Richard Ollino
Austraalia Eesti Seltside Liit

Pärast Teise maailmasõja lõppu möödus veel mitu aastat, enne kui poliitilistele põgenikele Saksamaa põgenikelaagreis anti võimalus väljarändamiseks. Eestlaste saabumine Austraaliasse algas 1947. aastal ja see oli peaaegu täielikult lõppenud 1951. a. teisel poolel, mil IRO andmeil oli Austraaliasse toodud ligi 6000 (5958) eestlast. Kokku varem siia asunud eestlastega - arvult umbes tuhat - võis eestlasi Austraalias olla a. 1952 umbes 7000.

Esialgselt oli rahvuslik organiseerimine üsna raske. Valdav enamik Saksamaalt saabunuist olid sunnitud Austraaliasse pääsemiseks tegema maa valitsusega kaheaastase töölepingu, mis andis valitsusele võimaluse juhtida uustulnukad töökohtadele kaugemal suurematest elamiskeskustest, kuhu austraallased tavaliselt keeldusid minemast. Enamikul neist olid elamistingimused vaga primitiivsed, mille tõttu tuli jätta oma perekond vastuvõtulaagrisse. Neis oludes oli sisserändaja esimeseks mureks teha ettevalmistusi oma kodu loomiseks. Alles pärast töökohustusest vabanemist võidi asuda alalise elukoha valimisele. Austraalia oludes eelistatud kohtadeks osutusid pealinnad - Sydney, Melbourne ja Adelaide ja vähemal määral ka Perth, mis asub tuhandeid kilomeetreid kaugel teistest pealinnadest. Eestlasi jätkus ka väiksematesse keskustesse, Sydney ümbruskonna linnadesse ja Canberrasse, Austraalia pealinna. Igale poole tekkisid ka varsti eesti organisatsioonid. Enne suurema sisserännu algust pärast Teist maailmasõda oli Austraalias ainult kaks eesti organisatsiooni: Melbourne'i Eesti Ühing "Kodu" (vanim eesti organisatsioon Austraalias, asutatud 1914) ja Sydney Eesti Selts "Eesti Kodu Linda".

Üle Austraalia mandri ulatuva keskse organisatsiooni loomise mõte tekkis peaaegu üheaegselt nii Melbourne'is kui ka Sydneys. Selle algatajaks tuleb lugeda vastavalt M.Hennoste teosele "Austraalia Eesti Seltside Liit 1952-1986" (Adelaide, 1986) Melbourne'i Eesti Ühingut "Kodu", mille aastapeakoosolekul 15. juulil 1950 värskelt valitud esimehe advokaat Villem Marderi tähtsaimaks ülesandeks tehti kontaktivõtmine Sydney Eesti Seltsi juhatusega ülemandrilise eestlaste keskorganisatsiooni loomise mõtte elluviimiseks. Ühtlasi tehti Sydney Eesti Seltsile ettepanek idee pooldamisel võtta oma ülesandeks selleks vajalike eeltööde tegemine. Sydney Eesti Seltsi juhatus, arutanud kõne all olevat küsimust, pooldas ülemandrilise keskuse loomist nime all "Austraalia Eesti Seltside Keskbüroo", mille ülesandeks pidi olema omavahelise koostöö loomine ja Austraalia eestlaste kui terviku esindamine väljaspool.

167

Arnold Perendi oma mälestuste käsikirjas (lk. 133) ütleb:

"Austraalia eestlaste keskorganisatsiooni asutamise mõte võeti esmakordselt üles Melbourne'i Eesti Ühingu poolt 1950. aasta oktoobris... Ei vajaks vist mainimist, et iseendast mõistetavalt ühinesime selle seisukohaga."

Sydney Eesti Seltsi juhatus kutsus kokku Sydney organisatsioonide esindajate koosoleku 15. juuliks 1951, et võtta lõplik seisukoht Keskbüroo asutamise küsimuses. Koosolek kütis üksmeelselt heaks idee ja valis Austraalia eesti seltside keskbürood organiseeriva toimkonna koosseisus: Arnold Lond - esimees, Aleksander Peel - abiesimees, Leonid Kallas - sekretär, Viktor Niineorg ja Arnold Perendi - liikmed. V. Niineorg Sydney Eesti Seltsi sekretärina jäi sidepidajaks seltsi juhatusega, kes kandis asjaajamiskulud. A. Perendi ülesandeks oli koostada loodava organisatsiooni põhikirja kavand.

Organiseeriv toimkond oma ettevalmistuste kestel jõudis veendumusele, et kavatsetav Keskbüroo oma ülesseatud eesmärkidega ei saaks täita kõiki ülemandrilise eestlaste keskorganisatsioonile vajalikke ülesandeid. Asuti seisukohale, et kavatsetav keskorganisatsioon tuleks rajada palju laiemale alusele, s.t. et see ei oleks mitte ainult koordineerija ja sidepidaja, vaid ka peaks olema kõigi eestlaste poolt toetatud tõeline juhtiv organ, kes võib üles seada rahvuslikuks tegevuseks vajalikke juhtnööre ja esineda väljapoole eestlaste autoriteetse esindajana. Nii asus organiseeriv toimkond seisukohale, et nn. Keskbüroo asemel tuleks asutada Austraalia Eesti Seltside Liit.

Kerkis üles küsimus, millisele alusele rajada uus keskne organisatsioon - kas luua üldvalimiste kaudu rahvusesindus või moodustada olemasolevate organisatsioonide liit. Arnold Perendi oma mälestustes märgib: "Asusime seisukohale, et viimane moodus on kõige kohasem Austraalia oludes. Selle kaudu on võimalik ulatuslikum eestlaskonna kaasatõmbamine. Samuti on võimalik keskorganisatsiooni otsuseid kohtadel rakendada liikmesorganisatsioonide kaudu".

Kui Austraalia eesti seltside keskbürood organiseeriv toimkond oli saanud Sydney, Melbourne'i ja Adelaide'i eesti seltside põhimõttelise nõusoleku kavatsetava keskorganisatsiooni loomiseks, asuti ettevalmistusi tegema vajaliku asutamiskoosoleku kokkukutsumiseks. (M. H. lk. 10). Samal ajal otsustas toimkond kokkuleppel Melbourne'i ja Adelaide'i eesti organisatsioonidega täita tulevase organi juhatuse ülesandeid. Võeti kontakt teistel mandritel asuvate keskorganisatsioonidega.

