ühe korra, siis lähan ära omale maale ube tegema." Aga mees ei ole enne koopast välja tulnud, kui hall omale maale läinud. Siis roninud ta välja ja hakanud omale kah uba tegema. Uba kasunud aiateiba pikkuseks ja jämeduseks, aga mitte ühte kõtra ei ole talle külgi kasunud, kui ta ära lõigatud, siis leitud, et varred kõik seest õõnes ja teri otsast otsani täis olnud. Hallide maal kasuvat kõik niisugused uad.

E 7082/7083 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (1893) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha põletamine Ennevanast põletanud või kuivatanud vanapaganad tihti metsas raha ja kui inimesed juure vaatama läinud, kustunud tuli ja kadunud raha kõik äkiste ära. Aga kui nad ruttu mõnda asja tule pääle saanud visata, jäänud raha selle alla alles. Kord sõitnud mees öösi ratsahobusega metsast läbi ja näinud, et vanapagan jälle raha põletanud. Et mehel midagi asja käes ei ole olnud tule pääle visata, sellepärast kihutanud ta ratsahobusega risti-rästi tulest läbi, kuni ta kustunud. Hommiku läinud ta tuleaset vaatama ja leidnud sealt hulga kuldraha nende kohtade pealt, kuhu hobuse kabjad olid puutund.

E 7084/7085 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sureja raha matmine Kord olnud üks vanamees raskesti suremise peal haige, aga hing ei ole tal mitte tahtnud ihust välja minna. Nõnda viselenud ta juba mitu päeva. Tulnud lauba õhta, rahvas läinud vihtma, aga perenaene jäänud üksi salaja haiget valvama. Kui majas kõik juba vagusaks jäänud, ajanud vanamees sängis istakille, vaadanud ümberringi ja et ta kedagi ei ole näinud, võtnud ta pääaluse padja seest rahapagaski välja, roninud sängist maha ja läinud tarre. Tõmmanud käpaga kolm korda koldest tuhka üles, pannud raha sinna asemelle, lükanud tuha pealt jälle tasaseks ja ütelnud: "Kelle käsi paneb, selle käsi võtku." Isi kukkunud kõmm! kolde ette maha ja surnud. Perenaene kuulnud ja näinud seda asja kõik pealt, jooksnud vanamehe juure, võtnud tema käe oma peosse, tõmmanud kolm korda sellega koldest tuhka üles ja rahakast olnudki käes. Oleks perenaene ka teistega vihtuma läinud, siis ei oleks keegi teadnud, kuhu vanamees raha pandis ja ta oleks igaveste kolde jäänud. Kunas vanamees teda veel oma käega võtma oleks tulnud.

E 7085/7087 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1893). AT 240 + 240*, Munavahetamine, 21 t. + Võidujooks munavahetamisel, 17 t. Eesti käsikirjalistes kogudes on lisaks veel kümneid ainult loodushäälendi üleskirjutusi. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Meok ja kana Enne olnud meokal*1 kullased munad ja kanal kärnased munad. Sellepärast pilganud meok alati kana ja laulnud ühtepuhku: "Töö-töö, tühi pesa, minul kuus kullast muna, sinul kaks kärnast muna." Kana vihastanud küll selle üle, aga parata ei olnud tal midagi. Kord teinud nad meokaga kauba maha, et kumb ennemalt kuldmunade peale saab, sellele nad jäävad. Meok teadnud muidugi, et ta kanast mitu jagu rutem lennata võib, sellepärast naernud ta ja hakanud võistu lendama. Varsi olnud meok kanast tükk maad ees. Seal hüidnud kana tagast järgi: "Meok, meok, riba peras*2, mine pajju*3, pane kinni!" Meok ei ole enam aega saanud tagasi vaadata, vaid lendanud pajustikku riba kinni panema. Aga seni kui ta tagasi jõudnud, olnud kana juba kuldmunade peal. Nüid jäänud kuldmunad kanale ja kärnased meokale. Sest saadik muneb kana kullaseid mune ja meok iga aasta ainult kaks kärnast muna. Ja kui karjased teda näevad lendavat, kisendavad nad: "Meok, meok, riba peras, mine paiju, pane kinni!" *1 mehik, meigas - kaelustuvi e. metstuvi; *2 järel; *3 pajuvõsasse, pajustikku

E 7089/7091 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Unel juhatud rahakatal Ühele mehele juhatud kord unes: "Mine vana sanna asemelle enne päeva, tõsta sealt labidaga kolm korda mulda ära ja siis tuleb rahakatal nähtavale. Võta siis ta omale, aga hoia, et sa kellegiga ei räägi ega Jumala nime ei nimeta. Mees tõusnud üles ja läinud, visanud paar korda juba labidaga mulda ära, sääl tulnud külamees, läinud mööda, teretanud ja andnud jõudu. Rahakaevajal saanud süda täis, et kes sind nüid siia õnnistas ja ütelnud: "Perset laku!" Ei ole isi tähelegi pannud, et need sõnad ka rääkimine on, aga kui ta need sõnad ütelnud, läinud rahakatal kolinal maa alla, mees kaevanud küll veel tüki aega, aga ei kedagi, läinud viimaks ära kodu. Saanud mõni päev mööda, seal juhatud talle jälle uueste: "Pane kaks härga adra ette ja mine enne päeva jälle sinna samasse kohta, kuhu rahakatal maa alla vajus, aja kolm ringi adraga ümber saunaaseme ja siis saad rahakatla kätte." Mees teinud ka nõnda, kuda juhatud, rakendanud härjad adra ette ja läinud kündma. Käinud kaks ringi ära ümber saunaasema - ei keadgi iseäralikku juhtunud ette tulema. Jõudnud juba kolmandama ringiga sinna, kus ta esite peale hakkas, seal jäänud härjad seisma, ei tahtnud ega tahtnud enam vedada jõuda. Mees hirmutanud küll, aga ei kedagi targemat. Viimati ütelnud ta: "No jumal tule appi, teie ei jõu nüid enam vedada kah!" Nõnda kui ta Jumalat nimetanud, käinud üks kilin ja kõlin adra all ja rahakatal kõige täiega vajunud maa alla, muudkui suur vasksang jäänud adranina otsa ripendama. Kui teda mõnele muule mõistlikumale mehele ei ole juhatud, kes ta välja on võtnud, siis on ta praegu alles seal maa sees.

E 7092 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nõid naene. Kord elanud üks naene, kes oma nõidusega alati teistele väga palju kurja teinud. Kord käskinud ta oma lapsi: "Lapsed, minge lõigake ja tooge mulle teise tare uksepakust kolm laastud." Lapsed mõtelnud, ükskõik, kas meie oma ehk teise tare uksepakust toome ja ega ema seda ei tea. Sellepärast lõiganud nad oma tare uksepakust kolm laastud ja viinud emale. Saanud paar päeva mööda läinud, surnud sealsamas talus kolm hobust järsku ära, kelle uksepakust kolm laastud olnud lõigatud. Vana nõid jooksnud laste juure ja ütelnud: "Lapsed, kärnased, te olete meie oma uksepakust kolm laastud lõiganud.

E 7113 (4) < Põltsamaa - Martin Luu (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tahetakse, et peavad hästi head linad kasvama, siis peab neid ihualasti külvama ööldes: "Minge ja viige, kui tulete, siis tooge!"

E 7133/7134 (2) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Uisa karistai Üitskõrd ollu uisk üte tüdrukut nõglanu. Küll otsitu abi, aga kennigi ei ole mõiganu. Valu olla hirmus suur, ta pidanu jalga maa sihen hoidma, siis ollu väha paremb. Kolmandal päeval kuulu selle talu inimese, et üle kate maakonna hommiku poole minna, üits õige tark uisaarst ollev. Mintu selle manu ja toodu sinna. Nüid kutsun tark tüdruku sinna, kos uisk teda oli naglanu. Tark läinud tüdrukust tükk maad kaugele, üte puhma manu ja nakanu uiske kokku kutsma. (Ta mõistan uisa sõnu). Tullu õige suur kari uiske kokku. Tõise ollu kikk nõnda julge ja astun targale manu, aga üits tullu õige häbelikult, ei ole tohtin silmigi targa poole tõsta. Tark ütelnu sellele: "Kas sina seda tüdrukut naglasid?" Uisk ütelnu häbelikult: "Mina jah". Siis võttan tark vitsa ja nakanu uiska nüpeldeme. Uisk siverden ja vingun kohan. Viimati kui küll saanud, lasken valla ja ütelnu: "Kudas sa tohtsid seda tüdrukut naglata, kui ta sulle midagi ei teinud? Nüid mine ja laku haav puhtaks, et ta terveks saab." Uisk minnu ja lakkun haava seni kui haav valges jäänu. Nüid käsken tark uiske ära minna ja minnu tüdrukuga kodu ja tüdruk saanu terves. Targale massetu hulk raha selle eest.

E 7137 (1) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pisuhända sad kinni panna, kui tagasipidi Issameiet loetas.

E 7137 (12) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koorit vitsage ei tohi lehma luusva, sis nakas lehm verd nüsma.

E 7138 (13) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sarapuutse vitsage ei tohi lehmale lüvva, siis pist uisk lehma ära.

E 7138 (19) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sa mõtsan kõnnid ja mõtsavaimu ahk haldija jälge pääle juhud, sis essud ära.

E 7139 (32) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kennigi ära essus, sis aagi püksi ja lastma ja vaadaku pükse ja kintse vahelt, sie om nätta kos olda.

E 7140 (39) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Martin Jänes 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Müristemise ajal ei tohi tühja nõud käe otsa võtta, muidu lää vanapagan nõu sisse ja pikne löö inimese sissi.

E 7217/7219 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Muistsed jutud rahvasuust. I. Kus on põrgu? Et põrgu enamb taevas pole, seda teab iga inimene, kes pühakirja om lugenud, aga kus nukas ehk kus maal ta praegu seisab, seda vist mitmed veel ei tea. Alamal seisav jutukene tahab sellest selgust tuua. See oli ühel septembrikuu õhtul kui Sauga valla taluperemees õhtul heinakoorma pääle ladus, et hommikuks Pärnu turule müüma minna. Küll keelis naene ja lapsed, et pääle poole öö hoopis paremb on minna, et ka siis veel õigeks aeaks turule saab. Aga mees ei jätnud oma jonni, ta laskis sulase hobuse ette rakendada, istus ise koorma otsa ja sõitis õueväravast välja linna poole. Tunni kolm võis ta jo käinud olla, aga ikka ei tulnud veel kõrts. Tee oli ees kui laud, kanarpik kasvis kahel pool teed. "Mis lugu see ometagi on? Miks ei jõua ma ometi kõrtsi juure," mõtles mees iseeneses. Kust see tuleb, et külatee nii tasaseks on silutud ja kas ma vaest koguni teelt pole ära eksinud. No, jumala ristike juures, pea jõuab kella 11. aeg, mil kõik pahad vaimud rahvajutu järele platsis peavad olema. Oh jõuaksin kord ometi kõrtsu juure välja. Ta kiirestas veel hobuse sammusid suurema viledusele ja sõitis jällegi mõne tunni edasi, aga ikka üks ja seesama lugu. Seesama nõmm, kanaharjakud ja männad kahel pool teed kuni viimaks ühe suure kõrge, valge kivimaja ette välja jõudis. Et see mitte oodetav kõrts ei olnud, märkas mees esimesel silmapilgul. Ka ei olnud ta enne ilmaski niisugust uhket hoonet oma läheduses veel näinud ega täätud ka siis arvata. Mis koht see õieti oli, kuhu ta nüüd oli välja juhtunud? Ta sidus hobuse ukse ette posti külge kinni ja mõtles maeasse sissi astu teed küsima, aga selsamal silmapilgul lükati uks lahti ja üks saks ilmus lävele ja küsis mehe soovi järele. Kust ta tulla ja kuhu ta minna? "Tahtsin heinakoormaga Pernu turule minna. Olen Sauga valla mees, nüüd olen vist ära eksinud ja palun tääda, mis koht see on, kuhu olen juhtunud?" - "Mis sina kohast küsid?" sõnas herra poolkaredalt. "Oled heinamüüja, et ka oma abikaasa keelu ja laste palvet õhtul ei kuulnud. Siin saab ka heinu hädaste tarvitatud. Paljo nõuad oma veiksest peksust?" - "Viis rubla," kostis mees. - "Paras hind viis rubla. Oleks sa enamb küsinud, siis oleks sina seie jäänud," kordas herra. "Ooda sääl oma koorma juures ja ära sa paigastki liigu kuni sulle raha välja toon." Seda üteldes läks herra tuppa tagasi ja lükkas ukse poiokile. Mitte koguni peris kinni. Mehel mõlkusid mitmed mõtted peas: "Kust võis võõras herra seda tääda, et naene ja lapsed teda vasto ööd keelsid kodust välja tulla? Mind ta keelis kangeste ära oma koorma juures seista, kuni raha välja toob. Tükk aega on juba mööda, aga rahatoojad veel kusagil. Kes teab kas toobki raha, vaid petab ainult. Lähan vaatan ukse vahelt tuppa, süüdi ta mulle anda ei saa, sest ma olen juba küllalt siin ootnud." Nõnda mõteldes astunud mees trepi pääle ja vaatnud ukse vahelt tuppa. Aga kuidas kohkunud ta ja jäänud hirmu pärast peris kangeks. Ta näinud, et inimesed, peris alasti inimesed katlate sees keenud ja veiksed sarvedega mehed toppinud hagu ja puid katlate alla. Ta tundnud sääl mõnda oma sõpra, kes mõni aeg joba surnud. Ka tema onu ja vanaisa, kes mõlemad viinavõtjad mehed elades olivad, olivad sääl, mõlemad ühe katla sees, tõinetõisel karvus kinni ja tülitsesid hirmsaste. Vana saadan, suur mehemürakas, pitk lehmasaba taga ja sikusarved peas, olnud taga seina küljes, jämeda raudahelõa küljes kinni ja limpsutanud keelt. Selsamal pilgul, kui mees sääl vahtinud, sõitnud tõld trepi ette, neli musta täkko ees. Vana saadan saanud väga rõõmsaks ja raputanud jämedat ahelõõga ning küsinud: "Keda säält tuuakse?" Keegi ta sellidest vastanud kõva häälega: "Võlla mõisa kubjast." Selle pääle naernud vana saadan koledaste ja hüüdnud: "Hea, väga hea! Sedasugust meest ma ammugi juba ootsin. Tooge ta sedamaid sissi, ja pange sinna keige suuremase katlasse, kus need kaks joodikut ees on." Teendrid sammusid ukse poole ja ja talumees jooksnud kui tuul oma heinakoorma juure. Varsi ilmunud kaks teendrit, tõmbanud ühe alasti mehe tõllast välja ja kandnud, tõine peast ja tõine jalust, maja sissi. Tõld pöörnud siis kiireste ümber ja sõitnud tuldud teed tagasi, nõnda et hoostel tulesädemed nõnasõõrmetest välja purskanud. Varsi selle pääle ilmunud ka heinaostja herra ja toonud mehele viis rubla välja. "Säh, siin on so raha, meie ei peta õiget ilmaski ega tee kellegile ülekohut, kes õigust vähegi taga nõuab. Sina, mees, viska oma koorm ümber ja heida ise kõhule vankrisse maha ja ära sa oma pead enne ülesse tõsta kuni hobune seisma jääb. Kas said aru?" Nõnna nüüd mees ka hirmu pärast teinud, et sellest koledast paigast niipea kui võimalik ära pääseda. Ta pistnud raha tasku, lükanud koorma ümber ning heitnud otseti vankrisse, mille pääle ta kolm tugevat piitsahoopi kuulnud, mida saks ta loomale virutanud. Kui hobu seisma jäänud, tõstnud ta pea ülesse ja näinud, et olnud oma maea ukse ees. Oma käimisest põrgus jutustanud ta siis oma naese ja laste ja keige perele. Säält ongi siis see jutt tänapäevani rahvasuhu jäänud. Et Võlla mõisa kubjas just selsamal ööl ära surnud kui mees heinakoormaga kogemata põrgu juhtus, see oli mehele siis kindlaks tõenduseks, et ta põrgus oli käinud. Nüüd tead siis, lugeja, et põrgu Pernumaal seisab ja see võib väga võimalik olla, sest Pernu ümber on paljo soogusid ja nõmmemaad, päälegi, et ülemal seisav jutt Pernumaa mehe enese jutustatud on. Oleks põrgu Võru- ehk Villandimaal, siis teaksivad ka Võru- ehk Villandi mehed sellest koledast kohast midagi paeatada.

E 7219/7223 (2) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
II. Hõbekulp Ennevanast, ei tea jo mil aeal, aga üks kord ta ikka olnud, kadunud Partsi mõisa karjanaesel hõbekulp ära, kellega ta võid teinud. Kulp olnud sakste oma, ja seda nõuetud nüüd vahetpidamata karjanaese käest. Kas anna kulp kätte ehk maksa 30 rubla. Aga kui keige otsimise ja kuulamise pääle ei tulnud kulp välja, vaid jäi kadunuks. Sääl ei olnud siis enamb muud nõu, kui taga Valga targa juure minna, maksku mis maksab. Pani siis karjamees ühel hommikul hobuse rakkesse ja kihutas taga Valga targa juure, kes mõndagi kadunud asja oli kätte saanud ning mitmele vargusekraami oli kätte juhatanud. Seda täädis sel aeal missugune vägev mees taga Valga tark omal aeal olnud. Partsi mõisa karjamees jõudnud õhtuks aegsaste perale ja saanud ka õnneks targaga kokko, sest ta olnud kodus. Kui karjamees oma asja oli targale jutustanud, ütles see: "Õhtu on käes, tule tuppa ja heida voodi puhkama, küll hommiku saame asjaga korda." Aga karjamees palunud luba ukse ees vankris magada, et sooja ööga toa sumbunud õhk ta nõrga tervisele kahju ei teeks, mida vana tark ka siis viimaks lubanud. Karjamehel ei tulnud ka vankris magades silmadesse. Rahutumad mõtted kulbi kadumise ja herra pahanduse pärast vaevanud teda. Ta silmad olnud peris lahti veel, kui vana tark toauksest välja astunud ja kolm korda läbi sõrmede vilistanud. Kolmandama korra vilistamise pääle ilmunud üks kaharpeaga veik habemega mehekene targa ette. See küsinud: "Miks sa mind hüüdsid." Tark rääkinud alandlikult: "Mitte just ilmasjata. Eile õhtu tuli Partsi mõisa karjamees mo juure, magab praegu siin ukse ees vankris, ta naene on herra hõbekulbi võid tehes ära kaotanud. Kus ta ometagi on, et ma teaksin talle hommiko ütelta?" - "Oh, selle tühja asja pärast oled sina mind seie kutsunud! Praegu viibisin Talina Toomemäel ja vaatsin sakste maipidu päält, et sugugi aega poleks saanud tulla. Niisuguste tühja asjadega jäta mind tõine kord tülitamata. Mõtle, ega minagi enamb mõni poisikene ei ole. Hõbekulp on neil ise kogemata pütti või alla jäänud ja nüüd aeavad otsimisega ilma lõhki. Ütle talle, et kulp või all on ja mõista ka hinda võtta. Ära ka iga tühja asja pärast mind tülita nago ma joba sulle esmalt ütlesin. Arva omast peast ka ise midagi välja. Sest see pole jo kellegi tark, kes keik tõise õpetuse järele teeb. Ma arvan, et ma sind jo ülearu kaua olen õpetanud. Sina saad kiitust ja au, mina keigevähemad midagi." Seda üteldes kadunud kaharpea kui maa alla ja vana tark läinud tuppa ja heitnud magama. Et mees nüüd keik nägi ja kuulis, kuis asjad seisivad ja kus võikulp peidus oli, võis ta hobust vankri ette panna ja minema sõitu, aga ta ei teinud siiski seda mitte. Sest siis oleks ta vana tarka pahandanud, kelle nõu tal mõisa teenistuses, mine tea mis asja pärast, jälle võis mõnus olla. Hommiku vara kutsus vana tark karjameest ette, raputas viina kirja ja küsis vaevapalgaki kolm rubla hõbedat, sest hõbekulp olevad pütis või all. Mees maksis küsitud hinna, tuli kojo ja leidis keik niiviisi kui veike kaharpea ja tark olivad seletanud. Kulp sai kätte ning karjamehe ja sakste süda jäi rahule. Noh kas niisugune tark küll sel aeal ei võinud kuulus olla? Aastad paar oli ülemalnimetud juhtumisest mööda läinud ja karjamehe ainus tütar oli sinnasamasse ligidale ühe jõuka taluperemehe mehele saanud. Koht oli kõigiti hea, põllud kandsid vilja, et lust näha. Aga kari ei tahtnud heaste sigineda, mis igale põllumehele peaasjaks on, sest karjast tuleb sõnnik ja põllurammu ja kui kari kängu jääb, on ka põllupidamine kängus? Mis viga see ommetagi oli ehk olla võis ei mõistnud peremees ega perenaene kumbki mitte. Keige heledamal heinaaeal ja keige suuremal suvel, kui rohto keik kohad täis olivad, lõppesid neil keige paremad karjaelajad ära. Peris karjamaal. Aga ikka üheaindsa koha pääl, õvve all künka pääl, oja kalda ääres. Mis kuri koht see võis küll olla? Sääl ei olnud pererahva täädupärast mingisugust kõrtsu ega laadaplatsi olnud, kelle asemete pääl ikka niisugused õnnetused juhtuvad, et sääl paljo vannutud ja kurja hüütud. Aga kes teab, võis see väga vanast olnud olla. Jällegi surid sinna kaks keigeparemad lehma järsku tõinetõise järele ära. Seda lugu rääkis nüüd väimees oma naeseisale ning käskinud teda jalapäält taga Valga targa juure minna. Ka jutustanud ta väimehele, kuhu ta peab targa juure jõudes magama heitma, mitte tuppa, vaid välja vankrisse nago ta omal reisul on teinud. Seda keik pani väimees teraselt tähele ja sõitis siis tõisel päeval targa juure. Teda käskis siis vanamees oma asja jutustata ja häda, kas iseenese ehk loomade pärast tulnud, ette kanda. Mees tegi seda osaval sõnal ning palus tarka kui vähagi nõu hakkab teda avitada. "Saab keik näha homiku," ütles tark, "nüüd tule tuppa, ei heida voodi puhkama." Aga võõras ei teinud seda mitte, vaid ütles: "Sui aeg ja soe on, ma võin ka oma vankriski põõnutada." - "Olgu siis pääle," ütles vana tark. "Aga hommiku ole sa varajane, mul on tarvis kodust siis ära minna. Aga enne tahan sinu asjad ära õiendada." Seda üteltes soovis võõras vanakesele head ööd ja heitis vankrisse pitkali. Aga polnudki veel keskööaeg kui ukse lõksatust kuuldi ja tark toast välja astus ja kolm korda läbi sõrmede vilistas. Sääl jooksis kaharpea mehekene kui nool ta juure. Ta oli vist väga kaugelt tulnud, sest ta ähkis ja lõõtsutas hirmsaste, pühkis higipisaraid otsa eest ja lausus. "Mikspärast mind nii hilja ööl jälle hüüdsid? See peab küll vist suur asi olema?" - "Ta pole küll asi, aga veikseks arvata ta teda ka ei voi. Sääl põõnutab Partsi mõisa karjamehe väimees praego vankris, kes eile õhtu mo juure tuli ja kaebas, et igal suil lehmad ta õue all künka pääl surma saavad. Mõtelge pisut järele, kaks lehma tõinetõise järele kaotada pole ka keige rikkamal peremehel nalja asi." - "Või nii!" hüüdis käharpea. "Paremat lontrust ei või enamb ilmas olla kui see Ojaääre peremees oma majapidamisega tõeste on. Roovikuid ta ei muretse ega koplile aeda ümber ei tee. Peris laiskvorst! Ta ei peaks õiguse pärast sinna Ojaääre künkale oma kanapoegi ka laskma, kui ma temaga tahaksin jonni aeada. Sääl künka otsas on vana kõrtsiase ning sääl seisab paari jala sügavusel mo rahavarandus, mida ma küll ise teeninud ei ole, vaid mida kõrtsimees, kes umbes 300 aastad tagasi suri, oma naese ja poegade eest sinna maha mattis ja mind siis palus seda vahtida, et keegi elus inimene teda kätte ei pea saama. Nüüd Ojaääre elajad, et tal õiget karjast ka ei ole, sõkuvad ja roojastavad mo rahakasti kaane viimaks puruks. Siis see pole imeasi kui ma puutüki pihku tõmban ja südametäiega mõne puruks löön. Väärt on see varandus, et ma keik ta loomad, kui ta veel edasi nõnda teeb - maha notin." - "Anna andeks," kostis tark, "ma ei täädnud seda mitte, siis on peremehel ka omajagu süüdi küllalt. Ma tahan talle siis ütelda hommiku, et ta aia sinna künka ümber teeb, et loomadt enamb kasti pääle ei saa tallama." - "Jah, seda pead sa ütlema, et ta kodu jõudes kohe roovikud muretseb ja aia veel nädala sees enne pühapäeva jutlust ära teeb, sest just jutluse aeal pean ma igal pühapäeval kirikus olema, et siis kirikuliste mõttid muude asjade pääle juhtida. Aga seda hoia ütlemast, et sääl künka sees mo varandusekast on. Niipea kui sina teda temale ehk mõne tõisele juhatad, oled sa kadunud inimene. Ma olin täna ööse Riias, mõisnikute balli pääl. Oi, see oli alles ball veel! Kolm paari läksid mõõkade pääle välja vehklema ja mina väsitasin ennast nende narrikestega üht ja tõist taga kihutades hirmsaste ära. Viie minuti pärast pean jälle Riias vanas tuttavas kohas tagasi olema." Seda üteldes olnud käharpea kui maa alla jälle kadunud. Kui Ojaääre peremees varahommikul targa tuppa astunud ja viinapudeli talle pihku pistnud, raputanud tark pudelid ja lugenud neid sõnu viina kirjast, mida mees isegi öösel käharpea mehe suust kuulnud. Talumees sõitnud nüüd kojo ja kaevanud tõisel hommikul rahakasti täätava koha seest välja. Hea kastimürakas, umbes arvata vaka suurune. Täis mõõduvakk, mitte kraadivakk. Pool kulda, pool hõbedat. Mis nüüd mehel oli viga elada või maja pidada. Ta teinud ka veel pool naljapärast õpetud kohale aia ette, aga mis sääl veel hoida oli, kui ise rahakasti ära kasis. Umbes aasta pärast sõitis ta targa juure, et temale ka õpetuse eest mõni kamula täis kulda-hõbedat viia. Aga tarka polnud enamb kuskil, ta oli naese jutustamise pääle, pärast tõisel päeval, kui Ojaveere peremees sääl käinud, jäljeta kadunud. Vist arvas rahahoidja kasti kadumist targa süüks. Kes teab? Tähendus: Mis peame meie niisugustest rahvajuttudest kolm korda vilistamistest arvama? Ka nüüd vilistatakse kolm korda ning meie oleme mõne tunniga Talinas ehk Tartus. II. Hõbekulp või hall tähendab, et meie seda soome vendade käest peaksime järele perima, kus kulp jäänud. Sest ilmast ilma meie võid ei või teha, kui tarkuse hõbekulp kaotsis on. III. Kes tarkust tõistele õpetavad, on seda enne tõiste käest õppinud ja kui sa mõnesaja aasta pärast tarka meest lähaksid otsima ehk temale õpetuse eest palka maksma, on ta ihulikult jo ammu kadunud. Ta suguvõsa käest saad veel kuulda päeva ja tunni, millal ta kadunud."

E 7223/7225 (3) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mine põrgusse Vaene kehva rendiperemees ei ole jõudnud oma mõisaherrale rendiraha ära maksa. Sellegipärast tulnud sõna sõna ja käsk käsu peale. Et peremees tulgu mõisa ja õiendago oma asi ära. Peremees jälle mõtles: "Mis ma mõisa lähan, mis ma õiendan, kui ühte kopikat raha praego taskus ei ole." Aga või herra seda täädis või uskus. Kas täis kõht seda teab, mis tühjale tarvis on ehk rott valla magasiaidas, et kirikorotil ainult ivakest hamba alla pole panna. Mis sinna teha, see on nõnda ilma viis enne meid olnud ja jääb pärast meid ka nõnda. Mees pidi ikka viimaks, ehk küll häbi ja hädaga, mõisa minema herra palvele, et see mõne nädalagi veel rendirahaga kannataks. Aga kas herra seda tegi, kuuleme varsti. Niipea kui peremees mõisa jõudis ja herra ette saanud, jooksnud herra temale vastu ja haaranud rinnust kinni. "Sina igavene sõnakuulmata koer, mito käsku ma sulle järele saatnud, et sa pidid mõisa mo juure tulema ja rendiraha ära tooma!" - "Pai armuline säks, mul ei ole kopikatki hinge taga, niipea kui saan, siis toon." Seda vabandust ei uskunud mõisnik enamb ega võtnud kuulda, vaid viskas talumeest uksest välja üteldes: "Kasi, mine põrgusse!" Talumees mõtles iseeneses võibolla, et põrgust kehvematele peremeistele raha lainatakse, ega ometi herra kui tark mees mind asjata sinna poleks käsknud otsima minna. Lähan kodu, panen uued viisud jalga ja võttan leiba ka natuke ligi, siis tahan põrgus ära käia, muud midagi. Juba pääle lõunat marssinud siis mees põrgu poole ja saanud just õhtusöögiks parajaste sinna. Teda võetud sääl kaunis lahkeste vasto, kutsutud lauda sööma nago oleks ta ammune võõras või sugulane olnud. Keik põrguvaimud kuulanud tähelepanemisega tema kõnet kurjast mõisaherrast, kes temaga nii halastamata ümber käinud ja teda põrgusse käskinud minna. "Hea küll," ütlesivad nemad, "ta käskis sind põrgusse tulla ja sina oled heameelega ka tulnud. Sellepärast meie sind küll rahaga võime aidata, aga koguniste siia elama meie sind ei võta mitte. Aga sinu mõisaherra, see ei taha küll meie käest abi, aga teda ennast on meile hädaste tarvis, sest siin puudub üks timukas, kes käsust üleastujad peab nuhtlema ja selleks on teie herra sündsamb kui keegi tõine üle ilma." Kui mees söönud oli, anti talle raha kätte ega küsitud mingit viitungitki vasto, mida talumees väga imeks pani. Talle öeldi, et ta viie aasta pärast punktselsamal päeval peab raha, mis lainatud, tagasi tooma, mida mees ka kindlaste lubanud. Nüüd saadetud ta vasto ööd tulema. Ehk küll tee kaunis pitk olnud jõudnud peremees siiski valgeks kojo. Siis tõtanud ta mõisa ning maksnud herrale keik võlg rendiraha ilusaste tasa. Aga herra imeltanud ja ütelnud: "Kust oled sa need rahad võtnud? Nad on nii palavad kui tulest võetud ja kõrbehais on neil juures." Mees kostnud: "Herra on mind põrgusse käsknud minna, siis olen ma seda ka teinud ja need rahad säält toonud." Seda kuuldes kohkus herra omas elus esimest korda põrgu nime kuuldes ja pakkus talumehele need rahad tagasi, mida talumees mitte vasto ei võtnud, vaid herra rahade juure laua ääre mõtlema jättis ja ise kojo sammus. Sestsaatik ei tulnud vaeselmehel enamb rendiraha puudust, ikka sai ta nii paljo iga aasta omast põllust ja sissitulekust, et võis ausaste mõisarendi ära maksa. Viie aasta pärast punkt selsamal päeval, mil ta raha oli põrgust toonud, läks ta jälle teda sinna tagasi viima. Jälle anti talle süüa ja võeti lahkeste vasto. Sääl ta võttis siis rahakoti põuest ja palus oma võlga ära maksa. Aga talle ütelti, et seda enamb tarvis ei olla. Ta võida seda raha omale pidada, sest ta mõisaherra olevat ka joba ise siia eile toodud. Küll punninud mehekene vasto, aga see pole midagit aidanud. Nüüd olla siis herrale kohuseks pääle pandud, et ta raske tööga seda raha, mis mees põrgust lainanud peab tagasi teenima ja mees võida seda raha, mis kord lainatud, õigusega omale pidada. Selle üle siis küll tänanud mees väga, et võlg temale kingitud. Aga ta süda ei olevat sellegipärast mitte rahul. Kui nüüd küsiti, mis mees siis veel soovida, et ta süda rahul pole. Siis ütles talumees: "Lubage, et ma selle raha, mis mulle olete kinkinud, oma mõisaherrale annan, et tema töö vaev ja raskus, mis tal siin kannatada on üks jagugi kergitud saaks. Aga seda palvet ei võetud kuulda. Siis palus talumees oma mõisaherrad, kes küll enne surma tema vaendlane olnud, veel kord näha saada. Ka seda ei lubatud, vaid öeldi: "Sina, liig pehme ja helde südamega talumees. Kes teab, mis sina oma piinaja kasuks keik ära teeksid, kui meie seda lubaksime, aga siin enamb halastust ega heldust ei tunta." Kui nüüd talumees põrguuksest välja astus, kästi teda veel kord tagasi vaadata, ja kui ta tagasi vaatis, nägi ta oma herrad kolmandamas põrgus ukse juures nutvat nuhtluse tuline kepp käes. Ta tahtis tagasi pöörda ja talle mõnda trööstisõna ütelda, aga uks lükati sedamaid kinni ja meie talumees sammus kurvalt kojo poole. Sääl kuulis tema, et mõisaherra eile lõuna aeal oli ära surnud. See jutukene on Võrumaalt.

E 7226 (4) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 674*. Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pääsukese osi Vanal aeal kõndinud üks taluperemees järve ääres ja pannud tähele, kuidas pääsukesed vette osjade sissi alla ja üles lendanud. Ta olla ka kuulnud, et pääsukese osje olemas olla, mida pääsukesed sügisel süüa, siis osjade sissi pääle söögi pugeda ning sinna magama uinuda kuni kevadel jää sulab ja sui palavus valitseb. Siis ka pääsukene oma talve pitkast unest ärkab ja Loojat kiita märkab. Seda oli talumees kuulnud oma vanemate käest ja seda nüüd ta sääl järve ääres kõndides mõtles. Aga mõtlemine üksi ei aita, ta tahtis katsuda, kas vanemate jutul ka tõepõhja on. Ta ise tundis jo pääsukese osja lapsest saadik, et see natukene pitkem ja valkjamb oli kui teised osjad. Sellepääle võttis ta lootsiku, sõudis osjade juure ja korjas neid ühe peotäie prooviks katsuda. Kas nad ka inimesel süüa passivad ehk kas neil toidumago ka juures on. Mitte nälja pärast ei teinud ta seda, sest ta oli hommiku keedetud kapsaid kõhu tubliste täis söönud ja täädis et õhtal kojo minnes teda pessitud kapsad sealihaga jälle ootavad. Aga kas lähab nõnda, kui inimene mõtleb? Viis võib tulla viletsusta, kuus või meelekurvastusta. Mees tõmbas lootsiku kaldale, võttis osjad pihku ning sammus põllule suure kivi kõrvale ning istus sinna maha. Sääl ta hakanud nüüd pääsukese osje sööma. Nad maitsenud magusamad kui mesi ehk suhkur, nõnda et mees keik selle peotäie puhtaks ära söönud ja siis sinnasamase paika kivi kõrvale magama uinunud ja sääl kevadeni kui surnud kunagi magusat und põõnutanud. Ei vaevanud teda sääl külm ega nälg ega näinud kellegi inimese silm. Ta olnud põllu pääl suure kivi kõrval nägo tõine kivi kunagi. Kord, kui mehe oma poeg rükkikõrt künnud, siis puutunud isa adra ette ja poeg veeretanud temal tõise külje. Et peremees pääle pärtlipäeva ära kadus ja teda taga otsiti ja kuulati, aga kuskilt leida ei olnud, saivad naene ja lapsed jälle rõõmustud, kui peremees pääle jüripäeva tuppa astus ja perenaese käest küsis: "Kas hommikuse keedetud kapsad on jo peesitud, ma tahan süüa." Jutt Võrumaalt perit.

E 7227/7229 (5) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 470 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Isa õpetus surmavoodil Kord jäänud üks isa raskeste haigeks ning arvanud isegi, et enamb üles ei tõuse. Siis kutsunud ta oma aindsama armsa poea haigevoodi ette, et viimist tahtmist sellele tääda anda. See ei sündinud mitte vara ega maja pärast nagu tõistel surejatel see viisiks on võetud, vaid koguni tõise asja pärast, mida keegi paljo meie aeal ei tee. Isa õpetus olnud nõnda: "Kuule, mo kallis poeakene, kui ma nüüd suren, siis mata mind ausaste maha nago keik ilma inimesed oma vanematega tegevad. Ja siis, kui sina noore naese võtad ja pulmalistega laulatuselt kojo poole sõidad, siis pead sina oma pruudi juurest vankrilt maha astuma, mo haua pääle tulema ja sääl palvet tegema ning lõpetuseks veel "Meie isa" lugema. Vannu see pääle, mo poeg, et sina seda tõeste teed." Ja poeg vandus selle pääle. "Hea küll," ütles isa. "Pisut on neid lapsi, kes oma vanemaid rõõmu sees mäletavad siin ilmas. Aga kas neid ühteainust leida on, kes oma rõõmu sees vanemaid siis mäletavad, kui nad jo ammugi hauas magavad. Siis, poeg, nüüd loodan ma seda sinust, et sa oma vannet täidad ja pead, mis sa oma isale haigevoodis oled lubanud. Sina ei pea seda ealgi kahetsema." See oli nüüd isa õpetus poeale, mille pääle ka vanamees paari päeva pärast ära suri, nõnda kui ta ise oli ette arvanud. Paari aasta pärast võttis poeg naise ja pidas pulmi, aga oma isa sõnad seisivad tal ka pulma aeal meeles. Kui ta nüüd oma noore pruudiga ja uhke pulmarongiga laulatuselt tulles surnuaiast mööda kojo poole sõitis, käskis ta kutsarit kinni pidada, sest tema tahta surnuaeda natuke sissi minna oma isa haua pääle palvet tegema. "Kus sa selle aruga lähad," ütlesivad pulmalised ning ka pruut. "Eks sul pärast muul ajal palvet aega teha ei ole. Ära ole narr!" Aga poeg armastas oma isat ja ei hoolinud pruudi ega ka pulmaliste keelmisest ühtegi. Ta kiskus ennast väe kombel nende käest lahti ja jooksis surnuaiale, kõigist tõistest haudadest mööda oma isa hauale ja langes sinna põlvil maha palvele. Kui ta nüüd palvet isa eest oli lõpetanud ja tema hingele taevalikko rahu soovinud, tõusis ta põlvede päält ülesse, aga nägi nüüd ehmatusega, et tõine pool hauda lahti oli ja kena trepp sinna alla läks. Ta vaatis kummardades alla ja nägi oma isa sääl seisvat ja talle käega näitavad, et ta alla peab astuma. Ta astus trepist alla ja langenud oma isale kaela, pruuti ja pulmalisi unustades. Kui nad tõinetõist olivad suudelnud, ütles isa: "Hea poeg, kallis poeg. Sa oled oma sõna ja vannet pidanud. See ei pea sulle mitte tasumata jääma. Ma pistsin oma pead kalmukünkast välja, kui sina pulmarongiga tulid. Ma arvasin iseeneses, vist on ta mind unustanud ja sõidab mööda. Aga kui suur oli mo rõõm, kui sa aeda sissi astusid ja mo haua pääl palusid. Oh kui kallis ja armas oli so palve! So silmapisarad sadasid kui kuldpisarad alla mo halli pää pääle ja mulle anti luba õndsate seast sulle vasto tulla, sind teretama. Keegi surelik pole niisugust luba veel saanud ega saagi vist saama. Tule nüüd, poeg, mo elupaika ka vaatama, kuidas ma elan. Las noor naene oota, see ei tee viga." Nüüd lükkas isa ühe kuldvärava lahti ja koguni tõine ilm seisis nende ees. Sääl olivad inimesi ja inglid tuhandaid. Keik valge siidiriidedega ehitud, ka minu isa sai inglitest tõiste riietega ehitud. Ainult minul olivad ja jäivad needsamad riided, kellega mind isa sissi viis. Keegi ingel tahtis minule küll uusi riideid anda, aga tõine keelis ära ja ütles: "Ei ole tarvis, tema lähab tagasi." Ma seisin nägo kohkunud oma isa kõrval, keik seda au ja ilu nähes, mis nii ütlemata imelik oli, et seda keegi üles ei või rääkida. Sääl seisivad kõrge koori nägu pilve pääl, suur muusikukoor oma kuldsete mänguriistadega. Mo isa nikutas peaga nende poole ja palus mulle kolm tükki mängida. Oh kui ütlemata ilus ja armas oli see mäng! Kui muusik lõppis, ütles isa mo vasto: "Poeg, nüüd peame lahkuma, aga mitte enamb kauaks. So pruut ootab sind." Mo isa saatis mind kuldväravast läbi trepi juure, sääl andnud nad veelkord tõinetõisele suud, jätnud jumalaga, mille pääle poeg hauast välja astunud. Aga pulmarongi enamb mitte kuskil! Sääl seisnud keegi tundmata mees ühe haua pääl ja nutnud. Ta küsinud pulmarongi kadumist selle käest, see vastanud: "Seda on kolmsada aastat tagasi, nõnda kui kirikoraamatud tunnistavad, kui üks peigmees surnuaeda ära kadunud ja pruudi ootama jätnud. Ega sina ometa see mees ei ole?" - "See ma olen jah," ütelnud peigmees. Kolm lugu laskis isa mulle mängida ja seda aega polnud ilma aea järele rohkem arvata kui kolm minutit. Oh, ma igatsen väga oma isa ja pruudi järele. Maailm näitab mulle väga kale." Seda üteltes langes peigmees pihuks ja põrmuks kokku, mida keik surnuaias oleja mees oma silmaga päält näinud. Nõnda saanud siis peig oma pruudi ja isa juure. Jutt Villandi poolt perit.

