21. KIVID VANAPAGANA (SORTSIDE) PIHTA

[Odakivi]

A.
An der Nordseite von Ehstland ist westlich von der Landspitze Jummida im Meere eine 60 Fuss tiefe Stelle, Onni-haud, wo dem Kalewi-poeg als er durchs Meer von Reval kam, das Wasser bis über die Stiefelschäfte reichte; von Loksa aus wollte er mit seinem Speer einen Stein an der Jummidaschen Spitze treffen (rain-kiwi), traf aber viel weiter einen anderen Stein zwischen den Spitzen Sur-pea und Päris-pea (den oda-kiwi) und schlug ein Stück davon ab; an der Spitze von Turba-nem, zum Gute Palms gehörig, nicht weit vom Ufer, liegt der Stein sadul-kiwi oder Kalewi-poja sadul (des K. Sattel); eine Gruppe von Steinen bei Jummida heisst Kalewi-neitsi põlle kiwid (die Steine der Schürze der Kalewi-jungfrau). Zwischen Torma und Bartholomäi in Livland ist an einem Bache Kalewi-poja voodi (das Bett des K.), ein grosser Stein auf einer Anhöhe, von welchem, als er darauf sass, seine Püsse in's Wasser reichten.
F. J. Wiedemann, Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten, 1k. 422. Vrd. Neitsikivi, muist. 100 A, B; Puhkekohad, muist. 206 A, B.
[TÕLGE.]
Eestimaa põhjaosas on lääne pool Jumi[n]da neeme meres 60 jalga sügav koht Oni haud, kus Kalevipojale, kui ta läbi mere Tallinnast tuli, vesi ulatas üle saapasääre. Loksast tahtis ta odaga tabada üht kivi Jumi[n]da neemel (Painukivi), tabas aga palju kaugemal, Suurpea ja Pärispea neeme vahel teist kivi, odakivi, ja lõi selle küljest tüki välja. Turbaneeme otsas, mis kuulub Palmse mõisale, mitte kaugel kaldast, seisab Sadulakivi e. Kalevipoja sadul. Hulk kive Jumi[n]dal nimetatakse Kalevi neitsi põllekivideks. Torma ja Palamuse vahel Liivimaal on ühe oja kaldal Kalevipoja voodi, üks suur kivi ühel kõrgendikul, millelt, kui ta sellel istus, tema jalad vette ulatusid.

B.
Ühekorra, kui Kalevipoeg Suurekõrve nõmmes Jaagu-Mari kärgal päikese paistel puhanud, tülitanud teda Vanapagan ja läinud temale painijaks peale. Kui Kalevipoeg viimaks ülesse ärganud, saanud ta varsti aru, kes teda vaevamas käinud, ja ähvardanud temale kätte maksta.
Läinud siis Vanapagana asupaigast Kuradi kambri kuusikust teda taga otsima. Et teda sealt ei leidnud, tulnud Kalevipoeg viimaks mererannale ja näinud siis, et Vanapagan teisel pool lahte kivi otsas magab. Kalevipoeg saanud rannalt ühe jääraiumise tuura kätte ja sihtinud sellega Vanapagana südame kohta. Tuur lennanud aga kõrvale ja lõhkunud kivi kullest suure tüki ära. Vanapagan pannud minema.
Kalevipoeg pannud imeks, et oda (tuur) mitte Vanapaganat ei tabanud, ja läinud jalgsi läbi lahe vaatama, milles viga seisab, et tema märki ei osanud. Tuura ligemalt vaadates näinud, et selle vars vähe kõver olnud, ja lausunud siis:
«Osav olnud oda tegija,
valsk aga varre vooldaja .»
Sellest ajast peale hakatud seda suurt kivi Odakiveks hüüdma. Teine kord olnud Kalevipojal Vanapaganaga jälle samane lugu ees ja Vanapagan maganud ta Odakive otsas. Ei ole siis Kalevipojal muud saadaval olnud, kui võtnud Hara rannalt, kas Haagi ninalt või Lõuka mäelt suure kivi ja visanud sellega Vanapaganat. Visanud kolmele korrale, aga kõik läinud üle ja kukkunud teinepoole Pärispe neeme Painuva lahte vee sisse. Vanapagan pääsenud jälle.
Läinud siis jälle vaatama ja oma visatud kive teinepool neeme nähes, öelnud:
«osutin küll Odakivele,
a' paiskand pergu Painovasse.»
E 48173/5 < Samosje < Kuusalu, Kolga v. - J. Lindvest (1911).
Vrd. M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, I-III, lk. 87-89 (52).
Vt. Painuva kivi, muist. 22.

