267. KALEVIPOJA HOBUSE JÄÄNUSED
[Mägi Kalevipoja hobuse jäänustest]
Kord olla Kalevipoeg oma hobuse Porkuni mõisa alla heinamaale raudkammitsasse pand. Kuna ta ise kõrvale läind teeväsimust puhkama ja leiba luuse laskema. Korraga aga tulnud suur hall hunt metsast välja ja tahand hoost maha murda. Hobune eest jooksu. Aga et raudane kammits teda mitte heaste joosta ei last, siis hüppas ta ikka kaks jalga koos paarkümmend sammu korraga, nii et jalad tal puha maa sisse vajusivad ja suured sügavad augud järele jäid (mis praegu veel Assalamma küla all näha on), kuna hunt teda pärast ikka kätte sai ja omale saagiks võttis, mau ja kondid järele jättis, kellest suur kõrge rüngas tekkis, mis viimaks puudega ilustatud sai, mis seal künka peal lopsakalt kasvama hakkasivad. Kui Kalevipoeg ülesse ärgates oma hoost otsima hakkas ja teda ei leidnud enam, hakkas ta jala mööda maad rändama ühest kohast teisi. Kuna ta viimaks sõalahingis vaenlaste vastu võideldes neid metsa tuuseldas ja ise Jõhvi alevi ligidale vähe uinakule jäi. Seal aga tulivad vaenlased uueste ta peale ja lõivad ta sinnasamma paika maha, korjasivad kiva kokku, mis nad ta peale veeretasivad, et ta enam ülesse tõusta ei saa neile paha tegema. Nii kutsutakse praegu üht rüngast Jõhvi alevi ligidal Kalevipoja sängiks.
E 4759 < Haljala, Vihula v. — T. Lepp-Viikmann (1893).
Trükitud: M. J. Eisen, Vanad jutud, lk. 6—7: Kalevipoja hobuse ja Kalevipoja enese surm. Vrd. Jalgade raiumine, muist. 340.
268.
[Kalevipoja hobuse jäänused Assamallas]
A.
Nicht weit von dem Dorfe Assamalla liegt Kalewipoea hobuse naha ase (IX, 136), die Stelle, wo die Haut von Kalew's Ross liegt. Der Ver[fasser] hat von vielen Personen von der nassen Wiese, estnisch luht gehört, die den oben bezeichneten Namen trägt. Ein Mann aus dem Katharinenschen Kirchspiele wusste ausserdem zu berichten, dass in der Nähe diser Wiese die Stelle gezeigt wird, wo der Kopf des Kalewiden-Rosses gelegen; die Stelle sei noch jetzt ganz roth.
G. Blumberg, Quellen und Realien, 1k. 44—45.
[TÕLGE.]
Assamalla küla ligidal on Kalevipoja hobuse naha ase ([vt. Kalevipoeg,] IX, v. 136). Autor [== Blumberg] on paljudelt isikutelt kuulnud niiskest luhast, mis ülalmärgitud nime kannab. Keegi mees Kadrina kihelkonnast teadis peale selle ütelda, et selle luha lähikonnas näidatakse kohta, kus asetses Kalevi hobuse pea; koht olevat veel praegugi täiesti punane. Vrd. Kalevipoja jäljed, muist. 240; Kündmine, muist. 212 B, 217. 219 A; ka: Kalevipoja hobuse jäljed, muist. 260; Vete sügavused, muist. 329 B.
B.
Kalevipoeg oli jumala ristipoeg. Temal oli üks suur hobune. Kalevipoeg hakkas kündma. Mäeotsa pere juures Udriku mõisa all Kadrina kihelkonnas on üks linnaauk.1 Siin hakkas Kalevipoeg peale ja siis otsekohe pikast soost läbi, nõnda kaugele kui Neeruti järveni. Selle künni vaud hüütakse Neeruti mägedeks ja on 3 versta pikad. Kalevipoeg heitis maha puhkama ja pani hobuse raudkammitsese. Jumal lõi siis ühe raudhundi. Hunt hakkas suurt hoost taga kihutama. Hobune hüppas kammitses ja praegu on augud näha Neeruti järve ääres ja veel kaugemal. Kammits läks katki ja hobune peasis jooksu; hunt tema taga, nõnda kaugele kui Assamalla külani, kus hunt hobuse murdis. Seal on luht, keda Kalevipoja hobuse naha asemeks nimetatakse ja luha kõrvas seisab üks mägi, keda Maksamäeks tänapäävani kutsutakse.
Udriku talumees Vaabu Juhan Baumann [< Kadrina].
G. Blumberg, Quellen und Realien, lk. 87—88.
------------------------------------------------------------------------------------------
1 (Küngas Mäeotsa juures kuulub vastuvaidlematult linnamägede klassi, millel teatavasti on ülal süvend.) — G. Blumberg.