E 7229 (6) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tont taga selja Kord läinud toapoiss tüdrugut hirmutama, kui see vana endise lossi juurest üht hõbelühtrid tooma saadetud. Kell löönud lossi tornis parajaste ükstõistkümmend. Paks mets kasvanud ka lossi ümber, mille lähedal ka sakste matmisehoone seisnud. Sellepärast olnud see koht keige surelikkudele pimedatel öödel kardetav ja hirmus. Aga toatüdruk oli sääl mõisas jo mõnda aastat sakste teenistuses olnud ning selle koleda kohaga kauniste harjunud. Ta ei kartnud õigust ütelda ei hunti ega tonti ehk küll nimetud õhtul mõisapoisid teda kohutasid, et ta vana lossi juure minna ei julgevat vanaherra hõbelühtrit säält neile ära tooma. Tüdruk ütles, et see temal veike asi olevat, võttis lossivõtme ja läks. Toa Hants vahtis kelmlikult ümber, pilgutas silmi tõiste poole, kes lauas istusid ja kaarte mängisid, et nemad asjast pärast sõna ei pidanud lausuma. Ta kadus siis varsi seltskonna seast ja läks tüdrukut hirmutama. Sai küll varsi lossi juure, aga kartis ise tonti, mis hirmus. Sellepärast jäi ta lumivalgis riidis, kaks sarve peas, välja trepi juure seisma ja ootis sääl tüdruku väljatulemist. See ei tuurinud ka kuigi kaua. Tüdruk tuli ja kandis laternat ühes ja lühtrit tõises käes. Ka nägi ta Toa Hantsu esimese piguga ukse kõrval seisvat ja veel üht tõist. Aga veel üht tõist võõrast Hantsu selja taga. See oli mustas riidis, suure kongis nõna ja siku sarvedega. Tüdruk hüüdis seda lugu nähes: "Hants, oi, Hants, vaata mis sul selja taga!" Ise pistnud ruttu lippama. Nüüd ootnud tõised sõbrad ka Hantsu tagasi tulemist, aga asjata. Hantsu ei tulnud, ja kui viimaks mitme laternaga ja mitme mehega asjalugu vaatama mindi, oli toapoiss Hants trepi kõrval maas surnud. Keik tema ihu päälaest jalatallani olnud üleüldse siniseks pitsitud nagu tondi töö kunagi. Nõnda rääkis külaeidekene ja lisas omast käest veel juure, et see, lapsukesed, kunagi hea pole tõist inimest hirmutama minna. Ehmatusest sünnivad mitmed hädad ja haigused.

E 7230/7232 (7) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Taga Peterburgi Et taga Peterburgi Soomemaa jaos inimesed vanal aeal ennemuiste peris nõiad ja kuntsimehed olnud, et nad võinud ennast missuguseks loomaks ehk linnuks muuta nõnda kui keegi ise soovinud, sellest teati paljudes paikades Viljandimaal aastat 30 tagasi mõndagi jutustada. Kord olnud siit maamees taga Peterburgi Soomemaa jaos kroonuteenistuses ehk kuidas tuleb ütelda - istmas talude pääl. Sellel peremehel olnud kolm tütart ning keige vanemb neist hakanud soldatit väga armastama. Vanematel polnud ka midagi selle vastu, kui soldat nende keige vanema tütre kosiks, aga väimees, raibe, olnud ise hirmus ettevaatlik. Ta märganud kaunis sagedaste, et üks kui tõine neist perekonnaliikmetega majast äkki ära kadunud, mõnda päeva kaotsis olnud ja siis jälle äkki kui maa alt välja tekkinud. "Selle asjaga ei või õiget lugu olla," mõtelnud soldat iseeneses, "inimesed on muidu keigiti lahked ja lõbusad, et paremat tahta ei või. Aga üks suur viga siiski juures. Võtan ma küll keige vanema tütre naeseks kui teenistusest lahti saan ja viin ta ära Virumaale. Aga kaob ta keige pakemal töö aeal käest ära, mine tee siis. Enne tahan peris põhja välja uurida, mille abiga nad seesugusid kuntsitükkisid tegevad. Kas vaest vanakurat ise nende teejuht ei ole." Oma mõtted soldat muidugi oma pruudile ei avaldanud ehk nad küll tõinetõist ihust ja hingest armastasivad. Aga kui üks inimene ennast kord luuramise pääle on heitnud, siis on niisuguse eest väga veider mingit saladust varjul hoida, olgu siis, kui ta mõnikord raskeste magab. Ja soldat magas ka täna, märdipäeva õhtul raskeste. Õhtusöök oli aegsaste söödud, keik pererahvas heitsid puhkama. Mikspärast see täna õhtul nõnda on? Märdiõhtu ja nii vara minnakse magama. Nüüd on üks tükk neil tõiste ees. Isienesele: "Jaan, hoia silmad kinni ja norska valjuste, sest täna ööse sünnib tõeste midagi." Ja Jaan norskas valjuste, paljo valjumini kui ta enne kunagi oli norskanud. See tegi meie tuntud pererahvast varsi julgeks, et nad silmapilku enamb ei viivitanud, vaid kohe tule üles puhusivad ja ehitima hakkasivad. Saapad ja sukad, kudrused, helmed ja kaelarahad, keik panid majatütred nüüd rutuga ümber nägo pulmaehtid kunagi. Aga pulma polnud sääl soldati täädupärast ümberkaudu mitte kuskil. Ka vana isa ehtis ennast pühapäeva riidisse ja sosistas perenaesele siis veel mõned sõnad kõrva sissi: "Katsu väimehele hästi süüa anda kuni meie kojo tuleme. Ütle talle, et meie Helsingi-rahva pidule läksime ja vaata seni ilusaste (hüvaste) kodu järele." Ma kuulsin keik, aga norskasin kangeste. Sääl tuli mo pruut mo voodi juure ja puutus oma roosisuuga mo huultesse, ise tasa sosistades: "Maga, mo kallike, rahuga, maga ja ole ülevel kuni ma tagasi kojo jõuan." Selle pääle läks ta mo juurest ahjo kõrvale, kus üks veikene potikene seisis ahjuaugus, mis ma päeva olin näinud. Selle poti sees oli vedel salv. Sellest vedelikust, kus veike pintslikene sees seisis, tõmbas igaüks omale kordamööda palja otsa pääle. Kes ära tõmbas oli harak valmis ja lennas vurinal aknast välja. Kui keik, isa ja kolm tütart kadunud olivad ja tuli ära kustutud, tõusin ka mina tasakeste üles, panin saapad jalga, aeasin sineli selga, müts päha ja mees ongi valmis. Ma kartsin perenaist oma pruudiemad, et ta vaest ära kuuleb ja minu käimist takistab, aga ta magas. Ma panin tule peeru otsa põlema, võtsin pintsli ja panin vedelikopoti seest ka omale otsa pääle. Varsi olin siis harak valmis ja lennasin aknast välja, mitmest kubermangust ja linnast üle, taga Perliini, veel mõni hea verst ühe rikka karjamõisa rentriko pulmas. Säält leidsin oma peremehe kolme tütrega eest. Oh, nad panid väga imeks ja küsisid, kust mina seie olevat saanud ja mil viisil? Ma ei salanud mitte midagi. Sääl ütles siis pruudiisa nago poolpahaste: "Saab näha, sa uudishimuline, kes sind siit nii kaugelt kojo viib. Oled muidu kaunis hea poiss, aga topid oma nõna siiski sinna, kus ei sünni. Palu oma pruuti, kui see sind kojo aitab, siis on hea. Mina niisuguste asjade sekka ennast ei sega." Nõnda rääkis mo äiataat ja mul oli hirm küllalt kojo saamise pärast. Meie sõime ja jõime ja olime rõõmsad ühes pulmarahvaga, aga meid ei näinud mitte keegi. Mul oli see veel koguni õnneks, et mul pruut ka pulmas oli, siis polnud mul tarvis ühegi võõra saksa näioga tantsida. Pulmad kestsid kolm ööd ja kolm päeva, siis oli ka kojotulek käes. Ma tantsisin veel oma pruudiga parajaste üht soome rahvuslist tantsu, kui nägin, et mo aiataat kolmes haraku mundris aknast välja lendasid. Seda ütlesin ma nüüd pruudile ja ta vastas kurvalt: "Oh mina vaene, mis siis sinust saab? Sind ei või ma kuidagi siin võõras paigas muuta. Tule ruttu välja, tõesed lähavad kaugele ära, ma ei saa neile enamb järele." Meie siis jooksime välja. Sääl silmas ta ühe looma kondiluu, mis ukse kõrval maas vedeles, käskis mind sellele kaksiti selga istu, siis oli valge hobune valmis. Veel õpetas mind pruut: "Hoia, et sina tagasi ei vaata kuni hobu seisma jääb." Ise lendas ta haraka kombel kõrgele ja kadus mo silmist. Mo valge hobu jooksis väga kangeste üle metsade, jõgede ja järvede, ikka edasi põhja poole. Ma poleks ealgi tagasi vaatnud, kui mo sapkamüts peast maha poleks kukkunud. Vaatsin mütsi pärast tagasi, leidsin ennast maa päält maast, raipeluu jalgade vahel, ei enamb paigast kuhugi. Nüüd hakkasin jala vantsima ja kulus kolm kuud enne ära kuni Soomemaale oma vana korteri kojo sain. Mõtelge, sel aal polnud veel Venemaal ainust raudteed ja nõnda kui ma pärast tääda sain, oli õnnetus lõuna pool Vilna linna minuga juhtunud. Mo pruut oli mind ööd kui päeva ootnud ja kui nüüd tagasi jõudsin, pidasime kohe pulmad küsimata sellest, kas mo äiataat nõid oli ehk mitte. Ma sain soome näio omale naeseks. Ühe käharpeaga kaunikese, linalaka linnukese. Tõin teda välja Virumaale ja elasime kuni mõlemad vanaks ja halliks nüüd oleme saanud. Jutt Villandimaalt perit.

E 7233/7235 (8) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 402 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Konn, kuningapoja naene Kuningal olnud kolm poega, kaks tarka, üks lolli mõistusega. Kaks tarka võtnud targad kuningatetütred omale abikaasadeks aga loll poeg pole abikaasa kuskilt saanud. Viimaks võtnud ta head nõu targa juure minna ja tark õpetanud teda allikale minema ja mis ta säält leiab, seda peab siis naeseks võtma. Noormees läks allikale ja istus sinna maha. Ootis tükk aega, ei kedagi kuskil näha. Viimaks ronib konn allikast välja, seda võttis nüüd kuningapoeg kinni, viis kojo ja see oli siis nüüd temale naese asemel. Seda naesevõtmise lugu oli ka vana kuningas kuulda saanud, aga mitte oma silmaga näinud, mida nägo see kolmandama poja naene oli. Ta tahtis oma minijaid proovida, kes neist tööle kõige osavamb ja targemb oli ning saatis keige kolme miniale käsu, et nemad igaüks homme pidivad leiba küpsetama ja kuningale lõunaks lauale viima. Targad poead olivad oma naestega väga rõõmsad, et isa kuningas niisuguse käsu välja andnud, sest nad igaüks sellest leiva küpsetamisest omale au ja kiitust kuninga ja keige riigi ülemate ees. Aga loll poeg nuttis ja kaebas nõnda: "Oh mina vaene hing, mis mina pean tegema! Mo vendadel on targad naesed, kes mõistvad leiba küpsetada. Oleks mo naene inimene olnud võiksin ka mina au loota, aga mis konn sellest mõistab." Seda kuuldes hüüdis konn toanurgast: "Oh, armas mees, ära muretse, too aga sina õhtul leivajahud tuppa ja viska virussale, küll siis näeme, mis sünnib." Teiste poegade naesed vaatsid läbi akna seda lugu päält, et konna mehe naene oma meest käskis jahud virussale visata. Nemad siis tegid ka nõnda ja viskasid kumbki mõõdu jahu virussale. Hommiku olivad nende jahud virussal niisamuti veel kui nad sinna visatud olivad, aga lolli poea naese leib oli valmis, magus ja maitsev, mille üle kuningal lõuna väga mekkis ja heameel oli. Selle pääle käskis kuningas oma kolme miniad igatühte üht hamekangast kududa kuningale ja tema perele riideks. Jälle rõõmustasid targad poead oma abikaasadega, et nüüd nemad tõeste au enesele saavad ja ilusamad kangad kuduvad kui lolli poea naene. Ka nüüd vahtisid nad salaja akna all, mis lolli poea toas tehakse. Mees nuttis jälle niisama kui eelmisel korral ja ütles: "Neil on naesed ja nemad nüüd võivad küll kangaid kududa, aga mis mina pean tegema, mul on konn naeseks." Naene-konn vastas nurgast: "Mis sina muretsad, armas mehekene, too lõngad tuppa ning raio need kirvega tükkideks ning viska virussele, siis näed mis sünnib." Nõnda siis ka loll poeg tegi, mida ka tõised vendade naesed läbi akna nägivad, kojo läksivad ning omad lõngad puruks raiusivad. Hommiku vara saatis kuningas kangaste järele, aga tarkade poegade naeste kangad olivad niisama veel kui nad õhtul sinna olid pandud - ainult katki raiotud lõngatükid. Üksnes lolli poea naese kangas oli tasane, pitk ja ilus, mille üle kuningal väga hea meel oli. Siis andis kuningas veel kolmandama käsu oma miniatele, et igaüks peab kuningale ühe vooditeki kuduma, et sellest siis täieste aru saada, kes neist kolmest miniast see keige targemb on, ja et see viimne proovi katsumine olla, mille järele kuningas oma miniad teab austada kuni elab. Jälle rõõmustasid targad vennad oma abikaasadega ning naersid tagaselja oma lolli venda ja konna, tema naist. Jälle nuttis mees selle üle, et nüüd tõised teda võidavad, aga naene-konnakene krooksus nurgast: "Armas mees, ära karda midagi. Pole keegi teki kudumisega veel siin halja taeva all mo vastu saanud, siis nemad ammugi. Too mitmet kirja villased siidilõngad tuppa ja raio neid peenikeseks kui tuhk, seda ilusamad tekid tulevad, ja viska nad virussale. Nõnda siis loll poeg ka tegi. Vendate naesed vaatsid läbi akna mehe tööd, mis ta lõngadega tegi ja kuulsid konna õpetust, läksid kodu ja tegid ka selle järele. Aga keik nende kallid siidilõngad jäid tükkideks, kuna lolli poea naese lõngadest kallid tekid olid koetud, mis kuningas ja riigi ülemad väga imeks panid. Nüüd siis andis kuningas käsku, et poead minijatega pidid kõik suure ballipidule tulema, sest kuningas tahtis oma lolli poea naist keige suurema auga austada, ja oma tarkade poegate abikaasadele natuke hambavingu teha, et nemad mitte niisugust käetööd pole õppinud kui tema kolmas mini. Hääkene küll, pidupäev oli käes ja keik rõõmsad, et nüüd saab juua, tantsida ja mängida ja lulli lüüa. Aga loll poeg polnud mitte rõõmus, sest ta naene ei olnud mitte inimene, vaid konn. Kus sa konnaga lähad? Hobusad pandi siiska lollil poeal tõlla ette ja oodeti konna ehtimist. Kui ta viimaks uksest välja tuli, oli ta piltilus naeste rahvas, sirge kui osi ja ilusamb kui ingel. Ta mees, kuningapoeg, rõõmustas isegi teda nähes ja kiitis tema kenadust. Ta oli konnariided seljast ära heitnud ja tuppa varna otsa pannud. Kui ta kuningalossi poole sõitis oli keik tee siidi ja kaleviga kaetud ja kahekordsed auvahid kahele poole teed üles säetud. Ja missuguse au ja iluga vana kuningas teda vasto võttis, see olgu ära rääkimata Keik aeasid juttu temast, keik kuningakoja liikmed rääkisid temast kiitusega. Sõamehed marssisid ja pidasid selle iluduse ees paaradid ja musikandid mängisid marssisid kuni ligi keskööd pidulised ära lahkusid ja ka meie tuntud abielupaar. Ligi kaks nädalad oli naene ilus kui pilt kunagi. Ei oleks ka halvemaks läinud kui vana poole toruga mees nago ta oli, endised konnariidid poleks ahjo visanud. Niipea kui ta seda tegi, oli abikaas kadunud ja kargas allikale sulpsti ning läks põhja. Nüüd polnud kuningapoeal paremad nõu kui uueste jälle targa juure minna, kes teda nõnda õpetas: 2Sina pead 3 aastat iga päev allika ääres käima ja sääl nutma selle patu pärast, et sina oma naese konnariided oled ära põletanud, siis saad sina oma naese jälle kätte. Ja kui kuningapoeg kolm aastat targa õpetuse järele päev-päevalt allikale nutmas käis, tuli säält viimaks ilus naene välja. Tuli allikast kolme aasta pärast ilus naene välja. Punkt. Jutt Rõugest Võrumaalt.

E 7236/7239 (9) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 532+313/4+675 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanakuradi tütar Ühel mehel surnud esimene abikaas ära ja ta võtnud tõise, aga see tõine naene olnud vanakuradi tütar. Oleks mees seda täädnud, ei ta siis poleks teda võtnud, nüüd oli tõise naesega peris kimbus, ta oli veel päälegi hädaline ja põdenud jalgu. Esimesest naesest oli mehele üks poeg maha jäänud, nurgis terane poiss, keda isa väga armastas, aga võõrasema silma otsas ei sallinud. Kord õpetanud ta oma meest sauna juure minema, sääl elavat tema ema, ja siis ema käest temale jalgade haiguse vasto rohto tooma. Mees pidi tegema, mis paha naene käskis, aga kui tema sauna juure jõudis, polnud inimese hinge kuskil näha, kelle käest ta rohtu oleks saanud. Sääl pidi ta juba tagasi pöörma kui parte pääl nurgas nago veikese heinaroakese silmas. See hakkas nüüd rääkima nägo oleks ta ise ka peris haige olnud: "Väimehekene, kallikene. Tee nüüd nõnda kui ma sind õpetan: tapa esimese naese poeg ära ja pese poea verega siis oma naese haigeid jalgu, siis saavad nemad terveks." Ja mees lubas keik teha nõnda kui naeseema oli õpetanud. Peremehe esimese naese poeg, kes õhtul karjaga kojo tuli ei täädnud oma isa ega võõraema kavatsusest midagi, kes teda nüüd ähvardasivad ära tappa. Aga kui ta laudas valget härga lõõga pani, andis see temale asjalugu tääda. Ka manitses härg poisikest tema tõist sarve peast maha lüüa ning kotiga ligi võtta ja viivimata maeast minema minna. Muidu võida poisi käsi halvaste käia. Poiss kuulis härja õpetust, lõi ta sarve peast maha, pistis kotti ja põgenes vasto ööd tapmise hirmo pärast oma isa maeast ära. Ka oli poisi valge härg veel õpetanud ühte tammelaastut, liivatera ja veetilka ligi võtta, et võõrasema oma kuradi kavalusega teda ilmaski enamb kätte ei saaks. Poeg oli jo väga kaugel isa maeast, kui isa oma naese kihutamise pääle, suur nuga käes, poega tapma läks - ta jo täädis, kus poeg magab. Aga poeg oli ühe veevanni enne äraminemist oma voodi pääle tõstnud ja magamisekoti selle pääle pannud. Kui nüüd isa tuli ja noaga koti sissi pistis läks veeanumb ümber ja mees karjus: "Naene tule ruttu jalgo pesema, tule ruttu, sest veri jookseb maha." Sääl pesis siis vanakuradi tütar oma jalgo veega, mis arvas pimedas mehe poja vere olevat. Aga niipea kui valge tunda oli ja asi avalikuks saanud, et võõraspoeg on kadunud ja magamisekott tema asemel ära surmatud, siis olivad naesel jalad terved all võõrastpoega taga aeama. Sarv hüüdis kotist: "Viska, poiss, laast maha, muidu sind tapetakse!" Poiss viskas laastu kotist välja ja paks tammemets kui müür kattis ta ümbrust. Aga sääl hakkasivad kuradi kannupoisid mitme tuhande kirvega metsa maha laastama, et poissi kätte saada. Ja tihalane laulis selgel hõbehäälel: "Tee, tee, tee, tee, ära võtad, maha jätad." Nõnda võttis küll võõrasema paljo laastud kaasa, aga poissi ta sellegipärast ei saanud, see läks ikka edasi. Kui võõrasema oli kojo jõudnud, viis ta laastud oma emale sauna juure näha, see hüüdis: "Oh rumal tütrekene, ei nende laastute seas poissi pole, kes teda nõnda kavalaks ja targaks õpetanud. Mine, tütreke, talle tõistkorda järele ehk saad vaest kätte." Ja tütar pistis kui tuul jälle minema. Sarv hüüdis kotist: "Viska, poiss, kotist liivaterakene maha, juba so võõrasema tulemas. Kui sa seda ei tee, siis tapab ta sind." Ja poiss viskas liivaterakese maha, sellest kasvis üles pilvedeni suur ja kõrge mägi, mida tuhanded saadana sellid siis kottidesse toppisid ja minema läksivad. Ja jälle laulis tihalane selgel hõbehäälel: "Tee, tee, tee, tee, ära võtad, maha jätad." Kui nüüd võõrasema saadana sellidega ja liivakottidega oli kojo jõudnud ja vana ema sauna juures keik liivakotid oli läbi sorinud, ütles ta: "Oh, tütrekene, pole poissi kuskil. Mine kolmat korda järele ehk saad teda veel kätte." Tütrekene vastas: "Ema, jookse ise kah, ma olen küllalt jooksnud. Ema peab oma lapse sõna kuulma, see on meie kuradite piiblis ehk kaartides selgeste lugeda. Nõnda samuti ka viina kirjas, jookse ema." Ja ema ees ja tütar taga pistnud mõlemad jooksma kui tuule tiivul poisile järele. "Viska veetilk maha!" hüüdnud sarv kotist ja poiss viskanud veetilga maha, sellest tekkinud kaunis lai järv, mille kaldale vanakuradi ema ühes oma tütrega seisma jäänud. Sääl siis heitnud vanamemm ise käpuli maha ja lasknud tütre tugeva punni augu ette panna, et vesi loodud august jälle tagasi järve ei jookseks, siis hakanud ta järve kuivaks jooma. Tigalane, linnukene, laulnud siis oma viimist laulu järve kaldal toominga ladvas: "Tee, tee, tee, tee. Paljo jood ja lõhki lähad." Kui juba mõnda tunni vana ema järvevett oli joonud ja siiski vesi järvest veel ei vähanenud, sündis üks plahvatus ja vanakuradi kõht oli lõhki ja vesi jooksis kui veske liiasilmast järve tagasi, mille üle tütar väga ära ehmatas ja kojo poole jooksu pani ning siis kodus oma mehele õnnetust õhkates juttustas. Ta põdes oma jalgu kuni suri. Nüüd oli põgeneja poiss omast vaendlasest lahti saanud ja võis keelmata, sarv kotis, oma teed edasi minna kuni ta ühel ilusal päeval ühe võõra kuninga pealinna jõudis ning sinna ennast karjuseks kauples. Ta teenistus oli talvel vett linna ligidalt järvekesest kuninga loomadele lauta ette kanda ning ka põhku ette anda, muud ta käest ei nõutud. Aga et vee vedamine alt hea poisikesel vastomäge perareega viimaks raskeks läks, saab jo mõistlik inimene märkama, kes perareega vett on vedanud. Ta mehekene oli oma koti sarvega koguni ära unustanud, kelle käest ta palju head oli saanud. Nüüd ta läks tuppa, tõi koti sarvega välja, tõstis toovrid vett täis, ise ree pääle ja reekene jooksis kui nool mäest alla ja ülesse. Keik linnarahvas panivad seda imeks, kuisviisi reekene ilma vedamiseta ometa jookseb, aga ka keige targemad ega rumalamad sääl linnas ei jõudnud mõistatuslist asja välja arvata. Poiss ei võinud asjalugu muidugi ilmutada, seda oli sarv kangeste ära keelnud, ainult oma peremehe soovi täitis sarv iga kord. Et poisikese veevedamise tee kuningalossi aknast mööda käis, siis nägi ka kuningatütar seda imet, kuis reekene ilma hobusata mäest alla ja ülesse jooksis. Ta küsis esmalt kuningakoja teendrite käest, mis nõidusetükk see olla? Ja kui nemad ei täädnud õiget vastust anda, läks kuningatütar ise poisi käest küsima. Aga ka kuningatütrele ei võinud poiss salaasju ilmutada ja ütles: "Ma ei tea." Selle üle sai nüüd kuningatütar tulivihaseks ja käratas, valjuste jalga vasto maad põrutades: "Miks sa ei tea, kes peab siis täädma! Kolme päeva jooksul pead sina minule asjalugu ära seletama, seni annan ma sulle aega mõtelda. Ei ütle sina siis ka veel mitte, siis lasen ma sind ära tappa." Nüüd oli poiss suures kitsikuses, et isigi ei täädnud, mis teha. Sääl tuli tal häda sees hea nõu meele kuningatütre nõnatarkust natukene alandada. Ta siis astus oma sarvekoti juure ja ütles: "Sarv, muretse kuningatütrele laps!" Ja kuningatütrel sündis ka ilus priske poeakene, mille pärast ta kolmandamal päeval ei võinud poissi enamb ette kutsuda, vaid reekese lugu ühe tähtsama asja pärast ära unustas. Kui nüüd poisikene suureks kasvis, ei täädnud ka keegi kes lapse isa on. Aga targad seletasid kuningale, et see lapse isa on, kelle pääle laps naerab. Nüüd laskis siis kuningas keik ülemad ja alamad lossiteendrid ette kutsuda ja poisikese silma eest mööda minna. Aga ühegi pääle ei naernud poisikene. Viimaks tuletas keegi meele, et kuninga karjane ka tarvis ette kutsuda. Ja niipea, kui ta ilmus, naeris lapsukene suure häälega tema pääle. Sääl sai kuningas väga vihaseks, et karjapoiss ta tütre lapse isa on. Varsi andis ta käsu üht suurt vaati raudnaelatega tihedaste läbi peksa, mõlemad, ta tütar ja karjane, vaati sissi panna ja mäekaldalt alla merre veeretada, mis ka varsi täidetud sai. Aga poiss ei unustanud oma sarvekotti häda sees ka vaati ligi võtmata, mille läbi keik teravad naelad vaadi sees pehme sulgedega topitud patjadega üle vooderdatud olivad, nõnda et kuningatütrel ega karjasel keige vähemad viga ei saanud. Tuul oli neid lainetega ligi versta maad kaldast eemale aeanud. Sääl hüüdis karjapoiss: "Sarv, tee uhke linn kahe kukejala pääle seiesama kohta ja uhke raudsild kuni kaldale kuningalossi trepi ette." Ja see sündis nõnda. Kui nüüd kuningas hommiku voodist välja tuli ja uhket linna ja silda nägi, ei läbenud ta mütsigi pähe panna, vaid tõttis vaatama. Ikka sildu mööda edasi kuni merelinna sissi, kus talle selle linna kuningas, endine karjane ja tema tütar kui kuninglik abikaasa kunagi ütlemata toredas riietes vastu tulivad ja isad armastuses teretasid ja suudlesid, mispääle keik endine paha sai unustatud ja andeks antud. Nende pulmad peeti suure au ja iluga ja karjapoisist sai kuningas. Jutt Rõugest, Võrumaalt.

E 7240/7247 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Mt. 1535+1537 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suur Laos ja veike Laos Kaks peremeest elanud tõine tõise kõrval nägo naabrid kunagi. Tõist kutsutud suur Laos ja tõist veike Laos. Suurel Laosel olnud viis tööhobust, sest ta olnud rikas mees. Aga veikesel Laossal olnud üksainus hobune, sest ta olnud kehva mees. See on jo algmisest ilma viis olnud, et rikas ikka kehvemat petta püüab ja see oli ka sel aeal viisiks, kui veike ja suur Laos siin ilmas kord elasivad. Veike Laos ei jõudnud kunagi oma hobusega põldu üksi harida ega vilja õigel aeal maha teha. Säält see kehvus tuligi. Aga nüüd pani talle suur Laos veel ette, et ühe hobusega kündmine peris asjata olla. Tulgu veike Laos ja aitku teda kuus päeva põldu künda, siis seitsmendal päeval annab suur Laos keik oma viis hobust temale äestama ja siis võoib päälegi veel veikse Laosse kõhn hobusekont peris puhkada. Selle kaubaga oli veikene Laos väga hästi rahul ja ei saanud mitte aru, et tema põllud ainult äestamisega haritud ei saa, vaid ta mõtles: "Suurel Laossal on tublid hobusad, teravad äkkepulgad soonivad põllu sügavalt läbi ja ma võin uhke olla, et ma pühapäeval, kui mo naabrid kiriko lähavad, viie hobusega omal põllul äestan. Õissa poiss, see kaup on hea!" On siis veike Laos oma kõhna hobusekondiga nädal aega naabri põldu künnud ja loomakese koplisse pannud, siis oli ta pühapäeva hommikul vara platsis ja äestas viie hobusega, et pea auras otsas, ise piitsa õhus keerutades ja ühtepuhku hüüdes: "Ahtsah! Uhtsah! Vaatke, sõbrad kirikulised, mul on viis hobust!" See vihastas suurt Laost väga ja ta keelist teda kangeste tõisel pühapäeval mitte enamb nõnda hüüda, sest siis vaest hakkavad võerad ja naabrid arvama, et need sinu hobused on. Sa jo tead ise, need on minu hobused, mitte sinu. Sellest manitsusest ei näitanud veike Laos nägo midagi märkavat ega põrmugi aru saavat, vaid ennemine paistis ta palgest veel koguni rõõm selle üle, et naabrit pahandada võib. Noh heakene küll, tõine nädal otsa kündis veike Laos oma kõhna hobusakondiga jälle suure Laossa põldu ning pani siis seitsmenda päeva, see on pühapäeva hommikul suure Laossa viis hobust äkete ette sedasama laulu lauldes, mis tõne kangeste ära oli keelanud: "Ahtsah! Uhtsah! Vaatke, kirikulise, kus mul viis hobust äkete ees, mul on viis hobust." - "Ah, sina, pea inimese näru," pahandas suur Laos. "Nüüd arvavad naabrid tõeste, et nad tema hobused on. Kuis jõuan ma seda välja kannatada. Kui ta kojo tuleb, tahan teda hästi läbi võtta, ehk jätab oma ameti maha." Aga keigesuguste sõimusõnade pääle, mis suur Laos talle õhtul kaela ladus, ei lausunud musta ega valged. "Hea küll," ütles suur Laos, "kui sina mind veel tuleval pühapäeval nii hirmsaste pahandad, siis ma tapan so hobusekondi ära ja meie leping on katki." Aga ka selle ähvarduse pääle ei lausunud veike Laos mitte musta ega valged. Kolmandat nädalat kündis jo veike Laos suure Laossa põldu ilma nurisemata ja suure Laossa põllud olid nii valmis, et muudku pane seeme. Ja veike Laos arvas, et tema ka niisama kaugel oma harimisetööga on, kui ta homse päeva veel viie hobusega äestada jaksab. Suur Laos läks nüüd ka vara ise põllule, et kuulda, kas veike Laos ähvardamise pääle ka tänagi oma suud peab. Aga oota seni! Niipea kui kirikulised, oli vana laul jälle kuulda: "Ahtsah! Uhtsah! Vaadake, kirikulised, kus mul viis hobust äkete ees. Mul on viis hobust." Nüüd oli suure Laossa kannatus otsas, ta jooksis veikse Laossa koplisse ja tappis ta hobuse ära. Nüüd oli siis leping rikutud ja veike Laos ei võinud temale enamb tõisel nädalal töösse minna. Ka ei pahandanud ta sugugi suure Laossa kurjatöö üle, vaid võttis oma hobusel naha seljast maha, kuivatas kuivaks ja hakkas linna poole kõmpima, nahka ära viima. Linn oli kaugel ja õhtu jõudis kätte. Veike Laos oli käimisest ära väsinud ja palus kõrsi juure ööseks jääda, mida noor priske kõrtsinaene mitte ei lubanud, sest et kõrtsimeest ise kodus ei olnud. Veikene Laos puges üles kõrtsu lae pääle, kust ta ühest laeaugust keik läbi võis näha, mis kõrtsimehe kambris sündis. Varsi astus üks noormees kõrtsi naese kambri sissi, sirge kui niinepuu. Ta oli üks noore perenaese endine armukene säält ligidaltd veske päält, rikka möldri ainus poeg ja perija. Sääl räägiti mitmest asjast, mis keik lae pääle selgeste kuulda oli ning kõrtsiemand kahetses väga, et ta kõrtsimehele ja mitte selle endisele kallimeelelisele peigmehele pole läinud. Sellepääle võttis noor kõrtsiemand praetud hani ahjust ja kapist pudeli joodavat viina välja, pani lauale ja hakkasivad kahekeste sööma. Sääl oli ukse pääle koputamist korraga kuulda. Kõrtsimees oli kojo tulnud, nüüd oli endisel peigmehel vesi ahjus. Ta ei tahtnud mitte oma pruudi käestpetjale, kes sellest saadik ta vihamees oli, näidata, päälegi keskööse emanda kambris. Sellest oleks võinud tühi jutt ja kuri lugu sündida. Mis nüüd heaks nõuks? Koputamine ukse pääl läks ikka kangemaks ja mehe valjo hääl kostis neile mõlematele kõrvadesse. Kastist riidid välja võttes ja neid kappi pannes ütles kõrtsiemand noore mehe vasto: "Mine nüüd kasti, ta on küllat nii eredald tehtud, et sul läpastust karta ei ole. Ning kui mo mees magama uinub, küll siis sind välja lasen." Mis ka nõnda sündis. Hanipraad sai ahjo tagasi pandud ja joodava viina pudel ahjo taga peitetud. Nüüd siis alles lasti mees tuppa, kui keik joones oli. Emand vabandas ennast sellega, et ta magas ega koputamist sugugi kuulnud ei ole, mispääle siis ka vana pehme südamega mees rahule jäi ja palus emanda ruttu õhtusööki muretseda, sest kõht pitka käimisega hommikust saadik väga tühjaks läinud on. Seda keik nägi ja kuulis veikene Laos ja märkas varsi, et siin kometit mängiti, millest mõni tõine-kolmas võib kasu saada. Ta võttis oma hobusenaha ja ronis redelit mööda alla ning astus paarisrahva juure elamisekambri. Sääl ta teretas viisakalt nago oleks ta praego reisilt tulnud, mida kõrtsimees ka käeandmisega naerdes vastas. "Ma palusin õhtul teie emandad, et mind öömajale võtaks, aga ta ei täitnud mitte minu palvet," ütles veike Laos. "Ta ei tunne mind vististe mitte ehk küll meie kahekeste jo lapsest saadik tutvad ja sõbrad oleme. "Oi lugu," ütles kõrtsimees, "siis mo emand oli teie vasto nii halastamata ja ei võtnud mo vana sõpra mitte öömajale," ennast naese poole pöördes: "Mikspärast tegite nõnda?" - "Ma ei tundnud ega täädnud seda mitte, et ta sinu sõber oli," vastas naene. - "Noh hea küll," ütles mees, "lepita oma eksitus seega võõra vastu, et teda minuga ühes lauda palud. Kapsad on külmad, mis peab siis võõras siin sööma?" - "Soendama ma ka keskööl ei hakka!" - "Ei, seda vaeva meie sulle pääle ei panegi," ütles mees. "Otsi mis on ja asi sellega." Veike Laos istunud kõrtsimehega lauas ja sõid külmi kapsaid ja rääkisid ühest kui tõisest asjast. Sääl puutus veike Laos jalaga oma naha külgi, et see vasto kabises. Kõrtsimees küsib: "Mis sul sääl laua all on, mis kobiseb?" - "See on mo hobuse nahk, mo ülespidaja ja keige asja äratäädja," ütleb veike Laos, "talust olen nüüd lahti." - "Soo," ütleb kõrtsimees, "mis teab so tark nahk siis rääkida?" Jälle lööb Laos naha külgi ja räägib siis: "Kuula, kõrtsimees, va sõber, mo nahk ütleb, et ahjus hanipraad seisab ja meie peame siin külmi kapsaid sööma." Kõrtsimees lähab ahjo kallale ehk küll emand keelab ja ütleb võera lorijuttu puhuvat. Oi nalja, kus lugu! Ongi praad ahjus, mida nüüd kõrtsimees lauale paneb. "Sööme nüüd, sõber, sul on pagana tark nahk." Natukese aea pärast kopsatab Laos jälle jalaga naha külgi ja kõrtsimees küsib, mis nahk jälle räägib? Laos ütleb: "Nahk räägib, et taga ahjo paar joodavat viina pudelid peidus olevat. Kes teab, mis ta ära loriseb, võib siis tema ütlemise järele teha." - "Miks mitte!" Kõrtsimees leiab tagant ahjo kaks veinipudelit, mis ta nüüd ka lauale paneb. Sõbrad söövad nüüd ja joovad, naene vaatab päält, süda hirmu täis mitte söögi ega viina pärast, kuidas sõpra kastist põgenema aidata. Ta mõtleb keik mõtted, aga ei leia ühtegi nõu selleks. Küll manitseb oma meest võõraga magama heita, et varsi valge välja tulevat aga mees ei tee unega tegemistki, vaid hakkab koguni nahka, kes keik saladused teab, enesele kauplema. Veike Laos nõuab kolm matitäit raha naha eest ja vana riidekasti veel pääle kauba, mida ka kõrtsimees heameelega lubab. Kui raha oli kätte antud ja kast peraree pääle pandud, hakkas veikene Laos kojo poole tulema. Ta nahakaup oli hästi läinud. Kui ta mõne versta maad kasti oli vedanud ja parasjago ühe vesketammi üle oli minemas, rääkis ta iseeneses: "Mis ma sinust, vana tühi kast, asjata vean, parem kukutan sind alla tammi alla. Asi sellega." Möldri poeg, seda kuuldes paluma, et võõras seda mitte ei teeks, sest ta üks õnnetu inimene olla kasti sees. "Ohoo," ütles Laos, "kurivaim oled sina! Ma ei usu sind mitte välja lasta." Aga kui möldri poeg tõendas, et ta lihalik inimene olla ja rikka möldri ainus poeg ning lubas temale pääsemise palgaks üks mõõt hõbetat anda, avas Laos kasti kaase ja laskis mehekese välja. Selle heateo eest sai ta siis möldripoea käest üks mõõt hõbetat. Nüüd jõudis ta siis paari päeva reisi järele kojo ning saatis oma naesterahva suure Laossa juure kuuendiku järele, millega raha ära mõõta. Aga kui kuvendik tagasi viidi, oli üks veike hõberahakene kuuendiko serva vahele jäänud, millest suur Laos märkas, et naaber raha oli mõõtnud. Varsi oli ta nüüd ise sääl kuulamas, kust veike Laos niipaljo raha võtnud, et ta joba nõuga mõõtma hakkab. Veike Laos vastas: "Mis nüüd viga raha saada, kui hobusanahad linnas nii kõrget hinda maksavad et joba ühe naha eest kolm matti hõbetat sain." Nüüd ei olnud suurel Laossal enamb tarvis pilku aega viita. Ta tappis keik oma viis hobust korraga ära ning viis nahad linna, kus temale nägo ikka kolm rubla tüki eest makseti. Siis vihastas ta ennast hirmsaste ja läks ühel pimedal ööl veikest Laost ära tapma. Ta täädis, et Laos alati ahjolael magas ja Laossa ema savikul, aga ta ei täädnud seda, et veikse Laossa ema päev enne seda oli ära surnud ja veike Laos surnut ahjo pääle tõstnud. Kui nüüd suur Laos tapmise nõuga uksest sissi tuli ja ülesse ahjo lae pääle ema kallale tormas ning surnule nuiaga paar pauku vasto pead virutas, pühkis ta, südamepiinast hirmutud, jälle ruttu minema, ilma et ta veikest Laost savikule oleks tähele pannud ehk silmanud pimeduse pärast. Kojo jõudes arvas suur Laos, et veikene Laos nüüd peris tapetud on. Veikene Laos läks tõisel päeval linna surnuaeda oma emat maha matma. Ta mähkis ema riiete sissi ja pani saani enese kõrvale istuma. Kui ta nüüd linna jõudis ja ühe trahteri ukse ees kinni pidas, sissi läks ja hea käraka napsi meelelahutuseks küsis, aga ta kõhn mehekene ei jõudnud klaasi tühjaks juua, mida siis trahterisaks Laossa käest võttis ja välja vana emale viis. Kui surnud musta ega valged viinapakkujale vastu ei lausunud, raputas trahteriisand teda peast ning selle pääle kukkus surnud, kange kui juurikas, saani päält maha, mille üle trahteriisand väga ära kohkus, sest ta ei täädnud mitte, et eidekene surnud oli ja arvas ennast nüüd inimese tapjaks. Veike Laos oli keik see aeg kõrtsiaknast lugu päält vaatnud ja jooksis nüüd ehmatanud trahteriperemehe juure ning ütles: "Kulla isand, mis teie nüüd tegite! Olete oma käega praego mo vana emakese ära tapnud, makske mulle nüüd kolm matti hõbedat, siis annan teile seda pattu andeks. Aga kui mitte, siis viin teid kohto ette, kust valjut nuhtlust ning eluaegset vangipõlve osaks saate." Trahteriisand maksis kolm matti hõbedat ning veike Laos mattis ema selsamal päeval hauda, sõitis kojo ning laskis jälle suure Laossa käest kuuendiku tuua, kellega raha mõõta. Kui kuuendik tagasi viidi, oli jällegi raha sinnasamasse lõhe vahele jäänud kui ennegi, mispääle siis suur Laos varsi küsima tuli, kust veike Laos niipaljo raha võtta, et ta jo tõist korda nõuga raha mõõdab. Veike Laos siis vastas: "Mis nüüd viga raha saada, kui surnud linnas apteegis hirmust kallist hinda maksavad. Ma viisin oma vana emakese eile sinna, polnud suuremb asi, kui luu ja nahk, aga sain kolm matti hõbedat. Mis sa, naaber, arvad, kas paremat hinda ühe vana inimese eest veel tahta võid?" - "See hind lähab korda," ütles suur Laos. Selle pääle ruttas ta siis kojo ja tappis oma vana ema ära ning sõitis linna apteeki teda rohuks ära müüma. Aga kui siis linnavalitsus teda kui inimesetapjat tahtis kinni võtta, sai veel mehekene suure vaevaga politsei käest putkama. Kui nüüd suur Laos linnast laupäeva õhtul kojo põgenes ja selle öö rahutumalt voodis puhkas, tõttas ta pühabe hommiku väga vara veikese Laossa maeasse, võttis ta kinni ja toppis kotti, et siis taga kiriku viia ja sinna suurde järve ära uputada. Et veike Laos kaunis raske kanda oli, jõudis ta just jutluse aeaks parajaste kiriko juure, ta pani kotiga ühes veikese Laossa kirikomüüri kõrvale maha, et ise kirikusse minna jumalasõna kuulama. Õpetaja oli ka kantslis ja ütles need sõnad just nago suure Laossa kohta: "Sina pead oma ligimest armastama kui iseenast." Sinna lisas õpetaja veel midagi juure, mis Laos väga tähele pani: "Et meie oma vaendlastele peame andeks andma." Nende sõnade üle läks suurel Laossal meel pea haledaks ning ta mõtles oma vihameest kotist välja lasta. Aga kui ta oma ema pääle hakkas mõtlema, mis veikese Laossa vale läbi sai ära tapetud ja kelle tapmise läbi ta ise ka pea oleks lõõga sattunud, lõi ta süda jälle kõvaks. Jätame suur Laos jutlust kuulama ja vaatame, mis kirikomüüri taga veikese Laossaga seni sünnib. Veikene Laos rääkis kotis keiksugusid jampsisõnu ja sõimas täie suuga oma vandlast, kes teda kotti oli toppinud. Seda kuulis üks lihunik, kes parasjago sel tunnil oma suure härjakarjaga kirikust mööda juhtus minema. Ta läks veikese Laossa ligidale ja küsis: "Mikspärast mees on kotti topitud?" Sääl vastas veike Laos kotist: "Mind tahetakse võõrale maale kuningaks viia, aga ei ma vaene mees mõista kirjota ega keelesid." Sääl ütles lihunikuisand, et ta mõlemaid mõistab, laskis veikse Laossa kottist välja ja tükkis ise sissi ja Laos sidus kotisuu kõvaste kinni. Nüüd võttis veike Laos lihuniku härjakarja ette ja aeas neid oma kojo. Pärast seda lugu tuli suur Laos kirikust välja, keerutas koti õlale ja viis ja viskas taga kiriko äkilisest kaldast alla järve. Nõnda sai isand lihunik, kes kuninga ametit ihaldas, õnnetumal viisil veikese Laossa asemel ära upputud. Kui nüüd suur Laos oma kurjatööd naabri peremehe vasto korda saatnud ja pühapäeva lõuneks kojo poole kõndis, nägi naabri, veikse Laossa koplis suure rammusa loomadekarja. Ta ei läbenud seda nähes oma kodu minna, vaid pööris järsku naabri väravast sissi, et asjalugu lähemalt järele kuulata. Tuppa astudes tuli veike Laos temale naerdes vasto ja pakkus kätt, mis üle suur Laos lumivalgeks kahvatas ja mõtles tonti ehk vaimu nägevat. "Miks sa ehmatad, naaber," ütles veikene Laos. "Sina viskasid mind kotiga järve. Aga vaatke, sõbrakene, missuguse loomadekarja ma säält leidsin ja kojo aeasin. Nüüd olen rikkam mees kui sina." Seda kuuldes sai suur Laos jällegi tulivihaseks ja ütles: "Ehkki ma nõnda samuti teha või ega sina, veikene mehekene, ometa kõiki loome säält ühe korraga jõudnud välja aeada. Mul on suur pere, ma lähan homme keige oma perega, siis olen sinust, närust, ammugi rikkamb. Tõisel homikul oli suur Laos oma halli habemega isa ja keige perega vara järve ääres ning kihutas teendrid ükstõise järele äkilisest kaldast järve hüppama. Kui viimne teener vette oli hüpanud ja ainult pull, pull kuulda oli, käratses suur Laos ääre pääl: "Mitte ei taha ma veiksid pullikesi nago teie ütlete leidvat, vaid üksi suuri pulle ja rammusaid lehmi, veel suuremaid, kui veikse Laossa koplis eile nägin." Aga kui ta ikka kalda ääres nii rahutumalt seisis ja muud ei näinud kui vahumullisid, pööris ta isa poole ja ütles: "Taat, hüppa sissi ja vaata, kus nad selle loomakarjaga lähavad ega mina oma sulasid ometa usku või." Nüüd hüppas ka isa järve ning natukese aea pärast kerkis hall habeme ladvakene veepinnale. Sääl naeris suur Laos ise kõva häälega ja hüüdis: "Vaat imet, ammuks taat sissi läks, joba hall susik habenat pidi käes, aga ei jõua vanamees üksi kaldale vedada, pean ise temale appi minema." Seda üteldes kargas suur Laos ise ka järve ja uppus keige oma isa ja perega sinna ära. Poleks ta oma naabrimeest veikest Laost taga kiusanud, oleksid mõlemad veel praego elanud, kui nad mitte poleks ära surnud. Jutt Rõugest 16. veebruaril 1895.

