Hugo Salasoo

Hugo Salasoo
Eesti Arhiiv Austraalias

1952. aastal asutati Austraalia Eesti Seltside Liit. Liidu esimeseks esimeheks valiti Aleksander Peel, kes koostas Liidu organite esialgse tegevuskava. Selles oli teiste hulgas ette nähtud sekretär-arhivaar, kelle ülesandeks pidi olema keskarhiivi korraldamine. Arhiivis pidi leiduma Estica osa, näidendite, nootide, memuaaride ja piltide kogud, andmed eestlaste asumise kohta Austraalias ning Eestit ja balti rahvaid käsitlevate ajalehtede ja ajakirjade kogu. Selleks pidi koostatama Austraalias ilmuvate ajalehtede ja ajakirjade nimestik ja see jagatama üksikisikute vahel jälgimiseks ja lõigendite tegemiseks.

Esimese teate arhiivi teemal tõi ajaleht "Meie Kodu" 21. veebruaril 1952 informatsioonina Liidu tegevusest: "On pööratud kõikide Austraalias elunevate ajakirjanike poole üleskutsega, et nad püüaksid kaasa aidata sidemete loomiseks Austraalia ajakirjandusega, et isikliku kontakti kaudu meie küsimust valgustada. Ühtlasi paluti andmeid selle üle, millised väljalõigete kogud on kellelgi olemas ja kes millisel alal neid võiks koguda, et neid korraldada arhiivkoguks. Eesti Rahvusfondi on palutud saata täielik informatsioon selle üle, millised meie maad ja meie probleemi tutvustavad väljaanded neil kui ka teisil mail on olemas, et selle kaudu teha valikut Austraalia tarvis. Arhiivraamatukogusid oleks tarvilik korraldada igas maailmajaos, et neisse koondada pagulaspäevil ilmunud raamatuid, ajakirju, broshüüre ja teisi trükiseid. Austraalia osas korraldaks Sydney Eesti Selts selle oma raamatukogu juurde. Vastav ettepanek on tehtud kirjastusile, väljaandjaile ja üksikisikuile."

5. veebruaril 1952 saadeti Liidu poolt kirjad 15 kirjastusele ja ajalehtede toimetustele, kus põhjendati kirjavara kogumise vajadust. Aprilli algul laialisaadetud informatsioon veerandaasta tegevuse kohta teatab, et keskarhiivi loomiseks on eeltööd tehtud ja kõigile eesti kirjastustele saadetud üleskutse, et nad igast trükisest saadaksid ühe eksemplari Liidu keskarhiivi.

28. veebruaril avaldati "Meie Kodus" järgmine üleskutse: "Käesolevaga pöördub Austraalia Eesti Seltside Liit kõikide eesti kirjastuste, eraisikute-väljaandjate ja organisatsioonide poole üleskutsega, saata Austraaliasse tasuta üks eksemplar igast trükisest või paljundusest (raamat, ajakirjad, perioodilised väljaanded jne.), et luua arhiiv-raamatukogu. Meie organiseerime selle katalogiseerimise, hoiu ja kättesaadavaks tegemise. See on tarvilik eesti kultuurivara säilitamise huvides, sest alles paguluses märkame, kui suure vea olime teinud sellega, et iseseisvuse ajal ei saatnud trükiseid kõikidesse maailmajagudesse, kus neid nüüd oleks kas või järeltrükkimiseks saada. Meie ei tea tule-

147

vast saatust ja sellepärast oleks vajalik, et meie pagulasaja väljaanded oleksid kõigis maailmajagudes suuremate eestlaste keskuste juures korraldatuna olemas. Meie ei vaja neid igapäevaseks tarvitamiseks, sest näit. Sydney Eesti Seltsi raamatukogu on ostnud ja ostab iga raamatu ja ajakirja oma kogusse. Teosed palume saata aadressil: Austraalia Eesti Seltside Liit, Estonian House, 141 Campbell Street, Sydney, Australia."

Tõenäoliselt 1952. a. keskpaiku saadeti kirjastustele kuupäevata üleskutse, paljundatuna, järgmise sisuga: "Käesoleva aasta algul avaldas Austraalia Eesti Seltside Liit üleskutse, milles palus kõiki eesti kirjasaatjajd (sic! pro kirjastajaid) saata üks eksemplar nende poolt kirjastatud trükiseid Liidu juurde loodud arhiivkogule. Teatavasti on see ainuke sellesarnane meil paguluses ja tema ülesandeks on talletada kõik väljaspool kodumaad ilmunud kirjavara tulevastele põlvedele. Oluline on siin, et meie suudaksime võimalikult täieliku pildi anda meil paguluses õitsvast omakultuurist ja sellepärast on eriti tähtis, et meie kogus leiduksid kõik senini ilmunud trükised. Liidu üleskutse on head vastukõla leidnud ning paljud kirjastajad on saatnud seni ilmunud kirjavara ja lubavad seda ka edaspidi teha. Meil olevail andmeil on Teie kirjastusel samuti ilmunud trükiseid, millised oleksid väärtuslikuks lisandiks meie arhiivkogule. Sellepärast palume Teid lahkesti saata tasuta üks eksemplar järgmisel aadressil: AESLiidu Arhiivkogu. Estonian House 14 (.' pro 141) Campbell Street, Sydney, Australia. Teie lahkele kaasabile lootma jäädes, parimate tervitustega ..... arhivaar."

Kuna selles kirjas oli arhiivi antud aadressis viga, nimelt 141 asemel oli trükitud 14, siis on võimalik, et mõni trükisaadetis võis olla läinud kaduma.

Juunis või juulis 1952 laialisaadetud kuupäevata informatsioonis Liidu teise veerandaasta tegevuse kohta märgitakse: "Arhiivkogu korraldamine areneb edukalt, tänu üllatavalt rohkele kaasabile, milline avaldub ülemaailma seni saabunud raamatute ja teiste trükiste näol. Eksemplare seniilmunud trükistest on saatnud kõik suuremad kirjastused ja paljud üksikisikud. Nende hulgas on haruldusi (näit: "Postimehe" numbreid 1922. a., vanu noodikogusid, iseseisvusaegseid ajakirju jne.). Arhiivi korraldamisel on põhimõtteks võetud, et Austraalia osas tuleksid arhiveerimisele kõik eestlasi käsitlevad trükised, paljundused, ajaleheväljalõiked, raamatud ja päevapildid. Ülemaailmses ulatuses osutub selle materjali hankimine raskeks, kui mitte isegi võimatuks, sellepärast piirdutakse esmajoones raamatute, ajakirjade ja ajalehtede kogumisega. Lähemas tulevikus kavatsetakse luua arhiivi juurde alaosakond, kuhu koondatakse Austraalias elunevailt eestlastelt üleskirjutatud mälestusi, pilte ja dokumente okupatsiooni ja põgenemise päevilt."

Liidu juhatuse koosolekul 27. juunil 1952 pandi arhiivraamatukogu tegutsemise eeskirjade ja töökavade väljatöötamine Oskar Juurma peale. Nimetatud töö läbiviimiseks otsustati paluda pr. Põldre kaasabi. Andmed tulemuste kohta puuduvad. Samal koosolekul otsustati Liidu arhiivi juurde asutada eriosakond, kuhu koondatakse eestlaste isiklikke mälestusi okupatsiooniaegadest ja põgenemisest. Selle osakonna korraldajaks otsustati paluda Oskar Nähe.

Ajakirjanik Oskar Nähe 1952.a. lõpul Joobus arhiivi korraldamisest. Liidu juhatuse koosolekul 9. jaanuaril 1953 juhatuse liikmete ametite jagamisel määrati arhivaariks Hugo Salasoo. Kuna kedagi teist sobivamat saadaval ei olnud, võttis rohuteadlane Hugo Salasoo arhiivi edasise korraldamise enda peale. Loomulikult ei olnud ei eelmisel ega ka uuel arhivaaril aimu arhiivindusest ja algusest peale tuli kogu tegevust improviseerida. Puudusid ju ka arhiiviasjandust käsitlevad käsiraamatud.

148

Eesti oli omariikluse aastail arhiivinduse ja raamatukogunduse alal teiste riikide ja rahvaste hulgas silmapaistval köhal. Eestis puudusid küll arhiivid ja raamatukogud miljoniliste köidete arvuga, nagu neid leidus mõnes suurriigis, kuid Eesti rahvaarvuga võrreldes oli Eesti arhiivides ja raamatukogudes leiduvate materjalide arvuline hulk siiski silmapaistev. Eestikeelsete raamatute suurimaks koguks oli Eesti Rahva Muuseumi arhiivraamatukogu, kus puudus ainult umbes 10% kuni 1917. aastani ilmunud eestikeelseist raamatuist, puuduvate hulgas ka need, millest seni pole leitud ainustki eksemplari.

Eesti iseseisvuse ajal oli Eestis ilmuv eestikeelne raamat kaitstud kadumisohu eest, sest trükiseaduse nõudel peale mitme teise raamatukogu said Eesti Rahva Muuseumi ja Tartu Ülikooli raamatukogu kumbki tasuta kaks eksemplari igast Eestis trükitud raamatust. Väljaspool Eestit praegu ilmuva kirjavara kohta seda viisi rakendada ei saa ja ilmuvate eestikeelsete, eestiaineliste ja eestlaste kirjutatud muude trükiste kogumiseks ja talletamiseks väljaspool Eestit tegutsevad arhiivid peavad vajalikke trükiseid hankima teisel teel, nii hästi või halvasti kui see õnnestub.

On kahju, et omariikluse ajal ei tuldud mõttele asutada vähemalt üks täielik kogu kõigist tol ajal ilmuvaist raamatuist ja perioodikast ka väljaspool Eestit. Niisuguse kogu vajadus on ilmne, kuid kahjuks pole seda olemas.

Kui 1944. a. suur hulk eestlasi oli sunnitud kodumaalt põgenema, algas nende uutel asukohamaadel peagi elav eesti kirjastustegevus. Hakkasid ilmuma ajalehed, ajakirjad ja raamatud. Et vältida olukorda, kus need suhteliselt väikese trükiarvuga ilmuvad ja väga laial maa-alal levivad trükised aastate pärast on kadunud ja kättesaamatud, oli selge, et nende kogumist ja säilitamist tuli organiseerida. Eesti Arhiiv Austraalias oli esimene väljaspool Eestit loodud arhiiv, mis asus selle ülesande teostamisele. Et niisugune arhiiv hädavajalik oli, näitasid mitmed teisal astuda püütud sammud ja sõnavõtud. Nii võeti novembris 1954 esimesel ülemaailmsel eksiilajakirjanduslikkude ühingute esindajate konverentsil Sao Paulos Brasiilias vastu resolutsioon asutada rahvusvaheline arhiiv, kuhu koguda kõik eksiilis ilmunud trükised.

