345. KALEVIPOJA HAUD
[Kalevipoja haud Jõuga-Nõmmel]
Kalevipojast kuulsin Kuremäe mehelt. Rääkis, et tema teab, kus on Kalevipoja haud Jõuga-Nõmmel. Tal pidi suur uur ka olema. Keski olevat käinud ja haua lahti kaevanud, tahtnud uuri kätte saada. Tema haud olevat niisugune nagu kartulikuhi, mitte maa sees, vaid maa peal. Siis tulnud sealt suured luud ja kondid välja. No oli ju ka suur jõumees.
KKI 20, 142 (29) < Jõhvi raj., Iisaku k/n., Alliku k. — L. Raudsep ja H. Kihno < Johannes Karlep, 70 a. (1955).
Vrd. ka: Kalevipoja kulduur Iisakus, muist. 382.
346.
[Kalevipoja haud]
A.
Mis rahvas künka kohta räägib
Rahvas ütleb, et see on Kalevipoja haud ja et kange mees selle künka all oma viimist und puhkab. Hauas piab Kalevipoja kaasas ka kallis varandus, matisuurune kulduur ja 3 tündrit kulda peidus olema. Külap seda ihaldaks iga inimene kätte saada, ja on mõned seda püüdnudki, muidugi mõista kaevamise teel, aga need kõik on seda endi armsa eluga pidanud maksma. Nad on kohe haigeks jäenud ja ka varsti ära surnud. Näituseks räägitakse Remu Jaanist, et ta on kaevanud ja kaevades Kalevipoja ühe külleluu leidnud, suur nagu pool vene looka. Ei ole mees enam öösse magada saanud: aetud ülesse ja kästud luu oma paiga peale panna. Mees õnnetu, juba päris haige, läinud käinud veel läbi häda järgmisel päeval külleluud maha tagasi matmas; aga haigus läinud sellegipärast ikka rängemaks, ja paari päeva pärast on Jaan kõrvad pia alla pannud.
Enne kasvasivad haua peal suured puud. Mõis lasknud need maha raiuda. Raiujad mehed on aga kõik haigeks jäenud ja selle järele kohe siitilmast lahkunud.
E 26795/6 < Jõhvi, Illuka v., Kuremäe — J. Lilienbach (1896).
Osalt trükitud: M. J. Eisen, Teised kodused jutud, lk. 10—12.
Vrd. Jalgade raiumine, muist. 340, 341; ka Kalevipoja varandus, muist. 381 jj.
B.
Kalevipoja haud oli Kalevipoja mäel, metsa viiva tee serval. Haual kasvas viis kuuske ja oli ka kive. Kullaotsijad kaevasid sinna suured augud. Seal olevat olnud mitu tündrit kulda ja veskiratta-suurune kulduur. Nüüd on punkrite kaevamisega täiesti ära lõhutud.
EKRK I 4, 254 (25) < Jõhvi raj., Illuka k/n. — A. Rõõm (1954). Vrd. Kalevipoja varandus, muist. 381 jj.
C.
Kalevipoja mägi
Kalevipoja mägi on seal Kivinõmmes, Kalevipoja kriiva või niisuke mägi. Kivinõmmest kilomeeter või poolteist. Tee läheb sellest künkast läbi — Vasknarva maantee. Mets kasvab seal peal, männimets või kuusemets. Ikke kiidavad, et seal kuskil peab olema Kalevipoja haud, aga seda mina kindlasti ei tea.
[Küsimus:] Kas keegi on seal kaevanud või midagi otsinud? Oi, ennevanasti seal torgiti üsna palju. Juba tsaariajal kaevasid seal vanemad mehed — ju nad seal kulda otsisid. Nüüdsel ajal seal enam ei otsita.
KKI 20, 498/9 (11) < Jõhvi raj., Kuremäe k/n., Lähtepea k. — R. Viidalepp < Mihkel Kask, 72 a. (1955).
D.
