322. KIRIKUTE ASUPAIGA VALIMINE JA KIRIKUTE EHITAMINE
[Oleviste kirik]
A.
Wie Ollew die Kirche in Reval baute
Esthnische Volkssage
Bald nach Revals Begründung stellte sich das Bedürfniss heraus, für fremde Seefahrer ein Zeichen zu errichten, welches sie gefahrlos nach dem Revalschen Hafen geleite. Nach desfalsiger Berathung ward von den Einwohnern der Stadt der Bau einer neuen Kirche mit einem sehr hohen Thurme beschlossen, so dass letzterer nicht nur sammtliche Kirchturme des In- und Auslandes weit überragen, sondern auch zugleich ein Wunderwerk der Baukunst darstellen sollte. Man rief emen geschickten Baumeister aus fernem Lande herbei; dieser kam, beprufte das Material, schritt ans Werk und vollendete in wenigen Jahren glücklich so weit den Bau, dass das Schiff und die Nebenthurme standen; doch wie er eben damit beschaftigt war, seine Anordnungen zum Bau des Hauptthurmes zu treffen, stürzte er vom Gerüste und zerbrach sich das Genick. Die Stadt liess einen neuen Meister kommen, den das Schicksal seines unglücklichen Vorgangers bald ereilte, und in zwei darauffolgenden Jahren, wahrend man mit der Arbeit nicht viel über die Thurmmauer vorwarts kam, waren noch fünf andere Meister auf dieselbe Weise umgekommen. Die Nachricht dieser 7 Unglücksfälle verbreitete sich bald überall; Niemand hatte mehr Muth und Lust, die Hand an ein halsbrechendes Werk zu setzen, von dem eine Sage erging, welcher zufolge der bose Feind, der beim Untergang der Schiffe seine gute Rechnung fand! die Aufstellung eines hohern Wegweisers für fremde Seefahrer nicht zulassen werde. — So stand der Bau sieben Jahre still; es wurden allmählig immer grossere Summen für den Meister ausgeboten, der den Thurmbau vollende; aber wie lockend auch das Geld war, Niemand wollte sein Leben einbüssen. Da kam endlich der grosse Ollew und übernahm für tausend Ducaten (tuhhat kuldrublatükki) den Bau des verhangnissvollen Kirchthurms zu vollenden. Jetzt schritt die Arbeit mit unglaublicher Schnelligkeit vorwärts; Ollew legte nicht nur überall selbst die Hand mit an, sondern übernahm auch in der Regel solche Arbeiten, die mit grosster Gefahr verknüpft waren; ja die letzten zehn Faden an der Thurmspitze soil er fast ganz allein gebaut haben. Wahrend er diese Riesenarbeit verrichtete, sahe man ihn mit einem kleinen, im rothen Mantel gehüllten Mannlein vielfach verkehren, und ob zwar Niemand das fremde Männlein kannte, noch einer ähnlichen Erscheinung aus früherer Zeit erinnerte, so wollte doch Jedermann in diesem Fremdling etwas Unheimliches wittern, und manche sagten dem Ollew geradezu nach: er stehe mit dem Teufel im Bunde. Da der Baumeister indessen seine übernommene Aufgabe löste, verzieh man ihm — wie manchem ändern berühmten Manne, — gern seinen kleinen Fehler im Privatleben. — Ollew hatte bei Uebernahme des Thurmbaues die Bedingung gestellt: die Stadt Reval solle ihm am Morgen des Tages, wo er den Hahn auf die Thurmspitze setzte, die bedungene Summe auszahlen, damit — Falls ihm etwas Menschliches widerführe — seine Familie versorgt zurückbliebe. Als man dieser Forderung genügt, schritt der kühne Meister unverzagt an die letzte Arbeit, die er mit erstaunenswerther Kühnheit im Angesicht von unzähligen Zuschauern glücklich vollbrachte. Kaum hatte er jedoch den letzten Nagel eingeschlagen, als er — wie vom plötzlichen Schwindel ergriffen — das Gleichgewicht verlor und hinabstürzte. Der kleine Rothmantel erhob ein teufliches Hohngelächter und war in demselben Augenblick in der Menschenmenge verschwunden; Alle hatten ihn gesehen und sein Lachen gehört, aber Niemand konnte es nachweisen, wie er so plötzlich verschwinden konnte. Ollews Leichnahm fand man zerschmettert, nur die Halswirbel und zwei Rippen waren ganz geblieben, den Kopf konnte man gar nicht finden. Man legte der Kirche den Namen ihres Baumeisters bei und hing seine wenigen Knochenüberreste (kaelaluud ja kaks külle-konti) zu seinem Andenken in der Kirche auf, wo sie bis auf den letzten Brand noch aufbewahrt wurden. Ollews Wittwe aber soll das empfangene Geld noch an demselben Tage zurückgegeben und dabei erklärt haben: ihres Mannes Seelengeld könne ihr und ihren Kindern nimmer Heil und Seegen bringen.
