307. KOHANIMESID SELETAVAD MUISTENDID

A.
Kalevipoja kivid
Kui mina umbes kümne aastane olin, rääkis mulle minu isa järgmise muinasjutu: Kui Kalevipoeg kord rännates jõudis Alutaguse metsadesse, siis oli tal taskus kulda ja kive. Kui ta jõudis ühe künka otsa, siis ta võttis kivi taskust ja heitis sellele puhkama. Jäädes natuke unele suikuma (siit sai kohanimi Suigu), tulid Sorts ja ta sellid Kalevipoega kiusama. Kalevipoeg võttis oma taskust kulla ja viskas selle vihaga minema ning saatis kivid tagant järele, ise oli ütelnud: «Jäägu nad siia tuduma!» (Siit sai hiljem Tudu küla oma nime.) Minu karjamaal ongi üks suur, umbes nelja meetri kõrgune kivi, kuna teine Kalevipoja kivi on hoopis teisel pool Tudu küla servas. Isa rääkis, et selle kivi all, mis on minu karjamaal, tudub Kalevipoja kuld. Selle kivi küljest on suured tükid ära, mis on sealsamas juures maas. Teine kivi, mis Kalevipoeg viskas, olevat põrganud vastu esimest ja põrutanud selle küljest tükid lahti ning ise lennanud umbes kahe kilomeetri kaugusele teise Tudu küla serva. Sellest ajast peale on hakatudki seda (küla) kohta, kus Kalevipoeg suikus, Suigu külaks hüüdma, ja seda kohta, kuhu ta pani kivid tuduma, Tudu külaks.
ERA II 217, 178/80 (32) < Viru-Jaagupi, Roela v., Tudu k. — E. Tarve < Jakob Veide, 71 a. (1939) — ERA II 218, 155/9 (10) < Viru-Jaagupi, Roela v., Tudu k. — V. Miilo < Jakob Veide, 71 a. (1939).
Vrd. Puhkekohad, muist. 193; Jälgedega kivi Tudu kolhoosis, muist. 129.

B.
(Soome tuuslar viskab suikuvat Kalevipoega kiviga, ei taba aga. Kivi on praegu Viru-Jaagupi Suigu talu ligidal.)
E, StK 31, 51 (7) < Viru-Jaagupi, Roela v., Liiva k. — B. Sööt < Toomas Malmberg, 63 a. (1925).
Vt. muist. 20.

308.
[Rakvere ja Koeravere]
Rakvere nimi on järgmisel viisil sündinud: Ennemuiste tulnud Kalevipoeg ükskord Venemaalt sõjast kodu poole, suur kott kulda õlal. Õhtuks jõudnud ta Rakvere linna kohta, kus sel ajal veel linna ega inimesi ei olnud. Ta pannud kullakoti pea alla ja heitnud magama, just senna kohta, kus nüüd kirik on. Tema juustest tilkunud higi maha ja sellest on nüüdise kiriku hoovi allikas tõusnud. Rakverest Torma poole, selle küla ligidal on üks Hiidumägi. Seal mäel elanud vanal ajal vana pahalaine. Tema on alati kange Kalevipoja vastane ja vihamees olnud. Sel ööl olla ta kaugelt silmanud, et Kalevipoeg tema kodupaiga ligidal magamisepaika on võtnud. Sääl ei usaldanud ta oma nõrga rammuga Kalevipoega öösse kiusama minna, vaid ajas oma veikese koera Raki kangemehe pääle haukuma. Kalevipoeg tõstis jalga ja äigas sellega veikest kutsikat. Jalahoop käis kohe koerale pihta ja Raki langes surnuks maha. Tema raibe jäi maha mädanema senna kohta, kus nüüd laadaplats on. Sellest on siis Rakvere nimi tehtud, s. o. Raki vere paik. Kalevipoeg tõusis hommiku ülesse, võttis kullakoti õlale ja tõttas teele. Aga vana pahalaine saatis talle jälle järele oma suure koera. Ka see kiskja loom langes Kalevipoja jalahoobist surnuks ja seda kohta hüütakse nüüd Koeravere.
H III 30, 78/9 < Rakvere — A. Treumann (1902). Vt. ka: EKnS 42, 4/5 < Rakvere.

309.
[Laekvere]
Laekvere nimi on sõnast loikvere tulnud. Seal on vanal ajal Kalevipoja hobone sõja ajal surma saanud, millest suur vereloik maha jäi. Seal ligidal on ka tema hobose Maksamägi, see on juba Moora valla piiri sees. [---] Ruunavere nimi on jälle Kalevipoja hobose langemise koht olnud.
H III 30, 80 < Rakvere — A. Treumann (1902). Vt. ka muist. 310.