Kalevipoja mägi ja nõmm
Mina juba lapsena kuulsin sellest Kalevipoja mäest. Mina lapsena juba kuulsin, et seal käisid niisugused rahaotsijad. Ja räägiti sellest Kalevipoja mäest, et seal pidi Kalevipoja uur olema. Kui kolmkümmend viis aastat tagasi, kui mul mees suri ära, siis ma läksin sealt Kalevipoja nõmmelt läbi, läksin heinamale ja läksin sest hauast mööda.
KKI 20, 492/3 (3) < Jõhvi raj., Kuremäe k/n., Soompea k. — R. Viidalepp < Liisa Kuningas, 72 a. (1955). Vrd. muist. 381 jj.
E.
Kalevipoja mägi
Haud oli seal mäe peal, väga pikk ja suur. Ja vanad inimesed — ja vanemad inimesed rääkisid, et sealt olema Kalevipoja asju leitud. Pidi olema Kalevipoja uur. Aga kas nad on teda leidaned, või on see rahva jutt.
See haud oli õige suur [---].
KKI 20, 491/2 (l) < Jõhvi raj., Kuremäe k/n., Soompea k. — R. Viidalepp < Liisa Kuningas, 72 a. (1955). Vrd. muist. 381 jj.
F.
Kalevipoja esemete otsimisest
[Küsimus:] Kas on teada, et Kalevipoja hauast midagi on otsitud? Seal on tuhnitud mitmestki kohast. Koukisime kolme või nelja kohta augu sisse. Kuue mehega töötasime. Oli sügisene öö. Kahest kohast, sügavalt, 4-5 jala sügavusest tuli süsi vasta. Panin pihuga veel tasku ja tõin kodu. Üsku oleks tammepuu süsi olnud. Minu isa õemees, see oli ka kaunis vana mees, see rääkis, et keegi on kaevand ja suured küljeluud tulnud lagedale nagu vene loogad, aga üks ots lühem, teine pikem.
KKI 20, 505 (20) < Jõhvi raj., Illuka k/n., Ohakvere k. — R. Viidalepp < Johannes Lettermu, 76 a. (1955).
G.
Kivinõmmes, siit Vasknarva poole, pidi olema Kalevipoja haud. Selles pidi olema tünder kulda ja Kalevipoja kulduur. Kes seda hauda lahti kaevama läks, see suri järgmisel aastal.
KKI 20, 105 (l) < Jõhvi raj., Kuremäe k/n., Sootaga k. — L. Raudsep ja H. Kihno < Joosep Maukin, 89 a. (1955).
H.
Kalevipoja haua asukoht
Kalevipoja mägi on Kivinõmmest rohkem kui kilomeeter edasi ja sealt läheb tie edasi — umbes kilomeeter või poolteist mäest on see koht, kus on Kalevipoja haud. Mõlemad on paremat kätt. Mägi on pikalt, aga seal, kus haua koht, seal enam mäge ei ole, aga siiski on kõrgem koht. Aga see kõrgendik ikka ühes liinis on ja praegugi kutsutakse ikka teda Kalevipoja mäeks.
KKI 20, 506 (21) < Jõhvi raj., Illuka k/n., Ohakvere k. — R. Viidalepp < Johannes Lettermu, 76 a. (1955).
Kalevipoja haud peab olema Kivinõmmest läbi minna suure majaka (vaatetorni) lähedal. Kuremäelt Kivinõmme on 8—9 kilomeetrit.
KKI 20, 510 (27) < Jõhvi raj., Illuka k/n., Raudi k. — R. Viidalepp < Heinrich Remmelgas, u. 30 a. (1955).
K.
Mendi üks üesse, Viru Juri, Allika Mihkel ja va Umberk, Kivinõmme metsa Kalevipoja künkele kulda õtsima.1 Kellu kahetõistkümme ajal haketi kaivama. Kaiveti, kaiveti ja lagedale tuli suur ribikont; niisikene vähemine mogomane
kõhe, jusku hobose luak. Jäeti sie siis maha ja tuldi kodo magama.