------------------------------------------------------------------------------------------
C.
Kalevipoja hobuse naha ase
Ennemuiste tulnud kord eesti kangelane Kalevipoeg Vao mõisa poolt oma hobusega (Vao mõis on Väike-Maarja kihelkonnas). Läinud kuni Porkuni vallas oleva Assamala küla alla. Need jäljed Vao mõisa alt kuni Assamala külani on praegu kaunis suurte aukudena tunda.
Assamala küla all pannud Kalevipoeg oma hobuse rohtu sööma, ise heitnud magama. Taga tulnud hundid ja murdnud hobuse ära. Kui Kalevipoeg ärkanud ja surnud hobuse leidnud, olnud tal väga hale meel. Ta nülginud hobuse ära ja lahutanud naha praegu seal oleva Assamala küla alla. Nahaase on praegu tunda. Ta on umbes 1 1/2 versta pitk ja ligi verst lai. Selle lageda peal ei kasva ühtki seltsi puuvõsukest. Ta on päris lage. Hobuse laka kohal kasvab praegu paksult pilliroogu. Küla pool olevas nahaaseme sõrvas on kopsu-maksa hunnik. Sinna kohta lahutanud Kalevipoeg oma hobuse kopsud ja maksad, milledest see rüngas seal sündinudki (kopsu-maksa hunniku peal on praegu Assamala küla tuuleveski). Teine pool naha servas on sisikonnahunnik. Sinna kohta lahutanud Kalevipoeg oma hobuse sisikonna, millest see rüngas seal sündinudki ja ka oma nime saanud. (Kalevipoja hobuse naha ase on väga madal ja vesine maa. Kevadel on seal madalamates kohtades vettki. Tema vesisuse pärast ei ole seal peal ühtki hoonet ehitatud. Et seal peal ka ühtki puuvõsu ei kasva, sellepärast näeb see Kalevipoja hobuse naha ase suur lage välja.)
E 34678/9 (6) < Kadrina, Hõbeda v. — A. C. Kivi (1897). Vt. ka: ERA II 33, 241 (3) < Kadrina, Undla v., Vandu k. — L. Vilmre < Hans Treial (1931); E 42003 < Väike-Maarja, Porkuni v. — J. Elken < Jakob Kuusler ja Juhan Ventsel (1901).
Trükitud: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 15—16 (15).
D.
Kalevipojast teateid kogudes olen leidnud, et meie kandis Kalevipojast hobusenaha-lugu tuntakse, sest Asamala küla, kus naha lage on, on siit kõigest 5—6 versta eemal, ja pea iga möödakäija teab temast seda lugu. Muid lugusid ma praegu tähendada ei tea. Väike-Maarja khk. Porkuni ja Vao vallas näidatakse Kalevipoja hobuse jälgi. Rahvas räägib, et Kalevipoeg olla sealt läbi sõitnud. Kadrina kihelkonnas näidatakse Kalevipoja söömavahe
kündi (vaadata minu X saadetust). Oma küsimuste peale vastuseks olen seni Haljalast Esko külast Sagadi vallast kooliõp. K. Veinmanni käest saanud, et seal Kalevipoega tuntakse. Lubab edespidi lugusid ära tähendada, mida nimelt tuntakse.
E 41667 < Rakvere < Kadrina, Hõbeda v. — A. C. Kivi (1901).
E.
Väike-Maarja khk. Assamallas olevat Maksamägi ja Nahaase — Kalevipoja hobuse jäänused. Neerutis mõisa maal ja Kadrina ümbruses suured kivid reas — Kalevipoeg pildund Lasnamäelt hunte. Valgma külas (Undla vald) olevat väike oja — Kalevipoja künnivagu.
ERA II 33, 245 (7) < Kadrina, Undla v., Hulja k. — L. Vilmre < Kaarel Strandmann, 72 a. (1931).
Vrd. Kivid huntide pihta, muist. 11—19; Kalevipoja künnivagu, muist. 213 B.
F.
Vanal hallil ajal, kui elas Kalevipoeg, nagu seda räägitakse, tekkis palju jutte, ja ka mina tean mõne neist. Lasilas on Maksa- ja Kopsumäed ja Assamalla luht. Sääl olevat Kalevipoeg magama jäänud, metsast aga tulnud hundid ja murdnud hobuse ära. Hobuse maksast tekkis Maksamägi ja kopsust Kopsumägi. Kuna hobuse naha pääl Kalevipoeg maganud, jäänud ka nahk sinna ja sellest tekkiski Assamalla luht.
ERA II 218, 445/6 (3) < Kadrina, Undla v., Orutaguse k. — V. ja L. Anga (1939).
G.
