Kristof Kaldma

Kristof Kaldma
Canberra eestlased

Esimesed balti immigrandid DP-laagreist Saksamaal jõudsid Austraaliasse 1947. aastal. Pealinna Canberra eestlaste grupile panid aluse noored naised, teadaolevalt 18, kes saabusid siia tolle aasta jõuluks, olles Austraaliasse toodud USA sõjaväe transportlaeval "General Stuart Heintzelman" koos teiste balti naiste ja meestega. Enamik neist eestlasist oskas inglise keelt. Need, kel oli lisaks veel masinakirjaoskus, pandi tööle valitsusasutustesse. Teised paigutati koristajatena või köögitöölistena haiglatesse, hotellidesse ja mõned isegi era-majapidamistesse. Kõigil oli tööleping kaheks aastaks sõlmitud juba Saksamaal.

1948. aastal hakkas tulema ka mehi, peamiselt kirka- ja labidatööle, aga mõned ka ehitustöölisteks. Saabus ka perekondi, kuigi alguses pidid naised ja lapsed jääma läbikäigulaagreisse, sest perekondadele ei olnud majutamisvõima-lusi. Nii kogunes Canberrasse järgneva paari-kolme aasta jooksul umbes 100-120 eestlast. Kuigi aastate kestel, eriti pärast kontrahiaja lõppemist, on paljud lahkunud ja mujale elama asunud, on kogu aeg ka uusi juurde tulnud. Nii on eestlaste arv praegu umbes sama kui 40 aastat tagasi. Siia on sisse arvatud ka paarkümmend nooremast generatsioonist, kes on abielus austraallaste või muulastega ja kellest enamik on eesti ühiskonnast eemale jäänud.

Seltskondlik tegevus hakkas kõhe alguses koonduma YMCA ja YWCA ümber, sest need organisatsioonid suhtusid uustulnukausse eriti soojalt. Pealegi oli nende tööpõld tuntud juba kodumaalt. Nende algatusel ka kutsuti jaanuaris 1949 ellu uus-austraallaste komitee (YMCA/YMWA New Australians1 Welfare Committee), kus eestlasi esindas Kristof Kaldma. Kohtumiskohaks sai YWCA maja Civic Centre'is, kuhu tuldi pühapäeviti juttu ajama, malet või kaarte mängima ja tulevikuplaane tegema. Varsti organiseeris Heldi Kull rahvatantsutrupi. Tantsu õpetasid Lembit Saar ja Iris Holland. Jaan Simmi algatusel moodustati ka väike meeskoor. Viise õpetas Paul Kokk tuttava austraallase kodus, kus oli tiibklaver. Järjekindel lauluharrastamine aga algas 1949.a. lõpupoolel, kui Canberrasse tuli "kontrahti tegema" Herman Mölder, kogemustega koorijuht. Lauluharjutusteks saadi nüüd käsutada YWCA ruume. Mölderi meeskvintett ja hiljem topeltkvartett ning samuti rahvatantsutrupp esinesid suure menuga mitmel uustulnukate kui ka austraallaste üritusel. Esimene eestlaste pidulik kokkutulek oli Eesti Vabariigi 31. aastapäeva puhul YWCA võimlas. Eesti neiud eesotsas Heldi Kulliga valmistasid selleks puhuks kaks Eesti lippu, mis on ikka veel käsutusel aktustel ja demonstratsioonidel.

1950.a. lõpupoolel lõppes enamikul neist, kes alguses agaralt seltskondlikult

tegutsesid, kontrahiaeg, mille kestel immigrant pidi leppima ametivõimude poolt määratud töökohaga, ja paljud raputasid pealinna tolmu jalgadelt, siirdudes avaramaile ja rammusamaile rohumaile. Oktoobris 1950 lõpetas YMCA/YWCA komitee oma töö, sest tegutsema hakkas nn. heanaaberlikkuse nõukogu (Good Neighbour Council), mis aga ei leidnud enam nii tihedat kontakti uustulnukatega.