----------------------------------------------------------------------------
1 Kalevipoja hauaküngast näidatakse praegugi Kivinõmmest. — Üleskirjutaja märkus.
------------------------------------------------------------------------------------------
Eks näidetud miestele unes, et «kõhe mattaga minu kont maha! Minu und ei tõhi teie segada!» Mehed ei muud miski ku(i) mendi ja matteti maha tagassi.
ERA II 166, 26 (83) < Iisaku, Illuka v., Kaidma k. < Iisaku v., Varesmetsa k. — A. Hallik < Kai Hallikas, sünd. 1862. a. (1937).
347.
[Kalevipoja haud]
A.
Virumaal Kuremäe kloostri taga ühel kingul leitud kord hiiglasuured luud ja vankriratta-suurune taskukell. Et need asjad olid väga suured, siis hakati kinku nimetama Kalevipoja hauaks. Kuid kaevamine keelati, ja nii [ei] saadud enam muud teada.
ERA II 219, 472/3 (26) < Järva-Madise, Albu v., Mõnuvere k. — A. Järviste < Jaan Järviste, 51 a. (1939).
Vrd. Kalevipoja varandus, muist. 381 jj.
B.
Minu isa rääkis, et Kalevipoeg on maetud Kuremäele, et sie mägi seal, et sie ongi Kalevipoja hauaküngas. Kalevipoeg oli Eestis kuningast, aga papid ei sallind Kalevipoega ja siis ehitasid tema hauale luostri, et siis ei tõuse Kalevipoeg üles. Vot usuti, et muidu ta tõuseb üles, kui aeg täis saab. Et kui kluoster peal, et siis enam ei saa tõusta. Ei siin muidu Kalevipojast ei tea midagi.
KKI 20, 342/3 (2) < Jõhvi raj., Iisaku k/n. — Ü. Tedre < kolhoosi «Tee Kommunismile» sepalt, üle 60 a. (1955).
C.
Kuremäel peab olema Kalevipoja haud, mäel, luostri all. Seal on suured varandused kullas ja hõbedas.
KKI 20, 340 (l) < Jõhvi raj., Iisaku k/n., Kaleva k. — Ü. Tedre < Marie Kruus, 75 a. (1955).
348.
Kalevipoja surmast ja hauast
A.
On üks pikergune mägi, nõmmemaa, männimets kasvab peal (Kivinõmmest edasi). Seal kuusemetsa ligidal on koht, mis kutsutakse tema hauvast. Rahvas rääkis, et ta on nii kole suur mees old, ta on nii pikk old, et üle metsa on vahtind. Rahvas räägivad, et on magama jäänd ja jalad on ära raiutud. Jalgade raiumine on old Narva pool metsades. Siis on ta siit läind läbi Konsu järve ja Kivinõmme metsa on ta ära surnd. Usku nii on old, et sõja moodi on old. Et on jalad ära raiutud ja pand õigest läbi Konsu järve. Isaisad sellest rääkisivad. Nüüd on temast vähe kuulda, ainult raamatute sees.
KKI 20, 503/4 (18) < Jõhvi raj., Illuka k/n, Ohakvere k. — R. Viidalepp < Johannes Lettermu, 76 a. (1955).
Vt. ka: Kalevipoja surm, muist. 340.
B.
Kalevipoja surmast
Isa rääkis poistele ja pojad üheskoos, et see Kalevipoeg ikka mujal sai haiget võitlemisel ja siis pidi siia tulnud olema ja siin Kivinõmme metsas ära surnud olema ja siia maetud. Eesti rahvas on ta siia mattaned.
KKI 20, 493/4 (5) < Jõhvi raj., Kuremäe k/n., Soompea k, — R. Viidalepp < Liisa Kuningas, 72 a. (1955).
C.
Kalevipoeg tuli Kuremäelt Venemaa teed pidi ja läks põlvekontide peal Kivinõmmest välja. Siis väsis ära, keeras tagasi ja suri sinna ära.
KKI 20, 107 (10) < Jõhvi raj., Kuremäe k/n., Sootaga k. — L. Raudsep ja H. Kihno < Joosep Maukin, 89 a. (1955).
349.
