229. MITMESUGUSEL VIISIL TEKKINUD MÄED JA ORUD

A.
Kaleviliiva mägi ja Härjakivi
Kuusalu kihelkonnas, Kaberla külast paar versta põhja poole on pikk ja kaunis kõrge liivaseljandik, mida Pikanõmmeks hüütakse. Pikanõmme ida-põhjapoolset otsa nimetatakse Kaleviliivaks. Kaleviliiv on umbes 7—8 sülda kõrge mäeselg, mille külgedel paljas valge liiv on. Lõunapoolsel mäejalal jookseb väikene Kaberla jõgi. Teisel pool mäge on laialdane lage nõgu, mis hästi järve põhja kujutab. Ainult üksikud rohttukad on selles nõos näha. Selle mäe kohta räägib rahvas järgmist: Kaleviliiva mäe taga olnud kena selge veega järv, kust Kalevipoeg oma janu kustutanud. Korra tulnud suur härg, joonud järve tühjaks ja tõttanud kisendades lõunahommiku poole, 3—4 versta kaugusel olevat Rummu järve tühjaks jooma. Kalevipoeg tulnud parajaste oma järvele janu kustutama, aga leidnud järve asemel ainult sügavad härjajäljed eest, kuhu nüüd rohttukad on kasvanud. Vihastades hakanud ta kurjategijat jälgede järele taga ajama. Umbes paari versta kaugusel Innu kalda peal saanud ta härja kätte ja löönud mõõgaga härja pea maha. Sarved vajunud maha kukkudes sügavale maa sisse. Härg ühes mahalöödud peaga on praegu Innu kaldal, kus Härjakivi nime kannab. Ta on jalga viis kõrge, niisama lai ja umbes seitse jalga pikk. Pead on teoajal kaheksa meest katsunud hoovadega lahti kangutada, aga ei ole jaksanud, sest et sarved sügaval on.
E 47344/6 < Harju-Jaani, Kehra v. — G. Vilberg (1910). Vt. ka: Kivistunud härg, muist. 184.

B.
Kalevi härg
Ennemuiste ilmunud korra kole härjamürakas Harjumaale Kuusalusse. Kui mere äärest metsa sammunud, paistnud pea ja sarved üle metsa. Ammumise ajal värisenud mets, liikunud põõsad. Korra hakanud härg jalgadega kaapima. Tolm katnud sedamaid päikese kinni; inimestele jäänud hingamine raskeks. Kole härg-koll tahtnud Kuusalu veed hävitada. Joonud kõigepealt Liivajärve tühjaks. Inimesed vaatavad kolli joomist pealt; ootavad, mil koll lõhkeb. Ei kollil vähematki viga. Sammub edasi Rummu järve niisama tühjaks jooma. Kuusalu elanikkudel hirm käes: joob härg järved tühjaks, kust siis vett saada? Ei muud, kui mehed kirved kätte, härga tapma. Sada meest sasivad sarvist kinni, tuhat turjast. Härg raputab korra. Nagu puulehed lendavad mehed härja küljest eemale kaugele. Härg vaatab põrnitsedes meeste peale, vehkleb ise sabaga. Meestel nagu tuli taga, kand ei kuule, mida jalg juhatab. Ei ole aega enne tagasi vaadata, kui padrik ees, põõsas taga, härg viis versta kaugel. Tülitsejad härjast kadunud, ainult kirved vahivad veel liivalt härjale vasta. Härg ei karda kirveid; sammub julgelt edasi Rummu järve tühjaks jooma. Korraga Kalevipoeg teel härjale vasta. Härg tõstab põrnitsedes sarvi Kalevipoja poole. Enne veel, kui härg suudab vägimeest sarvedega puutuda, välgub ju mõõk Kalevipoja peos. Hoop tabab härja pead. Uimaselt langeb härg maha. Sedamaid Kalevipoeg — jalg härja turjale. Uuesti välgub mõõk. Nagu kapsapea varre otsast veereb härja pea kehast eemale. Mõõk silmapilguga kolli elu lõpetanud. Kalevipoeg arvab: siit saab liha enesele, saab suntidele, santidele. Võime kas nädalate kaupa liha süüa. Tahab härjal nahka seljast nülgida. Aga mida nülid! Härg silmapilguga kivistunud. Kivimürakana härg praegu alles Kuusalus Kaberla küla ligidal näha; kivistunud pea kehast pisut kaugemal. Kuusalu elanikud kutsuvad kivimürakat veel meie päevil Kalevi härjaks. Härja tühjaks joodud järve ase versta poolteist kaugemal. Seda järve aset hüütakse Kaleviliivaks.
M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud I—III, lk. 38—39 (20),

