Kas siis pildid laulavad või laulud… Sõnast pilt ei saa kahjuks vastavat verbi moodustada, pildistamine on üks teine asi, see, mida olen üritanud rakendada nende laulude, või õigemini selle maastiku kallal, kust need laulud tulnud on või kus neid lauldud on. Või kui laulus küsitakse, kust laulik oma lood võtnud, siis vastus on:
Kes teab, äkki oligi kuidagi niimoodi. Pilte on ikkagi lihtsam võtta — käid ringi ja tulevad ise vastu. Aga võibolla mõnel tulevad laulud sama lihtsalt. Võib küsida ka seda, kas sellel maal tulevad vastu just sellised pildid ja just sellised laulud. Et kui võtta need inimesed ja viia teisele mandrile, kas sealt leiavad nad samasuguseid või hoopis teistsuguseid pilte ja laule? Sellel väljapanekul ei lähe tegelikult pildid ja laulud geograafiliselt väga täpselt kokku — laulud on pärit Jõhvi ja Iisaku kihelkonnast, enamus pilte aga hoopis Muhumaalt, kus näiteks meri näeb välja hoopis teistsugune kui Kirderannikul. Ometi tundub vahel, et pilt on laul ja laul on pilt. Ühest küljest on pildid olnud tükk aega mu jaoks maailma väga tähtis osa: mõned vilksatavad niisama mööda, mõned jäävad meelde, mõned jällegi fotopaberile. Kui selle aasta algusest hakkas mu maailm sisaldama ka suurtes kogustes regilaule, siis mingil hetkel hakkasid need kaks valdkonda omavahel põimuma ja segunema. Mõnikord juhtus, et mõned värsid, mis rääkisid mingist kindlast looduslikust objektist või kujundist, jäid meelde ja justnagu kinnitasid, et nende jaoks on kuskil ka pilt olemas ja mul tuleb see lihtsalt üles leida. Õigemini on neid pilte kindlasti palju, nii et küllap satub üks neist kunagi ka minu teele. Mõnikord tekkis jälle mingit laulu lugedes mõte: mul on ju selle kohta pilt. Võibolla siis ikka mõnikord need laulud pildistasid ise, minust sõltumatult. Nii et minul jäi üle ainult öelda: pildilaul, laulupilt, pilt on laul, laul on pilt.
Näituse koostas Kanni Labi
Näitus avati ERA trepigaleriis 29. novembril 2000