Ettekanne käsitleb kahe põhivärvi - punase ja musta - tähendust ja sümboolikat saksa ja eesti keele püsiühendites. Lähtun assotsiatsioonidest ja sümboolikast, mida meie kultuuriruumis üldiselt omistatakse punasele ja mustale värvile, ning võrdlen, mil määral avaldub see sümboolika uuritavate keelte fraseologismides. Punane ja must kui värvisõnad ületavad esinemissageduselt tunduvalt teisi põhivärve. Ja seda ka püsiühendite komponendina. Ühtlasi on nad teatava polaarse tähendusega: punane sümboliseerib elu ja armastust, must surma.
Allikmaterjal on kogutud eesti ja saksa fraseoloogiasõnastikest.
Värvide kasutamine sümbolitena on tugevasti motiveeritud värvisõnade semantikast. Selgub, et nii punase kui ka musta värvi sümboolika on üldiselt palju laiem kui selle esinemus uuritavate keelte püsiühendites. Punane vere värvina sümboliseerib püsiühendites eelkõige inimeste tundeid ja reaktsioone - erutust, ärritust, häbi, viha - ja seda mõlemas keeles. Arvukalt esineb fraseoloogilisi variante, mis rõhutavad rahaliste vahendite või võimaluste nappust või puudumist. Samal ajal ei leidunud saksakeelses korpuses väljendeid kommunistlike ideede/ideaalide sümbolitena, eestikeelses aga küll.
Must assotsieerub pimeduse ja kasimatusega, sümbolina kuulutab ta illegaalset, mittelubatut või muud kurja, ka surma. Kõik see kajastub mõlema keele fraseoloogilistes väljendites. Saksa keeles on väljendeid oluliselt rohkem kui eesti keeles, ka esineb siin must fraseologismi komponendina ülivõrdes.
Igasugune sümboolika - ka värvisümboolika - põhineb inimeste pikaajalisel kogemusel ja maailmanägemisel, sümbolite tähenduse avab konkreetne kultuurikontekst. Aastasadu samas kultuuriruumis kõrvuti eksisteerinud kultuurid ja keeled on üksteist mõjutanud. Mõju ilmneb suuresti uuritud väljendite semantikas.