Leonid Rampe
Eesti Abistamise Komitee ja Thirlmere Puhkekodu

II maailmasõja lõpul 1945. aastal oli Austraalias umbes 900 eestlast, neist Sydneys ja selle ümbruses ca 700, kellest suurem osa oli koondunud Sydney Eesti Seltsi ümber, kus käidi koos koorilaulu, rahvatantsu ja näitlemist harrastamas.

Kodu-Eesti saatus oli üldiselt teada, kuigi üksikasjaline olukorra ülevaade puudus. Teati, et sõja tagajärjel olid paljud eestlased põgenenud Vene teise okupatsiooni eest Rootsi ja Saksamaale.

Kohe pärast sõja lõppu hakati rohkem andmeid saama, esialgu peamiselt Rootsist. Hakkasid selguma kodumaalt põgenemise proportsioonid ning põgenemisele kaasunud hädad. Selgus, et suurem osa põgenikest elas laagrites, eriti Saksamaal, viletsates oludes. Eriline puudus oli tarbekaupadest, toidust ja riietest.

Sydney Eesti Seltsi ümber koondunud eestlased mõistsid nende abistamise vajadust. Seltsi juurde loodi "abistamise toimkond", kes peagi taipas, et suurejooneliseks abistamisaktsiooniks on vaja luua iseseisev organisatsioon.

Juba kuu aega pärast sõja lõppu hakati tegema eeltöid eestlaste üldkoosoleku kokkukutsumiseks, et valida alaline Eesti Abistamise Komitee. Koosolek toimus 22.7.1945 ning sellel valiti esimene Eesti Abistamise Komitee koosseisus; esimees Jüri Sildever, abiesimees Eduard Jürgens, sekretär Aleksander Selg, I abisekretär Arnold Neigard, II abisekretär Hugo Vallaste, laekur Julius Rebane, abilaekur Susanne Peterson, varahoidja Hans Saar ja varahoidja abi Oskar Viira. Komiteele tehti ülesandeks töötada välja põhikiri ja registreeruda NSW osariigi peasekretäri juures heategeva organisatsioonina.

Valitud Komitee asub agaralt tegevusse. Korraldatakse näidendiõhtuid, pärastlõunaid kohviga ja igasuguseid muid üritusi ning pannakse toime rahalisi korjandusi. Võetakse ühendus Londoni Eesti saatkonnaga. Uha rohkem saabub teateid eesti põgenike saatusest. Rootsi saadetakse Austraaliasse maabumis-lubade taotlemise blankette. Austraalia keskvalitsusega võetakse ühendus ning esitatakse ettepanek, et keskvalitsuse immigratsiooniosakond tunnustaks Komitee eesti põgenike vahendajaks elukohtade ja töö leidmisel. Mõne aja pärast saabubki soovitud nõusolek. Komitee liige Aleksander Selg koostab brošüüri "Eesti põgenikud Euroopas", mis saadetakse posti teel kõikidele teadaolevatele eestlastele Austraalias. Jaanuaris 1946 alustatakse riietekorjandusega. Rootsis asuva Eesti Punase Risti büroo kaudu saavutatakse ühendus Saksamaal asuvate eesti organisatsioonidega.

137

Komitee kirjavahetus välismaaga kasvab geomeetrilises progressioonis. Et sellega toime tulla, käib Komitee koos igal nädalal, vahel koguni kaks korda nädalas. Töö otstarbekamaks jaotamiseks moodustatakse eritoimkond riiete kogumise aktsiooni läbiviimiseks. 1946. a. teisel poolel alustab tegevust Komitee naisring. Seltsi ruumides Sydneys käib virk tegevus: naisringi liikmed õmblevad, puhastavad ja pakivad riideid ning jalanõusid. Hiljem lisanduvad veel toiduainetepakid.

16. 10.1946 saabusid Austraaliasse Rootsist esimesed pärastsõjaaegsed eesti immigrandid, kes võeti pidulikult vastu Sydney Eesti Seltsi majas.

