357. KALEVIPOEG PÕRGU VÄRAVAS
[Kalevipoeg põrgu väravas]
A.
Valjad pihus, läks K[alevi]p[oeg] omale hobust otsima. Ta läks Peipse järvest läbi ja vesi tahtis üle saapasääre sisse tulla. K[alevi]p[oeg] ütles: «Ära hakka meest narrima!» Kurat müütas oma tütre hobuseks. K[alevi]p[oeg] lõi käega seila peale ja ütles: «See on nõrk, see ei või mind kanda.» Siis müütas kurat oma poja hobuseks. Ja kui K[alevi]p[oeg] oma käe hobuse seila peale pani, nägi ta, et see teda kanda ei võinud. Siis andis kurat oma ema ja tegi teda valgeks hobuseks. K[alevi]p[oeg] katsus käega ja ütles: «See kannab küll, see on tugev.» Tuhatnelja viis kuradi ema teda kaugemale, ja K[alevi]p[oeg] ei võind teda kinni pidada. Siis ütles heal taevast: «Ristipoeg, ristipoeg, löö käsi tamme!» Tamm juurtega pihus. Siis läks kuradi ema tuhatnelja põrgu poole. Heal ülevelt andis K[alevi]p[ojale] nõu käsi piita lüüa. Hobune jooksis jalgade vahelt läbi ja K[alevi]p[oeg] jäi põrgu ukse taha, tamm pihus.
Juhan Baumann Udrikust [Kadrina].
G. Blumberg, Quellen und Realien, lk. 91—92.
B.
Kalevipoeg on jumala ristipoeg olnud. — Kui hundid ta hobuse ära söönd, otsind ta uut hoost, mis teda kanda jõuaks. Vanapagan muut ennast hobuseks. Kalevipoeg teda leides ilma paha aimamata istund selga ja old rõemus, et korra hobuse leidand, kes teda kanda jõuab. Vanapagan tahtnud teda sel kombel põrgu viia. Kui ta ju põrgu värava ette saand, hüüdand jumal: «Ristipoeg, tõsta käsi piida taha!» et sel kombel Vanapagan ei saaks teda põrgu sisse viia. Kalevipoeg täitand kärmest käsku, löönd kää ülesse piida taha. Sial old nael sees, see läind Kalevipoja kääst läbi. Vanapagan läind alt edasi põrgu, aga Kalevipoeg jäigi piida külge rippuma, põrgu uksehoidjaks.
E 8303/4 (5) < Rakvere — J. Lilienbach < Mart Treial (1890). Vt. ka: E 42003 < Väike-Maarja, Porkuni v. — J. Elken < J. Kuusler ja J. Ventsel (1901). Trükitud: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 19. Vrd. Soo kündmine, muist. 219 A.
C.
Kalevipoeg
Kalevipoeg vanal ajal põle leidnud hobust, kes teda kanda oleks võinud. Viimaks leidnud ühe valge mära, kelle seljas Kalevipoeg sõita võinud. Seal hüüdnud jumal ülevelt: «Ristipoeg, ristipoeg, põrgu viiakse, löö käsi ukse!» Juba sõitnud valge hobune põrgu väravast sisse, seal saanud Kalevipoeg kätt sirutada ja löönud käe uksepiita. Aga sepad olnud valmis juba kätt ukse [= ukse külge] kinni naelutama. Ennegu Kalevipoeg keelata oleks saanud, olnud käsi ukses kinni igaveste. «Kui veel lahti pääsen, siis kautan esiteks sepad, teiseks naestesugu maa pealt. Muidu pääseks ma kütkest, aga seppade ja naeste pärast ei pääse ma mitte. Sepad, kui nad tühja alasi peale haamrid löövad, ja naesed, kui nad pajasanga haljastavad. Naelad veniksid välja, aga sepad kinnitavad tühja alasi kõlinaga; naelad roostetaks, aga naesed ei lase pajasanga haljastamisega.»
H II 11, 872, (3) < Väike-Maarja, Vao v., Kiltsi — J. Palm (1890).
D.
