Tiina Taemets

Tiina Taemets
Eestlased Queenslandis

Üksikuid eesti asukaid oli Queenslandis juba möödunud sajandil. Neist on mõningaid andmeid Eduard Hanseni kohta, kes olevat siia tulnud 1864. aastal. Teenides ülalpidamist metsatöödel ja kaevandustes, sai ta kindlale järjele ja elas Rockhamptoni lähedal.

Hilisemast ajast kuni diipiide saabumiseni oleks siinsete nn. vanaeestlaste elust muidugi rohkem pajatada. Kahjuks aga lubab käesoleva ülevaate piiratud ruum seda teha vaid riivamisi.

Meie sajandi algul tuli Queenslandi näiteks Joosep Krohv abikaasa ja kähe lapsega. Tal oli Cairnsi linna lähedal Põhja-Queenslandis piimafarm, kus ümbruskonna eestlased mõnikord võisid koos käia, ja paar maja linnas. Temast kolm kilomeetrit eemal omas talu Peeter Pink, kes samuti oli haljal oksal. Siia kanti oleks võinud koguni tekkida päris suur eestlaste asundus, kui oleks olnud teostatav Sydneys 1912. aastal asutatud, ent ainult ühe aasta tegutsenud eesti seltsi "Lõunamaa" plaan rajada Austraalias eestlaste põllunduskoloonia.

Oma mälestustes ajakirjas "Välis-Eesti" (juuni, 1936) kirjutab seltsi kõige innukam organiseerija ning esimees Jakob Lukats, et vastava palve peale Queenslandi valitsus nõustus eestlaste asunduse jaoks andma tasuta kaks miljonit tiinu riigimaad, ühtlasi lubades ehitada vajalikud teed, kooli- ja seltsimaja ning koguni sadama. Seejuures aga oli tingimuseks, et kümne aasta pärast peab asunduses olema vähemalt 2000 perekonda. Lukatsi arvates võis tollal üle kogu Austraalia eestlasi olla vaid umbes 300, millist arvu Peeter Lindsaar koguni liiga kõrgeks peab (vt. tema "Eestlased Austraalias ja Uus-Meremaal" Sydney, 1961, lk. 14). Asunduse rajamise eeltingimuseks järelikult oli eestlaste massiline immigratsioon, mis muidugi polnud teostatav. "Nii tuligi loobuda sellest mõttest ja pealt vaadata, kuidas Queenslandi osariigi valitsus andis eestlastele määratud maa-ala itaallastele, kes Itaalia valitsuse toetusel seal endile õitsva koloonia asutasid. Eesti seltsile jäid vaid köha plaanid ja kirja-vahetus mälestuseks", kirjutab J. Lukats.

Sajandi esimesel veerandil Queenslandis kodupaiga leidnud eestlastest võiksime veel mainida Mart Sauli, kes tuli siia 1914. aastal. Tal oli Cairnsist põhja pool suhkrurooistandus. Käinud vahepeal end Eestis "jahutamas", tuli ta jälle päikesekuuma Queenslandi tagasi. 1915.a. paiku saabus Kanadast Kaarel Onton. Ta ostis Kagu-Queenslandis Gympie lähedal 120 aakri suuruse talu, mille ta eeskujulikult korda seadis. Ühtlasi kujunes sellest kõht, kus ümbruskonna eestlased võisid koos käia. Hiljem Onton müüs talu ja asus elama Brisbane'i ligidale, kus ta oma elu lõpuni võttis osa eestlaste rahvuslikust tegevusest.