Üldiselt valitses Austraalia, eriti Sydney eestlaste hulgas suur vaimustus ja abivalmidus. Komitee tolleaegse esimehe Jüri Sildeveri sõnade järgi ei olnud vaja kedagi paluda, hoopis vastupidi, abipakkujaid oli palju.

Kui esimesed saabujad Rootsist olid võimelised välja panema garantiiraha, siis hilisemad saabujad maabusid Austraalias peamiselt siinsete eestlaste ja Komitee garantiidega. Maabumislubade taotluste arv kasvas pidevalt ja oli kõrgpunktil 1948- 1950.

Suure immigrantide sissevoolu tõttu Austraaliasse muutusid korteriolud kitsaks, eriti linnades. Komitee moodustas 1948.a. korteritoimkonna ning esitas maabumislubade andmisel tingimuse - kui linnas pole võimalik korterit saada, peab loa taotleja leppima maale asumisega. Paljud maabumislubadega saabujad majutati esialgselt Sydney Eesti Majasse, mis vahepeal nägi välja nagu Saksamaa DP-laager. Komitee andis uustulnukatele ka laenu Melbourne'ist Sydneysse sõiduks, kui laev peatus Melbourne'is ja Sydneysse ei tulnud; samuti anti laenu korteri ja tööotsimise raskuste ületamiseks.

1948.a. lõpul muutis Austraalia valitsus sisserändamispoliitika. Immigrante hakati võtma töölepingute alusel. Riik garanteeris töö ja elukoha. Perekonna-

Vasakul: Jüri Sildever, EAK esimene esimees. Paremal: EAK liikmed Helmut Tubala, Aleksander Rillev, Elmar Kuklane, Voldemar Saidre, Alice Wiedebaum, Tõnis Pihlak ja Aldur Urm riietusesemete pakkidega eestlastele Saksamaal 1954. a.

138

pea töötas ja elas töölaagris või töökoha juures, kuna perekond elas perekonna-laagris. Sellega ühes nihkus maabumislubade andmine Saksamaalt Inglismaal ja teistes Euroopa riikides olevatele eestlastele; mõned sisserändajad tulid sel perioodil isegi Filipiini saartelt.

Vahepeal oli kirjavahetus Euroopaga muutunud laviiniks. Komitee oli sunnitud lisatööjõudu palkama. Otsiti omakseid ja tuttavaid, Komitee andis välja oskuste kohta töötõendeid ja kutsetunnistusi ning tõestas dokumente. Seati sisse eestlaste kartoteek. Uustulnukatel hakkas tekkima ka juriidilisi küsimusi, mille lahendamisi Komitee kaasabil saavutati. Otsese abiandmise alal aidati rahaliselt majanduslikesse raskustesse sattunud kaasmaalasi, nende lapsi ja haigeid raskesti saadavate ja kallite ravimite muretsemisega.

Kui neljakümnendatel aastatel peamine Komitee abi puudustkannatavatele põgenikele Saksamaal ja Austrias seisnes riietuse- ja jalanõudepakkide saatmises, siis järgmisel kümnendil hakkas Komitee üha suuremal määral rahalise abiandmise peale üle minema, kuigi paralleelselt sellega saadeti ikka veel ka riietuse- ja toiduainete pakke. Viimased pakid riietusesemetega saadeti Saksamaale 1959. aastal.

1952. a. kaotati Saksamaal IRO laagrid ja kõik tol ajal laagrites olijad arvati Saksa majandusse. Need, kes tööd ei saanud teha - väikelastega emad, vanad ja invaliidid - sattusid seetõttu raskesse olukorda. Olles teadlik tekkinud olukorrast, pöördus Komitee kõikide eestlaste keskuste poole Austraalias abis-tamistoimkondade moodustamiseks. Selle järele hakkas ka kohtadelt rohkem raha sisse tulema. See käsutati halba majanduslikku olukorda sattunud kaas-maalaste abistamiseks Saksamaal, samuti Saksamaal olevate laste suvelaagrite korraldamiseks, üldiseks laste, vanade, invaliidide ja sõjapimedate toetamiseks ning invaliididekodu ehitamise jaoks. Korjanduslehtedega korjati raha ülemaaliselt kaks korda aastas.

