|
Eduard Selge
Eesti sport Austraalias
Austraalias 1940-ndate aastate lõpul asutatud eesti spordiklubide eelkäijaiks olid asja sisserännanud noorte spordihuviliste poolt spontaanselt moodustatud korvpallimeeskonnad. Need võistlesid kohalikel turniiridel nii austraalia kui ka ka balti rahvaste meeskondade vastu. Paratamatult tekkis vajadus oma spordiklubide moodustamiseks juba puhtrahvuslikel kaalutlustel.
18. novembril 1948 Adelaide'i kohaliku YMCA ruumis peetud koosolekul moodustatud ESTONIA korvpallimeeskond on teadaolevail andmeil esimene eesti spordiüksus Austraalia mandril. 15. veebruaril 1949 peetud koosolekul moodustati sellest spordiklubi, kus korvpalli kõrval hakati harrastama ka teisi spordialasid, nagu võrkpall, lauatennis jne. Sel eeskujul loodi eestlaste spordiklubid ka Melbourne'is, Sydneys ja Perthis.
Korduvalt kerkis üles idee linnadevaheliste võistluste korraldamiseks, kuid suured keskustevahelised kaugused ja ka klubide majanduslik tase ei võimaldanud esialgu nende läbiviimist. Siis aga juulis 1953 MEÜ "KODU" spordi- ja näitering külastas Adelaide'i 16-liikmelises koosseisus. Stow Hall'is lavastati H. Raudsepa näidend "Vedelvorst", millele müüdi 218 piletit, ja esimene linnadevaheline korvpalliturniir peeti OBI saalis 18. juulil Eugen Sume rändkarikale. A-klassis võitis Adelaide 46:33, B-klassis Melbourne 44:32. Pealtvaatajaid oli 84. Sellega oli astutud esimene samm eesti spordiklubide omavahelisteks kohtumisteks.
Juba varem oli Ado Männik tõstnud Adelaide'is üles idee keskse eesti spordiorganisatsiooni loomiseks Austraalias ja 25. aprillil 1953 saadeti spordiring ESTONIA poolt seoses sellega üleskutse eesti spordiklubidele Melbourne'is, Sydneys ja Perthis. Põhimõtteliselt leidis see idee heakskiitmist Adelaide'is peetud linnadevahelistel võistlustel.
Põhikiri koostati Eugen Sume poolt 23-ndaks augustiks eeldusel, et spordiliidu loomine saab teoks Melbourne'is Adelaide'i eestlaste vastukülaskäigu puhul. Koos näiteringiga oli Adelaide'ist Melbourne'i sõitjaid 22, neist 8 korvpallurit. Samaks ajaks oli sinna sõitnud ka Sydney korvpallimeeskond ja 10.-11. oktoobril toimus esimene linnadevaheline kolmikturniir korvpallis Military Drill HalTis (Commercial Rd / Punt Rd nurgal). Võistlustele müüdi 145 pääset ja võitjaks tuli ESTONIA meeskond.
Turniirist osavõtnud kolme spordiklubi - Lõuna-Austraalia Eestlaste Koondise Spordiring "ESTONIA", Melbourne'i Eesti Ühing "KODU" spordiring ja Sydney Eesti Spordiklubi (SESK) - ning Melbourne'i eesti organisatsioonide ja AES Liidu
180
|
Eesti Spordiliidu Austraalias asutamiskoosolekust osavõtjad. Istuvad: Juta Mõisa, Eugen Sume, Villem Haidre, Evald Mõisa, Viktor Niineorg, Reet Raavel. Seisavad: Helmut Jürisson, Paul Kimmel, Leo Helmerand, Arvo Tinni, Hans Holland, Ado Männik, Meinhard Ots, Raimund Muttik, Arnold Meister.
kohalike esindajate ühisel koosolekul 11. oktoobril 1953 Oid Cathedral HalTis otsustati luua keskne organisatsioon eesti sportliku tegevuse koordineerimiseks ja edendamiseks ülemandrilises ulatuses. Esitatud põhikiri arutati läbi punkt-punktilt ja kinnitati. Organisatsiooni nimeks valit Eesti Spordiliit Austraalias (ESA) ja selle asukohaks kuni järgmise peakoosolekuni määrati Melbourne, kuhu see jäi kuni 1966. aastani, välja arvatud 1956. aasta, millal selle asukohaks oli Sydney.
ESA esimese juhatuse koosseisu moodustasid: esimees Hans Holland (Melbourne), abiesimehed Ado Männik (Adelaide) ja Leo Helmerand (Sydney), sekretär Evald Mõisa, laekur Arnold Meister ning ametita liikmed Artur Leok ja Reet Raavel. ESA juhatuse (hiljem sekretariaat) asukohaks 1967 kuni 1988 on olnud Adelaide.
Asutamiskoosolekul vastuvõetud ESA põhikiri asendati uuega 31. dets. 1958. See muudeti omakorda 29. detsembril 1978, kui juhatuse tegevuse lihtsustamiseks moodustati ESA sekretariaat. ESA juhatuse esimeesteks on olnud Hans Holland 1953-1955 ja 1957-1965, Tarmo Rae 1956, Evald Mõisa 1966, Osvald Randva 1967-1975 ja livo Tuul 1976-1978, ja uue põhikirja järgi peasekretäriks Paul Kirkman 1979-1988 ja Nõukogu esimeheks livo Tuul 1979-1988.