C.
G. Vilberg, Harjumaa, lk. 107—108. Vt. muist. 184 A.

D.
Kuijärvel olnud suur järv. Üks suur härg läinud ja joonud selle tühjaks, siis möirganud ja kraapinud ning läinud Rummu järve jooma. Selle aja jooksul tulnud Kalevipoeg Soomest, kuuehõlmas olnud tal liiva. Ta on tulnud jala merest läbi. Kui ta on näinud härga järve tühjaks joomas, hakanud ta härga taga ajama. Liiv on kukkunud kuuehõlmast maha ja muutunud mäeks. Seda mäge hüütakse nüüd Kaleviliivaks. Kui Kalevipoeg saanud härja kätte, siis löönud härjal pea otsast ära. Härg on kivistanud ära ja on praegugi veel järel Ubari kaldal.
ERA II 223, 177/9 (9) < Jõelähtme khk. ja v., Ihasalu k. — A. Kaasik < Kalle Kaasik, 60 a. (1939).

E.
Kuusalu kihelkonnas Kaberla küla lähedal väheldase jõe ja kanarbikumetsa vahel on veikene liivalagendik, mis Kaleviliiva nime kannab. Lagendiku ääred on kõrgemad ja osalt metsaga kaetud, keskpaik on aga nõgus. Ennemuiste olla sääl järv olnud, aga Kalevipoeg olla seda suures janus tühjaks joonud. pääle seda läinud ise säält kolm versta eemale kivi pääle puhkama; ase olla praegu kivi pääl, kus ta istunud.
E 41482/3 < Kuusalu — A. Ploompuu (1901).
Vt. ka: E 40943/4 < Jõelähtme < Kuusalu — G. Kaasik (1901); E 38919 < Jõelähtme < Kuusalu — G. Vilberg < G. Kaasik (1913).

F.
Kalevi järv
Kalevi järv on lohk Kaleviliival. Selle [järve] on kivihärg tühjaks joonud. Jõi tühjaks, siis ütles: «Nüüd lähen Rummu järve tühjaks jooma.»
Aga Kalevipoeg lõi sellel enne pea otsast maha. Ja ta muutus kiviks. See kivi on praegugi järve ääres näha.1
Emakeele Seltsi kogudes < Evi Tael (1949).
------------------------------------------------------------------------------------------
1 Härjakivi ei ole Rummu järve kaldal, vaid paar km eemal. — G. Vilbaste.
-----------------------------------------------------------------------------

230.
[Kuremägi ja Kontsu järv]

A.
Kalevipojast enesest ja ta surmast räägitakse järgmist:
Kuremägi ja Kontsu järv
Kuremäest 2—3 versta hommiku poole metsa taga soos Illuka ja Kurtna mõisate piiril on Kontsu järv. Kuremägi sünnib, räägitakse, kuju ja suuruse poolt Kontsu järvega nii hästi ühte, et mägi kummuli järve sisse mahuks ja seda täidaks. Järv on kahejäuline: Suurjärv ja Peenjärv, mis kitsa kaela läbi ühendatud on. Seda kaela kohta arvatakse mäel vana kiriku ja uue koolimaja juures olema; Peenejärve jagu läheb sealt Sulu veski poole, kuna Suurejärve osa päris Kuremägi on. Kalevipoeg on Kuremäe ise teinud. Auku, kust ta selle jagu maad välja võttis, kogus muidugi vesi, ja see on Kontsu järv.
E 26796/7 < Jõhvi, Illuka v., Kuremäe — J. Lilienbach < Anton Reisberg (1896). Trükitud: M. J. Eisen, Teised kodused jutud, lk. 8 (6). Vrd. muist. 288, 295 B.