Samal aastal Eesti Liit Kanadas tegi otsuse - asuda koguma kõiki eestikeelseid ja eestiainelisi trükiseid, mis ilmunud Kanadas. Stokholmis 1955. a. algul Eesti Rahvusnõukogu Kultuurikomisjoni väljaandel ilmunud kavand "Eesti kultuuripoliitika ülesanded paguluses" ütleb, et "tuleb hoolitseda selle eest, et kõik meie mööda maailma laialipaisatud kultuurivarad, raamatud, dokumendid jne. säiluksid tulevaiks aegadeks ka võimaliku sõja puhul. Pagulasaja jooksul kogunenud materjali jaoks on vaja asutada eesti ajaloo- ja kultuuriarhiiv."

Tegelikult sedalaadi arhiiv tegutses Austraalias juba 1952. aastast alates. Kuigi arhiivi asutamisest saadik oli avaldatud üleskutseid ja teateid arhiivi tegevusest eesti ajakirjanduses, näis, et teistel mandritel polnud seda üldse märgatud. Aastal 1968 dr. Arnold Sööm esitas Rootsis Eesti Päevade puhul korraldatud kultuurikongressil 12. mail arhiivinduse kohta järgmised teesid:

1) Eestlaste kui ühe oma poliitiliselt ja kultuuriliselt aktiivsuselt silmapaistvama immigrantide rühma arhiivid kujutavad endast mitte üksinda asjaosalistele, vaid ka immigratsioonimaadele väärtusliku kogu ajalooallikaid. Seepärast on tingimata tarvilik neid tulevasele uurimisele säilitada.

2) Et eesti organisatsioonidel enamasti puuduvad küllaldased ressursid oma arhiivide koondamiseks, korraldamiseks ja säilitamiseks, siis ainsa arvesse tuleva võimalusena oleks nende üleandmine riiklikkudesse või omavalitsuse arhiividesse.

149

3) Mingi ülemaailmse eesti pagulas-keskarhiivi ellukutsumine vaevalt kunagi oleks teostatav.

4) Rootsis leiduvate eesti seltside, asutuste ja avalikkude tegelaste arhiivide loomulikuks hoiukohaks peaksid olema siinsed riiklikud arhiivid, nimelt Riigiarhiiv Stokholmis ja maa-arhiivid eripaikades üle maa. Soovikorral on ka võimalik kõik Rootsis olevad eesti arhiivid riigiarhiivi koondada, mis uue ja kõigiti ajakohase hoone näol saab endale ürikute säilitamiseks kindlad ruumid.

5) Juhul kui mõnel maal riiklikud arhiivid ei tunne huvi immigrantide organisatsioonide arhiivide vastu ning puuduvad võimalused ka nende arhiivkogude teisel viisil säilitamiseks, siis peaks katsuma samme astuda nende mujale üleviimiseks. Kui need arhiivid on väikesed, ei tohiks see ka erilisi raskusi tekitada.

6) Likvideerunud või varjusurma langenud seltside arhiivid tuleks tingimata üles otsida ja mõnda avalikku arhiivi toimetada. Sama kehtib ka avalikkude tegelaste arhiivide kohta.

7) Sama tähtis on ka eesti ajalehtede ja ajakirjade aastakäikude säilitamine. Ent selleks tuleb leida eritee, sest arhiivid tavaliselt ei kogu ega säilita trükitöid.

Dr. Soomi ettekandest paistab, et tema ei mõelnud arhiivide all niisuguseid arhiivraamatukogusid, nagu neid 1968. aastal juba tegutses väljaspool Eestit, vaid ainult arhiive pagulasorganisatsioonide materjalide ja dokumentide kogumiseks ja säilitamiseks. Arhiivideks nimetatud, tegelikult arhiivraamatukogudena väljaspool Eestit tegutsevaid arhiive on praegu peale 1952. aastal asutatud Eesti Arhiivi Austraalias veel Rootsis Eesti Teadusliku Seltsi raamatukogu ja arhiiv (1955), Eesti Arhiiv Ühendriikides (1956) , Eesti Keskarhiiv Kanadas (1961), Tartu Instituut Kanadas (1970) ja Eesti Kultuurarhiiv Rootsis (1971).

Dr. Soom oma ettekandes mainib, ja seda arvamust on ka mujalt mõnelt poolt avaldatud, et kuna eesti arhiivide ülalpidamine on pagulaseestlastele teatud majanduslikuks koormuseks, siis oleks õigem väärtuslikum eesti kirjavara anda üle suurele kohalikule arhiivile, kus on sobivaid ruume ja hooldajaid ja kus nende säilitamine eestlastele midagi ei maksaks. Mis niisugusel korral võib juhtuda, selleks paar näidet tegelikkusest:

Kanadas ilmuvas ajalehes "Meie Elu" nr. 28, 1963 kirjutas L.P.: "Aastal 1950 töötasin Toronto Ülikooli raamatukogus kataloogijana, mis võimaldas lähema tutvumise raamatukogu sisuga. Muuseas avastasin seal Tartu Ülikooli vabariigiaegseid väljaandeid: Aeta et Commentationes Universitatis Tartuensis, mis võtsid enda alla rohkem kui ühe riiuli. Arvasin et need on kindlas köhas. Olles huvitatud mõnest küsimusest, läksin Toronto Ülikooli raamatukokku, kus leidsin, et need väljaanded olid raamatukogu uue hoone ehitamisel hävitatud kui mittehuvitavad."

Teine juhus: üks eestlane oli aastate eest andnud Adelaide'i linna raamatukogule mõned eestikeelsed raamatud. Hiljem neid sinna vaatama minnes selgus, et see "rubbish" oli juba ammu ara visatud.

Kolmas juhus: Eesti Vabariigi peakonsul K. Kaivi kinnitusel toodi Saksamaalt USA ja Briti tsoonidest viiekümnendail aastail Washingtoni kolmkümmend kolm kastitäit arhiivmaterjale DP-laagreist, mis paigutati Kongressi raamatukogu lattu. 1957. aastal asuti kastides leiduva materjali sorteerimisele. Selle toimingu lõppedes oli alles jäänud ainult seitse kastitäit, ülejäänu oli ara visatud. Tolleaegne Eesti Arhiivi Ühendriikides arhivaar Ferdinand Kool kirjutas 1963. aastal, et suurem osa ja just olulisem osa: eestlaste esinduste ja komis-

150

jonide protokollid ja aruandlus, samuti eestlaste kultuurielu (koolid, teatrid jm.) käsitlevad dokumendid olid sorteerijate poolt väärtusetuks peetud materjalina välja praagitud ja hävitatud.

Ülaltoodu põhjal, kui ollakse huvitatud, et säilitada kõigile kättesaadavana eestikeelset ja eestiainelist materjali väljaspool Eestit, on selleks ainus kindel kõht: eestlaste endi korraldatud, hooldatud ja ülalpeetud arhiivkogud, nagu üks neist on Eesti Arhiiv Austraalias.

Kui praegune arhivaar 1953. a. jaanuaris arhiivi oma hoolde võttis, oli umbes 90 raamatut ja mõned ajalehtede ja ajakirjade numbrid arhiivi esimese tegevusaasta saagiks. Algul võttis muidugi aega, kuni materjali hakkas küllaldaselt saabuma. Tuli luua side eesti kirjastuste ja autoritega ja tuli luua sõprade-korrespondentide, kaastööliste-abistajate võrk, kes mitmel mandril jälgiks kohalikke väljaandeid ja sobivaid neist hangiks ja saadaks arhiivile.

Osa kogutud materjali asus algul mõnda aega Sydney Eesti Maja lavaaluses poolkeldriruumis, kus ühes arhiivi tarbeks käsutada antud käpis kogutud trükiseid kippusid rikkuma lendavad prussakad ja hiired. Korduvalt oli kappi sulgev tabalukk kätki murtud, nähtavasti loodeti käpist leida midagi joodavat.

Sydney Eesti Maja ümber- ja juurdeehitamise puhul oli esialgses kavas ehitada majja ka ruum arhiivi jaoks. Kui ehitus valmis sai, selgus, et arhiivi jaoks mõeldud ruum mõneruutmeetrilise põrandapinnaga oli vaevalt küllaldane maja ruumide korrashoiuks vajalike harjade, luudade ja muu panipaigaks.

Siis paigutati kogunenud materjalid Eesti Maja teisele korrusele ühte täienduskooli klassiruumi, kus arhiivi käsutada oli suur klaasustega käpp. Kui see käpp juba täis sai, viis arhivaar kõik kogud oma majja Sydney eeslinnas Lidcombe'is, võttes arhiivi tarbeks oma elukorteris ühe toa k x 4,5 meetri põrandapinnaga, 3,3 m kõrge. Mõne aasta pärast sai see tuba sõna tõsises mõttes maast laeni arhivaale täis. Kuna selle ligi 70 aastat vana puumaja tõttu tuli arvestada ka tuleohtu (statistika kohaselt iga maja põleb vähemalt ühe korra saja aasta jooksul) ja arhiivi oli juba kogunenud asendamatu väärtusega mater-

Arhivaar Hugo Salasoo 1967.a., kui arhiiv asus tema elumajas.

151

jale, tuli kogude otstarbekohasemaks paigutamiseks üürida või ehitada tulekindel hoone. Et aga Liidul tol ajal ehitamiseks vajalik raha puudus, siis olnuks võimalik arhiivi kogud paigutada kastidesse pakituna mõnes tulekindlas hoones üüritud keldrisse. Sel juhul muidugi poleks materjalid olnud käsutatavad vajaduse korral.

Lõpuks arhivaar, minnes pensionile, võttis eesti firmast, kus ta pikemat aega oli töötanud, kõik sinna kogunenud pensioniraha välja ja ehitas sellega omal kulul arhiivile varjupaiga. Rahasumma vähesuse tõttu ja kohaliku omavalitsuse määrusi ehitatava hoone suuruse suhtes arvestades ei saanud ehitada eriti suurt hoonet, kuid saadi ruum, mis võimaldas siiski paljudeks aastateks arhiivi vajadusi rahuldada. Praegu, 1987. aasta keskpaiku on arhiiv viibinud selles hoones juba 19 aastat ja on võimalik saabuvat materjali paigutada veel umbes paar aastat. Siis võib aga karta juba tõsist ruuminappust.

Hoone, mis ehitamisel 1968. aastal läks maksma $ 3000, ehitasid eestlased Voldemar Nurm ia Allan Gehrke telliskivist, kahekordsete (õhuvahega) seintega, kahekordse tsementpõrandaga, kus kähe tsemendikihi vahel on polüteenpalakas niiskuse tõrjeks. Ruumi lagi on asbestfibroplaatidest, katus alumiinium. Riiulid ja mööbel on terasest. Ruumi põhipind on 25 ruutmeetrit, kõrgus 2,4 - 2,7 m. Kuna aknad puuduvad, et päikesevalgus ei pääseks paberit kahjustama, on peale metallplaatidega käetud ukse kõik seinad käsutatavad riiulite paigutamiseks. Terasriiulite kogupikkus on umbes veerand kilomeetrit. Valgustuseks on neoonvalgustuskehad.