E 7248/7255 (11) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 709 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Lesenaese tütrekene Kord olnud ühel lesel perenaesel priske tütrekene, 13 aastat vana. Isa olnud tal joba paar aastat surnud ning ema iga pääv mehele minemise hädas. Aga iga kosilane, kes emat kuulama tulnud, põrgkanud tütre pärast tagasi, öeldes: "Mis sellest saab, kui ma leske kosin. Mõne aasta pärast saab tütar täieealiseks, lähab mehele ja perib maja. Mine siis vanamemmega, kus sa lähad." Ja see ei olnud mitte üks kosilane, kes nõndaviisi mõtles, neid oli sel aeal sadasid, kes keik rikast leske kuulamas käisivad, eestväravast sissi sõitsivad ja tagantväravast niisama targalt jälle välja läksivad. Seda ei jõudnud meheigatseja lesk viimaks enamb välja kannatada, ta ütles: "Mis mulle tütrest kasu on? Peris ristiks elutee pääl ees. Eks ta, paha laps, võinud ühes vanamehega ka ühes ära surra, siis oleks ma juba paar aastad mehenaene olnud. Nüüd, kes mind kosima tuleb, ütleb ikka: "Poleks sul tütart ees olnud, siis oleks iseasi olnud." Ja missugused armsad, ilusad noored mehed." Nõnda mõtles lesk alati ja iga päev ja vaevas ennast murega, kuidaviisi tütrest lahti saada kuni ta siis viimaks kurja nõu ülesse leidis, oma truu sulasele ühel ööl käsku andis tütrekest paksu metsa sissi, kaugele inimeste elumajadest ära viia ning sääl ära hukkata. Ema ise hoidis seda jäledat tööd korda saata, oma tütrekest magamise pääl kinni siduda, siis veel vankri pääle tõsta, ja ilma, et ta tütre palvet kuulda oleks võtnud, minema saata. Kui tütrekene majast välja oli saadetud, heitis ema nüüd ise rahulise südamega voodi magama, mõteldes: "Noh, nüüd võivad kosilased tulla, neile siis ütlen, et tütar peris jumala surma, on ära surnud, et neil enamb kartust ei ole, et keegi tõine veel pääle minu meest maja perib." Vaata, lugeja, nii suur on mõne meheleigatseja lese armastus oma aindsa lapse vasto. Kui nüüd sulane tütarlapsega mõni penikoorm maad paksu metsa mööda oli edasi sõitnud ja ühe oru sissi, mis paksudest puudest ümber piiratud oli, hobuse seisma jättis ning siis tütarlast vankrist käskis maha astuta, mis käsku tüdrukene ilma kahtlemata täitis. Nüüd alles rääkis veel sulane, mikspärast ta oma peretütartd seie metsa toonud, et ta seda ema käsu pääle on teinud ja et ema ise käskinud tütart metsas ära hukata. Seda kuuldes ehmatanud tüdrukene väga ära ja hakanud sulast haledaste paluma, et ta teda elusse jätaks, mida palvet siis ka viimaks kuulda võtnud (sest et ta ka ise kahe lapse isa olnud) selle tingimusega, et tütarlaps ealgi ei pea metsast välja tulema ega ennast inimese silma andma, nõnda et ema ehk tõised inimesed seda kuulda saaks, et ta veel elab. Tüdrukene lubas kangeste seda käsku pidada ning metsa kas või nälja ära surra, ennego ta ennast ühele inimesele näitaks. Selle pääle sõitis sulane kojo tagasi ja teatas oma perenaesele, et ta keik nõnda teinud, kuidas õpetud ja kästud oli, ja nüüd perenase käest selle rahasumma kätte sai, mis tapmise vaevapalgaks oli lubatud. Vaatame siis nüüd, kuidasviisi lapse käsi metsas käinud ning mis temast viimaks saanud. Kui sulane oli ära läinud, hakkas tüdrukene oma ema kurjuse üle haledaste nutma, sest ta ei võinud seda uneski arvata, mikspärast tema oma armastud ema teda käskis metsa viia ja ära hukata. Sest tal polnud ema vasto mingisugust viha ega kadedust südames. Kuidas oli ema ta vasto nii õelaks läinud, et ise öösel aitas teda kinni siduda ja vankri pääle tõsta. Ta nuttis niikaua kui silmad kuivaks said ja enamb ainust piiska laugudest maha ei langenud. Viimaks oli ta magama uinunud ja ärkas alles siis, kui jo päike kõrgel oli ja läbi puude latvade alla mureliku ja kahvatanud lapse pea pääle paistis. Mis ta pidi nüüd ette võtma? Kas seiesama paika surema? See oleks keige paremb olnud. Ta istus mito tundi ja palus surma, aga surm ei tulnud. Viimaks vaeos päike ikka ja ikka madalamale ja metsaalune hakkas pimedaks minema. Sääl asus kartus lapse südamesse tontide ja metsaliste eest. Ta oli surma palunud, aga surm ei tulnud, nüüd lõivad ta mõttet tõisiti. Ta hakkas paluma et jumal teda veel elada laseks ning tontide ja hirmsate metsaliste eest hoiaks. Ta tahta ikka hea laps olla ja ei mingit kurja teha. Kui ta nõnda oli palunud ja ümberkaudu silmitsenud, nägi ta sääl orus mitte väga kaugel ühe suure kivi, sinna nüüd läks ta juure ja ronis suure vaevaga kivi otsa ning jäi sinna ööseks. Küll ulgusid sel öösel hundid ja tegid nämmu karud, mis keik selgeste lapse kõrva kostis. Aga imelik asi, et kivi juure keegi ei täädnud tulla, kui neil veike asi oleks olnud üles ronida ja teda ära süüa. Und ei tulnud tal keigel sel ööl silmadesse ning nälg ja jänu hakkas teda vaevama, kuni viimaks koitma hakkas ja mets ümberringi valgemaks hakkas minema ning lapsukene kivi otsast maha tuli ning edasi läks. Kuhu, seda ei täädnud isigi. Ta soovis, et kaugele oma kodust saaks inimeste sekka, kus keegi teda ei tunneks, kus ta keige raskemat karjatseametid ehk muud tööd mõtles enese pääle võtta, et näljast ja jänust selle läbi lahti saaks. Aga juba jõudis päike kesk taevast, metsal äärt veel kusagil, ühtegi talu ei puutu silm. Veel tarvis sammusid kiirestada, et enamb kolmandaks ööks metsaliste sekka ei jääks. Kui ta nüüd mõne versta oli edasi läinud, nägi ta kesket paksu metsa ühte lagedat ja selle lagendiku keskel suurt uhket valget ja kõrget kivimaja, ümber piiratud ilusa õunapuuaiaga. Seda nähes sai ta väga rõõmsaks ja tõttas kiireste sinna poole. Õnneks olivad aiaväravad ja maeauksed lahti, et ta keelmata võis sissi minna. Aga imelik, toad olivad suured ja uhked ja neid oli väga paljo, aga ainust inimese hinge mitte majas. Ta mõtles teda varsi ühe röövlite maja olevad ja pidi esimesel silmapilgul pakku pugema, aga nälg ei lasknud, see piinas teda hirmsaste. "Olgo ta ka röövlite maja, tapku nad mind ära, kui nad kojo tulevad, mis sellest. Nälga ma muidugi metsa ära suren ehk metsaliste saagiks saan." Nõnda kesket suurt saali seistes tungis temale magus praadilõhn nõnasse, mille pääle ta ahjo juure vaatma ruttas ja ahjoust lahti võttis. Aga oh rõõmu, sääl ahjus olivad seitse leiba küpsemas ja seitse hani pannide pääl praadimas. Ta ei viitnud paljo aega, võttis söögikapist suure noa, lõikas ühe hani küljest tüki maha ja leiva küljest tõise tüki, sõi suure isuga kõhu täis, et nälg kohe kadunud oli. Selle pääle tuli kartus röövlitest südamesse, ta oleks nüüd küll metsa pakku läinud, aga arvas iseeneses, et lõuna aeg jõuab ja röövlid võivad teel vasto tulla. Seepärast puges ta taga ahjo, säält mõtles ta kuulata, mis majarahvas räägivad, kas nad ristiinimesed või paganad on. "Kui ma hukka saan, siis saan mina nii hästi siin, kui metsas hukka." Ei läinud kuigi paljo aega mööda, kui seitse tööriistadega noortmeest saali astusivad. Need olivad seitse venda, kes juba kaua aega sääl lossis olivad elanud ja ei ealgi vanemaks läinud. Nende amet oli see: iga päev vanakuradi vasto sõdimas käia, kes musta pitksepilve näol lõuna poolt üles tõusis ja nende elumaja ja neid endid tahtis ära häävitada. Kui üks vend nüüd ahjo juure läks leibu ja lihale lauale tooma, nägi ta imeks pannes, et keige noorema venna leiva ja hani küljest tüki ära lõigatud oli. Ta hüüdis tõised vennad asjalugu vaatama. Nüüd imestasid keik selle asja üle ja murdsid pead, kes see küll võis olla, kes nii mitme aastakümne järele nende maeasse oli tunginud. Sest ühtegi naesterahvast ega teendrid neil polnud ega täädnud kellegi sureliko inimese hing nende maja, ehk ta küll sellesama kuningriigi raeas paksus metsas oli. Nad hakkasid siis lõunat sööma ning rääkisid söögi juures: "Kes teab, kus see inimene on läinud, kes meie leiva ja liha küljest on lõiganud, vist on tal kange nälg olnud. Oh, kui hea ja armas oleks see olnud, kui ta meie seltsi oleks elama jäänud. Kui ta vana mees oli, siis oleksime teda isaks võtnud. Kui vana naesekene, siis emaks, kui poisslaps, siis vennaks ja kui tütarlaps, siis õeks." Nõnda, rääkisivad need vennad söögi juures, mida keik tütarlapsukene ahjo tagant kuulis ning siis häbelikult vendade ette välja astus. Oh missuguse rõõmuga nad teda teretasid ja eneste seltsi lauda sööma võtsid, nende rõõm oli rääkimata suur. Nüüd oli neil ka nii mõnesaa aasta üle ometi ka üks õde, kes maeja järele võis vaadata ja kodu korras pidada, kui nemad ise sõtta välja lähavad. Nad naersid rõõmu pärast ja olivad otsego meelest ära, mis tütarlaps sugugi pahaks ei pannud, vaid vendu ka esimesest silmapilgust saadik omaks vendadeks pidas ja peagi nende eluviiside ja maeja talitusega ära harjus, nägo oleks ta oma isamajas, kui isa alles veel elas. Lesenaese tütar oli nüüd õnne leidnud, mida ta ei täädnud, kui noor plikakene, uneski mõtelda. Teda ehitati keige kallima siidiriietega, ka kullast käevõrud ja kallid kividega sõrmused ei puudunud, sest et vennad väga rikkad olivad ja neil keik kastid ja kapid varandust, hõbedat ja kulda ning keiksugusid riidid täis seisivad. Oma leitud õde ehitada ning keik tema meelepärast teha oli vendade keige suuremb rõõm ja igapäevane püüdmine. Aga lähame nüüd natukeseks aeaks tütrekese ema, lese talusse tagasi ja kuulame, kuidas asjad sääl läksivad. Kas ta sai nüüd kohe mehele, et tütart kui maja perijat enamb risuks ees ei olnud. Oota seni! Ta truu sulane, kes öösel tütarlast metsa oli viinud, rääkis tagasi tulles, et ta oma kohut täieste on täitnud, nõnda kui perenaene on õpetanud, et ta last täieste on ära hukanud, mille eest ta nüüd lubatud palka nõudis, millest perenaene kui kitsipung midagi tääda ei tahtnud, vaid veel päälegi ähvardas, kui sulane asjast sõna lausub, tema teda kui lapse mõrtsukat siis kohtu ette annab. Mille pääle sulane siis küll vait jäi, aga salaja kättetasumise vihas siiski suud ei pidanud, vaid sinna ja tänna välja lobises, et perenaene ise oma tütrekest metsa viinud, kus ta sääl veel elada ehk kiskjast elajatest ära murtud, kes seda tääda. See jutt, mis sulane küll salaja nelja silma all üksikutele inimestele rääkis, läks kui kulutuli ümberringi laiali ja puutus ka sadade noorte meiste korvu, nõnda, et tütre kadumisest saadik ainust noort meest rikast leske kosima ei tulnud. See vihastas rikast leske hirmsaste ja ta kihutas sulase omast maeast minema. Jälle mõne aeapärast tekkisid tõised jutud rahva sekka, et lese tütar kuskil väga õnnelikult elada ja hääd põlve pidata. Kus? Ei seda täädnud leskema ise ega keegi tõine elus inimene. Aga ka selle asjale otsis ja leidis lesknaene viimaks nõu. Ta rehkendas, et kui sulane teda mitte tapnud ei ole, siis ta ikka veel kuskil elamas on ning viimaks veel välja võib tekkida ja tema meheleminemist takistada. Ta maksis ühe kerjusele head hinda ning andis talle pudeli täie kanget kihvtirohto kaasa, et see peab keik külad, mõisad ja mõtsad ümberkaudu läbi nuuskima ja kui ta tütart leiab, siis seda pudelit tütrekese kätte andma. Et armas ema seda on saatnud ja kinkinud armsa lapsele sündimise päevaks ära juua, mis väga magus ja hea viin olevat. Nüüd hakkas sant oma rasket ülesannet täitma ja maad ja metsa, keda ta muidugi paremb, kui keegi tundis, läbi luusima. Kuni ta kord ära eksis ja nägo kogemata sinna lossi pääle juhtus, kus meile tuntud lesenaese tütar lustis ja rõõmus elas. Sääl sai nüüd sant ausaste vasto võetud ja keigesuguste kingitustega selle eest tulema saadetud, et ta tütrele ta oma armsa ema poolt pudelitäie head viina oli ligi toonud. Nüüd oli sandil tee tääda, mis ta kodus emale keik jutustas ja mis üle ema veel enamb vihastas, et ta tütrel niisugused kuldsed päevad peavad olema. Aga olgo pääle, küll ta nüüd ikka iseenesest mõista otsa saab. Kui nüüd tüdrukukene pea aasta aega sääl vendade lossis oli elanud ja vennad ühel päeval puhkama heitsid, see oli pääle lõunesööki, õpetasid nad õele, et ta seni akna juures peab valvama, kui must pilv üles tõuseb, siis neid üles äratama. Aga tütarlaps ei pannud oma pupedega mängimisega pilve seni tähelegi kuni must pilv jo lossi kohale jõudis, maha laskis ja suure musta mehe kombel tuppa tungis, nõnda et uksepiidad nõrkusid ja prigisesid. Nüüd küll ehmatas tüdrukene, aga võttis pea jälle julgust mitte vendu magamast äratata, vaid isi üksinda võõrast lahkeste vasto võtta ja talle istet pakkuda. Ta teretas võõrast lahke sõnaga ja andis tooli istumiseks, mis kohe katki kärises, nõnda et võõras põrmandu pääle maha vajos. Seda nähes palus ta andeks ja veeretas ühe paku talle istumiseks varsi ette. Mis pääle siis määratu mehemüraks paku otsa istus ja tütarlast paari sõnaga tänas. Siis jooksis ta kapi juure ja kallas kannu ema käest saadetud viina täis ning palus võõrast keik tühjaks juua, mis võõras ka sõna lausumata tegi ning selle pääle lõhki paugatas nago püss ja suitsu kombel ära kadus. Nüüd alles selle paugatuse pääle ärkasivad vennad unest ja kuulsivad tütarlapse suust, et nende vandlane oli nii armetumal kombel otsa saanud ja neil tema vasto nüüd enamb mingisugust sõdimist ega tapmist ei olnud. Selle üle tänasid nemad oma õde südamest ja suudlesid keik kordamööda tema kätt. "Homme on õe sündimise päev," ütlesivad vennad, "ja temal ei ole oma ema saadetud viina enamb. Seda on ta meie vandlasele ära jootnud. Olgo pääle, eks meil ise marjaviina selleks päevaks küllat ei ole. Meil on teda jo küllat." Õe sündimise päeva õhtul tuli meile tuttav sant jälle lossi pääle ja tõi õele emast saadetud välja kirjatud ja heegeldud valge hame, mis ema enne saatmist kihvtirohu sissi oli kastnud, et tütart selle viisiga, kui ta teda peaks selga aeama, ära surmata. Tütar võttis hame sandi käest vasto, tänas oma armast emat saatmise eest, et ta teda ikka veel meeles pidada, andis sandile hea voori selga ja saatis siis enesele tervet ligi saates väravast välja. Tõisel laupäeval kütsid vennad sauna ja vihtusid enne isi ära, nõnda kui neil ammugi see viisiks oli. Pärast seda läks siis õde üksi sauna vihtuma ja võttis kapist emast saadetud hame ühes, et seda pärast vihtumist selga aeada. Aga niipea, kui ta vihtunud oli ja hame selga aeanud, surri ta sinnasama paika ära! Vennad leidsid ta mõne tunni järele säält ülesse ja nutsid omad silmad kuivaks ta surnukiha juures. Nüüd leinasid ning nutsid nad oma õde seitse päeva ja seitse ööd kuni nemad ei jõudnud enamb nutta ega enamb ühtegi pisarad neil silmis nuttu tarvis ei olnud, siis hakkasivad nad matusse tarvis ette valmistama. Tegid õele kuldkirstu ning vooderdasid seda keige kallima siidi ja linnusulgedega ning tõmbasid teda oma lossi rästa külgi vaskahelõaga üles, sinna jäi ta nüüd nende silma ette rippuma, meeletuletuseks, et neil kord üks armas õde on olnud, kes neid nõndasamuti puhtalt armastanud kui nemad teda. Ka ei mõistnud nad seda arvata, mis surm on ja mikspärast nende õde suri. Vennad selles kurbtuses ei söönud ega joonud enamb kuni nad ükstõise järele keik surmale ohvriks langesivad. Kes vend suri, sellele tegivad tõised vennad hõbekirstu ning tõmbasid teda vaskahelõaga õe kõrvale rästa külgi ülesse, kuni mõne aea pärast seitse kirstu lossi rästa küljes rippusivad. Seitsmes vend suri voodisse. See jäi sinnasama paika, sest et enamb matjad ja kirstutegijad ei olnud ja nüüd oli see uhke loss sääl kuninga metsas kui peris surnuhaud. Kus enne rõõm ja mängimise hääl kuulda oli, valitses nüüd haua vaikne rahu. Tervelt seitse aastat olivad viimse venna surmast saadik aeamerde voolanud, kui kuningas kord oma ülematega metsa jahi pääle läks ja seltsiliste juurest ära eksis, nago kogemata silmab ta uhke lossi enese ees ja näeb kallist hõbedast puusärgid lossi rästa küljes ripuvad, üks koguni selgest kullast. Ta ei või eesmalt aru saada, kus ta on juhtunud, sest oma kuningriigi metsa sees ei täädnud ta kuskil niisugust uhket lossi olemas ja ometi täädis ta selgeste, et ta oma kuningriigi metsas oli. Nüüd siis hakkas ta kangeste hõbepasunad puhuma, mis ta kaelas oli ning ülemad jõudsid sinna ja küsisid imeks pannes, mis kuningas puhub? "Eks teie näe seda lossi siin ja neid puusärkisid rästa küljes. Võtke neid keik maha, siis saame näha, mida nägo need surnud on, mis nende sees puhkavad." Varsi sai kuninga käsk täidetud ja keige esmalt kullast puusärgi kaas lahti kruvitud, kus üks ütlemata ilus tütarlaps sees nägo magas. Kuningas käskis teda viibimata oma jahivankri pääle tõsta ja kuninglikko kotta oma tuppa viia, aga tõised puusärgid mulda maha matta. Mis siis karvapäält ka täidetud sai. Siin olgu veel nimetud, et kuningas ise alles noormees oli, ilma abikaasata, kes mitmed kuningatüdred oli ära põlgnud, et ainult üksikult siin ilmas elada. Aga seda surnud iludust nähes tekkis tal himu abielusse heita. Kellega? Seda ei täänud ta praego isigi. Oleks seda surnut, mis ta ise metsast leidnud, kuidagi viisi elusse võinud äratada, ta oleks teda kahklemata kohe kosinud. Sellepärast laskis ta kullast kirstu siis ülematest oma tuppa kanda, et teda töö vahetundidel sääl vaadata ja tema suurest iludusest ennast rõõmustada. Aga kuninga ema pani seda asja imeks, et ta poeg surnut armastab ja ta ütles: "Eks sa võta paremb omale naene, miks sa surnust armastad:" Aga ka omast emast ei hoolinud kuningas ühtegi: "Sest kui sa selle surnu minu käest ära võtad, oled sa keik mo käest võtnud, mis mulle ilmas kallis ja armas on." Selle kõne pääle jäi ka kuninga ema rahule ja ei pannud enamb pahaks, kui ta vahest juhtus nägema, kui kuningas siit ehk säält väljat tuli, puusärgi juure läks, selle kaane üles tõstis ning surnu roosipalgetele suud andis. Selle järele sai ta, kui ta raskeste kurvastud oli, rõõmsaks ning kui ta väga vihastud oli, jälle lahkeks. Keegi ei julgenud ka kuningale selle pääle sõna lausuda ehk küll keik riigi ja ta koja liikmed täädsivad, et ta surnud neidu armastas. Ometi oli kuningal tarvis ühe pitkema reisi pääle kodust välja minna, et võõra maa ja inimeste eluviisisid tähele panna, mille otstarbeks ta siis ühel ilusal päeval oma kodakondsed ja riigi ülemad jumalaga jättis ja mitmed kuningriigid ja linnad läbi reisis. Oma kalli surnud tütarlapse eest tal mingisugust kartust ei olnud, et teda keegi oleks saanud ära varastada. Selle üle valvasid ta majavahid ja ema. Päälegi oli ta oma toa ukse lukku pannud, kus ta kallimad asjad, paberid ning surnud näio kuldse puusärgiga sees seisid. Kui ta nüüd jo mõnda kuud reisil oli olnud ja veel mitte tagasi jõudnud, laskis kuningaema salavõtme abil ta toa ukse lahti teha, et poeale kojo jõudes uut rõõmu valmistada ja surnud tütarlapsel uued puhtad siidisärki või hamet selga panna ja tema ihu üleüldse kalli salviga võida, kellel seitsme aasta seismise järele muidugi higi hais võis juures olla. Kuida ta nüüd mõtles, nõnda see asi ka toimetud sai. Aga parasjagu kui endine kihvtine hame, mis ta ema oli saatnud ja mis ta seitsme aasta eest ise saunas selga oli aeanud, kuninga ema juuresolemisel maha võeti, lõi näio silmad lahti, tõusis istuma ja hüüdis: "Kus ma nüüd olen? Kus on minu vennad? Oh, see on üks koguni võõras koht!" Kuninga emal ja teenijatel naesterahvastel oli siis tööd teda rahule sundida ja vaikista. Kuninga ema oli ise üliväga rõõmus surnu elusse ärkamise üle. Sest mis saab küll ta poeg, kuningas, nüüd ütlema, kui ta reisilt kojo jõuab. Ta laskis noort tütarlast keige puhatamate ja ilusamate riietega ehitata, et ta peris kui printsess kunagi välja nägi. Talle sai vähahaaval keige kallimat toitu süüa antud, et ta veel priskemaks ja ilusamaks läks kuni kuningas kojo tuli ja see tuurinud ka enamb kaua. Jo tõisel nädalal jõudis ta kojo ja kohe puusärgi juure. Aga kui ta surnut säält enamb ei leidnud, ehmatas ta väga ära ja jooksis ema juure asjalugu järele perima. Sääl nägi ta siis üht kuninglikut printsissinat oma ema juures seisvat, mis korrapäält ta surnud pruudi nägo oli ehk pisut ilusamb veel. Sääl seletas kuninglik ema talle lühikeste sõnadega asjalugu ära, mispääle noor kuningas oma surnud, nüüd elavaks saanud pruudi oma rinnale tõmbas ja teda väga armastades musutas. Selle heateo eest tänas ta ka oma kuninglikut emat südamest, kes keik seda asja oli korda saatnud ja tema surnut armukesest talle elava elu seltsilise nägo hauast välja toonud. Seda ütleldes langes ta siis ka oma ema kaela ja andis talle südamlikult suud. Paari nädala pärast kuninga kojo jõudmist peeti siis pulmad suure au ja iluga. Aga kahjo, et mina pulma ei saanud kutsutud. Jutt Tarvastust perit.

E 7280 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Jüri Pihlap (?) Mt. 284 A, 16 t. Muinasjutt on arvele võetud ka muistendina (Aa US 66). Viedemanni (1876) ja Dähnhardti (1910) kaudu läinud Eestist saksa keeles ka rahvusvahelisse käibesse. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
268. Konn ja ämblik Konn läinud Jumala juurde kaebama, et karjatsed söövad metsas ja raputavad palju leivaraasu maha. Ämblik läinud kah ja kostnud konnale ja Jumalale: "Ega neile sest süidi ei saa mõista, neil ei ole ju söögilauda ja liuda, kelle pääl nad söövad." Jumal mõistnud ämblikule õiguse, annud konnale jalaga lõua alla ja löönud taevast maha. Maha kukkudes murdnud konn seljaluu katki. Perast kasunud küll kinni, aga tal jäänud küir selga tänase päevani. Aga ämblik hakanud Jumalalt abi ja nõu paluma, kuidas ta kõrgelt maha saab. Jumal visanud temale siidiniidi keraga perse. Ämblik sidunud otsa taeva külgi ja lasknud mööda niiti ennast alla. Sest saadik on ka ämblikul siidiniidi kera perse jäänud.

E 7282 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - J. Pihlap (1893) Sisestas Mare Kõiva 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord kastnud üks noor naene leiba. Seal tulnud külamees ukse ette ja kutsund teda välja. Aga see väljakutsuja olnud vanapagan. Naene läinud kah. Väljas võtnud vanapagan naese käte ümbert taigent, pannud oma tütre käte ümber, saatnud naese asemele sisse ja viinud naese metsa. Vanapagana tütar läinud tarre ja hakand leiba kastma. Aga nõnda kui kastnud, käinud käed läbi anuma põhja välja. Saanud leib kastetud, hakanud ta ahju kütma. Toonud korraga poole sülda puid sisse ja toppinud ahju, isi hakanud last imetama (muidugi endise naese last) ja käännud isi selja valge poole. Teised mõtelnud, kudas mede noor nüid nõnda imelikuks on läinud: kastis leiba, nõnda et käed läbi anuma põhja välja käisivad, tõi korraga poole sülda puid tarre ja nüid imetab last, suu nurga poole. Aga laps karjund, mis ime. Võetud lapsele amm või hoidja. Kord kõndinud see lapsehoidja lapsega metsas, sääl tulnud talle lapse ema, see, keda vanapagan metsa viinud, vastu, rääkinud lapsehoidjale ära, kudas vanapagan tema metsa viinud ja oma tütre asemelle saatnud. Käsknud teine päev jälle sinna ühe kivi juure last imetama tulla ja kadunud isi ära... Lapsehoidja rääkind kodus mehele kõik ära ja mees läinud kohe targa juure nõu küsima, kudas naist vanapagana käest kätte saab. Tark õpetand: "Kui ta jälle last imetama käsib tuua, siis kütke see kivi palavaks. Ja kui ta selle naha kivi pääle paneb, mis tal ümber on, siis põleb see ära ja siis võta ta kinni." Mees kütnud ka kivi palavaks ja jäänud isi põesa taga vahtima. Kui nüid lapsehoidja lapsega tähendatud ajal jälle sinna tulnud, tulnud ka naene ja hakanud last imetama. Visand nõidusenaha kivile, isi küsind: "Mis hais see tuleb?" Lapsehoidja kostnud: "Ilmsi rahvas kõrvetavad sigu." Mees karganud kohe põõsa tagant välja ja võtnud naese kinni. Naene tahtnud kivi päält nõidusenahka rabada, aga see olnud juba tuhaks põlenud. Nüid muutnud naene mitmet ja mitmet moodi ennast, viimaks jäänud nagu vokikedrev veel kätte, aga mees pole ikka veel lahti lasknud. Toonud kodu ja lasknud õpetajat uuesti risti, siis jäänud naene jälle ristiinimeseks. Vanapagana tütar olnud oma teed läind ega pole muud märki tast järgi jäänud, kui lapse suu olnud lõhki ja veriseks aetud, sest tal olnud kasekoorest nisad ja raudnaal otsas, kui ta last imetanud.

E 7284/7285 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kahe vanapagana ots Naene läinud pulma ja näinud, üks kogu olnud kuuse otsas ja hundid ulunud all. See kogu hakanud naesega rääkima ja ütlend: "Kuule, naene, nahkamunni, kui sa saad saaja talule, ütle sa Üri-Türile, kaeba sa karu kõrile, tibu teele tapetas, kallis teele kakutas." Naene läinud pulmatalule, aga ei ole esite meelegi tulnud rääkida, mis teda tee peal kästud. Tüki aja pärast rääkinud ta alles seda lugu ja küsinud, kus kohas Üri Tüvi õige on. Seal karganud mees ahju pealt maha, tõmmand parre ja pühkand metsa, isi ütlend veel ukse pealt tagasi: "Oh, sa naene, nahkamunni, es sa ennembi ütelnud." Teised läinud kõik seda imet vaatama ja näinud, kudas hundid ta kohe lõhki tõmmanud. Kuuse otsas oleja olnud juba enne lõhki kistud. Neist ei ole muud järgi jäänud kui sinist suitsu, sest see, kes ahju pääl oli olnud, oli vanapagan, ja see, kes kuuse otsas oli, oli tema naene olnud. Nõnda saivad jälle kaks vanapagant otsa. Pulmalistel oli hea meel, et vanapaganad otsa saanud, et ei tea, mis nad viimaks seal tegema oleks hakand.

E 7288/7289 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - J. Pihlap (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanast käinud üks tõug niisuguseid vaimusi mööda maad, kes vahel inimese moodi, vahel koera, vahel kitsi ehk mis tahte moodi ennast moonutanud, ja inimesed, kes neile midagi head teinud, neid võtnud nad kohe oma kirja ülesse. Ja kui nad siis jälle imelikul kombel vaist tulnud ja kui see inimene, kes juba nende kirjas olnud, neid juhtunud teisele näitama ehk isi kuidagi temast midagi kõnelema, siis kukkund ta kohe kõmm! maha ja surnud. Kord söönud üks pere parajaste laua juures, kui kits ukse juure tulnud ja mekitand: "Eh-eh-eh, pere sööb pehmet leiba." Perenaene ütlend kohe vasta: "Vui, kide keeli kõneleb." Kohe kukkund perenaene pikali ja surnud. Teine naene läinud aita ja näeb: ilusad tuvid aidas riidekõrendi peal, jookseb kohe tagasi ja kutsub teisa vaatama, aga nõnda, kui ta tuvisi nimetab, kukub ta maha ja ongi surnud. Teised läksid tuvisi vaatama, aga ei kedagi tuvi kuskil, kõik kadunud. Kord veernud jälle muna üle õue ja naene ütelnud jälle: "Nää, näe, missugune muna." Ka see naene surnud kohe ära. Aga üks mees olnud, kes veel nende kirjas ei ole ülevel olnud. Küll katsunud nad teda iga viguriga oma kirja saada, aga mees olnud niisugune, kes ei ühelegi inimese ega loomale head ei ole teinud. Kord muutnud katkuvaim ennast õpetajaks, mantel seljas ja piibel kaendlas, ja palub meest, kes parajaste parvega üle jõe lähab, ka ennast üle viia. Mees ei tunne midagi, et ta õpetaja ei ole ja käseb teda parve pääle tulla, et ühes üle minna. Aga õpetajal nüid nii hea meel, et nüid kohe meest oma kirja saab, võtab piible ja tahab kohe nime üles kirjutada, aga mees näeb ja vaatab: õpetajal paljalt neli sõrme, saab kohe aru, et õpetaja keegi muu ei ole kui katkuvaim, kargab talle kallale, kisub raamatu käest ära ja utjab õpetajat seni, kui ta juba väsima hakkab. Siis viskab ta teda karsulps üle parve ääre jõkke. Raamat jäi mehe kätte ja sääl sees oli palju inimeste nimesi, mis kõik nüid tema käest lahti said.

E 7359/7361 < Viljandi khk., Uusna v. - Jaan Täht (1893) Trükitud: M. J. Eisen. Kolmas Rahva-raamat (1894), lk. 93-94; J. Jõgever. Eesti muinasjutud koolidele (1924), lk. 249-250, nr. 3 (viidatud Eisenile, 1894).Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katku kavalus Kord sõja-ajal käinud katk kirju koera näul maad mööda ümber ja kus ta kord sisse käänas, seal jäivad tühjad majad järele. Nii tulnud ta ühte veikesesse külasse ja iga öösi jäänud talud tühjaks. Ühel õhtul tulnud ühte talusse reisija ja palunud öömaja, mida ta ka saanud. Nüüd jutustanud /talupere/ temale katkust ning ütelnud: "Et tea, kas hommest päeva enam näeme!" Lühikese mõtlemise järgi lasknud võõras asemed kõik maha põrmandu peale teha ja kõik talurahvas valges rõõvis kokku asemele magama heita. Siis pannud võeras iga päitse otsa kolm küünalt põlema ja käskinud, et kui midagi kuulete, siis mitte seda täätavaks ei tee. Kui kõik korras oli, heitis võõras ise ka niisamasuguses maha magama, aga kõige uksepoole. Arvata kesköö ajal läinud uks iseenesest lahti ning kirju koer tulnud sisse ja rihm olnud kaelas ning nuusutanud kõik magajad korrast läbi. Kui aga kord vanaema juurde tulnud, siis tõusnud see istukile, aga langenud jälle tagasi, oianud ja surnud. Aga õnneks pole teised keegi kuulnud ja need jäänud elama. Hommiku käskinud võõras, et otsige kõik kohad läbi, ega ta veel ära pole läinud. Pika otsimise järgi leidnud nemad tüki maad õuest eemal õlevihu alt soldati, kellel püss rihmaga kaelas olnud. Nüüd ütelnud võeras: "Seesama on see katk, ta oleks teise öösi tagasi tulnud ja teid kõiki tapnud." Talurahvas jätnud võõra tänades jumalaga. Ühes võõraga olnud ka katk sealt kadunud ja pole teda ka siiamaani enam nähtud.

E 7360a/7362 < Viljandi khk., Uusma - Jaan Täht (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahapõletajast Kord tulnud kaks naest talguselt kodu poole. Lagedast väljast üle tulles näinud nad lagendiku serval suurt sinist tuld. Arvates, et õitselised tuld teevad, ütelnud teine: "Lähme ka endid väha soendama." Aga mida ligemale nad jõudsid, seda veiksemaks tuli jäänud, kuni ta koguniste ära kadunud. Korraga käinud neil üks mõte läbi pää: "Vanapagan põletab raha." Ruttu viskasivad nad oma ninarätikud senna koha pääle, kus tuli olli põlenud, sest nad olivad kuulnud, kui midagi asja senna koha pääle maha pannakse, siis jäävat märk järele. Hommiku vaatama minnes leidnud kummagi seitsmekümneviie kopikulise hõberaha oma ninarätiku alt.

E 7362/7365 < Viljandi khk., Uusma - Jaan Täht (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kütt Kord tahtnud üks mees heameelega kangeks kütiks saada. Küll käinud ta päevad otsa mööda metsi ümber ja paugutanud, aga pole ühtegi looma maha saanud. Ta läinud targa juurde võu küsima. Tark õpetanud: "Lase jumala armuleib püssist läbi, siis ei lähe sinul ei ükski pauk märgist mööda!" Mees teinud targa nõu järele ja katsunud proovi, ja vaata imet, mitte üks pauk pole märgist mööda läinud. Nüüd hulkunud ta päevad otsa mööda metsi ümber ja jätnud koduse töö kõik ripakile, nii et vaesus majasse tulnud. Ta läinud uuesti nõu küsima, kuda seda ametit saaks maha jätta. Tark ütelnud: "Mine jaaniöösel metsa, tee tuli üles, siis saab sind hirmutud. Kui sa elama jääd, siis peased oma ametist lahti." Nõnda ka mees tegi. Kui ta tükk aega oli tule ääres istunud, tulnud üks meees metsast välja, lai vene kaabu pääs, ja istunud just teisel poole tuld ilma sõna lausumata maha, viskanud vahel raagusid tule pääle ja käändnud rahutult teist külge ja teist külge ja vaadanud kõõrdis üle tule tema poole. Mees mõtelnud iseeneses, et ega ma ära minna ei tohi, siis kargab ta minu kallale ja kägistab mind ära. Ja mõtelnud ja mõtelnud, viimaks tulnud tal hea nõu, ta murdnud reesi telje ära ja pannud püssi ning lasknud üle tule mehe peale. Nii kui pauk olnud, olnud mees kadunud ning pole muud näha olnud, kui natuke sinist suitsu tõusnud selle koha päält üles, kus mees seisnud. Kütt mõtelnud, veel pole aeg ära minna, sest kuked pole veel laulnud. Ta murdnud reesi küljest veel tükikesi ja pannud püssi mõlemad rauad laengusse, et kui keegi juhtub tulema, siis kohe põrutab. Natukese aja pärast tulnud kõllane täkk lageda pääle välja, jooksnud ringiratast ja hirnud, et mets vasto kõlanud. Kütt põrutanud mõlemad laengud korraga täku peale, see hirnud veel korra heledaste ja olnud siis kadunud. Varsti laulnud ka kukk ning kütt võtnud püssi õlale ja läinud kodu, aga sest saadik kadunud temal ja küti hing ära ning pole kordagi enam tahtnud püssi lasta. Kord juhtunud ta targaga kokku ja küsinud, mis see mees ja täkk tähendanud. Tark ütelnud: "See mees oleks sind selle täku selga pannud ja su põrgu sõidutanud."

E 7368/7370 < Viljandi khk., Uusma - Jaan Täht (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Varrutalu Kui katoligi usk alles meie maal valitses, olnud kord ühes talus ristsed. Vanapagan pugenud aegsaste juba ahju peale, mõeldes: "Ehk saan minagi siit kedagi ära nälpata." Vanapagana naene tahtnud ka mehele seltsiks tulla, aga seal juhtunud tal tee peal veike äpardus. Metsast läbi tulles, tulnud suur kari huntisi kohe tema kallale, suure hädaga saanud ta ühe puu otsa. Seal juhtunud üks talunaene ka seda teed mööda varrutalu poole minema. Vanamoor küsima: "Naene, napakas, kuhu sa lähed?" Naene vastu: "Varrutalusse." Vanamoor paluma: "Kui sa senna saad, siis ütle sel Jüri-Türile , tibutirtsu söödanessa!" Naene läinud varrutalusse, kus liha parajaste olnud küpseks saanud ja talitajad olid ahjust välja võtmas, aga kes täie katte sai ja ära tahtis minna, see kukkus kui prantsatab põrandale, sest pagan polnud ahju pääl mitte laisk. Küll sääl olnud risti ette lõhkumist ja vandumist ning vanapagan talitanud, et pää suitsenud otsas. Naene vaadanud tüki aega seda kometit päält ja ütelnud viimaks: "Mind kästi Jüri-Türile üteld, et tibutirtsu söödanessa." Vaevalt sai ta selle välja ütelnud, siis olnud kolinat ja mürinat kuulda, pengid ja toolid kukkunud ümber. Vanapoiss jooksnud oma tibule appi, viinud aga rutuga kõik ümber, mis ees juhtunud olema. Aga kui ta metsa senna kohta saanud, kus tibu puu otsa pagenud, olnud see juba püha Jüri kutsikatel nahka pantud.