Kummatigi tundsid siiajäänud eestlased vajadust oma kindla organisatsiooni järele. Agaramate tegelaste algatusel kutsuti kokku koosolek seltsi asutamiseks 11. aprillil 1954, kus moodustati ajutine juhatus eeltööde tegemiseks. Sama aasta 6. juunil toimus YMCA ruumes Canberra Eesti Seltsi (CES) asutamiskoosolek. Esimesse juhatusse valiti esimees Ingomar Netliv, abiesimees Leonhard Praks, kirjatoimetaja Kristof Kaldma, laekur Oskar Kuusik ja liige õpetaja Hugo Jaanus. Järgnevail aastail täitsid esimehe ametikohta Vello Valmet, Jaan Simm, Hardy Unt, Paul Õpik, Ingomar Netliv teistkordselt ja Maret Brandt. Viimase ametiaeg kestis ligi kaks aastat jaanuarini 1963. Järgnes seltsi hoolduskomitee periood, mille eesotsas oli Hardy Unt kuni seltsi likvideerimiseni.

Meeldejäävaimaks sündmuseks seltsi tegevusest on kahtlemata Eesti Meeskoori Austraalias külaliskontsert Albert Hallis 27. septembril 1958. Selle organiseeeris tookordne seltsi esimees Hardy Unt. Ajaleht "The Canberra Times" nimetas kontserti "tõepoolest suurejooneliseks laulmiseks", kus koor "näitas tohutut, kuid alati oivaliselt ohjeldatud võimsust". Eriti tuleb veel mainida osavõttu Canberra linna 47. aastapäevast 12. märtsil 1960, kus rahvarõivais eesti noored rongkäigus esimest korda Eesti lipu avalikkuse ette tõid. Loomulikult tähistati igal aastal Eesti Vabariigi aastapäeva ja küüditamispäeva, viimast koos lätlaste ja leedulastega. Paaril aastal aitasid leinapäeva kava sisustada ka põgenikud teistest Ida-Euroopa maadest. EELK Canberra kogudusega ühisel nõul ja jõul korraldati koosviibimisi emadepäeval ja lastele mängu- ning laulutunde koduaedades vanemate valve all. Mõneks ajaks elustus uuesti ka mitme liikme Canberrast lahkumise tõttu soikujäänud rahvatantsutrupi tegevus, seekord Malle ja Alex Parvey juhtimisel. Instruktoriks oli nüüd Paul Õpik. Peeti ka mitu kireva eeskavaga pidu, korraldati filmi- ja kirjandusõhtuid, organiseeriti ühiseid väljasõite loodusesse, aidati kaasa Canberra YMCA Sturt Islandi suvelaagris toimunud Sydney eesti täienduskooli lastelaagri korraldamisel, võeti osa väljapanekutega kunsti- ja käsitöönäitusist jne. Harrastati ka sporti. Juba 1949. aastal sai eesti meeskond A.C.T. (Australian Capital Territory) meistriks köieveos. Meeskonna kapteniks oli Hardy Unt, ankrumeheks Gustav Tarikas. Samal aastal püstitas Raivo Karilaid kuulitõukes uue kohaliku rekordi. Mängiti ka võrkpalli, rohkem küll omavahel, aga ajuti ka teiste rahvusgruppide vastu. 1960. a. loodi YMCA võrkpallimeeskond peamiselt eestlasist ja kaks aastat hiljem moodustati iseseisev puht eesti meeskond CES (Canberra Estonian Society). Meeskonna kapten-treener oli Paul Õpik. CES domineeris võrkpallis A.C.T.- A-klassis meistrina kaheksa aastat järjest ja tuli a. 1968 Austraalia klubide meistriks. 1970. aastal lõpetas meeskond tegevuse.

