Aino Reinmaa

Aino Reinmaa
Eestlased Lääne-Austraalias

Austraalia kõige suurem osariik Lääne-Austraalia, rohkem kui kaks ja pool miljonit ruutkilomeetrit, moodustab umbes kolmandiku Austraalia kogupind-alast. Tema piiridesse mahuks 53 Eesti Vabariiki. Selle suure, väärtuslikest mineraalidest rikka maa-ala elanikkond on praegu ligi poolteist miljonit. Et aga enamik maast on kõrbed, on asustus koondunud lähemale merele, peamiselt osariigi edelaossa , kus pealinna Perthi ja tema eeslinnade elanikkond on üksi veidi üle miljoni. India ookeani toimel soodsa kliima ja rikkaliku taimestikuga vööndis on arenenud laialdane nisu- ;a lambakasvatus - riigi majanduse olulised alussambad samuti kui mäetööstus.

Neli aastakümmet tagasi, enne diipiide immigratsiooni Teise maailmasõja järel, loendati 30. juunil 1947 Lääne-Austraalias veidi üle poole miljoni inimese, välja arvatud pärismaalased, keda rahvaloendused enne 1961. aastat arvesse ei võtnud. Sama, 1947.a. rahvaloenduse andmeil oli siin 25 inimest, kes oma sünnimaaks olid märkinud Eesti.

Esimene laev, mis tõi eesti diipiisid Lääne-Austraaliasse, oli "Kanimbla". Sellega 11. oktoobril 1948 Fremantle'isse (Perthi naaberlinn ja sadam) saabunud 32 eestlast, kõik vallalised mehed, majutati nissenbarakkidesse laagris, mis asus Graylandsis, S km Perthi südalinnast. Tööd sai enamik neist läheduses asuva sõjaväeüksuse juures.

Edasi on loeteldud ainult need laevatranspordid, mille kohta oli võimalik andmeid saada. 21. mail 1949 tõi "Mozaffari" 97 eestlast, kes samuti paigutati Graylandsi laagrisse. 22. juunil saabus "Goya" 25 eestlasega, kes majutati Swanbourne'i laagrisse Graylandsi lähedal. 22. juulil "Amarapoora'l" saabunud eestlaste grupp, kelle arvu me kahjuks ei tea, paigutati jällegi Graylandsi. 24. augustil tõi "Anna Salen" 35 eestlast, kes suunati juba kaugemale, Northami äsjaavatud immigratsioonilaagrisse, Perthist ligi sada kilomeetrit ida poole. Sinna saadeti ka umbes kaks tuhat immigranti - nende hulgas 74 eestlast -, kes olid maabunud "Pairsea'lt" 2. märtsil 1950. Juulis saabus "Dundalk Bay", millelt maabunud eestlaste arv jälle pole teada. Küll aga teame, et sama aasta 3.novembril tõi "General M. L. Hersey" siia 53 eestlast.

Töövõimelised immigrandid olid seotud kaheaastase lepinguga, mis kohustas neid vastu võtma riigi tööametite poolt määratud töökohta. Nii näiteks paigutati mehi tööle farmidesse, tööstustesse, sõjaväe juurde ja raudteele, aga samuti teid ehitama ja metsa lõikama. Naised said töö enamasti haiglates, hotellides ja eramajapidamistes.

Siin võiksime ka lühidalt kirjeldada Northami laagrit. Northami linn, Great Eastern maantee ja Trans-Continental raudtee ääres, on ümberkaudse põllumajandusliku, eriti nisukasvatuse piirkonna keskus. Immigrantide esialgseks eluasemeks mõeldud laager, kust riik järk-järgult suunas inimesi tööle ja elukohtadesse mujale, oli endine sõjaväelaager, linnast 3 km lääne poole metsas. Elamuteks olid laineplekist ja räästa alt lahtised barakid. Vähem "õhulisi", katuseni kinni ja üksikuid, koguni vooderdatud seintega barakke jätkus ainult nende majutamiseks, kellel oli ette nähtud pikem kohalejäämine, kuna nad töötasid laagris või selle lähemas ümbruskonnas. Lastega naisi, kes ei saanud tööl käia, paigutati ka teise, 3km eemal Hoideni laagrisse ja Northamist 50 km itta Cunderdini, endisesse lennuväe laagrisse. Northami laagris oli 1950. aastal vahetevahel kuni 5000 immigranti, kelle hulgas eestlased moodustasid ühe väiksema rahvusgrupi.