Hoone alusmüür raudbetoonist valati l**, veebruaril 1968 ja sama aasta mais oli hoone valmis ning algas sisustamine. Arhiivi hoone avati õnnistamistalitusega praost Einar Kiviste poolt 29. juunil 1968. Teiste väljaspool Eestit asuvate arhiivide hulgas oli Eesti Arhiiv Austraalias esimene, mis sai endale kindla ulualuse, kuhu oli võimalik kogutud materjalid korralikult terasriiuleile paigutada ja kus iga vajatavat trükist on kerge leida.

1952. aastal loodud arhiivi nimeks kujunes esialgu Austraalia Eesti Seltside Liidu Kultuurilooline Arhiiv. Kui arhiivi tegevus ja sellega koos kirjavahetus suurenes ja tekkis vajadus arhiivi tegevuse sagedamaks tutvustamiseks ajakirjanduse kaudu, osutus see nimi liiga pikaks ja uue lühema ja kergesti meelde jääva nimena tuli tarvitusele Eesti Arhiiv Austraalias (EAA), mida arhivaar kuni 1967. aastani käsutas, ilma et see Austraalias või mujal oleks leidnud vastuvaidlemist.

Seejärel 1967. a. detsembris Liidu Esindajatekogu koosolekul arhiivi põhikorra kinnitamisel seni käsutatud nimi ootamatult muudeti uueks - "Austraalia Eesti Arhiiv". Nimelt leidis üks delegaat, et senine nimi polevat keeleliselt eestipärane ja tegi ettepaneku kinnitada põhikorras arhiivi nimeks Austraalia Eesti Arhiiv (AEA). Ettepanek sai 13 häält poolt ja 11 vastu. Seega oli ka kahtlejaid, kas muudatus on põhjendatud ja otstarbekohane. Arhivaar sel koosolekul ei viibinud.

Saanud jaanuaris 1968 Liidu juhatuselt arhiivi põhikorra muudetud kujul, esitas üllatatud arhivaar vastulause järgmistel alustel. Senise nime all esineb arhiiv kaugelt üle kümne aasta ja see nimi on tuntud kogu maailmas. Selle nime all esineb ka arhiiv Rootsis ilmunud eesti entsüklopeedias. Uue nime tarvitusele võtmine tekitab segadust ja küsimusi. Kui see muudatus tehti motiivil, et arhiivi nime väljendada eestipäraselt, siis tuleb ka arvata, et sadade eesti organisatsioonide nimed väljaspool Eestit on võõrapärased, nagu Eesti Päevad Austraalias, Eesti Mängud Austraalias, Eesti Spordiliit Austraa-

152

lias, Eesti Meeskoor Austraalias, Eesti Teaduslik Selts Rootsis, Eesti Liit Kanadas, Eesti Arhiiv Ühendriikides ja paljud teised. Kõik need organisatsioonid, ükskõik millisel maal nad tegutsevad, rõhutavad oma nimes seda, et nad on EESTI organisatsioonid ja seepärast on nende nimes Eesti esikohal. Seda on kindlasti arvestanud ka need eesti keelemehed, kes on Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis liikmed. Arhivaari kirja lõpplauseks oli: "Arhiivi huvides oleks soovitav, et senine nimi jääks püsima."

Seepeale sai arhivaar 19. veebruaril 1968 Liidu esimehelt kirja, milles teatati, et "seni kui juhatus ei ole Teile teatanud, et arhiivi nimi tuleb muuta, käige senise korra kohaselt edasi ja käsutage "Eesti Arhiiv Austraalias."

Vahepeal oli Liidu juhatus selles küsimuses pöördunud kirjalikult eesti keelemeeste poole ja neist magister Johannes Aavik oli vastanud, et Eesti Arhiiv Austraalias on täiesti õige ja eesti keele pärane.

Järgmisel Liidu Esindajatekogu koosolekul 28. detsembril 1968 Adelaide'is tuli arhiivi nime küsimus uuesti arutusele, kuna Liidu juhatus arhivaari kirjale ja J. Aaviku arvamusele toetudes tegi koosolekule ettepaneku arhiivile vana nimi tagasi anda. Ettepaneku arutamisel puhkes äge vaidlus. Lõpuks otsustati küsimus edasi lükata esindajatekogu koosoleku päevakorda järgmise aasta lõpul. 31. detsembril 1969 Sydneys toimunud koosolek viimaks taastaski ametlikult vana nime Eesti Arhiiv Austraalias.

Arhiivi põhikord lõplikul kujul on toodud selle ülevaate lõpul.

Kui algul oli kavas arhiivi koguda ainult eestikeelset kirjavara, mis ilmunud väljaspool Eestit pärast 1944. aastat, selgus peagi vajadus koguda ka samast ajast kõiki muukeelseid ja eestlaste kirjutatud trükiseid ükskõik millisel teemal, mis keeles ja millises paljundustehnikas. Lõpuks otsustati koguda ka enne 1944. a. ilmunud kõiki eestikeelseid ja eestiainelisi trükiseid, mida mitmelt poolt arhiivile saatma hakati ja millede kogumine osutus otstarbekohaseks ja vajalikuks.

Eestis hävis sõdade tõttu ja okupatsioonide ajal hulk väärtuslikku ja asendamatut kirjavara. Sõjamöllus ja tules hukkus Eestis umbes poolsada suurt erakogu, mitmes neist viis kuni kaheksa tuhat raamatut. Nii jäid oma väärtuslikest raamatukogudest ilma Tartus Johannes Veski , Gustav Suits, Hendrik Sepp, Olaf Sild ja mitmeid teisi ülikooli õppejõude. Venelaste õhurünnak Tallinnale 9. märtsil 1944 hävitas jälle kümneid tuhandeid köiteid, sama sündis Narvas ja mujal.

Osa eestikeelset kirjavara hävitati okupantide poolt ka tahtlikult ja meelega. Arhiivis on okupeeritud Eestis 1963. a. trükitud salajase väljaande teine osa pealkirjaga: "Raamatukogudest ja antikvariaatidest kõrvaldamisele kuuluvate kodanlikul ja okupatsiooni ajal Eestis ilmunud väljaannete koondnimekiri II osa. Tallinn 1963. Saadetakse nimekirja järgi."

Selles raamatus on 170 leheküljel loeteldud ligi 4000 eestikeelset raamatut, mis tulid kõrvaldamisele ja hävitamisele. Nende hulka kuulusid trükised, mille sisuks eesti ajalugu, omariikluse aeg, Vabadussõda, Eesti iseseisvuse ajal koolides käsutatud õpikud, paljude kirjanike (Hindrey, Parijõgi, Raudsepp, Tuglas jt.) teosed, ka uute võimudega kaasaläinud Rudolf Sirge ning August Jakobsoni mõned teosed ja kõik või enamik Hans Kruusi, Oskar Looritsa, Ants Orase, Jüri Uluotsa jt. kirjutatud teoseid, lõpuks ka niisugused väljaanded, nagu äride reklaamkalendrid ja hinnakirjad r.ing muidugi kõik usulise sisuga väljaanded.

Osa raamatuid "remonditi" ajanõuetele vastavaks. Arhiivis on raamatuid, mis on nõnda ümber korraldatud. Näitena üks neist: "Vanavara vallast. Õpeta-

153

tud Eesti Seltsi Kirjad 1. Tartu 1932". See 222-leheküljeline raamat sisaldas mitu dr. Oskar Looritsa kirjutist. Kuna Loorits oli 1944. a. Eestist lahkunud Rootsi, oli ta tolleaegse termini järgi reetur ja tema kirjutised tabu. Seepärast rebiti konfiskeeritud koguteose eksemplaridest Looritsa kirjutised välja ja raamatusse alles jäänud sisukorra leheküljel värviti Looritsa kirjutiste pealkirjad musta värviga mitteloetavaks. Kui hiljem pärast Looritsa surma 1961. aastal Loorits "postuumselt rehabiliteeriti", tehti omal ajal väljarebitud lehekülgedest fotokoopiad ja kleebiti kastreeritud raamatuisse uuesti sisse. Samuti kleebiti sisse ka uus sisukord, kus loetletud järgmised O. Looritsa kirjutised, mida varem loeti ohtlikuks: 1) Pühendus Jakob Hurdale, 2) Eesti rahvateaduse tänapäev, 3) Vanavara kultuuriloo teenistusse!, 4) Meie rahvaluule trükkitoimetamine teelahkmel.

Hiljem on täieliku hävitamise mõttetusest aru saadud ja kodumaal on asutud uuesti koguma igasugust vanemat kirjavara, kusjuures osa sellest säilitatakse nn. suletu.d fondides, kuhu harilik surelik ilma eriloata juurde ei pääse. See polegi praegu oluline, peaasi, et trükised on olemas ja säilitatakse.

Tallinnas 1972. aastal ilmunud Voldemar Milleri raamatus "Minevikust tulevikku" ütleb autor raamatu kohta väga põhjendatult, et "seda on püüdnud enda huvides käsutada ja välja anda usundid, riigid, rahvused, seisused ja klassid ja kõige mitmekesisemad ideoloogilised suunitlused. Samad on vastastikku eesti raamatut taga kiusanud, hävitanud või hävitada püüdnud. Dekreete on antud tema või tema üksikute esindajate soodustamiseks või hävitamiseks; küllap siis pidi selgesti tunnetatama tema niihästi väärtust kui ohtlikkust."

Väljaspool Eestit asuvate eestlaste valduses on veel rohkesti enne 1944. a. ilmunud, nüüd Eestis põlu all olevat kirjavara ja arhiivi ülesandeks ja sooviks on sellest päästa veel, mis päästa annab. Pidevalt lahkub meie hulgast rahvuskaaslasi. Mitmel neist on vanemat eestikeelset kirjavara: raamatuid, ajalehtede ja ajakirjade numbreid, mis pärijaile sageli ei paku huvi ja lähevad hävitamisele. Arhiiv on korduvalt ajalehtedes ja isiklikes kirjades rahvuskaaslaste poole pöördunud, et need, kellel niisugust kirjavara on ja kes seda oma eluajal ei taha arhiivile annetada, oma pärijaile juba aegsasti teeksid korralduse need hiljem arhiivile üle anda. Kahjuks on need üleskutsed ja manitsused tihti jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes. Paljud hoiavad neid väljaandeid mälestusena endistest aegadest ja ei raatsi neist lahkuda. Kes garanteerib aga, et need praeguse omaniku paratamatu lahkumise puhul ei lähe prügimäele, kuna järelejääjad tihti ei omista sellisele kirjavarale mingit väärtust. Toogem selleks paar näidet.

