184. KIVISTUNUD HÄRG
A.
Kaleviliiva mägi ja Härjakivi
Kalevipoeg matnud kord Kaleviliivale kõik oma tähtsamad varandused maha. Et keegi tema varandusi mitte ei puutuks, kannud ta järve Kaleviliiva peale: niipea kui keegi liivamäge kaevama hakkab, voolab järve vesi kaevajale peale ja karistab röövijat.
Kord tulnud janune Kivihärg, leidnud selge veega järve Kaleviliival ja joonud ta janus ühe hingega tühjaks. Järve kohast läbi sammudes jätnud ta oma jäljed — praegu veel rohttukkadena — järele ja läinud möirates «Rumm ka! Rumm ka!» edasi, et mõned kilomeetrid kagus olevat Rummu järvegi tühjaks juua. Kalevipoeg juhtunud sel ajal parajasti oma varandusi vaatama tulema, näinud Kivihärja tööd ja rutanud jälgi mööda talle järele. Paar versta eemal, Hinnu (Tallukmäe) kaldal saanud Kalevipoeg Kivihärja kätte ja löönud tal pea mõõgaga ühel hoobil otsast ära. Kivihärg on praegu Hinnu kaldal Härjakivina näha. Keha on suur kivi, pea on väiksema kivina järsult läbilöödud kaela lähedal maas, sarved sügaval maa sees. Kui lähedal olev Veerloo väli Kodasuu mõisa käes olnud, läinud kaheksa meest kord hoobadega ja katsunud väikest kivi kergitada, aga asjata, - nad pole suutnud härja pead liigutada, sest sarved peavad paes kinni. [Liivamägi Pikanõmmepealsel] saanud sest ka Kaleviliiva mäe nime.
G. Vilberg, Harjumaa, lk. 107-108 < Miina Vilberg, sünd. 1852, Vrd. M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. ä8-39.
B.
Kaleviliiv ja Härjakivi
Kaleviliiva taga on olnud vanaste järv. Selle järve on juonud tühjaks üks suur härg. Aga sellest ei ole härg viel janu otsa soanud, ta taht Rummu järve koa tühjaks juua, läind ikka Rummu järve puole ja ise aina möurand:
«Rumm kaa! Rumm kaa!» Kalevipoeg tuld taale Innu kaldal vasta ja lüönd taal pia mõegaga maha. Siis muutund härg Härjakiviks - sie kivi on niisuke ümmargune härja muodi ja pae pial kuhe lahti, jalad olla aga pae sies. Selle suure kivi lähedal on veike kivi - sie on härja pia, ta on pia muodi - silmadki on kuhe näha. Keskel on auk nagu kurguauk. Rahvas reakind ikke, et seda veikest kivi ei jõua kiegi liigutada, sest härja sarved on kõvasti pae sies kinni. Kodasu krahv on seda lugu koa kuuld ja öeld, et sial pole sarvi ühti. Kord on ta tiumihed viind huobadega sinna ja last siis kivi püörata teisele küllele. Siin näind kõik, et härja pial ei old sarvi pae sies.