AUSTRAALIA EESTI SELTSIDE LIIT

Liidu asutamiskoosolek peeti Sydney Eesti Majas *f. ja 5. jaanuaril 1952. Koosolekul oli esindatud ülemandriliselt 12 organisatsiooni 23 esindajaga, kellel oli kokku 37 häält. Osal esindajaist oli enam kui üks hääl.

Koosoleku juhatajateks valiti Villem Maidre Melbourne'ist ja Arnold Perendi Sydneyst, protokollijaks Leonid Kallas. Kuigi korraldava toimkonna ettepanek oli luua A.E.S. Liit, tuli Brisbane'i Eesti Seltsi ettepanekul kaalumisele veel teine moodus - luua üldvalimiste teel "Eesti Pagulaste Austraalias Esindus". See ettepanek, esitatud V. H. Puuranna poolt, ei leidnud aga pooldamist. Seega otsustati luua Austraalia eestlaste keskseks organisatsiooniks A.E.S. Liit.

Põhikirja kavandi esitas selle koostaja A. Perendi, ja see kinnitati väiksema täiendusega. Põhikirja kohaselt:

"Austraalia Eesti Seltside Liidu eesmärgiks on kooskõlastada Austraalia eesti seltskondlike organisatsioonide tegevust eesti rahvuskultuuri säilitamise ja arendamise, eestlaskonna majanduslike ja sotsiaalsete huvide teenimise, eesti

168

rahva vabaduse ja iseseisvuse taastamise ja Austraalia rahva ning riigivõimu organitega heade suhete arendamise aladel. Oma eesmärgi taotlemisel teotseb Liit Austraalias kehtivate seaduste piirides. Liit töötab tihedas koostöös eesti kirikuga ja teiste usuliste, rahvuslike ja majanduslike organisatsioonidega."

A. Perendi oma mälestustes märgib muuhulgas: "Meenutades tolleaegset väga aktiivset ja lootusest kantud ülemaailmset vabade eestlaste tegevust teame, et samal ajal oli õhkkond laetud tugeva sisepoliitilise pingega. Seda silmas pidades mainis organiseeriva toimkonna poolt esitatud ja asutamiskoosoleku poolt vastuvõetud Liidu 1952. aasta tegevuskava: "Ühiste aktsioonide korraldamise ja informatsiooni vahendamise eesmärgil asub Liit ühendusse kõikide vabas maailmas asuvate keskorganisatsioonidega. Liit hoidub nn. sisepoliitilisest võitlusest, mis teistel maadel eestlaste ühisrinnet on nõrgestanud. Koostöö sünnib ranges erapooletuses ja kogu eestlaste üldhuvide piirides."

Siinkohal on huvitav ara märkida, et sisepoliitilisi lahkhelisid ei ole Austraalia eestlaskonnas kunagi olnud. Samuti pole kodumaal kehtinud poliitilised voolud üle kandunud siia maale. Kui välja arvata väga üksikud egotistlikud või äärmuslike kinnisideedega erandid, on Liit tegutsenud 36 aastat väga harmoonilises koostöös kõigi eestlastega üle mandri.

Esimese Liidu juhatuse moodustasid Aleksander Peel - esimees. Arnold Lond - abiesimees, Leonid Kallas - peasekretär, Arnold Perendi ja Alfred Tanimäe - sekretärid, Viktor Niineorg - laekur ja Oskar Juurma - liige.

Mitmel maal on eestlaste keskorganisatsioonid loodud otseste valimiste teel, nii et need on vastava maa eestlaste üldesindused. Nagu eespool kirjeldatust nähtub, on ülemaaline organiseerimine Austraalias toimunud teistsugustel alustel. Vastavalt Liidu põhikirja § 2 alusel: "Liidu liikmeks on Austraalias asuvad eesti seltskondlikud organisatsioonid, kellel on vähemalt 20 liiget ja kelle teotsemise sihid on kooskõlas Liidu põhikirja § l loeteldud sihtidega." Organisatsiooni vastuvõtmine Liidu liikmeks sünnib Liidu juhatuse poolt. Alates Liidu Esindajatekogu koosolekust 27. 12. 1987 Melbourne'is peab organisatsiooni vastuvõtmise juhatuse poolt kinnitama järgmine Esindajatekogu.

LIIDU ESINDAJATEKOGU

Liidu Esindajatekogu (järgnevalt nimetatud Esindajatekogu) koosneb Liidu liikmete poolt valitud esindajaist. Iga Liidu liige saadab Esindajatekogu koosolekule 20-50 liikme kohta ühe esindaja, 51-100 liikme kohta kaks esindajat, 101-300 liikme kohta kolm esindajat, 301-600 liikme kohta neli esindajat ja iga järgneva 300 liikme kohta täiendavalt ühe esindaja.. Ühte esindajat võib volitada Esindajatekogu tööst osa võtma rohkem kui ühe, kuid mitte rohkem kui kolme häälega, olenevalt Liidu liikmeks oleva organisatsiooni liikmete arvust. Liidu liige, olles takistatud oma esindajaid esindajatekogu koosolekule saatmast, võib volitada teist Liidu liiget või selle liiget esinema oma nimel. Esindaja volitused esindajatekogu tööst osavõtmiseks lõpevad esindajatekogu töö lõppemisega.

Esindajatekogu on Liidu kõrgeim organ, tema poolt tehtud otsused on lõplikud. Liidu põhikirja § 5 kohaselt kuulub Esindajatekogu võimkonda:

1. Liidu eelarve ja tegevuskava vastuvõtmine ja aruannete kinnitamine.

2. Liidu põhikirja vastuvõtmine ja kinnitamine.

3. Liidu juhatuse asukoha määramine.

4. Juhatuse ja revisjonikomisjoni valimised.

169

5. Põhimõtteliste tähtsustega küsimuste arutamine ja otsustamine.

6. Liidu liikmete väljaheitmine.

7. Liidu tegevuse lõpetamine.

Esindajatekogu kutsub juhatuse kokku vähemalt üks kord aastas. Samuti on õigus Esindajatekogu kokkukutsumiseks revisjonikomisjonil või poolel Liidu liikmesorganisatsioonidest.

Liidu esindajatekogu koosolekuid kuni aastani 1986 on peetud 36 korralist ja 2 erakorralist koosolekut. Nende kvoorum on kõikunud 20-36 ja esindajate arv 10-37 vahel. Ükski esindajatekogu koosolek ei ole pidamata jäänud kvoorumi puudumise tõttu.