Perthis leidsid eesti uustulnukad eest kuus "vanaeestlast", nende seas ka Aleksander Kauler ja ta abikaasa Mary, kes varem olid elanud Melbourne'is ja seal rahvuslikust isetegevusest innukalt osa võtnud. Nüüd käisid nad Fremantle'i sadamas maabuvaid eestlasi tervitamas ja neid endi koju külla kutsumas, ühtlasi püüdes uustulnukaid igati hea nõuga abistada. Hiljem eestlaste koosviibimistel mähgis Aleksander Kauler kannelt ja ta abikaasa esines huvitavate loengutega Melbourne'i "vanaeestlaste" elust ning ettevõtteist. Olga Kavanaghi (s. Ilves) tütretütar Julia ühines eesti noorte rahvatantsutrupiga. John Farwick, kes oli tulnud Austraaliasse Eestist iseseivuse lõpul, avaldas kohalikus ajalehes kirjutisi eestlastest ja annetas raamatuid, kui oli asutatud eesti seltsi raamatukogu. Teised osalesid eestlaste üritustel huvitunud pealtvaatajatena.

Pisitasa hakkas Perthi piirkonna eestlaste grupp kasvama, sedamööda kuidas töö rahvuskaaslasi siia juurde tõi või mujal töölepingust vabanenud omal käel siin teenistuse leidsid ja kodu rajama asusid. Samal ajal ka tärkas mõte asutada oma eesti selts, mis aitaks säilitada rahvuslikku ühtekuuluvust ja edendada kultuurilist isetegevust. Selle mõtte elluviijate esirinnas olid Lydia Buettner-Garbin, dr. Arthur Paal ja August Uusna. Seltsi organiseerimise ajutine komitee moodustati 24. veebruaril 1951, mille järel Perthi Eesti Seltsi asutamiskoosolek toimus 21. aprillil. Liikmete koosolekuteks, rahvuslike tähtpäevade tähistamiseks, näitusteks, kontsertideks, harrastusrühmade üritusteks jne. saadi ruume austraalia organisatsioonidelt, nagu skaudid, YWCA, RSL jt. Näidendeid lavastati North Perthi raekoja saalis.

23. juunil 1955 asutati ka Perthi Eesti Võitlejate Ühing, mis aga juba järgmise aasta 5. augustil liitus eesti seltsiga. Viimane omakorda nimetati 15. detsembril 1957 ümber Lääne Austraalia Eestlaste Ühinguks, sest aktiivseid ja organisatsioonist huvitatud eestlasi elas ka teistes linnades. Ühingu põhikiri kin-nitati 2k. novembril 1958. Ühingu liikmemaksu tasujate arv on püsinud võrdlemisi stabiilselt 80 ümber. Peale kasumi mitmesugustest üritustest on ka toetust saadud riigilt: 1980. aastal $ 1500 kirjutusmasina ja muusikariistade ostmiseks. Viimase 25 aasta jooksul on ühingu esimeesteks olnud Kalju Baumann Jaan Reinmaa, Richard Loorits, Rein Lind, Harald Pallo ja Kalju Palmoja.

Eesotsas oma organisatsiooniga oli rahvuslikus isetegevuses aktiivsete ja seda toetavate eestlaste suurimaks eesmärgiks eesti maja muretsemine, milleks hakati kapitali koguma mitmesuguste tulutoovate ürituste ja korjanduste korraldamisega ning toetusgarantiide hankimisega seltsi, hiljem ühingu liikmeilt. Kui ühelt rahvuskaaslaselt saadi annetusena Bayswateris (Perthi eeslinn kirdes) krunt, kavatseti sellele ehitada maja arhitekt Kalju Palmoja plaani järgi.