Assamallas, kus hundid Kalevipoja hobuse ära söönd, on umbes ruutversta suurune tükk heinamaad, Assamalla luht, [seal on] punane rohi. See on Kalevipoja hobuse verest punaseks saanud, kui hundid selle ära on murdand. Sial ligidal on veike mägi, kus praegu tuuleveski pial on. See mägi on Kalevipoja hobuse maksast saanud ja kannab sellepärast nime Maksamägi.
E 8303 (4) < Rakvere, Kloodi v. — J. Lilienbach < Mart Treial (1892). Trükitud: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 18.
H.
Assamaala küla on Porkuni vallas Veike-Maarja kihelkunnas. Selle küla juures on üks suur ilus lage heinamaa, mis rahvas Assamaala luhaks kutsuvad. See on Kalevipoja hobuse naha ase, kus ükskord hunt tema hobuse maha murdnud. See olnud muiste ajal. Kalevipoeg on siis seal kohas elanud, kus nüüd Porkuni mõis seisab. See on Valgejõe allika saarel. Kalevipoja talu on siis «Kuldne pere» hüütud. Ta laskis oma hobuse karjamaale, aga hunt tuli ja murdis looma maha. See koht oli Assamaala luhal. Kalevipoeg võttis suure kivi ja viskas sellega hunti. See kivi on just kesk Assamaala luhta maas veel nüüd seal näha. Selle küla ligidal on langenud hobusest jäänud Kopsumägi, mille otsas praegust tuuleveski seisab. Hobusesaba jõhvid jäävad Jõesuu kohta ja sadul langes Salumäele. Hammastest tõusis Antimägi, mis juba Porkuni mõisa ligidal on. Assamaala külast on Porkuni mõisa 6 versta maad.
H III 30, 81/2 < Rakvere — A. Treumann-Heraklides (1902).
I.
Kalevipoja hobuse naha ase
Rakvere vallas Järtu külas on külameeste ja Saksimäe vahel üks soolaugas, mida kutsutakse Emualuseks sooks. Selle soo peal olla Kalevipoeg kord kündnud. Olles tööst väga väsinud, heitnud ta magama, pannes hobu enda lähedale sööma. Tema magamise ajal tulnud aga hundid hobusele kallale. Hobu jooksnud ja jooksnud, kuni ta viimaks Hobujärve mäest ülesse läinud, kus ta kabjajälgi veel praegugi näha olevat. Hundid ajanud hobust taga kuni Assamalla külani Porkuni vallas, kus siis ka viimase kätte saanud ja maha murdnud. Ärgates leidnud aga Kalevipoeg hobuse kadunud olevat ja läinudki siis teda jälgi mööda otsima. Pika otsimise järgi leidnudki Kalevipoeg hobuse Assamalla küla juurest mahamurtuna. Sääl võtnudki ta hobu seljast naha ja laotanud selle Assamalla küla juures olevale luhale, kuhu säilima on jäänud veel täninigi Kalevipoja hobusenaha ase.
ERA II 217, 607/9 (l) < Paide l. < Rakvere khk. ja v., Järtu k. — S. Privoi < Anton Sihvart, 68 a. (1939).
K.
Ka Kalevipojast on Porkuni valla maa peal jälgesi ja lugusi maha jäenud. Nii räägib rahvasuu, et enne kaugel muinasajal, kui vahva Kalevipoeg oli praegusel Tallinna Toomemäel heitnud puhkama ja pannud hobuse raudkamitsa, hobune kõndinud süües edasi kuni praeguse Porkuni valla maa peale, kus teda põrguhundid taga ajanud. Need hobuse jalajäljed on praegu veel näha hommiku pool Porkuni mõisat olevas metsas, kus ikka ühesuguse laiuse järel suured augud on, mida hobune olla astunud ja Assamalla küla väljal on praegu ka veel põllu sees alles näha, kuna Assama küla juures mõisa heinamaa ehk luha peal need jällegi näha on. Sinna luha peale olla Kalevipoeg ühe kiviga visanud, kui tema üles ärkanud ja näinud, et hundid hobust taga ajanud. Tema pannud suure kivi piitsanööri otsa ja hakkanud hunta viskama, aga kivi läinud hobusele päha ja tapnud hobuse sinna ära. See kivi on praegugi seal veel näha ja see luht olema Kalevipoja hobuse nahk, kuna seal künkad ka kõik enamiste tema hobuse märkisi meele tuletavad lauluna vanema inimeste suus.
E 32688 < Viru-Jaagupi, Kulina v. — G. Maasi (1897).
L.
