Voldemar Siska

Voldemar Siska
Eesti ühiskond Lõuna-Austraalias

30. juuni 1947 rahvaloenduse andmeil oli Lõuna-Austraalias ainult 18 Eestis sündinud inimest, kuna neist, kes omanuks Eesti kodakondsust, polnud ühtainustki. Nii puudus Lõuna-Austraalias kohalikes oludes juba kodunenud ja kindlustunud eesti rahvusgrupp, kes võinuks järgmistel aastatel hulgaliselt siia saabuvaile sõjas laastatud Euroopa seljataha jätnud kaaseestlasile uue kodu rajamisel ja rahvusliku isetegevuse edendamisel kaasabi osutada. Kui New South Walesis, kus samal aastal loendati 872 Eestis sündinud inimest (Eesti kodakondsusega 216), leidsid uustulnukad Sydneys eest 1927. aastast saadik tegutseva eesti seltsi ja 1940. aastal valminud seltsimaja, tuli Lõuna-Austraalia pealinnas Adelaide'is ja selle eeslinnades ning lähemas ümbruskonnas töö ja elukoha leidnud eestlasil kõik, mida nad oma rahvusliku omapära säilitamiseks ja sünnimaalt pärinevate traditsioonide ning harrastuste jätkamiseks vajalikuks pidasid, asutada omaenda nõu ja jõuga.

Austraalia immigratsioonipoliitika eesmärgiks arusaadavalt ei olnud soodustada eralduvate etniliste gruppide kujunemist ja kindlustumist - "multiculturalism", millega tänapäeval on mindud teise äärmusse, oli tollal tundmatu mõiste -, vaid edendada kõigi immigrantide võimalikult kiiret assimilatsiooni, täielikku ühtesulamist austraalia ühiskonnaga. Kummatigi ei saa jätta märkimata toetust, mida Adelaide'is organiseeruvale eesti rahvusgrupile osutasid mõned austraalia organisatsioonid juba sellega, et nad võimaldasid eestlaste kokkutulekuiks kasutada ruume tasuta või minimaalse maksu eest. Eesti koguduse õpetaja palga maksis täielikult paaril esimesel aastal Austraalia luteri kirik ja jätkas majanduslikku toetust veel kümmekond aastat.

Euroopas sõja ajal kodu kaotanud ja nüüd Adelaide'is oma elu uuesti rajavate immigrantide väsimatuiks ja ennastsalgavaiks abistajaiks olid Lutheran City Mission'i pastor Alfred Freund Zinnbauer ja ta abikaasa Helga. Nemad mõistsid immigrantide olukorda omaendi kogemusist. Olles mõlemad juudi päritolu, põgenesid nad Austriast, kus A.F.Zinnbauer oli lõpetanud Viini ülikooli usuteaduse fakulteedi, natside võimuletulekul Inglismaale. Sealt edasi, saabunud koos abikaasaga 1940. aastal Austraaliasse, oli pastor Zinnbauer, formalistliku loogika järgi vaenuliku riigi kodakondsusega isik, mõnda aega interneeritud. Tema heategeva töö, mille tunnustuseks talle 1967. aastal anti Briti M.B.E. orden, katkestas ajurabandus 1972. aastal. Mõned kuud enne surma 1978. aastal autasustas teda ka ta endine kodumaa Austria oma kõrgeima tsiviilordeni Suure Teeneteristiga.

Peamiselt aastate 1948-51 immigratsiooni tulemusena loendati Lõuna- Austraalias 1954. aastal 946 Eestis sündinud inimest, kusjuures muidugi tuleb mõista, et see arv ei haara näiteks Saksamaal sündinud eesti lapsi ega ka üksikuid vanema generatsiooni liikmeid, kes olid sündinud Venemaal.

Alljärgnevas kokkuvõtlikus ülevaates käsitletakse selle umbes tuhande- liikmelise eestlaste pere Adelaide'is asutatud organisatsioonide tegevust ümmarguselt nelja aastakümne kestel. Ülevaade lõpeb 1986. aastaga, mil rahvaloenduse andmeil oli Lõuna-Austraalias veel 606 Eestis sündinud inimest. Neile aga lisanduvad eesti vanemate vahepeal sündinud ja neist paljud juba keskikka jõudnud lapsed, nii et inimeste arv, keda võiksime eestlasiks lugeda, ei tohiks ka nüüd märgatavalt muutunud olla. Järelikult on olemas teoküpseks sirgunud uus generatsioon, kes võiks oma väsima hakkavate ja arvult mõistagi aina kahanevate eelkäijate käest eesti organisatsioonide tegevuse jätkamist tagavad kohustused nii juhtidena kui ka aktiivsete liikmetena järkjärgult üle võtta.

Asunud käesoleva ülevaate koostamisele, oli autoril peagi selge, et selle ettenähtud ulatus ei võimalda kaugeltki ammendavat käsitlust, mis üheldi küli vähendas autori töövaeva, kuid teiseldi põhjustas üsna palju peamurdmist, et otsustada, mida praegu kirja panna ja mis võiks jääda edaspidi koostatava põhjalikuma käsitluse jaoks. Olgu seepärast täheldatud, et meie põgus ülevaade ei saa loetleda kõiki Adelaide'i eesti rahvuslikul tööpõllul silmapaistnud isikuid ja kirjeldada nende panust. Nii on ka organisatsioonide tegevuse käsitluses piirdutud peamiselt nende isikute mainimisega, kes olid asja algatajad ja kes on olnud juhatuste esimeesteks või nende liikmeina pikemat aega kaasa töötanud.

EESTI SELTS

Nagu mujal Austraalias, nii ka Adelaide'is oli eesti ühiskonna kujunemise ajendiks kõigepealt püüd aial hoida niihästi Eestist pärinevaid vastastikuseid sidemeid kui ka Saksamaa põgenikelaagreis, merereisil Austraaliasse ja siin esialgu perekondade immigratsioonilaagreis või samale tööle määratud ning ühiselt majutatud rahvuskaaslaste seas sõlmitud uusi tutvusi ja sõprusi. Siia muidugi lisandusid veel rahvustunne ja sellest johtuvad pürgimused, tõdemus ühisest saatusest ja suhteliselt väikese uustulnukate grupi loomulik kalduvus sõbraliku, ent siiski võõra rahva hulgas kokku hoida.

Juba 1948.a. lõpupoole, kui siinne eestlaste pere oli veel üpris väike, püüti organiseerida meeskoori, tehti algust rahvatantsuga ja hakkas kujunema eestlaste korvpallimeeskond. Pastor A.F.Zinnbaueri ja ta abikaasa kaasabil korraldati Adelaide'is esmaspäeviti kokkutulekuid teeõhtutena St. Stephen's kiriku saalis Wakefieldi tänavas. Jõulude ajal aitas pastor Zinnbauer korraldada 26. detsembril eestlaste väljasõidu Adelaide'i mägedesse. Selles osalenuil tärkaski mõte tähistada järgmisel aastal Eesti iseseisvuspäeva, milleks ka valiti kolmeliikmeline toimkond.

Iseseisvuspäeva koosviibimine 92 osavõtjaga - nende hulgas kolm "vana- eestlast", s.o. need, kes olid Lõuna-Austraaliasse elama asunud enne Teisele maailmasõjale järgnenud immigratsiooni toimus 24. veebruari õhtul kohvik "Arcadias", 63 King William St. Päevakohase kõne pidas Jerome Palm, esinesid sopran Helga Turve, meeste topeltkvartett ja rahvatantsijad ning lauldi ühislaule.

Nii Eesti Vabariigi sünniaastapäeva pühitsemine kui ka baltlaste vägivaldse küüditamise mälestamine koos lätlaste ja leedulastega on kujunenud iga-aasta-

seks traditsiooniks. Küüditamise mälestuspäeva avalike kontsertaktustega, kus paljudel juhtudel on kõnelejaina esinenud prominentseid isikuid austraalia ühiskonnast, on ühtlasi püütud Balti riikide küsimust selgitada laiemale üldsusele.

1949. aastal ka sai teoks mõte asutada eesti selts. Selle 34 osavõtjaga organiseeerimiskoosolek (nimetatud nõnda protokollis), mille olid kokku kutsunud Jaan Kirs, Bernhard Meos ja Jerome Palm, peeti 8. aprillil luteri kiriku saalis, Wellington Square/Tynte Street, North Adelaide. "Meie arv on kasvanud, endise kolme eestlase asemel on meid siin nüüd üle saja viiekümne," ütles J.Palm oma avasõnas. "Meie oleme huvitatud kultuurilistest üritustest, vajame oma elu alustamiseks ka majanduslikul alal üksteise koostööd." Valinud koosoleku juhatajaks J.Palmi, kiitis koosolek pärast asja arutamist ühel häälel heaks tema ettepaneku: "Täna siia koosolekule kokku tulnud eestlased on otsustanud asuda enda organiseerimisele, milleks nad tahavad moodustada Adelaide eestlaste koondise ja valivad oma otsuse läbiviimiseks vastava komitee." Viieliikmelisse komiteesse valiti Mihkel Hennoste, Jaan Kirs, Bernhard Meos, Jerome Palm ja Elfriede Särg. Organisatsiooni algkapitaliks sai väike puhastulu iseseisvuspäeva koosviibimisest. Sellele lisaks määrati esialgseks sisseastumis- ehk liikmemaksuks kaks šillingit.

Seltsi esimene peakoosolek toimus 3. augustil. Aprillis valitud komiteel oli valmis seltsi ajutine põhikord, mille komitee esimees M.Hennoste ette luges ja mis seejärel väikeste muudatustega heaks kiideti. Seltsi nimeks kinnitati Lõuna-Austraalia Eestlaste Koondis Adelaides, liikmemaksuks määrati viis šillingit aastas. Et koondise tegevus- aja aruandeaasta otsustati seostada kalendriaastaga, võeti tegevuskava ja eelarve vastu ainult viieks kuuks kuni aasta lõpuni. Samaks perioodiks valiti koondise esimeheks Jerome Palm ja juhatuse liikmeiks Mihkel Hennoste, Bernhard Meos, Richard Ollino ja Gustav Tiideman.

See Adelaide'i eestlaste organisatsioon on algusest peale taotlenud edendada mitmekülgset rahvuskultuurilist tööd vastavate allorganisatsioonide asutamise ja nende tegevuse innustamise, toetamise ning kooskõlastamise kaudu. Teiselt poolt on nii viimased kui ka teised kohalikud eestlaste organisatsioonid koondise, hiljem seltsi enda suuremate ürituste puhul - näiteks rahvuslike tähtpäevade pidulik tähistamine - kaasa aidanud.

Koondise ettevõttel hakati 1949. aastal korraldama reedeõhtusi eestlaste koosviibimisi, milleks üüriti ruum Saksa Klubilt, 223 Flinders St. Esimesest sellisest koosviibimisest, eestlaste klubi avamisest 30. septembril võttis osa umbes 60 inimest. Sama aasta teise poole ürituste hulka kuuluvad veel eesti muusika õhtu 15. oktoobril Theosophical Society saalis ja jõulupidu Port Adelaide'is firma Walter & Morris kantiinis.

Peakoosolekul 6. jaanuaril 1950 arutati vajadust sisustada klubiõhtuid laulu ja mänguga, soovitati tellida eesti ajalehte, osta eesti kirjandust ja asutada koondise raamatukogu. Koosolek pooldas üksmeelselt ettepanekut hakata koguma kapitali seltsimaja muretsemiseks ja tegi juhatusele ülesandeks võtta see küsimus oma töökavasse. Juhatuse moodustamisel eelolevaks tegevusaastaks valiti esimeheks Gustav Tiideman.

Paar kuud Saksa Klubis, hiljem YMCA ruumides jätkusid koondise klubiõhtud ka sel aastal, kuigi osavõtt neist oli tagasihoidlik, vaatamata sellele, et neid püüti sisustada referaatidega. Eesti iseseisvuspäeva tähistati aktusega, kus kõneles koondise esimees ning vaimuliku talituse pidas Melbourne'i eesti koguduse õpetaja Uno Stockholm, ja peoga järgmise päeva õhtul. Edasi korraldati sel aastal veel tantsuõhtu, jaanipidu, solistide kontsert ja perekonnaõhtu.

27. detsembril esitas koondise näitering esimese eesti teatrilavastuse Adelaide'is. Koondise korraldatud vana-aastapeost gaidide majas Walkerville'is võttis osa 119 eestlast. Paitsi juhud, kui paljud Adelaide'i eestlased viibisid mujal korraldatud Austraalia Eesti Päevadel, on kassa ülejääk rahvarohkeist aastalõpupidudest hiljem seltsile olnud märkimisväärseks tuluallikaks.

1950. aastal ka hakkas Adelaide'is töötama eesti täienduskool, mille organiseerijaks ja esimeseks õpetajaks oli koondise kultuuriala juhataja. Koondise juhatuse algatusel teostati rahaliste annetuste korjandusi eesti sõjainvaliidide ja teiste puudustkannatavate rahvuskaaslaste abistamiseks Saksamaal. Korjandusi jätkati veel mitmel aastal, kusjuures neile lisandusid teised eriotstarbelised, näiteks Austraalia Eesti Rahvuskapitali ja Eesti Maja rahakogumise aktsioonid.

Kahel järgmisel aastal (26.1.51 - 25.1.53) oli koondise esimeheks Bernhard Meos. Siit peale ei ole alljärgnevalt taoteldud loetleda koondise, hiljem seltsi kõiki üritusi, saati kui neile viidatakse tema allorganisatsioonide tegevuse eraldi käsitluses. Me piirdume nüüd vaid teatavate, Adelaide'i eestlaste keskorganisatsiooni tegevuse kulgemist üldiselt iseloomustavate seikade vaatlemisega.

Juba 1950. aasta juhatuse koosoleku protokollis (25. okt.) mainitakse, et "kõik katsed tõmmata eestlasi aktiivsemale koostööle pole õnnestunud, korraldatud referaatõhtud on jäänud hõredaks." Koondise klubiõhtud, milleks muide ka oli raske leida sobivaid ruume, lakkasid 1951. aastal. Seevastu muud üritused samal aastal olid üsna rahvarikkad, näiteks iseseisvuspäeva kontsertaktus 188 ja võidupüha pidu 193 osalejaga. Koondisel, mille liikmete arv oli kasvanud 128-le, oli nüüd südalinnas väike büroo, avatud informatsiooni vahendamiseks reede õhtuti. Austraalia Eesti Seltside Liidu asutamiskoosolekule 4. ja 5. jaanuaril 1952 saatis koondis oma esimehe ja ühe juhatuseliikme.

Silmas pidades koondise tegevuse suurenemist, avaldati peakoosolekul 13. jaanuaril 1952 arvamust, et oleks tarvis muuta ja täiendada põhikirja, s.o. ajutist põhikorda. Uuesti tuli kõne alla eestlastele oma seltsimaja muretsemine. Selle plaani teostamise esimese sammuna soovitati juhatusel uurida vastava kooperatiivühingu asutamise võimalust. Koondise selle aasta juhatuse algatusel hakkaski Eesti Maja ühistu rajamine tegelikult edenema. 1952. aastal oli koondisel 148 liiget.

25. jaanuaril 1953 valis peakoosolek juhatuse moodustamisel koondise esimeheks eelmise aasta abiesimehe Leonid Treti (tollal Tretjakevits), peamiselt kellele langes koondise uue põhikirja koostamise töö. Teinud juhatuse poolt esitatud uues põhikirjas mõned muudatused, kinnitas koondise erakorraline peakoosolek selle 27. septembril. Uus põhikiri, mis hakkas kehtima 1. jaanuaril 1954, ka muutis koondise nime Adelaide Eesti Seltsiks.

Peakoosolekul 23. jaan. 1954 ootamatult ei leitud ühtki kandidaati juhatuse valimiseks. Seepeale üks koosolijaist tegi ettepaneku "valida kolmeliikmeline likvideerimiskomisjon, kuna inimestel ei näi olevat huvi seltsi tegevuse vastu." Viimaks otsustati "lõpetada tänane koosolek, volitada praegust juhatust edasi töötama, viia läbi Vabariigi aastapäeva tähistamise eeltööd, teha ettepanekuid põhikirja muudatusiks."

Erakorraline peakoosolek 14. veebruaril muutis põhikirja lahkarvamusi põhjustanud punktid. Juhatuse moodustamisel valiti kolme kandidaadi hulgast seltsi esimeheks Bernhard Meos. Üksmeelse aplausiga kiideti heaks sõnavõtt, milles tõhusa töö eest tänati eelmist juhatust ja sooviti edu uuele.

Koondise 25. jaan. 1953 valitud juhatus. Ees: E. Sume ja L. Trett. Taga: A. Klaar, A. Männik ja 0. Talmet.

Kahel järgmisel aastal (28.1.55 ja 15.1.56) valiti esimeheks Heino Lomp, kelle haigestumise tõttu 1956. a. keskpaiku aga langesid esimehe kohustused pooleks aastaks abiesimees Heino Sommerile. Nende aastate tegevusest tuleks esile tõsta Eesti Maja ühistu toetamist nii rahaliste panuste kui ka selgitustööga selle ettevõtte kasuks. 1955. aastal sai selts endale eesti rahvuslipu, mis õnnistati II Austraalia Eesti Päevade pidulikul jumalateenistusel sama aasta 29. detsembril Melbourne'is. Järjekordsel liikmemaksu tõstmisel määrati liikmemaksuks 1956. aastal 15 šillingit üksikisikult ja 25 šillingit abielupaarilt. Liikmemaksu tasujaid oli seltsil 1955. aastal 216 ja järgmisel aastal 167.

1957. aastal valis selts 13. jaanuaril esimeheks Hugo Kuke. Jätkus Eesti Maja ühistu toetamine ja seda enam, kuna sel aastal saigi teoks, et ühistu ostis esiteks ühe väikese elumaja, mida kavatseti edaspidi seltsimajaks ümber ehitada ning laiendada, ja aasta lõpul suure, juba seltsimajana ehitatud hoone. Oma seltsimaja mugavaks tegemine nõudis ka naispere korrastavat ja kaunistavat hoolt. Selleks asutati varsti esimese maja omandamise järel naistoimkond, mis hiljem kujunes seltsi naisringiks.

Valitud esimeheks 19. jaanuaril 1958 ja uuesti järgmise aasta 8. märtsil juhtis seltsi tegevust kuni peakoosolekuni 10. juulil 1960 Richard Ollino. Augustis 1958 ilmus "Adelaide Eesti Seltsi Teataja" esimene number, milles öeldakse, et see bülletään "jätkab ülesandeid, mis seni on olnud aeg-ajalt seltsi liikmeile saadetavatel ringkirjadel. Sellele lisaks tahaks Teataja olla Adelaide organiseeritud eestlaskonna tegevuse ja päevamurede kroonikaks, kui kohalikud eesti organisatsioonid selleks oma kaastööd ei keela. Sellest kaastööst on ka sõltuv, kas Teatajat oleks võimalik välja anda regulaarselt, näiteks 6 korda aastas." Enamasti neli korda aastas ilmuvat "Teatajat" saadeti tasuta kõigile kohalikele eestlasile, kelle nimed ja aadressid olid seltsi kartoteegis, kuni 1970. aastani, mil seda hakkasid saama ainult seltsi liikmed. Novembri 1971 numbri järel liitus seltsi "Teataja" Eesti Võitlejate Ühingu Adelaide'is "Virgatsiga", mis

alates detsembrist hakkas mõlema organisatsiooni ühise häälekandjana ilmuma "Virgats-Teataja" nime all.

Üldse osutus aasta 1958 Adelaide eestlaste perele seni kõige tegevusrikkamaks eriti aasta lõpul esmakordselt Adelaide'is toimunud Austraalia Eesti Päevade tõttu, mille organiseerimine ja läbiviimine järelikult lasus siinseil organisatsioonidel ning nende poolt moodustatud toimkonnal. Samuti tuli Eesti Maja neiks suurpidustusiks esinduslikku korda seada.

Juhatuse ettepanekul muutis peakoosolek 24. jaanuaril 1960 seltsi põhikirja, lisades seni ettenähtud viieliikmelisele juhatusele varahoidja ameti ja määrates tegevusaasta perioodi 1. juulist 30. juunini. Vastavalt sellele pikendati ametisoleva juhatuse volitusi kuni järgmise peakoosolekuni juulis. Ajalehes "Meie Kodu" (11.2.60) kirjutas 24. jaanuari koosolekust lehe kaastööline: "Majanduslikult on selts kindlal alusel, mis on seda märkimisväärsem, et organisatsioonil pole rohkem kui 195 liiget, kes on tasunud möödunud aasta liikmemaksu. Seltsi liikmeskond võiks olla palju suurem, kui kõik need, kes hea meelega võtavad osa seltsi või tema allorganisatsioonide poolt korraldatud üritustest (peod, kontserdid, teater), ka seltsi liikmeiks astuksid."

10. juulil 1960 valiti esimeheks Heino Lomp, kes seejärel 20 korda tagasi valituna juhtis seltsi tegevust kuni peakoosolekuni 7. veebruaril 1982. Kauaaegse ühiskondliku töö tunnustuseks ja teenete eest ametialal anti Heino Lombile kuninganna sünnipäeva puhul 1982. aastal Briti orden O.B.E. (Officer of the Order of the British Empire). 1982. a. peakoosolekust saadik on seltsi esimeheks olnud Ilmar Mägraken.

Kuuekümnendate aastate algupoolel nentis juhatus seltsi aruandeis liikmeskonna passiivset suhtumist rahvuslikku tegevusse ja rahvuskaaslaste ükskõiksust seltsi vastu. 28. juuli 1963 peakoosolekul esitatud aruande järgi olid liikmemaksu (üksikisik £ 1 ja abielupaar £ 1.10) tasunud ainult 102 isikut. Küllaldase arvu kandidaatide puudumisel saadi seltsi juhatusse valida seekord vaid esimees ja kolm liiget. Ent juba järgmise aasta peakoosoleku ajaks oli seltsi liikmete

Seltsi juhatus 1977. a. Ees: E. M. Reinpuu, H. Lomp, E. Kurvits. Taga: I. Mägraken, E. Haas ja H. Semenov.

arv tõusnud 194-le. Seejärel oli liikmete arv paaril aastal küll madalam, kuid hakkas siis jälle kasvama. 1972. aastal oli seltsil 230 liiget ja kaks aastat hiljem 260. Mõnel aastal ka veidi langenud, oli liikmete arv käesoleva ülevaate viimasel, 1986. aastal 265 (liikmemaks $ 15 - üksikisik või abielupaar, $ 10 - pensionär).

1962. a. lõpul asutas seltsi juhatus arhiivi, hakates asjaajamise ürikuid koguma seltsi kappi Eesti Majas. Hiljem kujunes üks tuba Eesti Majas seltsi ja tema allorganisatsioonide bürooks, kus asuvad ka seltsi ümmarguselt 1000-köiteline raamatukogu ja raamatubüroo, mis müüb eesti kirjavara. Arhiiv, mida hulk aastaid hooldas M.Hennoste, võtab nüüd kappe enda alla terve rea.

Adelaide'i eestlaste perel eesotsas seltsiga tuli aastail 1966, 1975 ja 1983 tagada siin järjekordselt toimunud Austraalia Eesti Päevade hea kordaminek. Jättes kõrvale loengud, filmiõhtud, mitmesugused koosviibimised, aktused ja koostöö etniliste või austraalia organisatsioonidega, olgu suurematest üritustest veel mainitud ühiselt kohaliku Balti Nõukoguga juunis 1968 ja 1978 korraldatud Balti Nädal. 1974. aastal osaleti baltlaste protestiaktsioonides Austraalia valitsuse ootamatu otsuse vastu tunnustada Balti riikides de facto kehtivat Nõukogude võimu de jure. Kui peapiiskop Konrad Veem 1975. ja 1983. aastal külastas Adelaide'i, korraldas selts temale piduliku vastuvõtu.

Et selts ei maksa Eesti Maja ühistule üüri, on ta püüdnud ühistut toetada rahaliste annetustega, näiteks toolide ostmisel, või võttes mõned väiksemad remondikulud enda kanda. Koos oma allorganisatsioonidega ostis selts Eesti Maja saali jaoks 1980. aastal muusikaseadeldise.

1979. aastal tulid seltsi liikmeile müügile seltsi rinnamärgid Karl Rogeri kavandatud embleemiga. Seltsi uus rahvusvärvides lipp embleemiga ühel küljel õnnistati iseseisvuspäeva kontsertaktusel Eesti Majas 22. veebruaril 1981.

Ehkki 8. juulil 1979 kinnitatud uus põhikirja redaktsioon oli jätnud aastapeakoosolekute kokkukutsumise ajaks juuli, hakati allorganisatsioonide soovil neid alates 1981. aastast pidama märtsis või veebruaris. Seltsile juriidilise isiku õiguste taotlemiseks koostati põhikirja ingliskeelne tekst, mis kinnitati peakoosolekul 3. veebr. 1985. Vastavalt Lõuna-Austraalias juriidiliste isikutena tegutsevate ühingute kohta kehtivaile eeskirjadele tuli selle tekstis, võrreldes senise põhikirjaga, teha mõningaid muudatusi ja täiendusi, mis aga ei muuda seltsi tegevuse eesmärke ega iseloomu. Küll aga sai Adelaide Eesti Selts, inglise keeles ja ametlikult The Adelaide Estonian Society Inc., registreeritult juriidilise isikuna 3. septembril 1985 õiguse näiteks vastu võtta pärandusi ja isegi omada kinnisvara.

Kauemat aega on seltsi juhatusse kuulunud (sulgudes aastate arv): Heino Lomp (29½), Hugo Kukk (23), Ene-Mai Reinpuu (18), Eduard Selge (14½), Endel Haas (12½), Hillar Semenov (10½), Ilmar Mägraken (10), Karl Roger(7½), Herbert Auväärt (6½) ja Bernhard Meos, Friedrich Paevere, 3uho Taimre (6).

Seltsi põhikirjas on ette nähtud ka auliikmed, kes valitakse peakoosolekul teeneliste eestlaste või muulaste hulgast. Auliikmeiks on valitud aastal 1964: Elmar Reebs; 1970: Mihkel Hennoste, Hugo Kukk, Friedrich Paevere; 1971: Leonid Trett; 1975: Richard Ollino; 1977: Meta Pruul, August Pruul; 1979: Heino Lomp, O.B.E.; 1981: Sir Arvi Parbo, Heino Sommer; 1983: Lembit Härm; 1984: Ene-Mai Reinpuu; 1985: Valdek Kangur.

Asudes alamal vaatlema teisi Adelaide'i eesti organisatsioone, olgu märgitud, et nende hulgas on peale seltsi allorganisatsioonide ka täiesti iseseisvaid organisatsioone.

AKADEEMILINE KOONDIS

Üheksa aastat tegutses Adelaide'is organisatsioon, mille liikmeskond koosnes peamiselt Eestis kõrgema hariduse omandanud isikuist. Adelaide Eesti Akadeemilise Koondise asutamiskoosolek 11 osalejaga peeti 28. veebruaril 1954, kus loeti ette 1951. aastal asutatud Sydney Eesti Akadeemilise Koondise põhikiri ja leiti, et see võiks vastavate muudatustega ka olla samalaadilise organisatsiooni põhikirjaks Adelaide'is. Valiti kolmeliikmeline juhatus, kes oma koosolekul 6. märtsil valis koondise esimeheks Friedrich Paevere. Ühtlasi otsustas asutamiskoosolek, et koondise kokkutulekud toimuvad kord kuus liikmete kodudes. Liikmemaksuks määrati üks nael aastas.