Kalevipoeg läks uut hoost otsima. Ta tuli põrgu ette lagedalle. Kohe muutsivad Vanapagana pojad endid hoosteks. Kalevipoeg proovib mitu tükki läbi enese tarvis, aga ükski pole mehe väärilised, ei kanna meest ega mehe mütsigi. Viimaks muudab Vanapagan ise ennast hobuseks ja tuleb lagedale. Kalevipoeg hobust proovima ja hüppab selga. Hobune tuhatnelja jooksu, et Kalevipoega otse põrgusse viia. Vanajumal nägi seda ülevelt ja hüüdis: «Ristipoeg, ristipoeg! Löö käsi piita!» Kalevipoeg lõi käe piita põrgu ukse juures ja jäigi kättpidi piida külge. Üks käsi piidas kinni, teises käes suur pomm, valvab ta praegugi põrgu ukse peal, et vanakurat välja ei pääse inimesi tülitama. Kui ta seda teha julgeks, siis saab pommiga enesele pähe. Sellepärast pole teda ka väljas enam näha.
E 41997 < Väike-Maarja, Porkuni v. — J. Elken < Mart Eiskop (1901). Trükitud: R. Viidebaum, Valimik rahvajutte, lk. 62; R. Viidebaum, O. Parlo, K. Mihkla, Eesti muinasjutte ja muistendeid, lk. 62.
E.
Kalevipuoeg otsis müöda hoost, aga ei löidand niisukest hoost, kes teda kandas (kanda võis). Siis tuli tema vasta üks hobune (kurat hobuse näul) ja küsis: «Mis sa otsit?» Kalevipoeg: «Ma otsin üht hoost, kes minu võib kanda.» Hobune ütles: «Käi minu selga!» Kalevipoeg käis hobuse selga. Hobune kändas tema ülesse ja pand kohe juoksma hobuse kodu poole. Ja kui hobune koju ukse pääle sai, siis hüüdas hääl: «Käsi üles!» Käsi jäi sinna üles ühe ukse naela külge kinni ja hobune läks alt ära edasi oma majasse. See oli aga põrguhaud. Kalevipoeg jäi naela külge ja on praega sääl ja hoiab vanakuradit, et ta põrgust valla ei pääae, et ta ei saa põrgust väl'la päässa. Enne ei pääse hobu ega ka hoidja ukse päält, enne kui maailma lõpetus tuleb. Esimese püha hommikul puole üö ajal raputab ta kätt. Hobune, kes välla tahab tulla, kardab ja ei tohi vällä tulla. Pahem käsi on naela1 kül'les kinni.
Veske 3, 632/4 (3) < [Põhja-Eesti] —M. Veske. Vrd. ka eespool lk. 112—114.
----------------------------------------------------------------------------
1 raudnael
----------------------------------------------------------------------------
F.
Beitrag zur Sage über Kallew
Nachdem Kallew reich an Thaten gewesen, sei er einen, ihm unbekannten Weg geritten. Eine Stimme vom Himmel «Üks hääl taevast» habe ihm zugerufen: «Kallew, kus sa sõitad!» — «Hea all, parras peal, lükkan päle,» habe er geantwortet und sei weiter geritten. Die Frage wird an ihn wiederholt; er antwortet mit denselben Worten und reitet weiter. Endlich vernimmt er deutlich in seiner Nähe einen Lärm (Schrei) von den Bewohnern der Hölle «Põrgolaste kissa olli jo lahti kuulda olnud». Da wird die Frage zum drittenmal an ihn gerichtet: «Kallew, kus sa sõitad!»; worauf er aber zur Antwort giebt: «Ei Jummal tea, kus ma lähhan». Nun sagt die Stimme zu ihm: «Tõsta käed ülles!» Er hebt seine Hände empor. In demselben Augenblick aber, wo er sie emporgerichtet hatte, war das weisse Pferd (der alte Teufel) unter ihm verschwunden und er bleibt mit beiden Händen an dem obersten Rahmen der Höllenpforte «Põrgo wärrawa wanna päle» hängen, und woselbst er in solcher Stellung noch heutigen Tages sein soll, zur Strafe für die gegebene Antwort: «Ei Jummal tea, kus ma lähhan.»
ÕES, SK 233, 3 < Tartu — A. Jacobson (1856).
Trükitud: C. Russwurm, Sagen aus Hapsal, der Wiek, Ösel und Runö lk. 9—10.
[TÕLGE.]