C.
Ükskord tulivad vaenlased Pärispea neemele. Kalevipoeg oli parajasti Jumida neemel ja võttis tuura kätte ja viskas sellega vaenlasi. Kuid tuur ei tabanud vaenlasi, vaid lendas otsapidi ühte kivisse. See kivi seisab praegu ühes karis, mida nimetatakse Odakivi kariks. Seda kivi kutsutakse Odakiviks, sealt paistab praegu väike tuura ots välja.
ERA II 110, 583 (21) < Kuusalu, Kõnnu v. Viinistu k. - A. Kalholm (1935).

D.
Odakivi pidi olema Kalevipoja tuodud, seljast oli viskand. Selle tuond hiukseplehis.
ERA II 161, 176 (13) < Kuusalu, Kõnnu v., Pärispea k. - R. Põldmäe < Jaan Lintrov, 75 a. (1937).
Vt. ka: Painuva kivi, muist. 22 H; Kivikandja, muist. 98.

E.
(Kalevipoeg tahtnud visata Soomest Pärispeale Odakiviks, sattus aga kõrvale Viinistule, on nüüd Viinistu küla Jaanimardi talu krundil, tuttav Sorru kivi nime all.)
Looduseuurijate Seltsi Arhiiv 18. 4. 31, Samas käsitsijoonis detailmõõtudega. - K. Orviku 1932, Geoloogia kat. SRA III-5-1. Vrd. muist. 22 H.

F.
Kord tulnud vaenlased tülitama kanget Kalevipoega. Siis võttis Kalevipoeg oma oda ja tahtis vaenlasi visata, kuid oda jooksis ühe kivi külge. Selle kivilt tuli tükk küljest ära ja jäi nagu oda. Sest ajast pääle hakkas rahvas seda Odakiviks hüüdma.
ERA I 5, 25 (33) < Kuusalu, Kõnnu v., Viinistu k. - F. Varma < J. Varma, 73 a. (1935).

22.
[Painuva kivi]

A.
Suurkivi Kasispea küla juures, mida Painuva'a kiviks hüütakse. Teine niisama suur kivi on Pärispea neeme otsas ja hüütakse Odakiviks. Vanajutu järele visanud Vanapagan need kivid Tallinna poolt ühe mäe pealt. Odakiviga tahtnud ta Juminda kabelit, mida enam olemas ei ole, puruks visata ja Painuva'a kiviga Loksa kabelit. Kivid läinud mõlemad kabelitest mööda ja kabelid jäänud terveks. Kui ta näinud, et kabelid terveks jäänud, laulnud ta:
«Osutasin Odakivi,
paiskasin ka Painuva'a -
ei saand külge kellele.»
J. Jung, Muinasajateadus III, lk. 154-155 (45). Vt. muist. 21.

B.
Kord olnud Kalevipoeg jälle Soomes. Vanapagan tulnud siis teda Virusse kiusama ja ta laevadele merde kiva ette loopima. Kalevipoeg silmanud vanatühja Soomest ja lingutanud talle tubli kaljumüraka vastu, mis aga Turbuneeme otsa Mohni ligi maha kukkunud. Vanapagana nina alla, kui mitte külge. Vanapagan pole aga oma tempusid enne jätnud, kui Kalevipoeg Soomest koju tulnud.
Kui Vanapagan tulijat näinud, pannud ta lülima, Kalleparda nõmmes on aga ise laulnud:
«Hihistasin Hiie kari,
puhestasin Purekari,
pabistasin Paenuvaa.»
Need karid on veealused kivihulgad Pärispea neeme küljes Mohni all olevate sadamate juures sadamate sissemineku takistajateks.
Poisikesena, aastat kümme tagasi, kuulsin seda juttu lauluna, aga siis ei saanud ma. seda üles kirjutada, jõud veel ei annud. Et meie kahe poisi kuulasime, suutsime Vanapagana pilkelaulust ainult mõned read sõna-sõnalt meeles pidada. Pilkelaulu mõte oli järgmine:
Käid aga Soomes kükitamas, neidu noorta näpistamas, viidad aega, ei pea vahti ega valva varga eesta. Sel ajal puhestasin su laevadele ette purekari jne. Küll su laevad künka jäävad, rattal sõitvad Rakvereie.
E 44733 < Kadrina, Palmse v. - J. Sõster (1904).

C.
Kalevipoeg oli ennemuiste siin Kolga ja Kõnnu randadel ka käinud. Ükskord oli tema olnud Kõnnu ranna1 Jumida neeme otsas ja näinud, et vanasarvik magab teinepool lahte (Pappenwieki) Odakivi karis Perispea küla ligi. Kalevipoeg võtnud merekaldast ühe suure kivi ja visanud siis sellega vanasarvikut, aga kivi lennanud üle ja kukkunud viimaks Turboneeme küla alla meresse (mis nimetakse Painovaks). Kalevipoeg ütelnud ise siis, et:
«Osutasin Odakivisse,
aga paiskasin pergu Painovasse.»
Turboneeme küla kohal meres on suur kivi küll.
E 41978/9 < Kuusalu, Kõnnu v. - J. Laupmann (1901). Ka: E 41942/3 < Kadrina, Palmse v. - J. Sõster (1901).