Siis aga tuli samas eeslinnas müügile Austraalia sõjaveteranide liidu (R.S.L.) hiljuti ehitatud saalihoone. Tänu suurel määral rahvuskaaslaste spontaansele majanduslikule panusele õnnestuski 1966. aastal osta see maja, mille hind, $ 7400, tasuti peatselt täies ulatuses, kui oli müüdud ehitada kavatsetud maja krunt. Ühingu juhatuses olid maja ostmise ajal esimees Kalju Palmoja, abiesimees Jaan Reinmaa, majandusjuht Harald Pallo, sekretär Richard Loorits, laekurid Voldemar Muhu ja Boris Helbe ning tööde juhataja Karl Tikkar.

Lääne-Austraalia eesti maja, millele pandi nimeks "Eesti Tare", asub 8 km Perthi südalinnast, raudteejaama ja bussiliini lähedal (52 Railway Pärade, Bayswater). Ta avati pidulikult jüripäeval, 23. aprillil 1966. Aktusekõnelejaks sel puhul oli Perthi Eesti Seltsi asutajaliige A. Paal.

1971. aastal ehitati saali lava ja laiendati hoonet juurdeehitusega (kaks uut ruumi, üks raamatukogu ja teine väiksemate koosolekute jaoks), mis kokku läks maksma $ 5055. Hiljem on hoone vanemas osas veel pandud uus lagi ja põrand. Neid juurde- ja ümberehitusi on tänu rahvuskaaslaste nii rahalisele kui ka tööpanusele saadud teha nii, et majal ei lasu võlga.

"Eesti Tares" on 120 istekohta mahutav 46'x34' saal, mille seinu kaunista-vad Vello Tehnase valmistatud Eesti maakondade vapid ja eesti kunstnike maalid,'ja selle juurde kuuluv näitelava, 20'xll1. Edasi on majas eesruum 22'xll', raamatukoguruum 22'xll', koosolekutuba 20'xll1, köök 13'x9' ja meeste ning naiste tualettruumid. Pooleaakrilisel krundil on maja juures parkimisplats, väike aed ilupõõsastega ja muruala ühingu 1977. aastal surnud esimehe R. Looritsa mälestuseks istutatud puuga keskel.

Ametlikuks asjaajamiseks on "Eesti Tarel" kolm usaldusmeest. Nendeks on olnud Kalju Palmoja ja Harald Pallo algusest peale ning Hillar Salundi, kes valiti usaldusmeheks 1977. aastal surnud Richard Looritsa järel. Maja ja krundi korrashoiu eest hoolitseb Lääne Austraalia Eestlaste Ühing, vajaduse korral organiseerides selleks talguid. Samuti tasub ühing kinnisvara omamisega kaas-nevad maksud ja kulud. Eesti organisatsioonidele on "Eesti Tare" käsutamine tasuta. Küll on aga tasu eest saali üüritud teistele ja usaldusmees H. Pallo on maja heaks korraldanud tulutoovaid üritusi.

Eesti Tare eestvaade - 1971.a. ehitatud osa.

Peale majandamise ja heaperemeheliku hoole on ühenduses "Eesti Tarega" aastate jooksul olnud ka ettenähtamatuid erakorralisi probleeme, nagu mõned sissemurdmised, millest suurima avastasid esimesed saabujad ühingu peakoosolekule pühapäeval, 21. juulil 1985. Sissemurdjad olid purustanud raamatukogu-toa välisukse ja seejärel ka teistesse ruumidesse edasi läinud. Raamatuid polnud puudutatud, muidu aga oli peagu kõik, mis vähegi väärtuslik, ara viidud: lavakardinad, muusikariistad, valjuhääldid, köögitarbed, laudlinad, peeglid jne. Politsei energilise tegutsemise tõttu saadi siiski suurem osa varastatud esemetest mõni nädal hiljem tagasi.