Põhikirja järgi on ESA esimeseks eesmärgiks kontrollida, arendada ja propageerida eesti sportlikku tegevust Austraalias. Selle eesmärgi saavutamiseks hakkas ESA esimene juhatus otsekohe ettevalmistusi tegema esimesteks eesti esivõistlusteks Austraalias, mida alates 1956. aastast hakati nimetama Eesti Mängudeks.
181
|
|
Esimene esivõistlus peeti Melbourne'is 18. ja 19. aprillil 1954. Sellest võttis osa 87 sportlast - Melbourne'ist 32, Adelaide'ist 28, Sydneyst 23 ja Perthist üks. Võisteldi kergejõustikus, lauatennises, meeste korvpallis ning naiste ja meeste võrkpallis. Veel sama aasta lõpul, 28.-30. dets. peeti järjekordsed esivõistlused Adelaide'is , kus lisaks eespool nimetatud aladele võisteldi ka tennises. Osavõtjaid oli 99 (Adelaide 55, Melbourne 33, Sydney 11).
1955.a. detsembris peeti neid esivõistlusi Melbourne'is koos II Eesti Päevadega. Järgneva tosina aasta jooksul korraldati Eesti Mänge järjekindlalt igal aastal detsembrikuu lõpul, hiljem, vastavalt spordiliidu peakoooleku otsustele, kas igal teisel aastal või paralleelselt Eesti Päevadega. Senini (kuni 1986) on peetud Eesti Mänge 27: Melbourne'is 12, Adelaide'is 7, Sydneys 7 ja Wollongongis üks.
Aeg-ajalt on Eesti Mängude kava täiendatud mitmete uute populaarsete spordialadega: laskmine (1959), mõttesport (1961), ujumine (1962), naiste korvpall (1967) ja golf (1973). Võimlemine ja rahvatants on olnud Eesti Päevade kavas ja neid on korraldanud vastavad eritoimkonnad. Eesti Mängudest osavõtnud sportlaste arv on ületanud isegi 200 piiri. Aastate jooksul kokku on keskuste järgi olnud osavõtjaid: Sydney - 994, Melbourne - 928, Adelaide - 860, Wollongong 189, Thirlmere - 86, Canberra - 21, Perth - 20, Uus-Meremaa - 8, NSW - 7, Brisbane - 5, Tasmaania - 3, Kanada - 2, London - l ja Eesti -l, kokku 3125 osavõtjat.
Enamik sportlasi on Eesti Mängudest osa võtnud mitmel korral ja leidub ka neid, kes neist on eemale jäänud ainult erandjuhtudel. Nende sportlaste panus eesti spordile Austraalias on olnud märkimisväärne mitte üksi isikliku osavõtuga ja spordielu juhtimisega, vaid ka selle edasikandmisega oma järeltulijate kaudu. Eesti Mängudest on vähemalt 20 korda osa võtnud järgmised sportlased: Evald Mõisa (24), livo Tuul (23), Ants Vann (20) ja Heino Vann (20). Kaheksa sportlast on osalenud 15-19 ja nelikümmend sportlast 10-14 korda.
XIV Eesti Mängude avatseremoonia Adelaide'is 1966.
182
|
|
35-aastase tegevuse jooksul ESA ülesanded mitmekesistusid pidevalt. Koostati määrusi ja statuute, töötati välja normid vanuseklassidele kergejõustikus, ujumises ja laskmises. Normide täitmist tunnustati 1957. aastast peale kunstnik Gunnar Neeme kujundatud ESA spordimärkidega neljas astmes (pronks, hõbe-, kuld- ja noortemärk), samuti mittemõõdetavatel aladel ja ülesnäidatud teenete eest eesti sporditegevuse juhtimisel. Organiseeriti keskustevahelisi võistlusi ülemandrilises ulatuses ning korrespondentsvõistlusi kergejõustikus ja laskmises. Balti Mängudes on eesti esindusvõistkondadega osaletud kümme korda. Eesti maletajad ja laskurid on osa võtnud kohalikest võistlustest ja korrespondentsvõistlustest. Laskurid olid võidukad Austraalia-USA-Kanada korrespondentslaskevõistlustel 1972. aastal. Eestlastest võrkpallurid on esindanud mitte ainult vastavaid osariike, vaid ka Austraaliat rahvusvahelistel võistlustel ja isegi ülemaailmsetel meistrivõistlustel teistel mandritel.
ESA suuremateks saavutusteks võib pidada Austraalia eesti võistkondade osavõttu Esto 80-st Stockholmis ja Esto 84-st Torontos. Reisikulude osaliseks katteks organiseeriti korjandused ülemandrilises ulatuses ja sportlasi toetati vastavalt 14000 ja 18000 dollariga. Austraalia eesti esindusvõistkonnad esinesid üle ootuste edukalt ja nii Stockholmis kui ka Torontos tuldi esikohtadele meeste korvpallis ja naiste ning meeste võrkpallis.