[Kalevipoja haud]
Alutaga Jõhvi kihelkondas Pagari mõisa maa peal Tobrina metsas peab olema Kalevipoja haud (kalmuküngas, kus Kalev on saand maetud, see koht on Kuremäelt kuus versta eemal) ja selle kalmu pikkus peab olema kolm sülda ja kõrgus arvata kolm jalga, seal juures peab ka suur hunnik munakuid kiva olema, mis Kalevipoeg ise peab olema kandnud. Ennemuiste, kui sakslased meie maale on tuld, siis on Kalevipoeg sakslased maalt välja kihutanud, ja kui maa vaenlastest lage olnd, siis heitnud tema väsimust puhkama Kuremäele, aga tema jäend kauaks magama ja selle aaga tulnud sakslased jälle tagasi, raiund Kalevipojal mõlemad jalad põlvist saadik alt ära. Viimaks ärganud Kalevipoeg ülesse ja näind, et tema jalad ära olivad raiutud, ja ta sai kohe aru, kelle töö see oli. Hakand siis veel põlvede peal käies sakslasi taga ajama, et neile veel enne surma oma vaenlastele kätte tasuda. Selleks on tema Kivinõmme jõudes omale suure rüpetäie munakuid kiva korjanud, et sakstele tubliste vatti anda. Aga vana Liiva-Hannus tõmmand tema rehnungi alt kriipsu läbi. Enne kui sakslased kätte sai, suri tema ära ja on sennasamasse saand maha maetud, kuhu tema surnud. Seal peab tema kalmuküngas tänapäevani veel alles olema. Ühtlasi saand tema varandus kolm tündert kulda ka temale kaasa hauda pandud, mis veel tänapäevani seal peab alles olema. Nii sealtnurga rahva jutt.
H II 37, 764/5 (11) < Jõhvi — T. Wiedemann (1892).
Trükitud: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 20—21.
Vt. ka: EKnS a 10/1 < Jõhvi — T. Wiedemann.
Vrd. Jalgade raiumine, muist. 340 A; Kalevipoja varandus, muist. 381 jj.
350.
Surma-luo teisend
Kalevipoeg kannud laudu üle Peipse järve. (Kust kuhu, mistarvis — ei teata. Üleüldse on jutustus tumenenud ja kõdunenud riisme.) Vaendlased tulnud vasta — kallale, Kalevipoeg muidugi laudadega vasta virutama. Et ta aga lapiti laudadega on sõdinud, peksnud ta oma lauad puruks, ilma et vaendlasest võitu oleks saanud. Üksainuke laud on veel järele olnud, kui siil põesast õpetanud, et sõrvi lauda tarvis lüüa. Kalevipoeg teinud nõnda ja saanud vaendlaste üle võitu. Siis hea nõu andjat põesast välja kutsuma. See aga ütleb ennast alasti olema — ei julge tulla. Kalevipoeg kiskunud oma kuue- vai kasukahõlma küllest tüki ja visanud siilile põesasse. Siil mässinud ennast sinna sisse, nii et ta lagedalle julges tulla. Niisugune kui siili okkaline nahk pidi ka Kalevipoja kehakate olema. Selle vaeva ja pahanduse peale läinud Kalevipoeg Kuremäe alla Lähtepää kõrtsi ja pistnud seal vaadi viina mokka. Siis läinud purjetamise väsimuse peale Kuremäele puhkama. Varsti aga olnud varitsejad vaendlased sealgi, võtnud magaja Kalevipoja enese moega ja raiunud sellega ta jalad põlvist saadik maha. Põlve otsade peal läinud ta veel Kivinõmme. Seal on ta surnud. Seal on ta haud.
E 26799/801 < Jõhvi, Illuka v., Kuremäe — J. Lilienbach < Anton Reisberg (1896)
Trükitud: M. J. Eisen, Teised kodused jutud, lk. 8—10.
Vrd. Võitlus laudade abil ja siili õpetus, muist. 337; Jalgade raiumine, muist. 340 A.
351.