JUHATUS

Liidu juhatus valitakse Esindajatekogu poolt üheks aastaks. Selle liikmed jagavad ülesanded omavahel. Et põhikiri ei määra juhatuse arvulist suurust, teeb Esindajatekogu igakordselt vastava otsuse. Juhatuse ülesandeks on Esindajatekogu poolt vastuvõetud otsuste ellurakendamine ja kõigi jooksvate ülesannete täitmine. Juhatuse ülesandeks on ka koostada järgmise aasta tegevuse kava, leida vajalik arv kandidaate järgmise juhatuse valimiseks ja esitada kirjalik aruanne oma aastasest tegevusest Esindajatekogule.

Juhatuse tegevust revideerib Esindajatekogu poolt valitud kolmeliikmeline revisjonikomisjon. Revideerimise tulemused esitatakse esindajatekogule.

Liidu juhatus vahetab oma asukohta iga 2-3 aasta järel. Senini on olnud juhatuse asukohtadeks Adelaide, Melbourne ja Sydney. Kuigi valimine toimub iga-aastaselt, on juhatuse isikuline koosseis jäänud iga kolme aasta perioodis samaks, välja arvatud üksikute isikute vahetus tagasiastumise tõttu või mõnel muul põhjusel.

Austraalia Eesti Seltside Liidu juhatuse esimehed on olnud: Aleksander Peel 1952-53; Arnold Perendi 1954-56, 1959 - 60, 1971 - 73; Villem Maidre 1957 - 58, 1963 - 64; Konstantm Juhani 1958 - 59; Richard Ollino 1961 - 62, 1977-79; Alfred Tammäe 1965-67; Mihkel Hennoste 1968-70; Meinhard V. Ots 1974-76, 1983; Raivo Kalamäe 1980-82; Bruno Metsar 1984-85; Ilmar Mägraken 1985-87; Olav Pihlak 1988-.

Liidu juhatuse asukohtade vahetuse tõttu, nagu varem mainitud, on Liidu tegevuse juhtimisest suurel arvul eestlasi osa võtnud. M. Hennoste teosest (lk. 124) näeme, et nende arv ulatub tervelt 130-le! Seda on väga tähtis siin rõhutada. Ei ole võimalik ette kujutada, et ükski teine keskne organisatsioon saab olla populaarsem kui see, kelle tegeliku juhtimise tööst on nii palju inimesi osa võtnud. Nende juhtivate isikute kaudu on ka selgitatud Liidu ülesandeid, sihte ja nende saavutamise raskusi kogu eesti ühiskonnale Austraalias.

Liidu juhatusel on viimastel aastatel puudunud omaenda ajaleht. Sydneys ilmub üks ülemandriliselt levitatav eesti ajaleht "Meie Kodu", mis Liidu algaastail kujunes nagu endastmõistetavalt Liidu häälekandjaks. Liidu juhatuse vahetusega aga tekkis ajalehe ja Liidu vahel seisukohtade erinevusi nii lehe administratiivsetes kui ka toimetamise küsimustes. Liidu juhatuse asumisel Adelaide'is või Melbourne'is paratamatult nõrgenes kontakt Liidu ja lehe toimetuse vahel. Ajaleht, olles majanduslikult enam-vähem iseseisev, ei vajanud Liidu eestkostmist või selle eeskirju ajalehe toimetamisel. Nii tekkisid lehe toimetuses püüdlused ennast Liidu eestkostmise alt vabastada. Kohalike erihuvide ja võibolla "kolkapoliitika" mõjutusel jõudiski lehe toimetus nii kaugele, et Liit, arva-

170

AESL-i juhatus 1960.a. Mihkel Hennoste, Villem Maidre, Richard Ollino, Osvald Talmet, Õie Haas, Hugo Kukk, Friedrich Paevere ja Samuel Eber.

tes 6. juulist 1981, oma esindaja toimetuse kolleegiumist ara kutsus. Vaatamata sellele andis Liit endiselt lehele toetust, mille suurus ulatus mõnikord Rahvuskapitali poole aastasissetulekuni. Kõigest hoolimata ei leidnud Liidu tähtsamad saavutused, eriti poliitilistel aladel, enam teed ajalehte. Aja jooksul on tekkinud mulje, et lehe toimetus loeb end kõrgeimaks organiks ja ainuõigeks eestkõnelejaks eestlaste poliitilistes probleemides Austraalia ühiskonna ees. (Need on siinkirjutaja isiklikud muljed).

On olnud kaalumisel organiseerida Liidu bülletään , mis hakkaks ilmuma perioodiliselt ja sellega kõrvaldaks raskused kontakti loomises eestlaskonnaga ülemandriliselt. Tahaks loota, et see ilus idee ka peatselt teoks saab!

RAHVUSKAPITAL

Liidu esimese juhatuse sissejuhatava töö algus oli äärmiselt oluline selles mõttes, et sellest pidid kujunema edaspidised Liidu suunad ja tegevuse alused. Sellel oli niiöelda teednäitav osa, mis pidi aluse panema eesti keskse organisatsiooni edaspidisele praktilisele tööle. On siinkohal huvitav mainida, kuidas üks Liidu esimese juhatuse liikmeid - Arnold Perendi - neid probleeme nägi. Ta kirjutab: "Liidu esimese juhatuse ilme määras Jaan Tõnissoni idealistlikust koolkonnast pärinev endine "Postimehe" toimetaja Aleksander Peel. Tema igakülgsest organiseerimise tahtest ja vabahariduse ideest kantud tegevus oli väga sobiv tollele rahvuskoondisena kujunevale ajale. Kui sirvida selle ajajärgu Liidu tegevuskavu ja aruandeid, lugeda tema juhtkirju ning sõnavõtte, siis leiame sealt õhutust mitmesuguseks organiseerimiseks ja asutamiseks." Aleksander Peel rõhutab: "Organiseerimistöö on tähtsam kui üksikute isikute ennastsalgav töötegemine olemasolevates organisatsioonides."

171

Arnold Perendi ütleb, et ka tema, valitud Ludu esimeheks, võttis omaks selle põhimõtte. Kui aga tagasi vaadata Liidu pikaajalisele tegevusele, siis näeme, et kõik hilisemadki Liidu juhatused on töötanud samal põhimõttel, püüdes eestlaste tegevust Austraalias vastavalt aina laiendada ning sellele sügavamat sisu anda.