ESA spordinormide täitjaile on antud spordimärke kokku 360 (173 pronks-, 100 hõbe-, 75 kuld- ja 12 noortemärki): kergejõustikus 43, ujumises 10, laskmises 100 ja mittemõõdetavatel aladel 160. Tunnuseks teenete eest eesti sporditegevuse juhtimisel Austraalias on ESA teenetemärke saanud 31 isikut (25 pronks-, 10 hõbe- ja 7 kuldmärki). Lisaks neile on ESA kuldmärke antud järgmistele isikutele väljaspool Austraaliat: Ernst Idla, Evelyn Koop, Robert Kreem, Helene Tiidus ja Erich Roodus.
MEÜ "KODU" sportlasi. Taga: Eric Loigom, Toivo Puusepp, Jean Ainsaar, Alan Hikkor, Alan Malm, Matti Ainsaar ja Matti Põldoja. Ees: Mark Vann, Rein Valling, Matti Kiviväli ja Kuno Mikkor.
183
|
Sydney võrkpallimeeskond SESK XIV E.M. Adelaide'is 1966.
Leo Helwerand, Viktor Trett, Erik Ups, Arvo Tinni,
Hermann Truu, Paul õpik ja Ants Vann.
ESA asutamisel kuulus selle koosseisu ainult kolm spordiklubi. Hiljem liikmesorganisatsioonide arv kasvas uute spordiklubide asutamisega. Aastate jooksul on tegutsenud ka rida puht erialalisi spordiorganisatsioone. Osa neist on vahepeal likvideeritud või liitunud teiste samahuviliste organisatsioonidega. Alljärgnevalt on loetletud ESA liikmesorganisatsioonid, kusjuures sulgudes on nende ESA-ga liitumise aasta või tegutsemise periood ja tärnikesega (*) tähistatud tänapäevani eksisteerivad organisatsioonid: *Adelaide Eesti Seltsi Spordiring ESTONIA (1953); *Melbourne'i Eesti Ühing KODU Spordiring (1953);
*Sydney Eesti Spordiklubi SESK (1953); Perthi Spordiklubi KALEV (1958); Eesti Üliõpilaskond Sydneys Spordiklubi (1958-1961); 123 Eesti Väikekaliibri Relva Klubi - hilisema nimega *Eesti Laskeklubi Victorias - (1959); EVÜ NSW Osakonna Laskering (1959)- hilisema nimega L/K LEGION (1961); Thirlmere Laskespordiklubi (1960) ja Sydney Eesti Laskespordiklubi NARVA (1960), ühinenud 1962. a., moodustades Sydney-Thirlmere L/K, mille nimeks 1975. a. alates
*Laskurklubi VÕITLEJA; *Wollongongi Eesti Spordiselts WESS (1961); Sydney Eesti Maleklubi (1961); Adelaide Eesti Laskurklubi ESTONIA (1963); *MEÜ KODU Male-ja Bridžiring (1972); *AES Maleklubi ESTONIA (1970); *AES s/r ESTONIA Golfiklubi (1973) ja Eesti Kergejõustiku Klubi Sydneys EKKS (1979-84). 1960. aastal hakkas ESA juhatus välja andma spordiajakirja "SPORDITEEL", mis ilmus neli korda aastas ja mille sisulist ja paljundustehnilist taset järjest tõsteti. Leides tellijaid ka teistel mandreil kujunes ta 1969. aastal väliseestlaste rahvusvaheliseks eesti spordiajakirjaks - ainsaks sellesarnaseks kogu maailmas. Ajakirja väljaandmine lõppes 1974. aastal 41. numbriga, sest ta oli kaotanud omapärasuse eesti spordiajakirjana informatsiooni puudumisel eesti spordielust paguluses.
184
|
|
Neli aastakümmet tagasi oli sport Austraalia mandril mitmel eurooplastele oopulaarsel spordialal suhteliselt algeline. Korvpall oli arenemisastmel ja võrkpall peaaegu täiesti tundmata spordiala nagu jalgpallgi. Nende arendamisel on pagulassportlaste osatähtsus olnud väga suur.
Korvpall oli Austraalia eestlaste hulgas väga populaarne ja 50-ndate aastate algul kõrgel tasemel, mida tõendasid eestlaste linnadevahelised võistlused ja samuti tagajärjed kohalikel osariikide turniiridel, kus võisteldi kõige kõrgemas ("League") klassis tugevate võistkondade vastu, nagu lätlased ja leedulased. Erakordselt käre korvpalli arenguga ei suutnud aga eestlased sammu pidada peamiselt juurdekasvu puudumise tõttu, sest nõudmised eri vanusegruppide suhtes muutusid meie väikesele rahvusgrupile üle jõu käivaks. Mängutase hakkas kannatama, aga vaatamata sellele võisteldi edasi veel mitmeid aastaid madalamates klassides või teiste klubide koosseisus.
Ado Männik ja Hans Kannussaar võistlesid 1951. aastal kaasa Lõuna-Austraalia esindusvõistkonnas Sydneys peetud korvpalli-esivõistlustel. Samal aastal vääristati Ado Männikut Woollacott medaliga kui "best and fairest player" ja ta nimi on autahvlil APOLLO staadioni seinal Richmondis.