Lääne-Austraaliasse saabunud eesti uustulnukate üks esimesi oma rahvusliku eneseteostuse alasid oli teater. Nii organiseerisid Ada Meeri ja Harald Trees juba 1950. aastal Northami laagris näitetrupi. Mingi streigi tõttu polnud sageli elektrivoolu ja proove tuli korraldada laagritänaval gaasilampide valgusel. Raskusi oli ka lavasisustuse muretsemisel. Kõigest hoolimata esitati juunis suure menuga Eerik Laidsaare "Viimane dipii", millest kirjutas kohalik ajaleht "Northam News" (21.6.50): "This was a brilliant piece of work, and the Esto-nians proved they are past masters of the Thespian art."

Hiljem tegutses Perthis mõned aastad eesti seltsi näitering. Ada Meeri lavastas 1955. aastal H. Raudsepa "Vedelvorsti" ja edaspidi veel mitu lühinäidendit, nende hulgas A. Mägi "Neli õuna". Erik Holmi lavastusel esitati 1975. aastal "Abielumees", mille oli inglise keelest tõlkinud Lea Hõlm.

Juba enne eesti seltsi asutamist esinesid Perthis eesti rahvatantsijad. Proovid toimusid erakodudes Tiia Muraka juhtimisel. "Eesti Tare" omandamisega said ka rahvatantsijad paremad võimalused harjutusteks. Erika Niiluse juhtimisel tegutses kaks rühma - täiskasvanute ja laste oma. Esineti kontsertidel ja näitustel. 1972. aastast alates tegutses noorterühm, keda juhatas Maret Pallo. Esineti "Eesti Tare" ja muudel üritustel, viimast korda 1977. aastal.

Laulukooridest alustas esimesena tegevust Perthi Eesti Segakoor 1952. aastal Riho Korstniku juhatusel tema korteris. Esimene kontsert toimus sama aasta 15. novembril. Koori dirigentideks olid vaheldumisi R. Korstnik ja Georg Kõll ning koorivanemaks pikemat aega Karl Tikkar. Kooris laulis 8 soprani, 5 alti, 8 tenorit ja 5 bariton-bassi. Solistidena esinesid sopran Erika Niilus ja tenor Georg Kõll. Koori kontserdid olid alati oodatud ja tema esinemisi võeti vastu rohkete kiiduavaldustega. Kahjuks lõpetas ta oma tegevuse 1956. aastal. Pärast pikka vaheaega alustas segakoor uuesti tegevust G.Kõlli juhatusel 1970. aastal ja esines Eesti iseseisvuspäevaaktusel 27. veebruaril 1971. Edasi, kuni tegevuse teistkordse lakkamiseni 197^. aastal, laulis koor (7 soprani, 4 alti, 3 tenorit, 4 bassi ja repertuaaris 26 laulu) "Eesti Tares" toimunud üritustel, ABC-TV-s, Albany juubelipidustustel 1972. aastal, küüditamispäeval ja leerilaste õnnistamisel 1972. aastal. Iseseisev kontsert anti 13. oktoobril 1973.

1964. a. algul saabus uuele töökohale Perthi keskkooliõpetaja ja kogemustega muusikategelane Harald Trees. LAEL) esimees Jaan Reinmaa hakkas kõhe meeskoori organiseerima ja aprillis toimuski Reinmaade kodus esimene harjutus H. Treesi juhatusel. Koor debüteeris 10. mail emadepäevaaktusel, kus koorijuht ka pidas aktusekõne. Kuni polnud veel "Eesti Taret", jätkusid harjutused kooriliikmele kodudes. Koor esines igal aastal ühe kontserdiga (5-6 laulu) koos solistide Erika Niiluse ja Georg Kõlliga, keda saatis klaveril Gea Huuk, ning samuti mitmesugustel aktustel. 13 laulja koorivanemaks oli Jaan Reinmaa. Pärast viit aastat, mille kestel oli õpitud 25 laulu, lõpetas meeskoor oma tegevuse 19. apr. 1969.