Ei ole küllalt aga ideede propageerimisest, vaid need ideed tuli võtta praktilise tegevuse aluseks. Ühiskonnatööd ei saa teha ilma majandusliku aluseta, vaatamata kui kõrgeideeline on tegevus või kui innukalt seda heaks kiidetakse. Nii kerkis üles vajadus leida Liidu tegevusele majanduslik alus. A. Perendi ütleb, et idee luua Austraalia Eesti Rahvuskapital tuli Leonid Kallaselt, kes oli varem osa võtnud Rootsi Eesti Rahvuskapitali tööst. Rahvuskapitali põhikirja kava esitas juhatusele Alfred Tanimäe. Selle kohaselt loodi kolm eri sihtsummat: välisvõitluse, rahvusliku kasvatuse ja välisesinduste toetamise sihtsummad. Hiljem lisati neile veel üliõpilaste toetusfondi ja kultuurivarade säilitamise sihtsummad. Aja jooksul aga selgus, et ei olnud tarvidust välisesinduste toetamise ja üliõpilaste toetusfondi sihtsummade järele ja need kustutati Rahvuskapitali põhikirjast.

Põhikirja järgi on Austraalia Eesti Rahvuskapital (AERK) kõigi Austraalias elunevate eestlaste ja eesti organisatsioonide poolt moodustatud kapital, mis töötab Liidu juures. Tema eesmärgiks on toetada majanduslikult eestlaste kultuurilist tegevust ja võitlust eesti rahva vabaduse ja iseseisvuse taastamiseks. AERK sihtsummasid käsutatakse:

(1) Välisvõitluse alal:

(a) Eesti maad, rahvast, kultuuri ja praegust vabadusvõitlust käsitleva selgituskirjanduse väljaandmiseks ja levitamiseks,

(b) organisatsioonide toetamiseks, kes taotlevad eesti rahva vabaduse ja iseseisvuse taastamist, ja

(c) ürituste ja ettevõtete toetuseks, millega taotletakse punkt (b) all nimetatud eesmärke.

(2) Rahvusliku kasvatuse alal:

(a) Noorsoo rahvusliku kasvatuse toetamiseks täienduskoolides, laagrites, organisatsioonides ja muudel aladel, kus seda vaja, ja

(b) Austraalia eestlaste kultuurilise tegevuse arendamiseks ja toetamiseks.

(3) Kultuurivarade säilitamise alal:

(a) Eesti Arhiivi Austraalias tegevuse toetamiseks ja

(b) eestlaste kultuuriloomingu omandamiseks.

Rahvsukapital saab sissetulekuid perioodiliselt igal aastal organiseeritud üldisest korjandusest, mille korraldab Liidu juhatus, ülemandriliselt Liidu patronaaži all toimuvatest üritustest, isiklikkudest annetustest ja testamendiga määratud pärandustest. Suuremate päranduste puhul võidakse luua annetaja isiku nimeline puutumatu fond, mille paigutamistest tulenevad intressid lähevad Rahvuskapitalile või käsutatakse annetaja poolt määratud eriülesanneteks.

Nii on Liidu valitseda juba pikemat aega W.F.Tikkase Fond. Sellest fondist laekuvad intressid on pärandaja määranud auhindadeks eesti päritoluga üliõpilastele, kes õpivad Austraalia või Uus-Meremaa ülikoolides või neile vastavates kõrgemates õppeasutustes. Auhindamisele tulevad üliõpilaste kirjutatud tööd

172

eesti või balti ainetel, need võivad olla kas eesti- või ingliskeelsed. Töid hindab Liidu juhatuse poolt selleks eriliselt määratud komisjon. Fondi valitsemiseks on "Walter F. Tikkase fondi auhindade ja stipendiumide väljaandmise statuut", •nis võeti vastu Esindajatekogus 1.1.1979 (hiljem täiendatud 30.12.79 ja 27.12.87).

Austraalia eestlased on Rahvuskapitali toetanud väga sooja südamega. Peab aga tunnistama, et seda on teinud enamikus vanem põlvkond. Nooremad eestlased, peamiselt väljaspool Eestit sündinud, on näidanud vähest huvi selle nii tähtsa fondi toetamise vastu. Küll aga on nad seda fondi igal võimalikul juhul käsutanud oma rahvuslike ettevõtete edutamiseks. Tahaks loota, et selline noorte hoiak selles küsimuses tulevikus muutub.

Juba Rahvuskapitali tegevuse algusel kingiti sellele nn. "Raudraamat". Raamatu tiitellehel esineb järgmine kaunis pühendus: "Selle raamatu on kinkinud Austraalia Eesti Seltside Liidule ja üle annud Sydney Eesti Selts Eesti Kodu Linda ruumides 20. juunil 1953. aastal korraldatud Võidupüha Aktusel tulihingeline eestlane Härra Arnold Lond selleks, et siia sisse kantaks kõikide annetajate nimed, kes on toetanud võitlust Eesti Vabariigi taastamiseks ja eestluse säilitamiseks võõrsil Austraalia Eesti Rahvuskapitali kaudu Eesti rahvale nii raskel ajal ning et nende rahvuslike eestlaste nimed oleksid eeskujuks kaasaegsetele ja auväärsetena nimetamiseks tulevastele põlvedele. Sydneys, 20. juunil 1953a. Austraalia Eesti Seltside Liit - A. Peel, esimees, A. Tammisto, Rahvuskapitali peasekretär."

Raudraamat on kasvanud nüüd paljuköiteliseks koguks, kuhu on kantud möödunud 35 aasta jooksul arvukalt eestlaste nimesid, kes on näidanud oma huvi ja soovi võidelda eesti rahvale õiglasema tuleviku eest.

Rahvuskapitali loomisega pandi Liidu tegevusele tugev alus, mis on võimaldanud sellel organisatsioonil olla Austraalia eestlaste tõeliseks juhtivaks organiks. Liidu esimesed juhatused võisid nüüd pöörata oma tähelepanu nendele sihtidele, mille taotlemiseks Liit on tõeliselt loodud. Nendest kahtlematult omab suurt tähtsust rahvusliku identsuse säilitamine võõrsil. Ajalugu on näidanud, et väiksemad rahvusgrupid kaugel oma kodumaast ja rahvast on pikapeale läinud võõrsil kaduma. Ainukese erandi on moodustanud juudid.

Eestlaste praeguses olukorras on äärmiselt suure tähtsusega, et kodumaalt lahkunud eestlased ja nende järeltulijad jääksid püsima eestlastena, mitte niipalju nende endi, vaid kodumaa vabastamise eest võitlemise pärast. Senine eestlaste aktiivsus mitte ainult Austraalias, vaid üle maailma on tõendiks, et eestlaste eksistents väljaspool kodumaad pole üldse veel ohus. Et aga rahvuslus püsima jääks, selleks on vaja rahvuslikku tegevust, mitte ainult üksikute juhtivate isikute, vaid kogu võõrsil asuva ühiskonna poolt. Laiemaid eestlaste hulki on virgutanud kaastegevusele rahvuslikud suurpidustused mitmel pool - Austraalia Eesti Päevad.