1955. aastal pühitses Komitee 10. aastapäeva ja vaatas tagasi selle aja jooksul tehtud tööle. Tolleaegne esimees Aldur Urm nimetas oma peokõnes, et kümne aasta jooksul muretses Komitee maabumislubasid umbes 3500-le isikule, saatis Euroopasse puudustkannatajatele mitukümmend hiigelpakki riietusesemetega, umbes 700 toidupakki ja rahalist abi L 12000.

Sissetulekute hankimiseks korraldas Komitee mitmeid "Sitsi-" ja "Kuldsüdamete" balle. Ka hangiti Komitee kaudu avaldatud jõulutervitustest raha, mis käsutati peamiselt kohalikuks abistamiseks. 1954. aastal loodi laste hoolekandering. Tolle aasta Sydney Täienduskooli jõulupuul kingiti majanduslikes raskustes olevatele lastele Komitee poolt kleidi- ja ülikonnariided. Samade kingituste osaliseks said lastekodudes viibivad eesti lapsed. Igal aastal jõulude ajal on meeles peetud haiglates ja põetusmajades viibivaid pikaajalisi haigeid.

Viiekümnendate aastate teine pool kulus Komiteel peamiselt vanade puhkekodu plaanitsemisele, selle kõrval jätkus endiselt abistamistegevus, otsi-miskirjade vahendus, üksikute maabumislubade muretsemine jne. Ka valmistati mitmeid helilinte Saksamaal viibivate sõjapimedate jaoks. Nimetada tuleks siin kirjanik Peeter Lindsaare poolt loetud kätkeid tema sõduriromaanide sarjast ning Paul Kimmeli poolt loetud I. Talve romaani "Juhansoni reisid".

1960. aastal valmistas kunstnik V. Veinberg Eesti Abistamise Komitee märgi, mis kujutab sini-must-valget vappi, millel tähed "EAK". Vapp on ümbritsetud tammepärjaga, selle alla kaks kätlevat kätt abistamise sümbolina. Komitee kodukorra juurde loodi nn. "märgistatuut", mis nägi ette hõbe- ja kuld-teenetemärgi annetamist Komitee heaks sooritatud teenete eest.

139

Struktuurselt tegi Eesti Abistamise Komitee läbi järkjärgulise arenemise, kohanedes seitsmekümnendate aastate keskpaigaks NSW osariigis kehtivatele seadustele vastavaks. 1974. a. üldkoosoleku otsusega kaotati viiekümnendate aastate alguses kehtestatud Komitee kodukord ja revisjonikomisjon kui põhikirja sätetele mitte-vastavad ja kitsendavalt Komitee tegevusele mõjuvad. 1977. aasta detsembrikuu Komitee koosolek otsustas anda kõigile Komitee liikmetele Komitee hõbemärgi tõendina nende kuuluvusest Komitee koosseisu. Teenetemärgiks jäi Komitee kuldmärk.

Ajutise Abistamise Toimkonna esimeheks 1945. aastal oli Oskar Vaabel. Edasi on Eesti Abistamise Komitee esimeesteks olnud: Jüri Sildever 1945-1947, Jaak Peterson 1948, Arnold Lond 1948-1950, Felix Ruut 1951, Aldur Urm 1952-1969, Louis Orav 1970-1971, Vanda Alvre 1972, Ylo Puusepp 1973-1974, Leonid Rampe 1975-1978 ja 1984-[suri 21.3.87], Hugo Lübek 1979, Ago Kuru 1980-1983 ja August Kesküla 1984.

Komitee peamised tulud on olnud $ 93 746 korterite edasimüügist, $ 96 000 pärandustest ja $ 8000 annetustena.

EESTI ABISTAMISE KOMITEE PUHKEKODU THIRLMERES

E.A.Komitee 1958.a. üldkoosolek oli tähtis selle poolest, et siis pandi alus Thirlmere Puhkekodu (tookord nimetatud - vanadekodu) asutamisele ja väljaarendamisele.