E 7377/7378 < Viljandi khk., Uusma - Jaan Täht (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Surnud vend Kord sõitnud üks noormees kodu poole. Tee viinud teda paksust kuusemetsast läbi. Äkitselt tulnud üks mees metsast välja ja ütelnud: "Külamees, kas sa mind enam ei tunne, mina olen sinu vend ja seitse aastat sinust vanem. Kui sa kodu saad, siis ütle emale: "Sinu poeg tahab ära leppida ja palub sind aida taha marjaaida minna ja sinna kahe kirsi vahele tema luide pääle ära lugeda."" Nii rääkinud võeras valju sõnaga ja olnud äkitselt jälle kadunud. Mees sõitnud mõttes kodu ja rääkinud emale oma juhtumist. Ema ehmatanud väga ära ja tunnistanud, et tal seitse aastat enne teine poeg olnud, keda ta aga ära tapnud ja kirsi juurte alla maha matnud. Pärast läinud ta aida ja lugenud issameie sinna ära ja surnud ise ka kohe sinnasamasse kohta. Nii olnud ta poeaga ära lepitadud.

E 7378/7379 < Viljandi khk., Uusma - Jaan Täht (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nääriöösisest jänese vahtjast Kord läinud üks mees nääriöösi jänesid vahtima. Vahtinud tüki aega, aga ei kedagi. Viimaks pomisenud pahaselt: "Mis pagan see on, mul on alati hea õnn ja nüüd ei näe ühte jänesepoegagi." Arvata poole öö aeg näeb ta ühte jänest tulevat, ruttu püss palge, aga ei lähe lahti. Mis lugu see ometi on? Jänes läinud äkitselt õige suureks ja punaseks. Kütt lasknud ehmatades püssi käest maha kukkuda ja pistnud plagama. Tee päält tagasi vaadates näinud ta - jänes kõndinud kahe jala pääl kui mees ja olnud õige ligidal. Mees uuest jooksu ja jänes ikka taga järel. Koduõue väravas vaadanud ta seisma jäädes tagasi. Jänest polnud enam kuskil. Sestsaadik jätnud mees kallil öösel jänesed rahule.

E 7397 (17) < Palamuse khk. - Helene Maasen (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui puud talvel tihti härmas on, tuleb viljarikas suvi.

E 7398 (28) < Palamuse khk. - Helene Maasen (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Lambaid peab alati noorel kuul niitma, siis kasvab hea vill. Aga sauna ei või noorel kuul minna, ihu hakkavat veel rohkem sügelema

E 7398 (32) < Palamuse khk. - Helene Maasen (?). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui esimest korda noort kuud näed, siis pead ütlema: Tere, tere, noor kuu, sinu silmad segaseks, minu silmad selgeks. Sellel kuul ei valutada silmad.

E 7399 (43) < Palamuse khk. - Helene Maasen (?). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal kuul raiutakse lehtpuu, noorel kuul okaspuu.

E 7402/7403 < ? - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ükskord elasid kaks meest, Tõllus ja Leider. Kui nad teineteisel kostis käisid, oli neil pool vaati õlut taskus ja viiesüllane palk oli kepist käes, aga mitte käima abist. Kui ta läbi mere läks, puutus vesi nihuti ja laened vasta kotikid. Aga kui tõusis sõda, siis ta võttis tõllaratta, viskas vaenlasel vastu silmi, ratas jooksis kivi vasta, kus ta peiad praegu veel. Enne kui ta ära suri, rääkis seda omal lastel, et kui neil sõda juhtub, käskis ennast appi kutsu, ütles: "Küll ma aitan teid!" Aga lapsed tegid nalja, tulid tema haua juure, üelsid: "Tõllus, Tõllus, tõuse üles!" Kuulis, et see nali oli, pahandas siis, oma põrma ei luband enam appi tulla.

E 7410 < Kuusalu khk. - A. Ploompuu (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuusalu kihelkonnas Kaberla küla ligidal vähaldase jõe ja kanarpiku metsa vahel on väike liivalagendik, mis Kalevi liiva nime kannab. Lagendiku ääred on kõrgemad ja osalt metsaga kaetud, keskpaik aga nõgus. Ennemuiste olnud seal järv, aga Kalevipoeg olla seda suures jänus tühjaks joonud. Peale selle läinud sealt kolm versta eemale kivi peale puhkama. Ase olla praegu kivi peal, kus ta istunud.

E 7430/7432 < Saarde khk., Jäärja - August Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Täide mägi Jäärjas on ümber ringi metsa sees üks ilus mägi, kelle lõuna pool otsa peal talutuba seisab oma kõrvaliste hoonetega. Ennemuiste elanud seal talus üks ebausklik peremees Köva Toomas. See olla neljapä ja laupa õhtul ohverdanud lõuna pool kukkesid, kanu ja seapõrsaid, lambatallesid ühe oja kaldal suure kuuskede all ja seda oja kutsutakes praegu Kukeojaks. Ja vanapagan käinud tihti vana Toomale võeraks ja söönud ohvrid alati puhtaks ära, mis üle vana Toomas üsna pahaseks saanud ja katsunud, kuda vanapoisist lahti saada. Kord raidunud Toomas metsa maha risti-rästi murruna, et poiss ei saa hõlpsaste jälle külaliseks tulla. Sinna tehtud hiljem Murru talu, mis alles praegu on. Aga ikka tulnud pagan pimedas õhtul Toomast kiusama ja küsinud kana kahe pojaga. Kord pugenud vanapoiss salaja õhtul rehetuppa ahju peale, oodanud seal, millal Toomas magama heidab. Olnud neljapä õhtu, Toomas tahtnud jälle kukke ojale ohverdama minna ja läinud rehetuppa aknat kinni panema, leidnud vanapoisi jälle eest. Hakanud rehehanguga vanapaganale selga laduma, vanapagan lipsanud toaaknast õue ja läinud mäe peale, seal olnud suur tõrd, pugend tõrdu, et oodata, küll Toomas vahest magama heidab enne kukelaulu, et siis jälle kana kahe pojaga luurama minna, sest tal olnud nõu perenaist kahe lapsega ära kägistada. Aga kuk hakand laulma ja poiss näinud, et vanapahan läinud mäe pääle toidusse ja öelnud Toomale: "Lähma vaatma, mis ta seal teeb?" Vanapagan ärganud ülesse kukelaulust ja kuulnud ära, kui poiss ütelnud Toomale ja toidus olnud täied korjatud, need pugenud vanapaganale reide sisse. Vanapagan lükanud tõrdu ümber ja pannud plagama, ikka metsa poole, ja isi hüüdnud: "Juhm aru, juhm aru!" ja kadunud sest ajast saadik ära, pole enam perast Toomale võeraks tulnud. Tänapäevani kutsutakse seda mäge üles taluga Täidemäe talu ja seda metsa, kuhu vanapagan karjudes jooksnud, Juhmaru kutsutakse Juhkaru metsaks veel. Nenda ajanud täied vanapagana sealt plehku ja määle jäänud nimi Täidemäe. Rahvasuust kuuldud.

E 7453/7454 (11) < Ambla khk., Jootma k. - Joosep Neublau < Pääru Suultits, Tapa mõisa sepp (1896/7) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Uut takka peale Albu mõisa järele Peedu kõrsis purjutanud üks mees nimega Godnu. Oli Godru juba kolm päeva purjutanud, hakanud ta kodu minema, äkist hakanud vihma sadama. Ta läinud ühe paksu lehtedega pihlaka alla vihmavarju. Korraga näind Godru, et kuivand oksa augus kükitanud kurat vihmavarjus. Godru mõtelnud, mis ma temaga teen. Ta võtnud kadakase puupulga, leiganud risti ette ja pistnud augu ette, ise läind minema. Kolme aasta pärast olnud Gordu jälle Peedu kõrsis purjutamas. Ta pea teinud hirmus haiged, ta hakanud kodu minema, aga temal tulnud tee peal meelde, et kolme aasta eest panin ma kuradi puuauku kinni, nüüd lähän õige vaatan, kas on alles veel. Pulka augu eest ära tõmmates, kargan kurat august välja ja jookstes minema. Kolsi määl pidanud kurat kinni ja vaadanud tagasi. Gordu hüüdnud: "Õpeta, mis peaparanduseks aitab." Kurat kostnud: "Uut takka peale, uut takka peale," ja ise jooksnud minema, kartes, et Gordu teda auku kinni paneb.

E 7476 (10) < Ambla khk., Jootma k. - Joosep Neublau (1896/7) Sisestanud Eve Ehastu 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui pärast lapse sündimist meesterahvas senna majasse juhtub minema, siis järgmine laps poeg, naisterahvas, siis tütar. (Seda usuvad naised kindlasti).

E 7476 < Ambla khk., Jootma k. - Joosep Neublau < Hans Peipsi (1896/7) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk pesemas Oisu mõisa kärnel läind pääle päävaveeru jõe äärde parta laskma. Sakste ujumise kohal näind ta, et üks naisterahvas ennast seal pesnud. Ta mõtelnud, mis inimene see on, kes südaööse ennast peseb? Õige inimene see külle ei ole. Kärnel pannud hõbekuuli püssi, et ma lasen ta maha. Ennegu ta laskma saand hakata, läind sumdi naisterahvas vee alla, nii et vesi karanud suurele kõrgele. Hans Peipsi suust. Seda tükki ma Näkiraamatust ei leidnud.

E 7477 < Ambla khk., Jootma k. - Joosep Neublau (1896/7) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Langetõbi Kui langetõbi kellegi peale tuleb, siis peab see inimene, kes langetõbist inimest põle näind, tema jalad senna poole keerama, kus pea ja pea senna, kus jalad, ja ristmise sõnad temale lugema, siis saab tõbi ära kaduma.

E 7478 (8) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. - Joosep Neublau (1896/7) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Naine nutnud oma poega taga, et poeg soldatiks läind. Teine naine küsinud: "Kus ta siis läks, kas kinderalide või kammeralide hulka?" - "Ei, ta läks rügemanti rümmeldajaks!"

E 7485 < Vigala khk., Velise v. - M. J. Eisen (?). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tori põrgu Tori põrgu on suur koobas, sülda 12 pikk ja 3 kõrge. Ta on Tori jõe liivapae kalda sees. Õieti on 2 koobast, üks suur, teine väike. Korra surnud Tori mõisas hobune ära. Viidud põrgu suu ette. Mõisasaksad ärkavad homikul üles, raibe söömalaual, noad-kahvlid juures. Mõisa võtmed aga kadunud. Saadetud mees põrgust võtmeid tagasi tooma. Põrgus koer vasta, laseb aga mehe edasi minna. Viimaks võtmeotsija tule äärde, hall mees tule ääres, võtmed kõrval. Otsija saanud võtmed kätte. Hall mees aga ütelnud, et kui veel raibe koopa suhu tuuakse, küll ta naine - koer koopa suus selle eest siis näitab. Korra hani Tori koopasse. Hanele kell kaela. Hani tulnud Viljandisse välja.

E 7486 < Haljala khk., Vihula - Toomas Lepp-Viikmann (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord olnud üks vana soldat, kes teenistusest lahti saades nüüd jala kodu poole läind. Teel tulnud aga temale kodukäija vastu, kes pole soldatid enam edasi minna last. Soldat hakkand temaga kärkima: "Mis see on, et tee pealt eest ära ei saa." Sedaviisi käratsetes saanud soldat temast mitu korda võitu, kui ta kuu pool seist ja kodukäija allpool. Kodukäija aga tahtnud soldati üsna ära süia, sest ta kiskunud kõik soldati riided ja silmnäu lõhki. Nõnna riieldes lähned nemad ikka teed mööda edasi, kuni neile üks kaev tee äeres vasta tulnud. Soldat kohe nõu pidama. "Ma topin teda kaevu." Ja hoidnud ennast ikka kuu poole. Seni kaua, kui üsna kaevu juure saivad, ja visanudki teda kaevu. Kodukäija on tänapäävani kaevus ja see kaev on kivide ja mudaga täis topitud. Kaevu peal kasvavad aga kollased lilled. Inimesed aga ütleva,need on vanapagana.

E 7499 (2) < Haljala khk., Vihula - Toomas Lepp-Viikmann (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui aasta algul tähti taevas näha ei ole, siis ei saa sel aastal noore looma õnne olema.

E 7500/7505 < Kroonlinn < Vigala khk. - M. Riste (1894). Trükitud: M. J. Eisen, Kirikute raamat, lk. 13-16. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rapla kirik Loomulik on, et Rapla kirik seisab teise kihelkonna ääre peal. Järvakandi vald läheb kuni Valgu rajani ja seega on Rapla kihelkonna teine serv umbes 35-40 versta kirikust eemal, kuni teise ääre juure ainult 7-10 versta on. Sel ajal, kui seda kirikut hakatud ehitama, pidatud see kirik Kuusiku Raiküla valdade poole ehitama ühe kõrge kruusise mäenuki otsa. Kiriku alus pandud paigale jumalasõnaga ja hakatud ehitama, saadud juba pooled müirid valmis! Homikul läind töömehed ehituseplatsile, aga - oh imet, pole enam müirisid ühti, kõik maani maatasa maha kisutud. Sellest ajast saadik, mis aga iganes töömehed jõund ehitada, kisutud öössel maha. Küll peetud palvet ja pandud vahid juure, aga kõik asjata. Niisuguse mitmekordse äralõhkumise pärast tüüdand ehitajad ära, ei tea mis teha, kõik ehitusematerjal olla juure veetud, palju päivi ja raha raisatud, aga valmis pole veel midagi. Seal ühel ööl näind kiriku eestseisjate liikmetest üks unes: Võetagu kolm musta härga, pandagu vankre ette, neist praegustest ehitusekividest koorm peale ja aetagu neid härgasid koormaga sennikaua edasi, kunni nad seisma jäevad. On nad seisma jäend, senna kohta ehitage kirik. Praegusel kohal, kus teil kirik alustatud on, on üks vaimude eluase, sellepärast ei lase need kirikut valmis saada. (Ja praegal olla veel päris tõeste Kuusiku pool ühel mäel vanu ehitisevaremeid tunda, rahvasuu arvab, et seesama paik ollagi. Selle mäekalda sees olevat kruusiauk ja üks mees vedand kruusi ja tõstnud koormat parajaste peale, kui labida ees tulnd üks ümmargune nagu pajapõhi nähtavale. Mees kuidagimoodu teind selle pajapõhjale augu sisse ja hele valgus paistnud sellest august välja. Mees lasknud ennast kumargile ja vaadanud alla sügavusse, aga oh imet, all olnd päris kirik ja olnd saksa rahvast täis, aga käed-jalad raudus. Õpetaja teind altari sees jutlust ja maenitsend neid nende kurja tegude pärast. Mees vaatand natuke aega ja tõusnud ülesse, aga hobust polla ühtegi olnd, ehmatand ära, läind kodu, seal ta polla arugi saand, jooksnud naesed-lapsed talle vasta ja kõik küsind: kus sa nõnda kaua olid? Mees ütelnd: "Kus ma olin? Kas see kaua, homiku läksin alles kodust." Naene ütelnd: "Ei, mees, sa olid just tänasest päevast terve aasta kadund, meie mõtlesime, et sa surnd oled." Mees jutustand ära, kuida lugu oli, naene kipund vaatama senna, aga polla muud märki näha olnd, kuid seal kohal olla üks kuldrist olnd, mis mees ja naene omale võtnud.) Nõnda siis kiriku ehitajad otsind kolm musta härga, rakendand vankre ette ja kivikoorm peale ja piitsad kätte ja härgi ajama. Härjad tulnd maatee peale ja Rapla mõisa poole tulema, läind Rapla mõisast mööda, jõest üle mõnedkümned sammud ja jäend seisma. Küll peksetud piitsadega, aga ei härjad ei lähe ega nihku paigast. Polla siis muud midagi aidand, kivid pealt maha ja senna kirikut ehitama. Veetud vanast kohast ehitusematerjal ära, pandud alus püha sõnaga paigale ja töö hakand peale. Aga selles kohas ei ole ära lõhutud enam, mis tehtud, see jäend paigale, nõnda siis õige rutuste tõusnud uue kiriku müirid ülesse, mille üle rahval kui ka ehitajatel hea meel olnd. Kirik saand valmis, torn tehtud peale ja kuulutadud päev, millal sisse õnnistakse. Rahvast kogund kui murdu uue pühakoja ümber kokku. Et küll Rapla kirik suur on ja läbistikku 3000 inimest sisse mahub, jäend siiski palju inimeisi välja. Parajal kirikuõnnistamise ajal kuulnud õues oleja rahvas üleval taeva all suurt kohinat. Kõik vaadand ülesse ja näind suurt musta kogu üle kiriku lendama. Sel silmapilgul tulnd torni otsast rist ja mõned puutükid maha, aga must kogu lennand Valtu mõisa poole edasi ja nõnda, kuida rahva silm näind, kukkund see mürakas umbes paar versta Rapla kirikust Valtu poole praeguse Kõpsoni poe juurde maha. Kõik rahvas, kes kirikus olnd, kuulnd kohinad, ja torni otsast risti kukkumist ja praksumist. Kui kõik hakand välja tungima, et teada ja näha oma silmaga, mis see ometegi on. Mõnedki kartnud: ei tea, kas uus kirik langev kokku või mis see on. See, kes ikka välja saand, küsind, kuida torni otsast rist on maha kukkund ja mis kohin see oli. Polla muud otsust teatud anda ühtegi, kuid üks suur must kogu linnand üle kiriku ja langend Valtu mõisa poole maha. Mindud rahvahulgaga vaatama. Teekalda peal seisnd üks suur kivi. Silmitsetud seda kivi ligemalt, siis leitud kivi seest kuradi küineasemed. Siis tulnd selgeks, et õelus tahtis kirikut kiviga puruks visata, aga viskas südametäiega liiga kõvaste, nõnda et kivi üle kiriku lendas, ainult aga ristisse natuke puutus. (See kivi on peaaegu nõnda suur kui Peterburgis Peeter Suure all.) Peale selle lõhutud torn kiriku pealt ära ja tehtud kiriku ette maha, milles olekus ta praegal on. Aga kirik jäend peale selle vanaõelusest puutumata ja teeb oma õnnistavad tööd rahva keskes edasi. Aga rahvas usub sellegipärast, et jaanipäeval, kui seitse venda ja seitse musta täkku ühest märast juhtuvad kirikus olema, siis pidada kirik ära vauma. Seesugune on rahvajutt.

E 7535/7539 (9) < Ambla khk., Tapa - J. Eckmann < J. Raadu (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühe sepale näidatud unes: hall mees tulnud tema juurde ja ütelnud: "Tõuse usinaste üles ja mine Raudoja allikalle (Piibe maantee ääres). Kaeva sealt 30 sammu põhja poole, siis leiad suure varanduse. Kellegille aga ei tohi sa sellest enne rääkida!" Mees tõusnud üles, mõtelnud asja üle järele ega ole seekord kuhugille läinud, heitnud uueste magama. Teine kord tulnud talle see lugu meel. Ta läinud nalja pärast vaatama. Õhtu võtnud labida õlale ja läinud allikalle. Allika ligidal tulnud üks tuttav temale vastu. See küsinud: "Kuhu sa nii hilja veel labidaga lähed?" Sepp rääkinud kõik, mis tema unes näinud ja kutsunud tuttavad ka. Teine aga olnud kartlik mehike ega ole tahtnud minna. Sepp läinud üksipäini. Allikalle saades mõõtnud ta 30 sammu põhja poole ja hakanud kaevama. Tüki aega kaevand mees, aga midagi iseäralikku pole juhtunud. Viimaks ometi, kui ju sügav auk valmis olnud, läinud labidas vastu kõva asja. Mehel hea meel. Kärmeste ajanud ta mulla pealt ära ja suur kast olnud mehe silmade ees. Ta püüdnud seda välja kangutada, aga see olnud väga raske. Hakanud siis kaant lahti püüdma. Suure vaevaga läinud see tal korda. Mehe silmade ees seisnud korraga hulk kuldraha. Ta hakand juba kulda tasku ajama, kui kasti alt hall vanamees välja tulnud ja ütelnud: "Kuda ma ütlesin, et sa ei pidanud kellegille sest rääkima! Ommeti oled sa rääkinud. Selle trahviks ei pea sa midagid saama. Aga siiski, sinu töövaeva tahan ma ära tasuda. Sa võid ühe korra pihuga kulda võtta, aga mitte enam. Kui rohkem võtad, siis su oma õnnetus." Nende sõnade järele kadunud hall vanamees ära. Mehel olnud aga kuld armas. Ta pole vanamehe keelust midagi hoolinud. Kiiresti hakand ta kulda taskusse ajama. Aga hädast saanud mees paar korda võtta, kui kast suure mürinaga maa alla vajunud. Mehe mõistus kadunud ära. Kui ta jälle ülesse ärgand, leidnud enese allika äärest. Ta vaadanud seda kohta, kust raha kaevas, aga midagi pole sellest märki olnud. Maa olnud niisama terve sealt kohalt kui mujal. Ta oleks muidu unenäuks seda pidanud, aga see kaks pihutäit kulda, mis tal taskus olnud, sellest saanud ta aru, et see kõik tõsi oli. Ta kahetses, et oli vanamehe keelust üle astunud ja teistele rääkinud. Ta läinud kodu, pannud kulla laua peale ja imetellend selle hiilgust. Korraga muutnud kuld ennast elavaks süteks ja hakand leegitsema. Enne kui mees kustutada saanud, olnud maja ju tules. Natukese ajaga põlenud maja kõige kraamiga maha. Mees ise peasnud veel eluga. Kurvalt kõndinud ta ümber tuhahunniku, mis tema varanduse märk oli. Tuha seest roninud üks inimese kogu välja ja ütelnud mehele: "Eks sinule üteldud, et ainult ühe pihutäie võid võtta kulda, kui rohkem võtad, on sinu õnnetus!" Nende sõnadega kadunud võeras kogu ära. Mees sai aru, et tema enese süi oli. Oma ahnitsemise himus oli ta vanamehe hoiatamise ära unustanud. Ta süda oli iseenese peale täis. Mitu korda oli ta Aadamat ja Eevat kahetsenud, et need ei saanud kiusatusele vastu panna. Nüüd sai ta aru, et ise samasugune ehk veel hullem oli. Omas kurvastuses läinud ta jälle allikalle vaatama, ehk vanamees halastaks tema peale ja annaks natukene veel kulda, oli ta ju päris vaene nüüd. Hakanud siis labidaga sealtsama kohast, kus esitegi urgitsema. Tüki aega higistanud ta ilmaaegu. Midagi märki kullast ei olnud leida. Viimaks visanud labida südametäiega kääst ära, üteldes: "Kurat teab, kus see pagana vanamees oma kullakastiga läinud." Hädast saanud mees need sõnad suust, kui maa tema jalge all kõikuma hakanud. Hall vanamees tulnud välja. Kolmeharuline kantsik kääs, sellega löönud mehele mööda selga ja ütelnud: "Kasi, meeletu, siit tuustimast! Ise julged veel vanduda mind, kes ma sinule head pakkusin, aga ise ei märgand õnne vastu võtta. Nüüd oled sa vaene ja selleks sa ka jääd. Oleks sa jõudnud esite oma suud pidada, oleksid rikas mees olnud. Pärast ei kuulanud sa mu keeldu, vaid võtsid kaks pihutäit kulda. Selle trahviks pead sa nüüd vastust tundma." Vaim kadunud ära, auk läinud kinni ja mees seisnud jälle allika ääres. Mehe selg valutanud kangeste. Tal olnud suured vorbid seljas, mida vana mehe kantsik olid jätnud. Mees olnud vaesuse sees kuni surmani. Kantsiku vorbid ei ole enam seljast ka ära kadunud. Pärast pole enam keegi sealt julgenud kulda minna urgitsema.

E 7546/7550 (13) < Ambla khk., Tapa - J. Eckmann < J. Sopmann (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tapa mõisa linnakse rehes olnud üks teumees linnakseid tegemas. Ta olnud öösse ainuüksi seal. Enne poolt ööd läinud ta rehe otsast allikalt vett tooma. Vett võttes libisenud ta järskust kaldast alla ja kukkunud vette. Ehk küll allikas kuigi suur ei ole, nii et hõlpsaste sealt välja oleks võinud saada, vajunud ta siiski, nagu oleks keegi teda rebinud vee alla. Mehel kadunud mõistus ära. Kui ta jälle märkama hakanud, leidnud enese toredas saalis hulga inimeste keskelt. Saal olnud toredaste kulla ja hõbedaga ehitud, nii et mehe silmad tahtnud kustuda. Kesk toredust tantsinud toredad inimesed lustilikult. Pillihääled kõlanud nagu ülevalt laelt, mis imeilus kuulda olnud. Mees näinud tantsiate hulgas palju oma tuttavaid poissa ja tüdrukuid. Ta läinud nende juurde ja hakanud juttu tegema. Aga ehk mees küll igatemoodi küsinud, pole ta siiski vastust saanud. Kõik olnud tummad. Mees näinud, et rääkimise peale vastust ei saand, jäänud vagusi pealt vaatama. Natukese aja pärast tulnud üks veikene vanamees tema juurde. Koputanud sõbralikult ta õla peale ja ütelnud: "Sa paned seda toredust imeks, mis siin näed. Sellepärast meie sinu pealtilmast seia tõime, et võiksid ennast vähe rõemustada ja kui soovid, siis võidki meie juurde jääda ja seda lõbudust maitseda, mis minu pere iga pääv tunneb." Mees jäänud vanamehe sõbraliku jutu peale julgemaks. Ta küsinud: "Aga mikspärast ei räägi nad sugugi? Ma nään siin palju oma tuntud inimesi, aga need on nii uhked, et minu küsimise peale midagi ei vasta." Vanamees kostnud: "Nemad ei ole uhked sugugi, et nad siin toreduses viibivad, nemad tunnevad sinu küll ära, aga neil pole luba ühegiga rääkida, enne kui see meie perekonda pole vastu võetud. Saad sina aga seia hulka võetud, siis on igaüks lahked su vastu." Mees küsinud selle peale: "Aga kes teie siis olete, et nii mureta siin elate?" Vanamees kostnud: "Meie oleme maaalused! Meie ei taha ilmapealsest murest ega kurvastusest midagi teada, vaid elame mureta elu. Meie perekond kasvab kord-korralt ikka suuremaks, sest et siin surmast midagi ei teata, nagu teie juures üleval on. Uusi liikmeid tuleb ühtepuhku juurde." Selle peale võtnud vanamees tema kääst kinni ja viinud teise saali, mis esimesest palju suurem ja toredam olnud. Seal olnud niisama tantsijad nagu esimeses saalis. Palju tubasid käinud nad läbi. Kõik olnud rõemsa rahvaga täidetud. Kui vanamees kõik ära näidanud, küsinud ta: "Kas tahad meie seltsi jääda?" Mees mõtelnud vähe aega ja vastanud: "Hea meelega jääksin ma küll seia, aga kus jäävad mu väätimad lapsed ja naine?" Vanamees üteld: "Sa muretsed veel ilmarahva eest! Mis on sinul nendega enam tegemist? Nad on ju sinust võerad, kui sa aga seia jääd. Aga ma nään, et su süda on maailma tühjas asjades kinni. Ma ei sunni sind seia jääma, kui kahkled!" Nõnda üteldes kadunud vanamees ära, tulnud aga varsi tagasi, kullast karikas punase viinaga täidetud. Ütelnud siis mehele: "Sa igatsed naise ja laste järele, mis maa peal on. Sa võid nende juurde minna. Kui sinul aga tahtmist on meie seltsi tagasi tulla, siis võid sa julgeste. Tee on sul ju teada!" Andnud siis mehele viinakarika ja käskinud ära juua. Mees joonud karika ühe joonega tühjaks seda imemagusat märjukest. Saanud ta viimase piisani karika tühendanud, siis kadunud mõistus peast ja kukkunud maha. Nagu läbi une kuulnud ta veel pillihääli, mis nagu kaugemalle minnes viimaks vaikinud. Kui ta jälle omast uimastusest üles ärganud, leidnud enese linnakse reheahju suu all olevat. Ta rääkinud kodu oma naisele seda lugu. Varsi selle peale jäänud naine haigeks ja surnud ära. Selle järel surnud lapsed ka üheteise järele. Mees oli üksinda. Ta olnud väga kurvastud ega ole enam miski asi passinud. Ükskord kadunud ta ära. Keegi ei teadnud, kuhu. Ju ta ikka vist maa alt oma naist ja lapsi läks otsima. Vanamees lubas ju teda igal ajal vastu võtta. Kas ta sealt omale õnne leidis, ei ole teada.

E 7550/7553 (14) < Ambla khk., Tapa - J. Eckmann < J. Raadu (1894) Sisestas Pille parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees läinud jõele kalu püüdma. Tal olnud hea õnn. Natukese aja pärast olnud temal suur hulk kalu. Aga ikka pole ta püüdmist järele jätnud. Kui tal ju suur kogu kalu kaldal olnud, saanud ta lõppeks ühe kullakarvalise kala. Mees imestanud toreda kala üle. Äkitselt hakanud kala meest paluma: "Armas mees, lase mind jälle vette tagasi, ma räägin sinule midagi, mis sinule õnneks tuleb!" Mees kohkus ära, kui kala suust niisugust kõnet kuulis. Kala oli ilus, ta ei oleks teda miski hinna eest jõkke lasknud. Kala aga lubas temale midagi rääkida, mis talle kasuks oleks. See pani mehe mõtlema. Ütles siis: "Minu pärast mine jõkke, aga pea oma lubadust, muidu rebin su jälle välja ja siis ei ole armu heitmist!" Nende sõnadega lasi mees kala vette. Kala läks rõemustades jõkke ja kadus mehe silmist. Vähe aja järele tuli ta aga jälle vee peale. Pistis pea veest välja ja rääkis: "Ma tänan sind, armas mees, et minule elu kinkisid! Selle eest pean oma sõna ja räägin sinule. Kuula aga. Mine siit 300 sammu hommiku poole. Seal on suur kivi. Kaeva ühel kuuvalgel ööl sealt kivihunniku poolt servast, siis leiad sa suure varanduse. Hoia aga, et sa seal kallal mitte kurja ei nimeta. Labida otsa tee, enne kui kaevama hakkad, kolm risti. Saad sa varanduse õnnelikult kätte, siis pead poole sest vaestelle jagama. Teine pool jääb aga sinule." Nõnda üteldes kadus kala vee alla. Mees ootas teda veel tulema, aga kui tüki aja järele midagi näha polnud, hakkas ta sealt kohast, kus seisis, hommiku poolde mõetma. Kui ta 300 sammu oli mõetnud, oligi kivi seal. Ta vaatas hommiku poolde kivi äärde, kus varandus pidi olema. See koht oli natukese aukus. Mees läks kodu ja ootas kuuvalget ööd. Ühel kuuvalgel öösel võttis ta labida, tegi tale kolm risti otsa ja läks kiire sammuga varandust välja urgitsema. Senna jõudes kuulas mees enne, kas kedagit ligi ei juhtuks olema. Kui kõik vaikne oli, hakkas ta kaevama. Hädast sai ta mõned labidatäied mulda ära viskanud, kui ta hirmuga taganema pidi. Kivi alt tuli suur uss välja ja läks susisedes mehe poole. Mees hoidis labida hirmuga oma ees ja püüdi ussi eemalle tõrjuda. Labidat nähes keeras uss ümber ja põgenes teinepoole kivi. Nüüd sai mees aru, miks kala kolm risti labida peale käskis teha. Mees läks julgemaks, kui ussi põgenemist nägi. Ta hakkas jälle kaevama. Natukese aja pärast tuli palju suurem uss kivi alt ja tahtis mehe kallale minna. Ristisi labida peal nähes põrkas tagasi ja läks esimise järele teinepoole kivi alla. Nüüd kaevas mees hoolega edasi. Tüki aja pärast kolises labidas vastu kõva asja. Mees ajas mulla pealt ära ja rauast kast oli mehe silmade ees. Ta hakkas kaant lahti kangutama, aga see ei tahtnud tal kuidagid korda minna. Ta pühkis higi otsa eest, mis kiire tööga senna tekkis. Korraga kuuleb ta oma selja taga susinat. Kiiresti vaatas ta ümber, tema selja taga oli päratu suur uss, kes joonega ta peale tahtis tulla. Mees võttis labida ja hoidis kaitsmiseks ees, aga sellest ei näidanud uss midagit hoolima. Vihaga tormas ta mehe peale. Mees hakkas labidaga vehklema. Uss ajas pea püsti ja näitas ähvardades oma musta keelt. Surmahirmuga andis mees oma labidaga kõigest jõust ussile pähe ja näe imet, mis sündis: uss kukkus maha, viskas enese seljali ja oligi valmis. Ühtlasi aga kerkis rahakast suure raginaga maa peale ja kaas kargas lahti. Mees vaatas, kast oli kulla ja hõbedaga täidetud. Ta võttis nii palju kui jaksas kanda ja läks kodu. Sealt tõi hobused, millega kõik selle varanduse ära viis. Varsi selle järele andis ta poole sellest varandusest vaestelle, nagu kala oli käskinud. Poole varandusega, mis isegi suur hulk oli, ostis omale suure mõisa ja elas mureta elu. Varandust jäi veel lastelastelegi. Ta jutustas oma varanduse saamist lastele, mida need jälle oma järeletulijatele jutustasid. Nii on see jutt ikka põlv-põlvelt edasi tulnud nagu teisedki jutud.

E 7554 (3) < Ambla khk., Tapa - J. Ekemann (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Haritud naisterahvas räägib oma sugulasele, talueidele, lapsekasvatuse ja -õpetuse abinõudest. Talueit ütleb: "Minu arust on kõige parem abinõu lastekasvatuses keriksel vinnutud kasevitsad!"

E 7563/7655b (5) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < Eduard Reemet (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees ja kurivaim Mehel jooksnud siga metsa. Mees läinud teda taga otsima. Otsinud ja leidnud viimaks sia ühes liivakünka all olevas hangus olema. Toonud siis labida, sest siga muidu pole kätte saanud, kaevanud sellega sia välja. August tulnud aga ka üks iseäralik rebase moodi elukas välja. Mees annud sellele labidaga ja löönud tema surnuks. Ta läinud lõhki kui puupakk. Mees viskanud looma õlale ja läinud linna teda ära müüma. Tee peal tulnud temale must mees vasta ja hakanud temaga riidlema. "Miks sina minu venna oled surnuks löönud?" Hakkanud ise seda looma mehe seljast ära kiskuma. Mees pannud vahvaste vastu. Iga kord, kui mees seda mustameest vastu maad hakanud virutama, saanud see siniseks veeks. Kui mees edasi hakanud minema, saanud veest jällegi mees. Mees võidelnud niiviisi kunni linna ligidale saanud, seal hakanud mustmees temaga sõbrustama. "Ega sina sellest loomast saa hinda midagi, võta mind abiks, anna loomasüda mulle ma müün looma ära, teen sinu rikkaks meheks." Mees pole seda juttu kuulanudki, kaubelnud looma ise. Ostmisega pole aga keegi tegemist teinud, naernud veel meest pealegi, et niisugust raiska müüb. Nüüd leiganud mees looma südame välja ja annud mustale mehele, kes ilma teiste inimeste nägemata tema kaasas käinud. See hakanud ise looma müüma. Niipea kui looma oma õlale võtnud, muutnud see puhtaks kullaks. Nüüd olnud ostuhimulisi küllalt, kuid mustmees müünud kullaks muudetud elaja ühele kullasepale ära, kes kõige rohkem hinda maksnud. Mees saanud korraga rikkaks. Mustmees annud temale nõu kiireste kodu minna. Mees läinud. See olnudki väga hea, sest juba poole tunni pärast hakatud niihästi seda talumeest kui ka musta meest taga otsima, sellepärast et kullatükk mis kullasepp ostnud, pärast üheks elaja raipeks muutnud. Ei ole kõige hoolsama otsimise järele enam kumbagid leitud. Mustmees, kes vanapagan olnud, moondanud ennast teisenäuliseks, läinud ahastaja kullaseppa juure ja ütelnud: "Ma muretsen sinule su raha tagasi, anna mulle oma nimata sõrmest mulle kolm tilka verd!" Kullasepp, kes raha tagasi saada himustanud, andnud verd ja vanapagan läind uueste looma kauplema, mida ta kullaks muutnud. Varstigi olnud kullasepa raha kääs. Nüüdne ostja, pettust märgates, poonud ennast ülesse enne kui vanapagan teda trööstima sai minnagi. Hinge sai vanapagan muidugi endale.

E 7567 (7) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < V. Kotkas (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kai ei soa koju! Üks eidekene kinnitanud alati oma kodakondsetele: "Kui mina suren, ärge teie mind mööda teed surnuajale viige, siis hakkan kohe kodu käima. Viige mind mööda soosid ja rabasid, ümber puude ja põesaste." Surnud eidekene viimaks ära, siis tuletatud tema õpetamist meele, viidud teda põesastest ja kraavidest üle, mõnikord ümber põesaste ja kändude. Maetud siis hauda. Kohe esimesel õhtul kuuldud metsas kaebamist: "Kai ei soa koju! Kai ei soa koju!" Vahest kuuldud kahinat ja mühinat. Hommikuks vaikinud müra ära. Teisel õhtal seesama lugu. Nii ka kolmandal. Siis aga vaikinud müra ära ja enam pole midagi kuulda olnud.

E 7569/7576 (9) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < J. Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Valge hobune Peremehe poeg ja saunamehe poeg läinud metsa maasikale. Äkitselt tulnud valge hobune joostes ja pugenud lähedale padrikusse. Tulnud varsti veike vanamees järele: "Aidake, pojakesed, minu hobune kinni püüda!" - "Püia ise, kui tahad!" pahandanud peremehe poeg. Saunamehe poeg läinud aga vanamehele abiks: "Mine püia sina hobune kinni, sind tema ei karda," õpetanud vanamees poissi. "Mine kõvasti vilistades, siis ta sind ei karda!" Poiss teinud vanamehe õpetuse järele ja saanud hobuse kohe kätte. "Sa oled tubli poiss!" kiitnud vanamees poissi, "tule minule väheks ajaks abiks, aita hobune koju, ma tasun ausaste." Poiss läinud hobust suukõrvast talutades sinnapoole, kuhu vanamees juhatanud. Vanamees käinud hobuse järele, hoidnud hobuse silmade ette astumast, sest et hobune teda nähes peruks läinud. Varsti jõudnud nemad, ehk küll poisi meelest õige palju maad käidud saanud, vanamehe elumaja juure. See olnud üsna ilus hoone. Hobune viidud ühte üsna toredasse kambrisse, poiss imestanud selle üle väga. Vanamees seletanud temale: "See pole mitte niisugune hobune kui kõik teised. See on üks minu vaenlane, sellepärast pean mina teda oma ligidal, et tema põgenema ei peaseks. Kui ta välja peasebki, on tema esimesel ja teisel päeval üsna loll, et kuhugi kaugele ei mõista minna, pärastpoole läheb aga üsna teraseks ning võib tunni ajaga oma tuliste jalgadega maailma serva jõuda. Jõuab hobune sinna, siis peaseb oma kütketest lahti ja võib minule palju kurja teha. Sellepärast teda hoiangi!" Andnud siis oma varandusekeldrist temale tänutäheks hulga kulda ja hõbedat. Poiss läinud koju, viinud isale raha, kes selle abil niisamasuguse talu ostis, kui ta endisel peremehelgi oli. Peremeest ja tema poega vihastas see väga, et tema saunamehe poeg rikkaks sai. Peremehe poeg oli pahane iseenese peale, et siis vanamehele abiks ei läinud valget hobust kinni püüdma. Käinud nüüd igal pääval metsasid mööda, et ehk juhtuks valget hobust nägema. Vanamehe poja kääst oli tema kuulda saanud, et valge hobune kindlasse puuri pandud. Viimaks, kui valget hobust millalgi näha polnud, tõttas peremehe poeg selle nõuga vanamehe elukorterit ülesse otsima, et sealt valget hobust lahti peasta, teda siis aidata kinni püüda ning vanamehelt head vaevapalka nõuda. Kauaaegse metsas rändamise järele tuli tema ühe vana majahüti juure. Nälg piinas teda väga, pääv ots oli tema juba oma rahaahnuses söömata olnud. Astus siis senna lagunenud majasse. Esimesel silmapilgul näitas maja üsna tühi olema, pikemal vaatamisel nägi tema ühes nurgas puusärgi. Seda nähes putkas poiss ilma pikemalt aega viitmata kohe minema. Pidas oma öömaja lausa taeva all. Koju ei oskanud tema enam minna, sellepärast hulkus jälle metsa mööda ringi. Nälg tahtis teda juba üsna ära tappa. Õhta eeli jõudis jällegi hurtsiku ligidale. Näljast ja väsimusest pimestud silmadega ei pannud tenma tähelegi, et see seesama hurtsik oli, mis eilegi. Astus sisse, nägi puusärki. Ei jõudnud see teda enam hirmutada. Ta vaatas ringi, kas midagi toitu ei saaks. Silmitses ka korraks puusärgi sisse. Nägi seal vanakese, kelle juuksed ja habe lausa lumivalged olivad. See lamas paigal kui surnud, hingamistki polnud kuulda. Ainult näü värske jume näitas, kui oleks vanamees elus. Vanamehe väljasirutatud kääs oli nuga, nua otsas suur kannikas leiba. Poiss silmitses seda nähtust. Leib, ehk teda küll surnu käsi hoidis, tõmbas poisi tähelpanemist oma peale. Poiss sirutas kätt leiva järele välja, pani aga tähele, kui oleks vanamehe silmalaud liikunud. Ei hoolinud sellest, võttis leivatüki ja hammustas selle küllest ahneste. Selsamal silmapilgul tõusis aga vanamees puusärgist ülesse. Poiss tahtis ära joosta, aga hirm tegi jalad nõrgaks. Vanamehe lahke nägu peletas aga hirmu varsti kaugemale. Vaname hakkas kõnelema: "Ära karda, pojukene. Sina oled mind nõiakütkest peastnud, mulle elu tagasi andnud. Poleks sa nii julge olnud minu käest leiba võtma, mina oleks ei tea kui kaua sedaviisi lamanud, ei surnult ega elus. Mina olen see valge hobune, keda sina otsisid. Nõid nõidas minu ära, pani minu seia vangi puusärgi sisse. Minu hinge viis valge hobuse näül oma kätte. Nüüd mine ja otsi nõia elukorter, mis siit kaugel ei ole, ülesse, otsi kambred läbi kunni valge hobuse leiad. Nõida pole kodu, võid seal julgeste olla. Valge hobune tapa selle nuaga ära, siis kaub ta ära ja mina olen lausa peasetud!" Vanamees andis poisile nua, mille otsas enne leivatükk oli. Õpetas siis veel: "Ära ennast varandustest lase meelitada. Hakkad sa sealt varandusi püüdma, juhtub sulle palju õnnetust. Tule minu juure tagasi, mina teen sinu rikkaks!" Juhatas veel poisile, kus nõiamaja on ja poiss läks. Maja ligidale jõudes kuulis tema juba kaugelt suurt müra. Astus julgeste majasse, kõikide kambrite uksed olivad lahti, ainult ühel oli lukus, võti oli väljaspool ees. Sealt kostiski see suur mürin ja kolin välja. Poiss tegi ukse lahti. Nägi seal valge hobuse püherdama ja rabelema kui oleks temal hirmus valu. Poiss astus julgeste ligi ja torkas hobusele nuaga külje sisse. Vaevalt oli nuga hobuse külge puutunud, kui see nagu aur poisi silma eest ära kadus. Poiss vaatas ringi. Kulda ja hõbedat nähti igal pool küllalt särama. "Pagana pihta", mõtles poiss, "mina pean selle suure varanduse kõik maha jätma. Ma võin ju korraga rikkaks meheks saada. Valge habemega vanamees tahab ehk kõik omale pärida." Nende mõtega hakkas poiss enese taskuid kullaga täitma. Kuld rõemustas teda nii väga, et tal aega põlnud minemagi hakata. Nõid tuli koju. Valget hobust mitte leides sai tema süda täis, ta muutis poisi koeraks ja läks siis valget hobust taga otsima, keda ta ära jooksnud arvas olema. Poiss pidi koera näul nõiaga tahes ehk tahtmata kaasa minema. Esimene käik nõial oli senna hurtsikusse, kuhu lumivalge habemega vanamees jäi. Kuid imelik nähtus ehmatas teda juba eemale ära. Hurtsiku asemel oli väga tore loss. Nõid oleks küll jooksu pannud, aga üks salalik vägi kiskus teda lossi poole. Ta astus lossi, koer kannul. Aujärjel istus seesama lumivalge juuste ja habemega vanamees. Nõid langes kummuli tema ette maha. Aujärje peal istuja puudutas kepiga tema külge, mispeale ta ise valge hobuse näul välja jooksis. Ainult poiss jäi oma koeramundris sinna. Vanamees ütles: "Vaene poiss! Ahnuse pärast pead sa nüüd koer olema, eks sa kuulnud minu käsku ja tulnud ilma kulla külge puutumata ära. Nüüd pead nii kaua koer olema kuni nõid kudagi surma juhtub saama, siis saad oma inimesenäu jälle kätte." Koer jäigi nüüd lossi, sai kõige paremat toitu, magas pehmel asemel. Nõnda läks kaua aega mööda. Ühel pääval leidis vanamees koera asemel kambrist poisi. Sest sai tema aru, et nõid surnud. Poiss oli aga koeraks olemise läbi palju oma mõistusest kautanud. Kaua aega läks mööda kunni tema jälle oma täie aru kätte sai. Nüüd igatses tema oma vanemate juure tagasi minna. Talle anti palju varandust ja ta läks oma vanemate juure, kes teda arvasivad surnud olevat. Siin elas tema oma rahaga õnnelikult. Enam ei piinanud teda ahnus, kelle pärast tema kaua õnnetumat elu elanud. Kui tema ära pole surnud, siis elab veel praegugi õnnelikult.

