318. LINNADE EHITAMINE
[Kalevipoeg linna ehitamas]
A.
Mustvee tähtsamad asjad
Et kodumaa tähtsamate asjade üle teadust soovitakse, arvasin ma, tarvis ka Mustveest mõne tähtsama asja üle rääkida. Mustvee külast mitte kaugel seisab suur kivimurd nõmmese maa peal, keda rahvas Linnanõmmeks nimetab. Kus kivid sinna saanud, sest teab rahvasuu järgmist pajatada: Kalevipojal oli nõu linna ehitada ning tõi selle jauks Pihkvast 200 saelauda ning kivid [oma] rüpes. Ta tuli läbi Peipsi Mustveesse. Ütles aga ise, kui Mustveesse oli jõudnud: «Peipsi järv kastis perset, Kuremaa järv aga kastis kurku!» Nüüd hakkas ta sinna linna ehitama, kus Linnanõmm on. Küll tegi mees päeval mehisest tööd, aga öösel lahutati pahast vaimudest jälle ära. Ei aidanud muud, kui jäi vahti pidama oma ehituse juure. Esimise öö vahti pidades olnud juba varsti poolöö kätte jõudnud ning Kalev jõudnud end ärkvel pidada. Aga nüüd sulgunud unesuigatus vähe ta silmi ning ta kuulnud mürinat. Suure mürina peale üles ärgates lahkunud aga uni ning leidnud ka linna lahutud olema. Kui teine kord valvamise peale paremat lugu pole olnud ning linn ära lahutud, jätnud mees töö seisma ning läinud Linnutaja mäele välja puhkama. Kui aga linna ehitamine jäi pooleli ning [sellest] seisab paergune kivimurd rahvale tunnistust selle üle andmas, kus enne Kalev linna tahtis ehitada, aga sortsilased ei lasknud. Oli aga Linnutaja mäel ennast täitsa välja puhanud ning Linnanõmmel seisis ehitusetöö muidugi pooleli. Et ta küll jalgsi laudu Pihkvast tõi, teab siiski rahvasuu rääki, et tal ka suur valge hobune olnud. Et siit töö asjata oli, jätnud ta hobuse Peipsi ranna ääre ja läks ise Tallinna asjatoimetuse pärast. Tallinnast nägi ta ära, et tema valge hobune hulga huntidega ranna ääres hädas olnud. Küll lõhkunud loom eest kui takka üles, aga kriimsilma-isandad tahtnud vägise elu võtta. Kalev oma hobust hädas nähes võttis suure kivi ja viskas hunta kiviga — kõik hundid surnuks. Hobuse aga vilistas ta oma juure Tallinna. Paergugi seisab heinasaadu-sugune kivi Peipsi rannas Mustvee külas.
E 31124/5 < Torma, Kõnnu v. — E. Soodla (1897).
Tekst osaliselt trükitud teoses: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 5.
Vrd. Kivid huntide pihta, muist. 18; Vete sügavused, muist. 329 D.
B.
Mustvee alevi juures on maakoht, kus palju kiva on. Seda kohta kutsutakse Kivimurd. Sellest räägib rahvasuu: Kord tahtnud Kalevipoeg linna ehitada. Kalevipoja naine viinud siis sinna linna ehitamise tarvis ühe rüpetäie kiva, millega nüüd maa üle külvatud on. Miks linna ehitamine seisma jäi, seda ei tea. Säält Kivimurrust läheb kõrge nõmmeseljandik, arvata 4 või 5 versta põhja poole, juba Avinurme valla piiridesse. Viimase nõmmeseljandiku pääl on küla, mis täiesti kõrge mäekünka otsas on. Küla kutsutakse Linnanõmme külaks. Sinna tahtnud Kalevipoeg linna ehitada, mispärast siis selle paigale Linnanõmm nimeks saanud. Miks linn ehitamata jäänud, ka siin sellest ei teata.
Tähendus: Siin tuleb esimest korda Kalevipoja naene ette, kuna teda enne kuskil kuulda ei ole.
E 47236/7 (22) < Torma — M. Sild (19.09) = ERA II 257, 603/4 (76) < Torma, Avinurme v., Jõemetsa k. — M. Sild < Jüri Sild, surn. 1901 (1939). Trükitud: M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 3. Vrd. muist. 193; Neitsikivi (põllekivi), muist. 99—114.
C.
