|
Eessõna Kui palju on Austraalias eestlasi? Nende ligikaudse arvu saame Austraalia rahvaloendusist, mis loendavad elanikke ka sünnimaa järgi. Varem arvatud Euroopast pärinevate väiksemate rahvusgruppide hulka, on Austraalias elunevate Eesti sündinud inimeste arv näidatud eraldi esimest korda 30. juuni 1933 rahvaloenduse andmestikus. Järgmine, 30. juuni 1947 rahvaloendus toimus just enne suurt immigratsiooni Teise maailmasõja järel. Selle ja 1954. a. rahvaloenduse andmete võrdlusest ilmneb mainitud immigratsioonilaine suurus. Alljärgnevas tabelis on esitatud nimetatud aastail ja ka viimasel rahvaloendusel 1986 loendatud Eestis sündinud Austraalia elanike arv osariikide ja territooriumide kaupa. Nagu juba mainitud, annab see statistika Austraalia eesti rahvusest elanike arvu aga paraku vaid ligikaudselt, sest siin on mõistagi kaasa arvatud Eestis sündinud muulased, aga välja jäänud mujal, samuti Austraalias, sündinud eestlased. (Tabelis käsutatud lühendid: N.S.W. - New South Wales, Vic. - Victoria, Qld. - Queensland, S.A. - South Australia, W.A. - Western Australia, Tas. -Tasmania, N.T. - Northern Territory, A.C.T. - Australian Capital Territory, s.o. Canberra)
Aasta N.S.W. Vie. Old. S.A. W.A. Tas. N.T. A.C.T. Kokku
1933 741 85 113 27 24 6 1 - 997
1947 872 86 89 18 25 10 - 2 1102
1954 3232 1349 370 946 427 115 10 100 6549
1986 1749 801 295 606 266 60 11 107 3895
1986. a. rahvalaoendusel ka küsiti esimest korda isiku etnilist päritolu (ancestry).
Siit tulenevad arvud on hoopis rõõmustavamad. Nii loendati 1986. aastal eesti rahvusest
elanikke Austraalias järgmiselt:
2929 1272 499 868 381 124 32 229 6334
1986.a. arvustik (3895 Eestis sündinut) näitab, et aastakümnete jooksul on paljud meist igaveseks lahkunud toonelasse. Samal ajal on tõenäoliselt olnud ümberasujaid teistele maadele rohkem kui uustulnukaid. Tegelikult, tänu loomulikule juurdekasvule, on eestlaste arv Austraalias jäänud enam-vähem samaks ja võib olla isegi suurem kui 6334, sest rahvaloendusel oli isikul lubatud eirata oma vanemate rahvuslikku päritolu ning pidada end lihtsalt austraallaseks.
IX |
|
Siinkirjutaja arvates on sellest veel vähe, kui keegi end pelgalt eestlaseks nimetab, või sellena end kirja paneb. Tema eestlus peab avalduma milleski rohkemas: näiteks osalemises väliseestlaste rahvuslikus isetegevuses, kas siis aktiivse tegelasena või huvitunud pealtvaatajana ja vajaduse korral ka majandusliku toetajana. Käesolev teos oligi kavandatud andmaks kokkuvõtlikku ülevaadet Austraalia eestlaste rahvuslikust isetegevusest, mitte meie rahvuskaaslaste silma-paistvaist saavutusist oma erialal selle maa ja kogu tema rahva majanduslikuks ning kultuuriliseks hüvanguks. Teose selles köites käsitletakse nelja osariigi ja Austraalia pealinna Canberra eestlaste tegevust oma rahvuslikes organisatsioonides ja üritustes. Peale selle, nagu osutab sisukord, on siin ka kirjutisi rahvuslikust tööst ja ettevõtteist, mis haaravad kogu Austraalia eestlaskonda. Kuigi esimene kirjutis käesolevas köites käsitleb Thirlmere'i eestlasi New South Walesis, jäävad muus osas ülevaated selle osariigi ja täielikult Victoria eestlaste kohaliku iseloomuga isetegevusest teise köite jaoks. Mõlema osariigi eesti rahvusgrupid on Austraalias kõige suuremad ja vastavad eesti seltsid kõige vanemad. Sellest võibolla johtuski, et käsikirjadega ajaldi valmis ei saadud. Ehkki paar autorit on heitnud pilgu ka kaugemasse minevikku, haarab kirjutiste enamik perioodi neljakümnendate aastate teisest poolest kuni 1986. a. lõpuni. Käsitelu pearõhk langeb enamasti ühisele, s.o. organisatsioonide tegevusele. Seetõttu jäävad nimetamata paljud isikud, kelle panus rahvusliku kunsti ja kirjasõna alal on olnud individuaalne. Ilmselt olnuks' ka väga raske, kui mitte võimatu, leida autoreid, kes võinuks selle panuse ammendava kirjelduse endi peale võtta ja pealegi, kui vastavad käsikirjad olekski valminud, paisunuks kavandatav teos palju suuremaks kui seda lubanuks kirjastuskulud. See aga ei tähenda, et me ei võiks mõelda vastava omaette teose koostamisele ja kirjas-tamisele tulevikus. Teose toimkonna ülesandeks oli leida autorid, anda kirjutamiseks üldised juhtnöörid ja hoolt kända, et käsikirjad määratud tähtajaks valmis oleksid, mida mõnel juhul muidugi ei saavutatud, vaatamata järjekordsetele ergutustele. Kahjuks puudus ka toimetaja, kes pidanuks koostama teose detailides läbimõeldud kava ja juba algusest peale autoreid vastavalt juhendama ning nende tööd ühtlustama. Siinkirjutajale ja tema kaastoimetajale andis toimkond enamiku käsikirju üle 1988. a. algul, aga mõned saabusid autoreilt alles aasta keskel. Toimkond toimetajate töösse ei sekkunud. Nii vastutavad selle raamatu sisu eest vaid autorid ja toimetajad, viimased aga soovinuks endi tööks rohkem aega, mis võimaldanuks mõnel juhul paluda autorilt rohkem täiendavaid andmeid või nõustumist muudatustega, mida toimetaja omal käel ei pidanud õigeks teha. Siin võiks ka viidata ebajärjekindlusele, mida tähelepanelik lugeja märkab kohanime Thirlmere käändevormides. Kuigi sellele nimele tuleks obliikvakäändeis lisada apostroof ja tüvevokaal i (näit. Thirlmere'is), on toimetajad respekteerinud mõne autori lihtsamat kirjaviisi (Thirlmeres). Kaks autorit seda raamatut ei näe: Leonid Rampe suri 21. märtsil 1987 ja Richard Ollino 7. juunil 1988. Toimetaja eriline tänu kuulub Eduard Selgele hea koostöö ja usinuse eest trükimasinas käsutatava teksti valmistamisel. VOLDEMAR SISKA X |