Kümne aasta möödumisel andis ennast tunda väsimus seltsi töös. Kasvavad perekonnad, töökohtadel edasijõudmine vastutuse suurenemisega, hariduse täiendamine töö kõrvalt, mis pani kinni õhtud ja nädalalõpud, ühinemine kohaliku rahva tegevusaladega jms. nõudsid oma osa. Aeg seltskondlikuks tegevuseks jäi napiks. Pealegi siirdus enamik noori pärast keskkooli lõpetamist Sydney ülikooli, sest Canberras asuva Austraalia Riikliku Ülikooli juures puudusid ja puuduvad praegugi praktiliste alade õppetoolid, mis eesti noori huvitasid, nagu arstiteadus, arhitektuur jt. Tekkis ka lahkarvamusi isiklikel põhjustel, mille tõttu osa inimesi

Eesti lipp Canberra päeva rongkäigus 1960. a. Lippu kannab Tõnu Mägi, eesti seltsi nimesilti Hugo Vilumets. Rahvarõivais näitsikuist on näha Tiina Valgre, Krista Karilaid, Vivian Cuenot ja Salme Sinisoff.

eelistas seltsi tegevusest eemale jääda. Säärases olukorras ei jäänud muud üle kui selts likvideerida. See leidis aset erakorralisel koosolekul 11. oktoobril 1964. Kuigi pärast seda kuni aastani 1976 puudus Canberra eestlastel ühiskondlik ilmalik organisatsioon, ei jäänud seisma rahvuslik töö. Seda jätkas EELK Canberra kogudus, mis oli asutatud augustis 1954. Koguduse juhatusel tuli paljudel juhtudel välja astuda eestlaste huvide eest ja korraldada Eesti Vabariigi aastapäevade tähistamisi. Nii kujuneski 50. aastapäeva aktus 1968. aastal Thirlmere eestlaste abiga üheks meeldejäävamaks. Avalikkuse ees hoidis Eesti nime üleval võrkpallimeeskond, kes pidas võistlusi CES märgi all.

Organisatsiooni järele tunti tungivat vajadust 1974. aastal, kui Canberras tuli korraldamisele suur protestimeeleavaldus Balti riikide annekteerimise de jure tunnustamise puhul Austraalia valitsuse poolt. Siin tuli appi Ingomar Netliv, kes demonstratsiooni juhtimise enda kätte võttis. Kogenud ühiskonnategelasena, olles ülemaailmselt tuntud noortejuht ja YMCA tegelane juba kodumaalt, kelle tööd sel alal oli tunnustatud teeneteordeniga M.B.E., tegi ta seda väga hästi. Ühes oma kaastööliste Helgi Randoja ja Paul Õpikuga esindas ta eestlasi Canberra Balti Komitees, kes demonstratsiooni edukalt läbi viis. Ingomar Netlivi ootamatu surm juunis 1982 oli asendamatuks kaotuseks mitte ainult Canberra, vaid terve Austraalia eestlaskonnale. Ta oli suur rahvuslane, kes igal võimalikul juhul selgitas eestlaste ja teiste balti rahvaste probleeme valitsusringkondadele, kus tal oli palju sidemeid.

Märkimisväärsed teened pealinna eestlaste seltskondliku tegevuse taaselustamisel on Erik ja Lea Holmil, kes tulid siia Lääne-Austraaliast 1976. a. algpäevil. Lisaks suhteliselt noorele eale tõid nad sealt kaasa ka 20-aastase koge-mustehulga seltskondlikus töös. Sondeerinud pinda, tuttavaks saanud Canberra eestlasperega ja sõlminud sõprussidemeid, avaldas Erik Holm "Meie Kodus" üleskutse Canberra eestlastele tulla kokku perekond Bergmani kodus 31. juulil 1976, et "kaalutleda võimalust Canberra etnilise raadiosaatega ühinemiseks ja Eesti Seltsi taas ellukutsumise küsimust". Määratud ajaks tuli kohale 14 eestlast. Elavate arutluste tulemusena otsustati üksmeelselt astuda esimesed sammud uue seltsi asutamiseks. Moodustati vastav komitee koosseisus Reet Bergman, Erik Holm, Pille Jaason, Hilda Kirss, Johannes Pärn ja Helgi Randoja, kõik noored või noorusliku ellusuhtumisega inimesed.