Dieser Baumeister der Olai-Kirche, Ollew (Olaf oder Olaus) kommt ausser der erzählten Begebenheit nur noch ein Paar Mal als handelnde Person in Esthnischen Sagen vor; allein der Umstand, dass er nach der Volksidee ein Riese war und mit dem heimischen Riesensohn Kallew einen ähnlich klingenden Namen führte, scheint in manchen Sagen eine Verwechselung der Person veranlasst zu haben, so namentlich in Harrien, wo einzelne bekannte Abenteuer des Kallewi-poeg als Werke des Ollewi aufgezählt werden. In Jerwen und Wierland — der Sagenwiege — dagegen, stösst man nirgends auf eine solche Verwechselung, so wie wir auch in manchen Volksliedern die beiden Riesen neben einander auftreten sehen.1 Die oben mitgetheilte Sage über den Kirchenbau stammt aus Strand-Wierland.
F. K[reutzwald].
Inland 1847, nr. 45, vg. 1061—1064. Lühendatult: Fr. Bienemann. Livländisches Sagenbuch, lk. 121—124.
------------------------------------------------------------------------------------------
1Vrgl. den Literarischen Begleiter des diesjährigen Inlandes Nr. 9, Sp. 194.
----------------------------------------------------------------------------
[TÕLGE.]
Kuidas Olev Tallinnas kirikut ehitas
Eesti rahvajutt
Varsti pärast Tallinna asutamist selgus, et on vaja võõraste laevameeste jaoks mingi teetähis üles seada, mis neid ilma ohtta Tallinna sadamasse aitaks sõita. Peale pikemat nõupidamist otsustasid linna elanikud ehitada uue kiriku väga kõrge torniga, mis mitte ainult poleks kõrgem kui kõik teised tornid kodu- ja välismaal, vaid mis oleks ka ehituskunsti ime. Välismaalt kutsuti osav ehitusmeister; see tuli, katsus materjali läbi, alustas tööd ja viis selle mõne aastaga õnnelikult nii kaugele, et kirik ise ja kõrvaltornid valmis olid; aga kui ta parajasti ametis oli, et peatorni ehitamist alustada, kukkus ta tellinguilt maha ja murdis oma kaelaluu. Linn laskis tulla uue meistri, keda aga tema õnnetu eelkäija saatus tabas, ning kahel järgmisel aastal, mille jooksul tööga torni seintest palju kõrgemale ei jõutud, olid veel viis teist meistrit selsamal teel hukka saanud. Teade neist seitsmest õnnetust juhtumisest levis igale poole. Kellelgi polnud enam julgust ega tuju oma kätt poolelijäänud ehituse külge panna, millest jutt ringi käis, et kuri vaenlane kes laevade hukkumise korral tublit saaki sai, võõraste laevnikkude jaoks kõrgema teetähise püstitamist üldse ei luba. Nii seisis ehitus seitse aastat pooleli. Järk-järgult ikka suuremad summad pakuti meistrile, kes torni ehituse lõpetaks; aga kui meelitav see raha ka oli, keegi ei tahtnud tema eest oma eluga maksta. Siis viimaks tuli suur Olev ja võttis tuhande kuldrublatüki eest saatusliku torni valmisehitamise enda peale. Nüüd läks töö edasi uskumatu kiirusega; Olev ei pannud mitte ainult ise igal pool käsi külge, vaid võttis alati just need tööd