Laiemalt mõeldakse piiblifraseoloogia all piltlikke väljendeid, kõnekäände ja vanasõnu, mis on tekkinud Piibli teksti või piiblilugude baasil. Eesti "Vanasõnaraamatus" on Öeldud, et vanasõnalaenude liikumise tee on Euroopa piires olnud arvatavasti romaani rahvastelt germaanlastele ning viimastelt läänemeresoomlastele. Seda üldist teed arvatakse olevat tulnud ka piiblivanasõnad.
Vanasõnadest väiksemate keeleüksuste liikumistee võib aga olla olnud teistsugune, sest romaani rahvastel oli kuni viimase ajani kasutusel Piibli ladinakeelne versioon Vulgata, aga sakslased, kelle kaudu eesti keel on Euroopa kultuuriga kokku puutunud, on alates 16. sajandi algusest lähtunud Lutheri piiblitõlkest, mille sõnastus Vulgata omast oluliselt erineb. Ladina versioonist ja Lutheri tõlkest pärinevatele keeleüksustele lisaks võib eesti keeles olla otselaene heebrea ja kreeka originaaltekstist, sest eesti keelde tõlgiti Piibel 18. sajandi alguses originaalist.
Ettekandes analüüsitakse 1739. a. eestikeelses Vanas Testamendis esinevaid heebreapäraseid väljendeid, mida Luther on pidanud vajalikuks saksapärastada. Päritolutee järgi jagunevad need kaheks: a) tõelised heebrea otselaenud (mida on väga vähe), b) oletatavasti ladina keele kaudu laenatud keelendid. Viimaste täpsem laenutee on keeruline, sest liturgiliselt olulistes kirjakohtades kasutab neid ka Uus Testament, mille kreeka keel on, eriti tsiteerimisel, väga heebreapärane. Ning Uues Testamendis tõlgib ka Luther neid väljendeid mõnikord originaalilähedaselt. Seni analüüsitud materjal lubab siiski oletada, et vähemalt osa neist on tulnud eesti keelde juba reformatsioonieelsel ajal.
Pikemalt peatutakse tänapäeva eesti (aga ka soome ja saksa) keeles üldtuntud väljendil kellegi silmis hea (halb vm.) olema, mis on heebrea idioomi täpne vaste, kuid mida ei esine ei eesti ega soome esmatõlkes ega Lutheri Piiblis, kusjuures eesti 1739. aasta tõlkest on see teadlikult välja toimetatud.