Hans Johanson, kes hiljem asus Kanadasse, andis sellele üldkoosolekule informatsiooni vanadekodu asutamise võimaluste kohta ning arvas, et riigilt on võimalik kuni 50% ulatuses rahalist abi saada maakoha ostmiseks ja hoonete püstitamiseks.

Sel koosolekul valiti Kõnniteesse järgmised isikud, kes jaotasid omavahel ametid: Aldur Urm, esimees; Osvald Kuru, abiesimees; Helmut Tubala, sekretär; Rudolf Käärd, I abisekretär; Vanda Alvre, II abisekretär; Sulev Raam, laekur; Alice Wiedebaum, abilaekur; Erich Toomingas, varahoidja; Frederic Kalpus, ametita liige.

Algas pinna sondeerimine sobiva puhkekodu asupaiga ja krundi leidmiseks ja riikliku abi saamise võimaluste selgitamiseks. Varsti selguski, et vabu krunte üle terve NSW osariigi on võimalik saada Maadeministeeriumi kaudu ning et Austraalia Sotsiaalministeerium toetab selliseid ettevõtteid rahalise panusega kaks osa ühe vastu, kui neid asutavad heategevad organisatsioonid, nagu seda on EAK. Sobiv krunt leiti Thirlmeres. Komitee liikmed, kes krunti inspekteerima sõitsid, leidsid selle olevat sobiva ka hinna suhtes, 850 naela 15-aakrilise maa-ala eest. Hiljem kaubeldi veel L 50 hinnast alla. Komitee otsustas selle krundi osta ka kaalutlusel, et see asus Thirlmere eestlaste aktiivse ühiskonna keskel.

Vahepeal saabus NSW osariigi siseministrilt kiri teatega, et Komitee põhikiri tuleb täiendada uute lõikudega, mis võimaldavad vanadekodu asutamist ja käigushoidmist. Komitee advokaat Paul E. Brandt töötas välja nõuetele vastavad täiendused, mis inkorporeeriti olemasolevasse põhikirja ja võeti vastu erakorralisel üldkoosolekul 29.5.1959.

Varustatud selle volitusega, ostis Komitee kõne all olnud Thirlmere maatüki usaldusmeeste (Trustees) - Aldur Urm, Sulev Raam ja Leonid Rampe -nimele ning avas Pictoni pangas arve "Senior Citizens Fund". Hambarahaks kandis Komitee uuele arvele L 50.

Esimese hoone jaoks oli vaja muretseda kapital. Selleks otsustati korral-

140

dada asjade loterii. Kui selgus, et võitusid pole lootust saada annetustena, otsustati loosimisele panna hinnaalandusega ostetud kolm asja: I võiduks luksusauto "Humber Hawk", II võiduks Philips 21" TV ja III võiduks pesumasin. Pileteid otsustati trükkida 6500 ja müügile lasta 6000 hinnaga L 1.

Pileteid saadeti müügiks kõikidele Austraalias olevatele eesti organisatsioonidele. Loodetud entusiasmi asemel selgus piletite müügil, et neid osteti väga visalt. Loosimine oli välja kuulutatud 27.5.1960, kuid loose ei oldud veel isegi L 500 eest müüdud. Mitmed organisatsioonid saatsid müümata piletiraamatud tagasi.

Komitee kaalus võimalusi, kuidas piletimüüki elustada: kas anda nad kellegi energilise isiku või organisatsiooni kätte müügiks 10% komisjoniga või katsuda need kohtadel müüa majast majja käimise teel. Pika kaalumise järel otsustati loosimise tähtpäev edasi lükata kähe kuu võrra ja piletite müüki korraldada tuttavate autoomanike kaasabil majast majja käimise teel. Enamik piletitest müüdi Komitee liikmete poolt sellisel viisil.

Loosimist toimetas eestlaste sõber ABC direktor J. J. Donelly Siseministeeriumi esindaja juuresolekul 29.7.1960.

Esimene ja kolmas võit läksid Lõuna-Austraaliasse, kuna teine läks Queenslandi. Loterii puhastulu oli t 3438.