enda peale, mis olid kõige suurema ohtga seotud; ja kümme viimast sülda torni tipus olevat ta ehitanud peaaegu päris üksi. Selle hiigeltöö tegemise ajal nähti teda sagedasti läbi käivat kellegi väikese, punast mantlit kandva mehikesega, ja kuigi keegi seda võõrast mehikest ei tundnud ega kedagi selletaolist ka varem ei mäletanud näinud olevat, siis kippus ometi igaüks selles võõras aimama midagi õudusttekitavat, ja mõnedki ütlesid Olevi kohta otsekohe välja: ta seisvat ühenduses kuradiga. Et aga ehitusmeister endale võetud kohtstuse täitis, anti temale ta eraelu eksitused andeks — nagu nii mõnele teiselegi kuulsale mehele. Olev oli torniehituse lepingut sõlmides teinud tingimuse: Tallinna linn peab temale juba selle päeva hommikul, kus ta hakkab kukke torni otsa panema, tingitud summa välja maksma, et sel juhul, kui temaga juhtuks midagi inimlikku — tema perekond kindlustatuna maha jääks. Kui see tingimus oli täidetud, alustas südi meister kõhklemata viimase tööga, mille ta imetlustäratava julgusega lugematute pealtvaatajate ees õnnelikult lõpule viis. Vaevalt oli ta aga viimase naela sisse löönud, kui ta nagu äkilisest peapööritusest haaratult tasakaalu kaotas ja alla kukkus. Väike punamantel tõstis kuratlikku pilkenaeru ja oli samal hetkel rahva hulka kadunud; kõik olid teda näinud ja tema naeru kuulnud, aga keegi ei suutnud aru saada, kuhu ta nii äkki võis kaduda. Olevi surnukeha leiti purustatult, ainult kaelalülid ja kaks küljekonti olid terveks jäänud; pead ei võidud üldse mitte leida. Kirikule anti tema ehitusmeistri nimi ja tema vähesed kondijäänused (kaelalülid ja kaks külle-konti) riputati kirikus üles tema mälestuseks, kus neid alal hoiti veel kuni kiriku viimase põlemiseni. Olevi lesk aga olevat saadud raha veel selsamal päeval tagasi andnud ja seletanud: tema mehe hingeraha ei võivat temale ja tema lastele iialgi õnne ega õnnistust tuua. See Oleviste kiriku ehitaja, Olev (Olaf või Olaus) esineb peale selle jutu veel ainult paar korda tegelasena eesti muinaslugudes. Aga see asjaolu, et ta rahva arusaamise järgi hiiglane oli ja kodumaise hiiupoja, Kaleviga samakõlalist nime kandis, näikse mitmes muinasloos isikute ärasegamisele viivat, nii nimelt Harjumaal, kus üksikud tuntud Kalevipoja seiklused Olevi tegudeks loetakse. Järvas ja Virus— muinaslugude kodumaal — ei leia aga kuskil säärast äravahetust, kuigi me ka mõnes rahvalaulus mõlemat hiiglast üksteise kõrval näeme esinevat.1 Eelpool esitatud lugu kirikuehitusest on pärit Viru rannast.
F. K[reutzwald].
Fr. R. Kreutzwald, Maailm ja mõnda, lk. 102—104. Käsikiri: KM KO, ÕES, M. A 169:4.
----------------------------------------------------------------------------
1 Vt. Inland 1847, kirjanduslik lisa, nr. 9, vrg. 194 jj.
----------------------------------------------------------------------------
B.