Komitee asus energiliselt ja eduga tegutsema, tõmmates kaasa noorema generatsiooni inimesi. Pandi alus kultuuriõhtutele, mis on olnud hinnatud ja jätkunud tänapäevani, korraldati väga lõbus jaanipäevaeelne koosviibimine, esineti paljude väljapanekutega etniliste gruppide kunsti- ja käsitöönäitusel, tähistati väärikalt Eesti Vabariigi 59. aastapäeva, toodi lavale Arvo Mäe näidend "Neli õuna" ning võidi pealinna eestlaste järgmise üldkoosoleku ette astuda neist üritustest saadud tagavarakapitaliga, mis oli üle 500 dollari. See koosolek peeti 17. aprillil 1977 Holy Trinity luteri kiriku saalis, kus 21 osavõtjat, s.o. viiendik tollal teadaolevate eestlaste arvust Canberras ja ligemas ümbruses, otsustas ametlikult asutada Canberra Eestlaste Koondise (Canberra Estonian Community). Samas valiti ka koondise esimene juhatus, mille koosseis hiljem jagatud ametitega oli: esimees Erik Holm, abiesimees Ingomar Netliv, kirjatoimetaja Reet Bergman, laekur Johannes Pärn, noorte esindajad Tiina ja Siiri lisma ning liikmed Pille Jaason ja Helgi Randoja.

Koondise põhikirja kohaselt loetakse liikmeiks kõik kohalikud eestlased ja nende teistest rahvustest omaksed, kelle tegevuse ilmavaatelised sihid ei ole vastuolus koondise eesmärkidega. Eesmärgid on: eesti rahvuskultuuri säilitamine ja arendamine, Eesti iseseisvuse taastamisvõitluse toetamine, Canberras ja selle ümbruses elunevate eestlaste koondamine koondise ümber ning sõbralike suhete loomine teistest rahvustest kaaskodanikega. Liikmemaksu ei ole, vaid koondis saab sissetuleku toetustest, annetustest ja üritustest. Alguses oli kokkutuleku-kohaks Holy Trinity kiriku saal. Leedu-Austraalia klubi juurdeehituse valmimisel saadi leedulastega kokkuleppele nende mugavate klubiruumide käsutamiseks. Nüüd toimuvad seal kõik kultuuriõhtud ja enamik teisi üritusi. Paljud eestlased on klubi liikmed, mis annab neile ja nende külalistele klubis teatavad õigused.

Miks ei ole Canberra eestlased endile eesti maja või kohaliku keelepruugi järgi klubi ehitanud? Omal ajal, siis kui suuremais eestlaste keskusis sellega ametis oldi, mõlkus see küsimus siin ehk nii mõnegi meeles, aga realistlikul kaalutlemisel tuli mõte maha jätta. Rahvusgrupiga, milles perekondi vaevalt kolmkümmend ja hingede koguarv umbes sada (nendestki paljud n.ö. "sügelevate jalgadega", sest mujal oli paremaid teenimisvõimalusi) ei saa sääraseks kapitaalettevõtteks vajalikku majanduslikku kandepinda luua. Nii ongi juba pealinna eestlastegrupi kujunemisest saadik suuremate kokkutulekute jaoks ruume üüritud ja väiksemaile gruppidele on lahked kaasmaalased avanud oma kodud. Näiteks on CEK juhatuse koosolekuid peetud enamasti Holmide kodus.

Juhatuse algatusel ja tagantlükkamisel on CEK känberalastele rohkesti head ja huvitavat pakkunud. Seda on kohalik eestlaskond ja nende muulasist abikaasad ning sõbrad hinnanud pakutavast elava osavõtuga ja majandusliku toetamisega.