Vahepeal oli vanadekodu heaks korraldatud kolm teatrietendust Sydney Eesti Majas. Ernst Strauss lavastas ameerika jandi "Minu beebi", mis tõi sisse kokku L 105. Samuti pandi ehitusfondi t 350, milline summa oli varem Komitee poolt deponeeritud Rahvusvahelise Punase Risti arvele Genfi ja millega loodeti saata pakke vene vangistuses viibivatele eesti sõduritele. See aktsioon ebaõnnestus venelaste vastuseisu tõttu. Edasi läks ehitusfondi EAK 15. aastapäeva peo sissetulek L 60. Seega saadi ehitusfondi kõikide ürituste sissetulek, mis tegi välja L 3953.

Komitee poolt loodi ehituse nõuandev komisjon, kuhu paluti ehitusmeistrid A. Paabo ja A. Prost, insener O. Uhlberg ja Thirlmerest E. Kang. Komitee ja nõuandva komisjoni ühine koosolek vaatas läbi esitatud plaanid, kuid kuna ükski neist ei vastanud Komitee poolt esitatud nõuetele, jäi plaani auhinna raha t 25 välja maksmata.

Seejärel valmistas maja plaani insener Otto Uhlberg, kuid kuna Sotsiaalministeerium nõudis arhitekti plaane ja järelevalvet, anti plaanide tegemine arhitekt Hans Mitt'ile. Hoone pidi sisaldama 10 eluruumi koos vajalike kõrvalruumidega.

Pärast Sotsiaalministeeriumi nõusoleku saamist rahalise abi suhtes anti hoone ehitus vähempakkumisele. Kuuest pakkujast valiti välja ja kinnitati Sotsiaalministeeriumi poolt ehitaja Lembit Sõra. Kontrahi hinnaks oli L 12 065, millest riiklik toetus 18674, seega jäi Komitee kanda L 3391.

Maja ehitustöö edenes kiiresti, nii et juba 17.9.1961 oli võimalik asetada pidulikult tahvel (nurgakivi) maja seina. Seda toimetasid Komitee esimees Aldur Urm ja Sydney Jaani koguduse õpetaja Einar Kiviste. Pidulikku toimingut, mille puhul ka esines Thirlmere Eesti Seltsi "Koit" segakoor Leonid Rampe juhatusel, jälgisid kutsutud prominentsed Austraalia avaliku elu tegelased, parlamendiliige Jefferson Bate, Wollondilly maavanem Roy Middleton abikaasaga, Pictoni politseijaoskonna ülem, Queen Victoria Hospitali juhataja dr. Waters ja sama haigla ülemõde, ning suur kogu kohalikke ja mujalt saabunud eestlasi. Pärast aktust, mis peeti ehitusel oleva maja ees, oli koosviibimine Thirlmere Eesti Seltsi majas, umbes 100 meetri kaugusel Puhkekodust.

141

Puhkekodu esimese maja mälestuskivi avamine 17.9.1961. Vasakul: Austraalia parlamendiliige Jefferson Bate; paremal: Aldur Urm.

Maja võeti ehitajalt vastu veebruaris 1962. Piduliku avamise toimetas Austraalia Eesti Seltside Liidu esimees Villem Maidre, jällegi suure rahvahulga osavõtul. Pärast avamist oli seltsimajas pidu, mille puhastulu läks Puhkekodu heaks.

Üldist eestlaste suhtumist uude EAK ettevõttesse tuleb hinnata väga positiivseks ja pooldavaks. Kunstnikud A. Jakobson, Tiiu Reissaar, K. Manberg, A. Mölder ja Niina Ots-Rätsep kinkisid maale, dr. Suma Perendi annetas esmaabi käpi koos sisustusega, annetati vaipu ja majatarbeid. Firma Peeter Koshe-makin ehitas tasuta uuele hoonele tsementkõnniteed, laopõranda ja sissesõidu-väravad.

Maja nr. l avamisega muutus ka asutuse nimetus. "Vanadekodu" asemel hakati tarvitama nimetust "Puhkekodu".