Asutamiskoosoleku järel kuuendal kokkutulekul 29. augustil kinnitati organisatsiooni nimeks Adelaide Eesti Akadeemiline Koondis ja võeti vastu põhikiri, mis oli identne Sydney koondise omaga, paitsi paar muudatust ja täiendust.

Samal kokkutulekul valiti ühel häälel koondise auliikmeks piiskop dr. Johan Kõpp. Stockholmist näärikuul 1955 koondisele saadetud kirjas ütles piiskop: "Palun vastu võtta minu siiras südamlik tänu väga sõbraliku tervituse eest minu 80. sünnipäeva puhul ning eriti austava valimise eest Koondise auliikmeks." Ühtlasi soovis piiskop "kõigile eesti akadeemilise pere liikmeile jõudu, indu ja edu jääda kindlaks ning ustavaks E.V.Tartu Ülikooli juhtsõnale: Tões ja õiguses tõuseme!"

Põhikirja järgi oli koondise eesmärgiks olulisemas osas koondada akadeemiline pere üheks tervikuks, otsida võimalusi väljaspool Austraaliat omandatud akadeemiliste kutsete rakendamiseks, säilitada ja arendada eesti rahvuskultuuri ja siduda kasvavat haritlaskonda vanema haritlaspõlvega ning süvendada tema aktiivsust ja võitlustahet nii hariduslikes kui ka rahvuspoliitilistes küsimustes. Koondise liikmeks võis astuda eesti rahvusest või Eesti kodakondsusse kuulunud isik, kes oli õppinud või õppis ülikoolis või sellele vastavas kõrgemas õppeasutuses ning kelle tõekspidamised ühtisid koondise taotlustega.

Koondise peamiseks tegevusvormiks jäid liikmete kodudes korraldatud koosviibimised: üheksa aasta jooksul kokku 64. Peale asutamiskoosoleku üüritud ruumis ja kahe koosviibimise Eesti Majas korraldati veel kolm väljasõitu piknikule. Koosviibimisi, kus alati olid teretulnud ka liikmete abikaasad, sisustati enamasti referaadiga, mis ühtlasi andis teema sellele järgnenud vestlusele kohvilauas. Referaadiga koosviibimisi peeti üle neljakümne, millest osalejate arvult (36) omab esikoha 25. augustil 1957 Eesti Majas korraldatud koosviibimine, kus ettekande teemaks oli eesti üliõpilaskond vabariigi ajal Tartus. Teiste koosviibimiste kavas olid küsimused ühenduses koondise asutamisega, kaheksa aastakoosolekut, eesti muusika kuulamine heliplaatidelt ühel õhtul, arutelud mitmesugustel teemadel ja kirjanduslik kohus Mika Waltari "Sinuhe" peategelase üle. Viimatimainitud, 38 osalisega koosviibimine 31. märtsil 1956 on ühtlasi kõige suurem üritus 67 koosviibimise ja kolme väljasõidu hulgas, kusjuures nende keskmine osavõtjate arv on 19.

Peale ülalmainitud koosviibimiste korraldati Eesti Majas koos Eesti Üliõpilaskonnaga Adelaides kaks diskussiooniõhtut (teemad: "Valge- Austraalia poliitika" ja "Noorsoo kurikalduvus") 1960. aastal ja üks koosviibimine 1962. aastal referaadiga kahest suurkujust eesti muusikas. Koondis ka andis esineja kahel avalikul referaatkoosolekul, mis korraldati koos Adelaide Eesti Seltsiga 1956. aastal.

Kui siinkohal mitte arvestada Tartu Ülikooli aastapäevi, oli koondise esime-

seks iseseisvalt korraldatud avalikuks ürituseks kunstinäitus 24. ja 25. veebruaril 1956. Sama aasta 4. augustil korraldas koondis balli, miile puhastulu £ 74.4.4. koos maksega koondise kassast, et summat ümardada 75 naelale, annetati Eesti Maja ehitusfondi. 1959. aastal toimus koondise ettevõttel Eesti Majas 28. juunil rahvuslik õhtu Eesti lipu 75 a. juubeli puhul ja 8. novembril koondise auliikme piiskop Johan Kõpu 85. sünnipäeva aktus. Ühiselt A.E.Seltsiga tähistati poetess Marie Underi 75. sünnipäeva aktusega vanas Eesti Majas 13. aprillil 1958 ja "Kalevipoja" trükist ilmumise 100.a. juubelit kontsertaktusega 8. oktoobril 1961 uues Eesti Majas.

Tartu Ülikooli aastapäeva tähistamiseks korraldas koondis iga aasta lõpul piduliku koosviibimise kas ainult oma perele või koos kutsutud külalistega. Aastail 1954-58 peeti neid pidusid, millest külalisraamatu järgi oli 82 osalisega suurim 1955. a. oma, kas koondise liikme kodus või üüritud ruumides. Edasised peod, 1959-62, toimusid Eesti Majas, kusjuures neist kahe esimese heale kordaminekule kaavitas tõhusalt nii korraldamisel kui ka osavõtjatega Eesti Üliõpilaskond Adelaides, tähistades ühtlasi oma liikmete õppeaasta lõppu.

Kõige rohkem oli koondisel tegevliikmeid 1957. aastal - 29. Järgmisel aastal võeti ta vastu Austraalia Eesti Seltside Liidu liikmeks. Aastail 1956-60 võis koondis oma liikmeskonda lugeda umbes poole kõigist akadeemilise haridusega või ülikoolis õppivaist eestlasist Adelaide'is. Koondise esimeesteks on olnud Friedrich Paevere (kuni aastakoosolekuni 4.4.59), Mihkel Hennoste (4.4.59-17.6.61), Friedrich Paevere (17.6.61-25.2.62) ja Richard Ollino, kes 25. veebruaril 1962 valiti esimeheks koondise viimaseks jäänud aastakoosolekul, millest võttis osa vaid kaheksa hääleõiguslikku liiget.

Süvenev loidus koondise tegevuses hakkas ilmnema juba 1961. aastal. Liikmete arv oli tunduvalt vähenenud: aastaaruande järgi ainult 15, kes olid tasunud liikmemaksu. Seda allakäiku ei saadud ka pidurdada järgmisel aastal, kuigi veel korraldati neli koosviibimist (2 referaati) liikmete kodudes, üks referaatkoosolek koos üliõpilastega Eesti Majas, üks väljasõit ja 1. detsembril Tartu Ülikooli aastapäevakoosviibimine Eesti Majas 30 osavõtjaga, mis jäigi koondise viimaseks ürituseks. 10. märtsiks 1963 kokku kutsutud aastakoosolek jäi pidamata, sest selleks oli Eesti Majja kohale ilmunud kõigest seitse isikut, neist hääleõiguslikke vaid neli (juhatus ja üks liige).

Seejärel möödus üle 23 aasta, kuni Adeiaide'i eesti bülletäänis avaldati kutse koosolekule otsustamaks, kas organisatsioon taas ellu äratada või lõpuks ametlikult likvideerida. Sellest koosolekust 6. juulil 1986 Eesti Majas võtsid osa koondise viimase valitud juhatuse esimees ja sekretär, eelmistest juhatustest kaks liiget, kellest üks ühtlasi asendas oma vahepeal surnud abikaasat, viimase juhatuse laekurit, ja kahe kohalolija abikaasad. Et koosolekule oli seega ilmunud vaid kokku kuus isikut, tuli nentida üldist huvipuudust akadeemilise koondise vastu, mistõttu otsustati Adelaide Eesti Akadeemiline Koondis ametlikult likvideerida. Koondise dokumendid otsustati hoiustada A.E.Seltsi arhiivi ja raha ($ 34) annetada seltsi raamatubüroole.

Kui nüüd veerandsajandi järel vaadelda koondise tegevust ka veidi kriitilise pilguga ning seejuures eriti meeles pidades tema põhikirjas loeteldud taotlusi, võiks kõigepealt sedastada, et võimaluste otsimisel väljaspool Austraaliat omandatud akadeemiliste kutsete rakendamiseks ei saadud kõige vähematki ette võtta. Samuti osutus pelgaks ilukõneliseks loosungiks eesti rahvuskultuuri arendamine - ei saa küll kuidagi väita, et koondis lisanuks midagi eesti kultuuri varamusse. Esitatud referaadid ei olnud üldiselt mitte akadeemilisel, vaid popu-

laarteaduslikul, rahvaülikooli loengute tasemel ja pealegi sageli teemal, millel polnud mingit seost eesti rahva või tema kultuuriga. Kui viidata püüdele säilitada eesti kultuuri, siis tuleb muidugi nentida, et kõik ettekanded ja neile järgnenud arutelud toimusid eesti keeles. Kahtlemata teenisid sama eesmärki täiel määral üritused nagu Tartu Ülikooli aastapäevad, kunstinäitus, Marie Underi sünnipäevaaktus jne.

Aeg-ajalt kurdeti, et koondis pole saanud endaga kaasa tõmmata rohkem liikmeid ülikoolis õppivast noorest haritlaskonnast. Seejuures ei tahetud arvestada, et üliõpilastel juba oli omaenda organisatsioon. Tegelikult mõned noored haritlased siiski kuulusid ka akadeemilise koondise liikmeskonda või võtsid hajuldi osa selle koosviibimisist ja kaavitasid, nagu ülal mainitud, mõne ürituse korraldamisel. Üks noor haritlane isegi oli sekretärina koondise 1956. a. juhatuses.

Tahaks küll uskuda, et mõned noorema põlvkonna liikmed ikka said koondise tegevusest rahvuskultuurilist ergastust, kuigi see paraku ei olnud küllaldane ega püsiv, nii et neil tekkinuks huvi selles organisatsioonis aktiivsemalt ja pidevalt kaasa töötada ja seda, kui tarvis, isegi püüda mõneti ümber kujundada, ent seejuures siiski säilitades koondise rahvuslik-akadeemilise põhiolemuse.

Mõnelt poolt on tahetud koondise tegevuse vaibumise peapõhjusena näha osa liikmeskonna huvi suundumist 1959. aastal asutatud Eesti Korporatsioonide Liidu Adelaide'i Koondisele, milline argument aga ei näi paika pidavat, sest aastail 1961-62 korraldas see organisatsioon vaid ühe kokkutuleku. Pigem sai Adelaide Eesti Akadeemilise Koondise kirstunaelaks kodudes peetud koosviibimiste kujunemine sellisteks, mis tegi nende korraldamise liiga tülikaks ja raskeks. Samal ajal võib-olla ka hakati tüdima referaatidest, midagi muud nende asemele aga ei leitud, mis võinuks liikmeid kokku tuua koosviibimisile Eesti Majas.

Üks Akadeemilise Koondise koosviibimisi

EESTI RAADIO

Raadiosaateid paljurahvuselise Austraalia etniliste gruppide keeltes korraldab Adelaide'is organisatsioon Ethnic Broadcasters Incorporated, mille liikmeskonna moodustavad 36 eri rahvuse raadiokomiteed. Raadiojaama (5 EBI-FM, 92.9 Mhz) ja selle stuudiote kulud kaetakse riikliku toetusega ning liikmemaksudest, eraisikute ja organisatsioonide toetusist ja aeg-ajalt ka mõnest üritusest laekuvate summadega.

Enne kui 5 EBI saatekavas lisandus teiste rahvuste saadete kõrvale viimaks ka eesti korrapärane programm, oli Adelaide'is korraldatud vaid üksikuid eestikeelseid raadiosaateid peamiselt Ethnic Communities Council'i vahendusel. Algatus järjekindlaks esinemiseks 5 EBI programmis tuli neilt Adelaide'i eestlaste noorema põlvkonna liikmeilt, kes olid mõned aastad koos käinud harrastamaks eesti keelt. Nad leidsid, et eesti saadete koostamine ja esitamine oleks eriti heaks vahendiks keelelise vilumuse arendamisel. Peale selle aitaksid need saated alal hoida eesti keelt ja huvi meie rahvuskultuuri vastu kohalikus eestlaste peres ka laiemalt.

Mõtteosalistena ja abivalmilt liitus selle grupiga paar isikut ka vanemast põlvkonnast. Aprillis 1981 moodustati kümneliikmeline komitee, kes pidi taotlema eestlaste osalemist EBI tegevuses ja organiseerima eesti saadete ettevalmistamist ning esitamist. Komitee esimesse koosseisu kuulusid Valdek Kangur - esimees, Monica Kangur (s. Puksand) - sekretär, Toivo Kangur - laekur, Aime Kangur (s. Lomp), Juhan Murakas, Linda Mõisa (s. Kuik) , Richard Ollino, Robert Puksand, Tarmo Rohtla ja Erik Talmet. Sama aasta juunis vastu võetud põhikirja kohaselt peab Adelaide Eesti Raadio Komitee silmas pidama eesti rahvusgrupi soove ja vaateid. Saadete koostamisel tuleb vältida ärilist, poliitilist või usulist survet. Komitee võeti vastu EBI liikmeks ja tema esimene saade läks eetrisse esmaspäeva õhtul 14. septembril 1981.

Siitpeale on eesti pooletunniline programm, mis enne esitamist seatakse kokku ja salvestatakse helilindile raadiojaama stuudios, kuulunud Adelaide'i etnilise ringhäälingu saatekavasse iga esmaspäeva õhtul. Saate eelsalvestamine võimaldab kontrollida ja siluda kava kulgemist, et kõrvaldada muide ka äpardusi, kui mõnel esinejal mikrofoni ees ei ole piisavalt vastavaid kogemusi ega vilumust. Samuti on eeisalvestamisega võimalik saateid varuda teatavaks perioodiks. See on paratamatult vajalik, sest eesti raadiokomiteel puudub palgaline, saadete koostamisega pidevalt iga nädal tegelev personal.

A. E. Raadio Komitee 1983. aastal: Toivo Kangur, Tarmo Rohtla, Ivy Kangur, Valdek Kangur, Monica Kangur, Richard Ollino, Linda Mõisa, Robert Puksand.

Peale komitee liikmete ja eriti ta esimehe Valdek Kanguri on eesti raadio kava sisustamises osalenud palju teisi Adelaide'i eesti rahvusgrupi liikmeid, sest Adelaide Eesti Raadio saateid võib koostada ja ka esitada iga eestlane eeldusel, et saade nii sisult kui ka vormilt vastab raadio tegevuse eeskirjadele. Komitee koostöö kõigi kohalike eesti organisatsioonidega, samuti kui Melbourne'i Eesti Raadioga, on olnud tihe ja teeninud tõhusalt ühiseid rahvuslikke eesmärke. Majanduslikult on komiteed toetanud Austraalia Eesti Seltside Liit, Adelaide Eesti Seltsi Naisring, Adelaide'i Eesti Maja Ühistu, Baltic Women's Association of S.A. ja mitmed rahvuskaaslased.

Adelaide Eesti Raadio mitmekülgsest repertuaarist võiksime mainida eesti laulu ja muusikat, humoreske, kuuldemänge, ja ettekandeid eesti folkloorist, põliseist kombeist ja uskumusist, rahvarõivaist, -tantsust ja -kunstist üldse. Vastavate saadetega on mälestatud eesti rahva ajaloolisi tähtpäevi ja tema rahvuslikke suurkujusid. Samuti on tähistatud eesti organisatsioonide aastapäevi, kirikupühasid jne., esitatud reportaaže suuremaist rahvuslikest üritusist ja usu- teldud meie avalikke tegelasi. Oma isetegevuse küsimusis on noorema põlvkonna liikmed mitmel korral raadios sõna võtnud.

Esmaspäevasele programmile lisandus detsembril 1986 pooletunniline usuline saade neljapäeva pärastlõunati. Neid eeskätt vanematele inimestele mõeldud saateid koostab Adelaide Eesti Evangeelse Koguduse soovil C.L.Peipman Sydneys.

Kõik Adelaide eesti Raadio saated on saadaval kassettidena mõõduka hinnaga. Tellimuse peale on neid saadetud nii Austraalia teistesse osariikidesse kui ka ülemeremaile.

EKL-i KOONDIS

Eesti Korporatsioonide Liidu Adelaide'i Koondis on tegutsenud ligi kolm aastakümmet, taotledes oma liikmeskonnas, kelle arv on kõikunud 30 ümber, alal hoida Tartu vaimset pärust ja konvendielu traditsioone ning tavandeid, niivõrd kui see on võimalik hoopis teistsugustes tingimustes vaid harvadel

EKL-i vennastuspidu Adelaide'is 29. detsembril 1983.

omavahelistel koosviibimistel Eesti Majas. Seejuures ei olnud tai formaalset põhikirja - presiidiumi moodustamise ja funktsioonid, samuti kui koosviibimiste üldise korra ning organisatsiooni igasugused menetlused, määravad vanemate kaasvendade Tartust pärinevad teadmused ja kogemused, mida nad on ajapikku ka edasi andnud nooremaile.

Koondis asutati 16. mail 1959 esimesel kokkutulekul, millest võttis osa 14 kaasvenda. Välja arvatud kolm lühemat aktiivsuse mõõnaperioodi, on korraldatud üks kuni kolm kokkutulekut aastas, kusjuures osavõtjaid on enamasti olnud kahekümne ümber. Peale selle on peetud kümme vennastuspidu, esimene 10. aprillil 1965. Neist suurim aga oli Adelaide'is toimunud XII Austraalia Eesti Päevade ajal Korp! Sakala presideerimisel korraldatud vennastuspidu 29. detsembril 1983. Koos kaasvendadega mujalt Austraaliast ning ülemeremailt ja nelja külalisega läti korporatsioonidest oli sellel kommersil 43 osavõtjat.

Loomuldasa traditsiooniliselt intiimorganisatsioon, on see väike EKL-i koondis ühtlasi püüdnud silmas pidada rahvuslikke kohustusi, nagu nende täitmist oma liikmeilt eeldasid korporatsioonid ja teised rahvuslikult meelestatud akadeemilised organisatsioonid Eestis. Nii on ta oma liikmeskonnast andnud isikuid, kes nii Adelaide'is kui ka kogu Austraalia ulatuses on eesti üritusis ja organisatsioonides tõhusalt kaasa töötanud.

GOLFIKLUBI

Sõnum ajalehes "Meie Kodu" (18.12.52) teatab Esimese Eesti Golfi Klubi asutamisest Adelaide'is, mainides ka juhatuse liikmeid, kuid mitte asutamise kuupäeva. Sellest klubist on mõned read ka trükis avaldamata jäänud käsikirjas "Adelaide Eesti Selts 1949-1963", kus klubi 1953. a. tegevusest nimetatakse karikavõistlust 25. jaanuaril, jõuluturniiri Victor Harboris ja otsust korraldada rinnamärgi kavandite võistlus. "Hilisematel aastatel Golfiklubist enam teateid ei ole," öeldakse mainitud käsikirjas.

Kuni tänaseni on aga pidevalt tegutsenud Spordiring "Estonia" Golfiklubi, mille asutasid kuus golfientusiasti 25. veebruaril 1973 toimunud koosolekul. Neljateistkümne aasta jooksul on selle klubi liikmete keskmine arv olnud 1973-79: 10, 1980-82: 20 ja 1983-86: 13. Tegutsedes spordiringi juures, ei ole golfiklubi vajalikuks pidanud eraldi põhikirja - valitud esimehed on alati võinud toetuda kõigi liikmete sõbralikule koostööle. Esimeesteks on olnud: Theodor Wichman (1973-74), Villi Reinpuu (1975-76, 84-85), Willem Laanekõrb (1977-79), Paul Kirkman (1980-82), Mati Kangur (1983) ja Herbert Auväärt (1986).

Klubi on korrapäraselt pidanud võistlusi iga kuu ja aastalõpuvõistlusi T.Wichmani annetatud rändkarikale. Adelaide'i mängijate algatusel on ka golf olnud ülemandriliste eesti spordivõistluste kavas, esimest korda detsembris 1973 XIX Eesti Mängude Austraalias puhul Adelaide'is. 1985. aastast alates on peetud sõprusvõistlusi rändkarikale kohalike soome golfiharrastajatega.

LASKURKLUBI

Innustatud muljetest, mis kaks Adelaide'i eesti laskespordiharrastajat osalemiselt VII Eesti Mängude laskevõistlusis Sydneys 1959. a. lõpul kaasa toonud, otsustasid kümme kohalikku eesti laskurit koosolekul 12. veebruaril 1960 asutada oma laskurklubi, ühtlasi valides sellele ajutise juhatuse. Esimene peakoosolek 16 osavõtjaga toimus 31. juulil, kus võeti vastu Lõuna-Austraalias laskurklubide kohta kehtivate seaduste alusel koostatud põhikiri ja valiti selle-

kohane juhatus. 18. novembril oli lõpuks teostatud ka registreerimine ja käes kinnitus vastavatelt võimudelt, mis andis uuele organisatsioonile, ametliku nimega "Small Bore Rifle Club of Estonia", õiguse kasutada lasketiire.

Põhikirja järgi küll täiesti iseseisev, luges klubi end esialgu Spordiring "Estonia" allorganisatsiooniks, kuni ta iseseisva organisatsioonina 10. septembril 1963 võeti vastu Eesti Spordiliitu Austraalias. Veidi enne seda, 20. augustil, oli klubi erakorraline koosolek, milles osales 9 liiget, ühel häälel soovitanud liitumist Eesti Võitlejate Ühinguga Adelaide'is. Formaalselt liitumine aga teoks ei saanud, kuigi 1964/65. aastal peeti mõned ühised koosolekud ja klubi juhatus täitis ühtlasi ühingu juhatuse ülesandeid. Samal ajal hakkas eesti laskurklubi oma liikmeid vähehaaval kaotama East Marden Small Bore Rifle Club'ile, kuni tal viimaks oli järel vaid kolm liiget, kes 1983. a. lõpul Adelaide'is toimunud XXV Eesti Mängudel veel aitasid korraldada laskevõistlusi. Siit edasi aga tuleb klubi tegevus lõppenuks lugeda.

Oma teokamail aastail osales Laskurklubi "Estonia" mitmeis võistlusis, kaasa arvatud Lõuna-Austraalia meistrivõistlused ja eesti laskurite maadevaheline (Austraalia, Kanada, Rootsi, USA) korrespondentsvõistlus 1962. aastal.

MALEKLUBI

Eesti maleklubi Adelaide'is asutati 3. mail 1970 koosolekul, millest võttis osa kaheksa maleharrastajat, kes ka valisid uuele organisatsioonile ajutise juhatuse. Esimestel kuudel piirdus klubi tegevus vaid omavaheliste mängude ja turniiridega Eesti Majas ning uute liikmete värbamisega malehuviliste rahvuskaaslaste seast.

1971. aastal kinnitas üldkoosolek klubi nimeks Adelaide Eesti Seltsi Maleklubi "Estonia". Mõned aastad tegutseti ilma põhikirjata. Kui aga klubi erakorraline peakoosolek 10. juulil 1973 võttis vastu põhikirja, mille oli koostanud klubi liige Leonid Trett, kiideti ühtlasi heaks säte, mis eeldab klubi liikmeilt eesti seltsi liikmemaksu tasumist. Seega kinnitas põhikiri klubi staatuse seltsi allorganisatsioonina, nagu oli mõeldud klubi asutamisest saadik.

1971.a. koosolek ka tegi klubi juhatusele ülesandeks esitada avaldus ühinemiseks Lõuna-Austraalia maleliiduga, The South Australian Chess Association Inc., et eesti maletajad saaksid osaleda klubidevahelisis võistlusis. Et maleliit ei tundnud "Estonia" mängutaset, võimaldati eestlasil kõigepealt osa võtta kahest eelvõistlusest. Seejärel, kui eestlased olid need ülekaalukalt võitnud, paigutati mängutaseme astenduses klubidevahelisiks võistlusiks "Estonia" esimene meeskond B- ja teine C- reservi. (Üldse liigitati maleliidus 5-liikmelisi võistkondi kuude mängutaseme kraadi: A, A-res., B, B-res. jne.)

Klubidevahelises võistluses saavutasid nüüd mõlemad eesti meeskonnad teise koha. "Pennant"-võistlustest 1971. a. teisel poolel võtsid eestlased osa juba kolme meeskonnaga (B, B-res, ja C), kellest esimene meeskond jagas 4. ja 5. kohta, teine tuli teisele kohale ja kolmas ülekaalukalt võitjaks.

Lõuna-Austraalia maleliidu meeskondade esivõistlusis on "Estonia" tulnud esikohale A-reservis kaks korda (1977 ja 1984). Oma esimese kümnendi paremail aastail, kui ta liikmete arv kõikus kolmekümne ümber, võis "Estonia" võistlusiks korraga välja panna isegi neli viieliikmelist meeskonda. Samuti käidi siis järjekindlalt koos klubi maleõhtuil Eesti Majas. 1975. aastal annetasid Ilmar ja Helmi Mägraken kaks hõbekarikat klubi liikmete omavaheliseks iga-aastaseks kaheks turniiriks, mis toimusid eri klassides vastavalt mängutasemele. Karika jäädavalt võitmiseks pidi mängija olema saavutanud

esikoha kolmes turniiris. Kõrgema klassi karika omandas Hillar Semenov 1980. aastal ja teise Kaljo Saar 1985. Eesti Päevade maleturniiridel tulid Adelaide'i mängijad esikohale Melbourne'is (1972) ja Adelaide'is (1975).

Aastate jooksul on Adelaide Eesti Seltsi Maleklubisse "Estonia" kuulunud umbes 60 maletajat. 1986. a. lõpul aga oli klubil veel ainult üheksa liiget, kaasa arvatud kolm, kes olid osalenud klubi asutamises. Nii väikese liikmete arvuga oli klubil sel aastal võimalik maleiiidu võistlusiks välja panna ainult üks meeskond.

Klubi esimeesteks on olnud Hillar Semenov (1970-75, 1982-), Kaljo Saar (1976-77), Heikki Tuul (1978) ja Heino Härm (1979-81).

MEESKOOR

Eestlasi, kes võinuks Adelaide'is osaleda oma rahvuslikes üritustes, oli vaid mõnikümmend, kui neli meest - Jaan Kirs, Johannes Metsla, Elmar Reebs ja Harry Rähni - 15. septembril 1948 otsustasid asutada meeskoori ja asuda otsekohe liikmeid värbama. Koorijuhi amet langes E.Reebsile, kes oli sel alal tegutsenud juba Eestis ja hiljem Saksamaal.

Siiski vaid kvartetina (selle koosseisus H.Rähni asemel Osvald Talmet) esineti esmakordselt pastor A.F.Zinnbaueri korraldatud Skandinaavia õhtul kahe lauluga 16. detsembril. Esimene oma rahvuskaaslaste üritus, millest laulumehed esinejatena osa võtsid, ja nüüd juba topeltkvartetina, oli Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva koosviibimine 24. veebruaril 1949.

Oma tegevuse algaastail oli lauljail, kellest kujunes Adelaide Eesti Meeskoor, peamurdmist ruumide leidmisel korrapäraseiks harjutusiks. Esialgu toimusid need Austraalia luteri kiriku presidendi dr. J.J.Stolzi kodus, seejärel Raudtee Instituudi barakksaalis, pastor Zinnbaueri majas ja mujal. Kui mõnel juhul, näiteks kasutades YMCA "Open House'i" ruume, tuli maksta üüri, aitas kaasa vahepeal asutatud Lõuna-Austraalia Eestlaste Koondis. Meeskoori tihe koostöö Adelaide'i eestlaste katusorganisatsiooniga on jätkunud ka hiljem, kui see oli ümber nimetatud Adelaide Eesti Seltsiks.

