See, kuidas mingis keeles kontseptualiseeritakse tegelikkust, sõltub suuresti kultuuriruumist, kuhu keel kuulub. Isegi materiaalse maailma mõisted kajastuvad eri keelis erinevalt, sõltuvalt sellest, kuidas üks või teine rahvas neid teadvustab, rääkimata abstraktsetest mõistetest. Mõistagi on kontseptualiseerimisel ka universaalseid jooni.
Ettekandes püüan selgusele jõuda, kuidas eestlane mõtestab kontsepti õhk, milliseid mõistevaldkondi õhk hõlmab, kuidas teiseneb õhu semantiline väli ning millised õhu kui loodusliku fenomeni omadused projitseeritakse teistesse mõistevaldkondadesse. Sõna õhk tähendused hõlmavad erinevaid semantilisi kategooriaid: olles aine, on õhk samal ajal ka ruum; tähistades materiaalse maailma nähtust, on sõnal õhk ka tähendusi, mis kuuluvad mentaalsesse sfääri. Sõna õhk tähendustes toimivad sellised ülekandemudelid nagu: nähtus ? ruum, kus see nähtus aset leiab, ja aine ? selle ainega täidetud ruum, mis on levinud paljudes keeltes. (Nt. on universaalne ka ümbritseva maailma personifitseerimine, loodusnähtuste "inimlikustamine".)
Nagu teada, toimub sõnavara tasandil semantiline teisenemine kolmel viisil: 1) teisenemine leiab aset sõnas endas, muutub tema tähendus; 2) tuletise tähendus hakkab erinema tuletusaluse tähendusest ja 3) muutub fraseoloogilise väljendi tähendus (В. Г. Гак, "Пространство вне пространства" kogumikus "Логический анализ языка", Moskva, 2000, lk. 130). Seega on semantilisse muutumisprotsessi haaratud kõik kolm leksikaalse nominatsiooni struktuuritüüpi: lihtsõna, tuletis ja püsiv sõnaühend. Õhu semantilise välja moodustavad õhk ja selle tuletised õhkkond, õhustik, õhuline, õhutama, õhustama, õhustuma, õhutu, õhkima, õhkama ning püsiväljendid.
Õhu kui loodusliku fenomeni kasutamine vaimse valdkonna entiteetide tähistamiseks on eesti keeles üsna sage. Õhu kahesuguste ? materiaalsete ja mittemateriaalsete ? tunnuste olemasolu loob viljaka pinnase metafoorilisteks projektsioonideks. Sõna õhk tähendused teevad läbi semantilise muutuse füüsilisest sfäärist mentaalsesse üsna hõlpsasti. Õhk kannab positiivset laengut, kui tegemist on välisõhuga, avatud ruumi õhuga (karge, värske, puhas õhk), ja negatiivset, kui tegemist on suletud ruumi õhuga (läppunud, lämbunud, umbne, raske õhk; õhk on nii paks, et torka kas või teivas püsti). Avatud ruumi õhu iseloomulike tunnuste projitseerimise korral mentaalsfääri saame metafoorsed väljendid, mis kuuluvad vabaduse, priiuse, millestki või kellestki vabanemisega seotud valdkonda (sõõm värsket priiuseõhku), suletud ruumi õhule iseloomulikud jooned projitseeritakse vabaduse puudumise, vaimse ahistamise, stagneerumise märkimiseks (sellises alevikuõhkkonnas võib lämbuda). Õhu kui eluks vajaliku lisamine on ergutav ja sellepärast on meile hästi mõistetavad keelendid, millega ei peeta enam silmas inimese hingamisega seotud keskkonda, ruumi: äestamine õhustab mulda, õhutab lõket ja ka vaimsesse mõistevaldkonda kuuluvad väljendid õhutas külalisi sööma, õhutab tagant, õhutab vaenu, sõjaõhutajad. Õhul ei ole mateeria omadusi tavalises mõttes: õhk ei ole nähtav, kombatav, tal puudub füüsiline keha. Õhu kui aine mittemateriaalsus lubab väita, et õhk on eimiski ja kuigi õhk täidab ruumi täielikult, on see samas ka tühjus. Just seetõttu mõistetakse metafoorselt väljendeid haihtus õhku 'muutus eimillekski, kaotas oma füüsilise keha', õhust võetud 'eimillestki, tühjusest võetud'. Eesti keeles on küllaltki palju selliseid väljendeid, kus on tegemist õhu kui eimillegi, tühjuse metaforisatsiooniga: sa oled mulle õhk 'sa ei tähenda mulle mitte midagi, sa ei ole mulle vajalik', mida omakorda intensiivistatakse sõnadega täielik, paljas ja puhas, õhuloss 'tühi, teostamatu unistus', õhust võetud tulemused 'aluseta, väljamõeldud tulemused', haistab õhust 'tunneb vaistlikult', haarab lausa õhust 'omandab kergesti, vaevata', hüpotees jäi õhku rippuma 'jäi tõestamata, lahtiseks', kerge nagu õhk, õhkkerge, õhkõrn, õhkpeen, õhkõhuke. Kui keegi on õhku täis, siis see tähendab, et temas pole midagi arvestatavat, ta on ülbe; kui keegi ei tea mitte õhkugi (õhkagi), siis tal puuduvad teadmised, ta ei tea mitte midagi; kui kellestki või millestki ei ole õhkugi (õhkagi), siis pole seda inimest või asja enam olemaski või pole seda näha ega kuulda. Õhu ruumi tähendus on kujunenud regulaarse ülekandemudeli järgi: nähtus ? ruum, kus see nähtus aset leiab. Eesti keeles on sellise ruumitähenduse kujunemise mehhanism üsnagi produktiivne. Sageli on see komplitseeritud lisatähendusega 'millegi mõju, toime alla', mis on väljendatud postpositsiooniga kätte/käes/käest: läks külma kätte; päikese, valguse, tuuletõmbuse, pakase käes; siin nurgas, pimeda käes ei näe lugeda; läppunud õhu käes hakkas pea valutama; läks värske õhu kätte.