Hea suhtumise osaliseks sai Puhkekodu ka kohaliku omavalitsuse poolt. Wollondilly maavalitsus kinkis uuele Puhkekodule puid ja põõsaid maja ümber istutamiseks ning nimetas Puhkekodust möödamineva maantee Estonian Road'iks .

Puhkekodu maa-ala omandamine ja esimese maja ehitamine oli suureks võiduks EAK-le, sest pealiskaudsel vaatlemisel paistis kogu ettevõte esialgselt riskantsena. Suur osa Austraalia eestlaskonnast oli tol korral uustulnukate tõttu noor ja ega noortele pole vanadekodu vaja. Selle ettevõtte tähtsus suureneb aga aasta-aastalt, mida vanemaks eestlaskond Austraalias muutub.

Kuna oli tekkinud palju järelepärimisi Puhkekodusse asumise suhtes, pidas Komitee õigeks asuda uute majade planeerimisele ja ehitamisele. Seda tiivustas pr. Karja-Nortots'a pärand ja lubatud riigiabi, mis tol ajal oli kaks ühe vastu.

Nii ehitati perioodil 1964 kuni 1977 kaheksa eraldi maja, mis sisaldasid 25 korterit. Samal ajal pakkus Puhkekodu korrashoiuks tõhusat abi Thirlmere eestlaskond, kes võttis osa Komitee poolt korraldatud talgutöödest. Sellisel viisil püstitati teeäärne aed, istutati puid, põõsaid ja puhastati võsast majade ümbrusi.

142

Maja nr. 7 ehitamisega 1978. aastal lõppes esimene Puhkekodu väljaarendamise faas. 1975. aastal sattus tookordne Austraalia valitsus majanduslikesse raskustesse. Puhkekodu väljaarendamine riigi abiga lõpetati. Uus ametisse tulnud valitsus jätkas samasugust poliitikat. Sellest olenevalt võttis Komitee vastu uue skeemi üksikmajade ehitamiseks. See skeem määrab üksikisikute ja abielupaaride korterite suuruse, ehitamise eest maksmise viisi ja pärandamise ning annetuse vahekorrad elaniku ja Komitee vahel. Selle skeemi alusel on viimase kümne aasta jooksul ehitatud 12 maja 29 korteriga. Seega on Puhkekodus praegu 20 üksikut maja 54 korteriga, üks maja nelja möbleeritud toaga ja hostel, milles elab 23 hoolitsust vajavat inimest ja kaks personali kuuluvat isikut. Kokku elab Puhkekodus 95 inimest. (Need arvud näitavad 1987. a. märtsikuu seisu).

THIRLMERE PUHKEKODU HOSTEL

Eesti Abistamise Komiteel oli Puhkekodu esimese maja ehitamisest saadik mõttes ka hoolitseda Puhkekodu elanike ambulatoorse ja lihtsama haiglaravi eest. Arvati, et võib-olla saab selleks teise maja tubasid käsutada. Kahjuks maja nr. 2 ümberehitus vastavate nõuete kohaselt käis Komiteel üle jõu ja nii jäi see kavatsus paremaid aegu ootama.

1973. aastal valiti Komitee esimeheks Ylo Puusepp, kes võttis hosteli ehitamise küsimuse uuesti üles ning see võeti Komitee tegevuskavasse. Tol korral oli Sotsiaalministeeriumi puhkekodude ehitusosakonna juhatajaks eestlaste ettevõtteisse hästi suhtuv Mr. F. Cook, kellega Komitee esimees pidas läbirääkimisi. Järgmise aasta oktoobris lahkus Y. Puusepp esimehe kohalt. Uueks esimeheks valiti Thirlmeres elav Leonid Rampe, keda lahkuv esimees tutvustas Fred Cook'ile ja tema ametkonnale.

Arhitektidele Karl Romandi ja Helen DeLuis tehti Komitee poolt ülesandeks esitada ideekavand kavatsetava hosteli ehitamise kohta, mis oleks liidetud maja nr. l külge, kuna sel viisil oli rohkem lootust ministeeriumi luba saada.