D.
Kalevipoeg Jumindal
Kalevipoeg seisnud Juminda neeme otsas. Üle Hara lahe silmanud ta Pärispää neemel, Pärispää ja Suurpää küla vahel oleva Odakivi otsas Vanapaganat, kes seal rahulisti puhanud. Ta haaranud maast kivi ja tahtnud Vanapaganat Odakivil surnuks visata. Aga ta pole hästi oma rammu tundnud, mikspärast kivi üle Odakivi lennanud ja teisele poole Pärispää neeme Turbaneeme küla alla merde maha kukkunud, kus teda Painuva kiviks hüütakse.
Kalevipoeg pahandanud selle üle ja öelnud:
«Osudin Odakivesse,
paiskasin aga Painuvasse.»
EOS VIII 2447 (l) < Kuusalu, Kolga v., Hara k. - G. Vilberg < Gustav Einstruk, u. 60 a. (1911/12).
Trükitud: R. Viidebaum, Valimik rahvajutte, lk. 62 = R. Viidebaum, O. Parlo, K. Mihkla, Eesti muinasjutte ja muistendeid, lk. 62.

E.
Kalevipoeg Soomes
Kalevipoeg käinud Soomes. Porkkala neemelt tahtnud ta kivi üle lahe Viru randa visata. Enne viskamist mõelnud ta:
«Kas oskan Odakivele,
vai panen Painuvalle,
vai puutu Purekkarile» 1
Võtnud kivi ja visanud. Kivi lennanud Painuvasse. Mees ütelnud sellejuures:
«Osudin Odakivesse,
paiskasin, pergel, Painuvasse!»
EÜS VIII 2448/9 (3) < Kuusalu, Kõnnu v., Pärispää k. - G. Vilberg < Üks Vanataat (1911/12).
Ka: ERA II 110, 327 (3) < Kuusalu, Kõnnu v., Pärispää k. - E. Lillepool < Rihart Manitski (1935).
ERA II 110, 583 (20) < Kuusalu. - A. Kalholm (1935).
Lühendatult trükitud: A. Annist, Fr. R. Kreutzwaldi «Kalevipoeg» II lk. 221-222.
----------------------------------------------------------------------------
1 Purekkari on Pärispää neeme kõige põhjapoolsem tipp.
----------------------------------------------------------------------------

F.
[Kalevipoeg Jumindal]
Kalevipoeg seisnud Juminda säärel. Ta olnud nii suur, et Juminda sääre otsas temal ainult saapa kraest saadik vett olnud. Juminda säärelt tahtnud ta Soome minna, kuid tulnud sügav vastu ja ta keeranud tagasi. Säärelt võtnud ta kivi ja tahtnud käega (ka suurevarba otsas) kivi üle Hara lahe Odakivi neemele visata. Kivi aga lennanud koguni üle Pärispää neeme Turboneeme küla alla Painuva nina otsa, kus teda praegu veel Painuva kiviks hüütakse.
Kalevipoeg sõnanud sellejuures ise:
«Osudin Odakivesse,
paiskasin Painuva nenäle.»
EÜS VIII 2447/8 (2) < Kuusalu, Kolga v., Tapurla k. - G. Vilberg < Mai Kravtsov, 67 a. (1911/12).
Vrd. E 48273 < Kuusalu, Kolga v., Tapurla k. - G. Vilberg < Mai Kravtsov, 68 a. (1913); E 48172 (2) < Simititsa < Kuusalu - M. Esken < Maria Esken, 54 a. (1903).
Vrd. Soome lahe sügavus, muist. 332.

G.
Siin rannas leiduvad mõned suured kivid, millel peale Painuva kivi, mis rahvaluules Kalevipoja paisatud olla ning raamatute läbi oma nime poolest rahvale enam-vähem tuttavaks saanud, küll midagi luulelist ega ajaloolist tähtsust ei ole, aga nimetan siiski neid.
Painuva kivi
Ta asub Muuga (Monkvik) lahes Turbuneeme küla all Painuva talu kohal meres. Nii peab siis kas kivi talult või talu kivilt enesele nime omandanud olema.
Kumb asus ennem siin?
Kivi on oma värvi poolest must ja ilma katuseta hoone kujuline, neljakandiline. Tema kõrgus pealpool veepinda on 9-10 jala paiku arvata. Pikkus on 2 1/2 ja laius 2 sülla ümber; niisiis ümbermõõt 8-9 sülda. Vee sügavus on kivi juures kolm sülda.
Kui kivi suurust tähele panna, siis peab küll arvama, et «semmuse kappala heittämine» Kalevipojaltki täielist jõupingutust pidi nõudnud olema, sest matkajal tuli oma 80-90-verstaline tee ära käia.
Odakivi - Pappilahe (Pappenvik) ääres, kuhu Soomest saadetud vieras oli määratud, on Painuvalt peale 4 versta õhujoones lääne pool.
E 52616/8 < Kuusalu, Kõnnu v., Viinistu k. - S. Lilhein (1916).

