286. JÄRVED JA LOIGUD

Saadjärve sündimine
A.
Saadjärve sündimisest kõneleb rahvasuu, et kus praegu Saadjärv seisab, enne kuiv maa on olnud ja keset järve kohta kirik on olnud. Ühel pühapäeval, kui rahvas kiriku lähnuvad, lähnud üks naene kiriku lähidale loogu võtma. Kui naesel saad valmis olnud, tulnud õhtu poolt suur sinine härg ja hakanud heinasaado sarvedega laiali piiluma. Naene joosnud appi ja löönud härga vihaga, mis tal käes olnud. See löögiga plahvatanud härg lõhki ja saanud järveks, matnud kiriku ja rahva, mis kirikus, kõik oma vesirüppe. Säält on Saadjärv omale nime saanud «Saad». Selge ilmaga peab kiriku torni ots vee sees rahvajutu järele näha olema.1
H II 28, 287/9 (2) < Äksi — J. Lepik (1889). Trükitud: O. Loorits, Vanarahva pärimusi, 1936, lk. 98—99.
------------------------------------------------------------------------------------------
1 Nõnda jutustab rahvasuu Saadjärve sündimisest. Kui järve ennast enam silmitseme, siis paistab temast täieline härja kuju silma: Suurjärv ehk keha on arvata neli versta pikk ja kolm lai, Kukulinna-poolne ots on arvata üks verst lai ja poolteist versta pikk ning seisab just Kukulinna mõisa all, esimesed jalad Põltsamaa küla all. Voldi järv on otsegu härja saba kunagi: arvata kaks versta pikk kohalise laiusega; tagumised jalad on Kaste küla kohal. Lõunapoolne jalg ulatab Kaste külast kuni Taaveti taluni, niisuguses kujus, nagu oleks härg viimase sammu astunud. Aasta 20 eest oli sabaroots, mis Voldi järve suure kehaga ühendas, arvata 20 sülda lai, nüüd on aga lained ta hästi laiast uhtnud.
Homikupoolses otsas Põltsamaa küla all, arvata just esimese jala põlve kohal, on Kalevipoja vanema venna lingukivi, mis pool vee sees ja pool kuival maal seisab, nõnda kuda Kalevipoja laulus jutustakse. Suur kivi, mis Põltsamaa küla vainul seisis ja Kalevipojast senna oli visatud, oli kuju poolest niisugune, nagu Peter I mälestusesamba kivi Peterburis. Seda kivi ei ole aga nüüd enam olemas, vaid on temast 24 veskikivi tehtud Äksi veski, pääle selle veel mitu hauakivi. Äksi kiriku kohal on härja naba, kust veikene oja välja jookseb, nii kiinulene ja käänulene, nagu härja soru kõndides on.
See [on] täieline pilt Saadjärvest. — Üleskirjutaja märkus.
----------------------------------------------------------------------------------------------------

B.
Saadjärve tulek
Praegune Saadjärv, mis targast Tartust [on] 19 versta ehk veel vähem põhja poole ja Tallinna tee ligidal, ning kelle kaldal õhtu pool Äksi kerik seisab ja paar versta edasi Voldi mõisa, hommiku pool kaldal Saadjärve mõisa. Saadjärve mõisa puiestikus järve kalda sees näidatakse suurt kivi, mida üks Kalevi poegadest olevat sinna visanud. Lõuna pool kaldal [asub] Kukulinna mõisa. See nimetud järv olla seitse versta pikk ja Äksi keriku kuhalt, kost ta ka kõige laiem ja sügavam on, kaks versta lai. Vanarahva suu kõneleb, et sääl enne järve ei olevat olnud ja kesk järve kohal olevat kerik olnud. Ühel pühapääval olnud kerik rahvast täis, õpetaja pidanud kantslis jutlust, kolm vananaist tunnuvad kui tuska südames ja lähnuvad kerikust väl'la. Korraga joosnud suur must härg hirmsaste möirates, röökides ja kaapides keriku õue pääle, tema taga järv. Härg lasnud kõhuli maha ja sedapidi jäänud ka järv. Naesed aga härga nähes pistnuvad jooksu. Hädavaevalt saanuvad iist ära, vägise tahetud ka neid sisse vedada. Kerik aga kõige rahvaga ja õpetajaga jäänuvad kesk järve. Kui sügise järv kinni läheb ja jää alles väga õhukene ja selge ning kui pääv selgeste paista, siis, kes juhtub selle koha üles leidma, kos kerik põhjas olevat, siis helendada torni ots päikese paistel sügavas vee põhjas.
H II 28, 78/9 (3) < Äksi, Elistvere v., Raigastvere k. — A. Mauer (1889). Vt. ka: Kalevipoja liisukivi, muist. 88.