Üritusist võiks esile tõsta mitut pidu kireva eeskavaga, paari kontserti muusika ja lauludega, kaht teatriõhtut, kus ühel lavastati CEK näiteringi jõududega Lembit Kooritsa "Külaline Eestist" ja teisel tõid külakosti Adelaide'i näitlejad Enn Vetemaa näidendiga "Õhtusöök viiele". Külakosti on toonud ka kirjanikud Asta Willmann ja Salme Ekbaum. Peale nende ürituste on igal aastal vähemalt kuus ettekannet kultuuriõhtuil. Ettekannetega esinevad enamasti oma inimesed, kuid vahel saadakse ka külalisi väljastpoolt mingil huvitaval teemal esinema. Näiteks võidi mitte kaua aega tagasi kuulda referaate teemadel "Kas jaapani keel on sugulane soome ja eesti keelele?", "Gustav Suits luules ja muusikas", "Eestlaste usuelu läbi sajandite", "Eesti Vabadusrist ja selle kavalerid", "Metallrahade, medalite ja aumärkide valmistamine", "India ookeani saared, suured ja väikesed", "Austraalia lennuteede ja liikluse kontroll" ja "Sõdurluuletaja Kalju Ahven". Ka on korraldatud lõbusate lugude ettekandeid eesti kirjandusest ja filmiõhtuid, väljasõit lumemägedesse 200 km Canberrast, nn. kullajaht ühel endisel kullaleiukohal, kus kogemustega kaasmaalased näitasid, kuidas kulda välja pesta jõepõhja liivalademeist, ning tutvumine Canberra kariljonitorniga, kus eestlannast helikunstnik Astrid Bowler tihti suurel "pillil" helisid üle linna saadab. Vahel põimib ta kellamängu ka eesti viise mõne meie rahvusliku tähtpäeva puhul.

Suurt tähtsust omistab CEK oma tegevuskalendris Eesti Vabariigi ja 1941.a. massküüditamise aastapäevadele. Vabariigi sünnipäeva tähistatakse igal aastal piduliku aktusega, millele järgneb koosviibimine. Erilise austuse osaliseks aktustel varemail aastail said Vabadussõja veteranid. Nüüd on nad aga juba kõik Toonela teedel. Juunikuu leinapäeva tähistatakse koos lätlaste ja leedulastega mälestusjumalateenistusel ja aktusel. Viimane kavastatakse sobivalt ka külalistele teistest rahvusgruppidest ja neist kutsutakse osa võtma austraallasist avaliku elu tegelasi. Aktusekõne peabki tavaliselt mõni poliitik.

Alati toetatakse ka protestimeeleavaldusi selgitamaks kohalikule rahvale Nõukogude Liidu vägivalda Balti riikides ja tema võimutsemist mujal Ida-Euroopas. Neist osavõtu organiseerimine on põhiliselt Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abi (EVVA) grupi käes, mis on osa koondisest. Grupp käib regulaarselt koos oma tööd ja selle tulemusi arutamas.

Canberra EVVA-le pani aluse Ingomar Netliv Eesti Vabariigi 63. aastapäeva aktusel Griffin Centre'is 28. veebruaril 1981. Juhtiv töö aga langes Paul Õpiku õlgadele. Ta on seda teinud kohusetruult ja hingega asja juures olles tänaseni. Tema ja abikaasa hooleks ka on olnud korraldada toetuspakkide saatmist eesti poliitvangidele ja nende perekondadele. EVVA on lasknud trükkida kirjaümbrikke must-punase joonisega, mis näitab Baiti riike kommunismi valduses ja vastava loosungiga nõuab inimõigusi ja vabadust balti rahvastele. Samuti on EVVA koostanud ja sini-must trükis välja andnud ingliskeelse voldiku "A Captive Nation - Estonia". Ümbrikke on müüdud ja voldikuid levitatud mitte üksnes Austraalias, vaid ka mitmel teisel maal. Ka on kirjutatud kirju poliitvangidele ja nende perekondadele ning Canberras jagatud informatsiooni nende olukorrast. Tegevusaastal 1982/83 saavutati Austraalia valitsuselt elamisluba Austraalias Mart Niklusele, kes inimõiguste nõudjana kannab Siberi vangilaagris pikaajalist karistust. Edasi organiseeriti "Meie Kodu" abiga ülemaalises ulatuses petitsioone, et Austraalia valitsus taotleks Nõukogude Liidu valitsuselt Nikluse vabastamist ja luba tema väljasõiduks Austraaliasse. Meie maa valitsus tegigi seda, aga seni negatiivse tulemusega.