H.
Kalevipoeg soovinud oma jõudu proovida. Seks tahtnud ta Juminda neemelt Odakivisse visata üle lahe. Kivi sattunud aga hoopis teisele poole poolsaart Turbuneeme külla Painuvale. Siis viskanud Kalevipoeg veel suurema kivi, seda kivi võib praegultki veel Odakivis näha, samuti kui Painuva oma.
Niisama võib veel mainida, et Pärispä neeme kaldal leidub hulk kiva, mis Kalevipoja sõrmejälgi kandvat. Ka on sealsamas Pärispä külas Kadapiku talu lähedal suur kivi, kus Kalevipoja saapajälg sees olla.
E 57984 (5) < Kuusalu, Kõnnu v., Pärispää k. - H. Sandbank (1926). Ka: Jälgedega kivid, muist. 131-134; Odakivi, muist. 21. Vrd. E 42560/3 < Kadrina, Palmse v. - J. Sõster (1902).

I.
Kalevipoeg Soomes rännates tuli kord ka Pelingeneeme. Vaadates sealt kodumaa poole nääb, kuidas Pärispeal Odakivil hunt just hiilib hobuste kallale kargamas. Silmapilk haarab hiiglane suure kivimüraka ja virutab hundi suunas. Kivi aga ei lähe märki ja kukub mürtsudes Turbuneeme Painuva randa merre. Kalevipoeg keerab ümber, läheb minema ja ise ümiseb:
«Osudasin Odakivi,
painutasin Painuvale.»
ERA II 110, 479/480 (3) < Kuusalu, Kõnnu v., Viinistu k. - E. Manitski < Jaan Piibeman (1935).
Vrd. Kivid huntide pihta, muist. 11 jj.

K.
Painuva kivi
Painuva kivi on Koljati lingukivi. Koljat on selle sinne viskand. Ta tahtund küll viskada Odakive niemele, aga mend viltu ja kukkund Painuvasse. Ise ütteld:
«Odakivele osudin, aga paiskasin Painuvalle.»
EKRK I 11, 392 < Kuusalu, Turbuneeme k. - G. Vilbaste < A. Saalmann (1954).

L.
E 48173/5 < Samosje < Kuusalu, Kolga v. - J. Lindvest (1911). Vt. Odakivi, muist. 21 D.

M.
Kalevan pojan juttu
Tämä Kalevan poika käveli Jumitan niemen nenässä ja katteli yli lah'en Pärispään niemelle; katellessansa haavaitti lähen pohjukkaassa pirun kiven päässä , jota hän tarkkas joutsellansa ampua. Mutta kun nuoli ei osunnut hittoon , vaan nuoli meni ohitten ja seittemän virstaa lapi pettän toisen kiven kupeseen, josta nuoli lohkaisi suuren murun eräksi ja siinnä on vielä suuri nuolen vajova reikä , jossa nuoli pyörahtiä, ja tätä suurta kiviä kututaan viron kielellä vajova > [ = = Painuva?] kiveksi;
mutta sita toista suurta kiviä, jonka päässä hitto oli ja nuoltansa tarkotti, kututaan Otakiveksi, s. o. nuoli kiveksi. Kalevan poika ammuttuansa oli syyttänny joutsensa tekiää sanoen: «Oike ol kui se ota tekiä, agga se varren vuoli oli valsk.»
M. Haavio. Vana eesti rahvaluulekogu Soomes Liber saecularis I. Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused XXX. Tartu 1938, lk. 145.
A. Raussi käsikiri «Virolaisiin Tarinoita ja lauluja». Vrd. Odakivi, muist. 21.

N.
Laste muinasjutt
Korra istunud Vanapagan Pärispea liivarannal. Kalevipoeg näinud seda Soomest, võtnud kivi ja visanud Vanapaganat määratu suure kiviga. Kivi pole käind Vanapaganale külge, langend ranna ette merde, sääl läind pooleks. Üks pool kukkund sinnasamasse kohta, teine lennanud Turbaneeme. See kivi, mis jäi Pärispea randa, kannab nime Odakivi, aga see, mis lendas Turbaneeme, nimetatakse Painuvakivi.
ERA I 5, 12) (l) < Kuusalu, Kõnnu v., Viinistu k. - V. Kain < Maria Kain, 74 a. (1935).

23.
[Kalevipoja kivid või kivikillud]

A.
Kuusalu Uuri küla juures on hulk suuri Kalevipoja kiva. Korra sattunud Kalevipoeg Vanapaganaga tülli ja hakanud seda kohe kividega viskama. Need kivid on seniajani Uuri küla ligidal näha.
E 54611 - M. J. Eisen.