Oleviste kirik
Muistsel ajal oli Tallinn koguni väike. Linn ei tahtnud ega tahtnud suuremaks sirguda. Kauplemist polnud linnal sugugi; kaugemal ei teatud temast midagi. Päris kirikki puudus linnal. Linnarahvas himustas oma linna kuulsaks teha, aga ei teadnud, mil viisil seda toime saata. Küll katsusivad nad üht ja teist abi, aga asjata. Viimaks tuli ühel mehel ometi hea nõu meelde: ta käskis niisuguse kiriku ehitada, kelle sarnast teist kusagil ei ole. See nõu oli teistel meele pärast; nii võisivad nad ehitusest ju ometi kahekordse kasu saada. Suure vaeva ja otsimise järele leidsivad linnarahvas targa meistri Olevi, kes kiriku ehituse töö määratuma palga ja maksu eest oma hooleks võttis ja nii pika torni lubas ehitada, kui kellegi silm maailmas ei ole näinud. Ilma aja viitmata hakkas ta tööle. Töö läks ütlemata ruttu edasi ja jõudis pea juba lõpe poole. Kirik oli suur ja nägus, nii et kõik teda kiitsivad, kes nägivad. Iseäranis panivad kõik kiriku pikka torni imeks. See oli nii kaugel juba valmis, et enam muud ei olnud teha kui risti torni otsa panna. Olev ei tahtnud seda tööd kellegi muu kätte anda, vaid tahtis ise risti torni otsa seada, et nii oma tööle pärga paha võiks panna ja nii täielik kiitus ja tänu kõik temale saaks. Risti torni otsa panemise järele lubati Olevile ehituse palk välja maksta. Kui Olev viimast tööd läks tegema, hüüdis naene kodu rõõmuga: «Täna tuleb Olev koju, toob tuhat tündritäit kulda!» Õnnelikult pani Olev risti paigale, aga vaevalt oli see sündinud, kui ta libises ja ülevelt torni otsast alla langes. Maa peale maha sattudes kargasivad temal konn ja madu suust välja. Olev maeti sinnasamasse, kuhu ta oli sattunud. Haua peale pandi aga kivi Olevi, konna ning mau kujuga. Kirikut ennast nimetas rahvas sest saadik targa meistri mälestuseks Olevi ehk Oleviste kirikuks. Mida rohkem kõik rahvas kena kiriku üle rõõmustas, seda suurem meelehaigus oli tema pärast Vanalpaganal. Kaua aega vaevas ta selle arvamisega pead, kudas kirikut ära võiks hävitada. See töö ei oleks tema käes sugugi raske olnud, kui ta kiriku juurde oleks julgenud minna. Viimaks lootis ta ometi hea nõu leidnud olevat, kudas kaugelt seda toime saata. Ta võttis Pärnus enesele mehise lingu, otsis tubli kivi, kellega kergel kombel Oleviste torni arvas puruks visata võivat, pani lingu peale ja võttis siis joont. Kui ta aga parajalt linguga viristas, katkes määratuma kivi raskuse pärast lingu pael. Sellegipärast lendas kivi enam kui poole maad edasi, künni viimaks Ruila mõisa põllule Pärnu-Tallinna tee äärde maha sattus. Seal puhkab lingukivi praegugi veel.
M. J. Eisen, Esivanemale varandus, lk. 25—27.
C.
Olevi kirikuehitamise muinasjutt
[- - -]
«Kui kange mees Olev juba palju aastaid siin metsas (Palmses, aga kus metsas, ei ole teada) ühes üksikus talus oli elanud ja oma naiste-lastega maja pidanud, iseäranis, lahus teistest inimestest, siis tundnud ka temagi viimaks ära, et surm tema suu ükskord kinni sulub, ja ta kalmule kantakse. Et ta aga mitte ilma mälestust mahajätmata maailmast ei lahkuks, sellepärast võtnud ta nõuks niisugust tööd ära teha, mis mitusada aastat seisab ja tuleva põlve rahvale kanget meest meelde tuletab. Selle nõuga läinud ta Tallinna ja hakanud sääl suurt kirikut ehitama. Ehitus läinud ruttu edasi ja müürid tõusnud ruttu ülesse. Kirik olnud nii suur, et sellesarnast veel kusagil polnud nähtud. Kõigel ehituse ajal käinud Olev igal ööl kodu. Ükskord saanud temal ehituse juures materjal otsa, mida Tallinnast mitte saada ei ole olnud. Siis jooksnud Olev lõunasöögi ajal Narva ja toonud säält, mis ehituse juures tarvis olnud. — Igal asjal on aga omad takistused, nõnda ka selle kange mehe kirikuehitusel. Olevit ei olla keegi nime pidi tundnud ega pole ta seda ka kellelegi ütelnud. Kord teinud ta veel tõotuse, et keegi tema nime enne ei pea teada saama, kui kirik valmis on. See tõotus ärritanud tema vastaseid veel enam. Mitmed võtnud nõuks temale näidata, et ta sõnapidamises mitte niisugune kangelane ei ole, kui oma töödes. Küll meelitatud teda ja ähvardatud, aga ilmaasjata. Viimaks võetud kavalus appi. Tema järele hakatud valvama, kuhu ta õhtul läheb ja kust ta hommikul tuleb, et tema kodu teada saada. Viimaks saadud see ka kavalusega kätte. Siis käidud igal öösel ja päeval tema toa akna all kuulamas, et ehk juhtub tema naene kuidagi oma mehe nime kogemata nimetama. Kaua olnud nende vaev asjata, kuna kirik juba valmis hakanud saama. Ükskord hakanud aga Olevi poeg kibedasti nutma. Ema pannud ta kätkisse ja hakanud ise kiigutades kätkilaulu laulma:
Ära nuta, pojukene,
ära nuta, ära kaeba.