Linna ehitamine
Kalevipoeg oli tahtnud hakata Linnanõmme1 linna ehitama. Ta tulnud Pihkvast selle jaoks toodud lauakoormaga. Lauad olnud seljas ja kivid põlle sees. Saanud Kivimurru2 kohta, sääl tulnud tal Vanapagan vasta ja hakanud teda peksma. Kalevipoeg hakanud Vanapaganat laudadega peksma. Lauad ei ole kestnud, läinud katki. Siis hõiganud siil Kalevipojale põõsast: «Servi laudu, servi laudu!» Seda kuuldes hakanud Kalevipoeg servi laudadega Vanapaganale andma. Siis ei ole Vanapagan enam jõudnud vasta pidada, pannud jooksu. Peksmise ajal kukkunud Kalevipojal kivid põlle seest maha. Kõnnu3 väljale visanud Kalevipoeg Vanapaganale veel mõne kivi järele.
------------------------------------------------------------------------------------------
1 Linnanõmm — mille nimi selle jutu järele olla saanud (siin selle jutustaja seda ei ütle, kuid mujal teisendites jutustajad ütlevad) — seisab Mustvee alevist Peipsi ääres 2 või 3 versta põhja-õhtu pool nõmmemetsa ääres (kroonumets, mis teda, Linnanõmme, ümber piirab). Ta [on] väike küla väikse mäeseljandiku pääl.
2 Kivimurd on Mustvee alevi ääres Linnanõmme pool küljes, hirmus kivine maa. Ka teisendites saanud nimi selle jutu järele, kus Kalevipoeg Kivimurdu linna ehitanud, kuhu ehituse kivid jäänud. — Teisendid ennemalt saadetud.
3 Kõnnu on küla nimi. Ta seisab õhtu pool Mustvee alevist vist 5 versta (ei ole meeles). Kõnnu väli on põllumaa, Mustvee pool Kõnnu küla ääres, ka kivine, vist Kalevipoja loobitud kivid. — Üleskirjutaja märkused.
----------------------------------------------------------------------------------------------------
E 48104/5 < Torma, Avinurme v., Kõrve k. — M. Sild < Joh. Kuusk (1911). Ka: ERA II 249, 523/4 (11) < Torma, Avinurme v., Adraku k. — A. Traks < Mari Pärn, 64 a. (1939).
Vrd. Kalevipoja võitlus laudade abil ja siili õpetus, muist. 337; Kivid Vanapagana
(sortside) pihta, muist. 21—35.
D.
Kord tahtis Kalevipoeg endale linna ehitada. Ta kandis kivid kokku ja hakkas ehitama. Vanapagan aga tahtis Kalevipoega ehitamise juures takistada, ja alati, kui Kalevipoeg ehitas linna alusmüürid valmis, lõhkus Vanapagan need öösel ära. Ükskord, kui Kalevipoeg parajasti linna [ehitas], hakkas Vanapagan Kalevipoega suurte kividega loopima. Ta loopis kogu Kalevipoja linna ja selle ümbruse kive täis. Nüüdki on see koht veel kive täis ja põldudel on suuri kivimürakaid näha. Rahvas hüüab seda kohta Linnanõmmeks. Linnanõmm asub Mustveest kuue kilomeetri kaugusel.
ERA II 249, 197/8 (l.) < Torma, Mustvee al. — G. Sokk < Emma Sokk, 43a. (1939). H III 3, 283/4 (l) < Tallinn < Torma — P. J. Sorgus (1889).
E.
Linnanõmme
Selle küla nime saamisloo kohta räägitakse järgmist. Kalevi tütar või keegi naine Kalevite sugukonnast (kindlat nime ei tunta) tahtnud sinna linna ehitada. Selleks kandnud ta kusagilt põlles kive. Jõudes praegusele Mustvee Kivimurru mäele, mis asub Linnanõmme külast umbes 6 km lõuna pool ja Mustveest 2 km põhja, katkenud põllepaelad ja kivid veerenud laiali mööda liivaseljandikku. Sellest tekkinud Kivimurru mägi. Ja kohta, kuhu ta tahtis linna ehitada, nimetataksegi Linnanõmmeks. Võib arvata, et seal on rahvast juba asunud nooremal kiviajal, sest paarkümmend aastat tagasi leitud sealt auguga kivikirves. Ei teata aga, kas see on sattunud muuseumi või mitte. Teistest leidudest ei teata.
ERA II 249, 19/20 (3) < Torma, Avinurme v., Sälliksaare k. — R. Haav < Jüri Haav, 63 a. (1939).