Momente korvpallivõistlustelt. Vasakul XIV Eesti Mängud
Sydneys 1969. Paremal I Balti Mängud Adelaide'is 1969.
Taimi Vestel pealeviskel.
185
|
|
Lääne-Austraalias oli silmapaistvaks eesti korvpalluriks spordiklubi KALEV liige Viido Narustrang, kes võitis osariigi parima korvpalluri tiitli kahel korral.
Viimaste aastate jooksul on kahtlemata parimaks korvpalluriks olnud Alan Mikkor Melbourne'ist. Sealtsamast on pärit ka meie silmapaistvaim naiskorvpallur Kärin Määr, kes on korduvalt kuulunud Victoria osariigi esindusnaiskonda. Praegu harrastab korvpalli üksikuid eesti noori, ja kui kõrgele nende "tähelend" viib, seda näitab vaid tulevik.
Kergejõustik on olnud Eesti Mängudel üheks tähtsamaks spordialaks, kuid vaatamata sellele ei andnud erilisi tagajärgi paljud katsed pidevate treeningute korraldamiseks ja selle spordiala propageerimiseks, eriti noorte hulgas. Organiseeriti maavõistlusi teiste baltlastega ja samuti korrespondentsvõistlusi, aga ka need jäid üksikuteks katseteks mitmeaastaste vaheaegadega, sest kõik klubid ja ka rahvused ei olnud võimelised osalema samaaegselt.
A-klassi teatejooks XVI Eesti Mängudel Sydneys 1969. a. Kustas Tiivas ja Alan Kuslap.
Klubid korraldasid lühiajalisi treeninguid kergejõustikus enne Eesti Mängude kättejõudmist, et oma sportlaste ja eriti noorte võistlustaset tõsta. Adelaide'i spordiring ESTONIA treenis oma noori reeglipäraselt igal nädalalõpul ajavahemikus november 1968 kuni detsember 1970 Olympic Sports Field'il Kensingtonis "Elukutselised" kergejõustiklased aga ühinesid klubidega, kus peeti treeninguid intensiivsemalt ja juba isikliku treeneri juhtimisel. ESA liikmesorganisatsioonidest oli Sydney Eesti Amatöör Kergejõustiku Klubi Narrabeenis rakendatud noorte treeninguks ja võistlusteks. Seal oli edukamaks sportlaseks Erika Seek, kelle nimel on mitmeid Austraalia eesti rekordeid (AER) jooksudes.
Kõige edukamaks eesti kergejõustiklaseks Austraalias on olnud Anne Kärner Melbourne'ist, kes püstitas Austraalia noorterekordi kuulitõukes 1968. aastal tagajärjega 14.33 m ja hiljem Austraalia rekordi (15.63 m). Ta oli mitmekordne Austraalia meister kuulitõukes ja kettaheites (1971-1974) ja esindas Austraaliat Edinburghis (1970 Commonwealth Games).
Koolinoortest oli silmapaistev 100 ja 200 meetri jooksudes Peeter Pildre Melbourne'ist, kes võistles ka osariikide vahelistel võistlustel ja siirdus hiljem USA-sse õpinguid jätkama, ja kuulitõukes Kalev Viiding Sydneyst, olles noortemeister.
186
|
|
Kergejõustikus võiks nimetada mitukümmend sportlast, kes oma tagajärgedega on domineerinud Eesti Mänge, mõned neist isegi mitu aastat järjest, aga ruumipuudusel on alljärgnevalt ara toodud ainult kõige hilisemad Austraalia eesti rekordid (AER).
Alljärgnevas tabelis on sulgudes märgitud rekordiomaniku elukoht ja rekordi püstitamise aasta ning kõht. Lühendite tähendus (ka järgnevates tabelites): A - Adelaide, B - Brisbane, M - Melbourne, P - Perth, S - Sydney, T - Thirlmere, W - Wollongong.