Las´ tuleb Olev koduje,
see toob sooje saiaida,
magusaida maasikaida,
paremaida pähkelaida jne.
See laul olnud nüüd Olevi surmakuulutus. Vastased saanud säält kangelase nime teada ja rutanud kohe Tallinna, et seda enne kiriku valmissaamist temale kuulutada. Kui nad näinud, et kirik juba pea valmis, olnud nende lootus peaaegu otsas. Üks aga hüüdnud veel alt Olevile: «Olev, lipuvarras on kõver!» — Kui Olev oma nime kuulnud, ja veel seda, et lipuvarras tuleb parandada, kukkunud ta kiriku torni otsast maha ja surnuks. — Kangelase auks pandud aga kirikule tegija nimi. — Olevi tehtud torn olla aga praegusest veel 15 sülda pikem olnud. Kui Olev Tallinnas kirikut ehitanud, siis olla tema poeg Narvas kirikut ja kantsisid ehitanud. Selle töö juures olnud neil aga üksainus vasar, mida nad ühe käest teise kätte visanud. -
Kui Olev kiriku torni otsast maha kukkunud, siis tulnud uss ja konn tema seest välja, kuida seda Oleviste kiriku seina ääres kivi paal praegu veel näha olla. Ometi ei tahta inimesed, kes seda räägivad, mitte uskuda, et see nõnda on, vaid ütlevad, et sakslased selle kivi sinna pannud, et sellega Eesti vägevat kirikuehitajat nõiaks tunnistada, kellest ussid ja konnad välja tulevad. Kui Olev nõid oleks olnud, ega ta siis kirikut oleks ehitama hakanud, sest et see püha koda on.»
Nõnda muinasjutt.
Postimees 29. XII 1898, nr. 289, lk. 1—2 < Haljala, Palmse v. — J. Jung. Sama muistend on saadetud Õpetatud Eesti Seltsile saksa keeles: Olews Sage aus Palms in Estland. ÕES, SK 657, 7/11 — J. Jung.
D.
Oleviste kirik
Ennemuiste olnud Tallinn koguni väike. Ei kasvanud ega kasvanud. Elanikud ihanud, et nende linn suureks, kuulsaks saaks ja palju kaupleks. Kaubalaevu ei tulnud Tallinna alla peaaegu sugugi. Kõik see asjalugu teinud elanikkudele muret ja kurvastust. Elanikud mõtelnud sellepärast alati, kudas linna tähtsust tõsta. Korraga tulnud kellegil hea nõu meelde. Kohe nõus teistele kuulutama: «Ehitame nii suure ja kõrge torniga kiriku kui mujal pole olemas. Siis näevad laevad kaugel merel meie torni ja tulevad kaubaga meile külalisteks! Linn kasvab, saab kuulsaks!» Nõu elanikkude meele pärast. Kust aga niisugune meister võtta, kes ehitab kiriku, mis kõik muud kirikud toreduse ja suuruse poolest võidab? Otsivad meistrit siit, otsivad sealt, ei leia kusagilt niisugust, kes lubaks kiriku ehitada linnale auks ja iluks ja laevadele nagu tuletorniks. Juba Tallinna elanikkudel lootus langemas, kui ühel päeval võnnuvõõras
kole suur vägimees ilmub ennast kirikuehitajaks kauplema. Elanikud võtaksid pakkumise muidu rõõmuga vastu, kui ehituse hind neid ei hirmutaks — kümme (sada) tündrit kulda. Ometi lisab võõras ehitaja iseäralise tingimise juurde: kui elanikud ta nime teada saavad, ei nõua ta linnalt kopikatki. Lootuses, et kudagiviisi õnnestub meistri nime teada saada ja nii maksust vabaks pääseda, tõotavad elanikud vägimehele nõutud summa maksta, see aga selle eest nii suure ja kõrge torniga kiriku ehitada, kui mujal pole olemas. Tekib küsimus, kuhu ehitada. Ühed tahavad Toompeale, teised alla linna. Alla linna soovijad vaidlevad Toompea vastu sel põhjusel, et seal torn pilvedesse ulataks ja välgud kiriku pea põletaksid. Võit jääb altlinna meestele. Meister hakkab all-linnas ehitama. Paneb kivi, kerkib müür, paneb teise, märkab — sein. Ehitajal verstaviisud