Eesti puhkekodu elanik Edgar Vester Thirlmeres ühel varahommikul oma toast õuele minnes nägi, kui parajasti prügiveoautole heideti kott, millest midagi välja kukkus. E. Vester tõstis selle üles, see oli eestikeelne raamat, trükitud aastal 1863. Oli tõenäolik, et kotis oli veelgi ühe hiljuti puhkekodus surnud pensionäri eestikeelseid raamatuid, kuid kuna prügiauto automaatselt sellesse heidetud prahi otsekohe kokku surub, ei saanud sealt enam midagi päästa. Kui Vester hiljem selle koti prügimäele saatjale etteheiteid tegi, vastas see, et mida selle prahiga ikka teha.

Teine juhus oli Sydneys, kus nende ridade kirjutaja aitas ekspedeerida kord nädalas ilmuvat ajalehte "Meie Kodu". Ühel päeval kurtis üks Jehepakkija, vanaeestlasest proua, et ta käed valutavad, kuna kogu nädala on hommikust õhtuni rebinud äraviskamiseks vanu iseseisvusaegseid ajalehti ja ajakirju, mis ta hiljuti lahkunud mees, kes kahekümnendail aastail oli Austraaliasse asunud,

154

oli omandanud. Ometi oli lehepakkimisel korduvalt juttu olnud sellest, kui vajalik on kõik eestikeelne kirjavara säilitada ja arhiivile üle anda.

Austraaliast külastatakse arhiivi mõnikümmend korda aastas inimeste poolt, kes vajavad arhiivist mingit informatsiooni või trükist käsutamiseks teaduslikuks otstarbeks. Mitmed üliõpilased on saanud andmeid ülikoolis tehtavate seminaritööde jaoks, nagu Sulev Kalamäe: Religion and traditional architecture in Estonia with comparison to Indian religious architecture (University of Sydney, 1976); Terry Kass: The formation of Baltic States at the end of the First World War (University of Sydney, 1974) jt.

Üksikuid külastajaid väljastpoolt on aastate jooksul olnud USA-st, Kanadast, Uus-Meremaalt, Argentiinast, Venetsueelast, Lõuna-Aafrikast, Lääne-Saksa-maalt, Itaaliast, Rootsist, Soomest ja ka Eestist. Külastajad Eestist, kuni 1983. aastani keskmiselt 5-6 aastas, on arhiiviga tutvudes alati olnud tõsiselt üllatunud sellest, mis väljaspool Eestit on ilmunud ja ilmub ning et arhiivis on sadu raamatuid Eesti kohta paljudes keeltes, mis näitab teiste rahvaste ja riikide suurt huvi selle maa vastu. Kui üks külaline Eestist telefonil kokkuleppimisel külastamisaja suhtes ütles, et tal on arhiivi jaoks aega kahjuks ainult kaks tundi, siis kulges see külastus nii, et külaline tuli arhiivi kell 15.30 ja lahkus kell 23.30. Nii palju leidis külastaja arhiivis huvitavat ja viis kodumaale kaasa mõndagi muljet ja teadmist siinsest arhiivist.

Mõningat aimu annab arhiivi kogusest USA-s töötava arstiteadlase prof. dr. Jüri Kaude ühesõnaline hinnang, mis ta ütles 1985. a. augustis pärast mitmetunnist arhiivis viibimist sealt lahkumisel: "Uskumatu!"

On olnud ka teistlaadi külastajaid. Üks Austraalias elav daam, tulles koos oma USA-st siia sõitnud vennaga arhiivi külastama, pöördus arhiivi ukselt tagasi hüüdega: "Ah, ainult raamatud! Need mind ei huvita!" Pikutas arhivaari korteris diivanil kolm tundi, mil ajal vend arhiivis viibis.

Arhiivis oli 30. juunil 1987 trükiseid 44 keeles ja nende hulgas on peale enamiku suure levikuga ja tuntud keelte veel ka vähem tuntud või hoopis tundmata keeli, milles on ilmunud eestlaste kirjutisi või teateid Eesti ja eestlaste kohta. Nii leidus arhiivis peale eestikeelse kirjavara veel trükiseid afrikaani, alamsaksa, araabia, birma, esperanto, flaami, heebrea, hiina, hispaania, hollandi, inglise, islandi, itaalia, jaapani, korea, kreeka, kroaadi, ladina, leedu, liivi, läti, marathi, norra, poola, portugali, prantsuse, rootsi, rumeenia, saami, saksa, serbia, sloveeni, soome, süüria, taani, telugu, tšehhi, türgi, ukraina, ungari, usbeki, vadja ja vene keeles.

Kuna arhivaar ei oma arhiivinduse alal eriharidust, siis pole seni eriti rõhku pandud kogude korraldamisele arhiivinduse ala nõuete kohaselt. Selle järgi pole ka olnud erilist tarvidust, kuna arhiivi puhul pole tegemist tavalise raamatukoguga, mis teenib inimesi, pakkudes neile lugemisvara, vaid arhiivkoguga, mis on kõigi kogumisalasse kuuluvate trükiste ja muu materjali kogumiseks ja säilitamiseks tulevastele sugupõlvedele. Arhiivist ei laenutata kirjavara lugemiseks, vaid ainult erijuhtudel teaduslikuks või muuks otstarbeks. Kaasmaalaste lugemisvajadusi rahuldavad kas isiklikud või organisatsioonide raamatukogud, milledest lõunapoolkeral on tõenäoliselt suurimaks Sydney Eesti Seltsi raamatukogu ligi 2000 köitega.

Peamine rõhk on pandud võimalikult suurema hulga pärast 1944. a. väljaspool Eestit ilmunud eestikeelse ja eestiainelise kirjavara kättesaamisele ja säilitamisele. 30. juunil 1987 leidus arhiivis umbes 97% kõigist pärast 1944. a. väljaspool Eestit ilmunud ca 2600 eestikeelsest raamatust. Arhiivis leidus

155

suuremaid trükiseid ja eesti autorite teaduslikke töid kokku 19680. neist eestikeelseid 5958 (795000 lehekülge), muukeelseid 13715 (745000 lehekülge). Enne 1944. a. ilmunud eestikeelseid raamatuid oli 2079, neist eelmisel sajandil ja varem ilmunuid 130. Eesti autorite teaduslikke töid oli 10962 tööd 750-lt autorilt väljaspool Eestit. Samal ajal leidus arhiivis veel 490 paguluses ilmunud ja 234 enne 1944. a. ilmunud eestikeelse perioodilise väljaande aastakäike või numbreid ja 749 muukeelse perioodilise väljaande aastakäike või numbreid eestlaste kirjutatud või eestiainelise sisuga, ligi 2000 eksliibrist, üle 23 000 ülesvõtte, negatiivi ja slaidi, siis veel heliplaate, helilinte, kassette, filme, käsikirju, eraisikute kirjavahetust ja päevikuid, mälestuskirjutisi, dokumente, üle 700 arhiivkausta eesti organisatsioonidelt, asutustelt ja eraisikuilt, maakaarte ja muud.

Eestikeelseid heliplaate, ilmunud käesoleva sajandi algusest kuni tänapäevani, on ligi 300. Haruldasemaid neist on Eesti Riigi Ringhäälingu plaadid K. Pätsi kõnega väliseestlastele 31. detsembril 1937 kahel plaadil ja Välis-Eesti Ühingu esimehe Jakob Kristelsteini kõne väliseestlastele kahel plaadil. Plaadid on 30 sm läbimõõduga, kurus 78 t/m ja neid tuli mängida seestpoolt väljapoole kõvera nõelaga, nõela surve 90 grammi.

Ülesvõtete kogus on tähelepanu väärt kaks suurt nahkköites albumit, millest kumbki sisaldab üle 500 ülesvõtte ja kaalub üle kuue kilogrammi. Fotod on teinud Eesti Vabariigi Sõjaväe Ühendatud Õppeasutiste fotoinspektor Hans Vilper ja need esitavad ülesvõtteid eestlaste põgenemisest kodumaalt ja pagulaselust Rootsis 1944 - 1946 pildis ja sõnas. Fotod albumites on varustatud eesti-, rootsi- ja ingliskeelse selgitava tekstiga.

Albumid kavatseti paigutada Rootsi Riigimuuseumi Stokholmis ja rootsi ajakirjandus tõi nende kohta pikki ja tunnustavaid kirjutisi, omistades neile ajaloolist tähtsust. Nende omandamiseks oli Riigimuuseumil varutud kümme tuhat krooni. Hiljem selgus, et see summa oli muuks otstarbeks ara kulutatud ja albumid jäid autorile alles. Asudes ümber Argentiinasse võttis H. Viiper albumid kaasa. Buenos Aireses tol ajal elunev dr. August Okas, siinse arhiivi ideeline kaastööline , organiseeris grupi rahvuskaaslasi (kelle nimesid ta kahjuks ei nõustunud avaldama), kes need albumid ara ostis ja EAA-le annetas. Kuni arhiiv sai endale tulekindla varjualuse, olid need asendamatu väärtusega albumid hoiul Cabramattas Commonwealth panga seifis.

Peale raamatute ja perioodika on arhiivi kogutud üle 40 000 väiketrükise, mille hulka kuuluvad peale muukeelsete ajalehelõigendite eestlaste ürituste kavalehed, kutsed, pääsmed, ringkirjad, lendlehed, kiriklike talituste laululehed, eestlaste valmistatud ja eestiainelised pühade- ja õnnesoovikaardid jne. Kui neid väiketrükiseid korra korraldama asutakse, tekib kindlasti raskusi niisuguste kavadega, kus on näiteks märgitud "Kontsert 12. mail Eesti Majas", mainimata, mis aastal ja kus linnas see toimus. Seda on mõnikord raske tagantjärele kindlaks teha. Palju on ka mitmesuguste inimeste kirjavahetust, kus sageli kirjal puudub saate kuupäev ja kõht. Sama puudus on ka paljudel fotodel, mis on arhiivile üle antud või saadetud. Puuduvad andmed, keda, mida, kus või millal need kujutavad. Siiski on ka niisugused puudulike andmetega materjalid arhiivi vastu võetud.

Et anda aimu, mida nende väiketrükiste hulgas leidub, mainitagu mõnda, nagu lehekülge ajalehest "The New York Times", kus on Marie Underi luuletus "Laululind" eesti- ja inglise keeles; araabiakeelne apell Balti riikide olukorra selgitamiseks Eesti, Läti ja Leedu vapiga esilehel, fotokoopia kirjast, milles

156

kolm ameerika astronauti John Young, Charles Duke ja Ken Mattingly oma allkirjadega kinnitavad, et nad viisid Apollo XVI kuusõidul aprillis 1972 Eesti sinimustvalge lipu kuu peale: "Carried with pleasure!"