AUSTRAALIA EESTI REKORDID KERGEJÕUSTIKUS
MEHED
100 m jooks 10.6 Peeter PILDRE (M-1968-S)
200 m jooks 21.7 Peeter PILDRE (M-1968-S)
400 m jooks 50.7 Gunnar SECK (S-1957-S)
800 m jooks 2.06.0 Gunnar SECK (S-1958-S)
1500 m jooks 4.31.6 Olev HÄRM (A-1971-A)
3000 m jooks 9.56.2 Olev HÄRM (A-1972-A)
1 10 m tõkkejooks 16.3 Ülo SIMMUL (S-1961-S)
200 m tõkkejooks 27.7 Gunnar SECK (S-1956-S)
4x100 m teatejooks 47.2 AUSTRAALIA EESTI MEESKOND (S-1957-S)
Heino VANN, Paul HANSAR,
Ülo SIMMUL, Gunnar SECK
4x200 m teatejooks 1.39.7 SYDNEY MEESKOND (1957-S)
Hanno VIIDANG, Toivo ANNUK,
Ülo SIMMUL, Gunnar SECK
800+400+200+100 m 3.17.2 SYDNEY MEESKOND (1959-S)
teatejooks Ülo SIMMUL, Karl ROMANDI,
Arvo PEA, Toivo ANNUK
Kõrgushüpe 1.80.5 m Henn TENNOSAAR (A-1961-S)
Kaugushüpe 6.64 m Matti URVET (T-1961-S)
Kolmikhüpe 13.74 m Matti URVET (T-1961-S)
Teivashüpe 3.20 m Andres PAAS (S-1958-S)
Kuulitõuge 14.97 m Kalev VIIDING (S-1967-S)
Kettaheide 46.60 m Rein TENDER (M-1964-M)
Odavise 56.28 m Tõnu PARI (M-1964-M)
Vasaraheide 39.67 m Rein TENDER (M-1962-M)
Kümnevõistlus 3798 pkt.Ülo SIMMUL (S-1958-S)
187
|
NAISED
60 m jooks 8.6 Erika SECK (S-1978-S)
100 m jooks 12.7 Taimi LEIUMAA (M-1957-M)
200 m jooks 25.8 Erika SECK (S-1980-S)
400 m jooks 57.9 Erika SECK (S-1980-S)
800 m jooks 2.32.4 Erika SECK (S-1980-S)
1500 m jooks 5.40.5 Erika SECK (S-1978-S)
80 m tõkkejooks 12.4 Taimi LEIUMAA (M-1961-M)
110 m tõkkejooks 17.1 Anne TAAR (A-1972-M)
400 m tõkkejooks 1.04.6 Erika SECK (S-1980-S)
4x100 m teatejooks 57.8 SYDNEY NAISKOND (1961- S)
Halliki KIMMEL, Kärin SUMBAK
Reet SOOSAAR, Merike POLIKARPUS
Kõrgushüpe 1.52 m Mare AARN (W-1958-S)
Kaugushüpe 5.61 m Taimi LEIUMAA (M-1961-M)
Kuulitõuge 15.63 m Anne KÄRNER (M-1970-S)
Kettaheide 49.98 m Anne KÄRNER (M-1974-S)
Odavise 38.10 m Eha KITSAPEA (S-1963-S)
Lauatennis oli väga populaarne varajastel aastatel, eriti noorte hulgas, ja see on olnud alati Eesti Mängude kavas. Korraldati omavahelisi võistlusi ja osaleti isegi kohalikel võistlustel. Hiljem taotleti korduvalt huvi selle ala vastu tõsta, kuid omavaheliste võistluste organiseerimine ei andnud loodetud tagajärgi. Oli üksikuid häid mängijaid, kuid ei suudetud tõusta 1951. aasta tasemele. Siis jagasid vennad Oleg ja Valentin Laaring omavahel Lõuna-Asutraalia meistritiitleid ja esimene neist võttis osa 1951. aastal Sydneys korraldatud osariikide vahelistest meistrivõistlustest. Adelaide'is olid Laaringutele tugevateks vastasteks Ahti Känd ja livo Tuul.
Tennis võeti Eesti Mängude kavasse esmakordselt 1954. aastal Adelaide'is peetud II Eesti Mängudel. Selle korraldajaks kohapeal oli juba Eestis tuntud tennisetuus Kristjan Lasn, kes tuli ka meesteklassis võitjaks. Üldiselt ei ole meie spordiklubidel tennise arengus märkimisväärset osatähtsust. Adelaide Eesti Maja õuel asuvat tenniseväljakut käsutati mitme aasta (1958-63) jooksul ainult harjutusteks.
1975. aastal Adelaide'is peetud XX Eesti Mängudel võistles tennises perekond Dyke edukalt ja viimastel aastatel mainitakse Brod Dyke'i (ema poolt Trett) ühenduses tähtsamate (ka Davies Cup) võistlustega nii Austraalias kui ka ülemeremaades.
Tiivustatuna austraalia ujujate edust tõusis suur huvi noorte hulgas selle ala vastu ja ujumine võeti E. M. kavasse 1959. aastal. Meie klubidel puudusid võima-
188
|
|
lused treeningute korraldamiseks ja kõik paremad ujujad said oma treeningu ujumisklubide juures. Ujumine oli ka spordikooli kavas ja reeglipäraseid treeninguid peeti meie "kuldujuja" Anne Neitsovi õpetusel. Paremate ujujate nimel seisvad rekordid on toodud alljärgnevas tabelis. Kõige edukamaks eesti ujujaks Austraalias on olnud John Kulasalu Perthist, kes esivõistlustel on püstitanud 105 osariigi, 8 Austraalia ja 4 British Commonwealth rekordit aastail 1972- 1974.