E 7576/7578 (10) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < Juuli Birkenthal (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Puuraijuja ja halgjad Mees läinud metsa puid raiuma. Toksinud puu, kellest tema enesele küna tahtnud teha, juba pooleni läbi, kuulnud, lapsed tulevad kilgates ja joostes. Vanamees jätnud raiumise pooleli, vaatnud, lapsed tulnud ligemale, üks ütelnud: "Taat, ega sa puud ei raiu, sa raiud kiva ja kändusid!" Nüüd kukkusivad mehe silmad lahti, et tema mitte künnapuud polnud raiunud, vaid ühte vana jämedat kändu. "Seda tükki pole mulle veel juhtunud," pahandanud puuraijuja. Hakanud nüüd uueste päris künnapuud raiuma. Nagu udu katnud tema silmi, pole tähelegi pannud, et ühe suure kivi juure astunud ja sellele hakanud pihta andma. Märganud seda alles siis, kui kervetera juba üsna puruks olnud tautud. Ta silmad olnud lastest, kes halgjad olnud, ära tehtud, nii et tema mitte pole teadnud, mis puu, mis põesas, mis kivi ehk mis känd. Ta kõht olnud üsna tühi, tööd aga ei midagi tehtud. Tulnud vana hunt, keda mees halli habemega meheks pidanud. Küsinud: "Mis sa mees muretsed?" Mees ütelnud, et ei saa puud maha raiuda, et lapsed teda ära teinud. Hunt ütelnud: "Oleks sina mõne nendest kinni võtnud. Hommikust saadik ajan ma neid taga, kõht on tühi, need on halgjad. Kui sa neid veel nääd, võta üks kinni, oota siis nii kaua, kui ma tagasi tulen, siis saavad sinu silmad terveks!" Läinud minema. Mees jäänud istuma. Mõtelnud: "Hommikust saadik ajab vanamees halgjaid taga ega need talle ikka süia ei anna!" Pole märganud, et kõneleja hunt oli. Kuulnud, lapsed tulnudki kisaga. Vanamees, halli habemega, tulnud (hunt) mehe juure, ütelnud: "Kui sa neid kinni püiad, siis taba nende juures olevaid kändusid, siis juhtub sulle halgjas sülle. Ära enne lahti lase, kunni juure tulen." Läinud siis põesaste varju. Lapsed tulnud, tahtnud üsna puuraiuja juurest mööda minna. Puuraiuja teinud kui ei näekski ta neid. Kui lapsed tema ligi jõudnud, tõusnud ta äkitselt ülesse ja hakanud ühe jämeda kännu ümbert kinni, mis laste hulgas olnud. Teised lapsed pannud jooksu, känd hakanud ka puuraiuja süles rabelema. Hunt jooksnud sinna, tõmbanud kännu puuraiuja käest ja pannud nahka. Nüüd peasenud mehe silmad lahti. Ta näinud, et põgenejatel lastel sarved pääs ja sabad taga olnud. Vanamehe asemel olnud tema ees hunt. See tänanud puuraijujad, et see temale süia aitas muretseda. Tõi siis kirve ja raius mehe künnapuu mõne hoobiga maha. Pärast kinkis kirve mehele. Kodu minnes leidis mees, et kirves hõbedast oli, kullast varrega. Ta sai rikkaks meheks , ei pruukinud enam puid raiudagi.

E 7591 (1) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Väga tuisusest ehk vihmasest ja tuulest ilmast ütlevad vanad inimesed - täna on hea rahaaugu ilm. Vanad inimesed arvavad, et need pilved, mis väga kõrges taeva all on, tarretanud süldi sarnatsed on. Sellepärast räägitakse ennemuistsetes juttudes, kuida mõni inimene pilve peal käinud, kuidas kõu ja pikker pilve peal sõidavad, kuida Hans vanapagana nuia lubas pilve peale visata jne. Ka olla mõned pilvetükka leidnud, mis olla maha kukkunud.

E 7606 < Kroonlinna < Vigala khk. - M. Riste (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakatel Kui Vigala mõisa vana viinaköögi otsas teand vanadrahvas juba ammugi rääkida, et seal viinaköögi otsas jõe põhjas suur rahakatel olevat. Ükskord sealt ligidalt jäend mees oma naesega natukest hiljaks kirikusse tulema. Köögi otsast mööda minnes näind mees rahakatelt vee pinnal olevat. Mees ütelnd: "Sellest saab nüüd suntele ja santele." Aga naine kilgand: "Küll ta kulub meile endale ära!" Selle peale vaund rahakatel jõepõhja, mis sumatand. Praegal, kel teravad silmad on, näha jõepõhjas rahakatelt selge ilmaga.

E 7617 (1) < Kihnu khk. - Mihkel Kurul (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kosimine võetakse enamiste noores kuus ette. Noormees, kes naist tahab võtta, pistab pool toopi viina tasku ja läheb kas neljapääva, laupä ehk pühapääva õhtu sinna majasse, kus ta omale pruudi välja valinud, räägib oma mõrsjale, mikspärast ta tulnud ja pakub temale viinapudelid. See võtab viinapudeli vastu ja viib oma isa ja ema kätte, üteldes: "See ja see poiss on tulnud mind omale saama, mis teie sest ka arvate?" Muidugi teada saab viin enamiste iga kord ilma suure vasturääkimiseta vastu võetud, pudel tühjendakse ära ja seotakse vöö ümber pudeli kaela tähenduseks, et viinad vastu võetud ja kaup kindel. Nimetakse aeg, millas viinad saavad ära joodud ja nenda on siis kaup tehtud, peigmees saadetakse kodu.

E 7648 (1) < Tallinn - A. Bormann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva Kontrollis Mare Kõiva
Hmbavalu vastu aitab vanarahva arvamise järele kõige paremast: võtta surnukirstu nael, mis surnuajast leida on ja torki sellega hammast, siis jääb valu ära. Ja kui see ei aita, siis võta lase sepp teeb ühe soojaga kolm naela, nendega võta torgi hammast, iga naelaga kolm korda, üteldes: "Kadugu valu!" ja viska siis üle pahema õla nemad minema.

E 7648 (2) < Tallinn - A. Bormann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Langetõbe vastu tarvitadi kõige paremaks rohuks: võta surnuajalt surnupealuu ja kaabi selle külest joomavee hulka. Niimoodi pruugi mitu nädalad kuni terveks saad.

E 7649 (3d) < Tallinn - A. Bormann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui need ei aita, siis võta söö küpsetud seapekki (salaja, nii et keegi ei nää ja ei tohi ka kellegile ütelda) niimoodi, et kamar järele jääb. Selle kamaraga hõeru soolatüikaid, üteltes: "Kaduge!" Siis viska see kamar üle pahema õla keriselle ja ütle: "Seal teil paras paik."

E 7649/7650 (4) < Tallinn - A. Bormann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Roosi ehk helitinga (naha põletik) vastu aitab kõige paremast luosumise sõnad: "Jeesus läks mäele, käes oli temal sinine, punane ja valge roos. Sinise ja punase roosi viskas tema ära, aga valgega tegi terveks, Issa meie, kes sa oled taevas jne."

E 7658 (10) < Tallinn - A. Bormann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui lehmapiim rikis on, nimelt kui tema ei taha mitte heaste ära hapneda, ehk liig ruttu ära hapneb, siis võta, tee nii: mine senna kohta, kus kolme saksa rajad kokku puutuvad, võta sealt ristikivi alt mulda ja suitseda sellega lüpsikud. Ja kui see ei peaks aitama, siis võta, kui seal on kadakapõesaid, kolme põesa, iga põesa alt kolm pühutäit sammalt, nendega suitseta lüpsikud ja pese siis heaste puhtaks, see peab aitama.

E 7789a (9) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui metsas ära eksind on, siis tarvis pahema jala kanna pealt äkist ümber pöörda, siis on kohe aru käes, kus sa oled ja kuhu tarvis minna.

E 7790a (12) < Vaivära khk, Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Ülle Mällmann 1999 Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku/ Kaseurv tähendab head kaerasaaki.

E 7790a (13) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku/ Head haavaurvad tähendab head kaerasaaki.

E 7790a (18) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui pärast kuu loomist noorekuu otsad terved ja püsti, siis tuleb külm kuu, kui tömbid, siis soe kuu.

E 7790a (21) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui talvel hiired puid närivad, siis tuleb viljaäpardus.

E 7791a (30) < Vaivära khk, Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Siestas USN Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku./ Toominga õied tähendavad tüdrukute mehele minemist.

E 7791a (31) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku/ Palju õisi - palju kaeru.

E 7791a (32) < Vaivära khk., Repniku - A.K. Feldbach (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku/ Kui palju pihlakal marju, on hea odra aasta.

E 7791a (36) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Jaanipääva ööse tarvis vaadata, kus sinist tuld näha on, seal on haldjas rahaauku hoidmas, sinna tarvis juure minna ja tuhka laiali visata, see muudab pärast kõik rahaks.

E 7793a (57) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui öösel metsas puuraiumist kuulda, mis tõesti võimata on, see tähendab surma.

E 7793a (58) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui maarjasõnajalg jaanipäeva öösel kell 12 selle õie kätte saab, see on õnnelik inimene, leiab rahaaukusi ja võidab kõiki asju.

E 7794a (66) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui rammunöpikud(?) näu külge löövad, tarvis võtta uus kangane tükk, õõrutakse nii, et verine on, minnakse metsa, puuritakse pihlakapuule auk sisse ja pannakse linane narts sinna sisse, lüiakse kovaste prunt ette, siis kauvad ära.

E 7819 (1) < Ambla khk., Lehtse - Joosep Freimann (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vanad kombed ja usu riismekesed Tuuru jumala püha. Ennemuiste peetud neljapäeva pühaks, iseäranis neljapäeva õhtat, ja öeldud see Tuuru jumala püha olema. Siis käidud hiiemetsades hiiekivide ja puude juures palvetamas ja viidud Tuurule ohvrid - sügise ikka igast uudsest, mis kuskil majas juhtus olema. See läbi oodetud Tuurult õnnistust, nii kui korralikku aastat, head viljakasvu, vihmasadu ja päikesepaistet, haiguste eest hoidmist, sõjaõnne ja vaenlaste hukatust ning palju muud sellesarnast. Veel nüidki mõnes pimedamas nurgas pühitsevad vanem rahvas neljapäeva, austavad Tuurut ja paluvad temalt õnnistust.

E 7819 (2) < Ambla khk., Lehtse - Joosep Freimann (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku/ Kui sügise lehed puust visad varisema, siis piab kevade ootama, enne kui paljast maad näha saab.

E 7819/7821 (4) < Ambla khk., Lehtse - Joosep Freimann (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Jaanilaupäeva õhta. Kes ei tunne jaanipäeva ja veel jaanilaupäeva õhtat? - Jah, külas tunneb teda igaüks! Noored inimesed ootavad terve päeva pikisilmil, mil kord õhta tuleks, et päike looja läheb, ja on see sündinud, siis minnakse küla vainule ehk kusagile mäekingu peale, kus mõni üksik pikk puu kasvab ja pandakse jaanituli põlema. Siia koguvad nüid ümberkaudselt noored ja vanad kokku ja ega lõpe neil siis naljatujud, rõemus laul ja jutt palju enne hommikut. Iseäranis lustilikud on noored neiud, sest nad võivad täna Tõnni põllult koju viia ja seega peiuõnne katsuda, see on, kas varsti mehele saab! Nii saadetakse see öö igasugu lustis ja rõemus mööda. Peale selle peetakse jaaniööd veel päris imede- ja nõiaööks, mil kõik salaväed paelutamata maapeal valitsevad ja nõiad enda kunsti talsutamata priiuses tarvitada võivad, mis läbi siis inimestele ühele õnn, teisele õnnetus vasta naeratab. Nii ustakse, et sõnajalg sel ööl kuke kesköölaulu aeal õitseb. Kes selle õie kätte saab, see pidada võima ta abil kõik teha, mis aga ise tahta ja soovida mõistab. Õit ära tuua piab aga väga raske ja kardetav olema, sest terve põrgutäis kuradid olla õie ümber vahiks, kes igat õietahtjat silmapilk tagasi mõistavad peletada; tubli julgus piab aga põrguliste karjast sellegipärast võitu saama. Jälle ustakse ja räägitakse, et jaaniööl kõik puud ja loomad üksteisega kõnelevad ning mõned targad inimesedki piavad nende juttu mõistma ja seeläbi palju tuleviku saladusi teada saama j.n.e. Selle öö kesktunnil valmistab nõid armastajatele armujookisi, saadab loomadele täisi, teeb oma ehk teise vihamehele ravandust, lühidalt: nõiad võivad eneste kunsti jaaniööl täiel volil tarvitada. Veel räägitakse, et salavaranduste koopad sellel ööl jaanitule näul põlevad, ja kes niisuguse koopa juure kas kogemata ehk õnne juhatusel juhtub minema, see saada varandusevahtide käest nii palju kulda ja hõbedat kui aga ise himustab: Teised katsuvad jälle nõiduse teel salavarandust üles leida ja kätte püida. Teatakse ju tuhandeid kohtasi nimetada, kus niisugused varandused varjul peavad olema. Sedaviisi ustakse ja tehtakse jaaniööl. Muidugi ep ole seega veel kõik selle öö susimised ja posimised nimetatud; sest palju on neid, mis mina ei tunne ega tea.

E 7839 (18) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuud, päikest ega taevatähti ei tohi sõrmega näidata, sest siis mädaneb sõrm juba enne surma ära.

E 7840/7841 (9) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Verejooksu kinnipanemise sõnad. Ühel mehel olnud võimalik verejooksu kinni panna. Teda olla kaugelt ja ligidalt käidud abiks kutsumas. Üks kord, kui tema ühel haavatud mehel jällegi vere kinni pannud ja kõik selle üle imestanud, siis tulnud üks vagamees ja küsinud temalt, kuidas temal võimalik on verejooksu kinni panna. Et see küsija üks austatud ja vaga mees olnud, põle verejooksu kinnipaneja temale seda keelata tahtnud. Ta näidanud vagale küsijale üht paberitükki, kus mõned iseäralikud sõnad peal olnud, ja ütelnud: "Kui ma haige juure lähen, siis pole mul muud tarvis teha, kui loen neid sõnu kolm korda, siis jääb verejooksmine kohe seisku." Vagamees palunud, et neid sõnu võiks näha saada, mida mees vastu tahtmist täitnud. Kui vagamees neid sõnu lugenud, ehmatanud ta väga ära. Ta saanud aru, et need sõnad seitsmendamast Moosese raamatust on ja nõnda tähendavad: "Kurat võtku minu hing, aga täitku nüüd minu palvet ja pangu verejooks kinni." Kui vagamees verejooksu kinnipanejale ütelnud, missugused hirmsad sõnad need on, mis tema nii kaua ligemise ihu kasuks, aga oma hinge kahjuks on pruukinud, ehmatanud see väga ära ja tõutanud iialgi mitte enam neid sõnu oma suhu võtta. Mõne nädali pärast juhtunud see õnnetus, et sellesama mehe poeg raskesti haavatud saanud. Küll palunud mehe sõbrad ja sugulased, et mees veel üks ainukenegi kord veel verejooksu kinni paneks ja neid sõnu oma poja pärast ütleks, mis ta võeraste pärast mitu korda ütelnud. Aga mees ei tahtnud sellest kuuldagi. Kõik sugulaste palved olivad asjata. Õnneks sai poeg ka muidugi terveks.

E 7870 (21) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku./ Kui kevadel tomingad heaste õitsevad, siis saab sel sügisel palju linu.

E 7915 (7) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Valuvõtmise sõnad. Harakale haigus, vareksele valu, mustalinnule muud tõbe, põrsa persse pinnuke. Tõbi tulgu, teine mingu, ärgu vaksa vahet olgu.

E 7917 (12) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui unes rahaauku juhatakse, siis on ikka parem edasi magada, sest et rahaauku otsima minnes ikka õnnetust juhtub.

E 7917 (20) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Ilusaid puid nägema, tähendab ilusat järeltulevad sugu.

E 7968e/7968f (3) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1893) Kontrollis Mare Kõiva
Kuda kodukäija hundile lubati Surnud vanaema ära, aga pärast hakanud kodu käima. Päeva ajal mänginud ta kassi näul laste hulgas, aga öösse hakanud tükka tegema. Teinud suurt müra, et teised tuasolejad pole magada saanud. Talvel kui külm aeg olnud, teinud ta öösse ukse lahti, nii et külm tuppa tulnud; suvel kui tuba kangesti palav, pannud jälle ukse kinni. Kui tuli tuas olnud, siis pole midagi teinud. Toodud kukk ja pandud öösseti tuppa redelipulgale magama. Mitmel ööl pole kodukäija enam käinud. Ühel kangesti külmal ööl tulnud ta jällegi. Tuasolejad maganud rahulikult ja tuba olnud pime. Kodukäija tulnud tuppa, jätnud ukse lahti ja hakanud ise redelid mööda ahjule ronima. /Kukk/ kes kodukäijad kuuvalgel näinud, teinud kurrr! ja kodukäija kukkunud poolest redelist tagasi. Hakanud uuesti ülesse ronima. Jälle seesama palk. Nüüd aga võtnud kodukäija kuke kõrist kinni, et see enam kuristada ei saaks, ja roninud siis ahjule. Seal võtnud suure keriksekivi ja viskanud sellega oma õde, kes nurgas maganud. Pimedas pole aga heaste trehvanud, vaid visanud kivi mürtsatates vastu seina. Magaja ärkanud ülesse ja saanud kohe aru, kust kivi tüli. Ta pannud tule põlema, läinud siis ka ahjule, koputanud pahema jala kannaga kolm kord vastu ahju lage ja ütelnud: "Hundile, hundile, vana häbemata!" Nüüd aga paiskanud kodu-käija selle, kes teda hundile lubas, ahjult põrmandale,kuna ta ise kui valge aur lahtisest uksest välja tormas. Valge kogu tõttas väljale, kus ka varsti huntide ulumist kuulda oli, ja pärast seda polnud teda enam näha ega kuulda.

E 7994 (III) < Viljandi khk., Vana-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuidas inimene noor seista Kuuvarjutamise ajal lähab inimene välja ja ütleb need sõnad: "Tere, tere, noorkuu! Mina noor, sina vana, mina kulla kergusse, sina raua raskusse!" Siis seista see inimene noor.

E 7998 (10) < Viljandi khk., Vana-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Lauritsapäeval luuakse õuntele magu juure.

E 8000 (1) < Viljandi khk., V-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Arstimisest Valu võtmise sõnad On kellegil missugune loom hhobune ehk elajas palju vilja ehk mistahte toitu saanud, nõnda et lõhkiminemist karta on, siis tehakse järgmiselt. Võta üks ühe- ehk kaherauaga püss, täida selle raud ääreni vett täis ja loe järgmised sõnad. "Mesilased, linnukesed, minge üle Punase mere, tooge salvi Saksamaalt. Israeli Jumal tule oma uduvihmaga ka seda haiged parandama." Seda sama ühte vett lase kolm korda püssirauast sisse, lendrest välja ja loe iga kord need sõnad ühe hingega. Siis anna loomale seda vett sisse. See püss ei lase pärast aga enam kedagit looma maha.

E 8010 < Viljandi khk., V-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Tõnnivakk Kasetohust tehtud veikene vakk, sinna sisse pannakse karvu nagu hobuste, lehmade, lammaste, sigade, kanade, ka igat seltsi vilja ning üks veikene tita, mis puust on tehtud ja riided selga seutud - see on siis jumal, kes seda õnnistust jagab. Seda vakka ei pia aga keigi täädma muud kui peremees, kes seda isi valmistab ning aidas oma kirstu põhjas hoiab. Tõnisepäeva hommikul enne koitu võtab peremees salaja selle vaka ja laternaga tule, kelle sees tükk rasvaküinalt põleb ning lähab elajatelauta, võtab vakast tüki lehmakarvu, süitab seda küinlatule pääl põlema ning suitsetab sellega lehma ümberringi läbi. Pärast võtab see selle tite, paneb seda lehma selja pääle istuma ja viimaks keerab veel lehma kõhu alt läbi mõned ringid ümber ja paneb seda vaka tagasi Pääle selle lõikab veel tüki karvu tulevaks aastaks vaka sisse valmis. Nõndaviisi tehakse iga looma juures, olgu mis tahtsugune. Ka vili suitsutasse ja sorgitasse titaga läbi. On tema majandus keik sedaviisi läbi käidud, siis viib vaka jälle kirstupõhja tagasi. Tulevaks aastaks, nagu üteldud, salaja, et keigi ei tää ega näe.

E 8011 (2) < Viljandi khk., Vana-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuidas kohtus alati õigust saab. Kolm neljaspäeva õhtud täiskuu ajal minnakse salaja kuskile lammastelauta ja põetakse (niidetakse) igal korral üheksamal lambal kolmest kohast villu, neist villest aga tehakse siis kindad. On siis kellegiga kohtuasi ees, siis võetakse need kindad ligi, siis saab alati õigust, ehk kinnastele võit jääma. (Meie pool räägitasse praegu neist kinnastest ja praegu teeb üks vana soldatilesknaene mitmed protsissid teiseti; isegi alamad kohtud saavad kõrgemalt poolt trahvitud ja palju veel alles poolel. Selle olevad, nagu räägitse, need kindad.

E 8012 (5) < Viljandi, Vana-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui piim enam hää ei ole ehk rahvas ütleb - terve ei ole, siis tuuakse metsast kadakaokse ühes marjadega ja lõigatakse üheksama põõsa otsast kolmest kohast ja põhjapoolt külle päält, need oksad keedetakse ühes piimapüttega katla sees ja piim saab kohe terveks.

E 8012 (6) < Viljandi, Vana-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Luupainaja. Kolm neljaspäeva õhtud täiskuu ajal tehakse kolmearuline aga üheksama-keelne paelust piits ning pannakse pihlakavarre otsa. Siis minnakse risttee pääle ja tõmmatakse seda kolm korda kura jala konsa alt läbi, aga iga korra tõmbamise ajal vilistakse kolm kord ning jäetakse seda nõnda saviga koos seisma. On nüüd kellegil loomal isiäranis hobusel tallis luupaine seljas, tunda sellest, et ta üleni märg ja oigab, ähib ja röögib pikali maas. Seda valvetakse aga järele, sest siis olevat luupaine pääl. Kohe võetakse see pütt ja lüiakse tugevaste kolm korda mööda hobuse selga, siis kaduda temal sest ajast kohe ära, aga sellel inimesel, kes sääl käib, jäävad eluks ajaks piitsa palistused verega segatult selga. V-Tennasilmas sel 4 juunil 1893.

E 8019 (1) < Kolga-Jaani khk., Rõika - Joh. Kampus (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vana usk Surnud toast välja viies visatagu pühkmed järele öeldes: "Kui kaod silmist, siis kao meelest!" Siis ei seisa surnu kaua meeles.

E 8019/8020 (2) < Kolga-Jaani khk., Rõika - Joh. Kampus (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vana usk Leiba ahju pannes visatakse esimese leiva küllest raasuke kolde, öeldes: "Tuli ole sellega rahul, mis ise sulle annan." Siis ei põleta leibasid ahi ära.

E 8027b (27) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Hakkas aga siiski mõni kodu käima, siis mindi surnu hauale ja kui sealt auku leiti, kust kodukäija välja käis, siis tõmmati pahema jalaga seitse korda üle augu ja ööldi: "Tuhat aastad pead siin olema."

E 8093/8094 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kelle käsi paneb, selle käsi võtab Kord elas üks rikas vanaeit oma tütre juures. Ta oli ju vana ja haige ja hakkas varsi ära surema. Enne surma kutsus ta tütre oma juure ja ütles: "Mata mind ikka maha ilusaste tütrekene." - "Kus su raha on, ema?" küsis tütar. "Mul ei olegi raha," ütles vanamoor. Peagi suri vanamoor ära ja tütar ja väimees matsid teda ausaste maha. Peale matuste hakkasid nad aga vanamoori raha otsima. Küll otsisid nad riided ja laudiparred ja laepalgi otsad läbi, aga ei leidnud midagist. Viimaks küsis pisukene tütretütar oma ema käest: "Mis te otsite vanaema riiete seast?" - "Meie otsime vanaema raha," ütles talle ema. "Ehk sa nägid, kus vanaema raha pani, sa olid ta'ga vahest kahekesi kodu, ehk sa nägid, kus vanaema oma rahavaranduse pani?" - "Ei, ma seda küll ei tea," ütles pisukene tütarlaps, "aga ühe korra küll, kui teie kodunt ära olite, võttis vanaeit ühe sukasääre ja raputas sealt leede, pärast kraapis ta käega segamine ja ütles: "Kelle käsi võtab, selle käsi paneb." Mees ja naine hakkasid leest tuha seest otsima, aga ei leidnud midagi. Viimaks läksid targa käest nõu küsima. Tark õpetama: "Minge ja võtke vanamoor hauast ülesse ja kraapige vanamoori käega lee tuhka, küllap siis raha välja tuleb." Mees ja naine läksid ööse, kui kõik magasid, surnuaeda ja kaevasid vanamoori haua lahti ja tassisid vanamoori kodu ja kraapisid tema käega leetuhas. Olid nad mõne hea korra tõmbanud, tuli kohe suur rahahunnik välja. Nad viisid vanamoori surnuaeda tagasi ja matsid maha, ja neil oli pärast raha küllalt.

E 8095 (9) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Maja ehitama. Sugulaste surma.

E 8125 (4) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui loom haigeks jääb, siis lassa kolm kord püssi looma juures ja loetu Issameie tagurperi, siis peab jälle terveks saama.

E 8127 (12) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui laps ristsele viia, siis panna kolm raamatu lehte lapse rindade pääle ja tõmmata kolm risti, ööldes: "Taldrikust sulle kui Iisakille, vägevust kui Simsonile, saa rikkaks kui riikide kuningas!"

E 8128/8129 (15) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui koorekirn imestuses on, siis pekseta tada musta särgiga. Ehk kui jälle seebitegu imestuses, siis pekseta tada musta särgiga ja ühiksa lepase vemblaga.

E 8151 (2) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui silmad haiged on, siis voeta pohisepoolt ajateiba alt mätas ja vajuteta kolm korda vasta silma. Siis kaabita hõberaha küllest ühiksast kohast selle mätta pääle ja viiakse senna tagasi, sedaviisi kui ennegi oli.

E 8153 (8) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui loom äkitselt haigeks jääb, siis loeta kolm korda Issameie palve loomale korva sisse ja lasta püssi ühe korra ehk kolm korda. Siis peab abi saama.

E 8171/5 (1) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Jutustus. Vihula mõisa ligidal on üks mäerüngas ja kutsutakse nime järele Ristimägi. Rahvasuust olen ma kuulnud, kuda see koht selle nime on saand. See on vanal aeal olnud, kui nimetud paigas juhtund kaks pulmasaaja vastamisi (vastakute). Siis olla seel peiupoisid nii kaua mõekadega vastamisi raiuned kuna toistest üle on saaned, ja jälle edasi pääsed. Mõnikord jäänd ka nii suguse vastakute juhtumise pääl peigmees pruudist ilma ehk on jälle peigmees ära tapetud. Seepärast olla see keige suurem mure olnud peigmehel, kust ta kõige tugevamad peiupoisid olla saand, et iga pulma aeal ta võitjaks jääks kui ninda peaks juhtuma, nagu ma eespool nimetasin. Teel olla siis ka toise saaja hulgast peigmees oma elu kautand ja pruut olla ära varastatud, kus siis kõige tugevam peiupoiss ta omale pidand kosima. Kui aga pruut nimetud peiupoissi pole mitte sallind, siis olla ka pruut ära tapetud seelsamas, kus peigmeeski. Aga seda tuld väga harva ette, ikke ennem olla pruut peiupoisile oma tõutuse and, aga pärast katsund kuda ta põgenema olla saand ehk jälle pruudi poolt sugulaised aeaned niikaua pruudivargaid taga kuni kätte saaned, kus uueste raidumine lahti tuld, ehk ka leppimise teel kaubaga kokku sobind. (Seda ei tea enam keegi, mis siis olla lunastuseks pakutud, kas härgi või hobusid v.m. - kirjutaja). Siis olla lähned sinna tapaplatsi pääle tagasi ja panned ühe mälestusekive senne püsti, kus aga enne veel palvet ja ohvrit Taarale olla teind. Siis soitand igaüks rahus oma kodu,nagu ei oleks midagi sündind. Seel nimetud Ristimäes oli hiljuti veel, minu lapsepõlves, tee ääres üks kivi püsti, rist pääle raidutud. Ma leidsin seelt ka ühe vana raha ja ühe sõrmukse. Raha saatsin Tartu E.K.S. vanavära koguse, kuna kahjuks sõrmus uueste kautsi läks. (T.Wiikmann) Nii käib ka see jutt selle kive kohta, mis Kaarli mõisa väljal Rakvere juures on. Õndsa Dr. Greitswaldti ennemuistse jutu järgi peab ta Toolse rannamehe tütar olema, mis üks Soome nõid sinna ta kiveks nõidund. Aga peab niisamuti olla pulma saa vastamisi juhtund, pruut pole peiupoissi vastu võttand ja siis olla langend pruut veel ohvriks ja ta mälestuseks nikerdatud see kive sinne, mis tänapäävani alles on. Ükskord olla üks mees ta põllu päält ära lükand, põllu ääre, sest et ta ikke adra ees olnuvad künni algus. Aga mehikene pole saanud magada, kui näidatud unes, et peab selle kive senna tagasi panema. Ei ole mehel aitand, kui veereta kive tagasi, mis ka üsna veike ei ole.

E 8175/8177 (2) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Vihula ja Annikvere, Metsiku raja pääl olla ennevanast, rahaauk põlend, kus üks oinas suurte sarvedega iga ööse seel tule ümber olla kepsu löönd. Räägitud siis ka seda lugu Metsiku härrale Bruntersille, kes kohe pääval hulga meestega sinne läind ja käst hakata kaevama, lubades, et kui siit meie raha leiame, siis saab keik jauks tehtud. Kui aga juba kaevates üks vaskne katel näha tuld, käst härra kohe katlaplaati päält ära kangutata. Olla siis ka nii palju saaned, et nähned, et kuldraha katlas sees old, siis olla härra ühe kolmesüllase palgi katla sangast läbi last aeada ja olla üteld: "Mingu üks mees mõisa juure ütlema, et panevad tangupudru keema, siis saate keik heaste süia, aga raha ei saa kellelegi." Kui ta seda on saand üteld, olla palk katla sangas nagu pilbas katki läind ja kattel olla suure kellaparinaga uueste maapõhja tagasi läind. Joostud veel arvata üks paarsada sammu kellaparina järele kuni jõe ääre, kus see parin olla ära lõppend, siis härra old hirmus vihane, miks ta raha ei olla saand. Koht näitab tänapäävani üht sügavat kaevatud auku.

E 8179/8181 (3) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Kuda Sagadi ranna Aldja küla omale nime sai. Kord olla keik külalapsed mere ääres mängimas olled üheskoos. Siis olla vesi ühe pika valge palgi randa toond, lapsed ütelt: "See on näkk, lähme istume keik näki selga" ja olla ka parajaste mahtuned, ainuld üks laps pole istet saand, see üteld: "Las ma istun näki nägära pääle." Seel tuld suur vesi ninda ruttu, et see palk olla keige lastega merese ujund, ainuld see laps, kes mitte isted ei saand, olla maha jäänd, ja lugu vanematele reakides, et näkk viis lapsed ära. Lähned küll veel vaatama, aga ei enam pole näha old. Arvasivad muidugi, et näkk viis lapsed omale seltsiks. Sellepärast on nüüd veel vanema inimeste suus see jutt, et mõne aasta taga peab ikka siit külast keegi merese uppuma, et näkk tarvitab iga kord, kui ta siia küla alle juhtub tulema, kas nelja või viie aasta tagast, seda last kätte, kes lubas näki nägära pääle istuda. Ütlevad veel: "Oleksivad meie vanad nii targad kohe olned ja selle lapse kes järele jäi, merese visand, ei siis oleks Aldja külas ei ühkski inimene ära uppund nagu see nüüd juhtub.

E 8186 < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Sagadi mõisast alle minna, Võsu tee peal tuleb kaunis kõrge seljandik, mis nime kannab Ligedama mägi. Säält mäe päält otse alle mere poole, metsa sisse, tuleb soo vasta. Rahvas teavad rääkida, et enne laevasadam olla olnud, selle tõenduseks seisab veel üks laevakere sääl maa sees paegal. Ma käisin ka kord vaatmas - on aga väga ära mädanent, kui kaevab, siis on nähe, et seal üks laevapõhi küll on. See koht kannab nime Ahi sadam ja säält on veel mere ääre metsast läbi 4 või 5 versta, arvan. Mõni aasta tagasi lõhkund aga rannamehed selle koha nii ära, et seda vaevalt võib tunda, otsind vaske ja rauda, mis ka leidaned.

E 8197 (5) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui üks tütarlaps meesterahvaga elab, ilma et taal midagi näha tuleb, siis peab see, kes seda tahab, ussinodimise puuga sellele tütarlapsukesele sava pääle lööma, siis ei pea ta enam pääsema, vaid peab varsi emaks saama. Peab veel löömise aeal ütlema: "Sellest sa ei pääse!")

E 8199 (8) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui lapsel kõht lahti on, siis peab niisama jälle vihtlema pohise pool räästa all pääle päävaveeru, üteldes: "Eha, eha, koit, koit, minu laps teeb rohelist."

E 8199/8200 (9) < Haljala khk., Vihula - L.Wiikman < T.Lepp (1893) Sisestanud USN Kontrollis Mare Kõiva
Kui kasvjaid ihunaha pääle löövad, siis peab seda mäda seelt välla piigistama ja paberi sisse mässima, siis uherdiga musta lepase pohja poole auk puurima ja see mäda sinne sisse panema, siis prunt augule ette lööma ja pahema jala kanna päält ümber pöörama ja ei mitte tagasi vaatama, siis peab neist lahti saama. Kes aga juhtub selle lepa maha raiduma, see saab jälle need oma külge.

E 8201 (13) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestanud Aire Kuusk 2001 Kontrollis Mare Kõiva
Joulu kui pahn tuppa tuuakse, siis peab olekorred lakke viskama. Kui need sinne rippuma jäävad, siis on toise aasta hea viljasaak.

E 8203 (17) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui seepi keedeta, siis peab seebipada lepaste vitstega peksama, siis ei hakka toise inimese pahandus pääle.

E 8203 (19) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui koorekirn mitte kokku ei lähe, siis peab kirnu lepaste vitstega peksama, siis peab kohe kokku menema.

E 8281 (183) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Kui maarjapäävaks Sõel ehasse lähab, tuleb hia kevade.

E 8281 (189) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Nelipühi tuuakse kased metsast tuppa ja õue, süiakse mune.

E 8287 (210) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestanud Aire Kuusk 2001 Kontrollis Mare Kõiva
Jõululaupääva õhta toodi ja tuuakse veel praegu mõnes perekonnas õled tuppa, "pahn põrandalle". Tuli põleb kõige öö, luetakse, lauletakse, iseäralik rõem ja rahu täidab vana ja noore südant.

E 8289 (216) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Kontrollis Mare Kõiva
Selge kuu seljali, hia kuu istuli, kuri kuu kummuli, õel kuu otseti.

E 8290 (226) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Ring päikese ehk kuu ümber tähendab vihma. Kui suur ja selge ring, siis kohe kolme pääva pärast, kui veikem, siis hiljem.

E 8290/8291 (227) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Mis ilm kuuloomise ajal on, nii lähäb selles kuus edasi. Kui kuu kortliseks, täis- ehk kolmekortliseks saab, siis võivad ilmad vahest muuta.

E 8292 (236) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Epp Peedumäe 2000 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast Noorelkuul raiutud puu ajab võsusi.

E 8292 (237) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast Tarbepuid raiutakse, et nad kõvemad mädanemise vasta olla: lehtpuid vanal kuul, okaspuid noorel kuul.

E 8292 (238) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast Noorel kuul niidetakse ka lambaid, leigatakse juuksid jne.

E 8293 (239) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast Vanal kuul jahvatakse jahu ja tehakse tangu, siis ei pia koitama.

E 8292 (240) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast Vanal kuul pannakse prussaka-, lutikarohtu. Noorel kuul pandud ei tapa.

E 8292/8293 (241) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast Vanal kuul külvatud vili mureneb rohkem kui noorel kuul külvatud.

E 8293 (242) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast Ja vanal kuul ja põhjatuulega ei ole hia sõnnikut vedada, siis ei mädane sõnnik ja ei kasva hiad rukkid. Ikka tarvis seda noorel kuul ja lõunetuulega teha.

E 8293 (243) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast Kalapüügiriista piab noore kuu reedel alustama, siis võtab hiast kalu. Vanakuu on õnneta.

E 8293 (244) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast Vanal kuul on kalad tuimad, noorel kuul ergad.

E 8293 (245) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast Ikka veel: Kes vanal kuul sündis, jääb rutemalt vanaks kui see, kes noorel kuul sündis.

E 8293 (246) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Ja noorekuu unenäud tulevad ruttu kätte.

E 8293 (247) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Lõpetuseks piale kauba veel mõni põllumehe sõna. Kui vanaaastal puud härmas on, siis on tuleval aastal hiad rukkid.

E 8300/8301 (1) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kalevipojast. Kangest mehest tiab aga siitrahvas veel midagi vesta ja ei ole tema nimi veel ära ununud. Õnnis Dr. Veske ütleb ühes oma korjanduses, et Vaidlu saare juures vesi Kalevipojal üle saapasääre tulnud. Jüri Maasing Kloodis ütleb, et tema isa Jaagup rääkida, et Vaidlu saar olla Kalevipoja mullakott. Pikemalt ei tia ta rääkida.

E 8301/8302 (2) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Ka räägivad niisugused, kes seda raamatust ei ole pärandand, kuda poisike metsa ära eksind, siis ühte majasse saanud, kus teda vana ema kahe poja vahele magama pannud, aga poisside loomulik tuul teda ühe juurest teise põrutanud. Poiss sialt putkama pannud, metsas teda jälle Kalevipoeg, kellel lauakoorm seljas, leidnud. Sellele kurtnud poiss oma lugu. Kalevipoeg pistnud teda oma püksitasku. Kuda siis põrgulised Kalevipoja kallale kippunud, tema neid lapiti laudadega vemmeldanud. Siil põesast õpetanud, et: "Sõrvi lauda, sõrvi lauda, Kalevipoeg!" Kuda siis Kalevipoeg võitu saanud, siis oma hiategijat põesast välja kutsunud, see aga üelnud, et ta ei julgeda, sest et ta alasti olla. Siis Kalevipoeg kiskunud kasukahõlma küllest tüki ja põesa siilile visand, kes Kalevipoja kasukat tänapäävani kannab. Pärast tulnud Kalevipojal tasku pandud poiss meele. Kobland kohe kää tasku ja leidnud, et ta vaene surnuks olnud muljutud ägeda võitlemisega.