Et koor oli visa kasvama, võeti augustis 1951 ette suurem aktsioon liikmete värbamiseks. Selle tulemusena võidi 20. oktoobril esineda LAE Koondise korraldatud kontserdil solistide kõrval 25-mehelises koosseisus tõelise koorina. Peale juba nimetatud esinemiste võiks koori algaastate tegevusest mainida eraldi veel osalemist United Nations Arts Festival'is (1949) ning esinemisi raadios: võidupüha puhul (1951) ja küüditamispäeva mälestussaates (1952).

Meeskoori tegevus katkes 1953. aastal, kuigi kohalik eestlaste pere oli vahepeal palju suuremaks kasvanud, milline asjaolu üksi pidanuks hoopis soodustama ka koori kasvamist ja tema tegevuse edenemist. Tegelikult aga oli nüüd saabunud ajajärk, mil peagu iga perekond oli kibedasti ametis oma püsiva kodu rajamisega, eriti veel siis, kui võeti ette endale ise maja ehitada. Mõistagi jäid siis järele vaid mõned üksikud, kellel piisas aega meeskoori harjutusiks, ja pealegi vajas meeshääli ka 1952. aastal asutatud segakoor.

Adelaide Eesti Meeskoori taassündi ja seejärel pidevalt kulgenud virga tegevuse algust tähistab 35 laulumehe koosolek 2. veebruaril 1958. Koorijuhiks valiti Elmar Reebs ja tema abiks Lembit Härm. Tegutsenud oma algperioodil ilma põhikirjata ja vaid ajutise juhatusega, kinnitas koor peakoosolekul sama aasta 3. augustil põhikirja, mida hiljem on muudetud ja täiendatud 27. märtsil 1979. Koor hakkas kiiresti kasvama, kogudes oma ridadesse 1958. aastal ligi poolsada laulumeest. Seejärel kaks aastakümmet püsis kooriliikmete arv nelja-

Meeskoor, dirigent L. Härm, naiskvintett ja (paremal) pianist Laine Helm kireval õhtul 24. mail 1969.

kümne ümber. Kaheksakümnendail aastail on see arv olnud 31-34, kusjuures paraku peab nentima koori koosseisu vananemist, sest tal on puudunud, nagu teistelgi väliseestlaste organisatsioonidel, küllaldane liikmete juurdekasv nooremast generatsioonist. Kui Elmar Reebs pidi haigestumise tõttu 1967. aastal ajutiselt ja järgmisel aastal lõplikult loobuma koori juhtimisest, langes see töö abikoorijuht Lembit Härmile, kes juulil 1968 valiti koorijuhiks. Alles kümme aastat hiljem valiti talle abiks Karl Tennosaar.

1958. aastal kirjutas E.Reebs koorile moto: "Meeste laul, ilule loida, Eesti, me südamed köida!" Selle viisistas tema kunagine koolivend, helilooja ja tollal Stockholmi Eesti Meeskoori dirigent Eduard Tubin. Komponistile tänutäheks saadetud kirja kaunistas selle kunstilise kujundaja Helgi Hanssoni poolt kavandatud embleem. Väikeste muudatustega saigi sellest Adelaide Eesti Meeskoori embleem, mis rinnamärkidena anti liikmeile pidulikult kätte enne koori esimese külaliskontserdi algust 10. oktoobril 1959 Kensingtoni (Melbourne) raekojas. Suuremais mõõtmeis on embleem koori lipul, mis õnnistati Eesti Päevade pidulikul jumalateenistusel 28. detsembril 1961 Sydneys.

Meeskoori esimene iseseisvalt korraldatud kontsert toimus koori aastapäeva tähistamiseks 13. septembril 1958. Siit peale on aastapäevakontsert kujunenud traditsiooniks, millele koor, paitsi mõned üksikud juhud, on truuks jäänud. Aastapäevakontserdil 17. septembril 1960 ka esines solistina "Estonia" ooperiprimadonna Ida Loo-Talvari, kelle kontserdireis Rootsist Austraaliasse, kus ta laulis veel Melbourne'is ja Sydneys ning ringhäälingus, oli Adelaide Eesti Meeskoori kutsel teoks saanud. 1971. aastal lavastati koori ettevõttel aastapäevaüritusena operett "Rummu Jüri", sest sama aasta 10. aprillil oli Adelaide'is juba antud suurem kontsert koos Melbourne'i eesti meeskooriga.

Peale kontsertide on koori suuremate üritustena korraldatud hulk segaeeskavaga nn. kirevaid õhtuid. Samuti on koor aidanud korraldada Melbourne'i eesti kooride külaliskontserte Adelaide'is.

Koori liikmeist on esinenud solistidena koorijuht Lembit Härm, Johannes Metsla, Alfred Mikk, Udo Pajuviidik, Edmund Ranniko ja Gustav Tiideman. Koori repertuaaris on ka laule klaverisaatega, millist osa on järjekindlalt täitnud Laine Helm.

Korduvalt on koor kaastegev olnud Adelaide'i eesti ühiskonna mitmesuguseil pidulikel sündmusil nagu Eesti iseseisvuspäev, võidupüha jne. ning samuti koos lätlaste ja leedulastega korraldatud kontsertaktusil. Mitmel juhul on laulumehed esinenud laiemale, peamiselt mitte-eesti publikule, näiteks "Carois by Candlelight" vabaõhukontsertide, Adelaide'i kunstipidustuste ajal korraldatud rahvusvahelisel õhtul, etniliste ühiskondade festivalil ja ringhäälingus.

Alates III Austraalia Eesti Päevadega (Adelaide, 1958) on Adelaide'i eesti laulumehed neist suurpidustusist enamasti arvukalt osa võtnud, esinedes nii ühendkooride ridades kui ka iseseisvalt. Nad on ka innukalt kaastegevad olnud Melbourne'is korraldatud Eesti Meestelaulu Päevadel (1977, 1980 ja 1985) ja peale selle andnud seal neli külaliskontserti. Dirigendi ja kuue mehega oli Adelaide Eesti Meeskoor ainus Austraalia eesti laulukoor, kes 1972. aastal oli ametlikult esindatud Esimestel Ülemaailmsetel Eesti Päevadel Torontos. Seal esinenud umbes 200-liikmelise ühendkoori viiest laulust juhatas üht Lembit Härm.

Oma ligi nelikümmend aastat kestnud tegevuse jooksul on meeskoor õppinud 232 laulu, millest 39 on segakoori seades võimaldamaks esinemist koos kohaliku eesti naiskooriga või ühendkoorides Eesti Päevadel. Hulk laule on salvestatud kuuel heliplaadil ja paljudel kassettidel. Põhjaliku ülevaate koori tegevusest kuni 1983. a. keskpaigani annavad koori kirjastusel ilmunud kolm albumit, kokku 172 lehekülge.

Kuni põhikirja vastuvõtmiseni 1958. aastal töötas koor asutamisel moodustatud ajutise juhatusega, mille esimeheks oli koorijuht Elmar Reebs. Edasi on koori esimeesteks olnud Lembit Härm (1958-61), Voldemar Rehe (1962, 1970), Gustav Tiideman (1963-64, 1966-67), Kaarel Reigo (1965), Nikolai Semenov (1968-69), Alfred Mikk (1971-73), Peeter Helm (1974), Edmund Ranniko (1975-77, 1986) ja Karl Tennosaar (1978-85).

1986. aastal oli kooril 32 tegev- ja 8 sõprusliiget (viimased on abiks koori ürituste korraldamisel). Koori auliikmeiks on valitud aastal 1963: prof. Juhan Aavik, Ida Loo-Talvari, Meinhard V. Ots; 1973: Laine Helm ja 1981: Lembit Härm.

NAISKOOR

Eesti naiskoori eelkäijana Adelaide'is tegutses 1956. a. algupoole moodustatud naistopeltkvartett, esinedes mitte ainult eesti, vaid ka teiste etniliste gruppide publikule. Naiskoor loodi Adelaide Eesti Segakoori juurde 1957. aastal koori naishäältest, keda hakkas juhatama segakoori dirigendi abikaasa, Tallinna Konservatooriumi diplomiga helikunstnik ja muusikaõpetaja Meta Pruul. 26-liikmeline naiskoor debüteeris sama aasta 2. novembril segakoori viienda aastapäeva kontserdil.

Järgmise aasta lõpul oli naiskooril juba 34 liiget. Sellal Adelaide'is toimunud III Eesti Päevadel Austraalias laulis koor iseseisvalt pidulikul jumalateenistusel ja ühendkoori ridades suurkontserdil. Ka 1961. aastal Sydneys, IV Eesti

Naiskoor 1965. a. Ees keskel dirigent Õ. Haas.

Päevadel, osaleti kontserdis ühendkoori lauljate hulgas. Naiskoori esimene tegevusperiood lõppes 1963. aastal koos segakoori töö seiskumisega, kui August Pruul loobus segakoori juhatamisest.

Et ka Adelaide'is valmistada ette segakoorilauljaid 1964. a. lõpul Melbourne'is toimuvate V Eesti Päevade üldkontserdiks, kutsus segakoori juhatus aasta algul koorijuhiks Õie Haasi. Peamiselt naishäältest koosneva koori esimene harjutus toimus märtsis. Koos Adelaide Eesti Meeskooriga esineti segakoorina samal aastal küüditamispäeva aktusel ja meeskoori aastapäevakontserdil. Ühendkooride ridades Eesti Päevade üldkontserdil lauldi kaasa nii nais- kui ka segakooris. Iseseisva naiskoorina aga esineti kahe lauluga pidustuste avajumalateenistusel.

Üldkoolekul 10. märtsil 1963 ostustas segakoor meeshäälte puuduse tõttu tegevust jätkata naiskoorina. Koorijuhiks nõustus edasi jääma Õie Haas, juhatuse esinaiseks valiti Salme Ranniko.

Kui mainida naiskoori 1963. aastaga alanud tegevusjärgust vaid suuremaid üritusi, oleks kindlasti üks neist koori kontsert 18. septembril 1963 Eesti Majas, kus ka külalisesinejaks oli Melbourne'i Eesti Meeslaulu Seltsi koor. 1966. aasta lõpul, kui naiskoori kuulus 31 lauljat, osaleti järjekordselt Adelaide'is toimunud VI Eesti Päevade suurkontserdil nii ühendatud nais- kui ka segakooride esinemistes. Adelaide'i kunstipidustuste (Festival of Arts) puhul 1966. ja 1968. aastal esineti laiemale publikule etniliste gruppide kontsertidel linnapargis. Laulukunsti pideva harrastuse kõrval korraldas naiskoor kohalike eesti näitlejate kaasabil neli teatrilavastust: E.Vaiguri "Potilill ja karusammal" (18.6.63), H.Raudsepa "Mikumärdi" (13.7. ja 14.8.66), A.Valgma - E.Rajaloo "Kohtume Kunglas" (23. ja 30.9.67) ja A.Valgma - E.Maasepa "Unustatud laul" (13.11.68).

26. mail 1968 korraldas koor rikkaliku eeskavaga "Sügispeo", kus peale koori ja solistide oli kaastegav ka seitsmeliikmeline "Karulaane orkester", kes

pärines "Kohtume Kunglas" lavastuseks moodustatud muusikaansamblist. Järgmisel aastal aga hakkas koori tegevuses ilmnema loidus. Rahvuslikul õhtul Eesti Majas 21. juunil esineti veel 19 liikmega, VII Eesti Päevadele aasta lõpul Sydneys läks aga vaid neli lauljat.

1970.a. algul otsustas koori üldkoosolek, millest võttis osa kaksteist liiget teha koori tegevuses vaheaeg. See kestis kuni 1974. aastani, mil lauljad 19. aprillil kokku tulid, et hakata ette valmistuma 1975. a. lõpul Adelaide'is toimuvaiks IX Eesti Päevadeks. Dirigendiks oli nüüd jälle Meta Pruul, koori juhatuse esinaiseks valiti Ivy Kangur.

1974. aastal oli kooril, kaasa arvatud dirigent, 29 liiget. Esineti ühendsegakooris koos Adelaide Eesti Meeskooriga küüditamispäeva aktusel, koos Melbourne'i Eesti Ühingu "Kodu" Naiskooriga selle külaliskontserdil Adelaide'is 13. juulil ja 18 lauljaga' iseseisvalt Ikestatud Rahvaste Komitee korraldatud kontserdil Läti Majas. Põgusas tagasivaates 1974. aastaga alanud pidevale tegevusele, kuhu mõistagi kuuluvad esinemised IX - XIII Eesti Päevade kontsertidel, võiks esile tõsta veel järgmist.

Aastakoosolekul 31. märtsil 1977 valiti koori juhatuse esinaiseks Elfriede Buck. Samal aastal Meta Pruul kirjutas ja viisistas naiskoori uue moto "Laulame laulu me kodumaa suvest, me kodumaa lumest, ta jõgede, järvede, metsade sülest. Me laulame valust, me laulame rõõmust ja vabade esivanemate elust." Samuti sel aastal võttis koor endale nimeks Adelaide Eesti Naiskoor "Ilo" ja tema liikmed hakkasid esinemiste puhul kandma vormikleite. Järgmisel aastal valmisid hõbedased embleemsõled, koori lipp õnnistati 22. oktoobril St Stephen's kirikus.

Oma 20. aastapäeva tähistas naiskoor "Ilo" 26. novembril 1977 Meta ja August Pruuli heliloomingu kontserdiga, kus peale naiskoori esinesid ka solistid ning naiskoorist ja Adelaide Eesti Meeskoori lauljaist moodustatud segakoor, kelle esituses koos Meta Pruuliga solistina ja Vaike Pruul-Waltoniga klaveril tuli esiettekandele August Pruuli kantaat "Sõduri ema", mida komponist ise juhatas. 27. mail 1978 korraldas naiskoor "Balti helide õhtu", kus esinesid ka leedu segakoor ja läti noormuusikute ansambel.

15. märtsil 1979 valiti juhatuse esinaiseks Helmi Mägraken. Tegevuse kõrgpunktiks sel aastal oli kontsert 29. septembril koos Eesti Meeslaulu Seltsi kooriga Melbourne'ist. Samal kontserdil esinesid ka neli solisti, neist kaks Melbourne'ist, ja Adelaide'i eesti noorte 8-liikmeline vokaalansambel.

9. novembril 1980 korraldas "Ilo" muusikalis-kirjandusliku õhtupooliku "Salme Ekbaum sõnas ja helis", mille kavas esitati kirjaniku luuletuste sõnadele Meta Pruuli komponeeritud koorilaule, referaat kirjaniku elust ja loomingust, deklamatsioone ja soolopalasid. Selles koosviibimises aukülalisena osalenud kirjanik esines ettekandega teemal "Raamat, lugeja ja kirjanik".

1981. aastal haigestus ja suri 18. novembril koori energiline ja armastatud dirigent Meta Pruul. Lühemat aega juhatas koori August Pruul, kelle järel 1982. aastast saadik on koori muusikalisteks juhtideks olnud noor dirigent Pia Tuul-Lapidge ja Laine Helm. Koori juhatuse esinaiseks valiti 5. märtsil 1985 Elfriede Buck.

Suuremaid omaenda üritusi pole kooril viimaseil aastail olnud. Küll aga on esinetud iseseisvalt või koos meeskooriga teiste organisatsioonide korraldatud pidulikel koosviibimisil. 1986. aasta lõpul oli Adelaide Eesti Naiskooril "Ilo" 18 liiget ja kaks dirigenti. XIII Eesti Päevade kontserdil Sydneys oli "Ilo" esindatud seitsme lauljaga.

NAISRING

Ühenduses juba Adelaide'i eestlaste esimeste pidude või koosviibimistega on sageli mainitud naispere kaasabi, näiteks "... pärast istuti perenaiste poolt korralikult kaetud teelauas". Korrapäraselt moodustatud juhatusega omaenda organisatsiooni aga tollal, ega ka mõned aastad hiljem, naistel ei olnud. See moodustati 1957. aastal, kui esimese Eesti Maja ruumide sisustamise ja kaunistamisega tegelev naistoimkond 14. juulil valis endale juhatuse: esinaine - Alma Joari, kirjatoimetaja - Inge Aab, laekur - Dagny Pere ja liikmed - Õ.Haas, H.Hennoste, V.Kukk, K.Linnamägi, H.Rander ja K.Semenov.

Adelaide Eesti Seltsi juhatuse 24. juuli 1957 koosoleku protokollis mainitakse otsust annetada maja sisustamiseks ja klaveri ostmiseks naistoimkonna poolt kogutavasse fondi £ 15, kusjuures juhatus sooviks, et Eesti Maja naistoimkond teeniks ka seltsi huve, kaasa aidates pidude korraldamisel. Fondi laekunud 220 naelaga osteti Eesti Majale klaver sama aasta septembris.

Seltsi peakoosolekul 8. märtsil 1959 esitatud aruandes öeldi, et vahepeal naisringina tegevust jätkanud organisatsioon oli seltsiga ühinenud poole aasta eest ja oli nüüd Adelaide Eesti Seltsi Naisring. Järgmise aasta peakoosolek kuulis, et naisring oli kasvanud 9-lt liikmelt 46-le ja edaspidi on see arv olnud veel suurem.

Ühinemist seltsiga oleks väär mõista nii, nagu oleks nüüd naisringi tegevuses Eesti Maja tagaplaanile jäänud. Sama innuga, mida osutati töös esimese Eesti Maja heaks, on naisring muu tegevuse kõrval kaasa aidanud ka praeguse Eesti Maja eest hoolitsemisel ja teinud korduvalt maja ühistule rahalisi annetusi, sealhulgas suuremate summadena $ 400 aastal 1973 ja 1982. aastal näitelava uue eesriide jaoks $ 500. Naisringi annetusi nii Eesti Majale kui ka teisteks otstarveteks, näiteks 1985. aastal Eduard Tubina muusikafondile $ 200, on võimaldanud peamiselt kasum einelaua korraldamisest organisatsioonide pidude ja muude ürituste puhul. Et naisringi liikmed saaksid koosviibimistel perenaistena tõhusalt kaasa aidata, on tal Eesti Majas hulk lauatarbeid ja -linu, mida võidakse ka välja üürida.

Naisringi enda üritustena on korraldatud klubi-, filmi-, kirjandus- ja käsitööõhtuid, loenguid, näitusi, moeparaade, emadepäevi, jõululaatu ja -koosviibimisi, pidusid, väljasõite, üks näidend jne. Loenguist võiksime esile tõsta oma teadusliku töö huvides Austraaliat külastanud eestlasest keeleteadlase, Hamburgi ülikooli professori Els Oksaare esinemisi 1967. ja 1975. aastal (tema kolmas loeng, seekord inglise keeles, toimus kohaliku Baltic Women's Association'i korraldusel 1978.a.). IX Eesti Päevade ajal 1975. a. korraldas naisring Austraalia eesti organisatsioonide naisesindajate konverentsi.

Kuni aprillini 1965 oli naisringi esinaiseks Alma Joari. Edasi on Adelaide Eesti Seltsi Naisringi tegevust juhtinud Ester Sarapuu (1965-67), Linda Siska (1967-68), Alma Joari (1968-69), Salme Ranniko (1969-73), Tiiu Hoile (1974-75), Maret Kneebone (1975-76), Ruth Auväärt (1976-77), Aime Murro (abiesinaine esinaise kohustes 1977-78), Tiiu Hoile (1978-79) ja Silvia Klaar (1979- ).

PENSIONÄRIDE KLUBI

Ühel varem, teisel hiljem, kuid igaühel tuleb kord kätte aeg, mil ta paratamatult peab tõdema, et aastate koorem ja sageli ka tervisehäired ei luba tal enam tõhusalt osaleda suuremais ühiskondlikes üritusis. Paljudel aga jääb ka siis alles tarvidus seltskondlikuks suhtlemiseks organisatsioonis, mis koondaks

tema ea- ja huvikaaslasi teenimaks jõukohaseid eesmärke. Jaan Saare innustusel toimuski 24. juunil 1964 Eesti Majas koosolek, millest võttis osa 17 pensioniikka jõudnus eestlast, kes otsustasid asutada Adelaide Eesti Seltsi Vanaderingi. Samas valiti ka selle esimene juhatus (J. Saar - esimees), kellele tehti ülesandeks koosatada ringi põhikiri.

J Saar suri 22. veebruaril 1967, mille järel ringi aastakoosolek 5. juulil valis juhatuse moodustamisel esimeheks senise abiesimehe Friedrich W. Paevere Viimane täitis seda ametikohta kümme aastat, kuni ta juuli lõpul 1977 oli sunnitud tervislikel põhjusil ringi tegevusest eemale jääma ja hiljem, 10. veebruaril 1978, suri. Toimeka ja populaarse esimehe kaotanud ring hakkas kokku kuivama ja liikmete tegevusind loiduma. Viimaks, 23. augustil 1978 peetud koosolekul, milles osales küll vaid 17 liiget, õnnestus leida vajalik arv kandidaate uue juhatuse jaoks, kellel ka korda läks soikuma hakkanud tegevust uuesti elustada. Esinaiseks valiti Ann Lehtmets. Koosolek ka muutis ringi nime Adelaide Eesti Seltsi Pensionäride Klubiks. Kui A.Lehtmets järgmisel aastakoosolekul 5. septembril 1979 keeldus kandideerimast, valiti esimeheks Elmar Pello, kes ka hiljem on iga aasta tagasi valitud.

Klubi tegevus on peamiselt seisnenud Eesti Majas enamasti iga kahe nädala tagant korraldatavais koosviibimisis, mida sisustatakse ettekannete või vestlustega liikmeid huvitavatel teemadel. Klubi ka hooldab eesti seltsi raamatukogu. Aastate jooksul on klubi liikmete arv kõikunud 60 ümber, kellest tavaliselt umbes kaks kolmandikku moodustavad aktiivse liikmeskonna. Asutamisest saadik on surma läbi kaotatud 58 liiget. 1986. aasta lõpul oli klubi nimekirjas 59 liiget, kaasa arvatud kolm asutajaliiget, kõige vanem viimaseist 92-aastane.

RAHVATANTSURÜHM

Juba enne, kui jõuti 1949. aastal asutada eesti seits, mis kooskõlastaks ja toetaks Adelaide'is ja selle ümbruskonnas endile kodu rajavate eestlaste rahvuslikke üritusi ja isetegevuslike organisatsioonide tööd, oli siin meeskvarteti näol pandud alus eesti meeskoorile ja moodustatud 1948. aastal rahvatantsurühm. Viimase juhatajaks oli Ants Ranne ja pillimeheks Jerome Palm.

Kõigepealt tuli rahvatantsijail leida harjutusiks sobiv koht. Siin tuli appi pastor A.F.Zinnbauer, kelle eestkostel avanes võimalus esialgu kasutada Immanueli kiriku saali. Hiljem toimusid harjutused Masonic Hall'is, Raudtee Instituudis, eestlaste kooskäimiseks üüritud klubiruumis, Heino Sommeri autoparandustöökojas ja mujal, kuni eesti ühiskond Adelaide'is ostis 1957. a. lõpul avara seltsimaja. Rühma esinemisrõivastuse muretsemisel aitas kaasa kohalik Good Neighbour Council, määrates rahasumma riidematerjali ostmiseks, kui eesti rahvatantsijad olid nõustunud osalema etniliste gruppide õhtu programmis Adelaide'i raekojas. Hiljem võimaldas rahaline toetus Adelaide Eesti Seltsilt ja Austraalia Eesti Seltside Liidult 1976. aastal tantsijate garderoobi täiendada nelja Muhu naise, nelja Mustjala neiu ja kaheksa Muhu noormehe rahvarõivakomplektiga.

1949. aastal Adelaide'is esimest korda peetud Eesti Vabariigi iseseisvuspäevaaktusel esinesid rahvatantsijad nelja paariga. Sama aasta 30. septembril oldi kaastegevad peol, millega vahepeal asutatud Lõuna-Austraalia Eestlaste Koondis avas oma liikmeile kooskäimiseks Saksa Klubilt üüritud ruumid.

Aga juba oma algaastaist saadik pole Adelaide Eesti Rahvatantsurühm piirdunud ainult esinemistega oma rahvuskaaslasile, sest olles üheldi ühe rahva

Adelaide'i eesti rahvatantsijad 1966.a. I rühm.
1r. : Tiiu Hoile, Rita Veikat, Elfriede Buck, Salme Ranniko
2r. : Kirsti Klaar, Ingrid Urb, Küllike Rahumäe, Ivy Kangur, Ilvi Kald
3r. : Peeter Ranniko, Udo Reebs, Felix Uusrand, Edmund Ranniko, Karl Kald
4r. : Heino Tusti, Juhan Olesk, Olaf Ehvart, Arvo Buck, Valdek Kangur

ülimalt omapärane kultuuritraditsioon, pakub rahvatants teiseldi kunstilist elamust ka teistele rahvastele ja seda eriti seetõttu, et siin pole esituse täielikku nautimist takistamas võõras keel. Käesolevas põgusas ülevaates ei saa üles lugeda, iganes millal ja kus Adelaide'i eestlased on oma rahvatantsu tutvustanud austraalia publikule. Loetledes neist arvukaist esinemistest vaid valiku, nimetagem peale ülalmainitud etnilise õhtu kõigepealt korduvaid osalemisi Barossa Valley veinipidustusil, esmakordselt 1949. aastal Nuriootpas.

Adelaide'is toimuvad üleaastati paar nädalat kestvad suured kunstipidustused (Festival of Arts). Nende programmi kõrval on korraldatud mitmesuguseid rahvalikke kunstilisi ja meelelahutuslikke esinemisi, milles nii esimese festivali ajal 1960 kui enamasti hiljemgi on kaastegev olnud ka eesti rahvatantsurühm. Samuti on rühm esinenud Aldgate'i sügislehtede festivalil, Rotary klubi pidudel, folkloristiikel kontsertidel ja mitmete heategevate organisatsioonide toetuseks korraldatud üritusil. Eesti rahvatantsijaid on mitmel korral nähtud ka teleekraanil.

Ülalnimetatud ja paljude nimetamata jäänud esinemiste kõrval, kus eesti rahvatantsijad olid kutsutud programmis osalema, on rühm ka ise koos teiste balti ja ühel korral veel soome ning ungari rahvatantsijatega korraldanud esinemisi laiemale publikule: "Põhjamaade rahvatantsude õhtu" 1969. aastal ja "Balti ja soome-ugri hõimude rahvatantsupidu" 1977.

Nagu eesti laulukoorid, nii on ka rahvatantsurühm korduvalt aidanud täita Adelaide'i eestlaste pidulike kokkutulekute kava. Rühma omaenda üritusist,

mis on olnud mõeldud peamiselt eesti publiku jaoks, nimetagem vaid mõnd suuremat: "Rännak läbi Eesti " 1970. aastal, "Tants läbi sajandi" 1972, "Külasimman" 1981 ning "Meri ja rand" 1986. Neist esimene, põimik eesti rahvatantsudest, -lauludest, -luulest ja -kommetest osutus nii menukaks, et sellest tärkas idee pakkuda samalaadilist esitust ka Eesti Päevadel. Nii tuligi Elfriede Bucki seatud "Rännak läbi Eesti", mis esitas valimiku rahvatantsudest kõigist Eesti maakondadest, ettekandele ühendatud rahvatantsurühmade poolt IX Eesti Päevadel 1975. aastal Adelaide'is.