[Kalevipoja haud]
Kui Kalevipoeg parajaste Venemaal, teisel pool Peipsit viibib, saab ta teate, et vaenlane ligineb. Sedamaid tõttab ta Peipsist läbi vaenlasele vastu. Sügav koht, kus tal vesi niudeni ulatab, avateleb teda järgmisele ütlusele: «Ennäe, loitu, kastab mulkud!» Kauksi kohas jõuab ta maale, kust ta Kuremäe poole edasi tõttab, ja Jõuga küla kohal (versta 4 põhja pool Iisaku kirikut) vaenlasega esimest võitlust peab, millest ka praegused kalmud veel tunnistust annavad. Kuremäel tabab teda siis raske õnnetus. Unerammistuse pealt, millele väsimus ja rohkeste maitstud viin hoogu annavad, raiutakse tal mõlemad jalad otsast ära. Viimast jõudu kokku võttes läheb tema põlvenükkade peal Kivinõmme metsalaande, mis Kuremäge, umbes 4 versta eemal, lõuna-ida poolt ümbritseb, kuhu ta mäeveerule maha langeb ja sureb. Oma määratuma suuruse tõttu paistab ta veel sinnaminemisel üle metsa välja. Sinna maetakse ta maha ja [nii] kannab liivakalm ehk haud, mille all ta puhkab, niisama ka mägi, elupõlved Kalevipoja nime. 1
Lõpuks olgu veel seie juure lisatud, et Kalevipoja hauas muud midagi ei leidu, kui liiva sees väga ära kõdunenud söeraasukesi. Haud ise on mõistmata inimeste läbi väga läbi kaevatud ja ära moonutatud, kes temas asjata Kalevipoja varandust otsivad.
E 52530/1 < Virumaa — R. Avel (1912). Vrd. Peipsi sügavus, muist. 328; Jalgade raiumine, muist. 340 A.
------------------------------------------------------------------------------------------
1 Iseloomulik on, et Naroova jõe piirkonnas, niisama ka Peipsi-tagused venelased metsakõrbe, kus Kalevipoja haud aseneb ühes Kivinõmme maakohaga, Dobrõnja'ks,- Kalevipoja mäge Bogatõrskaja gora'ks kutsuvad. — Kust võtsivad venelased selle nimetuse? Teatavaste oli vene rahva muinasluule järele Dobrõnja Nikitin vene muinaskangelane, kes Ilja Murometsi ja teiste vägimeeste kaasaegsena, Vene riiki Püha Vladimiri valitsuse ajal (980—1015 p. Kr.), võitlustes paganate vastu oli rajamas. Niisugusena on ta vene muinasluules kui valgesilmaliste tšuudide, s. o. soomesugu rahvaste võitja ja allaheitja herrandatud [ülistatud]. Ei ole kahelda, et Dobrõnja Nikitits Kalevipoja teisend on. Aga kuidas tuleb vene vägilase ilmumist Eestisse seletada? Vististe järgmiselt. Slaavi rahva rühmad, kes vanal muis'tsel ajal üle Naroova jõe lääne poole tungisivad ja viimaks eestlastega kokku puutusivad, pidivad viimaste juures juba Kalevipoja-aineid ees leidma. Väga tõenäulik on, et nad, kuna ka nende eneste juures muisted oma vägilaste üle ümber liikusid, leitud võeraid aineid tarvitasid ja omakohaselt ümber sulatasid, Kalevipoega teisendades ja oma vägimehele aluskujuks võttes. Miks selle lääne-slaavi rahva muistetes — kelle liikmed teatud piirkonnas eestlastega kokku puutusivad — just Dobrõnja Nikitits esimesel kohal seisis, on raske oletada. Võiks vahest umbkaudu arvata, et Dobrõnja Nikitits tšuudide allaheitmise läbi — nii kaugele kui muinasluule ajaloolise tõele vastab — enesest rahva hinges kestva mälestuse järele jättis. — Üleskirjutaja märkus.
----------------------------------------------------------------------------
352.
[Kalevipoja haud]
Kalevipoja suurtükk peab olema veel praiga Kontso järves. Kuremäel suure tamme alle on maetud Kalevipoja jalad. Ise puhkab Kivinõmme metsas hauas.