jalas: astub sammu, verst maad edasi jõudnud. Küll katsuvad mõned meistriga sõprust sobitada ja meistri nime välja meelitada, aga ehitaja ei alusta kellegagi pikemat juttu ega jää kellegi juurde asumagi, vaid käib esmalt Narvas, pärast Haljalas söömas ja magamas. Seal ta naine asumas. Kirik hakkab valmima. Tallinna elanikkude hirm kasvab. Keegi ei saa ehitaja nime teada. Kust kullatündrid meistri palgaks välja võtta? Ei teata enam muud abinõu, kui saadetakse salakuulaja välja ehitaja naise juurde. Ehk juhtub sellel kudagi korda minema nime kuulda saada. Esiotsa salakuulaja vaev asjata. Ühel päeval läheb Tallinna mees ehitaja naise korterist mööda. Kuuleb, naine kusutab sülelast:
«Kusu, kusu, lapsukene,
homme Olev tuleb koju,
kümme tündrit kulda kaasas!»
Salakuulajal aru käes: ehitaja nimi Olev. Salakuulaja sedamaid Tallinna tagasi elanikkudele rõõmusõnumit kuulutama, et ehitaja nimi teada saadud. Ehitaja praegu tornitipul, lõpetab kirikuehitust, paneb tornile risti otsa. Tallinna mehed alt hüüdma:
«Olev, Olev, pane hoolsalt! Rist viltu!»
Otsegu välk oleks tabanud, kohkub ehitaja oma nime kuuldes. Linnaelanikud nime kuulda saanud, ehitaja palgast ilma! Kohkub nii koledalt, et käed torni küljest lahti laseb. Ise tuigub jalgadel. Enne veel, kui uuesti saab kätega tornist kinni hakata, langeb üle tellingi ääre. Langedes ei kusagil enam peatust käele ega jalale; langeb seni, kuni alla kividele surnult maha sajab. Konn ja madu kargavad mahasadamise] ehitaja suust välja. Ehitaja surnukeha moondub sedamaid kiviks, niisama suust väljakaranud konn ja madu. Kõik kolm seisavad praegu alles kividena kiriku kõrval. Ehitaja Olevi järele hakkasid elanikud kirikut Olevi ehk Oleviste kirikuks hüüdma.
Rahva rõõm suur uue kiriku pärast. Kirik tõesti linna au ja ilu, laevade tuletorn ja juhtija. Laevu purjetab varsti palju Tallinna alla kokku. Mida rohkem elanikud rõõmustavad, seda enam Vanapagan vihastub. Oleviste kõrge torn tal okkaks silmas. Vanapagan arvama, kuidas torni hävitada. Viibib Pärnus: aega puudub minna Tallinna kirikut hävitama. Ei muud, kui võtab mehise lingu, kivimürakas peale, viristab lingu. Viristades katkeb kivi raskuse pärast lingupael. Kivi ei jookse paela katkemise pärast märki, vaid langeb Pärnu-Tallinna tee äärde Ruila mõisa väljale maha. Seal puhkab mürakas praegugi; vaese mehe sauna suurune. Vanal ajal olnud kivi otsas hõbekauss, kuhu vihmavett sisse valgunud; selle veega arstitud mõnesuguseid haigusi.
Teiste teadete järele ei visanud Vanapagan kivi Oleviste kiriku pihta, vaid Kalevipoeg, kes selsamal ajal Riias kirikut ehitanud. Kalevipoeg vihastunud, et Olevi kirik suurem ja kõrgem saanud kui tema oma ja sellepärast katsunud ta kirikut kiviga hävitada.
M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud I—III, lk. 127—129 (73).
J. Jung, Muinasajateadus II, lk. 78—79; III, lk. 62, 159—162, 172.
Vrd. ka: Kivid linnade pihta, muist. 36—46; samuti muist. 66, 96.