B.
Kalevipoeg Kuremäel
Korra kõndinud Kalevipoeg Iisaku pool. Arvanud, et maa liig tasane. Tahtnud mitmekesidust muretseda. Otsustanud mäe teha. vägimees ametisse. Labidas kätte, kaevama. Kaevab nii, et pea aurab otsas. Väljakaevatud mulla viskab suurde hunnikusse. Nii tekib Kuremägi. Kuremäe määrab vägimees enesele puhkamisepaigaks. Sinna kohta, kust mulda Kuremäe jaoks võetud, voolab vesi kokku. Sedaviisi tekib Kontsu järv, õieti kaks: üks suur, teine väike. Kuremäele istutab vägimees tammesid. Kui edespidi tuleb Kuremäele puhkama, paneb pea tammekännu peale. Korra läheb Kalevipoeg Kuremäe alla Lähtepää kõrtsi. Kõrtsis just viinaallikad parajalt voolamas. vägimees — vaat viina suu peale, tühjendab korraga kogu vaadi. Pärast vaadi tühjendamist tunneb vägimees väsimust. Ei muud, kui Kuremäele puhkama. Magab magusalt Kuremäel. Magamise ajal ilmuvad korraga vaenlased, leiavad vägimehe magamast. Vaenlased rõõmsad, et Kalevipoeg nüüd nende küüsis. Kargavad kallale, raiuvad mõõkadega jalad vägimehel põlveni otsast ära. Kange valu käes ärkab vägimees viinauimastusest. Tahaks vaenlastele kallale tungida neid karistama, aga kudas pääsed karistama: jalad puuduvad. Põlvekondi otstel komberdab siiski kuni Kivinõmme. Sinna vaibub maha, keha voolab verest kuivaks. Kivinõmme sureb vägimees. Kohe jutt laiale: vägimees surnud. Rahvast tuleb hulgakaupa kokku surnud vägimeest vaatama. Vaatajad kaevavad sinnasamasse Kivinõmme surnukeha jaoks haua. Seltsilised ei taha, et Kalevipoeg surmaski kullast lahkuks. Toovad vägimehe kulla haua juurde, matavad surnukehaga ühes kolm tündrit kuldagi hauda. Et ahned käed kulda hauast välja tuues vägimehe rahu ei rikuks, pannakse kullale iseäralik tõotus juurde. Ainult see võib kulla kätte saada, kes tõotuse teada saab ja selle iseäralikud tingimised täidab. Kullatündrid ootavad tänapäevani alles Kuremäe ligidal Kivinõmmes päevavalgele pääsmist.
M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud I—III, lk. 95—96 (56). Vrd. ka: Puhkekohad, muist. 192—210; Kalevipoja varandus, muist. 381 jj.; Jalgade raiumine, muist. 340.

C.
Kalevipoeg, käies Pihkvast laudu toomas, vihastas viimaks Peipsi järve peale ja otsustas järve kuivaks lasta. Hakkas praeguse Konso järve kohalt kõige enne kaevama. Vajutas labida sisse ja viskas selja taha. Esimesest labidatäiest sai Kuremäe Majakamägi ja labidaauk on praegu Konso Suurjärve esimene pool. Teisest labidatäiest sai Kuremäe kloostrimägi ja labidaauk on Konso Suurjärve tagumine pool. Kolmanda labidatäie viskas juba väiksema ja sellest sai Kuremäe madalam osa ja labidaauk on Konso Väikejärv. Selle kange töö järele õli Kalevipoeg juba väsinud ja otsustas puhkama heita. Enne veel katsus saapaninaga ja labidaotsaga maapinna kõvadust. Nii sündiski Kuremäe ümbruse künkline ja orgudega maastik. Labidaotsa jälgedesse tuli vesi ja need on nüüd järved. pääle tööd jäi Kalevipoeg magama. Siis tulid vaenlased ja lõikasid Kalevipoja jalad ära. Veel jaksas minna Kivinõmme metsa ja sinna suri. Sääl on lageda männiku all tasasel maal pikergune künkakene, mis nüüd igalt poolt läbi kaevatud kullaotsijate poolt. Sinna on Kalevipoeg maetud.
ERA II 125, 443/4 (8) < Jõhvi, Illuka v., Edivere k. — M. Tarum (1936). Vt. ka: Jalgade raiumine, muist. 340.