Esimestel Eesti Päevadel Austraalias, mis toimusid 1.-3. jaan. 1954 Sydneys, oli Adelaide'i rahvatantsurühm esindatud ainult ühe paariga. Järgmisist pidustusist 1955. a. lõpul Melbourne'is aga võttis rühm osa täies koosseisus kaheksa paariga. III Eesti Päevadel 1958 Adelaide'is osales ühendatud rahvatantsurühmade ettekandes nelikümmend paari, kellest poole moodustasid Adelaide'i tantsijad.

Rühma tegevuses on ka olnud lühemaid mõõnaperioode - 1951. aastal esineti ainult üks kord ja 1954. aastal käidi küll koos harjutusiks, kuid ainsaks esinejaks jäi vaid üks paar, nagu mainitud, Eesti Päevadel Sydneys. Pärast III Eesti Päevi oli rühma tegevus vaid hootine ja jäi mõneks ajaks hoopis seisma, kui rühma 1959. aastal vapustas ühe liikme õnnetu surm. Järgmisel ja 1962.aastal tantsiti küll vabaõhuetendusil Adelaide'i kunstipidustuste puhul, korrapäraseid harjutusi aga ei peetud ja IV Eesti Päevadest Sydneys Adelaide'i

Adelaide'i eesti rahvatantsijad 1966. a. II ja III rühm.
1r.: Erik Talmet, Madis Saar, Ingrid Nõu, Linda Porss, Karl Buck, Tiina Männik, Ann Männik, Lemmi Briedis, Linda Hoile.
2r.: Felix Uusrand, Linda Kald, Linda Kuik, Aime Lomp, Kai Saar, Andres Kirss, Helve Jalast, Anne Hoil$, Toivo. Kangur.
3r.: Lepo Laidef Hillar Ranniko, Anne Kennikr Aija Briedis, Helga Veikat, Anne Reigo, Monika Ehvart, Elfriede Buck.
4r.: Alar Männik, Mati Kangur, Kustas Tiivas, Peeter Idol, Ülo Uusrand, Vello Rahumäe, Peeter Muttik.

rahvatantsijad osa ei võtnud. Seejärel V Eesti Päevadel Melbourne'is 1964. aastal oli Adelaide'ist rahvatantsijaid seitse paari ühes kahe paariga rühma lastegrupist. Siitpeale on järjekindlalt esinetud kõigil neil Austraalia eestlaste suurpidustusil, viimati 1986. aastal kuue paariga Sydneys.

Tantsukunsti harrastamise kõrval on rahvatantsijad lavastanud kaks näidendit, mille tegelasiks on peamiselt noored: O.Lutsu "Kevade" 1967. aastal ja L.Härma "Virtanenid ja Lehtinenid" 1971. Mõned rühma liikmed osalesid ka operetis "Rummu Jüri", mille 1971. aastal lavastas Adelaide Eesti Meeskoor.

Kõige rohkem liikmeid oli Adelaide Eesti Rahvatantsurühmal 1969. aastal - 28 paari. Tegevuse elavamatel perioodidel on tantsitud koguni kolmes vanusegrupis. Kogu rühma või selle gruppide tantšuõpetajateks-juhtideks on olnud Ruth Auväärt, Elfriede Buck, Tiiu Hoile, Linda Kald, Aime Kangur (s.Lomp), Linda Mõisa (s. Kuik), Karin Olesk, Lauri Ottas, Ants Ranne, Ene-Mai Reinpuu, Mihkel Salu, Elfriede Strobel, Osvald Talmet, Külliki Tennosaar (s. Rahumäe) ja Salme Vinnal. Neist on eriti märkimisväärsed teened Elfriede Buckil ka kauaaegse esinaisena rühma kooshoidmisel ja tema repertuaari eest hoolitsemisel. Rühma esinemisi on muusikaga saatnud Ella Aarik, Georg Allik, Laine Helm, Kaljo Kirss, Vello Nõu, Jerome Palm, Kurt Strobel ja Felix Uusrand.

SEGAKOOR

Kuigi Adelaide'is oli väike eesti meeskoor, otsustas laulusõprade koosolek 31. oktoobril 1932 asutada ka segakoori, kelle juhiks kutsuti diplomeeritud helikunstnik August Pruul. Samal ajal, kui vaibus meeskoori tegevus osaliselt ka selle tõttu, et mitmed tema liikmeist hakkasid Adelaide Eesti Segakooris kaasa laulma, koondas uus koor lühikese ajaga oma ridadesse 30 lauljat ja saavutas peagi nõudliku koorijuhi kindla käe all kunstiliselt kõrge taseme. Juba esimesel tegevusaastal oli kooril kaksteist esinemist.

Segakoori taotluseks oli lauluga alal hoida eesti rahvuslikku kunsti ja traditsioone, kaunistada oma esinemistega pidulikke sündmusi ja ka kasutada eesti laulukunsti meie rahva ning kultuuri tutvustamiseks austraalia avalikkusele. Ümmarguselt kümme aastat väldanud elava tegevuse kestel, mil kooriga ühinesid ka paar soomlast, tõusis lauljate arv üksvahe kuni viiekümneni. Koori repertuaaris oli rohkem kui sada laulu.

Korduvate esinemiste kõrval eesti publikule mitmesugustel üritustel nagu aktused, kontserdid, pidulikud jumalateenistused jne. ning mõistagi ka Eesti Päevad Austraalias, tutvustati eesti koorilaulu ka teistele etnilistele gruppidele. Kooril oli märkimisväärne menu austraalia publiku ees, kes imetles meie saateta koorilaulu, omapäraseid rahvaviise ja esinejate kauneid rahvarõivaid. 1956. aastast kuulus Adelaide Eesti Segakoor riigi ringhäälingu (Australian Broadcasting Commission) korraliste esinejate hulka.

Koori algaastate tegevusest mainigem suurema üritusena 3. jaanuaril 1955 korraldatud segakooride kontserti, milles oli kaastegev ka eesti segakoor Melbourne'ist. Tegevuse kõrgpunktideks aga kujunesid koori järjekindlalt korraldatud aastapäevakontserdid. Suurim neist oli 2. novembril 1957 toimunud viies aastapäevakontsert, millega ühtlasi tähistati koorijuhi August Pruuli muusikalise tegevuse 25 aasta juubelit. Peale segakoori, selle juures tegutseva naiskoori ja solistide esines sel kontserdil eesti heliloojate loominguga iseseisvalt ja koos segakooriga ka Gawleri linna austraallaste meeskoor "Orpheus", samuti kelle dirigendiks oli tollal A. Pruul.

1962.a. lõpul toimunud juubelikontserdi programmilehel avaldatud tagasi-

Adelaide Eesti Segakoor, dirigent August Pruul.

vaates kümnele tegevusaastale öeldakse, et Adelaide Eesti Segakoor on "enesekindel ja õnnelik. Enesekindel sellepärast, et meil on eesti laulutraditsioonid, millest ammutame jõudu ja rahvuslikku vaimu ning õnnelik sellepärast, et võime uhked olla oma koori saavutustele. Sellel kontserdil vaatab koor tagasi minevikule, kus kõikide raskuste kiuste jätkus jõudu lauluks, ja tulevikku, kus Eesti Laul jääb kõlama."

Paraku see aastapäevakontsert osutus siiski viimaseks. Koori liikmeskond hakkas kokku kuivama. Seda põhjustasid mitmesugused seigad, muuseas üheldi meeshäälte kasvav siirdumine 1958. aastal taas ellu kutsutud Adelaide Eesti Meeskoori, teiseldi lihtsalt mõnede kooriliikmete eemalejäämine. A.Pruul loobus koorijuhi kohalt ja Adelaide Eesti Segakoori tegevus lakkas 1963. aastal. Hilisemad katsed koori uuesti ellu kutsuda ei andnud tulemusi.

SKAUDID JA GAIDID

Kui 9. oktoobril 1950 grupp Eestis või siis pagulaspäevil Saksamaal skautluse või gaidlusega tegelnud eestlasi koosolekul Adelaide'is "Open House'i" keldrikorruse ruumis arutas samade harrastuste organiseerimist ja edendamist Adelaide'i eesti noorte hulgas, oli tollal iseenesest mõistetav, et see peab toimuma rahvuslikul alusel omaette üksuses. Vastavalt sellele otsustaski koosolek, milles osales kümmekond skauti ja paar gaidi, asutada Adelaide Eesti Skaudilipkonna. Gaidirühma organiseerimine tütarlaste jaoks jäeti edaspidiseks.

Algas hoogus poiste värbamine ja juba järgmisel aastal oli lipkonna liikmete listis 25 nime: 10 skauti, 12 vanemskauti ja 3 skautjuhti. Lipkonna vanemaks valiti ja on olnud ka järgnevail aastail skautmaster Ants Ranne. Lipkonna juhi ülesanded langesid eeskujulikule skaudile Valdek Kangurile, kes 1. detsembril 1951 edutati nooremskautmasteriks. Aastate jooksul on seda

kohta täitnud kolm skautjuhti: nskm. Valdek Kangur (1950-54, 1955-62, 1970-), skj. Evald Johanson (1954) ja nskm. Evald Peljo (1962-70).

15. detsembril 1953 registreeriti lipkond, millel nüüd oli 34 liiget, Lõuna- Austraalia skautide peakorteri juures nimega l0th Adelaide (Estonian) Boy Scout Group ja tunnusvärvidega sinine-must-valge. Oma eestikeelsele nimele Adelaide Eesti Skautlipkond aga lisas üksus 1962. aastal erinime "Kunglapojad".

Kõige rohkem liikmeid oli lipkonnal 1954. aastal - 40 (3 hundipoega, 13 skauti, 6 seeniorskauti, 12 vanemskauti, 6 skautjuhti). Aastail 1955-61 kõikus liikmete arv 28 ja 32 vahel. 1962-74 oli lipkonna tugevus üsna stabiilne, 21-25, kolmteist aastat. Seejärel aga hakkas liikmete arv pidevalt kahanema ja oli 1986.a. lõpul vaid seitse (3 vanemskauti ja 4 juhti). Nii oli ka arusaadav, et väike eesti skaudiüksus otsustas 1982. aastal Austraalia skautide organisatsioonist eemale jääda, säilitades sidemeid vaid oma rahvuslike keskorganisatsioonidega Eesti Skautlikud Noored Austraalias (ESNA) ja Eesti Skautide Malev Austraalias.

Tegevuse algaastail peeti koondusi linnapargis või halva ilma puhul "Open House'is", kuni Adelaide'i eestlased muretsesid endile seltsimaja, kus ka eesti skaudid ja gaidid võisid koos käia. Hiljem, kui Ühistu "Meie Kodu" ehitas seltsimaja kõrvale 1972. aastal koolimaja, said nad seal alaliselt endi kasutusse ühe ruumi.

Laagrite korraldamiseks lubas pastor A.F.Zinnbauer tasuta kasutada oma 30-aakrilist maatükki "Ringen". Bridgewater'i lähedal, 25 km Adelaide'ist. Sellel enamasti metsaga kaetud ja skautlikeks harrastusteks vabas looduses sobivale kingule pani lipkond nimeks "Mäeotsa". Kui esialgu oli puudus laagrivarustusest, siis oli see jälle pastor Zinnbauer, kellelt saadi üht või teist asja

Skaut- ja gaid juhte 1960. a.: Evald Peljo, Uudo Reebs, Valdek Kangur, Ene-Mai Reinpuu, Maie Talmet, Ruth Auväärt, Ants Ranne, Ivy Kangur.

laenata. 1953. aastast saadik on Mäeotsal peetud hulk aastavahetus- ja nädalalõpulaagreid ning korraldatud muid skautlikke üritusi.

ESNA perioodilistest eesti skautlikke noori üle Austraalia koondavatest suurlaagritest on Mäeotsal peetud kolm, kui laagri korraldamine langes järjekorras Adelaide'i lipkonnale. Neist oli suurim ESNA VI (1968/69) Suurlaager "Võru" 109 osalejaga (6 hundipoega, 41 skauti, 11 skautjuhti, 5 hellakest, 40 gaidi ja 6 gaidjuhti). Lõuna-Austraalias neljanda, ESNA XII Suurlaagri "Männisaare" korraldas väike Adelaide lipkond skaudisõprade ja kohalike eesti organisatsioonide kaasabil Hindmarsh Island'il Murray jõe suudmes aastavahetusel 1985/86. Ettevõte oli eeskujulikult organiseeritud (laagrijuht nskm. Tarmo Rohtla) ja meelitas kohale külalisi, laagrist osavõtjate hulgas aga oli skaut- ja gaidjuhtide ning aastaid tagasi skautlusega tegelnute kõrval skautlikke noori sõna tõsises mõttes vaevalt kümmekond.

Adelaide'i skaute ja gaide on osalenud ka teistes osariikides korraldatud ESNA suurlaagrites, paitsi esimene laager 1953. a. lõpul New South Walesis. 1956. aastal võttis üks skautjuht osa Pan-Pacific Jamboreest. Kaks lipkonna liiget elasid 1972. aastal kaasa eesti skautide maailmalaagri "Kotkajärvel" Kanadas. ' Paaril korral on lipkond saatnud väikese grupi ka austraalia skautide džämboriile.

Kohalikust tegevusest mainigem lisaks juba viidatud üritusile Mäeotsal mitmesuguseid ühiseid ettevõtteid teiste Lõuna-Austraalia skautidega ja eriti koostööd eesti gaidirühmaga. Viimasega ühiselt näiteks korraldati "Lootuse" laager 1971. aastal Mäeotsal. Samuti on koos gaididega õpitud rahvatantse, piduliku lõkketule või koosviibimisega peetud meeles jüripäeva, korraldatud pidusid skautlusele majandusliku toetuse hankimiseks ja aidatud kaasa eesti rahvuslike tähtpäevade tähistamisele.

Eesti gaidirühm Adelaide'is asutati 9. juulil 1953 Lõuna-Austraalia Eestlaste Koondise algatusel toimunud koosolekul, millest võttis osa kuus gaidlusega varem tegelnud isikut, kes ka valisid rühmale neljaliikmelise juhatuse, selle koosseisus rühmavanem Helga Lomp ja rühmajuht Ruth Auväärt.

Samal aastal oli rühmal 19 liiget, kaasa arvatud juhtkond, ja ta võeti rahvusliku üksusena Girl Guides' Association of S.A. liikmeks. Kõige suurem oli rühma koosseis 1957. aastal - 4 gaidjuhti, 10 gaidi, 15 hellakest, kokku 29. Kui aga liikmete arv oli pärast 1974. aastat püsinud alla kümne, otsustati 1979. aastal Lõuna-Austraalia gaidide liidust eemale jääda, sest koostöö selle suurte gaidiüksustega ja liikmemaks olid väikesele eesti rühmale kaugelt üle jõu. Koosnedes 1986. aastal vaid kolmest liikmest, on rühm siiski veel registreeritud Eesti Gaidide Malevas Austraalias ja Eesti Gaidide Liidu Keskbüroos (Kanada). Kuni 1962. aastani oli rühma nimeks "Virmalised". Edasi on ta kandnud nime "Kunglatütred".

Kui veel polnud Eesti Maja, peeti koondusi gaidide liidu ruumides, rühmajuhi kodus, ilusa ilma puhul linnapargis või mujal. Nagu skaudid, on ka gaidirühma liikmed osa võtnud ESNA suurlaagreist alates teise laagriga Victorias 1957/58. Osalemisele koos eesti skautidega mitmesugustes teistes üritustes on juba viidatud ülal. Kuuludes Lõuna-Austraalia gaidide liitu, tegi eesti rühm kaasa mitmeid üritusi koos teiste liidu liikmetega. Austraalia gaidluse 50 aasta juubeli puhul korraldatud pidulikul lõkkeõhtul 1971. aastal esinesid kunglatütred eesti rahvatantsudega. Samal aastal toimunud "Eesti õhtul" liidu peakorteri ruumides tutvustati külalistele eesti laulu, rahvatantsu ja käsitööesemeid.

Adelaide'i eesti skautlikud noored ja juhid jüripäeval 1966.

Rühma tegevuse esimesel aastakümnel oli rühmavanemaks paar aastat Helga Lomp ja seejärel Ruth Auväärt. Hiljem jäi see koht täitmata. Rühma juhtidena on tegutsenud Ruth Auväärt, Ene Lõoke, Maie Talmet ja 1966. aastast saadik Laine Johanson.

Majanduslikult ja kaasabiga suuremais ettevõtteis on eesti skaute ja gaide toetanud 1954. aastal asutatud Adelaide Eesti Skautlike Noorte Sõprade Selts. Selle juhatuse esimeesteks on olnud Inge Aab (5 aastat), Herbert Auväärt (1), Peeter Helm (4), Mihkel Hennoste (esimene esimees, 4), Ando Korris (1), Meinhard Laete (7), Elmo Rahumäe (1), Edmund Ranniko (1), Karl Pere (5), Hillar Semenov (3) ja Osvald Talmet (1).

SPORDIKOOL

Eesti noorte ja nende teistest rahvustest sõprade kehaliseks kasvatuseks ning huvi süvendamiseks sportlike harrastuste vastu üldse otsustas Spordiring "Estonia" peakoosolek 8. augustil 1971 asutada spordikooli. Selle tegevuseks oli juba luba Ühistu "Meie Kodu" juhatuselt kasutada Eesti Maja saali ja maja kõrval asuvat õue-tennisväljakut korv- ja võrkpalli ning kergejõustiku jaoks vastava sillutise ja seadmetega ümber kujundada, millise töö spordiringi liikmed ka peatselt käsile võtsid.

Kooli 12-liikmeline nõukogu moodustati 3. jaanuaril 1972. Avaaktusel 6. veebruaril ütles spordiringi esimees Iivo Tuul, et kuigi spordiringi asutatud, on spordikool iseseisev organisatsioon omaenda juhtkonnaga ja ainult majanduslikult seotud spordiringiga. Ühtlasi tõstis ta esile kooli juhatuse esimehe Paul Kirkmani teeneid, kes oli selle ettevõtte tegelik organiseerija.

Kaheaastalise kursusega spordikool, mille instruktorite listis oli 21 nime, alustas tegevust 5. märtsil 1972, kuigi Eesti Maja õu ei olnud selleks ajaks

spordiväljakuks veel täielikult ümber kujundatud. Pühapäeva hommikupooliti toimuvad õppused olid kavandatud viies vanuserühmas, poistele ja tütarlastele eraldi.

Esimesel tegevusaastal võttis pidevalt või ajuti õppusist osa 20 poissi ja 14 tütarlast. Teisel aastal olid vastavad arvud 15 j 9. Nii väikese õpilaste arvuga oli entusiastide suurejooneliselt kavandatud koolil paraku võimatu saavutada küllaldast tööhoogu. Õpilaste vanuserühmad olid liiga väikesed, nende ühendamine suuremateks rühmadeks aga takistanuks õppuste kavakohast teostamist. See omakorda põhjustas instruktorite kasvavat loidust ja loobumist tööst. Muidugi olid ka tingimused, mida Eesti Maja sai koolile pakkuda, tegelikult ikka üsanas kitsad ja primitiivsed.

Spordikool lõpetas oma tegevuse veebruaris 1974. Kahe aasta kestel oli kool andnud 130 teoreetilist ja 1662 praktilist tundi. Tema kasvandikest jätkasid mitmed võrkpalli harrastamist, andes endi hulgast silmapaistvaid mängijaid Lõuna-Austraalia esindusvõistkondades ja Raoul Tuule näol parima tõstja Austraalia meeskonnas rahvusvahelistel võistlustel.

SPORDIRING

"Eestlased Adelaide'is ja selle lähemas ümbruses on ellu kutsunud korvpallimeeskonna, mis kannab ajakohast nimetust "Estonian Atom"... 9 kuu kestel on peetud 64 võistlust Austraalia meeskondadega, tulles alati võitjaks. Viimane võistlus toimus Adelaide'is 20. augustil." Nii kirjutati ajalehes "Meie Kodu", 9. sept. 1949. Et neile võistlusile olid muidugi eelnenud treeningumängud ja küllap ka mõned väiksemad võistlused, tuleks Railways Institute'i juures tegutsema hakanud eesti korvpallimeeskonna asutamisajaks pidada aastat 1948. Juba 1950. aastal võistles meeskond "Estonia" nime all Lõuna-Austraalia Korvpalliliidu A-klassis, saavutades esimesel hooajal kolmanda koha. Järgmisel aastal pälvis meeskonna kapten Ado Männik parima mängijana liidult Woollacott medali.

Varsti võis meeskonna liikmete ja nende sõprade seas täheldada kasvavat huvi ka teiste spordialade vastu, mistõttu seni vaid korvpalliga tegelnud harrastusrühm hakkas end nimetama Spordiring "Estoniaks". Ühtlasi peeti soovitavaks koostööd eesti seltsiga ja nii loemegi Lõuna-Austraalia Eestlaste Koondise juhatuse protokollist (2. 3. 51) : "Spordiring "Estonia", milline senini iseseisvalt tegutsenud, palub oma esindajate kaudu ühineda LAEK-ga, et tegutseda edaspidi ühiselt. Ettepanek otsustatakse jaatavalt... Spordiringi sellekohase palve peale otsustatakse viimasele anda toetusena [spordi] riietuse muretsemiseks £ 20."

Tegutsemiseks LAEK allorganisatsioonina pidi spordiringil olema koondise põhikirjaga kooskõlastatud kodukord, mille koostamine langes ringi esimesele juhatusele (Eugen Sume - esimees, Ado Männik ja Emir Aisatullin - liikmed). LAEK juhatus kiitis kodukorra heaks 7. detsembril 1951 ja spordiringi üldkoosolek võttis selle vastu 17. veebruaril 1952.

Korvpallis saavutati haripunkt 1954. aastal, mil "Estonial" oli kolm meeskonda, kellest Lõuna-Austraalia meistritiitli võitis oma klassis noortemeeskond. Viiekümnendate aastate algul harrastati spordiringis agaralt ka lauatennist. Vennad Oleg ja Valentin Laaring võitsid Lõuna-Austraalia meistritiitleid nii noorte- kui ka vanadeklassis. Nende kõrval paistsid lauatennises silma ka Ahti Känd ja Iivo Tuul.

Paraku ei suutnud "Estonia" sammu pidada korvpalli mängutaseme üldise

"Estonia" meeskond, Lõuna-Austraalia meister võrkpallis 1966: Artur Mägi, Peeter Ranniko, Olaf Ehvart, Rain Leepere, Iivo Tuul ja Henn Tennosaar.

kiire tõusuga, sest tal jäi vajaka küllaldane juurdekasv noortest mängijatest. Vaatamata sellele oli "Estonia" esindatud liiduklassis kuni 1958.a. lõpuni, sealt edasi aga võisteldi vaid "District A" klassis ja hiljem veel madalamal tasemel kuni 1977. aastani, seejuures ka mitmel korral tulles esikohale ja Iivo Tuule võites 1967. aastal C-klassi parima mängija karika. 1971. aastal moodustati ka "Estonia" korvapallinaiskond, kelle mängutasemes võis mõnda aega täheldada koguni pidevat tõusu. Et aga eestlastel, samuti kui lätlastel ja leedulastel, ei olnud viimaks võimalik võistlusis omaette klubina osalemiseks võistkondi nõutaval arvul välja panna, liituti 1974/75 hooajal lätlastega. Nii mängiti koos lätlastega veel paar aastat esialgu "Centrals" ja siis "Adelaide" nime all.

Samal ajal huvi vaibumisega korvpalli vastu hakati Spordiring "Estonias" üha innukamalt harrastama võrkpalli. South Australian Volleyball Association'i asutamiskoosolekust 25. oktoobril 1954 võttis osa ka "Estonia" esindaja. Uues ühingus registreeriti "Estonia" meeskond A-klassis 1955. aastal, järgmisel aastal aga kuulus eestlasil liitu peale ühe meeskonna veel kaks naiskonda.

Kümmekond aastat võistlesid eesti võrkpallurid vahelduva eduga, saavutamata eriti märkimisväärseid tagajärgi. Siis aga võitis "Estonia" A-klassi meeskond Lõuna-Austraalia 1965/66 meistritiitli. Edasi on "Estonia" meeskond tulnud osariigi meistriks 12 korda ning esimesele kohale City of Adelaide'i turniiridel 11 korda. "Estonia" naiskond on olnud Lõuna-Austraalia meister viis korda ja võitnud City of Adelaide'i turniiri 8 korral. 1968-ndal ja järgmisel aastal kuulus Lõuna-Austraalia võrkpalli esindusnaiskonda kaheksa "Estonia" mängijat. Need ja hiljem teised "Estonia" naismängijad aitasid tõhusalt kaasa, et Lõuna-Austraalia võis hoida Austraalia naisvõrkpalli meistritiitlit pidevalt üksteist aastat.

Võrkpalliharrastuse üha enam levides osutus vajalikuks moodustada organisatsioon, mis korraldaks klubidevahelisi võistlusi teataval ühtlasel tasemel. National Volleyball League'i Sydneys peetud asutamiskoosolekust 1980. aastal võttis osa "Estonia" poolt Iivo Tuul. Samal aastal registreeriti liidus "Estonia" meeskond. Kaks aastat hiljem võeti NVL-i vastu ka "Estonia" naiskond, kes võitis liidu naiskondade meistritiitli 25. juunil 1983, kusjuures parimaks mängijaks tunnustati Ingrid Randva.

Aastail 1979-84 juuni pikal nädalalõpul korraldas "Estonia" Adelaide'is Esto-Cup võistlusi, milles osalesid paremad võrkpallivõistkonnad ka teistest osariikidest. Kolm päeva kestvate võistluste kõrval pakkusid spordiringi liikmed meelelahutust kabareeõhtuil, kuna võistlejate toitlustamise eest hoolitsesid sportlaste vanemad ja sõbrad.

Austraalia esindusvõistkondade liikmeina on mitmed "Estonia" võrkpallurid võistelnud Argentiinas, Bahreinis, Havais, Hiinas, Hongkongis, Indias, Jaapanis, Korea Vabariigis, Peruus, Taivanis, Tšiilis, Uus-Kaledoonias ja Uus-Meremaal. Kümme korda on Austraalia esindusnaiskonna kapteniks olnud Ingrid Russell (s. Randva).

Austraalia eestlaste esindusvõistkondadesse kuulus Esto 80 (Stockholm) võistlusil 8 ja Esto 84 (Toronto) võistlusil 12 "Estonia" sportlast. Mõlemal korral tulid võitjaiks "austraallased" nii korv- kui ka võrkpallis.

Meie põgusas ülevaates ei saa loetleda kõiki neid "Estonia" liikmeid, kes on kas korv- või eriti aga võrkpallis, spordiringi kõige edukamal tegevusalal, oma panusega silma paistnud. Olgu seepärast nimetatud vaid need, kelle teeneid on tunnustanud South Australian Volleyball Association: Ingrid Russell, Hillar Ranniko ja Iivo Tuul - Order of Merit, ja Juhan Olesk - auliige (life membership).

Spordiringis on harrastatud ka tennist, kergejõustikku ja ujumist. Kehalise kasvatuse edustamiseks on korraldatud kuus treeningulaagrit. Kaks aastat tegutses spordiringi ettevõttel 1972. aastal rajatud spordikool. 1953. aastal "Estonia" poolt eesti spordiklubidele Sydneys, Melbourne'is ja Perthis saadetud üleskutse peale toimus Melbourne'is 11. oktoobril koosolek, kus otsustati asutada Eesti Spordiliit Austraalias. Sama koosolek kiitis heaks organisatsiooni põhikirja, mille oli koostanud "Estonia" esimees Eugen Sume. Spordiliidu korraldatud Eesti Mängudest Austraalias, samuti kui Balti Mängudest Austraalias, on "Estonia" aastate jooksul osa võtnud mitmetel spordialadel. Kui Adelaide'is ja Melbourne'is peagu üheaegselt tõstatati mõte korraldada Austraalia eestlaste perioodilisi pidustusi, mida hakati nimetama Eesti Päevadeks, oli ka selle ürituse propageerijate esirinnas "Estonia".