E.
Olevi surm
Vanal ajal ehitadud Tallinnas üht kirikut, ja töölised, kes seda kirikut ehitanud, ei teadnud sugugi selle ehitusemeistri nime, kuna nad temast ikka palju lugu pidanud. See käinud aga söögiaegadel Tallinnast Narva söömas ja tulnud jälle iga kord selleks ajaks tagasi, mil tööleminemiseks paras aeg olnud. Kui kirikutöö juba lõpule jõudnud, olnud ehitusemeister tormi otsas ja põrutanud viimaseid hoopisid. All seisnud töölised, nende hulgas ka ehitusemeistri naene, käe peal hoides nutjat last, kelle vastu naene manitsenud:
«Ära nuta, lapsukene, küll Olev tuleb varssi, siis saame hulga raha!»
Seda kuuldes käinud kõla läbi tööliste ja rahvahulga:
«Olev! Olev!»
Seda kuuldes kukkunud Olev ülevalt torni otsast maha, sest et teada oli saadud tema nimi, mida tema aga salaja oli hoida tahtnud. Kui ta maas hinge heitnud, siis tulnud tema suust uss ja konn välja. Sellepärast olevat siis sellel kirikul Oleviste nimeks pandud, mis praegu Tallinnas olemas on.
E 16644 (58) < Halliste, Kaarli v. — J. P. Sõggel < Peeter Sõggel (1895). Ka: ERA II 34, 185 (28) < Karja, Pärsamaa v., Linnaka k. — O. Loorits < Miina ja Mart Tuts, 60 a. (1931).
F.
Kalevipoeg ehitanu Tallinna Oleviste kiriku. Kirik saanu valmis, aga ei ole naisele ilmutanu oma nime, et on Olev. Ükskord naine petnu nime valla. Naine kiigutanu last ja öelnu:
«Ole vaik, ole vaik, Olev tuleb kodo!»
Võõras kuulnu, et Olev on nimi. Olev pannu parajasti risti. Võõras lännu mööda, kes oleva kuulnu. Hõiganu:
«Olev, rist on mere poole kõver!»
Olev kukkunu kohe maha. Konn tulnu kõhu pääle. Praegu on sääl maalitu, kõnn kõhu pääl.
ERA II 14, 522 (4) < Kodavere, Peipsiäärne v., Varnja k. — P. Ariste < Joosep Katsan, 69 a. (1929).
323.
[Kiriku koha valimine]
Looduses esineb kive väga rikkalikult. Iga kivi ei vääri meie tähelepanu, aga on ka neid, mida ei saa jätta tähele panemata. Eriti palju tähelepanuväärilisi kive esineb praegusel Tubrimäel Läänemaal Sinalepa vallas Jõõdri külas. See asub Ridala kirikust 2 km eemal. Sääl on mitu suurt kivi, mis on võetud looduskaitse alla. Kõikjal on vägilase Kalevipoja kive, nii ka Tubris. Ühel kivil on käease sees. Kõneldakse, et Kalevipoeg olevat seda tahtnud visata sinna, kus peab saama ehitatud kirik. Aga inimesed pole tahtnud kirikut ehitada sinna, vaid ehitanud Kolila külasse. Ehkki see on kõigist 2 km eemal Tubrimäest, olevat Kalevipoeg sellest pahandanud. Ta olevat olnud parajasti kirikute koha valimise teekonnal, ja et siin tema valitud kohta ei arvatud heaks, siis võttis ta nõuks kiiresti sealt edasi minna. Olnud aga parajasti kevadine lumesulamise aeg ja Kalevipoeg pole enam saanud vabalt matkata, sest vesi tahtnud tikkuda mõnes kohas juba saapaisse. Siis võtnud ta nõuks mööda kive joosta, või kui mõnes kohas polevat parajat kivi lähedal, siis mõelnud ta teha pikki hüppeid. Ja polevatki olnud palju sarnaseid kive, mis kangelase keharaskuse oleksid ületanud. Kalevipoeg astunud Tubris ühele kivile, mis tema visatud kivi lähedal seisnud. Olnud aga nii raske, et kivisse vajunud jalaase. (Praegugi on Tubrimäel ühel kivil jalaase.) Ta teinud pika hüppe ja mõne viivu jooksul olnud ta Mäemõisa mäel. See asub Läänemaal Sinalepa vallas Panga külas, l km vene kirikust. Sääl olnud ka palju kive. Kalevipoeg võtnud veel hoogu ja hüpanud ühele. Aga oh häda! kivi olnud pehme ja kangelane hakanud vajuma. Toetanud küll teise jala teisele kivile, kuid seegi kivi olnud pehme. Polnud kangelasel enam aega mõelda, kuhu minna, ega hinge tagasi tõmmata, sest jalad vajunud ühtepuhku. Ümberringi lainetanud vesi, ja kui vette astuda, teeks jalad märjaks. Ja vaat! saad viimati noht ning muudki haigust ja see võib su karupidi hauda viia. Aga igale inimesele on ju elu kallis, nõnda ka Kalevipojale. Ta teinud jällegi paraja hüppe, kuni olnud praeguses Tuuru külas Läänemaal Sinalepa vallas Kõrgemäe talu tee otsas. Seal saanud ta alles kindla jalaaluse, sest kivi olnud üsna suur. (Praegugi on sääl see kivi, kuid märke ega jälgi sees ei ole.) Seal võinud ta juba puhata ja rahulikult edasi matkata, sest maa olnud seal kõrgem ja vett ka vähem.