E 8302/8303 (3) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach < Mart Treial (1890) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kalevipoja jäljed algavad Vohnjast ja lähävad Jõeperest, Neerutist ja mojalt kuni Porkuni. Mägine ja aukline maa.

E 8303 (4) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach < Mart Treial (1890) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Assamallas, kus hundid Kalevipoja hobuse ära söönd, on umbes ruutversta suurune tükk heinamaad punane rohi. Assamalla luht, see on Kalevipoja hobuse verest punaseks saanud, kui hundid selle ära on murdand. Sial ligidal on veike mägi, kus praegu tuuleveski pial on, see mägi on Kalevipoja hobuse maksast saanud ja kannab sellepärast nime Maksamägi.

E 8303/8304 (5) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach < Mart Treial (1890). Kontrollis Mare Kõiva
Vt. ka: E 42003 < Väike-Maarja, Porkuni v. - J. Elken < J. Kuusler ja J. Ventsel (1901). Trükitud: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 19. Sisestas

E 8304/8305 (6) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach < Mart Treial (1890) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Sirtsisoo, umbes 12 versta iga pidi, piab Kalevipoja küntud olema. Ta künd seda ühe söömavahega, üeld ise: "Ega see suur asi ole, vabadiku kapsaaed." Möödaminnes tähendan seie vahele seda, et rahvas ütleb Sirtsi soo pial Vanatüdrukute võlla olema. Piab suur kõver kask olema.

E 8305 (7) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach < Mart Treial (1890) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Peipse järvest on ta mitu korda läbi käind. Ühest kõige sügavamast kohast tulnud vesi jo m- saadik. Kalevipoeg üeld: "Tohoh, see akkab jo kubemesse ulatama!"

E 8347 (7) < Põltsamaa khk., Kaavere - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vana usk Kui nuga seliti lahti jääb, siis viilida Vanapaganas viil ahelaid, aga kui kirikus aamen ööldama, siis kasvada Vanapagana nädala viilimine kõik kinni.

E 8366L/8366s (3) < Põltsamaa khk., Kaavere - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vanadpärglid surnunahas. Ühel õhtul tulnud üks tundmata mees ühte talusse ja palunud öömaja. Pererahvas ütelnuvad mehele: "Siin tua juures meil ruumi küll ei ole, sest meil om kibe matuste vastu valmistumine, aga kui tahad, siis mine sauna juurde. Surnu on küll praegu üksinda seal, aga karta pole sul seal ka midagi, sest praegu on alles valge ja pärast tuleme meie ise ka sauna juurde. Sauna juures on kaks tuba, teine on külm, aga teine soe. Külmas on surnu, aga soojas pole kedagi. Soojas tuas on ka voodi, sinna võid sa ka magama heita!" Mees ütelnud, et ta midagi ei karta ja läinud üksinda sauna juurde. Sauna juures heitnud ta tähendatud voodi peale magama. Korraga käinud teises tuas suur prahvakas nagu oleks keegi uksest teisi tuppa tulnud, kus surnu oli. Mees ärganud ka selle prahvaku peale ülesse ja tahtnud teisi tuppa vaatama minna, et kas teised on tua juurest jo sauna juurde tulnuvad, aga ei saanud teise tuppa minna, sest vaheuks oli lukus. Vaatas siis läbi võtmeaugu teisi tuppa, et näha saada, kes seal on. Aga mida nägi mees. Teises tuas seisivad kaks sikkusarvedega meest ja tõstsivad puusärgi kaant pealt ära. Tõstsivad siis surnu puusärgist välja, võtsivad surnu riided seljast ära ja tõmmasivad hammastega surnul naha umbselt ära ja panivad surnu kirstu tagasi. Oli kõik niiviisi ära toimetatud, siis pugesivad pärglid surnunaha sisse ja läksivad tuast välja. Saivad vanadpärglid tuast välja läinud, siis tuli ka võeras mees teisest tuast välja ja läks surnu puusärgi juurde. Käis kolm korda vastu pääva ümber puusärgi, tegi siis kolm risti puusärgi kaane peale ja läks siis vöörkotta pimedasse nurka vanapärglid ootama. Polnudki mehel tarvis kaua oodata, kui jo vanapärglisi kuulis sauna tulevat. Vanadpärglid läksivad ka kohe surnu juurde tuppa. Mees nägi vöörkojast nurgast seda, läks ruttu ukse juurde, lõi vassaku jala kannaga kolm risti uksepaku peale ja ütles: "Las nad seisavad seni, kuni ma neid kõrvetan." Nende sõnadega hakkas ta tua poole minema. Tua juures ütles ta teistele: "Nüüd on jo varsi kesköö kääs ja teie lubasite mulle sauna juurde seltsiks tulla, aga ei ole veel seni ajani tulnud, tulge siis nüüd!" - "Keda me veel sinna tuleme, kui jo vanamees isigi siin käis, õlleriistad ja leivaastnad ümber viskas, tua lae peal tantsis ja kõiksugusid tempusid tegi jne." - "Seda ma arvasin kohe," ütles mees tuarahvale, "aga tulge nüüd sauna juurde ja vaadake, kuidas tont vangis istub. Aga seda ma pean teiel ütlema, vanamoor isi sest täitsa süita on." Tuarahvas läksivad nüüd võera mehega lugu sauna juurde vaatama. Sauna juurde saades vaatasivad nad läbi võtmeaugu tuppa, kus surnu ja ka vanadpärglid olivad. Mis nägivad nad siis - vanadpärglid olivad surnunahast välja pugenuvad, selle puusärgi peale laiali lautanuvad ja käisivad isi ehmatanud nägudega mööda tuba ümber. Seda nähes ütles tundmata mees pererahvale: "Nüüd pole meil muud nõu, kui piame tuale tule otsa pistma. Tuba ja surnukeha põlevad küll ühtlasi ära, aga see on veike kahju selle vastu, mis vanadpärglid teevad." Nõnda leiti ka nõu hea olevad ja saunale pisteti tuli otsa. Vanadpärglid palusivad tules küll, et neid ära päästetaks tulest, aga keegi ei teinud sellega tegemistki. Küll lubasivad vanadpoisid sellele mitu kotti kulda anda ja viimaks kõik eneste kullavaranduse, aga see kõik ei aidanud. Palve jäi ikka ainult palveks ja vanadpärglid põlesivad tules ära, nii et neist muud järele ei jäänud, kui paar kamalutäit tuhka. Sellest päävast saadik olla kõik pärglid maa pealt ära kadunud ega olla neid enam kellegi silm näinud. See tundmata mees polnud keegi muu kui Soome tark, kes mööda maad ümber käis rahvast õpetamas ja neilt õppides.

E 8377 (4) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestanud Merili Metsvahi Kontrollis Mare Kõiva
Siu Sõnad Hissi, hässi, hirmutus, visise, väsise, vänderus, susise sa, soosoppi. Narakas, räbakas, patt sulle, kivi juure. Irr, ärr, ära sure. Tööhu, tonti pure. Tee tige, soo sõge, Põgene, raibe, rampe alla. Vana uss, ussisugu, kirju keerus, patu prägu. Meid tull' Jeesus peastema, kouri konti kolkima. Pis paas pahane, Hiss,häss, hävine. Pista pea, kasi vea, jäta rahvas rahule. Amen.

E 8377 (1) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestanud USN Kontrollis Mare Kõiva
Kellel põletaja rindus, võtnud rüa õitsemisel üheksa pea küllest üheksa õelmed (igast peast) ja söönud nad ära, siis kadunud häda.

E 8378 (4) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui laps jalgu risti hoiab, ööldi äiokammitsas. Sellest peasta, viidi laps kolm pühapäeva õhtud palvemajasse laua peale ja leiguti nuaga puud, sellega sai ka äiokammits leigatud.

E 8378 (6) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Urbepäeval võetud vits, hoitud esimese karja metsa laskmiseni, siis löödud selle vitsaga iga looma ristluude peale kolm korda, siis ei söönud hunt.

E 8379 (14) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Martin Jänes 2001 Kontrollis Mare Kõiva
Vana usku. Puule, mille all inimene pikse ajal seisab, leigati rist, et pikne sisse ei lööks.

E 8379 (18) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vanaasta õhtal mintud söögi ajal teisele talule, käitud kolm korda vastupäeva ümber tua ja vaadatud siis rehealuse otspajast tuppa, kes süies ilma peata istunud, see surnud sellel aastal.

E 8380 (22) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Noorel kuul ei tohitud hamed valmis õmmelda, sest siis saanud ta süidine, olgu siis, et kolm tulist sütt läbi hame sai lastud.

E 8380 (24) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui laps kahetamisel kärnas, siis pantud üks nõu saunaahju, selle sisse üheksa tulist sütt, valatud vesi läbi kerise nõusse ja luetud sealjuures üheksa korda isameie. Selle veega last pestes saanud ta terveks.

E 8380/8381 (29) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Suure neljapäeva homiku toogu neiu sülega puid tuppa. Kui halud paaris, siis saab sellel aastal mehele.

E 8387 (11) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vana usku Tangud tehtud ikka vanakuu kuival, siis ei löönud ussid sise, pehmel ajal aga küll.

E 8387 (12) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vana usku Kui kuu luuakse, on terve nädal kuiva aega, siis tuleb kaks nädalad pehmed või mäda aega ja viimane nädal on jällegi kuiv aeg. Noorekuu kuiv olla ikka halvem. Mädal ajal ei tehtud niiti ega kaplu) - saada mädad. E 8388 (20) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva/astro/putukas/Vana usku Kui noorel kuul korstnad ja truubid pühitud saanud, siis sugenenud prussakad ja ritsikad (kilk).

E 8388 (22) < Põlva khk, Navi k. - Joosep Melzov (1893) Kontrollis Mare Kõiva
Noortkuud nähes tervitatakse teda järgmiselt: Kuu vanaks, mina nooreks; leivakikk kindmaks, jahumatt jaksaks. Seale uni , saksale tõbi, lambale laiskus, mulle kitse kergus.

E 8389/8390 (32) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vana usku Poeglapsele pantud ikka nõelapuust (kuusk) ja tütarlapsele lehepuust (kask) nõderm (hälli vard). Poeglapse juures tähendanud see kindlust, au ja vahvust, tütarlapse juures aga õrnust, au ja järelandmist.

E 8397 (14) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vana usku Kui kevadel lepp urvas, tähendada see head kaerasuid, kui kask - rüa- ja kui haav - adrasuid.

E 8398 (23) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Enne jüripäeva ei võinud peremees midagi metsast seljaga koju tuua ega ka karjus karjavitsa. Sündis seda, siis oli õues palju ussa.

E 8411 (12) < Tarvastu khk., Kuressaare - Adu Meos (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Siga tapetud ikka noorel kuul, siis ei ole liha kokku läinud.

E 8415/8416 < Tarvastu khk., Kuressaare - Adu Meos (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuidas kõige esimesed hiired ja lutikad on saanud Ühel peremehel olnud väga kõhn hobune, kes enamb tööd teha ei jõudnud. Tema viinud hobuse metsa ja sidunud puu külge kinni ning ütelnud: "Kurat võtku sind, mina enamb sinu ei taha. Tööd sa mulle ei jõuva teha ja nahk ei ole ka midagi, mis ma sinult saan." Jätnud hobusa sinnapaika ja läinud ise ära koju. Aasta perast läinud mees metsa kõndima ja leidnud oma hobusa, kes tubli ja ilus olnud. Mees mõtelnud: nüid olen õnnega koos, aasta perast tõin kõhna hobuse siia, nüid viin tubli koju, ja tahtnud hobust koju viia, aga vanasarvik tulnud juure ja ütelnud: "See on minu hhobune. Sa ise -kinkisid tema minule ja nüid tahad jälle ära viia, ei seda ma ei luba." Küll tahtnud mees hobust ära viia, aga vanasarvik ei lasknud. Siis hakanud nemad kauplema. "Ühe ainu tingimesega annan mina sulle hobesa kätte," ütelnud vanapoiss. Nimelt kui sina minule mihklepäeva õhtu tilk verd ja suutäis liha annad, siis võid hobusa ära viia. Mees annud ka järele ning kaup olnud koos, aga vanapoiss kinnitanud ikka, et kaup olgu kindel ja pea oma sõna. Nüid viinud mees hobusa koju ja teinud temaga kuni sügiseni maruliste tööd. Aga mida lähemale mihklepäev jõudnud, seda raskemase läinud mehe süda. Ja ootnud ikka külalisi, tapnud sigu ja lambaid külaliste tarvis ja olnud ikka mures. Sel korral juhtnud ka üles sant sinna talusse tulema. Sellele jutustanud peremees oma hobusa loo ära ning küsknud tema käest nõu. See olnud just mihklepäeval. Sant, kes üks nõid on olnud, ütelnud: "Sul on vanapagana enesega tegemist. Mees, kes seda ei olevad teadnud, ehmatanud väga ära ning palunud santi omale abiks. Sant lubanud ka mehe tahtmist täita ja küsknud peremehe käest peiteld ja oherdid. Peitliga löönud tema prao seina sisse ning oherdiga lasknud augu seina ala. "Ei nemad taha mitte lambaleha ega -verd, vaid sinu enese," ütelnud sant. Kui peremees seda kuulnud, palunud tema väga santi ning lubanud temale head maksu, kui tema vanapoisi ära ajab. Nii kui pimeks läinud, tulnud külalised kui kilin ja kolin ukse ette. Peremees tahtnud välja vastu minna, aga sant ei lasknud, et las nemad sisse tulla. Siis tulnud vanapoiss oma sellidega sisse ja tahtnud peremeest ära viia, aga sant ütelnud: "Muist saagu teid hiirteks seina alla auku, muist lutikateks seinalõhe vahele." Sest saadik olevad meil lutigad ja hiired ja, vanapagana sugust. Kes teab, kas tema on vana. Mina kirjutasin tema küll ülesse.

E 8420 (17a) < Tarvastu khk., Kuressaare - Adu Meos (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Vana usku Kui puid lõhutud, ei tohitud mitte puud kisa pidi kokku jätta. Siis jäävad lõhkuja lapsel keel sündides kinni.

E 8420 (21) < Tarvastu khk., Kuressaare - Adu Meos (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vana usku Kui lehmapiim veninud, antud lehmale kadajaleemi, siis läinud piim hääs.

E 8421 (26) < Tarvastu khk., Kuressaare - Adu Meos (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vana usku Siga pidavad noorel kuul tapetama, siis ei minevad liha kokku.

E 8421 (27) < Tarvastu khk., Kuressaare - Adu Meos (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kooritud vitsaga ei tohitud elajad lüia, siis hakanud punast kuskma.

E 8424 < Tarvastu khk., Kuressaare - Adu Meos (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuressaare valla laulude heinamaa. Endriku karjamaa juures kutsutakse Kunge laan. Seal on ka Kaanjärv. Arvata ühe vakamaa pikkus ja poole laius. Vanast enne on tema suurem olnud, nüid on tema kinni kasunud ja kõigub jala all, kui peale lähad. Seal olevad vanast palju verekaane olnud ja nüüd on tema nimi Kaanjärv. Oma talu maa peal kaasikud kutsutakse Järvesaadu kaasik. Karjamaa peal põndukast maatükikesest kutsutakse Viinapõline.

E 8436/8437 < Tarvastu khk., Kuressaare - Adu Meos (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Karjapoisi hirm. Üks karjapoiss vandunud väga hirmsaste ja hüidnud va sarvilist tihti appi omale karja hoidma. Küll hoiatanud vanemad inimest teda nii vandumast, aga poiss ei kuulanud sellest midagi. Kord olnud elajad temal metsa ära kadunud ja tema hakanud jälle nii hirmsaste vanduma, et las aga olla. Otsinud elajaid, aga ei leidnud kustkilt, istunud kivi peale maha ja põhjanud ikka edasi. Siis hakanud korraga kivi liikuma ja suur must lehm, ilma sabata, tulnud kivi alt välja ja putkanud metsa. Kõik puud käinud looka, kust lehm oli läinud. Ei tohtinud karjapoiss enamb metsaelajade järele minna, läinud nuttes koju, kutsun perenaise. See otsinud elajad metsast üles ja ajanud koju, sest see olnud ligi õhtud. Sestsaadik poole poiss enamb nii vandunud, vaid iga kord, kui metsaelajaid läinud otsima, heitnud ta ikka ristikse ette ja kõige oma eluajal ei ole tema enam va sarvilist hüidnud. Lõpp.

E 8437/8439 < Tarvastu khk., Kuressaare - Adu Meos (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vanatüdriku eksitus ehk eksitee See olnud sel ajal ennemuiste või vanal ajal kui naised hamet ehk särka palvemaja juures ükstõisega vahetanud. Jäänud ühe pühapäeva õhtu, üks vana poolen eksinud tüdruk hildaks palvemaja juurest minema. Tema elanud Hansuveski talus ja käinud Tarvastu palvemajas. Õhtu hakanud väha vihma sadama ja läinud pimedaks. Hiiukse metsa jõudes hakanud ühekorraga kuu heledaste paistma ja tema kõndinud nii kui postimaanteed mööda - väga sele ja tasane olnud see tee. Näha muud, kui komistanud ühteviisi. Korraga hakanud kaks saksapoissi tee peal tantsima, nii et tolm mööda pead üles käinud ja kutsunud teda ka enese seltsi tantsima. Türuk hakanud püha Jüri kutsikaid saksu ära murdma kutsuma, aga need naernud selle peale ja kutsunud teda ikka enese seltsi tantsima. Siis hakanud tagurpidi issameied lugema, aga ei midagi, hullemaks läinud saksad veel oma tembutamistega. Korraga hakanud Hiirikse kukk laulma ja tema leidnud ennast sügavas metsas, kõik sopa ja mudaga koos. Ei maanteed ega kuupaistet kuskil, vaid kottpime öö olnud, nii et sõrmegi suhu ei ole näinud pista. Ka tantsijad olnud kui tina tuhka kadunud. Siis alles tütruk saanud aru, et tema vanapaganade küüsis olnud. Kunagi kord ei tohtinud tema enamb, nii hildaks palvemaja juure jääda särgi vahetust ootama ja läinud ikka iga kord selle riidega koju, kellega ta sinna tulnud. Selle peale, arvates, et selleperast olevad tema eksitust kõndinud. Sellest saadik hakanud särgivahetus ikka vähemaks jääm kuni tema suutu kadunud. Lõpp.

E 8457 (1) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Noorel kuul ei õmmeldud hammed (särke), need pidada sügelema.

E 8459 (17) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui kuustel käbisid ei ole, siis ei saada sel aastal linu.

E 8462/8463 (33) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Jaanipäeva öösel võetud piibliraamat ja valge lina, mintud metsa, otsitud maarjasõnajalg üles, laotatud lina peale ja loetud nii kaua piibliraamatud kuni sõnajalg ära õitseb. Siis võetud õis ja viitud kodu, aga kodu minnes ei tohitud tagasi vaadata. Selle õiega pidada kõik kätte saama, mis aga soovid. Ütle aga soov ja liiguta sõnajalaõit, siis saab kõik sündima.

E 8465 (41) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
/jaanipäev/ Kõige paha ja õnnetuse hoidmiseks käinud peremees kõik see öö oma krundi ümber ja pistnud lehtlisi oksakesi põldude peale.

E 8465 (44) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kes musta hobuse rangide läbi jaaniöösel aknaaugust läbi välja vaatab, see naeb kuradit raha lugevad. Kui härjaikke raha peale viskad, siis saab viskaja selle, mis härjaikke alla jääb omale.

E 8466 (45) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Jaaniöösi võisivad nõiad kõige suuremat kurja teha, ka inimesi hundiks muuta.

E 8468 (58) < Tarvastu khk. - A.Parts (?) Sisestanud Aire Kuusk 2001 Kontrollis Mare Kõiva
Kui jõuluaeal palju maratsedi (hullati) südsu (õlgede) peal, siis olla rukis lõikuse aeal sasine.

E 8474 (80) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vanalkuul ei pantud sigu nuuma peale - need ei võta rammu. Ka vanalkuul tapetud liha olla ilma tuluta ja kahaneda palju ära, seda kõike tehti noorel kuul.

E 8474 (81) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Ka arvati, et vanalkuul raiutud puu kannud enam ei võrsu.

E 8474 (82) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vanal kuul savitadi ahju, siis kaduda ritsikad (kilgid) ära.

E 8476 (94) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui taheti tulihända kinni panna, siis loeti tagaspidi kolm korda issameie ära ja tõmmati hame (särgi) pääauk kuni alla ääreni lõhki. Siis jäänud tulihänd seisma.

E 8477 (95) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Taheti tulihända kinni panna, siis üteldi: "Tere, tere, hiilaspää isand!" Taheti teda lahti lasta, siis üteldi: "Tere, tere, sa siakusi!"

E 8480 (107) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestanud Eve Ehastu 2001 Kontrollis Mare Kõiva
Andis vanamoor sündimise aeal koerale võidleiba, siis ei olnud koerad selle inimese peale kurjad, kelle sündimise aeal leiba anti.

E 8480 (109) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestanud Eve Ehastu 2001 Kontrollis Mare Kõiva
Tüdarlapsele võeti esimeseks mähkmeks meeste hame ehk püksid. Sellega arvati täiskasvand neiule ruttu peigmees tulevad. Poisslapsele oli aga esimene mähi undruk, körtsik, sõuke, pallapoolik või naisterahva hame, siis ei põlgand neiud teda.

E 8484 (126) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Esimene viht, kellega tütarlast vihuti, viidi vanamoorist tõiste nägemata õunapuu juure peale, kes maitsevaid õunu kandis, et neiu noorelt mehele saaks. Nägi aga keegi viha viimist, jäi vanakstüdrukus.

E 8485 (131) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Esimese korra karja metsa minemisel pidi karjane vitsa kodust ligi võtma ja enne, kui ta loomad väravast välja laskis, pidi ta tõine kord tõisele poole väravat vitsaga lööma ja isi ütlema: "Siit piima, siit võid!"

E 8486 (133) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Lendas ronk üle karja, siis pidi karjane teda nõnda teretama: "Tere, tere, valgelind. Sinul pesa poegi täis, meil on laut lambaid täis." Siis ei viia ronk lambaõnne ära.

E 8486 (134) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Kui ronk üle karja lendab, siis arvati temal raipeluu noka vahel olevad ning ta laskvad selle luu maha karja sekka ja kes loom seda luud kõige enne haisutab, minevat hulluks. Selleperast oli karjastel kohuseks kaugelt tulejat ronka nõnda sõimates ära hirmutada: "Ronk, ronk, valgelind, viisrävak, pastlapaik, tulitukk, ahjuhark, mine üle küla karja, ära tule üle mede karja."

E 8489/8491 (146) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Pulmaõlle tegijal pidivad punased kindad käes olema, humalaid sisse pannes pidanud hüidma: "Õitsatsah." Siis tulla häste punane ja kange õlu.

E 8495/8496 (1) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Roosi sõna. Seitse sasele saamene Palas palas palas Oh issand! Mine ära.

E 8496 (2) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Roosi tähed kirjutadi: A.S.S.O.R. A.L.L.J.P. R.O.S.A.J. J.L.L.J.T.

E 8496 (3) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
/roos/ B.L.J.T. G.E.N.E. B.O.L.S.

E 8496 (4) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
/Roos/ S.A.T.O.R. A.R.E.P.O. T.E.N.E.T. O.P.E.R.A. R.O.T.A.S.

E 8496 (5) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
/roos/ A.M.O.R. M.J.L.O. O.L.J.M. R.O.M.A.

E 8496 (6) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
/roos/ R.O.O.S.A. B.E.L.L.A. A.L.L.E.R. P.A.P.E.R.

E 8497 (7) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Nikerduse sõnad. Nikerdus nimetamata, Liiber, laaber lausumata, pikka puusse puutumata. Jeesus läks jalgsi kirikusse, ei olnud härga ega hobust ette panna, kõik olivad punase lõngaga ära pood ja sinise lõngaga kinni seot. Kuuseleht, kaseleht, haavaleht, lepaleht, viidi väädi undi vändi. Aamen.

E 8497 (8) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
ehk: Nikerduse sõnad Piu, pau, siu, sau, habedise haide aamen. Jeesus käis aost aida mööda, kivist silda mööda, isi likatas, isi läkatas. Aamen. Aamen. Aamen. Käis mägist maada mööda, Jordani jõge mööda, Viht, pada, pang käes. Aamen. Veri soonel sobitagu, säsi kokku säädigu. Siin on see, kes sind kokku säeb. Issa meie, kes sa oled Taevas j.n.e.

E 8498 (9) < Tarvastu khk - A. Parts (?) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
ehk: Nikerduse sõnad: Kivi, meri, maa ja taevas, Oli, kellele abi tarvis. Armas Jumal tule appi. Jeesus Kristus läks Peetrusega kirikusse pikken põrutas, maa värises, hobune kohkus, Jeesus kukkus põlviti maha lugema ja laulma ja soovi soovima Jehoova nimel. Aamen.

E 8498 (10) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Väänduse sõna Nikerdus nimetamata, liiber-laaber lausumata, pikka puusse puudumata, viindus-väändus vääramata, luu kokku, paa loks. + + +

E 8498/8499 (11) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Valu äravõtmise sõna Oh meie Issand Jeesus Kristus, sina said kolmest juudist haavatud. Sinu haavad ei valutanud ega teinud häda ega ei paistetanud. Siis kadugu selle inimese valu ka ära sinu nime sees ja Jumala isa ja poja ja pühavaimu nimel. Aamen... Seda üteldi kolm korda, siis pidi valu ära kaduma.

E 8499 (12) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestanud USN Kontrollis Mare Kõiva
Põletud valu ära võtta Nii kõrge kui taevas, nii sügav kui meri nii külm kui surnu käsi nii kadugu see põlend valu. Jumala see Isa ja poja ja püha vaimu nimel. Aamen.

E 8499 (13) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Ussi sõna See uss nõelas, Maarja ütles: "Jeesus, vannu, et see kihvt välja lendab. Siis lennaku ka Jeesuse nimi, kui selle kolme haava kihvt välja lendab, sest Jeesus ole abimees ja hoia selle kurja ussi eest. Noomit Paatre Viile Sanctus Aamen.+++

E 8500 (14) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vere kinnipanemise sõna. Meie Issand Jeesus Kristus, sellel oli kolm lille südame peal kasvanud. Üks oli Jumalast, tõine oli inimestest, kolmas oli Jumala tahtmine. Siis sündigu Jumala tahtmisega, et selle inimese veri ka kinni jääb. Jumala see Issa ja see poja ja püha vaimu nimel. Aamen.

E 8500 (15) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kohtus käimise sõna Tere, tere, mõrtsukas, mina olen joonud Kristuse verd. Jumal olgu minuga, poeg olgu sinuga, püha vaim mõlematega seni kui meie armu seest ükstõisega lepime. Alt mina võidan sind, keskpaigast pean mina sind, ülevalt vaatab Jumal. Jumala see isa ja poja ja pühavaimu nimega. Aamen.

E 8507 (10) < Tarvastu khk - A. Parts (?) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Karjatse laul Vihmakene, vellekene, Uokene, omatsekene, ära tee minu likesse. Mul ei ole kodu, kun ma kuuva, tare ei, kun ma tahenda. Kodu mul suure kuuse alla, tare mul laia tamme alla. Tule, tule, tuulekene, vii ära vihmakene. Vii vihma Virumaale, aa uogu Harjumaale. Virun vihma oodetasse, Harju kaara kõrbunessa.

E 8569 < Tarvastu - A. Parts (?) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Kass ja koer Kass oli ennemuiste omale tare ehitanud ja kutsunud omale ka koera abiks. Aga koer ei võtnud kassi nõu kuulda, vaid ütelnud: "Mina ei hakka küll seda vaeva nägema, parem võin väljas magada. Pistan nina saba alla, siis on sooja küllalt." Sestsaadik on kassil hea põli. Magab alati soojas toas kuna aga koer väljas peab valvama.

E 8569/70 < Tarvastu - A. Parts (?) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Mispärast sepp rikkaks ei saa? Ennemuiste annud sepp haamre oma poja kätte ja käskinud teda haamert vahelt jalge visata öeldes: "Nii kaugele, kui sa haamre viskad, nii kaugele saab ka edespidi sepa rikkus ulatuma. Pojal olnud pitk vammus seljas, selleperast ei ole haamer kaugemale läinud, kui kukkunud sinnasamasse jalgade vahele maha. Selleperast olevad nüüd kõik sepad vaesed.

E 8577/80 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1892/3) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Mäed ja järved ja muud tähtsad kohad V-Võidu nõmmes Sutemägi, Konnaraav, Pimelohk, Mälgu talu heinamaa kesk nõmme, Punna kraav. Orika talu maa pääl on Saarmaorg ehk Koordikoldeauk. Ira talu maa pääl Ruunamägi ja Haavalohk. Muhulase talu maa pääl on Rebasemägi, mis vist sellest oma nime on saanud, et sääl endistel aegadel palju rebasid on nähtud ja Pikkmägi. Puhkru talu maast läbi joookseb ojakene nimega Härjaoja. Jakobi m. p. on Kalmetemägi, mis sellest oma nime on saanud, et sinna ennemuiste surnid on maetud ja kust veel nüidsel ajalgi mingid vanu asju on leitud nagu surnuluid ja reesisid. Maranamägi, kust teetegemise kruusa kannetud /murdunud leheäär/.

E 8582 (1) < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1892/3) Sisestas Elge Leiten 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vanad arstimise sõnad ja arstimise kombed Kõhuhaiguse arstimine Kätega pitsitakse kõhtu ja loetakse isi neid sõnu: Kiirmus, kaarmus, harakale haigus, varessale valu, musta linnule muu tõbi lapse kõht terveks.

E 8590 < Kuusalu khk. - J. Ploompuu (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Poukjärv, Vendjärv, Nikerjärv, Koitjärv, Mähustejärv, Pedaslaugas, Lohjajärv, Võlendikujärv.

E 8604 (1) < Narva l. - J. Reinvald (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Hansust Teisendid Kord istunud Hans Võltõjärve kalda ääres ja teinud viisupaelu. Vanapagan astunud juurde ja küsima: "Hantsuke, pojuke, mis sa nende nööridega teha mõtled?" Hans kohe kavalaste vastu: "Tahtsin seda va järverisu ümber piirata ja teelt eest ära vedada. Iga kord kui tartumaal käin, tee maailm ring ümbert järve." Vanapagan kohe haledaste paluma: "Pai, Hansuke, nõua, mis sa nõuad või tee, mis sa teed, aga jäta see järv alali! Sedaviisi ep minul, mu naesel ja lastel elukohta on. Kui sa järve ära viad, kuhu meie siis veel kiigele läheme!" Suure tingimisega lubanus Vanapagan Hansule kolm tündrit kulda, et see järve alali jätaks. Hans koristanud kulla kodu ja naernud enesele pihku.

E 8605/8606 < Narva l. - J. Reinvald (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Muinasjutt Jõulupühad olnud ukse ees, laupäev käes, kehval saunamehel ei olnud puupulgakest, mis ahju ehk paja alla panna. Mõtelnud: "Lähen kord metsa kelguga õnne katsuma, ega kallil ööl metsavahti hulkumas ei ole! Mõtelnud ja läinudki. Saab metsa, hakkab raagusi korjama, kuuleb, mis ime kohin ja sahin see ometi on?! Vaatab ümber, kas metsavaht vahest saaniga ei sõida, näeb: üks imeline loom tuleb lund mööda puude vahelt, must nagu vares, pool lennates, pool jookstes tema poole ja kaks hunti kannul. Saavad tema ligidale ja imelik loom paneb kui orav mööda mända ülesse, et aga küined rabisevad Saab puu otsa ja muudab ennast mustaks meheks; hundid puu all põleva silmadega vahtima ja kiunuma. Viimati tuleb teine hunt mehe juure ja hakkab teda hõlmapidi puu juurde tassima, et mees männa maha piab raiduma. Mees saab aru, et vana sõber puu otsas muud ei ole, kui vanakuri ise ja asub puud raiduma Vanapagan puu otsast sõnnoga ähvardama: "Kui sa raiud, siis ma su nahka panen! Või sina tohid kallil ööl metsa vargile tulla!" Mees hirmub ära, lööb kõhklema, ei tea mis teha! Hunt aga hambad irevile jälle mehele hõlma otsa kinni ja ähvardab meest omalt poolt mokka panna. Mees heidab ristikese ette ja hakkab jälle puule pihta andma. Nüid vanapagan ähvardamise asemel paluma: "Pai mees, jäta see puu raidumata! Ma juhatan sulle suure varanduse, mis su lapsed ja lapselapsed veel rikkaks teeb. Külatänava esimese käänaku peal värava posti all on suur raudkast kuldrahaga. Võta see omale, aga ära raiu puud maha!" Mees lööb mõtlema, aga joba jälle hunt mehe kallale. Viimaks saab otsusele: kui Vanapagan otsas on, kes seda kasti siis veel valvab, selle saan muidugi omale. Raiub ja raiub, kuni puu juba liikuma hakkab. Teine hunt seisab puu all, et vanapagan mööda puud maha joosta ei saa, teine seab ennast sinna kohta vahti, kuhu arvata puulatv piab langema. Puu prantsatab maha, mees ei kuule ega näe muud midagi, nii et hundid värinal ja kärinal ühe musta asja kallal kisuvad. Viimaks jääb kõik vagusi ja pole vanapaganast muud järele jäänud, kui tükike karvast nahka. Hundid tulevad tema juurde, lakuvad ta käsi ja saadavad teda siis nagu kaks "ajutanti" kuni juhatud väravapostini, kus nad kangeste kaapima hakkavad. Mees saab aru, mis lugu asjaga on, tassib kelguga puud kodu, annab vanamoorile käsu saun soojaks kütta ja läheb ise kelguga jälle värava juurde. Aga mis imet näeb ta siin: huntidel kast välja kaabitud ja august välja tassitud, teine hunt istub nagu mõni saks kasti otsas ja teine piab väraval vahti. Mees tassib kasti kodu ja piab soojas saunas rõemsad jõulud. Aga kauaks see rõem kestab. Pärast pühi on mõisahära kuulda saanud, ei mees kõrtsus kuldraha ära vahetanud, laseb hobuse ette rakendada, sõidab saunamehe juurde ja hakkab sellega kärkima: "Kust sa kulla said? Silmapilk anna siia! Muidu lasen sind läbi lipu ajada ja saadan Siberisse!" Mees mõtleb: "Armas vale, aita nüüd!" ja kostab "Paljuks minul seda kulda on, ainult paar kamalatäit! Metsas Kullaharu kuusikus teist terve vana süteauk täis!" Härra kohe meelitama: "Ära sa sellest kellegile ütle, muidu lasen sind võllasse tõmmata. Sõidab kodu, uus hobune veuvankri ette ja otsekohe Kullaharu kuusikusse üksipäini kulla järele. Kolme päeva pärast leiti suure otsimise varal ainult vanker Kullaharu kuusikust, härrast ega hobusest ei olnud muud järele jäänud, kui hobuse saba ja härra suur varvas. Rahva sekka lagunes teatus, et hundid härra ja hobuse nahka pannud. Nüid ei olnud saunamehel enam kedagi tagakiusajat, rändas ära teise kohta ja elas kui parun.

E 8633 (1) < Halliste khk., Uue-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Taari laul Mede taar hapneme, külanaise kakleme. Oma naise otseli, perenaise perseli, külanaise kükili. Mede taar hapneme. Huh, hui, hui, hui, kes kaeb see kaklema lääb, kes maitseb see maha satab.

E 8644 (16) < Halliste khk., Uue-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui küla koer pääle tuleb, siis peab ütlema: Koer esane, koer emane, koer libane, koer labane, mine kodu perenaise perset lakma. Siis jätab koer kohe haukumise järele ja läheb ära.

E 8644 (17) < Halliste khk., Uue-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui lehm puseb tõist lehma, sis peab üte tüki leiba võtma ja ütese korda pika tahilise nõglaga läbi leva pistma, aga esi ei tohi mitte häälega lugede: üits, kaits jne., vaid mõttega ja sis lehmale süüva andma, siis saab lehm terves.

E 8645 (18) < Halliste, Uue-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui mõne inimesel või elajal täie sellan om, sis piab püssi võtma ja seitse täie võtma ja püssi sisse paneme, ja sis püssi otsa põhjapoole läbi aja pistma, ja esi ütlime, ku valla lased: "Kust te tulite sinna minge." Sis kaove täie kohe selle inimese sellast ära ja lääve selle selga, kes neid pands.

E 8645 (19) < Halliste khk., Uue-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui mõnel latsel kõtt valuteb, siis sii peab ütleme kedsi kõttu pitsiteb: Kiirmus, kaarmus, harakul haigus, varesel valu, musta linnul muu tõbi, mede latse kõtt terves. Sis saab terves kõtt.

E 8646 (20) < Halliste khk., Uue-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vanarahva arvamine on, kui kuskilt vana kalme (surnuaidade) pealt puid tood põlete, siis tuleve uisa majja ja pistave kik looma ära.

E 8656 (50) < Halliste khk., Uue-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui kuu selili on, siis saavad selle kuu sees palju surma ehk lähevad ilmad soemaks.

E 8656 (51) < Halliste khk., Uue-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui lambaid pestaks, siis kui nad veest välja lastas, visatse veel vett järele, siis tooved lammas paar talleksid. Esi üteltse kah: "Paar poigi perra, paar poigi perra!"

E 8657 (54) < Halliste khk., Uue-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui talvel ühtepuhku puud härmas on, siis on suvel põud.

E 8661 (65) < Halliste, Uue-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui küla koer pääle tuleb, siis peab koerale ütleme: Koer esane, koer emane, koer libane, koer labane, mine kodu perenaise perset lakma. Siis lähved koer kohe ära ja jätved haukmise järgi.

E 8661 (66) < Halliste khk., Uue-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui välk mõne puu või maja põleme lööb ja seal tuld võtad piibu pääle, siis lööb välk selle inimese surnus.

E 8689/8690 (1) < Halliste khk., Uue-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui siits sõrme sehen om, või kus tähe (see on, kui kuskilt umbsi üles aab.), siis piab kura nimetsisõrmega sinna pääle kolm risti tegeme ja isi ahvaltama nende sõnadega: Siits, siits, kau ära, kau ära, võtan toki toomingista, pika malka pihlakasta. Kau ära? kau ära, siits-siitsikene. Siis siits saaved kohe terves. Siits kartved õige pihlakamalka ja toomekeppi. Täh. Niimoodi arstitse praegu veel siitsi, aga ei või öelda, kas niisugusel arstimisel ka midagi terves tegemise võimu on või ei ole.

E 8696 (3) < Tarvastu khk., Suislepa k. - Joh. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui kangast telgede pääle aetakse, tõmmatakse "käänikaikad" ruttu lõngapoomi nukkadest välja, visatakse telgede alla ja sõnatakse: "Hüpates ülesse, karates maha!" Siis saab kangas ruttu maha koetud.

E 8699 (19) < Tarvastu khk., Suislepa k. - Joh. Sein (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui taari (kalja) tehakse ja uude pääle kallates, siis muutsutedes kolm korda mokkega ja üteldes: "Mede taar hapnema, külanaese kaklema! Kes joob see joobnuse jääb, kes maetseb see maha sadab. Enam on vil'l'ä väeke ku humala hääke.

E 8700 (21) < Tarvastu khk., Suislepa k. - Joh. Sein (?) Sisestanud Eve Ehastu 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Lapse "kakert" antakse kõige päält koerale, siis ei ole koerad selle inimese pääle elus kurjad ega pääletikkujad.

E 8704 (48) < Tarvastu khk., Suislepa k. - Joh. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui sauna minnakse ehk suud pesetakse, siis süllatakse enne pesema hakkamist kolm korda selle koha pääle, siis ei hakka sügelise, maalise jne. külge.

E 8705 (60) < Tarvastu khk., Suislepa k. - Joh. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Tulekahju ja muu õnnetuse ajal öeldakse need sõnad: Issand heida ette härjanahk, too ette tuline mõõk, pane ette palav raud, viska ette veskekivi, ma tahan sulle tuhande võrra tagasi tasoda. Amen!

E 8709/8710 (1) < Jõhvi khk. - J. Seland (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vanad rahaaugud Läänemaal Merjamaa kihelkonnas Vaimõisas vesiveske allpool tammi on üks jõe hauakoht ja kaldad on jõeveega tasa ja peab väga sügav olema, siis sealpool nimetavad neid sügavusi jões haudadeks. Senna hauda on üks tütarlaps hobuse ja vankriga jõepõhja läinud, kui ta sealt kohast üle tahtnud sõita, nenda kui see jõgi pealtnäha väga kitsas on, kui ühe oeja sarnane, kelle kaldad juba kokku olivad kasvanud, kes oma sügavust võerale palju ei ilmutanud. Aga peale tema uppumist olivad mõned inimesed suve aeal üsna selge päävaga seda tütarlast hobuse ja vankriga jõepõhjas näinud, sest see jõeäärne on ilus aasa heinamaa. Ja teise suve oli jälle nähtud, siis katsunud teda välja tõmbata, aga see töö ei ole neil mitte korda läinud. Jõe põhjas vesi löönd ennast segaseks ja see lapsuke kadund vaatajate silmast ja peale seda nimetavad seda kohta Neitsihauaks.

E 8710/8711 (2) < Jõhvi khk. - J. Seland (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Ühe naisele ööldud unes: "Mine neljapääva õhtu senna suure kivi juure, mis teie tua ees on, ja kaeva päävatõusu poolt küllest, siis saad selle rahakatla kätte. Aga ära omale abi tarvitada, seal juures pead üksipäini seda korda saatma." Homiku tõusnud naine üles ja mõtlenud oma une peale ja olnud väga rõemus selle juhatuse üle ja oodanud igatsusega neljapääva õhtud. Pea jõudnud ka see aeg kätte, millal rahaaugule minna. Naine läinud tähendud koha peale ja alganud tööle, aga see kaevamine pidi nii salaja olema, et keski ei pidand nägema. Naine oli juba nenda palju kaevanud, et juba katla pealmine kord naisele silma paistis. Süda rõemuga täidetud töötas naine edasi, aga õnnetuseks sel silmapilgul astus tema oma mees kaevaja juure ja ütles: "Mis kuradi rahaaugu kaevajaks sina oled hakanud, et sul päävast aega ei ole järele jäänud." Aga ehmatust, mis sündis nüüd! Üks hirmus mürin ja paukumine sai kivi all kuuldavaks mehe teadmata naljakõne pärast ja rahakatla vaumine ehmatas mõlemid ära, et peale mürinat sõnakest ei saanud rääkida. Pärast küll kaevanud sealt kohast, aga ei ole enam kedagi nähtavale tulnud. Nenda vaus naise õnn maapõhja.