AUSTRAALIA EESTI REKORDID UJUMISES
MEHED
50 m vabalt 28.0 Gerrit ANTON (M-1964-M)
50 m rinnuli 36.9 Jaan LAUMETS (S-1970-M)
50 m selili 35.9 Enno T. TAEMETS (B-1975-A)
50 m liblikat 30.8 Enno T. TAEMETS (B-1975-A)
4x50 m vabalt 2.06.4 MELBOURNE'I MEESKOND (1964-M)
Bruno LEEPIN, Madis LUKK,
Ain KIIVER, Gerrit ANTON
100 m vabalt 57.5 John KULASALU (P-1972)
100 m rinnuli 1.25.7 Peeter HELMERAND (S-1969-S)
100 m selili 1.21.7 Enno T. TAEMETS (B-1972-M)
100 m liblikat 1.10.8 Enno T. TAEMETS (B-1971)
200 m vabalt 1.56.8 John KULASALU (P-1974)
200 m rinnuli 3.19.6 Peeter HELMERAND (S-1969-S)
200 m kompleksujum. 3.29.5 Peeter HELMERAND (S-1972-M)
400 m vabalt 4.01.44 John KULASALU (P-1974-NZ)
NAISED
50 m vabalt 35.5 Tiina LEHTSALU (S-1975-A)
Kärin HOLMRE (S-1975-A)
50 m rinnuli 45.3 Ursula RAEDER (A-1970-M)
50 m selili 43.0 Tiina TAMME (A-1972-M)
50 m liblikat 41.2 Tiina LEHTSALU (S-1975-A)
4x50 m vabalt 2.41.2 SYDNEY NAISKOND (1975-A)
Tiina LEHTSALU, Kärin HOLMRE,
Mai LEHTSALU, Sharon ANNUK
100 m vabalt 1.19.3 Tiina TAMME (A-1972-M)
100 m rinnuli 1.39.1 Tiina TAMME (A-1972-M)
200 m kompleksujum. 3.21.9 Tiina TAMME (A-1972-M)
189
|
|
Mõttespordi toimkond loodi ESA juurde 1961. aastal, asukohaga Sydney, kus üheks energilisemaks maletajaks, kirimale turniiride korraldajaks ja ajakirja SPORDITEEL malenurga toimetajaks kuni ootamatu surmani 1969. a. oli Valter Põder. Ta kuulus muuseas Austraalia meeskonda teisel laual maailma kirimale olümpiaadil. Malenurga toimetamise ülesanded võttis üle Jüri Karukäpp. Korraldati kirimale turniire ja võisteldi Eesti Mängudel. Vahetevahel saavutati häid tagajärgi ka oma osariikide klubidevahelistel võistlustel. Peale ülalmainitute olid kirimale võitjateks veel August Arumaa, Heikki Tuul ja Uuno Saral Adelaide'ist.
Vähemalt kolmel korral (1957-60) on Austraalia maleturniiridest osa võtnud Uus-Meremaal elav eestlane Ortvin Sarapuu, kes on rahvusvaheline malemeister, 1966. aastal Aucklandis peetud tsooniturniiri võitja ja maleolümpiaadist osavõtja 1970. aastal.
Mõttespordi alal on Eesti Mängudel mängitud Eesti Päevade puhul ka bridži, mida muidu harrastatakse eraviisil.
Golf on Eesti Mängude spordialadest kõige noorem. Adelaide'is 1973. aastal moodustatud eestlaste golfiklubi ettepanekul võeti see spordiala mängude kavasse ja on muutunud populaarseks mitte üksi vanema generatsiooni sportlaste, vaid ka nooremate hulgas. Golfiklubi ESTONIA korraldab järjekindlalt omavahelisi võistlusi karikasarjas igal kuul ja maavõistlusi soomlastega mitu korda aastas.
XIV Eesti Mängud Adelaide'is 1966. Toivo Annuk ja Vello Annuk laskerajal.
Lasketoimkond ESA juures moodustati 1959. aastal Sydneys ja sama aasta lõpul võeti laskmine VII Eesti Mängude kavasse. Mõne aasta jooksul muutus laskesport Austraalias eestlaste hulgas käsipalli kõrval kõige tihedamini harrastatavaks spordiks. Klubide juurde ("LEGION", Thirlmere E/L) ehitati oma laskerajad, võeti osa osariikides peetud esivõistlustest ja igaJ aastal peeti järjekindlalt klubidenimelisi ning ESA ja "Eesti Vabariigi" karikavõistlusi. 1970. a. tuli Austraalia eesti meeskond esimeseks korrespondents-laskevõistlustel USA, Kanada ja Rootsi eesti laskuritega. Järjekindlalt parandati isiklikke tagajärgi ja
190
|
|
täideti korduvalt ESA spordimärgi norme. Dorothy Maranik ("LEGION") kuulus Austraalia esindusvõistkonda Phoenix'is, Arizonas peetud maailma meistrivõistlustel 1970. aastal.
Suurlaskureid on Austraalia eestlaste hulgas kolm: Ado Maranik ("LEGION") 1109, Dorothy Maranik ("LEGION") 1106 ja Johannes Männits (E. L/K Victorias) 1101 punkti. Aastate jooksul on endiste laskurite read harvenenud ja noored ei ole seda spordiala edasi kandnud. Laskevõistlusi korraldatakse veel Eesti Päevade spordivõistluste raames, kuid üldiselt nõrgemate tagajärgedega. Alljärgnev tabel (AER) näitab selgelt, millal oli eesti laskespordi õitseaeg Australias.
AUSTRAALIA EESTI LASKURITE REKORDID
ÕHUPÜSS - 40 lasku (10 m) 353 punkti Paul SAEGA (V) 27.-28. l 2-67.
Aado MARANIK (L) 30.03.72.
STANDARDPUSS - (30 m)
3x20 lasku kolmest asendist 537 punkti Aado MARANIK (L) 26.03.70.
