282. SAARED

[Vaidlu saare tekkimine]
Kalevipojast
Dr. Veske oli kuulnud, et Vaidlu saare juurest vesi Kalevipojale üle saapasääre tulnud. Veski Kluodi valla mies Jakob Masing tiab üelda, et Vaidlu saar Kalevipoja mullakott olevat. Rohkem ei tia.
H II 46, 490 (l) < Rakvere, Kloodi v., Paatna k. — J. Lilienbach (1893) = E 8300/1 < Rakvere (1892).
Trükitud: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 18—19.
Vt. eespool lk. 112: M. Veske, Bericht über die Ergebnisse einer Reise durch das Estenland im Sommer 1875.

283.
[Piirisaare ja Pedaspää saare tekkimine]

A.
Korra jäänud Kalevipoeg Peipsi ääre ühte paika puhkama. Üks nõid see tulnud aga sinna ja toonud magajale unerohtu pea ala, mis Kalevipoega raskemine magama pandis. Kui Kalevipoeg aga pika une järgi üles ärganud, leidnud ta oma pea alt kimbu unerohtu. Kohe võtnud kangelane need ja visanud Peipsisse. Järve vesi ajanud aga kõiksugu prügi ja pragi selle [järve] visatud kimbu ümber ja sünnitanud niimoodi Piirisaare ja Pedaspää saared. Praegu elavad nende saarte pääl palju rahvast ja toidavad ennast osalt kalapüügist, osalt käivad lotjadega.
E 29936/7 (5) < Võnnu, Ahja v. — P. Rootslane < Jaan Valli (1897). Trükitud: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 6.

B.
Piirisaare tekkimine
Korra jõudnud Kalevipoeg puruväsinult Peipsi äärde. Tapnud esmalt mullika, kustutanud nälga, siis otsinud puhkamise aset. Ei sängi kusagil, ühetasane maa ümberringi igal pool. Tasasel maal aga halb magada. Kalevipoeg vaatama, kust peaalust saaks. Näe, natuke maad eemal kolm heinakuhja. Ei muud, kui heinakuhi sülle, parajasse puhkepaika peaaluseks. Esimese kuhja järele teine ja kolmas. Siis arvama, et ehk sedapuhku peaaluseks ulatab. Sedamaid pikali väsimust puhkama. Natukese aja pärast unetaat Kalevipoja oma hõlma võtnud. Kalevipoja nina kiidab nii unetaadi lahkust, et külamehed arvama — Pikker puhub kaugel pilli. Kuused ligidal kuulevad vägimehe uinulaulu; kummardavad aukartuses ta poole. Peipsi, seni vagusi kui peegel puhanud, väriseb nüüd rõõmu pärast, kuuldes Kalevipoja sõprust unetaadiga. Inimesed kuulavad, küsivad, mis mürin see on. Ei tea vastust üks ega teine. Teab ainult paar üksikut isikut, kes vägimeest näinud puhkavat. Eks kuulnud Kalevipoja unelaulu Peipsi sorts . Sorts kohe vaatama, kes niisugust laulu laulab. Sammub unelaulu poole edasi, näeb: Kalevipoeg puhkab, pea heinahunniku otsas. Kalevipoja ja sortsi vahele ammu must kass jooksnud. Sorts arvama, kuidas vägimehele pussi mängida. Nüüd paras aeg. Küsimus aga: mida Kalevipojale teha.
Pea nõu peetud. Otsib seitsmetsugu rohtu, viib Kalevipoja juurde. Sammub kikivarvul vägimehe poole, paneb vägimehe unepasuna juurde. Ootab natuke aega. Teab siis: nüüd rohi mõju avaldanud, vägimees uimastatud, ei märka ega tunne enam midagi. Sorts sedamaid heinu Kalevipoja pea alt ära kiskuma. Kisub ühe sületäie teise järel. Iga sületäis Peipsi järve. Sorts võtab viimse kui heinanatukese Kalevipoja pea alt. Vägimehe pea vaibub tasase maa peale. Kalevipoeg ei märka sellest midagi. Laulab unetaadile uinulaulu edasi. Magab rohtude uimastuse tõttu seitse nädalat ühtesoodu. Siis vast ärkab. Pea uimane alles, keha roidunud. Hõerub silmi, ei saa arugi, kus ta on. Peaalune täiesti kadunud. Alles aegamööda hakkab aimama, et vaenlane talle vingerpussi mänginud. Otsustab vaenlast minna otsima ja talle vingerpussi kätte maksta. Aga võta vaenlane enam kinni! ammu juba üle viie vee, kuue künka ja seitsme sõõru põgenenud. Kalevipoeg viskab magamisekohalt leitud unerohtd heintele Peipsi [peale] järele. Tuul ajab heinu ja unerohtu Peipsis edasi. Lained veeretavad heintele prügi ja kõntsa seltsilisteks. Tüki maad ujuvad heinad Peipsis edasi, jäävad viimaks peatama. Ikka rohkemini ja rohkemini uhuvad lained liiva ja prügi heintekogule juurde, katavad selle hoopis. Iga aastaga kasvab kogu suuremaks. Aja jooksul tekkis sedaviisi Piirisaar. Pärast magamist sammub Kalevipoeg Võnnu kihelkonda. Korraga näeb: suur kull võtab väikse linnu kinni. vägimees pahane, et väike lind kannatab. Tahaks, et keegi teisele ülekohtt ei teeks. Otsustab kurjategijat kohe karistada. Eks ligidal naernud hobuse sääreluu vägimehele, vasta. Kalevipoeg sääreluu peosse, viskab kulli. Sääreluu otsekohe kulli pihta, kes niidul väikest lindu söömas. Luu tapab kulli, tapab väikse linnu. Sestsaadik hüütakse seda niitu, kus Kalevipoeg kulli tappis, Kulliniiduks.
M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud I—III, lk. 84—65 (50).
Vrd. E 54857 < M. J. Eisen,
Vt. ka: Kohanimesid seletavad muistendid, muist. 314.

284.
[Kuivsaar]
Peipsi järves madalik, mis algab Kallaste kabeli alt ja läheb Sassukvere kõhta vällä. Kalevipoeg õli kuuesiivaga liiva kannud, taht Peipsit täita, et kuevalt läbi minnä.
Rannamõisa kõhal õli Kuivsaar, sinna aeti lambad, õlid terve suve siäl. Hundid ei õle sinna järge suand. Nüüd ei õle enam kuiv kõhta, ei paista vede sidest vällä.
RKM II 48, 72/3 (31) < Kallaste raj. ja l. (Kodavere), Kokora k. — S. Lätt < Kusta Viljus, 83 a. (1954).
Vrd. Kalevipoja sillad, muist. 117 C.

285.
[Kalevipoeg toob Peipsist liiva]
Kalevipoeg tõi kuuesiivas Peipsist liiva. Osa kukkus jõe äärde maha.
RKM II 48, 281 (5) < Kallaste raj., Alatskivi k/n. (Kodavere), Orgemäe k. — O. Niinemägi < Samuel (Saamu) Mesipuu, 71 a. (1955).