Kahe maailmasõja vahel kasvas eestlaste arv Queenslandis ümmarguselt sajale. Põhja-Queenslandis töötasid mitmed mehed suhkrurooistandustes ja suhkruvabrikutes. Mount Isas elas vahetevahel ja teenis ülalpidamist kaevan-dustes umbes tosin eestlast, peagu eranditult poissmehed. 1934. a. lõpul asus Mount Isasse koos naise ning tütrega ja hakkas tööle kaevanduses August J. Kippasto pärast seda,kui ta oli kaotanud töö klaverihäälestajana Melbourne'is ja seejärel mõned kuud püüdnud ennast ja perekonda elatada maadlejana, esinedes mitmes linnas vene kasakana Kippasto Razgon nime all, nagu turnee korraldaja oh soovitanud, sest ei saavat ometi loota, et publik tunneks kõige vähematki huvi mingisuguse eesti maadleja vastu. Maadlust oli Kippasto harrastanud juba enne Esimest maailmasõda Eestis ja Venemaal.

Mount Isa kaevurid ja nende perekonnaliikmed, kui mõnel neid oli, elasid kaevanduskompanii ehitatud avarates, kuid tollal, vaatamata troopilisele klii-male, ilma õhkjahutuseta barakkides või majades. Jõudeaega veetsid eestlased male või kaardimänguga. Vahel oli ka koosviibimisi, kus lauldi eesti laule paari keelpilli saatel. Ainsa eesti perekonnana püüdsid Kippastod pühade ajal ka võõrustada eesti poissmehi. Mount Isasse jäid Kippastod kuni 1941.a. lõpuni, mil nad siirdusid Sydneysse.

Kaevuritena töötasid mõned eesti mehed ka Lõuna-Queenslandis, Cracow's. Montos, mitte kaugel Bundabergist, oli 360-aakriline piimafarm Peeter Rat-nikul, kes koos perekonnaga oli Queenslandi asunud kahekümnendate aastate lõpupoole. Elades hiljem Brisbane'is, võttis ta agaralt osa seal asutatud eesti seltsi tegevusest. Üsna Brisbane'i ligidal oli eeskujulikus korras talu trükitöölisel lõhn Salmanil, kus ta kasvatas aedvilja ja ananasse ning pidas ka kanu. Tema juures olid teised eestlased alati teretulnud.

Enne Teist maailmasõda elas osariigi pealinnas Brisbane'is ja selle lähemas ümbruses eestlasi umbes veerandsada. Karl Laamann, kes pidas ühendust kodu-maaga ia oli "Välis-Eesti" kirjasaatjaks, ja G. Kereman korraldasid kolmveerand-tunnise Eestit ja eesti muusikat, laule jne. tutvustava raadiosaate, mille "Courier-Mail'i" ringhääling 21. märtsil 1936 edasi andis. Uks tuntumaid kaas-maalasi, kes võttis osa eesti seltskonnast, oli Eesti Vabadusristi kavaler res.kpt. Aleksis R.Bachstein. Ta tuli Brisbane'i 1936. aastal, olles varem töötanud insenerina Põhja-Queenslandis. Hiljem oli ta sõja ajal oma saksapärase nime ja luteri usu tõttu interneeritud.

Kindlasti ei või jääda nimetamata Leopold Küstring, üks agaramaid eestlasi, kes omas linna lähedal saarel maad, kus ta kasvatas juurvilja ja aretas viljapuid. Tema pärandina sai Brisbane'i Eesti Selts 1961. aastal L 725, millega loodud "Leopold Küstringi Fondi" intressidest on toetatud õppivaid eesti noori, linult eestlastest töömeestega C. Pohla juhatusel ehitati Brisbane'is üks betoonsild. Kaks sillaehitajat, John Tops ja Hektor Viikberg, olid muide kanged jõumehed, kes "Samson Brothers" nime all käisid mitmel pool oma trikkidega esinemas.

Brisbane'is pidas veinibaari ja sauna Sam Burmeister. Ta oli juut, kuid rääkis puhast eesti keelt, ehkki ta oli Eestist juba aastakümneid eemal olnud. Ta harrastas ka maadlemist, esinedes alati "Burly Estonian" nime all. Sõbralik iseloom ia ladus eesti keele oskus tagasid talle lugupidamise ja populaarsuse kohalike eestlaste hulgas.