Lisand muistendile Kalevist
Pärast seda, kui Kalev rikkalikult tegusid teinud, olevat ta ratsutanud üht temale tundmata teed. Üks hääl taevast olevat temale hüüdnud: «Kalev, kus sa sõidad!» — «Hea all, paras peal, lükkan pääle,» olevat ta vastanud ning ratsutanud edasi. Talle olevat küsimust korratud; ta vastab uuesti samade sõnadega ning ratsutab edasi. Korraga kuuleb ta selgesti oma ligiduses põrguelanikkude kisa. Põrgolaste kisa oli jo lahti kuulda olnud. Seal pöörduti küsimusega kolmas kord tema poole: «Kalev, kus sa sõidad!» mispeale ta vastab: «Ei jumal tea, kus ma lähan.» Nüüd ütleb hääl temale: «Tõsta käed üles!» Ta tõstab oma käed üles. Selsamal silmapilgul aga, kus ta käed oli üles tõstnud, oli valge hobune (vanakurat) tema alt kadunud ja ta jääb mõlema käega põrgu värava vanna pääle rippuma, ja kus ta sellises asendis kuni tänase päevani pidavat olema, karistuseks antud vastuse eest: «Ei jumal tea, kus ma lähan.»
Tõlgitud: M. J. Eisen, Tõll ja ta sugu, lk. 73.
G.
Ad Kallewi-poeg
(Minu famuluse jutustuse järgi kuulub põrgusõit Kalevipoja viimaste seikluste hulka. Ta ei tulnud põrgust enam tagasi.) «Tema sõitis valge hobuse seljas, ei pannud sügavas mõttes tähele, et värav väga madal oli, kost hobosega läbi ei võinud peasta. Hobune pühkis teda seljast maha ja tuli üksi tagasi; Kalevipoeg oli uimaselt hobuselaudilt maha kukkunud. Nõnda leidis teda kurat, võttis tugevad raudahelad, mis maa-alused teinud, köitis Kalevipoja jalad kammitsasse ja pani ahelaotsad suure kaljopaku külgi kinni, et mees enam ei peasnud. Kui lahtipüüdmise raplemine tükk aega asjata jäänud, seal ütles Kalevipoeg: «Hää küll, ma tahan igavest põrgu väravavahiks seie jääda, aga vanasarvikul peab sest enam kahju saama kui mulle: ma tahan inimesi ära keelata, et enam sisse ei pease.» Sellepärast ütleb rahvas, kui vikati, kirves, nuga ehk muu terav riist teraga püsti jääb: kääna terapool alla, muido leikab Kalevipoja ahelad katki ja põrguvärav jääb vahita. Kus põrguvärava auk on, seda ei tea kedagi. Mõningad räägivad — Kaba mõisa ligidal, aga teised, kes seal käisid, ei leidnud räägitud auku ega kuulnud sealatse rahva suust midagi.»
(Pärast seda kui mõõk ta jalad ära oli lõiganud, pidi ta veel pikka aega hobuse seljas juhtumusi läbi elama, kuni ta põrguväravasse asetsema jäi.)
Faehimanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus, lk. 163—164 « Laiuse — Märt Mõhn). Kreutzwaldi kiri Faehlmannile 2. X 1849.1
Vrd. muist. 359 A.
----------------------------------------------------------------------------
1 Samalt isikult veel variant: «Seda Kalevipoja põrgusõitu tundis ka Märt Mohn ja lisas juurde: «Kui Kalevipojalt sel sõidul küsiti, kuhu ta sõidab, on ta vastanud: «Siit tulen ja sinna lähän, hea mees ja hea hobune.» Põrgu sissekäigu juures peab Kalevipoeg vahti pidama ja veel 40 a. eest ei tohtinud Laiusel ühtegi terariista panna teraga ülespidi, et mitte Kalevipoeg magama ei jääks ja kurat põrgust välja ei lipsaks.»»
G. Blumberg, Quellen und Realien, lk. 92.
----------------------------------------------------------------------------
H.
Jesus befielt ihm mit der Faust in die Wand zu schlagen, die bleibt darin fest u[nd] er wacht noch jetzt da. Die Ketten werden dünner, indem die Teufel sie anbrennen mit den Pergeln, welche an 2 Enden angezündet werden. Alle Weihnacht sind die Ketten dünn wie Haar, werden aber plötzlich ebenso dick wie vorher, sobald in der Kirche der Lobgesang ertönt.
OES, EI< 233, 4 (2) < [Torma — G. J. Schultz]. Vrd. eespool lk. 106: G. Schultz-Bertram, Esthnische Sagen.
[TÕLGE.]