D.
Teine jutt räägib, et Kalevipoeg tahtis puhkama heita ja tõstis omale veidi samblamättaid pea alla. See peaalune ongi praegune Kuremägi ja mättaaugud on Konso Suur- ja Väikejärv.
ERA II 125, 444 (9) < Jõhvi, Illuka v., Edivere k. — M. Tarum (1936). Vt. Puhkekohad, muist. 192—210.

E.
Kalevipojast
Kalevipoeg siin tahtnud magada. Tasane maa olnud. Teinud künka, teinud omale peapadja. Sellest tekkinud Kuremäe mägi. Ja kust ta mulla võtnud, seal tekkinud Konsu järv. See on siit 3 kilomeetrit.
KKI 20, 497 (10) < Jõhvi raj., Kuremäe — R. Viidalepp < A. Tuulmets (1955). Vt. Puhkekohad, muist. 192—210.

231.
Miks Iisakus on mägine maa
Kord tulnud Kalevipoeg Peipse poolt, raske lauakoorem selgas. Maa olnud seekord tüma ja vaunud säält kohalt kokku, kuhu vägilane oma jalaga astus.
E 41481 < Kuusalu — A. Ploompuu (1901) = E 52570 < Kuusalu — M. J. Eisen < A. Ploompuu.
Vt. Kalevipoja jäljed, muist. 240—252.

232.
[Kalevipoja peenar]
Austatud Herra!
Teie soovimise peale, mis ajalehes «Teatajas» ilmus, teatan Teile, et Kalevipoega Põltsamaa kihelkonnas tuntakse, nimelt: Kalevipoeg on hakkanud Tallinnast maanteed Võru linna tegema ja selleks võtnud tema suure kotitäie liiva, lõikanud koti põhja katki ja sammunud edasi. Liiv pudenenud aeg-ajalt maha, mõnda kohta hoopis, palju, teisale parajaste, ja mujale jälle mitte sugugi. Nii sündinud siis tasumata maantee, mida nüüdses rahvakeeles peendraks kutsutakse ja mis Lustiverest läbi läheb, kus ta väga ühetasane on. Lustiverest lõuna poole kaub ta sagedaste ära, ainult mõnes kohas on üksikud kingud ja mäeseljandikud, mis nimetatud maanteed peavad tähendama. Emajõe poole minna on see peenar jällegi täiesti ilus ühetasane justkui post-maantee. Tema kõrgus on mõnes kohas ligi 1 1/2 sülda.
E 42207/9 < Laiuse, Jõgeva v. - J. Ävardt (1901). Vrd. Kalevipoja künnivaod ja kündmine, muist. 212—223.

233.
[Hundimägi]
Laiuse kihelkonnas Vaimastvere mõisa ja Tapiku raja pääl käib üks mäeahelik läbi raba ja metsade. Rahvas nimetab seda mäge Hundimäeks. Nimetatud mägi olema järgmisel viisil siginenud: Kalevipoeg ehitanud korra linna. Oma hõlmas kannud ta linna ehitamise jäuks liiva. Kord tulnud ta jälle koormaga. Kuid koormat hõlma pannes unustanud ta selle hoopis ära, et ühte hõlma enam ei ole. Selle oli ta nimelt selle eeli siilile annud, kui see temale head nõu annud oli. Sellest august jooksis aga liiv natukehaaval välja ja sellest liivast sigineski nimetatud mäeselg.
See mäeselg on ka õige imelik. Tal ei ole teiste mägedega midagi ühendust, hakkab rabas ja lõpeb rabasse ka niisama järsku ära.
E 46058/9 (2) < Laiuse — V. Rosenstrauch (1907).
Vrd. Hundimäe tekkimine, muist. 14; Võitlus laudade abil ja siili õpetus, muist. 337.
Trükitud: M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 3—4.