B.
Kalevipoja visatud kivi
Kuusalu kihelkondas Loo mõisa lähedal, umbes kaks versta merest eemal, on üks suur kivi ja palju suuri kivikildusid näha. Rahva jutu järele on see suur kivi ja need suured kivikillud järgmisel viisil sinna saanud: kord kõndinud Kalevipoeg mööda merekallast ja näinud, et seal paigas, kus praegusel ajal suur kivi on, vanatont parajaste seal maganud. Kalevipoeg võtnud kohe mere äärest suure kivi ja tahtnud sellega vanatonti surnuks visata. Visanud, kivi läinud aga märgist mööda ja kukkunud vastu maad kildudeks. Kalevipoeg võtnud teise kivi ja visanud uueste. Teine kivi kukkunud õige vanatondi pea ligidale maha. Selle suure vopsu peale ärkanud vanatont omast raskest unest ülesse ja jooksnud selle suure ehmatusega otsekohe merde, nii et vesi suitsend.
Sellest ajast saadik on see suur kivi ja need kivikillud sinna saanud.
E 42864/5 < Harju-Jaani - K. Känd (1902).

24.
[Pärnakivi]
Ühe talumehe põllul Paasveres on suur kivi, mida kutsuti Pärnakiviks. Vanarahvas rääkis, et see kivi olevat Kalevipoja visatud, kellega tahtnud vanakuradile selga visata, kui teda ükskord Peipsi poole ajand.
Seal kivi ümber kasvanud ennevanasti kolm pärna, kus vanad eestlased käinud ohverdamas.
ERA II 218, 631/2 (7) < Viru-Jaagupi, Roela v., Risti küla - N. Maasik < Aleks. Maasik, 38 a. (1939).

25.
Kalevipoja taskukivi

A.
Kord püüdnud Kalevipoeg Pärnu linna karjamaal mere ääres kalu või räimi. (Veel tänapäävani püütakse seal räimi.) Vanapagan ei olla aga seda sallinud ning lõigand noodapära katki, nenda et kalad puhas välja läinud. Selle kuriteo pärast hakkand Kalevipoeg täda taga aeama, see saanud aga lippama.
Kui Kalevipoeg näind, et ta täda enam kätte ei saa, võtnud ta kivi ja viskanud talle järele. Kivi ei ole aga vanatühja puutunud, vaid umbes 15 versta Pärnust kaugel Pärnu jõkke kukkunud, kus ta tänapäävani veel igaühele näha, kes sealpool juhtub käima.
See koht, kus ta seisab, võib Sindi vabriku ja Taali mõisa vahel jões leida. Nimetatud kohta hüütase Võnnu hauaks. Kivi ise ei olla küll mitte suurem, väike sauna keha, pialpool vett, veepinnast künni põhjani olla 30 jalga sügavust.
H II 20, 439 (10) < Pärnu, Tammiste v. - J. Reinson < J. Steinberg (1889). Vrd. ka muist. 2, 70.

B.
Võnnu kivi
Igaüks, kes omad parved kevadel Voltvedi Kanaküla jõge mööda Pärnu linna poole alla juhib, silmab Riisa küla heinamaa peal jões määratumat suurt kivi, mis mõnelegi tülinaks parvitsemise ajal ees oli. See kivi olla vanarahva jutu järele vanaõelusest Võnnu linna juurest sinna visatud.
Vanaõelus tahtnud Kalevipojast lahti saada ja seepärast sühkanud (viskanud) teda kiviga, kui ta Riisa küla peremestel aidanud heinasaadusi kokku vedada. Kivi kukkunud jõkke ja on praegu seal alles, ka vanaõeluse jalakontsa jäljed olla Võnnu linna juures näha.
E 34243 < Säärde, Kilingi-Nõmme al. - M. Saul < A. Pärtelson (1897).

C.
Poisikesena kuulnud tema [ = = Peet Tamman] Suures-Jaanis ühelt mehelt: Kalevipoeg olnud Võnnumaal käimas. Paha vaim uitand sel ajal Lindanisse ja huikand sääl. Kalevipoeg võttis kivi ja viskas. Esimine kivi kukkus Taali jõkke, s. o. Võnnu kivi; teine kukkus soht-Tellissaare kivi 5 valla piiril (kahe Vändra, Tori, Suure-Jaani ja Vastemõisa) ja 3 kihelkonna piiril (Tori, Vändra ja Suure-Jaani). Kolmas kivi sattus Tallinna Ülemiste järve.
EÜS VIII 1106 (88b) < Tori khk. ja v., Aesoo k. < Suure-Jaani - A. Sildnik < Peet Tamman, 63 a. (1911).