Esimeestena on AES Spordiring "Estonia" tegevust juhtinud (tähestiku järjekorras): Kaljo Linde, Ado Männik, Villi Reinpuu, Eugen Sume, Henn Tennosaar, Iivo Tuul (22 aastat) ja Theodor Wichman.

Nagu nägime, kasvas spordiring välja korvpallimeeskonnast. Varsti aga kujunes ta peamiseks ja kõige edukamaks harrastuseks hoopis võrkpall, kusjuures ta ka on tõhusalt kaavitanud selle spordiala edustamisele Austraalias üldse.

Veel kuuekümnendate aastate lõpul oli "Estonia" võrkpallurite koosseis sada protsenti rahvuslik. Kui aga tõdeti, et järelkasv oma rahvuse hulgast polnud piisav asendamaks töö- ja elukoha muutuse tõttu või mõnel muul põhjusel kaotatud mängijaid, hakati edaspidi paremaid võrkpallureid laenama algul lätlastelt ning leedulastelt ja viimaks ka teistelt. Nii saadi mitu aastat

Võidukad "Estonia" võrkpallurid Austraalia klubidevahelistel võistlustel Adelaide'is juulis 1972. Ees: Ellen Randva ja Ingrid Randva (kapten); taga: Aime Lomp, Aija Ranniko, Marika Salupalu, Mary Brittain, Juhan Olesk (treener) ja Anne Kennik.

säilitada kõrget mängutaset. Nüüd aga on lõpuks ikka jõutud olukorda, kus edasine tegevus võrkpalli alal on muutunud üsna küsitavaks, kõnelemata muudest harrastustest, mis viimasel ajal on täiesti unarusse jäänud.

1966. aastal oli spordiringi liikmete arv 71, 1980. aastal ületas see saja, ehkki enam kui 40% sellest olid muulased. 1986. aastal aga oli ringi listis veel vaid 30 nime ja neistki üksteist tegelikult ringi sõsarorganisatsiooni Golfiklubi liikmed.

TEATER

Lõuna-Austraalia Eestlaste Koondise juhatuse 17. nov. 1950 koosoleku protokollis mainitakse, et koosolekust võttis osa ka Vambola Kuik, kes teatas, et tema poolt organiseeritud näitetrupil on teoksil E. Vilde "Pisuhänna" lavastus. Edasi öeldakse, et V. Kuik avaldas näitlejate soovi koostööks koondisega ja arvas, et "Pisuhänna" etendus võiks toimuda juba LAEK uue allorganisatsiooni, näiteringi avaüritusena. Koondise juhatus lubas abistada etenduseks sobiva saali leidmisel ja ka määras rahasumma ettevõtte toetuseks.

Eesti teatri esimese lavastusena Adelaide'is esitati E. Vilde klassikaline komöödia 122 näitekunstisõbrale 27. detsembril 1950 Stow Hall'is, Flinders Street. Tegelastena esinesid lavastaja V. Kuik ise ja Heljo Bergmann, Valdek Kangur, Hans Kannusaar ning Helve Saar (Aisatullin). Lavapildi oli kujundanud Kalju Lindsaar. Lavastuseks kasutati teksti, mille V. Kuik oli pagulaspäevil Saksamaal mälu järgi kirja pannud. Autentse autoriteksti puudumisel oli sama moodus abiks veel kahel korral hiljem, kui 1955. aastal lavastati R. Rauniku

"Tuled karidel" ja 1965. aastal E. Vaiguri "Potilill ja karusammal", esimene V. Kuigi ja teine A. Meeri mälu järgi taastatud tekstiga.

1951. aastal tegutses Adelaide'is kaks eesti näitetruppi: koondise näitering V. Kuigi juhatusel ja Kustas Arula trupp, kellest kumbki andis septembris ühe etenduse. Seejärel 9. novembril peetud koosolekul liitusid Arula trupi liikmed LAEK Näiteringiga, kelle juhatusse samal koosolekul kinnitatud põhikirja alusel valiti esimeheks Eugen Sume ja liikmeiks Vambola Kuik, Valdek Kangur, Helve Saar ning Felix Kalle. K.Arula jäi näiteringist eemale, eelistades lavastusi omaenda ad hoc organiseeritud trupiga EELK Adelaide'i Koguduse korraldusel.

Järgmisel aastal korraldas näitering kolm lavastust. Koos Arula trupi lavastusega koguduse korraldusel esitati seega 1952. aastal kokku neli näidendit, milline lavastuste arv ühe aasta kohta on ka jäänud suurimaks Adelaide'i eesti teatrielus. Kolm lavastust aastas on korraldatud kaheksal korral, teiste aastate kohta on vastavad arvud 2:17, 1:8 ja 0:3.

Märtsis 1953 tõi näitering lavale A.Mälgu komöödia "Neitsid lampidega". Seejärel andis külalisetenduse Melbourne'i Eesti Ühingu "Kodu" Näitering 18. juulil H. Raudsepa "Vedelvorstiga". Üldse on aastate jooksul Adelaide'is toimunud neli eesti teatri külalisetendust, kõik Melbourne'i tegelastega.

Näiteringi teise lavastusena sel aastal nägi augustis esmakordselt rambivalgust E.Laidsaare komöödia "Uus algus". Kokku on Adelaide'is maailma esietendustena lavale toodud kuus eesti näidendit (autorid Eerik Laidsaar (2), Karin Saarsen, Mihkel Torn, Aleksander Valgma ja Asta Willmann).

Ümmarguselt kakssada inimest, keda eesti teater Adelaide'is võib arvestada oma publikuna, on paraku liiga väike arv lubamaks kordusetendusi, paitsi vaid juhul, kui lavastus osutus eriti menukaks ja ka kahel korral Eesti Päevade ajal, 1958 ja 1983, mil etendused ei toimunud mitte üüritud suuremas teatrihoones, vaid Eesti Maja saalis. Selline menukas lavastus oli "Uus algus", mille

"Linnuaiad", 1952: Irma Kurve (E. M. Reinpuu), Kaius Tomander (V. Kuik) ja dr. Jüri Kurve (K. Summer).

Vambola Kuigi (ees keskel) 40. sünnipäev 1958.a.

esietendus sai nii sooja vastuvõtu osaliseks, et otsustati esmakordselt ka anda kordusetendus, mis mängiti täissaalile septembris. Hiljem on Adelaide'is kordusetendus toimunud veel üheksa lavastuse puhul.

Näiteringi viimaseks ürituseks 1953. aastal oli 10. oktoobril A.Mälgu komöödia "Neitsid lampidega" külalisetendus Melbourne'is. Üldse on Adelaide'i eesti teater oma lavastustega 36 aasta jooksul külastanud Melbourne'i kuus korda. Üks kord on käidud Sydneys ja Canberras ning Esto 84 programmis esitati AES Teatri lavastusel G. Neeme "Mosaiigid" Torontos.

Näiteringi esimees E. Sume, kes teise lavastajana V. Kuigi kõrval oli esitanud kaks näidendit, lahkus Adelaide'ist mais 1954. Esimehe kohused langesid V. Kuigile, kes ühtlasi lavastajana ja ise ka kaasa mängides järgmise kaheksa aasta jooksul 1955-62 andis kaksteist näidendit. Ainsa lavastajana tema kõrval samal ajavahemikul esitas K. Arula ühe näidendi koguduse korraldusel.

1. jaanuaril 1954 kehtestatud uue põhikirjaga oli LAE Koondis ümber nimetatud Adelaide Eesti Seltsiks. Seejärel juulis peetud peakoosolekul muutis ka näitering oma põhikirja ja võttis uueks nimeks Adelaide Eesti Seltsi Teatriring. Kolmeliikmelise juhatuse esimeheks valiti V. Kuik. Ühtki eesti teatri lavastust sel aastal Adelaide'is ei korraldatud. Küll aga võisid teatrisõbrad näha Agapetuse "Patuoinast" MEÜ "Kodu" Näiteringi külalisetendusena 12. juulil.

Käesolev kokkuvõtlik ülevaade on mõeldud peamiselt täiendavaiks märkusiks lavastuste alamal toodud loetelu juurde. Niisiis jätkates 1957. aastaga, olgu mainitud "Kodu" Näiteringi kolmas külalisetendus 26. jaanuaril Agapetuse komöödiaga "Olen ma sattunud haaremi?"

Teatriringi suurima ja võibolla menukaima üritusena väärib esiletõstmist V. Kuigi meisterlik A. Kitzbergi laulumängu "Kosjasõit" ligi viiekümne tegela-

sega lavastus III Eesti Päevade puhul 1958. aastal. "Meie Kodus" (16.1.59) kirjutas arvustaja E.Laidsaar, et "Adelaide "Kosjasõit" ei olnud mitte ainult hästilavastatud näidend, vaid rahvuslik suursündmus."

Aastail 1963-68 ei korraldanud teatriring ühtegi lavastust, tõenäoliselt tingituna oma ainsa näitejuhi V.Kuigi tööväsimusest ja halvenevast tervisest. Sellest hoolimata lavastas ta siiski 1966. aastal VI Eesti Päevade teatritoimkonna korraldusel oma venna dramatiseeringu A. Gailiti "Toomas Nipernaadist". Teatriringi tegevuse vaibumine aga ei tähendanud, et "Toomas Nipernaadi" jäänukski ainsaks lavastuseks sel ajavahemikul. Koguduse ja teiste organisatsioonide korraldusel esitati veel koguni kümme näidendit. Uute lavastajatena hakkasid järjekindlalt tegelema kõigepealt 1965. aastal Ada Meeri ja paar aastat hiljem Johanna Tennosaar. Viimasega koos oli 1967. aastal üks kord lavastajaks ka Salme Ranniko. Kõik need kolm uut lavastajat olid, samuti kui V.Kuik, näitekunsti harrastanud juba Eestis.

1969. aastal siiski tunti vajadust näitlejate oma organisatsiooni järele ja nii toimuski Eesti Majas 9. juunil näitlejate ning teatrisõprade ühine koosolek, kes otsustas tegelikult likvideerunud teatriringi järglasena asutada Adelaide Eesti Seltsi Teatri, mille põhikirja koostamiseks valiti seitsmeliikmeline ajutine juhatus (esimees Voldemar Siska). Seltsi aastakoosoleku poolt 3. augustil kinnitatud teatri põhikirja alusel valis AES Teater samal päeval oma esimese juhatuse: esimees Voldemar Siska, liikmed Ene-Mai Reinpuu, Osvald Randva ja Harry Tobias. Siin tuleks märkida, et esimeheks valiti isik, kes ei olnud lavategelane, kuna leiti, et esimehe amet ei ole mitte lavastamine või esinemine peaosades, vaid teatri tegevuse üldine korraldamine ning juhtimine. Pealegi nägi põhikiri teatri repertuaari koostamiseks veel ette kunstilise juhatuse.

AES Teatri avaõhtu toimus Eesti Majas 7. nov. 1969. Esimesel poolajal esitati mõned muusika-, tantsu- ja sõnalised palad; teise poolaja täitis A. Mägi komöödia "Neli õuna". Menukale etendusele aga järgnes ebameeldiv üllatus. Sellal kui tegelased oma töö kordaminekut pühitsedes koos istusid, varastati Eesti Maja õuelt kergeveoauto koos lavastuse jaoks laenatud elutoamööbliga.

Seitsme aasta kestel, mil teatri tegevust juhtis esimene ning aastakoosolekuil tagasi valitud esimees, korraldas AES Teater kümme lavastust. Nende hulgas oli ka 1970. aastal Adelaide'i eesti teatri isa Vambola Kuigi kahekümnes ja ühtlasi viimane lavastus - Ilmar Külveti sisutihe draama "Sild üle mere". Kõigis oma lavastusis oli V. Kuik ka ise kaasa mänginud. Oma viimase lavastuse kordusetenduse ja MeIbourne'is antud külalisetenduse järel järgmise aasta märtsis ei võimaldanud uus töökoht eemal Adelaide'ist tal edaspidi teatri tegevusest osa võtta. Vambola Kuik suri 58-aastaselt 13. dets. 1976.

Enne seda, 25. märtsil 1975, oli Adelaide!i eesti teater surma läbi kaotanud andeka näitleja ning lavastaja Ada Meeri, kes oli lavastanud kümme näidendit. Oma üheteistkümnenda lavastuse, Sutton Vane'i "Sõit teadmatusse" ("Outward Bound"), milles grupp reisijaid meeskonnata laeval avastab, et nad kõik on surnud ja laev teel toonelasse, pidi A. Meeri raskesti haigena üle andma lõpuleviimiseks Johanna Tennosaarele.

AES Teatri suurimaks ürituseks aastail 1969-76 oli H. Raudsepa "Lipud tormis" etendus J. Tennosaare lavastusel IX Eesti Päevade puhul 1975. Sama ajavahemik ka jäi viimaseks, mil iseseisvaid lavastusi korraldasid veel teised organisatsioonid. Sellise viie lavastuse hulgas oli kõige silmapaistvam operett "Rummu Jüri", mille 1971. aastal esitas Adelaide Eesti Meeskoor. Muide olgu siinkohal ka mainitud, et ei AES Teater ega tema eelkäijad pole kunagi

püüdnud oma jõudusid takistada osalemast kas näitlejaina või lavastajaina teiste organisatsioonide korraldatud lavastusis, saati kui teater ise on oma lavastusis mõnikord ka kasutanud tegelasi, näiteks lauljaid või tantsijaid, kes polnud teatri liikmed. Lisaks 15 lavastusele nägi publik käsiteldud perioodil 1. mail 1976 veel Melbourne'i Eesti Skautlike Noorte Sõprade Seltsi korraldatud külalisetendusi A.Mägi komöödiaga "Eedeni aias".

1976. a. teisest poolest läks AES Teatri tegevuse juhtimine lavategelase kätte, kui 15. augustil valiti esimeheks Karl Kald, andekas näitleja, leidlik lavavalgustuse korraldaja, hea laulja ja vajaduse korral ka muusikamees. Järgmisel aastal tagasi valitud, oli ta esimeheks kokku poolteist aastat kuni oma surmani 31. jaanuaril 1978. Selle aja jooksul toodi lavale kaks näidendit ja 4. novembril 1977 esitas AES Teatri kutsel USA-st kirjanik-näitleja Asta Willmann ühenaiseteatrina luule- ja proosapõimiku nii oma kui ka teiste kirjanike loomingust. Samuti andis A.Willmann Adelaide'i eesti teatritegelastele kahepäevalise näitekursuse.

2. juuli 1978 peakoosolek valis juhatuse moodustamisel teatri esinaiseks Salme Ranniko. Juhindudes samal koosolekul heakskiidetud seisukohtadest, koostas juhatus teatrile uue põhikirja, mis kinnitati järgmisel peakoosolekul 14. oktoobril 1979. Selles põhikirjas ei ole enam ette nähtud eraldi kunstilist juhatust - vastavaid funktsioone täidab teatri laiendatud koosseisuga juhatus. Luudetud on ka eelmise põhikirja sätted, mis käsitlesid teatri seost seltsiga. Sellele viitab nüüd vaid teatri ametlik nimi.

Aastad 1978-82, mil esinaiseks oli S. Ranniko, on AES Teatri kõige tegevusrikkam periood: aastas 2-3, kokku 13 lavastust 5 aasta jooksul. Neist kaks lavastust, Asta Willmanni koostatud "Nutust naeruni on ainult samm - sada aastat eesti lavalaudadel" ja Gunnar Neeme kahe tegelasega näidend "Mosaiigid" esitati tähistamaks Adelaide'i eesti teatri 30 aasta juubelit novembris 1980. Esimeses osales näitlejaid ka Melbourne'ist ja Canberrast. Teise esitasid lavastaja Reet Tuul ise ja Heino Tõnisson Melbourne'ist, olles mõlemad mänginud sama näidendi AES Teatri poolt korraldatud esietenduses 6. septembril.

Mikumärdi", 1966: Ants (H. Tennosaar) ja Maie (S. Ranniko).

"Pisuhänd", 1973: Tiit Piibeleht (Osvald Randva), vana Vestmann (Arnold Elk), Laura (Reet Tuul), Matilde (Salme Ranniko) ja Ludvig Sander (Edmund Ranniko).

Melbourne'is. Juubeli puhul ka ilmus rikkaliku pildimaterjaliga album, milles selle toimetaja Õie Haas annab oma artiklis põhjaliku ülevaate Adelaide'i eesti teatri tegevusest kolme aastakümne jooksul.

Käsiteldud viie aasta tegevusest mainigem veel kahepäevalist näitekursust, mille novembris 1979 andis AES Teatri tegelasile Austraalia teatrite kutseline lavastaja Aarne Neeme.

Valitud teatri esinaiseks peakoosolekul 13. detsembril 1982, on Reet Tuul, näitlejana üks publiku lemmikuid ja ka lavastaja, edaspidi tagasi valitud ja seega teatri tegevust juhtinud neli aastat kuni käesoleva ülevaate lõpuni. Sel ajavahemikul . toodi lavale kuus näidendit, nende hulgas Mika Waltari "Nõid tuleb tagasi" kaks korda XII Eesti Päevade ajal 1983.

Kõik Adelaide'i eesti teatri lavastajad ja lavakujundajad on loeteldud alamal järgnevas listis. Lavastajana on kõige produktiivsem olnud Johanna Tennosaar - 20 lavastust pluss kaks lavastust koos teistega ja peale selle veel hulk lavapilte. Kõiki tehnilisi jõude, kaasa arvatud valgustus- ja heliefektide korraldajad, pole võimalik meie põgusas ülevaates üles lugeda. Küll aga ei saa mainimata jätta Harry Tobiast, kes lavameistrina on kaasa töötanud ligi poolesajas lavastuses.

Sageli on lavastajad omaenda või teiste lavastusis tegelastena kaasa mänginud. Siin pole võimalik anda näitlejate ammendavat nimekirja ja lühem valikloetelu võiks osutuda ebaõiglaseks. Olgu seepärast viidatud ülalmainitud juubelialbumile, kus on, peale paari erandi vastavate andmete puudusel, loeteldud juubelile eelnenud lavastuste tegelaskond, nagu seda näitavad etenduste kavalehed.

Järgnevas listis on näidatud esmakordse või ainsa etenduse kuupäev, teose

autor ja nimi, kas lavastus oli muusikaline, milline teos tuli lavale esietendusena, lavastaja(d)/lavakujundaja(d) ja lavastuse korraldaja (NR - LAEK Näitering, TR - AES Teatriring, ST - AES Teater, AK - EELK Adelaide Kogudus). Märgitud on ka kordusetendused Adelaide'is ja mujal antud külalisetendused.

Adelaide'i eesti teatri lavastused 1950 - 1986


1.   27.12.50     E.Vilde "Pisuhänd". V.Kuik / K.Lindsaar. . NR.
2.   1.9.51       G.Helbemäe "Oleksin laululind". V.Kuik / K.Lindsaar. NR.
3.   22.9.51      L.Koidula "Säärane mulk". K.Arula / F.Kalle. Arula trupp.
4.   15.2.52      M.Raud "Aruanni". E.Sume / F.Kalle. NR.
5.   19.7.52.     B.Kangro "Linnuaiad". V.Kuik / F.Kalle. NR.
6.   2.8.52       A.Kitzberg "Neetud talu". K.Arula / F.Kalle. AK.
7.   8.11.52      - - "Doktor Viirsoo imelik lugu". V.Kuik/ - - . NR.
8.   14.3.53      A.Mälk "Neitsid lampidega". E.Sume / F.Kalle. NR.
                         Külalisetendus Melbourne'is 10.10.53.
9.   22.8.53      E.Laidsaar "Uus algus", esietendus. V.Kuik / F.Kalle. NR.
                         Kordusetendus 12.9.53.
10.  12.3.55      E.Laidsaar "Uued tuuled". V.Kuik / F.Kalle. TR.
11.  17.12.55     R.Raunik "Tuled karidel". V.Kuik / J.Sedols, I.L.Prima. TR.
12.  15. 9.56     A.Mälk "Kui puu tahab õitseda". V.Kuik / J.Sedols. TR.
                         Külalisetendus Melbourne'is 30.3.57.
13.  15.12.56     A.Valgma "Kõige kurja juur", esietendus. V.Kuik / 3.Puika. TR.
14.  14.12.57     M.Torn "Kui paistis Tema täht", muusikaline jõulumüsteerium,
                         esietendus. V.Kuik / L.Tammepuu. AK.
15.  17.5.58      E.Vaigur "Kraavihallid", muusikal. V.Kuik / L.Tammepuu. TR.
16.  29.12.58     A.Kitzberg - J.Simm "Kosjasõit", laulumäng. V.Kuik, muusikajuht M.Pruul, 
                         tantsujuht E.Buck / L.Tammepuu. TR.
                         Kordusetendus 24.1.59.
17.  12.9.59      A.Vesilo "Mudane põhi". V.Kuik / L.Tammepuu. TR.
18.  19.12.59     M.Torn "Kui paistis Tema täht", uuslavastus laiendatud tegelas
                         konnaga. V.Kuik / L.Tammepuu. AK.
19.  28.5.60      H.Raudsepp "Roosad prillid". V.Kuik / L.Tammepuu. TR.
20   1.10.60      A.Mälk "Vaese mehe ututali". K.Arula / L.Tammepuu. AK.
21.  27.12.60     A.H.Tammsaare - A.Särev "Vargamäe". V.Kuik / L.Tammepuu. TR.
22.  30. 9.61     E.Laidsaar "Värske õhk", esietendus. V.Kuik / L.Tammepuu. TR.
                         Külalisetendus Melbourne'is 14.4.62.
23.  13.10.62     V.Kudres "Draama komöödias". V.Kuik / L.Tammepuu. TR.
24.  26.10.63     L.Koidula "Säärane mulk", uuslav. K.Arula / L.Tammepuu. AK.
25.  18.6.65      E.Vaigur "Potilill ja karusammal". A.Meeri /L.Tammepuu.
                         Adelaide Eesti Naiskoor.
26.  4.12.65      -- "Daamid eelistavad". A.Meeri / L.Tammepuu. AK.
27.  15.7.66      H.Raudsepp "Mikumärdi". A.Meeri / I.Kald. AE Naiskoor.
                         Kordusetendus 14.8.66.
28.  28.12.66     A.Gailit - E.Kuik "Toomas Nipernaadi". V.Kuik / I.Kald.
                         VI Eesti Päevade Teatritoimkond.
29.  14.4.67      A.H.Tammsaare - A.Särev "Kõrboja peremees". A.Meeri / I.Kald.
                         AK.
30.  23.9.67      A.Valgma - E.Rajaloo "Kohtume Kunglas", muusikaline komöödia.
                         S.Ranniko ja 3.Tennosaar, muusikajuht Õ.Haas / I.Kald.
                         AE Naiskoor. Kordusetendus 30.9.67.

31.   5.11.67     O.Luts "Kevade". J.Tennosaar / l.Kald.   AE Rahvatantsurühm.
                         Kordusetendus ESNA suurlaagris 29.12.68.
32.   24.8.68     H.Raudsepp "Vedelvorst". A.Meeri / l.Kald.   Eesti Maja.
33.   15.11.68    A.Valgma - E.Maasepp "Unustatud laul", muusikal. J.Tennosaar,
                         muusikajuht õ.Haas, tantsujuht S.Ranniko/ J.Tennosaar.
                         AE Naiskoor.
34.   30.11.68    L.Trett "Eesti sonaat". A.Meeri / M.Charles.   AK.
35.   7.11.69     A.Mägi "Neli õuna". J.Tennosaar / l.Kald.   ST.
36.   11.4.70     E.Vilde "Vigased pruudid". A.Meeri / H.Tobias.   ST.
37.   3.10.70     I.Külvet "Sild üle mere". V.Kuik / l.Kald.   ST.
                         Kordusetendus 7.3.71, külalisetendus Melbourne'is 13.3.71.
38.   3.4.71      L.Härma "Virtanenid ja Lehtinenid". J.Tennosaar / J.Tennosaar.
                         AE Rahvatantsurühm.
39.   20.11.71    E.Arro, L.Normet - H.Lumet, A.Mering "Rummu Jüri", operett.
                         J.Tennosaar, muusikajuht L.Härm, tantsujuht S.Ranniko/
                         J.Tennosaar.   AE Meeskoor.
40.   15.4.72     A.Mägi "Kihlus". A.Meeri / L. ja C.Siska.   AK.
41.   29.7.72     A.H.Tammsaare - A.Särev "Elu ja armastus".   J.Tennosaar/
                         l.Kald.   ST.   Kordusetendus 1.9.72.
42.   8.4.73      A.Vesilo "Intriig". J.Tennosaar / lavakujundus   puudus,   sest mäng toimus saali keskel,   
                         kuna publik istus kohvilaudades ümberringi.   AES Naisnng.
43.   14.4.73     E.Vilde "Pisuhänd", uuslavastus. A.Meeri / J.Tennosaar.   ST.
44.   18.8.73     A.Mägi "Tuhat krooni". J.Tennosaar / l.Kald.   ST.
45.   27. 4.74    Agapetus "Olen ma sattunud haaremi?". A.Meeri / J.Tennosaar. AK.
46.   6.7.74      M.Waltari "Distsipliinita sugupõlv". J.Tennosaar / J.Tennosaar. ST.
47.   23.11.74    S.Vane "Sõit teadmatusse". (A.Meeri), J.Tennosaar / J.Tennosaar. ST.
48.   29.12.75    H.Raudsepp "Lipud tormis". J.Tennosaar / A.Luur-Fox.   ST.
49.   24.7.76     E.Albee "Aednikud". O.Randva/O.Randva.   ST.
50.   26.11.76    A.Mägi "Saalomoni naised". J.Tennosaar / J.Tennosaar.   ST.
                         Kordusetendus 22.5.77, külalisetendus Melbourne'is 28.5.77.
51.   1.4.77      L.Koorits "Külaline Eestist". l.Kald / l.Kald.   ST.
52.   28.7.78     A.H.Tammsaare "Kuningal on külm". O.Randva / O.Randva. ST.
53.   17.11.78    J.B.Priestley "Hõbepulma uperpall". J.Tennosaar / J.Tennosaar. ST.
54.   27.4.79     E.Vetemaa "õhtusöök viiele". J.Tennosaar / J.Tennosaar.   ST
                         koos Spordiringiga. Kordusetendus 30.9.79, külalisetendus Canberras 6.10.79.
55.   27.7.79     K.Saarsen "Kiviaegsed vanemad", esietendus. R.Tuul/V. ja E. Kurvits.   ST.
56.   16.11.79    L.Koorits "Diplomeeritud tuhvlialune". O.Randva / O.Randva.ST.
57.   23.5.80     E.Vetemaa "Roosiaed". J.Tennosaar / V. ja E.Kurvits.   ST.
58.   15.11.80    A.Willmann "Nutust naeruni on ainult samm - sada aastat eesti lavalaudadel".   
                         O.Randva, J.Tennosaar, R.Tuul /V.Kurvits.   ST.
59.   16.11.80    G.Neeme "Mosaiigid". R.Tuul/V. ja E. Kurvits. ST.
                         Külalisetendus Melbourne'is (esietendus) 6.9.80, Sydneys 14. ja 15.3.81   
                         ja Esto 84 puhul Torontos 10.7.84.
60.   22.5.81     A.Liives "Kallimast kallim". J.Tennosaar / V. ja E.Kurvits.   ST.