Jeesus käsib teda rusikaga vastu seina lüüa, see jääb seina külge kinni ja ta [= Kalevipoeg] valvab seal praegugi. Ahelad muutuvad peenemaks, kuna kuradid põletavad neid pirdudega, mida nad süütavad kahest otsast. Iga jõulu ajal on ahelad peenikesed nagu juuksekarv, muutuvad aga järsku niisama jämedaks nagu ennegi, niipea kui kirikus kõlab kiidulaul.
358.
[Kalevipoeg põrgu uksevahiks]
Kalevi surenu ära ja matetet maha. Tema heng saanu põrgu ussevahin. Sääl vahib tema nüüd mõõgage põrgu usse ehen, et kuradid põrgust valla ei saa ja inimese ennegi hengesid sisse ei saa viia.
Veske 3, 335 — M. Veske < Epp Vasar. Vrd. Sitzungsberichte d. GEG, 1876, lk. 166.
359.
[Miks ei või nuga selili olla]
A.
Vanarahvas räägib, et kui korraga seitse nuga selili saada seisma, siis jäävat Kalevipoeg põrgu uksele magama ja nõnda pääsevat siis Vanapagan põrgust välja. Teises arvamises üteldakse jälle, et kui nuga selili saada olema, siis hõõruvat Vanapagan oma ketti, kellega teda on seotud, nuatera pääl katki ja saavat niiviisi lahti pääsema. Sellest siis see on tulnud, et vanad inimesed lapsi kõvaste keelavad, et nad mitte nuga selili ei paneks. Juhtub vahest nii, et lastel ehk mõnel muul nuga selili saab jääma ja kui vanemad inimesed seda näevad, siis tuletavad nad asja kohe meele ja lasevad nua külje pääle tagasi käänata.
E 38856 (11) < Halliste, Uue-Kariste v. < Karksi — J. P. Sõggel < Hans Sulaoja (1899).
Vrd. muist. 357 G.
B.
[Miks ei tohi pühapäeval viilida]
Pühapäeval ei tohi viilida. Mispärast? Sellepärast et siis Vanapagana ahelad katki viilitakse ja Vanapagan pääseb vabaks. Mõned räägivad, et siis Kalevipoja ahelad põrgu väravas katki viilitakse.
E XII 63 (210) < Helme — M. J. Eisen (1928).
C.
[Millal Kalevipoeg vabaneb]
Kalõvapoig ollev kaljurahna küllen kinni. Suur kodask käib nokaga sedä mäge hõõrman, sis viimäte päses vallale. Vanarahvas nii kõneli.
ERA II 26, 207/9 (5) < Rõuge, Vana-Roosa v. ja as. — H. Tampere < Jaak Hüdsi (1930).
360.
[Kalevipoeg muudetakse algselt saarmaks, siis pannakse põrgu väravasse]
Der Kalewi-poeg war Jesu Taufkind und Anfangs gut, später wurde er übermüthig. Da wurde er von Jesus, an den Schamtheilen gefasst, in einen Morast geschleudert, und als er sogleich wieder hervor kam, in einen Fluss gebannt und in einen otta (Bären?) verwandelt. Zuletzt wurde er in die Hölle verstossen, und als er dahin geführt wurde, winkte er noch mit der Hand einen Scheidegruss. — In der Wiek sagt man noch sprichwörtlich: «Nii kasinaste kui üks Kalewi-poeg» (so nett wie ein K.).
F. J. Wiedemann, Aus dem inneren u. äusseren Leben d. Ehsten, lk. 422—423. Vt. ka: J. H. Rosenplänter, Beiträge IX (1817), lk. 58—59. Samuti: Maapinda kujundavad põllutööd, muist. 211 jj.
[TÕLGE.]
Kalevipoeg oli Jeesuse ristilaps ja alguses hea, hiljem muutus ta ülemeelikuks. Siis paisati ta, suguosadest kinni haaratud, Jeesuse poolt ühte soht, ja kui ta kohe sealt jälle välja tuli, aheldati ühte jõkke ja muudeti saarmaks.1 Lõppeks tõugati ta põrgusse, ja kui ta sinna viidi, viipas ta käega lahkumistervituse. Läänemaal üteldakse vanasõnaga: «Nii kasinaste kui üks Kalevipoeg.»
----------------------------------------------------------------------------
1 Wiedemann annab seletuse «otta» (Bär?), mis ei ole tõenäoline, pigem on tegemist saarmaga, nagu Knüpfferi tekstis (vt. muist. 211). — E. L.
----------------------------------------------------------------------------