Ei ole võimalik siin nimepidi mainida kõiki rahvuskaaslasi ja teisi, kes on arhiivile annetanud üliväärtuslikke väljaandeid ja materjale. Selleks kuluks mitu lehekülge nimesid nii Austraaliast kui ka teistelt mandritelt, ka Kodu-Eestist, kust aastaid tagasi oli võimalik saata enne 1944. a. ilmunud kirjavara ja kust saabus eesti perioodika numbreid möödunud sajandi lõpust ja käesoleva algusest (Postimees, Olevik, Ristirahwa Pühapäewaleht, Linda jt.).

Arhiivi aastate jooksul kogunenud materjalide saamisel on kaasa aidanud arhiivi ideelised kaastöölised üle maailma, hankides arhiivile oma asukohamaal ilmuvaid vajalikke trükiseid, sealjuures kandes ka materjalide saatekulu, mis mõne kaastöölise puhul tõuseb aastas mitmekümne dollarini. Mitmed kirjastused, väljaandjad ja autorid saadavad arhiivile tasuta oma väljaandeid: raamatuid, ajakirju ja ajalehti ning teaduslikke töid, mis on arhiivile suureks majanduslikuks abiks, kuna arhiivi summad trükiste ostmiseks on piiratud.

Võõrkeelsed trükised enamikus tuleb osta.

Eriti suureks abiks oli seitsmekümnendail aastail USA-s dr. A. Okase poolt organiseeritud EAA sõprade ring, kellelt arhiiv sai peamiselt ravimitetöösturi dr. Valdemar Madise annetusena võõrkeelseid raamatuid enam kui US$ 400 väärtuses.

Aastavahetusel 1968/69 ilmus arhiivis leiduvate võõrkeelsete raamatute ja teaduslike tööde nimestik, mis tõi rototrükis 103 leheküljel üle 3000 tiitli, nende hulgas üle 2400, mis kirjutatud eestlaste poolt. Seda nimestikku ja 30. juunil 1987 arhiivis leiduva ligi 14 000 võõrkeelse suurema trükise ja teadusliku töö kartoteegikaarte sirvides näeme, et trükiseid Eesti ja teiste Balti riikide kohta, nende olukorra selgitamiseks ja kommunismi olemuse ja ohu kirjeldamiseks on ilmunud hoopis rohkem, kui võinuks arvata. Ühtlasi näeme, kui suurel arvul on väljaspool Eestit tegutsemas eestlasi teadusliku uurimise alal, nii mehi kui naisi, ja pole peagu ainustki teadusala, kus eestlased poleks andnud oma panuse. Kahjuks ei leidu arhiivis kõiki ilmunud töid, kuna paljud autorid pole suvatsenud oma töid arhiivile saata.

Teaduslikest töödest mahukaim arhiivis on dr. Oskar Looritsa saksakeelne "Eesti rahvausundi põhijooned", mis ilmus Rootsis Kuningliku Teaduste Akadeemia väljaandel, - 1790 lehekülge. Lühimaks tööks on Mississipi Teaduste Akadeemia väljaandel ilmunud prof. dr. Heino Luts'u töö "Uued füsioloogiliselt aktiivsed amiidid", mille pikkus on ainult seitse rida. Olgu märgitud, et töö pikkus tavaliselt ei mängi olulist osa töö sisulise väärtuse hindamisel.

Mitmed eestlaste kirjutatud raamatud on arhiivis mitmes keeles, samuti ka teaduslikud tööd. Esikohal neist on Voldemar Veedami "Erma" lugu, millest on arhiivis väljaandeid kümnes keeles: eesti, inglise (kuus eriväljaannet), saksa, prantsuse, rootsi, hispaania, araabia, korea, marathi ja telegu keeles. Eerik Teemanti töö postitariifide arvutamise meetodeist Rootsis on arhiivis rootsi, saksa, araabia, hiina, hispaania ja vene keeles. Arved Viirlaid'! romaan "Ristideta hauad" on arhiivis peale eestikeelse veel läti, soome (kolm trükki), inglise (kolm eriväljaannet), rootsi, prantsuse, hispaania ja hiina keeles; Robert Raid'i "Wenn die Russen kommen" saksa (kaks trükki), eesti, läti, hispaania ja inglise keeles; Ervin Pütsepa raamatud moodsate haiglate ehitamisest inglise, jaapani, kreeka ia türgi keeles.

Kreutzwaldi "Kalevipoeg" on arhiivis esindatud 17 eestikeelse väljaandega,

157

nende hulgas ka kõige esimene, Soomes Kuopio linnas 1862 ilmunud väljaanne, peale nende veel saksa, soome, ungari, rootsi, prantsuse ja inglise keeles ilmunud väljaanded. Lisaks on veel arhiivis kuus itaaliakeelset doktoritööd, mis tehtud Itaalias Bologna ülikoolis Kalevipoja ainel. Eestikeelsete väljaannete hulgas on ka lühendatud väljaanded koolidele. Peale selle on arhiivis veel raamatuid Kalevipoja kohta mitmes keeles.

Vanimaks eestikeelseks trükiseks, kui jätta mainimata 1535. aastal ilmunud Wanradt-Koelli katekismuse leheosade faksiimilekoopiad, on Rootsis 1697. a. trükitud raamatu fotokoopia, mis sisaldab juhiseid tol ajal rootsi sõjaväes teeninud eestlastele pealkirjaga: "Meye Kõige armolisemba Kuninga Soddaseaduset kumma Jerrel koick Sodda rachwas peab ollema ninck ennast rascke nuchtluse ninck kachjo eest hoidma". Raamatu kahekümnel leheküljel on toodud 68 paragrahvi käitumisreegleid ja lõpuks neljal leheküljel sõjamehe tolleaegse truudusvande tekst.

Vanimaks eestikeelseks trükiseks originaalväljaandena on arhiivis "Jutlusse Ramat, mis ses Pühhapäwade, Pühhade, ja Palwepäwade Jutlussed, Eesti-Ma rahwa öppetusseks on kokko pandud. Tallinnas, trükkitud Keiserlikko Kunstoriummi kulloga ja Gresseli kirjadega 1812. aastal", 652 lk.

Mainimisväärt on veel 1852 Tartus ilmunud "Koli-ramat. Essimenne jaggo. Lühhike öppetus õigest kirjotamisest. Teine jaggo. Arwamisse ehk rehkendamisse ramat. H. Laakmanni kirjade ja kulloga trükkitud". Sellega on kokku köidetud "Katsumiste selletus ehk ärra-arwatud numrid mis arwamisse-ramato eksemplid peawad rehkendamisse läbi wälja andma. 1853". Tänapäeva eesti keeles saab seda pikka pealkirja väljendada kähe sõnaga: ülesannete lahendused.

Paljude vanemate väljaannete hulgas on veel: "Fr. R. Kreutzwald. Rahunurme lilled. Pääwa töö ja palawuse jahutuseks. Tartu 1871" ja "töine jagu 1875", Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamatud 1875, 1876, 1879, 1884, 1884/85, "C. R. Jakobson. Helmed. Lugemisraamat tütarlastele I jagu. Tartu 1880" ja "M.Weske. Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse wiis. Tartu 1879".

Piiblit on arhiivis järgmised väljaanded: 1887 Tartu, 1889 Revelj, 1895 Revelj, 1909 St. Peeterburg, 1921 Tallinn, 1924 Tallinn, 1926 Tallinn, 1938 Tartu, 1945 Helsingi, 1945 Stokholm, 1968 London, 1969 London, 1969 Toronto, 1970 Toronto, 1971 Toronto, 1972 Toronto.

Arhiivis on ka rida piiratud trükiarvuga bibliofiilseid väljaandeid, nagu Kalju Lepiku "Tõrvapõletaja poja õpetusesõnad" (1950, trükiarv 50), viie autori koostööl ilmunud "Martin Musta saladus" (1954, tr. 100), Kalju Lepiku luuletus "Vilemees", mille iga tähe ja illustratsiooni on lõiganud linooli Otto Paju (1958, tr. 75), Marie Underi "Taevaminek" (1963, tr. 100), sama ka rootsi keeles, Juhan Liivi "Kui tume veel kauaks ka sinu maa" (1964, tr. 100), Aleksis Ranniti "Meri" (1964, tr. 131), Aleksis Ranniti ingliskeelne "Line" (1970, tr. 60) ja mitmeid teisi, nende hulgas väike, 149 x 105 mm kaustas väljaanne "Kunst ja luule", mis sisaldab 12 Betti Alveri luuletust ja neli Kärin Lutsu originaalgravüüri külmnõela tehnikas. Seda väljaannet trükiti Tartus end. K. Mattieseni trükikojas 1943. aastal ainult viisteist eksemplari. Arhiivile saatis selle harulduse pr. Tiiu Kadak Lõuna-Aafrikast.

Pisim raamat arhiivis on Soome-eesti miniatüür-sõnaraamat, 75 x 55 x 10 mm, trükitud Soomes 1944.a. Suurim on piltidega Piibel, 325 x 250 x 90 mm, ilmunud Torontos 1972.a. Arhiivis on ka selle originaalväljaanne, mis ilmus Tartus 1938. aastal.

158

Haruldaste hulka võiks ka arvata aruannet 1943. aasta kevadel ja suvel Tartu Ülikooli õppejõudude ja stipendiaatide toimetatud uurimistöö kohta Peipsi järve taguses piirkonnas eestlaste asumisalal Oudova, Slantsõ, Poina, Samro ja Ljädõ rajoonides. Arhiiv sai selle annetusena dr. J. Tork'i vahendusel J. Lõokese pärijailt Uus-Meremaalt. Masinakirjas töö, millest on teada ka üks eksemplar Rootsis ja USA-s, on kolmes köites, kokku 716 lehekülge, ja illustreeritud rohkete fotodega uurimisala loodusest, ehitustest, tööriistadest ja inimestest. Muude hulgas on ühel ülesvõttel Laksi Tõnise tütar Elisabet Soo, kes 1943. aastal elas Oudova rajoonis Trutnevo mõisas, olles tol ajal oma andmeil 106, kirikukirjade järgi 96 aastat vana. Venemaale oli asunud 17-aastaselt. On toodud ka ülesvõte mälestussambast Laksi Tõnisele Alatskivi käimistul, millel kiri: "Tõnis Laks. Sünd. 13. jan.1808. Surn. 24. web. 1861. 1808-1908." Vanemad eestlased mäletavad laulu Laksi Tõnisest, kes pidi saama hingemaad Venemaalt, kuid need lootused osutusid petlikeks ja lõpuks oli laulu sõnade kohaselt maa, mille Laksi Tõnis sai, ainult "...seitse jalga pikkusele, neli jalga lai...".