3x20 lasku (50 m)
lamades 200 punkti Dorothy MARANIK (L) 1.-30.06.69.
põlvelt * 198 punkti Aado MARANIK (L) 10.-11.06.67.
püsti # l97 punkti Aado MARANIK (L) 10.-11.06.67.
kolmest asendist kokku 594 punkti Aado MARANIK (L) 10.-11.06.67.
* põlvelt 198 punkti on hiljem lasknud veel: Rudolf Maranik (L-1969), Hans
Holland (V-1969) ja Dorothy Maranik (L-1970).
# püsti 197 punkti on hiljem lasknud veel: Dorothy Maranik (L-1968), Mikk
Tooming (T-1969), Johannes Männits(V- 1970) ja Rudolf Maranik (L-1972).
VÄIKEKALIIBRILINE VABAPÜSS - 40 lasku (50 m)
lamades 398 punkti Aado MARANIK (L) 20.02.-07.03.71
põlvelt 372 punkti Aado MARANIK (L) 1.-30.06.69
Dorothy MARANIK (L) 06.12.70
püsti 351 punkti Johannes MÄNNITS (V) 12.06.71
kolmest asendist kokku 1109 punkti Aado MARANIK (L) 20.02.-07.03.71
VÄIKEKALIIBRILINE VABAPÜSS - 60 lasku (50 m)
lamades 563 punkti Dorothy MARANIK (L) 1.-10.06.69
Märkus: Tähed sulgudes tähistavad laskurklubisid: L - Eesti L/K "LEGION",
T-Thirlmere Eesti L/K, V - Eesti L/K Victorias.
Kontakt kolme balti rahvuse vahel Austraalias on olnud tihedam kui teistel etnilistel rahvusgruppidel mitte ainult rahvuspoliitiliste eesmärkide taotlemisel, vaid ka spordis. Meie saatus on kulgenud paralleelselt kaugest minevikust kuni nende saatuslike aastateni, mis põhjustasid meie saabumist siia mandrile, kus
191
|
|
kiiresti pandi alus edaspidisele harmoneeruvale koostööle omavaheliste kohtumistega spordiväljakuu. Igal nädalal võisteldi korvpallis kohalikel võistlustel ja lisaks neile organiseeriti omavahelisi turniire. Võrkpallis peeti neid juba aastaid enne võrkpalliühingute asutamist Austraalias (1954) ja osariikide vaheliste meistrivõistluste alustamist. Organiseeriti ka kergejõustikus balti maavõistlusi, mida õnnestus läbi viia ainult üksikuil kordadel, sest see spordiala ei olnud nii populaarne kui käsipall.
Püsivamateks ühisüritusteks kolme balti rahvuse vahel on jäänud BALTI MÄNGUD AUSTRAALIAS, mida 1969. aastast alates on korraldatud iga kähe aasta tagant, senini arvult kümme. Neil võistlustel osalevad esindusvõistkonnad erinevates vanuseklassides nii naiste kui ka meeste korv- ja võrkpallis. Viimastel aastatel ^on reeglipärasteks kohtumisteks muutunud ka Eesti-Läti jalgpallivõistlused Adelaide'is. Esimesel viiel kohtumisel (1978-83) olid võidukad lätlased, aga viimasel kahel (1984 ja 1986) eestlased.
IV Balti Mängude avatseremoonia Adelaide'is 25.4.75. ESA esimees Osvald Randva tervitab osalejaid.
Tingituna etniliste rahvusgruppide arvulisest kahanemisest hakkas aastate möödudes ilmnema spordis ümberorienteerumistendentse ja polariseerumist erinevates suundades. See oli eriti märgatav Adelaide'is balti rahvuste juures, aga eestlaste osas ka kogu mandri ulatuses. Nagu juba varem nimetatud, ei suutnud eestlased, peamiselt just juurdekasvu puudusel, arendada oma spordiklubide tegevust korvpallis. Hakati rohkem rõhku panema võrkpallile. Lätlased ja leedulased omalt poolt suunasid oma pingutused korvpallimeeskondade treeningutele, sest neil oli juba siis väljapaistvaid korvpallureid. Eestlaste osaks jäi mängida peaosa võrkpalli arengus Austraalias. Selles on eestlastest võrkpalluritel olnud võrreldamatu osatähtsus.
192
|
I Balti Mängud Adelaide'is 1969. Võidukas eesti vörkpallinaiskond: Inne-Lee Prima. Anne Kärner, Mari-Ann Kirss, Hele-Ly Ups, Kärin Sumbak, Küllike Tennosaar.
Kui lätlaste ja leedulaste tugevad võrkpallimeeskonnad ei suutnud jätkata domineerimist sel alal, läks juhtimine ukrainlaste kätte. Ainult naiste võrkpallis jäid lätlased veel paljudeks aastateks meistriks. Võrkpalliühingute tegevuse algaastail olid ainult erandjuhtumeil eestlaste võistkonnad võidukad, sedagi ainult reservklassides. 1962. aastal Canberras moodustatud CES (Canberra Estonian Society) meeskond hakkas domineerima kohalikel võrkpallivõistlustel ja tuli osariigi meistriks kaheksa korda. Aastal 1968 nende meeskond tuli meistriks Austraalia klubide vahelistel esivõistlustel. ACT esindusvõistkondadesse on kuulunud (1966-68) Paul Õpik, Hans ja Edgar Siig ning naistest Helvi Pagarev (1965-68).