Lääne Austraalia Eesti Naiste Klubi 1970. aastal asutatud naiskoor esines esimest korda Lydia Buettner-Garbini juhatusel sama aasta 24. oktoobril LAELJ peol "Eesti Tares". 14-liikmeline koor õppis lühikese ajaga esitamisküpseks 34 laulu ja on esinenud ühingu ning klubi üritustel. Alates 1969. aastaga on pidudel "Eesti Tares" pakkunud meeleolukaid laule ka Perthi Eesti Naiskvartett (prouad Horko, Huuk, Niilus, Pallo, Röndin ja Tikkar).

Esimese täienduskooli eesti lastele asutas Perthis Arthur Paal juulis 1953. Õpetus toimus lastevanemate kodudes. Õpilased esinesid aktustel laulude ja deklamatsioonidega, Ada Meeri lavastas lastega jõulunäidendi. Selle kooli töö lõppes 1956. aastal. Uue täienduskooli organiseeris LAEÜ esimees Kalju Palmoja 1968. aastal "Eesti Tares". Kahekümne lapsega (6-15 a. vanad) alustanud kooli õppetöö kujunes üsna edukaks. Koolijuhataja K. Palmoja õpetas maateadust ja joonistamist. Teisi aineid õpetasid Imbi Toom (eesti keel), Helvi Tikkar (ajalugu) ja Erika Niilus (laulmine). Kooli kavas oli ka rahvatants - õpetajad Erika Niilus ja Maret Pallo ning klaveril Ethel Palmoja. Kool lõpetas töö 1971.a.

Eestlaste organiseeritud spordiharrastus sai kindlama aluse 8. septembril 1951 asutatud meesspordiklubi "Kaleviga", kes võttis osa kohalikest A-klassi korvpalliturniiridest ja korraldas ka omavahelisi võistlusi võrkpallis ja lauatennises. Viido Narustrang ja Erik Holm esindasid "Kalevit" osariigi korvpallimeeskonnas ja esimene oli aasta parim mängija kahel korral.

Võrkpallis võitis "Kalevi" meeskond (kapten-treener Harald Pallo) 1970. aastal osariigi meistritiitli ja kaitses seda edukalt kahel järgmisel aastal. Kaotanud meistritiitli 1973. aastal ja nähes, et pole loota uusi mängijaid oma rahva hulgast meeskonnale, kus eestlasi oli nüüd ainult kolm, otsustas "Kalev" oma tegevuse lõpetada.

Individuaalsportlastest paistis 1970-ndate aastate algupoolel silma John Kulasalu, kes püstitas ujumises hulga osariigi, Austraalia ja British Common-wealthi rekordeid. Squashimängus oli Michael Pallo oma vanuseklassis osariigi meister 1973-79.

Spordiklubi "Kalevi" pallimeeskond.

Naisteklubi 1967. a. näituse korraldajaid: S. Ploomipuu, L. Nurk, E. Simrod, G. Salundi, V. Kuuse, A. Reinmaa ja L. Ohtra.

Lääne Austraalia Eesti Naiste Klubi asutasid 10. mail 1964 emadepäeva-aktusele järgnenud koosviibimisel Lydia Buettner-Garbin, Linda Kaljuste, Aino Reinmaa, Galina Salundi ja Helvi Tikkar. LAEÜ sekretäri P. Lanno poolt väljasaadetud kutsete peale ilmus 23. mail klubi esimesele koosolekule pr. Tikkari kodus kümme eesti naist, kes valisid klubi esinaiseks Aino Reinmaa ja sekretäriks Ethel Palmoja. Ühtlasi koostati töökava järgmiseks kuueks kuuks. 21.juuni koosolekul valiti klubi laekuriks Elsie Simrod. Klubi koosolekuid on peetud iga kuu kolmanda laupäeva või pühapäeva pärastlõunal, algul liikmete kodudes, hiljem "Eesti Tares".