Enne Teist maailmasõda ostis endale Bnsbane'i lähedal farmi Arnold Lõvi perekond. Peagi kujunes sellest paik, kus ümbruskonna eestlased võisid koos käia. Majanduslikult heal järjel perekond osutas külalislahkust ia abivalmidust

ka sõja järel Euroopast saabuvaile rahvuskaaslastele. Uks suuremaid eestlaste koosviibimisi umbes kuuekümne osavõtjaga, nende hulgas ka hulk uustulnukaid, oli perekond Lõvi kõdus jõulude ajal 1949.

Rahvaloendusel 30. juunil 1947 loendati Queenslandis 89 Eestis sündinud isikut. Seitse aastat hiljem, 1954. aastal, oli vastav arv 370. Sõjajärgse immigratsiooni tulemusena kasvas tublisti ka Brisbane'is elunevate eestlaste arv, nii et võidi hakata tõsiselt mõtlema oma rahvusliku isetegevuse kindlamale organiseerimisele.

Ülalmainitud jõulukoosviibimisel võttis pikemalt sõna kapten Verner H. Puurand, tehes ettepaneku eesti seltsi asutamiseks. Olles ise uustulnuk, pidas ta õigemaks, et ettevõttele hakkaksid pinda sondeerima kolm vanaeestlast. Ettepanek leidis vaimustatud poolehoidu, kuid tegelikult langes eestlaste organiseerimine siiski uustulnukatele Wacoli immigratsioonilaagris Brisbane'i eeslinnas.

Juba enne seltsi asutamist organiseeris Eduard Kriisk 1949. aastal 16-liik-melise segakoori, mis aga paari aasta järel tegevuse lõpetas. Samal ajal moodustas Oskar Loorents 8-liikmelise rahvatantsurühma, kelle pillimeheks oli Ruqdi Laar. See esimene Brisbane'i eestlaste rahvatantsurühm püsis kuni 1953. aasta lõpuni.

Nii lauljad kui ka rahvatantsijad ja solistina veel sopran Edith Sillari esinesid 25. veebruaril 1950 YMCA saalis aktusel, millega Brisbane'is esimest korda tähistati avalikult Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva. Aktusekõne pidas V. H. Puurand eesti ja inglise keeles. sest kutsutud külaliste hulgas olid ka immigratsiooniameti esindaja ja kohaliku päevalehe reporter. Aktusele järgnes kohvilaud, tantsuks mängis akordioni pr. K. Vares. Samas oli ka näitus, kus erilist imetlust äratasid Luide \iardiste käsitööd, Salme Lepa ilusad nukud ja Artur Kuuse nahkehistööd. Koosviibimisel korraldatud korjandusest laekus L 15, mis saadeti eesti sõjainvaliididele Saksamaal. Ajaleht tõi aktusest pildi.

Brisbane'i Eesti Seltsi asutamiskoosolek 46 osavõtjaga toimus 6. mail 1951 luteriusu koguduse saalis Brisbane'i eeslinnas Woolloongabbas. 4 km südalinnast lõunasse. Selle austraalia koguduse saal ongi jäänud köhaks, kus toimuvad seltsi mitmesugused üritused, nagu rahvuslike tähtpäevade pidulik pühitsemine, koosolekud, loengud, koosviibimised, rahvatantsuharjutused jne. Saali kõrvalruumis

Brisbane'i eestlaste esimesi kokkutulekuid 1949. a.

Rahvatantsijaid balti päeval 1972. a.

asub seltsi raamatukogu. Samuti on koguduse kirik eestlastele oma kirikuks, kuigi paljud neist ei ole koguduse liikmed.

Kuni 1987. aastani tasusid eestlased koguduse vastutulelikkust annetustega kirikukorjandustel ja tuluga seltsi poolt selleks otstarbeks korraldatud loteriidest, viimasel ajal kokku $ 300 - ^00 aastas. Kui aga selgus, et eestlaste grupist palju suurem saksa kogudus maksab samale austraalia kogudusele ruumide käsutamise eest hoopis vähem, otsustas selts loteriisid kiriku heaks 1987. aastal enam mitte korraldada, vaid lisaks annetustele kirikukorjandustel maksta seltsi kassast $ 200.