310.
[Ruunavere]
Ei mäleta, kes korra rääkis: Kalevipoeg ratsutanud Ruunaveres oma ratsu lõhki. Ruunast voolanud palju verd välja. Sellepärast hakatud kohta Ruunavereks hüüdma.
[Märkus:] See teade [on] tingimata uue aja rahvaetümoloogia. Ruunaveres Nissi kihelkonnas ei teata Kalevipojast ega ta ratsutamisest midagi. Kalevipoja ratsutamine on Virumaa rahvaluule toode.
E II 43 (226) < M. J. Eisen (1925). Vt. ka muist. 309.

311.
[Laivere ja Tülivere]

A.
Kohtade nimedest veel
(Rahvajutu järgi on saanud Laivere nimi sellest, et seal asetsenud kunagi sõjalaager. Kesk välja on praegugi ümmargune tiigikujuline auk, mida rahvas nimetab laagri kaevuks. Tol ajal kasvanud laagrivälja ümber suur mets, mille varjul kogutud vägesid kokku. Laagrikoht saanud vaenlastele teatavaks, nad piiranud selle ümber ja tapnud palju sõjamehi. Et seal rohkesti verd valatud, on see väli ja koht saanud Laivere nime. Paarsada sammu Laiverest eemal on Lihalõpe-nimeline maakoht. Arvatakse, et seegi nimi on tulnud suurest inimeste hukkamisest nimetatud lahingus. Teine rahvajutt räägib, et sinna Kalevipoeg oma hobuse olevat lõhki sõitnud, sellest tulnud kohanimed Laiveri ja Lihalõpe. Läheduses on ka väike äkiline kallas, mis olevat Kalevipoja hobuse kops ja süda. Kolmas jutt Lihalõpe kohta teab öelda, et lihanäljas tapnud üks saksa rüütel väikese lapse ära ja hakanud seda toas küpsetama. Lapse vanemad süüdanud maja ja rüütel põlenud koos majaga ära. Veel liigub rahvasuus jutt, et Laivere mäel on vanasti vilja ja mesipuude vargaid kaevatud kaelast saadik maa sisse ja pea otsast ära küntud.)
E 4311/3 (l) < Kuusalu — J. Abreldal.
Trükitud: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 14—15.
Vrd. ka: Kalevipoja hobuse jäänused, muist. 274.

B.
Laivere on koht, kus Kalevipoja hobust tagaajavad hundid künnilooma kätte saavad ja ta ära murravad.
Fr. R. Kreutzwaldi kommentaar «Kalevipoja» VIII loo 852. värsile. (Kalevipoeg 1861, lk. 529.)

C.
Hunt Kalevipoja hobuse kallal
Kalevipoeg kündis Kuusalus Salu väljal. Lõuna ajaks pani ta hobuse sööma ja heitis ise puhkama. Sel ajal hakkas hunt hobust taga ajama, hüpates hobuse selga. Kohta, kus hunt hobuse selga hüppas, hakati nimetama Seljamäeks. Hobuse sooled võttis hunt välja Soolimetsas. Hobune aga jooksis ikka edasi. Varsti jooksis tal juba lai verejuga, seepärast pandi selle koha nimi Laivere. Laivere talu karjamaal lõppes hobuse liha juba otsa ja karjamaa värav nimetati Lihalõpe väravaks. Tülivere heinamaal söönud värvud hobuse viimaseid jätiseid ja heinamaa sai nimeks Värvuperse.
ERA II 178, 243/4 (6) < Kuusalu, Kõnnu v., Kalme k. — I. Lehesalu < Jakob Rebane, 65 a. (1937).

312.
[Lindanisa]
Lindanisa on Kalevipoea oma ehitud linna nimi old. Ja on selle koha pial olnud, kus paergu Tallinn on. Muud ma ei ole tääda saand. Korjanduses on selgem seletus.
H, Mapp 34 < Koeru, Vaali v. — H. A. Schultz (1893).