E 8712/8715 (3) < Jõhvi khk. khk. - J. Seland (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Ühe mehele oli unes ööldud: "Sinu vasikakoplis suure tomminga all on rahaauk. Mine neljapääva õhtu senna tommingapuu juure, arvata sada sammu puust eemal pead sina neljakäpakile kuni rahaauguni minema. See rahaauk põleb põhjapool külges. Ja pead omale kaasa võtma ühe kolmetahulise nõela ja seda pead senna rahaauku viskama, kui senna oled jõudnud. Aga kui sinul selle tee peal tuleb olgu mis loom tahes vastu, ära neid karda ja ära ka tagasi vaata, olgu missugused need loomad on, ees ehk taga, aga sina mine julgesti edasi. Ehk keski sinuga tahab rääkida või midagi küsida, ära neile midagi vasta enne kui rahakatal sinu kääs on. See katel põleb ja on punane kui tuli, aga hakka julgesti kinni, see ei põleta sind, kui oled aga nõela tulesse viskanud." Mees ärkab ülesse ja naeratab oma õnne üle, mis temale soovitakse, paar pääva kuni neljapääva õhtuni. Hakkab nimetud rahaauku juure minema pea mõtted täis, et varsti rikas mees olen. Selle mõttega ei tunnud ta ka kõige vähemad hirmu. Puu paistis juba eemalt ühe väikese tulekumaga, aga kedagid vaimu põlnud ta veel näinud. Pea oli ta seda arvanud, kus pidi neljakäpakile hakkama minema, heitis käed maa peal minemesse tarvis ja hakkas minema. Ei olnud paari sammu läinud, kui üks punane koer vägise tahtis tema kintsu kinni hakata, aga tema arvas, et ta koerast üle on. Ja vähe maad edasi minnes kuuleb ta oma järel ühe härja hirmsa röökimisega tulevad nii, et oleks meest purustanud. Peale seda olid kõiksugu loomad, kes hirmsad tükid tegivad, mehe ees ja taga. Pea oli mees rahaaugu juures. Aga kuidas ehmatas tema ära, kui rahaaugu ääres kurjavaimu nägi suure rautharkidega raha ümber liigutavad. Mees astus julgesti katla juure, kurjad vaimud olid küll vastas ja sülitasid tuld välja ja tahtsivad oma harkidega meest läbi pista, aga mehe käes oli kolmekandeline nõel, kes kõik kurjad vaimud eemale aeas. Siis viskas tema selle nõela põleva katla, aga selle peale sündis üks hirmus paukumine ja pragin, nenda et see mees sellest suurest mürast maha kukkus ja tükk aega uimane maas olnud. Üles ärgates ei olnud enam kurjavaimusid näha. Seal, kus eila rahaaugu tuli oli põlenud, oli suur hulk kuld-ja hõberaha maas. Nenda oli see mees korraga rikkas saanud.

E 8715/8716 (4) < Jõhvi khk. - J. Seland (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Ükskord olnud üks rikas mees ja tunnud, et temal surm ligi on. Võtnud oma rahakasti ja matnud selle maha ja lugenud ise need sõnad sealjuures: "Rahakastikene, ära enne ülese tõuse, kui sinu peal üheksa venna veri on valatud" ja läinud siis ise minema. Aga minia on seda kõik salaja kõrvalt kuulnud, mis vanamees tegi ja rääkis. Peale vanamehe surma läinud minia rahakasti ära tooma. Ta näinud küll jo et üsna maapinda vanamees rahakasti oli matnud, aga kõik tema otsimine oli ilmaaegu. Ta kaevas küll paar jalga sügavasse, aga rahakast jähi ikka kaduma. Aga minia oli kaval, ta teadis ka selle vanamehe tõutuse. Läks kodu ja tõi sealt ühe kana pojad, üheksa kukke ja tappis need seal rahaaugu peal ära. Kui viimane oli tapetud, tõusis rahakast kõlinal minia ette maa peale. Varandus oli naisterahva omanduseks jäänud.

E 8716/8717 (5) < Jõhvi khk. - J. Seland (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Ükskord mees künnud oma põllumaad, paar härgi olnud härgi olnud adra ees ja künnud üsna kiireste edasi. Äkiste jäänud härjad seisma, tema sundinud härgi edasi, aga põle mitte paigast saanud. Küll mees tõstnud adra tagasi ja igale poole, aga paremat ühtigi, nenda kui oleks tema kivi taha tinutud olnud. Mehe hing saanud täis ja annud härgadele pihta piitsaga ja hüüdnud vana teopoisi moodi: "Tuline kurat sul nüid siin adra taga on!" Selle sõna peale tõmbanud härjad kõvaste ja adra tulnud lahti. Paar sammu eemale kündes ehmatanud ära nenda kui vauks maa tema jalgede alt. Suur mürin ja kolin ja kõlin sai mehele kuuldavaks. Kui mees jälle kündma hakkas, nägi oma imeks, et adra otsa rahakatla sang oli jäänud. Tema kurja sõna peale oli katal maapõhja tagasi vaunud ja põllumees oma õnnest ilma.

E 8720/8723 (7) < Jõhvi khk. - J. Seland (?) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vaenemees ja rikasmees elasid ühes külas ligistiku. Vaesel mehel tuli leivapuudus, läks siis rikkamehe käest vilja lainama, mis ka heameelega temale lubas. Vaenemees sai rikka käest vaka vilja selle tõutuse peale, et sügise, kui leikus möödas on, et siis ära maksab. Sügese jõudis kätte, aga vaene läks rikast paluma, et tal ei ole nüid mitte võemalik maksta sel sügisel. Rikas aga ei nõudand enam vilja vaesemehe käest: "Sena ei jõua minu võlgu ara maksta, see on parem kui sa seda head mulle teed, kui mina ära suren, siis mata mind maha, oleme tasa." Vaene oli selle kaubaga rahul. Varsti selle järel suri rikas mees ära, aga vaene pidi oma sõna pidama, läks ja pani surnukirstu oma vankre peale ja sõitis teatud teed kiriku poole. Aga öö jõudis peale ja vaenemees ei jõudnud mitte sel pääval kiriku juure, jäi siis surnuga ööseks tee peale ühte väikese metsatuka sisse hobust puhkama. Tegi tulelõkke ülesse ja leigas põesast silguvarda ja hakas siiga küpsetama omale õhtusöömaaeaks. Äkiste sündis üks hirmus pauk surnukirstu juures. Rikasmees astus välja ja ütles: "Sa küpsetad silku omale, mine too mulle ka üks silguvarras, ma tahan ka silku küpsetada." Vaenemees läks nüid hirmuga silguvarrast metsast otsima. Tõi ühe paraja varda. Rikas seda silgovarrast nähes sai õige vihaseks ja ütles: "Mis ma sellega teen, see on sulle paras perse taguda, mine too uus." Vaene jo läks uut tooma. Tõi nüid ühe rehavarre jämeduse, aga rikas ütles: "See on veel peenikene, mine ja too veel jämedam." Vaene läks ja tõi kolmat korda ühe reeaisa jämeduse. Sellega oli rikas rahul. Aga sel samal silmapilgul tuli üks mees kange aeamesega nende juure, see oli Püha Jüri ühe hundi selgas. Kui rikas mees neid nägi, hakkas kiunuma ja pistis jooksu, aga Püha Jüri käest ei pääsnud tema mitte kaugele. Kui varsti mehe ligedal üks hirmus kisa ja vingumine oli kuulda, kus hunt rikkamehe kätte sai, ja pärast vaenemees vaadanud seda kohta, olnud aga natukene rohelist vett maas. Püha Jüri öölnud mehele: "Viis oma kutsikad olen ma sinu pärast surnuks aeanud ja kuuendamaga sain mina sind veel õigel aeal päästa, muidu oleks ta sind silguvardas ära küpsetanud." Teisel pääval viinud mees surnukirstu surnuaeda ja matnud maha.

E 8723/8724 (8) < Jõhvi khk. - J. Seland (?) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Tartomaal Munamäe peal käinud ükskord kaks meest. Teise mehele tulnud vägise uni peale, ütlenud teise mehele, et hea meelega tahaks ma selle mäe peal natukene aega puhata, aga teine olnd sellega ka nõus, istunud maha ja varsti selle peale uinunud temal seltsimees magama ja see teine jäänud ülesse. Vähe aea pärast nääb see teine, et selle magaja ninast üks kärbes välja lendas ja ligidale, kus nemad olid, ühe ahervareme sisse puges. Tüki aea pärast tulnud sealt välja ja pugenud jälle magaja ninast sisse. Selle peale ärganud ka mees ülesse. Aga see teine, kes kõige see aea üleval olnud, küsinud temalt: "Mis sina unes nägid ehk kus sa unes ka käisid?" - "Oh küll ma nägin ühe väga ilusa tüki unes. Ma käisin seal kohas, kus kulda ja hõbedad suured hunikud maas olivad." - "Aga kas sa praegu tead veel seda kohta, kus kohas see oli?" - "Siin sellesama ahervareme sees nägin ma seda kullavarandust." Mehed hakanud otsima ja seda varet lautama. Leidnud nemad pea seda suurt varandusekoobast kulla ja hõbedaga ja pealegi saanud neist väga rikkad mehed Tartumaal.

E 8725 (9) < Jõhvi khk. khk. - J. Seland (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Pagari mõisa kuivatamise rehe ees mäe sees on unes näidatud ühe mehele, et seal üks tünder kulda ja teine hõbedad ja kolmas hobuserauda on. "Mine senna ja too ära, aga pead ühe raudora võtma ja sellega turkima." Aga mees ei ole läinud, on kartma jäänud. Nenda on veel praegu see suur varandus seal ja see mees elab ka veel tänapäävani.

E 8725/8728 (10) < Jõhvi khk. - J. Seland (?) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Ükskord olnud ühes metsas ühe taloperemehe maa peal suure kivi all palju nõelussa. Rahva jutu järele pidanud selle kivi all üks suur kullavarandus olema, keda need nõelussid seal hoidnud. Neid ussa on mõni ka seal tapmas käinud. Kui ühe ära tapnud, siis tulnud kaks asemele, nenda et lõpetust ei ole olnudki. Hirmuga pannud ussitapjad sealt ikka jooksma. Ükskord juhtunud senna peresse üks vana soldat tulema. Peremees rääkinud soldatile seda lugu. "Kas tahad rikaks saata? Aga sul peab julgust ja ka vaprust olema, kui omale õnne tahad saada." Soldat küsinud: "Ütle aga mulle, kus kohas võin mina oma vaprust julgusega üles näitada, neid on mul mõlemid, kui aga nende läbi rikkaks võib saada?" Peremees viinud soldati senna metsa kivi juure ja öölnud: "Kui sina need ussid kõik jõuad ära tappa, mis siit kivi alt välja tulevad, siis saad selle kivi alt ühe suure rahakatla leidma." - "Hea siis kül, aga kui suured usid oled sina siit kivi alt näinud väljas käivad?" Talumees ütlenud: "Kõige suurem üks neist on peaaegu viis sinu mõegatäit pikk, aga teised kõik väikesed." - "Hea siis küll, mina katsun seda varandust selle kivi alt välja tuua." Soldat piiranud niisuguse ratta, mis viis tema mõegatäit keskelt läbi mõeta oli ja siis teinud selle piire sisse tule ülesse. Varsti selle järele hakanud nõelussid kivi alt välja tulema. Kõik kummardanud soldati poole, aga ta näidanud mõegaga tulesse. Nenda läinud kõik kummardades kästud teed edasi, aga kõike viimaks ilmunud ka ussikuningas välja suure susina, visinaga. Ka tulnd soldati poole ja kummardanud. Pidi ka sedasama teed minema, kus kõik vähemad olivad läinud. Nüid oli soldati ehmatus suur, kui ta nägi, et peremees oli teda petnud, et ussikuningas oli palju suurem, kui talumees teda arvanud oli. Soldat ütles veel vihaga peremehele: "Sinu pettuse läbi on ka minu surm ühes nende ussidega siin tules. Sina ütlesid, et viis minu mõegatäit tema pikk pidi olema, aga tema on kuus mõegatäit." Tulesse läinud ussikuninga saba oli tulest välja jäänud ja sellega lõi ümber soldati ja tõmbas tulesse kaasa, kus nemad kõik otsa saivad. Peale nende põlemist kaevas peremees kivi alt suure rahakatla välja, kulla ja hõbedaga täidetud, ja sai korraga teise abi läbi rikkaks meheks.

E 8759 (2) < Tõstamaa khk., Pootsi - Otto Schants (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Noorelkuul ei tohi ahju parandada, siis lähevad kilgid ahjupragude vahele.

E 8759 (4) < Tõstamaa khk., Pootsi - Otto Schants (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui lambaid niidetse, siis teeb niitja kääripäradega lambale risti pääle ja ütleb: "Linapio pikkuseks, odraparma paksuseks! Et vill heaste kasvab!"

E 8760 (10) < Tõstamaa khk., Pootsi - Otto Schants (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui pea ära 1ööd, siis vauta nuaga ja ütle: Kiitsakale kibe valu, mustalinnul muu valu, aga mino pea saagu terves! Siis saavad kohe paramaks ja olevad suur abi.

E 8787 (2) < Simuna khk. - Tõnu Franzdorf (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kes noores kuus kosja läheb, selle noorik olla kaua ilus.

E 8787 (5) < Simuna khk - Tõnu Franzdorf (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Sisestas USN Okaspuid piab noorel, lehtpuid aga vanal kuul raiutama!

E 8787 (7) < Simuna khk. - Tõnu Franzdorf (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui leppadel pitkad urvad, siis tulla hia rukkisaak, kui ümmargused, siis odra.

E 8787 (10) < Simuna khk. - Tõnu Franzdorf (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui näeripäeval mets vangis, puud lumega paksult kaetud, siis saada sel aastal palju surnuid.

E 8787 (12) < Simuna khk. - Tõnu Franzdorf (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui noorel kuul kartulid maha paned, kasvada nad narma, pitka karvaste juurtega, kui vanal, siis saada suuri kartulid.

E 8891 (2) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui päiksel sapid ees ja taga on, siis saab suur sadu tulema.

E 8891 (10) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui sügisel puude lehed rohkem punased kui kõllased on, see tähendab palju tulekahjusid.

E 8892 (11) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Ki kevadel kuuskedel palju käbisid on, see tähendab sel sügisel rohkem kartuhvlide saaki.

E 8892 (14) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui kuu kõrgest käib, see tähendab külma.

E 8892 (15) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui kuu madalast käib, see tähendab sooja.

E 8892 (16) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Noorkuu, kui see selili on, siis saab selle kuu sees palju surema.

E 8892 (21) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui tähed mitte heledasti ei sära, siis tähendab see niiskeid ilmu.

E 8892 (22) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui öösel tähed maha kukuvad, siis lähab ilm kuivale. Säältpoolt, kus nad maha kukuvad, on tuult oodata.

E 8893 (31) < Paistu khk - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Haavade urvendamine tähendab head kaerasaaki.

E 8893 (32) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui leppadel palju ümarikuid urbe on, siis saab näljaaasta tulema, on pikerikud urvad, siis hea leivaaasta.

E 8893 (33) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Mare Kõiva 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui Koodid-Rehad mardiajal hommikus maha maha lähevad, siis on head viljaaastad oodata. Lähevad nad jõuluks maha, siis on veel paremaid aastaid oodata.

E 8893 (34) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Ööd, mil noorkuu nähtavale tuleb, on sui soojad ja talvel külmad ilmad. Kui kaks ehk kolm päeva pääle kuu loomist head ilmad, siis saab ka edespidi nii olema, on halvad ilmad, siis saab ka edespidi ilmad halvad olema.

E 8893 (35) < Paistu khk. - J. Sõggel (?) Sisestanud Kristin Haugas 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vikerkaar on enamiste õhtu ja hommiku pool nähja, arva põhja, ei iialgi lõunapool. Kui vikerkaar hommikupool on, siis tähendab see head ilma. Kui ta põhjapool nähtavale tuleb, siis toob ta palju vihma. On ta aga õhtupool, siis on head ilma oodata.

E 8894 (44) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui kevadi kõige esmalt lauluräästast kuuseladvas näed, siis on külm kevadi, näed teda lennates, siis tuuline kevadi, näed teda maa pääl, siis soe kevadi.

E 8894 (48) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui kägu oksa tuleb, siis on külm sui, tuleb ta lehte, siis soe sui ja sellega ühes õnnelik aasta.

E 8894 (50) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Mil kuul kuusekübemed talvel maha tulevad, siis saab sel päeval tõise kuu sees lumi ära minema.

E 8894 (54) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Toomede (remmelgad) rohke õitsemine, tähendab kuiva suvet.

E 8894 (55) < Paistu khk. - J.P. Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Pihlakate rohte õitsemine tähendab vihmast sügised.

E 8895 (73) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kirjatlehma (lepatriinu) lendamine näitab armukese kodu: "Näit, näit, kirjatlehmakene, kus pool minu peiukene?" Kuhupoole ta lendab, säälpool teda arvatakse olevad.

E 8896 (90) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui noorekuu ajalt tuba savitadakse, siis kaovad kõik prussakad ära.

E 8898 (121) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui talvel kange külmaga puud lõksu löövad, see tähendab sula ja soojaid ilmu.

E 8898 (126) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui tammedel lehed talveks otsa jäävad, see tähendab arudlast õnneaastad.

E 8899 (127) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui aiapuud enne jüripäeva õitsevad, see tähendab varemad sügised.

E 8901 (156) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui lapse esimene pesuvesi tuule kätte saab visatud, siis saab laps tuulest rabatud.

E 8901 (160) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui sookase lehestest vihaga vihutakse, siis jääb vihtuja süüdikusse.

E 8902 (167) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui siga täiekuu ajal tapetadakse, siis ei jää liha sugugi tonnist võttes vähemaks.

E 8902 (168) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Ki veerand- ehk vanakuu ajal tapetadakse, siis lõpeb ruttu otsa.

E 8902 (175) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui vähja küpsetadakse, siis kauvad vähjad säält kohalt jõest ära, kusalt see võetud on.

E 8903 (197) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui suupesemisevett puude pääle aetakse ja perast seda tulle pannakse, siis lähab suu kärna.

E 8905 (220) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui leivad ahjust välja võetakse, siis visatakse puid ahju. Tähendab, siis saab tuleval aastal jälle rohkeste leiba.

E 8905 (227) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui vastlapäeval kuu kaheksame päeva vanune on, siis on head aega oodata.

E 8905 (231) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui lapsed pühapäeval lõiguvad, siis saavad need laastud pääle surma lõikuja rindade pääle põlema pantud.

E 8906 (235) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud Eve Ehastu 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui sel korral keegi külasse lähab, kui sääl mõni laps on sündinud, siis võetakse, on külaline meesterahvas, sellele kübar pääst ära; on naesterahvas, siis rätik. (Kas sellel midagi tähendust on, ei ole mina siiamaani tääda saanud, või on ta paljalt pruugiks).

E 8906 (243) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui Võrtsjärvel talve pragu lõunapool on, siis saab nälg tuleval suil lõuna poole minema; on pragu põhjapool, siis ka nälg põhja poole.

E 8907 (252) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui sa aida teed, siis tuleb ära väänetud vitsa otsast ikka tükk ära raiduda, muidu lööb pikken sinna kohta aia sisse.

E 8908 (261) < Paistu khk. - J. Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui noorekuu sees metsa raiutakse, siis saab sinna pääle noor mets ruttu kasvama.

E 8908 (268) < Paitu khk - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui keegi saunas tõist inimest vihub, siis loeb vihutav: "aituma, aituma!" jne. Muidu väsuvad vihtuja käsi ära.

E 8909 (280) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui ohvripuudest tuli nii ära kustub, et pooled puud põlemata jäävad, siis arvati varsi jälle ohvrile tagasi tulevad.

E 8909 (284) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui kuu pääle loomise kolme pääva vanuseks saab, on siis halb ilm, siis on kõik see kuu halb ilm, on hea ilm, siis kõik see kuu hea ilm jne.

E 8909 (286) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui õunapuud mõni aasta õitsevad ja sugugi vilja ei kanna, siis saavad nad eestuleval suil seda rohkem kandma.

E 8910 (288) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui pääsukesed ja muud rändajad linnud sügise ära kaovad, siis elavad nad seniks järvedes ja jõekallastes, kuni tagasi tulevad.

E 8910 (289) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui küüvitsad, näsipuud kevadil lumega ajal õitsevad, siis saab sel aastal ilus lina kasvama.

E 8910 (290) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui küüvitsad siis õitsevad, kui lumi on ära läinud, siis saab lina kasv sel aastal kehv olema.

E 8910 (292) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui jalakad kevadi rohkesti õitsevad, siis saab sel aastal rohke viljasaak olema.

E 8910 (301) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui tähed virvendavad, tähendab sadu.

E 8912 (322) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui jõulu ja uue aasta esimesel ööl tähti taevas näha on, siis saab hea noorte elajate õnn sel aastal olema.

E 8914 (351) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui sügise palju tühja pähklid on, siis saab ka sel sügisel palju vigaseid kartohvlid olema, sest et see üleüldse vigane aasta on.

E 8914 (359) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui seda hamet (särki) selga aetakse, mis noorekuu sees õmmeldud, siis hakkab ihu sügelema.

E 8970/8971 (II) < Tallinna - Jakob Weltmann (1893) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Hunt, vanapagana vaenlane. Vanaste sõitnud üks talunaene talve ajal läbi põlise paksu metsa, kust külatee läbi läinud. Kui ta tüki teed oli edasi sõitnud, hakanud hobune norskama ja ree ees kibalema. Naine vaatanud tagasi ja näinud hunti ree kande peal olevad. Küll lõdisenud siis naene hirmu käes ja mõtlenud, nüid on mu viimne elutunnike tulnud! Hirmu tagasi hoides hakanud ta viimaks hobusele piitsa andma ja sõitnud kaunis tuliste edasi. Aga hunt seisnud ikka ree kande peal. Korraga kuulnud naene metsas hirmus suurt kära ja praginat. Hunt kuulnud ka seda, kohe hüpanud ree kannult maha ja jooksu metsa poole, kus pragin olnud. Naene sõitnud hirmuga edasi. Kui natukene maad oli edasi sõitnud, nägi ta enese eest hunti üle tee minevad, kellel suur hall sokk lõugade vahel rippunud. Nüid alles saanud naene aru kätte, et hunt pole teda murdma tulnud, vaid kurjavaimu. Sellest nimetakse ikka, et hunt ei ole inimese murdja, vaid hoidja.

E 9100 (1) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Ükskord on ühte veikest last üks nõeluss nõeland ja kohe mindud lähema targa juurest abi otsima. Tark lugend ussisõnad ära ja vähe aja pärast tulnd üks uss loogerdes ja kummardades targa juure. Tark on temaga siis taplend ja öeld, et sina ilmasüita last oled nõeland, siis piad selle trahviks lõhki minema. Uis läind vanamehe juurest ära, saand juba reiealuse värava alla, sial läind tema suure pauguga lõhki. Lõpp.

E 9101/9103 (3) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Ükskord läind üks soldat ühe peremehe juure võeraks, kui tema teenistusest välja tulnd. Jutt tulnd jutust ja kõne kõnest kuini viimaks jutt rahaaukude piale keeranud. Peremees ütlend, et siin lähidal on ka üks rahaauk, aga sialt ei saa seda mitte kätte, sest sial on palju uissisid seda hoidmas ja iseäranis üks on suur ja tige, sest tema pikkus on kuus mõegatäit. Soldatil olnd kohe hia nõu valmis, sest temal olnd kuldmõek, last selle nõia juures ära nõiata ja läind senna, kus teatud rahaauk olnd ja mõet selle mõegaga kuus korda ühe ringi ümmer rahaaugu. Teind siis hea tule keskelle ringisse ja ise jäend ringi ääre seisma. Kui südaöö kätte tuld, siis hakand uissa igast äärest tulema karja kaupa ja keda soldat oma nõiatud mõegaga puutund, nied kõik läind senna tulesse ja põlend ära. Kõige viimaks tuld sie ussikuningas suur punane kroon peas. Kui soldat seda näind, hakand tema karjuma ja öeId nüid: "Ma olen kadund, et sina valetasid, peremees, sest sie on üks mõegatäis pikem kui sa mulle ütlesid!" Soldat löönd seda ka mõegaga ja see läind ka tulde, aga löönd oma saba ümmer soldati ja tõmmand soldati ka tulesse ja nii põlend soldat ka ara. Teine homikul läind peremees vaatama ja leind suure rahaaugu, kus lõpmata kuld- ja hõberaha sees olnd. Lõpp.

E 9103 (4) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Üks kord näidatud ühe naisele unes ja öeldud: "Tõuse üles ja mine ahju taha, kraabi sealt käega kolm korda ja sealt tuleb üks hõbekang välja. Võta see omale ja pool sellest kangist anna oma õele." Kaks ööd on naist hüütud. Naine mõeld, et see tühi unenägu on ja e ole mitte läind, aga kui kolmandemal ööl veel on hüütud, siis on naene ülesse tõust ja läind, kraapind kolm korda käega ja tuldki hõbedane kang välja ja niipea kui see naise käes oli, hakkas kohe ahnuse juur naise südames võsusi aama ja ta ütles: "Mis ma sest veel õele anda. See läheb mul omalgi tarvi." Ja niipea kui tema seda ütles, kukkus see kang tema käest ma'a ja kadus nii kui tina tuhka maa alla ja ei ole teda enam tänapäevani keegi näind. Lõpp.

E 9113 (4) < Kose, Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui majas palju kilka on ja sa neist lahti tahad saada, siis mine too metsast saue ja viska siis pahema käega saue üle õla kolm korda ja ütle kolm korda: "Kilgid, minge metsa!" Siis nemad kauvad vaärsti ära.

E 9114 (7) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui mihklepäev noorelkuul on, siis tuleb loomadel põhupuudust, aga kui vanalkuul on, siis ei tule, siis saab igaüks omaga läbi.

E 9114 (8) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui noorelkuul saab jahu jahvatud, siis lähevad jahud koitama, aga kui vanal kuul saab jahvatud, siis ei lähe koitama mitte.

E 9114 (11) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui metsas käies juhtud valged nõeluissi nägema, siis turka teda raudoraga kolm korda, siis leiad sialt kohalt rahaaugu.

E 9115 (14) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui uueaastaööse kolm korda ümmer maja käid põlvili olles vastapäeva ja igal korral tagurpidi Issameied loed, siis ei hakka nõidusesõnad mitte sinu loomade külge ja ei tule mingid õnnetust sel aastal sinu majasse.

E 9115 (15) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui sa esimest korda näed teisel langetõbe pial käima ja kui sa siis sel tõbesel särgi seljast ära võtad ja ahju viskad, siis saab sie inimene tõbest lahti.

E 9116 (17) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kel langetõbi pial käib, siis saab sel inimesel pianahk risti lae pialt lõhki lõegatud ja siis saab üks leivatükk võetud ja senna veresse kolm korda kastetud, mis sialt ristist välja immitseb ja temale siis leivatükk süia antud ja siis saab teda viel kolm korda vastupäeva ümmer keeratud. Siis õmmeldakse pianahk jälle kinni, siis piab sie inimene varsti terveks saama ja tõbest lahti jäema.

E 9116 (18) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui vanalkuul saab samblaid kistud ja seinu topitud, siis ei sigi prussakaid ega lutikaid.

E 9116 (19) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui rahaauku näed põlema, siis mine ruttu senna ja viska kolmetahuline kinganõel sisse ja siis löö viel kolm korda pahema jala kannaga senna piale kolm korda ja siis mine ilma tagasi vaatamata koju ja hommikul tule ja vii raha ära.

E 9117 (21) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui noort kuud esimest korda näed piale loomist ja kui sul siis veeämbrid õlal on ehk mõni muu veenõu käes on, siis saad selle kuu sees palju nutta, aga kui hobusega sõidad siekord, siis saad sel kuul palju sõita ja nõnda edasi.

E 9121 (1) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vällä iks viias näiukõnõ, vällä näiu aukene. Nimi jääs niidü pääle, au hainakaari pääle. Ega iks nimi niitü niidä, au hainakaari aja. Päiv läts ku vereten, imä ikk ku nõrõtõn. Es saa iks lepäst lehmänüsjät, kahar kõost karja saatjat.

E 9121 (2) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Näiu um laisk latsõst saani, näiu um loid loomust saani. Ei olõ iks kirstun kirevaid, kaasõ alh kalõvatsi. Üts um kivi, tõõnõ kinnas, üts um kand, tõõnõ kaput, üts um hagu, tõõnõ hamõ. Kümme üüd küünärkangast, viis üüd vaskhüüd.

E 9122/3 (3) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Tennäge tii mii immä, austagõ mii immä. Nu sai iks minnij meeleline, Pojanaane poolõline. Nu sai iks tukõv tuurillõ, nu sai apar anumillõ. Vii tuli kua manu, mõsõ iks anum asakõsõs, luhits mõsõ luigakõsõs Tii, tii, tiigi poolõ, rao rada ranna poolõ. Via vett veereni, vala vangu tasani. Mine mäele tarõ manu, tulõ iks üles, imäkene. Saa saku vii väke, ma vei vett veereni, vali vangu tasani. Ku jouat joostõn minde, joostõn minde, joostõn tullõ, sis iks kullas kutsutadõ, hõbõõs hõigatadõ. Ku jõua õi joostõn minde, joostõn minde, joostõn tullõ, sis iks kuurigu kundõn käävä, järigu järin käävä. Immä är' uiku immisäs, Esä är' uiku orikus.

E 9123 (1) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Ii otsan istutas, poolõn iin puhatas.

E 9123 (2) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Lõunõs ei lõpõ, õdakus ei saa.

E 9123 (3) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Tii esi, tõhudsa tõist.

E 9123 (4) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Mõtsan kuuldjat, nurmõn nägijat.

E 9123 (5) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kuulus kuninga tõbi, ausa vaesõmehe taar.

E 9123 (6) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Jummal jätku järvevett, kamajahu kotikuga.

E 9123 (7) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Susi sõitku suud müüdä, käügü lak'a laant müüdä.

E 9123 (8) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vingjal tsial mitu vika: maa külmänü, kärss kärnäne.

E 9123 (1) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui pastlad esimest kord jalga paned, siis piab jalga vastu lõmmukivi lööma, üteldes: "Üte tsua, üte kabla".

E 9123 (2) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Esimese rehe üles panekul pandakse ka nõgesed paja pääle, nõgeste pääle kivi, siis on leival jätk sees.

E 9123/9124 (3) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Haol ei panta ladvaotsa enne tulle kui tüveotsa, siis saab noorem tütar enne mehele kui vanem.

E 9124 (4) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Saunas ei pühita suud, lähed ruttu vanaks.

E 9124 (5) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Mõsipaku otsas ei kusta, saavad kusised lapsed.

E 9124 (6) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui riide pesemine lõpetud on, uhetakse mõsipakk ärä ja tõstetakse tõise koha pääle, saavad lapsed puhtad ja lähevad ruttu käima.

E 9124 (7) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Veskille minejal ei pia mitte kotisuu tahapoole olema, võtab õpetaja ärä.

E 9124 (8) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui uued pastlad esimest kord paljasse jalga paned, katkevad ruttu katki.

E 9124 (9) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui linu kokkutõstmise juures seljaga kannad, kasvavad pitkad linad.

E 9124 (10) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui lihahiite lumi üle reejalakse tuiskab, saavad tuleval suvel head odrad.

E 9124 (11) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui kikas küünlapäeval räästa alt juua saab, saab härg lihahiite.

E 9124 (12) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Lapsed ei või läbi paja käia, sööb susi ärä.

E 9124 (13) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui piima tulde viskad, läheb lehma nisa kärna.

E 9124 (14) < Rõuge khk. - ? (?)Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Sisestas USN Kes üte käega kündnud ei ole, ei või ka üte käega leiba murda. Vanasõna.

E 9125 (15) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui hommiku vara sööd saad vana naese.

E 9125 (16) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui tüdruk jalaga koera lööb, kasvavad lapsed koera vardas.

E 9125 (17) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui isale või emale lööd, kasvab käsi kääpast välja.

E 9125 (18) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui tüdruk koera ei sööda, saab halb pulmapäev.

E 9125 (19) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Uue harjaga soetakse kõige esite kassi pääd, saab terav hari.

E 9125 (20) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui kass suud peseb, tuleb võeras.

E 9125 (21) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui kassid karjuvad, saavad külmad ja vihmased ilmad.

E 9125 (22) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui siga tõnisepäeval päikest näeb, siis saavad teravad rukid.

E 9125 (23) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Jüripäeval ei tooda karjavitsa kodu, siis tood siu kodu.

E 9125 (24) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Jüripäeval kõrbatakse soekulu, kõrbat susi silmi.

E 9125 (25) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Jüripäeval õmmeldakse, tsusid susi silmad välja.

E 9125 (26) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Jüripäeval ei mütteta, käib pikse kõvasti.

E 9125 (27) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Jüripäeval ei tehta tuld karjas, tuleb susi karja.

E 9126 (28) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Peetripäeval ei tehta heina kuhja, läheb rohi põlema.

E 9126 (29) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui mihklepäeva öösel pilves on, tuleb loomatoidu puudus, sest siis ei saa vanapagan heina teha, ta varastab heinad ärä.

E 9125 (30) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Heinakuhjale tehakse vöö ümber, siis ei saa vanapagan heinu varastada. E 9126 (1) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva/mst/Verrev lehmäkene, jõhvinõ lõiakõnõ? Kurõmari.

E 9126 (2) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Keeletü ja meeletü, ilmamaa tark? Margapuu.

E 9126 (3) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Verrev rakakõnõ hauk läbi luudsõ aia? Keel.

E 9126 (4) < Rõuge khk. - ? (?) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Sisestas USN Tuhat uuri uuri mulku, sada sandi sitamulku? Puuriit.

E 9126 (5) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Ille pist karvast? Kinnas aetakse kätte.

E 9126 (6) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Üle mere kurõ kaal? Paja vang.

E 9126 (7) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Mulk mulgu vasta, tsuska sisse. Noh toobripuu.

E 9126 (8) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Neli suu sumpjat, kats taiva kaejat? Lehma jalad ja sarved.

E 9126 (9) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Tsiga pussus läbi har'astõ? Sauna keres.

E 9126 (10) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Neli hobõst sikasõ, viies juusk ümbre talli? Sukavardad.

E 9126 (11) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Küläpini kükütäs, lugõ taivatähti? Kaivukaal.

E 9127 (12) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Imä kõvõr, esä kõvõr, poig õkva jo verejooja? Püss.

E 9127 (13) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Ese sünnüs, poig juusa katust müüdä? Tuled pandakse ahju.

E 9127 (14) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Valgõ kivikene aida all? Lehma udar.

E 9127 (15) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Harak aidan, hand vällän? Aidavõti.

E 9127 (16) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Nahanõ püss, tuulinõ luut, kanda lastas, ninasa lätt? Pussu lastakse.

E 9127 (17) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Miis lätt mõtsa, naanõ napa müüdä sällän? Kirves mehe õla pääl.

E 9127 (18) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Hani hall'as, pää pallas? Viht.

E 9127 (19) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Küünär karvast, peotäis pallast? Viht.

E 9127 (20) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Üles ketras, üles metras, otsa luu muna? Tapu vine.

E 9127 (21) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vanamiis nulgan, titt peon? Taaritõrdu.

E 9127 (22) < Rõuge Sisestas - ? (?) USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Tõmba lullid, touka lullid, lulli silmä vallalõ? Paja laud.

E 9127 (23) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kats orrõ täüt valgiid kannu? Kaks hambarida.

E 9127 (24) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Neli neitsid kusõsõ ütte kanni sisse? Lehma lüpsetakse.

E 9127 (25) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kolmõkandiline aidakõnõ, püüglijahu täüs? Tatrikutera.

E 9127 (26) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Üts hiir, kats handa? Pastel.

E 9128 (27) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Raudanõ tsiga, paklanõ hand? Nõel.

E 9128 (28) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kahara pääga poisikõnõ aja mõtsast tsiku vällä? Päähari.

E 9128 (29) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Pere süü, laud laul? Emmis söödab poegi.

E 9128 (30) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Säält sõit suur sõda, kost ei mahu kassi saba? Jahu sõelutas.

E 9128 (31) < Rõuge khk. - ? (?) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Sisestas USN Üts maja, tuhat akõnd? Puuriit.

E 9128 (32) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vana taarik tarõ takan, sada pulka persen? Äkk.

E 9128 (33) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Tsiberigu, tsäberigu mäe küllen küküsillõ? Korv.

E 9128 (34) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Maast kasus margapuu, margapuust kaustapuu, kaustapuust kaanamõts? Herne.

E 9128 (35) < Rõuge khk. - ? (?) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Sisestas USN Vähämb ku kirp, rassõp ku härg? Tuli.

E 9128 (36) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Laut sais sauna takan, sada särki sällän? Kapsapea.

E 9128 (37) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Liha all, liha pääl, puu kesken? Mees sõidab hobuse seljas.

E 9128 (38) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Otsast ora, keskest kerä, takast tarulaud? Kana.

E 9128 (39) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Härg maka, massa liigusõ? Maja.

E 9128 (40) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Must ku hüdsi, tsung ku tsiga, lindas ku lind? Sitasitikas.

E 9169 (1) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Veresõnad Kristuse ajal oli üks puu, see õitses aga ei õitse nüüd enam, veri jää seisma, ära joose enam. Jumala see Issa, poja ning pühavaimu nimel. Aamen (kolm kord lugeda, iga kord ühe hingamisega).

E 9169 (2) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Tõine veresõna. Veresoon seisa, veesoon joose. Jumala see Issa poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen. (Nõndasama kolm korda.)

E 9169 (3) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Tulesõnad. Jeesus läks üle liiva ja maa ja leidis sealt tuletunkli ja ütles. Sina oled põlenud ja ei põle enam. Jumala see Issa, poja ja püha vaimu nimel. Aamen. (Nagu teised 3 korda.)

E 9169 (4) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Tõine tulesõna. Tuli jää seisma nõnda kui meie Issand Jeesus Kristus siis seisis kui Johannes teda ristis. Jumala Issa poja ja pühavaimu nimel. Aamen. (Kolm korda lugeda).

E 9170 (5) < Viljandi khk., Vana-Tänasilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Nikatuse sõnad. Kolm korda Issa meie enne aament ehk aamen ütlemata jätta. Siis: Nikerdu, nakerdu, kikerdu kakerdu, alane parane. Välja puhkamisega lugedes ja käega siluda.

E 9170 (6) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Tõine nikatsesõnad. Jeesus Kristus sõitis mäge mööda varsa jälgi vaperden, veri kokku vedagu, sooled kokku salugu. Püha Peeter, tule tões, astu alus, tee see haige terveks võtta valu ära. Aamen, aamen, aamen. Seda tuleb 9 korda hingepuhkamisega ära lugeda ja paitada.

E 9170 (7) < Viljandi khk, Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Rabanduse sõnad. Issanda Inglid. Taeva ristid. Püha pikse välgid, koledat keik noolid, lööga mo pool ära anna pühavaimul maad. Aamen, aamen, aamen. (3 korda lugeda).

E 9170 (8) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Raiutud haava sõnad. Püha on see haav, püha on see tund, püha on see päev. Jumalast see haav sai. Jumala see Issa, poja ning Püha Vaimu nimel. Aamen. (üks kord lugeda).

E 9171 (9) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Ussisõnad. Siug pistis, Maarha üttel, Jeesus vandus, et nõõl välja läks. Jumala see Issa, poja ning Püha Vaimu nimel. Aamen. Kolm korda lugeda.

E 9171 (10) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Tõine ussisõnad max Pax Emax Demax Desentnax max Pax Emax Demax Desentnax max Pax Emax Demax Desentnax Apraka pura (pääle lugeda).

E 9171 (11) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Roosisõnad. Kolm neitsid läksivad üle mere, kolm roosi olli nende käes. See üks uppus, tõine kadus, kolmas lõppi, nõnda piad sina siit lõpma. Jumala see Issa, poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen. (Pääle lugeda).

E 9171/9172 (12) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Tõine roosisõnad. Jeesus läks üle taeva ja üle maa, temal oli kolm roosi käes. Üks sinine, tõine must, kolmas valge. Üks kadus ära, tõine läks tolmus, kolmas läks tuulde, nõnda piad sina siit ära kaduma. Jumala see Issa, poja ning Püha Vaimu nimel. Aamen. (Seda tuleb kolm korda lugeda ning kolmandamal korral tehakse hää käe nimetsesõrmega 3 risti see peale. Seda piab kolm korda tegema, et 9 risti saab ja 9 korda neid nimetatud sõnu saab loetud (Nõnda on siia kirjutud).

E 9172 (13) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kolmas roosisõnad Sinise paberi pääle tee kolm piiret pliiatsigam, iga ühe piirmise aeg üteldase: Jumala see Issa, poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen. Ja veel nõnda teha: /joonis/ Siiht Stiits siiht Deitsi teits Siiht Stiits siiht Deitsi teits Siiht Stiits siiht Deitsi teits Rosa + Pila + Ali + Rosar + (Neid piab roosi pääle panema 3 päeva järestiku iga päev üks)

E 9173 (14) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Neljas roosisõnad. S A T O R Roos lõpe A R E P O Valu põgene T E N E T Häda kao O P E R A Tõbi kasi R O T A S Paistus kuiva Jumala see Issa, poja ning Püha Vaimu nimel. Aamen. (Et keegi lugeda ei saa, litsendasse täht ära.)

E 9173 (15) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Hallitõbe sõnad (Neid sõnu piab ühe sinise roosikarva postpaberi pääle kirjutama ning sisse andma aga ilma selle täädmata, kellele see sisse antakse.) abra - sadabra abra - sadabr abra - sadab abra - sada abra - sad abra - sa abra - s abra abr ab a

E 9174 (16) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Marutõbi Maro sõnad, kui maro koer kedagi hammustanud S + A + T + 0 + R + A + R + E + P + 0 + T + E + N + E + T + O + P + E + R + A + R + O + T + A + C+ Marosõnad piab nõndasama sisse antud saama kui hallisõna. Pärast aga igale elajale kolm tähte sisse andma leivaga ehk leiva pääle kirjutama.

