Narratiivid kui kultuurilise kommunikatsiooni põhivorm

Rahvajutu-uuringute töörühm käsitleb narratiive kui kultuurilise kommunikatsiooni olemuslikku viisi. Tähelepanu all on nii usundilised jutud kui mitmesugused tavaolukordi kajastavad lood ja kogemuste kajastused. Niisuguse perspektiivi ja uurimistulemuste mõtestamise puhul tõusevad esile ja saavad väärtustatud lood, nende kogukondade lood, mis muidu jääksid tähelepanuta. Uurimisküsimused, mida püstitame, otsivad selgitusi jutte käivitavatele psühholoogilistele, sotsiaalsetele jm asjaoludele.

Testime andmekogude põhjal rahvaluule uurimise traditsiooniliste mõistete süžee, žanr(ilisus), jutumotiiv, jututüüp töökindlust ja kaardistame vaadeldavate nähtuste levikut, kuid rakendame ka uusi narratoloogia ja digihumanitaaria meetodeid. Inimlikke aluskujutlusi ja -hirme peegeldavate rahvajuttude tõlgendamisel toetume psühholoogia põhitõdedele, rahvapärase retoorika ja keele jälgimisel aga lingvistilise pragmaatika alustele.

Suhteliselt suurte tekstikorpuste (151756 kirjet) analüüsil püüame hoida tasakaalus digistrukturalistliku (vrd Gius & Jacke 2022, „Are Computational Literary Studies Structuralist?“) ja tõlgendava uurimise. Eri valdkondi ning erinevaid kasutajarühmi haaravate narratiivide puhul jälgime fakti ja väljemõeldu proportsioone, narratiivsete stsenaariumide mudeleid; lugude multimeedialist, korraga mitmes vormingus olemasolu, hübriidseid vorme ning muid levikust tingitud iseärasusi (mitmesuguste kirjanduslike, filmi-, poliitika- ning folkloorsete narratiivide näitel). Aktuaalsed on inter- ja intratekstuaalsed vaatenurgad, ajalooline lähenemisviis kultuuriuuringutele, narratiivide tegelikkust konstrueerivate omaduste analüüs.

Sel moel joonistuvad välja isikilike ja kollektiivsete narratiivide põhijooned, mõjusuunad, esituskontekstid ning funktsioonid. Vaatluse all on ühtlasi rahvaliku kirjalikkuse tähendus ja roll kogu laiemas kultuurikontekstis – nii lugemis- kui kirjutamispraktikad. Teatavasti võimaldasid rahvaluule, sealhulgas rahvajuttude kirjapanekud tavaliste inimeste poolt juba alates XIX lõpukümnenditest kirjasõna kaudu osaleda avalikkuses (Katre Kikase uurimisvaldkond; vt Kikas 2024 https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/19615c51-8c72-4ccc-abda-659b197ad33d/content; 2024a; 2023; 2022; 2021 ja varasemad). Koos kirjasõna levikuga muutusid aga publikatsioonid (raamatud, kalendrid, almanahhid, ajalehesõnumid, käsikirjalised ümberkirjutised eri allikaist) juttude levikukanaliks ja jutupärimuse oluliseks mõjutajaks.

Vanemasse traditsiooni kuuluvaid muistendeid uurivad kõik töörühma liikmed. Üheks väljundiks on akadeemiliste tekstikogumike ettevalmistamine ja avaldamine suursarjas Monumenta Estoniae Antiquae, kusjuures iga köide sisaldab vastava teema või pärimuspiirkonna monograafiat lisaks allikakriitiliselt läbi töötatud muistenditele.

Aastate eest ilmus Eesti katkupärimus (Hiiemäe 1997), on valminud „Vetehaldjad 1. Vaaraorahvas, merekari, veehobused, kalaisa, kotermann“ (Kõiva 2023) ja Monumenta VII „Ello Kirsi Setumaal kogutud jutud“ (Kõiva 2022). Mütoloogiliste haiguste väljaannete sarjas on ilmunud Piret Paali „Eesti halltõvepärimus“ ning Mare Kõiva veebiversioon muistenditega lendvast (https://www.folklore.ee/lendva/). Tegemisel on „Eesti aardepärimus“ (koostaja Mare Kalda; seni on ilmunud väikekogumik „Rahapajaraamat“ 2006), samuti teaduslikud antoloogiad metshaldja, krati- ja nõiduspärimuse tekstidega.

XXI sajandi rahvusvahelises rahvajuttude uurimises on uuesti esile kerkinud vajadus juttude levikut ja kultuurides kohanemist kajastavate tüpoloogiate ja koondkataloogide järele. Oleme alustanud tööd eesti muistendivara indekseerimiseks (Mare Kõiva, Eda Kalmre, Reet Hiiemäe, Mare Kalda, Katre Kikas). Tegu on klassikalisest muistendivarast kiiret ja akadeemilistele nõuetele vastavat ülevaadet võimaldava publikatsiooniga.

Mitmesugustele huvidele vastavad ja kasutajatele kättesaadavad traditsiooniliste muistendite andmekogud

Rehepapp Rahvausundi ja -juttude andmebaas (muistendid, loitsu ja uskumusteated). Koostanud Mare Kõiva, Mare Kalda jt.
Lendvapärimus Koostanud Mare Kõiva. Sisaldab kõiki teemakohaseid teateid, jutte, nõidussõnu ja meditsiiniparktikat. Otsitav märkõnade järgi.
Setu pärimus Ello Kirsi kirjapanekustes Legendid, muinasjutud, uskumused, tavaõigus ja muu setu pärimus. Koostanud Kristi Salve.
LEPP, Lõuna-eesti pärimuse portaal Koostanud Mare Kõiva. Sisaldab 10000 Võrumaa ja Setumaa rahvaluuleteksti.