313.
Kuidas Avinurme vald omale nime saanud
Avinurme rahvas kaebasid vanaste selle üle, et neil kala pole saada. Kalevipoeg, kes seda kaebtust ka kord kuulis, lubas selle vastu abi saata. Kalevipoeg ajas havisid Peipsist mööda Avinurme jõge ülesse ning sest ajast kannab see metsanukk Avinurme nime. Kalevipoeg aga ehitas omale paerguse Avinurme mõisa asemile maja, kuhu ta omale põldu hakkas harima ning külvas sinna hõberaha, kus neid paergugi veel leitakse. Mõned on 20-, mõned 15- ja 10- kunni 5-kopika hõberaha suurused. (Nägin neid oma silmaga, mis mõned inimesed olid leidnud, ja sealt jutu rääki[ja] kätte saanud oli, kes mulle näitas.) Mõisa juurde ehitas Kalevipoeg ka suure rehe, kus ta hõberahasid välja peksis. Aga heakene küll, lugu läks ju muidu üsna heaste, kui rehepapile mitte kurja rahahimu poleks tulnud Kalevipoja hõberaha peale. Et tal omal kuidagiviisi võimalik polnud raha võtta, kutsus ta Vanapoisi appi. Vanapagan lubas teda selle tingimisega aidata, kui rehepapp kõige tema küsimiste peale võib vastata, mis tema ette paneb. Rehepapp oli sellega nõus ning käskis Vanapaganal aga küsimistega ette astu. Arvas kui va kaval mees kõigi küsimistega toime saama. Vanapagan küsis:
«Mis on üks?»
Rehepapp vastas: «Üks ep ole ühtegi.»
Vanapagan jälle küsis:
«Mis on kaks?»
Rehepapp vastas:
«Kaks on kassipoja silma.»
Vanapagan: «Mis on kolm?»
Rehepapp vastas:
«Kolm pudrupoti jalga."
Vanapagan küsis:
«Mis on neli?»
Rehepapp vastas:
«Neli nisa lehmal.»
Vanapagan küsis:
«Mis on viis?»
Rehepapp vastas:
«Viis sõrme mehe peus.»
Vanapagan küsis:
«Mis on kuus?»
Rehepapp vastas:
«Kuus naela hobuse rauas.»
Vanapagan küsis:
«Mis on seitse?»
Rehepapp vastas:
«Seitse tähte taeva sõelas.»
Vanapagan küsis:
"Mis on kaeksa?»
Rehepapp vastas:
«Kaeksa kodart reel.»
Vanapagan:
«Mis on üeksa?»
Rehepapp vastas:
«Üeksa auku inimesel.»
Vanapagan küsis:
«Mis on kümme?»
Rehepapp vastas:
«Kümme kodart vankrirattal.»
Vanapagan jälle küsis:
«Mis on üksteistkümme?»
Rehepapp , kes selle küsimuse peale vastust ei leidnud, hakkas Vanapaganat koodiga peksma. Ei aidand viimsel muud, kui katsus, kuda punuma sai, ilma et kumbki Kalevipoja hõberaha oleks saanud.
E 32340/1 (19) < Torma, Kõnnu v. — E. Soodla (1897).
Mõningate erinevustega teoses: M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, I—III, lk. 90—93. Vt. ka: M. J. Eisen, Mis teadis rahvas, EKirj. VI (1911), lk. 331.

314.
[Kulliniidu]
Võnnu kihelkonnas on üks heinamaa, mis Kulliniidu nime kannab. Oma nime saanud ta niimoodi: Kalevipoeg luusinud Peipsi ääres ja näinud korraga, kuda üks kull ühe veikese linnu kinni võtnud. Kalev pole seda aga näha võinud, et vaga linnukene nii surma pidi leidma. Ta leidnud kõndides ühe sääreluu. Sellega aga visanud ta kulli, kes nimetatud niidu kohal linnukest tahtnud ära süüa. Saanud kull ja lind mõlemad küll surma. Inimesed, kes seda juttu rääkisid, on juba surnud.
E 29936 (4) < Võnnu — P. Rootslane < Jaan Ossip, üle 70 a. (1896). Peaaegu täpselt samas sõnastuses, aga andmed erinevad, teoses: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 6—7.
Vt. Saarte tekkimine: Piirisaare tekkimine, muist. 283 B.

315.
[Alatskivi ja Peatskivi nime tekkimine]
[1.] Kord visanud Kalevipoeg kivi, mis läinud maa alla. Sellele kohale saanudki siis nimi — Alatskivi.
ERA II 240, 606 (41) < Võnnu, Kastre-Võnnu v., Kastre as. < Otepää — H. Oja < Karl Orav, 56 a. (1939).
Vt. ka: Dr. Bertram, Wagien, lk. 10-11.
[2.] Kalevipoeg viskas teine kord kivi, kuid see jäi pääle maa. Sealt sai kohanimeks Pealsekivi.
ERA II 240, 623 (13) < Võnnu, Kastre-Võnnu v., Kastre as. < Otepää — R. Orumaa < Karl Orav, 56 a. (1939).

316.
[Lusikasoo]
(Lusikasoo nimi tekkis sellest, et Kalevipoeg viskas oma luisu maha.)
E 41957/9 < Laiuse — J. Remmelg (1901).
Vrd. Reasvere Kalevipoja säng, muist. 186 A; Kalevipoja luisk, muist. 92, 93; Kalevipoja niitmine, muist. 225.

317.
[Kohanimede tekkimine Assamallas]
(Kalevipoja hobuse hukkumisega seoses on tekkinud Assamallas mitmesugused kingukeste nimed vastavalt hukkunud hobuse või tema riistade jäänustele.)
Vt. Kalevipoja hobuse jäänused, muist. 267—277.