ERA II 125, 429 (26) < Jõhvi, Mäetaguse v., Metsaküla < Iisaku — M. Tarum < Leenu Kirsmann, 78 a. (1936).
Vrd. Kalevipoja surm, muist. 340 C.
353.
Kalevipoja haud
Torma kirikust kaks versta lõuna poole on kaks väikest mäge. Need on liivamäed. Nad on ümmargused ilusad mäed ja seisavad ligistikku. Neid mägesid kutsutakse Linnutaja mägedeks.
Räägitakse, et sääl mägede otsas on Kalevipoja haud. Mõned ütlevad ka, et sääl on Kalevipoja säng.
EKnS 2, 190 < Torma — M. Sild (1909). Vt. Kalevipoja sängid, muist. 185.
354.
Kalevipojast
Ühe kiriku all (ei tea, missuguse kiriku all, — muidugi siin Eesti- või Liivimaal — jutustaja on selle ära unustanud) peab Kalevipoeg magama. Kui kolm kuningat sääl (tema haua pääl) taplema lähevad, siis tõuseb ta ülesse. Üks pannud korra kolm kukke taplema. Kalevipoeg tõstnud pää hauast välja, näinud seda ja heitnud hauda tagasi.
E 46794 (10) < Avinurme khk. ja v., Kõrve k. — M. Sild < Johannes Kuusk (1909). Vt. M. J. Eisen, Mis teadis rahvas, EKirj, VI (1911), lk. 336.
355.
[Kalevipoja haud Tallinna Toompeal]
A.
Toommägi on Kalevipoja haud. Ja nimelt uue õigeusu peakiriku all olevat tema puhkepaik, mis vundamendi kaevamisel avalikuks tulnud. Mõne jala sügavuselt tulnud raudne uks nähtavale ja uksepealne kiri tähendab: «Äraneetud olgu igaüks, kes minu rahu julgeb rikkuda!» Hoolimata sellest tehtud aga ehitusetööd edasi. Ehituse lõpul teati tõendada, et kiriku müüril mitmel pool praod sisse tekkinud ja oodati täielist ehituse kokkukukkumist, mis aga senini veel sündinud ei ole. Peale selle kardeti mitut muud pahemat juhtumist Tallinna peale tulevat, nagu baltlaste täielist isaisade püha õigust, mis neil kibedaste vaja, sest et orjarahvas mitmel pool võimust tahab võtta, mida küll viimsepäeva täheks tuleb pidada.
E 46187/8.
B.
Kalevipoja puusärk võeti Toompea vene kiriku alt välja, kui selle kiriku vuldamenti kaevati. Kõik rootsi ja taani kirjad old seal. Minu minia isa tuttav oli seal kaevamas, see näind kirjasi, olid seanahast ja kõik viidud voorimehetäis ära. Puusärk viidud ka ära, viidud kirjadega tükkis. Rauast puusärk old, nad arvand, et on Kalevipoja puusärk.
ERA II 192, 354 (14) < Keila, Harku v., Kakumäe k. < Jõelähtme — R. Põldmäe < Liisa Torbek, 70 a. (1938).
356.
[Kuningahaud]
Der kleine See, worin Alewipoeg den Tod fand, liegt etwa 17 Werst südöstlich von Werro, unweit der nach Pleskau führenden Poststrasse. Sein Grabhügel, von Schatzgräbern zerstört, kaum noch erkenntlich, liegt dicht an der Heerstrasse und heisst beim Volk Kuningahaud, Königsgruft. [«Kalewipoeg»] XX, 500—524.
G. Blumberg, Quellen und Realien, 1k. 48.
[TÕLGE.]
Väike järv, milles Alevipoeg leidis surma, asub umbes 17 versta Võrust kagu poole, Pihkvasse suunduva postmaantee ligiduses. Tema hauaküngas, varanduseotsijate poolt rikutud, on vaevalt veel tunda, seisab üsna maantee ääres ja kutsutakse rahva poolt Kuningahauaks.