Kalev Kruup
Eestlased Tasmaanias

Kuna enamik 1940-ndate aastate lõpul ja 1950-ndate algul Austraaliasse saabunud eestlasi oli seotud kaheaastase töökohustusega, suunasid valitsusasutused teatud arvu neist ka Tasmaania saarele. Seetõttu leidus tol ajal Tasmaanias eestlasi kõigil aladel, kus oli puudu tööjõududest: haiglais, vabrikuis, hotellides, teede ehitustel, metsatöödel jne.

Paljudel Hobartisse saadetud eestlasil oli esimeseks peatuskohaks Brightoni laager. Juba esimeste laagrisse saabujatega võttis ühendust 'vana-eestlane' A.Walter, kes oli Hobarti eeslinnas Moonahs ehitusettevõtja ja saeveski omanik. Nii mõnedki kaasmaalased alustasid oma töökohustust tema juures ja kuna ta oli mitme maja omanik, sai ta pakkuda ka korterivõimalusi. Hiljem selgus, et Hobartis elas veel kaks eestlast varasematest aegadest: lasteriiete töökoja ja äri omanik B.Sikk ja Cascade'i õllevabriku vaadimeister A.Põldsaar.

Töökohustuse lõppedes siirdusid paljud eestlased siit suurematesse keskustesse Austraalia mandril. Teatud südamik jäi siiski Tasmaaniasse, koondudes saare lõunaosas Hobartisse ja New Norfolki, saare põhjaosas Launcestoni ja ümbruskonda. Mõlemas keskuses olid eestlased omavahelises läbikäimises ja nii tekkisid mõtted eesti organisatsiooni loomiseks.

Hobartis moodustati 1951. a. algul ajutine komitee koosseisus U.J. Kaljuvee, K. Kruup, E. Laius, M. Roosma ja B. Sikk. Komitee töötas välja seltsi põhikirja ja kutsus 24. märtsil 1951 kokku asutamiskoosoleku. Sellest võttis osa 22 asutajat liiget. Seltsi nimeks võeti Hobarti Eesti Selts ja esimesse juhatusse valiti K. Kruup (esimees), UJ. Kaljuvee (kirjatoimetaja) ja B. Sikk (laekur). Revisjonikomisjoni valiti B. Davidson, G. Pusta ja O. Talvar.

Kuni käesoleva ajani on seltsi juhatuses olnud veel K. Saarman, I. Kala, K. Rand, T.J. Klaosen, E. Loorits, G. Ruut ja S. Keenan. Revisjonikomisjonis on kõige kauem tegutsenud E. Loorits ja P. Terts. Selts võeti vastu Austraalia Eesti Seltside Liidu liikmeks 13. juunil 1952. Algaastail tõusis seltsi liikmete arv 35-le, kuid aastate jooksul kahanes see 20-le.

Seltsi tegevus on piirdunud peamiselt omavaheliste kokkutulekute organiseerimise ja rahvuslike tähtpäevade tähistamisega. Seltsi juurde asutati 1952. aastal eestikeelne raamatukogu, millesse järgnevate aastate jooksul kogunes 145 raamatut. Raamatukogu tegevus soikus 1959.a. ja sellest ajast pole uusi raamatuid juurde muretsetud. Kuna Hobart on Tasmaania osariigi pealinn, siis on selts esindanud eestlasi ka valitsusasutuste juures ja sidet pidanud mitmesuguste kohalike organisatsioonidega.

103

Launcestoni eesti täienduskooli õpilased esinevad Hobartis 1956.a.

Launcestoni Eesti Selts asutati 13. märtsil 1954. a. 19 liikmega. Esimesse juhatusse kuulusid R. Laul (esimees), L. Kalasim (kirjatoimetaja) ja E. Kirss (laekur). Hilisematesse juhatustesse on kordamööda kuulunud peaaegu kõik ülejäänud liikmed. Selts võeti vastu Austraalia Eesti Seltside Liidu liikmeks 27. mail 1955. Seltsi algaastail kasvas liikmete arv 25-le, kuid kahanes hiljem jälle 20-le.

Mõlemas keskuses oi kultuurilise tegevuse takistuseks olnud eestlaste vähene arv. Hobarti laulu- ja rahvatantsugrupid töötasid ainult lühikest aega I.Kala ettevõttel. Launcestoni laulukoor L. Kalasimi juhatusel siiski tegutses aastail 1952 kuni 1962 ja esines korrapäraselt seltsi üritustel ja ka jumalateenistustel.

Suuremateks ühisüritusteks mõlemale seltsile olid siinsete eestlaste kokkutulekud 1956. a. lõpul Hobartis ja järgmise aasta lõpul Launcestonis. Hobartis olid peamisteks esinejateks Launcestoni külalised. Ettekanded olid sealse täienduskooli õpilastelt, meeskvartetilt, 'Noorte Neidude' grupilt, T. Leetbergilt kitarril ja E. Kirss esitas deklamatsioone. Launcestoni kokkutulekul oli ka Hobarti rahval rohkem pakkuda: topeltkvartett esitas neli laulu ja kanti ette lühikomöödia "Johannes Meelespea alaväärsuskompleks". Mõlemal pool veedeti aega ka ühislaulude ja tantsuga. Samuti ei unustatud sporti: Hobartis toimusid võistlused käesurumises, sõrme- ja vägikaika vedamises, Launcestonis sõideti linnast välja "Sarapuu" maatükile, kus lisaks eelmistele aladele võisteldi ka püssilaskmises.