Vanimaks muukeelseks raamatuks arhiivis on Ulmis 1687 ilmunud Everhard Happeliuse "Die wunderbare Welt", 800-leheküljeline maateaduse raamat, milles on juttu ka Soome lahest, Tallinnast, Narvast jne.

Teistest vanemaist raamatuist võiks mainida Saksamaal Troppaus 1784 ilmunud raamatut "A. F. Büschings grosse Erdbeschreibung, 3. Bänd: Das europäische Russland", milles Eesti- ja Liivimaad kirjeldatakse kihelkondade kaupa. 1794 Miitavis ilmunud Thomas Hiärns'i "Est-, Liv- und Lettländische Geschichte, Erster Theil" annab 261 leheküljel ülevaate selle piirkonna kohta neil andmeil, mis tol ajal uurijaile olid saadaval. Gothas 1802. a. trükitud Christoph Petri raamat "Ehstland und die Esthen oder historisch-, geographisch-statistisches Gemälde von Ehstland" toob 450 leheküljel huvitavaid andmeid eestlaste elust ja tegevusest ligi kakssada aastat tagasi, nähtud muidugi võõra silmaga, kes Eestit ainult lühikest aega külastas.

Ligi poolteist sajandit vana on Londonis 1842 ilmunud reisikirjeldus kahes köites "Letters from the shores of Baltic" ajakirjaniku Lady Elizabeth Eastlake Rigby sulest, kes peatus Eesti alal pikemat aega, puutudes kokku ka maa päriselanikega, olles viibinud Narvas, Tallinnas, Haapsalus, Paldiskis, Pakri saarel, Padisel, Keilas, Lihulas, Pirital ja mujal. Raamatusse on sisse kleebitud 20 autori joonistatud gravüüri, millest 15 on eestiainelised: eesti neiu ketramas, neiu sõlgedega, eesti talupoeg vikatiga, kõrtsihoone maal, Klooga ja Keila lossid, Pikk Hermann jt. Sellest huvitavast teosest ilmus 1970. aastal New Yorgis uustrükk.

Kõik teised maad ja rahvad ning tähtsamad maailma poliitikud peaksid meie arvates meid, eestlasi ja Eestit ning meie ajalugu hästi tundma. Aga näiteks 1945.a. New Yorgis ilmunud raamatus "An intelligent American's guide to the peace", mille toimetajaks oli Sumner Welles (endine USA Undersecretary of State) kirjutatakse: "Kibestunud oma mõisate kaotusest, mängisid sakslased suurt osa Eesti Vabariigi muutmisel diktatuurriigiks 1934. aastal. 21. aprillil 1918 Saksamaa annekteeris Eesti. Saksamaa kokkuvarisemine novembris 19T8 taastas Eesti iseseisvuse. Kombineeritud inglise-soome-läti väed vabastasid Ida-Eesti sovettide käest, millele järgnes rahu Venemaaga" jne.

1987. aasta algul Reader's Õigesti kirjastusel ilmunud raamatus "Guide to Places of the World" on lk. 216 artiklis "Estonia" öeldud, et eestlased pidasid vabadussõda 1918-1920 saksa okupatsioonist vabanemiseks. Natsi-Saksamaa okupeeris Eesti uuesti 1941-1944 aastani, tappis 125 000 eestlast ja küüdistas

159

tuhanded Saksamaale. Lk. 626 artiklis "Tallinn" kirjutatakse, et Tallinn sai Teise maailmasõja ajal raskesti kannatada sakslaste pommide läbi.

Arhiivis on ka teistlaadi teoseid võõrkeeltes, kus niisugused ebatäpsused ja tõsiolude moonutused puuduvad. USA-s tegutsev organisatsioon "Human Relations Area File, Inc.", kelle ülesandeks on koostada ja talletada oma kog_udes ammendavaid monograafiaid maailma rahvaste kohta, andis välja 1955.a. Linda Raun'i kirjutatud "The Estonians", 392 lk., milles on toodud põhjalikke andmeid eestlaste sotsioloogilise, poliitilise ja majandusliku olukorra kohta kõige vanemast ajast kuni teose koostamise ajani. Sama organisatsiooni poolt on kirjastatud väljaandeid ka teiste soome-ugri rahvaste kohta, mis ka kõik arhiivis olemas.

Arhiivis on sadu raamatuid inglise, saksa, rootsi ja teistes keeltes, mis käsitlevad Eesti ajalugu ja praegust olukorda õigesti ning toovad andmeid Siberi orjalaagritest ja neis peetud eestlastest. Uusim neist on 1987. a. USA-s Stanfordi ülikooli väljaandel ilmunud Toivo Ülo Raun'i "Estonia and the Estonians".

Vaba maailma raamatuturul on ilmunud ja ilmub ikka veel väljaandeid Teise maailmasõja aineil. Paljudes neist leidub kirjeldusi sõjategevusest Eesti pinnal ja eestlaste panusest selle sõja pealetungi- ja tõrjelahinguis. Paljude nende väljaannete hulgas kõige vähem tuntud võiks olla 1958.a. Buenos Aireses Circulo Militar Argentino kirjastusel ilmunud Alberto Marini "Dal Caucaso a Leningrado" (Kaukasusest Leningradi), neljas raamatus, mis tegelikult kirjeldab hispaania vabatahtlike saksa sõjaväes sõjakäiku Kaukaasiast ja Leningradi alt kuni Eestist läbi Kuramaale. Kaks raamatut sisaldavad ainult kaarte ja lahingute skeeme, nende hulgas Narva, Narva-Jõesuu, Meriküla, Auvere, Vaivara ja Sinimägede lahingute skeemid ja kirjeldused. Tekstiosas on ka ülesvõtteid Eestist.

Vanim eestikeelne perioodiline väljaanne on teatavasti Põltsamaal 1766-67 ilmunud ajakiri "Lühhike öppetus, mis sees monned head rohhud täeda antakse ...". Sellest 62-sõnalise pealkirjaga ajakirjast on teadupärast säilinud ainult üksainus täielik komolekt. kõik 41 ilmunud numbrit Tartu Ülikooli raamatukogus. Arhiivis on sellest haruldasest väljaandest faksiimiletrükis eksemplar, välja antud Tallinnas 1976. aastal. Kui nüüd peaks juhtuma, et ainus originaaleksemplar kuidagi häviks, ei saaks keegi väita, et sellist ajakirja pole kunagi olnud. Niisuguste uunikumide faksiimiletrükke hakati Eesti välja andma pärast seda, kui 1965. aastal Tartu Ülikooli tulekahjul põles ara asendamatuid soome-ugri rahvaste murdetekste ja rahvaluulet ja kui oli hävinud tules haruldasi ja asendamatuid dokumente ja ürikuid tulekahjudel Ukrainas, Usbekistanis ja mujal Nõukogude Liidus.

Originaaltrükisena on vanimaks eestikeelseks perioodiliseks väljaandeks arhiivis Otto Wilhelm Masingu "Marahwa Näddalaleht", terve aastakäik 1825, kõik 52 numbrit raamatuks kokkuköidetuna.

"Riigi Teataja" numbreid on arhiivis aastast 1918-1919 fotokoopiana, siis aastakäigud 1928-1940 peagu täielikuna.

Väljaspool Eestit alates 1945. aastast ilmunud eestikeelsete perioodiliste väljaannete täielikke aastakäike on arhiivis üle tuhande. Ilmunud on üle 20 ajalehe, millest praegu ilmub veel üksteist: Austraalias "Meie Kodu" (39. aastakäik), Inglismaal "Eesti Hääl" (40. ak.), Saksamaal "Eesti Rada" (42. ak.), Rootsis "Eesti Päevaleht" (42. ak.), "Teataja" (44. ak.), "Välis-Eesti" (44. ak.). "Meie Post" (25. ak.), USA-s "Vaba Eesti Sõna" (38. ak.), Kanadas "Meie Elu" (38. ak.), "Vaba Eestlane" (36. ak.), "Võitleja" (39. ak.).

160

Nende ajalehtede aastakäikudes on kirjas eestlaste ajalugu kõigil mandreil. Siin on trükisõnas leida rõhuv enamus sellest, mis eestlased võõrsil on teinud, ja neil lehekülgedel on samuti registreeritud sündmused okupeeritud Eestis. Seal leidub tohutu hulk väärtuslikke andmeid mitte ainult pagulaseestlaste kohta, vaid ka eestlaste elu kohta Kodu-Eestis ja laia Venemaa ning Siberi aladel. Need aastakäigud arhiivis on peagu täielikud. Vaid mõne vanema aastakäigu numbreist on üksikuid puudu sellest ajast, kui arhiivi veel polnud. Arhiivis leiduva perioodika aastakäikude abil on olnud võimalik anda soovijaile mitmesugust informatsiooni.

Peale ajalehtede on arhiivis eestikeelset perioodikat veel 469 tiitlit. Neist ilmub praegu veel umbes 70. Siia kuuluvad suuremad ja tuttavamad ajakirjad "Tulimuld", "Triinu", "Mana", "Tulehoidja", "Aja Kiri" ja paljud eesti organisatsioonide bülletäänid, mille kogumine ja säilitamine arhiivis on oluline, kuna need sisaldavad hulga väärtuslikke andmeid eestlaste kohapealsest tegevusest, mida mujalt ei leia.

Austraalias alates 1935. aastast ilmunud eestikeelset perioodikat on arhiivis: Adelaide Eesti Seltsi Teataja (1958-1971), Austraalia Eesti Seltside Liidu Juhatuse Teated (1960,1968), Brisbane'i Teataja (1954-1956), Eesti Baptist Austraalias (1965-1966), Eesti Spordileht (1957), Esmaspäev (1978), ESNA, Eesti Skautlikud Noored Austraalias (1950-1958), Hüüdja Hääl (1960-1964), Klubiringi Kobruleht (1962), Köidikul (1949-1952), Kungla (1967-1968), Lõunaristi All (1967-,), Meie Kodu (1949- ), Meie Side Austraalias (1963-1966), Melbourne1! Eesti Ühingu "Kodu" Informatsioonileht (hiljem Teateleht) (1951-1956, 1959, 1964, 1967, 1971, 1974-1980), Melbourne'! EELK ringkiri (1957-1958), Mõttekriips (1955-1964, 1972, 1977), Mäeotsa Suurlaagri Teataja (1960), Männikohin (1985-1986), Noorteleht (1977-1979), Olion (1956-1960), Oru Kaja (1974-1975), Perthi Noorteringi Teated (1952), Päewaleht (1976-1977), Riigi Teataja (1979), Saare Saladused (1971-1972), Sinule, Eesti (1972-1975), Sporditeel (1960-1975), Sõrve Sõnum (1968), Sydney Eesti Ev. Lut. Usu Jaani Koguduse Teataja (1935-1936), Tee ja Tõde (1958-1968, 1979- ), Thirlmere Visked (1952), Tänane Takseerija (1975), Usulised Tõeterad (1986-), Vikerlased (Melbourne) (1951-1953), Vikerlased (Sydney) (1955), Virgats (1971, 1986- ), Virgats-Teataja (1971-1986), Virula Vinkel (1965-1966), Väike Kiir (1956), Võru Joru (1968-1969); Ümin (1982-1983), Eestikeelset teksti sisaldavad ka Küü-ii (1980-1981) ja Elagu (1983- ).

