Raivo Kalamäe
Balti Nõukogu Austraalias

Austraalia organiseeritud eestlaskonna eluavaldusis moodustab osavõtt Balti Nõukogu Austraalias tegevusest väikese, kuid olulise peatüki. Ta kutsuti ellu Austraalia eesti, läti ja leedu keskorganisatsioonide poolt, et astuda välja baltlaste huvide kaitseks Austraalia liiduvalitsuse juures, esitada meie soove ja nõudmisi nii-öelda välispoliitilises valdkonnas. Jõudude ühendamine oli mõttekas, kui pidada silmas Austraalia balti rahvusgruppide väiksust. Teises järjekorras tegeleb BNA ka rahvusgruppide vaheliste küsimustega.

Balti rahvusgruppide koostöö algas üsna varsti pärast esimeste sisserändajate saabumist ja oma rahvuslike organisatsioonide loomist. See avaldus kõigepealt juba Saksamaal alustatud ühiste küüditamispäeva aktuste jätkuva korraldamisega Austraalias. Suuremates keskustes moodustati kas ajutised või alalised balti komiteed nende ürituste läbiviimiseks - üks esimesi ja alguses väga aktiivne oli Ühendatud Balti Komitee Sydneys. Ent nad jäid siiski kohalikeks ja tegevusvälja poolest piiratuks.

Vajadus baltlaste üleriikliku organiseeritud koostöö järele muutus aga pakilisemaks. 11. mail 1963 kohtusid läbirääkimisteks Melbourne'is balti keskorganisatsioonide esimehed. Eestlasi esindas V. Maidre, lätlasi A. Carsa ja leedulasi 3. Jonaitis. Järgnesid teine ja kolmas kohtumine, mõlemad Sydneys. Kolmandal, mis leidis aset 9. märtsil 1965, osalesid A. Tanimäe (eesti), A. Dukats (läti) ja B. Barkus (leedu). Otsustati iga osariigi pealinna asutada alaline balti informatsioonikeskus.

Edasiste pikemate läbirääkimiste järel otsustati ellu kutsuda Balti Nõukogu Austraalias. Asutamiskoosolek toimus 13. märtsil 1967 Adelaide'is, kus eestlasi esindasid M. Hennoste ja pr. H. Lomp, lätlasi 3. Ritenis ja A. Auzins ning leedulasi 3. Lapšys ja A. Simkus. Põhikiri võeti vastu 28. juulil 1967 ja kinnitati keskorganisatsioonide poolt sama aasta augustis. Esimeseks BNA esimeheks valiti 3. Ritenis ja sekretäriks A. Auzins. Põhikirja järgi presideerib iga rahvus kordamööda. 3ärgmisel aastal sai esimeheks M. Hennoste, kellele järgnes kaks aastat hiljem leedulane prof. A. Kabaila.

Aastate jooksul on BNA eestipoolseteks esimeesteks olnud järgmised isikud: 1968-69 M. Hennoste (Adelaide), 1973-74 M. Ots (Melbourne), 1979-80 R. Kalamäe (Sydney), 1985-86 3. Peedo (Sydney). Käepärast olevatel andmetel on eestlastest BNA liikmeiks olnud peale esimeeste veel: pr. H. Lomp, H. Semenov, R.OIIino, O. Randva (Adelaide); V.Maidre, pr.M.Taimre, T.Vandenau (Melbourne); A. Perendi, Y. Puusep, pr.T. Kroll-Simmul, O. Pihlak, prl.M.Oser (Sydney).

196

Kähe aastakümne jooksul on BNA tegelnud paljude probleemidega: N. Liidu okupatsiooni tunnustamise küsimus; Austraalia valitsuse tähelepanu juhtimine olukorrale Baltikumis; nn. kultuurisidemete vastu võitlemine; protestid ja memorandumid Balti riikide kulla küsimuses; selgusenõudmised kahekordse kodakondsuse suhtes; inimõiguste nõudmine baltlastele nende kodumail; eriaktsioonide organiseerimine, nagu laiaulatuslikud protestid Canberras ja osariikide pealinnades Whitlami valitsuse otsuse vastu tunnustada de jure Nõukogude võimu Balti riikides; olümpiamängude boikott jm. Peale selle on korraldatud kolm balti kongressi (1968 ja 1978 Adelaide'is, 1982 Melbourne'is), balti seminare Adelaide'is ja Sydneys ning vastuvõtt peaministri ja valitsusliikmete osavõtul Canberra hotellis "Rex" 1978.

Uue ja aktiivsema suuna oma tegevuses võttis BNA asumisega Sydneysse 1983. Keskenduti Balti küsimuste pidevalt valitsuse ia parlamendi ette toomisele, mille lõppsihiks oli parlamendis läbi viia N. Liidu okupatsiooni all olevate Baltimaade olukorda tauniv resolutsioon. Pandi alus traditsioonile korraldada Canberras kord aastas balti päev, mil kohalike balti komiteede ja keskorganisatsioonide esindajad kohtuvad BNA-ga, et koos arutada päevaküsimusi. Samal ajal teevad BNA juhtivad isikud ja keskorganisatsioonide esindajad visiite valitsuse ja vastasrinna juhtidele, kus samuti tulevad kõne alla olulised, baltlasi puudutavad küsimused. Päeva kõrgpunktiks on aga olnud eine parlamendi restoranis, millest on seniajani ruumi mahtuvusest tingituna saanud üheaegselt osa võtta ainult 44 isikut, harilikult 22 parlamendiliiget ja 22 balti rahvusgruppide esindajat. Senini on osalejate hulgas alati olnud peaminister või tema abi, samuti on olnud esindatud vastasrind ja teised parteid.

1985. aastal võttis nii senat kui ka alamkoda vastu Balti resolutsiooni, millega BNA oli oma ülesseatud sihi saavutanud. Samast aastast alates ilmub "Baltic Bulletin" (tiraaž umbes 900), mis on mõeldud BNA eesmärkide ja tegevuse selgitamiseks. Seda saadetakse kõigile parlamendiliikmeile ja teistele mõjukamatele austraallastele, samuti ülemeremaadesse ning massikommunikatsiooni esindajaile. Canberras parlamendiliikmete seas selgitustöö tegemisel on edukalt rakendatud ka noori baltlasi.

Kaugeleulatuvat koordineeritud tegevust Balti küsimustes takistavad teatud määral organisatoorsed lüngad. BNA on põhiliselt balti keskorganisatsioonide ühistöö tulemus, kohalikud balti komiteed on aga moodustatud kohapealsete eesti, läti ja leedu seltside poolt. Kuigi need seltsid on oma keskorganisatsioonide liikmed, puudub otsene organisatoorne side BNA ja komiteede vahel. Seda lünka on püütud aastate jooksul kõrvaldada, kuid siiani piirdub koostöö siiski vaid vabatahtliku informatsioonivahetusega.

Senised üritused ja saavutused näitavad, et meie arvulisest vähesusest hoolimata on meil olnud märkimisväärseid ühiseid kordaminekuid. BNA-1 on parlamendi ja valitsuse ringkondades hea maine ning tema soovitusi ja nõuandeid võetakse tõsiselt.

197