Kalevipoeg oli Vägeval (mõned ütlevad Äbavere mäe juures) kündmas. Ta hoidis ühe käega adra kinni, teise käega kiskus kuuski üles järgmise vao eest. Vanapaganal (kurat) oli himu Kalevipoja hoost ära süüa. Ta läks Kalevipoja juure ja küsis: «Mis sa mängid siin?» «Ma koerastan kanepid,» vastas Kalevipoeg. «Tee parem hobune adra eest lahti! Mis sa muidu temast vaevad; pane ta sööma ja siis koerasta ise.» Kalevipoeg tegi hobuse lahti, pani ta raudkammitsa ja hakkas ise edasi kuuski üles kiskuma. Seni muutis Vanapagan ennast põrguhundiks ja hakkas hoost ära sööma. Hobune eest punuma Assamalla poole ja hunt teda taga ajama. Kalevipoeg nägi seda, jooksis ka hundi järele, aga ei jõudnud ligi. Porkuni Vanalinnast nägi Kalevipoeg, kuda hunt hoost taga ajab, võttis maast kivi, viskas hunti. Hobune läks lõhki liigjooksust, ja selle lõhkend hobuse asemele jäi Assamalla luht (hea heinamaa, mis praegu küla juures, aga mõisa päralt on). Kivi, millega hunti visati, on praegu Veskimäe ääres näha. Hobuse valjad jäivad Varesmäele, ohjad Otimäele ja sadul Salumäele.
E 41996/7 < Väike-Maarja, Porkuni v. — J. Elken (1901). Vrd. muist. 271.
M.
Assamalla küla juures Porkunis on ka Kalevipoja mälestusi. Sellel kohal olla see koht, kus hundid Kalevipoja hobuse maha murdnud on. Seal on ka Salumägi, see olevat Kalevipoja hobuse sadulast jäänud. Põhjasõja ajal on Aavispää küla juures üks kindel kants olnud. Nüüd on seal aga mõned ahervarred järele jäänud. Ka olla Aavispää küla ligidal veikene oja, mille põhjas, kui oja suvel sagedasti kuiv on, on näha üks võlvitud kivisild, mis peab seal olema, mille otsad oja kallaste sisse ära kaovad. Seda kivisilda olla Kalevipoeg teinud.
E 47773/4 (14) < Palamuse < Väike-Maarja, Vao v., Triigi m. — H. Karro < J. Kena (1911) == E 47855 (6) < Palamuse — H. Karro (1911). Vt. Kalevipoja sillad, muist. 117 jj.
N.
Assamalla luhas oli suur hall kivi, sellega Kalevipoeg oli visand hunti. Hunt oli aand ta hobust taga. Porkuni metsast hakand tulema — Otimäel olid ohjad, Varesmäel olid valjad, Risumäel olid riistad. Siis tema tuli Assamalla luhta, seal hundid olid murd ära. Porkuni metsast Kalevipoeg oli visand kiviga, linguga visand või pand piitsapeo
otsa. See luht pidi olemagi hobusenahk. Salumäel old Kalevipoja hobuse raud. Hobuse jäljed olivad ka näha Assamalla väljadel. Kabelimäel olid kabjad ja Salumäel oli raud. Porkunis nuttis hobust taga, nii et jõgi tuli.
ERA II 38. 269/70 (2) < Väike-Maarja, Porkuni v., Assamalla k. — R. Põldmäe < Leena Matiisen, 68 a. (1931).
O.
Kullenga ja Porkuni vahel metsas on augud rias ja vahest kõrvuti. Ilusad ümmargused augud ja päris suured. Rahvajutu järgi hunt aand Kalevipoja hoost taga ja need augud on hobuse jalajäljed. Assamallas suand hobuse kätte ja murd ää. Selle järgi on Assamalas mäed nimedega: Sadulamäes hüütasse nüüd, vanasti oli Salumägi — sadulas; Luhamäel — look; Tühiaugu mäel — sädelgas; Veskimäel — veri; Varesmäel — valjad; Kabelimäel — kabjad; Risumäel — rihmad; Jõesuumäel — jõhvid; Rajamäel — rangid; Otimäel — ohjad ja Assamalla luht on see nahk.
ERA II 258, 403/4 (134) < Väike-Maarja, Vao v., Aburi k. < Assamalla k. — M. Ross < Jaan Krihvel, 72 a. (1939).
Vrd. Kalevipoja hobuse jäljed, muis.t. 259—264.
P.
Olen kasvanud siin hobusenaha ääres. Ma ei tea, kas seda on olnud või ei. Öeldakse aga, et siin olevat Kalevipoja hobuse nahk. Enne oli siin luha peal vesi ka suvel, kui oli vihmane suvi. Enne oli see mõisahärra käes heinamaaks, hiljem jagati Kullenga meestele heinamaaks. Mõisahärra laskis selle luha künda ja külvas siia heinaseemet. Ka Rennenkampf oli siin mõisnik. Ja sel kevadel oli ka siin suur vesi, isegi parvega sõideti.