AUSTRAALIA EESTI PÄEVAD

A. Perendi oma mälestustes märgib, et "Thirlmere Eesti Seltsi esimees Villem Ojamets võttis Liidu Esindajatekogu koosolekul üles laulupäeva korraldamise mõtte, soovitades juhatusel seda kaaluda". M. Hennoste teosest loeme: '1953. aastal tegid MEÜ "Kodu" (24. 453) ja Lõuna-Austraalia Eestlaste Koondis Liidu juhatusele ettepaneku "laulukultuuri arendamiseks ning rahvusliku vaimu aktiviseerimiseks korraldada kas eesti laulupäevi või eesti päevi. Samal ajal oli ka Sydney seda küsimust arutanud."

173

Pole oluline, kus kõige esimesena selline idee üles tõsteti, tähtis on, et tolleaegne Liidu juhatus nendes ettepanekutes nägi laialdase eestlaskonna aktiviseerimise võimalust ja ka vastavalt tegutses. Oma 5. mai 1953. aasta kirjas liikmesorganisatsioonidele teatas Liidu juhatus, et on otsustatud pooldada Eesti Päevi või Eesti Kultuuripäevi, kus peamine rõhk oleks laulul, kuid samal ajal leiaksid viljelemist ka rahvatants, teater, sport, noorte- ja muud üritused. Asuti ka seisukohale, et selliseid Eesti Päevi tuleb korraldada kindlate vaheaegade järel suuremates eestlaste keskustes. Nii ongi kujunenud, et Austraalia Eesti Päevi on peetud (peale paari erandi) kolmeaastaste vaheaegadega senini 13 korda, neist viis Sydneys ja neli nii Adelaide'is kui ka Melbourne'is. Esimesed Eesti Päevad peeti Sydneys 1. - 3. jaan. 1954 ja käesoleva ajani viimased samuti Sydneys 26. - 30. dets. 1986.

Eesti Päevade organiseerimise juhtimine lasub nende keskuste organisatsioonidel, kus E. P. tulevad järjekordselt pidamisele. Seal luuakse E. Päevade üldtoimkond, mille isikuline koosseis ja tegevuskava kuulub kinnitamisele Liidu juhatuses. Tegelikult on olemas "Austraalia Eesti Päevade kodukord", mida üldtoimkond igakordselt muudab ja täiendab vastavalt oma vajadustele. Need muudatused esitab üldtoimkond Liidu juhatusele kinnitamiseks.

Eesti Päevade üldtoimkond koosneb juhatusest, mille moodustab üldjuht. Sellesse kuuluvad tema abi, peasekretär, sekretär, majandusjuht ja tema abi, informatsiooniala korraldaja ja majutaja. Peale nende kuuluvad üldtoimkonda toimkondade juhid eri alade jaoks: muusika, rahvatantsud ja võimlemine, teater, kunstinäitused, noorte esinemised, kirikuline osa ja sport. Samuti leitakse isik, kes toimetab Eesti Päevade albumi.

Austraalia Eesti Päevad lõpevad tavaliselt suurejoonelise vana-aastaballiga. Viimase korraldamine kuulub kohapealse keskorganisatsiooni valdkonda ja seega pole ametlikult Eesti Päevade osa, kuid seda ei saa siiski nimetamata jätta, sest tavaliselt osutub vana-aastaball kokkutulnud rahvale Eesti Päevade meeldejäävaks lõpuaktiks.

Ülalmainitud toimkondade juhatajad leiavad endile abilisi või õigemini toimkonna esindajaid teistes eestlaste keskustes, kust on loota osavõttu Eesti Päevadele. Kontaktipidamine toimub kas kirja teel või isiklikul külastamisel kohtadel.

Olgu näitena mainitud, et kui Elfriede Buck, üks põhjalikumaid eesti rahvatantsude tundjaid Austraalias, otsustas võtta rahvatantsudesse uusi seni käsutamata samme, organiseeris ta kõikide rahvatantsujuhtide kokkutuleku, kus ta siis isiklikult uued sammud neile praktiliselt kätte õpetas. Liit toetas algatust sõidukulude osaliselt katmisega.

Mis puutub üldtoimkonna juhatusse, siis lasuvad eriliselt vastutusrikkad ülesanded peale üldjuhi ja peasekretäri veel majandusjuhi õlgadel. Selleks on vaja kindiakäelist ja kontrollivõimelist isikut, sest Eesti Päevade majanduslikud kulud peavad piirduma üldtoimkonna koostatud ja Liidu juhatuse poolt kinnitatud eelarves ettenähtud kuludega.

Majanduslikult on kõik Eesti Päevad väga hästi õnnestunud peale viimase, 13. Eesti Päevade. Päevade tegevusest tekkinud ülejääke ei käsutanud Liit oma kulude katteks, vaid lõi nn. Eesti Päevade Fondi, kuhu on kantud kõik ülejäägid. Sellise fondi olemasolu on olnud suureks abiks Eesti Päevade eeltööde läbiviimisel , kus oli vaja tuhandeid dollareid ettevalmistuste tegemiseks, enne kui mingeid sissetulekuid tekkis. Sellise fondi olemasolu on ka tugevaks garantiiks, et Eesti Päevad Austraalias edasi kestavad.

174

Eesti Päevade idee algatajad olid lootnud, et selliste üritustega võib kogu Austraalia eestlaskonda aktiviseerida eesti kultuuri viljelemiseks ja eesti rahvuskommete säilitamiseks. Nüüd on Eesti Päevade ajalugu tõendanud, et need lootused on teostunud suuremal määral, kui seda loota võis.

Kuni viimase ajani on Eesti Päevade pearõhk asunud muusikal. Ühendatud segakooride ja mees- ja naiskooride kontserdid ning solistide esinemine on alati olnud üheks peamiseks kõrgpunktiks pidustuste kavas. Teiseks selliseks kõrgpunktiks on olnud rahvatantsud ja võimlemine vabas looduses. Aga ei saada õiget pilti E. Päevade olemusest, kui piirduda ainult ülalmainitud, kuigi kõige olulisemate alade nimetamisega. Laialdast osavõtjate tähelepanu on haaranud kunsti- ja käsitöönäitused ning teatrietendused. Suuremaid rahvakogunemisi on meelitanud E. Päevade pidulik avamine, mis korraldatakse sageli koos jumalateenistusega, tutvumisõhtu, lastepidu ja võimas laulupidu koos E. Päevade lõpetamisaktiga.