287.
[Ülemiste järve tekkimine]

A.
Ennemuiste pidand Kalevi naene Tallinna ehitama, Toombemäe kand põlle sees kokku. See on vanarahva luuletus. Vana Kalev hakand merd tühjaks jooma, olla takka läind lõhki ja Ülemiste järv oli jäänd selle asemele. Ma olen kuuld seda vanarahva käest, mitme ja mitme käest.
(Jutustaja ei ole «Kalevipoja»-teost üldse lugend ega tea sellest midagi.)
ERA II 192, 436/7 (5) < Hageri khk. ja v. — R. Põldmäe < Juhan Tomps, 67 a. (1938).
Vrd. muist. 378.

B.
Kalev surd maha, surnust peast maetud sinna, põllega Linda tassind kivid sinna Toombemäele. Sellest tuld Tallinn. Kalev läks lõhki, ta kere jäi maha. Meri on jo hulga alla jäänd, ta ikka hulga jõi ära küll.
ERA II 192, 437 (6) < Hageri khk. ja v. — R. Põldmäe < Juhan Tomps, 67 a. (1938).
Vrd. Neitsikivi, muist. 99—115.

C.
Ülemiste järves on suur kivi. Enne polnud seal järve. Mees kündnud seal kohal. Korraga pilv tuleb, karjutud: «Eest ära!» Uputanud mehe ära. Mees jäänud järvevahiks. Jaanilaupäeva öösel pidi käima küsimas, kas linn on valmis. Vastatud ikka, et ei ole valmis.
ERA II 114, 197/8 (3) < Tallinn — R. Põldmäe < Kristine Lettner, 75 a. (1935). Vt. ka: ERA II 228, 503 (30) < Ridala, Sinalepa v., Lannuste k. < Mässu v., Kokuta k. — E. Sammel < vanaema (1939): järve nutab Linda, Kreutzwaldi mõjud. — ERA II 124, 164 (135) < Halliste, Vana-Kariste v. — L. Takk < Mari Kandraška, 68 a. (1936).

288.
[Kontsu järve tekkimine]
Konso järv olevat tekkinud Kalevipoja jäljest, kuhu pärast soost vesi valgunud.
ERA II 215, 300 (16) < Jõhvi, Illuka v., Raudi k. — A. Ellermaa < Aleks. Ellermaa, 50 a. (1939).
Vrd. muist. 230, 295 A.

289.
[Neeruti järved]
Elame Neeruti mägede veerul, praeguse Kreutzwaldi pargi juures. Naabruses asub Mäeotsa talu, Neeruti ehk Karuaugu mäed, nagu neid nimetatakse. Neeruti, mis nii laialt igal pool tuntud, [on] oma nime saanud järvedest, mis asuvad sääl mägede vahel. Need kaks kaksikjärve on neerukujulised ja peaaegu soostunud maaga ühendatud, praegu ühendatud kanalitega, mis on kaevatud hiljem mõisnik Kirsteine poolt. Need järved on Kalevipoja lõppenud hobuse neerud, kes lõppes kündmisel.
ERA II 216, 515 (l) < Kadrina, Undla v., Võduvere k. < Neeruti as. — K. Viese < Jaan Viese, 46 a. (1939).

290.
[Männikjärv, Kalevipoja kaev]
Endla rabas on üks ümmargune, igapidi verstalaiune järv, mida Kalevipoeg ise kaevanud, et omale kaevu teha. See järv olema kahekordne. On inimesi, kes on näinuvad, kui sie teine kord peale on kerkinud. Põhi peab heinanukkude e-sarnane mugulik olema. Natukese aja järele peab ta aga jälle alla laskma. Järve hüütakse Männikjärveks.
H II 74, 162 (43) < Simuna - V. Rosenstrauch (1904). Vt. ka muist. 264.