1951. aastal asutasid V. H. Puurand, E. Kriisk jt. põllumeesteühistu "Queens-land Estonian Farmers' Co-operative Society Ltd.", mis registreeriti ametlikult 18. oktoobril. Osteti ka maad Park Ridge'is, linnast 25 km lõuna poole, kuid ettevõte ei edenenud ega kestnud kaua.

1953. aastal asutati Brisbane'is ka eesti evangeeliumi-luteriusu kogudus, kelle hingekarjaseks oli õpetaja Hugo Jaanus kuni lahkumiseni Brisbane'ist 1955. a. lõpul. Seejärel pole siinsetel eestlastel olnud oma kogudust. Küll aga on eestlased alati olnud teretulnud Woolloongabba kirikus, kus aastate jooksul teeninud õpetajatel on nendega olnud sõbralik vahekord. Eestlaste suurima lugupidamise aga on teeninud pastor H. Beach oma siira huviga nende käekäigu ja kogu eesti rahva saatuse vastu. Nii on teda nähtud jutlust pidamas ühes käes piibel ja teises Andres Küngi raamat "A Dream of Freedom".

Brisbane'i Eesti Seltsi algaastail asutati selle juurde eesti täienduskool, millel aga ei olnud pikka iga. Ligi kaks aastakümmet pärast seda, kui oli lagunenud esimene rahvatantsurühm, hakati Tiina Taemetsa juhatusel jälle rahvatantsu harrastama 1972. aastal. Uus ja oma esinemistega populaarne rühm püsis kümme aastat. Kolmas, ka praegu tegutsev rahvatantsurühm asutati 1985. aasta algul. Selles rühmas, mille organiseerisid dr. Enno T. Taemets ja lätlane N.Franks, on peale eestlaste veel soomlasi, lätlasi ja norralasi.

Jätkates alljärgnevalt kokkuvõtliku tagasivaatega Brisbane'i Eesti Seltsi pidevalt kulgenud tegevusele, olgu kõigepealt märgitud, et seltsil oli liikmemaksu tasuvaid liikmeid kõige rohkem algaastail, 1951-52, üle saja. Suuremateks

seltsi üritusteks on igal aastal olnud Eesti iseseisvuspäeva tähistamine. Samuti on korraldatud emadepäevaaktusi ja jõuluõhtuid nii väikestele kui ka suurematele lastele. Võidupüha-jaanipäeva puhul tuldi kokku hulk aastaid kas perekond Liivi või Peinari külalislahkesse kõdusse. Küüditamispäeva tähistamisel koos lätlaste ja leedulastega on ka asetatud pärg ANZAC-mälestussamba igavese tule juurde tuhandete kodumaalt vägivaldselt äraviidud rahvuskaaslaste mälestuseks. ANZAC-päeval, mil Austraalia mälestab oma sõdurite vaprust ja ohvrimeelsust mitmetes sõdades, on sama ausamba juurde asetatud pärg ka eesti vabadusvõitlejate mälestuseks. 1984. aastal tähistati aktusega Eesti lipu 100 aasta juubelit. Edasi on olnud tavaks pidada aastas vähemalt üks perekonnaõhtu ja korraldada ühine väljasõit rohelisse. Seltsi algaastatest peale on korraldatud kunstkäsitöö- ja kirjandusnäitusi, mõnikord koos teiste baltlaste ja soomlastega, et vastastikku tutvustada rahvuste kultuurilist omapära.