Eripeatüki Eesti Päevade raames moodustavad konverentsid ja koosolekud, kaasa arvatud Liidu Esindajatekogu koosolekud.

Spordialade korraldamine ei ole otseselt E. P. Uldtoimkonna ülesanne, vaid see kuulub Eesti Spordiliidu Austraalias (ESA) valdkonda. Spordiliit korraldab spordivõistlusi ülemandriliselt igal aastal, kuid E. Päevade ajal ühendatakse need E. Päevade tegevusega, nii et spordiüritused moodustavad ühe osa Eesti Päevade kavas.

Mis puutub Eesti Päevade tulevikuväljavaadetesse, siis nagu eespool oli juba mainitud, majanduslikult nende korraldamiseks ei ole niipea karta raskusi. Iseküsimus on E. Päevade sisulisel kujundamisel. Laulukoorid, millel on senini olnud tähtis osa E. Päevade kavas, on aja jooksul kaotanud palju oma liikmeid ja kooride koosseisu keskmine vanus on aina tõusnud. Noori lauljaid on kooridega vähe ühinenud. Noorte hulgas on üldiselt märgata eraldumistendentsi ja soovi oma rahvuslikku tegevust korraldada iseseisvalt. Sellest võib-olla saab otsida isegi positiivseid punkte, kui nende tegevusel oleks seda hoogu, mida vanem põlvkond on oma ettevõtteis näidanud.

EESTI ARHIIV AUSTRAALIAS

Eesti rahvuskultuurilisest seisukohast lähtudes tuleb arhiivi ellukutsumist Liidu poolt lugeda väga tähtsaks teeneks mitte ainult Austraalia eesti ühiskonnale, vaid sellesse arhiivi talletatud materjalid omavad ülemaailmset tähtsust. Kutsutud ellu Liidu esimese juhatuse poolt 1952. aastal, on see arhiiv kujunenud nii tähtsaks ettevõtteks tänu dr. H. Salasoo üle mitme aastakümne ulatuvale väsimatule tööle.

EESTI KEELE SÄILITAMISE PROBLEEME

Eesti keele püsima jäämist Austraalias on eranditult kõik Liidu juhatused pidanud üheks Liidu tähtsamaks ülesandeks. On ilmselt selge, et saab olla juttu eesti kultuurist ainult siis, kui valdame eesti keelt. Keel on rahvuse alalhoiu ja püsimise kõige olulisem tegur. See arendab rahvuslikku omapära, talletab vaimseid jõudusid ja liidab keeletarvitajad rahvuslikuks tervikuks. Kui seda enam ei ole, kaob võimas side, mis hoiab koos rahvusgruppi võõras ümbruses. Ei ole küllalt teadmisest, et pärined eesti vanematest ja koos selle teadmisega tunned kaasa eesti rahvale, keda on tabanud raske saatus. Eesti rahvusse saab kuuluda alles siis, kui mõistetakse selle rahva hingeelu ja mõtteviisi ning ollakse teadlik tema minevikust - seda kõike võimaldab ainult rahvuskeel.

175

Praeguses olukorras on äärmiselt suure tähtsusega, et kodumaalt lahkunud eestlased jääksid püsima eestlastena mitte ainuüksi nende endi pärast, vaid palju rohkem kodumaa vabastamise eest võitlemiseks. Senine eestlaste aktiivsus mitte ainult Austraalias, vaid üle maailma annab lootust, et eestluse kadumaminek väljaspool kodumaad pole veel toimumas. Olukorda ei tule aga võtta kindlustatuna, vaid kõik jõud tuleb suunata eesti rahvuse säilitamisele väljaspool kodumaad.

TÄIENDUSKOOLID

Juba Liidu esimese aasta tegevuskavasse võeti ühe olulisema ülesandena täienduskoolide võrgu väljaarendamine üle terve mandri. Tegelikult ei olnud aga Liidul tarvidust täienduskoole asutada. Osaliselt olid need juba olemas ja hiljem asutati neid lastevanemate endi poolt. Nii töötasid 1958. aastal täienduskoolid Adelaide'is, Brisbane'is, Melbourne'is, Perthis, Sydneys, Thirlmeres, Wollongongis ja Launcestonis (Tasmaanias). Täienduskoolide tegevuse kõrgajajärk kestis kuni 1970-ndate aastate algupooleni. Siis aga hakkas koolide arv langema, peamiselt õpilaste puuduse tõttu. Nii tegutses 1975. aastal ainult veel kolm täienduskooli, nimelt Adelaide'is, Melbourne'is ja Sydneys. Ainuke kool 1986. aastal oli Sydneys.

Eesti keele õpetamiseks vajalikke õpperaamatuid muretses Liit nii USA-st kui ka Rootsist, kus neid oli kirjastatud juba võrdlemisi varakult pärast paguluse algust. Hilisematel aastatel tekkis aga arvamine, et kodumaa eeskujul koostatud õpperaamatud võivad jääda Austraalias üles kasvanud lastele võõraks ja oleks vaja õpikut, mis oleks neile lähedasem praeguses miljöös. Esimeseks katseks selle küsimuse lahendamisel oli Sydney eesti pedagoogide poolt koostatud eesti keele õpik "õpime eesti keelt", mis ilmus riikliku toetusega 1981. aastal.

Päevakohaste õpikute koostamise küsimustega on tegelnud mag. Tiiu Salasoo, kes on olnud juba aastaid Liidu eesti keeleõppe korraldamise koordineerija. Tema juhtimisel koos Winifred Oser'iga sai teoks uus õpik "Estonian for Beginners - Eesti keel algajatele". See teos ilmus märtsis 1983 NSW osariigi haridusministeeriumi majandusliku toetusega tuhandes eksemplaris, koos kursust katva kuue kassetti komplektiga. Liidu toetus oli siin minimaalne. Teos leidis üllatavalt heatahtlikku vastuvõttu üle terve maailma, nii et juba 1985. aastal oli see peaaegu läbi müüdud, ja on ilmunud kordustrükk.