Vanemat jututraditsiooni – tekke ja seletusmuistendeid (etiloloogilisi narratiive) analüüsib uute meetoditega Mare Kõiva. Esile tulevad lähedased ja kauged kultuurimõjud, tegelaste ümberpaigutused, tähendusloome sõltuvus konteksti asetamisest – aspektid, mis nõuavad erilist kultuurilist ja folkloristlikku kompetentsi.

Tänapäevafolkloori kuuluvaid spetsiifilisi, sotsiaalses suhtlemises ja igapäevakommunikatsioonis olulist osa kandvaid žanre – kuulujutte ja linnalegende uurib Eda Kalmre (2024; 2024a; 2022; 2021 ja varasemad). Ta on tuvastamas kultuurilisi maatrikseid, mille läbi on folkloristikas ja selle naaberteadustes (nt semiootikas) võimalik uurida narratiivset loomingulisust, inimeste kõneaktide komplekssust läbi ajaloo, kultuuride ning arvukate määratletud ja määratlemata asjaolude. Nende uurimine lubab meil aru saada folkloori potentsiaalist inimeste mõtlemise ja ajaloo mõjutajatena. Teatud muistendid ja kuulujutud väljendavad erinevaid poliitilisi ja kultuurilisi väärtusi, illusioone, hirme ja lootusi nii personaalsel kui kogukonna tasandil. Kuulujutud ja suures osas nendega kattuvad traditsioonilisema jutu vormis muistendid võivad olla osalised inimese või koguni rahva identiteediloome protsessis.

Tänapäevafolkloori osaks on ka inimeste reageeringud aktuaalsetele probleemidele – keskkond, eluviisi muutused, lemmikloomadega seotud jutustused ja praktikad. Neid teemasid käsitlevad süvitsi Mare Kõiva (2023; 2023s; 2023b; 2022 jm), Reet Hiiemäe (2024; 2023), Andrus Tins (2023; 2023a; 2023b; 2023c; 2022) ning Andres Kuperjanov (2020; 2019). Arutluse all on uuenduste ja kestlikkusega seotud narratiivsed diskursused ja nende dünaamika.

Folkloristika igapäevatööks on juhtumi-uuringud: valgustame erinevate tunnuste alusel ja erineva seotuse astmega kogukondade tegevuse käigus loodud, gruppi kuulujate identiteeti toetavaid narratiive.

Eda Kalmre on intervjuude ja mitmesuguste arhiivide toel iseloomustanud ühe külakogukonna lugu (Kalmre 2022 https://www.kirmus.ee/et/uudised/eda-kalmre-uus-raamat-kriimani-kriimud-lood), Mare Kalda (2021; 2019; 2017) uurib harrastajate grupi tegevuse enesekajastust ning selle käigus sõnastatavaid geopeituse lugusid.

Reet Hiiemäe käsitlused keskenduvad ühekorraga nii rühmafolkloori aspektidele kui usundiliste praktikate sooritustele ja nende taustal mitmesugust päritolu usundikujutelmade analüüsile (näiteks koolinoorte traditsioonid ja hirmud 2022; 2020; 2019, haiguste ja tervise teemad 2021; 2019, naiste rituaalid 2022; individuaalne maagiline kaitse 2019).

Seotud projektid

FO rahvajuttude uurimist toetab teadus- ja arendusprojekt Folkloori narratiivsed ja uskumuslikud aspektid EKM 8-2/20/32020–2027. Projekti eesmärk on jätkata seniseid teoreetilisi, üldistavaid ja juhtumiuurimusi usundi-, narratiivi-, folkloori kujundkeele ja lühivormide alal suuremate üldistuste saamiseks. Oluliseks vaatlusharuks jääb tõusev elulaadimuutuste trend ja folkloori positiivseid külgi rõhutavate mehhanismide vaatlemine. Kesksed on nüüdisühiskonna protsesside vaatlused. uurimistulemusi avaldatakse kõrge mõjufaktoriga ajakirjades. FO narratiiviuurijad osalevad teadus- ja arendusprojektis Eesti kultuuri arengumustrid EKKD-III2 2024–2027 (vastutav täitja Mari Väina). Eesti TA teadus- ja arendusprojekt Loodus, religioon ja maagia. Religioossed täendused ja uued interpretatsioonid 8-2/24/3 2024–2025

🔍 Vt ka koostöö lehelt: Rahvusvaheline Rahvajutu-uurimise Selts (ISFNR), ISFNRi usundiuurimise võrgustik BNN, Sloveenia TA Etnoloogia Instituudi jutu-uurijad, Tänapäevamuistendite Uurimise Selts, Euroopa Piibliuuringute Seltsi parapiibli töörühm, Valgevene TA Kultuuri, Keele ja Kirjanduse uurimiskeskuse kunstiteaduste, etnograafia ja folkloori filiaal, SIEFi kultuuriuuringutele ajaloolise lähenemisviisi töörühm.

💾 vaata ka arhiivist Rahvajuttude töörühm 💾