Eesti Kirjandusmuuseumi saalis
10. detsember 2004 aastal.
Rahvameditsiini uuringud on seni olnud ühelt poolt valdavalt folkloristide ja etnoloogide n.n. siseasi, pisut teisest aspektist on sellega tegelnud meditsiiniloolased, kolmandast aga taimravist vms huvitatud meedikud. Ent tänapäeval on rahvapärimuse uurijad hakanud käsitlema ajas üha lähemaid perioode ja sedastanud, et üldise haridustausta areng on suurendanud ja ka inimeste teadmisi meditsiinivaldkonnast, seega muutnud rahvapäraseid ravivõtteid ja käibetõdesid.
Valdavalt käsitlevad ettekanded rahvapäraseid ravivõtteid (Piret Paal halltõvest) ja ravivahendeid (Renata Sõukand taimraviga kaasnevatest tekstidest), kuid jõuavad ka tänapäevase meditsiinipärimuseni (Marju Kõivupuu). Meditsiiniloolane Ken Kalling heidab pilgu loomakasvatusvaldkonda, käsitledes talupoeglikku tõutervishoidu.
Etnopsühhiaatriast kõneleb filoloogiadoktor Mare Kõiva ja depressiooni neuromehhanismidest oma ala tippteadlaste hulka kuuluv Jaanus Harro.
Konverentsi korraldavad Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskus, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond ja Eesti Folkloori Instituut.