Eesti täienduskoolide kõrgajastul püüdis Liit õppetaset olemasolevates koolides ühtlustada. Nii koostas Liidu juhatus 1961. aastal testid, mis saadeti kõikidele täienduskoolide juhatajaile katsete läbiviimiseks õppeaasta lõpul. Sellele ettepanekule koolide juhatajad kahjuks ei reageerinud! Hiljem, 1967. aastal tõstis Liidu juhatus õppekavade ühtlustamise uuesti üles. Soovitati sooritada katseid kolmes järgus. Olemasolevatel andmetel tehti seda ainult Adelaide'is. Katseid korraldati veel aastail 1968-70. Pärast seda jäeti need ara, kuna tuldi arvamisele, et katsete sooritamisega võidakse õpilasi täienduskoolist ara peletada.

Et "süvendada eesti noorte huvi rahvuslikkude küsimuste vastu ja ergutada täpset ja kujukat väljendusoskust emakeeles", korraldas Liit kirjandusvõistlusi eesti noortele. Esimesed neist kuulutati välja 1964. aastala kahele vanusegrupile: alla 17-aastastele ja 17-25 aasta vanusegrupile. Järgmisel aastal korraldati võistlusi neljas vanusegrupis. Selliseid kirjandusvõistlusi on korraldatud mitmeid aastaid tänaseni.

176

EESTI NOORED

Juba Liidu loomise algaastaist peale oli Liidu üheks peamiseks mureks leida teid ja vahendeid, et väljaspool kodumaad sündinud eesti noored jääksid eesti ühiskonda ja et neist saaks hiljem rahvusliku tegevuse kandjad ning eesti rahva vabaduse eest võitlejad.

Selgus, et siinne ainuke ülemandriline ajaleht "Meie Kodu" ei leidnud teed nooremate hulka ning et selles lehes käsitletud rahvuslikud probleemid ja teated kodumaal valitseva olukorra üle jäid neile võõraks. Ka selles küsimuses püüdis Liit leida lahendust. Läbirääkimistel "Meie Kodu" toimetusega otsustati avada "Meie Kodu" veergudel "Noorte Nurk". Liit nõustus tasuma "Noorte Nurga" toimetajale honorari. Esimeseks toimetajaks oli kirjanik Eerik Laidsaar ja "Noorte Nurga" esimene number ilmus "Meie Kodus" 22. juunil 1961. Kahjuks suri toimetaja juba järgmisel aastal ja uut toimetajat ei leitud. Olukorra päästis "Meie Kodu" toimetaja ajakirjanik Aksel Valgma, kes võttis enda peale ka "Noorte Nurga " töö.

Pikapeale aga selgus, et "Noorte Nurga" vastu tunti vähe huvi ja Liit lõpetas selle toetamise. "Noorte Nurk" jätkas aga ilmumist veel mõnda aega. Siinkirjutajale tundub, et kõik need katsed tõmmata noori kirjasõna kaudu eesti ühiskonda ei olnud tagajärgedeta, kuigi otsesed katsed sel alal olid ilmselt ebaõnnestunud.

IX Eesti Päevade ajal Adelaide'is peetud noortekonverentsil detsembris 1975 otsustati asutada noorteleht "Meie Kodu " lisana, seekord toimetatud juba noorte eneste poolt. Noorteleht pidi ilmuma kuus korda aastas. Liit nõustus toetama iga numbrit $ 100 suuruse summaga. Kaheleheküljeline "Noorteleht" hakkaski ilmuma "Meie Kodu " lisana. Toimetajateks olid Sulev Kalamäe, Lembit Suur, Lembit Salasoo, Tiia Raudma, Olev Muska jt. "Noorteleht" ilmus üheksa korda ajavahemikul 26.6.1977 kuni 28.2.1979 ja läks siis hingusele. "Noortelehe" ilmumise lõpetamise põhjuseks olid lahkarvamised "Noortelehe" ja "Meie Kodu" toimetuste vahel. "Noortelehe" toimetajad nõudsid endale "täielikku ajakirjanduse vabadust", ilmse sooviga võtta iseseisev ja erinev joon eestlaste poliitilises välisvõitluses. "Meie Kodu" toimetus ei olnud nõus nende vaadetega ja keeldus ka avaldamast "ebasündsate ja labaste väljendustega" teateid. Kuna "Noorteleht" ilmus "Meie Kodu" lisana, siis selle toimetus pidas end vastutavaks ka "Noortelehe" väljaandmisel. Kokkulepet saavutamata lõpetas "Noorteleht" ilmumise.

Hiljem hakkas ilmuma noorte poolt iseseisvalt väljaantud ajakiri "KÜÜ-II". Selles ajakirjas ilmus nii mõndagi, mis oli meie vanemale generatsioonile, eesti rahvusluse ideede kandjale, täiesti mõistmatu. Eesti noorte tegevust oli vanem generatsioon kõigi võimaluste piirides püüdnud toetada, loonud eesti rahvuslikud organisatsioonid ja andnud rahvuslikuks tegevuseks oma kodud. Et noorte hulgas leidus väike grupp haritlasi, kes pidasid vajalikuks seda tegevust maha kiskuda ja mustata, oli täiesti arusaamatu. Nähtavasti ei olnud sellel ajakirjal ka suuremat minekut, sest ta lõpetas peatselt ilmumise. Ajakirja viimasesse numbrisse oli kuhjatud eestikeelseid rõvedusi, mida Eestis isegi kõige madalam sopakirjandus poleks leidnud võimaliku avaldada.

Nüüd tekkis pikem vaheaeg noorte eneseavaldustes kirjasõna kaudu. Kuigi rida noortekonverentse oli toimunud ja eesti noorte tegevus polnud kaugeltki mitte raugenud, ei leitud võimalusi oma häälekandja ellukutsumiseks. Alles 1983. aastal X Eesti Noorte Päevade noortekonverentsil Adelaide'is otsustati hakata

177

välja andma uut noorteajalehte, mille nimeks valiti "Elagu!". Selle lehe toimetuse asukohaks sai Melbourne. Kõik eelmised lehed olid ilmunud Sydneys.

Võiks ehk öelda, et "Elagu!" ilmumisega algas uus ajajärk eesti noorema generatsiooni rahvuslikus tegevuses. Selles ilmuvad artiklid tegelevad eesti probleemidega. Noortele omase kannatamatusega otsitakse uusi teid ja vahendeid rahvuslikuks eneseavalduseks. Ei puudu seal küll kriitika oma eelkäijate kohta, kuid vaatamata kõigele on see ajakiri positiivselt häälestatud eesti probleemide käsitlemisel ja leitakse ruumi ka vanemate inimeste poolt kirjutatud artiklitele. Ainukeseks miinuseks tuleb pidada asjaolu, et iga järgneva numbriga ingliskeelsete artiklite arv aina kasvab ja seda eesti keele arvel. Kuuldavasti on selle nähtuse üheks põhjuseks asjaolu, et leht otsib teed segaabielude kodudesse. Leht on saanud väga tagasihoidlikku toetust Liidu poolt ja tema tiraaži tõstmine on hädatarvilik. Tahaks loota, et vanem generatsioon oma hästi korraldatud organisatsioonide kaudu tuleb siin noortele appi lehe tellimiste arvu tõstmisel. Tundub ka, et see leht on ara teeninud suuremat majanduslikku abi Liidu poolt.