Noortele eesti keele õpetamise alal tuleb rõhutada Launcestoni täienduskooli tähtsust. Juba 1952. aastal organiseeris L. Kalasim kõik eesti lapsed, alates viieaastastest, laupäevasesse täienduskooli, õppetöö toimus kahes grupis: nooremaid oli alguses viis, vanemaid kuus. Kuna mõned lapsed tulid kaugelt bussidega, tuli koolitegevust piirata kahele tunnile: üks tund lugemist ja kirjutamist, teine laulmist ja vestlust. Lõpetajatest saavutas neli õpilast eesti alg-

104

kooli neljanda klassi taseme, õppetöös abistasid L.Kalasimi algul L.Tyberek, hiljem E. Kirss, M. Simmul ja M. Rääbus. Kool lõpetas tegevuse 1962. aastal ja hilisemate õpilaste hulka kuuluvad ainult L. Kalasimi kaks tütretütart. Kooli saavutuseks tuleb lugeda, et kõik seal käinud noored ka praegu veel kõnelevad head eesti keelt.

Kooli toetuseks asutati 4. mail 1953 Noortesõprade Ring, mis töötas kuni 1955. aastani. Samuti organiseeriti 1955.a. märtsis seltsi Noorte Osakond, mis tegutses kuni 1962. aastani. Osakond korraldas igasuguseid kokkutulekuid, aitas ettekannetega sisustada seltsi üritusi ja asutas noorte raamatukogu, milles hiljem oli laenutamiseks 176 raamatut. Kui pärast Noorte Osakonna lõpetamist ei leidunud enam raamatukogu hooldajaid ega käsutajaid, anti raamatukogu üle Melbourne'i täienduskoolile. Noorte iga-aastaseks suursündmuseks oli seltsi poolt korraldatud Täienduskooli jõulupuu, kus jõuluvana jagas maiustusi ja ka auhindu hea koolitöö eest.

Eestikeelsed jumalateenistused algasid Melbourne'i õpetaja I. Ainsaare külastusega 1956. a. juunis. Sellele järgnes Melbourne'i koguduse pihtkonna loomine Hobartis ja ka Launcestonis. Jumalateenistused on sellest ajast toimunud enamvähem regulaarselt kaks korda aastas. Peale õpetaja Ainsaare on jumalateenistusi pidanud õpetajad J. Aarik, E. Kiviste, A. Meeksi, A. Hansson ja Ü. Saar.

Hobartis on pihtkonna juhatus olnud ühine seltsi juhatusega, Launcestonis on

Grupp Tasmaania eestlasi mälestuskiviga Tolosa pargis 23.2.86.

105

üle aastate juhatusse kõige kauem kuulunud Õ. Krispin, M. Simmul, L. Kalasim ja H. Rääbus. Enamasti on jumalateenistustel Hobartis olnud organistiks B. Klaosen, Launcestonis T. Kartus.

Kuna Launcestoni Eesti Seltsi tegevus vaibus umbes 20 aastat tagasi, on alates aastast 1979 enamik Launcestoni eestlasi ühinenud Hobarti Eesti Seltsiga ja võimaluste kohaselt võtnud osa Hobartis toimunud Eesti Vabariigi aastapäeva väljasõitudest ja võidupüha-jaanipäeva koosviibimistest. Alates 1987. aastast on Hobarti Eesti Seltsi nimeks Eesti Selts Tasmaanias. Liikmeskond kõigub 25 ümber.

Viimaseaegseks suuremaks ettevõtteks on olnud mälestuskivi ja eesti lipu üleandmine Tasmaania valitsuse esindajale 24. veebruaril 1986. Sel puhul oli korraldatud Tasmaania parlamendihoones vastuvõtt, millest võttis osa ligi 60 eestlast ja nende külalist, kes olid kohale tulnud üle terve Tasmaania. Mälestuskivi paigutatakse edaspidi rahvusvahelisse sõprusmüüri Hobartis. Lipud heisatakse müürile rahvuspühade puhul.

Viimasel ajal on avanenud ka võimalused eestikeelsete raadiosaadete korraldamiseks FM saatejaama kaudu. Alates 1985. a. detsembrist võib Hobartis eesti saateid kuulda iga kuu kolmandal pühapäeval. Nende korraldajaks on E. Keenan ja tema abikaasa S. Keenan. Launcestonis korraldab samalaadilisi igakuiseid saateid A. Lee-Jones (Põder).

Ligi 40 aastat on möödunud sellest, kui eestlaste suurem sisseränd Tasmaaniasse algas. Paljud tol ajal siia tulnuist on juba varisenud manalasse ja enamik neist, kes tulid tööealistena, on alustanud oma puhkepõlve. Uus põlvkond on peale kasvanud ja kuigi paljud sellest ei oska enam eesti keelt, on nad siiski teadlikud oma eesti päritolust ja kannavad edasi eestlaste püüdlikkust ning vaimu. Kogutud andmete kohaselt oli 1986. aastal Hobartis ja ümbruskonnas 41 noorema põlve esindajat, kes on sündinud siin ja kel vähemalt üks vanematest on sündinud Eestis. Kuna 19 neist on lõpetanud ülikooli või mõne muu kõrgema õppeasutuse ja kaheksal oli andmete kogumise ajal õppetöö veel pooleli, on päris selge, et eestlaste püüe haridusele jätkub järgmises põlvkonnas.

106