319.
[Alulinna ehitamine]
A.
Allo-Linn, ein Denkmal aus der Esthnischen Vorzeit
Auf dem Grenzgebiet des Gutes Haakhoff, im Luggenhusenschen Kirchspiel, in Allentacken, etwa drei Werst vom Meeresstrande und eine Werst von der Petersburger Strasse entfernt, liegt ein kleiner Morast, dessen mit Moos und einigen Zwergtannen bewachsene, unter dem Fusstritt des Wanderers tief einsinkende Oberfläche sich gegen den Mittelpunkt ein wenig erhebt, und zugleich durch eine grössere Mannigfaltigkeit in der Vegetation eine veränderte Beschaffenheit des Bodens anzudeuten scheint. Diese Erhöhung bietet — merkwürdig genug — die Ueberreste einer uralten Veste dar, welche ein längliches Viereck von 70 Faden Länge, 35 Faden Breite und 3 bis 4 Fuss Höhe bildet. Die Mauer selbst, allenthalben von Rasen überzogen und theilweise mit Gesträuch bewachsen, gleicht beim ersten Anblick mehr einer hügelartigen Hervorragung, als dem Werk von Menschenhänden; allein untersucht man sie genauer, so ergiebt sich ein regelmässiges Gefuge von Flies, Granit und Moos, — ein Umstand, der beweist, dass die Ruine von den Urbewohnern des Landes herstammt, weil die Deutschen zu ihren Bauten bekanntlich sich des Mörtels bedienten. Vergleicht man die Lage der Ruine (nach der alten Charte genau die Grenze zwischen Wierland und Allentacken) mit ihrem im Munde des Volkes gegenwärtig noch lebenden Namen: Allo-Linn, so ergiebt sich, dass dieser Ort die Benamung des Districts Allentacken, Esthnisch «Allotagguse-maa» — das hinter Allo gelegene Land — hergegeben haben muss. — Ueber Lirsprung und Bedeutung des Orts hat sich nichts Historisches in der Sage erhalten. Die einzige darüber vorkommende Mythe trägt ein poetisches Gepräge, indem sie Allo-Linn von einem grossen Zauberer zum sicheren Aufenthalt eines entführten Mädchens, der Tochter eines Häuptlings, erbauen lässt. Welcher Freund der vaterländischen Geschichte vermag über das alte Denkmal mehr Auskunft zu geben?
Fr. Kr[eutzwald]. Inland 1838, nr. 36, vg. 583.
[TÕLGE.]
Alo-linn, mälestusmärk eestlaste esiajast
Aa mõisa piiril Lüganuse kihelkonnas, Alutagusel, umbes kolm versta mererannast ja üks verst Peterburi maanteest eemal asub väike soo, mille samblaga ja mõnede kääbuskuuskedega täis kasvanud, rändaja jala all sügavale allavajuv pind keskpaiga poole minnes pisut tõuseb; ühtlasi näib ka mitmekesisem taimekasv vihjavat maapõue erinevusele. See kõrgendik on — küllalt huvitavalt — jäänus igiaegsest linnusest ja moodustab pikliku nelinurga, mis on 70 sülda pikk, 35 sülda lai ja 3—4 jalga kõrge. Varemed ise, igal pool muruga kaetud ja osalt põõsaid täis kasvanud, sarnanevad esmapilgul pigem mingi maakünkaga kui inimeste kätetööga. Aga kui neid ligemalt uurida, siis leiame reeglipärase ehituse paetahvleist, raudkividest ja samblast. — See asjaolu tõestab, et need varemed maa algasunike poolt on ehitatud, kuna sakslased teatavasti oma ehitustes lubjasegu tarvitasid. Kui linnuse varemete asukohta (mis vana kaardi järgi on täpselt Virumaa ja Alutaguse piiril) võrrelda tema nimega, mis rahvasuus veelgi elab: Alo-linn, siis selgub, et seda kohanime peab seletama eestikeelse Alotaguse-maa maakonnanimetusega. —
Selle koha algupära ja tähenduse üle ei ole säilinud midagi ajaloolist ega ka muinaslugu. Ainsal selle kohta käival lool on luuleline iseloom, kuna tema järgi Alulinna on ehitanud keegi suur nõid, et see oleks kindlamaks asukohaks tema poolt röövitud tütarlapsele, ühe pealiku tütrele.
Milline isamaa ajaloo sõber võiks selle vana mälestusmärgi üle anda enam seletust?