Tõhusaks abistajaks nii CEK-le kui ka EELK Canberra kogudusele on Can-

Canberra eesti meeskvartett 1983. a. Kristof Kaldma, Edgar Midri, õpetaja Ellen Pärn, Aleksander Parvel ja Erik Holm.

berra Eesti Segakoor, asutatud koondise juurde 25. juulil 1979 Erik Holmi algatusel. Koori juhatab Tallinna konservatoonumis muusikalise hariduse omandanud Ellen Pärn. Viiside õpetamisel aitab teda siinse muusikalise väljaõppega helikunstnik Astrid Bowler, kes ka koori kirikus esinemisel orelil saadab. Lauluharjutused toimuvad tavaliselt kord nädalas, enne esinemisi aga sagedamini. Harjutusiks on Pärnad avanud oma kodu kõigi mugavustega. Ainult nende pikema välismaareisi kestel jätkusid laulutunnid Astrid Bowleri kodus ja tema taktikepi all. Koor on esinenud paljudel koondise ja koguduse üritusil ning kaunistanud jumalateenistusi. Ka on koor käinud külas oma sõpruskooridel Sydneys ja Thirlmeres ning segakoor Thirlmerest on mitu korda Canberra rahvale külakosti toonud. Liikmeid on praegu 18 ja nende keskelt on neli meest veel omaette kvarteti moodustanud. Koor on ühinenud teiste Austraalia eesti segakooridega Eesti Päevadel Melbourne'is, Adelaide'is ja Sydneys, viimases veel mees-, nais-ja noortekooriga. Koorijuht ja pool liikmeskonda võtsid osa ka Esto 84-st Torontos, esinedes ühendkoori koosseisus. 1986. a. jõuluks valmis kooril helilint eesti lauludega. Iga laulu tutvustamine toimub seal inglise keeles ja hõlmab selle juures ka meie rahvuslikke probleeme. Helilint on leidnud sooja vastuvõttu eesti ringkondades.

Agaralt tegutseb ka CEK käsitööring, mis asutati Lea Holmi ettepanekul 21. märtsil 1977. Ringil ei ole instruktoreid, tööd tehakse üksteisele kogemuste ja oskuste edasiandmise ja ettetulevate probleemide ühise arutamise alusel. Kokku tullakse liikmete kodudes regulaarselt iga kolme nädala tagant, välja arvatud kesksuveperiood. Isiklike käsitöödega paralleelselt tehakse ka ühistöid, mis kas müüakse või loositakse välja, kusjuures puhastuluga on toetatud koguduse, koondise ja EVVA tegevust. EVVA-le on mitmel korral tulu hangitud tarvi-

100

tatud riietusesemete, majapidamistarvete, raamatute, ajakirjade jms. müümisega "trash and treasure" turul. Suurema osa sellest "kaubast" annetas kohalik eestlaskond, kuid annetusi saadi ka teistest eestlaste keskustest kaasmaalasilt, kellele EVVA eesmärgid on südamelähedased.