Sadulamäge hüütakse nüüd Salumäeks. Kopsumäel oli tuuleveski, nüüd on see ära lõhutud. Kabelimägi, Otimägi — need on ka siin. Eks ohjad jäid Otimäele, see on teisel pool küla. Sadul jäi Salumäele, rihmad — Risumäele. Risumäel, Salumäel ja Otimäel tehti jaanituld. Maid hakati hilja alles Salumäel pidama. Pealuumägi peab ka kuskil olema, aga kus, milline küngas, ei mina tea. Eks kõik ikka siin oli. Kui Kalevipoja hobune ära suri, siis kopsust sai Kopsumägi, ja ka luht, mis on hobusenahk. See luht, niisugune ümmargune on, mis mõõtu ta välja annab, seda mina ei tea.
EKRK I 2, 397/9 (l) < Väike-Maarja raj., Assamalla k. — A. Riis < Marie Klinder, 75 a. (1951).
R.
Igal mäel on oma nimi. Sadulamägi — no, kui hakata vaatama, on ka teine sadula kujuline. Otimäel on ohjad, Risumäel rihmad, veski all, siin sellel mäel olid kopsud ja maksad. Varesemägi on seal küla taga pisike mägi. Kabelimäel on kabjad.
EKRK I 2, 401/2 (27 < Väike-Maarja raj., Assamalla k. — A. Riis < Marie Klinder, — u. 59 a. (1951).
Otimäel on ohjad. See on Lesseli talu maal, koolimajast paremal pool Varesemäel on valjad. Rajamäel — rauad, Soome talu maal. Risumäel on rihmad, Pildi talu maal. Kabelimäel — kabjad, Lesseli maa peal. Salumäel on sadul; Sadulamäeks kutsuti ikka enne. See on Salu talu krundi sees.
EKRK I 2, 407 (l) < Väike-Maarja raj., Assamalla k. — A. Riis < Leena Roosilill, 76 a. (1951).
269.
[Maksamägi]
(Maksamägi Simuna kihelkonnas märgib seda kohta, kuhu jäi lebama Kalevipoja hobuse maks.)
F. J. Wiedemann. Aus dem inneren und äusseren Leben d. Ehsten, lk. 422.
270.
[Simuna Kopsumäed]
Simuna kihelkonnas olnud kammitsas Kalevipoja valge hobune, kui ta kammitsas hüpanud, siis jäänud sinna suured laukaaugud. Hunt sõi selle hobuse ära. Hobuse kopsudest ja maksast, mis maha jäid, saivad kopsumääd, mis tänapäevani kopsumägedeks hüütakse.
EÜS VII 2483 (450) < Türi — Sõnajalg (1892) = E 47611 (l) < Simuna — V. Rosenstrauch (1911).
271.
A.
Ebavere mägi
Alamal avaldan paar sõna Ebavere mäest, mida ma rahvasuust olen kuulnud:
Ebavere mägi on Virumaal, Veike-Maarja kirikust paar versta õhtu poole minna. Ta on mitme veiksema mäeseljandikuga ümber piiratud. Nimetatud mägi on looduse poolt ühe kõige kenama välimise vaiba saanud, sest et seal nii hästi okas- kui ka kõiki seltsi lehtpuid kasvavad, mis tema pinda aasta otsa halja vaibaga ehib. Ebavere mägi on rahvasuus kord tähtsaks jäänud, et sinna muinasajal, s. o. ebausu ajal rahvas ohvrid on viinud. Võib ka olla, et ta sel ajal omale nimegi on saanud. Mitu hääd aastat tagasi, ühel külmal talisel hommikul, läinud üks lesk naene omast saunahurtsikust välja kaevult vett tooma. Kaevu poole minnes löönud ta silmad Ebavere mäe poole ja näinud seal palju lumiste katustega linnamajasid. Et vagane hommik olnud, tõusnud korstnate suits otse ülesse. Seigeste olnud ka hobuste kabjaplagin ja hirnumine, ka inimeste jutukõmin kuulda. Naene pannud ämbrid õlalt kaelkookudega (õlpedega) maha ja läinud sauna juure tagasi teistele ka teatama, mis ta Ebavere mäel oli näinud. Tagasi tulles vaatanud naine ühes teistega, aga pole enam midagi näinud — ei majasid suitseva korstnatega, ei kuulnud enam hobuste hirnumist ega inimeste jutukõminat. Mitmed vanad inimesed, kes Ebavere mäe ümbrusel elavad, räägivad ka, kui nemad poisikesena karjas ja õitsel käinud, siis olla ka hommiku koidu ajal korstnate suitsu näinud, mõni olla ka kirikukella löömist kuulnud. — Mõned vanad inimesed räägivad veel, et Rakvere linn muinasajal Ebavere mäe juures ja osalt otsas olla olnud. Mäe otsast linn vajunud kõige rahvaga, vist nende õeluse pärast, maa sisse. Muist, mis tema ümbruses olnud, läinud iseenesest sinna, kus ta praegu on. — Nõnda vana rahva luule. Ebavere mäe ida poolt küljest läheb üks sügav org mäekülge mööda pikuti alla, mille põhjas palju suuri kiva, mis muinasajal veevoogudest valgeks uhutud, aga nüüd ajahammas pika samblaga kinni kasvatanud. Orgu ilustavad põlised kuused, mille sündimist vanad ei mäleta. Oru hakatuses on tükk vana müüri ja mõned veskikivi pooled, mis kõik rohkeste sammeldanud on, veel näha. Arvamise järel kui oleks kord Kalevi poja päivil nimetud org jõena alla voolanud ja ka ühtlasi veskirattaid tululikult ümber ajanud, mis aga nüüd unustuse mineviku päri ära on ununud
(H. Käär. 3. detsembril 1887.)
Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1890, lk. 92—94; Saksa keeles: Fr. Bienemann, Livländisches Sagenbuch, lk. 94—95. Vrd. muist. 268 L.
B.
[Kalevipoeg künnab Ebavere mäe ümbruses.]
E 42003 < Väike-Maarja, Porkuni v. — J. Elken < Jakob Kuusler ja Juhan Ventsel (1901).
Vt. muist. 214.
272.
[Kalevipoja hobuse jäänused Viitna kõrtsi ligidal]
A.
Viitna kõrtsi ligidal maakeaugud
, kuhu hundid Kalevipoja [hobuse] maha murdnud. Veresoo, teine — Maksaauk.
ERA II 1.53, 911 (5) < Haljala — H. Länts.
Vt. ka: ERA II 222, 25 (22) < Kuusalu, Kõnnu v., Viinistu k. < Tammispea k — A. Heinakroon < A. Sõster, 68 a. (1939).
Vt. Kalevipoja hobuse püherdamise ase, muist. 266.
B.
Hundid ajand kammitsas Kalevipoja hoost taga. Jäljed hakkavad Porkunist Assamalla heinamaadelt [kuni] Valku metsa Viitna kõrtsi ette, kus nad hobuse maha tõmmand ja ära söönd. Verine ase on praegu alles Kalevipoja hobuse vere soo nime all näha. Säälsama ligidal Rõmeda poole on Kalevipoja hobuse maksa auk, kuhu maks kargand.
Punane karv — maake vesi. Iga jälje vahet on 3 sülda; kapjaase 5 jalga lai ja 2 1/2 jalga sügav. Jõepere maa pääl tunnuvad nad keige paremine. Kalevipoeg oli kündand ja pand hobuse kammitsasse sööma.
ERA II 198, 294 (14) < Haljala — H. Länts (1917?),
273.
Roela Punasoost
Roela mõisa maa peal Rasivere külast alla minna vastu Tudu raja on soo, kutsutakse Punasooks, sellepärast et Kalevipoja hobune olla sinna ära surnud ja liiast verest olla soo endale nime saanud.
E, StK 8, 308 (3) < Viru-Jaagupi ja Lüganuse — M. Jürna (1921).
274.
[Laivere ja Tülivere]
Kohtade nimedest veel
Laivere ja Tülivere — need nimed ei ole vist küll juhtumise kaupa sedamoodi hüüdma hakatud. Rahva seas on veel vanad jutud liikumas, et olla nagu Laivere koht ja see väli sest selle nime saanud, et seal olla üks sõjalaager kordelit pidanud. Kesk välja on veel praegu üks umbes nelja ruutsülla [suurune] ümmargune tiigi moodi auk, mis rahvasuus laagri kaevu nime kannab. Kui veel tol ajal suur mets selle välja ümber kasvanud, pidanud seal pelgus siis väge kokku korjatama, mis olnud laiali läinud, kas olid need eestlased või sakslased, rootslased või venelased, seda põle teada. Siis olla jälle vaenlased teada saand sest kohast ja olla öö varjul salaja neid seal ümber piiranud ja ära tapnud. Et seal siis palju verd saand valatud, on see väli omale Laivere nime saand ja koht ka. Selle välja ligidalt üle vainu on ühel maakohal paarsada sammu kaugel Lihalõpe, arvata, et seegi nimi sest on tulnud, kui seal nii suurel mõedul hukkamise tööd on tehtud, et seal siis muidugi palju liha sai lõpetatud. Teine jutt käib jälle rahvasuus, et sinna Kalevipoeg oma hobuse olla lõhki sõitnud, sest olla see Laiveri ja Lihalõpe nimi tulnud. Siis on veel siin ligidal üks veike äkiline kallas, see pidada Kalevipoja hobuse kops ja süda olema. Kolmas jutt liigub jälle Lihalõpe üle, et seal on enne üks koht olnud. Siis pidand sinna üks metsaline saksa rüütel tulema, ja et põle neil trehvand temale liha anda, tapnud ta nende veikese lapse ära ja hakanud seda küpsetama ja sööma toas. Lapse vanemad pannud tasumise vihaga uksed kinni ja maja põlema. Siis saanud see kuri metsaline ühes oma saagiga ära põletatud. Hiljuti mõne aasta ette sai sinna Laivere välja sõrva kohtumaja ehitatud, siis tuli kundamendi tegemisega palju inimeseluid maa seest välja. Kas need küll võivad need luud olla rahvajutu järel, mis seal laagris said tapetud, ja võib ka küll olla. Üks jutt liigub, et olla seal mäel vanaste saanud niisuguseid vargaid, kes teiste väljalt vilja- ehk linnupuid varastasid, kus lukku ees ei olnud, nagu aitadel olnud, siis saanud need vargad seal maa sisse kaelast saadik pandud ja pead otsast ära küntud. Üks Tõnu-nimeline olnud veel viimne, kellele see kuri trahv saanud seal mõistetud. See oli ikka muidugi vanal põlvel, kui rahval veel oma priius ja vaba elamine oli ja oma kohtumõistmine.