Esimesed osariikide vahelised Austraalia meistrivõistlused peeti 1962. aastal Melbourne'is, kuid esimesed rahvusvahelised kuhtumised algasid 1969. aastal. Vaatamata sellele eksisteerisid Austraalias valikmeeskonnad juba varem. Sinna kuulus enamik osariikide esindusvõistkondade eestlastest võrkpallureid, kelleks olid tol ajal Victoriast Anne Pari, Anne Kärner, Paul Saega, Kaljo Vann, NSW-st Kärin Sumbak, Ingrid Helmerand, Herman Truu, Ants Vann, Lõuna-Austraaliast livo Tuul, Inne-Lee Prima, Henn Tennosaar, Peeter Ranniko, Olaf Ehvart jt.
AES Spordiring ESTONIA on olnud võrkpallis üheks kõige tugevamaks klubiks Austraalias. Alates 1965. aastast on ESTONIA meeskonnad olnud Lõuna-Austraalias meistrivõistlustel finaalides 18 korda, võites meistritiitli 12 korda ja jäänud teiseks 6 korda. Naiskonnad on pääsenud finaalidesse 13 korda, tulles meistriks 6 korda. Lisaks neile võitudele on tuldud esikohtadele teistel kohalikel turniiridel, võidetud esikohti klubide vahelistel turniiridel, esindatud osariigi võistkondi täies koosseisus ja ESTONIA meeskond ning naiskond olid mõlemad NVL (National Volleyball League) liikmed. 1969. aastal moodustatud noorte-
193
|
|
naiskond tuli omas klassis (alla 18. a.) Austraalia meistriks ja pani seega aluse Lõuna-Austraalia hegemooniale naiste võrkpallis. Ajavahemikus 1971 - 1981 tuli Lõuna-Austraalia naiskond Austraalia meistriks 11 korda järjest.
Rahvusvahelistel kohtumistel võrkpallis on Austraalia esindusvõistkondadesse kuulunud rida eestlasi, alates 1971. aastast Aija Briedis-Ranniko, Aime Lomp-Kangur, Mari Ann Kirss-Baker, Ingrid Randva-Russell; Marika Salupalu-Tiggemann, Hillar Ranniko ja Douglas Väinsaar. Hiljem toimusid rahvusvahelised kohtumised ka nooremates klassides (alla 18 ja 20 a. vanustele). Neisse võistkondadesse kuulusid Lia Summer, Anne-Liis Tuul, Indra Reinpuu, Andres Lomp, Raoul Tuul ja Vella Reinpuu. Parimaks Austraalia surujaks/tõstjaks peeti Tony Nääri (ACT), kes on praegu National VolleybalTi treener, ia viimaste aastate jooksul on parimaks tõstjaks Austraalias Raoul Tuul Lõuna-Austraaliast.
XVII Eesti Mängud Melbourne'is 1972.a. Melbourne'i ja Adelaide'i naiskonnad mänguhoos.
Kolm aastat järjest (1970-1972) tuli Lääne-Austraalia meistriks Perthis tegutsenud spordiselts KALEVI meeskond, mille liige Erik Hõlm oli osariigi esindusmeeskonna kapteniks. Enamikul eespool nimetatud sportlastest on olnud võimalus kaasa võistelda Austraalia esinduvõistkondades ka ülemeremaades ja Austraaliat on esindanud võrkpalli maailmavõistlustel ning nendega seotud eelvõistlustel Jaapanis, Peruus ja Argentiinas Ingrid Randva, Tony Näär, Andres Lomp ja Raoul Tuul. Lõuna-Austraalia Võrkpalliühing on teenekamatest võrkpallureist tunnustanud järgmisi eestlasi: Juhan Olesk (Life Membership), livo Tuul, Hillar Ranniko ja Ingrid Randva-Russell (Order of Merit). Viimane neist on võistelnud Austraalia naiskonnas rahvusvahelistel kohtumistel vähemalt 54 korda ja olnud naiskonna kapteniks 10 korda.
194
|
|
Peale ülalloetletud spordialade on eestlased harrastanud ka muid, kuid kahjuks ei ole selle kohta andmeid kogutud ja informatsioon väljapaistvatest saavutustest väga juhuslik. Squashimängus esines Lääne-Austraalia noortemeeskonnas mitmel korral kuni 1979. aastani Michael Pallo. Purilendur Toivo (Bill) Selge Lõuna-Austraaliast tuli teisele kohale enda konstrueeritud paadiga 1964. aastal Canberras peetud "hovercraft" võistlustel. NSW ja Victoria osariikides tegutsevad suusaklubid ja ka teistes osariikides on selle spordi harrastajaid. Need on ainult üksikud näited selle kohta, kui mitmekülgsed on olnud Austraalia eestlaste spordihuvid.
Võitjate austamine. XIV Eesti Mängudel Adelaide'is 1966.
195
|