Klubi eesmärk on kaasa aidata eestluse säilitamisele paguluses ja ka tutvustada eesti kultuuri teistele rahvastele. Klubi tegutseb iseseisvalt, kuid tihedas koostöös eestlaste ühinguga, abistades seda mitmesuguste ürituste korraldamisel, kusjuures pidude einelauast saadav sissetulek läheb klubile. "Eesti Tarele" on klubi muretsenud lavaeesriided, aknakardinad, laudu, toole ja köögi-sisutuse. Samuti on ta toetanud eestlasi Saksamaal.

Klubi esimene suurem ettevõte oli etnilise kunsti- ja käsitöönäituse eesti osakonna korraldamine 1964. aastal. Mitmetest klubi näitustest on antud repor-taaži televisioonis, ajakirjanduses ja raadios. Üks suuremaid näitusi toimus "Eesti Tares" 1967. aastal klubi kolmanda aastapäeva puhul. Selle üldkorralda-jaks oli A. Reinmaa, keda abistasid O. Muhu ja G. Salundi (portselanimaalimine), E. Palmoja (kirjandus ja kunst), L. Nurk (eesti nukud ja toanurk eesti kunsti- ja käsitööesemetega), L. Hõlm (keraamika ja varrastel kudumine), O. Muhu (lilled), R.Lannu (fotokunst), I. Okas ja S. Ploomipuu (käsitöö ja õmblemine), T. Tehnas ja L. Rosse (küpsetamine), D. Horko (hoidised) ning L. Ohtra ja E. Simrod (kohvi-laud). Näitusel esines ka laste rahvatantsurühm E. Niiluse juhatusel ja V. Toome'ga akordionil.

Samuti on klubi korraldanud moenäitusi oma liikmete rõivakunstist ja

kursusi, nagu käekottide, nukkude ja rüiuvaiba valmistamine (juhataja E. Narustrang), portselanimaalimine, eesti vööd, sõlmtöö ja pilutikand (O. Muhu), makramee (E. Palmoja), viinisaiad (E. Simrod), vasetöö (L. Hõlm). On peetud ka loenguid, näiteks kirjandusest, ajaloost, tervishoiust ja toitlustamisest, ja korraldatud koosviibimisi muusikaliste ettekannete ning ühislauluga. Mitu aastat oli tavaks alustada klubi koosolekuid 15-minutilise referaadiga samal kuul sündinud kirjaniku, kunstniku või rahvusliku tegelase elust.

Klubil oli 1986.a. lõpul 31 liiget (liikmemaks $3 aastas). Tema esinaisteks on olnud Aino Reinmaa, Lea Hõlm, Valeri Kuuse, Gea Huuk, Maret Pallo, Laine Rosse, Helmi Pihu, Imbi Toom ja 16. veebruarist 1985 Ethel Palmoja.

Esimene eestikeelne raadiosaade Perthis toimus 9. dets. 1976 6NR saate-jaama kaudu. Selle korraldas Harald Trees, kellele saadete jätkudes tuli märtsis 1978 abiks kaastöölisena Aino Reinmaa ja veidi hiljem teadustajatena Anu Palmoja ning Ilmar Tehnas. õpingute tõttu aga pidid kaks viimast sellest tööst peagi eemale jääma, nii et alates augustist 1979 jäi H. Treesi ainsaks abiliseks A. Reinmaa. 18. detsembril 1984 oli H. Trees sunnitud tervislikel põhjustel toimetaja köhalt tagasi astuma. Et A. Reinmaal polnud võimalik muude kohustustc tõttu tema tööd üle võtta, paluti uueks toimetajaks Gea Huuk, keda endiselt on jäänud abistama A. Reinmaa.