Juba hulk aastaid on enamasti iga kuu viimasel laupäeval korraldatud koosviibimisi prii sissepääsuga, kuid eeldusel, et midagi ka suupisteks seltsi poolt pakutava kohvi juurde kaasa tuuakse. Neil koosviibimistel, millest osavõtjate arv on kõikunud 15 ja 25 vahel, on sageli ka kava ette nähtud või kujuneb see mõne osavõtja algatatuna ekspromptselt. Muidu aga vesteldakse ja vahetatakse uudiseid või jäädakse kuulama, kui ühel on midagi jutustada praegusest elust kodumaal, teisele meenub huvitavaid sündmusi omariikluse ajast, kolmas on leidnud mõnest vanast vabariigiaegsest ajakirjast artikli või naljaloo, mis väärib teistele ettelugemist jne. Muidugi arutatakse ka päevaprobleeme ja saadakse informatsiooni seltsi juhatuselt. Vahetevahel aga tehakse laulu või kuulatakse eesti muusikat.

Aastail 1980-85 tegutses seltsi juures Iile Uscinski juhatusel Kirjandus- ja Kultuuriring, mille liikmed üks kord kuus koos käisid. Korraldati referaate ja

Brisbane'i eestlased mälestavad langenud eesti sõdureid ANZAC-päeval 1986. Auvalves: S. Vihermäe, A. Jurss ja T. Taemets.
84

Eesti näitus Brisbane'i raekojas 1985. a.

arutlusi eesti kirjanduse, muusika, kunstkäsitöö, rahvarõivaste ja muudel teemadel. Ring koostas ja andis mimeograafitult 75 eksemplaris välja lauliku, mis sisaldab 77 laulu, nende hulgas peale populaarsete laulude ka hümn ja mõned jõulu- ning kirikulaulud. Seltsi koosviibimistel on sellest palju käsu olnud, sest enamasti mäletatakse viisi, aga mitte sõnu.

Selts on pidevalt tellinud Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandeid ja ostnud ka mitmeid teisi eesti raamatuid ning tellinud ajakirjandust. Peale selle on seltsi raamatukogu aastate jooksul saanud raamatuid ja ajakirju annetustena, nende hulgas ka juba harulduste hulka kuuluvaid trükiseid sajandi algaastatest. Et raamatukogu jaoks ettenähtud paik koguduse majas hakkas kitsaks jääma, tuli 1986. aastal saata ligi 200 raamtatut eesti arhiivi Sydneys. Raamatuid laenutatakse 25-sendise tasu eest iga kuu viimasel laupäeval.

Seltsi murelapseks on arhiiv, sest seni pole leitud inimest, kes selle kordaseadmise ja hooldamise oma südameasjaks võtaks. Seltsi juhatused üksteise järel on küll püüdnud alal hoida protokolliraamatuid, aruandeid, tähtsamat kirjavahetust ja põhilisi dokumente; ruumipuuduse pärast aeg-ajalt tehtaval sorteerimisel ning sellega koos tühistena tunduvate paberite hävitamisel pole aga sugugi välistatud võimalus, et nn läheb kaduma mõnigi ürik, mis oleks olnud väärtuslikuks allikmaterjaliks, kui tulevikus keegi sooviks kirjutada päris põhjaliku uurimuse Queenslandi eestlaste elust ning ettevõtteist.

Leopold Küstringi Fondist, millest oli juttu juba eespool ühenduses vana-eestlastega, on selts määranud väiksemaid toetussummasid eesti üliõpilastele,

nende hulgas ka E. T. Taemetsale osavõtuks Brisbane'i eestlaste esindajana Esto 76-st Blatimore'is, kust ta tõi kaasa kolm hõbemedalit ujumises.

Seltsi aastaliikmemaks oli algul 10 Šillingit. 1966. a. rahareformi järel määrati liikmemaksuks $2 töötajalt ja $ l pensionärilt. Viimased 13 aastat on see olnud vastavalt $3 ja $2. Loomulikult ei oleks sissetulek liikmemaksudest, viimasel ajal pealegi vaid 50-60 liikmelt, küllaldane seltsi tegevuseks ja asjaajamiseks. Selts ka polegi liikmemaksu tasumist päris kohustuslikuks teinud, sest tema peamiseks tuluallikaks on hoopis olnud suurematel koosviibimistel, välja arvatud Eesti iseseisvuspäev, korraldatud loteriid, kus väljaloositavad asjad on saadud annetustena, mida kokkutulekust osavõtjad kaasa toovad. Peale selle korraldatakse koos kogudusega paar korda aastas laata, kus sissetulek eestlaste poolt müügile pandud asjadest langeb seltsile.