D.
Võnnu kivi asub Taali mõisa kohal Pärnu jões. On suur kivi, keskelt pragunenud.
Võnnu kivi olevat Kalevipoeg taskus kannud. Tahtnud Tallinnast Riiga visata, kivi kukkunud aga Taali alla jõkke.
Sellel jutul on rahvasuus mitu teisendit, nagu:
Kurivaim ajanud Kalevipoega taga, Kalevipoeg tahtnud teda visata, võtnud vestitaskust kivi, visanud, see kukkunud aga jõkke.
Ühest kohast kuulsin ka, et see altarikivi olevat.
A. Piirak, Traditsioon Tori kihelkonnast, 1925, lk. 16. (Käsikiri KM KO.) Vt. muist. 37 A.

26.
Kalevipoja jäljed
Sortslased ja Kalevipoeg olid alati vihavaenus ja pidasid üksteise vahel sõda.
Kord kui ta [ = Kalevipoeg] Lindanisa poole sammumas oli, silmas ta Vana-Karistest Kamali külast Sindi laudkiriku torni otsas sortsi kõige nooremat poega. Üks jalg asetses Kalevipojal praeguse Karaski talu põllul ja teine Risu põllul, kolme kilomeetri vahemaaga. Risu põllult oli ta võtnud kivi ja virutanud sellega otse sortslase pojale pihta. Ühes sellega virutas ta maha ka Sindi kiriku torni.
Need jalajäljed on tänapäeval veel nähtavad, samuti kivi auk Risu põllul. See kivi asetseb ka praegu Sindis.
ERA II 236, 33 (5) < Säärde, Voltveti v. - H. Vene < Liisa Vene, 51 a. (1939). Vrd. Kalevipoja jäljed, muist. 240-247.

27.
Kalevipoja lingukivi
Ükskord tulnud Kalevipoeg Virumaalt. Seda Eestimaad pikuti läbi käies tahtnud ta Koiva jõele minna.
Teel Sakalamaale Toomemäe otsa jäänud ta seisatama, üht asja õieti silmama. Ta näeb üle suure loht teinepool Pärnamäe otsas sortsieitesid ja -neiusid, kus need omale telgi ollid üles teinud ja suurt lustipidu pidasid selle Paksu talu rahva pulmarõõmuks, mis mäe all seisis. Kalevipoeg seda nähes vihastas ennast väga, et ka sortsilased eesti rahva pulmadest osa võtsid.
Ta võttis oma lingu, mis talle vööle olli seotud, kätte ja hakkas taskust lingukivi otsima. Õnneks leidnud ta vestitasku nurgast ühe liivatera, mis ta rutusti lingu peale panni, üteldes:
«Seegi pisikene kivikene peab sortsilaste telgi ja nende pealuud purustama.»
Keerutas ringi ja - saatis!
Seda Kalevipoja tempu aimand üks sortsieit ette ära. Ta saatnud kivile pahad sõnad vastu, mis ta jõu ära on võtnud. Kivi ei ole enam telgi pihta ulatanud, vaid telgi ette mäe ääre vastu sadand, sealt aga veel üles porgand telgi poole. Seal pannud üks sortsineiu kivile jala vastu. Kivi hakand tagasi mäest alla veerma ja tahtnud kohe mäe alla Paksu talu tare pihta veerda!
Kui Kalevipoeg seda näinud, et kivi mäest alla Paksu tare poole veernud, pistnud ta jooksma. Kaks-kolm sammu astudes pannud ta oma tugeva jala kivile ette ja see jäänud seisma alla mäeküllaku peale. Sellepeale läinud ta mäe otsa, tõmmanud suure männa juurikatega maa seest välja, hakanud sellega sortsilasi uhtuma. Virutand nende telgi männatüükaga mäest alla ja kupatanud sortsilased kõik laiali - minema.
See lingukivi seisab praegu Olustvere vallas Täksi külas Paksu talu juures Pärnamäe all kruusirinnaku peal, saab Suur kivi hüütud, kust Paksu talu omale ka nime on saanud priiuse kuulutamise aeg.
Kivi on täitsa 9 jalga kõrge ja niisama paks, suutumas peal maa. Mäe pool kivi külje peal on veel sortsineitsi kingajälg selgeste näha.
Kalevipoja jälg olevat teinepool kivi külje peal näha olnud. Sealt küljest on pikne suured lamakud maha põrutand, kus see jäljepool vastu maad on kukkund.1
ERM 43, 5/8 < Suure-Jaani, Olustvere v. - J. Tamm (1880).

28.
[Kivisõda]

A.
Kõnnus kiva on nii palju kui puid metsas. Seal olevat Kalevipoeg Vanapaganaga neid kiva teineteisele pildunud. Võidelnud, kivid saanud otsa, polnud enam olnudki. Tulnud üks lauahunnikule. Võtnuvad siis sealt lauad ja löönud nendega. Kalevipoeg, nagu jõumees oli, nagu löönud - laud katki, siis siil põõsast õpetanud: «Löö servi!»
EKRK I 4, 118 (29) < Jõgeva raj., Palamuse, Luua as. < Äksi - I. Sarv ja E. Veskisaar < August Õunap, 72 a. (1952).
Vt. Võitlus laudade abil ja siili õpetus, muist. 337; ka muist. 81.