E 9174 (17) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Iga päeva maru Elajale antakse üks paberitükk ehk võileivaga, seda tehakse kolm päeva järestiku. A + M + O + R + M + I + L + O + O + L + I + M + R + O + M + A +

E 9175 (18) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Marosõnad. Maks Paks Emaks Sada Rado Kata Pra.

E 9175 (19) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Roosisõnad, viies jagu. S A D O R R O D A S A R P O T D O P R A T E N L T T E N E T O P R A T T A R P O R O T A S S A T O R

E 9176 (22) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H.Jaanson (1894) Sisestanud USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kihvti vastu. Tammemarju kuivatagu ja jahvatagu ära ja joogu nõnda kui kohvi.

E 9176 (23) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Hambavalu ehk luuroosile. (Esimese jao otsa panna) /tähtvormel/ (Sinise paberi pääle teha ja haige koha pääle panna. Nõnda palju sellest nõiakäsiraamatust uurida. Päälegi kuulsa mehe oma, kes laialt tuntud.)

E 9177 (1) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Jõululaupäeva õhtu kaetakse kõik aknad kinni, muidu tuleb kurat sisse, kui tuld näeb. Paistab tuli põllu pääle, siis ei kasva sääl kohal vili. ka tehakse kriidiga või söega kolm risti õueukse pääle, et sellega kuradit ära peletada. Tüdrukud kannavad puuhalge sisse. Sääl loevad järele: on nende arv paar, siis saavad varsti mehele. Ka visatakse selg ukse poole pöördud king jalgade vahelt läbi ehk ka üle õla. Kukub king maha ninapidi ukse poole, siis läheb see viskaja inimene sellel aastal sellest majast ära, on aga konts, siis jääb sinna. Ka pannakse kirves loomalauda ja ohert hobusetalli ukse ette, et surm sisse ei pääse. ÖÖsel jätavad inimesed omale sukad ja kingad jalga, muidu tulevad jalgele paised külgi. Ka pannakse käsikivi vahele kaks pulgakest, nõnda et sinna keiksugu söögi- ja joogikraami võib pandud saada, mis veskitoiduks jääb. Õlgi tuuakse sisse ja inimesed on keikse öö üleval ja söök seisab laua pääl, aga süüakse üheksa korda. Hommiku antakse loomadele tule valgel soola ja leiba ja selle pääle ka heinu.

E 9178 (2) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kes jaanipäeva hommiku ühe musta täku rangide läbi volliaugust välja vaatab, see näeb kuradit oma raha lugevat ja kui tema ühe härjaikkega sinna pääle viskab, siis jääb kõik see raha, mis sinna alla jäänud, tema omaduseks. Jaaniöösel olevat ka kõik nõiad ametis ega puhka keigi, sest keda sellel öösel (enne jaanipäeva) nõiduda saab, see ka sellest ei pääse. Ka olevad sellel ööl omajagu võimu selle kohta.

E 9188/9191 < Halliste khk., Vana-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Rahamatja Uks vana ihnus taluisake läinud metsa, kajunud suure augu kuuse alla, ise vaadanud igast küljest hoolega järele, et keegi tema toimetust ei näeks. Kui nägi, et keegi tema toimetuse pealt vaatajaks ei olnud, jättis labida augu äärde ja sammus ise kodu poole. Tõiste talu sulane olnud parajste säälsamus lähedal metsas nõu vitsa otsimas. Näinud, et va ihnus Jaan sääl auku kajunud ja labida maha jättnud. Tema mõtelnud: "Ei täh, mis ta nüüd sinna sisse tahab matta, võibolla, et on küll niisugune narr, et matab enda raha sinna sisse." Ise läinud kuuse otsa augu kohale üles vaatame, et asja hõlpsamine näha saaks (vaatama), mis va Vere Jaan sinna matab. (Jaan oli kupulaskja, sellepärast kutsusivad rahvas teda Vere Jaaniks.) Vanake ei lasknud ennast ka mitte kaua oodata. Tulli varsi suur kott sellas otse kohe augu juurde. Viskas koti seljast maha, vaatas natukene aega ümberringi, kui kedakist ei näinud, võttis kotisuu lahti ja kallas kotist hõbetaaldrid auku mis kõlab ja ütles: "Enne ära üles tõusta, kui sada mehe hinge saad." Mats kuuse otsast: "Sada kuuseteibast." Vanake vaatas üles, ei näidus kedagid hingelist. Viskas jälle peoga mulda pääle ja ütles: "Enne ära üles tõusta, kui sada mehehinge saad." Mats jälle jämme bassihäälega: "Sada kuuseteibast." Vanake vaatab uuesti üles ja alla, ei näe, ei näe midagi. Jälle viskab kolmad korda mulda ja ütleb: "Enne ära üles tõusta, kui sada mehehinge saad." Mats jälle: "Sada kuuseteibast." Vanakese kannatus lõppis otsa, tõmbas mütsi maha, vaatas taeva poole ja ütles: "Issant,süntku ka kord sinu tahtmine." Ajab labidaga mulla pääle ja lähab kodu. Mats tuleb maha, kaevab augu lahti, ei midagi sees, otsib ja otsib, ei midagid. Lähab metsa, toob sada kuuseteibast, viskab sinna augu peale. Ja vaata imet, raha tuleb august välja mis kõlab. Mats topib ruttu kotti täis ja kõnnib kodu ja on rikas mees tänapäevani.

E 9214 < Tõstamaa khk., Pootsi - Jaan Jagoschmidt (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kõhuvalu arstimise sõnad: Kiitsakale kibedust, varesele valu, mustalinnul muud häda, xx kõht saagu terveks!

E 9242 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894) Sisestas Jaana Puksa 1998 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Tuulekerast. Muiste kui kellegile tahetud kurja teha ja häda ning viletsust saata, valmistanud nõiad, kes kurjategijaid olnud, üheksast pihutäiest üheksat seltsi rohtu, lisanud sõnaldud soola sekka, sidund neid nartsutopsikese sisse, sajatanud vande ja langetuse sõnu sinna peale, kerinud natuke villast sukalõnga sinna ümber ja saatnud nõiakera tuulega minema. Nõiduse aga laulnud Tuulispaska, laena tiiba, Tuleämma, hõlmakesta. Kiirustage kerakesta, tuulekiirul tuiskamaie, suretava sõudemaie, langetava lendamaie. Kohe lendanud nõiakera minema ja surmanud seda kohe ära kelledele seda on tahetud saata.

E 9243 (1) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894) Sisestanud USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui majas veiksed lapsed, ja seal ja seal üks võeras inimene käib ja kui selle järele lapse kõht haigeks jääb ehk tal muidu haigus on, siis õeldakse, et kuri silm on lapse ära teinud ja antakse siis lapsele kaetisrohu juurte vett ja rauaroostet sisse.

E 9265 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Lausumise sõnad. Harakale haigus, vareksele valu, mustalinnule muu tõbi. Tõbi tulgu, teine mingu, ärgu vaksa vahet olgu!

E 9267 < Ambla khk - Karp Kuusik (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vinguv luu Palmsis nähtud vanaste mereliiva ääres üht jalaluud. Päeval olnud luu paigal, aga igal neljapäeva õhtul ajanud selle sääreluu mõlemist otsast vahtu välja ja olnud ühte häält kuulda, mis karjunud: Umhu, umhu, umhu. Üks mees matnud teda mitu korda liiva sissem, aga sealt tulnud ta jälle välja. Pärast võtnud üks karjane ja matnud selle sääreluu sügavasse liiva sisse ja lugenud siis matmise sõnad sinna kohta. Kolme päeva pärast läinud ta vaatama, kas seda sääreluud veel näha on, aga põle enam midagi olnud, muud kui mees leidnud sealt kohast, kus sääreluu enne seisnud kotitäie hõberaha.

E 9274 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vana usk kodukäija viirastuse vastu. Kui kellegile kodukäija juhtub vastu tulema, siis on see koige parem abi, kui Isameie palve kolm korda saab ära loetud, siis ei tee kodukäija midagi ega ole, kui midagi viiratsust on, paha ja häda karta.

E 9276/9277 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Tuulispasaks käija Vanal ajal käinud inimesed sagedaste tuulispasaks ja korjanud viljakülvamise ajal vilja, mis põllu peale külvatud, enamiste puhas ära. Virumaal käinud ka üks kubjanaine tuulispasaks vilja korjamas. Esimesel pääval, kui tuulispask väljal keerutanud, öölnud üks teumees aidamehele: "Va Kubja Kai keerutab mööda välja ja korjab vilja." Aidamees öölnud teumehele: "Kust sa seda tead, et see Kubja Kai on?" - "Miks ma ei tea," öölnud moonamees, "küll ma ta homme kivi otsa istuma panen. Kubjas kiusab mind muidugi ja ma tahan selle eest tema naisele tüki teha." Teisel päeval, kui teumehed jälle väljal kündmas olnud, hakanud tuulispask jälle mööda välja keerutama ja tulnud kohe moonameeste ligidale ja moonamees, kes enne öölnud, et Kubja Kai tuulispasaks käib, võttis piitsa ja lõi kolm korda ristamisi tuulispaska ja ütles: "Kai, istu!" ja kohe nägivad kõik moonamehed ja aidamees, et Kubja Kai kivi otsas istus ja hulk odre põlle sees oli. Kui mõisahärra seda lugu kuulda sai, lasi ta mõisa aidast moonamehele selle eest, et ta kubja naise tuulispasaks käimise avalikuks tegi, 10 tündred nisu anda ja pani teda kubjaks ja lasi vana kubja lahti ja lasi naisele mõisa karjaaedas 30 kepihoopi anda. Lõpp.

E 9308/9309 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kalevi haud. Kui suurmees Kalev ju kaua aega siin ilmas oli elanud ja ju kaunis vanaks saanud, ütles ta ühel päeval oma naise Lindale: "Ma tunnen, et ma varsi pean alla Maanalasse minema ja enne tahan ma veel süüa saada. Mine too sa puid ja tee tuli ülesse ja küpseta mulle liha." Linda läks, tõi metsast suure seljatäie puid, mis mitmel hobusel oleks vedada saanud ja Kalev ise tõi kolm suurt härga, tappis nad ära ja pani tule peale küpsema. Kui härjad ju küpsend olid, hakkas ta sööma ja ütles: "Kui ma surnud olen, siis pese mu keha puhtaks ja pane puusärki ja lase mulle ühe künka otsa teha ja pane mu haua peale palju kiva hunnikusse, et merevood mu hauaküngast ei saa ära ajada." Teisel päeval heitis Kalev oma asemele puhkama ja suri ära. Linda leinas teda nutupisaratega, viis ta surnukeha mere äärde ja pesi teda esite mere, siis vihma ja allikaveega ja kõige viimaks silmaveega. Siis pani teda puusärki ja läks ja võttis süllapikkuse labida ja hakkas hauda kaevarna ja tegi haua kolmkümmend küünart sügava ja pani oma mehe sinna sisse ja kattis haua mullaga kinni ja hakkas kiva haua peale hunnikusse kandma, et merevood ei saa Kalevi hauda ära ajada. Kui ju suur hunnik kiva koos oli, läks Linda veel ligidalt metsa äärest üht kivi ära tooma. Ta tõstis kivi põlle sisse ja hakkas haua poole minema. Tee oli aga pehme, liivane ja Linda oli kurbtusest väga väsinud. Ta ei jaksand kivi kanda ja kivi libises põlle seest maha. Linda kurbtus oli väga suur. Ta katsus kivi ülesse tõsta, aga ei jaksanud. Ta hakkas kibedaste nutma ja ta pisarad langesid ojana mööda palgeid alla, nii et ta silmaveest järv sigines.

E 9403 (75) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Metsa hulli, metsa halli, metsa ilusa isanda, metsa karvane kasuka! Kui sa kuuled minu jääle ja mu kalli karja jääle, pista pea põesaasse, nina nirki mättaasse, hambad ajaroikaasse, otsi muida oinaaida, katsu muida karjatseida, murra muida mullikaida!

E 9416/9417 (94) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Laul koerale. Uist, tuled, koera, aukumaie, Muri musta, murdemaie, kirju litsi kiskumaie. Mine sina küla vainujale, seal on vare varsaluida, teine vare tedreluida, kolmas vare koeraluida. Haugu väilale hanida, põllu peale põrsaaida.

E 9418/9419 < Viljandi khk., V.-Võidu - Hans Pihlap (1894) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001
Soenditest Ennemuiste on palju nõidasid elanud ja nad on neid inimesi, kes nende tahtmist ei ole teinud, kohe ära nõidunud nagu altpoolt näeme. Kord näinud üks mees, et õige sirge ja ilus hunt jooksnud. Mees võtnud ka kohe püssi ja lasknud hundi maha. Võtnud siis nülgimise nua tupest, läinud juure ja tahtnud hundikoevi lõhki ajama ja nahka nülima hakata. Aga näeb, mis see on, hundil helmed kaelas? Vaatab teravamine järele ja näeb nüid, et tema ees noor ilus naisterahvas maas on. Nõid oli teda omale naeseks tahtnud, aga tüdruk pole läinud ja nõid nõidunud ta selleperast hundiks või "soendiks" nagu sellel ajal hundiks nõiutud inimesi hüitud!

E 9418/9419 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Teine soendi lugu on nii Ühel talul olnud pulmad. Pulmarahvas istunud pulmalaua ümber. Kõige ülevel pool otsas istunud pulmaisa oma suure kübaraga nagu see muiste moodiks olnud. Nõid juhtunud aga sealt mööda minema ja näinud ka pulmarahvast. Kohe olnud ta aga jälle oma kurja kunstiga valmis ja nõidunud kõik inimesed, kes pulmas olnud, soenditeks. Ja kõik see soendikari pistnud nüid jooksu ja tormand uksest välja. Vana pulmaisa olnud kõige suurema peaga soend ja jooksnud kõige ees otsas. Nõnda hulkunud see inimestest saanud hundikari mööda metsi ümber. Kord olnud paha saone ilm. Soendid tahtnud küla kõlgussi vihmavarju minna. Koer aga maganud kõlgusas, karanud sealt vana suure peaga soendile vastu ja tõmbanud tal nina lõhki. Kui nad viimaks inimesteks saanud, olnud vana pulmaisal nina lõhki.

E 9422/9425 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kütid jahil. Noor kütt läinud esimese püha hommiku vara jahi peale. Hulkunud juba tüki aega metsas ümber, aga ei ole kedagi looma näinud. Mõtelnud siis, ega täna midagi looma ei saa, tarvis ära kodu minna. Pöörnudki kodu poole tulema. Vaadanud aga korra veel ringi tagasi ja näinud, et üks imeilus lind üsna tema lähedal puu otsas istunud. See lind olnud siis nii ilus, et kütt veel enne kunagi nii ilust lindu ei olnud näinud. Mõtelnud, niisugune lind maksab palju, tarvis teda maha laske. Pannud püssi palge ja annud karkõmm linnule alt üles. Rabanud isi aga ruttu ümber vaatama, kuhu ta kukkus. Aga lind ei kukugi. Istub liikumata omal kohal paigal. Kütt laadinud ruttu püssi jälle täis ja lasknud jälle. Aga seesama lagu nugu enne. Nõnda paugutanud ta tühja kuni rohi ja haavled lõpnud. Lind ei ole sugu liigutanudki. Noor kütt läinud kodu ja rääkinud asjalugu algusest kuni lõpuni vana kütile. Vana kütt mõistnud kohe, kuidas asjalood on. Laadinud püssi täis, pannud natukese vanahõbedat peale, võtnud noore küti ka ligi ja läinud metsa. Ilus lind olnud ka alles sellesama koha peal, kuhu ta noorest kütist jäänud. Vana kütt võtnud püssi, sihtinud ja lasknud. Kohe käinud ka linnul suled seljast laiali ja ta kukkunud puud mööda natukese allapoole ja jäänud okste peale ripendama. Noorel kütil olnud hea meel, et nüid ommeti selle ilusa linnu kätte saab. Vana kütt kostnud aga: "Mine too enne maha, küll siis näed, kas on veel nii ilus." Kohe roninud ka noor kütt üles, aga ilust lindu ei ole enam kuskil olnud. Linnu asemelt leidnud ta ainult kaks vana vihta tüvesi pidi kokku seotud ja okste peal ripendamas. Ta tulnud maha ja hakanud sulgi järele vaatama. Ka need ei ole muud olnud kui kuivad vihalehed.

E 9425/9427 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kord elanud väga osav kütt, kes alati hulga linda kodu toonud, kui ta aga püssiga välja läinud. Viimaks ei ole ta aga enam ühte lindugi saanud ehk ta küll päevad otsa metsa mööda ümber hulkunud ja kõik oma kunstid ära teinud. Kord olnud ta jälle jahil ja näinud, et eemal puude otsas palju tetresi seisnud. Roomanud ka salamahti põõsaste tagant neile lähedale ja pidanud juba ühte laskma, aga kuulnud korraga imelikku kohinad. Vaadanud ja näinud, et üks imelik isimoodi lind tulnud suure hooga lennates tetrede juure, annud igale tedrele ühe nokahoobi selga ja kihutand kõik minema. Seda nähes võtnud kütt preesi rinnast, pigistanud suus kokku, pistnud püssi ja lasknud laengu imeliku linnu peale välja. Nõnda kui pauk käinud, nõnda kukkunud ka lind kohe maha. Kütt läinud juure vaatama, missugune ta õige oo. Olnud paljalt pehme suletuustak, põle tal liha- ega luukübet sees olnud. Perast seda olnud kütil jälle linda ees kui ta metsa läinud.

E 9462/9466 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Arvata kolme-neljakümne ehk 50 aasta eest läinud mees Tarvastu mõisa metsa mõisasoovikusse puid vargille. Pannud ka puukoorma pääle, olnud juba aeg üle poole öö ja hakanud tulema. Näinud, üks mees ratsa tee kõrval metsas. Tema pidanud kinni, vaadanud, ratsanik jäänud ka seisma. Tema küsinud ratsaniku käest, mis asjamees ta olla ja kuhu ta minna, aga ratsanik ei ole talle musta eha valget lausunud. Hakanud siis edasi minema, ratsanik kah ühes ikka tema kohal metsa mööda. Nüid mõtelnud puuvaras mees, et see mees keegi ei ole kui metsavaht ja seni kõrval tuleb kuni mõisa kohta, sest mõisast olnud mehel möödatulek. Jõudnud metsast välja Kurgelaane söödi pääle. Nüid näinud ta aga, et ratsanik vahel käinud hohuselaudja pääle, vahel olnud ka hobuse tagumiste kontide pääl ja pidanud sabast kinni, vahel jälle hobuse kõrvade vahelt. Kui puuvaras oma hobusele piitsa annud, läinud ratsanik oma hobuse laudja ja kontide pääle, jäänud tal hobune tasamini käima, läinud ratsanik oma hobuse kõrvade vahele. Külma südamega läinud puuvaras edasi, arvates, et mõisaõues kinni muidugi võetakse ja oma kakskümmend viis ära antakse. Pidanud küll vahel puukoorma maha lükkama ja ise hobusega ajama pistma, aga läinud siiski ikka ühes puudega edasi, saanud mõisa kohta, ei ole ratsanik midagi tegemist teinud, jõudnud mõisast mööda, ratsanik ikka kõrval. Nüid mõtelnud ta, et see vanapagan on ja mu viimaks ikka käsile võtab, teinud puust risti, istnud koorma otsa ja võtnud risti peosse, pitsitanud silmad kinni, mõtelnud, ega ta nüid ikka mulle kallale ei tohi tulla. Kord aanud ta aga silmad lahti, et vaadata, kas on aeg juba suuretee päält oma tee pääle ära pöörda, annud ka hobusele piitsa, aga oh tulist äpartust, rist kukkunud käest maha. Nüid olnud jälle hirm suur, näinud ka kudas maailma suured kogud ruttu joostes tema poole tulnud, ta pitsitanud jälle silmad kinni ja heitnud puukoorma pääle maha, tunnud, üks pidanud juba rege veertpidi kinni. Ta käratanud: "Nõõ!" Kohe tunnud ta, et üks ta päädpidi kinni rabanud, ta tõmmanud küll pää ära, aga müts jäänud mummu kätte. Nüid lõhkunud ta hobusele piitsa ja olnud varsi kodus. Nii jutustanud ta oma lugu kodurahvale, ka neilgi tulnud mõnel hirm pääle, mõned aga vaielnud vastu, et see ratsanik keegi muu ei olnud kui sinu ja su hobuse vari. Puuvaras ütelnud: "Hää küll, kui see ratsanik kuuvarigi oli, aga kes oli siis see, kes minul mütsi pääst ära rabas ja rege kinni tahtis pidada?" Seepääle ei täädnud kennigi kosta. Tõisel hommikul läinud üks vastuvaidlejatest teed mööda mõttega, ehk on puuvarga müts kuskil tee ääres maas. Läinud suurteed mööda natuke maad edasi, olnud müts verstatulba all maas. Võtnud säält mütsi, tulnud kodu, annud ta omanikule ja ütelnud, et verstatulp ta päädpidi kinni rabaja, mütsivõtja ja reekinnipidaja olnud. Ikka ei uskunud puuvaras, vaid arvanud, et vanapagan täieste ta mütsi võttis, nägi aga risti maas ja siis maha viskas.

E 9467/9472 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Mees ja naine tulnud vana-aastaõhtu kirikust. Natukene maad kirikust olnud kõrts, mees läinud kõrtsi, kutsunud naist kah, aga naene ei läinud kõrtsi, vaid läinud mööda, mees lubanud talle järele tulla. Tükk aega läinud naine edasi, siis vaadanud tagasi, kas mees tuleb järgi, ei meest näinud tulevad, näinud aga kaks inimest sumbanud tükk maad tee kõrval lumehangesid mööda. Tema mõtelnud, mis inimesed need on, kes tee pääle ei tule ja kõrval sumpavad, aga õiget otsust vist ta ei saanud. Jälle läinud tükk aega mööda ja ta tükk maad edasi, aga meest järgi ei tule. Istunud kivi otsa maha, et meest järgi oodata, rahvast tuleb tagant ja lähab mööda küll, aga tema meest ei tulnud. Aeg läinud tal ootes igavaks. Ta tõusnud üles, läinud jalg-jalalt edasi, aga meest järgi ei tule, ei tule. Läinud sedaviisi jälle hulga maad ära, näinud needsamad kaks inimest mis ennegi lumehangesi mööda sumbanud, tulnud nüüd risti tee poole. Naine jäänud seisma, et õge vaadata, mis inimesed need on. Tulnud lähemale, kadunud tõine kõrvalt ära ja tulnud tõine üksi teest risti üle ja mäest alla järve poole. Naene tunnud, et see tema mees oli. Hakanud küsima: "Mis tembud need sul nüid on, et sa tee kõrval suppad ja jälle teest üle lähed? Oled sa ennast purju joonud või mis sul viga on?" Mees ei näidanud neid küsimisi kuulmagi, vaid läinud ikka edasi, naene hõiganud, käskinud ennast ka järele oodata, aga mees ei teinud tegemistki, vaid sammunud edasi. Naene tunnud selgesti ära, et see tema mees on ja läinud järgi vaatama, kuhu ta ommetigi läheb. Mees läinud kuni järve ääre ja järve sisse karsulps. Naine pistnud jooksma, et ruttu mehele appi, aga enne, kui ta läbi lume juure saanud, olnud mees kadunud kui tina tuhka. Natukese aja pärast tõusnud mees vee alt pääle. Naene hüidnud: "Jumal Issake!" ja rabanud mehe kättpidi kinni, tahtnud järvest välja tõmmata, aga ei jõudnud. Hakanud abi hõikuma, et tee kaunis lähedal olnud, tulnud ka varsi kaks meest hobusesaaniga appi, tõmmanud mehe järvest välja ja küsinud, kudaviisi see lugu on juhtunud. Naene seletanud ka kõik, mis ta teadnud. Aga mehe käest küsides kudas ja mis aru pääle ta sedaviisi lumehangesi mööda supanud ja siia järve tulnud, ei saanud nad mingit vastust. Tõstnud ta saani pääle ja viinud kodu. Alles mõne päeva pärast saanud naene mehe käest paremat seletust sedaviisi. "Kui ma kõrtsi läksin, võtsin sääl topsi viina, jõin ja andsin ka oma sõpradelle. Kui minu tops lõppis, ostsid mu sõbrad jälle ja sedaviisi purjutasime, kuni mul silmad kirjuks läksivad. Sääl tulid sina, kutsusid mu tõise tuppa ja käskisid omale ka osta. Mina ostsin kah ja sina jõid ta ära ku lõnksati ja käskisid tõist veel osta, mida mina ka tegin. Viimaks kutsusid sa mind tulema. Ma tahtsin tõise tuppa minna ja oma sõpradelle hääd tervist ütelda, aga sa kutsusid mind salaja ära. Tee oli küll ummine ja vaevaline käia, aga sa ütlesid, et lund on sadanud. Jõudsime viimaks koju, see oli aga imeilus tuba, ei olnud sugu seande nagu meil nüid on. Sääl olid küinlad põlemas, värmitud põrmand oli all ja nii libe, et ma sugu jalal ei võinud seista. Ma libestasin maha, sa hakkasid naerma. Ma kuulsin Jumala nime nimetatavad. Sa kadusid ära, küinlad kustusid ära. Ma tundsin ennast nagu külma vee sees olema ja üks võttis mu kättpidi kinni. Veel kuulsin ma nagu inimesi enese ümber karjuvat ja muud ei tea ma midagi." Aru saamata jäi nüid naesele ainult see, kas see vanapagan või näkk või mõni muu olnud, kes ta mehe järve petnud. Sääl on siis see kirikust tulek ja kõrtsi minek.

E 9481/9484 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Jälle elanud vanamees ja vananaene oma saunahurtsikus metsa sees. Elatanud endid sellega, et vanamees talusid mööda ümmer andid palumas käinud. Kord tulnud ta õhtupoolt ööd kodu, saanud juba metsatuka sisse, kus nende saun olnud, tulnud talle üks must kogu vastu. Vanamees kohkunud ära ja heitnud risti ette "Jumalitte, Jumalti pojake!" aga must ei ole sellest midagi hoolinud, vaid tulnud juure ja ajanud mööda püsti üles, mida rohkem ikka vanamees risti heitnud seda rohkem must püsti ajanud. Jõudnud viimaks sedaviisi koju. Vanamees karlips sauna ja uks eest kinni, et must sisse ei pääse. Saunas jutustanud ta oma naesele seda imelikku tondikogu, mis metsas talle vastu tulnud ja nüid välja jäänud. Jutustamise ajal kuulnud nad mõlemad, kudas tont väljas lällutanud. Pannud siis õige kõvaste saunaukse kinni, et ta sisse ei pääseks. Teisel hommikul tulnud alles asi ilmsiks. Tont ei olnud muu keegi, kui nende eneste oinas, sest muud looma nemad ei jõudnud pidada, lehma või sellesarnast. Oinas hulkunud metsas hommikust õhtuni ja toitnud ise sedaviisi ennast. Sel õhtul olnud ta aga väha hiljaks metsa jäänud ja siis tunnud ta oma peremehe ära ja tulnud talle vastu ning et ta peremehel leivalõhn juures olnud (sest leivakott olnud tal muidugi seljas) ja nagu omale küsides ajanud ta mööda oma peremeest üles ning et see talle vastu rääkinud, saanud oinas kah nagu julgust nagu ta oma naesele rääkinud. "Mina heitsin risti ja must aas püsti, mida rohkem mina risti heitsin, seda rohkem must püsti aas."

E 9511 (1) < Käina khk., Kassari - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Noorkuu lapsed on rasked, vanakuu lapsed kerged.

E 9511 (2) < Käina khk., Kassari - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Noorekuu lapsed olla rikkad, vana kuulapsed vaesed.

E 9512 (4) < Käina khk., Kassari - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Noores kuus hobused rautada on parem kui vanas kuus.

E 9512 (5) < Käina khk., Kassari - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Noores kuus sündinud härikvasikas on tugevam kui vanas kuus, noores kuus sündinud lehmvasikad on paremad piimalehmad kui vanas kuus. (Iseäranis head piimalehmad tulla neist, kes noores kuus pehme tuulega ja vihma- ehk lumesajuga sündivad.)

E 9512 (6) < Käina khk., Kassari - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Noores kuus tehtud õlgkatuksed on paremad kui vanas kuus ja pidavad rohkem vastu.

E 9512 (7) < Käina khk., Kassari - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Noores kuus tehtud hobuserauad seisavad kauem all kui vanas kuus tehtud vanad.

E 9518/9521 (1) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Eesti rahva ennemuistsed jutud Üks kord elanud kaks venda, teine rikas ja teine old vaene. Vaene vend old rikka venna juures sulaseks, aga rikas vend old väga kuri peremees vaese venna vastu, nõudnud palju tööd ja andnud pisut süia, nii et vaene vend ilmas põle kõhtu täis saand. Kord saatnud rikas vend vaest venda sügisel metsa hagu tegema, and jäu ette, mis tema õhtuks pidi maha raiuma, aga leiba ei ole raasukestki koitti pand. Vaene vend teind ka tubliste tööd, aga jagu old suur, ei ole mitte aegsaste tööga valmis saand, vaid on üsna pimedaks juba läind, kui valmis on saand. Ladund siis haud pinusse ja pidand koju hakkama minema, aga äkiste hakand ümmerringi huindid uluma ja tuld ulgudes tema poole. Vaene vend pugenud kartuse pärast haupinu vahele, sest tema arvand, et nad tema kallale tulevad. Vähe aja pärast jätnud nemad ulumise järele ja kogunud kõik haupinu ümber kokku. Siis hakatud ülevalt neile palukest jagatama, igaüks saand ühe tüki, aga üks tükk jäend järele. Nüid hakand nemad seal aru pidama, kellele see saab. Kui huindid palukese kallal aru pidanud, on üks heal ülevalt ütlend: "Sie soab sellele, kis haupinu all on." Kohe võtt üks huint palukese suhu ja viind mehe kätte ja kohe kadunud nemad sealt ära. Et mehel kõht tühi olnd, siis hakand tema sest palukesest kohe suure isuga sööma. Saand paar suutäit hammustand ja kõht oldki täis. Mees old rõõmus, et mõne aja kohta jälle kõhutäie sai. Võttis palukese kaendlasse ja läks koju. Kodu aindis naisele koa seda palukest süia. Iga kord, kui nemad sõid, ei kahanend see paluke sugugi, vaid jäi ikka niisamasuguseks kui enne sööma. Nüid ei saand nemad enam tühja kõhtu kannatada. Kui rikas vend seda kuulda sai, missuguse palukese vaene vend metsast oli saand, siis tuli temal koa himu niisuguse palukese järele. Ühel heal päeval aindis tema naesukesele käsu kätte omale heaste liha praadida ja koitti panna, et ta tahab metsa hagu minna tegema. Perenaine pani leivakoiti valmis, peremees võttis kerve varnast, pani koitisuust läbi ja hakkas metsa poole sammuma, aga vaese venna jättis tema täna kodu. Sai tema metsa jõudnud, esiteks tegi koa natukene hagu, aga kui väsimus kätte tuli, siis viskas kerve käest ära, tegi tule ülesse, viskas ise külleli tule ääre ja hakas magusaid roogasid maitsema, kuini viimaks videvikuks läks ja huindid ulguma hakasid. Siis puges temagi haupinu vahele. Huindid tulid uludes haupinu ümber kõik kokku, seal jätsid nemad ulgumise järele ja neile hakati ülevalt palukest jäutama. Kõik said tüki kätte, aga üks jäi ilma ja üks heal ütles ülevalt: "See kis ilma jäi, see võtku haupinu vahelt, selle jagu on seal." Kohe asus see haupinu kallale ja kiskus rikka venna sealt välja ja tahtis teda ära süia, aga et temal kerves käes oli, siis sai tema suure vaevaga huinti enesest ära ajada, aga ta sai siiski huindi käest tubliste kriimustada nii, et tema mitu aega neid haavu parandas, mis huindiga võideldes oli saanud. Sest saadik jäi rikas vend hoopis teiseks meheks, tegi oma varanduse vaese vennaga kõik pooleks ja andis vaese vennale sedasama süia, mis tema issegi sõi. Nii elasivad nemad vennalikult kuni surmani. Lõpp.

E 9537 (8) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui niisugust rohtu leiad kuskilt jõest, mis vasta vett kasvab, sest see rohi peab nii kõva olema, et võid rauda lõigata.

E 9539 (15) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1894) Sisestanud USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui kellegil koeranael on, siis saab temast sel viisil lahti: tõmma nimetissõrmega kolm korda ümmer puuoksa ja ümmer koeranaela ja pärast sülita veel kolm korda puuoksa peale siis kaub kohe ära.

E 9541 (7) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui haugikalale kaks korda saab ohingiga sisse löedud, siis piab näkk kaks korda seda inimest tahtma ää neelda.

E 9542/9543 (3) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui esimene laps tütarlaps on kellegil ja kui tahetakse, et tema hästi vara peab mehele saama ja et temale veel kaugelt kosilased tuleksivad, siis võtab ämm selle vee, kellega last esimest korda pesti ja viib põhja poole aa toeteiva alla ja kallab senna maha ja lautab siis lapse esimese särgi senna toeteiva otsa laiali ja hüüab siis ise suure jaalega: "Kaugelt tulgu, kaugelt tulgu kosilased!" Ja kui siis juhtub mõni vares lõuna poolt põhja poole lendama sealt ligidalt läbi, siis peab see kindlaks tunnistuseks olema, et see lapsuke, kui neiuks on sirgunud, peab siis teda kaugelle kodukanaks saama kositud.

E 9543 (5) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui tüdruk teada tahab, kas tema sel aastal mehele saab, siis peab tema üheksa õhtad järjeste õues käima södaöisel ja iga õhta üheksa taevatähte lugema käsi vahelite üle rindade hoides, aga iga õhtul ise tähed. Üheksamal õhtul tulla siis tema peigmees teda teretama ja seesama võttagi teda sel aastal eneselle.

E 9545 (11) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui tüdrukud selle puuga saab löödud ehk temasse puudutud kellega nõeluiss on maha löödud, siis peab see tüdruk kasusse minema. Kasulapse saama.

E 9565b < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Postimaanteed mööda Tallinna, siis on Iro määl Iro küla otsas mää peal üks kivi Iro ämm. Selle otsa pidanud ka need viidud saama, kes esimist korda Tallinna läks, et esimises kõrtsis rumalust osta. Minu nägemises ei olnud see enam seal suure mää otsas, vaid veeru all tee ääres. Minu isa rääkis, et see kivi on seal mää otsas olnud, aga paljo hobusid koormatega üksipäine sealt määst alla läinud ja paljo kahjo teinud, et mehi senna kivi otsa viidi, seepärast on see kivi sealt alla veeretatud. Umbes 30e aasta eest ehitedi Iro jõe (Pirita jõgi) peale kivist sild, siis lõhuti see kivi ära ja pandi sillapostide nurkadesse, seal löövad jäätükid puruks. See kivi on Kalevipoja ema Linda kivi olnud.

E 9566 < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vanatüdrukute rattavabrik Kloodil Sämi silla juures peab vanatüdrukute rattategemise vaabrik olema, kus vanadtüdrukud kuuvalgel öödel peavad käima rattaid tegemas. Kord asunud üks vanatüdrukute rattategemise koht Rakvere juure Kloodi mõisa maa peale, aga see on sellepärast seisu jäänud, et vanadtüdrukud peavad kasutööks lepapuust püssisid tegema kadakase lukkudega, aga sealt ei ole häid lukupuid saanud. Nende püssidega peavad vanadtüdrukud vanu poissisid laskma ja kinni püüdma. Sämi vaabrik peab praegu alles olema ja peavad vanadtüdrukud igal täielkuul seal käima rattaid tegemas. Kord on mõnekümne aastaga üks viierattaga vanker valmis saanud, siis mindud kõige vanatüdrukute seltsiga Pühajõele näitama, seal peab peameister elama. Kui Pühajõe määle saadud, istunud mõned peale, mõned hakanud eest vedama, mõned taga lükkama. Seal lagunud vanker ära, kolm ratast jäänud mää peale, kahega mindud alla. Ei ole enam kellegile näitamist olnud, tulnud tagasi ja hakatud parandama. Parandavad praegugi. Rahva suust.

E 9567a < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Ennevanal ajal on vanadtüdrukud kuuvalgel ööl täiel kuul Pühajõel vihtlemas käinud. Seal on nemad puulatvade peal hõbevihtadega vihelnud.

E 9567 (3) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kolm versta Haljala kiriku juurest alla ranna poole on Pihuvere veski ligi üks allikas. Selle allika vesi peab haiged silmad terveks tegema. Seda vett peab sealt paljo silmade rohuks viidama.

E 9567 (4) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Sealt veel alla kuus versta Haljalast Salguse allika vesi peab ka hea silmarohuks olema.

E 9567/9568 (5) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Metsiku krundis Allika koha peal peab üks umballikas suveilmad ette näitama, kas kuiv ehk vihmane suvi tuleb. Soe allikas on tasase maa peal. Iga kevade, kui lumi sulama hakkab, peab see allikas omale väljajooksutee tegema, iga aasta ise kanti. Kui põhja poole hakkab jooksma, peab vihmane suvi tulema, kui lõunesse, siis kuiv suvi j.n.e.

E 9568 (6) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui selge tähtis taevas, siis jänes tohib joosta, on julge, et taevas naeltega kinni, ei kuku pähe. Pilves ilmaga ei pea jänes tohtima jooksta.

E 9568 (7) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1894) Sisestas Eda Pomozi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui selge tähtis taevas, siis on külm, taevas on auka täis, soe läheb välja.

E 9568 (8) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui täht maha jookseb, siis üks inimene sureb.

E 9587 < Haljala, Vihula - T. Lepp-Viikmann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Hobust tagaspidi käima panna, peab issameie tagurpidi üheksa korda ära lugema, siis ei pääse enam hobune edasi, vaid müür on ees, ja hobune kardab. Hakkab tagasi ajama, müür niisama, tuleb ka edasi. Selle vasta aga peab niisama poolest saadik tagurpidi, siis õieti jälle tagasi, nenda, et üheksa poolt ja üheksa tervet issameiet välja tuleb. See peab aitama.

E 9588 < Rõuge khk, Roosa - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Tennäke ti, mi velle, austagaõ armast velle, kiä tõi saarõ saisamast, imälepä istumast. Ta oll saari sammõldanu, higi tüküs irvile. Ta nu suikõ suu veeren, lammuskõlli laanõ veeren, perse peräni vallalõ. Sisse kävve sisaliku, manu marukärbläse. Suurõmb mi velle soolapütt, rassõp jo rahalaat, kui küll näiu annivakk. Viige iks mõtsa paiju, sinnä pantkõ palama. Mista and ahniilõ, pill kikilõ ninulõ.

E 9588/9589 < Rõuge khk, Roosa - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Poisikõsõ, vellekese, ku ti meile kurja olõt, kurja olõt, kärre käüt, saa ei naista seolta maalta, pruuti seo poolõ päälta. Läbi ti käüte kümme külä, sandit sada tarõläbe. Läbi tsungit Tsooru valla, Läbi rungit Roosa valla, läbi sõidat Sõmmõrpalu, läbi käüt Kärgula, läbi ajat Antsma valla. Ajat sa hiiru hiile, ajat varsa vatulõ, võta hüült hüürät, võta kaalast kaalarätt. Pühi hikõ hiiru päält, pühi vattu varsa päält.

E 9589 < Rõuge khk - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Jaani naanõ natukõnõ, härä sõra suurukõnõ. Ii (jõgi) jõi, järve kussi, haina sei, kaara sittõ.

E 9589/9590 < Rõuge khk, Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Oh ti poisi, häütü poisi, kuis ti tohit irvitelle, ummi huuli hormitõllõ. Suust teil juuse sinist suitsu, huulõ kolgõst kunna läkä. Täi teil haukva hobõniin, kunna kakva kukrun, hiire piitskva persen. Käüt ti külä kõlgusiin, ajat külä aganikun. Küpär jäi külä kõlgusallõ, särk jäi külä sängi ala.

E 9593 (1) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Esimese odra külimise ajaks keedetakse sia handroots, kasvavad odrapead nagu sia hand.

E 9593 (2) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Sellel päeval, kui lina külvetakse, ei või pesu peseda, saavad linad tõrvaplekilised.

E 9593 (3) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui kuhugi tähtsat asja lähed tallitama ja esimene vastutuleja habemega mees on, saab hea õnn; on aga vana naene - halb õnn.

E 9593 (4) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui silmad sügelevad, saad naerda, rõõmu.

E 9593 (5) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui põsed sügelevad, saad nutta.

E 9593 (6) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui huuled sügelevad, saad külakosti.

E 9593 (7) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui nina sügeleb, kuuled surnut.

E 9593 (8) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui peopesa süüdab, saad raha.

E 9593 (9) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui leiva ahju panemise ajal kivi ahjulaest maha kukub, saab see leib puhte(matmise)leivaks.

E 9593 (10) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui tagasiperi käid, mõedad oma ema surnu kirstu.

E 9593 (11) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui siga oksendab ja jälle ära sööb, saavad pahad ilmad.

E 9593 (12) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui kass suud peseb, saavad pahad ilmad.

E 9593 (13) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui kassid ühte lugu mäuguvad, tuleb suur vesi.

E 9593/9594 (14) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui peerg põleb ja süsi kahte harusse läheb, tuleb kahekeelega inimene.

E 9594 (15) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui söögilaual raamatud loed, söövad teised sõnad ära.

E 9594 (16) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui siakärsa (nina) sööd, saab ilus käekiri.

E 9594 (17) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui toored õunu või marju sööd, saavad paised.

E 9594 (18) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui koera petad, saavad koeranaelad.

E 9594 (19) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui susi labi karja jookseb ja suu ammuli on, istub vanapagan tal seljas.

E 9594 (20) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui susile karjavitsaga lööd, söövad teised susid ta ära.

E 9594 (21) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui harakas tua lähidal teiba otsas katsatab, tuleb kiri.

E 9594 (22) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui õhtu tuas vilistad, kutsud vanutonte kokku.

E 9594 (23) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui enne jaanipäeva ühe parmu ära tapad, kasvab üheksa asemele.

E 9594 (24) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Lehma lüpsetakse kõige viimast kord pühapäeval, saab ta päeva ajal poegima.

E 9594 (25) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui ristipäeval puud lõigud, jookseb puu verd.

E 9594 (26) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui risti kused, hakkab vanaljuudal pea valutama.

E 9595 (27) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui kübarat nuia otsas keerutad, tuleb peavalu.

E 9595 (28) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui siu ära tapad, saad üheksa pattu andeks.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13 Järgmine lehekülg ]