Viimasel ajal on seltsi juhatus pidanud vältimatuks, et tema ringkirjades ja samuti mõnel suuremal kokkutulekul tuleb käsutada eesti keele kõrval ka inglise keelt. Nii on võimalik seltsi üritustes osaleda ka neil seltsi liikmete muulastest abikaasadel, kes ei valda eesti keelt, või mõnel meie nooremast põlvkonnast, kes tunneb, et tema eesti keele oskus pole küllaldane.

1974. aastal, kui sai teatavaks, et Austraalia tookordne valitsu^oli ootamatult tunnustanud de jure balti riikide annekteerimist Nõukogude Liidu poolt, osalesid ka Queenslandi eestlased laiaulatuslikus protestiaktsioonis selle sammu vastu.

Ühenduses sellega lõi austraalia massimeedias laineid vahejuhtum Queenslandi parlamendi valimiste eel Töölispartei organiseeritud suurel miitingul 22. novembril Brisbane'i raekoja ees, kus kõnelejaks oli föderaalvalitsuse peaminister E. G. Whitlam. Kõnelejat ärritas otse tema ees Tiina Taemets plakatiga "Whitlam doomed 6 million Baltic people". Tekkis rüselemine, milles plakat puruks rebiti. T. Taemets aga sai selle tükid siiski enda käes hoida ja siis peaministrile ulatada, kes, kaotanud enesevalitsemise, ei mõistnud teha muud kui need ülimalt haavavate sõimusõnadega vastu võtta.

Samuti kui Austraalia teistes eestlaste keskustes on ka Brisbane'is kogutud annetusi eesti poliitvangide ja nende omaste toetuseks Nõukogude võimu all. Seltsil on olnud tihe koostöö kohaliku Ikestatud Rahvaste organisatsiooniga ja Balti Nõukoguga. Viimane korraldas 1985. aastal Brisbane'i raekoja saalis suure koosoleku Balti küsimuse tutvustamiseks laiemale avalikkusele. Kõnelejateks olid Austraalia parlamendiliikmed, baltlaste noorema generatsiooni esindajad -eestlaste poolt dr. Enno T. Taemets - ja Sydney Eesti Seltsi esimees ning "Meie Kõdu" toimetaja Tiiu Kroll-Simmul. Samal ajal oli raekoja ruumides näitus, mis hõlmas eesti, läti ja leedu rahva kultuuri ning Balti riikide poliitilist olukorda. Balti küsimuse selgitamiseks austraallastele on ka levitatud vastavaid trükiseid ja samuti püütud käsutada televisiooni, ringhäälingut ning ajakirjandust, niivõrd kui selleks on avanenud võimalusi.

Brisbane'i Eesti Seltsi juhatus valitakse iga aasta veebruaris toimuval peakoosolekul. Seltsi esimeesteks on olnud: Verner H. Puurand 1951-52, Meinhard Lepp 1952-53, Georg Jürist 1953-54, Harri Remmelt 1954-56, Oskar Loorents 1956-57, William Tõnisson sen. 1957-70, Vassili Korknobel 1970-76, Tiina Taemets 1976-79, William Tõnisson jun. 1979-81 ja Tiina Taemets 1981-.

Organiseerituna oma seltsi ümber on Brisbane'i väike eesti ühiskond püsinud tänu oma liikmete sõbralikule üksmeelele ja koostööle. Sama hoiak peaks tagama seltsi jätkuvat tegevust ja eestlaste kokkuhoidu ka tulevikus.