B.
[- - -]
Kõnnu väljale visanud Kalevipoeg Vanapaganale veel mõne kivi järele.
E 48104/5 < Torma, Avinurme v. - M. Sild < J. Kuusk (1910). Vt. muist 318 B.
----------------------------------------------------------------------------
1 Lugu on kahtlase algupäraga. Tekst lõpeb märkusega:
«Soovin seda juttu trükkida, sest rahvas tahab suure himuga niisugusid vanu teadusid kuulda. Kui «Sakala» väljaandja soovib, tahan ma veel mõnd vana juttu korjata ja Teie kätte saata.
15. detsembril 1880 kirjutud.
Jaan Tamm.»

29.
[Kivid Vanapagana pihta]
Vanapoiss tahtnud Salust Venemaale nelja hobuse sõidu tarbeks tõllateed teha. Tal mehikesel ei ole aga pärast kanderiista olnud, sellepärast kannud ta pükstega. Selle kandamusega ei ole teetegemine edenenud.
Kuke laulmisel kuulnud vägev Kalevipoeg, kes Palamuses parajasti Traksimäel puhkas, vee solinat Peipsi poolt. Ta karganud maast üles ja olnud just parajasti kukelaulu lõpul Salus. Seal pahandanud Kalevipoeg vanapoisi tembutamise pärast ja vemmeldanud teda kividega Venemaale peitu. Sellepärast olla veel tänapäevani Kalevipoja kivide kiht kaugel Venemaal, kuna vanapoisi omad Salust Mehikormasse Peipsis puhkavad.
E 47856/7 < Palamuse, Kuremaa v. - H. Kairo (1911) - E 47777 (19) < Palamuse, Kuremaa v., < Äksi - H. Karro < Jüri Aloe (1911); EKnS 48 XXIII, 60/1 (125) < Äksi. - H. Karro.
Vrd. Vanapagana sillad, muist. 121, 122.

30.
Kalevipoja lingukivi

A.
Saadjärve mõisa pargis moonameeste maja taga Saadjärve kaldal on suur kivi - Kalevipoja lingukivi. Kalevipoeg olevat selle kivi siia visanud.
Kalevipoja lingukivi. Saadjärve lõunapoolse kalda lähedal Põltsama külas Kraksi talu koplis on suur kivi, mida ümberkaudne rahvas nimetab
Kalevipoja lingukiviks. Kivi on järve äärest otse põhja poole 10,5 m Kase talu kohal, Kraksi talust lääne pool. Äksi kiriku juurest on Põltsama külasse 3-3,5 km.
Kivi on kõige kõrgemast kohast 1,71 m. Kõige laiemast kohast on läbimõõt 3,5 m, perpentikulaaris sellele - 2,6 m; ümbermõõt on 14 m.
E I 33 (239) < Äksi - M. J. Eisen < A. Jürgens. Ka: E 42747 (2) < Torma, Tõikvere v. - J. Moisa .(1902).

B.
Saadjärve otsas Kraksi talu õue all järve kalda ääres on suur kivi. Selle kivi olevat Kalevipoeg sortsiga kakeldes talle linguga visanud, kui ta tuli Saadjärvest läbi, 700 saelauda seljas. Sama teed käinud ta ka Ilmjärvest läbi. Sealt välja tulles raputanud ta pasteldelt muda, millest sai suur kõrge Kolsi mägi. Ise sealjuures lausunud:
«Oi, oi, oi, oi oidukesta, tahab kasta mehe kelli, juba kipub ninanippu. Saadjärv ulatas ainult pastla ristpaelteni.»
Ilmjärv asub kahe mäe vahel, Kolsi ja Nava mõisa mäe vahel.
ERA II 245, 61/2 (6) < Räpina, Kahkva v., Suure-Veerksu k. < Äksi, Kaarepere v. - H. Hiietamm < Adele Hiietamm, 46 a. (1939) = ERA II 247, 87/89 (6) < Räpina, Kahkva v., Suure-Veerksu k. < Äksi, Kaarepere v. - A. Hiietamm < Adele Hiietamm, 46 a. (1939).
Vt. ka: Ilmjärve sügavus, muist. 330. 164

C.
[Kalevipoja kivi Põltsamaa küla vainul]
(Sootaga valla Põltsama küla vainul seisnud veel 1867. a. paiku Kalevipoja kivi 10-12 jalga lai ja niisama kõrge. Lõunapoolne ots olnud madalam, nii et ilma suurema vaevata võidud kivi otsa ronida.)
Eesti Postimees 19. VIII 1881, nr. 33, lk. 129-130, artikkel «Hoidke mälestusi!»