Seda ideekavandit läksid Sotsiaalministeeriumile esitama Komitee esimees L. Rampe ja sekretär Ilse Urm. Mr. Cook leidis kavandi sobiva olevat ja tegi samas kalkulatsiooni ehituskuludest, ca $ 140 000. Kuna Komiteel sellist raha ei olnud, soovitas Mr. Cook omandada mõnelt heategevalt organisatsioonilt voodikohtade õigustusi, mille Austraalia valitsuse poolt garanteeritud väärtuseks oli tol korral $ 11 700 iga voodikoha kohta. Samas ütles ta, et Hammondville Homes Puhkekodul, mis asub Sydneys, on selliseid tarvitamata voodikohti olemas, lisas aga samas, et kui sinna neid küsima minna, siis ei maksa öelda, et tema sellist nõu andis.

Hammondville Homes for Senior Citizens kantselei asub Darlinghurstis, kuid sinna jõudes selgus Komitee esimehele ja sekretärile, et selle asutuse juhataja Rev. Bernard Judd ei olnud kohal, vaid oli läinud Hammondville Puhkekodusse, mis asub kesklinnast mõnekümne kilomeetri kaugusel.

Kui kohalolevale sekretärile oli asi ara seletatud, arvas see, et voodikohtade õigustusi saab anda vaid Hammondville Puhkekodu hooldav nõukogu. Ta lubas siiski Rev. Judd'i telefoni teel üles otsida. Selgus, et Rev. Judd oligi nõukogu koosolekul, ja kui sekretär Komitee palve oli ara seletanud, siis mõneminutilise ootamise järele olidki 12 voodikoha õigustused $ 140 400 ulatuses käes.

Ehitustöö K. Romandi ja H. DeLuis detailplaanide järgi anti vähempakku-

143

misele. Sotsiaalministeerium kinnitas ehitajaks firma Peter Kilmore & CO. Kontrahi hinnaks oli $ 131 988, seega hästi sobiv.

1975. a. algul ilmus ajakirjanduses teade, milles sotsiaalminister avaldas kahtlust puhkekodude finantseerimise osas. Sellele järgnes peagi ringkiri, et kõik ehitusabi taotlused peab olema esitatud septembri lõpuks. Need, kelle taotlusi ei rahuldata, saavad senini tehtud kulutused tagasi. Siiski teatati, et põhimõtteliselt jääb hosteli projekt püsima.

Nagu teada, tekkis novembris 1975 valitsuskriis ja, enne kui uus valitsus sai olukorra ara lahendada, jäid kõik rahaliselt valitsuse poolt toetatud projektid seisma, nende hulgas ka Thirlmere Puhkekodu hostel.

Umbes aastase ootamise järele teatas uue valitsuse sotsiaalminister, et Thirlmere eestlastele määratud hosteli ehitussumma materialiseerub 1978/79. a. riigi eelarvest. Seega tekkis hosteli tegeliku ehitamiseni mõne-aastane vaheaeg, mida Komitee käsutas majade, garaažide ja sauna ehitamiseks.

Mais 1978 saabus Sotsiaalosakonna direktorilt kiri, milles lubati uus vähempakkumine välja kuulutada, sest eelmine kontraktor oli vahepeal pankrotti läinud. Uueks kontraktoriks saadi P. Hendrix Penrithist. Kontrahi hinnaks jäi $ 188.900. Et vahepeal oli voodikoha õigustus tõusnud 16 700 dollarile, oli nüüd 12 voodikoha arvel ehituseks saadaval $ 200 400, millele lisandus veel $ 3000 sisustuse ostmiseks.

Ehitustöö algas augustis 1978 ning lõpetati kontrahis ettenähtud 20 nädala jooksul detsembris samal aastal. Pärast ehitusvigade kõrvaldamist võisid elanikud sisse kolida ja esimene lõuna hosteli köögist valmis 13.2.1979.