234.
Rajamäe tekkimise lugu
Rajamägi asub praeguses Saare vallas Tartumaal Halliku mõisa ligidal. Tema tekkimisloost jutustab mulle keegi vanakene järgmist:
«Mina õlin sel a'al viil peris laps, kui mulle minu vanaema jutustas sellest mäest järgmese luu: vanal hallil ajal põld sedä mäge olemaski, aga kui meie kange Kalevipoeg sündis ja suures kasvi ja kui ta ühel kuumal suvisel pääväl kündma läks, siis tuli suur kari hunte ja murdis ta hobese maha sel a'al, kui ta ise põõsa all leiba luusse laskis.
Kui Kalevipoeg ärgates hobest ei leidnud, sae ta kole vihases ja hakkas hunte armuta tapma. Huntide surnukehadest tõusis sama suur mägi, kui ta praegu one, nüüd on ta aga rohoga üle kasvnud. Jah, kui põles õllud seda meie kanget Kalevipoega, siis põles õllud kua seda suurt mäge,» lõpetab vanake oma jutustuse nende sõnadega.
ERA II 249, 209/10 (l) < Kodavere, Pala v., Halliku as. — V. Jürgenson < Leena Annuk, 78 a. (1939).

235.
Ummumägi
Peipsi rannamaal Avinurme suures soos Venevere piiril on üks suur ja kaunis kõrge mägi, mida Ummumägi saab nimetatud. See mägi on oma vormi ja väljanägemise poolest sarnane, nagu oleks ta üles villitud (tehtud). Kas ta vana eesti linnamägi on, ei või tõendada, aga et sääl mäe pääl ka inimesed on kord elanud ehk kuidagi viibinud, näitavad mõned elujätised, mida mäe päält ja seest on leitud. Mäe pääl on mõned kivihunnikud kokku aetud, mis mõned koja asemed võivad olla. Ehk jälle on seda mäge põlluks haritud, mispärast kivid — nagu ikka põldude pääl — hunnikutesse saivad aetud. Mäe seest on üks päratu suur ja paks tammepuust tehtud vankriratas leitud, mis üsna terve alles on olnud. See ratas leitud kruusikaevjatest, kes ühel talveajal säält mäest kruusi on vedanud. pääle seda ratast on kruusikaevjad säält veel mitmed asjad leidnud, mis inimeste kätetöö on olnud ja nõnda tunnistust annab, et see Ummumägi ka elamiseks on ühel ajal tarvitatud. Selle mäe ligidal on ka see raba, kus Kalevipoja pool luisku on. Ta olevat sääl heinal olnud ja hobune söönud ligilähedal. Parajaste, kui ta vikatit luisanud, näinud ta, et hundid tema hobuse kallale tükkinud, siis murdnud Kalevipoeg oma luisu pooleks ja viskanud sellega huntisid, kes punuma pistnud. Mitmed kutsuvad seda kohta ka Luisusooks. See Kalevipoja luisutükk on üks päratu suur pikerik kivi, mis nagu luisu otsast on ära murtud. pääle seda olla säält rabast, ühest mädast laukast (mülkast) üks suur tammepuust vaat täis viina leitud, mis vististe vanal ajal, kui viinavoorid üle raba talve ajal käisivad, kõige reega on laukasse sisse vajunud, sest vaadi all olnud nagu reejalased veel tunda, mis aga üsna ära olnud mädanenud. See vaadis olev viin olnud väga heaks ja kangeks maa sees seistes läinud. Üks osa sellest viinast saanud leidjatele, kaks osa võetud ülemate poolt ära. Nagu räägitakse, olevat apteegid selle viina talupoegade ja ülemate käest ära ostnud.
H I 9, 253/4 (122) — A. Suurkask (1897). Vrd. Kalevipoja luisk, muist. 11 K; Kalevipoja niitmine, muist. 225 D, F, G, K, M.

236.
Sälitusmägi
Tartu postiteed Räpina poole sõites on Moosekatsi metsas üks mäekink, keda Sälitusmäeks kutsutakse. Korra saanud Kalevipoeg omal käikudel sinna kingu juure. Sääl olnud kolm paharetipoega karvupiti koos kisklemas. Kui nad Kalevipoega näinud, läinud nad selle juure ja rääkinud sellele oma asja, et isa jätnud neile kolm asja maha: küüsise kübara, soolikased viisud ja ühe kepi. Kui need asjad kõik ühe käes olid, siis nägi see üle ilma, võis nii kiirest jooksta, et oli siin ja sääl, ja kõik, mis ta soovis, seda kepi abiga sai. Nüüd tahtnud [nad] kõik neid asju omale, selle üle tõusnud aga riid, ja nüüd palusid Kalevipoega omale kohtumõistjaks. Kalevipoeg käsknud nüüd neil kõigil selili maha heita, siis tema kepiga luband mõõta, kes kõige pikem olla, sellele saada ka asjad. Kui nüüd paharetipoisid kõik kõrvu maas selitanud, siis võtnud Kalevipoeg kadakase kepi, löönud sellega mõne vopsu üle poiste ja kohe olnud need kadunud, natuke sinist suitsu jäänud veel järgi. Nüüd saanud Kalevipoeg need paharetipoegade asjad omale. Ta pole aga nendega midagi teinud, vaid teinud tule ülesse ja põletanud need ära. Seda mäge kutsutakse praegugi Sälitusmägi.
E 29907 < Võnnu, Kurista v. — P. Rootslane (1896). Trükitud: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 9—10 (8).