F. 4311/3 (l) < Kuusalu — J. Abreldal. Vrd. ka: Kohanimesid seletavad muistendid,
muist. 311 A.
275.
[Maksasoo]
Maksasoo on Jõelehtme kihelkondas Kodasoo või Rummu valdas, võib-olla ehk on keegi varemalt sellest kirjeldanud midagi. Sellest teab küll rahvasuu rääkida. Kalevipojast, aga kahju, ei mäleta ma seda enam heaste. Kalevipoeg olnud seal kimbatuses, ei mäleta, kas huntide või paharetipoiste käes, kes tema hobuse ära söönud, nõnda et ainult maks järele jäänud. Kas Kalevipoeg hobuse murdjad enne maha lõi, kui nad maksa aega saivad süüa, või jätsid need ise maksa järele, seda ei mäleta. Vanaema, kes seda teadis rääkida, on ammu surnud, tema jutu järele mäletan ma. Seda kohta vaatamas ei ole ma käinud, ainult kuulnud olen, et see peab üks tüma
soo olema, kesk sood veikene võhmas
ja võhma kalda ääres seista alati punakas vesi.
E 41798 < Hageri < Harju-Jaani, Perila v. — J. Hernesaks (1901). Vrd. muist. 337 P.
276.
[Hundid murdsid Kalevipoja hobuse]
Jõhvi kihelkonnas Voka vallas jutustati nenda: Kaks tosinat
laudu oligi viel üle jäänud lapiti lõhkmisest. Sääl suos kasvab punane rohi, kus hobuse veri jooksis, keda hundid ära seivad. Seni kui ta ise laudu otsimas oli, süödi hobune ära, vanad saadanad olid ise hundid. Muidu oleks tema enese ka ära süönd, kui siil ei oleks ütlend.
Weske 3, 634/5. Vrd. Võitlus laudade abil ja siili õpetus, muist. 337.
277.
[Kalevipoja hobuse hukkumine Assamallas]
(Kalevipoeg võitleb Assamallas vaenlastega. Võitlushoos hüppab hobune ühelt mäelt teisele ja vääratab, tema jalad vajuvad sügavale maasse ja hobune lõhkeb. Kalevipoeg neab koha igaveseks rabaks.
Lähämalta mäe arjalt
Võite rabasooda näha,
Kohta selgest tunnistada,
Misse lõhkend hobo mago
Mälestuse märgiks jäänud.
Neli sügavada hauda,
Ühevõrra kaugusella,
Tunnistavad praego jälgi:
Kuhu ratso jalad vaonud.)
[Fr. R. Kreutzwald,] Alg-Kalevipoeg, X, v-d 640—709. Vt. ka: Kalevipoja hobuse jäänused Assamallas, muist. 268.
278.
Kalevipojast
Kalevipoig heidänu magama ja jätnu hobese niisama umapääd kõndma enda ümbre. Suur soekari tulnu ja murdnuva Kalevipoja hobese ära. Kalevipoig üles virguden löüdnu hobese soedest ära süüdu olevad ja nännü ka, kui suur kari susse
, üle Peipsi Venne poole pagenuva. Suure süämevaluga haarnu külmanu maa seest kivi ja virotanu pagevalle soekarjale järgi. Kivi linnanu üle sute suurde kaugede ja sadanu tõsele poole kuiva maa pääle maha, sügävide sõrmejälgiga, keda ta haarten tälle sisse pitsitanu.