61.   13.11.81    I.Külvet "Suletud aken". O.Randva / V.Kurvits.
                         ST koos Spordiringiga.
62.   2.4.82      A.Lepp-Kaasik "Oleme ju ainult inimesed".
                         J.Tennosaar/ L. ja P.Mõisa.   ST.
63.   20.8.82     B.Kangro "Merre vajunud saar". R.Tuul / V.Kurvits.    ST.
64.   29.10.82    I.Külvet "Paradiisi pärisperemees". O.Randva / V. ja E.Kurvits.
                         ST koos Spordiringiga.
65.   3.6.83      R.Kaugver "Rong väljub hommikul". V.Palmgren / I.Kald.   ST.
66.   27.12.83    M.Waltari "Nõid tuleb tagasi". J.Tennosaar / V.Kurvits.   ST.
                         Kordusetendus 28.12.83.
67.   4.5.84      A.Willmann "Trummid peavad olema", esietendus.
                         S.Ranniko/I.Kald.   ST.
68.   2.12.84     A.Liives "Maskeraad Ungrus". J.Tennosaar / V.Kurvits.
                         ST koos Spordiringiga.
69.   1.6.86      M.Talvest "Perekondlikud küsimused".
                         J.Tennosaar / V. ja E.Kurvits.   ST.
70.   31.8.86     L.Koorits "Head meest on raske leida". S.Ranniko / I.Kald.   ST

TÄIENDUSKOOL

Emakeelse täienduskooli eesti lastele Lõuna-Austraalias rajasid kaks Tartu Ülikooli diplomiga pedagoogi, Mall Veer ja õie Haas, kes olid õpetajaine töötanud juba Eestis.

Woodside'i immigratsioonilaagris (ligi 40 km Adelaide'ist) elunevate eesti perekondade lastele korraldas emakeelse kooli M.Veer Austraalia koolide suvevaheajal 1949/50. Õppetöö, milles osales 12 last vanuses 6-11 a., toimus igal argipäeval õpetaja väikeses laagritoas ja kestis seitse nädalat. Noorematele õpetati eesti keele lugemist ja kirjutamist, vanematele peale selle veel eest; maateadust ja ajalugu, õpikud olid enamasti õpetaja omad. Samal viisil töötas kool ka suvel 1950/51 neli nädalat üheksa lapsega.

Adelaide'is asutas lastevanemate palvel eesti täienduskooli Õie Haas juunis 1950. Kooliruumiks oli õpetaja kodu Põhja-Adelaide'is pargi ääres. õpingud toimusid ülenädaliti laupäeva hommikul. Esimeseks õppetunniks keh 10-11 oli eesti keele lugemine ja kirjutamine. Vahetunni järel, mida lapsed võisid veeta pargis mängides, oli teise tunni kavas peale lugemise luuletuste õppimine ja laulmine. Vastavaid õpikuid ei olnud tollal kuskilt saada - tuli läbi ajada nendega, mis õpetaja oli Saksamaalt kaasa toonud või mis mõnel õpilasel endal juhtus olema. Aasta lõpul oli koolis 16 algkooliealist noort. Kooli jõulupuul ühes Põhja-Adelaide'i kirikusaalis esinesid õpilased laulude ja muude ettekannetega, jõuluvana jagas kinke, kuna koosviibimise majandusliku toetuse eest hoolitses äsjamoodustatud lastevanemate komitee.

Teisest tegevusaastast, mis algas 18 lapsega mais 1951, hakkas kooli hooldama Lõuna-Austraalia Eestlaste Koondis, üürides klassiruume, makstes õpetajaile sõiduraha ja muretsedes õpikuid Rootsist. Sobivate ruumide leidmine ei olnud lihtne. Nii mäletab sama aasta augustis teise õpetajana abiks tulnud M.Veer Adelaide'i YWCA maja (Grenfell St.) keldrikorruse kitsast akendeta tuba, mille mööbliks oli vaid kaks pingpongilauda ja pikad pingid. Mõlemal õpetajal tuli siin ühtaegu töötada õppetasemelt erinevate rühmadega. Et kõrvalruumis õhukese vaheseina taga samal ajal veel õpetati inglise keelt mingile täisealiste grupile, pidi täienduskooli tundides rääkima poolsosinal. Mingisugust mängu ega laulu ei tohtinud lastele lubada. Nii oli seal töötades

Täienduskooli õpilased 1960. a.

päris "põrandaaluse" kooli tunne, kirjutab õpetaja Veer kooli 20 aasta juubelialbumis.

1953.a. keskpaiku leiti koolile parem kõht Saksa KJubi majas (Flinders St.), edasi 1955. aastal St Stephen's luteri kiriku juures (Wakefield St.), kuni viimaks kool võis siirduda hoopis lahedamaisse oludesse Eesti Majas (Kent Town) 1957. a. augustis ja umbes aasta järel uues ning avaras Eesti Majas (Põhja-Adelaide).

Adelaide Eesti Täienduskooli esimene juhataja Õie Haas loobus ajapuudusel õppetööst 1952. a. lõpul. Edasi on kooli juhatanud Mall Veer (1953-55), Hilda Hennoste (1955-60), Eleanore Kuningas ja aasta teisel poolel Valdek Kangur (1961), Kaljo Saar (1962-66), Valdek Kangur (1967), Hilda Hennoste (1968), Elfriede Buck (1969-70), Valdek Kangur (1971), Elfriede Buck (1972-74) ja Ene-Mai Reinpuu (1975).

Esimesel aastal vaid ühe, siis paar aastat kähe ja hiljem ajuti kuni seitsme õppejõuga koolis ja selle juurde asutatud lasteaias, mis pärast kooli sulgemist edasi töötas, on pikemat või lühemat aega õpetanud kokku nelikümmend isikut.

Õpilaste arv oli kõige suurem 1959. ja 1960. aastal - 40. Paraku aga kujunes õpilastel tavaks täienduskoolist eemale jääda niipea kui nad keskkooliikka jõudsid. Seetõttu piirdus täienduskooli programm vaid algkoolikursuse viie klassiga, kuigi olnuks õppejõude lisamaks neile keskkooli klasse nagu lätlaste täienduskoolil

Õppetöös jagunesid lapsed kahte pearühma: nooremad ja vanemad. Esimesed õppisid eesti keele lugemist ja kirjutamist, koduiugu, usuõpetust ja laulu; teised samuti eesti keelt ja usuõpetust, aga peale selle veel eesti kirjandust, maateadust ja ajalugu ning laulmist 2- või 3-häälselt. Rääkimata lugemisest ja kirjutamisest, tuli kooli tegevuse hilisemail aastail uusi õpilasi kõigepealt jul-

gustada ja õpetada eesti keele kõnelemisel. Kogu see töö pidi mahtuma kahte kuni kolme tundi vaid igal teisel laupäeval.

Täienduskooli õpilased on esinenud mitmesuguste ettekannetega, kaasa arvatud väiksemad teatrilavastused, kooli jõuluõhtuil ja emadepäevaaktusil. Jõulude puhul lavastasid õpilased näiteks 1954. aastal A.Kitzbergi "Libahundi" esimese vaatuse ja 1970.a. V.Kudrese näidendi "Jõululaps tänavalt". Lavaliste esinemiste harjutamine, milleks koguneti ka lisapäevil regulaarsete koolipäevade vahel, oli tegevus, millest lapsed suure innuga osa võtsid. See oli ka väga tõhus moodus arendada eesti keele oskust.

Kuigi kool 1972. a. keskpaiku sai endale Eesti Maja õuele ehitatud uues hoones, mida kutsuti koolimajaks, omaette kindla kodu, ei suudetud vältida õpilaste arvu pidevat kahanemist. 1973. aastal oli koolis 15 õpilast, järgmisel aastal 12 ja 1975. aastal vaid 6. Viimastele anti tunnistused kätte 27. septembril, millise kuupäevaga ühtlasi lõppes Adelaide Eesti Täienduskooli tegevus. Enne seda samal aastal oli kooli juurde asutatud lasteaed, mida juhatasid Johanna Tennosaar ja hiljem lühemat aega Valdek Kangur. Ligi kümne koolieelikuga alanud lasteaed püsis kuni lastevanemate koosolek 1979. a. lõpul otsustas ka selle tegevuse seisata.

Adelaide Eesti Täienduskooli 20. aastapäeva albumis on kirjas 172 õpilase nimed. -Uheldi paraku nähtub sellest nimekirjast, et paljudel kestis kooliaeg vaid aasta või paar, nii et nad vaevalt said säärase lühikese aja vältel omandada küllaldase ettevalmistuse ja rahvusliku hoiaku, mis ka edaspidi aidanuks neil alal hoida sidet oma vanemate kultuuripärandiga. Teiseldi aga leiame siit ka neid, kes nüüd täiskasvanuina osutavad indu jätkata eesti rahvuslikku tööd, milleks meie raugastuval põlvkonnal hakkab jõud raugema.

Kokku võttes kooli kähe aastakümne (1950-70) tööd, kirjutab Õ.Haas ülalmainitud albumis, et Adelaide Eesti Täienduskool on kõigile õpilasile "püüdnud anda osakest Eestist kaasatoodud vaimsetest varandustest, mille peamiseks vahendajaks ja võtmeks on eestluse omapära ja eesti keel... Teadmine, et eesti kool on suutnud nende arenemist ja edukust mingil määral abistada nende vaimuilma rikastamise ja mitmekesistamise näol, oleks Adelaide Eesti Täienduskooli arvukale õpetajasperele parimaks tasuks ja tunnustuseks tehtud töö eest."

Täienduskoolis ergastatud huvi eesti kultuuri vastu oli kahtlemata üheks ajendiks, et 1979. aastal hakkas Adelaide'is koos käima rühm 15-30 aasta vanuseid noorema põlvkonna liikmeid, kes nimetasid endid eesti keele grupiks. See 15-liikmeline grupp kohtus ülenädaliti laupäeval Eesti Majas, et õppida ja praktiseerida eesti keelt. Sel viisil tegutseti Valdek Kanguri koordineerimisel kuni 1981. aastani, mil peamiselt grupi liikmeist moodustati komitee eesti raadiosaadete korraldamiseks.

VETERANIDE KLUBI

Kui Eesti Võitlejate Ühing "Kalev", arvestades liikmete liiga väikest arvu ja nende enamiku kõrget iga, otsustas oma tegevuse lõpetada, peeti siiski vajalikuks leida moodus, mis võimaldaks likvideeritud ühingu liikmeil ka edaspidi vahetevahel kokku tulla ning seega alal hoida sõja ajal relvavendluses sündinud ja hiljem ühingus säilitatud ühistunnet. Selle eesmärgiga asutatigi 16. märtsil 1986 "Kalevi" järglasena Veteranide Klubi, mille esimesse juhatusse valiti Mihkel Hennoste - esimees, Herbert Auväärt - abiesimees ja Endel Haas -sekretär-laekur.

Võitlejate ühingu põhikirjas seisnud eesmärkides: otsustati klubi tegevuse juhisteks võtta vaid need, mida on võimalik järgida antud olukorras. Nii ei leia klubi, et ta saaks aktiivselt ja veel vähem suundanäitavalt osa võtta eesti rahvuspoliitilisest võitlusest, nagu seda tegi ta eelkäija. Klubi peamine eesmärk on võimaldada sidemete säilitamist endiste võitluskaaslaste vahel mälestuste vahetamiseks ja osasaamiseks kõigest sellest, mis neid mehi ühendab. Ta ei taotle korraldada avalikke üritusi, välja arvatud Sinimägede päeva tähistamine, mis kuuendal korral toimus 1986. aastal juba Veteranide Klubi, mitte enam EVU "Kalevi" ettevõttel. Tegevuse lõpetanud võitlejate ühingu lipp ja kirjavara on klubi hoolduses.

"VIRGATS"

Mihkel Hennoste algatatud ja toimetatud kuukiri "Virgats" ilmus esialgu vaid Adelaide'i Eesti Võitlejate Ühingu häälekandjana, mida ühingu liikmed said tasuta, kuna teistele oli aastatellimus kaks dollarit. Ent nagu on öeldud "Virgatsi" esimeses, juuli 1971 numbris, oli ajakirja eesmärk pakkuda informatsiooni mitte ainult ühingu tegevusest, vaid võimalikult kõigest, mis peaks huvitama iga Adelaide'! eestlast, ja edendada kohalike eesti organisatsioonide üritusi ning koostööd.

Detsembris 1971 muutuski "Virgats" Adelaide'i kogu organiseeritud eestlaskonna häälekandjaks, kui temaga ühines hajuldi ilmunud "Adelaide Eesti Seltsi Teataja". Võitlejate ühingu ja eesti seltsi ühise väljandina kandis ajakiri sellest kuust peale nime "Virgats-Teataja", tema toimetuse kolleegiumi määras selts oma sekretäri Ene-Mai Reinpuu. Mõlema organisatsiooni liikmeile tasuta väljandina ilmus "Virgats-Teataja" 14 aastat ja üks kuu. Võitlejate ühingu tegevuse lõpetamise järel on alates jaanuari 1986 numbriga ajakirja väljaandjaks jäänud Adelaide Eesti Selts. Sama aasta juuli numbrist peale on ajakirja nimi taas "Virgats", kuid uues kujunduses, milles võitlejate ühingu embJeemi asendab seltsi oma.

Ajakirja toimetajad on olnud Mihkel Hennoste, Õie Haas, livo Tuul (spordi-toimkond) ja viimastel aastatel ka Eduard Selge (ladumine ja küljendus). Trükkimiseks käsutatakse 1. Tuule masinaid, mis tarbekorral võimaldavad reprodutseerida ka värvilisi illustratsioone.

Virgatsi" toimetus: livo Tuul, Mihkel Hennoste, õie Haas ja Eduard Selge.

Formaadis 260 x 206 mm, trükiarvuga keskmiselt 250 ja viimasel ajal enamasti 14-leheküljeliselt, korrapäraselt iga kuu ilmunud ajakirja numbrid moodustavad 1986 a. lõpuks 15 ja pool aastakäiku kogumahuga 2194 lehekülge pluss lisad. Siin on talletatud teadete ja aruannete näol Adelaide'! eesti organisatsioonide tegevuse kroonika ja kirja pandud sündmusi eestlaste elust, niivõrd kui organisatsioonid ja isikud on vastavat materjali ajakirjale avaldamiseks saatnud. Kõige selle kõrval on "Virgatsis" ilmunud arvustusi , lühemaid artikleid mitmesugustel teemadel, uudiseid ülemeremailt, kaasa arvatud Eesti, ja hulk ristsõnamõistatusi Õ.Haasilt, kes on ka hoolt kandnud, et ajakirja keel oleks võimalikult kooskõlas eesti õigekeelsuse normidega.

VÕITLEJATE ÜHING

Kuigi eesti sõdur Teises maailmasõjas ei võidelnud Saksamaa, vaid oma rahva ja maa eest, kohtlesid lääneliitlased teda vaenlasena, sest ta oli võidelnud nende relvavendade vastu. Kaunisõnalised deklaratsioonid, nagu Atlandi harta, mis mõistab hukka territoriaalse ekspansiooni ja toonitab kõigi rahvaste õigust suveräänsusele, ei olnud kohaldatavad eesti ja mõnede teiste rahvaste suhtes, kes vastu tahtmist olid tõmmatud või paratamatuil asjaoludel sattunud sõjakeerisesse, kus nad olid sunnitud kaasa võitlema "valel" poolel.

Eesti sõduris nähti pigem sakslaste kollaboraatorit kui võitlejat oma rahva eluõiguse eest kriitilises olukorras, milles tal ei olnud valikuvõimalust, kuidas või kellega koos oma panus anda nii, et see oleks igati õigustatav ka alles hiljem ilmsiks tulnud asjaolude valguses.

Eesti sõdurite põli Saksamaal lääneriikide okupatsioonivõimu all polnud kerge. Väljaandmist Nõukogude Liidule kartsid kõik eestlased, kuid sõjavangis hoitavail oli see mure arusaadavalt palju suurem kui tsivilistidel põgenikelaagreis. Ka hiljem, jälle vabade meestena, oli endiste sõdurite seisund mitmes suhtes ebasoodsam kui teistel põgenikel ja okupatsioonivõimu silmis jäid nad ikka kuidagi kahtlaseks elemendiks.

On ka väidetud, et "rindesõdurid kogesid, et mitmel pool eestlaste põgenikelaagrite esindused nende huvisid ei kaitsnud, mõningates laagrites neid hüljates - vastuvõtmisest keeldudes ja skriinimistel mitte abistades. Üksikud laagrijuhid olid eksiarvamisel, et see teenib laagrielanike huvisid, kui vabanenud sõjavangidega igasugust suhtlemist välditakse, mis vastasel korral võinuks viia nende endi laagrist väljaheitmisele." ("Eesti Võitlejate Ühing Ade-laides", Adelaide, 1978, lk. 5). Ometi oli eelkõige eesti sõdurite võitluspanus, mis laskis peatse kokkuvarisemise lävel seisval Saksamaal veel tunda kohustust päästa tuhandeid eestlasi idast pealetungiva vaenlase eest. Samuti võis see evakueerimine sündida suuremas ulatuses vaid seetõttu, et eesti sõdurid aitasid vankuvat rinnet kinni hoida.

Järelikult oli päris loomulik, et see osa meie põgenikest, kes pidi taluma niisugust diskriminatsiooni, hakkas vastastikuseks toetamiseks tugevamini kokku hoidma, moodustades selleks esimese Eesti Võitlejate Ühingu 16. oktoobril 19^9. Samalaadilisi organisatsioone rajasid endised eesti sõdurid hiljem ka teistel maadel, kuhu nad olid vahepeal immigrantidena ümber asunud. Nüüd aga ei olnud võitlejate ühingute eesmärk enam taotleda endisile sõdureile võrdõiguslikkust oma rahvusgrupi teiste liikmetega, sest okupeeritud Saksamaa oli seljataha jäänud, vaid rahvuslik ideoloogiline töö.

Adelaide'is algatas võitlejate ühingu asutamise mõtte 1953. aastal Vambola Kuik, kutsudes selleks kokku nõupidamise 1. märtsil. Selles organiseerimis-

töös ja liikmete hankimisel liitusid temaga Mihkel Hennoste, Osvald Talmet ja August Luur. Mitme nõupidamise järel toimus ühingu formaalne asutamiskoosolek 1. novembril 1953. Koosolek, millest võttis osa 13 endist sõjameest, valis viieliikmelise ajutise juhatuse (esimees M.Hennoste) ja tegi sellele ülesandeks koostada ühingu põhikiri ja kodukord. Need kiideti heaks 6. detsembril peetud esimesel peakoosolekul, kus ühtlasi kinnitati organisatsiooni nimeks Eesti Võitlejate Ühing Adelaide'is ja valiti juhatus esimeseks tegevusaastaks: Mihkel Hennoste - esimees, Osvald Talmet - abiesimees, Vambola Kuik - sekretär, Artur Klaar - abisekretär ja Aleksander Rummel - laekur.

Sama aasta 30. detsembril võeti ühing Austraalia Eesti Seltside Liidu liikmeks. Kuigi toonane relvavendlus ja nüüd ühised ideoloogilised tõekspidamised ajendasid Adelaide'is ja ka mujal Austraalias asutatud võitlejate ühinguid otsima võimalusi omavaheliseks koostööks, jäid katsed vastava oma liidu loomiseks tagajärjeta - esindajate lähetamine liidu koosolekuile käinuks neile väikestele organisatsioonidele üle jõu.

Niivõrd kui võimalik on EVU Adelaide'is abistanud eesti vigastatud sõjamehi ja nende perekondi Saksamaal materiaalsete annetustega ja ka toetanud rahalise panusega neile kodu ehitamist. Kui Saksamaal EVU häälekandja, ajaleht "Võitleja" oli 1954. aastal majanduslikus kitsikuses, andis EVÜ Adelaide'is lehele sada tellimust, kuigi tal oli tollal vaid 56 liiget. Samuti on püütud jõudumööda toetada eesti rahvuslikke ettevõtteid ja organisatsioone kõigepealt Adelaide'is, aga mõningal määral ka mujal Austraalias.

Koos teiste organisatsioonidega või iseseisvalt on korraldatud avalikke pidulikke kokkutulekuid rahvuslike tähtpäevade, näiteks võidupüha tähistamiseks. Neist tuleks ühingu iseseisva üritusena eraldi mainida Sinimägede päeva, mida meenutamaks ohvriterikkaid tõrjelahinguid Kirde-Eestis 1944. a. augustis on tähistatud 1981. aastast saadik. Peale avalike ürituste on ühing korraldanud koosviibimisi ainult oma liikmeskonnale mõne erilise sündmuse märkimiseks, ettekannete kuulamiseks ja neil puhkudel tõusetunud küsimuste arutamiseks, või lihtsalt meelelahutuseks. Abistamaks juhatust kokkutulekute korraldamisel, kus on tarvis ka laud katta, moodustati 1956.a. õie Haasi algatusel ühingu naistoimkond.

1960. aastal asutasid eesti laskespordihuvilised Adelaide'is Eesti Laskur-klubi "Estonia". Samal ajal hakkas võitlejate ühingu tegevuses ilmnema loidus, nii et 1962. ja ka järgmisele aastal ei saadud kvoorumi puudusel pidada peakoosolekut ja 1961. aastal valitud juhatus oli selles kriisiolukorras sunnitud ametisse jääma kuni leitakse tee ühingu tegevuse taaselustamiseks. Esimees Jerome Palm asatus 23. mail 1962 tagasi, mistõttu tema ametiülesanded langesid abiesimees Aleksander Rummelile. Laskurklubi aga oli sel ajal oma 36 liikmega kasvanud tugevamaks organisatsiooniks kui võitlejate ühing.

Viimaks mõlema organisatsiooni ühine peakoosolek 24. aprillil 1964 volitas laskurklubi juhatust (president Juho Taimre) ühtlasi täitma võitlejate ühingu juhatuse funktsioone. Varsti aga hakkas kuulduma arvamusi, eriti Jaskureilt, et see moodus pole otstarbekas. Samal ajal võis täheldada aktiivsuse virgumist võitlejate ühingu liikmeskonnas ja nii valiski ühing juba järgmise aasta 15. märtsil jälle omaenda juhatuse (esimees M.Hennoste). Tegevuse mõõnaperioodist oli üle saadud.

Ühingu 25. aastapäeva puhul anti 1978. aastal välja ühingu eesmärke ja tegevust käsitlev album, 36 lk., toimetaja 3.Palm. Juulis 1971 ilmus ühingu bülletääni "Virgats" esimene number. Sellest peale regulaarselt iga kuu lugeja

Väitlejate ühingu lipu õnnistas õp. I. Ainsaar võidupüha aktusel 23. juunil 1956 Flinders Hall'is.

kätte jõudvast väljandist sai peagi Adelaide'i eestlaste informatsioonileht ja häälekandja, nii nagu selle ideeline isa ja kauaaegne toimetaja M.Hennoste oli lootnud.

Ühingu lipu kavandas Ants Ranne: ühel pool rahvusvärvid sinine-must-valge, teisel pool tammepärja ja tekstiga "EVU ADELAIDE" ümbritsetud ühingu embleem hallikassinisel taustal. Lipu, mille üleandmise pidulik akt ja õnnistamine toimus võidupüha aktusel 23. juunil 1956, kinkis ühingule Adelaide Eesti Selts. Peakoosolek 20. mail 1981 muutis ühingu nimeks Eesti Võitlejate Ühing "Kalev". Ühtlasi peeti vajalikuks teha selgitustööd, et ühingu liikmena on peale endiste sõjameeste teretulnud iga vähemalt 18-aastane eestlane, kes kiidab heaks ühingu eesmärgid ja soovib kaasa töötada ühingu rahvuspoliitilisis taotlusis. See püüd leida ühingule nooremaid liikmeid, kes võiksid vanemailt ja üsna kõrgesse ikka jõudnud liikmeilt töö üle võtta, ei andnud tulemusi. Nii saabuski viimaks paratamatu olukord, kus peakoosolekul 3. novembril 1985 tuli juhatuse asemel valida likvideerimiskomisjon (M.Hennoste, E.Haas, A.Ranne), kes viis oma töö lõpule 30. juunil 1986. Ühingu arhiiv ja lipp anti vahepeal asutatud Veteranide Klubi hooldusse, kuni osutub otstarbekamaks need alalhoidmiseks üle anda Adelaide Eesti Seltsile või Eesti Arhiivi Austraalias.

32 tegevusaasta kestel on ühingu liikmete nimekirjas olnud 112 nime. Hinnates aktiivsemate liikmete panust, eriti arvestades nende kaasatöötamise kestust juhatuses, on ühing andnud erimärgid järgmistele liikmetele: kuldrinna-märk - Mihkel Hennoste ja Endel Haas; hõberinnamärk - Osvald Talmet, Evald Kaasik, Jerome Palm ja August Arumaa; pronksrinnamärk - Aleksander Rummel , Ants Leino, Meinhard Laete, Harry Tobias ja Kaljo Linde.

Oma auliikmeiks on ühing valinud Lõuna-Austraalias elunevad Vabadussõja veteranid ja üldtunnustatud tegevuse eest Austraalia eesti, balti ja ikestatud rahvaste organisatsioonides Mihkel Hennoste ja Richard Ollino.

Ühingu juhatuse esimeesteks on olnud Mihkel Hennoste (1.11.53 - 7.2.58), August Luur (7.2.58 - 29.4.61), Jerome Palm (29.4.61 - 23.5.62), Aleksander Rummel (esimehe kohustes 23.5.62 - 24.4.64), Juho Taimre (24.4.64 - 15.3.65), Mihkel Hennoste (15.3.65 - 25.3.79), Jerome Palm (25.3.79 - 22.3.81), Mihkel Hennoste (22.3.81 - 3.11.85).

ÜLIÕPILASKOND

See oli pigem väikese, uues olmes veel täielikult kodunemata grupi kokkuhoiutunne, "camaraderie" ja püüd järele aimata Tartus rõõmsalt pulbitsenud tudengielu, kui kõrgelennuline rahvuslik kutsumus, mis ajendas Adelaide^ ülikoolis ja teistes kõrgkoolides õppivaid eestlasi asutama omaenda organisatsiooni. Selle eesmärgiga 24. augustil 1952 toimunud esimesest nõupidamisest võttis osa viis üliõpilast: Kustas Arula, Uno Kuusik, Eda Kuusk, Arvi Parbo ja Ilmar Tohver. Otsustati järgmisele nõupidamisele kutsuda kõik Adelaide'! ülikooli eesti üliõpilased, kokku 16. See nõupidamine 11 osalisega 7. septembril valis organiseerimistöö sekretäriks Eda Kuuse. Eeskujuks põhikirja koostamisel otsustati paluda põhikirja koopiad kahelt Sydneys juba tegutsevalt akadeemiliselt organisatsioonilt, Eesti Üliõpilaskond Sydneys ja Eesti Akadeemiline Koondis. Asjaajamise kulude katteks koguti nõupidamisel kaks šillingit isikult.