Saadete sisuks on olnud eesti muusika, rahvuslike tähtpäevade tähistamine, eesti ajaloo ja pärimuste tutvustamine, eesti kirjanike ja kunstnike elu ning looming, soovikontserdid, populaarteaduslikud loengud, intervjuud ja reisikirjeldused. Eesti kultuuri tutvustamiseks teistele rahvastele antakse ka lühikesi seletusi inglise keeles. Eesti saated on pidevalt olnud 6NR programmis iga kolmanda nädala teisipäeva õhtul kell 6.30-7.00.

L.A. Eestlaste Ühingu raamatukogu Eesti Tares.

Varsti pärast seltsi asutamist 1951. aastal asutati ka eesti raamatukogu. Algul väikest kogu hoiti seltsi juhatuseliikme A. Meipalu kodus. Hiljem, 1969. aastast peale olid raamatud ühingu esimehe R.Looritsa juures kuni 6. augustini 1973, mil raamatukogu paigutati selleks otstarbeks ehitatud ruumi "Eesti Tares".

Aastate jooksul on kogu kasvanud 900 kataloogitud ja Brown'i süsteemi järgi liigitatud teoseni, peamiselt annetatud kaasmaalaste poolt. Enamik raamatuid on Orto ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaanded. Ühing on ka kooperatiivi liige. Raamatukogu juhatajaks on hulk aastaid olnud Imbi Toom.

Raamatuid saab laenata iga kuu enne naiste klubi koosolekut. Raamatukogu ruumis ka peetakse väiksemaid koosolekuid.

Eesti noorte kõige tegevusrikkamaks perioodiks Perthis võiks pidada aastaid 1965 - 1980. Nende rahvatantsurühm esines avalikel kontsertidel Perthi kontserdisaalis ja mitmesugustel teistel pidustustel. Neil oli koguni orkester, kes mängis pidudel ja muudel koosviibimistel "Eesti Tares". Samuti olid noored abivalmis eestlaste ürituste korraldamisel.

Oma esindajatega on Lääne-Austraalia eestlased osa võtnud kohaliku Balti Nõukogu tegevusest. Kui 1974. aastal tookordse föderaalvalitsuse otsuse peale tunnustada Nõukogude võimu Balti riikides de jure puhkes Austraalias baltlaste pahameeletorm, millele paljud teised kaasa tundsid, toimus ka Perthis suur protestirongkäik Balti Nõukogu korraldusel 18. augustil.

Austraalia rahvaloendustel ei registreerita inimeste rahvust, vaid sünnimaa ja kodakondsus. Nii pole meil täpset statistikat ka Lääne-Austraalia eestlaste kohta, mistõttu me saame anda vaid isikute arvu, kes on sündinud Eestis. Neid loendati siin 1954. aastal 427 ja viimati 1986.a. rahvaloendusel 266.

Aastate jooksul on Lääne-Austraalia eestlaste enamik endile rajanud püsiva kodu Perthi eeslinnades. Mujal eluneb vaid üksikuid, kõige rohkem kümmekond eestlast Bunburys, umbes 150km Perthist lõunasse.

Perth on troopilise Darwini järel kõige päikeserikkam pealinn Austraalias. Tema suurlinnaala läbivad kaks jõge, Swan ja Canning, moodustades enne ookeani suubumist laialdase veeala, mida äärestavad pargid ja luksuslikud elamud. Südalinnast umbes kümme kilomeetrit veeretavad laisalt India ookeani sinirohelised, valgete vahukobaratega lained konnakarpe Perthi lõpmatutele valgetele liivarandadele. Kuid hallina ja vihasena võib ookean ka lõhkuda supelmaju ja uuristada kaldaid, viies kaasa liiva ja jättes randa teravaid kaljumürakaid, või koguni jõudu katsuda muulile veeretatud suurte kivirahnudega. Aga nagu lepituseks saadab ta pärastlõunati läänetuule, "Fremantle'i doktori", suvel kuuma linna jahutama.