H II 32, 534 (14) < Kanepi — J. Väggi (1889). Vrd. Kivid huntide pihta, muist. 11—19; Jälgedega kivid, muist. 147—149, 160—163.
279.
[Kopsumäed]
Simuna kihelkonnas olnd Kalevipoja hobune kammitsas. Kui ta kammitsas hüppanud, siis jäänud suured laukaaugud järele. Kui hunt selle hobuse ära söönud, jäänud kopsud-maksad maha, neist said Kopsumäed, mis tänapäevani Kopsumägedeks hüütakse.
H, Gr. Qu 203 (3) < Paide — A. Hanson (1892) = EÜS VII 2483 (450) < Paide — Sõnajalg (1892).
Vt. Kopsumägede tekkimisest: ERA II 30, 83 (34) < Torma, Mustvee < Torma v.— P. Ariste < Leena Mänd, 90 a. (1930).
280.
[Kambja Kopsumägi]
Kord sõitnud Kalevipoeg oma hobusega, päike paistnud palavasti ja Kalevipoeg heitnud puhkama. Pandnud hobuse kammitsasse, et see mitte kaugele ei läheks. Aga hobune läinud parmude eest metsa alla, et seal varju leida. Seal tulnud kari hunte ja murdnud hobuse ära. Hundid söönd hobuse liha ära, aga kopsu jätnud järele. Aga kopsust tekkinud Kambja Kopsumägi. Kui Kalevipoeg ärkanud, näinud, et ta ees on suur mägi ja hobust ei ole kuskil näha. Siis läinud Kalevipoeg mäele, istunud mäetipule ja mägi vajunud kolmeks mäeks. Nii tekkis Kambjasse Kopsumägi.
ERA II 241, 257 (l) < Kambja khk. ja v. — H. Trossek < Karl Trossek, 40 a. < Ann Hunt, 75 a. (1939). Vrd. muist. 223 C.
281.
Seljamää saamine
Järvamaal Koeru kihelkonnas on üks määseljandik, keda Seljamääks kutsutakse. Sellest mäest räägib rahvasuu järgmist: Ennemuiste elanud üks suur mees, kellel ka suur hobune olnud. Ükskord tulnud tal mõte enesele nii palju kulda saada, et sellest maja ehitada võiks. Ta mõtelnud kõiki- ja kõikimoodu, aga ei ole ometigi teadnud arvata, kust nii palju kulda saab. Ükskord sõitnud ta oma suure hobusega suurest metsast läbi. Seal kuulnud ta kõrgel kuuse otsas kaks lindu teineteisega rääkivat, et põrgus palju kulda peab olema. Kohe tulnud mehel mõte teed sinna otsima hakata. Ta kuuland veel — teine lind üteld, et sealt muidu kulda kätte ei saa, kui aga siis, kui vana põrgupoiss ise kodust ära on, ja paergust on ta ise kodust ära. Kohe sõitnud suur mees põrguväravate ette ja põrutand need ühe löögiga lahti. Ta leidnud ka varsti varandusekambri ülesse, võtnud sealt kuus kullakotti õlale, istunud hobuse selga ja sõitnud ära tulema. Kohe peale selle tulnud Vanapagan kodu ja saanud aru, et varas põrgus käinud. Ta hakanud taga ajama ja saanud vargale peagi järele. Et hundid Vanapagana enese tehtud on, hüüdnud ta nad kõik metsadest kokku ja saatnud suurt meest ja hobust tabama. Hobune jooksnud ihust ja hingest, hüpanud üle metsade ja mägede, künni ta jõud viimaks raugenud ja ta väsinult ühte kohta tümasse sisse jäänud. Mees aga jooksnud veel tüki maad edasi ja saanud siis huntidest lõhki kistud. Kullakott jäänud hobuse selga, kes enam tümast välja ei ole saanud. Hundid võtnuvad ka hobuse viimase eluraasukese ära. Vanapagan suurest jooksust väsind, ei ole jõudnud kullakottisi tagasi viia, sellepärast toppinud nad hobuse selga naha vahele varjule ja pannud hulga madusi sinna hoidjaks, mis veel tänapääval seal sadandete viisi kihisevad. Nõnda ei ole Seljamägi muud, kui suure mehe hobuse selg ja madud seal Vanapagana varanduse hoidjad. Iga kivikillu vahel olla seal madusi, lõpetas rääkija vanaisa oma jutu ja lisas juure, et tema vanaisa olla seal ka krooniga madu näinud, kes varanduse vahtimises teste valitseja olla.
Kreutzwaldi «Kalevipojast» ei teadnud vanake mitte midagi.
H I 2, 434/5 < Laiuse, Reasvere v. — J. Remmelg (1888). Vrd. Hobuse murdmine huntide poolt, muist. 267 jj.