Eeltööd ja nõupidamised olid siiski nii aeganõudvad, et tegelik asutamiskoosolek, millest võttis osa 13 isikut, tuli kokku alles 29. märtsil 1953. Organisatsiooni nimeks kinnitati Eesti Üliõpilaskond Adelaides. Arutati läbi Eesti Üliõpilaskonna Sydneys põhikiri, mis siis mõningate muudatustega kiideti heaks EÜA põhikirjana. See toiming oli aga nii palju aega viitnud, et koosolek ei jõudnudki kogu päevakorda läbi võtta. Asutamiskoosolekut jätkati 12. aprillil, mil määrati liikmemaksuks kaks šillingit aastas ja valiti organisatsiooni ametiisikud: juhatus ja revisjonikomisjon. Esimese tegevusaasta juhatuse esimeheks valiti Ilmar Tohver ja liikmeiks Eda Kuusk ning Otto Kongi. Järgnevatel aastatel on olnud esimeesteks Hugo Mitt (valitud 2.5.54), Ilmar Tohver (16.4.55), Kustas Arula (2.6.56), Eda Kuusk (11.5.57), Heino Mikli (20.4.58), Georg Vallo (18.4.59), Peter Kopli (27.3.60) ja Ene Lõoke (12.3.61).

Esimese tegevusaasta järel oli EUA-1 liikmeid üle kahekümne ja aastail 1956-57 koguni kolmekümne ümber. 1955. a. peakoosolek ka muutis põhikirja, võimaldades stuudiumi lõpetanuil jääda organisatsiooni liikmeiks, kusjuures neil aga ei olnud passiivset valimisõigust.

Põhikirjas oli ette nähtud ka aukohtu institutsioon, mis pidi lahendama võimalikke arusaamatusi või teravusi EÜA liikmete vahel. Et selliseid pahandusi vältida, leiti olevat otstarbekohane koostada kodukord, mis kohustaks liikmeid käituma korrektselt ka nooruse ülemeelikuses. Peale käitumisjuhiste ja korra, kuidas toimida nende vastu eksimise puhul, sisaldas koosolekul 16. juulil 1955 kinnitatud kodukord ka muid sätteid, näiteks EÜA pidulike koosviibimiste kohta.

Tegevusaastal 1954/55 korraldatud embleemikavandi avaliku võistluse kol-mest esitisest kütis 1955. a. peakoosolek heaks kavandi, mille autoriks osutus EÜA liige Ülo Salu, kellele maksti ettenähtud auhind t 3.3.0. Seejärel, kui autor oli oma kavandi vastavalt soovitusile ümber kujundanud, lasti tegevus-

aastal 1955/56 valmistada EÜA liikmeile rinnamärgid ja trükkida embleem kirjapaberile ning ümbrikele.

Organisatsiooni korralisi koosolekuid, mitmel aastal vähemalt kuus korda, peeti enamasti liikmete kodudes. Neil kokkutulekuil kõigepealt arutati ja otsustati mitmesuguseid küsimusi ühenduses EÜA ürituste ning asjaajamisega. Sellele järgnes tavaliselt koosviibimine, mille kavas oli vaidlus kindlaksmää-ratud teemal kähe liikme avasõnavõtuga pro et contra, referaat või ühislaulud või mõnikord ka tants. Ei puudunud ka suupisted, kohv ja "lauluõli".

Vaieldi nii tõsistel kui ka tühistel või naljakatel teemadel, näiteks tsivilisatsioon - needus või õnnistus, rahvustunne, alkoholi mõju seltskonnale, poissmehe elu on parem naisemehe omast, ja huulepulk - kahetsusväärne leiutis. Vähem populaarsed kui vaidlused olid referaadid, küllap juba seepärast, et käsitlus oli mõnikord liiga erialaline, nagu "ettekanne Einsteini valguse teooriast, mis ettekandjale näis väga huvitav olevat, aga paljudele siiski arusaamatuks jäi" (koosoleku prtk. 8.8.54). Referent, üks vanemaid kaasvõitlejaid, oli unustanud, mida ta ise mõned kuud tagasi peakoosolekul oli soovitanud: "mitte nii palju vaimseid (seda saab küllalt ülikoolis), vaid just lõbusaid organiseeritud koosviibimisi omavahel" (prtk. 2.5.54).

Tartu üliõpilaste elus oli tähtsal köhal laul. Ka EÜA hakkas 1954. aastal oma koosolekuil usinasti õppima ja harjutama vanu tudengikantusi. "Rõõmut-segem, kuni oleme noored! Pärast ilusat noorust, pärast tüütut raugapõlve meid omab maamuld." Selle põlise üliõpilashümniga, muidugi ladina keeles, kujunes EÜA-1 tavaks avada nii pidulikke kui ka korralisi kokkutulekuid. Järgmise aasta märtsis jagati liikmeile välja mimeograafitud raamatuke "EÜA laulud 1955", mis sisaldas 22 kantuse sõnad.

Peale koosolekute korraldati ka väljasõite loodusse. Suuremad, mitte igal aastal järjekindlad üritused olid õppeaasta alguse pidulikud koosviibimised, kuhu kutsuti ka uusi eesti üliõpilasi, et neil tärkaks huvi EÜA liikmeiks astuda, ja õppeaasta lõpupeod. Need koosviibimised toimusid üüritud ruumides, paitsi paaril korral EUA liikme kodus. Viimane õppeaasta lõpupidu peeti 13. dets. 1958 Eesti Majas. Seejärel asendas lõpupidu Tartu Ülikooli aastapäeva tähistamine koos AE Akadeemilise Koondisega. Viimasega ühiselt korraldati ka kaks vaidlusõhtut.

Eesti seltskond pidas lugu tujuküllaseist avalikest pidudest, mis toimusid EUA korraldusel üks kord aastas, enamasti augusti teisel poolel. Kassa ülejääk neist üritusist võimaldas EÜA-1 ka määrata summasid heategevaks otstarbeks ja toetada paarikümne naelaga Eesti Maja Ühistut.

Adelaide Eesti Akadeemilise Koondisega olid EÜA-1 sõbralikud suhted: mõned isikud olid liikmed mõlemas organisatsioonis. Ühiselt läti ja leedu üliõpilastega korraldati kaks Balti õhtut. Peamiselt kirja teel püsis tihe side Eesti Üliõpilaskonnaga Sydneys. Mõlema organisatsiooni esindajate koosolekul 30/31. detsembril 1955 Melbourne'is asutati eesti üliõpilaste ülemandriline koostööorgan, Eesti Üliõpilaskond Austraalias, mis aga ei saanud arendada tõhusat tegevust. III Eesti Päevade ajal Adelaide'is 1958 siiski toimus üliõpilaste kongress. Austraalia Eesti Seltside Liiduga ühines EÜA 1958. aastal. Adelaide1! ülikooli International Club'i kutsel esinesid kaks EÜA liiget 18. juuni 1957 klubiõhtul referaadiga Eesti kohta.

EUA protokolliraamatus puudub 1961. a. peakoosoleku protokoll. Et see koosolek siiski 12. märtsil aset leidis, nähtub ühe järgmise koosoleku kutsest, mis ka loetleb uue juhatuse koosseisu. Peakoosolekule järgnenud, raamatus

märgitud kolme koosoleku protokollid on vaid paarirealised, neljanda (8.9.61) kohta ainult kvoorum - seitse nime. Edasi on raamatusse kleebitud daatumita sedel: "Kõne all EtJA lõpetamine. Ei tulnud köhale küllalt liikmeid, et otsustusvõimeline olla. Meeting E. Majas. Köhal: Kuusk, Saar." Nii soikus Eesti Üliõpilaskond Adelaides, ilma et oleks vaevutud teda ka ametlikult likvideerida.

EÜA toetus Tartust pärinevaile tudengielu traditsioonidele ja romantikale. Paraku ei saanud see väike ja seetõttu piiratud võimalustega organisatsioon neid järgida määral ja viisil, mis võinuks imponeerida vahepeal ülikooli jõudnud eesti noortele ja neid meelitada küllaldasel arvul EUA liikmeiks astuma. Nii jäi vajaka värske jõu juurdevool, mis võimaldanuks EUA-1 tegevust jätkata.

EESTI MAJA

Mõtte Adelaide'i eestlasile oma seltsimaja muretsemiseks tõstatas avalikult Jerome Palm Lõuna-Austraalia Eestlaste Koondise aastakoosolekul 6. jaanuaril 1950, tehes ettepaneku asutada erifond vastava hoone ehitamiseks. "Vastuvaidlejaid ei leidu ning ettepanek jääb uuele juhatusele ellu rakendamiseks," märgitakse koosoleku protokollis.

Järgmise kähe aasta jooksul ei näi ettevõte kuidagi edenevat, kuni küsimus koondise peakoosolekul 13. jaanuaril 1952 jälle kõne alla tuleb: "Arutatakse koondisele oma maja muretsemise küsimust. Soovitatakse juhatusel samme astuda, et selgitada vastava kooperatiivühingu asutamise võimalusi." Seepeale koondise juhatus mõned päevad hiljem andiski küsimuse kaalumiseks ja konkreetsete ettepanekute tegemiseks sekretär Nikolai Semenovile. Juhatuse koosolek sama aasta 28. juunil kütis heaks N.Semenovi kava kõigepealt asutada juriidilise isiku õigustega kooperatiivühing (ühistu) ja avaldas tänu Eugen Sumele vastava põhikirja projekti koostamise eest.

Ühistu põhikirja lõplik redigeerimine ja inglise keelde tõlkimine nõudis veel aega. LAE Koondis ja Spordiring "Estonia" lubasid asutatava ühistu registreerimise kulud võtta võrdsetes osades endi kända. Ühistu asutamiskoos- i olek toimus 30. juulil 1953 E.Sume korteris, 160 Carrington St., Adelaide, kus ] kaheksa asutajaliiget põhikirjale alla kirjutasid. Need olid Hugo Kukk, Bernhardi Meos ja Nikolai Semenov LAE Koondise 1952. a. juhatusest; Artur Klaar, Eugen Sume ja Osvald Talmet 1953. a. juhatusest, ja Herbert Auväärt ning Oskar Uudre.

Ühistu, ametliku nimega "Our Home" Co-operative Society Limited, registreeriti 8. oktoobril 1953, kusjuures tema nominaalseks põhikapitaliks määrati L 50 000 jagatuna kümneks tuhandeks osatäheks ä 15 (Austraalia 1965/66 rahareformi järel, mis asendas ühe naela kähe dollariga, on vastav summa 10 000 x $10 = $100000).

Ühistu asutamiskoosolek ja ametlik registreerimine ühtlasi tähendas, et nüüd ei olnud eestlastele oma seltsimaja rajamine mitte enam koondise, vaid ühistu ja selle vahepeal moodustatud viieliikmelise asutava toimkonna (esimees N.Semenov) mure, kusjuures aga ühistu on algusest peale võinud toetuda Adelaide'i organiseeritud eestlaste pere kaasabile, sest ju eestlaste rahvuskultuuriliseks tegevuseks oma seltsimaja tarvis oligi. Juba aegsasti avaldas LAE Koondis oma ringkirjades üleskutseid: "Eesti Maja olgu meie kõigi ühiseks eesmärgiks - lunastagem osatähti!" Organisatsioonid korraldasid üritusi, mille puhastulust tehti ühistule annetusi. Ühistu asutava toimkonna poolt korraldatud informatsioonikoosolekul 14. märtsil 1954 püstitati eesmärk koguda osatähtede müügist aasta jooksul 1500 naela.

Esimene peakoosolek põhikirja alusel Toimus 11. juulil 1954, kus senise asutava toimkonna järglasena valiti juhatus (esimees N.Semenov). Sama ajani oli osatähtede ostuks soovi avaldanud vaid 74 isikut, olles igaüks ara tasunud pool naela. Vaatamata sellele söandas koosolek juba arutada maja ostmist Unleys, 305 Young St. Juhatuse koosolek aga leidis, et too maja pole seltsimajaks kohane. Pealegi oli maja hind, L 7500, liiga kõrge, eriti kui veel silmas pidada, et ta oli sama aasta 1. märtsi maavärinas kannatada saanud.

Aasta lõpupoole kaalus juhatus ka maja ehitamist peamiselt eestlaste vabatahtliku tööjõuga, sest osatähtede müük oli väga visa edenema. Otsustati korraldada aktsioon, mille kestel juhatuse liikmed ja ühistu usaldusmehed külastaksid iga eesti kodu, et hankida uusi panuseid ühistu kapitali. Nüüd tagasi vaadates tollele ajale ei tohiks unustada, et osatähe hind, 5 naela ehk 10 dollarit, mis tänapäeval on vaevalt nimetamisväärne summa, oli tollal umbes veerand tavalise töölise nädalapalgast.

Ühistu 30. juuni 1955 bilanss näitas, et avaldusist 156 osatähe ostmiseks, koguväärtuses L 780, oli tegelikult laekunud L 376, mis aastakoosoleku päevaks, 11. sept., oli kasvanud 421 naelani. Siin võiks ka mainida, et kaks osanikku, August Kangur ja Heino Sommer, olid kumbki omandanud osatähti L 100 väärtuses. Koosolekul valitud juhatus (Nikolai Semenov - esimees, Hugo Kukk, Artur Klaar, August Kangur, Osvald Talmet ja Karl Ormus) jätkas osatähtede müügiaktsiooni eesmärgiga, et iga töötav mees ostaks neli ja iga töötav naine kaks osatähte. 12. detsembri ringkirjas teatas juhatus, et laekunud summa ulatus nüüd 750 naelani ja et tal on koostatud esialgne plaan maja ehitamiseks, mis koos krundiga läheks maksma L 10000.

30. juuni 1956 bilanss näitas 575 osatähe (L 2875) müügist laekunud summana L 1311.10.0. Aastakoosolekul 2. septembril 1956 valiti juhatusse tagasi esimees ning neli liiget ja Rudolf Raud uue liikmena A.Klaari asemel, kes oli loobunud kandideerimast. Peale selle nimetas juhatus 2. oktoobril ühistu au-ametiliseks asjaajajaks Heino Sommeri.

Mitme nurjunud ürituse järel osta kas ehituskrunt või maja oli viimaks see juhatus, kes 2. aprillil 1957 ostis vana elumaja, 89 King William St., Kent Town, pärast seda, kui müüja poolt põhjustatud komplikatsioonide tagajärjel oli tühistatud ühe teise kinnisvara ost samas tänavas. Ostuhind, L 3000, kaeti 2000 naelaga ühistu kapitalist ja 6-protsendilise pangalaenuga üheks aastaks. Maja anti ühistu valdusse aprillis ja siin, Adelaide'! esimeses Eesti Majas, peeti 19. mail 1957 ühistu koosolek, millest võttis osa 54 liiget, esimest korda oma katuse all.

Kõigepealt asusid maja ümbrust korrastama eesti skaudid. Talgute korras, kus erilist agarust näitasid üliõpilased, teostati põhjalik remont. Kaks tuba ühendati üheks ruumiks, mis pidi võimaldama suuremaid koosviibimisi. Korralik peosaal kavatseti tulevikus juurde ehitada.

Nüüd oli eesti organisatsioonidel kindel tegevuspaik. Tollal olid populaarsed referaatkoosolekud ja juba 14. juulil pidas siin esimese referaadi N.Semenov. Samal päeval moodustati maja naistoimkond (esinaine Alma Joari), kes pidi hoolitsema maja sisustamise, kaunistamise ja mugavuste eest. Peagi avati ka lugemislaud.

Ühistu aastakoosolekul 13. oktoobril 1957 valitud juhatus jaotas ametid lärgmiselt: Kar! Pere esimees, Heino Sommer - abiesim., August Kangur -sekr.. Kan Ormus abisekr., Osvald Talmet - laekur ja Evald Peljo - liige. Varsti tuli neil meestel läbi viia hoopis julge ettevõte.

Adelaide'i Eesti Maja ühistu 13. okt. 1957 valitud juhatus: abiesimees Heino Sommer, esimees Karl Pere, laekur Osvald Talmet, juhatuse liige Evald Peljo, sekretär August Kangur ja abisekretar Karl Ormus.

Põhja-Adelaide'is, ilusa laia tänava ääres (200 Jeffcott St.), vaid umbes 3 km Adelaide'i südamikust, oli müügile tulnud seltsimaja nõudeile vastav kinnisvara, firma British Tube Mills tööliste klubihoone. See oli maja, kus olnuks piisavalt ruumi eesti organisatsioonide mitmekülgseks tegevuseks, eriti aga suuremateks üritusteks nagu aktused, kontserdid, teater jne., mis Kent Towni majas poleks saanud kõne alla tulla. Muide, eestlased olid seda maja juba varem paaril korral üürinud suuremateks kokkutulekuteks, näiteks Eesti Vabariigi rajamise aastapäevaaktuseks 1952. aastal.

Oksjonile tuleva kinnisvara üle vaadanud ja ka ara kuulanud vastavate asjatundjate arvamuse, kutsus juhatus 1. detsembriks kokku ühistu koosoleku. Samal ajal pühendus selle maja ostmise ideele väsimatu innuga ühistu sekretär A.Kangur, hoolimata ebapopulaarsusest, mida tema järelejätmatud üleskutsed uuteks panusteks ühistu kapitali talle mõnel pool kaasa tõid. Osatähtede müügist laekunud summa tõusis aasta lõpul üle kolme tuhande naela. Koosolek, milles osales 33 ühistu liiget, kaalunud ühistu ressursse ja võimalusi laenuks, kütis heaks juhatuse ettepaneku oksjonist osa võtta.

3. detsembril 1957 müüdigi kinnisvara eestlaste ühistule, keda oksjonil esindasid K.Pere ja A.Kangur. Et peale eestlaste oli oksjonil vaid kaks teist pakkujat (üks neist maja esimene omanik preestriordu), kujunes müügihind, L 13 700 küllaltki soodsaks. Sellest tuli ühistu oma kapitalist ja eestlastelt saadud laenudega tasuda otsekohe 10%, hiljem kolme kuu jooksul 30%, kuna ülejääv 60% kaeti pangaobligatsiooniga. Ostutehing kinnitati ja ühistu sai maja peremeheks 3. juunil 1958. Enne seda, 27. mail, oli ka müüdud maja Kent Townis L 3225 eest.

Kahtlemata väga soodsalt ostetud kinnisvara oli palju suurem esimesest Eesti Majast: krunt 42,6 x 36,3 m, mille õueala maja kõrval kujundatud tenniseväljakuks, punasest tellisest hoones saal (18 x 14 m, pluss lava 7,5 x 14 m), väiksem saal (14,3x9,5 m) teisel korrusel, köök, söögisaal, kaks bürooruumi, avar esik, külmutusruum ja tualetid.

Dominikaani preestritele, Patres Sacri Ordinis Fratrum Praedicatorum, ehitatud hoone (arhitekt K.E.Bardolph) nurgakivi asetati köhale ja õnnistati 11. märtsil 1923. Katoliku dominikaanide mungaordu rajaja Püha Dominicuse (1170-1221) sünnikoha Calaroga järgi Hispaanias nimetati hoone Calaroga Halliks. Et selle majandamine hakkas paari aastakümne järel väikesele organisatsioonile üle jõu käima, müüdi Calaroga Hall 1946. aastal firmale British Tube Mills, kusjuures ka keelati Calaroga nime käsutamine.

"Juhatus soovib, et kõik rahvuslikud üritused siin majas sünniksid üksmeeles," ütles ühistu esimees K.Pere, tervitades ümmarguselt neljasada eestlast, kes 29. juunil 1958 olid kogunenud sündmuse väärikuse tähistamiseks kaunilt dekoreeritud saali, et kaasa elada uue Eesti Maja õnnistamisele ja pidulikule avamisele. Meenutades maja ostmise aktsiooni, milles ühistu juhatusele olid tõhusalt kaasa aidanud nii ühistu asutajad kui ka juhatuse endised liikmed ja mitmed teised isikud, jätkas aktusekõneleja, Adelaide Eesti Seltsi esimees Richard Ollino: "Nii teostus Adelaide'is suur rahvusliku ühtekuuluvuse demonstratsioon, mille kõrgpunkt on meie tänane peopäev siin. Vaadates tagasi "Meie Kodu" tegevusele, näib, et see oli üks õnnelikke päevi, kui üks tulihingeline eestlane ja väsimatu töömees otsustas ühineda selle suure aktsiooniga. Ühingu juhatuse liikmena on see eestlane rakendanud enda üheainsa suure idee teenimisele: meile oma kodu loomise mõtte teostamisele. Kui tänane päev on meile kõigile suureks peopäevaks, siis sinule, August Kangur, on see palju enam - see on sinule suure ja pika võitluse võidupäevaks. Oma veendunud ja sihikindlate selgitustega, oma väsimatu tööga omad sina määravat osatähtsust meie oma maja teoks saamisel."

Käsitledes ühingu tegevust esimese maja ostmisest saadik, ütles kõneleja: "Meie oleme näinud kõiki praeguse juhatuse liikmeid nii eelmise kui ka praeguse maja korrastustöödel, härra Peret põrandaid lappimas või selle maja uksepiitu uuendamas, härra Sommerit oma töökojas meie majale toole ja laudu valmistamas. Ühingu juhatusel aga seisavad veel rasked ülesanded ees. Sellel majal lasuvad suured võlad ja et neid tasuda, tuleb siinseid ruume üürida võõrastele nii palju kui vähegi võimalik. Lugupeetud koosolijad, tegelikult on see siiski teie otsustada, kas me tasume need võlad lähemate aastate jooksul või veame seda koormat läbi paljude aastate. Juhatuse liikmed, püüdes kulutusi kokku hoida, käivad siin kordamööda valveteenistuses ja ruume koristamas. Meil tuleb siin neile vabatahtlikult oma abi pakkuda."

"Saagu sellest majast tõeline känts, kus võivad püsida eesti keel ja eesti meel!" ütles R.Ollino oma kõnet lõpetades.

Maja sisustamiseks osteti firmalt British Tube Mills, kus A.Kangur oli teenistuja, odava hinnaga 400 tooli. Samuti osteti sealt metalltorud, millest tasuta tööjõuga valmistati H.Sommeri autoparandustöökojas jalad ja raamid 50 laua jaoks. Laudade plaadid valmistas koos abilistega K.Pere. Aasta lõpuks olid pakilised remonttööd tehtud, ka köök ja söögituba uuesti värvitud.

Nii oli siis Eesti Maja kogu Austraalia eestlaskonna esmakordselt Adelaide'is korraldatava suurpidustuse, III Eesti Päevade (26.-31.dets. 1958) jaoks korda seatud. Selles töös oli ühistu juhatust ja kaasaaitajaid kahtlemata tii-

vustanud ka soov näidata pidustuste puhu) siinviibivaile rahvuskaaslasile teistest keskustest, millega Adelaide1! suhteliselt väikese eesti ühiskonna aktiivsem osa võib hakkama saada. Külalised imetlesid saali, mida arvati tollal suuremaks kui ühegi teise väliseestlaste seltsimaja oma. Siia oli pidustuste teatrietenduse publiku jaoks paigutatud 478 tooli.

Ühistu osatähtede lunastamine järgmise viie aasta kestel oli võrdlemisi tagasihoidlik. Ei teostunud ka juhatuse plaan asutada oma hoiukassa või pank. Nii tuli sissetulekute hankimiseks, et tasuda pangavõla osamakse ja katta mitmesuguseid jooksvaid kulusid, ruume igal võimalusel mitte-eesti üritusteks välja üürida. Maja korrashoid oli võimalik vaid eestlaste oma, kõigepealt aga juhatuse liikmete tasuta tööjõuga. Et puudus alaline majahoidja, langes ka see kohustus juhatuse liikmeile.

Edasi kerkis tungiv vajadus majale uus katus panna, millist tööd aga polnud võimalik teha talgute korras omal jõul. Töö anti välja ettevõtjale ja 1965. aasta esimesel poolel sai maja uue katuse. Tänu ühistu usaldusmeeste agarusele müüdi ümmarguselt kolmsada osatähte, et saada raha kulude katteks.

1966. aastal, ettevalmistusis järjekordseiks suurpidustusiks, VI Eesti Päevadeks , pandi saalile uus põrand, uuendati lava, saali seinte allosa kaeti puu-paneeliga, maja värviti nii seest- kui ka väljastpoolt. Seda ligi üheksa kuud kestnud talgutööd juhatas Endel Haas.

1969. aastal sai teise korruse saali lagi uued talad ja kätte. Sama talgu-tööga, mida juhatas Alfred Mikk, värviti saali seinte ülemine ja kaeti puu-paneeliga alumine osa.

Nii eestlaste oma tarbeks kui ka üürimiseks teistele võinuks maja ruumid peale kähe saali siiski suuremad olla. Kui kinnisvaral lasunud pangavõlg oli 1968. aastal tasutud, võidi hakata mõtlema maia laiendamisele. Seejuures kal-kuleeeriti, et maja edaspidiseks ülalpidamiseks tuleks avada baar, nagu seda käsutasid tuluallikana teised etnilised seltsimajad Adelaide'is.

1967. a. sai Eesti Maja teise korruse jaoks uue, Heino Sommeri ehitatud raudtrepi.

Ühistu aastakoosolek 1. novembril 1970 arutas arhitekt Guido Laikve valmistatud ümber- )a juurdeehituse plaani, mis nägi ette ümberkujundatud köögi (4,5x5,7 m), külmutusruumi ning einelauatoa (5,9 x 5,7 m) ja lisaks klubi- ehk baariruumi (8,1 x 12,6 m) omaette esikuga, millest viiks trepp teise korruse saali ja selle kõrvale ehitatavasse korterisse majahoidja jaoks. Sisenemine saali teisel korrusel oli tollal väljast, katmata trepi kaudu, mille puitkonstruktsioon oli 1967. aastal asendatud H.Sommeri töökojas valmistatud raud-konstruktsiooniga.

Adelaide Eesti Seltsi Teatri esindaja leidis, et plaanis olid unustatud garderoobid ja käimlad näitlejatele. Paar koosolekust osavõtjat pidasid plaani puuduseks, et see ei näinud ette eriruuume noortele. Ilmselt loodeti täienduskoolile ja skautlikule tegevusele, milles võis juba täheldada mõningat tagasiminekut, omaette ruumidega uut hoogu anda.

Koosolek kiitis heaks Eesti Maja laiendamise ettepaneku ja ühistu juhatus laskis arhitektil plaani täiendada näitlejate ruumidega ning otsustas ehitada ka koolimaja, mille plaani valmistamine usaldati Valdek Kangurile. Ettevõtte teostamiseks kavatseti laenata pangast $ 30 000. Ühistul oli tollal rohkem kui viissada liiget üle kähe tuhande osatähega. Ligi kuuekümnelt isikult protsendita saadud laenude kogusumma ületas $ 10000.

Ehitustööga, mis anti firmale Kressner & Tomson Building Constructors, alustati 8. veebruaril 1971. Töö juures olid tasuta abistamas mitmed eestlased, samuti loobusid töötasust mitmed eestlasist ettevõtjad. Vana söögisaali seinad lammutati talgute korras. Oma tööjõuga asetati paigale raudtalad, mis olid valmistatud H.Sommeri töökojas. Alusmüürid valas Voldemar Sumero, elektri-juhtmestiku seadis sisse Karl Summer, õhkjahutuse Heldur Püvi, uksed ja aknad valmistati Eduard Koppeli töökojas. Tööde üldiseks järelevalvajaks oli Alfred Mikk.