Aastail 1976-80 oli Canberras ka eesti näitering, mida juhtis selle algataja Lea Hõlm. Juba novembris 1976 toodi Watsoni algkooli aulas lavale Arvo Mäe "Neli õuna" ja maiks 1978 oli näiteringil lavastamiseks valmis Lembit Kooritsa "Külaline Eestist", mille etendus toimus Peetri luteri kiriku saalis. Nende näidenditega külastati ka teisi eestlaste keskusi, esimesega Wollongongi oktoobris 1977 ja teisega anti Sydneys kaks etendust juunis 1978. Puhastulu viimasest, mis oli ligi $ 1000, annetas näitering sportlaste ja teiste noorte esinejate saatmiseks Stockholmi Esto 80-le. Canberra näitlejad aitasid kaasa ka Adelaide Eesti Teatri 30. aastapäeval novembris 1980, pakkudes kaks numbrit Asta Willmanni lavapõimikus "Nutust naeruni on ainult samm". Näitering sai tulusaid näpunäiteid Asta Willmannilt, kui ta oma "Tõsi tõeks ja nali naljaks"' kirjandusprogrammiga novembris 1977 Canberrat külastas. Eesti publik Canberras ootas näiteringilt veel rohkem etendusi ja neiks otsiti ka näidendeid, aga ringi tegevus tuli siiski seisma panna. Ei leitud eestikeelset näidendit, mis oleks sobiv CEK piiratud võimalustega näiteringile, s.o. milles oleks vähe tegelasi ja ainult üks lavapilt. Teiseks põhjuseks oli keskealiste tegelaste puudus.

Niiöelda lahtise liikmena oli CEK tiiva all veel võrkpallimeeskond "Viru", mille moodustas Erik Holm juunis 1976 peamiselt nooremaist mängijaist. 1977.a. hooajal võistles "Viru" B-klassis, saavutades selles A.C.T. meistritiitli, ja järgmisel aastal A-klassis, tulles finaalides neljandaks. Meeskonna kapten oli Ilmar Sein. Kuigi "Viru" lagunes juba 1979. aastal mitme liikme eemalejäämise tõttu, võidi rõõmu tunda sellest, et pingeliste võistluste kaudu austraallastega oldi Eesti nime ja eestlasi tutvustatud kohapeal ja kaugemalgi.

Canberra eesti võrkpallimeeskond "Viru".

101

CEK kuulub Austraalia Eesti Seltside Liidu liikmeskonda ning on esindatud A.C.T. Etniliste Koondiste Nõukogus ja Canberra Balti Nõukogus. Viimasele on eestlaste panus olnud pidev ja tõhus selle asutamisest saadik rohkem kui 35 aastat tagasi.

CEK kümnendat aastapäeva tähistati piduliku koosviibimisega Leedu-Austraalia klubis aprillis 1987. Sel aastal kuulusid juhatusse järgmised isikud: Reet Bergman - esimees, Erik Holm - abiesimees, Regina de Haas-Koplimäe - sekretär, Johannes Pärn - laekur, Astrid Bowler, Kristof Kaldma, Edgar Midri ja Paul Õpik - liikmed. Kümne aasta kestel on neist esimene olnud esimees viimased seitse, teine esimesed kolm aastat.

Niisugune on üldpilt Austraalia pealinna eestlasist tagasivaatel minevikku ja tänapäeval, varustatud juhtivate tegelaste nimedega ja tähtsamate kuupäevadega, et see pilt oleks ajalooliselt täielikum. Canberra eestlaskond on küll pidevalt vananev grupp, sest palju noori on kas siirdunud mujale või abiellunud mitteeestlastega, mil juhul enamasti jäädakse eemale eesti seltskonnast ja kirikustki. Ka nõuab vikatimees oma osa. Rohkem kui pool siia elama asunuist on kaugelt üle 60 aasta vanad pensionärid või, nagu üteldakse endiste riigiteenistujate kohta, puhkepalgalised. Vaatamata sellele võib Joota veel mõned head aastad aktiivsust seltskondlikus tegevuses, sest CEK-1 on tagant lükkamas veel noori ja nooruslikult mõtlevaid jõude.

102