Noortepärimus
Eestis on laste- ja noortepärimust kogutud alates 20. sajandi teisest kümnendist: Aastatest 1921–1939 pärineb Walter Andersoni lastelaulude kogu (58 832 lehekülge). Aastatel 1931–1932 panid õpilased kirja materjali lastehirmutistest (16 köidet, 12 000 lehekülge), 1934–1935 mängukirjeldusi (22 köidet, u 15 000 kirjeldust) 1938–1939 kohapärimust (37 köidet, 16 158 lk). Ka Matthias Johann Eisen kogus õpilastelt ja nende abiga koolidest kalendritähtpäevade, perekonnatavandi, mängude jm kohta andmeid (1930.–1934. aasta, arhiivikogu E 64891–E 86457). Teise maailmasõja järel viidi läbi mitmed koolilastele orienteeritud küsitlused, mille juures kasutati nt lasteajakirja Pioneer abi (1958); koguti kohapärimust, lühivorme jm. Murranguliseks kujunesid 1990. aastate folkloorikogumise aktsioonid. 1992. aastal toimus esimene suuraktsioon (Soome ja Eesti folkloristide ühisettevõtmine, üle 27 000 lehekülje eesti õpilasfolkloori 1797 vastajalt). Eestivenelaste koolipärimust koguti 1993. Üliõpilaspärimust 1994. Vahetunnifolkloori koguti interneti teel 1997. aastal Uuema noortepärimuse kogumisaktsioonid algasid 2006. aasta aprilli- ja maikuus endisel eestirootslaste asualal kahes Lääne-Eesti koolis: Noarootsi Koolis ja Vormsi Põhikoolis. 2007 järgnes suur eesti koolipärimuse kogumisaktsioon. 2010 algas vene pärimuse kogumine. Noortepärimust on käsitletud seminaridel.Noortepärimusest on avaldatud uurimusi sarjas Tänapäeva folkloorist:Meedia. Folkloor. Mütoloogia (Kõiva 2000). Eda Kalmre (2007). Hirm ja võõraviha sõjajärgses Tartus : pärimuslooline uurimus kannibalistlikest kuulujuttudest. Contemporary Folklore. Changing World View and Tradition. (Kõiva 1996) Contemporary Folklore. Lives, Histories and Identities 1–3. (Jaago, Mare Kõiva, Kärsna 2002) Media & Folklore (Kõiva 2009). Eesti laste hulgas populaarseid allikapublikatsioone on ilmunud sarjadena (nt Kalmre 1995, 1999; Tuisk 1996; Voolaid 1998, 2003). EKM Fo , EFI |