Kuigi kaugelt veel lõpetamata, oli Eesti Maja ümberehitus 1. juuliks katuse all, uuel koolimajal (14,2 x 5,1 m) aga ainult müürid üleval. Kuni septembrini arvestati tasuta tööpanusest tulenevat kulude säästu 15 000 dollarile. Vaatamata sellele nenditi ühistu aastakoosolekul 31. oktoobril ,et kuigi ehitustööd pole veel lõpetatud, on pangast laenatud $30000 materjalide hinna ja töötasu tõusu tagajärjel ara käsutatud. Seepärast toonitati vajadust, et ostetaks rohkem osatähti.

Eesti seltsi poolt kokkukutsutud organisatsioonide koosolek 8. veebruaril 1972 oli mures koolimaja pärast ja otsustas selle ehituse lõpuleviimise toetuseks annetada ühistule $ 835. Koolimaja ehitamine oli nüüd Valdek Kanguri käes, kes koos abilistega hoone 25. märtsil katuse alla sai. Järgmise kuu algul olid ka uksed ja aknad ees. Uue hoone kolm ruumi määrati 25. mail kolmeks otstarbeks: täienduskool, skaudid/gaidid ja seltsi raamatukogu.

"Virgats-Teataja" (mai 1972) teatas, et eeskirjadele vastavate sulguritega lukustatav baar klubiruumis oli valmis. Baari lett, mille olid ehitanud Paul Jürgens ja Richard Ollino, oli varustatud külma ja sooja veega. Samuti olid paigas seadmed õlle serveerimiseks. Puudusid aga veel külmutuskapp kange-mate jookide jaoks ja baari vitriin. Eesti seltsi naisringi annetatud õlikütte-seadeldisest oli paak kohale pandud. Peale selle oli naisring lubanud klubi-ruumi kaunistamise enda mureks võtta. Edasi oli nüüd klubile tarvis nelikümmend tooli, mille hinda kalkuleeriti 600 dollarile. Laudu aga juba valmistati talgute korras H.Sommeri töökojas.

Kuigi majahoidja vahepeal juba täienduskooli ajutises käsutuses olnud

Eesti Maja 1983. a. Hoone uuem osa paremal, kus on ka klubiruum ja majahoidja korter, ehitati 1971.a.

ruumid teisel korrusel olid veel lõpetamata ja teha jäi väiksemaid viimistlustöid, võidi Eesti Maja ümberehituse teostumist olulises osas tähistada balliga 12. augustil. Aastakoosoleku ajaks oktoobris olid ka spordiringi liikmed maja õue asfaldiga korralikult katnud.

Käsitledes Eesti Maja probleeme "Virgats-Teatajas" (veebr. 1973), mainis ühistu juhatus, et lisaks ümberehituse kuludeks ettenähtud 30 000 dollarile maksis koolimaja ehitamine 4500 dollarit. Mitmed pakilised tööd aga seisid veel ees: suure saali esiku ja daamide tualeti remont, majahoidja korteri lõpetamine jne. Juhatus leidis, et pangavõla igakuisteks tagasimakseteks ja eelseisvate vältimatute tööde kulude katteks ei piisa ruumide üürist saadavast tulust, millest pealegi osa läheb tavalisteks jooksvateks kuludeks. Seepärast otsustas juhatus leisata järjekordse osatähtede müügiaktsiooni.

Aastakoosolekust 23. septembril 1973 võttis osa peale juhatuse vaid kümme osanikku. Uks viimastest avaldas seepeale "Virgats-Teatajas" (okt.1973) artikli, milles ta imestas eestlaste vähese huvi üle oma küllaltki suure ettevõtte vastu, kuhu oli paigutatud paljude inimeste raha ja küllap veel suurem panus tasuta tehtud töötundide väärtuse näol. Nüüd, pealegi olukorras, kus investeerimine kinnisvarasse pakkus kaitset inilatsiooni vastu, olnuks sellest ettevõttest loobumine küll mõeldamatu.

Koosolekul nenditi, et majandusaastal oli müüdud 350 osatähte, tunduvalt vähem kui loodetud. Ühistu 30. juuni 1973 bilanss näitas: lunastatud osatähtede kapital $28010, laenud isikuilt ehk niinimetatud siselaen $ 8538, pangavõlg $ 26 297,40. Juhatuse tööst märgiti taotlusi ametliku loa saamiseks asutada majas klubi, mille baaril oleks õigus müüa alkohoolseid jooke. Vastav luba, mis ka tingis mõningaid muudatusi ühistu põhikirjas, saadi 7. septembril 1973. Tegelikult, mitte aga jookide avalikuks müügiks, oli kinniste koosviibimiste puhul baari käsutatud juba enne klubi ametlikku asutamist. Ühistu juhatuse

liikmed ja üks isik väljastpoolt olid raha kokku pannud klubile piljardilaua ostmiseks. Lõuna-Austraalia nn. social club'ide kohta kehtivate seaduste alusel saab väikese aastamaksu tasumisel Eesti Maja klubi liikmeks olla ainult ühistu vähemalt 18-aastane liige, kes võib klubi külastamisel endaga ühe mitteliikme kaasa tuua.

1974. a. jaanuaris kõrvaldasid talgulised saali esikut tarbetult kaheks osaks jagava klaasvaheseina ja katsid esiku seinad vineeriga. Juunis lammutasid talgulised daamide tualeti, mida polnud enam otstarbekas remontida. Ehitamiseks ettevõtjale antud uus ruum sai valmis aasta teisel poolel. Majandusaastal 1973/74 ka osteti klubile kaheksa baaripukki ja 40 tooli.

Kaasa arvatud juhatus, võttis aastakoosolekust 15. septembril osa 46 ühistu osanikku. Aastaaruande arutamisel täheldati, et laekumisi osatähtede müügist oli vaid $ 1250, kusjuures enamiku osatähti omandanud 45 isikust moodustasid pensionärid. Seevastu klubi tegevus oli olnud üsna tulus.

Ühistu juhatus märkis, et 1974/75 a. remondikulud saavad olema tunduvalt kõrgemad möödunud tegevusaastal maja korrashoiuks kulutatud summast. Siin tuli arvestada daamide tualeti juba teostatud ümberehitust majandusaasta algupoolel ja eelseisvaid töid, et hoonet 1975. a. lõpul järjekordselt Adelaide'is toimuvaiks Eesti Päevadeks esinduslikku korda seada.

Juhatuse valimisel tegevusaastaks 1974/75 keeldus kandideerimast peale kähe ametisoleva juhatuse liikme ka tungivail tervislikel põhjusil Heino Sommer, ühistu 1959. aastast saadik igal aastal tagasi valitud esimees. Lõpuks saadi üles seada kaheksa kandidaati, kes kõik valiti juhatusse ühel häälel: Väino Aab, Herbert Auväärt, Eno Eisma, Ants Leino. Ennu Männik, Edmund Ranniko, Voldemar Rehe ja Voldemar Sumero. Esimehe valimise enda seast jättis koosolek juhatusele. Õige pea tuli sel juhatusel, kelle esimehe funktsioonid langesid Väino Aabile, läbi viia suur üritus vastavalt koosoleku läbirääkimistel tehtud otsusele.

Eesti Maja klubiruum.

Läbirääkimistel arutati pikemalt ühistu majandamise küsimust, eriti aga protsendikoormust, mis johtus pangavõlast, $ 23 893,80 majandusaasta lõpul. Viimaks ütles üks koosolijaist, et tema nõustuks ostma kakskümmend osatähte, kui samasuguse lubaduse annavad ja ka täidavad kokku sada isikut ja kui laekunud 100 x$ 200 = $20000 käsutatakse ainuüksi pangavõla katteks. Sõnavõtja kutsus üles otsustavaks jõupingutuseks, seekord päris suureks osatähtede müügi-aktsiooniks, mille edukas teostamine viimaks väldiks vajadust jätkata juba tüütavaks muutunud korduvaid aktsioone. Selle ürituse edu peamine tagatis oleks, et lubaduse andjal tuleb see lunastada vaid siis, kui ta teab, et seda teevad samuti vähemalt 99 teist isikut ja kes need on. Koosolek kütis sellest ideest tuleneva ettepaneku heaks suure häälteenamusega ja tegi juhatusele ülesandeks leisata "100x200" aktsioon võimalikult peatselt.

Aktsioon leisati 21. septembril Eesti Maja kevadballil. Esimese nädala jooksul andsid lubaduse aktsioonist osa võtta 36 isikut, kelle nimed vastavasse listi klubiruumi seinal otsekohe kirja pandi. Illustreerimaks ettevõtte edenemist paigutas selle idee algataja klubiruumi seinale ka koera pildi kahe-kümneks vertikaalseks ribaks jagatud kätte all. Iga kord, kui lubadused osatähtede ostuks olid kasvanud tuhande dollari võrra, eemaldati pildilt üks riba. Üldiseks informatsiooniks avaldati aktsioonis osalejate liste ka "Virgats-Tea-tajas". Ja juba novembri lõpul võinuks kattest täielikult vabanenud koer heameelega saba liputada. Lubaduste hankimise järgus oli üritus oma eesmärgi koguni ületanud - listis seisis 116 nime.

Jõudsalt hakkas laabuma ka osatähtede tegelik väljaostmine. Laekunud summast võis ühistu esimees Väino Aab 25. veebruaril 1975 kirjutada tšeki, millega likvideeriti majal lasuv pangavõlg. Üldse kasvas majandusaastal 1974/75 ühistu väljaostetud osatähtede kogusumma $ 25 970 võrra ehk 88,76%. Aktsioonis "100x200" osales 119 isikut, kusjuures mõned perekonnad kui ka üksikud omandasid nelikümmend või veel enam osatähte.

Ettevalmistusis aasta lõpul Adelaide'is toimuvaiks IX Eesti Päevadeks värviti septembris uuesti maja suur saal ja mõned teised ruumid. Novembris värviti maja ka väljast ja Adelaide Eesti Seltsi Teatri algatusel pandi näitelavale uus põrand. Kõik need tööd tehti talgute korras.

Ühistu tööst kaks aastat puhanud Heino Sommer valiti aastakoosolekul 24. oktoobril 1976 taas ühistu juhatusse, kelle ametite jaotamisel talle jälle langesid esimehe kohused. 1976/77 tegevusaasta kestel moderniseeriti V.Aabi juhatusel baari sisustus - seinaosa kaeti puupaneeliga, pudelite väljapanekuks valmistati korralikud riiulid. Baari muretseti õlle jahutamiseks paremad seadmed ja maja kööki suurem pliit. Majahoidja korteri seesmised tööd viidi lõpule ja seda hakkas käsutama viimaks leitud alaline majahoidja. Väiksema saali jaoks osteti sada tooli. Kahest toast, mis avanevad suure, saali esikusse, korrastati ja sisustati eesti seltsi kulul üks koosolekute jaoks ja teine raamatu-bürooks, kus asuvad ka eesti seltsi raamatukogu ja arhiiv.

1980. aastal istutati spordiväljakuna otstarbe minetanud õuele kaksteist põõsaspuud. Samuti rajati sinna vundament "barbecue" jaoks. Aastalõpupeol käsutati muusikaks heliaparatuuri, mille Eesti Maja jaoks olid ühiselt ostnud eesti organisatsioonid.

1981.a. teisel poolel installeeriti suurde saali õhkjahutus Hillar Semenovi tehnilise plaani järgi. Töö juhataja ja ühtlasi ka üks töömehi oli H.Sommer, kelle töökojas ka valmistati vastavad torustikud ja tugiraamid. Noore eesti arhitekti Umer Aisatullina kavade järgi kujundati ümber saali kolme seina

XII Eesti Päevade külalisi Eesti Maja saalis 26. dets. 1983.

paneelistus ja seati sisse kaudne valgustus. Samuti installeeriti kolme seina elektriküte. Voolujuhtmestiku seadis ümber Osvald Randva. Juhatus liige Johannes Gustavson organiseeris ka saali värvimise. Nagu märgib "Virgats-Teataja" (dets. 1981), oli kogu selle peamiselt tasuta tööjõuga tehtud ümberehituse kulu vaid ümmarguselt $ 8500, pool sellest, mis tulnuks maksta ettevõtjale.

1982. aastal tuli jälle teha mitmeid maalritöid, suurem neist maja väljast valgeks värvimine. Parandati ka katust ja väiksema saali põrand kaeti vaibaga. Suure saali seinte kaunistuseks valmistati rakenduskunstnik Leo Tammepuu ja H.Sommeri koostööl Eesti maakondade ja linnade vapid.

1983. aastal kinnitati saali tagaseinale kunstnik Gunnar Neeme maalitud kaks eesti motiividega pannood. Klubiruumi põrand kaeti vaibaga ja "barbecue'd" maja õuel täiendati H.Sommeri ehitatud, elektrimootori jõul pöörleva seadmega terve sea praadimiseks. Üldse tuli hoolt kanda, et Eesti Maja aasta lõpul toimuvaiks XII Eesti Päevadeks laitmatult korras oleks.

Et Eesti Maja vanad toolid suures saalis olid väga ebamugavad, otsustas ühistu juhatus osta 300 uut tooli. "Virgats-Teatajas" (aug. 1984) avaldatud üleskutses teatas juhatus, et 150 tooli hind tasutakse ühistu ressurssidest. "Ülejäänud 150 tooli raha tahetakse kokku saada nii, et ostame endale "isikliku tooli" $ 25 eest. Juhatuse liikmed pöörduvad järgmise kuu algul teie poole vastava korjanduslehega." Aastakoosolekul 28. oktoobril 1984 nentis esimees H.Sommer toolide aktsiooni kordaminekut: enam kui 150 isikliku panuse kõrval olid toolide ostu toetanud annetustega ka Eesti Seltsi Naisring, Pensionäride Klubi ja EKL-i Adelaide'i Koondis. Edasi mainis esimees jooksvate majandamiskulude pidevat tõusu ja tulu langust mitte ainult maja väljaüürimisest, vaid vähesel määral ka baarist.

Aastakoosolek 27. oktoobril 1985 toimus seevastu päris optimistlikus meeleolus ja H.Sommer võis kinnitada: "Eesti Majal ei ole probleeme." Samuti võidi nentida aastakoosolekul 21. septembril 1986, et vaatamata suurtele majandamise kuludele, kokku $23027, oli ühistu möödunud majandusaasta lõppenud ülejäägiga $ 1475. Klubi samal koosolekul esitatud aruandest nähtus puhastulu $ 5229, mis oli aidanud Eesti Maja majandamist.

Eesti Maja heaperemeheliku hooldamise ja ühistu tegevuse eduka juhtimise eest võlgnevad Adelaide'i eestlased tänu ühistu kauaaegsele esimehele Heino Sommerile. Seejuures on H.Sommer veel mees, kes maja juures vajalikes töis mitte ainult ei juhata, vaid ka ise käed külge paneb, samuti kui ei tohi unustada tuhandeid dollareid, mida ühistu tema ettevõttes Eesti Maja heaks tehtud tasuta töödega on kokku hoidnud.

Tuginedes osanike poolt kokkupandud kapitalile ja mõningal määral ka annetusile eesti organisatsioonidelt, on ühistu edukas majandamine sõltunud ka nende isikute abivalmidusest, kes on olnud juhatuse liikmeiks või ohverdanud lugematuid töötunde maja korrashoiuks ja kaunistamiseks. Kõiki neid siin üles lugeda oleks võimatu. Alljärgnevalt on loeteldud vaid ühistu esimehed ja isikud, kes on vähemalt viis aastat juhatuses kaasa töötanud: Väino Aab, Herbert Auväärt, Eno Eisma, Johannes Gustavson, August Kangur, Hugo Kukk, Ants Leino, Jaak Oks, Karl Ormus, Evald Peljo, Karl Pere, Voldemar Rehe, Harry Ruetman, Nikolai Semenov, Heino Sommer, Voldemar Sumero, Eerik Talmet ja Osvald Talmet.

Ühistu "Meie Kodu" 30. juuni 1986 bilanss näitas osatähtede müügist laekunud kogusummana $ 59 180. Protsendita laen isikuilt oli $ 1670. Sama aasta 17.novembril koostatud statistikast nähtub, et ühistul oli 643 osanikku, kes vastavalt omandatud osatähtede arvule isiku kohta (näidatud esimeses veerus) jagunesid viide rühma järgmiselt:

                                           kuni 10     459 
                                           11 - 20     80 
                                           21 - 30     62 
                                           31 - 50     33 
                                           51 - 100    9

Ühistu põhikirja järgi ei saa osanik omada rohkem kui sada osatähte ja ühistu koosolekul on tal vaid üks hääl.

KIRIK

Eesti Evangeeliumi-luteriusu Kiriku Adelaide Koguduse asutamise jumalateenistus Melbourne'i eesti koguduse õpetaja Uno Stockholmiga peeti 2. oktoobril 1949 Immanueli kirikus Põhja-Adelaide'is. Sellele kiriku saalis järgnenud koosolek, millest võttis osa ümmarguselt poolsada eestlast ja Austraalia Ühendatud Evangeeliumi-luteriusu Kiriku president dr. J.J.Stolz, valis uuele kogudusele esimese juhatuse (H.Joari, E.Teepere, V.Lees, R.Ollino, O. Talmet ja G.Tiideman), naiskomitee ja revisjonikomisjoni. Liikmemaksuks 1949.a. eest määrati kaks šillingit.

Kui asutamiskoosolekul oli mõeldud hakata tegutsema EELK põhimääruste alusel, sai peagi selgeks, et väike ja majandusliku aluseta kogudus võis eksisteerida ainult Austraalia ev.-lut. kiriku liikmesorganisatsioonina temalt saadavate toetussummade najal. Tunnustades seda sõltuvust ka formaalselt, kinnitas koguduse täiskogu 11. veebruaril 1951 koguduse tegevuse aluseks Austraalia kiriku standardpohikirja. Koostöös Austraalia kirikuga ka ei muutunud põhiliselt

midagi, kui täiskogu 3. märtsil 1957 võttis vastu uue põhikirja, mis küll tugines EELK eeskirjadele, kuid oli ühtlasi kooskõlastatud tegeliku olukorraga. Siinkohal võiks aga nentida, et Austraalia kirik on tegelikult alati respekteerinud eesti koguduse autonoomiat.

Koguduse hingekarjaseks määras Luterlik Maailmaliit oma tollal IRO juures Saksamaal hooldusametnikuna tegutseva õpetaja Oskar Juuli, kes koos perekonnaga saabus Adelaide'i märtsis 1950. Sellel ja järgmisel aastal maksis tema palga Austraalia ev.-lut. kirik. Järgmised kümme aastat aitas Austraalia kirik eesti kogudusel õpetaja palka maksta iga-aastaste toetussummadega. Kokku 12 aasta jooksul võttis ta õpetaja palgast enda kända umbes poole. Hiljem, kui 1963. aastal tuli Los Angelesest kogudusele uus õpetaja, tasus tema ja abikaasa reisikulud Austraalia kirik. Viimase toetussumma, L 500, sai kogudus Austraalia kirikult 1964. aastal. Seejärel on kogudus omalt poolt vastutasuks teinud annetusi Austraalia kiriku misjonile ja kohalikule distriktile. Õpetaja O.Juul pidas korrapäraseid jumalateenistusi St. Stephen's kirikus (Wakefield St., Adelaide), mida eesti kogudus on järjekindlalt käsutanud ka edaspidi, õp. U.Stockholmi surma järel tuli Adelaide'i õpetajal 1954. aastal teenida ka Melbourne'i eesti kogudust. Mõnda aega töötas õpetaja kodus laste pühapäevakool. Koguduse liikmeile hakati välja andma bülletääni "Lõunaristi AU", mis aga enne kolme numbrit 1958. aastal ilmus harva ja juhuslikult. 1954.a. lõpul oli kogudusel 502, neist 365 leeritatud liiget.

Õp. O.Juul suri liiklusõnnetuse tagajärjel 16. mail 1962. Kaks aastat enne seda oli kogudusel olnud pereheitmme - osa liikmeid oli kogudusest eemale jäänud, moodustades sellest eraldi Melbourne'i eesti koguduse Adelaide'i pihtkonna. Muidugi ei saanud Melbourne'! õpetaja Ilmar Ainsaar pidada Adelaide'i pihtkonnale korrapäraseid jumalateenistusi. Kaotanud oma õpetaja, oli nüüd ka Adelaide'i kogudus sunnitud leppima vaid harvade jumalateenistustega, mida pidasid Sydney eesti õpetaja Einar Kiviste ja inglise keeles kahel korral austraalia õpetaja C.G.Schmidt, kes aga oli vaevaks võtnud niivõrd tutvuda eesti keelega, et võis seda käsutada liturgia teksti lugemisel. Jumalateenistusi pidas ka koguduse juhatuse esimees Aleksander Hansson, kes õppis usuteadust.

Kui 1963. aastal sai teatavaks, et täitma vakantset kohta võiks tulla õpetaja Johannes Aarik EELK Los Angeiese Peetri Kogudusest, otsustasid Adelaide'i eesti luterlased taas ühineda ja esitasid talle vastava palve. Õp. J.Aank saabus Adelaide'i koos abikaasaga 23. novembril 1963 ja õnnistati ametisse 1. detsembril.

Korrapäraseid jumalateenistusi hakati nüüd pidama igal pühapäeval. Eri-jumalateenistustega on järjekindlalt meeles peetud usupühasid ning rahvuslikke täht- ja mälestuspäevi. Koguduse bülletääni "Lõunaristi All" on alates 1964. aastaga regulaarselt väljandatud kähe kuu tagant. Kui töötas eesti täienduskool, andis õp. J.Aarik seal usuõpetust. Ta on ka olnud huvitatud eesti organisatsioonide tegevusest ja nende pidulike sündmuste puhul , kui vajati vaimulikku talitust, alati kaasa aidanud. Kümmekond aastat oli õpetajale ustavaks abiliseks Aleksander Hansson, kes lõpetas 1982. aastal kohaliku luteri seminari ja ordineerin õpetajaks sama aasta 6. juunil. Järgmisel aastal kutsuti ta Melbourne'i eesti koguduse õpetajaks.

EELK Austraalia Praostkonna asutamisel 1972. a. lõpul valiti õp. J. Aarik abipraostiks. Pärast praost Einar Kiviste surma 11. juulil 1986 oli õp. J. Aarik praosti kohustetäitjaks kuni valimiseni praostiks 30. detsembril Sydneys toimunud sinodil.

Meeskoor, dirigent L. Härm, naiskvintett ja (paremal) pianist Laine Helm kireval õhtul 24. mail 1969.

EELK peapiiskop Konrad Veem külastas Austraalia eestlasi 1975. ja 1983. aastal. Mõlemal korral võtsid teda pidulikult vastu ka Adelaide'i eesti kogudus ja organisatsioonid.

1966. aastal oli EELK Adelaide Kogudusel 600, neist 440 leeritatud liiget. Ajapikku on see arv paratamatuil põhjusil tunduvalt vähenenud - 1986. a. lõpul 280 leeritatud liiget ja 65 last, kokku 345 hinge. Koguduse liikmemaks oli samal aastal töötajail $ 52, puhkepalgalistel ning tulumaksu tasuvatel pensionäridel $40 ja teistel $28. Kokku oli koguduse sissetulek 1986. aastal $ 16 470, sellest liikmemaks $ 8388 ja peale annetuste ning väiksemate laekumiste veel pärandussumma $ 2000.

* * *

Adelaide'i eestlaste viimati organiseeritud taidlusrühm on kümne asjahuvilise koosolekul 30. jaanuaril 1986 asutatud Eesti Etnograafia Ring Ade-laides (EERA), mille esimeseks juhatajaks valiti Ruth Auväärt. Ring taotleb koguda ja talletada eesti rahva omapäraseid ilu- ja tarbeesemeid, naiskäsitöid ja rahvarõivaid. Edasi on ta eesmärgiks vältida eesti rahvakunsti erioskuste unarusse jäämist. Vastavalt sellele on aeg-ajalt korraldatud õppimis- ja töökoosolekuid. Eesti iseseisvuspäevaaktuse puhul organiseeris etnograafiaring rahvusliku kunstkäsitöö näituse.

Käesolevast ülevaatest paraku jäävad välja väiksemad ja hajuldi tegutsenud harrastusrühmad, nagu laste- ja noortekoorid, naisvõimlejad jt. Samuti ei ole käsiteldud koostööd teiste etniliste organisatsioonidega, eestlaste osalemist oma organisatsioonide delegaatidena või iseseisvalt austraalia organisatsioonides ega üksikisikute panust rahvuslikus töös oma erialal.

Toetudes peamiselt AE Seltsi arhiivmaterjalidele, on autor selles ülevaates püüdnud õiendada faktilisi vääratusi, mis talle seni trükis avaldatud andmeist on mõnel juhul silma puutunud. Omalt poolt jääb autoril üle vaid loota, et ta ise pole teinud uusi vigu ega eksinud seikades, mille kohta pole küllaldaselt kaasaegseid andmeid.

Keeleerksale lugejale, keda selles ülevaates võisid hämmeldada kirjakeele normidest hälbivad vormid Adelaide ja Adelaides pro Adelaide'i ja Adelaide'is, olgu selgituseks märgitud, et need on kohalikus keelepruugis juurdunud vormid ja nii käsutatud ka organisatsioonide ametlikes nimedes.

KIRJANDUST

AEM 25. 25 aastat eesti meeste koorilaulu Adelaide'is. Toim. V.Siska. Adelaide, Adelaide Eesti Meeskoor, 1973. 68 + 16 lk.
AEM 30. Adelaide Eesti Meeskoori kroonika 1973- 78. Toim. V.Siska. Adelaide, Adelaide Eesti Meeskoor, 1978. 44 lk.
AEM 35. Adelaide Eesti Meeskoori kroonika 1978-83. Toim. V.Siska. Adelaide, Adelaide Eesti Meeskoor, 1983. 44 lk.
Austraalia Eesti Seltside Liit. Ajalooline ülevaade 1952-1986. Koost. M.Hennoste. Adelaide, Austraalia Eesti Seltside Liit, 1986. 163 lk.
— -. ---. Täiendused I, 1987. Koost. M.Hennoste. Adelaide, Austraalia Eesti Seltside Liit, 1988. 56 lk.

Eesti Skautide Lipk. Adelaide' is 1950-1985. Koost. E.Peljo ja V.Kangur. Adelaide. 38 lk.
Eesti Võitlejate Ühing Adelaides. Toim. J. Palm. Adelaide, Eesti Võitlejate Ühing Adelaides, 1978. 36 lk.
20 aastat. Adelaide Eesti Täienduskool 1950-1970. Toim. V.Kangur. Adelaide, Adelaide Eesti Täienduskool, 1970. 20 lk.
30 aastat eesti teatrit Adelaides. Toim. Õ. Haas. Adelaide, Ivoret (Adelaide Eesti Seltsi Teater), 1980. 104 lk.
30 Laulu Aastat. Adelaide Eesti Naiskoori kroonika 1957-1987. Toim. H.Mägraken. Adelaide, Adelaide Eesti Naiskoor "Ilo", 1987. 56 lk.
Laulule elatud elu... Vanemuise tütre Meta Pruuli mälestuseks. Toim. L. ja L. Trett. Adelaide, Adelaide Eesti Naiskoor "Ilo" , 1982. 156 lk.
Lindsaar,?. Eestlased Austraalias ja Uus-Meremaal. Statistiline ja kronoloogiline ülevaade. Sydney, Luuamees, 1961. 240 lk.
Eesti Päevade (VI-XII) albumid, nr. 1-7, 1966-83.
'Virgats". Adelaide, 1971-

Gunnar Neeme kaks pannood Adelaide' i Eesti Maja saalis.