Arhiivis leiduva perioodika hulgas on mõningaid omapäraseid haruldusi, nagu arst Rein Riitsalu poolt Soomes toimetatud väljaanne pealkirjaga "Ivan Käbina nimeline", alapealkirjaga "Eestimaa Naerupooldajatega Sidemepidamise Rahvusvahelise Ühisuse Eesti Muigkonna Pjaalekandja". Kahjuks on sellest huvitavast väljaandest arhiivis ainult kaks numbrit: 5/6 1964 ja 2/4 1965.

Inglismaal Worcestershires ilmus aastail 1958-1963 "Elulained", alatiitliga "Psühholoogiline-humoristline erakuukiri", hiljem "Reaalne substantsiaalteaduste erakuukiri", mida andis välja Karl Karsna.

Mõne tiitli all on arhiivis kaks väljaannet, nagu Torontos ja Stokholmis ilmuvad "Usk ja Elu", USA-s Deerfieldis ja Adelaide'is ilmunud "Virgats" ja Altenstadtis ja Buenos Aireses ilmunud "Kauge Kodu".

Harulduseks on arhiivis peagu täielik komplekt Eesti Esimese Tagavara-rügemendi ajalehte "Päevauudised", mis ilmus Saksamaal Sielbecki vangilaagris Uklei järve kaldal 1945. a. suvel ja mida võiks nimetada ka esimeseks eesti päevaleheks paguluses, kuna see ilmus seitse korda nädalas trükiarvuga seitse.

161

Kokku ilmus 6 numbrit, millest arhiivis on 61. Väljaanne on illustreeritud sissekleebitud fotodega. Iga numbri pidi rühmaülem oma rühmale ette lugema ja siis allkirja vastu järgmisele rühmale edasi andma.

Võõrkeelne perioodika on arhiivis enamasti üksiknumbritena, milles on eestlaste või eestiainelisi kirjutisi. Mõnda ajakirja on ka aastakäikudena, kus tavaliselt igas numbris on midagi eestiainelist: nende hulka kuuluvad Soomes ilmuvad "Karjalan Heimo" ja "Nooti", Oklahoma ülikooli väljaanne "World Literature Today", Sydneys ilmuv "News Digest - International", Lääne-Saksamaal ilmuv "Baltische Briefe" jt.

Mitu aastakäiku on arhiivis USA arstide ajakirja "Forum on Medicine", mille toimetajaks oli eestlane Jaan Kangilaski. Palju aastakäike on Birmas ilmuvast ingliskeelsest ajakirjast "The Guardian", mille igas numbris on luuletus või kirjutis eestlaselt Friedrich Voldemar Lustigilt, kes on Birma pealinnas Rangoonis elunev Balti riikide budausu peapiiskop. 1972.a. algul keelati Birma sotsialistliku valitsuse poolt tema loomingu trükis avaldamine, milline keeld aga hiljem tühistati.

Arhiivis on araabiakeelse ajakirja number, mille toimetajaks oli eestlane Nikolai Köstner, kes oli Kairos Egiptuse Riigipanga peaosakonna juhatajaks ja ühtlasi ka panga araabiakeelse ajakirja toimetajaks.

Arhiivis on jaapani esperantistide ajakirja "Nõva Vojo" (Uus Tee) numbreid, milles on Marie Underi foto, tema elulugu jaapani keeles ja ballaad "Nahakaupleja Pontus" jaapani ja esperanto keeles. Ühe hiinakeelse ajakirja number toob pikema ülevaate Toronto Eesti Panga tegevusest. Afrikaanikeelne ajakiri "Husgenoot" toob andmeid eestlasest Felix Võrost, kes omas Lõuna-Aafrikas Kaplinnas poolvääriskivide lihvimise äri. Huvitav on ka rootsikeelse ajakirja "Gnistan" nr. 50, 1982, mis toob esiküljel sinimustvalges raamis foto Tallinnast pealkirjaga "Eesti vene säärsaapa all", ja lk. 11-16 kirjutised "Eesti pöörab Venele selja", "Venemaa teeb Eesti õnnetuks", "Eesti kultuur lämbumas" ja muid kirjutisi; esitatud on Eesti lipp värvides, Eesti Vabariigi vapp, ülesvõtteid Tallinnast enne ja nüüd, mis kõik täidavad ajakirjas kuus lehekülge. Numbri kolmandal leheküljel loeme ajakirja väljaandja nime: "Sveriges Kommunistiska Parti" (Rootsi Kommunistlik Partei)! "Gnistan" tähendab "Säde". Sama nime "Iskra" (Säde) kandis ka Lenini poolt Siberis omal ajal väljaantav põrandaalune ajakiri.

Vanimaks muukeelseks ajakirjaks arhiivis on "The Illustrated London News" 1856. aasta 2. veebruari number, mille esilehe ülemist poolt täidab illustratsioon "Tallinna vaade merelt".

Peale trükis ilmunud materjalide on arhiivi talletatud ka muud, nagu kaunis iluköites auaadresse eesti avaliku elu tegelastele nii omariikluse - kui ka pagulasajastul, külalisraamatuid, dokumente ja muud. Nii leiduvad arhiivis nahkiluköites auaadress Arnold Lond'ile Sydneys tema 65. sünnipäevaks mais 1954, praost Jaan Lattikule 80. sünnipäevaks oktoobris 1958 üks Rootsist, teine USA-st, Estonia teatri direktorile Paul Olak'ule 60. sünnipäeva puhul Tallinnas augustis 1940, ja veel mitmeid teisi.

Arhiivis talletatud tähtsamaist külalisraamatuist on mainida Paide Seltskondliku Klubi (Võtmeklubi) nahkköites külalisraamatut, sissekannetega alates 13. märtsist 1932 kuni 31. maini 1940. Raamatus on üle kolmesaja allkirja külalistelt, nende hulgas enamik Eesti Vabariigi kõrgemaid riigitegelasi, maavanemaid, kirjanikke, kunstnikke, näitlejaid jne.: Jaan Tõnisson, Konstantin Päts, Johan Laidoner, Alfred Mõttus, Ludvig Juht, Paul Pinna, Mart Raud,

162

Arhivaar Hugo Salasoo arhiivimajas 1982.a.

Felix Moor, Karl Einbund, Linda Eenpalu, Hugo Kukke, Bernhard Rahamägi jt.

Uks eestimustriline nahkköites külalisraamat on pärit San Francisco Maailmanäituselt 1939. a., kus dr. Elizabeth Judas oli "Director and General Manager of Estonian Vulage". Näitus kestis 6. maist 29. oktoobrini ja külalisraamatus on üle 3000 külastaja allkirja.

Fotokoopiana on lehekülgi perekond Aule külalisraamatust Tallinnas ja hiljem Saksamaal, kus külalised pidid seotud silmadega külalisraamatusse joonistama sea ja siis vastava loo sinna juurde kirjutama. Raamatus on paljude hulgas president K. Pätsi, minister Karl Selteri, austraalia eestlastest hr. ja pr. Tanimäe saavutused. Praegu USA-s asuv Jyri Kork on oma notsu kohta raamatusse kirjutanud salmi: "Nüüd värssi valan (nagu laulikust) / siin põrsa lapselikku kaunidust / kuid kes ei kurba elutõde teaks 7 kord iga põrsas sirgub suureks seaks".

Arhiivi seisukohalt on suure väärtusega mitmesugused dokumendid. Tihti on neid keeldutud arhiivile andmast põhjendusega, et nende käsitlemine arhiivis on sorimine omaniku eraelus. See pole kaugeltki nii. Arhiivis säilitatakse dokumente selleks, et neid võiks kunagi vaja tulla mõneks uurimuseks eestlaste elu ja tegevuse kohta teatud ajastul. Paljud isikud ise või nende pärijad on siiski arhiivile üle andnud nii üksikuid dokumente kui ka täielikke teenistuskaustu, mis sisaldavad sadu dokumente ja kirjavahetust. Eriti vabariigiaegsed, aga ka varemad ja okupatsioonideaegsed isikutunnistused, passid, relva-, jahi-, kalastamise jne. load, kinnisvara ostu- ja müügilepingud, vekslipaberid, sünni-, leeri, ja surmatunnistused, kooli- ja ülikooli lõputunnistused, - need kõik üksikuna laualaekas lamades ei oma erilist väärtust, kuid suurema kogusena arhiivis on neil märkimisväärne kultuurilooline ja ajalooline väärtus. Näitena võiks mainida arhiivis leiduvaist dokumentidest saksa- ja eestikeelset maakooli-

163

õpetaja kutsetunnistust, mis välja antud Pärnu-Viljandi kreisi Maakohtult 4. juulil 1883, või Peterburi Eesti Jaani koguduse leeritunnistust 10. aprillist 189**, alla kirjutatud koguduse õpetaja Jakob Hurda poolt.

Väärtuslik on ka inimeste kirjavahetus. Selle tähtsust on juba ammu osatud hinnata ja arhiivis on neist trükis ilmununa Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus I ja II osa (1910-1911) ning Jakob Hurda perekondlik kirjavahetus 1866-1917 I ja II (1978). Originaalset, trükis avaldamata kirjavahetust on arhiivis mitmelt isikult, neist olgu mainitud Jaan Lattik, Oskar Loorits, Asta Willmann, Juhan Lindström, Ilmar Tammelo, Hjalmar Mäe ja mitmed teised. Kõik need kirjad sisaldavad väärtuslikke andmeid olustiku ja autorite kohta, nende elust, tegevusest ja mõnel juhul ka traagikast.

Arhiivis on täielik komplekt Eesti Vabariigi lepinguid teiste riikidega 1918-1939, ülevaated valitsusasutuste tegevusest 1918-1939 ja palju väljaandeid Eestis toimetatud rahvaloenduste andmetega. Haruldane on neljal 390 x 290 mm leheküljel trükitud Eesti Asutava Kogu poolt 19.5.1919 välja antud seletus Eesti riiklikust iseseisvusest ja rippumatusest. Paber, millele see trükitud, on ajajooksul täiesti pruuniks muutunud.

Käsutades arhiivis leiduvat materjali, on arhivaar aastate jooksul pidanud ettekandeid eestlaste kokkutulekuil ja Metsaülikooli kursustel ning avaldanud mitme mandri ajakirjanduses ülevaateid arhiivi tegevusest.