291.
[Prossa järve sündimine]
Prossa järve sündimisest räägib kolmas vanajutt. Peipsi järvelt Virtsjärve poole teel olnud Kalevipojal Pikkjärv risuks ees. Korra Peipsi piirilt tulles ja Pikkjärve ligi jõudes, Luua mõisa pool küljele seisma jäedes mäe peale, mis üle paari versta Pikkjärvest eemal seisab, hakanud Kalevipoeg kõigest jõust kibedaste labidaga mäge Pikkjärve pilduma, et järve kinni matta. Kangesti labidaga mäge lahmutades ei ole [Kalevipoeg] tähelegi pannud, et mäest pillutav muld kesk järve, lõunast põhja poole pika mäeseljandiku (umbes viis versta) sünnitanud. Nii jäenud Pikkjärve suurus kolme neljandiku suuruses ikka alles. Prossa järv seisab kahe mäe vahel soo sees. Mäed on järsku kahel pool Prossa järve, nii kui oleks pooleks lõigatud. Kahel pool Prossa järve olevatel mägedel kasvab ilus okaspuumets. Kala on Prossa järves rohkesti. Kalevipoeg vaatanud, et vesi tunginud juba mäe äärele, kus tema töötanud. Jätnud kohe töö katki ja astunud Prossa ja Pikkjärve vahel mullarõugu peale, teine samm Pikkjärve kalda äärde ning läinud minema. Kalevipoja jalajälgi võib praegu veel kahe järve vahel mäe peal ja Pikkjärve kaldal näha, kus sügavad lohtd maa sees alal on.
E 49523/4 (11) < Palamuse, Kaarepere v. — H. Karro < J. Koll (1915). Trükitud: M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 35.

292.
Kuremaa järvest
Palamuse kihelkonnas Kaarepere vallas Patjala küla all on üks tüma soo, nii et ei kanna inimestki peal. Seal on vanaste üks järv olnud, just soo kohal. Aga et üks naine on lapse nartsusi pesnud, sellest vihastanud järv ja läinud sellepärast sealt küla alt ära Kuremaa mõisa alla, kus ta tänapäevani on. Esile tulnud must härg järvest välja, läinud järve ees ja ise hüüdnud: «Alt ära! Kuremaa tuleb! Alt ära! Kuremaa tuleb!» Üks saba on jäend Patjala alla mälestuseks, seegi piab nüüd kinni kasvama.
E 5199/200 (3) < Koeru, Ramma v. — M. Leppik (1894). Vrd. muist. 15 A, B, C.

293.
[Mõõkjärv]

A.
Nõos Aru vallas on ühe järve nimi Mõõkjärv. See järv sündis nii: Kalevipoeg rännanud mööda maad. Metsateel tulnud talle kari põrgulisi vastu. Need hakanud temaga sõdima. Kalevipoeg pildunud teistel kõigil pääd otsast, aga päälikuga olnud tegemist. Viimaks virutanud kõva hoobi. päälik kadunud. Kalevipoja mõõk tunginud sügavasse maasse ja tekitanud suure augu. Auk olevat tulnud vett täis ja rahvas annud järvele nimeks Mõõkjärv.
ERA II 241, 247/8 (4) < Kambja, Kodijärve v., Unipiha k. — V. H. Püttsepp < Anna Pendt, 67 a. (1939).
Eisen, Kodused jutud, lk. 30—31. Vt. ka: E 25339 (7) < Võnnu — J. Rootslane < Peeter Viira suust, kes ise küllalt ilmaaegu [selle järve] põhja olla otsinud (1896).

B.
Kalevipoeg sattunud korra paari paharetiga kokku. Löönud teist mõõgaga. Mõõk sattub maha ja sünnitab Mõõkjärve.
M. J. Eisen, Mis teadis rahvas, EKirj. VI (1911), lk. 324.