METSAÜLIKOOL

Liidu juhatuse Sydneys olemise ajal, mil Arnold Perendi oli kolmandat korda Liidu esimeheks, pandi alus "Metsaülikoolile". A. Perendi märgib oma mälestustes: "Metsaülikooli eeskujuks oli Ameerika mandril asuv samanimeline ettevõte ja tema eesmärgiks oli, nagu esimeses sellekohases ringkirjas öeldud: Loodame Metsaülikooli arendada eestluse ja meie noorte rahvusliku kasvatuse taimelavaks."

Metsaülikooli asutajaks on dr. Inno Salasoo, kelle ettevalmistusel see ettevõte teoks sai. Ta on koos oma abikaasa mag. Tiiu Salasooga olnud juhtivalt tegev kogu selle tegevuse kestel. Lektoreid ja osavõtjaid on olnud Metsaülikoolis kõikidest eestlaste keskustest. See ettevõte on tegutsenud peaaegu täielikult iseseisvalt, kuid selle juhid on lugenud oma töö Liidu koosseisu kuuluvaks ja nad on esitanud oma tegevusaruanded Liidu Esindajatekogule.

VÄLISVÕITLUS JA BALTI KOOSTÖÖ

Välisvõitlus on mitmesugused aktsioonid, millega eestlased, koos lätlaste ja leedulastega, püüavad Austraalia avalikkusele selgitada Balti riikide küsimust. Käsutades kontakte poliitikutega, ja esildiste kaudu Austraalia valitsusele ning parlamendile, taotletakse ka mõjustada riigi poliitikat, kui võib loota, et Austraalia saaks võõra ikke all olevate Balti rahvaste heaks midagi ette võtta, või vastupidi, kui valitsus kaldub omaks võtma seisukohti, mida okupeeritud Baltimaade huvides ei saa õigeks pidada.

Seda baltlaste ühist välisvõitlust koordineerib Balti Nõukogu Austraalias, mille moodustavad esindajad kolmest keskorganisatsioonist, eestlastel Austraalia Eesti Seltside Liidust.

Balti Nõukogu suuremateks üritusteks võiksime nimetada "Balti Nädalaid". Neist esimene, millega ühtlasi tähistati viiekümne aasta möödumist Balti riikide iseseisvumisest, korraldati mitmel pool 1.-8. juunil 1968. Kõige ulatuslikum oli selle kava Adelaide'is, kus 1. juunil ka peeti esimene Balti kongress Austraalias, millest võttis osa 98 delegaati, esindades kolme rahvusgrupi organisatsioone Adelaide'is, Melbourne'is ja Sydneys.

Kui augusti algul 1974 oli saanud teatavaks, et Austraalia umbes poolteist aastat tagasi võimule tulnud tööerakondliku valitsuse peaminister E. G. Whitlam

178

oli 3. juulil tunnustanud Balti riikide annekteerimist N. Liidu poolt de jure, esines Balti Nõukogu protestiga valitsuse ees ja organiseeris suuremates keskustes meeleavaldusi, mis leidsid vastukaja üldises avalikkuses ja äratasid tähelepanu ka ülemeremaades. Opositsiooniparteid parlamendis kritiseerisid ägedalt peaministri otsust.

13. detsembril 1975 valitud parlamendis oli enamus taas liberaalide ja rahvusliku põllumeestepartei koalitsioonil ja juba 19. detsembril teatas erakorralises poliitilises kriisiolukorras 11. novembril ametisse kinnitatud uus, eelnimetatud koalitsiooniparteide valitsus, et ta ei tunnusta de jure Balti riikide inkorporeerimist N. Liidu poolt.

Hiljem ka töölispartei võttis teise hoiaku. "Balti Nädala" õhtusöögil Adelaide'is 16. juunil 1978, millest võttis osa ka rida poliitikuid, mõõnas töölispartei esindaja oma kõnes, et Whitlami valitsuse antud de jure tunnustus oli viga, mida tulevikus ei korrata. Sedasama kinnitas ta ka järgmisel päeval peetud balti kongressil.

Nüüd tagantjärele aastal 1988 võib öelda, et luua Austraalia Eesti Seltside Liit olemasolevate organisatsioonide katusorganisatsioonina oli üsna hästi õnnestunud ettevõte. Liidu populaarsust on eriti tõstnud hilisem otsus viia Liidu tegevust organiseeriv juhatus kolmeaastase vaheaja järele ühest suuremast keskusest teise. Nii on kantud Liidu juhtimise mured ühelt eesti organisatsioonide grupilt uuele grupile. See mõjub kaasatõmbavalt ja elustab mõnikord vaibuma kippuvat huvi rahvusliku töö vastu.

Asjaolu, et Liidu asjaajamises juhtivad isikud vahelduvad, võib peale positiivsete külgede ka mõneti negatiivselt mõjuda. Vahetades rahvajuhte, lähevad kaotsi juhtivate poliitikategelastega loodud sidemed, ja võib tekkida ka ajutine seisak asjaajamises. Kohati on viimane asjaolu end tõesti tunda andnud. Kuid uue juhtkonna energilisel algatusel luuakse uued sidemed, sest kontaktide loomine Austraalia valitsusvõimudega ei ole seatud isikulisele alusele, vaid kokkusaamistel esindatakse vastavat organisatsiooni. Pealegi muutuvad võtmepositsioonid maa võimukandjate seas sageli ja uute sidemete loomist tuleb tihti arvestada. Sel alal maksimaalsete tulemuste saavutamiseks on loodud Balti Nõukogu, mille asukohaks on viimasel ajal olnud Sydney, kus esindajate vahetamisel ollakse väga ettevaatlik.

Aastad on näidanud, et Austraalia Eesti Seltside Liit sellisena on kujunenud oluliseks teguriks eesti rahvuslikus töös Austraalias, millest võtab osa enamik siinseid eestlasi.

Austraalia eestlaskonna rahvuslik ja seltskondlik tegevus oleks kaheldamatult kujunenud vähem intensiivseks ilma selle organisatsiooni koordineeriva mõjuta ja kaasabita.

179