Pr. R. Kreutzwald, Maailm ja mõnda, lk. 79—80.
B.
Kaks venda ehitavad linna, üks praeguse Alutaguse, teine Edise mõisavälja varemete juurest. Vennad saanud esialgu hästi läbi. Nüüd läks üks vend välismaale naist kosima. Palus teist ka tema osa edasi ehitada. Teine mõtelnud: «Enne ehitan enda osa, siis venna oma.» Kui vend tagasi tulles nägi oma osa edasi viimata seisvat, lõi ta siiajäänud venna Mihkli maha. Oma tegu kohe kahetsedes kisub vend juba ehitatud osa Edise väljal maha ja ehitab (praeguse) Jõhvi kiriku, millele ta paneb tapetud venna auks Mihkli nime. Venna mahalöömise kohal, pea[aegu] kiriku ukse ees, seisvat suur ristiga kivi. Alulinna ehitades pole jõudnud Mihkel ka kuigi kaugele. Mis päeval ehitatud, see kistud öösi maha.
O. Liiv. Mõningaid mälestusi ja sõnalisi traditsioone Lüganuse kihelkonnast. EKirj. XVIII (1924), lk. 355.
C.
Alulinna ehitamine
Muiste tahtis Kalevipoeg linna ehitada. Ta oli võtnud härjad, ladunud metsas palgikoorma pääle. Aa mäelt andnud härgadele piitsa, et kuhu härjad seisma jäävad, sinna ehitab linna. Härjad jäänud seisma soos allika ligidal. Kalevipoeg ladunud palgikoorma maha ja ehitanud linna, mille nimeks pannud Alulinn.
ERA II 215, 541 (43) < Lüganuse, Püssi v., Aa as. — O. Kangur < Joh. Kangur, 60 a. (1939).
Vt. Kohanimesid seletavad muistendid, muist. 307—317; Kirikute asupaiga valimine ja kirikute ehitamine, muist. 325.
D.
Kalevipoeg tahtnud Alulinna ehitada Jõhvi juurde, kuid unes näidati, et pane kaks paari musti härgi ette ning lao koorem pääle, ja kus härjad seisma jäävad, sinna ehita linnus. Kalevipoeg tegigi, ning härjad jäid seisma soos ja sinna ehitaski Kalevipoeg linnuse.
ERA II 215, 531/2 (36) < Lüganuse, Püssi v., Voorepere k. — L. Kalikorm < Juhan Kalikorm, 72 a. (1939).
E.
Endisest Aa mõisast ca 2—3 km lõuna pool (umb. l km Tallinn-Leningradi maanteest) asetseb nn. Alulinn, vana suur linnus, mis oma ovaalse kujuga kerkib ümbritsevast maapinnast veidi kõrgemale praegugi. Vall on nähtavasti olnud paekivist, võimalik, et küll ainult selle alumine osa. Üldiselt on vall ise kui mingil soosaarel. Praegu ei ole seal enam mingisugust sood, vaid ümber on pehmetvõitu heinamaa, mis näib muutuvat üha kuivemaks. Seda on käinud paljud vaatamas. Kohalik rahvas jutustab, et tsaariajal on kraavi puhastamise puhul (ehituse ümber on nimelt kuivenduskraav) kord tulnud maa seest välja vanu sõjariistu, milliseid nimelt, jutustajad enam ei mäleta. Kõnetame nimelt töötajaid «Ühisjõu» kolhoosi heinamaal. Selle kolhoosi territooriumil ongi kõnealune vana linnus. Ka ümbruskonna rahvas olevat müüri äärest uuristanud, aga ikka pole jõudnud müüri põhjani välja kaevata. Arvatakse, et see vajub üha sügavamale. Linnuse kohta on rahvasuus järgmine muistend: Linnus (linn) olevat ehitatud ühe sõja vastu. Ehitamise ajal pidanud ehitajad sisse müürima ühe inimese, et linnus ei hävineks või maa alla ei vajuks. Liisk langenud linnapääliku pojale. Selle järele lasknud päälik ehitamise pooleli jätta.
EKRK I 11, lk. 330/1 < Jõhvi raj., Lüganuse — E. Laugaste (1955).
320.
Alatskivi linnamägi
(Kalevipoeg ja Sulevipoeg ehitasid Alatskivile linnamäe.) J. Kõrv, Eesti-rahva muiste-jutud ja vanad-kõned, lk. 34—36.