294.
[Lanna järv]
Vaabina valla piiril Lanna talu ja Haugu talu maa peal lasub ennemuste kokkukasvanud järv nimega Lanna järv. Selle järve kaldal olevat istunud vanasti Kalevipoeg, ise istunud üleval kaldal, jalad ulatanud järve kalda peale. On näha istekoha ase. Sääl siis juhtunud temaga äpardus, et tuul keerutanud temale liiva silma. Sellepääle ennustanud Kalevipoeg, et see järv saab kokku kasvama. Ja tuul saab liiva tema pääle keerutama. Ning see ennustus on juba pea enam jagu täitunud, leidub veel mõni koht, mis on veel kinni kasvamata. Vanemad inimesed mäletavad, kui sääl lainetanud lahtine vesi. Ja on veel praegust näha see ase, kus Kalevipoeg istunud sääl Lanna järve kaldal.
ERA II 243, 104/5 (5) < Urvaste, Vaabina v. ja as. — M. Kaseorg < Vidrik Ventsli, 54 a. (1939).

295.
A.
Kalevipoeg Vihtla järve kaevamas
Kalevipojal olnud sauna tarvis. Teinud selle Haani mägedesse Rabatu ja Vihtla mäe vahele. Sauna läve ees olnud väike loiguke. Võtnud labida ja visanud mõned labidatäied, selle asemele saanud vihta kasta loigukene. Praegu kutsutakse seda Vihtla järveks.
E 47312 < Rõuge — J. Gutves < J. Saalus (1910).

B.
Niisama teatakse, et Kalevipoeg Haani mägedesse korra sauna ehitanud ja sauna jaoks vett tarvitanud. Kaevanud paar korda labidaga. Sest sündinud Vihtla järv.
Korra kaevab vägimees Kuremäel. Sest kaevamisest sünnib Kontsujärv, mullast aga Kuremägi.
M. J. Eisen, Mis teadis rahvas, EKirj. VI (1911), lk. 324. Vt. Kuremägi ja Kontsu järv, muist. 230, ka 288.

296.
[Rattajärv]
Kalevipoeg sõitnud Luke liina poole Venemaa veerele. Rõuge kohal kaldunud kraamivankrid külleli oru kaldal. Koorem löönud suure augu maa sisse. Koorma asemele tulnud vesi ja praegu kutsutakse seda veekogu Rõuges Rattajärveks.
E 47312 < Rõuge — J. Gutves < J. Kõva (1910) = M. J. Eisen, Mis teadis rahvas,
Kirj. VI (1911), lk. 324.

297.
Turaka katk ja suur kivi Kupu küla all
Kord tassinud Kalevipoja naine ämbritega vett. Veeämbrist läikinud vett maha. Sellest jäänud suur lõik, mis praegu Turaka katkuks hüütakse. Turaka katk on Kupu küla all Kuusalu kihelkonnas. Sealsamas lähedal on lagedal väljal päratu suur kivi. See kivi olla sinna Kalevipoja naise põllest kukkunud, kui kiva tassides põllepaelad katki läinud. Kivi on üks suurematest Harjumaal, umbes paar sülda kõrge ja sülda 3 läbi mõeta.
EÜS IX 797 (6) < Kuusalu, Kiiu v. - K. Viljak ja G. Vilberg < Anna Vilistus, 73 a. (1912) == ERA II 292, 149 (5) < Kuusalu — G. Vilbaste < A. Vilistus (1940). Vt. ka: Kivikandja, muist. 95—98.

298.
(Antu järved on tekkinud Kalevipoja hobuse kusest.)
E 42003 < Väike-Maarja, Porkuni v. — J. Elken < Jakob Kuusler ja Juhan Ventsel (1901).
Vt. muist. 234.

