92. KALEVIPOJA LUISK

[Kalevipoja luisk]
Veneveres Luusikul olevat Kalevipoja luisukivi.
ERA II 13, 340 (15) < Simuna, Paasvere v. ja k. - R. Viidebaum < Juhan Kristman, 68 a. (1929).

93.
[Luisu- Lusikasoo ja Kalevipoja luisk]¹

A.
Luisusoo on Laius-Tähkvere valla heinamaade sees. Selle soo sees on üks sile valge kivi, keda rahvas Kalevipoja luisuks kutsuvad. Vanarahvas räägib, et seal enne üks järv olnud. See kivi olnud järve põhjas. Järvele kasvanud kamar peale, sedamoodi jäänud see kivi sinna soosse. Ka on seal soos üks ahervars, kus sees kilgid suvel siristavad, see olnud enne kalamehe maja ja olnud seal kohal saar. Sellepärast hüütakse seda sood Luisusooks. Mõned aga, et kergem pidada öelda olema, nimetavad seda Lusikasooks.
H II 71, 764 (68) < Laiuse - J. Peedo (1904).

B.
Lusikasoo
Laiuse-Tähkvere vallas on kroonumetsa sees üks soo nimega Lusikasoo ja seal on üks suur pikk luisu moodi kivi, seda kutsutakse Kalevipoja vikatiluisuks. Ükskord niitnud seal üks naene heinu ja nutnud, et temale palju heina niita antud ja ei jõua ära niita. Kalevipoeg kuulnud seda Ja tulnud naesele appi niitma, hakanud oma suure vikatiga niitma ja niitnud kõik see soo ära. Viimaks ütelnud naene: «Ära niida nii palju sood ära, sest see ei ole enam minu jagu.» Kalevipoeg vihastanud, viskanud oma vikatiluisu sinna soo sisse maha ja läinud ise ära. Nenda saanud see suur luisu moodi kivi sinna soo sisse tänapäevani seisma.
E 37687/8 (9) < Laiuse, Laius-Tähkvere v. - J. Kangur < H. Jonas (1898).
Vrd. Kalevipoja niitmine, muist. 225; Reasvere Kalevipoja säng, muist. 186.
------------------------------------------------------------------------------------------
1 J. Hurt kirjutab (H II 45, 127 (8). 1866): «Im Kirchspiel Lais giebt es viele grosse Steine, die heissen Kalewipoja luisu-kiwid (Wetzsteine). Ist solch ein Stein gespalten, da sagt man: Luisk kukkus maha ja läks katki. - (Laiuse kihelkonnas on palju suuri kive, mida kutsutakse Kalevipoja luisukivideks. Kui selline kivi on pooleks läinud, üteldakse: «Luisk kukkus maha ja läks katki.»)

C.
Lusikasoost
Kord niitnud üks naine heina Lusikasoos. Kalevipoeg tulnud näljasena ja käskinud naisel ümbruskonnast lambaid tuua ja hakanud ise niitma. Nüüd veel paistavad Kalevipoja niitmise kaared ja keset sood on ta luisk, mis on läinud katki.
ERA II 238, 628 (6) < Laiuse, Laius-Tähkvere v., Reastvere k. - A. Tamm < Ott Paluoja. 11 a. (1939).
Vrd. Kalevipoja niitmine, muist. 225.

D.
Sellest kohast edasi Tallinnamaa piiri poole minnes seisab nõndanimetud Lusikasoos üks suur kivi, mida nimetakse Kalevipoja luisk. (Lusikasoo on Peda jõe ligi, Pedani küla all.)
ERM 156, l (3) < Laiuse, Laius-Tähkvere v. - E. Wichwelin.

94.
[Kalevipoja luisukivi Kukesaarel]

A.
Kalevipoja luisukivi
See pidada olema Kukesaarel Tuimõisa küla (Sadala v.) heinamaadel. Üks pool kivi pidada olema siin Pähkliorus. Siis Pähkliorust olevat ta visanud teise poole Kukesaarele.
ERA II 274, 420 (56) < Laiuse, Sadala v. ja k. - P. Tammepuu < Juulius Davel, 59 a. (1939).
Vrd. muist. 225F.

B.
[- - -] Kuke talu endine sulane jutustas, et peale selle, kui Kalevipoeg oli niitnud, luiskas vikatit, luisk läks katki, viskas ühe tüki maha praegusele Kukesaarele (Kuke talu heinamaa), teise viskas eemale Pähklioru kaldale. Seal tiigi servas olevat üks kivilahmakas.1
EKRK I 4, 104 (8-9) < Jõgeva raj., Sadala - I. Sarv, E. Veskisaar (1952). Vrd. muist. 225
1 [- - -] Kukesaar, millel asub Kalevipoja luisk, asub Tuimõisast umbes 4 km kaugusel loode suunas. Kukesaar öeldi olevat umbes l vakamaa suur, (muistne) sõja-aegne pelgupaik («pelgulinn »). Saare keskel olevat olnud 4 suurt kuuske, mis olevat olnud muinsuskaitse all, kuid on siiski praegu maha võetud. - Üleskirjutajate märkus.