|
Saateks Mõttele hakata koguma materjali Austraalia eestlaste ajaloo jaoks viidatakse juba Austraalia Eesti Seltside Liidu 1953. aasta aruandes. Seejärel 1960. aastal Liidu juhatus Adelaide'is saatis välja ringkirja, paludes andmeid eesti organisatsioonide suuruse ja tegevuse kohta. Need pidi koondatama eesti arhiivi allikmaterjaliks siinsete eestlaste ajaloo kirjutamisel. Eesti Päevade Austraalias esimeses albumis (1966) on Peeter Lindsaare teose ("Eestlased Austraalias ja Uus-Meremaal. Statistiline ja kronoloogiline ülevaade", Sydney, Luuamees, 1961) andmeil kirjutatud põgus ülevaade "Eestlased Austraalias". Selle lõpul öeldakse, et "siinsete eestlaste tegevuses on küllalt huvitavaid momente, mis kõik vääriksid talletamist meie ajalooraamatus. Kas ei oleks koguni mõeldav asutada ajalookomisjon Austraalia Eesti Seltside Liidu juurde?" Tegelikult kulus siiski veel ümmarguselt kümme aastat, kuni asi, Liidu juhatuse aastail 1976-78 järjekordselt Adelaide'is asudes, mõningal määral edenema hakkas. Liidu esindajatekogu 8. - 9. jaan. 1977 koosolekul tegi juhatus ettepaneku ajalootoimkonna moodustamiseks, ühtlasi esitades juhendeid toimkonna tööks. Koosolek kütis ettepaneku põhimõtteliselt heaks, kuid tegi juhatusele ülesandeks koostada uued juhendid. Sama aasta aprillis juhatus saatiski uued eeskirjad, "Austraalia eestlaste ajaloo toimetuse põhikorra", seisukohavõtuks kõigile Liidu liikmesorganisatsioonidele. Järgmisel esindajatekogu koosolekul 7. jaan. 1978 teatas Liidu esimees R.Ollino, et tal ei ole õnnestunud leida isikuid ajalootoimkonna moodustamiseks. Võimalikud kandidaadid soovivat endile vabu käsi ja suuremaid õigusi, kui seda võimaldab toimkonna põhikord. Seepeale esindajatekogu volitas Liidu juhatust põhikorda muutma vastavalt tekkinud olukorrale. Et ka nüüd ei läinud korda toimkonda moodustada, Liidu juhatus aga ei tahtnud ettevõttest loobuda, langes ajaloo koostamise organiseerimine Liidu peasekretärile E. M. Reinpuule, kes mais 1978 saatis ringkirja vastava üleskutsega kõigile Austraalia eesti organisatsioonidele ja mõnedele isikutele. Kirjaga koos saadeti kavatsetava, peamiselt organisatsioonide tegevust käsitleva teose peatükkide jaotus, milles ka püüti näidata, milliseid seiku teatavad peatükid võiksid hõlmata. Üleskutsele reageeriti heatahtlikult: paari kuu kestel saadi nõusolek kaas-tööks rohkem kui kolmekümnelt isikult ja aasta lõpuks oli Eesti Arhiivi Austraalias saadetud viis käsikirja. 1. jaan. 1979 Liidu esindajatekogu otsustas ühel
V |
|
häälel, et teose "Eestlased Austraalias" koostamist tuleb jätkata ja et see töö on olulise tähtsuse ning kiire iseloomuga. Paraku aga külmus ettevõte kinni, ehkki Liidu juhatus 3. sept. 1979 muutis ja täiendas toimetuse põhikorda ning esindajatekogu 29. - 30. jaan. 1983 koosolek valis kolmeliikmelise ajalootoimkonna seni tehtud töö läbivaatamiseks ja küsimuse edasiarendamiseks. Liidu tegevuse ajaloolise ülevaate kirjutamine siiski jätkus, millise töö oli enda peale võtnud Mihkel Hennoste. Selle tulemusena ilmus Liidu kirjastusel detsembris 1986 raamat "Austraalia Eesti Seltside Liit 1952-1986". Aastail 1985-87 asus Liidu juhatus jälle Adelaide'is, esimees 1. Mägraken ja peasekretär E. M. Reinpuu. Augusti lõpul 1985 saadeti Liidu liikmeile ringkiri, milles teatati, et Liidu juhatus tahab Austraalia eestlaste ajalugu käsitleva teose "Eestlased Austraalias" Esto 88 ajaks välja anda. Iga eestlaste keskuse või iseseisva organisatsiooni ajaloolise ülevaate kirjutamine jääks täielikult keskuse või organisatsiooni enda ülesandeks. Käsikirjade esitamise viimaseks tähtpäevaks oli 1. juuli 1987. Kogu töö koordineerijaks oli määratud Liidu kultuuriala juhataja Silvia Klaar, kes hiljem nimetati 1987. aastal moodustatud vastava toimkonna juhatajaks. Raamatu tegelikud toimetajad aga leiti alles 1988.a. algul. Muidugi ei pidanud kõik kirjutajad kinni ettenähtud tähtajast ja mõnel pool ei tehtud midagi, vaatamata korduvatele lubadustele. Nii oldi 1988. a. keskel olukorras, kus hulk toimetajate poolt redigeeritud käsikirju olid juba laotud ja tulnuks alustada raamatu küljendamise ning trükkimisega, kuid puudusid veel käsikirjad, mis moodustanuks ligi poole kavandatud teose mahust. Kas pidanuks nüüd jälle asja kätki jätma ja esitatud käsikirjade autoreile ning toimetajaile ütlema: väga kahju, te olete teinud tühja tööd? Kuigi mõnelt poolt ei tahetud seda heaks küta, otsustas toimkond laotud käsikirjad teose esimese osana kavatsetud tähtajaks välja anda. Seega oleks, pärast palju aastaid kestnud arutamisi, algatusi ja tühijooksu, viimaks ometi midagi korda saadetud. Neile, kes seekord rongist maha jäid, aga oleks see ühtlasi ergutuseks teose teise osa koostamisel. SILVIA KLAAR "Eestlased Austraalias" toimkonna juhataja VI |