299.
[Kalevipoeg kaevab uut jõge]
Kalevipoeg kaevanud jõge. Jõgeva jõest (Pedja, Jõgeva vallas Laiuse kihelkonnas) Ellakvere küla Otsa-Andrese ja Kolloka talude maadest läbi; tahtnud Kuremaa järve tühjaks lasta Jõgeva jõesse. Selleks kaevanud Kalevipoeg umbes pooleteise versta pikkuselt uue jõe. Et aga suvine öö liig lühikene olnud, ei ole ta jõe kaevamise tööga mitte lõpule jõudnud, sest Ellakvere ja Võduvere küla kuked hakkanud laulma. Mehikene kohkunud selle üle, jätnud jõe kaevamise töö katki, mis veel tänaseni igaühele näha on.
E 47851 (l) < Palamuse — H. Karro (1911). Trükitud: M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 8—9.

300.
[Himmusoo]

A.
Kalevipoeg om tahtnu tetä Immusuust järve ja vesi om tulnu ei tea kost. Vesi om väike olnu ja Kalevipoeg ei saanu edesi sõita. Kalevipoeg kaenu ja kaenu, siss om Kalevipoeg sidunu püksisääre kinni, topnu püksi kivve täüs ja om tahtnu Tordi kivi võnnuvõõrasu manuia kinni panda, kost vesi järvest vällä joosnu. Kikas om Jõksi vallan kirgnu ja Kalevipoeg om puistanu kivi püksisäärest vällä Tordi niidule.1
ERA II 246, 653/5 (76) < Otepää, Vastse-Otepää v., Sirvaste k. < Kanepi, Pelgaste v. — V. Jaaksoo < Juhan Liin, 82 a. (1939).
Vrd. muist. 86; Kalevipoja lootsik, muist. 182; Kalevipoja hõbemõladega lootsik Himmusool, muist. 390.
------------------------------------------------------------------------------------------
1Sääl kohal, kuhu Kalevipoig kivi puistanu, arvatasse olevat goodi matus. Sääl matuse man omma parajasti niisuguse kivi, mida üts inemine jõuab veeretada. Säält matuse kohalt kaevamisel löütü üts 3 jalga sükäv uhmer, tettü väikesest kivvest. Säält matusepaigast om löütü hütsi ja luutükke. Arvatassõ, et goodi rahvas om Eestin elanu ja kes om omma surnu põletanu. Löütü luu omma olnu sõrmeotsa suuruse, neid saanu tärklisekasti täüs. Neo luu om saadetu Otepää õpõtajale Hurdale, kes otsustanu neo saata Peterburgi uurmisele. — Üleskirjutaja märkus.
----------------------------------------------------------------------------

B.
Kalevipoig sõitnu lootsikuga üle Immusuu. Kikas kirgnu, Kalevipoig uppunu ära. Ta lootsik kukkunu kummali ja kuldnõ mõla jäänu lootsku alla. Ka saabas ja kupar jäänu lootsku manu.
ERA II 246, 643 (73) < Otepää, Vastse-Otepää v., Sirvaste k. < Kanepi, Põlgaste v. — V. Jääksoo < Anna Jaaksoo, 48 a. (1938).

301.
Sandu mägi
Sandu mägi on üks ilus koht Rõuge kihelkonnas Pärlijõe pahempoolsel kaldal. Seal tahtnud Kalevipoeg jõge läbi mäe kaevata. Mäe sees aga tulnud kaevades Kalevipojale kõva paas vastu. Siis lõhkunud Kalevipoeg küll oma tubli kirvega suuri paetükke maha ja tahtnud kuni Paebu orgu läbi raiuda, kui kohe saanud Kalevipoeg kuulda, et vaenlane oma laevadega juba Tallina all seista. Seeperast jätnud Kalevipoeg jõe kaevamise seisma ja tõtanud siis ise Tallinase vaenlasele vastu. Nõnda jäänud Kalevipojal Pärlijõe kaevamine pooleli. Kalevipoja kirvehoobi jälled on veel praegugi pae pääl näha ja ka mõningad paetükid on veel alles, kuna neid suurem osa juba Pärlijõkke on vajunud.
E 43452/3 (129) < Rõuge — O. Leegen (1902).

302.
[Ojasuu veskijärve kallas]
Ojasuu veski juures sõitnud Kalevipoeg paadiga. Korraga riivanud mõla kallast ja rebinud säält tüki välja. Rebitud kallas on praegugi näha.
ERA II 245, 75 (4) < Põlva, Leevi v. — V. Kurusk (1939).