31.
(Kalevipoeg viskab Võnnumaalt paha vaimu pihta, kes hulgub Lindanisas. Esimene kivi kukub Taali [ = Pärnu] jõkke, teine Tellissaarde, kolmas Tallinna Ülemiste järve.)
EÜS VIII 1106 (88b) Tori < Suure-Jaani - A. Sildnik < P. Tamman (1911). Vrd. muist, l, 2 C, 25.

32.
[Kalevipoja lingukivi]
Ülejärve metsas Kaarepere vallas on teine Kalevipoja lingukivi. Samal teekonnal1 Sortsile visatud. On suur kivi, 1,5 sülda kõrge. Muidu otsa ei saa kui redeliga. Justkui saun.
ERA II 245, 612 (7) < Räpina, Kahkva v., Suure-Veerksu k. < Äksi, Kaarepere v. - H. Hiietamm < Adele Hiietamm, 46 a. (1939) = ERA II 247, 89 (7) < Räpina, Kahkva v., Suure-Veerksu k. < Äksi, Kaarepere v. - A. Hiietamm < Adele Hiietamm, 46 a. (1939).
1 Vt muist.30 B, 50

33.
[Kivisõda Räästapalus]

A.
Räästapalus asub suur haud. Seal olevat Vanapagan endale tahtnud teed rajada põrgusse, kui ta Kalevipojaga kivisõjast väsinuna maha istus.
Kivisõda olevat peetud minu kodutalu ja naabritalu nurmedel. Sellepärast oligi minu isal palju kive lõhkuda.
ERA II 244, 641 (8) < Põlva khk. ja v., Lutsu k. < Peri v. - E Puura < Liis Kopli, 80 a. (1939).

B.
Tõõne jutt toost samast kivirinnast om: Kalevipoig tullu Võro poolt Räpinälle Leevaku poole Vanapagana vasta sõdima. Ta koränu karmanihe too tarbis hulga kivve. karman hõõrnunu katski ja kivi tsilkunuvva maaha. Tost olevat kivirind Pahkpää külast läbi Jaanikeste külä ligi Leevaku küllä saanu.
H II 52, 810 (82) < Räpina - J. Poolakess (1894) = E 29551 < Võru - A. Suurkask (1897).

34.
Kalevipoeg ehitab Uhtjärve äärde maalinna
Kallõv ehitänü maaliina vai kindlusõ Uhtjärve veerde, et säält hää vainlaistõga võitluisi pidädä.
Kindlus ei jolõki veel val´mis ollu', ollu joba alustõt ja matõrjal: kiik kivi jah olluva kokku kantu'.
Tullu ööse vanajuudas ummi sel´lega ja tahtnu Kalõvipoja tööd är rikku. Ul'knaoru põhi ollu vanajuuda sel'le nigu siaväke täüs. Vanajuudas es's saisnu tõsõlpool järve ja hir'vitänü Kalõvipoja pääle.
Kalõvipoig tõmmanu too majasuurutsõ kivi peiju ja kihutanu too õkvaA> vanalõjuudalõ vasta hambit. Kivil ollõv veel Kalõvipoja käejäl'gki' seen, kost t'iä sõr´miga ollõv kin'ni võtnu'.
Ja siss Ul'knaorgu, kon vanajuuda sel´li' olluva', sinnä visanu Kalõvipoig paar' peotäüt väikeisi kivve. Noo kah sääl veel põrõllaki jo alalõ.
Vanajuudas kiiki um'mi sel'lega pannu rööken minema. Toost aost nakatugi tood orgu Ul´knaoruss kutsma.
RKM II 47, 493/4 (7) < Antsla raj., Urvaste - E. Siil < Ann Tätär, sünd. 1861. a. (1955).
Vrd. Jälgedega kivid, muist. 125-167,

35.
Kalevipoeg Ja Vanapagan
Rõuge kihelkonnas Ridsila karjamõisa nurme pääl suurtee ääres, mis Rõugest Mõnistesse läheb, on üks suur kivi, mida Kalevipoeg Koiva jõe äärest olla toonud ja siis korra Vanapaganat visanud, kui see teda kavalasti varitseda püüdnud. Vanapagan saanud hää tubli jommi otse kuklasse, nõnda et jalge pääl vaarunud. Selles vihas vandunud Vanapagan Kalevipojale kätte maksa, needinud ja nõidunud selle kivi ära, veeretanud otse maantee ääre, kus möödaminevatel inimestel alati õnnetusi juhtuvat.
Nõnda täitvat see needitud ja nõiutud kivi veel praegugi Vanapagana käsku, sagedasti minna koormad ümber ja sõitjad kukkuda hobuste seljast maha.
E 43454 (130) < Rõuge, Sänna v. - O. Leegen (1902).