237.
Tuulemägi
Võnnu kihelkonnas Vastse - Kuustes on üks mets ja mägi, mis Tuulemäeks kutsutakse. Siin elanud vanasti üks nõid oma perekonnaga ja käinud siit tuulispea kombel enesele varandust röövimas. Ümberkaudune rahvas olnud teisega päris kimbus, sest nõid teinud sedaviisi palju kahju. Õnneks juhtunud Kalevipoeg korra sinna tulema. Näinud, kudas kurjategija parajalt ühe talumehe rukkihakkisid lõhkunud. Kalevipoeg kohe kurjategija kallale. Tuulispea ei pannud kange rukkirabamisega seda sugugi tähele. Korraga kahmanud Kalevipoeg kahe käega kurjategija kinni ja pistnud mehikese kotti. Küll rabelenud mehike tugevasti, küll puhkunud ja ähkinud, aga kuhu sa ikka Kalevipoja käest peased. Kalevipoeg tuupinud mehikese koguni kotisopi sisse. Nüüd tulnud ümberkaudne rahvas kokku Kalevipoega paluma, et õelust enam lahti ei laseks. Kalevipoeg pannud kotiga mehikese maha ja ütelnud: «Tehke ise, mis arvate!» Kohe hakanud kõik mehed ja naesed kurjategijat kotis vemmeldama. Ise karjunud igaüks: «Andke sopi pihta! Andke sopi pihta!» Vemmeldanud seni, kuni mehikesel toss välja läinud. Sestsaadik [sai] see koht enesele Sopi nime. Praegu kannab seda nime üks kõrts. Seal käib nüüd rahvas ise ennast vemmeldamas ja rahakoti tossu välja võtmas.
M. J. Eisen. Endised jõumehed, lk. 10—11 (9). (Andmed saatnud P. Rootslane Võnnust, kirjutatud Eduard Rootslase suust.)

238.
[Ahja mäed]
Korra hakkanud jälle Vanapoiss Kalevipojaga kiva võidu kokku kandma. Olnud nii tehtud: üks päev saanud kive kannetud, teine päev siis hakatud katsuma, kumbal suurem hunik on. Teine pidanud teise hunikust üle hüppama. Kalevipoeg karganud küll vanatondi kannetud hunikust üle, aga vanatont ei jõudnud Kalevi kannetud hunikust üle hüpata, vaid jäänud sinna hargikale otsa ja lahknud enese niimoodi ära. Sinna mäe otsa ta ka surnud. Kalevipoeg toonud ühe hõlmatäie mulda pääle ja nii saanud tont otsa.
Neid mägesi võib Ahja maade pääl praegugi näha.
E 29935 (3) < Võnnu — P. Rootslane < E. Rootslane (1896). Trükitud: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 9 (7). Vt. muist. 207.

239.
Kust Munamägi on saanud?
Kalõvipoig tulle lavvakuurmaga Peipsist ja essü tii pääle ärr. Läts ta hulga maad edesi ja tahtsõ puhata. Maa oli väega likkõ ja suunõ. Kalõvipoig pand kuurma maha ja nakas samblit otsma. Otsmise pääl löüse timä kanamuna. Muna pande kesk suud ja pande hulga samblit munalõ pääle. Peräst istõ samblilõ otsa ja puhas kats päivä. Koh timä jala maah olli, sääl um nüüd Vaskna järv. Peräst puhkamist lännu Tallinahe minema ja nakanu mäke kutsma Munamäes. Tuust umki mäele nimi saanu.
E 44628/9 (l) < Võru — O. Jõgeva (1904). Vt. muist. 254.