Hostelisse asus 10 elanikku ja hosteli juhataja abikaasaga. Hosteli elanikud olid õigustatud saama koim päevatoitu, abi riietumisel ja ihupesemisel, üldise heaolu järelevalve, voodi- ja ihupesu pesemise, abi voodi tegemisel, järelevalve arsti poolt väljakirjutatud rohtude võtmisel, tubade tuulutamise ja tubade ning üldruumide koristamise. Üür, toit ja teenindus maksis hosteli elanikule tollal $ 35 nädalas.

Vasakul.- Leonid Rampe; paremal: uue hosteli kaks tiiba

144

Puhkekodu ehk Eesti küla elumaju, ehitatud aastail 1971-78.

Hosteli pidulik avamine toimus 25.3.1979 Austraalia Immigratsiooniministri Michael McKellar'1 poolt, kellele Komitee esimees andis Komitee kuldmärgi. Onnistamistalituse pidas praost Einar Kiviste ja avamistalitust kaunistas Thirlmere Eesti Seltsi segakoor L. Rampe juhtimisel.

Avamispidustuse kõnelejaist tuleks veel nimetada Austraalia parlamendiliiget Michael Baume't, kohalikku maavanemat Roy Middleton'i, Sydney Eesti Seltsi esimeest Tiiu Kroll-Simmurit, Thirlmere Eesti Seltsi esimeest Ilma Maidla't, Austraalia Eesti Seltside Liidu esimeest Raivo Kalamäe'd, Eesti Abistamise Komitee esimeest Leonid Rampe't, kes pidas avakõne, ja Eesti Abistamise Komitee peasekretäri Heli Juske't, kes tänas aktusest osavõtjaid ja ütles lõppsõna.

Aktusele järgnes Puhkekodu ja hosteli tutvustamine külalistele. Hosteli üldruumides pakuti suupisteid ja vahuveini. Külalisi võis hinnata 250 kuni 300. Hosteli avamisest ilmusid pikemad kirjeldused "Meie Kodus" ja "Picton Post'is".

Aja jooksul ja pärast esialgsete raskuste ületamist on hosteli funktsioneerimine muutunud korrapäraseks. Esialgse 12 ruumi asemel (kümme alalise elaniku ja kaks personaliruumi) on praegu hostelis 23 eluruumi ja kaks personali korterit. 1984. a. ehitati ümber maja nr. l üldruum ja köök, millest saadi kolm elamisruumi ja bürooruum. 1985. a. ehitati Elviine Villas'e pärandusest saadud raha eest ($ 50 000) olemasolevale hosteli majale uus tiib, milles on omaette resident-õe korter, üks eluruum, päevaõdede tuba, mida võib käsutada ka tagavara-magamistoaks, ja hulgaliselt panipaiku. Ka vabanes sellega kaks tuba hostelli uues osas, kus seni elas resident-õde.

145

Palgalistena töötasid 1987. a. algul hostelis juhataja, õde, kaks põetajat, kolm kokka, koka-abiline ja koristaja-pesupesija. Kõik töötajad on palgatud vastavalt NSW osariigis kehtivate töö- ja palgatingimustele.

Aasta-aastalt järjest suureneva elukalliduse ja palkade tõusu tõttu on hostelis elamise tasu tõusnud 90 dollarile nädalas. Kui aga arvestada, et samal ajal pension üksikisikule on $ 120 piirides, siis jääb elanikele siiski kaunis kena summa nädalas enda tarviduseks.

Kui midagi drastilist Austraalia majandusega ei juhtu, katsub Komitee ka tulevikus eelpoolnimetatud üüri ja pensioni suhet pidada. Seda on ainult sellepärast võimalik teha, et Komitee liikmed annetavad kaunis palju töötunde täiesti tasuta hosteli ja Puhkekodu elanike heaks.

Kuna hostelisse asumise järjekord on paisunud järjest suuremaks, on Komiteel kavatsus ehitada Puhkekodusse uus hostelihoone 15 toa, õe korteri ja vajalike kõrvalruumidega. Et aga ehitamine on viimastel aastatel väga kalliks muutunud, andis Komitee palve Austraalia valitsusele ehituse abiraha saamiseks. Komitee loodab palvele vastutulekut.

146