Veebruaris 1983 määrati arhivaarile korporatsioon Sakala Toronto Koondise ettepanekul kultuuriauhind C$ 3000 korp! Sakala vilistlase Samuel Kook'i mälestusfondist "31 aasta jooksul tehtud ennastsalgava tasuta rahvusliku töö eest suurima väljaspool Eestit asuva eesti arhiivi eeskujulikul valitsemisel ja eesti kultuuripärandi kogumisel ja talletamisel".

Abijõuna on aastaid arhiivis töötanud pr. Eili Annuk. Tema poolt on bibliografeeeritud "Meie Kodu" aastakäigud 1949-1986, samuti on Austraalia kohta avaldatud teadete osas läbi töötatud aastail 1929-1940 ilmunud "Välis-Eesti Almanaki" ja "Välis-Eesti" ajakirja ning "Meie Tee" numbrid, alates 1931. aastast.

Kaheksakümnendate aastate algul Peeter Treffner toimetas arhiivi kogude filmimist ja huvitavaist arhivaalidest slaidide tegemist, mille tulemuseks oli mitu neljaminutilist filmi ja üle 300 slaidi.

Aastate jooksul on arhiiv tuntuks saanud kogu maailmas. Keskmiselt saabub arhiivile igal argipäeval viis kuni kümme saadetist, perioodika numbrid kaasa arvatud. Suurim arv saadetisi ühel ja samal päeval saabus 27. aprillil 1976, mil post tõi korraga 55 saadetist.

Austraalias ilmunud ingliskeelseist teostest mainib arhiivi 1967. a. Canberras ilmunud raamat: "M. Gilson & J. Zubrzycki. The foreign language press in Australia 1848-1964". Selles on toodud andmeid kuueteistkümne eestikeelse perioodilise väljaande kohta, mis ilmunud Austraalias ajavahemikus 1935-1961». Raamatu andmeil on "Meie Kodu" täielik komplekt alates 19. augustist 1949 peale EAA veel ainult Canberras National Library kogudes, osaline, alates 21. oktoobrist 1954 Mitchelli raamatukogus Sydneys ja alates 11. juunist 1959 Victoria Riigiraamatukogus Melbourne'is. Canberra raamatukogus on veel "Köidikul" 1949-1952 ja "Olion" 1956-1960. Kõik teised eestikeelsed perioodilised väljaanded on raamatus märgitud leiduvaina ainult EAA-s.

EAA pole tundmatu ka tänapäeva Eestis. Nii on Eesti Nõukogude Entsüklopeedia uues, 1985. a. ilmunud I köites lk. 386 artiklis "Austraalia eestlased" öeldud, et tegutseb "Sydney's ühisk. alustel Eesti-ainelist materjali koguv

164

Eesti Arhiiv". Ajakirjas "Looming" nr. 11, 1986, lk. 1568 kirjutises "Noorte arhivistide sügisseminar" on mainitud, et 11.-13. septembrini Soomes Oulus korraldatud seminaril "Eesti Arhiivide Peavalitsuse vanem arheograaf Peep Pillak rääkis Austraalia Eesti Arhiivist". Kahjuks pole teada, mida ta kõneles.

Arhiivi peamiseks sissetulekuks on Austraalia Eesti Seltside Liidu poolt igal aastal korraldataval Eesti Rahvuskapitali korjandusel Kultuurivarade säilitamise sihtkapitalile laekuvad summad. Sellele lisaks on arhiiv saanud annetusi arhiivi püüdlusi ja saavutusi hindavalt mõnelt eesti teadlaselt ja teistelt rahvuskaaslastelt Austraalias ja mujal. Ka on saadud toetusi arhiivi külastajailt ja mõnel määral ka arhiivis leiduvate dublettide müügist. See võimaldab osta trükiseid, mida ei ole võimalik tasuta saada,ja aitab katta ka muid kulusid.

Arhiivi kogutud varade koguväärtust võib hinnata umbkaudu 100 000 dollarile. Kulutusi selleks on olnud kuni 30. juunini 1987 järgmiselt:



                          Liidu ja Rahvus-           Mujalt saadud         Kokku
                          kapitali summadest         summadest               $

     Post                 5950                        -                     5950
     Trükised             7876                       5138                  13014
     Büroo                 539                        286                    825
     Inventar              646                       1193                   1839    
     Tulekindlustus        297                        -                      297
     Üür                  7601                        -                     7601
     Muud                   68                         31                     99
                         -------------------------------------------------------
                          22977                      6648                  29625

Arhiivis on mõnda, mis õieti ei kuuluks arhiivi, vaid pigemini muuseumi. Et aga Austraalias eesti muuseum puudub, on arhiiv oma hooldusse võtnud mõnegi muuseumieseme. Nii on arhiivis Eesti Vabariigi Konsulaadi Sydneys metallist nimesildid, mis kaunistasid Sydneys, Martin Place 14, konsulaadi sissekäiku kuni konsulaadi sulgemiseni 1940. aastal. Arhiivis on poleeritud pinnaga kellu, mis kannab sisse graveerituna pealkirja: "Arvid A. G. Mielen, Esq. Mälestuseks Austraalia Eesti Konsuli ja Kooperatiiv Eesti Maja Esimehele Sydneys Eesti Maja Nurgakivi Tseremoniist 13al Aprillil 1940 aastal. Ühenduses on jõud. K. U. Eesti Maja."

Arhiivis on veel medaleid, Vabadusriste, aumärke, rinnamärke, skautlike ja noorte laagrite vimpleid, rahvarõivaste osi ja riidele maalitud numbreid, mida õmmelduna riietele pidid kandma eestlased Vorkuta orjalaagris. Siberist vabanenud vangid on saanud need vabasse maailma kaasa tuua ja lõpuks on need jõudnud Eesti Arhiivi Austraalias.

EESTI ARHIIV AUSTRAALIAS - PÕHIKORD

1. Eesti Arhiiv Austraalias (EEA), asutatud Austraalia Eesti Seltside Liidu poolt 5. jaan. 1952.a., tegutseb Liidu asutusena, asukohaga Sydneys.

2. EAA ülesandeks on koguda ja säilitada:

a) kõik eestikeelsed, võõrkeelsed eestiainelised ja eestlaste poolt kirjutatud trükised: raamatud, brosüürid, ajalehed, ajakirjad, lendlehed, lõigendid ajalehtedest ja ajakirjadest, ürituste kavalehed, üleskutsed, laululehed, noodid,

165

kaardid, käsikirjad, fotod, filmid, heliplaadid, helilindid, asutuste ja organisatsioonide arhiivid, dokumendid, eraisikute kirjavahetus jne., mis on ilmunud väljaspool Eestit alates 1944. aastast, b) muud EAA-le annetatud, saadetud ja omandatud trükised ja arhiivmaterjalid.

3. EAA tegevust juhib ja korraldab arhivaar, kes määratakse Liidu juhatuse poolt. Arhivaar hoolitseb p.2 loetletud materjalide hankimise ja otstarbeka säilitamise eest, peab arhiivi varade kohta kartoteeki ja nimekirju ja teeb kõik vajaliku EAA edukaks tegevuseks ja arhiivi kogude heaperemehelikuks valitsemiseks. Iga tegevusaasta lõpul esitab arhivaar Liidu juhatusele arhiivi tegevuse aruande ja järgneva aasta tegevuskava.

4. EAA kogude käsutamine on arhivaari loal võimalik isikuil ja organisatsioonidel eestluse üldhuvides ja kultuuriliseks ning teaduslikuks otstarbeks. Arhivaari ettepanekul on Liidu juhatusel õigus üksikuid arhiivi ürikuid või liike tunnistada salajaseks, mille käsutamist võib lubada üksnes Liidu juhatus.

5.EAA saab oma sissetulekuid:

a) Liidu juures tegutseva Austraalia Eesti Rahvuskapitali summadest,

b) annetustest isikuilt ja organisatsioonidelt,

c) oma väljaannete müügist,

d) muudest võimalikest tuludest.

6. EAA kõrgemaks organiks on Austraalia Eesti Seltside Liidu Esindajatekogu. Esindajatekogu võimkonda kuulub:

a) EAA põhikorra vastuvõtmine ja muutmine,

b) EAA eelarve vastuvõtmine ja aruande kinnitamine,

c) EAA tegevuse lõpetamine.

7. Austraalia Eesti Seltside Liidu likvideerimisel võib EAA jääda iseseisvalt edasi tegutsema, vastavalt Liidu Esindajatekogu otsusele, hankides tegevuseks vajalikke tulusid võimaluse kohaselt, kusjuures EAA iseseisva tegutsemise lõppsihiks on oma kogude üleandmine Eesti Kultuuriloolisele Arhiivile või mõnele teisele sellekohasele asutusele Eestis peale Eesti vabanemist võõra võimu alt.

* * *

Mainimisväärseid kirjutisi EAA kohta on avaldanud järgmised väljaanded: Eesti Päevade kuues album, Melbourne, 1981, lk. 19-24. Ajalehed: Eesti Hääl 1979, nr. 1616; 1985, nr. 1805. Eesti Päevaleht 1981, nr. 16; 1982, 7; 1984, 14; 1985, 8. Meie Elu 1982, nr. 25. Meie Kodu 1953, nr. 30, 39; 1955,21; 1957,9,23; 1958,23,29,40; 1959,20; 1961,5,23,45; 1962. 2,25; 1963,8,29,42; 1964,2,21; 1965,16; 1967, 41; 1968, 36; 1969,28, 32; 1970,19; 1973,13; 1974, 2; 1975, 21; 1978, l, 42] 1979, 7; 1980,5; 1981, 4; 1982, l; 1983, 49/50; 1984, 4, 33; 1985, 2; 1986, 3; 1987, 10. Meie Post 1984, nr. 1/2. Teataja 1981, nr. 6; 1985, 2; 1987, 7. Vaba Eesti Sõna 1984, nr. 3; 1986, 6. Vaba Eestlane 1980, nr. 5; 1982,6; 1983, 4. Võitleja 1974, nr. 6/7. Välis-Eesti 1980, nr.l; 1981,1; 1984,9. Ajakirjad: Fraternitas 1956, lk. 9-11; 1962, lk. 33-35; 1968, lk. 8-9; 1973, lk. 2-4; 1980, lk. 16-21; 1984, lk. 16-21; 1984, lk. 19-21. Meie Tee 1969, nr. 7/8, lk. 115-120. Rahvuslik Kontakt 1980, nr. 1; 1981, nr. 1. Triinu 1959, nr. 25; 1975, 88. Tulimuld 1976, nr. 3; 1979, 4; 1983, 1; 1984, 2; 1985, 1; 1986, 1. Varraku Jutuleht 1981 Varakevad lk. 39-39.

166