Nii ongi rahva arvamuse järgi tähtsamate kivide kirjeldus ja elu.
ERA II 228, 429/31 (4) < Ridala, Sinalepa v., Kabla k. — L. Liivlaid < Aleksander Liivlaid, 53 a. (1939).
Vt. ka: Jälgedega kivi Tubrimäel, muist. 149.
324.
[Kiriku ehitamine]
Juturiismeke Kalevist veel.
Kord ehitanu vana Kalev üten pojaga Saaremaal kirikut. Esä nännu, et poig tubli kivitõstja ollu. Käsken esi poiga uut kirikut nakata ehitama. Poig võttan ka esä nõu kuulda ja minnu
esä käsu järgi seitsme versta taga tõist kirikut ehitama. Aga üle kate ollu üitsainus suur kivihaamer (vasar). Kumbal vaja (tarvis) ollu, see küskin tõise käest endele. See visanu siis sellele, ja ku tõisel jälle vaja ollu, tagasi tõisele. Aga poja kirik saanu ennembi valmis. Esä nännu seda, minnu
manu ja tahtan ümer lükata, aga poig visanu põllega kive ette ja kirik jäänu seisma. Aga esä viha ei ole sellega iki veel ära lõppen. Viimati lükanu iki ümer. Niid kiviaugud sesta tänapäivani veel Kaarma kihelkonnas. Kas nende kohta ehk saarlased isi uusi juttusi ei tea jutustada, ei või mina tääda, aga nõnda räägib vanarahva suu.
H II 25, 340/1 (3.) < Tarvastu — J. Käger (1890). Vrd. Muistendid Suurest Tõllust.
325.
[Kiriku ehitamine]
1. Laius-Tähkvere vallamaja ligidal kirikutee ääres välja sees on veikesed, aga sügavad orud. Rahvasuu räägib, et vanaste tahetud sinna kirikut üles ehitada. Mida päeval üles ehitud, seda olnud öösel salaväed maha lõhkunud. Ära nähes, et sel viisil võimata kirikut üles ehitada on, seoti ühe targa õpetuse järele kahe musta härja sappa palk ja aeti neid edasi, kuni nad seisma jäid. Sinna ehitati siis uus kirik, praegune Laiuse kirik.
2. Nimetud orgude kaldal (kirikuorud) maantee ääres seisab väheldane kivi, mille peale inimese pool jalajälge vajutud on, kõik viis varbaaset on selgeste näha. Rahvas kutsub seda vanatondi jäljeks, kuna kusagil heinamaal üks Adama jalajäljega kivi olla.
3. Sellest kohast Tallinnamaa piiri poole edasi minna seisab nendanimetud Lusikasoos üks suur kivi, mida nimetakse Kalevipoja luisk. (Lusikasoo on Pedja jõe ligi Pedasi küla all.)
ERM 156, l (1—3) < Laiuse, Laius-Tähkvere v. — E. Wichwelin. Vt. Kalevipoja luisk, muist. 92, 93; Jälgedega kivid, muist. 159; Alulinna ehitamine, muist. 319 C.